Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, pärimisseaduse, notari tasu seaduse, notariaadiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Kolmandaks, laste kaasamist relvakonfliktidesse käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Neljandaks, keskkonnajärelevalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Viiendaks, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mitme Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel annan üle arupärimise siseministrile narkomaaniavastase võitluse kohta. Me oleme pidanud siseministri ja peaministriga kaks aastat meeldivat debatti, kuidas narkosurmade arvu allapoole viia. Mitu aastat järjest on see arv suurenenud. Me oleme rääkinud sellest, et äkki ei ole Siseministeeriumi valitud taktika mitte kõige käepärasem ega tulemusrikkam. Nagu me näeme, kui selle aasta alguses taktika muutus, siis narkosurmade arv Eestis vähenes kaks korda. Politsei on toodud tänavatele, püüdmaks narkodiilereid, kes müüvad valget hiinlast ehk alfa-metüülfentanüüli iga päev eri kohtades üle Tallinna. Me küsimegi, kas siseminister tunnistab, et senine taktika oli väga vale. Teine asi, kas peale Tallinna on ka mujal Eestis kavas kasutada seda meetodit narkomaanide ja narkodiilerite püüdmisel ning kuidas üldse selles valdkonnas Siseministeeriumi ja teiste ametkondade koostöö valitsuse narkokomisjonis toimub? Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Arto Aas!

Austatud Riigikogu! Euroopa Komisjon on esitanud direktiiviettepaneku, millega kohustatakse äriühinguid ja kontserne avalikustama mittefinantsteavet ning mitmekesisust käsitlevat teavet. Euroopa Liidu asjade komisjon on arvamusel, et ettepanek on vastuolus subsidiaarsuse põhimõttega, kuna Euroopa Liidu tasandil sekkumise vajalikkust pole piisavalt põhjendatud. Põhjendatud arvamuse esitamine Euroopa Liidule on ajendatud soovist säilitada Eesti õigus otsustada, milline on õiglane tasakaal äriühingute kohustuste ja ettevõtlusvabaduse vahel ning milliste meetmetega tasakaalu saavutada. Mittefinantsteabe avalikustamine suurendab oluliselt äriühingute halduskoormust ja kulusid ning ei ole selge, et sellise teabe sundkorras avalikustamine kaitseks paremini investorite huvisid kui juba praegu kehtiv kohustus avalikustada finantsteavet. Seoses sellega annan Euroopa Liidu asjade komisjoni nimel üle Riigikogu otsuse eelnõu, mille sisuks on põhjendatud arvamus Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni presidendile ning Euroopa Liidu Nõukogu eesistujale Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviettepaneku mittevastavuse kohta subsidiaarsuse põhimõttele.

Aitäh! Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Koos kaheksa kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist on mul hea meel anda peaminister Andrus Ansipile üle arupärimine Vabariigi Valitsuse liikme huvide konflikti ja riigiettevõtete nõukogude liikmete määramise kohta. Esitame sel teemal peaministrile kokku kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid, nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 22. mail algatatud tulumaksuseaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon, ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni s.a 23. mail algatatud erakonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 30. mail esitatud eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Komisjoni rohelise raamatu keskkonda sattunud plastijäätmeid käsitleva Euroopa strateegia kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 6. juuni kell 16. Teiseks, kaubanduse kaitsevahendite moderniseerimist käsitlevate Euroopa Komisjoni teatise ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise ja määruse eelnõu kohta arvamust andma väliskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. juuni kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel, kuid siia tuleb väike täiendus, sest kultuurikomisjon on teinud ettepaneku arvata selle nädala päevakorrast välja Riigikogu liikme Mart Meri algatatud Rahvusraamatukogu seaduse muutmise seaduse eelnõu 407 arutelu, mis oli planeeritud teisipäeval kaheksanda päevakorrapunktina. Koos selle täiendusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Sven Mikseri, Marianne Mikko, Andres Anvelti, Neeme Suure, Rein Randveri, Kalvi Kõva, Eiki Nestori, Tiit Tammsaare, Jaak Alliku, Heljo Pikhofi, Mart Meri, Helmen Küti ja Jaan Õunapuu 18. aprillil s.a esitatud arupärimine välispoliitiliste eesmärkide kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Härra peaminister! Head kolleegid! Esitasin koos 12 kolleegiga s.a 18. aprillil peaminister Andrus Ansipile arupärimise, et küsida peaministrilt selgitusi tema Ukraina-visiidi kajastuse kohta. Kuna arupärimise üleandmisest on möödunud juba poolteist kuud, siis on ilmselt vaja kuulajate mälu veidi värskendada. Tehiolud olid järgmised. Eesti välisminister Urmas Paet teatas veebruaris parlamendi ees iga-aastasel välispoliitika arutelul esinedes, et Eesti välispoliitika põhineb euroopalikel väärtustel ja juhindub inimõiguste ülimuslikkuse põhimõttest. Ma tsiteerin: "Inimõigused ja väärtused on läbiv teema kõigis välispoliitilistes küsimustes, olgu selleks julgeolek või Euroopa-poliitika, majandus- või konsulaarvaldkond."
Selle aasta 10. aprillil kirjutas ajaleht Postimees, et Reformierakond kogus aasta esimeses kvartalis annetustena 62 015 eurot, millest kõige suurema annetuse, 50 000 eurot, tegi ärimees Hillar Teder. 11. aprillil tegi Ukrainas visiidil viibinud peaminister Andrus Ansip sealse ajakirjanduse andmetel avalduse, mida Eesti meedias üsna üllatavaks peeti. Ansip ütles, et on vale panna Ukraina ja Euroopa Liidu suhete tulevikku ühele kaardile, ühele daamile. See üks daam on mõistagi kohtu all olev Ukraina ekspeaminister Julia Tõmošenko. Peaministrit saatis visiidil väike äridelegatsioon, kuhu muu hulgas kuulus eelmainitud, Ukrainas märkimisväärseid ärihuve omav Reformierakonna suurtoetaja. Ajakirjandus ja avalikkus on peaministri sõnu ühest daamist hukka mõistnud, kuid peamiselt on keskendutud sellele, et selline väljaütlemine ei olevat justkui härrasmehelik. Vähem on keskendutud küsimusele, mis on vähemalt sotsiaaldemokraatide arvates veelgi olulisem. Nimelt sellele, kas Eesti välispoliitilised seisukohad, mida peaminister oma esinemistes väljendab, põhinevad mingitel väärtustel või on need ostetavad ja müüdavad. Ma ei tahaks küll nii öelda, ma küsin siis näiteks, kas need on tellitavad.
Et arupärijate seisukoht oleks selge, tahan rõhutada kahte asja. Esiteks, peaminister peab loomulikult seisma oma riigi ettevõtjate huvide eest. Kui vaja, tuleb Eesti ettevõtjate õiglase kohtlemise küsimus jõuliselt tõstatada ka kahepoolsetel kohtumistel, vajaduse korral peaministrite tasemel. Ent mingil juhul ei saa ega tohi Eesti ettevõtjate ega erakonna sponsorite majandushuvide edendamiseks teha kompromisse Eesti suhtumise arvel inimõigustesse, ausasse kohtupidamisse või õigusriiklusesse tervikuna. Teiseks. Eesti riik ja ma loodan siiralt, et kõik Eesti poliitilised jõud on huvitatud Ukraina kiiremast lõimumisest Euroopasse ja Ukraina sisepoliitilistest reformidest, eriti just õigusriikluse valdkonnas. Neid soove ja lootusi saab väljendada nii, nagu tegi seda peaminister Ansip, kes ütles, ma kordan, et on vale panna Ukraina ja Euroopa Liidu suhete tulevikku ühele kaardile ja ühele daamile. Aga neid soove ja lootusi saab väljendada ka näiteks nii, nagu tegi USA välisminister John Kerry maikuisel kohtumisel oma Ukraina kolleegiga. Välisminister Kerry ütles toona, et ta soovib kõnelda tööst, mida Ukraina peab tegema, täitmaks Euroopa Liiduga assotsiatsioonileppe sõlmimise tingimusi. Ta avaldas lootust, et lepe suudetakse peagi sõlmida, kuid ta väljendas ka tungivat lootust, et Ukraina suudab minna edasi sellel teel seisvate keeruliste küsimustega, sh mõne isiku, eriti ekspeaminister Tõmošenko vastu esitatud kriminaalsüüdistuste lõpetamisega.
Meie pea- ja välisministri kommentaarid ja vastused Eesti ajakirjanduse küsimustele visiidi järel on olnud kummastavalt ebalevad. Päris nii justkui ei ole öeldud, aga ümber ka ei lükata, ajakirjanduse väidete põhjal ei hakata hinnanguid andma, aga täpsemalt ka järele ei küsita. Ma meenutan, et välisminister Urmas Paet ei soovinud Ukraina ajakirjanduses avaldatud tsitaati kommenteerida, öeldes 16. aprilli Postimehe andmetel, et ei ole seda lauset ise kuulnud ega hakka teise riigi pressiteate alusel peaministri öeldule hinnanguid andma. On kummastav, kui välisministril puudub võimalus peaministri öeldu kohta otseallikast infot saada. Ka peaminister ise ütles 17. aprilli Postimehe andmeil, et ei pea vajalikuks oma sõnu kuidagi kommenteerida ning neile ei maksa üldse tähelepanu pöörata.
Meil on peaministrile viis küsimust. Eeltoodu valguses palume neile küsimustele sisuliselt vastata. Ma loodan, et peaminister ei hakka meid veenma Euroopa Liidu ja Ukraina suhete arendamise olulisuses, milles me juba niigi veendunud oleme. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Sven Mikser! Palun nüüd vastamiseks kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas Teie Ukraina meedias tsiteeritud väljaütlemine "ühest daamist", kes ei peaks olema takistuseks Ukraina ja Eesti ning Ukraina ja Euroopa Liidu suhetele, on Teie arvates kooskõlas väärtuspõhise välispoliitika põhimõtetega?" Kõigil on olnud võimalus tutvuda algallikast pärit informatsiooniga, mis avaldati Vabariigi Valitsuse kodulehel kohtumise päeval. Seda korrates kinnitan, et ütlesin kohtumisel nii Ukraina presidendi kui ka peaministriga, kui oluline on Ukrainale jätkata alustatud reforme ning täita Euroopa Liidu sõnastatud tingimused. Nii nagu kõigi teiste Euroopa Liidu liidrite, nii ei ole ka minu arvates valikulisel õigusemõistmisel kohta, aga ma ei pea õigeks panna kogu Euroopa Liidu ja Ukraina suhete arengut sõltuvusse ühest küsimusest. Eesti välispoliitikas ei ole väärtuspõhine ja pragmaatiline lähenemine olnud vastandid, vaid need on teineteist täiendanud. Selles veendumiseks soovitan teil meenutada välisministri viimast ettekannet Riigikogule.
Teine küsimus: "Kuidas hindate oma visiidi tulemuslikkust Teid saatnud Ukrainas ärihuve omavate Eesti ettevõtjate, sealhulgas hiljuti teie erakonda 50 000 euroga toetanud Hillar Tederi jaoks?" Mis puudutab ärihuve ja tulemuslikkust, siis seda tuleks teil küsida nimetatud ettevõtjate käest. Samas on mul hea meel, et lugupeetud küsijad on tähele pannud seda, kuidas valitsus Eesti ettevõtjate huve kaitseb. Kinnitan teile, et mul on kavatsus ka edaspidi seista Eesti ettevõtjate ja Eesti majandushuvide eest.
Kolmas küsimus: "Kas ja kuivõrd aitasid Teie Ukraina võimudele meelepärased, ent Euroopa Liidu valdavast lähenemisest lahknevad avaldused kaasa Teid saatnud ettevõtjate ärihuvide edendamisele Ukrainas?" Euroopa Liidus on vastu võetud ühisseisukohad nii riigijuhtide tasemel ülemkogul kui ka välisministrite tasandil. Minu Ukrainas öeldud sõnad on nende seisukohtadega kooskõlas.
Neljas küsimus: "Kas Ukraina visiidil Eesti majandushuve esindades järgisite välisminister Urmas Paeti Riigikogule tehtud ettekandes väljendatud põhimõtet väärtuste ja inimõiguste ülimuslikkusest Eesti välismajanduspoliitikas?" Jah, minu tegevus Eesti majandushuve edendades on kooskõlas sellega, mida välisminister Riigikogule on öelnud.
Viies küsimus: "Kuivõrd valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade suurtoetajate hulgas on ettevõtjaid, kellel on Valgevenes ärihuve, siis kas võib Teilt või Teie juhitava valitsuskabineti liikmetelt oodata ka Valgevene poliitika suhtes Euroopa Liidu lähenemisest oluliselt erinevaid avaldusi?" Nagu siiani, nii ka edaspidi järgib valitsus Euroopa Liidu ühisseisukohti. Nagu siiani, nii ka edaspidi kaitseme Eesti ettevõtjate huve igal pool maailmas. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Kas on küsimusi? Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua juhataja! Austatud peaminister! Kas ma sain õigesti aru vastusest esimesele küsimusele, et väljendit "üks daam" ei ole te kunagi kasutanud ega neid sõnu Ukrainas öelnud?

Aitäh! Ma olen korduvalt ka varem öelnud, et nii ma mõtlen. Kas ma olen kasutanud täpselt seda väljendit või mitte, polegi nii oluline. Ma võtan selle väljendi omaks. Ma ei leia sõnas "daam" mitte midagi solvavat ega diskrimineerivat. Võiks isegi paluda teil näiteks otsida, millise ajakirjandusväljaande juhtkirjas on kasutatud väljendeid "karmi käega daam" või "raudse haardega leedi". Te leiate neid väljendeid Eesti ajakirjandusest kümneid ja sadu kordi. Vaevalt on teil sõnade "leedi" või "daam" kasutamise pärast kellelegi etteheiteid.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Vilniuse arutelu on juba üsna lähedal. Kas te olete veendunud, et Ukraina saab Vilniuses allkirja ja tema n-ö laua taha istumine ei hakka sõltuma küsimusest, kas selleks ajaks on endine peaminister vangis või mitte?

Aitäh! Ei, seda veendumust mul küll ei ole, et assotsiatsioonileping Ukraina ja Euroopa Liidu vahel kirjutatakse alla Vilniuse idapartnerluse tippkohtumisel. See sõltub ikkagi väga paljudest arengutest. Ma väga loodan, et Ukraina tegevus ja Euroopa Liidu suhtumine sellesse võimaldavad assotsiatsioonilepingule alla kirjutada. Tunnistagem, ega Euroopa Liidul Ukraina ja ukrainlaste jaoks plaani B valmis ei ole.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Minu küsimus on ikka Eesti välispoliitika kohta. Kui nende kahe lähenemise vahel vastuolu ei ole, kas siis Eesti välispoliitika on väärtuspõhine ja me tegutseme pragmaatiliselt või on meie välispoliitika pragmaatiline ja me tegutseme väärtuspõhiselt?

Nii seda kui ka teist. Need asjad peavad koos käima ja elus need käivadki koos. Minu palju tsiteeritud väite juures on kõige olulisem nimelt see, et kõiki Euroopa Liidu ja Ukraina suhteid ühele kaardile asetada ei tohi. Tegelikult ei ole selles väites väga palju uudisväärtuslikku, sest ka siiani ei ole Euroopa Liit asetanud oma suhete tulevikku ühele kaardile. Kui me vaatame näiteks Euroopa Liidu Ukrainasse mineva ekspordi kasvu, siis näeme, et see on olnud märkimisväärne. 2009. aastal eksportis Euroopa Liit Ukrainasse kaupu 14 miljardi euro eest, 2012. aastal 23,8 miljardi euro eest. See on väga tormiline majandussuhete areng. Mitte kuidagi ei ole võimalik väita, et kogu suhete tulevik on asetatud ühele kaardile. Täpselt sama võib öelda ka Ukrainast tuleva impordi kohta: 2009. aastal oli seda 7,9 miljardit eurot, 2012. aastal 14,6 miljardit eurot. Kui vaadata kas või näiteks Ukraina ja mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kaitsekoostöö initsiatiive, ka siis ei ole võimalik märgata, et siin oleks mingisugune seisak, tardumus. Suhted on päris hästi ja kiiresti arenenud. Näiteks on loomisel LITPOLUKRBRIG. Nimi on küll natuke kandiline, aga tegemist on Leedu, Poola ja Ukraina kaitseformeeringuga, kus peaks osalema 550 Ukraina sõjaväelast. Ukraina on lubanud läbi viia väga ulatuslikke reforme, et nende õiguskord ja õiguslik raamistik hakkaksid vastama Euroopa Liidu standarditele. Nendest teetähistest mitmed on saavutatud, mitmed on saavutamisel ja mitme kohta loodame, et need saavutatakse. Nii mõnegi reformi lõpuleviimiseks tuleks ilmselt muuta Ukraina põhiseadust. See protsess praegu toimub. Uue põhiseaduse esimene redaktsioon on üle antud Venezia komisjonile. Seega, reformid Ukrainas toimuvad. Me soovime muidugi, et need toimuksid märksa kiiremas tempos ja oleksid ulatuslikumad, aga kindlasti ei ole põhjust eitada läbiviidud ja läbiviimisel olevate reformide olulisust.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas te oskate nimetada veel mõnda Euroopa Liidu valitsusjuhti, kes on teinud Ukraina riigipeale sellise kingituse, vähendades selle väga poliitilise ja läbipaistmatu kohtumõistmise, kohtuotsuse tähtsust, nn ühe daami, nagu te väljendusite, kohtucase'i tähtsust ning andes legitiimsust praegusele Ukraina valitsusele, väites, et seda tüüpi tegevus ei kujuta vähemasti ühe Euroopa Liidu valitsusjuhi arvates endast suuremat probleemi? On teil Euroopas veel mõttekaaslasi, kes on nõus nõnda inimõigusi alatähtsustama?

See oli puhtalt teie meelevaldne tõlgendus. Mina sellise tõlgendusega nõus ei ole. Seda väidan ma küll, et Euroopa Liit tervikuna ei ole seadnud suhete arengu aluseks ainult ühte küsimust. Kas või seesama ekspordi ülikiire kasv kõneleb sellest, et suhted arenevad. Kusjuures Eesti osa selles väga märkimisväärses kasvus on suhteliselt tagasihoidlik, marginaalne. Põhiliselt puudutab Ukraina ja Euroopa Liidu kaubavahetus Lääne-Euroopa suuri riike. Jah, suhteid arendatakse. Alati, kui ma olen rääkinud sellest, et me ei tohi panna Euroopa Liidu ja Ukraina suhete tulevikku sõltuvusse ainult ühest argumendist, ühest küsimusest, olen ma samas lauses öelnud, et mitte mingil juhul ei ole Eesti ega Euroopa Liidu arvates selektiivne õigusemõistmine, poliitiliselt kallutatud õigusemõistmine aktsepteeritav. Teie oma küsimuses jätsite selle poole mainimata, kas teadmatusest või teadlikult. Ma arvan pigem seda viimast, sest ma eeldan teilt suuremat lugemust. Aga see pole korrektne.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Härra peaminister! Teie erakonnakaaslane Kristiina Ojuland on teinud Euroopa Parlamendi raportöörina märkimisväärselt aktiivset tööd nn Magnitski raportiga. Me teame, et nii Põhja-Ameerika kui ka Euroopa mitme riigi parlamendis on just nimelt Sergei Magnitski juhtumit – ühe inimese juhtumit – käsitletud Venemaa inimõiguste üldise olukorra aspektist väga indikatiivsena. Kuidas te hindate, kas keskendumine Magnitski juhtumile on samuti n-ö üksikisiku ja üksikteema väljakiskumine või on see põhjendatud?

Aitäh! Magnitski juhtumi põhjalik analüüsimine europarlamendis on kindlasti põhjendatud. Kuid tänase põhiküsimuse kontekstis peate kindlasti nõustuma ka sellega, et kogu maailm ei ole seadnud kogu oma suhete arengut Venemaaga sõltuvusse ainult ühest küsimusest. Ka selles mõttes on need kaks kaasust sarnased. Ülemkogul ja Euroopa Liidus laiemalt ei ole ju kunagi üritatud selgusele jõuda selles, kas Julia Tõmošenko on selles, milles teda süüdistatakse, süüdi või mitte. Sellist arutelu nendel ülemkogu istungitel, kus mina olen viibinud (aga ma olen viibinud kõigil istungitel, kus neid küsimusi on arutatud), toimunud ei ole. Küll aga on ülemkogu ühemõtteliselt ja ühehäälselt asunud seisukohale, et selektiivne kohtupidamine ja õigusemõistmine, poliitiliselt kallutatud õigusemõistmine pole aktsepteeritav. Mida see tähendab? Mõistetakse ühemõtteliselt hukka selektiivne õigusemõistmine, aga samas ei võeta seisukohta, kas endine peaminister on süüdi või süütu. On ütlematagi selge, et süü- või süütuseküsimus on sõltumatu kohtupidamise otsustada ja ülemkogu või ka Euroopa Liidu välisministrid ei ole võimelised sõltumatu kohtupidaja olema. Nad sellele rollile ei pretendeeri. Olgu meenutatud, et kriminaalasi Julia Tõmošenko vastu algatati eelmise Ukraina presidendi ametiajal. Ka siis, kui kohtuotsus langetati, ei asunud Euroopa Liit ühemõtteliste sanktsioonide teele, kuigi Euroopa Liidu meelest on see kohtuotsus poliitiliselt kallutatud. Meenutage, et ei kehtestatud boikotti isegi Euroopa meistrivõistlustele jalgpallis, mida mõned nõudsid, ja ka muid suhteid püütakse edasi arendada. Millest tulevad need kõhklused ja kahtlused? Ilmselt head küsijad paljulugenud inimestena teavad seda ise. Inimesed, kes viitsivad guugeldada, leiavad küllaldaselt viiteid kõnealuse isiku varasema ärikarjääri kohta ja süüdistusi miljonitesse dollaritesse ulatuvate altkäemaksude andmise kohta Vene sõjaväelastele, kes seetõttu näitasid gaasi tarbimist 80 miljoni dollari võrra suuremana. Ei ole mina otsustaja, kas need süüdistused peavad vett või mitte, küll aga on ajakirjanduse vahendusel teada, et selles samas asjas on kõrge sõjaväelane süüdi mõistetud. Väga paljudele on teada ka see, et Julia Tõmošenko omaaegne äripartner nende ühises ettevõttes Ukraina Ühendatud Energiasüsteemid Pavlo Lazarenko mõisteti USA-s 17 aastaks vangi. Nendest kohtumaterjalidest, mida internetiavarustest võib leida, leiab küllaldaselt seoseid kõnealuse juhtumiga. Väidetavalt on Julia Tõmošenko kandnud Pavlo Lazarenko Küproses asuvatele arvetele 110 miljonit USA dollarit. Ei ole Eesti Vabariigi peaministri asi otsustada, kas tegemist on karistatavate tegudega või mitte, selles küsimuses saab otsusele jõuda ainult sõltumatu kohtupidamine. Euroopa Liit on asunud seisukohale, et Julia Tõmošenko üle ei ole kohut peetud sõltumatult, küll aga on kõhklusi ja kahtlusi läbi aegade üleval olnud üksjagu palju. Põhimõtteliselt ei tohiks me neid kahtlusi ignoreerida, me ei tohiks asuda seisukohale, et üks inimene on ilmtingimata süütu, kui meil ei ole selleks piisavalt argumente. Jäägu sõltumatu kohtupidamise otsustada, kas keegi on süüdi või süütu. Meie taotleme õiglast kohtupidamist.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Alustab kolleeg Sven Mikser. Avan läbirääkimised.

Peaministri vastuse minu küsimusele Sergei Magnitski kohta pean ma ilmselt stenogrammist täpsemalt üle lugema. Esmakordsel kuulamisel kõlas see kummastavalt.
Nagu ma kartsin, üritas peaminister oma vastustes viia debatti sellele teemale, kas Euroopa Liit peaks Ukrainaga suhteid arendama või mitte ja kas need suhted peaksid sõltuma ühest, kahest või kolmest asjaolust. Ma ei tea, kas peaminister üritas n-ö põhiküsimustelt debatti sellele viia teadmatusest või teadlikult. Ma arvan seda viimast, sest ma eeldan peaministrilt nii suurt lugemust kui ka märkimisväärset tähelepanuvõimet. On tõsiasi, et Ukraina ajakirjanduses tsiteeritud peaminister Ansipi sõnavõtt oli Ukraina võimudele meelepärane just selles aspektis, et see aitas murendada Euroopa Liidu riikide ühist survet Ukraina võimudele, et kohtupidamine Julia Tõmošenko üle oleks tõepoolest õiglane ja mittepoliitiline. On ka tõsiasi, et peaminister ei ole suutnud anda selgeid seisukohti ei selle kohta, mida ta siis täpselt ütles, ega selle kohta, mis sellised väljaütlemised tingis.
Tahan tähelepanu juhtida ka sellele, et äsja kõlas siit puldist tiraad Tõmošenko võimaliku paturegistri kohta koos peaministri arvamusavaldusega, et ei pea ju ilmtingimata arvama, et inimene on süütu. See tõdemus on eriti kummaline, arvestades seda, kui jäigalt on peaminister süütuse presumptsioonile rõhunud omaenda erakonnakaaslastest ministrite võimalikke patutegusid käsitledes, nüüd võib selles kontekstis rääkida juba eksministrist.
Nagu ma ütlesin, libises peaminister ootuspäraselt kõrvale põhiküsimuselt, kas tema Ukrainas esitatud Ukraina võimudele meelepäraste avalduste ja Reformierakonna toetajate suurte annetuste vahel on seos või ei ole seda teps mitte. See on kahetsusväärne, eriti just viimase aja erakondade rahastamise skandaalide valguses. Sest kui me võime enam-vähemgi aimata, milliseid seisukohavõtte ja tegusid pälvivad erakonna avalikud rahastajad, siis saame üksnes ette kujutada, milliseid seisukohavõtte ja tegusid on tehtud erakonna varjatud rahastajate huvides. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti, Rainer Vakra, Inara Luigase ja Deniss Boroditši 25. aprillil s.a esitatud arupärimine kalanduspoliitika ja kalandusvaldkonna reguleerimise kohta Peipsi järvel. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Hea peaminister! Kallid kolleegid! Kõigile meile meeldib, kui meie tööl on tulemused, nähtavad või tuntavad tulemused. Meil on siis hea tunne. Mul on suur rõõm tõdeda, et see arupärimine on mulle seda tegemisrõõmu juba andnud, seda kahes aspektis. 24. aprillil sai see arupärimine üle antud. Pärast seda toimus Peipsi peal suur operatsioon "Peipsi lukku". Kahekümne aasta jooksul ei ole sellist operatsiooni Peipsil toimunud. Mul on tõesti hea meel, et riik on lõpuks reageerinud. Täna tundsin ma selle arupärimise pärast jälle head meelt. Kuigi ma sain ka riielda. Nimelt, minu kallis pinginaaber ütles, et ta on mu peale tõsiselt pahane, sest tema jäi tänavu kevadisest latikast ilma. Inara elab ju peaaegu Peipsi ääres, aga Peipsi oli nii lukku pandud, et ta jäi latikast ilma. Kuid minul on muidugi hea meel, et Peipsi on lukku pandud, kuigi latikat oleks võinud ka poest või kuskilt müügipunktist osta saada.
Aga vabandage niisuguse pika sissejuhatuse pärast! Lähen nüüd arupärimise juurde. Miks see arupärimine sai esitatud? Arupärimises on selle kohta pikk jutt ja seal on ka küsimused kirjas. Mulle meeldib Peipsi-äärne tänavküla. Ükskõik, kuidas sa sellest läbi sõidad, kui sa tuled Mustveest ja lähed Kallaste poole, siis on seitse kilomeetrit maja majas kinni, või kui tuled Kallaste poolt, siis Kasepää külast algab väga omapärane Eestimaa nurk, mis kestab seitse kilomeetrit. Kui ma olen seal sõitnud, siis olen viimastel kordadel kogu aeg nagu midagi otsinud, aga ei ole leidnud. Ma olen otsinud selle piirkonna arengut, aga tegelikult see piirkond läheb oma arengus tagasi, areng on seal Eesti teise iseseisvuse ajal kahjuks seisma jäänud. Seda pikka tänavat mööda sõites on näha tsaariaegseid ehitisi, mis on korralikud tellisehitised, siis on näha natukene esimest Eesti aega ja siis on Stalini aega näha. Seda on päris tugevalt näha. Sel ajal loodi Peipsi ääres kalamajanduses kord majja, milliste meetoditega, on iseküsimus, aga kord oli majas ja see piirkond arenes. Pärast Stalini surma läks millegipärast kord seal käest ära, midagi ei juhtunud. Uuesti läks kord Peipsi ääres paremaks 1960. aastate teisel poolel, see kestis kuni 1980. aastateni. Seda kõike on ehitistest näha. Ma olen ehitust ja arhitektuuri õppinud ning huvitun sellest asjast. Iga maja ju räägib oma lugu, igal külal on oma lugu ja seda on arhitektuurist väga hea välja lugeda. Kahjuks ei ole viimase 20 aasta jooksul seal peaaegu midagi ehitatud, kui mitte vaadata seda, et mõni uhke suvila on kerkinud, aga tõesti ainult mõni. Mustveesse on ka vägev piirivalvekordon ehitatud.
Ma usun, et kui ma suutsin selle arupärimisega saavutada kaks pisikest rõõmuhetke, siis rõõmuhetked jätkuvad ja Eesti riik loob seal piirkonnas korra majja. Nüüd jääme ootama, mida peaminister meie küsimustele vastab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun järjekordselt kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas kalandusvaldkonna jagamine kahe ministeeriumi vahel on õigustatud ja kas on vastutus konkreetselt ministeeriumide vahel sätestatud ja määratletud?" Kalandusvaldkond on olnud kahe ministeeriumi hallata alates 2004. aasta 15. aprillist. Ministeeriumide rollid kalandusvaldkonna administreerimisel on sätestatud mõlema ministeeriumi põhimääruses, kus on välja toodud ministeeriumide vastavad struktuuriüksused ja nende põhiülesanded. Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna põhiülesanne on korraldada kalavarude kaitse ja kasutamise poliitika ettevalmistamist ja elluviimist, toetudes kalavarude uuringutele. Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna põhiülesanne on kavandada ja ellu viia kalanduspoliitikat eesmärgiga arendada kalamajandust ja suurendada selle konkurentsivõimet. Mõlema ministeeriumi pädevus kalandusvaldkonda reguleerivate õigusaktide andmiseks on sätestatud kalapüügiseaduses, keskkonnatasude seaduses ja kalandusturu korraldamise seaduses.
Teine küsimus: "Kuidas riik võitleb kalandussfääris toimuva musta turu vastu, millised on meetmed, milline ja kui sagedane järelevalve ja kas on olnud positiivseid lahendusjuhtumeid selles valdkonnas?" Keskkonnaministeeriumil ja Põllumajandusministeeriumil puuduvad andmed musta turu nii suure osakaalu kohta. Küsijad väitsid arupärimises, et see osakaal on üle poole. Veekogudel järelevalve tegemisel kontrollitakse võrdsetel alustel nii kutselisi kui ka harrastuspüüdjaid. Harrastuspüüdjate toimepandud massilisi rikkumisi ei ole täheldatud. Kontrolli ja järelevalve tõhustamiseks on õigusaktidega kehtestatud uusi meetmeid, mis ebaseaduslikku püüki ohjeldavad. Headeks näideteks võib pidada püügilt saabumise eelteate esitamist või põhjanoodaga püüdvate laevade elektroonilist jälgimist. Lisaks otsitakse veekogudes pidevalt selge kuuluvuseta ja röövpüügi eesmärgil vette lastud püüniseid ja need eemaldatakse veekogudest. Kord aastas toimuvad mitmepäevased veekogude röövpüünistest puhastamise aktsioonid, kuhu kaasatakse ka kalureid. Veekogudel vahetu püügitegevuse kontrollimiseks on Keskkonnainspektsioon selleks aastaks planeerinud 110 kontrollipäeva ametniku kohta. Nende meetmete tulemusel on rikkumiste arv mõnevõrra vähenenud ja paranenud on ka saagi deklareerimine. Näiteks, kui 2010. aastal registreeriti Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel 395 rikkumist, siis 2012. aastal 295 rikkumist, millest 63 olid väärteomenetlused ja 1 oli kriminaalmenetlus, ülejäänud olid seotud selguseta kuuluvusega püügivahendite eemaldamisega. Samuti on kaebuste arv viimaste aastate jooksul püsinud 11–15 piirides, kusjuures oluline osa on olnud siin rikkumise kahtlustel ja küsimustel. Praegu käib töö, et parandada püügivahendite jälgitavust. Selle tulemusena peaks vähenema selguseta kuuluvusega võrkude arv ning oluliselt ka röövpüüdjate võimalused seaduslikke märgiseid ära kasutada, samuti peaksid vähenema kalurite võimalused püüda kala lubatust rohkema hulga püügivahenditega. Heaks näiteks Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säästliku kasutamise tagamisel võib pidada Keskkonnaministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi, Peipsi Kalurite Ühingu ja Peipsi Alamvesikonna Kalurite Liidu 2010. aastal sõlmitud vaba tahte lepingut, mis kohustab kõiki osapooli andma oma panuse ebaseadusliku kalapüügiga võitlemiseks.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate püügikvootide määramise mõistlikkust järve suutlikkuse ja mitte näiteks püügilubade väljajagamise pinnalt?" Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kehtestatud aastased lubatud saagid kalaliikide kaupa on kokku lepitud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelises kalapüügikomisjonis, tuginedes mõlema riigi teadlaste soovitustele. Püügikvootide suurus sõltub iga konkreetse kalaliigi olukorrast. Spetsialistide hinnangul on püügikvootide kehtestamine varude säästliku kasutamise tagamiseks seal, kus kalavaru suurus on teaduslikult hinnatud, asjakohane meede. Samas eeldab selle meetme rakendamine tõhusat järelevalvet, et lubatud püügikvoote ei ületataks.
Neljas küsimus: "Kui inspektsioon on seni näidanud pigem madalat suutlikkust nii röövpüügi kui musta turuga võitlemise vastu, siis kas poleks mõistlik kaaluda inspekteerimistegevuse üleandmist Politsei- ja Piirivalveametile?" Kehtiva kalapüügiseaduse kohaselt on Politsei- ja Piirivalveametil ka praegu õigus valvata kalapüüki reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise järele, kuid praktikas toimub see enamasti koostöös Keskkonnainspektsiooniga. Politsei- ja Piirivalveameti aktiivsem kaasamine kalanduse järelevalvesse ja selles osalemine on igati tervitatav, kui neil jätkub selleks piisavalt ressursse. Parema koostöö saavutamiseks moodustati 2010. aastal ebaseadusliku kalapüügi ja kalakäitlemise ohjeldamiseks ametkondadevaheline töögrupp, mida juhib Keskkonnainspektsioon. Sellesse töögruppi kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti, Politsei- ja Piirivalveameti, Keskkonnaministeeriumi, Maksu- ja Tolliameti ning Põllumajandusministeeriumi esindajad. Nimetatud töögrupi ülesanne oli selgitada eri ametkondade pädevusse jäävaid kontrollivõimalusi ja välja töötada ettepanekud nende koordineerimiseks, et tõhustada riikliku järelevalve efektiivsust. Asutustevaheline koostöö ja infovahetus toimub tänaseni. Paljude järelevalveasutustega on sõlmitud selle kohta koostöölepped. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Mina olen kuulnud kõige rohkem nurinat just harrastuskaluritelt, väga mitmed neist on minu poole pöördunud. Võrgulubade taotlemise protseduur on alandav ja ebaõiglane, inimesed peavad väga pikalt järjekorras seisma. Seal on isegi füüsilist vägivalda olnud. Samas jooksevad internetis serverid kokku, arvutite kiirused on erinevad jne. Võrguloast ilmajäämine tähendab rannaäärsetele põliskaluritele aga tohutut lööki, sest kalapüük on olnud nende eluviis läbi aastasadade. Kui kardetakse, et nad püüavad järve tühjaks – ka mere puhul on see küsimus –, siis tuleb öelda, et kutselised kalurid püüavad palju-palju rohkem. Kas ei peaks võrgupüügi limiiti andma kõigepealt ikka põlistele rannakaluritele, kes elavad selle veekogu lähedal?

Aitäh! Minu arusaamist mööda põlistele kaluritele need load kõik välja antaksegi. Samas, püügi limiteerimine on kindlasti õigustatud. Praegu on võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga ka püük suurenenud, sest kalavarud on olnud suhteliselt hästi kaitstud, ainult Peipsi tindi varud on praegu väiksemad, kui need peaksid Peipsi järves olema. Aga need traditsioonilised püügiobjektid – koha, latikas, ahven, haug, särg – on praegu päris arvukad. Mul on andmed 2008. aasta kohta. Siis püüti kala 2100 tonni. 2012. aastal kasvas püük 2700 tonnini. Kalavarud on püügi suurendamist võimaldanud. Nagu ma juba arupärimisele vastates ütlesin, püügimaht on määratud koostöös teadlastega ning Venemaa Föderatsiooni ja Eesti riigi ametivõimudega. Kui on probleeme püügilubade tehnilise taotlemisega, siis see on muidugi kahetsusväärne. Ma luban teie kurtmise püügiloa taotlemise raskuste üle edasi anda.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Te rääkisite võitlusest röövpüüdjatega ning Politsei- ja Piirivalveameti kaasamisest. Aga kaasamisest on vähe. Kohalike korralike kalurite sõnum on see, et ainus, kes Eesti riigis suudaks tõhusalt seda tööd teha, on ikkagi Politsei- ja Piirivalveamet, kellel on selleks olemas tehnika ja inimesed. Keskkonna- või kalainspektorid võivad küll natuke kiusata mõnda harrastuskalapüüdjat, aga tõsiste röövpüüdjatega nad hakkama ei saa. Nii et mul on ikkagi jälle see küsimus, millal hakkab Politsei- ja Piirivalveamet selle asjaga Peipsi peal tõsiselt tegelema.

Aitäh! Küllap te teate – ajakirjanduse vahendusel teab seda ka Eesti avalikkus –, et kontrollijaid kontrollitakse ja see on toonud kaasa vähemalt ühe isiku karistamise, kes ei ole seadust järginud. Nii et juba praegu Politsei- ja Piirivalveamet seda kontrollib, aga mingitel juhtudel võib eeldada, et kalandusvaldkonna kontrollitegevus satub kaitsepolitsei huvisfääri. Ka kontrollijad peavad arvestama sellega, et nende tegevust kontrollitakse.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Leian, et Peipsi järv koos Narva jõega, nagu ka Emajõgi, on kalaäris üks piirkond, aga reeglid, mis kaluritele kehtivad, on erinevad. Kui aprillis ei saa mingit kala Narva jõest püüda, siis võib rahulikult visata võrgud Peipsi järve. Mõnikord saab Jõhvi turult osta seda kala, mida Narvast kala kudemise ajal osta ei saa. Kas on loota, et need reeglid kunagi ühtlustuvad? Mulle näib, et need praegu tõesti kooskõlas ei ole.

Aitäh! Küllap need reeglid on ikka kooskõlas. Nii ma usun, teadmata täpselt, mis reeglid ühes või teises veekogus täpselt kehtivad. Aga ega Narva jõe ja Peipsi järve kalaliigid täpselt ei kattu, mingisugused erinevused nendes reeglites ilmselgelt peavadki olema. Ma ei võta väita, nagu kontroll oleks ideaalne, kuid see, et püüki on olnud võimalik suurendada, kõneleb sellest, et kontroll on olnud üksjagu tõhus. Samas, ma juba viitasin tindi väga vähesele arvukusele, mis on kindlasti probleem ja ohu märk. Ilmselt saalisviibijad – ma vaatan, et kõik on selles eas – mäletavad, kui Peipsi järve rääbis oli kauplustes müügil. Nüüd on rääbisest saanud tõeline haruldus. Ilmselt kõneleb ka see fakt vajadusest edaspidi püüki piirata ja seda tegevust veelgi tõhusamalt kontrollida.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on väga hea meel, et minu pinginaaber Lembit Kaljuvee on selle teema tõsiselt tõstatanud, sest väga palju on vaja ära teha kõikidel nendel kontrollorganitel, kes valvavad Peipsil toimuva kalapüügi järele. Te tõite siin välja palju arve. Kuid on olemas ka sellised arvud nagu need, et aastas antakse 3000 võrguluba, kuid tegelikult on Peipsi järves olnud 50 000 võrku ehk peaaegu 20 korda rohkem. Üks põhjus on see, et müügil on olnud Hiinas toodetud võrgud, mis on odavad ega vääri üldse järvest väljavõtmist. Kalamees ei tunnegi enam muret. Kui võrgud on sees, siis las nad olla. Mis te arvate, kas näiteks Hiina võrkude kasutamine võiks Peipsi järvel keelatud olla?

See on nüüd küll raske küsimus mittekalamehest peaministrile. Ma arvan, et meie harrastuskalurid peaksid saama kasutada kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega püügivahendeid. Samas tasuks ilmselt tõsisemalt juurelda ka selle teema üle, et võrke jäetakse nimme vette. Mitmel puhul oleme suutnud sellist loodusressursi raiskamist kas mingite loatasude või maksudega reguleerida. Võib-olla on võimalik ka siin mingisugune lahendus leida. See on kindlasti oluline probleem. Aeg-ajalt tuleb aga ka Peipsi-äärsetelt elanikelt väga vastukäivaid ettepanekuid. Nad ütlevad, et kogu probleem on selles, et röövkalade osatähtsus on liiga suureks läinud, Peipsi järv on täis ahvenat, koha ja haugi, kes söövad lepiskalad latika, särje, rääbise ja tindi lihtsalt ära, et neid proportsioone tuleks oluliselt muuta. Vastuargument tuleb teadlastelt. Nemad on väga põhjalikult kalkuleerinud kalaliikide püüdmise vahekorda. Mina selles küsimuses usaldaksin rohkem teadlaste arvamust kui ühe või teise kohaliku elaniku ja harrastuskaluri vaistu. Kuid vette jäetud võrgud, millest keegi ei loodagi enam kala nõutama minna, on tekitanud tõsise probleemi. Sellega tuleb ilmselt tegelda sügavamini, mitte ainult neid vette jäetud võrke aeg-ajalt talgute korras veest ära korjata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised ja palun veel kord kõnepulti Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Peaaegu 20 aastat tagasi kirjutati nüüdseks oma eksisteerimise lõpetanud väljaandes Luup 1995. aasta uuest kalapüügiseadusest ja massilistest pettustest kalaäris. Uue seaduse vildakus seisnes selles, et kalapüügiloata ja kokkuostukviitungita ebaseaduslikku kalaäri ajanud inimesi sai karistada vaid sel juhul, kui nad tabati otse järvel või kala müümise hetkel. 20 aastat hiljem pole kalanduse valdkonna reguleerimine ega kalaturu ja kala liikumise läbipaistvus küll kuidagi paremuse poole liikunud. Vahepeal on lisandunud mõnisada miljonit eurot PRIA toetust, teatavad Euroopa Liidu nõuded ja kvoodirakendused ning massilisemad rikkumised ja peenemad skeemid meie ühisressursiga toimetamisel. Ikkagi tekitab probleeme must turg. Peaminister arvas, et selle maht oli arupärimises suuresti üle paisutatud. Aga kui Eesti poolel on püügikvoot 800–1000 tonni aastas, siis siin püütakse umbes 2000 tonni kala, Venemaa poolel püütakse ka suurusjärgus 2000 tonni.
Esimene ja kõige tõsisem probleem oli ja on ning selleks ka jääb (vähemalt on nii olnud viimase 20 aasta jooksul) korra loomine, et n-ö musta kala ei püütaks. See mõjub sellele piirkonnale hävitavalt. Ma oma sissejuhatavas sõnavõtus rääkisin, et seal käib elu alla. Kui me vaatame, kui palju makse tuleks tuhande tonni kala pealt, siis see oleks nende väikeste valdade eelarves selline summa, mis annaks tõsiselt tunda. See oleks näha selle piirkonna arengus. Kuid kahjuks seal arengut praegu ei ole, seal toimub taandareng. Mul on väga raske seda öelda, aga nii see on.
Teine tõsine probleem kalanduses on seotud PRIA raha jagamisega seal kandis. Alles hiljuti kirjutas Maaleht pikalt valitsenud probleemist, et Euroopa miljonid kaovad sisuliselt mutiauku, kuna Peipsi Kalanduspiirkonna Arendajate Kogu, kes vastutab Peipsi piirkonnale ette nähtud Leader-programmi euroraha jagamise eest, teeb otsuseid kitsa ja üksteisega seotud ringkonna huvidest lähtudes, jättes piirkonna üldise arengu ja tavakodaniku tagaplaanile. "Käsi peseb kätt" on küll õilis printsiip, aga kõnealusel juhul on tegemist ühisrahaga, mis on ette nähtud valdkonna arenguks, piirkonna edendamiseks, töökohtade loomiseks ja keskkonnasäästlikuks toimimiseks. Kuid praegu võib iga mees heade suhete abil saada oma kalasadama või lossimiskoha. Probleem ongi just see, et Peipsil on umbes 80 lossimiskohta, kuid enamikus nendest tegelikult kala ei lossita.
Ma tõin esile need kaks probleemi. Usun, et valitsus tegeleb nende probleemide lahendamisega ning tõhustab kontrolli nii kalapüügi kui ka PRIA raha jagamise üle selles piirkonnas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Priit Toobali, Kalev Kallo, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi ja Viktor Vassiljevi 9. mail s.a esitatud arupärimine väljarände kohta. Palun kõnepulti kolleeg Aadu Musta!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Minu ülesanne on tutvustada mõne sõnaga 16 Riigikogu liikme arupärimist, mis käsitleb rännet, õigemini küll Eestis probleemiks kujunenud rahvastiku väljarännet.
Ränne on kogu maailma, sh Eesti ajalugu mõjutanud läbi aegade, tuues kord õnne, kord hukatust. Rändega on juba niimoodi, et väikeses mahus on ränne alati olnud eksootika, keskmises mahus on see toonud kaasa probleeme, suures mahus võib see aga tuua kaasa katastroofe. Omal ajal, ma mäletan, olid eestlased just nendest väikestest eksootilistest mõjudest päris vaimustatud. Ikka ja jälle korrati Ernest Hemingway sõnu, et igas maailma sadamas, kuhu tema laev saabus, ootas mõni eestlasest meremees oma laeva. Tõsi, hiljem on asjad läinud natuke tõsisemaks. Ma mäletan, et kui eelmine Eesti Teaduste Akadeemia president Jüri Engelbrecht rääkis, et üks Eesti professor oli igas maailma ülikoolis, mida ta külastas, siis oli ta juba veidi murelikum. Kui meremehi oli igas sadamas, aga neid Eestisse ka jätkus, siis ei olnud see probleem. Tänapäeval räägitakse Eestis ajude äravoolust. Põhiline on see, mida majandusteadlased ja demograafid rõhutavad, et Eestis kipub tegemist olema vales suunas rändega.
Juba viis inimpõlve tagasi hakati rännet teaduslikult uurima. Selle teadusharu juht Ernest George Ravenstein väitis, et kui rändega ei tegele, siis on sel komme oma suunda säilitada ja seda lausa võimendada. Kui keegi läheb ees, siis minnakse talle järele. Ta väitis veel seda, et kui valitsused ei sekku, siis on alati olemas ka tagasivoog, mis on rände põhisuunale vastupidine, kuid see on umbes suurusjärgu võrra nõrgem. Kümme läheb ära, neist üks tuleb ka tagasi. Kahjuks kipub nii olema isegi õpirändega. See on see, mis lõpuks on muutunud ajude äravooluks.
Rändel on veel üks omadus: see on väga pika vinnaga. Sellest hetkest, kui me seda märkame ja abinõud tarvitusele võtame, läheb aastaid, enne kui õnnestub rände suunda korrigeerida. Ainukene positiivne näide Eesti ajaloos, kui see käis kiiremini, vähemalt tolle aja mõõtudes, oli 1920. aastate optantide tagasiränne. Aga siis olid ka jube kõvad argumendid. Nimelt oli Eesti saanud omaette vabaks riigiks. Nii tugevat argumenti, millega inimesi massiliselt tagasi tuua, meil tänapäeval vist ei ole.
Meie arupärimises olid mõned konkreetsed küsimused. Kuid ma kordan, et arupärimise mõte ei ole isegi mitte niivõrd see, et saada igale küsimusele vastuseks ühte või teist protsenti. Asi on lihtsalt selles, et nii arupärijad kui ka suur osa Eesti avalikkusest on veidi ärevuses vale suunaga rände pärast. Ma loodan, et kui peaminister annab meile sisuka ja kompaktse vastuse, siis peaks hajuma vähemalt osa nendest muredest, me saame teada, et töö selle probleemi kallal käib ja regulatsioonide väljatöötamine samuti toimub. Kui on ka konkreetseid muresid, millele kohe lahendust ei ole, siis on sümpaatne, kui Riigikogu ja laiem publik nendest teavad. Sellised olid meie motiivid arupärimise esitamiseks. Palume meid lihtsalt informeerida, kuidas me sellest probleemist jagu saame. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aadu Must! Palun veel kord kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Ma haaran kohe professor Aadu Mustal sõnasabast kinni. Tema väide oli, et negatiivseid trende õnnestub harva positiivselt korrigeerida. Ma toon näite üle lahe Soomest. 1970. aastatel ja eriti just 1970. aastal oli väljaränne Soomest väga suur – 55 000 inimest aastas. See trend on muutunud, on toimunud trendi positiivne korrektsioon. See muutus on tõeliselt märkimisväärne. Ilmselt te seda graafikut väga hästi ei näe, aga ma ütlen, et punane joon näitab siin väljarännet. Siinsamas meie lähedal on juhtunud see, et ränne on võtnud hoopis teise suuna, riiki on hakanud sisse tulema rohkem inimesi, kui sealt välja läheb.
Aga nüüd ma vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kui tõsiseks probleemiks ja ohuks Eesti majandusele peate rahvastiku vähenemist arvestades viimaseid Statistikaameti andmeid?" Rahvastiku vähenemine on Eestis kaheldamatult väga tõsine probleem. Selles suhtes ei erine Eesti suurt muust postsotsialistlikust Euroopast. Võrreldes Tšehhi, Slovakkia ja Sloveeniaga on meie olukord kahtlemata halvem, võrreldes Läti ja Leedu või Bulgaaria, Rumeenia ja Ungariga aga palju parem. See on teemaring, mis puudutab nii loomulikku kui ka rändeiivet. Rahvastik vananeb ja sellest johtuvalt tekivad probleemid tööturul, sest välja rändavad kõikjal just nooremad inimesed. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2009. aasta prognoosi kohaselt lahkub järgneva üheksa aasta jooksul tööturult kokku hinnanguliselt 110 000 inimest ehk iga viies töötaja. Kui lahkuvate töötajate asendamise vajaduse ning ka tööhõive mõningasest suurenemisest tuleneva tööjõuvajaduse aitavad sel kümnendil veel katta tööhõivesse sisenevad noored ning tööle aidatavad töötud, siis mõne aasta pärast jõuame olukorda, kus tööturult hakkab väljuma rohkem inimesi, kui sinna siseneb. Kõne all olevatele Statistikaameti 2012. aasta kohta avaldatud arvudele on praegu ilmselt vara lõplikku hinnangut anda. Kas siin on tegemist ühekordse väljarände kiirenemise või millegi muuga, seda näitab aeg. Mingil määral võib 2012. aasta arvus kajastuda ka varasemate lahkumiste vormistamine. Samas oli 2012. aasta ka kõige suurema sisserändega aasta. Selle taga oli valdavalt tagasiränne Eestisse.
Tuleb arvestada, et Eesti väljarände omapära on väga tugev orienteeritus Soome suunas. Soome statistikaameti andmetel suurenes 2012. aastal seal püsielanikena elavate Eesti kodanike arv 34 006-st 39 763-ni ehk 5757 inimese võrra. Kui seda tinglikult võrrelda meie välisrände arvestusliku negatiivse saldoga (6629 inimest), siis võib öelda, et neli viiendikku Eestist lahkunutest suundub Soome. Seda kinnitab ka teiste meie väljarände sihtriikide statistika. Soome järel on Eesti inimeste teine väljarände sihtriik Suurbritannia. Sealse statistikaameti hinnangul elas 2012. aasta alguse seisuga Suurbritannias siiski vaid 7000 Eesti kodanikku. Mõistmaks selle arvu tähendust, toon võrdluseks Leedu ja Läti vastavad arvud. Leedulased olid 134 000 immigrandiga tõusnud Suurbritannia kuuendaks immigrantrahvaks ja lätlased 64 000 immigrandiga 19. immigrantrahvaks. Eestlased on selles edetabelis alles 80. või 90. koha kandis. Muide, Suurbritannia, kes kohe 2004. aastal avas Euroopa Liiduga liitunud kaheksale Ida- ja Kesk-Euroopa postsotsialistlikule riigile, nn A8-le, oma tööturu, jälgib põhjalike eriuurimustega pidevalt neist riikidest lähtuvat immigratsiooni. Seda, kas Eestist väljarände väga tugev orienteeritus Soome suunas on meile kasulik või kahjulik, on üheselt raske hinnata. Ühelt poolt lihtsustab keeleline sarnasus eestlaste sulandumist soomlaste sekka, teisalt pidurdab maade lähedus aga seal lõplikku kinnistumist. Viimasele asjaolule viitab kas või see, et näiteks aastail 2006–2012 vahetas vaid 1331 inimest Eesti kodakondsuse Soome oma vastu. Seejuures moodustasid Eesti kodanikud, kes võtsid Soome kodakondsuse, üksnes 4,7% kõigist Soomes naturaliseerunutest, samas kui Eesti kodanike osatähtsus Soomes alaliselt elavate välismaalaste seas oli selle aasta alguse seisuga 20,3%.
Teine küsimus: "Kas valitsuse kasutuses olev väljarändestatistika ühtib Statistikaameti viimaste andmetega?" Jah, Vabariigi Valitsus kasutab Statistikaameti andmeid. Need kujunevad rahvastikuregistri, Politsei- ja Piirivalveameti ning riigi muude andmekogude andmete põhjal. Taustainfona on võimalik kasutada teiste riikide immigratsioonistatistikat, mida ma praegu arupärimisele vastates ka teen. Lisaks on Sotsiaalministeerium teinud väljarändepotentsiaali uuringuid, millest viimane toimus 2010. aastal. Uus väljarändepotentsiaali uuring on käimas. Kui arupärimises viidati, et töötukassa 2012. aasta uuringust selgus, et 42% tööealisest elanikkonnast soovib välismaale tööle minna, siis tuleks siinkohal täpsustada uuringu tulemusi. Töötukassa tellitud uuringus "Eesti elanike huvi välismaal töötamise vastu" küsiti inimestelt, kas nad oleksid huvitatud asuma tööle mõnda välisriiki. 16% vastas, et jah, kindlasti, ja 26%, et oleksid sellest huvitatud teatud tingimustel. Seega oli 42% Eesti tööealistest elanikest positiivselt meelestatud välismaal töötamise suhtes. Samas pole põhjust arvata, et 42% tööealistest elanikest kindlasti välismaale tööle asub. Potentsiaalseteks väljarändajateks tuleks pidada inimesi, kes on väljendanud kindlat soovi välismaale tööle asuda ja on teinud selleks ka ettevalmistusi. Sellele tuginedes arvutab Sotsiaalministeerium Eesti tööealise rahvastiku väljarändepotentsiaali. Sotsiaalministeeriumi uuringu "Eesti tööealise rahvastiku väljarändepotentsiaal aastal 2010" kohaselt oli Eesti tööealise rahvastiku väljarändepotentsiaal hinnanguliselt 8,5%.
Kolmas küsimus: "Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht Euroopa Liidu liikmesriikide värbamispoliitika osas? Kas ka Eestil on sarnased sammud plaanis?" Tuginedes strateegiale "Euroopa 2020" on oluline meelitada Euroopa Liitu, sh Eestisse, kvalifitseeritud tööjõudu. Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on tõepoolest asunud aktiivselt kujundama immigratsioonipoliitikat ning töötama välja mitmesuguseid programme eesmärgiga muuta vajalikele inimestele esitatavad riiki sisenemise ning tööle või õppima asumise nõuded paindlikumaks. Täpsed sihtgrupid ning poliitika muudatused erinevad riigiti. Kui Euroopa Liidu liikmesriikide värbamispoliitika all on mõeldud põhimõtet muuta Euroopa Liit avatumaks suuremat lisandväärtust tootvatele inimestele ning mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis tehtavaid poliitika muudatusi ja rakendatavaid programme, siis Vabariigi Valitsus on seisukohal, et ka Eestil on vaja luua suurt lisandväärtust loovatele isikutele, näiteks kvalifitseeritud töötajatele, teadlastele, õppejõududele ja tudengitele paindlikumad tingimused ning soodustada nende sisserännet. Me ei poolda massilist lihttööjõu sissetoomist. Eesti ei planeeri riiklikku tööturuasutuse värbamiskampaaniat teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.
Mida Eesti on teinud? EAS käivitas 2008. aastal arendustöötajate kaasamise toetamise meetme. Meetme eesmärk on tuua Eesti ettevõtetesse tööle rahvusvahelise taustaga arendustöötajaid. Selle meetme raames on rahastatud 121 projekti. Rahaliselt on toetatud ka erasektori algatatud initsiatiive, mille üks näide on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja käivitatud programm "Talendid koju", mille käigus toodi Eestisse tagasi 27 välismaale tööle ja õppima asunud eestlast. Riigikogu menetluses olev välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu näeb ette muuta Eestisse tööle asuvate tippspetsialistide tähtajalise elamisloa lihtsustatud menetluse ja välisüliõpilaste Eestisse elama asumiseks vajaliku tähtajalise elamisloa saamise senisest lihtsamaks ja operatiivsemaks. Siseministeerium käivitab välismaalaste kohanemisprogrammi, mille käigus luuakse Eestisse saabunud uusimmigrantide kohanemiseks nõustamistegevusi, mida seni on pakutud piiratud sihtgruppidele. Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas on ellu kutsutud "Study in Estonia" ja "Euraxess" võrgustikud, et pakkuda Eestisse õppima ja teadustööd tegema tulijatele ning nende perekonnaliikmetele kõigis mobiilsusega kaasnevates küsimustes asjakohast abi. Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevuses toetavad rahvusvahelist värbamispoliitikat kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia ning teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia. Nende raames tänapäevastatakse teaduse ja kõrghariduse infrastruktuuri ja töökeskkonda, muudetakse turundustegevuse abil Eesti kõrgharidus ja teadus maailmas nähtavamaks, arendatakse ingliskeelseid õppekavu, toetatakse stipendiumite ja grantidega välisüliõpilasi ja välisteadlasi, arendatakse ettevõtlusõpet ning tõhustatakse Eesti osalemist rahvusvahelistes teadusprogrammides. See võimaldab tuua Eestisse lisavahendeid, uusi teadmisi, tellimusi ja võimalusi riigi kõrgtehnoloogilise majanduse arenguks. Uuel strateegiaperioodil on kavas välja arendada tõhus praktikakorraldus nii kutse- kui ka kõrghariduses, sh pakkuda praktikavõimalusi välisüliõpilastele ning seeläbi parandada nende teadmisi ja väljavaateid liituda peale õpingute lõpetamist Eesti tööturuga. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea peaminister! Te vastasite sellise tooniga, nagu asi ei olekski üleüldse hull. Teie arvates on Leedus, Lätis ja Ungaris olukord veel hullem. Aga seal on ka inimesi rohkem! Eesti rahvaarv on viimase 20 aastaga vähenenud ju rohkem kui veerandi miljoni inimese võrra. Seda on väga palju rohkem, kui me kaotasime teises maailmasõjas. Vaatame veel kord eelmist aastat. See plahvatuslik kahekordistumine on ju ikkagi väga hull. Lähevad noored, nagu te teate, laulva revolutsiooni lapsed, kes võiksid siin perekonna luua ja meile maksuraha teenida. Lahkuvad ka maapiirkondade inimesed, väikeasulad on inimestest tühjaks jäänud. Me laseme n-ö omadel välja minna ja siis hakkame mujalt inimesi sisse tooma. Kas me sellist Eestit tahtsime? Kas sellise Eesti üle saab uhke olla?

Jah, tahtsime. Jah, saab. Teie viidatud suhteliselt suur elanike arvu vähenemine on tingitud eelkõige sellest, et Eestist lahkusid Vene sõjaväelased ja nende perekonnaliikmed. Aastal 1994 lahkusid Eestist teatavasti Vene väed ja see tõi kaasa märkimisväärse elanike arvu vähenemise. Ma ei arva, et me peaksime kuidagimoodi seda taga nutma, et kunagi oli elanike arv Vene sõjaväelaste ja nende perekonnaliikmete siin viibimisest tulenevalt märgatavalt suurem. Ma ei öelnud oma vastuses sugugi, et väljaränne ei ole probleem. Vastupidi, kogu oma vastuses püüdsin ma just nimelt rõhutada, et see on probleem. Kuid probleemi tuleb adekvaatselt teadvustada, siis on võimalik sellega tegelda. Ma nimetasin, et võrreldes Tšehhi, Slovakkia ja Sloveeniaga on meie olukord kahtlemata halvem, võrreldes Läti ja Leedu või Bulgaaria, Rumeenia ja Ungariga aga palju parem. Küsimus ei ole siin mitte absoluutarvudes. Just nimelt protsentuaalselt väljendades selgubki kellegi olukorra paremus võrreldes kellegi teise olukorra halvemusega. Nii et probleem on olemas. See probleem on väiksem kui nii mõneski riigis, aga samas jälle suurem kui mõnes teises riigis.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud valitsuse esijuht! Teie poliitiline seisukoht väljarände kohta on see, mis kindlasti kujundab mitme aasta jooksul Eesti poliitikat selles valdkonnas. Te ütlesite just hetk tagasi, et te ühtepidi muretsete, teistpidi aga ei ole see probleem piisavalt valus. Kas teie ja tervikuna valitsuse arvates on probleem see, et lahkuvad kõrgelt haritud naised, kes on sellises vanuses, et nad ilmselt loovad oma perekonna Eestist väljaspool ja tihti mitte eesti rahvusest abikaasaga? Kas te olete selle pärast murelikud ja valmis astuma samme, et need pered Eestisse tuleksid?

Aitäh! Muidugi olen ma murelik. Muidugi mulle meeldiks, kui Eesti inimesed eelistaksid elada oma elu Eestis. Aga samas peame kõik tunnistama, et kui Eesti riigi iseseisvust taastati, siis oli meie eesmärk ka isikute vaba liikumine. See on eesmärk, mille poole me oleme püüelnud. Head arupärijad oma küsimuses nimetasid ka seda, et ühe uuringu järgi oleks 42% Eesti inimestest valmis töötama välismaal. Olen minagi hiljuti ja ka varasematel aegadel jälginud uuringuid, mis kirjeldavad arenguid kogu maailmas ja Euroopas. Näiteks kinnitab üks hiljuti avaldatud uuring "Global Talent Mobility Survey" seda, et Euroopa üheksas riigis tehtud küsitluste järgi on koguni 72% nende riikide töötajatest valmis töötama välismaal. Meil 42%, neil – aga "need" on Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Norra, Rootsi, Ühendkuningriik – koguni 72%. Ma ei tea täpselt, kas need 42% ja 72% on võrreldavad, on need arvud sama metoodika alusel leitud, aga ma tean, et see minu viidatud uuring on sama metoodika järgi nendes riikides uurinud inimeste valmidust välismaal töötada ka varasematel aastatel. On selgunud, et see trend on kasvav. Kui 2006. aastal oli selle uuringu järgi 62% inimestest valmis töötama välismaal, siis 2009. aastal juba 64% ja 2011. aastal 72%. Nii et inimeste valmidus müüa oma tööjõudu võimalikult kõrge hinna eest, seal, kus sellist hinda pakutakse, on Euroopas märgatavalt kasvanud. Aga sama trend iseloomustab näiteks ka BRIC-i riike. Nii et igal pool üle maailma on kasvanud valmidus müüa oma tööjõudu väljaspool oma koduriiki.
Tegelikult on eurooplased selles vallas kõige paindlikumad, nad on kõige altimad välismaal töötama, aga samas tuleb öelda, et teiste riikidega võrreldes sihtkohad väga palju ei erine. Esimene eelistus näiteks juba viidatud BRIC-i riikides või nendes Euroopa Liidu liikmesriikides on Ameerika Ühendriigid. Nii et tegemist on trendiga. Vana Euroopa riikidest on kõige rohkem välismaal töötada soovijaid Prantsusmaal ja Suurbritannias, kõige tagasihoidlikumad on selles mõttes sakslased, itaallased ja hollandlased. Aga olgu öeldud, et ega need vahed riigiti väga suured ei ole, keskmiselt 72% kõigi nende üheksa riigi töötajatest on valmis välismaal töötama. See on kasvav trend, sellega me peame arvestama. Enamasti on ikkagi leitud, et elustandardi ja töötingimuste paranemine, sobiva töökeskkonna loomine nii sisseseade, aparatuuri kui ka inimeste mõttes on see, mis mõjub inimesele atraktiivsena ja mis teda hoiab siiski kodus ka siis, kui ta on võimeline läbi lööma maailma tipplaboratooriumides või tipphaiglates. Alati aga ei saa öelda, et inimeste töötamine väljaspool oma riiki on taunitav. Eriti ei saa seda öelda siis, kui need inimesed väljaspool oma riiki töötades omandavad väärtuslikke oskusi ja siis koju naasevad. Ka Eesti kohta olen ma sellest kõnepuldist varemgi selliseid näiteid toonud. Meditsiinivaldkonnas on meil olnud küllaltki palju juhtumeid, kui arst, kes on töötanud aasta väljaspool Eestit, on hiljem Eestis juurutanud teatud praktikat või ravimeetodeid, mis on sadadele ja tuhandetele Eesti inimestele elu säilitanud.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite oma vastustes väljarände kohta, et väljaränne on Eestis tõesti probleem. Te ütlesite, et te valitsusjuhina ei toeta massilist lihttööliste sisserännet Eestisse, kuigi meil kindlasti neid inimesi vaja läheb. Teie panustate tulevikus just arendusspetsialistidele jne. Kui arvestada seda, et Eesti riigis on palju tublisid noori, siis võiks ju arvata, et ka Eestis peaks jätkuma helgeid päid, kes peale kooli lõpetamist võiksid asuda arendusspetsialistidena eri valdkondades tööle. Mis te arvate, kas meie hariduspoliitikas on midagi valesti läinud, et meie riigis on arendusspetsialistide ettevalmistus puudulik? Kui nii on läinud, siis mida võiks hariduspoliitikas lähitulevikus parandada?

Aitäh! Ei, ma meie haridussüsteemile küll suuri etteheiteid ei teeks. Siiski tuleb kainelt analüüsida väljarände põhjusi ja vaadata, mis valdkonnast inimesed kõige enam Eestist välja liiguvad. See analüüs viib ikkagi järelduseni, et palgaerinevused on need, mis inimesed liikuma panevad. See ei ole mitte ainult arendusspetsialistide küsimus. Tänases Postimehes vaadeldakse väga tänuväärselt arstide rännet ja sugugi mitte ainult arstide rännet Eestist Soome. On selgunud, et ka teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest rändavad arstid sinna, kus makstakse kõrgemat palka. Ka nendest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus on Euroopa kõige kõrgemad arstide palgad, arstid lahkuvad. Ühendkuningriigist lähevad arstid näiteks Kanadasse, Austraaliasse, Ameerika Ühendriikidesse. Inimese püüd rakendada oma teadmisi kõige paremal viisil, kõige kõrgemal tasemel, on ilmselt loomuomane. Nendele inimestele, kes püüdlevad tipplaboratooriumide, tipphaiglate või tipporkestrite koosseisu, ebapatriootlikku käitumist ilmselt ette heita ei saa. See on inimesele loomuomane ja küllap jääb see nii ka tulevikus. Küsimus on selles, kuidas me oma laboratooriumides, haiglates ja orkestrites suudame hoida tippkvaliteeti, et inimestel oleks vähem kiusatust siit lahkuda. Kui otsida ühte parameetrit, mis inimesi kõige rohkem mõjutab, siis see on kõrgem palk. Kõrgema palgatasemega riikidesse püüeldakse nendest riikidest, kus sissetulekud on väiksemad. Palka aitab suurendada ainult majanduskasv, mingite ühekordsete meetoditega, mingite kampaaniatega ei ole palgaprobleemi võimalik lahendada.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister, aitäh konstruktiivse vastuse eest! Ma nüüd vahetan teemat, kui lubatakse, ja räägin väljarände asemel sisserändest. Liikudes Venemaal olen ma kohanud tervet hulka inimesi, kes on uhked selle üle, et nende neljast vanavanemast üks oli eestlane. Nad julgevad ööpimeduse varjus isegi küüditatud eestlaste mälestusmärgid hiigelsuurte lillekuhjadega katta. Kui ma uurisin, kes nad sellised on, siis esitasid nad mulle vastuküsimuse, kas nad võiksid oma esivanemate kodumaal olla oodatud või sõimatakse neid siin tibladeks ja kas nad võiksid Eestis rakendust leida. Ma oskasin vastata ainult niipalju, et see on nii tõsine küsimus, et nad peavad ise sügavalt järele mõtlema, kas see Konguta, kuhu nad tahavad tulla, on Indias või Eestis. Aga ma jäin ettevaatlikuks. Küll on hea küsida praegu peaministri arvamust, mida öelda etniliste eestlaste järeltulijatele, kes armastavad oma kodumaad, aga kardavad ka.

Aitäh! Igal juhul tuleks hoiduda sildistamisest ja kõigi ühe mõõdupuuga mõõtmisest. Kui tegemist on hea spetsialistiga, keda Eestis vaja on, siis on ta Eestisse oodatud. Ma rääkisin enne arstidest. Me teame, et ka Kohtla-Järvel on tööl mitmed arstid Siberist, kes on aasta jooksul omandanud hea eesti keele oskuse. Tavaliselt toimubki ränne punktist A punkti B. Ei ole nii, et igalt poolt tullakse ühtemoodi. Ränne toimub kahe punkti vahel ning selle aluseks on eelkõige teadmised ja suhted. Kui kellelgi, kes on Eestisse tööle asunud, on siin hästi läinud, siis tema endised naabrid, sõbrad ja sõbrannad soovivad seda edulugu korrata ja tulevad siia. Kõrgelt haritud kvalifitseeritud spetsialistid on kindlasti Eestisse oodatud, arvestades ka seda, et meil lähemal ajal tööhõivest väljalangemine tööjõu lisandumisega võrreldes suureneb. Head spetsialistid on oodatud igal pool maailmas. Võitlus käib terves maailmas just nimelt andekate noorte pärast. Mitte ükski riik ei mõtle sellele, kuidas saaks andekaid inimesi kuidagi eemale tõrjuda. Paraku tuleb tunnistada, et meie reeglid on olnud ebamõistlikult bürokraatlikud. Seda viga üritab austatud Riigikogu praegu menetluses oleva seaduseelnõu abil parandada. Näiteks on mulle sügavalt arusaamatu, miks Eestis kraadi kaitsnud või ülikooli lõpetanud välismaalane peab kohe peale lõpudiplomi saamist riigist lahkuma. Tavaliselt ei saa need riigid, kes välismaalastele kõrgharidust andes suhteliselt hästi teenivad, oma tulusid mitte sellest, et nad müütavad kõrghariduse andmise teenust, vaid riigi tõeline tulu tuleb sellest, et lõpetanu, postgraduate, jääb sellesse riiki tööle, avaneb seal loominguliselt ning loob väga suurt lisandväärtust. Me kavatseme praegu – ma loodan, et Riigikogu kavatseb seda täpselt samamoodi nagu valitsus – seda praktikat muuta. Me kavatseme ka, koos teiega muidugi, luua kanali kõrgelt haritud inimeste kiireks Eestisse toomiseks. Ma pean suhteliselt bürokraatlikuks ja ebaotstarbekaks nõudmist, et inimene võiks tööluba taotleda siis, kui ta ei asu Eestis. Ma ei mõista, millest selline piirang on tulnud. Kui keegi on juba Eestisse tulnud, siis võiks ta saada ka Eestis turismiviisaga viibides vajalikud protseduurid tehtud, et siin talle tööluba väljastataks. Küll aga on olnud meil paraku praktikas teistsuguseid juhtumeid. Näiteks pidi üks väga hea IT-spetsialist Hiinast, kelle tööluba oli lõppenud, siit lahkuma, selleks et uut luba taotleda. Menetlus võttis nii pikka aega, et ta leidis endale vahepeal parema sissetuleku Hiinas ja Eesti on ühest heast spetsialistist jälle ilma. See on üksikjuhtum, selle alusel ei saa üldistada, aga paraku me kõik teame, et selliseid juhtumeid on Eestis olnud küll ja küll. Me peaksime muutma oma regulatsioonid selliseks, et tulevikus selliseid juhtumeid enam ei oleks.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Minu küsimus on samal teemal nagu Aadu Musta küsimuski. Kohtusin hiljuti oma klassivennaga. Mees saab varsti 60, tal on Eesti pass, tervist ei ole, pension on tal käes, 214 eurot. Tal on kindel mõte, et ta läheb Eestist ära. Ta pöördus minu poole, öeldes, et ma mõnikord võiksin küsida selle kohta sotsiaalministrilt. Täna on võimalik küsida peaministrilt. Mida ma talle vastan, kui ma vaatan seda plakatit, mis väidab, et Eestis on hea elada? Hästi, ma olen sellega nõus. Aga tema tahab ära minna.

Loomulikult, ka maailma kõige rikkamates riikides ei ole mitte kõigil hea elada. On neid inimesi, kes elavad kas suhtelises või absoluutses vaesuses. Sellist riiki, kus absoluutselt kõigil oleks hea elada, maailmas ei ole. Küll aga peame püüdlema selle poole, et Eestis oleks võimalikult paljudel hea elada. Olgu öeldud, et ka paljudes nendes riikides, kuhu inimesed on Eestist läinud, on uuringute järgi nende sissetulek suhteliselt tagasihoidlik. Näiteks on juba enne viidatud Ühendkuningriik teinud väga põhjalikke uuringuid kaheksast Kesk- ja Ida-Euroopa riigist sisserännanute sissetuleku kohta ning on leidnud, et põhiosa, peaaegu 50% nendest inimestest saab palka 200–299 naela nädalas. See ei ole väga atraktiivne palk, see ei ole selline palk, mis puhtmajanduslikel kaalutlustel peaks sundima inimesi oma koduriigist lahkuma. Ma usun, et õige pea on Eestis tööjõupuudus jälle sellisel tasemel, et kodumaal on võimalik vähemalt sellist palka teenida. Aga meie riik areneb ja see areng on olnud tegelikult väga hea. Ma usun, et see areng nii ka jätkub.

Aitäh, austatud peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume neljanda arupärimise juurde, mille esitasid Riigikogu liikmed Peeter Võsa, Viktor Vassiljev, Priit Toobal, Tarmo Tamm ja Vladimir Velman 22. aprillil 2013. Arupärimine on Maanteeameti liiklusregistri büroode altkäemaksujuhtumite statistika kohta. Vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Peeter Võsa, et ta arupärimist tutvustaks!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kallid kolleegid! 17. aprillil 2013. aastal pidasid kaitsepolitseiametnikud kinni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme, Maanteeameti liiklusregistri Narva büroo juhataja kohusetäitja Jaanus Tammetsi, keda kahtlustatakse ametialases võltsimises ja korduvas altkäemaksu võtmises. Peaaegu igal aastal on meedia vahendusel saanud avalikuks kurb tõsiasi, et taas kord on mõnes Eesti piirkonnas kas pakutud või võetud altkäemaksu, selleks et kergemalt läbi saada Maanteeameti liiklusregistri sõidueksamil. Kuna tegemist on süstemaatiliste altkäemaksujuhtumitega Maanteeameti liiklusregistri büroode erinevates piirkondades, on meil teile järgmised küsimused. Kas korruptsioonisüütegude arv Maanteeameti haldusalas on viimase kahe aastaga suurenenud või kahanenud? Mida on ministeerium teinud, et korduvalt seadusega pahuksis olnud isikud, nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Jaanus Tammets, ei naaseks enam nii vastutusrikkale tööpostile, kus on võimalik altkäemaksu võtta? Mida plaanite ette võtta, et edaspidi vältida Maanteeameti liiklusregistri büroodes altkäemaksujuhtumeid?
Vaadake, mina olen nii vana inimene küll, et ma mäletan veel Eesti Nõukogude Sotsialistlikku Vabariiki, kus altkäemaks oli elu norm. See, kes sõitis Volgaga (minu isa sõitis), maksis rohkem, see, kes sõitis Zaporožetsiga (mina sõitsin), maksis vähem, aga kolm rubla oli see taks kohe kindlasti. Millal me sellisest sotsialistlikust igandist lõpuks vabaneme? Või äkki võiks sotsialistliku maailmavaate levides ka sellise sotsialistliku käitumisnormi seadustada? Sellele viimasele küsimusele minister loomulikult vastama ei pea. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Nojah, härra Võsa, sõnu te oskate teha. Aga ma vastan nüüd teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas on statistiliselt korruptsioonisüütegude arv Maanteeameti haldusalas tõusnud või kahanenud viimase kahe aastaga?" Minu teada te oma hoogsas sissejuhatuses ütlesite, et toimub süstemaatiline altkäemaksu võtmine. Ma sain aru, et te järelsõnas meenutasite nostalgiliselt teile tõenäoliselt armsat nõukogude aega, kui saigi sõita ainult Zaporožetsiga ja ümbrik pidi kaasas olema. Eesti Vabariigis on praegu selline seis – me vaatasime järele –, et keskmiselt on korruptsioonikuritegude või -süütegude või korruptsiooniga seotud kuritegude või süütegude menetlusi alustatud üks kord aastas. Vaat nii! Mõelge nüüd oma hoogsale kõnele!
Teine küsimus: "Mida on ministeerium teinud, et korduvalt seadusega pahuksis olnud isikud, nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Jaanus Tammets, ei naaseks enam nii vastutusrikkale tööpostile, kus on võimalik altkäemaksu võtta?" Tõenäoliselt ei ole sünnis tegelda siin kõnetoolis kellegi härra Tammetsiga. Ma ei tahaks küll nii öelda, aga minu jaoks on ta lihtsalt keegi, sest ma teda ei tunne. Aga loomulikult, kuna lugupeetud Riigikogu liikmed küsisid, siis ma palusin seda teemat väga põhjalikult uurida. Maanteeametisse võeti ta tööle 2009. aasta novembris. Seal on üsna põhjalikud protseduurid. Loomulikult kehtib ka avaliku teenistuse seaduse nõue, et kuriteo eest karistatu ei tohi asuda ühelegi avalikule ametipostile. Kontrolliti karistusregistrit, vaadati varasemaid andmeid ja selgus, et Tammets ei olnud seadusega pahuksis olnud. Te viitasite oma küsimuses, nagu tegemist oleks mingisuguse retsidiivsusega või lausa haigusega, et kohe peab altkäemaksu võtma. Tuleb välja, et seda ei ole. Samas on Tammets tänaseks loomulikult ametist vabastatud. Aga küsimus iseenesest on hea. Ma arvan, et rahva hulgas ongi nii: kui inimesel tekib kiusatus kuskil altkäemaksu pakkuda, siis tõenäoliselt on esimese kolme kandidaadi hulgas ARK. (Enam see formaal-juriidiliselt küll ARK ei ole.) On üsna palju tegeldud sellega, et kõik toimingud ja protseduurid (ja neid ei ole ju vähe) oleksid liiklusregistris tehtud seaduslikult. Esiteks, liiklusseadus nagu ka avaliku teenistuse seadus näeb ette, et liiklusregistris eksamineerijana töötajal ei tohi olla karistust toimepandud kuriteo eest. Korruptsioonijuhtumite takistamiseks on võetud üsna põhjalikke tehnilisi meetmeid. Tegelikult ei sõltu ükskõik milline toiming ainult ühest isikust. Igast toimingust jääb maha jälg, et hiljem oleks võimalik sisekontrolli või väliskontrolli käigus hinnata, kuidas on üks või teine liiklusregistriga seotud otsus langetatud. Loomulikult on tarvis, et kõik liiklusteooria- ja sõidueksamid oleksid reaalajas jälgitavad. Need salvestatakse. Sellega vähendatakse ohtu, et eksamil isikusamasust ei tõestata või hinnatakse inimese sooritust ebaobjektiivselt. Samuti piirati juba mõni aasta tagasi võimalust kontrollida sõidukit enne registreerimist väljaspool liiklusregistri bürood. Selle eesmärk oli vähendada võimalust registreerida sõidukeid ilma neid ette näitamata või registreerida nõuetele mittevastavaid sõidukeid. Kuigi traktoreid on ka praegu võimalik väljaspool liiklusregistri bürood registreerimiseelselt kontrollida, tuleb iga väljasõit eelnevalt registreerida. Selleks on liiklusregistri infosüsteemis loodud tehnilised lahendused. Lisaks võetakse liiklusregistri büroodes kasutusele ka biomeetrilised identifitseerimisseadmed, mis vähendavad võimalust, et eksami sooritab keegi kolmas isik.
Teie kolmas küsimus: "Mida plaanite ette võtta, et vältida Maanteeameti liiklusregistri büroodes esinevaid altkäemaksujuhtumeid?" Nagu ma ka eelmises vastuses selgitasin, on Maanteeamet viimastel aastatel juba rakendanud süsteemseid tegevusi korruptsiooniriski vähendamiseks. Kui eelmisel perioodil oli tegevuste pearõhk mitmesuguste tehniliste vahendite kasutuselevõtul, siis järgnevatel aastatel pannakse kindlasti suuremat rõhku inimfaktorile. Üheks põhimeetmeks saab Maanteeametis ühtsete riskijuhtimise ja järelevalve põhimõtete juurutamine. Need on välja töötatud, nüüd neid Maanteeametis juurutatakse. Aitäh!

Austatud minister, teile on küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite, et kui on juttu altkäemaksust, siis esimese kolme hulgas nimetatakse ikka ARK-i ehk autoregistrikeskust. Me teame, et altkäemaksuküsimus tekib siis, kui mingisugune teenus või kaup on defitsiitne või kättesaamatu. Samas ei ole ma näiteks kuulnud, et tööturuametis või haigekassas oleks altkäemaksu antud või võetud või et keegi oleks altkäemaksu eest kuskil mujal mingit teenust palunud, kas või selleks, et korralik töökoht saada, ministrina näiteks. Minult Riigikogu liikmena ei ole ka keegi altkäemaksu nõudnud ja keegi ei ole seda ka pakkunud. Aga mis on autoregistrikeskuse teenustega niivõrd valesti, et seal altkäemaksud massiliselt levivad, vähemalt levivad jutud altkäemaksust ja juhtumid on samuti teada? Mis on nende teenustega valesti?

Midagi ei ole valesti. Te olite oma küsimuse tõenäoliselt juba varem ette valmistanud. Ma ju ütlesin, et kui me vaatame statistikat – olgu, alati võib olla varjatud juhtumeid, keegi ei saa pead anda –, siis see on võrreldes varasemate aegadega ikka üsna miinimumi lähedal. Vaatame tehnilisi lahendusi, kõikvõimalikke e-teenuseid. Ma kõigepealt kummutan arusaama, et autoregistrikeskuses on mingeid kättesaamatuid teenuseid. Ei ole vaja maksta selle eest, et kuidagi midagi kiiremini või paremini tehtaks. Küll tuleb maandada riske, mis on seotud sellega, kui autoregistrikeskus peab mingil põhjusel tegema eitavaid otsuseid. Selleks on olemas tehnilised lahendused ja ka inimfaktorit puudutavad tegevused. Ma juba vastasin härra Võsa järelehüüdele arupärimise sissejuhatuses. Ta meenutas nõukogude aega, kui tuli igal pool ümbrikuga käia. Ma ei taha öelda, et seesama kuvand käib n-ö Eesti-aegse autoregistrikeskusega kaasas, aga võib-olla 1990. aastatel see nii oli. Ma teen äkki liiga nendele inimestele, kes siis töötasid, aga kui me vaatame seda süsteemi, siis ma tõesti ei julgeks panna seda, ütleme, väga kõrgele kohale. Samas käib iga sellise otsusega kindlasti kaasas korruptsioonirisk ning ettevõtete ja asutuste juhtkondadel lasub kohustus neid riske maandada. Me kirjeldasime neid võimalusi, kuidas neid maandada saab. Kunagi ei saa neid täiesti kindlasti vältida, sest inimene on ikka aeg-ajalt nõrk.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus on ajendatud ühest teisest Peeter Võsa hüüdest. Ta nimelt väitis, et Jaanus Tammets on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Minu kui erakonna Ida-Viru piirkonna juhi ettepanekul on Jaanus Tammets tänaseks Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast välja arvatud. Ma tean, et teie erakonnal on olnud selline lähenemine näiteks Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi suhtes. Erakonnas ei tohiks olla inimesi, kes kuidagi seavad kahtluse alla Eesti riigi demokraatliku ja õigusriikliku toimimise. Kuidas te ühe erakonna juhtpoliitikuna hindate Peeter Võsa sellist küsimust ja hüüdmist olukorras, kus tema enda erakond kaitseb kahte korruptanti, Parbust ja Seppa, kuni selle ajani, kui Riigikohus oma otsuse teeb?

Küsija suu peale ei lööda.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti liigub liiklusregistri büroode ümber, nagu te täna mitmel korral õigesti viidanud olete, ka palju linnalegende, mida statistika alati ei kinnita. Aga kahjuks tuleb aeg-ajalt ette ka selliseid lugusid, mille puhul peab nentima, et need vastavad tõele. Üks on aga selge: kui näiteks Tallinnas püüda liiklusregistri büroos teatud ajal teatud toiminguid teha, siis läheb terve tööpäev selleks ära küll. Te olete rõhutanud, et on loodud erinevaid elektroonilisi võimalusi. Aga millest tulenevalt on teatud ajal liiklusregistri bürood nii hõivatud, et võib juhtuda, et tavalise tööpäeva jooksul teatud teenused jäävadki kättesaamatuks?

Aitäh! Ma ütlen oma selge seisukoha. Maanteeameti juhtkond on kinnitanud, et nad arendavad e-teenuste võrku edasi. Ma ei kahtle, et need plaanid on väga konkreetsed ja tõepoolest on see teenus inimesele kättesaadav. Ma usun, et te pidasite silmas seda juhtumit, kui seaduses kehtestati mopeedide registreerimise üldkohustus, mis tekitas järjekordi. See oli nii mingil perioodil. Aga see ei ole muidugi õigustus. Kui on seadusest tulenev nõue, et on vaja mopeede registreerida, millele on eelnenud pikk kaalutlemine, siis ma olen täiesti veendunud, et Maanteeamet peab suutma inimesi teenindada ja peab tagama, et inimesed ei peaks seal tundide kaupa istuma. See on tegelikult lubamatu, meil on ju 21. sajand. On sada võimalust, kuidas seda teha. Ma tean, et Maanteeameti juhtkond ise võtab seda väga südamesse. Igasuguseid asju tuleb ette, aga ma tõesti arvan, et teenuste tase peab olema aktsepteeritav. Alati võib olla teatud ootusi, liikluseksamid ja mitmed muud asjad võivad ikka aega nõuda. Ka arsti juures ei ole võimalik viie minutiga ära käia ja diagnoosi saada. Sellised need teenused on. Aga üldjuhul selliseid pikki järjekordi aktsepteerida ei saa.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh! Ma tegelikult ei soovinud algatada poliitilist porimäärimist, vaid tahan teada, millal saabub lõpuks selline olukord, kus liiklusregistri büroodes altkäemaksu enam ainustki korda ei võeta ega anta. Kas selline aeg üldse võiks Eestis saabuda?

Loodetavasti. Ma tahaksin ka, et nii oleks. See ongi meie nõudmine. Ma usun, et see aeg ka saabub. Aga ütlen veel kord, et tuleb arvestada nende toimingute arvu ja sellist suurt avalikku tähelepanu. Ma veel kord kinnitan, et Maanteeameti juhtkond on võtnud erinevaid jälgimismeetmeid. See kõik ei ole juhtunud ainult mingi välise jutu peale, vaid need sisekontrollimeetmed, mille abil vaadatakse inimfaktoriküsimust väga põhjalikult, tegelikult täiesti toimivad. Ma loodan, et see kõik viib jäädavalt korruptsiooni sealt välja. Aga kunagi ei saa seda välistada, seda võib alati tekkida. Just inimfaktor jääb alati riskiks.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Sellele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Olga Sõtniku, et ta arupärimist tutvustaks! Arupärimine esitati 6. mail 2013 ning selle teema on teedeehitus ja -hooldus. Palun, Olga Sõtnik!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Nagu juba öeldud, on meie arupärimine teedeehituse ja -hoolduse kohta. Teed ja tänavad moodustavad olulise osa igapäevaseks toimimiseks vajalikust taristust. Paraku näitavad mitmed uuringud ning vaatlused, et teede olukord läheb iga aastaga järjest hullemaks. Teede Tehnokeskuse 2011. aasta uuring näitas riigimaanteede pikaajalist kumulatiivset alarahastamist 836 miljoni euro ulatuses. Kohalike teede ja tänavate puhul on kumulatiivne alarahastamine Tallinna Tehnikakõrgkooli professori Priit Willbachi ja lektori Rene Pruunsilla hinnangul laias laastus 300 miljonit eurot. Selle tagajärjel on Eesti põhimaanteede kate keskmiselt 13 aastat vana, tugimaanteede kate keskmiselt 25 aastat vana ja kõrvalmaanteede ning kohalike teede kate juba üle 30 aasta vana. Teeseaduse § 16 lõikes 2 on kirjas, et teehoiu rahastamiseks nähakse riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75%-le kütuseaktsiisi ning 25%-le erimärgistatud kütuste aktsiisi kavandatavast laekumisest. Alates 2003. aastast koostatakse riigieelarve põhimõttel, et ka välistoetus loetakse kütuseaktsiisi arvestusliku määra sisse, mistõttu eurorahaga ehitatavad suured ja kallid projektid on väiksemate teede rahastamist veelgi vähendanud. Kuni 2009. aasta 1. märtsini kehtinud teeseaduses oli sätestatud, et kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 10% riigieelarvest teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. Riigi 2009. aasta lisaeelarve ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadusega muudeti ka teeseaduse § 16 lõiget 3 ning kaotati seni sätestatud nõue, et kohalike teede investeeringuteks eraldatakse vähemalt 10% riigieelarvest teehoiu rahastamiseks ettenähtud summast. 2008. aastal eraldati riigieelarvest kohalikele teedele 40,5 miljonit eurot, mille kohta on omavalitsusjuhid öelnud, et tegemist oli summaga, mis võimaldas tõepoolest teedesse investeerida. Sellele järgnenud perioodil, aastatel 2009–2012 toimunud kohalike teede alarahastamine on tekitanud olukorra, kus ka käesoleval aastal kohalikele omavalitsustele eraldatud 29,3 miljonit eurot on selgelt vähe.
Seoses kõikide nende faktidega on meil kaheksa küsimust, mida ma praegu ette ei loe, lootuses, et minister teeb seda ise. Aitäh!

Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele.
Esimene küsimus: "Riigimaanteede osakaal teede kogupikkuses moodustab ligikaudu 28,4%, samal ajal kohalike teede ja tänavate osa on 40,3%. Ülejäänud on era- ja metsateed. Samas, teehoiu rahastusest läheb kohalike omavalitsuste teede jaoks vaid 9,4%. Miks Te peate praegust teehoiuvahendite jaotust riigi ja kohalike teede vahel loogiliseks ja õiglaseks?" Kõigepealt täpsustus 2013. aasta riigieelarve kohta. Nimelt, kohalike omavalitsuste teehoiuks ja -investeeringuteks eraldatakse 10% teeseaduse alusel teehoiuks eraldatavatest vahenditest. Mis puudutab selle rahaeraldise loogilisust ja õiglust, siis kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel on teede ja tänavate korrashoid kohalike omavalitsuste kohustus. Seadusandja on ette näinud, et kohalikud omavalitsused peavad omavahenditest kohalike teede hoidu korraldama ja vajaduse korral tegelikult hakkama saama ka ilma lisatoetuseta. Sealjuures arvestab riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele ette nähtud tasandusfondi arvutusvalem otseselt ka kohalike omavalitsuste teede teehoiuvahendeid. Kui riigieelarve toetusest finantseeriks riik kogu omavalitsusliku ülesande, siis peaks sellega kaasnema ka riigi täpne sätestamine, kuidas ja kuhu seda raha tuleks ja tohiks kulutada, kuid see oleks vastuolus kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtetega ja vähendaks omavalitsuste vastutust nendele seadusega pandud ülesannete täitmisel.
Kui 1999. aastal kehtiv teeseadus kehtestati, siis selleks, et riigiteedevõrku hallata ja hoida, planeeriti suurusjärgus 75% kütuseaktsiisi vahenditest. Olen veel kord selle üle vaadanud, täpselt nii see oligi. See 75% ei ole ette nähtud mitte teedele kui sellistele, vaid tolleaegse seadusandja otsus oli, et see on mõeldud riigiteedele. Tollal pidasid seaduse ettevalmistajad silmas, et kohalik omavalitsus peab oma põhifunktsiooni täitmisega ikkagi oma tulubaasi abil hakkama saama. Sellest tulenevadki tegelikult suuresti praegused kokkulepped meie seadustes ja ühe või teise summa põhjendused. Ma üldse ei taha väita, et riigiteede jaoks on vahendeid piisavalt, ma ei taha seda väita ka omavalitsuste teede kohta. Ma usun, et teed on selline valdkond, kus vahendeid on alati puudu. Te viitasite Tallinna Tehnikakõrgkooli professori hinnangule ja mitmetele uuringutele. Nendes hinnangutes on ära toodud väga suured arvud, kui palju võiks rohkem raha kulutada, et me suudaksime hoida seadustest ja õigusaktidest tulenevat teede taset. 2003. aastal, õigemini, 2004. aastal otsustati, et riik võiks täiendavalt rahastada kohalike omavalitsuste teeinvesteeringuid. Siis seadustati omavalitsuste tugeva surve tulemusena see 5% klausel. Mis siis aga juhtus? Juhtus see, et Riigikontroll mõni aasta hiljem kritiseeris, et omavalitsused ei kasuta neid investeeringuid. Nad täidavad selle rahaga oma põhifunktsioone, hooldavad teid, tegelevad tavapärase remondiga, aga nad ei investeeri. Seetõttu me 2008. aastal muutsime seda seadust, et kaotada see õiguslik vaidlus ära. Me ütlesime, et olgu, kui omavalitsustele on see rida välja kaubeldud, las see raha läheb siis kohalikele teedele. Tehku sisuliselt, mis tahavad. Kuigi see esialgne 1999. aasta kokkulepe nägi süsteemi ette teisiti.
Minu arust on see väga normaalne kokkulepe, et kohalikke teid hallatakse kohalike omavalitsuste põhituludest. Me ei tule selle pealegi, et me räägiksime ühistranspordi, kultuuri või sotsiaalelu rahastamisest lisavahenditest, millest riik analoogseid funktsioone rahastab. See on selline kokkulepe. See kõik aga ei tähenda, justkui teedele oleks raha ülemäära palju. Aga selge on, et meil ei ole mõtet last koos pesuveega välja visata ja ka omavalitsustel ei ole vaja ennast alandada, väites, justkui teehoid, mis on ühe normaalse omavalitsuse oluline funktsioon, oleks midagi sellist, millega tegelikult ei peaks omavalitsus põhimaksutulude abil hakkama saama. Iseküsimus on see, et tihti omavalitsusjuhid ütlevad, et näete, maksutuludest ei jätku, puudu jääb. Vaatasin ka, kuidas omavalitsused on raha kasutanud. Mul on need arvud summa summarum olemas. Kriisiajal, kui tuli kokku tõmmata, siis omavalitsused vähendasid teeraha väga palju. Ma ei hakka arve ette lugema, muidu tulevad lisaküsimused. Mul on tabelid kaasas. Aga nüüd, kui Tallinna tänavad tekitavad piinlikkust meile kõigile, on selles vaidluses pööratud uus lehekülg: vabandust, omavalitsused ei peagi teehoidu investeeringuid tegema oma põhituludest, vaid riigil on üks täiendav tululiik, andke see raha hoopis sealt! Olemegi ära unustanud selle, et tegelikult tulevad omavalitsuse põhitulud ikkagi hoopis mujalt. See on see seis. Teede puhul on alati oluline liiklusintensiivsus. Kui me võrdleme, siis ei ole tõenäoliselt mõistlik võrrelda teede kilometraaži ja kulutatud raha hulka. On selge, et teed on erineva klassiga: on põhimaanteed, kõrvalmaanteed, tugimaanteed, linnatänavad, kvartalisisesed teed. Ka kulud investeeringutele ja hooldusele on täiesti erinevad. Ennekõike sõltub see muidugi liiklusintensiivsusest.
Teine küsimus: "Teede spetsialistid on öelnud, et korras teede eelduseks on stabiilne teehooldus. [- - -] Perioodil 2009–2011 eraldati kohalikele teedele vähem vahendeid kui 2008. aastal. Miks Te imestate täna Eesti omavalitsuste teede halva olukorra üle, kui valitsus ise on oma poliitikaga sellise olukorra tekitanud?" Ma tegelikult juba vastasin sellele küsimusele. Ka omavalitsused aastatel 2009–2010, kriisi ajal, tegelikult üsna märkimisväärselt vähendasid omavahendeid, teede jaoks kasutatavaid põhitulusid. Ma tuletan veel kord meelde, et kui me hakkame siin tulevikulahendustest rääkima, siis üks asi on tõesti see, et omavalitsused saavad selle tulubaasiga hakkama. Ma juhin tähelepanu, et väga suur hulk omavalitsusi saab tasandusfondist eraldisi, kuhu on sisse arvestatud teede parameetrid ja komponendid. Ega me siis kaks korda ei saa teesid riigieelarve ridadelt rahastada. Aga on üks koht, kus minu arvates on tegelikult raskusi. Siin on küll kasutatud Euroopa Liidu vahendeid ja ka me ise oleme omavalitsusliitudele mitmeid kordi öelnud, et tõenäoliselt on omavalitsusi – need on võib-olla väiksemad linnad, aga ka maakonnalinnad –, kus just investeeringuteks raha ei jätku, kuna investeerimisprojektid on mahukad, kui tahta neid tervikuna teha. Sellisel juhul oleks võib-olla mõistlik, kui riigil oleks mingisugune võimalus investeeringutoetust anda. Praegu on selline kord, et me jagame aktsiisiraha. Ei ole sugugi põhjust tunda end kehvas seisus olevat, sest me oleme seda raha kõvasti suurendanud, ka sellel aastal suurendasime seda eelmise aastaga võrreldes 60%. Seda siis omavalitsused kasutavad, nagu nad just heaks arvavad, aga tegelikult peaks see raha minema investeeringuteks. Teede hooldus, korrashoid ja elementaarne säilitusremont on ikkagi omavalitsuste põhiülesanne, sellega peab ise hakkama saama. Kui ei saada, siis on probleem juba omavalitsuste üldises rahastusmudelis.
Kolmas küsimus: "Valitsusliidu programmis 2011–2015 on kirjas, et valitsusliidu eesmärgiks on suurendada kohalike teede hoiu rahastamise osakaalu. Millal see eesmärk reaalselt täidetakse?" Vastus on lihtne. Nagu ma ütlesin, reaalselt on kohalike teede hoius riigi rahastuse osakaalu igal aastal suurendatud. Ütlen ka teile need arvud. 2012. aastal eraldati riigieelarvest kohalikele omavalitsustele 18,14 miljonit eurot, mida 2011. aastaga võrreldes oli 43,4% rohkem. Käesoleval eelarveaastal eraldatakse 29,3 miljonit eurot, mida on 60% rohkem, võrreldes 2012. aastaga. Kui lisada siia struktuurivahendid, siis on kohalikele teedele mineva raha osakaal oluliselt suurem. Näiteks oli 2012. aastaks kohalikele teedele eraldatud osa kogu teehoiurahast 47,2 miljonit eurot, s.o 15,6%, sellest riigi raha oli 18,1 miljonit eurot ja Euroopa Liidu struktuurifondide raha 29 miljonit eurot. Lisaks on regionaalminister Siim Valmar Kiisler hoidnud alati avatuna n-ö kohalike kergliiklusteede programmi. Selleks on ette nähtud riigieelarve vahendid ja neid on kohalikud omavalitsused ka aktiivselt kasutanud. Vastus on niisiis, et riigi rahastuse kasv on olnud üsna märkimisväärne, aga see sügav probleem, millele ma viitasin esimese ja teise küsimuse vastuses, on olemas.
Neljas küsimus: "Ühe probleemina on välja toodud, et täna sisaldab riiklik teeregister vaid teede kilomeetreid. Reaalsuses võib teede laius olla väga erinev, mistõttu oleks vaja kaardistada olemasoleva teedevõrgustiku maht ruutkilomeetrites, vanuse ja teerajatiste osas, et planeerida teede rekonstrueerimist ja hooldamist mahupõhiselt. Kui kaugel on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeregistri täiustamisega?" Riigimaanteede andmed kajastuvad seadusega ettenähtud mahus riiklikus teeregistris. Riigiteedega ei ole mingit küsimust, andmeid regulaarselt ka muudetakse, sõltuvalt teede olukorra muutumisest. Need andmed on üsna aktualiseeritud. Kui küsimus puudutas kohalike omavalitsuste teid, siis tuleb esmalt täpsustada, et majandusministeeriumile ei ole seadusega pandud ülesannet kajastada kohalikele omavalitsustele kuuluvate teede andmeid riiklikus teeregistris. On ikkagi omaniku ehk praegusel juhul kohaliku omavalitsuse ülesanne pidada oma vara bilansilist arvestust ning kajastada andmed nõuetekohaselt ka riiklikus teeregistris. Vahemärkusena ütlen, et mõned aastad tagasi, kui leiti, et omavalitsuste teed võiksid ka selles teeregistris olla, siis muudeti seadust. Nüüd oleme olukorras, kus omavalitsused selle seaduse täitmisega, ütleme nii, liiguvad väga aeglases tempos. Me võime öelda, et suurem osa kohalikke omavalitsusi ei ole täitnud teeseaduse nõudeid registreerimise kohta. Omavalitsused viitavad jälle vahendite puudumisele. Majandusministeerium on pakkunud, et Maanteeamet võiks olla siin kohalike omavalitsuste liitude nõustaja ja abistaja, võiks koostööd teha, et see probleem lahendada. Rahaliselt see probleem ei olegi tegelikult väga suur, selleks võiks kasutada neidsamu riigilt omavalitsuste teede jaoks eraldatavaid vahendeid. Teeregistri üks olulisemaid funktsioone on olnud informatsiooni koondamine teede kohta, mille alusel saavad teede omanikud tegevust kavandada, arvestades nii teede olemi kui ka ressurssidega. Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni transpordi ja teede töörühma töös on viimastel aastatel mitu korda kohalike omavalitsuste teede inventariseerimise teemasid arutatud. Ühiselt on leitud, et kohalike teede inventariseerimisprotsessi optimaalseks edasiminekuks on vaja, et see järgiks nii palju kui võimalik Maanteeameti mudelit riigimaanteede info kogumise ja kasutamise kohta. Üleriigilistel omavalitsusliitudel on vaja teha ühine siduv otsus, valmistada ühiselt ette hange, seda rahastada ja viia teeregister vastavusse seaduse nõuetega. Põhimõtteliselt on kokku lepitud, et hanke võiks korraldada Maanteeamet, kuid sellekohase otsuse peavad selgelt sõnastama Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit ning peab olema nõusolek finantseerida eelnimetatud hankeid riigilt kohalikele teedele antavast toetusrahast.
Viies küsimus: "Riigikontrolli 2010. aasta auditis on kirjas, et kohalike teede tegelik seisukord ei ole riiklikul tasandil teada. [- - -] Kuidas on olukord 2013. aastaks paranenud?" Ma kordan oma juhtmotiivi. Teede rahastamise vajadust on esmalt vaja teada tee omanikul. Seega, kohalike teede rahastamise vajadust peab hindama kohalik omavalitsus, kes on nende teede omanik. Ühtse lähenemise hõlbustamiseks on riik loonud teeregistri, kuhu ka kohalike teede andmed kantakse. Ma eelmises punktis selgitasin, kuhu me oleme jõudnud sellega, et teeregister oleks kõikehõlmav, kajastaks kõiki kohalike omavalitsuste teid, need oleksid inventariseeritud ja kogu vajalik andmete hulk, mida seadus ja teeregistri põhimäärus nõuavad, oleks kaetud. Sellega tuleb tööd loomulikult jätkata.
Kuues küsimus: "Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu ettepanek järgmise aasta eelarve läbirääkimistel oli suurendada mootorikütuse aktsiisist teehoiuks kavandatud vahendite hulgast kohalikele teedele eraldatud vahendite hulka 2014. aastaks 20%. Mis põhjusel ei arvestanud valitsuskoalitsioon seda ettepanekut?" Nagu esimesele punktile vastates sai selgitatud, ei ole küsimus valitsuskoalitsiooni tahtmatuses kütuseaktsiisiga seonduvatest vahenditest kohalikele omavalitsustele rohkem raha eraldada, vaid riigieelarve võimalustes. Lisaeraldised saaksid tulla ainult riigimaanteede arvel, kui me jagaksime riigimaanteedele mõeldud kütuseaktsiisi osa ringi. Samas tunnistame, et ka riigimaanteed on sellises olukorras, kus hea peremees pigem investeeriks edasi, et teed ei laguneks. Kuid hoolimata sellest olukorrast oleme ikkagi suurendanud kohalikele omavalitsustele mineva teeraha mahtu.
Vabandust! Ma saan aru, et aeg on otsas. Seitsmendale ja kaheksandale küsimusele ei jõudnud ma vastata. Aitäh!

Hea minister, teile on küsimusi. Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Tänan teid põhjalike vastuste eest! Te ei jõudnud seitsmendale ja kaheksandale küsimusele vastata. Äkki saate praegu küsimuste ja vastuste voorus nendele küsimustele vastata?

Aitäh! Seitsmes küsimus käsitles paekivikillustiku kasutamist ehituses. Kui ma sain õigesti aru, siis küsijad peavad paekivikillustikku üheks põhjuseks, miks meie teekatted kiiresti lagunevad, sest me kasutame talvel kloriide, põhiliselt naatriumkloriidi. Küsitakse, mida siis uuringud näitavad, kas peaks rohkem graniitkillustikku kasutama. See on, muide, hea küsimus. Kui lühidalt vastata, siis Maanteeameti seisukoht baseerub erinevatel uuringutel, need on olnud põhjalikud tulude ja kulude analüüsid. Seal, kus liiklussagedus on üle 8000 auto ööpäevas, on killustikualuse ülemise kihi jaoks vaja läbi arvutada kaks varianti. Esiteks võib kasutada tardkivikillustikku ehk graniiti. Selle nõrk koht on see, et see ei ole kohalik materjal. Teiseks võib kasutada mustkillustikku, tavaliselt on see paekivi, millele on tekitatud bituumenist kaitsekiht. Väiksema liikluse korral on kasutusel ainult paekivi.
Ma võtan hästi lühidalt kokku uuringud, mis on uurinud naatriumkloriidi mõju paekivile. Teedeinsenerid võiksid sellest pikalt rääkida. Ma olen aru saanud, et kui ehitatakse kvaliteetselt ja liiklussagedus on alla 8000 auto, siis pole paekivil häda midagi. Naatriumkloriidi tuleb meil paratamatult kasutada, sest meil on lumi ja jää, ilm soojeneb ja külmeneb. Aga tegelikult peab paekivi ikkagi n-ö ühe planeeritud elutsükli vastu. Kui ehitatakse kehvasti kas asfaldikihti või muid kihte, jäetakse praod sisse ja järelevalve ei ole piisav, siis naatriumkloriidi mõju teede alumistele kihtidele on kohe suurem ja selle tagajärjel teed lagunevad kiiremini. See on täpselt see, mis tõenäoliselt juhtus Vabaduse puiesteel. See on seal igapäevase sõitja väide, Peeter Võsa võiks seda uurida. Linna peal käib jutt, et Vabaduse puiesteel tehti järelevalvet kehvasti. Küllap ehitaja kasutas seda ära, jäeti mingid kihid tasandamata ja tee üsna kiiresti laguneb. Loomulikult, see Savisaare lihtsalt häbist tingitud hoogtöö, mis siin toimus, seda olukorda ei paranda. Viga on tõenäoliselt tehtud ehituse käigus. Mina ei tea, kas Savisaar oli järelevalvaja või keegi teine, aga see on see viga. Ehituse kvaliteet on paganama oluline. Ma arvan, et nii omavalitsused kui ka riik näevad siin väga palju vaeva, et omanikujärelevalve oleks nõudlikult korraldatud ja garantiisüsteemid oleksid paigas. Me paneme väga palju raha teedesse. Ehitaja peab tundma, et kvaliteet on hästi oluline.
Viimane küsimus sisaldas jälle sama väidet, et naastrehvid lagundavad meie teid, selle tõttu teede pealiskiht kiiresti kulub jne. See on iseenesest õige. Küsijad tahavad teada, kas naastrehvidega ei peaks midagi ette võtma, et vähendada nende mõju teedele. Ma arvan, et see küsimus võiks üles jääda. Sellega tuleb tegelda, kindlasti tegelevad sellega majandusministeerium ja Maanteeamet. Samas on selge, et arvestades meie omapära, on meil väga keeruline sundida autojuhte naastrehvide asemel lamellrehve ostma, kuna naastrehvid on lihtsalt ohutumad. On selge, et naastrehvide mõju – seda on ka uuritud – on teeomaniku seisukohast tunduvalt kulukam, kuid selle vastukaal on ohutus. Kas võtta mingisuguseid meetmeid? Ma arvan, et sellega võiks tegelda. Põhjamaad otsivad samasuguseid lahendusi. On mitmeid piirkonnapõhiseid lahendusi. Linnad on pakkunud võimalusi, et just nimelt linnas vähendada naastrehvide kasutamist. Kui me mõtleme aga Eesti peale, siis lahendused, mis võib-olla sobivad miljonilinnas, kus on tõesti palju liiklust, ei pruugi meile sobida. Kui inimene tuleb kuskilt väiksemast kohast ja tahab linna sõita, ega ta ei hakka siis naastrehve lamellide vastu vahetama. Need peaksid olema miljonärid või vähemalt väga kallite käekottidega pered, kellel talvel oleksid nii lamellrehvid kui ka naastrehvid, kusjuures nad enne linnasõitu vahetaksid siis rehve. Aga õige see on, et naastrehvid söövad teed rohkem kui lamellrehvid, kuid liiklusohutus on siin see teine pool. Kas siin tuleks midagi välja mõelda? Mida me oleme teinud? Me oleme vähendanud naastrehvide kasutamise lubatud aega, ühe erandiga, loomulikult: kui on libedus, jää või lumi, siis on lubatud kasutada naastrehve ka pikemalt.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kas ma sain õigesti aru, et tegelikult on probleem pigem tee ehituskvaliteedis ja ehitaja töös, probleem pole mitte materjalides, vaid ehitusjärelevalves? Kui ma sain õigesti aru, siis mismoodi on näiteks Tallinn või Tallinna linnapea kui töö tellija süüdi selles, et töö tegija on teinud praaki?

Aitäh! Te esitasite küsimuse, aga ei öelnud, mis probleemist te räägite. Kui me otsime, kes on süüdi Tallinna tänavaaukudes, siis siin on süü Edgar Savisaarel, mitte midagi ei ole teha, kuigi te võite välja mõelda igasuguseid kampaaniaid, rongkäike või mida iganes. Kui me vaatame omavalitsusi ja paneme need ühte ritta, siis on selgelt näha omavalitsused, kes tõesti sõltuvad tasandusfondist, kellel võib olla ebaproportsionaalselt palju teid, võrreldes elanike arvuga, aga kui me räägime teehooldusest ja teede süstemaatilisest säilitusremondist ning kapitaalremondist, siis Tallinnal peaks olema lihtsalt piinlik näpuga riigile näidata. See on mingi Tallinna linnriigi totrus, ütleme, ajupestud kujutlus. Me võime Tallinna eelarve ette võtta. Me näeme siis, kui radikaalselt on seal vähendatud vahendeid linna teede elementaarse hoolduse, süstemaatilise säilitus- ja kapitaalremondi jaoks. Tagajärg on tegelikult käes. See on see tagajärg! See on olnud poliitiline valik. Enam-vähem tundes praeguse Tallinna Linnavalitsuse käitumismustrit, arvan ma, et see on olnud teadlik valik. Nii ongi tehtud. Muidugi, olgu see Tallinn, Helsingi või mõni muud põhjamaa linn, kogu aeg tuleb tegelda parema ehituskvaliteedi saavutamisega, otsida paremaid ja vastupidavamaid ehitusmaterjale, mis on ökonoomsemad, ja paremini kontrollida ehitaja tööd. Aga see, et raha, mis on mõeldud Tallinna teede teatud tasemel hoidmiseks, on oluliselt vähendatud, on lihtsalt fakt. Ma arvan, et see on põhjus, miks on olukord Tallinnas kevadeti niivõrd ärritav.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Tahtsin tegelikult küsida naatriumkloriidi kohta. Helsingi on drastiliselt vähendanud naatriumkloriidi kasutamist. Soomlased on üsna harjunud sellega, et näiteks jää sisse veetakse hoopis mustreid. Aga meil on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettekirjutused vägagi ranged. Näiteks tuleb linnas põhimõtteliselt tänavad üle ujutada. Inimesed on millegipärast arvamusel, et ka –30 kraadiga peab olema must asfalt. Te eelmisele küsimusele vastates rääkisite nii lennukalt Tallinna linnapeast. Mul on nüüd küsimus ministrile. Kas teie arvates ei ole siin natuke süüdi ka valitsus ja teie ministrina? Näiteks võiks Peterburi maantee või Via Baltica tee sadamani või lennujaama olla veidike ka riigi, mitte ainult linna asi.

Absoluutselt. 2007. aastal, kui ma majandusministriks sain – teie aupauklikul heakskiidul, pöördun ma saali selle osa poole –, kohtusin ma Tallinna linnapeaga ja ütlesin, et kõik Tallinna olulised teeinvesteeringud saavad riigi toetuse. Olgem ausad, kui me räägime suurte ristmike väljaarendusest, siis tuleb öelda, et loomulikult on suurim liiklustihedus Tallinnas ja selle ümbruses. Suure vaevaga Tallinn selle Ülemiste projekti valmis tegi. Me saame aru, et Ülemiste projekt on Tallinnale üsna mahukas. Te võite küll öelda, et see on Euroopa raha, aga meile on see Euroopa raha täiendav eelarvetulu, mida me saame riigile ja transpordile vajalikke investeeringuid silmas pidades suunata. On jäänud esitamata Põhjaväila projekt, Peterburi maantee Väo liiklussõlmest linna poole tuleva osa projekt. Haabersti ristmikust ma ei räägigi. Neid projekte lihtsalt ei ole tehtud. Kui teie küsimuse tagamõte on see, et võtku riik see tee endale, siis me jõuame täpselt samasuguse mõtlemiseni, mida on väga paljudes Eesti linnades: "Kuulge, las riik võtab kõik need teed endale! Me hea meelega maksame munitsipaalpensioni, anname välja munitsipaalajalehte, teeme munitsipaaltelevisiooni, avame mingisuguseid totraid asju. Aga põhifunktsioone me parema meelega ei täidaks." Ma ei arva, et see oleks mõistlik, kui riik peaks hakkama linna teid hooldama. Kui linn sellega hakkama ei saa, siis ma ei tea. Muide, me oleme järgmise Euroopa Liidu finantsperioodi osas väga avatud, et Tallinn käiks oma arusaama välja. Ma ei ole kuulnud ausalt öeldes linnavõimult selget arusaama, kuhu riik peaks midagi planeerima, et linna olulised transpordisõlmed saaksid Euroopa rahaga kaetud. Kusjuures, kui me räägime maksumusest, siis 85% paneb sellistesse projektidesse raha riik.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume kuuenda arupärimise juurde. Sellele vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Peeter Võsa, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kallid kolleegid! Selle aasta esimesel poolel selgus Turu-uuringute AS-i uuringust, et viimastest poliitskandaalidest rääkides peavad Eesti elanikud suurimaks ohuks riigi julgeolekule IRL-i juhtivliikmete elamislubadega kauplemist, kui neid lube said Venemaa kodanikud. Rahva seas räägitakse – ma ei tea, kas naljatamisi või päris tõsimeelselt –, et IRL müüb märkamatult tükkhaaval Eestit Venemaale maha. Eri allikate alusel on teada, et ametiseisundi kuritarvitamise teel said elamisloa paarsada Vene ärimeest, kellest osa on seotud fiktiivsete investeeringute ja elukohtadega, pankrotimeistrite ning tagaotsitavate kurjategijatega. Räägiti ka sellest, et IRL-i juhtivliikmete elamisloaäri ja kvoodi suurendamisega kaasnes paralleelselt katse seadustada piiriäärsete ja riigikaitseliselt tundlike maade müümine välismaalastele. Skandaalist on nüüdseks möödunud poolteist aastat. Sellest tulenevalt on meil ministrile küsimusi. Me palume selgitada, mis on saanud nendest isikutest, kes soetasid endale Eesti Vabariigi elamisloa IRL-i elamislubadega kauplemise skeemi abil. Teiseks soovime teada järgmist. Elamisloa soetanud isikute hulgas oli allilmategelasi, näiteks mõjukasse kuritegelikku grupeeringusse kuuluv Alexander Kharkovskiy, hüüdnimega Sõudja, ja Sergei Lalakin, hüüdnimega Sibulake. Kas nii neil kui ka teistel kuritegeliku taustaga isikutel on 6. mai 2013. aasta seisuga kehtiv Eesti Vabariigi elamisluba ning kas siin ei ole teie arvates tegemist siseriikliku julgeolekuohuga Eesti Vabariigile? Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama siseministri. Ken-Marti Vaher, palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad! Olete esitanud kaks küsimust. Vastus esimesele küsimusele on järgmine. 2011. aastal kontrollis Politsei- ja Piirivalveamet 124 ettevõtluseks väljastatud elamisloa kasutamist ja aasta lõpul algatati 61 elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlust. 20 isiku elamisluba tunnistatigi kehtetuks. 2012. aastal kontrollis Politsei- ja Piirivalveamet kõiki isikuid, kellel oli nimetatud aasta alguse seisuga kehtiv elamisluba ettevõtluseks. Kahtlus, et elamisluba ei ole kasutatud eesmärgipäraselt, tekkis ligikaudu 180 isiku puhul ja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus algatati 20 isiku suhtes, kuid nende elamislubade kehtetuks tunnistamise otsust ei ole veel tehtud. Samuti kontrollib Politsei- ja Piirivalveamet käesoleval aastal kõiki isikuid, kellel on kehtiv elamisluba ettevõtluseks, sh isikuid, kelle elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus 2012. aastal lõpetati põhjusel, et isikud tõendasid ettevõtte tegevuse aktiviseerumist, st ka elamisloa tingimustele vastamist. Kui te mäletate, head parlamendiliikmed, siis elamislubade mitte-eesmärgipärase kasutamise tõkestamiseks ning võimaliku väärkasutuse ärahoidmiseks töötati 2012. aasta kevadel koos selle teemaga seotud ministeeriumide ja koostööpartneritega välja välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu. See eelnõu sai parlamendis menetletud ja seadus jõustus 1. juulil 2012. Eesmärk oli vähendada elamislubade väärkasutuse ohtu tervikuna, kuna seadus seda valdkonda toona piisavalt ei reguleerinud. Loomulikult oli eesmärk tagada ka see, et sisserände piirarvu alusel antaks elamislube just nendele isikutele, kelle elama asumine Eestisse on avalikes huvides. Selleks täiendasime tähtajalise elamisloa töötamiseks ja ettevõtluseks andmise tingimusi ning loobusime elamisloa väljaandmisest senisel kujul, kui inimesel oli olemas piisav legaalne sissetulek.
Nüüd on 2013. aasta, nendest muudatustest on peaaegu aasta möödunud. Me võime selgelt öelda, et need muudatused on osutunud edukaks. Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet võivad samuti anda eksperdihinnangu, et need muudatused on selgelt vilja kandnud. Seadusest on kõrvaldatud mitmed lüngad, mis puudutasid eelkõige elamisloa väärkasutust. Riskid on valdavalt maandatud. Nende muudatuste tulemusel on vähenenud võimalused väärkasutada elamislube töötamiseks ja ettevõtluseks. Vähenenud on varasem massiline elamisloa taotlemine töötamiseks ettevõtte juhtorgani liikmena, mis oli ju peamine probleem aastal 2011, ja ettevõtluse alusel elamisloa taotlemine. Need taotlused on muutunud tänu seadusmuudatusele eelkontrolli käigus paremini hinnatavaks. Aga nagu me oleme ka siin saalis mitmel korral arutanud, on ettevõtluse alusel elamisloa andmise puhul tähtis eelkõige järelkontroll. Väga mitme riigi näitel ei ole kaugeltki mitte üllatav, kui sellel alusel võetakse elamislube ühes aastas ära rohkem, kui neid välja antakse. Ma arvan, et oluline oli seegi, et nii valitsus kui ka parlament seadusandjana olid suutelised võimalikule elamislubade väärkasutamisele kiiresti ja tulemuslikult reageerima ning hoidsid ära seadusele mittevastava tegevuse tulevikus. Kindlasti peame ka edaspidi arvestama, et Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ning meie elamisload on atraktiivsed. Me tegeleme edaspidigi sellega, et tuvastada olukordi, kus elamislube ei taotleta eesmärgipäraselt.
Teine küsimus puudutas konkreetseid isikuid, Alexander Kharkovskiyt ja Sergei Lalakinit. Kharkovskiy-nimelisel isikul on kehtiv Eesti elamisluba. Järelkontrolli andmete alusel on aga põhjust kahtlustada, et ta ei kasuta elamisluba eesmärgipäraselt. Politsei- ja Piirivalveamet on nimetatud isiku suhtes algatanud elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Sergei Lalakinil ei ole Eesti elamisluba ja ta ei ole seda Eesti riigilt kunagi ka taotlenud.
Mis puudutab julgeolekupoolt, siis siin saab lisaks öelda ainult niipalju, et julgeoleku tagamise eesmärgil kooskõlastab Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo välismaalaste talitus elamisloataotlusi nii keskkriminaalpolitsei kui ka kaitsepolitseiga. Seega on olemas need filtrid, mis õigusriigis peavadki olema, ja sellega on viidud oht Eesti julgeolekule miinimumini. Tänan väga!

Austatud minister, aitäh teile! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume seitsmenda arupärimise juurde. Sellele vastab sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Olga Sõtniku, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks! Arupärimine on elektroonilise sigareti tarbimise reguleerimise kohta ja selle sigareti mõju kohta tervisele. Palun, Olga Sõtnik!

Härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Head kolleegid! Me esitasime selle arupärimise 16. aprillil ja ma tutvustan nüüd selle sisu.
Üha enam koguvad populaarsust suitsetamise alternatiivtooted, näiteks elektrooniline sigaret. E-sigaret on elektrooniline seadeldis, mille tarbimisel on võimalik kasutada kas nikotiini sisaldavaid või nikotiinivabu e-vedelikke. E-sigareti tarbimise populaarsuse kasv on paljuski seotud uskumusega, et see ei ole tervisele nii kahjulik kui tavasigaret. Nimelt kasutatakse e-sigareti reklaamis väga sageli suitsetavat inimest ja väidetakse, et tegemist on tervisliku alternatiiviga suitsetamisele, kuna nikotiini saab sisse hingata ilma tõrva, tubaka ja kantserogeensete aineteta. Elektroonilise sigareti ohutuse kohta on hoolimata selle populaarsuse kasvust muret tekitavalt vähe tõendeid. Teisisõnu, ei ole tõestatud e-sigareti ohutus inimese tervisele. Me saime vahepeal teada, et Eesti teadlased on avastanud, et tegelikult on see isegi ohtlik.
E-sigareti suitsetamine muutub järjest populaarsemaks ka noorte seas. See tekitab eriti muret, kuna võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti esikohal nende noorte osakaalu poolest, kes on juba varases teismeeas tubakat proovinud. Veebis on võimalik lugeda infot selle kohta, et e-sigaret tekitab niisama palju või isegi enam sõltuvust kui tavaline sigaret. Erinevalt tavasigaretist võib e-sigaretti suitsetada siseruumides ja enamikus avalikes kohtades. Väidetavalt ei sunni see kaaslasi passiivselt suitsetama ning puudub ebameeldiv suitsuhais. E-sigareti müüjad tõstavad lisaks esile, et elektroonilise sigareti tarbimine on kokkuvõttes palju odavam kui tavalise sigareti suitsetamine.
Kehtiv tubakaseadus ega Euroopa Liidu tubakatoodete direktiiv ei reguleeri e-sigareti tarbimist. Kahtlemata mõjutab e-sigareti tarbimise reguleerimine ka selle müüki. Eelnevast tulenevalt on tekkinud vajadus muuta tubakaseadust. Seoses sellega on meil neli küsimust, millele soovime vastust saada. Aitäh!

Aitäh, hea ametikaaslane! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan teie arupärimisele, mis on igati aktuaalsel ja vajalikul teemal.
Vastus esimesele küsimusele. E-sigaretiga seonduv ei ole reguleeritud kehtiva tubakaseaduse ega alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadusega, kuna tegemist ei ole tubakatootega. Toode ei sisalda tubakat, mistõttu e-sigaretile ei saa laieneda tubakale kehtestatud nõuded, muu hulgas ei ole reguleeritud näiteks e-sigareti tarbimine siseruumides ja avalikes kohtades. Paraku on nii, et praegu Euroopa Liidus veel puudub ühtne e-sigareti regulatsioon. Aga seoses arengutega tubakatoodete valdkonnas võib tubakatoodete all tinglikult ka e-sigaretti siiski nimetada, sest meie hinnangul on selle kasutamise eesmärk sarnane tubakatoodete kasutamise eesmärgiga. Euroopa Komisjon avaldas eelmise aasta lõpus ettepaneku tubakatoodete direktiivi kehtetuks tunnistamiseks ja asendamiseks uue direktiiviga. Selle kohta on Eesti oma seisukohad esitanud. Meie hinnangul tuleks selliseid tooteid nagu e-sigaret või sigaret, mis ei sisalda tubakataime, kuid millele on lisatud nikotiini, selle direktiiviga hõlmata. See aitaks täita õiguslikku tühimikku, mille on tekitanud see väga uut moodi toode.
Vastus teisele küsimusele. Me oleme esitanud uue tubakatoodete direktiivi kohta Eesti seisukoha, et tuleks laiendada tubakatoodete määratlust, nii et kõik suitsetatavad, tubakat mittesisaldavad tooted võrdsustataks tubakatoodetega. Ma väga loodan, et kas veel praegune eesistuja Iirimaa või vähemasti järgmine eesistuja Leedu, kes mõlemad on tubakatoodete direktiivi oma prioriteediks nimetanud, jõuavad järgmistel nõukogude istungitel selle direktiivi detailidega edasi liikuda.
Vastus kolmandale küsimusele. E-sigareti kohta ei ole ei Eestis ega mujal maailmas veel pikaajalisi teaduslikke uurimusi tehtud. 2009. aasta WHO tehnilises raportis on e-sigareti kohta olemasolevaid uuringute tulemusi analüüsitud. Kokku võttes on seal rõhutatud, et e-sigareti ohutus ei ole tõestatud, ning on väljendatud kahtlust, et selline nikotiini manustamine – jutt käib nikotiini sisaldavast e-sigaretist – võib põhjustada tõsiseid toksikoloogilisi, füsioloogilisi ja sõltuvust tekitavaid efekte ning kõiki neid tuleks põhjalikumalt uurida. Lisaks nikotiinile sisaldavad e-sigareti täiskapslid ka muid kemikaale, nendegi mõju sellise manustamisviisi korral ei ole piisavalt uuritud. Me teame, et Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon on e-sigareti kohta uuringu tellinud. Ma usun, et sellest tuleb mahukas ja põhjalik uuring. Meil ei ole sedavõrd mahukat teadusuuringut võimalik ega ilmselt ka mõistlik riigina dubleerida, küllap saame tulevikus sellele uuringule tugineda. Oluline on märkida, et Eestis käsitletakse nikotiini sisaldavat e-sigaretti ravimina ja seda igaüks päris igast kohast soetada ei saa. Küll aga kasutatakse Eestis e-sigaretis kõikvõimalikke muid kapsleid, mis ei sisalda tubakat ega nikotiini, vaid muid aineid. Ka nende terviseohutust tuleb minu hinnangul kindlasti uurida.
Vastus neljandale küsimusele. Tubaka tarvitamise kahjulikest mõjudest tervisele on inimesi üksjagu informeeritud. Nõustamistöö käigus ja koostöös ajakirjandusega on infot e-sigareti kahjulike mõjude kohta tervisele edastanud suitsetamisest ja tubakast loobumise nõustajad ning maakondade terviseedendusspetsialistid. Üha suurem roll on suitsetamisest ja tubakast loobumise nõustamisteenuse arendamisel ja parema kättesaadavuse tagamisel kanda esmatasandi tervishoiul. Alates 2005. aastast korraldab Tervise Arengu Instituut suitsetamisest ja tubakast loobumise nõustajate 16-tunniseid täienduskoolitusi, mille jooksul on spetsialiseerunud üle 400 tervishoiutöötaja, nendest 29 on perearstid või -õed. Kõikidel nendel koolitustel käsitletakse ka e-sigaretiga seonduvat. Aitäh!

Aitäh! Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Noore lapsevanemana olete kindlasti ka teie mures e-sigareti levimise pärast noorte hulgas. Me räägime laiemalt mokatubakast ja närimistubakast ning võitleme nende vastu. Nüüd on ka e-sigaret kooli ilmunud. Noored väidavad, et seal sees ei ole nikotiinikapsleid ning õpetajad tõestagu vastupidist. Kuidas te soovitate koolidel sellises olukorras käituda?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma usun, et koolidel on võimalik seda küsimust oma kodukorras reguleerida. Samuti peab kõigil meil olema lastevanematena nii palju tarkust, et ise oma lapsi suunata. Mina kavatsen oma tütart küll selles vaimus kasvatada, et tal ei tekiks huvi ei sigareti ega e-sigareti vastu.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Praegu on võimalus vajutada klahvile "Kõne". Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks! Arupärimine esitati 23. aprillil ja see käsitleb toimetulekutoetuse ebapiisavust. Palun, Marika Tuus-Laul!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! 12 Keskerakonna fraktsiooni liiget esitasid aprillis arupärimise, mille teema on toimetulekupiir ja raskused toimetulekuga. Toimetulekupiir muutus meil viimati 2011. aastal. Võrreldes selle ajaga, 2011. aasta jaanuariga, on tarbijahinnaindeks kasvanud 9,3%, sh ainuüksi kulud toidule on suurenenud 10,5%. Toimetuleku piirmäär sel aastal, ütlen seda meeldetuletuseks, on üksi elaval inimesel või perekonna esimesel liikmel 76,70 eurot kuus ning perekonna teisel ja igal järgneval liikmel juba väiksem – 61,36 eurot kuus. Statistikaameti avaldatud minimaalse toidukorvi maksumus oli 2011. aastal 85,10 eurot ja 2012. aastal 88,34 eurot. Ütleme välja, et toimetulekupiir on olnud juba aastaid väiksem kui minimaalse toidukorvi maksumus. Samas, toimetulekupiiri kehtestades lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest, aga me räägime ju ka riietest, jalanõudest ja muust, mis on samuti hädavajalik, aga mis selle summa sisse ei mahu. Me oleme kuulnud, et valitsuskoalitsioon tahab järgmisel aastal toimetulekupiiri tõsta. Me näeme, et arvestades inflatsiooni, on ka sel juhul ikkagi toidukorvi maksumus minimaalsest toetusest suurem. Nii et midagi head loota ei ole. Loomulikult on kogu küsimus ikkagi vaesuses. Me soovime nendele küsimustele vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase, et ta vastaks arupärimisele, mis kannab numbrit 325. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan teie arupärimisele.
Vastus esimesele küsimusele. Vastab tõele, et olen 2014. aasta riigieelarve koostamise käigus esitanud ettepaneku toimetulekupiiri tõsta. Vastab tõele ka see, et me oleme teinud ettepaneku tõsta see 90 eurole. Küll aga oleme valmis seda uute prognooside valguses üle vaatama, sest olen päri lähtekohaga, et toimetulekupiir võiks katta ja peaks katma minimaalse toidukorvi maksumuse.
Vastan ka küsimusele nr 2. Me peame siiski arvestama, et minimaalne toidukorv on arvestuslik suurus, mille maksumuse arvutamisel lähtutakse Eesti Toitumisteaduse Seltsi toitumissoovitustest ja nende alusel koostatud näidistoidukorvist. Samuti peame arvestama, et meil on siiski toetusi, mis ei lähe toimetulekupiiri arvestamisel sissetulekuna arvesse, näiteks see lapsetoetuse osa, mis on n-ö vajaduspõhine. Alati ei saa lähtuda ka sellest, et pere ainus sissetulek on toimetulekutoetus. Seda rääkisin ma lihtsalt taustaks. Üldjoontes olen arupärijate rõhuasetusega igati päri, ega muidu ma ei oleks teinud ettepanekut toimetulekupiiri tõsta.
Kolmandas küsimuses väidetakse, et toimetulekupiir 90 eurot on juba enne kehtestamist ajale jalgu jäänud. Sellega ma nõustuda ei saa. Toimetulekupiir tõuseks praegusega võrreldes 17%. Viimaste andmete alusel, mida me praegu arvestada saame, kataks see 90 eurot minimaalse toidukorvi maksumuse, aga kui meil on sügisel riigieelarve tegemise käigus kasutada uuemad prognoosid, siis kindlasti oleme valmis neid kasutama. Oluline on rõhutada, et juba praegune ettepanek tõsta toimetulekupiiri 90 eurole vähendab absoluutses vaesuses elavate leibkondade arvu umbes 28%. See aitab absoluutsest vaesusest välja 10 000 leibkonda. Seda on äärmiselt palju ja see ongi üks põhjus, miks ma selle ettepaneku olen teinud.
Vastan neljandale küsimusele. Te soovite teada, kuidas ma suhtun ideesse indekseerida toimetulekupiir tarbijahinnaindeksiga. Me oleme seda analüüsinud ja kaalunud, kuid oleme leidnud, et see peab jääma ka tulevikus parlamendi otsustada. Alati tuleb arvestada nii riigi võimalusi kui ka tegelikku vajadust. Ma pigem leian, et selline tõstmine, nagu mina olen pakkunud, 17%, on kindlasti kasulikum kui näiteks tarbijahinnaindeksi võrra tõstmine, mis oleks umbes viis korda väiksem. Ma usun, et just selline tõstmine on nende inimeste huvides, kelle sissetulek jääb alla toimetulekupiiri.
Viies küsimus: "Miks arvatakse toimetulekutoetuse arvestamise puhul sissetulekute hulka lapsetoetus esimeselt ja teiselt lapselt?" Nagu te hästi teate, on see väga vana teema. Selle üle on siin parlamendisaalis väga palju vaieldud. Teie teate niisama hästi kui mina, miks sellise tulemuseni on jõutud. Küll aga on mul väga hea meel selle üle, et vähem kui kuu aja pärast kehtima hakkava vajaduspõhise lapsetoetuse taotlemisel teavad vanemad, et vajaduspõhine osa lapsetoetusest, mis on mõeldud just neile, kes seda kõige rohkem vajavad, ei lähe toimetulekupiiri arvestamisel arvesse. Samuti toetab Sotsiaalministeerium Riigikogus tehtud ettepanekut, et kõik toimetulekutoetuse saajad, kel on peres lapsed, saaksid automaatselt täiendavat, vajaduspõhist lapsetoetust. Tinglikult võime öelda, et kui meil õnnestub veel ka toimetulekupiiri tõsta, siis juba praeguse regulatsiooni puhul vähemasti nendes peredes, kus on toimetulekuraskusi, aga kus on ka lapsi, ületab sissetulek kindlasti määra, mis on vajalik selleks, et igale pereliikmele oleks tagatud minimaalne toidukorv ja kommunaalmaksed saaksid kenasti tasutud. Aitäh!

Hea minister, teile on küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Vajaduspõhine lapsetoetus ei ole ju õige lapsetoetus, see on vaesustoetus. Inimesed peavad sotsiaalosakonnas seda toetust anuma-paluma. See on perekondadele päris alandav. Aga te ütlesite, et aastaid on kestnud probleem, et toimetulekutoetuse arvestamisel arvestatakse esimese ja teise lapse toetus sinna hulka. Miks see siiski niimoodi on? Me arutasime eelmisel sügisel, kui loodi vajaduspõhist lapsetoetust, et me võiksime selle sealt arvestusest välja võtta. Vahepeal tekkis lootus, et see jääbki sealt välja, aga ikkagi ei jäänud. Miks me sellega siis hakkama ei saa? See kõlab juba piinlikult.

Aitäh! Kõigepealt, ma ei ole teiega üldse nõus, kui te ironiseerite vajaduspõhise lapsetoetuse üle. See on väga oluline ja vajalik toetus just nendele peredele, kes seda toetust praegusega võrreldes märksa suuremas määras saama hakkavad. Selle taotlemine ei erine kuigi palju toimetulekutoetuse taotlemisest, seda tuleb teha kord kolme kuu tagant. Ma olen selle proovikeskkonnas samm-sammult läbi käinud ja julgen küll öelda, et midagi alandavat või inimeste suhtes ebaviisakat selles protsessis kindlasti ei ole. Veel kord ütlen, et seda täiendavat toetust on just nendele peredele väga vaja ja see aitab selgelt kaasa, et Eestis oleks veelgi vähem vaesuses elavaid lapsi. Ma arvan, et see on väga oluline samm. Seetõttu on väga oluline, et just see osa lapsetoetusest, mida saavad need pered, kes abi kõige rohkem vajavad, ei läheks toimetulekutoetuse määramisel arvesse. Ma arvan, et need otsused, mis on tehtud, on väga õiged.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kindlasti usuvad teie väga veenvat juttu üsna vähesed. Üheksa eurot on kindlasti ühtepidi hea tugi, aga on küsimus, kas üheksa euro abil saab kedagi vaesusest välja tuua. Need summad, mida eriti raskes olukorras peredele vaja oleks, on palju suuremad. Aga mul on küsimus eelseisva suve kohta. Kindlasti ei ole teile teadmata, et väga paljudel lastel on koolis pakutav lõuna päeva ainukene soe toit. Väga paljud mittetulundusühingud on pöördunud Hasartmängumaksu Nõukogu poole taotlustega, et saada toetust lastele suvesupiköökide rajamiseks. Kuidas ministeerium kavatseb seda probleemi eeloleval suvel lahendada, nii et soe toit oleks süsteemselt ja kõikjal lastele tagatud?

Aitäh! Juhin tähelepanu, et see küsimus ei ole arupärimise subjekt, aga me tegeleme kindlasti ka sellega. Teie küsimus puudutas vajaduspõhist lapsetoetust. Küllap teate isegi, et see kasvab kahes jaos ja kokku kasvab see siiski enam kui 36 euroni esimese ja teise lapse puhul ja enam kui 95 euroni kolmanda lapse puhul. Need on märkimisväärselt suuremad toetused kui praegu kehtivad. Kui me näeme, et need hakkavad hästi tööle, siis ma ei välista, et ka tulevikus võiks veelgi enam sotsiaaltoetuste vajaduspõhisust suurendada, selleks et suunata maksumaksja alati piiratud vahendeid just nendele peredele, kes seda maksumaksjate tuge kõige rohkem vajavad. Ma arvan, et lapsetoetuse järkjärguline kahekordistamine on väga suur lisatugi nendele peredele. Ma veel kord palun teid seda mitte kuidagi naeruvääristada, sest inimesed, kes seda tuge vajavad, peavad seda väga oluliseks.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Keegi siin seda ei naeruväärista, küsimus on liiga tõsine. Kuid ma olen ka maarahvaga rääkinud. See vajaduspõhine toetus tekitab piinlikkust ning keegi nii väga ei rutta end registreerima ja seda taotlema. See on alavääristav! Te olete valitsuskoalitsiooni minister. Öelge mulle, palun, miks me peame meie iseseisvuse 22. aastapäeval arutama vaesuse küsimust Eestis! Miks teie poliitika pole suutnud Eesti rahvale paremat elu pakkuda?

Aitäh! Kui oleks teie erakonna valitsus, küllap siis oleks see teema märksa aktuaalsem. Aga räägime sisuliselt. Võib-olla ei ole see sildistamine, mida te siin debati nime all pakute, kõige õigem. Tegelikult on Eestis suhtelise vaesuse näitajad aasta-aastalt paranenud. Laste suhteline vaesus on väiksem, kui see on olnud viimase 12 aasta jooksul, mille kohta meile on kättesaadavad võrreldavad andmed. Samas, kuni meil on ükski laps, kelle peres on toimetulekuraskused, on see riigile probleem. Aga väide, et Eestis on see osakaal kuidagi väga suur, ei vasta sugugi tõele. Suhtelist vaesust leidub igas ühiskonnas. Mida suurem on ühiskonnas heaolu, seda kõrgemaks muutub ka see piir, mille alusel mõõdetakse suhtelist vaesust. Suhteline vaesus, nagu te hästi teate, on osakaal või protsent ühiskonna mediaansissetulekust. Mida suurem on mediaansissetulek, seda kõrgem on see piir. Päris nulli ei lähe see ühegi sissetuleku kombinatsiooni korral. Küll aga saame kaasa aidata sellele, et suhteline vaesus Eesti ühiskonnas veelgi enam ja kiiremini väheneks, kui see seda praegu teinud on. Ma rõhutan, et see on väga kiiresti vähenenud. Üks meede, mis just lastega perede vaesuse vastu kõige rohkem aitab, on see, et me suuname täiendava lapsetoetuse nendele peredele, kus on kas toimetulekuraskused või kus on rohkem lapsi. Ma arvan, et see on väga õige ja põhjendatud suund ning aitab Eesti lastega perede toimetulekut oluliselt parandada.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Austatud härra minister ja rahvasaadikud! Ükskõik, kuidas Taavi Rõivas ka ei püüaks õigustada väikest toimetulekutoetust, mis ei kata isegi minimaalse toidukorvi maksumust, rääkimata riiete, jalanõude, ravimite, esmatarbekaupade ja prillide maksumusest, hambaarsti juures käimisest ja muust esmavajalikust, näitab see väike toetus, et meie sotsiaalpoliitikas, meie sotsiaalse mõtlemise tasandil on aastaid midagi väga viltu olnud. Koalitsioon on aastaid kartnud sõna "vaesus" tarvitada, seda meil justkui ei olekski. Sellise riigi üle ei saaks me ju uhked olla, aga selle loosungiga tahab Reformierakond sügisestele valimistele minna. Samas oli südantlõhestav lugeda lastekaitsepäeval ajalehtedest, kuidas lapsed söövad koolis juba teiste ülejäänud portsjone ja üks laps kirjeldas, kuidas tal on raske õhtuti magama jääda, ta paneb akna kinni, et ei tunneks naaberkorterist tulevat toidulõhna. Niisugune on tegelik olukord. Need lapsed jäävad koolis teistest maha, nad ei saa minna ekskursioonile ega huvialaringidesse, väiksemaid ei saa lastevanemad panna ka lasteaeda, sest raha selleks lihtsalt ei ole. Samas on see toimetulekutoetus, mida peredele antakse, nii väike, et sellest ei piisa toidukski.
Just mõne päeva eest avaldas Statistikaamet taas kord laste vaesusnäitajad. Me saime teada, et iga kuues laps Eestis elab suhtelises vaesuses. 2011. aastal, mis on viimane aasta, mille kohta andmed olemas on, elas suhtelises vaesuses 41 700 last ehk 17% kõigist alla 18-aastastest. Iga 11. laps elab absoluutses vaesuses ehk sügavas materiaalses ilmajäetuses. Neid on 23 000 ehk ligi 9,5% kõigist alla 18-aastastest. Absoluutse vaesuse piir on elatusmiinimum, see tähendab eluspüsimiseks vajalikku toitu ja eluaset. Nende 23 000 absoluutses vaesuses elava lapse tervis ja toimetulek on juba otseselt ohustatud.
Selge, et laste vaesus on vanemate nägu, vaesuses elavad ju ka nende vanemad, sest need lapsed elavad vaestes peredes. Kui me vaatame viimaseid andmeid, siis näeme, et terved pered elavad ebainimlikes tingimustes, nad elavad kümneruutmeetristes, külmades, pesemisvõimaluseta uberikes ja kannatavad alatasa tühja kõhtu. Vanemad rügavad sageli mitmel kohal. Paljude laste vanemad on läinud Soome või mujale tööle, vanavanaemad ja vanaemad oma väikesest pensionist püüavad neid lapsi toita ja üles kasvatada. Väljaränne, nagu me teame, eelmisel aastal lausa kahekordistus. Kas need inimesed lähevad ikka välismaale õnne otsima, nagu armastas rääkida eelmine sotsiaalminister? Kuidas me saame sellise riigi üle uhked olla? Päästearmee hinnangul on abivajajate arv võrreldes majanduskriisieelse ajaga Eestis lausa kahekordistunud. Mitte kunagi varem pole nii palju toiduabi sisse veetud kui praegu. Laias laastus elab enam kui veerand peresid vaesuses. Kasvanud on isegi töötavate ja keskmist palka teenivate vaeste arv, kes ei suuda oma palga eest üüri maksta ega kommunaalkulude eest tasuda.
Keskerakond on aastaid seisnud selle eest, et vaesuses elavate perede olukorda leevendada. Seni on kõikidele mõistlikele ettepanekutele, näiteks tasuta koolilõuna pakkumine põhikooli õpilaste kõrval ka keskkooliõpilastele, ei öeldud. Põhjuseks on toodud, et riigil ei ole piisavalt raha. Mõtleme siis selle peale, et raha ei ole toimetulekuraskustes laste ja perede toetamiseks. Samas on meil raha Euroopa toetusprogrammidele Kreeka ja Küprose jaoks. Me panustame uskumatult palju riigikaitsesse. NATO-s on praegu järele jäänud vaid neli riiki, kes panustavad sõjalisse riigikaitsesse rohkem kui 2% SKT-st. Need on USA, Suurbritannia, Kreeka ja Eesti.
Ikkagi jääb küsimus, miks arvestatakse selle pisku toimetulekutoetuse arvestamise puhul sissetuleku hulka ka esimese ja teise lapse toetus. See on ju täiesti häbiväärne. Me oleme sellele küsimusele eri ministritelt juba kümme aastat järjest saanud ainult demagoogilisi vastuseid. Kärbitakse isegi neid nigelaid lapsetoetusi. Kõige vaesematelt, kes elavad toimetulekutoetusest, võetakse osa lapsetoetusest ära ja jõukamad saavad palgale lisaks ka lapsetoetust.
Tuletame meelde pensione. Pensionide ostujõud on viimastel aastatel pidevalt vähenenud. Pension on juba mitmendat aastat tõusnud vähem, kui me indeksist lähtuvalt oleksime saanud tõsta. Reaalpension ehk pensionide ostujõud on Statistikaameti andmetel aga hinnatõusude tõttu pidevalt vähenenud, seda eriti sel aastal, kui pensionid olid külmutatud. Aga nagu me kõik teame, hinnatõusude poolest oleme Euroopa meistrid. Euroopa Parlament võttis hiljuti vastu resolutsiooni, et liikmesriigid tõstaksid pensione. Nimelt taunib Euroopa Parlament seda, kui majanduskriisi ajal suuri kärpeid teinud riikides – me teame, et Eesti oli esikärpija – on pensionärid sattunud vaesusesse või vaesusohtu, elamisväärsed tingimused ei ole enam tagatud. Mis rääkida pensionidest, kui toimetulekutoetus ei suuda kuidagi jõuda isegi minimaalse toidukorvi maksumuseni. Julgen küll öelda, et sellise riigi üle ei saa uhke olla.
Minister rõhutas, et ka Keskerakond ei teeks paremini, kui ta võimul oleks. Teeks küll. Keskerakond on sotsiaalse mõtlemisega erakond ja vaesuse vähendamine on meie prioriteet. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Sellele vastab sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Peeter Võsa, et ta arupärimist tutvustaks!

Härra eesistuja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Abi- ja rehabilitatsioonivahendite eesmärk on olla abiks liikumispuudega inimestele, vanuritele ning haiguse tõttu ajutiselt abivahendeid vajavatele inimestele. Abivahendid toetavad iseseisvat toimetulekut liikumisel ja olmetoimingute sooritamisel, need on abiks põetamisel. Eesti suurim abivahendeid laenutav ning müüv firma on ettevõte Invaru. Firma pakub sooduslaenutust ja -müüki, kasutades selleks riigieelarvest eraldatavaid vahendeid. Paraku ei piisa riigi eraldatavast summast ning eelarvevahendid saavad paljudes omavalitsustes otsa juba aasta esimeses pooles. Paljusid abivajajaid ning nende lähedasi ehmatab teade, et nad peavad edaspidi abi- ja rehabilitatsioonivahendite laenutamise eest maksma täishinda. Tallinn pidi riigi alarahastuse tõttu selle aasta aprillis eraldama lisaks 84 000 eurot. Seega on selge, et Invaru saab Tallinnas abivajajaid soodustingimustel aidata veel vaid kolm kuud. Põetusvoodite laenutajatele on soodustus tagatud 2013. aasta lõpuni. Paraku ei ole kõik omavalitsused suutelised riigi ülesannete täitmiseks leidma oma eelarvest lisaraha. Näiteks on Tartus kõik soodustused juba selle aasta esimeses kvartalis peatatud ning Jõgevamaal ja Viljandimaal toimib sooduslaenutus üksnes kooskõlastatult keskusega.
Abi- ja rehabilitatsioonivahendite rahastamise probleem on olnud üleval mitmeid aastaid. Abivahendid on muutunud kvaliteetsemaks ja kallimaks. Kasvanud on inimeste teadlikkus soodustuse saamise võimalikkusest, kuid riigi toetus ei ole suurenenud. Reaalses elus on nõudlus abi- ja rehabilitatsioonivahendite järele palju suurem kui soodustuste rahaline kate. Probleem sunnib kohalikke omavalitsusi leidma oma eelarvest lisaressursse. Eelnevast tulenevalt on selge, et äärmiselt oluline on jõuda terviklahendusteni, kuna ei ole selge, kas edaspidi saavad kõik abivajajad soodustust või mitte. Sellega seoses on meil lugupeetud ministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan teie küsimustele.
Küsimus nr 1: "Miks ei ole riigipoolne toetus vastavalt täiendavale vajadusele kasvanud?" Ei saa öelda, et ei ole kasvanud. Kui 2012. aastal suurendati erakorraliselt baaseelarvet täiendava 1 miljoniga ja 2013. aasta riigieelarves on võrreldes 2012. aastaga eelarve kasv 409 000 eurot ehk 7%, siis pigem on see kasvanud. Aga tõsi on see, et kasv võiks alati olla veel kiirem. Kui teil on ettepanekuid, siis on need kindlasti teretulnud. Ka 2014. aasta eelarvesse on Sotsiaalministeerium 2013. aastaga võrreldes tõusu taotlenud. Küll aga arvan, et on kohane lisada, et tõenäoliselt juba sellel neljapäeval arutab valitsus töövõimetuskindlustuse põhimõtete väga suuri muutusi. Tänu sellele võib meil suure tõenäosusega tekkida väga suur lisaallikas tööealiste inimeste abivahendite kättesaadavuse parandamiseks ning see omakorda leevendab märgatavalt nende kättesaadavust lastele ja eakatele. Ma panen sellele reformile väga suuri ootusi. Ma väga loodan, et kui see reform jõuab eelnõudena siia saali, siis kõik need, kes on nendel teemadel arupärimisi esitanud – ja väga õige, et on esitanud –, toetavad seda reformi ja lisavahendite teket aktiivsete tööturumeetmete kaudu.
Teine küsimus: "Kuidas kohalik omavalitsus peaks hakkama saama olukorras, kus riigipoolne rahastus on ebapiisav?" Juhin tähelepanu, et abivahendite laenutust ning müüki korraldavad riigieelarvest eraldatud vahenditest maavalitsused ja Tallinnas sotsiaalamet, kellele Harju Maavalitsus on need ülesanded lepinguga delegeerinud. Ehk kogu raha, mida maavalitsused või omavalitsused abivahendite soodusmüügiks ja -laenutuseks annavad, on eraldatud riigieelarvest. Ei ole päris kohane väita, et Tallinn eraldas Invaru OÜ-le lisaks 84 000 eurot abivahendite soodusmüügi jätkamiseks, sellises kontekstis, nagu oleks Tallinn selle raha iseseisvalt panustanud, võttes selle Tallinna maksumaksjate taskust. See on täpselt samamoodi riigieelarve raha, mis Tallinnale selleks eraldati ja paluti kasutusele võtta. Nii et ka see on puhtalt riigieelarve eraldis.
Küsimus nr 3: "Kuidas ja millal jõutakse koostöös maavalitsustega abi- ning rehabilitatsioonivahendite soodustingimustel laenutamise ja müügi probleemi terviklahenduseni piisava rahastamise küsimuses?" Siin on vastus väga lihtne. Me soovime abivahendite korralduse tsentraliseerida Sotsiaalkindlustusameti alla. See tähendab, et me saame teenust paremini ja efektiivsemalt korraldada, meil ei ole enam mituteist järjekorda üle Eesti, vaid me saame riigina sõlmida teenuseosutajatega ühe lepingu, iga teenuseosutaja kohta ühe, ja me saame paindlikumalt lisaraha arvestada, sest ülevaade on riigil märgatavalt parem ja mahukam. Samuti kaob ära olukord, kus ühes maakonnas on abivahendi järele järjekord, samas on teistes maakondades samu vahendeid veel lahedasti saadaval. See ei ole minu hinnangul nii suures või, õigemini, väikses riigis nagu Eesti kohane. Need plaanid on meil töös. Neid on tutvustatud ka maavanematele ja töö käib, et seda mõneti ebaloogilist olukorda muuta.
Neljas küsimus: "Kuidas pakkuda liikumispuuetega inimestele kõigiga võrdseid võimalusi, kui riik ei suuda toetada nende igapäevast toimetulekut?" Esiteks, me soovime puudega inimestele tagada kõikidega võrdset toimetulekut, sh nendele puudega inimestele, kes on tööturul aktiivsed. Me oleme välja töötanud väga põhimõttelised uuendused ja planeerinud selleks seitsme aasta jooksul üle 200 miljoni euro. Väga suur hulk nendest inimestest, kes neid aktiveerivaid meetmeid kasutada saavad, on liikumispuudega. Samuti kompenseeris riik mullu ligi 12 000-le liikumispuudega inimesele abivahendeid. See summa oli kokku 1,6 miljonit eurot. Siia lisanduvad mitmed teised allikad, olgu näitena toodud kas või spordivahendite soetamise toetamine. Need vahendid ei ole mõeldud n-ö igapäevaseks toimetulekuks, vaid on eriotstarbelised. See toetamine on minu hinnangul vaat et niisama oluline. Liikumispuudega inimestele, kui neil see võimalik on, on võimalus sporti teha kindlasti igati vajalik. Seda tuleks praegusega võrreldes märksa rohkem toetada. Kui me siiani oleme püüdnud võimalust mööda riigieelarvest toetada neid võistlusi, siis minu hinnangul võiks ka spetsiaalsetele abivahenditele märksa enam rõhku panna. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? On. Viktor Vassiljev palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! See on ju väga tore, et te töötate välja uuendusi ja meetmeid miljonite eurode eest ning toetate võistlusi. Aga minu meelest on see, kui keegi peab järjekorras ootama, et ratastooli või karku saada, täiesti vastuvõetamatu. Invaru on kõrge eetilise standardiga ettevõte, mis on töötanud minu meelest 20 aastat, kui mitte rohkem. Nad teavad üsna täpselt, milline on vajadus abivahendite järele. Ega nemad ei saa neid rohkem müüa, kui inimestel vaja on, sest terve inimene ei hakka karke ega ratastooli ostma. Invaru väidab, et nendele krooniliselt ei eraldata selliseid summasid, mis on nende arvates vajalikud. Milles asi on? Miks siiski neid ei usuta ja miks Invarule ei eraldata neid summasid, mis nad taotlevad?

Aitäh! Üks ajalooline põhjus on olnud see, et hoolimata erakorralistest lisaeraldistest on nõudlus olnud suurem kui riigieelarve võimalused. Aga vähemalt niisama suur põhjus on asjatundjate hinnangul see, et meil on Eestis 16 erinevat abivahendite järjekorda ehk igas maakonnas üks ja Tallinnas veel üks lisaks, sest nagu ma ütlesin, Harju maakond on Tallinnas selle ülesande ja raha delegeerinud Tallinna linnale. See omakorda tekitab olukorra, kus mõnes piirkonnas võib vahendi järele olla järjekord, kuid kõrvalmaakonnas või isegi kõrvalvallas, kui on tegemist piiriäärsete omavalitsustega, võib sama abivahend olla veel mitu kuud hiljem väga kenasti saadaval. See on minu hinnangul ebaloogiline olukord. Me oleme Sotsiaalministeeriumis välja töötamas muudatusi, mis need mitu järjekorda ära lõpetavad ja tekitavad ühtse tsentraliseeritud süsteemi, mis on ka puuetega inimeste kojalt väga positiivset tagasisidet saanud.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kas te seletaksite mulle lahti, kuidas see süsteem toimib? Kas selline ettevõte nagu Invaru hoiab kusagil maakonnas abivahendeid, neid karguhunnikuid mõnes laos kinni ega toimeta neid teise maakonda? Mismoodi on see tänapäeval, 21. sajandil võimalik?

Küsimus ei ole mitte niivõrd abivahendites, kuivõrd rahalistes vahendites. Seda järjekorda peetakse 16 kohas, selmet pidada ühte teenuse kasutamise nimistut üle Eesti. Kui mõnes maakonnas on mingi konkreetse abivahendi eraldis alaplaneeritud, siis võib tekkida olukord, kus selles maakonnas saavad vahendid otsa, samas on teistes maakondades seda abivahendit võimalik saada. 16 süsteemi Eesti-suuruses riigis ülevalpidamist ja sellise ebaõigluse regionaalset tekitamist ei pea ma õigeks ja soovin seda muuta.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Probleemid abi- ja rehabilitatsioonivahenditega on aastaid vanad. Te ütlesite, et ühelt poolt on see rahaprobleem, aga siis jälle ütlesite, et see on mitme järjekorra probleem. Te olete nüüd aru saanud, kuidas seda probleemi lahendada. Samal ajal on Reformierakonna käes olnud sotsiaalministri portfell juba kaheksa aastat või kauemgi. Kas te poleks saanud neid asju varem järje peale aidata? Te mainisite, et euroraha on tulemas. Kuidas muuta see süsteem jätkusuutlikuks, sest ega euroraha igavesti ei tule? Mismoodi me hakkame seda tulevikus rahastama?

Aitäh! Nende kaheksa aasta sisse, kui me tänasest hakkame aastaid lugema, mahub mitu aastat ka keskerakondlasest ministri ametiaega. Ma olen aga täiesti kindel, et kõik ministrid, sõltumata erakondlikust kuuluvusest, on teinud kõik endast ja riigieelarve võimalustest oleneva, et puudega inimeste abivahendite süsteemis muudatusi teha. Näiteks valmistas eelmine sotsiaalminister ette abivahendite maksimaalse hüvitamise piirhinnad, mis parandavad abivahendite kättesaadavust. Samuti, nagu ma rõhutasin, 2012. aastal leiti siiski, hoolimata sellest, et ka 2012. aasta eelarve võimalused olid suhteliselt piiratud, võimalus erakorraliselt veel täiendav miljon eurot sellesse valdkonda panna. Ma usun, et sõltumata erakondlikust kuuluvusest on kõik ministrid seda teemat tähtsaks pidanud. Minu plaan probleemi lahendamiseks on see, et mitte jääda lootma ainult eelarvetaotlusele, mille ma olen esitanud ja mille eest ma kavatsen kindlasti seista, vaid panustada ikkagi ka sellesse, et süsteem oleks üle riigi ühtlane, ning selle abil järjekordi vähendada. Samuti on mul väga suured ootused, võib-olla oleks isegi korrektsem öelda, et plaanid, töövõimekindlustusega, kus oleks võimalik igal aastal abivahenditesse investeerida palju suuremaid summasid kui seni. See puudutab otseselt küll tööealisi abivajajaid, aga tänu sellele, et me tööealistesse inimestesse ja nende abivahenditesse investeerime aktiivsete tööturumeetmete kaudu, paraneb muidugi abivahendite kättesaadavus ka lastel ja eakatel. Ma arvan, et need plaanid, mis meil selles vallas on, on igal juhul õiged. Tasub pingutada selle nimel, et need õnnestuksid.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Te mainisite, et raha, mida 2012. aastal juurde tuli, oli üks miljon. Me teame, kui suur on nõudmine. Täpsustage, kui palju on raha vaja, et me ei peaks enam sotsiaalministrile selliseid arupärimisi esitama.

Aitäh! Sotsiaalministeeriumi rehkenduse järgi võiks see vajadus olla üle 7 miljoni euro igal aastal. 2012. ja 2013. aastal on see koos lisarahaga olnud 5,8 ja 6,4 miljoni euro vahel, aga võiks olla 7 ja 8 miljoni euro vahel. Kahjuks on nii, et aasta-aastalt see vajadus pigem kasvab, mitte ei kahane. Ma arvan, et kui me planeerime järgmise aasta eelarvet, siis see jääb sinna 7 ja 8 miljoni euro vahele. Selleks me kindlasti lisavahendeid ka taotleme. Aga ma rõhutan veel kord, et kui meil on võimalik, võib-olla küll mitte 2014. aastast, aga alates 2015. või 2016. aastast panustada sinna ka aktiivsete tööturumeetmete vahendeid, et saaks osta neidsamu abivahendeid, kas või näiteks ratastoole, siis peaks see märgatavalt leevendama koormust just nimelt sellele eelarvereale. Aga meie eesmärk ei ole ju üksnes see, et konkreetsel eelarvereal oleks võimalikult suur summa, vaid see, et vajadus oleks üle Eesti kaetud. Ma arvan, et inimestele on oluline, et nad vajaliku abivahendi saavad, mitte see, et nad selleks raha saavad just nimelt sellelt konkreetselt realt.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita, seega me neid ka ei ava. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, meie istung läheb tempokalt edasi. Kõigil, kes soovivad vaba mikrofoni jooksul esineda, palun ennast registreerida peale haamrilööki! Kuna kõnesoove ei ole, siis vaba mikrofoni ei avata. Soovin teile jõudu teie töös! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.34.