Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit.

Lugupeetud kolleegid, palun nüüd tähelepanu! Seoses Alar Karise nimetamisega riigikontrolöri ametisse on meil täna meeldiv võimalus kuulata ära riigikontrolör Alar Karise ametivanne. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Tõotan jääda ustavaks Eesti rahvale, Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning oma südametunnistuse järgi, kooskõlas põhiseaduse ja seadusega täita erapooletult kõiki neid kohustusi, milleks amet mind kohustab. (Aplaus.)

Alustame eelnõude ja arupärimiste üleandmist. Kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja härra Aivar Rahno.

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsiooni asutamise konventsiooni ja selle muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu; teiseks, Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsiooni eesõiguste ja puutumatuse protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nende kahe eelnõu menetlemisel esindab valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Kolmandaks, karistusregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille menetlemisel esindab valitsust justiitsminister Hanno Pevkur; neljandaks, maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille menetlemisel esindab valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aadu Must!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Küllap me kõik mäletame päris hästi, et üsna hiljuti me arutasime siin saalis kõrgharidusreformi probleeme. Selle käigus kõlas erinevaid arvamusi ja oli probleeme, mis jäid õhku rippuma, ja oli neid, mille puhul nenditi, et eks hiljem selgu, kuidas asi tegelikkuses minema hakkab. Just sel põhjusel on rühm Keskerakonna fraktsiooni liikmeid koostanud arupärimise haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Me tahame tema käest kuulda hinnanguid kõrghariduse omandamise ja üliõpilaste majandusliku toimetuleku kohta, üliõpilaste väljalangemuse ja õppekoormuse näitajate kohta, samuti selle kohta, kuidas edukaid tudengeid edaspidi rohkem stimuleeritakse. Veel pärime ülikoolidevahelise rollide ja missioonide jaotuse kohta. See ei ole arupärimine selle kohta, mis kõik täpselt tehtud on. Haridus- ja teadusminister kinnitas ju meile, et ta meeleldi räägib perspektiivsetest ettevõtmistest, mis tal selles valdkonnas varuks on. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud neli seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Riigikogu väliskomisjoni s.a 27. märtsil esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu, juhtivkomisjon – väliskomisjon; teiseks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 27. märtsil algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 28. märtsil ja 4. aprillil esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, milles käsitletakse euro ja muude vääringute kriminaalõiguslikku kaitset võltsimise vastu ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2000/383/JSK. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 11. aprill kell 16. Teiseks, Euroopa Komisjoni määruse eelnõu, millega määratakse kasvuhoonegaaside saastekvootide perioodi 2013–2020 enampakkumiste kogused. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 11. aprill kell 16. Kolmandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 11. aprill kell 16. Neljandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu töötajate liikuvuse parandamiseks vastuvõetavate miinimumnõuete kohta täiendavate pensioniõiguste omandamise ja säilitamise parandamise teel. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 18. aprill kell 16. Viiendaks, Euroopa Komisjoni küsimustikud "Konsultatsioonidokument riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris" ning "Vähese tähtsusega abi määrus". Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja küsimustike kohta arvamust andma maaelukomisjoni ja rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 18. aprill kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised sotsiaalminister Taavi Rõivasele, justiitsminister Hanno Pevkurile ja keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.
Head kolleegid, läheme päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel, panen selle kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, alustame arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Valeri Korbi ja Tarmo Tamme 27. veebruaril 2013 esitatud arupärimine rahvapärimuse tutvustamise kohta (nr 302). Palun kõnetooli kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Käesoleva aasta 27. veebruaril esitasin koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist arupärimise kultuuriminister Rein Langile. See puudutab rahvapärimuse tutvustamist. Möödunud aasta suvel kuulutas Riigikantselei välja riigihanke riiklikke pühi ja rahvakalendri tähtpäevi kuvava nutirakenduse loomiseks, mis informeeriks kasutajat tähtpäevade ajaloolisest taustast ja sisust. Ühtlasi seati tingimuseks, et rakendus peab olema ühendatav kasutaja Facebooki kontoga ja kasutajal peab olema võimalus teavitada tähtpäeva tähistamisest oma Facebooki sõpru. Tänavu 12. veebruaril esitletigi Riigikantselei tellimusel valminud Rahvakalendri rakendust ning avalikustati, et selle loomiseks kulutati 32 280 eurot. Kuna rahvakalendril on kahtlemata suur roll meie kultuuris ning selle tutvustamine Eesti inimestele on samuti oluline, siis esitasime sel teemal ministrile viis küsimust. Ootame ministrit vastama. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Palun lugupeetud kultuuriministri vastamiseks kõnepulti!

Väga austatud juhataja! Head arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Ma pean ütlema, et ma ei kuulnud härra Toobali jutust mitte midagi, kuna saal sumises, aga ma oletan, et küsimused ei ole võrreldes sellega, mis paberile on pandud, muutunud.

Härra minister, ma palun väga vabandust! Millegipärast peale vaba nädalat saal sumiseb tõesti.

Kevad! Aga nüüd esimene küsimus: "Kas rahvapärimuse tutvustamise vajaduse tingis Eesti inimeste vähene teadlikkus selle osas?" Ma võiksin muidugi kalambuurselt vastu küsida, kas 2009. aastal, kui Tallinna Linnavalitsus märgistas ajaloolised asumid, tegi ta seda seetõttu, et inimesed ei teadnud, kus nad elavad. Ma arvan, et mitte, pigem oli tegu ajalooliselt väljakujunenud asumite tähistamisega, tuletamaks tallinlastele ja meie külalistele meelde linna ajalugu. Riigikantselei loodud nutirakendus on tehtud samuti meie rahvapärimuse tutvustamiseks ja meeldetuletamiseks. Minu arvates on tegu innovaatilise ja nutika lahendusega, kuidas tutvustada kaasmaalastele ja ka külalistele Eesti ajaloolisi tähtpäevi. Minu meelest võiksid seda kasutada kõik, kaasa arvatud Riigikogu liikmed.
Ühtlasi kasutan võimalust ja tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et käesolev aasta on Eestis kultuuripärandi aasta, mille eesmärk on tutvustada Eesti kultuuripärandit ja teha seda terviklikult, hõlmates pärandi nii vaimset kui ka ainelist poolt, nii riikliku kui ka rahvusvahelise kaitse all olevat pärandit, samuti meie igapäevast elukeskkonda, kogukonna tegutsemisvälja ja traditsioone, mis ei ole otseselt kaitse all, aga on ometi väärtuslikud kohaliku identiteedi kujundajatena.
Teine küsimus: "Mida on Kultuuriministeeriumil veel plaanis ette võtta, tutvustamaks Eesti inimestele rahvakalendri tähtpäevi?" Julgen selle peale meenutada, et see arupärimine puudutab Riigikantselei ettevõtmist. Aga kultuuripärandi aasta raames toimub Eestis sadu üritusi ja seda kogu aasta vältel. Rahvakalendri tähtpäevade tutvustamine on kõigest üks mikroskoopiline osa sellest. Näiteks korraldatakse Eesti Vabaõhumuuseumi eestvedamisel pärandiralli, mille eesmärk on laiendada kultuuripärandi arutelu üle kogu Eesti. Edelaraudtee ja Eesti mäluasutuste vedamisel tutvustatakse meie raudteepärandit. Selle käigus pakutakse õpilaste rühmadele võimalust kultuuripärandi aastal märtsist maini ja septembrist novembrini kõigil oma liinidel tasuta sõita põnevatesse paikadesse. Näiteks saab Tartus külastada mänguasjamuuseumi ja Ahhaa keskust, Narvas korraldatakse öist linnuseseiklust. 27. märtsil ehk priiuse põlistamise päeval toimus Eesti Vabariigi 95. aastapäeva ja kultuuripärandi aasta raames e-mälumäng, mida mängiti Eestis üle 22 000 korra.
Need on vaid üksikud näited. Kui ma hakkaks kõiki sündmusi ette lugema, siis parafraseerides Oskar Lutsu "Kevade" köstrit, võiks öelda, et enne läheb Issanda päike looja, kui ma nende sündmuste registriga valmis saan. Seetõttu soovitangi külastada aadressi www.kultuur.info, kus on kirjas kõik sündmused, mis alanud teema-aasta puhul läbi viiakse, ning teha nende seast endale sobiv valik. Kõike nagunii külastada ei jõua.
Kolmas küsimus: "Milliseid veebilahendusi plaanib Kultuuriministeerium välja töötada rahvakultuuri tutvustamiseks?" Aitäh väga hea küsimuse eest! Pärandiaastaga seoses on välja töötatud veebileht www.parandiaasta.ee. Seni, kuni veeb täpitähti ei tunnista, on see kirjapilt "parandiaasta". Sealt leiab kogu vajaliku info ja tegevused, mis seotud kultuuripärandi aastaga. Nagu ma juba eelmises vastuses tähelepanu juhtisin, pärandiaasta programm asub aadressil www.kultuur.info. Lisaks nendele kahele veebilehele Kultuuriministeerium muid veebilahendusi praegu ei plaani.
Neljas küsimus: "Kuidas kommenteerite asjaolu, et rahvakalendri rakenduse loomisele kulus üle 32 000 euro? Kas see pole Teie hinnangul liiga kulukas? Toon võrdluse, et näiteks 2011. aastal eraldati üle Eesti programmiga "Kunstigaleriid" 35 416,61 eurot kunstigaleriide tegevustoetuseks." Aitäh küsimuse eest! Ma juhin tähelepanu, et rahvakalendri rakenduse tellija oli Riigikantselei, mitte Kultuuriministeerium. Seega olete küsimuse esitanud valele adressaadile. Keda huvitab rahvakalendriga seotud riigihange, sel tuleb pöörduda Riigikantselei poole. Samas parandan ära arupärimises sisalduva valeväite. 2011. aastal jagas Kultuuriministeerium kunstigaleriidele kokku 83 894 eurot, mida on üle kahe korra rohkem kui arupärijate teada.
Viies küsimus: "Kui palju on plaanis rahvapärimuse tutvustamiseks raha kulutada käesoleval aastal ja tulevikus? Kui suured on sh Rahvakalendri rakenduse edasised ülalpidamiskulud?" Aitäh küsimuse eest, aga ka nende ülalpidamiskulude osas jään mina vastuse võlgu, seda tuleb küsida Riigikantseleist. Mis puutub rahvapärimuse tutvustamisse, siis loomulikult tuleb osa tegevusi, mis 2013. aasta lõpus seoses pärandiaasta lõppemisega lõppeksid, jätkata, aga see kõik on juba 2014. aasta eelarve läbirääkimiste teema. Tänan väga!

Suur tänu, härra minister! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea minister! Mul ei ole mitte küsimus, vaid lihtsalt kommentaar neljandas küsimuses esitatud väite kohta. See informatsioon, kui palju ministeerium on kunstigaleriidele kulutanud, on võetud teie koduleheküljelt. Võib-olla lasete oma nõunikel üle vaadata. Selgub, et koduleheküljel on vale info üleval.

Mulle tundub, et te ajate aasta segamini. Jutt on 2011. aastast. Aga ma kontrollin.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Tarmo Tamme, Aadu Musta, Lauri Laasi, Mihhail Stalnuhhini, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Jüri Ratase ja Ester Tuiksoo tänavu 20. märtsil esitatud arupärimine kultuuripoliitika eesmärkide seadmise kohta (nr 310). Palun veel kord kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid ja minister! Terve rida Keskerakonna fraktsiooni liikmeid esitas arupärimise kultuuriminister Rein Langile, selle pealkiri on "Kultuuripoliitika eesmärkide seadmise kohta". Tänavu veebruaris valmis Riigikontrolli aruanne Riigikogule "Kultuuri rahastamise eriaruanne". Eesmärk oli anda ülevaade, kuidas Kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarvest kultuurivaldkondi toetatakse. Muu hulgas juhtis Riigikontroll tähelepanu asjaolule, et kultuuripoliitiliste eesmärkide seadmiseks ja strateegiliste valikute tegemiseks puudub ministeeriumil piisav info. Ministeerium näeb oma arengukavades ette tingimuste loomist nii professionaalseks kui ka huvitegevuseks, kuid samas puudub neil täielik ülevaade loovisikute arvust ja riigivara seisust. Pole vajalikku infot, et otsustada investeeringute jagamise üle. Eraldi rõhutatakse aruandes, et riik ei kogu eri sektorite majandusliku tähtsuse kohta süsteemset infot ning seetõttu puudub teave, kuidas mõjutavad kultuurivaldkondade tegevused tööhõivet, maksulaekumisi, regionaalarengut, riigi mainet ning seda, milline on toetuste mõju eri valdkondade arengule. Riigikontroll leiab, et kogu selle info puudus takistab uute kultuuripoliitika põhialuste koostamist.
Esitasime 21. veebruaril ministrile neli küsimust ja ootame neile vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun veel kord lugupeetud kultuuriministri kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Siin on ainest päris asjalikuks parlamentaarseks debatiks. Teie esimene küsimus kõlab: "Riigikontroll märgib, et statistika loovisikute kohta pole piisav. Miks pole seni kogutud täpset statistikat loovisikute arvu kohta Eestis ja millal on plaanis see koguda?" Aitäh selle küsimuse eest, aga eelkõige võiks täpselt tsiteerida, millele Riigikontroll viitab. Riigil on olemas väga täpne statistika loomeliitudesse kuuluvate loovisikute kohta, sest seda infot esitavad loomeliidud kord aastas loometoetuse taotlemisel. 2012. aastal oli loomeliitudesse kuuluvaid loovisikuid 4030. Täpselt samuti on teada riigilt palka saavate inimeste arv ja ka kultuuriga seotud tööhõive näitajad. Kultuuriministeeriumi valitsemisala riigiasutustes, riigi asutatud sihtasutustes ja avalik-õiguslikes juriidilistes isikutes töötas 2012. aasta oktoobri seisuga kokku 3834 inimest, sh 2462 inimest, kellel oli kõrgharidus ja kelle võiks liigitada kategooriasse "kõrgharidusega kultuuritöötaja". Loomevaldkonna asutustes töötas Statistikaametis 2012. aastal väljaantud kogumiku "Loomemajanduse näitajad" andmetel 34 500 inimest.
Riigikontrolli märkus puudutab vabakutselisi loovisikuid, kes ei ole organiseerunud ega kuulu ühtegi loomeliitu. Kuna nendel inimestel puudub kohustus ennast vabakutselise loovisikuna registreerida, ei saa riigil selle kohta ka täpset informatsiooni olla. Vastavalt loovisikute ja loomeliitude seadusele on loovisik autoriõiguse seaduse mõttes autor või esitaja, kes tegutseb kujutava või rakenduskunsti, lavakujunduse, audiovisuaalse kunsti, lavakunsti, kirjanduse, muusika või arhitektuuri alal. Kultuuristatistikat, selle andmete kvaliteeti, andmekorjet ja analüüsitaset on aasta-aastalt küll parandatud, kuid selleni pole jõudnud veel ükski Euroopa Liidu riik, et tal oleks olemas täpne ülevaade kõikidest tema territooriumil tegutsevatest vabakutselistest loovisikutest. Minu küsimus ongi see: kas lugupeetud arupärijad soovivad, et vabakutselisena tegutsev loomeisik peaks ennast kuskil registreerima?
Teine küsimus: "Riigikontrolli audit märgib, et riik peaks koguma kultuuri- ja spordivaldkonna majandusliku mõju kohta rohkem süsteemset infot. Millal võib oodata järgmise loomemajanduse kaardistuse avaldamist ja kas see on seni avaldatutest põhjalikum?" Kultuuri- ja spordivaldkonna kohta kogub riik, täpsemalt Statistikaamet infot regulaarselt, pöörates seejuures tähelepanu ka nimetatud valdkondade majanduslikule mõjule. Lisaks on Eesti Euroopa tasemel aktiivne arutelude kujundaja. Eurostat on käivitanud kultuuristatistikat puudutava arendusprojekti ja Eesti juhib selle majandusnäitajate töörühma. Sellesisuline raport avalikustati eelmise aasta oktoobris. Kultuuristatistika kogumise meetodid ja eri riikide andmete võrreldavus on väga tähtis teema ka Euroopa Liidu institutsioonides toimuvates aruteludes.
Kui tulla tagasi Eesti kultuuri- ja spordivaldkonna info kogumise juurde, siis Kultuuriministeeriumi tellimusel viis Eesti Konjunktuuriinstituut 2011. aastal läbi kultuuri- ja spordisündmuste regionaalse majandusliku mõju hindamise uuringu. Selle käigus uuriti 20 kultuuri- ja spordisündmuse mõju piirkondade majandusele. Konjunktuuriinstituut analüüsis ürituste eelarveid ja küsitles selleks 939 ettevõtet ja 5508 külastajat ning osalejat. See on kõige mahukam uuring, mis selles vallas Eestis kunagi läbi viidud on. Selgus, et iga eelarvesse panustatud euro tõi sisse keskmiselt 4 eurot. See on muidugi lihtsustatud lähenemine ning kui keegi soovib täpsustada, siis konjunktuuriinstituudi koduleheküljel on kõik selle uuringu tulemused saadaval. See on üsna põnev lugemine ning me oleme seda tutvustanud nii kultuuriettevõtjatele kui ka firmadele, kes tegutsevad piirkonnas, kus kultuuriettevõtjad oma tegevust edendavad.
Veel viib Statistikaamet 2013. aasta jooksul läbi kultuuri mooduluuringu ehk nn kultuuritarbimise uuringu, mille käigus kogutakse kvartaliandmeid kultuurisündmuste külastatavuse, külastatavuse põhjuste, rahva käitumismallide ja ürituste majandusliku mõju kohta. Need detailsed andmed peaksid saama avalikuks 2014. aasta teisel poolel.
Mis puutub loomemajanduse kaardistamisse, siis Eesti oli Euroopa Liidu riikide seas üks esimesi, kes seda tegema hakkas. Esimene loomemajanduse kaardistamine võeti meil ette 2005. aastal, kui enamik Euroopa Liidu maid polnud seda veel käivitanud. Teise kaardistuse tulemused avaldati 2009. aastal ning praegu viiakse läbi kolmandat kaardistust, mis peaks Eesti Konjunktuuriinstituudil valmima tänavu juulis. Iga kaardistusega on andmete kvaliteet paranenud, aga loomulikult on selles osas veel palju ära teha. Tähtis on just eri riikide andmete võrreldavus. Loomemajandus on üldiselt selline interdistsiplinaarne tegevusvaldkond, et andmeid pole võimalik saada ühe päringu peale Maksu- ja Tolliametisse või äriregistrisse. Tervikpildi kokkusaamiseks korraldatakse kümneid ümarlaudu ja kogutakse hulgaliselt ka eksperdihinnanguid.
Kolmas küsimus: "Riigikontroll märgib, et investeeringute planeerimisel ei ole arvestatud tegevuskulusid ega analüüsitud piisavalt muud majanduslikku mõju kultuurivaldkonnale. Milline on näiteks Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamise majanduslik mõju muule kultuurivaldkonnale?" Alustame tagantotsast. Eesti Rahva Muuseumi uus hoone avaldab kindlasti mõju nii kultuurivaldkonnale kui ka Eesti ühiskonnale üleüldiselt. Vaieldamatult on tegu riigi seisukohalt ühe kõige tähtsama kultuuriobjektiga, millest saab Eesti visiitkaart. Selle hoone ehitamise mõju riigieelarvele on väga põhjalikult analüüsitud. Mis puutub Kultuuriministeeriumi investeeringute planeerimisse ning nende mõju analüüsimisse, siis ma võin küll kinnitada, et kõikide viimastel aastatel tehtud investeeringute puhul oleme arvesse võtnud nende mõju tulevate aastate eelarvele ning sellega on ka riigieelarve strateegias arvestatud. Euroopa Liidu struktuurivahenditest kavandatud investeeringute taotlemisel aga on üks tingimusi investeeringu teostatavus ja tasuvusanalüüsi koostamine. Selline analüüs on tehtud ka ERM-i uue hoone kohta.
Neljas küsimus: "Riigikontroll leiab, et info puudus olemasoleva olukorra kohta takistab uute kultuuripoliitika põhialuste koostamist. Kas Teie hinnangul on Kultuuriministeeriumil olemas piisavalt infot, koostamaks uusi kultuuripoliitika põhialuseid?" Loodetavasti leiavad kultuuripoliitika põhialused lõppastmes arutamist ja kinnitamist ikkagi Riigikogus. Uute kultuuripoliitika põhialuste koostamisel on suures osas lähtutud valdkondade esindajate ettepanekutest ja püstitatud arenguvajadustest, seega on aluseks eksperdihinnangud ja järelikult ka valdkondade statistika. Samuti on meile teada mitmesuguste uuringute, kaardistuste ja statistika tulemused, millele sai eelmistele küsimustele vastates juba viidatud. Dokumendi tööversioonis on väga selgelt välja toodud vajadus statistikat veelgi parandada ja liikuda rohkem teadmistepõhise poliitika kujundamise poole. Selles kontekstis on selge, et statistika ja kultuuri andmekogud arenevad ja täienevad pidevalt. Samas tuleb meie hinnangul vältida liigset andmete esitamise koormust, see võiks kultuuriorganisatsioonidele lihtsalt täiendavat bürokraatlikku kohustust tähendada.

Aitäh, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea minister! Kuna arupärimise teema on kultuuripoliitika eesmärkide seadmine, siis võib küsida mõnevõrra laiemalt kui üksnes Riigikontrolli aruande kohta, millest me siin vestelnud oleme. Tallinnas Pirita kloostri varemetes on juba aastaid toimunud üks väga esinduslik festival – Birgitta festival. Kui seni on Kultuuriministeerium selle ürituse korraldamist toetanud, siis tänavu on ministeerium leidnud, et see ei ole vähemalt rahalist toetust väärt üritus. Millest on selline otsus tingitud? Kas see langeb kuidagi kokku meie kultuuripoliitikaga, et enam ei toetata nii tähtsaid üritusi, nagu on Birgitta festival? Teine festival, mida otsustati mitte toetada, oli Narvas. Millest sellised otsused?

Kindlasti on see teatud määral kultuuripoliitiline otsus. Kuid mitte mingil juhul pole tegemist ürituse alahindamisega või selle kvaliteedi küsimärgi alla seadmisega. Seda kindlasti mitte! Asi on selles, et muusikat toetava fondi summad on väga piiratud. Birgitta festivali läbiviimiseks on küsitud kogu sellest eelarvest umbes 10% ja Tallinna linna finantsmajanduslike võimaluste juures ei ole küll kuidagi põhjendatud tulla seda raha riigi Kultuuriministeeriumist paluma. Tallinna linn on nii jõukas omavalitsus, et sellist üritust peaks ta küll ise suutma finantseerida ilma riigi rahasüstita. Eestis on väga palju suurepäraseid kultuuriettevõtmisi, eriti eraõiguslikul pinnal, mida ei korralda mitte selline tugev omavalitsus. Minu arvates on väga mõistlik anda raha pigem sinna, kus omavalitsus ei ole suuteline kogu eelarvelist koormust kandma. Tallinn on suuteline seda tegema ja kindlasti ka teeb.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud minister! Paljud toredad kultuuriüritused saavad toimuda tänu sellele, et raha on saadud Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu. Väidetavalt on liikvel eelnõu, mille kohaselt 1. jaanuarist 2014 selline võimalus kaob ja see raha jaotatakse kuidagi ministeeriumide ridadele. Kas te näete siin ohtu või võime kõik rahulikud olla? MTÜ-d ja paljud muud ühingud-seltsingud on sellega seoses muret avaldanud ning pöördunud Riigikogu liikmete ja ka komisjonide poole.

Vastab tõele, et selline eelnõu oli liikvel. Ta liikus täpselt sinna, kus tema õige koht oligi, ehk prügikasti. Aga mõttekoht on muidugi olemas. Hasartmängumaksu Nõukogu raha jagamise puhul tekib väga õigustatud küsimusi kogu rahastamissüsteemi läbipaistvuse kohta. Selles osas ma jagan Rahandusministeeriumi muret. Aga seda ei saa lahendada selliste ettepanekute elluviimisega.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! Ma küsin teilt kultuurisummade kohta, mis eraldatakse kohalikele omavalitsustele. Nagu te teate, varem olid objektide pingeread ja neid objekte jälgiti. Ministeeriumi vastaval eelarvereal olid päris suured summad, aga enam kahjuks mitte. Kas te olete seisukohal, et sellised rahaeraldused kultuuri huvides peaks üldse ära lõpetama või peaks need taastama, kui riigi rahaseis paraneb?

Jah, meie majanduse sisetarbimisel põhinenud hiilgeaegadel peeti Kultuuriministeeriumis tõepoolest sellist nimekirja. Iga aasta eelarve vastuvõtmisel jagati teatud summa piirkondlike kultuuriobjektide investeeringute toetamiseks. Kultuuriministeerium maksab vanu võlgu tänase päevani. Ma ei pea sellist asja mitte üks raas mõistlikuks. Isegi kui ajad peaksid märksa paremaks minema – mis ei ole lähema kümne aasta jooksul kuigi tõenäoline, kui pidada silmas riigieelarvelisi laekumisi –, siis selline vanas vääringus miljoni või kahe miljoni krooniga omavalitsuste toetamine kultuuriobjektide rajamisel pole arukas. Eriti juhul, kui ei ole tehtud täpseid tasuvusanalüüse, kuidas neid objekte pärast üleval pidada.
Aga meil on ju Euroopa Liidu fondid, millega seotud piirkondlike meetmete alane debatt seisab ees. Minu meelest riik võiks rahastada neid kultuuriobjekte, millel on selgelt üle-eestiline mõju, mitte niivõrd kogukondlik mõju. Kogukonnad peaksid kultuurirajatiste puhul ikkagi oma vahenditega hakkama saama.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud minister! Kuna arupärimine on kultuuripoliitika eesmärkide kohta, siis ma küsin teie käest ehk ministri käest, kes viib ellu reformierakondlikku arusaama kultuuripoliitikast, niisuguse küsimuse. Kas Meelis Pai ametist kangutamine täitis teie arvates kultuuripoliitilise eesmärgi ja kas Eesti teatrikunst on Meelis Pai lahkumisega võitnud või kaotanud?

Ma panen ette püsida arupärimise küsimuste raamides!

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Meile on teada, et praegu koostatakse kultuuripoliitika arengukava aastani 2020. Kui vaadata seda rühma, kes sellega tegeleb, siis sinna kuuluvad Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Riigikantselei inimesed. Millal tuleb aeg, mil me võiksime neid suundi natuke laiemal pinnal arutada?

Kui selle kava kokkupanemine sõltuks eri ministeeriumide ja muude ametkondade ametnikest, siis oleks see paber ammu juba Riigikogus debateerida. Me valisime just vastupidise meetodi. Me oleme kava saatnud kõigepealt ühele ringile kultuurivaldkondades ning saanud sealt tohutu hulga ettepanekuid ja üldisemaid mõtteid. Selle alusel sai koostatud üks dokument, mille me saatsime nüüd teisele ringile ja see ring on tulemuseks andnud märksa konkreetsemad ettepanekud. Praegu käib nende läbitöötamine, et saada valmis dokument, mis siirduks ministeeriumidevahelisele kooskõlastusringile. Teatavasti on tegu valitsuse kultuuripoliitika arengukavaga, mitte Kultuuriministeeriumi omaga. Just tänu eri valdkondade inimeste kaasamisele oleme saanud tohutu hulga üksteisele vastukäivaid ettepanekuid, sh väga palju ka haridus- ja muid ettepanekuid. See näitab, et inimesed hoolivad oma kultuurist. See on väga positiivne, aga see on kogu protsessi esialgselt kavandatuga võrreldes märksa pikendanud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra kultuuriminister. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laasi, Viktor Vassiljev, Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Kadri Simson, Peeter Võsa, Kalev Kallo ja Marika Tuus-Laul tänavu 20. veebruaril. Arupärimine on võrguteenuste hinna kohta (nr 294). Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Arupärimine, mille ma kohe ette kannan, on üle antud 20. veebruaril ja kantud kaheksa Riigikogu liikme sügavast murest elektri kallinemise ja võrgutasude kasvu pärast. Põhjus on lihtne: inimesed ei suuda lihtsalt arveid maksta ja on hädas. Arupärimise sisu on järgmine.
Eelmise aasta septembris kooskõlastas Konkurentsiamet Eleringi võrgutasude muutmise, mille kohaselt kasvas keskmine võrgutasu selle aasta 1. jaanuarist 0,15 senti kilovatt-tunni kohta. Uus keskmine võrgutasu on eelmise aasta omast 1,28 eurosenti ehk 13,3% suurem. Kuna ka kodutarbijad olid sunnitud aasta alguses üle minema avatud elektriturule, kasvasid inimeste elektriarved kolossaalselt. Eelmise aasta lõpuni oli võrguteenuse põhitariif kodutarbijale ilma käibemaksuta 5,19 senti kilovatt-tunni kohta, alates 1. jaanuarist on see 5,56 senti kilovatt-tunni kohta. Seega on ainuüksi võrgutasu kodutarbija elektriarvel kasvanud 7,1%. Avalikkusele pole valgustatud selle hinnatõusu tagamaid. Sellest tulenevalt on meil härra majandusministrile neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie neljale küsimusele.
Esimene küsimus: "Kuivõrd eetiline oli inimestele tõsta võrguteenuse põhitariifi 1. jaanuarist, kui oli juba teada, et avatud turule üleminekuga kaasneb nagunii inimeste elektriarvete metsik tõus?" Kasutan seda küsimust, selgitamaks võrguteenuse tariifi kujunemise õiguslikku raamistikku. Me teame, et võrguteenuse osutamisel on nii põhi- kui ka jaotusvõrgu puhul tegemist loomuliku monopoliga ja selle teenuse hind ei ole seotud elektrienergia turuga. Võrguettevõtja tegevus on reguleeritud elektrituruseaduse ja võrgueeskirjaga. Võrguteenuse osutamise eest võetavad võrgutasud kooskõlastatakse eranditult Konkurentsiametiga, kusjuures lähtutakse Eesti seadustest ning osaliselt ka Euroopa Liidu energiaturu üsna üksikasjalikust metoodikast ja reeglistikust. Elektrituruseaduse § 93 kohaselt on Konkurentsiamet oma tegevuses sõltumatu ja peab oma ülesannete täitmisel lähtuma ainult õigusaktidest. See on selgituseks esimesele küsimusele, kuidas Eesti Vabariigis võrgutariifid kehtestatakse.
Teine küsimus: "Viimase aja võrgutasude tõusu põhjendatakse pidevalt täiendavate investeeringute vajadusega. Tekib vägisi tunne, et mingil perioodil pole võrkudesse investeeringuid absoluutselt tehtud, et olukord selles vallas on niivõrd katastroofiline. Kui see on nii olnud, siis kuhu see raha, mis tarbijate taskust on võetud, on kulunud?" Esiteks on oluline mõista, et kogu raha, mis Elering kui põhivõrguettevõte tarbijatelt saab, läheb investeeringutena tagasi elektrivõrku. Tänase päeva seisuga võime öelda, et selleks kulutatakse veel palju enamgi. Näiteks 2013. aastal investeerib Elering 209 miljonit eurot, tarbijatelt saadud kogutulu on aga 55 miljonit eurot. Elering investeerib suurel määral laenukapitali kasutades ja niivõrd, kuivõrd jooksev tulu seda võimaldab. Miks see niimoodi on, sellest natuke hiljem.
Eleringi investeeringud võib jagada kaheks. Esiteks nn tavapärased investeeringud, mille suurus on Eesti põhivõrgu suurust arvestades mõistlikul tasemel – 30 miljonit eurot aastas. See kataks olemasoleva süsteemi amortisatsiooni. Teine liik on erakorralised investeeringud, suurinvesteeringud, mille tegemise kohustus põhineb Riigikogus heaks kiidetud energiamajanduse pikaajalisel arengukaval, mis seab Eleringile ülesande arendada süsteemi põhivõrku.
Me räägime Eesti puhul kolmest suurest investeeringust viimaste aastate jooksul. Need on energiaühendus Soomega – Estlink 1, energiaühendus Soomega – Estlink 2 ja avariireservelektrijaam. Kõigil kolmel ettevõtmisel on väga suur strateegiline tähtsus Eesti elektrisüsteemi väljaarendamisel, varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagamisel ning need on leidnud Riigikogu heakskiidu. Kalleim neist kolmest on Estlink 2, mille kogumaksumus on 324 miljonit eurot ja tänu millele lisaks olemasolevale energiaühendusele Põhjamaade elektriturgudega tekib teine, kuni 650-megavatise läbilaskevõimega energiaühendus. See peab valmima selle aasta teisel poolel, turu käsutuses peaks see olema 1. jaanuarist 2014.
Me ehitame Estlink 2 koostöös Soome põhivõrguga. Selle projekti rahastamine on jaotatud kolmeks. Kõigepealt Eesti pool ehk Eesti tarbijad, kuna põhivõrgu rahastamine riigieelarvest või mingitest muudest säärastest allikatest on Euroopa reeglite ja ka Eesti seadustega keelatud. Teise poole moodustavad Soome tarbijad ning oleme suutnud projekti elluviimiseks saada ka Euroopa Liidu investeeringutoetuse 100 miljoni euro ulatuses.
Kuna pärast elektrituru teket peavad põhivõrguettevõttel olema ka strateegilised võrguühendused, siis pidi põhivõrk Estlink 1 koos turu avamisega senistelt omanikelt välja ostma. Senised omanikud olid mitmed ettevõtted Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest ning Elering koos Soome põhivõrguettevõttega Fingrid pidi selle sajaprotsendiliselt omandama. Eeldatav ostusumma on 40 miljonit eurot. Sotsiaalmajanduslike uuringute andmetel peaksid kõnealused ühendused andma tulevikus ca 50 miljonit eurot kasu aastas.
Seega tuleb võrgutariife ja elektri hinda vaadata koos. Iga leibkonna jaoks võrgutasu suurenemine ühenduste ehitamise tõttu võimaldab kaitsta ennast tulevikus järskude hinnakõikumiste ja suuremate elektriarvete eest. Me teame, et mõnel üksikul elektrijaamal põhinev isoleeritud elektrisüsteem ei ole asi, mida me nii varustuskindluse kui ka elektrituru arengu seisukohalt võiksime soovida. Ma ei soovita tarbijal protestida investeeringute vastu, mida Elering praegu teeb. Seda mitte üksnes varustuskindluse vaatevinklist, vaid ka tarbija tulevikukulusid silmas pidades. Hästi ühendatud Põhja-Balti elektriturg peaks tarbijale tagama parima elektri hinna kaugemas perspektiivis.
Kolmas investeering on avariireservelektrijaama ehitus, mille maksumus on kokku 136 miljonit eurot. Vastavalt elektrituruseadusele vastutab põhivõrk tarbijate elektrivarustuskindluse eest. Üks töölõik varustuskindluse tagamisel on piisava avariireservi hoidmine, millega tagatakse tasakaal tootmise ja tarbimise vahel avariiolukordades. See olukord muutub alates selle aasta keskpaigast. Eesti põhivõrguettevõttel olid seni reservid, ostetuna Läti põhivõrguettevõtte käest, kuid seoses Ignalina aatomielektrijaama sulgemisega on tekkinud võimsuste defitsiit. Olukord Balti ja Loode-Venemaa elektrisüsteemis on muutunud, naabersüsteemidel ei ole võimalik Eesti põhivõrguettevõttele alates aastast 2013 piisavalt reserve garanteerida. Et nii läheb, oli teada aastaid tagasi ja nagu ma juba ütlesin, energiamajanduse arengukava nägi sellise investeeringu ette, seejuures tähtajaliselt. Tootmisvõimsuste ebapiisavuse korral saab avariireservi tagada ainult täiendava tootmisvõimsuse ehitamisega ning ühiskonna jaoks kõige odavam on spetsiaalse suhteliselt väikese investeeringukuluga elektrijaama ehitamine. Just seda Kiisale rajatav avariielektrijaam endast kujutab.
Nüüd mõni kommentaar n-ö regulaarsete investeeringute kohta. Nende eesmärk on tagada alajaamade ja põhivõrguliinide korrasolek. Rekonstrueerimise vajadus tuleneb eelkõige sellest, et meie alajaamad ja liinid on väga vanad, mis on omakorda tingitud kahest asjaolust. Esiteks, suur osa olemasolevast võrgust ehitati välja aastatel 1950–1970 ja on saabunud viimane aeg seda uuendada. Perioodil 1985–2000 investeeringuid olemasoleva võrgu ja seadmestiku rekonstrueerimiseks peaaegu ei tehtud. Neid tehti, aga ohtlikult marginaalsel määral. Praegu on circa kolmandik Eleringi alajaamadest vanemad kui 30 aastat ja umbes viiendik liinidest vanemad kui 45 aastat. Järgmistel aastatel on peamised investeeringud seotud eelkõige liinide rekonstrueerimisega. Kui seda ei tehtaks, oleks rohkem kui pool elektriliinidest, kui mõõta kilomeetrites, aastal 2020 vanemad kui 45 aastat. Loomulikult võivad selle tagajärjeks olla ulatuslikud ja kaua kestvad elektrikatkestused. Ning teadagi, pole kallimat elektrit kui elektri puudumine.
Järgmine küsimus: "Elering on ühe oma olulise investeeringuna välja toonud avariireservjaama ehituse. Miks on avariireservjaama ehitus võrguettevõtte ülesanne, mitte aga Eesti Energia ülesanne?" Ma juba vastasin sellele küsimusele, aga kordan üle. Vastavalt elektrituruseaduse §-le 38 on süsteemihalduri kohustus tagada igal ajahetkel süsteemi varustuskindlus ja bilanss. Süsteemihalduriks on sama paragrahvi alusel põhivõrguettevõtja ehk Eesti puhul Elering. Kohustuse täitmiseks peavad süsteemihalduri käsutuses olema tootmisreservid, mida oleks võimalik igal ajahetkel kasutada. Reservide täpsem kirjeldus on valitsuse määrusega kehtestatud võrgueeskirja §-s 31. Kuna avariireservelektrijaama kasutatakse vaid vähestel tundidel aastas, pole elektritootja seisukohast majanduslikult põhjendatud ehitada elektrijaam, mis suurema osa ajast seisab ja mida tootjad ei tohi kasutada mingil muul eesmärgil peale reservide tagamise. Seetõttu ei ole võimalik, et turuosalised ehitavad reserviks sobivaid tootmisvõimsusi, arvestades, et need end elektrituru tingimustes ära tasuvad. Avariireservide olemasolu tagamise kulud kui osa terve elektrisüsteemi toimimise kuludest on nii Euroopa Liidus kui ka küllap ülejäänud maailmas levinud praktika järgi süsteemihaldurite kanda.
Neljas küsimus on, kas võrguteenus on minu meelest inimeste jaoks kodukulu või mitte. Elektrivõrkude puhul on tegemist infrastruktuuriga, mille puhul on tarbijatele tähtsad nii hind kui töökindlus. Kuna suurem osa võrkudega seotud varast on üsna pika kasutuseaga, siis võib tekkida kiusatus võrkudesse mitte investeerida. Pealtnäha ei juhtu sel juhul kohe midagi, mõnda aega võrk ju toimib. Küllap lisaks muudele asjaoludele – okupatsioon lõppes ja Eesti riik taastati – just sel põhjusel 1990. aastatel ei investeeritudki.
Muidugi on see pea liiva alla peitmine. Me võime küsida, mis saab siis, kui infrastruktuuri korrashoidu ebapiisavalt investeerida. Ma ei taha siin sugugi kiusu ajada, aga tagajärg on näha Tallinna tänavatel. Kas oleks tark otsus lasta ka elektrivõrkudel laguneda? Arvan, et mitte. Me peame garanteerima mõistliku investeerimistempo, et hoida olemasolev võrk, kogu infrastruktuur aktsepteeritaval ja keskmiselt kvaliteetsel tasemel. Loomulikult tuleb tarbijatele seletada, et võrgutasu on hädavajalik. Konkurentsiamet aktsepteerib ainult põhjendatud kulutusi ning see raha kuhugi vasakule või mingiks muuks otstarbeks ei lähe. Elektrivõrkudesse investeeriti 1990. aastatel väga vähe. Seetõttu ongi võrguvara uuendamise mahud nüüd paratamatult suuremad, kui need oleksid siis, kui aastaid tagasi oleks sellesse stabiilselt investeeritud.
Lõpetuseks kordan veel: praegusele ajale langenud suurinvesteeringud ehk siis Estlinki kaablite ehitus ja väljaostmine ning avariireservjaama ehitus on Eesti elektritarbijatele varustuskindluse tagamiseks väga vajalikud objektid. Just seetõttu on ka Riigikogu energiamajanduse arengukava kinnitades neid tarvilikuks pidanud. Raha, mis me tarbijatena võrguteenuse eest maksame, ei lähe kuskile kaduma, see investeeritakse meile osutatava teenuse parandamisse. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister, võrguteenuse tasu on viimastel aastatel tõesti päris jõudsalt kasvanud. Üks probleem on selle tasu suurus, teine läbipaistvus. Tänases Postimehes soovitab kolleeg Kaja Kallas läbipaistvuse suurendamiseks OÜ Jaotusvõrk Eesti Energiast eraldada. Samas on Eesti Energia kohe väga agressiivselt reageerinud ja süüdistab meie kolleegi valeväidete esitamises. Mis teie arvate? Kas Jaotusvõrgu eraldamine Eesti Energiast on jutuks olnud? Tõesti, nendes vastastikku kõlanud väidetes on iva sees.

Ma ei ole kahjuks Riigikogu liikme Kaja Kallase tervet postitust lugenud, olen vaid kursis selle refereeringuga on-line meedias. Seetõttu võin olla ebapiisavalt informeeritud. Taustaks võin öelda nii palju, et see teema oli hästi palju üleval 1990. aastate lõpul, kui jaevõrkude lahutamist turu korraldamisel ei peetud õiguslikult vajalikuks. See on paljude Euroopa riikide praktika. Aga 1990. aastatel oli see meil päevakorral. Läänemaal ja Ida-Virumaal tehti mõned eksperimendid ja see seisukoht hinnati mitmesuguste asjaolude tõttu ümber.
Aga tuletan teile meelde üht kogemust, mille puhul olid tehtud väga põhjalikud majanduslikud arvutused. 2000. aastate alguses oli Leedu mõneti samasuguses olukorras ja seal arvati samuti, et jaevõrgu tükeldamine annab omanikule ehk riigile või ka tarbijatele, klientidele mingit võitu. Tegelikkuses ei pruugi see sugugi nii minna. Mina olen ametlikult Eesti Energia üldkoosoleku õigustes ja tean, et seda küsimust ei ole ettevõttes kordagi üles tõstetud. Samas on üsna selge, et Eesti Energiaga on seotud kaks põhilist huvi. Esiteks, et tarbijad, Eesti Energia kliendid saaksid võimalikult odavat elektrit. Eesti Energia tükeldamine tooks vaieldamatult kaasa firma halvema finantsseisu. Või tegelikult "halvem" ei ole õige sõna, ma korrigeerin ja väidan, et see tooks kaasa firma nõrgema finantsseisu, mis loomulikult tähendab ka selle mitmesuguseid siirdeid pakutavate teenuste hinda. Seda nii võrgu enda puhul kui ka kontsernile tervikuna.
Kui on soovi, võib seda edaspidistes aruteludes arutada, aga esimene, mille see samm minu arvates kaasa tooks, oleks tarbijahinna tõus. Teine ja väga oluline küsimus on, kui läheneda riigi või omaniku seisukohast, kas selline samm ei vähenda omanikule kuuluva vara väärtust ja ka omaniku tulu. Ma arvan, et vastus on jaatav. Usun siiski, et seda teemat peaks käsitlema, analüüsides seejuures hästi praktiliselt mõju ettevõtte klientidele ja omanikule. Mul ei olnud aega seda Postimeest lugeda ja ma ei tea, kas Kaja Kallase väidete taga on mingisugused alternatiivsed arvutused. Aga ma arvan, et võimaliku eraldamise paratamatud tagajärjed oleksid just sellised.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud härra minister! Ilmselt on tarbijale siiski väga vähe selgitatud, kuidas võrgutasud kujunevad. Pigem on öeldud, et see on ärisaladus. Aga loomulikult rahvast huvitab, kuidas ikkagi elektri kohaletoimetamine maksab tunduvalt rohkem kui elekter ise. Kui me paneme veel riigimaksud juurde, siis moodustab see tasu kaks kolmandikku lõpphinnast, elekter ise ühe kolmandiku. Samas on teada, et Eleringile oli eelmine aasta päris suure kasumi aasta. Kui palju sellest läheb koduse elektrivarustuse kindlustamisse? Täna tõstatas elektriinsener Väino Rajangu ajalehes küsimuse, kas ei peaks võrgutasudele kehtestama ülemise piiri. Ja miks ikkagi need ülisuured investeeringud käivitatakse just sel aastal, kui elektriturg avanes?

Alustan lõpust. Oma vastustes ma juba püüdsin sellele vastata. Neid ülisuuri investeeringuid, mis arvutatakse hinna sisse väga pikaajalise tasuvuse põhimõttel ja mis ületavad amortisatsiooni katmiseks tehtavaid investeeringuid, et olemasolevat põhivara käigus hoida, on hädasti vaja, kuna olukord selles elektrisüsteemis, kuhu me kuulume, on muutunud. Ma rääkisin teile avariireservvõimekuse vajalikkusest. Ennekõike on see kaudselt seotud Ignalina jaamaga, aga ka sellega, et me oleme avariivõimsusi siiamaani ostnud või rentinud.
Mis puutub elektriühendustesse, siis see on otseselt seotud turuga. Loomulikult oleks olnud väga hea, kui me oleks suutnud kaabliliinid Estlink 1 ja Estlink 2 ehitada üheaegselt ehk siis mõlemad valmis saada viis või seitse aastat tagasi. Reaalsus on aga see, et turu avanemine ja uute ühenduste loomine, mis peaks kasu tooma ka meie tarbijatele, on paratamatult natukene seotud nagu muna ja kana. Meie variant Estlink 2 puhul oli see ehitada 2008. või 2009. aastal, kui enam-vähem oli asi kokku lepitud. Siis me oleks aga pidanud loobuma Euroopa Liidu investeeringutoetuste kasutamisest. See oli erakorraline meede, mida Euroopa Liit pakkus majanduskriisist ülesaamiseks, et soodustada Euroopa pikaajalist konkurentsivõimet mõjutavaid investeeringuid ka energeetikas. Meil õnnestus see toetus saada ja me saime Estlink 2 ehituse käivitada. Vastasel juhul oleks tollal tulnud Estlink 2-le ei öelda. Ja keegi ei seadnud siis projekti kahtluse alla, väites, et see investeering on Eestile kuidagi halb.
Paraku sattus see turu avamisega ühte aega, sellest on tõesti kahju. Aga ma tulen jälle tagasi elektrikulu osakaalu juurde meie tarbija korvis, pidades silmas ka ettevõtete sellega seotud kulusid ja elektri hinna mõju tarbijahinnaindeksile. Oleme sellest siin teiega palju rääkinud. Kui läheneda kaugemas perspektiivis, siis oleks elektri hind tarbijale minu arvates mõne aja pärast märksa kallimaks kujunenud, kui me oleks selle sammu edasi lükanud.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Lugupeetud minister! Kunagi jäi meil ühe arupärimise juures jutt pooleli, kuna te panite ette rääkida sellest siis, kui jutt on võrgutasudest ja võrguteenusest. Täna on siis õige aeg küsida uuesti. Eleringist rääkides te toonitasite, et see allub Konkurentsiameti kontrollile. Pressist käis läbi info, et Elering sai mullu kasumit ühe kolmandiku ulatuses. Siit jääb mulje, et Konkurentsiamet ei ole firmat sugugi rangelt kontrollinud. Kehtestatud tasu puhul on arvestatud investeeringuvajadust, aga saada peale selle veel kasumit ühe kolmandiku ulatuses käibest – see on ikka väga hästi! Saaks ükskõik milline ärifirma poolegi sellest, supleks ta kullas. Millest ikkagi tuleb selline tohutu kasum veel lisaks?

Kui te panite tähele, kui palju Elering investeerib, siis ta investeerib kordades rohkem, kui on tema aastane rahavoog. Konkurentsiamet peab ettevõtet hindama Euroopa metoodikat kasutades. Ta peab hindama, kui suur on põhivara minimaalne tootlus ja mil määral võetakse põhivara tootlikkuse puhul arvesse uusi tehtavad investeeringud. Teisisõnu, ei maksa imestada, et mingi arv on suur või väike. Arvestades seda varakogumit, mida see ettevõte peab jätkusuutlikult nii finantsiliselt kui tehniliselt väga pikka aega haldama, peaksime tegelikult võrdlema kogu selle vara maksumust ja ettevõtte lubatud tootlust. Selles kontekstis vaadates ei ole Eleringi majandustulemuses midagi imekspandavat.
Ja veel üks moment. Kuna Konkurentsiamet kehtestab tariifi etteulatuvalt, siis ta peab prognoosima ka Eleringi likviidsus- ja muid majandusnäitajaid, sh piiriüleselt ülekantava elektri mahtu ning võrgu kaudu transporditava elektri mahtu tervikuna. Arvestada tuleb ka elektri kadu ja muid kulusid. Tegu on iga-aastaste prognoosidega, mida võib korrigeerida, kuigi mitte väga palju. Prognooside aluseks on varasemad mitmeaastased keskmised ja muud asjaolud. Juhul kui ühel aastal on need näitajad suuremad, majandus ja elektri tarbimine ning elektriga kauplemine on olnud prognoositust elavam, siis järgmistel aastatel tehakse tagasiarveldus tarbija kasuks. Näiteks kui 2012. aasta majandustulemused on tänu sellele paremad, et üle piiri läks ja võrke läbis rohkem elektrit, siis tarbija võidab sellest järgmisel aastal, kui põhivara tootlus kujuneb suuremaks, kui Euroopas selliste ettevõtete puhul lubatud on. 2012. aastal oli see tootlus veidi suurem, kui keskmiselt on lubatud, ehk siis 7–7,5%. Meie 2012. aasta tootlus oli umbes 8%. Järelikult tehakse järgmistel perioodidel selles ulatuses tarbija kasuks tagasiarvestus. Ma juhin tähelepanu, et alati võib juhtuda ka vastupidi: elektrivõrkudes liikuv elektrikogus, mille pealt Elering oma tasu võtab, võib olla prognoositust väiksem. Sellisel juhul on ka tulemused kehvemad. Sedagi korrigeeritakse siis vastavalt, nagu tsükkel ette näeb.

Palun, kolleeg Tiit Tammsaar!

Härra minister! Täna on kogu aeg jutt käinud põhivõrkudest, aga on ju ka teine pool – jaotusvõrk ja elektrilevi. Loomulikult on suured investeeringud ja vägevad ülekandeliinid, aga see pisikene, seesama traat, mis tarbija juurde tuleb, on väga haavatav. Minu meelest ei ole proportsioon põhivõrkude ja jaotusvõrkude investeeringute vahel õige. Mulle meenub järjekordne lumetorm kaks talve tagasi. Teisel päeval pärast elektri kadumist õnnestus lõpuks töömehed kohale meelitada. Need olid kaks tublit Narva meest, kes ei teadnud ööd ega mütsi liinist ega teedest. Me vedasime nad oma traktoriga kohale, andsime neile redeli, nemad saagisid langenud puu liini pealt maha ja me saime elektri tagasi. Momendist, kui elekter ära läks, oli möödas 72 tundi. Selline konkreetne näide. Aga mis te arvate, kas ei võiks meil kehtida mingi abonenttasu? Miks sõltub võrgutasu tarbitavast elektrienergiast?

Hea kolleeg, üks minut on küsimuse esitamiseks aega.

Hästi lühike kommentaar, kuna küsija on parlamendis uus liige. Üldiselt me oleme ka jaotusvõrgu investeeringute mahte siin saalis arutanud. Teie kolleegid on kritiseerinud seda, et jaotusvõrku investeeriti 1990. aastatel märkimisväärselt vähe. Eks me praegu selle tagajärgi tugevama tormi puhul näe ka. See on üks küsimus.
Aga teie küsimus puudutas seda, mis alusel siis võrgutariifi ikkagi määrata. Minu arusaamise järgi annab seadus jaotusvõrguettevõttele valikuvõimaluse, aga Konkurentsiamet peab selle valiku heaks kiitma. Teisisõnu saab valida, kas võrgukulude tariif on tarbitud elektri põhine või peaks olema ka mingi abonenttasu. Ma tean, et sellised mõtted liiguvad ka ettevõtete juhtide peades. Samas ma ei ole väga veendunud, et kui nad sellega välja tulevad, siis see meile kõigile meeldiks.
Minu arvates teatud loogika selles on. Eestis on hajaasustuse osakaal suur, suvemajadesse ja muudesse ehitistesse, mida aasta ringi ei kasutata, on veetud väga palju liine. Nende majade elektritarbimine on ülimalt väike, aga liin peab ometi korras olema. Seda tuleb samamoodi solidaarsuspõhimõttel üleval hoida nagu neid liine, kus elektri tarbimine on tunduvalt suurem. Et solidaarsel kulude katmisel suurem õiglus saavutada, ei pruugi abonenttasu halb idee olla. Selle vastu hakkavad protestima kindlasti suvemajade omanikud, kes maal aasta ringi elektrit ei tarbi. Tõenäoliselt peaksid nemad sellisel juhul rohkem maksma.
Minu teada selleks seadusega sätestatud takistusi ei ole ja ettevõtted võivad tariifi muutmise taotlusega välja tulla. Ma juhin tähelepanu, et jaevõrguettevõtjaid ei ole Eestis üks, neid on 30 ja natuke rohkemgi. Nad on muidugi erineva suurusega, Elektrilevi on kõige suurem.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! See ei mahu küll mingi loogika piiresse, et 109 miljoni suuruse käibe juures on firma kasum 34 miljonit eurot, nagu eelmisel aastal Eleringil oli. Samal ajal on Elering avaldanud soovi omandada Eesti gaasitrassid. Kas te oskate öelda, mis raha eest on Elering plaaninud need trassid osta? Kas see ei ole seesama raha, mis elektritarbijate käest sisse kasseeritakse?

Lühike vastus on ei. Aga see küsimus puudutab hoopis teist teemat, nimelt gaasipõhivõrgu ja elektripõhivõrgu staatuse võimalikku kokkupuutepunkti. Elering on selle kohta seni teinud üksnes selliseid uuringuid ja analüüse, mille kulud ei ole märkimisväärsed. Juhul kui Elering peaks otsustama teha mingi sellise investeeringu, siis see eeldab loomulikult omaniku aktsepti, sh lahendust, kuidas ostu finantseerida. Kuna sellist küsimust ei ole päevakorrale kerkinud, siis ei ole olnud põhjust sellega Riigikogu tülitada. Kui niisugune stsenaarium peaks kunagi realiseeruma, siis see eeldab Riigikogu heakskiitu.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud minister! Millise moraalse hinnangu te annaksite olukorrale, kus ühest küljest kuuleme, et Eleringis napib raha investeeringuteks, aga teisest küljest lugesime uudistest, et möödunud aastal tõstis Eleringi nõukogu nii iseenda kui ka juhatuse palka 14%? Mis sektoris on veel selline palgatõus võimalik? Milline on teie hinnang Eleringi juhtide sellisele käitumisele?

No selle peale, et teie suust kõlab moraaliküsimus, võiks siia kõnetooli jäätuda, aga püüan üle saada. Minu teada oli Eleringi juhi töötasu lõppeval aastal väiksem kui eelmisel aastal. Aga ma ei seoks ettevõtte juhtide tasu ja motivatsiooni kogu selle ettevõtte majandustegevusega. Kui te viitsiksite süveneda selle ettevõtte töö olulisusesse, sh tehtavatesse investeeringutesse ja paljudesse muudesse asjadesse, siis te teaksite, et Eleringi funktsioonid on läinud märksa laiemaks, ülesandeid on kõvasti juurde tulnud. Tegemist on väga tugeva ja väga teadmistemahuka ettevõttega. Ma ei räägi juhtidest, ma räägin tervest Eleringi kollektiivist, kelle ülesanne on tagada Eesti elektrisüsteemi kogu vereringe. Kritiseerida siin mingite protsentide võrra kasvanud kuutasusid – ma arvan, et see küsimus on hoopis teisest ooperist.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Me teame, kui suur palk on õpetajal ja arstil, võib rääkida ka päästjate ja politseinike töötasust. Eleringi pealiku palk on samuti teada. Aga kui suur on Eleringi töötajate keskmine palk? Kui palju see erineb Eesti keskmisest palgast?

Hea küsimus! Oleks ette teadnud, oleks järele vaadanud. Praegu jään vastuse võlgu. Palun, et teile sellest töö korras teada antaks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnetooli Marika Tuus-Lauli. Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Lugupeetud härra minister! Aastataguse märtsiga võrreldes tõusis tarbijahinnaindeks 3,5%. Enim oli see tingitud eluasemekuludest, mis andsid kogu hinnatõusust pea poole, sellest omakorda kaks kolmandikku andis elektri kallinemine. Elekter kallines pea 30%. Nii et elekter on konkurentsitult juba mõnda aega hinnatõusu vedanud. Kõige jõukamate jaoks ei ole see probleem, need pered maksavad elektri eest umbes 3% oma pere eelarvest. Aga vaesemad on sunnitud selleks loovutama umbes 10% sissetulekust. Elekter aga ei ole ju mingisugune luksuskaup, mida peaks kõrgelt maksustama. See on ikkagi esmatarbekaup, milleta me läbi ei saa. Või tahab meie valitsus, et me hakkame jälle rohkem ahjusid ja pliite kütma ning õhku rikkuma? Kas peame tõesti ajas tagasi minema?
Kõige raskem on leppida just suurte võrgutasudega, mis pidevalt kasvavad. Küsin veel kord: kuidas ikkagi saab võrgutasu olla suurem kui tasu elektri eest? Ja veel nii palju suurem! Kuidas saab elektri kohaletoimetamise eest küsida rohkem kui elektri tootmise eest? Miks me ei saa täpselt teada, kuidas need tasud rehkendatakse? Minister küll täna siin midagi kirjeldas, aga täpselt ei tea me mitte midagi, sest see on seadusega ärisaladuseks tehtud. Samas, meie naaberriikides on need andmed täiesti avalikud. Miks on elektrituruseadusega kehtestatud elektrivaldkonnale erand ja me ei saa avaliku teabe korras selle kohta infot? Vahest ongi nii, et salapärased võrgutasud lähevad, nagu kusagil kirjutati, Jordaanias kaevanduse rajamiseks? See, et selle raha eest tehakse gaasiuuringuid, on meile ammu teada.
Elering teenis mullu rekordilise kasumi. Ettevõtte juhi Taavi Veskimäe sõnul olid tulemused üle aastate kõige paremad. Põhiline küsimus ongi, milline on selle kasumi hind kodutarbijale ja kui suur osa sellest kasumist läheb Eesti varustuskindluse suurendamiseks. Me tegelikult seda ei tea. Miks ikkagi tehakse need ülisuured investeeringud just sel aastal, kui elektrituru avanemine niigi kõvasti rahakoti pihta on löönud?
Teine küsimus on seotud elektriliinikadudega, mis Eestis arvatakse võrgutasude hulka. Loogiline oleks, et need kulud kajastuksid elektri börsihinnas. Sellele küsimusele pole me kunagi vastust saanud.
Miks ei seata võrgutasule ülempiiri, nagu pakkus täna Väino Rajangu? Tema arvates võiks nende tasude ülempiir olla mingi kindel protsent elektri börsihinnast. Aga seda ei taheta, sest Eesti riik otseselt lükkab elektri hinna tõusu takka, et tänu suurematele tarbimiskuludele laekuva maksurahaga eelarveauke lappida. Võrgutasud, elektriaktsiis, käibemaks ja taastuvenergia tasu moodustavad ju kaks kolmandikku elektri hinnast, elekter ise vaid veerandi. Millega seda kõike siiski põhjendada? Miks me maksame aktsiisile ehk ühele maksule otsa veel teist maksu ehk käibemaksu? See tundub olevat eriti küüniline – maksta maksu pealt veel maksu.
Selline elektri hind on praeguste valitsusparteide poliitiline otsus. Samas me teame, et bulgaarlased avaldasid elektri hinna räige tõusu vastu tõsist protesti ja kukutasid oma valitsuse. Mis meilgi siis muud üle jääb! Kutsun kõiki inimesi esmaspäeval, 22. aprillil kella 8-ks õhtul Tammsaare parki, härra ministrit samuti. Me ütleme seal välja oma suhtumise elektri hinda. Me ei pea ju kõigega nõus olema ja kummardama ministreid, kes soosivad pidevat elektri kallinemist, tõstavad kodukuludega seotud makse ja toetavad pidevat kodukulude suurenemist, olgugi et enne valimisi lubati valju häälega elektri, kütte ja vee hinda alandada kuni poole võrra. IRL, kas see ongi valijatele antud lubaduste täitmine?
Ja, lugupeetud valitsus, kui kaua ikkagi kestab tohutute dividendide väljavõtmine riigiettevõtetest? 2013. aastaks on seda kokku 130,8 miljonit eurot. Eesti Energiast võetakse välja 73,48 miljonit, kinnitavad ajalehed. Miks peavad inimesed elektrimaksu tasuma, kui see nendele teistpidi tagasi tuleb? Ja samas, kui me vaatame, kui palju kavatseb riik Eesti Energiale vastu anda omakapitali laiendamiseks, kas sama palju miljoneid või veelgi enam, siis me täpset vastust ei leia.
Aga lõbus oli kuulda, kuidas minister jõudis elektrivõrkude juurest jälle välja Tallinna tänavate aukudeni. Lood on aga nii, et elektrivõrkudesse pannakse ülisuured summad Eesti riigi ja Euroopa raha, Tallinna tänavate aukude parandamiseks on riik eraldanud raha vaid nii palju, et sellest jätkuks kolme kilomeetri kordategemiseks. Aitäh!

Suur tänu! Härra minister, kas soovite ka esineda? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Rannar Vassiljevi, Jaan Õunapuu, Jevgeni Ossinovski, Kajar Lemberi, Sven Mikseri, Helmen Küti, Jaak Alliku, Eiki Nestori, Kalvi Kõva, Neeme Suure, Rein Randveri, Kalev Kotkase, Mart Meri, Marianne Mikko, Karel Rüütli, Heljo Pikhofi, Indrek Saare, Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra ja Deniss Boroditši 28. veebruaril s.a esitatud arupärimine avatud elektriturul tarbijate huvide kaitsmise kohta (nr 304). Kõnepuldis on juba kolleeg Rannar Vassiljev.

Head kolleegid! Kakskümmend Riigikogu liiget, kes kuuluvad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja demokraatide saadikuühendusse, on esitanud majandus- ja kommunikatsiooniministrile arupärimise, mis puudutab avatud elektriturul tarbijate huvide kaitsmist. Me keskendume arupärimises kahele teemale, üldteenuse hinnale ja tarbijate kaitsmisele. Neist esimese ehk üldteenuse hinna koha pealt ütleb elektrituruseadus, et üldteenust osutab meile võrguettevõtja või võrguettevõtja nimetatud tegevusloaga müüja. Üldteenuse puhul arvutatakse elektrienergia kalendrikuu hind selles kuus üldteenuse korras müüdud elektrienergia tunnipõhiste koguste ning elektribörsil avaldatud tunnipõhiste hindade omavahel kaalutud keskmise hinna alusel. Hinnale lisatakse veel teenuse osutamisega seotud põhjendatud kulud ja mõistlik ärikasum.
Mis puudutab tarbija kaitsmist, siis ütleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, et liikmesriigid võtavad meetmeid, et kaitsta lõpptarbijaid ja tagada tarbijakaitse kõrge tase, ning tagavad eelkõige kaitsetumate tarbijate piisava kaitse. Direktiivi järgi kohustub reguleeriv asutus tagama, et tarbijad saaksid kasu oma riigi elektrituru tõhusast toimimisest ning samas edeneks ka tõhus konkurents.
Sellest tulenevalt on mainitud 20 rahvasaadikul majandus- ja kommunikatsiooniministrile kaks küsimust. Esimene küsimus kõlab nii: "Kas asjaolu, et üldteenuse osutaja valik tehakse ilma vähempakkumist korraldamata üldteenuse osutamisega seotud põhjendatud kulude ning mõistliku ärikasumi kohta, vastab direktiivi põhimõtetele?" Teine küsimus puudutab seda, et direktiivi artikli 37 lõike 1 punkti n kohaselt on reguleerivatel asutustel kohustus aidata koos teiste asjaomaste asutustega tagada, et tarbijakaitsemeetmed oleksid tulemuslikud ja jõustatud. Palume ministril tutvustada neid meetmeid, mida riik on elektritarbijate kaitsmiseks senini kasutusele võtnud. Kokku võttes tahame teada, kas see, et meil ei ole üldteenuse osutamisel tagatud konkurentsi, on kooskõlas direktiivi mainitud põhimõtetega, ja teiselt poolt, millised on need tarbijaid kaitsvad meetmed, millele Eesti riigi tarbijad võivad toetuda ja mis riik on ellu kutsunud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Ma palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Asudes sellele arupärimisele vastama, tuletan sotsiaaldemokraatidele meelde, et minu teada oli siin kaks nädalat tagasi Keskerakonna arupärimine, mis puudutas sama teemat ehk üldteenuse marginaali kontrolli küsimusi. Soovitan kõigil seda stenogrammi lugeda, sest me puudutasime seal paari olulist aspekti, mis käivad ka tarbijakaitse kohta.
Nüüd teie kaks küsimust. Esimene küsimus: "Kas asjaolu, et üldteenuse osutaja valik tehakse ilma vähempakkumist korraldamata üldteenuse osutamisega seotud põhjendatud kulude ning mõistliku ärikasumi kohta, vastab direktiivi põhimõtetele?" Majandusministeerium on seisukohal, et elektrituruseadusega ettenähtud üldteenuse põhimõtted on kooskõlas asjaomase direktiivi artikli 3 lõikega 3, mille kohaselt liikmesriigid peavad tagama, et kõikidele kodutarbijatele ja väikeettevõtetele, st ettevõtetele, millel on kuni 50 töötajat ja mille aastakäive või bilansimaht ei ületa 10 miljonit eurot, osutatakse universaalteenust. See tähendab, et neil on õigus saada oma territooriumil kindlaksmääratud mahus elektritarneid mõistliku, hõlpsasti ja selgelt võrreldava, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hinnaga. Kontroll, mida praegu teeb Konkurentsiamet ja mida me siin kaks nädalat tagasi arutasime koos Keskerakonna fraktsiooniga, puudutab vägagi palju seda, kas see üldteenuse müügimarginaal on diskrimineeriv või ei ole. Ma usun, et Konkurentsiameti kontroll on kindlasti pretsedenti loov ja selles mõttes väga huvitav. Praeguseks ei ole Konkurentsiameti järelevalve veel lõppenud. Meie elektrituruseaduse kohaselt on ette nähtud, et n-ö viimaseks vastutajaks, kes peab universaalteenuse osutamise tagama, on määratud võrguettevõtja, kelle võrguga on üldteenuse kasutaja elektripaigaldis ühendatud. Üldteenuse hind koos teenuse osutamisega seotud kulutuste ja kasumimarginaalidega kujuneb sõltuvalt sellest, kui palju iga konkreetse võrguettevõtja teeninduspiirkonnas üldteenuse kasutajaid on, ning üldteenuse hinda kontrollib tagantjärele Konkurentsiamet.
Ma ei oska vastata, kas teie küsimuses justkui sõnastatud ettepanek vähempakkumise kohta on Euroopa direktiiviga kooskõlas või ei ole. Vähemalt elektrituruseaduse arutelu käigus seda teemat minu teada ei tõstatatud. Täiesti omaette küsimus on, et kui sellist vähempakkumise ideed edasi arendada, kas see oleks siis direktiiviga õiguslikult kooskõlas, annaks selle printsiipidele vastava tulemuse ja mille poolest see erineks n-ö tavapärasest tegutsemisest elektriturul. Seda võib tulevikus veel põhjalikumalt läbi töötada. Majandusministeeriumi praegune vastus baseerub kehtival seadusel.
Teine küsimus. Te palute tutvustada meetmeid, mida elektritarbijate kaitseks on võetud. Vastus on siin hästi pikk ja põhjalik. Arvestades aja piiratust, ei hakka ma kõike kokku lugema. Eri aspektidega seotud tarbijakaitsemeetmeid on kokku 11 valdkonnast, kui me räägime elektrituru toimimisest. Ma markeerin need 11 valdkonda.
Esiteks, järelevalveküsimused. Sellest on räägitud, et elektrituruseaduse kohaselt teeb seaduse täitmise, elektrituru toimimise ja turuosaliste tegevuse järelevalvet Konkurentsiamet. Tarbijakaitseamet teeb järelevalvet tarbijakaitseseadusega ettenähtud piires. Konkurentsiamet kontrollib, kas müüja on koos arvega tarbijale esitanud nõutavad andmed energiaallikate keskkonnamõju kohta, samuti teabe tarbija õiguste ja vaidluste lahendamise võimaluste kohta. Konkurentsiamet kontrollib üldteenuse korras müüdava elektrienergia hinda, jälgib turu avamise konkurentsitaset, sh kodutarbijatele määratud hindu, avaldab vähemalt kord aastas soovitusi kodutarbijatele müüdava elektrienergia hinna kujunduse kohta. Konkurentsiamet avaldab oma veebilehel teabe, mis käsitleb tarbija õigusi, asjaomaseid õigusakte ja vaidluse lahendamise võimalusi.
Teine tarbijakaitset puudutav element on müüja valimise ja tasuta vahetamise õigus. Iga turuosaline, kellel on tema tarbimiskoha mõõtepunkti suhtes sõlmitud võrguleping, saab sõlmida elektrilepingu, st saab valida endale sobiva elektrimüüja. Müüja vahetamise eest ei nõuta tasu, ei tähtajatu ega tähtajalise lepingu lõpetamise eest.
Kolmandaks on tarbija õigustega seotud nii võrgu- kui ka elektrimüügilepingus sisalduvad kohustuslikud tingimused ja teave nii teenuse osutaja kui ka kauba müüja kohta ning n-ö lepingulise käitumise sätted. Kokku on ette nähtud kümme kohustuslikku tingimust. Loomulikult, nagu varem öeldud, on nii Tarbijakaitseametil kui ka Konkurentsiametil kohustus jälgida, et tüüplepingutes oleks arvestatud seaduses ettenähtud tarbijakaitsetingimusi.
Neljas tarbijakaitse küsimuste ring puudutab lepingute muutmist. Viies käsitleb võrguühenduste võimalikku katkestamist. Siin on toodud eraldi tarbijakaitseklauslid olukorras, kus tarbija ei suuda teenuse eest maksta. Nähakse ette variandid, kuidas kaitsta tarbijat ka sellisel juhul, kui tal on viivised või võlgnevus elektrimüüja ja võrguettevõtja ees. Nendel sätetel on samuti tarbijakaitseline aspekt. Kuuendaks, liitumistingimused. Võrguettevõtja peab avaldama liitumistingimused oma veebilehel. Seitsmes tarbijakaitse aspekt on nii võrguettevõtja kui ka elektrimüüja kohustus anda ja avaldada teavet ning vastav regulatsioon. Tarbija peab olema teavitatud ja vajaduse korral peab avalikkusel olema võimalik kontrollida. Kaheksandaks on elektrituru tehnilise korraldamisega seotud sätted, mis on ka tarbijate huvides. Süsteemihalduril on kohustus luua ja hallata andmevahetusplatvormi selliselt, et turuosalisel, kellel selleks on seadusjärgne kohustus ja õigus, on võimalik andmeid õigeaegselt esitada ja võrdsetel alustel õigel ajal saada, samuti peab tarbijal olema võimalik tema kohta käivaid andmeid kasutada ja hinnata oma tarbimisprofiili. Sellest tulenevalt saab kujundada tarbijale kõige kasulikuma lepingu. Üheksas komponent tarbijakaitses puudutab üldteenust. Sellest me rääkisime, et üldteenus on teatud printsiipidele vastavalt igal ajahetkel Eesti Vabariigis kättesaadav, juhul kui tarbija lepingut ei sõlmi. Kümnes aspekt puudutab kaebuste kohtuvälist lahendamist. Sellest veidi pikemalt. Konkurentsiamet lahendab elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustuste rikkumisest tulenevaid turuosalistevahelisi vaidlusi, otsustab sundvõõrandamise menetluse algatamise, kontrollib, kas turuosalised järgivad elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ette nähtud nõudeid ning täidavad asjaomaseid kohustusi, ja teeb vajaduse korral turuosalistele kohustuslikke ettekirjutusi. Tarbijakaitseamet lahendab vaidlusi tarbijakaitseseadusega sätestatud pädevuse piires. Liitumislepingust, võrgulepingust või elektrilepingust tuleneva vaidluse korral on tarbijal õigus esitada kaebus tarbijavaidluskomisjonile. Üheteistkümnes on toimetuleku aspekt. Toimetulekutoetust makstakse sotsiaalhoolekande seaduse 4. peatüki alusel. Eestis nagu ka enamikus teistes liikmesriikides ei nähta vähekindlustatud tarbijatele eriseadusega ette eritariife, vaid nende toetamine on lahendatud sotsiaalhoolekande seaduse kaudu. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esimees! Austatud minister! Ma täpsustan meie esimest küsimust. Tõepoolest, täpset protseduuri, kes üldteenuse osutamiseks elektrienergia tarnib, direktiivis pole, küll on aga nõue tagada kõikide elektriettevõtete juurdepääs liikmesriigi tarbijaskonnale. Võib öelda, et Elektrilevi piirab praegu seda juurdepääsu, ning piiramine on kehtiva direktiiviga vastuolus. Sellest järeldub, et üldteenuse osutamiseks tuleks korraldada hange, kus saavad võrdselt osaleda kõik pakkujad. Kas te olete minuga nõus?

Teil oli mitu väidet, aga ma jääksin küsimuse fookuse juurde ehk kas üldteenuse tagamiseks tuleb teha hange või rakendub hoopis Eestis kehtiv seaduse tekst, mis ütleb expressis verbis, et elektrituruseaduse kohaselt on viimasena vastutavaks tarnijaks määratud võrguettevõtja, kelle võrguga on üldteenuse kasutaja elektripaigaldis ühendatud. Teisisõnu, teie idee, millest ma püüan praegu täpsemalt aru saada, tähendaks siis, et keegi peaks looma Eestimaa eri paikades veel eraldi kanali elektrimüüjatele, et seadusest tulenevatel tingimustel oleks tagatud elektri tarnimine tarbijatele, kes lepingut ei sõlmi. Ma küsin, mis on selle mõte? Kui ma vaatan seaduse regulatsiooni, siis kõige ökonoomsem peaks minu arvates olema seesama võrguettevõtja pakkumine. Kui keegi teine suudab kõikjal Eesti tarbimiskohtades pakkuda seda odavamalt, siis oleks see huvitav juhtum. Kas praegune marginaal, mille kõige suurem jaevõrguettevõtja on teatanud, vastab ka seaduses sätestatud nõudmistele, me veel ei tea. Ma loodan, et Konkurentsiamet annab siin nende printsiipide, mida Eesti seadus ette näeb, põhjaliku käsitluse.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Kunagi, kui me käsitlesime teemat, mis puudutas toimetulekutoetusi ja Eesti Energia väljastatud elektriarveid, siis oli informatsioon, et ligi 500 inimest ei olnud oma elektriarvet veel saanud. Nädalapäevad tagasi jooksis televisioonis jälle läbi info, et ligi 100 inimest ei ole oma elektriarvet kätte saanud. Tol korral te vastasite, et kui toimetulekutoetuse potentsiaalne vormistaja pole arvet kätte saanud, siis pöördugu Eesti Energia poole, nõudku seda sealt. Kõik see võib õige olla, aga ka teie kui üldkoosolek peaksite siiski tundma huvi, miks need inimesed siiski pole arvet saanud. Kas te olete seda küsinud?

Jah, me oleme palunud Sotsiaalministeeriumil vaadata, kas tulenevalt sellest üleminekust on vajalik ja võimalik anda sotsiaalabiteenistustele mingisuguseid soovitusi ja juhendeid. Ma eeldan, et nad on selle küsimuse lahendanud. Tookord, kui me teiega ka väljaspool saali vestlesime, sai see palve esitatud. Samamoodi tegin märkuse Eesti Energiale, mille üldkoosolek ma muide enam ei ole, ja ma tahaks tõesti loota, et nende saja või tuhande puhul on tänaseks need tehnilised probleemid maas. Elektrituru avamine on väga keeruline protsess, see puudutab väga paljusid inimesi ja on keeruline isegi selle ettevõtte seisukohast. Kujutame nüüd ette, ettevõttel on 400 000 müügilepingut ja ta tegeleb avalikkuse ees sellega, et sajale tarbijale, alguses natuke rohkem kui sajale, ei ole arvet koju tulnud. See on piinlik juhtum, aga siin võivad olla ka mõningad elektroonilised ebatäpsused e-mail'ides, mitmed muud juhud, kus arve lihtsalt ei ole liikunud õigesse kohta ja tagajärg ongi selline. Järjekordselt jääb mulje hoolimatusest tarbijate suhtes, aga selle ettevõtte puhul ma kindlasti seda ei kahtlusta, nad püüavad suhtuda tarbijate kriitikasse väga tähelepanelikult. Ja kuulge, ettevõte, kes ei taha esitada tarbijale arvet – see oleks ju viimane, mida üks ettevõte teha ei taha.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Te mainisite, et võrguettevõtja vastutus pakkuda üldteenust oma piirkonnas on kuidagi vastuolus hanke korraldamise või konkurentsiga. Ma ei nõustuks sellega. Põhimõtteliselt tähendaks see, et nendele ettevõtjatele, kes praegu võrguteenust pakuvad, korraldatakse nende piirkonnas elektrienergia üldteenuse pakkumiseks ühel või teisel kujul hange ja selle võitjaga sõlmitakse leping. See ei oleks Eestis iseenesest mingi tohutu suur bürokraatlik protsess, samas tagaks aga konkurents suurele hulgale inimestele, kes ühel või teisel põhjusel on jäänud üldteenuse tarbijaks, tõenäoliselt soodsama hinna.

Aitäh! Sellisel juhul peaks ikkagi seadus niisuguse asja ette nägema. Praegune tundub mulle selle koha pealt jätkuvalt väga loogiline. Ma juhin tähelepanu, et see hankeküsimus on teil välja mõeldud või te olete selle peale tulnud tulenevalt kõrgest marginaalist. Nii nagu ma mäletan tolleaegset Riigikogu diskussiooni, käis kas majanduskomisjonis või suures saalis läbi see põhimõte, et ei tohi diskrimineerida tarbijat, kes ühegi müüjaga lepingut ei sõlmi, vaid seadusest tulenevalt tekib tal võrguettevõttega sisuliselt lepinguline suhe. Asjaolu, et praegu ületab konkreetselt ühe ettevõtte müügimarginaal oluliselt turu müügimarginaali, on minu arvates diskrimineeriva iseloomuga. Aga mina ei kujunda selle valdkonna õiguspraktikat, mistõttu ma jälgin huviga Konkurentsiameti järelevalvet ning ootan, millisele seisukohale ta asub ja mis seisukohale asuvad siis turuosalised. Ma usun, et sellel on ka suurem tähendus müügiettevõtetevahelise konkurentsi n-ö marginaaliküsimusele. Kuigi marginaal iseenesest moodustab lõpparvest üsna väikese osa, on iga sent ikkagi tähtis, mistõttu üldteenust pakkuva ettevõtte taotletud müügimarginaal loob kindlasti niisuguse, ütleme, lae, kuhu siis hiljem müügiturul tegutsevad konkurendid hakkavad sihtima. Teisisõnu, ma tahan enne, kui me peaksime tõesti hakkama üldteenuse regulatsiooni ümber hindama, mida ei saa ka välistada, võib-olla sellel on mingisugune mõte, saada Konkurentsiameti käsitluse nende printsiipide kohta, mis on väga selgelt seaduses kirjas. Jah, ma möönan, et neid printsiipe pole väga lahti räägitud. Aga küsin siis veel kord, mida tähendab sellisel juhul "mittediskrimineeriva hinnaga"? Teisisõnu, peab olema ikkagi õiguspraktika ja selle õiguspraktika annab siin lõpuks ikkagi Konkurentsiameti järelevalve.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tõenäoliselt on üldteenuse saajate arv avatud elektriturul pidevalt vähenenud – neid oli umbes 30%, nüüd on neid 20% ümber. Kuskilt ma lugesin isegi, et üldteenust tarbivaid kliente on lausa 17%. Teatavasti kujuneb üldteenuse hind eelmise kuu börsihinna järgi ja mõistlikku ärikasumit arvestades. Minu küsimus: kui kaua läheb Konkurentsiametil, kelle peadirektor ütles veebruari alguses, et peaks selle uurimise ja otsuste tegemise ette võtma, veel aega? Ja teine pool küsimusest: miks seda mõistlikku ärikasumit ei reguleeritud kohe, kui me avatud turule üle läksime?

Ma ei oska vastata selle kohta, kui kaua Konkurentsiametil veel aega läheb. Ma tean, et nad töötavad selle küsimuse kallal. Mul ei ole mingisugust õigust sekkuda ja püstitada talle tähtaegu. Ma eeldan, et ka Konkurentsiameti jaoks on tegemist mittetavapärase järelevalvega, see on neilegi esmakordne. Seetõttu on siin ajaline viivitus, kui me võime seda niimoodi nimetada, võib-olla aktsepteeritav. Aga mis puudutab teie väidet, et regulatsioonis võib viga olla, siis selles ei ole ma nii väga kindel. Veel kord: need printsiibid, millele tarbija käsitlus peab üldteenuse puhul vastama, on minu arust piisavalt selged. Kui küsida, kas kellelgi oli mingeid ideid, kuidas seaduseelnõus need printsiibid põhjalikumalt lahti kirjutada, siis väga ei olnud. Ma arvan, et need printsiibid tuleb praktikas sisustada, sh ka see mittediskrimineerimine, võrreldes tarbijatega, kes ostavad elektrit tavapäraste lepingute alusel. Kui teil on mingi ettepanek seaduse täiendamiseks, siis ootan huviga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Priit Toobali, Yana Toomi ja Aivar Riisalu 25. veebruaril s.a esitatud arupärimine riigisaladuse avalikustamise ja prefektuuri raha omastamise kohta (nr 298). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Jah, see on arupärimine riigisaladuse avalikustamise ja prefektuuri raha omastamise kohta. Aluseks on võetud üks konkreetne juhtum. Nimelt teatas meedia selle aasta alguses, et üht Lõuna Prefektuuri narkokuritegude talituse eksjuhti süüdistatakse aastatel 2006–2011 kokku ligi 15 000 euro eest prefektuuri vara omastamises, riigisaladuse avalikustamises ning dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises. Selle asja kohta märkis riigiprokurör Laura Vaik, et täpsem süüdistuses olev informatsioon on kaitstud riigisaladusega ning ka 17. jaanuaril 2013. aastal Tartu Maakohtus alanud kohtuistung on kuulutatud kinniseks.
Eeltoodust tulenevalt on meil härra ministrile mitu küsimust. Millega seletada, et üha enam satuvad kohtu ette PPA juhtivad töötajad? Kas viga on edutamissüsteemi nõrkades kohtades või sisekontrolli puudulikus töös? Teine küsimuste plokk. Miks peidetakse avalikkuse eest PPA töötajate kriminaalasjadega seonduvat? Milline riigisaladus võib peituda prefektuuri vara omastamises, riigisaladuse avalikustamises ning dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises? Kolmas küsimus: kes kannab poliitilist vastutust selle eest, et PPA-s  tuvastatakse igal aastal üha rohkem korruptiivseid kuritegusid?
Pean veel lisama, et minul ja kolleegidel, kes koos minuga neid arupärimisi esitavad, on juba teatud kogemus olemas. Me oleme siin juba mitme nädala jooksul esmaspäeviti harjutanud oma kõneoskust, pidades reibast debatti härra siseministriga. Meie arvutuste järgi vastab ta mõne arupärimise puhul kõigile küsimustele, kui on võimalik midagi toredat teatada, mõne arupärimise puhul ei vasta ta üldse ühelegi küsimusele. See olukord on umbes fifty-fifty, pooltele küsimustele ta vastab ja pooltele ei vasta. Meil on nüüd iga arupärimise puhul tekkinud lisahuvi, et mitmele küsimusele me vastuse saame. Ma arvan, et kõigil kuulajatel on võimalik seda kontrollida, kas minister ikka vastab küsimustele või ei vasta.
Teine asi, mis meid selle arupärimise puhul eriti huvitab. Kuidas on võimalik, et mõnel juhul, kui tegemist on mingi kahtlusega, pannakse üks või teine süüdistus suure kella külge ja hakatakse inimest kurjategijaks ristima – nii nagu see praegu toimub näiteks Narvas –, seda tehakse päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse, aga kui tegemist on mõne ameti või teenistuse töötajatega, siis on kõik märksa tagasihoidlikum? Summa on 15 000, kahtlustatakse dokumentide võltsimist ja pealekauba võltsitud dokumentide kasutamist, aga kõik on riigisaladus. Niiviisi saab väga ilusasti vältida suvalist skandaali, suvalise teema arutelu ja suruda see lihtsalt kuskile vaiba alla. Mida vähem rahvas sellest teab, seda parem on suurtele ülemustele. Meie sellega nõustuda ei saa. Loodame, et härra minister annab nendele küsimustele sisulised vastused, ja loodame, et sellest on tuleviku mõttes mingit kasu ka Eesti riigile. Aitäh!

Suur tänu! Palun lugupeetud siseministri kõnepulti vastama!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan arupärimise eest! Te olete esitanud kolm küsimust, aga ma ei saa teid kahjuks rõõmustada. Väga paljuski sõltub see, mida vastatakse, ka sellest, mida te küsite. Kui te küsite asjade kohta, mille puhul on, nii nagu praeguselgi juhul, tegemist konkreetse kriminaalasjaga ja kohtuistung on kuulutatud kinniseks, siis see tähendabki just nimelt seda, et kohtuistung on kinnine. See ei ole ju kuulutatud kinniseks mitte sellepärast, et see oleks avalikkusele kinnine, aga teie saaksite ikka informatsioonile ligi siin puldis, mis samuti on avalik. Igal asjal on oma põhjus ja seda põhjust ma hea meelega selgitan.
Esiteks küsite, miks satuvad PPA juhtivad töötajad üha enam kohtu ette. See on täiesti meelevaldne hinnanguline seisukoht. Kas "üha enam" on teie sõnastuses positiivne või hoopis negatiivne? Ma miskipärast kaldun arvama, et teie puhul on tõene see viimane variant, aga mina prooviksin kindlasti pöörata seda positiivseks. See, et selliseid juhtumeid avastatakse, näitab tegelikult ju politsei sisekontrolli järjest paremat taset, see näitab, et riik on võimeline isepuhastuma. See puudutab ka õiguskaitsesüsteemi. Minu arust on see äärmiselt oluline areng, mis viimasel viiel-seitsmel aastal on Eestis toimunud ja mille tulemusena on sisuliselt toodud esile ka sääraseid kuritarvitamisi, õigusrikkumisi, mis on aset leidnud meie õigussüsteemis, näiteks ka kohtusüsteemis. Võin öelda nii palju, et politseiametnike kuriteod, eriti need, mis seonduvad korruptsiooniga, on üldjuhul, nagu te teate, oma loomult varjatud, tegemist on peitkuritegudega, mille puhul üldjuhul kaebusi ja avaldusi politseile ei esitata. Nende avastamine on selges võrdelises seoses selle ressursi, tähelepanu ja inimtöötundidega, mis sinna sisse pannakse. Selliseid kuritegusid saab tuvastada vaid väga tõhusalt ja süsteemselt toimiva sisekontrolliga, samuti PPA sisekontrolli büroo teostatava jälitus- ja kriminaalmenetlusega. Nii et minu hinnang on ühene: see, et sääraseid juhtumeid on võimalik tuua päevavalgele, neid avastada ja menetleda, näitab meie õiguskaitsesüsteemi tugevust, mitte vastupidi.
Teiseks küsite, miks peidetakse avalikkuse eest PPA töötajate kriminaalasjadega seonduvat. Te toote siin ühe näite asjas, kus kohtuistung on kuulutatud kinniseks. Arupärimises mainitud politseiametnik oli oma tööülesannete tõttu otseselt seotud jälitustegevuse korraldamisega ning kuriteod, milles teda kahtlustatakse, seonduvad suures osas just jälitustegevusega. Jälitustegevusega seonduv on aga seadusest tulenevalt riigisaladus. Sellest johtuvalt on ka arupärimises viidatud kohtumenetlus kuulutatud kinniseks ja sellest asjaolust tingituna on kuriteo kohta väljastatav informatsioon olnud piiratud.
Kolmas küsimus: "Kes Teie arvates kannab poliitilist vastutust selle eest, et PPA-s iga aasta tuvastatakse üha rohkem korruptiivseid kuritegusid?" Nagu ma ütlesin, minu hinnangul näitab see seda, et riik on ka selliste äärmiselt raske loomuga peitkuritegude nagu rasked korruptsioonikuriteod avastamisel muutunud võimekamaks. See on ainult positiivne suundumus. 2010. aastal esitas PPA sisekontrolli büroo korruptsiooniga seonduvates kuritegudes prokuratuurile süüdistuse viie PPA teenistuja kohta, 2011 oli neid kolm ja 2012 seitse. Arvestades PPA isikkoosseisu suurust, on loomulikult jällegi igaühe hinnangu küsimus, kas tegemist on suure isikute arvuga. Nagu ma ütlesin, minu hinnangul on hea, et politseiorganisatsioon toob ise oma probleemid esile ja on võimeline sisemiselt puhastuma. Just tugev sisekontrollisüsteem tagab ka selle, et säärased juhtumid ei jää tähelepanuta. Politseiametnikud tajuvad selgelt, et nende tegevus on tugeva järelevalve all, võimalikult läbipaistev, et nendesse suhtutakse täie tõsidusega. Selles, et suurendada teadlikkust korruptsiooniriskidest, on oma osa kindlasti keskkriminaalpolitseil ja kaitsepolitseiametnikel. Loomulikult on sihiks hoida säärased juhtumid ära eos, aga täielikult ei ole see kahjuks õnnestunud isegi maailma kõige suuremates ja võimsamates demokraatiates, rääkimata siis teistest riikidest, rääkimata võrdlusest näiteks Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, kellega me saame ju end kõige otsesemalt võrrelda. Lõpuks me võime siin retooriliselt küsida, kes vastutab teie küsimuse kohaselt selle eest, et näiteks aastal 2010, ühe aasta jooksul esitati Eesti Vabariigis süüdistus kolmele kohtunikule, kelle suhtes algatati menetlus vastavalt sellele, et nad olid tõenäoliselt rikkunud korruptsiooniparagrahvi ehk siis pannud toime korruptsioonikuritegusid. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Jätkame küsimustega. Kolleeg Mihhail Stalnuhhin.

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! See vastus oli selge. Kuna härra tegeles jälitustegevusega, siis on istung kinnine, see on riigisaladus. Kuigi omakorda on muidugi küsitav, keda ta seal jälitas, kui ta ise on korruptant. Äkki tegeles ta mingi vastupidise tegevusega? Kas see võib tuua kaasa mingeid uusi uuringuid nende suhtes, keda ta jälitas? Miks tehakse aga saladus prefektuuri vara omastamisest? Nagu ma aru saan, ei ole selles, mida ta seal 15 000 euro eest omastas, mingit riigisaladust. Mis saladus see siis nüüd on?

Tänan küsimuse eest! Tegemist on tõenäoliselt erinevate kuritegudega, mida on toime pandud eri episoodidena. Nagu te ise arupärimises õigesti märgite, algas see kohtumenetlus alles 17. jaanuaril 2013. Tegemist on käimasoleva menetlusega, mis on jõudnud kohtusse. Sellest tulenevalt oleks väga raske, kahjuks ka võimatu käsitleda neid eri nüansse – kindlasti huvitavad need mitmeid inimesi, kaasa arvatud mind –, mis puudutavad nii vara omastamist, riigisaladuse avalikustamist kui ka dokumentide võltsimist. Me võime tõenäoliselt eeldada, et need teod on omavahel seotud. Selle tõttu on ka kogu kohtuistung kuulutatud kinniseks. Selline pädevus on just nimelt kohtul, kes asjaolusid kaaludes otsustab, kas on olemas piisav avalik huvi ja lisaks avalikule huvile ka seaduslikud alused, et istung on avalik, või on olemas selged kaalutlused, miks kohtuistung on vaja läbi viia kinnisena.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Kolleegid! Ma võtsin kolm minutit lisaaega. Ma ei tea, kas seda vaja läheb, aga rääkida tahaks teiega nii paljust ja võib-olla ka nõu pidada. Võib-olla läheb pikalt, võib-olla hästi lühidalt. Rääkida tahaks inimväärikusest, sellest, kui palju see praegu üldse Eesti ühiskonnas maksab. Ma ei hakka varjama, see õnnetu Narva abilinnapea, kelle üle praegu Narvas kohut peetakse, on minu ammune sõber, ammune tuttav, ma tean teda väga hästi. Ma tean tema perekonda, ma tean tema saavutusi ja ma tean, et ta on absoluutselt aus inimene. Ma tean, kuidas kogu see asi on toimunud. Igaks juhuks räägin sellest, sest võib-olla kuulavad meid praegu ka need, kes pole asjaga kursis. Inimene remontis oma korterit, see oli jõulude ajal, läks ehitusmaterjali ostma, ja nagu kõik teisedki said jõulusoodustust, allahindlust, sai ka tema. See soodustus sai talle süüks, see olevat nagu mingi võimuga kauplemise tulemus. Tegemist on umbes 500 euro suuruse summaga. Tegelikult oli see muidugi puhtalt poliitiline mäng. Ta arreteeriti, võeti vahi alla, ta istus 11 päeva ja pere ei teadnud, kus ta on. Lõppude lõpuks pakuti, et kirjuta alla avaldusele, et sa lahkud abilinnapea kohalt, siis saad järgmine päev välja. Teatud hetkel ta kirjutas sellele paberile alla ja tõesti, 11 päevaga see kinnipidamine lõppes. Tema teadis, et kuna ta on venelane, keskerakondlane ja narvakas, siis kindla peale hoitakse teda kuus kuud sealsamas kambris, ilma et oleks vaja midagi põhjendada.
Ma näen, mis toimub, ma näen, kuidas süüdistatakse sealhulgas ausaid, tegusaid inimesi, keda on lihtsalt vaja võimuladvikust alla lasta. Nad on liiga head töötajad oma linna jaoks, neid ei saa kannatada, ei saa kannatada seesama võimuliit, kes kogu aeg räägib sellest, milline on nende silmis Ida-Virumaa. Jah, ta on ebalojaalne, kogu aeg, juba viimased 20 aastat, Narvas vähemalt 15 aastat, Kohtla-Järvel on see ajalugu pikem, toetatakse Keskerakonda, sest meie oleme need, kes on oma piirkonna välja tõmmanud nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest august. Mis august ma räägin! See oli kuristik, see, kus me olime 1990. aastatel. Praegu on meie vastu alustatud sõda ja selles sõjas kasutatakse kõike: kapot, prokuratuuri, politseid, kohut.
Me räägime praegu sellest hinnast, kui palju inimese väärikus tegelikult maksab. Kui palju maksab see, et inimene on 30 aastat ausalt töötanud, et talle ei ole mitte kunagi mitte mingeid pretensioone esitatud? Praegu on tema hea nimi aga rüvetatud, see on täis tehtud. Ma usun, et see kohus lõpeb härra Filippovi võiduga, ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas see teisiti saaks olla. Teile tunduks ju naljakas, kui ma räägin teile siin, et igaüht teist, kellel on sooduskaart Säästumarketis või kuskil mujal, on täpselt samuti nagu tedagi võimalik arreteerida ja rääkida, et te olete millessegi segatud, kui te olete seda soodustust saanud. See toimub meil riigis. Aga siis, kui tegemist on PPA töötajaga, siis teema lõpetatakse momentaanselt ja hästi kiiresti, siis pole keegi huvitatud sellest, et asi oleks pikalt kella küljes. Nii oli selle viimase kapo juhtumiga. Me räägime sellest järgmises arupärimises, ma jätan selle teema veidi hilisemaks, aga nii on ka paljudel teistel juhtumitel.
Härra minister räägib siin sellest, et see on väga positiivne, kui need kuriteod on avastatud. Jah, muidugi on see positiivne. Aga selgitage mulle, härra minister! Need arvud, mida te nimetasite, käivad ameti juhtivtöötajate kohta, te vist ütlesite, et kolm, viis ja seitse. See teeb kolme aastaga oma 15 juhtumit ja selles ringis on 200–300 inimest, kelle taustal ongi saadud need korruptsioonikuritegude süüdistused. Narva Linnavalitsuses on viimase ajani, viimase kuue aasta jooksul töötanud üle 200 inimese. Kokku on kohtus seoses ametikohustuste vale täitmisega või seadusrikkumisega olnud poolteist juhtumit. Ühel juhul oli puhtalt tegu inimesega, keda ma ei hakka mitte mingil juhul kaitsma. Teine juhtum oli, mäletate, ma rääkisin teile, kuidas üks meie endine abilinnapea, kes ka liiga hästi töötas ja keda ka oli vaja pikalt saata, enneaegselt sünnitas haige lapse selle tagajärjel, et teda oli enne seda poolteist aastat lihtsalt piinatud. Kui laps sattus reanimatsiooni ja tema lapse kõrval istus, siis tulid vastava ameti töötajad teda sinna üle kuulama. See toimub praegu ja seda nähakse. Võib serveerida ükstapuha kuidas, et see on korruptsiooniga võitlemine. Ei ole see mingi korruptsiooniga võitlemine. Suurem osa sellest on lihtsalt poliitiliste arvete klaarimine.
Veel kord: see, et kaitstakse, et riigisaladusega tehakse kõik need protsessid kinnisteks, on veel üks politseiriigi tunnus. Üks on juba selge: kasutada vastavat struktuuri teiste poliitiliste erakondade, oma konkurentidega võitlemiseks ja nende allasurumiseks. Teine on see, et mitte lasta välja negatiivset infot, seda, mis käib nende struktuuride kohta. Mul on igatahes hea meel, me analüüsime teiega veidi hiljem, mitmele küsimusele tegelikult kõlas vastus, vaatame hoolega seda stenogrammi. Aga minu arvates meil ei ole debatti tõesti tähtsate küsimuste üle. Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Viimane arupärimine on Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini 26. veebruaril esitatud arupärimine sisekontrolli puudulikkuse kohta kapos (nr 300). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Arupärimine on sisekontrolli puudulikkuse kohta kapos. Juttu on siin sellest, et viimasel ajal on järjest imbunud uudistesse mitme Siseministeeriumi või ministeeriumi allasutuse töötaja korruptsiooniga seotud süüdistused. Näiteks peeti 19. detsembril 2011. aastal kinni Kaitsepolitseiameti sisekontrolli töötaja Indrek Põder kahtlustatuna altkäemaksu võtmises. Mõni aeg hiljem kinnitas Harju maakohus karistuskokkuleppe ja isik saadeti korduva altkäemaksuvõtmise eest neljaks aastaks vangi. Meedia andmetel selgus, et Kaitsepolitseiameti töötaja nimele on registreeritud Võrumaal Mõniste vallas Hürova külas sadu tuhandeid eurosid väärt ligi 13 000 ruutmeetri suurune elamumaa ning 9,68 hektarit maatulundusmaad. Isik ise elas Sakus, vanas rahas mitu miljonit krooni väärt paarismajas. Ametlikult kuulub see maja tema abikaasale, kes skandaali puhkedes lahkus politseiameti sisekontrolli vanemkomissari kohalt. See perekond kasutas ametiautode kõrval kallist R-klassi Mercedese pereautot, mille müügihinnad algavad uhiuue auto puhul 60 000 eurost. 2011. aasta detsembris ütles kapo peadirektor Raivo Aeg Kuku raadio hommikuprogrammile, et selles asjas käib jutt altkäemaksuna antud sadadest tuhandetest eurodest. Kättesaadava teabe kohaselt ei selgu, kuidas korduv seadusrikkumine ja sellega kaasnev varalise jõukuse suurenemine ei jäänud ametiasutuses kellelegi silma, isegi mitte Siseministeeriumi juhile.
Eeltoodust tulenevalt on meil teile, härra minister, järgmised küsimused. Esimene küsimus: "Korrumpeerunud kapo töötaja kiire rikastumine toimus tema kolleegide silme all. Öeldakse, et ära hoida suuremat kuritegu, tuleb see varakult avastada. Kas kolleegid/Teie ei mõelnud, et selline rikastumine on Kaitsepolitseiameti töötaja puhul natuke kummaline?" Teine küsimus: "Palun selgitage lähemalt, kuidas on korraldatud kaitsepolitseisse töölevõtt. Kas inimesed, kes sinna tööle lähevad, läbivad mingi psühholoogilise ekspertiisi?" Kolmas küsimus: "Kas korrumpeerunud ametiisikud on tavaliselt tegelenud oma seadusevastase tegevusega üksi, kaasamata kedagi oma kolleegidest? Millel põhineb teie veendumus?" Ma olen kindel, vastus tuleb, et jah, ta tegeles sellega üksinda. Neljas küsimus: "Mitu kapo töötajat on vallandatud Kaitsepolitseiametist alates 20.12.2011?"
Siia juurde võiks rääkida sellisest kummalisest olukorrast, kus inimene töötab ühes ja samas ametis oma abikaasaga. Kas ma sain õigesti aru – kui härra minister soovib, eks ta räägib siis ka sellel teemal –, kas on ikka nii, et üks neist kontrollis vastavalt oma ametile teist? Kui see nii on – see küsimus jäi arupärimisse kirjalikult märkimata –, siis on tõesti huvitav, kas see on praegu kehtiv süsteem, et lähisugulased, konkreetselt abikaasad, töötavad ühes ja samas ametis. Kuidas see üldse võimalik on? Aitäh!

Aitäh! Palun siseministri kõnepulti vastama!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan teid arupärimise eest! Olete esitanud neli küsimust. Kõigepealt küsite kapo korrumpeerunud töötaja kiire rikastumise kohta, et kas selline rikastumine ei olnud kapo töötaja puhul natuke kummaline. Saan mainida ainult seda, et nagu te teate, paljastas Kaitsepolitseiamet ise oma sisemise kontrolli käigus Indrek Põderi ebaseadusliku tegevuse. See menetlus võttis oma aja. Ma olen teiega kindlasti nõus, et loomulikult oleks alati kõige ideaalsem, kui säärased isikud ühte organisatsiooni, ei kriminaalasutusse ega julgeolekuasutusse üldse tööle ei asuks ja selliseid rikkumisi toime ei paneks. Ma olen sellega täiesti päri. Kindlasti on see kummaline, kui keegi midagi sellist teeb, aga kahjuks ei ole selliste juhtumite eest kaitstud ka meist palju pikema õigusriigitraditsiooniga riigid. Ka nende riikide julgeolekuasutustes on juhtunud, et säärased isikud on kahjuks endale koha leidnud ja seal teatud aja tegutsenud. Mõningatel juhtudel on see aeg olnud päris pikk. Ma räägin arenenud Lääne-Euroopa või Ameerika Ühendriikide juhtumitest 20. sajandil. Ka Eesti väikese riigina ei ole kahjuks selliste juhtumite eest kaitstud. Eelmisel aastal teatavasti suutis Kaitsepolitseiamet ise tuua päevavalgele kaks säärast juhtumit, mis minu hinnangul näitab selle ametiasutuse väga tõsist töövõitu ja sisemist suutlikkust rikkumisi avastada. See ei ole olnud neile kerge ja kindlasti ei olnud see kerge ka Eesti ühiskonnale ega Siseministeeriumi valitsemisalale, aga ma arvan, et sellest olukorrast on tuldud päris kenasti välja. Üleelatust õpitakse, tehakse õigeid järeldusi ja siis saab minna ainult tugevamana edasi.
Teine küsimus: "Palun selgitage lähemalt, kuidas on korraldatud kaitsepolitseisse töölevõtt." Kaitsepolitseiameti töölevärbamise ja sisekontrolli põhimõtete kohaselt läbivad kõik Kaitsepolitseiametisse tööle kandideerivad isikud riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsuks vajaliku julgeolekukontrolli. Selle käigus kontrollitakse põhjalikult kandidaadi varasemat tausta ja sobivust, muu hulgas spetsiifiliste teabehankeliste meetodite ja mitmesuguste psühholoogiliste testidega. Juba teenistusse võetud Kaitsepolitseiameti töötajate üle teostatakse regulaarselt järelkontrolli ja rakendatakse muid vajalikke sisekontrollimeetmeid.
Kolmas küsimus: "Kas korrumpeerunud ametiisikud on tavaliselt tegelenud oma seadusevastase tegevusega üksi, kaasamata kedagi oma kolleegidest? Millel põhineb teie veendumus?" Minu vastus on, et Indrek Põderi suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses kontrolliti tema tegevust igakülgselt ja põhjalikult ning selle käigus ei tuvastatud, et tal oleks olnud oma ebaseaduslikus tegevuses Kaitsepolitseiametis kaasosalisi.
Viimane küsimus on selle kohta, mitu töötajat on vallandatud Kaitsepolitseiametist alates 20. detsembrist 2011. Kaitsepolitseiamet ei ole alates 20. detsembrist 2011 kuni käesoleva ajani lõpetanud ühtegi töösuhet tööandja algatusel. Tänan teid!

Suur tänu, härra minister! Palun, küsimus kolleeg Mihhail Stalnuhhinilt!

Aitäh, proua juhataja! Mul on väga hea meel koos teiega nentida, et kõik ülejäänud on ausad, ainult Põder on suli. Need ülejäänud on mitmel korral käinud tema talu maal, ajakirjandus kirjutas sellest väga palju. Kirjutati sellest, kuidas seal kerkisid majad, kuidas inimesed käisid seal jahil või šašlõkki tegemas, täpselt ei oska seda öelda, ja nägid, kuidas ta rikastus. Kas see on normaalne moraalne kliima, kui Raivo Aeg räägib sadadest tuhandetest eurodest altkäemaksust, seda nähakse, see on silmanähtav, ja sellele ei pöörata kuni lõpuni mingit tähelepanu? Kas sellisel juhul on ikka põhjust nii rõõmustada?

Tänan küsimuse eest! Ma julgen väita, et minu vastuses ei kõlanud rõõm, vaid tõdemus, et kahjuks ei ole ka Eesti-sugune väike riik kaitstud sääraste juhtumite eest julgeolekuasutuses. 2012 me olime kahe sellise juhtumi päevavalgele tuleku tunnistajaks, kusjuures need juhtumid tõi päevavalgele, avastas ja menetles kaitsepolitsei ise. Selles ei ole midagi rõõmustavat, aga väga oluline on rõhutada, et Eesti riik on jõudnud oma võimekuselt sinnamaani, et meie õiguskaitsesüsteem on suuteline ise sisemiselt puhastuma, ja ma arvan, et see on tugevuse märk. Mitte keegi ei saa kunagi anda  lõplikku, sajaprotsendilist garantiid. Ma arvan, et seda ei anna teile ka mitte ükski teine arenenud Euroopa või maailma riik, keda meie peame oma eeskujuks, vaid igal pool tehakse väga põhjalikke eri taseme kontrolle ja järelevalvet inimeste tegevuse üle. Ärgem unustagem, et meie julgeolekuasutused on kõige otsesemaks nii kaudse kui otsese rünnaku objektiks ka meile mittesõbralike riikide vastavatele struktuuriüksustele. Nende teiste riikide asutuste ja organisatsioonide ühemõtteline eksistentsiaalne siht on võimalikult palju nõrgestada meie julgeolekuasutusi, proovida mitmesuguste vahendite ja meetoditega püüda võrku meie julgeolekuasutuste töötajaid ja loomulikult kahjustada sellega kogu Eesti riiki. Me peame arvestama, et see ei ole mitte lihtsalt olukord, kus üks või teine ametnik vajub õiguskuulekalt teelt kõrvale, vaid olemas on väga konkreetsed jõud, kes teevad iga päev tööd selleks, et mõjutada meie julgeolekuasutuste töötajaid ja kogu meie julgeolekusüsteemi. Nii et need ohud ja riskid on igapäevased. Sellele on võimalik vastu astuda ainult väga selgete meetmete ja sammudega. Ma arvan, et siinkohal tuleb üksnes tunnustada meie kaitsepolitsei ja minu hinnangul ka teiste kriminaalasutuste töötajaid, kes on aidanud kaasa näiteks sellegi juhtumi avastamisele ja menetlemisele. Teatavasti tehti siin koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga. Nii et neid inimesi tuleks julgustada, neid veelgi innustada, mida ma kindlasti teen täna siin puldis olles ja olen teinud ka varem. Selliste juhtumite kaudu muutume riigina tugevamaks, mitte nõrgemaks. Aga muidugi ei ole mingit põhjust rõõmustamiseks, et säärased juhtumid üldse aset leiavad.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister, kas te võiksite laiendada meie teadmisi: kes kontrollib kaitsepolitseis majanduslike huvide deklaratsioone ja kas see kontroll toimib või ei?

Tänan küsimuse eest! Ikka toimib. Ka selle juhtumi puhul, mida te siin silmas peate, sellesama Indrek Põderi juhtumi puhul on uuritud paljusid fakte, mis puudutavad tema varalist seisu. Mingi osa varast on see isik soetanud õigusvastase tegevusega, mingi osa tema käsutuses olnud varast on ta minule teadaolevalt saanud muul teel, mis ei puuduta tema õigusvastast tegevust. Nii et panna kõiki asju ühtekokku ei ole võib-olla päris õige. Majanduslike huvide pidev seire toimub Kaitsepolitseiameti töötajate nagu ka teiste kõrgemate ametnike puhul kogu aeg. Minu arvates on see oluline, et me saaksime edasi liikuda selles suunas, et selliseid juhtumeid enam ette ei tuleks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma jutustan teile, kuidas meil asjad tegelikult käivad. Poolteist aastat tagasi selgus, et sihtasutuse Narva Aleksandri Kirik kaht tegelast – üks oli juhatuse liige ja teine oli, ma võin eksida tema ametiga, aga samuti seotud Aleksandri kiriku asjadega – kahtlustati laiahaardelises raha kantimises, kusjuures tegemist oli nii linna kui ka riigi rahaga. Esimesena sai sellest teada Aleksandri kiriku sihtasutuse nõukogu esimees Narva linnapea härra Tarmo Tammiste. Sellest teada saanud, kirjutas ta avalduse, millele lisas kviitungid, kus olid võltsitud allkirjad, ja edastas selle avalduse Kaitsepolitseiametile. Kaitsepolitseist tuli avaldus tagasi märkega, et mainitud juhtum ei anna põhjust tegelda selle vargusega jne. Siis pöördus Narva linnapea härra Tammiste  tavapolitseisse, majanduspolitseisse. Arvake ära, millise vastuse ta sai – täpselt sama. Siis toimus sihtasutuses audit ja nõukogu palus uue juhatuse liikmetel pöörata auditeerija tähelepanu eriti nendele võltsitud dokumentidele. Me saime üksikasjaliku ülevaate, kes ja mida on võltsinud. Pärast seda pöördus juba sihtasutus, mille üheks liikmeks on Eesti riik, politsei poole ja alles kolmandal korral sai siis avatud kriminaalasi selle sissevehitud ca 1 miljoni krooni kohta. Niiviisi käivad meil need asjad! Kui tegelikult tõesti midagi juhtub ja inimene teeb selle kohta avalduse, siis ei toimu midagi, ainult mingi surve peale, kui juba riigi autoriteet appi tuleb, kuigi on tõendatud, et allkirjad olid võltsitud. Miks sellega ei tahtnud tegelda kapo ega politsei?
Samas on meil ka naljakaid juhtumeid. Mäletate, kuidas üle-eelmisel tööesmaspäeval – see oli 18. veebruaril, kui me arutasime härra Vaheriga ühte arupärimist – küsis kolleeg Mart Nutt, kas on märke sellest, et kõrvalriigid tegelevad seal kuskil Ida-Virumaal valimiste organiseerimisega ja annavad toetust jne. Ma soovitan teil stenogrammi vaadata. Härra minister vastas siis, et jah, selliseid juhtumeid on olnud ja küll te sel aastal veel näete, mis kõik juhtuma hakkab. Neid juhtumeid ei ole olnud, meile lihtsalt valetati siin. Aga seoses millega ta rääkis sellest aastast? Kuulake, kolleegid, see on väga huvitav lugu! Kui ma Narvas olen, siis ma pea iga päev astun läbi kas linnavalitsusest või volikogust. Ma olin just volikogu esimehe kabinetis, kui talle helistas Venemaa Narva konsulaadist peakonsul. Mina istusin lihtsalt kõrval ja spetsiaalselt pealt ei kuulanud, aga ma sain jutust aru, et ta tahab valimistest rääkida ja kutsub meie volikogu esimehe enda juurde külla. Volikogu esimees lubas järgmisel päeval hommikul läbi astuda. Meie siin oleme juba sellised lõppstaadiumi poliitikud, aga kohalikus omavalitsuses ei kujuta rahvas ju ette neid intriige ja kõike seda jubedat, mida meie vastu kasutatakse. Kui ta selle kõne lõpetas, küsisin ma: "Kas sa kujutad ette, kui praegu keegi sinu juttu pealt kuulas?" Jah, ma tean küll, see peakonsul on selline inimene, kes ei tea isegi, mitu liiget Narva volikogus on. Ta küsis seal vahepeal, kui palju on koalitsioonis, kas 36, kes on ülejäänud. Meil on kõigest 31 liiget. Ma küsisin volikogu esimehelt: "Kas sa kujutad ette, see stenogramm on kuskil olemas, sinu kõne on linti võetud, homme võetakse pildi peale, kuidas sa esimese hüüde peale marsid konsulaati sisse. Kas sa kujutad ette, millise kõnega tuleb siseminister oktoobri alguses Riigikogu saali meile sellest rääkima ja hakkab neid juhtumeid esile tooma? Sul oli võib-olla asjalik vestlus sellesama konsuliga, aga sinust tehakse ju mingi kõrvalriigi agent."
Volikogu esimees ei läinud siis kohtumisele. Mõni päev hiljem astus tema juurest läbi üks kapo töötaja, kes küsis: "Miks sa ei läinud siis konsuli juurde, oodati ju?" See oli esimene pauk. Teine oli siin see Mart Nuti küsimus ja härra ministri vastus. Vaat niiviisi valmistatakse ette neid provokatsioone. See võtab jõudu, see võtab aega. Vastavad ametid, organid on kaasatud poliitilisse võitlusesse.
Proua Ergma ohkab minu selja taga, tal on raske seda kuulda. Aga te peate seda tunnistama, tegelikult on ju lugu niiviisi – teie tellite ja teie tellimusel tehakse musta tööd, väga vastikut tööd. Ma arvan, et selles on asi. Neil lihtsalt pole aega, neil on teised ülesanded, neil on vaja saavutada teisi eesmärke. Seepärast inimene, saades palka – ja kõik selles ametis kindla peale teavad, milline tema palk on –, esitab deklaratsiooni, nagu praegu kolleeg Korbi küsimusele vastus kõlas, ja sealt on näha, seda ei saa mitte näha, kui palju kinnistuid tema perel on, kui palju see kõik maksab. Igaüks saab seda hinnata ja mitte keegi ei esita küsimust, kust on võetud raha, millega see kõik on omandatud. Ei ole aega – aeg kulub teiste poliitiliste tellimuste täitmiseks. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Kui keegi soovib registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis, siis tehke seda peale haamrilööki. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Hiljuti sõitsime koos kolleeg Korbiga koju ja äkki tekkis selline huvi, et hakkasime vaatama, kui palju on kohe maantee kõrval lagunevaid maju, lautasid ja igasuguseid muid vanu objekte. Kõigest 150 kilomeetril Tallinnast Jõhvini on neid kümneid. Neid on kümneid ja nad seisavad seal juba aastakümneid, kusjuures neid on igal pool. Möödunud nädalal sõitsin bussiga ja sattusin sellise bussi peale, mis sõidab Tallinnast Narva läbi Kunda ja Aseri. Kõrval istus mees, kes tuli Rootsist, ta töötab seal ja tuli mõneks päevaks koju puhkama. Me vestlesime temaga ühest ja teisest asjast. Huvitav, kuidas see kokku käib, et kui vaatad mingit ametlikku portaali või uudiseid, siis on kõik nii tore, kõik õitseb, kõik on nii super, me oleme eesrindlikud ja kõige paremad, aga tegelikult tööd ei ole, palgad on madalad ja kui ei käiks seal kuskil kurat teab kus tööl, siis ei olekski millestki elada.
Siis sõitsime läbi Aserist. Kes pole seal ammu käinud, võtke vaevaks, minge ja vaadake, kuidas see välja näeb. Sõidad ja näed, et järjest üks maja, teine maja, kolmas maja, neljas maja – kõik on ilma elaniketa. Seisavad varemed, nagu oleks sõda üle käinud.
Ma olen sellist asja näinud mujalgi, mitte ainult Ida-Virumaal. Me käime oma fraktsiooniga ikka üsna palju Eesti eri paigus. Kui ma mõni aasta tagasi esimest korda, pean tunnistama, sattusin Lihulasse ja vaatasin seal ringi, silm on juba harjunud otsima neid kohti, hakkas silma üks mahajäetud tööstus, siis tõenäoliselt mingi ladu, mis laguneb, endise poe katusel kasvas kask, mis oli oma kümme aastat vana, majade aknad ja uksed on kinni klopsitud. Sellist pilti näeb praegu üle terve Eesti. Siin ongi see küsimuse iva: kui kaua võib see kesta? Kui kaua ei suvatseta tähelepanu pöörata sellele, mida inimesed näevad päevast päeva üle terve Eesti?
Mul on sellest eelmise nädala neljapäevast selline tunne, nagu kunagi võis olla Radištševil, kes kirjutas raamatu oma reisist Peterburist Moskvasse. Praegu võib kirjutada midagi analoogset, sa võid sõita Tallinnast suvalises suunas, kas sa liigud Pärnu poole või lähed Võru kanti või on sinu sihtmärk Narva. Minu arvates on viimane aeg sellele tõesti tähelepanu pöörata, sest inimesed lihtsalt ei saa enam aru, kuidas see võimalik on. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.35.