Lugupeetud kolleegid! Ma juhuslikult kuulun nende hulka, kes arvavad, et karu tapmine Eesti metsas on samaväärne elevandi tapmisega Aafrika savannis. Ma võtan teie diskussiooni siin nagu kahe huvigrupi omavahelist arveteklaarimist, aga mul on õigus sõna sekka öelda. Siin kõlas, et jahimehi on Eestis 15 000 ja neil on registreeritud 60 000 püssi. 15 000 inimest meie elanikkonnast on selge vähemus. Mul on meeldiv võimalus esineda enamuse nimel. Pean alguses veel nentima seda, et kui selles eelnõus ei oleks § 27, siis tõenäoliselt muigaks ma kuskil suitsutoas ega võtaks teie väitlusest siin osa. Ja veel üks asi: see on sügavalt minu isiklik seisukoht.
Nii, jahindus. Jahinduse seisukohalt on, kui suhtumist vaadata, neli gruppi inimesi. Esimest gruppi iseloomustab väga hästi dialoog ühest toredast Ameerika filmist. Mees, kelle tema ülemus kutsus jahile, tuleb selles filmis koju ja küsib naise käest, et kuule, vaata, kas nende pükstega sobib homme jahile minna. Mees nimelt pole kunagi jahil käinud. Naine vaatab teda põlgavalt ja ütleb: "Kuule, kujuta ette, et sa oled väike metsahirveke, sa oled selline graatsiline, sul on suured vesised silmad, sa oled nii tore, sa jalutad oma kodus, metsas – seal on värske rohi, magus vesi –, ja äkki tuleb hopsti üks kuul ning sinu ajud ja kondid lendavad mitme meetri kaugusele. Mis kuradi vahet seal on, mis värvi pükstes oli mees, kes sind tappis?!" Umbes niiviisi kuulan praegu mina seda dialoogi. See tähendab, et on inimesi, kes ei taha jahipidamisest midagi enamat kuulda kui see, millest ma veidi hiljem räägin. Mina olen suur jahinduse vaenlane. Ma arvan, et me ei tohi oma nooremaid vendi tappa.
Aga on olemas veel kolm gruppi. Teine grupp on inimesed, kes nõustuvad sellega, et jah, peaks metsa puhastama, mingi arvu karusid ja põtru ära tapma, et teistel oleks parem. Kui neilt küsida, kuidas nad enne inimese ehk konkreetsemalt jahimehe ilmumist reguleerisid seda asja, siis on vastus, et ah, see tuli neil niisama välja. Kolmas grupp on need, kes pooldavad küll jahti, aga nad tahaksid, et see käiks veidi õiglasemalt. Kui sa suudad nii kiiresti joosta nagu meie kolleeg Nool näiteks, niiviisi noole kiirusega panna ja hundi kätte saada, siis äiga talle rusikaga ja hakka hammastega külge, aga ole mees ja mine talle vastu ilma selle tehnilise vahendita, millega sa saad ta poole kilomeetri kauguselt ära tappa. Ja neljas grupp on konkreetselt need jahimehed, kes ei saa elada ilma selleta, et keegi maha tappa ja pärast tal soolikad välja lasta.
Niiviisi me jaguneme ja selle võtaks rahulikult teadmiseks, kui mitte ei oleks § 27. Inimesed, mida te teete?! Te tahate lubada vibujahti! Muidugi räägitakse, et tsiviliseeritud riikides, näiteks Soomes ja Lätis, on see lubatud, kõik on korras. Kolleegid, astmeline tulumaks on 23 Euroopa Liidu riigis. Kui teie loogikat järgida, siis meilgi peaks homme olema astmeline tulumaks. See loogika siin ei mängi, mängib hoopis teine loogika. Püssi naljalt kodus ei tee, aga tehke lahti internet – teil on neid notebook´e laudade peal piisavalt. Otsige sealt välja, kuidas valmistada vibu. Mina sain 27 000 saiti, mis selgitavad, kuidas seda relva saab valmistada. Inimesed ei loe seda seadust. Nad kuulevad ainult seda, et vibujaht on lubatud. Ja ma saan vibu valmistada ühe õhtuga. Kui ma juba 40 aastat tagasi suutsin Puurmani pioneerilaagris poole tunniga valmis meisterdada vibu, mis saatis noole üle jalgpalliväljaku – kusjuures pikkuses, mitte laiuses –, siis suudab igaüks sedasama teha. Ja mida teie, jahimehed, ütlete, kui metsast hakkab välja tulema ulukeid, kes kuskil põllu peal, majade juures surevad ja kelle kaelast, seljast, tagumikust saab vibunooli välja nokkida? Kas te tõesti mõtlete, et suhtumine jahindusse paraneb siis?
Tehke eksperiment! Väikeulukeid on siin käeulatuses üsna palju. Kadrioru pargis ma nägin täna hommikul kolme oravat. Kolleegid, korraldame, palun, Kadrioru pargis ürituse nimega "Tapetud orava päev"! Kutsume kohale inimesed vibudega ja las nad näitavad meile, kuidas see toimib ja mitu haavatud oravat jookseb minema.
Kuulge, te lahendate neid maaküsimusi kvootidega või mis teil seal kõik ongi. Lahendage pealegi, aga miks te lasete tekkida sellel hullumajal vibudega? Kas te tõesti usute, et inimesed, kes saavad õhtul kodus poole tunniga vibu valmis tehtud, hakkavad neid lubasid taotlema? Vibu võetakse lahti, topitakse taskusse ja minnakse sellega metsa, ning mitte keegi seda kontrollida ei saa. Kui te, jahimehed, tulistate püssiga, siis optilise sihiku korral te 99% tõenäosusega tapate karu või põdra humaanselt. Mulle on see vastik, aga see vähemalt toimub hetkega. Ja te teete sealjuures vist pauku ka. Või te kasutate summuteid? Ei kasuta. Kolleeg, kes tegeleb selle asjaga, ütleb, et ei kasuta. Aga vibu ongi summutiga püss – te ei anna teistele ulukitele šanssi pääseda. See on summutiga relv ja loomad ei tunneta ohtu, mis neid selles metsaosas varitseb. Ja see vibuga lurjus, kes metsas kõnnib, võib haavata kümneid loomi, enne kui ta ühe kätte saab.
Kolleegid, olgem inimesed, võtame välja selle § 27! See on inimloomuse vastane, see on ebahumaanne. Sellest võib kurat teab mis jama tulla. Loodan, et te säilitate inimese näo ja tegelete selle seaduseelnõuga edasi ning võtate kõik selle, mis puudutab vibujahti, sealt välja. Aitäh!