Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ma soovin kõigepealt siiralt tänada 13 Riigikogu liiget selle eest, et nad on need küsimused tõstatanud. Ka minu jaoks on lastekaitse ja laste majandusliku olukorraga seotud küsimused äärmiselt olulised. Nagu te ilmselt hästi teate, on Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel koostamisel uus lastekaitseseadus, mis kõige otsesemalt tegeleb enamikuga teie tõstatatud küsimustest. See protsess on hästi avatud ja väga paljusid osapooli kaasav. Ma loodan, et nendel teemadel tuleb väga tõsine ja konstruktiivne arutelu ka parlamendis, kui seaduseelnõu sinnamaani jõuab.
Samuti on minu jaoks väga oluline teema Eesti laste majanduslik toimetulek. Kuigi aasta-aastalt on suhtelises vaesuses elavate laste hulk Eestis vähenenud, pean sellegipoolest jätkuvalt oluliseks toetada majanduslikult just neid lapsi, kes abi kõige rohkem vajavad. Täpselt sellest eesmärgist lähtuvalt hakkab käesoleva aasta keskelt toimima uus lastetoetuste süsteem. Vajaduspõhise lapsetoetuse kaudu tegeldakse kõige otsesemalt selle probleemiga ning aidatakse neid lapsi ja peresid, kus elatakse suhtelises vaesuses. Ma olen üsna veendunud, et juba käesoleva aasta keskel, aga päris kindlasti lähematel aastatel kahaneb seetõttu, et me oleme lastetoetuste süsteemi oluliselt reforminud, suhtelises vaesuses elavate laste hulk veelgi. Ma olen alati valmis väga tõsiselt kaaluma kõiki ettepanekuid ja ka ise selle nimel tööd tegema, et oleks ettepanekuid, kuidas lisaks vajaduspõhisele lapsetoetusele saaks arvestada just nimelt nende laste huve, kellel riigi abi kõige rohkem vaja on.
Läheme nüüd teie küsimuste juurde. Ma loen need kiiresti ükshaaval ette. Esimene küsimus: "Milliste kriteeriumide alusel on määratletavad nn riskipered – majanduslike, sotsiaalpsühholoogiliste (suhted peres), hoiakuliste (perevägivald ja autoritaarne kasvatussüsteem) või mingite muude näitajate (nt vanemate vaimne tervis) alusel?" Esiteks soovin märkida, et meie Sotsiaalministeeriumis ei soovita kasutada mitte väljendit "riskipere", vaid "lapsed, kelle kasvukeskkond ei taga parimal võimalikul viisil lapse individuaalsete vajaduste rahuldamist". Pereliikme puue, vaimne tervis või vaesus ei pruugi alati automaatselt tähendada riski ega ohtu lapsele. Kui peres on hea kasvatuspraktika ja laps on väärtus, siis on lapse huvid keerulistele probleemidele vaatamata kaitstud. Küsimus on selles, kuidas selgitada välja need lapsed ja pered, kes vajavad täiendavat kõrvalist tuge ja abi. Esiteks tuleb luua olukord, kus abivajavatest lastest teatamine muutub iga lastega töötava spetsialisti, aga ka kodaniku käitumise loomulikuks osaks. Samuti tuleb suurendada vanemate vastutust otsida abi õigeaegselt. Nagu ma juba sissejuhatavalt ütlesin, on koostamisel uus lastekaitseseadus, mis valmib eeldatavalt selle aasta lõpuks, ja see täpsustab muu hulgas lastega töötavate spetsialistide kohustust teavitada abivajavast lapsest.
Teine küsimus: "Kuidas selline perede määratlemine hakkab toimuma – oma hinnangu peavad andma ju erinevate institutsioonide eksperdid?" Sotsiaalministeeriumi tellimusel valmis eelmisel aastal lapse heaolu hindamise juhendmaterjal, mis on kasutamiseks kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatele. See aitab identifitseerida lapse vajadused ja planeerida tuge lapsele ja tema perele. Lastekaitsetöötajad peavad töötama tihedas koostöös võrgustikuga, kuhu kuuluvad vanem, õpetaja, arst ja politseitöötaja, juhtumikorralduse põhimõttel, mille ettevalmistatav lastekaitseseadus samuti sätestab, nagu ka kohustuse hinnata lapse vajadusi tema heaolust lähtuvalt. Arusaadavalt ei ole võimalik koondada kogu vajalikku kompetentsi igasse kohalikku omavalitsusse, kus elanike arv on väga väike. Seetõttu planeerib riik luua rakendusmehhanismi, mille kaudu on multiprobleemsete juhtumite korral võimalik abi saada nn konsultatsioonimeeskonnalt. Viimane hakkab koosnema eri valdkondade spetsialistidest ning on loodud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöö toetamiseks. Selline konsultatsioonimeeskond on paindlik vajaduse korral kohapeale sõitma ja tegelema seal konkreetsete juhtumitega kõige kõrgemal professionaalsel tasemel, mis Eestis on.
Kolmas küsimus: "Kümmekond aastat tagasi oli Eestis hinnanguliselt 4000–5000 last, kes ei täitnud koolikohustust ja/või olid vanemliku hoolitsuseta, ja 100–200 last, kes ei omanud päriskodu või elasid tänaval (Avatud Eesti Fondi poolt 1999. aastal korraldatud tänavalasteteemalise ümarlaua tulemus). Kas need arvud on kümne aastaga suurenenud või vähenenud?" Esmalt olgu mainitud, et kui arupärimise esitajad on kasutanud Avatud Eesti Fondi poolt 1999. aastal korraldatud tänavalasteteemalise ümarlaua tulemusi, siis tuleb kindlasti arvestada, et tegemist ei ole kõiksete andmetega. Nimetatud andmete puhul ei ole teada, kas lapsed on kajastatud ühekordselt või on iga juhtumit käsitletud uuena ning selle tulemusel võivad lapsed olla ka mitmekordselt kajastatud. Seega ei ole meie edastatavad arvud võrreldavad arupärimises olnud arvudega. Samas saame saata arupärijatele kirjalikult infot aastate 2003–2011 kohta. See statistika on meil olemas nii vanemliku hoolitsuseta kui ka abivajavate laste kohta. Ütlen veel kord, et need arvud ei ole võrreldavad arupärimises toodud arvudega, sest allikad ja ilmselt ka metoodiline sisu võivad mõneti erineda, kuid kindlasti annab see teile pildi trendidest. Näiteks võib öelda, et ühe aasta jooksul varjupaigas viibinud kuni 17-aastaste laste arv on võrreldes 2003. aastaga vähenenud enam kui poole võrra. Kui 2003. aastal oli lapsi, kes hulkurluse tõttu sellesse asutusse sattusid, 327, siis 2011. aastal oli neid 161. Samuti on lastekaitsespetsialistide arv alates 2003. aastast suurenenud 30 võrra. Aga ma teen ettepaneku, et aja kokkuhoiu huvides saadame teile täpsemad tabelid meili teel ja vajaduse korral saame seda arutelu kindlasti detailsemalt jätkata.
Neljas küsimus: "Mida on kavas teha selleks, et Eestis tunnustataks senisest rohkem lapsehooldusteenuste valdkonna töötajaid, et tõuseks nii selle tegevusala maine kui töötasu?" Väga hea küsimus. Ettevalmistatav lastekaitseseadus seab pädevusnõuded lastekaitsetöötajale, täienduskoolituse läbimise ning atesteerimise kohustuse, samuti loob supervisioonisüsteemi, mis aitab lastekaitsetöötajatel vältida läbipõlemist. Planeeritud sammud aitavad Sotsiaalministeeriumi hinnangul tõsta ühelt poolt kohaliku tasandi lastekaitsetöö kompetentsi ja teiselt poolt väärtustada lastekaitsetööd.
Viies küsimus: "Sageli vajatakse puuetega ja/või erivajadusega laste jaoks integreeritud ja kodupõhiseid teenuste vorme. Millisel tasandil peaks neid pakkuma, arvestades kohalike omavalitsuste väga suuri erinevusi nii elanike arvu kui rahaliste ressursside osas?" Kuues küsimus: "Pikaajalist rehabilitatsiooni või hooldusravi vajavatele lastele abi andmine on ebapiisav. Üldjuhul toimub selliste laste hooldamine kodus, lastekodus elavaid lapsi üritatakse sageli hospitaliseerida. Puudega last hooldaval lapsevanemal, enamasti emal, ei ole võimalust enesetaastamiseks, ta jääb kõrvale töö- ja hariduselust. Samuti on puudulik talle pakutav psühholoogiline tugi ja koolitus. Kas on kavas nimetatud teemat põhjalikumalt analüüsida meie tööturu ja tööjõupuuduse kontekstis?" Teie lahkel loal ma vastan nendele kahele küsimusele koos. Omavalitsuste üks põhilisi seadusjärgseid ülesandeid on elanikele avalike teenuste kättesaadavaks tegemine. Iga laps on eriline ja kui tal peaks erivajadusest tulenevalt olema vaja eriõpet või tugispetsialiste õppe-kasvatusprotsessis või muid toetavaid teenuseid, sh hoiuteenust või rehabilitatsioonialast nõustamist, siis näeb seda kõige paremini lapsele kõige lähemal asuv omavalitsus. Seepärast on igati loomulik, et just kohalik omavalitsus osutab vajaduse korral last ja peret abistavaid tugiteenuseid ning hoolitseb selle eest, et need teenused oleksid kättesaadavad. Kuna suure hooldusvajadusega, näiteks raske intellektipuudega, püsiva raske psüühikahäirega ja käitumishäirega lastele osutatavad teenused, nagu õpetamine, arendamine, rehabilitatsioon, järelevalve tagamine ja hooldus, nõuavad kompleksset lähenemist ja kompetentsi ning on ressursimahukad, siis ei ole väiksematel omavalitsustel kõige otstarbekam keerukamate teenuste süsteemi välja arendada ja elujõulisena hoida. Suure abivajadusega ja ebaühtlaselt paiknevate abivajajate puhul on mõistlik korraldada teenuste osutamist mitme omavalitsuse koostöös ja osutada neid kompleksselt, et lapsed kõik vajalikud teenused võimalikult ühest kohast kätte saaksid. Omavalitsused võivad sellealast koostööd teha juba praegu. Hea näide on Viljandimaa Omavalitsuste Liidu loodud maakondlik sihtasutus Perekodu, mis teenindab kogu maakonda ja seostatuna haridusteenusega osutab kõnealusele sihtgrupile kompleksselt mitmesuguseid teenuseid.
Riik finantseerib sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu laste rehabilitatsiooni teenuseid, rahastab raske ja sügava puudega lastele osutatavat lapsehoiuteenust, võimaldades vanematele ajutist puhkust hoolduskoormusest, ning eraldab vahendeid hooldajatoetuse maksmiseks neile, kes oma last ise kodus hooldavad. Lisaks rahastab riik haridussüsteemi kaudu hariduslike erivajadustega laste õpet riigikoolides, tagades õpilaskodus elavatele lastele nii järelevalve kui tugiteenuse. Samas ei ole põhjust hoida saladuses seda, et nii minu kui kogu Sotsiaalministeeriumi jaoks on järgmisel eelarveperioodil väga selgeks prioriteediks rahastada just nimelt neid teenuseid, mis on seotud oma lähedaste inimeste hooldamisega. See puudutab ka neid lapsevanemaid, kes ei saa seetõttu tööle minna, et lapsel on erivajadused ja samas ei ole piisavalt võimalusi hooldusteenuseid kasutada. See on kindlasti seotud investeeringutega, aga teema on veel laiem. Mul on hea meel, et te nende teemade kohta küsite, need on olulised ja vajavad lisaks Eesti oma võimalustele vähemalt investeeringute osas kindlasti ka Euroopa Liidu vahendite tuge. Veel sellel aastal on Sotsiaalministeeriumil plaanis suure hooldusvajadusega lastele ning sügava intellekti- ja liitpuudega lastele, nende peredele osutatavad teenused põhjalikult üle vaadata. Eelmise aasta lõpul viisime kohalike omavalitsuste seas läbi küsitluse suure hooldusvajadusega lastele osutatava abi kättesaadavuse ning abivajaduse kohta. Selle küsitluse tulemused saame võtta aluseks tulevaste tegevuste kavandamisel. Eesmärk on välja töötada optimaalne, individuaalsetest vajadustest lähtuv integreeritud toetuste ja teenuste süsteem, kus suure hooldusvajadusega lastele ja nende peredele tagataks tugiteenuste (tugiisik, isiklik abistaja, transport) kaudu ligipääs avalikele teenustele – haridusele, rehabilitatsiooniteenustele – ning vajaduse korral lasteaia- ja koolivälisel ajal hoidja järelevalve spetsiaalse lapsehoiuteenusena. Laste vaimse tervise valdkonnas kavandame Norra finantsvahendite abil planeeritava raske ja püsiva psüühikahäirega laste vaimse tervise programmi raames arendada ja katsetada 2014. ja 2015. aastal statsionaarset teenust. Aitäh!