Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Aivar Rahno!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab liikluskindlustuse seaduse eelnõu. Selle menetlemisel esindab valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Samuti algatab valitsus korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu. Selle menetlemisel esindab valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Tänan!

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Viiel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on üle anda arupärimine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ja minister Juhan Partsile Maanteeameti liiklusregistri büroode altkäemaksujuhtumite statistika kohta. 17. aprillil 2013 pidasid kaitsepolitsei ametnikud kinni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikme, Maanteeameti liiklusregistri Narva büroo juhataja kohusetäitja Jaanus Tammetsi, keda kahtlustatakse ametialases võltsimises ja korduvas altkäemaksuvõtmises. Pea igal aastal on meedia vahendusel saanud avalikuks kurb tõsiasi, et järjekordselt on kusagil Eestis kas pakutud või võetud altkäemaksu selleks, et Maanteeameti liiklusregistri büroos sõidueksam ära teha. Kuna tegemist on sagedaste altkäemaksujuhtumitega Maanteeameti liiklusregistri eri büroodes, on meil järgmised küsimused. Kuidas on statistiliselt korruptsioonisüütegude arv Maanteeameti haldusalas tõusnud või kahanenud viimase kahe aastaga? Mida on ministeerium teinud, et korduvalt seadusega pahuksis olnud isikud, nagu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Jaanus Tammets, ei naaseks enam nii vastutusrikkale tööpostile, kus on võimalik altkäemaksu võtta? Mida plaanite ette võtta, et edaspidi vältida Maanteeameti liiklusregistri büroodes esinevaid altkäemaksu juhtumeid? Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Samuti olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 19. aprillil esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu raha ülekandmisel edastatava teabe kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma rahanduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. mai kell 16. Teiseks, Euroopa Liidu Nõukogu määruse eelnõu, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, ning Euroopa Liidu Nõukogu määruse eelnõu, millega muudetakse nõukogu 7. mai 1998. aasta määrust (EÜ) nr 994/98, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. mai kell 16. Kolmandaks, Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi eelnõu, millega rakendatakse tõhustatud koostööd finantstehingute maksu valdkonnas. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 2. mai kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Läheme käesoleva nädala päevakorra kinnitamise juurde.
Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme tänaste arupärimiste juurde, neid on neli. Esimene on Riigikogu liikmete Jaan Õunapuu, Indrek Saare, Marianne Mikko, Mart Mere, Kalev Kotkase, Andres Anvelti, Rein Randveri, Neeme Suure, Jevgeni Ossinovski, Kalvi Kõva, Eiki Nestori, Kajar Lemberi, Heljo Pikhofi, Jaak Alliku ja Rannar Vassiljevi 13. märtsil 2013. aastal esitatud arupärimine erakonna huvides tehtavate süütegude kohta (nr 306) justiitsminister Hanno Pevkurile. Palun arupärijate nimel kõnetooli Jaan Õunapuu!

Austatud koosoleku juhataja! Head kolleegid! 15 sotsiaaldemokraati esitasid tänavu 13. märtsil arupärimise justiitsministrile, teemaks "Erakonna huvides tehtavad süüteod". Me soovime, et justiitsminister Hanno Pevkur annaks selge hinnangu juhtumitele, kus mõjuvõimu omavad isikud on sundinud ähvarduste saatel inimesi erakonda astuma ja teatud poliitikute poolt hääletama.
Pole kahtlustki, et Jõgevamaa ärimees Paul Kärberg sundis oma töötajaid IRL-i astuma ja valimistel Aivar Koka poolt hääletama, kasutades alluvate majanduslikku sõltuvust temast. Karistusseadustikus on kriminaliseeritud nii sundparteistamine, valimis- ja hääletamisvabaduse rikkumine kui ka häälte ostmine. Nende süütegude eest on ette nähtud kuni aastane vangistus. Paraku võivad kurjategijad end turvaliselt tunda, sest tõendeid on niisuguste juhtumite korral äärmiselt raske koguda ja jälitustoimingud on lubatud üksnes häälte ostmise korral.
Küsime lugupeetud ministrilt, kas uurimisorganitel on võimalik praegu tõestada erakonda astuma sundimist ning hääletamisvabaduse rikkumist või tuleks nende süütegude uurimisel lubada ka jälitustegevust. Ministril tuleb ka öelda oma hinnang, kas olukord, kus töövõtja astub tööandja käsul mingisse erakonda, on karistusseadustiku mõistes käsitatav süüteona. Ka ei ole harvad juhtumid, kui omavalitsusjuhid on neljasilmavestluses tunnistanud, et astusid koalitsioonis oleva erakonna liikmeks eeldusel, et omavalitsusele võimaldatakse mitmesuguseid investeeringutoetusi. Seepärast ootame härra ministrilt hinnangut olukordadele, kus omavalitsus saab riiklikku investeeringutoetust tingimusel, et vallavanem astub teatud erakonda. Loodame ministrilt sisukaid vastuseid. Jääme kuulama!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Tervist, austatud Riigikogu! Ma pole veel vastama hakanudki, aga juba on mõnel Riigikogu liikmel küsimus kirjas. Hea näha! Aga, austatud arupärijad, arupärimist ma ette lugema ei hakka, teen lühikese sissejuhatuse ja lähen siis kohe küsimuste juurde. Küsimused on esitatud sellisel kujul, et mina ministrina saan kindlasti anda oma hinnangu, aga selle üle, kas mingi konkreetne tegu oli kriminaalne ja nende toimepanijad ka  karistusseadustiku mõistes süüdi, saab Eestis otsustada ainult kohus. Aga nüüd konkreetsed vastused.
Esimene küsimus puudutab töölepingu sõlmimist tingimustel, et töövõtja astub tööandja nimetatud erakonda, ja seda, kas see on käsitatav karistusseadustiku §-s 155 nimetatud süüteona. Lugesin ise ja soovitan ka arupärijatel lugeda karistusseadustiku kommentaare. Nendes ollakse seisukohal, et erakonda astuma sundimine seisneb inimese mõjutamises psüühilise või füüsilise sunni abil selleks, et inimene astuks erakonda. Samamoodi mõistetakse sundi ka näiteks pantvangi võtmise kuriteo koosseisu korral, mida käsitleb karistusseadustiku § 135, ja terrorikuriteo koosseisu korral, millest räägib karistusseadustiku § 237. Nende sarnasuste alusel on selge, et jutt ei ole absoluutsest sunnist, vaid isiku mõjutamisest, et ta käituks oma tahte vastaselt. Kui inimene keeldub sundijale allumast, siis jääb ta millestki väga olulisest ilma. Selline oluline hüve võib olla ka võimalus saada tööd diskrimineerivate tingimusteta. Minu hinnangul on võimalik, et sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest seatakse töölepingu sõlmimisel tingimuseks mõnda erakonda astumine ja tegu võib olla erakonna liikmeks olemise sundimisega karistusseadustiku § 155 tähenduses. Aga juhin veel kord tähelepanu, et olulised on siiski kõik tehiolud ja ainult ajakirjanduse põhjal konkreetsetele juhtumitele hinnangut anda on pehmelt öeldes keeruline.
Teine küsimus: "Kas riigi otsusel kohalikule omavalitsusele investeeringutoetuse eraldamine tingimusel, et vallavanem astub soovitud erakonda, on käsitletav karistusseadustiku § 298¹ nimetatud süüteona?" See paragrahv käsitleb mõjuvõimuga kauplemist. Mõjuvõimuga kauplemine eeldab kaht isikut, kes kauplevad kolmanda isiku ehk siis ametiisiku mõjutamise võimaliku hinna üle. Seega on esimene küsimus, kes on konkreetsel juhul väidetav mõjuvõimu kasutaja, kes võib mõjutada riiki toetust eraldama või vähemalt väita, et tal selline mõjuvõim on. Teine küsimus on, milline on see lubamatu tasu või soodustus, mida tegelikku või eeldatavat mõjuvõimu omav isik nõuab või saab. Toetuse saaja, niipalju kui ma küsimusest aru sain, oleks toodud näite puhul vald. See iseenesest ei välistaks koosseisu kohaldamist, kuna toetuse saaja ja üks mõjuvõimuga kauplemise osapooltest ei pea olema üks ja seesama isik. Kui mõjuvõimu kasutajaks on erakond või mõni selle esindaja, siis see, kas vallavanema astumine erakonda on käsitatav vara või muu soodustusena, mida erakond sel juhul nõuab või saab, ei ole päriselt selge. Teine asi on, kas mõjuvõimu kasutamine on toimunud ebaseaduslikult. Teisiti öeldes, mingi seadus peab olema sellise mõjutamise keelanud. Kokku võttes võib öelda, et mõjuvõimuga kauplemise kuritegu ei pruugi olla selles juhtumis aset leidnud, mis samas ei tähenda, et välistatud on erakonna liikmeks astumise sundimine – seda käsitleb teie esimeses küsimuses viidatud karistusseadustiku § 155 –, kui vallavanemat on mõjutatud käituma tema tahte vastaselt.
Kolmas küsimus: "Kas teie hinnangul on uurimisorganitel võimalik tõestada erakonda astuma ja selle liikmeks olema sundimist ning valimis- ja hääletamisvabaduse rikkumist või tuleks lubada nimetatud süütegude uurimisel jälitustegevuse kasutamist?" Sellele küsimusele saan anda hinnangulise vastuse. Usun, et oleks väga mõistlik seda teemat laiemalt käsitleda, see vajab põhjalikku analüüsi. Ma ei tahaks oma seisukohta öelda sellisena, et see oleks nagu ministeeriumi lõplik seisukoht, millest ei võiks tulevikus kõrvale kalduda.
Ühelt poolt on viidatud kuriteod tõsised kodanikuõiguste ja demokraatia aluspõhimõtete riived ja sellistele juhtumitele loomulikult peab riik reageerima. Teiselt poolt kujutab ka jälitustegevus endast põhiõiguste riivet ja seadus ei peaks seda võimaldama liiga kergelt. Uurimisorganite ja teiste õiguskaitseasutuste seisukohti arvestades on jõutud praeguse regulatsioonini ning kehtiva seaduse järgi teatud kuritegude korral tõepoolest ei ole jälitustegevus lubatud. Nii sundparteistamise kui valimisvabaduse rikkumise korral on tegu sunnile allutatud subjektiga, kes saab ütlusi anda. Järelikult on võimalik ka muul viisil kui jälitustoimingutega kogutud tõendite alusel sundparteistajaid ja valimisvabaduse rikkujaid vahele võtta. Teisisõnu, ma ei näe praegu otsest vajadust laiendada jälitustegevuse regulatsiooni nimetatud koosseisudele. Iseenesest aga on selle valdkonna põhjalikum analüüs igati asjakohane.
Mis puutub kriminaalmenetluse seadustikku, siis praegu käib koostöös Tartu Ülikooliga selle analüüs just nimelt isikute põhiõiguste seisukohast. Loodan, et suudame sügiseks noppida selle arutelu esimesed viljad, siis ehk selgub, kas me vaatame laiemalt üle seaduses sätestatud loetelu, mis puudutab jälitustegevusi. Alles sügisel saab anda mingeid hinnanguid, kas kriminaalmenetluse seadustik vajab selles osas täiendamist või hoopis kärpimist või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Heimar Lenk!

Härra minister! Te ütlesite, et ainult kohus saab otsustada, kes on süüdi, kes mitte. Ma tahtsin meelde tuletada, et teie eelkäija minister Michali puhul räägiti ka kogu aeg, et küll kohus otsustab. Lõpuks tuli aga nii välja, et tal tuli minna enne, kui kohus midagi otsustas. Siit ka minu küsimus. Ma ei saanud hästi teie esinemisest aru, kas praegu selle asja uurimine käib. Kas püütakse üksikasju välja selgitada või on kogu see häälte ostmine ja inimeste parteisse meelitamine töökoha kaotuse ähvardusel juba seiskunud?

Loomulikult jään ma selle juurde, et õigust mõistab Eesti Vabariigis ainult kohus, mitte keegi teine. Mis puutub eetilisse käitumisse, siis see küsimus ei puuduta karistusseadustiku alusel kellegi süüdimõistmist. Need on täiesti erinevad kategooriad. Küsimusele, kas konkreetses asjas menetlus käib või mitte, jään aga vastuse võlgu – ma ei tea hetkeseisu.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud härra minister! Ärimees Kärbergi juhtumi puhul on väidetavalt tegemist häälte ostmisega, samuti mõjuvõimuga kauplemise ja sundparteistamisega. Töötajad on väitnud, et nad pidid astuma parteisse vastu tahtmist – vastasel juhul oleks nad oma töö kaotanud. Mulle tundub, et teie vastused olid ülimalt leebed. Miks te pooldate niisugust jokk-skeemi, et midagi pole tõendatud, midagi ei tea? Eeldaksime justiitsministrilt nõudlikumat suhtumist.

Justiitsminister saab äärmisel juhul karistusseadustikku kommenteerida ja seda ma ka tegin. Ma ütlesin, et kui me räägime karistusseadustiku §-st 155, siis lähtudes sellest infost, mida avalikkus teab, võib olla tegemist selle paragrahvi rikkumisega. Seda ma ka ütlesin, seejuures väga konkreetselt. Kas rikkumine lõpuks tõendamist leiab või mitte, on loomulikult kohtu hinnata, aga selle eeldus on, et prokuratuur jõuab veendumusele, et niisuguse süüdistusaktiga on võimalik kohtusse minna. Kui süüdistuseks piisavalt tõendeid ei ole, siis prokuratuur kohtusse ei lähe. Kui prokuratuur läheb kohtusse, siis ta peab oma sõnade eest seisma ja siis saab kohus konkreetsele teole hinnangu anda.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud minister! Mul on natuke laiem küsimus, räägin ühest konkreetsest juhtumist abstraktselt. Oletame, et mingis linnaametis töötab ametnik, kes on valitseva linnavõimu suhtes opositsioonilise erakonna liige. Selleks et tollel ametikohal tööd jätkata, palutakse tal oma erakonnast välja astuda. On selge, et see pole ei seaduslik ega ka demokraatlikus riigis kohane. Kuidas peab inimene sellises olukorras käituma ning missugused on Justiitsministeeriumi plaanid selles osas, et tagada inimeste õigus kuuluda poliitilistesse organisatsioonidesse? Inimesel on küll õigus pöörduda kohtusse, kuid töökoha kaotuse ähvarduse tõttu ta loomulikult seda ei tee. Kuidas üldiselt võiks sundparteistamist vähendada?

Loomulik, et igasugune vääriti mõjutamine erakonda kuulumise või mittekuulumise osas, kui tegu on töökohustuste täitmisega, ei ole aktsepteeritav. Kui ma meenutan oma valitsemisala Sotsiaalministeeriumis, siis meil ei olnud küll probleem võtta tööle opositsioonierakondade või parlamendis esindamata erakondade liikmeid. Olen siit puldist ka varem rõhutanud, et need kaks asja tuleb lahus hoida. Kui inimene töötab, siis talle eeldatavasti makstakse palka selle eest, millised on tema teadmised, mitte selle eest, millisesse erakonda ta kuulub. Kui mõni tööandja võtab inimese tööle mingitel muudel motiividel, siis loomulikult peab ta suutma vastata küsimustele, miks näiteks avalikul konkursil just seda inimest eelistati.
Meie põhieesmärk on muidugi, et asjaomased karistusseadustiku paragrahvid oleksid võimalikult selged. Mis puutub eetilistesse tõekspidamistesse, siis selles osas ükskõik, milline on seadusetäht. Inimese eetilist või ebaeetilist käitumist ei ole kuidagi võimalik seadustega reguleerida. Selles osas kannavad inimesed suurt vastutust ka valijate ees, kes hoolega jälgivad, kas üks või teine erakond või üks või teine poliitik pole mitte ebakorrektselt käitunud. Poliitikas kehtivad kindlasti kõrgemad moraali- ja eetikanõuded kui tavaelus. Poliitika kujundamine nii kohalikul tasandil kui ka riigitasandil peab eeskujuks olema ja loomulikult leiavad ebaeetilised teod selles vallas hoopis teravamat tähelepanu ja suuremat ühiskonna hukkamõistu.
Te küsisite, mis Justiitsministeeriumil veel plaanis on. Üks meie selle aasta ettevõtmisi on näiteks uus korruptsioonivastane strateegia "Aus riik", milles käsitletakse ka teatud eetilisi põhimõtteid. Ma loodan, et ühiskond tervikuna kogu aeg areneb ja selliseid juhtumeid, kus inimesed pannakse valiku ette kas ühe või teise erakonnaga liituda või kaotada ametikoht – see ongi ju sundparteistamine, millest te rääkisite –, Eestis enam olema ei hakka ja et inimesed valivad erakonnaliikmesuse oma tõekspidamiste ja veendumuste järgi.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Hea minister, teie vastused lähtusid puhtast juriidikast. Ma ei oska öelda ega tahagi hinnata, kas tavainimene neid vastuseid kuulates kõikidest nüanssidest ikka aru sai. Samas on selge, et tegelikult kohalikud inimesed teavad, mismoodi üks või teine kohaliku omavalitsuse juht on oma otsuseid teinud ja kas lubadusi ikka on täidetud. On ju teada, kas investeeringuid on tulnud või mitte. Aga minu küsimus puudutab jälitustoiminguid. Häälte ostmine on praegu jälitustoimingutega kaetud, sundparteistamine ning valimis- ja hääletamisvabaduse rikkumine ei ole. Kui te praegu seda mõtet ei toeta, et seegi võiks kuuluda jälitustegevuse alla, kuidas on siis teie arvates võimalik need kuritarvitamised avastada?

Tuleksin mulle esitatud kolme küsimuse juurde hästi lihtsustatult tagasi. Mis puutub karistusseadustiku § 155, siis selle puhul on lihtne ja konkreetne vastus: jah, koosseis võib olemas olla. Mis puutub mõjuvõimuga kauplemisse, mida käsitleb § 298¹ – väga keeruline öelda. Väga keeruline öelda, arvestades ka senist kohtupraktikat. Teades Riigikohtu praktikat § 298¹ kohaldamisel, olen selles osas skeptiline. Ütlen veel kord: jälitustoimingute puhul kehtivad kahepoolsed õigused. Ühelt poolt me tahaksime võimalikult palju teada saada, teiselt poolt peame arvestama sellega, et jälitustoimingutega sekkutakse inimese eraellu väga suurel määral.
Ning nagu ma ütlesin, valimisvabaduse rikkumine on selgelt tõendatav ka inimese ütlustega. On olemas inimene, kelle valimisvabadust rikuti, ja kui ta tahab sellest teada anda, siis on võimalik talt ütlusi võtta. Ei pea kasutama varjatud jälitustoiminguid, et tuvastada kuriteo toimepanemine.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Hea minister, te alustasite sellega, et te just nagu saate sellel teemal anda ainult oma hinnangu, kuna asi ei ole veel lõppenud. Missuguse hinnangu te siis suures pildis arupärimise aluseks olevale loole ministrina annate?

Ma lähtun oma hinnangu andmisel kehtivast karistusseadustikust ja nendest teadmistest, mis minul ja Justiitsministeeriumi tublidel inimestel on. Meie käsutuses ei ole uurimistoimikut, aga mingisuguse omapoolse hinnangu me suudame anda ka selle materjali põhjal, mis on olnud meile kättesaadav. See hinnang väljendus sõnapaaris "võib esineda". Lõpuni kindlalt aga ei saa me midagi väita enne, kui kohus on midagi tuvastanud. Selles mõttes pean arvamust avaldades piirduma hinnanguga.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Ma võtan kinni teie viimastest sõnadest, et midagi kindlat ei saa väita enne, kui kohus on midagi tuvastanud. Äkki oskate kommenteerida, kuidas siis kapo oma aastaraamatus julgeb anda kindlaid hinnanguid ilma kohtuotsuseta, kusjuures mitu aastat järjest?

See on küll täiesti teine teema, aga esiteks, eks kaitsepolitsei ole oma aastaraamatus samamoodi lähtunud seadusest. Ja teiseks, ta on just nimelt andnud hinnanguid. Loomulikult ei saa kedagi süüdlaseks kuulutada enne, kui kohus on niisuguse otsuse teinud. Aastaraamatut tuleb just nii ka võtta. Aga kui me võtame süüdistuskokkuvõtted ja süüdistusaktid laiemalt, siis olgem ausad – kui me tahaksime täiesti puhast kohtupidamist ja süütuse presumptsiooni absoluutset järgimist, siis ei tohiks kahtlustatava isiku kohta vähimatki infot enne välja anda, kui tema vastu ei ole esitatud vähemalt süüdistusakt, aga parem oleks juba kohtuotsus. Aga see on ideaalmaailm. Tõsiasi on see, et kui keegi kahtlustatavana vahistatakse ja sellest kuuleb ka ajakirjandus, siis võib info avalikuks saada juba varem ning siis on juba tõesti igaühe hinnangu küsimus, kas ta üldsusele teada antu alusel kellegi süüdi mõistab või mitte. Aga see, kas inimene ka karistusseadustiku kohaselt karistuse saab, on kohtu otsustada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, justiitsminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita, seega on käesolev punkt ammendunud.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Neeme Suure, Andres Anvelti, Kalev Kotkase, Mart Meri, Marianne Mikko, Karel Rüütli, Sven Mikseri, Indrek Saare, Jevgeni Ossinovski, Jaan Õunapuu ja Kajar Lemberi 14. märtsil 2013 esitatud arupärimine Riigikogu otsuse "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" elluviimise kohta (nr 307) justiitsminister Hanno Pevkurile. Palun arupärijate nimel esinema Neeme Suure!

Proua juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! 2010. aastal vastu võetud Riigikogu otsus kriminaalpoliitika arengusuundade kohta on vägagi konkreetne tööülesannete kogu, mille Riigikogu on andnud Vabariigi Valitsusele täita. Nende ülesannete hulka kuulub ka justiitsministri iga-aastane ülevaade Riigikogule. Kõnealune dokument kriminaalpoliitika arengusuundade kohta on laiapõhjaline ja sisaldab ca 21 suunist ja ülesannet. Paraku piirdus justiitsminister oma 26. veebruaril tehtud ülevaates vaid mõne aspektiga, hulgaliselt tähtsaid punkte jäi käsitlemata. Hinnanguliselt jäi puudutamata 17 aspekti 21-st. Kuna sotsiaaldemokraadid ja demokraadid on vägagi mures elanikkonna turvalisuse pärast ning leiavad kuritegevuse ärahoidmise ja vähendamise vägagi olulise olevat, siis esitasimegi justiitsministrile kirjaliku arupärimise, et anda talle võimalus veel kord vajalikku teemat käsitleda – seekord ehk ka ammendavalt käsitleda. Kuna 17 küsimust ühes arupärimises oleks olnud liiga palju, said need vormistatud kahe eraldi arupärimisena. Sellisena on need nüüd ka päevakorras. Loodame ministrilt saada asjalikud vastused. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Aitäh! Nüüd tulevad meil arupärimine nr 307 ja 308.

Kõigepealt nr 307.

Jah, ma mõtlesin seda, et need on ühe sisuga. Aga ma palun juhatajalt üsna palju aega, kuna võib minna natuke kauem. Ma loodan, et ei lähe, aga arupärimises nr 308 on kümme küsimust.

Annan praegu aega 15 minutit ja arvestan, et arupärimine nr 308 on eraldi ja need küsimused jätkuvad. Teine 15 minutit tuleb siis järgmise punkti juures.

Hästi, hakkame siis peale. Austatud arupärijad, aja kokkuhoiu huvides ma küsimusi ette ei loe.
Esimene vastus. Kriminaalpoliitika arengusuundade teemal ettekandeid on siin saalis peetud juba alates 2004. aastast. Kehtivaid arengusuundi puudutav ettekanne 26. veebruaril oli järjekorras kolmas. Kuna ettekande aeg on piiratud, siis keskendume ühelt poolt arengusuundade põhieesmärkidele, milleks on kuritegevuse ohjeldamine retsidiivsuse ja alaealiste kuritegevuse vähendamise abil, teiselt poolt aga toome Riigikogule välja olulisemad arengud, mis puudutavad muid valdkondi. Ühelt poolt oleme selles osas teinud oma valiku, mida kajastada ühel aastal ning mida järgmisel, teiselt poolt tuleb kindlasti arvestada, et arengusuunad kehtivad üheksa aastat ning kõiki valdkondi pole võimalik ühekorraga siin puldis käsitleda. Kinnitan aga, et eesmärk on saavutada edasiminek kõigis punktides. Igal juhul tänan arupärimise esitajaid, et olete võtnud vaevaks arengusuundade dokumendiga tutvuda. Mina olen tänu sellele saanud võimaluse rääkida ka nendest teemadest, mis ettekandesse ei mahtunud.
Siinkohal on ehk paslik märkida, et paari nädala eest täpsustasime siseministriga valitsuse prioriteete kuritegevuse vastu võitlemisel. Nendega saab tutvuda Justiitsministeeriumi veebilehel. Olulisima muudatusena tooksin sealt välja perevägivalla selgesõnalise markeerimise. Loomulikult küsime igal aastal tagasisidet teistelt ministeeriumidelt ning oleme seda ka saanud. Teeme arengusuundade eesmärkide saavutamiseks igapäevast koostööd, mille parim näide on ehk Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Sotsiaalministeeriumiga välja töötatud riskilaste ja -noorte programm, mille raames me investeerime Norra riigi toel kuriteoennetusse järgmistel aastatel 7,6 miljonit eurot lisaraha. See programm on üks põhilisi teetähiseid ministeeriumiülese poliitika kujundamises ja elluviimises.
Vastus teisele küsimusele. Julgen öelda, et kõigi küsimuses nimetatud valdkondade puhul on valitsuse tegevus väga selgelt väljendunud ühes: oleme pidevalt prioriteetsete valdkondadega tegelemiseks ressurssi juurde andnud. Küberkuritegudega tegeleb eraldi üksus, korruptsioonijuhtumite menetlejate arv on kasvanud, inimkaubanduse osas oleme harinud menetlejaid ning taganud ohvritele parema abi ning nõustamise, perevägivalla osas on politsei oma taktikat muutnud ning oleme kõvasti panustanud ka ennetusse. Vastavalt Kuriteoennetuse Nõukogu möödunud aasta otsusele on kuriteoennetuse projekti konkursi eesmärk sel aastal toetada perevägivalla vähendamiseks mõeldud tegevust 50 000 euroga.
Meie vastus kolmandale küsimusele. Kui rääkida vabaühendustest, siis toon eelmisest aastast esile diskussioonid kurikuulsa ACTA teemal ja kindlasti ka vaenu õhutamise kuritegusid käsitleva eelnõu teemal. Need diskussioonid on olnud pikad ja väga laia osalejateringiga. Praegu käsil olevatest asjadest meie ministeeriumi valitsemisalas toon veel esile väga mahuka töö, uue korruptsioonivastase strateegia ettevalmistamise. Sellesse on kaasatud väga suur hulk inimesi.
Neljanda küsimuse vastus. Kui rääkida tugiisikutest ja sellest programmist, siis põhjapanevaid hinnanguid täna ei tahaks veel anda. Teatavasti rakendus programm alles eelmisel ehk 2012. aastal. Me jõudsime aastaga välja koolitada 50 tugiisikut ja 56 tähtajaliselt vanglast vabanenut said juba ka teenust. Tuleb arvestada, et aastas vabaneb vanglast tuhandeid kinnipeetavaid. Arvestades vabatahtlike hulka, saame neist vabatahtliku süsteemiga tulevikus haarata ehk mõnisada inimest aastas. Selline on esialgne hinnang. Samas olen veendunud, et tegemist on väga olulise valdkonnaga. Paar esimest vabanemisjärgset kuud on endistele vangidele toimetuleku mõttes kõige kriitilisemad ning ka retsidiivsuse vähendamise seisukohalt on toe pakkumine neile sel ajal äärmiselt vajalik. Esmane süsteem selleks saab olla kriminaalhooldus, mis ühelt poolt pakub käitumiskontrolli ning teiselt poolt sotsiaaltööl põhinevat tuge. Eestis vabaneb vanglast enne tähtaega keskmiselt iga viies kinnipeetav ja see on ainuke eeldus, kus me saame inimese kriminaalhooldaja toe alla suunata või kohustada teda alluma käitumiskontrollile. Vabatahtlikkusel põhineval tugiisikute süsteemil on minu hinnangul selge koht meie ühiskonnas olemas. Ent nagu ma juba ütlesin, praegu on veel vara sellele hinnanguid anda, küllap paari aasta pärast oskame vähe täpsemalt öelda, kuidas tugiisikute programm on rakendunud ja kas me saame selles vallas veel samme astuda.
Viies küsimus ja vastus sellele. Mis puutub kohalikku tasandisse, siis kindlasti on see väga oluline just nimelt esmases kuriteoennetuses. Nii lastekaitse- kui ka haridussüsteem toimivad ju omavalitsuste tasandil ja seepärast tahaksime kindlasti näha kohaliku tasandi paremat koostööd. Kuritegude ärahoidmine on meie kõigi ühine asi ning konkreetsete inimeste aitamiseks ja ka üldisemate probleemide lahendamiseks peavad osapooled koostööd tegema. Kui vaadata Justiitsministeeriumi ettevõtmisi, siis oleme oma partnerite ja ärksamate omavalitsustega viinud ellu kogukonnapõhise ennetustöö projekti, mille raames püüti luua võrgustikke ning välja töötada metoodikat probleemide lahendamiseks kohalikul tasandil. Täpsemalt saab sellega tutvuda kodulehel kuriteoennetus.ee, kust leiab infot ka "Märka ja hooli!" kampaania kohta. Samuti oleme organiseerinud üritusi selleks, et omavalitsuste inimestele tutvustada head praktikat koostöö tegemisest kuritegude ärahoidmise alal. Viimane suurem üritus oli 21. märtsil Tallinna Ülikoolis, kus meil olid külas Põhjamaade spetsialistid, kes jagasid kogemusi kogukondlikus kuriteoennetuses ja just noorte abistamises. Justiitsministeerium avab peagi taotlusvooru projektide elluviimiseks, mis toetavad kogukondlikku kuriteoennetust. Kokkuvõtteks ütlen, et päris palju on selles valdkonnas juba tööd tehtud, kuid tõsi on, et reaalsed tulemused, mis väljenduvad nende tegevuste tulemusel kuritegude toimepanemise ja retsidiivsuse vähenemises, ilmnevad hiljem.
Kuues küsimus ja selle vastus. Tulevikuriskid on teie küsimuse kontekstis tõepoolest saamas tänasteks riskideks. Kui mõelda sellele, mis juhtus Eesti jalgratturitega Liibanonis, või keerulistele probleemidele, mis tulenevad abieludest ja ühistest lastest välismaalastega, siis mõistame seda kõik. Samuti teame, et illegaalne sisseränne Eestisse on kasvamas. Samas, võimalused selliseks sisserändeks, mida me soovime, ei ole kuigi kontrollitavad ja laiad. Ma arvan, et kõige olulisem on riigi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamine, et me suudaksime sellistele juhtumitele reageerida ja inimesi aidata. Hea näide on kindlasti hiljutine ohvriabisüsteemi täiustamine, panustades sinna inimjõudu ja kompetentsi just inimkaubanduse ohvrite abistamiseks. Samuti märgin, et viie ministeeriumi koostöös saab tänavu alguse uuring, millega püüame leida kitsaskohad ning pakkuda selged lahendused probleemidele, mis on seotud Eestisse tulnud välismaalaste kohanemisega siin.
Seitsmenda küsimuse vastus. Küberkuritegevuse valdkonnas oli tähtsaim samm keskkriminaalpolitseis spetsiaalse üksuse loomine, mille eesmärk on arvutivõrkudes toime pandud kuritegude väljaselgitamine ja lahendamine. Mullu töötati keskkriminaalpolitseis välja küberkuritegudevastase võitluse kontseptsioon, küberkuritegude büroo loomise tegevuskava ja värbamisplaan aastateks 2012–2016. Ennetuse osas on tähtis, et 2012. aastal alustas internetis tööd Eesti teine veebikonstaabel, et anda nõu ning vastata kodanike küsimustele interneti suhtlusportaalides ja foorumites. Algselt oli veebikonstaabli ameti loomise eesmärk olla lähemal noortele ning pakkuda neile abi ja nõu tuttavas keskkonnas, eelkõige interneti turvalise kasutamise ning seksuaalse enesemääratlemise küsimustes, kuid veebikonstaabel on osutanud populaarseks ka täiskasvanud elanikkonna hulgas. Veebikonstaabli poole on pöördutud küsimustega alates liiklusest ja pisikelmustest kuni vägivalla, kadunud inimeste otsimise ning narkosüütegudeni. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Neeme Suur!

Te ütlesite oma ettekande alguses, et arengukava on koostatud üheksaks aastaks ja kõigi valdkondadega ei jõua tegelda.

Jah, ettekande käigus.

Just, ettekande käigus, mitte üheksa aasta käigus.

Ma ütlesin, et arengusuunad kehtivad üheksa aastat ning kõigi valdkondadega pole võimalik ettekande käigus tegeleda.

Küsin siis niimoodi. Juttu oli kohalike omavalitsuste kaasamisest ja projektist "Märka ja hooli!". Kui mitu omavalitsust on Justiitsministeeriumi algatustega kaasa haaratud? Kui suur osa nendest? Me teame, et on 244 omavalitsust, kas nendest on kaasatud 8, 10, 12, 10 või 15%? Kui ulatuslik see koostöö on?

Võtame kohe praegu koos lahti veebilehe, seal on kõik kirjas. Need omavalitsused ei moodusta loomulikult poolt Eesti omavalitsustest ega ka veerandit. Sellepärast ma kasutasingi sõna "ärksamad". Need omavalitsused, kus me praegu seda projekti ellu viime, on Jõhvi, Kose, Lihula, Rapla, Tapa ja Viljandi, üle-eelmisel aastal liitusid programmiga Mäetaguse, Toila, Sillamäe, Rakvere, Tootsi ja Harku vald. Need omavalitsused sai varasemasse märkamise programmi haaratud. Loomulikult neid võiks olla rohkem.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Hea ettekandja! Ma kasutan juhust ja küsin järgmist. Riigikaitse arengukava vaadatakse üle iga nelja aasta tagant ja see on arukas. Ka tark inimene korrigeerib kindlasti oma tegevusi. Kas Justiitsministeeriumil on "Kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018" kavas mingisuguseid muudatusi teha? Näiteks kerkis meil uuesti üles ühiskonda šokeeriv pedofiilialugu. Kui operatiivselt te suudate arutada seda, et vahest karmistaks ikka karistusi, paneks niisugused vennad õige kauaks kinni?

Me oleme operatiivsed. Karistusseadustiku ülevaatamine on praegu käsil. Paari nädala jooksul peaks esimesed resultaadid Tartu Ülikoolist ministeeriumisse jõudma. Mis puutub lastega seotud kuritegudesse, siis tänavu võtab Eesti üle ühe lapspornovastase direktiivi. Olen täiesti veendunud, et selle ülevõtmise raames tuleb siin saalis tuline debatt selle üle, millised on karistused, kas neid on vaja muuta või mitte. Nii et jah, me oleme piisavalt valmistunud selleks, et Riigikogu saalis tänavu seda teemat tõsiselt arutada.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Käesolev punkt on ammendunud.

Liigume tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Neeme Suure, Andres Anvelti, Mart Meri, Marianne Mikko, Karel Rüütli, Sven Mikseri, Heljo Pikhofi, Rannar Vassiljevi, Jaan Õunapuu, Jevgeni Ossinovski, Helmen Küti, Eiki Nestori, Kajar Lemberi, Rein Randveri, Kalle Laaneti, Lembit Kaljuvee ja Kalev Kotkase 18. märtsil 2013 esitatud arupärimine Riigikogu otsuse "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" elluviimise kohta (nr 308) justiitsminister Hanno Pevkurile. Ma palun kõnetooli Neeme Suure!

Proua juhataja! Head kolleegid! Tegu on teise arupärimisega samal teemal ja mul on hea võimalus teha ettepanek härra ministrile, et ta võiks nende ülevaadete tegemisel eeskuju võtta Siseministeeriumist. Seal koostatakse iga-aastane poliitika ülevaade, nii et vastustest saab kokku terve raamatu. Minister kannab puldist ette nii palju, kui ta selle aja jooksul jõuab, vastab küsimustele, mis talle esitatakse, aga vastused kogu selle poliitikadokumendi teemal trükitakse eraldi välja ja esitatakse ka Riigikogu liikmetele. Niimoodi on ammendav ülevaade olemas. Oma kõnes puudutab minister olulisemaid momente. See on päris hea praktika ja võib-olla peaks Justiitsministeerium selle heade kogemuste ülevõtmise korras kasutusse võtma.
Aga nüüd palume ministril vastata ülejäänud küsimustele kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimise kohta. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli vastamiseks justiitsminister Hanno Pevkuri!

Justiitsministeerium kindlasti tänab selle ettepaneku eest! Me oleme püüdnud siiamaani paberit kokku hoida ja hoidnud enamikku oma materjale elektroonilisel kujul. Meil on täiesti eraldi veebileht kuriteoennetus.ee, sinna tasub vahel kiigata. Ka loodus on väärt säästmist.
Kuna selles arupärimises on kümme küsimust, siis ma neid ette ei loe, ainult vastan.
Esimese küsimuse vastus. Kannatanute ja tunnistajate kaitse on tõepoolest kriminaalpoliitikas äärmiselt tähtis teema. Eelmisel aastal valmis tõsine uuring "Kannatanud ja tunnistajad süüteomenetluses", mida on samuti võimalik Justiitsministeeriumi kodulehelt lugeda. Osalt selle uuringu põhjal, osalt Euroopa Liidu ohvrikaitse põhimõtetest lähtuvalt koostatakse juba tänavu Riigikokku jõudev eelnõu, millega kannatanute ja tunnistajate õigused saavad kindlasti märksa paremini kaitstud. Teiselt poolt oleme aktiivselt käsile võtnud kuritegudest teatamise teema, mis puudutab samuti nii kannatanuid kui tunnistajaid. Käsitleme seda teemat käesoleva kuu lõpus ka Kuriteoennetuse Nõukogus. Püüame otsida lahendusi, kuidas soovitud tulemust paremini saavutada. Selge on, et aidata saab eelkõige inimesi, kes teada annavad, et nad abi vajavad. Kolmandaks, eelmise ja üle-eelmise aasta kontekstis ei saa pidada väheoluliseks ka politsei ja prokuratuuri aktiviseerunud tegevust perevägivalla juhtumite menetlemisel. Neljanda teemana toon välja lepitusmenetluse aasta-aastalt aina enama kasutamise kriminaalmenetluses. Nii muude riikide kui ka Eesti enda praktikast on näha, et restoratiivõiguse meetmete puhul – seda lepitus ju ongi – on kannatanute rahulolu protsessi lõppedes märksa suurem kui traditsioonilise kohtupidamise korral. Meie soov on kindlasti, et lepitusmenetluste arv kasvaks.
Teine küsimus ja vastus sellele. Sotsiaalministeeriumi tegevuse näiteks esmatasandi ennetuses võiks tuua mulluse uue lastekaitseseaduse koostamise. Teiseks märgiksin ära investeeringute garantii saamise Euroopa Majanduspiirkonna finantsmehhanismist selleks, et kasutusele võtta tõenduspõhine programm vanemlike oskuste parandamiseks Eestis. Ma usun, et need kaks on väga mahukad tööd, mis olukorda Eestis üsna palju muudavad.
Kolmas küsimus oli Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevuse kohta. Nimetan kaks olulist valdkonda, milles tehtav on minu hinnangul kõige suurema mõjuga. Esiteks, varajase koolist väljalangemise vähendamiseks jätkati õppenõustamiskeskuste tööd. Nendes keskustes lahendati mullu 7556 juhtumit, mis puudutasid kokku 14 573 last, 10 776 lapsevanemat, 7040 haridusasutuste töötajat ja 1024 ametnikku. Juhtumite ja nõustatute arv on aasta-aastalt kasvanud. Teise teemana toon välja eesmärgi suurendada teadlikkust koolikeskkonna turvalisusest ning tõsta õpetajate metoodilist pädevust. Seda püütakse saavutada ka Lastekaitse Liidu tegevusi toetades. Eraldi võib välja tuua programmid "Koolirahu" ning "Kiusamisest vaba lasteaed", mida on laiemalt rakendatud. Aasta lõpuks oli "Kiusamisest vaba lasteaia" programmi jõudnud rakendada juba 46 lasteaeda.
Neljas küsimus oli alaealiste asjade komisjonide kohta. Nende komisjonide töövaldkonnas on ilmselt kõige olulisem olnud Haridus- ja Teadusministeeriumi töö uue alaealiste mõjutusvahendeid käsitleva seaduse koostamisel. Minu teada on plaan selle eelnõuga valitsusse jõuda aasta teisel poolel. Praegu on meil 67 alaealiste asjade komisjoni. Eelmisel aastal avaldas näiteks ka Rakvere linn soovi selline komisjon moodustada. Kui vaadata ühte minu jaoks väga olulist näitajat ehk seda, kui kiiresti alaealiste asjade komisjon menetlusi läbi viib, siis esialgsetel andmetel oli eelmisel aastal keskmine aeg 23 päeva. Kui võrrelda seda aasta varasema näitajaga, siis on seda kümme päeva vähem ja see on väga hea, et me suudame nii kiiresti alaealiste asjade komisjonist lahendi saada.
Viies küsimus on Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi koostöö kohta narkomaaniavaldkonnas. Siin on hea meel aastale tagasi vaadata. Kui üle-eelmise aasta lõpus kinnitati sotsiaalministri määrusega sõltuvusravi kohaldamise ravi- ja rehabilitatsiooninõuded, siis eelmisel aastal hakati koostöös Justiitsministeeriumiga pakkuma sõltuvusravi asenduskaristusena. Eraldi on olemas narkomaanidele ravi- ja rehabilitatsiooniteenuste osutamiseks teenusekirjeldused, mida jooksvalt täiendatakse. Riigikogu menetlusse jõudsid eelmisel aastal psühhiaatrilise abi seaduse muudatused. Muu hulgas kehtestab see eelnõu alused, tingimused ja korra alaealistele sõltuvushäirete taastusabi andmiseks, sh alaealise tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise korra.
Kuues küsimus puudutab retsidiivsust. Retsidiivsust on Justiitsministeerium aasta-aastalt pidevalt analüüsinud. Oleme püüdnud meie näitajaid võrrelda rahvusvahelise statistikaga, kuid süsteemid on selleks liiga erinevad. Meie jaoks on kõige tähtsam näitaja vanglast vabanenute retsidiivsus, mis on praegu liiga suur. Viimased avaldatud arvud kinnitavad, et üleminek vanglast vabadusse on paljude inimeste jaoks liiga järsk. Kui meil õnnestuks kriminaalhoolduse võimalusi paremini kasutada, siis oleks nendel inimestel uuesti ühiskonda sulada märksa kergem.
Seitsmes küsimus puudutab alkoholi. Lühike vastus on, et alkoholipoliitika rohelise raamatu koostamine on Sotsiaalministeeriumis lõpusirgel, loodetavasti käivitub sellel teemal ulatuslik avalik debatt. Sotsiaalministeerium mängib siin juhtrolli ja ma usun, et ka arupärijad kuulevad sellest rohelisest raamatust juba lähiajal.
Kaheksas küsimus on perevägivalla kohta. Siin on võimalik välja tuua hulk asju. Esiteks tõstaksin esile eelmise aasta projekti, mis puudutas Politsei- ja Piirivalveameti ning Sotsiaalministeeriumi koostööd. Selle pealkiri oli "Koostöös loome turvalisust" ning selle tähelepanu keskmes oli eesmärk tõsta ametnike ja kriminaalasjade menetlejate teadlikkust lähisuhtevägivallast ning tõhustada sellealast koostööd eri asutuste vahel. On püütud vähendada lähisuhtevägivalla ohvriks langejate arvu, pakkudes potentsiaalsetele ohvritele enam abi ja kaitset ning tõhustades võrgustike koostoimimist. Asjaomased ettevõtmised viidi läbi kuues Eesti maakonnas. Samuti korraldati mullu kohtunike ja prokuröride koolitusi, et tõsta nende teadlikkust perevägivallast. Kindlasti tuleb ära märkida Eesti Naiste Varjupaikade Liidu koostöö Ida-Virumaa Naiste Tugikeskuse-Varjupaigaga, konkreetselt pean silmas Jõhvis ja Sillamäel läbi viidud koolitusi. Seal räägiti noortele, mida teha, et vägivalla ohvriks mitte langeda. Samuti valmisid mullu perevägivalda ja inimkaubandust käsitlevad peatükid põhikooli ja gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse aineraamatutes. Ma usun, et see aitab noorte teadlikkuse tõusule kaasa.
Üheksas küsimus puudutab arengusuundade punkti 24 ehk Sotsiaalministeeriumi koostööd kohalike omavalitsuste ja mittetulundussektoriga varjupaikade loomisel. Ohvriabi teenust osutab ohvriabi seaduse alusel Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakond, kindlasti arupärijad teavad seda. Selles osakonnas töötab 27 töötajat, kes pakuvad ohvriabi teenust ning viivad läbi lepitusmenetlusi. Eelmisel aastal pöörduti nende töötajate poole kokku 4510 korral. 1697 pöördumist olid politsei suunamisel, 2474 korral tuli ohver omal algatusel abi paluma ja 339 korral teiste asutuste suunamisel. Peamine pöördumise põhjus oli perevägivald, neid pöördumisi oli 2065. Lastevastane vägivald oli mängus 243 korral, füüsiline vägivald 323 korral. Alaealiste ülekuulamise juurde kaasati ohvriabi töötajaid mullu 565 korral. Kahjuks pidi politsei käima ka surmateateid lähedastele üle andmas, seda tehti 27 korral. Võrreldes varasemate aastatega oli ohvriabi töötajate lepitusmenetluste arv suurem. Lepitusmenetlusse saatsid prokuratuur ja kohus eelmisel aastal 656 juhtumit. Mullu rahastas Sotsiaalministeerium Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu kümne naistevarjupaiga tegevust kokku 311 000 euro ulatuses ja tugitelefoni 1492 tegevust 23 000 euro ulatuses. Inimkaubanduse ja seksuaalse ekspluateerimise ohvritele teenuste pakkumiseks sõlmis Sotsiaalministeerium 2012. aastal kaks eraldise lepingut: Mittetulundusühinguga Eluliin summas 79 889 eurot, Eesti Naiste Varjupaikade Liiduga aga summas 15 978 eurot. Lisaks rahastas Sotsiaalministeerium Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu inimkaubanduse ohvrite varjupaika Vega summas 15 978 eurot. Seoses inimkaubanduse direktiiviga on minu teada Sotsiaalministeerium ette valmistanud ohvriabi seaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, mille eesmärk on teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti parandada.
Kümnes küsimus on kuritegude menetlejate kohta. Olulisematest sammudest korruptsioonivastases võitluses tuleb ära märkida, et üle-eelmise aasta 1. septembril loodi Politsei- ja Piirivalveameti kriminaalosakond, mis eelmise aasta alguses muudeti keskkriminaalpolitseiks. Sinna juurde loodi spetsiaalne korruptsioonivastase võitluse üksus. 2012. aasta algusest koondati korruptsioonikuritegude menetlemine politseis korruptsioonikuritegude büroosse. Selles büroos töötab praegu 28 ametnikku, mida on märksa rohkem kui mõni aasta tagasi. Mis puutub kaitsepolitseiameti pädevusse korruptsioonivastases võitluses, siis viimastel aastatel on omavaheliste kohtumiste tulemusel täpsustatud uurimisega seotud alluvusi. Sellest tulenevalt on kaitsepolitsei esmaülesanne püüda riigi välis-, sise- ja majandusjulgeolekut ohustavat korruptsiooni ära hoida, avastatud juhtumeid aga efektiivselt menetleda. Julgeolekuasutuste jälitustegevuse selgema reguleerimise sihiga võeti eelmisel aastal vastu ka kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Aitäh!

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Neeme Suur!

Eelmisel nädalal käisime oma fraktsiooniga visiidil Narvas. Külastasime ka linna narkoennetuskeskust ja rääkisime sealsete töötajatega. Üks mure, mis välja toodi, oli see, et koolide valmidus ja võimekus tegeleda narkoennetustööga on väga erinev. Mõni annab endast miinimumi, mõni maksimumi, aga üldine probleem on selles, et koolidel napib nii ressurssi kui ka pädevust teemaga nii tegeleda, nagu just Ida-Virumaal vaja oleks. Mida annaks siin teha? Seegi teema haakub meie tänase arupärimisega. Millised võimalused on tõhustada narkoennetustööd koolides?

Ma olen teiega sada protsenti nõus, et tase on väga erinev. See sõltub suures osas õpetajatest, kes seda ainet noortele annavad. Mõtlen just teemasid, mis puudutavad narkomaaniat ja muid sõltuvusi. Küsimus ei ole ainult narkomaanias, vaid ka suitsetamises, alkoholi tarbimises – kõikides sõltuvustes, mis noortel võivad tekkida. Ühest küljest on mul väga hea meel, et vähemalt vormiliselt on ainekaval uus ja asjalik sisu. Kas see sisu jõuab ka õpilasteni, sõltub eelkõige õpetajatest. Te küsite konkreetselt, mida saaks teha. Usun, et kui neid õpetajaid, kes räägivad noortele sõltuvustest, pidevalt koolitada, siis on tulemused paremad. Nagu te ütlesite, tase on ebaühtlane. Teatud määral on mõnikord kasutatud šokiteraapiat. Noori on viidud vanglasse või rehabilitatsiooniasutusse näitamaks, mis seal toimub. See, kas niisugune šokiteraapia mõjub või mitte, oleneb konkreetsest isikust, aga ma usun, et noorte teadlikkuse tõstmine on väga vajalik. Teiselt poolt on alati võimalik igapäevast tööd nii haridus- ja sotsiaalsüsteemis kui ka siis, kui inimene on kahjuks jõudnud justiitssüsteemi asjatundjate vaatevälja, professionaalsemalt teha.
Üks oluline ettevõtmine, mida ma juba nimetasin, on nõustamiskeskuste loomine Sotsiaalministeeriumi poolt. Kui on raske ja kui kool näeb, et ühel perel või ühel lapsel on raskusi, siis saab abivajaja suunata nõustamisele. Nimetasin teile enne nõustamise näitajad, mis tõestavad, et seda tööd tehakse juba päris palju, aga eks kvaliteeti saab loomulikult alati tõsta.
Tänaseid teemasid on väga palju. Need on üsna konkreetselt lahti kirjutatud ka vägivalla vähendamise arengukavas, mitte ainult kriminaalpoliitika arengusuundades, mida me parlamendi ees tutvustamas käime. Kui te võtaksite ette kas või vägivalla vähendamise arengukava 2012. aasta täitmise aruande, siis seal on asjaomaseid summasid nimetades täpselt kirjas, millise programmi raames on ka sõltuvuste vähendamisele suunatud tegevusi läbi viidud. Ma lõin praegu lahti ühe Sotsiaalministeeriumi rea, see ei puuduta küll narkomaaniat, vaid alkoholiprobleemidega noorte ravi ja rehabilitatsiooni kontseptsiooni väljatöötamist – kuidas teha seda tööd paremini, kuidas tagada, et kõik need tegevused saaks ikka kenasti läbi viidud jne. Riik on ette näinud mitmesuguseid tegevusi, aga kas nende raames ka noorteni jõutakse ja isegi kui jõutakse, siis kuidas noored kõike vastu võtavad – selles osas on erinevaid arvamusi väga palju.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Hea minister! Me kõik saame aru, et korruptsioonikuriteod on väga rasked kuriteod. Nende uurimine on jagatud kahe struktuuri, Kaitsepolitseiameti ja keskkriminaalpolitsei uue vastava üksuse vahel. Läinud aastasse jääb Kaitsepolitseiameti töömailt üks näotu korruptsioonijuhtum, mis ei jõudnud kuhugi ja kahjustas ka Kaitsepolitseiameti mainet. Kas Kaitsepolitseiamet peaks nüüd korruptsiooni uurimisest lahti saama ja tuleks keskenduda selle valdkonna üleandmisele keskkriminaalpolitseile? Seal on kindlasti võimekad inimesed, kes saaksid selle tööga hakkama. Kaitsepolitseil võiks olla meie riigi seisukohalt – see on ju väga usaldusväärne organisatsioon – hoopis sügavamad ülesanded, mis puudutavad riigi julgeolekuga seotud laiemat pilti.

Minu subjektiivne arvamus on, et Kaitsepolitseiamet võiks olla ainult vastuluureasutus. See, kuidas me riiklikult kokku lepime, oleneb loomulikult sellest, kas meil on keskkriminaalpolitseis võimekus loodud. Seda ühest küljest. Loomulikult võiks ju ette panna, et võtame lihtsalt need inimesed, kes on Kaitsepolitseiameti palgal, ja viime nad keskkriminaalpolitseisse üle, aga ma ei taha siseministri vastutusalas selliste väljaütlemistega lagedale tulla. Aga usun, et debati- ja aruteluteema see on küll. Me oleme viimastel aastatel Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti uurimisalluvuse lahendamisel ju lähtunud arusaamast, et teatud liiki korruptsioon võib olla ka julgeolekuoht. Kui see on julgeolekuoht, siis menetleb seda Kaitsepolitseiamet. Selles mõttes on Kaitsepolitseiametil ka uurimispädevus olemas, eelkõige korruptsiooniasjades.
Aga kui küsija soovib teada saada minu subjektiivset arvamust, siis minu meelest võiks keskkriminaalpolitseid tugevdada ehk anda talle selles küsimuses õigusi juurde. Korruptsioonijuhtumid võiks olla Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei kompetentsis, et kaitsepolitsei saaks keskenduda Eesti riigi julgeolekule.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, justiitsminister Hanno Pevkur! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Käesoleva punkti käsitlemine on lõppenud.

Neljas arupärimine on Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Kadri Simsoni, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi ja Enn Eesmaa 2013. aasta 28. märtsil esitatud arupärimine hüpoteeklaenude kohta Eestis (nr 316) justiitsminister Hanno Pevkurile. Ma palun kõnetooli Peeter Võsa!

Austatud eesistuja! Armsad kolleegid! 28. märtsil sai tõepoolest justiitsministrile esitatud arupärimine, mis puudutas hüpoteeklaene. Nimelt soovitas Rahvusvaheline Valuutafond tänavu märtsi teisel poolel Eesti võimudel kaaluda piirmäärade kehtestamist laenu ja tagatise väärtuse ning laenu ja sissetuleku suhtarvule. Põhjenduseks toodi, et Eestis on lühiajalise muutuva intressimääraga hüpoteeklaenudel väga suur osa, see aga kasvatab eluasemeturu ja majanduslangusega seotud riske. Kui me meenutame kinnisvarabuumi ja mõtleme jäljele, mille see jättis, siis mõistame, et kinnisvarabuumi ohvreid on kahte liiki. Ühed on võtnud endale eluasemelaenu ja lisaks sellele on ühistul võetud laen maja renoveerimiseks. Nendel inimestel tuleb maksta kahte laenu, millest pere eelarvesse oli planeeritud ainult üks. Teist sorti ohvrid on sellised, kellelt on kodu juba ära võetud, aga nad on ikkagi veel pangale kodulaenu võlgu.
Rääkides üldiselt võlgadest, analüüsis krediidihalduse ettevõte Lindorff Eesti eelmisel aastal inimeste võlakäitumist, võrreldes asjade seisu aasta varasemaga. Analüüsi põhjal tõi Äripäeva ajakirjanik Indrek Kald välja, et tüüpiline võlgnik on 35-aastane mees, kellel on enamasti üks-kaks õigeks ajaks maksmata arvet. Niisamuti viitas ajakirjanik väga kurvale tõsiasjale, et võlgnike seas on kõige kiiremini kasvanud noorte inimeste hulk. Võlgnike suur arv näitab, et riigisisene laenupoliitika on olnud ebamõistlik. Kuna see mõjutab meie inimeste elatustaset, on meil ministrile neli küsimust, millele ootame sisukaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Enne kui ma otseselt vastama hakkan, ütleksin sissejuhatuseks, et laenu saaja õiguste kaitse on viimastel aastatel kindlasti olnud Justiitsministeeriumis üks olulisi tööteemasid. Oleme selles valdkonnas üritanud õiguskorda pidevalt täiustada. Lisaks märgin, et laenulepingute ja laenuturu regulatsioonide kujundamine kuulub ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi ülesannete hulka ning meil on hea võimalus nendele ministeeriumidele tuge pakkuda.
Aga nüüd küsimuste juurde. Vastus esimesele küsimusele. Kui me analüüsime majandusbuumi ja sellele järgnenud finantskriisi, on selge, et see on olnud laiem Euroopa probleem. Finantskriis algas 2007. aastal ning Euroopa Liidus on laenuturuga seotud probleemid olnud mitu aastat väga aktuaalsed. Nendes küsimustes toimub elav avalik diskussioon enamikus liikmesriikides.
Me teame, et laenude näol on tegemist valdkonnaga, mis on osaliselt Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud. Minu hinnangul ei ole selles midagi halba ja taunimisväärset – kuna paljud finantskriisi ajal ilmnenud probleemid, näiteks ülelaenamise probleem, on paljudes liikmesriikides sarnased, siis on igati mõistlik, et probleemidega ühiselt tegeldakse.
Kui aga rääkida riigipoolsest laenupoliitika suunamisest, siis kuigi Eestis rakendatavat majandusmudelit iseloomustab eelkõige majandusvabadus, võib riik juhul, kui laenuturul on näha tugevaid tarbijat või majanduskeskkonda ohustavaid tendentse, kaaluda meetmete rakendamist olukorra parandamiseks. Vajaduse korral võib riik finantssektori tegevusse sekkuda. Ja tuleb märkida, et seda on ka tehtud.
Kasutan siinkohal võimalust ja selgitan põgusalt, mida on tehtud ning mis on edaspidi plaanis meie ministeeriumis. Riik sekkub finantssektori tegevusse eelkõige kujundades seadusakte ehk regulatiivset keskkonda. Kui vaadata tagasi, siis 2007. aasta 1. jaanuaril rakendus pankade kohustus järgida laenude väljastamisel vastutustundliku laenamise printsiipe. See on pannud pankadele kohustuse arvestada rohkem laenaja vajadusi ning võimekust laenu tagasi maksta. Muudele krediidiandjatele rakendatakse vastutustundliku laenamise nõuet seaduse tasandil alates 2011. aastast, kui võlaõigusseaduses jõustusid uuest tarbijakrediidi direktiivist tulenevad muudatused, mis tarbijakaitset märksa parandasid. Tarbija saab varasema ajaga võrreldes lepingu kohta enne selle sõlmimist teavet suuremal hulgal ja selgemal kujul. Enne lepingu sõlmimist peab krediidiandja hindama tarbija krediidivõimelisust ja talle selgitama, kas plaanitav laen ikka vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Tarbijal on võimalik sõlmitud lepingust 14 päeva jooksul põhjust avaldamata taganeda. Varem oli see tähtaeg seitse päeva. Lisaks laiendati võimalusi saadud laen enne tähtaega tagasi maksta ning tehti hulk muid tarbijale kasulikke muudatusi. Oluline on märkida, et alates 2009. aastast on tsiviilseadustiku üldosa seaduses regulatsioon, millega on üritatud tarbijat kaitsta tarbijakrediidilepingu liigkasuvõtjalike intresside eest. Seega, võrreldes buumiajaga on tarbija nüüd laenu võttes hoopis kaitstumas positsioonis kui varem.
Lisaks õigusloomelistele meetmetele on pädevatel ametiasutustel õigus anda ettevõtjatele soovitusi laenupoliitika muutmiseks. Vaadates Eesti Panga ja Finantsinspektsiooni pressiteateid buumi ajal ja selle järgselt, võib leida korduvalt viiteid pankadele antud soovitustele olla laenude väljaandmisel konservatiivsemad.
Mis puutub Justiitsministeeriumi edasistesse plaanidesse, siis on meil töös mitu projekti, mille eesmärk on parandada tarbija kaitset ja muuta laenude andmine vastutustundlikumaks. Koos Rahandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga oleme Riigikogule esitanud võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on täpsustada võlaõigusseaduses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust ning täiendada reklaamiseadust nii, et oleks tagatud tarbijakrediidi reklaami vastutustundlikkus ja tasakaalustatus ning välistatud reklaamis sellise mulje jätmine, et tarbijakrediit on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleeme lahendada. Minu teada õiguskomisjon seda lugupeetud arupärimise esitaja eestvedamisel või vähemalt kohalolekul just täna arutas.
Kindlasti tasub tähelepanu pöörata praegu Euroopa Liidus koostatavale hüpoteeklaenude direktiivile. Kui on soov internetist otsida, siis on märksõna "KOM (2011) 142 lõplik". Selle dokumendi kohaselt soovitakse luua tõhus ja konkurentsivõimeline, kuid samas vastutustundlik ja tarbijat kaitsev hüpoteeklaenude turg. Eestis on direktiivi eelnõu menetlemise eest peavastutajaks määratud Rahandusministeerium. Justiitsministeerium on kindlasti Rahandusministeeriumile toeks ja seda eelkõige lepinguga seotud õigusküsimustes. Samuti arvestame vajadusega tulevikus direktiivi ülevõtmise protsessis aktiivselt kaasa lüüa.
Teine küsimus on, kas Justiitsministeeriumis on valmimas mõni asjaomane eelnõu. Nagu ma ütlesin, see, mida Justiitsministeerium teha saab ja mida plaanib, on seotud laenude andmise vastutustundlikumaks muutmisega. Seda eesmärki teenib juba mainitud võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Loodan, et parlament jõuab selle enne suve seadusena vastu võtta. Ma usun, et see ongi kõige konkreetsem eelnõu. Aga nagu ma mainisin eelmisele küsimusele vastates, on olemas üks komisjoni ettepanek, mis on töös. See puudutab hüpoteeklaenusid konkreetsemalt. Näis, kuidas sellega läheb.
Kolmas küsimus oli, millised on Justiitsministeeriumi selle aasta eesmärgid. Selle aasta eesmärk, nagu juba mainitud, on võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemine parlamendis, samuti juba mainitud Euroopa Liidu hüpoteeklaenude direktiiviga seotud Eesti seisukohtade kujundamine, et too direktiiv kujuneks selliseks, nagu see Eestilegi vastuvõetav on. Mis puutub sissenõudmiskuludesse, siis praegu on pooleli analüüs, et saada selge pilt, kui palju selles osas muudatusi on vaja.
Neljas küsimus: kas kiirlaenud on ikka veel Eestis probleem? Kui vastata tollele kas-küsimusele ühe sõnaga, siis vastus on jah. Natukene täiendades tuleb tõdeda, et kiirlaenud on mureks ka meie naaberriikides. Kui võtta aluseks olukord, mis meil oli mõni aasta tagasi, siis sellega võrreldes on asjade seis väga palju muutunud. Näiteks 2009. aastal määrati tarbijakrediidi regulatsiooni kohaldamise eeldusena summalised alampiirid, varem teatavasti tarbijakrediidi puhul tarbijat kaitsvad sätted alla 200-euroste laenude korral ei kehtinud. Eelkirjeldatud tarbijakrediidi norme tuleb kohaldada kõikvõimalikele kiirlaenudele. Samuti on alates 2009. aastast meie tsiviilseadustiku üldosa seaduses selged põhimõtted, millele toetudes on tarbijal võimalik kaitsta end liigkasuvõtjalike intresside eest. Samas ei saa öelda, et kõik probleemid on lahendatud. Seetõttu tulevikus töö selle valdkonna paremaks reguleerimiseks jätkub.
Lõpetuseks avaldan lootust, et õiguskomisjon menetleb praegu Riigikogus oleva eelnõu kiiresti ära ja jõutakse ka selle vastuvõtmiseni. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on küsimusi. Peeter Võsa, palun!

Austatud minister! Ma valgustan teid natukene selles osas, mis õiguskomisjonis toimub. Võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemine ei lähe sugugi lihtsalt. Aga ma küsin nii: miks me peame ootama mingisuguseid juhtnööre väljastpoolt? Praegusel juhul teeb meile märkuse Rahvusvaheline Valuutafond. Miks me ise ei või initsiatiivi üles näidata ja oma inimeste kaitseks midagi teha? Miks me peame selleks ootama mingisuguseid juhtnööre ja näpunäiteid väljastpoolt?

Ma just lugesin teile üles suure hulga muudatusi, mis me oleme alates 2009., isegi juba 2007. aastast teinud. Selleks ei ole küll kellegi näpunäiteid või juhtnööre olnud. Kui keegi annab ka väljastpoolt meile soovitusi, siis head nõuanded on alati teretulnud. Ma võiksin vastu küsida, miks te ei ole siis õiguskomisjonis seda võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu kiiresti menetlenud. Ma saan aru, milles on probleem, ma olen kursis selle menetlusega, aga tegelikult tahaksin tõesti teada, mis oleks teie konkreetne ettepanek, mida saaks veel teha. Aastail 2007–2009 olin ma õiguskomisjoni liige ja toona me menetlesime kiirlaenudega seotud eelnõusid väga põhjalikult, väga tõsiselt. Siis oli ka pikk vaidlus selle üle, kui suur peaks olema krediidi kulukuse ülemmäär, ja olid ka muud dispuudid. Nii et kui vaadata praegu kehtivaid seadusnorme, siis ma väidan, et palju on kinni selles, mida inimesed teavad või ei tea, milline on nende teadlikkus laenulepingute sõlmimisel, tarbijakrediidi võtmisel. Kui nad kõiki riske teaksid, siis nad ehk sellistele lepingutele alla ei kirjutaks.

Enn Eesmaa, palun!

Austatud minister! Minu küsimuse sisu on diametraalne Peeter Võsa küsimuse sisuga, lähenen n-ö üksikult üldisele. Siin oli juttu sellest eurodirektiivist, mille koostamisest võtab koos teistega osa ka Eesti. Ehk siis meie teeme keskusele omapoolseid ettepanekuid, missugune see eurodirektiiv peaks olema. Milline aga on ajagraafik? Millal mõeldakse see direktiiv vastu võtta? Võib vist eeldada, et kuna rahvaste ja riikide olud on väga erinevad, siis see on suhteliselt keeruline ja aegavõttev protsess?

See on keeruline! Täpse ajagraafiku osas jään vastuse võlgu, kuna see ei ole mitte justiitsministrite laual, vaid ECOFIN-i ehk siis rahandusministrite laual. Võimalik, et see käib läbi ka – ma eeldan vähemalt – majandusministrite laualt. Meie anname Justiitsministeeriumi poolt siseriikliku sisendi eelkõige võla- ja lepinguõiguse vaatevinklist. Mis puutub põhilistesse sisulistesse küsimustesse, mis ju arupärijaid peamiselt huvitavad, siis neile peaks põhivastused saama Rahandusministeeriumist, kuna hüpoteeklaenud on kindlasti otseselt rahanduse teema. Eeldatavalt on võimalik komisjoni kodulehelt selle kohta täpsemat infot saada. Ma ei tea, et me oleksime sellega jõudnud ministrite ringini, mis tähendab seda, et tänavuse aasta jooksul kindlasti lõpuni ei jõua. Kuna dokument on ECOFIN-i laual, siis ma ei oska öelda, kas Leedu järgmise eesistujamaana on selle planeerinud oma tööplaani või mitte. Võib-olla rahandusminister või keegi muu Rahandusministeeriumist oskab täpsemalt vastata.

Marika Tuus-Laul, palun!

Hea minister, te mainisite, et 2007. aastast saadik on tehtud igasuguseid laenamist puudutavaid seadusetäiendusi. Aga just sellest või natuke hilisemast ajast ongi väga tõsiseks probleemiks saanud tohutu laenuorjus ja kodude sundmüük. Inimesi tõstetakse korteritest ja elamutest välja. Te küsisite, kas me oleme ettepanekuid teinud. Jah, oleme küll. Meil on ka selle seaduse parandamiseks mitmeid ettepanekuid tehtud. Meie arvates peaks krediidiandja jälgima, et inimene, kellele laenu antakse, tuleks ka pärast seda toime. Aga teatavasti ei kiidetud meie ettepanekuid sugugi heaks ja praegu on ohus ka piirmäärade kehtestamine, mis näiteks Soomes juba jõustub. Kuidas te seda kommenteerite? Miks te neid ettepanekuid ei toeta?

Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtinud juba mitmeid aastaid. Te viitasite aastale 2007. Meie põhimured algasid tegelikult natuke veel varem, mil pangad tõesti andsid laenu väga suures ulatuses. Võib-olla nende laenude tagatiste väärtus on nüüd jah, muutunud, toonaste hindamiste käigus said need ehk natuke ülehinnatud. Nagu ma arupärimisele vastates juba ütlesin, kui vaadata ajas tagasi, siis nii Finantsinspektsioon kui ka Eesti Pank kutsusid panku üles mõistlikult käituma. Loomulikult on kurb, et Eestis on hulk inimesi, kes on laenu võtnud, majanduskriisi tõttu töö kaotanud ega suuda raha tagasi maksta. Isegi kui neile on antud laenupuhkust, on nende seis raske. Loomulikult on nende konkreetsete inimeste olukord äraütlemata keeruline.
Te ütlete, et teie ettepanekuid ei ole arvestatud. Aga vaatame nendele ettepanekutele otsa. Võtame panga ja ka SMS-laenu andja vastutuse laenuvõtja seisundi kontrollimisel – see vastutus on nendel olemas. Ja eelnõus, mis on praegu õiguskomisjoni menetluses ja mida ka küsija teab, on veelgi täpsustatud, mis asjaolusid peab krediidiandja isikule laenu andes kontrollima. On vaid täiendav küsimus, kui palju peab SMS-laenu andvaid ettevõtteid kontrollima ning kas seda peab tegema Tarbijakaitseamet või Finantsinspektsioon. Need debatid õiguskomisjonis kindlasti käivad.

Eldar Efendijev, palun!

Ma täpsustan, et viimased kiirlaenu puudutavad muudatused olid tehtud aastal 2008.

Aastal 2009.

Tookord lootust oli, aga kahjuks need muudatused väga palju andnud ei ole. Me teame, et praeguse seisuga on umbes 100 000 kiirlaenu võtjat, nendest 70 000 on võtnud SMS-laenu. Need inimesed on nagu pantvangid. 100 000 inimest Eestis – see on ikka küllaltki suur arv! Ma mõtlen, et see on isegi nagu julgeoleku küsimus, mitte niisama väike probleem. Te teate väga hästi, kui suured on nende laenude protsendid – mitte 200% või 400%, mis on juba üsna tavaline asi, aga võib ka juhtuda, et on 5000% ja 27 000%. Sellest on meil palju räägitud. Väga kurb, et tõesti keegi ei kontrolli seda – Tarbijakaitseamet ei kontrolli, Finantsinspektsioon ei kontrolli samuti.

Tarbijakaitseametil on need õigused olemas. Mis puutub konkreetsetesse isikutesse ja laenulepingutesse, kus nõutakse, nagu te mainisite, tuhandetesse protsentidesse ulatuvaid intresse, siis tsiviilseadustiku üldosa seadus koostoimes teiste seadustega annab võlgnikule võimaluse minna kohtusse ja lasta see nõue tühistada. Meil on krediidi kulukuse määr seaduse tasandil fikseeritud, see on kolmekordne Eesti Panga arvutatav ja avaldatav tarbimiskulukuse määr. Te peate selle konkreetse seaduse lahti võtma, ma ei mäleta päris täpselt seda sõnastust. Aga on olemas ka selged kohtulahendid. Kui inimene on alla kirjutanud laenulepingule, mille puhul ta ilmselgelt ei ole nõutavast intressimäärast aru saanud, siis kohus on selle intressimäära tühistanud. Loomulikult inimesed peavad oma õiguste eest seisma. Kui intressimäärad ületavad seaduses lubatut, siis tuleb oma õiguste kaitseks pöörduda kohtusse ja suure tõenäosusega sealt kaitse ka saadakse.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud minister, see viimane väide võiks olla nädala parim anekdoot. Mina ei tea ühtegi SMS-laenajat, kes oleks suuteline minema kohtusse. Inimene on ju nii vaene, et on olnud sunnitud võtma seda laenu nende suurte protsentidega ja end eluajaks pantvangiks, ma ütleksin isegi, et mitte pantvangiks, vaid tõepoolest võlaorjaks muutma. Sama küsimus, mis teile on esitatud, on siin saalis esitatud ka rahandusminister Jürgen Ligile. Tema seisukoht on, et eelkõige tuleb kaitsta ettevõtluse huve. SMS-laenude andmine on ettevõtlus ja me ei tohi selle vabadust piirata. Siit minu küsimus. Te ütlete, et te olete viimastel aastatel palju tegelenud laenajate kaitsega. Kas te võite mulle nimetada kolm punkti, mis te olete ära teinud SMS-laenajate kaitseks? Näiteks punkt 1, punkt 2 ja punkt 3.

See oli arupärimise vastuses kõik ära toodud. Võiksime ette võtta needsamad võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muudatused, mis praegu õiguskomisjonis arutusel on, seal on punkte rohkem kui kolm. Kõik need kannavad ühte eesmärki: et inimeste õigused oleksid paremini kaitstud. Mina küll ei alahinda inimesi, kes olude sunnil on pidanud mis tahes vormis laenu võtma, ja võimalus oma õiguste eest seista on neil kindlasti olemas. Kui nad jäävad hätta, on lisaks olemas võimalus taotleda riigi õigusabi. Riigi õigusabi summad on päris märkimisväärsed. Ka saab tasuta õigusabi konkreetsetelt riigi lepingupartneritelt. Nii et kui mõni SMS-laenu andja on teadvalt seadust rikkunud, siis ei tohiks inimese õigused küll selle pärast jääda kaitsmata, et tal on rahalisi raskusi.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud härra minister! Iga kord, kui ma telekast näen järjekordselt mingit SMS-laenu reklaami, kerkib mulle paratamatult silme ette pilt, nagu mingi vampiiride kamp teeks endale reklaami, otsides ohvreid, kellelt saaks verd imeda. Siin Riigikogus on kõik selge. Opositsiooni eelnõusid ei võeta mitte kunagi seadusena vastu, sest need on opositsiooni tehtud. Näiteid on olemas, selle vastu ei saa vaielda. Komisjonides võib kõik venida aastaid. Kümme aastat läks võlaõigusseaduse tegemiseks ja vastuvõtmiseks. Miks te ei tee midagi SMS-laenude reklaami ja nende firmade vastu? Kas teil ei ole sellist soovi?

Soovitan teil tutvuda Riigikogu õiguskomisjoni menetluses oleva valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu sisuga. Kui mõnel Riigikogu liikmel on soov esitada selle muutmiseks ettepanekuid, siis see võimalus on olnud. Muudatusettepanekute tähtaeg on küll läbi, aga komisjoni enda algatusel on veel võimalik neid teha. Teie fraktsioonist kuuluvad õiguskomisjoni teie taga istuv Peeter Võsa ja teist natukene eemal istuv Marika Tuus-Laul. Nii et ettepanekuid on olnud võimalik teha. Üldiselt aga usun, et kui need seadusmuudatused heaks kiidetakse, siis on inimeste kaitstus parem kui seni. Ütlen veel kord: vaadake otsa sellele, milline seis oli Eesti laenuturul aastail 2007–2009 ja milline see on praegu – milliseid piiranguid on ettevõtlusele täiendavalt peale pandud, et inimesi kaitsta.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Toksisin kompuutrisse sõna "hüpoteeklaen" ja avastasin, et kohe avaneb niisugune lause nagu "Pank ei anna laenu? Meie anname!". Ja edasi kinnitatakse, et laenuotsus tehakse vaid ühe tunniga. Te rääkisite pikalt sellest, mida on vaja teha, et hüpoteeklaen kätte saada. Tuleb välja, et ühel poolel on pangad, teisel poolel "nemad". Ja nii tekibki küsimus, kes paremini töötavad – kas pangad või "nemad". Kas olete veendunud, et need teised on riigi kontrolli all ja suured summad ei lähe riigieelarvest mööda?

Ma riigieelarve osa jätan kommenteerimata. Aga mis puutub sellesse, et on pangad ja on "nemad", siis Eesti ettevõtlusturul on erinevaid ettevõtlusvorme, mille puhul võiks tõmmata samasuguseid paralleele ja esitada üleskutseid kraanid kinni keerata. Meediast on ju läbi käinud info, et kui alkoholi müüki hakati kellaajaliselt piirama, ilmusid turule alkoholitaksod, mis on täiesti ebaseaduslik tegevus. SMS-laenude andmine on riigi reguleeritud, selle puhul kehtivad teatud piirangud ja teatud kohustused. Ütlen veel kord, et kui SMS-laenu andev ettevõte on mõne lepingu puhul teadvalt seadust rikkunud, siis on inimesel võimalik oma õiguste kaitseks kohtusse minna. Eks internetist leiab igasuguseid asju – internetiavarus on täis kõikvõimalikke pakkumisi, millega inimeste käest raha küsitakse. Saadetakse teateid näiteks Indiast ja mujalt ning väidetakse, et keegi on ära surnud ja tulge võtke pärand vastu, kõigepealt aga kandke 1000 eurot meie kontole. Petuskeeme, kuidas inimestelt raha välja meelitada, on internetis väga palju. Raha legaalset väljaandmist aga reguleerib riik päris karmilt. Samas ma möönan, et kindlasti saab teha rohkem. Alustame sellest, et kiidame võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise heaks.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma tulin pulti ainult lühikeseks sõnavõtuks. Mulle hakkas kõrva sõnapaar "pangad ja "nemad"". Tegelikult on olukord riigis niisugune, et on olemas lihtrahvas, tavalised inimesed ja "nemad". Viimaste alla kuuluvad pangad, valitsuskoalitsioon ja ka SMS-laenude andjad. Tuletan veel kord meelde, et olen sellessamas puldis esitanud küsimuse rahandusministrile. Jürgen Ligi vastas pikalt ja oli pahane, kui Keskerakond tahtis SMS-laenude võtjaid kaitsta. Kordan veel kord, mida Jürgen Ligi ütles. Ta ütles, et me peame kaitsma Eestis ettevõtlust, ettevõtlus peab olema vaba, seda ei tohi piirata, ja ka SMS-laenude andmine on ettevõtlus. Valeri Korb just praegu tsiteeris selle ettevõtluse kuldreeglit: tulge meile, tunni aja jooksul teeme teiega lepingu ära! Inimene, kes läheb SMS-laenu võtma, on võib-olla hädas mõne suurema võla tasumisega ja viimase õlekõrrena haarab selle laenu järele, mille intress on 5000% või, nagu siin nimetati, lausa 27 000%. Ja nii vajub ta võlaorjusse aastateks.
Kõik see algas Reformierakonna ja IRL-i ideoloogiast. Tuletage meelde, millised olid loosungid Eesti ajakirjanduses mitte 2007. aastal, vaid 2005. ja 2004. aastal. Noortele korrati päevast päeva ühte ja sama asja: kogu maailm võtab laenu! Ameerika Ühendriikides võetakse laenu, terved praegused põlvkonnad elavad laenudega ja järgmised põlvkonnad ka. Laenu võtmine on auasi! Ja noored inimesed kasvatatigi üles selles vaimus, et tuleb laenu võtta. Mitte kokku hoida ja siis midagi osta, vaid minge kohe ja laenake.
See oli suur strateegia ja ka väga võimas taktika, et anda Swedbankile ja SEB pangale võimalus Eesti rahvas klientidena orjastada. Vanasti olid eestlased pärisorjad mõisnike juures ja said vitsa, kui nad pahandust tegid. Nüüd on Eesti rahvast saanud pankade ori. Just niimoodi ongi – sa ei ole mitte ainult laenusõltlane, sa oled panga ori. Täpsed arvud mul peas ei ole, aga kui me vaatame statistikat, siis näeme, et tuhanded perekonnad on 30 aastaks nendesamade hüpoteeklaenudega panga orjaks muudetud. Nendes perekondades ei ole enam rõõmu ja õnne ega saagi kunagi olla, sest mõeldakse: ma olen siis 60-aastane, kui me saame oma korterivõla tasutud. Selline aga on oravate ja kogu 1999. aastast peale võimul olnud valitsuskoalitsiooni poliitika olnud. On meil ju valitsuses olnud enam-vähem ühed ja samad jõud. See on nende poliitika ja nende retoorika. Niimoodi on Eesti rahvas tehtud võlaorjarahvaks. Rootslaste võlaorjad oleme meie, eestlased! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ka tänasele viimasele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Peale haamrilööki palun registreeruda nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad sõna võtta vabas mikrofonis! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Midagi toredat selle päeva lõpuks. Umbes kaks aastat tagasi sai lõppude lõpuks tehtud otsus ja Narvas asutatud tööstuspargile anti üle üks mitte eriti suur territoorium linna piires. Praegu, kaks aastat hiljem, on huvitav vaadata, mis sellest saanud on.
Algas kõik üsna tavaliselt. Oli vaja teha detailplaneering ja territooriumi jaotus. Nii tekkis 32 kinnistut. Erilist usku, et tulevad investorid ja midagi saab tehtud, kaks aastat tagasi ei olnud, aga nüüdseks on rõõmustaval moel 14 maatükki juba müüdud, üheksa on broneeritud ja kõigi ülejäänute üle käivad läbirääkimised. Ma loodan, et selle aasta jooksul ma saan teile rääkida väga suurtest investeeringutest.
Aga praegu on väga tore see, et Narva tööstuspargis on ehitusjärgus kaks ettevõtet, kusjuures asjad on juba niikaugel, et juulis toimub kahe logistikaettevõtte avamine. Minimaalselt kaks ettevõtet on lõpetanud kõik projekteerimistööd. Lähipäevil annab volikogu neile võimaluse edasi töötada, ehitus algab ja ühel neist kerkib hoone juba tänavu, ka tootmine peaks algama. Minimaalselt kolm ettevõtet lõpetavad praegu projekteerimist, ehitustööd peaksid algama selle suve keskpaiku.
Väga meeldiv, et Eestis siiski toimub midagi positiivset, midagi sellist, mis annab meile tuleviku mõttes lootust. Kõigi nende kas juba ehitamisel, projekteerimisel või päris arendamise algjärgus olevate projektide maht on 65 miljonit eurot ning sellel ja järgmisel aastal peaks ainult tööstuspargi territooriumil olema loodud minimaalselt 750 töökohta.
Minult mõnikord küsitakse, mis sa kogu aeg kritiseerid. Kas sealkandis pole tõesti midagi head toimumas? On küll! Ja täna on mul hea võimalus öelda suur tänu kõigile, kes tegelesid selle maa taotlemisega (endale ka sealhulgas), nendele investoritele, kes on Narva tulnud (muuseas, kõik firmad on tulnud Venemaalt), ja EAS-ile, kes on toetanud seda projekti, tänu millele on kommunikatsioonid – valgustus, teed ja kõik muu – olemas. Ma väga loodan, et üle terve Eesti võetakse ette midagi analoogset ja ka samas mahus nagu Narva kandis. Samuti loodan, et tolle tööstuspargiga, kui see ehitatud saab, ettevõtmised Ida-Virumaal ei lõpe – see tähendab, et ka elu seal ei lõpe. Inimestel on töö ja võimalus teenida oma perele elatist Eestiski, mitte ainult välismaal. Nii et veel kord aitäh kõigile, kes sellest osa võtsid! Loodame, et muutused parema poole on ka Eestis võimalikud.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on ennast ammendanud. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 16.49.