Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 41 Riigikogu liiget, puudub 60.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Kuna eelnevalt on registreeritud seitse teemat, siis kohapeal saab iga teema kohta lisaks esitada ainult kaks küsimust.

Alustab kolleeg Kadri Simson, kes esitab küsimuse kaitseminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Laias laastus kümme aastat tagasi leppisid IRL – toonane Res Publica – ja Reformierakond kokku, et esimeseks eurovolinikuks saab Siim Kallas. Tema ametiaeg saab läbi järgmisel aastal. Eesti peab esitama uue volinikukandidaadi. Kas valitsus tuleb kandidaadiga välja enne, kui otsus on juba jõustunud, ja millistele kriteeriumidele uus volinik vastama peab?

Aitäh! Uus volinik peab, ma arvan, olema tegija. Eesti üldine käsitlus on selline, et inimesed, kes lähevad tööle mitmesugustesse avalikesse ametitesse, sh Euroopa Liidu ametitesse, peavad kindlasti n-ö tegema Eesti mõju suuremaks, olgugi et volinik ei esinda Euroopa Komisjonis ühe liikmesriigi kitsaid huve. Valitsuse reglemendi kohaselt kinnitab volinikukandidaadi peaministri ettepanekul valitsus. See on päris selgelt valitsuse otsus, koalitsioon peab valitsuses ühise seisukoha kujundama. Nagu on näidanud Siim Kallase ja ka teiste liikmesriikide kogemus, on kindlasti oluline, et volinikul oleksid head suhted teistega ja korralik CV, mis võimaldab tal saada komisjonis piisava tasemega väljundi ja tal on seega võimalik olla mõjukam komisjoni liige. Mis puudutab tähtaegu, siis ma arvan, et praegu on meil Euroopa poliitikas oluline keskenduda just nimelt sisule. Aga isikud on loomulikult olulised ja nende ümber väga paljudel juhtudel poliitika keerlebki. Viimane tärmin on tegelikult see, et riik peab formaalselt esitama oma volinikukandidaadi siis, kui ametisse on pandud komisjoni uus president ja talle tuleb saata kandidaatide nimed. Tema hakkab Euroopa Parlamendi ees läbi viima kuulamisi. Nii et esimene samm on Euroopa Parlamendi valimised järgmisel aastal. Selle kohta, kes saab Euroopa Komisjoni presidendiks, on Euroopa poliitilistel perekondadel üsna erinevad arusaamad. Selle üle, kuidas Euroopa Komisjoni presidendi kandidatuurini jõuda, võiksime ka meie Eestis poliitilist debatti pidada.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kas ma sain teie vastusest õigesti aru, et Eesti ei käi oma volinikukandidaati välja enne järgmise aasta juunikuus toimuvaid europarlamendi valimisi ja see uus volinik valitakse inimeste seast, kes on Eestis töötanud vähemalt ministrina? Kas teie arvates peab tal olema ka eelnev töökogemus europarlamendist?

Aitäh! Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes vastavad mõlemale tingimusele, et peab olema töötanud europarlamendis ja olema endine minister. Vist ainult Ivari Padar jääbki sõelale. Aga kui tõsiselt rääkida, siis valitsus ei ole mingilgi moel Euroopa Komisjoni liikme küsimust arutanud. Meedia on siin alustanud erinevate nimedega žongleerimist, see on loomulik ja käib asja juurde. Me ei tohiks kindlasti kapselduda ühte väga jäika lähte-eeldusesse. Mõned liikmesriigid on lähetanud volinikuks inimesi, kes ei ole sugugi poliitilise taustaga või ei ole kitsas mõttes, ütleme, poliitilisest karjäärist Euroopa Liidu ametisse liikunud. Ka seda ma sugugi ei välista. Ma veel kord rõhutan, et lähte-eeldus peaks olema see, et see inimene, mees või naine, peab olema tegija, nõnda et ta suudaks ennast tõhusalt kehtestada seltskonnas, kuhu kuulub väga suur hulk erinevaid isiksusi.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Tegelikult on Eestis ka vähemalt kaks endist välisministrit, kellel on olemas mõningane töökogemus europarlamendist. Aga ma tahan keskenduda sellele kriteeriumile, et kandidaat peab suutma ennast Euroopas kehtestada. Mulle jääb mulje, et valitsus on andnud ühele ministrile volituse mitte kaitsta Eesti huvisid. Ma räägin nüüd rahandusministrist, kes aprilli keskel andis nõusoleku pikendada Portugali ja Iirimaa laenu 19 aastani. Huvitaval kombel eelnevat kooskõlastust laenu pikendamiseks Riigikogust ei küsitud, seda ei küsitud ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonist. Kas valitsus arutas seda, et rahandusministril on Eesti nimel õigus pikendada kahe hädasoleva eurotsooni riigi laene?

Aitäh! Jah, valitsus arutab neid positsioone, mis puudutavad ministrite nõukogusid. Ma olen kindel, et ka see otsus, mille rahandusminister langetas ECOFIN-is, tuli kindlasti arutlusele. Mis puudutab Eesti parlamendi rolli ja mõju Euroopa poliitika kujundamisel, siis arvestades pädevust, mille parlament sai möödunud suvel stabiilsusmehhanismi valdkonnas, on Eesti parlamendi pädevus Euroopa Liidu asjades, kui me võrdleme Eestit teiste eurotsooni riikidega, võrdlemisi suur. Ma arvan, et pole halb, et parlament on võtnud endale sellise võimu. Kui üldiselt langetatakse Euroopa Liidu olulised otsused komisjoni tasemel, siis otsused, mis puudutavad uusi finantsabiprogramme, on tehtud lausa täiskogu tasemel. Oli kõhklejaid, nagu me mäletame, oli ka kriitikuid. Jürgen Ligi kahtles, kas parlament suudab seda kiiresti otsustada. Eesti parlament on käitunud vastutustundlikult ja kogunenud erakorralistele istungitele. See näitab, et parlamentaarne mudel, mis võiks olla eeskujuks, ma usun, mitmele teiselegi Euroopa riigile, kes võiksid parlamendile rohkem seda pädevust anda, on ennast õigustanud.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Mulle isiklikult ei meeldi nii pikalt ette spekuleerida ametipostide ja inimestega, aga kui jutt on juba selle peale läinud, siis ka mind huvitab üks asi. Siim Kallas on ju väga hästi hakkama saanud. Kas sinu arvates ei võiks Siim Kallas sellel ametipostil edasi olla?

Aitäh! Tõtt öelda ei tea ma, kas selle kohta formaalseid piiranguid on. Ma ei tea ka, mida Siim Kallas ise arvab. Kaja Kallas näitab mulle kahte näppu. Ma oletan, et ju siis on seal piirang, et sellel ametikohal võib olla kaks ametiaega. Kaja on nende küsimustega kindlasti paremini kursis kui mina. Aga ma ütlen nõnda, et ärgem lähtugem ühegi inimese puhul välistavast meetodist. Ma arvan, et on mõistlik see arutelu avada. Muuseas, kui ma ei eksi, siis tegi Euroopa Parlamendi eelmine president Jerzy Buzek ettepaneku, et liikmesriigid võiksid oma volinikukandidaadid panna kuus kuud varem, europarlamendi valimistel, nimekirja tippu. Selle tõttu tekiks kandidaatidel tugevam mandaat. Ilmselt tähendab see kahe võimuharu kokkusidumist. Euroopas räägitakse praegu ka aluslepingute muutmisest, demokraatiamudeli tõhustamisest, samamoodi nagu me räägime Eestis rahvakogu protsessist. Miks mitte improviseerida nendel teemadel, vaadates Euroopa tulevikku, Euroopa institutsionaalset ülesehitust, sh voliniku kohta?

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Mind hakkas huvitama selle teema terminoloogiline pool. Te rääkisite nii toredasti, et põhikriteerium on see, et see inimene oleks tegija. Aga vaadake, tegijat defineeritakse igas seltskonnas erinevalt. Mõned räägivad, et tegija on see, kellel on palju lapsi, teises seltskonnas räägitakse, et tegija on see, kes palju kirjutab, kolmandas räägitakse, et tegija on see, kes maja ehitab. Keda teie tegija all mõtlete? Äkki tulevadki kõik need kriteeriumid mängu? Mitu korda käis jutust läbi, et see inimene peab olema tegija. Nii et mul on huvi termini vastu.

Nagu ma eelmisele küsimusele vastasin, ma ei tahaks hakata midagi välistama. Ma ei näe ka küsimust selles, kui hüpoteetiline kandidaat oleks lasterikas majaomanikust kirjanik. Ma arvan, et ka siin saalis on sellele definitsioonile vastavaid inimesi. Aga tegija on inimene, kes on suuteline panema ennast maksma Euroopa väga pingelises sisemises konkurentsis ja saavutama positsiooni, mis põhineb tema suutlikkusel Euroopa poliitikas kaasa rääkida, veenvusel ja usaldusväärsusel, nii et ta mõju on suurem, kui väikeriiki esindavalt volinikult võiks eeldada. Ma arvan, et Siim Kallas on hea näide selle kohta. Kui vaadata tema tegusid ja töö tulemusi, siis on selge, et ta on oma poliitiliselt mõjult, ma julgen nii öelda, pigem suurriigi voliniku tasemel.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Sven Mikserilt kaitseminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes. Sven Mikser, palun!

Austatud peaministri kohuseid täitev kaitseminister! Eesti pagulaspoliitika on olnud viimastel nädalatel avalikkuse tähelepanu fookuses, eelkõige seoses afgaani tõlgi Omari varjupaigataotluse tagasilükkamisega. Valitsusliikmed ei ole rahvusvahelisele tavale viidates avalikustanud varjupaiga andmisest keeldumise põhjust. Küll aga ma usun, et avalikkusel oleks hea meel teada, kas valitsus käsitles seda juhtumit n-ö tehnilise küsimusena, nagu kõiki teisi varjupaigataotlusi, või käsitleti Omari taotlust siiski pigem poliitilise küsimusena. Eesti kannab ju teatud erilist vastutust inimeste eest, kes on osutanud meile ja meie kaitseväele välismissioonidel oma teeneid. Kui tegemist on selle viimase variandiga, siis kas te kirjeldaksite meile, kuidas valitsus üldiselt käsitleb Eesti kaitseväega koostööd teinud inimeste varjupaigataotlusi, ja ütleksite, millised on sellistel juhtudel varjupaiga andmise või sellest keeldumise kriteeriumid?

Aitäh, austatud küsija! Valitsus ei käsitlenud nimetatud tõlgi varjupaigataotlust poliitilise küsimusena. Varjupaigataotluste esitamise võimalus on humanitaarne akt. Eesti on endale selles valdkonnas võtnud rahvusvahelised kohustused. On terve hulk tingimusi, millest lähtudes varjupaika antakse. Nimetatud inimene oli juba varem varjupaika taotlenud. Siseministeerium on need küsimused läbi vaadanud ja oma vastuse andnud. Praegu oli vormilises mõttes tegemist sellega, et inimene taotles viisat, selleks et ta saaks Eesti pinnal varjupaigataotluse esitada. Sellele viisataotlusele vastati keeldumisega. Õige on see, et üldise praktika kohaselt valitsused neid üksikasju lähemalt ei kommenteeri. Küll võin kinnitada, et analüüs oli põhjalik. Sellesse andsid panuse mitu asutust. Selge seisukoht on see, et selliseid taotlusi tuleb käsitleda ja menetleda juhtumipõhiselt ning seda tuleb teha kaalutletult. Ma arvan, et tähtis on silmas pidada ka seda, et meie kontingenti teenindab Afganistanis 11 tõlki. Omar on üks paljudest afgaanidest, kes on Eesti väekontingendile kaasabi osutanud. Me kindlasti tunnustame seda, et need inimesed on oma panuse andnud. Nad on teinud seda Afganistani riigi huvides. Ma rõhutan veel kord, et Eesti kaitseväelased on Afganistanis selleks, et ehitada seal üles toimiv riiklus, muu hulgas on nende eesmärk muuta kõigi Afganistani elanike turvalisuse tase selliseks, et see vastaks elementaarsetele nõuetele.

Palun, kolleeg Sven Mikser, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh vastuse eest! See saal siin on andnud Eesti kaitseväelastele missiooni olla Afganistanis Eesti huvide kaitsel. See palju kõlanud väide, mida teiegi kordasite, et need küsimused tuleb lahendada juhtumipõhiselt, on kindlasti õige. Aga see kõlaks minu hinnangul veenvamalt, kui meil oleks olemas positiivne pretsedent selliste taotluste käsitlemisel. Ma oleksin seetõttu meelsasti näinud, kui selle tõlgi varjupaigataotlusele oleks vastatud positiivselt. Kuid kas te võite siin veel kord üle kinnitada, et Eesti otsus keelduda varjupaiga andmisest põhines üksnes hinnangul, mille kohaselt ei ähvarda taotlejat Afganistani jäämise korral oht, ja otsuse langetamisel ei mänginud rolli Eesti valitsuse üldine väga konservatiivne hoiak mis tahes varjupaigataotluste menetlemisel ja võimalikul rahuldamisel?

Aitäh! Nüüd pean ma tõepoolest ütlema, et mis puudutab seda analüüsi, siis niisuguseid erakorralisi asjaolusid sealt ei ilmnenud. Ma rohkem kommenteerida ei taha ega ole mul ka võimalik seda teha. Seda taotlust menetlesid, ma veel kord kordan, ametkonnad lahus poliitilisest sisendist, ükskõik, on siis meie immigratsioonipoliitika konservatiivne või mitte. Tugineti üksnes tehioludele. Loomulikult arvestati ja analüüsiti eraldi, milline on olnud selle isiku roll meie kontingendi toetamisel ja kas sellest lähtuvalt on tekkinud erakorralisi asjaolusid, mis võiksid tingida ühe või teise otsuse. Me ei võtnud arvesse arvamust, millele küsija viitas, et eesmärk on pretsedent iseeneses, et me peaksime otsustama sellepärast, et luua pretsedenti järgmistele ja järgmistele otsustele. Kindlasti ei olnud valitsuse eesmärk see, et sellest pretsedendist lähtudes peaksid tulevikus kõik isikud, kes on Eesti kontingenti tsiviilülesannete täitmisel toetanud, saama oma taotlusele positiivse vastuse.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti on Eestis suured probleemid pagulastele osutatavate teenustega. Suurem osa Eestis pagulase staatuse saanud inimesi ei saa enamikku seadusega ettenähtud teenuseid, näiteks ei saa nad elamispinda, kohanemisega seotud teenuseid vms. Seega ei täida me sisuliselt paljusid pagulaste küsimuses rahvusvaheliselt võetud kohustusi. Selles kontekstis on üllatav, et selle asemel, et lahendada probleem sisuliselt, on Riigikogu menetlusse antud valitsuse eelnõu, millega viiakse pagulaste vastuvõtukeskus kokku väljasaatmiskeskusega ehk pannakse kodumaal tagakiusatud pagulased kokku väljasaadetavate inimestega, kes on seadust rikkunud või lausa kriminaalid. Et ühiskond saaks täiesti ühemõtteliselt aru meie riigi suhtumisest pagulastesse, luuakse uus keskus Tallinna vangla juurde. Kas IRL mõistabki Eesti asja ajamist nii, et rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed pannakse vanglasse?

Aitäh! Ma lükkan kategooriliselt selle väite tagasi. Ma arvan, et see on ebaõiglane nii selle ettepaneku kui ka nende inimeste suhtes, kes teevad siiralt oma tööd, selleks et Eesti täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi ja menetleks neid asju üldistest humanistlikest põhimõtetest ja rahvusvahelise õiguse normidest lähtudes. Valitsusel ei ole kindlasti mingit kava varjupaigataotlejaid vanglasse saata. Vastupidi, ma arvan, et need ettepanekud on välja arendatud tõhususe kriteeriumist lähtudes, et ressursse kasutada nõnda, et saaks neid tingimusi nende inimeste puhul täita. Me peame arvestama, et hüppeliselt on kasvanud varjupaika taotlevate ja pagulase staatust saavate inimeste hulk, kui me vaatame kas või 2010., 2011. ja 2012. aasta võrdlust. See toob kaasa selle, et me peame ressursse nende inimeste paigutamiseks kasutama võimalikult säästlikult. Aga loomulikult peab see lähtuma nendest kohustustest, mille me oleme võtnud, ja üldistest humaansetest põhimõtetest. Kindlasti peab valitsus nendest kinni kõigi ettepanekute puhul.

Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Kolleeg Mailis Repsil on küsimus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! Viimastel nädalatel on jälle olnud huvitav teie väljaütlemisi lugeda, nii nagu tihti ennegi. Üks põhiväiteid, mille te olete välja toonud, on see, et rohkem kui kahesajast omavalitsusest kaks kolmandikku ei ole õpetajate palgaraha sihipäraselt kasutanud. Selgituseks olete toonud selle, et esimesed kolm kuud ei ole õpetajad lubatud palka kätte saanud. Te teate samal ajal väga hästi, et Rahandusministeeriumi kontrollnumbrid omavalitsustele muutusid väga tihti ja enamik omavalitsusi ei saanudki õpetajate palka enne kindlaks määrata, kui olid saanud kätte kindlad numbrid ja raha. Sellest tulenevalt on mul küsimus, miks te mustate omavalitsusi, teades väga hästi, et tagantjärele on enamikus nendes omavalitsustes tegelikult õpetajate palk tõusnud.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et õpetajate palga teemat ei saa me päevakorrast enne maha võtta, kui õpetajate palk ei ole mitte ainult selles mahus välja makstud, nagu riik on koolipidajatele raha eraldanud, vaid õpetajate palk on tõusnud ka sellisele tasemele, nagu me seda ühiselt näha tahame. Selleks et selle eesmärgini jõuda, on igati mõistlik ja isegi möödapääsmatu jälgida, kas see raha, mis on riigieelarves eraldatud, jõuab õpetaja pangaarvele või ei. Me teame, et seda raha ei saanud õpetajad kogumahus kätte ei 2012., 2011. ega 2010. aastal. Mina ei ole kaugeltki mitte kohalikke omavalitsusi süüdistanud, kui nad toona kehtivate reeglite alusel seda raha muuks otstarbeks kasutasid. See oli nende poliitiline valik. Kui õpetajad said otsustajate arvates piisavalt palka ja riigieelarvest õpetajatele eraldatud raha võis kasutada ka muudel eesmärkidel, siis sellisest poliitilisest otsusest tuleb igati lugu pidada, ehkki see ei lange kokku haridusministeeriumi ja valitsuse prioriteetidega. Mis puudutab selleaastast tegevust, siis oleme sihikindlalt iga kuu kohalike omavalitsuste esitatud andmed kokku korjanud, arvestanud nende põhjal välja õpetajate palga ja selle avalikustanud. Üks kolmandik Eesti omavalitsustest on lisaks riigi eraldatud rahale igati toime tulnud palga väljamaksmisega ja lähtudes oma poliitilistest prioriteetidest ka omalt poolt juurde lisanud. Kahjuks ei ole seda teinud kaks kolmandikku omavalitsustest, eelkõige pean ma silmas Tallinna.

Palun, kolleeg Mailis Reps, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! Kindlasti on neid väiteid väga tore kuulda neil, kes ei ole hariduseluga kursis, aga ma loodan, et teie tänaseks seda ikkagi juba natuke olete. Te teate väga hästi, et tegemist on tugiteenustega, logopeedi ja sotsiaalpedagoogi teenustega. Kokkulepped olid sõlmitud Vabariigi Valitsuse ja omavalitsuste esindajate vahel. Kuidagi ei olnud tegemist sellega, et õpetajate palgaraha oleks vääriti koheldud. Mis puudutab kokkuleppeid, siis te olete kindlasti kursis, et üksikute valdade ja linnade tasemel sõlmiti volikogudes õpetajate palgakokkulepped, kus olid ette nähtud kõrgemad määrad kui riiklikud alammäärad, alles peale 1. jaanuari, väga paljudes omavalitsustes lausa aprillis. Sellest tulenevalt on ka neid väljamakseid tehtud tagantjärele. Aga minu küsimus on see: kas te arvate tõesti, et sellise hämamise tõttu õpetajate palk tõuseb?

Hea küsija! Tegemist ei ole hämamisega, tegemist on õpetajate palkade muutmisega läbipaistvaks. Faktide avaldamine õpetajate palkade kohta ei ole kindlasti hämamine, vaid see kasvatab läbipaistvust. Niisugused süüdistused on minu arvates kohatud. Mis puudutab õpetajate palga temaatikat, siis Haridus- ja Teadusministeerium kavatseb ka edaspidi avalikustada, mil määral on riigis õpetajate palgaks eraldatud raha õpetajate kätte jõudnud. Mul on hea meel, et õpetajate ametiliidud, nii õpetajate liit kui ka haridustöötajate liit, on selles küsimuses Haridus- ja Teadusministeeriumiga ühel meelel. Loodan väga, et teisedki haridusega seotud inimesed Riigikogus ja mujal pööravad piisavat tähelepanu sellele protsessile. Ma arvan, et meile kõigile on selge, et senikaua, kuni juba eraldatud raha ei jõua sinna, kuhu see on ette nähtud, on väga raske veenda ülejäänud inimesi lisaraha eraldama, kui ei ole garanteeritud, et see jõuab õpetajate kätte. Seega on kõik need jõupingutused eelkõige õpetajate, koolide ja hariduskogukonna huvides. Ma loodan väga, et Riigikogu, sh kultuurikomisjon ja kõik selle liikmed, pööravad õpetajate palkadele samasugust tähelepanu, nagu seda teeb Haridus- ja Teadusministeerium.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lisaks palgale on õpetajatele äärmiselt oluline ka töökoormus. Me märkasime riigi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi väga pingsat tähelepanu siis, kui te esitasite põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, millega te õpetajate olukorda tunduvalt halvendate. Teie ettepanekul peaks õpetajate töökoormus suurenema 35 tunnini nädalas, kaovad ära lisatasud, kaob ära kindlus, et atestatsiooniastmetes määratakse töökoormust. Kui praegu on inimesed, kes on töötanud koolis 30 aastat, saanud metoodikõpetajaks, siis edaspidi neid inimesi sellisel määral enam ei tunnustata. Lisaks sellele olete teinud ettepaneku tuua põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse sisse võimaluse, et koolis ja lasteaias võiksid töötada ilma kvalifikatsioonita inimesed. Kas te kogu selle kompoti tagajärjel ei karda, et väga lugupeetud inimesed, kes on meie haridussüsteemi hoidnud väga heal tasemel, lihtsalt väsivad ja lahkuvad koolist?

Hea küsija! Ma ei arvanud, et ma siin niisugust demagoogilist tiraadi pean kuulma. Haridus- ja Teadusministeerium ei ole kavandanud ühtegi teie loetletud sammudest. See oli teil lihtsalt pahatahtlik tõlgendus. Me oleme seadnud eesmärgiks tõsta õpetajate palk 20% kõrgemaks riigi keskmisest. Need sammud, mis on ette pandud, vähendavad õpetajate koormust, seda seetõttu, et väheneb bürokraatia ja õppekava maht. 35-tunnine töönädal on Eesti õpetajatel juba ammustest aegadest. Sellises kontekstis esitatud etteheidete kommenteerimine ei teeks asja sugugi paremaks. Rõhutan veel kord: lugege neid ettepanekuid heatahtlikult, mõeldes õpetajatele ja sellele, kuidas me ühiselt saaksime ellu viia neid eesmärke, mida, ma loodan, te jagate: õpetajate palga tõus, töökoormuse ja bürokraatia vähendamine ning teised ettepanekud, mis Riigikogule esitatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus on kajastatud.

Alustame nüüd kohapeal registreeritud küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kuidagi ei usu, et kahes kolmandikus kohalikest omavalitsustest ei ole õpetajad ettenähtud palka kätte saanud. Minu arvates peavad selle eest vastutama kõik, sh teie ministeerium. Punase joonega on siin alla tõmmatud need kohalikud omavalitsused, kus õpetajatele palga maksmisel on kõvasti jänni jäädud: Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Rakvere linn ning Viimsi, Jõhvi ja Õru vald. Ma helistasin täna hommikul Kohtla-Järvele ja küsisin, kuidas seal lugu on. Nad laiutasid käsi, nad ei tea sellest probleemist mitte midagi, sest kõik on tehtud nii, nagu seadus nõuab. Mul ongi teile nüüd üks küsimus. Milline olukord on nendes omavalitsustes, millest ma rääkisin, Tartus, Pärnus, Kohtla-Järvel ja Rakveres ning Viimsi, Jõhvi ja Õru vallas täna, 8. mail 2013?

Aitäh! Ma ei tea, kellele te helistasite ja mis põhjustas selle vastuse, et nad ei tea õpetajate palkadest mitte midagi. Ma olen siiski seda meelt ja olen isiklikult kogenud, et enamik kohalikke omavalitsusi on väga hästi kursis koolide olukorra, neile eraldatud raha ja selle kasutamisega. Me oleme kohalike omavalitsustega selles küsimuses pidevalt kontaktis olnud. Selle kohta, miks ei ole välja makstud kogu raha, on antud kohati üsna mõistlikke ja arusaadavaid põhjendusi. Raha maksmise skeemid on erinevad. See, et kolme kuu raha ei ole täiel määral kolme kuuga välja makstud, ei ole iseenesest suur probleem, kui vastastikune usaldus ministeeriumi, kohaliku omavalitsuse, koolide ja õpetajate vahel on olemas. Kui premeerimissüsteemid viivad selle raha õpetajate kätte hiljem, siis ei ole selles midagi halba. Kui osa sellest rahast jäetakse reservi, arvestades 1. septembrist kasvavat koolide mahtu, siis ei ole ka selles midagi halba. Paraku on aga üsna süstemaatiline, et mõned kohalikud omavalitsused ei ole seda raha aastaid õpetajatele palga maksmiseks kasutanud. Sellisel juhul, ma usun, on niisugune sihikindel tegevus põhjendatud, sh teie mainitud linnades, Tallinnas ja Kohtla-Järvel, aga ka Tartus ja teistes kohtades. Veel kord ütlen, et seda ei tasu käsitleda vastandamise või süüdistamisena. Eesmärk on suhteliselt lihtne: me peame ühiselt saavutama selle, et kogu raha, mis õpetajate palkadeks on ette nähtud, jõuaks õpetajate kätte. See on ühine eesmärk. Süüdlaste otsimine ja probleemi üle aia pildumine ei aita meil kuidagi sellele eesmärgile lähemale jõuda.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ka mina loodan väga, et õpetajatele mõeldud raha leiab siiski õpetajad üles. Aga ma küsin erivajadustega laste olukorra kohta tavakoolis. Kohtusin Võrumaal erivajadustega laste vanematega. Nad ütlesid, et paljud vanemad on saatnud oma lapsed tavakooli. Seadused justkui kindlustavad need lapsed tugiteenustega, logopeedide, psühholoogide ja sotsiaaltöötajate osutatavate teenustega. Kuid samas on lastevanemad põrganud kokku probleemiga, et kohalikud omavalitsused väidavad, et neil pole raha tugiteenuste osutamiseks ega õpetajate tasustamiseks. Palun selgitage, millised on lastevanemate õigused nõuda kohalikelt omavalitsustelt nende teenuste olemasolu! Või kuhu see raha on siis kadunud?

Aitäh, hea küsija! Tõsi, üha kasvav arv vanemaid kasutab seaduslikku võimalust suunata oma hariduslike erivajadustega lapsed tavakooli. Rahvusvaheline praktika näitab, et niisugune kaasav haridusmudel on kasuks nende laste arengule. Seetõttu on Haridus- ja Teadusministeerium seda suunda toetanud. Ta ei ole seda teinud kaugeltki mitte ainult viimastel aastatel, vaid kogu viimase aastakümne. Tugiteenuste pakkumise kohustus on Riigikogu tahte kohaselt sätestatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Nende teenuste olemasolu peab tagama koolipidaja ehk tavaliselt kohalik omavalitsus. Kohalikku omavalitsust toetatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt riigieelarvest. Ülejäänud kohustused, need kohustused, mis on vajalikud avalike teenuste osutamiseks, peavad kohalikud omavalitsused katma oma eelarvest. Nende kohustuste hulgas on tugispetsialistide töötasu maksmine ja palju muud, mis koolide pidamisega kaasas käib. Kui avaliku teenuse pakkuja ei suuda oma kohustusi täita, siis loomulikult on riigil õigus järelevalve kaudu sellele tähelepanu pöörata, mida riik teeb riikliku järelevalve raamides kas Haridus- ja Teadusministeeriumi või maavalitsuste kaudu. Aga kindlasti on kõikidel kodanikel õigus oma õiguste kaitseks kohaliku omavalitsuse poole pöörduda. Kui see ei aita, siis on neil õigus pöörduda õiguskaitseorganite poole. Kui konkreetsel inimesel on konkreetsed probleemid, siis võib pöörduda Haridus- ja Teadusministeeriumisse, et me saaksime selle probleemiga tegelda juba ministeeriumis. Lisan siiski veel seda, et me oleme hariduslike erivajadustega laste tarbeks mõeldud raha igal aastal eelistempos suurendanud.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tiit Tammsaarelt keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Palun!

Tänan, proua juhataja! Proua minister! Jätkan sealt, kus esmaspäeval pooleli jäi. Kõigepealt tunnen huvi jahinduse raha vastu. Rõhutan, et jahindusprojekte rahastatakse KIK-i kaudu vaid jahimeestelt Rahandusministeeriumi laekuvatest vahenditest. Te palun ärge eksitage üldsust ja ärge öelge, et see on kõigi maksumaksjate raha! Ainult jahimeeste vahenditest laekuv raha läheb jahindusse osaliselt tagasi. Siin on analoogia liikluskindlustuse fondiga: ainult need, kes ostavad liikluskindlustuspoliisi, panustavad liikluskindlustuse fondi, kes meid kõiki kaitseb. Aga miks ikkagi riik loobus selles fondis osalemisest, arvestades seda, et uus Euroopa Liidu eelarveperiood on tulemas, MAK-i meetmed on olemas ja ka põllumajandusminister Seeder oli nõus osa rahast loovutama? Kas te omavahel valitsuses üldse ei räägi või milles küsimus on?

Aitäh, hea küsija! Teie küsimuses oli kõik segamini nagu puder ja kapsad. Millele te täpselt viitasite, kui rääkisite Euroopa Liidu järgmisest seitsmeaastasest eelarveperioodist, jäi mulle suhteliselt segaseks. Kui me räägime keskkonnavaldkonna rahast, siis see on ikkagi suunatud keskkonnahoidu, looduskaitsesse, investeeringuprojektidesse. Pisut vähem kui sada miljonit eurot suunatakse otseselt looduskaitselistesse tegevustesse. See on kindlasti väga vajalik. Euroopa Liidu investeeringuteks mõeldud rahast ei ole kuidagi võimalik kompenseerida eksklusiivselt jahimeestele antud jahiõiguse mitte kõige efektiivsema realiseerimise tagajärjel tekkivaid kahjusid. Meie esmaspäevaõhtune vestlus siin saalis sel teemal puudutas eelkõige arutelu selle üle, kas jahimehed ei ole teie arvates riigi osa või millele te viitate, öeldes, et riik ei osale. Kes need jahimehed siis on? Nad maksavad eelarvesse tasu ja sealtkaudu, keskkonnatasude kaudu suunatakse see hiljem, juhul kui kahjud on tekkinud, osaliseks kahjude kompenseerimiseks. Jahimehed on täpselt samasugune riigi osa ja täpselt samasugused maksumaksjad. Mulle on filosoofiliselt täiesti arusaamatu see käsitlus, et ülejäänud maksumaksjad, kellel ei ole mitte mingit võimalust kuidagi kaasa rääkida selles, kas ja kuidas jahti peetakse, peaksid enda kanda võtma lisakoormuse. Ma ei ole sellega nõus ega olnud ka eelnõu menetlemise ajal nõus, et ülejäänud maksumaksjatele tuleks peale panna lisamaks, mille sisu oleks jahimeestele antud õiguse keskpärase realiseerimise tagajärjel tekkivate kahjude kinnimaksmine. See oleks ebaõiglane.

Palun, kolleeg Tiit Tammsaar, esimene täpsustav küsimus!

Paistab, et ka teil on kõik asjad segamini nagu puder ja kapsad või isegi natuke hullemini. Teadaolevalt makstakse praegu MAK-i alusel näiteks Natura alade toetust. Ma räägin toetusest. Küsimus ei ole jahimeeste eksklusiivse jahiõiguse kompenseerimises, vaid tekkinud kahjude osalises kompenseerimises just maaomanikele ja metsaomanikele, mis on olemas praeguse MAK-i järgi. Põllumajandusminister oli nõus neid meetmeid laiendama, vähemalt nii ütles ta majanduskomisjonis, kus ma ise viibisin, kui ta riigiabi reeglite muutmise ettepaneku tegi. Ka majanduskomisjon hääletas selle üheselt positiivselt läbi. Vaat nii on tegelikult lugu. Kas selles valguses on teie arvates midagi tegemata jäänud või ei ole? Kas teie arvates oleks olnud võimalik MAK-i meetmetesse ka kulude hüvitamise kahjud laiemalt sisse kirjutada või ei?

Aitäh! MAK-i ehk maaelu arengukava vahendite jaotuse ettepaneku esitas põllumajandusminister valitsuskabinetile suhteliselt hiljuti. Seal ei sisaldunud ettepanekut, et täiendavalt tuleks Euroopa Liidu raha suunata jahikahjude kinnimaksmiseks. Minul selline informatsioon, nagu teie siin praegu serveerisite, küll puudub. Aga ikkagi, millest me räägime või mis see on, mille eest te võitlete? Ma jäin esmaspäeva õhtul pärast debati lõppemist selle üle veel kord mõttesse. Te võitlete tegelikult endiselt selle eest, et süsteem, mis on nõukogude ajast saadik andnud teatud seltskonnale eksklusiivse õiguse ka eraomanike maal jahti pidada ja ainukese võimaluse seal metsloomade arvukust reguleerida, metsloomi söötmiskohtade rajamisega põldudelt või metsanoorendikelt eemale suunata, süsteem, mis seaduse mõttes ei jäta eraomanikule mitte mingisugust võimalust ega õigust kaasa rääkida selles, kes ja kuidas tema eraomandi peal toimetab, jätkuks veel ka pärast seda, kui me oleme väga pikka aega tagasi juba hoopis teistele põhimõtetele tugineva riigikorra taastanud. Ma ei ole sellega nõus. Eraomand on meie põhiseaduse järgi püha ja puutumatu. Eraomanikul peab olema õigus ja võimalus kaasa rääkida selles, kes tema maal toimetab. See on uue jahiseaduse põhimõte. Ma arvan, et see on väga hästi tasakaalus ka jahimeeste huvidega edaspidigi oma hobiga tegelda, aga seda tuleb neil teha nii, et nad lepivad kokku maaomanikega, kelle maa peal see toimub.

Palun, kolleeg Tiit Tammsaar, teine täpsustav küsimus!

Tänan, proua juhataja! Kui rääkida talumistasudest näiteks elektriliinide puhul, siis seal ei ole mitte nõukogude aeg, vaid lausa kommunism. Te teate seda väga hästi. See on omaette teema. Aga nüüd lähen järgmise küsimuse juurde. Ma küsisin teie käest, mida suurim maaomanik RMK hakkab tegema suhetes jahimeestega. Te väitsite, et jahindusega RMK tegelema ei hakka, aga kõik jahimaad jagab ta välja, valdavalt enampakkumise teel. Kas see tähendab, et rohkem kui 300 jahipiirkonnas hakatakse vähempakkumisi tegema? Ainult niimoodi said kõik jahimehed teie vastusest aru. Või on valesti aru saadud?

Aitäh! On küll valesti aru saadud. Te ka oma esmaspäevases küsimuses ei täpsustanud, kas te peate silmas seda RMK maad, kus RMK on ise korraldaja rollis – need on riigi jahipiirkonnad, mis on jagatud jahialadeks, kus korraldatakse enampakkumisi –, või pidasite silmas seda maad, kus kasutusõigus on antud mõnele konkreetsele jahiseltsile, -sektsioonile või -klubile ja kus RMK käitub maaomanikuna. Need on kaks erinevat asja. See täpsustus jäi teil paraku tegemata. Enampakkumistest räägime ikkagi nendes piirkondades, kus tegu on n-ö riigi jahimaadega, kus see maa on jagatud jahialadeks ja kus RMK ka praegu on enampakkumisi korraldanud. Ma ei ütleks, et seal on päris vaenu külvatud, aga mulle arusaamatutel eesmärkidel on sageli üritatud jätta muljet, nagu RMK oleks see, kes hirmsasti tahaks neid jahimaid välismaalt pärit jahimeestele pakkuda. Tõsi, on näiteid, et välisriigi kodanikud on neid oksjoneid võitnud. Ma vaatasin huvi pärast andmeid selle kohta, kui palju Eesti Jahimeeste Selts ise näiteks 2012. aastal välisriigi kodanikele jahitunnistusi väljastas. See arv oli üle 3500. Isegi ühte protsenti ei moodusta sellest õigused, mis RMK on välisriigi kodanikele andnud. Nii et oksjonitest me räägime ikkagi riigi jahipiirkondades, jahialadel, kus need toimuvad ka praegu. Ülejäänud piirkondades, nagu te hästi teate, näeb seadus ette, et pärast seaduse jõustumist pikeneb kõigil praegustel jahipiirkondade kasutajatel see õigus veel kümneks aastaks.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Priit Toobal.

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Teatavasti pöördus Riigikogu jahimeeste toetusrühm pärast selle seaduse vastuvõtmist Vabariigi Presidendi poole. Pöördumises ütleb toetusrühm, et see eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Sama meelt on selles küsimuses ka maarahva kongressi esimees. Kas teie ministeerium on lasknud seda hinnata või on teil olemas hinnang selle kohta, kas nimetatud seadus on põhiseadusega vastuolus või mitte?

Aitäh! Mul ei ole kahjuks võimalik esitada teile täpsustavat küsimust, mis põhjusel see viidatud maarahva kongressi esimees sellisel seisukohal on. Aga see selleks. Kui rääkida kuue Riigikogu liikme pöördumisest, siis see sisaldab erakordselt palju eksitavat informatsiooni. Näiteks väidetakse seal, nagu oleks jahikahjude võimalik hüvitamine jäetud ainult jahimeeste õlule. See ei vasta tõele. Tegelikult sätestab seadus otsesõnu, et jahimeeste puhul saab rääkida ainult osalisest kahjude hüvitamisest, aga eesmärk on ikkagi kahjud ära hoida, mitte tekkinud kahjusid hiljem kuidagi kompenseerima hakata. Samamoodi eksitavad need kuus Riigikogu liiget nii avalikkust kui paraku ka Vabariigi Presidenti sellega, justkui oleks riik sellest teemast kuidagi distantseerunud. Ei ole distantseerunud, vastupidi, uue seadusega sätestatakse jahindusnõukogude loomine, kuhu kuulub ka riigi esindaja. Eksitavaid ja tõele mittevastavaid väiteid on selles pöördumises kahjuks üksjagu. Seaduseelnõu, mis tänaseks on seaduseks saanud, on kindlasti põhiseadusega kooskõlas. Seda on siinsamas parlamendis väga põhjalikult analüüsitud. Ma usaldan täielikult parlamendi liikmeid selles, et seaduseelnõu, millele on heakskiit antud, on täiesti kooskõlas kehtiva põhiseadusega. Ma arvan, et see on olnud üks väga vajalik muudatus. Pigem on tegu meie jahikorralduse põhiseaduspärasemaks muutmisega, mitte vastupidi.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt.

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Te olete jahiseaduse ettevalmistamise käigus väitnud, et olete teinud tõhusat koostööd mõlema poolega, nii jahimeeste ühenduste kui ka maaomanikega. Millega suutsid maaomanikud teid paremini veenda, et te lähtusite nimetatud seaduses nende, mitte jahimeeste huvidest?

Aitäh selle küsimuse eest! Väide, mis teie küsimuses kõlas, oli selgelt kallutatud ega vastanud paraku tõele. Tegu on seadusega, mida tõesti valmistati ette nii, et laua taga olid nii maaomanike kui ka jahimeeste esindajad. Erametsaliidu pöördumine avalikkuse poole juhib muu hulgas tähelepanu sellele, et kompromisse, mida mõlemad pooled selle seaduseelnõu koostamise käigus on pidanud tegema, ei saavutatud kindlasti lihtsalt, aga mõlemad pooled olid läbirääkimiste käigus ausalt öeldes üsna konstruktiivselt meelestatud. Selgelt oli näha, et valitses üksmeel selles osas, et nõukogude ajast pärit mentaliteet ja seadusandlik ruum võiksid 2013. aastal läbi saada küll. Hiljem, kui seaduseelnõu juba parlamendis arutelu all oli, prooviti taas kirgi lõkkele lüüa. Mõlemad pooled proovisid loomulikult ka parlamendis ikkagi teha kõik selleks, et seaduseelnõu enda kasuks kallutada. Peab ütlema, et parlament näitas üles põhimõttekindlust ja võttis vastu eelnõu, mis ei ole kallutatud ei ühele ega teisele poole, vaid on väga hästi tasakaalus.

Head kolleegid, kuna meil on jäänud arutada veel kolm varem registreeritud teemat, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tarmo Tammelt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! PGS-i muutmise seaduse eelnõus on sees punkt, mille alusel peaks igasse maakonda loodama riigigümnaasium. Hiljutisel rahajagamisel jäid aga Põlvamaa ja Valgamaa rahasaajate nimekirjast välja, küll said raha kaks Ida-Virumaa kooli, mis asetsevad teineteisest 20 kilomeetri kaugusel. Härra minister, kuidas te siis püüate saavutada seda eesmärki, et luua igasse maakonda riigigümnaasium?

Aitäh! Olen korduvalt öelnud, et see meetmevoor, kus viis riigigümnaasiumi said investeeringutoetust, on esimene etapp riigigümnaasiumide loomise teel. Seda ei saa käsitleda lõpliku otsusena riigigümnaasiumide vajalikkuse kohta mingis regioonis, vaid pigem esimese sammuna. Seekordsele konkursile esitati üheksa taotlust, kuus neist said positiivse hinnangu, kolm langesid tingimuste mittetäitmise tõttu konkursist välja. Põlva jäi kahjuks tõepoolest joone alla, kuna raha sai enne otsa. Põlva tuleviku osas olen ma selles mõttes optimistlik, et plaanid on minu arvates üsna mõistlikud. Põlvasse riigigümnaasiumi loomise vajadus on arusaadav kõikidele osapooltele. Olen veendunud, et eelseisval finantsperioodil on Põlvasse rajatav riigigümnaasium või Põlva gümnaasium esimeste investeerimisobjektide hulgas. Teatavasti on valitsuses kokku lepitud struktuurifondide kasutamine eelseisval finantsperioodil. Selle kohaselt on koolivõrgu parandamise meetmes ette nähtud 240 miljonit eurot. Selles suurusjärgus eelseisval perioodil neid vahendeid on. Ma tean, et Põlvas on käinud sisemised debatid selle üle, kus oleks gümnaasiumile kõige mõistlikum koht. Vahepeal seda otsust muudeti. Ma väga loodan, et see väike aja mahavõtmine tuleb kasuks ka lõpptulemuse kvaliteedile ehk otsus, kuhu on Põlvas õige riigigümnaasium rajada, põhineb laiemal konsensusel.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra minister! Kuidas oleks võimalik maakonna hariduselu nii korraldada, et maavanemad ei sekkuks kohalike omavalitsuste haridusasjadesse? Kui eelmine maavanem tõstis Mammaste kooli maakonna pingereas seitsmendalt kohalt teisele, olenemata sellest, et ei olnud ühtegi arengukava või analüüsi, siis nüüd sekkus maavanem otsustusprotsessi siis, kui hakati otsustama kooli rahastamist, ja alustas järelevalvemenetlust. Kas maavanemate roll ongi poliitiliselt sekkuda kohaliku omavalitsuse otsustusprotsessi?

Aitäh! Maavanemate roll ei ole kindlasti sekkuda kohaliku omavalitsuse poliitilisse otsustusprotsessi, küll aga on maavalitsustel seadusest tulenev õigus ja kohustus teha järelevalvet nendes küsimustes, kus järelevalve on neile seadusega delegeeritud. Etteheited ühe või teise maavalitsuse otsuse poliitilise kallutatuse kohta on alati konkreetsed. Ma ei tahaks kuidagi kommenteerida Põlvamaal tehtud konkreetseid otsuseid, ei ühes ega teises suunas. Ma tahan veel kord rõhutada, et kõik need inimesed, kes on panustanud Põlva ja laiemalt Põlvamaale tuleva riigigümnaasiumi ettevalmistustöödesse, ei peaks kindlasti olema pettunud või tundma ennast kuidagi poliitiliselt ahistatuna. Veel kord ütlen, et seekordses voorus jäi Põlva taotlus objektiivsete kriteeriumide põhjal, mida EAS arvestas, joone alla. Mul on kahju, et raha Põlvale ei jätkunud, Põlva vajab seda gümnaasiumi. Nagu ma juba ütlesin, on üsna tõenäoline, et Põlva taotlus ei leia mitte ainult positiivset toetust, vaid Põlva saab ka rahalise eraldise, niipea kui see võimalikuks osutub.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh! Härra minister! Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler on öelnud, et Põlva saab rahastuse aastal 2018. Kas seda rahastust siis enam vaja on, kas lapsi seal sel ajal enam ongi?

Ma ei oska öelda, kust selline aasta – 2018. Jäägu see ütleja või sõnumitooja südametunnistusele. Ma rõhutan veel kord, et Põlvamaale on riigigümnaasiumi vaja. See on jagatud arusaam Põlvamaal, Põlva linnas ja haridusministeeriumis. See, et seekordses voorus seda raha Põlva jaoks ei jätkunud, ei tähenda, et neid otsuseid ei peaks langetatama siis, kui tekivad uued võimalused. Teie pessimismi Põlvamaa tuleviku suhtes ei saa ma kuidagi jagada. Ma arvan, et meil tuleks ühiselt pingutada selle nimel, et õpilaste ja ka teiste inimeste väljavool Põlvamaalt peatuks. Riigigümnaasium on kindlasti üks samm sellel teel, et parandada Põlvamaal hariduse kvaliteeti, kontsentreerides kogu või vähemasti suurema osa gümnaasiumiharidusest Põlva linna ja tehes seda koostöös teiste kesktaseme õppeasutustega, eelkõige Räpinas asuva aianduskooliga. Ma olen kindlalt optimistlik Põlvamaa hariduse ja tuleviku suhtes, palju optimistlikum kui teie.

Nüüd saab esitada kohapeal registreeritud küsimusi. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! Mul on küsimus üldhariduse järgmise suure rahastamise kohta. Te olete siin saalis ja mitmes intervjuus väga selgelt öelnud, et alates järgmisest finantsperioodist hakatakse riigigümnaasiume eelisarendama, nad saavad väga suured investeeringud. Enamik omavalitsusi on ühel või teisel kujul sellega arvestanud. Kas te olete saanud Brüsselist kinnituse, et üldharidusse sellises mahus investeerimine on lubatud ja tööturumeetmetega kooskõlas?

Koolivõrgu arendamiseks mõeldud meetmed, mille eesmärk on hariduse kvaliteeti parandada ja haridusvaldkonnas tehtavaid avalikke kulutusi optimeerida, on kindlasti kooskõlas Brüsseli prioriteetidega. Ma ei tahaks jätta võimalust tõlgendada minu sõnavõttu nii, et 240 miljonit eurot koos kaasfinantseerimisega on see raha, mis läheb riigigümnaasiumide võrgu väljaarendamiseks. Jutt on siiski üldhariduskoolivõrgu meetmest, siia hulka kuuluvad ka kohalike omavalitsuste põhikoolid, et tagada seal, kus see on vajalik, kohalike kodulähedaste põhikoolide võrk. Kindlasti on vaja jätkata investeeringuid hariduslike erivajadustega laste koolidesse. Aga praeguse parima teadmise põhjal ei näe ma siin probleeme Euroopa prioriteetidega. Loomulikult, lõplikuks saavad need otsused siis, kui need on detailides läbi arutatud ja fikseeritud nii komisjonis kui ka Vabariigi Valitsuses. Aga selleks on meil aega. Tänase arusaama ja informatsiooni põhjal võin väita, et üldhariduskoolivõrgu investeeringute suurusjärk 240 miljonit eurot on realistlik, otstarbekas ja põhjendatud. Ma loodan, et me oskame neid vahendeid ka tulemusrikkalt kasutada.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teil on praegu suhteliselt hea aeg. Paljud omavalitsused on aru saanud, et koolivõrgu ümberkorraldamise kavaga tuleb tegelda, ja nad on neid otsuseid ka teinud. Üks osa nendest käsitleb riigigümnaasiumide moodustamist. Haridusministeeriumis on väga palju positiivset olnud, on alustatud läbirääkimisi, te toetate omavalitsusi igapidi, räägite ka kaasfinantseerimisest. Aga kui vaadata tegusid, siis selgub, et gümnaasiumivõrgu korrastamise meetme summast on välja jäänud Valga linn. Spekulatsioone, miks see linn sealt välja jäi, on mitmeid. Millise sõnumi annate valgalastele? Milline on teie seisukoht riigigümnaasiumi moodustamise kohta ja milline oleks ajakava? Kui me räägime Euroopa Liidu struktuurivahenditest, siis tõesti võib see rahastamine toimuda alles aastal 2018.

Kõigepealt struktuurivahendite ajalisest perspektiivist. Kogu meetme lõpptähtaeg on ilmselt pärast aastat 2020, küll aga on Haridus- ja Teadusministeerium Rahandusministeeriumi olulisel toel, sh riigieelarvelise ettevalmistuse kaudu, püüdnud teha kõik selleks, et me saaksime struktuurifondide vahendeid asuda kasutama juba 2014. aastal, rääkimata 2015. aastast. Need maakonnad, kes on riigigümnaasiumide ettevalmistamisel jõudnud kõige kaugemale – juba räägitud Põlvamaa, aga ka Valgamaa ja Järvamaa –, on kindlasti need, kus riigigümnaasiumi loomine tuleb kõne alla esmajärjekorras, seda mitte 2018. aasta perspektiivis, vaid palju kiiremini. Valga, Põlva, Türi ja Tallinn jäid seekord rahastamata. Kõik need – ma rõhutan, et kõik, pidades silmas ka Tallinna, kus minu arvates on riigigümnaasiumi loomine vajalik, põhjendatud ja otstarbekas –, kes seekordsest voorust välja jäid, on sisuliselt palju paremini ette valmistatud selleks, et olla järgmises voorus saajate esireas. Kindlasti ei ole negatiivseid hoiakuid ka Valgamaa suhtes, rääkimata sellest, et me kahtleksime üleüldse riigigümnaasiumi otstarbekuses. Jah, me vajame Valgamaal riigigümnaasiumi, me vajame Põlvamaal riigigümnaasiumi, me vajame Järvamaal riigigümnaasiumi ja oleme valmis tõsiselt arutama riigigümnaasiumide loomist Tallinnas.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Mul on kahju, aga infotunni aeg on lõppenud. Suur tänu, head riigikogulased, küsimuste esitamise eest! Suur tänu, valitsusliikmed, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.