Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.
Esimene küsimus: "Riigimaanteede osakaal teede kogupikkuses moodustab ligikaudu 28,4%, samal ajal kohalike teede ja tänavate osa on 40,3%. Ülejäänud on era- ja metsateed. Samas, teehoiu rahastusest läheb kohalike omavalitsuste teede jaoks vaid 9,4%. Miks Te peate praegust teehoiuvahendite jaotust riigi ja kohalike teede vahel loogiliseks ja õiglaseks?" Kõigepealt täpsustus 2013. aasta riigieelarve kohta. Nimelt, kohalike omavalitsuste teehoiuks ja -investeeringuteks eraldatakse 10% teeseaduse alusel teehoiuks eraldatavatest vahenditest. Mis puudutab selle rahaeraldise loogilisust ja õiglust, siis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel on teede ja tänavate korrashoid kohalike omavalitsuste kohustus. Seadusandja on ette näinud, et kohalikud omavalitsused peavad omavahenditest kohalike teede hoidu korraldama ja vajaduse korral tegelikult hakkama saama ka ilma lisatoetuseta. Sealjuures arvestab riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele ette nähtud tasandusfondi arvutusvalem otseselt ka kohalike omavalitsuste teede teehoiuvahendeid. Kui riigieelarve toetusest finantseeriks riik kogu omavalitsusliku ülesande, siis peaks sellega kaasnema ka riigi täpne sätestamine, kuidas ja kuhu seda raha tuleks ja tohiks kulutada, kuid see oleks vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtetega ja vähendaks omavalitsuste vastutust nendele seadusega pandud ülesannete täitmisel.
Kui 1999. aastal kehtiv teeseadus kehtestati, siis selleks, et riigiteedevõrku hallata ja hoida, planeeriti suurusjärgus 75% kütuseaktsiisi vahenditest. Olen veel kord selle üle vaadanud, täpselt nii see oligi. See 75% ei ole ette nähtud mitte teedele kui sellistele, vaid tolleaegse seadusandja otsus oli, et see on mõeldud riigiteedele. Tollal pidasid seaduse ettevalmistajad silmas, et kohalik omavalitsus peab oma põhifunktsiooni täitmisega ikkagi oma tulubaasi abil hakkama saama. Sellest tulenevadki tegelikult suuresti praegused kokkulepped meie seadustes ja ühe või teise summa põhjendused. Ma üldse ei taha väita, et riigiteede jaoks on vahendeid piisavalt, ma ei taha seda väita ka omavalitsuste teede kohta. Ma usun, et teed on selline valdkond, kus vahendeid on alati puudu. Te viitasite Tallinna Tehnikakõrgkooli professori hinnangule ja mitmetele uuringutele. Nendes hinnangutes on ära toodud väga suured arvud, kui palju võiks rohkem raha kulutada, et me suudaksime hoida seadustest ja õigusaktidest tulenevat teede taset. 2003. aastal, õigemini, 2004. aastal otsustati, et riik võiks täiendavalt rahastada kohalike omavalitsuste teeinvesteeringuid. Siis seadustati omavalitsuste tugeva surve tulemusena see 5% klausel. Mis siis aga juhtus? Juhtus see, et Riigikontroll mõni aasta hiljem kritiseeris, et omavalitsused ei kasuta neid investeeringuid. Nad täidavad selle rahaga oma põhifunktsioone, hooldavad teid, tegelevad tavapärase remondiga, aga nad ei investeeri. Seetõttu me 2008. aastal muutsime seda seadust, et kaotada see õiguslik vaidlus ära. Me ütlesime, et olgu, kui omavalitsustele on see rida välja kaubeldud, las see raha läheb siis kohalikele teedele. Tehku sisuliselt, mis tahavad. Kuigi see esialgne 1999. aasta kokkulepe nägi süsteemi ette teisiti.
Minu arust on see väga normaalne kokkulepe, et kohalikke teid hallatakse kohalike omavalitsuste põhituludest. Me ei tule selle pealegi, et me räägiksime ühistranspordi, kultuuri või sotsiaalelu rahastamisest lisavahenditest, millest riik analoogseid funktsioone rahastab. See on selline kokkulepe. See kõik aga ei tähenda, justkui teedele oleks raha ülemäära palju. Aga selge on, et meil ei ole mõtet last koos pesuveega välja visata ja ka omavalitsustel ei ole vaja ennast alandada, väites, justkui teehoid, mis on ühe normaalse omavalitsuse oluline funktsioon, oleks midagi sellist, millega tegelikult ei peaks omavalitsus põhimaksutulude abil hakkama saama. Iseküsimus on see, et tihti omavalitsusjuhid ütlevad, et näete, maksutuludest ei jätku, puudu jääb. Vaatasin ka, kuidas omavalitsused on raha kasutanud. Mul on need arvud summa summarum olemas. Kriisiajal, kui tuli kokku tõmmata, siis omavalitsused vähendasid teeraha väga palju. Ma ei hakka arve ette lugema, muidu tulevad lisaküsimused. Mul on tabelid kaasas. Aga nüüd, kui Tallinna tänavad tekitavad piinlikkust meile kõigile, on selles vaidluses pööratud uus lehekülg: vabandust, omavalitsused ei peagi teehoidu investeeringuid tegema oma põhituludest, vaid riigil on üks täiendav tululiik, andke see raha hoopis sealt! Olemegi ära unustanud selle, et tegelikult tulevad omavalitsuse põhitulud ikkagi hoopis mujalt. See on see seis. Teede puhul on alati oluline liiklusintensiivsus. Kui me võrdleme, siis ei ole tõenäoliselt mõistlik võrrelda teede kilometraaži ja kulutatud raha hulka. On selge, et teed on erineva klassiga: on põhimaanteed, kõrvalmaanteed, tugimaanteed, linnatänavad, kvartalisisesed teed. Ka kulud investeeringutele ja hooldusele on täiesti erinevad. Ennekõike sõltub see muidugi liiklusintensiivsusest.
Teine küsimus: "Teede spetsialistid on öelnud, et korras teede eelduseks on stabiilne teehooldus. [- - -] Perioodil 2009–2011 eraldati kohalikele teedele vähem vahendeid kui 2008. aastal. Miks Te imestate täna Eesti omavalitsuste teede halva olukorra üle, kui valitsus ise on oma poliitikaga sellise olukorra tekitanud?" Ma tegelikult juba vastasin sellele küsimusele. Ka omavalitsused aastatel 2009–2010, kriisi ajal, tegelikult üsna märkimisväärselt vähendasid omavahendeid, teede jaoks kasutatavaid põhitulusid. Ma tuletan veel kord meelde, et kui me hakkame siin tulevikulahendustest rääkima, siis üks asi on tõesti see, et omavalitsused saavad selle tulubaasiga hakkama. Ma juhin tähelepanu, et väga suur hulk omavalitsusi saab tasandusfondist eraldisi, kuhu on sisse arvestatud teede parameetrid ja komponendid. Ega me siis kaks korda ei saa teesid riigieelarve ridadelt rahastada. Aga on üks koht, kus minu arvates on tegelikult raskusi. Siin on küll kasutatud Euroopa Liidu vahendeid ja ka me ise oleme omavalitsusliitudele mitmeid kordi öelnud, et tõenäoliselt on omavalitsusi – need on võib-olla väiksemad linnad, aga ka maakonnalinnad –, kus just investeeringuteks raha ei jätku, kuna investeerimisprojektid on mahukad, kui tahta neid tervikuna teha. Sellisel juhul oleks võib-olla mõistlik, kui riigil oleks mingisugune võimalus investeeringutoetust anda. Praegu on selline kord, et me jagame aktsiisiraha. Ei ole sugugi põhjust tunda end kehvas seisus olevat, sest me oleme seda raha kõvasti suurendanud, ka sellel aastal suurendasime seda eelmise aastaga võrreldes 60%. Seda siis omavalitsused kasutavad, nagu nad just heaks arvavad, aga tegelikult peaks see raha minema investeeringuteks. Teede hooldus, korrashoid ja elementaarne säilitusremont on ikkagi omavalitsuste põhiülesanne, sellega peab ise hakkama saama. Kui ei saada, siis on probleem juba omavalitsuste üldises rahastusmudelis.
Kolmas küsimus: "Valitsusliidu programmis 2011–2015 on kirjas, et valitsusliidu eesmärgiks on suurendada kohalike teede hoiu rahastamise osakaalu. Millal see eesmärk reaalselt täidetakse?" Vastus on lihtne. Nagu ma ütlesin, reaalselt on kohalike teede hoius riigi rahastuse osakaalu igal aastal suurendatud. Ütlen ka teile need arvud. 2012. aastal eraldati riigieelarvest kohalikele omavalitsustele 18,14 miljonit eurot, mida 2011. aastaga võrreldes oli 43,4% rohkem. Käesoleval eelarveaastal eraldatakse 29,3 miljonit eurot, mida on 60% rohkem, võrreldes 2012. aastaga. Kui lisada siia struktuurivahendid, siis on kohalikele teedele mineva raha osakaal oluliselt suurem. Näiteks oli 2012. aastaks kohalikele teedele eraldatud osa kogu teehoiurahast 47,2 miljonit eurot, s.o 15,6%, sellest riigi raha oli 18,1 miljonit eurot ja Euroopa Liidu struktuurifondide raha 29 miljonit eurot. Lisaks on regionaalminister Siim Valmar Kiisler hoidnud alati avatuna n-ö kohalike kergliiklusteede programmi. Selleks on ette nähtud riigieelarve vahendid ja neid on kohalikud omavalitsused ka aktiivselt kasutanud. Vastus on niisiis, et riigi rahastuse kasv on olnud üsna märkimisväärne, aga see sügav probleem, millele ma viitasin esimese ja teise küsimuse vastuses, on olemas.
Neljas küsimus: "Ühe probleemina on välja toodud, et täna sisaldab riiklik teeregister vaid teede kilomeetreid. Reaalsuses võib teede laius olla väga erinev, mistõttu oleks vaja kaardistada olemasoleva teedevõrgustiku maht ruutkilomeetrites, vanuse ja teerajatiste osas, et planeerida teede rekonstrueerimist ja hooldamist mahupõhiselt. Kui kaugel on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeregistri täiustamisega?" Riigimaanteede andmed kajastuvad seadusega ettenähtud mahus riiklikus teeregistris. Riigiteedega ei ole mingit küsimust, andmeid regulaarselt ka muudetakse, sõltuvalt teede olukorra muutumisest. Need andmed on üsna aktualiseeritud. Kui küsimus puudutas kohalike omavalitsuste teid, siis tuleb esmalt täpsustada, et majandusministeeriumile ei ole seadusega pandud ülesannet kajastada kohalikele omavalitsustele kuuluvate teede andmeid riiklikus teeregistris. On ikkagi omaniku ehk praegusel juhul kohaliku omavalitsuse ülesanne pidada oma vara bilansilist arvestust ning kajastada andmed nõuetekohaselt ka riiklikus teeregistris. Vahemärkusena ütlen, et mõned aastad tagasi, kui leiti, et omavalitsuste teed võiksid ka selles teeregistris olla, siis muudeti seadust. Nüüd oleme olukorras, kus omavalitsused selle seaduse täitmisega, ütleme nii, liiguvad väga aeglases tempos. Me võime öelda, et suurem osa kohalikke omavalitsusi ei ole täitnud teeseaduse nõudeid registreerimise kohta. Omavalitsused viitavad jälle vahendite puudumisele. Majandusministeerium on pakkunud, et Maanteeamet võiks olla siin kohalike omavalitsuste liitude nõustaja ja abistaja, võiks koostööd teha, et see probleem lahendada. Rahaliselt see probleem ei olegi tegelikult väga suur, selleks võiks kasutada neidsamu riigilt omavalitsuste teede jaoks eraldatavaid vahendeid. Teeregistri üks olulisemaid funktsioone on olnud informatsiooni koondamine teede kohta, mille alusel saavad teede omanikud tegevust kavandada, arvestades nii teede olemi kui ka ressurssidega. Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni transpordi ja teede töörühma töös on viimastel aastatel mitu korda kohalike omavalitsuste teede inventariseerimise teemasid arutatud. Ühiselt on leitud, et kohalike teede inventariseerimisprotsessi optimaalseks edasiminekuks on vaja, et see järgiks nii palju kui võimalik Maanteeameti mudelit riigimaanteede info kogumise ja kasutamise kohta. Üleriigilistel omavalitsusliitudel on vaja teha ühine siduv otsus, valmistada ühiselt ette hange, seda rahastada ja viia teeregister vastavusse seaduse nõuetega. Põhimõtteliselt on kokku lepitud, et hanke võiks korraldada Maanteeamet, kuid sellekohase otsuse peavad selgelt sõnastama Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit ning peab olema nõusolek finantseerida eelnimetatud hankeid riigilt kohalikele teedele antavast toetusrahast.
Viies küsimus: "Riigikontrolli 2010. aasta auditis on kirjas, et kohalike teede tegelik seisukord ei ole riiklikul tasandil teada. [- - -] Kuidas on olukord 2013. aastaks paranenud?" Ma kordan oma juhtmotiivi. Teede rahastamise vajadust on esmalt vaja teada tee omanikul. Seega, kohalike teede rahastamise vajadust peab hindama kohalik omavalitsus, kes on nende teede omanik. Ühtse lähenemise hõlbustamiseks on riik loonud teeregistri, kuhu ka kohalike teede andmed kantakse. Ma eelmises punktis selgitasin, kuhu me oleme jõudnud sellega, et teeregister oleks kõikehõlmav, kajastaks kõiki kohalike omavalitsuste teid, need oleksid inventariseeritud ja kogu vajalik andmete hulk, mida seadus ja teeregistri põhimäärus nõuavad, oleks kaetud. Sellega tuleb tööd loomulikult jätkata.
Kuues küsimus: "Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu ettepanek järgmise aasta eelarve läbirääkimistel oli suurendada mootorikütuse aktsiisist teehoiuks kavandatud vahendite hulgast kohalikele teedele eraldatud vahendite hulka 2014. aastaks 20%. Mis põhjusel ei arvestanud valitsuskoalitsioon seda ettepanekut?" Nagu esimesele punktile vastates sai selgitatud, ei ole küsimus valitsuskoalitsiooni tahtmatuses kütuseaktsiisiga seonduvatest vahenditest kohalikele omavalitsustele rohkem raha eraldada, vaid riigieelarve võimalustes. Lisaeraldised saaksid tulla ainult riigimaanteede arvel, kui me jagaksime riigimaanteedele mõeldud kütuseaktsiisi osa ringi. Samas tunnistame, et ka riigimaanteed on sellises olukorras, kus hea peremees pigem investeeriks edasi, et teed ei laguneks. Kuid hoolimata sellest olukorrast oleme ikkagi suurendanud kohalikele omavalitsustele mineva teeraha mahtu.
Vabandust! Ma saan aru, et aeg on otsas. Seitsmendale ja kaheksandale küsimusele ei jõudnud ma vastata. Aitäh!