Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Vabariigi President! Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid, külalised! Avan Riigikogu XII koosseisu VI istungjärgu.

Austatud Vabariigi President, Riigikogu liikmed, peaminister, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad! Pean vajalikuks ja kohaseks rääkida sel aastal Riigikogu hooaja avakõnes Riigikogu kohast ja temale langevatest ootustest läbi veidi avatuma prisma kui harilikult, sest kogu Eesti ühiskonnas on viimasel ajal poliitikas osalemisest ja demokraatia toimimisest räägitud tavapärasest rohkem.
Parlamenti kui institutsiooni võib mõtestada väga erinevalt. Kõik kolleegid siin saalis teavad, milleks nad siin on. Meie roll ja ülesanded on kirjas põhiseaduses. Meenutagem endale ja teistele, et kõige avaramas ühiskondlikus mõttes on parlamendil roll, mida mitte keegi teine täita ei saa.
Oleme endiselt ja peamiselt rahva esindus. Esindusdemokraatia põhimõtete kohaselt on parlament kõrgeim riigi esindusorgan. Meie sajaühekesi moodustame kõige nähtavama osa riigivalitsemisest ja seeläbi anname kõige otsesema panuse riigi usaldusväärsusesse, sest meie suhtes valitsevad kõige kõrgemad ootused.
Möödunud aastal väideldi Eestis eri kohtades päris palju esindus- ja osalusdemokraatia vahekorra üle. Mitmetes tõsistes aruteludes on kõlanud väited, et aeg on liikuda edasi palju paremate ja tõhusamate valitsemisvormide poole, kui seda on parlamentarism oma tuntud kujul. Arvan, et need arutelud on olnud intellektuaalselt huvitavad.
21. sajandil on inimeste ligipääs informatsioonile ja teadmistele niivõrd suur, et see esitab riigivõimule üha uusi väljakutseid. Kodanikud tahavad riigivõimu teostamisel senisest enam kaasa rääkida ja see on tegelikult suurepärane. Kuidas informeeritud kodanikke rohkem poliitikasse kaasata ja selleks uudseid ajakohaseid lahendusi välja pakkuda, on väga aktuaalne küsimus kõigis maailma arenenud demokraatiates. Mingil juhul ei peaks me neid arutelusid vaatama rünnakuna Riigikogu institutsiooni autonoomiale ja rollile seadusandjana. Kui sellistest aruteludest sünnivad ideed, kuidas demokraatlikke protseduure ka valimistevahelisel ajal tugevdada, on see ühiskonnale kindlasti kasulik.
Ühes võime aga kindlad olla: Riigikogu on jätkuvalt kõige tugevama ja legitiimsema mandaadiga poliitiliste vaidluste lahendamise foorum ühiskonnas. Tuletagem siinkohal meelde Voltaire’i kuldseid sõnu demokraatia kohta: "Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda." Teame ju, et vaidlustes peitubki demokraatia võti. Ühiskonnas eksisteerivad paratamatult erinevad huvid, demokraatia kvaliteet on tagatud aga siis, kui kõigil on võimalik enda õiguste eest võrdselt hästi seista ja tugevaim argument esitada.
Esindusorganiks ja vaidluste lahendamise platvormiks olemise kõrval oodatakse meilt loomulikult jätkuvalt häid ja õiglasi seadusi. Jah, me algatame praegu ise vähem seadusi kui näiteks 1990. aastatel. Aga selle tõiga serveerimine kriitikana mõjub nagu jutt sellest, et vanasti oli muru rohelisem ja taevas sinisem. 1990. aastatega pole mõtet tänast seisu võrrelda. Toona oli kiiresti vaja riigi õigusaktid välja töötada. Ka valitsused vahetusid väga tihedasti. See tähendab, et Riigikogu panus seadusloomesse oli siis võrreldav praeguse valitsuse omaga. Tõsiasi, et parlament ise algatab nüüd seadusi vähem, ei ole Eestile ainuomane, vaid on Euroopas valdav. Teadmiste- ja tõendipõhisel infoajastul on paratamatu, et valitsus oma ametnikkonnaga on haaranud seaduste algatamisel jämeda otsa enda kätte. Ent parlamendile seadusandjana jääb alati roll teha põhimõttelisi ja väärtuselisi valikuid, peegeldada ühiskonnas hetkel valitsevat arvamuste ja hoiakute tasakaalu mis tahes küsimuses.
Meie ees, kolleegid, seisab väärtuspõhise teemana Justiitsministeeriumis ette valmistatud karistusõiguse reform. Juba 2010. aasta kevadistungjärgul juhtis Riigikohtu esimees parlamendi tähelepanu ülekriminaliseerimise probleemile. Ta rõhutas, et üldpõhimõttest tulenevalt on karistusõigus vahendina ultima ratio ehk selline õigusharu, mille poole on vaja pöörduda juhul, kui teiste õigusharude regulatiivsest toimest ei piisa. Meie riigi võimekus kaitsta tavalist inimest raskete kuritegude ja rikkumiste eest on tublisti suurenenud, kuid teha on veel palju. Isiklikult arvan, et Riigikogu on kõige õigem foorum arutamaks, millised eksimused on oma loomult ja iseäranis tagajärgedelt sellised, et väärivad kuriteo ja kriminaalmenetlusega kaasnevat riiklikku pingutust, mis on seotud kulu, halduskoormuse ja kriminaalkaristustega.
Rõhutan veel parlamendi unikaalset rolli valitsuse ja bürokraatia võimalike liialduste üle kontrolli ja järelevalve teostajana. Valitsuse ja ametnikkonna kasvav osa seadusloomes ei tähenda seda, et meie seadusandjatena peaksime piirduma seaduste kvaliteedi parandamisega. Võimude lahusus annab meile õiguse ja kohustuse vajaduse korral vastu seista katsetele regulatsiooniga kõiki maailma hädasid ravida. Ometi oleme seadusloomes tihedamini partnerid kui vastaspooled.
Riigikogu peab edaspidigi aktiivselt panustama pikaajaliste probleemide lahendamisse. Ühe näitena toon eakate tööhõive, mis vajab märksa sisulisemat tähelepanu. Oleme rahvaloenduse järel toimunud Riigikogu aruteludes lahanud rahvastiku vananemise probleemi, aga peame endale aru andma, et on aeg hakata sellega kaasnevateks muutusteks praktiliselt valmistuma. Juba praegu, aga veel enam 20 aasta pärast on meil tehnoloogia arengu tõttu loodud palju selliseid töökohti, mille puhul pole erilist vahet, kas inimene on 20-, 50- või 80-aastane. Kas aga meie tööandjate hoiak ja motivatsioon on sellised, et kui inimestel jätkub tervist ja tahet kõrgemas eas töötada, seda neile ka võimaldatakse? Mida saaks teha paremini selleks, et nii tervist, töötahet kui ka tööd jätkuks? Usun, et see on üks strateegiline teemavaldkond, mis vajab Riigikogu panustamist.
Teise näitena toon Rail Balticu projekti. Meediast jääb aeg-ajalt ekslik mulje, et tegemist on Brüsseli projektiga. Tegelikult on see ju kogu Eesti rahva projekt, sest Eesti geograafilist asukohta silmas pidades on korralike ühendusteede olemasolu arengu eeldusena möödapääsmatu. Riigikogu tööga seoses märgin ära kaks asja, millest Rail Balticu teokssaamine sõltub. Üks on ettevalmistustöödeks vajaliku riigieelarvelise rahastamise ettenägemine, millega usutavasti saame hakkama. Teine ja võimalik, et meilt paljudelt hoopis rohkem aega nõudev ülesanne on seotud Rail Balticu trassi planeerimisega. Praegu on käimas see planeerimine ja trassivariantide analüüs. Selles protsessis on paratamatult põrkuvaid huvisid.
Erinevate variantide plusse ja miinuseid saab küll välja tuua ja analüüsida, aga ikka sobib üks lahendus ühele rohkem ja teisele vähem. Kutsun Riigikogu liikmeid üles selgitama oma valimisringkondades selle ettevõtmise tähtsust, et inimesed mõistaksid vajadust teha ka planeeringuküsimustes kompromisse, mis võimaldavad elul edasi minna. Aitame kaasa sellele, et see suur taristuprojekt ei takerduks lõpututesse vaidlustesse. Üksmeelt on vaja ka riikide vahel. Rail Baltic peab vastama tänapäeva vajadustele, selle infrastruktuur peab kogu trassi ulatuses võimaldama rongidel sõita kiirusega 240 kilomeetrit tunnis. See on strateegiline projekt, kus valitsus vajab Riigikogu tugevat partnerlust.
Ja viimaseks, parlament esindab inimesi, aga tema ülesanne on ka valitsemist ja otsustamist tagasi peegeldada, selgitada otsuste tausta, toetada või kritiseerida otsuseid. See tagasisidestamine käib meil, saadikutel, oma valimisringkondades ja avalikkuses pidevalt. Selle üks vorme on valimiskampaania, mille keskel me kohalike valimiste võtmes just praegu oleme. Jõuame perioodi, kus valimiste nappuse üle kurta ei saa. 2013. aasta sügisest kuni 2016. aasta sügiseni ehk peaaegu kolme aasta jooksul toimuvad meil neljad valimised: kohalike omavalitsuste, Euroopa Parlamendi, Riigikogu ja presidendi valimised. Kampaaniate ajal on poliitiline kuumaverelisus põhjamaises Eestis sama tavaline kui vahelduva pilvisusega kergete sademetega ilm. Huumoriga segatult lubage mul seda perioodi võrrelda lennuki sattumisega turbulentsi, mille ajal on teatavasti nõutav kinnitada turvavööd. Jätkem endile meelde, kolleegid, et meie ei ole selle lennuki reisijad – kui valimistel on pilootideks valijad, siis valimistevahelisel ajal on see roll usaldatud peamiselt meile. Kui tugevasti meid ka ei mõjutaks poliitilised kampaaniad, mis on samas kahtlemata demokraatliku poliitika lahutamatu osa, ärgem unustagem, et meie oleme Eesti Vabariigi seadusandjad.
Edukat parlamendihooaega teile kõigile! Elagu demokraatia! (Aplaus.)

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees!

Härra president, ma palun teid Riigikogu kõnetooli!

Lugupeetav Riigikogu esimees! Austatavad Riigikogu liikmed, peaminister ja valitsusliikmed, Riigikohtu esimees, õiguskantsler, riigikontrolör!
Riigikogu XII koosseis on ületanud ekvaatori, mille all ma ei pea silmas ümber maakera reisimist. Enam kui pool 2011. aastal valitud Riigikogu tööajast on möödas. Aeg, millesse langevad XII Riigikogu volitused, on murranguline. Kogu maailma jaoks: Occupy Wall Street, Snowden, majanduslik murdumine mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, araabia kevad ja ettenägematu lõpuga võitlused Egiptuses, Süürias ja mujal. Midagi põhimõttelist on kõikjal muutunud. Paremaks, halvemaks või lihtsalt teistsuguseks.
See aeg on olnud murranguline ka Eesti jaoks. Eesti on masust välja tulnud. Majandusareng on ületanud piiri, millest inimeste väärtused ja elueesmärgid suunduvad pelgalt ellujäämiselt eneseteostuse poole, seega muutuvad inimesed aga ka olevaga rahulolematumaks. Lugege "Eesti inimarengu aruannet 2012/2013", vaadelge väärtuste ja hoiakute muutumist.
Nägime Eestis streike ja meeleavaldusi. Näeme ja tajume inimeste kasvanud nõudlikkust. Elav ja mõjukas kodanikuühiskond on suur väärtus. Seda oleme ju soovinud. Kodanikuühiskonna tugevnemine, selle nähtavaks ja mõjukaks muutumine on olnud minu ametiajaks seatud eesmärk juba mu esimesest kõnest ametisse astumisel 2006. aastal just sellest puldist.
Riigikogul ja valitsusel on võimalus ja kohustus rahva kasvanud ootustele vastata. See ei ole lihtne, kui ühed ülistavad teoreetilist marksismi, teised usuvad pimesi turgudesse, kolmandad kiruvad kunagiste vapside moel erakondi ja ootavad kõva käe karmi kehtestamist. Head teadlased ja arvajad, pakkuge siis oma eelistatud valikud välja konkreetselt ja arusaadavalt! Selgitage, kuidas neid saavutada! Vaid nii saame arutelu edasi viia.
Samuti on riigivalitsemise asjus. Ühed nõuavad otsedemokraatiat, vastamata küsimusele, kas iga seadusparandus tuleks elektrooniliselt rahvahääletusele panna. Teised jätkavad igasuguste muutuste ootuste ülbet ignoreerimist, ajades ikka sama jäika parteilis-elitaristlikku poliitikat. Enamik arvamusi jääb nende teljeotste vahele.
Mina sooviksin Eestile tarka ja konkurentsitihedat valitsemist. Aga kuidas seda saavutada? Ilmar Raag ütles hiljuti Postimehes tabavalt, et demokraatiasse on ebareaalsete ootuste toitmine ja sestap mõistagi pettumine sisse programmeeritud. Tõepoolest, ajalugu ja elu näitab, et inimeste nõudmised ei kahane, kui senised ootused on täitunud. Asemele tulevad uued ootused – ja pettumise võimalused. See ongi progress, mida siin imestada.
Aga näidakem Eestis eeskuju! Ausameelsel kokkuleppel peaks olema võimalik loobuda teostamatute lubaduste andmisest ja vaenu külvamisest. Meie ideaal võiks olla, et erakonnad ja valimisliidud pakuvad valimistel välja teostatavaid eesmärke ning valijad ignoreerivad kandidaate, kes petavad ja ässitavad või pakuvad sisutuid loosungeid.
Rahvas tahab kaasa mõelda ja kaalutletud seisukohad avalikult välja öelda. Seda näitas rahvakogu. Seda nägime arvamusfestivalil. Samas tekib igas ühiskonnas paratamatult tööjaotus. Sestap vaidleksin jätkuvalt nendega, kes nõuavad puhast otsedemokraatiat. Rahvakogu eesmärkide mõistmiseks soovitan teil tutvuda meid suvel väisanud professor James Fishkini ideedega kaalutlevast demokraatiast. Kuid et mõista omaenda sügavat parlamentaarset traditsiooni, soovitan lugeda näiteks Ilmar Tõnissoni mõtteid tema 1931. aastal avaldatud esseest "Parlamentarismi eeldused". Teisalt vaidlen jätkuvalt nendega, kes leiavad, et otsused tulebki teha kitsas ringis suletud ukse taga – parlamentarism ei tähenda ka seda. Vastupidi: inimestel peab käes olema arvamuste kujundamiseks vajalik teave ja inimesi tuleb otsuste langetamisel kuulata.
Rahvakogu ettepanekute läbiarutamiseks ja vajalike seadusmuudatuste tegemiseks on jäänud vaid mõni kuu. Ma tunnustan Riigikogu põhiseaduskomisjoni valmisolekut nende põhjal seadusmuudatusi visandada. Austatavad Riigikogu liikmed, palun ärge sundige meid pettuma!
Head mõttekaaslased! Kohaliku omavalitsuse ja hariduse reformide taustal tahan rõhutada väikeriigi filosoofia vajalikkust. Eestis ei ole nii palju inimesi ega vahendeid, et jäljendada suurriikide haldusmudeleid ja pillata aega asendustegevusele.
Eestil on harukordne võimalus olla paindlik, uuendusmeelne, lihtne ja loogiline, selgitada välja tegelikud mured, otsida neile parimad lahendused ja viia muudatused julgelt läbi. Väike riik annab suuri eeliseid. Me võime jõuda iga inimeseni, kui vaid tahame. Andkem rohkem ruumi ettevõtlikkusele kõige laiemas tähenduses! Ärgem summutagem tehatahtmist ühtlustamise, ülekorraldamise, tsentraliseerimisega! Need, suurriiklikud lähenemised ei sobi meile. Peame olema palju nõudlikumad ja kokkuhoidlikumad. Meile on seni toonud edu mõistlikkus, uuendusjulgus ja loogilisus. Me vajame lahendusi just Eesti jaoks, lähtudes meie inimestest ja meie maast.
Selleks, et käsil olevad uuenduskavad annaksid soovitud tulemuse, peame kõik kaasa mõtlema. Ärgem kartkem muutusi, ent ärgem lootkem tulemusi, mida ei ole võimalik saavutada! Ärgem kartkem parandada otsuseid, mis tänase teadmise järgi on valed! Valimiste lähedus ei tohiks ju reformide teostamist takistada.
Austatavad kuulajad! Sel laupäeval, 14. septembril möödub kümme aastat Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletusest. Eesti on NATO-s. Eesti riigijuhid on maailma liidritega ühise laua taga. Ja mitte kõigest häbeliku, sõnatu partnerina.
Mulle teeb muret, et ikka veel võib kohata Eesti avalikkuses hoiakut, mille kohaselt pole inimõiguste kaitse meie asi. Kas tõesti on meil moraalne õigus loobuda inimlikkuse toetamisest, pidada kedagi väheväärtuslikuks, panna suu ja silmad kinni, kui inimesi riigi jõuga taga kiusatakse? Vastan: ei ole, eriti meie oma rahva 20. sajandi kogemusi meenutades. Me teame, mis on repressioonid. Meie paleus peab olema inimväärikuse tunnustamine kogu maailmas ja rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamine.
See pole pelk idealism. Väärtuste põhimõttekindel kaitse on meie jaoks vajalik ja õige tee, nagu ka oma ühiskonna vaimne kaitse. Me ei saa lasta end halvata mineviku hirmudest ega illusioonidest. Me ei tohiks ka matta end padupessimismi ega rehepapluse alla, me ei tohiks ise kaasa aidata Eesti alavääristamisele. Igaüks meist on Eesti saadik. Igaüks meist osaleb meie enesekuvandi ja ka tegeliku Eesti erakordsuse loomises ja levitamises.
Oma äsjasel USA reisil sain taas kinnitust, et Eestit võetakse maailmas tõsiselt, väga tõsiselt. Nagu ütles president Obama: me oleme elav tõestus sellest, et üks riik võib tulla välja olukorrast, mis mõnele teisele näib üle jõu käivat. Me saame endasse uskuda ning toetada selgelt inim- ja kodanikuõigusi, mille puudumine meile ikka, ja mõnel pool üha enam, muret teeb.
Lõpetuseks, head kolleegid! Valimisplakateilt üle Eesti vaatavad valijate poole Riigikogu liikmed ja ministrid, kes kandideerivad kohalikesse volikogudesse. Mõnigi neist ei plaani sinna tööle minna. Reklaam, millest on teada, et kandidaat valituks saades oma kohta vastu ei võta, viib otse meie erakondliku süsteemi diskrediteerimisele. See on silmakirjalik ja võõrandav. See põhjustab suhtumist, mida kuuleme ja mille kohta loeme meediast päevast päeva. Te ju kõik teate, et nii on.
Head kolleegid, olge oma valijate vastu ausad! On kaks võimalust. Riigikogu võib taastada liikmete õiguse osaleda kohalikes volikogudes. Sel juhul tuleb põhjalikult läbi vaielda sellise olukorra põhiseaduspärasus, ent sedagi ei maksa karta. Teine võimalus on täita kehtiva seaduse eesmärke. Sel juhul olgu linna- ja vallavolikogud kohalike liidrite päralt. Ja siis tuleks ka just neid valimisvõitluses esile tõsta. See on Riigikogu ehk Eesti esindusdemokraatia maine küsimus.
Ma soovin teile tegusat istungjärku, head rahvaesindajad! Ma tänan teid! Kõike head! (Aplaus.)

Suur tänu, härra president!

Kõlab Edvard Griegi laul "Lauljate tervitus". (Aplaus.)

Head kolleegid, Inseneride Meeskoori esituses kõlas Edvard Griegi laul "Lauljate tervitus" Ants Üleoja juhatusel. Täname nii meeskoori kui ka tema dirigenti Ants Üleoja! (Aplaus.)

Tere päevast ka minu poolt, austatud Riigikogu! Head uut aastat! Alustame oma rutiinset tööd. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson!

Vabariigi Valitsus algatab 15 seaduseelnõu ja esitab kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, vandetõlgi seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Teiseks, Riigikogu otsuse "Eesti riikliku turismiarengukava aastateks 2014–2020 kinnitamine" eelnõu. Selle eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kolmandaks, korteriomandi- ja korteriühistuseaduse eelnõu. Ka selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Neljandaks, metsaseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Viiendaks, perekonnaseisutoimingute seaduse, rahvastikuregistri seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Kuuendaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Seitsmendaks, Eesti Vabariigi ja Mehhiko Ühendriikide vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kaheksandaks, veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus.
Üheksandaks, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Kümnendaks, karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Üheteistkümnendaks, vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kaheteistkümnendaks, sotsiaalhoolekande seaduse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Kolmeteistkümnendaks, vedelkütusevaru seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Neljateistkümnendaks, taimekaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Viieteistkümnendaks, riigihangete seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuueteistkümnendaks, kindlustustegevuse seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seitsmeteistkümnendaks, Riigikogu otsuse "Riigi 2012. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu. Viimati nimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei soovita. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud 17 eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd annan edasi teated. Riigikogu juhatus võttis tänavu 21. juunil menetlusse järgmised eelnõud ja määras neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Riigikogu liikme Tõnis Paltsi s.a 19. juunil algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon. Teiseks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. juunil algatatud riigilõivuseaduse täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon. Kolmandaks, Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra, Inara Luigase ja Kalle Laaneti s.a 19. juunil algatatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon. Neljandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 19. juunil algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse üksuste liitude seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – maaelukomisjon. Viiendaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 20. juunil algatatud kodakondsuse seaduse § 29 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon. Kuuendaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 20. juunil algatatud Kaitseliidu seaduse § 25 muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – riigikaitsekomisjon. Seitsmendaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 20. juunil algatatud patsiendiseaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 4. juulil, 12. juulil ja 29. augustil esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, milles käsitletakse üleeuroopalisi telekommunikatsioonivõrke hõlmavaid suuniseid. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. september kell 16. Teiseks, solidaarsusklausli liidupoolse rakendamise korda käsitleva nõukogu otsuse eelnõu. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja otsuse eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. september kell 16. Kolmandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu meetmete kohta, mis lihtsustavad töötajate vaba liikumise kontekstis töötajatele antud õiguste kasutamist. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 12. september kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud väliskomisjonile Vabariigi Valitsuse s.a 5. septembril esitatud Euroopa Komisjoni teatise "Konkurentsivõimelisem ja tõhusam kaitse- ja julgeolekusektor". Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma riigikaitsekomisjoni ning majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 19. september kell 16.
Ja nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 92 Riigikogu liiget, puudub 9.
Nüüd, head kolleegid, asume Riigikogu täiskogu VI istungjärgu esimese töönädala päevakorra kinnitamise juurde. Teil on need materjalid olemas ja panen päevakorra hääletusele. Alustame hääletusprotseduuri, aga enne ma annan ka kutsungisignaali. 
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VI istungjärgu esimese töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 93 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Esimese töönädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänaste arupärimiste juurde. Esimene on Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Deniss Boroditši ja Kalle Laaneti 18. juunil 2013. aastal esitatud arupärimine Eesti Panga tegevuse kohta seoses VEB Fondiga (nr 347) Eesti Panga Nõukogu esimehele Mart Laarile. Ma palun arupärijate esindajana kõnetooli Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees! Endine mitmekordne Eesti Vabariigi peaminister ja praegune Eesti Panga Nõukogu esimees Mart Laar on öelnud, et loobub päevapoliitikast. Õigem on siinkohal öelda, et ta on lubanud loobuda päevapoliitikast Eesti Panga kasuks. Kuna VEB Fondiga seotu on ilmselgelt Eesti keskpanga ajaloo suurimaid häbiplekke ja segadusi, siis on Eesti ühiskonnale äärmiselt oluline jõuda selles küsimuses selguseni, tõde teada saada. Usun, et tõele viib meid lähemale Riigikogu asjaomane erikomisjon koostöös Riigikontrolliga. Siin saalis on VEB Fondi teemadel varem sõna võtnud ka endine panga nõukogu esimees Jaan Männik, kelle vastused olid pehmelt öelda mittemidagiütlevad. Täna on Mart Laaril võimalik keerata uus ja puhas lehekülg.
Avalikkust huvitab kõige rohkem nende VEB Fondi nõuete saatus, mis olid seotud valitsuse ja Eesti Pangaga. Nimelt jäi Venemaa Välismajanduspanka Eesti pankade korrespondentkontodele kinni ka suur hulk Eesti maksumaksja raha, mis VEB Fondi sertifikaatideks vahetati. Nüüdseks on teada, et koguni 360 miljoni krooni eest valitsuse ja Eesti Panga sertifikaate on Venemaal rahaks vahetatud.
Siinkohal meenutan, et Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni ja Riigikontrolli tellitud Tartu Ülikooli finantsõiguse dotsendi Lasse Lehise õigusliku hinnangu põhisõnum oli just see, et VEB Fondiga seotud tehingutes ei lähtunud valitsus ja Eesti Pank riigi esindajatena riigi esmasest kohustusest kaitsta kõigi nende Eesti residentide huve, kelle raha külmutati Venemaal. Olles ise samal ajal VEB Fondi sertifikaatide omanikud, tegid Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank sertifikaatidega tehinguid, lähtudes kitsalt enda kui sertifikaadiomanike huvist saada sellest rahalist kasu. Sertifikaatide müügist saadud raha oleks ka tulnud jagada kõikide VEB Fondi võlausaldajate vahel, mida ei tehtud.
Eesti Panga Nõukogu uuelt esimehelt soovime meie ja avalikkus teada saada, milline on tema valmisolek selle küsimusega tegelda. Teiselt poolt soovime teada nõukogu esimehe arvamust toimunu ning vastutajate kohta. Teatavasti said VEB Fondi sertifikaatide omanikud VEB Fondi vara müügi nurjumise tõttu null euro suuruse kompensatsiooni. Kas härra Laari hinnangul on see õiglane lahendus olukorras, kus pangandus- ja rahandussüsteemi saneerimiseks eraldati 1993. aastal toonaste ettevõtjate nõuded Eesti pankade vastu ja viidi need üle riiklikusse VEB Fondi? Sisuliselt jäid VEB Fondi sertifikaate saanud isikud ilma oma pangas olnud rahast. Milline on kõige selle juures olnud valitsuse ja keskpanga roll ning kas tegemist on riigiasutuste või vaid persoonide isikulise vastutusega? Kes lõpuks peaks härra Laari arvates võtma vastutuse?
Neile ja veel viiele konkreetsele küsimusele soovime temalt kui Eesti Panga Nõukogu esimehelt vastust. Arupärimisele on alla kirjutanud Deniss Boroditš, Kalle Laanet, Lembit Kaljuvee ja Rainer Vakra. Aitäh ja jõudu vastamisel!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Eesti Panga Nõukogu esimehe Mart Laari!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tahan teile kõigile soovida n-ö head uut aastat ning palju jõudu, sitkust ja kainet meelt uueks parlamendihooajaks. Kuid nüüd arupärimise juurde.
Oma korralisel 3. septembri istungil Eesti Panga Nõukogu arutas seda arupärimist ning ühines üksmeelselt seisukohaga, et kuna Eesti Panga Nõukogu volitused ja ülesanded on teie ehk seadusandja poolt väga täpselt määratletud, nagu ka Eesti Panga presidendi ja juhatuse ülesanded, siis ei hakka panga nõukogu kohe kindlasti mitte neid kahte asja kõikidele kiusatustele vaatamata segama. Sest kui seda teha, siis me tegelikult seaksime kahtluse alla panga juhtkonna, eriti aga panga presidendi autoriteedi ja tegevusvõimalused. Seda ei tahaks ma kohe mitte kuidagi teha.
Mis puutub küsimusse järelevalve kohta, selliste võimalike intsidentide ärahoidmise kohta, siis see küsimus on küll otseselt mulle ja panga nõukogule. Ning see on väga tõsine küsimus, sest see, kuidas me täidame nüüd kõige selle sisuga, millise väljundi me anname siia saali ja kogu avalikkusele panga nõukogu poolt järelevalve teostamiseks, on väga eluline küsimus. Ma ise pean enda tähtsaimaks ülesandeks sellel ametikohal sellele väljakutsele vastamist ja selle väljundi andmist. Me oleme arutelu, kuidas seda konkreetselt teha, juba alustanud. Me oleme arutanud seda panga presidendiga, me oleme arutanud seda panga nõukogus ja mingisugune nägemus kindlasti hakkab meil juba kujunema. Ma usun, et enne veel, kui möödub aasta, on meil see nägemus olemas.
Head arupärijad, kui te olete nii lahked ja mõne aja pärast küsite mult uuesti, mida me oleme konkreetselt teinud, siis ma hea meelega vastan. Igal juhul pean ma seda väga-väga oluliseks, et Eesti Pank tõesti suudaks teostada oma järelevalvet. Ei ole see mingi imerohi, mis suudaks ära hoida kõik inimlikud eksimused ja ka sigadused, aga kindlasti aitaks see neid natukenegi vältida ja pehmendada. Nii et me võtame seda funktsiooni väga tõsiselt ja kavatseme seda tõsiselt täitma hakata. See on suhteliselt uus ülesanne panga nõukogule ning see on ka põhjus, miks seda siiamaani täidetud ei ole. Aitäh!

Palun, kas Eesti Panga Nõukogu esimehele Mart Laarile on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Eesti Panga Nõukogu esimees Mart Laar! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Esimene arupärimine on sellega ammendunud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Valeri Korbi, Peeter Võsa, Kalev Kallo ja Tarmo Tamme 21. mail 2013. aastal esitatud arupärimine riigiettevõtete nõukogude kohta (nr 339) majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Lauri Laasi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest sai kevadel Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt sisse antud üks arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimise teksti lühikokkuvõte on järgmine.
Käesoleval aastal on meedias pideva tähelepanu all olnud OÜ Autorollo ja sellega seotud tehingud. Märkimisväärne on asjaolu, et ühinguga on seotud keskkonnaministri perekond. Seoses Autorollo pankrotimenetlusega on üles kerkinud riigiettevõtete nõukogudesse isikute määramise küsimus. Majandusminister määrab liikmeid Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogusse ning tema kontrolli all on ka riigiettevõtete Eesti Energia ja Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskus juhtorganite mehitamine. Tähelepanuväärne on see, et need juhtorganid on mehitatud parteidele vajalike lojaalsete inimestega. Sellepärast on esitatud ka meie arupärimine, et saada selgust, miks on niimoodi läinud ja miks aetakse valitsuse tasemel poliitikat, et käsi peseb kätt. Aitäh!

Suur tänu! Ma kuulutan välja juhataja vaheaja kuni kellani 15.57 ehk viis minutit.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, jätkame oma istungit. Palun kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi! Austatud minister Juhan Parts, te olete oodatud kõnetooli.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kõigepealt palun vabandust, kuna ma täitsin siin Riigikogus muid tööülesandeid ja informatsioon, et esimene arupärimine jõudis kiiresti lõpule, jõudis minuni väikese viivitusega. Nii et vabandust selle vaheaja pärast, mille istungi juhataja pidi võtma. Nüüd ma vastan arupärijate küsimustele.
Esiteks: "Mille alusel toimub liikmete määramine riigiettevõtete nõukogudesse? Milliseid isiku omadusi või kogemusi määramisel aluseks võetakse ja hinnatakse?" Äriühingute nõukogu liikmete määramine on reguleeritud riigivaraseadusega. Ma eeldan, et see on arupärijatele üldjoontes teada, ega hakka seda ümber jutustama. Lisaks sõltub palju äriühingu tegevusvaldkonnast. On oluline, et äriühingu nõukogu liikmeid valides püütakse koondada eri oskuste, teadmiste ja kogemustega inimesed, kelle panus nõukogusse toob äriühingule kasu. Ka on kindlasti tähtis, et nõukogu liikmete puhul puudub vähimgi nende ja asjaomase äriühingu huvide konflikt. Need on tingimused, millest mina olen lähtunud.
Teine ja kolmas küsimus olid, milliste teenete eest on AS-i Eesti Energia nõukogusse määratud IRL-i liige Toomas Tauts ja milliste teenete eest oli Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogusse määratud Anti Tammeoks. Võiks vastata lühidalt, et teenete eest ei nimetata kedagi äriühingu nõukogu liikmeks. Ma arvan, et see mõtteviis ei ole minule küll omane, võib-olla on see pigem omane küsijatele. See on tegelikult alusetu väide. Mis puutub üldiselt riigi äriühingute nõukogu liikmete ülesannetesse, siis oleks ekslik käsitada seda kohta mingisuguse sinekuurina või teenena. Suuremate ja komplekssemate äriühingute nõukogu liikmete ülesannete täitmine eeldab nõukogu liikmetelt arvestatavat ajakulu ja tööd. See ei saa piirduda üksnes nõukogu koosolekutel osalemisega. Loomulikult tuleb arvestada, et üks või teine nõukogu liige on valmis oma aega sellesse panustama. Suure mõjuga äriliste otsuste langetamine või äriühingu keeruline olukord võib nõuda nõukogu esimehelt ja ka nõukogu liikmetelt sellist pühendumist, et seda võib ajuti olla keeruline muu tööga ühitada.
Mis puutub konkreetselt Toomas Tautsi ja Anti Tammeoksa, siis nad on ärikogemustega ettevõtlikud inimesed, kes on olnud ühiskondlikult aktiivsed. See oli põhjus, miks neid sai kõnealustesse nõukogudesse nimetada. Palju avalikkuse ette jõudnud süüdistustest ei vasta tõele, aga kui küsijatel on huvi, siis võime nende konkreetsete inimeste asju täpsemalt lahata.
Neljas küsimus: "Kas riigiettevõtete nõukogudesse liikmete määramine on seotud annetuste tegemisega IRL-ile ja Reformierakonnale?" Ei ole, on lühike vastus. Ma võin ka kommenteerida. Minu kogemus on näidanud, et paljud ettevõtjad, kes toetavad erakondi, tegelikult ei taha panustada ka äriühingu juhtimisse. Lood on pigem vastupidi: inimesed, kes tegelikult võiks oma ettevõtjakogemuse või ka elukogemuse ja teadmistega anda olulise lisapanuse ühe või teise ettevõtte nõukogus ja kes on ka erakondi toetanud, pelgavad nõukogusse nimetamist. Ehk siis teisisõnu: selline efekt on soovitule võib-olla vastupidine.
Viies küsimus: "Kuidas on tagatud nõukogu liikmete määramisel huvide konflikti vältimine ja kas uuritakse ka määratavate isikute erahuvisid?" Riigivaraseaduse § 80 määratleb need tingimused, sh huvide konflikti vältimist tagavad tingimused, millele riigi äriühingu nõukogu liige peab vastama. Seaduse §-s 83 on kirjas, et nõukogu liikme kandidaat peab esitama osaluse valitsejale kirjaliku kinnituse selle kohta, et ta on tutvunud õigusaktides juhtorgani liikme kohta sätestatud nõuetega, et ta vastab nendele nõuetele ja kohustub neid järgima. Samuti peab ta enda kohta esitama seaduses ettenähtud andmed, vastavad deklaratsioonid ja nii on võimalik hinnata, kas huvide konflikt võiks tekkida.
Kuues küsimus: "Kas valitsevas koalitsioonis on ära jagatud, milliseid riigiettevõtteid kontrollib IRL ja milliseid Reformierakond?" Ei ole ära jagatud. Mis puutub äriühingute juhtimisse ja mitmesugustesse otsustesse ministeeriumide tasandil, näiteks valitsuse tasandil Rahandusministeeriumi otsustesse, siis riigivaraseadus annab sellest valdkonnast üsna põhjaliku ülevaate. Äriühingute juhtimise küsimused ei ole koondunud ühe konkreetse ministri või üldkoosoleku kätte. Mitmeid äriühinguid puudutavaid tähtsaid küsimusi saab otsustada koostöös Rahandusministeeriumiga ja ka valitsuse poolt.
Tõsi on küll, et eemalt vaatajale võib teistsugune mulje jääda. Me teame, et seadusega on kehtestatud reegel, et nõukogu moodustatakse nii, et nõukogusse nimetab pooled liikmed rahandusminister ja pooled liikmed minister, kelle valitsemisalas ettevõte asub või kes täidab äriühingu puhul üldkoosoleku ülesandeid. Praegu nimetab majandusministeeriumi haldusala äriühingutes pooled liikmed üldkoosoleku rolli täitev majandusminister ning pooled liikmed rahandusminister. Teadupärast oleme härra Ligiga eri erakondades. Aga veel kord: ma arvan, et selline küsimuses sõnastatud väide kindlasti tegelikkusele ei vasta.
Lõpetuseks tahan juhtida tähelepanu, et me oleme viimase aasta jooksul näinud majandusministeeriumis üksjagu vaeva, et vaadata üle riigi äriühingute osaluste valitsemise praktika, OECD asjaomased standardid ja soovitused, analüüsida parimaid praktikaid eri Euroopa riikides. Seda tööd on teinud Erkki Raasukese juhitud töörühm ja nad on oma esialgsed tulemused juba esitanud. Kindlasti tasub seda materjali lugeda. Me väga loodame, et see ülevaade tekitab asjaliku diskussiooni, kuidas riigi äriühingute valitsemist võiks paremini korraldada. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Läheme küsimuste juurde. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetav härra minister! Te oskate kindlasti peast öelda kõik riigiettevõtted, mille nõukokku teie ja härra rahandusminister määrate liikmeid, sh Riigikogu liikmeid. Öelge, palun, kes Riigikogu liikmetest ühes või teises riigiettevõtte nõukogus on, kui paljud neist on Reformierakonna või IRL-i liikmed ning kui paljud neist on Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmed!

Peast ma neid arve ei oska öelda, saate need internetist kokku lugeda. Üldiselt on need erakondlikud otsused olnud erinevad. IRL-is oleme võtnud seisukoha, arvestades põhiseaduslikku käsitust, et kui meie käest küsitakse või meie ministril on võimalik asjaomaseid pakkumisi teha, siis me Riigikogu liikmeid äriühingu nõukogusse ei paku. Ma saan aga vastata vaid meie erakonna nimel. Meie koalitsioonipartner on teistsugusel seisukohal. Me teame, et osaliselt on tegu poliitilise vaidlusega, ent minu arvates on mängus ka õiguslikud küsimused.
Ma väga loodan, et kunagi tekib Eestis asjast õiguslikus mõttes väga selge ühine arusaam. Kui me oleme mingi nõukogu formeerimisel nõu pidanud ja meie kolleeg, kes on Reformierakonnast, on soovinud, et nõukogus oleks Riigikogu liige, siis seni pole olnud võimalik sellele resoluutselt vastu olla. Tegemist võib olla väga asjaliku, väga targa ja selle äriühingu jaoks väga vajaliku inimesega. Ka mina olen mõned Riigikogu liikmed nimetanud, ma ei ole sellele vastu olnud. Minu arvates on tegu õigusliku vaidlusega, kus tuleb leida mõistlik lõplik lahendus.
Samas ei pea ma õigeks käsitust – selline idee on välja käidud –, et Riigikogu peaks hakkama neid nõukogu liikmeid nimetama. Sellega me astuksime sammu hoopis vales suunas. Õigem suund oleks, nagu pakub välja ka eelnimetatud Raasukese ülevaade, mis baseerub OECD kogemusel, et me peaksime vähemalt turutingimustes tegutsevate äriühingute juhtimisel märksa rohkem eemalduma poliitilise juhtimise tasandist, lähtuma rohkem börsi- ja avalikes ettevõtetes rakendatavatest üldprintsiipidest. Siin on arenguruumi, seda ma kindlasti ei eita.
Mis puutub sotsiaaldemokraatidesse ja Keskerakonda, siis ega ma peast teie palutud arvu öelda ei oska. Kunagi ma olen palunud, et kui teil on mõni hea kandidaat, siis saatke mulle teade. Te pole esitanud ühtegi head kandidaati. Mis on üsna arusaadav, kui vaadata, mis toimub Tallinna linnas, milline korruptsioon on selle vallutanud. Ja te veel kiidate takka oma korruptante Tallinna linnas! Mul ei ole mingit põhjust arvata, et neid takkakiitjaid võiks lasta riigi äriühinguid juhtima. 

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Hea minister! Kas teile ei tundu, et ettevõtte nõukogu liikmete määramisel pole põhieesmärk lähtuda ettevõtte huvidest, pigem on nõukogu liikme kohast saanud ministri käes olev päevapoliitika tegemise instrument? Ma viitan hiljutisele juhtumile, kui härra rahandusminister tõstis Ardo Ojasalu Eesti Loto nõukogu ukse taha. Mina küll nendest Ligi selgitustest aru ei saanud. Äkki tulete oma kolleegile appi ja selgitate oma arusaama, miks nii läks. Kuidas selline imelugu juhtus, et opositsioonierakonna liige sai nõukogus natuke aega istuda ja miks ikkagi see muinasjutt lõppes?

Ma ei nõustu teie üldise hinnanguga, et tegu on mingi päevapoliitika instrumendiga. Aga konkreetse asja puhul olid minu arust Ligi selgitused üsna arusaadavad, arvestades taustatehinguid, mis puudutasid Eesti Elektronposti ettevõtet, ja VEB Fondi sertifikaatidega seotud asjaolusid. Tihtipeale, kui inimene on ühel või teisel moel osaline sellistes tehingutes, ta ei pea vajalikuks sellest informeerida ja siis on sellised küsitavused minu arvates mõistetavad. Ka mul on ette tulnud, et ma olen sunnitud ühe või teise nõukogu liikme tagasi kutsuma ainuüksi selle tõttu, et ta ei ole millestki piisavalt informeerinud. Ma viitan praegu huvide konfliktile, mis võinuks kajastuda deklaratsioonides, ja muudele säärastele asjadele. Nii palju kui ma selle asjaga kursis olen – mõtlen rahandusministri otsust –, käitus ka rahandusminister kõnealuse juhtumi puhul niimoodi.

Palun, kolleeg Kaja Kallas!

Hea minister! Mida te arvate sellest ideest, et Riigikogu mitte ei nimeta äriühingu nõukogu liikmeid, vaid teeb ministrile ettepaneku ja minister on ikkagi see, kes neid ametisse nimetab? Ehk teha see protsess pikemaks?

Ma ei taha ühtegi ideed eos laita või heaks kiita. Mida võiks Riigikogu teha? Ma usun, et kui Raasukese töörühma raport avalikuks on saanud, siis võiks riigivaraseaduses minna detailidesse, toetudes rahvusvahelisele heale praktikale selles osas, milliseid omadusi, kogemusi ja oskusi nõukogu liikmetelt eeldatakse. Kui Riigikogu täpsustaks veel nõukogudesse kuuluvatele inimestele esitatavaid nõudmisi, siis see oleks piisav raamistik, parandamaks nõukogude töö kvaliteeti. Ma tõesti olen uurinud mitme lähiriigi kogemusi, eriti nende omi, kellelt tõenäoliselt tasub eeskuju võtta.
Jutt oli üksikkandidaatide toomisest Riigikogu tasandile, aga tegelikult on trend, mis suunas me peaks oma äriühingutega minema, hoopis teistsugune. Pigem on suund sellele, et eriti kui äriühing tegutseb reaalselt turul, siis ei tohiks tema nõukogu liikmete määramine olla eelkõige poliitiline otsus. Loomulikult peab nõukogu liikmetel olema ametis oleva valitsuse usaldus – tema ju vastutab lõppkokkuvõttes omanike huvide esindamise eest –, aga kui hakata kandidaate arutama Riigikogu tasandil, siis see tähendab vältimatult teatud määral politiseerimist. Kui vaadata riigieelarve seaduse teksti ja üldist praktikat, siis on minu arvates mõistlik vaid täpsustada nõudeid, millele nõukogu liige peab vastama. Ma arvan, et sellega oleks väga palju küsimusi päevakorralt maha võetud.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! Riigiettevõtete nõukogudesse te oma erakonnakaaslastest Riigikogu liikmeid ei määra, RMK nõukogusse aga küll. Sisuliselt ei erine see ettevõtluse vorm äriühingu vormist kuigi palju. Miks te sinna oma erakonna esindajaid määrate?

Minu silmis ei ole erakonna liikmesus ei takistav ega ka soodustav tegur nõukogu liikmeks nimetamisel. Vastasel juhul me ju diskrimineeriks neid inimesi, kes on otsustanud ennast erakondlikult määrata. Meie erakond ei nimeta nõukogudesse Riigikogu liikmeid tulenevalt üldisest võimude lahususe printsiibist. See on minu vastus. Mis puutub Riigimetsa Majandamise Keskusse, siis seal on nõukogu liikmete staatus praegu selline, et osa liikmeid nimetabki Riigikogu. Riigikogu nimetab neid tulenevalt metsaseadusest, tal on vaba voli seda teha. Ma ei oska kommenteerida nende inimeste erakondlikku kuuluvust.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud minister! Ma jätkan kolleeg Kaja Kallase küsimust. Te ütlesite küll, et ei laida eos ühtegi mõtet maha, kuid valitsusliikmena olete seda sisuliselt teinud. Valitsus andis eitava hinnangu minu kirjutatud riigivaraseaduse muutmise eelnõule, mille järgi oleks riigi osalusega äriühingute nõukogu liikmed pidanud saama asjaomase Riigikogu komisjoni heakskiidu. Probleem on tegelikult selles, et ükskõik mida seadusesse lõpuks kirjutada, enamik neid n-ö kompetentse – ausus, pädevus, eelnev kogemus jne – on hinnangu küsimus. Riigikogu komisjoni arutelu võiks tagada just nimelt selle läbipaistvuse, millest kogu tänane arutelu ajendatud on. Miks olla vastu sellele, et Riigikogu komisjon liikmete nimesid näeb ja arutab kõiki neid küsimusi, et kogu süsteem oleks läbipaistvam ja rahvale arusaadavam?

Võin selle mahalaitmise sisulist põhjendust veel kord korrata. Minu arvates ei ole see proportsionaalne. See on sama, kui Riigikogu komisjonid hakkaks arutama suvalisi personaliotsuseid, mida täitevvõim teeb. Ühtpidi ma arvan, et see oleks Riigikogu komisjonidele suur töökoormus, teistpidi oleks tegu ebaloogilisusega võimude lahususest tulenevalt. Mida aga küll võiks Riigikogu rohkem teha, on uurida äriühingute reaalseid tulemusi. Nagu ka arupärijate küsimused on näidanud, püütakse teinekord ühele või teisele inimesele mingisuguseid hinnanguid anda, olgu info võetud kust iganes. Hinnanguid tohiks anda ikkagi vaid tulemustele tuginedes. Mina annan üldkoosolekul hinnanguid nõukogule ja juhatusele tegelike majandustulemuste põhjal. Praegu on tegu omanike poolt tunduvalt arenenuma eesmärgipüstitusega kui kunagi varem. Me näeme, kui palju ettevõte on tegelikult suutnud teha, kui hästi liikuda ühe või teise püstitatud eesmärgi poole. Hindame seda reaalsete tulemuste põhjal. Kui tulemused on kehvad, siis on karm jutt. Me teame, et on ettevõtteid, kus tulemused on täiesti talumatud olnud, ja me oleme kohe vastavaid samme astunud.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Hea minister! Nii täna siin kui ka varem olete püüdnud selgitada, et nõukogu liikmete määramisel on teie arvates kõige olulisem kompetents. Nagu te ütlesite, ei ole erakond teie jaoks määrava tähtsusega ja see ei tohi olla takistav tegur. Kindlasti olete nõus, et eriti just meedias ei ole kriitika olnud niivõrd nõukogu liikmete erakonnaliikmesuse kohta, kuivõrd Riigikogu liikmete väga suurte lisatasude kohta. Kas teie ministrina peate õigeks, et Riigikogu liige, kes saab Eesti mõistes niigi vägagi arvestatavat palka, saab ka nõukogust suuri tasusid, kusjuures samal ajal ei meenu ühtegi näidet selle kohta, et mõni nõukogu liige oleks millegi eest varaliselt vastutanud?

See on jällegi seaduste reguleerimisala. Me siin enne arutasime, et Riigikogu liikme kuulumine nõukogudesse on vaieldav. Minu seisukoht on, et õiguslikult on see vägagi küsitav, mingit selgust selles ei ole. Aga kui Riigikogu liige on nõukokku määratud, siis on tal põhimõtteliselt õigus saada oma töö eest tasu, nagu saavad kõik teised nõukogu liikmed. Eraldi klauslit ei ole, et Riigikogu liige, kes on äriühingu nõukogu liige, ei tohiks selle eest tasu saada.
Mis puutub vastutusse, siis ma usun, et nad ikka vastutavad ka. Tõsi küll, päritakse, kus keegi varaliselt vastutanud on. Ma arvan, et selles osas peab meie üldine juhtimispraktika ja õiguspraktika edasi arenema. Kui ma vaatan Eestis kehtivat riigivaraseadust ja ka äriseadustikku osas, mis puudutab äriühingu nõukogu liikmete vastutust, siis minu arvates on see õiguslik vastutus üsna selge. Kui uurida arenenud riikide kohtupraktikat, ennekõike varalise vastutuse kohaldamist nõukogu liikmetele, siis neid materjale on tuhandetes lehekülgedes ja erinevate otsuste puhul. Meil on tõesti tehtud vähe otsuseid, mille kohaselt on juhul, kui nõukogu liikme või nõukogu otsuste tagajärjel või mingit muud moodi on ettevõttele kahju tekitatud, nõudeid esitatud. Ka erasektoris on samasugune olukord. Sellealast õiguspraktikat on suhteliselt vähe. Vastutus aga on üsna reaalne ja nõukogu liige vastutab oma otsuste tõttu ettevõttele tekitatud kahju eest.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud härra minister! Hiljuti oli probleem elektriraudteel: rong jäi seisma, inimesed ootasid ja olid väga šokeeritud. Siis sai vaadatud, kes ettevõtte nõukogusse kuuluvad. Tuli välja, et nõukogu esimees on hariduselt toiduainete tehnoloog ning ülejäänud liikmed on avalike suhete ja haldustegelased. Kui pädevateks juhtideks te peate selliseid inimesi nii keerulises valdkonnas, nagu seda on elektriraudtee?

Minu arvates oli tegu – ma ei mäleta, kes seda Eesti avalikkusele nii seletas – sellega, et vedurijuht ehmatas uues rongis tekkinud situatsiooni peale ära. Milleks tekitada nüüd meelevaldne põhjuslik seos ettevõtte nõukogu koosseisuga? Pigem on põhjust küsida, kas vedurijuhi valmisolek uue rongiga sõitmiseks oli piisav või mitte. Siduda see nõukoguga, kelle ülesanne on ettevõtte kui terviku juhtimine, on meelevaldne. Samas palusid nii juhatus kui ka nõukogu esimees reisijate ees avalikult vabandust, mis näitab, et inimesed saavad aru oma vastutusest ettevõtte klientide ees.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mis puutub esitatud küsimuste alusel tekkinud arutelusse, siis siin poleks nagu midagi erilist öelda. Jah, see, et inimene on ennast poliitiliselt määratlenud, ei tohi olla diskrimineerimise alus, tal peab olema võimalus osaleda ka riigiettevõtete nõukogudes. See, et seal on ainult Reformierakonna ja IRL-i liikmed, on puhas juhus – nii lihtsalt on juhtunud ja pole siin midagi parata. Nii et sellel teemal tõesti suurt midagi öelda ei ole.
Ma polekski tulnud siia pulti rääkima, aga mul on alati hea meel, kui ma saan ettekande teinud ministrit kuidagi aidata. Madu ikka üritab kogu aeg hammustada, mida sa temaga ka ei teeks – ta on küll nii tsiviliseeritud, nagu ta on, aga loomus on loomus, pole midagi parata. Nii ka siin: keset asjalikku juttu riigiettevõtete nõukogudest kerkis äkki üles korruptsiooniteema. Kust kohast see tuli? Kas on võimalik tõmmata mingi paralleel riigiettevõtetega või kuidas seal ajus see protsess toimus, mina küll aru ei saa. Aga jäi kõlama, et Tallinn lausa kubiseb korruptsioonist.
Ma olen korduvalt sellel teemal siit puldist informatsiooni jaganud, kusjuures tegu pole üldse mitte minu andmetega. Meil on igal aastal ilmuv aastaraamat, kus on ilusti kirjas kõik arvud kuritegevuse liigiti, kõik arvud kohtuotsuste kohta jne. Ma pean härra ministrile järjekordselt teada andma, et see on müüt, et Eesti kohalikud omavalitsused on see koht, kus areneb korruptsioon. See ei vasta tõele. Selle müüdi laskis käibele härra Ilves, meie president, paar aastat tagasi ühes intervjuus. See olevat suurim Eesti probleem. Peale seda sai vaadatud neid aastaraamatuid, millest selgus, et viimastel aastatel on korruptsioonikuritegusid olnud aastas keskmiselt ca 200 ning neist alla neljandiku moodustavad need, mis on toime pandud kohalikes omavalitsustes. Korruptsioon pesitseb ministeeriumides, ministeeriumide hallatavates asutustes. Väga kõrgel kohal on korruptsioonikuritegude sooritamisega politsei, autoregistrikeskus ja muud riigi hallatavad asutused.
Nii et paistab, et seda informatsiooni on vaja siin saalis jagada, see teema on hakanud üles kerkima. Ning nii palju kui siin saalis see vale korruptsioonist kohalikes omavalitsustes kõlab, nii palju tuleb sellele ka vastust. Tegelikult meil korruptsiooni teatud määral on, aga põhiliselt seal, kust on tulnud meie tänane küsimustele vastaja – see on ministeeriumides ja nende hallatavates asutustes. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on arupärimine, mille Riigikogu liikmed Helmen Kütt, Jevgeni Ossinovski, Tiit Tammsaar, Jaan Õunapuu, Rannar Vassiljev, Heljo Pikhof, Indrek Saar, Karel Rüütli, Mart Meri, Kalev Kotkas, Andres Anvelt, Neeme Suur, Kalvi Kõva, Eiki Nestor, Jaak Allik ja Rainer Vakra esitasid tänavu 20. mail. Arupärimine on noorte tööpuuduse kohta (nr 337). Palun kõnepulti kolleeg Helmen Küti!

Austatud istungi juhataja ja kolleegid! Lugupeetud sotsiaalminister ja head noored, kes te rõdule arupärimise vastuseid kuulama olete tulnud! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitas 20. mail ehk ligi kolm ja pool kuud tagasi arupärimise, et küsida informatsiooni noorte tööpuuduse kohta. Ma loen ette selle arupärimise väikese preambuli ja sisu. Ehk sotsiaalminister, kui ta hakkab vastama, loeb ka küsimused ette, nii on ilmselt lihtsam vastata.
15. mail avalikustas Statistikaamet andmed, mille kohaselt on tööpuudus kasvanud 10,2%-ni, olles esimese kvartaliga võrreldes kasvanud 0,9%. 15–24-aastaste noorte töötus ületas vanemaealiste oma mitmekordselt. Kvartaliga lisandunud 7000 töötust üle poole olid alla 25-aastased. Tõsi, 15–24-aastastest noortest enamik ehk 61% on valdavalt õpingute tõttu majanduslikult mitteaktiivsed, aga jah, töötus noorte seas on alati suurem kui vanemaealiste seas. Sellel on mitu põhjust, näiteks veel lõpetamata haridustee ning vähene või puuduv töökogemus. Esimeses kvartalis oli 15–24-aastaste noorte töötuse määr ehk töötute osakaal sama vanuserühma tööjõus 23,1%, mis on suurim näitaja nii eelmise kvartali kui ka eelmise aasta sama kvartali näitajaga võrreldes. Siis oli noorte töötuse määr vastavalt 16,9% ja 22,7%. Alla 25-aastaste seas oli hinnanguliselt 51 000 tööga hõivatut ning 16 000 töötut.
Meie meelest on olukord noorte tööpuuduse osas muret tekitav. Selle ajani, kuni 20. maini, ei olnud ka Sotsiaalministeeriumist vähimatki kuulda, milliseid samme on astutud. Sellest tulenevalt oleme kolleegidega esitanud kuus küsimust sotsiaalministrile, ootame neile vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helmen Kütt! Palun lugupeetud sotsiaalministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Head parlamendiliikmed! Vastan arupärimisele. Kuna arupärimise esitamise ajast on üksjagu vett merre voolanud ja ka statistikat on juba nii palju juurde tulnud, et meil pole kasutada mitte ainult esimese kvartali andmed, vaid teise kvartali andmed samuti, siis see kontekst, milles ma arupärimisele vastan, on oluliselt muutunud.
Esimeses kvartalis oli tõepoolest noorte tööpuuduses tuntav jõnks ülespoole, teine kvartal aga tõi veelgi suurema jõnksu allapoole. Ma püüan seda võimalikult täpselt selgitada, aga ütlen juba ette, et jõnksu üles korralikult põhjendada on äärmiselt keeruline. Kindlasti mängib oma osa ka statistiline viga, sest enamasti kipub noorte tööpuudus, millel on väga sesoonne iseloom, teises kvartalis kasvama ning kolmandas ja neljandas kvartalis taas langema. Kui me vaatame eelnevaid aastaid, siis näeme, et ka esimeses kvartalis on trend olnud pigem allapoole. Tänavu esimeses kvartalis jõnks üles tõepoolest käis, aga nagu ma ütlesin, õnneks oli see ajutine.
Kui analüüsida natuke põhjalikumalt, siis selle aasta teises kvartalis oli tööpuudus juba 0,8% võrra väiksem kui mullu viimases kvartalis. Kui me võrdleme eelmise aastaga, siis oli see näitaja 24,4%-lt langenud 16,1%-le ehk tervelt kolmandiku võrra. See on märkimisväärne langus. Kui vaatame veelgi kaugemale tagasi, siis tipus oli Eestis noorte tööpuudus 2010. aasta esimeses kvartalis, kui see ületas tõesti 40% piiri, seda küll ainult üheks kvartaliks, aga siiski. Selle ajaga võrreldes on tööpuudus noorte seas 3,5 aasta jooksul vähenenud pisut enam kui 2,5 korda. Aga niikaua, kui meil on kas või üks noor, kes soovib tööd teha, aga on mingil põhjusel töötu, tuleb meil nendel teemadel ka siin saalis kindlasti rääkida ja tõsiselt pingutada, et noorte tööpuudus väheneks.
Ma vastan nüüd esimesele küsimusele: "Kas noorte tööpuuduse kasv on Teie hinnangul Eestis probleemiks? Mis on Teie meelest need põhjused, miks tööpuudus noorte seas on ligi kaks korda kõrgem kui rahvastikus üldiselt?" Sellest suure osa ma juba selgitasin oma sissejuhatuses ära. Rõhutan ka, et kogu Euroopa võrdluses on Eesti noorte tööpuudus kahanenud kiiremini kui üheski teises riigis ja on praegu tasemelt madalam kui Euroopa Liidus tervikuna. Kui konkreetselt vastata, siis ei ole alust öelda, et noorte tööpuuduse kasv praegu probleem on, aga tööpuudus tervikuna kindlasti on. See, et noorte tööpuudus on kaks korda suurem kui rahvastikus üldiselt, on nii olnud juba alates 2008. aasta esimesest kvartalist ja mingitel hetkedel on see kasvanud rohkem kui kahekordseks. See on igas riigis niimoodi ja sellel on teatud objektiivsed põhjused. Kui värskelt kooli lõpetanud noor inimene juulikuus ei ole tööd saanud, ei ole see veel tragöödia. Probleemiks on see kasvanud loomulikult siis, kui ta veel septembris, oktoobris ega novembris tööd ei ole leidnud. Aga tõsi on, et noorte tööpuudus on teatud objektiivsetel põhjustel kõikides riikides ligi kaks korda suurem kui üldine tööpuudus. Ma kasutan siin võimalust juhtida tähelepanu sellele, et viimane Statistikaameti info on, et juulikuus oli Eesti üldine tööpuudus 7,9%. See on langustrendis, mis on äärmiselt hea uudis. Ka üldine tööpuudus on Eestis viimase paari aasta jooksul vähenenud kiiremini kui kuskil mujal Euroopas ja meie tööpuudus on tuntavalt alla Euroopa keskmise. Mis aga ei tähenda, et me ei peaks enam selle teemaga tõsiselt tegelema.
Teine küsimus on, kui kaugel on noortegarantii meetmete väljatöötamine ja millal saaks nendega tutvuda. Noortegarantiiga seotud tegevust on Sotsiaalministeerium planeerinud koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Praegu oleme selles faasis, et meil on tegevuskava noortegarantii elluviimiseks töös, plaanime selle valitsuse istungil kinnitada juba tänavu.
Kolmas küsimus: "Kas olete näinud ette ka täiendavaid rahalisi vahendeid noorte tööpuuduse leevendamiseks 2013. aastal?" Jah, oleme. Kindlasti jätkuvad mitmed varasematel aastatel Euroopa Sotsiaalfondi rahastatud projektid, mis aitavad noori tööle. Näiteks 2007.–2013. aasta projekti alusel toetasime meetme "Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine" raames avatud taotlusvoorudes kõige enam projekte, mis olid just noorte sihtgruppidele suunatud. Seal oli kokku 147 projekti ja nendest 87 projektis ehk enam kui pooltes oli noori kaasatud. 2013. aasta esimesel poolel käivitati praeguse perioodi viimane avatud taotlusvoor, mille eesmärk on toetada tegevusi noorte tööleaitamiseks. Toetust said projektid, mis pakuvad 16–24-aastastele noortele, kes on põhi-, kesk- või kutsehariduse omandanud või õppimise katkestanud, mitmesuguseid töö leidmist toetavaid tegevusi koos tööpraktikaga tööandja juures. Toetati nelja noortele suunatud projekti. Selle vooru jaoks oli ette nähtud 1,2 miljonit eurot.
Neljas küsimus: "Keda olete kaasanud või plaanite kaasata noortegarantii meetmete väljatöötamisse?" Nagu öeldud, me töötame neid meetmeid välja koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Lisaks on kõigega väga tihedalt seotud töötukassa ja noorsootöö keskus. Noorte tööturumeetmete arutamiseks on toimunud seminare, kuhu on kaasatud noorteorganisatsioonid, noortega töötavad spetsialistid, tööandjad ja noorte valdkonna uurijad. Aga kindlasti on vaja niisuguseid kaasamisüritusi veel teha. Hästi palju ettepanekuid on meile laekunud ka kirjalikult. Kõiki neid püüame võimalust mööda arvestada.
Viiendaks küsiti, mis on põhjustanud 2%-se noorte töötuse tõusu võrreldes 2012. aasta novembri ja detsembriga. Nagu ma vastasin, seda on võimalik osaliselt selgitada, mitte päris sajaprotsendiliselt. Aga rõhutan veel kord, et kui Euroopa Liidus tervikuna on noorte tööpuudus alates kriisist iga aasta mõnevõrra kasvanud, siis Eestis on see juba 2010. aasta algusest alates olnud pidevas langustrendis. Viimases kvartalis langes see näitaja väga järsult, tervelt kolmandiku võrra. Nii et on tõenäoline, et sellest ühekordsest hüppest üles moodustab üsna suure osa statistiline viga. On ka muid selgitusi, näiteks ühekordsete lepingute lõppemine, mis sattus aasta algusesse. Aga see ei selgita kogu seda hüpet, see oleks kindlasti liialdus.
Kuues küsimus: "Millised tööturuteenused on noortegarantii rakendumiseks juba praegu piisavalt kvaliteetsed ja kättesaadavad ning milliste puhul on veel vaja teha arendusi või kättesaadavust laiendada?" Tööturumeetmete kvaliteedi tagamiseks on tööturuteenuste ja -toetuste seadusega määratletud teenuste sisu ja osutamise tingimused. Tööturuteenuste kvaliteeti hinnatakse töötu töölerakendumise alusel teatud perioodi vältel. 2013. aasta esimeses kvartalis oli töölerakendumine igati ootuspärane. Ma võin eraldi välja tuua need teenused, mida noored kõige enam kasutasid ja tänu millele nad kõige rohkem abi said. Kui me võtame eelmise aasta, siis kasutasid noored vanuserühmas 16–24 eluaastat erinevaid tööturuteenuseid 12 043 korda. Kõige rohkem kasutati tööalast koolitust (3880 korda), karjäärinõustamist (3785 korda) ja tööotsingu töötuba (1973 korda). Üheks nõrgaks kohaks, mida me arvestame ka uute tegevuste kavandamisel, peame noorte vähest registreerimisaktiivsust. Kui siiani on kogu aeg, seda ka selle arupärimise puhul, juttu olnud statistilisest tööpuudusest, siis nendest noortest, kes on statistilised töötud, vaid 40% võtab ennast töötukassas arvele. Seega vaid 40%-le saavad kättesaadavaks erinevad teenused ja toetused. Seetõttu võib suur hulk noori jääda abita, mis neid tööle aitaks. Ma kutsun üles aktiivsemalt neid teenuseid kasutama.
Meil on väga konkreetsed ja süsteemsed ettepanekud koostöös noorsooasutustega juba koolis tutvustada töötukassa pakutavaid võimalusi. Samuti on plaanis uue meetme "Minu esimene töökoht" abil pakkuda tööturul kogemuste ja kvalifikatsiooni puudumise tõttu raskustesse sattunud noortele konkreetset abi töö leidmisel ja oma oskuste parandamisel. See "Minu esimene töökoht" on Euroopas hästi menukas ja seda väga kiidetakse. Asi on selles, et noored on esimesi samme teha püüdes teatud mõttes nõiaringis. Nad ei leia esimest töökohta, sest neil ei ole töökogemust. Aga töökogemust nad ei saa sellepärast, et nad pole tööd leidnud. Me oleme Briti tööministriga nendel teemadel väga aktiivselt suhelnud. Oleme korduvalt detailideni arutanud nende süsteemi ja ta on väga kiitnud seda, et neil toimib too esimese töökoha kogemuse meede. Selle abil on saanud päris paljusid noori aidata. Usun, et ka Eestis on võimalik seda proovida. Miks ei võiks see ka meie noori aidata, nii nagu mitmel pool mujal on aidanud? Aitäh teile!

Suur tänu, härra minister! Läheme küsimuste juurde. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Hea minister! Tõepoolest, aasta alguses meil statistiline töötus kasvas, seda võrreldes just eelmise aasta lõpukvartaliga. On selge, et suvel töötuse näitajad paranevad, kuna tekivad ajutised töökohad. Aga ma küsin prognooside kohta: mida te ennustate talveks ja järgmiseks aastaks? Me teame, et majandus ei ole meil kuigi heas seisus. Toon näiteks kas või täna esitatud SEB panga ärevust tekitanud majandusprognoosi ja ka Rahandusministeerium ise on oma prognoosis vähendanud tänavust SKT kasvu poole võrra, 1,5%-ni. Lätil ja Leedul on tunduvalt kõrgemad näitajad. Mida te prognoosite, kuidas muutub tulevikus meie tööpuudus?

Teate, ma teen tööd selle nimel, et tööpuudus väheneks. Ei ole minu asi prognoosida, kuidas asjad täpselt minema hakkavad. Aga prognoose tehakse ja need näitavad, et langus jätkub. Kui me vaatame viimaseid kuid ja ka viimaseid nädalaid, mille kohta on meil mitteametlik info töötukassast jooksvalt kättesaadav, siis näeme, et tööpuuduse vähenemine jätkub. Kui võrdleme ükskõik milliseid veidigi pikemaid perioode, siis ilmneb, et Eesti tööpuudus on kahanenud kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. See on fakt.
Me analüüsime paralleelselt tööpuudusega ka hõivet. Hõive näitajad on veelgi positiivsemad. Eesti majanduses on veidi üle 80 000 töökoha rohkem, kui oli kriisi tipus või kriisi põhjas, kuidas on korrektsem öelda. Kui võtta praegu Eestis olevad töökohad, siis me oleme pisut enam kui 10 000 töökohaga maas absoluutsest tipust, mis oli buumi ajal. Aga see ei ole enam sugugi käega mittekatsutavas kauguses. Mis tähendab, et töökohti on majanduses väga palju juurde tulnud. Samas on tööpuudus küll väga kiiresti vähenenud, aga see ikkagi teatud määral eksisteerib. Tööpuuduse praegune näitaja, mis on 7,9%, on enam-vähem sama, kui oli 2008. aasta neljandas kvartalis, kui üldine tööpuudus oli 7,6%. Ja see on madalam kui ükskõik mis kvartalis alates 2009. aasta esimesest kvartalist. Aga jah, too 7,9% ei ole veel ideaalne. Meil on veel ruumi tööpuudust langetada. Mida selleks teha?
Ma ütlesin, et majanduses on töökohti juba peaaegu sama palju, kui oli buumi ajal. Oluline on aga ka see, et meil oleks järjest vähem heitunuid. Eestis on paraku järjest rohkem inimesi, kes ka varem ei ole olnud ükskõik mis põhjusel huvitatud tööle minekust. Nende jaoks pole võimalus tööle minna teretulnud olnud. Neid inimesi on praegu Eesti ühiskonnas palju rohkem. Järelikult peab töötukassa olema valmis aitama tööle ka inimesi, kes ei ole klassikalises mõistes töötud, vaid kes on tööturult pikalt eemal olnud vägagi mitmesugustel põhjustel. Nende hulgas on kindlasti inimesed, kes on oma lähedasi hooldades kodus olnud. Neilegi tuleb pakkuda teenuseid. Muuseas, töötukassas on seda ka proovitud, ja päris edukalt. See kindlasti ei aita absoluutselt kõiki, aga osale inimestele see võiks abiks olla, eeskätt nendele, kelle lähedasele on võimalik kõrvalist hooldajat palgata. Ka hooldaja leidmisel on töötukassa appi tulnud.
Räägin ka hoopis teisest äärmusest: hästi palju on Eestis inimesi, kes ei käi tööl sõltuvushäirete tõttu. Nende inimeste tööleaitamine on väga oluline eesmärk, mis töötukassa tööpõldu kõvasti laiendab. Ja kolmas suur plokk, mida ma tulen homme ühte opositsioonierakonda tutvustama, on inimesed, kes on töövõimetuspensionil ja kelle töövõime on osaline. Ka sellest tahaks rääkida ja saada kogu parlamendi toetus reformile, mis aitab nendel inimestel töö leida. Ka neil peab olema reaalne võimalus tööturul osaleda.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud sotsiaalminister! Kõigepealt palju tänu vastuste eest, aga sain nendest aru, et kahjuks on noorte toetamine väga projektipõhine. Süsteemne tegevuskava valitsusel siiski puudub. Me räägime Euroopa Liidu sotsiaalsetest garantiidest noortele. Riigid on võtnud, kes omaenda raha kasutades, kes Euroopa Liidu toel, kohustuse, et iga noorega tegeletakse nelja kuu jooksul ja keegi ei jää välja. Aga nagu teiegi nentisite, tegelikult on neid, kes töötukassa poole pöörduvad, ainult 40%. Seega 60% võib jääda nendest teenustest ilma. Kui oleks riiklik programm ja süsteem, et tegeletakse iga noorega, kes ei käi tööl või ei õpi, ka nendega, kes ei ole töötukassas arvel, siis oleks edasiminek lihtsam. Mis te arvate, kas selline programm on vajalik ja kui jah, millal see võiks Eestis tulla?

Aja kokkuhoiu huvides ma kõiki aktiivseid tööturumeetmeid, mis pidevalt toimivad ja mis on kirjas igaks aastaks kehtestatavas riiklikus programmis, ei hakanud ette lugema, aga neid on. Ja neid on tegelikult palju, valik on märksa suurem, kui hõlmab mis tahes meede, olgu selleks kas või noortegarantii. Ka Eestis tuleb noortegarantii, aga Eesti teeb palju rohkem ja teeb palju paremini. Kui me vaatame riike, kus kõige rohkem noortegarantiist räägitakse, siis seal on tööpuudus valdavalt kasvuteel. Eestis tööpuudus noorte seas väheneb. Miks see nii on?
Üks põhjus on loomulikult see, et me teeme rohkem. Meie luksus teatud mõttes on meie väiksus, tänu millele me suudame pakkuda igale noorele, kes töötukassasse tuleb, individuaalsemat lähenemist. Mis on üldiselt noortegarantii puhul kõige suurem probleem? Noortegarantii on justkui tulemuslik siis, kui noor inimene saab tööle. Samas ei tohi noortegarantii olla ainult deklaratiivne. Sellele on ka mitmed sotsiaal- ja tööministrid tähelepanu juhtinud. Kui me seda meedet koos kinnitasime, siis väga mitmed ministrid rõhutasid seda, mina nende hulgas. Ei ole nii, et kui me pakume ükskõik millist tööd, siis on mure lahendatud.
Oletame, et Tallinna Reaalkooli lõpetab väga heade matemaatikueeldustega noor neiu. Olgu, see on tegelikult halb näide, sest Tallinna Reaalkooli lõpetanutest on väga vähestel tõenäosus töötuks jääda. Aga oletame siiski, et säärane neiu  lõpetab Tallinna Reaalkooli ja kui ta läheb mingit tema võimetele mitte kõige paremini vastavat tööd tegema, läheb tegema lihtsat tööd, millega ta kindlasti hakkama saab, siis kas see on tema jaoks isiklikult lahendus või mitte? Kui me võtame noortegarantii programmi seisukohast, siis seal saab risti kirja panna. Läks inimene kuhugi midagi nelja kuu jooksul tegema, aga kas ta seal tööl püsib, kas see talle ametialast rahuldust pakub, kas see tema perele leiva lauale toob – ei tea. Vahest peaks ka too neiu pigem minema oma võimeid rakendama ülikooli, kuhu reaalkooli lõpetanutest sisuliselt sada protsenti läheb – see on küsimus. Eestis me vaatame igale noorele ikkagi personaalselt otsa ja püüame leida igale noorele tema võimetele kõige paremini vastava lahenduse. Loodan, et me suudame seda teha palju kiiremini, kui eeldab noortegarantii meetme neli kuud, ja loodan, et me suudame seda teha palju efektiivsemalt, kui lihtsalt panna risti kirja, et saime inimese järjekorrast maha. See on sisuline vahe Eesti lähenemise ja üldise noortegarantii vahel.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Täiesti juhuslikult ma eelmine nädal vaatasin töötukassa statistikat ja tahan teha ühe fakti paranduse. Enne kriisi oli Eestis tipparv hõivatuid: veidi üle 660 000 inimese. Siis tuli langus, töötute arv oli mingil ajal umbes 137 000. Viimasel ajal on tõesti hõive sellest alumisest punktist päris palju kasvanud, aga sellest tipust ei eralda meid praegu mitte 10 000, vaid tegelikult 30 000 – 35 000. Aga küsimus on teine. Üks Lõuna-Eesti inimene palus küsida, kas teie peres on töötuid, sh noori.

Kui võtta minu perena minu naine ja laps ehk pere kõige kitsamas mõttes, siis ei ole. Kui võtta laiemalt need inimesed, keda ma enda jaoks lähedaseks pean, siis nende hulgas on olnud küll. Aga nad on töö leidnud. Nii et see teema ei ole mulle kindlasti võõras.
Ent tulles teie küsimuse esimese poole juurde, siis ei, ma ei eksinud arvudega. Ma üldse eksin arvudes harva. Milles oli see ebatäpsus? Te rääkisite paralleelselt hõivatute arvust ja töötute arvust. Nende kogusumma ei ole konstantne. Ma üritasingi selgitada, et Eestis hõivatute arvust tuleb lahutada välismaa hõive, ja seda ma olen oma arvutustes teinud. Muidu oleks see vahe palju väiksem. Kui meil on hõivatuid – ma ütlen peast – circa 10 000 vähem kui buumi tipul, siis töötute arv on tõesti rohkem kui 10 000 suurem. Põhjus on, et osa inimeste staatus on muutunud. Näiteks osa heitunutest on soovinud end määratleda tööotsijana ehk siis neid inimesi, kes soovivad tööd leida, on palju juurde tulnud. Sealt tuleb see vahe sisse. Aga töökohtade arv Eesti majanduses on buumi tipuga võrreldes suurusjärgus 10 000 võrra väiksem.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Härra minister! Kui töötud noored lahkuvad tööle laia maailma Soomest kuni Austraaliani, kus paistab, et tööd neile jätkub, siis see kahtlemata vähendab Eestis tööpuudust. Kas Eesti inimeste massiline tööleasumine välismaale on osa teie koalitsiooni moodustatud valitsuse sihipärasest tegevusest tööpuuduse leevendamiseks või on tegemist teie poolt kontrollimatu rahva väljarändamisega?

Sel päeval, kui teie erakond teatas oma loosungist kohalikel valimistel, vaatasin ma kõige värskemat statistikat. Pean ütlema, et see teie loosung on osutunud minu jaoks täiesti ootamatuks tunnustuseks valitsuse poliitikale. Lood on nii, et mitte ainult tööpuudus ei ole vähenenud Eestis kiiremini kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Lisaks on viimase paari aasta jooksul kriisi tipust alates välismaale tööle siirdunuid palju vähem, kui ma kõhutunde järgi oskasin eeldada. Jah, neid on, ja loomulikult on see teema, millega peab iga valitsus, iga opositsioon, iga parlament tegelema. Me ei pea minna soovijaid tingimata takistama, aga peame tagama selle, et ka Eestis oleks neil valikuvõimalusi. See on juba nende otsus, mille nad valivad.
Aga nüüd nendest pisut enam kui 90 000 töökohast, mis majanduskriisiga võrreldes on juurde tulnud. Ma võin selle arvu, kui te mulle aega annate, kohe välja otsida, aga ma ütlen peast, et nende inimeste hulk on 2000 ja 3000 vahel, kes on viimaste aastate jooksul täiendavalt siirdunud alalisele tööle Eesti riigist väljaspool. Ma eeldasin, et see arv on palju suurem. Seetõttu võin täie kindlusega öelda, et vähemasti 80 000 töökohta on Eesti majanduses Eestimaa pinnal juurde loodud ja see on minu meelest oluline saavutus. Need on reaalsed töökohad, nende taga ei ole inimesed, kes peavad munitsipaaleelarvest palka saades tegema midagi, mis meenutab tööd. Ei, need on reaalsed töökohad, mis toovad inimestele leiva lauale, annavad nende peredele kindlustunde.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud minister! Kas ei ole mitte nii, et eelmise aasta rändesaldo oli 6000 inimese võrra negatiivne, mis on mitu korda suurem miinus kui aasta enne seda, kui kriis oli veel palju lähemal? Aga minu küsimus puudutab seda noortegarantiid. Sa ütlesid ilusasti, et ka Eestis noortegarantii tuleb. Ent kogu selle asja mõte, võti selle efektiivseks toimimiseks, nagu sa ütlesid, on eesmärk, et see garantii oleks sisuline, mitte lihtsalt loosung. Eesmärk on, et erinevad poliitikatükikesed kokku moodustaksid sellise terviku, mis garanteerib, et iga noor inimene saab vastavalt oma võimetele ja soovile kas täiendavat koolitust, parema hariduse või töökoha. Selles kontekstis on väga oluline just nimelt koordineerimine: haridusministeerium, Sotsiaalministeerium ja majandusministeerium peavad tegema koostööd, et see eesmärk saavutada. Kuidas sinu arusaama järgi see pilt kokku joonistub? Mis on Eestis see noortegarantii?

Lihtsalt väike täpsustus. Ega me siin nii väga erinevatest asjadest ei räägigi. Rändesaldo on kindlasti laiem teema, mille puhul tuleb arvestada ka palju muud peale välismaale alaliselt tööleasumise. See suurusjärk 2000–3000 viitab sellele, kui palju Eesti inimesi töötab välismaal rohkem kui paar aastat tagasi. Nende kahe arvu vahe oli see paar-kolm tuhat.
Aga mis puutub noortegarantii rakendamisse, siis nagu ma ütlesin, me plaanime selle tegevuskava valitsusse viia veel selle aasta jooksul. Küllap minu vastustest ja meie omavahelisest vestlusest on välja tulnud ka see, millisena mina seda näen. Kindlasti mingid tähtajalised eesmärgid kehtivad ka Eestis, aga mina pean palju tähtsamaks kui mis iganes garantii või loosungi raames risti kirjasaamist seda, et need noored inimesed, kes soovivad tööd leida, leiaksid võimalikult võimetekohase ja rahuldust pakkuva, võimalikult hea palgaga töökoha, mille üle nad tõesti rõõmsad on. See lahendus on selles mõttes jätkusuutlik, et me lihtsalt ei lükka neid inimesi korraks kuhugi mingisse ametisse, vaid neil tõesti tekib ka mingi karjääri tegemise potentsiaal. See on hästi oluline, milline on noore inimese esimene töökoht või paar esimest töökohta. Sellest võib sõltuda tema elukutsevalik, sellest võib sõltuda hästi palju. Kui me räägime tervikuna sellest, et meie huvi on see, et Eestis oleks võimalikult palju suurt lisandväärtust loovaid töökohti, kus on võimalik ka kõrget palka maksta, siis on äärmiselt tähtis, et ka noorte esimesed praktika- ja töökohad oleksid sellised, mis mitte ainult töötamist ei õpetaks, vaid võimaldaksid neil areneda selles suunas, kuhu neil potentsiaali areneda on.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! Ma küsin noorte tööpuuduse statistika kohta. Te olete õnnelik, et noorte tööpuudus on märksa vähenenud. Ma arvan, et me kõik oleksime selle üle õnnelikud, kui see vaid nii oleks. Kui näiteks 1000 tööd otsivat noort läheb välismaale tööle, siis on riigi statistika pilt kõvasti parem. Kas me ei peta selle abil iseennast?

Need arvud, millest mina rääkisin, on ikkagi palju-palju suuremad kui välismaale tööle või õppima või kuhu iganes läinud noorte arv. Eesti majanduses on reaalselt töökohti väga palju juurde tulnud. Ka noor inimene võib nüüd kooli lõpetades olla kaks ja pool korda kindlam kui paar aastat tagasi, et ta töökoha leiab. Üldine Eesti majanduspilt on märgatavalt paranenud. Siin küsiti minu käest prognoosi. Ma ei ole suurem asi prognoosija, nagu ma juba ütlesin, aga ma usun, et lähiaastatel me näeme pigem trendi, et hakatakse Eestisse tagasi tulema. See on asi, millesse ma usun ja mille nimel ma ministrina töötan.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea minister! Me täname Reformierakonda selle eest, et ta tunnustab meid ja ütleb, et on Tallinnaga oma valimiskampaanias rahul. See on meeldiv koostöö liberaalide vahel. Minu küsimus on aga märksa tõsisem. Nimelt, meil on Eestis hästi palju noori mehi, kellel ei ole isegi põhiharidust ja kes ei kavatsegi tööle minna, samal ajal tahavad ettevõtjad hakata juba võõrtööjõudu sisse tooma. Kas Sotsiaalministeerium võiks kavandada plaani, et tööpõlgurite tööturule kaasamiseks rakendada mingisuguseidki jõumeetodeid? Vahest peaks sundima noori mehi ikkagi aru saama, et ei ole mõistlik õllepudeliga külapoe juures aega surnuks lüüa?

Kõigepealt küsimuse sissejuhatuse juurde. Mulle Tallinn väga meeldib, on meeldinud lapsest peale. Ma olen viiendat põlve tallinlane ja loodan, et ka minu lapsed kasvavad Tallinnas üles. Küll aga mulle üldse ei meeldi see, kuidas Tallinna juhitakse. Aga see on hoopis teine teema.
Mis puutub tööpõlguritesse ja nende jõuga tööle sundimisse, siis ma ei ole päris kindel, et need meetodid on meie kultuuriruumis aktsepteeritavad. Ma inimesena mõistan, mida te tunnete. Püüdes seda nagu pooleldi naljaga esitatud küsimust tõsiseks tagasi pöörata, ütlen, et üks inimeste grupp, keda me ei pea mitte jõuga suunama, vaid tööturu mõttes ebatraditsiooniliste meetoditega aitama, on alkoholisõltlased. Neid on inimeste hulgas, kes tööd ei leia, äärmiselt palju. See on nii Eestis kui ka muudes ühiskondades suur probleem ja nüüd, kui meil tööpuudus on väga kiiresti vähenenud, hakkab palju rohkem silma, et nende hulgas, kes veel ei ole tööd leidnud, on märgatav arv neid – tegu on loomulikult väga erinevate inimestega –, kes tööd ei leia seetõttu, et nad on alkoholist või muudest mõnuainetest sõltuvuses. Seetõttu peab töötukassa ka selliste teemadega tegelema. Vägisi sunnitööle suunamist ma mõistlikuks ega võimalikuks ei pea.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Helmen Küti!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud sotsiaalminister, kõigepealt suur tänu vastamast! Aga see, et küsimise ja vastamise vahe on kolm ja pool kuud, ei ole kindlasti mitte küsijate, vaid vastajate probleem.
Kui arve vaadata, siis mai lõpu seisuga oli registreeritud töötuid kokku tõepoolest 37 789 (need on töötukassa andmed), juulis oli töötuna arvel 34 767 inimest. Tundubki, et arvude järgi on kõik hästi ning meil on põhjust rõõmu tunda ja koguni uhke olla. Kuid mis siis tegelikult on? Minister ütles ka oma vastustes, et tegelikult pöördub töötukassa poole ainult 40% noortest. Kindlasti on suvine puhkusteaegne asendamine andnud ka natuke teistsuguse hetkeseisu ja pildi, kui see tuleb septembris ja oktoobris. Kooli lõpetamise järel ei ole mitte kõigi unistused kas edasi õppida või tööle asuda täide läinud. Päris suur hulk noori inimesi on töötud ja nad ei ole ka töötukassa vaateväljas. Ma ei ole päris nõus ministriga, et noortegarantii on lihtsalt linnuke, mis näitab, et inimene on tööle läinud, aga me ei tea, mis pärast edasi saab. Ka töötukassas tehakse linnuke, et on tööle läinud, ega ka seal ei teata, mis pärast edasi saab. Nii et sellisel võrdlusel ei ole mõtet, see ei pea päriselt paika. Samas on noortegarantii mõte kindlasti midagi muud, sest see eeldab ka koolitusi, õppimisvõimalusi, karjäärinõustamist ja kõike seda, mis võib-olla aitab noorel inimesel kergemini leida oma kohta elus.
Töötukassa teeb kahtlemata head tööd. Siin ongi see asi, et ülesandeid tuleb talle juurde. Ka töövõime määramise reformi läbiviimisel lisandub töötukassale päris suur hulk ülesandeid. Vaadates maakondi, oleks minul põhjust eriti rõõmustada, sest Viljandimaa on Eesti madalaima tööpuudusega (3,5%) maakond. Samas on paljud lastevanemad, samuti noored ise suvistel kohtumistel ja ka nüüd augustis tundnud muret, et Viljandi maakonnast lahkujate arv on väga suur. See statistika räägib kahjuks ka noorte inimeste lahkumisest. Kõige kõrgem on töötuse määr Valgamaal (9,8%) ja Ida-Virumaal (9,3%). Küllap on ka seal inimesi, kes lahkuvad. Kui lahkub noor inimene, siis on kahju eriti suur. On tore, kui ta käib ära ja tuleb tagasi, aga tihti juhtub noorte inimestega nii, et kui nad lähevad ja näevad, et välismaal on paremad töövõimalused, sotsiaalsed garantiid ja muud toetavad meetmed, et lapsi kasvatada, siis nad sinna ka jäävad.
3. septembril külastas Riigikogu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni Soome sotsiaaldemokraatide esinduslik delegatsioon. Vestlesin nii haridusminister Krista Kiuru kui ka tervishoiu- ja sotsiaalminister Susanna Huovineniga. Soome on üks selline hea näide riigi kohta, kus tuntakse muret noorte pärast. See mure ei põhine mitte ainult tundel, vaid väga palju sotsiaalteadlased – seda muide ka Eestis ja teistes Euroopa riikides – on juhtinud tähelepanu just sellele, et noormehed ja neiud, kes haridussüsteemist välja langevad, tekitavad hiljem väga suuri sotsiaalseid ja ka õiguslikke probleeme.
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit.

Tänan! Soome on see riik, kes on otsustanud oma rahaliste vahenditega noortegarantiid siiski rakendada. Nelja kuu jooksul leitakse üles noored, kelle haridustee on katkenud, ja pakutakse neile võimalusi. Nii nagu sotsiaalteadlased on öelnud, vaesus sünnitab vaesust, ja ilma hariduseta noored on just need, kes tulevikus lastevanematena ei oska, ei saa või ei taha haridust niimoodi väärtustada, et nende lapsed võiksid tulevikus paremini toime tulla ja edukamalt õppida.
Tulenevalt eelöeldust on palve, et nii sotsiaalminister kui ka haridus- ja teadusminister kaasaksid noorte tööhõive meetmete väljatöötamisse noori, noorteühendusi ja küsiksid, mida nemad vajavad, mida nemad arvavad. Noored on väga nutikad ja targad. Muret selle pärast, et poisid ilma põhiharidust saamata koolist välja langevad, on ka noored väljendanud. Välja on toodud, et tihtipeale ei leia neiud, kes jõuavad kõrghariduse ja kraadideni, endale sobivat meest. See ei ole väga naljakas, nii ongi.
Ma tänan veel kord sotsiaalministrit vastamast! Vaatame, millised arvud tulevad. Kõik me loodame, et need arvud on väiksed, mitte et opositsioon loodab, et arvud on suuremad ja siis meil on väga hea meel. Hoopiski mitte, vastupidi, me muretseme noorte pärast. Igaüks, kes selgelt vaatab ja näeb ning võtab kokku, miks noored Eestist lahkuvad, saab aru, et üks põhjus on kindlasti see, et siin saadav töö ei võimalda toime tulla. Ja uskuge või ei, aga mul on konkreetne näide, kuidas see teavitustöö, et noored peavad ennast töötukassas arvele võtma, ei ole piisav. Riigikogu külastanud 9. klassi lõpetajate jaoks tundus võimatu minna ennast sinna arvele võtma, sest nad ei ole enne töötanud. Nii et teavitustöö on ilmselt eriti tähtis.
Soovin meile kõigile, nii opositsioonile kui ka koalitsioonile, eelkõige aga sotsiaalministrile ning haridus- ja teadusministrile edukaid eelarveläbirääkimisi! Järsku leidub siiski ka pisku mitte ainult projektipõhiseks, vaid ka süsteemseks tegevuseks. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Palju tänu ministrile vastuste eest! Ministrit tasub tänada ka selle eest, et kui noortegarantii teema esimest korda Euroopa Liidu asjade komisjoni jõudis, siis oli valitsus selle suhtes suhteliselt leigelt meelestatud ja püüdis seda võimalikult lahjaks teha. Tänud ministrile hea koostöö eest Euroopa Liidu asjade komisjonis ja selle eest, et ka Sotsiaalministeerium seda teemat nüüd oluliseks peab!
Kogu noorte tööpuuduse temaatikat, mida Euroopa sotsid juba aastaid tagasi Euroopa Liidus käsitlema hakkasid, tuleks loomulikult märksa laiemalt mõista. Noorte tööpuudus on üks selline lihtne poliitiline asi, mida müüa. Tegelikult tuleks muidugi rääkida oluliselt suuremast probleemist, mida võiks defineerida mitmesuguste sõnadega, alustades alarakendatusest, töötamisest mittesobival, võimetele mittevastaval töökohal, oskuste ja tööturu vajaduste mittevastavusest, aktiivsuse puudumisest, mis tihti on tekkinud sotsiaalsete probleemide tõttu, nagu siin natuke sai juba räägitud. Just sellepärast ma ministrilt küsisingi, milline on terviklik visioon noortegarantiist, et ei räägitaks mitte ainult sellest, kuidas töötuks jäänud noor töötukassasse viia, vaid sellest, kuidas tagada, et noor üldse töötuks ei jääks. See, et noor saaks töökoha, mis tõesti vastab tema võimetele ja soovidele, eeldab muidugi palju ulatuslikumat tegevust, ministeeriumide tegevuste koordineerimist. Ma toon välja kolm põhilist aspekti, mida ma selle probleemi puhul Eestis näen.
Esiteks, haridustee katkestamine. Eestis on 18–24 aasta vanustest noortest 11% kas põhiharidusega või veel vähema haridusega. Eri hinnangutel maksab see, et meil nii palju niisuguseid inimesi on, Eesti riigile 50–60 miljonit eurot aastas. Tuleb tähele panna, et viimase kümne aastaga, 2000. aastate esimesel kümnendil vähenes põhiharidust eeldavate töökohtade arv umbes 20%, järgmise kümnendiga väheneb see veel 20%. Niisiis on trend selgelt sinnapoole, et need inimesed on tööturul igatpidi kaotajad. Seetõttu tuleks meil väga tõsiselt mõelda, kas 21. sajandil on Eesti Vabariigis ja kogu Euroopas üheksaklassiline haridus ikka see, millega on võimalik elus korralikult hakkama saada.
Teine küsimus, mis on väga tähtis, puudutab praktikat ja natuke rohkem ka kutseharidust. Sotsiaalministeerium on Euroopa Liidu toel algatanud väga toreda programmi – esimese töökoha programmi. Tegelikult peaks haridusministeerium muidugi paralleelselt tegema märksa tugevamat tööd selles vallas, mis puudutab praktika pakkumist haridussüsteemi sees. Uus kutseõppeasutuse seadus on vastu võetud ja jõustunud. Kui me aga võtame need osad, kus on käsitletud praktikat, siis ei ole muutunud tegelikult midagi. Tööandjad ei ole enamasti huvitatud praktikantide töölevõtmisest, sest rahaliselt ei toetata seda riigieelarvest mitte kuidagi. Enamik Eesti ettevõtteid on küllalt väiksed, kuni kümme töötajat, ja ettevõtjad ütlevad, et milleks mulle seda inimest vaja on, kui ma pean ta ise välja koolitama. Osaliselt on see probleem ka teiste haridustasemete puhul, ka kõrghariduses, aga ma arvan, et kutsehariduses on see üks tõsisemaid.
Ma palun kolm minutit aega juurde!

Kolm minutit, palun!

Viimane oluline küsimus on see, et lisaks nendele noortele, kes on töötud – kas siis aktiivselt töötud ehk töötukassas arvel või mitteaktiivselt töötud –, on ka inimesi, kes on muudel põhjustel mitteaktiivsed, kes ei otsigi tööd, nn NEET-noored, kes ei ole koolis, tööl ega täiendusõppes. Viimaseid on Eestis 15–24-aastastest 17%. See on üks probleeme, mida tulevikus peaks kindlasti palju tõsisemalt lahendama. Kui me võtame kitsalt noorte tööpuuduse, siis 2015. aastast saab Eestis noorte tööpuudus otsa, sest sellest aastast hakkab tööturult pensionile minema rohkem inimesi, kui neid tööturule siseneb. Seda enam on aga oluline iga töövõimeline inimene tööturule tuua, et ta tööd teeks. Ja siinkohal on NEET-noored kindlasti üks võtmeküsimus.
Meie riigis, kus enamik registreid on elektroonilised, ei ole mitte mingisugust sisulist probleemi ega põhjust, miks ei võiks teha korralikku seirevõrgustikku, kust me saaksime väga lihtsalt ja ruttu kätte need noored, kes pärast kohustusliku haridustee lõppu ei lähe mitte kuskile edasi. Seda on väga lihtne korraldada kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja kaudu, kes saaks näiteks kolme kuu möödudes üheksanda klassi lõpetamisest kas siis maksuameti registrist, töötukassast või haridusregistrist kätte andmed, kas inimene on läinud edasi õppima või on ta läinud tööle, kas ta on maksumaksja või ei ole või kas ta on töötukassas arvel. Kui ta ei ole üheski nendest registritest, siis on see inimene meie jaoks kuskile kadunud. Sellisel juhul oleks sotsiaaltöötajal võimalik kiiresti minna ja koputada ukse peale ning küsida, kus see inimene on ja mida ta teeb. Võib-olla saab talle abi pakkuda, suunata ta töötukassasse ja lahendada pikaajalisest mitteaktiivsusest tekkivad probleemid varakult. Noori, kes on juba aastaid mitteaktiivsed olnud, on väga raske tööturule tagasi tuua, sest tihti kaasnevad sellega ka olulised sotsiaalsed probleemid. Ma arvan, et see oleks üks meie e-riigile väga jõukohane ja mõistlik ettevõtmine.
Ma loodan, et noorte tööhõive meetmete väljatöötamisel arvestab Sotsiaalministeerium mitmesuguste huvirühmadega ja minu meelest võiks selle arutelu tuua ka sotsiaalkomisjoni. Samuti võiks küsida fraktsioonide arvamust. Meie fraktsioon on selle probleemi kallal väga pikalt töötanud ja me aitame hea meelega kaasa. Sotsiaalminister võib kõik loorberid endale võtta, aga teeme ühe hea süsteemi. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Palun kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Mul on alati hea meel, kui saan väljendada solidaarsust teie vaadetega, kuigi täna on see solidaarsus mõneti paralleelse iseloomuga. Teile ei meeldi, kuidas juhitakse kõige edukamat Eesti omavalitsust ehk Tallinna, mulle ei meeldi, kuidas juhitakse Eesti riiki.
Ma suhtlen väga palju noortega. Kolm nädalat tagasi, augusti keskpaiku olin Otepää lähistel ühes noortelaagris. Sinna oli kutsutud 40 järgmise aasta koolilõpetajat. Päev enne, kui mina sinna jõudsin, oli seal tehtud anketeerimine. Selgus, et 40-st 32 oli juba valinud endale tulevase õppekoha väljaspool Eestit. See veel ei tähenda, et kaheksa ülejäänut valivad mõne Eesti kõrgkooli, nad veel mõtlevad. Siit tulebki see noorte väljaränne. Tõesti, nendest, kes juba õpivad mujal, tulevad tagasi vähesed, tavaliselt need, kelle perel on mõni äri, kus neid loodetakse näha tulevaste juhtidena. Ma arvan, te saate aru, et need olid venekeelsed noored, vene koolide järgmise aasta lõpetajad.
Aga ma võiksin rääkida ka Narva Eesti Gümnaasiumist, sest kõik noorte tööpuuduse probleemid algavad koolist. Mis meil toimub? Narvas on pikki aastaid, viimased kakskümmend aastat olnud kool nr 2 Eesti gümnaasium. Kunagi pole olnud sellist ohtu, et see pannakse kinni. Teie kolleeg valitsusest, haridusminister kirjutab Narva linnale ette, et anda gümnaasiumihoone üle haridusministeeriumile. Me teeksime seda rõõmuga, aga edaspidine plaan näeb ette, et see kool ühendatakse vanalinna põhikooliga, mis tähendab, et pärast seda Eesti gümnaasiumis põhikooliosa enam ei ole, on keelekümblus. On arusaadav, et need lapsed, kelle emakeel on eesti keel, kaotavad väga palju ja siis läheb mölluks lahti.
Kõik see algab kooli tasemel ja sellepärast mõnest regioonist lasevadki kõik jalga, ning mitte ainult kooli tasemel, vaid ka kutsekooli tasemel. Mul on üks lähedane sugulane, noor naine, kes omal ajal lõpetas Tallinna meditsiinikooli. Kui mul õnnestus temaga kohtuda seal, kus ta praegu elab, väljaspool Eestit, siis oli tal külas üks tema sõbranna. See oli nimelt viimane tüdruk nende grupist, kes veel töötas Eestis. Kõik ülejäänud olid läinud kas Soome, Rootsi, Iirimaale või Inglismaale. Niiviisi jooksebki riik tühjaks. Selleks, et seda äraminekut edaspidi pidurdada, on vaja kuidagi mõtestada poliitikat, mida valitsus, kuhu te kuulute, praegu Eestis ajab.
Ega ma asjata ei küsinud, mitu töötut on teie peres. Rahvas tavaliselt arvab, et kui sa ise seda asja põdenud ei ole, ega sa siis ei saagi aru, milles probleem on. Mina olen igas kohas, kus ma rahvaga kohtun ja kus me varem või hiljem hakkame rääkima sellest, miks majanduses ja tööturul on nii nigel olukord, palunud tõsta käed ja näidata näppudega, kui palju kellelgi on lähedasi sugulasi, kes on ära sõitnud ning töötavad väljaspool Eestit. Rekord oli poolteist aastat tagasi Sillamäel, kus kohtumisel oli 23 inimest, kes tõstsid kokku 37 näppu. See on ju midagi täiesti hullumeelset! See kõik algab haridusest, see algab sellest jamast, mida me iga päev näeme ja mis pärast väljendub selles, et ühe punktiga saab eksami sooritatud. Mille poole me üldse liigume? Kuidas on võimalik selline sürrealistlik süžee, et Narva linnas tegeleb Keskerakonna noorteorganisatsioon allkirjade kogumisega Narva Eesti Gümnaasiumi kaitseks? Miks teie, ma mõtlen valitsust, sellega ei tegele? Miks te üldse ei mõtle? Mõtlema peaks muidugi kõigile, aga vähemalt eestlastele, miks te neile ei mõtle?
Narva elanikud, kellest 97% on vene keelt rääkivad inimesed, andsid ühe päevaga 700 allkirja ja lisaks veel 600 allkirja interneti kaudu. Need allkirjad antakse üle haridusministeeriumi esindajale, kes tuleb reedel Narva vestlema Eesti gümnaasiumi õpilaste vihaste vanematega. Kuidas saab olla nii, et pärast kõike seda, mida teie valitsus on teinud venekeelse gümnaasiumi ja venekeelse kooliga, on inimestel piisavalt arusaamist, et öelda oma sõna Narva Eesti Gümnaasiumi kaitseks, ja teil seda arusaamist ei ole? Kas tõesti keegi arvab, et noored sõidavad lihtsalt sellepärast ära, et mujal on parem, seal on ilusam? Nad sõidavad ära sellepärast, et neil ei ole lihtsalt muud valikut. Selle valiku formeerimine sõltub otseselt teist. Te räägite, et tööpuudus noorte hulgas on meil äkki hüppeliselt langenud, et see on madalam kui keskmiselt Euroopas. Vaadake, jah, Hispaanias on noorte tööpuudus ametlikult kõrgem kui meil, aga miskipärast need, kes Hispaanias on käinud, mina küll pole käinud, aga inimesed, kes on käinud, ütlevad, et seal võib pahatihti kohata väga paljusid Eestist tulijaid. Näidake mulle näpuga kas või ühte hispaanlast, kes on tööpuuduse eest Eestisse ära jooksnud! Kõik need protsendijutud – see on ju vaeste jaoks.
Nii et noorte tööpuudus on ja see jääb niikaua, kui te ei muuda oma suhtumist haridussüsteemi ja igasse inimesse, kes siin Eestis elab. Aitäh!

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Mina tulen siia pulti ikka ajendatuna diskussioonist, mis saalis on tekkinud, ma ei ole kodus asju välja ega valmis mõelnud. Tänane dispuut noorte tööpuuduse üle on väga meelierutav. Ma tulin siia pulti, julgesin siia pulti tulla sellepärast, et täna ma saan avaldada oma isiklikku arvamust.
Praktiseeriva ettevõtjana selles mõttes, et ma ei ole oma ettevõtteid pärast Riigikokku tulekut likvideerinud, vaid nad toimivad tublide tegevjuhtide eestvedamisel edasi, julgen ma väita, et praegu käsitletav probleem on nagu hästi vahe mõõk, aga tal on koledal kombel kaks tera. Järjest rohkem kuuleb käelise tegevuse kaudu lisaväärtust loovate ettevõtjate hulgast probleemi, et tööjõudu ei ole. Võin seda kinnitada, sest olen seda ka oma isikliku naha peal tunda saanud. Sel lihtsal põhjusel, et meie kõrgharidussüsteem toodab insenere, kes võiksid tööle tulles unustada ära selle kõrgkooli, kus nad käisid, ja hakata ajupotentsiaali olemasolu korral õppima tõepoolest neid asju, mida on vaja. Rääkimata siis lihtsamatest töödest, mis eeldavad ikkagi seda, et inimese käsi kell 11 ei värise ja ta on võimeline tegema mingisuguse õmbluse, näiteks metallitööstuses, sirgelt. Sellistest inimestest on praegu suur puudus. Neid inimesi saab tagasi tuua Soomest. Neid inimesi on tagasi toodud nii Soomest kui ka Rootsist. Selle tagasitoomise hind ongi tegelikult see, mida võiks lugeda inimväärseks töötasuks Euroopa Liidu liikmesriigis. Tahaks ju, et need inimesed, keda me tagasi toome, oleksid nooremad – tagasitoodavate inimeste vanus on üldjuhul 30+. Aga rääkida noorele insenerile, et tema tööga kaasneb vastutus, et kui ta joonises midagi valesti teeb, siis see toode, mida suure tõenäosusega ei paigaldata mitte Eestisse, ei hakka toimima ja tehtud viga toob kaasa majandusliku kahju – seda on päris raske selgitada. Ja siis minnaksegi kiiresti edasi otsima uusi väljakutseid, kus ei pea vastutama.
Mis puudutab lihtsamaid töömehi, siis ma arvan, et me saaks sealt poe tagant need põhihariduseta noored mehed, kellel oma tüdrukut juba ammu ei ole – pere loomise võimalus on väga paljudes Eestis piirkondades saanud probleemiks, sest tüdrukud on ära sõitnud, aga ilma põhihariduseta poisid on jäänud poe taha õlut võtma –, kokku korjata küll. Kui ma esitasin lugupeetud ministrile küsimuse, siis talle tundus, et ma tegin nalja, aga ma ei teinud nalja. Sellel lihtsal põhjusel, et nende noorte inimeste puhul on tegemist isikutega, keda nende lähedased, pere ei ole suutnud sundida põhikooli lõpetama. Nad ei ole suutnud kasvatada neis noortes tööharjumust, aga tegelikult on nad füüsiliselt täiesti normaalsed ehk nad suudaksid tööd teha. Nüüd tekibki küsimus, kuidas need inimesed sellest olukorrast välja tuua, välja aidata. Ma ei hakka tooma siin nimelisi näiteid, aga ma võin viia asjast huvitatud isikud kohtuma nende inimestega, keda ma sellesse kategooriasse julgen lugeda ja kes ei saa, ei suuda ja ei tahagi hakata normaalsel kombel tööturul osalema, sest nad leiavad, et neil ei ole seda vaja.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Aitäh! Kuskil on juhtunud see viga. Kolleeg Ossinovski ütles väga elutargalt välja, et 2015. aastal tekib meil olukord, kus tööjõuturule sisenejate ja sealt väljaminejate vahel saab olema tõsine disproportsioon. Ettevõtjad jõuavad siis selle küsimuseni, et ühest küljest ei ole meie tööjõuturul inimeste tööhõivega asjad mitte sugugi hästi ja teisest küljest peame hakkama tõsiselt mõtlema, kust vajalikke töötajad tuua. Kas neid tuuakse Pakistanist või Ukrainast või Moldovast – kust iganes? Kõik ei saa teha Skype`i, mõni peab keevitama ka, mõni peab raudteevaguneid remontima, laevu ehitama või midagi muud sellist tegema, mida saab kellelegi ära müüa. Skype`i saab ka ära müüa, aga sellest saavad kasu ainult viis-kuus tõsist IT-meest, kõigil ülejäänutel ei ole sellest väga palju abi.
Käelise tegevuse tulemusel pakendatud lõpptoodang, mida on võimalik Eestist väljapoole müüa, eeldab keskmisest kvaliteetsema tööjõu olemasolu, kuigi tegelikult me võime seda tööd nimetada siiski lihtsaks tööks. See tööjõud on Eestis teatud mõttes olemas, aga ta ei osale tööjõuturul, sest puudub sunnimehhanism, kuidas ta sinna paigutada. Ja kuna seda sunnimehhanismi ei ole, siis tekib meil mõne aja möödudes tõsine vajadus tuua sisse võõrtööjõudu. Kas see on siis hea lahendus? Ilmselt see võib olla lahendus, aga ütleme niimoodi, et poliitik, kes võõrtööjõu teema praegu Eestis üles võtab, paneb endale küll võllanööri kaela.
Ausalt ja otse öeldes on kuskil siiski midagi kohe päris valesti, sest ka kõige buumimal buumiajal oli meil 19 000 töötut. Kui hommikul püsti tõusta suutnud mees suutis kellut hoida, siis oli ta ehitaja, ja meil oli sellel ajal 19 000 töötut! Andke mulle andeks, et ma otse ütlen, aga need 19 000 inimest ongi ilmselt need tööpõlgurid, kes mitte kunagi ei kavatse midagi liigutama hakata. Kas need inimesed on noored või vanad, seda mina ei tea, aga ma kardan, et noorte hulgas on tööharjumust ikkagi väga vähe. Selle tõttu ma arvan, et võib-olla oleks kõige põhilisem ülesanne anda õigel hetkel, nagu öeldakse, mats kuklasse, mis paneks 18-aastase inimese mõtlema, et tal on elada veel 70 aastat ja selle aja jooksul võiks midagi teha. Mul on kahju noortest naistest – jälle võiks tuua elulisi näiteid –, kes nende meestega isegi lapsi saavad. Ma räägin peamiselt meestest sellepärast, et mul on sellised ettevõtted, kus mehi töötab rohkem, sest teha tuleb rasket füüsilist tööd. Aga see kõik on minu jaoks päris suur pudru ja kapsad. Ma ütlen ausalt ja otse, et poliitikat on siin väga vähe, rohkem oleks siin vaja inimlikkust. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul, Heimar Lenk, Peeter Võsa, Priit Toobal, Aadu Must, Viktor Vassiljev, Ester Tuiksoo ja Mailis Reps 4. juunil s.a. Arupärimine on ravijärjekordade kohta (nr 345). Palun kõnepulti kolleeg Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Kevadel esitasime härra sotsiaalministrile arupärimise ravijärjekordade pikkuse kohta, kuna see on tõepoolest äärmiselt terav küsimus. Ooteajad, ravijärjekorrad on läinud aina pikemaks, seda näitab ka Sotsiaalministeeriumi enda uuring. Ooteajad on sageli 90 päeva, 100 päeva, aga on olnud näiteks ka järjekordi, mis on 213 päeva pikad. Jutt on ambulatoorse eriarstiabi järjekordadest. Ühte põhjust me teame, see on ilmselt rahapuudus, sinna ei ole suunatud nii palju raha, kui oleks vaja. Teiseks on aga loomulikult personalipuudus, arstide puudus. Tartu Ülikool avalikustas ühe uuringu, kus on prognoositud, kuidas arstide arv tulevikus veelgi väheneb. Ära on toodud aastaarv 2032. Halvima stsenaariumi korral võib arstide arv selleks aastaks väheneda praeguselt 4500-lt 2500-le. Loomulikult pakkusid uuringu autorid välja ka variante, kuidas seda olukorda parandada, kui palju tuleks suurendada ülikoolis õppijate arvu, arstitudengite arvu.
Meil on mitmeid küsimusi. Me tahaksime teada, miks need ooteajad on ikkagi nii pikad ja ületavad haigekassa enda nõukogu otsusega paika pandud pikkust, mis on kuus nädalat. Nõukogu eesotsas on ju minister ise. Miks need järjekorrad ei ole ka lõplikud, vaid meil on olemas veel järjekordade järjekorrad, sest uued järjekorrad ei ole avatud? Siin on tohutu palju probleeme. Kordan, et asi on läinud aina hullemaks. Nii et ootame vastuseid.

Palun lugupeetud sotsiaalministri järjekordselt kõnepulti!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad, vastan teie arupärimisele ravijärjekordade teemal. Esimene küsimus: "Tartu Ülikoolis läbi viidud uuringu autorid nendivad, et arstide hulga praegusel tasemel hoidmiseks ka tulevikus peaks arstitudengite vastuvõtt aastas kasvama kahesajani. Kuidas ministrina suhtute nimetatud ideesse ja kas näete selles probleemi lahendust?" Suhtun ideesse väga positiivselt. Me oleme viimasel ajal suurendanud ja kavatseme edaspidigi suurendada vastuvõttu nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna ja Tartu tervishoiu kõrgkooli. Ministeerium on selle teema tõstatanud ka tervishoiu hea tahte koostöökokkuleppe partneritega ja jõudnud konsensusele, et tervishoiutöötajate arvu säilitamine on üks prioriteetsemaid terviseteemalisi valdkondi. Koostööleppe partneriteks on Tartu Ülikool ning Tartu ja Tallinna tervishoiu kõrgkool. See ei ole päris täpne, et Eestis on asjad ainult hullemaks läinud, aga paneme selle teie tavapärase retoorika arvele. Vaatame arstide arvu mõne viimase aasta jooksul. Kui 2008. aastal oli näiteks 33,3 arsti 10 000 elaniku kohta, siis 2011. aastal oli juba 33,38. Aga see ei tähenda, et teema ei ole meie jaoks kuidagi prioriteetne. Lihtsalt juhin tähelepanu, et sellised väited, nagu asi läheb kogu aeg hullemaks, tulevad üle teie huulte pisut liiga kergesti.
Tulenevalt teie arupärimises viidatud analüüsist, mille on koostanud Raul-Allan Kiivet, Helle Visk ja Toomas Asser, tegime augustis haridus- ja teadusministrile ettepaneku planeerida arstide, õdede ja ämmaemandate põhiõppe kogumahtu aasta-aastalt kasvavana. Arstide põhiõppes oleks järgmisel aastal 160, siis 176 õpilast ja 2018. aastaks jõutaks 200-ni. Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis oleks õe põhiõppes järgmisel aastal 360 ja ämmaemanda õppes 46 õpilast ning need arvud kasvaksid samuti järk-järgult.
Lisaks tervishoiutöötajate vastuvõtu suurendamisele pöörame loomulikult tähelepanu ka sellele, et mitmel põhjusel osa arste ja õdesid ei tööta tervishoiusektoris. Selleks, et neid tagasi tuua või vähemalt neile sellist võimalust pakkuda, oleme loonud projekti "Arstid tagasi tervishoidu", mis 2013. aastal on käivitatud. Esialgu hõlmab projekt ainult arste, aga 2014. aastal soovime kaasata lisaks arstidele ka õed. Ma pean ütlema, et 2013. aastal ületas sooviavalduste hulk tunduvalt meie ootusi ja me suurendasime vastuvõttu. Sellest on ka avalikkuses küllalt palju juttu olnud. Mul on väga hea meel, et neid, kes soovivad edaspidi oma arstiharidust ka arstina töötades rakendada, on palju. Seda projekti viib ellu Tartu Ülikooli arstiteaduskond ja me rahastame seda Sotsiaalministeeriumi eelarvest. Varem on juba Euroopa Liidu rahastatud projekti raames tervishoiusektorisse tagasi toodud ligi 40 tervishoiutöötajat. Need on täiesti tuntavad edasiminekud. Kindlasti on arstide tagasitoomine ka ühiskonna jaoks odavam lahendus kui ainult uute arstide koolitamine, sest me peame arvestama, et uute arstide koolitamine võtab palju rohkem aega, see on kulukam. Kui me saame arste ja õdesid tervishoiusektorisse tagasi tuua, siis see on kindlasti meie jaoks väga positiivne.
Teine küsimus: "Miks ooteajad ületavad Eesti Haigekassa nõukogu otsusega paika pandud ravijärjekordade maksimumpikkuseid?" Vastus on see, et nagu haigekassa analüüs näitab, on pikkadel ravijärjekordadel väga mitu põhjust. Ka teie fraktsioonist on haigekassa nõukogus üks liige, ta võib tutvustada neid teemasid teie fraktsioonile põhjalikumalt. Viimasel haigekassa nõukogu koosolekul oli ravijärjekordade teema eraldi arutelul. See on haigekassa jaoks üks kõige olulisemaid teemasid. On paar asja, mida tasub jälgida. Hästi tihti on pika järjekorra põhjuseks see, et patsient soovib minna ühe konkreetse arsti juurde ja seetõttu ollakse valmis mõnevõrra kauem ootama. Kahjuks on ka seda, et 10–15% patsientidest, kes on endale ravijärjekorra kinni pannud, ei ilmu vastuvõtuaja kätte jõudes kohale. Küllap on neil selleks omad põhjused, aga seda annab tervishoiuteenuse osutaja või haigla või kelle iganes koostöös patsientidega siiski paremini korraldada. Kas või nädal või paar päeva enne vastuvõttu saab patsiendiga ühendust võtta ja küsida, kas ta ikkagi on kindlalt tulemas. Küllap on objektiivseid põhjuseid, miks inimesed tõesti ei saa vahel vastuvõtule tulla, aga seda oleks väga oluline teada, et keegi teine saaks nende asemel minna. Iga selline n-ö tühivisiit pikendab järjekorda teiste jaoks. Aga loomulikult on meil ka võimalik haiglate töökorralduses muudatusi teha, ambulatoorse ja päevaravi eelisarendamine ning koostöö tugevdamine perearstidega on vaid kaks väga olulist märksõna, mida ma tahan siin rõhutada.
Kolmas küsimus: "Tihti leiab patsient end olukorrast, kus haigla registratuuri helistades ei ole võimalik ennast ootejärjekorda panna, vaid registratuurist öeldakse, et helistage teatud aja pärast tagasi. Miks praktiseeritakse järjekordade järjekordi ja kui pikad võivad olla siis tegelikud ravijärjekorrad näiteks nahaarstile?" Patsiendi ravijärjekorda registreerimine peab olema tagatud tervishoiuteenuse osutaja tegevuskohas ning telefoni, e-posti või interneti vahendusel tervishoiuteenuse osutaja registratuurist kõigil tööpäevadel ajavahemikus kella 9–17. See on reegel. Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud esimesel pöördumisel registreerima nimetatud ajavahemikus saabunud ravijärjekorrataotlused, olenemata ravijärjekorra pikkusest ja muudest asjaoludest. Kehtiva korra kohaselt ei tohiks olla nimetatud järjekordade järjekordi. Kui need on, siis on tervishoiuasutus reeglite vastu eksinud. Järelevalvet ravijärjekordade pidamise üle teevad haigekassa ja Terviseamet. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on kirjeldatud juhul tegemist reegli rikkumisega ja sellise kaebuse korral tuleks kas haigekassa või Terviseametiga ühendust võtta. Oluline on veel see, et patsiendid peavad olema teadlikud. Ma soovin ka siin rõhutada, et Eestis on vaba valik, millise arsti juurde, millise teenuseosutaja juurde minna. Ravijärjekorrad on tervishoiuteenuse osutajatel väga erinevad. Te küsisite konkreetselt dermatoloogi kohta. Kui me 2. septembril arupärimise vastust koostades olukorda kontrollisime, siis näiteks Lääne-Tallinna Keskhaigla internetikeskkonnas sai aega kinni panna 9., 10., 11. ja 14. oktoobriks.
Mida me veel soovime selles valdkonnas teha? Ma arvan, et kindlasti on oluline, kui me suudame käivitada digiregistratuuri, mis on üks e-tervise suurtest algatustest, ja käivitada selliselt, et haiglad ja tervishoiuteenuse osutajad avaksid oma registreerimiskeskkonna ka patsiendile. See iseenesest järjekorda ei lühenda, aga kui patsient ise hetkega näeb, millises haiglas – Tallinnas on see valik veel kõige suurem – kui pikk järjekord on, siis ta saab kohe valiku teha ja minna sinna, kus järjekord on kõige lühem. Omamoodi paradoks, millega me oleme sunnitud vist leppima, ja ma ei ütle, et see ka ilmtingimata halb on, on see, et järjekorrad eriarsti vastuvõtule kipuvad olema üldhaiglates ehk maakonnakeskustes märksa lühemad, kui need on näiteks Tallinnas ja Tartus. See on üks selline mõneti paradoksaalne tähelepanek. Haigekassa loomulikult jälgib haiglate ja erialade kaupa kõiki neid järjekordi. Nagu ma ütlesin, haigekassa nõukogu liige teie fraktsioonist on kindlasti valmis neid analüüsi tulemusi ka teiega jagama. Kui te peate vajalikuks, et seda teeks keegi haigekassa juhtkonnast või kas või mina isiklikult, siis loomulikult oleme ka meie valmis seda tegema.
Neljas küsimus: "Arstiabi kvaliteeti püütakse säilitada arstide ülekoormuse hinnaga. Milliseid konkreetseid samme plaanib Sotsiaalministeerium ette võtta eriarstide töökoormuse vähendamiseks?" Kõigepealt pean rõhutama seda, et töökoormus on tegelikult arstide ja tervishoiuteenuse osutaja vahelise kokkuleppe küsimus, aga ministeerium on teatud mõttes muidugi teemaga seotud. Eriarstide töökoormust aitab näiteks vähendada eriarsti ja perearsti tihe koostöö, et täpselt koordineerida ravile suunamised, vältida põhjendamatut edasisuunamist, samuti perearsti nõuandetelefon, mis on hakanud küllalt hästi toimima. Samuti aitab siin kaasa kollektiivleppe see osa, millega pikendati erialati nii eriarsti kui ka õe ühele patsiendile kuluvat tööaega ühe vastuvõtu piires. Need on asjad, mis koormust kindlasti vähendavad.
Viies küsimus: "Mida plaanib ministeerium ette võtta, et igale abivajajale oleks tagatud õigeaegne vastuvõtt eriarstile?" Teate, mul on selle kohta päris pikk nimekiri, aga ma loen teile ette mõned punktid, sest ma näen, et mu aeg hakkab ümber saama. Tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks oleme seadnud eesmärgiks leida võimalusi perearsti vastuvõtuks ka õhtusel ajal ja nädalavahetusel, et sellega ühtlasi vähendada erakorralise meditsiini osakonda pöördumisi. Ma usun, et ka tervisekeskuste rajamine võiks siin olla samm edasi. Teiseks, õigeaegse abi tagamisele aitab loomulikult kaasa see, kui patsient pöördub esmalt perearsti poole. Nagu praktika on näidanud, suudab perearst koos pereõega suurema osa probleemidest lahendada. Üldarstiabis peab ägeda tervisehädaga patsiendile korraldama vastuvõtu pöördumise päeval, teistel juhtudel viie tööpäeva jooksul. Kolmandaks on perearstidele pakutud e-konsultatsiooni võimalust, et toetada üld- ja eriarstiabi koostööd.
Neljandaks, kindlasti peaks eriarsti vastuvõtu aja broneerimisel võimaluse korral küsima aega mitmelt tervishoiuteenuse osutajalt. Ma arvan, et see konkreetne näide, mille kohta te küsisite, näitab ilmekalt, et ka ühe asula piires võivad järjekorrad olla väga erinevad. Selleks, et asi paremini toimiks, soovime kindlasti rakendada digiregistratuuri. Peab teadma veel seda, et isegi kui perearst on saatekirjale mõne kindla arsti või raviasutuse nime kirjutanud, võib ikka küsida vastuvõtuaega ka teistelt tervishoiuteenuse osutajatelt. Patsient võib minna ravile ükskõik millise haigekassa lepingupartneri juurde üle Eesti. See on oluline teadmine ja küllap me peame aitama seda teadmist inimesteni viia. Jättes selle loetelu ajanappuse tõttu piiratuks, rõhutan viiendaks veel kord juba nimetatud digiregistratuuri täielikku rakendamist. See loob võimaluse saada täielik ülevaade saatekirjadest ja ka vastuvõtuaegadest kõikides raviasutustes. Siis ei pea patsient haiglaid ükshaaval läbi helistama, vaid saab esimesel võimalusel kohe arsti vastuvõtule. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Te tõite siin välja, et arste on aina rohkem, et 2008. aastal oli 33 arsti 10 000 elaniku kohta ja 2011. aastal 33,8. Samas ütlesite ka ise, et see on registri järgi, kõik ei tööta tervishoiusektoris. Nii et sellel näitel ei olnud küll mõtet. Ütlesite, et järjekorrad ikkagi ei ole pikenenud. Ma küsingi, miks te nii arvate, kui teie oma, Sotsiaalministeeriumi uuring näitab, et 22% inimesi ootasid mullu arsti juurde pääsemist vähemalt kaks kuud, mis on kolmandiku võrra kauem kui aasta varem.

Aitäh! Ei, ma rääkisin arstina töötavatest arstidest, mitte registris olevatest. Aga nagu ma ütlesin, tegeleb haigekassa järjekordade pikkusega väga intensiivselt. Kahtlemata on pikkades järjekordades oma osa tervishoiuteenuste osutajate töökorraldusel, aga oluline osa on ka sellel, et patsiendid soovivad minna just nimelt konkreetse arsti juurde konkreetsel erialal ja konkreetses asutuses ning nad on valmis ootama kauem, kuigi teises haiglas saaks võib-olla märksa rutem jaole. Me ei saa seda neile ette heita, lihtsalt statistikas me peame arvestama, et on selline nüanss. Haigekassal on väga detailne ülevaade selle kohta, millised järjekorrad kui paljudel juhtudel millest koosnevad – kas järjekord oleneb tervishoiuteenuse osutaja suutlikkusest, konkreetsete erialade ülekoormatusest, mõnes maakonnakeskuse haiglas võib-olla ka näiteks konkreetse erialaarsti puudumisest või mõjutab seda patsiendi oma soov või veel mingi muu põhjus. Ja on päris täpselt teada, et iga konkreetse asjaga tegeldakse.
Kuigi üheski Euroopa riigis ei ole arstijärjekorrad olematud, see on karm reaalsus, ja on hulk riike, kus järjekorrad on palju pikemad kui meil, on tervishoiuteenuse kättesaadavus igal juhul äärmiselt oluline, eriti just ambulatoorsete visiitide puhul. Kui inimene kiiresti vastuvõtule saab, siis on loomulikult ka ravivõimalused märksa paremad. Rõhutan veel kord üle, et kõige rohkem oleme panustanud kõige loogilisemasse esimesse kontakti arstiga ehk siis esmatasandisse. Et perearstiga saaks võimalikult ruttu kohtuda, rahastab haigekassa käesolevast aastast ka teise pereõe pidamist. Kui arstipraksisesse palgatakse teine pereõde, siis saab vastuvõttude arvu suurendada ja patsiendid pääsevad märksa kiiremini kas arsti või õe vastuvõtule, kumb iganes parajasti vajalik on.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Teie jutus on väike loogikaviga sees. Te ütlesite, et inimene peab saama oma tervishoiuteenuse elukohajärgselt, ja samas soovitate, et sõitku Tallinnast Paidesse, kus järjekord on lühem. Aga see selleks. Te rääkisite ühest väga huvitavast probleemist, nn järjekorra järjekorrast. Ongi niimoodi, et kehtiva korra kohaselt, ilmselt ministri määrusega on määratud, kui pikad võivad ühe või teise teenuse järjekorrad olla. Inimesed hakkavad esmaspäeva hommikul helistama ja poolest päevast ongi kolmeks kuuks järjekord täis. Aga kui pikk võiks olla nende järjekord, kes ei saanud pihta, kes ei mahtunud sinna sisse, seda ei tea mitte keegi, sest haiglad ei julge neid inimesi kirja panna. Miks te neid inimesi kirja ei pane, kas te ei julge või teid ei huvita tegelik olukord?

Aitäh! Me arutasime seda teemat teiega eelmisel tööpäeval, reedel, ja kui ma õigesti mäletan, siis langetasime kõik otsused haigekassa nõukogus konsensuslikult. Ma arvan, et me mõlemad oleme haigekassa nõukogu liikmetena eluliselt huvitatud sellest, et järjekordade lühendamisega tegeldaks haigekassas just nii, nagu see kõige õigem on.
Teiseks, te panete mulle pisut – "pisut" on võib-olla vähe öeldud – ebatäpselt tsitaate suhu. Ma ei ole kindlasti öelnud, et Tallinna inimesed peaksid minema Paidesse eriarsti juurde. Küll aga ütlesin, et linnades ja eeskätt Tallinnas, kus järjekorrad on suhteliselt pikad, on patsiendil valikut. Sõltub küll erialast, aga Tallinnas on kolm suurt haiglat ja on erialasid, mis on kõigis kolmes, ning on erialasid, mis on kahes. Patsiendil on vaba valik, millisesse neist ta läheb, ja ta võib kõigist kolmest aega küsida. Samuti on haigekassa lepingupartnereid eratervishoiuteenuse osutajate hulgas. Samas on teie nimetatud Paides, kus sellist valikut ei ole – maakonnas on üks suur tervishoiuteenuse osutaja, Järvamaa Haigla –, järjekordade probleem väiksem, patsient seal nii kaua kui Tallinnas ootama ei pea. Seda te nägite ka haigekassa presentatsioonist, ma usun, üsna veenvalt. Seetõttu minu sõnum Tallinna patsientidele, ja teadlike inimestena peaksime kõik seda oma tuttavatele edasi andma, on see, et Tallinnas võib valida ükskõik millise selles linnas asuva haigla. Tegelikult võib valida ka väljaspool Tallinna asuva haigla, juhul kui suvekodu on näiteks kas või sealsamas Paides. Oma linnas on aga võimalik osas raviasutustes märksa kiiremini jutule saada ja see on juba inimese valik, kas ta tahab kindlasti minna ühte konkreetsesse haiglasse või läheb teise, kuhu ta pääseb kiiremini. Sõltumata sellest, mis saatekirja on märgitud.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, aitäh väga veenva ülevaate eest! Tahan siiski küsida väga praktilise küsimuse teie kui noore lapsevanema käest. Enne kooliaasta algust olete kindlasti märganud lapsevanemate muret ja sellest on ka meedias räägitud, et laps peab enne kooli käima terve rea arstide juures. Kui aga lapsevanemad proovivad mais-juunis panna last näiteks silmaarsti juurde järjekorda, siis enne kooli ei ole võimalik arstiaega saada. Siinkohal ei ole mõtet neid julgustada minna proovima mitmesse raviasutusse, see ei ole kuskil võimalik, neid aegu lihtsalt ei ole. Mida te ministrina soovitate? See ei ole küll elu ja surma küsimus, aga näiteks silmaarsti puhul on see tõsine korralduslik küsimus.

Aitäh! Silmaarst on selles mõttes väga hea näide, et Ida-Tallinna Keskhaiglas on väga tugev silmaosakond, kus pakutakse kirurgilisi lahendusi kuni tõesti absoluutse tipptasemeni välja jne. Samas peab ambulatoorseid visiite tõepoolest kaua ootama. Silmaarst on üks neist, kelle juurde minekuks ei ole perearsti saatekirja vaja. Haigekassal ja Sotsiaalministeeriumil tasub väga hoolega mõelda – ja seda nad kindlasti teevadki –, kas see on ikka õige, et silmaarsti juurde minekuks üldse saatekirja vaja ei ole ning sinna minnakse ka selliste vaevuste puhul, millele saaks tegelikult lahenduse kas perearsti juures või lausa apteegis. Ma võin ise tuua näite selle kohta, kuidas lihtsama silmapõletiku puhul oskab apteeker väga kvaliteetset nõu anda ja öelda, milliseid tilkasid vaja on. Esimese hooga tahaks muidugi kohe silmaarsti juurde tormata, aga tegelikult tekitaks see seal järjekorda ja võib-olla raiskaks ilmaasjata silmaarsti aega. Eks ressursid on alati piiratud, sh silmaarstide ressurss. Seetõttu tuleb hoolega mõelda, kas sinna peab ikka ilma saatekirjata saama. Võib-olla saaks siis palju kiiremini, kui kõigepealt perearst pilgu peale heidab ja suuremal osal juhtudest probleemid lahendab.
Eraldi teema on see, et igasuguste tervisetõendite tegemine ei koorma mitte ainult patsiente, vaid ka arste. Me oleme selle üle väga tõsiselt mõelnud ja meil on juba töös tervisetõendite standardimise plaan. See tähendab, et kui inimesel on vaja ühtede ja samade tervisenäitajate kontrolli väga mitmel puhul ja ta on ühes kohas juba käinud, näiteks on saanud tervisetõendi autojuhilubade jaoks, aga soovib saada ka näiteks paadijuhtimisluba või minu pärast relvaluba – neid juhtusid, kus inimesed peavad arstidelt tervisetõendit küsima, on hästi palju –, siis on need osad tervisetõendist standardiseeritud ja inimene ei pea jooksma uuesti kõiki arste läbi. Ka see on üks selline koht, kus annab nii inimeste aega kui ka arstiressurssi tuntavalt kokku hoida. Need teemad on meil igapäevased. Eks me ju näeme, kus on parandamisruumi. Kindlasti me tegeleme sellega.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Rääkisite noorte arstide koolitamisest. Tõesti, see on pikk ja raske tee. Me näeme, et need, kes meil on õppinud, lähevad tööle Soome ja Rootsi, niisugune väike mäng on selles suhtes. Elu näitab, et Ukraina, Moldova ja Venemaa arstid tahaksid tulla meile tööle, aga suur probleem on muidugi keeleoskus. Võib-olla on mõttekas mõelda selle peale, et me teeme riigi tasemel programmi, kus me võtame enda peale selle ettevalmistuse, et nad saaksid vabalt eesti keeles suhelda? Kuidas te ministrina üldse suhtute sellesse, et meile tulevad tööle kolmanda riigi meditsiinitöötajad?

Aitäh! Jah, arstid tulevad Eestisse tööle ja tulevad muuseas ka Soomest, mis on võib-olla mõneti ootamatu. Teie kodumaakonnas on väga aktuaalne see teema, et arstid tulevad sinna Euroopa Liidu mõttes kolmandatest riikidest ja nende puhul on lisaks keeleküsimusele tähtis ka kvalifikatsiooni tunnustamise teema. Niipalju kui me oleme seda koos arutanud, näiteks Ida-Viru Keskhaigla külastuse käigus, ma arvan küll, et selles ei ole midagi halba, juhul kui need inimesed, kes Eestisse tulevad, on pädevad seda tööd tegema. Me peame kindlasti olema veendunud, et nende kvalifikatsioon vastab sellele, mida me Eesti arstilt eeldame. Kui neid on võimalik ükskõik millise projekti kaudu toetada – tegelikult on meil juba praegu mitmesuguseid tööturumeetmeid, mis võimaldavad keeleõpet, teatud kutsetaseme saavutamist jne –, siis loomulikult võiks seda teha. Ma ei näe selles midagi hirmsat, kui mõni Eestisse tööle tulev arst on pärit Venemaalt, Ukrainast või kuskilt mujalt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti Marika Tuus-Lauli!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud härra minister! Me esitasime selle arupärimise arstijärjekordade pikkuse kohta kevadel. Olen terve suve neid pikkusi jälginud ja ütlen ausalt, et vastused, mis me täna saime, olid minu jaoks üsna elukauged. Haigekassa nõukogu on kehtestanud oma määrusega ambulatoorse eriarstiabi ravijärjekordade maksimumpikkuseks kuus nädalat ehk 42 päeva. Sellesama haigekassa nõukogu esimees on sotsiaalminister Taavi Rõivas ise.
Milline on nende järjekordade pikkus aga tegelikult? Analüüsin pisut ja loen teile ette. Näiteks PERH-is ehk Põhja-Eesti Regionaalhaiglas oli maikuus järjekord nahaarsti juurde 92 päeva. Nüüdseks ei ole see väga palju pikenenud, on 95 päeva, kuid toonitan, et see on üle kahe korra pikem, kui on lubatud. Täiesti šokeeriv üllatus! Ida-Tallinna Keskhaiglas oli maikuus nahaarsti järjekord 58 päeva. Usute või ei, nüüd on see järjekord 154 päeva. Need andmed on võetud paar päeva tagasi. Nii et ooteaeg on lubatust ligi neli korda pikem. Me ei saa ministrilt vastust, miks see nii on. Nina-, kõrva- ja kurguarsti ehk LOR-arsti järjekord on näiteks PERH-is tõesti natukene lühenenud, mais oli 90 päeva, nüüd on 74, aga see on ikkagi tunduvalt pikem, kui määrusega on lubatud. Jälgisin ka, milline on järjekord silmaarsti juurde. Juulis näiteks oli see Tartu Ülikooli Kliinikumis 71 päeva, Ida-Viru Keskhaiglas 213 päeva – järjekord üle viie kuu, uskumatu –, Tallinna Lastehaiglas 91 päeva. Ortopeedi juurde pääseb Tartu Ülikooli Kliinikumis 91 päevaga, Põhja-Eesti Regionaalhaiglas 101 päevaga. PERH-is on järjekord reumatoloogi vastuvõtule 108 päeva. Aga haigus on ju inimestel täna.
Niimoodi näemegi, kuidas me iseenda kehtestatud tähtaegu mitmekordselt teisiti ja valesti tõlgendame ega pea nendest kinni. Mida tähendab pikk ooteaeg näiteks kas või vähihaigele? Siin on ära toodud kaks kuud. Temale on see väga-väga pikk aeg. Iga edasilükatud ravijuhtum on ju riigile tunduvalt kallim. Esimene kaotaja on aga loomulikult patsient. Haigekassa juhatuse esimees Tanel Ross on öelnud, et meie eesmärk on järjekordade arvestust põhimõtteliselt muuta. Tuleb midagi välja mõelda, kuidas neid järjekordi siis teisiti näidata. Ma loen siit välja tõesti seda, et me tahame uuesti järjekordi kinni mätsima hakata, mida me tegelikult praegugi teeme. Minister ütles küll, et see on ebaseaduslik, et me ei saa kohe teha järjekorda nii pikaks, kui see tegelikult võib kujuneda. Ma ei tea, kui mitu kuud veel läheks, kui järjekord on viis kuud ja siis öeldakse, et praegu järjekorda ei panda. Aga niimoodi vastatakse, öeldakse, et praegu ei ole registreerimine avatud. See on täiesti tavaline, see on aastaid nii olnud. Nii et see järjekordade järjekord on väga tõsine küsimus.
Ma toon näite. Hiljuti kirjutas Saarte Hääl, et silmatohtrile pandi kõik oktoobrikuu ajad kinni viie minuti jooksul. Kõik inimesed, kellel on glaukoom või muud väga tõsised hädad, helistavad ja kurdavad, et mitte kuidagi ei saa vastuvõtule. Mida siis teha?
Palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit, palun!

Minister ei uskunud, et ravijärjekorrad on tõesti pikenenud kolmandiku võrra. Ministeeriumi oma uuring, mis kevadel tehti, näitas, et 22% inimesi ootas mullu eriarsti vastuvõttu vähemalt kaks kuud, s.o veerandi võrra kauem kui aasta varem. Aga nagu ma ütlesin, paljud ootasid veel kauem.
Me kuulsime täna siin e-tervisekonsultatsioonidest, e-süsteemist ja nõuandetelefonist. Me kuulsime korduvalt, et minge perearsti juurde. Aga perearst soovitabki minna eriarsti juurde ja annab saatekirja. Me ei saa lahendada kõiki küsimusi perearstiga. Väga hea soovitus: Tallinnas on pikad järjekorrad, minge Võrusse. Ma võin öelda silmaarstile soovijatele, et jah, kui siin Tallinnas on järjekord mitu kuud, siis Põlva linnas saab jutule üsna ruttu. Aga mõelge vahemaale! Kuidas see vana inimene, kellel põhiliselt on tegemist silmahaigustega, sinna läheb? Ma olen isiklikult väga lähedalt kokku puutunud ühe inimesega, kellel oli eelmisel suvel vaja üpris erakorralise probleemiga minna nahaarsti juurde. Ta ei saanud minna, ta ei leidnud Tallinnas ühtegi nahaarsti. Usute või mitte, aga mitte üheski raviasutuses ei olnud neid, kõik olid puhkusel. Lõpuks ma viisin ta Põlva ja sedagi n-ö oma tutvuste kaudu, ja mitte haiglasse, vaid arsti koju.
Selline on tegelik olukord. Süüdistatakse, et inimesed tahavad minna konkreetse arsti juurde, et vaat selles ongi häda. Niimoodi on aastaid põhjendatud. Kuulge, kui teil on üks arst, kes on teile raviplaani teinud, kes on teid aastaid ravinud, kes teab teie haigusi, vahepeal te ei ole tema juures käinud, aga kui ükskord uuesti lähete, siis on pikk järjekord – no miks ma peaksin minema täiesti võõra arsti juurde? See on ju loogiline, et ma lähen sellesama oma raviarsti juurde.
Mul on täitsa tõsine soovitus. Ma ei taha ministrile mitte midagi halba öelda, aga ma soovitan helistada, võtta homme lihtsalt telefon kätte, mitte öelda, et ta on minister, ja proovida panna kinni aega silmaarstile. Vaadake, mis teile vastatakse. Proovige saada aega nahaarsti või ortopeedi vastuvõtule ja te saate õiged vastused kätte. Siis te näete, et olukord on väga-väga tõsine. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri, kes tahab ka läbirääkimistel osaleda!

Ma soovin rõhutada paari asja. Esiteks, te tõite päris palju näiteid Ida-Viru Keskhaiglast ja ütlesite, et mina olen elukauge. Tõsi, Ida-Viru Keskhaigla teemadel on väga elulähedane Ida-Viru Keskhaigla nõukogu esimees, kes on teie pinginaaber. Küsige tema käest. Küsige selgitust, miks on seal järjekorrad! Te viitasite konkreetsetele näidetele, kus rikutakse ministeeriumi või haigekassa kehtestatud reegleid. Küsige siis, miks see nii on, nõukogu esimees on kindlasti pädev inimene aru andma. Kahtlemata on ka haigekassal ja Terviseametil põhjust järelevalve korras välja selgitada põhjused, kui selliseid juhtumeid, mida te välja tõite, esineb. Tõite näiteid ka Tallinna haiglatest. Tallinna haiglate nõukogude juhtide seas on teil samuti päris palju tuttavaid, sest kaks või kolm neljast Tallinna haiglast kuuluvad teadupärast Tallinna linnale. Aga see ei ole tähtis.
Tähtis on see, et silmaarsti ja nahaarsti vastuvõtt on teemad, mida me oleme siin eraldi lahanud. Silmaarsti puhul ma ütlesin, et me kaalume väga tõsiselt, kas kõigi vaevustega peab otse tema juurde saama või oleks sinna mõistlik minna perearsti kaudu ja seeläbi silmaarstide järjekordi märgatavalt lühendada, sest tõenäoliselt suudab perearst tunduva osa nendest kaebustest lahendada. Teine teema on seotud nahaarstiga. See ei ole tõsi, et on vaid üks koht, kus inimene võib nahaarsti poole pöörduda, ega ka see, et kellegi peab tutvuse kaudu nahaarsti juurde koju viima. Inimesena ma mõistan, kui te kedagi kellegi juurde koju viite või kedagi tutvuse kaudu kuhugi viite, ministrina ma kindlasti tutvuse kaudu järjekorras ettetrügimist heaks ei kiida. Oluline on teada, et üle Eesti on üha enam perearste, kellel on vajalikud seadmed, millega tehakse sünnimärkidest pilte (te rääkisite siin konkreetselt melanoomikahtlustest). Need pildid saadetakse digitaalsel kujul tunnustatud nahaarstidele. Inimene ise võib elada kas või mõnes väikeses Eesti kohas, kus ei olegi haiglat, kus lähim haigla on võib-olla mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kui tema perearstil on need seadmed, siis selle pildi kirjeldavad ära Tallinna väga tuntud ja tunnustatud arstid. See on näiteks üks väga praktiline lahend, mis toob inimese jaoks konkreetselt nahaarsti vastuvõtu palju lähemale.
Meil on vaja selliseid lahendusi, mis järjekordi lühendaksid ja me peame olema siin avatud. Kindlasti ma ei ole nõus sellega, kui te pisut iroonilise varjundiga räägite digiregistratuurist. See, kui inimene saab haigla andmetele ligi ja näeb ise, millistel päevadel ja mis kellaaegadel on vabu aegu, on väga hea ja ülevaatlik. Ma usun, et see on kindlasti ka patsiendi suhtlus. Mul on hea meel, et te selle küsimuse siin tõstatasite, ja ma usun, et teil tasub oma fraktsioonikaaslastega, nii haigekassa nõukogu liikme kui Ida-Viru Keskhaigla nõukogu esimehega nendel teemadel vestelda. Kui siis on ikka veel lahendamata küsimusi, olen ma jätkuvalt valmis teile vastama. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, ma lõpetan läbirääkimised. Tavaliselt on hea tava järgi minister läbirääkimistel kõige viimane, nii et teinekord jälgige seda. Siis oleks minister võib-olla ka teie küsimusele vastanud.

Viimase arupärimise on 19. juunil esitanud Riigikogu liikmed Viktor Vassiljev, Yana Toom, Priit Toobal, Marika Tuus-Laul, Vladimir Velman, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Aadu Must ja Mailis Reps. Arupärimine on Lääne-Tallinna Keskhaigla Haabersti Hooldusravikliiniku rahastamise kohta (nr 349). Viktor Vassiljev, palun!

Proua juhataja! Mina olen Viktor Vassiljev ja tutvustan teile siit puldist arupärimist, mille me oleme esitanud minister Taavi Rõivasele. Teema on muidugi juba tuttav, võiks öelda, et isegi vana – Lääne-Tallinna Keskhaigla Haabersti Hooldusravikliiniku rahastamine. Me kõnelesime sellest siin kevadel ja härra minister oleks muidugi võinud öelda, et kes vana asja mäletab, sel silm peast välja ning et kui silmaarstile ei saa, siis mine apteekri juurde ja küsi tilku. Aga teema siiski püsib.
Me oleme siin rääkinud sellest, et haigekassa ei ole rahastanud kõiki hooldusravihaigla voodikohti. Aga nüüd on ilmnenud täiesti uued asjaolud. Kliiniku ehituseks võeti laenu ja seda rahastati Euroopa Regionaalarengu Fondist 3,1 miljoni euro ulatuses ning valitsus andis Euroopa Liidule lubaduse, et kliinik saab kindlasti oma tegevuseks finantseeringu. Nüüd on välja tulnud, et lisaks voodikohtade lepinguga katmise probleemile ei ole Sotsiaalministeerium Haabersti hooldusravikliinikule üle kandnud ligi 700 000 eurot, mis on Euroopa Liidu projekti raha ja mille haigla oleks pidanud kätte saama juba selle aasta jaanuaris. Sotsiaalministeerium ei ole haiglale raha üle kandnud, sest Rahandusministeeriumi hinnangul pole Sotsiaalministeerium mõningate Euroopa Liidu rahaga toetatavate projektide hankeid piisavalt hästi kontrollinud. Sotsiaalministeeriumi avalike suhete juht on jällegi maininud, et Rahandusministeerium lähtub eeldusest, et kui üks eksis, siis on kõik sulid ja seega tuleb kõigi puhul rakendada karistust. Hooldusravikliiniku puhul aga ei ole tuvastatud mitte ühtegi hankega seotud eksimust. Nii et hooldushaigla eksinud ei ole. Süüdi ei ole nagu mitte milleski, aga raha ikkagi ei anta.
Võib öelda, jah, et meie arupärimine on sisse antud 19. juunil ja tollest ajast on palju vett voolanud sinna merre, mille ääres ministrid suvel puhkavad. Aga ju nad on hästi puhanud, sest liikunud ei ole tollest ajast saadik mitte kui midagi. Selle tõestuseks võin öelda, et täna saatis hooldushaigla nõukogu Sotsiaalministeeriumile ja Rahandusministeeriumile kirja. Võib-olla see ei ole veel ministrini jõudnud, sest tehnikaajastul liiguvad elektronkirjad nende serverite kaudu, mille kohta härra Snowdenil oli üht ja teist paha öelda, aga küll see lõpuks kohale jõuab. Kirjas on mainitud ka seda, et esimest korda küsiti Rahandusministeeriumi käest juba 12. aprillil, millal raha kätte saab. Tol ajal vastas Rahandusministeerium, et Sotsiaalministeeriumis ei ole asjad korras ja raha ei saagi nii kaua, kuni asju uuritakse. Kui kaua neid uuritakse, ei tea mitte keegi.
Igal juhul oleme selle arupärimisega esitanud viis küsimust. Kuna Sotsiaalministeeriumi ametnikud puhkavad suvel ainult ühe kuu, siis ilmselt on nad neile vastuste koostamisega kõvasti vaeva näinud ja ma loodan, et saame siis vastused viiele küsimusele. Ma ei hakka küsimusi üle kordama. Üldiselt huvitab meid aga kõige rohkem, mis kana on kitkuda Rahandusministeeriumil ja Sotsiaalministeeriumil, mis vastuolud on minister Ligi ja minister Rõiva vahel, et Ligi ei lase Rõivast raha ligi või milles see probleem seisneb. Loodame kuulda vastuseid meie küsimustele ja saada ammendavaid selgitusi, miks Rahandusministeerium kiusab Sotsiaalministeeriumi. Või on see kahe ministeeriumi vaheline kokkulepe eesmärgiga kiusata Tallinna rahvast, just nimelt vanu ja haigeid inimesi, kes vajaksid hooldusravi? Siin tasub ikkagi meeles pidada, et nad on küll Tallinna elanikud ja nad võivad ju toetada Keskerakonda, kui nad valima lähevad, aga kõigepealt on nad siiski Eesti Vabariigi elanikud, kelle eest Vabariigi Valitsus nii sotsiaalministri kui ka rahandusministri osalemisel peaks kõige rohkem hoolt kandma. Tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Kuigi arupärimist tutvustades anti mulle vist lausa valikvastused ette, püsin siiski küsimuse-vastuse formaadis ja vastan oma sõnadega.
Esimene küsimus: "Kas pärast meie eelmise arupärimise arutelu Riigikogus ("Hooldusravi rahastusest" 11.03.2013) on Lääne-Tallinna Keskhaigla Haabersti Hooldusravikliiniku haigekassapoolne finantseerimine suurenenud ja mitu olemasolevatest voodikohtadest on praegu lepinguga kaetud?" Täpselt nii nagu europrojekti ettevalmistamisel ja elluviimisel planeeriti, on ka lepingus: planeeriti 1352 statsionaarset hooldusravijuhtu aastas ja täpselt nii on lepingus kirjas. Ravijuhu maksumuse täpsustamisel sõlmiti hooldusravileping kogumaksumusega ligi 1,2 miljonit eurot. Voodihõives ei ole samuti muutusi. 85%-se voodihõive korral tähendab see arvestuslikult seda, et haigekassa rahastab 100 voodikohta 150-st. Äärmiselt kahju on mul sellest, et vaatamata korduvale tähelepanu juhtimisele ei ole hooldusravi rahastamist üldse võimalikuks pidanud Tallinna linn. Nagu me teame, rahastatakse hooldusravi mitmest allikast, haigekassa on igal pool peamine, aga üle Eesti panustavad sellesse ka omavalitsused. Tallinna linn, vaatamata sellele, et seda teemat on volikogus arutatud ja mulle teadaolevalt isegi asjakohaseid ettepanekuid tehtud, ei ole millegipärast pidanud vajalikuks toetada. Selle üle on mul jätkuvalt kurb meel, täpselt nii nagu oli teie eelmisele samasisulisele arupärimisele vastates.
Teine küsimus: "Haigekassa 2013. aasta I kvartali aruande kohaselt on 2013. aasta l kvartalis hooldusravile eraldatud vahenditest kasutatud 95%. Kas 5% kokkuhoidu tulebki Haabersti hooldusravikliiniku poolt saamata jäänud rahast?" Ei, ei tule. Ma arvan, et teile kui haigekassa nõukogu liikmele on teada, kuidas eelarvet planeeritakse: kõikidesse piirkondadesse ei nähta kohe ette 100% statsionaarset täitumist, vaid jäetakse ka teatav reserv, mis ei tähenda, et see raha ei jõuaks aasta lõpuks teenuse osutajate ja tarbijateni. Selleks, et suurt pilti mõista, pean juhtima tähelepanu, et hooldusravi raha on oluliselt kasvanud. Kui me võrdleme aastate baasil, siis hooldusravi eelarve kasvas eelmise aasta omaga võrreldes sel aastal 25%. See tähendab, et üle Eesti on 12% rohkem ravijuhte kaetud haigekassa lepinguga, ülejäänud osa rahast läks teenuse hinna tõusu, sh hooldajate palga kasvuks. Kui me vaatame üle-eelmist aastat ja võrdleme näiteks järgmise aasta plaaniga, siis üle-eelmisel aastal rahastas haigekassa 1083 voodikohta üle Eesti, järgmisel aastal poolteist korda rohkem – 1540. Meil on konkreetne plaan, kuidas jõuda veel poolteist korda suurema arvuni ehk 2237-ni. See katab väga suures osas Eesti vajaduse. Me teame, et paljud omavalitsused, erinevalt Tallinnast, panustavad samuti oma elanike hooldusraviteenusesse. Nii et me oleme ka sellega arvestanud.
Kolmas küsimus: "Sotsiaalministeeriumile heidetakse Rahandusministeeriumi poolt ette vigade tegemist hangete kontrollimisel. Kas nõustute Rahandusministeeriumi-poolse kriitikaga?" Rakendusüksuse ülesanne on kontrollida toetusest rahastatavate projektide kulude nõuetele vastavust, sh riigihangete seaduse nõuete järgimist. Kontrollide kvaliteedile saab hinnanguid anda Rahandusministeerium ja nad teevad selleks ka auditeid ja kontrolle. Tegemist ei ole mitte kahe ministeeriumi ja veel vähem kahe ministri omavahelise vastuoluga, nagu te siin püüdsite näidata, vaid struktuuritoetuse seadusest tuleneva kohustusega. Sellised vaidlused on teatud mõttes paratamatud. Sotsiaalministeerium vaidleb tulenevalt sellest rollist, mis meil on, ehk siis tulenevalt rakendusüksuse rollist ka lepingupartneritega. Samas oleme suurt pilti vaadates kõik ühe asja eest väljas ja huvitatud sellest, et Eesti tervishoiul läheks hästi.
Neljas küsimus: "700 000 euro puudumine pärsib Haabersti hooldusravihaigla tegevust. Millist lahendust näete Teie tekkinud vastuolule Sotsiaal- ja Rahandusministeeriumi vahel ning millal konkreetselt võiks hooldusravikliinik EL-i projektiraha kätte saada?" Veel kord: vastuolu kahe ministeeriumi vahel ei ole ja siit ei ole ka põhjust midagi otsida. Ma usun, et need väljamaksed saavad juba õige pea taas tehtud. Me ju ei räägi tervest ulatusest, vaid jutt on umbes veerandist. Tõepoolest, võib-olla on ühes meie üsna suures meetmes esinenud probleeme. Võtame näiteks Viljandi, kus ka avati suur hooldusravikeskus. Te teate, et me oleme viimase aasta jooksul avanud üle Eesti väga kvaliteetseid modernseid hooldusravikeskusi. Neid projekte on olnud üle Eesti ja mõne puhul on tekkinud ka vaidlusi näiteks mõne väikese detaili abikõlblikkuse üle. Kahjuks on nii, et kuna me kasutame siin ka Euroopa Liidu vahendeid, siis peame olema peensusteni korrektsed ja üks, võib-olla üldsegi mitte Lääne-Tallinna Keskhaiglaga seotud osaline väike eksimus, mida kindlasti ei ole tehtud teadlikult ega tahtlikult, võib mõjuda nii, et kogu valdkonna vahendid on teatud ajaks külmutatud. Aga me teeme tõsist tööd selle nimel, et need lahti külmutada. Minu viimase info järgi peaks see küsimus kohe-kohe lahenema. Ma loodan väga, et mul on täpne info.
Viies küsimus: "Meedias on läbi käinud väide, mille alusel soovitab Rahandusministeerium hooldusravikliinikul pöörduda Sotsiaalministeeriumi vastu kohtusse. Kas Rahandusministeerium on avaldanud survet Sotsiaalministeeriumile ja kas Sotsiaalministeerium kavandab Rahandusministeeriumi kohtusse kaebamist?" Siin oli hästi palju soovitusi, kohtusse kaebamised kolme osapoole vahel risti-rästi. Ei, meil ei ole kindlasti plaanis pöörduda selles küsimuses kellegi vastu kohtusse, ei Rahandusministeeriumi ega veel vähem Lääne-Tallinna Keskhaigla hooldusravikliiniku vastu. Veel kord: Euroopa maksumaksja raha kasutamisel on omad reeglid ning nende järgimine on meie jaoks mõnikord rohkem aega nõudev ja võib-olla ka tülikam kui oma maksumaksja raha eest otsuseid tehes. Seetõttu on teatav frustratsioon sel teemal arusaadav. Samas ma usun, et lõppkokkuvõttes oleme ikkagi Euroopa maksumaksjale väga tänulikud selle eest, et meil on olnud võimalik üle Eesti väga palju hooldusraviosakondi või lausa uusi hooldusravihaiglaid avada. Aitäh!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas te kinnitate, et Sotsiaalministeerium on lubanud Lääne-Tallinna Keskhaiglale 700 000 eurot, mis on tänaseks päevaks üle kandmata? Kui see on nii, siis kuidas peaks see haigla majanduslikult hakkama saama, sest ta on selle rahaga ju arvestanud?

Aitäh! Asi pole mitte niivõrd ministeeriumi lubaduses, kuivõrd heakskiidetud Euroopa Liidu struktuurivahendite projektis. Nagu öeldud, see on aja ja loodetavasti mitte väga pika aja küsimus, kui see raha saab täies ulatuses üle kantud. Ma pean siiski nentima, et väga paljudel juhtudel, võtame näiteks põllumajanduse valdkonna ettevõtjate investeeringud, makstakse toetused välja pärast ülipikkade protseduuride läbimist. See kadalipp on ebamugav ka näiteks ettevõtjatele, kui nad saavad PRIA käest raha. Kasutatakse sildfinantseerimist, mis loomulikult on tülikas ja võib-olla ka kulukas. Ma olen selles mõttes teiega nõus, et nende vahendite lahtikülmutamise teemaga tuleb intensiivselt tegelda ja me ka tegeleme. Õnneks on Lääne-Tallinna Keskhaigla väga suur organisatsioon. Kui oleks tegemist sellega, et kliinik on eraldi juriidiline isik ja nad ainult nendest tuludest elavad, siis oleks see märksa problemaatilisem, aga õnneks on Lääne-Tallinna Keskhaigla palju suurem organisatsioon.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Härra minister, te hajutasite minu kõige kurjemad kahtlused, kui kinnitasite, et ei Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi ega kahe ministri vahel ei ole mingit vastuolu ning kaks ministeeriumi on selle 700 000-eurose sigaduse korraldanud käsikäes ja toredas üksmeeles. Rahandusministeerium väitis, et raha vabastatakse pärast seda, kui käesoleva aasta mais viiakse Sotsiaalministeeriumis läbi audit, ja enne seda ei otsustata mitte midagi. Kas te valgustaksite meid ka selles osas, mis audit see selline on, mis staadiumis see audit on? Kas on võimalik see Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi üksmeeles kähku läbi viia ning haiglale talle vajalik raha kätte anda? Millal see toimub?

Aitäh! Käsikäes ja üksmeeles on Lääne-Tallinna Keskhaiglale eraldatud, kui ma nüüd peast õigesti ütlen, umbes 3 miljonit, mida ei olegi nii vähe. Käsikäes ja üksmeeles on eri ministeeriumid, omavalitsused ning terviseteenuse osutajad teinud võimalikuks selle, et üle Eesti on aasta jooksul loodud sadu ja sadu väga kvaliteetseid hooldusravikohti. Kui mõni haigla eksib selle meetme rakendamise käigus näiteks ehitushanget tehes, siis kahjuks puudutab see, jah, kogu meedet. Ehitushangete tegemine ei ole haiglate põhitöö ja minu isiklik arvamus on, et haiglad võiksid neid tehes kasutada palju rohkem näiteks Riigi Kinnisvara AS-i või kinnisvaraekspertide abi, et vältida tulevikus selliseid tarbetuid eksimusi. Aga see, et niisugune eksimus kogu meedet puudutab, ei ole mitte kellegi sigadus, vaid nii need reeglid ette näevad. Ma pidin ka üsna värskelt ametisse asununa vahetult enne jõuluõhtut alla kirjutama mitmele tagasinõudele, kus tervishoiusektori osapooled olid väga oluliselt eksinud ehitushangete vastu. Ma tõesti ei teinud seda hea meelega, aga kui on olnud audit ja on tuvastatud, et kõike ei ole tehtud korrektselt, siis ministri rollis ma ei näinud ka muud võimalust, kui seda teha. Samas otsime loomulikult paralleelselt ka võimalusi, kuidas neid asutusi kõikidest võimalikest allikatest piisavalt rahastada.
Kuna te olete seda teemat siin saalis korduvalt tõstatanud, siis ma olen juba öelnud, aga ütlen veel kord ning palun teil seda ka edasi öelda, juhul kui teil peaks olema tutvusi näiteks Tallinna Linnavalitsuses või Tallinna Linnavolikogus: omavalitsused üle Eesti panustavad sellesse, et nende linna või valla elanikel oleks hooldusravi kättesaadav ja kvaliteetne. Tallinn mingil minule arusaamatul põhjusel seda teinud ei ole. Minu hinnangul on see Tallinnale jõukohane, sest me ei räägi siin suurema osa ravi rahastamisest, vaid haigekassaga võrreldes ikkagi suhteliselt väiksemast osast. Minu isiklik seisukoht tallinlasena ja ka inimesena, kes on suure osa oma elust elanud praeguse hooldusravikliiniku ja kunagise Õismäe polikliiniku lähedal, on see, et Tallinna linn võiks ka ikkagi toetamise võimaluse leida, nii nagu on leidnud paljud teised omavalitsused. See oleks üsna mõistlik. Riik ja linn võiksid siin rohkem koostööd teha, vähem puselda selle üle, kes milles süüdi on, ja ikkagi õla alla panna.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kindlasti jälgite oma ametis üsna püüdlikult, kuidas ja mille kohta te väiteid toote või ei too. Minul jäi kõrva kriipima teie üsna üldistatud kokkuvõte, et haiglal on küll saamata väga suur summa raha kompleksi jaoks, mida kõik osapooled on väga vajalikuks pidanud, aga tegemist suure haiglaga ja tal on muid vahendeid. Ministrina te kindlasti teate, et need muud vahendid tulevad teiste asjade arvel. Ma loodan, et te ei mõelnud seda päris nii, vaid et hädaolukorras saab lihtsalt vajadused niimoodi kaetud.

Aitäh! Ei, loomulikult ei mõelnud ma seda, et hooldusraviteenust peaks osutama näiteks aktiivravi, statsionaarsete või ambulatoorsete vastuvõttude arvel. Pigem pidasin ma silmas, et kõik uued investeeringud, ka muud ehitushanked, mida haiglad teevad ju oma vahenditest, on ka n-ö likviidsuse juhtimise projektid. Suurel haiglal on suur käive ja võib-olla ka suur laen, aga suure käibe puhul ei ole see 700 000 selline summa, mis likviidsuse mõttes on ületamatult raskesti juhitav. Loomulikult ei mõelnud ma, et selle peaks millegi arvel võtma. Ma olen ikkagi positiivselt meelestatud, et kindlasti haigla saab selle raha kätte, ja me tegutseme selle nimel, et mida rutem nad saavad, seda parem. Aga jääb see teema, mis on teie arupärimise peafookus – mure selle pärast, et Tallinn ei osale hooldusravi kaasrahastamises, nii nagu enamik linnu seda teeb.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume täiskiirusel edasi vaba mikrofoni juurde. Kõigil Riigikogu liikmetel, kes soovivad, palun peale haamrilööki registreerida ennast esinemiseks vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased, istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 18.37.