Head kolleegid! Selle eelnõu nähtav sisu on selles, et kui Eesti Energia tõstab elektri hinda või Eesti Energiale kuuluv Elektrilevi suurendab võrguteenuse tasu, siis tuleb kulude kasv rahvusraamatukogule kompenseerida järgmise aasta riigieelarvest. See on vägagi radikaalne ettepanek, mille loogika lähtub sellest, et ühelt poolt on rahvusraamatukogu avaõiguslik riigieelarvest finantseeritav asutus ning teiselt poolt on Eesti Energia 100%-liselt riigile kuuluv äriühing, aktsiaselts. Tasud, mida rahvusraamatukogu maksab Eesti Energiale, on osa Eesti Energia kasumist, millest omakorda osa laekub dividendituluna taas riigieelarvesse. Arveldamine kolmnurgas rahvusraamatukogu, Eesti Energia ja Eesti riik toimub justkui suletud ruumis ning hinnajõnksude mõju riigieelarvele, selle tasakaalule puudub või on minimaalne näiteks juhul, kui Eesti Energia teenib kahjumit ja tõstab samal ajal hinda.
Siin on detaile veel, aga hetkel pole neil erilist tähtsust ja tegelikult tahan kõnelda hoopiski selle eelnõu tagamaadest, esmapilgul nähtamatust sisust, sellest, kuidas ratsionaalne kokkuhoiupoliitika võib muutuda elutalitlust halvavaks kasinuspoliitikaks. Nimelt võttis rahvusraamatukogu vastutustundliku asutusena aastal 2012 ette oma nõukogudeaegse kliimasüsteemi väljavahetamise. Seda finantseeriti saastekvootide müügi tulust. Uus kliimasüsteem on oma toimemõju, oma funktsionaalsuse poolest kordades tõhusam, ent elektrit tarbib see vanaga võrreldes siiski 7–10% rohkem. Selle elektrikulu kasvu tasakaalustas rahvusraamatukogu muude renoveerimistöödega, akende vahetuse ja muu seesugusega, mille tulemusena kahanesid hoone küttekulud enam-vähem võrdses mahus elektrikulu kasvuga.
Rahvusraamatukogu sihid olid mõistlikud ja kalkulatsioonid täpsed ning kogusummas jäid kulud samaks, aga raamatute hoiu tingimused ja hoone soojapidavus paranesid olulisel määral. See on ratsionaalne majandamine ja ratsionaalne kokkuhoid omal parimal moel, aga ka paratamatu olukorras, kus riigi toetus raamatukogu püsikulude katteks pole suurenenud.
Energia tarbimine oli tänu nendele ümberkorraldustele 2012. aastal rahvusraamatukogus väiksem kui 2005., 2006. ja 2007. aastal, ent murdepunkt tuli aastal 2013 seoses elektri hinna tõusuga. Eelmise aasta kalkulatsioonid näitasid, et rahvusraamatukogu jaoks võib hinnatõus olla umbes 20%, mis rahas teeb umbes 55 000 eurot. Ja nii ka läks. Eelarveläbirääkimised tulemust ei andnud, mõistlikud kokkuhoiuvõimalused olid ammendunud ja rahvusraamatukogu nõukogu oli valiku ees, kas lülitada äsjavalminud kliimasüsteem välja, halvendades niiviisi raamatute hoiu tingimusi, lühendada lahtiolekuaega, vähendada veelgi töötajate arvu ja samuti teavikute soetuse summasid või võtta vastu puudujäägiga eelarve. Siin oligi see murdepunkt, kus ratsionaalne kokkuhoiupoliitika oleks muutunud elutalitlust halvavaks kasinuspoliitikaks. Nõukogu kinnitas defitsiitse eelarve ja nõukogu liikmeist Riigikogu liikmed Igor Gräzin, Reet Roos ja siinkõneleja, selleks et märku anda küsimuse tõsidusest, esitasid käesoleva eelnõu, mida ma tänaseks olen küllap kõigile aimatavatel põhjustel kaitsma ja seletama jäänud üksinda.
Siinkohal veel ühest selle eelnõu olulisest tagamaast. Rahvusraamatukogu, nagu ka rahvusringhääling, nagu ka Rahvusooper Estonia ja mitmed muudki asutused, on avaõiguslik juriidiline isik. Avaõiguslikul isikul on enesekorralduse õigus, mida ta teostab tema kohta käiva seaduse alusel. Teisisõnu, avaõiguslik isik on loodud seadusandja tahtel iseseisva õigussubjektina teatud avalike ülesannete täitmiseks. Riik käsitab avaõiguslikku isikut õiguslikus mõttes endaga samaväärselt. Avaõigusliku isiku enesekorralduse õigust saab riik piirata vaid kehtiva seaduse raames või tahte korral seadust muutes.
Siinses kontekstis me räägime rahvusraamatukogu näitel tegelikult avaõigusliku juriidilise isiku eelarve koostamise, kinnitamise, rakendamise ja jõustamise reeglitest. Üleliia selged need Eestis pole, lausa vastupidi. Praegu kipub nende tõlgendamine olema segasem kui veel mõni aasta tagasi. Me oleme kuulnud kultuuriministrit ütlemas, et Eesti Rahvusringhääling ei peaks oma eelarvega koputama kultuuriministri uksele, vaid käima seda kaitsmas Rahandusministeeriumis. Ent seal vaid kergitatakse selle jutu peale kulmu. Mäletame ka vaidlusi töötukassa reservide ümbertõstmise kohta. Tõsi, rahvusraamatukogu puhul kohustab seadus Kultuuriministeeriumi olema lepingupartneriks riigi toetuse lepingu sõlmimisel. Ent nagu kõnealusest juhtumist näeme, ei ole see skeem head, jätkusuutlikku lahendust andnud ja rangelt võttes liigub raamatukogu justkui pankrotikursil. Ja seda endast olenemata põhjustel! Rehkendused, kalkulatsioonid, konsultatsioonid olid raamatukogul õigel ajal tehtud.
Võib-olla on siin tegemist hoopis rahvusraamatukogu kui avaõigusliku juriidilise isiku enesekorralduse õiguse rikkumise või riivega riigi poolt. Valitsuse vastulauses eelnõule – see koostati Kultuuriministeeriumis – öeldakse, et seadus, st Eesti Rahvusraamatukogu seadus ei ole kõnealuse probleemi lahendamiseks kohane tasand, lahendus on võimalik leida riigi eelarvestrateegia ja iga-aastase riigieelarve läbirääkimiste käigus. Jah, teoorias on see õige ja sellega saab nõustuda, aga praktika seda ju ei kinnita. Pigem kerkib siit vajadus analüüsida avaõiguslike juriidiliste isikute eelarve kujunemise protsessi laiemalt. Kaudselt vihjatakse sellele ka valitsuse vastulauses, sest tegemist on teatud eritunnuseid ja eelkõige enesekorralduse õigust omavate õigussubjektidega, kes on kutsutud ja seatud täitma ühiskonnale olulisi seadusest tulenevaid avaõiguslikke ülesandeid.
Kokkuvõtteks. Kui Riigikogu juhatus oleks juhtivkomisjoni määramisel veidi enam süvenenud eelnõu sisusse, siis küllap oleks eelnõu jõudnud õige adressaadini ehk rahanduskomisjoni. Või siis õiguskomisjoni, et välja selgitada, kas siin on tegemist enesekorralduse õiguse riivega või mitte ja kas avaõiguslike isikute olemus ülepea on seadusloomes adekvaatselt sätestatud või kajastatud. Olemata küll selles eelnõus esitatud hinnatõusu kompenseerimise mehhanismi tuline pooldaja, näen siin siiski piisavalt ainet diskussioonideks, et eelnõu esimene lugemine sõbralikult lõpetada ja tulla sügisel avaõiguslike juriidiliste isikute eelarve protsessi teema juurde tagasi. Seda enam, et kuluaarides olen kuulnud, et valitsus olevat lubanud sügisese eelarve täpsustamise käigus rahvusraamatukogu mure lahendada.
Jäägu siis see eelnõu, nähtavalt sisult küllalt kergelt rünnatav, aga sügavamalt olulisi teemasid tõstatav, meelespeana ka valitsusliidu lauale lahenduse leidmiseks! See oli selgitus selle eelnõu juurde. Aitäh!