Head ametikaaslased, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kümnenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Aadu Must, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda iseenda ja veel nelja Riigikogu liikme nimel üle arupärimine kultuuriminister Rein Langile. Tegemist on ühe murrangulise otsusega arheoloogia vallas. Nimelt on seni vastavalt Eesti Vabariigis kehtivale seadusele arheoloogilised leiud olnud riigi omand ja need on teadusliku uurimistöö eesmärgil koondatud teatud kogudesse, mis kokku moodustavad Eesti arheoloogiakogu.
Nüüd on aga avalikkuse tähelepanu äratanud juhtum, kus üks haruldane mündileid – 1100 münti, mis leiti Harju-Risti kirikust – on kultuuriministri korralduse alusel otsustatud üle anda kiriku kogudusele. Mõnes mõttes võib kogu see lugu palju nalja tekitada ja riik oma autoriteeti kaotada. Näiteks on ministri kirjas akadeemik Valter Langile märgitud, et kindlasti on kirikust leitud mündid annetus ja peavad seega kuuluma selle kiriku n-ö õigusjärglasele. Sel juhul tuleks need äkki üle anda Rooma paavstile. Selle üle juba rahvas viskab nalja – paavst ju kutsuti külla, ehk antakse talle kingitus ka kaasa. Kuid tegemist on pretsedendiga, mille korral tuleb otsustada, kas arheoloogiakogu peab olema teaduse teenistuses või on see teistele organisatsioonidele laialijagamiseks. Aitäh!

Ma palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori!

Austatud juhataja! Riigikogu! Meie fraktsioon algatab väga praktilistel põhjustel tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimelt, üks pikaajaliste töötute tööturule tagasitoomise põhilisi viise on teha seda tööharjutuste abil. Praegu võib riik töötukassa kaudu seda teenust osta ainult riigihanke korras. Praktikas on see tähendanud seda, et mõnel pool Eestis, näiteks Ida-Virumaal, kus pikaajaline töötus on tõsine probleem, on need inimesed tükk aega ilma abita sellel lihtsal põhjusel, et ei ole häid teenusepakkujaid. Kui nad end ka välja pakuvad, siis nad ei suuda seda teenust osutada, mistõttu lepingud tuleb katkestada ja inimestega seda tööd ei tehta. Meie eelnõu mõte on lihtne: lisaks teenuse ostmisele võiks töötukassal olla õigus pakkuda niisugust teenust ka ise. See võimaldab pakkuda töö harjutamist kõigile pikaajalistele töötutele üle Eesti.

Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile mitme Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimist haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Nimelt, noorsootöö seadus sätestab, et noorsootöö on tingimuste loomine noore isiksuse mitmekülgseks arenguks. Noorte järkjärgulisel ettevalmistamisel iseseisvaks eluks mängib kindlasti meie ühise arusaama kohaselt suurt rolli tööpraktika. Õpilasmalevast räägiti ka mitukümmend aastat tagasi, ent viimastel aastatel on see uuesti populaarsust kogunud. Malev on iga aastaga kasvanud, ent noori, kes sinna soovivad pääseda, on olnud alati rohkem kui õpilasmalevas kohti.
Viimastel aastatel on õpilasmaleva kohtade täitmise puhul tekkinud hulk küsimusi, mis on adresseeritud Haridus- ja Teadusministeeriumile ning Riigikogule. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon esitas 9. mail 2011, nii et pea kaks aastat tagasi, menetlusse noorsootöö seaduse eelnõu, mille esimene lugemine lõpetati 28. septembril 2011. Selle eelnõu eesmärk oli vabastada sotsiaalmaksust tööandjad, kes võtavad tööle õpilasmaleva noori. Menetluse käigus rõhutas ka Vabariigi Valitsus, et Haridus- ja Teadusministeerium toetab seda mõtet ning analüüsib eelnõu edaspidi.
Meil ongi haridus- ja teadusministrile kolm lihtsat küsimust selle kohta, mis samme on astutud ja milline on Vabariigi Valitsuse praegune seisukoht. Õpilasmaleva hooaeg on jälle ukse ees. Aitäh!

Head ametikaaslased! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Head ametikaaslased, tänases päevakorras on üks täpsustus. Teise päevakorrapunkti arutelul ehk eelnõu 378 esimesel lugemisel teeb eelnõu algatajate nimel ettekande Riigikogu liige Aadu Must.

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 349 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletamise ettevalmistamist. 
Panen lõpphääletusele eelnõu 349. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud kindlustustegevuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 349 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kadri Simsoni ja Jüri Ratase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmiseks eelnõu 378 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Menetletava seaduseelnõu sisu on üsna lühike, lihtne ja selge. Selle eelnõuga soovitakse algatada põhiseaduse muutmine, mille tulemusena Eestis mindaks üle presidendi otsevalimisele. Mitte mingit presidendi võimupiiride muutmist või üleminekut parlamentaarselt riigikorralt presidentaalsele juhtimisele see muudatus kaasa ei tooks.
Keskerakonna fraktsiooni menetlusse antud eelnõu näeb ette, et presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on erakonnal või vähemalt 10 000 hääleõiguslikul Eesti kodanikul. Presidendiks valituks tunnistatakse see kandidaat, kelle poolt on antud rohkem kui pooled hääletamisest osa võtnute häältest. Kui esimene voor võitjat ei selgita, toimub teine voor kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Teises voorus võidab see, kes saab rohkem hääli. Muid küsimusi eelnõu ei käsitle.
Seda seaduseelnõu tutvustades on kahjuks väga raske olla originaalne. Mulle väga meeldiks rääkida midagi sellist, mida teised veel ei tea. Paraku seda tutvustust ette valmistades selgus, et kõige paremad argumendid on juba varem korduvalt välja käidud. Staažikamad rahvasaadikud, kui neil arvepidamine pikkade aastatega sassi ei ole läinud, teavad hästi, et täna ei ole mitte esimene või teine või kolmas või neljas või viies või kuues, vaid 11. kord, kui sellesisulist eelnõu siin Riigikogu saalis arutatakse.
Kõige paremini mäletatakse president Lennart Meri algatust, kes 2001. aasta 8. oktoobril andis presidendi otsevalimise eelnõu üle sõnadega: "Riigipea lahkumine poliitikast annab talle ainulaadse võimaluse. Võimaluse ja ka kohustuse kõnelda erapooletult ja ka astuda samme, mille erapooletus on väljaspool kahtlust. / ... / Teie käes on hetke pärast seaduseelnõu, mis annab Eesti rahvale õiguse, mis on enamusel demokraatlikest Euroopa rahvastest." See tähendas presidendi otsevalimise korda.
Tänast eelnõu iseloomustab veel üks aspekt, mille sõnastamisega ei ole vaja vaeva näha, sest seda on ka varem väga jõuliselt rõhutatud. 2005. aasta 8. märtsi istungil arutati siinsamas saalis 71 Riigikogu liikme algatatud põhiseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk oli samuti üle minna presidendi otsevalimisele. Arutelu käigus üritas toonane põhiseaduskomisjoni juht Urmas Reinsalu võimalike oponentide mõningaid hirme maha võtta järgmiste sõnadega: "Poliitilisi debatte on peetud tõenäoliselt rohkem kui ühegi teise meie riigielu käsitleva avalik-õigusliku küsimuse, probleemi üle. Ja kui kõnelda laiemalt põhiseaduse muutmisest, siis tuleb veel kord rõhutada, et tegemist ei ole põhiseaduse totaalrevisjoniga. Tegemist on põhiseaduse ühe elemendi muutmisega. Sellega ei muutu põhiseaduses sätestatud riigikorraldus ega parlamentaarne mehhanism." Veel oli Urmas Reinsalu tookord rahul sellega, et presidendi otsevalimist toetab ka president Arnold Rüütel.
Kui juba arhiivis ringi vaadata, leiame Eesti tuntuimate juristide seisukohavõtte sel teemal. Head kolleegid, tuletan teile meelde lugupeetud Märt Raski arvamust, mis kõlab järgmiselt: "Ainult nõrgad erakonnad, kellel puudub rahva usaldus, pooldavad riigipea valimist parlamendis." Minu teada siin parlamendis nõrku erakondi ei ole.
Veel on kostnud siit-sealt hääli, et presidendi otsevalimine võib ohustada demokraatiat. Keegi oli mures, et meil on siis nagu Valgevenes. Ei! Kui meil tuleb presidendi otsevalimine, siis meil on samamoodi nagu Austrias, Leedus, Portugalis, Prantsusmaal, Slovakkias, Sloveenias, Soomes ja veel mõnes Euroopa riigis. Nagu te kindlasti mäletate, läks hiljaaegu presidendi otsevalimisele üle ka Tšehhi Vabariik, ja mingeid negatiivseid arvamusi see üleminek ei tekitanud.
Mõned teist, lugupeetud kolleegid, ei leidnud sellest loetelust maid, mis on oma riigielu korralduse poolest teie lemmikud. Siin ei ole aga tegemist valimise korra, vaid pigem hoopis pikemaajaliste arengute ja traditsioonidega. Rootsi, Taani, Holland, Belgia ja veel mõned Euroopa riigid on nimelt kuningriigid ja seal riigipead ei valita.
Selleks, et korduvalt välja öeldud mõtteid mitte plagieerida, viitan taas korrektselt Urmas Reinsalu sõnadele: "Mehaanilist korrelatsiooni selle vahel, otsekui otse valitud presidendil oleks põhiseadusvõimu rohkem kui kaude valitud presidendil, juriidilise ekspertiisi komisjon oma materjalides ei tuvastanud." 
Presidendi otsevalimine on euroopalik poliitiline traditsioon, mis on omane suurele osale Euroopa Liidu maadest. Kui võrrelda meie riigipea valimise korda teiste Euroopa riikide omaga, siis leiame sealt vaid ühe päris olulise erinevuse. Pean siinkohal silmas seni kehtivat valimise korda. See meile ainuomane erinevus on valimisõiguse üleminek ühelt otsustuskogult teisele. Kui parlament presidenti valitud ei saa, läheb otsustusõigus valimiskogule – nii on see Eestis praegu. Mujal nii ei tehta ja iseenesest sarnaneb meil praktiseeritud kord natukene pankrotihalduri appikutsumisega.
Keskerakonna fraktsioon leiab, et presidendi valimine otse rahva poolt vastab ühiskonna ootustele ning lähendab rahvast riigile, andes täiendava võimaluse osaleda oluliste riiklike otsuste langetamisel. Ei maksa karta, et rahva poolt otse, parlamendi vahenduseta valitud presidendil on äkki suurem autoriteet ja võib-olla ta on siis vähem aldis parlamendiga koostööd tegema, kuna tema tagasivalimine ei sõltu enam parlamendi fraktsioonide tahtest. Head kolleegid, kui me ikka riigimehelikult mõtleme, siis seda me küll peljata ei tohiks! Riiklikult mõeldes ei tohi karta mis tahes meetodil valitud presidenti, kes ei kõhkle oma õiguses blokeerida parlamendis teerullitaktikaga läbisurutud praak- või populistlikke seadusi. Kui rahva mandaadiga president manitseb Riigikogu rohkem ja paremini tööle ning distsiplineerib seadusandjat, siis on see meie riigi tervisele päris hea.
Mul on hea meel, et Keskerakond ei ole muutnud oma seisukohta presidendi otsevalimise vajalikkuse osas. Kinnitan, et Keskerakond ei lähene sellele küsimusele valimistotalisaatori seisukohast, sest hetk, ka käesolev aasta, on vaid lühike episood, aga Eesti ühiskond on põline.
Ma vaatasin eelnõu materjalid läbi ja leidsin ka ühe õnnetu vea. Esitatud eelnõus sisaldub punkt 6, mis vajab korrigeerimist. Seal märgitakse, et seaduse rakendamisega ei kaasne riigieelarvest tehtavaid lisakulutusi. See on muidugi ebatäpne. Valimistega kaasneb alati kulutusi. Ma tänan tähelepanu eest ja olen valmis vastama küsimustele!

Aitäh! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud ettekandja! Praegune reaktsioon oli muidugi oodatav. Üheteistkümnes kord me arutame seda ettepanekut ja koalitsioonist ei soovita sulle esitada vist mitte ühtegi küsimust. Kuidas sa seda olukorda hindaksid? On tehtud ettepanek anda presidendi valimine rahva kätte, aga osa Riigikogust ei soovi seda avalikkuse ees – meil on ju avatud istung – üldse arutada. Kas sa ajaloolasena oskad öelda, on see mingi vaikiva ajastu sümptom? Milles võib asi olla, et koalitsioon tahab kogu selle teema maha vaikida?

Küsimus oli ühest küljest väga hea, võimaldab pidada teise kõne veel. Kuid teiselt poolt pole see siiski mulle adresseeritud. Mul puuduvad andmed selle kohta, mil määral koalitsioonisaadikud tahavad kaasa tulla. Küsimuste puudumine ei tähenda alati seda, et ollakse tuimalt või jäigalt vastu. Arvan, et debatid ja muud arutelud on ees.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Hea esineja, kuidas te suhtute hiljaaegu toimunud rahvakogu üritusse ja seal kõlama jäänud arvamusse, et rahvas ei soovi presidendi otsevalimist?

Ma suhtun rahvakogusse suure sümpaatiaga, sest see on üks nendest pisikestest stimulaatoritest, mis vajaduse korral riigivõimu väikese naaskliga pisut tagant torgib. Samas soovitan teil veel kord hoolega mõelda põhimõtetele, mida on siin saalis ja ka vabariigi aastapäeva kõnes rõhutanud president Toomas Hendrik Ilves. Ta on toonitanud, et rahvakogu ei ole mingi põhiseaduslik institutsioon. Ta ei langeta otsuseid, ta on pigem ideede generaator, kes probleeme tõstatab. Lahendusi peab otsima Riigikogu. Kindlasti see nii on.
Mis puutub konkreetselt rahvakogu ettepanekute sündimise mehhanismi, siis nendes internetivastustes, millega oli meil võimalik tutvuda, oli presidendi otsevalimine üsna populaarne. Rahvakogu ei ole seadusandlik organ, tema ettepanekuid on võimalik mõjutada, käia välja ühte ja teist. Hästi huvitav oli internetis ringelnud kommentaar sellesama presidendi otsevalimise idee kohta. Keegi rahvakogu algatajatest seletas, kuidas asi oli. Käidi välja idee presidendi otsevalimise kohta. Laudkond ütleb: "Oo jaa, hea mõte!" Keegi aga sõnab: "Siis saab üks kuri koll presidendiks." Kõik ütlevad: "Oi-ai! Kes? Kus? Ei, siis me seda ei poolda!" Rahvakogu tuleb võtta kui ideede generaatorit, mitte kui Riigikogu eest töö ärategijat. Üldiselt aga olen ma sügavalt veendunud, et see eelnõu vastab rahvakogu või üleüldse jääkeldri protsessi vaimule. Kui seda laadi seadus oleks varem vastu võetud, oleks rahvakogul vaja meile vähem survet avaldada, et meid tööle sundida. See on minu arusaam rahvakogu ettepanekutest ja vaimust.

Rannar Vassiljev, palun!

Hea ettekandja! Te mainisite päris mitut Euroopa riiki, kus president valitakse otse. Kas teil on käepärast ka analüüsiandmed selle kohta, milline on nendes riikides presidendi võimupädevus? Kus ta on täidesaatva võimu pea ja kus ta seda ei ole? Te ei soovi selle eelnõuga muuta presidendi võimupädevust, aga kuhu positsioneeruks nende riikide hulgas Eesti oma presidendi võimupädevusega?

Seda analüüsi on korduvalt tehtud ja sellest on eelnenud arutelude käigus ka räägitud. Eesti oli, on ja jääb parlamentaarse võimumehhanismiga riigiks. Terves hulgas riikides, kas või hiljuti presidendi otsevalimisele üle läinud Tšehhis või Soomes, on teistsuguste funktsioonidega president, rääkimata Prantsusmaast. Ma ei tahtnud sellel veel kord eraldi peatuda väga lihtsal põhjusel: me ei kavatse tõepoolest selle seaduse muutmisega hakata musta valgeks tegema või oma parlamentaarset traditsiooni muutma. Seda rõhutati 2005. aastal ja seda rõhutan mina täna siin samuti.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea kolleeg! Öelge, palun, kas te seda eelnõu koostades arutasite ka sellist teemat, et Eesti vajab laiemalt haldusreformi – omavalitsuste reformi, riigiaparaadi reformi! Võib-olla meil üldse presidenti kui institutsiooni polegi vaja? Väike riik, vahest Riigikogu esimees ja peaminister võiksid tema funktsioone ka täita?

Kui me loeme politoloogia aabitsaid, siis me saame sealt teada, mis asi on demokraatia. Juba meie üldhariduskoolide riigiõpetuse tundides räägitakse demokraatia mehhanismist, sellest, et riigi tervisele on ohtlik, kui otsuste tegemine koondub liiga kitsa ringi inimeste kätte. See teadmine kuulub tõenäoliselt juba alghariduse tõdede hulka.
Kui te aga viitasite sellele, mida koridoris räägiti – et miks ei võiks Eestis kuningriiki välja kuulutada, mõne lemmikuks on just nimelt kuningriigid, ja vihje käis ka selle kohta, et minagi olen kuningriiklane olnud –, siis sellele ma vastaksin väikese mõistujutuga. See on niisugune. Üks igasuguste traditsioonide ja pereajaloota uusrikkur küsis Inglise lordi käest: "See on hea muru, kas seda on raske teha?" Vastus oli: "Ei ole raske. Tuleb külvata, rullida, kasta ja pügada." Rikkur küsis igaks juhuks veel: "Oi, kas seda tuleb kaua teha?" "Ei tule kaua, nii paarsada aastat," oli vastus.
Kuningriike, mis olid omal ajal täiesti normaalne nähtus, saab tänapäeval õigustada ainult siis, kui neil on taga sajandeid kestnud traditsioonid, mida ühiskond teab ja austab. Eestis ei saa seda kehtestada oma otsusega isegi Riigikogu mitte, et nüüd on meil ka sellised traditsioonid. See millegipärast meil ei toimi.

Laine Randjärv, palun!

Austatud professor! Te võrdlesite oma vastuses rahvakogus hääletamist ja on-line gallupit. Te ütlesite, et rahvakogu arvamust oli arutelu protsessis võimalik mõjutada ja seetõttu ei pruugi seda uskuda. Kinnitasite, et rahvas tegelikult tahab vastupidist. Kas te väidate, et on-line gallupite tulemuste mõjutamine on välistatud?

Ei, seda kindlasti mitte. Ma rõhutasin tegelikult teist aspekti. Üldiselt ei peeta rahvakogu mitte riigi seadusandlikuks organiks ega põhiseaduslikuks institutsiooniks, vaid organiks, kes tõstatab probleeme, ja seda rahva südametunnistusest lähtuvalt. Paraku on hinnangutes ühiskonnaprotsesside kohta ikka kaks poolt. Mõnikord juhtub aga nii, et me saame hinnatava objekti kohta vähe uut teavet, aga saame väga palju teada hindaja, tema olukorra, tema mõtete ja soovide kohta. Mõnikord juhtub nii, et poliitika on mäng, kus ei saa edasi liikuda ühe käigu kaupa, vaid tuleb vaadata mitmesugust mõju, järelmõju ja muidki asju.
Rahvakogu tundis muret selle pärast, et rahva võime kaasa rääkida ei ole piisav. Põhiline sõnum on, et me peame ise tegutsema, mitte hakkama hindama, kas rahvakogus või turul kellegi öeldud hea mõte on seadusandliku kaaluga või ei ole seda teps mitte. See oli minu väite mõte.

Rannar Vassiljev, palun!

Mulle üldiselt meeldib selline süsteem, kus rahvalt saadud mandaat on proportsioonis ülesannetega, mis ametiposti täitjale on antud, ehk teisipidi, on nende ülesannete täitmise kaudu proportsioonis võimuga, mida ametipostil on võimalik teostada. Oletame, et president saabki rahvalt otsemandaadi. Ametiposti mõttes oleks tegu võib-olla kõige tugevama mandaadiga üldse Eestis. Tema ülesanded aga jäävad suhteliselt piiratuks, paljuski on tegu esindusülesannetega. Võrreldes näiteks peaministriga, kes rahvalt otsemandaati ei saa, on presidendi võimalus reaalselt poliitikat suunata kindlasti märksa väiksem. Kuidas teile tundub, kas rahva sellekohased ootused võiksid presidendi otsevalimise korral põhjendamatult palju kasvada?

Meil on siin tekkinud päris huvitav intellektuaalne arutelu! Kindlasti iga uuendus midagi muudab. Me mäletame seda kena võrdlust, kuidas liblikatiiva liigutus kusagil kaugel Lõuna-Ameerika mandril võib käivitada ulatuslikud protsessid Euroopas. Selle sammu mõju kindlasti väga suur ei oleks. President on rahva hulgas autoriteetne, teda peetakse põhiseaduse garandiks, kellel on õigus valvata seadusandluse üle ja jälgida, ega seal ometi praaki ei tehta. Rahvas hulgas on see nagu põhitõeks saanud. Tõsi küll, vahel kardetakse, ega praeguse süsteemi puhul ole presidendil natukene nagu hambaid suust kistud – tema tagasivalimine sõltub ju parlamendi fraktsioonidest. Vahest on president praeguse süsteemi tõttu veidi hambutu, kui mõni demagoogiline või populistlik seadus teerulliga läbi surutakse? Kui see seadusmuudatus annab presidendile võimaluse oma põhiseaduslikke ülesandeid julgemalt ja selgemalt täita, siis ei saa selles midagi halba olla. Ning isegi kui tekib teatud terve konkurents, kumb töötab paremini, kas parlament või president – kas  parlament tegutseb kvaliteetselt või peab president kooliõpetaja moodi tema vigu parandama –, siis ei ole selles ka midagi halba.

Tarmo Tamm, palun!

Hea ettekandja! Ma küsin sinu käest selliselt: miks sa arvad, et poliitikud peavad ennast targemaks kui rahvas ja miks poliitikud kardavad rahva arvamust?

See oli alles pirn! Ma ei arva, et maailmas käib kõik absoluutkategooriate alusel, et on kategooriad "kõik poliitikud" ja "kogu rahvas". Kindlasti on mõningaid poliitikuid, kes peavad ennast teistest targemaks, ja on neid ka, kes arvavad, et vahest nad ei ole teistest targemad. Kui silmas pidada parlamendiretoorikat, siis stenogrammidest näeb, et rõhuv enamik parlamendisaadikuid räägib sellest, et nad esindavad oma valijate tahet. Tahaks väga, et see nii on ja nii jätkub, et seda ei unustataks ka ägedate vaidluste emotsionaalsetel hetkedel.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma ei ole kunagi aru saanud juttudest selle kohta, et presidendil on otsevalimise puhul vähe funktsioone. Kui vaadata Eesti Vabariigi põhiseaduse § 78 punkti 6, siis see ütleb, et president kuulutab välja seadused. Tal on õigus need välja kuulutada ja ka välja kuulutamata jätta, seega tal on võimalus võtta väga aktiivselt osa Eesti poliitika formeerimisest igas valdkonnas. Tal on kompetentsi nii palju, et selle halva kasutamise korral võiks tunduda, et seda on liiga palju. Kas sa saaksid seda kommenteerida? Miks räägitakse kogu aeg sellest, et tal on võimu väga vähe?

Tegelikult on see ühe targa ja õige mõtte edasiarendus. Rõhutatakse, et meil on parlamentaarne vabariik. See tähendab seda, et põhiline seadusandlusega seotud koorem on pandud parlamendi õlule. Võrreldes näiteks presidentaalse süsteemiga, mille korral president juhib ka täitevvõimu, on meie presidendil vähem võimu. Tegemist on lihtsalt ühe võrdluse liialdusega. Eesti presidendil on just nii palju ja just sel määral ülejäänud süsteemiga sobitatud funktsioone, nagu põhiseadus ette näeb. Puhtemotsionaalsel pinnal võin kinnitada, et ka mina ei arva, et meie president peaks päevad läbi lakke vaatama ja tööd ootama. Tal on palju funktsioone ja meie ajalugu näitab, et Eesti presidendid on oma ülesandeid täitnud just nii palju, kui seadus ette näeb. Välispoliitika valdkonnas on teinekord jõulisemaltki esinetud, seda loomulikult koostöös seadusandliku ja täitevvõimuga.

Eiki Nestor, palun!

Austatud ettekandja! Mu küsimus tuleneb eelmisest. See oli mulle tõesti üllatav. Kas eelnõu algatajad tõesti usuvad, et Eesti presidendil on õigus seadusi välja kuulutada või mitte kuulutada?

Te peate silmas seaduseelnõu algatajaid? Mina ei ole seda öelnud, see väide kõlas ühes küsimuses ja küsija kahjuks ei saa teile vastata. See ei olnud minu väide.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea ettekandja! Sa vastasid väga ilusasti looga Inglise lordist mu küsimuse ühele poolele, mis puudutas presidendi valimist. Aga nüüd teine pool sellest talupojaküsimusest. Kas Keskerakond võtab seda eelnõu sellisena, et see on nagu esimene samm meie riigi- ja haldusreformi elluviimisel? Või on see lihtsalt üks n-ö sooloetteaste, millega kõik piirdub, ning riigi reformimise ja haldusreformiga ei kavatseta lähitulevikus tegelda?

Ma mäletan ühte hästi ammust jutuajamist kolleeg Lembit Kaljuveega, mille käigus me jõudsime ülimalt banaalse, kuid võluva järelduseni. Riigikogu ei tegele ühe või teise seaduse vastuvõtmisega, vaid seadusandlusega. Seadused ei tohiks olla nagu luik, haug ja vähk, vaid peaksid omavahel harmoneeruma ja tagama tervikliku riigikorralduse. Tegelikult kõik siin saalis seda teavad. Globaalprobleemide kohta on öeldud üks väga tark lause. On öeldud, et need mõjuvad küll globaalselt, kuid kõiki neid probleeme, mis neid tekitavad, saab lahendada siiski kohapeal, igaühte ükshaaval. Kindlasti oleks menetletav eelnõu üks konkreetne samm, mis ei lõpetaks seadusandja tööd Eesti riigi paremaks muutmisel. Samas kinnitan, et eelnõu taga ei ole plaani, et pärast selle seadusena vastuvõtmist kuulutame välja presidentaalse vabariigi. Seda tagamõtet kindlasti eelnõul ei ole.

Väino Linde, palun!

Hea ettekandja, aitäh selgituste eest! Ma usun, et juriidilise argumentatsiooni selle eelnõu kohta esitab kindlasti selle kaasettekandja. Aga ma küsin ikkagi täpsemalt üle. Kas te ei ole mõelnud sellele, et kui seoses presidendi otsevalimise teemaga põhiseaduse muutmiseks juba läheb, võib-olla vaataks siis üle kogu presidendi kompetentsi ja astuks sammud sinnapoole, et Eesti parlamentaarsest vabariigist saaks presidentaalne vabariik, kus president oleks põhiline otsustaja ja ka valitsuse juht?

Head kolleegid teavad väga hästi, et on kaks asja: on poliitika ja on poliittehnoloogiad. Kui mul on vaja mis tahes eelnõu tagasi põrgatada, siis ma alati ütlen, miks te olete võtnud ette nii väikese või nii suure tüki. See on igihaljas argument, mida saab alati kasutada siis, kui tervet maailma paremaks ei tehta. Praegusel juhul ei välista selle eelnõu seadusena vastuvõtmine mingil juhul seda, et parlament edasi töötab ja viljakaid ideid esitab. Kuid nii suur muudatus, nagu teie, hea kolleeg, praegu välja pakkusite, ehk siis üleminek presidentaalsele riigile eeldab hoopis pikemat arutelu, kui praeguse eelnõu puhul vaja on. Nii lihtne see vastus ongi.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Nimetatud eelnõu, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon, oli põhiseaduskomisjonis arutlusel teisipäeval, 26. märtsil. Kohal olid komisjoni liikmed, lisaks oli istungile kutsutud proua Merle Põld, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik.
Koosolekul tutvustas eelnõu algatajate taotlusi algatajate esindaja härra Priit Toobal. Ta võttis kokku, mida eelnõu algatamisega taotletakse, ja tutvustas lühidalt selle sisu. Seejärel tutvustas Merle Põld Vabariigi Valitsuse seisukohta. Valitsuse seisukoht on negatiivne. Valitsus näeb siin mitmeid probleeme, mida komisjonile tutvustati, need on teile ka teada. Järgnenud läbirääkimiste käigus avaldasid komisjoni liikmed mitmesuguseid seisukohti, esitasid küsimusi ja toimus arutelu.
Komisjoni istungi lõpetuseks otsustati üksmeelselt saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 11. aprilliks. Tehti ka ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 6 ja vastu 2 liiget, erapooletuid oli 3. Ettekandjaks määrati teie ees esineja – see otsustati üksmeelselt. Selline oli arutelu käik põhiseaduskomisjonis.

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea ettekandja! Oskad sa öelda, mis olid need põhilised argumendid, et seda eelnõu ei oleks tark seadusena vastu võtta?

Sellest on siin juba räägitud, miks see eelnõu meie tingimustes ei sobi. Viidati ju ka sellele, et katset on tehtud juba 11 korral ja eri põhjustel on ettepanek alati tagasi lükatud. Me lähtume eeldusest – see on kirjas meie põhiseaduses –, et Eesti on parlamentaarne vabariik, kus seadusandliku võimu täius kuulub parlamendile ja täitevvõim kuulub valitsusele. Vabariigi Presidendi otsevalimisega me annaksime ühele ainuisikulisele institutsioonile kõige tugevama rahva mandaadi ja see annaks riigipeale võimaluse või tekitaks kiusatuse seda mandaati realiseerida. Kui me aga vaatame, milline on põhiseaduses Vabariigi Presidendi pädevus, siis me näeme, et tegu on esinduspädevusega, protseduuriliste sammude pädevusega ja veel mõni üksik eripädevus lisaks. Otsevalimisega me tekitame pinge tugeva mandaadi ja piiratud pädevuse vahel. Sellist pinget, potentsiaalset konfliktiohtu ei ole meile vaja. Ka põhiseadus sellist asja ette ei näe. Põhimõtteliselt on see võimalik, aga põhiseaduse ideoloogia põhjal mina ei näe selleks õigustust ega vajadust.

Inara Luigas, palun!

Lugupeetud ettekandja! See on väga kaalukas, väga tõsise sisuga seaduseelnõu ja täna me peame siin saalis vajutama kas rohelist või punast nuppu. Komisjonides on tavaks kaht laadi menetlemine. Üks on selline väga tavapärane viis, et eelnõu arutatakse läbi ja saadetakse saali. Teine on sügavalt sisuline lähenemine, mille korral kaasatakse arutelusse ka asjaomaseid institutsioone, arutletakse, analüüsitakse, tekib debatt. Kui emotsionaalne see arutelu komisjonis oli? Kui tõsiselt seda teemat arutati?

Komisjonis oli sisuline arutelu. Seda ma ei oska määratleda, oli see emotsionaalne või väga pikk ja põhjalik. See oli tavapärane arutelu, kusjuures komisjoni liikmed, kes on eelmistes koosseisudes olnud, meenutasid varasemaid eelnõusid ja nende menetlemise käiku. Kuna teema oli tuttav ja mitu korda läbi räägitud, siis me väga sügavalt sellesse ei süüvinud. Kordan veel kord: see muudatus tekitaks tarbetu pinge.
Küll aga möönsime seda, et Vabariigi Presidendi valimise kord vajaks täiendamist. Protseduur on ajale jalgu jäänud. See tuleks kujundada selliseks, et avalikkus teaks asjast rohkem ja ka osaleks presidendi valimisel rohkem. Põhiseaduskomisjonil seisabki ees valimisseaduste analüüs. Seda osalt tulenevalt rahvakogu initsiatiivist, aga ka komisjoni enda üleskutsele vastanute ettepanekute põhjal. Ilmselt tuleks üle vaadata ka Vabariigi Presidendi valimise kord, et seda täiendada, parandada ja muuta see rahvalähedasemaks. Üldiselt aga on meil ees kehtiv põhiseaduse konstruktsioon ja ma ei näe võimalust seda lähiajal muuta.

Heimar Lenk.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Ma küsin küsimuse, mida arvatavasti komisjonis ei arutatud, aga teie kui tuntud poliitiku ning kogenud juristi ja õigusteadlase arvamust oleks huvitav kuulda. Paljud praeguse valitsuskoalitsiooni poliitikud on varasematel arutlustel olnud presidendi otsevalimise poolt, seda kinnitavad stenogrammid ja hääletused. Sellepärast on mu küsimus selline: kui praegu ei oleks tegevpoliitikas sellist rahvaliidrit nagu Edgar Savisaar, kes on kogunud hääletustel 10 000, 20 000, 30 000, 40 000 häält, kas siis võiks koalitsioonipoliitikute suhtumine presidendi otsevalimisse teine olla?

Ma ei saa vastata küsimusele teiste inimeste eelistuste või hoiakute kohta. Mina ei näe siin küll mingisugust seost konkreetsete isikutega. Tegu on ikkagi suhtumisega sellesse põhiseaduse konstruktsiooni, mis meil on. Aadu Must rääkis siin enne Inglise murust, ma võin tuua umbes analoogse näite. Kui Hiina presidendi käest küsiti kunagi, mida ta arvab Suurest Prantsuse revolutsioonist, siis ta mõtles natuke ja raputas siis pead – vara veel öelda, millised selle tulemused on. Kui me oleme sellist Vabariigi Presidendi valimise korda praktiseerinud kaks aastakümmet, siis võib-olla on veel vara öelda, kas see on meil hea või halb. Seetõttu mina eelistan jätta selle asja nii, nagu ta praegu on. Seni on süsteem töötanud. Väita, et meil on riigis midagi pahasti sel põhjusel, et rahvas pole saanud presidenti valida – ma ei ole kindel, et selleks alust on.

Kalev Kallo, palun!

Hea ettekandja! Sõnasite ühes oma vastuses, et see tekitab liigseid pingeid, kui president saab rahva valituna tugeva mandaadi. Aga põhiettekandja tõi hulga näiteid ja te teate ka ise, et Euroopas on mitu parlamentaarset vabariiki, kus president on rahva valitud. Võib-olla oskate öelda, millised need hirmsad pinged seal siis on? Ei ole neid nagu tähele pannud, aga võib-olla ma ei ole kuigi tähelepanelikult jälginud. Milles on nendes riikides nood suured pinged väljendunud? Kui neid seal aga ei ole, siis miks arvata, et meie Eestis oleme sellised aborigeenid, et meie ei saa ilma pingeteta elada, kui president on otse valitud?

Ma ei tea, milliseid parlamentaarse riigikorraldusega riike, kus president valitakse otse, te silmas pidasite. On olemas selgelt presidentaalsed riigid, on poolpresidentaalsed riigid ja on parlamentaarsed riigid. Igal riigil on oma ajalugu ja omad asjaomased traditsioonid. President on ainuisikuline institutsioon. Parlament on kollegiaalne organ, kus toimub ideede võitlus, kus väideldakse ja lõpptulemusena jõutakse kõige sobivama tulemuseni. Mina isiklikult ei usu, et üks inimene, olgugi kõige parem ja rahva valitud, võiks olla targem kui kollektiivne kogu.
Aga oletame, et me anname Eestis kõige tugevama mandaadi ühele isikule. Kui me lähtume põhiseadusest, siis millised oleksid tema võimalused Eesti elu kujundada? Paragrahvis 78 on 20 punkti, milles on kirjas Vabariigi Presidendi pädevused. Ta esindab riiki rahvusvahelises suhtlemises, nimetab ja kutsub tagasi saadikuid, kuulutab välja Riigikogu erakorralised valimised jne. Ta algatab ka põhiseaduse muutmise. See on ainuke asi, mida ta algatada võib.
Vabariigi President ei ole meie põhiseaduse järgi isik, kes saab Vabariigi Valitsusele ja parlamendile anda suuniseid, et seda asja tuleb teha või see asi tuleb tegemata jätta. Enne oli juttu seaduste väljakuulutamisest. Välja kuulutada saab neid tõepoolest Vabariigi President, see on tema kohustus, kuid välja kuulutamata saab ta jätta seaduse vaid siis, kui see on vastuolus põhiseadusega, mitte lihtsalt poliitilistel kaalutlustel. Need asjad on meie senises riigiõiguslikus praktikas läbi vaieldud. Kui me lähtume eeldusest, et Vabariigi President peaks rahva muresid kuulda võtma ja mingeid samme astuma, siis need sammud on põhiseaduses kirjas olevas protseduuris ette nähtud. Need ei sisalda päevapoliitika kujundamist ega muud säärast. Sellest võibki tõenäoliselt pinge tekkida ja seda on mõistlik vältida.

Aadu Must, palun!

Hea kolleeg! Ma kardan, et minu küsimus läheb natuke isiklikuks, aga see ei ole pahatahtlik. Selleks et asja sügavamalt mõista, ma küsin niimoodi. Kõik tulevased Eesti Vabariigi presidendid on meile tuntud, me vähemalt usume seda. Suure tõenäosusega tuleb mõni neist kas või siitsamast Riigikogu saalist. Mina isiklikult ei suuda endale ette kujutada, et kui rahvas otsustab valida – see on üsna tõenäoline variant – presidendiks näiteks Rait Maruste, keda tuntakse kui silmapaistvat juristi, laiemalt ja riiklikult mõtlevat inimest, et tema hakkaks siis kedagi kuidagimoodi ahistama. Või et näiteks Eiki Nestor, kelle parlamenditöö pagas on rikkalik ja kes on parlamentarismi veendunud kaitsja, hakkaks parlamenti ahistama ja nõudma endale funktsioone, mida talle ette nähtud ei ole. Ja kolmas asi, mida ma ei usu, on see, et Eesti rahvas ei saa asjadest aru. Meie rahvas on hariduse usku. Kui inimestele öelda, et presidendil on just need rollid, siis nad saavad sellest aru. Lükake mu kahtlused ümber!

Esimese kahtluse ma lükkan ümber kinnitusega, et minust ei saa kunagi presidendikandidaati, nii et ärge selle pärast muretsege. Mis puutub teie küsimuse sisusse, kui ma sellest õigesti aru sain, siis vastan, et president võib saada oma mandaadi vangiks, kui ma võin nii lihtsalt väljenduda. Rahvas valis presidendi ja on õigustatud küsima: me valisime tema, miks ta midagi ei tee? Miks ta istub oma suurte privileegide ja eraldi personaliga ega tee midagi? Nii tekibki presidendil mure, et võib-olla oleks tõepoolest vaja midagi teha. Aga kui me vaatame, mida põhiseadus tal lubab teha, siis näeme, et seda pole palju. See on asi, mis sõltub ka isiksuse eripärast. Me ei tea, kes see inimene võib olla ja kas ta püüab põhiseaduse piire laiemaks venitada või jääb selliseks rahva pahameele piksevardaks, nentides käsi laiutades: te valisite mind otse küll, aga ma olen selle korra vang ja pean tegutsema selle korra raames, ma ei saa rikkuda põhiseadust. See on võimalik pingekoht.

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud esineja! Ma pean ütlema, et teil ei maksa nii väga imestada. Aadu Mustal ei olnud sugugi ootamatu seisukoht, sest enne viimaseid presidendivalimisi käis kandidaadina meediast läbi ka teie nimi. Seda esiteks. Punkt 2: te ütlesite, et presidendi valimise süsteem on väga hästi toiminud. Minu meelest see ei ole väga hästi toiminud. Mõtleme kas või nende mustade valimiskampaaniate peale. Ja ka seda, kui oli Arnold Rüütli ja Lennart Meri vaheline võitlus, on päris kole meenutada. Ma arvan, et kõik ei ole üldse mitte sujuvalt läinud.

Kas see oli rohkem repliik või küsimus? Aga see ongi demokraatiale iseloomulik, et toimub arvamuste ja ideede võitlus. Kas see on ilus või vähem ilus, on juba meie traditsioonide, kultuuri ja kasvatuse küsimus, aga võitlus eri isiksuste, ideoloogiate, väärtushinnangute vahel on demokraatia loomulik osa. Selleks ongi demokraatia mõeldud.

Priit Toobal, palun!

Hea ettekandja! Ütlesite, et otse valitud presidendi puhul võib rahval tekkida alusetu ootus, et ta midagi teeks. Minu arvates küsitakse ka praegu, kui president on parlamendis valitud, miks ta midagi ei tee. Te ütlesite, et meie põhiseadus ei võimalda presidendil anda parlamendile ega ka täidesaatvale võimule suuniseid või ettepanekuid, ta ei saa ka algatada seaduseelnõusid. Aga kaks päeva tagasi esitas president siin parlamendile selge poliitilise suunise, et võtke rahvakogu ettepanekuid tõsiselt. Kas teie kui põhiseaduskomisjoni esimehe hinnangul riivas president sellega põhiseadust?

Kui ma loen põhiseaduse § 78, siis siin on kirjas üksnes see, et Vabariigi President algatab põhiseaduse muutmist. Muude seaduste algatamise õigust tal ei ole. Samas ei olnud ju siin tegu lausa seaduse algatamisega. Aga tõepoolest, minu arvates Vabariigi President kõndis oma pädevuse piiri peal.

Marika Tuus-Laul, palun!

Hea ettekandja! Ka mina meenutan 1992. aastat, kui Rüütel sai rahvalt 41% häältest ja Meri 29%. Loomulikult ei saanud see nii jääda ja Riigikogus korraldati asjad nii, nagu pidi. Tegelikult enamik neid Euroopa Liidu riike, kus presidendi valib rahvas – neid on 13, Aadu Must luges selle nimekirja siin ette –, on parlamentaarsed vabariigid. Tervelt kümme neist on parlamentaarsed vabariigid. Ja otsevalimise toetuseks saab üsnagi palju positiivset välja tuua. Inimesi oleks võimalik rohkem kaasata ja langeks ära küsimus parteide tagatubade otsustavast mõjust. Miks te ikkagi eelistate presidendi valimisel tema määramist?

Kõigepealt vastan niimoodi, et pole õige väita, et Vabariigi Presidendi valimisel rahvas üldse ei osale. Riigikogu liikmeid, sh teid, on ju rahvas valinud. Rahvas on valinud ka valimiskogu liikmed, kohalike omavalitsuste esindajad. Seetõttu öelda, et rahvas on sellest kõrvale jäänud, pole täpne.
Mis puutub teiste Euroopa riikide kogemustesse, siis igaühel on oma põhiseadus ja põhiseaduslik kord. Kõik need funktsioonid, mida nende president täidab, on täpselt kirjas. Kui vaadata väga üldises plaanis, siis nendes riikides, kus võim on kontsentreerunud ühe isiku kätte, on suuremad probleemid kui maades, kus poliitilise võimu koondumist ühe isiku kätte on vähem. See oli ka komisjonis jutuks. Kas või seesama Tšehhi näide – tšehhid olid oma eelmise presidendiga mõneti hädas. Siin võib tuua ka teistsuguseid näiteid, kas või Ladina-Ameerikast, aga see ei ole tänane teema. Veel kord: meie süsteem on töötanud ja taganud Eestile stabiilse demokraatia. Me võime sellega igapäevaelu mõnes nüansis vähem rahul olla, aga see on töötanud. Meil ei maksa endale selle muutmisega lisaprobleeme tekitada. Ma olen nõus, et võib-olla saabub kunagi aeg, kui me peaksime põhiseaduse tervikuna lahti võtma, üle rehitsema ja vaatama värske pilguga, mis asjad on seal ajale jalgu jäänud ja mida saaks paremini teha. Kuid praegu ainult ühte sätet selles muuta oleks ilmselt ennatlik.

Priit Toobal, palun!

Hea ettekandja! Ma küsin Eestis kehtiva valimiskorra kohta, see on ju Euroopas täiesti unikaalne. Kahekümnest Euroopa riigist, kus presidenti üldse valitakse, valib presidendi kas rahvas otse, nii nagu meie selle eelnõuga taotleme, või siis valib riigipea parlament. Seesugust süsteemi, et kui esimeses voorus parlament ei saa oma tööga hakkama, siis valitakse kahes voorus, st valimine läheb valimiskogu kätte, pole üheski nendest 20-st Euroopa riigist, kus president olemas on. Mis te arvate, kas seesugune unikaalne süsteem on ennast õigustanud? Kas see on otstarbekas?

Iga riik valib oma protseduurid ise ning kui Eesti on leidnud, et selline kord võiks meile sobida, siis see on meie otsus. Me peame seda respekteerima. Rahvas kiitis selle põhiseaduse vastuvõtmisel heaks ja me peame seda arvestama. Aga see süsteem on Euroopas unikaalne jah, see on tõsi. Ent Euroopa riikidel on erinev kultuuritaust, erinevad on ka õiguslikud traditsioonid ja poliitilised tavad. Kui me vaatame näiteks Ameerikat, siis sellel kontinendil on pilt teistsugune. USA-s ei vali ju ka rahvas presidenti otse, valitakse valijamehed ja valijamehed valivad presidendi. See süsteem on mingit viisi sarnane meie omaga. Ühest selget lahendust ei ole. Teie ideed tervikuna ma põhimõtteliselt ei eita. On võimalik valida president ka otse, aga siis me peaksime natuke revideerima 78. paragrahvi, et leevendada potentsiaalset vastuolu antud mandaadi ja pädevuste vahel.

Valeri Korb, palun!

Hea kolleeg! Te kasutasite oma vastuses sõnu "põhiseaduse konstruktsioon" ja usun, et te olete kursis kõigega, mis on seotud meie põhiseadusega. Seoses sellega, et põhiseadus on juba rohkem kui 20 aastat vana, tahan teie käest küsida, kas viimastel aastatel on juristid ja teadlased kõrgemal tasemel arutanud kehtivat põhiseaduse konstruktsiooni. Ja kui seda on tehtud, kust sellest võiks lugeda?

Eks sellest ole juttu olnud kogu see aeg, mil põhiseadus kehtinud on. Möönan isegi, et kui mina kandideerisin siia teie hulka, siis üks minu valimiseelne idee oli, et võib-olla on aeg kehtiv põhiseadus kriitiliselt üle vaadata. Mitte niivõrd selle põhiväärtuste suhtes, kuivõrd üksikute normide osas, muuta põhiseadus süsteemsemaks, tänase päeva tingimustega rohkem kooskõlas olevaks. Eriti tulenevalt sellest, et Eesti on nüüd Euroopa Liidu liige ja palju õigusloomet tuleb sealtkaudu, aga meie põhiseadus de facto seda olukorda ei kajasta, välja arvatud üldklausel, mis annab sisuliselt piiramatu pädevuse. Ma arvan, et riigiõiguslikult, formaaljuriidiliselt ei ole see päris õige, et põhiseadus sellist olukorda ei arvesta. Kui põhiseadus vastu võeti, siis keegi ei osanud isegi unistada Euroopa Liidust ega sinna saamisest. Keegi ei osanud arvestada, mida Euroopa Ühendus võib tähendada 20 aasta pärast, kus me praegu oleme. Nii et minu üsna sügava veendumuse järgi jõuab ükskord kätte hetk, mil me vaatame oma põhiseaduse üle. Me ei korrigeeri selle alusväärtusi ja printsiipe, need on meil õigustatud, aga mõned üksikud asjad vajaks kohendamist.

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud ettekandja! Vabariigi Valitsuse põhiargument selle eelnõu vastu on, et seda on liiga vähe arutatud. Ometi on seda arutatud alates 1993. aastast ja eelnõu esitatud 11 korda, nagu täna selgus. Kui tõsine see Vabariigi Valitsuse vastuargument teie meelest on?

See, et seda ei ole arutatud, ei ole tõsine argument. Arutatud on seda mõtet läbi aegade palju. Aga küsime, miks seda on palju arutatud. On arutatud sellepärast, et see teema läheb rahvale korda ja sellega on väga kerge rahvale meeldida, taotleda populaarsust jne. See on asja üks pool. Ent me peame mõtlema ka selle sammu tagajärgede peale. See on minu kui põhiseaduskomisjoni esimehe põhiseadusest tulenev ülesanne ja ka meie kui seadusandja kollektiivne kohus mõelda iga sammu tagajärgedele, mitte lihtsalt sellele, et me peame kuulama, mida rahvas oma võib-olla vähese informeerituse ja asjatundmatuse juures soovib.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud komisjoni esimees! Meie esitatud eelnõu valguses on raske väita, et rahva valitud presidendil hakkaks poliitilist võimu olema rohkem kui Riigikogu valitud presidendil. Või te arvate teistmoodi?

Palun vabandust, ma ei mõistnud küsimust!

Tarmo Tamm, palun korrake oma küsimust!

Meie esitatud eelnõu põhjal ei saa ju väita, et rahva valitud presidendil hakkab poliitilist võimu olema rohkem kui Riigikogu valitud presidendil.

Kindlasti saab! Kuidas me sisustame kellegi poliitilist võimu? Minu jaoks oleneb poliitiline võim ikkagi sellest, kui palju inimesi on sinu taga. Kui me valime Vabariigi Presidendi rahvahääletusel otse, siis nii suur hulk inimesi ongi tema võimu taga. See võim on legitiimne, see võib otsida väljundit ja seda võidakse ka ära kasutada poliitilise tahte realiseerimiseks. Aga kui sel on ees põhiseaduse raamid, mis näevad selgelt ette esinduslikud ja protseduurilised funktsioonid, siis ei ole poliitilist mandaati võimalik realiseerida nii, nagu demokraatia tingimustes võib-olla vaja oleks.

Aivar Kokk, palun!

Hea ettekandja! Tänases arutelus on pidevalt juttu sellest, kas rahvas soovib otsevalimist või mitte. Kas ei oleks siis kõige õigem välja kuulutada referendum ja panna hääletusele erinevad variandid: praegune, vahepealne ja otsevalimine? Nii saaksime teada, mida meie valijad soovivad.

Jah, see oleks üks võimalus. Ainult et selle, kas panna mingi küsimus rahvahääletusele või mitte, otsustab seesama Riigikogu siin. See kuulub parlamentaarse demokraatia juurde. Nii et selle peame ka meie otsustama. Kui meist vähemalt 51 seda üksmeeles otsustab, siis me teeme seda.

Eiki Nestor, palun!

Austatud ettekandja! Eelnõu autorite ettepanek on valida presidenti otse, aga ilma tema volitusi suurendamata. Ma saan nende küsimustest siiski aru, et neil on lootus, et sääraselt valitud president kasutab praegusi volitusi kuidagi julgemalt, näiteks ei lähtu seaduste väljakuulutamisel või mitte väljakuulutamisel niivõrd põhiseadusest, kuivõrd sellest, kas need talle meeldivad või mitte. Suure tõenäosusega hakkab ta Riigikohtus riburada pidi kaotama. Keda on siis petetud, kas valijaid, presidenti või mõlemaid?

See eeldab niisugust mustvalget vastust, aga ma arvan, et päris petetud ei oleks vahest keegi, ent kui ootused on väga kõrgeks krutitud, võib tulla kibestumist. Selles on oht. Just võimude tasakaalustatus hoiab riiki stabiilsena. Seadusandja teeb otsuse, president analüüsib selle põhiseadusele vastavust, kohtuvõim langetab oma otsuse – nõnda hoiame oma riigimasina keset teed. Kui me vaatame tagasi põhiseaduse järelevalvele, siis 1990. aastatel oli põhiseaduse järelevalvet, mille algatas Vabariigi President, tunduvalt rohkem. Sel ajal oli see ka arusaadav. Riiklus tahtis ülesehitamist ja riigiõiguslik praktika kujundamist ning piirid tuli enam-vähem läbi vaielda ja selgeks saada. Nüüd on see vajadus taandunud ja mina ei näe erilist põhjust sellist praktikat uuesti algatada.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 378 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 378 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 18, 9 rahvasaadikut jäi erapooletuks. Riigikogu liikmete Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kadri Simsoni ja Jüri Ratase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmiseks eelnõu 378 on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Head ametikaaslased, teine päevakorrapunkt on menetletud. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 11.11.