Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu: esiteks, Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatava protokolli Iiri rahva murede kohta seoses Lissaboni lepinguga ratifitseerimise seaduse eelnõu, eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet; teiseks, veeseaduse muutmise seaduse eelnõu, eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus; kolmandaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas; neljandaks, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, tolliseaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu; viiendaks, autoriõiguse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kahe viimase eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister ja minister! Mul on au anda 12 Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel üle arupärimine, mis puudutab parvlaevaliiklust. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium eraldab 2013. aastal 15,7 miljonit eurot OÜ-le Väinamere Liinid avaliku parvlaevaliiniveo korraldamiseks mandri ning Saaremaa ja Hiiumaa vahel, samuti Saaremaa ja Hiiumaa vahelisel liinil. Eelmisel aastal eraldati Väinamere Liinidele toetuseks liiniveo korraldamisel 15,1 miljonit eurot, 2011. aastal sai osaühing toetust 13 miljonit eurot. Lisaks 15,7 miljonile eurole otsustasid Riigikogu Reformierakonna fraktsioon ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon suunata täiendavalt riigieelarvest 600 000 eurot OÜ-le Väinamere Liinid liinigraafikute täiendamiseks ja piletidotatsiooniks.
On igati tervitatav, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pöörab tähelepanu regionaalpoliitikale ja saarte arengule, kuid kahjuks ei jõua pidevalt suurenev toetus reaalselt inimesteni. Käesoleva aasta veebruaris hakkasid kehtima uued laevapiletite hinnad, mis on senistest ligi 25% kõrgemad. Näiteks Hiiumaale nädalavahetuseks sõiduautoga puhkama suunduv neljaliikmeline perekond peab edasi-tagasisõidu eest maksma 44,4 eurot. Sellise summa väljakäimine praamiüleveo eest on võrdlemisi raske. Jääb arusaamatuks, et dotatsioonid järjest kasvavad, aga sama kiires või veel kiiremas tempos kallinevad ka piletid. Sellest tulenevalt on meil ministrile küsimused. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud viis seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse andmise kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese s.a 28. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Alar Karise riigikontrolöri ametisse nimetamine" eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; teiseks, Riigikogu keskkonnakomisjoni s.a 27. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikme nimetamine" eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon; kolmandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 28. veebruaril algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele ja kultuuriminister Rein Langile, arupärimise nr 303 aga olen tagastanud selle esitajatele.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde, kuid enne palun tähelepanu! Sotsiaalkomisjon teeb ettepaneku arvata Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungi päevakorrast välja eelnõu 332, s.o ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. See on viies päevakorrapunkt. Selle täiendusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd, läheme tänase päevakorra juurde. Algab arupärimistele vastamine. Esimene on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Eiki Nestori, Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Jaak Alliku, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Kalev Kotkase, Kalvi Kõva, Karel Rüütli, Marianne Mikko, Mart Meri, Neeme Suure ja Rannar Vassiljevi 24. jaanuaril s.a esitatud arupärimine Eesti poliitika kohta võrdõiguslikkuse suurendamiseks otsustamistasandil (nr 274). Palun kõnepulti kolleeg Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja, peaminister ja sotsiaalminister! Austatud kolleegid! Aasta tagasi, 13. märtsil 2012 kiitis Euroopa Parlament heaks liberaalide ühenduse ehk ALDE liikme Sophia in 't Veldi koostatud resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2011. Selles kutsutakse Euroopa Komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti andmeid naiste esindatuse kohta igat liiki Euroopa Liidu ettevõtetes ning kohustuslike ja vabatahtlike meetmete kohta, mis ettevõtted ja liikmesriigid on hiljuti heaks kiitnud, et suurendada naiste esindatust. Samas märgitakse, et komisjoni aruandest naiste osaluse kohta majandusotsuste tegemisel selgub, et liikmesriikide ja ettevõtete meetmed ei ole olnud piisavad. Samuti korratakse 2011. aasta nõudmist riikidele välja töötada 2012. aastal õigusakte, sh kvoote naiste esindatuse suurendamiseks ettevõtete juhtorganites 2015. aastaks 30% ja 2020. aastaks 40%.
Ennetades direktiivi ettepanekut, kirjutas sotsiaalminister Hanno Pevkur koos kaheksa teise, enamjaolt idablokki kuulunud riigi ministriga septembris 2012 kirja Euroopa Komisjoni presidendile José Manuel Barrosole ja asepresident Viviane Redingule. Kirjas toetatakse komisjoni seisukohta, et peaks suurendama naiste võimalusi otsustamistasandil kaasa rääkida, ent leitakse, et eesmärgi saavutamine on eeskätt ülesanne, millele tuleks leida sobivaid lahendusi riikidesiseselt.
Novembris esitas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete seas soolise tasakaalu suurendamisest. Direktiiv lähtub uuringutest, mille kohaselt suurimaid edusamme soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel võib näha nendes riikides, kus on kehtestatud siduvad meetmed. Direktiivi regulatsioon puudutaks rohkem kui 250 töötajaga ettevõtteid, mille aastakäive ületab 50 miljonit eurot ja mis on börsil noteeritud. Eestis vastab nendele kriteeriumidele kümme ettevõtet.
13. detsembril 2012 otsustas Eesti valitsus, et Eesti ei toeta Euroopa Liidu tasemel kvoodi kehtestamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete soolise jaotuse kohta. Samas nõustub valitsus lähenemisega, et kõikides liikmesriikides tuleks naistele ja meestele tagada võrdsed võimalused juhtivatel ametikohtadel töötamiseks, ning toetab põhimõtteliselt Euroopa Komisjoni üldeesmärki garanteerida naiste ja meeste tasakaalustatum esindatus börsil noteeritud äriühingute juhtorganite liikmete seas.
Tuletan meelde, et komisjoni ettepanek on sooliselt neutraalne, viidatud on alaesindatud soole. Lähiaastatel toob see de facto kasu küll peamiselt naistele. Muidu keskendub direktiiv peamiselt kvalifikatsioonile, mitte soole. Sooaspekt tuleb mängu ainult võrdse kvalifikatsiooni korral ja seda ainult seni, kuni alaesindatud sugu on jõudnud 40% esindatuseni nõukogudes. Kvalifikatsiooni individuaalne hindamine tuleb läbi viia iga kord. Seda, et on piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga naisi, ei vaidlusta keegi.
Viimase rahvaloenduse andmeil oli kõrgharidusega naiste osakaal kõigi kõrgharidusega inimeste hulgas Eestis 64%. See näitab, et Eestis ei ole puudust tarkadest ja haritud naistest, kes suudavad langetada kompetentseid olulisi otsuseid. Seega pole mõeldav, et naiste suurem kaasamine ja edutamine juhtivatele kohtadele ettevõtetes võiks kaasa tuua rumalate naiste pealetungi, nagu eksitavalt ja hirmutavalt on mõned Eesti valitsuskabineti liikmed siin ja seal väitnud. Seega, sotsiaaldemokraadid tahavad teada, miks on Eesti vastu börsiettevõtete nõukogudes sookvoodi kehtestamisele.

Suur tänu, kolleeg Marianne Mikko! Palun nüüd lugupeetud peaministri kõnepulti vastama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kas valitsuse otsuse mitte toetada Euroopa Liidu tasemel kohustusliku kvantitatiivse eesmärgi (kvoodi) kehtestamist börsil noteeritud äriühingute tegevjuhtkonda mittekuuluvate juhtorgani liikmete soolise jaotuse kohta tingisid iganenud stereotüüpsed seisukohad naiste rolli kohta või ratsionaalsed argumendid? Palun tutvustage valitsuse otsuse tagamaid!" Kui on valida iganenud stereotüüpide ja ratsionaalsete argumentide vahel, siis valitsus eelistab oma otsuste tegemisel reeglina viimast. Nii oli ka sookvootide puhul. Küsijatele peaks teada olema, et valitsuse seisukohti arutati Riigikogu viies alalises komisjonis. Kõik komisjonid otsustasid valitsuse lähenemist toetada. Samuti olid aruteludesse kaasatud kõik 11 börsiettevõtet, keda nimetatud ettepanek oleks võinud puudutada. Ka börsiettevõtted pidasid esmatähtsaks kriteeriumiks nõukogudesse nimetatavate isikute kompetentsust. Nagu kinnitatud seisukohtades öeldud, toetab valitsus võrdseid võimalusi kõikides liikmesriikides naistele ja meestele, töötamaks juhtivatel ametikohtadel. Me toetame komisjoni üldeesmärki tagada naiste ja meeste tasakaalustatum esindatus börsil noteeritud äriühingute juhtorgani liikmete seas. Kohustusliku kvoodi kehtestamine Euroopa Liidu direktiiviga puudutaks aga vaid väikest gruppi ettevõtteid ja oleks samas liigne ettevõtlusvabaduse riive.
Teine küsimus: "Euroopa liberaalid on väitnud, et iseregulatsiooni teel kulub veel 40 aastat, enne kui naised saavutavad ettevõtete nõukogudes tasakaalustatud esindatuse. Milliste meetmete kasutamist Euroopa tasandil sooviks Eesti liberaalide juhitud valitsus näha võrdõiguslikkuse suurendamiseks otsustamistasandil?" Valitsus peab oluliseks laiapõhjalist ühiskonna ning ettevõtjate teadlikkuse tõstmist. Suurem teadlikkus soolisest võrdõiguslikkusest on esmatähtis eelarvamusvaba keskkonna tekkeks nii ameti- kui karjäärivalikute langetamisel. Euroopa Liidu tasandil peame oluliseks liikmesriikide kogemusi ja heade praktikate vahetamist, samuti üleeuroopalisi teavitustegevusi ning meetmeid, mille abil ettevõtteid innustatakse seadma vabatahtlikult eesmärke naiste osakaalu suurendamiseks juhtorganites. Äriühingu üldjuhtimise raamistiku määramisel toetab valitsus Euroopa Liidu tasandil eelkõige soovituslikke instrumente.
Kolmas küsimus: "Palun tutvustage sotsiaalminister Hanno Pevkuri kirjas mainitud meetmeid, mida Eesti rakendab, et edendada võrdseid võimalusi naistele otsustamistasandil!" Ühiskonna teadlikkuse tõstmiseks korraldas Sotsiaalministeerium 2010. aastal ulatusliku teavituskampaania "Kutsumus", mille raames toodi avalikkuse ette hulk näiteid soostereotüüpidest vabu elukutsevalikuid langetanud inimestest. Eesmärk oli aidata inimestel mõista, et ei ole vaid naistele või üksnes meestele sobivaid töid. Kehtiva õiguse, peamiselt soolise võrdõiguslikkuse seaduse tõhusamaks rakendamiseks on kasutatud tööandjatele suunatud koolitusi ning praktilisi juhendmaterjale. Loodud on abisaamise võimalused isikutele, kes tunnetavad ebavõrdset soolist kohtlemist. Oma õiguste kaitseks saab pöörduda nii kohtu kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole. Olulisel kohal on ka takistuste kõrvaldamine töö-, pere- ja eraelu ühitamise võimalustelt. Ühest küljest on astutud samme, et suurendada paindlikke lapsehoiuvõimalusi, teisest küljest on rakendatud meetmeid hoolduskohustuse võrdsemaks jaotuseks naiste ja meeste vahel, seda nii stereotüüpide vähendamisele suunatud teavitusmeetmete kui ka õiguslike meetmete näol. Näiteks taastati 2013. aasta alguses isapuhkuse tasu.
Neljas küsimus: "Vastumeelsust valida naiskandidaate otsustamistasandi ametikohtadele on sageli põhjendatud sooliste stereotüüpidega värbamisel ja edutamisel. Mis on takistanud Teil ministrite valimisel lähtuda mõlema sugupoole võrdsest esindatusest? Miks ei näita valitsus positiivset eeskuju naiste nimetamisega riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse?" Valitsus ei ole riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse nimetanud mitte ühtegi meest ega naist. Mis puutub ministritesse, siis mul oleks olnud väga hea meel, kui oleks olnud rohkem naisi valida. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Läheme küsimuste juurde. Esiteks, palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud peaminister! Arupärimises mainiti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis puudutab börsiettevõtete nõukogude soolist tasakaalu. Te ütlesite õigesti, et seda ettepanekut arutati viies Riigikogu komisjonis. Euroopa Liidu asjade komisjonis selgus, et valitsuses ei kaasatud sellesse menetlusse meie soolise võrdõiguslikkuse volinikku, kes on ju see institutsioon, kes peaks analüüsima seadusaktide mõju soolisele tasakaalule. Minu küsimus on: miks enne seda, kui valitsus otsustas seda kvoote puudutavat ettepanekut mitte toetada, ei kaasatud menetlusse soolise võrdõiguslikkuse volinikku?

Ma ei saa teie praegu esitatud väidet ei kinnitada ega ümber lükata. Kaasamine valitsuse tasandil tähendab seda, et seaduseelnõu saadetakse huvilistele. Ma eeldan, et selles küsimuses oli ka soolise võrdõiguslikkuse volinik see huvitatud pool, kellele eelnõu saadeti. Seejärel saadakse kirjalikus vormis tagasisidet, kas eelnõu kooskõlastatakse, kas seda toetatakse või ollakse sellele vastu. Tuginedes esitatud arvamustele ja loomulikult oma arusaamadele valitsusliikmed langetavadki otsuse. Selles küsimuses peaks ilmselt pöörduma ka võrdõiguslikkuse voliniku poole ja pärima temalt, kas ta esitas oma seisukohad, ja kui esitas, siis missugused need olid. Kindlasti ei ole mõeldav, et valitsus ja viis Riigikogu komisjoni arutasid küsimust, ilma et asjast huvitatud ametiisikud sellest teadlikudki ei olnud.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Valitsuse 13. detsembri otsuses on kirjas, et nõustutakse direktiivi projekti lähenemisega, et kõikides liikmesriikides tuleks tagada võrdsed võimalused naistele ja meestele juhtivatel ametikohtadel töötamiseks. Kuna te vastandute komisjoni pakutule, palun selgitage, milliseid lahendusi näeb Eesti valitsus selle üleeuroopalise probleemi lahendamiseks! Samas palun mitte kasutada selliseid termineid nagu "iseregulatsioon" või "revolutsioon", sest uuringutega on välja selgitatud, et need ei tööta. Mis on see maagiline isepärane Eesti tee Euroopa ettevõtluses ilma naiste juhtimiseta?

Ma ei jaga teie skepsist, et iseregulatsioon ei tööta. Sellele võiks ju teie mõtet edasi arendades lisada, et kvootide kehtestamine töötab. Tegelikkuses selliste järeldustega uuringuid, mis kinnitaksid teie väidet, ei ole tehtud. Vastupidi, Euroopa praktika kinnitab ühemõtteliselt, et ka nendes riikides, kus sookvoote ei ole, võib näiteks sooline palgalõhe olla peaaegu olematu. Mul on kahju, et te minu vastust praegu üldse ei kuula, aga siiski ma üritan soolise palgalõhe küsimuses teie tähelepanu juhtida sellele, et teie poolt enne mitte just hea näitena nimetatud Ida-Euroopa riigid on soolise palgalõhe vallas eeskujuks tervele Euroopa Liidule. Sooline palgalõhe Euroopa Liidus on kõige väiksem Sloveenias, Poola on teisel kohal ja ka Bulgaarias on see võrreldes Eesti omaga praktiliselt olematu. Ka Leedu ja Läti saavad olla suurepäraseks eeskujuks ülejäänud Euroopale, kaasa arvatud sellele osale Euroopast, kus armastatakse soolist kvoteerimist. Nii et kui me tahame kelleltki kogemusi omandada, siis kõigepealt peaksime minema kõige edukamate juurde Sloveeniasse, Poolasse, Lätti ja Leetu. Loomulikult tasuks põigata ka Itaaliasse, kes vanadest Euroopa Liidu riikidest on kõige pisema soolise palgalõhega. Nii et küsimusele tasuks läheneda märksa laiemalt, mitte keskenduda fanaatiliselt sookvootide kehtestamisele. Seniste teaduslike arusaamade järgi see põhjendatud ei ole.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud peaminister! Soolise võrdõiguslikkuse seadus kehtestati 8 aastat, 11 kuud ja 11 päeva tagasi. Selle aja jooksul ei ole valitsus suutnud kinnitada soolise võrdõiguslikkuse nõukogu ega kehtestanud kogutavate soopõhiste tööalaste statistiliste andmete loetelu. Need ülesanded tulenevad otseselt sellest seadusest. Kas te arvate, et kui tegemist on võrdõiguslikkuse edendamisega, siis valitsus võib oma kohustusi täita valikuliselt ja jätta osa täitmata, kuigi seadus seda täitmist otsesõnu nõuab?

Kindlasti ei ole valitsusel õigust seadust mitte täita. Aga see soolise võrdõiguslikkuse nõukogu on pisut komplitseeritum juhtum, kui esmapilgul paistab. Sinna nõukogusse ei ole võimalik väga heal tasemel eksperte leida, kuna paljud, kelle poole on pöördutud, ei ole pidanud sellise nõukogu moodustamist otstarbekaks. Aga seadus on täitmiseks. Ja kui seadus ei ole täidetav, siis tuleb seadust muuta.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Härra peaminister! Te ütlesite, et valitsus toetab teavitus- ja koolitustööd, mitte kvoote. Te ütlesite ka, et valitsus ei nimeta riigi omandis olevate või riigi osalusega äriühingute nõukogude liikmeid, seda teevad ministrid, ja et mis ministrite nimetatavatesse liikmetesse puutub, siis teie isiklikult tahaksite nende hulgas näha rohkem naisi. Mina tahaksin seda ka. Aga kui me võtame näiteks viimasel ajal palju meedias figureerinud riigi osalusega või riigi omandis olevad äriühingud, nagu Estonian Air ja Eesti Energia, siis me näeme, et seal tõepoolest nõukogude koosseisus naisi ei ole. Kas teie soovitatud teavitus- ja koolitustegevusest on osa saanud ka rahandusminister Jürgen Ligi ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts? Või kui nad seda veel ei ole saanud, kas teie hinnangul nad peaksid minema sooliste stereotüüpide murdmise koolitusele?

Ma olen veendunud, et teadmiste levitamine ühiskonnas peab olema laiema põhjaga kui lihtsalt koolitusel käimine. See, et meil ka riigile kuuluvate äriühingute nõukogudes ei ole jälgitud soolist proportsionaalsust, kindlasti nendele ministritele, kes nõukogudesse isikuid on määranud, au ei tee. Aga ma tulen veel kord kõige olulisema juurde tagasi. Kõige olulisem on kompetentsus. See peab olema määrav tegur, mille alusel inimesi nõukogudesse nimetatakse.

Palun, kolleeg Laine Randjärv!

Austatud peaminister! Mul on üks täpsustav küsimus. Kui Euroopa direktiiv räägib võrdsetest võimalustest, siis kuidas teie meelest võiks tõlgendada seda, et asjaomased protsendid on 40 ja 60? Kui me räägime võrdsetest võimalustest, kas ei peaks suhe olema 50 ja 50? Kas selles mõttes ikka on tegu tõsiselt võetava võitlusega? Seda ühelt poolt. Aga teiselt poolt: kas üleüldse kvootide seadmine ei ole mitte diskrimineeriv absoluutselt kõikidele? Ühes või teises kohas on võib-olla kompetentseid mehi rohkem kui 60% valikust ja mikspärast peaks piirama nende saamist ühe või teise äriühingu nõukokku?

Jah, 40% ja 60% ei tähenda kindlasti võrdseid võimalusi. Võrdsete võimaluste olemasolu aga ei tähenda seda, et nõukogudes saabki olema mehi ja naisi võrdselt esindatud. Mina liberaalina kvoteerimist ei toeta. Ma tean ka mõnd negatiivset kvoteerimise kogemust. Minuvanused inimesed teavad seda Nõukogude Liidu aegadest. Kvoodimajandus oli tol ajal kindlasti majandusarengut pärssiv faktor. Kvootide kehtestamine ei taganud võrdsust, vaid vastupidi, see oli ebavõrdne kohtlemine. Mujalt maailmast võib leida riike, kus on nahavärvi järgi kvoote kehtestatud, ja selliselgi kvoteerimisel on heade tulemuste kõrval ka soovimatuid tagajärgi. Nii et teadlikkuse kasv on kindlasti kestvam lahendus kui sunniviisiline kvootide seadmine.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud peaminister! Direktiivi seletuskirjas on toodud väide, et kuigi direktiivieelnõus sätestatud eelistusreegleid kohaldatakse ainult võrdse sobivuse, pädevuse ja ametialase suutlikkusega kandidaatide korral, võib ühiskonnas hakata levima arusaam, et naine on saanud nõukogu liikmeks kvoodi tõttu, mitte tänu oma oskustele, teadmistele ja kogemustele. Minu küsimus on: kas te ei karda, et kui naised puuduvad juhtimistasanditel üldse, võib ühiskonnas endiselt jääda levima arusaam, et naised ei saa juhtimisega hakkama, neil pole selleks vajalikke oskusi, teadmisi ja kogemusi?

Kas-küsimusele otsekohene vastus: ei karda! Pole mingisugust põhjust karta! Ettevõtted, keda see direktiivieelnõu oleks Eestis puudutanud, on väga erinevad ja nende hulgas on kindlasti ka ettevõtteid, kus pakutud kvoot on juba asjade loomulikus arengus täidetud. Aga needki äriühingud, kellel ei oleks mitte mingisuguseid probleeme ka siis, kui kehtestataks kvoot, olid kategooriliselt kvoteerimise vastu.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Austatud peaminister! Ma tean, et meditsiiniliselt sekkutakse sellesse probleemi tänapäeval sageli, kuid siiski mitte alati ja mitte igal juhul seda ei tehta. Mõnel puhul ei ole see ka võimalik. Tegelikult aga meie seas elab ka hermafrodiite ehk kahesoolisi. Üllatus, üllatus – nende kohta pole sookvoote käsitlevates dokumentides ridagi! Mida sellest arvata, härra peaminister?

Ma jätaksin selle arvamise nende osaks, kes seda teemat minust märksa paremini valdavad. Ma ei ole nende nüanssidega väga kursis. Kuna ma olen nagunii kvoteerimise vastu, siis mina annaksin ka teie nimetatud isikuteringile võrdsed võimalused, ma ei jätaks neid ühest ega teisest kvoodist välja.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Härra peaminister! Järgmisel neljapäeval valitakse Riigikogu juhatus. Seni on Riigikogu juhatuses kaks naist ja üks mees. Kas võrdsuse huvides võiks järgmises koosseisus olla kaks meest ja üks naine?

Selles küsimuses jätan ma arvamuse andmata pelgalt seetõttu, et mina ei ole Riigikogu liige. Valitsusjuhil ei sobi hakata Riigikogule ette ütlema, missugune peaks olema Riigikogu juhatuse sooline koosseis. See ei oleks aktsepteeritav, see ei oleks ilus.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Hea peaminister! Aga valitsusliikmete kohta teil kindlasti on paslik arvamust avaldada. Te tunnistasite, et nii majandus- ja kommunikatsiooniministrile kui ka rahandusministrile, kes on mehitanud nii Eesti Energia kui ka Estonian Airi juhtkonna, ei tee au, et nendes nõukogudes on ainult ühest soost inimesed. Samas te avaldasite arvamust, et tegelikult kõige olulisem on ikkagi kompetents. Kuidas teile tundub, kas ministrite tehtud valikute puhul on pigem olnud põhjus nende ministrite võib-olla mitte kuigi hea ülevaade Eesti võimekatest potentsiaalsetest nõukogu liikmetest või on see ühepoolne resultaat tingitud pigem sellest, et Eestis ei olegi kompetentseid naisi, kes nendesse nõukogudesse kuuluda võiksid?

Kindlasti on soolised stereotüübid mõnes eluvaldkonnas tugevamad kui teistes valdkondades. Küsimus pole ainult mõttelaadis, küsimus ongi selles, et mõnel elualal ühest soost isikuid tegutseb märksa enam kui mõnel teisel elualal. Kõik me teame, et kaevurid on enamikus mehed. Kaua aega on olnud tavaks, et piloodid on valdavalt mehed, aga viimasel ajal on seda stereotüüpi hakatud muutma ja mina tunnen ennast küll väga kindlalt, kui lennukit juhib naine. Lennunduse valdkond üldiselt on olnud nende stereotüüpide järgi mehine valdkond. Aga ma ei arva, et see peaks ka tulevikus nii olema. Samas ma ei nõustu nendega, kes arvavad, et probleemid Estonian Airiga oleks meil olemata, kui Estonian Airi nõukogus oleks olnud ainult naised või oleks seal naisi olnud 40% ja mehi 60%. Need probleemid on ikka olemuslikud, tingitud meie geograafilisest asukohast, avatud taeva põhimõtete rakendamisest ja sellest tulenevatest tagajärgedest Eesti-taolistele riikidele. Samas ei saa eitada konkreetseid juhtimisvigu, mis on ettevõttes tehtud, kuid neid vigu oleks võinud samahästi teha ka naised.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Lugupeetud peaminister! Kuidas te üldiselt hindate naiste osakaalu meie avalikus sektoris ja Eesti poliitikas? Erasektorile regulatsioonide kehtestamine on alati keerulisem, aga avalik sektor on sisuliselt teie valitsuse juhitav ja te saaks erasektorile eeskujuks väga palju ära teha just nimelt sooliste stereotüüpide kaotamisel ja ka inimeste julgustamisel kandideerida mõnda nõukogusse. Võtame kas või hiljutise Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori konkursi – minu andmetel polnud kuue esialgse kandidaadi seas ühtegi naist. Miks me oleme sellises olukorras? Mis te arvate, milline on Eesti avaliku sektori valgusenäitaja roll kogu riigis?

Ma hindan Eesti avalikku sektorit väga kõrgelt. Meil on väga palju kompetentseid, riigile lojaalseid ametnikke riiki teenimas. Ja mul on hea meel, et nende riigile lojaalsete kompetentsete ametnike enamuse moodustavad naised. Hiljaaegu saime lugeda ühest ajalehest ka seda, et enamik Euroopa Komisjonis töötavaid eestlasi on naised. Naised on Eesti avalikus teenistuses üksjagu hästi esindatud, hästi nii arvulises mõttes kui ka veel paremini kvaliteedi mõttes. Paraku Riigikogus naisi on märksa vähem kui mehi ja see pole peaministri, vaid rahva valik. Ilmselt teadlikkuse suurendamine selles vallas on märksa laiem tegevusvaldkond kui ainult teadliku peaministri leidmine.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Hea on kuulda, et te olete naistest nii heal arvamusel. Minu küsimus teile on järgmine. Kas te olete oma valitsuskabineti liikmetele öelnud, et kui on võimalik valida naise ja mehe vahel, et nad mõnikord eelistaksid ka kompetentset naist teatud kohale? Kui te pole seda öelnud, siis kas te kavatsete seda soovitust anda?

Peaminister pole klassijuhataja, pole valitsuskabineti liikmete kasvataja. Iga minister teab, et ametisse määramise aluseks on kompetentsus. Ma eeldan, et sellest lähtudes ministrid ka oma valikuid ja ametisse nimetamise otsuseid teevad.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea peaminister! Ma küsin valimistel kandideerivate naiste ja valimisnimekirjade kohta. Teatavasti on Keskerakond viimastel parlamendivalimistel vähemasti nimekirja esiotsa koostanud seesuguselt, et on kasutanud  n-ö tõmblukusüsteemi: esimene number mees, siis naine, siis mees ja jälle naine. Euroopa Parlamendi valimistel oli 12 kandidaadist kuus meest ja kuus naist, seega on täiesti võrdne kohtlemine olnud erakonna sees. Sotsiaaldemokraadid on ka sellest rääkinud, aga siiamaani tegudeni ei ole jõudnud. Rahvakogust on seesugune ettepanek ka tulnud, et võiks olla lausa seadusse kirjutatud see, et peaks valimistel kasutama tõmblukusüsteemi. Kuidas te valitsusjuhina sellesse suhtute?

Mina olen veendunud demokraatia toetaja ja ma toetan rahva valikuid. Reformierakonnas moodustatakse nimekirjad sisevalimiste alusel. Ma ei taha hakata ei erakonna sees ega Eesti riigi tasandil ega teistel tasanditel inimestele dikteerima mingite kvootide alusel nende valikuid. Jäägu valikuvabadus.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Lisaks tõsisele demokraatia toetamisele te olete üldjuhul toetanud hästi palju kõikvõimalikke Euroopast tulnud initsiatiive. See konkreetne direktiiv, millest siin täna palju juttu on olnud – kuidas te peaministrina sellesse suhtute n-ö Euroopa perspektiivis?

Eks sellel direktiivil ole omad positiivse sisuga eesmärgid ja ka negatiivsed aspektid. Tegemist ei ole musta-valge küsimusega: hea või halb, demokraatlik või mittedemokraatlik. Eesmärgid on üllad, kuid nende saavutamise vahendid ei ole kuigi demokraatlikud. Sellepärast mina isiklikult seda eelnõu ei ole toetanud.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Hea peaminister! Te ütlesite, et Euroopast tulevatel direktiividel võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed aspektid. Ilmselt kui Euroopast antaks käsk, et me peaksime inimeste valimisel vastutavatele ametikohtadele lähtuma soost, siis oleks see meie jaoks negatiivne. Mulle meeldisid teie tänased vastused. Kas te olete valmis selle signaali andma ka Euroopa Liidule, et meile teps mitte ei meeldi kõik Brüsseli direktiivid?

Loomulikult väljendan ma oma seisukohti otsekoheselt nii siin kui ka Brüsselis, aga praegu ei ole põhjust pahandada mingisuguse abstraktse Euroopa Liiduga, kes teie väitel meile nagu liiga teeb. Ise me langetame neid otsuseid, on meie otsustada, kas me kehtestame kvoodid või ei kehtesta. Praeguseks on viis Riigikogu alalist komisjoni asunud seisukohale, et nemad kvoote ei toeta, valitsus on täpselt samal seisukohal. Meil ei ole mõtet võtta juba ette mingisugust kaotaja positsiooni ja kurta, et meile tehakse liiga. Euroopa Liidust tulevad demokraatiat toetavad, mitte demokraatiat lämmatavad otsused.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Austatud peaminister! Te ütlesite, et kui lennukit juhib naine, siis tunnete end väga kindlalt ja turvaliselt. Muidugi, Estonian Airi nõukogus ei istu lendurid, istuvad lihtsalt kompetentsed inimesed, paraku küll kõik mehed. Ma tunnen väga mitut Reformierakonda kuuluvat tarka naist, valitsuses on üks minister naine. Mis te arvate, kas oleks kergem riiki juhtida, kui oleks mõni naine veel ministrina tööl?

Kõik sõltub isikute kompetentsusest. Kui naisministrid oleksid kompetentsed, siis loomulikult oleks kerge riiki juhtida, kui poleks kompetentsed, oleks raskem juhtida. Mul ei ole mõtet spekuleerida niisuguste oleksitega. Praeguses valitsuses paraku on ainult üks naisminister ja seda valitsust mina peaministrina juhingi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, hea peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Eiki Nestori, Heljo Pikhofi, Helmen Küti, Indrek Saare, Jaan Õunapuu, Kalev Kotkase, Kalvi Kõva, Karel Rüütli, Mart Meri, Neeme Suure, Rannar Vassiljevi ja Rein Randveri 28. jaanuaril esitatud arupärimine narkosurmade arvu kasvu kohta 2012. aastal (nr 276). Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Mina jätkan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel küsimuste seeriaga, mis käsitleb narkosurmade arvu kasvu. Oleme selle kohta küsinud ka siseministrilt ja sellest on siin saalis mitme aasta jooksul mitmeid kordi juttu olnud.
Meil oli välja töötatud narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012, mis kehtis mullu 31. detsembrini. Üks selle strateegia olulisi eesmärke oli narkomaaniaga seotud kahju igakülgne vähendamine Eesti ühiskonnas, eelkõige inimelude ja inimeste tervise säästmise kaudu. Ootuspärase narkosurmade vähenemise asemel toimus hoopis nende arvu drastiline kasv. Kui aastal 2001 oli narkosurmasid Eestis 38, siis aastal 2012 tervelt 160. Sellega on Eesti jõudnud väga nukrale esikohale Euroopas: arvestades elanikkonna suurust, on meil narkosurmade suhtarv üle seitsme korra suurem kui Euroopas keskmiselt. Samas positiivse näitena siia kõrvale võin tuua õnnetussurmade arvu vähenemise aastate jooksul. See arv on kukkunud alla 100. Liiklusõnnetustes ja tulekahjudes hukkunud inimeste arv on viimase kümmekonna aastaga kahanenud 50–60-ni, mis on tõsiselt hea näitaja. Aga seesama narkosurmade arv 160, mille taga on enamikus väga noored inimesed, on jälle väga halb näitaja.
Käesoleva aasta 21. jaanuari Postimehes tõdes politsei asjaomase valdkonna esindaja, et kuigi politsei tegevus on väidetavalt aktiivne olnud, tuleb tunnistada, et meid on tabanud ebaõnnestumine. Selle "meie" all ei pidanud ta silmas üksnes politseid, vaid tervet Eesti riiki kogu narkovastases tegevuses laiemalt. Selle tõdemusega on neid arve vaadates raske mitte nõustuda. Politsei raporteerib suurte uimastikoguste ja nendega seotud kriminaalse raha konfiskeerimisest ning rekordilistest näitajatest narkokurjategijate tabamise kohta. Statistika on aga kurb. Eriti torkab negatiivses mõttes silma väikeste uimastikogustega ehk tänavadiilerlusega seotud menetluste arv võrreldes 2008. aasta omaga. Menetluste arv 2012. aastal oli 190 võrra väiksem. Kõik need tapvad kogused aga, ükskõik mis ainega tegu ka ei ole – siseminister rääkis meile Eesti narkoturu üleujutamisest fentanüüliga –, on ostetud tänavalt, mis tähendab, et politsei on tegutsenud tunduvalt ebaefektiivsemalt kui aastaid tagasi.
Tervise Arengu Instituut viis 2012. aastal läbi uuringu, mis puudutas 15–16-aastaste uimastitarbimise harjumusi. Sellest ilmnes, et narkootikumide hinnanguline tarvitamine ja seega ka kättesaadavus on pigem kasvanud kui kahanenud. Aastal 2003, sellesama narkostrateegia käivitamise ajal, oli uimastit tarvitanud noorte osakaal 24%, aastal 2011, selle strateegia eelviimasel aastal, aga juba 32%. Valitsuse kodulehel avaldatud narkostrateegia 2011. aasta aruanne sisaldab endas väga palju positiivseid tulemusi ennetavate tegevuste, narkootikumide konfiskeerimise ja mitmesuguste projektide läbiviimise koha pealt, kuid meid ümbritsev reaalsus ja ka spetsialistide avaldused viitavad kahjuks väga nukrale tendentsile.
23. jaanuari infotunnis kahjuks jättis siseminister Ken-Marti Vaher senise narkoennetuse strateegia kohta esitatud küsimustele sisuliselt vastamata ega andnud otsest hinnangut oma valitsemisala tegevusele selles valdkonnas. Sellest tulenevalt küsime lugupeetud peaministrilt kuus küsimust. Miks on niimoodi läinud ja mis saab edasi narkovastases tegevuses? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun teid, lugupeetud peaminister, kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: milline on teie kui valitsusjuhi hinnang väidetele, et narkomaania ennetamise riiklik strateegia aastani 2012 on läbi kukkunud? Narkomaania ennetamise strateegia aastani 2012 koostati 2004. aastal, kasutades oma aja parimaid teadmisi ja oskusi. Selle elluviimine on kindlasti aidanud olukorda Eestis parandada. Strateegia koostamise ajal oli selge, et narkomaania on Eestile tõsine probleem. Samas oli puudu narkomaania tõkestamisega seonduv kogemus ja kompetents. Riikliku strateegia üldeesmärk oli vähendada narkootikumide pakkumist ja nõudlust ning luua toimiv ravi- ja rehabilitatsioonisüsteem sõltlastele. Paljud strateegias püstitatud eesmärgid said täidetud, kuid suur osa tööst tahab veel tegemist. 
Positiivseks võib pidada, et vähenenud on süstivate narkomaanide arv, täidetud on pakkumise vähendamise üldeesmärgid, vanglates on loodud toimiv kontrollsüsteem, takistamaks juurdepääsu narkootikumidele. Kinnipeetavatest uimastisõltlastele on tagatud ravi ning vanglasisesed rehabilitatsioonivõimalused. Paljude seatud ülesannete täitmisse tuleb edaspidi rohkem panustada. Näiteks on kasvanud vähemalt korra elu jooksul narkootikume tarvitanud 15–64-aastaste isikute osakaal, suurenenud on uimastite tarvitamine naiste ja kooliõpilaste hulgas, samuti narkosurmade osakaal. Nagu öeldud, narkomaania ennetamise strateegiat aastani 2012 ei saa pidada läbikukkunuks, sest paljud püstitatud eesmärgid said täidetud ja see strateegia on abiks edasiste tegevuste kujundamisel.
Teine küsimus: kas teie juhitava valitsuse ministeeriumide koostöö narkomaania ennetamise riikliku strateegia raames on olnud rahuldav ja kas püstitatud eesmärgid on saavutatud või mitte? Kui ei ole saavutatud, siis mis ulatuses ja vallas? Narkomaania kui nähtus saab alguse laste ja teismeliste elukeskkonnast ning üldisest vaimsest, füüsilisest ja sotsiaalsest heaolust. See puudutab väga paljusid riigi ja kohalike omavalitsuste tegevusalasid. Kui siht on tulemuslik narkomaania vähendamine, peab seda kõike arvesse võtma. Ennetus, ravi ja sõltlaste pahe küüsi tagasilangemise vähendamine sõltub suurel määral riigi ja kogu ühiskonna koostöövõimest. Kohati on senised tegevused olnud liialt killustatud.
Kolmas küsimus: kas eri ministeeriumide valitsemisalades on pingutatud vajalikul määral ning kui ei ole, siis kus valdkonnas enim vajaka jääb? Parem oleks võinud olla ennetustegevuse süsteemsus. Ehkki narkootikumidealane teave on üldhariduskoolide õppekavas, tuleks senisest enam luua koolikeskkonda tervikuna kaasavaid programme, investeerida laste ja noorte sotsiaalsete ning emotsionaalsete oskuste arendamisse ning kaasata ennetustegevusse lapsevanemaid. Suur väljakutse on ka uimastivaba elu soodustava sotsiaalse keskkonna loomine nendele, kes püüavad sõltuvusest vabaneda. Endine või vanglast vabanenud sõltlane vajab abi sotsiaalse toimetuleku oskuste arendamisel, vajab tööturuteenuseid, sotsiaalset tuge ning turvalist elukeskkonda, et ei tekiks kiusatust uuesti uimasteid tarvitama hakata.
Neljas küsimus: kas Siseministeeriumi narkovastane tegevus on teie arvates vajalikul tasemel olnud ning võitlus narkokuritegevuse vastu oma ülesande täitnud? Kas narkokuritegude arvuline vähenemine statistikas on teie arvates pigem positiivne või negatiivne protsess? Narkootikumide kättesaadavuse vähendamine on olnud nii valitsuse kui Siseministeeriumi kauaaegne prioriteet. Uimastiennetuses on oluline nii pakkumise kui nõudluse vähendamine. Politsei võib teha kõik endast sõltuva uimastite leviku piiramiseks, aga sellest ei ole kasu ilma sõltlaste ravi ja uimastiennetuseta. Selleks on vaja eri asutuste tulemuslikku koostööd.
2012. aasta kevadel moodustati uimastiennetuse valitsuskomisjon. Komisjoni eesmärk on strateegiliselt juhtida ja koordineerida nii ennetustööd kui ka pakkumise vähendamist. Lisaks valitsuskomisjoni alalistele liikmetele kaasatakse töösse ka vabakonda ning riigi- ja omavalitsusasutusi esindavaid asjatundjaid. Eesmärk on üheskoos siduda ja planeerida eri asutuste tegevusi, tagada ühiste tegevuste seire, vältida topelttööd ning kindlustada, et narkovastane võitlus oleks pideva tähelepanu all. Üldine suund on, et Eestis kasvaks peale oluliselt vähem teismelisi, kes langevad alkoholi ja narkomaania küüsi.
Viies küsimus: milliseid meetmeid plaanib valitsus lähiajal, et olukorda paranemise suunas muuta ja narkosurmade arv lõpuks vähenemisele pöörata? Lisaks eelmainitud valitsuskomisjoni moodustamisele käivitati möödunud aastal mitu politsei erioperatsiooni, mille tulemusena tuvastati 51 kahtlusalust tänavadiilerit. Kokku saatis politsei 2012. aastal prokuratuuri 577 narkokuritegudes kahtlustatavat isikut, mida on pea 30 võrra rohkem, kui seda oli 2011. aastal. Senisest veel rohkem hakkavad koostööd tegema kriminaalpolitsei ja muud korrakaitseorganid. Et muuta narkomaaniavastane võitlus efektiivsemaks, lisatakse praegusele 70-le uimastitega tegelevale politseinikule kuus narkopolitseinikku, kes hakkavad tegelema eelkõige vahetult tänaval uimasteid müüvate kurjategijatega. Samuti anti lisaraha tehnilise võimekuse suurendamiseks, mille eesmärk on suunata narkovastase võitluse teravik raskele narkokuritegevusele ja organiseeritud gruppidele.
Üledoosidest tingitud surmade suur arv on seotud fentanüüli laialdase levikuga. Fentanüül on märksa kangem kui teised opioidid. Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus see aine on nii ulatuslikult levinud ning narkoturul peaaegu täielikult asendanud teised opioidid, näiteks heroiini. Ainult 13% mullu registreeritud narkosurmadest ei olnud seotud fentanüüliga, 87% juhtudel oli üledoosi põhjuseks fentanüül või fentanüül kombinatsioonis teiste ainetega. Üledoosidest tingitud surmade ärahoidmiseks tuleb rakendada mujal maailmas edukaks osutunud ennetusprogrammi, mis hõlmab süstivate narkomaanide koolitamist ning neile naloksooni ehk lihtsustatult öeldes elupäästva vastumürgi andmist. Eestis katsetatakse seda programmi tänavu.
Kuues küsimus: mis ajaga on teie arvates võimalik narkosurmade arv Eestis vähemalt Euroopa keskmisele tasemele viia? Naloksooniprogrammi rakendumisel ning fentanüüli enama konfiskeerimise tulemusel on võimalik, et narkosurmade arv väheneb paari aasta jooksul. Samas ei tohi unustada, et sõltuvus on krooniline ajuhaigus ning enamik üledoosi surnud uimastisõltlasi on olnud süstijad alates teismeeast, seega on süstinud pikki aastaid. Isegi kui me teeme fentanüüli süstimise fentanüüli kättesaamatuse tõttu võimatuks, sõltuvus ise sellega ei parane. Kuna sõltuvuse ravi ei ole alati tulemuslik, on kauges perspektiivis kõige mõjusam ennetustöö.

Suur tänu, härra peaminister! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Härra peaminister! Kahjuks ei saanud me teilt väga selgeid vastuseid nii nagu ka siseministrilt mitte. Te väitsite, et strateegia ei ole läbi kukkunud, kuigi hukka saanud inimeste arv aastas on neli korda kasvanud. Kui suur see arv peaks olema, et valitsus tunnistaks, et viimased kümmekond aastat jõus olnud strateegiaga on valel teel oldud, ega aetaks kõike fentanüüli kaela? Fentanüül on Eesti turulgi juba kümmekond aastat olnud, aga plahvatuslikult on see levinud just viimase viie-kuue aasta jooksul ja sellel ajal on see strateegia kogu aeg jõus olnud.

Ma küsin vastu, ehkki see pole viisakas: missugused selle strateegia elemendid teie meelest on olnud valed? Mida me poleks pidanud tegema? Kui te järele mõtlete, siis ehk nõustute minuga, et kõik need eesmärgid on olnud õiged, need on andnud tulemusi. Kui neid eesmärke poleks silmas peetud, oleks tulemused veelgi masendavamad olnud. Kokkuvõttes öelda, et strateegiat poleks meile vaja olnud, sellest pole kasu sündinud, on minu meelest väär. Et oleks pidanud tegema rohkem, et ennetustegevus oleks pidanud olema veelgi laiema pinnaga, sellega loomulikult olen ma nõus.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud peaminister! Tulen tagasi küsimuse nr 4 juurde, milles sisaldunud alaküsimus tegelikult vastust ei leidnud. Nagu me teame, kuritegude statistika sõltub paljuski sellest, millele politsei oma tähelepanu pöörab ja millele ei pööra. Neljas küsimus sisaldas ka päringut, kas narkokuritegude arvuline vähenemine on teie arvates pigem positiivne või negatiivne protsess. Kas see viitab pigem politsei tähelepanu nihkumisele või on see teie arvates ka sisuliselt positiivne protsess? Samas me teame, et narkosurmade arv on hüppeliselt kasvanud.

Kuritegude arv iseenesest ei pruugi väga palju kõnelda. Ma vastuses viiendale küsimusele nimetasin, et 2012. aastal pidas politsei kinni 577 narkokuriteos kahtlustatavat isikut, mida on 30 võrra rohkem kui aasta varem. Neid parameetreid, mille järgi anda hinnang politsei tegevusele, peab olema märksa rohkem kui üks-kaks, mis meil siin käsitlemist on leidnud. Ei narkokuritegude arv üksi ega ka narkokuritegude menetlemise käigus kinnipeetud isikute arv kahekesi ei anna adekvaatset pilti olukorrast. Probleemid on olemas, probleemid on väga suured ja kindlasti lahendamist nõudvad.
Probleemide lahendamisele ei aita kaasa asjaolu, et meil ei ole olemas võrreldavat statistikat sellisena, et me saaksime Euroopa riike omavahel võrrelda. Olemasolevad statistilised andmed on väga erinevad. Euroopa riikides võib narkosurmade arv 100 000 või miljoni elaniku kohta olla sajakordselt erinev. Ka statistikakogumikes, kus üritatakse narkosurmade arvu Euroopa Liidu riikides võrrelda, toonitatakse, et andmed ei ole tegelikult riigiti võrreldavad. Me ei ole suutnud Euroopa Liidus narkosurmade statistikat liikmesriigiti võrreldavatele alustele seada. Eesti jaoks on probleem olemas ja kindlasti on vaja rohkem indikaatoreid, et analüüsida asjade seisu Eesti eri regioonides. Ning loomulikult on vaja narkovastast koostööd Euroopa Liidu tasemel ja ülemaailmselt enamal määral koordineerida.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Lugupeetud peaminister! Küsimustele vastates tõdesite, et kinnipeetavatele on tagatud ravi, ja küllap see nii ka on. Kuidas on lood ravivõimalustega neile, kes ei ole kinni peetud, aga kellel on probleem ja kes otsivad võimalust saada ravi? Kas neid kohti on piisavalt? On ju inimesed, kes on sattunud selle raske probleemi küüsi, varguste ja rünnete tõttu ohtlikud kogu ühiskonnale, nii meie oma elanikele kui ka külalistele. Kas teie meelest on ravi tagatud ka nendele, kes ei ole veel kuriteo tõttu sattunud kinnipidamiskohta?

Mitmesuguseid ravivõimalusi ja -kohti on Eestis järjest juurde loodud ning paraku tuleb tõdeda, et ravikohti ei ole piisavalt. Samas on isikute arv, kes sooviks ravi, võrreldes teadaolevate narkosõltlaste arvuga väga tagasihoidlik. Jälle jõuame kogu ühiskonna suhtumiseni – ühiskonna toetus sõltlastele sõltuvusest vabanemiseks peaks olema märksa tugevam, kui see praegu on.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma ei saanud mitte tulla siia pulti jagama teiega natukene pessimistlikumat arvamust, kui oli meie lugupeetud peaministril. Julgen väita, et kui me räägiksime näiteks liiklus- või tulesurmadest, siis me kindlasti ei ütleks, et liiklus- või tulesurmade vähendamise kümne aasta strateegia on olnud edukas, kui nende surmade arv oleks kolme-nelja aastaga kasvanud 50 pealt näiteks 150 peale. Asi on väga lihtne: kui strateegia on kavandatud kümneks aastaks ja poole pealt nähakse, et see pole aidanud, et narkosurmade arv kasvab järjest, siis hea peremees võtab strateegia eest vastutajad letti ja küsib, mis viga on, vahest me peame selle probleemi lahendamiseks valima uue tee.
Jah, nii julm kui see ka ei ole, võib alati väita sedagi, et seesama sõltlaste suremine omaenda käe läbi vähendabki probleemi. See on väga julm ütlemine ja niimoodi ei tohiks me kunagi mõelda, sest me ei tohi unustada, et need on kõik noored inimesed. Noored inimesed, kes Tartu Ülikooli teadlaste arvutuste kohaselt võiksid põlvkonnana Eesti riigi eelarvesse tuua juurde 650 miljonit eurot, õigemini SKT-d selle summa võrra suurendada. Needki on julmad numbrid, aga äkki pragmaatilised ja panevad mõtlema? Kui strateegia ei tööta, kui juba poole perioodi pealt on narkosurmade arv suurenema hakanud, siis võiks tunnistada, et kava on läbi kukkunud, tuleb valida uus tee. Meie aga ootame, kuni periood lõpeb, laseme igal aastal sel arvul suureneda ja siis moodustame valitsuse narkokomisjoni. Narkosurmade arvu kasv pole olnud viimase aasta küsimus. See on viimase viie-kuue aasta tõsise peavalu põhjus Eesti ühiskonnas.
Samuti ei saa päris nõustuda sellega, et raske on hinnata politsei tööd statistika põhjal. Jah, kindlasti on siin mängus palju mõjutegureid, kuid ärgem unustagem, et seesama narkomaan, kes ostab surmava doosi, ostab selle diilerilt, kes tegutseb Eesti riigis meie tähtsamates linnades tänaval suhteliselt vabalt. Nägin ise siinsamas Toompea nõlval, kuidas päise päeva ajal narkodiiler tegutses. Peale helistamist hädaabikeskusesse ma ootasin seal pool tundi, enne kui patrull kohale jõudis. No mis te mõtlete, kui kaua see narkodiil käib? Kas pool tundi? No ei! Mõni minut, viis minutit, ja osa süstib end kohe kohapeal. Need on needsamad tulevased ohvrid.
Mida ma tahan öelda? Politsei avastatud väikeste koguste arv on viimase nelja-viie aasta jooksul vähenenud. See on kindlasti üks tõend, mis näitab, et sellega ühiskonnas ei tegelda, seda ei peeta prioriteediks. Vastasel juhul ju politsei püüaks tänavadiilereid. Kahjuks peab politsei oma eelarveliste võimaluste juures valima, kas püüda mingit kümnekilost kogust ja maksta selle ekspertiisi eest või püüda grammist kogust ja maksta sisuliselt sama ekspertiisi eest. Muidugi peab ta mõtlema heaperemehelikult ja valima odavama tee.
Paar sõna ka ravist. Juba viis aastat tagasi teadsid spetsialistid väga hästi, et metadooniravi on ajast ja arust ning toob kaasa võib-olla isegi rohkem hukatust kui mitteravimine, sest kogused on sisuliselt topelt. Kõik see oli teada aastaid tagasi, kui strateegiaperiood oli poole peal. Miks ei võetud uut suunda, kui oli valitud sisuliselt Titanicu kurss? Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Mihhail Stalnuhhini, Peeter Võsa, Priit Toobali, Tarmo Tamme, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Vladimir Velmani ja Yana Toomi 30. jaanuaril esitatud arupärimine Estonian Airi sponsorilepingute kohta (nr 279). Palun kõnepulti kolleeg Priit Toobali!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Tänavu 30. jaanuaril esitasid 13 Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Selle teemaks on Estonian Airi sponsorilepingud.
Lennufirmast Estonian Air kuulub 2012. aasta kevadest Eesti riigile 97,34%. Kahjuks on aga seda rahvuslikku nime kandvat ettevõtet saatnud pidev ebaedu, mis ilmneb suures ja järjekindlas kahjumis ning korduva riigipoolse abi vajaduses. 31. oktoobril 2012. aastal otsustati lõpetada töösuhe Estonian Airi tegevjuhi Tero Taskilaga, tuues põhjenduseks tema valitud strateegia mittetoimimise. Tero Taskila oli kogu oma ametisoleku aja kriitikatule all ka seoses talle makstud enam kui 33 000 euro suuruse kuupalgaga. Eesti riigile juba tollal kulukaks osutunud Tero Taskila tundub aga tekitavat kulusid ka kuid pärast tema ametist vabastamist.
Möödunud aasta 22. novembril ilmus Eesti Päevalehes intervjuu Estonian Airi uue juhi Jan Palmériga, kes viitas, et on tekkinud raskused, vabanemaks sponsorilepingust 2012. ja 2013. aastal toimuvate jäähoki maailmameistrivõistluste korraldamiseks. Avalikult on keeldutud sponsorilepingu mahtu kommenteerimast, kuid ajakirjanduse andmetel on see ligi 1 miljon eurot. Samuti ei saa tähelepanuta jätta fakti, et 2012. aasta kevadel teatasid toonane Estonian Airi nõukogu esimees Joakim Helenius ja tegevjuht Tero Taskila, et loovad Eestisse tippjäähokiklubi, mis alustab võistlemist Soome liigas. 30. jaanuaril esitasin koos 12 kolleegiga peaministrile kokku viis küsimust, loodetavasti peaminister vastab nendele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun lugupeetud peaministri veel kord vastamiseks kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Millises seisus on läbirääkimised lõpetamaks Estonian Airi sponsorileping jäähoki maailmameistrivõistlusteks?" Estonian Air teatas Rahvusvahelisele Jäähokiföderatsioonile soovist loobuda partneri staatusest ja lõpetada litsentsileping enne tähtaega eelmise aasta oktoobri lõpus. Läbirääkimised selle üle veel käivad. Arutatud on nii lepingu varajase lõpetamise ja leppetrahvi varianti kui ka kohustuste täielikku katmist tellimuslendudega. Täpsustuseks olgu öeldud, et ettevõtte enda selgituste kohaselt pole tegemist mitte sponsori-, vaid reklaamilepinguga, millega maailmameistrivõistlusi korraldav organisatsioon jagab õigusi reklaami näitamiseks. Reklaami eest on tasutud nii rahas kui ka bartertehingutega.
Teine küsimus: "Kui suure summa on Estonian Air kulutanud jäähoki maailmameistrivõistluste spondeerimiseks?" Aastal 2012 kulutas Estonian Air maailmameistrivõistlustele ligi 170 000 eurot, mis moodustas kolmandiku välisturgudele suunatud turundustegevuse eelarvest. Tänavu kulutusi tehtud ei ole, kuid minule teadaolevalt on selle aasta kohustused suurusjärgus 90 000 eurot. Vahendan praegu seda informatsiooni, mis on minuni jõudnud juhatuselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu. Iseseisvat teadmist mul sellest asjast ei ole ega saagi olla. Mulle teadaolevalt seda jäähoki maailmameistrivõistluste lepingut ei ole äriühingu nõukogu tasandil arutatud ja ka mingit otsust ei ole langetatud.
Kolmas küsimus: "Kuidas on asjast huvitatutel võimalik mainitud sponsorilepinguga tutvuda?" Litsentsilepingu Rahvusvahelise Jäähokiföderatsiooniga on sõlminud AS Estonian Air. Kirjalik leping on arhiveeritud samuti AS-is Estonian Air.
Neljas küsimus: "Kas võite kinnitada, et Joakim Heleniuse ja Tero Taskila plaanidesse luua oma hokiklubi ei ole investeeritud Estonian Airi raha sponsorilepingu kaudu?" Jah, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on mulle seda kinnitanud.
Viies küsimus: "Kas peate mõistlikuks, et Estonian Air sõlmis jäähoki maailmameistrivõistluste sponsorilepingu, samal ajal kui kuus teeniti keskmiselt 2–2,5 miljonit eurot kahjumit?" Ei pea mõistlikuks, eriti tagantjärele hinnates. Helsingi maailmameistrivõistluste partneri staatus oli seotud ettevõtte strateegiaga laieneda Soome turule. Kuigi Soomes saavutati märkimisväärne reisijate arvu juurdekasv, on ettevõtte kasvustrateegia teatavasti läbi kukkunud ja on selge, et paljud selle elluviimiseks tehtud kulutused oleksid võinud olla olemata.

Suur tänu, härra peaminister! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea peaminister! Ka meie fraktsiooni liikmed ei pea mõistlikuks, et sõlmiti seesugune sponsori- või reklaamileping. Te ütlesite, et nõukogu ei olnud sellest lepingu sõlmimisest teadlik. Kas teil on informatsiooni, kas majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts oli selle lepingu sõlmimisest teadlik? Kahtlemata ei olnud tal rolli lepingu allkirjastamisel või suuniste andmisel, aga kas ta oli sellest teadlik?

Ma ei oska sel teemal isegi spekuleerida mitte. Ma kujutan ette, et valdav osa Eesti inimestest sai sellest meedia vahendusel teada, aga konkreetse küsimuse peate esitama konkreetsele ministrile.

Palun, kolleeg Kaja Kallas!

Hea peaminister! Riigile kuulub 39 äriühingut. Kas teie arvates peaks peaminister teadma kõikidest lepingutest, mis nendes äriühingutes sõlmitud on, või peaksid seda teadma eelkõige aktsionäri õigustes ministrid, nõukogud ja juhatused?

Mida rohkem peaminister teab, seda parem peaministrile ja seda parem riigile – ma usun, et need asjad on nii. Aga kindlasti ei saa peaminister olla kursis kõigi 39 äriühingu või ka kõigi sihtasutuste konkreetsete lepingutega. Antud juhul on tegemist väga ulatusliku lepinguga ja ma kujutan ette, et erakapitalil põhinevas äriühingus ei oleks juhatus saanud langetada reklaamialaseid otsuseid, millega kolmandik välisturgudele suunatud vahenditest kasutatakse oma ettevõtte reklaamimiseks ainult ühe võistluse korraldamisel. Minu silmis on see ilmselgelt ebaproportsionaalne kulutus. Ma kujutan ette, et kui äriühingu nõukogu oleks seda arutanud, vaevalt et ta sellisele ettepanekule oleks toetust avaldanud.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Hea peaminister! Me oleme siin saalis pidanud majandusministriga debatte Estonian Airi juhatuse ja nõukogu vastutuse teemal ning majandusminister on jäänud seisukohale, et nad ei ole suutnud aktsionäri esindajana tuvastada otsuseid, mis oleks ettevõttele majanduslikku kahju toonud ja mille puhul võiks kõne alla tulla isiklik vastutus juhtorganite ees. Kas sellise sponsorilepingu sõlmimist võiks teie hinnangul käsitada isikliku vastutuse kohaldamise põhjusena?

Nad väidavad, et tegemist ei ole sponsorilepinguga. Kui kahjumis olev ettevõte tegeleks sponsorlusega, siis see kõlaks väga kummaliselt. Aga ka ajutistes makseraskustes olev ettevõte peab kindlasti tegelema oma lendude, teenuste ja kauba reklaamimisega. Sest kui ta loobub reklaamist, siis see tähendab, et ta vannub konkurentsivõitluses alla. Küsimus on eelkõige selles, kas see konkreetne reklaamileping oli, arvestades Estonian Airi majandusseisu, proportsionaalne või mitte. Et sellele küsimusele adekvaatselt vastata, tuleks asja uurida märksa põhjalikumalt, kui minul on olnud võimalik viia ennast kurssi sellele arupärimisele vastuse koostamise raames. Ma ei tea, kuidas täpselt on välja makstud need 170 000 eurot. Vahest on tegemist mingisuguses ulatuses bartertehingutega, mis pole äriühingule lisakulutusi suurt kaasa toonud. Kui ma neid konkreetseid asjaolusid ei tea, siis ma ei saa anda ka mingisugust lõplikkusele pretendeerivat hinnangut. Kuid nagu ma juba ütlesin, eriti tagantjärele tarkusena võib öelda, et leping Estonian Airi brändi reklaamimiseks jäähoki maailmameistrivõistlustel on ebaproportsionaalne.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Austatud peaminister! Teie vastustest on välja tulnud, et Estonian Airi nõukogu ja üldkoosolek peaks seda teemat väga põhjalikult edasi lahkama. Aga ajakirjanduses ja ka meie saalis on kõlanud väiteid, et riigile kuuluvad äriühingud justkui ei peakski turundusega tegelema, sellele tähelepanu pöörama, et turunduseelarve nende puhul nagu ei olegi asjakohane ja peaks raha hoopis mujale panustama. Kuidas te laiemalt seda teemat kommenteerite?

Turundustegevus on vajalik valdaval osal äriühingutel, kellel on vaja oma toodangut, teenuseid ja kaupu turustada. Ilma selleta, olgu tegu mis tahes omandivormiga, kas riigile kuuluva äriühingu või eraettevõttega, vabaturu tingimustes läbi lüüa võimalik ei ole. Palju on vaieldud selle üle, kas monopoolses seisundis olev äriühing peab tegelema sponsorlusega, turundusega, reklaamiga. See debatt on korduvalt mitmes riigis ära peetud ja ühene järeldus on: jah, ka monopoolses seisundis olev ettevõte peab tegelema suhtekorraldusega, sõltumata sellest, kas ettevõte kuulub riigile või põhineb erakapitalil. Enamasti on nii, et ka monopoolses seisundis olev äriühing peab mõtlema oma mainele ja oma tulevikule.
Võin näiteks tuua Saksamaa ühisveevärgiettevõtted, reoveepuhastusettevõtted. Kõik nad tegelevad oma klientidega, püüavad kliente paremini informeerida, korraldavad kliendipäevi, jagatakse pastakaid, lastele kommi või värvipliiatseid. Keegi ei arva, et selline ettevõtte tutvustamine on liigne luksus või ülearune. Kui seesama monopoolne veevärgiettevõte seisab silmitsi probleemidega, kui firma arendamiseks on vaja teha suuri investeeringuid, siis on tavatarbijal, kes asjade seisust mitte midagi ei tea, vahest kerge tekkima seisukoht, et oleme siiani investeerimata hakkama saanud ja saame ka tulevikus. Aga kui tarbijate hulgas on arvestatav protsent isikuid, kes on käinud oma vabast ajast tutvumas ettevõtte tehnoloogilise protsessiga ja oskavad sõpruskonnas või korteriühistu koosolekul teistele seletada, miks investeering on hädavajalik ja kuidas see on kasulik kõigile asjaosalistele, siis on investeeringu tegemine märksa kergem.
Kui suhtekorraldustööga ei tegelda, kui monopoolne ettevõte ei tegele turundusega, siis tavaliselt lõpeb see mingisuguste suurte konfliktidega. Vee-ettevõtete puhul kas tarbija kannatab vee kvaliteedi langemise tõttu või tekivad mingisugused keskkonnareostuse probleemid. Nii et muu maailm on korduvalt analüüsinud, kas monopoolne ettevõte peab tegelema turundusega või mitte, ja vastus on jaatav. Aga sellest minule esitatud küsimusest suhteliselt kaugele läinud seletusest ei maksa teha järeldust, et ma õigustan Estonian Airi reklaamilepingut jäähoki maailmameistrivõistluste korraldajatega. Ei, ma ei õigusta seda.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud peaminister! Mulle tundub, et me usaldame liiga vähe Eesti ettevõtjaid ja ärimehi, kes oleksid ka suutelised Estonian Airi juhtima. Kui firmat juhtisid Eesti ärimehed, läks sel kõvasti paremini kui praegu, mil juhid on toodud kusagilt teistest riikidest. Aga minu küsimus on: miks Eesti äriühingute juhtide puhul ei kasutata tulemustasu? Kuupalk võiks olla kõvasti väiksem, aga kui inimene reaalselt midagi korda saadab ja Eesti firma kasuks midagi head teeb, siis võiks tulemustasu maksta. Miks ei kasutata äriühingute juhtide puhul tulemustasu? Kas te oskate sellele vastata?

Ma püüan ka sellele küsimusele vastata. Aga olgu öeldud, et ega Estonian Airi väga palju eestlasi juhtinud ei ole. Samas möönan, et tõepoolest oli aeg, mil Erki Urva seda juhtis, tollele äriühingule üks parimaid aegasid. Ma ei pea kindlasti põhjendatuks nii pisikese äriühingu juhile 33 000 euro suuruse kuupalga maksmist. See on täiesti ebaproportsionaalne! Minu meelest pole see mitte kuidagi põhjendatud.
Tulemustasu maksmisel on Eestis ka riigile kuuluvates äriühingutes teatavad kogemused olemas. Mitte kõik need kogemused ei ole olnud positiivsed. Põhimõtteliselt, kui äriühingu juht on huvitatud hästi suurest tulemustasust, siis võib ta kasumi ühel aastal ettevõttes viia küllalt suureks, saada oma tulemustasu kätte, aga samal ajal ei ole äriühingu juhil stiimuleid ettevõtte arengusse investeerida. Tulen veel kord sellesama veevärgi näite juurde tagasi – see ei ole küll Eesti näide. Kui juhi põhieesmärk on tulemustasu, kasum, siis selle saavutamise nimel võidakse tagaplaanile jätta ülivajalikud investeeringud infrastruktuuri parandamiseks. Eesti puhul on praegu riigile kuuluvate äriühingute juhtide preemiafond piiratud ja selle piiramise tingis omaaegne rahva ootustele mitte vastanud külluslik tulemustasu Eesti Lotos.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud peaminister! Te ütlesite, et tänavu makstakse veel välja 90 000 eurot sponsorilepingu alusel. Kas teile on teada, kas see on juba makstud või on see maksmata? Ehk oleks olnud otstarbekam maksta hoopis leppetrahvi ja jätta see 90 000 maksmata?

Minu teada sel aastal ei ole makseid tehtud, see 90 000 eurot on Estonian Airi kohustus. Käivad läbirääkimised, et Estonian Air saaks sellest reklaamilepingust lahti öelda. Missugustel tingimustel see võiks toimuda, selgub läbirääkimiste käigus. Kuna praegu Estonian Air Soomest enam reisijaid Eestisse ei vea, siis ei ole sellisel reklaamil mitte mingisugust õigustust. Kui see leping omal ajal sõlmiti, siis Estonian Air tegutses väga aktiivselt Soome turul. Firma strateegia ju rajaneski eelkõige ideel tuua Soome suhteliselt väikestest linnadest reisijaid Tallinnasse ning suurendada niimoodi Tallinna kaudu teistesse Euroopa Liidu riikidesse või ka väljapoole liitu lendavate reisijate arvu. Tookordsetes oludes, kui see strateegia välja töötati, tundus see olevat elluviidav idee. Paraku praegu peab tunnistama, et see oli ebareaalne, aga ega siis kellelgi paremat strateegiat pakkuda ei olnud. Uue strateegia väljatöötamine oli tingitud ikkagi sellest, et ka enne selle strateegia rakendamist oli Estonian Air majandusraskustes.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Austatud peaminister! Ma olen teiega täiesti nõus, et iga ettevõte, sh riigiettevõte vajab turundust ja suhtekorraldust. Kui nüüd Estonian Airi juurde tulla, siis millise hinnangu te annaksite Estonian Airile kümnepallisüsteemis? Kuidas on nad hakkama saanud suhtekorraldusega, et olla paremini mõistetav oma klientidele, laiemale üldsusele? Kas see on väga hea või keskpärane? Kas saaks midagi paremini teha?

Ma ei ole õige isik, kes peaks hinnanguid andma. Firma äriplaani, laienemise plaani ei ole valitsus kinnitanud, selle on kinnitanud äriühingu nõukogu. Ma kordan: paremat plaani ju ka keegi ei pakkunud. Paraku see plaan ei töötanud. Meie lennunduse probleemid on objektiivselt olemas, need on ka numbriliselt mõõdetavad. Eesti asub ülemaailmses konkurentsivõime edetabelis kas 33. või 34. kohal, lennuühenduste kättesaadavuselt aga oleme – ma mälu järgi ütlen – 112. kohal 144 vaadeldud riigi võrdluses. Ehk siis lennuühenduste kättesaadavus on Eesti jaoks objektiivne probleem. Me peame selle lahendama, sest lennundus pole mingi suvaline äritegevus teiste äritegevuste seas, millega võib tegelda, aga kui tingimused pole soodsad, siis ei pea tegelema.
Lennundus on meie riigi jaoks ülimalt oluline. See on meie inimeste jaoks oluline, et me saaksime reisida teistesse linnadesse Euroopas ja väljaspool Euroopat hästi mugavalt. Meie turismisektor sõltub väga suures ulatuses lennundustegevusest. Kui me ei üritaks oma lennukompaniid toetada, siis kannataja oleks kindlasti laiemalt kogu turismisektor, Eesti elanikkond tervikuna, aga ka investeeringud. Investor vaatab muu hulgas lisaks investeerimiskeskkonna stabiilsusele ka seda, kuidas ta investeerimiskeskkonnale ligi pääseb, kas on olemas lennuühendused või mitte. Nii nagu me toetame praamiühendust saartega ja raudteeühendust Viljandiga – olen seda varemgi siit puldist öelnud –, nii peame tagama ka lennuühendused tähtsate keskustega.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Härra peaminister! Sissejuhatus küsimusele on pikem kui küsimus ise. Ma tean teid kui sirgjoonelist, selge silmavaate ja selge sõnaga meest. Ma ootan oma küsimusele seetõttu ka lihtsat, selget ja arusaadavat vastust. Ja küsimus on: kes vastutab?

Kes otsuse langetas, see peaks vastutama, aga võib arvata, et see inimene on praeguseks ühes märkimisväärse kompensatsiooniga juba ametist lahkunud. Kas tema vastutus võiks olla ka kriminaalne, seda ma praegu mulle teadaoleva informatsiooni põhjal öelda ei saa. Aga veel kord: selline reklaamileping on täiesti ebaproportsionaalne. Ma ei ole lennundusspetsialist ega reklaamispetsialist, aga mina ei oleks mitte kunagi nii ühekülgset lepingut sõlminud, kasutanud kolmandikku kõigist välisreklaamiks mõeldud summadest firma reklaamimiseks ühel võistlusel. See ei ole mõistlik.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Austatud peaminister! Väga kahju, et taasiseseisvunud Eesti riigis ei ole aastate jooksul nõukogu liikmete rolli ja vastutust suudetud niimoodi kokku leppida, et oleks ka üldsusele selge: kes on midagi valesti teinud, peab selle eest vastutama. Aasta tagasi alles nii Helenius kui Taskila rääkisid konkurentsivõimelisest jäähokiklubist, kes hakkab Soome liigas mängima. Minu meelest on see natuke utoopia ja naljanumber. Aga täna oli meil komisjonis tulenevalt Riigikogu esinaise kirjast vaja hakata koostama raportit, mis puudutab riigiettevõtete nõukogu liikmete teemat. Mis te arvate, kuidas see peaks olema reguleeritud?

Ma tulen teie küsimuse alguse juurde tagasi. Selles kontekstis ei ole nõukogu see, kellele näpuga näidata. Mulle teadaolevalt pole nõukogu seda reklaamilepingut arutanud, ammugi mitte heaks kiitnud. Nõukogu roll on olematu.
Kui küsimus oli suunatud sellele, kas Riigikogu liikmed peaksid olema äriühingute nõukogudes esindatud või mitte, siis minu seisukoht on teile ammustest aegadest teada. Mina toetan Riigikogu liikmete osalemist äriühingute nõukogudes. Nagu te ka ise teate, valdavalt on Riigikogu liikmed äriühingute nõukogudes väga suurte palkade vastu hääletanud. Need on olnud inimesed, kes tajuvad vastutust valijate ees, ja nad on püüelnud ettevõtete mõistuspärase juhtimise poole. Kui on ebaselgust milleski, näiteks selles osas, kes nimetab Riigikogu liikmed nõukogudesse, siis tuleb see kõrvaldada. Tõepoolest, põhiseadusega ei ole kooskõlas, kui täitevvõimu esindaja nimetab ametisse seadusandliku võimu esindaja. Kuid väita, et rahvalt mandaadi saanud isik ei ole kohane esindama riigi huve riigile kuuluvas äriühingus, on minu meelest täiesti alusetu. Pigem on küsimus hoopis milleski muus ja sellele on juhtinud tähelepanu minu teada ka Erkki Raasuke, keda ma pean selles küsimuses küll arvestatavaks autoriteediks. Pigem võib küsida seda, mis alustel on need teised isikud riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse riiki esindama nimetatud. Nende puhul mingeid ühtseid valikukriteeriume, ei rahva mandaati ega midagi muud ei oska keegi välja tuua.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Hea peaminister! Mina ei kuulu ühegi riigi äriühingu nõukogusse ja sellepärast julgen jätkata seda jutuajamist, mis on natuke laiemaks valgunud kui jäähoki MM. Estonian Airis on praegu käigus seitse lennukit: neli Bombardieri ja kolm Embraerit. Üks Boeing seisab niisama platsil ja uus firmajuht ütles, et on odavam maksta niisama liisingut kui seda lennutada. Mis mõte on üldse sellist firmat pidada? Korralik aktsionär oleks juba ammu selle likvideerinud, maha müünud, ära kinkinud – ma ei tea, mida iganes. Aga praegu lastakse ainult mingitel gastrolööridel tohutu raha eest piraaditseda. Kui me tahame toetada jäähokit, mis on ju suurepärane eesmärk, siis toetaks ehk seda jäähokit otse, aga saadaks siiski firma laiali ja otsustaks, kes on süüdi selles, mis Estonian Airiga toimub.

Kui Estonian Airis on juhtimisvigu tehtud – ja ma möönan, et neid on ilmselgelt tehtud –, siis ei pea see tähendama seda, et kogu lennundusvaldkond on Eesti jaoks väheoluline, et oma lennukompanii on Eesti jaoks ebaoluline. Ma rääkisin küllalt pikalt, miks ühele Eesti-taolisele riigile on oma lennundusettevõtte omamine tähtis. Küsimus pole pelgalt äriühingus ja selles, kas ta toetab jäähokit või ei toeta, armastavad nad seal jäähokit või mitte. Küsimus on Eesti elanike reisimisvõimalustes, meie turismisektori arengus. Küsimus on investeeringutes, mis kas tulevad Eestisse või ei tule.
Avatud taeva kontseptsioon Euroopas on hea kontseptsioon, aga see ei sobi mitte kõigile liikmesriikidele ühtemoodi hästi. Nendele, kes jäävad Euroopa südamikust eemale, äärealadele, on praegu kasutusel olev mudel toonud küllaga probleeme. Eesti ei ole mitte ainus riik, kus lennundus maadleb suurte raskustega. Kui me vaatame oma naabreid, siis näeme, et ka nendel on probleeme küllaga. Euroopa Komisjon on menetluse algatanud ka lätlaste suhtes, leedulased on ilma oma riigi lennundusettevõttest, SAS sai riigi toe nii Rootsi riigilt kui ka Taani riigilt, Malév Ungaris on pankrotis, LOT-il on Poolas ilmselged raskused. Paljudel lennundusettevõtetel, eriti Euroopa Liidu äärealadel olevates riikides, on praegu väga raske. Eriti raskeks läkski ülemaailmse finantskriisi ajal lennundusfirmadel, sest reisijad muutusid märksa alalhoidlikumaks. Lennundussektoris tõi reisijate arvu kahanemine, eriti äärealadel, palju rohkem kahju kui mujal majanduses keskmiselt. Oleks lihtne lahendus öelda, et enam me selle asjaga ei tegele ja eks vaadaku investorid ja turistid ja Eesti elanikud ise, kuidas saavad. Ma arvan, et ei Riigikogu ega valitsus tohiks nii lihtsa vastupanu teed minna.

Palun, kolleeg Siim Kabrits!

Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et Estonian Air ei tohiks jäähokit toetada. Aga mida peaks teine riigiettevõte Tallinna Sadam tegema, kas tema võib sporti toetada või mitte?

Kasumit teeniv ettevõte tohib minu hinnangul sporti ja kultuuri toetada, isegi peaks seda tegema – see on osa turundustegevusest. Kahjumis ettevõte kindlasti peab tegelema reklaamiga. Estonian Airi puhul on küsimus, kas kõnealune reklaamikanal ikka on põhjendatud ja efektiivne. Tagantjärele me teame, et efektiivne see kindlasti ei ole olnud. Üldiselt aga peavad monopoolsed ettevõtted ja riigile kuuluvad äriühingud kindlasti tegelema suhtekorralduse ja turundusega, selle lahutamatu osa on ka sponsorlus.
Tallinna Sadam on Eesti riigile kuuluvatest äriühingutest kõige suuremat dividenditulu eelarvesse andev ettevõte, kui jätta kõrvale Eesti Energia, kellelt me saame dividende, aga kuhu me oleme maksumaksja raha tagasi investeerinud. Seega minu hinnangul on turundustegevus, suhtekorralduslik tegevus kasumlikul äriühingul põhjendatud. Niimoodi suhtutakse nendesse ettevõtetesse igal pool maailmas.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra peaminister! Praegu ei räägi Estonian Airist ja firma tööst ainult laisk inimene. Seoses sellega on mul teile küsimus: millal on plaanis Estonian Airile riigieelarvest järjekordselt raha eraldada, et tegevdirektor võiks sponsorilepingule alla kirjutada?

Ma usun, et praegu ei ole Estonian Airil selline juhtkond, kes oleks valmis spondeerima. Midagi õpitakse ka tehtud vigadest. Ma loodan, et need õppetunnid on juba saadud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Paar mõtet selle teema lõpetuseks, kuigi ka järgmise arupärimise käigus räägitakse Estonian Airist ja kahtlemata laiemalt. Ma tänan peaministrit selle eest, et ta andis väga selge hinnangu sponsori- või reklaamilepingule, mille Estonian Air on jäähoki toetamiseks sõlminud. Ka meie leiame, et see on ilmselgelt põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, olgugi et mängu pandud summa – 260 000 eurot, mis on vanas vääringus veidi üle nelja miljoni krooni – ettevõtte kogukahjumis väga suurt osa ei mängi. Samas see näitab selgelt, kuidas ettevõttes suhtutakse finantsküsimustesse, mis juhatuses arutada ja otsustada võetakse. Kohe tuleb meelde ka see 33 000 euro suurune kuupalk, mida Tero Taskilale päris pikka aega maksti.
Kahtlemata me pöördume Estonian Airi poole, et see leping kätte saada. Seal on kirjas täpsed summad ja täpsed ülesanded ning selgub, kas tegemist ikka on reklaamilepinguga, nii nagu peaministrile majandusministeeriumist öeldi. Arvan, et Eesti avalikkusel on õigus nõuda, et see leping avalikustatakse ja kõik selle sisu teada saaks.
Lõpetuseks peaministrile üks lühike soovitus, mis puudutab koalitsioonipartnerit. Siseminister Vaherile saite päitsed pähe sellega, et ta loobus Kama esitamisest PPA juhi kohale. Soovitan sedasama teha ka minister Partsiga. Oleks aeg panna päitsed pähe ka majandus- ja kommunikatsiooniministrile, et ta rohkem rumalusi ei teeks. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Andres Anvelt, Heljo Pikhof, Helmen Kütt, Indrek Saar, Jaak Allik, Jaan Õunapuu, Jevgeni Ossinovski, Kajar Lember, Kalev Kotkas, Kalvi Kõva, Karel Rüütli, Mart Meri, Neeme Suur, Rannar Vassiljev, Rein Randver ja Sven Mikser 31. jaanuaril s.a. Arupärimise teema on AS-i Estonian Air riigile kuuluvate aktsiate valitsemise heaperemehelikkus. Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! 16 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liiget esitasid jaanuari viimasel päeval peaministrile arupärimise AS-i Estonian Air riigile kuuluvate aktsiate valitsemise heaperemehelikkuse kohta. Peab ütlema, et arengud firma käekäigus on olnud väga mitmekesised ja kiiresti muutunud. Pean aga kahetsusega nentima, et arupärimistele vastamise kord ei võimalda kiiretele küsimustele kiireid vastuseid saada.
Aastatel 2011 ja 2012 eraldas Vabariigi Valitsus kokku 30 miljonit eurot ettevõtte uue strateegia elluviimiseks, mis nägi ette lennukipargi uuendamist, sihtkohavaliku laiendamist ja lennugraafiku tihendamist. Nüüd teame, et see strateegia on läbi kukkunud. Hoolimata kõigest on lennuettevõte olnud 2006. aastast kahjumis ning kahjum on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. 2011. aasta kahjum oli 17,3 miljonit eurot ja möödunud aasta esimese üheksa kuuga ületas kahjum 20 miljoni euro piiri. Eelmise aasta viimastel kuudel kahjum kindlasti veel suurenes. Nõukogu esimehe Erkki Raasukese sõnul vajab lennufirma kuni 70 miljonit eurot, sõltuvalt sellest, kui suurte trahvide eest on tehasele võimalik tagastada ebavajalikuks osutunud lennukid ja mis seisus on ettevõtte rekapitaliseerimine. Palju on räägitud sellest, kuidas lennukiparki paari viimase aasta jooksul on uuendatud, kuidas on lepinguid sõlmitud, kuidas on lennukid välja ostmata jäetud. Kindlasti on ka see praegu üks kivi selle ettevõtte kaelas.
Eelmise aasta 13. detsembril otsustas valitsus eraldada firmale omandireformi reservfondi vahenditest laenuna kuueks kuuks 15%-lise intressimääraga 8,3 miljonit eurot. Minister Parts selgitas toona, et otsus raha laenata on tingitud Euroopa Liidu riigiabi reeglitest. Minister väitis, et ettevõttel jätkub raha märtsi alguseni, et täita kõiki võlausaldajate ees võetud finantskohustusi. See aeg hakkab mõne nädala pärast otsa saama. On teada, et alles hiljuti otsustas valitsus Estonian Airile veel ühe laenu anda, et ettevõtte majanduslikku olukorda parandada.
Vastused seitsmele küsimusele, mis me esitasime peaministrile, peaksid meie arvates selguse tooma ka selles, kas valitsus näeb endal süüd lennufirma raskes majanduslikus olukorras või langeb kogu vastutus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Tahame teada, kas selles, et firma on viimastel aastatel kahjumis olnud, oli oma osa firma juhtkonnal. Kui tegemist oli pahatahtlikult firmale kahju tekitamisega, siis soovime teada, kas nõukogu liikmed peavad kandma isiklikku vastutust tulenevalt Eesti Vabariigis kehtivast äriseadustikust. Aitäh teile! Ootame peaministri asjalikke vastuseid.

Suur tänu, kolleeg Jaan Õunapuu! Palun veel kord kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Olete andnud majandus- ja kommunikatsiooniministriga vastandlikku informatsiooni AS-i Estonian Air tegevusplaanide kohta. Kumb teist eksitab avalikkust? Kas valitsuse tegevus riigile kuuluvate aktsiate valitsemisel on sihipärane, mõtestatud ja eesmärgipärane?" Arupärijad viitavad minu sõnadele 16. jaanuari infotunnis ja sellele, mida ütles Juhan Parts kaks päeva hiljem. Võin veel kord kinnitada, et 16. jaanuaril ei olnud valitsusel valmis kujul olemas AS-i Estonian Air restruktureerimise plaani ehk nn plaani A. Samuti usun, et ka majandus- ja kommunikatsiooniminister oli oma väljendustes täpne, kinnitades, et ministeeriumis käib töö alternatiivse plaani ehk nn plaani B kallal. Seega ei maksa siit otsida mingit vastuolu või avalikkuse eksitamist. Valitsuskabinet arutas majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekuid AS-i Estonian Air ja Eesti lennuühenduste tuleviku teemal 31. jaanuaril ja 14. veebruaril. Lennuühenduste tagamisega seotud otsuste puhul on valitsus kaalunud alternatiive. See kaalumine on olnud sisuline. Estonian Airi restruktureerimise kasuks otsustati pärast eri võimaluste analüüsi ning koostööläbirääkimisi teiste lennufirmadega.
Teine küsimus: "Kas Teie kui valitsusjuht näete ka kogu valitsuse süüd lennufirma raskes majandusolukorras või langeb kogu vastutus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile?" Riigivaraseadus, mis näeb ette riigi äriühingute juhtimise eripära võrreldes tavaliste äriühingutega, annab Vabariigi Valitsusele õiguse teha mõningaid, tavaliselt üldkoosoleku pädevusse kuuluvaid otsuseid. Näiteks on valitsuse volitust vaja äriühingu aktsiakapitali suuruse muutmiseks, ühingu ümberkujundamiseks, jagunemiseks või lõpetamiseks. Valitsus on andnud majandus- ja kommunikatsiooniministrile volitused Estonian Airi aktsiakapitali suuruse muutmiseks. Nende otsustega on riik varemalt koos teiste aktsionäridega lennufirmasse lisakapitali investeerinud. Estonian Airi nagu teistegi äriühingute tegevust on strateegiliselt ja operatiivselt juhtinud nõukogu ja juhatus. Riik pole aktsionärina ette kirjutanud, kuidas ajada lennundusäri, koostada lennuplaane, valida sihtkohti või lennukeid. Aktsionärina on riigi tingimus kapitali lisamisel olnud see, et ettevõte jõuaks restruktureerimise tulemusena kasumisse. Nagu AS-i Estonian Air viimaste aastate majandustulemused näitavad, ei ole see õnnestunud. Tõsi, samalaadsete probleemide küüsis, nagu ma juba ka eelmisele arupärimisele vastates viitasin, on paljude Euroopa riikide lennundusettevõtted.
Kolmas küsimus: "Kas viimaste aastate firma kahjumis oli oma osa ka firma juhtkonnal? Kui jah, siis milline?" Firma tulemused kujunevad juhtkonna otsuste, töötajate panuse ning väliste tegurite koosmõjus. Estonian Airi eelmise aasta majandustulemused olid eeldatavalt ajaloo halvimad ja kindlasti tuleb kriitiliselt hinnata selle põhjusi. Eelmise aasta aprillist käivitatud kasvustrateegia ja transiitreisijate etteveomudel ei ole õigustanud ennast finantsilisest küljest kaugeltki nii hästi, nagu algselt kavandati. Reisijate arv küll kasvas vastavalt plaanile, kuid piletitulu oli väiksem ja opereerimiskulud suuremad. Suuremate kahjude vältimiseks otsustati Estonian Airi tegevust kokku tõmmata ja naasta mudeli juurde, mis keskendub üksnes püsiva baasnõudlusega liinide teenindamisele. Tegevusmahu kiire vähendamine võib ettevõttele kaasa tuua suuri kulusid seoses lennukite kasutamiseks sõlmitud lepingute enne tähtaega lõpetamisega. Nii on see ka Estonian Airi puhul. Lisaks ühekordsetele kuludele tuleb mainida, et praegu on kahjumis ka ettevõtte igapäevane tegevus.
Neljas küsimus: "Kas Te ei arva, et tegemist oli pahatahtlikult firmale kahju tekitamisega, seoses millega peavad nõukogu liikmed kandma isiklikku vastutust tulenevalt äriseadustikust?" Minu teada ei ole Estonian Airi puhul põhjust rääkida kuritarvitustest või muust sellisest, mille tõttu oleks alust esitada juhtkonna liikmete vastu nõudeid. Estonian Airi eelmise äriplaani realiseerumine ebaõnnestus ärilistel põhjustel, mitte kellegi pahatahtlikkuse või kuritarvituste tõttu.
Viies küsimus: "Milline on valitsuse plaan tagamaks Eestile oluliste lennuühenduste säilimine? Kas selles on jätkuv roll ka rahvuslikul lennukompaniil?" Valitsus otsustas eelmise aasta lõpus ja käesoleval aastal laenata AS-ile Estonian Air kokku 24,9 miljonit eurot lennuühenduste tagamiseks Eestile oluliste sõlmpunktidega. See summa koosneb 8,3 ja 16,6 miljonist eurost. Samuti on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitanud Euroopa Komisjonile riigiabi andmise loa taotluse päästmisabi andmiseks AS-ile Estonian Air. Lõpliku ja jätkusuutliku AS-i Estonian Air restruktureerimise kava ootab valitsus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt hiljemalt s.a 18. aprilliks ehk plaan A peab seega lõplikult valmima 18. aprilliks.
Kuues küsimus: "Millist mõju avaldab Estonian Airi halb majandusseis Tallinna Lennujaamale, kus firma regulaarliinide osatähtsus on üle 40%?" Pärast restruktureerimist hakkab Estonian Airi reisijate arv olema ilmselt väiksem kui eelmisel aastal, mil see oli rekordiliselt ligi 890 000. Siiski peaks reisijate arv jääma samasse suurusjärku varasemate aastatega. Näiteks lendas 2010. aastal Estonian Airiga 582 000 reisijat. Kui möödunud aastal oli Tallinna Lennujaamas samuti rekordiline reisijate arv – 2,2 miljonit reisijat –, siis selle aasta reisijate arvuks on lennujaam konservatiivselt prognoosinud 1,8 miljonit. Tegemist on muutusega, millega Tallinna Lennujaam hakkama saab.
Seitsmes küsimus: "Jaanuari keskel Te väitsite, et korralikku plaani, mis veenaks ka Euroopa Komisjoni, AS-i Estonian Air päästmiseks ei ole. Kas see on tänaseks valminud?" Nagu ma eespool juba ütlesin, ootab valitsus majandus- ja kommunikatsiooniministrilt täielikku restruktureerimisplaani 18. aprilliks s.a. See plaan peab veenma Euroopa Komisjoni, Estonian Airi kliente ja ka maksumaksjat. Aitäh!

Suur tänu! Kas peaministrile on küsimusi? Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma tulen tagasi teie viidatud riigivaraseaduse juurde, kus riigivara valitsejale on pandud kohustus valitseda tema käsutusse antud vara heaperemehelikult, säästlikult, otstarbekalt jne. Ma küsisin seda ka paar nädalat tagasi infotunnis majandusministri käest ja just selles kontekstis, kas tema kui üldkoosolek tunnetab, et ta on seda vara heaperemehelikult hoidnud. Mis teie arvate, kas seda on tehtud Eesti riigi huvides?

Küll oleks kerge ja hea riiki juhtida, kui sellisele küsimusele saaks alati vastata kas jah või ei. Väga kerge oleks vastata siis, kui riigile kuuluvad äriühingud teeniksid märkimisväärset kasumit. Siis oleks alati võimalik öelda, et riigi varaga on väga heaperemehelikult ümber käidud, juhatus on oma tööga väga hästi hakkama saanud ja nõukogu on oma ülesandeid suurepäraselt täitnud. Aga äris tulevad ette riskid ja lennundusäris on olnud riskide kaal väga suur. Need riskid on toonud kaasa teatud lennundusettevõtete pankrotistumise ja likvideerimise. Teatud ettevõtetele – ma ütleksin, et suurele osale Euroopa lennundusettevõtetest – on riskid kriisi ajal toonud kaasa väga kesise kasumi või valdavalt lausa kahjumi. Vähe on neid lennundusettevõtteid, mis on suutnud kogu kriisi vältel töötada kasumlikult. Võib filosoofiliselt küsida, kas kõik need lennundusettevõtted, kes kriisi ajal on Euroopas kahjumis olnud, on olnud halvasti juhitud ja kas nende nõukogude liikmeid peaks kriminaalkorras karistama. Vaevalt et selline lähenemine aktsepteeritav oleks. Ettevõtte nõukogu vastutus on ka Eestis seadusega sätestatud. Kui äriühingu nõukogusse kuuluv isik oma valede otsustega või tegevusetusega põhjustab äriühingule kahju, siis on selline vale tegevus või tegevusetus karistatav. Aga äririsk tervikuna ei ole midagi niisugust, mille tagajärgi oleks võimalik täielikult ette näha. Teatud asjaolude kokkulangemise korral on see risk valdavale osale ettevõtetele mingil perioodil sisuliselt paratamatu. Aga kui me tuleme tagasi Estonian Airi juurde, siis siin on jälle kord küsimus, missugune on meist mitte sõltuvate asjaolude ja juhtimisvigade proportsioon. Loomulikult tuleb see proportsioon välja selgitada.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Brüsselist konkurentsivolinikult on tulnud selline mõte või sõnum, et Eesti riik või Vabariigi Valitsus on liiga tõtakalt asunud tormama ja Estonian Airi toetama. Kas see võib ka riigiabi andmise otsustamise suunda natuke mõjutada? Teine küsimus on see, kui kaugele me oleme riigiabi läbirääkimistel jõudnud.

Aitäh! Siiani ei ole mingeid mustvalgeid jah-ei-stiilis vastuseid Euroopa Komisjonist tulnud. Väited, et appi on tõtatud liiga kiirustades, ei ole minu silmis väga kohased, sest ega meil valikuid väga palju ei olnud. Sisuliselt oli valik väga selge: kas kiire abi või ettevõtte pankrotistumine. Ettevõtte pankrot Vabariigi Valitsuse liikmete meelest Eestile vastuvõetav ei ole. Selle otsesed ja kaudsed tagajärjed oleksid minu ja ka teiste valitsusliikmete hinnangul märksa rängemad kui ettevõtte toetamise tõttu maksumaksjale tekkiv koormus.

Aitäh! Palun, Siim Kabrits!

Aitäh, proua istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas on üldse analüüsitud, kui palju on riik pannud raha Estonian Airi selle nelja aasta jooksul, kui ta on olnud enamusaktsionär? Kui palju on olnud reisijaid, milline on olnud ühe reisija kulukus, kui paljud reisijatest on olnud turistid ja mis summas on iga turist Eestisse raha toonud? Kui võtta need summad kokku, siis milline on olnud kokkuvõtlikult Estonian Airi mõju Eesti turismisektorile?

Selliseid analüüse on tehtud, kuid ma ei ole võimeline viitama mõnele konkreetsele analüüsile. Need analüüsid on erineva ulatusega, ühes on rohkem hinnangut, teises vähem, aga sedavõrd rohkem raamatupidamislikku analüüsi. Kõikehõlmavat korralikku analüüsi ei ole võimalik teha, et tagantjärele selgitada, kes reisijatest oli turist ja kes reisis ärilisel eesmärgil. Seda on praegu võimatu kindlaks teha, aga selliseid hinnanguid on antud. Need hinnangud kõnelevad valdavalt sellest, et oma lennundusettevõtte puudumine oleks Eesti riigile kahjulikum kui selle ettevõtte finantsiline toetamine. Aga loomulikult on ettevõtetele riigiabi andmine Euroopa Liidus rangelt reguleeritud. Teades, et meil on põhjust oma lennukompaniid rahaliselt toetada, peame ikkagi seejuures jälgima Euroopa Liidu riigiabi reegleid. Aga senised teadmised, mis meil lennundusturust on, kõnelevad ühemõtteliselt sellest, et ettevõtte väljaaitamine on maksumaksjale odavam kui pankrotti laskmine.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud peaminister! Kas te välistate niisuguse olukorra, kus, ütleme, 18. või 20. aprillil tuleb Estonian Airi juhatus peaministri juurde ja ütleb, et neile jääb sellest 30 miljonist eurost väheks ja neile on veel raha vaja?

Eks iga päev toob teadmisi juurde. Alles see oli, kui äriühingu nõukogu oli seisukohal, et Estonian Airi päästmiseks läheb vaja 50–70 miljonit eurot. Nüüd on asjad edasi arenenud ja see summa on peaaegu poole pisemaks muutunud. Summade muutus ei tulene mitte sellest, et omal ajal ei nähtud õigesti ette, kui palju abistamiseks vaja läheb, vaid see abisumma on vähenenud ka praeguse äriühingu nõukogu ja juhatuse tulemusliku tegevuse tulemusel. Need riskid, mida nähti ette siis, kui äriühingu võimalikuks päästmiseks vajaliku summa suuruseks nimetati 50–70 miljonit eurot, pole saanud tänu ettevõtte juhtide tegevusele realiseeruda. Äriühingu päästmiseks vajaminev summa on praegustel hinnangutel pisem, kui see oli suurelt osalt nendesamade isikute hinnangul mõni kuu tagasi.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, peaminister! Avame läbirääkimised. Palun, Jaan Õunapuu!

Proua juhataja! Austatud peaminister! Kolleegid! Jah, nagu ma arupärimist üle andes viitasin, kiiretele küsimustele ei saa kohe kiirelt vastuseid. Aga nii see kord juba on. Sellepärast tegi ka peaminister viite võimaliku summa kohta, mida Estonian Air vajab. Arupärimises oli meil kirjas, et vaja on kuni 70 miljonit eurot, kuid tõepoolest on firma juhtkond kuulutanud, et vaja on ligi poole väiksemat summat. Nõukogu esimees Erkki Raasuke väitis alles mõni nädal tagasi sedagi, et sellest viimasest 16 miljoni euro suurusest laenust kulub pool ehk kaheksa miljonit eurot lepingute lõpetamiseks, kindlasti ka mittevajalike lennukite enne tähtaega tagastamiseks.
Ma saan suurepäraselt aru, et lennunduses on keerulised ajad, eriti raske on väikestel, Euroopa äärealadel asuvatel firmadel. Kuid olen ka kindel, et seda enam peaksime läbi mõtlema, kuidas oma lennufirmat arendada. Härra Palmér on minu meelest väga tabavalt öelnud, et Estonian Airis on palju ajaloolist pagasit, millest tuleb lähemate kuude jooksul lahti saada. Sellega võib täiesti nõustuda, nii see kindlasti on. Ega pole ju kellelegi teadmata, et Estonian Air saab igas kuus üle kahe miljoni euro kahjumit. Need summad, mis on firmale viimase kahe-kolme aasta jooksul eraldatud, on olnud väga suured. Ajalehtede pealkirjad viitavad, et kolme viimase aasta jooksul on firmasse sisse pandud miljard Eesti krooni.
Ma olen nõus peaministriga selles, et lihtsam on oma lennukompaniid hoida. See kujuneb maksumaksjale odavamaks kui see, et kompanii põhja lasta ja mõne aasta pärast hakata kõike jälle nullist üles ehitama. Mulle meeldis eelmise kuu lõpus avaldatud lennujaama juhatuse liikme Erik Sakkovi arvamus, kui ta võrdles lennundust kastivabrikuga. Ta ütles, et kastivabriku loogika kirvemeetodil lennundusele kohandamisest on sündinud väärarusaam, nagu meelitaks nõrk või suisa olematu Eesti oma lennukompanii kuidagi konkurente Tallinna. Välismaine lennukompanii tunneb sihtkoha vastu huvi ainult siis, kui seal on tugev koduvedaja koos arvestatava liinivõrguga, mis ei dubleeri, vaid täiendab tema võrku. Nagu Sakkov oma artiklis mainis, Eesti lennukompanii probleemid pole Tallinna meelitanud veel ühtki lennufirmat, küll aga läksid Eesti lennukompanii raskuste tõttu paberihunti lepingud kuue firmaga, kes kavatsesid siia lendama hakata just seetõttu, et neil oli lootus ühendada oma liinivõrk Estonian Airi liinivõrguga.
Arvan, et see kõik paneb meid mõtlema sellele, et Eesti oma lennukompaniid on vaja. Ma tean firma igapäevase tegevuse ja siseelu kohta natuke teistest rohkem. Seetõttu julgen öelda, et viimaste kuude arengud, see, mis on toimunud härra Raasukese ja härra Palméri juhtimisel, annab mulle lootust, et see ka niimoodi läheb. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised ja ka selle punkti arutelu.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmed Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Võsa, Valeri Korb, Viktor Vassiljev ja Vladimir Velman esitasid 23. jaanuaril 2013. aastal sotsiaalminister Taavi Rõivasele arupärimise hooldusravi rahastuse kohta. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Proua eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Eestis on viimase kümne aasta jooksul haiglaid ainult suletud. Aga siiski, eelmise aasta juunis avati Tallinnas uus ja igati tänapäevane tervishoiuasutus – Lääne-Tallinna Keskhaigla Haabersti hooldusravikliinik. Kuna ma olen selliseid raviasutusi näinud igal pool maailmas, siis võin kinnitada, et see on tõesti tänapäevane kliinik ja vastab kõigile kriteeriumidele. Nii et igati korralik hooldusravikliinik.
Aga probleem on selles, et hooldusravikliinik ei ole saanud vajalikku finantseerimist. Nimelt, kui kliinik valmis sai, oli seal olemas 150 voodikohta, mille maksumus on 4,6 miljonit eurot. 3,1 miljonit eurot võeti laenu Euroopa Regionaalarengu Fondist. Kui abi saadi, siis anti Vabariigi Valitsuse tasemel Euroopa Liidule lubadus, et kliinik saab oma tegevuseks finantseeringu. Praegu on olukord selline, et finantseeritud on 53% voodikohtadest. Küsimus on selles, kas petta saavad ravijärjekorras olevad inimesed või saab petta Euroopa Liit ja kuidas see abi tagastatakse, kui seda hakatakse nõudma, või mis iganes juhtub.
See arupärimine sai esitatud jaanuaris. Praegu on juba märts ja natukene on asjad edasi liikunud. Kui me arupärimise esitasime, siis oli teada, et selle aasta esimeses kvartalis finantseerib haigekassa Haabersti hooldusravikliiniku 56 voodikohta. Praeguseks on asjad natuke muutunud ja aasta lõpuni finantseeritakse 83 kohta ehk 53% kõigist kohtadest. Ülejäänud kohad on finantseerimata.
Nii et meie küsimused sotsiaalministrile on jäänud endiseks. Millal kaetakse ülejäänud voodikohad haigekassa lepinguga? Millises ulatuses on plaanis finantseerida Haabersti hooldusravikliinikut pärast selle aasta esimest kvartalit? Kas kliinik saab lisafinantseeringuid või jääbki nii, et finantseeritakse ainult 53% kohtadest? Kui riigi institutsioonide heakskiidul ehitatakse uusi hooldusravikliinikuid, siis kuidas mõista seda, et samade institutsioonide heakskiidul jäetakse nende edaspidine tegevus finantseerimata? Kui haigekassa lepingut ei sõlmi, siis kuidas korvab Vabariigi Valitsus tehtud kulutused? Me ootame nendele küsimustele vastust. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan seitsme Riigikogu liikme küsimustele hooldusravi rahastuse teemal.
Kahele esimesele küsimusele vastan koos: "2013. aasta I kvartalis finantseerib haigekassa Haabersti hooldusravikliiniku 56 voodikohta. Kas ja millal saavad ülejäänud 94 voodikohta haigekassa lepinguga kaetud? Vabariigi Valitsus on Haabersti hooldusravikliinikule haigekassast finantseerimist lubanud. Millises ulatuses on plaanis finantseerida Haabersti hooldusravikliinikut pärast 2013. aasta I kvartalit?" Enne vastuste juurde minekut mainin kahte asja. Kõigepealt, need on väga head küsimused ja need on ka minule isiklikult äärmiselt olulised, sest märkimisväärse osa oma esimesest tööpäevast, mis oli eelmise aasta detsembris, veetsin ma just nimelt selle kliiniku avamisel. Enamgi veel, ka mina olen ligi 30 aasta jooksul harjunud just selles majas, kus enne oli Õismäe polikliinik, ja kõrvalmajas, kus on perearstikeskus, arsti juures käima. Enne kui vastuste juurde minna, toon ma välja selle, et AS Lääne-Tallinna Keskhaigla, taotledes sellele kliinikule eurorahastust, tegi prognoosi, mille kohaselt moodustanuks Eesti Haigekassa rahastus 56% kliiniku tuludest, kohaliku omavalitsuse rahastus 29% ja patsientide omaosalus 15%. Niipalju taustaks. Läheme vastuste juurde.
Haigekassa planeeritav ja AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatusega läbiräägitud 2013. aasta tellimus on 1352 ravijuhtu kogusummas 1,186 miljonit eurot. 85%-lise voodihõive korral tähendab see arvestuslikult seda, et haigekassa rahastus katab 100 voodikohta 150-st. See ei tähenda aga, et ülejäänud 50 voodit peaksid tühjaks jääma. Haiglale jätab see võimaluse pakkuda piirkonna elanikele hooldusteenust, kasutades umbes 20 voodikohta. Samuti võimaldab see Tallinnal kindlustamata inimeste hooldusravi üle viia amortiseerunud pindadelt tänapäevastesse tingimustesse, kasutades selleks umbes 25 voodikohta. Haigekassa tellitud teenused on vastavuses haigla enda poolt Euroopa Liidu toetuse taotluses toodud mahuga, millest ma enne küsimustele vastamist ka rääkisin.
Kolmas küsimus: "Kui riigi institutsioonide heakskiidul ehitatakse uusi hooldusravikliinikuid, siis kuidas mõista seda, et samade institutsioonide heakskiidul jäetakse nende edaspidine tegevus finantseerimata?" Kliinikut ei ehitatud mitte ainult riigi heakskiidul, vaid riigi otsesel rahalisel toetusel. Nüüdisaegne Haabersti hooldusravikliinik on ehitatud riigi toel Euroopa Regionaalarengu Fondi rahast. Selleks eraldati 3,36 miljonit eurot. Hooldusravi parandamiseks panustab riik lisaks haigekassa lepingutele suures mahus ka ehitamisse, mis ei tähenda, et omavalitsus ei peaks hooldusravi rahastama. Ka Eesti hooldusravivõrgu arengukava aastateks 2004–2015 ei näe ette täielikku haigekassa rahastust, vaid teisigi allikaid, sh kohalike omavalitsuste panust ja teenuste kasutajate omaosalust, kui see võimalik on.
Neljas küsimus: "Kui haigekassa lepingut ei sõlmita, siis kuidas korvab Vabariigi Valitsus tehtud kulutused?" Hooldusravi suurem rahastamine on olnud haigekassa eelarve üks prioriteetidest. Seda illustreerib fakt, et hooldusravi rahastamine haigekassa eelarves suurenes näiteks 2005. aastast 2011. aastani 100% ehk kahekordseks, samal ajal kui eriarstiabi rahastamine suurenes 65%, mis iseenesest ei ole ka sugugi väike kasvuprotsent. Ma rääkisin ajavahemikust 2005–2011. See trend ei ole 2012. ja 2013. aastal muutunud, enamgi veel, on suund hooldusravikohtade rahastamist suuremas ulatuses kasvatada. Samas tuleb asjade konteksti panekuks rõhutada, et Eestis ei ole vist ühtegi maakonda, kus viimasel ajal ei oleks kas valminud, ehitamisel või kohe-kohe valmimas mõni uus hooldusraviosakond või kus poleks mõnda sellist osakonda renoveeritud. Hooldusravikohti on viimastel aastatel Eestis rajatud väga palju.
Õendushoolduse – see on hooldusravi uus nimi, kui parlament valitsuse esitatud seaduseelnõu heaks kiidab – ja hoolekandeteenuste taristu väljaehitamiseks toetuse taotluse esitanud tervishoiuteenuste osutajad tõid taotluses ära oma prognoosi haigekassast rahastuse saamiseks. Lisaks haigekassa rahastusele, mis moodustas toetuse taotlejate prognoosidest põhiosa, prognoosis enamik haiglaid ka tasulisi teenuseid, tulusid muudelt asutustelt ja eraisikutelt, samuti kohaliku omavalitsuse finantseerimist eri mahus. Nagu alguses öeldud, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla prognoosis Euroopa investeeringuid taotledes haigekassa rahastust 56%, kohaliku omavalitsuse rahastust 29% ja patsientide omaosalust 15% ulatuses. Siiani ei ole Tallinn hooldusravi rahastamist vajalikuks pidanud, kuigi sellesisulisi ettepanekuid on mulle teadaolevalt linnavolikogus korduvalt tehtud. Aga Eestis on õnneks ka teistsuguseid näiteid. Võtame rahvaarvu poolest järgmise linna ja näeme, et Tartu rahastab oma eelarvest statsionaarset hooldusravi Tartu Ülikooli Kliinikumis, aga seda tingimusel, et patsiendid on vabastatud omaosalusest ning raviasutus arendab teenust ja parandab selle kvaliteeti. Need summad, millega Tartu hooldusravi rahastab, ei ole sugugi mitte väikesed. Selle üle on loomulikult hea meel. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma küsisin, kui mitut voodikohta rahastatakse, aga sa vastasid mulle terve hunniku mitmesuguste arvudega. Märkimisväärsed arvud olid muidugi 56%, 29% ja 15%. See puudutab ühe voodikoha rahastamist. Me räägime natuke erinevatest asjadest. Loomulikult, 56% maksab haigekassa, 15% on inimese omavastutus ja 29% ulatuses ostab linn praegu teenust Haabersti hooldusravikliinikult, sest sinna paigutatakse haigeid mitmetest osakondadest ümber. Olgu siis proportsioonid 56 : 29 : 15. Aga haigekassa rahastab praegu siiski 83 voodikohta, kuid peaks rahastama 150. Millal hakkab ta rahastama 150 kohta?

Aitäh! 56%, 29%, 15% – see ei ole kahjuks reaalsus, vaid see oli Lääne-Tallinna Keskhaigla, Haabersti hooldusravikliiniku emaorganisatsiooni prognoos Euroopa vahendite taotlemisel. Reaalsus on see, et haigekassa osalusprotsent on prognoosiga üsna sarnane, aga kohaliku omavalitsuse osalusprotsent on prognoositust väga palju väiksem. See teeb kliiniku olukorra raskemaks, sest kliinik oma tegevust planeerides arvestas, et lisaks haigekassale tuleb raha linnalt. Seda raha, vähemasti selles ulatuses, nagu seda Euroopa Liidu raha taotledes prognoositi, ei ole kahjuks tulnud.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Jäi selgusetuks, millal hakatakse finantseerima 150 voodikohta.

Aitäh! Kui te oleksite vastust kuulanud, küllap oleks siis ka selgus tulnud. Nagu ma alguses ütlesin, hooldusravikliinikute rahastamine ei põhine täielikult haigekassa rahastusel. Nii kliinikud ise kui ka valdkonna arengukava näevad ette, et osa voodikohtadest rahastab omavalitsus. Omavalitsusel on võimalik seeläbi inimesi teenuseid saama suunata. See on omavalitsusele oluline lisavõimalus. Tänu Euroopa Liidu investeeringule pakutakse Tallinnas Õismäel Ehitajate teel teenuseid väga heades tingimustes. Ma nõustun igati kolleeg Viktor Vassiljevi hinnanguga, et tegemist on täiesti nüüdisaegsete ja väga heade tingimustega. Selle üle ei ole, ma arvan, hea meel mitte ainult Õismäe, vaid ka Mustamäe, Kristiine ja teiste ümberkaudsete piirkondade elanikel. Nii et ei peaks eeldama, et hooldusravihaiglat, -osakonda või -kliinikut peaks rahastama ainult haigekassa. Pigem tuleb minu meelest siis, kui haigekassa rahastus vastab kliiniku prognoosidele, esitada küsimus, kas ka teised prognoosi osad järele tulevad. Mul oleks väga hea meel, kui tuleksid.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma olen segaduses ja tahan küsida, et seda segadust enam ei oleks. Kas oli olemas mingi leping või alusdokument, millega osapooled võtsid endale kohustused mingi protsendi ulatuses? Või on olemas selline prognoos, nagu te räägite, et haigla esitas oma nägemuse, et oleks hea, kui finantseeritaks sellistes osades? Täpsustage, palun!

Aitäh! See on põhjendatud küsimus. Mulle teadaolevalt on Lääne-Tallinna Keskhaigla, mis kuulub omandi mõttes ju Tallinnale, prognoosid esitanud. Mul on raske öelda, kas need prognoosid kinnitati üksnes haigla juhatuses, nõukogus või veel kõrgemal tasemel. Selleks et kindlalt väita, et Tallinna Linnavalitsus on mingid siduvad kohustused võtnud, peaksin ma seda täpsustama. Küll aga eeldab hea tava hooldusravi, uue nimega õendushoolduse rahastamisel seda, et lisaks haigekassa toele panustavad sinna omavalitsused. Näiteks on ka Räpina Haiglas, mis on geograafiliselt võttes Lääne-Tallinna Keskhaiglast kõige kaugem õendushooldusteenust pakkuv haigla, osa patsientide omaosalus üheks killuks rahastamisel. See on üle Eesti igal pool kombeks. Ma tulen tagasi Tartu näite juurde. Tartu eraldas 2012. aastal hooldusravi toetamiseks üle 267 000 euro, mis on märkimisväärne panus. Selle abil rahastatakse oma linna valdavalt eakate inimeste hooldusravivõimalusi. Ma arvan, et see on igati märkimisväärne ja positiivne samm. Neid omavalitsusi, kes seda valdkonda toetavad, toetades nii tegelikult mitte ainult haiglat, vaid ka oma elanikke, on õnneks veel.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Suur tänu, proua juhataja! Austatud minister! Kagu-Eesti patrioodina leian, et on väga hea ja kiiduväärt, et Sotsiaalministeerium on sellise meetme ette valmistanud ja vahendanud Euroopa Liidu eelarveraha meie hooldusravi baasi parandamiseks. Tõepoolest, Räpina Haigla oli esimene, kus avati uus korpus tänu ministeeriumi väga suurele toele, Põlva Haigla on saanud seetõttu väga palju areneda, samuti Võrus asuv haigla jne. Aga ma tean, et kui haiglad neid projekte kavandasid, siis arvutati väga täpselt, kui palju raha tuleb haigekassast, kui palju omavalitsuselt ning kui suur on omaosalus. Muidu ei oleks tulnud rahastust ka ministeeriumist. Kas siis Haaberstis oli teistmoodi?

Aitäh! Ei, mulle teadaolevalt ei olnud teistmoodi. Ma veel kord avaldan siirast tunnustust kõikidele omavalitsustele. See toetus, mis läheb õendushooldusesse, ei lähe mitte üksnes haigla, vaid ka piirkonna inimeste toetamiseks. Sellised eraldised omavalitsuse eelarves on kindlasti need, mille üle kohalikel inimestel on hea meel.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kas on kõnesoove? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. See päevakorrapunkt on ammendatud.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini ja Valeri Korbi 14. veebruaril 2013. aastal sotsiaalminister Taavi Rõivasele esitatud arupärimine Kagu-Eesti haiglate reformi kohta. Kõnetooli tuleb Heimar Lenk.

Lugupeetud eesistuja! Tõepoolest sai sotsiaalministrile arupärimine esitatud. Viimastel kuudel, eelmise aasta lõpust alates on Kagu-Eestis hakanud liikuma jutud, et kolme suurt maakonnahaiglat – Põlva Haiglat, Võrumaal asuvat Lõuna-Eesti Haiglat ja Valga Haiglat – ootavad ees muutused, neid tahetakse reorganiseerida. Õigemini tahetakse lasta käiku vana, kunagi juba alustatud ja mitu korda pooleli jäetud Eesti haiglate reform, mille tagajärjel nende kolme ilusa, toreda ja minu meelest väga hästi töötava haigla staatus peaks langema maakonnahaigla tasemelt maakondliku vastutusega haigla tasemele. Vanasti öeldi selle kohta kohalik haigla, nüüd on nad välja mõelnud uue nimetuse, kuid sisuliselt on see kohaliku haigla tase. Lihtsalt öeldes väheneksid nendes haiglates raviteenused, kirurgia- ja sünnitusosakonnad pandaks kinni, nagu tehti Raplas. Seda on kahju kõrvalt vaadata, sest näiteks Põlva Haiglas ja Valga Haiglas on väga head sünnitusosakonnad, seal käiakse teistestki riikidest oma lapsukesi ilmale toomas.
Sellest võiks pikalt rääkida. Me esitasime arupärimise, et saada selge pilt, kas praegu on karta nende haiglate staatuse muutmist. Meil on üheksa küsimust ja on ära toodud ka statistika, mis on viimasel ajal meedias ilmunud, selle kohta, kui palju on nendes haiglates patsiente. Näiteks on Võrumaal neid 40 000 jne. Eriti teeb muret see, et parema ravi saamiseks peavad inimesed hakkama nüüd käima Tartus või Tallinnas, mis on üpris raske, kui arvestada, kui palju maksavad näiteks bussipiletid Põlvast, Võrust ja Valgast Tartusse või Tallinnasse. Nii et palume ministril vastata ja öelda meile, kas need kartused võib maha võtta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Vastan nelja parlamendiliikme arupärimisele Kagu-Eesti haiglate tuleviku kohta.
Küsimus nr 1: "Kas vastab tõele informatsioon, et Sotsiaalministeeriumil on kavas rea haiglate staatuse langetamine lähiajal? Millised need haiglad on ja kas nende hulka kuuluvad ka Kagu-Eesti kolm praegust maakonnahaiglat?" Alustan sellest, et tervishoid on väga emotsionaalne valdkond, kus tihti ei tea kust tekivad suured hirmud. Mul on hea meel, et mul on võimalik need hirmud Kagu-Eesti osas maha võtta. Sotsiaalministeeriumi eesmärk on tagada kvaliteetse arstiabi kättesaadavus, patsientide turvalisus ja haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Tervishoiusüsteemi terviklikkuse seisukohast on oluline märkida just esmatasandi tervishoiu osatähtsuse suurenemist ning haiglavõrgu seostatust esmatasandi tervishoiu kui olulise tervishoiuvaldkonna arenguga. Eriarstiabi tervishoiuteenuste ja haiglavõrgu arenguvisiooni koostamisel on lähtutud arstlike erialade esindajate seisukohtadest uuendatud arengukavades, ekspertide soovitustest ning rahvastiku tervise arengukavast aastateks 2009–2020. Eesmärk on kokku leppida tervishoiuteenuste kättesaadavuse miinimumnõuetes eriarstiabiteenuste osas, lähtudes maakonna suurusest ja asukohast. Ei tasu lähtuda üksnes haiglatüüpidest, vaid tuleb silmas pidada teeninduspiirkondade suurust, eriarstiabi erialade spetsiifikat ning olemasolevat personaliressurssi. Nii et staatuse langetamine üldhaiglast kohalikuks haiglaks ei ole kindlasti eesmärk iseeneses. Vastupidi, kui maakonna elanikud ja üldse kohalikud inimesed – Lõuna-Eesti Haigla puhul teeninduspiirkond teatud juhtudel ju ületab maakonna piire – soovivad tervishoiuteenust saada just nimelt nendes haiglates, siis ei ole ministeeriumil või keskvalitsusel põhjust teha otsuseid, mis on kohalike inimeste tahte vastased.
Ka mulle teeb muret trend, et inimesed kasutavad tervishoiuteenuseid pigem suuremates keskustes, mitte kohalikus üldhaiglas. See nende üldhaiglate ega kohaliku haigla (arengukavas on vaid üks kohalik haigla, Jõgeval) kestlikkusele kaasa ei aita. Seetõttu ma rõhutangi, et otsuse, millise eriala arstid, millise sagedusega, kas ainult tööpäevadel või ööpäev läbi ja kõikidel nädalapäevadel, ühes või teises haiglas töötavad, teevad peamiselt kohalikud, maakonna inimesed. Nad teevad seda sellega, kui nad otsustavad kas ambulatoorsele või statsionaarsele ravile minna oma maakonna haiglasse või kuhugi mujale.
Teine küsimus: "Kas nimetatud haiglates on karta ööpäevaringsete valvearstide arvu vähendamist?" Lühike vastus on, et kartma ei pea. Analüüsides erakorralise meditsiini osakonna tööd kuni 40 000 elanikuga maakondades asuvates üldhaiglates, saame välja tuua kirurgiliste ja erakorraliste pöördumiste arvu ja statsionaaris vältimatus korras opereeritute arvu vähenemise trendi viimase kümne aasta jooksul. Analüüsist nähtub, et erakorralise meditsiini osakonda pöördumiste keskmine arv ühe ööpäeva jooksul on Kagu-Eesti haiglates alla 15 ja aastate jooksul ei ole muutunud operatiivset sekkumist vajavate pöördumiste arv töövälisel ajal. Erakorralist abi vajajate arv on spetsialistide sõnul tõesti liiga väike, selleks et oleks objektiivselt otstarbekas tagada tugiteenuste kohalolek töövälisel ajal.
Lisaks objektiivsetele kriteeriumidele on loomulikult olemas ka teised kriteeriumid. Nagu ma ütlesin, tervishoid on paljudele inimestele väga emotsionaalne valdkond. Ressursside efektiivsema kasutamise ja patsiendi riski minimeerimise eesmärgist tulenevalt on spetsialistid soovitanud mitme haigla erakorralise meditsiini osakonna töö ümber korraldada ja transportida raskemalt haiged patsiendid suurematesse haiglatesse, kus neile tagatakse tänapäevastest ravimeetoditest lähtuv abi koos diagnostilise ja muu toega. Samas olen ma seisukohal, et nimetatud probleemide või, ütleme, trendide ainus lahendus ei ole kindlasti teenuste piiramine või teenuste pakkumise aja vähendamine. Nii mõnegi konkreetse küsimuse lahendaks Kagu-Eestis see, kui haiglad teeksid senisest veelgi tihedamat koostööd piirkondliku haiglaga. Koostöö Tartu Ülikooli Kliinikumiga aitaks minu hinnangul tagada kvaliteetse arstiabi kättesaadavuse ka Kagu-Eesti maakondades.
Kolmas küsimus: "Kuidas on kavas läbi viia kiirabireform Kagu-Eestis?" Teeme väikese kõrvalepõike, pärast tuleb haiglate kohta küsimusi veel, aga nüüd räägime kiirabireformist. Kiirabi ümberkorralduste eesmärk on üle Eesti kiirabibrigaade juurde luua. Taustal on siin see mõte, et me soovime üle Eesti tagada, et igal pool, sõltumata kohast, kus inimene elab või kus ta parajasti abi vajab, jõuaks kiirabi temani ühtlase kiirusega. Selleks oleme kavandanud uusi kiirabibrigaade, ka mõningaid ümberpaigutusi. Näiteks kasvab kiirabibaaside ehk nende asukohtade arv, kus kiirabibrigaadid üle Eesti paiknevad, 54-st 60-ni ehk hajutatus hakkab olema üle 10% suurem. Seega paranevad Lõuna-Eestis nii kiirabiteenuse kättesaadavus kui ka kvaliteet. Aastatel 2014–2018 on nendes kolmes maakonnas (kiirabikorralduslikult nimetatakse seda lõuna teeninduspiirkonnaks) plaanitud suurendada kiirabibrigaadide arvu kokku kolme võrra. Seega oleks tulevikus kolmes maakonnas kokku praeguse üheksa asemel kaksteist brigaadi ehk tervelt kolmandiku võrra enam kui seni. Lisaks on plaanis nihutada praegu Lõuna-Eesti Haigla juures Meegomäel asuvad kaks brigaadi Võru linna ehk võimalikele abivajajatele lähemale.
Kõik need ümberkorraldused parandavad oluliselt kiirabiteenuse kättesaadavust nimetatud maakondades, sest kiirabi hakkab kiiremini kohale jõudma, ka teenuse kvaliteet paraneb. Mõistagi on oluline rõhutada, et selleks, et kõik lisabrigaadid saaksid rahastuse, tuleb peale piirkondade suurendamise ja teiste sammude taotleda lisavahendeid riigieelarvest. Riigieelarve võimalustest lähtudes saame siis konkreetselt öelda, millisel aastal lisabrigaadid ühte või teise maakonda, ühte või teise asukohta tulevad. Terviseametil on olemas esialgne eelistus, millises järjekorras ja millistesse maakondadesse on kõige pakilisem brigaade lisada. Näiteks on Järva maakond siin kindlasti esimeste seas, sest tervet maakonda katab praeguse seisuga vaid kaks brigaadi. Me soovime sinna kolmanda lisada esimesel võimalusel. Aga ka Võrumaal, Valgamaal ja Põlvamaal kiirabiteenuse kättesaadavus märgavalt paraneb.
Nüüd tuleme tagasi haiglate juurde. Küsimus nr 4 kõlab nii: "Kas on plaanis nimetatud haiglates sulgeda sünnitus- ja kirurgiaosakonnad?" Sotsiaalministeeriumil ei ole plaanis Valgas, Põlvas ega Võrus sünnitusosakonda sulgeda. Selle otsuse saavad teha nende piirkondade pered ise, kes oma valikutega haiglat suunavad. Praktika on näidanud, et sünnitusosakonna otsustavad haiglad sulgeda siis, kui üle poole maakonna naistest otsustab sünnitada mujal. Tõsi on see, et Põlva Haigla ja Lõuna-Eesti Haigla asuvad geograafiliselt väga lähestikku. Mõlemad peavad nägema vaeva selle nimel, et pälvida oma maakonna naiste usaldus. Põlvamaal sünnitab 59% maakonna naistest. 2011. aastal oli kokku 320 sündi, 69 juhul oli tegemist välismaalasega. Valgamaa näitajad tekitavad natuke rohkem muret, sest Valgamaa naistest vaid 52% valib sünnitamise kohaks Valga Haigla. 2011. aastal oli 313 sündi, kusjuures tervelt 123 juhul oli tegemist välismaalasega, mis on vägagi arusaadav, kuna Valgas teeb piiri lähedus oma töö.
Nagu öeldud, ministeeriumil ei ole huvi üheski maakonnas sünnitusosakonda sulgeda. Meile on oluline patsientide turvalisus, mis saavutatakse kvaliteetse raviga. Me peame muidugi silmas pidama personali erialast motiveerimist. Günekoloogide erialaselts ütleb, et sünnitusosakonna edukalt töös hoidmiseks peaks olema vähemalt 500 sündi aastas ehk rohkem kui üks sünd päevas. Kagu-Eesti trendid tekitavad muret, aga enne väga suurte järelduste tegemist ootaksin mina isiklikult kindlasti ära 25. oktoobri, mil jõustub patsientide vaba liikumise direktiiv. Mitmed tervishoiuspetsialistid on prognoosinud, et see toob kaasa eeskätt Lätist tulevate sünnitajate arvu kasvu Lõuna- ja Kagu-Eesti haiglates. See aitab kindlasti nende sünnitusosakondade jätkusuutlikkusele kaasa. Rutakaid otsuseid mina isiklikult selles vallas ei poolda. Mure on olemas, sest sünde on vähem, kui neid varem oli. Aga nagu öeldud, lahendusi on rohkem kui üks. Kindlasti ei juhtu seda, et Kagu-Eestis üldse enam sünnitamisvõimalust ei ole. Kui need trendid peaksid mõnes haiglas väga negatiivseks muutuma, siis suurendab see sünnituste arvu teistes maakonnahaiglates. Arvamuse suhtes, et varsti Kagu-Eestis enam üldse sünnitada ei saa, olen mina äärmiselt skeptiline. Ma nimetasin, et Võru ja Põlva asuvad väga lähestikku, aga kui vaadata Tartut, siis ausalt öeldes ei ole mõeldav, et Mõnistele lähim sünnitamiskoht oleks Tartus. Seetõttu on hoolimata sellest, kuidas sünnituste arv muutub, vajadus selle järele, et Kagu-Eestis sünnitusabi säiliks, väga selgelt olemas. Siin tuleb lisaks konkreetsetele arvudele jälgida ka muid näitajaid.
Viies küsimus: "Kas Teile ei tundu, et pärast reforme kujuneb olukord, kus Kagu-Eesti patsientidel tuleb vajaduse korral ette võtta pikk teekond Tartu, Viljandi või Tallinna haiglatesse? See on patsiendile kurnav ja kulukas ettevõtmine. Miks ei arvestata seda asjaolu reformi elluviimise juures?" Ei tundu ja arvestatakse, on kiire vastus. Haiglavõrk peab loomulikult arvestama ühelt poolt riigi võimalusi ja teiselt poolt inimeste vajadusi.

Härra minister, mul on ettepanek: võib-olla saate ülejäänud teemasid selgitada küsimustele vastamise käigus, praegu on aeg läbi. Asume siis küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Ma esitan selle küsimuse sellepärast, et kui teil on soovi, siis oleks võimalik vastata neile arupärimise küsimustele, millele te ajapuuduse tõttu vastata ei jõudnud. Minu tagasihoidlik küsimus on järgmine. Te ütlesite, et sünnitusosakonda ei suleta, kui 50% kohalikke sünnitajaid soovib seda kasutada. Kes ja kuidas määrab kindlaks, kes soovib maakonnahaiglas sünnitada ja kes ei soovi?

Aitäh! Seda, kus sünnitada, otsustab pere ise. Ma ei pidanud silmas seda, et siis, kui saabub see maagiline 50% piir, kui üle poole naistest sünnitab ühest või teisest maakonnast väljaspool asuvates haiglates, tuleb automaatselt kellegi karvane käsi ja paneb sünnitusosakonna kinni. Ei, seda mitte. Ma rääkisin teiste maakondade praktikast, milliseid samme on astutud. Selle otsuse teevad haiglate juhtkonnad, arvestades inimeste arvamusega.
Aga ma tänan võimaluse eest vastata arupärimise kuuendale küsimusele! Ma kinnitan, et kartus, et paljud patsiendid peavad hakkama ette võtma pikki reise arsti juurde, on asjatu. Ambulatoorsete teenuste kättesaadavus tagatakse maakondades kindlasti vähemalt praeguses mahus, kiirabiteenuse kättesaadavus paraneb ning kõigis maakonnakeskuste haiglates jääb alles ka ööpäevaringne erakorraline abi. Esmavajalikku ja sagedamini vajaminevat arstiabi osutavad suurenevas mahus ka perearst ja pereõde. Seda näitab perearsti poole pöördumiste jätkuv kasv.
Kaheksandale küsimusele vastates soovin ma nagu küsijadki tunnustada kõikide nende haiglate tublisid tervishoiutöötajaid ja veel kord kinnitada, et otsuseid ümberkorralduste kohta saavad teha eeskätt haiglad ise. Ministeeriumil ei ole plaanis jõumeetodil ühegi haigla sünnitusosakonda sulgeda.
Üheksas küsimus puudutab seda, kas ma ei karda tööpuuduse järsku kasvu Kagu-Eestis. Me räägime tervishoius pigem tööjõu nappusest. Ka lisanduvad kiirabibrigaadid tähendavad nendes maakondades kokku kümneid lisatöökohti, mis on samuti tervishoiu töökohad. Pigem on probleem selles, kuidas leida nendele töökohtadele töötajaid. Seda, et tööpuudus kuidagi tervishoiusektori tõttu suureneks, ma kindlasti ei arva. Haiglad on ja jäävad piirkonna olulisteks tööandjateks.

Aitäh! Järgmine küsimus, Meelis Mälberg.

Aitäh! Austatud minister! Need kõne all olevad haiglad Põlvas, Võrus ja Valgas ei ole ainukesed Kagu-Eesti haiglad. Suuresti kohaliku omavalitsuse toel tegutsevad ju haiglad ka Räpinas, Otepääl ja Tõrvas. Need on kujunenud arvestatavateks raviteenuseid pakkuvateks kohalikeks keskusteks. Kuidas on need haiglad teie hinnangul hakkama saanud ja milline võiks olla nende roll tulevikus?

Aitäh! Nimetatud haiglatest rääkides võin öelda, et ma olen koos teiega käinud Räpina Haiglas. Seal nähtu jättis küll äärmiselt positiivse mulje. Räpina Haigla on väga selgelt leidnud oma niši. Seal pakutavate teenuste järele on selge nõudlus ka maakonna teises haiglas, kusjuures see nõudlus kasvab kogu ühiskonnas. Räpina Haigla on suures osas õendushooldushaigla ja seal ei osutata väga laialdast aktiivravi. On täiesti selge, et Räpina Haiglal sellisena, nagu ta toimetab, on väga selge koht Eesti tervishoiuvõrgustikus olemas.
Vaatame teisi haiglaid. Meenutage, millal on ehitatud näiteks Võrumaal asuv haigla, millised olid siis eesmärgid ja vajadused. Kõik, kes on sellest haiglast vähemalt möödagi sõitnud, teavad, kui suure hoonega on tegemist. Aga kõik, kes on sinna viimasel ajal sisse astunud, teavad ka seda, et see haigla on sisuliselt keldrist pööninguni, korrus-korruselt teenuseid täis. Lõuna-Eesti Haiglas ei ole tühje korruseid. Väga väike osa sellest haiglast, võib-olla pool korrust üheksa korruse peale kokku on selline, kuhu on veel võimalik laieneda. Kõik ülejäänud ruumid on küllaltki nüüdisaegselt ja üldisi võimalusi arvestades vägagi hästi renoveeritud. CO₂ kvoodi müügist saadud vahenditest on maja energiatõhusust suurendatud. Vaatame hoopis teises Eesti nurgas asuvat Raplat, kus on haiglas mitmesuguseid teenuseid aja jooksul koomale tõmmatud just nõudluse muutustest lähtudes. Oma maakonna haiglas sünnitas alla 50% Rapla maakonna naistest, sünnitusosakond suleti seal tükk aega tagasi. Samas on seal laiendatud õendushoolduse pakkumist, mille järele Rapla maakonnas nõudlus kasvab. Tänu sellele on haigla jätkusuutlik ja minu meelest tehakse seal väga head tööd. Selliseid näiteid võiks üle Eesti lõputult tuua.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Kas ma sain teist õigesti aru, härra minister, et Valga, Võru ja Põlva haiglal on väga suur tulevik ja keegi nende staatust lähiaastatel muutma ei hakka?

Aitäh! Minul ainuisikuliselt on natuke raske öelda, kas ühe või teise haigla staatus püsib või mõne aasta pärast see muutub, sest selle otsuse saavad teha ikkagi valdavalt need, kes haiglat peavad. Ma käisin hiljuti Lõuna-Eesti Haiglas Võru lähedal. Minu sisetunne ütleb, et me kuuleme sealt veel väga positiivseid uudiseid, mitte üldse sellises toonis, nagu teie arupärimise põhjal võiks arvata, vaid risti vastupidi. Lõuna-Eestis on hulgaliselt inimesi, kes tahavad, et sealne tervishoid käiks aja ja nõudlusega kaasas. See võib teatud nüanssides tähendada mõne aasta pärast või mis iganes perspektiivis põhimõtteliselt ka erialade valiku muutust. Ma ei saa seda lõpuni välistada. Selle otsustavad, nagu ma enne ütlesin, põhiliselt maakonna elanikud, valides, milliseid teenuseid nad just seal haiglas soovivad kasutada. Aga minu arvates on kõik need kolm haiglat vajalikud, selleks et oma maakonna ja teatud teenuste puhul teistegi maakondade inimesi teenindada. Nende haiglate tulevase õitsengu – või kuidas iganes see sõna kõlas – otsustab see, kui hästi need haiglad suudavad patsientide soovidega kaasas käia.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Teie sõnum on väga selge: esikohal peab kindlasti olema ravi kvaliteet. Kui inimesed saavad kvaliteetset arstiabi, siis järelikult nad usaldavad neid haiglaid ja haiglad ei pea seetõttu oma tuleviku pärast kartma. Tõepoolest, Kagu-Eesti inimesed (eelkõige oskan ma rääkida Põlvast) usaldavad oma haiglat väga. Põlva Haiglas antav sünnitusabi ning sellega kaasnevad kirurgia ja anestesioloogia on ju väga kõrgelt hinnatud ja kõrgel tasemel. Selle kindlustunde eest teile suur tänu! Maavanema ametis oleku ajast mäletan, et pidin kahjuks kulutama uksi, et tõestada näiteks Jaak Aabile ja Peeter Laasikule nende haiglate tublidust. Aga palun öelge mõni sõna kiirabireformi kohta! Ajakirjanduses on olnud ärevaid teateid, et Põlvas konkurss ebaõnnestus.

Aitäh! Lõuna teeninduspiirkond, mis hõlmab kolme maakonda, mis meil täna fookuses on, oli kummalisel kombel ainuke, kus ei tehtud sellist pakkumist, et üks teenuseosutaja oleks katnud kõik kolm maakonda. Samas sellest midagi hirmsat ei juhtu, sest pakkumisi tehti ka eraldi, maakondade kaupa. Kuna minister ei ole konkursikomisjoni liige, siis ei ole mul veel täielikku ülevaadet, kas konkursile esitatud pakkumised kvalifitseerusid või millal need otsused tehakse, aga ei ole kahtlust, et kõik Kagu-Eesti maakonnad saavad kiirabiteenusega kaetud. Meil on lepingute sõlmimiseks aega järgmise aasta alguseni. Ma usun, et inimeste arvates ei ole nii tähtis see, kas seal tulevikus hakkab olema üks ühine teenuse pakkuja või kolm pakkujat, vaid see, et brigaade tuleb juurde ja need brigaadid hakkavad olema inimestele lähemal.

Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kas te olete minuga nõus, et tervishoiu korraldamine on üks tervik ning ka kiirabireform ja haiglavõrgu arengukava on selle terviku lülid? Tuleb lisada, et meil on suhteliselt palju probleeme ka esmatasandi arstiabi korraldamisega ehk perearstidega, mida praegu jõuliselt korraldab Terviseamet, või eriarstiteenuste korraldusega üle Eesti. Te nimetasite teenuste osutamist väljaspool maakonna piire. Me teame, et haiglates järjekorrad pikenevad. Miks ei võiks me teha koostööd teiste Euroopa riikidega, näiteks Helsingi piirkonnaga Põhja-Eestis ja Lätiga Lõuna-Eestis või kaguregioonis ka kolmandate riikidega? Need küsimused tahavad kõik lahendamist. Te ütlesite, et keskvalitsus ei tee haiglavõrgu arengukava. Aga ministri määrustega on võimalik seda kõike reguleerida, kehtestades miinimum- ja maksimumnõudeid ning regulatsioone ka haigekassa kaudu, mille juht te olete.

Küsimus! Aeg on läbi.

Aitäh! Jah, loomulikult on võimalik Eesti tervishoidu juhtida ka selliselt, et Tallinnas tehakse kaardi peale ristid, kus on üks asi ja kus on teine asi. Võib võtta veel Exceli tabeli kõrvale ja vaadata, mitu inimest täpselt ühes või teises maakonnas on. Meil on ülitäpne info ka selle kohta, kui palju ühes või teises maakonnas on ambulatoorseid või statsionaarseid ravijuhtumeid. Me kõike seda teame. Samas, elu ei koosne ainult Exceli tabelitest ja kaardi joonistamisest. Mina arvan, et enne põhimõtteliste ümberkorralduste tegemist tuleb suhelda kohalike inimestega ja haigla personaliga. Kui kohapeal on olemas nii ressursid teenuste osutamiseks kui ka nõudlus nende teenuste järele, siis ei peaks ükski minister hakkama neid teenuseid sealt vägisi ära kaotama. Küll aga usun ma väga koostöösse. Ma usun sellesse, et kui need haiglad tunnevad, et ühte või teist liiki ravi vajatakse kohapeal vähem, siis võib lahenduseks olla koostöö suuremate haiglatega. Tuleb selgitada, kui sageli on kohapeal ühe või teise eriala järele nõudlust, ja siis leppida kokku suurema haiglaga, et see teenus oleks tagatud. Selliseid näiteid on üle Eesti, aga mulle meeldiks väga, kui siin astutaks veel samm edasi. See oleks tegelikult sisuline haiglareform kvaliteedihüppena. Siis oleks tagatud nii ravi kvaliteet kui ka haigla prestiiž näiteks noorte arstide silmis. Meil on ju suur mure, et noored arstid ei leia endas alati kindlustunnet, et minna tööle maakonnakeskuse haiglasse. Mina prooviksin töötada pigem selles suunas. Ka kohalikud inimesed võiksid siis olla kindlad, et maakonnakeskuses pakutakse kvaliteetset tervishoiuteenust.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister, tänan kindlustunde tekitamise eest! Ma saan aru, et ministeeriumil ei ole mingit plaani sekkuda maakonnahaiglate tegevusse ega staatusesse. Ma arvan, et Kagu-Eesti haiglate edu võti on tegelikult spetsialiseerumine. Kui nad suudavad spetsialiseeruda ja mingis valdkonnas tugevad olla, siis nad ka kestavad. Ma võin öelda, et Põlva Haigla edu võti on kindlasti sünnitusosakond. See on läbi aegade nii olnud ja on ilmselt ka tulevikus. Aga ma ei jaga teie kurvastust, et ainult 59% kohalikest naistest sünnitab Põlva Haiglas. Ma väidan, et see, et vaid 41% sünnitajatest sünnitab väljaspool maakonda, näitab haigla ja selle sünnitusosakonna tugevust. Järjest rohkem inimesi tuleb siia sünnitama ka väljastpoolt Euroopa Liitu. Näiteks toodi eelmisel aastal Põlvasse hinnanguliselt 70 000 eurot lisaraha, millega on võimalik seda haiglat ülal pidada. Kas nende haiglate tulevikutrend võiks teie arvates olla see, et nad müüvad raviteenust väljapoole Euroopa Liitu?

Aitäh! Kindlasti on see nii. Mina usun sellesse, et Eesti tervishoid on kvaliteedi ja hinna poolest konkurentsivõimeline ning siia on võimalik meelitada patsiente nii põhja kui ka lõuna poolt, kui alates 25. oktoobrist jõustub patsientide vaba liikumise direktiiv. Sellest direktiivist me jõuame siin saalis veel küll ja küll rääkida. Ka mina usun, et Põlva Haiglas pakutakse kvaliteetset teenust. Aga erialaseltsi muret, et 320 sünnitust aastas ei pruugi olla piisav, selleks et see osakond kestlik oleks, ei saa me päriselt ignoreerida. Mina ei kavatse olla see, kes ütleb, et sünnitusosakonda ei peaks seal olema. Kindlasti mitte! Aga seda muret ei tasu ignoreerida. Kui õnnestub seda osakonda kohalike inimeste jaoks alles hoida tänu sellele, et kasvab veelgi Venemaalt ja Lätist tulevate patsientide arv, siis seda parem kogu maakonnale. Siis ei ole nii suur probleem ka see, mida paljud spetsialistid rõhutavad, et lähim teine sünnitushaigla on vaid 24 kilomeetri kaugusel. Aga ma olen optimist selles, et Eesti tervishoiuteenuseid, sh sünnitusabi on võimalik ka üle piiri pakkuda. See on kõige ehedam kõrge lisandväärtusega, kvaliteetse teenuse eksport.

Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh! Hea minister! Oli kuidagi nostalgiline kuulda sellist väljendit nagu "haiglate õitseng". See meenutas mulle minu kauget noorpõlve. Te väitsite, et kohalikud elanikud otsustavad, millist arstiabi nad haiglast tahavad. Ilmselt siis elanikud otsustasid, et nad tahavad kiirabi ilma arstita ja üldse tervishoidu ilma personalita, sest sellele kokkuleppele ju alla ei kirjutatud. Muuseas, ka noorarstid, kellest siin juttu oli, ei kirjutanud sellele kokkuleppele alla. Kas meie tervishoiu õitseng tähendab seda, et Kagu-Eesti haiglad muutuvad tervisekeskusteks? Kas meie tervishoiu õitseng tähendab seda, et haigekassa raha eest saavad Eestimaal hambaravi ainult soomlased? Kas see ongi meie haiglate õitseng või on õitseng kuskil silmapiiri taga, nii nagu 30 aastat tagasi räägiti? Kus on see õitseng?

Aitäh! Kasutades sõna "õitseng" püüdsin ma tarvitada seda sõna, mida kasutas kolleeg Heimar Lenk. Ma palun vabandust, kui see sõna ei olnud täpselt sama, aga mõte, ma usun, kattus Heimar Lengi omaga. Eesti tervishoidu on väga palju tümitatud. Väga lihtne on kirjutada artikkel, võtta üks juhtum sadadest tuhandetest ja kirjeldada ainult ühte vaadet asjale, st patsiendi vaadet. Kui patsient on olnud mingil põhjusel rahulolematu, siis ei pruugi me kunagi teada saada, kas see rahulolematus oli põhjendatud (see võib ju loomulikult ka nii olla) või oli see täiesti põhjendamata. Arstidel ja õdedel ei ole tihti võimalust ennast kaitsta, sest nad ei saa avalikult ajalehes kommenteerida inimese delikaatseid isikuandmeid. Nad ei saa rääkida, mis diagnoos inimesele tegelikult pandi, milliseid samme astuti, sest kõik see on seotud inimese privaatsusega. Inimene ise võib sellest rääkida, võib sellest ka kallutatult rääkida, kui ta seda soovib, aga tervishoiusektoril ei ole tihti võimalik ennast kaitsta. Sellest hoolimata on Eesti inimeste rahulolu tervishoiuteenuste kvaliteediga praegu viimase viie aasta kõige kõrgemal tasemel. Selle asemel, et näha Eesti tervishoidu mustades värvides, peaksime tänama neid inimesi, kes päevast päeva seda tööd teevad, ja olema uhked selle üle, et Eestis on tipptasemel tervishoid.
Jah, loomulikult vajab tervishoid lisaraha. Aga näidake mulle ühte valdkonda Eesti elus, mis lisaraha ei vaja! Minu asi sotsiaalministrina on loomulikult seista selle eest, et seda raha tervishoidu leida. Kiirabireform on üks sellistest sammudest, mis tagab teenuse parema kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemise, aga see vajab mingil määral ka lisaraha. Selliseid samme on meil veel. Ma kutsun teid üles olema positiivsemad ning ütlema arstidele, õdedele ja hooldajatele pigem häid sõnu. Ei ole vaja rääkida ainult sellest, et Eesti tervishoius on kõik halvasti. Kaugel sellest! Eesti tervishoius on väga paljud asjad hästi. Selle eest tuleb neid inimesi, kes selles valdkonnas töötavad, tunnustada.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Nüüd kutsun kõnetooli arupärijate nimel esinenud Heimar Lengi. Avan läbirääkimised.

Aitäh! Kui palju mul aega on, kas viis minutit?

Viis pluss kolm.

Aitäh sõnaõiguse eest! Ministri kõne oli väga hea kogemus, see rikastas minu kui parlamendisaadiku muljeid siit saalist. Veendusin veel kord, kuidas võib panna inimese ükskõik millisele ametikohale, rahandusinimese võib panna tervishoiuga tegelema ja tervishoiuinimese saata prügifirmat juhtima. Prügifirmade juhtimisega tegelevaid rahvasaadikuid on meil ka praegu. Kui ma saan kokku mõne ajakirjandusõppejõuga, siis soovitan ministri tänase esinemise DVD-plaadile võtta ja näidata tudengitele kui ühte klassikalist oraatorikunsti tippsaavutust, lausa kõrgpilotaaži. Ma võiksin pidada samasuguse kõne, kui mind saadetaks Estonia teatri või konservatooriumi aastapäevapeole ja öeldaks, et tehku ma seal üks korralik esinemine. Ma oskan samamoodi minna ja öelda: "Kallis rahvas, muusikamaailm on väga emotsionaalne. Meil on sellised toredad muusikud, et nad tahavad teid teenindada paremini ja paremini ja paremini. Aga kui teie, kallid, ei lähe neid kuulama, siis ei tule ka kontsertidest midagi välja." Kui naised Raplas ei sünnita, siis pannakse haigla kinni. Minister aga unustas, et naised olid loosungitega Rapla tänavatel, lapsed süles, paludes, et neilt ei võetaks ära sünnitamisvõimalust. Sellest ta ei rääkinud. Ta rääkis, kui toredaks haigla pärast seda muutus.
Keegi siit saalist tõi toredaid näiteid Tõrva ja Räpina haigla kohta. Tõrva Haigla, härra minister, oli esimene, mis pandi rootslaste – minu meelest tobeda – master plan'i tõttu kinni. Ma olin sellel ajal ka Riigikogu liige. Meie silmade all pandi see haigla kinni. Ainult tänu sellele, et minister oli Jaak Aab ja me korraldasime suuri rahvakogunemisi (ka minu isikliku töö tulemusena), me avasime Tõrva Haigla uuesti. Kahjuks, jah, on see praegu hooldushaigla. Ei ole mõtet siin niimoodi kiita, et küll on Lõuna-Eestis tervishoiuga toredad lood.
Ministri tänasest esinemisest sai mulle selgeks, et kõik need kahtlused haiglate tuleviku kohta, mis on Kagu-Eesti meedias üleval, ja kartused, mis on kohalike omavalitsuste juhtidel, on õigustatud. Need on õigemad, kui oleks osanud ette kujutada. Minister pidas paljusõnalise ilukõne sellest, kui toredad on Eesti inimesed, kuidas nad armastavad Eesti arste, kui puhtad on meie haiglad ja kui heal tasemel on meie tervishoid. Tehakse uuringuid, et selgitada, kui rahul on inimesed tervishoiuga. Neid uuringuid rahastab haigekassa ja küsimused sõnastatakse nii, et ei saagi vastata teistmoodi, kui et meil on maailma kõige parem tervishoid. Samal ajal kuuleme päevast päeva, et Eesti tervishoidu ootab pankrot. Me paneme haigekassa juhiks rahandusinimesed, et jumala pärast ei oleks asjatundjad seda asja juhtimas, me saaksime seda kassat kasutada riigikassa osana jne.
Ma lahkun siit saalist sõnumiga, et kõik läheb täpselt nii, nagu kardetakse. See ei ole esimene kord. 2002. aastal oli samasugune olukord, kui master plan käivitus. Põlva Haigla oli sulgemisohus, õigemini, staatuse madaldamise ohus. Tänu kahele mehele, need olid Jaan Laul ja Heiki Männik, kes kogusid Põlva kauplustes 7492 allkirja haigla staatuse alandamise vastu, jäi see haigla maakonnahaiglaks, kuigi see taheti koos Jõgeva Haiglaga kohalikuks haiglaks muuta. Õnneks tuli appi meie minister ning ka proua Oviir aitas seda asja ajada. Nüüd, nagu ma olen aru saanud, lükatakse see otsus, mis pidi tulema 1. aprilliks, edasi, see tehakse pärast kohalikke valimisi. Nagu ma aru sain, 25. oktoobril avaldatakse mingi uurimus. Ma ei saanud aru, mis uurimus, te ei öelnud täpselt. Või oli see direktiiv või midagi niisugust? Siis öeldakse, et näete, meie kallid naised ei sünnitagi enam kodumaakonnas, näete, inimesed tahavad käia arsti juures Tallinnas, mitte Põlvas. Ja me teeme selle asja ära.
Ühesõnaga, kõik, pilt on selge ja rohkem kui enne. Ma tänan selle hea esinemise eest, härra minister! Ma katsun selle DVD viia Tallinna Ülikooli ajakirjanduseriala tudengitele vaadata. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Uskuge, me pole Lengiga vahepeal mingit nõu pidanud. See, et meil tekivad täpselt ühed ja samad mõtted, tähendab lihtsalt seda, et see kõik on läbipaistev ja kõigile arusaadav.
Esiteks pean ütlema, et ma püüan olla optimist, nagu härra minister soovitas. Siia pulti tulin ma selleks, et teda tunnustada. Me ei tea, milline sotsiaalminister temast saab, selle hinnangu saab anda aasta või kahe pärast, aga seda, et ta on fantastiline kõneleja, võin teile öelda juba praegu.
Mõni aasta tagasi õpetasin ma ühe kõrgkooli tudengitele politoloogiat, kusjuures praktilist politoloogiat. Me uurisime erinevaid kõnestiile, vaatasime, millised printsiibid on iga stiili aluseks ja kuidas neid peab kasutama, selleks et kasu oleks. Härra minister on veel väga noor inimene, ta on ilmselt kõnetalendiga sündinud. Seda, mida me kuulsime, nimetatakse teaduslikus kirjanduses hüpnootiliseks kõneks. See hüpnoos oli sama tüüpi nagu siis, kui te võtate kuskilt raha laenuks, kirjutate alla laenulepingule, loete läbi kõik selle, mis on ära toodud suures kirjas, aga jätate lugemata need kaks või kolm rida, mis on hästi väikeste tähtedega trükitud kuskile viimase lehekülje allserva. Alles pärast selgub, et need olidki need kõige tähtsamad asjad.
See, mida me siin kuulsime, oli lihtsalt meistriteos. Ma hakkasin lausa unistama, kui ma kuulasin seda pikalt ja soravalt esitatud kiirabibrigaadide arendamise kava. See oli nagu mingi laul, selline ilus, kaunis, hüpnotiseeriv, aga lõpus öeldi: kui saab lisarahastust. Me teame suurepäraselt, millises olukorras on nii haigekassa kui ka riigieelarve. Me teame, et juba mitu aastat ei saa sotsiaaleesmärkideks mitte kuskilt mingit raha. Arstidegagi ei ole võimalik kokku leppida.
Me kuulsime, et teeninduse kvaliteet ei halvene, vaid läheb tõnn-tõnn-tõnn ilusasti edasi, kõik on tore ja ilus – kui tehakse koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Selge, et siis ei halvene, muidugi. Rahvas hakkab lihtsalt käima Tartus kliinikumis. Seal on teadagi milline teenus, seal on parem finantseerimine, seal on tõmbekeskus, seal on kvalifitseeritumad arstid, kes kõik pole veel välismaale ära põgenenud. Me kuulsime, et ministeerium sünnitusosakondi kinni ei pane, naised teevad seda ise. Ma küsisin selle 50% kohta. Vastust jälle ei tulnud.
Nii et see, millest Heimar siin rääkis, on juba tehtud. Veel enne seda, kui sina, kolleeg, tulid siia rääkima, tegin ma juba selle kohta märkmeid. Selle lõigu, mis puudutab kiirabibrigaade ja seda, millega see kõik lõpeb, võtan ma homme stenogrammist välja ja panen oma loengute arhiivi. Kui kunagi tekib veel vajadus kellelegi praktilist politoloogiat lugeda, siis on see praktiline näide ühe kõnetüübi kohta.
Mida veel lõpuks öelda? See oli meisterlik teos! Aitäh, härra minister!

Suur tänu! Annan sõna ministrile vastusõnavõtuks. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hoolimata sellest, et te näiliselt justkui tegite komplimente ja küllap olite seda tehes mõlemad siirad, tekkis minus teid kuulates kurbus. Mulle jäi mulje, et kui Heimar Lenk läheb Lõuna-Eestisse, oma valimisringkonda, siis ta kuulutab seal – nii ta ju peaaegu et lubas –, et kohe-kohe on Kagu-Eesti tervishoius midagi hirmsat juhtumas. Ma kinnitan siit kõnepuldist ministrina, et see ei vasta tõele. Kui te seda kohapeal väidate, siis jäägu see teie südametunnistusele. Te teate, et minister on teile Riigikogu kõnepuldis kinnitanud (kusjuures on võimalik stenogrammist väljavõte teha), et mitte midagi sellist ei juhtu. Seega, veel kord ütlen, et kui te valite sellise taktika, et oma valimisedu nimel inimesi Võru-, Põlva- ja Valgamaal hirmutada, teades, et teie väited ei vasta tõele, siis ei käitu te nende inimestega väärikalt. Te peaksite oma valimisringkonna inimesi kohtlema nii, et te räägite nendele tõtt ja kasutate kogu oma informeeritust.
Oli küsimus, mis täpsemalt jõustub 25. oktoobril. Tegemist on patsiendi vaba liikumise direktiiviga, mis tähendab seda, et Läti või Soome patsiendil on võimalik tulla Eestisse, saada siin ravi ja selle ravi eest on kohustatud tasuma tema riigi haigekassa, kas vastavalt Eesti hinnakirjale, kui Eesti hinnad on madalamad kui näiteks Soomes, või vähemalt selles määras, mis on selles riigis vastava teenuse osutamise hind. Näiteks on Lätis mõne teenuse osutamise hind odavam. Ma usun, et see võimaldab laiendada Eesti tervishoiu eksporti, sest Eesti tervishoiu kvaliteet on konkurentsivõimeline nii Soome kui ka Läti suunal.
Kiirabibrigaadide osas täpsustan niipalju, et kindlasti on ka 2014. aastal rohkem kiirabibrigaade kui tänavu. Mul ei ole täna voli öelda, kui palju rohkem. Kuna me seda täpselt veel ei tea, siis oleks natuke ennatlik öelda, et juba 2014. aasta 1. jaanuarist on Põlva-, Valga- ja ka Võrumaal lisabrigaadid. Aga fakt on see, et need brigaadid tulevad, need tulevad nii ruttu kui võimalik. Juba 2014. aastal, arvestades Sotsiaalministeeriumi eelarve praegusi võimalusi, on võimalik brigaadide arvu üle Eesti suurendada.
Lõpetuseks ütlen, et rääkides maakonnakeskuse haiglatest – stenogrammi huvides olgu öeldud, et praegu on korrektne termin haigla staatuse mõttes "üldhaigla", kõik need haiglad on üldhaigla staatuses – ja nende koostööst piirkondliku haigla ehk Tartu Ülikooli Kliinikumiga, ei pidanud ma silmas, et see koostöö hakkaks välja nägema nii, et kõik patsiendid lähevad Tartu Ülikooli Kliinikumi. See oli teie selline satiiriline märkus. Vastupidi, minu eesmärk on see, et koostöös kliinikumiga oleks võimalik tagada eriarstide vastuvõtud kohapeal, patsientide teenindamine Põlvas, Võru lähedal ja ka Valgas. Nagu öeldud, see on eesmärk. Koostöö on mitmel pool Eestis väga hästi toiminud ja seda tasub kindlasti süvendada.
Veel kord: mul on siiras palve, kasutage seda infot, mida te arupärimiste formaadis ministritelt saate, ja ärge levitage asjata hirmusid. Eks aeg näitab, aga need hirmud lükatakse ümber, need ei leia praktikas kinnitust.

Kas soovite lisaaega?

Ei. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja ka selle punkti arutelu.

Riigikogu liikmed Eldar Efendijev, Mailis Reps, Marika Tuus-Laul, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Võsa, Tarmo Tamm, Valeri Korb, Viktor Vassiljev, Vladimir Velman ja Yana Toom esitasid 21. jaanuaril 2013 siseminister Ken-Marti Vaherile arupärimise politseitöötajate palkade kohta. Ma palun arupärijate nimel kõnelema Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nimetatud Riigikogu liikmed esitasid siseminister Ken-Marti Vaherile arupärimise politseitöötajate palkade kohta. Hetkeks vahetan ma teemat ja ütlen, et valijaid ei ole kohalike omavalitsuste valimistel vaja hirmutada, kuna Vabariigi Valitsus on nad juba nii ära hirmutanud, et iga kolmas kaalub riigist lahkumist.
Aga nüüd arupärimise juurde. Sissejuhatuses on öeldud, et möödunud aasta novembri lõpus teatas Siseministeeriumi pressitalitus, et Politsei- ja Piirivalveameti töötajatele eraldatakse 2013. aastal palgatõusuks täiendavalt 6,8 miljonit eurot. See meede pidi politsei- ja piirivalvetöötajate palka tõstma 9,6%. Kokku pidi lubaduse kohaselt palgatõusu saama 4400 töötajat. Nüüd on jaanuari ja isegi veebruari palgad juba välja makstud. Sellest tulenevalt on meil härra ministrile mõni küsimus. Need on konkreetsed ja lühikesed, aga ma palun, selleks et vaatajatel ja kuulajatel oleks kergem aru saada, millest me räägime, et minister loeks need ise ette.
Tahan öelda aga järgmist. Me võime vaadata, mis toimub palkadega teistes riikides, me võime vaadata nii itta kui ka läände. Suurbritannia politseinike palgad ei ole kaugeltki kõige kõrgemad Euroopa Liidus, sellegipoolest saab konstaabel, kes alles alustab oma teenistust, provintsis töötades 24 000 naela aastas, kui ta aga alustab teenistust Londonis, siis saab ta ligikaudu 29 000 naela. See teeb provintsis töötades umbes 2200 eurot ja Londonis töötades 2700 eurot kuus. Järgmine ametiaste on seersant, kelle palk on 35 000 naela ehk 40 000 eurot aastas. Kogenud inspektori kuupalk on 4000–4500 euro tasemel ehk 50 000 eurot aastas.
Võib tunduda, et nii on vaid arenenud riikides, ainult läänes, aga kui te vaatate ida poole, siis näete, et vanemleitnant Venemaa Föderatsiooni politseis (ma vaatan enam-vähem samu ametiastmeid), kes on töötanud viis aastat ja kauem, teenib praegu 49 000 rubla ehk üle 1200 euro, kusjuures tulumaks on seal 13%. Nii et ta saab kätte rohkem, kui selle taseme spetsialistile Eestis makstakse. Kui vaadata ohvitsere, kelle ametikoht sarnaneb prefektuuri ülema omaga, siis näiteks rajooni siseasjade osakonna juhi palk on 74 000 rubla tasemel, mis on üle 1800 euro.
Meie politseinike ja kahjuks ka Päästeameti töötajate palgad on üsna nigelad. Nii ei tohiks olla. Nendest inimestest sõltub meie saatus ja mõnikord ka elu. Seoses sellega palume, et minister vastaks neljale küsimusele, mis arupärimises toodud on. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan arupärimise eest! Neli küsimust käsitlevad seda, milline on palgatõus eri töötajakategooriatel, kui paljud töötajad on palgatõusu saanud, milline on minimaalne palk ja millised on plaanid järgmisteks aastateks PPA töötajate palkade tõstmisega seoses.
Vastan järgmiselt. Eesti on 2013. aastal peaaegu ainukene Euroopa Liidu liikmesriik, kus  avaliku sektori palgad sellises mahus tõusevad. See puudutab ka siseturvalisust. Kui keskmiselt kasvasid avaliku sektori palgaeelarved 4,3%, siis politsei palgafond suurenes tervikuna 6%. Politseinike miinimumpalga tõus on aga märgatavalt suurem. Lisaraha võimaldas meil tõsta oluliselt rohkem nende töötajate palka, kes asuvad palgaastmestikus kõige madalamal. Miinimumpalk tõusis PPA-s 9,6%, selliseid töötajaid on PPA-s ligikaudu 3000. Kokku puudutas palgatõus 4500 inimest, nelja viiendikku ehk 80% PPA ametnikest, mis tähendab, et palk tõusis ligikaudu 3700 politseiametnikul ja 800 teenistujal. Nagu ma ütlesin, tõusid eelkõige madalamat palka saavate ja kõrgendatud riskiga tööd tegevate politseinike palgad ehk patrull- ja piirkonnapolitseinike ning liikluspolitseinike palgad, samuti piirivalvepatrullide, kriminaalmenetlejate ja eriüksuse töötajate palgad. Näiteks tõusis piirkonnapolitseinike palk keskmiselt 14%. Seni oli nende keskmine palk brutosissetulekuna 797 eurot, käesolevast aastast on see summa keskmiselt 919 eurot. Nendel piirkonnapolitseinikel, kes veel 2012. aastal teenisid alla Eesti keskmise palga ehk alla 855 euro, tõusis palk vähemalt 7%. Enim oli palgatõusu saanud töötajaid piirivalvevaldkonnas, kus 90% töötajatest said palgalisa.
Te soovisite saada ka palgaandmeid absoluutarvudes, võrreldes eelmise aasta jaanuari palgaandmetega. Kuna soovitud palgavõrdlust mõjutaksid töötajale väljamakstud puhkusetasud, pühade ajal töötamise ja öötöö eest makstud lisatasud ning tööülesannete muutused, mis kõik mõjutavad võrreldavate kuude jooksul töötajale makstud tasu, siis objektiivsuse huvides oleks mõistlik välja tuua võrdlus teenistuses olevatele töötajatele kinnitatud keskmiste palkade alusel. Kui 2012. aasta detsembri seisuga oli PPA teenistuses olevate töötajate kinnitatud keskmine palk 923 eurot, siis 2013. aasta jaanuari seisuga oli selleks summaks 999 eurot. Muutus on 76 eurot ehk ligikaudu 8,2%. Siia saab lisada veel niipalju, et politseiametnike seas oli kõige madalam palk relvuril – 695 eurot. Politseiametnike keskmine palk selle aasta algusest on 1052 eurot, teenistujate keskmine palk 867 eurot.
Lisan siia juurde teie küsimuse viimase osa, mis puudutab plaane. On täiesti selge, et meie eesmärk on maksta kõikidele politseinikele konkurentsivõimelist palka. Me saaksime seda teha siis, kui meie riik oleks palju rikkam. Oma võimaluste piires oleme loonud eeldusi politseinike motiveerimiseks. Loomulikult on minu eesmärk ministrina seista ka edaspidi selle eest, et maksutuludest laekuv raha kajastuks politseinike pangaarvetel. Inimvara on üks kõige olulisem prioriteet Siseministeeriumi valitsemisalas. Tähtis on inimeste motivatsiooni parandada. Loomulikult võimaldab lisaraha leida ka vabadele ametikohtadele häid töötajaid. Ma loodan, et meie majanduslik seis ja maksutulude laekumine, mis selle aasta alguses on võrreldes meie ümbruskonnaga ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega olnud ikkagi märkimisväärselt parem, on selline ka järgnevatel aastatel. Me loodame, et palgatõusu näeb ette ka 2014. aasta eelarve. Tänan!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma sain alles hiljuti teada, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on kunagi vastu võtnud deklaratsiooni, mille pealkiri on "Deklaratsioon politseist". Ma ei oska paremini tõlkida, võib-olla õiges tõlkes kõlaks see veidi teisiti. Sellegipoolest on selline dokument olemas ning paneb paika üsna palju reegleid, mis Euroopa Nõukogu arvates peaksid olema kõigile kohustuslikud. Muu hulgas on seal mõned palga määramise reeglid. Kas me oleme selle deklaratsiooniga ühinenud?

Tänan küsimuse eest! Hea meelega vastan sellele siis, kui ma saan teie käest täpsemat informatsiooni, millisele dokumendile te viitate. Te võrdlesite Eestit ja Suurbritanniat. Me võime Eestit võrrelda kindlasti paljude riikidega. Eesti on Suurbritanniast väga erinev. Suurbritannia ei olnud 20. sajandil 50 aasta jooksul okupeeritud, Suurbritannia ei alustanud 1991. aastal oma siseturvalisuse struktuuride ja jõuametkondade ülesehitamist sisuliselt nullist. Kindlasti on tegemist tunduvalt jõukama riigiga, kes saab endale lubada palju rohkem kui Eesti-sugune väike riik, mis on üsnagi värskelt vabanenud. Ma arvan, et meid on suhteliselt kohane võrrelda teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega. Me peame alati võtma endale eeskujuks arenenud Euroopa riigid, kelle suunas me liigume. Aga kui me räägime avaliku sektori kulutustest, siis meie riigi ja selle valitsuskoalitsiooni üks alustala on riigieelarve tasakaalu nõue. Me saame kulutada just nii palju, kui palju on meil tulusid. 2013. aastal on meil tulusid, mida me saame kulutada, rohkem kui seni, selle tõttu oli võimalik tagada avalikus sektoris alates 1. jaanuarist 2013 palgatõus. Nagu ma kirjeldasin, 2013. aastal on siseturvalisuse valdkonnas neid võimalusi üsnagi märkimisväärselt. Loodame, et saame siit järgmistel aastatel edasi liikuda.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on rohkem selline struktuurne küsimus. Ühelt poolt tuli palgafondi lisasumma. Mõnes mõttes aga tekib palgafondis esmane kokkuhoid sellest, et küllaltki paljud kohad ei ole täidetud. Teiselt poolt, kui on koondamised ja vallandamised, siis on arusaadav, et on vaja kompensatsiooni maksta. Aga kui me palgafondi protsentuaalselt vaatame, siis see ei ole väike summa. Siit küsimus: kas teil on plaanid, kuidas seda kokkuhoidu kasutada? Kas see on reserv või on see raha ette nähtud ka palgatõusuks?

Tänan küsimuse eest! Lisaraha on läinud palgatõusuks ja, ma rõhutan seda, palgareformiks, mida 2013. aastal esimest korda oli võimalik läbi viia ühendasutuses nimega Politsei- ja Piirivalveamet. Me oleme, ma arvan, rääkinud sellest ka siin saalis, aga avalikkuse ees oleme kindlasti rääkinud, et 2010. aastal Politsei- ja Piirivalveametiks liidetud asutused tõid kaasa erinevad palgasüsteemid. Erinevad süsteemid on tähendanud, et sarnastel ametikohtadel on olnud erinevad palgad. Selle aasta palgareform ongi tähendanud palgasüsteemi ühtlustamist. Palgatõusu ja palgareformi jaoks on lisaraha sellel aastal ligi seitse miljonit eurot. Kokku on Politsei- ja Piirivalveameti palgafond sel aastal 95 miljonit eurot ehk vanas rahas ligikaudu poolteist miljardit Eesti krooni.
Nagu ma ütlesin, on sellel aastal eesmärk olnud peamiselt palgasüsteemide ühtlustamine ja palgatõus. See, kuidas täpsemalt jaotuvad summad Politsei- ja Piirivalveameti eelarves, on PPA juhtkonna otsustada. Aga lisaraha seitse miljonit eurot on sinna suunatud just nimelt selleks, et 80% PPA töötajatest palgatõusu saaksid. Kui te küsite, miks 80%, siis just nimelt selle tõttu, et me ei saa palgatõusust rääkida enne, kuni palgasüsteemid ei ole ühtlustatud ehk ei ole olnud palgareformi. See on ajaloost tänasesse päeva kandunud taak. Mul oleks olnud väga hea meel, kui ühtlustamine oleks toimunud kolm aastat tagasi, siis kui ühendamet loodi. Kahjuks ei võimaldanud Eesti majanduslik olukord siis sellist ühtlustamist. Inimesed tulid ühendasutusse oma senise palgaga. Nüüd on Eesti riigil rohkem võimalusi, kõigepealt tehti ära palgareform ja palgad ühtlustati. See tähendas palgatõusu väiksema palgaga ametikohtadel. Lisaks saime palka tõsta vähemalt neljal viiendikul töötajatest. Kellel palk ei tõusnud? Näiteks ei tõusnud palk PPA juhtkonnal. Palk ei tõusnud päris suurel hulgal juhtivatel ametikohtadel, nendel ametikohtadel, kus mediaani suhtes on üsnagi võrreldav palgatase. Me räägime mediaanist Eesti tööjõuturu palgamediaani või ka avaliku sektori palgamediaaniga võrreldes.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! 6%-line palgatõus on päris korralik, kui me ei arvesta, et meil on Euroopa Liidu kõige suurem inflatsioon. Ma arvan, et politseinike reaalpalga tõus jääb 2–3% piiresse, mis on ilmselt väga väike. Ma küsin teie käest otse, mitmendal kohal Euroopa Liidus meie politseinike palk on. Mitu riiki meist tahapoole jääb?

Tänan küsimuse eest! Mul ei ole neid andmeid, millisel kohal selles edetabelis Eesti asub. Neid andmeid saada ei ole lihtne, sest tekib küsimus, mida me võrdleme. Kas me võrdleme kogu siseturvalisuse keskmisi palku? Tegemist on keskmise palgaga, ärgem unustagem. Kui me hakkame võrdlema keskmisi palku, siis tekivad alati väga tõsised riskid, sest me võime võrrelda võrreldamatut. Riikides on erinevad asutused. Nagu te teate, meie riigis on Politsei- ja Piirivalveamet, mis hõlmab endas politsei korrakaitselist poolt, kriminaalpolitseid, piirivalvet ning kodakondsuse ja migratsiooni poolt. Mõnes teises riigis on nende nelja funktsiooni täitmise jaoks eraldi asutused. Me peame välja võtma kõigi nende asutuste andmed. Vabandust, meie ei võta neid välja, vaid me peame paluma neid andmeid oma partneritelt! Seda võrdlust on selle statistikaga, mida meile esitatakse, üsna vaevaline teha. Definitsioonid peavad olema täpselt samad jne. Ma jään teile täna võlgu vastuse, kas selline edetabel on olemas. Kui see on olemas, siis ma hea meelega esitan teile need andmed, aga ühest vastust mul kahjuks ei ole.
Ma sain aru, et küsimus oli teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (me võime nimetada neid ka Eestiga samal ajal Euroopa Liiduga liitunud riikideks) ja nende palgaandmete kohta. Mul oleks hea meel neid andmeid saada. Ei olnud kaugeltki mitte lihtne saada ka seda informatsiooni, mille ma teile esitasin, et Eesti on peaaegu ainukene Euroopa Liidu liikmesriik, kus politseinike palgad sellisel määral tõusid. Päris mitmed päringud ei ole tänase päevani vastust saanud. Selline see koostöö riikide vahel on. Aga lähtudes valdava osa riikide vastustest võin öelda, et säärast palgatõusu, nagu me Eestis avalikus sektoris ja siseturvalisuses oleme ette võtnud, on väga vähestes riikides. Väga mitmes riigis räägitakse palkade külmutamisest. On mõned riigid, kus palgatõus on teatud kujul tagatud seadusega. Selliste riikide hulka, muide, kuulub ka Eesti. Eestis on palgatõus sisse kirjutatud politsei ja piirivalve seadusesse ning see toimub kõrgema teenistusastme saamise teel. Iga kolme aasta tagant vaadatakse üle isikute teenistusastmed ning kui inimene laitmatu teenistuse eest teenistusredelil ülespoole viiakse, siis kaasneb sellega rahaline hüvitis. Seega võime öelda, et ka Eesti kuulub nende riikide hulka, kus seaduses on sellised võimalused olemas. Ma arvan, et see on üks lisagarantii politseiteenistuses.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Viimasel ajal olen ma saanud politseitöötajatega palju rääkida. Pärast neid kohtumisi on mul tekkinud üks väike küsimus. Kas vastab tõele, et koos palgatõusuga kadusid lisaväljamaksed?

Tänan küsimuse eest! Ma päris täpselt teie sõnastusest aru ei saanud, aga ma proovin mõistatada. Te peate tõenäoliselt silmas seda, et kui seni moodustasid politseiametnike palgast päris suure osa lisatasud ja nende palgaastmestikujärgne põhipalk oli selle võrra väiksem, siis palgareformiga on üsna märkimisväärselt suurendatud palgaastmestikujärgse põhipalga ja vähendatud lisatasude osakaalu. Kui me aga räägime palgatõusust, siis me räägime ikkagi palgatõusust, mis on mõõdetav netosissetulekuga, mis laekub pangaarvetele.
Jah, vastus teie küsimusele on see, et lisatasude osakaalu on tõesti vähendatud, mis ongi ju mõistlik. See on kogu 1. aprillist jõustuva uue avaliku teenistuse seaduse ja avaliku teenistuse palgasüsteemide korrastamise mõte. Täpselt sama on sellest aastast tehtud politseis. Sellest tulenevalt on põhipalga osakaal suurenenud ja lisatasude osakaal vähenenud. Samas, parlamendi menetluses on politsei ja piirivalve seaduse muudatused, mille eesmärk on politseiteenistuses siiski säilitada diferentseerimise võimalus. See tähendab, et me ei lähtu edaspidi mitte palgaastmestiku 17 astmest, vaid meil on võimalik ka astmestiku sees näha ette lisadiferentse ehk täiendavaid palgaastmeid. Politseiasutuste palgasüsteemid on küllalt keerukad ning nende korrastamine võtab oma aja. See aeg on meil lihtsalt vaja võtta, et süsteem ühtlustada. Me taotleme, jah, selle diferentsi säilitamist, aga kaugemas perspektiivis on igal juhul siht palgasüsteeme lihtsustada ja korrastada ning kindlasti see, et valdava osa inimese sissetulekust moodustaks põhipalk.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei kahelnudki, et kui keegi on süüdi selles, et meie politseinikel on madalad palgad, siis on see muidugi nõukogude võim. Ega mina ka seda võimu eriti ei armasta, aga ausalt öeldes hakkan ma juba arvama, et selles peitub midagi saladuslikku, midagi müstilist, sest see on süüdi igas hädas, mis siin riigis viimase kahekümne aasta jooksul ette on tulnud, igas veas, mis on muutunud süsteemseks just viimaste aastate jooksul. Kummaline, aga nii see on.
Veel üks märkus. Valeri viitas teatud infole, et kikerikii ja tõsteti palka, aga võeti maha lisatasud ja tegelikult suurt midagi ei muutunud, inflatsiooni arvestades on ostuvõime nagunii miinuses. Me peaksime seda asja kontrollima.
Veel üks ääremärkus. Ma kindlasti edastan härra ministrile selle politseiteemalise deklaratsiooni. Kui Siseministeerium ei tea, millest jutt on, siis ma otsin selle deklaratsiooni üles. Siia juurde peaks käima ka ametiisikute käitumise koodeks, mis on tehtud ÜRO-s. See politseideklaratsioon peaks olema selle koodeksi ekvivalent, nagu ma vabadest allikatest välja lugesin. Me kindlasti selle leiame. Kui minister sellest ei tea, siis on mõtet vist sellel teemal eraldi rääkida.
Nii kurb kui see ka ei ole, paistab, et me oleme veel üsna pikka aega teiste sabas. Kolleeg Tamm küsis, mitmendal kohal Euroopa Liidus on meie politseinikud sissetuleku poolest. Arvutused on tõesti üsna segased, aga selge on see, et Eesti on Euroopa riikide seas umbes 19.–21. kohal. Need on küll, pean tunnistama, mõni aasta vanad andmed. Eks mõndagi ole selle ajaga muutunud, aga see on meie koht. Kui seda edetabelit uskuda, siis meist taga on Poola, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja Leedu, enam-vähem meie tasemel on Horvaatia ja Portugal. Kusjuures kõigis teistes riikides on politseinike palk kõrgem kui keskmine palk selles riigis.
Mis segab meid juurutamast sellist süsteemi, mis annab tööd professionaalidele, lähtuvalt nendest mudelitest, mis on maailmas täiesti olemas, näiteks Saksamaal? Saksamaa politseiniku palk on Euroopa Liidus teisel kohal, see on üsnagi kõrge. Sellele lisaks on neil tasuta kindlustus, nad saavad soodustusi eluasemekulude tasumiseks, neil on tasuta sõidu õigus linnatranspordis. Neil on väga tugevad garantiid: Saksamaal saab politseinikku vallandada ainult kohtuotsusega. On riiklik garantii, et politseinikule minimaalselt väljamakstav palk on riigi keskmisel tasemel, ja kindlustatud on ka nn 13. palk, Weihnachtsgeld ehk jõuluraha. Ka meditsiinilisest kindlustusest vähemalt poole võtab riik enda kanda.
Nii et on olemas mitmesuguseid süsteeme. Ma arvan, et Eesti Vabariigile on üsnagi alandav rääkida nüüd, kui taasiseseisvumisest on möödunud juba üle 20 aasta, sellest, et meie praegustes vigades on süüdi okupatsioon. Isegi presidendi on see teema juba ära tüüdanud. Ühes oma viimastest kõnedest nentis ta, et aitab juba sellel teemal demagoogia arendamisest.
Selge, et selliste madalate palkade tõttu minnakse veoautojuhiks ja kelleks veel. Neid näiteid trükib meie press palju. Meil on vaja midagi põhimõtteliselt muuta. Politseinikuametit rahvas austab. Jah, politsei institutsioon on üks kõige kõrgemini austatavaid institutsioone Eesti riigis. Aga ainult austusest on vähe, on vaja sotsiaalseid garantiisid, on vaja korralikku palka. Kui seda palka ei ole, siis varsti ei ole ka politseinikke, vähemalt neid, kellel on pikaajalised kogemused ja oskus kurjategijaid otsida. Niikaua, kuni seda ei juhtu, jääbki nii, et kurjategija tabatakse pooljuhuslikult, aga kui toimub midagi tõsist, nagu juhtus Narvas Varvara-nimelise tüdrukuga, siis loodetakse, et kurjategija hüppab ise politseile sülle. Need, kes on kogenumad, enam politseis ei tööta, kas või sellepärast, et nad ei valda piisavalt eesti keelt. Aga sellest me räägime, ma arvan, ühe järgmise arupärimise raames. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini, et ta arupärimist tutvustaks! Arupärimine on Lõuna-Läänemaa olukorra kohta ja sellele vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Hea minister! Lugupeetud kolleegid! Arupärimises on kirjas, et üle 5000 elanikuga piirkonnas, Lihulas ja Hanila vallas, oli 2012. aasta algusest täitmata piirkonnapolitseiniku töökoht. Me teame, et praegu on sellele kohale kandidaat leitud. Aga mehitamata on ka Lõuna-Läänemaa patrull ning see olukord on kestnud pikemat aega. Sellele olukorrale minu teada lahendust pole leitud. Sellest rääkis isegi president Ilves oma traditsioonilises aastalõpuintervjuus. Ta ütles, et on paratamatu, et Eesti on väike täpike maailmakaardil ning mõned ülesanded käivad Eestile üle jõu, seega tuleb jälgida ressursside kasutamist. Mõni suur asi võiks jääda tegemata, selleks et näiteks Lihulas oleks politseinik, sõnas Ilves. Huvitav, milline suur asi jäi siis tegemata? Kohe tuleb tahes-tahtmata meelde Estonian Air. Alguses ütlesin ma, et Lihula siiski sai endale politseiniku, aga kui seda arupärimist koostati, siis oli olukord selline, et kolme konkursi jooksul seda inimest ei olnud leitud.
Siit tulenevadki küsimused. Väga huvitav oleks teada, mitu maapiirkonda üle Eesti on politseinikuta. Kui palju on üle Eesti puudu piirkonnapolitseinikke ja kui suur on korrakaitses tööjõupuudus? Kas Siseministeerium näeb võimalust parandada maal töötavate piirkonna- ja patrullpolitseinike töö- ning palgatingimusi eesmärgiga saada töötajaid piirkondadesse, kus praegu konstaablit pole? Kas ametkonna sees saab raha ümber paigutada nii, et inimesed läheksid maale tööle, või on selleks vaja lisarahastamist riigieelarvest? Milliseid võimalusi ministeerium näeb Lõuna-Läänemaa probleemi lahendamiseks ning Lihula konstaablipunktis baseerunud politseipatrulli ja piirkonnapolitseiniku ametikohtade mehitamiseks? Nagu ma juba ütlesin, paistab, et probleem piirkonnapolitseinikuga on lahendatud, jääb aga küsimus politseipatrullist. Kuuendaks küsisime, millal toimub järgmine konkurss Lihula konstaablipunkti piirkonnapolitseiniku leidmiseks. Selle jätame vahele, nii nagu ka seitsmenda küsimuse. Nii et ministri lahkel loal võtavad arupärijad kuuenda ja seitsmenda küsimuse tagasi, jääb kõigest viis konkreetset küsimust ja neile me palume vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan arupärimise eest! Vastan kõigepealt teie kahele esimesele küsimusele, mis käsitlevad politseinike arvu maapiirkondades. Te küsite, kas maapiirkonnad on politseinikega kaetud ja milline on korrakaitses tööjõupuudus. Eestis on praegu 55 konstaablijaoskonda. 1. märtsi 2013. aasta seisuga oli ametis 355 piirkonnavanemat ja piirkonnapolitseinikku. Nendest 28 aktiivses töösuhtes praegu ei ole, vaid nad viibivad ajateenistuses või rasedus- ja lapsehoolduspuhkusel. Katmata konstaablipiirkondi ei ole. Piirkondi teenindavad konstaablijaoskonnas teenistuses olevad politseiametnikud. Isikkoosseisu muutudes on konstaablijaoskonna piirkonnad ümber jaotatud või üle mindud meeskonnatööle, kus konstaablijaoskonna territoorium on üks tervik ja tööülesandeid jagab piirkonnavanem. Konstaabliteenuse kättesaadavuse tagamisel lähtutakse põhimõttest, et kõik omavalitsused peavad olema kaetud nn vastutavate konstaablitega, kelle ülesanne on omavalitsusele aktiivne partner olla. Konstaabli püsiv olemasolu kohapeal ei ole kõikidel juhtudel parim lahendus, see ei taga politseiressursside efektiivset kasutamist. Näiteks rakendataks konstaablit sellisel juhul tööpäeva raames kaheksa tundi, aga kuusteist tundi ööpäevast jääks katmata.
Turvalisust loob palju enam analüüsipõhine ja tegelikele vajadustele vastav ööpäevaringne politseiteenuse kättesaadavus, mis tähendab, et kohapealse statsionaarse konstaablipunkti olemasolu ei ole primaarne õiguskorda tagav tegur. Vajalik on paindlik probleemikeskne politsei paigutus, sh patrullimine ja proaktiivne tegelemine probleemsete valdkondadega. Just nimelt politseijõudude analüüsipõhine väljapanek on oluline, see lähtub ressursist. Väga tähtis on tihe koostöö omavalitsustega ja loomulikult on suur väärtus ka kogukonna kaasamisel vabatahtlikena, lisajõuks saavad olla vabatahtlikud korrakaitsjad ehk abipolitseinikud. Abipolitseinikud võiksid paljuski olla abikaugetes piirkondades esmased reageerijad. Näiteks on Läänemaal praegu 29 abipolitseinikku, Lihula vallas aga üks aktiivne abipolitseinik, mis näitab, et arenguruumi on küll. Politseijõudude paigutamisel on oluline roll ka politseijuhtidel, kes peavad reageerima paindlikult õiguskorra muutustele, paigutades jõude eesmärgipäraselt ümber.
Siit saame liikuda kolmanda ja neljanda küsimuse juurde. Kas Siseministeerium näeb võimalust parandada maal töötavate politseinike töötingimusi ja kas ametkonna sees saab raha ümber paigutada, et inimesed läheksid maale tööle? Need küsimused puudutavad PPA töötajate palka. Ma sellest juba eelnevale arupärimisele vastates põgusalt rääkisin, aga kordan mõned mõtted üle. 2013. aastal toimuv palgatõus ja palgareform tähendavad, et tõusevad eelkõige madalama palgaastmega ja kõrgendatud riskiga tööd tegevate politseinike palgad. Näiteks tõusis piirkonnapolitseiniku palk keskmiselt 14%. Piirkonnapolitseinikke on PPA-s kokku 266. Seni oli nende keskmine palk 797 eurot, käesolevast aastast on see 913 eurot. Neil piirkonnapolitseinikel, kes 2012. aastal teenisid alla Eesti keskmise palga ehk alla 855 euro, tõusis palk vähemalt 7%. Miinimumpalk PPA-s tõusis 9,6%. Neid ametnikke, kelle palk enim tõusis ja kes töötavad madalamal ametikohal, on 3000. Me oleme rääkinud ka palgareformist. Võib öelda, et need ressursid, mis palgareformi ja palgatõusuga ette nähtud olid, suunati märkimisväärses ulatuses just nimelt maapiirkonnas töötavate politseinike, korrakaitsjate ja kriminaalpolitseinike palga tõstmiseks.
Lihula teema lõpetuseks võib mainida, et 1. veebruarist on asunud ametisse uus piirkonnapolitseinik, kelle ülesannete hulka kuulub Lihula ja Hanila valla teenindamine. Väljakutse korral reageerib Lihulale kõige lähemal asuv toimkond. Kiire reageerimine on tagatud ööpäev läbi. Patrullteenistus on Läänemaal korraldatud ühtsena, lisaks on olemas piirkonnapolitseinike ja noorsoopolitseinike patrullid. Tänan väga!

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister, aitäh vastuse eest! See kõlas üsna positiivselt ning andis meile elujõudu ja optimismi. Nii see olekski, kui meil poleks kogemust, kuidas erinevad sõnad, mida siin räägitakse, tegudest, mis pärast riigis toimuvad. Kindlasti me vaatame, kuidas muutuvad politseinike palgad, vaatame absoluutväärtusi, vaatame ka palku mõnes Eesti paigas. Kui midagi analoogset toimus haridussüsteemis, kus lubati palka tõsta ja samas võeti lisatasud ära, siis muutis see sissetuleku tegelikult väiksemaks. Aga elame, näeme.
On üks väike nüanss, mis mind härra siseministri kõnedes alati naerutab – see on jutt vabatahtlikest. Vabatahtlike teema algas sellest, et nad peavad meid tulekahjust päästma. Nüüd hakkavad nad politseinikke asendama. Samas võiks igaüks, kes arvab, et see on reaalne, ette kujutada, et arstide asemel, keda on ju ka puudu, moodustataks mingid vabatahtlike rühmad. Tekib küsimus, kes teist sooviks minna vabatahtliku stomatoloogi juurde, selle asemel et professionaalse arsti teenuseid kasutada. Ma arvan, et loogika on siin sama, räägid sa meedikust või politseinikust. Selles küsimuses võiks veidi vähem demagoogiat arendada, vabatahtlikud ei ole mingi võimalus olukorra päästmiseks. Seda tööd võivad teha ainult professionaalsed politseinikud ja päästjad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on järjekorras üheksas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini! Arupärimine käsitleb teedel hukkunuid ja kannab numbrit 273. Sellele vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra juhataja! Härra minister! Kolleegid! Võrreldes 2011. aastaga, mil liikluses hukkus 101 inimest, oli mullu hukkunute arv väiksem, 88 inimest. Arvestades, et Eesti iive aastast aastasse väheneb, on meeldiv teada, et surmasaanud inimeste arv on vähenemas. Siit mõned küsimused sellel teemal.
Hukkunute arvu vähenemine on positiivne. Me soovime teada, millised on siin peamised põhjused. Mis härra minister arvab, kuidas see õnnestus? Kas ja kuidas on võimalik veelgi vähendada ohvrite arvu teedel ning milline osa sellest on ministri arvates maanteede renoveerimisel? Tahame ka teada, kuidas ta hindab kiiruskaamerate osa surmaohvrite arvu vähenemisel.
Siia juurde tahan lisada mõned üldandmed, et oleks veidi huvitavam seda arutelu kuulata. Liikluses hukkunuid oli euroliidu riikides 2010. aastal (kahjuks ei leidnud ma hilisemaid andmeid, suure tõenäosusega neid veel arvutatud ei ole) miljoni inimese kohta 29–110, kusjuures liider oli Rumeenia ja kõige vähem oli hukkunuid Rootsis. On tüüpiline, et viimase kümne aasta jooksul on hukkunute arv vähenenud peaaegu kõigis Euroopa Liidu riikides. Eesti on selles tabelis, mis näitab teedel hukkunuid miljoni inimese kohta, 15. või 16. kohal (tulpade järgi on kohta raske kindlaks määrata). Vaatame, kui palju hukkub inimesi iga 1000 liiklusõnnetuse kohta. On riike, kus 1000 liiklusõnnetuse kohta hukkub veidi üle kümne inimese, aga on ka selliseid riike, kus sama arvu liiklusõnnetuste puhul hukkub üle 120 inimese. Fantastiline vahe! Selles pingereas oleme 19. kohal. Hukkunute arv sõltub veel liiklusõnnetuste suhtarvust 100 000 auto kohta. Meie oleme selle näitaja poolest 16. kohal.
Selline see olukord on. Kordan veel, et muidugi on väga kahju, et nii palju inimesi hukkub, aga on olnud palju hullemaid aegu. Täna tahame teada, kuidas Siseministeerium seda olukorda hindab ja tänu millele on õnnestunud selles valdkonnas saada enam-vähem positiivseid tulemusi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, suur tänu arupärimise eest!
Esimene küsimus: "Milles näete teedel hukkunute arvu vähenemise põhilisi põhjuseid?" Väga oluline ja suur küsimus! Hea meelega proovin vastata võimalikult ammendavalt. Tõesti, 2012. aasta oli õnnetussurmade poolest lõppkokkuvõttes Eesti lähiajaloo kõige edukam. Me saime esimest korda liikluses, tules ja ka vees hukkunute arvu alla 200. Vähenemine eelneva aastaga võrreldes oli kokku 17,4%, näiteks on see arv neli korda väiksem kui aastal 1994. On selge, et iga elu kaotus on traagiline. Aga eks siin ole tehtud ka hulganisti tööd selle 15 aasta jooksul, et viia need kaotused miinimumini.
Kui rääkida konkreetselt liiklusest, siis 2012. aasta oli selline aasta, mil teist korda sel sajandil oli liiklussurmade arv alla 100. Kui 2011. aastal hukkus liiklusõnnetustes 101 inimest, siis eelmisel aastal 14 vähem ehk 87. Kõik teised statistilised näitajad vähenesid samuti, st vähem oli liikluses vigastatuid, liiklusõnnetusi tervikuna ja ohvritega liiklusõnnetusi. Kui ma ametisse asusin, siis ei olnud see olukord üldsegi mitte roosiline. 2010. aasta oli Eestis majanduskriisi järelaasta, liikluses hukkunuid oli siis tõesti vähe, ka liiklussagedus oli langenud, aga 2011. aastal, kui algas majanduse mingil kujul taastumine, liiklussagedus tõusis, paranesid ka muud näitajad ning me leidsime ennast 2011. aasta lõpul ja 2012. aasta alguses olukorrast, kus hakkasid suurenema ka liiklussurmade, liikluses vigastatute ja liiklusõnnetuste arv. Tekkis küsimus, milles asi. Ma arvan, et asi oli tegelikult liiklusjärelevalve väheses läbimõelduses ja ebapiisavas süsteemsuses. Me muutsime seda üsnagi märgatavalt 2012. aasta kevadel Siseministeeriumi eestvedamisel vastuvõetud liiklusjärelevalve tegevuskavaga, mille üldpreventiivne mõju pääses esile just 2012. aasta kolmandast kvartalist alates ja on tegelikult jätkunud siiamaani. Ma olen algusest peale, alates 2011. aasta suvest, seadnud enda ja ministeeriumi valitsemisala üheks prioriteediks õnnetussurmade arvu vähendamise. Me oleme eelkõige eelmise aasta algusest keskendunud kolmele peamisele tegevusliinile, võib ehk öelda, et kolmele sambale. Me suurendame järelevalvet ja kasutame seda järelemõeldumalt, senisest enam panustame ennetusse ning suhtume õigusrikkujatesse rangemalt, eelkõige sellistesse õigusrikkujatesse, kelle käitumist on olnud seni raske muuta. Ma räägin paadunud õigusrikkujatest, kes tõenäoliselt tekitavad raskeid tagajärgi.
Ma toon nüüd välja liiklusjärelevalve tegevuskava, mis sai valmis eelmise aasta kevadel koostöös Politsei- ja Piirivalveametiga. Selle peamised tegevusliinid on järgmised.
Esiteks, me kujundasime üsna märgatavalt ümber senise karistuspraktika. Me ühtlustasime kogu politsei elluviidavat karistuspraktikat kõikides Eesti prefektuurides. Võib öelda, et 2011. aasta jääb Eesti liiklusjärelevalve ajalukku kui kõige suurema hoiatuste rakendamise osakaaluga aasta. Kolmandik kõigist liiklusalastest väärtegudest päädis hoiatusega, ka sellise huvitava meetmega nagu kirjalikult vormistatud suuline hoiatus. Me kehtestasime liiklusjärelevalve tegevuskavaga ühtsed kohtuvälise menetleja põhimõtted. Kõigi ametnike tähelepanu juhiti tõsiasjale, et hoiatusmenetlust saab kohaldada vaid vähetähtsa väärteo puhul. Kuna liiklusjärelevalve parandamise eeldus oli see, et tuleb keskenduda nende tegude käsitlemisele, mis liikluses ohtu põhjustavad, ja järelevalveressursid ümber suunata, siis me kaotasime vähetähtsate väärtegudega tegelemise prioriteetsete, liiklusohutust parandavate tegevuste hulgast. See tegevuskava tõi kaasa olulise muudatuse karistuspraktikas. Me vähendasime peaaegu seitse korda seniseid n-ö kirjalikult vormistatud suulisi hoiatusi. Kõikide kirjalikult vormistatud suuliste hoiatuste taga olid loomulikult märkimisväärsed ressursid, see kõik on võtnud aega. Me suunasime need ressursid põhitegevusse ja ma arvan, et saavutasime nii liiklusjärelevalve mahu suurenemise. Karistuspraktika ümberkujundamise siht oli ka see, et menetlusalused isikud tajuksid politsei sekkumist üle riigi ühtemoodi. Ühetaoline karistuspraktika muutis politsei tegevuse kodanikule läbipaistvamaks. Sekkumiskünnis peab olema võimalikult madal ja üle riigi ühetaoline eelkõige raskete rikkumiste puhul. Raskete rikkumiste all mõtlen ma suuri kiiruse ületamisi, alkoholijoobes juhtimist ja loomulikult ka turvavarustuse kasutamise reeglite rikkumist. Statistika räägib, et 2012. aasta esimese poole aasta jooksul, kui karistuspraktikat ühtlustati, tähendas see näiteks ka seda, et rahaliste karistuste määr tõusis peaaegu 60%-ni, eelkõige raskete rikkumiste puhul.
Teiseks, me rakendasime senisest enam eriõiguse äravõtmist, samuti aresti nende õigusrikkujate suhtes, kellele varasemad karistused ei olnud avaldanud erilist mõju. Juhtimisõiguse pidi loovutama iga teine üle 60 kilomeetri tunnis kihutanud sõidukijuht, üle poolepromillises joobes rooli istumine viis juhiloa 39%-l tabatutest. Need arvud on kõnekad. Me peame arvestama tõsiasja, et paljudel roolijoodikutel ja kiirusega patustajatel ei olnudki juhtimisõigust või nad olid sellest juba eelnevalt ilma jäänud. Nimelt avastati juhiloata sõitjaid üle 3000 ja neid, kelle juhtimisõigus oli mitmesugustel põhjustel peatatud või karistuseks ära võetud, tervelt 3500. Seda oli 49% enam kui aastal 2011.
Kolmandaks, me pöörasime oluliselt enam tähelepanu sellisele seaduses juba ammu olevale võimalusele nagu sõiduvahendite konfiskeerimine raske rikkumise korral. Me taotlesime kohtult konfiskeerimist juhul, kui isikut oli varem karistatud joobes juhtimise eest, talt oli juhtimisõigus varem karistusena ära võetud või kuritegu pandi toime silmanähtavalt raskes joobes. 2012. aasta lõppes sõiduvahendi konfiskeerimisega 48 roolijoodiku jaoks. Võrreldes 2011. aastaga selle meetme võtmist sisuliselt kümnekordistati. Ma arvan, et eelkõige just raskeid rikkumisi toime pannud isikud said signaali, et politsei on oma karistuspraktikat muutnud, koos prokuratuuriga kasutatakse seda meedet oluliselt enam ja kohus konfiskeerib sõiduvahendi, kui selleks on olemas mõjuv põhjus.
Neljandaks, lisaks roolijoodikute sõidukite konfiskeerimisele väärib märkimist ka joobes juhtimisele suurema avaliku tähelepanu pööramine. Siin võib tuua näiteks selle, kui jaanipäevaeelsel nädalal toimetati piirmäära ületanud juhid arestimajja ja esimesel võimalusel taotleti aresti. Meedias anti eelnevalt teada, et üle Eesti hakatakse sellist praktikat kasutama. Selle ettevõtmise peamine idee oli, et just sel ajal, kui avalikkus ootab korrakaitsjalt maksimumi, tuleb roolijoodikud liiklusvoost eraldada. Tulemus oli see, et eelmise aasta 26. juunil võisime tõdeda, et kui 2011. aastal toimus jaanipäeval joobes juhi süül 13 liiklusõnnetust, milles sai viga kaheksa inimest, siis 2012. aasta samal ajal ei toimunud joobes juhi süül ühtegi liiklusõnnetust, milles oleks inimene viga saanud.
Viiendaks, väga olulised on ressursid. Tegelikult puudutavad ka neli eelnevat punkti nii otseselt kui ka kaudselt ressursse, aga nüüd räägin ma eelkõige liiklusjärelevalve vahenditest, millesse märkimisväärselt panustati. Me soetasime 2012. aastal lisaks 31 tõenduslikku alkomeetrit ja 29 statsionaarselt sõidukisse paigaldatavat neljavaatelist kiirusmõõturit. Seega on politseis kasutusel üle saja tõendusliku alkomeetri ja üle kahesaja kiirusmõõturi, täpsemalt, 219 mõõturit. Edaspidi vahetame välja amortiseeruvad seadmed. Sel aastal hangime tõenduslikke alkomeetreid veelgi lisaks. Need on konkreetsed sammud, mis puudutavad vahendeid.
Lisaks suurendasime eelmisel aastal ligi 10% ka järelevalve mahtu. Kõik see, mis tegevuskavasse kirja sai ja mida on ka rakendatud, on mänginud üsna olulist rolli selles, et liiklusjärelevalve on muutunud läbimõeldumaks, süsteemsemaks ja üle Eesti ühtlasemaks. Sõnumit, et läbimõeldud liiklusjärelevalve hoiab ära inimeste surma, on hakanud mõistma iga politseinik tänaval, üha rohkem ka need politseinikud, kes liiklusjärelevalvega tegelevad. Loomulikult, sellel aastal seda kõike jätkatakse, et iga politseinik tänaval saaks aru, et tema siht ei ole mitte protokolle koostada, vaid tema ühemõtteline siht on säästa inimelusid. Ta on piisavalt koolitatud, ta on saanud küllalt sisulist metoodilist juhendamist sellel alal, kuidas tema tegevus aitab säästa inimelusid, hoida ära vigastusi, vähendada materiaalset kahju. Selleks valib ta ise meetmed, tal on selleks diskretsiooniõigus ja ta saab seda kasutada ka karistuspraktikas. Aga metoodikas on välja toodud, millistele õigusrikkumistele reageerimine hoiab tõenäoliselt ära inimkahjusid. Seda on tõesti üha enam ja enam mõistma hakanud kõik Eesti tänavatel töötavad politseiametnikud.
Mis puudutab seda, kuidas on võimalik ohvrite arvu veelgi vähendada, siis võib öelda, et praeguse seisuga muudatuste mõju jätkub. Kui me täna siin teiega räägime, on Eestis 11. märtsi seisuga hukkunud neli inimest. Eelmise aasta samal perioodil oli hukkunuid 21. Vahe on viiekordne! Me väga loodame, et see kõik jätkub. Igal juhul võin öelda, et liiklusjärelevalve läbimõeldumaks ja süsteemseks muutmisel oleme astunud väga selgeid samme.
Mida me sellel aastal teeme? Suurendame töö mahtu, suunates ressursse eelkõige põhitegevusse. Kuidas me seda teeme? Väga olulised on kaks suurt projekti. Üks nendest on parlamendi menetluses – väärteomenetluse seadustiku muutmine, mis menetlust lihtsustab ja selle kvaliteeti parandab. Täna arutas seda põhiseaduskomisjon, õiguskomisjon on juba arutanud, parlamendis on esimene lugemine toimunud. Ma loodan, et suveks on see eelnõu seadusena vastu võetud ja me saame seda rakendama hakata. See tähendab, et lüheneb väärteomenetluse aeg, aga paraneb ka kvaliteet, sest rohkem on võimalik kasutada videomaterjale tõendina kohtus ja loomulikult väärteomenetluses endas ehk kohtuvälises menetluses. Teiseks, me rakendame sellest aastast e-välimenetlust. See tähendab elektroonilist välimenetlust, millega on võimalik tegelda kõikides Eesti patrullsõidukites. Selleks on politsei varustatud tehniliste vahenditega, protokollid on võimalik kanda otse politsei andmebaasi. Me suuname sellega jällegi ressursse põhitegevusse, suurendame liiklusjärelevalve ja teiste korrakaitsevaldkondade mahtu. Lõppkokkuvõttes peaks sellest võitma kogu ühiskond.
Ma väga loodan, et õnnetussurmade arv väheneb ka lähitulevikus. Tänan!

Tänan, austatud minister! Teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Ma minuti jooksul ei jõua selgitada, miks ma seda küsin, ma teen seda pärast oma kõnes. Aga küsimus on selline. Mõni aasta tagasi võtsin ma Narvas osa üritustest, kus politseitöötajad jagasid helkureid lastele lasteaedades, koolides jm. Siis oli selleks raha eraldatud, veidi hiljem ma sellest ka räägin. Tõenäoliselt oli sellest kasu. Tahan teada, kas sellel aastal on helkurite programmiks raha eraldatud, kas seda programmi, vähemalt laste puhul, viiakse edasi ja kui suures mahus.

Suur tänu küsimuse eest! Igati asjakohane ja väga õige küsimus. Seda teemat ma oma ettekandes ei maininud. Ennetusse suunati 2012. aastal sellesama liiklusjärelevalve tegevuskava alusel märgatavalt enam vahendeid. Siinjuures peab korrigeerima ühte nüanssi: liikluses toimuv ei kuulu ainult ühe ministeeriumi valitsemisalasse, st ainult Siseministeeriumi valitsemisalasse, vaid näiteks ennetustöö, ka teede olukord, mille kohta te samuti küsisite, on hoopis ühe teise ministeeriumi valitsemisalas. See ministeerium on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, mille haldusalas on Maanteeamet. Samuti on ennetuseks mõeldud vahendid suures ulatuses Maanteeameti eelarves. Meil oli eelmise aasta suvel ja sügisel väga tihe koostöö liikluskomisjoni ja loomulikult konkreetselt Maanteeametiga. Me suurendasime päris mitu korda neid ressursse, mille eesmärk on just nimelt kergliiklejate nähtavamaks tegemine. Teatavasti oli 2011. aasta lõpu ja 2012. aasta esimese kolme kuu kõige suurem probleem just nimelt liiklusõnnetused, mis toimusid kergliiklejatega. Näiteks, 2011. aasta viimasel kuul sai surma 19 inimest, kusjuures 16 juhul ei olnud kergliikleja helkuriga varustatud ehk polnud tegelikult nähtav. Võin öelda niipalju, et 2012. aastal suurendas Maanteeamet ressursse ning andis politseile üle 112 000 helkurit, 10 000 komplekti jalgratta kodarahelkureid ning 5000 jalakäija ja jalgratturi helkurvesti, mis on väga oluline eelkõige maapiirkondades. Lisaks tehti koostööd erasektoriga. Üks erasektori ettevõte hankis täiendavalt 4000 helkurvesti, mis politsei jagas välja vähem kindlustatud liiklejatele. Seda kõike sel aastal jätkatakse.
Tõesti, kergliiklejate nähtavaks tegemine on äärmiselt oluline ennetav meede, seda just nimelt maal. Nähtavaks tuleb teha ka neid liiklejaid, kes võib-olla ei ole kõige adekvaatsemas seisundis, kuid istuvad ratta selga, lähevad maanteele ja keda pimeda ajal ei ole näha. Eelmise aasta algul oli päris palju selliseid juhtumeid, kui just nimelt jalgratturid ja jalakäijad kaotasid oma elu. Mulle tundub, et siin on toimunud märkimisväärne muutus, inimesed on helkuri ja üldse nähtavuse vajalikkust endale rohkem teadvustanud. Politsei on helkureid märkimisväärsel hulgal laiali jaganud ning suurendanud alaealiste ja noorte teadlikkust. Sellega saame ainult edasi minna. On selge, et sel aastal ennetuskampaaniad jätkuvad ja suuremas mahus kui eelmisel aastal. Nagu ma olen teile siin palju kordi öelnud, ma usun ennetusse jäägitult. Iga euro, mis me sinna panustame, toob kümnekordselt tagasi, sest me ei pea tagajärgi likvideerima, rääkimata sellest kahjust, mida me ühiskonnana kaotaksime iga inimelu kaotusega. Nii et see on igati õige küsimus. Saan kinnitada, et ennetusse suunatud raha on üks kolmest sambast, mille abil me õnnetussurmasid vähendame. See ei puuduta mitte ainult liiklust, vaid ka päästevaldkonda ehk tulesurmasid ja -vigastusi ning loomulikult suvel ees ootavat ujumishooaega ja sellega seotud veesurmasid.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma ootasin vastust arupärimise kolmandale küsimusele, mis käsitleb hinnangut kiiruskaameratele. Seoses sellega on mul teile küsimus: kuidas te hindate kiiruskaamerate tööd, kas on ette näha järgmisi samme selle programmi täitmisel ja kui on, siis millistes piirkondades seda programmi täidetakse?

Suur tänu küsimuse eest! Tehnilise vahendi potentsiaal liiklusjärelevalves on väga suur. Nagu ma teile kirjeldasin, sellel aastal on algatatud ja rakendamisel mitmeid projekte: e-välimenetlus, väärteomenetluse lihtsustamine, kindlasti uute kiiruskaamerate paigaldamine. Ma saan teile tuua mõned arvud. 2011. aastal avastasid politseiametnikud 155 000 liiklusalast väärtegu, mille avastamisse andis panuse ca 2200 korrakaitsepolitseinikku. Samal ajal menetles kümme liiklusmenetlustalituse ametnikku 60 000 kiiruse ületamist, mille olid fikseerinud kiiruskaamerad. Teatavasti menetletakse neid eraldi menetlusega, mille nimetus on hoiatusmenetlus. Kiiruskaameraid oli 2011. aastal kasutusel 17, 2012. aastal aga juba 27, lisaks 40 statsionaarset kiirusmõõtekabiini. Seda programmi jätkatakse, aga seda viib ellu Maanteeamet ehk ka need ressursid on Maanteeameti eelarves ja seda kõike tehakse Maanteeameti jõududega. Politsei on siin koostööpartner.
Jällegi, kui me liiklusest räägime, siis tegemist on n-ö horisontaalse koostöö valdkonnaga, mis tähendab, et tulemuste saavutamine ei sõltu ainult ühe ministeeriumi ega selle valitsemisala jõududest ega pädevusest, vaid me saame tulemusi mitme ministeeriumi koostöös. Võib öelda, et horisontaalset koostööd nõudvatesse valdkondadesse tuleb Eestis kindlasti märgatavalt enam panustada. Seal on arenguruumi. See ei ole lihtne, sest ei ole olemas ühte hierarhilist käsuliini, mille põhjal asjad liikuma pannakse, vaid tuleb üksteist veenda meetmete õigsuses ja ressursside paigutamise otstarbekuses. Ma julgen öelda, et MKM-i ja Siseministeeriumi ning Maanteeameti ja Politsei- ja Piirivalveameti koostöö on praeguseks kujunenud väga heaks. Ma arvan, et see jätkub. Täpselt sama puudutab kiiruskaameraid. Minu hinnangul on need Eestis selgelt oma rolli õigustanud, nii nagu ka mitmes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Seda tuleb ainult jätkata. Tegemist on heidutava meetmega, mis rahustab liikluskultuuri tervikuna ja toob kaasa selle, et inimesed mõtlevad tõsiselt järele, kas on mõistlik väga suure kiirusega sõita või on targem teekond läbida ühe keskmise, mõistliku, õiguskorras ettenähtud kiirusega. Kindlasti on see odavam, kindlasti on see ohutum liiklusele ja isikule endale. Ma arvan, et see hoiak juurdub Eesti ühiskonnas üha enam.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle arupärimise käigus tuli mul pisar silma, ülekantud tähenduses muidugi, kui ma äkki mõistsin, et tegelikult on siin saalis isegi Keskerakonnal ja siseministril võimalik mingil teemal ühine arusaam leida. Aga pisar ei tulnud silma mitte sellepärast – ma kordan, pisarast räägin ma ülekantud tähenduses –, vaid nostalgiliste tunnete tõttu. Kunagi nii see asi siin saalis käiski ja nii see välja nägigi.
Ma jutustan ühe loo, mis on seotud 1999. aastaga. Kui mu mälu ei peta, siis sel aastal oli siseministriks Tarmo Loodus. See oli aeg, kui peale 1998. aasta default'i ja teatud meetmeid, mis riigiduuma võttis tollitariifide suhtes, suurenes tööpuudus Ida-Virumaal järsult ja sama järsk oli kasv ka narkokaubanduses. Majades, autodes, kaupluste juures ja mujal tekkis nii palju müügipunkte, et inimesed hakkasid seda märkama. Inimesed pöördusid meie poole, meie pöördusime siseministri poole ja tema ütles: "Kui teil on sellist informatsiooni, siis andke see mulle edasi, küll mina korraldan selle asja ära." Juhtuski niiviisi, et Keskerakonna fraktsiooni liikmed andsid Isamaaliidu määratud ministrile need aadressid, mis rahvas oli Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas kokku kogunud. Pärast minister tuli (see on kuskil siin Riigikogu arhiivis olemas, sest seda tehti väga ametlikult siit tribüünilt) ja mitmel korral andis kõigi üleantud aadresside kohta aru, mida oli ette võtnud politsei, kas see informatsioon oli leidnud tõendust või oli see vale, mitu sellist müügikohta oli kinni pandud ja mitu inimest vastutusele võetud. See tundus siis normaalne. Ei kujutanudki ette, et kunagi hakatakse siin saalis räuskama mingist olematust korruptsioonist, selleks et oma poliitilisi probleeme lahendada. Tegelikult peaksid siin saalis ju asjad käimagi nii, nagu praeguse arupärimise käigus, kui me ühise keele saavutasime. Meil on hea meel, et liiklusõnnetustes surmasaanute arv väheneb ja me tahaksime kõik midagi teha selleks, et see tendents jätkuks.
Aga nüüd arupärimise juurde, nende teemade juurde, mida ma tahan siia lisada. Muidugi, teatud ulatuses on statistika paranenud ka selle tõttu, et riigist on lahkunud üsna palju inimesi, kusjuures aktiivseid inimesi, kellest paljud sõitsid autoga. Aga sellegipoolest peatun kolmel punktil.
Esiteks, teepolitsei. Kui te vaatate mõnelt Vene internetilehelt instruktsioone, kuidas Eestis reisida, siis näete, et seal antakse igasuguseid praktilisi soovitusi. Ma olen mitu korda lugenud soovitust, et kui politsei sind peatab, siis ära ürita talle altkäemaksu anda, sest tõenäosusega 0,001% võib see sind küll aidata, aga ülejäänud 99,99%-l juhtudest saad sa kaela väga suured ebameeldivused. See on kõrvaliste inimeste väga kõrge hinnang meie politseile, neile, kes töötavad meie teedel. Siit tulen tagasi selle juurde, mida me arutasime kaks arupärimist tagasi: palgad peaksid vastama politsei professionaalsusele.
Nüüd helkuritest. Kunagi oli mu elus selline aeg, kui ma neli aastat järjest igal nädalal vaatasin Siseministeeriumi nädala ülevaadet. Mul oli seda teatud põhjustel vaja, ma vaatasin sealt statistikat, sest uudisteagentuurid ei räägi kaugeltki kõigest. Võin teile öelda, et viis-kuus aastat tagasi ei olnudki peaaegu nädalat, kui ei oleks surma saanud mõni inimene, kes tee ääres jalutades oli saanud autolt hoobi. See on võimalik pimeda ajal, kui ei ole helkurit, kusjuures töötavat helkurit. Viimastel aastatel olen ma märganud, et see arv väheneb, väheneb ja väheneb. Põhjendus võib siin olla ainult üks: inimesed on hakanud aru saama, et helkurist sõltub nende elu. Ainult üks asi ajab siin närvi – trahvid. See, kuidas seda kampaaniat kolm aastat tagasi Narvas alustati, inimestes mingit suurt sümpaatiat helkurite vastu ei tekitanud. Kui täiskasvanutest rääkida, siis toimus täielik survestamine. Tuleks rohkem tasuta helkureid inimestele laiali jagada ning me võidame nagunii. See raha, mis helkuritele läheb, on ju niivõrd väike.
Kolmandaks räägin sellest, millest härra minister siin juba kaudselt rääkis. See on alkohol. Me ei oska isegi kindlaks määrata, kas see, et väikeses Eestis on üle 2600 müügipunkti, kus müüakse kanget alkoholi, ja peaaegu igas bensiinijaamas võib kanget alkoholi osta, on Sotsiaalministeeriumi või Siseministeeriumi teema. Keskmiselt on meil iga 100 000 elaniku kohta umbes 40 korda rohkem müügipunkte kui Rootsis. Ma tuletan meelde, et Euroopa Liidu riikidest saab kõige vähem inimesi liiklusõnnetustes surma just Rootsis. Nii et alkohol müügipunktidest välja, eriti tee äärest! Ka see peaks Siseministeeriumi kavades olema, kui Sotsiaalministeerium sellega praegu ei tegele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume kümnenda arupärimise juurde. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mihhail Stalnuhhini! Arupärimine on politseiprefektuuri vabade töökohtade kohta Ida-Virumaal. Arupärimisele vastab siseminister Ken-Marti Vaher. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Härra juhataja! Härra minister! Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et täna arutatavatest arupärimistest on see kõige tähtsam, sest see käsitleb seda, et politseile tekitatakse probleeme puhtpoliitilistel põhjustel. On täiesti selgitamatu, miks selline olukord meie riigis on.
Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt on teinud Siseministeeriumile Ida-Virumaa tegevuskava täiendamiseks ettepaneku alandada keelenõudeid ning suurendada regiooni eripärast tulenevat lisatasu. Praegu nõutakse politseinikelt, kes on vanemspetsialisti või nooremspetsialisti ametikohal piiripunktis, kordonis, piirivalvelaeval, valmidusüksuses või lennusalgas, keeleoskust tasemel B2 ehk edasijõudnute tasemel. See nõue kehtib kuni 2015. aasta septembrini, siis hakatakse ka neil ametikohtadel nõudma taset C1. Tasemel C1 keeleoskuse nõue kehtib praegu politseiametnike kohta, kes ei tööta eespool nimetatud ametikohtadel, st kõikide teiste politseiametnike kohta. Ettepanek näeb ette täiendada nende ametikohtade loetelu, kus nõutakse taset B2, politseiametnikega, kes töötavad arestimajas, kainestusmajas, konvois ja patrullteenistuses nooremspetsialisti või vanemspetsialisti ametikohal. Tuginedes keeletaseme nõuete kirjeldusele on selge, et nimetatud ametikohtadel piisab keeleoskuse tasemest B2. Samuti on tehtud ettepanek loobuda nõudest viia nimetatud taset nõudvatel ametikohtadel töötavate inimeste keeleoskus 2015. aasta septembriks tasemele C1.
Tuletan meelde, et ma refereerisin teile Raivo Küüdi kirja. Lisaks on siin välja toodud, et tuleks suurendada regiooni eripärast tulenevat lisatasu, kuna isikkoosseis on vähenenud kriitilise piirini. Seetõttu oleks vaja seda ettepanekut rakendada juba 2013. aastast. Näiteks oli Ida Prefektuuris struktuurijärgseid vakantseid ametikohti aasta alguse seisuga 108. See on väga suur arv ühes prefektuuris.
Sellest tulenevalt on arupärijatel siseministrile järgmised küsimused. Kas ta toetab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori Raivo Küüdi ettepanekut täiendada Ida-Virumaa tegevuskava ja muuta ülalmainitud politseiametnike keelenõuded lihtsamaks? Millele tema otsus toetub? Kokku on meil kuus küsimust.
Ma kasutan allesjäänud aega selleks, et enne arupärimise arutamist lugeda teile ette, mida kujutavad endast keeletase B2 ja keeletase C1. Inimene, kes valdab keelt tasemel B2, peab mõistma keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma. See eeldab täielikku arusaamist. Ta peab suutma spontaanselt ja ladusalt vestelda sama keele emakeelse kõnelejaga. Ma väidan teile, et ka iga inimene, kelle emakeel on eesti keel, ei suuda seda nõuet täita. Spontaanselt ja ladusalt! Ka teie teate seda. Ta peab oskama paljudel teemadel luua selget ja üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka, kaaluda kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi. Praktiliselt tähendab see minu kui keeleõpetaja hinnangul keele perfektset valdamist. Mis siis eristab seda tasemest C1? Siit jõuan ma ette lugeda ühe lause: "Mõistab pikki ja keerukaid tekste, tabab ka varjatud tähendust." Eriti "tähtis" on see kainestusmajas. Aitäh! Nii et ootame vastuseid.

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, tänan teid arupärimise eest! Vastan teie küsimustele.
Eesti Vabariigis kehtib keeleseadus, mille § 23 sätestab eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded. Selles on sätestatud hulk avaliku teenistuse ametikohti, kus töötavad isikud peavad oskama kasutada eesti keelt tasemel, mis on vajalik teenistuskohustuste või tööülesannete täitmiseks. Konkreetsed nõuded oskuste kohta on sätestatud Vabariigi Valitsuse määrusega. Selle määruse kohaselt nõutakse politseiametnikelt, kes on vanemspetsialisti või nooremspetsialisti ametikohal piiripunktis, kordonis, piirivalvelaeval, valmidusüksuses või lennusalgas, eesti keele oskust tasemel B2. See kehtib kuni 1. septembrini 2015, sellest ajast sätestatakse kõikidele politseinikele nõue, et nende keeleoskus peab olema tasemel C1.
Väga oluline on järgmine. Politseiametnik on riigivõimu esindaja, kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud. Seetõttu on vaja, et politseinik, suheldes vahetult isikutega ja andes neile korraldusi, oleks võimeline ennast selgelt ja arusaadavalt väljendama ning korralduse saanud isik oleks suuteline sellest aru saama (see puudutab nii kirjalikku teksti kui ka suulist kõnet). Keeleoskuse kirjeldamisel ja hindamisel kasutatakse Euroopa Nõukogus Euroopa keeleõppe raamdokumendis kindlaksmääratud kuut keeleoskuse taset. Tõesti, osates keelt tasemel C1, nagu lugupeetud arupärija mainis, on vaja mõista pikki ja keerukaid tekste, tabada varjatud tähendust, osata end spontaanselt ja ladusalt mõistetavaks teha väljendeid otsimata jne.
Te küsite, kas me toetame ettepanekut keelenõudeid lihtsamaks muuta. Praegu mina sellist vajadust ei näe. On kokku lepitud, et alates 2015. aasta 1. septembrist on nõuded teistsugused. Minu hinnangul on oluline, et ametiisikud, kes peavad ja on õigustatud kasutama riiklikku sunnijõudu, kõrgel tasemel eesti keelt valdaksid. See on üks oluline eeldus selleks, et nad saaksid oma kohustusi täita.
Mis puudutab regiooni eripärast tuleneva lisatasu tõusu, siis võin öelda, et eelnevalt me juba mainisime keeleteemat. Ida Prefektuuris tööjõu tagamiseks on tegevused sätestatud eraldi tegevuskavas, mis kinnitati 2011. aasta aprillis PPA peadirektori käskkirjaga. Need tegevused sisaldavad endas ka eesti keele koolituste organiseerimist koostöös Sisekaitseakadeemia, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse ning Kesk-Eesti Arenduskeskusega. Lisatasu on oluline meede. Ida-Virumaal töötavate politseiametnike üks palgakomponent oli eelmisel aastal 63 euro suurune lisatasu. Samuti tagati Ida-Virumaa politseiametnikele 15 riigieelarvelist kohta Sisekaitseakadeemia kaugõppes. Võib öelda, et sel aastal on regiooni lisatasu tõusnud. Täiendavalt hakati 2012. aastal hüvitama ka eluasemekulusid (kuni 100 eurot kuus). Personalikuludesse suunatakse ka sellel aastal täiendavalt 336 000 eurot, selleks et Ida Prefektuuri töövõimekust parandada.
Viimaseks küsite 108 vaba töökoha kohta. Meie andmetel on Ida-Virumaal politseistruktuuride koosseis 2012. aasta märtsiga võrreldes samaks jäänud. Praegu on seal ametis 770 politseiametnikku. Inimesi oleks vaja juurde värvata Jõhvi ja Narva jaoskonda patrullteenistusse. Nagu ma ütlesin, selleks et Ida-Virumaa tegevuskava ellu viia, on lisaraha selleks aastaks olemas. Kindlasti tuleb siin mainida ka palgatõusu, millest rääkisin juba esimesele ja teisele arupärimisele vastates. Kokku oli seda raha seitse miljonit eurot, millest oluline osa läks Ida Prefektuuri, et suurendada Ida-Viru maakonnas töötavate patrullpolitseinike, piirkonnapolitseinike, liikluspolitseinike, piirivalvepatrullide, kriminaalmenetlejate ja eriüksuse töötajate palku. Peab mainima sedagi mõju, mis selle aasta 1. jaanuarist tekib palgareformi ja palgatõusu tõttu. See puudutab loomulikult ka Ida-Virumaad. Nii et tervikuna võttes on võetud päris mitmeid meetmeid, selleks et Ida-Virumaal ametikohti täita ja seista selle eest, et korrakaitsjaid ja kriminaalpolitseinikke oleks ka seal rohkem. Suur tänu!

Austatud minister, teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Alustuseks ütlesite, et kehtib keeleseadus. Edasi ütlesite, mis seal kirjas on. Härra minister, kas te tõesti ei ole kursis, millega on Riigikogu viimased 21 ja pool aastat tegelnud? Riigikogu tegeleb sellega, et ta võtab vastu uusi seadusi ja muudab vanu. Ei ole midagi, mis oleks seadusesse kirjutatud ja mida ei oleks põhimõtteliselt võimalik muuta. Miks te ei jäta võimalust, et arutelu käigus võiks täiesti selgete argumentide abil selguda tõde, et on üle pingutatud ja tase C1 ei vasta isegi Riigikogu keskmisele tasemele?

Tänan küsimuse eest! Ma tahan küll väga loota, et tase C1 vastab Riigikogu keskmisele tasemele. Ma jätan alati aruteludeks ruumi, selles ei ole üldse küsimus. Alati on võimalik arutleda. Ma proovisin arupärimisele vastates põhjendada ka seda, miks on jõus need sammud, mis puudutavad 1. septembrist 2015 muutuvaid nõudeid. Minu hinnangul peavad vahetu sunni rakendajad eesti keelt valdama kõrgtasemel. Aasta 2015 on küllalt kaugel, selleni on aega kaks ja pool aastat. Inimestel on võimalus omandada eesti keel tasemel C1. Te olete väitnud siitsamast puldist ja väidate ka arupärimises, et tasemetel B2 ja C1 vahe sisuliselt puudub. Siis ei ole ju nendel inimestel, kelle keeleoskus praegu on tasemel B2, mingit probleemi, kui nad soovivad täita ka taseme C1 nõudeid. Siin ei ole mingit küsimust, selleks on ka piisavalt aega. Nendel inimestel on tahe, ma loodan, olemas. Vabandust, aga me saame suurepäraselt aru, et riiklik sund, vahetu sund, riiklik sunnijõud on niivõrd olulised asjad, et me ei tohi siin jätta võimalust, et ühest või teisest ametnikust ei saada aru, et tema korraldusi ei täideta, et tema kirjalikus tekstis võivad esineda sellised vead, mis moonutavad korralduse, käsu või menetluse sisu ja mõtet. Me tõesti ei saa sellist võimalust siia jätta. Selle tõttu on ette nähtud ka üleminekuaeg. Me võime loomulikult arutleda, kas siin on vaja mingeid muudatusi teha. Mina näen aga põhjuseid ja põhjendusi selleks, et me liiguksime edasi kokkulepitud tegevuskava raames ja täidaksime keeleseadust ka Ida-Viru maakonnas.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mõni aeg tagasi esitasin ma teile küsimuse Ida Prefektuuri vabade töökohtade kohta. Siis ei saanud te vastata, te võtsite aja maha, sest teil ei olnud mitte kõiki andmeid ja teil oli vaja aega, et seda täpsustada. Nüüd te ütlesite, et kõik ressursid on nii või naa jagatud ja suunatud. Mul on selline küsimus: kui palju võtab aega, et olukord Ida-Virumaal muutuks, kas kuu, kaks kuud, pool aastat, aasta lõpuni? Need politseinikud, kes praegu töötavad, on üle koormatud. Muidugi, kuu või kaks võib nii töötada ja olla rahul lisatasuga, aga pärast seda tuleb füüsiline väsimus.

Suur tänu küsimuse eest! Ma esimesele ja teisele arupärimisele vastates rõhutasin, et me oleme palgakomponentidesse ja eelarve kasvu suunanud lisavahendeid, need lähevad loomulikult ka Ida-Viru maakonda. Need peaksid olema eeldused, mis loovad võimaluse, et vabad ametikohad, kui neid on, täidetakse ja inimeste motivatsioon paraneb. See on see, mida me saame teha. Nagu ma mainisin, ka regiooni lisatasu kui selline on tõusnud, täiendavalt makstakse kinni eluasemekulusid, töötajaid suunatakse riigieelarvelistele kohtadele Sisekaitseakadeemia kaugõppes. Mis puudutab keeleoskust, siis koos partneritega tagatakse koolitus. Minu arust on neid samme Ida-Virumaal päris palju astutud, eelkõige alates aasta algusest. Ma arvan, et keeruline on see kindlasti Ida Prefektuuri juhtkonnale, ka uuele PPA juhile ja PPA juhtkonnale tervikuna. Küsimus on selles, et mõõta, millisesse olukorda me peaksime jõudma, ei ole kõige kergem. Ma tahan välja tuua, et teatud eeldused on loodud. Ma arvan, et need toovad oodatud tulemusi ka Ida-Viru maakonnas. Palgareform on mõeldud madalapalgalistel ametikohtadel töötavate inimeste olukorra parandamiseks. Selliseid ametikohti leidub päris märkimisväärselt ka Ida-Viru maakonnas.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Teie ministrina vastutate selle eest, mis toimub Ida-Virumaal seoses politsei tööga. Kolleeg Efendijev küsis, kui palju läheb aega. Aga mina küsin, lähtudes teie vastusest talle, kui palju on vaja raha, et olukord muutuks selliseks, et opositsioon ei esitaks teile enam arupärimisi. Millal siis kaadriprobleem Ida-Virumaal lõpeb?

Ma arvan, et see küsimus puudutab mingis ulatuses ka teisi maakondi. See küsimus puudutab ka teisi ametikohti ja teiste erialade esindajaid paljudes Eesti ühiskonnakihtides, päris paljusid avaliku sektori töötajaid, kes tahaksid kindlasti saada suuremat sissetulekut, kui see võimalik on. Aga nagu me oleme rääkinud, Eesti riigi võimalused on sellised, nagu need on. Me ei saa jagada õhku, me ei saa lubada õhku. Ma sellele arupärimisele vastates püüdsin välja tuua, mida konkreetselt on tehtud Ida-Virumaa heaks. Ma mainisin Ida-Virumaa tegevuskava, mis on olemas olnud 2011. aastast. Ma mainisin ka konkreetseid summasid, mis on eraldatud. Nagu ma ütlesin, eraldi Ida-Virumaa personalikuludeks on sellel aastal eraldatud üle 330 000 euro. Lisaks sellele on summad, mis tulenevad palgareformist ja palgatõusust.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Härra minister, vaadake palun siiapoole! Ma püüan teile selgitada, milles te eksite. Te ei ole keeleõpetaja, te ei saa aru, millest te räägite. Vaadake, see on tase B2, see aga on tase C1. Teile võib tunduda, et see üleminek toimub üsna ladusalt ega tekita mingeid probleeme. Kuid tase B2 võib olla ka selline, sest seadus ütleb, et kui eksam on sooritatud 60% ulatuses, siis inimese keeleoskus vastab nendele nõuetele. Ma väidan, et tase B2 tähendab keele perfektset valdamist. Selleks et sealt edasi minna, peab inimene keelt juba perfektselt valdama, ainult siis saab ta edasi minna. See ei ole võimalik ja see ei ole ka vajalik.
Mul on üks selline unistus: 101 selles saalis istuvat inimest teevad keeletaseme C1 saamiseks vajaliku eksami. Ma oleksin imestunud, kui keskmine tulemus oleks parem kui 75%. Kui palju siin saalis on neid, kes on kooli kuldmedaliga lõpetanud? Kui palju on neid, kes päevast päeva reegleid kordavad? Kui palju on neid, kes päevast päeva loevad eesti kooli eesti keele õpikuid? Kui palju on neid, kes sõnaraamatu abil kontrollivad oma sõnakasutust? Nojah, aga see on unistus, see on lihtsalt unistus. Aga mis siis saaks, kui ükskord teha see eksam siin saalis, teha seda samas tempos, nagu seda peavad tegema vene rahvusest politseinikud, kui neilt nõutakse taset C1, kui närvipinge on selline, et isegi normaalse närvisüsteemiga inimesel ütlevad närvid üles? See selleks.
Ma olen ammusest ajast huvitunud sellest, miks nii juhtub, et mõnikord mõnel üksikul inimesel, mõnikord tervel massil hakkab peas toimuma midagi täiesti hullumeelset, nad lähevad lihtsalt hulluks. Teate, mul on kodus väike praktilise psühholoogia raamatukogu, kõigest kolm riiulit, sest neid raamatuid ei ole eriti palju. Seal on ka selliseid raamatuid, mis räägivad nõiaprotsessidest, keskaja nõidumisõpikuid jms. Ma võin teile näiteks jutustada, kuidas keskajal võis inimene ennast nähtamatuks muuta. On olemas kindel retsept, mida uskusid tuhanded ja miljonid inimesed sadu aastaid. Selle retsepti järgi oli vaja kinni püüda must kass ja see täiskuuööl ära tappa metsas teede ristumiskohal, kusjuures see pidi olema koht, kuhu on maetud hobusevaras (neid maeti keskajal metsateede ristumiskohale). Teatud taimed tuli metsast teatud ajal korjata, kassi ajud ära kuivatada ja ära keeta koos nende taimedega, lisada mingi tera ja öelda mõned sõnad, ning nii saavutati see, et inimene, kes ennast selle jõledusega määris, muutus nähtamatuks. Huvitav, kui paljud inimesed selle rohu abil ennast nähtamatuks suutsid muuta? Ma arvan, et vastus on nulli lähedal. Aga uskusid seda miljonid.
Härra minister, te olete praegu nagu keskaegne nõid. Te usute seda, mida te räägite. Te usute, et inimene, kes on üle 30 aasta vana, kellel ei ole enam selliseid õppimisvõimalusi, nagu on koolilastel, inimene, kellel ei ole aega, on suuteline saama taseme C1. Tase C1 tähendab, et inimene saab aru abstraktsest ideest. Ma väidan, et ka siin meie kolleegide hulgas on inimesi, kes ei mõista isegi mitte ainult abstraktset ideed, vaid ka lihtsalt normaalset, igaühele arusaadavat ideed. Teie aga mõtlete, et see on reaalne. Tase B2 tähendab juba perfektset keeleoskust, eriti Ida-Virumaa tingimustes. Saage lõppude lõpuks aru, et inimene, kes valdab keelt tasemel B2, kes on teinud eksami ära 60% ulatuses ja rohkem, suudab selles keeles kõnelda. Ta saab lugeda Lutsu või Tammsaaret ja mõistab, millest seal juttu on. Ta saab ka joodiku või päti jutust aru. Kellega ta peab seal tänaval vestlema? Kas see joodik, pätt või kainestusmaja klient hakkab talle moodustama sellist teksti, kus on varjatud mõtted, kaudne kõneviis jne? Nalja teete või? Te olete endale pähe võtnud täiesti hullumeelse idee! See kõik on poliitiline ja poliitilistel põhjustel ei saa te sellest loobuda. Te otsite seda musta kassi ja teede ristumiskohta metsas, kuhu on maetud ülespoodud hobusevaras, selleks et leida need taimed, kassi ajud ära kuivatada, keeta seda rohtu ja püüda saada nähtamatuks. Te kõik olete lihtsalt hullud. See on täiesti võimatu!
Miks te kunagi ei räägi professionaalidega? On olemas Eesti Keele Instituut, on olemas Tallinna Ülikool. Kutsuge kordki kokku need professionaalid, kes õpetavad eesti keelt, teiste hulgas eestlastele. Kutsuge kokku eesti keele õpetajad eesti gümnaasiumist ja kuulake, mida nad teile räägivad sellest eesti keelest, mida räägib praegu eesti noorsugu. See on täielik jubedus! Lugege lehte, võtke Postimees, tehke lahti ja vaadake! Hiljuti oli ühel suurel keeleteadlasel juubel, ta sai 75-aastaseks. Sel teemal avaldati küll lühike artikkel, aga see andis ammendava ettekujutuse, mida professionaalid mõtlevad sellest, mis praegu eesti keelega Eesti Vabariigis toimub. Võib-olla te saate siis selgeks, et seda, mis kunagi seadusesse pandi, mitte keegi siis ei kontrollinud, ühtegi eksperti seal juures ei olnud.
Te loote Ida-Virumaal probleeme. Me esitame teile isikliku arve, sest kui need 108 politseinikku oleksid tööl olnud, siis oleks Varvara võib-olla seniajani elus.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Palun kõigil, kes seda soovivad, registreeruda peale haamrilööki esinemiseks vabas mikrofonis! Kõnesoove ei ole, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 20.24.