Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu.
Esiteks, Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu; teiseks, Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimisega seonduvalt seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister Urmas Reinsalu. Kolmandaks, kaubandusliku meresõidu seaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist on mul anda üle arupärimine kultuuriminister Rein Langile. See puudutab rahvakalendri rakendust. Möödunud aasta suvel kuulutas Riigikantselei välja riigihanke sellise riiklikke pühi ja rahvakalendri tähtpäevi kuvava nutirakenduse loomiseks, mis annaks kasutajale infot tähtaja ajaloolise tausta ja sisu kohta. Üheks tingimuseks seati, et rakendus peab olema ühendatav kasutaja Facebooki kontoga ja kasutajal peab olema võimalus teavitada oma Facebooki sõpru tähtpäeva tähistamisest. Tänavu 12. veebruaril esitleti Riigikantselei tellimusel valminud rahvakalendri rakendust ning avalikustati, et selle loomisele kulutati tervelt 32 000 eurot. Esitame sel teemal ministrile kokku seitse küsimust, pärides nii rakenduse sisu kui maksumuse kohta. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Teemaks on riigisaladuse avalikustamine ja prefektuuri raha omastamine. Kahjuks olen ma kahe viimase nädala jooksul näinud, kuidas püütakse välistada mõne teema arutelu siin saalis. Ma loodan, et me saame siiski rääkida ka mittemeeldivatel teemadel. Loen ette need küsimused, mis me esitame ja millele loodame siin saalis vastuse saada. Küsimused siseministrile on järgmised.
Millega seletate, et üha enam satuvad kohtu ette Politsei- ja Piirivalveameti juhtivad töötajad? Kas asi on edutamissüsteemi nõrkades kohtades või sisekontrolli puudulikus töös? Miks peidetakse avalikkuse eest PPA töötajate kriminaalasjadega seonduvat? Milline riigisaladus võib peituda prefektuuri vara omastamises, riigisaladuse avalikustamises ning dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumentide kasutamises? Kolmas küsimus: kes teie arvates kannab poliitilist vastutust selle eest, et PPA-s tuvastatakse iga aasta üha rohkem korruptiivseid kuritegusid? Ja püüdke ise ära arvata, mis asja taustal me need küsimused esitame. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu, juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Samuti olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees need adressaatidele viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Riigikogu kultuurikomisjoni s.a 20. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon; teiseks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Deniss Boroditši ja Kalle Laaneti s.a 21. veebruaril algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; kolmandaks, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni s.a 20. veebruaril algatatud Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on otsustanud määrata Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 318 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide Riigikogu liikmetele kättesaadavaks tegemise tähtajaks s.a 26. veebruari kell 17.15.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile ja tagastanud arupärimise nr 297 selle esitajatele.
Riigikogu liikmed moodustasid eelmise nädala neljapäeval inimkaubanduse ja vägivalla vastase saadikurühma.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Asume selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Teile on kätte jagatud kuuenda töönädala päevakord.
Head kolleegid, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu kuuenda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 rahvasaadikut, vastu ei olnud keegi, 1 oli erapooletu. Päevakord on kinnitatud.

Tänases päevakorras on arupärimistele vastamised. Esimene on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Valeri Korbi, Tarmo Tamme, Ester Tuiksoo, Mihhail Stalnuhhini, Kalev Kallo, Kadri Simsoni, Aadu Musta ja Enn Eesmaa 17. jaanuaril 2013. aastal esitatud arupärimine eesti kirjanduse tuleviku kohta (nr 265) kultuuriminister Rein Langile. Palun Riigikogu arupärijate nimel kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Käesoleva aasta 17. jaanuaril andsin koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist üle arupärimise kultuuriminister Rein Langile. See puudutab eesti kirjanduse tulevikku, pidades silmas peamiselt rahvaraamatukogude ja e-raamatute ümber toimuvat. Rahvaraamatukogu seaduse § 2 ütleb, et rahvaraamatukogude eesmärk on tagada elanikele vaba ja piiramatu juurdepääs informatsioonile, teadmistele, inimmõtte saavutustele ning kultuurile ja samas toetada elukestvat õppimist ja enesetäiendamist. Rahvaraamatukoguks loetakse munitsipaalraamatukogu, kes kogub, säilitab ja teeb lugejale kättesaadavaks temale vajalikud trükised, auvised ja teised teavikud ning avalikud andmebaasid. UNESCO rahvaraamatukogude manifest sätestab, et rahvaraamatukogude olemasolu ja toimetuleku eest vastutavad võimuorganid nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil, raamatukogude tegevust peavad toetama asjaomased õigusaktid ja nende finantseerimine peab toimuma nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetest.
Käesoleva aasta 9. jaanuari Postimehes ilmunud intervjuus avalikustas kultuuriminister plaani kaotada tulevikus riigipoolne kirjandustoetus raamatute trükkimiseks. Samuti rõhutas minister, et riik peab väljuma raamatukogude toetamise süsteemist ning suunama tähelepanu e-trükistele. Veel on minister leidnud, et raamatute alandatud käibemaksumäärast võidavad ainult kaupmehed.
Esitasime 17. jaanuaril ministrile sel teemal kaheksa küsimust ja palume tal neile vastused anda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli kultuuriminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Head arupärijad! Telemehed! Kuna mulle on esitatud kaheksa küsimust, siis üritan neile vastata.
Esimene küsimus: "Millisele analüüsile tuginedes peate õigeks loobuda riigipoolsest kirjandustoetusest raamatute trükkimisele?" Tänan küsimuse eest, aga ma olen vastusega kimbatuses! Ei eksisteeri mingit otsest kirjandustoetust eraldi raamatute trükkimiseks ja ühelgi Eesti valitsusel, kaasa arvatud sellel valitsusel, mille kultuuriminister oli Keskerakonna esindaja, ei ole kunagi olnud kavatsust sellist otsest trükkimistoetust sisse seada. Vähemalt ei ole õnnestunud seda tuvastada. Raamatute puhul kehtib vähendatud käibemaksumäär, mis on 9%. Võib-olla küsijad peavad seda raamatute trükkimise toetuseks. Kultuuriministeerium ei ole teinud ettepanekut seda käibemaksumäära tõsta või alandada ja mina ei tea ka, et keegi teine oleks niisuguse ametliku ettepaneku esitanud.
Raamatute väljaandmiseks annab toetust Eesti Kultuurkapital. Viimase kirjanduse sihtkapital on aeg-ajalt toetanud ka raamatute trükkimist. Minu teada ei ole ka kirjanduse sihtkapitali nõukogu vastu võtnud otsust, et nad jätavad raamatute trükkimise toetamata, kui see trükkimine põhjendatud on.
Kui head küsijad mõtlesid kirjanduse toetamist tervikuna, pidades ekslikult silmas ainult raamatute trükkimise toetamist, siis annan teada, et riigil on kavatsus senisest palju jõulisemalt ja efektiivsemalt toetada sõnakunsti kui niisugust. Kultuuriministeeriumi kirjandusprogrammi maht kasvab aasta-aastalt. 2013. aastal on kirjandusprogrammi toetus suurem kui kunagi varem, võrreldes 2012. aasta toetusega on see kasvanud kaks korda. Aastal 2012 eraldati selleks vaevalised 63 000 eurot, 2013. aasta eelarve on 120 000 eurot. Samuti on suurenenud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali eelarve, mis tänavu on 1 350 841 eurot. Võrreldes eelmise aastaga on seda raha üle 100 000 euro rohkem. Kultuurkapital toetab kirjandust loominguliste stipendiumide, autoritasude, raamatute väljaandmise toetuste ja kirjandusürituste finantseerimise kaudu. Kultuurkapital toetab kirjandust ka stipendiumiprogrammi "Traducta" kaudu, milleks 2012. aastal oli ette nähtud 85 000 eurot, ja filosoofiateoste sarja "Avatud Eesti raamat" kaudu, mille eelarve 2012. aastal oli 140 000 eurot.
Teine küsimus: "Millist mõju avaldaks Eesti majandusele loobumine riigipoolsest kirjandustoetusest raamatute trükkimisele?" Jällegi tänan küsimuse eest! Aga kuna sellist toetust, mille kaotamist te ette heidate, pole kunagi olnud, siis ei ole Kultuuriministeerium analüüsinud selle kaotamise mõju Eesti majandusele.
Kolmas küsimus: "Millisele analüüsile tuginedes peate õigeks loobuda rahvaraamatukogude riigipoolsest toetamisest?" Kindlasti ei loobu riik rahvaraamatukogude toetamisest ja ei ole ka mina teinud mingisugust vastavat ettepanekut. Riik hoolitseb rahvaraamatukogude võrgu infosüsteemi ja turvaliste veebiühenduste eest, tehes selleks otstarbeks märkimisväärseid kulutusi. Teeme seda ka edaspidi. Vastavalt rahvaraamatukogu seaduse § 3 lõikele 1 on rahvaraamatukogu kohaliku omavalitsuse asutus. Riik peab sama seaduse alusel andma rahvaraamatukogule toetust teavikute soetamiseks, üldkasutatava andmesidevõrguga ühenduse loomiseks ja asjakohaste tehniliste vahendite soetamiseks. Seda kohustust on riik igati täitnud. Enamgi, riik on andnud rahvaraamatukogudele viimase kolme aasta jooksul üle 1,5 miljoni euro, mis teeb aastas umbes pool miljonit eurot tegevustoetust, kuigi see ei ole seaduse järgi üldse riigi kohustus.
Kuid nüüd ma soovin tähelepanu juhtida sellele, et vastutus rahvaraamatukogude arendamise ja neile teavikute soetamise eest on eelkõige rahvaraamatukogude omanikel ehk kohalikel omavalitsustel. Kui kohalikud omavalitsused näevad teavikute soetamises võimalikku kokkuhoiu kohta, siis just see on praegu probleem. Riik ei pea võtma ega saagi võtta enda kanda kõiki kohaliku omavalitsuse kulutusi. Mõistlik oleks süsteem, mille puhul riik tagaks kesksete ostudega rahvaraamatukogudele mingid kindlad teavikud. Sellise süsteemi kallal praegu Kultuuriministeerium ka töötab. Aga raamatute valiku ja ostmisega oma raamatukokku peaksid kindlasti tegelema kohalikud omavalitsused iseseisvalt vastavalt oma vajadustele ja võimalustele.
Järgmine küsimus: "Millist mõju avaldaks rahvaraamatukogude võrgustikule ning kirjanduse kättesaadavusele riigipoolsest toetusest loobumine?" Rahvaraamatukogude võrgustik on kohalike omavalitsuste omanduses ja rahvaraamatukogude rahastamisega seonduvad murelikud küsimused tuleks eelkõige suunata omavalitsustele. Tõsi on see, et kunagi sai otsustatud, et kuna omavalitsustel oli raske, hakkas riik kohaliku omavalitsuse asutusi ehk raamatukogusid teavikute ostmiseks otseselt rahaga toetama. Paljudes omavalitsustes vähendati selle peale oma rahalist panust raamatukogu töös hoidmiseks. Nüüd püüavad mõned omavalitsusametnikud näidata riigi abi kui kohustust komplekteerida nende raamatukogu, mis on minu arvates põhimõtteliselt vale lähenemine. Veel kord: mis puutub rahvaraamatukogude toetamisse riigi poolt, siis kindlasti ei räägi me selle lõpetamisest, aga samas tuleb vaadata, kuidas neid toetusi kasutada efektiivsemalt nii, et sõnakunst jõuaks kõigi praeguste ja tulevaste lugemishuvilisteni.
Viies küsimus: "Kas rahvaraamatukogude laenutuste arv on viimastel aastatel kasvanud?" Kahjuks tuleb vastata, et rahvaraamatukogude laenutuste arv on langustrendis. Kui 2009. aastal oli 12 016 130 laenutust ja 2010. aastal 11 973 000 laenutust, siis 2011. aastal oli laenutusi 11 959 159. Aastal 2012 oli rahvaraamatukogu laenutusi meie andmetel 11 580 735, mis on eelmise aastaga võrreldes 3,2% vähem. Kui vaadata trendi, siis laenutuste arvu langus on järsem kui eelmistel aastatel.
Järgmine küsimus: "Millist mõju avaldab paberkandjal trükiste kättesaadavuse vähenemine Eestis inimeste silmaringile, teadmistele ja haridustasemele?" Julgen väita, et paberkandjal trükiste kättesaadavus Eestis üldiselt ei ole vähenenud, vaid on suurenenud. Iseasi on nendel kandjatel sisalduva teabe kvaliteet. Seda, kuidas mõjutab seni paberile trükitud teoste asendumine e-failidega Eesti inimeste silmaringi, teadmisi ja haridustaset, ei ole seni keegi uurinud. Kui küsijad peavad silmas uute paberist raamatute tasuta kättesaadavuse vähenemist rahvaraamatukogudes, mis raamatute kallinemise ja osa omavalitsuste vastutustundetuse tagajärjel on osaliselt ka õige, siis sellel ei ole kindlasti mingit positiivset mõju teatud elanikkonnagruppide lugemisharjumusele, silmaringi arendamisele, teadmistele ja ka haridustasemele. Seetõttu kutsun kohalikke omavalitsusi üles toetama piisavalt rahvaraamatukogusid teavikute soetamisel. Riigi kultuuripoliitiline ülesanne on toetada sõnakunsti arengut viisil, et kirjastajatel oleks, mida raamatuna välja anda, raamatupoodidel, mida müüa, ja rahvaraamatukogudel, mida inimestele välja laenutada.
Seitsmes küsimus: "Juhul, kui Kultuuriministeerium seab prioriteediks e-trükiste soetamise, siis kuidas tagatakse nende trükiste kättesaadavus kõigile elanikele?" Nüüd ma olen küll tõelises kimbatuses, sest ma ei tea, mis asi on e-trükis. Kui küsijad peavad silmas e-raamatuid, siis need e-raamatud, mille autoriõigused on riigile üle läinud, muutuvad kõigile tasuta kättesaadvaks üldkasutatava arvutivõrgu vahendusel 24 tundi ööpäevas seitsmel päeval nädalas. Loomulikult on sellised raamatud kättesaadavad neile, kel on olemas seadmed, mille abil selliseid tekste lugeda saab. Ja selliseid seadmeid on mitmesuguseid.
Lubage mul siinkohal pöörduda mõtlevate kohaliku omavalitsuse juhtide ja raamatukoguhoidjate poole üleskutsega. Mõelge ja analüüsige, kas oleks mõtet soetada oma teeninduspiirkonna lugejate tarbeks, kellel ei ole mingitel põhjustel võimalik endale e-raamatute lugemiseks vajalikke seadmeid soetada, e-lugereid, mida saaks sellistele inimestele laenutada. Kindlasti ei kao paberraamat lähiaastatel, aga üleminek e-raamatutele on üsna pöördumatu tehnoloogiline protsess, mida valitsusel ei oleks kindlasti mõistlik peatada. Omal ajal toimus täpselt samamoodi üleminek hobuvankritelt autodele.
Ja viimane küsimus: "Millisena näete rahvaraamatukogu rolli Eestis 2020. aastal? Kas peate vajalikuks rahvaraamatukogude olemasolu?" Ma isiklikult arvan, et 2020. aastal on rahvaraamatukogud Eestis olemas, kuid traditsiooniline raamatukoguteenus on selleks ajaks väga palju muutunud. Selleks, et mõista raamatukogunduses toimivaid trende nii Eestis kui mujal maailmas, kutsub Kultuuriministeerium kokku töögrupi, kelle eesmärk on mõtestada lahti raamatukoguteenuse olemus XXI sajandil ja teha vastavad ettepanekud seaduste uuendamiseks. Tänan väga!

Suur tänu! Asume küsimuste-vastuste juurde. Palun, Aivar Riisalu!

Hea minister! Eilsel presidendi vastuvõtul vestlesin nii mõnegi kultuuriinimesega ja osa neist tundis muret selle pärast, et kultuuriminister on muutunud kuidagi tõrjuvaks ja kurjaks. Tänane vigade parandus, et e-trükist ei ole olemas ja mis iganes – see võib ju tõele vastata, aga ütleksin, et see on ka teatud mõttes märk kurjusest.
Aga küsin nüüd oma küsimuse. Vinüülplaadid hakkavad tagasi tulema, sest nende järele on kultuuriline vajadus. Kas hea minister ei arva, et vahest ei ole kultuuriministril väga mõistlik siit puldist paberraamatule kadu kuulutada? Ka paberajalehed pidid ära kaduma, aga pole kadunud. Kas paberraamat ikka kaob ära? Mis on teie isiklik seisukoht selles osas?

Kui ei kuula, ega siis mõte kohale ei jõua. Ma ju ütlesin selge sõnaga, et kindlasti lähiajal paberraamatud kuskile ei kao, aga tekstide siirdumine küberruumi on iseenesest pöördumatu protsess. Kui te vaatate vinüülplaatide osakaalu muusikaturul, siis see on kaduvväike, täiesti kaduvväike. Ma ei kujuta ette, et sellise kaduvväikse turuosa pärast peaks riik mingit initsiatiivi üles näitama ja asuma jõuliselt toetama vinüülplaatide väljaandmist. See oleks küll kurioosne lugu. Aga kui sa arvad, et ma olen kurjaks muutunud, siis ei ole. Ma naeratan sulle praegu ka.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Ma kindlasti toetan seda, et kirjandusteoseid hakatakse riigi eestvedamisel digitaliseerima. Minu arvates on probleem praegu ikkagi e-raamatute vastandamises paberraamatutele ja raamatukogudele. Lisaks te panete kohalikule omavalitsusele jälle ühe ülesande juurde, raha selleks ehk teavikute ostmiseks aga ei anna. Kui teie juhiksite mõnda väikevalda, kelle rahakott on ikka üsna-üsna õhuke, mille siis teie valiksite: kas mingi tänava valgustuse, mis on elementaarne vajadus, või teehoiu, lume ajamise, mingi vaestetoetuse või raamatud? Jah, see on tegelikult paha küsimus, aga midagi ei ole teha, inimesed peavad selliseski vallas hakkama saama. Kas ikkagi riigi ülesanne ei ole õiglast kultuuripoliitikat ajada? Ärme unustame, et me oleme siiski üks suurema lugemusega rahvaid olnud.

Aga milliseid ülesandeid me soovime kohalikule omavalitsusele juurde panna? Ei ole keegi rääkinud mingisugustest uutest kohaliku omavalitsuse funktsioonidest. Rahvaraamatukogu seaduses on kirjas, millised on omavalitsuste ülesanded rahvaraamatukogude puhul. Keegi ei soovi sinna midagi juurde panna. Te aga küsisite minu käest, mida mina teeksin väikeses vallas, kui mul oleks valida, kas mõttetu tänavavalgustus või raamatud. Ma valiksin raamatud.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Lugupeetud minister! Minu teada hakkas riik raamatute soetamisel omavalitsusi toetama just headel aegadel, kui omavalitsuste tulubaas kasvas. Nüüd, kui omavalitsuste tulubaas hakkab jõudma 2008. aasta tasemele, arvab ministeerium aga, et omavalitsustel on raha piisavalt ja selle raha võiks ära võtta. Ma küsin teie käest konkreetselt: kas ministeeriumil on plaan vähendada omavalitsuste osakaalu rahvaraamatukogudele raamatute soetamisel ja kui on, siis millises summas?

Ei ole see plaanis 2013. aastal ega ka 2014. aastal. Aga ma arvan, et 2015. aastaks, kui kogu e-raamatute süsteem on väga suures mahus käivitunud, me vaatame summad, mis eraldatakse raamatute ostmiseks omavalitsuste raamatukogudele, üle.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Hea minister! Tehniline progress on umbes nagu rasedus – see lihtsalt peab kulgema. Eesti tehnilise progressi eripära on selles, et selle eesotsas on sageli aferistlike kalduvustega inimesed. Kui ma hakkan mõtlema digi-TV peale, siis see tähendas, et pilt kadus ära, validaator on sõitmise hullemaks teinud jne. Ühesõnaga, see on tehniline progress, mida pekstakse tagant ja millel ei lasta rahulikult kulgeda. See e-luger – ma ei tea, võib-olla see ongi hea asi. Aga kuidas me saame kaitsta e-raamatule üleminekut Eestile omaste tehnikaavantüristide eest, kes teevad sellest oma isikliku prestiiži tõstmise vahendi ja sissetulekuallika?

Ma olen täiesti nõutu! Ma ei suuda sellele küsimusele kuidagi ammendavalt vastata. Eks igasuguste tehnoloogiliste üleminekute puhul on kindlasti inimesi, kes üritavad sellest isiklikku kasu lõigata. Selline on kogu maailma ajalugu, aga see ei ole suutnud väärata üldist tehnoloogia arengut. Kui me vaatame Eesti arengut, siis Eesti areng eriti selles, mis puudutab kõikvõimalikke e-lahendusi, on olnud äärmiselt kiire. Üks huvitav tähelepanek Eesti puhul on see, et siin on neid avantüriste märksa vähem olnud kui mitmel teisel maal. Ma väga loodan, et me suudame ka e-raamatute puhul avantüristid riiklike toetuste süsteemist eemal hoida. See on meil nagu igapäevane tegevus. Mis puutub sellesse, et neid liigub vabal turul, siis see on rohkem Tarbijakaitseameti teema.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Austatud minister! Ilmselt väga paljud siin saalis seda ei tea, aga käesolev aasta läheb kindlasti ajalukku sellega, et riigi, omavalitsuste ja eraisikute heas koostöös on alustatud väga põhjapanevate setukeelsete raamatute väljaandmist. Ilmunud on Vana Testament ja kavas on riigi suurel toel välja anda veel mitukümmend teost. Kuidas te hindate Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete esindatust rahvaraamatukogudes? Kas riigi tugi sellele on tulnud meie kultuurile ja rahvale kasuks või mis te arvate?

Minu meelest on väga positiivne, et kultuuriajakirjandus on taas muutunud rahvaraamatukogudes kättesaadavaks. Kui vahepeal oli üsna palju raamatukogusid, kuhu Sihtasutuse Kultuurileht väljaanded – näiteks ajakirjad Vikerkaar ja Looming ning isegi Sirp – üldse ei jõudnud, siis nüüd on need jälle olemas. Mis siis, kui nende lugejaid on väikeses rahvaraamatukogus mõni üksik. Nendel inimestel on ikkagi põhiseaduslik õigus need väljaanded kohalikust raamatukogust kätte saada. Väga paljud rahvaraamatukogude juhid eirasid seda õigust ja ütlesid, et kuna nende lugejaskond on väike, siis on nad toetusraha eest tellinud hoopis muud. Selline lähenemine on minu arvates vale.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea minister! Lihtne küsimus: mida teie eelistate raamatut lugedes: kas paberkandjat või tahvelarvutit?

Kui ma tahan lugeda raamatut kodus, siis ma loen seda paberil. Aga kuna ma olen väga liikuva eluviisiga inimene, siis lennukisse ma võtan igal juhul kaasa mingisuguse sellise vahendi, millega ma saan tekste lugeda ilma raamatuid kaasa tassimata. Minu portfellis on need mõlemad olemas, aga minu tütar loeb põhimõtteliselt raamatuid juba üksnes tahvelarvutit kasutades.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Tahan teid tänada positiivsete ja lõbusate vastuste eest! Siin saalis pole ammu ministri vastuste peale nii head meeleolu tekkinud. Eriti pikaks ajaks jääb mulle meelde see lause, mis sisaldas sõnapaari "mõttetu tänavavalgustus". See on midagi erilist! Tahaks teid aga ühes küsimuses toetada. Te nentisite, et raamatulaenutuste arv on 3,2% vähenenud. Tegelikult pole õige võrrelda absoluutarve. Sellesama ajaga, 2009. aastast peale on Eestist lahkunud palju elanikke. Ainuüksi Helsingi linnas ja selle lähedal elab 25 000 eestimaalast, üle terve maailma on neid kordades rohkem. Kui võtta aluseks suhtarvud, siis peaks raamatulaenutuste arv hoopis suurem olema.

Küsimuse aeg on otsas!

Mul on muidugi väga hea meel, et ma teile hea tuju valmistasin. Näete, mu päevatöö on kandnud vilja! Nüüd me võiksime muidugi lõpmatuseni diskuteerida teemal "mõttetu tänavavalgustus" – kus see on mõttetu, kus mitte mõttetu. Ma olen näinud väga palju mõttetuid tänavavalgustuse projekte siin Eestis, eriti väiksemates omavalitsustes.
Aga põhimõtteliselt võib teil isegi õigus olla, et raamatulaenutused vähenevad eelkõige hajaasustusega piirkondade raamatukogudes. See, et inimesed koonduvad aina enam elama linnadesse, on fakt. Ja linnades on kirjanduse kättesaadavus hoopis teisest puust kui maal. Nii et mõnes mõttes võib teil õigus olla. Selles teil kindlasti aga õigus ei ole, et Eestist on lahkunud kordades rohkem inimesi kui need 25 000, kes elavad Uusimaa regioonis. Kui teil on mingid täpsemad andmed eestlaste paiknemisest üle maailma, siis valitsus on väga huvitatud, kust te need saite. Ehk võiksite meilegi neid tutvustada.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Hea Rein, kas sa saaksid Keskerakonna kolleegidele kinnitada, et Kultuuriministeerium ei hakka hävitama paberraamatuid, ei sunni kedagi lugema e-raamatuid ega kavatse ka sundida kinni panema raamatukogusid? Siis me saaksime selle päevakorrapunkti lõppenuks lugeda.

Rahvaraamatukogude sulgemine ei ole Kultuuriministeeriumi pädevuses. See on kohalike omavalitsuste pädevuses. Kui kuskil pannakse raamatukogu kinni, siis on see kohaliku omavalitsuse otsus. Jumala eest, neid otsuseid Kultuuriministeeriumiga ei kooskõlastata. Paberraamatute hävitamine ei ole plaanis. Tõsiselt, ei ole plaanis, ma kinnitan. Isiklikult ja ka oma kolleegide nimel võin öelda, et ei hakata hävitama. Ja kirjandust toetame endiselt edasi.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud minister! Siin oli juttu, et laenutuste arv rahvaraamatukogudes on vähenenud. Sellest justkui võiks järeldada, et Eesti rahvas loeb vähem. Samas kõlas ka vastuväiteid. Kas on mingi erinevus põlvkondade vahel? Kas noored loevad vähem? Ma olen täheldanud tendentsi, et vanemad inimesed loevad rohkem. Samas ütlen välja oma arvamuse, et tehnoloogilised uuendused ainult toetavad noorte lugemishuvi. Aga see erinevus noorema ja vanema põlvkonna lugemishuvi vahel – kas selle kohta on mingeid andmeid?

Kultuuriministeeriumi eelarve on täpselt niisugune, nagu ta on. Kuigi palju raha meil kõikvõimalike uuringute tegemiseks ei ole. Olen lugenud ühte Tartu Ülikooli uurimust, mis näitab noorema põlvkonna märksa suuremat huvi e-failide vastu, aga jään täpse vastuse võlgu. Ma ei tea, et meil oleks tehtud ühtegi uuringut, mis oleks lahanud sotsiaalsete gruppide ja eagruppide kaupa raamatukogude kasutamist.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! Ma hindan teie suurepärast elaani täna siin vastamisel, aga kui ma samal ajal panen ennast rahvaraamatukoguhoidjate olukorda – keda on Eestis sadu ja väga tublisid –, siis mul on kogu aeg olnud tunne ja tänased vastused on seda kinnitanud, et teie suhtumine rahvaraamatukogusse külvab nendes heades inimestes hirmu. Kas see ongi teie eesmärk või on tegu mingi kommunikatsioonihäirega?

Mul ei ole mingit eesmärki rahvaraamatukogude töötajate hulgas hirmu külvata. Minu soovitus nendele inimestele on minna eelkõige kohaliku omavalitsuse juhtide juurde ja püüda seal raamatukogu komplekteerimise küsimusi lahata. Ei maksa selles küsimuses loota Tallinnas Suur-Karja 23 asuva maja peale. Kultuuriministeerium ja valitsus on ju seni teatavat toetust andnud ja annavad veel ka lähiaastatel, et teavikuid soetada, aga see ei saa asendada omavalitsuste eelarves sellist rida nagu rahvaraamatukogule raamatute ostmine. Nii nagu ma oma vastustes toonitasin, peale riigipoolse toe sisseseadmist hakkasid teatud omavalitsused vähendama omapoolseid assigneeringuid rahvaraamatukogudele. Ja kui omavalitsusjuhid vastutustundetult saadavad oma tublisid raamatukoguhoidjaid protesteerima Kultuuriministeeriumi, siis see on vale aadress. Minna tuleks ikkagi kohalikku vallamajja.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud kultuuriminister! Ma saan teie vastustest aru, et teid innustab soov raha kokku hoida. Praegu te olete valinud võimaluse tulevikus raha kokku hoida selle pealt, et paberraamatuid enam Kultuuriministeeriumi eelarvesummade eest ei osteta. Samas pakute alternatiivina e-raamatuid. Minu arusaamise järgi on nii, et kui soovid e-raamatut lugeda, siis sa pead selle ostma. Autoritel ei ole huvi oma teoseid tuhandetes eksemplarides tasuta jagada. Kuidas see skeem on? Kas Eesti autorid annavad oma autoriõigused tasuta ära? Kas te olete selle välja töötanud? Kui olete, siis ehk räägite täpsemalt, kuidas e-raamatuid tulevikus tasuta saama hakkab?

Hea Kadri! Sinu tõsine probleem on see, et sa ju ei kuula, mida räägitakse. Ma just rääkisin konkreetsetest summadest, mis valitsus eraldab sõnakunsti toetamiseks, sina aga esitad küsimuse, milles väidad, et valitsuse eesmärk on raha kokku hoida. Kindlasti ei saa ühtegi autorit sundida oma õigusi loovutama tasuta, see on täiesti selge. Aga on ju ka hästi palju teoseid, mille puhul autoriõigused ei kehti. Nende hulka kuuluvad näiteks ka Anton Hansen Tammsaare teosed, mille kasutamine muutus vabaks kaks aastat tagasi. Ma loodan, et tänavu me saame kõik sellised teosed e-raamatutena digitaalsesse keskkonda üles panna. Nagu ma enne ütlesin, need on üldkasutatava arvutivõrgu kaudu kättesaadavad 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Aga ükskõik, mida ma siin räägin, sa ju nagunii ei kuula, sa parajasti vestled Mihhail Stalnuhhiniga.

Aitäh! Palun, Mart Meri!

Hea minister! Ma kisun selle teema veel natuke laiemaks. Ütlesite, et moodustatakse rahvaraamatukogude tuleviku komisjon. Aga kas te olete oma majas mõelnud ka kooliraamatukogude peale? See on ka üks liik raamatukogusid. Mis neis täpsemalt on? Eelkõige muidugi õppekirjandus, aga needki on ikkagi raamatukogud. See küsimus seostub ka kogu selle e-raamatu teemaga. Haridusministeerium tahab väga tõsiselt käsile võtta e-õppevara arendamise ja siin kerkivad üles säärased paralleelsed küsimused, mida võiksid kaks ministeeriumi koos arutada. Nii et selline küsimus: kas too tulevikukomisjon on ühendust võtnud ka sõsarministeeriumiga Tartus?

Aitäh! Tulevikukomisjoni saavad kindlasti kaasatud kõik esindajad, kellele kooliraamatukogu teema on teada. Aga me oleme arutanud seda ka haridusministriga ja jõudnud väga selgele arusaamale, et rahvaraamatukogude ja kooliraamatukogude funktsioonide ühitamine tulevikus on mõistlik. Mis moel see täpselt käib, eks näita tulevik, aga kindlasti ei ole eriti väikeses vallas mõtet kahte raamatukogu üleval pidada.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Sõna "e-trükis", mille üle te siin vastust andes ilkusite, on võetud Kultuuriministeeriumi pressiteatest, kus on kirjas: "Lang: võiks hakata rohkem kasutama e-trükiseid." See ei ole meie poolt välja mõeldud. Aga kui teile teeb nalja, et Keskerakonna fraktsioon selle teema üle muret tunneb, kui te ei võta seda tõsiselt, siis kirjastuste liit, kirjanike liit, raamatukoguhoidjate ühing ja emakeeleõpetajate selts on avaldanud ühise pöördumise, milles nad juhtisid tähelepanu samadele küsimustele ja oma murele seoses selle teemaga. Kas te ütlete neile samamoodi, et nad on kõigest valesti aru saanud ja mitte mingisugust probleemi tegelikult ei ole?

Ma arvan, et see e-raamatute ja paberraamatute vastandamine ei ole küll tulnud Kultuuriministeeriumist, vaid kuskilt mujalt. Vahest nendelt, kes kardavad, et äkki kirjanduse toetamine ei ole tõesti ainult paberraamatute väljaandmise toetamine. Ma loodan, et selle diskussiooni käigus selgub ka tõde. Kahjuks on tõe kuulutamine muutunud aina keerulisemaks, sest kõikvõimalikud suhtekorraldajad, kelle ülesanne ongi oma kliendi huve kaitsta, suruvad oma arvamuse hästi kiiresti Eesti meedias läbi.

Aitäh! Head kolleegid, arupärimise puhul on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks suuline küsimus. Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, kultuuriminister Rein Lang! Asume läbirääkimiste juurde. Kõnesoov on Mihhail Stalnuhhinil. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Peatuksin neljal punktil.
Punkt 1. Selle diskussiooni käigus väitis minister, et selge tõde ei ole võimalik, see ei ole diskussioon, see on üksteisele ärategemine, kakluses võitjat ei ole ja mingit tõde mitte kunagi ei selgu.
Punkt 2. Härra minister soovitas omavalitsustel mitte loota Suur-Karja 23 asutusele. Ega keegi ei loodagi.
Punkt 3. Ma palun siin küll puuduva ministri käest vabandust, et ma segasin oma kolleegil kuulata tema silmapaistvalt särtsakaid arvamusavaldusi. Aga ma selgitasin Kadrile, kuidas on lood elektrooniliste tekstide turul. Ma tõin sellise näite, et kui ma mõne vene kirjaniku suvalise lause, suvalise tsitaadi trükin sisse Google'i otsingusüsteemi, siis pakub süsteem mulle kümneid aadresse, kust ma võin kogu teose saada. Ma olen korduvalt püüdnud teha sedasama eesti klassikutega, näiteks Lutsu või Tammsaare või Vildega, ja mul pole õnnestunud neid tekste kätte saada. Nii et elektrooniliste raamatute turul on meil olukord üsna hädine.
Punkt 4. Loodan, et härra Gräzin räägib vähemalt sellest punktist ministrile, aga parem oleks, kui ka eelmisest. 2009. aastal kirjutasin ma artikli Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel tugineva info kohta. Nimelt selgus täpselt, mitu eestimaalast elab välismaal ja maksab makse teistes riikides. Kui keegi soovib, siis minu blogis võite märksõna MVF all selle kätte saada. Seega on olemas allikas, ja palju autoriteetsem kui meie endi allikad. Rahvusvaheline Valuutafond teab täpselt, kui palju meie kodanikke ja mittekodanikke töötab välismaal. Mis puutub Eestis elavatesse inimestesse, siis aastal 2010 avastasin ma äkki sellise kummalise asja, et Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur tegeleb ka statistikaga. Nad tõid välja Eesti elanike arvu, mis oli vägagi erinev sellest, mida võis näha Statistikaameti leheküljel. Ka sellest olen ma kirjutanud ning vastava märksõna abil leiate kergesti nende artiklite allikad. Kultuuriminister võiks neid tulevikku silmas pidades vaadata. Ma arvan, et tema jaoks on Luure Keskagentuur ja Rahvusvaheline Valuutafond väga autoriteetsed allikad. Nii et iga kell saab näha, milline on meie elanikkonna tegelik hetkeseis. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli Igor Gräzini!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud alles jäänud kolleegid! See, millest minister rääkis ja mille kohta ministrilt aru päriti, on suures osas tõepoolest tehnilise progressi probleem. Viitasin sellele ka oma küsimuses. Ja seoses raamatute trükkimisega ei kujuta tehniline aferism endast mitte midagi muud. Teatavasti Gutenberg kolis Leedu aladelt ära eesmärgiga mitte maksta alimente. Nii et me oleme talle tänulikud piibli, aga mitte alimentide eest. Ent igal juhul on seda tüüpi inimesi ajaloos ennegi olnud.
Aga ma tahaks tähelepanu juhtida ühele väga lihtsale probleemile. Raamatu lugemine kujutab endast teatavat suhtlemist, kommunikatsiooni viisi, mille puhul informatsioon, mis on tema sees, ja see vorm, milles informatsioon on esitatud, on omavahel vältimatult seotud. Raamatu lugemine kui füüsiline tegevus on kahtlemata oluline nii raamatu sisu mõistmise kui ka inimese üldise intellektuaalse arengu seisukohalt. Kui küsitakse: "Mida sa teed?", ei saa vastus: "Ma lähen raamatut lugema." tähendada seda, et ma võtan tahvelarvuti ja hakkan sellega plõksima. Täpselt samasugune murrang leidis omal ajal aset helifilmi arengus. Kui tummfilm ära kadus, kerkis üles küsimus, kas filmikunst kui niisugune üldse alles jääb. Helifilmi ajaloost ja raamatu ajaloost saab tõmmata ühe väga olulise paralleeli. Helifilm oli tehniliselt võimalik juba aastal 1918, aga selle loonud insenerid ei lasknud helifilmi turule enne kui aastal 1931. Nad olid selleks ammu võimelised, kuid intellektuaalidena nad ütlesid, et nemad ei ole need, kes löövad kirve filmikunsti selga. Nad hoidsid tehnilist progressi meelega tagasi, et säiliks kunst.
Ma arvan, et sedasama me peame silmas pidama ka rahvaraamatukogude üle otsustades. Rõhutan eriti, mida kujutab endast rahvaraamatukogu praegu Eesti maakohas. See on ka kooskäimise koht, see on jutuajamise koht, see on sotsiaalse informatsiooni vahetamise koht jne. Mis tahes arvutiklass sellessamas külas ei asenda mitte kunagi raamatukogu tema senistes funktsioonides.
Ja veel üks probleem, millele tahan tähelepanu juhtida. Nii Rein Langi kui ka varem Jaak Aaviksoo sõnavõtus kerkis see üles ja sellest oli ka täna juttu. Küsimus on autoriõigustes. Kui te mäletate, siis PGS-i puhul kerkis ka üles probleem, et aja jooksul peavad kõik õpikud üle minema faili vormi ja saama sel teel üldkättesaadavaks. Esimene küsimus, mis sellega seoses üles kerkib: mis saab õpikute koostajate autoriõigustest? Kui ma tohin, ma räägin natuke rohkem?

Kolm minutit lisaaega.

Mis saab autoriõigustest siis, kui ma olen õpiku kirjutanud, aga see on üldkättesaadav? Sama teema kerkis üles seoses e-raamatutega. Ma arvan, et me peame tegema valitsusele ettepaneku, et oleks vaja langetada otsus, milline valitsusasutus saab autoriõiguse keskuseks Eestis. On paar advokaati, kes sellega tegelevad, aga kui e-raamatule üle minna, hõlmab see juba haridusministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi, mitmeid sihtasutusi ja lõppkokkuvõttes kas või seda nime poolest "Eesti laulu". Neid laule ka ju aeg-ajalt esitatakse inglise ja prantsuse keeles. Sealgi on olemas oma autoriõigused. Mingisugust üldist lahendust väga mitmetele autorikaitsega seotud probleemidele ei ole. Esindades praegu Eesti autorkonda, nimelt olles ikkagi rohkem kui ühe õpiku autor või toimetaja, väljendan ma muret, kuidas üleminekul e-formaatidele saab olema Eesti autorite õigustega nii Eestis kui ka väljaspool.
Üldiselt on minu arvates väga tänuväärne, et see teema niimoodi üles kerkis. Ma olen väga rahul vastustega, mida ma ministrilt kuulsin. Mihhail Stalnuhhin rääkis väga tõsistest asjadest. Jumal tänatud, et see probleem on üles kerkinud, ja ärme otsime sellele kiireid lahendusi, vaid otsime häid lahendusi. Tõepoolest, tehnilist progressi vältida ei ole võimalik – kahjuks. Aitäh!

Suur tänu! Kas teil on protseduuriline küsimus või soovite sõna repliigiks, Mihhail Stalnuhhin?

Mul on protseduuriline küsimus. Proua juhataja, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 140 "Arupärimisele vastamise kord" sätestab järgmist. Loen ette selle paragrahvi viimase lause, mis kõlab niiviisi: "Enne läbirääkimiste lõppemist võib arupärimise adressaat esineda sõnavõtuga." Miski muu ei viita sellele, et arupärimise adressaat peaks lõpuni siin saalis ära kannatama ja ära kuulama, mida Riigikogu liikmed talle öelda tahavad, aga see lause viitab, et ta justkui peaks siin olema. Kuidas te praegu meile selgitate tõsiasja, et arupärimise adressaat on saalist lahkunud, kuigi me arutame nii minu kui kolleeg Gräzini arvates väga tähtsat küsimust?

Seadusesse on kirjutatud, et arupärimise adressaat võib esineda, aga ei pea esinema. Äraminek oli ministri valik ja keegi teda siin kinni hoida ei saa. See võimalus tal on, aga ta ei pea seda kasutama. Palun järgmisena kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kuna esmaspäevane päev on tänu arupärimistele ja vabale mikrofonile üks hingelt äraütlemise päev, siis ma räägiksin sellesama raamatute teema valguses kultuuri olukorrast natuke laiemalt. Minu isikliku sõpruskonna hulgas on päris palju ajaloolasi, kes on kirjutanud päris palju ajalooraamatuid. Julgen neid inimesi lugeda kultuurirahva hulka kuuluvateks. Ja tõepoolest, eilsel meeleolukal presidendi vastuvõtul avaldasid nad üsna sügavat muret Kultuuriministeeriumis ja tegelikult eelkõige kultuuriministri isikus toimunud muutuste tõttu. Nende väitel on dialoog hakanud ära kaduma. Kui esitatakse raskeid küsimusi, siis ministri vastus on piltlikult öeldes selline, et, kuulge, ma olen nii otsustanud, ja lõpetame jama. Ärme selle teemaga rohkem tegeleme!
See kõik taandub emotsioonidele ja need emotsioonid on ju terve tänase päeva üleval olnud. Kultuurirahvas on meie kõigi armastatud elektroonses suhtlemiskeskkonnas Facebook ka eilse presidendi kõne kohta päris valusasti öelnud. Ma ei hakka siin tsiteerima lugupeetud Märt Avandit või keda iganes. Aga kõik see justkui viitab sellele, et, ma ei oskagi öelda, kas rahapuudus või mis on viinud meid sellisesse kriisi, kus meil inimnäoline suhtlemine kipub ära kaduma.
Ma olen korduvalt siit puldist öelnud, et mina olen oma olemuselt eraettevõtja ja ma ei mäleta kehvemat perioodi oma elus kui eraettevõtlusega tegelemine. 1990-ndatel alustades oli meil kõigil vaid hea tuju ja üliõpilaspilet. Ei olnud meil vanemate käest suurt paksu rahakotti võtta ega olnud me sündinud Rothschildide peresse ja pidev mure raha olematuse pärast tegi närviliseks küll.
Tänane teema puudutas peaasjalikult raamatuid. Ma olen ju ettevõtja endiselt ja ühte serva pidi ka kirjastaja. Olen väga kurb selle üle, et kirjastused peaksid hakkama mõtlema selle peale, et kogu nende loomingulise töö viljad ei ole peagi enam armsate ja ilusasti kujundatud raamatute näol kättevõetavad. Selle asemel on mingi kiretu halli või mis iganes värvi kasti või tahvli ekraan, kus silmi kahjustades jookseb mingisugune info, mis üritab olla raamat.
Raamat selle sõna klassikalises mõistes tähendab ikkagi seda, et vanem mees või naine paneb prilli ninale ja hakkab seda lugema. See tegelikult ei kao kuhugi ära. Ei ole ära kadunud paberajalehed ja ei kao ka paberraamat meie elust. Aga ma olen selle pärast sügavalt mures, et inimesed, kes peaksid oma ametiseisundist tulenevalt kultuuri toetama, justkui kipuvad vahel valima – vähemalt sõnades ja ilmselt siiski mitte tegudes – poolt, mis ei ole õige. Kui sa oled suur, siis sa pead olema kõigi jaoks olemas, sa ei tohi olla olemas ühe või teise jaoks rohkem või vähem. Sa ei tohi olla olemas niimoodi, et sealt võiks välja lugeda, et sa oled ühe või teise poole jaoks rohkem olemas.
Minu küsimus ministrile – mõtlen seda vinüülplaadi teemat – näitab ju seda, et tegelikult me tahame nostalgiliselt ajas tagasi minna, meil on vaja meenutada ja omada ka enda lähedal mingisuguseid asju, mis tekitavad meis helgeid tundeid.
Ütlen teile ausalt ja otse ka seda, et kui me läheme lõplikult üle e-raamatule, siis tegelikult autoriõigused loomulikult kaitstud ei ole.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit aega lisaks.

Vaadake, mis on juhtunud muusikaturul, mida ma ju natukene tunnen! Enam ei ole mõistlik plaati toota. Sa toodad plaadi lihtsalt sellepärast, et see justkui on muusika tegemise osa. Järgmisel hetkel, kui see plaat on väljas, te ju kõik teate, mis juhtub. Ma lähen ostan poest tavalise CD-plaadi, pistan selle oma arvutisse ja see lööb mulle lahti programmi, mis automaatselt soovitava plaadi üles leiab. Samas üleval on ingliskeelne sõna rip, ja siis sa hakkadki rippima. Ma ei tea, mida see tähendab, aga see polegi tähtis, tähtis on, et see plaat tuleb sulle ilusasti arvutisse. Sealt edasi on seda mälupulgaga võimalik edasi anda juba kellele iganes. See justkui ei ole lubatud, aga tegelikult see ju toimub.
Meie riigi poliitika aga võiks küll olla selline, et me seda ei propageeriks. Riigi poliitika võiks olla ka keele ja kultuuri hoidmine, mis on võimalik siiski vaid füüsiliselt raamatuid välja andes. Ma tunnistan teile, et ma ei ole mitte ühtegi e-raamatut lugenud. Ma ei suuda seda teha – mul läheb süda pahaks, sest ekraan väriseb minu prillide ees ja see ei sobi mulle.
Meie kultuuris tervikuna valitseb praegu nagu seesama närvilisus, millest ma oma jutu alguses rääkisin. Raha justkui ei ole, aga tegelikult tahaks kõiki asju saavutada. Ma mõtlen praegu õudusega selle peale, et me täna diskuteerime selle üle, mis on raamatu tulevik, olevik, minevik ja et ta justkui peaks teisenema. Mõtlen ka selle peale, et meie lugupeetud Eesti Rahva Muuseum, mis nüüd tegelikkuses sünnib, sünnib tegelikult kuskiltmaalt jõuga. Seda on kindlasti vaja ja kõik need, kes kuulutavad, et seda ei ole vaja, oleks nagu Eesti rahva vaenlased. Ega mina ka ei ütle, et seda muuseumi ei ole vaja. On vaja! Aga kas ei tähenda selle sünd seda, et kui me ta niisugusena ehitame – ilmselt mitte-eestlase projekti järgi sündiv klaasist maja meie kliimasse ei sobi –, siis võib juhtuda see, et kogu meie kultuurivaldkonnas rakendada olevad napid rahasummad kuluvad Eesti Rahva Muusemi küttekuludeks ja muudeks ülalpidamiskuludeks. Me kasutame selleks ära väga palju raha ja see ei võimalda väikestel muuseumidel mujal Eestis ellu jääda.
Ühel hetkel me oleme teinud sellise liigutuse, mida enam tagasi pöörata ei saa, ja oleme kogemata kombel sattunud seisukorda, kus meil on kõigil väga paha olla. Ja paha olla on sellepärast, et me ühel hetkel ei osanud arvutada või et keegi oli sunnitud rusikaga laua peale lööma, et mina olen nii otsustanud ja nüüd see maja tuleb. Ja see keegi ei ole tahtnud kuulata ühtegi argumenti, ettepanekut, et järsku teeme tõesti, aga teeme natuke teisiti.
Samad lood on kogu selle raamatumajandusega. Mina loodan küll, et mul on ka tulevikus võimalik meie lugupeetud Riigikogu asespiikri raamatuid trükkida, kirjastajana neid ka paberkandjal välja anda. Sest raamat, mille praegu minu selja taga istuv lugupeetud Riigikogu asespiiker tegi, ei sobinuks e-raamatuks kuidagiviisi. Ta on sellesse pannud kogu oma hinge ja kui seda paberraamatuna saada ei oleks, siis sellega justkui ei oleks võimalik üldse mitte väljendada seda, mida autor oma raamatuga öelda tahtis. Aitäh! Elagu raamatud!

Väga suur tänu! Järgmisena palun kõnetooli Tarmo Tamme!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! See, kuidas lugupeetud kultuuriminister täna käitus, näitab päris selgelt, kuidas härra minister suhtub inimeste lugemisvajadusse ja kuidas ta suhtub kohalikesse omavalitsustesse. Tulla siia Riigikogu ette ja öelda, et see on kohalike omavalitsuste kohustus ja sellega on ministri jaoks teema lõppenud, ei ole ministrile kohane. Rahvaraamatukogude olemasolu on tähtis ja nende rahastamine peab olema stabiilne. Mingi küla elanikud ei pea muretsema, kes konkreetselt nende rahvaraamatukogu rahastab. Kõikidele Eesti inimestele peaks võimalus raamatuid tasuta lugeda olema elementaarne õigus ja selle peaks riik küll suutma kindlustada. Härra minister ütles, et tuleks see kohalike omavalitsuste rahastamine ära lõpetada. Tuletan aga meelde, et just riik oli see, kes hakkas jõuliselt toetama rahvaraamatukogude finantseerimist, kui riigil läks hästi. Aasta-aastalt need summad kasvasid ja rahvaraamatukogud said endale soetada järjest rohkem head kirjandust. Tulla nüüd, kui masu ei ole veel läbi, välja sellise jutuga, et kohalikud omavalitsused peaksid raamatukogude rahastamise üle võtma, on minu meelest suhteliselt küüniline.
Härra ministril tuleb vist otseselt tunnistada, et Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on krooniline rahapuudus ja seda püütakse leevendada selle abil, et jäetakse rahvaraamatukogudele vajalikud teavikud ostmata. Kui aga kohalike omavalitsuste eelarved ei kasva ja riik lõpetab toetamise, siis on ju selge, et sellises mahus ja sellisel tasemel kirjandust enam soetada ei ole võimalik. Midagi ei ole teha, kohalikud omavalitsused peavad tõesti valima nn mõttetu tänavavalgustuse ja väga vajalike raamatute vahel. Minagi arvan, et enamik omavalitsusi valib väga vajalikud raamatud. Samas tänavavalgustus ei ole ka kindlasti mõttetu. Ma kujutan ette, et kui inimene peaks õhtul pimedaga minema raamatukokku mööda valgustamata tänavat, siis loomulikult ei ole see kõige meeldivam elamus.
Valitsusel ja riigil tuleks tunnistada, et kohalike omavalitsuste krooniline alafinantseerimine on viinud olukorrani, kus me ei suuda inimestele kindlustada kõige elementaarsemat, olgu see siis võimalus raamatuid lugeda või tänavaid valgustada. Minister arvab, et neid vajadusi on kohane omavahel vastandada. Riik ei ole veel asunud taastama kohalike omavalitsuste kunagist tulubaasi. Nagu te teate, 2009. aastal vähendati kohalikele omavalitsustele minevat tulumaksuosa 11,90%-lt 0,5% võrra ja seni pole sinna ühtegi protsendikübet tagasi antud. Rääkida nüüd riigi nimel, et kohalikud omavalitsused on muutunud suutlikuks ja suudavad täita ülesandeid, mida nad seni ei ole täitnud – minu meelest see ei ole kõige õigem asi. Enne, kui ei ole asutud taastama kohaliku omavalitsuse tulubaasi, ei tohiks riik vähendada oma toetust rahvaraamatukogudele teavikute soetamiseks. Loodetavasti me kõik jälgime, et see ei juhtuks.

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole. Arupärimine eesti kirjanduse tuleviku kohta on ammendatud.

Peale haamrilööki on võimalik ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua asespiiker! Lugupeetud kolleegid! Ma tahaks paar sõna rääkida loogikast, täpsemini selle nähtuse puudumisest üsna tihti meie töös. Kõike võib ette tulla, eks ju. Mõni päev tagasi Eesti Vabariigi president ütles, et see, et kaheldakse Eesti riigis ja suhtutakse asjadesse kriitiliselt, on hea. See näitab, et me oleme oma riigiga harjunud. Samal päeval aga rahandusminister Ligi ütles, et igasugused kahtlused peaks olema lõppenud, et kahtlemine on ebanormaalne. Kus siin loogika on, sellest ma aru ei saa.
Paar aastat tagasi, täpsemalt 2010. aastal toimus ühel päeval üks väga huvitav asi. Üks meie kõrge ametnik Ühendriikides teatas, et kriis on läbi ja Eesti tuleb sellest õnnelikult välja. Ja täpselt samal päeval üks teine ametnik, tollane minister, teatas, et olukord läheb hullemaks ja raskemad ajad on ees. Kus siin loogika on, seda ma ei mõista. Täna me kuulsime juttu mõttetust tänavavalgustusest. Kui on tänav, siis reeglina peab olema valgustus, ja kui on tänavavalgustus, siis see ei saa olla mõttetu. Loogikat jällegi ei ole.
Tahaksin teile meelde tuletada ühte toredat lauset, mis kõlas siin saalis eelmisel kolmapäeval ja jäi kahjuks märkamatuks. Kolleeg Marika Tuus-Laul esitas haridusministrile küsimuse ja haridusminister hakkas sellele vastama. See vastus – ma loen teile ette stenogrammi, ma ei muuda ühtegi sõna – kõlas järgmiselt: "Kõige suuremad kannatajad integreeritud koolide puhul on need põhikoolid, kus gümnaasiumiastet ei ole. Kõik statistilised analüüsid näitavad, et nendest põhikoolidest on ligipääs kõrgharidusele oluliselt kehvem kui nendest koolidest, kus gümnaasiumiaste on olemas". Kordan oma sõnadega: kui oled õppinud gümnaasiumiastmeta põhikoolis, pole kõrgharidus küll mitte kättesaamatu, aga see on palju raskemini kättesaadav kui õppimise korral sellises koolis, kus on nii põhikool kui gümnaasium.
Ma tuletan teile meelde, mida me arutasime kolmapäeval. Me arutasime põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uut varianti, mida haridusminister siin tutvustas. Kõige põhilisem selles eelnõus on tungiv soov eraldada põhikool ja gümnaasium. Ma tuletan teile meelde, et uut torukooli – ma vihkan seda sõna, aga seda kasutatakse, kui jutt on koolist, kus on nii põhikool kui gümnaasium – teatud ajast enam moodustada ei saa. Ennekõike rahastamise abil käivitatakse kõik meetmed, et eraldada gümnaasium ja põhikool. Minister ise ütleb, et puhtast põhikoolist on ülikooli saada palju raskem kui koolist, kus on põhikool ja gümnaasium koos. Samas ta peab õigeks need koolid eraldada ehk teha palju halvemaks meie laste võimalused kõrgharidust saada.
Ma hindaksin niiviisi, et umbes 50% sellest, mis siin saalis öeldakse, eriti kui haridus- ja teadusminister puldis vastab, kõlab absurdselt. Selle taga on, nagu vanasti üks meie kolleeg sõnastas, meie poliitiline tahe. Nui neljaks, tulgu mis tuleb – me teeme selle ära ja eks pärast vaatame, mis asjast välja tuleb. Mul on kahju, et koalitsioonierakonnad on siin saalis praegu esindatud ainult proua asespiikriga. Ülejäänud pidulikult puuduvad ega kuule seda jama, mida mõnikord ministrite vastused sisaldavad. Puhtas põhikoolis õppinutel on kõrgharidust raskem saada, aga ikka teeme põhikooli ja gümnaasiumi eraldi! Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Ma tahan täna veel kord rääkida sellest, kuidas meie võimuparteid, IRL ja Reformierakond viimastel valimistel suure pettuse läbi Toompeale pääsesid ja koalitsiooni moodustasid. Nagu mäletame, lubas IRL suure suu ja ausa näoga kodukulusid poole võrra vähendada. Mäletame kõik sellist loosungit: alandame kütte-, vee- ja elektrikulu poole võrra! See oli nii mitmes bukletis kui telereklaamides ja ka igal pool mujal.
Eurole üleminek oli just toimunud ja kodukuludega seotud kõrgete hindade alandamine läks valijale vägagi korda. Tegelikult valijaid peteti. Nüüd räägitakse hoopis kortermajade soojustamisest. Ja nende moonutatud lubadustega, mida tegelikult algusest peale ei kavatsetudki täita, mängiti end valitsusse.
Praegu valetatakse jälle. Elektri hind olevat paratamatult kõrge ja parim võimalus kokku hoida on elektrit mitte kasutada. Elektri lõpphinnast ehk summast, mis on teie arvel, head inimesed, on väga palju kordi räägitud, kuid meeldetuletuseks veel kord: et 75% sellest summast on valitsuse otsustada. Küsimus on praegu ju selles, et peaminister Ansip, Juhan Parts ja Jürgen Ligi ei tahagi elektri hinda alandada. Valitsus soodustab hinnatõuse, sest selle rahaga saab eelarveauke lappida ja majanduse kasvu näidata. Tegelikkuses nullib inflatsioon majanduskasvu ära, nagu me teame. Veel kord: kolmveerand lõpphinnast on valitsuse otsustada ja valitsusparteidelt peabki küsima järgmisi küsimusi. Miks peab olema elektriaktsiis neli ja pool korda kõrgem Euroopa Liidu miinimumnõudest? Miks pole valitsus alandanud elektri ja teiste kodukulude puhul käibemaksu? Paljud riigid on seda teinud. Miks on meil võrgutasud nõnda suured? Miks tõsteti vargsi, elektrituru avamise varjus kõvasti võrguteenuse hinda? Loodeti, et inimesed seda ei märka. Tõesti on tekkinud küsimus, kas siis kallima elektri kohaletoimetamine liine pidi on ettevõtjale kallim.
Kui väidetakse, et elektriliinidesse pole aastaid investeeritud, siis ma küsin: miks? Miks on riik aastaid järjest Eesti Energiast välja võtnud ligi miljard eurot dividende? Miks ei oleks võinud seda raha kasutada elektriliinide uuendamiseks? Miks me ei saa teada võrgutasu kujunemise mehhanismi? Millest see koosneb? Miks on see seaduseosa kuulutatud konfidentsiaalseks? Naaberriikides on need andmed täiesti avalikud. Miks peab maksumaksja kinni maksma Eesti Energia sadadesse tuhandetesse dollaritesse ulatuvaid õliprojekte USA-s, Jordaanias ja mujal? Need projektid on heaks kiitnud ka Eesti Energia nõukogu, kuhu kuuluvad teiste hulgas näiteks Kalle Palling, Meelis Atonen, Rein Kilk, Toomas Luman ja Toomas Tauts. Ning miks arvatakse elektriliini kadu võrgutasude hulka? Loogiline oleks, et need kulud kajastuksid elektri börsihinnas. Miks hämati inimestele, et kui jätate paketi valimata, siis ärge kartke, keegi ei võta teilt elektrit ära ja üldteenuse hinnale lisandub vaid mõistlik kasum. Tegelikult tõsteti see hind lausa viiekordseks, ja seda just nendele vanainimestele, kes lihtsalt ei osanud paketti valida. Millest selline küüniline vale?
Ja kõige lõpuks: miks tahab meie valitsus rahvast puupliidi ja ahjukütte ning õhu saastamise aega tagasi viia? Teame ju, et paljudest elektriteenustest praegu lihtsalt loobutakse. Selles kõiges on süüdi meie valitsus. Bulgaarlased kukutasid kõrge elektrihinna pärast oma valitsuse. Tuntud elektriinsener majandusdoktor Väino Rajangu küsis juba aasta eest ajalehes: kas elektri hinna tõus viib minema Reformierakonna ja IRL-i valitsuse? Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Järgnev ei ole mõistujutt, kuigi moraal on selles kindlasti olemas. Tuleb vaid otsida ja leida. Eesti elektrienergia kallinemise ja rahva rahulolematuse suurenemise taustal on kasulik analüüsida teistes Euroopa Liidu riikides samadel põhjustel toimuvat.
Bulgaarias astus hiljuti valitsus tagasi, kuigi peaminister Boiko Borisovit võib uskuda, kui ta ütles, et tegi kõik, mis võimalik selle tragöödia ärahoidmiseks. Borisov ohverdas oma valitsuse haridusministri, keda nii nagu kogu kabinetti süüdistati korruptsioonis. Tagandati ka ranget kokkuhoiupoliitikat nõudnud ebapopulaarne rahandusminister ja tühistati koguni Tšehhi energiafirmale CEZ antud tegevusluba elektrijaotusvõrkude haldamiseks riigi mõnes piirkonnas.
Ei tohi unustada sedagi, et peaminister Borisov oli kuni viimaste sündmusteni Bulgaarias üsna menukas mees. Ta jättis palgad ja pensionid vaatamata kärpijate tungivale nõudmisele vähendamata, rahvale aga oli sellest ikka vähe. Tuhanded tulid mitme linna tänavaile, rahvarahutused muutused peaaegu poliitiliseks ja lõpuks ka vägivaldseks, politsei peksis rahulolematuid ning peaminister Borisov teatas riigimehelikult, et tema pole nõus juhtima riiki, milles politsei ei kaitse, vaid peksab oma kodanikke. Ta teatas, et annab rahvale, kes talle võimu andis, selle võimu tagasi.
Ühe riigi demokraatlikult valitud valitsuse tagasiastumine on alati selle riigi ja rahva jaoks tragöödia. Mis selles Euroopa Liidu vaeseimaks tunnistatud riigis tegelikult toimus? Kui palju on tekkinud ummikseisu põhjuseks vabaks lastud elektriturg, kui palju üsna ranged kärpemeetmed, kui palju aga aastatega kuhjunud probleemid, kaasa arvatud riigi energiapoliitika probleemid, mis algasid aastal 2007, kui Bulgaariast sai Euroopa Liidu riik? Mäletatavasti nõustus tollane Bulgaaria valitsus sulgema Kozloduy tuumajaama neli väiksemat energiaplokki, pääsemaks aastal 2007 Euroopa Liitu. Väga suur osa bulgaarlastest nimetas seda radikaalset energiapoliitilist sammu otsesõnu reetmiseks. Selle aasta jaanuaris kukkus Bulgaarias rahvahääletus riigi teise tuumajaama ehitamise üle vähese osaluse tõttu läbi, kuigi 60% hääletusel osalenuist toetas plaani ehitada Rumeenia piiri lähedale Belenesse uus tuumajaam. Häda on selles, et juba mullu tunnistas Bulgaaria valitsus ausalt, et uue tuumajaama projekt on külmutatud. Põhjuseks raha puudumine, lisaks probleemid Belene tuumajaama turvalisusega, mis kõiki eriti murelikuks muutsid pärast Fukushimas juhtunut. Nüüd on rahvale teatatud, et valitsusel pole Belene jaoks raha. Selle asemel soovis valitsus pikendada 2000-megavatise tuumareaktori eluiga Gozloduy tuumajaamas kuni aastani 2021.
Bulgaarlased kaotasid lõplikult kannatuse, kui said jaanuaris kätte tunduvalt suurenenud elektriarved. Nende riigis on miinimumpalk vaid 130 eurot ning viimastel andmetel toetab praegugi korraldatavaid protestiaktsioone ligi 90% bulgaarlastest. Meeleavaldajate liidrid on kokku leppinud järgmistes nõudmistes. Nad tahavad, et riigi põhiseadust muudetaks, asendades proportsionaalse esindatusega valimissüsteemi majoritaarsega. Nad tahavad muuta võimalikuks anda kohtu alla ja koguni tagandada seadusandjaid, kes ei täida oma kohustusi. Bulgaaria president, endise peaministri Boiko Borisovi kunagine partei- ja praegune mõttekaaslane Rosen Plevneliev saadab Bulgaaria parlamendi selle nädala jooksul laiali ja määrab ametisse ajutise valitsuse, millesse Borisovi erakond – Kodanikud Bulgaaria Euroopaliku Arengu Eest – kuuluda ei kavatse. Samale seisukohale jõudsid ning ütlesid selle ka avalikult välja sotsialistid ning türgi vähemuse erakond. Seega kuulutab riigipea välja ennetähtaegsed valimised, mis peaks toimuma hiljemalt mai keskel.
See aga ei tähenda kaugeltki seda, et Bulgaaria kriis on möödas. Paljude arvates see alles läheb hulluks, kui võimu kritiseerivad kõik, aga seda võtta ja koos sellega ka vastutada ei taha eriti keegi. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Ester Tuiksoo!

Austatud proua aseesimees! Head kolleegid! Mina kasutan täna võimalust, et anda vastus regionaalpoliitikat ajavatele IRL-i poliitikutele, kes olid silmanähtavalt häiritud sellest, et ma julgesin kritiseerida nende regionaalpoliitilisi algatusi, eriti seda, mis puudutas riigiasutuste Tallinnast väljaviimist.
Kõigepealt jääb mul selline tunne, et põllumajandusministril ei ole nüüd enam suurt millegagi tegeleda. Miks ta muidu pöördus regionaalministri poole, et selline algatus teha. Ja ta tegi seda kirjaga. Nad on küll ühe erakonna ministrid, oleks võinud ka helistada ja sellest rääkida, aga ei tea, kas kartis pealtkuulamist või milles asi oli. Nemad suhtlevad kirjalikult – no mis seal ikka!
Kogu idee lõhkuda toimivaid riigiasutusi ei ole aga loogiline. See toob kaasa palju põhjendamatuid kulutusi, kusjuures asjaosalised ei ole üldse vaevunud neid summasid kokku lööma. Meie oleme mõningad arvutused teinud, need on täiesti ilmselged. Lisaks kaasneks selle sammuga praeguste riigiasutuste kompetentsi lõhkumine. Vähemalt kaks-kolm aastat ei saa need asutused mujal tööhoogu niisugusena sisse, nagu see praegu saavutatud on. Ma saaksin aru, kui jutt oleks uutest ettevõtetest, nende asutamine kuskil mujal peale Tallinna oleks täiesti aktsepteeritav, aga milleks hakata asutusi niimoodi vägisi lõhkuma ja neid üle Eesti pillutama? Samas ei taga see inimestele ikkagi võrdset kohtlemist. Tulnud Tallinnasse, saab mitu asja ära ajada. Mis kulutusi see kõik kaasa toob, kui tuleb üht asja ajada ühes ja teist teises linnas?!
Haldusreformist räägiti juba aastaid enne seda, kui praegune koalitsioon tööle hakkas. Jääb mulje, et Seeder püüab tõsistelt asjadelt tähelepanu ära juhtida, kui selliseid mõtted välja käib. Tõsi, meie omavalitsusjuhid on nõus ükskõik mis hinna eest ideega kaasa minema, et natukenegi omavalitsusele raha teenida, saada kuskilt mõni sent, müües end küll niimoodi poliitiliselt. Aga nad on väga vaeseks tehtud, nagu eelkõnelejad on juba rääkinud.
Nii see ametnike politiseerimine käib. See paistab igalt poolt välja. Viimased uudised räägivad, et maaelu tundev ajakirjanik Sulev Valner on ka politiseeritud. Ja selle eest, et temast on nüüd saanud IRL-i liige, saab ta töö regionaalministri juures. Ei tea, kas  ERM-i ei suudetud kõiki inimesi ära paigutada, et Valner võetakse regionaalministri büroosse haldusreformi edendama? Teist nii õnnetut asjaajamist, nagu on Eestis haldusreformi ellu viies olnud, annab otsida. Ma tahaks neile küll igati edu soovida asjalike tegemiste puhul, nagu seda on haldusreform, aga nad tegelevad puuduliku haldusreformi asendustegevusega. Mis seal ikka, aga igal juhul võtku pliiats ja kalkuleerigu, mis see kõik maksma läheb. Ja vallajuhid ärgu lasku ennast pimestada sellest, mida IRL välja pakub. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun kõnetooli Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Nädal aega tagasi kogunes ligi 500 inimest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ette Harju tänavale, et avaldada protesti üle jõu käivate elektriarvete ja valitsuse üleoleva ning ükskõikse suhtumise vastu. Kogunenud rahvas ootas, et nendega tuleks kohtuma Juhan Parts ja annaks soovitusi, kuidas suurte kodukuludega hakkama saada. Paraku jättis see soov Partsi ükskõikseks ning rahvaga kohtuma ta ei läinud. Seega jäi ministril teadmata, mida inimesed tema initsieeritud võrgutasude suurendamisest ning ummisjalu avatud elektriturule tormamisest arvavad.
Meie valitsuse suurim probleem on selles, et elatakse omas mullis. Aastate jooksul, kui praegune koalitsioon on võimul olnud, on ministrid minetanud arusaamise sellest, mis Eestis ikkagi toimub ja kuidas rahvas tegelikult elab. Selle kinnituseks on ka peaministri kõne, mille ta 23. veebruaril Tartus pidas. Kui senini on peaminister valimislubaduste klassikasse läinud lubadusega viia Eesti viie rikkaima riigi hulka, siis Tartu kõnest saime teada, et Eesti on üks maailma edukaimaid riike. Ansipi arvates tõendavad meie edu mingid statistilised näitajad, mida ta valgustab endale meelepärasest suunast. Aga kas sellest edust on mingit rõõmu ka pensionäril, kellel peale kodukulude tasumist 50 eurot rahakotti kuu aja peale alles jääb?
Üha suuremaks muutuvad käärid propaganda ning tegeliku elu vahel. IRL kavandas ajaks, kui esimesed vaba turu elektriarved inimesteni jõudma hakkasid, jõulise mainekampaania. Ilmselt püüti nii leevendada rahva pahameelt täitmata valimislubaduste ja valetamise pärast. Bussipaviljonidele riputatud loosung "Ajame Eesti asja" mõjus kodukulude hullumeelse kasvu taustal aga inimestele näkku sülitamisena. Eluvõõras oli ka IRL-i peasekretäri Tiit Riisalo avaldus, et nende erakond on kodukulude valimislubaduse tõttu ebaõiglase kriitikatule alla sattunud. Vastupidi, kriitika on vägagi õiglane ja kriitikat on olnud isegi liiga vähe. Kas rahvas peab Riisalo arvates heakskiitvalt noogutama, kui IRL lubas vähendada elektriarveid poole võrra, aga hoopis kahekordistas need? Või tuleb IRL-i kiita monopolidega võitlemise eest, mille tagajärjel on paljudes Eesti paikades vee hind tõusnud? Või tuleb anda oma hääl IRL-ile läbikukkunud kodualuse maa maksuvabastuse eest, mille tagajärjel maksavad paljud pered suuremat maamaksu kui kunagi varem? Riisalo arvates on seda kõike aga vähe ning rahvas kurjustab nendega ilmaasjata. Tiit Riisalo võiks selle asemel, et rahvale etteheiteid teha, anda hoopis oma majandusministrist erakonnakaaslasele nõu lahkumisavaldus esitada. IRL-i pink ei tohiks ju olla nii lühike, et poleks võimalik üks saamatu minister väheke toekama vastu vahetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgmiseks palun kõnetooli Valeri Korbi!

Head kolleegid! Viimastel aastatel on terves maailmas kõvasti kasvanud huvi põlevkivi vastu. Kolme aasta pärast, oktoobris 2016 tähistame saja aasta möödumist, kui esimesed kolm vagunit põlevkivi läksid Sankt-Peterburgi, et kütta seda linna.
Aga kui tänase päeva juurde tagasi tulla ja rääkida põlevkivi kaevandamise probleemidest ja perspektiividest Eestis, siis peaksime rääkima neljast suurest plokist, mida peaks põhjalikumalt arutama. Esimene plokk on ressursid, ressursside hoid; teine plokk on põlevkivi kaevandamine ja tarbimisnõudlus; kolmas on ökoloogia, mäetööde ökoloogiline ohutus, ja neljas põlevkivi maa-aluse töötlemise tehnoloogia ja renoveerimise pakiline vajadus.
Alustan esimesest: ressursid, ressursside hoid. Professor Enno Reinsalu hinnangul on meie põlevkivimaardla ekspluatatsiooni perioodi jooksul maapõuest välja võetud kõige rohkem üks miljard tonni tööstuslikku põlevkivi. Jääkvarude suuruseks hinnatakse 4,8 miljardit tonni, nende aktiivseks osaks arvatakse 1,3 miljardit tonni, sh 0,3 miljardit on aktiivne reserv. Nagu näha, võib põlevkivi kaevandamisel, kui arvestada eeskätt maa-aluse kaevandamise meetodiga, arvestada perspektiiviga vähemalt 40 aastat ja ka sellega, et hinnanguliselt – ma tahaksin, et te tähelepanelikult kuulaksite seda arvu! – läheb 40% põlevkivist tehnoloogilisteks kadudeks. Kuigi spetsialistide hinnangul jätkub meil põlevkivi vähemalt 50 aastaks, on põlevkivi kokkuhoiu probleem väga aktuaalne. Sellega seoses tuleb märkida, et maa-aluse kaevandamise osakaal, mille puhul kümneks aastaks prognoositakse tehnoloogilist kadu 40%, peaks suurenema 60–85%-ni.
Teine plokk: põlevkivi kaevandamine ja tarbimisnõudlus. Alates 1981. aastast, mil põlevkivi toodang aastas oli 31 miljonit tonni, täheldatakse selle näitaja stabiilset langust. Üldistatud prognooside järgi orienteeruti tasemele 10–12 miljonit tonni aastas, kuid aastal 2012 oli aastatoodang maardlas 16 miljonit tonni ning keemia-energeetikafirmade taotluste alusel kasvab toodang eelolevatel aastatel 2017. aastaks ligi 20 miljoni tonnini ja 2021. aastaks 26 miljoni tonnini. Tuleb silmas pidada, et viimase 40 aasta jooksul alates Estonia kaevanduse käikulaskmisest ei ole projekteeritud ega järelikult ka avatud uusi kaevandusi ja karjääre, mis kuuluvad – pean seda täpsustama – Eesti Energia lipu alla.
Kokku võttes ilmneb 2013. aasta alguses, et põlevkivivajadusest rahuldatakse vaid 80%, pean silmas kaht tegutsevat elektrijaama. Ja on ju alustatud uue jaama ehitamist. Tegutseva ettevõtte perspektiivne toodang – arvestades ka käivitatud Ojamaa kaevandust – ei ületa lähima nelja aasta jooksul 17 miljonit tonni müügipõlevkivi.
Kolmas plokk: ökoloogia, mäetööde ökoloogiline ohutus. Brüsseli, st Euroopa Liidu ökoloogiastrateegia seab prioriteetseks alternatiivsete energiaallikate kasutamise, sh gaasi- ja vesinikuenergeetika, samuti kütuseelementide arendamise. Ilma uute tehnoloogiateta, mis suudaksid garanteerida 100%-lise keskkonnaohutuse, võib Eesti põlevkivimaardla positiivse tuleviku seada kahtluse alla. Senini on sellist ohtu edukalt suudetud vältida, kuid kaks maa-aluse põlevkivikaevandamise negatiivset tagajärge ootavad renoveerimiseks juba üle 40 aasta konkreetset tehnilist otsust. Ma saan aru, et aeg on otsas. Sel teemal aga võiks veelgi rääkida, teen seda järgmisel esmaspäeval. Aitäh!

Suur tänu! Järgmisena palun kõnetooli Eldar Efendijevi!

Lugupeetud proua eesistuja! Austatud kolleegid! Ma ei taha siin rääkida sellest, kes ja mida lubas valimistel kommunaalkulude vähendamiseks ja sh ka elektri hinna alandamiseks – sellest on juba räägitud ja kirjutatud. Tahan rääkida sellest, et tänavuse aasta esimene kuu, jaanuar on lõppenud ja eelarvelised asutused oma elektrikuludele kriipsu alla tõmmanud.
Mis tuli välja? Võtame näiteks Narva linna. Eelarvelistele asutustele – lasteaiad, koolid, kultuuriasutused jt – oli elektrikulude katmiseks ette nähtud 20% rohkem raha. Seega juba hindade tõusu prognoos ei olnud väikene – viiendik eelmise aasta hindadest juurde. Jaanuar näitas, et reaalsed kulud olid kuni 40% suuremad kui eelmise aasta jaanuarikuus. See on fakt. Ja kui arvesse võtta, et tervelt kümme päeva kestis koolides vaheaeg ja täismahus kulutusi teha ei tulnud, siis võib arvata, et veebruar toob suuremad arved.
Võib-olla valiti mitte päris hea elektripakett, kuigi majandusminister ise andis Narvas ka personaalset nõu, kuidas elektripaketti valida. Vahest ta eksis oma valikuga – noh, ei oska veel. Muidugi saab valikut muuta, aga juurdekasv on nii või teisiti suur.
Võib-olla lasteaiad ja koolid kasutavad elektrit ebaefektiivselt? Sellele küsimusele on rõhunud ka majandusminister, viidates võimalusele elektritasu vähendamiseks. Samas me teame, et lasteaiad ja koolid peavad täitma rangeid tingimusi ja täitmist kontrollitakse ka väga hoolega. Ei saa öelda, et nendel asutustel on mingi võimalus eeskirjadest kõrvale hoida – kohe saad ettekirjutuse. Võib tõdeda, et lasteaiad ja koolid on täna miinimumtarbimise piiril, enam vähem tarbida ei saa. Ja veel: osa elektriseadmeid on vaja välja vahetada, samuti elektripirnid. Tuleb hankida uued ja ökoloogilised. Tundub pisiasi, aga need maksavad vähemalt kaks korda rohkem. Jälle lisakulu!
Kust võtta raha, et katta hindade kallinemise pärast nii järsku kasvanud elektrikulud? Mille või kelle arvelt? Muidugi, kohalikud omavalitsused peavad hakkama saama ja eks nad kuidagi selle raha leiavad, aga lõpmatult see nii jääda ei saa, et selliste muudatuste tagajärjed langevad ainult kohalike omavalitsuste õlgadele. Vabariigi Valitsus peab ka midagi tegema, et elektri hind alaneks ja kommunaalkulud väheneks. Selles suunas tuleks astuda konkreetseid samme, alustades kas või aktsiisi alandamisest. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Lugupeetud Riigikogu istungi jälgijad! Homsel istungil arutatakse selles Riigikogu koosseisus juba kolmandat korda elektri hinnale lisanduva aktsiisi alandamist. Teadupärast aastast 2008 on Eestis elektriaktsiis, mis ületab 4,5 korda Euroopa Liidus kehtestatud alammäära. Kui Euroopa Liit ütleb, et elektri hinnale peab aktsiisi lisama vähemalt 1 euro megavatt-tunni kohta, siis Eestis on see määr 4,47. Kui me esimest korda siin Riigikogu saalis selles koosseisus tõstatasime teema, et üleminek vabale elektriturule toob kaasa hinnatõuse ja neid tuleb ohjeldada, siis oli aasta 2011. Äsja olid läinud vabale elektriturule üle suurettevõtted ja meie ettepanek oli, et kui elektri hinnad tõusevad, siis seda lööki saab pehmendada, vähendades lisanduvaid makse. Siis pareeriti meie ettepanekut vastuväitega, et millele me üldse tugineme, kui kinnitame, et elektrituru avamine toob endaga kaasa hinnatõusu. Juhan Parts Riigikogu saalis kinnitas, et on ka stsenaariume, et elekter hoopis odavneb.
Aasta hiljem, kui suurettevõtted olid aasta aega juba börsihindade alusel tegutsenud, oli näha, et hind ei ole alanenud. Me algatasime uuesti elektriaktsiisi alandamise eelnõu. Viimased vaidlused selle üle jäid möödunud aasta lõppu ja need kulmineerusid päris mitmel ööistungil. Oli juba selge, et 1. jaanuarist ootab kodutarbijaid ning väikeseid ja keskmisi ettevõtjaid väga suur elektri hinna tõus ja ööistungite abil soovisime survestada Riigikogu enamust sellele probleemile otsa vaatama ja aktsiisi vähendades seda hinnatõusu pehmendama.
Möödunud aasta lõpus öeldi meile, et elektriaktsiisi ei pea muutma, sest on ka teisi viise, võib näiteks vähendada taastuvenergia tasu. Taastuvenergia tasu vähendamisel majandusminister Juhan Partsi pakutud viisil oleks olnud poole väiksem mõju kui elektriaktsiisi alandamisel. Majandusminister pakkus välja, et taastuvenergia tasu võiks vähendada 0,97 eurosendilt kilovatt-tunni kohta 0,8 eurosendile. On ilmselt kohane öelda, et selle taastuvenergiatasu vähendamisega ei ole mitte kuhugi jõutud. Ülehomme jõuab see Riigikogu istungisaali, kus selle eelnõu menetlus jälle katkestatakse. See jäetakse määramatuks ajaks sahtlisse. Aga iseenesest taastuvenergia tasu ei vähene. Ja juba tulevad Rahandusministeeriumist kõned, kus räägitakse taastuvenergiatasu vähendamisest märksa väiksemas mahus ehk mitte enam 0,8 eurosendini, vaid 0,87-ni.
Meie pakutud aktsiisi alandamise oleks saanud teha kiiresti. See ei vaja Euroopa Liidu luba. Taastuvenergia tasu puudutav muudatus vajab euroliidult riigiabi luba ja pole teada, millal see tuleb.
Põhiline on see, et Eesti riigi eelarve on elektri hinna tõusust märkimisväärselt võitnud, sest lisaks sellele, et elektritariif kasvab ja võrgutasusid suurendati 13%, on elektriaktsiis jäänud samaks ehk 4,5 korda suuremaks, kui Euroopa Liit nõuab. On jäänud samaks ka taastuvenergiatasu. Kõrgemale elektri hinnale ja suuremale võrgutasule on lisandunud seegi tõsiasi, et käibemaks on hinnatõusu tõttu ligi kümnendiku kasvanud.
Nii et selle asemel, et riiklike maksude vähendamise abil inimestele hinnatõusu pehmendada, on otsustatud hoopis hinnatõusust suuremat kasu saada. Ja vaadates seda, et taastuvenergia tasu muutmisel liigutakse edasi teosammul, jääb mulje, et see kasu saamine ongi eesmärk ja elektri kallinemist pehmendada ei soovita.
Aga homme arutab Riigikogu taas aktsiisi alandamist. Kolm on kohtuseadus ja ma loodan, et kolmandal korral saavad ka valitsusliitlased aru, et midagi tuleb siiski ette võtta. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Kolleegid! Head jälgijad! Kui me eelmisel nädalal arutasime siin pikalt põhikoolide ja gümnaasiumide reformi, siis minister Aaviksoo püüdis meid veenda ja ta on seda kinnitanud ka oma intervjuudes, et asjaomane eelnõu põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist põhimõtteliselt ei nõuagi. Kui natukene nõuab, siis võib-olla ainult kaugemas perspektiivis. Niisuguse jutuga on võib-olla võimalik mõni inimene ka uinutada.
Mina osalesin eelmisel nädalal ümarlauaarutelul Võrus. Samasugune dispuut on olnud Järvamaal ja ka mujal Kesk-Eestis, praegu käib see Põlvas. Tartu pingetest ma ei räägigi. Arutasime Võru ümarlauas kohalike inimestega põhikoolide ja gümnaasiumide tulevikku, eriti piirkonnas, kus on nii põhikoolid 1.–9. klassini kui ka põhikool-gümnaasiumid 1.–12. klassini, võib-olla ka juba mõni eraldiseisev gümnaasium, kus on ainult 10., 11., 12. klass. Huvitav, et kõik asjaosalised, kes laua taga istusid, toetasid paljusust. Nende arvates on tore, kui vanemal on valida, kas ta paneb lapse väiksemasse põhikooli, kus on väiksemad klassid ja kus võib-olla pööratakse ka erivajadustele rohkem tähelepanu, märgates iga last. Sellises koolis on vajalikud tugistruktuurid. Osa koole aga on rohkem gümnaasiumile ja ülikoolile suunatud, neis saab õppida 1.–12. klassini. Igas arutelus saabub lõpuks hetk, mil peab otsustama, kas minna edasi puhta gümnaasiumiga või mitte. Nendel neljal kohtumisel, mis minul on viimasel paaril nädalal olnud, on peamine ja ainuke argument olnud ainult üks tõsiasi. Haridus- ja Teadusministeerium saatis detsembri viimastel päevadel omavalitsustele väga selge sõnumi, et järgmisel viiel aastal saavad raha ainult need omavalitsused ja koolid, kes on gümnaasiumiastme eraldanud.
Kui küsida selle kohta kohalikelt inimestelt, siis öeldakse: ei-ei, loomulikult me ei taha 10., 11. ja 12. klassi ära lahutada. Meil on probleemid õpetajate koormusega, me ei tea, kuidas erialaõpetajate tööd korraldada. Ja me juba tunneme oma õpilasi ja nende perekondi. Kui 10. klassi tuleb kokku täiesti uus seltskond, siis me ei jõua luua neile vajalikke sotsiaalseid tugistruktuure. Pooltargumente on palju. Peamine vastuargument aga on, et muidu ei anna ministeerium investeeringuraha.
Minu küsimus on: mida ja kuidas me siin Riigikogus arutame? Hariduslikud argumendid ei ole argumendid, kohalike inimeste argumendid ei ole argumendid. Ainuke argument on, et kuskil Isamaa tagatoas keegi otsustas, et kõige kihvtim asi, mille ta tahaks oma nimele kirjutada, on puhaste gümnaasiumide loomine. Ja ainult selleks jagab ta Euroopa raha järgmiseks viieks aastaks. Võib-olla avanevad aastal 2015 kohalikele omavalitsustele võimalused oma platvormi selgitada. See, mida Aaviksoo siin meil eelmine nädal rääkis, on pehmelt öeldes vale. Kõnealuste investeeringutega surub ta peale oma platvormi. Ma loodan, et Riigikogu liikmed eelnõu arutades teavad seda tausta. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ei saa minagi mööda minna elektri hinnast ja selle mõjust Eesti elektritarbijatele. Põhiliselt on räägitud kodutarbijatest, väga vähe aga kohalikest omavalitsustest ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest. On üks lihtne meetod, kuidas saaks elektri hinda alandada. Nagu juba öeldud, selleks on elektriaktsiis, mille mõju võib üsna väike tunduda – kodutarbijale 15–17 eurot aastas –, aga vanas rahas teeb see 250–300 krooni ja öelda, et see on väike raha, mina küll ei julge. Need, kes seda väidavad, elavad ilmselt suhteliselt hästi.
Teine asi, millest kogu aeg räägitakse: taastuvenergia tasu kiire vähendamine võiks oluliselt elektri hinda alandada. Praegune poliitiline seis on vist selline, et taastuvenergia tasu muutmisega ei jõuta kuhugi. Eelnõu jääb Riigikogu sahtlitesse, sest koalitsioon ei jõua konsensusele. Minu teada on ka Euroopa Liidult tulnud sõnum, et õigustatud ootuste järgimise printsiibi kohaselt neid tasusid vähendada ei saa. Kokkulepet rikkuda ei tohi.
Minu arvates saab kõige kiiremini ja efektiivsemalt elektrikulusid vähendada, kui võrgutasude kiiret kasvu pidurdada. Nii lühikese ajaga teha nii palju, nii suures mahus investeeringuid ainult võrgutasu kasvatamise abil ei ole minu arvates õige. Kui oli vaja investeeringuteks raha, siis tulnuks riigil vähem dividende Eesti Energiast välja võtta või siis teisipidi, suunata Eleringi investeeringuteks. See oleks juba oluline võit olnud, see võimaldanuks elektri hinna madalama hoida. Meie inimesed ei ole rikkad ja nende maksevõime ei ole nii suur, et nad kannataksid välja väga lühikese perioodi jooksul tehtavad suured investeeringud.
Midagi ei ole teha, kui on suur torm, siis teatud juhtudel tulebki olla mingi aeg ilma elektrita. See pole ainult Eesti probleem. Ka rikastes riikides, näiteks Soomes ja Rootsis, kui on torm, siis me kuuleme uudistest, et 20 000 – 30 000 majapidamist on ilma elektrita. Mingit varukindlust ei suudeta tagada, sest selle hind on liiga kõrge. Samal ajal on võimalik efektiivselt ja operatiivselt peale tormi elekter taastada.
Väga otsene mõju on elektri hinnal kohalikele omavalitsustele. Kohalikud omavalitsused on jälle kaotajaks jäänud, sest nende eelarves täiendav elektrikulu ei kajastu. Keskeltläbi 20–25% tuleb kohalikel omavalitsustel tänavu arvestada täiendavaid kulutusi, mis on seotud elektri kallinemisega. See pole väike raha – kui võtta kokku omavalitsuse kogu elektrikulu, siis on see päris suur summa. Koolid, lasteaiad, raamatukogud, huvikoolid, spordihooned jne, lisaks tänavavalgustus. Kui see kulu kokku liita ja panna sinna 20% kulu juurde, siis seda ei ole lihtsalt võimalik katta. Praegu ongi selline seis, et me näeme poolpimedaid linnu ja väiksemaid asulaid, sest omavalitsustel valgustuseks raha ei ole. See ei ole sugugi normaalne, et tänapäeva Euroopas me peame kokku hoidma kõige elementaarsema pealt – ma arvan, et tänavavalgustus on elementaarne asi. Inimesed peavad saama turvaliselt liigelda.
Ja teine teema, millest täna on räägitud, on elektri hinna tõusu otsene mõju.
Ma palun mõne minuti juurde!

Teil ei ole võimalik aega  juurde saada. Vaba mikrofoni voorus on aega viis minutit. Seega järgmine kord. Palun, Priit Toobal!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi aastapäeva järgsel päeval ja vabariigi aastapäeva eelsetel päevadel ja vabariigi aastapäeval endal arutatakse ikka Eesti asja üle ja mõeldakse, mis see Eesti asi on. Mõeldakse Eesti inimeste, Eesti riigi juhtimise ja riigijuhtide peale. Mina mõtlesin ka selle peale, kuidas ikkagi nii erinevalt asjadest aru saadakse, et ühe erakonna jaoks on Eesti asi inimeste aitamine, toimetulek, nende igapäevane hakkama saamine, aga Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on Eesti asja ajamine reklaamplakatite kleepimine ja reklaamklippide tootmine. Hakkasin mõtlema, mis selle IRL-i "Ajame Eesti asja" taga siis tegelikult on.
Loetelu nende n-ö pattudest sai üsna pikk. Ma ei räägi praegu mitte elamislubade skandaalist, elamislubade müügist, Raudsest ega Stelmachist, ei räägi ka sellest, kuidas siseminister Ken-Marti Vaher on tahtnud oma kauaaegset parteikaaslast Priit Kama Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks sokutada. Ma räägin konkreetsetest näidetest selle kohta, mida on viimase paari-kolme aasta jooksul peamiselt Isamaa ja Res Publica Liidu eestvedamisel, küll koalitsioonis Reformierakonnaga, tehtud. Aga Reformierakond on vähemalt osaliselt oma vigu tunnistanud ega ole tervet Eestit täis kleepinud plakateid, kuidas nemad Eesti asja ajavad. Sain abi ka selliselt veebisaidilt nagu isamaaliit.reformipartei.info, kuhu on tublid Eesti inimesed kirja pannud, mida Isamaa ja Res Publica Liit Eesti inimeste "aitamiseks" tegelikult teinud on. Võib-olla mõned näited, kõike ma ei jõua ette lugeda – aega pole piisavalt.
Üldine käibemaksu tõus 18%-lt 20%-le, millega tõsteti kõiki hindu. Toasooja käibemaksu tõus 5%-lt 20%-le, millega peamiselt just kodukulusid suurendati ja mis lööb koduomanikke eriti valusalt. Meenutan siinkohal IRL-i loosungit "Kodukulud alla. Sinu kindel võit!". Majutusteenuste käibemaksu tõus 5%-lt 20%-le, millega kahjustati turismi- ja majutusettevõtteid. Kontsertide, spordiürituste, etenduste, muuseumi- ja kinopiletite käibemaksu tõus 5%-lt 20%-le, mis teeb haiget just spordiühingutele ja sporditegijatele, kultuuriettevõtetele ja kultuuritarbijatele. Matuseteenuste käibemaksu tõus 5%-lt 9%-le, mis teeb peamiselt haiget pensionäridele, töötutele ja teistele vaesematele ühiskonnagruppidele. Raamatute ja õpikute käibemaksu tõus 5%-lt 9%-le, maagaasi aktsiisi tõus, pakendiaktsiisi kehtestamine, elektriaktsiisi tõus. Teatavasti Euroopa Liit nõuab, et elektriaktsiis oleks vähemalt 1 euro megavatt-tunni kohta, Eestis on see 4,47 eurot megavatt-tunni kohta. Bensiiniaktsiis on meil võrreldes 2007. aastaga tõusnud 36%, mis on kaasa aidanud muudelegi hinnatõusudele. Üle 50% kütuse hinnast moodustavad aktsiis ja käibemaks, mida valitsus kontrollib ja saaks alandada, kui sooviks hinnatõusu survet leevendada.
Tuludeklaratsiooni esitamisel ei saa tuludest enam maha arvata õppelaenu intresse, ametiühingu liikmemaksu ja erakondadele tehtud annetusi. See teeb peamiselt haiget praegustele ja tulevastele õppelaenuvõtjatele.
IRL-i juhtimisel kärbiti märksa haigus- ja hooldushüvitisi, mis lööb eriti kõvasti väikeettevõtteid ja halvendab kõigi töötajate tervisekaitset. Tõsteti omaosalust hooldusravis, kaotati hambaravihüvitis, kohaliku omavalitsuse tulubaasi kärbiti, vähendades neile laekuvat tulumaksuosa 11,93%-lt 11,40%-le, mis piirab kohalike omavalitsuste võimalusi avalikke teenuseid osutada ja abivajajaid aidata.
IRL-i juhtimisel võeti vastu uus töölepingu seadus, mis piirab märksa töötajate sotsiaalseid tagatisi, kergendab vallandamist ja suurendab ebaproportsionaalselt töötaja vastutust. Peatati riigipoolsed maksed teise pensionisambasse, mis teeb haiget peamiselt tulevastele pensionisaajatele, tõsteti pensioniiga – 2026. aastaks tõuseb pensioniiga meestel ja naistel 65. eluaastani. See teeb kõige rohkem haiget pensionieelikutele. Lõpetati pensioni tasuta kojukanne.
Minu aeg on läbi, aga näete, ma jõudsin selle loeteluga alles napilt poole peale. Järgmisel esmaspäeval saan seda nimekirja jätkata. Aitäh!

Palun, Viktor Vassiljev!

Austatud proua juhataja! Kolleeg Priit Toobal hakkas siin ette lugema nimekirja, mis on nii pikk, et enne läheb issanda päike looja, kui ta sellega lõpule jõuaks. Kui aga vaadata, mis Eestimaal viimasel ajal toimub, ja seda, kuidas me sammume oma eesmärgi poole saada viie rikkaima riigi hulka, siis tundub, et mitte ainult issanda päike, vaid kogu maailm saab enne otsa, kui me sinna jõuame.
Teate, ma mõnikord mõtlen, et asjade vahel on väga huvitavad seosed. Enne seda, kui drastiliselt tõusis elektrienergia hind, tekkis meil millegipärast säherdune vahva elektriautode buum. Tulid elektriautod – hästi soodne ja moodne uus tehnoloogia, ostke kõik! Ja palun väga – elektri hind tõusis. Huvitav on see, et tavaliselt noored inimesed võtavad ruttu omaks igasugused vahvad äpid, et nuppe litsuda ja mingit uut mängu mängida, kasutada uut tehnoloogiat – ikka selleks, et näidata, kui targad ja eesrindlikud nad on. Millegipärast elektriautot omaks pole võetud. Nii palju kui mina tean, Eestis vist ainult üks eraisik ongi elektriauto ostnud. Ma ei tea küll, mis kaalutlustel, aga inimesi on väga mitmesuguseid. Ju see oli siis selline inimene, kes vajas millegipärast elektriautot. Ma ei tea, kas ta kasutab seda kodus õmblusmasina asemel või, ma ei tea, vahukoore kloppimiseks. Üldiselt sõidavad meil elektriautodega inimesed, kes milleski süüdi ei ole, sotsiaaltöötajad enamasti.
Paraku ma oleks tänavu talvel ühe sellise sotsiaaltöötaja tõttu peaaegu avariisse sattunud. Mina sõidan rahulikult oma töökohta, mis on vene kiriku vastas. Ühe ristmiku ees seisab elektriauto, ootab rohelist tuld, aga aknad on absoluutselt härmas. On ainult sihuke pisike vaatamispilu nagu tankis, õige kitsalt puhtaks hõõrutud. Istub seal tädi – näo järgi kohe näha, et niisugune tark, hoolitsev, südamega inimene. Sotsiaaltöötaja ilmselt. Karvamüts pähe tõmmatud, soojad labakud – rahvusmustriga! – käes, hingab sinna akna peale ja nühib sedasama pilu, kust saaks välja vaadata. Ma muidugi jäin vaatama, oleks peaaegu et teistele sisse sõitnud. Päris huvitav vaatepilt! Kui nüüd veel mõelda sellele, et elektriautodel tuleb varsti kõik kiirlaadijad välja vahetada, sest tuleb uus pistikupesa standard, siis jah, niimoodi me liigume jõudsalt sinna, kuhu me liigume.
Inimeste jaoks on tähtsad kolm asja. See ei ole mitte minu väljamõeldis, igal pool maailmas on tehtud elanikkonna küsitlusi. Tuleb välja, et inimeste jaoks on kõige tähtsam, nii huvitav, kui see ka ei ole, isiklik turvalisus. Teisel kohal on tervis ja alles kolmandal kohal on majanduslik heaolu ehk raha olemasolu. Kuidas meil nende kolme asjaga on? Isiklik turvalisus ei tähenda mitte ainult seda, et sind ei ähvarda oht tänaval maha löödud saada, vaid ka seda, et sa saad kenasti oma eluga hakkama, et sul on normaalne töökoht, et sa saad palka, et sa suudad oma mingid vajadused täita, ilma et peaksid vargile minema. Aga paraku on niimoodi, et noored inimesed ei näe Eestis perspektiivi, nad ei näe tulevikku, nad põgenevad, lähevad ära Austraaliasse. Aga uskuge mind, ega seal ka parem ei ole. Nad ju kirjutavad sealt – vaadake natuke Facebookis ringi! Seal on küll ja küll inimesi, kes kirjutavad oma vahvatest seiklustest Austraalias, aga nad tulevad sealt tagasi sama vaestena, nagu nad läksid, ega nad sealt õnne ei leia.
Tervisega on, nagu on. Tervis maksab raha, seda raha ei ole sugugi mitte kõigil. Nüüd, kui kirjutati alla tervise tuleviku kokkulepe, kirjutati see alla ilma personalita. Niimoodi me siis läheme oma tuleviku poole, kus on kindla peale olemas maksud, mida tuleb maksta, kus on eelarve, mida hoitakse tasakaalus, arvestamata seda, et selles eelarves on ka laste pisarad ja nende vanainimeste häbi, kes peavad kätt väristama lootuses sotsiaaltoetust saada. Ja mis on seal positiivset? Positiivset on seda, et me teiega kestame, me jääme kestma, me saame ükskord oma õiguse ja ükskord me võidame niikuinii. Head tervist teile kõigile! Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, tänane päevakord on ammendunud. Soovin kõigile kaunist õhtu jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 17.03.