Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kuuenda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Seekord käsitleb arupärimine sisekontrolli puudulikkust Kaitsepolitseiametis. Teate, kolleegid, on olemas selline väljend nagu "Potjomkini küla". Selle mõtles välja üks Prantsuse diplomaat, aga see väljend on olemas paljudes keeltes. Praegu tekib mul Siseministeeriumiga, eriti aga siseministriga suheldes tahes-tahtmata mõte, et tegemist on järjekordse Potjomkini külaga. Kui minister siin tribüünil seisab, siis selgub, et korruptsiooni on Eestis ainult kohalikes omavalitsustes. Seda teemat kasutatakse selleks, et teha maha oma poliitilisi konkurente, selleks, et sihiteadlikult mustata Ida-Virumaad ja konkreetselt Narvat. Selleks kasutatakse ühte konkreetset juhtumit ja kõiki neid juhtumeid, mis on kohtusse jõudnud, aga pärast isegi lahendita jäänud. Samas, kui püüad küsida millegi kohta, mis toimub Siseministeeriumis või kapos, siis tehakse kõik, et oma erakonnakaaslasi kaitsta.
Sellegipoolest esitan ma selle arupärimise, andes proua Ergmale võimaluse veel kord näidata, kellele kuulub tema poolehoid, kui ta saadab selle arupärimise tagasi ja jätab avalikkuse ilma avaliku debatita sellel äärmiselt tähtsal teemal. Me peame teadma, kuidas on juhtunud nii, et korruptsiooni on esinenud ka nende hulgas, kes peaksid ühiskonnas korruptsiooniga võitlema, millega need juhtumid on lõppenud ja millised on eeldused, et need tulevikus ei kordu. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamata.
Nüüd teated. Kolmapäeval, s.a 27. veebruaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning rahandusminister Jürgen Ligi.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 85 Riigikogu liiget, puudub 16.

Läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on riigikaitsekomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO alalise merejõudude grupi koosseisus" eelnõu teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Ülo Tuliku!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Käesoleva otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetati s.a 19. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 21. skp kell 10.30. Eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud, mistõttu tuleb otsuse eelnõu teisel lugemisel lähtuda otsuse eelnõu esimese lugemise tekstist.
Eelnõu kohaselt osalevad Eesti kaitseväelased NATO alalise merejõudude grupi 1 (SNMG 1) koosseisus Saksamaa sõjalaevadel. Sellega täidab Eesti oma NATO liikmesusest tulenevaid liitlaskohustusi. NATO gruppides osalemine on mereväele juba aastaid olnud üks olulisim väljund, mistõttu on üksuste selleks ettevalmistamine saavutanud väga kõrge ja ka liitlaste seas hinnatud taseme.
Vabariigi Valitsus arutas otsuse eelnõu oma s.a 14. veebruari istungil ja otsustas seda toetada. Riigikaitsekomisjon arutas otsuse eelnõu enne teist lugemist oma s.a 21. veebruari istungil. Riigikaitsekomisjon otsustas oma istungil konsensusega eelnõu teise lugemise seletuskirja heaks kiita ning teha Riigikogu juhatusele ettepanek panna Riigikogu otsuse 377 eelnõu teine lugemine Riigikogu 2013. aasta 26. veebruari istungi päevakorda. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 109 otsustas riigikaitsekomisjon 21. veebruaril konsensusega teha täiskogule ettepanek selle Riigikogu otsuse eelnõu teine lugemine lõpetada, panna eelnõu lõpphääletusele ning Riigikogu otsusena vastu võtta. Tänan!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, Ülo Tulik! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 377 teine lugemine tuleks lõpetada ja eelnõu otsusena vastu võtta. Me valmistume lõpphääletuseks.
Hea Riigikogu, panen lõpphääletusele riigikaitsekomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO alalise merejõudude grupi koosseisus" eelnõu 377. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Tutvustan teile lühidalt selle eelnõu sisu. Nimelt on Eesti riigis kaks lastehaiglat, üks nendest on Tartu Ülikooli Kliinikumi juures (see ei ole majanduslikus mõttes puhas lastehaigla, kuna seal on suur haiglakompleks) ja teine on lastehaigla, kus teenindatakse ainult lapsi. See asub Tallinnas Mustamäel ja selle nimetus on Tallinna Lastehaigla.
Tallinna Lastehaigla ei võta patsientidelt visiiditasu. Seni töötas see mehhanism nõnda, et Tallinn kompenseeris haiglale poole visiiditasust (1 euro 60 senti lapse pealt). Meedikute streigi valguses andis Vabariigi Valitsus selge lubaduse tõsta arstide palka. Me kõik mäletame seda streiki ja neid pingelisi kolmepoolseid läbirääkimisi, mille üks osaline oli haiglate liit. Lepiti kokku, et meedikute palk tõuseb kuni 20%. Kokkuleppele kirjutati alla ja siis hakkas valitsus otsima, kust seda raha saaks võtta. Tuli mõistagi välja, et tuleb tõsta visiiditasu ja voodipäevatasu. Seda teed teistes haiglates mindigi. Kord on selline, et iga haigla saab kehtestada teatud soodustused. Tegelikult väga paljud haiglad seda ka teevad, kui nad saavad seda endale rahaliselt võimaldada. On kohti, kus lastelt visiiditasu ei võeta, aga lastehaiglas on paraku ainult lapsed. Nii et täiskasvanud patsiendi arvel ei ole võimalik mingit raha laste jaoks leida.
Tallinna Lastehaigla asub pealinnas, aga mõistagi ei võeta seal vastu mitte ainult Tallinna lapsi, vaid ka mujalt Eestist tulnud lapsi. Mujalt Eestist pärit lapsed moodustasid eelmisel aastal 42% patsientide üldarvust.
Me teeme eelnõus ettepaneku, et Vabariigi Valitsus töötaks välja mingisuguse kompenseerimismehhanismi, mis annaks võimaluse tõsta ka lastehaigla arstide palka, nagu oli lubatud. Kusjuures ma rõhutan, et Tervise Arengu Instituudi uuring on näidanud, et juba eelmisel aastal olid lastehaigla arstide palgad 20% madalamad kui nende teistes haiglates töötavate kolleegide palgad. Soov on jätkata ikka nii, et lastelt visiiditasu ei võetaks.
Me arutasime seda komisjonis pikalt. Kõlas muidugi ka argument, et visiiditasu tuleb kehtestada, mis siin jamada. Aga tegemist on, ma rõhutan veel kord, lastehaiglaga. Meie, kes me oleme lastevanemad, teame väga hästi, et ega ükski lapsevanem ei lähe niisama lastehaiglasse vastuvõtule, ta läheb sinna siis, kui midagi on lahti. Viis eurot ei ole väga väike raha. Arstide hinnangul on reaalne oht, et mõni laps jääb arstiabist ilma lihtsalt seetõttu, et vanematel seda raha parasjagu ei ole.
See on meie eelnõu sisu. Mul on tunne, et ma jätsin midagi väga olulist mainimata, aga vist said kõik asjad ikka ära räägitud. Ma palun seda eelnõu toetada! Oli väga kurb kuulda, kui komisjonis kõlas Sotsiaalministeeriumi argument, et ärimaailmas nõnda ei käituta. Ma arvan, et me võiksime teha erandi haiglale, kus ravitakse meie lapsi. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Tuletan meelde, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada kummalegi ettekandjale üks suuline küsimus. Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Sa meenutasid kolmepoolseid palgaläbirääkimisi. Tuleta, palun, meelde, milline oli läbirääkimistel lastehaigla positsioon meedikute palga osas!

Ma tänan! Tegelikult ei olnud eraldi ühelgi haiglal positsiooni, oli haiglate liidu positsioon ja esindajad kirjutasid sellele kokkuleppele alla. Aga me mäletame väga hästi – see on kolleeg Viktor Vassiljevi väljend, millega tuleb paraku nõustuda –, et tegelikult lükati haiglate liit tanki. Nad kirjutasid sellele leppele alla, aga siis tuli välja, et nad peavad ise hakkama hindu tõstma. Nagu ma ütlesin, lastehaigla ei saa seda teha, sest seda tuleks teha meie laste arvel.

Aitäh! Palun, Tõnu Juul!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma ei saanud teie ettekandest hästi aru, kas lastehaiglate juhtkonnad näevad siin mingit suurt probleemi. Seda külge te üldse ei puudutanud. Kas te olete nendega suhelnud ja nõu pidanud? Milline on nende seisukoht?

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla ei väljendanud ma ennast piisavalt selgelt. Eestis on kaks lastehaiglat. Ühes nendest, nimelt Tallinna Lastehaiglas, ei teenindata ühtegi täiskasvanud inimest. See tähendab, et puhtmajanduslikult ei saa võtta, piltlikult öeldes, näiteks täiskasvanult visiiditasu ja raamatupidamise kaudu osa sellest visiiditasust justkui lastele jagada. On veel üks haigla, mis kannab lastehaigla nimetust, aga see on Tartu Ülikooli Kliinikumi koosseisus, kus on veel mitu haiglat, nii et majanduslikult töötab seal süsteem teistmoodi. Tallinna Lastehaiglas ravitakse ainult lapsi, mis tähendab, et kui me kehtestame visiiditasu, siis seda maksavad kõik lapsed.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! See probleem on seotud ka kuludega. Seetõttu oleks hea täpsustada, mis summast me üldse räägime. Kui suur summa on ette nähtud haigla lepingus haigekassaga?

Ma tänan! Ma vaatasin, et härra Juul üritas nagu kätt tõsta, justkui tema küsimus oleks jäänud vastamata. Ma proovin vastata teile mõlemale. Kui me räägime haiglajuhtide seisukohast, siis ma paar päeva tagasi uurisin seda seisu. Näiteks tõi Tallinna Lastehaigla peaarst Mall-Anne Riikjärv mulle saadetud kirjas välja sellised faktid, et leping, mida haigekassa neile pakkus, on möödunud aastaga võrreldes 2,8% suurem, haigekassa eriarstiabi eelarve suureneb 5,4%, samas on lastehaiglas palgafondi suurendamiseks vaja, arvestades streigikokkuleppeid, 10%-list kasvu. Ehk haigla saab haigekassalt 2,8% kasvu, aga vaja oleks 10%. Kui me neid arvusid komisjonis arutasime, siis Sotsiaalministeeriumi esindaja luges ette haigekassa väga ilusa nimekirja, kust tuli välja, et lastele osutatavad teenused on täiskasvanute teenustest kallimad. See vastab tõele. Aga tulemus on ikka see, et haigla saab juurde 2,8%, mitte 10%, mida oleks vaja selleks, et palgalubadusi täita.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu teada toetavad paljud omavalitsused elanikke visiiditasu maksmisel. Näiteks maksis see omavalitsus, mida mina varem juhtisin, visiiditasu täielikult kinni. Kas Tallinn ka toetab lapsi visiiditasu maksmisel?

Ma tänan! Ma olen seda maininud, et Tallinn on juba aastaid maksnud kinni poole visiiditasust. Visiiditasu oli varem 3 eurot 20 senti ja Tallinn maksis sellest 1 euro ja 60 senti. Seda teeb Tallinn ka aastal 2013. Aga asi on selles, et Tallinna eelarve võeti vastu varem, kui sõlmiti kõik need kokkulepped ja jagati need lubadused. Tagajärg ongi see, et eelarve on vastu võetud ja raha kuskilt juurde võluda ei saa. Tallinn käitus enda arvates igati korrektselt, nagu ta on käitunud kõik viimased aastad, aga tagajärg on see, et haigla jääb rahast ilma, sel põhjusel, et need lubadused anti pärast seda, kui linna eelarve oli juba vastu võetud.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kolleeg Juul tundis huvi, mida sellest situatsioonist arvavad haiglate juhid. Ta ei saanud vastust. Ma küsin siis uuesti, mida lastehaigla juhid või ka teiste haiglate juhid sellest probleemist arvavad. Kas te olete nendega rääkinud ja nõu pidanud?

Mina olen sellel teemal rääkinud ainult lastehaigla juhtkonnaga, kuna see probleem puudutab lastehaiglat. Ma olen haigekassast uurinud ja tean, et nendes haiglates, kus ravitakse nii täiskasvanuid kui ka lapsi, on lastele tavaliselt soodustused kehtestatud või on lapsed visiiditasust vabastatud. Seal on majanduslikult võimalik seda teha, sest saab n-ö teenida raha täiskasvanute pealt. See ei kõla küll viisakalt, aga nii see on.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Yana Toom! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" oma 19. veebruari istungil. Kuna tegu on Riigikogu otsuse eelnõuga, siis on menetlus pisut teistsugune. Riigikogu juhatus määras otsuse eelnõu 344 menetlusse võtmisel muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 10. jaanuari kell 16. Muudatusettepanekuid ei laekunud. Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu ja seda tutvustas Yana Toom. Ma tutvustust üle ei korda, kuna eelkõneleja seda siin puldis juba tegi.
Teen lihtsalt mõned täpsustused, kuna see teema on natuke segaseks aetud. Räägin sellest, milline on riigi roll ja milline on SA Tallinna Lastehaigla omaniku ehk Tallinna roll. Nagu te aru saite, on eelnõu eesmärk tagada rahaline kompensatsioon SA-le Tallinna Lastehaigla visiidi- ja voodipäevatasude mitterakendamise korral saamata jääva tulu eest. Riigikogu on kehtestanud ravikindlustuse seaduse. Selle § 70 lõige 5 sätestab, et visiiditasu ei tohi nõuda, kui ambulatoorset eriarstiabi osutatakse alla kaheaastasele kindlustatud isikule. Sama seaduse § 71 lõige 2 sätestab, et voodipäevatasu ei või nõuda intensiivravi osutamise aja eest, raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse eriarstiabi osutamisel ning statsionaarse eriarstiabi osutamisel alaealisele. Sihtasutus Tallinna Lastehaigla, täpsemalt öeldes selle omanik Tallinn on otsustanud, et Tallinna Lastehaigla ei võta alaealistelt visiidi- ega voodipäevatasu. See otsus on tehtud lisaks nendele riiklikele piirangutele. Samuti on Tallinn otsustanud 50% ulatuses kompenseerida SA-le Tallinna Lastehaigla visiiditasu mittevõtmise tõttu saamata jääva tulu. Kui me vaatame nüüd riigi poole, siis, esiteks, olen ma selgel seisukohal, et me ei tohiks hakata seadust muutma ja hakata uuesti kuni kaheaastastelt lastelt visiiditasu ja voodipäevatasu nõudma. Ma arvan, et enamik Riigikogu liikmeid on samal seisukohal. Ka eelkõneleja mainis, et Eesti Haigekassa teenuste nimekirjas on lastele osutatavad teenused tõepoolest kõrgema hinnaga. See tähendab, et haigekassa, kelle kaudu finantseerimine käib, on juba iseenesest diferentseerinud oma süsteemi ehk täiskasvanute ja laste ravi hinnad on erinevad. Laste ravi hinnad on kõrgemad, mis tähendab, et ka SA Tallinna Lastehaigla osutab raviteenuseid kõrgema hinna eest, mida haigekassa kompenseerib.
Ma arvan, et selle otsuse eelnõu adressaat oleks pidanud olema pigem Tallinn, kuna Tallinna võimuses on kompenseerida seda raha, mis jääb lastehaiglal Tallinna otsusest tulenevalt visiidi- ja voodipäevatasude eest saamata. Keskerakond, kellel on otsene side Tallinna valitsemisega, võiks pöörduda Tallinna Linnavalitsuse poole, et leida see osa rahast, mis praegu Tallinna Lastehaiglal saamata jääb. Riik on pannud piirangud, nagu ma ütlesin, kuni kaheaastaste laste visiiditasule, samuti on seal loetelus raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse eriarstiabi osutamine. Neid otsuseid, ma loodan, Riigikogu üle ei vaata ja ka edaspidi on kuni kaheaastased lapsed visiidi- ja voodipäevatasust vabastatud. Ei ole hea mõte nende käest seda raha sisse nõudma hakata, hea Keskerakond!
Sotsiaalkomisjon tegi järgmised otsused: saata otsuse eelnõu esimesele lugemisele täna, 26. veebruaril, koos ettepanekuga otsust mitte vastu võtta. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastu 4, erapooletuks ei jäänud keegi. Komisjoni ettekandjaks määrati komisjoni esimees Margus Tsahkna. See eelnõu vajab otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Stenogrammi huvides palun täpsustust. Te heitsite Tallinnale ette, et nad pole kehtestanud lastele, kes on vanemad kui kaks aastat, visiiditasu, jättes sellega haigla ilma lisarahast. Sain ma õigesti aru, et see on Tallinna probleem, et nad jätsid üle kaheaastastelt lastelt visiiditasu võtmata?

Aitäh, hea küsija! Te saite täiesti valesti aru. Minu märkus oli seotud sellega, et Tallinn oleks võinud ja võiks rohkem kompenseerida, kuna see on Tallinna enda otsus. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt õige otsus, et visiiditasu ei võeta. Aga kui sellist otsust langetatakse, siis tuleks vaadata ka haigla arenguvõimalusi ja kompenseerida see osa linna eelarvest.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Kui ausalt ütelda, siis ma päris hästi ei saanud aru, mida komisjon arutas. Teie tõite välja küsimused, mis olid seotud tasuga. Aga põhiettekandest sain ma aru, et eelnõu eesmärk on leida vahendeid arstide palga tõstmiseks. Te peaaegu mitte midagi ei rääkinud sellest, et pediaatrid ei saa seda palka, mis on kokkuleppega ette nähtud. Te rääkisite ainult nendest tasudest. Selgitage seda, palun, veel kord!

Aitäh! Küsimus jäi natuke segaseks. Ka SA Tallinna Lastehaigla on haiglate liidu liige. Haiglate liit pöördus Vabariigi Valitsuse poole eelmise aasta lõpus, peale seda, kui olid toimunud kolmepoolsed läbirääkimised, ettepanekuga, et riik tõstaks visiiditasu ja voodipäevatasu piirmäära. Iga meditsiiniasutus kehtestab ise visiidi- ja voodipäevatasu. Meie siin saalis otsustasime, kas tõsta piirmäära, mida ei olnud kümme aastat tõstetud. Ka SA Tallinna Lastehaigla on sellele haiglate liidu ettepanekule alla kirjutanud. Ma loodan, et mis puudutab arstide, õdede ja hooldajate palga tõusu, siis ka see haigla täidab kollektiivlepingut, millele ka tema on alla kirjutanud. Probleem on selles, et n-ö visiiditasu tõusust saadav raha Tallinna Lastehaiglas on haigla sõnul teiste haiglatega võrreldes väiksem, kuna nad ei saa võtta visiiditasu. Siin on Tallinna roll ülitähtis. Ma loodan, et nii nagu Tallinn on varasematel aastatel suutnud ka aasta sees oma eelarvet muuta, nii ta ka seekord korrigeerib eelarvet, selleks et oma haiglat toetada.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma annan teile ühe soovituse, mida me oleme paljudele koalitsiooni liikmetele andnud. Kui te tahate Tallinna juhtida, siis tuleb kandideerida Tallinna volikokku ja valituks saada. Siis saab hakata Tallinna juhtima. Siit juhitakse aga riiki. Meie teeme ettepanekuid valitsusele, mitte Tallinna Linnavalitsusele. See on uskumatu demagoogia, kui te ütlete, et Keskerakond justkui tahaks lastele visiiditasu kehtestada. Vastupidi, me tahame, et Tallinna Lastehaiglale kompenseeritaks see raha, mis tal selle kehtestamata visiiditasu tõttu saamata jääb. Tallinn ei ole Tallinna Lastehaiglale eraldanud vähem vahendeid, vastupidi, ta on neid aasta-aastalt püüdnud suurendada. Küsimus on aga järgmine. Kas Tallinna Linnavalitsus osales nendel läbirääkimistel? Kas ta kirjutas lõpuks alla lepingule, mis räägib vajadusest leida arstidele palgaraha ja sellest, kust seda raha võiks leida, või ta nendel läbirääkimistel ei osalenud ning polnud sinna isegi kutsutud?

Aitäh! Ma arvan, et Tallinn osales nendel läbirääkimistel sedakaudu, et Tallinn on SA Tallinna Lastehaigla omanik, Tallinna esindajad kuuluvad Tallinna Lastehaigla nõukogusse ja Tallinn suuresti juhib seda konkreetset meditsiiniasutust. Ükski omavalitsus eraldi kolmepoolsetes läbirääkimistes ei osalenud, kuna nad ei olnud konkreetsed osapooled. Küll aga need omavalitsused, kellele kuuluvad mingid meditsiiniasutused, olid kindlasti kaasatud ja osalesid läbirääkimistel oma esinduse kaudu nendes konkreetsetes meditsiiniasutustes. Mis puudutab Tallinna juhtimist, siis ma arvan, et siin ei ole õige koht arutada, mis juhtub peale järgmisi, oktoobris toimuvaid valimisi. Aga komisjonis arutati ka seda, et kunagi oli soov, et Tallinna Lastehaigla oleks PERH-i osa. Kuna nad asuvad kõrvuti, siis oleks lastehaiglal sel juhul lihtsam majanduslikult toime tulla. Tallinn oli aga see, kes otsustas, et ei, SA Tallinna Lastehaigla jääb ka edaspidi omaette asutuseks. See on kaasa toonud selle, et praeguste piirangute tõttu, nii nende tõttu, mis on kehtestanud riik (kuigi haigekassa hinnakirjas on lastele osutatavate raviteenuste hinnad kõrgemad), kui ka nende lisapiirangute tõttu, mida on kehtestanud Tallinn ise, on Tallinna Lastehaigla majanduslik olukord tõepoolest keerulisem kui sealsamas kõrval asuval PERH-il, mis on üks Eesti suurimaid meditsiiniasutusi, kus on võimalik majanduslikult paindlikumalt käituda. Ka tulevikus võiks kõne all olla see, et võib-olla oleks just laste ja lastehaiglas töötava meditsiinipersonali huvides, kui lastehaigla oleks näiteks PERH-i osa. Aga see on juba omanike otsustada.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, ma tahan teid tänada! See oli suurepärane poliitiline sõnum, mille te täna siin saalis meile edastasite. Tallinna lapsed, kellest igaüks võib teatud hetkel haigeks jääda, võivad loota ainult Keskerakonna juhitava linnavalitsuse abile, valitsuselt ei saa nad mingit abi. See on tõesti poliitiliselt väga huvitav. Aga küsimus on järgmine. Kui arvestada demograafilist olukorda ja jätta kõrvale poliitilised mängud, kas teil siis kas või hetkeks ei särtsatanud mõte, et sellises olukorras peaks kõik ärapanemised ära jätma ja vaatama olukorda praktiliselt? Kas te olete seal haiglas käinud ja juhtkonnaga vestelnud?

Aitäh, hea küsija! Jah, Tallinna Lastehaigla juhataja käis eelmise aasta lõpus sotsiaalkomisjonis. Ma saan sellest murest täiesti aru. See oli jälle tore demagoogiline võte, mida austatud küsija kasutas, väites, et riik ütleb, et teda see ei huvita. Vastupidi, minu sõnum oli selge: riik on juba aastaid seda regulatsiooni ette näinud ja ka uut haigekassa hinnakirja kehtestades arvestati, et lastele haigekassa kaudu osutatavad teenused on kõrgema hinnaga, mis tähendab, et need meditsiiniasutused, kes lastele meditsiiniteenuseid osutavad, saavad ka paremini tasustatud. See on meie ühine, riigi tasemel tehtud poliitiline otsus, et vabastada visiidi- ja voodipäevatasust kuni kaheaastased lapsed ning raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarne arstiabi. Ma arvan, et seda me ei muuda. Pigem on linn kui lastehaigla omanik, kehtestades ühelt poolt veel lisapiiranguid, mis on kindlasti väga positiivsed lastele ja nende vanematele, kohustatud tagama iseendale kuuluva meditsiiniasutuse majandusliku jätkusuutlikkuse. Praegu on Tallinn selle osa vastutusest kõrvale jätnud.

Aitäh! Palun, Tõnu Juul!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle tundub, et see eelnõu, mida me arutame, on tegelikult rohkem eelarveküsimus. Ma ei saanud eelmise ettekandja käest vastust, kas konkreetselt lastehaigla juhtkond on teile selle soovi paberil edastanud või on see soov tulnud eelnõu esitajatelt. Milline on ikkagi juhtkonna või nõukogu arvamus, kes haiglat kureerib? See jäi ebaselgeks.

Aitäh! Tallinna Lastehaigla esindaja oli eelmise aasta lõpus sotsiaalkomisjonis, kui me arutasime ka seda kolmepoolset kokkulepet. Tõepoolest oli kõne all mure, et kuna neil on omad piirangud, on nad sattumas natukene ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste haiglatega, kes sellele kolmepoolsele leppele alla kirjutasid. Ta tõdes, et osa piiranguid tuleneb seadusest (kuni kaheaastastelt lastelt visiidi- ja voodipäevatasu mittevõtmine), aga lõviosa puudujäägist tekib ikkagi seetõttu, et linn on ka teiste patsientide puhul piirangud kehtestanud. Ta väljendas muret, et linnaeelarvest ei ole piisavalt raha eraldatud. Mina ei taha näidata näpuga kellegi peale, ka mitte Tallinna peale, aga mulle jääb natuke arusaamatuks, mispärast Keskerakond teeb siin saalis valitsusele sellise ettepaneku, kui oleks võimalik see probleem lahendada omavalitsuse tasemel, täpselt sellel tasemel, kus see probleem praegu on.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma saan aru, et komisjon, komisjoni esimees teiste hulgas, ei toetanud seda ettepanekut. Aga üks kena noormees on mulle koju saatnud ilusa kirja, kus ta sinisel foonil muu seas kirjutab, et IRL seisab selle eest, et meie rahvas kestaks, lapsi sünniks, me peame tagama peredele kindlustunde, tõstma ausse suured pered, kaitsma pereväärtusi, laste kasvatamist jne. Kuna ta on siia alla kirjutanud "IRL", siis saan ma aru, et ta on esinenud ka sinu nimel. Kuidas ma pean seda nüüd mõistma? Kas IRL ikka toetab laste kasvatamist ja perede toimetulekut laste kasvatamisel või ta ei toeta seda? Minule jääb nüüd mulje, et kuna seda eelnõu ei toetata, siis ta nagu seda kõike ei toeta, aga selle ilusa sinise paberi järgi peaks toetama.

Aitäh, hea küsija! Jah, kindlasti toetab IRL laste sünnitamist, kasvatamist ja arendamist. Kindlasti teeb ta seda peale järgmise aasta oktoobris toimuvaid valimisi ka kohaliku omavalitsuse tasemel Tallinnas, kui me näeme SA Tallinna Lastehaigla toetuseks ette rohkem vahendeid kui praegune linnavalitsus.

Ma tänan, proua eesistuja! Ma palun vabandust, et mul kogemata tuli välja väga poliitiline küsimus, kuigi plaan oli alguses teine! Meil on vajaduspõhine lapsetoetus, mis on IRL-i uhkus ja mille suurus on 9 eurot 59 senti. Laste visiiditasu on viis eurot. Kuidas neid kahte summat võrrelda annab?

Neid kahte summat ei tulegi võrrelda. Üks asi on visiidi- ja voodipäevatasu piirmäär. Teine asi on vajaduspõhise lapsetoetuse summa sellel hetkel, kui see toetus kehtima hakkab. See summa suureneb igal aastal.

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et Margus Tsahkna on komisjoni ettekandja. Küsimused võiksid puudutada rohkem komisjoni tööd. Aga loomulikult on vastajal õigus otsustada, kuidas ja kui palju ta vastab. Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kuulasin teie vastuseid ja mind hämmastas, et te nimetasite visiiditasust vabastamist piiranguks. Kas te eksisite või te tõesti arvate niimoodi?

Aitäh, hea küsija! Kui te süvenete sellesse otsuse eelnõusse, siis näete, et selle põhiprobleem on konkreetse raviasutuse majanduslik olukord. Meditsiiniasutuse poolt vaadates on see vabastus piirang, laste ja vanemate silmis on see aga väga vajalik soodustus, mitte piirang. Me saame teiega selles mõttes ühtemoodi aru.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees! Eelnõu käsitleb Tallinna Lastehaiglat. Te ütlesite, et see, et lastehaigla ei võta lastelt visiiditasu, on Tallinna probleem. Samas ei ravita selles haiglas ainult Tallinna lapsi, vaid seal on ravil kogu regiooni lapsed. Ma arvan, et ligi pooled nendest lastest ei ole Tallinna elanikud. Visiidi- ja voodipäevatasu olid teil läbirääkimistel arstidega üks viis, mille abil te oma lubadusi täitma pidite. Järelikult tuleb sellele lastehaiglale anda mingi teine võimalus. Korrake veel üle, miks sotsiaalkomisjon ei ole nõus tegema erandit lastehaiglale, kus lastelt visiiditasu ei võeta.

Aitäh, hea küsija! Esiteks, visiiditasu piirmäära tõstmise ettepaneku tegi Eesti Haiglate Liit, kuhu kuulub ka Tallinna Lastehaigla. Teiseks, riik teeb erandeid ja need erandid on juba olemas. Kui te tutvute haigekassa isegi käesoleva aasta hinnakirjadega, siis näete, et sinna on need erandid sisse pandud just nimelt sellest tulenevalt, et riik on ette näinud, et kuni kaheaastastelt lastelt ning samuti raseduse ja sünnitusega seotud statsionaarse arstiabi osutamisel visiiditasu ei võeta. Selles mõttes on riik ühelt poolt teinud soodustusi, et toetada lastega peresid ja lapsi, ning teistelt poolt näinud ette ka vahendid saamata jääva summa kompenseerimiseks. Kuna tegu on omavalitsusele kuuluva haiglaga, siis on ka omavalitsusel siin oma ülesanded. Tallinn on langetanud minu arvates õige otsuse, et nad ei võta visiiditasu ka nendelt alaealistelt, kes seaduse piirangu alt välja jäävad, kuid nad peaksid ette nägema vahendid, mis tagaksid lastehaigla majandusliku jätkusuutlikkuse. Siin ongi vaidluse koht. Ma kutsun Tallinna üles mitte poliitiliselt vaidlema, vaid oma eelarvelisi võimalusi tegelikult üle vaatama.

Aitäh! Palun, Andre Sepp!

Aitäh, austatud eesistuja! Ma loen selle otsuse eelnõu seletuskirjast, et Tallinn on siiani katnud 50% Tallinna Lastehaigla visiiditasudest. Kas komisjonile on teada Tallinna seisukoht selles küsimuses? Teatavasti on Tallinnal olnud mitmeid võimalusi oma inimesi toetada. Kas komisjonile on teada Tallinna seisukoht selles küsimuses, kuidas sellega edasi minna?

Aitäh, hea küsija! Me ei ole ametlikult Tallinna Linnavalitsuse seisukohta küsinud. Kui me aga vaatame Tallinna poliitilisi valikuid, siis näeme, et neid kohti on küll, kust saaks raha leida, näiteks võiks parteipropaganda tegemise asemel kompenseerida Tallinna Lastehaiglale visiiditasudest saamata jäävat raha. Need poliitilised valikud on tõesti olemas, aga seda sotsiaalkomisjon ei arutanud.

Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Teie sõnum oli väga ühene: kuigi Tallinna Lastehaiglasse pöörduvad lapsed üle Eesti, on selle haigla finantseerimine ja sellega seonduvad probleemid puhtalt Tallinna mure. Kuid kes vastutab siis riigis tervishoiu eest? Kas riik ei peaks lastehaiglale kompenseerima näiteks kapitalikulusid, mida seadus ette näeb? Siiani seda tehtud ei ole.

Aitäh, hea küsija! Minu sõnum oli väga selge: riik peab täitma oma ülesandeid ja omavalitsus peab täitma oma ülesandeid. Ei ole mõtet tulla siia Riigikogu saali omavalitsuse täitmata jäetud ülesandeid riigi valitsuse kaela ajama. Igaüks teeb oma tööd. Mis puudutab kapitalikulusid, siis see on teine teema, mida me jõuame siin Riigikogu saalis veel korduvalt arutada.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Margus Tsahkna! Kas on kõnesoove? Palun, Yana Toom Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Tänan! Ma mingit kõnet valmis ei ole teinud, aga ausalt öeldes ajas see viimane repliik mind n-ö tagajalgadele. Kui me nimetame Eesti parimat lastehaiglat, kus tehakse meie laste tervise nimel imeasju, täitmata ülesandeks, siis on see ikka tipp. Ma palun, võtame natuke aega, hingame sisse ja välja, loeme kümneni ja võib-olla ikkagi toetame seda eelnõu. Tegemist ei ole Tallinna probleemiga, tegemist on lastega. Eesti riigis on vähe lapsi. Need arvud on ju masendavad. Meie lastetoetus on 19 eurot 18 senti, visiiditasu on aga viis eurot, selle toetuse eest saab kolm korda arsti juures käia. Vajaduspõhist toetust ei jagu aga isegi kaheks visiiditasuks. Kuulge, see on uskumatu! Tõesti, selles haiglas töötavad patrioodid, aga fakt on see, et nende palk on praegu 20% madalam nende teistes haiglates töötavate kolleegide palgast. See etteheide, justkui Tallinn oli nii kangekaelne ja selle asemel, et omal ajal see haigla PERH-iga ühendada, jättis selle endale, on kuidagi väga imelik. Selles haiglas ravitakse lapsi, seal midagi muud ei tehta. Mina näiteks ei usu, et kui Tallinna Lastehaigla oleks praegu PERH-i osa, et seal saaks siis lapsi ravida tasuta. Ma pole selles üldse kindel. Palun vaatame neid asju eraldi: need on lapsed ja see on poliitika. Praegu ei ole tegemist poliitikaga, vaid tegemist on laste tervisega. Aitäh!

Läbirääkimistel osaleda on võimalik ainult fraktsioonide esindajatel. Kas fraktsioonide esindajatel on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Seega saame minna lõpphääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 344 ei tuleks otsusena vastu võtta. Kuna eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme kohaloleku kontrolli. Priit Toobal, kas teil on protseduuriline küsimus?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei leidnud materjalide hulgast infot selle kohta, kas parlamendis moodustatud Tallinna toetusrühm toetab seda eelnõu või ei. Kas teil on see teadmine olemas?

See pole protseduuriline küsimus. Me läheme hääletusprotseduuri ettevalmistamise juurde.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 58 Riigikogu liiget, puudub 43.
Me saame minna lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 344. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 31 Riigikogu liiget, vastu oli 13, erapooletuks jäi 1. Seega oli selle otsuse poolt vähem kui 51 Riigikogu liiget. Otsuse eelnõu ei leidnud toetust.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Arutluse alla tulevad "Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018". 2012. aasta täitmise aruande kannab ette justiitsminister Hanno Pevkur.

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul anda teile ülevaade kriminaalpoliitika arengusuundade täitmise kohta 2012. aastal. Sissejuhatuseks võib subjektiivse hinnangu kohaselt mainida, et möödunud aastal kuulsime ehk varasemast rohkem sellistest teemadest nagu isikute põhiõiguste kaitse, süütuse presumptsioon, moraalsed hinnangud jms. Vaieldamatult on need teemad, milles selguse saamiseks vajame edaspidigi laiapõhjalist ühiskondlikku debatti ning lisaks debatile ka konkreetseid õiguspoliitilisi samme. Kindlasti on Riigikogu selle debati üks keskseid areene ning ma loodan, et võimalikud tulevased lahendused on tasakaalukad, ratsionaalsed ja õigusriigile kohased.
Samuti meenub eelmisest aastast avalik arutelu kohtus kriminaalmenetluse raames tehtud õigeksmõistvate otsuste üle. Nagu paljud teist teavad, moodustavad õigeksmõistvad otsused kriminaalmenetluse kohtulahenditest alla 5%. See tähendab, et iga selline lahend väärib tähelepanu, eriti kui tegu on meedias suurt kajastust leidnud juhtumiga. Kui varem on õigussüsteemi süüdistatud selles, et õigeks mõistetakse liiga harva, siis mullu kaldus kaalukauss teisele poole ning kõlasid näiteks soovid võtta süüdistajad n-ö ebaõnnestumise tõttu vastutusele. Kinnitan, et sellist plaani meil ei ole. Õigeksmõistvad otsused on õigussüsteemi lahutamatu osa. Samuti peame nende juhtumite puhul eriti hoolikalt silmas pidama seda, kuidas me õigeksmõistmise korral menetlusosalisi kohtleme. Peame olema ühiskonnana suuremeelsemad ja mõistvamad. Need, keda kohus on õigeks mõistnud, ei saa olla süüdi mõistetud kellegi teise poolt. Meenutan siinkohal Ameerika usuteadlast ja mõtlejat Reinhold Niebuhri, keda ma kohtunike täiskogul tsiteerisin. Ta on öelnud: "Inimese võime õigust mõista teeb demokraatia võimalikuks, ent inimese kalduvus ebaõiglusele teeb demokraatia vajalikuks." Selle mõttetera kommentaariks ütlesin samuti, et mind paneb muretsema inimeste ja ühiskonna valmisolek mõistetud õigust mõista, mitte seda – ise õigust mõistes – hukka mõista. Ma meenutasin neid mõtteid seetõttu, et need on kohased ka käsiloleva ettekande puhul.
Enne kui ettekandega edasi lähen, tuletan meelde, millised on kriminaalpoliitika arengusuundade peamised põhimõtted ehk see, millised juhised on Riigikogu andnud valitsusele kriminaalpoliitika elluviimiseks. Peatun neist kahel.
Esimene puudutab vajadust ehitada kriminaalpoliitika üles kvaliteetsetele uuringutele ja akadeemilisele teadmisele. Kuigi kriminaalpoliitika tekitab sageli rohkesti emotsioone, ei ole hõõguv süda või tavateadmine see viis, kuidas saavutada tegelikke edusamme. Kriminaalpoliitika nõuab samamoodi professionaalsust nagu näiteks meditsiin või energeetika. Piltlikult öeldes võib ka kriminaalpoliitikat üles ehitada kas rahvameditsiini või professionaalse meditsiini põhimõttel. Sarnasusi võib tuua veelgi: näiteks mõistame, et nii haiguste kui ka kuritegevuse vastu on tõhusam võidelda neid ära hoides, mitte juba tekkinud probleemide lahendamise kaudu.
Seetõttu oleme iga aastaga kaasanud kriminaalpoliitika kujundamisse aina enam akadeemilisi eksperte. Suuremate ettevõtmistena võib esile tuua karistusseadustiku revisjoni ning tänavu alguse saanud kriminaalmenetluse seadustiku ülevaatamise, mille fookus hakkab olema just isikute põhiõigustel. Uuringute vallas oleme arendanud ministeeriumi enda analüüsivõimet ja tellinud uuringuid ka ülikoolidelt. Kokkuvõttes tähendab see, et kriminaalpoliitika muutub nii suures osas kui võimalik tõenduspõhiseks: me peame valima ning rahastama selliseid poliitikameetmeid, mis ennast tõestavad, ning hoiduma raha matmisest sinna, kus sellel mõju ei ole või on see mõju isegi negatiivne.
Teine põhimõte kriminaalpoliitika tegemisel on vabakonna kaasamine. Kaasamisest saame rääkida nii poliitika kujundamisel kui ka rakendamisel. Poliitika kujundamise kohta on hea näide vaenu õhutamise kuritegude ning inimkaubanduse eelnõu menetlemine, poliitika rakendamise kohta aga mullu tööle hakanud vabatahtlike tugiisikute programm vanglast vabanenutele, mida korraldame koostöös kirikute nõukoguga.
Hea koostöösuhte näiteks sobib kindlasti ka Justiitsministeeriumi ja Riigikogu õiguskomisjoni koostöö. Eelmise aasta alguses valmis esimene analüüs, mille õiguskomisjon tellis ministeeriumi analüütikutelt. Samal ajal on õiguskomisjoni esimees ise aktiivselt karistusseadustiku revisjonis osalenud. Loodetavasti aitab see Riigikogul eelnõusid tõhusamalt menetleda. Niisiis võib lühikokkuvõtteks öelda, et kriminaalpoliitika kujundamine vastab arengukava põhimõtetele.
Jätkan kriminaalpoliitika eesmärkidega. Ilmselt ei tule teile üllatusena, et peamine eesmärk on ka edaspidi kuritegevuse vähendamine. See tähendab, et tuleb vähendada ohvriks langemist, kuritegudega seotud kahjusid, ohvritele põhjustatud kannatusi jne. Ometi ei ole see eesmärk alati nii ilmne. Aeg-ajalt tekib konkureerivad eesmärke, mis on küll ka tähtsad, kuid mille puhul peaksime mõtlema, kas need ikka on kuritegevuse vähendamise mõttes kõige otstarbekamad. Julgen väita, et sageli saavad üksikjuhtumitest alanud diskussioonid lahenduse, mis emotsionaalselt on justkui sobiv, kuid samal ajal võib viia meid lõppeesmärgist hoopis kaugemale. Toon paar näidet.
Politseivastase vägivalla juhtum Viljandis tekitas avaliku diskussiooni. Üheks lahenduseks pakuti karistuste karmistamist ja teiseks kokkuleppemenetluse keelamist. Kuid kriminoloogilised teadmised ja uuringud ei toeta selliste juhtumite ärahoidmise ja nende arvu vähendamise nimel kumbagi lahendust, sest selle juhtumi põhjused asuvad hoopis mujal.
Teine näide on õpetajavastase vägivalla juhtum Tõstamaal. Teema käsitlemisel jõuti aruteludeni selle üle, kas õpetajal on põhimõtteliselt õigus last vastu lüüa või mitte. Kuigi loomulikult on igal inimesel õigus kaitsta ennast füüsilise ja vaimse vägivalla eest, tähendaks vägivallaga vägivalla vastu võitlemine aga juba ette kaotatud lahingut.
Ma ütlesin, et kriminaalpoliitika peamine eesmärk on kuritegevuse vähendamine. Teen lühikese ülevaate, kuidas selle eesmärgi täitmine õnnestunud on.
2012. aastal langes Eestis kuriteo ohvriks küsitluse järgi 8% inimestest. Meenutuseks, et 2010. aastal oli selliseid inimesi 12%. Olgu siinkohal ääremärkusena ära toodud, et näiteks Virumaal tervikuna langes küsitluse kohaselt kuriteo ohvriks 13% inimestest ning Ida-Virumaal on see näitaja veelgi suurem. Kui tulla aga registreeritud kuritegevuse statistika juurde, siis 2012. aastal registreerisid uurimisasutused ja prokuratuur 40 816 kuritegu, mida on 4% vähem kui 2011. aastal ning 29% vähem kui 2003. aastal, mis oli esimene aasta pärast karistusseadustiku kehtima hakkamist.
Kuritegude registreerimine vähenes üle Eesti küllaltki ühtlaselt: kuritegude arv vähenes võrreldes tunamullusega kümnes, jäi samale tasemele kahes ning kasvas kolmes maakonnas. Kõik teie, kes te olete siin saalis või ka väljaspool seda saali, saate tutvuda oma linna või valla statistikaga Justiitsministeeriumi võrgukodus.
Eelkõige vähenes 2012. aastal varavastaste kuritegude arv – 7%. Varguste arvu vähenemist kinnitavad nii registreeritud kuritegude statistika kui ka küsitlusandmed. Registreeritud varguste arv vähenes 8%, politsei alustas kriminaalmenetlust ligi 19 000 vargusjuhtumi uurimiseks.
Vargused moodustavad ligi poole registreeritud kuritegudest, kuid samal ajal on teada, et suur hulk varguse ohvreid jätab nendest juhtumitest kahjuks politseile teatamata. 2012. aastal oli selliseid ohvreid küsitluse kohaselt lausa 58%. Kui võrrelda kuritegudest teatamise taset Eestis ja Lääne-Euroopa riikides, siis peame tõdema, et Eestis teatatakse kuritegudest oluliselt harvem ning kuigi usaldus politsei vastu on meil suur, ei ole see siiski kahjuks piisav, et inimene vaevuks politsei poole pöörduma. Minu siiras soovitus kõikidele varguse ohvritele ja loomulikult ka kõigile teiste kuritegude ohvritele on lihtne: andke sellest politseile teada, sest kui te ei teata, siis puudub igasugune võimalus, et toimepandud kuritegu karistuse saaks.
Teatamata jätmine on probleem ka vägivallakuritegude puhul. 63%-st vägivallaga ähvardamise ja füüsilise ründe juhtumitest kahjuks politseile ei teatatud. Samas on võrreldes 2009. aastaga vägivallakuritegudest teatamine tublisti kasvanud. Siin on kindlasti rolli mänginud avalikkuse tähelepanu ja menetlusasutuste muutunud suhtumine.
Vägivallakuritegude puhul väärib eelmisest aastast positiivse külje pealt äramärkimist tapmiste arvu vähenemine. Vägivalla tagajärjel hukkunute arv oli mullu väikseim pärast taasiseseisvumist. Esialgsetel andmetel hukkus 57 inimest, kakskümmend aastat tagasi oli see näitaja kaheksa korda suurem. Kuid hoolimata positiivsest langustrendist ei saa me lõpuni sellega rahul olla, sest Euroopa keskmise näitajani jõudmiseks peaks seda liiki kuritegusid olema veel ligi kolm korda vähem.
Kehalise väärkohtlemise kui levinuima vägivallakuriteo registreerimiste arv kasvas möödunud aastal aga üle kümnendiku – 5311 kuriteoni, kusjuures muutus tulenes eelkõige Tallinnas ja Harjumaal toimepandud kuritegudest. Küll peab siinkohal täpsustama, et muutuse taga on suuresti politsei ja prokuratuuri menetluspraktika muutumine ehk nn nulltolerants vägivallakuritegude, eriti perevägivallajuhtumite suhtes. Kui kuriteo ohver on juba politsei poole pöördunud, siis seda kuritegu ka menetletakse. Seetõttu võib registreeritud kuritegude arv küll kasvada, aga pigem tuleb seda võtta kui positiivset näitajat.
Kui rääkida üldisemalt masskuritegudest, siis rõhutan, et nende kuritegude taga pole enamasti oma tegevust ratsionaalselt kasu-kahju võtmes kaaluvad moraalitud inimesed, vaid pigem inimesed, kes mõttetegevusega just ei hiilga. Tegu on eelkõige vägivallatsejatega, joobes juhtimise puhul alkoholi kuritarvitajatega, varavastaste kuritegude puhul eelkõige narkosõltlastega. Teisisõnu on tegu inimestega, kellel on komplekssed sotsiaalsed probleemid. Sellegipoolest tuleb nende inimestega ka kriminaaljustiitssüsteemis tegelda, nagu peame leidma ka kuriteo ohvrite kaitsmise võimalusi.
2012. aastal sai esimene vang vanglast välja narkoravile, 2013. aastal loodame laiendada narkoravi asendusravina nii vanglast vabanevatele kui ka sinna mitte veel sattunud inimestele. Tulevikuteema on endiselt alkoholismiravi väljaarendamine ja karistussüsteemis kasutuselevõtt. Alati võib küsida, miks me pakume kurjategijatele teenuseid, mida ei saa endale lubada seaduskuulekas inimene. Siin on aga olemas väga selge põhjendus: esiteks on see tulemuslik ning vähendab uute kuritegude toimepanemist, teiseks on see ka vangistusest odavam. Meil ei saa olla õigustust, miks jätta kasutamata kuritegevust vähendavaid tõhusaid meetodeid või kasutada nende asemel midagi nii vähetulemuslikku ja kallist nagu vangistus.
Siit ongi sobiv edasi minna ühega kahest kriminaalpoliitika arengusuundade põhiteemast. Selleks on korduvkuritegevuse ärahoidmine. 2012. aasta lõpus oli Eestis vahistatuid ja süüdimõistetuid kokku 3371. Viimase kuue aasta jooksul pole see arv eriti muutunud, kuigi kuritegude arv tervikuna on samal ajal ligi 20% vähenenud. Üks peamine põhjus on vanglas viibivate narkokurjategijate arvu kasv. Nende isikute osakaal, kes kannavad vangistust narkokuriteo eest, on kasvanud 13%-st 21%-ni. On selge, et narkokuritegevusega võitlemise karistuspoliitiline strateegia võib küll viia üha suurema arvu noori inimesi vanglasse, kuid narkootikumide tõttu tekkivate kahjude vähendamisele pole sel kahjuks suurt mõju olnud. Mul on hea meel, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi. Kindlasti ei jää Justiitsministeerium siin kõrvaltvaatajaks ning aitab nende eesmärkide saavutamisele kaasa.
Kui rääkida veel kord vangide arvust, siis see arv on Eestis endiselt üks Euroopa suurimaid. Ma ei saa väita, et me täidame kriminaalpoliitika arengusuundade eesmärki, mille kohaselt karistatakse vangistusega vaid kõige ohtlikumaid kurjategijaid. Suurel vangide arvul on palju põhjusi, näiteks juba mainitud narkoprobleemid. Samas tuleneb ka meie seadustest hulk iseärasusi, mis tingivad ühelt poolt selle, et pikad tingimisi karistused pööratakse täies mahus täitmisele, ning teiselt poolt kasutame näiteks Põhjamaadega võrreldes märksa vähem enne tähtaega vabastamist, mis muudaks vanglast vabanenu taasühiskonnastamise protsessi sujuvamaks ja tulemuslikumaks. On teada, et vanglast vabanenute retsidiivsus on suurem kui muul moel karistatud inimestel ning vabanenute seas omakorda on kõige retsidiivsemad need, kes vabanevad vanglast karistusaja lõppedes. Ühelt poolt on retsidiivsusnäitaja taga kindlasti vangide sotsiaalsed probleemid, teisalt on teada, et uute kuritegude toimepanemise riski mõjutavad suuresti ka vangistuse sisu ja täideviimise viis. Ei saa loota, et tehiskeskkonnas – vanglas – õpib inimene vabaduses toime tulema. Peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist ning nn normaalsusprintsiibi kasutuselevõttu. Vanglaelu peab võimalikult palju sarnanema tavalise eluga, kus inimene vastutab oma elu korraldamise eest. Vangistus kujutab endast sel juhul eelkõige liikumisvabaduse piiramist, kuid väiksemad on piirangud näiteks töö asjus.
Siiski peame tõdema, et oleme vangistuspoliitikas teiste endise idabloki riikidega võrreldes vägagi palju saavutanud. Kriminaalne subkultuur on vähenenud, samuti on vähem vägivalda ja tapmisi. Turvalisuse tagamine vanglas peab olema elementaarne. Oleme suutnud enamiku vange paigutada kahestesse kambritesse, kuid tegelik eesmärk on ju siiski see, et igal vangil oleks oma isiklik ruum. See lahendaks palju probleeme, mis mõjutavad nii taasühiskonnastamist kui ka vangla igapäevaelu.
Tulemuslikuma vangistuspoliitika peamine eeldus on aga vangide ja personali suhtarvu parandamine. Just sellest tasakaalust sõltub, kas vangla on kurjategijate või vanglatöötajate nägu.
Kriminaalpoliitika arengusuundade teine tähtis suund retsidiivsuse vähendamise kõrval on alaealiste kuritegevuse ärahoidmine. Selles valdkonnas on teoksil palju huvitavat ja lootustandvat, võiks isegi nii öelda.
Esiteks jätkame poliitikat, mille kohaselt tuleb muuta laste kokkupuuted õigussüsteemiga minimaalseks. Selle nimel seirame menetluse kestust nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses.
Teiseks jätkub uue lastekaitse seaduse ja alaealise mõjutusvahendite seaduse ettevalmistamine. Nende kaudu järgime eesmärki tagada laste erikohtlemine ka kriminaal- ja väärteomenetluses ning karistusõiguses. Esmasel ennetustasandil on meie ülesanne tagada, et ükski laps ei jääks lastekaitse abita ja vajalike teenusteta, ükskõik kus ta elab. Selleks ongi vaja ka regulatsiooni tasandil uut lastekaitse seadust.
Samal ajal on vaja võimalikult individuaalselt ja kvaliteetselt tegelda süüteo toime pannud lastega. Tuleb meeles pidada, et laste hälbiv käitumine on ühelt poolt tingitud välistest põhjustest ning teiselt poolt saab laste käitumist õige sekkumisega kergesti mõjutada. Just laste vajadusi hinnates ning sekkumisvõimaluste valikut ja kvaliteeti parandades saavutame suurimaid edusamme.
Head Riigikogu liikmed! Arengusuundade täitmise aruandes olen ma ära toonud ka erikoolide temaatika ja alaealiste kinnipidamise statistika. Kui me tahame saavutada alaealiste kuritegevuse ärahoidmisel paremaid tulemusi, siis peame kriitiliselt hindama, kuidas oleme seda tööd seni teinud. Peame arutama, kas kuriteo toime pannud laps tuleb tingimata ühiskonnast eraldada ning kas me ikka järgime viimase võimaluse printsiipi.

Austatud minister! Kokkuleppel juhatajaga on võimalik ettekannet pikendada. Te saate minuti juurde.

Peame endalt küsima, kas selline karistuspraktika, kui igal aastal jõuab vanglasse kümneid alaealisi, aitab kuritegevust vähendada ja turvalisust tugevdada. Rahvusvaheline kogemus ja noorte kurjategijate suur retsidiivsus näitab, et ei aita. Seetõttu ongi aeg need poliitikad üle vaadata ja vajaduse korral muudatusi teha.
Head Riigikogu liikmed! Nagu on teinud minu eelkäijad, nii avaldan ka mina lootust, et suudame teha kriminaalpoliitikat konsensuslikult ja erakondadeüleselt, sest eesmärk on meil kõigil ju ühine – turvalisem Eesti. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Ütlen meeldetuletuseks, et igal Riigikogu liikmel on võimalik esitada ettekandjale üks küsimus. Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! On kaks olulist asja, mida ma tahan sellest aruandest välja tuua. Esiteks, kehaliste väärkohtlemiste arvu 11%-line kasv näitab, et poliitikud ja ametkonnad peavad siin koostööd tegema. Selles on teatud edu saavutatud. Teine aspekt, millele ma tahan tähelepanu juhtida, on loomulikult see, et Justiitsministeerium võttis julguse kokku ja tegi uuringu, millest selgus, et 58% vargustest jääb registreerimata. Nii et tööpõld on suur ja lai. Aga küsimus puudutab just nimelt erikoole. See on kriminaalpoliitika tulevikule kindlasti väga oluline. Siin on öeldud, et erikoolidele tuleks leida sobiv sisu. Äkki sa natukene avad, mida sa mõtled sobiva sisu all?

Aitäh! Me teame, et haridussüsteemi kui terviku eest vastutab Haridus- ja Teadusministeerium. Kuriteoennetuse nõukogus on korduvalt arutatud erikoolide temaatikat ja alaealise mõjutusvahendite seadust. Justiitsministeeriumi otsene soov ja kohus on koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga leida parim võimalik erikoolide regulatsioon. Kui me vaatame seda, mida erikool oma iseloomust tulenevalt peaks tegema, siis esmane ülesanne, sõltumata sellest, kas on tegemist erikooli või tavakooliga, on anda noorele inimesele haridust. Küll tuleb lähtuda sellest, et erikoolis tuleb kasutada teatud erirežiimi, et lisaks tavapärasele hariduse andmisele oleks võimalik natuke tõhusamalt tegelda ka noorte käitumisprobleemidega. Ma usun, meie hea koostöö Haridus- ja Teadusministeeriumiga jätkub. Nagu ma mainisin, nii lastekaitse seaduse tegemisel kui ka alaealise mõjutusvahendite seaduse ülevaatamisel jõuavad need probleemid laiemalt ja pikemalt, kui meil täna selleks aega on, ka Riigikogu suurde saali.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh, lugupeetud minister! Tänan teid selle ettekande eest! Mul on küsimus Ida-Virumaa kohta, mis nii mulle kui ka teile on südamelähedane. Te ütlesite, et küsitluse andmetel langes 2012. aastal Eestis kuriteo ohvriks keskmiselt 8% elanikest. Ettekandest sain aru, et Ida-Virumaal oli see näitaja umbes kaks korda suurem, täpset protsenti te küll välja ei toonud. Mil määral on selle oluliselt suurema protsendi põhjuseks meie korrakaitse efektiivsus, sh politsei kaadriprobleemid Ida-Virumaal, ja mil määral oluliselt kehvemad sotsiaalsed näitajad selles piirkonnas? Mis on need meetmed, mida valitsus kavatseb võtta, et Ida-Virumaa inimeste turvatunne oleks vähemasti Eesti keskmisel tasemel?

Aitäh! Ma soovitan teil kõigepealt Justiitsministeeriumi kodulehel võtta rippmenüüst lahti link "Statistika" ja vaadata sealt konkreetselt Ida-Virumaa andmeid. Sealt on näha need täpsed arvud ja on võimalik isegi valdade kaupa vaadata, kui palju oli kuritegusid Ida-Virumaa ühes või teises vallas või linnas. Me oleme statistika kogumisel aasta-aastalt sammu edasi astunud ja sellega täpsemaks läinud. Seda kõike on võimalik väga väikeste piirkondade kaupa vaadata. Kui tulla Ida-Virumaa suuremate arvude juurde, siis küsimuse politsei kohaloleku kohta jätaksin ma heameelega siseministri vastata. Ta on turvalisuspoliitika ettekandega varsti siia teie ette tulemas. Tema saab ehk täpsemalt kommenteerida, kui palju politseinikke Ida-Virumaal teiste maakondadega võrreldes on. Aga hiljuti ma käisin seal ja vaatasin üle juba valmis olevad Narva uue politseimaja ruumid. Ma usun küll, et politsei kohalolek selles regioonis ei ole oluliselt väiksem kui teistes maakondades. Jah, teie mainitud sotsiaalsed probleemid, eelkõige alkoholism ja narkootikumid, on need, mis suurendavad kuritegude hulka mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka Harjumaal. Selles mõttes on kuritegevusvastane võitlus kindlasti valdkondadeülene teema. Sotsiaalsete probleemidega tegelemine aitab kaasa kuritegevuse vähenemisele, kusjuures mitte ainult alkoholi ja narkootikumidega seotud probleemidega tegelemine, vaid kindlasti on oluline ka näiteks töökohtade olemasolu.

Suur tänu! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Härra minister! Vaatame tabelit, kus on ära toodud kuriteoliigid, mis tegid 2012. aastal läbi kõige suurema muutuse. Näeme, et 25% rohkem oli eelmise aastaga võrreldes sellist kuriteoliiki nagu võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamine ja solvamine. Mainisite Viljandi juhtumit ja ütlesite, et põhjused on mujal. Ma tahangi teada, mis on need põhjused, et enam ei kardeta inimest, kes kannab politseimundrit.

Aitäh! Minu viide, et põhjus on kuskil mujal, oli eelkõige seotud sellega, et seadustes siin probleemi tegelikult ei ole. Võimuesindaja solvamine või võimuesindaja vastu käe tõstmine on selgelt karistatav. Kui vaadata statistikat, siis on tõepoolest näha, et neid juhtumeid on ka rohkem registreeritud. Seadusandlikku probleemi ma siin ei näe. Pigem on asi ikkagi selles, millised on politseitöö meetodid ja millised on politsei võimalused vajaduse korral kas teenistusrelva või muid enesekaitsevahendeid kasutada. Aga iga olukord on unikaalne. Seda, kuidas politseinik valis kaitsemeetodi, tulebki iga kord eraldi hinnata. Ei saa anda ühte kindlat reeglit, millisel juhul võib teenistusrelva või muid erivahendeid kasutada, selleks et rünnet tõrjuda. Ma usun, et politseis on see juhtum väga tõsiselt läbi arutatud ja tehtud järeldused, et edaspidi selliseid juhtumeid vältida. Kui on vaja, siis tuleb politseil kasutada talle seadusega antud õigust kasutada erivahendeid, selleks et rünnet tõrjuda.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et varguste arv on võrreldes varasemaga oluliselt vähenenud, ja mainisite, et 58% inimestest jätab kuriteost teatamata. Kui suur oleks varguste arv, kui kõik inimesed oleksid vargusest teatanud? Mis te arvate, mis on põhjused, miks inimesed on loobunud vargusest teatamast?

Aitäh! Mitmes uuringus on küsitud, mis on teatamata jätmise põhjused. Seda, et ohvriuuringust tuli välja, et 58% inimestest on jätnud vargusest teatamata, tuleb võtta teatud reservatsiooniga. Teatamata jätmine võib olla tingitud sellest, et inimese hinnang kuriteole võib erineda seaduse hinnangust ja seaduses kirjapandud regulatsioonist. Üks asi on subjektiivne hinnang, mida selgitatakse küsitlustes, ja teine asi on reaalselt registreeritud kuriteod. Seda vahet tuleb teha. Kui vaadata põhjuseid, siis üks peamine põhjus on ikkagi see, et materiaalne kahju, mis vargusega tekitati, oli väike. Teiseks, usaldus politsei vastu on küll suur, kuid inimesed alati ei arva, et politsei saab kuriteo lahendamisega hakkama. Eks need need põhjused on. Minu üleskutse inimestele on see, et ükskõik, millised arvamused neil ka on, aga kuritegudest tuleks teada anda. Kui vaadata üldist kuritegude lahendamise protsenti, siis see on stabiilselt 50% kandis olnud. 2012. aastal oli ametlik kuritegude lahendamise protsent 53,2. Loomulikult, eri kuriteoliikide puhul on see erinev, raskete kuritegude puhul on lahendamise protsent pigem suurem, väiksemahuliste varguste seas on neid juhtumeid, mis n-ö pimedaks jäävad, kindlasti rohkem. Aga kui kuriteost ei teatata, siis on selle lahendamise tõenäosus null.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister, aitäh selge ja asjaliku ettekande eest! Ma saan aru, et meie kriminaalpoliitika arengusuunad on põhjendatult ühitatavad tänapäevaste euroopalike arengusuundadega selles vallas. Sa ütlesid, hea minister, et vägivallaga vägivallale vastuastumine on juba ette kaotatud lahing. Mõistaksin, kui seda ütleks näiteks meie tulevane tõsiusklik politseijuht. Aga ministrilt küsin siiski, kuidas kommenteerida seda, et karistusseadustiku üldosas on endiselt olemas mõiste "hädaseisund" ja ka hädakaitsesätted, mis räägivad sellest, et isikul on põhjendatud juhtudel võimalik vägivallale vastu astuda relvaga, füüsilise vägivallaga, võib-olla veel tõsisemaltki, kui talle liiga tehakse. Kuidas sa seda kommenteerid?

Kommenteeringi täpselt nii, nagu sa ise viitasid. Loomulikult on need sätted karistusõiguses olemas ja need peavad sinna minu hinnangul ka jääma. Hädakaitse ja sellega seonduvad sätted ei saa ega tohigi kusagile kaduda, see on selge. Kui me räägime füüsilise isiku vastu suunatud ründest, siis on isikul õigus ja võimalus ennast kaitsta. Pigem oli minu näide Tõstamaa kooli kohta seotud ennetustööga. Need noored on oma varasemas hariduselus ja võib-olla ka tavaelus saanud sellise kasvatuse, mis viis neid ründeni õpetaja vastu. See, et õpetaja on sunnitud ennast kaitsma – alaealiste käitumine läks tõesti üsna inetuks –, on loomulikult karistusõiguslikus mõttes õigustatud. Aga kui me räägime karistuspoliitika ja kriminaalpoliitika eesmärkidest, siis need põhjused on tegelikult mujal.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oma ettekande alguses te ütlesite, et kedagi ei tohi süüdi olevaks pidada enne, kui kohtuotsus ei ole jõustunud. Me kõik oleme muidugi sellega nõus, ilma kohtuta ei tohi mitte keegi sellist otsust teha. Samas kehtib meie kohtusüsteemis selline praktika, et kui prokuratuur annab asja edasi, siis teatab ta süüdistustest avalikkusele ja teeb seda nii, nagu oleks kõik juba tõendatud ja kohtuotsus olemas. Siit tekivad komplikatsioonid. Inimene pole veel esimesel kohtuistungilgi käinud, aga üldsus peab teda kurjategijaks. Mis te sellest olukorrast arvate? Kas ei oleks pidanud kuidagi piirama võimalust inimest mustata, kui kohtuotsustki pole veel tulnud?

Aitäh! Minu seisukoht on ka praegu see, mis on põhiseaduses kirjas. Eesti Vabariigis kehtib süütuse presumptsioon. Loomulikult on iga asja arutamisel mitmeid võimalikke lähenemisi. Sõltumata sellest, kas seda asja käsitletakse meedias või kusagil väiksemas ringis, tuleb arvestada, et isikut saab Eesti Vabariigis süüdi mõista ainult kohus. Sellest tulenevalt peavad kõik käsitlused sellel teemal olema objektiivsed. Kui süüdistuskokkuvõte on esitatud ja kohtusse edastatud, siis loomulikult on süüdistaja ehk prokurör veendunud, et see isik on süüdi. Eks tema peabki oma seisukohta kaitsma. Prokurör ei saa minna kohtusse teadmisega, et ta läheb sinna kaotama. Sellisel juhul teeks prokurör oma tööd halvasti. Prokurör peab minema kohtusse süüdistusega, mida ta suudab põhjendada ja põhistada. Kui prokuröril ei ole tõendeid, siis ta kohtusse minema ei pea.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister, aitäh üldiselt ladusa ja meeldivalt näitlikustatud ettekande eest! Kuna kolleeg Väino Lindega teil juba oli diskussioon teemal, mida ma tahtsin käsitleda, siis esitan ma pigem asendusküsimuse. Palun vabandust, et see küsimus on kolmandajärguline! Kas te olete sama meelt, et ministeeriumide esindajad ja Riigikogu liikmed ei tohi teha oma ettekannete vormistamisel neid vigu, mille eest me koolilapsi nahutame? Üks teie esimesi tabeleid, milles oli juttu varavastastest kuritegudest, kirendas protsendimärkidest. Tabeli mõte on teatavasti see, et kogu korduv informatsioon viiakse kas tabeli lahtri pealkirja või tabeli enda pealkirja. Siit selline, nagu ma ütlesin, asendusküsimus. Kas te olete nõus oma sekretärile tegema väikese märkuse vormistamisreeglite kohta?

Aitäh! Ma võtan selle märkuse teadmiseks. Püüame järgmine kord tuua teie ette tabelid, mis on õigesti vormistatud.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui me vaatame seda arengusuundade dokumenti, siis näeme, et seal on kirjas otseselt niimoodi, et süütegude ärahoidmine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Seal räägitakse otseselt kohalike omavalitsuste funktsioonidest ennetustegevuses ning kohaliku omavalitsuse, kogukonna ja ettevõtluskonna koostööst. Teie oma ettekandes seda valdkonda ei maininud. Kas te oskate öelda, kuidas edeneb valitsuse ja kohaliku omavalitsuse koostöö süütegude ärahoidmisel?

Aitäh! Loomulikult, süütegude ärahoidmine peab toimuma nii madalal tasemel kui võimalik, piltlikult öeldes lausa rohujuure tasandil. Ega see ei ole ainult kohaliku omavalitsuse asi, vaid täpselt samamoodi on see iga lapsevanema asi. Kui lapsevanem ei hoolitse oma lapse kasvatamise eest ega tee selgeks, mis on õige ja mis vale, siis me olemegi paratamatult olukorras, kus inimesed satuvad kuritegelikule teele. Kuritegevuse ärahoidmisega tuleb tegelda igal tasandil. Ma ei tahaks küll hakata loetlema, millega kohalikud omavalitsused tegelema peavad. See valdkond on väga lai, see algab sellest, et tuleb tagada lasteaiakoht ja hariduse saamise võimalus ehk koolikohustuse täitmine. Tegevused, mis aitavad kuritegevust ära hoida, on väga mitmekesised. Iga normaalne tegevus nii omavalitsuse tasandil, pere tasandil kui ka mujal aitab muu hulgas kaasa sellele, et inimene on nii kasvatatud, et ta ei pane kuritegusid toime.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Härra minister! Te oma heas ettekandes rääkisite mitmesugustest poliitikatest, mida te püüate ellu viia. On hea, et meie karistuspoliitika ja kriminaalpoliitika jälgivad neid arengusuundi, mis on kasutusel teistes meiega sarnastes riikides või seal edukaks osutunud, sest kuritegevuse situatsioon ei sõltu mitte ainult kriminaalpoliitikast, vaid ka ühiskonna arenemisest ja küpsemisest tervikuna. See oli üldhinnang. Aga minu küsimus on järgmine. Meie kohtumenetluses on väga laialt levinud kokkuleppemenetlused, nende protsent on väga suur. Seetõttu jäävad kohtuasjad kohtutes läbi vaidlemata ja kohtupraktikat kui sellist kujundab tegelikult prokuratuur, kes teeb ettepaneku kokkuleppemenetluseks. Kuidas te seda hindate?

Aitäh! Kriminaalprotsessi vaadates on näha, et kindlasti ei ole oluline osa siin mitte prokuratuuril, vaid kaitsjatel. Kui kaitsja on nõus minema kokkuleppele, siis ei saa me võistlevat protsessi. Nii lihtne see ongi. Alustame sellest, et kui süüdistatav on kokkuleppemenetlusega nõus ja tunnistab oma süüd, siis on minu arvates riigi ja kohtu ressursside kasutamise mõttes igati mõistlik lahendada see asi väljaspool kohtusaali, kui seadus on selleks võimaluse loonud. Kui isik väidab, et ta ei ole seda tegu toime pannud, ning tema kaitsja on selles veendunud ja suudab ka tõendada, et tegemist ei ole süüdistusega, mis peaks vett, siis on igal juhul eelistatud võistlev protsess. Ma tahaksin kindlasti näha, et kaitsjad – nii määratud kui ka lepingulised kaitsjad – valiksid rohkem võistlevat protsessi, aga seda ei saa teha, kui mõlemad, süüdistatav ja kaitsja, ei ole veendunud, et prokuröri esitatud süüdistuskokkuvõte on vale. Prokurörid teevad oma tööd, nendele on siin raske etteheiteid teha. Kui nad on süüdistuse esitanud, see on piisavalt selge ja süüdistatav on sellega päri, siis ei näe ma siin kohtu ressursse silmas pidades probleemi. Küll aga, jah, tahaksin ma näha, et ka määratud kaitsjad oleksid rohkem valmis osalema võistlevas protsessis.

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Ma tänan, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu küsimus tuleb inimeste põhiõiguste kaitse valdkonnast. Kõrvutades kuritegevuse ja jälitustegevuse statistikat eri aastatel, võib teha üldistava järelduse, et kuritegevus on oluliselt vähenenud, väikeses langustrendis on ka kriminaalasjade arv, mille puhul on antud jälituslube. Jälitustoiminguteks antud lubade arv aga vähenemist ei näita. Näiteks kasvas jälitustegevuse lubade arv eelmisel aastal üle-eelmise aastaga võrreldes koguni 9%, sh telefonide pealtkuulamise lubade arv 18% ja varjatud jälgimise lubade arv 15%. Millega seda vastuoluna näivat asjaolu seletada?

Aitäh! Eks ka meie ministeeriumis murtakse selle üle pead ja vaadatakse seda küsimust põhjalikumalt. On mitmeid põhjusi, miks me ei oska täna anda selliseid vastuseid, nagu me tahaksime. Jälitustegevuse infosüsteem, mis annaks meile kindlasti parema statistilise ja ka sisulise ülevaate, on alles valmimisel. Pärast selle valmimist on meil kindlasti nii tsiviilkontrolli kui ka igapäevase järelevalve poole peal võimalik palju paremini neid analüüse teha. Kui vaadata teie mainitud arve, siis tõsi on see, et menetluste arv, mille puhul jälitustegevus toimus, on peaaegu samal tasemel, nagu see oli 2011. aastal, aga lubade ja toimingute arv kokku on suurenenud. Võib eeldada, et ju siis on menetlused olnud mõnevõrra keerulised, on tulnud teha rohkem erinevaid menetlustoiminguid. Peab täpsemalt analüüsima, kas kohus on lube andnud lühemaks ajaks ja menetlust on olnud vaja pikendada, mis tähendab automaatselt vormiliselt uut luba. Kuna menetluste arv on sama, aga lubade arv on suurenenud, siis võib olla nii, et samas menetluses on jälitustoiminguid tehtud mitu korda. Tõsist analüüsi vajab ikkagi see, mis jälitustoiminguid tehes toimub. Me teame, et on kahte tüüpi jälitustoimingute lube: ühed, mida annab prokuratuur, ja teised, mida annab kohus. Ma olen mõelnud, et võiks kaaluda, kas mitte jälitustoimingute lubade väljaandmine tervikuna kohtu kontrollile allutada, kui kohturessursid seda võimaldavad. Seda tasub kindlasti kaaluda. Kui Riigikogu suur saal peab õigeks, et jälitustoimingute lubasid annab Eesti Vabariigis ainult kohus, mitte prokuratuur, siis see eeldab kohtus küll lisaressursse. Minu hinnangul on tänu ka viimastele seadusmuudatustele, millega selle aasta jaanuarist jälitustoiminguid täpsustati, olemas valmisolek ja võimalus seda teemat arutada ning teha ka mingeid otsuseid.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Seda teemat on siin juba kajastatud, aga minu arust on see väga muret tekitav. Ma pean silmas just kuritegudest teatamata jätmist. Seda ei juhtu mitte ainult varguste puhul, mille kohta siin juba küsiti. Möödunud nädalal oli ajakirjanduses uudis, et firmad ei teata majanduskuritegudest. Ei teatata ka paljudest teistest kuritegudest. Kas see ei ole ikkagi seotud lootusetusega? Arvatakse, et politsei neid kuritegusid niikuinii ei lahenda. Paljudel meist ja kahjuks ka minul on mitmeid tuttavaid, kes on sellega kokku puutunud. Nad on kuriteost teatanud, aga lahendust ei ole tulnud. Paljud ütlevadki: "Mis ma ikka teatan, niikuinii sealt midagi ei tule." Need, kes pole abi saanud, on saanud vastuse, et politseil on tähtsamaid asju lahendada kui vargused, neil ei ole aega sellega tegelda jne. Kas ikkagi ei ole süüdi see, et suur osa politseist on, nagu me teame, laiali jooksnud, riik on politsei poole pealt juba liiga õhukeseks muutunud ning inimesed lihtsalt lootusetuse tõttu ei teata kuritegudest?

Aitäh! Mitteteatamist tuleb ette absoluutselt kõikides riikides. Ei ole vaja luua illusioone, et Eesti on kuidagi eriline ja ka mitteteatamine on meil kuidagi ainulaadne. Tõsi on see, et mitteteatamisel on erinevaid põhjuseid. Me siin korraks neid ka käsitlesime. Aga ma ei usu, et põhjuseks võiks olla see, et politsei töö on kuidagi kehvemaks läinud. Seda ei toeta ka statistika. Kui me vaatame lahendatud kuritegude protsenti, siis näeme, et see on viimased kaks aastat olnud kenasti üle 50%, pikki aastaid oli see ka alla 50%. Ma usun, et uute menetlusvõimaluste ja ekspertiisivõimaluste lisandudes on võimalik siiski üha enam kuritegusid lahendada, abiks on siin ka tehnilised vahendid. Ma usun küll, et sõnum Riigikogu suurest saalist peab olema see, et kuritegudest tuleb teada anda. Kui kuritegudest teada antakse, siis on olemas esmane eeldus, et need kuriteod lahendatakse.

Aitäh! Palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab majanduskuritegusid, spetsiifilisemalt võttes just konkurentsikuritegusid. Arvestades Eesti väiksust ja seda, et meil on kohati ehk liiga palju neid olukordi, kus hindade ühtlane tõus ei ole kuidagi põhjendatud objektiivsete asjaoludega, ja seega võib tekkida küsimus, kas ei ole keelatud kokkuleppeid ettevõtjate vahel, ning teades seda, et Eesti on üks nendest riikidest, kus kartellikokkuleppe eest on ette nähtud kriminaalkaristus, on mul selline küsimus. Kuidas te hindate kriminaalkaristuste preventiivset mõju konkurentsikuritegude puhul ja kuidas te hindate kartellikokkulepetega tegelemise tulemuslikkust?

Aitäh! Ülevaate tegemisel on ikka hea alustada tuimadest arvudest ja siis jõuda hinnanguteni. 2010. aastal registreeriti 1137 majanduskuritegu, 2011. aastal 1044 ja 2012. aastal 800. Majanduskuritegudel on kindlasti otsene seos majanduskeskkonnaga. Kui majanduskeskkond on halb, muutuvad majanduskuriteod spetsiifilisemaks ja keerukamaks. Kui majandusseis on väga hea, lähevad ka majanduskuriteod n-ö lihtsamaks. Siin on olemas selge seos majanduse üldolukorraga. Kui hinnata kehtivate karistuste preventiivset mõju, siis loomulikult, üks karistuse loomulik eeldus ongi mõju ennetusele. Kui on teada, et mingile teole, mis on kvalifitseeritav kuriteona, järgneb mingisuguse raskusastmega karistus, siis see peakski hoidma ära selle kuriteo toimepanemise. Majanduskuritegude puhul on kuriteole järgneval karistusel kindlasti mõju, aga võib-olla vähem kui näiteks isikuvastaste kuritegude puhul. Tihtipeale on majanduskuritegude lahendamisel näha olnud, et isikud ei tea, et üks või teine tegu on karistatav karistusõiguse mõttes. Kui tegemist on läbirääkimiste või teie mainitud kartellikokkulepetega, siis siin ongi kuritegu väga keeruline tõendada. Praegu toimuvad ju ka mõned kohtuvaidlused, kus kartellikokkulepete küsimust lahendatakse juba Riigikohtu tasandil. Kindlasti on väga huvitav näha, millised lahendid siin jõustuvad. Siis saame natukene targemaks, kas me peame karistuspraktikat muutma või mitte. Lisaks vaatab professor Sootaki juhitav karistusõiguse revisjoni töögrupp märtsi jooksul üle karistusõiguses käsitletud majanduskuriteod ja nende karistused. Ma usun, et sealt tuleb lisateadmist, kas me oleme olnud senimaani õigel teel või peaksime karistuste revisjoni tegema.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister, ma tänan teid selle ülevaate eest! Mulle hakkas paar päeva tagasi meedias silma üks väide. Ma ei uskunud hästi oma silmi, aga praegu kontrollisin selle üle. Justiitsministeeriumi koduleheküljel on olemas kuritegevuse baromeeter, mille järgi isikuvastaste kuritegude arv tõepoolest pidevalt väheneb. Aga ma vaatasin vägistamiste rida. 2010. aastal oli jaanuarist novembrini 72 vägistamist, 2011. aastal 79 ja 2012. aastal 132. Kas see on mingi signaal, et vägistamiste arv on peaaegu kahekordistunud? Mõiste on iseenesest ju sama, mis ta oli kolm aastat tagasi. Kui see on signaal, siis mida see tähendab? Mida sellega ette võtta ja kust see kasv üldse tuleb?

Aitäh! Tõsi on see, et vägistamiste arv on suurenenud. Kindlasti tekitab see muret. See ei ole kindlasti mitte ainult n-ö signaaliküsimus, vaid isikuvastaste kuritegude puhul ja spetsiifilisemalt vägistamiste puhul tuleb väga tõsiselt vaadata, mis need põhjused võiksid olla. See analüüs praegu käib, vaadatakse veel täpsemalt eelmise aasta arve. Me peame vaatama, kas see arv on hakanud suurenema mingites piirkondades, kas seal on muutunud politsei taktika vms. Üks põhjus on kindlasti see, et inimesed teatavad ka vägistamisjuhtumitest sagedamini. See tähendab küll arvulises mõttes kasvu, aga sisulises mõttes on mul väga hea meel, et politsei saab sellistest juhtumitest teada ja neid hakatakse lahendama. On pigem positiivne, et õiguskaitseorganid saavad vägistamistest nagu ka perevägivallajuhtumitest teada ja neil on võimalik nende juhtumite lahendamisega tegelda. Kahjuks peame tõdema, et on hulk vägistamisjuhtumeid, millest politseile üldse teada ei anta.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Sa pöörasid oma ettekandes tähelepanu vangide suurele arvule, seda on varem ka sinu eelkäijad teinud. 2007. aastast ei ole süüdimõistetute arv märgatavalt vähenenud. Sa mainisid ettekandes ühe põhjusena narkokuritegude arvu. Kuidas sulle tundub, kas meie kuritegude struktuur erineb veidi kuritegude struktuurist teistes Euroopa maades, eriti Põhjamaades? Meil on see n-ö raskete kuritegude poole kaldu. Kas vangide suhtarv jääbki suureks või näed sa siin reserve? Sa tõid ühe huvitava faktina välja selle, et tingimisi karistuste täitmisele pööramise puhul lähevad inimesed küllalt pikaks ajaks trellide taha. Kas sa näed siin reserve, et tuleks seadusi muuta?

Aitäh! Vangide arvust rääkides tuleb lahku lüüa vahistatud ja süüdimõistetud. Kui vaadata süüdimõistetute arvu, siis siin on viimase nelja aastaga langus täiesti olemas olnud. Kui 2009. aastal viibis kinnipidamisasutustes 2719 süüdimõistetut, siis eelmisel aastal kukkus see arv 2541-le. Ligi 178 süüdimõistetud kinnipeetavat on vähemaks jäänud. Teiselt poolt on kasvanud vahistatute arv. See tähendab, et asjade menetlemine on pooleli. See annab ka signaali, et viimase kolme-nelja aasta jooksul on just minu viidatud narkokuritegevus olnud üks põhjus, miks meil on vahistatuid päris palju. Viimase aasta jooksul on politsei seoses narkokuriteoga kinni pidanud täiesti tuntava arvu isikuid. Sellest tulenevalt ei ole ka asjad veel lõpule jõudnud ja seetõttu oli vahistatute arv eelmisel aastal mõnevõrra suurem. Natuke tuleb ka teemasse sisse vaadata. Me ei saa aluseks võtta ainult vangide arvu. Aga positiivne on kindlasti see, et süüdimõistetute osakaal on vähenenud. Teiselt poolt tähendab vahistatute suur arv seda, et menetluskiirusele tuleb tähelepanu pöörata. Teisisõnu, tuleb selgeks saada, kas inimene on süüdi või ei ja milline on tema karistus. Ma näen võimalusi, et vahistatute arv väheneb, ja seeläbi peaks vähenema ka süüdimõistetute hulk, kes vangis viibivad. Süüdimõistmine ei pea alati päädima vangistusega.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te oma esitluses näitasite kaarti, kus oli kirjas kuritegude ja elanike suhtarv eelmisel aastal. Torkas silma, et turvalisemad piirkonnad on saared, Lääne-Eesti ja Mulgimaa. Kas kriminaalpoliitika tegevuskavast või sellealastest tegevustest saab esile tuua mõne põhimõtte, et see pilt muutuks üle Eesti ühtlasemaks ehk elanikud tunneksid ennast kõikjal niisama turvaliselt kui läänepoolsetes piirkondades?

Aitäh! Muidugi, kui rääkida ainult protsentidest, siis peaks ütlema, et Hiiumaal on asi hulluks läinud. Seal kasvas kuritegevus eelmisel aastal üle-eelmise aastaga võrreldes 14%. Teiselt poolt tuleb jälgida arve. Kui Hiiumaal pandi 2011. aastal kokku toime 91 kuritegu, siis 2012. aastal 104 ehk 13 kuritegu rohkem. Protsentides võttes tähendab see, et kasv on 14%, aga see ei tähenda veel, et Hiiumaa oleks märkimisväärselt kriminogeensemaks muutunud. Statistikat kasutades peab alati vaatama natuke täpsemalt teemasse sisse, ei tule jälgida ainult protsendi kõikumist. Kui vaadata veel eri piirkondi, siis nagu ma varasemale küsimusele vastates ütlesin, kuritegevuse puhul mängib olulist rolli sotsiaalne ja majanduskeskkond. Mida rohkem on ühte või teise piirkonda koondunud rahalisi ressursse, seda suurem on tõenäosus, et selles piirkonnas on rohkem kuritegevust. Teiselt poolt on ka nii, et mida kehvem on sotsiaalne keskkond, seda suurem on tõenäosus, et selles piirkonnas on rohkem kuritegusid. Tuleb otsida põhjusi, miks on Ida-Virumaa ja Harjumaa kuritegevuse näitajate poolest tipus, aga saared ja Viljandimaa positiivsel poolel.

Aitäh! Palun, Valdo Randpere!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Sa nimetasid enne, et me vaatame, mis toimub teistes riikides, võtame üle häid kogemusi, vaatame, mis on toiminud ja mis ei ole toiminud. Aga mina olen viimasel ajal jälginud ühte Lõuna-Aafrikas toimuvat protsessi, kus kahtluse all on tuntud sportlane. Kui ma võrdlen seda protsessi Eestis toimuvaga, siis näen ma seal teatud sarnasusi. Tundub, et ka seal lekitavad uurimisorganid asju väga kiiresti ajakirjandusse ja ajakirjandus mõistab inimese süüdi. Samal ajal näen ma ka erinevusi. Ma panen imeks, kui kiiresti see protsess seal toimub. Kas sina oled ka tähele pannud, et seal toimuvad asjad kuidagi palju kiiremini kui Eestis? Kas see tekitab mingeid mõtteid, et ka Eestis võiksid eeluurimine ja kohtuprotsess natukene kiiremini läbi saada kui praegu?

Aitäh! Loomulikult, iga inimene, keda süüdistatakse kuriteos, eeldab ja ootab, et selgus saabuks nii kiiresti kui võimalik. Kindlasti on olukorrad erinevad ka Eestis. Meil on 24 tunni menetlusi küll ja küll. Me kasutame 24 tunni menetlusi tavaliselt väga selgetes asjades, eelkõige roolijoodikute suhtes ja veel mõne kuriteoliigi puhul. Aga rasked isikuvastased kuriteod vajavad ja eeldavad meie menetlusreeglite kohaselt väga põhjalikku tõendamist. Me oleme valinud tee, et kõigepealt kogutakse kokku tõendid ja seejärel minnakse kohtusse vaidlema. Kas valida teistsugune tee, kui tõendid on täiesti selged? Me näeme ka selle protsessi puhul, mida te mainisite, sellega kaasnevaid ohte. Kogu aeg ringlevad spekulatsioonid ja seetõttu on ka info menetluse kohta väga erinev. Esialgu oli info, et tulistati teadmata mitu korda, hiljem tuli info, et äkki ei tulistatudki, et surma põhjus võis olla hoopis kurikas või midagi muud. See ongi menetlustaktika valik, kas me valime selle tee, et me kõigepealt paneme inimese kohtupinki ja siis kohtumenetluse raames toimetame meie mõistes eeluurimist ja tõendamisprotsessi, või kogume enne tõendid kokku ja läheme seejärel kohtusse. Need on valikukohad. Aga kui menetluses on olemas ilmselge tõendatus, siis loomulikult peaks kohus toimuma kohe peale teo toimepanemist. Kuid tuleb arvestada ka sellega, et inimesel peab olema õigus endale kaitsjat valida. Kui tal rahalisel põhjusel ei ole võimalik kaitsjat valida, siis me oleme valinud tee, et on olemas riigi määratud kaitse jne. Kokku võttes võib öelda, et eeluurimistähtaegade lühendamine on meile oluline teema, millega tuleb tegelda.

Aitäh! Palun, Jaanus Tamkivi!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Enne tekkis siin küsimuste-vastuste käigus mõte, et äkki võiks jälitustegevuse lubade taotluste läbivaatamine toimuda kohtus, mis tagaks selle parema kvaliteedi. Samal ajal näitab eelmise aasta statistika, et ainult kolmel korral jäi jälitustegevuse loa taotlus kohtus rahuldamata, s.o 0,3% kõigist taotlustest. Kuidas teie arvates peaks kvaliteet siin siis paremaks muutuma?

Aitäh! Seda, kui palju on kohus lubasid andnud, võib vaadata kahest küljest. Ühelt poolt võib öelda, et järelikult on prokuratuuri taotlused olnud väga hästi põhjendatud ja küsitakse ainult tõesti vajalikke lubasid. Ma kaldun arvama, et kohus vaatab neid taotlusi hoolikalt läbi. Rääkides kohtunikega, olen ma saanud kinnituse, et iga taotlus vaadatakse väga põhjalikult läbi ja kui on põhjust luba mitte anda, siis seda ka ei anta. Aga teiselt poolt, kui rääkida eitavatest vastustest, siis kui on soov lihtsalt statistikaga manipuleerida, ei ole prokuratuurile kindlasti mingi küsimus minna ja küsida ebapiisava põhjendusega kohtust luba ja saada eitav vastus. Kuid ma arvan, et see ei ole eesmärk. Kui jälitustoiminguks minnakse luba küsima, siis see toiming on tõesti viimane abinõu ja luba küsitakse ikkagi ainult põhjendatud alusel. Aga te mainisite võimalust, et lube vaataks läbi ainult kohus. Kui vaadata, kui palju jälitustegevuse lube on välja andnud prokuratuur, siis selgub, et me räägiksime 1200–1300 loast, mis peaksid kohtus seni menetletud lubadele lisanduma. Ma arvan, et sellise hulga lubasid võiks kohus ära menetleda küll. Pigem tuleks arutada, kas kohus on selleks valmis ja milliseid lisaressursse oleks vaja selleks kohtusüsteemile eraldada.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et kodanike põhjendatud hirm politseiriigi tekkimise ja selle ees, et meil on üks suur kõrv, kes meid kogu aeg kuulab, on tihtipeale olnud põhjustatud sellest, et jälitustegevuse korda on võimustruktuurid ise rikkunud või erinevalt tõlgendatud. Me teame paljusid avalikkusele huvi pakkunud kohtuprotsesse, mis on ummikusse jooksnud just seetõttu, et neid lube pole korralikult menetletud või on neid erinevalt tõlgendatud. Nii on kahtlusi õhku visatud ja asjad pole kuskile jõudnud, sest lubade menetlemine ise või sellest korrast arusaamine on olnud kuidagi vildakas. Kas seda korda on plaanis täiendada? Lisaks muidugi sellele, et jälitustegevuse lubade andmine võiks toimuda ainult kohtus, siis oleks see selgem ja oleks vähem tõlgendusi, millal luba algas, millal lõppes jne.

Aitäh! 1. jaanuarist jõustusid seadusmuudatused, millega oluliselt muudeti kriminaalmenetluses kasutatavate jälitustoimingute korda, sh isikute teavitamist nendest. Ma usun, et neid muudatusi, mis on värskelt õiguskorda tulnud, on vaja elus natuke läbi proovida. Minu arvates on see muutus olnud päris sisukas. Inimeste teavitamine jälitustegevusest on väga oluliselt muutunud. On kehtestatud aastane tähtaeg, mille jooksul prokurör üldse võib pikendada luba inimesele jälitustoimingust mitte teatada, sealt edasi läheb otsustamine kohtusse. Kindlasti väärib eelmine justiitsminister nende muudatuste eest kiidusõnu. See ei tähenda, et me selle teemaga edasi ei tegele. Ma viitasin ka oma ettekandes sellele, et on kaasatud akadeemilised teadmised. Tartu Ülikooli eestvedamisel vaadatakse praegu üle kriminaalmenetluse poolt, põhirõhk on just inimeste põhiõigustel. See töö käib ja kui tuleb ettepanekuid, et ka jälitustoimingute osas tuleks mingeid muudatusi teha, siis meie oleme kindlasti aruteluks avatud. Kui need muudatused peaksid jõudma parlamendisaali, siis saab igaüks teist kaasa rääkida, kas need on mõistlikud või mitte.

Aitäh! Palun, Kristen Michal!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Põhiõiguste tagamine igasugustes menetlustes on äärmiselt oluline, sellega olen ma kindlasti nõus. Aga mainin korra sellest teemast kõrvale minnes, et kogu karistuspoliitika eesmärk, nagu teil ka slaididel oli välja toodud, on ikkagi uute kuritegude ärahoidmine. Sellest ka minu küsimus. Hiljuti avaldas rahvusringhääling uudise, et Soome liiklusohutuse ameti nelja aasta statistika näitab, et rohkem kui 12 000 korral hoiti üle 0,5‰-lise joobega inimese rooli istumine ära just tänu alkolukule. Kas on plaanis seda analüütilist tegevust ja potentsiaali, mis on Justiitsministeeriumis ja osalt ka Siseministeeriumis, kasutada selleks, et tulevikus ära hoida alkoholiga seotud kuritegusid liikluses, aga ka vägivallakuritegusid jms?

Aitäh! Ma usun, et mitte ainult Justiitsministeeriumi, vaid kõikide ministeeriumide valitsemisalade ülesanne peaks olema pidevalt vaadata ja monitoorida, mida on võimalik teha, et kuritegevust ära hoida. Kui me räägime liiklusest, siis ma usun, et tuleks ära oodata akadeemikute hinnang, kas muudatused, mis mõnda aega tagasi karistusõigusesse sisse viidi seoses joobes juhtimisega, on oma eesmärki täitnud või mitte. Üks asi on sanktsioon ehk kas mingi teo eest on ette nähtud karistus, ja kui on, siis kui karm see on. Teine asi on see, kuidas saavutada seda, et neid tegusid toime ei pandaks. Alkolukk tähendab tegelemist tagajärjega. Tegelikult peaks inimese mõistus olema nii selge, et ta pärast alkoholi tarvitamist autorooli ei istuks. Kui jood, siis ära sõida – see on lihtne reegel. Siin ei ole vaja ainult tagajärgedega tegelda, vaid paljuski on see, millal võib rooli istuda, haridussüsteemi ja inimese koduse kasvatuse teema. Unustatakse ära üks väga lihtne asi: joobes juhtimine ei tähenda mitte ainult enese, vaid ka kaasliiklejate ja teiste kodanike ohtu seadmist. Mina olen valmis tegelema kõigega, mis aitaks nii joobes juhtimist kui ka muud kuritegevust vähendada. Millised need täpsed meetmed on, seda on siit puldist puusalt tulistades raske öelda.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Aastas vabaneb Eestis vanglast ligikaudu 2500 inimest. Tihtipeale ei ole neil kuhugi minna, olgugi et paljusid neist aitab kriminaalhooldaja. Kas tugisüsteemid vanglast vabanenute ühiskonda integreerimiseks on piisavad või annab selles osas veel palju ära teha?

Aitäh! Lühike vastus on jällegi see, et õiguslik baas on siin piisav. Iseküsimus on, kuidas me seadusi rakendame. Kui me vaatame taasühiskonnastamise teenust tervikuna ja seda hetke, kui isik vanglast vabaneb, siis peaks talle olema tagatud tema endine elukoht, ja kui tal elukohta ei ole, siis peaks selle tagama omavalitsus. See on seaduses kirjas. Nüüd on küsimus, kas ja kui palju seda praktikas rakendatakse. Ma usun, et me mõlemad teame hulganisti näiteid, et inimesel ei ole elukohta. See on kindlasti üks põhjus, miks inimesed satuvad taas kord kuritegevuse ahelasse. Seetõttu on ka retsidiivsus suur. See ongi põhjus, miks taasühiskonnastamise meede on olemas ja miks kriminaalhooldajad iga päev oma tööd teevad ehk aitavad inimesel uuesti ühiskonda integreeruda. See oli ka minu kõnes välja toodud, aga ma ütlen veel kord, et inimene ei saa harjutada elus toimetulemist nelja betoonseina vahel, vaid taasühiskonnastamine peab nii palju kui võimalik toimuma väljaspool vanglaseinu. Ka vanglas peab inimesel olema võimalus oma tegevuse eest vastutada ja harjutada tööelu, mistõttu ongi olemas vanglatööstus, mille tegemistega auväärt küsija kursis on. See kõik toimub selle nimel, et taasühiskonnastamine oleks lihtsam. Aga loomulikult, teatud küsimustes, eelkõige mis puudutab elukohta, ei ole seis nii roosiline, kui võiks olla.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Väga suur tänu justiitsministrile! Me asume läbirääkimiste juurde, mille käigus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Kõigepealt palun ettekandeks kõnetooli Marika Tuus-Lauli Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan öelda, et on hea, et on vastu võetud otsus ""Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine", mille algatasid Riigikogu eelmise koosseisu kõik kuus fraktsiooni ja mis kohustab valitsust esitama iga aasta 1. märtsiks Riigikogule selle kohta ettekande.
Teatavasti on kriminaalpoliitika peamine eesmärk vähendada kuritegevust. Aastases võrdluses need tendentsid võib-olla nii selgelt ei kajastu, kuid kui me vaatame pikemat aega, siis näeme, et joonistub välja teatud muster. Kuid ka aastases võrdluses, nagu minister välja tõi, on näiteks näha, et registreeriti 4% vähem kuritegusid. Ühest küljest on see loomulikult rõõmustav, samas peame arvestama, et ka inimesi on Eestis vähemaks jäänud ja kui 58% inimestest on loobunud näiteks vargusest teatamast, siis on see väga sügava mõtlemise koht.
Et minister peatus eelmise aasta kuritegevuse andmetel üsna üksikasjalikult ning info sai selgemaks ka küsimuste ja vastuste voorus, siis pühendan meie fraktsiooni kõneaja hoopis õiguspoliitilistele sammudele, mis puudutavad kriminaalmenetluslikku probleemistikku ja sellega seonduvaid lünki, kus siiani ei ole probleemidele lahendust leitud. Seda enam, et ministri ettekanne sellega algas. Minister tõi ettekandes välja, et just eelmisel aastal kõnelesime varasemast rohkem isikute põhiõiguste kaitsest, süütuse presumptsioonist, moraalsetest hinnangutest ja paljust muust.
Jah, me rääkisime täna palju statistikast. Selleks aga, et hinnata kuritegevuse statistika kvaliteeti, tuleb eelkõige hinnata kuritegude lahendamist. Mõned Riigikohtu esindajad on seisukohal, et 2011. aastal jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatused on prokuratuuri poole kaldu. Õigusekspert ja vandeadvokaat Leon Glikman on öelnud, et suur osa tema tsiviilklientuurist on ühel või teisel teel sattunud riigi, seega prokuratuuri rünnakute alla. Tema sõnul ei vasta ei jälitustoimingutele juurdepääsu piirangud ega eeluurimistähtajad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetele ning need on riigi poole kaldu. Seda on kinnitanud ka mitmed Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus Eestile on seda ette heidetud. Samas tuleneb probleem elust enesest. On olnud juhtumeid, et eeluurimine on kestnud aastaid, kuid lõppenud on see kõik vaid isiku maine kahjustamisega. Eesti õigussüsteemis kaotati eeluurimistähtajad aastal 2004. Kui kohtueelne uurimine ja kohtumenetlus kokku kestavad näiteks neli aastat või kauem, siis peab inimõiguste kohus seda rikkumiseks, samas on Eestis selliseid näiteid liigagi palju. Teisest küljest on meil liiga palju kokkuleppemenetlusi, kus lõplik tõde jääbki ebaselgeks. See tekitab ühiskonnas pahameelt.
16. oktoobril 2012 esitas Keskerakonna fraktsioon siin saalis kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, kus kõiki kirjeldatud punkte on arvestatud. Euroopa Inimõiguste Kohus on isikute põhiõigusi puudutavalt teinud Eesti suhtes etteheiteid alates 2008. aastast, kuid siiani ei ole neid vigu meie õigussüsteemis parandatud. See oligi põhjus, miks me selle eelnõu esitasime. Me väga loodame, et seda eelnõu saalis toetatakse.
Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste on samuti olnud seisukohal, et need muudatused oleks Eesti õiguses tulnud teha juba ammu. Tahan meelde tuletada, et kui Eesti 1996. aastal liitus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, siis me võtsime endale kohustuse ka konventsiooni järgida. Konventsiooni alusel loodud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused ei ole otsekohaldatavad Eesti õigussüsteemis tervikuna, kuid kui konventsiooni üks osapool on Eesti riik, on see konventsioon meile siiski riiklikult siduv.
Selle aasta alguses tutvustas Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon Justiitsministeeriumis valminud eelmise aasta jälitustegevuse ülevaadet. Komisjoni esimees Peep Aru tõi välja, et jälitustegevuse lubade arv kasvas eelmise aastaga võrreldes 668 juhtumi võrra ehk 9%. (Vaherepliigina tuleb öelda, et 65% kõikidest jälitustoimingute lubadest moodustavad kõneeristuste ja telefoninumbri omaniku päringute load, neid toiminguid aga käesoleva aasta alguses jõustunud seadusmuudatuse kohaselt enam jälitustoiminguks ei peeta. Seega ei saa me tulevikus täit ülevaadet, kes, millal ja mis alusel on meid jälginud.) Samas tekib küsimus, et kui jälitustegevuse lubade arv kasvas eelmisel aastal 9%, siis kuritegude lahendamine on vähenenud 1,5%. Kui inimesi on rohkem jälitatud, siis oleks tulnud ju ka rohkem kuritegusid lahendada.
Justiitsministeeriumi tegemata tööna peab kindlasti mainima ka seda, et riigivastutuse seadus on jätkuvalt põhiseadusega vastuolus.
Tahan lõpetuseks öelda, et teatud kuritegude puhul tuleb kaaluda absoluutse legaliteedi põhimõtte kaotamist Eesti õigussüsteemis. Iga kord, kui ilmnevad kuriteo tunnused, tuleb praegu algatada kriminaalmenetlus. Samas on aga väga palju juhtumeid, kus kannatanu näiteks puudub või ta ise ei soovi kriminaalmenetluse algatamist. Me saaksime nii kokku hoida raha ja inimressursse, mille abil võiks teha ennetustööd ja lahendada rohkem raskemaid kuritegusid. Tuletagem meelde, et vangide arv on Eestis endiselt üks Euroopa Liidu suuremaid, muide, samal tasemel näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi, USA ja Venemaaga, isegi Rumeenias ja Bulgaarias on need arvud väiksemad. Vangla on aga kuritegevuse kool, nagu aruandes on öeldud. Vanglakaristus on ju ka väga kallis, aga vanglas istuvad sellisedki inimesed, kes ei ole sageli teistele sugugi ohtlikud, näiteks arvutikurjategijad ja paljud teised. Kriminaalpoliitika arengusuundadest rääkides ei tohiks me nendest teemadest mööda vaadata. Aitäh!

Aitäh! Palun, Neeme Suur Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsusliikmete ettekanded Riigikogu kõnepuldist ühes või teises küsimuses on Riigikogu igapäevane rutiin, olgu tegemist seaduseelnõu esitlemisega või Riigikogu liikmete arupärimistele vastamisega. Põhiseaduse kohaselt korraldab Vabariigi Valitsus kui täidesaatev riigivõim muude ülesannete seas ka Riigikogu otsuste elluviimist. Miks ma kordan neid põhitõdesid, mida me kõik teame? Sellepärast, et ministri ettekande kuulamine Riigikogu otsuse elluviimise kohta on pisut teistmoodi tegevus kui tavapärane parlamentaarne kontroll Vabariigi Valitsuse tegevuse üle. Meil ei ole ka tegemist poliitilise diskussiooniga valdkonna arengute üle. Täna kõne all olev Riigikogu otsus kriminaalpoliitika arengusuundade kehtestamise kohta, aga näiteks ka otsus õiguspoliitika arengusuundade kinnitamise kohta on otsesõnu Riigikogu poolt valitsusele pandud ülesanne, tegevuste ja põhimõtete kogum, mille kontrollimehhanism on sisse kirjutatud otsusesse endasse regulaarse aruandluse näol Riigikogu ees.
Head kolleegid! 2010. aastal vastu võetud Riigikogu otsus kriminaalpoliitika arengusuundade kohta näeb ette, et iga ministeerium annab kord aastas Justiitsministeeriumile arengusuundade täitmise kohta aru, mille põhjal esitab Vabariigi Valitsus Riigikogule hiljemalt 1. märtsil iga-aastase ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundade elluviimise kohta. Elluviimine on teadagi tegevuspõhine mõiste ja eeldab tegevusi, nii sisulisi kui ka tehnilisi. Näiteks, selliseid tegevusi nagu needsamad teiste ministeeriumide aruanded Justiitsministeeriumile. Kahjuks ei saanud me ettekandest teada, kas ettenähtud koostöömehhanism ka tegelikult töötab. Me ei saanud teada, kuidas edeneb organiseeritud kuritegevuse, sh majandus-, korruptsiooni-, küber- ja inimkaubandusalase kuritegevuse ohjeldamine, olgugi et kriminaalpoliitika arengusuundades on ka need kuriteoliigid liigitatud ühiskonnale eriti kahjulikuks. Me saime teada, et kriminaalpoliitika kujundamisse kaasatakse akadeemilisi eksperte ja et 56-le vanglast vabanenud isikule pakuti tugiisikuteenust. See on tore. Igaks juhuks mainin, et 2011. aastal vabanes vanglast 2155 süüdimõistetut ja 2012. aastal pakuti tugiisikuteenust nendest 56-le. Nii et tugiisikuteenus saab osaks siiski vaid vähestele.
Küll aga on arengusuundades määratud kindlaks selline oluline põhimõte, et süütegude ärahoidmine peab toimuma eelkõige kohalikul tasandil. Dokumendi kohaselt on kohaliku omavalitsuse ülesanne kohalikke elanikke ning era- ja mittetulundussektorit kaasates vähendada süütegusid soodustavaid tegureid. Sellest, kuidas valitsusel edeneb koostöö kohaliku tasandiga ennetustöö alal, me kahjuks ettekandest ei kuulnud. Küll saime teada, et hea koostöö on Riigikogu õiguskomisjoniga, eriti õiguskomisjoni esimehega, mis muidugi teeb head meelt, kuid see ei ole kahjuks kõnealuse dokumendi fookuses.
Ettekandest kuulsime, et peaksime paremini suhtuma kinnipeetavatesse ja rääkima normaalsusprintsiibist. Arengusuunad aga räägivad põhimõttena ka kannatanu ja tunnistaja kaitsmisest, mida me sellest ettekandest kahjuks kuskilt otsast välja ei lugenud.
Kriminaalpoliitika arengusuunad panevad rõhu neljale valdkonnale. Mitte kahele, vaid neljale: alaealiste kuritegevuse, korduvkuritegevuse, isikuvastase kuritegevuse ning organiseeritud ja raske peitkuritegevuse ärahoidmine.
Me kuulsime statistikat, mis on nii mõnelgi juhul rõõmustav, aga mõnel juhul ka kurvastav. Kuritegevuse statistikast ei tohiks väga innustuda, sest me tegelikult ei tea, kas registreeritud kuritegude arvu suurenemine või vähenemine teatud valdkonnas ja teatud perioodil on põhjustatud kuritegevuse vähenemisest või sellest, et politsei on võtnud mingi kindla kuriteoliigi tähelepanu alla või on ressursid suunatud mujale. Registreeritud kuritegude üldarv väheneb, kuid samas on kirjas, et pooltest vargustest ja vägivallakuritegudest ei saa politsei teada, sest inimesed lihtsalt ei teata neist. 2012. aastal alustati 19 000 vargusjuhtumi kriminaalmenetlust. Samas on kirjas, et 58%-st juhtumitest ei teatata. Seega toimub Eestis ligi 45 000 vargust aastas ehk 123 vargust päevas.
Oluliselt on kasvanud vägivald võimuesindaja, sellesama politseiniku vastu. Statistikast saime teada, et avaliku korra raskete rikkumiste registreerimiste arv on vähenenud, aga vägistamiste ja lastepornograafiaga seotud kuritegude registreerimiste arv on oluliselt kasvanud, mis peaks ka olema positiivne info. Ei oskagi nagu kohe rõõmustada! Igal juhul rõõmustab igaühte teadmine, et tapmiste arv on oluliselt vähenenud. Euroopa keskmisest oleme veel kaugel, kuid vähenemine on rõõmustav. Paraku ei saanud me aga teada, kas see on juhtunud tänu valitsuse tegevusele või hoolimata sellest.
Ettekandest saime Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta aga teada, et siseminister on asunud otsima tulemuslikke ennetusvõimalusi noorsoo- ja narkokuritegevuse vähendamiseks ja et kindlasti ei jää ka Justiitsministeerium kõrvaltvaatajaks. Tõesti rõõm kuulda! Vaid kolm aastat ongi mööda läinud Riigikogu otsuse vastuvõtmisest ja juba on asutud võimalusi otsima. Samuti saime teada, et peaksime rohkem kaaluma vangistuse sisu muutmist, Justiitsministeerium seirab lastega seotud menetluste kestust, vajame uut lastekaitse seadust, on vaja märksa sisulisemat ministeeriumide koostööd ning me peaksime kriitilisemalt hindama ja endalt küsima. Lõpuks saime teada, et on aeg poliitikad üle vaadata ja vajaduse korral nendes muudatusi teha. Tuleb tõdeda, et justiitsministril on õigus: tõesti on aeg neid teha. Kõigepealt peaks aga Riigikogu kuulma ministri käest seda aruannet, mida Riigikogu otsus iga-aastase aruandena ette näeb, st ettekannet tegevuste kohta, mitte ettekannet seisukohtade, tõdemuste ja kavatsuste kohta, me peaksime kuulma ettekannet rohkemate tegevuste kohta kui pelgalt narko- ja alkoholismiravi pakkumine asenduskaristusena. Peaaegu iga arengusuundade sisupunkt sisaldab mõõdetavat tegevust. Praegu on aga selline tunne, et sissejuhatus oli olemas, aga tegevuste ülevaade iseenesest puudus. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Loomulikult, Riigikogu liige on oma sõnavõttudes täiesti vaba, aga heale kolleegile Marikale tahan ma öelda, et seda kõnet saab veel pidada ka 12. märtsil, kui me seaduseelnõu 295 esimese lugemise siin saalis ette võtame.
Kui me vaatame ringi, siis näeme, et võrreldes muu maailmaga on Eestis olukord täiesti igav ja meil tuleb sellest rõõmu tunda. Vaatame näiteks hinnanguid organiseeritud kuritegevuse ohule maailma mastaabis. Seal on sellised märksõnad nagu inimkaubandus, narkokaubandus, tulirelvad, loodusressurssidega smugeldamine, kaubamärkide võltsimine, piraatlus, küberkuriteod, Euroopa kontekstis lisaks veel kelmused, sigarettide salakaubandus, võltsimine, relvakaubandus ja kõik see, mis saab toimuda internetis. Eesti oludes, kuigi puutumust siin on, meil nii värvikat pilti õnneks maalida ei õnnestu. Jah, kuritegude arvud vähenevad. Kindlasti ei ole õigus eilsel "Ärapanija" saatel, kus arvati, et inimesi jääb väheks, ka kvalifitseeritud kurjategijate arv väheneb ja seetõttu olukord paraneb, minnes sootuks kuritegevuse raugemise teed.
Neeme kurjustas, et ei ole olemas ülevaadet muutustest ja minister rääkis rohkem mingit muud juttu. Mina julgen küll Justiitsministeeriumi tunnustada. Kõik, kes on Justiitsministeeriumi kodulehte vaadanud, on näinud, et kriminaalstatistika ja uuringute kohta on olemas väga häid ülevaateid. Stiilinäitena võiks tuua ühe uuringu, mis puudutab meie kaasmaalaste kuritegevust Soomes. Seal suudavad Eesti inimesed kurjategijatena olla veidikene võimsamad, kui eestimaalaste protsendi põhjal rahvastikus eeldada saaks. Aga selleks, et käia naaberriigis kurja tegemas, ei pea seal tingimata ju elama.
Veel statistikast. Sellesama Viljandi politseinike juhtumi kajastamine on saanud internetis ilmselt sadu klõpse. Aga vaadake statistikast, mis on Viljandi maakonnas tegelikult juhtunud. Kui aastal 2010 registreeriti seal 1023 kuritegu, siis aastal 2012 üle 750 kuriteo. Tegelikult on olukord oluliselt paranenud. Tõepoolest, kui statistikalt midagi soovida, siis kindlasti võiks lisaks vähenemisprotsendile n-ö vanade aegadega võrdlemiseks olla välja toodud ka suhtarvud, kui palju 10 000 elaniku kohta üks või teine kuriteoliik on kasvanud või kahanenud. Mõistlik oleks juurde panna ka demograafilised andmed, sest rahvaarv väiksemates maakondades muutub.
Jah, ei ole võib-olla põhjust väga palju rõõmu tunda olukorras, kus meil on 50 koolitatud tugiisikut ja ainult 56 isikut on seda tugiisikuteenust saanud. Kindlasti peaksime oma ressursse mõistlikumalt kasutama. Üleüldse, kindlasti jääbki endiste kurjategijate taasühiskonnastamine suureks probleemiks. Meil on siin saalis olnud riiklikult tähtsa küsimusena arutluse all omaste hooldajate probleemid. Ma ei ole kindel, et samasuguse riiklikult tähtsa teemana tuleb siia saali kurjategijate taassotsialiseerumise küsimus, aga mine sa tea.
Üks asi, millesse me kõik saame kindlasti panustada, Riigikogu liikmed, nagu me oleme, on õigusemõistmise olukorra parandamine ja selle selgitamine, millised on õiguse ja õigluse vahekorrad. Kindlasti annavad mitmed kohtulahendid siin mõtlemisainet. See ei tähenda, et need lahendid ei oleks kaalutletud, läbimõeldud ja õiged ega lähtuks faktidest.
Muret on tuntud selle pärast, et vargustest alati ei teatata ja kui suur see varguste arv siis oleks, kui inimesed alati nendest juhtumitest teataksid. Mina leidsin vastupidise näite, mis mind kulmu kergitama pani. Pärineb see s.a 20. veebruari Virumaa Teatajast. Uudise pealkiri oli "Korterist varastati kaks kuldhammast" ja see kõlas nii: "Esmaspäeval varastati Rakveres Seminari tänava elumaja korterist 12 eurot ja kaks kuldhammast. Omanik hindas kahju suuruseks 12 eurot." Nii et siin oli küll vargusest teatatud. Kuigi uudis räägib kuldhammaste vargusest, ei ole omanik ise kuldhambaid millekski pidanud, küll on tal kahju olnud 12 eurost.
Neeme Suur kordas, et tundub, et justiitsministril on hea suhe õiguskomisjoni esimehega. Ma julgen teile kinnitada, et minul on samasugune suhe ka õiguskomisjoni liikmetega. Kõik, mis meie arutelusid puudutab, toimub sõbralikult ja koostöös.
Lõpetuseks räägin kriminaalmenetluse seadustiku loogikast. Siin on räägitud, et kokkuleppemenetlusi on väga palju. Aga ma tahan teile öelda, lugupeetud kodanikud, et see, mida seadusandja on tahtnud, seda on ta ka saanud. Kui 2000. aastate alguses kriminaalmenetluse seadustikku menetleti, siis oli üks menetluse eesmärkidest see, et tuleks üldmenetluste arvu vähendada.
Muidugi on mul hea meel ka ministri optimismi üle, kui ta arvab, et kohtunikud võiksid tegelda veel enamate jälituslubade liikide järelevalvega. Aga ma arvan, et esimeses järjekorras võiks panustada sellesse, et meie kohtumajades oleksid kohtunikud igapäevaseks kohtumõistmiseks olemas, olgu siis Valgas või Ida-Virumaal.
Need valdkonnad, mis selles ettekandes on esile toodud, on minu meelest asjakohased. Maailm on komplitseeritud. Me peame arvestama sellega, mis toimub meie ümber nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Läheme edasi, nii nagu minister soovitas, erakondadeüleselt, et Eestis oleks inimestel parem ja turvalisem elada. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnetooli Igor Gräzini! Kaheksa minutit.

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et me ei tohiks tänase arutelu puhul segi ajada kahte asja: on olemas materiaalõigus ja on olemas protsessuaalõigus. Kõik, mis puudutab jälitustoiminguid ja muid selliseid asju, on ikkagi seotud kriminaalprotsessiga, konkreetselt eeluurimise ja juurdlusalaste toimingutega, mis ei ole tänase arutelu teema. Küll aga olen ma nõus, et prokuratuuri ja kapo jälitustegevuses on äärmiselt tõsiseid probleeme. Loodetavasti jõuavad need pigem varem kui hiljem ka siia saali. Keskerakond tegi selle teema kohta eelnõu, praegu arutatakse seda Justiitsministeeriumi töögrupis. See on kahtlemata probleem, aga see ei ole tänase arutelu probleem.
Ma alustan tsitaadist, mida siit kostab üsna sageli: "Õigus või õiglus ei pea mitte ainult mõistetud saama, vaid see kõik peab ka õiguse ja õiglusena välja nägema." Ma arvan, et me oleme väga palju rääkinud sellest, et see õigusena välja näeks, ja oleme viimasel ajal väga vähe rääkinud sellest, et õigus peale selle, et see näib õigusena, peab ka õigus olema. Vaat sellest ma tahangi täna rääkida.
Paratamatult on niimoodi, et me kõik puutume kokku kõmuliste asjadega: maadevahetus (mis kestab õnnistegija maa peale tulemise aegadest ja nähtavasti lõpeb tema teise tulemisega), relvakaubandus Lõuna-Eestis, mille tagajärjel kaks meest maha lasti, hulgikaklus Viljandis, tulistamine Türil, Tõstamaa õpetaja juhtum ja tavapäraseks-harjumuslikuks saanud korruptsioonikaasused Tallinnas, mis ka nähtavasti ei lõpe mitte kunagi. Muide, kui me õigusest räägime, siis iga hetk on saabumas härra Van Rompuy, mis tuletas mulle meelde, et euroaktivist Anna-Maria Galojani siirdumine oma suurele kodumaale on ka kahtlemata asi, millele me oleme tähelepanu pööranud. Mis kõiki neid asju ühendab? Kõik need on riivanud meie õiglustunnet. Kõik see on tinginud selle, et ajakirjandus on nendest asjadest palju kirjutanud, sageli erapoolikult. Kõige hullem, meil on kuidagi läinud niimoodi, et meie kriminaalõiguses on ajakirjandus saanud vaat et tähtsamakski kohtuorganiks ja kohtumõistjaks kui ametlikud justiitsorganid. Formaalselt peaks kriminaalpoliitika olema erapooletu. Seetõttu me pöördumegi, nagu rääkis ka minister, teadlaste poole ja küsime nende käest, mida me kriminaalvaldkonnas peame tegema. Samas aga saame ajakirjandust lugedes aru, kui sotsiaalselt sensitiivne on kriminaalõigus. See tähendab seda, et kui me õigust ja õiglust otsime – see on kodanike ja seadusandjatena meie ülesanne –, siis peame tegelikult rahva käest küsima, me peame küsima sellesama vabakonna käest ja arutama vabakonnaga koos, mis asi kuritegu üldse on, mis asi on see, mis väljub meie igapäevasest arusaamast õiglusest.
Kui me võrdleme praegust kriminaalõiguslikku situatsiooni näiteks aastaga 1995 ja kui loeme Andres Anvelti suurepäraseid teoseid, siis saame aru, et nood ajad olid lõbusad, aga ka üsna kohutavad. Me peame ütlema, et riigina (seda kindlasti kõikide erakondade koostöös) oleme sellega võrreldes jõudnud tsivilisatsiooni uude faasi. Seda lõbusat 1995. aastat, kui nn Hendriksoni küüru peal tulistati ja üks ohver ronis EMEX-i metallilattu surema, enam tagasi ei tule ja jumal tänatud. See on meie ühine saavutus.
Samas mööname, et õiguskaitse ja olukord kriminaalõiguse valdkonnas ei ole kaugeltki mitte selline, nagu me tahaksime. Siin mainiti, et me väga sageli ei usalda õiguskaitset (toodi see varguse näide). On olemas tõeliselt latentsed kuriteod – altkäemaksud. On olemas pseudolatentsed kuriteod – vägistamised ja vargused. Nende puhul me lihtsalt ei usalda oma õiguskaitseorganeid.
Omaette teema on vangla. Vangla seosed narko- ja alkoholisõltuvusega on tähelepanuväärsed. Vanglasüsteem nähtavasti ei tööta nii hästi, kui ta töötama peaks, et nendest sõltuvustest lahti saada. Kolm neljandikku retsidivistidest on opiaadisõltlased. Vanglate kuraatorist on viimasel ajal palju juttu olnud (küll teises kontekstis), aga ma pean ütlema, et see ei olnud tal väga tark otsus, kui vanglatest viidi ära kondoomiautomaadid. Reaalne tagajärg on see, et HIV-positiivsete osa vanglapopulatsioonis on kasvanud.
Kasutan juhust, et öelda aitäh väga paljudele oma kaaskodanikele, abipolitseinikele ja lihtsalt aktiivsetele inimestele, kes teevad kõik endast sõltuva, selleks et kurjategijatel ei oleks meie hulgas kohta. Aga nad peavad teadma, et kuritegevust ei hoia kontrolli all mitte ainult nende entusiasm, vaid ka riigi süstemaatiline ja teadlik poliitika. Me peame objektiivselt küsima, mis asi on kuritegu, ja sedamööda ka kriminaalpoliitikat jätkama. Tekivad uued koosseisud: narkokuriteod, lastepornograafia, digipiraatlus, mis on omased 21. sajandile. Ja võib-olla millegi kohta võiksimegi öelda, et tühja sellest, see ei ole nii tähtis kuritegu, et kogu kriminaalrepressiooniaparaati sellesse kaasata. Ma arvan (sellele viitas ka minister), et tõenäoliselt üks kõige tähtsamaid kriminaalpoliitilisi – ma ütlen just, et kriminaalpoliitilisi – töid, mis meil ees seisab, on nähtavasti ka kriminaalseaduste ja kriminaalkuriteokoosseisude revisjon, et me saaksime aru, mis ikkagi on meie õiglustunde seisukohalt kuritegu ja mis on nii või teisiti pahandus, mille peale me riigi ressursse raiskama ei peaks. Aga aitäh kõigile!

Suur tänu! Oleme lõpetanud "Kriminaalpoliitika arengusuundade aastani 2018" 2012. aasta täitmise aruande arutelu. Riigikogu seoses sellega otsust vastu ei võta.

Neljas päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun kõnetooli Riigikogu liikme Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma pean tunnistama, et nähes saalis vähem kui viiendikku Riigikogu liikmetest ja olles selle eelnõuga juba kolmandat korda Riigikogu ees, tabas mind mõte, et ma ilmselt saan aru Elizabeth Taylori seitsmendast abikaasast, kes teadis, mida on vaja teha, aga ei teadnud, kuidas seda teha. Kuid sellest hoolimata üritan ma teile selgeks teha, miks on meie käes võimalus teha nii, et elektri hind ei oleks nii kõrge, nagu see Eesti kodutarbijatele ja ettevõtetele on, ja miks me seda võimalust kasutama peame.
Euroopa Liidus tehakse päris korralikku statistikat. Viimaste Euroopa Komisjoni andmete alusel on selgunud, et 27 riigist kuues on aktsiis suurem kui Eestis. Need on Taani, Saksamaa, Holland, Austria, Soome ja Rootsi. Kõik need kuus riiki, kes lisavad elektrile kõrgemat aktsiisi kui Eesti, on teadupärast meist märksa jõukamad. Nende kõigi SKT inimese kohta on ligikaudu poole suurem kui meil. Ülejäänud Euroopa Liidu 20 riiki on kehtestanud madalama elektriaktsiisi.
Euroopa Liidus maksustatakse elektrienergiat väga erinevalt, aga meie enda Statistikaamet on teinud järelduse, et Eesti paistab Euroopas silma elektri hinnale lisatud suure maksukoormusega. Kui räägitakse mittetagastatavatest maksudest (ettevõtete puhul siin käibemaksu ei arvestata), siis äritarbija puhul kõiguvad need riigiti suuresti. Kõige suurem oli 2010. aastal mittetagastatavate maksude osatähtsus äritarbija tasutavas elektrienergia hinnas Saksamaal ja Itaalias (kummaski 23%), järgnes Holland (18%) ja neljandana Eesti (17%). Enamikus Euroopa riikides on maksude osatähtsus äritarbija tasutavas hinnas alla 5%. Nagu äritarbija, nii ka kodutarbija tasutavas hinnas erineb maksude osatähtsus riigiti oluliselt. Eesti kodutarbija makstavas hinnas on nagu ka äritarbija makstavas hinnas maksude osa võrdluses teiste Euroopa riikidega üks suuremaid. Konkurentsitult juhivad maksukoormuse osa kodutarbija makstavas elektri hinnas Taani ja Saksamaa. Taanlaste maksukoormus on isegi üle poole elektri hinnast, Saksamaal on see veidi alla poole. Eesti maksukoormus on kodutarbija makstava elektrienergia hinnast peaaegu 30%. Sellest natuke suurem on maksude osa veel Rootsis ja Portugalis, aga enamikus Euroopa riikides on kodutarbija maksukoormus elektri hinnast rääkides 20% piires. Alla 10% on maksude osa kodutarbija makstavast hinnast Lätis, Maltal ja Suurbritannias. Kodutarbijate puhul sisaldub maksudes ka käibemaks.
Seda eelnõu, mis alandaks Eestis elektrile lisatavat elektriaktsiisi 4,5 korda ehk Euroopa Liidu miinimummäärani, on Riigikogus menetletud kolm aastat. Esimest korda aastal 2011, kui suurettevõtted olid juba üle läinud avatud elektriturule. Aastal 2011 pareeris majandusminister seda eelnõu, küsides, mille alusel inimesi hirmutatakse, et avatud turg toob kaasa hinnatõusu. Samahästi oleks ministri sõnul võinud väita, et on olemas stsenaarium, et avatud turg toob kaasa elektri hinna alanemise. Niimoodi väitis minister 16. mail 2011. aastal siinsamas Riigikogu kõnetoolis. 2012. aastal tulime selle eelnõuga uuesti välja. Siis hääletati see välja, väites, et valitsusel on palju parem plaan, nimelt on valitsusel plaan alandada taastuvenergia tasu.
Nüüd oleme seisus, kus eeldus, et elektri hind turu avanemisega ei kasva, on osutunud valeks. Hind on kasvanud. Me oleme ka olukorras, kus taastuvenergia tasu alandamine on siinsamas Riigikogus seisma jäänud. Homme on see eelnõu siin arutlusel. Minu teada on majanduskomisjon otsustanud taastuvenergia tasu alandava seaduseelnõu lugemise määramata ajaks katkestada. Räägitakse, et see ei sõltu enam meist, vaid on vaja Euroopa riigiabi luba, kusjuures keegi ei tea, kui kaua selle loa saamine aega võtab. Aga fakt on see, et Eesti riik kogub alates jaanuarist maksudena 1 kilovatt-tunni energia eest summaarselt ligi kümnendiku makse rohkem kui eelmise aasta lõpus. Ehk hinnatõusust on Eesti riik võitnud, maksuraha laekub rohkem, sest kõrgemale hinnale lisatakse käibemaks, ja neid samme, mida lubati, ei ole reaalselt tehtud.
Nüüd tagasi elektriaktsiisi juurde, mis viiest elektriarve komponendist on teadupärast kõige väiksem. Aktsiis kehtestati elektrile 2008. aastal ja seda on korra veel tõstetud, aastal 2010. Teadupärast on tõstetud ka elektrile lisatavat käibemaksu. Selle aasta jaanuarist tõusis lisaks elektri enda tariifile ka võrgutasu.
Kui me eelmisel aastal samateemalist eelnõu arutasime, siis oli valitsuse vastuargument, et kodutarbija elektritariif võiks iseenesest tõusta kõigest 16% või 17% ja Keskerakonna arvestustes olnud elektritariifi tõus 40% on ilmselgelt üle pakutud. See argument ei ole ajas vastu pidanud. Lisaks sellele, et möödunud aastal pareeriti aktsiisi alandamine vastuhääletamisega, väites, et Keskerakonna versioon ei sobi, räägiti veel sellest, et kui ei koguta neli ja pool korda kõrgemat aktsiisi, kui Euroopa Liit nõuab, siis tekib riigieelarvesse auk. See oli see katteallika küsimus. Möödunud aastal me pakkusime katteallikana Eesti Energia dividendi ja rohkem laekuvat käibemaksu. See ei sobinud möödunud aastal, see ei sobinud ka ülemöödunud aastal. Aga fakt on, et Eesti Energiast võetakse väga jõuliselt dividendi välja. Kui aastal 2005 võeti Eesti Energiast välja kõigest 6,2 miljonit eurot, siis viimastel aastatel on see summa ligi kümnekordistunud. 2010. aastal oli seda 109,2 miljonit eurot, 2011. aastal 56 miljonit eurot, möödunud aastal 65,5 miljonit eurot ja tänavu planeeritakse majandusministeeriumi andmetel Eesti Energiast dividendina välja võtta 75 miljonit eurot. Eelnõu, mis teie ees laual on, tähendaks aktsiisi 12 miljoni euro võrra väiksemat laekumist.
Me rääkisime veel sellest, et tõusnud elektrienergia hinnale lisatakse paratamatult käibemaks, kusjuures seda hakkab riigile rohkem laekuma. Suurtarbijad on olnud avatud turul juba kaks aastat. Kui hinnanguliselt kasutatakse Eestis aastas 8 teravatt-tundi elektrienergiat, siis suurtarbijad kasutavad sellest laias laastus kolmandiku ehk 2,6 teravatti. Ülejäänud 5,4 teravatti osteti selle aasta jaanuarist avatud turult, kusjuures väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate ning kodutarbijate tasutav hind tõusis märgatavalt.
Kui vaadata möödunud aasta lõpu ja selle aasta elektriarveid, siis tuleb arvestada, et täpselt keskmist tarbijat ju olemas ei ole, igaüks on saanud eripärase pakkumise. Aga laias laastus võib öelda, et käibemaksu on hakanud enam laekuma 0,41 eurosenti kilovatt-tunni kohta ehk 4,1 eurot megavatt-tunni kohta ja 4,1 miljonit eurot teravatt-tunni kohta. Seega, need 5,4 teravatt-tundi, mis ostetakse sellel aastal avatud turult, võivad tuua suureneva käibemaksu näol riigieelarvesse üle 20 miljoni euro. Elektriaktsiisi alandamine poole aasta pealt, 1. juulist, läheks maksma 12 miljonit eurot.
On vaieldud, kas selline suur elektriaktsiisi laekumine on juba selle aasta eelarvesse planeeritud. Mina väidan, et kui ministrid veel eelmise aasta lõpuni rääkisid, et ega see hinnatõus nii suur ei tule, siis ei saanud nad ju seda ka eelarvesse sellisena planeerida. Aga võttes eelduseks, et selline maksulaekumine hinnatõusu tõttu oli eelarvesse planeeritud, oleme seekord eelnõu katteallikaks välja käinud maksuaugu vähendamise. See sisaldab kolme konkreetset maksuametist tulnud ettepanekut, mida ei ole arvestatud, aga mida võiks arvestada ja mis tooksid Eesti riigile tulu olemasolevate maksude parema laekumise näol. Meie ettepanek on päris konkreetne, eriti kui võrrelda sellega, kuidas senimaani valitsusest tulnud eelnõude mõjusid on mõõdetud.
Rahanduskomisjonis ei tahetud üldse rääkida, kas on õige elektrile lisada 4,5 korda kõrgemat aktsiisi, kui Euroopa Liit nõuab, vaid suuremat sorti vaidlus käis selle üle, kas meie pakutud katteallikas on korrektne. Me otsisime seetõttu välja kaks minu meelest lausa legendaarseks saanud seaduseelnõu.
Üks seaduseelnõu, mille eest vastutav Riigikogu liige oli Aivar Sõerd (selle punkti kaasettekandja), oli tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Teadupärast alandatakse selle eelnõuga aastast 2015 inimeste tulumaksu 21%-lt 20%-le. Selle eelnõu seletuskirjas oli öeldud, kui palju riigi tulud vähenevad (see oli päris suur summa), aga mitte mingit katteallikat ei olnud toodud. Veel drastilisem oli koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. See ei tulnud valitsusest, selle algatasid Riigikogus IRL ja Reformierakond, nende fraktsioonide esindajad kirjutasid sellele eelnõule alla. See eelnõu võeti päris kiiresti seadusena vastu. Seletuskirjas oli öeldud, et eelnõu seadusena vastuvõtmine riigieelarvele lisakulutusi ei tekita, kuigi omavalitsustelt võtab see märkimisväärse summa ära. Nii et Riigikogu saalis on antud poolthääli seaduseelnõudele, mille katteallikad ja mõju kohta tehtud arvutused on olnud olematud. See ei ole takistanud kolme lugemist päris tempokalt tegemast, aga see ei ole takistanud ka tegemast analüüse, kust tuleb see raha, mis selliste populistlike seadusalgatustega riigieelarvest ära võetakse.
Veel hullem, paralleelselt meie aktsiisieelnõuga toimub ju elektrituruseaduse muutmine, millega peaks jõutama sinnamaani, et elektriarvele lisandub väiksem taastuvenergia tasu. Kui see praegu on 0,87 senti kilovatt-tunni kohta, siis edaspidi peaks see langema 0,8 sendile. Rahanduskomisjonis arutades selgus, et Rahandusministeerium arvutas küll väga täpselt meie eelnõu kulusid, kusjuures mitte ainult väiksema aktsiisi tõttu laekumata jäävat raha, vaid ka elektriarve vähenemise tõttu kaduma minevat käibemaksu, aga valitsuse algatatud taastuvenergia tasu vähendamise puhul unustati kaduma minev käibemaks ära ja pandi kirja, et kulusid ei ole. Kui me palusime need kulud välja arvutada, siis võttis see natukene aega, aga see arvutus siiski tuli. Tuli välja, et kui kiideldakse, et inimestele jääb taastuvenergia tasu vähenemise tõttu selle kümnendi lõpuni kätte 300 miljonit eurot, siis laekumata käibemaksu tekib 22,6 miljonit eurot. Pange tähele, et seletuskirja kirjutati, et kulusid ei ole. See tähendab, et kui on tahe elektriarvet vähendada, siis riik need vahendid leiab.
Ma arvan, et seda eelnõu ei tuleks kindlasti esimesel lugemisel välja hääletada seetõttu, et kulusid ei ole võimalik katta. Kulude kate on väga selgelt ja põhjalikult eelnõu seletuskirjas välja toodud. Seda tunnistas ka Rahandusministeeriumi esindaja rahanduskomisjonis. Ma arvan, et eelnõu on väga vajalik, selleks et kasutada võimalust elektriarveid vähendada. Elektriaktsiisi alandamine ei vaja Euroopa Liidu luba, kulukaid vaidlusi ega läbirääkimisi ettevõtetega, kes võivad lõpuks kohtusse pöörduda. Elektriaktsiisi alandamine on kiire ja konkreetne võimalus elektriarveid natuke vähendada. Kindlasti ei saa sellega piirduda. Ka ministrilt tuleb nõuda tööd, tuleb nõuda, et taastuvenergia tasu vähendamise lubaduse täitmine ei jääks kuhugi umbmäärasesse tulevikku, tuleb nõuda, et ta vastutaks Eleringi ja selle võrgutasu pideva tõstmise eest, tuleb nõuda, et tema alluvuses olev Konkurentsiamet tegeleks sellega, miks Eesti Energia üldteenusel on nii suur kasumimarginaal, mis on 47% kõrgem kui näiteks Viru Keemia Grupi elektril. Need on kõik sammud, mida teha saab, aga neid ei saa teha Riigikogu saalis, neid peab tegema majandusminister, kes selle valdkonna eest vastutab. Meie saame siin alandada elektriaktsiisi Euroopa Liidus lubatud miinimummäärale. Me saame teha nii, et Eesti elektril ei oleks nii suurt riigi juurdepandud maksulisa. Me saame käituda natuke mõistlikumalt, alandades elektriaktsiisi 4,5 korda. Tänan tähelepanu eest! Olen tänulik küsimuste eest.

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te viitasite tulumaksuseaduse eelnõule ja millegipärast mainisite ka mind. Ma mäletan, et seal oli tegemist Euroopa Kohtu otsusega, mida Eesti riigil oleks tulnud täita. Sellistel puhkudel tavaliselt tuleb raha leida, näiteks valitsuse reservist. Aga mul on küsimus teie eelnõu kohta. Riigikogu liige on õigustatud saama valitsuselt täpseid andmeid. Minul on olemas Rahandusministeeriumi hinnang teie eelnõu kohta, mis ütleb, et eelnõu jõustumise korral väheneb keskmise pere elektriarve 84 senti kuus. Miks te ei taha tunnistada, et teie eelnõu mõju keskmise pere elektriarvele on ikkagi väga väike?

Aitäh! Aivar Sõerd, te olete olnud väga töökas rahanduskomisjoni liige. Praegu ei rääkinud ma sellest eelnõust, mida te viimati menetlesite, kui te ei osanud öelda, kui palju on Eestis pensionäre, kes selle tulumaksuvabastuse saaksid ja kui suur see kulu on, vaid ma rääkisin ühest eelmisest tulumaksuseaduse eelnõust. See oli selle koosseisu eelnõu nr 40, mis algatati 10. mail 2011 ja mis käsitles tulumaksuprotsendi alandamist 1%, mille kulud teadupärast on üle 70 miljoni euro, aga ei olnud selgitust, kust see raha tuleb. Nii et suurusjärk on sadu kordi suurem. Mis puudutab ühe keskmise pere kokkuhoidu, siis elektrist rääkides on keskmist peret väga raske silmas pidada. Ma olen aru saanud, et Riigikogu liikmete arvamuse järgi tõusis paljude inimeste elektriarve ainult mõne euro võrra. Mis see mõni euro ikka on! Aga kui me peame silmas, et toimetulekupiir on Eestis kõigest 76 eurot, siis toiduks jääb sellises olukorras napid 2 eurot päevas. Seega on ka paar eurot sellistele peredele märkimisväärne summa. Me peame silmas pidama sedagi, et Eestis on umbes 15 000 leibkonda, kes kütavad oma eluaset elektriga. Nendele on elektri hinna tõus, mis jaanuaris toimus, niivõrd ränk, et paneb küsimuse alla, kas inimesed suudavad oma kodu alles hoida. Nendele peredele ei ole elekter luksuskaup, kust kokku hoida annab, sest nad on välja ehitanud sellised küttemehhanismid, mille ümberehitamine on ka väga suur kulu. Neile oleks igasugusest hinna alandamisest suur abi. Laias laastus oleme välja arvutanud, et elektriaktsiisi alandamine 4,5 korda annaks keskmisele perele – see on pere, kes oma kodu elektriga ei küta – 15 eurot säästu aastas.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on hämmastav kuulda, et 15–17 eurot ehk 250 krooni aastas on mõne arvates liiga väike summa, et sellega üldse tegelda. Aga mis te arvate, kui suur oleks selle mõju, kui õnnestuks vähendada taastuvenergia tasu, kui palju keskmine perekond sellest võidaks?

Möödunud aastal lubati taastuvenergia tasu alandada 0,97 sendilt kilovatt-tunni eest 0,80 sendile. Seda lubadust ei ole suudetud täita. Aga kui see lubadus täies mahus täidetaks, siis selle mõju oleks poole väiksem kui elektriaktsiisi alandamisel. Nendest kahest alandamisest koos oleks juba märgatav abi. Kuid kui püütakse öelda, et elektriaktsiisi ei alandata, sest selle mõju on liiga väike, selle asemel aga alandatakse poole väiksema mõjuga taastuvenergia tasu, siis on selles väites teatav loogikaviga. 

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas selle eelnõu ettevalmistamise käigus kinnitus ka see arvamus, et valitsus teadis siiski täpselt, kui palju saab eelarve uuel aastal raha juurde, ja mindi n-ö täispanga peale välja? Teeme selle asja ära, saame rahva käest raha kätte!

Päris täpselt ei saa ju väita, mida valitsus teadis. Valitsuse professionaalsuse kohta saab teha järeldusi selle alusel, et aasta lõpus ütles majandusminister Juhan Parts, et ei ole vaja muretseda, kui uut lepingut ei ole sõlmitud, sest siis võib jääda üldteenuse juurde. Aasta alguses Riigikogu ees esinedes ütles ta, et õnneks pole Eesti rahvas nii rumal, et ei oska lepinguid sõlmida. Nii et natuke vastukäivad avaldused on tulnud ka majandusministeeriumist. Mulle tundub, et hinnatõus on valitsusele päris meelepärane, sest selle abil saab näidata, et riigieelarve on paremini tasakaalus. Riigieelarve tasakaalu peetakse praegu ülimaks, inimeste igapäevast toimetulekut ei peeta nii oluliseks.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Mulle helistas just enne istungi algust üks invaliidist proua ja ütles, et Kadri Simson aitas tal maksta ühte elektriarvet, kuna ta ei ole ise selleks praegu võimeline. Ta palus ka minult abi, et ma aitaksin tal teisi kodukulusid tasuda. Ta lootis, et järgmine kuu on tal natukene kergem ja ta saab ise hakkama. Ma kujutan ette, et sellisele inimesele on 15–17 eurot aastas ikka väga suur summa. Mis sa arvad, kas valitsus võiks siin käibemaksu osas vastu tulla? Me teame, et väga mitmed Euroopa riigid on siiski kodukulude käibemaksu alandanud ja sealt oleks juba oluliselt rohkem raha tulemas. Või kasutab valitsus igat võimalust, et rahvalt eelarveaukude lappimiseks rohkem raha kätte saada?

Aitäh! Sel nädalal ilmus uudis, et eelmisel aastal reaalpension vähenes. Ka sel aastal – jaanuaris, veebruaris ja märtsis – on hinnad juba kõrgemad, aga pensionitõus, mis tuleb väiksem, kui indekseerimine võimaldaks, saabub neile, kes seda saama peavad, alles aprillis. Selgelt lööb selline hinnatõus eelkõige väiksema sissetulekuga inimesi. Kui nad tasuvad oma igapäevased kodukulud, siis jääb neile kuuks ajaks elamiseks 76 eurot. See proua, keda te nimetasite, saab elamiskulude tasumiseks kohalikult omavalitsuselt abi, aga kui tekib mingi hädaolukord, siis nõuab 76 euroga äraelamine ikka väga suurt pingutust. Nüüd käibemaksu alandamisest. Eestis on pigem liigutud teises suunas: mitmes eluks vajalikus valdkonnas on käibemaksu tõstetud. Tõsi, elektri käibemaks oli 18% ja tõus 20%-le tähendab ainult 2%-list tõusu, aga suurem on kindlasti olnud võrgutasu tõus, mis langes kokku elektrituru avanemisega selle aasta alguses. Võrgutasu suurenes 13%. See on märkimisväärne tõus ja seda oleks saanud ära hoida. Elering kuulub siiski otseselt majandusministri haldusalasse ja võrgutasu tõstmist peaks kontrollima ka Konkurentsiamet. Konkurentsiamet teeb neid otsuseid küllalt tagasihoidlikult. Eks näis, mida ta suudab teha üldteenuse marginaaliga. Aga enne, kui minna käibemaksuprotsendi kallale, tasuks kindlasti käsitleda võrguteenust, vaadata, kui õigustatud see tõus on. Tuleb toetada ka majandusministrit, et ta saaks ellu viia oma lubaduse taastuvenergia tasu kohta.

Aitäh! Päevakorrapunkti arutelu jääb pooleli, kuna istungi aeg on piiratud. Aivar Riisalu ja Aivar Sõerd saavad oma küsimused esitada siis, kui teema arutelu jätkatakse järgmisel istungil. Soovin kõikidele kaunist päeva jätku! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.00.