Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioonil on hea meel, et Reformierakonnal on hea meel. Midagi muud, mis annaks võimalust rõõmustada, ju ei ole. Teate, ma pean oma fraktsioonilt vabandust paluma, sest ma pidin esinema siin analüüsiga, aga pärast austatud kolleegi Mart Nuti esimest repliiki – kes seda kuulis, see tuletab meelde, millest seal juttu oli – ei näe ma vajadust rääkida sellest, millest me oleme viimased poolteist ööpäeva siin niigi väga põhjalikult rääkinud. Räägin hoopis muust.
Aastakümneid tagasi andis New Yorgi politsei sellise soovituse: "Kannatanu, kui sind vägistatakse ja abi pole kuskilt oodata, siis lõdvestu ja püüa rahuldust saada." Ma pöördun oma fraktsiooni ja sotsiaaldemokraatide poole: vaadake, seda reeglit kasutab ka koalitsioon. Haridus- ja Teadusministeerium on nende ajud ära vägistanud, nad ei näe selles elus kaugemale sellest, kuhu ulatub haridusministri näpp. Samas on neil nii hea ja tore olla.
Igal sellisel kõnel peaks ka mingi sissejuhatus olema. Peeter I, kes oli väga aforistliku mõtlemisega inimene, ütles kunagi, et bojaarid peavad duumas oma kõned peast pidama, et iga mehe lollus näha oleks. Tal oli ka üks ukaas (kokku andis ta neid üle 3000), kus oli umbes selline mõte: "Alluval olgu ilme hakkaja ning totakas, et ta oma mõistusega ülemusi ei heidutaks." Tegelikult praegu ongi niiviisi. Ülemus on Vabariigi Valitsus, õigemini, Haridus- ja Teadusministeerium, kuigi ta peaks olema rahva ja meie teener. Meie siin aga rõõmsalt ja totakalt püüame täita iga lollust, mis sealt ülevalt, nüüd juba ülevalt, meie poole alla laskub.
See tuletab mulle meelde üht juhtumit, milles ma osalesin umbes kolmkümmend aastat tagasi. Olin siis kroonus ja tõin komandöri käsul Gruusiast Eestisse viis noorsõdurit. Vilniuses pidime ühelt rongilt teisele hüppama. Meil oli ooteaeg, kui äkki jooksis minu juurde üks selle raudteejaama töötaja ja küsis: "Kas sina kamandad neid? Mine vaata, mida nad seal teevad!" Ma läksin vaatama. Seal seisis gaseeritud vee automaat ja üks minu alluvatest püüdis sinna auku, kuhu meie panime kolmekopikalisi münte, oma kingaga sisse tampida viiekopikalist. Kui ma küsisin, et mida ta, kulla vend, omast arust teeb, siis ta ütles, et neil Thbilisis on samasugused automaadid, aga neis kasutatakse viiekopikalisi münte.
Minu mõte on selles, et keegi on välja mõelnud mingi digitaalse – ma ei teagi, kuidas öelda – haridusmaailma, kuigi reaalne maailm on siin akna taga, ja püüab nüüd läbi suruda otsuseid, mis on välja mõeldud nagu selle multifilmi jaoks. Ma olen väga ammu püüdnud aru saada, kust tulevad need otsused, mis hävitavad Eesti haridussüsteemi. Ega varsti sellest midagi eriti järel ei olegi. Ma võin öelda, et mul on ka selge arvamus, kust sellised otsused tulevad. Seitse-kaheksa aastat tagasi olin Tartus Haridus- ja Teadusministeeriumis ühel seminaril. See toimus kolmandal korrusel, seal, kus uksed võtmega kinni käivad. Ma kõndisin koos ühe ametnikuga mööda koridori ja vastu tuli neiu: paljas kõht, miniseelik, nabast paistis üks väike rõngas, ninast teine. Ma küsisin, mida lapsed siin teevad. Ametnik hakkas sosistama: "Kuule, see ei ole laps, see on ühe osakonna juht." Meil ei kamanda haridusministeeriumis mitte kogenud õpetajad, nagu see peaks olema, mitte need inimesed, kes on koolis pika karjääri üles ehitanud ja näidanud ennast eduka õpetajana. Meil on seal ülikoolipingist tulnud noored, kes püüavad kooli üles ehitada nii, nagu õpilase silmade läbi tundub õige olevat. Sellest tulevadki kõik need jamad. Kuidas me saame oodata võimalust, et midagi muutuks?
Teate, Venemaal oli varem jüripäev selline päev – Eesti ajaloos sellist päeva pole olnud –, mil talupoeg võis oma mõisniku juurest ära minna ja naabermõisniku juurde elama asuda. Seda siis, kui talle eelmise mõisniku juures ei meeldinud. Ühel toredal päeval see kord lõpetati ja talupoegadest said pärisorjad. Täna, sümboolselt öeldes, on meil analoogne jüripäev. Õpetajatel ei ole lähitulevikus enam suurt soovi ennast täiendada, kõik on lihtsalt õpetajad, kõik on ühel tasemel. Mingi aja pärast on kõigil ka ühesugune palk. Pole mõtet selle 1%-ga sooritatud eksamiga püüda kõrgemale tasemele jõuda. Palk on ühesugune ja suhtumine on ühesugune. Kehtib 35-tunniline töönädal – pärisorjus. Kes hakkab tunnikoormust otsustama? Direktor.
Teil on, ma ei tea, roosad või helesinised prillid ees. Ma arvan, et te ei tea elust mitte midagi. Te kuulate seda, mida räägivad direktorid, keda Haridus- ja Teadusministeerium on dresseerinud. Suhelge õpetajatega! Püüdke aru saada, et igas koolis on palju keerulisem maailm, kui teie seda näete. See on tegelikult igas suvalises kollektiivis nii. Pole kaugel aeg, mil seda 35 nädalatundi hakatakse kasutama õpetaja vastu. Kui õpetaja direktorile ei meeldi, siis saab ta sellise tunnikoormuse, et läheb ise minema.
Viimane mõte. Kuidas teile meeldiks, kui samasugune põhimõte kehtiks ka politseinike puhul, et nad ise otsustaksid, millise trahvi nad teile määravad või mitmeks päevaks vangi saadavad, see ei oleks seaduses kirjas? Meie hääletame seaduseelnõu vastu. Aitäh!
