Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 15. töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd, head kolleegid, on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Alustame Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissonist. Palun!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna rahvatervise seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Teiseks, Vabariigi Valitsus esitab Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Euroopa Liidu väljaõppemissioonil ja ÜRO rahutagamismissioonil Malis" eelnõu. Nimetatud otsuse eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Urmas Reinsalu. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja demokraatide ühenduse nimel üle arupärimise sotsiaalministrile noorte tööpuuduse kohta. 15. mail avalikustas Statistikaamet andmed, mille kohaselt on noorte tööpuudus kasvanud 10,8%-ni, olles esimese kvartaliga võrreldes 0,9% suurem. 15–24-aastaste noorte töötus ületas vanemaealiste oma mitu korda. Kvartalis lisandunud 7000 töötust üle poole olid alla 25-aastased. Alla 25-aastaste seas oli hinnanguliselt 51 000 tööl käijat ning 16 000 töötut. Noorte tööpuuduse olukord on murettekitav ja tahaksime kuulda, kas Sotsiaalministeerium ja valitsus on probleemi lahendamiseks uusi samme kavandanud. Sellest tulenevalt esitame sotsiaalministrile 16 rahvasaadiku allkirjaga kuus küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle adressaadile otsekohe.
Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 15. mail algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu ja määranud selle juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse 16. mail esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike teadustöö, õpingute, õpilasvahetuse, tasustatud ja tasustamata praktika, vabatahtliku teenistuse ja au pair'ina töötamise eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni, kultuurikomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 6. juuni kell 16. Teiseks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 6. juuni kell 16. Kolmandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Euroopa Liidu õiguskaitsekoostöö ja -koolituse ametit (Europol) ning millega tunnistatakse kehtetuks otsused 2009/371/JSK ja 2005/681/JSK, ja Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, Euroopa Nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, millega luuakse Euroopa õiguskaitsealane koolituskava. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 6. juuni kell 16. Neljandaks, Riigikogu juhatus on edastanud väliskomisjonile Vabariigi Valitsuse s.a 16. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjonile antava mandaadi kohta, mille alusel räägitakse läbi Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide kaubandus- ja investeerimispartnerluse kokkulepe. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma Euroopa Liidu asjade komisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 4. juuni kell 16.
Arupärijad võtsid tagasi arupärimise nr 319 arheoloogiliste leidude omandi küsimuse kohta, mis oli esitatud kultuuriminister Rein Langile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Lugupeetud kolleegid, läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel, panen selle kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Asume tänase päevakorra juurde ehk arupärimistele vastama. Esimene on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi ja Ester Tuiksoo 15. aprillil esitatud arupärimine Eesti Panga Nõukogu tegevuse kohta (nr 321). Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma tutvustan Riigikogu liikmete arupärimist Eesti Panga Nõukogu esimehele Jaan Männikule. Me kõik teame, et eeloleva kuu jooksul on meil võimalik Riigikogu kõnetoolist kuulda ka Eesti Panga presidendi ettekannet, aga Eesti Panga Nõukogu esimehelt soovisime täpsemat infot nõukogu rolli kohta. Eesti Panga Nõukogu on Eesti Panga järelevalveorgan, kelle pädevusse kuulub ka Eesti Panga kasumi jaotamine vastavalt seadusele ja nõukogu kinnitatud kasumijaotuse strateegiale.
2011. aastal sai Eesti Pank 22,7 miljonit eurot kasumit, millest panga nõukogu otsustas suunata kolmveerandi keskpanga reservidesse ja veerandi ehk 5,7 miljonit eurot 2013. aasta riigieelarvesse. See arupärimine anti üle 15. aprillil. Pärast seda, me teame, on olnud elav mõttevahetus selle üle, kui palju Eesti Pank peaks oma kasumist riigieelarvesse andma.
21. veebruaril kiitis Euroopa Keskpanga nõukogu heaks keskpanga 2012. aasta auditeeritud finantsaruande, mille kohaselt oli Euroopa Keskpanga kasum eelmisel aastal üle 2,1 miljardi euro. Suure panuse kasumi tekkeks andsid intressitulud, mis kokku olid 2,3 miljardit eurot. 1,1 miljardit moodustas sellest puhas intressitulu väärtpaberituru programmi raames ostetud väärtpaberitelt. Sellest 555 miljonit eurot saadi Kreeka võlakirjadelt, mis Euroopa Keskpank väärtpaberituru programmi raames ostis. Teadupärast Eesti Pank on sõltumatu, aga eurogrupi rahandusministrid otsustasid, et Kreekale makstakse võlakirjadega seotud intressid tagasi. Nii palju siis tutvustuseks.
Me esitasime Eesti Panga Nõukogu esimehele neli küsimust, need on järgmised. Esiteks: "Euroopa Keskpanga 2012. aasta auditeeritud finantsaruanne lubab oodata arvestatavat kasumit Eesti Pangalt ka see aasta. Kuidas hindate Eesti Panga 2012. aasta tulemusi?" Teine küsimus on seotud sellega, et 2012. aastal soovis Eesti Panga Nõukogu kogu panga 2011. aasta kasumi paigutada reservfondi, kuid rahandusministri palvele tuldi vastu ja osa kasumist anti siiski ka riigi stabiliseerimisreservi. Kas sellel aastal on tuntud valitsuse survet seoses Eesti Panga kasumi jaotamisega? Ja kuna me kõik teame, et härra Jaan Männik hakkab Eesti Panga Nõukogu esimehe kohalt lahkuma, siis me soovime kuulda tema hinnangut oma ametiperioodile. Ka tunneme huvi, milliseid nõuandeid ta annab oma järeltulijale selles ametis. Tänan tähelepanu eest ja ootan huviga vastuseid!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Ja nüüd palun vastamiseks kõnepulti lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimehe Jaan Männiku!

Lugupeetud kaasvõitlejad! See on mulle üks uus kogemus, et Riigikogu liikmetele niimoodi rääkida. Mul on väga hea meel ja suur au siin teie ees seista. Ma võtan vastuse nendele küsimustele kokku niimoodi, et Eesti Pank hindab tulemused heaks. Eesti Panga eesmärk ei ole maksimaalselt kasumit teenida, panga eesmärk on tagada hinnastabiilsus ja seda me teeme koos Euroopa Keskpangaga. Me oleme üks osa Euroopa Keskpangast.
Rahapoliitika ühtlustamine toob kaasa selle, et jaotatakse tulud, jaotatakse kulud ja jaotatakse riskid. Eesti osakaal on seal 0,26%. Eurosüsteemi krediidiriskid on sellised, et kommertspankadele on laenatud 852 miljardit eurot ja 203 miljardi euro eest on ostetud võlakirju. Selline on siis Eesti Pangal see suur risk, nagu ka kõikidel teistel euroriikidel.
Minu käest küsiti, kuidas ma hindan Eesti Panga Nõukogu tööd. Sellele vastates tuleb kahjuks tunnistada, et ühes punktis ma olen meie töö suhtes väga kriitiline, ja see on usaldus. Sellises institutsioonis nagu Eesti Pank peab valitsema usaldus. Seal peab valitsema usaldus nõukogu koosolekutel, seal peab olema usaldus selles mõttes, et kui me ütleme, et siit midagi välja ei leki, siis see ka ei leki. Me oleme usalduse küsimust arutanud kolmel-neljal nõukogu koosolekul peamiselt selles kontekstis, et seal on alati üks päevakorrapunkt, mille raames Ardo Hansson seletab meile, mis on juhtunud Frankfurdis. See, mis on Frankfurdis juhtunud, on osaliselt konfidentsiaalne, seal ei ole mingit väga selget piiri, mida sa avalikustada võid ja mida mitte. Seda otsustab panga president oma äranägemise järgi. Aga kui panga president usub või kahtlustab, et see, mida nõukogu koosolekul räägitakse, võib ka ajakirjandusse jõuda, siis on see väga halb. See, mis on juhtunud minuga, on üks väga väike detail, millest pole mõtet enam rohkem rääkida. Aga kui lekib näiteks midagi, mida Frankfurdis on laua ümber räägitud ja mis ei tohiks lekkida, siis on tegu tunduvalt tõsisema küsimusega. Kui ma annan oma ameti Mart Laarile üle, siis ma saan Mart Laariga kokku ja ütlen temale seda, et sa paned nüüd uue nõukogu koosseisu kokku ja selles olukorras on kõige tähtsam asi, et sa leiad inimesed, keda sa panga nõukogu liikmetena usaldad.
Aga tulen nüüd tagasi positiivsete asjade juurde. Kasumi jaotamise kohta ütlen niimoodi, et see ei erine kuigi palju äriühingu kasumi jaotamisest. Äriühingus on niimoodi, et juhatuse esimees teeb nõukogule ettepaneku, nõukogu kiidab selle heaks ja siis läheb see aktsionäride üldkoosolekule lõplikult otsustada. Eesti Pangas on see protsess kahe-, mitte kolmeastmeline. Eesti Panga juhatus teeb nõukogule ettepaneku ja nõukogu kas kinnitab selle või ei kinnita seda. See ei ole nii, et lahenduse pakub välja nõukogu, lahenduse pakub välja juhatus.
Juhatus ütles nõukogule, et meie reservid on võrreldes Eesti majanduse mahuga ja võrreldes paljude teiste Euroopa riikide seisuga päris väikesed. Me peaksime kõvasti reserve koguma ja see võtab 15–20 aastat, enne kui me jõuame mingisugusele aktsepteeritavale tasemele. See oli põhjus, miks juhatus just nagu ei tahtnud palju välja maksta. Rahandusminister ei ole minu teada rääkinud ühegi nõukogu liikmega, võib-olla on ühe või kahega, täpselt ma ei tea. Küll aga tean, et ta rääkis panga presidendiga. Siin oli küsimus, kas Eesti Panka või Eesti Panga Nõukogu on survestatud. Ma ei kasutaks sõna "survestama". Ma ütleksin, et seda teemat on arutatud ja see lõppes lahkarvamustega – panga presidendil ja rahandusministril olid erinevad seisukohad. Panga president tegi nõukogule oma ettepaneku ja nõukogu kiitis häältega 7 : 1 selle ettepaneku heaks.
Minu käest küsiti ka, kas panga nõukogu esimees peaks olema poliitiline või mittepoliitiline isik. Minu meelest on tähtis küsimus, kas panga juhtkond, president ja asepresident on poliitilised või mittepoliitilised isikud. Kas panga nõukogu esimees seda on, on minu arvates märksa vähem tähtis küsimus. Usun, et mingisugune sild siia saali peab ühel keskpangal olema, ja sellepärast ongi selle saali inimesi meil panga nõukogus. Ma toetan põhimõtet, et ka Riigikogu liikmed on panga nõukogus. Kas esimees on või ei ole poliitiline isik – minu meelest see ei ole väga tähtis küsimus.
Peaminister Andrus Ansip andis ühe intervjuu – see oli vist "Peaministri tund" Vikerraadios 26. aprillil –, kus ta minu meelest väga hästi analüüsis Eesti Panga Nõukogu rolli. See oli väga hea analüüs ja ma toetan seda, mida peaminister Ansip seal rääkis, küll aga leian, et me oleksime pidanud ühe sammu veel tegema. Peaminister ütles, et Eesti Panga Nõukogu roll on märksa piiratum kui ühe äriühingu nõukogu roll, ja nii see on. Meie ei kinnita eelarvet, meie ei kinnita tegevuskava, me võtame teadmiseks. Ja on ka teisi piiranguid.
Mina ise olen enda meelest viis aastat rääkinud kulude kokkuhoiust Eesti Pangas. Ma olen rääkinud, et Eesti Pank kui süsteem on Eesti riigile ja rahvale liiga kallis. Võiks tõsiselt arutada – aga seda ei saa Eesti Pank, ka mitte Eesti Panga Nõukogu algatada –, kas see süsteem ei ole mitte liiga kallis. Võrrelgem seda, mida me teeme, sellega, mis see asi maksab! Aga see arutelu tuleb algatada kusagil mujal.
Kuidas ma siis lõpuks hindan Eesti Panga tööd, eriti Eesti Panga Nõukogu tööd? Kui on pikka aega tööd tehtud, siis sa näed, et peaaegu igas struktuuris tekib varem või hiljem vastuolu reformaatorite ja haldajate vahel. On inimesed, kes ütlevad, me peame muudatusi läbi viima, et see ei ole hästi ja see ei ole hästi ja see ka mitte, ning on inimesed, kes manitsevad, et ärme kiirustame, ärme läheme liiga kiiresti edasi. Ma olen, lugupeetud kaasvõitlejad, rohkem kui 40 aastat töötanud ja see, millega ma Eesti Panga Nõukogus kokku puutusin, ei olnud mitte midagi uut. Meilgi tekkis just niisugune olukord, et osa inimesi tahtis pigem gaasi anda, osa aga pigem pidurdada. Gaasiandjad jäid Eesti Pangas peale. Ent see ei ole alati nii, vahel jäävad haldajad peale. Aga see tegi mulle heameelt, et Eesti Pangas need jõud, kes soovisid panka reformida, jäid just nagu peale.
Kui ma ise olen seda tööd teinud, siis mul on olnud kaks eriti tähtsat põhimõtet. Üks neist on võrdne kohtlemine. Ma ei tee vahet, kes minu käest intervjuud küsib, mis väljaanne see on, või kes on poliitik, kes tahab minuga kokku saada. Mina suhtun erakondadesse, on nad siis Riigikogus esindatud või mitte, ühtemoodi. Kui ma siit ära lähen, siis annan ma intervjuu Tallinna Televisioonile. Nad tahtsid seda ja ma ütlesin, et ma annan neile selle. Kui keegi teine palub intervjuud, siis ma annan nendele ka. See on olnud üks põhimõte.
Minu teine põhimõte on olnud, et ma olen teinud seda, mida ma ise olen õigeks pidanud. See on mind juhtinud. Ma tean, et selles küsimuses ollakse ka teisel seisukohal, aga mina olen sellesse tegevusse süvenenud ja teinud seda, mida ka ise õigeks olen pidanud. Minu jaoks on Eesti Panga Nõukogu esimeheks olek olnud suur väljakutse. Ma astusin ametisse kolm kuud enne, kui Lehman Brothers läks pankrotti. Ja Lehman Brothersi pankrotistumist septembris 2008 peetakse ju ülemaailmse majanduskriisi alguseks. Olin kaasalööja ka siis, kui Eestisse tuli euro.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Te valisite ja kinnitasite mind viis aastat tagasi sellele ametikohale. Ma tänan teid selle usalduse eest! Mul on olnud väga huvitav väljakutse Eesti ühiskonnas ja mul on hea meel, et see viis aastat tagasi nii läks. Ma loodan, et me saame Mart Laari kohta mõne aasta pärast öelda, et ta on Eesti Panka edasi arendanud ja et mõne aasta pärast on Eesti Pank parem kui praegu, kui mina sealt lahkun. Ja ma ütlen teile, lugupeetud Riigikogu liikmed, ka seda, et minul on aeg edasi minna, uued väljakutsed ootavad. Tänan teid ja olen valmis küsimustele vastama!

Suur tänu, härra Männik, vastuste eest! Teile on ka palju küsimusi. Alustame kolleeg Kadri Simsonist.

Lugupeetud Jaan Männik! Eesti Pank on institutsioon, kes tegutseb Eesti Panga seaduse järgi. Eesti Panga seaduse § 30 ütleb seda, kuidas jaotatakse panga kasumit. Seal on punkt punkti järel kirjas, et eelisjärjekorras suunatakse raha aastakasumist põhikapitali suurendamiseks, siis reservkapitali täiendamiseks, seejärel on panga nõukogul võimalus suunata osa kasumist veel sihtkapitalide ja sihtfondide moodustamiseks-täiendamiseks ning sellest üle jääv osa läheb riigieelarvesse. Ometi leiab meie rahandusminister, et Eesti Pank peaks igal aastal kindlasti 25% oma kasumist riigieelarvesse kandma. Seda seaduses kirjas ei ole. Minister väitis ka seda, et kuna Kreeka intresside tagasimakstav osa ei ole sellele 25%-le lisatud, on Eesti Pank rikkunud aumeeste kokkulepet. Kas Jürgen Ligi kooskõlastas enne seda, kui ta läks Euroopa rahandusministritega kokku leppima, ka Eesti Pangaga selle, et Kreekale intressid tagasi makstakse?

Ma usun, et härra rahandusministril ei ole vaja seda Eesti Pangaga kooskõlastada. Ma ei tea, kui ta kooskõlastab seda, siis ta teeb seda panga juhtkonnaga, minuga ta rääkinud ei ole. Asi on nii, et Eesti Pangal on pikaajaline strateegia, mis kinnitatakse igal aastal. Need viis aastat, mis mina olen olnud Eesti Pangaga seotud, on see olnud nii: kuni 25% puhaskasumist võib jaotada välja nõnda, et see läheb riigikassasse, ja 75% läheb reservidesse. Nõukogu kõigepealt kinnitab igal aastal selle strateegia ja pärast otsustab kasumi jaotuse igal aastal eraldi. Minu teada pole ühelgi aastal jaotatud välja rohkem kui 25%. Minul ei ole selle vastu midagi, et rahandusministril on teine arusaam, kui palju tuleks raha välja jaotada. Tal võib olla teine arusaam, aga panga nõukogu otsustas toetada panga juhatuse ettepanekut.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud Eesti Panga Nõukogu esimees! Olete muutnud Eesti Panga Nõukogu ja ka panga tegevuse üsna avatuks ka väljapoole ja olete ise ka avatud suhtleja olnud. Üks soovitus järgmisele Eesti Panga Nõukogu esimehele teie tänases esinemises juba kõlas, see puudutas nõukogu koosseisu. Aga minu küsimus teile on, mis jäi teil sellel ametikohal tegemata sellist, mida te soovitaksite järgmisele nõukogu esimehele teha.

See, mis tegemata jäi, on see, et ma viis aastat rääkisin päris palju kuluefektiivsusest Eesti Pangas, aga pean tunnistama, et selles vallas oleks võinud rohkem juhtuda, kui siiani juhtunud on. Sellest ma kavatsen nüüd pikalt Mart Laariga rääkida. Kas ta läheb seda teed või mitte, et ta teema üles võtab, ma ei tea. Aga ma usun, et kui me tahame, et Eesti areneks ja saaks rikkamaks, siis on meil vaja efektiivseid riigiasutusi. Olen kindel, et arenguruumi on Eesti Pangalgi. Ma olen ka öelnud, et üks selline suurem küsimus, mis tuleks ette võtta, on vaadata üle Finantsinspektsiooni ja Eesti Panga organisatoorne suhe. Mul on tunne, et me teeme topelttööd. Me teeme majandusanalüüsi Eesti Pangas, me teeme majandusanalüüsi Rahandusministeeriumis, kõik kommertspangad teevad igasuguseid analüüse. Tehakse muudkui analüüse. Aga me ei ole nii suur ja rikas riik minu arvates, et meil oleks tark neid igal pool teha. Siin on isegi küsimus, kas me ostame neid analüüse kuskilt. Ma võin öelda üht: tihtipeale ei pea need analüüsid vett rohkem kui kaks-kolm kuud, siis tuleb jälle uued teha. Mis nüüd viimane kord juhtus? Tulid uued arvud, et võrreldes viimase kvartaliga möödunud aastal on Eesti majandus kukkunud 1% ja kasvanud võrreldes esimese kvartaliga aasta tagasi. Niimoodi me ei prognoosinud isegi mitte ainult üks kuu tagasi! Need on sellised suuremad strukturaalsed küsimused, aga kuskil meie süsteemis peaks olema tahe muuta riigisektor efektiivsemaks, aga seda ma ei ole eriti näinud.

Palun, kolleeg Valdo Randpere!

Mul on üks küsimus, mis tuleneb sinu sõnavõtust siin. Ma mõtlesin, et annan võimaluse valida kolme variandi vahel. Mis on hullem? Kas see, kui panga nõukogu esimees klatšib üksikuid panga töötajaid nõukogus ja loodab nõukogu liikmeid oma isiklikku kättemaksuaktsiooni kaasata? Või see, et selline klatšimine ja tagakiusamine lekib meediasse? Või see, et panga nõukogu esimees tuleb peale seda Riigikogu ette ja hakkab vihjama, nagu oleks mingid Frankfurdis langetatud salajased otsused lekkinud meediasse, mida ei ole ju kunagi juhtunud?

Minu meelest oli nõukogus selline arusaam, et see oli üks kinnine koosolek, kust see, mis seal räägiti, ei oleks tohtinud ajakirjandusse lekkida. Ja tõsiasi, et see leke tekkis, tõi kaasa kolmel-neljal nõukogu koosolekul debati teemal, kas me saame seal nüüd igast asjast rääkida või peame kogu aeg kartma, et see lekib kuskile. Ma ei kommenteeriks selliseid emotsionaalseid hinnanguid nagu ahistamine, kättemaks jms. Räägime asjast! Räägime sellest, et kui kinnisel nõukogu koosolekul arutatakse midagi, kas sealt tohib minna infot ajakirjandusse või mitte.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud esimees! Me oleme Kadri Simsoniga enamikus asjades ühte meelt. Tal on mure õpetajate pärast, arstide palkade pärast jne. Meie ainus erinevus on see, et tema muretseb Kreeka õpetajate pärast, aga mina mõtlen Eesti pensionäride peale. See on ainus vahe. Seoses sellega tulen tagasi usalduse ja aumehelikkuse juurde. Kogu seda Kreeka asja hääletati siin saalis väga suure kriginaga ja sellel poolel oli väga vähe Kreeka n-ö abipaketi vastu hääletajaid. Mul on tunne, et vastuhääletajaid oleks olnud rohkem, kui oleks olnud selge, et kogu Kreekas teenitav raha läheb sinna tagasi. Teiste sõnadega, Kreekasse minev Eesti panus ei ole mitte ainult äraantav raha, vaid see pannakse fundamentaalselt huugama. Mul tekib nüüd küsimus, kas see oli aumeeste kokkulepe või ei olnud. Ja miks Riigikogu ei teadnud, et kõik, mis Kreekasse läheb, sinna ka jääb igavesti?

Nende kokkulepete juures, millest te räägite, on olnud rahandusminister, ja mõne teise kokkuleppe juures ehk ka Eesti Panga president. Eesti Panga Nõukogu ei ole nende otsuste tegemisel või kokkulepete sõlmimisel oma sõna öelnud. Meie ei tee Frankfurdi reise, me oleme seal üks kord käinud, ja nagu peaminister ütles, see oli rohkem ekskursioon kui midagi muud. Panga nõukogu ei ole mingisuguseid kokkuleppeid sõlminud. Kui ma aga ütlen oma isikliku seisukoha, siis ma väga toetan seda, et me oleme eurotsooni liikmed. Ma olen seda kogu aeg toetanud, aastaid. Leian, et me peaksime ka edaspidi sinna kuuluma. Ja kui sa oled ühes sellises grupis, kus on väga palju riike, siis on ju alati nii, et sa pead põhimõtteliselt otsustama, kas sa teed kõik kaasa või ei tee. Kui sa teed kõik kaasa, siis tuleb arvestada, et mingisuguses olukorras tuleb ehk ka teatud raha maksta. Põhimõtteline küsimus on siiski see, kas me oleme eurotsoonis edasi või ei ole. Mina leian, et me peaksime seal tingimata olema. Lätlased tahavad ka olla.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Kõigepealt ütlen kolleeg Gräzinile, et kui otsustada selle saali hääletuste järgi, siis on just Keskerakond Eesti õpetaja ja pensionäri esiplaanile seadnud ning võrrelnud nende elu asjade seisuga teistes riikides. Aga lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees! Kõigepealt tahan öelda, et mul on südamest kahju, et teile ei antud võimalust olla teist ametiaega Eesti Panga Nõukogu esimees, sest ma arvan, et te olete seda ametit väga väärikalt pidanud. Ent minu küsimus puudutab ühte viimase aja väljaütlemist, nimelt seda, kas Eesti Pangal üldse on nõukogu tarvis. Missugusena te näete Eesti Panga struktuuri ilma nõukoguta?

Euroopas on keskpankasid, millel ei ole nõukogu. Üks väga hea näide on Saksamaa keskpank. Kuna ma pean Saksamaad tähtsaks riigiks, tahtsin ma kaks aastat tagasi kutsuda Saksa keskpanga nõukogu esimehe Eestisse külla ja hakkasin internetist asja uurima. Avastasin, et nende keskpanga organisatoorne struktuur on selline, et neil ei olegi nõukogu.
Ma ütlen, mis on neli tähtsat ülesannet, mis meil on. Kaks esimest, mis ma nimetan, on saanud kahe viimase aasta jooksul väga palju tähelepanu. Meie teeme presidendile ettepaneku, kes on järgmine Eesti Panga president. Selle ümber tekkis ju väga palju poleemikat, ent seda tehakse üks kord iga seitsme aasta tagant. Me kinnitame ka asepresidente. See, et neid ei kinnitatud siin kaks aastat tagasi, tõmbas samuti väga palju tähelepanu. Aga seda tehakse üks kord iga viie aasta tagant. Kolmandaks, kasumi jaotus, mille puhul tihtipeale kiidetakse heaks panga juhtkonna ettepanek. Seda tehakse kord aastas. Ja neljandaks, kinnitatakse aastaaruanne. Selle eest makstakse nõukogu liikmetele brutopalka 105 000 eurot aastas.
Ma olen tähelepanu juhtinud küsimusele, kas see, mida panga nõukogu teeb ja mille eest ta vastutab, on proportsioonis sellega, mis see riigile maksma läheb. Seda küsimust ei saa Eesti Pank arutada, seda küsimust ei saa Eesti Panga Nõukogu arutada, see tuleb kuskil mujal algatada. Minu arvates ei ole see, mida Eesti Panga Nõukogu teeb, ja mis ta maksma läheb, proportsioonis. Loomulikult tuleb see töö, mis ta teeb, ära teha, aga seda saab ju teha ka muudmoodi. Sakslased näiteks on selle teisiti organiseerinud.

Palun, kolleeg Aivar Sõerd!

Austatud Eesti Panga Nõukogu esimees! Mul on küsimus Kreeka intresside tagastamise kohta. See pole kindlasti mitte tavapärane olukord ja need pole tavapärased otsused, mis on tehtud. Mul on selline küsimus: kui Kreeka intresside küsimust poleks üles kerkinud ehk kui nn eurosüsteem poleks Eesti Pangale sellist sihtotstarbelist summat üle kandnud, kas te siis oleksite otsustanud kanda riigieelarvesse 25% kasumist?

Seda ei otsusta ju mina üksinda, eks ole. Meil on kaheksaliikmeline nõukogu ja mina olen üks liige kaheksast. Mida me sellises olukorras oleksime otsustanud, selle vastuse jään ma teile paraku võlgu.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees! Minu teada pole ükski küsitlus seni näidanud, et Läti rahvas soovib pääseda eurotsooni, küll aga soovib sinna pääseda Läti valitsus. Aga minu küsimus on selline. Kui tihti te olete kohtunud rahandusminister Jürgen Ligiga ja millal oli teie viimane kohtumine?

Minu viimased kohtumised temaga olid septembris 2011. Siis, kui möödunud aastal oli juttu kasumi jaotamisest – see oli aprillikuus –, ma helistasin temale kaks korda ja me rääkisime kokku umbes kümme minutit. Aga üldiselt oleme siin-seal üksteisele tere öelnud ning see on ka kõik.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Austatud härra Männik! Te mainisite oma ettekandes mitmel korral, et Eesti Panka on sellisel kujul kallis pidada. Märkisite ka, et see peaks olema rohkem kuluefektiivne. Olen sellega täiesti nõus, eriti nüüd, kui Eesti Pank on ühisraha tingimustes muutunud rohkem Euroopa Keskpanga harukontoriks. Te jäite peatuma sellel, kes peaks suurema kuluefektiivsuse tagama ehk süsteemi kallidust vähendama. Kes peaks see organ olema? Kust peaks initsiatiiv tulema? Kas Eesti Panga töötajate koosseis, palgad, prioriteedid ei ole Eesti Panga Nõukogu hinnata ja otsustada? Kas nõukogu ei saa neid ette panna? Eesti Pank on autonoomne asutus ja ega keegi kõrvalt seda tegema ei saa tulla.

Eesti Panga Nõukogu määrab praeguse seisuga neli palka. Need on panga presidendi, kahe asepresidendi ja siseaudiitori palk. Kõik ülejäänud palgad määrab panga juhtkond. Eks äriühingus ole sama asi: ega nõukogu ei vallanda ega koonda inimesi, seda teeb tegevjuhtkond. Ma olen juhtinud Eesti kõige suuremat ettevõtet, Eesti Telekomi seitse aastat ja tean neid asju. Nõukogu ei saa kedagi vallandada ja see on nii ka Eesti Pangas. Kui me näiteks leiame, et Eesti Pangas on liiga palju inimesi, siis tegelikult see ei kuulu Eesti Panga Nõukogu pädevusse. Eesti Panga Nõukogu ei võta mitte ühtegi inimest ametisse ja ei vallanda ka mitte ühtegi. Seda vastutust kannab juhtkond.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Hea Eesti Panga Nõukogu esimees! Eesti Panga strateegilises arengukavas aastateks 2011–2013 on panga visioonina kirjas, et Eesti Pank on eurosüsteemi ja Eesti majandusarengusse aktiivselt panustav efektiivne ja kaasaegne keskpank. Ma ütleksin, et eurosüsteem ja Eesti majandusareng ei ole sugugi üheselt sünergilised asjad, nende puhul on kindlasti ka vastuolusid. Nii et ega see kõik lihtne ei ole. Kuidas on teie hinnangul pank selle ülesande täitmisega hakkama saanud?

Selle arengukavaga, nagu ma ka varem põgusalt mainisin, on niimoodi, et kui ühes äriühingus nõukogu kinnitab äriplaani, siis Eesti Pangas panga nõukogu võtab arengukava teadmiseks. Ma kuulsin, et panga president tuleb teile siia mõne aja pärast rääkima. See küsimus tuleks talle esitada, sest meie ei ole üldse mitte seda arengukava kinnitanud. Me oleme ainult võtnud teadmiseks, mis juhatus on meile ette pannud.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Hea panga nõukogu esimees! Mu küsimus puudutab samuti Kreeka võlakirjadelt teenitud tulu ja selle võimalikku tagastamist Kreekale. Kas seda teemat on arutatud teie teada ka Euroopa Keskpanga nõukogus, kus on esindatud juhatuse liikmete kõrval ka kõikide pankade presidendid? Ja kas teie hinnangul on olukord, kus poliitikud, näiteks rahandusministrid, otsustavad Euroopa Keskpanga ja riikide keskpankade tulude kasutamise üle, kooskõlas panga sõltumatuse põhimõttega?

Eesti Pank on sõltumatu organisatsioon ja Eesti Panga Nõukogu peamine ülesanne on teostada järelevalvet kogu Eesti Panga tegevuse üle. Ma olen seda küsimust Ardo Hanssoniga arutanud. Tema arusaama kohaselt on otsused Kreeka võlakirjade tagasimaksmise kohta teinud Euroopa rahandusministrid. Kui ta tuleb mõne aja pärast siia, võite tema käest küsida. Minu hinnangul on tema seisukoht selline, et tema nende otsuste eest eriti vastutust ei kanna. Meil on kaks inimest – see on küll minu subjektiivne hinnang –, kes tegelevad väga palju Euroopa rahandusküsimustega, need on Eesti Panga president ja rahandusminister. Aga nad tegelevad erinevate asjadega ning nende Kreeka võlakirjadega tegeleb pigem rahandusminister, mitte panga president.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea Eesti Panga Nõukogu esimees! Panga nõukogul täitub ametiaeg minu meelest umbes aasta pärast ja panga nõukogu esimehel on küllaltki piiramatu võim nõukogu liikmeskonna moodustamisel. Kui arvestada muutusi, mis puudutavad nõukogu esimeest, kas meid ähvardab nüüd oht, et panga nõukogu muutub väga poliitiliseks? Keda teie soovitaksite panga nõukogusse määrata?

Kui ma õigesti mäletan, siis praeguse nõukogu volitused lõppevad järgmise aasta 17. veebruaril. Need seitse liiget määratakse siin saalis ühe hääletusega – ühekorraga kõik seitse, ja seda panga nõukogu esimehe Mart Laari ettepanekul. Kindlasti ma räägin Mart Laariga, ja räägin pikalt. Aga ma võin teile ka rääkida, mida ma soovitan. See on nii suur nõukogu, et seal peab olema üks liige jurist. Praegu on see Tartu Ülikooli õigusteaduse professor Irene Kull. Ma isiklikult leian, et umbes pooled nõukogu liikmed peaks tulema siit saalist. Pikk jutt on seda mõtet lahti rääkida, aga kui keskpangal ei ole mitte mingisugust kontakti poliitikaga, siis me jääme seal Eesti Pangas just nagu õhku rippuma. Sel juhul me oleksime nii iseseisvad, et meil ei oleks õieti mitte mingisugust kontakti mitte kusagil. Riiki juhivad lõppude lõpuks poliitikud. Soomes on kõik nõukogu liikmed poliitikud, Rootsis peaaegu samuti.
Ma ise leian, et see süsteem, mida me oleme Eestis arendanud, on parem kui Soome ja Rootsi oma. Me oleme saanud nõukogusse ka mittepoliitikutest majandusteaduse eksperte ja minu arvates on selle mõju olnud väga hea. Meil Eestis on võrreldes Soome ja Rootsiga palju laiem kompetents. Meil ei ole nõukogus ainult poliitikud, meil on ka majandusteaduse professorid, meil on juuraprofessorid jne. Minu meelest, nagu ma varem ütlesin, kui üks erand välja arvata, on see nõukogu väga hästi töötanud, see koosseis on olnud väga hea. Eks ma Mart Laariga arutan, aga minu arust on lahendus, et pooled on poliitikud ja pooled apoliitilised isikud, olnud väga hea.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees! Ma jätkan kolleeg Rait Maruste küsimust. Ta tundis huvi, kust peaks algama initsiatiiv Eesti Panga reorganiseerimisel. Te vastasite, et panga nõukogu kinnitab nelja juhi palgad. Aga kas Eesti Panga Nõukogu ei kinnita siiski kogu Eesti Panga struktuuri ja üldise palgafondi? Kui tekib arvamus, et struktuur on ülepaisutatud või mõni funktsioon on üleliigne, siis kust see algatus ikkagi peaks tulema? Kas siiski mitte panga nõukogult?

Vastus on, et meie ei kinnita palgafondi. Meie võtame eelarve teadmiseks. See on suur vahe, kui võrrelda panka ühe äriühinguga. Seda te võite kõik ise lugeda Eesti Panga seadusest ja põhikirjast, eriti seadusest. Me ei kinnita panga eelarvet ja me ei kinnita panga tegevuskava. See, kui palju pank raha kokku hoiab, jääb siiski juhatuse otsustada.

Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Hea Eesti Panga Nõukogu esimees! Jätkan seda teemat, et nagu ma aru saan, üks suur mure jäi sulle pärast seda viit aastat tööd hinge peale. See on, et kuidagi oleks pidanud kulusid kokku hoidma. Kas sa oskad öelda, kui palju oleks võimalik Eesti Pangas iga-aastast kulu vähendada?

Te saate kindlasti aru, et kui ma peaaegu terve oma elu olen töötanud erasektoris, siis selliste küsimustega ma olengi 40 aastat ja rohkemgi tegelenud. Just nii kaua on kestnud minu karjäär selles sektoris. Kui palju saab raha kokku hoida? Minu kogemus on, et selles kontekstis ei pea hakkama rääkima eelkõige inimestest ja rahast, vaid tegevusest. Meil on Eesti Panga muuseum. Kas meil on seda vaja või mitte? Nii tuleb sellele asjale läheneda. Me teeme Eesti Pangas statistikat ja ka Statistikaamet teeb statistikat. Vahest võiksime tõsta Eesti Panga statistikategemise Statistikaametisse. Miks me teeme seda kahes kohas?
Kui sa püüad kulusid kokku hoida, siis on kaks põhimõttelist teed. Üks on, et sa lõpetad mingisugused tegevused ära, nagu ma näiteks tõin Eesti Panga muuseumi. Ma ei ütle, et me peaks selle kinni panema, aga selle võiks korraldada kuidagi muudmoodi. Eesti Panga muuseum võiks minu meelest kuuluda mingisuguse muu muuseumi alla kui üks osa sellest. See on üks võimalus. Teine võimalus on, et kui Eesti Panga personaliosakonnas on, ütleme, kuus inimest, siis sa lähed sinna ja ütled, et te peate selle töö ära tegema kolme inimesega. Seega need kaks võimalust on, et sa lõpetad mõne tegevuse üleüldse ära ja mõne tegevuse tegijatele ütled, et te peate vähemate inimestega hakkama saama. Pean ütlema, et Ardo Hansson tegeleb nende küsimustega. Küsige tema käest, kui ta siia tuleb. Aga nõukogul ei ole mitte mingisugust võimalust selliste küsimustega tegeleda.
Kuhu ma tahan oma jutuga jõuda? Sinna, et ma väga toetan peaminister Andrus Ansipi seisukohti, millest ta rääkis Vikerraadios 26. aprillil. Ta ütles, et Eesti Panga Nõukogul on võrreldes äriühingute nõukogudega tunduvalt piiratumad volitused ja tööülesanded. Ma olin seitse aastat Eesti Telekomi juht. Ma ei ütle, et see oli hirm, aga ma olin kogu aeg teadlik, et nõukogu esimees võib minu kabinetti tulla ja teatada, et nädala pärast töötab siin üks teine mees juhatuse esimehena. Nii juhtus ju Estonian Airiga veidi rohkem kui pool aastat tagasi. See teadmine oli mul kõik need seitse aastat, kui ma seal töötasin.
Eesti Pangas see nii ei ole. Kui sind on määratud seitsmeks aastaks, siis sa oled seal seitse aastat ja sa pead kellegi maha tapma või raha varastama või ma ei tea mida tegema, et hakataks arutama, kas võiks mõne teise mehe asemele panna. See on väga suur vahe äriühingu ja Eesti Panga vahel. Ja nagu nüüd teiegi aru olete saanud, Eesti Panga Nõukogul ei ole nii suur vastutus ja nii suured ülesanded, kui te uskunud olete. Nii see on. Lugege Eesti Panga seadust, seal seisab kõik must valgel, mis vastutus pangal on.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees! Te olete täna mitmel korral rääkinud kulude kokkuhoiust ja ühe näitena tõite välja mitmed majandusanalüüsid. Samal ajal kritiseeriti buumi lõpus ja kriisi alguses üsna palju seda, et Eesti Pank ei hoiatanud piisava selgusega ette, mis tulemas on. Kui te aga oleksite tookord lootnud kellegi teise majandusanalüüsidele, võib-olla ka need sisse ostnud, oleks kriitika ehk veelgi kõvem olnud. Kas te ei karda, et kui Eesti Pangas analüüside tegemine lõpetada, siis Eesti Panga roll juhtorganina finantssüsteemis väheneb?

Ma ei mõelnud seda, et me peaksime majandusanalüüsid Eesti Pangas lõpetama. Ma pean pigem silmas seda, et meil tehakse analüüse Eesti Pangas ja Rahandusministeeriumis ning öeldakse, et see on väga hea, kui meil on konkurents ja me saame neid võrrelda. Aga see kõik maksab raha. Vahest peame küsima, kas me oleme nii rikkad, et me saame teha analüüse nii Eesti Pangas kui Rahandusministeeriumis, ja tehakse ju ka  kommertspankades igasuguseid majandusanalüüse.
Mis puutub kriisiaega, siis minu arusaam on selline, et Eesti Pangas on väga palju kompetentseid majandusteadlasi ja muid majandusasjatundjaid, kes teevad väga häid analüüse, aga siis panid nad mööda. See vastab tõele. Aga mööda pani ka Saksa keskpank, samuti Rootsi keskpank ja Soome oma. Suurem osa keskpankasid pani oma analüüsidega mööda, kui maailma majanduskriis pihta hakkas. Mina olen tehnilise haridusega ja selles vallas on niimoodi, et ebastabiilsete süsteemide toimimist on raskem ennustada kui stabiilsete süsteemide oma. Me sattusime ebastabiilsesse olukorda ja siis on prognoose väga raske teha.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud ettekandja! Enne oli küsimus, mis jäi teil oma ametiajal tegemata. Nüüd me räägime sellest, et Eesti Panga Nõukogul ei olegi väga palju volitusi, võrreldes näiteks äriühingutega. Eesti Panga seadus ütleb, et Eesti Panga Nõukogu võtab vastu otsuseid ja teeb avaldusi. Öelge palun, millised olid kõige olulisemad otsused ja avaldused, mis teie ametiaja jooksul Eesti Panga Nõukogu tegi!

Need avaldused on lähtunud sellest, kuidas ma ise olen tõlgendanud Eesti Panga Nõukogu rolli. Nõukogu kõige tähtsam roll minu arvates on, et ta teostab järelevalvet Eesti Panga tegevuse üle. Ma olen teinud avaldusi, miks on Eesti Pangal Maardu mõis ja miks on pangal Saaremaal mingisugune koolituskeskus. Mis pank sellega teeb? Nii palju, kui ma olen saanud, olen ma teinud sedalaadi avaldusi. Nõukogu esimehena on mul õigus neid teha ja ma olen neid päris palju ka teinud.
Tähtsamad otsused, mis me oleme langetanud, on olnud seotud panga presidendi valimisega, asepresidentide kinnitamisega ja kasumi jaotusega. Kasumi jaotuse kohta tehakse otsus, see ei ole mingisugune avaldus. Ka oleme kinnitanud aastaaruandeid. Sellest kõigest ma juba rääkisin. Presidendi valimisel on niimoodi, et vähemalt viis liiget kaheksast peavad toetama üht kandidaati, kelle Vabariigi President peab kinnitama. Samas võib öelda, et see ei ole ka otseselt meie otsus, otsuse teeb president.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud Eesti Panga Nõukogu esimees! Siin on palju peatutud teemal, mis puudutab nõukogu pädevust, tähtsust ja otsuste langetamise õigust. Minu küsimus on: kuidas teile tundub, kas oleks vajalik Eesti Panga seadust muuta või seda täiendada? Samas tahan siin kindlasti öelda paar sõna Eesti Panga muuseumi kaitseks ja selle töötajaid tunnustada. Need inimesed teevad suurepärast tööd ja kõik, kes selles muuseumis on käinud, räägivad külastuskäigust ainult ülivõrdes.

Mis puutub muuseumi, siis ma tõin selle lihtsalt üheks näiteks. Eesti Panga Nõukogu ei saa
otsustada, kas muuseumi on vaja või ei ole, seda otsustab panga juhtkond. Mina tahan seoses selle muuseumiga juhtida tähelepanu, et kultuuriminister või Mart Laar on kuskil kirjutanud, et Eestis on liiga palju muuseume. Vahest peaksime mõtlema ka sellele, et kõik see maksab raha. Eesti Panga muuseum maksab ka raha. Küsimus on, kas seda on võimalik kuidagimoodi nõnda organiseerida, et see nii palju ei maksaks.
Aga nüüd ma unustasin ära, mis teie küsimus oli. Palun vabandust! Seaduse muutmine, jah? Seaduse muutmisega on nii, et kui tegu oleks selle kõige drastilisema ettepanekuga, et likvideerime Eesti Panga Nõukogu, siis see nõuab ju otsust siin saalis. Kes selle võiks algatada? Ma usun, et algatus võiks sündida kuskil Rahandusministeeriumis. Eesti Pank või Eesti Panga Nõukogu ei saa hakata arutama, kas nõukogu tuleb likvideerida või mitte. Seda tuleb teha kuskil mujal ühiskonnas.
Mina käin selle välja kui ühe võimaluse. Ma ei ütle, et me peame nõukogu likvideerima, aga seda ma olen öelnud ja ütlen veel kord, et kui vaadata, mida see nõukogu teeb ja kui palju see maksab, siis minu arvates see ei ole proportsioonis.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees! Pikk ja huvitav vestlus on olnud. Minu küsimus on ajendatud tõsiasjast, et Eesti Panga tähtsaimaid ülesandeid on kooskõlastada panga presidendi kandidatuur ja kinnitada asepresidendid ametisse. Kas nende tähtsate toimingute puhul on kandidaatidega vesteldes neilt küsitud ka seda, kuidas võiks nende arvates kulusid kokku hoida ja kas nad üldse peavad vajalikuks seda teha? Ja kui nad on seda pooldades ametisse saanud ja panga nõukogul on olnud seisukoht, et kulusid tuleks kokku hoida, siis kas need inimesed ei ole kokkulepetest kinni pidanud, kui see on tegemata jäänud?

Jah, on küll peetud selliseid läbirääkimisi kandidaatidega. Eesti Panga arhiivis peaksid olema kõik dokumendid, mis kajastavad kandidaatide visioone. Räägitud on ka kulude kokkuhoiust. Ardo Hansson tegeleb selle asjaga. Kuhu ta jõudnud on, seda tuleb tema käest küsida. Võib-olla on kõige tähtsam, et me alustame debatti. Keegi ei vaidlusta, et see muuseum teeb head tööd. Keegi ei vaidlusta, et Eesti Pangas tehakse väga häid majandusanalüüse, aga kõik see maksab raha. Kas on kuidagimoodi võimalik Eesti Panga muuseumi ühendada mingisuguse teise muuseumiga, et raha kokku hoida, selles on küsimus.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud panga nõukogu esimees! Kuulates neid küsimusi ja vastuseid, tekkis mulje, et teil isiklikult on olnud piinlik kõik need aastad nõukogu juhtimise eest palka vastu võtta, kuna tööd on olnud nii vähe. Võib-olla on see mulje ekslik. Aga ega ettepanek panga nõukogu muuta, võib-olla üldse see likvideerida pole kuidagi seotud sellega, kelle me oleme siin järgmiseks panga nõukogu esimeheks nimetanud? Kas sellel on mingit seost või ei ole?

Mis puutub sellesse, kui palju seal tööd on tehtud ja mis palka seal on saadud, siis ma tahan teile nii palju öelda, et kui ma sinna panka läksin, siis ma kohkusin natukene ära. Et panga nõukogu esimehel on ametiauto ja autojuht, kuigi tema peamine ülesanne on juhatada kaheksat nõukogu koosolekut aastas. Ma ise olen pangas päris palju käinud. Põhjus on see, et kui ma seda tööd tegema hakkasin, siis ma nägin, et kogu struktuur vajab reformimist. Sellisel juhul peab väga põhjalikult läbi mõtlema ja igasuguste inimestega arutama, kuidas, mis suunas seda reformida. Me oleme siin kõik rääkinud avatusest, me oleme rääkinud mittepolitiseerimisest, me oleme rääkinud teistest asjadest. Kui ma panka läksin, siis ma vähendasin oma palka ühe kolmandiku võrra. See on kõik nüüd ära unustatud, aga nii ta oli.
Ma vähendasin ühe kolmandiku võrra oma palka, sest ma leidsin, et see on midagi uskumatut, kui sa niisuguse tööpanuse eest saad sellist palka. Ma aktsepteerin igasuguseid selliseid spekulatsioone, et miks mul on säärane seisukoht, et kas ma nüüd tahan kellelegi sisse sõita vms. Selliseid spekulatsioone on alati. Julgen teile aga korrata, et ma olen töötanud peaaegu terve oma elu erasektoris, sh väga palju välismaal – ma olen 47 aastat välismaal elanud –, ja ütleksin, et erasektor on palju jõhkram keskkond, kui ma olen kogenud Eesti Pangas. See on tunduvalt jõhkram! Mis puutub Mart Laari, siis ma kuulun nende inimeste hulka, kes leiavad, et Mart Laar on Eestile väga palju head teinud. Me ju teame tema tegevust 20 aasta jooksul, eriti palju tegi ta siis, kui ta oli riigi taasiseseisvumise aegadel peaminister.
Mingisugust soovi kellelegi sisse sõita mul pole. Me räägime praegu sellest, kuidas Eesti areneb. Kui me tahame, et Eesti areneb, siis meil ei tohi olla liiga kallid riigiasutused. Sellest on jutt. Kui me aga tahame kõiki neid seadusi muuta, siis ma usun, et see võtab kõvasti aega, Mart Laar jõuab ka mitu korda selles ametis olla. Kõik need asjad, millest ma räägin, võtavad päris palju aega. Ka see on olnud üks põhimõtteline küsimus, millest on räägitud, kui ei kinnitatud asepresidente või kui valiti presidenti. Mina olen leidnud, et kõige tähtsam on Eesti Panga tulevik, ja seda me ju arutame, kuidas teha nii, et meil oleks tugev Eesti Pank. Asepresidendid on sellega seotud, panga presidendid on seotud, nõukogu esimehed on seotud, aga see ei ole nii tähtis. Isikute küsimused ei ole kunagi nii tähtsad kui struktuuri küsimused.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud Eesti Panga Nõukogu esimees Jaan Männik, nii teie ettekande kui ka küsimustele vastamise eest! Kas head kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Alustame läbirääkimisi. Kolleeg Kadri Simson, palun!

Ma arvan, et selle arupärimise lõpetuseks on sobilik avaldada Riigikogu poolt tänu ja tunnustust Jaan Männikule tema töö eest Eesti Panga Nõukogus. Kahtlemata on nende viimaste aastatega Eesti Panga tegevus muutunud väga palju läbinähtavamaks. Siin oli palju ka isiklikku aspekti, aga olgem ausad, viimastel aastatel on avatud nii mõnigi Eesti Panga saladuste seif. Kui panga juhtkond ei sooviks oma mineviku suhtes selgust saada, ei oleks ka Riigikogu VEB Fondi erikomisjonil võimalik oma tööd teha.
Mul on kahju, et mõnikord tehakse isikliku vimma tõttu selliseid poliitilisi vahetusi. Selge on, et me oleme Eesti Pangaga selles olukorras, kus me oleme, seetõttu, et Jürgen Ligil ei õnnestunud saada Eesti Panga presidendiks. Ma olen nõus, et Eesti Panga president ei tohiks olla poliitik, ja kahtlemata on Eesti Panga tegevjuhtkond seni nendele kõrgetele ootustele igati vastanud.
Tahan mõne sõnaga puudutada seda, et siin räägiti Eesti Panga kulude kokkuhoiust. Viimasel aastal õnnestus Eesti Pangal teenida kasumit üle 34 miljoni euro. Paljuski pealesunnitult on Eesti Pank majanduskriisi ajal otsustanud osta paljude riskiriikide võlakirju. Need võlakirjad on seotud riskiga – kui midagi juhtub, siis Eesti Pangal peavad olema piisavad reservid, et kaotus välja kanda. Ja nüüd me jõuamegi välja sinna, et kui mõni poliitik, näiteks rahandusminister Jürgen Ligi isikus läheb Euroopasse ja kohtub seal oma kolleegidega ning nad otsustavad, et me tuleme mõnele riskiriigile vastu ja maksame talle tagasi võlakirja intressid, siis ei tohiks unustada võimude lahususe printsiipi.
Tuletame meelde, et kolm aastat tagasi ironiseerisid Jürgen Ligi ja tema erakonnakaaslased siin selle üle, et Soome palus lisagarantiisid ja loobus selle nimel Kreeka võlakirjade intressidest. Mida Eesti tegi? Mingeid garantiisid ta ei palunud ja ütles, et me teenime Kreeka pealt. Nüüd tuli välja, et teenime küll, aga kogu selle teenistuse saadame Kreekale tagasi. Igor Gräzin, kes on küll saalist lahkunud, ütles, et tema erakond muretseb praegu selle pärast, et Kreekal oleks oma võlgade tasumisel garanteeritud pehme maandumine, unustades ära, et seesama intressivaba laen on tulnud meie riigi vahenditest ja et meie võime oma inimesi rasketel aegadel toetada seetõttu väheneb.
Aga selle jutuga ma lihtsalt markeerisin teemat, mis ilmselt jääb nüüd Mart Laari õblukestele õlgadele. Seni on Eesti Panga juhtkond kindlalt seisnud panga sõltumatuse eest ja me kõik eeldame, et ka Mart Laarist ei saa valitsuse ripatsit, vaid ta suudab seista selle positsiooni eest, kuhu ta varsti maabub. Tänan tähelepanu eest ja tänan veel kord Jaan Männikut sisuka ettekande eest!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme ja Peeter Võsa 8. mail 2013 esitatud arupärimine SA Eesti Filmi Instituut tegevuse kohta (nr 332). Palun, kolleeg Peeter Võsa, kõnepulti!

Lugupeetud eesistuja! Armsad kolleegid! Austatud minister! 8. mail andsime tõepoolest üle arupärimise SA Eesti Filmi Instituut tegevuse kohta. Ministri sõnad ja teod on selles asjas nii palju lahus käinud, et tekib küsimus, kas minister on ikka meile tõtt rääkinud. Nimelt, kultuuriminister nimetas möödunud aasta lõpus Eesti Filmi Sihtasutuse ümber Sihtasutuseks Eesti Filmi Instituut. Kinnitati ka uus põhikiri ja uued nõukogu liikmed. 18. jaanuaril 2013 muutis kultuuriminister oma käskkirjaga SA Eesti Filmi Instituut nõukogu koosseisu ja kutsus sealt tagasi Siim Suklese, Edith Sepp-Dallase, Mait Laasi, Peeter Urbla ja Mait Mäekivi ning määras uuteks nõukogu liikmeteks Paavo Nõgese, Anvar Samosti, Jaanus Rohumaa ja Rein Oja.
Pärast EFI nõukogu väljavahetamist selgitas kultuuriminister avalikkusele, et riigivaraseaduse kohaselt ei saa inimesed, kes on ühel või teisel moel mingite kasu saavate äriühingute või siis mittetulundusühingute juhtimises osalenud või nende omanikud, kuuluda riigi osalusel asutatud sihtasutuse nõukokku. Märkimisväärne on aga see, et praeguse kultuuriministri ametiaja jooksul kuulusid kuni 1. jaanuarini 2013 viiest nõukogu liikmest kolm – Mait Laasi, Peeter Urbla ja Mait Mäekivi – filmivaldkonnas tegutsevat isikut Eesti Filmi Sihtasutuse nõukokku, ilma et nende tagasikutsumise küsimus oleks tõusetunud.
Uue nõukogu otsused on samuti märkimisväärsed. Nimelt, 21. märtsil 2013 määras EFI nõukogu EFI juhatuse liikmeks endise nõukogu liikme Edith Sepp-Dallase, kellele anti nõusolek määrata peaprodutsendiks Piret Tibbo-Hudgins. Piret Tibbo-Hudgins asus filmiraha jagama ajal, kui ta oli OÜ Allfilm osanik ja juhatuse liige. Too osaühing on olnud üks suurimaid EFI-st kasu saajaid.
Meenutame, et minister on öelnud: "Kasusaajad ise ei peaks osalema otsuste langetamisel. /... / On olemas seadused ja reeglid, mida tuleb täita. Need asjad peavad paistma läbi kõigi jaoks." Edith Sepp-Dallas oli kuni 1. jaanuarini 2013 Eesti Filmi Sihtasutuse, uue nimega Eesti Filmi Instituudi järelevalveorgani nõukogu liige. 1. aprillil 2013 kehtivuse kaotanud ATS-i § 74 kohaselt ei võinud ta kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, asuda selle tööandja teenistusse või tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta viimase kolme aasta jooksul süstemaatiliselt järelevalvet teostas. See ametnik ei võinud ka kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, saada niisuguselt tööandjalt või tulundusühenduselt tulu. Uus jõustunud ATS lühendas seda tähtaega ühe aastani. Seega jääb arusaamatuks, millistel seaduslikel alustel määrati Edith Sepp-Dallas Eesti Filmi Instituudi juhatuse liikmeks.
Lähtudes eeltoodust on meil ministrile viis küsimust, mida ma siin ette lugema ei hakka, lootuses, et minister loeb vastates ka küsimused ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun vastamiseks kõnepulti kultuuriminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Head arupärijad, üritan teie küsimustele vastata.
Esimene küsimus: "Sihtasutuse Eesti Filmi Instituut põhikiri kinnitati vahetult enne 2012. aasta jõulusid. Millised erakorralised asjaolud põhjustasid Eesti Filmi Instituudi sedavõrd kiireloomulise loomise?" Selle väitega, et oli midagi kiireloomulist, on küll võimatu nõustuda. 2010. aastal valmis filmivaldkonnas töötavate inimeste arvamusel baseeruv alusdokument professionaalse filmitegemise arengusuundadest. Esimest korda võeti filmivaldkonnas ette nii laia ulatusega erinevate arvamuste ärakuulamine, mille käigus ühtlustati arusaamasid ja selgitati välja nende ühisosa. Arutades organisatoorse struktuuri restruktureerimist, jõuti järelduseni, et valdkonda peaks ühendama üks laiapõhjaline organisatsioon, mis võikski olla Eesti Filmi Instituut. Kogu see saaga on ilusasti Eesti Filmi Instituudi koduleheküljel kirjas.
2012. aastal oli reorganiseerimise ettepanek arutusel ka Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogus, kus lahati ka võimalikku struktuuri ja põhikirja. Kõik valdkonna esindajad olid kogu protsessi vältel kaasatud sel moel, et osalesid regulaarsetel kohtumistel. Alles pärast seda tehti kultuuriministrile ettepanek reorganiseerida Eesti Filmi Sihtasutus Eesti Filmi Instituudiks. Sajaprotsendilist konsensust loomulikult selles küsimuses ei olnud ja seda ei ole minu hinnangul loomeorganisatsioonis saavutada ka võimalik. Või kui sajaprotsendilist konsensust tahta, siis on ainuke võimalus mitte midagi teha.
Teine küsimus: "Millistel kaalutlustel ei kutsutud Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogust tagasi filmivaldkonnas tegutsevaid kasusaajaid pärast Teie ministriks saamist, vaid seda tehti alles jaanuaris 2013?" Aitäh küsimuse eest, aga ma ei saa päris hästi aru, kas minu ministriks saamisega kaasnesid mingisugused olulised muudatused õigusruumis. Seda ju ei olnud! Õiguslikud küsimused olid analüüsimisel ja arutlusel ka enne 2012. aastat. Aga kuna seadus ja ka Eesti Filmi Sihtasutuse põhikiri olid mitmeti tõlgendatavad, siis konkreetsete tulemusteni nõukogu koosseisu muutmisel jõuti alles 2013. aasta alguses, kui kogu sihtasutus reorganiseeriti. Ta sai ka uue põhikirja, mis ei andnud enam võimalust seadust või sihtasutuse alusdokumente kahtepidi tõlgendada.
Kolmas küsimus: "Millisel põhjusel määrati SA Eesti Filmi Instituut peaprodutsendiks Piret Tibbo-Hudgins, kes oli ligi kuu aega pärast ametisse asumist ühe suurima EFI kasusaaja juhatuse liige ja osanik?" Piret Tibbo-Hudgins määrati ametisse põhjusel, et tegemist on asjatundliku ja tugeva professionaaliga, kes 21. märtsil 2013 läbis edukalt mitme kandidaadiga konkursi. Ametisse asus ta 25. märtsil 2013. Kokkulepitud tingimuseks oli ka tagasiastumine OÜ Allfilm juhatuse liikme kohalt ning OÜ Allfilm osanike ringist lahkumine, et tagada peaprodutsendi sõltumatus ja erapooletus. Nendest kokkulepetest pidas Piret Tibbo-Hudgins ka kinni. Tema kui OÜ Allfilm juhatuse liikme tagasikutsumine sai teoks Allfilmi osanike koosolekul 29. märtsil 2013. Äriregistris oleval OÜ Allfilmi B-kaardil on muudatus tehtud 19. aprillil 2013. Ühtlasi võõrandas Piret Tibbo-Hudgins oma osaluse OÜ-s Allfilm. Eesti väärtpaberite keskregistri andmetel on OÜ Allfilm osanikud Ivo Felt, Rein Kotov ja Pille Rünk. Me ei saa põhjendamatult takistada inimestel tegemast karjäärimuudatusi oma professionaalses elus. Seega, Piret Tibbo-Hudginsi töötamine EFI peaprodutsendi ametikohal ning selle käigus toetuse andmise ettepanekute tegemine ei ole taunitav ega käsitatav mingisuguste piirangute rikkumisena.
Olgu siinkohal veel märgitud, et äriregistri registrikaardi kandekuupäevadel on informatiivne tähendus, kuid need ei mõjuta juhatuse liikmeks olemise algus- ega lõppdaatumit. Äriseadustiku kohaselt kehtib osaühingu juhatuse liikme valimise otsus alates selle tegemisest, samuti lõpeb juhatuse liikme staatus juhatuse liikme tagasikutsumise otsuse tegemise või tema tagasiastumise päeval, mitte äriregistri kande tegemise päeval. See peaks olema juriidiliselt täiesti selge, see tuleneb nii äriseadustikust kui ka Riigikohtu praktikast. Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-39-05 on märgitud, et juhatuse liikmeks saamine ja ametiaja lõppemine on üksnes äriühingu ja juhatuse liikme vahelise suhte küsimus. Juhatuse liikme kanne äriregistris peab avalikustama suhte kolmandatele isikutele, kuid registrikanne ei tekita ega lõpeta seda suhet.
Korruptsioonivastase seaduse mõttes seotud isikuks olemise hindamisel tuleb lähtuda tegelikust juhtorgani liikme staatusest. Tähtis on OÜ Allfilm osanike koosoleku otsus juhatuse liige tagasi kutsuda, mitte äriregistri kandekuupäev. Kuna OÜ Allfilm osanike koosolek otsustas juhatuse liikme tagasi kutsuda ning juhatuse liikme õigused, kohustused ja pädevus lõppesid juba 29. märtsil 2013, ei olnud Piret Tibbo-Hudgins pärast seda enam korruptsioonivastase seaduse § 7 lõike 1 punkti 3 mõistes seotud isik. Samuti ei ole ilmnenud asjaolusid, mis kuidagi seaksid kahtluse alla Piret Tibbo-Hudginsi tegevuse sisulise erapooletuse. Otsustusprotsess ja ekspertide kaasamine on toimunud avatult ja läbipaistvalt, motiivid, miks ühte või teist projekti on eelistatud, on olnud objektiivselt jälgitavad ja arusaadavad.
Neljas küsimus: "Millisest seadusest või muust õigusaktist tuleneb Kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgese õigus nõuda filmivaldkonnalt konsensuslikku ettepanekut kahe EFI nõukogu liikme kandidaadi kohta, mida kantsler väljendas oma 6.02.2013 kirjas nr 1.5-2/246?" Tänan küsimuse eest! Tuleb alustada sellest, et seaduse ja sihtasutuse põhikirja järgi määrab nõukogu liikmed asutaja, kelle õigusi kõnealusel juhul teostab Kultuuriministeerium. Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene palus teie arupärimises viidatud 6. veebruari kirjaga filmiloojatel esitada konsensuslikult nende kahe filmivaldkonda esindava isiku nimed, kes võiksid kuuluda Sihtasutuse Eesti Filmi Instituut nõukogusse. Paavo Nõgene ei esitanud filmiinimestele mitte mingisuguseid nõudmisi, vaid palus neil nimetada kandidaate, kes võiksid üldisemalt filmivaldkonna huve nõukogus esindada. Päev varem, 5. veebruaril 2013 oli hulk Eesti filmiloojaid oma pöördumises palunud kahe filmivaldkonna organisatsioonide delegeeritud asjatundja määramist Eesti Filmi Instituudi nõukogusse. Oli konkreetne ettepanek, mille eesmärk oli luua paremad eeldused dialoogiks riigi ja filmiloojate vahel ning Kultuuriministeerium pidas seda ka põhjendatuks. Parema tööõhkkonna ja suhtluse tagab kahtlematult see, kui kandidaate filmiringkondades võimalikult laial põhjal aktsepteeritakse. 18. veebruaril esitasid kaheksa väärikat filmiloomisega seotud organisatsiooni Kultuuriministeeriumile kaks nõukogu liikme kandidaati: Lauri Kärgi ja Valter Uusbergi, kelle ma oma tänavuse 19. veebruari käskkirjaga Eesti Filmi Instituudi nõukogu liikmeks määrasin.
Viies küsimus oli, mis põhjusel ei rakendanud kultuuriminister Edith Sepp-Dallase suhtes EFI juhatuse liikmeks määramisel 21. märtsil 2013 – see on päeval, kui ta määrati juhatuse liikmeks – avaliku teenistuse seaduse §-s 74 ettenähtud piirangut. Tänan küll küsimuse eest, aga lugupeetud küsijad on lähtunud valest eeldusest, justkui Kultuuriministeerium määraks Eesti Filmi Instituudi juhatuse liikmeid. Tuletan meelde, et juhatuse liikmete koosseisus muudatuse tegemise üle otsustab vastavalt sihtasutuste seadusele EFI nõukogu, kuhu kuulub üheksa liiget, sh filmi alaliitude esitatud isikud. Kuna kultuuriminister ei ole EFI juhatuse liiget määranud, siis ei tõusetu ka küsimus, miks pole kultuuriminister rakendanud tänaseks kehtetu avaliku teenistuse seaduse sätet.
Mis aga puutub nõukogu tegevusse, siis EFI nõukogu teeb oma otsused iseseisvalt. Mulle teadaolevalt oli EFI nõukogu 21. märtsi koosoleku päevakorras Eesti Filmi Instituudi juhi valimine ja sellel koosolekul valis EFI nõukogu juhatuse liikmeks Edith Sepp-Dallase. Teie tõstatatud küsimust seoses avaliku teenistuse seaduse §-ga 74 on nõukogu käsitlenud ja see on kajastatud ka koosoleku protokollis. Selle tänaseks kehtetu sätte järgi ei võinud riigiametnik kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, astuda selle tööandja teenistusse või tulundusühenduse liikmeks, kelle üle ta viimase kolme aasta jooksul süstemaatiliselt teostas järelevalvet.
Protokollis on kirjas, et EFI nõukogu asus juristidega konsulteerimise järel seisukohale, et Edith Sepp-Dallase valimine EFI juhatuse liikmeks ei ole seadusega vastuolus, kuna filminõuniku ülesannete hulka ei kuulunud Eesti Filmi Instituudi kui juriidilise isiku üle riigivõimu teostamisel järelevalve tegemine. Sellist laadi riikliku järelevalve funktsioone sihtasutuse suhtes ei olnud filminõunikule Kultuuriministeeriumis antud. Sihtasutuse organiks oleva nõukogu liikmeks oli kõne all olev inimene määratud filmiala asjatundjana, et ta saaks oma panusega aidata kaasa Eesti filmikultuuri hoidmisele ja arendamisele. On raske ette kujutada, milline sisuline probleem saaks tekkida sellest, kui inimene liigub sihtasutuse sees ühest juhtorganist teise juhtorganisse, kui ta on niikuinii juba selle sihtasutusega seotud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea minister! Ega seda arupärimist poleks esitatud, kui info filmiinimeste tülist ei oleks jõudnud kõrgele ja kaugele. Ka korruptsioonikomisjoni jõudis see otsaga välja ja sellest see arupärimine ajendatud ongi. Eesti filmimaailmas on liiga vähe raha ja võib-olla palju häid tegijaid. Mulle on teada juhtum, et ühe filmi stsenaarium on kinni makstud, aga tegemiseks pole 15 aastat raha leitud. Raha on seega tühja kulutatud. Minu arvates on see kummaline. Minu küsimus aga on sulle kui tegelikult tõsisele kultuuripatrioodile. Kui rahul sa oled filmirahastust kinni makstud loominguga? Kas sa leiad, et filmirahva enda langetatavad otsused, mida teha ja mida mitte teha, on adekvaatsed? Milline see olukord sulle tundub?

See on üsna keeruline küsimus. Filmi tegemiseks eraldatavad summad on ju riigiabi, mille määramisel tuleb lisaks kõigele muule arvestada ka riigiabi andmise reegleid. Seda pidi enne arvestama Eesti Filmi Sihtasutus, nüüd on see kohustus instituudil ja ka kultuurkapitalil. Riigiabi loa reeglistik fikseerib täpselt tingimused, missugustel juhtudel riigiabi võib üldse anda. See on üks oluline piirang. Kümme aastat tagasi taotletud riigiabi loa tähtaeg lõpeb selle aasta lõpus, nii et me peame taotlema Euroopa Komisjonilt uut riigiabi luba. Kindlasti me taotleme ka loa andmise tingimuste muutmist, praegused tingimused ka mulle isiklikult väga mõistlikud ei tundu.
Selle kohta, missugused olid omal ajal, kui need piirangud eksisteerisid, Eesti Filmi Sihtasutuse otsused, nii tegevjuhtkonna kui ka nõukogu omad, on ka minul hulk küsimusi. Samas on mul väga raske hakata seda siin kommenteerima, kuna need otsused on olnud põhimõtteliselt õiguspärased. Ka Riigikontroll on oma aruannetes juhtinud tähelepanu probleemidele seoses nende otsustega, aga kontrollimisel on selgunud, et tegu on vahest küll olnud subjektiivsete väärkäsitustega, aga need ei ole olnud ebaseaduslikud. Eks sellest kõigest oligi tingitud sihtasutuse reorganiseerimine ja uute inimeste etteotsa panemine. Ma loodan, et see asi läheb ikka paremaks.
Aga see, et tegijaid on hästi palju ja raha on vähe, on jumala õige, nii ta ju on. Ja me toodame haridussüsteemis filmitegijaid kogu aeg juurde, samal ajal kui summad filmide tegemiseks kuigivõrd ei suurene. Milles on lahendus? Rääkida saab ikkagi erasektori märksa suuremast panusest Eesti filmitööstusesse. Avalik sektor riigieelarve ja kultuurkapitali rahaga üksi seda välja ei vea, tegijaid on palju ja kõigi tahtmine filmi teha suur.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! Ma tahaks sinult kõigepealt puhtjuriidilist kommentaari. Kas praegu kehtivas avaliku teenistuse seaduses seda endise seaduse §-s 74 ettenähtud kolmeaastast piirangut enam ei ole? Ma lihtsalt ei mäleta. Ja teiseks, teatavasti on viimasel ajal ka teatrite sihtasutuste puhul olnud selliseid juhtumeid, et sihtasutuse nõukogu liige saab järgmisel päeval juhatuse liikmeks ja vastupidi, juhatuse liige nõukogu liikmeks. Kas need määramised on olnud uue ATS-i seisukohalt korrektsed?

Eks ta üks suur puder ja kapsad on! Esiteks, selle eelmise avaliku teenistuse seaduse paragrahvi tunnistas Riigikohus omal ajal kehtetuks, aga seda tehti niisuguses sõnastuses, et ei saa täpselt aru, kas see on rakendatav ka sihtasutuste puhul või mitte. Uus avaliku teenistuse seadus on lühendanud tähtaega, mille jooksul järelevalvet teostanud isik ei või selle tööandja teenistusse asuda, kolmelt aastalt ühe aastani. Aga küsimus on, mida tähendab järelevalve. Seaduse tekstis räägitakse riiklikust järelevalvest. Riiklik järelevalve on tegevus, mille korral asjaomasel isikul peab olema õigus iseseisvalt oma nime all langetada kohustavaid otsuseid. On väga kaheldav, et nõukogu liikmeks olemine tähendab sellist riiklikku järelevalvet. Nõukogu liikmel ei ole õigust oma nimel mingeid otsuseid langetada, nõukogu otsused on kollegiaalsed. See on juriidiline küsimus, mida Riigikogu uut ATS-i vastu võttes lõpuni läbi ei vaielnud. Tuleks edasi vaielda, muidu võib asi minna täieliku absurdini.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud minister! Kolleeg Riisalu mainis, et sellel teemal on midagi räägitud korruptsioonivastases  erikomisjonis, ja mingit saba sellest loost on mainitud ka riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Seoses sellega küsin, milliseid meetmeid on Eesti Filmi Instituudis rakendatud, et täita konkurentsiseadusest tulenevaid riigiabi andja kohustusi ehk korruptsiooni ära hoida.

Seadusi peavad kõik täitma, sellele on kõigi nõukogude tähelepanu juhitud. Ja ka uue nimega Eesti Filmi Instituudi nõukogu tegevus peab olema sada protsenti seaduslik. Nende tähelepanu on korduvalt sellele juhitud ja nõukogu nõuab seda omakorda üsna kategoorilises vormis ka tegevjuhtkonnalt. Ma loodan, et eri kohtadesse esitatavad kaebused, millest paljud on tingitud sellest, et üks või teine projekt on jäänud rahastamata, vähenevad, kuna inimestele antakse adekvaatsed ja põhjendatud vastused. Kui Riigikogu kavatseb edaspidi neid kaebusi lahendama hakata, siis ma soovin nendele komisjonidele selleks hästi palju jõudu.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea minister! Minu küsimus koosneb kahest osast. Kõigepealt, EFI peaprodutsendi ametisse nimetamine. Ta asus tööle 25. märtsil 2013 ja lahkus Allfilmi juhatuse liikme kohalt 29. märtsil. Kas ei oleks olnud korrektsem need neli päeva ära oodata ja pärast seda tema töösuhe kehtivaks lugeda? Nii hirmus kiire selle asjaga ehk ka ei olnud. Teine küsimus: kas ma saan õigesti aru, et ei filminõunik, muuseuminõunik ega teatrinõunik ei tee mingis mõttes kontrolli või järelevalvet nende asutuste üle, kes Kultuuriministeeriumile alluvad?

Absoluutselt! Ministeeriumi nõunikel ei ole iseseisva riikliku järelevalve pädevust. Nad ei või kirjutada alla ühelegi käskkirjale ega muule paberile, mis kohustaks näiteks muuseume või muid asutusi midagi konkreetselt tegema. Nad annavad ministrile selliste dokumentide koostamiseks nõu, aga iseseisva järelevalve pädevust neil pole. Mis puutub Piret Tibbo-Hudginsisse, siis ma ütlesin enda arvates üsna selgelt, et tegemist on ametikohaga, kus need piirangud ei kehti. See oli tegelikult nõukogu otsus nõuda juhatajalt, et ta peaprodutsendi valimisel jälgiks väga täpselt, et tegemist ei oleks kasusaajaga. Tema tööle võtmise tingimus oli, et ta loobub oma osalusest ja loobub ka juhi rollist konkreetses eraõiguslikus ettevõttes, mida ta ka tegi. Aga korruptsioonivastane seadus siin asjasse ei puutu.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Hea on kuulda, et süüdistused otseses isiklikus kasusaamises, mis meedias üsna pikalt ja laialt kõlasid, on teie veendumuse kohaselt alusetud ja proua sobib igati oma ametikohale. Aga mis selle instituudi ja endise sihtasutuse sisuline erinevus on?

See on hea küsimus! Eesti Filmi Sihtasutus keskendus omal ajal peaaegu täielikult filmitootmise toetamisele. Loodud Eesti Filmi Instituut peab silmas pidama kogu ahelat kui tervikut otsast lõpuni ehk siis alates ideedest, nende vormumisest stsenaariumideks, stsenaariumide arendamisest kuni nende ülekasvamiseni filmi tootmiseks ja edasi ka filmide turustamiseks. Ei ole mõtet filme teha ainult tegemise eesmärgil, oluline on ka see, et neid keegi vaataks. Turundus ja eksport on väga oluline. See oli ka põhjus, miks leiti, et oleks mõistlik mitte ainult muuta Eesti Filmi Sihtasutuse tegevust, vaid ka asutus ümber nimetada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra kultuuriminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Aadu Musta, Mihhail Stalnuhhini, Peeter Võsa, Valeri Korbi, Priit Toobali ja Kadri Simsoni 8. aprillil s.a esitatud arupärimine kõrgharidusreformi kohta (nr 318). Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Alates sügisest on lugupeetud haridus- ja teadusminister lubanud kõigile eestikeelsete õppekavade järgi täiskoormusega õppima asuvatele tudengitele tasuta kõrgharidust. Tasuta õppimise õigus on samas eeldatavasti vaid nendel tudengitel, kes saavad keskmiselt 30 ainepunkti semestris. Õppekava täismahus sooritamise nõue raskendab omakorda üliõpilaste võimalusi õpingute kõrvalt ka töötada. Osakoormusega õppivatelt tudengitelt on ülikoolil õigus küsida õppemaksu ning erakõrgkoolides õppivatel tudengitel tuleb õppemaks tasuda ise.
Kõrgharidusreformi käigus muudetakse ka õppetoetuste süsteemi. Senine toetus, mida makstakse õppetulemuste eest, asendatakse vajaduspõhise toetusega, mille suurus on 75–220 eurot õppekuus. Vajaduspõhist õppetoetust makstakse vaid üliõpilasele, kes täidab jällegi õppekava täies mahus. Väidetavalt on vajaduspõhine õppetoetus sama suur kui üliõpilase keskmine teenistus õpingute kõrvalt tööl käies. Üliõpilasele seab reform kahtlemata suuremad nõuded ennast õppimisele pühendada ning välistab sisuliselt võimaluse õpingute ajal tööjõuturule siseneda. Samuti loobutakse riiklikust koolitustellimusest, vähendatakse kohtade loomise ettekirjutust ning hakatakse ülikoolidelt tellima hoopis tulemusi. Ülikoolide vahel jaotatakse vastutusvaldkonnad. Haridus- ja Teadusministeerium soovib, et igas valdkonnas ehk õppekavagrupis võtaks üks Eesti ülikool endale põhivastutuse. Härra minister on öelnud, et ühe ülikooli vastutus ei tähenda seda, et mujal ei tohiks teatud ainet õpetada. Sisuliselt on see aga veel ebaselge ning ülikoole ei rahulda Haridus- ja Teadusministeeriumi esialgne ettepanek vastutusalade kohta, kuna see hõlmab vaid väikest osa õppeasutuste tegevusest. Kuna haridusministeeriumi eesmärk on vastutusvaldkondade määramisega ka dubleerimist vähendada, siis tuleks kõigepealt selgeks teha, millistel juhtudel on dubleerimine kahjulik, näiteks toob kaasa raha ebaotstarbeka kasutamise. Seoses sellega on kuuel allakirjutanud Riigikogu liikmel härra ministrile neli küsimust, mida ma aja kokkuhoiu mõttes palun tal endal ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun kõnepulti haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head küsijad ja teised Riigikogu liikmed! Alustan lühikese remargiga kõrgharidusreformi kohta. Tänan kõigepealt Riigikogu, et see reformipakett vastu võeti, ja ka opositsiooni nende silmapaistvate ettepanekute eest, mida selle seaduseelnõu menetlemisel siin Riigikogu saalis tehti. Olen veendunud, et vastuvõetud ülikooliseadus on esiteks võimaldanud võrdse ja laiemapõhjalise juurdepääsu kõrgharidusele eelkõige majanduslikult nõrgemal positsioonil leibkondade liikmetele. Teiseks on kaotatud vastuoluline regulatsioon, mille kohaselt need, kes oma akadeemilise võimekuse alusel ei oleks ülikooli pääsenud, said seda teha tasulises õppes, ülikoolile makstes. Kolmandaks on loodud tingimused kvaliteedi ja tulemuslikkuse parandamiseks. Neljandaks on koos ülikooliseadusega vastu võetud vajaduspõhiste õppetoetuste regulatsioon lisaks juba varem nimetatud regulatsioonidele suurendanud eelkõige sotsiaalselt nõrgema taustaga üliõpilaste võimalust ülikoolis õppida, pakkudes lisaks senistele toetustele, mis ei arvestanud kuidagi leibkonna majanduslikku olukorda, ka 75–220-eurost toetust, s.t üle nelja korra rohkem raha kui seni kehtinud tulemusstipendiumid.
Aga nüüd ma vastan ka konkreetsetele küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas hindate võimalikku stsenaariumi, mille alusel on kõrgharidus edaspidiselt reaalselt tasuta vaid nendele üliõpilastele, kes tulevad hästi kindlustatud perekondadest, see tähendab nendele üliõpilastele, kes ei pea õpingute kõrvalt töötama?" Ma ei tahaks kommenteerida selles küsimuses peituvat hoiakut, vaid osutan lisaks sellele, mis ma juba ütlesin, et kõrgharidusreformi käigus õppetoetuste süsteemi muutmise üks peamisi eesmärke oli võimaldada just raskemas majanduslikus olukorras olevate noorte juurdepääsu kõrgharidusele. Selleks loodi süsteem, kus üliõpilased, kes pühenduvad maksimaalselt õpingutele, kuid kelle pere majanduslik olukord on raske või kes elavad allpool vaesuspiiri, saavad lisaks tasuta õpingutele võimaluse taotleda õppetoetust. Vajaduspõhise õppetoetuse suurus, nagu juba öeldud, on 75–220 eurot kuus, mis peaks kaotama vajaduse õpingute kõrvalt täiskoormusega tööl käia ning võimaldama üliõpilasel pühenduda kõrghariduse omandamisele. Kunagi pole olnudki kavas ja ei ole ka mõistlik kujutada ette, et maksumaksjad peaksid Haridus- ja Teadusministeeriumi ning riigieelarve kaudu katma kõik kõrghariduse omandamise kulutused. Nii ei ole see mõeldud, nii ei ole see üheski teises riigis ja seepärast ei ole niisugust ambitsioonikat eesmärki seatud ka selle süsteemi muutmisel. Rõhutan: vajaduspõhise toetuse eesmärk on aidata majanduslikult raskes seisus olevatest leibkondadest pärit üliõpilastel kõrgharidust omandada, mitte katta kõiki kõrgkooliõpingutega seotud kulusid.
Üliõpilaste toimetulek õpingute ajal toetub mitmele sambale. Esimene – ma usun, et seda me teame kõik omaenda kogemustest – on perekonna toetus. Eeldame, et kõik perekonnad toetavad ka siis, kui sissetulekud on minimaalsed, vastavalt võimalusele oma järeltulijaid. Teiseks on nii neil üliõpilastel, kes ei saa vanematelt toetust, kui ka neil, kes seda saavad, võimalik taotleda õppelaenu, mis lisab kuus veel 190 eurot. Kolmandaks näeme, et üliõpilased töötavad õppetööst vabal ajal, näiteks suvel, ning võimaluse ja soovi korral väikse koormusega ka õpingute ajal. Jällegi ma usun, et paljudel meie hulgast, võib-olla isegi enamikul kõrghariduse omandanutest on oma õpingute ajast osaajalise töötamise kogemus. Peale nimetatud tugisammaste on Haridus- ja Teadusministeerium välja töötamas täiendavat stipendiumisüsteemi, mis võimaldab heade õpitulemustega üliõpilastel saada ka lisasissetulekut.
Kui te nüüd kõik need neli allikat kokku liidate, siis te näete, et üliõpilase elamiskulude ja ka õpingutega seotud väljaminekute katmiseks tuleb tunduvalt suurem summa, kui on Eestis miinimumpalk. Kui sellist olukorda ei saa pidada ka veel täiesti rahuldavaks, siis vähemasti on see oluliselt parem kui senine olukord. Oluliselt parem! Seega on nende seadusmuudatustega eriti nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga üliõpilaste olukord paranenud, mitte halvenenud, nii nagu, mulle tundub, küsijad endale mis iganes arusaamatul põhjusel ette kujutavad.
Teine küsimus: "Kui praegu on probleemiks üliõpilaste väljalangevus ja õppekoormuse madal täitmisprotsent, siis kuidas tagatakse piisav vajaduspõhine toetus, et võimaldada üliõpilastele sajaprotsendiline pühendumine õpingutele?" Tõepoolest, me eeldame, et üliõpilased võtavad oma õpinguid ülikoolis tõsisemalt kui keskmiselt siiamaani. Statistika näitab, et meil on ka seni olnud õpingute katkestamisega tõsiseid probleeme. 2011/2012. aastal lõpetas või katkestas õpingud 15,6% üliõpilastest ehk siis jämedates joontes iga kuues üliõpilane. Paralleelselt tuleb aga positiivsena välja tuua, et umbes 35% katkestajatest õpib järgmisel õppeaastal mõne kõrghariduse õppekava alusel ehk siis on lihtsalt vahetanud ülikooli või õppekava. Nii et katkestamiste probleem on olemas, õpingute lõpetamise tõenäosuse suurendamine on üks kõrgharidusreformi eesmärke. Ja nagu juba eespool osutatud, on loodud terve hulk instrumente, et üliõpilane saaks täielikult õpingutele pühenduda, ja seda süsteemi täiustatakse veelgi.
Ma peatun sellel kolmandale küsimusele vastates ka natukene lähemalt, aga nagu ma eespool juba rõhutasin, on üliõpilaste olukord nende kahe seaduse vastuvõtmisega märksa paremaks muutunud. Kas või üks lihtne numbriline võrdlus: õppetoetusi kahekordistati. Kahekordistati! Kui siia lisada veel need stipendiumid, mida on plaanis teatud erialadel sisse viia, nii nagu on juba tehtud õpetajate ettevalmistuses ja IT-valdkonnas, siis ma usun, et toetus üliõpilastele ja leibkondadele kasvab tulevikus veelgi.
Kolmas küsimus: "Kuidas premeerida üliõpilasi heade õppetulemuste eest, kui õppetulemustele orienteeritud süsteem asendub vajaduspõhise toetusega?" Esiteks oleme veendunud, et just vajaduspõhiste stipendiumide puudumine oli üks tõsisemaid probleeme õpingute rahastamisel ja põhjustas väljalangevust. Seetõttu on selline asendus igati põhjendatud. See tuli välja ka siin Riigikogus toimunud aruteludel. Aga tõesti, meil on kavatsus laiendada uut laadi tulemus- ja erialastipendiumide sisseviimist. Tuletan meelde, et praegu on õpetajakoolituses õppivatel üliõpilastel iga kuu võimalik taotleda 130 euro suurust stipendiumi. Samuti saavad IT Akadeemia programmi alusel õppivad üliõpilased stipendiumi 200–300 eurot kuus. Need on arvestatavad summad sellistel prioriteetsetel erialadel hariduse omandamiseks.
Haridus- ja Teadusministeerium on kokku kutsunud stipendiumide kontseptsiooni väljatöötamise töörühma, kuhu kuuluvad peale ministeeriumi esindajate avalik-õiguslikke ülikoole ja rakenduskõrgkoole esindavate kogude ning üliõpilaskondade liidu esindajad. Lisaks juba nimetatud stipendiumidele on töörühmal käsil uute stipendiumi liikide ja tingimuste aluste kaardistamine. Uued stipendiumid on erialastipendium ja tulemusstipendium. Erialastipendiumi eesmärk on motiveerida andekaid üliõpilasi õppima riigile prioriteetsete valdkondade erialasid. Senise 55 euro suuruse õppetoetuse asemel on kavandatud tulemusstipendium, mis peaks olema märksa suurem ning tulenevalt sellest motiveerima üliõpilasi paremaid tulemusi saavutama.
Neljas küsimus: "Praeguseks on vastutusalade jaotus ülikoolide vahel suuremas osas läbi räägitud. Millisena näete vastutusalade jaotust viie aasta pärast?" Tõsi, enamik vastutusaladest on ajalooliselt kujunenud. Kellelgi ei ole kahtlust, et arste ja juriste koolitatakse eelkõige Tartu Ülikoolis, õpetajaid Tallinna Ülikoolis, insenere Tallinna Tehnikaülikoolis, kunstnikke Eesti Kunstiakadeemias ning muusikuid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Viimase 20 aasta jooksul toimunud õppekavade arvu kasv on viinud dubleerimisele ja erialade killustumisele ülikoolide vahel ning põhiliseks probleemiks ei ole mitte niivõrd mitmesuguste ressursside, rahaliste, inim- ja materiaalsete ressursside vähesus, vaid eelkõige kvaliteet. Meil lihtsalt ei jätku piisavalt kvalifitseeritud õppejõude kõikide nende ülikoolide jaoks, kus on dubleerivad valdkonnad. Nii et sellest siis põhjendatud vastutusvaldkonnad, mis peaks panema ülikoolidele kohustuse teatud valdkondade eest eriti hoolitseda, aga samal ajal ei piiraks õppetöö läbiviimist ka teistel erialadel. Niisugune pehme üleminek oli kokkulepe ministeeriumi ja ülikoolide vahel ning olulises osas on see ka üsna hästi toimunud.
Tõsi, meil on veel vaidlusi õpetajakoolituses ja seoses juristide koolitamisega. On ka teisi valdkondi, kus dubleerimine on suurem, kui see võiks olla, aga me usume, et lähema kolme, nelja, viie aasta jooksul see maastik selgineb. Kindlasti jääb õpetajakoolitus nii Tartusse kui Tallinna. Üpris kindel võib olla ka selles, et päris ära ei kao näiteks Eesti Kunstiakadeemia ja Viljandi Kultuuriakadeemia vaheline konkurents ja osaline dubleerimine. Ma arvan, et niisugune evolutsiooniline areng viib küll dubleerimise vähenemisele, aga ei kaota seda seal, kus sellel on positiivne roll Eesti kõrghariduse kvaliteedi tagamisel. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kindlasti ei ole oluline, mis toonis arupärijad küsivad, sest mure on ju põhjendatud. Kõrgharidusreformi, eriti tasuta kõrgharidusreformi väljatöötamise ajal oli paljudel kõrgendatud ootus, teised olid võib-olla kõrgendatult skeptilised. Seetõttu on üsna õigustatud küsida tagasisidet, kuidas asjad siiani on läinud. Nagu ma teie vastustest aru saan, olete üsna veendunud, et vähemalt algus on olnud üpris edukas. Ma küsiksin niipidi: kas üliõpilaste mure, et õppetoetus ei ole sellises mahus, et nad võiksid ilma tööl käimata täiskoormusega õppida, ei ole teie arvates põhjendatud?

Kõigepealt üldisest reformi käigust. Tõepoolest, pärast seda kohati ülepolitiseeritud debatti on töine õhkkond väga hea, suhted nii kõrgkoolide kui ka üliõpilasesindustega on minu meelest konstruktiivsed. Vaadates, kuidas ülikoolid on praegu kavandanud oma vastuvõttu, võime öelda, et ligipääs tasuta kõrgharidusele on igal juhul vähemasti potentsiaalse võimaluse mõttes avardunud. Selles on väga raske kahelda.
Nüüd üliõpilaste toimetulekust ja täisajalisest pühendumisest. Eks muidugi oleks kõige lihtsam, kui riik maksaks kõik kinni, aga nagu ma juba ütlesin, on seda siiski palju tahta. Seda on palju tahta ka meist palju rikkamates riikides. 190 eurot laenu, kaks kuud töötamist täiskoormusega ja mõningane töötamine osakoormusega annab ka aasta keskmisena 150 eurot. Paneme siia hinnanguliselt juurde veel 100 eurot peretoetust. Nagu ma juba enne ütlesin, tuleb kokku enam-vähem 400 eurot ja see on oluliselt rohkem kui miinimumpalk. Neljasaja euro suurune kuusissetulek on niisugune sissetulek, millega saab 40 tundi nädalas õppida küll. Ma usun, et sellega on enamik inimesi nõus.
Tõsi, eks eriarvamusi võib alati jääda. Aasta pärast on see asi muidugi veelgi selgem, aga vähemasti nii palju, kui mina näen ja tunnen kõrgharidusmaastikku, võin ma küll olla üsna veendunud, et see süsteem on turvalisem eelkõige nõrgema majandusliku taustaga üliõpilaste jaoks. See jutt, et keegi soovib kuidagi keelata töötamist – ei, keegi ei taha keelata, vaid pigem võtta maha ülemäärane surve töötada täiskoormusega. Kui õpingute ajal töötatakse poole koormusega või veerandkoormusega ja suvevaheajal suurema koormusega, siis see on mõistlik. Niisugune regulatsioon võimaldab siiski need 30 EAP-d kätte saada. Ma arvan, et see ei käi suuremale osale üliõpilastest üle jõu.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! Viimastel päevadel on ajakirjanduses olnud juttu sellest, et ministeeriumil on kavatsus võtta ära koolitusluba kahelt venekeelselt erakõrgkoolilt. Minu poole on pöördunud nendes koolides praegu käivad üliõpilased lihtsa küsimusega, mis nendest edasi saab. Kas te kasutaksite praegu võimalust ja selgitaksite, et kui selline koolitusloa äravõtmine teoks saab, milline on siis ministeeriumi, nende kõrgkoolide ja üliõpilaste endi n-ö omavastutus nende haridustee jätkamise osas?

Selline kahetsusväärne asjade seis on kujunenud eelkõige Majanduse ja Juhtimise Instituudis, kus tegemist on olnud üsna tõsiste seadusrikkumistega. Probleemid, mis ilmnesid rutiinse ja ministeeriumist sõltumatu kvaliteedikontrolli käigus, on tõepoolest viinud olukorrani, kus ma teen valitsusele ettepaneku koolitusluba ära võtta. See tähendab nende üliõpilaste jaoks, kes juuni- ja augustikuu lõpuks nendest kõrgkoolidest kõrgharidusdiplomit ei saa, seda, et nad ei saa samas koolis jätkata. See ei ole esmakordne juhtum. Eestis on terve rida kõrgkoole oma tegevuse lõpetanud, seda ka koolitusloa äravõtmise ja pankrotiprotsessi tõttu. Vastavalt seadusele on sellel kõrgkoolil, kes siiamaani õpetust on pakkunud, kohustus tagada edasiõppimise võimalus. Tõsi, seda ei saa teha ühepoolselt, seda tuleb teha koostöös teiste kõrgkoolidega. Ma tean, et mitme kõrgkooliga on ka ühendust võetud. Ma olen üsna optimistlik ja usun, et need üliõpilased leiavad võimaluse edasi õppida. Mis puutub seni tehtud kulutustesse ja nende kompenseerimisse, siis selle üle on kõrgkoolidega vaieldud, aga siiamaani on valdaval osal juhtudest leitud paindlik ülemineku võimalus.
Haridus- ja Teadusministeerium on valmis lahendama konkreetseid juhtumeid, kui üliõpilased ei jõua koos kõrgkoolidega lahenduseni. Oleme valmis omalt poolt kaasa aitama ja nõustama, aga ministeerium kindlasti ei saa hariduse andmist üle võtta ega teha seda jõuga kohustuseks mõnele teisele kõrgkoolile. Ma rõhutan veel kord: see ei ole esmakordne juhtum ja siiamaani on kõik need juhtumid lahendatud üliõpilastele vastuvõetavas vormis. Vähemasti ei ole minuni jõudnud tõsiseltvõetavaid kaebusi ei otse ega ajakirjanduse vahendusel.
Võib-olla on siit kõnepuldist vaja selgitada ka küsimust, mis on infomürana või mõnel muul põhjusel käsitlemist leidnud. Kõik need diplomid, mis nendes kõrgkoolides on välja antud, kehtivad õiguslikus mõttes täisväärtuslike diplomitena edasi. Seega, kui ülikool lakkab tegutsemast ja talt koolitusluba ära võetakse, siis juba hariduse saanud noortel ei maksa karta, et nende diplomid kaotavad kehtivuse. Nendel, kes lõpetavad sel kevadel, on diplomid samuti igati võrdväärsed teiste kõrgkoolide diplomitega, sest tegemist on õiguslikul alusel tegutsevate kõrgkoolidega. Vaid nende puhul, kes ei jõua tänavu lõpetada, tuleb vaadata, missuguses kõrgkoolis nad õpinguid jätkata saavad.
Ma pean sügavalt kahetsusväärseks mõne kõrgkooli esindajate väljaütlemisi, justkui oleks tegu keelelisel alusel tehtud otsustega. Esiteks, need kaks juhtumit on teineteisest täiesti sõltumatud, ja teiseks, õppekeel ei ole mitte mingisugust rolli nende otsuste tegemisel mänginud. Me teame, et varasematel aastatel on õigustatult koolitusloast ilma jäänud eestikeelsed kõrgemad õppeasutused. Ükskõik, mis keeles toimub õppetöö, õppekvaliteet peab olema Eesti Vabariigis tagatud ühtsetel alustel.

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Küsimusi rohkem ei ole. Suur tänu, minister! Alustame läbirääkimisi. Palun, Mailis Reps! 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Üsna palavalt sai siin saalis arutletud kõrgharidusreformi ja õppetoetuste üle. Eks meid kõiki ühendab suur mure, et tasuta kõrghariduse kehtestamise järel tekiks Eestis järgmisest sügisest olukord, kus ka need sihtrühmad, kelle pärast me ju kõige rohkem tasuta kõrgharidust oleme soovinud, ehk siis need tublid noored, kes võib-olla ainuüksi vanemate toel kõrgharidust omandama ei pääseks, oma andekusest tulenevalt kõrgkooli ikka pääseksid. Kindlasti olid paljudele Riigikogu liikmetele teada ka mitmete uuringute statistilised näitajad ja seetõttu läks debatt vahepeal üsna emotsionaalseks. Meil on võimalik juba saada esimesi ülevaateid vastuvõtukavadest, kindlasti aitab kaasa ülikoolide endi kindlameelne käitumine. Vähemalt sügise ootuses on selge, et suurem osa valikuid on noortele endiselt olemas ja need hirmud, millest ülikoolid alguses üsna selgesti rääkisid – et seni tasulised õppekavad kaovad ülikoolidest ja tudengitel saab olema märksa väiksem valikuvõimalus –, vähemasti sisseastumist puudutava info kohaselt õnneks ei vasta tõele.
Seda suurema huviga ootame sügist ja ka esimese õppeaasta lõppu. Riigikogus ei ole kellelegi saladus tulevaste tudengite hulgas üsna levinud arusaam, et neil tuleb emotsionaalselt valmis olla ka selleks, et päris paljudel võivad esimese õppeaasta lõpus õpingud reaalselt tasuliseks muutuda. Võib juhtuda, et nad ei ole võimelised täiskohaga õppima. Ka on käibel selline linnalegend, et needsamad seni tasulised õppekavad muutuvad edaspidi tasapisi jälle tasuliseks.
Kokkuvõttes aga loodame, et tasuta kõrgharidus tänu õppetoetustele ja nagu minister siin ütles, selles osas ettevõetavatele edasistele sammudele tõesti tasuta on ning et aasta või kahe pärast ei ole põhjust kõrgharidusreformi juurde tagasi tulla ja kurvalt nentida, et loodetu ei saanud tõeks. Loodame, et nood kõige skeptilisemad ennustused, millega mõned ülikoolid ja üliõpilasorganisatsioonid välja on tulnud, osutuvad alusetuks kurja kuulutamiseks. Nii või teisiti hoiame ka edaspidi asjade kulul pilku peal ja kindlasti on õigustatud parlamendi üsna regulaarsed arupärimised tulemuste kohta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna võtta? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgmine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Olga Sõtniku ja Lauri Laasi 11. aprillil 2013. aastal esitatud arupärimine noorsootöö kohta (nr 320) haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud minister! Tõepoolest, noorsootöö teema saab Riigikogus üsna harva suure tähelepanu osaliseks, aga enne malevasuve on igati õigustatud see teema jälle tõstatada. Loomulikult on Haridus- ja Teadusministeeriumis olemas spetsialistid noorteosakonnas, aga on ka terve noorsootöö keskus, kes tegeleb laste ja noorte laagritega, samuti malevaga.
Kindlasti on siinkohal paslik meelde tuletada, et 9. mail 2011 esitas Keskerakonna fraktsioon noorsootöö seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse muutmise eelnõu 38, mis edukalt läbis esimese lugemise. Edasi teistele lugemistele see aga ei jõudnud, kuna Haridus- ja Teadusministeerium selgitas, et ta arutab sotsiaalpartnerite ja teiste ministeeriumidega võimalusi noorte palkadelt sotsiaalmaksu tasumise kaotamiseks ning analüüsib edasisi võimalikke samme. Nüüd on käes aasta 2013 ja meil on ministrile eelkõige üldisem küsimus, millise hinnangu ta annab õpilasmalevatele. Veel soovime teada, milliseid samme astub Haridus- ja Teadusministeerium, et suurendada õpilasmaleva kohtade arvu. Kindlasti on minister ja ka Riigikogu liikmed teadlikud, et huvi maleva vastu on noorte hulgas üsna suur. Ja kui kaugel on ettevalmistused, et tõepoolest vabastada malevapidajad noorte palkadelt sotsiaalmaksu tasumisest? Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Head küsijad! Seekord siis noorsootööst ja malevatest.
Kõigepealt esimene, üldine küsimus: "Millise hinnangu annate õpilasmalevate ja töökasvatuse osakaalule noorsootöös?" Lühike vastus oleks, et üsna kõrge hinnangu. Mulle tundub, et noored on selle hästi vastu võtnud. Malev ei ole mitte ainult noorsootöö ja töökasvatuse instrument, vaid paljudel juhtudel ka praktilise väljundiga ja täidab seega ühiskonnas üsna tähtsat funktsiooni.
2006. aastal käivitas Haridus- ja Teadusministeerium noortemalevate toetamise koondprojekti, mida juhib ministeeriumi allasutus Eesti Noorsootöö Keskus. Koondprojekti eesmärk on toetada kohalikul tasandil tegutsevaid malevaid, et noortel oleks võimalus saada töökogemusi ja tööseadustikku tutvustavaid koolitusi. Samuti peame oluliseks, et kuigi tegu on lühiajalise tööga, suurendaks see nii tööandjate kui ka noorte vastutust selle eest, et töösuhe oleks korrektne. Seetõttu on malevapidajad kohustatud jälgima, et töösuhted malevates oleks korraldatud vastavalt kehtivatele õigusaktidele.
Noortemalevad on kujunenud üsna laialdaselt kasutatavaks töökasvatuse vormiks, neis osaleb vähemalt 4600 noort aastas. Nii et malevad kui niisugused on mõistlikud ja vajalikud. Tõsi on ka see, et puhtalt turumajanduslikul alusel nende käivitamine ja töös hoidmine ei ole otstarbekas. Aastad, mil malevad – nii õpilasmalev kui ka üliõpilasmalev – olid ka majanduslikus mõttes toimivad mehhanismid, on õnneks jäädavalt seljataga. Tänapäevane töö- ja tööjõuturg toimib teistel alustel ning niisugust nõrgalt kvalifitseeritud massitööjõudu oleks töises mõttes või siis lisandväärtuse tootmise mõttes raske rakendada, küll aga, nagu juba öeldud, on see hea lahendus noorsootöö ja töökasvatuse seisukohalt.
Küsitakse ka, kui kaugel on ettevalmistused, et vabastada malevapidajad noorte palkadelt sotsiaalmaksu tasumisest. Nagu küsija juba osutas, kord juba oli Riigikogu menetluses seaduseelnõu, mis oleks malevapidajad vabastanud sotsiaalmaksu tasumisest ja teinud niisuguste töökohtade loomise atraktiivsemaks. Haridus- ja Teadusministeerium on seda lähenemist toetanud. Juba 2011. aastal koostas ministeerium eelnõu noorsootöö seaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja veel paari muu seaduse muutmise kohta. Kavandati kehtestada noortemalevate pidajatele selgemad nõuded ning et suurendada tööandjate huvi malevlastele töö pakkumise vastu, vabastada nad sotsiaalmaksu tasumisest töötasudelt, mida nad maksavad alla 19-aastastele noortele malevas tehtud töö eest. Hinnanguline kogumõju riigieelarve laekumistele oleks olnud 128 000 eurot aastas, mis ei ole iseenesest suur summa, küll aga olnuks tegu põhimõttelise maksuerisusega. Ilmselt just sellest lähtudes me ei saanud oma partneritelt toetust sellise maksumuudatuse tegemiseks. Saatsime tolle eelnõu 2011. aasta 16. detsembril kooskõlastamiseks Sotsiaalministeeriumile, Rahandusministeeriumile, noorteühenduste liidule, linnade liidule ja maaomavalitsuste liidule arvamuse avaldamiseks, samuti Eesti Noorsootöö Keskusele ja Eesti Noorsootöötajate Ühendusele. 29. märtsil 2012 korraldasime arutelu erinevate võimaluste üle soodustada nende töökohtade loomist ja paraku tuli tõdeda, et konsensuslikku seisukohta edendada niisuguse maksupoliitilise meetme abil selliste töökohtade loomist me ei saavutanud. Seetõttu jäi üle püüda maleva töökohtade loomist toetada muul moel ning Haridus- ja Teadusministeerium on jõudumööda üritanud seda ka teha. See ongi osaline vastus kolmandale küsimusele.
Teine küsimus oli, milliseid samme astub Haridus- ja Teadusministeerium, et suurendada õpilasmaleva kohtade arvu. Nagu juba öeldud, pakutud maksupoliitiline meede toetust ei leidnud, seetõttu oleme suurendanud malevapidajatele eraldatavaid toetusi. See summa oli 95 867 eurot aastal 2011, mullu 98 625 eurot ja tänavu on 102 460 eurot. Kasv ei ole märkimisväärne, aga igal juhul on see arvestatav ja kindlasti suurem kui riigieelarve kasv tervikuna, mis näitab seda, et Haridus- ja Teadusministeerium peab seda suunda prioriteetseks ning püüab lisaraha leida, et seda töökasvatuslikku noorsootöömeedet tugevdada. Oleme püüdnud neid summasid suunata fokuseeritult, mitte niivõrd maleva sotsiaalse programmi toetuseks ehk kokkutulekute ja muude ürituste korraldamiseks, vaid eelkõige silmas pidada toetuse sihtotstarvet, seda, et üha enam sellest rahast kuluks konkreetsete malevakohtade loomiseks.
Tõsi, malevakohtade arv pole kasvanud kaugeltki mitte niisuguses tempos nagu nõudlus nende järele. 2011. aastal oli malevas 4634 noort, aasta hiljem 4760 ja tänavusel suvel on hinnanguliselt 4800 noorel võimalik malevasse minna. Kasvanud on ka nende malevapidajate arv, kes on toetust saanud. Tunamullu oli selliseid malevapidajaid 45 ja mullu 48. Niisugune tagasihoidlik kasv selles valdkonnas on olemas.
Oleme tulevikku silmas pidades kavandanud programmi "Noorsootöö kvaliteedi arendamine" meetme "Noorte konkurentsivõime suurendamiseks ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks ühiskonnale pakutava noorsootöö teenuse osutamine läbi noortekeskuste". Selle raames on plaanis ka mitmesuguseid tööelu tutvustavaid ettevõtmisi, samuti toetada kogukonna arengu huve teenivaid noorte omaalgatusi. Perioodiks 2014–2020 plaanitud tegevuste ja meetmete kavandamisel me kindlasti püüame leida võimalusi ka noorte töökogemuse ja -kasvatuse toetamiseks.
Nii et kuna meie esialgne soov malevatööd maksupoliitiliste meetmetega toetada luhtus, oleme otsinud võimalusi seda tegevust muul moel riigieelarveliste ja Euroopa Liidu tõukefondide summadega kasvavalt toetada ning kavatseme seda edaspidigi teha. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, Mailis Reps, teie küsimus!

Suur tänu nii positiivse sõnumi eest! Kindlasti on meie kõigi huvides, et me valikuid, mis noored on teinud, toetaksime ja arendaksime. Ka küsijad olid kursis Rahandusministeeriumi kahetsusväärse hoiakuga. Aga kas siis, kui te paar aastat tagasi Rahandusministeeriumiga sellel teemal vaidlesite või mõtteid vahetasite, jäi siiski kõlama, et see maksuerand oleks igati põhjendatud, kuna tegelikult pole sellises vanuses noortel vaja sotsiaalmaksu maksta, kuna neil on haigekassa kate oma vanusest tulenevalt niigi olemas?

Jah, muidugi käidi see argument välja. Lisaks haigekassale on mängus ka pensionikomponent. Võib-olla nii noored inimesed pensioni peale ei mõtle, aga kunagi saavad nad veidi vanemaks ja siis mõtlevad. Tegelikult aga on ka Rahandusministeeriumi argumendid arusaadavad. Me oleme Eestis valinud võimalikult lihtsa, võimalikult väheste eranditega maksupoliitika. Seda võib kritiseerida, aga seda võib ka mõista. Tänu lihtsusele on süsteemi halduskulud väiksemad ja tagatud kogu riigieelarve suurem läbipaistvus. Niisugused kaudsed dotatsioonid teatud maksuerisuste näol hägustavad üldpilti. See on olnud Jürgen Ligi põhimõtteline ja minule arusaadav seisukoht.
Tõsi, Haridus- ja Teadusministeeriumile meeldiks väga, kui me seda toetust saaksime kaudselt, ilma oma eelarveraha kulutamata, aga too praeguseks saavutatud kodurahu on võimaldanud siiski malevategevust laiendada. Võib-olla kunagi tullakse selle teema juurde tagasi, aga praegu Haridus- ja Teadusministeerium uuele ringile ei kavatse selle maksupoliitilise muudatuse ettepanekuga minna. Toetame malevategevust jõudumööda eelarvesummadest ja usume, et meile on õpilasmaleva kasvatamine siiski jõukohane.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega on arupärimise teema ammendunud.

Läheme järgmise punkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Jaak Alliku, Rannar Vassiljevi, Indrek Saare, Kalvi Kõva ja Jevgeni Ossinovski tänavu 6. mail esitatud arupärimine hariduslike erivajadustega laste toetamise kohta (nr 328) haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Ma palun kõnetooli Heljo Pikhofi!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid on esitanud haridus- ja teadusministrile arupärimise, mis puudutab hariduslike erivajadustega laste toetamist. Üha enam suureneb hariduslike erivajadustega laste arv tavakoolis. Seda silmas pidades on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu menetlemisel tõstatatud terve hulk küsimusi.
Peamised põhjused, miks lapsi hariduslike erivajadustega õpilaste hulka arvatakse, on ülekaalukalt õpiraskused, käitumisraskused, käitumishäired, kirjutamise, lugemise ja/või arvutamise raskused. Õpilaste probleemide põhjuseid on raske kindlaks teha, aga on selge, et mida varasemas staadiumis need avastatakse, seda kergem on last aidata ja, mis peamine, ilmnenud probleemi põhjus teada saada. Põhikoolis probleemid kuhjuvad ning algpõhjuseni jõudmine ja tõhus abistamine on siis tunduvalt keerulisem.
Meil on olemas üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2007–2013, mille rakendusplaanis 2011.–2013. aastani on ühe meetmena ette nähtud, et koolieelsetes lasteasutustes luuakse võimalused kõikide laste arenguliste erivajaduste varaseks märkamiseks ja individuaalse arengu toetamiseks. Kavas on välja töötada juhendmaterjalid laste erivajaduste varaseks märkamiseks ja toetamiseks ning tagada tugiteenuste kättesaadavus piirkondlike nõustamiskeskuste toetamise kaudu.
Kogu selle teema kohta on sotsiaaldemokraatidel viis küsimust haridusministrile. Ma loodan, et ta loeb vastates ka küsimused ette.

Suur tänu! Ma palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Hea küsija! Lugupeetud arvukas publik Riigikogu saalis, kes te soovite ennast hariduslike erivajadustega laste problemaatikaga paremini kurssi viia! Küsimusi, nagu juba öeldud, on viis.
Esiteks: "Kui paljudes tavalistes munitsipaallasteaedades ja lasteaed-algkoolides töötavad praegu logopeedid, eripedagoogid, psühholoogid või sotsiaalpedagoogid?" Logopeedi ametikoht on olemas 50%-s ja eripedagoogi ametikoht 11%-s koolieelsetest lasteasutustest. Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetel töötab lasteaedades 314 logopeedi ja 68 eripedagoogi. Psühholoogi abi saavad koolieelsed lasteasutused vajaduse korral tellida piirkondlikest nõustamiskeskustest, sotsiaalpedagoogi rolli täidab kohaliku omavalitsuse lastekaitsja või sotsiaaltöötaja. Tugiteenuste kättesaadavuse tagamise eest koolieelsetes lasteasutustes ja koolides vastutab koolieelse lasteasutuse või kooli pidaja ehk reeglina kohalik omavalitsus.
Nagu juba öeldud, on logopeedi ametikoht 50%-s ja eripedagoogi ametikoht 11%-s koolieelsetest lasteasutustest. Ühest küljest on seda palju, teisest küljest päris selgelt vähe, sest kaugeltki mitte kõikides koolieelsetes lasteasutustes neid ametikohti ei ole. Kui me järele mõtleme, siis me mõistame, et põhjus on see, et väga paljud koolieelsed lasteasutused on nii väikesed, et ka mitte poole kohaga, rääkimata täiskohaga erialaspetsialistide palkamine ei ole mõistlik. Seda tööd lihtsalt kuigi palju ei ole.
Kõik see osutab ka ühele kõige tõsisemale probleemile tugiteenuste pakkumisel koolieelsetes lasteasutustes, põhikoolides ja osaliselt ka gümnaasiumides: Eesti keskmiselt väikesed koolid ei suuda pakkuda eripedagoogidele, tugipersonalile ja paljudel juhtudel kahjuks ka õpetajatele piisavat koormust. See on üks meie struktuurseid väljakutseid ja see selgitab ka seda üldpoliitilist suundumust, mille Haridus- ja Teadusministeerium on tugiteenuste arendamisel kujundanud. See suundumus koosneb kahest komponendist. Nagu kehtiv seadus on juba peaaegu 20 aastat ette näinud, on tugiteenuste pakkumise esmane kohustus koolipidajatel. Need on valdavalt kohalikud omavalitsused, aga muidugi ka riigikoolid ja eraõppeasutused. Objektiivsetel põhjustel on selle nõude täitmine paljudel juhtudel raske. Ma ei räägi mitte ainult eelarvelistest piirangutest – need on kõikidel koolipidajatel, ka Haridus- ja Teadusministeeriumil –, vaid ka puhtstruktuursetest piirangutest. Tegemist on suures osas väikeste õppeasutustega ja koormus lihtsalt ei tule täis. Sellepärast ongi Haridus- ja Teadusministeeriumil plaanis kujundada edaspidi välja praegustest palju tugevamad piirkondlikud keskused, kust oleks võimalik saada tuge nendel kohalikel omavalitsustel ja muudel koolipidajatel, kes objektiivsetel põhjustel nõudeid ise täita ei saa. Niisugune ressursside koondamine, riigipoolne rahastamine ja toe pakkumine tugiteenuste osutamisel on mõistlik.
Nüüd tahaksin hajutada väärettekujutuse, mida kes hea-, kes pahatahtlikult on kasutanud, just nagu kaotataks koolides tugipersonal ära. Ei kaotata! Tugipersonal on vajalik ja nende inimeste arv peaks kasvama. Tugiteenuste osutamise kohustus jääb endiselt koolipidajatele, aga lisaks sellele arendab riik välja täiendava süsteemi, mis toetab nõrgemaid koolipidajaid juhul, kui nende enda jõupingutustest nende probleemide lahendamiseks ei piisa. Niisugune lähenemine tundub meile mõistlik ja edaspidi on kavas seda süsteemi ka tõukefondide raha kaasates tugevdada ning kasvatada tugispetsialistide arvu tervikuna üle Eesti kümneid protsente. Seda ei saa teha kiiresti, näiteks ühe aastaga, aga eelseisval perioodil peaks tugipersonal Eesti haridusasutustes kasvama. Need on vajalikud spetsialistid ja neid peaks olema rohkem.
Teine küsimus: "Arengukavas on kavandatud ka hariduslike erivajadustega lastele rakendatavate tugisüsteemide mõjuanalüüsi läbiviimine. Kas praegu esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse selle osa muutmata jätmise puhul, mis puudutaks spetsialistide töölevõtmist ja töötamist võimalikult lastele lähedal ehk koolis, on juba toetutud mingile mõjuanalüüsile? Kas see mõjuanalüüs erineb seni läbiviidud uuringutest ja audititest ja/või rahvusvaheliste uuringute järeldustest?" Siin on üks ebatäpsus, mida ma juba mitmendat korda siin kõnepuldis üritan kummutada. Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud ning Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõus ei muudeta sätteid, mis puudutavad tugispetsialistide tööd ja rahastamist. Nii nagu Riigikogu on varem otsustanud, nii ka jääb. Mingeid muudatusi – sätete kehtetuks tunnistamist, raha äravõtmist või muud, mida on ette heidetud – ei ole kavas. Vastupidi, Haridus- ja Teadusministeerium on viimastel aastatel ka ilma seadusmuudatuste juhisteta suurendanud summasid hariduslike erivajadustega laste õppeks. Me kavatseme seda teha ka tulevikus, ühelt poolt maakondlikke tugisüsteeme välja arendades ja teiselt poolt koolipidajatele rohkem raha eraldades, et nad saaksid silmas pidada ka hariduslike erivajadustega laste huve. Mingit plaani kuidagi olukorda halvendada ei ole olnud, tegu on pahatahtlike etteheidetega või siis lihtsalt harimatusest tingitud eksiarvamustega. Haridus- ja Teadusministeerium toetab edasipidigi tugiteenuste kvaliteedi tõstmist ja nende kättesaadavuse parandamist.
Nüüd mõjuanalüüsidest. Alates 2007/08. õppeaastast on kolmel järjestikusel aastal riikliku temaatilise järelevalve prioriteet olnud õpilaste õpijõudluse toetamiseks ja väljalangemise ärahoidmiseks rakendatavate meetmete mõjususe hindamine. 2008. aastal valmis Haridus- ja Teadusministeeriumi tellitud uuring "Hariduslike erivajadustega õpilane koolikaardil, tugiteenuste kättesaadavus hariduslike erivajadustega õpilasele". Nii uuringu kui ka riikliku temaatilise järelevalve tulemustes rõhutatakse, et õpilaste erivajaduste varast märkamist ja kooli tasandil kiiret sekkumist peetakse oluliseks ja mõjusaks ning see olukord on aastatega paranenud. Eesti on aastaid osalenud Euroopa Eripedagoogika Arendamise Agentuuri korraldatud uuringutes ja projektides. Ka nende projektide lõppraportid rõhutavad tugispetsialistide ja toetussüsteemide tähtsust selliste õpilaste jaoks. Nende uuringute tulemuste ja projektidega on võimalik tutvuda aadressil www.european-agency.org. Sealt on võimalik vaadata asjaomaseid andmeid ja võrrelda meie seisu teiste riikide omaga.
Kolmas küsimus: "Kas nn maakondlike tugiteenuste rahastamise hulka hakkavad kuuluma ka näiteks õpilaste ja nende vanemate või lastega kaasas olevate tugiisikute ja õpetajate transport, majutus või muud kulutused, mis on seotud maakondlikesse tugikeskustesse sõiduga?" Maakondlikes nõustamiskeskustes töötavate tugispetsialistide põhitöö on pedagoogide, lapsevanemate ja laste nõustamine, kui koolis rakendatud meetmed ei ole andnud tulemusi. Keskustes töötavaid spetsialiste on olnud võimalik kutsuda ka koolidesse, nende transpordikulud on kaetud ESF-i summadest. Kui nõustamine toimub keskuses, siis transport sinna organiseeritakse koolipidaja, kooli ja lapsevanemate koostöös. Haridus- ja Teadusministeerium tõdeb, et siiamaale selles koostöös tõrkeid tekkinud ei ole, järelikult, kui kusagil niisugune probleem tõusetub, siis tuleks sellekohane teave eraldi adresseerida. Seni on kõik sujunud ilma seadusandliku või täidesaatva võimu sekkumise vajaduseta.
Neljas küsimus: "Arengukava rakendusplaanis on kirjas, et üldhariduskoolist ja haridussüsteemist väljalangemise ennetamiseks tõhustatakse hariduslike erivajadustega õpilaste seiret, tugi- ja toetussüsteemide rakendamist. Mis hakkab olema põhimõtteliselt sellise seire indikaatoriteks, kes neid andmeid koguma hakkab ja kelle ülesanneteks jääks selline õpilaste ja nende arengukeskkonna jälgimine ja fikseerimine?" Õpilase areng on kogu selle tugisüsteemi keskmes. Hästi piltlikult öeldes, kui õpilane areneb hästi, saab tänu sellele tugisüsteemile hakkama, siis on süsteem ennast õigustanud, kui ta ei saa, siis süsteem pole ennast õigustanud. Mis puutub õpilase arengu jälgimisse ja arengukeskkonna fikseerimisse, siis see on eelkõige kooli kohustus. Kool peab sellega tegelema, loomulikult koos lastevanematega, vajaduse korral ka nõustamiskeskuste abil ja äärmise vajaduse korral Haridus- ja Teadusministeeriumi abil. Kuid mitte keegi ei saa võtta seda ülesannet koolilt ära. Kool lõppkokkuvõttes vastutab õpilase arengu jälgimise, arengukeskkonna fikseerimise ja ka vajalike tugimeetmete rakendamise eest.
Õpetajad on lapse erivajaduse esimesed märkajad ja esmase abi osutajad. Arengukava rakendusplaani täitmiseks juurutatakse alates 2010. aastast süsteemi, mille kohaselt peavad koolid õpilase hariduslike erivajaduste ilmnemisel koostama tema individuaalse jälgimise kaardi, kus on kirjas tema probleemid ja nendega toimetulekuks rakendatavad meetmed. Õppeaasta lõpus hinnatakse ka meetmete tulemuslikkust.
Õpilastele rakendatud õppekorralduslikud tugimeetmed on jälgitavad ka Eesti Hariduse Infosüsteemis, igal aastal koostatakse sellekohane statistiline kokkuvõtlik analüüs. Piirkondlikes õppenõustamiskeskustes kogutakse veebikeskkonnas andmeid selliste õpilaste soo, vanuse, probleemide, abivajaduste jms kohta ning neid andmeid analüüsitakse nii piirkonniti kui üleriigiliselt. Aastatel 2012–2014 teostatakse riiklikku järelevalvet selle üle, kuidas on korraldatud hariduslike erivajadustega õpilaste õpe Eesti koolides ning kas EHIS-es kajastatud andmed hariduslike erivajadustega õpilaste selgekstegemise kohta ja nendele rakendatud meetmete kohta vastavad tegelikule olukorrale. Põhiline indikaator hariduslike erivajadustega õpilastele rakendatavate meetmete tõhususe jälgimisel on, nagu ma juba rõhutasin, õppekavas püstitatud õpitulemuste saavutamine ja edasijõudmine koolis.
Viies küsimus: "Kas maakondlikke nõustamiskeskuseid saab põhimõtteliselt nimetada õpilaste tugi- ja toetussüsteemideks? Seni on selliste õpilaste tugi- ja toetussüsteemide all mõeldud pidevaid tegevusi kas siis kooli logopeedi, psühholoogi, sotsiaalpedagoogi või ka abiõpetajate poolt. Juhul, kui kõik sellised teenused koondatakse nn maakondlikesse tugikeskustesse, siis kui suur oleks selliste tugikeskuste töömaht, sest tugikeskuste põhiülesandeks on ilmselt ka maakonna koolides töötavate tugispetsialistide ja õpetajate tegevuste koordineerimine hariduslike erivajadustega õpilaste kaasamiseks ja neile põhihariduse võimaldamiseks? Millise ettevalmistusega peavad olema inimesed, kes hakkavad koolides maakondliku nõustamiskeskuse jaoks koostama ja saatma terviklikku pilti olukorrast, milles abivajav laps on?" Siin on jälle üks segadus tekitatud. Ma ei oska öelda, mis põhjusel see segadus on küsijate peas tekkinud, aga nagu ma juba rõhutasin, meil ei ole kavas lõpetada tugiteenuse pakkumist õppeasutustes. Kõik koolipidajad peavad pakkuma tugiteenuseid seaduses ettenähtud ulatuses, mahus ja kvaliteedis. See jääb niimoodi, lisaks saab seda süsteemi paremaks muuta. Piirkondlikud või maakondlikud nõustamiskeskused on eelkõige nõrgemate koolipidajate ja väiksemate koolide toetamiseks. Need ei asenda seni kehtivat süsteemi, vaid tulevad sellele lisaks, sellele toeks.
Nii et kõik need tugimeetmed, mida tuleb hariduslike erivajadustega laste puhul rakendada, jagunevad jämedates joontes kahte kategooriasse: koolisisesed ja koolivälised meetmed. Koolisisesed tugimeetmed on kooli rakendatavad abinõud, nii nagu see on toimunud siiamaani ja jääb edaspidi toimuma – tugispetsialisti abi koolis jne. Ning sellele lisanduvad koolivälised tugimeetmed, millest on ka juttu olnud ja mida koordineerivad eelkõige maakondlikud keskused. Mis puutub asjaomase kvalifikatsiooni nõuetesse, siis reeglina peab kõigil spetsialistidel olema magistrikraad. Aitäh!

Suur tänu! Heljo Pikhof, palun teie küsimus!

Austatud minister! Praegu tuleb riigieelarvest tavakoolidesse – ma ei pea silmas neid koole, kus on lapsed, kellel on mingi puue diagnoositud – tugispetsialistidele raha. Ja tuleb just sellepärast, et praegu on meil pedagoogid, tulevikus saavad olema õpetajad ja sellepärast enam tavakoolidele seda raha ei tule. Munitsipaalkoolid peavad ise hakkama saama. Ma väga kardan, et see sugugi ei taga seda, et lapsed saavad kodu lähedal ja koolis endale vajalikke tugiteenuseid. Abiõpetaja peab ikka olema koolis, samamoodi ka teised spetsialistid, vaid siis nad näevad laste arengut. Õpetaja üksi, klassijuhataja ei jõua ju.

Kõigepealt ma veel kord soovitan teil lugeda kehtivat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Seal on ammendavalt loetletud, keda rahastatakse riigieelarvest ja keda ei rahastata. Üsna selgelt on kirjas, et tugiteenuste pakkumine on koolipidaja ülesanne. Punkt! Nii on see olnud ja nii peaks see ka jääma.
Mis puutub tugiteenuste pakkumisse, siis ma kordan veel kord üle: mitte kuhugi ei kao eeldus, et eelkõige õpetaja on see esmane isik, kes märkab erivajadusi, ja et osaga nendest probleemidest saab ta ise hakkama igapäevase õpetajatöö käigus. Kui ta sellega hakkama ei saa, siis peab koolipidaja tagama koolis tugispetsialisti abi. Mõnes koolis, kus on lapsi vähem kui õpetajaid, ilmselt eraldi tugispetsialisti üleval pidada ei ole otstarbekas ja sellisel juhul töötavad need inimesed osaajaga või töövõtulepinguga. Nende koolide ja nende õpetajate toetamiseks ongi mõeldud piirkondlikud keskused. Mõistlik töökorraldus on siiamaani olnud ja saab ka tulevikus olema selline, et kui on vajadus, tullakse kohale, nõustatakse ja toetatakse neid abi vajavaid lapsi kohapeal. Arusaadavalt on olukordi, kus sellist tugiteenust saab osutada ja on ka mõistlikum osutada väljaspool kooli.
Nii et tegemist on terve kompleksse süsteemiga ja ühtset lahendust, mis sobiks kõikidele koolidele, alates koolist, kus on 1400 last, ja lõpetades kooliga, kus on neli last, ei ole võimalik välja mõelda. Sellepärast see paindlik süsteem ongi loodud. Suuremates koolides saab koolipidaja seda teenust pakkuda peaaegu täies mahus, väiksematele koolidele tuleb pakkuda riigipoolset tuge ja seda ongi kavas teha.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Ka täna te ütlesite, et osa spetsialiste, kes tegelevad erivajadustega lastega, on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustest valesti aru saanud, te ise loete sellest muud välja. Võib-olla oleks siis targem neid muudatusi mitte teha. Mu küsimus on Vastseliina kooli kohta, kus ma eelmisel nädalal käisin. Vastseliina kool on üsna perspektiivitundeta ise valmis tegutsema. Koolid võtavad nendega pidevalt ühendust, küsivad ka järgmise õppeaasta kohta. Samas pole neil mingit kindlust, mis nendest lastest, kelle nad on aastaks enda juurde võtnud, edasi saab.

Mis puutub PGS-i, siis seal on üsna selges eesti keeles kirjas, kuidas asjad on. Tõlgendamisruumi seal sisuliselt ei ole. Tõsi, valitsuse määruses on olnud tõlgendamisruumi ja eri huvigrupid on seda oma spetsiifilistest poliitilistest huvidest lähtudes ära kasutanud.
Nüüd Vastseliina koolist. Eestis on laste arv kahanenud. Samuti on kahanenud hariduslike erivajadustega laste arv, sh nende arv, kes vajavad spetsiifilisi õppetingimusi, mida saab luua ainult eriklassides või paljudel juhtudel lausa erikoolides. Püüdes selliste laste vajadusi arvestada, on haridusministeerium pikka aega analüüsinud hariduslike erivajadustega laste koolivõrku ja on ilmselge, et ka see vajab korrastamist. Seni projekti staatuses olev hariduslike erivajadustega laste koolituse kontseptsioon näeb ette konsolideerimist. Tahame jõuda selleni, et aastal 2020 saame kõikide hariduslike erivajadustega laste koolide kohta öelda, et need on korda tehtud, seal on samasugused õpitingimused nagu teistes koolides, soovitavalt aga veel paremad õpitingimused. See tähendab paratamatult seda, et mitte kõik koolid ei saa samas mahus ja sama funktsiooniga jätkata. Konkreetseid otsuseid on langetatud nii palju, kui on langetatud. Lõplikku koolivõrku kinnitatud ei ole, kuid lähiajal peaksime Haridus- ja Teadusministeeriumis jõudma selleni, et anda kõikidele koolidele nende perspektiiv teada. See käib ka koolide kohta, mille puhul me näeme ette tegevuse lõpetamist mingi aja pärast.
Ma tean, et Vastseliina kooli puhul on see küsimus üsna teravalt üleval. Loomulikult on hariduslike erivajadustega lapsed endiselt olemas ja loomulikult tuleb kõikidele nendele pakkuda võimalust õppida. Aga nagu juba öeldud, kõikidele nendele koolidele hariduslike erivajadustega lapsi ei jätku. Mul on südamest kahju, et me Vastseliina kooli puhul lõpliku otsuseni veel jõudnud ei ole ning et sealsed õpilased ja õpetajad on mõnevõrra ebakindlamas olukorras kui mõne teise kooli õpilased ja õpetajad. Aga praegu seis kahjuks niimoodi on ja loomulikult, mida varem me otsuseni jõuame, seda parem. Loodan, et aasta pärast on kindlustunne olemas ning niisuguseid maa ja taeva vahel olevaid koole meil enam ei ole.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud. Head ametikaaslased, kõik tänased arupärimised on käsitletud.

Nüüd palun peale haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis! Palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes te seda ülekannet vaatate! Ma tahaksin teile jutustada midagi ilusat oma kodukandist, sellest, et Narvas on teostamisel kümme suurt europrojekti, ja sellest, kuidas see muudab linna. Kahjuks ei ole mul võimalik seda teha, sest südamel on hoopis pakilisem teema.
Ma olen korduvalt rääkinud Eesti kohtusüsteemist, mis on muutumas stalinistlikuks, sellest, kuidas asjad käivad. Viimased uudised näevad välja niisugused. Kindlasti olete kuulnud, et Narvas käib praegu kohtuprotsess, kus on viis süüdistatavat. Üks neist on endine abilinnapea, teine on volikogu liige, endine rahanduskomisjoni esimees, jne. Mõni päev tagasi oodati Narva kohtus pikisilmi üht meest, kelle tunnistuste alusel said kõik süüdistused kokku klopsitud. Ta tuli. Kohal oli piisavalt ajakirjanikke, kohal olid muidugi kõik süüdistatavad, prokurör, advokaadid – selge see. Mees läks pukki ja ütles, et ta võtab kõik oma süüdistused tagasi ja et see, mida ta on rääkinud kohtualustest, ei vasta tõele. Järgnes situatsiooni kirjeldus, millest võis aru saada, miks selline asi üldse juhtus.
See mees, kellest ma räägin, on ettevõtja. Ta läks koos juba mainitud linnavalitsuse ja volikogu liikmetega aresti alla, istus 65 päeva kongis ning sai väga hästi aru, et kuna tegemist on venelastega, pealekauba veel Narvas, siis on tegemist põhimõtteliselt inimestega, kelle saatus mitte kedagi ei huvita, kelle inimväärikus ja inimõigused ei huvita meie riigis mitte kedagi. Hiljem lasti ta kautsjoni vastu vabadusse – tuli maksta õige suur summa, 77 000 eurot – ning ta nõustus kokkuleppemenetlusega. Selle kiirmenetluse käigus – selge see, et lihtsalt niisama, 2500-eurose trahviga priiks minekut ei kingita – andiski ta tunnistuse, kus kinnitas, et jah, võttis pistist, 25% jättis endale, 75% andis edasi. Teda väga oodati seal kohtus, sest tema ütlused olid ainus enam-vähem tõsine alus, mis seda protsessi ülal hoidis. Kuigi need olid ainult sõnad, mingeid faktilisi tõendeid polnud. Ja nüüd mees tuli ja võttis oma sõnad tagasi. Seda selleks, et saada tagasi kautsjoniraha, ilma milleta tema firmat ähvardas pankrot, ja selleks, et jääda vabadusse. Muuseas, tal oli tol ajal kaks üheksa kuu vanust last kodus. Selleks, et tema perel oleks üldse, mida süüa, et tema firma inimesed säilitaksid oma töö, pidi ta selle sammu astuma, pidi mustama teisi inimesi.
Niisugune asi on Eesti Vabariigis praktikaks muutunud, see ei pane kedagi imestama. Mind paneb imestama hoopis muu. Kas tõesti kõigil on ükspuha, kuidas klaaritakse Ida-Virumaal, konkreetselt Narvas, arveid poliitiliste vastastega? Kas kellelgi praegu ei tekkinud huvi, et kui seal saalis istus päris palju ajakirjanikke, kes kõik kirjutasid sellest, kuidas kohus algas ja milles inimesi süüdistatakse, ning see avaldati kogu Eesti meedias, miks siis mitte keegi viimase kümne päeva jooksul pole teada andnud, et see poliitilise küüditamise protsess on praktiliselt tagumikku läinud?
Ma ei väsi sellest rääkimast, et me hakkame muutuma politseiriigiks. Ja kui te arvate, et see puudutab ainult neid venelasi seal Narvas, siis te eksite. Varem või hiljem see jõuab teieni, kui te vait olete, ka Eesti meedia sealhulgas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega lõpetame vaba mikrofoni vooru. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.50.