Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, palun tähelepanu! 25. märts on Eestis leinapäev ja ma teen ettepaneku alustada istungit leinaseisakuga, mälestades märtsiküüditamise ohvreid. (Leinaseisak.)
Lugupeetud kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt kõnepulti proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, ühistranspordiseaduse eelnõu. Nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kolmandaks, mahepõllumajanduse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni kuuluvatel Riigikogu liikmetel on üle anda arupärimine. Arupärimine puudutab eelmisel nädalal ajakirjanduses avaldatud informatsiooni, et Eesti Energia omakapitali laiendamise vajadus võib küündida kuni 1 miljardi euroni. Samas jääb sellest materjalist mulje, et nõukogul puudub ülevaade, milleks raha plaanitakse kulutada või kuhu investeerida ja millal see võiks toimuda. Meil on hea võimalus esitada selle kohta nüüd siis juba rahandusministrile, kelle haldusalasse Eesti Energia valitsuse otsusega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalast läheb, hulk küsimusi. Näiteks, kui praegu on otsustatud laiendada Eesti Energia aktsiakapitali täpselt 350 miljoni euro ulatuses, siis rahanduskomisjonil on rahavoogude prognoosist tulenevalt informatsioon, et järgmisel aastal plaanitakse eraldada veel 200 miljonit. Ajakirjandusest tuleva info põhjal võib see summa olla veelgi suurem. Tahame ministri käest teada, kui palju täpselt raha planeeritakse, mille alusel on täiendavad 200 miljonit eurot planeeritud, sest riigieelarve strateegia seda ette ei näe. Samuti küsime, mis põhjusel ei võta Eesti Energia, kelle netovõlakohustused omakapitali suhtes on 41%, investeeringuteks laenu. Kokku on küsimusi kaheksa ja loodame saada ministrilt neile adekvaatsed vastused. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab nimetatud seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Head kolleegid, nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Riigikogu sotsiaalkomisjoni s.a 20. märtsil algatatud ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; teiseks, Riigikogu liikmete Karel Rüütli, Tiit Tammsaare, Kalvi Kõva, Rainer Vakra, Rein Randveri, Tõnu Juuli, Ülo Tuliku, Helmen Küti, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Ester Tuiksoo, Heljo Pikhofi ja Annely Akkermanni s.a 20. märtsil algatatud jahiseaduse täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; kolmandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti ja Deniss Boroditši s.a 20. märtsil algatatud riiklike peretoetuste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; neljandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 20. märtsil algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 21. märtsil esitatud eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, alternatiivkütuste pakett. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade, direktiivi eelnõu ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 11. aprill kell 16. Teiseks, neljas raudteepakett. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning neljanda raudteepaketi kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 11. aprill kell 16.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid oli 0. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Läheme selle nädala esmaspäevase päevakorra juurde ja alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Priit Toobali ja Heimar Lengi 13. veebruaril s.a esitatud arupärimine kalapüügi korralduse kohta Peipsi järvel. Palun kõnepulti kolleeg Valeri Korbi!

Head kolleegid! 13. veebruaril s.a vormistasime arupärimise, mille me saatsime proua keskkonnaministrile. Arupärimise teema on kalapüügi korraldus Peipsi järvel. Oma arupärimises me kirjutame Peipsi Harrastuskalastajate Klubi murest, et viimase viie aasta jooksul on nii kutselistel kaluritel kui ka harrastuspüüdjatel jäänud kalasaagid Peipsi järvel järjest väiksemaks. Kutseliste kalurite mure on, et järve kalapopulatsioon on viimasel ajal kõvasti vähenenud.
Teine kalaliikide säilimist ohustav probleem Peipsil on see, et kalatöösturitel on siiani lubatud järvel traaliga kala püüda. Harrastuskalurid ei pea seda õigeks, sest noodaga tõmmatakse välja kogu parv ja kaaspüügil tõmmatakse välja ka alamõõduline kala. Varemalt seda ei tehtud ja ilmselt on see luba antud kalatöösturite survel. Harrastuskalastajatel ei ole siiamaani mingit väljundit, sest nende probleeme ei ole kuulda võetud, samas süüdistavad suurtöösturid just harrastuskalureid "nende" kala väljapüüdmises. Rannaelanikel oli varem luba kasutada enda söögiks kala püüdmiseks ühte võrku, püüda ei tohtinud vaid keeluajal. Seejärel muudeti korda ja ühe võrguga lubati püüda sügisel ja kevadel, hiljem juba ainult kevadel. Rannaelanikud kardavad, et kui nii edasi läheb, siis ei tohi rannaküla elanik enda tarbeks varsti üldse enam võrguga püüda ning see luba antakse vaid kalatöösturitele.
Meil on lugupeetud ministrile vormistatud viis küsimust, millele tahaksime vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Valeri Korb! Palun teid, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, vastamiseks kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad ja teised huvilised! Kõigepealt tuleb muidugi algatuseks öelda, et erinevalt arupärijate andmetest või arvamusest leiavad teadlased, et kalavarude seisund Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel on hea. Kui me räägime saagikusest ja saakidest, siis viimase viie aasta jooksul on saagid kasvanud umbes 30%. Kalurite sissetuleku seisukohast on kindlasti oluline see, et ka kala väärtus, hind on kasvanud ligi kaks korda. Nende järvede kalavarude puhul tehakse koostööd Venemaa Föderatsiooniga. Teisiti ei olekski see mõeldav, sest kala püüavad järvedel kalamehed nii Eesti kui Vene poolel ning varude seisundi hindamisel ja parandamisel on kindlasti suur osa nii Eesti kui ka Vene teadlastel ja nende omavahelisel koostööl.
Nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimese küsimuse olid arupärijad sõnastanud selliselt: "Mida kavatseb valitsus teha Peipsi kalavarude päästmiseks?" Mõne sõnaga selgituseks, et kalavarude hea seisundi tagamiseks tehakse igal aastal nii Peipsi, Lämmi- kui ka Pihkva järve kohta teadusuuringuid. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse koostöö Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve kalavarude säilitamiseks ja kasutamiseks käib 1994. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel moodustatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise kalapüügikomisjoni kaudu. Järelevalve tõhustamiseks on kehtestatud terve hulk meetmeid, näiteks veekogule saabumise eelteade ja põhjanoodalaevade elektrooniline jälgimine. Eesti kalurite saake hinnates saab öelda, et viimasel viiel aastal on saagid olnud stabiilsed, eelkõige koha- ja särjesaak, või siis haugi, latika ja ahvena puhul pigem tõusva trendiga. Nii et kui me vaatame järve kalasaaki kokku, siis  2008. aasta 2100 tonnilt on see kasvanud eelmise aasta 2700 tonnini. Tänu kohale ja ahvenale on järve kalasaagi väärtus esmakokkuostu hindade järgi tõusnud viie aasta taguselt kolmelt miljonilt eurolt eelmise aasta 5,3 miljoni euroni.
Kui rääkida nendest varudest, mis nii heas seisus ei ole, siis drastiliselt on langenud ainult tindi arvukus, mistõttu selle kala püük on praegu keelatud. Tindi, mis iseenesest on hästi lühiajaliselt püütav ja mitte eriti väärtuslik kala, kadumise taga on teadlaste hinnangul eelkõige röövkalade ehk siis ahvena ja koha suur arvukus. Ka on teadlased seisukohal, et tindi arvukuse vähenemine on osaliselt tingitud keskkonnatingimuste muutumisest viimastel aastakümnetel ja kindlasti on tegemist järve arenguga kaasneva protsessiga. Teine liik, mille arvukuse vähenemine Peipsil on tõepoolest märgatav, on Peipsi siig kui sellele järvele ainuomane liik. Peipsi siia arvukus on vähenenud eelkõige Peipsi praeguste siiale ebasobivate keskkonnatingimuste mõjul, ennekõike atrofeerumise või atrofeerumisega kaasneva koelmute halva olukorra tõttu. Põhjuseks on ka mitme aasta lühikesed talved – seda ei saa küll öelda selle aasta kohta – ja taas röövkalade väga suur arvukus.
Teine küsimus: "Miks pole Peipsil kehtestatud ahvenate püüdmisel alammõõtu, nagu see on merest püügil, et takistada väikesemõõduliste kalade püüki ja kaitsta kalaliigi säilimist?" Taas kord saan ma viidata teadlastele, kelle soovitused ja tööd on aluseks olnud. Teadlaste seisukoht on, et Peipsis elavale ahvenale ei ole vaja alammõõtu kehtestada. Tegu on Peipsis väga arvukalt levinud kalaga, mis jõuab enne töönduspüügi saakidesse sattumist enamasti ka kudeda ja järglasi anda. See on eelkõige põhjus, miks alammõõdu kehtestamist pole vajalikuks peetud. Nagu öeldud, on ahvenat järves üsna arvukalt ja praegused kaitsemeetmed on teadlaste hinnangul piisavad. Probleem on pigem selle väga arvuka röövkala toidubaasis, mida napib, ja see võib omakorda piirata ka ahvena kasvu. Kui nüüd ahvena alammõõdu kehtestamist siiski kaaluda või selle üle mõelda, siis peamine probleem, mille eest sellisel puhul hoiatatakse, oleks just nimelt tagasiheide. Kui vette hakatakse tagasi heitma neid isendeid, kes on eluvõimetud, oleks tagajärjeks lihtsalt kalade suremuse varjatud kasv ja kindlasti ka keskkonnareostus.
Kolmas küsimus: "Miks on Peipsil lubatud suurtöösturitele traalidega kalapüük kalavarude pideva vähenemise tingimustes?" Ma pean ütlema, et see küsimus jäi natuke segaseks, sest Peipsi töönduspüügil ei ole traale juba umbes 20 aastat kasutatud. Ilmselt on selle küsimuse puhul tekkinud mingisugune eksitus.
Neljas küsimus: "Miks on rannaelanikele võrguga püüdmise võimalusi aasta-aastalt ahendatud?" Taas kord, kui vaadata tegelikku olukorda, siis ei ole rannaelanike ja harrastuspüüdjate võrgupüüki aastate jooksul mitte kitsendatud, vaid pigem on liigutud vastupidises suunas. Nii näiteks on alates 2001. aastast lubatud kaldast kuni ühe kilomeetri kaugusel nakkevõrguga kala püüda kevadel juba 1. märtsist. Niisiis on püügiperioodi hoopis pikendatud. Need võimalused on peamiselt mõeldud väga efektiivselt toimima särje ja natuke vähemal määral ahvena püügiks. Särje- ja ahvenavaru hea seisu tõttu ei ole praegu ette näha ka kevadise püügi sulgemist. Paralleelina võib tuua, et väikesaare elanikel on samuti lubatud saare ümbruses samal perioodil kalastada kuni kolme võrguga püüdja kohta. Tegu on nende piirkondade eripäraga.
Viies küsimus: "Kas on kavas hakata Peipsile kalamaime tootma? Kas sellist kohustust ei peaks panema kalatöösturitele, kelle firmad valdava osa kalast välja püüavad?" Tuleksin tagasi arupärimisele vastamise alguse juurde. Üldiselt hinnatakse Peipsi kalavarude seisu heaks ja asustamist peetakse vajalikuks kasutada tõesti väga äärmuslikel juhtudel. Kala ei peaks mitte väljastpoolt sisse tooma, vaid kõige efektiivsem on ikkagi looduslik taastootmine ja see saavutatakse just nimelt mitmesuguste kaitsemeetmete abil, milleks on nii püügimahule seatavad piirangud kui ka keeluajad, kui nende järele on vajadust. Ka panustame me praegu KIK-i kaudu palju sellesse, et taastada Peipsi kalade kudealad, ja seda eelkõige vanajõgede avamise ja puhastamise teel.
Kui veel teadlaste juurde tagasi tulla, siis ainuke liik, mida teadlased on soovitanud Peipsi kalastikku ja hüdroloogilist hetkeseisu arvestades juurde tuua, oleks seesama eespool mainitud Peipsi siig, et säilitada seda Peipsile ainuomast kalaliiki, aga seda ka ainult loodusliku potentsiaali taastamiseks. Pikas perspektiivis, kauge vaatena ei ole see kindlasti kestlik ja mõttekas, sest üldjuhul on kasvandustest tulev noor kala väga kerge saak järves elavatele röövkaladele.
Sellised on vastused teie esitatud küsimustele. Hea meelega vastan lisaküsimustele, kui neid on tekkinud. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Jätkame küsimustega ja alustame kolleeg Lembit Kaljuveest.

Aitäh, proua esimees! Hea minister! See on tore, et Peipsi kalavarude olukord on suhteliselt hea, aga aeg-ajalt on küsimusi tekkinud sinna väljastpoolt Peipsi piirkonda tulnud kalapüüdjatel ning Peipsi rahvas ise ei ole minu arvates ka rahul sellega, kuidas riik kalapüüki ja kalatöötlemist suunanud ja korraldanud on. Mida teie ministrina arvate, kas Eesti riik on kehtestanud vajalikud seadused ja korrad ning kas neid täidetakse? Kas need seadused on head ja kas me täidame neid häid või halbu seadusi? Kas me peaksime sellesse valdkonda rohkem sekkuma või mis te arvate?

Aitäh! Kindlasti on kontroll vajalik ka Peipsil – mitte ainult Peipsil, aga ka Peipsil. Tuleb kontrollida ja jälgida, et seadustest kinnipidamine tõesti tagatud oleks. Rahulolematuse kohta võib öelda, et kui tegu on piiratud varuga ja kvootide seadmisega, siis ilmselt on kuidagi automaatselt sisse kodeeritud, et kalamehed, kelle jaoks järvel või merel käimine on ikkagi sissetulekuallikas, tahaksid loomulikult rohkem püüda. Aga üldiselt võib Peipsi puhulgi öelda, et vastutustundlikud kalamehed saavad väga hästi aru vajadusest kvoote kehtestada, sest lõppkokkuvõttes on see ka nende huvides, et kogu kala piltlikult öeldes paari aastaga välja ei püütaks või ei püütaks välja seda kala, mis on liiga noor, liiga väike. Aga rahulolematust oli ka näiteks sellega, kui varem kehtestati kvoot terve aasta peale. Aasta algusest vastavalt ilmaoludele avanev püük tähendas sageli seda, et kvoot püüti väga kiiresti täis. Sel aastal on just nimelt kohalike kaluritega läbirääkimiste tulemusel ja nende ettepanekul kvooti esimest korda jagatud poole aasta kaupa, et mitte kogu kvooti ei püütaks kohe aasta alguses täis. See on üks näide, kus me oleme kohalike inimestega nõupidamise tulemusel muudatusi teinud. Aga eks ettepanekuid on kostnud veel. Näiteks on üks ettepanek, mida siin Riigikogus väga tõsiselt arutab Igor Gräzini veetav Peipsiveere toetusrühm, selle kohta, kuidas tagada kohalikele kaluritele tõesti võimalikult individuaalne püügiõigus. Individuaalse püügiõiguse termini üle on siin ka varem mõtteid vahetatud ja mõnel juhul on see mõiste saanud natuke äraspidise tähenduse. Suur hulk kohalikke kalureid peab mõistlikuks, et püügiõigus oleks konkreetsel kaluril, tõepoolest temal indiviidina või individuaalselt, et püügiõigust ei jagataks ilmtingimata ettevõtete kaupa. Kas seda on võimalik teha, kas sel teel oleks võimalik tekitada olukord, kus kohalike kalurite õigused oleksid hästi tagatud ja kaitstud, me arutame. Me arutame seda koostöös kohalike kaluritega ja kindlasti ka parlamendi Peipsiveere toetusrühmaga. Alati on võimalik muuta reegleid kohalike jaoks veel paremaks, aga loomulikult tuleb kõigi nende muudatuste puhul silmas pidada, et kalavarud ei saaks kahjustatud, et need ei oleks mitte ainult ühe aasta perspektiivis, vaid ka kaugemas tulevikus heal järjel. Ma arvan, et kui vaadata saakide kasvu ja Peipsi kalavarude olukorra üldist paranemist, siis võib öelda, et varasematel aastatel tehtud otsused on olnud õiged ja mõistlikud.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Aitäh, lugupeetud minister, vastuste eest! Aga on veel üks küsimus, mille ma tahan teile esitada. Leian, et Peipsi järv ja jõed on kalurite jaoks üks kalandussüsteem ja vist ei ole õige neid eraldi vaadata. Kui rääkida aga kaluritega, siis selgub, et ajalised reeglid on Peipsi järve ja jõgede jaoks, võtame näiteks Narva jõe, erinevad. Kõige suurem erinevus on sellest aprillist, kui on kudemisaeg. Millega see on seotud?

Aitäh! Põhiline tüliõun peitub siin ilmselt selles, millised reeglid kehtivad harrastuspüüdjatele, kas need peaksid olema täpselt samasugused, kui on kutselistel kaluritel. Kui me vaatame saaki, mida harrastuskalurid välja püüavad, siis see on ikkagi mitu korda väiksem, ja mõju, mida nad avaldavad kalasaakidele üldiselt, ei ole nii märkimisväärne, et neile peaks ilmtingimata kehtestama kutseliste kaluritega ühesugused piirangud. Aga ma tean, et see mure on olemas. Ma tean, et see on uuesti päevakorrale kerkinud, ja me oleme lubanud – mitte ainult Narva jõe puhul, vaid ka teistes piirkondades, kus samasugune küsimus on tekkinud – arutada seda teemat koos harrastuskaluritega. Kui on vaja mingisuguseid reegleid muuta, siis tuleb seda ka teha.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister, te mainisite Narva jõge. Mulle tuli meelde, et kuskil Narva kandis, ma ei tea täpselt, kas Narva veehoidlas, kasvatatakse tuurakala. See on Eestis päris laialt müügil tavalistes poodides, Prismas, Maximas on müügil tuurakonservid jne.  Kellele meeldib, see ostab. Mulle ta ei meeldi, on väga rasvane. Aga kui juba mitu aastat müüakse tuurakala, siis tekib mul küsimus, kuhu on jäänud tuura mari ehk must kalamari ehk kaaviar. Ma olen seal kandis elavatelt tuttavatelt küsinud, kas seda on või ei ole, liigub või ei liigu. Minu käest on vastu küsitud, et kui palju ma siis tahan. Ma ei ole tahtnud. Ma küsin nüüd teie käest: kas see mari on olemas või ei ole?

Aitäh, austatud härra Vassiljev! See on kindlasti väga oluline küsimus. Keskkonnaministril ja Keskkonnaministeeriumil puudub detailne ülevaade, kuhu jõuab mari, mis tuleb sellest tuurast, mida kasvatatakse Narva Elektrijaamade töös tekkiva sooja vee basseinis. Kuhu see mari täpselt jõuab, sellest mul ülevaadet ei ole ja ma arvan, et ei peagi olema. Ma olen teiega nõus selles osas, et Eesti kala võiks meie oma turule oluliselt rohkem jõuda. Mulle meeldiks ka, kui poes oleks Eesti kala müügil palju rohkem, kui me praegu seal näeme. Sageli tehakse järeldus, et kuna meie poodides Eesti kala kättesaadav ei ole, siis on kalasaak väga kehv. See ei ole päris nii, sest paraku läheb suur osa meie kalast ekspordiks. Samamoodi on see muide ka Peipsi ääres. Ma arvan, et kui Peipsi kohalikud kalurid saaksid müüa ja müüksid kala sealsamas kohapeal, siis tõenäoliselt oleks ostuhuvilisi väga palju. Nii et selles osas ma olen teiega nõus, Eesti päritoluga kala võiks meil müügil olla kindlasti palju rohkem.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee.

Proua esimees! Head kolleegid! Minu huvi Peipsi-äärsete elanike olukorra ja elu vastu just kalamajanduslikust seisukohast mitmekordistus siis, kui kolleeg Aivar Kokk sattus n-ö poliitilistel ajenditel tule alla, aga mina vaatan ainult asja majanduslikku poolt. Viimastel aastatel on püütud Eestis Peipsist kala umbes 2000 tonni. Kui seda töödelda ja siis rahasse ümber panna, võiks sinna maha jääda umbes kaks miljonit eurot. See tähendaks päris suurt hulka töökohti. Aga kahjuks see raha sinna praegu maha ei jää, sest sellest 2000 tonnist kalast püütakse üle poole mustalt. See kala läheb sealt minema, selle eest ei saa maksutulu, seda ei töödelda, kuigi töötlemisvõimsused on kohapeal olemas. Ma saan aru, et Aivar Kokk tahtis seda probleemi lahendada ja lubas kohalikele kaluritele, et seadused ja kohapealne asjaajamiskord tehakse niisuguseks, et kala hakkab teenima selle piirkonna rahva huve. Aga praegu on kahjuks riik asja niimoodi suunanud ja korraldanud, et kala, mis Peipsis kasvab, teenib selle piirkonna rahvast ainult väga vähesel määral. Tegelikult peaks enamiku sellest kalast püüdma kohalik rahvas, kohapeal peaks toimuma ka esmatöötlus ja siis läheks kala turgudele. Me peaksime vaatama Eestis selles suunas, et kohalik ressurss teeniks kõigepealt kohapealset rahvast, see oleks õige. Siia ei peaks parteipoliitikat sisse tooma, vaid lähtuma just kohalike inimeste vajadustest. Muidugi tuleb arvestada ka harrastuskalureid, kohalikke pensionäre, kes tahavad seal püüda, ja üldse iga mehega, kes tahab vahel Peipsi järve õnge sisse visata. Aga põhimõtteliselt peaks riik lahendama küsimuse nii, et kohapealset ressurssi püütakse ja töödeldakse kohapeal. See peaks olema see, millest me lähtume. Siis oleks seal ka töökohti rohkem, siis oleks koolis rohkem lapsi ja elu läheks edasi.
Ma vaatasin, kuidas Peipsi ääres on eelmisel sajandil eri võimude ajal elatud ja millal on paremini elatud. Paremini on elatud sel ajal, kui kohalikku ressurssi on majandatud õigesti ja paremini. Seda võib näha selle järgi, millal seal kandis on ehitised kerkinud, millised need ehitised on olnud, kas need on olnud piirivalvepunktid või kirikud, koolid, restoranid või majutusasutused. Nii et me peaksime edaspidi vaatama seda Peipsi äärt päris tõsiselt, ja vaatama just majanduse aspektist, vaatama, et see ressurss, mis seal on, saaks kohapeal väärindatud. Väärindajad on kohapeal olemas. Me ei tohi teha selliseid seadusi, mis lasevad selle ressursi mustalt, ilma makse maksmata ja odavalt kohapealt minema viia. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Eldar Efendijevi!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Ma tulin siia selleks, et natukene aidata ministrit. Viktor Vassiljev püstitas väga olulise küsimuse, ma tahan ainult natuke lisainformatsiooni anda. Minister ütles õigesti, et nn Narva tuura kasvatamine toimub Narva Elektrijaamade kanalite infrastruktuuris. Mõni aasta tagasi aga sattusid need väikesed kalakesed juhuslikult ka Narva veehoidlasse ja nüüd nad elavad seal väga vabalt. Mis sellest välja tuleb, on väga raske hinnata, aga võib minna ka niiviisi, et kasvab välja terve suur populatsioon. Kas see on hea või ei ole, on ökoloogiliselt praegu väga raske hinnata, sest see on uus liik ja pole teada, kuidas see nišš arenema hakkab.
Kalamarja kohta saab öelda niipalju – ja teie teate seda ka väga hästi  –, et seda võib maailmas müüa ainult kvootide alusel. Need on rangelt piiratud ja Eestil seda kvooti ei ole, mistõttu ei saa Eesti tuuramari olla ka turul ega meie restoranides, kohvikutes või veel kuskil. Osaliselt kasutatakse seda marja väikeste kalade kasvatamiseks, mis on arusaadav. Teiseks, siseringis seda ikkagi liigub, aga ametlikult ei tule ta muidugi mitte kunagi välja enne, kui Eesti saab kvoodi. Kas me saame või mitte, see on väga suur ja raske küsimus. Kui Eestil õnnestub läbirääkimistel väike kvoot saada, siis satub see mari samuti sinna tuuramarja impeeriumisse.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmise arupärimise on 11. veebruaril s.a esitanud Riigikogu liikmed Heljo Pikhof, Helmen Kütt, Rannar Vassiljev, Andres Anvelt, Rein Randver, Marianne Mikko, Karel Rüütli, Jaan Õunapuu, Neeme Suur, Jevgeni Ossinovski, Eiki Nestor, Kalvi Kõva ja Kalev Kotkas. Arupärimine on riskiperede ning laste ja erivajadustega laste hoolduse kohta (nr 283). Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi!

Proua juhataja! Austatud sotsiaalminister! Head kolleegid! Jätkan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel küsimustega, mis puudutavad laste õigusi ja kaitset. Konkreetsemalt on meie arupärimine riskiperede ning laste ja erivajadustega laste hoolduse kohta. Eesti liitus 1990. aastate alguses ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, kus on sõnastatud rahvusvaheliselt tunnustatud väärtused, mis tuleb suhetes lastega tagada. Konventsioonist kinnipidamist hindab aeg-ajalt ÜRO lapse õiguste komitee. Pärast ÜRO komitee viimast kontrollkäiku tõdeti, et on mitmeid probleeme, mis vajavad kiiret lahendamist. Samadele puudustele on juhtinud tähelepanu ka Riigikontrolli audit. Nimetatud on näiteks lastekaitsesüsteemi ebatõhusust, süsteemi liigset orienteeritust tulemustele, samuti jätavad soovida Sotsiaalministeeriumi koordineeriv roll, laste kohta statistiliste andmete kogumine ja järelevalve. On selge, et laste õiguste puhul on vaja minna kaugemale, teha kõik selleks, et tagada nende õigused ja kaitse.
Eesti on tuntud riigina, kus sotsiaalvaldkonna kulutused on ühed väikseimad Euroopa Liidus. Osa ühiskonnateadlasi on nimetanud meie ühiskonda suisa riskiühiskonnaks. Eestis elab üle 60 000 lapse vaesuses ja suur hulk lapsi kasvab peredes, kes on toimetulekutoetuse saajad. Ka hiljuti avaldatud Riigikontrolli aruandest nähtub, et olukorra parandamiseks vajavad laste hoolekanne ja kaitse suuremat ning kiiremat riigipoolset sekkumist. Laste hoolduse ja kaitse küsimused on enamjaolt omavalitsuste korraldada, samas ei ole ligikaudu 60%-s Eesti omavalitsustes üldse lastekaitsetöötajat või pole neid piisavalt. Seetõttu tuleb lõivu maksta peamiselt ennetustöö pealt, millega ei jõuta piisavalt tegelda. Omavalitsustel pole ka vajalikku ülevaadet eri riskirühmadesse kuuluvate laste kohta. Probleemiks on see, et lastega ei jõuta piisavalt tegelda õigel ajal. Eraldi murekoht on erivajadustega laste hooldamine, kus omavalitsuste võimekus on väga erinev. Sageli käsitletakse meil riskiperedena nn sotsiaalselt kohanematuid perekondi, kelle puhul on riskantne maksta lastele mõeldud toetusraha otse lastevanemate kätte. Riskid varitsevad ka peresid, kes peavad toime tulema ebasoodsatest tingimustest tulenevate raskustega.
Eelöeldust tulenevalt on meil kuus küsimust. Näiteks, milliste kriteeriumide alusel määratletakse nn riskipered, kas majanduslike, sotsiaalpsühholoogiliste (suhted peres), hoiakuliste või mingite muude näitajate, näiteks vanemate vaimse tervise alusel? Kuidas selline perede määratlemine hakkab toimuma? Oma hinnangu peavad olenevalt sellest, kas tegu on lasteaialapse või koolilapsega, andma ju eri institutsioonide eksperdid – lasteaiaõpetaja, õpetaja, perearst või pereõde, mõningatel juhtudel ka politsei, lastekaitsetöötaja või sotsiaaltöötaja. Kümmekond aastat tagasi oli Eestis hinnanguliselt 4000–5000 last, kes ei täitnud koolikohustust või olid vanemliku hoolitsuseta, ja 100–200 last, kellel ei olnud päris kodu või kes elasid tänaval. Nüüd tahakski teada, kas need arvud on kümne aastaga suurenenud või vähenenud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun kõnepulti lugupeetud sotsiaalministri Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ma soovin kõigepealt siiralt tänada 13 Riigikogu liiget selle eest, et nad on need küsimused tõstatanud. Ka minu jaoks on lastekaitse ja laste majandusliku olukorraga seotud küsimused äärmiselt olulised. Nagu te ilmselt hästi teate, on Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel koostamisel uus lastekaitseseadus, mis kõige otsesemalt tegeleb enamikuga teie tõstatatud küsimustest. See protsess on hästi avatud ja väga paljusid osapooli kaasav. Ma loodan, et nendel teemadel tuleb väga tõsine ja konstruktiivne arutelu ka parlamendis, kui seaduseelnõu sinnamaani jõuab.
Samuti on minu jaoks väga oluline teema Eesti laste majanduslik toimetulek. Kuigi aasta-aastalt on suhtelises vaesuses elavate laste hulk Eestis vähenenud, pean sellegipoolest jätkuvalt oluliseks toetada majanduslikult just neid lapsi, kes abi kõige rohkem vajavad. Täpselt sellest eesmärgist lähtuvalt hakkab käesoleva aasta keskelt toimima uus lastetoetuste süsteem. Vajaduspõhise lapsetoetuse kaudu tegeldakse kõige otsesemalt selle probleemiga ning aidatakse neid lapsi ja peresid, kus elatakse suhtelises vaesuses. Ma olen üsna veendunud, et juba käesoleva aasta keskel, aga päris kindlasti lähematel aastatel kahaneb seetõttu, et me oleme lastetoetuste süsteemi oluliselt reforminud, suhtelises vaesuses elavate laste hulk veelgi. Ma olen alati valmis väga tõsiselt kaaluma kõiki ettepanekuid ja ka ise selle nimel tööd tegema, et oleks ettepanekuid, kuidas lisaks vajaduspõhisele lapsetoetusele saaks arvestada just nimelt nende laste huve, kellel riigi abi kõige rohkem vaja on.
Läheme nüüd teie küsimuste juurde. Ma loen need kiiresti ükshaaval ette. Esimene küsimus: "Milliste kriteeriumide alusel on määratletavad nn riskipered – majanduslike, sotsiaalpsühholoogiliste (suhted peres), hoiakuliste (perevägivald ja autoritaarne kasvatussüsteem) või mingite muude näitajate (nt vanemate vaimne tervis) alusel?" Esiteks soovin märkida, et meie Sotsiaalministeeriumis ei soovita kasutada mitte väljendit "riskipere", vaid "lapsed, kelle kasvukeskkond ei taga parimal võimalikul viisil lapse individuaalsete vajaduste rahuldamist". Pereliikme puue, vaimne tervis või vaesus ei pruugi alati automaatselt tähendada riski ega ohtu lapsele. Kui peres on hea kasvatuspraktika ja laps on väärtus, siis on lapse huvid keerulistele probleemidele vaatamata kaitstud. Küsimus on selles, kuidas selgitada välja need lapsed ja pered, kes vajavad täiendavat kõrvalist tuge ja abi. Esiteks tuleb luua olukord, kus abivajavatest lastest teatamine muutub iga lastega töötava spetsialisti, aga ka kodaniku käitumise loomulikuks osaks. Samuti tuleb suurendada vanemate vastutust otsida abi õigeaegselt. Nagu ma juba sissejuhatavalt ütlesin, on koostamisel uus lastekaitseseadus, mis valmib eeldatavalt selle aasta lõpuks, ja see täpsustab muu hulgas lastega töötavate spetsialistide kohustust teavitada abivajavast lapsest.
Teine küsimus: "Kuidas selline perede määratlemine hakkab toimuma – oma hinnangu peavad andma ju erinevate institutsioonide eksperdid?" Sotsiaalministeeriumi tellimusel valmis eelmisel aastal lapse heaolu hindamise juhendmaterjal, mis on kasutamiseks kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatele. See aitab identifitseerida lapse vajadused ja planeerida tuge lapsele ja tema perele. Lastekaitsetöötajad peavad töötama tihedas koostöös võrgustikuga, kuhu kuuluvad vanem, õpetaja, arst ja politseitöötaja, juhtumikorralduse põhimõttel, mille ettevalmistatav lastekaitseseadus samuti sätestab, nagu ka kohustuse hinnata lapse vajadusi tema heaolust lähtuvalt. Arusaadavalt ei ole võimalik koondada kogu vajalikku kompetentsi igasse kohalikku omavalitsusse, kus elanike arv on väga väike. Seetõttu planeerib riik luua rakendusmehhanismi, mille kaudu on multiprobleemsete juhtumite korral võimalik abi saada nn konsultatsioonimeeskonnalt. Viimane hakkab koosnema eri valdkondade spetsialistidest ning on loodud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöö toetamiseks. Selline konsultatsioonimeeskond on paindlik vajaduse korral kohapeale sõitma ja tegelema seal konkreetsete juhtumitega kõige kõrgemal professionaalsel tasemel, mis Eestis on.
Kolmas küsimus: "Kümmekond aastat tagasi oli Eestis hinnanguliselt 4000–5000 last, kes ei täitnud koolikohustust ja/või olid vanemliku hoolitsuseta, ja 100–200 last, kes ei omanud päriskodu või elasid tänaval (Avatud Eesti Fondi poolt 1999. aastal korraldatud tänavalasteteemalise ümarlaua tulemus). Kas need arvud on kümne aastaga suurenenud või vähenenud?" Esmalt olgu mainitud, et kui arupärimise esitajad on kasutanud Avatud Eesti Fondi poolt 1999. aastal korraldatud tänavalasteteemalise ümarlaua tulemusi, siis tuleb kindlasti arvestada, et tegemist ei ole kõiksete andmetega. Nimetatud andmete puhul ei ole teada, kas lapsed on kajastatud ühekordselt või on iga juhtumit käsitletud uuena ning selle tulemusel võivad lapsed olla ka mitmekordselt kajastatud. Seega ei ole meie edastatavad arvud võrreldavad arupärimises olnud arvudega. Samas saame saata arupärijatele kirjalikult infot aastate 2003–2011 kohta. See statistika on meil olemas nii vanemliku hoolitsuseta kui ka abivajavate laste kohta. Ütlen veel kord, et need arvud ei ole võrreldavad arupärimises toodud arvudega, sest allikad ja ilmselt ka metoodiline sisu võivad mõneti erineda, kuid kindlasti annab see teile pildi trendidest. Näiteks võib öelda, et ühe aasta jooksul varjupaigas viibinud kuni 17-aastaste laste arv on võrreldes 2003. aastaga vähenenud enam kui poole võrra. Kui 2003. aastal oli lapsi, kes hulkurluse tõttu sellesse asutusse sattusid, 327, siis 2011. aastal oli neid 161. Samuti on lastekaitsespetsialistide arv alates 2003. aastast suurenenud 30 võrra. Aga ma teen ettepaneku, et aja kokkuhoiu huvides saadame teile täpsemad tabelid meili teel ja vajaduse korral saame seda arutelu kindlasti detailsemalt jätkata.
Neljas küsimus: "Mida on kavas teha selleks, et Eestis tunnustataks senisest rohkem lapsehooldusteenuste valdkonna töötajaid, et tõuseks nii selle tegevusala maine kui töötasu?" Väga hea küsimus. Ettevalmistatav lastekaitseseadus seab pädevusnõuded lastekaitsetöötajale, täienduskoolituse läbimise ning atesteerimise kohustuse, samuti loob supervisioonisüsteemi, mis aitab lastekaitsetöötajatel vältida läbipõlemist. Planeeritud sammud aitavad Sotsiaalministeeriumi hinnangul tõsta ühelt poolt kohaliku tasandi lastekaitsetöö kompetentsi ja teiselt poolt väärtustada lastekaitsetööd.
Viies küsimus: "Sageli vajatakse puuetega ja/või erivajadusega laste jaoks integreeritud ja kodupõhiseid teenuste vorme. Millisel tasandil peaks neid pakkuma, arvestades kohalike omavalitsuste väga suuri erinevusi nii elanike arvu kui rahaliste ressursside osas?" Kuues küsimus: "Pikaajalist rehabilitatsiooni või hooldusravi vajavatele lastele abi andmine on ebapiisav. Üldjuhul toimub selliste laste hooldamine kodus, lastekodus elavaid lapsi üritatakse sageli hospitaliseerida. Puudega last hooldaval lapsevanemal, enamasti emal, ei ole võimalust enesetaastamiseks, ta jääb kõrvale töö- ja hariduselust. Samuti on puudulik talle pakutav psühholoogiline tugi ja koolitus. Kas on kavas nimetatud teemat põhjalikumalt analüüsida meie tööturu ja tööjõupuuduse kontekstis?" Teie lahkel loal ma vastan nendele kahele küsimusele koos. Omavalitsuste üks põhilisi seadusjärgseid ülesandeid on elanikele avalike teenuste kättesaadavaks tegemine. Iga laps on eriline ja kui tal peaks erivajadusest tulenevalt olema vaja eriõpet või tugispetsialiste õppe-kasvatusprotsessis või muid toetavaid teenuseid, sh hoiuteenust või rehabilitatsioonialast nõustamist, siis näeb seda kõige paremini lapsele kõige lähemal asuv omavalitsus. Seepärast on igati loomulik, et just kohalik omavalitsus osutab vajaduse korral last ja peret abistavaid tugiteenuseid ning hoolitseb selle eest, et need teenused oleksid kättesaadavad. Kuna suure hooldusvajadusega, näiteks raske intellektipuudega, püsiva raske psüühikahäirega ja käitumishäirega lastele osutatavad teenused, nagu õpetamine, arendamine, rehabilitatsioon, järelevalve tagamine ja hooldus, nõuavad kompleksset lähenemist ja kompetentsi ning on ressursimahukad, siis ei ole väiksematel omavalitsustel kõige otstarbekam keerukamate teenuste süsteemi välja arendada ja elujõulisena hoida. Suure abivajadusega ja ebaühtlaselt paiknevate abivajajate puhul on mõistlik korraldada teenuste osutamist mitme omavalitsuse koostöös ja osutada neid kompleksselt, et lapsed kõik vajalikud teenused võimalikult ühest kohast kätte saaksid. Omavalitsused võivad sellealast koostööd teha juba praegu. Hea näide on Viljandimaa Omavalitsuste Liidu loodud maakondlik sihtasutus Perekodu, mis teenindab kogu maakonda ja seostatuna haridusteenusega osutab kõnealusele sihtgrupile kompleksselt mitmesuguseid teenuseid.
Riik finantseerib sotsiaalkindlustussüsteemi kaudu laste rehabilitatsiooni teenuseid, rahastab raske ja sügava puudega lastele osutatavat lapsehoiuteenust, võimaldades vanematele ajutist puhkust hoolduskoormusest, ning eraldab vahendeid hooldajatoetuse maksmiseks neile, kes oma last ise kodus hooldavad. Lisaks rahastab riik haridussüsteemi kaudu hariduslike erivajadustega laste õpet riigikoolides, tagades õpilaskodus elavatele lastele nii järelevalve kui tugiteenuse. Samas ei ole põhjust hoida saladuses seda, et nii minu kui kogu Sotsiaalministeeriumi jaoks on järgmisel eelarveperioodil väga selgeks prioriteediks rahastada just nimelt neid teenuseid, mis on seotud oma lähedaste inimeste hooldamisega. See puudutab ka neid lapsevanemaid, kes ei saa seetõttu tööle minna, et lapsel on erivajadused ja samas ei ole piisavalt võimalusi hooldusteenuseid kasutada. See on kindlasti seotud investeeringutega, aga teema on veel laiem. Mul on hea meel, et te nende teemade kohta küsite, need on olulised ja vajavad lisaks Eesti oma võimalustele vähemalt investeeringute osas kindlasti ka Euroopa Liidu vahendite tuge. Veel sellel aastal on Sotsiaalministeeriumil plaanis suure hooldusvajadusega lastele ning sügava intellekti- ja liitpuudega lastele, nende peredele osutatavad teenused põhjalikult üle vaadata. Eelmise aasta lõpul viisime kohalike omavalitsuste seas läbi küsitluse suure hooldusvajadusega lastele osutatava abi kättesaadavuse ning abivajaduse kohta. Selle küsitluse tulemused saame võtta aluseks tulevaste tegevuste kavandamisel. Eesmärk on välja töötada optimaalne, individuaalsetest vajadustest lähtuv integreeritud toetuste ja teenuste süsteem, kus suure hooldusvajadusega lastele ja nende peredele tagataks tugiteenuste (tugiisik, isiklik abistaja, transport) kaudu ligipääs avalikele teenustele – haridusele, rehabilitatsiooniteenustele – ning vajaduse korral lasteaia- ja koolivälisel ajal hoidja järelevalve spetsiaalse lapsehoiuteenusena. Laste vaimse tervise valdkonnas kavandame Norra finantsvahendite abil planeeritava raske ja püsiva psüühikahäirega laste vaimse tervise programmi raames arendada ja katsetada 2014. ja 2015. aastal statsionaarset teenust. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Palun küsimus, kolleeg Heljo Pikhof!

Tänan vastuse eest! Vastus oli väga ümmargune ja mõnes kohas jäi mulje, nagu te polekski Riigikontrolli auditit lugenud ega teaks nendest puudustest, mis sinna kirja pandud on. Rääkisite sellest, et konsultatsioonimeeskond peaks hindama, kas laps on riskiperest, millised need riskid on jne. Samas ei tähenda see seda, et ennetustööle hakatakse tulevikus mingit tähelepanu pöörama. Lastekaitsetöötajaid on vaid 38 omavalitsuses, Riigikontroll ütleb aga otse, et lastekaitsetöötaja peaks olema igas omavalitsuses või vähemalt peaksid lapsed kuuluma n-ö mõne lastekaitsetöötaja alla, et nad õigel ajal abi saaksid. Palun seleta, kuidas sa kavatsed seda ellu rakendada!

Aitäh! Sotsiaalministeerium ja ka sotsiaalminister isiklikult on igati teadlikud Riigikontrolli tähelepanekutest. Kogu oma vastuse aja, kokku umbes 15 minutit, ma kirjeldasin, millised on plaanid tulevikus nendele väljakutsetele vastata. Ma rääkisin väga spetsiifiliselt. Ei saa öelda, et see jutt on ümmargune, kui ma rääkisin näiteks tugimeeskondadest, kes on valmis vajaduse korral minema appi ka nendesse omavalitsustesse, mis on tõesti väga väikesed ja kus selliseid erilisi juhtumeid võib väga harva ette tulla, osutama ka seal pädevat abi kõrgemal võimalikul tasemel. Me soovime luua mobiilse või vähemasti paindliku tugistruktuuri, kus on tõesti olemas kõik vajalikud erialaspetsialistid, ja osutada seda teenust ühtlaselt üle Eesti. Kõik, kes on kursis sellega, mismoodi valmistatakse ette lastekaitseseadust, teavad, et erialaspetsialistid arutavad praegu kõiki neid teemasid. Nagu ma ütlesin, jõuame käesoleva aasta lõpuks seaduseelnõuga sinnamaani, et toome ta parlamenti. Siis arutame siin ühiselt, nii sotsiaalkomisjonis kui ka suures saalis, mida me saame teha selleks, et lastekaitse oleks ühtlaselt ja kvaliteetselt üle Eesti tagatud.
Mis puudutab etteheidet, et Sotsiaalministeeriumil või riigil peaks olema tsentraalsem vaade nendele teemadele, siis see küsimus on meil lahendamisel. See ei tule niisama lihtsalt. See eeldab teatud pädevuste tsentraliseerimist, mis ei pruugi ilmtingimata kohapeal, näiteks maavalitsustele, meeldida. Aga ma usun, et kui me peame nendega nõu, siis on võimalik leida selline lahendus, mis on eeskätt laste huvides. Me peame tunnistama, et maavalitsustel on selles osas erinev pädevus ainuüksi juba seetõttu, et on maakondi, kus kõnealuseid juhtumeid on väga palju, ja on maakondi, kus nende väiksuse tõttu on juhtumeid palju vähem, mistõttu ei saa nende küsimustega sama spetsiifiliselt tegelda. Nii et need teemad on ministeeriumi jaoks vägagi prioriteetsetena päevakorral ja täna ma soovisingi anda teile n-ö ettevaatavalt vastused, mismoodi me soovime nendest probleemidest jagu saada.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud minister! Te räägite meile tulevikuplaanidest, ometi on teada, et lapsed vajavad kaitset juba täna. Täiesti lubamatu on olukord, kus Eestis on kuhjunud nii palju probleeme. Ma toon Riigikontrolli aruandest veel ühe väljavõtte. Soome Vabariigi laste hoolekande seaduses on selgesõnaline kohustus dokumenteerida kogu teave, mis on laste hoolekande menetluses saadud. Seejuures tuleb menetlust alustada juba siis, kui saadakse teada lapsest, kes võib vajada omavalitsuse hoolekannet. Riigikontroll toob välja, et Eesti riigis kohalikel omavalitsustel praegu sellist kohustust ei ole, kuid Riigikontroll soovitab selle kohustuse kiiremas korras kehtestada. Seletage veel kord ära, kuidas on meil Eesti riigis juhtunud nii, et väga paljudes olukordades isegi ei teata, kui palju lapsi meil puudust kannatab, millises olukorras nad elavad, ja appi minnakse alles siis, kui on juhtunud midagi väga tõsist.

Aitäh! Riigikontrolli audit hõlmab aega, kui mina olin teie kolleeg parlamendis, ja võib-olla ei ole mul väga paslik toonast aega kommenteerida. Mina räägin teile sellest, mis paremaks muutub. Ma usun siiralt, et kõiki neid küsimusi, mis on tõstatatud Riigikontrolli auditis, on võimalik lasta ekspertidel analüüsida, käesoleva aasta jooksul on võimalik pakkuda välja lahendused, mis vähendavad tõenäosust, et  kahe, kolme või enama aasta pärast saaks selliseid etteheiteid teha. Arutame ühiselt, mismoodi asju paremaks muuta, ärme jääme kinni sellesse, miks on nii läinud. Me ei otsi süüdlasi, miks süsteem on viimase 20 aasta jooksul selliseks kujunenud. Meie süsteemis on ka päris palju asju hästi, seda ei tasu samuti kõrvale jätta. Kriitikat, mis on nii lastekaitse korralduse kui ka muude teemade kohta tehtud, katsume võtta konstruktiivselt ja seda me praegu Sotsiaalministeeriumis teemegi. Me ei otsi süüdlasi, me ei otsi niivõrd põhjusi, mis ühe või teise etteheite põhjustas, vaid püüame vaadata tulevikku, et lastekaitseseaduse uus terviktekst saaks olema selline, kus need probleemid on väga olulisel kohal. Ma pean ütlema, et Sotsiaalministeerium ei ole lastekaitseseadust töösse võtnud sugugi mitte viimastel kuudel. See oli töös juba enne seda konkreetset Riigikontrolli auditit, see võeti teravdatud fookusesse juba minu eelkäija ajal. Auditist on meil kindlasti võimalik saada täiendavat väärtuslikku sisendit, aga see audit on vaid üks osa. Me tahame teemale palju põhjalikumalt läheneda ja kaasata eksperte, nii nagu ma ütlesin. Siin on väga palju kohti, kus Haridus- ja Teadusministeeriumi ning meie pädevus vähemasti osaliselt kattub. Ka nemad on sellesse protsessi kaasatud, samuti maavalitsused, omavalitsuste liidud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ma palun kõnepulti Inara Luigase!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei kavatsenud täna siin esineda, aga kuna üks puudega lapse ema Võrumaalt kirjutas mulle kirja, siis ma tahaksin väga jagada teiega selle kirja mõtet. Kuna teema on see, et väga paljud lapsed ja lastega vanemad on meil jäetud tähelepanuta, ja me räägime siin probleemide lahendamisest, siis on väga võõrastav kuulda, et me keskendume tulevikule. Nagu me ei oleks aasta või viis aastat tagasi teadnud, millised protsessid Eestis käivad ja mida need endaga kaasa toovad. Mul on väga kurb kuulda, et sotsiaalminister keskendubki tulevikule, öeldes, et kõik tuleb, lahendusi otsitakse. On väga kurb, et Eesti riigis osutatakse probleemidele tähelepanu alles siis, kui lastega on juhtunud mingi õnnetus.
Ma  tutvustan teile natukene selle ema kirja: "Minu poeg on sügava puudega, tema pension on 255 eurot ja 60 eurosenti ning sotsiaaltoetus 43 eurot 98 eurosenti, kuu sissetulek on 299 eurot ja 58 eurosenti. Kooli sõidab ta esmaspäeva hommikul ja koolinädal lõpeb neljapäeva õhtul. Ta elab minuga koos. Kui ta käib koolis 16 päeva, tuleb õpilaskodu eest tasuda 317 eurot." Sellest kirjast võib näha, et lapsevanemad peavad tasuma kooliskäimise eest rohkem, kui see laps saab kokku sissetulekut. Loomulikult ei pea lapsevanemad maksma mitte ainult koolis käimise eest, vaid lapse eest tuleb hoolitseda ka siis, kui ta on kodus – tuleb osta rohtusid, hügieenitarbeid, riideid, toitu. Kui sotsiaalminister ütles, et kõikide probleemide lahendamisel on suur kohustus kohalikel omavalitsustel, siis ema kirjutab nii: "Pöördusin ka Võru linna sotsiaalosakonna poole, seal öeldi, et toimetulekutoetus ei tule teil välja." See tähendab, et ju siis vaadati kõiki tulusid ja kulusid ning leiti, et toimetulekutoetust see pere ei saa. Siis öeldi, et võimalik on maksta ühekordset toetust. Ema tegi oktoobris avalduse, kuid veel paar nädalat tagasi polnud seda avaldust rahuldatud. Mis kõige kurioossem, ametnikud ütlesid, et miks te ta sinna kooli panite, kui teil ei ole võimalik maksta. Koolis käib laps Maarja külas, kus on Räpina Aianduskooli üks päevane õppevorm.
Siit minu küsimus sotsiaalministrile: kas sotsiaalminister üldse teab, mis toimub kohalikes omavalitsustes? Kui pädevad on meie sotsiaaltöötajad? Ma ei ütle, et nad ei ole tublid, neil lasub väga suur koormus, aga riik ei tohi siin küll mitte mingil juhul kõrvaltvaataja rollis olla. Kui lugeda veel Riigikontrolli aruannet laste hoolduse kohta kohalikes omavalitsustes, siis on konkreetselt välja toodud ka maavalitsuste ja maavanemate puudjääv osa kogu selles olukorras. Mul on väga suur palve, et sotsiaalminister ei keskenduks tulevikule, vaid riik tuleb korda teha juba täna, lapsed ootavad juba täna riigilt kaitset. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme ja Olga Sõtniku 11. veebruaril s.a esitatud arupärimine elektri üldteenuse hinna kohta. Palun, kolleeg Kalev Kallo, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! 9. veebruaril avalikustas Eesti Energia oma jaanuarikuu üldteenuse hinna. Üldteenuse hind, mis kujuneb börsihinnast ja kulupõhisest marginaalist, oli jaanuaris 5,84 eurosenti kWh kohta. Samal ajal pakkus ettevõte börsihinnal põhinevat elektripaketti "Muutuv" hinnaga 5,4 eurosenti kWh. Arvestades börsihinda, oli elektripaketi "Muutuv" marginaal koos käibemaksuga 0,29 senti ning üldteenuse marginaal 0,72 senti kWh kohta. Kui võrrelda Eesti Energia üldteenuse marginaali teiste ettevõtete marginaalidega, siis oli Eesti Energia müügimarginaal kõige odavama üldteenuse marginaalist 47% kallim. Kahjuks jäid 35% Eesti kodutarbijatest lootma üldteenusele, mis on paraku osutunud kõige kallimaks variandiks. Eelmise aasta 27. septembril peetud Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil avaldasite arvamust, et kodutarbija, kellel ei ole elektrikütet, ei pea elektrituru avanemise pärast muretsema ning võib jääda rahulikult üldteenuse peale. Pressikonverentsil ütlesite: "Ma olen natuke majandusministrina vastuolulises rollis, kuid ma olen ise mõelnud tarbijana, et see inimene, kes tegelikult ei kasuta elektrikütet, tõenäoliselt käitub kõige mõistlikumalt ja esialgu lähebki selle üldteenuse peale." Sama mõtet kordasite 2. detsembril portaalis Delfi, kus laususite, et on kaks varianti: kas sõlmida müüjaga börsihinnal põhinev leping või üldse mitte midagi teha, teisel juhul saab tarbija seaduse järgi elektrit iga kuu selle hinnaga, mis oli börsil.
Meie arupärimine on esitatud 11. veebruaril ja kujutas olukorda, mis oli kujunenud jaanuarikuu arvete põhjal ehk veebruari alguses. Siia juurde tahaks öelda, et veebruari arvete põhjal olukord märtsi alguses palju ei erinenud. Oleme esitanud teile selle kohta neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head küsijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene: "Millele tuginedes soovitasite Te eelmise aasta lõpus kodutarbijal jääda üldteenuse peale?" Üldise märkusena ütlen, et üldteenus on seadusega ette nähtud olukord, kui elektritarbija ei otsusta sõlmida ühtegi konkreetset müüja pakutud elektri ostu-müügilepingut. Teiseks, arvestades, et kõik tarbijad on avatud elektrituru olukorras olnud ainult mõnda aega, mõned kuud, ei maksa teha järeldusi, milline on tarbija kõige mõistlikum käitumine.
Nüüd konkreetselt minu kommentaaridest pressikonverentside küsimuste peale. Tuleks vaadata elektrituruseaduse vastavat paragrahvi, mis defineerib üldteenuse mõiste. Nimelt ütleb § 76¹ lõige 1, et väiketarbijal on õigus osta mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga elektrienergiat võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema elektripaigaldis on ühendatud. Ma rõhutan siin lause osa, mis räägib võrdse kohtlemise põhimõtet järgivast hinnast. Nimelt on ka Konkurentsiamet, kelle eksperdiarvamustele majandusminister paljuski tugineb, lähtunud sellest põhimõttest, mille sisu vajab tõenäoliselt lähitulevikus veel regulaatorit ehk Konkurentsiameti ja võrguettevõtjate vahel selgeks vaidlemist. Me teame, et tänaseks on Konkurentsiamet algatanud menetluse teie küsimuses viidatud Elektrilevi üldteenuse marginaali seadusega kooskõlas olemise kohta. Minu informatsiooni põhjal peaks Konkurentsiameti menetlus jõudma mingisuguse vahetulemuseni kahe nädala, maksimaalselt kuu aja jooksul, sest see eeldab sisulist koostööd ettevõttega. Siis me saame uues olukorras elektrituruseaduse mõistetele adekvaatse tõlgenduse. Ma julgen kahelda, kas üldteenuse marginaali suur erinevus, võrreldes ühe ja sama ettevõtte või kontserni kuuluva ettevõtte pakutavate muude lepingute ja seal olevate müügimarginaalide suure vahega, on kooskõlas § 76¹ lõikega 1. See peaks selguma siis, kui Konkurentsiamet selles menetluses lõpptulemuseni jõuab. Teine aspekt on loomulikult see, et lisaks hindab Konkurentsiamet, kas ettevõtte tuletatud üldteenuse marginaal vastab kulupõhisuse põhimõttele ehk kas on võimalik selgelt eristada ainult üldteenuse osutamisega seotud põhjendatud kulusid ja mõistlikku ärikasumit, et hinnata, kas see marginaal, mis on jaanuarikuu puhul küsimusi tekitanud, vastab seaduse mõttele ja piisaval määral tarbijakaitse nõuetele elektriturul. Kui see menetlus on läbi, siis me saame tõenäoliselt anda ka hinnangu. See on kindlasti oluline vaidlus, sest üldteenuse müügimarginaali küsimus on üsna tähtis, arvestades, kuidas elektrimüüjad tulevikus turul oma müügimarginaale kujundavad.
Teine küsimus: "Elektrimüüjat oli võimalik inimestel eelmisel aastal valida kuni 10. detsembrini. Huvitaval kombel hakati rääkima võimalusest, et üldteenuse kaudu tulev elekter võib kujuneda kõige kallimaks, alles 10. detsembril, kui energiafirmade portaalid olid üle koormatud ning inimestel ei olnud enam võimalust üldteenuse asemel valida elektripaketti. Miks ei suudetud näha sellist ohtu ette varem?" Majandusministeerium tutvustas mitte midagi varjamata kogu teavituskampaania vältel oma analüüse võimaliku elektrihinna kohta. Selgitasime, et üldteenus ei ole sotsiaalabi, vaid see tagab igale väiketarbijale võimaluse osta elektrienergiat hõlpsasti ning selgelt võrreldava – nagu ma juba varem ütlesin, näeb seadus ette hinna arvutamise alused – ja mittediskrimineeriva hinnaga. See tähendab, et ühte väiketarbijat ei tohi eelistada teisele ning Konkurentsiamet kontrollib üldteenuse hinda. Igal võrguettevõtjal – neid on Eestis mitu – kujuneb üldteenuse hind erinevaks, sest hind sõltub konkreetse võrguettevõtja teeninduspiirkonnas olevate üldteenuse kasutajate arvust.
Kolmas küsimus: "Eelmise aasta 2. detsembril ütlesite Delfile, et Te ei näe elektrihinna tõusus erilist probleemi. Kas Te olete ka täna sellel seisukohal?" Kindlasti tuleb selle Delfi kommentaari puhul, kui jääda selle raamesse, vaadata konteksti. Loomulikult on igasugune hinnatõus ebameeldiv, kuid Eesti elektrituru avamine ja elektrienergia eest õige hinna maksmine on pikemas perspektiivis nii väiketarbijale kui ka tõenäoliselt Eesti majanduse konkurentsivõimele ja arengule kasulik. Väiketarbijal, kui me vaatame esimesi kuid, on elektrienergia hind kasvanud keskmiselt 20%. Samas ei tohiks see mõjutada kaupade ja teenuste hinda üle 1%, kuna elektrienergial on väiketarbijate tegevuses oluliselt väiksem osakaal kui suurtarbijate tegevuses, kes on juba kolm aastat ostnud elektrienergiat vabalt turult. Hinnatõusu leevendamine hinna reguleerimise kaudu on vähetõenäoline, küll aga toetatakse energia kokkuhoiu saavutamist. Ühest küljest on tegemist hindade võrdsustamise protsessiga avatud turul. Kaupade hinnatase on jõudnud juba lähiriikide omaga samale tasemele. Teenused on Euroopa keskmisest veel tükk maad odavamad. Teenuste puhul viib hinna üles üks selle peamine kulukomponent – tööjõukulu. Eesti on olnud üks kiirema kasvuga riike ka palkade osas. Kuigi mõnel aastal, 2009–2010, on palgatõus olnud hinnatõusust väiksem, on palgad üle mitme aasta vaadates kasvanud tarbijahindadest kiiremas tempos.
Neljas küsimus: "Mida on plaanis ette võtta, et tagada ka üldteenuse tarbijatele kulupõhise marginaaliga elektrihind?" Nagu ma varem ütlesin, ei kujuta üldteenus endast sotsiaalabi, vaid on väiketarbija võimalus osta elektrienergiat selgelt võrreldava hinnaga ka sel juhul, kui tal puudub elektrileping või on senise müüjaga sõlmitud leping ootamatult katkenud. Sisuliselt on üldteenus elektrienergia müük, kuid see ei allu otseselt turutingimustele. Üldteenuse hind koos teenuse osutamisega seotud kulutuste ja kasumimarginaaliga kujuneb sõltuvalt sellest, kui palju iga konkreetse võrguettevõtja teeninduspiirkonnas on üldteenuse kasutajaid, ning nagu ma selgitasin, kontrollib üldteenuse hinda tagantjärele Konkurentsiamet. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Elektri hind tervikuna on sel aastal tekitanud muidugi kõigile inimestele väga palju peavalu. Kui elektri hind iseenesest kujuneb börsil, nagu kinnitatakse, siis kaks kolmandikku sellest, mis inimesel tuleb maksta, on määratud osa. Siin on küsimus võrgutasudes, mille kohta on kinnitatud, et nende määra kontrollib Konkurentsiamet, need on kulupõhised ja arvestavad investeeringuid. Aga möödunud nädalal liikus info, et näiteks Eleringi kasum oli kolmandik kogukäibest. Minul tekib küsimus, kas Konkurentsiamet ei ole siis olnud oma ülesannete kõrgusel. Kas te oskate lisada veel palju selliseid erafirmasid, kes saavad puhaskasumit ühe kolmandiku käibest? Tõenäoliselt on siin ettevõttele elanike arvel ikka väga palju vastu tuldud.

Aitäh! Ei tahaks enne, kui Eleringi majandusaasta aruannet pole üldkoosolekul arutatud, hakata praegu siit puldist andma hinnanguid selle kohta, millele te viitasite. Fakt on, et sellise monopoolse ettevõtte, nagu on põhivõrguteenuse pakkuja, tariif kujundatakse kulupõhiselt. Sellel on eraldi komponendid, muutuvad komponendid, seal arvestatakse investeeringuid, mis muide teatud määral erinevad tavapärasel turul tegutseva ettevõtte investeeringutest. Konkurentsiamet on see institutsioon, kes peab leidma tasakaalupunkti investeeringute põhjendatuse, pikaajaliste investeeringute tempo ja investeeringute tasuvusest tarbijahinnale tuleva mõju vahel. See on majanduslik otsus. Osa põhivõrgu investeeringuprogrammist on kinnitanud Riigikogu, kui me peame silmas näiteks ühendusi Soomega. Need on tähtajalised, kinnitatud Riigikogu tahtel. Kui me mõtleme põhivõrgu teist olulist investeeringut, mis on tekitanud avalikkuses küsimusi, investeeringut avariireservjaama, mida ehitatakse Kiisale, siis loodetavasti on teile teada, et Eesti põhivõrguettevõttel on rahvusvaheline lepe Loode-Venemaa ja Balti riikide energiasüsteemi kuuluvate ettevõtetega ning ettevõttel on kohustus tagada avariireservvõimsus mahus, mis puudutab kõige suuremat seadet selles võrgus. Me teame, et senimaani on Eesti süsteemi operaator rentinud avariireservvõimsust Lätilt, aga tähtaeg saab otsa ja lätlastel ei ole seda reservvõimsust enam pakkuda. Nii et ka see on ajakriitiline otsus. Küsimuse esitamine avalikkuses nende kahe investeeringu kohta on minu arvates põhjendatud, aga siin on olemas väga selge selgitus, et nende investeeringute tegemata jätmine oleks kõigile tarbijatele lõpuks oluliselt kahjulikum.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! On arvamus, et üldteenuse puhul peab toimima konkurents nii nagu kõikide teiste puhulgi, ja on ka arvamus, et sobiliku elektritarnija leidmiseks võiks korraldada elektrilevi riigihanke. Mis te arvate, kuidas oleks võimalik tekitada üldteenuse puhul konkurents, ja kas te pooldate riigihanke korraldamist?

Aitäh! Ma isegi ei tea neid arvamusi. Üldteenus, nagu ma ütlesin, on seaduses fikseeritud kohustus, et võrguettevõtja, kelle võrk ulatub konkreetse tarbija tarbimiskohta ehk tavaliste inimeste puhul nende koju, peab müüma elektrit seadusest tulenevatel tingimustel. See on teema, millest ma teie kolleegidele vastates siin just äsja rääkisin. Kui inimene ei taha otsustada üldteenuse kasuks, siis sellisel juhul on tal võimalik valida eri müüjate vahel. Ja nagu me oleme näinud selle kahe kuu või natuke pikema aja jooksul praktikas, on nende müüjate müügimarginaalid erinevad. Tõsi küll, müügikulu osakaal energia lõpphinnas ei ole väga suur, aga ometi, kui iga eurosent on tähtis, siis tarbija seisukohast konkurss toimubki nii, et valitakse eri müüjate vahel.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Kui teie lauset tsiteerida, siis möödunud aasta lõpul te arvasite, et tõenäoliselt käitub inimene kõige mõistlikumalt, kui ta läheb üldteenuse peale. Kuidas teile nüüd, ligi pool aastat hiljem tundub, kas te panite selle soovitusega puusse või julgete ka täna seesugust soovitust jagada?

Aitäh! Te võimendate seda minu soovitust üle. Te peaksite panema selle konteksti, lugema küsimusi, mis ajakirjanikud sellel valitsuse pressikonverentsil esitasid, ja minu vastuseid neile. Kui te annate ministri soovitusele n-ö institutsionaalse tähenduse, et see on ainus õige, absoluutselt õige valik, siis te tõlgendate selle pressikonverentsi stenogrammi minu arvates valesti. Küll aga oli see tol ajal väga õige soovitus juhuks, kui inimesed tahtsid teada, mis saab siis, kui nad mitte midagi ei tee, kas nad jäävad siis elektrist ilma.
Teine küsimus on nüüd, kas üldteenuse marginaal või küsitud marginaal, see sõltub võrguettevõtjast, on seadusega kooskõlas. Sellele veel vastust ei ole. Üldine soovitus, mida majandusministeerium on kogu aeg jaganud, on see, et iga tarbija peab kindlasti – kas enne, kui turg 1. jaanuarist avanes, või tulevikus – õppima selgeks lepingute sõlmimise ja hinna jälgimise nii palju, kui see talle vajalik on. Arvestades, et turu avanemise eel oli väga palju emotsioone, pinget ja ebakindlust – võib-olla nüüd on neid natuke vähem –, ei pruukinudki see, kui üks tarbija ühe kuu vaatas, milliseks hind võib ühe või teise paketiga kujuneda, ja ei sõlminud ühtegi lepingut, olla vale lähenemine. Täna on juba märts, meil on kahe kuu kogemus. Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, arvan ma, et me jõuame aasta-kahe jooksul veel korduvalt ümber hinnata, milline soovitus kõige parem oli. Kui jaanuarikuu oli läbi, siis ütlesid kõik ju ühest suust, et oi, kui rumalad me olime, oleks võinud sõlmida selle börsihinnaga paketi, siis oleksime teatud hulga eurosid võitnud. Ma ei välista seda, et aasta või kahe pärast oleme olukorras, kus me ütleme, et vaat, kui rumalat juttu me siis ajasime, oleks võinud võtta selle pikaajalise fikseeritud hinnaga paketi ja võib-olla kolme aasta perspektiivis oleksime võitjad. Nii et jätkuvalt on seisukoht, et iga otsust peaks ikkagi tarbija ise kaaluma, eri variantidel on erinevad riskid ka väiketarbija jaoks. Praegu oleme juba palju targemad, kui me olime neli kuud tagasi, sest me näeme, mis reaalsuses toimub, väga palju on uut informatsiooni. Ma arvan, et kindlasti tasub tarbijatel, kes ei ole ühtegi lepingut sõlminud, mõelda, kuidas edasi toimida, ja kui leping on sõlmitud, siis ei tähenda see, et see peab olema igavene, et ei või otsida teist müüjat või korrigeerida valitud lepingu tingimusi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ega suurt vajadust polekski olnud sõna võtta, aga siiski. Üldiselt kehtib siin põhimõte, et iga Riigikogu liige võib küsida, mida ta tahab, ja samas on vastajal õigus vastata, mida tema tahab, sõltumata esitatud küsimusest. Ma püstitasin küsimuse, kas see on kuidagi Konkurentsiameti süü või möödalaskmine, kui Eleringile on kooskõlastatud sellised hinnad, et ta saab lõdva käega ühe kolmandiku käibe ulatuses kasumit. Sellele tuli pikk vastus, kui tähtsad on investeeringud, mis on vaja teha. Ma absoluutselt ei eita investeeringute vajadust. Muidugi näitas minister ka Riigikogu poole, et ise olete otsustanud. Jah, Soome ühendused Estlink 1 ja Estlink 2 on tõesti energeetika arengukavas, mille Riigikogu on heaks kiitnud. Nii on see tõesti otsustatud. Samuti ei pane keegi kahtluse alla reservvõimsuse ehitamist Kiisale. Need investeeringud on vajalikud, aga küsimus ei olnud ju sellega seotud. Küsimus oli, mille põhjal on Konkurentsiamet andnud Eleringile nii soodsad tariifid. Loomulikult tarbijate arvel, tarbijad maksavad selle kõik kinni, et ühe kolmandiku käibe ulatuses saadakse puhaskasumit. Sellistel tingimustel supleks ju iga eraettevõte vabaturul kullas, kui ükskõik millisest käibest kolmandik tuleb puhaskasumina. See on midagi, mis on ebanormaalne, ja siit tekibki küsimus. Kui rõhutatakse, et võrgutasud on Konkurentsiameti kontrolli all, jälgitakse rangelt nende kulupõhisust jne, siis tekib tõsine kahtlus, kas Konkurentsiamet on ebapädev või ei ole hinnad Konkurentsiameti kontrolli all, kui nende kooskõlastatud hindadega on võimalik saada selliseid ülikasumeid, mille loomulikult peab tarbija kinni maksma, mis minu arvates ei ole õiglane. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Palun vabandust, lugupeetud minister soovib vastata!

Kuna Kalev Kallo kritiseeris mu küsimusele vastamist, siis tahan talle mitte kriitika korras, vaid palvena öelda, et lisaküsimustega tuleks jääda ikka arupärimise raamidesse. Kuna arupärimine puudutas üldteenust, siis me oleks võinud rääkida üldteenusest ja tema marginaalist. Mis ei tähenda seda, et ma hea meelega ei võiks vastata võrgutasude teemal. Mul on lihtsalt palve esitada mulle arupärimine – väljaspool saali me saame rääkida nendest asjadest teisel moel – võrgutasude kohta, sealhulgas ka, mis on väga oluline, võrgutasude kujundamise metoodika kohta. Minu arvates vääriks see teema teie küsimust ja minu vastuseid, siis me saaks neid asju rohkem lahti rääkida. Siin on üsna suur oht langeda süüdistuste alla või ka lihtsalt valesti mõistetud saada. Võib küsida, milliste reeglite kohaselt saab n-ö reguleeritud ettevõtlus, monopoolne ettevõtlus oma tariife kehtestada, kas lühiajalise mõjuga või pikaajalise mõjuga, kuidas arvestatakse investeeringuid, milline on tegelikult regulaatori roll, kuidas seda korrigeeritakse sõltuvalt erinevatest majandusnäitajatest jne. Selle taga on väga pikk ja väga ühtlustatud üleeuroopaline metoodika, mille kohaselt neid korrigeeritakse. Kõige lihtsam on tegelikult võtta mingi number, hakata sellega lajatama ja inimesi desinformeerida. Ma hea meelega ootan neid küsimusi, sest minu arvates väärib see teema käsitlemist. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Nüüd lõpetan tõesti läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Kadri Simsoni, Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi ja Ester Tuiksoo s.a 13. veebruaril esitatud arupärimine eksimuse kohta riigihankel. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Meie arupärimise sisu on eksimus riigihankel. Sihtasutus Tallinna Teletorn sõlmis 2010. aasta mais rekonstrueerimisprojekti elluviimiseks avatud hankemenetluse riigihanke tulemusena lepingu KMG Ehitusega, kuid paar kuud hiljem ettevõte katkestas ehitustööd. Uue ehitaja leidmiseks viis sihtasutus läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihanke, et objekt saaks valmis Tallinn 2011 kultuuriaasta raames. Paraku avati renoveeritud teletorn ikkagi alles 2012. aastal. Rahandusministeerium asus seisukohale, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse korraldamine ei olnud selle juhtumi puhul õigustatud, ning soovitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel algatada tagasinõue. EAS nõudiski toetuse saajalt tagasi 25% hankelepingu summast, sest hankel ei olnud kasutatud seadusest tulenevat õiget menetlusliiki. Hanke maksumusest 25% on 981 662 eurot. Jaanuari lõpus otsustas Vabariigi Valitsus eraldada majandusministeeriumile 827 246 eurot, et korvata osaliselt SA Tallinna Teletorn riigihankeseadusega vastuollu minekust tekkinud kahju. SA Tallinna Teletorn peab omavahenditest leidma 154 416 eurot. SA Tallinna Teletorn loodi 2009. aastal riigi enamusosalusega ettevõtte AS Levira poolt ning sihtasutusele anti üle ka teletorni hoonestusõigus.
Seoses eelöelduga on meil härra ministrile neli küsimust. Ma loodan, et härra minister loeb need küsimused ette, kui ta meile vastab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun, lugupeetud minister Juhan Parts, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Enne kui ma küsimuste juurde lähen, juhin tähelepanu, et selle arupärimise preambuli teine lõige ei vasta tõele. Ma ei tea, kust te olete võtnud, et EAS on 25% hankelepingu summast tagasi nõudnud. See ei ole korrektne väide.
Esimene küsimus: "SA Tallinna Teletorn nõukogus on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja. Kas Teie hinnangul oli väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse korraldamine põhjendatud?" Oli põhjendatud. Tallinna Teletorni vaateplatvormi rekonstrueerimise, konverentsi- ja näitusekeskuse ehitamise projektijärgsete ehitustööde elluviimiseks sõlmis SA Tallinna Teletorn 17. mail 2010 avatud hankemenetluse riigihanke tulemusena lepingu AS-iga KMG Ehitus. KMG Ehitus lõpetas alusetult lepingu täitmise, katkestas ehitustööd ja lahkus ehitusobjektilt, mistõttu Tallinna Teletorn oli sunnitud 23. juulil, s.o kaks kuud pärast esialgse lepingu sõlmimist, võlaõigusseaduse § 116 lõike 2 ja hankelepingu punkti 17.5 alusel lepingust taganema. Tegemist oli Tallinna Teletornist sõltumatu ettenägematu sündmusega. Lisaks eelmainitule oli Tallinna Teletorni näol tegemist Tallinn 2011 kultuuriaasta olulise projektiga ning üleriigilise tähtsusega turismiobjektiga. Eelkirjeldatust lähtuvalt ei olnud Tallinna Teletornil võimalik ajalise piiratuse tõttu kasutada avatud hankemenetlust. Edaspidise hankemenetluse liigi valikul konsulteeriti enne Rahandusministeeriumi riigihangete ja riigiabi osakonnaga, mille tulemusel otsustati väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse kasuks. Nii et seda ei teinud SA Tallinna Teletorn ühepoolselt, vaid konsulteerides Rahandusministeeriumi vastava osakonnaga.
Valitud menetlusliigi raames oli tagatud piisav konkurents ja pakkumuste paljusus. SA Tallinna Teletorn tegi pakkumuste esitamise ettepaneku neljale ehitusettevõtjale, kes olid osalenud ka varasemas projekti ehitust puudutavas riigihankes. Lisaks kajastati teletorni ehituse ja uuendamise riigihanke läbiviimist laialdaselt ka meedias ning huvitatud ehitusettevõtjad olid sellest hankest teadlikud. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et SA Tallinna Teletorn poole pöördus hankedokumentide saamise sooviga ka uusi ettevõtteid, näiteks OÜ Fund Ehitus. Seega oli hankemenetluse läbiviimine avalik. Asjast huvitatud ehitusettevõtjatel oli võimalus hankel osaleda. Seeläbi oli tagatud riigihanke üks olulisemaid põhimõtteid, milleks on olemasoleva konkurentsi tingimustes pakkumiste võrdlemise kaudu parima pakkumise väljaselgitamine. Kirjeldatud olukorras täiesti uue hanke läbiviimine ei oleks lisaväärtust andnud. Eksperdid on lausa vastupidisel seisukohal: kuna ehituse hinnad olid vahepeal oluliselt tõusnud, oleks uue hanke korraldamisega kogu projekt veelgi kallimaks muutunud, mis oleks olnud aga vastuolus projekti rahaliste vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõttega.
Teine küsimus: "Eelmise aasta 28. mail analüüsis EAS Rahandusministeeriumi soovitust algatada tagasinõue SA Tallinna Teletorni vastu seoses väidetavalt vale hankeliigi valikuga ehitustööde teostamiseks. Tookord leidis EAS, et Rahandusministeeriumi seisukoht ei ole põhjendatud, mistõttu puudub alus toetuse osaliseks tagasinõudmiseks. Millistel põhjustel muutis EAS oma seisukohta?" Küsimuses esitatud väide EAS-i seisukoha muutumise kohta ei ole täpne. EAS ei ole selle projekti rahastamise tagasinõude otsust teinud, kuna on jätkuvalt seisukohal, et SA Tallinna Teletorn ei ole ehitushankes hankemenetluse liigi valikul eksinud. EAS-i hinnangul oli see, et sihtasutus kasutas ehitaja lahkumise järel väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust, sisuliselt seadusega kooskõlas. Seega ei ole EAS oma mais välja öeldud seisukohta muutnud. Kuna Rahandusministeerium ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jäid hankemenetluse liigi põhjendatuse osas eriarvamusele, jõudis arutelu ka valitsusse ning päädis potentsiaalse rikkumisega seotud summa osalise katmisega.
Kolmas küsimus: "Valitsus otsustas korvata riigihankeseadusega vastuollu minekust tekkinud kahju reservist. Tegemist on pretsedendiga. Millistel kaalukatel põhjustel otsustati selline erakorraline eraldis teha? Kas ei ole karta, et sellisest pretsedendist võib saada tava?" Küsimuses esitatud väide on ekslik. Valitsus otsustas Tallinna Teletornile välja maksmata toetuse katta riigieelarvest, kuna Rahandusministeeriumil oli tekkinud kahtlus riigihangete seaduse õiguspärases rakendamises. Majandusministeeriumil, EAS-il ega ka EAS-i nõustanud juristidel sellist kahtlust ei olnud. Raha eraldati valitsuse reservist, mitte Euroopa vahenditest seepärast, et vältida võimalikku riigiasutustevahelist kohtuskäimist. Seejuures oleks kohtuskäimise pidanud algatama Rahandusministeerium ise, sest EAS on vastavalt struktuuritoetuste seadusele selliste otsuste langetamisel iseseisev, sõltumatu ning ta ei pea ühel või teisel moel valitsuse soovitusi või tahet arvestama. Ma juhin tähelepanu, et ka majandusministeerium leidis seda küsimust põhjalikult analüüsides, et EAS-il on selles õiguslikus vaidluses EAS-i, Tallinna Teletorni ja Rahandusministeeriumi vahel tugevamad argumendid. Mis puudutab küsimust, kas tegemist on pretsedendiga, siis julgen öelda, et pretsedendiga ei ole tegemist kahel põhjusel. Esiteks, ka kõigi teiste avaliku sektori investeeringute puhul, mille suhtes on tehtud tagasinõude otsus, eraldatakse vastav summa ikkagi riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest. Täpselt samasugune juhtum, mis on jõudnud teatud vahetulemuseni, puudutab meremuuseumi. Sellel juhul EAS kui rakendusasutus arvestas Rahandusministeeriumi audiitorite seisukohta. EAS ja meremuuseum käisid kohut. Ja mis me esimese astme kohtu otsusest äsja teada saime? Saime teada, et hoopis meremuuseumil oli õigus, mitte aga Rahandusministeeriumil ega EAS-il, kes selle juhtumi puhul nõustus osa Rahandusministeeriumi argumentidega. Kohus aga toetas meremuuseumi. Teised juhtumid, kus ehitusettevõtja on pärast riigihanke võitmist jätnud lepingu täitmise pooleli ja katkestanud ehitustööd, jäävad majanduskriisiaega. Kindlasti on kõnealune juhtum andnud kogemusi nii hankijatele kui ka Rahandusministeeriumile.
Neljas küsimus: "2012. aastal tuli EAS-il kokku tagasi nõuda toetusi 3 miljoni euro ulatuses. 2011. aastal oli sama näitaja vaid 140 000 eurot. Millistel põhjustel on toetuste tagasinõudmise maht oluliselt kasvanud?" 2012. aasta lõpu seisuga on EAS võtnud üles kohustusi kokku 689,9 miljoni euro eest. Aastate 2007–2013 kogueelarvest suurusjärgus 784 miljonit eurot moodustab see 88%. Selle mahu juures on EAS tagasi nõudnud ca 0,47% ehk 3,2 miljonit eurot kumulatiivselt perioodi kohta. Viimasel kahel aastal on tagasinõude summad olnud vastavalt 833 000 ja 2,1 miljonit eurot. Tagasinõuete mahu kasv, arvestades finantseeritavate projektide kogumahtu, ei ole märkimisväärne, kui vaadata meie partnerriikide üldist praktikat samalaadsete programmidega. Tagasinõuete mahu kasv, võrreldes varasemate aastatega, on tingitud sellest, et kuna periood hakkab lõppema ja projekte on reaalselt ellu viidud, siis on oluliselt kasvanud järelkontrollide maht. Loomulikult on n-ö kasusaajad tagasinõudeid ka kohtus vaidlustanud ja lõplik tõde selgub siis, kui tuleb kohtuotsus. Kokkuvõtvalt tähendab see, et paljud projektid on suhteliselt samaaegselt lõppenud või lõppemas ja lõpparuannetest on selgunud tagasinõudeid tingivad rikkumised. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Palun, küsimus kolleeg Tarmo Tammelt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et keegi ei eksinud ja ühtegi seadust ei rikutud. Miks siis valitsus maksis oma reservist, maksumaksja rahast 827 246 eurot ehk ligi 13 miljonit krooni? Kas te võite sellele loogilise vastuse anda? Miks selline eraldis siis tehti, kui kuskil midagi ei rikutud, kuskil ei eksitud?

Selgitan veel kord. Rahandusministeerium, kes on Euroopa raha kasutamise üle finantskontrolli teostav riigiasutus, viib läbi vastavasisulisi auditeid. Auditis esitatavad seisukohad ei pruugi olla viimne tõde. Neid seisukohti omakorda kas arvestab või ei arvesta valdkonna või programmi rakendusasutus, kelleks kõnealuse juhtumi puhul on Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Meie praktikas on näiteid, kus EAS on kohustatud, seda muide vastavalt struktuuritoetuse seadusele, neid otsuseid iseseisvalt langetama. Audiitori seisukoht ei ole selles osas kunagi n-ö viimane sõna. On näiteid, kus EAS on audiitori seisukohti vägagi arvestanud. Aga nagu ma tõin näite oma vastuses, meremuuseumi puhul andis kohus õiguse meremuuseumile. Teisisõnu, Rahandusministeeriumi audiitorid olid seisukohal, et meremuuseumi ehitamisel on väidetavalt olnud ebatäpsusi, mille tõttu ei tohi meremuuseumile nii suures ulatuses Euroopa vahendeid välja maksta. EAS oli Rahandusministeeriumi audiitorite seitsmest argumendist kahega nõus ning mindi kohtusse. Selgus aga, et tegelikult oli õigus meremuuseumil. Teletorni puhul asus EAS seisukohale, et ta on käitunud õiguspäraselt ja ka Tallinna Teletorn kui kasusaaja on käitunud õiguspäraselt. Tegelikult oli õiguslik situatsioon selline, et kohtusse oleks pidanud minema Rahandusministeerium EAS-i vastu, et miks ta selle põhjal ei liigu edasi. Küsimus oli loomulikult selles, kas riigil on mõistlik sisuliselt enda vastu kohut käia, kui õiguslikud arvamused on võrdlemisi erinevad. Siiamaani olen ma selles küsimuses olnud suhteliselt erapooletu. Majandusministeerium ei ole kuidagi seotud selle konkreetse projekti rakendamisega ega ühegi sisulise juhtimisotsusega. Ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juristid arvasid, et Rahandusministeeriumi audiitorite seisukoht ei ole õiguslikult sada protsenti vettpidav. Rahandusministeerium jäi oma seisukoha juurde. Mõistlik oli mitte võtta Euroopa vahendite kasutamisel täiendavaid riske, vaid kasutada maksumaksjate raha. Juhin tähelepanu, et ka SA Tallinna Teletorn ja tema asutaja AS Levira, mis muide ei kuulu 100% riigile, vaid selles on ka Prantsuse kapitali, olid valmis 15%  vaidlusalusest summast ise katma. Selles mõttes oli siin kokkulepe, aga selle tulemusena maksumaksja raha täiendavalt ei kasutatud. Needsamad Euroopa vahendid saab kulutada teistele avaliku eesmärgiga projektidele, ettevõte panustas omalt poolt natuke ning me hoidsime ära pikka aega ja kulusid nõudva kohtuprotsessi.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ma küsin natuke laiemalt. Kõikide avalikkuse tähelepanu all olevate kallite objektidega, mis on ehitatud, on olnud probleemid. Võtame vabadussamba, Lennusadama, nüüd siis teletorn. Praegu ehitatakse Tartu külje alla ühte väga suurt objekti, ERM-i. Kuidas teile tundub, kas selle ehitusega laabub kõik suurepäraselt või on samasugused probleemid, et läheb kallimaks, ehitaja lahkub objektilt ja tuleb leida lisavahendeid? Milline on selle ehituse seis praegu ja kuidas tundub, mis tulevikus saab?

Aitäh! Majandusminister ei ole otseselt selle ehitusega enam seotud, sest teadupärast finantseeritakse Eesti Rahva Muuseumi 100% riigieelarvest ehk Euroopa vahendeid ei kasutata. Seal on osapoolteks Kultuuriministeerium, Rahandusministeerium, Riigi Kinnisvara AS ja Eesti Rahva Muuseum. Aga ma hoiduks siiski selliseid mustvalgeid järeldusi tegemast. Te suutsite lugeda kolmeni. Kui need kolm projekti läbi käia ja vaadata nende osakaalu ehituses üldiselt, siis see osa, kus on probleeme, on pigem väike kui suur. Siin on õige palju kritiseeritud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust, ka teie olete kritiseerinud. Aga kui me vaatame neid vaidlusaluseid asju, siis ma üritan veel kord öelda, et need on vaidlusalused summad, kus on oma tõde kasusaajal, oma tõde audiitoril ja oma tõde otsustajal. Küllap on oma tõde ka valitsusel, kes on mingeid poliitilisi programme algatanud ja sinna ressursse suunanud. 0,47% kogu Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse programmidest, mille maht on umbes 780 miljonit eurot, ei ole väga palju. Loomulikult me võiksime ihaleda, et töö oleks täiesti perfektne, aga tihtipeale ei olegi tegu mitte kuritarvitamise juhtumitega, vaid need ongi sellised elust tulevad teemad, kus protsessi osapooltel on erinevad arusaamad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme.

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Mul ei olnud plaanis kõnetooli tulla, aga kui ma kuulasin ära ministri jutu, siis ega ma millestki aru küll ei saanud. Fakt on ju see, et uue ehitaja leidmiseks viis sihtasutus läbi väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihanke, et objekt saaks 2011. aastal valmis. Tegelikult valmis objekt 2012. aastal. Nii et kui tuua põhjenduseks see, et objekt pidi kiirendatud korras valmis saama, siis võikski riigihangete seadusesse sellise punkti sisse viia, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega riigihanget võib korraldada kellegi suva järgi.
Teine asi on see, et Rahandusministeerium asus ju seisukohale, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse korraldamine ei olnud kõnealusel juhul õigustatud. Kas kaks ministeeriumi ei saa siis omavahel läbi ega suuda suhelda, et saaks ühtemoodi aru, mis on õige. Ma arvan, et pean siin Rahandusministeeriumi uskuma, sest miks siis valitsus otsustas eraldada reservist 827 246 eurot ja selle summa välja maksta. Ja kui härra minister ütles, et ka Levira maksis solidaarselt 154 416 eurot, siis ma küsin, milles see solidaarsus väljendub. Levira osalus SA-s Tallinna Teletorn – ma ei oska öelda, kui neid protsente omavahel võrrelda, siis peaks see olema väga väike, aga minu teada on nende osalus päris suur. Need summad ja proportsioonid ei ole võrdsed. Fakt on see, et 827 246 eurot ehk 13 miljonit krooni maksumaksja raha maksti välja. Tuua põhjenduseks seda, et taheti vältida kohtuvaidlusi ja ma ei tea, mida veel – ma arvan, et need ei ole argumendid, mida peaks tõsiselt võtma. Ma usun selle juhtumi puhul Rahandusministeeriumi, ja seni, kuni see raha on välja makstud ja pole kohtus vaidlustatud, arvan ma, et see on põhjendamatult välja makstud raha. Aitäh!

Austatud minister, te võite osaleda läbirääkimistes, aga mitte kohapealt, vaid kõnepuldist.

Lugupeetud arupärija! Ma tõesti püüdsin selgitada lihtsalt ja arusaadavalt. Veel kord: see kõik on üks maksumaksjate raha. Üheks raha allikaks on Euroopa Liidu vahendid, mille suhtes audiitoril ja selle projekti kasusaajal ehk SA-l Tallinna Teletorn olid erinevad arvamused. Väga lihtne. Me oleks võinud minna sellega kohtusse, vaielda võib-olla aasta ja tulemus oleks olnud täpselt sama. See praktiline lahendus olukorras, kus on erinevad õiguslikud arusaamad, on minu arvates mõistlik. Ma loodan, et te panite tähele ka ühte teist asjaolu. Pange ennast SA Tallinna Teletorn seisu, kes ehitas ju üldrahvalikult olulist objekti. Lepingujärgne ehitaja marssis objekti pealt ära, aga sihtasutus oli ju andnud lubadusi, arvestades kultuuripealinna staatust ja igasuguseid tähtsaid üritusi, ning pidi leidma mingi lahenduse. Loomulikult ta konsulteeris, muide ka sellesama Rahandusministeeriumiga. Konsulteeris EAS-i ja minu teada ka majandusministeeriumi inimestega. Selle tulemusena leiti kõige praktilisem lahendus, et tehakse lihtsam hange, kus on võimalik osaleda erinevatel pakkujatel – ja nii ka läks –, et ajaliselt selle projektiga kiiremini edasi liikuda. Aitäh!

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi, Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi ja Vladimir Velmani tänavu 12. veebruaril esitatud arupärimine alusetult määratud trahvide tagastamise kohta (nr 286). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelmisel aastal määras Ida Prefektuur 180 inimesele trahvi taatlemata kiirusemõõtja alusel. Selle aasta jaanuari keskpaiku tagastas kohus 105 inimesele trahviraha. Trahvid, mis määrati Ida Prefektuuris 180 inimesele taatlemata kiirusemõõtjaga kiirust mõõtes, moodustavad kokku koos täituri tasuga ümmarguselt 30 000 eurot. Trahvid teatavasti makstakse tagasi riigieelarvesse läinud trahviraha arvelt, kohtutäituri tasud Politsei- ja Piirivalveameti eelarvest. Sellist olukorda ei saa mingil moel normaalseks pidada, sellepärast esitasin koos kolleegidega siseministrile neli küsimust. Loodan, et härra minister loeb vastates ka küsimused ette, aga igaks juhuks tutvustan siiski viimast küsimust. Kas teie, härra siseminister, peate vajalikuks kõigilt nendelt isikutelt, kellest said ohvrid seetõttu, et kiirust mõõdeti taatlemata kiirusemõõtjaga, oma töötajate nimel vabandust paluda? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud siseministri Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad ja muud Riigikogu liikmed! Tänan teid arupärimise eest, mis puudutab alusetult määratud trahve. Mulle on esitatud neli küsimust.
Kõigepealt: mida on tehtud selleks, et ei korduks olukorrad, kus kiirust mõõdetakse taatlemata kiirusemõõtjatega? Eelmise aasta novembrikuus, s.o 2012. aasta novembris algatasin ma Siseministeeriumis teenistusliku järelevalve, mille siht oli välja selgitada, kas nn taatlemisskandaali käigus esile tulnud rikkumised olid üksikjuhtumid või on tegemist laiema probleemiga, mis puudutab Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli juhtimist. Eesmärk oli selgeks teha, kas kontroll on korraldatud läbimõeldult, efektiivselt ja otstarbekalt ning kas suudetakse ka ametnike teenistusalastele rikkumistele objektiivselt reageerida. Veel pidi teenistusliku järelevalve käigus uuritama, kas teenistusalaste korralduste täitmise regulatsioon tagab korralduste täpse ja tähtaegse täitmise.
Eelmise aasta viimastel päevadel teenistusliku järelevalve aruanne esitatigi. Selle kokkuvõte on kättesaadav ka meie koduleheküljel. Kui lühidalt öelda, siis leidsime hulga puudusi sisekontrollisüsteemis. Politsei- ja Piirivalveametis olid üsna segased kontrolli, teenistusliku järelevalve ja distsiplinaarvõimu rakendamise vahelised seosed ja asjaomane töökorraldus. See oli ka üks põhjus, miks jäid Ida Prefektuuris aset leidnud juhtumi distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodud ettepanekud päris mitme kuu jooksul rakendamata. Nagu te ehk mäletate, sisekontrolli raport valmis 2012. aasta alguses, aga selle ettepanekud olid kuni eelmise aasta sügiseni ellu viimata. Samuti oli probleem halvasti korraldatud valdkondlik juhtimine. Valdkondlik juhtimine on peadirektori asetäitjate kohustus. Nad peavad oma valdkonda juhtima süsteemselt, läbimõeldult ja üle Eesti ühtlaselt. Peamiselt väljendus probleem selles, et valdkonnajuhtide ja prefektide tegelik vastutus ei olnud nõutud ulatusega. Regulatsioonides oli kõik kirjas, aga ellurakendamine jättis soovida.
Teenistusliku järelevalve tulemustest lähtudes tegi Siseministeerium Politsei- ja Piirivalveametile hulga ettepanekuid avastatud puuduste kõrvaldamiseks ning ametis hakatigi käivitama tegevusi, mis lähtusid raporti sisust. Praegu on fookuses eelkõige teenistusliku kontrolli ehk sisekontrolli efektiivsuse suurendamine. Sisekontrollibüroo osaleb regulaarselt valdkondlike juhtgruppide töös, kus on võimalik asjaomaste isikute tähelepanu erinevatele probleemidele juhtida. Koostamisel on distsiplinaarmenetluste karistuspraktika analüüs, jätkatakse koolitusi, kus käsitletakse levinuimaid rikkumisi. Tõstetakse ametnike teadlikkust, ühtlustatakse teadmiste taset. Ja loomulikult kõike seda selleks, et välistada ametnike õigusrikkumised.
Teine küsimus: "Taatlemata kiirusemõõtjaga tehti trahvi 180 inimesele. Neist kohtusse jõudis 175 juhtumit. Raha tagastati kokku 167 juhtumil. Miks viis asja kohtusse ei jõudnud ja miks kaheksale inimesele raha ei tagastatud?" Koos 2012. aasta novembris tehtud täiendava kontrolliga tuvastati kokku 200 väärteomaterjali, milles oli tekkinud kahtlus, et võidi kasutada taatlemata kiirusemõõtjat. Politsei valmistas ette ja rehabiliteerimist taotlevad isikud allkirjastasid 170 kaebust, mis saadeti Viru maakohtule arutada. Praeguseks on kohus tühistanud kõik need väärteootsused. 170 inimesest oli rahatrahvi tasunud 162 ja kõigile neile on see trahviraha, kokku peaaegu 23 000 eurot, täielikult tagasi makstud. Lisaks sellele saadeti teistmismenetluse korras Riigikohtusse viis kaebust. Riigikohus on need vaidlustatud kohtulahendid tühistanud ja saatnud väärteoasjad Viru maakohtusse arutada. Nendes väärteoasjades ei ole Viru maakohus otsuseid veel teinud. Kolm isikut ei soovinud oma karistust vaidlustada, üks inimene aga on vahepealsel perioodil siit ilmast lahkunud. Ühendust ei võetud 21 välismaalasega, sest see nende märgitud kontaktandmeid kasutades ei õnnestunud – keegi ei vastanud –, või puudusid kontaktandmed täiesti. Seoses sellega jäid 21 isiku suhtes need otsused tegemata. Vastavalt väärteomenetluse seadustikule saab kohtule kaebuse esitada ainult menetlusalune isik või tema kaitsja, politseil ei ole õigust oma otsust ise kohtus vaidlustada.
Kolmas küsimus: "Kas politseitöötajaid, kes kasutasid taatlemata kiirusemõõtjaid ning tegid seda meedia väitel teadlikult, on karistatud ning kuidas?" Tänavu aasta alguses viidi kriminaalmenetlus lõpule. See menetlus algatati 6. novembril 2012 karistusseadustiku § 299 lõike 1 alusel, mis räägib ametialasest võltsimisest. Menetlus viidi lõpule, kriminaalasi saadeti prokuratuuri. Nüüdseks on see lisatoimingute tegemiseks, muu hulgas ka käekirjaekspertiisi läbiviimiseks menetlejale tagastatud. Seega, menetlus ei ole lõppenud ja kedagi ei ole seni kriminaalkorras karistatud.
Neljas küsimus oli, kas ma pean vajalikuks oma töötajate nimel kõigi isikute ees, kellest said ohvrid olukorras, kus kiirust mõõdeti taatlemata kiirusemõõtjaga, vabandada. Muidugi ma palun oma valitsemisala töötajate nimel vabandust. Konkreetselt oma alluvate pärast on avalikult vabandust palunud toonane politsei peadirektor Raivo Küüt. Samuti on Ida Prefektuur edastanud vabandused kõigile trahvi saanud isikutele, olenemata sellest, kas nad pöördusid kohtu poole või loobusid pakutud võimalust kasutamast. Tööandja algatusel on Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalve talituse juht Alvar Ottokar teisele tööle üle viidud. Omal soovil on ametist vabastatud Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo juht Tarmo Tammiste ja ka politseiprefekt Aldis Alus.

Austatud minister! Teile on vähemalt üks küsimus. Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Me saame aru, et minister ega Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond ei hakka tegelema kiirusemõõtjatega ja teiste tehniliste vahenditega. Seepärast on mul küsimus, kui suur on see meeskond, kes tegeleb tehnilise varustusega. Võib-olla see on väike ja oleks vaja seda täiendada?

Tänan küsimuse eest! Eelmise aasta novembris, kui algatati kriminaalmenetlus ja see teema tõusis avalikkuse ette, viisime ka teistes prefektuurides läbi mõõteseaduse täitmise lisakontrolli eelkõige just sihiga avastada võimalikke samasuguseid juhtumeid muudeski prefektuurides. Soovisime anda hinnangu võimalikele ressurssidele ja sellele, kas töökorraldus on piisavalt läbi mõeldud ja katab valitsemisala ühtlaselt.
Minu arvates täitis kontroll oma eesmärgi. Samasuguseid teisi juhtumeid ei avastatud, aga kindlasti on kõnealustest vigadest õpitud.
Ma hindaksin küll, et ressurss, mille kohta te küsisite, on piisav. Teie küsimus puudutas, nagu ma aru sain, mõõteseaduse rakendamisel mitmesuguste taatlemiskohustuste täitmise eest vastutavate isikute olemasolu eri struktuuriüksustes. Ma ei näe siin vajadust ressursside ümberpaigutamiseks, aga loomulikult otsustavad selle üle eelkõige Politsei- ja Piirivalveameti juhtkond ning prefektuuride juhid. Üldiselt aga muudes prefektuurides sääraseid probleeme ei ole ilmnenud ja ma eeldan, et on ka märkimisväärselt õpitud sellest, mis Ida Prefektuuris juhtus. Nagu ma juba ütlesin, see teema puudutab eelkõige teenistuslikku järelevalvet, sisekontrollisüsteemi, juhtimisahelaid, info liikumist ning väga suurel määral ka valdkondliku juhtimise ja prefektuuri operatiivtasandi juhtimise omavahelist seost.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud minister! Väga südantsoojendav oli näha, kui palju politsei juhte astus selle juhtumi pärast tagasi. Juhtum ise aga ei olnud väga selline – kuidas ma ütlen? – väga karm ja tugevalt inimeste õiglustunnet riivav. Kas poliitikutel võiks politsei juhtide reageerimisest midagi õppida olla?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, asi ei puuduta ainult kiirusemõõtjate taatlemist, probleem on laiem. Kui politsei sisekontroll on avastanud õigusrikkumisi, sisekontrolli aruandes on sellest teada antud ja selle peale on tehtud kõrgema juhtkonna korraldused, mis nägid ette mitmesuguseid ülesandeid, ent neid korraldusi ei täidetud isegi mitte kaheksa kuu jooksul, siis on asi paha. Info ei liikunud. Väidetavalt valdkonna juht sellest juhtumist ei teadnud, kuigi üks tema tähtsaimaid kohustusi on alluvate õigusrikkumistega kursis olla, nendest õppida ning loomulikult tagada mitmesuguste nõuete ja reeglite täitmise metoodiline ühtlus. Siseministeeriumi teenistusliku järelevalve raporti järeldused on märksa laiemad kui järeldused selle kohta, kas üks või teine ametiisik on konkreetselt seadust rikkunud ja mis nende seadusrikkumiste peale ette võtta. Raport puudutab kogu Politsei- ja Piirivalveameti töökorraldust ja ma arvan, et sellest juhtumist saab kindlasti palju õppida.
Me saame siit edasi minna ainult nõnda, et tehakse selgeid järeldusi, mis puudutavad eelkõige rollide ja vastutuse jaotust eri tasandite vahel. Seda analüüsi on Politsei- ja Piirivalveametis eelmise aasta lõpul ja selle aasta alguses ka tehtud. Mitmesugused töörühmad on juhtkonna eestvõtmisel vastutuse ja rollide jaotuse läbi töötanud. Me saame siit edasi liikuda ka tänu sellele, et politsei õpib oma vigadest. Kindlasti on uuel tippjuhil ja sellel meeskonnal, kes Politsei- ja Piirivalveametit juhib, tulevikus kasutada põhjapanevad järeldused.
Ma kordan seda mõtet: üks kõige probleemsemaid töölõike oli just nimelt politseipeadirektori, tema asetäitja ja prefektide vastutuse ja kohustuste jaotus. On vaja täpselt määratleda, kes millisel hetkel olulisi otsuseid langetab, kuidas üks või teine juht reageerib alluvate üleastumistele, teeb järeldusi inimeste kohustuste täitmise kohta ja loomulikult vahetab informatsiooni. Asi ei piirdunud ju ainult sellega, et ühe, kahe või kolme taatlemata mõõteriistaga kiirust mõõdeti, vaid tegemist oli peaaegu 200 väärteojuhtumiga. Ei ole midagi teha – minu teada andsid sellest juhtumist 2011. aasta lõpul politseinikud ise teada ja avalikkuse ette jõudis see ka politseinike algatusel. Nad ei pidanud normaalseks, et pärast sisekontrolli tuvastatud rikkumisi kaheksa kuu jooksul sisuliselt mitte midagi Ida Prefektuuris ei muutunud.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Ma tahaks ikkagi täpsustada, sest minu jaoks ei ole kõik veel arusaadav. Kas need politseinikud, kes neid mõõteriistu kasutasid, teadsid, et need ei näita õigesti? Kas nad kasutasid neid teadlikult ehk siis teades, et tulemus ei ole õige? Või nad ei teadnud seda, et mõõteriistad on kontrollimata ega pruugi kiirust õigesti fikseerida? Ja kes pidi seda kontrollima – kas need politseinikud või hoopis keegi teine sellest meeskonnast või väljastpoolt?

See on õigustatud küsimus ja kattub tegelikult teie arupärimises toodud küsimusega nr 3. Nagu ma ütlesin, 6. novembril algatati kriminaalmenetlus, et selgitada välja, kas tegemist oli ametialase võltsimisega karistusseadustiku § 299 lõike 1 alusel  ja milline on ühe või teise isiku vastutus. Mul on praegu sellele raske vastata, kuna kriminaalmenetlus ei ole lõppenud. Selleks, et te saaksite võib-olla natukene rohkem vastuseid, ma viitasin meie teenistusliku järelevalve raporti kokkuvõttele 28. detsembrist 2012, kus on kirjas meie järelevalvemenetluse tulemused. Selle raporti koostamine oli suunatud sellele, et teha järeldusi töökorralduse kohta ja mõista selle ühe juhtumi alusel ka laiemaid probleeme. Ma puudutasin oma vastuses arupärimisele põgusalt ka tehtud järeldusi, neid on päris mitu. On ka meiepoolsed ettepanekud Politsei- ja Piirivalveametile, kuidas puudusi kõrvaldada, selleks ongi hulk samme astutud.
Aga otsese vastuse teie küsimusele saame pärast kriminaalmenetlust. Siis selgub, kui teadlikult ja tahtlikult neid mõõteriistu kasutati. Nagu ma ütlesin, praegu on kriminaalasi lisatoimingute teostamiseks menetlejale tagasi antud, viiakse läbi veel mitu ekspertiisi. Pärast seda kriminaalmenetlus jätkub. Seda kõike tehakse Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtimisel.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lubage mul tänada härra siseministrit ammendavate vastuste eest. Aga selleks, et teda tänada, poleks ma siia pulti tulnud. Tahan nentida kaht asja, mis seoses selle arupärimisega on selgunud. Esiteks on selgunud, et meie siseminister oskab siiski, kui tahab, konkreetsetele küsimustele konkreetselt vastata. Ma tuletan meelde, et eelmise nädala esmaspäeval oli päevakorras üks arupärimine, mille pealkiri oli "Arupärimine korruptsioonikuritegude kohta". Arutasime siis seda teemat juba teist korda ja teist korda oli esitatud üks ja sama küsimus, millele vastamine nõudis härra ministrilt teatud seisukoha võtmist. Hiljem ma küsimuste voorus lugesin veel kord selle küsimuse ette, aga ikka ei saanud vastust. Tänane arupärimine on olnud positiivne juba sellel põhjusel, et on selgunud, et on mõtet küsida samal teemal. Arvestades, et harjutamine teeb meistriks, võib loota, et õpitakse küsimustele vastamine ära.
Punkt 2. Ma ei tea, kas te olete kuulnud, kuidas mõnes Aafrika riigis väikesi ahve püütakse. Seal on selline originaalne lõks, et tavaline piimapudel pannakse nööriga puu külge kinni ja pudelis on väike õun. Õun mahub pudelisse sisse ja ahvi käsi mahub ka, aga kui ta haarab õunast kinni, siis see rusikas käsi enam välja ei tule. Tavaliselt ongi nii, et ahv istub ja ootab, millal inimene tuleb ja võtab ta kinni, sest tal lihtsalt ei jätku nii palju mõistust, et õun lahti lasta.
Selles mõttes oligi see arupärimine positiivne, et arvestades eelmise esmaspäeva kogemust, ma mõtlesin, et äkki on nende taatlemata kiirusemõõtjate skandaali puhul süüdi mõned kõrvalriigi telekanalid või meie vastu ebasõbralik – nii väljendus härra minister nädal tagasi – naaberriik, mis aktiviseerub enne Eesti valimisi. Tänavune aasta seega ongi õige aeg aktiviseeruda.
Aga täna selgus, et mitte alati ei hoia see Aafrika väike loom õunast kinni, mõnikord ta ikkagi laseb selle lahti. Tähendab, on ikka mõtet arupärimisi esitada, on mõtet rääkida. Täna me saime väga head ja konkreetsed vastused igale küsimusele. Aitäh, härra minister! Aitäh, kolleegid!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi kuuenda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kalle Laanet, Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Inara Luigas ja Deniss Boroditš. Arupärimine on esitatud 18. veebruaril 2013, selle teema on palgatõus Politsei- ja Piirivalveametis ning see kannab numbrit 291. Arupärimisele vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Annan sõna arupärijate esindajale Deniss Boroditšile, et arupärimist tutvustada. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja minister! Oleme demokraatide ühenduse nimel esitanud Ken-Marti Vaherile arupärimise, mis puudutab palgatõusu Politsei- ja Piirivalveametis. Me kõik kuulsime väga suure rõõmuga, et Politsei- ja Piirivalveametis tuleb palgatõus. On ju teada, kui suur probleem see on olnud, et Eesti peaaegu kõige suurema asutuse keskmine palk pole aastaid konkurentsivõimeline olnud. Samas tagab ühiskonna kindlus- ja turvatunde just teadmine, et inimesed, kes kannavad hoolt meie julgeoleku eest, on saanud professionaalse ettevalmistuse ja on motiveeritud ning neil on parimad töövahendid. Vääriline töötasu peaks olema iseenesestmõistetav.
Seni on info palgatõusu kohta aga Politsei- ja Piirivalveameti töötajates vastakaid tundeid tekitanud. Astmepalga osakaalu suurendamine, teenistusastme osakaalu vähendamine ning muutunud regioonitasud koos lisatasudega on viinud olukorrani, kus näiteks ühe konkreetse politseiniku palk tõusis 44 eurosenti kuus. Samasuguseid näiteid võib veel tuua, see ei ole kahjuks üksikjuhtum. Niisugune palkade reguleerimine meie arvates ei taga, et Politsei- ja Piirivalveameti töötajad üldise hinnatõusu ja teenuste kallinemisega toime tulevad. Seoses sellega on meil ministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri, et arupärimisele vastata!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Mulle on esitatud neli küsimust, mis puudutavad Politsei- ja Piirivalveameti palkasid.
Esimene neist: "Kas oli eelnevalt teada, millistel PPA töötajatel polnud põhjust palgatõusu oodata?" Nii nagu me eelmise aasta sügisel välja ütlesime, palgatõus sai osaks ligikaudu 80%-le PPA töötajatest. See on 4522 inimest ehk neli viiendikku PPA ametnikest ehk veel täpsemalt öeldes 3726 politseiametnikku ja 796 teenistujat. Eesti on pea ainukene Euroopa Liidu riik, kus 2013. aastal nii avaliku sektori kui ka siseturvalisuse töötajate palkadeks ette nähtud eelarve sellises mahus kasvas. Riigiasutustes oli kasv keskmiselt 4,3%, politsei palgafond suurenes 6%. Palgatõus parandas kõige enam nende inimeste motivatsiooni, kes on asunud palgaastmestikus kõige madalamal. Miinimumpalk tõusis PPA-s 9,6% – neid töötajaid on PPA-s umbes 3000. Nagu ma olen rääkinud, oli palgatõusu eeldus palkade korrastamine, palgareformi läbiviimine, mis lihtsalt öeldes tähendab seda, et sarnaseid tööülesandeid täitvate isikute palgad on ühtlustatud. Ühtlustamine ongi sellel aastal oluline märksõna olnud. Selleks on kulunud märkimisväärne osa sellest 7 miljoni suurusest ressursist.
Miks ühtlustamine nii tähtis on? Sest 2010. aastal, kui ühendasutus loodi, võeti üle ka eri asutuste palgasüsteemid ehk siis nii piirivalve ja politsei kui ka Kodakondsus- ja Migratsiooniameti omad. Sellel aastal on esimene võimalus palgasüsteem ühtlaseks muuta. Lisan veel nii palju, et palk tõusis eelkõige madalamat palka teeninud inimestel ja kõrgendatud riskiga tööd tegevatel politseinikel ehk siis patrull- ja piirkonnapolitseinikel, liikluspolitseinikel, piirivalve patrullidel, kriminaalmenetlejatel ja eriüksuslastel. Piirkonnapolitseinike palk tõus keskmiselt 14% ja nendel piirkonnapolitseinikel, kes 2012. aastal teenisid alla Eesti keskmise palga, mis on 855 eurot, tõusis palk vähemalt 7%. Enim tõusis palk piirivalvega seotud töötajatel – 90%-l, sh selles valdkonnas töötavatel politseiametnikel oli palgatõus 92%-l.
Te viitasite ka ühele 44-sendisele palgatõusule. Siin võivad mängus olla mitmed asjaolud, mida peab arvestama. Näiteks, isik töötas kuni 31. detsembrini 2012 niisugusel tööl, kus oli juba kõrgem palk, või siis isik töötab kõrgendatud tööriskiga ametikohal osalise tööajaga, mille korral palgatõus ei olnud 25 eurot, vaid olenes tema tööajast. Otsustasime mitte maksta kõrgendatud riski tasu ka nende ametikohtade puhul, kus palgatõus on ette nähtud eraldi motivatsioonina – näiteks korruptsioonikuritegude büroo ja kriminaaltuluga tegeleva büroo uurijad-vanemuurijad. Ilmselt pidasite silmas üht Põhja Prefektuuri arestimaja töötajat, aga loomulikult tuleb seda juhtumit eraldi täpsustada. Me räägime 5500 inimesest, aga kindlasti ka sellised üksikjuhtumid on tähtsad ja hea meelega analüüsiks seda ka lähtuvalt nendest põhimõtetest, mida ma teile täna siin olen tutvustanud.
Teine ja neljas küsimus: "Kuidas plaanib PPA tagada piisava inimressursi hulga praeguseks teostunud palkade korrastamisega? Kas ministeeriumil on olemas tegevusplaan, kui peaks kinnitust saama fakt suurenenud negatiivsest kaadrivoolavusest PPA-s, võrreldes tavapärasega?" Esiteks, personali lahkumine organisatsioonist. Probleemina võttes on see samasugune küsimus, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Kujutage ette 5500 inimest ühes organisatsioonis. Ma eeldan, et mitte ükski arupärija ei väida, et mingis organisatsioonis peaks läbi aastate olema üks ja sama kaader ehk inimesed ei liiguks üleüldse. See oleks ju mõeldamatu! Küsimus on piirides – kas personali lahkumine jääb aktsepteeritavatesse piiridesse või mitte. Praegune personali voolavus, mille all me mõtleme omal soovil lahkunud töötajate arvu, on aastas jäänud 5–6% raamidesse. Näiteks 2011. aastal oli PPA-s personali voolavus 4,6%, 2012. aastal 5,6%. Seda me ei saa küll nimetada suureks voolavuseks ja tõenäoliselt on alust väita, et politseiniku elukutse valinud inimesed on oma elukutsele ja oma missioonile ikkagi võrdlemisi lojaalsed. Tavaliselt on organisatsioonides aktsepteeritav personali voolavus umbes 10%. Samas, me ei saa järeldada, et kui personali voolavus on 5%, siis on meil personaliga või motivatsiooniga kõik korras. Kaugeltki mitte! Pigem ma toongi esile, et inimesed on lojaalsed. Nad on valinud endale selle ameti ja soovivad seda tööd teha aastakümneid, mitte mõne aasta. Nad on saanud korraliku väljaõppe, riik on panustanud nende koolitusse jne. Aga palgad pole rahuldanud.
Seega just nimelt palgareformi esimese etapi käivitamine 1. jaanuaril 2013, palkade ühtlustamine ja ka tõstmine on kantud soovist astuda väga konkreetseid samme selleks, et tõsta inimeste motivatsiooni ja vähendada heade spetsialistide äravoolu. Paremat tegevusplaani on mul raske välja käia, eriti kui jutt on nii suurest organisatsioonist, kus palgatõusu ei ole olnud juba aastaid. Aga loomulikult ei ole see omane ainult politseile, vaid ka teistele avaliku sektori organisatsioonidele, kuna majanduskriisi tõttu võimalust palku tõsta lihtsalt ei olnud.
Ja kolmas küsimus: "Millal kavatsetakse uurida tagasisidet, kas antud palkade korrastamine täitis seatud eesmärgid ja mil määral?" Nagu ma ütlesin, suurenes PPA palgafond 7 miljoni euro võrra. Sellest märkimisväärse osa neelas just nimelt palkade ühtlustamine. Mul oleks olnud väga hea meel, kui see oleks toimunud samal ajal kui ühendameti moodustamine 2010. aasta alguses. Kahjuks aga ei olnud see mõistetavatel põhjustel Eesti riigile tookord jõukohane. Seetõttu me praegu lapimegi minevikust jäänud auke, aga teeme seda loomulikult rõõmuga. Nüüd on vähemalt üks vajalik samm jälle tehtud, et politseinike ja teiste PPA ametnike motivatsioon oma tööd teha oleks kõrge.
Alates 1. aprillist 2013 makstakse kõikidele PPA töötajatele palka ühtse palgasüsteemi alusel. Kindlasti analüüs jätkub ja kavatseme palkade ühtlustamisel tuleva aasta teisel poolel teha järgmised sammud. Lisaks palgatõusule on politseinike motivatsiooni tõstmiseks seaduse ja töökorraldusega loodud teisigi olulisi eeldusi. Näiteks on politseinikel eraldi sotsiaalsed tagatised ja teenistusastme tasu. Viimane ei ole sugugi vähetähtis. Sisuliselt tähendab see seda, et iga kolme aasta tagant, kui inimene on tööd teinud laitmatult ja ka muud tingimused on täidetud, siis tema teenistusastet tõstetakse ja vastavalt kasvab ka töötasu.
Lisaks oleme siin saalis juba rääkinud organisatsioonisisesest regioonitasust Politsei- ja Piirivalveametis. See puudutab eelkõige Ida Prefektuuri ja Põhja Prefektuuri. Idaregioonis hüvitatakse täiendavalt elamiskulud ja on ka muud soodustused.
Niisuguseid täiendavaid motivatsiooni tõstmise hoobasid on loodud. Ka makstakse 1. jaanuarist 2013 kõrgendatud riski tasu, mida varem ei olnud. Selle abil on meil võimalik tänavu tõsta motivatsiooni kõikidel inimestel, kes töötavad kõrgendatud riskiga ametikohal. Seda ma olen siin saalis arupärimistele vastates mitu korda selgitanud, kes sellesse sihtgruppi kuuluvad. Sinna kuulub märkimisväärne hulk isikuid, kelle elu on iga päev üsna suures ohus, kes tegutsevad politsei eesliinil.
Lõppkokkuvõtteks: me teeme tõsist tööd, et märkimisväärselt inimvarasse panustada. Politsei- ja Piirivalveametis ning julgen öelda, et kogu meie ministeeriumi valitsemisalas on inimesed raudselt kõige tähtsam prioriteet. Tegemist on töötajaskonna mõttes väga suure valitsemisalaga ja lisaks kõik need inimesed – nende panus, nende otsustusvõime, kogemused, teadmised, oskus kodanikega suhelda, lahendada muresid, olla kriisi korral piisavalt rahulik, et lahendada olukordi kõigile turvalisel moel – on meile väga olulised. Eelkõige eesliinil töötavatele politseinikele langeb väga suur vastutus ja on täiesti selge, et me peame riigi ja ühiskonnana nende motivatsiooni eest seisma. Me teeme seda olemasolevate võimaluste piires ja ma julgeksin öelda, et veel rohkemgi. Seda suunda me tahame hoida samuti 2014. aastal ja peame seda silmas ka sisuliselt juba alanud eelarveläbirääkimiste protsessis. Suur tänu!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Deniss Boroditš, palun!

Hea minister, mul on täpsustav küsimus. Te ütlesite, et palgatõus vähemalt 6% puudutab peaaegu 80% PPA töötajatest. Võib-olla probleem on see – me proovime siin selles selgust leida –, et väga paljud töötajad, sh ka PPA töötajad, võtavad palgana seda sissetulekut, mida nad saavad töötasuna ja mis võib koosneda palgast, preemiatest ja muudest lisatasudest. Ma saan aru, et asjaosaliste väitel sissetulek reaalselt ei ole kasvanud. Võib-olla tõesti palk tõusis, samas mingi lisatasu kaotati ära. Kas me räägime ainult palgast või me räägime sellest, et sissetulek 80%-l suurenes?

Me räägime sellest, et 80%-l töötajatest kasvas sissetulek. Palgareformi tulemusena muudeti ka politseinike sissetuleku komponentide struktuuri: põhipalga osa suurenes ja lisatasude osa vähenes. Selle positiivne efekt on peale muu sotsiaalsete tagatiste paranemises. Sotsiaalsed tagatised on seotud põhipalgaga ja põhipalga osakaal on suurenenud. Valitsus kiitis jaanuarikuus heaks Politsei- ja Piirivalveameti sisemise palgaastmestiku, kus palgaastme määrasid kõikidel astmetel tõsteti. Põhipalga tõusuga suurenes ka sotsiaalsete tagatiste määr ja seegi parandab inimeste motivatsiooni. Nii et me räägime sissetulekute kasvust. Need 20%, kellel sissetulek ei suurenenud, on inimesed, kes teenisid mediaanpalgast rohkem, kes juba said teistega võrreldes head sissetulekut. Aga kui viiendikul palk ei tõuse ja see viiendik on 1200–1300 inimest, siis ma ei kahtlegi, et selle viiendiku seas on rahulolematust.
Julgen veel kord rõhutada, et algusest peale me oleme rääkinud seda, et palgareform, palkade ühtlustamine on ülimalt tähtis esimene samm, mis eelneb palgatõusule. Pärast põhjalikke läbirääkimisi ja arutelusid Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonnaga me selle sammu tegime ja tänu sellele oli võimalik neljal viiendikul palka tõsta. Järgmisel aastal saame edasi liikuda.
Miks oli palkade ühtlustamine nii oluline? Sest nüüd on võimalik ühtlaselt läheneda kogu töötajaskonnale. Varem seda võimalust ei olnud. Kui me oleks jätnud palgareformi selle etapi tegemata, siis oleks me eri sihtgruppe erinevalt koheldes ebavõrdsust ja ebaõiglust juurde tekitanud. Nüüd aga saame rääkida sellest, et kui inimesed täidavad eri ametikohtadel sarnaseid tööülesandeid, siis nende tasu on enam-vähem võrdne. Järgmistel aastatel saame loodetavasti palgatõusu jätkata ning siis juba inimestele ja nende palgale kogu organisatsioonis ühtmoodi läheneda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mis on seitsmes. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Tarmo Tamm, Kalev Kallo, Aadu Must ja Viktor Vassiljev 19. veebruaril 2013. Arupärimine on illegaalide kohta ja kannab numbrit 293. Vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Annan nüüd sõna arupärijate esindajale Mihhail Stalnuhhinile, kes arupärimist tutvustab. Palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Arupärimise teema on illegaalid, aga enne seda, kui teema juurde lähen, tahan teha väikese sissejuhatuse. Eesti on praegu midagi puruks löödud klaasi taolist. Praod lähevad ülevalt alla, paremalt vasakule, diagonaalis jne. Hiljuti lugesin Äripäeva venekeelsest elektroonilisest versioonist dv.ee uudist, et Eesti on elanikkonna jõukuselt kogu meie edukuse juures eurotsooni 17 riigi hulgas 16. kohal. Meil kulutatakse elanikule keskmiselt umbes 1/11 sellest, mis kulutatakse palju enam arenenud eurotsooni riikides. Me tunnetame seda piiri vaesuse ja rikkuse vahel – see lõhe on väga lai ja sügav.
Samas on Eestis lõhenemine ka vertikaalselt. Vaadake, kuidas praegu toimib ja toimub poliitiline debatt! Sisuliselt iga päevaga läheb asi hullemaks, ei suudeta isegi omavahel ühist keelt leida. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli see kuu aega tagasi, kui ma lugesin Mart Laari intervjuud, kus ta arutles teemal, mis suunas liigub Eesti, mis on meie eesmärk. On kummaline, kui peale 20 aastat iseseisvust mõtiskletakse sellel teemal. Ansipi valitsuse provokatsiooni tõttu 2007. aastal on meil pingelised ka rahvastevahelised suhted ja paistab, et mingit soovi kahe suurema rahvusgrupi vahel dialoogi pidada ei ole.
Siia lisandub veel üks teemade punt. Hiljuti vastasin ühe ajakirjaniku küsimustele. Tal olid käepärast kodakondsus- ja migratsiooniameti andmed. Kui neid uskuda, siis mullu tuli täiesti seaduslikult Eestisse elama ca 300 inimest, põhiliselt Aasia ja Aafrika riikidest. Iga aastaga migratsioon suureneb. Suurenevad aga ka vaesus ja rikkus ning poliitiline võimetus leida ühist keelt suuremate rahvusgruppide vahel. On oht, et lähiaastatel tekib meil veel üks probleem, mis on seotud uute migrantidega. See migratsioon võib toimuda nii seaduslikult kui illegaalselt.
Seepärast küsimegi kolleegidega härra siseministrilt neli küsimust. Üks põhjus, miks me seda teeme, on tõsiasi, et veebruaris pidasid piirivalvurid Lõuna Prefektuuri haldusalal kinni 26 asiaadist illegaali. Teateid piiril kinnipeetud illegaalidest tuleb üha sagedamini ja see paneb mõtlema vajadusele süstematiseerida selle valdkonna informatsiooni. Loodan, et nende nelja küsimuse arutelu aitab meil seda teha. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri, et arupärimisele vastata!

Lugupeetud härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan arupärimise eest! Te küsite, kui mitu illegaalset piiriületajat on 2011. ja 2012. aastal kinni peetud ja kas selline piiriületamine kujutab endast ohtu riigi julgeolekule. 2011. aastal avastati Eesti Vabariigi välispiiril kokku 186 ebaseaduslikku piiriületuse juhtumit, milles tuvastati 348 isiku osalus. Kinni pidasid PPA töötajad 2011. aastal 260 piiriületajat. Hinnanguliselt kuni 80% kinnipeetud piiriületajatest on rikkumise toime pannud navigeerimisvigade ehk puudunud või ebatäpsete navigeerimisvahendite tõttu. Suurem osa rikkumistest on registreeritud Peipsi järvel, Narva jõel ja Narva veehoidlal kulgeva ajutise kontrolljoone lähedal.
2012. aastal avastasid PPA töötajad välispiiril 215 ebaseaduslikku piiriületuse juhtumit, milles tuvastati 389 isiku osalus. Kinni peeti 207 piiriületajat. 2012. aasta jooksul ebaseaduslikul piiriületusel kinni peetud isikutest ligi 64% tabati Eesti territooriumil.
Mis puutub protsessi dünaamikasse, siis ebaseadusliku sisserände osas avaldavad meie välispiiril mõõdukat survet viisade väärkasutamise juhtumid Ida Prefektuuri tööpiirkonna piiripunktides. 2012. aastal suurenes grupiviisiliste ebaseaduslike piiriületuste osakaal ebaseaduslikus sisserändes ja seda eelkõige just nendesamade Vietnamist pärit isikute tõttu, kes Lõuna Prefektuuri tööpiirkonnas ebaseaduslikult ajutise kontrolljoone ületasid. Võib aga öelda, et ebaseaduslik sisseränne Eestisse on endiselt nii väike, et säärased intsidendid, nagu oli too vietnamlaste juhtum, leiavad Eesti ühiskonnas eredat kajastust ja need kerkivad ka statistikas esile eelkõige just selle tõttu, et neid on väga vähe.
Püüan ka vastata küsimuse sellele osale, mis puudutas riigi sisejulgeolekut selles kontekstis. Meil on alust väita, et Eesti ei ole siiani olnud sisserändajate sihtriik. Meil puuduvad lähteriikidest pärit inimeste kogukonnad, kuid ei saa välistada võimalust, et kolmandate riikide kodanikud suunduvad Eestisse pendelrände käigus.
Kui vaadata viimaseid aastaid, siis piiri turvalisuse olukord oli 2012. aastal mõnevõrra pingelisem kui varem. Piiriületusega seotud kuritegevuse seisukohalt võib ohutasemele nii välispiiril kui sisepiiril panna hinde "keskmine". Taseme taandumist normaalseks piirab püsiv ebaseadusliku sisse- ja läbirände surve välispiirile, nii organiseeritud grupid kui ka üksikisikud püüavad pääseda vaba liikumise alale.
Teine küsimus on selle kohta, millistest riikidest aastatel 2011 ja 2012 illegaalselt piiri ületanud isikud pärit on. 2011. aastal moodustasid ebaseaduslikult välispiiri ületanud asiaatidest 66% Vietnami kodanikud, kellele järgnesid Afganistani kodanikud. Aafriklastest ebaseaduslikud sisserändajad olid põhiliselt pärit Alžeeriast. SRÜ riikidest oli kõige enam piiriületajaid Armeeniast. 2012. aastal pidasid PPA töötajad ebaseadusliku sisserände tõttu välispiiril kinni 58 isikut, kellest enamik ehk 46 inimest oli Vietnami päritolu. Armeenlasi oli neli, süürlasi samuti neli, venelasi ja alžeerlasi kaks. Salakaubaveo eesmärgil ebaseaduslikult piiri ületanud isikuid avastati Eesti territooriumil 60, kinni peeti 15 inimest, enamik neist olid Venemaa kodanikud. Läti kodanikke oli kolm, Eesti kodanikke üks, määratlemata kodakondsusega isikuid üks.
Kolmas küsimus on toimingute kohta, mida Eesti riik illegaalide suhtes ette võtab. Kas see on seotud riigieelarve raha kulutamisega? Kui jah, siis mis summat kasutati sellel eesmärgil 2011. ja 2012. aastal? Eestis alustatakse pärast seadusliku aluseta riigis viibiva isiku tabamist illegaalimenetlust. Selle raames vormistatakse isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks, vajaduse korral kohaldatakse sissesõidukeeldu ning hinnatakse, kas isik kuulub väljasaatmisele päritoluriiki või üleandmisele mõnele teisele riigile tagasivõtumenetluse raames. Kui väljasaatmine või tagasivõtmine ei ole 48 tunni jooksul võimalik, siis saadetakse isik halduskohtu loal väljasaatmiskeskusesse. Inimene võib väljasaatmiskeskuses olla kuni väljasaatmiseni, kuid mitte enam kui 18 kuud.
2011. ja 2012. aasta kohta on olemas väljasaatmiskeskuse ja väljasaatmise kulud. Väljasaatmiskeskuse kulud kantakse riigieelarvest, kolmandatesse riikidesse väljasaatmised rahastatakse Euroopa Tagasipöördumisfondi projekti "Sunniviisilise väljasaatmise rakendamine" summadest, Euroopa Liidu maadesse väljasaatmised riigieelarvest. Väljasaatmiskeskuse kulud on mõlemal aastal olnud enam-vähem sama suured, umbes 320 000 eurot. Väljasaatmise kulud 2011. aastal olid 63 000 eurot, 2012. aastal 187 000 eurot.
Neljas küsimus: "Selle aasta 1. veebruaril teatas Eesti meedia meie kodanikust, kes mõisteti Leedus pooleks aastaks vangi vietnamlaste üle piiri smugeldamise eest. Kas Eestis on olnud sarnaseid juhtumeid?" Ajavahemikul 1. jaanuar 2011 kuni 25. veebruar 2013 on PPA alustanud 19 kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 259 alusel, mis on "Välismaalase ebaseaduslik toimetamine üle Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone". Nendest 12 menetlust on pooleli, üks menetlus on kohtueelse menetluse kokkuvõttega edasi antud prokuratuurile ja viies menetluses on kohtulahend jõustunud.

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra minister! Kas inimene, kes on illegaalselt piiri ületanud, saab taotleda varjupaika Eesti Vabariigis?

Minu hinnangul on sellisel isikul võimalus varjupaigataotlus esitada, aga selleks on seaduses sätestatud kindlad piirid. Näiteks nendest vietnamlastest on varjupaigataotluse minu teada esitanud väga väike hulk. Sellisel juhul käivitub varjupaigataotluse menetlus, mille raames hinnatakse mitmesuguseid asjaolusid. Varjupaigataotluse saab esitada ka riigipiiril. Seal menetlevad taotlust kindlad politseiametnikud, kes võivad kohe teha ka keeldumise otsuse, lähtudes teatud asjaoludest.
Nagu te teate, on varjupaigataotluse aluste täpsustamine praegu parlamendi menetluses ka eraldi eelnõuna. Minu teada on praegu tegemist teise lugemisega. Olen parlamendis seda eelnõu juba tutvustanud. Selles laiendatakse võimalusi, määratletakse varjupaigataotluste üle otsustamisel täiendavaid keeldumise aluseid, lähtuvalt Euroopa Liidu põhimõtetest, eelkõige aga sellest, kas konkreetsed isikud võiksid ohustada meie avalikku korda ja Eesti sisejulgeolekut.
Teie küsimusega haakub Eurostati viimane statistika, mille kohaselt Eestis esitati 2012. aastal vähem varjupaigataotlusi kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Kui ma õigesti mäletan, siis see arv oli 2012. aastal 75. Seejuures me jääme eelviimasel kohal olevale riigile kolmekordselt alla. Kui me aga võtame varjupaigataotluste arvu 1000 elaniku kohta, siis Eesti ei ole viimasel kohal, seal on Portugal. Eesti jagab eelviimast kohta Hispaaniaga. See tähendab, et on ka arenenud Euroopa Liidu riike, kus varjupaigataotluste arv 1000 elaniku kohta on võrdlemisi väike.
Aga kui te küsite sedapidi, kas varjupaigataotluste väike arv näitab Eesti kehvavõitu atraktiivsust või meie politsei tööd, siis ma annan sellise vastuse. Arupärimisele vastates ma juba rõhutasin, et Eesti ei ole enamasti väljarändajate sihtriik. Eesti on transiidiriik ja illegaalselt Eesti piiri ületanute sihtkoht on märksa enam lääne pool asuvad maad. Eesti politsei head tööd piiril võib minu hinnangul esile tuua eelkõige tänu mõne senise kitsaskoha ületamisele. Seda me nägime mullu ja tunamullu, kui piiril suudeti tuvastada üsna paljude illegaalselt piiri ületanud inimeste tegelik siht. Nad soovisid mujale Euroopasse jõuda, enne seda aga Eestisse pääseda. Nad peeti piiri peal kinni, kuna nad ei olnud kodumaalt päris kindlasti lahkunud põhjusel, et seal olid mittehumaansed olud või nende elu oli ohus. Tegelikult püüti jõuda Euroopasse, et paremini elama hakata.
Eesti pani piiril selle augu kinni. Näiteks 2012. aasta mais peeti piiril kinni Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanikud. Nad saadeti kohe piirilt tagasi, sest varasemate kogemuste kohaselt oli teada, et kui niisugused isikud saata Illuka majutuskeskusesse, siis esitavad nad varjupaigataotluse, aga umbes nädala jooksul lahkuvad Eestist. Tegemist on järelevalveta majutusasutusega ning tegelikult suunduvad need inimesed õnne ja paremaid jahimaid otsima näiteks Prantsusmaale või Belgiasse.
Niisugused juhtumid iseloomustavad viimaste aastate illegaalset sisserännet Eestisse. Samas on selge, et me saame eelkõige illegaalidega seotud varjupaigataotluste menetluse osas sammu edasi teha. Seepärast on ka asjaomane eelnõu teile esitatud. Tuletan meelde, et selle peamine eesmärk on luua Tallinna vangla juurde kinnipidamiskeskus ja loomulikult sujuvam illegaale puudutavate menetluste läbiviimine Eesti riigis.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Kõik need aastad on Eesti olnud riik, kust illegaalide tee läbi läheb. Ma olen mõnikord sõitnud Ida-Virumaal mööda sellest keskusest seal Vasknarva kandis ja tõesti, selle maja juures pole inimesi näha. Statistika näitab, et illegaalide arv läheb suuremaks, aga meie pole endiselt sihtriik, kus nad oma elu korraldada tahaks. Mis te arvate, kui kaua olukord püsib sellisena, nagu see on?

Tänan küsimuse eest! Mida jõukamaks muutub Eesti riik, mida paremaks läheb meie inimeste elu, seda atraktiivsemaks Eesti kindlasti muutub. Me ei saa end võib-olla otseselt võrrelda Põhjamaadega. Põhjamaadest on kõige populaarsem varjupaigataotlemise riik Rootsi. Teised Skandinaavia ja Põhjala riigid jäävad Rootsist märgatavalt maha, kuigi kõik selle regiooni riigid on väga kõrge elatustasemega. Palju sõltub riigisisesest taotluste menetlusest ja sellest, kas sisserändajate suhtes rakendatakse avatud uste poliitikat. Samas kasvab kindlasti sisserände surve ka seoses sellega, mis toimub meist palju rohkem lõunasse jäävates riikides, eelkõige Aafrika maades. Araabia kevadest tulenev sisserändesurve Euroopa Liidule oli märgatav ja väga paljud euroliidu maad nägid selle ohjeldamisega suurt vaeva. Praegu on kuum koht Süüria. Viimasel kuuel kuul on aga märgatavalt arenenud Valgevene transiidikoridor. Euroopa Liidu värsked andmed kinnitavad, et just nimelt Valgevene-Leedu piiril on sisserändajate vool kasvanud. Tegu pole mingi drastilise kasvuga, aga võrreldes varasemaga on surve siiski märkimisväärne.
Üldiselt võib öelda, et Euroopa Liidus on illegaalide sisseränne elav eelkõige lõunapiiril, surve idapiiril moodustab väga väikese protsendi. Samas avaldab selle protsendi väikegi muutus mõju ka meile ja teistele Balti riikidele. Eesti on siiani olnud transiidimaa. See, kuidas me suudame oma riiki kaitsta sisejulgeoleku ja avaliku korra ohustamise eest, sõltub paljuski meie enda tegevusest, meie politsei ja piirivalve tööst. Olen kindel, et viie aasta pärast me räägime hoopis teistsugustest varjupaigataotlejate arvudest. Tõenäoliselt sisserändajate surve kasvab. Ebastabiilse olukorraga riike maailmas kahjuks jagub ja nagu viimastel aastatel näha, on probleemikoldeid Euroopale aina lähemal tekkinud. Ning tänapäeva maailmas on logistika ja transport vägagi arenenud. Meiegi tegeleme juba Vietnamist pärit illegaalidega, kes tuuakse organiseeritult meie riigi piirini ja aidatakse sellest illegaalselt üle. Seega on selge, et me peame olema valmis selle survega toime tulema.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Ma jätkan eelmist küsimust. Teie rääkisite, et üks koridor on läbi Valgevene ja Leedu ning on ka idapoolne. Aga mul on selline küsimus. Kas need inimesed on ka Venemaal, Valgevenes, Leedus või kuskil mujal illegaalid või nad viibivad seal ikkagi legaalselt? On nad illegaalid vaid meie territooriumil või on seadusvastane kogu nende ränne?

Jutt on inimestest, kes ise ebaseaduslikult Eestisse tulevad või on nende siia toimetamise taga organiseeritud kuritegevus. Nagu ma ütlesin, on siin viimase kahe aasta jooksul algatatud päris mitu kriminaalasja, mis on seotud välismaalaste ebaseadusliku toimetamisega üle Eesti riigipiiri või ajutise kontrolljoone. Need inimesed ei ole saanud seaduslikku luba Eesti riiki sisenemiseks ning nende tegelik siht pole niivõrd pääseda meie väiksesse riiki, kuivõrd Euroopa Liidu territooriumile. Nii et avatud piiridega Euroopa Liidus on üks teema illegaalide saabumine Eestisse üle Eesti-Venemaa piiri, teine teema aga selliste illegaalide transiit läbi Eesti territooriumi, kes tulevad meie lõunapoolsete naabrite juurest, Lätist ja Leedust, seejuures tõenäolise sihiga liikuda edasi Skandinaaviasse või mujale. Selle probleemiga tuleb aktiivselt tegelda ja meie lõunapiiril tegeldaksegi sellega vastavalt riskianalüüsile.
Kui inimesed soovitakse toimetada üle Eesti-Venemaa piiri ebaseaduslikult, siis loomulikult oleneb väga palju Eesti piirivalve tööst, sellest, kui hästi suudetakse sääraseid rikkumisi avastada. Viimasel ajal on see võimekus kindlasti kasvanud ja seda kasvatatakse pidevalt veelgi. Eesti-Venemaa piir on vägagi pikk ja kui sääraste katsete arv kasvab, siis kindlasti kasvab ka võimalus, et mingid grupid või üksiküritajad pääsevad üle piiri ja läbivad Eesti territooriumi niimoodi, et neid ei avastata. Ma siiski loodan, et selliseid juhtumeid on väga vähe. Aga nagu ma ütlesin, üle piiri võidakse tulla ka hoopis mujalt, meist lõuna pool asuvatest riikidest. Läbi Eesti territooriumi püütakse edasi liikuda Skandinaaviasse, sest Skandinaavia on märksa atraktiivsem sihtkoht kui Balti riigid.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, täna on see meil kaheksas ja kannab numbrit 296. Teema on politseinike ja piirivalvurite lahkumine PPA-st. Vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini, et arupärimist tutvustada!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle aasta alguses vapustas Eesti meedia lugejaid pealkirjadega, mis kõlasid umbes nii, et politsei ja piirivalve jookseb verest tühjaks. Ja tegelikult ongi nii. Loen teile ette tsitaadi ühest artiklist: "Politsei- ja Piirivalveamet kaotab iga aastaga sada töötajat. Eesti suurima töötajate arvuga asutuses teeb see isikkoosseisu kaotusena paar protsenti aastas. See on auk, mida ei suuda täita iga-aastased lisandujad Sisekaitseakadeemia lõpetajate näol." Nii et kriitiline piir on käes. Aastatega siseturvalisuse tagamises tekkinud auke suudetakse täita pideva kombineerimisega ja suuri ressursse kulutades. Kõige kriitilisem on olukord Ida-Virumaal ja Tallinnas. Kaua selline olukord kesta ei saa. Eeltoodust tulenevalt on meil, kokku üheksal Riigikogu liikmel, härra siseministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri, et arupärimisele vastata!

Austatud arupärijad, tänan teid arupärimise eest! Te olete selle aga esitanud lähtuvalt peamiselt ühe artikli pealkirjast. Nii et tegemist ei ole Eesti rahva vapustamisega niisuguseid pealkirju pannes, vaid ühe artikliga ühes Eesti Vabariigi meediaväljaandes. Kui te seda artiklit lugesite, siis te saite aru, et selle pealkiri oli võrreldes sisuga täiesti ebaproportsionaalne. Lugu rääkis ühest murest, ja kindlasti olulisest murest. See mure puudutab viie ja poole tuhandelise töötajaskonnaga organisatsiooni. Samas polnud veebruaris 2013, kui aset oli leidnud palgareform, mille käigus eraldati 7 miljonit eurot töötajate motivatsiooni tõstmiseks, ja teoks oli saanud suurem palgatõus kui avalikus sektoris keskmiselt, mingit alust väita, et see asutus jookseb verest tühjaks. Pehmelt öeldes oli see kummaline pealkiri. Aga kuna te olete oma arupärimise üles ehitanud sellele pealkirjale, siis ma pidasin vajalikuks seda selgitada. Minu vastus aga koosneb suures osas infost, mida ma täna olen siit puldist juba jaganud, nii et ma ei taha rääkida pikalt. Kordan mõned põhimõtted üle.
Te küsite kõigepealt seda, kas sellele 7 miljonile oleks vaja lisa, et piirivalvurite palk oleks tööturul konkurentsivõimeline, ja millal kavatseme probleemi lahendada. Edasi osa küsimustest: "Eriti tõsine probleem on patrullpolitseinikega. Milliste meetmetega loodate lähiajal kogenud patrullpolitseinikke tööl hoida? Milline on Politsei- ja Piirivalveameti kriitiline piir, alla mille Eesti sisejulgeolek Teie arvates tõsiselt kannataks? Kes kannab poliitilist vastutust selle eest, et politsei ja piirivalve jooksevad verest tühjaks?"
Jällegi te räägite sellest pealkirjast! Aga olgu see pealkiri, nagu ta on. Vastan väga lühidalt. 1. jaanuaril 2013 palgatõus just nimelt selle probleemi tõttu aset leidis. Nagu te teate, põhimõte on väga selge: kui Eesti riigil on võimalusi, siis avaliku sektori kulutused kasvavad. Kui Eesti riigil võimalusi ei ole, kui maksuraha ei laeku piisavalt, kui meie kulude-tulude suhe ei anna võimalusi rohkem kulutada, siis palku tõsta ei saa.
Eesti riigil on tasakaalukas ja konservatiivne eelarvepoliitika. Usun, et see on päästnud meid väga paljudest probleemidest, mis on tabanud mitut Euroopa riiki. Nagu ma ütlesin, me oleme pea ainus maa Euroopa Liidus, kes on suuteline tänavu nii suures mahus siseturvalisuse valdkonnas palkasid tõstma. Ma loodan, et meie võimalused on sellised ka aastal 2014. Siis me saame motivatsiooni siseturvalisuse valdkonnas veelgi tõsta, seda eelkõige tegevusliinides, millele te viitate. Nagu ma ütlesin, kõikide patrullpolitseinike palk tänavu tõusis, kusjuures suure hulga patrullpolitseinike palga tõus oli üsnagi korralik. On see ju kõrgendatud riskiga töö, mille eest seni madalat palka maksti. Palgareform mõjutas eelkõige neid, kes töötavad Eesti maapiirkondades.
Kordan veel kord: PPA töötajate miinimumpalk tõusis tänavu 9,6% ja PPA-s on sellist palka saavaid inimesi umbes 3000. Patrullpolitseinike palgad tõusid vähemalt 5%, kui nad teenisid alla Eesti keskmise palga ehk siis alla 855 euro. Aga on ka märkimisväärne hulk inimesi, kelle palga tõus oli suurem. Te küsisite just nimelt patrullpolitseinike kohta, seepärast ma nendest ka räägin. Piirkonnapolitseinikest ehk piirkonnakonstaablitest on siin palju kordi juttu olnud, aga meil on ka piirivalve patrullid. Piirivalve valdkonnas tõusis palk 92%-l politseiametnikest.
Tulen veel kord tagasi politsei väidetava verest tühjaks jooksmise juurde. Diplomaatiliselt öeldes on see minu arvates ajakirjanduslik liialdus. Olen täiesti veendunud, et seda 7 miljonit eurot kasutatakse Politsei- ja Piirivalveametis ka selleks, et süsteemi värsket verd tuua. Verevahetus on igas organisatsioonis mõistlik. Nagu öeldud, on personali voolavus Politsei- ja Piirivalveametis praegu 4–5%. Näiteks 2010. aastal oli see näitaja 6,5%, 2012. aastal 5,6%. Nii et tööjõu voolavus on vähenenud.
Ma ei loetle neid arve mitte mingil juhul kuidagi õigustuseks, vaid ainult kiretu statistika tutvustamiseks. On selge, et me saame veel väga palju teha, et turvalisuse valdkonnas töötavate inimeste motivatsiooni tõsta, ja ma kavatsen kindlasti selle eest seista.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nende võimaluste piires, mis meie riigil on, me oleme motivatsiooni tõstmiseks eeldusi loonud ja teeme seda ka tulevikus. Nagu ma mainisin, üks palgareformi tulemus on ka sotsiaalsete tagatiste kasv. Kui me oleme suurendanud põhipalga osakaalu ja vähendanud lisatasude osakaalu, siis see tähendab, et sotsiaalsed tagatised on suuremad. Seegi peaks lisama motivatsiooni oma tööd hästi teha.

Austatud minister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Lugupeetud minister! Te rääkisite siin pikalt ühest pealkirjast, mis ei ole sisuga kooskõlas, ja siis uutest palkadest. Aga siin sai ka selline fakt välja toodud, et iga aasta lahkub töölt ligi sada inimest, mis on paar protsenti aastas. Üks minu hea tuttav töötab Politsei- ja Piirivalveametis ning ta on väga mures, kuna sealt lahkuvad pidevalt kogemustega vanemad olijad ja selliseid inimesi asemele tulemas ei ole. Rääkisite oma vastuses ka voolavusest, mis tähendab, et inimesed lähevad ja tulevad. Aga info on selline, et inimesed küll lähevad, aga tulijaid nii palju ei ole. Eriti on see probleem piirivalves, mis on jäänud üha nõrgemaks. Kas see ei hakka ohustama meie piiride kaitset?

Nagu ma mainisin, on piirivalve valdkonnas kõige suurem protsent neid, kelle sissetulek kasvas – neid on 92% ametnikest. Kogu PPA-s kasvas palk umbes 80%-l töötajatest ehk viiest töötajast neljal, piirivalves aga keskmiselt kümnest töötajast üheksal.
Ma olen teiega nõus, et äravool on. See oli tolles artiklis ka välja toodud. Aga me ei tohi unustada, et esimest korda üle pikkade aastate kasvas palk eelkõige madalapalgalistel, keda on umbes 3000. Uus palk kehtib alles 1. jaanuarist 2013. Järeldusi, kuidas on palgareform mõjunud, saab teha aasta lõpus. Muidugi on täiesti selge, et me ei saa kogu olukorda veel rahuldavaks nimetada, eesmärk on siseturvalisuse valdkonnas kogu aeg edasi liikuda. Aga me saame seda teha vaid siis, kui riigil on selleks võimalused. Ma loodan, et meil on selleks vahendeid ka 2014. aastal, sest võrreldes teistega on Eesti majanduskriisist märksa tervemalt välja tulnud. Tänu sellele oleme tänavu saanud säärases mahus palkasid tõsta. Enamikus Ida- ja Kesk-Euroopa riikides ning ka väga arenenud Euroopa maades pole olnud võimalik seda teha. On riike, kus on palgad külmutatud, ja on maid, kus avaliku sektori eelarvet on kärbitud.
Loomulikult on õige ennast võrrelda eelkõige teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega. Me siin eelmisel esmaspäeval arutasime selle üle, et Suurbritannias on lood nii ja naa. Oleks muidugi väga hea, kui meil oleks alust võrrelda Eestit Suurbritanniaga. Paraku on see meelevaldne. Meil pole olnud võimalust iseseisva riigina 20. sajandi jooksul jõukust koguda, poole sajandi jooksul toimus sisuliselt meie ühiskonnana laastamine. See laastamine on tähendanud seda, et meie maa ja rahva rikkust on hävitatud. Me oleme sisuliselt alustanud nullist aastal 1991. Ja 20 aastaga oleme jõudnud seisu, kus me saame oma saatusekaaslastele Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas julgelt otsa vaadata.
Loodame, et meie võimalused maksumaksja kogutud jõukust arukalt ümber jagada ei kao ka järgmistel aastatel. Ja me kavatseme teha kõik, mis võimalik, et Siseministeeriumi valitsemisalas sisemiste regulatsioonide kaudu just nimelt inimestesse panustada. Mida ma selle all mõtlen? Näiteks 2013. aastal on meil käsil kaks tähtsat projekti. Esimene neist keskendub väärteomenetluse lihtsustamisele, mida käsitlev eelnõu on parlamendis esimese lugemise juba läbinud. Püüame vähendada bürokraatiat, mis on seotud teatud õigusrikkujatega. Jutt on väärteomenetlusest, mis on ilmselgelt ajast-arust ja liiga pikk, võtab aega 40–45 minutit. Niisuguseid õigusrikkumisi on aastas ligi 200 000. Me kulutame riigi raha ja me kulutame kodaniku aega. Pakume eelnõuga välja muudatused, et väärteomenetlust lihtsustada ja suunata maksumaksja raha põhitegevusse, sh nende inimeste motivatsiooni parandamisse, kes turvalisust tagavad.
Teine projekt on e-välimenetluse algatamine tänavu. See tähendab, et me kiirendame e-välimenetluse läbiviimist, vähendame bürokraatiat, võtame ühest kohast ressursi ja suuname selle põhitegevusse. Paranevad kodanikele osutatavad teenused ja kindlasti paraneb ka siseturvalisuse tagajate ehk politseinike motivatsioon.
Selliseid projekte, innovaatilisi lahendusi, kus me võtame kasutusse tehnilisi vahendeid, on veel ja veel. Ühelt poolt saame selleks kasutada maksumaksja raha, teiselt poolt aga, kinnitan teile veel kord, olen ma kaks aastat tööd teinud selle nimel, et leida Siseministeeriumi valitsemisalas sisemisi võimalusi suunata vahendeid eelkõige inimestesse. Kavatsen sellele pühenduda ka edaspidi. Me püüame kasutada meile antud ligi 290 miljonit eurot veelgi läbimõeldumalt kui seni, et siseturvalisuses töötavate inimeste ehk politseinike, piirivalvurite ja päästjate tööd paremini tasustada.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Mul on väga lihtne küsimus: kui palju on PPA-s praegu vabu kohti? Me teame Ida Prefektuuri olukorda, aga terves süsteemis?

Lugupeetud küsija, see on väga hea küsimus! Ma ei ole kindel, et meil on teada mingi staatiline arv, mille ma saan teile täna öelda. Olud muutuvad, ühiskonna riskid muutuvad ja elanikud paiknevad ümber, näiteks Põhja Prefektuuri valitsemisalas olevate elanike arv kasvab. Varavastaste kuritegude arv on viimase kolme aasta jooksul 20% vähenenud, samas on kindlasti suurenenud vajadus suunata tähelepanu näiteks lähisuhtevägivallale, raskete varjatud kuritegude avastamisele.
Kõik see on dünaamiline protsess. Olen tihti avastanud, et üks või teine ametnik räägib mingitest justkui püsivalt tühjadest ametikohtadest, mis tuleks täita. Ma julgen öelda, et me vajame väga läbimõeldud analüüsi. See analüüs peab käima Politsei- ja Piirivalveameti sees reaalajas ja pidevalt, et oleks teada kohad, kus inimesi hädasti vaja on, samuti kohad, kus inimjõudu on võib-olla üle. Nii saame ressursse Politsei- ja Piirivalveameti sees asjatundlikult ümber paigutada ning tagada hea protsessijuhtimise ja läbimõeldud töökorralduse. Olukord ei ole staatiline. Ei ole nii, et aastaid on kuskil mingi kindel arv ametikohti täitmata.
Kust need arvud peaksid tulema? Kust teiegi saaksite neid võtta? Teil neid samuti ei ole. Ma tahangi toonitada, et teil oli väga õige küsimus. Mina küsin seda ka üsna sageli erinevate töövaldkondade kohta. Kust me võtame, et just nii suur isikkoosseis peab olema ühe või teise töö tegemiseks? Mõnikord on viidatud mingitele analüüsidele ja uuringutele aastast 2009 või 2010. Vabandust, me oleme aastas 2013! Protsess on dünaamiline – täpselt nii, nagu muutub kuritegevuse struktuur, muutub ka korrakaitse organiseerimine.
Me räägime ka sellest, et korda ühes konkreetses kogukonnas ei tagata mitte ainult riigi jõududega, vaid selleks on vaja kaasata kogukond, vabatahtlikud. Kodanikel endil, näiteks naabrivalvel on täita väga tähelepanuväärne roll. Seega saan ma teie küsimusele vastata ainult silmas pidades ühte konkreetset töövaldkonda mingil ajahetkel. Ma ei oska öelda üldist arvu.
Toon teile näite päästevaldkonnast. Alles 2011. aasta sügisel tehti minu teada esimest korda täpsel analüüsil ja kontrollitud argumentidel põhinev riskide kaardistus. Esimest korda 20 aasta jooksul tehti põhjapanev analüüs, millele tuginedes tehti eelmise aasta maiks ära ka ümberkorraldused päästekomandode töös. Miks seda tehti? Sellepärast, et nende aastate jooksul on riskid muutunud, ohud on muutunud. Inimesed on ümber paiknenud, aga inimestega koos käivad ju ka riskid. Nii et me vastame sellele küsimusele reaalajas ja kogu aeg.
Sama käib ka politsei kohta. Ma loodan väga, et uus politsei tippjuht ja kogu politsei juhtkond süveneb just nimelt sellesse küsimusse väga põhjalikult. Et politseis juurutatakse põhjalik analüüsitöö, mille tulemused vastavad ka maksumaksja ootusele. Te küsite näiteks, kui palju piirkonnapatrulle Eestis vaja on. Väga õige küsimus! Aga jällegi, milline on lähtekoht? Kas me lähtume seisukohast, et me vajame statsionaarseid piirkonna konstaablipunkte kõikjal üle Eesti, või on lähenemine riskipõhine? Minu hinnangul on sellises väikses riigis ja kogukonnakeskse politseitöö puhul ainuõige riskipõhine lähenemine. Mida põhjalikum on riskianalüüs, mida paindlikumalt faktide ja muude tegurite analüüsile reageeritakse, seda paremini suudame turvalisuse Eesti eri paikades garanteerida.
Kokku võttes ütleksin, et see oli väga hea küsimus, ja ma saan teile kinnitada, et küsin seda oma valitsemisalas pidevalt. Kindlasti olen uurinud ka, kui palju just Ida Prefektuuris on vaja konkreetsete tegevuste jaoks isikkoosseisu ja kuidas see vajadus aja jooksul muutub.

Valeri Korb, palun!

Väga tore, härra minister, et te eelmisele küsimusele vastates rääkisite eelkõige inimestest. Samas ma mõtlen, et palga tõstmine on väga tore, aga sageli mängivad elus rolli ka teised faktorid, mille tõttu inimesed tahavad mingit tööd teha. Seoses sellega mul ongi teile küsimus. Kas te olete kunagi kohtunud inimestega, kes lahkuvad Politsei- ja Piirivalveametist? Kas te olete tahtnud aru saada, mis seal tegelikult toimub? Miks inimesed lahkuvad oma töölt? Ma mõtlen, et see on vajalik informatsioon selleks, et teha analüüsi ja vastata meie küsimusele, miks inimesed lähevad politseist ära.

Tänan küsimuse eest! Nagu ma juba ütlesin, täna vahest ei ole enam õige viidata suundumustele, mis olid valdavad aastatel 2011 ja 2012. Alles selle aasta algusest me räägime esimest korda üle pikkade aastate palgatõusust ja palgareformist. Järeldused võime teha alles 2013. aasta lõpus. Kindlasti viiakse Politsei- ja Piirivalveametis läbi ka sisemisi uuringuid, et teada saada lahkujate peamisi põhjuseid. Loomulikult jagan ma seda infot ka teiega.
Miks ma nii vastan? Eelkõige selle tõttu, et 2012. aasta põhjused võivad olla hoopis teised kui 2013. aasta omad. Oleme ju tänavu astunud samme, et voolavust vähendada. Küllap selle aasta jooksul tulevadki kõige ehedamalt esile põhjused, miks inimesed vaatamata palgatõusule on otsustanud ametikohta vahetada.
Aga jällegi, ärme unustame, et Politsei- ja Piirivalveametis on 5500 töötajat, me ei saa neile otsa vaadata kui ühe näoga inimestele. Ja meile ei vaata vastu ka 5500 politseinikku, vaid seal on väga palju erinevaid ameteid. On inimesed, kes tegelevad n-ö varaga, need on tugiteenistujad; on inimesed, kes töötavad kõrgendatud riskiga ametikohal; on inimesed, kes töötavad ametikohal, kus pole tegu kõrgendatud riskiga, nemad teevad peamiselt kontoritööd; ning on isikud, kes teenindavad kodanikke teenindusbüroodes. Alati, kui jutt on suurest organisatsioonist, siis tuleb objektiivse pildi saamiseks silmas pidada erinevaid tööliine.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud minister! Sain ma õigesti aru, et teil pole praegu ülevaadet, kui suur on optimaalne töötajate arv Politsei- ja Piirivalveametis?

Töötajaskonna arv, eri tööliinide isikkoosseisud muutuvad. Teistmoodi ei ole see üldse võimalik. Ma toon teile ühe näite. E-välimenetlus peaks rakenduma selle aasta suvest – sellised on plaanid. Oleme eelmise aasta algusest teinud suuri pingutusi, et 2013 suvel võiks hakata rakendama e-välimenetlust. Kõik Eesti patrullid on siis varustatud elektrooniliste seadmetega, sh elektrooniliste printeritega. On võimalik, et käsitsi täidetavad blanketid ja protokollid kaovad, õigusrikkuja andmed ja elektrooniliselt koostatud protokoll sisestatakse kohe menetluse infosüsteemi, mida nimetatakse hellitavalt MIS-iks. Praegu see nii ei ole. Praegu on tegemist kümnete inimestega, kes politsei peamajas väärteoprotokolle infosüsteemi sisestavad. Minu hinnangul ei ole see normaalne, et 21. sajandil on ametis inimesed, kes võtavad politseiniku koostatud protokolli ja hakkavad seda infosüsteemi kandma. See kuulub eelmise sajandi juurde, see ei ole normaalne. Seega ei ole normaalne ka niisugune isikkoosseis. Nüüd me suunamegi need inimesed või nende palgaks kulunud summad ja alates e-välimenetluse rakendumisest paigutame need muusse põhiprotsessi. Nii saame kodanikele rohkem teenust osutada või parandada teiste töötajate motivatsiooni nende palka tõstes. See on ainult üks näide.
Loomulikult on selliseid näiteid veel. Meil on töös erinevad arendused, me võtame kasutusele aina enam infotehnoloogiat, optimeerime tööprotsesse ja püüame parema läbimõelduse poole. Selle tõttu me ei saa rääkida optimaalsest isikkoosseisust. Ma väga tahaksin, et Politsei- ja Piirivalveamet oleks selles mõttes rohkem valmis. Aga seni väga mitmes töövaldkonnas pingeline tegevus käib ja arenguruumi on veel märgatavalt.
Ma toon teile teise näite. Sellest teemast me rääkisime siin parlamendis juba aastaid tagasi. Ma tegin seda ka ise siin puldis mitmel korral juba aastal 2006 seoses ühe eelnõuga, kui kõneks oli üks vajalik samm organiseeritud kuritegevuse vastu. Jutt on kriminaaltulu avastamise ja konfiskeerimise võimekusest. Kui ma 2011. aastal ametisse astusin, siis tegeles kogu riigis kriminaaltulu konfiskeerimisega sisuliselt kolm politseiametnikku, lisaks igas prefektuuris üks kontaktisik. Minu arust oli see täiesti ebanormaalne. Kui kriminaaltulule oli keskendunud vaid kolm ametnikku, siis rääkis see väga kehvasti väljaarendatud võimekusest läbi aastate, kuigi parlament oli selle prioriteediks seadnud juba aastatel 2006 ja 2007. Vahepeal aga tuli majanduskriis ja see võimekus jäi välja arendamata.
Me oleme seda isikkoosseisu suurendanud vähemalt kolm korda, tänavu suurendame veelgi. Samas ma ei julge teile välja pakkuda optimaalset arvu, kui mitu inimest peaks tegelema otseselt kriminaaltuluga. On ju sellel meeskonnal seljataga alles esimene tööaasta. Praegu oleme, nagu ma juba ütlesin, võimekust kolm korda suurendanud – neid inimesi on üle 20. Tegemist on eraldi kriminaaltulu tuvastamise bürooga, millel on konkreetne isikkoosseis ja konkreetne palgaressurss. Nad tegelevad iga päev kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimisega. Seegi on näide selle kohta, kuidas saab võimekust mõnes prioriteetses valdkonnas suurendada, kasutades kas riigieelarvest lisataotluse peale saadud raha või PPA sees ressursse ringi paigutades.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Oleme siin mitu esmaspäeva siseministriga vestelnud ja ma olen pead murdnud, mida ta küll vastamiseks tahaks – ei saa aru, kas torti või heeringat. Täna ma sain oma tahtmise – argumenteeritud vastuse. Teate, ma unistan sellest, et meil oleks siseminister, kes on pärit kaadri hulgast, politseinike hulgast, kes oleks ehtne politseinik, inimene, kes saab asjast aru, kes ei keeruta ja kes vastab igale küsimusele, sest ta teab, mis asi on distsipliin. On vaja lihtsalt vastata. Seni on meie hilisõhtused vestlused siin Riigikogu saalis lõppenud üheainsa positiivse tulemusega. Olen viimastel päevadel märganud, et mind on hakanud teretama politseinikud mitte ainult Narvas, vaid ka Jõhvis, kus ma regulaarselt käin, ja Tallinnas.
Jumal tänatud, et meid kuulatakse! Meid kuulatakse ja vaadatakse. Ma hakkasin saama kirju ja muid pöördumisi tervest Eestist – Võrumaalt, Valgamaalt, Jõgevamaalt. See on kihvt! See tähendab, et asi ei huvita mitte ainult mind, mitte ainult teid, mitte ainult meid ehk umbes kümmet inimest siin saalis koos meie abidega.
Kuulakem ja tehkem järeldusi, mis siin toimub! Esitatakse mingil teemal küsimusi, aga juttu hakatakse arendama hoopis mingil teisel-kolmandal-neljandal-viiendal teemal. Ainult et mitte vastata arupärimises olnud küsimustele. Toon näiteks fakti, et Lääne Prefektuurist lahkus korraga suur hulk tugevaid noori mehi, kes läksid kaugsõiduautojuhtideks. Kes siin saalis kuulis kas seda küsimust või vastust sellele?
Arupärimises on minu arvates üks väga huvitav küsimus. "Nagu eespool sai mainitud, on ligi 6000 töötajaga organisatsioonis napilt üle 4300 vormikandja. Milline on Politsei- ja Piirivalveameti kriitiline piir, alla mille Eesti sisejulgeolek Teie arvates tõsiselt kannataks?" Ega me sellelegi küsimusele vastust ei kuulnud. Samas me kuulsime jälle – see on lausa fantastiline, eriti peale seda, kui juba president ütles, et me oleme üle 20 aasta elanud taasiseseisvunud Eestis, aitab juba endise riigi süüdistamisest kõigis meie hädades –, et politseinike madalates palkades ja meie võimalustes on süüdi keegi teine, mitte valitsus, mitte härra siseminister, mitte tema partnerid valitsuses. Jälle on süüdi keegi teine.
Täna on kummaline päev, miskipärast tulevad mulle kogu aeg meelde ahvilood. Teate, kuidas Aafrikas seal, kus põllu peal midagi kasvab ja kuhu tulevad paavianikarjad rüüstama, nendest lahti saadakse? Nad ei karda inimesi, nad ei karda püsse, aga nad kardavad kõike imelikku. Et nendest lahti saada, on vaja üks ahv kinni püüda, värvida ta oranži värviga üle – seda nimetataksegi oranži paaviani meetodiks –, riputada talle kaela mingid purgid-taldrikud, et need koliseksid, ja ta lahti lasta. See ahv põrutab omade juurde ja need näevad seda hirmutist, kes neile läheneb. Nad pistavad põgenema ja varsti pole kohal enam ühtegi.
Täpselt samasugust trikki kasutab siin saalis kord üks, kord teine minister. Täna oli meil au kuulda järjekordset hirmulugu sellest, et kõigis meie probleemides on süüdi keegi, kes on ammu surnud, keda poliitiliselt enam ei eksisteeri. Nõukogude Liit, keda ammu ei ole, on süüdi selles, et soojuse ja elektri hinnad on viimasel kahel-kolmel aastal tõusnud, et meie inflatsioon on suur ja et tööpuudus kasvas Eestis aastail 2009 ja 2010 tervelt 137 000 inimeseni. Nõukogude Liit on süüdi selles, et kümned tuhanded inimesed lahkuvad riigist ja et järgmise kahe aasta jooksul pannakse kinni umbes 200 kooli. Keegi teine on süüdi. Nendel pole sellega asja. Kui nemad teevad, siis nad teevad kõike korralikult, ilusasti. Nad tõstavad palku. Mida te oleksite teinud, kui te poleks tänavu politseinike palku tõstnud? Viimase kolme aasta inflatsioon on selle raha reaalsest ostujõust kärpinud juba oma 20%. Kas te arvate, et saab kuidagi sellest üle, et politseinikud on hakanud ära minema ja kaugsõiduautojuhtidena tööle asunud?
Tuleb järjekordne esmaspäev, tulevad järjekordsed arupärimised, järjekordne võimalus midagi kirjutada, tsiteerida. Tekib selline retooriline küsimus, et huvitav, millest press kinni haarab. Eelmine kord haaras ta kinni mõttest, et Ida-Virumaal, idapiiril on kõik ebalojaalsed, seal peab kapole hästi juurde maksma, et ta võitleks Vene televisiooni mõjudega. Seda rääkis inimene, kes praegu jutustas meile uutest võimalustest dokumentide koostamisel. Ta ei tea, mis asi on internet, ta ei tea, et Vene telekanalid on Eestis igal pool kättesaadavad. Miskipärast just idapiiril need justkui mõjutavad inimesi, Tallinnas ei mõjuta, Tartus ka mitte, veel vähem Saaremaal. Nii et järjekordne esmaspäev, järjekordne komöödiasari, järjekordne seeria. Kohtumiseni, kolleegid, järgmisel töisel esmaspäeval! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Sellist demagoogia ja meelevaldsuse pillerkaari ei ole päris tükk aega kuulnud, nagu Mihhail Stalnuhhin praegu tuntud plaati kasutades ette kandis. Vana plaat pandi jälle peale ja rebiti sõnu erinevatest kontekstidest välja. See on päris hämmastav!
Ma vastasin küll üsna selgelt küsimusele, mis puudutas patrullpolitseinikke. Kurb, kui lugupeetud arupärija ei olnud vahepeal saalis ega kuulnud seda. Ma siis kordan üle vastuse küsimusele, mis puudutas Lääne Prefektuuris toimunut. Te viitasite, et Lääne Prefektuurist on lahkunud suur hulk tugevaid noori mehi, ja küsisite, millega me hoiame inimesi kinni kui mitte palgaga. Lääne Prefektuuri puudutav palgatõus on üks märkimisväärsemaid. Selle prefektuuri piirkonnakonstaablite palk tõusis ligikaudu 15%. Nagu te üle-eelmisel esmaspäeval, kui ma õigesti mäletan, vastuses kuulsite, tõusis Lihula piirkonnakonstaabli palk 23%. Ja teie ütlete, et sellele küsimusele ei ole vastatud! Mis puutub sellesse, kuidas inimesi kinni hoida – loomulikult palgaga. Sellele kogu palgatõus on suunatud ja Lääne Prefektuur on üks neid, mida on palga osas märkimisväärselt toetatud. Ma arvan, et sel viisil me neid tugevaid noori mehi võiksimegi motiveerida, et nad ei läheks ära teistele erialadele, vaid jääksid politseinikeks edasi.
Mis puutub kogu sellesse süüdi olekusse, sellesse, kes on süüdi ühes või teises, siis see on poliitiline demagoogia ja sellel ei ole mõtet pikalt peatuda. Võin vaid korrata meie väga selgeid ja lihtsaid põhimõtteid, millest mõnel inimesel on paraku raske aru saada. Me saame kulutada riigina nii palju, kui me teenime, nii palju, kui meil on tulu. Riigid, kes on kulutanud rohkem, on praegu käpuli. Jumal tänatud, et meie ei ole sellises seisus! Me oleme seisus, kus me saame tänavu parandada inimeste motivatsiooni nende palka tõstes, ja seda ka siseturvalisuse valdkonnas. Ma ei ole kunagi öelnud, et see on kellegi eriline teene. Ma arvan, et see on Eesti inimeste suure pingutuse ja kannatlikkuse tulemus. See on kindlasti ka selle tulemus, et Eesti ühiskond on toetanud poliitikat, mille aluspõhimõte on tasakaalus eelarve, teadmine, et me saame kulutada nii palju, kui me teenime ühiskonnana, ja rohkem mitte. See on selle tulemus, et me oleme ajanud konservatiivset rahapoliitikat ja kasutanud eri valdkondades tervest mõistusest lähtudes võimalusi, mis meil tänu maksumaksjatele on.
Minu hinnangul on Eesti olnud võrdlemisi vastutustundlik riik. Arenguruumi on väga paljudes valdkondades – selles ei ole vähimatki kahtlust. See arenguruum tuleb just nimelt 50 okupatsiooniaastast. Teie, lugupeetud arupärija, vist ei taha mitte kuidagi tunnistada ega ka aru saada, et need 50 aastat on meie rahva käest ära rebitud. Ma arvan, et me olime enne II maailmasõda üks vägagi jõukas rahvas. Me võisime ennast väga paljuski võrrelda oma hea põhjanaabri Soomega, nüüd aga on meie erinevus märkimisväärne. Et neile järele jõuda, selleks on vaja väga suurt pingutust.
Ma loodan, et ühiskond toetab neid põhimõtteid, mis on meile siiamaani edu toonud, ka edaspidi. Omalt poolt aga kordan, et me kindlasti seisame inimeste eest, kes töötavad siseturvalisuse valdkonnas. Nad on teinud väga head tööd. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Ka viimasele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Nüüd, peale minu haamrilööki, palun registreeruda nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad sõna võtta vabas mikrofonis! Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Esmaspäeviti on see hea võimalus, et viimane sõna jääb Riigikogu liikmetele, mitte ministritele, nagu see on infotunnis ja tavaliselt siis, kui nad siin puldis seisavad. Me ju saame suurepäraselt aru põhimõttest, et ei saa raisata rohkem raha, kui sa oled teeninud. Aga kes ütleb, et sa oled hästi teeninud? Kes julgeb seda väita? Kas seda on alust väita Estonian Airi vaadates, meie raudteed või sadamaid vaadates? Kas me saame kinnitada, et see poliitika, mida nad ajanud on, on olnud õige?
Kallikesed, selle aasta jaanuari- ja veebruarikuu jooksul on Ust-Luga sadam sealt läbi käiva kauba tonnaaži suurendanud 1,9 korda. See on kahe kuuga 8,5 miljonit tonni. Kui teid huvitab Eesti transiit, siis olge head ja vaadake, mis toimub Eesti lähedal! Kas te teate, et Ust-Luga sadamas, mida formaalselt hakati ehitama 1992. aastal, ei tehtud 15 aastat mitte midagi, kõik ehitustööd algasid aastal 2007? Me maksame praegu Ansipi valitsuse toonaseid provokatsioone kinni oma higi ja verega, oma inimestega. Parts kirjutab Venemaa transpordiministrile kirju, kus ta palub, et andke meile kivisütt, et meile jääks mingigi transiit. Labaselt öeldes kõlab see just niiviisi. Ei anta! Eelmise aasta lõpus avati sealsamas Ust-Lugas kolmas kivisöeterminal.
See jutt puudutab ka kõike, mis meil siin toimub. Raha teenida ei osata ja võimalus oma inimesi, oma rahvast koorida ongi viimane, mis neil on – koorida aktsiisidega, käibemaksuga, hinnatõusuga igas valdkonnas. See valitsus oskab ainult hindu tõsta ega kavatse selle vastu võidelda, sest mida kõrgem on hind, seda suurem on käibemaks ja seda rohkem laekub riigieelarvesse, mida nemad siis pärast jagavad. Nii et see on puhas demagoogia – ei saa kulutada rohkem, kui me teenime. Te ei teeni mitte midagi! See ei ole teile öeldud, kolleegid, see on öeldud Vaherile, kes siit ära läks, ja tema kolleegidele valitsuses.
Midagi oli mul veel. See igavene võrdlus: kus olime meie 1939. aastal ja siis need 50 aastat. Ikka see võrdlus Soomega! Vaher vist ei tea, et Soome hakkas vastu. Soome sõdis ja võitis – vähemasti moraalselt, aga ka praktiliselt. Ta kaotas mõnedsajad ruutkilomeetrid, aga kokkuvõttes võitis. Kuidas saab ennast nendega võrrelda? Me liigume tegelikult sellise ehtsa politseiriigi suunas, kus maksab ainult ühe inimese arvamus. Me oleme demoraliseeritud riik, kes andis alla, kes ei hakanud vastu. Kuidas võib meid võrrelda riigiga, kus terve rahvas tuli välja ja osutas vastupanu?
Nii et, kallikesed, ei ole see kõik nii lihtne! Rääkides nendest 50 aastast, peab mäletama raudteid, elektrijaamu ja sadamaid. Peab mäletama seda, et oma pool tuhat kooli ehitati tollal ja väga paljud neist linnades. Kahju, et minister ära läks, aga ma loodan, et järgmine esmaspäev on meil võimalus dialoogi temaga jätkata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 19.01.