Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Teie ees on 21 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikme s.a 12. märtsil menetlusse antud põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvaalgatuse võimaldamiseks. Seda eelnõu toona esitades rõhutasin, et meie eesmärk on luua 25 000 kodanikule võimalus algatada seaduseelnõu, sõltumata Riigikogus esitatud erakondade osalusest algatuses. Ühtlasi võiks rahvaalgatuse seadustamine algatajate hinnangul leevendada rahva mõningast tüdimust erakonnapoliitikast ning elavdada kodanikuühiskonna tegevust. Ilmselt on siinkohal õige meelde tuletada, et rahvakogus 8. aprillil toimunud arutelupäeval leidis see ettepanek samuti toetust. Mäletan, kuidas presidendi otsevalimiste eelnõu arutelu eelhommikul teatas üks koalitsioonierakonna saadik, et parlament peaks rahvakogu soovitusi tõsiselt võtma ja selle märgiks oleks otsevalimiste eelnõu tagasilükkamine. Mina leian, et täna on meil siin just see eelnõu, millega me saame üheskoos näidata, kui tõsiselt me rahvakogu ettepanekutesse suhtume, sest just rahvaalgatuse seadustamine leidis lauluväljakul toimunud rahvapäeval pea suurima toetuse.
Kes tunneb selle teema vastu suuremat huvi, neil soovitan lugeda eelmise aasta Riigikogu Toimetisi, järjekorranumbriga 26. Seal analüüsib Tartu Ülikooli doktorant Ero Liivik otsedemokraatia diskursust Riigikogus. Arutlus võtab kokku mitme juristi ja ka riigiõiguse teadlase arvamused antud teemal. Toon järgnevalt teieni mõned mõtted sellest tööst.
Nimelt leidsid põhiseaduse ekspertiisikomisjoni raporti koostanud juristid, et kehtiv põhiseadus on liialt Riigikogu-keskne ning rahvast ei ole riigivõimu teostamisel piisavalt usaldatud. Riik ootab küll rahva kaudu kõigilt üksikisikutelt tunnustamist, ent ei võta arvesse rahva vahetut arvamust. Liivik rõhutab ka doktor Heinrich Schneideri küsimust, et millise kõrgeima võimu teostamisest me saame kõnelda, kui rahvahääletusele pandavate küsimuste ring on piiratud ja rahvahääletuse korraldamise otsustab üksnes Riigikogu. Muide, 2011. aasta Eesti inimarengu aruande järgi on Eesti Balti riikide võrdluses kõige vähem aktiivne otsedemokraatia kasutaja. Kui näiteks Läti ja Leedu põhiseaduses on olemas lausa neli referendumi tüüpi, siis Eestis saab rahvahääletuse korraldamise otsustada üksnes parlament.
Nii jõuamegi asjaoluni, et Eesti vajab põhimõttelist põhiseaduse täiendust, mis annaks kodanikele võimaluse riigiasjades rohkem kaasa rääkida. Alati võib ju öelda, et seaduseelnõu saab rahvas algatada ka nii, et pöördub ühe või teise Riigikogus esindatud erakonna või rahvasaadiku poole. See aga poleks seesama, see poleks enam rahvaalgatus. Kahtlemata annaks meie pakutud põhimõtteline muudatus hoogu kodanikuaktiivsuse kasvule. Nii meedias kui ka inimeste seas saavad tekkida mitmesugused arutelud, milline eelnõu võib koguda 25 000 allkirja ja milline probleem vajab kõige enam lahendamist. Rahva poolt parlamenti saadetud eelnõu distsiplineeriks oluliselt ka meid siin saalis. Usun, et kõik meist süveneksid nendesse eelnõudesse, mis rahvaalgatuse korras siia saali jõuaksid, äärmise hoolikusega. Ja julgen arvata, et koalitsioonipoolset arrogantsust või eelnõu sahtlisse lükkamist nende eelnõude puhul ei oleks. Rahvaalgatuse toomine põhiseadusesse võiks aidata parandada poliitilist kultuuri.
Kui me räägime rahvaalgatusest kui mõistest, siis otsese demokraatia ühe avaldumisvormi sisu seisneb selles, et teatud hulga hääleõiguslike kodanike allkirjadega algatatud seaduseelnõu tuleb menetleda ja esitada otsuse langetamiseks parlamendis või rahvahääletusel. Rahvahääletuse tulemused võivad samuti olla sätestatud erinevalt. Parlamendis toetuseta jäänud eelnõu vastuvõtmisega rahvahääletusel võidakse siduda erakorralised parlamendivalimised, et selliselt parlamenti eelnõu menetlemisega siduda. See on üks, aga mitte ainuvõimalik variant. Tuletan siinkohal meelde, et täna menetletav eelnõu lisab põhiseadusesse võimaluse algatada vähemalt 25 000 kodanikul seaduseelnõu ning kohustab parlamenti seda eelnõu arutama. Üksikasjalik ja detailne kirjeldus rahvaalgatuse korraldamisest ja käigust lisanduks hiljem rahvaalgatuse seaduse näol. Sageli on rahvahääletusele pandavate eelnõude ring piiratud. Sellise piirangu olemasolu mõjutab ka rahvaalgatuse mudeli valikut. Rahvaalgatuse poliitiline põhisisu on suure konsolideeritud toetajaskonnaga poliitilise kavandi õigusloome menetlusse võtmine võimulolevatest erakondadest sõltumata.
Tõepoolest, rahvaalgatuse võimaluse praktilise kasutamisega seostatakse kirjanduses lisaks eelkirjeldatud positiivsetele külgedele ka mõningaid negatiivseid tagajärgi. Kui rahvaalgatuse korras algatatud eelnõusid on palju ning need suunatakse praktiliselt muutmata kujul otse rahvahääletusele, võib õiguskord muutuda sisemiselt vastuoluliseks. Ma väga ei usu, et Eestis tekiks seesugune olukord, kus neid eelnõusid massiliselt parlamendile laekuma hakkaks. Eelkõige just seepärast, et oleme püüdnud selliseid võimalikke probleeme ennetada. Tutvustan teile mõnd tehnilist nüanssi, kuid kordan, et täna ei otsusta me nende tehniliste nüansside, vaid põhimõtte üle, kas lubada rahval algatada seaduseelnõu või mitte. Nimelt näeme ette, et rahvaalgatusena esitatav seaduseelnõu peab õigustehniliselt vastama samasugustele nõuetele nagu teised Riigikogu menetlusse esitatavad seaduseelnõud, olgu need fraktsiooni, komisjoni, mõne rahvasaadiku või valitsuse poolt tulnud eelnõud. Eelnõu vormilist külge kontrollib Riigikogu juhatus, see toimub enne toetusallkirjade kogumist. Puudustega eelnõu tagastab Riigikogu juhatus selle esitajale. Samuti kontrollib Riigikogu juhatus, et eelnõu oleks esitanud hääleõiguslik Eesti kodanik või Eestis registreeritud juriidiline isik.
Väga olulise põhimõttena toon välja ka rahvaalgatusena esitatava seaduseelnõu põhiseadusele vastavuse eelkontrolli, mis välistab põhiseadusvastaste ettepanekute üldrahvalikku arutelu. Põhiseaduslikkuse kontrolli teostajaks on valitud nii nagu teiste õigustloovate aktide põhiseadusele vastavuse kontrolli puhulgi õiguskantsler. Piiramaks eelnõude arvu, on ette nähtud ka kautsjoni tasumine. Kautsjon tagastatakse üksnes juhul, kui eelnõu läbib eelneva kontrolli ning kogutakse vähemalt 10 000 allkirja, mille õigsus on kontrollitud. Kautsjoni rahalise suuruse üle tuleks meil siin parlamendis tulevikus arutada, seda pole eelnõu esitaja omalt poolt välja pakkunud.
Toetusallkirjade kogumine toimub omaalgatuslikult. Erinevalt mõnest teisest riigist, kus allkirja saab anda valimisjaoskondades, väldib see riigi üleliigseid kulutusi vastavate jaoskondade töö korraldamisel ning tagab võimaluse paindlikumalt toetusallkirju anda. Kordan veel kord üle, et toetusallkirja võib anda isik, kes vastab tingimustele, mis on ette nähtud ka Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel osalejatele. Allkirjade koguja (rahvaalgatuse korraldaja) võib anda toetusallkirjad Vabariigi Valimiskomisjonile endale meelepärasel ajal, kuid mitte hiljem kui kuus kuud eelnõu avaldamisest Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehel. Viivitamatu kontrollimise järel annab Vabariigi Valimiskomisjon eelnõu üle Riigikogule menetlusse võtmiseks, kui vajalikud 25 000 allkirja on kokku kogutud ja olemas.
Kindlasti on mõningad erinevused rahvaalgatuse korras esitatud eelnõu menetlemisel Riigikogus, võrreldes näiteks fraktsiooni või valitsuse esitatud eelnõuga, olgu selleks kas või algataja roll eelnõu kaitsmisel komisjonis või siinsamas suures saalis.
Võib-olla veidi teie küsimusi ennetades mainin järgnevalt ära, et kohalikul tasandil on rahvaalgatus tegelikult seadustatud. Nimelt sätestab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 32 lõige 1, et vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel on õigus teha kohaliku elu küsimustes valla- või linnavolikogu või valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks algatusi, mis võetakse arutusele hiljemalt kolme kuu jooksul. Samamoodi on see Euroopa Liidus: miljoni allkirjaga eelnõu läheb Euroopa Komisjoni ette ja sellega tuleb arvestada.
Põhiseaduskomisjonis seda teemat arutades kerkis üles küsimus, et pole vaja muuta põhiseadust, vaid võimaldada rahvaalgatust leebemalt, näiteks petitsiooni vormis. Mina ja teised seaduseelnõu algatajad oleme kindlalt seisukohal, et rahvaalgatusel on piisavalt jõudu vaid siis, kui parlamendil on põhiseaduslik kohustus rahva esitatud eelnõu menetleda ning rahval põhiseaduslik õigus seda esitada. Tegelikult on oluline vahe, kas eelnõu taga seisab fraktsioon, Riigikogu liige, valitsus või hoopis 25 000 kodanikku. Eesti inimestel ei ole võimalusi suurtesse otsustusprotsessidesse sekkuda. Praegu sätestab põhiseadus vaid kaks võimalust: Riigikogu valimine ja rahvahääletus. Taasiseseisvunud Eestis on kehtiva põhiseaduse järgi Riigikogu valitud kuuel korral ning toimunud ainult üks rahvahääletus – 14. septembril 2003, mil Eesti rahvas otsustas Euroopa Liiduga ühinemise ning Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise üle. Rohkem rahvahääletusi taasiseseisvunud Eestis toimunud ei ole. Seega on Eesti hääleõiguslike kodanike kaudu kõrgeimat riigivõimu teostatud taasiseseisvumisest alates ainult seitsmel juhul.
Head kolleegid, see eelnõu teie ees ei ole midagi muud kui samm lähemale rahva suuremale kaasamisele ja meie demokraatia tugevdamisele. Ma kordan veel, et kohalike omavalitsuste tasandil ja ka Euroopa Liidu tasandil on rahvaalgatus täiesti olemas ja seadustatud. Niisiis pole selle riigi tasandile toomine mingi imeasi. Möödunud nädala reedel, päev enne "Teeme ära!" talguid juhtusin kuulma Vikerraadiost Juhan Kivirähki päevakommentaari, kus ta leidis, et just erakonnad peaksid olema Eestis talguveduriteks ning rahvast kaasa tõmbama. Praegu on teil võimalus näidata, et me tahame siin Riigikogus need vedurid olla. Võimalus näidata, et me tahame rahvast kaasata ja rahva arvamust ka arvestada. Ma palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!