Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning rahandusminister Jürgen Ligi.
Head kolleegid, kuna täna on hästi palju küsimusi – tervelt üheksa –, siis saan igaühe juures lubada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle esitab kolleeg Rannar Vassiljev peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Hea peaminister! Minu küsimus puudutab ühte mittetulundusühingut, millega te tihedalt seotud olete ja mis kannab nime Reformierakond. Seoses Reformierakonna e-hääletusega on üles kerkinud hulk küsimusi. Mittetulundusühingute seadus näeb ette, et üldkoosoleku otsus on vastu võetud, kui selle poolt hääletab üle poole kohal olnud liikmetest. Kui tegu on isiku valimisega, siis loetakse valituks isik, kes saab enim hääli. Kuidas teile tundub, kas e-hääletus, mida ei sisalda Reformierakonna põhikiri, vastab seadusele?

Jah, nii eelhääletus kui ka siseveebihääletus vastavad seadusele. Kui te praegu viitasite seadusele, siis te ei olnud täpne. Te rääkisite kohal olnud isikutest, mitte koosolekul osalenud isikutest. Kui tuua paralleel äriseadustikuga, siis äriseadustik reguleerib protseduure märksa täpsemalt kui mittetulundusühingute seadus. Võib teha järelduse, et seadusandja on pidanud vajalikuks küllalt detailselt reguleerida äriühingute koosolekute korraldamist ja hääletuste läbiviimist, samas aga jätnud MTÜ-de puhul otsuste langetamise suuresti juhtorganite kätte. Ja nagu ma ütlesin, ka MTÜ-de puhul räägitakse koosolekul osalenud isikutest. Näiteks äriseadustiku § 170¹ lõige 2 sätestab, et elektrooniliselt hääletanud osanik loetakse koosolekul osalevaks ja osaniku osaga esindatud hääled arvestatakse koosoleku kvoorumi hulka. Seega ka Eesti seadustes on koosolekul osalemise tõlgendus hoopis laiem kui füüsiliselt ühes kindlas ruumis ja ühel toolil istumine.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!

Te rääkisite praegu äriühingutest, aga erakonna puhul on tegemist mittetulundusühinguga. Kõik see jutt võib tõesti kehtida aktsiaseltsi ja osaühingu puhul, aga kahjuks ei saa seda laiendada MTÜ-dele. Ka näiteks kohtu registriosakond küsib juhul, kui juhatuse liiget soovitakse kanda registrisse, üldkoosolekul osalenute allkirju. Kuidas Reformierakond on need e-hääletanud inimeste allkirjad kohtu registriosakonnale esitanud?

Põhimõtteliselt need, kes ID-kaardiga hääletavad, annavad oma digiallkirja, kasutades selleks ID-kaarti ja PIN2-koodi. Need, kes mobiiltelefoniga, mobiil-ID-ga hääletavad, täpselt samamoodi identifitseerivad ennast, annavad oma allkirja. Ning need, kes identifitseerivad end paroolikaarti kasutades, teevad seda samamoodi nagu panka sisenedes. Ka seal on inimese identifitseerimine nõutud. Allkirja andmine ühele maksekorraldusele on võimalik väga mitmel moel.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Tahan täpsustada, kas ma sain õigesti teie väitest aru. Kui võtta tõe kriteeriumiks praktika, siis elu on näidanud, et isikute identifitseerimine Reformierakonna e-hääletuse puhul ei ole just kõige turvalisem olnud. Reformierakond on ise ka seda avalikult tunnistanud ja teatavasti vähemalt ühe liikme enda seast välja arvanud. Üks liige on sealt ise välja astunud, õigemini tänaseks on neid rohkemgi, niipalju kui ma tean. Kas te ikkagi võrdsustate Reformierakonna ebaturvalise e-hääletuse näiteks hääletamisega, mille puhul kasutatakse ID-kaarti või mobiil-ID-ga allkirja andmist?

Ei, ma ei kipu üldse võrdsustama siseveebi hääletust turvaliste identifitseerimissüsteemidega. Ühel mittetulundusühingul peab oma ühingusiseseid protseduure korraldades olema ruumi ka usaldusele. Kõike kindlasti ei ole võimalik ühes erakonnas või ka laiemalt mittetulundusühingus administratiivselt reguleerida, panna justkui ühe vaba ühingu liikmed liikuma mingisugusesse kõrgete seintega labürinti, kus absoluutselt kõik on ette kirjutatud ja kus usaldusel kohta ei ole. Varas on varas. Ei ole mõtet üritada kõiki vargusjuhtumeid välja vabandada sellega, et vara ei ole piisavalt hästi hoitud. Kuidagi on ikkagi võimalikuks osutunud kuriteo toimepanemine, järelikult need, kes küll ei ole kuritegu toime pannud, aga kelle tagant on varastatud, peaksid selles kuidagimoodi süüdi olema. Ma ei tea, kas teil on seda halba kogemust, aga küllalt paljudel Eestis on. Kui teie korterisse või majja on vargad sisse tunginud, seal kõik segamini pööranud, siis ma arvan, et te ei peaks taluma veel süüdistusi selles, et te olete võimaldanud vargal oma valdustesse tungida. Süüdlane saab karistada, ja seda ka siis, kui ta on võõrast identiteeti kurjalt kasutanud.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud peaminister, vastuste eest! Mul on selline küsimus. Kõigepealt, teie erakonnas on vargaid üksjagu. Mitmed arendusjuhid on nüüd tagasi astunud ja erakonnast välja astunud. Ja mitte ainult sel korral, vaid ka eelmiste sisevalimiste ajal oli sohitegemist. Nagu kommentaaridest praegu lugeda võib, ei ole ajakirjandus veel jõudnud teie IT-poiste ehk siis patsiga poisteni. Kes teab, milliseid tempe nemad on serverite kallal teinud. Te olete korduvalt rõhutanud, et ei saa võrrelda oravavõrgu sisehääletamisi e-valimistega riigi ulatuses. Kas te lühidalt seletaksite oma mõttekäiku, miks ei saa neid valimisi võrrelda? Mispärast on keskserveris Riigikogu valimiste ajal raske teha sohki, kui seda võib teha Reformierakonna oravavõrgus?

Ega neid vargaid Reformierakonnas nüüd nii palju ka olnud pole! Jutt käib neljast või viiest inimesest ja ma olen päris veendunud, et ülejäänud 13 000 erakonnaliiget ei ole põhjust süüdistada nendessamades pattudes ja kuritarvitustes, millega need neli või viis inimest hakkama said. Üldistused on kohatud.
Mulle meenub Eesti Ekspressi artikkel, mis rääkis kurjategijatest, kes Keskerakonna üldkogust osa võtsid ja seal aktiivselt hääletasid, aga ma olen kaugel mõttest, et Keskerakond ongi üks kurjategijate erakond. Teie viisi üldistades võiks ju selle mõtteni jõuda, aga ma ei pea seda mitte kuidagi enda puhul võimalikuks.
Ühe mittetulundusühingu, ühe erakonna hääletussüsteem ei pea olema põhimõtteliselt sama turvaline, kui on riigi valimissüsteem. Riigi valimissüsteem, tunnistagem, on maksnud üksjagu palju, see on ülimalt turvaline. Ka identifitseerimise viis on ülimalt turvaline, seda on auditeerinud mitmed sõltumatud audiitorid.
Aga nagu ma juba ütlesin ja nagu teie erakonna esimees kinnitab, peab erakonnas olema koht ka usaldusel. Palju on räägitud sellest, et Reformierakond peaks nüüd oma autentimise reegleid karmistama ja valimissüsteemi oluliselt muutma. Jah, ka mina olen seda väitnud, aga praegustes oludes, kui ka kõik jätta endiseks, vaevalt leidub enam kedagi, kes läheks võõrast identiteeti omakasupüüdlikel eesmärkidel kasutama. Õppetund on saadud ja mõnele on see õppetund ülimalt valus olnud. Ma olen kindel, et enam midagi niisugust keegi ei tee.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Valdo Randpere!

Lugupeetud peaminister! Selleks, et mina asjast aru saaksin – ja mulle tundub, et ka mõned mu kolleegid ei saa päris hästi sellest aru –, äkki te selgitate, kumb valimisviis on teie arvates turvalisem ja pettusi paremini tuvastada võimaldav, kas elektrooniline või paberhääletus?

Kahtlemata elektrooniline hääletus, ka see siseveebi hääletus, kus identiteet varastati võõraid paroole kasutades, on turvalisem kui pabersedelitega hääletamine. Me teame, kuidas erakondade praktikas pabersedelitega hääletamine käib. Noorliikmed istuvad laua taga, inimene tuleb, talle antakse valimissedel kätte, ta kirjutab allkirja. Kui hiljem tuleb tegelik Jaan Kask ja ütleb, et tema ei ole veel hääletanud, siis välja selgitada, kes parasjagu tol hetkel seal laua taga istus ja vale-Kasele sedeli andis, on võimatu. Elektroonilises süsteemis on kõik logifailid säilitatud ja kõik tehingud on täpselt tuvastatavad – kelle arvutist tehti ning mis päeval ja kellaajal tehti. See on hoopis turvalisem süsteem, kui on võimalik luua pabersedelitega hääletamisel.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Mailis Repsilt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea rahandusminister! Päris huvitava teema juurest läheme teise huvitava teema juurde. Nimelt, kui me vaatame Euroopa omavalitsuspoliitikat ja kindlasti ka üksikute Euroopa riikide praktikat selles vallas, siis samm-sammult on viimase paari-kolmekümne aasta jooksul liigutud omavahelise partnerluse ja üksteise usaldamise poole, ja seda ka rahastamises. Ka meie Riigikohus on välja toonud vajaduse, et kohalikel omavalitsustel peab olema teatud rahaline manööverdusruum, et neil oleks oma kohustuste täitmiseks piisavalt raha. Haridus- ja Teadusministeerium on nüüd välja pakkunud täiesti uue lähenemise, mille kohaselt kohalikele omavalitsustele antakse hariduse rahastamisel sõnaõigust väga vähe, kõik read kirjutatakse sihtotstarbeliselt ette. Mind huvitab Rahandusministeeriumi arvamus sellest.

Väga oluline küsimus tõepoolest. Ma pean tunnistama, et me ei ole lõplikus lahenduses haridusministriga veel kokku leppinud. Tegu on ilmselgelt optimeerimisülesandega: ühelt poolt on vajadus efektiivistada hariduse väga suure eelarvesumma kasutamist, teiselt poolt tuleb kaitsta omavalitsuste autonoomiat ja hoida ära riske, mis võiks nende rahandust üldiselt ohustada. Ja mitte ainult nende rahandust, vaid kogu riigi rahandust. Selle üle me praegu vaidleme. Ma oletan, et kultuurikomisjoni liikmena te teate sellest mudelist, mille haridusminister on uuena välja pakkunud. Minu pakkumine on teistsugune ja ma olen praegu arvamusel, et see on parem. Aga me vaidleme tõenäoliselt homme valitsuskabinetis veel. Haridusministri idee põhineb õpilaste arvul omavalitsuses keskmiselt ja elanikkonna tihedusel keskmiselt, mis suure üldistusena võib olla loogiline, aga konkreetses olukorras teostamatu ja väga koormav omavalitsusele. Need riskid me igal juhul peame kõrvaldama.

Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!

Hea minister, te viitasite oma vastuses kahele eraldi teemale. Üks on põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega väljapakutud täiesti uus lähenemine, mis ehk likvideerib nn lõtku hariduse ja teaduse rahastamise puhul. Mis puutub kohalikku omavalitsusse ja peamiselt üldharidusse, siis jääksid ära kõikvõimalikud need osad, mis siiamaani on vähemalt viimase 20 aasta praktika kohaselt olnud korraldatud nii, et kohalik omavalitsus saab sihtotstarbeliste kohustuste täitmisel ka piisava rahalise ruumi, millest lähtudes ta saab ise oma otsuseid teha, seda muidugi kooskõlas riigi rahastamisega. Kas selline põhimõtteline poliitiline seisukoht on teil Vabariigi Valitsuses läbi arutatud, et hariduse rahastamisel enam kohalikule omavalitsusele enda otsustusruumi, välja arvatud oma tulubaas, ei jäägi?

See on kogu selle temaatika üks külg ja ma loodan, et homme on see meil valitsuses kõne all. Selles vallas on mu tunded jällegi vastakad. Ma ei välista kuidagi, et omavalitsuste autonoomiat haridusvõrgu korrastamisel piiratakse. Seda ei saa põhimõtteliselt välistada, juhul kui süsteem hakkab kellelegi üle jõu käima, nagu ta paljudel juhtudel kipub olema, ja kui on näha, et hariduse kvaliteedi nimel tuleb teha ümberkorraldusi. Seda põhimõtet ma katsun kindlasti igati toetada. Aga teiselt poolt ei tohi juhtuda, et seejuures pannakse kohalikud juhid väljapääsmatusse seisu. Me peame tagama nii selle, et keegi ei oleks vale rahastamismudeli tõttu ülerahastatud ehk siis raiskaja, mis on muide ka risk, ja teiselt poolt selle, et valikuvõimaluste puudumise korral öeldakse omavalitsustele, et kui tahate midagi teha, siis peate katte otsima kuskilt mujalt. Päris nii ei tohi ka juhtuda. Seega meil on päris raske ülesanne ja ma tean, et kultuurikomisjon on teinud väga kõva tööd selle arutamisel.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud rahandusminister! Kui lubate, läheksin Vabariigi Valitsuse ja kohalike omavalitsuste koostöökokkulepete juurde. Alates ajast, kui 2010. aastal uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus vastu võeti, on Vabariigi Valitsuse ja kohalike omavalitsuste kokkuleppe teema lisaks õpetajate palkade alammääradele, transpordile, õpikutele, kindlasti koolitoidule ja investeeringutoetusele olnud ka tugiteenused. Jutt on logopeedidest, koolipsühholoogidest, eri- ja sotsiaalpedagoogidest. Põhjus on see, et me uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega täpsustasime tugiteenustega seotud kohustusi ja lisasime neid ka juurde. Sealjuures lepiti kokku, et riik lubab haridusraha osaliselt kasutada tugiteenuste rahastamiseks, mida enamik omavalitsusi ka teeb. Nüüd uue seadusega see muutub. Kas see on Vabariigi Valitsuses läbi räägitud, vaatamata eelnevatele kokkulepetele?

Üldjoontes küll. Aga ma ei ole kõigi viimaste põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arengutega siin Riigikogus kursis ja ka selle seaduse detailidega mitte. Me vaatame põhjalikumalt just rahanduse seisukohalt kriitilisemaid asju. Ent põhimõtteliselt on meil tahe suurendada õpetajate palku ja tõhustada raha kasutamist. Kui palku ei õnnestu tõsta lihtsalt tõhustamise abil, tuleb seda teha millegi muu arvel, tuleb üritada õpetajate palgaraha täpsemalt määratleda. Aga kõik need detailid on muidugi keerulised ja praegu valdab neid kõige paremini minu arvates teie komisjon.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud rahandusminister! Uue PGS-i kohaselt asutatakse igas maakonnas üks riigigümnaasium. Ma küsin teilt niisuguse küsimuse. Kas Rahandusministeerium näeb ette lisaraha nende riigigümnaasiumide ülalpidamiseks ja kas samal ajal need omavalitsused, kuhu riigigümnaasium rajatakse, peavad osast oma tulust loobuma, sest nendele omavalitsustele on see rahaliselt päris suur kingitus?

Mul läks akustilistel põhjustel küsimuse lõpp kaduma, aga riigigümnaasiumide rahastamise mudelis on selline väike lõtkukoht olemas. Ka muudatuste korral ei saavutata muidugi kunagi ideaalset vastavust olemasolevale olukorrale. Kuskil peab keegi midagi koomale võtma. Aga me töötame kõige selle kallal.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Lembit Kaljuvee, palun!

Hea minister! Minu küsimus puudutab Mailise teist lisaküsimust. Te ütlesite, et kui õpetajatele palka ei jätku, siis tuleb otsida neile palgaraha juurde kuskilt muudest allikatest. Praegu ongi nii, haridusminister tahab minu arusaama järgi võtta seda raha spetsialistide arvelt, keda vajavad erivajadustega lapsed, panna nende spetsialistide palk omavalitsuste kanda. Kardan, et kui omavalitsused seda ei jaksa, siis need spetsialistid lihtsalt kaovad koolidest. Kas mu hirm on põhjendatud?

Tõenäoliselt on see liialdus, aga mingi tera tõtt võib selles olla. Selle personali osas on vaja teha mõningast optimeerimist. Mulle mõistagi ei saa need üksikasjad olla nii selged kui haridusministrile. Soovitan niisugused küsimused talle suunata. Aga muidugi ei ole ma rahul ettekujutusega, et õpetajate palgaraha on kuhugi hajunud, seda kasutatakse muude funktsioonide täitmiseks ja et see ongi meie läbimõeldud eesmärk, et just seda me soovimegi. Kui omavalitsuse kohustused on suhteliselt piiritletud, siis peaks ka raha liikuma täpsetes piirides.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tiit Tammsaarelt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.

Lugupeetud minister! Alles mõni aeg tagasi me siinsamas saalis diskuteerisime taastuvenergia toetuste teemal. Siis te väitsite, et nn mikroettevõtetele, peremajadele taastuvenergia toetusi tuulikute ja päikesepaneelide soetamiseks ei ole vaja või õigemini see ei ole majanduslikult otstarbekas. See lähenemine jäägu teie südametunnistusele. Võib-olla küsiksite kaitseministri käest, oma erakonna esimehe käest, mis tema sellisest julgeolekupoliitilisest suunitlusest arvab. Aga olgu, see on, ütleme, väike energeetikaküsimus. Räägime suurematest energeetikaprobleemidest. Vaatame, kuidas on end õigustanud näiteks investeeringud teie erakonnakaaslase Rein Kilgi meeleheaks Werolile ehitatud kombijaama. Kuidas on lood nende investeeringutega? Kuidas oksjonid on kulgenud, millised on tulemused?

Selle küsimuse sissejuhatusest ma ei saanud midagi aru, aga põhiküsimus puudutab ühte Eesti Energia ärisuunda. Kõigepealt võiksite teada natuke konteksti, enne kui hakkate andma kiirustavaid hinnanguid. Nimelt, tulenevalt riigi energiamajanduse arengukavast hakkas Eesti Energia 2008. aastal välja arendama väiksemaid elektri ja sooja ja/või külma koostootmise jaamu. Eesti Energia analüüsis põhjalikult seda turgu, kõne all oli isegi üle kümne võimaliku projekti. Investeerimisotsuseni on jõutud tänase päeva seisuga nelja projekti puhul, aga neid võib juurde tulla.
Mis need on? Paides ehitatakse praegu kahemegavatist elektri ja sooja koostootmise jaama. Valgas on selline koostootmisjaam valmis, koostöös BLRT-ga on käivitatud gaasil põhinev elektri ja sooja koostootmise jaam ning neljas on see projekt, millele te viitasite. Kaalumisel oli ka mitu muud tööstusega seotud väikest koostootmisjaama, mille võimsus on umbes kolm megavatti.
Nüüd sellest, kas see risk ettevõtte jaoks realiseerus. Võin kinnitada, olles vaadanud ettevõtte sisekontrolli raporteid, et mitte mingit seost ettevõtte strateegia ja selle vahel, et üks võimaliku projektipartneri esindaja oli nõukogus, ei ole. Nõukogu esimees on mulle kinnitanud, et iga kord, kui seda küsimust arutati, ei viibinud see härrasmees nõukogu koosolekul. Ent hinnata, millised riskid jäeti maandamata, kui suur on lõplik kahju ja kas üldse on lõplik kahju, on veel vara. Olemasoleval jaamal on märkimisväärne turuväärtus ja praegu otsitakse avaliku müügi korras partnerit või ostjat.

Palun, kolleeg Tiit Tammsaar, esimene täpsustav küsimus! Ja pidage meeles, teil on aega üks minut! Ning, härra minister, teie vastamise aeg on kaks minutit. Palun hoidke sellest kinni!

Jah, ma saan aru, et ma ei ole härra ministriga võrdses situatsioonis. Ka mina arvan, et Eesti Energia nõukogu ega juhatus ei ole selles küsimuses üldse süüdi. Pigem pani teie erakonnakaaslane nii juhatuse kui nõukogu väga piinlikku situatsiooni. Elukogenud inimestena ei arva me kumbki, et Rein Kilk võiks minna nõukogusse ja hakata seal hääletama oma kombijaama poolt. Ärge nüüd nii naiivne küll olge! Aga ma küsin järgmist. Ütleme, et üks neljast projektist läheb luhta. Kas see ongi loomulik ja keegi ei vastuta selle eest? Kõik on korras?

Ma ei ütleks isegi, et üks neljast. Väikeste elektri, sooja ja külma koostootmise jaamade ärisuund on endiselt  perspektiivikas, neid projekte võib juurde tulla. Mõne puhul on ettevõte riske suureks pidanud, mõnes osas ei saavutatud kokkuleppeid sooja ostjatega jne. Kui suur on lõplik kahju ettevõttele, kui mõni sooja ja/või külma tarbija pankrotti on läinud ja uus omanik on äriplaani muutnud, seda on veel vara hinnata. Kusjuures ma juhin tähelepanu, et ma vaatasin ettevõtte siseraportit ja selgus, et ettevõte nägi tegelikult oma pankrotiriski ette. Mida ettevõtte analüütikud ei suutnud ette näha? Seda, et uus omanik muudab Weroli äriplaani sedavõrd põhimõtteliselt. Ta lihtsalt muutis äriplaani nii, et vajadus külma järele vähenes märksa. Seda võib ettevõte juhtkonnale ette heita. Aga veel kord: kõik sisekontrolli raportid näitavad, et erinevaid riske kaaluti üsna piisava hoolsusega.

Palun, kolleeg Tiit Tammsaar, teine täpsustav küsimus!

Seda võib võtta nii ja naa. Vaatame siis, mida oksjon toob ja kuidas läheb. Sellepärast meie ettevõtete juhid ja ka ministrid palka saavadki, et nad suudaksid muutuvas aegruumis majanduse arengusuundi ette näha. Aga see selleks. Nagu me teame, praegu toimub Eestis rahvusvaheline põlevkivisümpoosion. Eri maade inimesed on Narva lähistel ja jälgivad huviga Enefit 280 kulgemist. Mis tegelikult ei kulge sugugi – õli sealt ikkagi ei tule ja rohkem kui 200 miljoni suurune investeering seisab ilusasti päikese käes ja särab. Küsin niimoodi: kuidas võiks seal olla riskid maandatud ja milliseid kahjusid me sealt hakkame kokku arvestama?

Praeguse seisuga on tegemist väga kasumliku investeeringuga. Seda laadi tööstusettevõtte käivitamise periood võib olla pikk, ja seda põhjendatult. See on minu arvates normaalne. Ei maksa selles osas ülemäära kärsitu olla. Olles kohtunud Eesti Energia n-ö insenerpartneritega, olen täiesti kindel, et tehas pannakse tööle ja see hakkab meile kasumit tootma.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud härra minister! Mina tahan küsida veel ühe vastuolulise projekti kohta, nimelt USA põlevkivikaevanduse ja õlitootmise kohta. Vahepeal kuulsime uudist, et tehnoloogia, mida kavatseti kasutada, tegelikult USA põlevkivi jaoks ei sobi. Millised on viimased arengud selles projektis ja kuidas minnakse edasi?

Projekt on arendusfaasis. Nii palju kui mul on informatsiooni ettevõttelt, läheb arendusfaas plaanipäraselt. Nii et alust ülemääraseks dramaatikaks, mida ilmutavad üle nädala ajalehtedes ilutsevad pealkirjad, ei ole. Ma kutsun üles ka parlamendiliikmeid suhtuma sellesse projekti suure tähelepanuga. Laiemalt Eesti majanduse ja Eesti teaduse jaoks on tegu võrdlemisi kaaluka rahvusvahelise projektiga. Ja risk, mis on nende projektidega seotud, on rahasse kantuna isegi päris hästi hallatav, arvestades seda, et praegu kuulub riigi äriühingule tänu sellele projektile juriidiliselt kordades rohkem põlevkivi, kui on Eesti maapõues üleüldse. Aga veel kord: käsil on arendusfaas, käivad keskkonnamõju hindamised, erinevad uuringud, mis toimuvad plaanipäraselt, tehnoloogiat arendatakse-täiendatakse. Päris värskeid uudiseid on mul valitsusliikmena raske välja tuua.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, palun, kolleeg Olga Sõtnikult peaminister Andrus Ansipile!

Härra peaminister! Mõni päev tagasi avaldas ajaleht Guardian info projekti PRISM kohta, mille raames on USA valitsusel ligipääs USA-s tegutsevate suurte IT-firmade kasutajaandmetele. Muidugi vapustas see uudis kogu maailma. Mida teie isiklikult sellest projektist arvate? Kas te pigem toetate ja õigustate seda nagu Ameerika president või olete seisukohal, et väga paljude inimeste privaatsust ja õigust sõnumisaladusele on rikutud? Soovime kuulda teie seisukohta.

Mina saan kinnitada seda, et mulle teadaolevalt ei ole Eesti riik kuidagimoodi olnud PRISM-i projektiga seotud. Minu teada ei ole Eesti õiguskaitseasutused saanud selle projekti kaudu hangitud informatsiooni. See on see, mis mulle on kindlasti oluline. Eestil pole jurisdiktsiooni USA teenusepakkujate üle USA territooriumil. Mis täpselt selle projektiga seotud on ja missugused meie jaoks vastuvõetamatud tegevused on kavandatud või toime pandud, see ei ole mulle paraku praegu teada. Ajakirjanduses on ilmunud küllalt palju vastuolusid täis informatsiooni. On nimetatud isegi seda, et absoluutselt kõik internetis toimuv salvestatakse sellesama PRISM-i raames. Seda väidet ei julge mina küll kuidagi tõsiselt võetavaks pidada. Sellist riistvara ei ole maailmas olemas, mis võimaldaks pidevalt kõike internetis toimuvat salvestada. Ma saan kinnitada, et Eestis rikutakse sõnumisaladust ainult kuritegude ennetamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluse käigus ja seda tehakse seadusandja kehtestatud reeglite alusel.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik, esimene täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Aga päris paljud teiste riikide liidrid, näiteks Angela Merkel, on öelnud, et see küsimus väärib arutamist kõige kõrgemal tasemel. Ka mitu Euroopa Komisjoni volinikku on saadud infost nördinud. Mis te arvate, kas Eesti peaks astuma mingid omapoolsed sammud, et selline luuretegevus oleks rahvusvaheliselt kuidagi lepetega kaetud, kas või USA ja Euroopa Liidu vahel või USA ja Eesti vahel? Või las jääb nii, nagu on, ja las luuravad meie järel nii palju, kui tahavad?

Niipalju kui ma asjaga kursis olen, võin ka mina nagu Angela Merkel või Viviane Reding kinnitada, et tahaksin kõigest rohkem teada saada. Mul ei ole lähemal ajal kavas kohtumisi oma USA kolleegidega, aga ma tean, et nii Viviane Reding kui ka Angela Merkel, samuti veel mõned poliitikud on lubanud kohtumistel USA kolleegidega selle teema kohta lisainformatsiooni küsida. Ma ei ole kusagilt lugenud, et nendel inimestel oleks täielik pilt sellest, mida see PRISM-i programm tegelikkuses endast kujutab.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik, teine täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Ega need sotsiaalvõrgustikud ei eksisteeri ainult USA firmadel. On olemas väga suured Hiina sotsiaalvõrgustikud Qzone ja Renren, aga ka meie naabril Venemaal on päris suured firmad, kes pakuvad teenuseid ka Eesti kodanikele, näiteks Mail.Ru, VKontakte, Odnoklassniki. Väga paljudel Eesti kodanikel on nendes võrkudes konto ja info olemas. Mis teie arvate, kui selgub, et ka Venemaa teenistused tegelevad samasuguse tegevusega, kas Eesti peaks kuidagi sellele reageerima ja astuma samme, et see tegevus legaliseerida?

Nähes naeratust teie näol, olen ma täiesti veendunud, et te ise ka saate aru, et see küsimus oli küll nüüd peaministrile täiesti kohatult esitatud. Ei hakka ükski peaminister spekuleerima teemal, mida ta teeks siis, kui tema kolleeg või naaber kuidagi seadust kurjalt väänama asuks. Nii et ei saa te minu käest selliseid spekulatsioone. Ma saan kinnitada, et meie valitsus seisab selle eest, et Eestis sõnumisaladust keegi kuidagi vääralt, seadusandja keelatud viisil rikkuma ei hakka.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Andres Anvelt!

Lugupeetud peaminister! Ma küsin natuke teises sõnastuses üle kolleeg Sõtniku küsimuse. Kas te olete saanud Eesti julgeolekuasutustelt kinnituse, et nad ei ole oma tegevuses, sh informatsiooni kogudes kasutanud Eesti residentide kohta meie välispartneritelt saadud teavet, mille puhul võib oletada, et see on saadud Eesti residentide sõnumisaladust rikkudes? Kas te saate seda kinnitada?

Te olete ise politseiametis töötanud ja teate, et koostöö partnerteenistustega on Eesti ametnikel päris hea. Eesti on usaldusväärne partner ja informatsiooni ikka vahetatakse. Kuid ma kinnitan, et meile teadaolevalt ei ole me saanud partneritelt informatsiooni, mis on kuidagimoodi seotud sõnumisaladuse ebaseadusliku rikkumisega.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kajar Lemberilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Hea minister! Ma üritasin eelmisel nädalal siin saalis regionaalministrilt saada selgitusi IRL-i arusaama kohta omavalitsuste rahastamisest. Tuleb tunnistada, et vastust ma ei saanud. Minu küsimus oli ajendatud teie meedias kõlanud väitest, et kohalike omavalitsuste teehoiu paremaks korraldamiseks tuleb üle vaadata omavalitsuste rahastamise mudel. Küsingi alustuseks, mida te sellega silmas pidasite. Kas omavalitsustel on oodata uut rahastamismudelit?

Ma ei tea, millisele meediaväljaandele te viitate. Arvan, et see teema oli üleval, kui mul oli siin arupärimine vist Keskerakonnalt. Kordan veel üle kõige olulisema Eesti seadustest tuleneva seisukoha. Kohalike omavalitsuste teede hooldamine on samasugune kohaliku omavalitsuse funktsioon nagu iga teine. Ja me teame, et selle täitmiseks on olemas kohaliku omavalitsuse maksutulu. See, kas kohalikud teed on korras, hooldatud, sõltub paljuski omavalitsuse prioriteetidest. Riigieelarvest rahastamine on olnud alati täiendav, mitte asendav meede. On kõlanud väide, seda ka omavalitsusliitudelt, et teede jaoks raha tulubaasis kohe mitte ei jätku. Kui see on nii, siis järelikult on midagi korrast ära kohaliku omavalitsuse rahastamise üldise mudeliga. Tõenäoliselt sellest mõttekäigust lähtudes ongi meedia oma pealkirja pannud.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Eks ma sealtsamast jätkangi. Kas te sisuliselt väidate, et omavalitsuste katkiste teede puhul ei ole mitte probleem raha vähesuses, vaid selles, et omavalitsused ei oska raha otstarbekalt kasutada? Kas see on teie erakonna ametlik seisukoht või teie enda hinnang?

Võtame selle omavalitsuse, kus me praegu asume. Kui propagandakuludeks eraldatakse 10 miljonit eurot, kui täiesti külma rahuga viiakse transpordist tulude poole pealt omavalitsuse eelarvest välja 15 miljonit eurot, ja see saab olema igal aastal niimoodi, siis järelikult on prioriteetides küsimus. Ning tagajärg ongi, et kui lumi ära sulab, siis me avastame Tallinna tänavatel tohutud augud ja iga talvega või kevadega lähevad need augud suuremaks. Öelda praegu, et Tallinna linna eelarves ei ole raha, et teha süsteemselt säilitusremonti ja taastusremonti, on lihtsalt valetamine. Tegu on valikutega, mida langetab Tallinna Linnavalitsus.

Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!

Jutt läks jälle Tallinna peale. Aga vajadusest kohalike teede renoveerimist paremini planeerida on hästi palju räägitud omavalitsusliitude tasemel. On räägitud, et kohalikud teed oleks vaja uuesti inventariseerida, sest praegu üleriigiline register kui selline puudub. Suures osas on kõik jäänud ikkagi rahapuuduse taha. Ainsana muide on see register olemas paljukirutud Tallinnas. Majandusministeeriumi hinnangul maksaks põhjalikke andmeid sisaldav register 700 000 – 800 000 eurot. Kas te ministrina olete valmis tegema selle otsuse ning andma Maanteeametile ühelt poolt korralduse ja teiselt poolt loa kasutada raha, mis neil tõenäoliselt on olemas, et selle mõistlike investeerimisotsuste aluseks oleva ülivajaliku registri tegemine saaks alguse juba sel aastal?

Hea küsija! Seda ütleb Eesti Vabariigi seadus, et kohalikule omavalitsusele kui omanikule kuuluvad teed tuleb inventariseerida ja kanda teederegistrisse. Millegipärast selle seaduse täitmisega on teatud raskusi olnud juba aastaid. Nüüd oleme saavutanud omavalitsusliitudega kokkuleppe, et riik on valmis andma metoodilist nõu ja riigieelarvest kohalikele teedele eraldatavate vahendite arvel selle inventariseerimisprojekti ellu viima. Meil on selleks eraldi töörühm, kus osalevad MKM-i, Maanteeameti ja omavalitsusliitude esindajad. See töörühm püüab lähiperioodil saavutada kokkuleppe kõikides detailides ehk teisisõnu selle projekti täpsemas lähteülesandes ja ka rahastamise küsimuses. Asjaomase hankega on võimalik see töö ära teha. Aga ma juhin tähelepanu, et teederegister ei ole midagi jäävat, kui need andmed sinna kord kantud saavad. Seda peab pidevalt muutma ja loomulikult on see omaniku kohustus.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Hea minister! Teeseadus defineerib riigimaanteed kui teed, mis ühendab pealinna ja teisi linnu tähtsamate sadamate, raudteesõlmede ja piiripunktidega. Tallinn on üks selline linn, kus need tähtsamad sõlmed on, kuid linna piirilt nende sõlmpunktideni on kohalikud maanteed. Loogikat selles nagu ei ole. Aga ma jätan teeseaduse praegu kõrvale, see on tõesti seadusandja tahe olnud, ja küsin teie kui selle valdkonna ministri arvamust. Te olete tänagi öelnud, et Tallinn ei saa hakkama oma teede remondiga, aga kas needsamad sõlmpunktideni viivad kohalikud maanteed ei peaks ikkagi olema riigimaanteed, otse Maanteeameti rahastatavad ja hooldatavad?

Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis küllap te mõtlete Tallinna linna suuremaid teid. Kas need peaksid olema riigi omad? Omal ajal, kui me hakkasime Eesti Vabariiki taastama, tekkisid autonoomsed omavalitsused ja siis sai see küsimus põhjalikult läbi kaalutud omavalitsuste lõikes. Üldine arusaam oli, et ikkagi omavalitsuse territooriumil olevad teed on omavalitsuse omad. Kuidas muidu seda piiri tõmmata? See aga ei tähenda, et riik ei ole valmis omavalitsuste suuremaid teedeprojekte kaasrahastama. Ma ei räägi praegu aktsiisirahast, mida me suuname omavalitsustele niikuinii, vaid ka suurematest projektidest.
Näited on olemas. Tallinnas oleme rahastanud Filtri tee ja Tehnika tänava ühendamist, Ülemiste ristmiku maksumusest 85%, Tartus ehitame idapoolset ringteed, mis on väga mahukas investeering. Järgmiseks perioodiks näeme ette omavalitsuste suuremateks investeeringuteks vähemalt 40 miljonit eurot, sõltuvalt omavalitsuste soovist võiks ka kaaluda selle summa suurendamist. Nii et kindlasti riik ei pühi suurte linnasiseste teede väljaarendamisel oma käsi puhtaks. Pigem vastupidi, 2007. ja 2008. aastal, kui lõppeva Euroopa Liidu finantsperioodi raha kasutamine oli veel otsustamata, palus majandusministeerium korduvalt Tallinna linnal lisada ka teisi olulisi ristmikke investeeringute projekti. Me rääkisime Põhjaväilast, me rääkisime Haabersti ristmikust, me rääkisime Nõmme ja Tondi raudteeülesõitudest jne. Aga hakata teedeomandit muutma – arvan, et see ei pruugi mõistlik olla.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! Kindlasti olen ma teiega nõus, et kohaliku omavalitsuse ülesandeid peavadki täitma omavalitsused. Aga kuidas see kõik tulubaasiga kindlustada, selles on otsustav sõna öelda Vabariigi Valitsusel, sest tema paneb paika rahastusmudeli, protsendid jne. Ma tean, et Tallinna lagunenud teede põhjus on teile üheselt selge, aga miks ülejäänud omavalitsused Eestis teid korda ei tee? Teed pole korras ka näiteks Võrus, Rakveres ja Paides, kus Keskerakond ei ole võimul. Mis seal see põhjus on? Kas seal on ka prioriteedid valed või äkki siiski kohalikel omavalitsustel lihtsalt ei jätku raha teede korrashoiuks?

Peab vaatama asjade seisu eraldi igas omavalitsuses. Enne kui ma tahaksin mingeid järeldusi teha, tuleb võtta omavalitsuse eelarve välja ja vaadata, milliseid investeeringuid, milliseid muudatusi eelarve kulude struktuuris on viie kuni seitsme aasta jooksul tehtud. Teede seisukord ei lähe tavaliselt kehvaks mitte kohe pärast remonti, vaid viie kuni seitsme aasta pärast. Praegu ametis olev Tallinna linnapea tõenäoliselt ei osanud uneski näha, et tal õnnestub nii kauaks Vabaduse väljakule istuma jääda, ja selle tõttu ta külma rahuga teede säilitus- ja taastusremondi raha vähendaski. Seepärast ongi augud tekkinud ja nüüd ta siis on nendega hädas ja korraldab kevadisi kampaaniaid. Aitäh talle sellegi eest, vähemalt me lõhume vähem linna kodanike ja külaliste autosid.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Proua juhataja! Austatud peaminister! Maaelu arengukava on oma koostamise lõppfaasis. Tegemist on väga olulise rahalise dokumendiga põllumajanduse ja üldse maaelu valdkonnas järgmiseks seitsmeks aastaks. Kui palju te olete valitsuses arutanud, et selle koostamisel on vaja arvestada sektori finantsnäitajatega, sh sellega, kui palju konkreetsed tootjad on maksnud sotsiaalmaksu, ning muude Maksu- ja Tolliameti kogutavate andmetega? Ja teiseks: kui palju on ühe või teise suurusega ettevõtete grupid loonud töökohti juurde või neid kaotanud? Kas te selliseid kriteeriumeid maaelu arengukava käsitlemisel olete arutanud?

Me oleme muidugi valitsuse tasemel ka maaelu arengukavaga seonduvaid meetmeid juba arutanud. Oleme arutanud seda, mis otstarbel seda raha, mille me loodame Euroopa Liidu ühisest eelarvest saada, kasutada oleks võimalik. Kuid teie küsimused puudutavad rakenduslikke küsimusi ja nende arutamiseni me jõudnud ei ole.
Põhimõtteliselt on kiiduväärt, et me oleme maaelu arengukava küsimusi nii laial põhjal juba arutanud. Ilmselt olete teie ka isiklikult nendes aruteludes osalenud, ma väga loodan seda. Paraku praegu ei ole seda mitmeaastast eelarvekava Euroopa Liidus veel olemas. Europarlament menetleb küsimust ja ma loodan, et edaspidi läheb see tempokamalt, kui see siiani on läinud. Kordan, et europarlamendi aktsepteeritud mitmeaastast eelarvekava pole olemas. Kui ei ole mitmeaastast eelarvekava, siis ei ole meil ka kindlat teadmist, kui suur on selle raha hulk, mida meie maaelu arengukava raames saame Eestis kasutada.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan selle vastuse eest, härra peaminister! Ma küsin edasi. Viimased kolm aastat on kuni 100-pealistele karjadele makstud lisatoetust. See on hea kogemus, mille alusel saaks analüüsida, kuidas on see sektor tänu sellele arenenud – kas karjad on vähenenud või suurenenud. Ma soovitan seda ka valitsusel uurida. Aga see selleks. Mulle meeldib ka teie väide, et raha ei tohiks laiali pudistada, vaid kasutada konkreetselt suuremate projektide elluviimiseks. Mul on teile säärane küsimus: milliste maaelu arengukava sektorite investeeringuid valitsus eelistab?

Vaevalt et mul järele jäänud ajaga on võimalik teie koostatud maaelu arengukava kõigile ammendavalt tutvustada. Raha jaotuse üldpõhimõtted eeldavad seda, et vähemalt 25% maaelu arengukava summadest läheb keskkonna ja kliimaga seotud tegevuseks, vähemalt 5% peab jääma Leaderi kava elluviimiseks, kuni 4% võib minna tehniliseks abiks ja tulemusreserv peab olema 7%. Põhimõtteliselt on need reeglid mitmeaastase eelarvekavaga meile juba ette dikteeritud, ehkki, ma kordan veel, seda mitmeaastast finantsraamistikku praegu veel olemas ei ole. Võib öelda, et mõnes mõttes me jagame praegu laskmata karu nahka. Aga parem juba enne oma jaotusplaanid ära teha, ehk ikka satub karu ükskord meie kätte ja me saame need plaanid realiseerida.
Meie praeguse kava järgi läheb keskkonna hüvanguks 330 miljonit eurot ehk siis 35%, 28% kõigist summadest ehk 261 666 666 eurot läheb konkurentsivõime suurendamiseks, 18% ehk siis 166 766 000 eurot läheb maaettevõtluse ja kohaliku algatuse toetuseks ning toidutarneahela toetuseks 103 miljonit eurot ehk 11% kõigist vahenditest.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, peaminister! Ma tegelikult teadsin neid arve, ma tahtsin teie käest midagi muud kuulda. Aga mu viimane küsimus on õige lühike: kas te lähete maaelu arengukava arutama mingi eraldi sooviga Eesti põllumehe jaoks järgmiseks seitsmeks aastaks? Kas teil on sellega seoses mõningad lootused?

Neid lootusi on palju. Ma olen veendunud, et meie põllumajandussektor on väga hästi toime tulnud. Sektori efektiivsuse suurendamine on olnud märkimisväärne. Ma ei ole absoluutselt nõus nendega, kes räägivad, et meie maaelu või põllumajandus on kunagi kellegi poolt hävitatud. Vastupidi, ma näen, et produktiivsuse näitajad on tohutult kiiresti kasvanud. Kui näiteks 25 aastat tagasi oli tohutu sündmus, kui nisu hektarisaak oli 40 tsentneri piires, siis praegu saab Avo Samarüütel hektarilt keskmiselt 9,6 tonni talinisu. See on ikka meeletu saagikuse tõus. Kui võrrelda näiteks piima tootmise praegust taset sellega, mis oli sel ajal, kui paljude meelest oli Eesti põllumajandus tippude tipus, siis võrrelda ei ole suurt midagi. Kui siis saadi lehma kohta piima keskmiselt 3500 kilogrammi aastas, siis praeguseks ületab Eesti keskmine tase 7600 kilogrammi aastas. Põllumajandussektori tootlikkus on viimase 20 aasta jooksul ülimalt kiiresti kasvanud ja meie põllumajandus on Euroopa turul väga konkurentsivõimeline.

Suur tänu, härra peaminister! Kuna meie infotunni aeg on läbi, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu, head kolleegid, küsimuste esitamise eest ning, lugupeetud peaminister ja ministrid, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.