Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit.

Head kolleegid, täna on meil võimalus ära kuulata Riigikogu liikme ametivanne. Seoses Riigikogu liikme Urve Palo volituste peatamisega asus alates 15. märtsist Riigikogu liikmeks Tiit Tammsaar. Palun teid, Tiit Tammsaar, Riigikogu kõnetooli ametivannet andma!

Riigikogu liikme ametivanne: asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XII koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tänan!

Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kolleeg Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan üle arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele, see puudutab Sotsiaalministeeriumi arengukava. Nimelt jõudis täna Eesti Päevalehe vahendusel avalikkuseni Sotsiaalministeeriumi plaan kulutada ligi miljon eurot Austraalia teadlaste väljatöötatud lapsevanemate koolituse programmi sisseostmiseks ja selle kohandamiseks Eesti jaoks. Ajal, mil Eestis elab 63 000 last vaesuses või vaesusriskis, on miljoni euro eest niisuguse programmi ostmine täiesti vastutustundetu. Peavad ju need lapsed kannatama tühja kõhtu. Keskerakond on aastaid seisnud selle eest, et vaesuses elavate laste perede elu leevendada. Seni on kõik mõistlikud ettepanekud, näiteks tasuta koolilõuna laiendamine põhikooliõpilaste kõrval ka keskkooliõpilastele, tagasi lükatud. Põhjenduseks on toodud, et riigil ei ole raha toimetulekuraskustes laste ja perede enamaks toetamiseks, aga nüüd on meil miljon eurot Austraalia teadlaste väljatöötatud koolitusprogrammi ostmiseks ja kohandamiseks. Me küsime, kas ministri hinnangul on arengukava plaani teostamine mõistlik ning kuidas see aitab kaasa vaesusriskis elavate laste elu parandamisele. Samuti uurime, kas tema arvates on arukas osta miljon eurot maksev programm. Veel küsime, kas plaanitakse ka ise Austraaliasse programmiga tutvuma minna. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Neeme Suur!

Head kolleegid! Eelmisel kolmapäeval andsime siit puldist üle arupärimise justiitsminister Hanno Pevkurile seoses kriminaalpoliitika arengusuundadega, kuna leidsime, et ettekanne, mille minister Riigikogu saalis arengusuundade elluviimise kohta tegi, polnud sisult ammendav. Seoses sellega oli meil justiitsministrile 17 küsimust. Paraku juhtus nii, et Riigikogu juhatus leidis 17 küsimuse esitamise olevat ilmselgelt mittemõistliku – küsimusi oli liiga palju – ja seetõttu esitame uue arupärimise, milles on justiitsministrile kümme küsimust. Alla on kirjutanud 17 Riigikogu liiget, nende hulgas 15 sotsiaaldemokraati ja kaks demokraatide ühenduse liiget. Küsimused on iseenesest samad, puudutavad kriminaalpoliitika arengusuundasid aastani 2018. Aitäh!

Suur tänu! Olen juhatuse nimel võtnud vastu kaks arupärimist. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd annan edasi teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Riigikogu liikmete Priit Toobali, Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Aivar Riisalu, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta ja Kadri Simsoni s.a 12. märtsil algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvaalgatuse võimaldamiseks, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; teiseks, põhiseaduskomisjoni s.a 12. märtsil algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; kolmandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 13. märtsil algatatud riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; neljandaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 13. märtsil algatatud riigivaraseaduse § 81 täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise justiitsminister Hanno Pevkurile.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 Riigikogu liiget, puudub 18.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde, päevakord on teil laudadel. Panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, alustame arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Kalev Kallo, Tarmo Tamme ja Vladimir Velmani 29. jaanuaril 2013 esitatud arupärimine koduomanike võlakaitse seaduse kohta (nr 277). Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! 14. jaanuari Eesti Päevalehes ilmus artikkel, kus kirjutati, et viimase paari aasta jooksul on pangalaenude tõttu koduta jäänud hinnanguliselt umbes 4000 inimest, mis on Eesti jaoks tohutu arv. Artiklis viidatakse sellele, et laenumaksete tasumisega on probleeme ligi viiendikul eluasemelaenu võtnud eestimaalastel. Ainuüksi eelmisel aastal panid Eestis tegutsevad pangad sundmüüki umbes 850 kodu.
Kahjuks põhjustavad kuritegevust suures ulatuses just sotsiaalsed probleemid. Siinkohal on põhjust tuletada härra siseministrile meelde tema enda 2009. aasta detsembrikuus kirjutatud ja ajaveebis avaldatud artiklit "Vajame koduomanike võlakaitse seadust". Kui lühidalt kokku võtta, oli artikli sisu see, et hädas olevate kodulaenu võtjate jaoks pakutakse lahenduseks isikulise võlakaitse seadust. 2011. aasta aprillis jõustus võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, kuid vaadates ülaltoodud arve, ei näe küll, et see seadus täidaks oma eesmärki.
Meie, kokku neli Riigikogu liiget, küsime härra ministrilt järgmist. Esiteks: "Kas teil on andmeid selle kohta, milliseks kujuneb kodu kaotanud inimeste edaspidine saatus?" Teine küsimus: "Kas siseministrina leiate, et selline lahendamata probleem võib kallutada kodu kaotanud inimesi kuritegelikule teele?" Kolmandaks: "Miks ei ole teie üks valimislubadusi reaalselt inimesi aidanud?" Neljandaks: "Olete avaldanud oma ajaveebis arvamust, et on vaja palju hoolikamalt kontrollida täitemenetluses hüpoteegiga tagatud nõudeid. Kuidas ja kuna kavatsete ministri ametis olles antud idee ka reaalselt ellu viia?" Ja viiendaks: "Olete väitnud, et täitemenetlusega kaasnevad suured täituritasud, mis kannab võlgnik ja mille võrra tema võlakoormus võlausaldaja ees suureneb. See on jätkuvalt lahendust vajav probleem. Milliseid tegevusi kavandate selle lahendamiseks?" Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan arupärimise eest! Viis küsimust puudutavad võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, millega siseministril on küll võrdlemisi vähe kokkupuudet, aga ma püüan neile vastata.
Kõigepealt, kas on andmeid selle kohta, milliseks kujuneb kodu kaotanud inimeste edasine saatus? Neid andmeid ei ole eriti kerge leida. Te viitate oma küsimuses kodu kaotamisele. See on kindlasti äärmiselt kahetsusväärne ja kurb, kui inimesed peavad endale võetud kohustuste tõttu, mida nad ei suuda täita, oma kodust välja kolima ja rendipinna või väiksema eluruumi soetama. Kui minna siit edasi võlgade ümberkujundamise juurde, siis teatavasti võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus jõustus 5. aprillil 2011. Seega pole see jõus olnud isegi mitte kahte aastat.
Praegune seis, nii palju kui meil õnnestus välja selgitada, on järgmine. 2012. aastal esitati maakohtutesse kokku 28 võlgade ümberkujundamise avaldust. Selle aasta jooksul rahuldati viis avaldust. Ringkonnakohtutesse esitati 13 määruskaebust, lõpplahend on välja kuulutatud 12 asjas. Viis määruskaebust on edasi kaevatud Riigikohtusse. Rohkem kui pooltel juhtudel oli võlgade ümberkujundamise avalduse põhjuseks enam kui üks võlgnevus. Enamiku avalduste esitamise põhjused olid seotud võlgadega, mis on tekkinud krediidilepingutest, sealjuures on eluasemelaenudele viidatud umbes kolmandikul lahenditest. Umbes viiendikul juhtudest oli võlgnevus tekkinud krediitkaardilepingu võlgadest. Käenduslepingutest tulenevad võlgnevused olid avalduse põhjusena toodud välja veerandil juhtudest. Mõningatel juhtudel toodi põhjuseks ka võlg Maksu- ja Tolliametile.
Küsite, kas ma siseministrina leian, et selline lahendamata probleem võib kallutada kodu kaotanud inimesi kuritegelikule teele. Ei ole vähimatki kahtlust, et kui inimese elus juhtub midagi traagilist, siis see mõjub väga halvasti tema enesehinnangule, ühiskondlikule sidususele ja ka käitumisele tervikuna. Seda juhul, kui inimene ei näe mingit muud alternatiivi. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse põhiline siht oli luua Eestis pankrotimenetluse kõrvale alternatiiv nendele inimestele, kes tahaksid raskest seisust välja tulla pankrotti vältides. 2011. aasta aprillis kehtestati sarnaselt juriidiliste isikute saneerimismenetlusele ka eraisikute võlgade ümberkujundamise menetlus. Selle seadusega taheti anda inimestele, kel on võimalik teatud kohustused katta, võimalus oma võlad ümber kujundada ja raskest seisust välja tulla. Kindlasti vähendab see ka muid negatiivseid mõjusid, millele te oma küsimuses viitasite.
Kolmas küsimus puudutab seda, miks ei ole seadus inimesi reaalselt aidanud. Sellele vastates pean viitama kogu selle 2009. aastal alguse saanud protsessi eesmärgile. Ma tuletan hea meelega meelde ajalugu, millises seisus võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus üldse valmis. Kui te mäletate, 2009. aastal hakkasid majanduskriisi tõttu päris suures hulgas leibkondades ilmnema probleemid laenude tagasimaksmisega. Eelkõige on juttu olnud kodulaenu võtjatest, keda Eestis on 160 000. Eesti seadustikus oli kuni selle ajani niisugune lünk, et eraisikul ei olnud võlast vabanemiseks või võlgade ümberkujundamiseks mingit muud võimalust peale pankrotimenetluse. See ei olnud kindlasti euroopalik. Euroopalikku õigusruumi kuulub eraisiku võimalus võlgu ümber kujundada ja selline võimalus seadusega 2011. aasta 5. aprillil loodi.
Aastal 2009, kui hakati välja töötama seda eelnõu, oli tegemist laiapõhjalise töögrupiga, mis moodustati Riigikogu õiguskomisjoni juurde. Seda juhtis õigusteadlane Paul Varul ja sinna kuulusid mitmed oma ala tipud. Tagasi vaadates võib öelda, et võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse näol on tegemist eelmise koosseisu kõige mahukama parlamendi enda algatatud eelnõuga, mille parlament ka seadusena vastu võttis. See sai seaduseks ja on jõustunud. Meie siht on olnud kahesuunaline. Esiteks, pakkuda selle seadusega senisest suuremat kaitset eluasemelaenuga kodu soetanud peredele, keda on olnud ligikaudu 160 000, ja teiseks, luua võimalus füüsilisest isikust võlgnikele, kes on ajutiselt – ma rõhutan: ajutiselt! – sattunud makseraskustesse ning soovivad nendest võlgade ümberkujundamise abil ja pankrotti vältides välja tulla.
Toon välja neli olulisemat muudatust, mis selle seadusega tehti. Esiteks, tagatiseks seatud kodu suurem kaitse. Seadus võimaldab kohustuste vähendamist pandiga tagamata nõuete osas ehk siis näiteks selles osas, mis puudutab põhiosa, mis jääb üles pärast tagatise müümist. See iseenesest on sundinud võlausaldajaid ehk siis peamiselt pankasid ja muid krediidiasutusi märksa suuremale koostööle võlgnikega, kui see oli enne selle seaduse vastuvõtmist. Püütakse vabatahtlikult tasakaalu leida. Võlausaldajad on enam motiveeritud andma kodulaenuga ajutiselt kimpu jäänutele laenupuhkust või neid makseid ajatama. Seda eelkõige põhjusel, et alates 2011. aasta 5. aprillist on võimalik kohustusi vähendada, enne seaduse jõustumist sellist võimalust Eestis ei olnud. Pankadel oli märksa suurem kaitse. Kui keegi oli jäänud võlgu, oli rikkunud teatud ajaks sõlmitud lepingut, mille ta oli ise vabatahtlikult kohustuse võtmiseks sõlminud, siis oli pankadel võimalik sisuliselt kohe sundtäitmist nõuda. Nüüd on pangad hoopis enam motiveeritud kõigepealt järele mõtlema, kas on mõistlik minna välja sundtäitmise peale ja kinnisvara müüa või on targem jõuda võlgnikuga kokkuleppele, anda talle näiteks maksepuhkust. Eeldus on loomulikult see, et võlgnik suudab ajutisest makseraskusest üle saada ja parema kokkuleppe sõlmida.
Teine põhimõte on kõrvalnõuete vähendamine. Lõpetatud on aastail 2008 ja 2009 viljeldud praktika, mille kohaselt tagatise müümise järel õhku jäänud nõuetele rakendati üüratuid tarbimislaenu intresse, samuti muid põhjendatud nõudeid. Kohus saab nüüd kõrvalnõudeid oluliselt vähendada, kuni seaduses sätestatud suuruseni.
Kolmandaks, täiendava tagatise küsimise keeld. See on väga tähtis põhimõte! Teatavasti me keelasime võlakaitse seadusega täiendava tagatise nõudmise pelgalt kinnisvara turuväärtuse vähenemise tõttu, mis oli enne selle seaduse jõustumist võimalik ja mida prooviti eriti aastail 2008 ja 2009 pankades rakendada. Kui turg kukkus, hakati isikutelt nõudma täiendavaid tagatisi. Kui neid ei suudetud esitada, otsustati enamasti võlgnikuga lepingu lõpetamise ja sundmüügi kasuks.
Ja neljandaks, täitekulude vähendamine. Täituritasu ja täitemenetluse kulud loetakse edaspidi hüpoteegi müümisel selgelt hüpoteegisumma sisse, seega kinnisasja omaniku kulud on väiksemad. Samuti on olnud juttu kohtutäituri lisatasude kaotamisest.
Sellised on põhilised muudatused ja selle seaduse siht. Võib juurde öelda, et võlakaitse seaduse rakendamisega lühendati ka kohtulahenditest tulenevate nõuete aegumise tähtaega 30 aastalt kümnele, lühendati võlavabastuse tähtaega ja muudeti odavamaks võlgniku kaitse täitemenetluses.
Kui te küsite, mida saaks veel teha, siis vastan, et alati on võimalik teha rohkem. Selle seaduse rakendamise pädevus on peamiselt Justiitsministeeriumi valitsemisalas. Esiteks on võimalik märksa tõsta inimeste teadlikkust, parandada arusaama selle seaduse mõjudest, anda inimestele rohkem õigusabi, teadvustada võimalusi, mis seadusandja on alates 2011. aastast loonud. Kindlasti saab olla märksa nõudlikum kui seni.
Samas tahan toonitada, et selle seaduse loomisel oli eesmärk kindlasti leida tasakaal ühelt poolt võlausaldaja huvide ja teiselt poolt võlgniku huvide vahel. Vahest mäletate aega umbes poolteist aastat tagasi, kui me parlamendis selle eelnõu üle vaidlesime. Need vaidlused olid väga tulised, me kulutasime kümneid ja kümneid tunde, et see eelnõu saaks seaduseks. Usun, et nüüd on meil olemas väga oluline nurgakivi, millele toetudes saab ajutistes makseraskustes võlgnikke aidata. Nende isikute puhul, kes ei ole sattunud mitte ajutistesse, vaid n-ö jäädavatesse raskustesse, on aga ainuke võimalus võlast vabaneda ikkagi pankrotimenetluse kaudu.
Neljas küsimus: "Olete avaldanud oma ajaveebis arvamust, et on vaja palju hoolikamalt kontrollida täitemenetluses hüpoteegiga tagatud nõudeid. Kuidas ja kuna kavatsete ministri ametis olles antud idee ka reaalselt ellu viia?" See teema ei kuulu siseministri valitsemisalasse. Võin öelda siia juurde lihtsalt mõne kommentaari. Täitemenetluses on probleemiks esitatud nõuete õigsuse sisulise kontrolli piiratus. Üks lahendus võiks olla, kui võtta pangalt kui hüpoteegipidajalt õigus pöörduda pandi realiseerimiseks otse kohtutäituri poole, ilma et see nõue oleks kohtus tunnustatud. Ka võiks täitemenetluses taastada võlgniku lihtvastuväite võimaluse, mis kehtis enne 2006. aastat. See on aga väga selgelt parlamendi diskussiooni teema ja ma kutsun teid üles selle üle arutlema.
Kindlasti on ka selles valdkonnas suur probleem inimeste vähene õigusteadlikkus. Ei osata oma õiguste kaitseks kuhugi pöörduda enne, kui juba hilja on. Valitsus on viimastel aastatel ja ka ma ise justiitsministri ametis märgatavalt suurendanud riigi panust riigi õigusabisse. Seda tehakse ka tänavu, näiteks suurendatakse mittetulundusühingute kaudu õigusabi osutamise mahtu. Nii et riik on siin samme astunud ja astub ka edaspidi. 
Ja viimane küsimus: "Olete väitnud, et täitemenetlusega kaasnevad suured täituritasud, mis kannab võlgnik ja mille võrra tema võlakoormus võlausaldaja ees suureneb. See on jätkuvalt lahendust vajav probleem. Milliseid tegevusi kavandate selle lahendamiseks?" Jah, täituri lisatasude üle oli võlakaitse seaduse menetlemise käigus väga tõsine arutelu. Minu teada Justiitsministeerium praegu hindab neid täituritasusid ja ma loodan, et õiguskomisjonile antakse teada, kuhu on jõutud või kuhu peagi jõutakse. Võib arvata, et lähitulevikus võib eeldada riigilõivudega sarnaselt ka täituritasude kontrolli kohtumenetluses. Täitemenetluse puhul tõesti on see spetsiifiline probleem, et näiteks sama võlgniku vastu algatatakse täitemenetlusi mitme täituri juures ja selle tõttu võib võlgnik põhjendamatult kanda ainuüksi täitekuludena ebaproportsionaalselt suure summa. Aga jällegi, kutsun parlamenti üles diskuteerima eelkõige selle üle, kuidas täitekulusid paremini jagada ja võlgnikku võimalikult vähe koormata. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud siseminister! Võlakaitse seaduse kohta ilmusid pool aastat tagasi uudised, et sellest ei saa suurt keegi abi, sest kohtud keelduvad menetlusi arutusele võtmast. IRL-i kuuluv õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants ütles, et ta võtab sügisesse tööplaani selle seaduse ülevaatamise ja kutsub enda juurde ka seaduse põhiautorid. Teie olite üks neist. Kas praegu ei ole ikkagi olukord jõudnud sinnamaani, et tuleks tagasi tulla selle seaduse algtõukeks olnud Keskerakonna mõtte juurde, et kui on võetud kodulaen ja selle tagatis on kodu, inimene aga satub hätta, ei jaksa võlga tagasi maksta ja annab oma kodu võtmed ära, siis ei saa talle enam laenujääki tarbimislaenu intressiga maksta jätta? Selline reegel kehtib Põhjamaades. Kas meil ei oleks mõttekas tunnistada, et me katsetasime keerulisemat lahendust, aga see pole töötanud ja tuleks minna lihtsamat teed, et kodulaenu tagatiseks ongi seesama kodu?

Hea meelega vastan pikalt. Kõigepealt, Keskerakonna eelnõu ei ole olnud võlakaitse seaduse loomise aluseks. Ma olen ise seda avalikult kommenteerinud ja seda on seletatud ka 2009. aastal põhjalikult, mis oli teie esitatud mõnest paragrahvist koosnenud eelnõukese probleem. Neid probleeme oli päris hulgi. Põhjamaades ei ole sääraseid põhimõtteid, nagu te praegu oma küsimuses väitsite. Aga proovin kiht kihi haaval kommenteerida.
Kõigepealt, kui vaadata eelnõu, mille te kunagi esitasite, siis selle probleem oli eelkõige see, et te mõõtsite kõiki võlgnikke ühe mõõdupuuga, sõltumata makseraskuste põhjustest, kinnisvara vale hindamise põhjustest, võlgniku enda käitumisest jne. Üks võlakaitse seaduse võlgade ümberkujundamise väga selgeid põhimõtteid on, et see protseduur on isikuline. Võlgade ümberkujundamine toimub kohtumenetluses, iga kaasust arutatakse eraldi, iga taotlust arutatakse eraldi ja seadus annab raamid, mille piires kohtul on otsustamispädevus. See on väga tähtis põhimõte.
Teie eelnõus ei arvestatud ka juhtudega, kui isikul on mitu eluaset. Näiteks oli eluase omandatud edasimüügi eesmärgil, laenu aga ei kasutatud sihtotstarbeliselt. Või laenu võtsid koos mitu isikut, tagatise andis hoopis kolmas isik jne. On selge, et kui see eelnõu, mille te esitasite aastal 2009, oleks saanud seaduseks, siis praegu me räägiksime väga suure tõenäosusega sellest, et kõikidele uutele kodulaenu võtjatele, keda on 160 000, oleks seatud uusi tingimusi. See oleks toonud kaasa omafinantseeringu suurenemise, laenutähtaegade lühenemise, kindlasti ka tagatise väärtuse hindamise veelgi rangemaks muutmise, loomulikult ka laenuintresside tõusu. Lühidalt kokku võttes oleks see teinud Eestis kodulaenu võtmise märgatavalt raskemaks ja ma arvan, et väga paljudele, tuhandetele peredele sisuliselt võimatuks.
Teatavasti on Eesti inimesed pigem koduomaniku usku, soovitakse endale kodu soetada. Rohkem kui 90%-l Eesti leibkondadest on mingi eluase, elamispind nende endi omandis. See seis erineb väga palju näiteks Saksamaa omast, kus see protsent on alla poole. Ainult 40% perekondadest on seal kodu omanikud, 60% eelistab pigem rendi- või üürisuhet. Aga kuidas inimesed saavad oma kodu omanikuks? Paratamatult on väga vähe neid, kes saavad jõukaks tänu pärimisele või loteriivõidule. Üldiselt tuleb ikkagi võtta kodulaen ja kodulaenu võtjaid ongi Eestis palju. Neid tuleb ka juurde ja eesmärk on leida mõistlik tasakaal, et ühelt poolt oleks võimalik kodulaenu edaspidigi võtta, et selle tingimused ei muutuks ebamõistlikuks, ja teiselt poolt oleks võimalikult palju ka võlgniku huve arvestatud. Enne 2011. aastat, kui võlakaitse seadus ei olnud jõustunud, olid võlausaldaja õigused ebaproportsionaalselt suured. See peab olema rohkem tasakaalus.
Te mainisite oma küsimuses ka probleemi, mis puudutab võlga, mis pärast pandi või hüpoteegi realiseerimist üle jääb, ja seletasite, kuidas on see sätestatud teistes riikides. Esimest korda pärast meie riigi vabanemist annab võlakaitse seadus alates 2011. aasta 5. aprillist võimaluse võlgade ümberkujundamise menetluseks, et aidata ajutistes makseraskustes olevaid inimesi, kelle pant on realiseeritud. Kui jääb veel maksta võla põhiosast mingi summa, siis kohus saab seda vähendada nii palju, kui ta mõistlikuks peab. Nagu ma ütlesin, see on äärmiselt oluline muudatus. See on sundinud võlausaldajaid ehk siis krediidiasutusi ja pankasid tegema võlgnikuga palju tihedamat koostööd, arvestama juba eos võlgniku seadusest tulenevaid suuremaid õigusi ja sellest tulenevalt pakkuma talle maksepuhkust, ajatama makseid, rääkima läbi.
Teatavasti kodulaenud on pikaajalised laenud, pikaajalised kohustused, mis võetakse 20, 25, 30 aastaks. Küllap iga pank on pigem läbirääkimistest huvitatud, kui tegemist on ajutistes makseraskustes perega. Võtame näiteks leibkonna, kus mõlemal inimesel on olnud töö. Pank on hinnanud, et need isikud võivad osta ühepereelamu, aga kahjuks üks pereliige on kaotanud töö, teine on võib-olla jäänud osaajaga tööle, näiteks töötab 75%-se koormusega. Nad on ajutiselt maksevõime kaotanud, aga võib eeldada, et tegemist on inimestega, kes võiksid oma maksejõu mingi aja jooksul taastada. Pank pigem tuleb nendele inimestele vastu kui paneb pandi sundmüüki ja lõpetab lepingu.
Julgen öelda, et me oleme võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega leidnud tasakaalupunkti sel määral, nagu see 2011. aasta alguses, kui seadus vastu võeti, võimalik oli. Samas olen veendunud, et siit on võimalik liikuda edasi. Kindlasti ma toetan kahel käel, et parlament analüüsib viimase kahe aasta praktikat ning leiab need kohad seaduses, mis vajaksid täiendamist või muul viisil muutmist. Nagu ma ütlesin, õiguskomisjoni laua taga istusid töögrupis väga erinevate huvigruppide esindajad. Arvamused olid erinevad. Teatavasti sellist regulatsiooni Eesti õigussüsteemis seni polnud, meil on olnud ainult heas mõttes pretsedent juriidiliste isikute võlgade ümberkujundamise näol, mida me nimetame saneerimiseks. Me lõime samasuguse võimaluse ka eraisikutele, aga ma näen vajadust seda lihtsustada, bürokraatiat vähendada. Loomulikult on vaja koolitada ka kohtuid, kes on selle õiguse rakendajad, iga eraldi kaasuse läbiarutajad. Siit saab minna minu arust edasi sinnapoole, et kogu regulatsioon võlgnikule veelgi arusaadavamaks ja lihtsamaks teha.
Samas loomulikult ei tohi ära unustada, et me ei saa ebaproportsionaalselt riivata ka võlausaldaja huve. Võlausaldajate liigne piiramine toob paratamatult kaasa selle, mida ma mainisin oma vastuse alguses. See toob kaasa selle, et teiste võimalike laenuvõtjate üldine olukord halveneb märksa, aga paljud noored pered tahaksid praegugi endale kodu soetada. Seda me lubada ei saa, et olukord nende jaoks halveneks. Ma kutsun parlamenti üles tõesti seda teemat analüüsima, õiguskomisjon hakkabki seda tegema. Ja Justiitsministeerium on siin tema peamine partner.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Härra minister! Teatavasti olete homme Narvas uut ilusat politseihoonet avamas. Ma ei tea, kas te leiate oma päevakavas 15 minutit selleks, et Kreenholmi saarel ära käia ja vaadata, mida Sisekaitseakadeemiale teoreetiliselt pakutakse, et see kolida saaks. Samas on mul ka üks teine pakkumine: kas te nõustuks tagasiteel Tallinna või juba Narva sõites minema vaatama üht asulat Kohtla-Järve lähistel, kus elavad need, kes kaotasid oma kodu seetõttu, et seadus on meil selline, nagu ta on?

Tänan tähelepanu juhtimise eest! Aga tuletan meelde, miks me seda seaduseelnõu välja töötama hakkasime ja väga lugupeetud inimestest töögrupi kokku panime. Täpselt nende murede tõttu, mida te mainisite – inimesed on sattunud raskustesse ega suuda laenu tagasi maksta. Ma ütlesin siis ja ütlen ka täna välja: minu hinnangul ei käitunud mitmed Eesti krediidiasutused ja pangad pangandusbuumi ajal piisavalt vastutustundlikult, vaid tegutsesid tõenäoliselt turu hõivamise eesmärgil. Me mäletame seda laenurallit, me mäletame televiisoris näidatud reklaame, kus nafta purskus otse sohvast. Sellise pealetükkivusega ja sellise tohutu lainetusega pakuti inimestele n-ö odavat raha, soodsat võimalust soetada endale kodu.
Ma julgen arvata – ja see arvamus kujunes paljudes diskussioonides ning ka näidete varal, mida me õiguskomisjoni töörühmas ja õiguskomisjoni istungitel arutasime –, et pangad ei kontrollinud küllalt põhjalikult laenuvõtjate tausta, nende võimekust laenu tagasi maksta. Ka sel põhjusel kasvas laenuvõtjate arv Eestis mõne aasta jooksul plahvatuslikult. Eesti oli, kui te mäletate aastaid 2006, 2007 ja 2008, kõige kiiremini kasvava kodulaenu võtjate arvuga riik Ida- ja Kesk-Euroopas.
Teie viidatud probleemi taga on kindlasti väga suur traagika. Neid inimesi, kes on oma kodu kaotanud, on palju olnud. Kuni 2011. aasta aprillini oli neil valida ainult üks tee: saada võlast vabaks pankrotimenetluse kaudu. Kaks aastat tagasi lõime seadusandjana võimaluse pankrotimenetlust vältida, mida saavad kasutada eelkõige need inimesed, kellel on ajutised makseraskused, mitte alalised. Nii et võimalus on olemas, aga seni on seda kahjuks veel vähe kasutatud. Loodan, et hakatakse rohkem kasutama. Ma kindlasti tervitan seda, et me vaatame üle selle menetluse nõrgad kohad, võib-olla on see liiga keerukas. Aga eesmärk on anda inimestele rohkem võimalust just nimelt ennast aidata. Ja seda me saame teha sellesama kohtumenetluse kaudu, mida nimetatakse võlgade ümberkujundamise menetluseks.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Hea minister! Millega te põhjendate väidet, et koduomanike võlakaitse seadus on inimesi aidanud, kui me näeme, et sundmüükide arv on iga aastaga kasvanud? Mullu läks sundmüüki lausa rekordkogus kinnisvara.

Ma selgitasin üsna pikalt – te olite saalis ja kuulasite minu juttu –, mis on võlakaitse seaduse siht. Selgitasin ka seda, et seaduse pakutav kaitse on kahesuunaline. Kodulaenu võtjatele pakub see suuremat kaitset sel teel, et alates 2011. aasta 5. aprillist on keelatud täiendava tagatise küsimine, kui kinnisvara turuväärtus on vähenenud võlgnikust mittetulenevatel põhjustel. Teiseks, tagatiseks olev kodu on paremini kaitstud kui seni. Väga oluline muudatus puudutab eelkõige kohustuste vähendamist või üldse kaotamist juhul, kui pant on realiseeritud, aga võla põhiosast jääb midagi maksmata. See on väga tähtis põhimõte, mis seni Eestis ei ole kehtinud. Oleme rääkinud ka täitekulude ja kõrvalnõuete vähendamisest selle seaduse abil. Oleme rääkinud sellest, et võlavabastuse aega on lühendatud – kui senine tähtaeg oli jäik viis aastat, et saada võlavabastust näiteks pankrotimenetluses, siis seda tähtaega on lühendatud ja kohtule on antud suurem võimalus igale juhtumile individuaalselt läheneda, hinnates väga erinevaid asjaolusid. On täiesti selge, et võlgnikke puudutavates menetlustes peabki lähenemine olema individuaalne, mitte mingil juhul ei tohi lüüa ühe lauaga. Asjaolud on erinevad, inimeste taust on erinev, makseraskuste põhjused on erinevad jne.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Härra minister! Kuulan teie vastuseid ja mõtlen, et meie minister kaitseb pankasid rohkem kui neid inimesi, kes on kaotanud oma kodu. Või ma eksin?

Ma arvan, et te võite küsida ka töörühma või õiguskomisjoni liikmetelt, kui tulised vaidlused olid meil 2009. ja 2010. aastal näiteks pangaliiduga. Need olid väga tulised ja pingelised vaidlused ning julgen küll öelda, et mitte kellelgi pole alust väita, et mina toonase õiguskomisjoni esimehena kaitsesin või kaitsen nüüd kuidagi ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve. Kaugeltki mitte! Nagu ma ütlesin, see seadus tasakaalustab paremini võlausaldaja ja võlgniku positsioone. Enne 2011. aasta 5. aprilli, enne selle seaduse jõustumist, oli Eesti seadustik tegelikult võlausaldajate poole kreenis, nüüd me halvendasime võlausaldajate seisu. Ja nagu ma ütlesin, see sündis tulistes vaidlustes.
Ma arvan, et neid vaidlusi on mõistlik jätkata, sest nagu kogu Eesti õiguskord ei saa olla midagi staatilist, nii areneb ka võlgade ümberkujundamise menetlus, arenevad selle menetluse põhimõtted teisteski Euroopa Liidu riikides. Viimase kümne aasta jooksul on need liikmesriigid, kellelt me võtsime eeskuju, suhtunud oma regulatsioonidesse samuti paindlikult ja neid muutnud. Võtame kas või mitmed Skandinaavia, ka Kesk-Euroopa riigid. Oleks patt, kui me ütleksime, et nüüd on vai maasse löödud, väga oluline seadus on oma esialgsel kujul vastu võetud ja selle teemaga me rohkem ei tegele. Kindlasti tegeleme! Kaks aastat saab täis, parlamendikomisjon teeb oma analüüsi, kindlasti teeb seda ka Justiitsministeerium. Eelmise parlamendikoosseisu ajal sai loodud hea alus, millelt on võimalik edasi liikuda, et inimeste õiguspäraseid ootusi ja proportsionaalseid huve paremini kaitsta, nende õigusteadlikkust tõsta ehk neile teada anda, et üldse on olemas võimalus võlgu ümber kujundada.
Ja loomulikult tuleks teha see menetlus inimestele veelgi lihtsamaks. 2009. ja 2010. aastal, kui me selle menetluse esimest korda Eestis seadustasime, olid mitmesugused arvamused. Kõlas ka seisukohti, et seda võimalust võidakse kuritarvitada. Mitme huvigrupi esindajad ja ka meie poliitikud avaldasid kahtlust, et kohtud vahest lausa ujutatakse avaldustega üle, et tuhanded avaldused lähevad kohtute poole teele. Midagi sellist juhtunud ei ole. Pigem tuleb tunnistada, et avaldusi on olnud liiga vähe, neid võiks olla rohkem. Me peamegi jõudma oma analüüsis põhjusteni, miks avaldusi on vähe ja kas on võimalik inimesi, kes tõesti on hädas, paremini aidata, muuta menetlus nende jaoks lihtsamaks ja sellega edasi liikuda.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Austatud härra siseminister! Kas teil on statistikat selle kohta, kuidas koduomanike võlgnevused jagunevad Eestis omavalitsuste kaupa? Ma ei küsi loomulikult kõikide omavalitsuste kohta, vaid küsin, millistes piirkondades on see probleem kõige teravam.

Pean ütlema, et sellist ülevaadet ma esitada ei saa. Teie küsimuse peale me selgitame selle hea meelega välja, kui võimalik on. Aga arvan, et probleem võib olla rängem paikkondades, kus on töötus suurem. Kunagi hindasid pangad inimesi, kes laenu võtsid, üldiselt kui maksejõulisi isikuid. Kui kaotatakse töö, siis satutakse laenumaksetega hätta ja selles mõttes võime laenuvõlgnevuse selgelt siduda töötuse suurusega ühes või teises piirkonnas. Positiivne on see, et viimase poolteise-kahe aastaga on töötus Eestis jõudsalt vähenenud, sellest tulenevalt on vähenenud ka nende inimeste arv, kes on kimpus oma laenumaksetega. Aga selline korrelatsioon on üsna selge.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud siseminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ministri pikkadest vastustest jäi kõlama selline toon, nagu oleks viimasel kahel aastal, kui võlakaitse seadus kehtinud on, kodulaenu maksmisega raskustesse sattunud inimeste olukord märgatavalt paremaks läinud. Faktid seda ei kinnita. Eelmisel aastal pandi sundmüüki ligi 850 kodu ja aasta enne seda Postimehe andmetel 833 kodu. Kui me arvestame, et valdavalt ei ole leibkonnad, kes on võtnud kodulaenu, üheliikmelised, siis see tähendab, et tuhanded inimesed on jäänud oma kodust ilma, need on pandud sundmüüki.
Mis on sundmüügi viga? Sundmüügi viga on see, et see on peale pandud panga tingimustel. Valdavalt toimub kiirmüük ja kui need kodulaenud on võetud buumi ajal, siis tõenäoliselt sai kodu ostetud märksa kallimalt, kui see nüüd kiirkorras maha müüakse. Nagu teada, määravad Eestis sõlmitud pangalepingud selle laenusuhte niimoodi, et isegi kui kodulaenu tagatiseks ja ka lisatagatiseks võetud kinnisvara maha müüakse, tuleb laenajal alles jäänud võlaosa kuni viimase sendini pangale ära maksta. Nii et omanik on kaotanud sissemakse, ta on kaotanud kodu ja kui kodu müüakse odavamalt, kui oli soetushind, peab ta maksma edasi laenujääki.
Nüüd võlakaitse seadusest. Viimased andmed, mis mul olemas on, on sellised, et kohtusse on oma võlgu ümber kujundama soovinud minna 61 taotlejat, neist 51 taotlust aga ei võetud arutusele. Nii et tõepoolest, kui panna kõrvuti rohkem kui 1500 sundmüügis olevat kodu ja kõigest 10 taotlust, mis arvesse võeti, siis võib väita, et see seadus on välja töötatud, kulutades meeletult töötunde, aga ta ei abista eriti kedagi.
Tutvustasime juba buumi ajal põhimõtet, mis kehtib näiteks Rootsis. Kui inimene läheb kodulaenu võtma, siis pank hindab tema kodu, teeb seda ausalt ja ütleb, et see kahetoaline korter maksab näiteks 70 000 eurot. Seejuures pank arvestab sellega, et kui laenuvõtja järgmise 30 aasta jooksul satub hätta, siis tema kodu müüakse selle hinnaga maha ja pank saab oma raha tagasi. Eestis aga oli buumi ajal nii, et pank teadis, et ta võib laenu anda ka märksa suuremas summas, sest pangale riski ei ole. Pank saab kogu senise sissemakse ja isegi odavalt müües saab ta ka laenujäägi tõenäoliselt kätte. Kui ei saa, siis jääb inimest koormama tarbimislaenu intress. Inimene kaotab kõik, ka panga riskid on laenuvõtja õlule pandud.
Mis on selle asja juures veel halb? See, et see tõukas tagant kinnisvara hindade tõusu. Praegu hirmutatakse, et kodulaenude selline leevendamise mehhanism teeks edaspidi kodulaenud kallimaks. Mina arvan, et see hoiaks ära paanilise kinnisvara hindade tõusu, mis ei ole mitte kuidagi põhjendatud. Lihtsalt pangad ei anna enam kordades suuremaid laene, kui kinnisvara väärt on, ja järelikult ei saa enam küsida sellesama kinnisvara eest kordades kõrgemat hinda, kui see väärt on. Ostja saab järgmised 30 aastat pangale maksta väiksema summa oma sissetulekust, kui ta praegu ülehinnatud kinnisvara puhul tegema peab.
Nii et üks lihtne ja loogiline mehhanism, kuidas ära hoida Eestis kinnisvaramulli, lörtsiti jälle ära. See lörtsiti ära seadusega, mille nimi on võlakaitse seadus ja mis senimaani pole suurt mitte kedagi aidanud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Kolleegid! Härra minister! 2008. aasta sügisel tuli minu juurde vastuvõtule üks vanem proua. Nagu pärast selgus, oli ta algharidusega. See selgitab väga palju seda, mis temaga juhtus, aga juhtus temaga selline asi. Proual oli tol ajal – ja on ka praegu, jumal tänatud! – Narva vanalinnas kahetoaline tore hruštšovka. Teatud hetkel vahetas ta töökohta, läks ühest asutusest teise tööle, paar kuud oli ilma tööta ja jäi kommunaalmaksetega võlgu. Korteriühistu esimees, kes nüüd juba ammu esimees selles majas ei ole, hakkas teda survestama, lõpuks sisuliselt võttis käest kinni ja viis ta ühte krediidikontorisse, kus palus tal võtta võlgu see summa, mis ta võlgu oli, pluss selle, mis esimehe arvestuse järgi oleks tal veel vaja läinud lähima poole aasta jooksul. Proua kirjutaski lepingule alla. Siis, kui ta minu juurde tuli, oli probleem selles, et selleks ajaks oli ta circa aasta maksnud intresse, oli maksnud juba palju rohkem sellest summast, mis ta võlgu võttis – 7000 krooni, seniajani mäletan –, ja polnud põhivõlga kustutanud. Algas tema korterist väljatõstmise protsess.
Kui ma lugesin tema krediidikontoriga sõlmitud lepingut, tõusid mul ihukarvad püsti, sest nii fantastilist dokumenti ma ei osanud endale isegi ette kujutada. Võtsin ühendust juristidega, hakkasime asjaga tegelema ja väga kiiresti selgus, et ainuüksi selle, ma ütleksin, kuritegeliku kontori tõttu kaotas oma korteri ca 30 peret. Miks seda linnas ei teatud? Sest nad valisid väga targasti kliente, eelistades neid, kes ei olnud võimelised aktiivselt võitlema, kelle eluhoiak oli passiivne ja kes kannatasid kõik rahumeeli ära. Linnas neid inimesi märgata ei olnud, sest nad viidi koos mööbli ja asjadega, mis kohvritesse ära mahtusid, Narva linnast 40 km kaugusele ühte asulasse, mida ma soovitasin härra ministril homme vaatama minna. Nad elavad majades, kus ei ole vett, kanalisatsiooni, kütet, elektrit – ei ole üldse mitte midagi.
Kui me asusime seda asja uurima, siis oli sellel teemal juttu kõigis kohalikes lehtedes, aga ühest lehest ei pääsenud mööda mitte keegi. See trükiti tiraažiga 30 000 ja jagati tasuta igasse korterisse. Nii et kõik teadsid sellest probleemist. Teadsid politseinikud, teadsid kohtud, prokuratuur – kõigile oli teada, mis toimub, aga mitte keegi ei sekkunud. Moodustus üks volontääride grupp, kes hakkas hädasolevaid inimesi, sh ka neid, kellel korterist väljatõstmine veel ees pidi olema, aitama. Hakati kirjutama avaldusi ja pöörduma politseisse, prokuratuuri ja mujalegi. Sellised sulid ja pätid, nagu selles laenukontoris olid, kardavad avalikkuse huvi. Nad lõpetasid tegevuse meie linnas poole aastaga, kadusid ära.
Aga mis ma tahan öelda? Mitte ühegi avalduse alusel, mis esitati, ei algatatud ühtegi kriminaalasja. Mitte keegi ei võtnud tõsiselt seda, mis toimus ja mis toimub edasi, ainult et teistes kohtades. Needsamad kriminaalidest pätid, kes tollal tegutsesid vaikselt Narvas ja kes said välja aetud, tegutsevad praegu teise nimega firmana teistes linnades. Mul on selle kohta informatsioon olemas. Ja nad teevad praktiliselt sedasama, otsivad kõige nõrgemaid inimesi, et nad ära õgida.
Skeem oli neil umbes selline. Võlgade tõttu kaotab inimene korteri, korter pannakse müüki, osa sellest rahast läheb selleks, et võlg tasuda, ülejäänu jaotatakse omavahel. Kusjuures kõik need isikud olid tuntud, kogu nende tegevus oli linnas teada. Nad isegi pürgisid poliitikasse, neil oli oma valimisnimekiri, nad kavatsesid kogu meie linna ja võib-olla tulevikus kogu regiooni oma sööklaks teha.
Milleks ma praegu seda räägin? Me kuuleme siin tavaliselt ilusaid ümmargusi lauseid, et on vaja seda, on vaja toda, rohkem kontrollida jne. Miks? Miks seda rääkida, kui juhtuvad sellised asjad nagu see, millest ma praegu rääkisin – ja neid episoode on kümneid –, ent teile alluvas asutuses, härra minister, ei pööra sellele keegi tähelepanu? Miks ei võeta tõsiselt inimesi, kes täiesti tasuta aitavad teisi, koostavad avaldusi, pöördumisi politseisse jne? Miks keegi ei tegele selle probleemiga? Sellega polekski vaja tegelda seadusandja tasemel, aga alumisel tasemel, seal, kus me kõik oleme, peaks küll.
Nii et jah, eelmisel aastal 250 müüki pandud korterit on ainult väike osa sellest, mis tegelikult kinnisvara valdkonnas toimub. Ajakirjanikud, kellest ma rääkisin, küsitlesid ainult suurimaid panku, aga laenukontoreid, kes sigatsevad üle Eesti, on väga palju. Nende töö tagajärg on aina uued ja uued kodutud. Mida selle probleemiga teha, kui teie ei tee mitte midagi, seda ei oska öelda mitte keegi. Aitäh!

Palun järgmisena kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me kuulsime siin ministrilt paljusõnalist selgitust, kuidas on võlakaitse seadus koduomanikke hädas aidanud ja olukorda paremaks muutnud. Tegelikult me näeme, et asjade seis on aasta-aastalt aina hullemaks läinud. Mullu loovutasid Eesti inimesed pankadele ligi 900 kodu. Viimase paari aasta jooksul on pangalaenude tõttu koduta jäänud umbes 4000 inimest. Laenumaksete tasumisega on probleeme pea ühel viiendikul eluasemelaenu võtnud elanikest. Sundmüüki pandud kodude arvu pangad ei avalikusta ja siiani on sellega tegelenud vaid ajakirjandus. Ajakirjandus on kogunud andmeid ja väidab, et mullu läks sundmüüki rekordkoguses kinnisvara. Sundmüükide arv kasvab iga aastaga. Mullu võeti eraisikutest võlgnikelt ära 56% enam kinnisvara kui aastal 2011. Alates 2007. aastast on enampakkumisel maha müüdud üle 4000 kinnisvaraobjekti.
Ega asi pole ainult kinnisvaras. Küsimus on hoopis laiem. Paari kuu eest oli õiguskomisjonis arutlusel Euroopa Liidu direktiiv, mis ülevõtmise korral kaitseks paremini meiegi tarbijaid. Siis aga ilmus kuskilt välja seaduseelnõu, mis valmis Eesti Pangaliidu ja Eesti Liisingühingute Liidu lobitöö tulemusena ning mis ei kaitse laenuvõtjaid, nagu oli algne eesmärk, vaid hoopis panku ja teisi laenuandjaid. Selle eelnõu alusel saavad pangad makseraskustes peredele laenulepingu veelgi kergemini üles öelda kui praegu ja võib vaid oletada, kui palju laenuummikus inimesi selle tagajärjel kodu või muu laenu tagatiseks antud vara kaotab. Ei möödu ju päevagi, kui me ei kuule traagilistest juhtumitest, kus terved pered jäävad kodust ilma. Näeme ka seda, kuidas järjest uute laenulepingute sõlmimise korral kasvavad võlasummad mitmekordseks. Alles hiljuti avalikustati juhtum, kus üks inimene laenas Bigbankist raha. Ta sõlmis laenulepingu, kuid ei saanud pangast mitte sentigi, mitte ühte eurot, samas laen kasvas seitsmekordseks võlaks ja maksegraafik sõlmiti aastakümneteks.
Näeme, kuidas pangad müüvad võlglasi internetis. Laenuhaldurid ütlevad selle peale, et tegu pole nende murega, pöörduge sotsiaalosakonna poole. Aga kohtusse ei ole võlgades inimestel ju suurt asja.
Meie riik ei kaitse abitusse olukorda sattunud inimesi, ka see paljukiidetud koduomanike võlakaitse seadus ei ole neid aidanud. Ma leian, et see oli puhtalt valimisloosung ja selleks on see seadus ka tänaseni jäänud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Valeri Korb, Vladimir Velman, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Eldar Efendijev, Viktor Vassiljev ja Yana Toom 30. jaanuaril s.a korruptsioonikuritegude kohta (nr 278). Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eile oli mul ja muidugi ka kõigil teil meeldiv võimalus veel kord vaadata vana toredat filmi "Kevade", kus kõlas taas meie elu lahutamatuks osaks saanud kuulus lause "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud!". Arupärimine, millest ma praegu hakkan teile rääkima, on oma sisult tegelikult korduv. Juhtus selline haruldane asi, et ühelegi eelmise arupärimise küsimusele, mille vastus nõudis kindlat seisukohta, ei saanud pärijad mingit vastust.
Aga nüüd sellest, mis teemast jutt on. Tegemist on ühe toiminguga. Mullu 28. juunil toimus Narva Linnavolikogu istung, kus tehti otsus, et alates 2. juulist kehtib Narva ametiasutuste uus struktuur, milles enam ei ole Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti kommunaalmajandusosakonda. Lihtsustatult öeldes pidi üks osa struktuurist mõni päev pärast seda otsust kaduma. Kui keegi ei tea, siis sellised otsused võetakse vastu pärast seda, kui neid on kaalutud kuude kaupa. See plaan oli elektroonilises linnavalitsuses üleval neli kuud. Seega oli teada, et säärane otsus tuleb – koalitsioon on teinud kõik selleks, et uus struktuur vastu võtta. Ometi tegi Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti direktori kohusetäitja proua Tamara Luigas sellise toimingu, et vabastas selle kaduva struktuuri juhi töölt ja pani sellele kohale mõni päev hiljem ühe teise härra. Osakond pidi kaduma 2. juulil, uue juhi tööleping oli alla kirjutatud üks päev enne volikogu istungit ja samal päeval astus too inimene justkui ametisse.
Ma selgitan nüüd asjade tausta neile, kes ei ole kohalikus omavalitsuses töötanud. Toiming tehti ette teades, et too üksus kaob, ja inimene pandi tööle teatud töölepinguga. Oli ette teada, et koht läheb koondamisele ja tänu sellele saab asjaosaline üsna kopsaka kompensatsiooni. Vähe sellest, see tööle võetud härra võttis kohe haiguslehe ja põdes õnnelikuna tundmatut haigust kaks kuud ja 12 päeva. Kogu selle aja jooksul sai ta muidugi väga ilusat palka, 1188 eurot 50 senti pluss lisatasud, kokku peaaegu 1500 eurot. Ma loodan, et te saate mu mõttest aru: ta ei töötanud mitte päevagi, ta oli haiguslehel, ta ei teinud selles ametis mitte midagi! Inimene võeti tööle, vabastati peagi ametist ja talle maksti kokkuvõttes 7206 eurot, millele lisandusid sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse summas 2377 eurot.
Selge see, et Narva Linnavalitsus nägi selles sulitempu, kirjutas avalduse politseile ja sai vastuse, et kõik on korras. Tähendab, sellist formuleeringut nad kirja ei pannud, nad lihtsalt ütlesid, et nad jätavad selle asja menetlemata. Ja nüüd mul on mõned väga konkreetsed küsimused kaheksa Riigikogu liikme nimel – need on siin kirjas, kõik neli küsimust. Palun, et seekord, kui palutakse vastust "jah" või "ei", siis nii vastakegi. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd siseminister Ken-Marti Vaheri kõnepulti vastamiseks!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Ma olen täiesti nõus, et see on väga kummaline arupärimine. Aga eks me ole siin ka varem kuulnud selliseid arupärimisi, milles proovitakse saada ühe või teise ministri seisukohta küsimustes, mis on kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevalt kohaliku omavalitsuse enese otsustada. Omavalitsusel on õigus juhtida kohalikku elu iseseisvalt ja on teada, et minister ei sekku, kui teil on mingi vaidlus mõne oma endise alluvaga, kes teile ei meeldinud, sest väidetavalt ta hakkas juhtima tähelepanu Narva Linnavalitsuse korruptsioonile. Kordan: väidetavalt ja väidetavale korruptsioonile. Ja te lasite ta lihtsalt lahti, sellepärast et te tegite struktuurimuudatuse.
Aga palun pöörduge kohtu poole! Kordan: pöörduge kohtu poole! Te teate väga hästi, et teil on see võimalus. Te teate, et igas konkreetses asjas annab õiguslikke hinnanguid kohus. Neid ei anna Vabariigi Valitsuse üks, teine või kolmas liige.
Kui te tahate küsida, miks keskkriminaalpolitsei korruptsiooni uuriv büroo ei algatanud menetlust, siis ma võin teile vastata nii, nagu ma vastasin eelmisel korral. Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo ei algatanud 2012. aasta oktoobris kriminaalmenetlust. Narva Linnavalitsuse kantselei kaebas selle otsuse edasi Viru Ringkonnaprokuratuuri, kes asus samuti seisukohale, et menetluse mittealgatamine oli põhjendatud. Te viitate siin reaalsele kahjule. Teil on alati võimalus pöörduda konkreetse kahju sissenõudmise taotlusega kohtusse. See on teie õigus! Kui te ei ole rahul ühe või teise ametnikuga, kes on aastaid teie linnavalitsuses töötanud, ja nüüd on rahulolematuseks justkui konkreetne põhjus, siis te saate pöörduda kohtu poole. Ma eeldan, et te olete seda ka teinud. Te saate pöörduda ka Ida-Viru maavanema poole, kellel on tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 85 õigus teostada järelevalvet maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste haldusaktide õiguspärasuse üle.
Ma hea meelega vastan sellele osale arupärimises, kus te küll mitte otseselt, aga kaude küsite, mida on tehtud selleks, et vähendada Eesti riigis korruptsiooni. Kasutangi võimalust ja peatun sellel, mida on tehtud alates 2011. aastast, kui ma olen ise siseministri ülesandeid täitnud. Vastan teile nii, nagu olen seda siin puldis teinud ka mitmel korral varem.
Kõigepealt, ma olen ise ka veendunud, et rasked varjatud kuriteod – ja sellist liiki on kindlasti ka korruptsioonikuriteod – vajavad senisest veelgi enam tähelepanu. Ma olen kogu selle kahe aasta jooksul, mil ma siseministri ametis olen olnud, sinna hulga ressursse suunanud. Võin rääkida ka konkreetsetest tegudest.
Eelmise aasta alguses me taastasime Politsei- ja Piirivalveametis keskkriminaalpolitsei, mille eesmärk on olla eelkõige keskne kompetentsiüksus raskete varjatud kuritegude uurimiseks kogu Eestis. Keskkriminaalpolitsei koondab informatsiooni, vahendab kogemusi, tutvustab head praktikat, häid meetodeid ja standardeid, et kogu Eestis lähenetaks nendele rasketele kuritegudele üheselt. Tähelepanu all on kindlasti ka omavalitsustes ilmnev korruptsioon. 1. jaanuarist 2012 tegutseb keskkriminaalpolitseis esmakordselt moodustatud keskne korruptsiooni uurimise büroo. Selle võimekust suurendatakse ka tänavu, eraldades büroo tegevuseks nii raha kui ka tehnilisi vahendeid.
Teatavasti Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei pädevuses on korruptsiooni uurimine 220 omavalitsuses. Kuus Eesti suuremat omavalitsust ehk siis kuus suuremat linna on Kaitsepolitseiameti pädevuses ja kaitsepolitseile oleme samuti raha juurde andnud. Ka oleme laiendanud kaitsepolitsei pädevust, uurimaks võimalikke korruptsiooniilminguid eelkõige riigi asutatud või riigi omandis olevates äriettevõtetes ja avalik-õiguslikes organisatsioonides. Lisaks tegutseb eelmise aasta algusest keskkriminaalpolitseis kriminaaltulu jälitamise ja konfiskeerimise üksus.
Võib öelda, et kriminaaltulu avastamise võimekus oli aastal 2011 Eestis võrdlemisi tagasihoidlik. Asjaomaseid ressursse on suurendatud pea kolm korda. Koosseis ulatub paarikümne inimeseni ja ma arvan, et eelmise aasta tulemused nendes kriminaalasjades, mille puhul kriminaaltulu on konfiskeeritud, räägivad tegelikult enda eest. Aga need on esimesed sammud, sel aastal tahame veelgi edasi liikuda.
Miks me keskendume kriminaaltulule? Minu hinnangul me saame raske varjatud ja organiseeritud kuritegevusega kõige paremini hakkama, kui me suudame riigina nõrgendada seda peamist motiivi, mis kannustab organiseeritud kuritegelikku maailma tegutsema. See motiiv on kriminaalne raha, kriminaalne tulu.
Lõpetuseks veel tervikuna korruptsiooni vähendamisest riigi tasandil, eelkõige üldistest sammudest. Nagu te teate, võeti aastal 2004 vastu Vabariigi Valitsuse esimene korruptsioonivastane strateegia "Aus riik". Nüüdseks on see saanud päris mitu järge. Kaks kuud tagasi, tänavu jaanuaris kiideti heaks ettepanek koostada uus korruptsioonivastane strateegia, mis hõlmab väga suurt hulka mitmesuguseid samme ja meetmeid, et korruptsiooni riigis ja üldse ühiskonnas vähendada. Kinnitati "Ausa riigi" uue järje lähteülesanne, loomaks strateegia aastateks 2013–2017. Sellega tahetakse saada ühele poole selle aasta lõpuks, töörühm on tööd alustanud. See strateegia keskendub peamiselt erasektorile, aga ka omavalitsustele ja püüab Justiitsministeeriumi vedamisel veelgi ühtlustada ka ennetavaid samme. Püüame koondada neidki samme, mis on suunatud korruptsiooni uurimise võimekuse suurendamisele. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud minister! Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Härra minister! Mul on tekkinud mulje, et teil on probleeme eesti keelest arusaamisega. Loen ette küsimuse, millele tahaks siiski vastust saada: "Andke hinnang olukorrale, kus mingi kõrge ametnik võtab mingi isiku tööle ametisse, mis läheb koondamisele kolm päeva peale mainitud isiku tööle võtmist. Kas teie arvates on kirjeldatud olukord juriidiliselt korrektne?"

Tänan küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, kui te soovite saada hinnanguid ühe või teise kaasuse kohta, mis on seotud teie enda poliitilise võimu juhitud Narva Linnavalitsusega, siis palun pöörduge kohtu poole, kes hindab asjaolusid, toimunut, tehiolusid kogumis ja saab langetada lõppotsuse. Seda loomulikult teie esitatud kaebuse alusel. Kas te soovite rahalist hüvitist? Nagu ma arupärimisele vastates ütlesin, te olete pöördunud keskkriminaalpolitsei poole, et algatataks kriminaalmenetlus. Ei keskkriminaalpolitsei ega prokuratuur, kes kuulub teise valitsemisalasse, Justiitsministeeriumi valitsemisalasse, ei ole leidnud põhjust algatada kriminaalmenetlust. Seega teil jääb tõenäoliselt üle nõuda tekitatud kahju asjaomastelt isikutelt sisse tsiviilkohtupidamise korras. Ma olen täiesti veendunud, et kui te seda teete või kui te olete juba sellise hagi sisse andnud, siis te saategi toimunu kohta hinnangu just sellelt instantsilt, kes niisugust hinnangut on õigustatud andma. See on kohus.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud siseminister! Ma ei kahtlusta teid küll selles, et te eesti keelt ei valda, ja samuti arvan, et härra Stalnuhhin saab eesti keelest aru. Aga mul tekkis küsimus, kuidas aidata härra Stalnuhhinit, kui ta soovib, et üks Vabariigi Valitsuse minister võtaks kohtupidaja rolli enda peale ja ütleks oma seisukoha, kas tegemist on kuriteokoosseisuga või mitte. Mida te härra Stalnuhhinile soovitate? Kas näiteks algatada seaduseelnõu, mis kohustaks ministrit teinekord kohtunikuks muutuma, või mida sellises olukorras teha, et me seda küsimust ei peaks iga kuu uuesti arutama?

Tänan küsimuse eest! Võib-olla on paslik veel kord selgitada, mida võib teha siseminister oma valitsemisalas ja justiitsminister oma valitsemisalas. Miks ma räägin nendest kahest ministrist? Sest teie küsimus puudutab kriminaalmenetluse algatamist või mittealgatamist ja see puudutab nende kahe ministri valitsemisala. Nagu te teate, 2004. aastast juhib kriminaalmenetlusi prokuratuur ja kriminaalmenetluse uurimisfunktsiooni täidavad uurijad. Need kaks ministrit ei sekku ega tohigi Eesti Vabariigi seaduste ja ka õigusriigi põhimõtete kohaselt kriminaalmenetlustesse sekkuda. Ma ei ole seda teinud ega kavatse kunagi tegema hakata. Ma arvan, et ka teised Eesti Vabariigi ministrid ei ole sellist asja teinud – nad ei ole kasutanud telefoniõigust seni ega tee seda tõenäoliselt ka edaspidi. Ma väga loodan, et kui näiteks teie erakond võimule saab, siis ka teie ei hakka sellist praktikat Eestis juurutama. See oleks seadusvastane ja kindlasti mõjuks meie õigusriigi alustele äärmiselt negatiivselt.
Seega, kriminaalmenetluse algatamise ja algatamata jätmise otsuseid langetavad kriminaalasutused, kellel on selleks seadusega antud õigus. Te olete kasutanud võimalust pöörduda keskkriminaalpolitsei poole. Teil on alati võimalus pöörduda ka Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrolli poole, kui teil on kahtlus, et ühe või teise kriminaalmenetluse algatamata jätmise otsuse puhul on tegemist kellegi kallutatusega. Te saate pöörduda sisekontrolli poole, kes neid väiteid kindlasti kontrollib, ning saate pöörduda ka prokuratuuri poole, kes on, nagu ma juba mainisin, kriminaalmenetluse juhtija Eestis varsti pea kümme aastat.
Mulle tundub, et me oleme valinud riigina tasakaaluka tee, kus on võimalik kahtluste korral pöörduda eri instantside poole, kasutada kaebeõigust. Ja nagu ma ütlesin, kui kriminaalmenetluse korras ei saa teie soovid rahuldatud, siis te saate valida teisi kohtumenetluse vorme ja nõuda sisse ka väidetava tekitatud kahju või lahendada selle probleemi mingil muul viisil. Me oleme üles lugenud sammud, mis te olete selles asjas astunud, ja ma annan teile juba teist korda nõu, mida veel võiks teha. Mul on raske teid rohkem aidata. Minu hinnangul on kõige parem nõuanne pöörduda Eesti kohtusüsteemi poole, sealt saab lõpliku vastuse küsimustele, mis te oma arupärimises esitasite.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tean ise ka suurepäraselt, kuhu ja mis puhul mul on õigus pöörduda. Praegu me vestleme teiega siin Riigikogus, vestleme nagu Riigikogu liige ja üks valitsuse minister ning ma lähtun ühest lausest, mis mulle väga meeldis ja mille ütles siin välja sotsiaalminister Taavi Rõivas: minister vastutab kõige eest, mis toimub tema ministeeriumi haldusalas.
Praegu on tegemist ühe väga lihtsa küsimusega, asi pole ainult konkreetses juhtumis. Te ehk saite aru, et küsimus, mille ma oma kohalt esitasin, ei olnud konkreetne, see oli mõnevõrra abstraktne, see puudutas mudelit. Kujutame endale ette järgmist olukorda. Riigikogu spiiker – mitte proua Ergma, vaid oletuslik võimalik spiiker – teab, et 1. juulist lõpetab mingi osakond Riigikogus töö, ometi võtab ta kaks päeva enne seda, kui see osakond laiali saadetakse, ametisse uue juhataja. Miks te olete kogu aeg kinni selles Narvas? Ikka Narva ja Narva! Mõelge natuke, lähenege olukorrale laiemalt, kaaluge ka teisi juhtumeid! Näiteks meie siin otsustame muuta Siseministeeriumi struktuuri, ära kaotada mingi osakonna või ametikoha, aga teie kaks päeva enne seda, kui see kaob, võtate sinna tööle mõne inimese ja sõlmite temaga niisuguse lepingu, et pärast talle makstakse selle kaotatud töö hüvitiseks ühe päeva töö eest nelja kuu palk ja kui ta on haiguslehel, siis veel see raha ka. Kas see on normaalne?
Ma küsingi teilt just nimelt seda ja ma loodan, et teil on julgust anda oma hinnang. Seni te seda teinud ei ole, te oskate ainult keerutada. Te kogu aeg räägite mingitest asjadest, mis siia üldse ei puutu. Jah, praegu käib üks kohtumenetlus Narvas ja tõenäoliselt seda, mis seal lõpuks otsustatakse, ei ole võimalik ennustada. Sest nagu selgub, inimesed kirjutasid alla protokollidele, mida nad läbi ei lugenud. Inimene ei oska eesti keelt, protokoll on eesti keeles, talle loetakse ette, mida ta rääkis. Kuskil ülekuulamisel aga selgub, et ta pole sellist asja rääkinud. See on üsna tüüpiline muuseas.
Ma tõin konkreetse näite, rääkides ühest juhtumist, mis leidis aset möödunud aastal. Mulle pakub huvi, kui aus ja millise iseloomuga te olete, meie siseminister. Ma tahaksin kuidagi teada saada, kas need elamisload, mis kunagi anti kurjategijatele Venemaalt, on tagasi võetud. Teilt on siin saalis selle kohta kaks korda küsitud, te pole vastust andnud. Te ei julge seda teha. See on tegelikult häbiplekk, et siseminister ei julge teatud teemadel lihtsalt rääkida. Kuidas see üldse võimalik on?!
Et meie vaatajad-kuulajad aru saaks, millele te ei tahtnud vastata, ma loen need küsimused ette. Küsimus nr 1: "Kas asjaajamine, mille käigus vormistatakse tagasiulatuvaid käskkirju, millega mh koormatakse kohaliku omavalitsuse (või riigi) eelarvet, on Teie arvates kooskõlas Eesti Vabariigi seadusandlusega?" Öelge mulle, kolleeg, kas tõesti on sellele küsimusele võimatu vastata! Kuidas see puutub konkreetsesse asja? Kellel on vaja ministrit, kes kardab sellisele küsimusele siin Riigikogus vastata? Edasi: "Andke hinnang olukorrale, kus mingi kõrge ametnik võtab mingi isiku tööle ametisse, mis läheb koondamisele kolm päeva peale mainitud isiku tööle võtmist. Kas teie arvates on kirjeldatud olukord juriidiliselt korrektne?" Miks te saadate mind kogu aeg kohtusse?! Minu teada te olete jurist, kui ma ei eksi. Kas tõesti on raske sellisele olukorrale hinnangut anda?
Kolleegid, asi pole konkreetses juhtumis, asi on selles, et me ei saa oma küsimustele vastuseid. Asi on ka selles, et kord töötab üks loogika, teinekord töötab teine. Ja väga naljakas on kuulata väidet, et mina ei kasuta telefoniõigust. Üks teie kolleeg, endine siseminister mõni aeg tagasi kasutas seda ja hiljem ei näinud selles midagi halba. Toila volikogu puhul – mäletate seda? Aastaid tagasi – neid juhtumeid on palju, ma lihtsalt räägin sellest, mis on inimestel rohkem meeles – kuskil kevade alguses arreteeriti üks pedofiil ja sellest arestist sai rahvas teada peale seda, kui kahed valimised olid juba möödas. Seda selleks, et see ei mõjutaks IRL-i valimistulemust, sest too Hanson oli IRL-i liige. Kas tahate öelda, et see toimus täitsa juhuslikult, et ei kasutatud telefoniõigust?
Ausalt öeldes mul on häbi kuulata selliseid vastuseid. Jah, te oskate ümmarguselt rääkida, aga igaüks, kes kuulab neid küsimusi ja teie vastuseid, saab aru, et te lihtsalt kardate. Mida te kardate? Ma ei saa aru, te olete siseminister. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mis kannab numbrit 280. Arupärimine on esitatud kaitsepolitsei töötajate lisatasu kohta, vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! See arupärimine ei nõua vastajalt mingit julgust, siin on lihtsalt faktilist täpsust vaja. Arupärimise teema on kaitsepolitsei töötajate lisatasu. Lühidalt, jutt on sellest, et Siseministeerium saatis Rahandusministeeriumile kooskõlastamiseks eelnõu kaitsepolitsei ametnike, päästeteenistujate ning politseiametnike töö tasustamise kohta, mille järgi tõusevad suure hulga ametnike palgad. Me siin rääkisime möödunud esmaspäeval, et oletatavasti on need palgad tõusnud sellel aastal 6%, õigemini 6–9%. Eelnõu aga näeb ette kehtestada eraldi kuupalgamäärad kaitsepolitseis töötavatele politseinikele ning tavaametnikele. Kehtima jääb ka palgamäärade diferentseerimine piirkondlikul alusel, mille järgi saavad Ida-Virumaal töötavad kaitsepolitseinikud 25% ning Harjumaal 15% kõrgemat palka.
Sellest tulenevalt esitame meie, neli Riigikogu liiget, neli küsimust. Esimene küsimus on, mis põhjusel saavad Ida-Virumaal töötavad kaitsepolitsei ametnikud 25% palgalisa. Kui see on tingitud suuremast töökoormusest, siis miks on see ühes ja samas ametis olevatel töötajatel diferentseeritud Eesti eri piirkondades? Kui see on tingitud vajadusest töötada pealinnast eemal, siis miks ei saa palgalisa kaitsepolitsei ametnikud näiteks Tartumaal või Pärnumaal? Teine küsimus on, mis põhjustel saavad Harjumaal töötavad kaitsepolitsei ametnikud 15% palgalisa. Kolmas küsimus: "Palun tutvustage metoodikat, mille alusel arvutatakse kaitsepolitsei ametnikele palgalisa!" Ja neljandaks tahame teada, kas vastab tõele, et kaitsepolitsei ametnikud saavad Siseministeeriumilt lisatasu 15–25% nendes piirkondades, kus valitsuskoalitsioon ei ole võimul.
Lisatasudega on üldse kummalised lood. Nojah, mõnikord nimetatakse Ida-Virumaad Eesti Siberiks. Ma tuletan meelde, et NSV Liidus maksti neile, kes töötasid kaugel põhjas, lisaraha, mida nimetatigi severnajaks, põhja rahaks. Kunagi oli nii, et vähemalt Narvas eesti koolides töötanud õpetajad said sellist lisatasu, pärast see lõpetati. Aga mitte kunagi pole lisatasu saanud arstid, mitte kunagi pole seda saanud ehitajad ega energeetikud ainult sellepärast, et nad töötavad ja elavad Ida-Virumaal. Tahaks saada selgust, kas süsteem on rajatud geograafiale ja seotud konkreetsete kohtadega. Nii et ootame vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri, et arupärimisele vastata!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan teid arupärimise eest! Vastaksin kahele esimesele küsimusele koos. Need puudutasid seda, miks saavad Ida-Virumaal töötavad kapo ametnikud 25% palgalisa ja miks on Harjumaal töötavatel kapo ametnikel see lisatasu 15%.
Kõigepealt Ida-Virumaast. Ida-Virumaa kui Euroopa Liidu ja NATO idapiiri äärse maakonna ning ka Harjumaa kui riigi julgeoleku seisukohast strateegiliselt tähtsa maakonna puhul on see lisatasu vajalik ja põhjendatud. Eesmärk on, et kaitsepolitsei ametnike töötasu oleks vastavuses nende vastutusvaldkondadega. Nendes piirkondades tehtav töö mõjutab suurel määral riigi julgeoleku stabiilsust. Näiteks on Kaitsepolitseiameti Ida osakonna üks ülesanne ära hoida riigi põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud kuritegusid, samuti Eesti Vabariigi vastu suunatud luure- ja õõnestustegevust.
Nagu teada, moodustavad Ida-Virumaa elanikkonnast suure osa mitte-eestlased, kellel on hulgaliselt kontakte meie naaberriigis ja kellest paljud elavad ka Venemaa inforuumis. Sellest tulenevalt on piirkonnas naaberriigi mõjutustegevus ulatuslik. Regioonis on ka sügavad sotsiaalsed probleemid, rahva rahulolematus võib seal suur olla ning naaberriigi propaganda õhutab seda järjepidevalt takka. See eristab Kaitsepolitseiameti Ida osakonna tööd näiteks Lõuna ja Lääne osakonna omast.
Harjumaa kohta veel nii palju, et seal makstav kõrgem töötasu on tingitud mitmest asjaolust. Näiteks Harju maakonnas asuvate Kaitsepolitseiameti struktuuriüksuste töökoormus on tunduvalt suurem ning selles piirkonnas tuleb kaitsepolitseil täita ka menetluslikult vastutusrikkamaid ja keerulisemaid ülesandeid. See tingib teatud spetsiifiliste pädevuste ja oskuste koondamise keskusesse, milleks on meie pealinn Tallinn. Lisaks on Harjumaa ametnike teenistuskohustuste hulgas regionaalsete struktuuriüksuste töö koordineerimine ja ka töötajate juhendamine. Kõiki neid põhimõtteid järgides on palku diferentseeritud juba aastaid.
Küsite ka metoodika kohta, mille alusel arvutatakse kapo ametnike palgalisa. Palkade diferentseerimisel arvestatakse regionaalset eripära, just seepärast tagatakse kahes piirkonnas kõrgemad palgad kui teistes regioonides. Diferentseerimise kehtestamise eesmärk 1999. aastal oli maksta kõikides Eesti piirkondades konkurentsivõimelist palka ja anda kaitsepolitseile võimalus seeläbi võimekam ametnikkond komplekteerida.
Lõpetuseks te küsite, kas vastab tõele kuulujutt, et kapo ametnikud saavad Siseministeeriumilt lisatasu nendes piirkondades, kus valitsuskoalitsioon ei ole võimul. See on kohatu spekulatsioon, mis jäägu teie südametunnistusele. Vastamiseks aga räägin natuke ajaloost. Palga diferentseerimine ei ole seotud koalitsiooni võimul olekuga, kuna sellist süsteemi rakendatakse 1999. aasta algusest. Kui vaadata ajas tagasi, siis 1999. aastal moodustasid Eestis valitsuskoalitsiooni Eesti Koonderakond, Eesti Maarahva Erakond, Eesti Maaliit ning Eesti Pensionäride ja Perede Erakond. Ametisse astuvat valitsust toetas ka Eesti Keskerakonna fraktsioon. Valitsusse kuulusid veel ka Arengupartei liige ja Rahvaerakonna liige. Vahepealsel 14 aastal – mõtlen perioodi 1999. aastast kuni aastani 2013 – on valitsuskoalitsioonis olnud Eesti Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad, Eesti Keskerakond, Res Publica, Eestimaa Rahvaliit, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning Isamaa ja Res Publica Liit ehk IRL. Sel perioodil on peale Edgar Savisaare ja Jüri Ratase olnud Tallinna linnapead ka Jüri Mõis, Ivi Eenmaa, Peeter Lepp ja kahel korral Tõnis Palts. Võttes selle kõik kokku, tahan veel kord öelda, et palga diferentseerimine tuleneb märksa rängemast töökoormusest, raskematest tööülesannetest ja suuremast vastutusest teatud piirkondades.

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud härra minister! Ma nüüd ei saa aru. Võrumaa on ka Euroopa Liidu ja idanaabri piiril, tööpuudus on seal viimastel aastatel olnud pidevalt suurem kui Ida-Virumaal. Keskmine palk on seal väiksem, rahulolematus ka täitsa olemas – rahvast on vaid vähem, seepärast on seda vähem näha. Täpselt samuti on kanalid väljaspool piiri, kõike on saadaval ja kontakte on seal ka tohutult. Ma ei saa aru, kui kõik tingimused langevad kokku, kas vahe on ainult selles, et seal on setud ja eestlased, Ida-Virumaal aga on 96% venelasi. Kas ainult selle vahe pärast saab kapo Ida-Virumaal seda suurt lisatasu?

Me rääkisime kõigepealt põhiseadusliku korra ja territoriaalse terviklikkuse vägivaldsele muutmisele suunatud kuritegudest. Me räägime kindlasti ka korruptsioonikuritegudest, mille laialdane ulatus mitmes Ida-Virumaa linnas, mis kuuluvad Kaitsepolitseiameti pädevusse, on kahjuks märgatav. Nagu te teate, 2012. aastast alates kuuluvad korruptsioonikuriteod Eesti suuremates linnades, millest mitu asub Ida-Virumaal, kapo pädevusse.
Aga jah, meie idanaabri õõnestustegevus on keskendunud eelkõige Ida-Viru maakonnale. Nendel aspektidel ma juba peatusin. Seal on tegu märkimisväärse propagandarünnaku ja -lainetusega, mis mõjutab eelkõige Venemaa infoväljas asuvat muukeelset elanikkonda. See on väga oluline tegur, mida me riskianalüüsis oleme arvestanud, ja just sellega on Ida-Viru maakonna kaitsepolitsei ametnike lisatasud põhjendatud, igati õigustatud. Ma arvan, see tagab sealsete meeskondade komplekteerituse, selle, et Ida-Virumaal teevad vastutusrikast tööd, mis on kaitsepolitsei ametnike peale pandud, tõesti targad, töökad ja asjatundlikud inimesed. Ma arvan, et see on igati põhjendatud otsus. Mis puutub teie püüdu võrdsustada Ida-Virumaa olukorda Võrumaa omaga, siis võin väga pehmelt, diplomaatiliselt väljendudes öelda, et riskianalüüsid seda teie püüdu ei toeta.

Ülo Tulik, palun!

Lugupeetud minister! Kas teil on informatsiooni, kui palju oli vabu töökohti kapo Ida-Virumaa osakonnas enne lisatasude kehtestamist sealsetele töötajatele ja kuidas on vabad töökohad nüüdseks täitunud?

On täiesti selge, et see 25%-suurune lisatasu, mida kaitsepolitsei ametnikud Ida-Virumaal saavad, on parandanud meeskondade komplekteeritust ning soodustanud võimekate inimeste tööleasumist selles maakonnas. Lisatasu on kindlasti mõjunud hästi. Mis puutub näiteks korruptsioonikuritegudesse, siis alates 2007. aasta suvest kuuluvad kaitsepolitsei ametnike pädevusse juhtumid mitmes selle maakonna linnas. Seegi õigustab lisatasu olemasolu. Viimastel aastatel on kaitsepolitsei ja kohaliku prokuratuuri koostöö tulemuslik olnud.

Mart Nutt, palun!

Austatud härra siseminister! Te mainisite, et mõningad meie naaberriigi organid on oma tegevuses Ida-Virumaal aktiivsemad kui teistes Eesti piirkondades. Kas teil on andmeid selle kohta, kas ida poolt tulnud spetsialistide ja raha abil on üritatud mõjutada valimisi Ida-Virumaal, toetades või koolitades mõningaid kandidaate?

Nende võimalike intsidentide kohta saate lugeda kaitsepolitsei aastaraamatutest, mis annavad minu arust piisava tasakaalukusega suhteliselt hea ülevaate aastate jooksul aset leidnud juhtumitest. On täiesti selge, et meisse võib-olla mitte kõige sõbralikumalt suhtuvate riikide tegevus hoogustub eelkõige valimiste eel. Saame seda tõenäoliselt näha ka tänavu, kui seisavad ees kohalikud valimised. Mäletame kõik väga eredalt, mis toimus 2011. aasta parlamendivalimiste eel. Eks see ole mingil moel paratamatus, aga tähendab meie julgeolekuasutustele kindlasti suuremat töökoormust eelkõige nendel aastatel, kui Eestis toimuvad valimised.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Tahan teilt küsida sellist asja. Miks te mõtlete, et idapropaganda võimalused – toonitan, just võimalused – on Ida-Virumaal suuremad kui mujal Eesti riigis, näiteks pealinnas või Saaremaal?

Me ei ole täheldanud väga jõulist idast tulevat propagandat Saaremaal. Me ei ole seda lihtsalt täheldanud, ükski riskianalüüs ei ole seda välja toonud. Kindlasti need kanalid ulatuvad Tallinna ja neid ideid levitatakse aktiivselt meie pealinnas. Aga Ida-Virumaa kokkupuude selle propagandaga on ikkagi märksa ehedam. Seda me oleme aastaid teadnud, et Eesti avalike infokandjate, avaliku teabe vahendite mõju selles piirkonnas – ma räägin eelkõige muukeelsest elanikkonnast – on märgatavalt väiksem kui Venemaalt tuleval infol ja propagandal. See on lihtsalt paratamatu fakt, mida me peame arvestama. Seda on tõdetud ka mitme selles maakonnas tehtud uuringu tulemusel, kui on päritud, mis infokanaleid selle maakonna linnade ja muude asulate venekeelsed elanikud kasutavad. Loomulikult on Eesti riigi ülesanne viia meiepoolset objektiivset informatsiooni võimalikult palju ka nende inimesteni, aga tegelikult iga inimene otsustab ise, millist teavet peab ta tõepäraseks, millist vähem tõepäraseks. Aga muukeelse elanikkonna seas on kindlasti vaja tööd teha.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Eelmisel esmaspäeval ma rääkisin siin nõiajuttu, kuidas mõeldakse välja igasuguseid müüte ja pärast neid korratakse, silmad kandilised, ise ka hakates uskuma, et midagi säärast on olemas. Jumal hoidku, miks vaadatakse Tallinnas või Ida-Virumaal Vene kanaleid? Kas te sellest tõesti aru ei saa? Kas te arvate, et inimene hakkab vaatama kanalit, kus näidatavast ta sõnagi aru ei saa ja kus subtiitreid ei ole, tõlget ei ole? Venekeelset elanikkonda on üle 30%, aga ühe käe näppudest vist piisab, et kokku lugeda kõik saated, mida vene keeles Eesti oma kanalitel edastatakse.
Kas te tahate üldse ära keelata teleri vaatamise, kui te ise midagi selles vallas ei tee? Te ei tööta ju selles suunas absoluutselt! Palun tehke üks korralik Eesti kanal, mis toodaks venekeelseid saateid nende jaoks, kes siin Eestis elavad! Või ootate, millal kõik sajaprotsendiliselt eesti keele ära õpivad?
Eks te hakka lõpmatuseni meile siin rääkima seda juttu võõrkanalitest jne. Vaadake, ma vaatan Vene kanaleid, mul on fantastiline valik. On olemas esimene kanal, mis on ametlik kanal, ma kuulan seda ametlikku seisukohta. See on umbes niiviisi, nagu ETV-st vaadata, mida minister ütles kriisi kohta ja kui toredad on meil lood tegelikult. On olemas ORT TV, mida ma vaatan igal õhtul. Vaatan sealt uudiseid, aga see on juba positsioonilise hoiakuga kanal ja teie vist sellest ei tea. Te ei kujuta ette, mida venelased üldse vaatavad. On olemas NTV, mis on enamasti kriitiline, ja on olemas üsna kriitiline REN TV. Kas te arvate, et seal kõik räägivad ühte ja sama asja? Seda on vapustavalt huvitav vaadata, kui kokku saavad ühelt poolt kommunistid, teiselt poolt liberaalid, Jedinaja Rossija parempoolsed. Ja seda on võimalik iga päev vaadata. Inimesed vaidlevad, ei ole ühte seisukohta, mida sulle pähe surutakse! Vaata, kuula ja mõtle, kellel neist õigus on! Seepärast neid vaadataksegi, sest käiakse välja erinevaid seisukohti, antakse võimalus valida üks neist.
Aga see selleks. Seni, kuni Eestis lõimumine, integratsioon ei õnnestu, te räägite kuritahtlikust Venemaa televisioonist. Aga integratsiooni takistab väga ka selline kõne, nagu praegu küsimustele vastates siseminister ette kandis. Vaadake, 1999. aastal rääkis keskerakondlasest siseminister haldusreformist, mis pidi riigis toimuma. Kujutage ette, haldusreform käib juba 15 aastat vähemalt, aga ei toimu mitte midagi. Ja äkki tekkis mul küsimus, miks on nii, et igas piirkonnas on mingeid muudatusi tehtud, aga Narva seisab, nagu ta seisis. Seal ei toimu mitte midagi. Olen küsinud, kuidas Narvaga saab, seal on ju ka integratsioonivõimalused olemas. On Vaivara, Narva-Jõesuu – arenguvõimalusi on mitmesuguseid. Vastuseks on olnud, et Narva on punane linn, see jääb oma piiridesse, ei tohi seda kaugemale areneda lasta. Kuulge, kui te niiviisi inimestesse suhtute, mida te tahate siis vastu saada? Meid mõjutab televisioon, meid mõjutavad hinnad kauplustes, meid mõjutab see, kuidas teie meiega suhtlete.
Nüüd selle väite juurde, et kapo lisatasud aitavad võidelda korruptsiooniga. Ma ei tea, kuidas seda teile jutustada, aga vaadakem aastaraamatu "Kuritegevus Eestis" eri aastate väljaandeid. 2006. aastal oli tavapolitsei avastatud korruptsioonikuritegude arv 511, 2005. aastal oli see arv 477, 2004. aastal 439. Aastast aastasse, 2004. aastast alates 2006. aastani see arv kasvas ja see tähendab, et politsei töötas, otsis ja leidis. No muidugi ei ole juttugi 12 000 korruptsioonijuhtumist, millest Pihl rääkis umbes sellel ajal, aga siiski.
2007. aastast hakkas korruptsiooniga tegelema kapo. Samal aastal oli avastatud korruptsioonikuritegude arv 278. Järgmisel, 2008. aastal see natuke kasvas – 326-ni. Aga aastate 2009, 2010 ja 2011 arvud on vastavalt 203, 223 ja 196. Kurat, kogu aeg te räägite, et korruptsioon, korruptsioon, korruptsioon, korruptsioon! See oli teie valimisloosung 2003. aastal. Te olete elus nii kaua, kuni te korruptsiooniga võitlete. Ja kui seda ei ole, siis te lihtsalt mõtlete selle välja. Teil on vaja, et inimesed kardaks seda.
Tegelikult korruptiivne kuritegevus on, aga see on sellistes raamides, et see ei ole mingi katastroof. Ja nüüd te teete selliseid leiutisi, et panete kaitsepolitsei, kes tegelikult peaks riigi julgeolekuga tegelema, sorima ehituskaupade poe arvetes. Praegu ma mõtlesin seda lugu, mis on seotud ühe Narva endise abilinnapeaga. Mees arreteeriti, teda hoiti peaaegu kaks nädalat kongis ja seati tingimuseks, et kirjutad alla avaldusele, et sa lahkud abilinnapea ametist – siis saad välja. Ja kirjutaski alla. Praegu on kohtus kogu süüdistus, mis talle esitatakse, see, et ta sai jõulumüügil ehituspoest hinnaalandust, nagu said ka teised tuhanded inimesed. Ma olen teile seda lugu mitu korda rääkinud.
Järgmises arupärimises tuleb aga jutuks valdkond, kus korruptsioon on tõesti olemas. Me püüame aru saada, miks meie siseminister, kes nii hästi oskab rääkida, sellega ei tegele.

Aitäh! Mul on palve, et me siin Riigikogu kõnetoolis ei vannuks ega kutsuks sarvilisi appi. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, mis on täna neljas ja kannab numbrit 285. Tegemist on arupärimisega Politsei- ja Piirivalveameti korruptsioonikuritegude statistika kohta, vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Mihhail Stalnuhhini, et arupärimist tutvustada!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna koostatud aastaraamatute "Kuritegevus Eestis 2010" ja "Kuritegevus Eestis 2011" andmetel on Politsei- ja Piirivalveameti töötajate toime pandud korruptsioonikuritegude arv kasvanud nii absoluutarvudes kui ka protsentuaalselt. Politsei- ja Piirivalveameti töötajad panid 2010. aastal toime 35 ja 2011. aastal 47 korruptsioonikuritegu, mis moodustavad korruptsioonikuritegude koguarvust vastavalt 13% ja 24%. Eeltoodust tulenevalt on meil teile järgmised küsimused, härra minister. Esiteks: "Millega seletate seda, et iga neljanda korruptsioonikuriteo sooritaja Eestis 2011. aastal oli teie poolt juhitava Politsei- ja Piirivalveameti töötaja?" Ja on veel kaks küsimust, millele palume siit puldist vastata. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti siseminister Ken-Marti Vaheri, et arupärimisele vastata!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan arupärimise eest! Mulle on esitatud kolm küsimust, mis puudutavad Politsei- ja Piirivalveameti nn korruptsioonikuritegude statistikat. Kõigepealt alustuseks nii palju, et tegu on kahjuks jälle teie tõlgendusega, mis puudutab Politsei- ja Piirivalveameti töötajate väidetavalt toime pandud korruptsioonikuritegude arvu. Ma hea meelega selgitan, mida need aastaraamatute arvud tähendavad, mis nende taga on.
Statistika näitab seda, et 2010. aastal registreeriti 29 kuritegu, 2011. aastal 47 kuritegu, mis on seotud Politsei- ja Piirivalveametiga. Selguse huvides on oluline märkida, et need arvud sisaldavad ka võimuliialdusega seotud kuritegusid, mida käsitleb karistusseadustiku § 291. Sellised teod kuuluvad küll ametialaste süütegude alla, kuid need seisnevad selles, et ametiülesannet täitnud isik on relva, erivahendit või vägivalda ebaseaduslikult kasutanud. Neid juhtumeid ei loeta tavapäraselt korruptsioonikuritegude hulka. Silmas tuleb pidada teistki aspekti: see statistiline näitaja kajastab ka neid võimalikke kuritegusid, mida kõnealuse institutsiooni töötajad toime ei pannud. Näiteks kui politseiametnikule pakuti pistist, et ta süüteomenetlust ei alustaks, kuid seda pistist ei võetud vastu, siis kajastub see statistikas Politsei- ja Piirivalveameti real. Kui me sellised juhtumid välja võtame, siis oli 2011. aastal Politsei- ja Piirivalveameti ametnikega seotud n-ö klassikalistest korruptsioonikuritegudest 13 seotud pistise või altkäemaksu võtmisega. Lisaks registreeriti kaks omastamises, üks kelmuses ja üks ametialases võltsimises seisnenud kuritegu. 2010. aastal registreeriti kaheksa altkäemaksu või pistise võtmist ning üks omastamine.
Seega on küsimus väga selgelt tõlgendamises. Me oleme palju kordi siin saalis arutanud ja ka vaielnud, kas asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveametis suudetakse sisekontrolli või mõne muu asutuse hea töö tulemusena korruptsioonijuhtumeid avastada, on hea või halb. Kas see, et ühe aasta jooksul toodi Eesti Vabariigi kohtusüsteemis päevavalgele kolme kohtuniku võimalik korruptsioonikuritegu, on hea või halb? Minu hinnangul on see hea. See näitab riigi võimekust astuda vastu ka rasketele korruptsioonijuhtumitele ja kindlasti on sellised kõik seadusrikkumised, mis pannakse toime õigussüsteemis ja õiguskaitsesüsteemis endas. Tõenäoliselt pole nii mõnelgi teisel Ida- või Kesk-Euroopa riigil selliseid paljastusi ette näidata, võib-olla ei suudeta päevavalgele tuua ühtegi kohtuniku toime pandud õigusrikkumist ja ka raskeid korruptsioonijuhtumeid. Kas me tõesti usume, et nende riikide õiguskaitsesüsteemis ei olegi probleeme? Ma arvan, et see on äärmiselt ebausutav. Kui arenevas, alles 20 aasta eest iseseisvaks saanud riigis selliseid juhtumeid justkui ei ole, siis see näitab tegelikult, et riik ei ole suuteline õiguskaitsesüsteemis ette tulevat korruptsiooni avastama, ja see näitab riigi nõrkust. Seega, kui meil aastal 2011 oli tegemist 13 juhtumiga, siis see näitab ka seda, et süsteem on võimeline ennast ise puhastama. Loomulikult on alati võimalik teha rohkem, aga iseenesest on paljastamine tugevuse märk ja näitab, et sisekontrollisüsteem on paremini tööle saadud. Selles mõttes on viimase kahe aasta jooksul kindlasti astutud samm edasi.
Küsite ka seda, kas korruptsioonikuritegude arvu kasv politseis on põhjendatud minu tööstiili ja poliitiliste vaadetega. Nagu ma ütlesin, see on kindlasti suur pluss, et riik on võimeline avastama korruptsiooni ka õiguskaitsesüsteemis. Kui tegemist on õigusrikkujast, näiteks riigivargast või korruptandist politseiniku, kohtuniku või prokuröriga, siis see on üks hullemaid asju, mis võib olla. Seepärast peame tegema kõik, et sääraseid isikuid meie õiguskaitsesüsteemis ei töötaks. Me teame, et ka arenenud ja väga arenenud riigid ei ole sellest lõplikult vabad. Nii mõnigi suurriik on kogenud, et ühes või teises julgeolekuasutuses on aastakümneid tegutsenud teise riigi luureagent. Ka arenenud riikide õigussüsteemides tuleb ikka ette n-ö aususe kohustust rikkuvaid riigiametnikke ja Eestigi ei ole sellest veel puhas. Peame selles osas veelgi samme astuma, aga kui võrrelda olukorraga, kust me tuleme, siis võib öelda, et oleme päris hästi edasi liikunud. Vaadakem kas või meie positsiooni sellessamas Transparency Internationali koostatud korruptsiooni tajumise tabelis. Selle indeksi alusel hinnatakse korruptsiooni olemasolu ühiskonnas, nii avalikus kui ka erasektoris. See tabel näitab, et me oleme ikkagi liikunud oma saatusekaaslastega ehk teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega võrreldes kiiremini edasi.
Juhin tähelepanu ka sellele, et kui vaadata korruptsioonikuritegude arvu 2011. aastal – 2012. aasta analüüsi andmeid meil veel pole –, siis võrreldes 2010. aastaga on korruptsioonikuritegude üldarv enam-vähem sama. Ja minu hinnangul polegi õige võrrelda korruptsioonikuritegude üldarvu, vaid eelkõige raskete korruptsioonijuhtumite arvu. Korruptsioonikuritegude kategooriaid on mitu, on kergemad juhtumid ja raskemad juhtumid, ning me saame võrrelda ikkagi omavahel võrreldavat. Kui paneme kokku kõik korruptsioonikuriteo koosseisud, mida klassikalises mõttes korruptsioonikuritegude all mõistetakse, ja hakkame üldarvu aastati omavahel võrdlema – lugupeetud küsija seda osaliselt tegi –, siis minu arvates see head üldpilti ei anna. Me peame eelkõige keskenduma rasketele varjatud korruptsiooni juhtumitele ja neid arve omavahel võrdlema, siis saame pildi, kas meie võimekus kasvab, kas me saame rääkida sellest, et riik suudab paremini korruptsiooni avastada.
Räägin veel kord sammudest, mis me korruptsiooni ohjeldamiseks oleme astunud. Alates 2011. aasta 10. oktoobrist oleme laiendanud kaitsepolitsei uurimispädevust. Kaitsepolitsei uurimisalasse jäävad kõrgemad riigiametnikud ning Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve ja Jõhvi kohaliku omavalitsuse juhid, samuti avalik-õigusliku, riigi osalusega või riigi asutatud juriidilise isiku juhatuse nõukogu liikmed, kui nende võimaliku korruptiivse tegevusega kaasneb oht riigi julgeolekule. Nagu olen siit puldist varem öelnud, seda pädevust on kavas laiendada, sest katmata on veel mõned ametikohad, millega on seotud tõenäoline oht riigi julgeolekule. Selle eelnõu ettevalmistamine käib.
2012. aastal taastasime sisulises mõttes keskkriminaalpolitsei. Lisaks identiteedi taastamisele oleme loonud kaks eraldi üksust: kriminaaltulu jälitamise ja konfiskeerimisega tegelev büroo ning korruptsioonikuritegude büroo. Need kesksed üksused on moodustatud just nimelt selleks, et kogu Eestis tuvastada raskete varjatud kuritegudega, kaasa arvatud korruptsioonikuritegudega tekitatud kahju ja saadud kriminaalset tulu. Mis puutub ametnikesse, siis võib öelda nii palju, et korruptsioonikuritegude büroos on tänavu koosseisu suurendatud ja tervikuna on 2013. aastaks keskkriminaalpolitsei menetlusvõime parandamiseks eraldatud kokku 1,4 miljonit eurot.
Kolmas küsimus: "Milliseid meetmeid kavandate korruptsioonikuritegude arvu vähendamiseks Politsei- ja Piirivalveametis?" Nagu ütlesin, üks tähtis meede on tõhus sisekontrollisüsteem. See hõlmab teenistuslikku kontrolli ja valdkondlikku juhtimist. Samuti peab juhtide vastutustunne ja igapäevane kontroll tagama, et organisatsioon toimib õiguspäraselt. Korruptsiooniriski puudutava teadlikkuse tõstmisel on oma roll kindlasti ka keskkriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei spetsialistidel ja ekspertidel, kes saavad mitmesuguste koolituste ja muu juhendamise abil organisatsioonides teadvustada korruptsiooniriske, samuti anda tegevusjuhiseid, kuidas rakendada varajase avastamise mehhanismi ning kujundada hoiakuid, mis välistavad korruptsiooni.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Arupärimine on muidugi seotud rohkem Politsei- ja Piirivalveameti korruptsioonikuritegudega, mitte kohalike omavalitsuste juhtide omadega. Aga mina tahan tulla tagasi selle juurde, et te alustasite üht oma vastust niisuguse huvitava sissejuhatusega, et rääkisite nõndanimetatud statistikast. Kolleegid kasutavad arupärimises Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna koostatud aastaraamatu statistikat ja mul tekkis küsimus, kas Eesti riigis on erinevad statistilised andmed. Tuleb välja, et on Justiitsministeeriumi statistika ja Siseministeeriumi oma, ning võib-olla järgmisena selgub, et igal ministril on oma statistika. Tahaksin natuke selgitust selles küsimuses.

Eestis on kriminaalpoliitika eest vastutav ministeerium Justiitsministeerium ja asjaomase statistika koondaja ning selle ametlik esitaja on samuti Justiitsministeerium. Te kasutate kindlasti õigeid aastaraamatuid ja õiget statistikat. Lihtsalt teie arupärimise esimeses lõigus on viidatud, et need andmed kajastavad Politsei- ja Piirivalveameti töötajate toime pandud korruptsioonikuritegude arvu. Minu selgitus põhines tõsiasjal, et esiteks, see statistiline näitaja sisaldab ka võimuliialduse juhtumeid, mida klassikalisteks korruptsioonikuritegudeks ei peeta. Ja teiseks, see statistika kajastab ka selliseid juhtumeid, kus politseiametnikule on pakutud pistist, seda aga ei ole vastu võetud. Seega politseiametnik ei ole korruptsioonikuritegu toime pannud, aga statistiliselt läheb see selle rea peale kirja kui juhtum. Selle tõttu ma selgitasingi Politsei- ja Piirivalveameti rida aastaraamatutes, millele te viitate  – "Kuritegevus Eestis 2010" ja "Kuritegevus Eestis 2011".

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud kolleegid! Härra juhataja! Lubage mul põgusalt teile tutvustada mõningaid arve. Nii nagu meie kuulajad-vaatajad, kuulete teiegi siin saalis ühte ja sama juttu. Selles ministeeriumis on kõik korras, omavalitsustes on kõik kehvasti. Mina usun rohkem Justiitsministeeriumi aastaraamatut "Kuritegevus Eestis" ja ma tutvustan seda ka teile.
"Kuritegevus Eestis 2009": registreeritud korruptsioonikuritegude arv oli 203, sh politsei 35, kohalikud omavalitsused 33, tehnoülevaatus 33, riigiasutused 27, muu 23, juriidilised isikud 20, vanglad 15, koolid 12 ja kohus 1. Seega, riigiasutused, politsei, tehnoülevaatus, vanglad ja kohus kokku 111 ehk 54,7%. Kohalike omavalitsuste osakaal on 16% ehk seal on 3,5 korda vähem korruptsioonikuritegusid kui riigiasutustes, mille tegudest teie ei kuule kunagi midagi.
"Kuritegevus Eestis 2010": registreeritud korruptsioonikuritegude arv kokku 223, sh politsei 29, kohalikud omavalitsused 36, juriidilised isikud (kaasa arvatud SA-d, RMK ja KIK) 32, määratlemata 26, tehnoülevaatus 26, kaitsevägi 23, ministeeriumid ja maavalitsused 20, Maanteeamet 8, vanglad 11, muu 6, MTÜ-d 5 ja kohus 1. Seega, riigiasutused ehk politsei pluss tehnoülevaatus, pluss kaitsevägi, pluss ministeeriumid ja maavalitsused, pluss Maanteeamet, vangla ja kohus kokku 118 ehk 52,9%. Kohalikud omavalitsused aga 16% ehk seal on 3,25 korda vähem korruptsiooni kui riigiasutustes.
Aastaraamat "Kuritegevus Eestis 2011", mis on viimane, 2012. aasta ülevaadet veel ei ole: registreeritud korruptsioonikuritegude arv 196, sh Politsei- ja Piirivalveamet 47, kohalikud omavalitsused 36, tehnoülevaatus 25, muu juriidiline isik 24, ministeeriumid ja muud valitsusasutused 22, Maanteeamet 10, vangla 8, muu 5, MTÜ-d 2 ja osa käib lahtri alla "määratlemata". Seega, riigiasutused ehk Politsei- ja Piirivalveamet pluss tehnoülevaatus, pluss ministeeriumid, pluss Maanteeamet, pluss vanglad kokku 112 ehk 57,1%. Kohalike omavalitsuste osakaal on 18,4%. Vahe on jällegi umbes kolmekordne.
Selline on tegelik olukord ja võib ükstaspuha kui ilusti siin puldis rääkida, see ei muuda mitte midagi. Esiteks, peale seda, kui kapo on tavapolitsei asemel hakanud tegelema korruptsioonikuritegudega, on avastatud juhtumeid märksa vähem. Mõnel aastal on neid juba 2,5 korda vähem olnud. Ja teiseks, tegeldakse konkreetselt kuue omavalitsusega, mis 2007. aastal olid kõik Keskerakonna juhtida. See on siht, see on suund, see on teatud eesmärk. Kõik on arusaadav. Paraku jäetakse unarusse paljugi, mis toimub ülejäänud valdkonnas. Selline on minu arvamus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Peale haamrilööki palun registreeruda neil Riigikogu liikmeil, kes soovivad sõna võtta vabas mikrofonis. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul oli veel üks väga tobe lugu paberil kirjas, aga ma arvan, et nii palju negatiivset on jutuks olnud, et ma parem räägin teile midagi head. Ma tahan teile öelda, et eelmisel nädalal tuli välja üks raamat. Ma tegelesin sellega peaaegu kaks aastat. Kui uskuda minu tööaja märkmeid, siis kulus selleks poolteist tuhat tundi tööaega. Nüüd aga on mul väga hea meel teada anda, et üks päev enne emakeelepäeva ilmus "Vene-eesti õppesõnastik", mis sisaldab 20 500 artiklit. Seoses sellega ma tahan teile öelda, et see raamat teeb selgeks, miks eesti keele õppimisega muulaste hulgas on lood nii kehvad, nagu nad on.
Kui siin oleks keegi, kes seda teemat enam-vähem valdaks, näiteks Mart Nutt, minu vana kolleeg Riigikogu üheksandast koosseisust, ja ma küsiksin, mida on vaja selleks, et õppida leksikat, eesti sõnu, siis kindlasti tema kogenud inimesena vastaks mulle, et kui tegu on käänduvate sõnadega, siis on vaja teada mitut vormi: nimetav, omastav, osastav, sisseütleva lühike vorm. Ja mõnel sõnal on ka mitmuses vorme, mida oleks vaja eraldi teada. Kui aga tegemist on verbidega, siis on õige jube lugu – oleks vaja teada üheksat vormi, et sõnu õigesti kasutada.
Miks ma üldse hakkasin seda sõnaraamatut koostama? Sellepärast, et kui ma umbes kaks aastat tagasi võtsin rahvusraamatukogu kataloogist nimekirja vene-eesti sõnastikest – tahtsin oma õpikusse panna viited teostele, kus on kõik need sõnavormid olemas – ja tellisin kõik need 34 sõnastikku siia endale tööle, siis ma avastasin, et nende hulgas on 33 sellist, kus on iga sõna puhul kirjas ainult nimetav või ma-infinitiiv. Seega, kui inimene on tahtnud viimase 30 aasta jooksul korralikult eesti keelt õppida, siis tal lihtsalt ei ole seda võimalust olnud. Üks sõnastik on selline, kus on kirjas kõik vormid, aga see on välja antud väikese tiraažiga ja sedagi Narvas. Nii et see on lokaalse ulatusega, mõeldud meie keelekursuste jaoks.
Seega, kolleegid, kui teilt järgmine kord küsitakse, miks venelased nii kehvasti eesti keelt valdavad ja miks nad ei õpi piisavalt hästi, siis võite vastata kas või seda, et ei ole olnud ühtegi head sõnastikku. Vähemalt kuni eelmise nädala teisipäevani seda ei olnud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Vladimir Velmani!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hakkan kolmandat korda siin saalis rääkima teemal, mille pärast mul süda valutab ja mis minu meelest on väga tõsine. Selleteemalistele küsimustele minister Juhan Partsilt sisulist vastust tulnud ei ole. Jutt on uutest kiirrongidest, mida Eesti Raudtee hakkab katsetama juba lähipäevadel.
Probleem on selles, et need uued rongid, need head ja ilusad rongid, mis peavad sõitma hakkama keskmise kiirusega umbes 140 km tunnis, on juba ostetud. Praegu on Eesti Raudtee rongide keskmine kiirus maksimaalselt 70–100 km tunnis. Samas ei ole midagi tehtud selleks, et oleks ostetud tarkvara, mis aitaks korraldada päästetöid, kui suurel kiirusel juhtub mingi õnnetus. Päästemeeskonnal, mis on moodustatud Eesti Raudtee juures, pole vajalikke kraanasid, infrastruktuuri, paralleelteid – kas paralleelseid rööpapaare või maanteid. Kas neid pole tõesti saanud ehitada? Kui midagi juhtub – annaks taevas, et ei juhtu, aga kui juhtub –, siis Eesti Raudtee pole selleks valmis, et avariisse sattunud rongid kiiresti eemaldada. Need võivad kummuli kukkuda või muul viisil tee sulgeda.
Sellest probleemist rääkisid mulle paljud raudteetöölised. Tänaseks kutsuti Pääsküla depoosse kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma liikmed, aga kahjuks oli see kokkusaamine määratud ajale, mil veel alalised komisjonid töötasid, nii et mina sinna ei jõudnud. Aga mina juhin veel kord tähelepanu, et Eesti Raudtee pole valmis neid ronge korralikult teenindama, ja mul jääb ainult üle korrata meie hümni sõnu: "Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!" Paistab nii, et peale Jumala kellegi peale loota pole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, vaba mikrofoni voor on lõppenud. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.25.