Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kümnenda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kolleeg Yana Toom.

Proua eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel on mul au anda üle riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Miks me selle eelnõu esitame? Ma ei hakka siin pikalt kordama neid argumente, mis kõlasid siin saalis, kui me arutasime riikliku matusetoetuse seaduse eelnõu, millega me tahtsime taas luua Eesti elanikele võimaluse saada matusetoetust, kui nad on katnud omaste matmise kulusid. Kui me seda eelnõu arutasime ja koalitsioon selle siin saalis maha hääletas, kõlas arutelude käigus mitu korda argument, et matusetoetus võiks olla vajaduspõhine. Me arutasime seda oktoobri alguses. Sellest on pool aastat möödunud, koalitsioonist ei ole eelnõu tulnud. Seetõttu anname selle eelnõu taas üle. Me loodame, et seekord me arutelu käigus siiski anname Eesti inimestele võimaluse saada matusetoetust, nagu see oli aastal 2009. Tuletan teile meelde, et see toetus võeti ära 2009. aasta suvel, poole aasta pealt. See oli paljudele inimestele pauk ja tänaseni kütab see teema kirgi nii ühiskonnas kui ka meedias. Ma loodan, et seekord läbib see eelnõu kõik etapid ja me siiski võtame selle seadusena vastu.

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui see seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 8. aprillil algatatud Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsiooni asutamise konventsiooni ja selle muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 8. aprillil algatatud Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsiooni eesõiguste ja puutumatuse protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 8. aprillil algatatud karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 8. aprillil algatatud maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on muutnud oma s.a 8. aprilli otsust nr 62 "Euroopa Komisjoni küsimustike "Konsultatsioonidokument riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris" ning "Vähese tähtsusega abimäärus" menetlusse võtmine" ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja küsimustike kohta arvamust andma rahanduskomisjoni asemel majanduskomisjoni.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohanimeseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi ei avata, me võime minna lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohanimeseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu 362. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste ... Head kolleegid, ma ei kuule isegi oma häält! Palun vaikust! Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelnõuga muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust, selleks et täpsustada iseseisvalt osutada lubatud õendusabiteenuste regulatsiooni ja sätestada eraldi õendushaigla regulatsioon. Muudatuse tulemusena asendatakse mõiste "hooldusravi" mõistega "iseseisev statsionaarne õendusabi" ja mõiste "hooldushaigla" asendatakse mõistega "õendushaigla". Mõistete muutmine tagab parema selguse ehk asutuse sisu on asutuse nimega paremini kooskõlas. Muudatus loob selguse selles, et õendushaiglas tegutsevad ja juhivad protsessi õed, arst on konsultandi rollis. Praegu on päris palju olnud eksitavaid arvamusi ja isegi pahameelt, sest eeldatakse, et hooldushaiglateenust osutavad arstid, aga siis avastatakse, et tegelikult teevad seda õed. Tegelikult just nii ongi õige. Sageli oodatakse vana nimega hooldushaiglalt ja uue nimega õendushaiglalt ka aktiivravi, mida seal ju teadupärast ei ole osutatud ega osutata ka tulevikus.
Teine oluline muudatus on see, et võimaldatakse ka hooldekodudel, sõltumata omandivormist, hakata iseseisva ambulatoorse õendusabi raames osutama koduõendusteenust. Siiani on olnud sellel omandipiirangud, mis me eelnõuga ära kaotame.
Lisaks tuuakse seaduse tasemele ambulatoorse eriarstiabi alaliigiks oleva päevaravi mõiste. Päevaravi on ambulatoorne tervishoiuteenus, mille osutamise käigus on vaja inimese seisundit lühiajaliselt jälgida, mille järel lahkub inimene tervishoiuteenuse osutaja juurest samal päeval. See tähendab, et päevaraviteenust vajav isik viibib teenuse osutaja juures jälgimisel alla ööpäeva, kuid vajab pikemat jälgimist, kui seda võimaldab ambulatoorne eriarsti vastuvõtt.
Eelnõu üks eesmärke on laiendada õdede pädevust. Üks konkreetne, väga delikaatne, aga väga oluline osa sellest on võimaldada õel iseseisvalt tuvastada õendusabiteenuste osutamise käigus surnud isiku surma fakti. Hetkel õdedel seda õigust ei ole. Muudatus on tingitud sellest, et nii statsionaarse õendusabiteenuse kui ka koduõendusteenuse põhitegevus on õendustoimingud ning õendusprotsesse, nagu varemgi öeldud, juhib õde iseseisvalt. Surma põhjuse tuvastab ja arstliku surmateatise väljastab ka edaspidi isiku perearst või raviarst, kuna see eeldab arstlikku pädevust.
Olgu etteruttavalt öeldud ja parlamendi täiskogu informeeritud, et me soovime eelnõu kohta esitada ka ühe täienduse. Me tahame laiendada arsti lähtetoetuse maksmise regulatsiooni. See peaks kaasa aitama lähtetoetuse eesmärgi senisest paremale täitmisele. Muudatusega soovime pikendada aega pärast residentuuri lõpetamist, mille jooksul saab toetust taotleda, samuti soovime vähendada nõutavat töökoormust, muuta eriarstiabi erialade loetelu ning nõudeid haiglaliikide ja piirkondade suhtes. Me esitame selle kohta sotsiaalkomisjoni täpsema kirjelduse muudatusettepanekute esitamise tähtaja jooksul.
Eelnõu taustaks olgu veel öeldud niipalju, et need põhimõtted, mis eelnõus on kajastatud, on kirjas tervishoiu hea tahte leppe ühes punktis, kus nähakse ette õdede iseseisva pädevuse suurendamist.
Eelnõul on väga laialdane tervishoiuvaldkonna toetus. Nii õdede kutseühing kui ka teised tervishoiutöötajad toetavad eelnõu. Üldine arvamus on, et kuigi võib jääda mulje, et suuresti on tegemist vormilise muudatusega, siis see vormiline muudatus on tegelikus elus väga oluline. Seetõttu palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? On. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Suuremates hooldekodudes vajab kuni 85% klientidest pidevalt tervishoiuteenust, enamasti õendusabi. See ongi põhjus, miks hooldekodudele antakse võimalus taotleda õendusabi osutamise tegevusluba. On ka öeldud, et tegevusloa olemasolu ei taga haigekassa rahastamist. Kui hooldekodu saab selle tegevusloa, siis kes seda teenust rahastab? Kuidas see probleem lahendatakse? Enamasti ei vaja need kliendid tervishoiuteenust mitte üks kord, vaid kuni elu lõpuni, kes kolm kuud ja kes kümme aastat, nii nagu jumal annab. Kuidas lahendatakse rahastamisprobleem?

Aitäh! Hooldekoduteenuse rahastamine on kindlasti laiem teema. Hooldekodu ei hakata selle muudatuse tulemusena rahastama samamoodi nagu õendushaiglat. Küll aga on oluline teada, et nii mõneski hooldekodus on juba praegu ametis õeharidusega isikud, kes sisuliselt osutavad õendusteenuseid, aga on mitu probleemi, mis on lahendamata seoses sellega, et nad ei saa ametlikult just nimelt õena selles asutuses tegutseda. Üks probleem on kindlasti see, et õe osutatavate teenuste puhul on reeglid ja ravijuhtumite dokumenteerimine palju täpsemalt sätestatud kui lihtsalt õeharidusega inimese osutatava abi puhul (või kuidas seda parajasti hooldekodus nimetatakse). Teine küsimus on õdede staaž ja selle võimalik katkemine. Kuigi nad töötavad de facto õena, aga de iure ei võimaldata neil õendusteenust osutada. See ei pea tähendama ilmtingimata rahastamise muudatusi. Väga mitmel pool on see oluline leevendus. Ma julgen öelda, et see aitab ka tegelikku olukorda seadustada, inimesed ei pea peitust mängima ning õed saavad otse ja väärikalt ka hooldekodudes õendusteenust osutada.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teatavasti on praegu kõne all ka haiglavõrgu arengukava teema. Seal on ette nähtud mitmesugused etapid, ülesanded ja tähtajad. Kas see eelnõu on ka ettevalmistus haiglavõrgu arengukava rakendamiseks? Kas see eelnõu on üks selle aluseid või teemasid?

Aitäh! Õendusabi osutavad ka mitmed haiglavõrgu arengukava haiglad, aga õendusabi osutatakse palju laiemas tervishoiuteenuste pakkujate ringis. Võtame Põlva maakonna. Põlvas osutatakse õendusabi nii Põlva Haiglas, mis on haiglavõrgu haigla, kui ka Räpinas. Räpina Haigla teadupärast aktiivravi sellises ulatuses ei paku ja Räpinas ei ole tegemist haiglavõrgu haiglaga. See muudatus ei ole kuidagi seotud haiglavõrgu arengukava võimalike muudatustega. Aga ma soovin haiglavõrgu arengukava muudatuste kohta siin saalis öelda järgmist. On hästi lihtne tekitada eksiarvamusi ja hirme, justkui haiglavõrgu arengukava muudatused sulgeksid kuskil mingeid osakondi või muudaksid midagi väga põhimõttelist. Nii see ei ole. Haiglavõrgu arengukava eesmärk on panna riiklikult paika eri tasemega haiglate miinimumstandardid, sätestada, millised erialad peavad haiglas olema esindatud ambulatoorses vastuvõtus ja millised erialad peavad töötama ööpäev läbi. Kui see miinimumprogramm on täidetud, siis on riigil võimalus anda konkreetsele haiglale vastava järgu, kas kohaliku või üldhaigla tegevuslitsents. Samas ei keela haiglavõrgu arengukava haiglatel teenuseid laiemalt osutada. Kui selleks on kohapeal olemas nõudlus ja arstid, siis ei välista see teenuste osutamist ka laiemalt. Seetõttu julgen öelda, et hirm, et seoses haiglavõrgu arengukava muudatustega võiks keegi hakata ühes või teises maakonnakeskuse haiglas osakondi riiklikult sulgema, on kindlasti põhjendamatu. Ma olen seda korduvalt ka siit puldist kinnitanud. Ma tean, et nii mõnigi rahvasaadik on neid hirme kohalikus poliitikas ära kasutanud, aga sellist tegevust ma kindlasti heaks ei kiida, sest sellel on tegelikkusega väga vähe seost. See, milliseid teenuseid kohapeal osutatakse, sõltub eeskätt kohalikest inimestest ja kohalikest haiglajuhtidest, kõige rohkem sellest, millise eriala arste on haiglal võimalik palgata. Riigi ülesanne on sätestada kindel miinimumprogramm, teatud tase, millest vähem teenuseid olla ei tohi. Me oleme seda nüüd tegemas. Meie huvi on tagada kõikides maakonnakeskuste haiglates paljude eriarstide vastuvõtt vähemasti ambulatoorsel tasemel, tagada vastuvõtt ka statsionaaris, samuti erakorraline meditsiiniline abi ööpäev läbi. Sellised teemad on tekitanud emotsioone rohkemgi, kui asi väärt on. Ka mina olen lugenud artikleid, kus räägitakse, et paljudes maakondades lõpetatakse sünnitusabi andmine. Sageli nimetatakse seejuures kolme maakonda, kus sünnitusosakonda ei ole juba aastaid olnud. Sünnitusosakondade sulgemine ülejäänud maakondades ei ole kindlasti haiglavõrgu arengukava taseme otsus, vaid see on kohalike haiglate ja kohalike kogukondade otsus.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Meditsiiniõe eriala on tööturul üpris nõutud, nii Põhjamaades kui ka Eestis. Kuidas see seadus mõjutab meie tööturu olukorda? Kas õdesid jätkub, kas neil on piisavalt ettevalmistust ja kui kõvaks läheb konkurents nende pärast?

Aitäh! Nõudlus isikute järele, kellel on õe kutse, on Eestis väga suur ja see jääb selliseks ka edaspidi. Nii see eelnõu, mille eesmärk on õe kutse prestiiži tõsta, kui ka mitmed teised otsused, mis tervishoiuvaldkonnas on kas tehtud või tegemisel, kinnitavad seda. Meil on vaja tegelda sellega, et õeks õppijate arv vastaks nõudlusele selle erialaga inimeste järele. Lisaks sellele, et erinevatel ametikohtadel on vaja õe kutsega inimesi ja et on olemas ka välisriikide, ütleme, tõmme, peame arvestama, et õed liiguvad arstidest märksa rohkem tervishoiusektorist välja. See teeb kõige rohkem muret. Õdede pealekasvu tagamine ja õe kutse prestiiži tõstmine on Sotsiaalministeeriumile ja kogu Eesti tervishoiule kindlasti väga oluline. Õdede kutseliidud, mis muuseas on Eesti kõige suuremad ja tõenäoliselt kõige mõjukamad ametiühinguorganisatsioonid, väga toetavad selle eelnõu sisu. Nad hindavad seda selliselt, et õdede prestiiž selle eelnõu tulemusena tõuseb. Aga see on vaid üks samm, neid samme me oleme veel kavandamas. Me kaalume praegu väga tõsiselt ka seda, et õdede iseseisvat kutsepädevust teatud nüanssides laiendada. Kui me selleni jõuame, siis küllap saab seda sotsiaalkomisjonis juba detailsemalt arutada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Hiljuti arupärimisele vastates ja ka täna te ütlesite, et teie ministriks oleku ajal maakonnahaiglates ühtegi osakonda ei suleta. Ometi näeb haiglate arengukava midagi muud ette. Minu teada finantseerib haigekassa neid haiglaid just arengukavast lähtuvalt. Kas teie ministrina ei peaks lähtuma arengukavast? Kui te ei lähtu, mille jaoks siis arengukava üldse vaja on?

Aitäh! Tundub, et te olete kuskilt midagi kuulnud, aga ühtegi dokumenti te näinud ega lugenud kohe kindlasti ei ole. Me räägime täna erialaseltside ettepanekust haiglavõrgu arengukava kohta, mida ei ole veel olemas, mida ei ole mitte kuskil kinnitatud, mis on tööversiooni tööversioon. Seda esiteks. Teiseks ei ole ma kunagi öelnud ega saa ka lõpuni välistada, et minu ministriks oleku ajal mitte üheski haiglas mitte ühtegi osakonda ei suleta, sest see on haigla iseseisev otsus. Meil on haiglate omanikud valdavalt omavalitsused ja ministril ei ole võimalik kätt ette panna, kui kohapeal selline otsus tehakse. Küll aga olen ma öelnud ja ütlen ka praegu, et mina ei kavatse teha seda otsust, et minna ühes või teises haiglas mõnda osakonda riiklikult sulgema. See puudutab täpselt samamoodi Põlva Haiglat, kust teie küsimus kindlasti ajendatud on. Ei ole suur saladus, et Põlva Haiglas on sündide arv väike. See on paljude ekspertide suur mure. Samas, kuniks on tagatud piisava arvu günekoloogide, kirurgide ja anestesioloogide olemasolu ja Põlva Haigla suudab osutada kvaliteetset sünnitusabi, sõltumata sellest, kas seal sünnib 300, 400 või 500 last aastas, siis mina ministrina ei soovi teha otsust, et hakata osakonda riiklikult sulgema.
Haiglavõrgu arengukava, mille töödokumendist te ilmselt olete lehest lugenud, aga mida te tõenäoliselt paberil lugenud ei ole, on tegelikult hoopis teistsugune dokument. See paneb paika miinimumi, mis peab kindlasti ühes maakonnakeskuse haiglas olema, näiteks üldhaiglas või kohalikus haiglas. Kui haigla vastab nendele miinimumtingimustele, seal on olemas need, need ja need erialad, siis võib ta taotleda selle või teise järgu haigla staatust. Haiglavõrgu arengukava eelnõu ei näe ette osakondade vägivaldset sulgemist ega ütle, et, jumala pärast, mitte mingil juhul selles või teises maakonnakeskuse haiglas seda või teist teenust osutada ei tohi. Sellist asja seal kirjas ei ole. Aga seda, millisena haiglavõrgu arengukava lõpuks välja kujuneb, millisena me arengukava vastu võtame, kas ja kuidas me seda teeme, kas me teeme selle ministri tasemel dokumendina, kas me soovime seda valitsuse tasandil kinnitada, seda näitab aeg. Igal juhul on kõik kohapealsed hirmutamised, kus kasutatakse argumendina haiglavõrgu arengukava, põhjendamatud. Ma kordan oma soovitust, mis on ka Põlva lehe esiküljel ära trükitud, haiglavõrgu arengukava eelnõu hirmutamiseks mitte kasutada, sest midagi sellist, mida selle dokumendi eelnõule omistatakse, seal küll kirjas ei ole.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Vastates minu küsimusele õendusteenuse rahastamise kohta hooldekodudes, te ütlesite, et siin ei ole probleemi, sest inimesed, kes osutavad õendusteenust, on niikuinii hooldekodu palgal ja see tuleb lihtsalt seadustada, mis tähendab seda, et siiamaani on nad osutanud tervishoiuteenust tegevusloata ja seadustamata. Teate, meie, asjaga tegelevad inimesed, oleme seda teadnud, aga me oleme sellest vaikinud, kaitstes patsiente ja õdesid. Nüüd te ütlesite Riigikogu saalis välja, et tervishoiuteenust osutatakse sageli tegevusloata, mis on kriminaalkuritegu. Miks te seda siin ütlesite? Mis me hakkame nüüd peale selle teadmisega, mis on ka stenografeeritud? Peaks vist ütlema aitäh, aga ei ütle!

Aitäh! Te olete väga osav, omistades mulle asju, mida ma kindlasti öelnud ei ole. Mis puutub sellesse, et mitmes hooldekodus töötavad õeharidusega isikud ka praegu, siis ma küll ei usu, et selles mingit saladust saab olla. Küll aga ei saa nad osutada tervishoiuteenust ja küllap ka ei osuta, sest selleks, nagu te õigesti ütlesite, neil võimalused puuduvad. Samas ei tähenda see, et uus seadus ei võiks muuta õeharidusega isikute ja nende inimeste, kes võiksid hooldekodudes tervishoiuteenust korrektselt osutada, olukorda paremaks. Mina arvan küll, et muudab. Ma arvan, et regulatsiooni täpsustamine kaotab õrna piiri seaduslikkuse ja halli tsooni vahel. Ma ei usu, et keegi seadust rikub, pigem ma arvan, et nendesamade inimeste ja asutuste kindlustunde suurendamiseks oleks kohane seadus täpsemaks teha ja panna täpselt paika, et nad võivad teha seda, milleks nende haridus neile volitused andnud on. Meil ei ole mõtet seda riiklikult taunida ega kriminaalkuriteoks nimetada.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma küsin täpsustuseks: juhul kui see haiglavõrgu arengukava teoks saab, kas te välistate, et sinna ei tule sisse selliseid piiranguid, mis välistavad näiteks Põlvas, Võrus ja Valgas sünnitus- ja kirurgiaosakonna edaspidise töö?

Teie küsimuse sisust on üsna keeruline aru saada ja veel keerulisem on aru saada selle küsimuse seosest täna arutelu all oleva eelnõuga. Küll aga ütlen ma seda, et minu isiklik eelistus haiglavõrgu osas on see, et ei tuleks mitte kramplikult vaadata, milliseid osakondi või erialasid kuskil sulgeda, vaid tuleks vaadata, kuidas saaks teha rohkem koostööd kõrgema järgu haiglatega, kuidas koos kõrgema järgu haiglaga tagada, et igas maakonnakeskuses oleks patsiendile tagatud turvaline ja kvaliteetne tervishoiuteenus ning haiglas oleksid tagatud vähemalt kindlas miinimummahus need arstiabi liigid, mida inimene peab saama kodu lähedal. Nende hulka kuulub kindlasti erakorraline meditsiiniline abi. Piirkondades, mis on Tallinnast ja Tartust ja üldse suurematest keskustest väga kaugel, näiteks Hiiu- ja Saaremaal, peab miinimumprogrammis riigi nõudena olema ka sünnitusabi. Kaldun arvama, et samasugune miinimumnõue võiks kehtida mitte ainult maakonna suuruse põhjal, mida erialaseltsid on lähtekohana pakkunud, vaid tuleks arvestada maakonna kõige kaugema nurga kaugust lähimast sünnitusabi osutavast haiglast. Seetõttu peaks näiteks Võrus sünnitusosakond minu hinnangul kohe kindlasti jätkama. Aga see ei ole kahjuks minu otsus, selle otsuse saavad teha haigla pidajad, haigla omanikud. Ma tean, et Võrus tehakse väga tõsiselt tööd selle nimel, et erialade nimekirja endisena hoida ja teenuste kapatsiteeti vaat et isegi laiendada. Nad kaaluvad selleks väga tõsiselt strateegilist koostööd ja lausa võrgustumist Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Minu arvates peaks Eesti tervishoid just selles suunas liikuma. Kui me näeme Lõuna-Eesti Haigla ees lehvimas Tartu Ülikooli Kliinikumi lippu, siis me patsientidena teame, et see tähendab, et Tartu Ülikooli Kliinikum on võtnud vastutuse selles hoones osutatavate eriarstiabiteenuste eest. See on minule kui patsiendile väga tugev argument, sest Tartu Ülikooli Kliinikumi kaubamärk on Eesti tervishoiu absoluutne tipp. Kui ma oleksin noor arst ja kaaluksin tööleminekut üldhaiglasse, siis minule oleks kindlasti mõjuv argument, kui see üldhaigla oleks võrgustunud suurema organisatsiooniga, ta oleks osa ühest suurest ja väga auväärse kaubamärgiga organisatsioonist. Siis oleks minu kui noore arsti tööperspektiiv selles kohas märksa kindlam. Seetõttu julgen ma kohalikele poliitikutele ja haiglajuhtidele soovitada (ma olen seda nii mõneski kohas juba teinud) sellisele koostööle mõtlemist, selle kavandamist, selle väga tõsiselt läbikaalumist, kas ja mida oleks nii kohalikel inimestel patsientidena kui ka kohalikul haiglal, näiteks tööandja prestiiži mõttes, nendest sammudest võita. Mina usun, et nendest sammudest oleks väga palju võita. Kui me saavutaksime selle, et igas maakonnakeskuses vastutaks teenuse kvaliteedi eest kõrgema järgu haigla, siis on see minu arvates kindlam garantii nii patsiendile kui ka arstile.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Kui seadus jõustub, siis see annab erihooldekodudele ja üldhooldekodudele võimaluse taotleda koduõendusteenuse osutamise tegevusluba. See kindlasti survestab haigekassas raha jagamist. Kas praegu, kui igal pool tehakse eelarvestrateegiaid, on haigekassas arutatud, et 2014. aastaks on koduõendusele ja statsionaarsele õendusabiteenusele juurdekasv olemas ja kas see on märgatav? Vajadus selle teenuse järele on suur.

Aitäh! Järgmiste aastate eelarveid me arutame haigekassas seni ikkagi üldmahtude tasemel, me ei ole veel rida-realt järgmiste aastate kohta otsuseid langetanud. See on iseenesestmõistetav, sest alles 2. aprillil avalikustati kevadine majandusprognoos, mille alusel haigekassa peab oma tööd kavandama. Tervikuna on õendusteenuste mahu kasv planeeritud mõnevõrra kiiremana kui haigekassa eelarve teiste ridade kasv, aga siin on ka muid põhjuseid. Üks põhjus on kindlasti see, et õendushaiglates on voodikohtade arv viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Mitmel pool ehitatakse uusi õendusosakondi või lausa õendushaiglaid. See omakorda tekitab haigekassa eelarves juba ette broneeringu, selleks et saaks kõiki neid kohti finantseerida. Näiteks on Rakveres ja Keilas ning veel mitmel pool need ehitised alles ehitusstaadiumis. Eelmise aasta lõpus said ehitustööd valmis Lääne-Tallinna Keskhaiglas, Viljandis, Järvamaal. Loetelu on väga-väga pikk. Haiglaid ei ole mitte ainult remonditud, vaid kohti on olulisel määral ka juurde loodud. Haigekassa kavatseb kindlasti oma kohustusi täita ka seal, kus on lubatud kohtade arvu suurendada. Kokkulepped sõlmiti valdavalt juba siis, kui europrojektide taotlusi esitati. On väga oluline, et lisaks haigekassale täidaksid võetud kohustusi ka kohalikud omavalitsused. Me oleme Viktor Vassiljevi arupärimisele vastates olnud sunnitud tõdema, et kahjuks on ka Eestis kohalikke omavalitsusi, kes hoolimata sellest, et nad siis, kui uusi kohti rajati, lubasid, et nad osalevad mingi protsendiga nende kohtade ülalpidamises, ei ole oma kohustusi lubatud mahus täitnud. Üks konkreetne näide, millele Viktor Vassiljev õigesti osutas, puudutab Tallinna.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Perearstide töö korraldamisega tegelesid kuni möödunud aasta 31. detsembrini maavalitsused. Ma mäletan, et sügisel võeti vastu otsus, et Sotsiaalministeeriumi juures moodustatakse selleks büroo. Minu meelest oli paika pandud, et seal hakkab tööle kaheksa inimest. Täna on juba aprill. Kas võite kommenteerida esimesi samme, mis on tehtud, või seda, kuidas seda tööd on alustatud?

Aitäh! Kuna selle küsimuse seos eelnõuga on äärmiselt loominguline, siis ma väga pikalt sellel ei peatu. Ma saan öelda teile niipalju, et vastab tõele, et selle aasta algusest on perearstide teemaga tegelemine ja kogu nende töö korraldus toodud üle Terviseametisse. Sellega tegeldakse väga intensiivselt. Lisaks sellele on Sotsiaalministeeriumis juba paaril korral käinud koos töörühm, kuhu kuuluvad perearstide seltsi juhatuse liikmed, haigekassa juht, Terviseameti esindaja, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees ja mina ministrina. Me arutame iga kuu aktuaalseid teemasid. Oleme arutanud seda, et Värskasse on vaja leida uus perearst, sest eelmine sulges nimistu, või seda, kuidas lahendada probleemi, et perearstide nimekirjades on päris palju isikuid, kellel ei ole ravikindlustust ja kes pole juba aastaid perearstiga kontaktis olnud, samas hoiavad nad kohti kinni teiste patsientide eest, kes väga-väga tahaksid selle arsti nimistusse tulla. Probleeme ja teemasid on meil hästi palju. Me tegeleme nendega Sotsiaalministeeriumis ja selles töörühmas, kuhu me kaasame ka parlamendi sotsiaalkomisjoni selle esimehe näol, väga intensiivselt.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud minister! On väga tore kuulda, et kui teie oleksite noor arst, siis te läheksite nii tööle kui ka sünnitama sinna haiglasse, mille ees lehvib Tartu Ülikooli Kliinikumi lipp. Uskuge, nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla on märgid omaette ja meditsiinis kõrgelt hinnatud. Sinna võite samuti nii tööle kui ka sünnitama minna. Aga et küsimust eelnõuga siduda, siis ütlen, et tegemist on väga hea eelnõuga. Minu küsimus haakub kolleeg Maret Maripuu küsimusega. Tõepoolest, haigekassa nõukogus tuleks arvestada sellega, et mitmed hooldekodud võivad hakata taotlema lisavahendeid. Kui seadus jõustub, siis on neil selleks seaduslik alus. Ka õdedele koguneb siis staaž erialase töötamise eest. Nii et tegemist on väga hea seadusega, aga taotlege raha juurde.

Aitäh! Mis puutub sünnitamisse, siis minu perel on isiklik ja äärmiselt positiivne kogemus Ida-Tallinna Keskhaiglast. Ma olen täiesti kindel ning tean oma sõprade ja tuttavate ringist, et niisama positiivseid kogemusi saab ka Lääne-Tallinna Keskhaiglast. PERH-is sünnitanutest ma väga palju ei tea, sest PERH-is sünnitusosakonda ei ole. Aga see selleks. Ma olen täiesti nõus teie mõttega, et Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja veel paljude haiglate kaubamärk on Eesti tervishoius väga kõrgelt hinnatud. Sellega olen ma täiesti nõus. Hoolimata sellest, et mõnikord käsitletakse avalikkuses mõnda konkreetset juhtumit kahjuks väga kallutatult (kusjuures arstidel ja haiglatel, nagu te teate, ei ole võimalik juhtumeid kommenteerida, sest see nõuaks delikaatsete isikuandmete avalikustamist), hoolimata sellest, et mõnikord kuuleme negatiivsetest juhtumitest Eesti tervishoius, julgen mina küll öelda, et Eesti tervishoid on väga heal tasemel. Need inimesed, kes Eestis töötavad kas arstidena või õdedena – õdedest tegelikult see seaduseelnõu räägibki ja mul on hea meel, et te seda seaduseelnõu toetate –, on professionaalid ja valdkond tervikuna on erakordselt tugev. Sellest annab rahvusvahelises võrdluses tunnistust ka see, et sõltumatud eksperdid (mitte Sotsiaalministeeriumi inimesed, kes niikuinii Eesti tervishoidu ja Eesti arstidesse usuvad, see ongi loogiline, et me omasid hoiame ja hindame) on vaadanud, millised on valdkonnad, millel nende hinnangul on Eestis kõige rohkem ekspordipotentsiaali ehk rahvusvahelist konkurentsivõimet, valdkonnad, kus me osutame kvaliteetseid teenuseid, ja tervishoid on nende hinnangul üks neist.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Selle seaduseelnõuga soovitakse võimaldada hooldekodudel taotleda võimalust osutada koduõendusteenuseid. Selleks tuleb hankida tegevusluba. Üks hooldekodude omandivorm on ka kohalike omavalitsuste hooldekodud. Kuidas seda selle seaduseelnõuga reguleeritakse? Kas kohalikud omavalitsused saavad ka seda võimalust taotleda? Kas neil tekib seejuures ka mingeid rahalisi kohustusi, kulutusi? Kuidas need kaetakse?

Aitäh! Väga õige küsimus. Just nimelt kohalike omavalitsuste asutatud hooldekodudele see piirang kehtivas seaduses rakendubki ja just nimelt neil avaneb nüüd see lisavõimalus. Selles mõttes on see väga õigustatud ja täpne küsimus. Rahastamine toimub ikkagi üldiste põhimõtete kohaselt, mille alusel koduõendust ja mitmesuguseid tervishoiuteenuseid üldiselt rahastatakse.

Austatud minister, Inara Luigasel on teile veel teine küsimus. Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et see õigus tekib kohalike omavalitsuste hooldekodudel. Minu küsimuse teine pool jäi teil vastamata. Kas kohalikel omavalitsustel tekivad seoses tegevusloaga mingisugused kohustused kulutuste näol, sest on vaja hooldekodud korda teha ja viia need vastavusse teatud määrustest või seadustest tulenevate nõuetega. Kas kohalikel omavalitsustel tekivad ka mingisugused rahalised kohustused? Kas seda seaduseelnõu välja töötades on teil olnud mingi koostöö kohalike omavalitsuste liitudega?

Aitäh küsimuse eest! Kindluse mõttes vastan ma sellele kirjalikult. Ma olen üsna kindel, et me oleme selle eelnõu kooskõlastanud ka linnade liidu ja maaomavalitsuste liiduga, aga ma pean igaks juhuks kirjalikest materjalidest järele vaatama, et teile võimalikult täpselt vastata. Ka vastuse rahastamise kohta saadan ma teile kirjalikult, kuna siin võivad olla olulised mingid finessid.

Austatud minister, rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 392 oma 18. märtsi istungil. Komisjonis tutvustas eelnõu sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ta tegi seda väga põhjalikult nagu siin saaliski. Ma ei hakka tema juttu üle kordama. Lisaks sotsiaalministrile võttis arutlusest osa Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste. Need küsimused, mis olid komisjonis arutlusel, olid peaaegu identsed nendega, mis kõlasid siin saalis.
Üks küsimus, mida siin ei arutatud, puudutab õdede pädevuse suurendamist. See tähendab, et muudatus võimaldab õel iseseisvalt tuvastada isiku surma fakti. Lisaks on surma fakti tuvastamise õigus ka isiku raviarstil või perearstil. Õde saab muudatuse jõustumise korral iseseisvalt tuvastada surma fakti, kuid surma põhjuse tuvastab ka edaspidi arst, eelkõige õendushaiglat konsulteeriv arst või perearst.
Komisjonis tekkis küsimus, kas õe töötamise aeg läheb staažiarvestusse, kui ta töötab hooldekodus. Vastus oli, et kui õde on tervishoiutöötajate registris ja hooldekodul on kõik nõuded täidetud, siis, jah, see arvestatakse staaži hulka. Rohkem teemasid komisjonis ei arutatud.
Komisjon tegi järgmised konsensuslikud otsused: saata eelnõu täiskogu päevakorda 10. aprillil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 24. aprill kell 17.15. Nagu ma ütlesin, kõik otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Viktor Vassiljevi!

Härra eesistuja! Head kolleegid! On olemas kahte liiki seadusi. On neid, mis on kutsutud meie elu reguleerima, kas paremaks või halvemaks muutma, edasi viima, mida iganes, ja on selliseid seadusi, mis lähtuvad elust enesest ja viivad seadusandluse vastavusse tegeliku eluga. Vaat see ongi selline seadus. Jah, see on ääretult vajalik seadus. See tekkis nii, et initsiatiiv tuli altpoolt. Selle teemaga tegelesid Sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes olid juba aastaid probleemistikust väga teadlikud olnud, sellega tegelesid spetsialistid ning õdede ja hooldekodude esindajad. Ma pean tänama endist sotsiaalministrit Hanno Pevkurit, kes lasi sellel seadusel kenasti küpseda nii kaua, kuni tuli uus sotsiaalminister ja lõikas selle vilju.
Seadus iseenesest on väga vajalik. Tal on kaks aspekti. Üks on puhtalt kosmeetiline, terminoloogia viiakse vastavusse tegeliku eluga ja nimetatakse asju õigete nimedega. Aga seadusel on ka väga asjalik pool. Nimelt, hooldekodudes olevatest inimestest umbes 85% tarbivad tervishoiuteenust, õendusteenust. Loomulikult peavad nad seda saama. Teate, Eesti on natuke erinevas olukorras Euroopa arenenud riikidega võrreldes. Arenenud riigis läheb pansionaati, hooldekodusse, institutsiooni see inimene, kes lihtsalt on jõudnud teatud eluperioodi. Tal on raha, ta ei taha perekonnale koormaks olla ja ta valib oma ressurssidest lähtudes sellise kodu, nagu talle meeldib, olgu see pansionaat või mis iganes. Eestis satub hooldekodusse inimene, kes on nii vana ja haige, et ei saa enam oma asjadega hästi hakkama. Sellepärast ongi suurem osa hooldekodude patsientidest vanad, krooniliselt haiged inimesed. Nüüd antakse hooldekodudele võimalus taotleda tegevusluba õendusteenuse osutamiseks. Muidugi on see päris suur töö. Hooldekodud peavad täitma teatud nõudeid, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega, on kindlad nõuded ruumidele ja sisseseadele, kusjuures need nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega. Hooldekodud peavad välja õpetama personali, personal peab perioodiliselt koolitust saama. Need kulud on päris suured. Loomulikult, seoses õdede ametliku töölevõtmisega hooldekodusse ei kaasne mitte ainult palgakulu, vaid sellega võib kaasneda päris suur raha.
Praegu oleme suure sammu edasi astunud, aga siiski on ees veel küll ja küll teed, mida käia, sest tuleb kindlustada ka rahastamine. Praegu pole sõnagi juttu sellest, kuidas rahastatakse hooldekodus pakutavat õendusteenust. Jah, võib-olla need inimesed, kes on praegu seal palgal, töötavad sama palgaga edasi, aga ei ole raha, et katta kulutusi, mis lähevad sisseseadele, koolitusele ja vahenditele. Selle peaks haigekassa eraldama. Aga jällegi, haigekassa rahastab sellist teenust ravijuhupõhiselt. Kuid kui inimene on hooldekodus pikali voodis, ta on krooniline haige, kes on voodi küljes nagu kirjamark ümbriku küljes, siis ei saa ravijuhupõhiselt rahastada, vaid siin peab olema mingi järjepidevus. Nii et suur töö on veel teha.
Aga seadus on selles mõttes positiivne, et me oleme astumas sammu väga õiges suunas. Ma hea meelega tervitan ja toetan seda seadust ning kutsun kõiki mõistusega inimesi üles seda toetama. Kes seda ei toeta, seda karistab jumal sellega, et inimene elab väga kaua ega tea, kes mis raha eest tema mähkmeid kunagi vahetama hakkab. Nii et hääletame seaduse poolt ja elu läheb edasi õiges suunas. Andku jumal meile kõigile tervist ja pikka iga, et saaksime õiged tulemused ära oodata! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 392 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 24. aprilli kell 17.15.
Esimene lugemine on lõpetatud ja teise päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kolmanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Täna on esimesel lugemisel veeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kõige olulisemad muudatused puudutavad väetiste põllumajanduses kasutamise regulatsiooni ning seaduse täitmise järelevalvet, kusjuures eesmärk on vähendada pinna- ja põhjavee reostust. Uuringud nimelt näitavad, et 60–80% meie pinnavee inimtekkelisest reostusest pärineb põllumajandusest, mistõttu on loomulik, et sellele väga olulisele tegevusele peavad olema kehtestatud selged reeglid ja üheselt mõistetavad nõuded.
Teie ees olev eelnõu on alus kolmele põllumajandusministri määrusele. Nendest esimene puudutab sõnniku toitainesisalduse arvutamist, teine taimedele antava väetise koguse määramist ja kolmas konkreetseid juhiseid sõnnikuhoidlate mahu kohta. Täpsemad reeglid aitavad põllumeestel käituda nii, et väetamise tõttu ei ületataks lubatud fosfori- ja lämmastikukogust hektari kohta.
Eelnõus käsitletakse ka võimalust arvestada näiteks sõnnikukogust keskmiselt kasutada oleva maa kohta. See oli varem segadust tekitanud ja võimaldanud kasutada lubatust rohkem väetist.
Veeseaduse täpsustused lubavad Keskkonnainspektsioonil keskkonnanõuete järgimist kontrollida praegusest tõhusamalt. Nimelt annab eelnõu inspektoritele õiguse kõigi veeseaduse rikkumiste puhul ettekirjutusi teha ning võimaldab kasutada asendustäitmist ja nõuda sunniraha. Toon ühe näite, mille puhul on küsitud, kas sellise muudatuse tegemine võiks olla vajalik. See puudutab veekogudele rajatud paise, kus inspektsioon ei saa praegu rakendada asendustäitmist ega nõuda sunniraha. Siin on see muudatus tõepoolest vajalik.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõigi eelnõus sisalduvate muudatuste eesmärk on esiteks see, et väetist kasutataks keskkonnasäästlikul moel ja välditaks toitainete liigset sattumist põhja- ja pinnavette, ning teiseks see, et oleks tagatud veeseaduse täitmise tõhus kontroll laiemalt.
Eelnõu näeb ette ka muudatuse üleujutusohuga seotud riskide hindamisel. Kui ala vastab riskipiirkonna määramise kriteeriumidele, ei tähenda see tulevikus siiski, et see loetakse automaatselt riskipiirkonnaks, vaid igal juhul tuleb eraldi hinnata, kas riskipiirkonnaks määramine on põhjendatud või mitte.
Lugupeetud Riigikogu liikmed, palun teil veeseaduse muutmise seaduse eelnõu toetada! Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Tõnis Kõivu!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu keskkonnakomisjon arutas eelnõu 391, veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 18. märtsi koosolekul, kus lisaks komisjoni liikmetele osalesid Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon ja veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja. Nimetatud ametnikud andsid keskkonnakomisjonile eelnõust ülevaate. Nad rääkisid eelnõuga muudetavatest väetiste kasutamise nõuetest, kujade rakendamise uutest sätetest ja Keskkonnainspektsiooni järelevalvefunktsiooni täiustamisest. Kuna osa muudatusi on seotud Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlustega, siis räägiti nendest täpsemalt.
Keskkonnakomisjonis vaadati eelnõu punktide kaupa üle. Seda ma siin detailselt kordama ei hakka. Tutvustati muudetavaid norme ja keskkonnakomisjoni liikmed said oma küsimustele vastused.
Komisjon tegi peale küsimuste ja vastuste vooru eelnõu kohta järgmised menetluslikud otsused: kõigepealt määras eelnõu juhtivkomisjoni ettekandjaks siinkõneleja, teiseks tegi Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 10. aprillil 2013, kolmandaks otsustati teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 391 esimene lugemine lõpetada ja neljandaks otsustati teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata eelnõu 391 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk 24. aprill 2013. Kõik need otsused langetati keskkonnakomisjonis konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on üks küsimus. Andres Jalak, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Eelnõu, mida sa tutvustasid, on hästi tihedalt seotud põllumajandusega. Kas komisjon tegi selle eelnõu menetlemisel koostööd ka maaelukomisjoniga?

Aitäh küsimuse eest! Selles menetlusstaadiumis ehk esimese lugemise ettevalmistamise käigus keskkonnakomisjonil maaelukomisjoniga kokkupuuteid ei olnud. Kuid edaspidises menetluses me seda kindlasti ei välista, eriti arvestades seda, et keskkonnakomisjoni arutelul oli valdav osa komisjoni liikmete küsimusi just põllumajandusvaldkonna kohta ja vähem oli neid küsimusi, mis puudutasid kujasid või teisi seaduses muudetavaid norme.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 391 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks jüripäevale järgneva päeva, 24. aprilli kell 17.15.
Esimene lugemine on lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on au teile tutvustada autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Aga enne kui ma lähen eelnõu tutvustamise juurde, lubage mul teha üks protokolliväline kõrvalepõige ja õnnitleda Riigikogu kõnetoolist Patendiameti juhatajat Matti Pätsi, kes ei ole küll nii otseselt seotud autoriõigusega, küll aga patendi ja intellektuaalse omandiga. Täna täitus tal 80. eluaasta ning ta juhib vitaalselt Patendiametit.
Aga nüüd eelnõu juurde. Loomulikult oleme veendunud, et tegemist on väga hea eelnõuga. Põhjus selle eelnõu esitamiseks on see, et 2011. aasta 27. septembril võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/77/EL. Selle direktiiviga muudetakse autoriõiguse ja teatavate sellega kaasnevate õiguste kaitse tähtaegu. Euroopa Liidu liikmesriigid on kohustatud jõustama direktiiviga ühtlustamiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. novembriks 2013.
Muudatuste eesmärk on parandada esitajate olukorda, võttes arvesse, et üha rohkem esitajaid alustab oma karjääri väga noorelt, mistõttu ei kaitse praegu direktiiviga kehtestatud 50 aasta pikkune tähtaeg teoste esitusi kogu esitaja elu vältel ning esitaja sissetulek elu lõpu poole võib kahaneda. Eesmärgi saavutamiseks pikendatakse esituste salvestiste ja fonogrammide kaitse tähtaega 20 aasta võrra, s.o 70 aastani. Muudatus mõjutab nii põhiesitajaid, kes saavad oma esituse eest autoritasu, kui ka kõrvalesitajaid.
Saavutamaks tasakaalu plaadifirmade ja nn põhiesitajate kasumi ning kõrvalesitajate sotsiaalsete vajaduste vahel, hõlmavad direktiivi muudatused ka teatavaid lisameetmeid. Näiteks lisatakse esitajate ja fonogrammitootjate vahel sõlmitavatesse lepingutesse n-ö võta-või-jäta-klausel, mis võimaldab esitajatel, kelle esitusi esmane fonogrammitootja pärast esialgset 50-aastast kaitsetähtaega enam ei avalda, soovi korral leping üles öelda ning oma esituse üle taas ise otsustada. Samuti luuakse fond stuudiomuusikutele, kes on oma salvestamise, reprodutseerimise, levitamise ja üldsusele suunamise õigused loovutanud ühekordse tasu eest fonogrammitootjale. Sinna fondi paigutatakse 20% tulust selliste fonogrammide kasutamise eest, mis tähtaja pikendamata jätmise korral oleksid kaotanud kaitse. Pikendatakse ka lepingute tähtaega, mille algne tähtaeg oli 50 aastat. Tähtaja pikendamist kohaldatakse esituste ja helisalvestiste suhtes, mille esmane 50-aastane kaitsetähtaeg ei ole direktiivis sätestatud kuupäeva seisuga lõppenud, ning seda ei kohaldata esitustele, mis on nimetatud kuupäevaks juba üldsusele kättesaadavaks muutunud.
Eelneva jutu võib lühidalt kokku võtta nii, et see eelnõu puudutab esitajaid, eelkõige muusikuid ja fonogrammitootjaid. Kirjanike tähtaeg jääb samaks mis praegu – 70 aastat.
Niipalju sissejuhatuseks, aga vaja on ikkagi ka täpsemalt selgitada. Toon välja kolm minu arvates kõige olulisemat muudatust.
Esimene oluline punkt on autoriõiguse seadusesse § 67¹ lisamine. Selle sätte eesmärk on sätestada esitaja õigus saada lisatasu, et vältida olukorda, kus kõrvalesitajad, näiteks stuudiomuusikud, ei saa tähtaja pikendamisest reaalset kasu, sest on esituse salvestise reprodutseerimise, levitamise ja üldsusele suunamise õiguse loovutanud ühekordse tasu eest fonogrammitootjale. Eelnõu näeb ette kehtestada kord, mille kohaselt saavad kõrvalesitajad kord aastas tasu fondist, mille fonogrammitootjad selleks otstarbeks on loonud. Fondi loomise kohustus on ettevõtetel, kelle käive selliste fonogrammide reprodutseerimise, levitamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise eest, mille õiguspärasest avaldamisest või, kui sellist avaldamist ei toimu, siis õiguspärasest üldsusele suunamisest on möödunud 50 aastat, oli tasu maksmisele eelnenud aastal suurem kui sada eurot.
Teise olulise muudatusena toon välja autoriõiguse seaduse § 68 muutmise. Teatavasti reguleerib see paragrahv luba esituse kasutamiseks. Paragrahvi muutmisega ühtlustame Eesti õiguse direktiiviga, sätestame n-ö võta-või-jäta-printsiibi, mille kohaselt teatud eelduste esinemise korral lähevad esituse salvestisega seotud õigused esitaja taotluse kohaselt tagasi esitajale.
Kolmandaks toon välja autoriõiguse seaduse § 74 muutmise, mille eesmärk on samuti tagada kooskõla direktiiviga. Mõte on selles, et kui fonogrammile jäädvustatud esituse salvestis on õiguspäraselt avaldatud või õiguspäraselt üldsusele suunatud 50 aasta jooksul peale teose esitust, kehtivad õigused 70 aastat pärast sellist avaldamist või üldsusele suunamist, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varajasem. Keda see võib puudutada? Mõtleme siis välja. Ott Lepland, Maarja-Liis Ilus. Eri Klas kindlasti 1964. aastal midagi salvestas, seega puudutab see ka tema õigusi. Rahvusvahelistest näidetest võib välja tuua võib-olla ühe kõige lihtsama ja selgema – Rolling Stones, kelle aktiivne elu lavalaudadel kestab, aga bänd on koos käinud juba üle 50 aasta.
Selliste ilmekate näidetega on paslik eelnõu tutvustamine lõpetada. Me kindlasti toetame komisjoni ettepanekut, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Aitäh!

Austatud minister, teile ka aitäh! Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Paul-Eerik Rummo!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Kultuurikomisjoni esindajana on mul väga hea meel, et komisjoni on üle mõne aja jõudnud jälle üks selline eelnõu, mis seondub autoriõiguse ja selle uuenemisega. Päris selge on, et järjest rohkem hakkab eesti kultuuri edasine areng sõltuma autoriõiguse uuenemisest, mis on pidev, aga mõnevõrra aeglane protsess. See jõuab samm-sammult Eestisse ja tekitab uusi võimalusi eesti kultuuri arendamiseks.
Teiseks on mul kultuurikomisjoni määratud esindaja ja menetlejana väga hea meel selle üle, et selle eelnõu juures on lisad 1 ja 2, kust me näeme, kui põhjalikku tööd on eelnõu autorid teinud selleks, et kooskõlastada eelnõu tekst asjaomaste ühingutega, näiteks Eesti Esitajate Liiduga, aga ka muude organisatsioonide ja asutustega, kellel on otsene kokkupuude autoriõiguse rakendamisega. Asjaomaste organisatsioonide ja isikute kaasamine on muutunud tõepoolest heaks praktikaks. Minu meelest ei ole põhjust kurta selle üle, just nagu kedagi ei kaasataks.
Konkreetselt tegeles komisjon selle eelnõuga 25. märtsil justiitsminister Hanno Pevkuri ja Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõuniku Kristjan Altrofi osavõtul. Vaatasime eelnõu küllaltki põhjalikult läbi ja otsustasime, nagu minister juba nimetas, teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine täna, 10. aprillil lõpetada (see oli konsensuslik otsus) ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks võiks meie arvates olla 24. aprill. Palun sellesse eelnõusse suhtuda väga suure tähelepanuga, see on üks samm autoriõiguse rakendumise edendamisel Eestis! Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 394 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 24. aprilli kell 17.15.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 15.10.