Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Tere hommikust! Austatud Riigikogu! Teie ekstsellentsid! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Mul on kaks arupärimist, palun kummagi jaoks kaks minutit! Esimene arupärimine on esitatud siseminister Ken-Marti Vaherile ja puudutab Politsei- ja Piirivalveameti personali olukorda. Mõned päevad tagasi vapustas meid Eesti press, kus ilmus artikkel iseloomuliku pealkirjaga "Politsei ja piirivalve jookseb verest tühjaks". Ja ongi niiviisi, et iga aasta kaob sealt umbes 100 töötajat. Minu isiklik kogemus näitab, et viimastel aastatel on massiliselt ära läinud suure kogemusega töötajaid, viimase kolme aastaga on 333 ametnikku vähemaks jäänud. Seega võib väita, et Politsei- ja Piirivalveametis on krooniline personalipuudus ning kriitiline piir on käes. Seda kõike arvestades soovivad üheksa Riigikogu liiget esitada siseministrile mõned küsimused.
Teine arupärimine on ka siseminister Ken-Marti Vaherile, aga sellega on veidi huvitavam olukord juba lähtuvalt arupärimise menetlemisest. See on seesama arupärimine nr 292, mis sai sisse antud selle nädala esmaspäeval. Arupärimine käsitles kapo korrumpeerunud ametnikku ja tema seotust Läti allilmaga. Paar päeva tagasi sain kirja, millele oli alla kirjutanud proua Ene Ergma. Tsiteerin: "Oma arupärimises küsite siseministrilt ühe isikuga seonduvalt sedavõrd täpset teavet, et tegemist on kirjaliku küsimuse, mitte arupärimisega. Seetõttu teen ettepaneku esitada need küsimused siseministrile kirjaliku küsimusena." Vaatamata sellele, et ma ei võtnud seda ettepanekut vastu, võeti  arupärimine nagunii registrist maha. Mina olen arvamusel, et kõik, mis toimub ühe või teise ministri juhtimisalas, peab olema avalik ja üldsusele kättesaadav. Ma ei ole selles veendumuses üksi. Alles eile ütles sotsiaalminister Taavi Rõivas siin saalis infotunnis: "Loomulikult kõige eest, mis toimub ühe ministri haldusalas, vastutab lõpuks poliitiliselt ka minister." Täiesti õige! Seepärast annan mitme Riigikogu liikme nimel teistkordselt üle arupärimise kapo korrumpeerunud ametniku ja tema seotuse kohta Läti allilmaga. Usun, et see organisatsioon, mis kaitseb meie riigi julgeolekut, peab olema puhtamast puhtam, ja me ei saavuta seda tulemust, kui me sellega konkreetselt, sh ka meie siin saalis, ei tegele.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Sven Mikseri!

Sven Mikser

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja viie demokraatide saadikuühendusse kuuluva Riigikogu liikme nimel annan menetlusse elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on leevendada kodutarbijatele ja äritarbijatele 2013. aasta 1. jaanuaril toimunud üleminekut avatud elektriturule. Selleks tehakse ettepanek muuta elektrituruseadust selliselt, et taastuvenergia toetuse rahastamisest tekkiva kulu kannaks tarbija asemel edaspidi riik. Eelnõu sisus on kõige olulisem see, et taastuvenergia toetust rahastatakse Euroopa Liidu heitmekaubanduse direktiivi kohaselt saasteühikute müügi tulust. Kui müügist laekuv tulu ei kata taastuvenergia toetuse suurust, siis kaetakse puudujääv osa riigieelarvest. Kui müügist laekuv tulu ületab makstava taastuvenergia toetuse suuruse, kantakse ülejääv osa riigieelarvesse.
Alates 2010. aasta 10. aprillist on Eestis suurtarbijad, kelle aastane tarbimismaht on suurem kui 2 gigavatt-tundi, kohustatud ostma elektrit börsilt. Eleringi andmetel on avatud turu tingimustes elektri hind olnud keskmiselt 46 eurot megavatt-tunnilt, mis on ligi 50% kõrgem kui reguleeritud elektrihind suletud turul. 1. jaanuaril sel aastal avanes elektriturg Eestis kogu ulatuses, mis tähendab, et ka väiketootjad ning kodutarbijad peavad ostma elektrit börsihinnaga. Eesti Energia uue elektrihinnakirja kohaselt maksid kodutarbijad selle aasta jaanuaris paketi "Elektrienergia börsihinnaga" korral 1 kilovatt-tunni eest 13,66 eurosenti. Sellest moodustab põhitariif 4,51 eurosenti, võrguteenus 5,56 eurosenti, taastuvenergia tasu 0,87 eurosenti, elektriaktsiis 0,447 eurosenti ja käibemaks 2,28 eurosenti. Põhitariifi komponent kallineb sel aastal kodutarbijatele 40–50%. Meie eelnõu vastuvõtmise korral, kui anda taastuvenergia tasu maksmine riigi kätte, väheneks keskmise pere elektriarve keskeltläbi 37 euro võrra.

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist ja ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme edasi teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head ametikaaslased, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub istungisaalis inimkaubanduse ja vägivalla vastase saadikurühma asutamise koosolek. Saadikurühma kokkukutsuja on Riigikogu liige Kalle Laanet. Ootame aktiivset osavõttu!
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 77 Riigikogu liiget, puudub 24.


1. 10:07 Olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu

Aseesimees Jüri Ratas

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Lubage lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 on juhatus väliskomisjoni ettepanekul määranud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on välisminister Urmas Paeti ettekanne kuni 30 minutit, pärast seda on küsimused ja vastused kuni 60 minutit. Seejärel on väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused-vastused kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib esitada mõlemale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Pärast seda on läbirääkimiste voor, kus sõna võivad võtta kõik Riigikogu liikmed. Väliskomisjon on edastanud Riigikogule palve, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpus Riigikogu otsust vastu ei võta. Ühtlasi on väliskomisjon teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral tänast istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Hääletame seda ettepanekut töö käigus, kui meil peaks selline vajadus tekkima.
Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli välisminister Urmas Paeti!

Välisminister Urmas Paet

Tere hommikust! Hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Me tähistame peatselt kõik koos Eesti riigi 95. sünnipäeva ja märtsi lõpus saabub päev, mil katkestuseta iseolemist on olnud ajaliselt sama kaua, kui oli enne sõda. Meie riikluse alused on praegu tugevamad ja kindlamad kui 21 või ka 74 aastat tagasi. Oleme läbinud omariikluse taastamise etapi, Euroopa ja maailmaga taaslõimumise etapi.
Ilmasõdadevahelise perioodi Eesti Entsüklopeedia kirjutab, et diplomaatia on riigi välispoliitiliste eesmärkide taotlemise meetod. Välispoliitika on aga ka sisepoliitika peegeldus. Välistegevus peab teenima Eesti inimeste huve. Valitsuse eesmärk on sisuline ja inimkeskne välispoliitika meie naabruses, maailma praegustes ja tulevastes jõu- ja majanduskeskustes ning meile olulistes ühendustes, kuhu juba kuulume.
Head kuulajad! Ettekande keskmes on inimeste teenistuses olev välispoliitika. Inimõigused ja -väärtused on läbiv teema kõigis välispoliitilistes küsimustes, olgu selleks julgeolek või Euroopa-poliitika, majandus- või konsulaarvaldkond. Inimõiguste olukorra parandamine ja kaitse on Eestile juba 95 aastat olnud ja on edaspidigi põhimõtteline hoiak ning eesmärk. Inimõigused on rahu, julgeoleku ja kestliku arengu tagamise nurgakivi. See on hea näide sellest, kuidas tõeliselt idealistlikud asjad on samas ka pragmaatilised ja vastupidi. Eesti on maailma tipus isiku-, majandus- ja poliitiliste vabaduste poolest. Me naudime ulatuslikku liikumisvabadust. Samas soovime neid õigusi kaitsta nii kodus kui ka kaugemal. Ka meie võidame, kui need vabadused ja õigused on tagatud teistele rahvastele. Siinkohal on oluline rõhutada, et erinevalt omavolist on tõeline vabadus vastutustundlik. Nagu ütles kord lord Acton: "Vabadus on õigus teha, mida peaksime."
Kaitseme ja soovime laiendada õigusriiki ja inimõigusi austavat ruumi maailmas. Eesti sai esimest korda ajaloos ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks. Valitsuse prioriteedid selles nõukogus on naiste ja laste õigused, sooaspekti arvestamine konfliktilahenduses, võitlus karistamatuse vastu ja põlisrahvaste õigused. Erilist tähelepanu pöörame väljendus- ning internetivabadusele.
Inimõiguste Nõukogu aitab kaasa konfliktide ja massiliste inimõiguste rikkumiste ärahoidmisele ja neile reageerimisele. See haakub meie tegevusega Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamisel, mille riikide assambleed juhib Eesti diplomaat. Peame kohtu arengut oluliseks, et aidata ennetada ränkade kuritegude toimepanemist. Rooma statuudiga on juba ühinenud 122 riiki. Jätkame veenmistööd, et liitujaid lisanduks. Vaid see võimaldab suuri inimsusvastaseid kuritegusid ära hoida ning süüdlasi vastutusele võtta.
Internetivabadus on oluline digitaalse lõhe kasvades ja ajal, kui autoritaarsed riigid otsivad võimalusi piirata ligipääsu internetile. Meie poliitika on käsitleda internetivabadust põhivabaduste ja inimõiguste kaudu. Oleme kolmandat aastat järjest maailmas esikohal internetivabaduse poolest. Toetada väljendusvabadust internetis on Eestile sama oluline kui toetada teisi põhiõiguste ja vabaduste kaitsega seotud tegevusi. Kuulume internetivabaduse koalitsiooni, mida Eesti järgmisel aastal juhib. Olime Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu konverentsil interneti suurema reglementeerimise vastu. Valitsus jätkab edaspidigi tööd interneti tsenseerimise õigustamise vastu.
Internetivabaduse mündi teine külg on küberjulgeolek. See on julgeoleku lahutamatu osa. Sinna alla käivad veel küberkaitse ja -turvalisus ning elutähtsa teabetaristu kaitse. Sellel kõigel on kasvav mõju meie igapäevaelule ja seda ka füüsilises maailmas. Võimalikud küberrünnakud ei piirdu enam ainult veebilehtede halvamisega. Maailma energia-, vee-, transpordi- ja muud strateegilised taristud sõltuvad ulatuslikult haavatavast tehnoloogiast. E-riik ja võrgustumine on olnud teadlik valik. Samas peame enam panustama, et kaasnevate ohtudega toime tulla. See tähendab, et küberjulgeolek on prioriteet.
Järjest rohkem riike on hakanud mõistma küberjulgeoleku tähtsust. Oluline areng on Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia valmimine. Samuti NATO Küberkaitsekeskuse töö. Viimati teatasid Tallinnas asuva keskusega liitumisest Prantsusmaa ja Suurbritannia. Maailmas palju huvi tekitanud näide era- ja avaliku sektori ühistest pingutustest on Eesti Küberkaitseliit. Eesti on kübervaldkonnas nüüdisaegne julgeolekutootja. Oleme efektiivselt – st ka väikeste kulutusega – tugevdanud julgeolekut. Aga valitsus rõhutab muidugi ka NATO konventsionaalse võimearenduse vajadust.
Afganistani sõda omakorda on näide sellest, kuidas näiliselt kaugel toimuv mõjutab meidki. See on 21. sajandi maailmale iseloomulik. Eesti on tänulik igale sõdurile, tsiviilisikule ja nende peredele, kes Eesti julgeoleku nimel on palju ohverdanud. Täielik julgeolekuvastutus antakse Afganistani julgeolekujõududele üle selle aasta keskel. Praegu jätkame 170 kaitseväelasega Lõuna-Afganistanis, kus koostöö Suurbritannia vägedega on hästi sujunud. Otsuse, millal me täpsemalt oma kompanii välja toome, teeme lähiajal. NATO jätkab Afganistanis ka pärast 2014. aastat, juhtides rahvusvahelist väljaõppemissiooni. Ka Eesti on valmis abistama õigusriigi ülesehitamisel. Me suurendame märkimisväärselt arengukoostöö toetust Afganistanile. Meie prioriteetteemad selles valdkonnas on tervishoid, haridus, head valitsemistavad ja turvalisus. See tegevus on olnud tulemuslik. Näiteks on Helmandis umbes 80%-l elanikest juurdepääs tasuta tervishoiuteenusele. Kogu provints on hästi kaetud kliinikute võrguga. Meie tervishoiueksperdi koordineerida olid Eesti ja ka rahvusvahelised arengukoostöö projektid, samuti nõustas ta Helmandi provintsi valitsust. Pilt on oluliselt erinev võrreldes sellega, kui me seal aastaid tagasi alustasime. Afganistani-suunalise koostöö perspektiivis on ka Kesk-Aasia riigid strateegilisel kohal. Seni on keskendutud peamiselt transiidile, kuid tegevust oleks vaja kindlasti laiendada.
Laiem Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkond on üks maailma peamisi ohuallikaid. Piirkonna terroristlikud organisatsioonid üritavad keerulist olukorda enda kasuks pöörata. Paradoksaalselt on tänapäeval vaja tegutseda kodust kaugel, et kodus oleks turvaline elada. Eesti näiteks osaleb Euroopa Liidu piraatlusvastasel operatsioonil Atalanta. Kavas on osaleda ka Euroopa Liidu väljaõppemissioonil Malis. Sellel kõigel on praktiline seos Eestiga. Meile on oluline, et Malis, Afganistanis ega kuskil mujal ei pääseks võimule kogu maailma rahu ja stabiilsust ohustavad äärmuslased. Meile on tähtis, et Somaalia piraadid ei kahjusta oma tegevusega maailma- ja ühtlasi Eesti majandust.
Tulles tagasi NATO juurde, on oluline, et allianss oleks jätkuvalt aktiivne, eriti pärast Afganistani missiooni kokkutõmbamist. Eesti on hoidnud ja hoiab ka edaspidi liitlaste tähelepanu põhiülesannetel, nagu NATO territooriumi kaitse ja heidutuse tagamine. Põhjus on lihtne: selline tegevus on Eestile ja kogu meie piirkonnale suurim julgeolekugarantii. Viimane NATO tippkohtumine kinnitas neidsamu põhimõtteid. Hea näide on sel aastal Poolas ja Balti riikides toimuv NATO suurõppus Steadfast Jazz, mis keskendub kollektiivkaitse harjutamisele.
Oluline saavutus Eesti vaatevinklist oli otsus, et Balti õhuturve jätkub tähtajatu missioonina. Seni on õhuturbemissiooni baas olnud Leedus. Kahe aasta pärast on Ämari lennuväli täielikult tegutsemisvalmis. Eesti töötab selle nimel, et tulevikus paikneks igal aastal vähemalt üks õhuturberotatsioon Ämaris. On loogiline, et kolme riigi huvides toimuv missioon kasutab kõiki olemasolevaid võimalusi. Ämari lennuvälja kasutuselevõtt Balti õhuturbe tagamiseks just seda pakub. Üks lennuvälja väljaehitamise eesmärk oligi rotatsioon. Eesti tunnustab kõiki riike, kes on meie õhuturbes osalenud. Kõige sagedamini on selles osalenud Saksamaa, seejärel Poola, Prantsusmaa ja Taani. Ressursside üldine vähesus ja targa kaitse kontseptsioon eeldab rohkem koostööd ja võimete ühiskasutust.
Siinjuures on oluline toonitada kaitsekulutuste tähtsust. Praegu on Eesti üks väheseid liitlasi, kes suudab tagada riigikaitseks NATO miinimumi ehk 2% SKT-st. Soovime, et meie liitlased ning lähimad partnerid seavad samuti eesmärgiks panustada rohkem kaitse-eelarvesse. Meenutades Shakespeare’i Coriolanust: "Kui meri oli vaikne, siis kõik laevad seilasid ühtviisi meisterlikult." Kuid teatavasti on aeg-ajalt ka tormisemaid hetki. Seega on valitsus jätkuvalt seisukohal, et Euroopa peab julgeolekusse rohkem panustama. USA ei saa üksi kanda ega peagi kandma kogu vastutust ja kulukoormat, täpselt nii nagu Saksamaa ei pea üksi kandma Euroopa võlakoormat.
Head kuulajad! Läänemere piirkonna julgeolek on stabiilne, kuid vajab tervikuna tugevdamist. Põhjala on kvaliteetne kaubamärk majanduse ja rahanduse küsimustes, kuid me peame kogu piirkonnas seadma sama julgeolekueesmärgi. Eesti soovib Soomet ja Rootsit näha rohkem NATO-ga seotuna, tulevikus ka selle liikmena, kui sealsed ühiskonnad selleks valmis on. Igatahes peame tugevdama NATO-keskset koostööd meie piirkonnas. Me teeme regulaarset ja sisulist koostööd Soome ja Rootsiga ka NATO kriisiohjeõppustel. Palju meie koostööst toimub Euroopa Liidu raames. Põhjala lahingugrupp on üks viis tihendada seda kaitsekoostööd veelgi.
Põhja-Euroopa on majanduslikult ja rahanduslikult tugev. Oleme konkurentsivõimelisemad, stabiilsemad ja kiirema kasvuga kui ülejäänud Euroopa. Aga see ei tähenda, et kõik siin on ideaalne. Meil siin Põhjalas läheb paremini kui mujal, kuid ka meil ei lähe nii hästi, nagu tahaksime. Oluline on veelgi tihedam piirkondlik koostöö. Järgmisel aastal, olles Balti koostöö eesistuja, koordineerib Eesti NB8 ehk Põhjamaade ja Baltimaade koostööd ning juhib ka Läänemeremaade Nõukogu. Seega on meil otsene võimalus aidata kaasa Põhjala ja Balti riikide sidemete tihendamisele. Me toetame Läti ja Leedu ühinemist euroala ja OECD-ga. Piirkonna kõige integreerituma riigina on Eesti eesmärk tugevdada kogu regiooni. Eesti, aga ka Soome, Läti ja Leedu huvides on, et eurotsooni mittekuuluvad Rootsi ja Taani ei kaugeneks Euroopa Liidu tuumikust.
Poola ja Saksamaa on Läänemere piirkonnas võtmetähtsusega riigid. Me julgustame Saksamaad veelgi rohkem võtma liidrirolli n-ö põhjamaise mõistliku majandamise leeris. Nagu Läti ja Leedu puhulgi toetame Poola liitumist euroga. Seal on kasvanud positiivne meelestatus euro suhtes ja Poola võimalik liitumine eurotsooniga mõne aasta pärast on muutunud reaalsemaks. Eesti soovib, et nii Poola kui ka Saksamaa tunneks end rohkem Läänemere piirkonna riikidena.
Rajamaks modernseid ja kiireid transpordiühendusi Lääne-Euroopaga on määrava tähtsusega arendada meie piirkonna taristut, vastupidine on mõeldamatu. Läänemere piirkonnas toimub juba ligi 15% maailma merevedudest. Korralik raudteeühendus muu Euroopaga parandab inimeste liikumisvõimalusi ning kasvatab regiooni konkurentsivõimet. Seda eesmärki teenib Rail Balticu projekt. Viimase aasta vältel on selles osas väga suur töö tehtud. Enam ei käi jutt projekti kavandamisest. Eesti, Läti ja Leedu tegelevad projekti ettevalmistustöödega ning kaasatud on ka Poola ja Soome.
Vähemalt sama oluline on energiaühenduste loomine. Eesmärgi saavutamist toetab toimiv siseturg ning ühisel alusel põhinev energiakaubandus kolmandate riikidega. Sel aastal selgub regionaalse veeldatud maagaasi terminaliga seonduv. Pärast Estlink 2 valmimist võib prognoosida ka elektri hinna stabiliseerumist. Töös on NordBalti merealune kaabel Leedu ja Rootsi vahel ning LitPol Link Leedu ja Poola vahel, samuti uus Eesti-Läti elektriühendus. Sedasi loome Läänemere-äärsete riikide elektriringi. Loodetavasti saame peagi täielikult integreeruda kogu Euroopa energiaturuga ja pääseda energiasaare staatusest.
Peame töötama selle nimel, et Euroopa Liidus tehtav toetaks meie piirkonna senist edu ja tulevasi eesmärke. Alustasin ettekannet tõdemusega, et Eesti on Euroopasse taaslõimunud. See ei tähenda, et meie tähelepanu võib nüüd Euroopalt teistele teemadele hajuda. Eesmärk ei ole kunagi olnud ainult liitumine. Tähtsam kui vorm, tähtsam kui Euroopa Liitu kuulumise fakt on see, mida me Euroopas teeme. Oluline on, kuidas me seisame oma inimeste huvide ja õiguste eest, aga samas ka kogu Euroopa huvide eest. Meie eesmärkide seas on võlakriisi lõplik lahendamine. Tõhusa ravi eeltingimus on õige diagnoos. See kriis ei ole ainult tsükliline nähtus. Tegemist on struktuuriprobleemidega, viga on võlgades ja eelarvepuudujääkides. Valitsus on järjekindlalt seisnud selle eest, et kogu Euroopa Liit aktsepteeriks seda diagnoosi. Meie töö on olnud tulemuslik. Kriis on muidugi olnud pikk, seda ei eita keegi, ent samas seisab nii Eesti kui ka Euroopa majandus juba kindlamal vundamendil. Võib tunduda, et Euroopa Liit lahendab kriisi aeglaselt. Ometi on liikmesriigid astunud samme lahenduse suunas. Liikudes siduvate reeglite ning vastutustundliku rahanduspoliitika poole, võtab ühendus üha rohkem sellist kuju, mis on Eesti huvides. Ohustatud majandusega riigid, sh Lõuna-Euroopas, on võtnud märkimisväärseid meetmeid, et olukord kodus kontrolli alla saada. Aasta tagasi prognoosisid mõned majandusteadlased euroala lagunemist. Viimaste kuude arengud seevastu tugevdavad usku eurotsooni püsimisse.
Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel oleme saavutanud toetuse Eestile olulistes küsimustes. Eesti seisab siseturu süvendamise ning digituru arendamise eest. Kuid majanduskasv ei pea tulema ainult Euroopa Liidu seest. Oluline on juurdepääs suurtele ja arenevatele turgudele. Euroopa Liit peab jätkama kaubanduse liberaliseerimist ja ulatuslike vabakaubanduslepingute sõlmimist. Me räägime sellistest riikidest nagu USA, Kanada, Jaapan, aga ka Euroopa Liidu idapartnerid. See võimaldab tagada ettevõtetele suurema kindlustunde, et siseneda uutele turgudele ja seal tegutsema hakata. Loodetavasti süvenevad Euroopa ja USA suhted veelgi president Obama uuel ametiajal, sest Euroopa ja USA vastastikune huvi ja erisuhe on loomulik. Ameerika Ühendriikide turu potentsiaal on veel täielikult ammendamata. Laiaulatuslik vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja USA vahel hoogustaks üleatlandilist kaubandust. Sellest võidaksid mõlemad majandused, lisanduks töökohti. Et Euroopa Liit ja USA on maailma kaks kõige suuremat majandust, on oluline, et töötame vastastikku kasulike lahenduste ja ühiste huvide nimel maailmas. Ka Eesti ja USA suhted on erilise kaaluga. Meie koostöö on edasi arenenud ning on praegu märksa mitmekülgsem, mitte ainult julgeolekualane. Näidete seas on ühised arengukoostööprojektid Valgevenes, Moldovas ja Gruusias, samuti koostöö avatud valitsemise partnerluse raames, kus jagame meie e-riigi ja heade valitsemistavade kogemust.
Euroala edasine integratsioon ja Euroopa Liidu tulevik vajavad aga veel põhjalikku arutamist, ka meil Eestis. Koht laua taga tagab selle, et oleme suveräänsed otsustajad, mitte valik teiste menüüs. Euroalasse mittekuulumine on aina kasvava tähendusega küsimus just eemalejääjatele. Euroalast on saanud Euroopa Liidu tegelik tuumik. Mida sügavamalt tuumik integreerub, seda kaugemale jäävad kõrvalseisjad. Samas soovib Eesti, et keegi ei jääks võtmeküsimustes kõrvale ega kaugeneks Euroopa Liidust.
Head kuulajad! Euroopa Liit sai Nobeli rahupreemia, sest see on tõepoolest olnud edukas rahuprojekt. Aga maailm meie ümber on ikka muutlik ja rahutu. Peame sellele tähelepanu pöörama ja julgeolekut pidevalt mõtestama. On tõsiasi, et Euroopa Liidu riigid omavahel ei sõdi, et senine laienemine on rahumeelset piirkonda Euroopas kindlustanud. Aga see areng ei ole lõppenud, Euroopa ei ole valmis. On veel Euroopa riike, kes pole Euroopa Liidus, aga tahavad sinna pääseda. Seega peab laienemisprotsess jätkuma. Horvaatia liitumine on positiivne samm ja julgustab teisi Lääne-Balkani riike reforme jätkama. Ilmselgelt on Euroopa Liit jätkuvalt atraktiivne, kui sellega soovib liituda üle kümne riigi. On võimalik, et sel aastal algavad ühinemisläbirääkimised Serbia ja Makedooniaga. Peame oluliseks tempokaid kõnelusi Montenegro ja Islandiga ning läbirääkimiste jätkamist Türgiga. Seega loodame, et Euroopa Liit laieneb peagi ka Põhja-Euroopas ning Islandist saab liikmesriik.
Euroopa Liidu idapartnerlus on olnud pikalt fookuses ja on prioriteet. Aasta lõpul Vilniuses toimuval idapartnerluse tippkohtumisel soovime näha konkreetseid tulemusi mitme partneri suhtes. Kõige positiivsemalt paistab silma Moldova, edukas on olnud ka Gruusia. Mõlemaga saame assotsiatsiooniläbirääkimised ilmselt sel aastal lõpetada. Ka Armeenia on end märkimisväärselt reforminud ja edendanud poliitilist ning majanduslikku lõimumist. Teiste partneritega on rohkem või vähem esinenud tagasilööke. Me loodame, et need on ajutised, ja saame lõpuks allkirjastada assotsiatsioonilepingu Ukrainaga. Kui läheb hästi, saame Vilniuses nentida, et vabakaubandusala laieneb kolme-nelja uue partneriga. Samuti on Eestile oluline viisavabaduse laiendamine. Me ei tohi unustada külmutatud konflikte, need ei tohi takistada idapartnerite lõimumist. Seega on jätkuvalt oluline toetada lahenduse leidmist Gruusia–Venemaa, samuti Mägi-Karabahhi ja Transnistria konfliktile.
Venemaaga on Eesti suhted arenevad ja töised. Lähtudes Riigikogu ettepanekust oleme alustanud uusi konsultatsioone piirilepingu teemal. Viimasel ajal oleme sõlminud pensionilepingu ja piiriläbilaskepunktide lepingu ning tagasivõtu rakendusprotokolli. Edasiminekut on ka kõrgharidus-, piiriülese koostöö ja hädaolukorra lepingute sõlmimisel. Valitsus on huvitatud Venemaa ja kogu Euroopa Liidu vahelise partnerlussuhte arendamisest. Toetame uue, laiahaardelise suhete aluslepingu sõlmimist. Ka meie kahepoolne suhtlus on aktiivsem, kaubavahetus kasvab ja Eestit külastab rohkem Vene turiste. Venemaa liitumine WTO-ga on loonud uusi võimalusi ja toonud kaasa mitmeid positiivseid aspekte, kuid kahjuks ei täida Venemaa kõiki liitumisel võetud kohustusi, näiteks piirab elusloomade importi.
Araabia kevade järgses lõunanaabruses on areng olnud aeglane ja ebaühtlane. Muutused olid sealsete inimeste vaba soov. Toetame seda, kuid tunnistame, et muudatused ei ole tulnud lihtsalt ja teha on veel palju. Samuti on tekkinud küsimusi piirkonna turvalisuse kohta. Regiooni stabiilsuse seisukohalt on Euroopa Liidu mure, et leitaks rahumeelne lahendus Süüria kodusõjale. Sealne humanitaarolukord on katastroofiline ja inimõiguste rikkumised vastuvõetamatud. Eesti on mitmel korral toetanud Süüria pagulasi. Külastasin kuu aega tagasi Jordaanias asuvat ligi 63 000 pagulasega Zaatari põgenikelaagrit, kus inimeste olukord on väga raske ja traagiline. Rahvusvaheline üldsus peab neile inimestele senisest märksa rohkem abi osutama ja tegema muidugi kõik, et vägivald Süürias lõpeks.
Arengu- ja humanitaarabi teemad on aeg-ajalt tekitanud ka küsimusi. Miks Eesti annab üldse arenguabi, kui koduski on palju kohti, kus raha kulutada? Eesti on jõukuselt maailma esiviiekümne seas. Vähemalt 150 riiki on meist selgelt vaesemad, lisaks esineb paljudes riikides vägivalda ja looduskatastroofe. Saime ka ise 1990. aastatel teistelt palju abi. Parafraseerides Vergiliust: raskused ei ole Eestile võõrad, seega oleme õppinud teiste kannatusi leevendama. Nõrgemate ja kehvemal järjel olijate aitamine on endast lugupidava ühiskonna loomulik käitumine. See ei ole nüüd küll arenguabi küsimus, aga ärgem unustagem ka seda, et iga euro eest, mille Eesti Euroopa Liidu eelarvesse maksab, saame neli eurot tagasi.
Me soovime, et Euroopa Liit kasutaks arengukoostöös Eesti reformi- ehk üleminekukogemust. Keskendume inimõiguste läbivale tähtsustamisele ning tugevamale tingimuslikkusele arengukoostöös. Võrreldes paljude teistega, on meie riiklik arenguabi väike. Tunneme moraalset kohustust seda aega- ja jõudumööda kasvatada ja olemegi nii teinud. Jätkuvalt on eesmärk jõuda 0,17 protsendini SKT-st. Kuid kasvava arenguabi valguses peame mõtlema ka meie tegevuste laiendamisele. Praegu tegutseme peamiselt idapartnerite ja Afganistani suunal, kuid loogiline on alustada tegutsemist ka näiteks Kesk-Aasias ja teisteski piirkondades. Muidugi peame silmas pidama, et raha üksi ei paranda midagi. USA ühe maineka mõttekoja president Arthur Brooks on tabavalt öelnud, et igasugune välisabi on vaid plaaster, ravim on vabaturumajandus. Oleme seda Eestis kogenud, tõelise arengu toovad õiged reformid. See kogemus on parim, mida saame arenevatele riikidele pakkuda.
Head kuulajad! Maailm on pidevas kiires muutumises. See tähendab, et maailmas hakkavad kaasa rääkima seni varjus olnud riigid. Ka Eesti peab sellega arvestama. Samas peame teadvustama, et muu maailma, eeskätt Aasia tõus ei tule Euroopa, kogu läänemaailma arvel. See ei ole nullsumma mäng. Võib mõelda kas või USA saabuvale energiasõltumatusele. Eesti peab seega leidma lisavõimalusi, et pöörata tähelepanu arenevatele turgudele ja jõukeskustele. Oleme näiteks 2020. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu liikme kandidaat.
Olen Riigikogule ja avalikkusele tänulik osalemise eest aruteludes selle üle, millised on Eesti võimalused Aasias ja mujal. Riigikogus toimus Aasia arutelu ja valitsus võttis sügisel vastu Aasia programmi, mis on ühtlasi hea jätk konkreetsete tegevuste arendamisele.
Oluline samm, mille saab just valitsus astuda, on Eesti kohalolu kasvatamine kaugemates piirkondades. Seepärast loodame käesoleval aastal esmakordselt avada päris oma saatkonnahoone Pekingis, äsja avasime saatkonna Indias ja me saadame oma esindaja ka Brasiiliasse, et valmistada ette saatkonna avamist. India ja Brasiilia esindustega jõuab lõpule Eesti kohaloleku loomine maailmamajanduse esikümne riikides. Praegu on ligi 51% Eesti ekspordist seotud aga ainult nelja riigiga – need on Rootsi, Soome, Venemaa ja Läti. Uued esindused loovad loodetavasti tingimused, et ekspordi jaotust mitmekesistada.
Olen rääkinud Euroopa Liidust, NATO-st, kahepoolsetest suhetest. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonis OECD, kus oleme värske liige, on Eesti sel aastal aga juba ministrite nõukogu kohtumise ase-eesistuja. See roll võimaldab mõjutada organisatsiooni tööd ja kuvandit oluliselt rohkem. Üks põhjus, miks me OECD-ga liitusime, on see, et liikmena saame efektiivsemalt seista liberaalsete majanduspõhimõtete eest, mis meie inimestele ja riigile on edu toonud. Ministrite kohtumise peateema on maailmamajanduse olukord. Arutusel on veel tööhõive ja reformide küsimus, samuti organisatsiooni – kuhu teiste hulgas soovivad saada ka Läti ja Leedu – edasine laienemine.
Head kuulajad! Ka konsulaarpoliitikas on Eesti lähenemisviis mõistagi inimkeskne. Uued esindused on andnud võimaluse osutada konsulaarteenuseid ulatuslikumalt. Eelmisel aastal suurenes märgatavalt nii viisade väljastamise kui ka konsulaarteenuste osutamise maht. Viisade väljastamine kasvas aastaga 21,5% ja konsulaartoimingute maht 34,6%. Kasutame üha laialdasemalt aukonsulite võrgustikku ja viisaesinduslepingute võimalusi. Seetõttu jääb järjest vähemaks riike, kus Eestil puudub oma esindaja. Ühtlasi otsime lisavõimalusi, kuidas laiendada koostööd Euroopa Liidu riikidega.
Eestlaste teadlikkuse suurendamiseks ja turvalisuse tagamiseks oleme laiendanud IT-lahenduste kasutamist. Investeerime tegevustesse, mis aitavad eestlastel juba eos vältida probleeme välismaal. Uute viisavabade sihtkohtadena on lisandunud Brasiilia, Kõrgõzstan ja Armeenia.
Head Riigikogu liikmed! Välispoliitika on Eesti inimeste teenistuses nii väärtuspõhiselt kui ka pragmaatiliselt, sest julgeolek, inimõigused ja majanduskeskkonna stabiilsus on meie põhihuvid. Me püüdleme rahvusvaheliselt samade eesmärkide poole, mis me oleme Eestis endale seadnud, et nii Eestis kui ka kogu maailmas oleks turvalisem ja parem elada.
Ma ütlen Eesti välispoliitiliste huvide eest seismisel tehtud väga hea koostöö eest aitäh kõigile teile, Riigikogu liikmed! Eriti tänan väga sisulise ja tiheda koostöö eest väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni! 2002. aastal sündinud Kaspar ütles Delfi projekti raames, mis portreteerib 95 Eesti inimese elu riigi 95. sünnipäeval: "Eestis on hea elada, sest siin on mõnus keel ja head sõbrad." Kaspar soovis, et ei oleks sõda, et jätkuks õnne ja raha. Ma olen temaga täiesti nõus. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, austatud minister! Teile on ka tublisti küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra välisminister! Teatavasti on riigi välis-, sise- ja majanduspoliitika omavahel hästi tihedasti seotud. Oma kõne Venemaa-lõigus ütlesite, et edasiminekut on piiriülese koostöö lepingutega. Minule kui Kagu-Eesti ehk Võru-, Valga- ja Põlvamaa saadikule on see teema hästi südamelähedane, sest peaaegu igal kohtumisel kohaliku rahvaga tuleb ettevõtjate ja põllumeeste suust küsimusi, millal saab jälle tagasi Leningradi turule ja millal läheb üle piiri kauplemine kergemaks. Seepärast mul on teile palve, et te avaksite oma väljaütlemist pisut rohkem. Milline see edasiminek piiriüleses koostöös on?

Välisminister Urmas Paet

Neid näiteid on päris palju ja mul on hea meel, et näiteid on väga palju sealtsamast piirkonnast, millest te räägite, ehk siis Lõuna-Eestist. Seal tehakse koostööd näiteks nii Pihkva oblasti linnade, külade kui ka omavalitsustega laiemalt. Tehakse omavalitsuste- ja koolidevahelist koostööd, kultuurialast koostööd ja järjest rohkem ka ettevõtlusalast koostööd. Neid näiteid on veel. Nii et kui võrrelda mõne aasta taguse ajaga, siis on pilt minu arvates küll väga oluliselt muutunud.
Mis puudutab kaubandust, siis on selge – Venemaa ei kuulu Euroopa Liitu, mis tähendab, et kaubandus Venemaaga on siiski keerulisem kui Euroopa Liidu riikidega. Aga Venemaa hiljutine ühinemine Maailma Kaubandusorganisatsiooniga lihtsustab ka kauplemis- ja ettevõtlusreegleid. Kui me vaatame Eesti-Vene kaubavahetust laiemalt, siis näiteks möödunud suvel oli paar kuud, kus Venemaa oli Eestile kõige olulisem ekspordipartner üldse, ja kaubavahetuse absoluutmaht on samuti selgelt kasvanud. Ma arvan, et need inimesed, kes tahaksid kurke või muud kaupa Peterburi turul müüa, võiksid nüüd asja uuesti ette võtta ja tingimused täpselt järele uurida. Ei maksa arvata, et see on niikuinii võimatu. Ma arvan, et see on järjest vähem võimatu, pigem on see võimalik.

Aseesimees Jüri Ratas

Olga Sõtnik, palun!

Olga Sõtnik

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma eelkõige tänan teid, et pühendasite oma ettekandes päris suure lõigu internetivabadusele. See on väga sümpaatne, et me käsitleme internetivabadust riiklikul tasandil põhivabaduste ja inimõiguste kaudu. Minu küsimus puudutab samuti inimõiguste kaitset internetis. Mõned päevad tagasi esitasin teie kolleegile siseminister Ken-Marti Vaherile arupärimise algoritmilisest profileerimisest. Täna on sellest kirjutanud ka üks suur ajaleht. Profileerimise all ma mõtlen selliseid süsteeme, mis automaatselt, ilma inimeste sekkumiseta monitoorivad internetiliiklust ja telefonikõnesid, tuvastades kommunikatsioonis näiteks mingeid ohtlikke mustreid, mis vihjavad terrorismile või rahapesule. Need teavitavad ka vastavat riiklikku organit, märkides ära isiku nime ja üldise teema, mille osas võiks isiku vastu huvi tunda. Kas Eesti riik osaleb liidusiseses või rahvusvahelises koostöös, mille üks osa on isikute algoritmiline profileerimine?

Välisminister Urmas Paet

Nii detailse vastuse ma jään teile hetkel võlgu. See on teiste ametiasutuste töö spetsiifika. Küll aga osaleb Eesti selgelt rahvusvahelises terrorismivastases võitluses ja rahvusvaheliste kuritegude, sh terrorismikuritegude ennetamises. Millised on täpselt detailid, ka julgeolekuasutuste töö detailid – seda ma soovitan siiski küsida nende inimeste käest, kes iga päev seda tööd teevad. Mis puudutab aga üldisemat rahvusvahelist võrgustikukoostööd, siis jah, me osaleme rahvusvahelises terrorismi ennetamise koostöös.

Aseesimees Jüri Ratas

Siim Kabrits, palun!

Siim Kabrits

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud välisminister! Eesti saatkondadel ja Eesti esindustel on oluline roll meie tutvustamisel väljaspool Eestit. Kas te saate tuua mõned positiivsed näited Eesti saatkondade tööst Eesti tutvustamisel ja võib-olla mõned näited plaanidest, kuidas on kavas tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva?

Välisminister Urmas Paet

Päike läheb enne looja, kui ma sellele küsimusele vastates oma jutuga lõpule jõuan. Aga võib-olla mõned viimase aja näited nendest riikidest, kus meil otseselt kohapeal saatkonda ei ole, kus saatkond on naaberriigis, mis teeb ju tegutsemise võib-olla veelgi keerulisemaks. Näiteks möödunud aasta oktoobris toimus Mehhikos väga ulatuslik Eesti kultuuri- ja muusikaüritus, Eesti tutvustamine, mida korraldas naaberriigis, Ühendriikides Washingtonis olev saatkond. Suur menu oli seal Arvo Pärdi loomingul. Ma arvan, et kõik see kokku tegi Eesti Mehhikos oluliselt tuntumaks. Me üritame tänavu teha sellele järge Eesti ettevõtjate visiidi näol sellesse riiki.
Hiljutine näide on eelmisest nädalast, mil me avasime saatkonna Indias. Sellega kaasnes ka Eesti äridelegatsiooni visiit, milles osales 25 Eesti ettevõtjat. Loodetavasti toob see neile ja kogu Eestile kasu ning ühtlasi tegi see Eesti Indias nähtavamaks. Ma arvan, et mitmesuguseid kultuuriüritusi, mida korraldavad aasta jooksul Eesti saatkonnad või mida korraldatakse nende kaasaabil, on kokku sadu, nii suuremaid kui väiksemaid. Lisaks kõikvõimalikud ettevõtlusseminarid ja koostööformaadid, välispoliitiline tegevus. See on kõigi meie esinduste igapäevatöö. Kindlasti leiab Välisministeeriumi kodulehelt, aga ka Kultuuriministeeriumi ja teiste asutuste kodulehtedelt lihtsa vaevaga mitmesuguseid viimasel ajal toimunud Eestit tutvustavaid ettevõtmisi. Lisaks sellele muidugi igapäevane töö n-ö kohalike mõjuisikutega, on nad siis poliitikud, ettevõtjad, ajakirjanikud, kultuuritegelased, kes iganes. Sellepärast me saatkondi välisriikides ju suuresti peamegi, et need inimesed hommikust õhtuni Eestile häid sidemeid juurde looksid.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Suur tänu, juhataja! Austatud välisminister! Ameerika pöörab järjest enam tähelepanu Euroopa asemel Aasiale, nagu ka Barack Obama on ise välja öelnud. Kuidas ja kas see mõjutab ka Eesti-Ameerika suhteid ja milliseid võimalusi te meile Aasias näete? Kuidas Välisministeerium kavatseb Aasia programmi konkretiseerida?

Välisminister Urmas Paet

Kõigepealt, mis puudutab Ameerika Ühendriikide toimetamist maailmas, siis nagu ma oma kõnes ütlesin, me ei näe seda mingi nullsumma mänguna. See, kui rohkem tehakse koostööd mõne Aasia riigiga või pööratakse sinna enam tähelepanu, ei tähenda automaatselt, et Euroopa vajub kuidagi tagaplaanile. Seda mõtteviisi ma kindlasti ei toeta, sest ka minu praktika välisministri ametis ei ole seda kuidagi kinnitanud. Kui me vaatame näiteks uut Ameerika Ühendriikide riigisekretäri, siis ühe oma esimestest visiitidest teeb ta järgmisel nädalal Euroopasse, kus ta külastab päris mitut riiki. Seepärast ei näe ma mingit põhjust muretsemiseks, kui Ameerika Ühendriigid pööravad rohkem tähelepanu Aasiale või mõnele muule maailma regioonile, ega arva, et see kahjustaks kuidagi Euroopa-Ameerika suhteid. Ma näen Euroopa-Ameerika suhete jaoks selget potentsiaali ka tulevikus, kuna need on demokraatlikus maailmas kaks kõige loomulikumat partnerit üldse.
Mis puudutab Eesti konkreetseid samme, siis näiteks esinduste võrgustiku loominegi on see, mida Välisministeerium saab konkreetselt teha. Kõik meie viimaste aastate uued esindused on ju avatud selles piirkonnas ehk Aasias: seesama viimane India näide, aasta tagasi avati Astana saatkond, mis katab suurt osa Kesk-Aasiat, enne seda avati peakonsulaat Shanghais lisaks saatkonnale Pekingis, tehti investeering Pekingi saatkonna hoonesse jne. Muidugi me soovime, et lisaks esinduste võrgustikule tiheneksid ka meie majandussuhted nende riikidega. Praegu on Aasia riikide osakaal Eesti väliskaubanduses ikkagi väga väike. Mida valitsus või riik siin teha saab, ongi see, et pakkuda tuge nendesamade välisesinduste ja ärivisiitide näol, samuti topeltmaksustamise vältimise ning muude majandus- ja kaubanduslepingute sõlmimise näol. Aga lõppude lõpuks teevad oma äriotsused muidugi ettevõtjad ise. Samamoodi võib rääkida ülikoolide koostööst, mis ka India puhul on üks oluline aspekt, turismist ehk inimestevahelistest kontaktidest. Nii et väga palju on neid asju, kus riik saab ja üritabki oma võimaluste piires soodsat keskkonda luua, aga konkreetse otsuse ja valiku teevad lõppude lõpuks kas siis ettevõtjad, kultuuriinimesed, ülikoolid või ka inimesed ise reisisihtkohta valides.

Aseesimees Jüri Ratas

Urmas Klaas, palun!

Urmas Klaas

Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister! Suur tänu põhjaliku ja intelligentse kõne eest! Mul on Riigikogu Saksa parlamendirühma esimehena väga hea meel, et te peatusite oma kõnes ka Saksamaal, nimetasite Saksamaad võtmetähtsusega riigiks, eriti Läänemere regioonis. Ma arvan, et see on väga põhjendatud. Selle valguses on muidugi kahju, et Eesti ajakirjanduses ilmub üha vähem materjale Saksamaa kohta, samas jällegi on väga positiivne, et Saksamaa suursaatkond ise teeb tõhusat tööd saksa keele ja kultuuri tutvustamiseks meie riigis. Minu palve on, et te iseloomustaksite Eesti-Saksamaa kahepoolseid suhteid lähemalt. Kus võiks teha tihedamat koostööd, millest võidaksid nii meie kaks riiki kui ka Euroopa Liit tervikuna? 

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Siinkohal on mul hea meel tervitada rõdul istuvat Saksa suursaadikut, kes härra Klaasi kommentaaride peale reipalt noogutas! Eesti suhted Saksamaaga on loomulikult tänapäeval väga tihedad ja, nagu ma oma kõnes mitme koha peal ütlesin, on need suhted meile väga olulised. Kuna geograafiliselt ulatub Saksamaa Läänemerest peaaegu Lõuna-Euroopani välja, siis meie huvi on muidugi see, et tulevikus pöörataks rohkem tähelepanu Läänemere-äärsete maade koostööle. Potentsiaali näengi ma meie piirkondlikus koostöös, kus on kindlasti võimalusi olla veel aktiivsem. See puudutab nii majanduskoostööd kui ka julgeolekualast koostööd Läänemere regioonis. Ma arvan, et meie koostöö Euroopa Liidus on väga tihe ja väga hea. Võlakriisi ja finantsperspektiivi teemadel konsulteerisime hiljuti Saksamaa ja paljude teiste heade partneritega ikkagi iga päev, et leida parimaid lahendusi. Meie vaated langesid sisuliselt  ühte, mis puudutab Euroopa konkurentsivõimet ja neid viise, kuidas uus finantsperspektiiv ja kavandatavad muudatused saaksid aidata kaasa uuele ja targale majanduskasvule Euroopas. Ma olen kuskilt ka kuulnud, et ETV näiteks kavandab lähetada Berliini oma korrespondendi. See teeks küll head meelt, kui nii läheks, sest see avardaks veel omakorda Eestis pilti sellest, mis sellises olulises Euroopa riigis toimub.

Aseesimees Jüri Ratas

Arto Aas, palun!

Arto Aas

Austatud välisminister! Mainisite oma sõnavõtus Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduslepingut. Tegemist on tõepoolest väga olulise teemaga, millel peatus hiljuti ka Barack Obama oma aasta kõige tähtsamas kõnes. Tõepoolest, Euroopa Liidu ja USA ühine majandusruum ja selle integreeritus oleks ülimalt kasulik just globaalse konkurentsivõime kontekstis. Kas te võiksite täpsustada, milline on nende läbirääkimiste hetkeseis ja milline võiks olla potentsiaalne ajagraafik?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Nii tore, et kohe mitmes aasta tähtsas kõnes on puudutatud Euroopa Liidu ja USA vabakaubanduslepingu teemat. Loodetavasti saab sellest siis õige pea ka asja. Seis ongi praegu selline, et nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa Liit on väga selgelt väljendanud oma tahet see leping koostada ja sõlmida. Mõlemad näevad selles uut potentsiaali nii majanduskasvu jaoks kui ka lihtsalt suhete tihendamise mõttes.
Ettevalmistustöö on, jah, käimas. Kui kaua kogu protsess võiks aega võtta, see on mõnevõrra ennustamatu. Me oleme siin Euroopa Liidu pooltki mitmesuguste teiste vabakaubanduslepingute puhul näinud, et protsessid ei ole liikunud nii kiiresti, kui on soovitud. Euroopa Liidus on 27, varsti juba 28 riiki ja igaühel on eri kaubagruppide puhul mingid oma huvid. Nii et kõik sellised kõnelused nõuavad kindlasti aega. Ja kui me vaatame Ameerika Ühendriikide majandust, nende väliskaubandust ja majanduskasvu seoseid, siis suur osa Ühendriikide senisest majanduskasvust on põhinenud ju siseturul. See, et suur, 500 miljoniga Euroopa Liidu siseturg võiks olla vabakaubanduspartneriks, on kindlasti Ameerika Ühendriikidelegi teatud mõttes uus olukord. Oluline on hakata nende kõnelustega jõuliselt pihta, küll need siis ka lõpule jõuavad. Ajakava on praegu raske kindlaks määrata, sest selles lepingus räägitakse ikkagi väga konkreetsetest asjadest, väga konkreetsetest kaubagruppidest, tariifidest. Loodame, et arusaam, et see on väga loogiline areng tänapäeva majandusruumis, aitab ka tempole kaasa.

Aseesimees Jüri Ratas

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu poolt ka suur tänu hea ülevaate eest! Oma küsimuses ma kasutan osa teie lausest, mis kõlab nii: "On jätkuvalt oluline toetada lahenduse leidmist Mägi-Karabahhi konfliktile." Kuna te aktualiseerisite selle valdkonna, siis küsingi, mida ja kuidas kavatseb Euroopa Liit ette võtta, et sulatada nn külmutatud konflikt, ning milline võiks olla Eesti osalus ja panus selles valdkonnas.

Välisminister Urmas Paet

Eks see hakkab väga paljuski pihta sellest, kuidas Armeenia ja Aserbaidžaan ise näevad rahvusvahelise toetuse või ka vahenduse muudatuste vajadust. Teatavasti on selle problemaatikaga tegelnud pikki aastaid nn Minski grupp, kus on esindatud eri osapooled, ja Euroopa Liit täidabki oma rolli, nii palju kui seda on, konkreetsele konfliktile lahenduse leidmisel Minski grupi kaudu. Kas Euroopa Liit peaks võtma endale mingisuguse suurema rolli, üritama osapooli vahendada, pakkuma välja lahendusi? Ma arvan, et siin ongi oluline, kuidas Armeenia ja Aserbaidžaan ise seda rahvusvahelist vahendust näevad ja kas nad soovivad seda. Euroopa Liit on kindlasti avatud nende asjade arutamiseks, sest meie selge huvi on, et meie vahetus naabruses selliseid pinge- ja konfliktikoldeid ei ole. Aga nagu me kõik teame, on tegemist väga keerulise, komplitseeritud olukorraga, kus ilmselt mingeid väga järske kannapöördeid teha ei tohi ega olegi võimalik. Ma arvan, et ei ole õige minna olemasolevast formaadist või Minski grupist mingite tohutute initsiatiividega lihtsalt mööda, et võimalikke rahvusvahelise toe muudatusi peaksid käsitlema need kaks riiki ise ja muidugi peaks see käima Minski grupi kaudu. Selge, et peale Euroopa Liidu on ka muid suuri mõjutajaid ja aitajaid, nagu Ameerika Ühendriigid ja Venemaa, kellel ka võiks olla selle konflikti lahendamisel oluline roll. Nii et lõppkokkuvõttes on vastus see, et Euroopa Liit on kindlasti valmis panustama senisest enam, aga kindlasti ei ole seda mõistlik teha juba eksisteerivast mehhanismist mööda minnes või sellega paralleelselt. Pigem tuleks arutada, kas senine mehhanism rahuldab või tuleks seda muuta, aga selles asjas on Armeenia ja Aserbaidžaan kindlasti kõige olulisemad ütlejad.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh! Austatud minister! Te rõhutasite inimõigusi, mis ÜRO-s saavutatu taustal on igati mõistetav. Mõned aastad tagasi me tavaliselt rõhutasime sellistel aruteludel, et meie lähedased partnerriigid, ka arenguabi sihtriigid on Georgia ja Ukraina. Täna mainisite neid õige põgusalt. Aga kuidas me suhtume sealsesse olukorda, mis nüüd on siiski olulisel määral muutunud? Nendes riikides on tekkinud ka poliitvangid. Kas me suudame neid riike jätkuvalt nõustada, rääkides avameelselt ka keerulisematest probleemidest?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Eks me püüa. Mis puudutab üldse idapartnerlust, sh Ukrainat ja Gruusiat, siis Eesti ei ole Euroopa Liidus kindlasti seda meelt, et kui nendes riikides on ilmnenud mingid raskused, siis viskame püssi kohe põõsasse. Ei, Euroopa Liit ja sh ka meie peame jätkama tööd nende riikidega, väga avameelset tööd, et me saaksime adresseerida probleeme ja leida nendele lahendused. Kui me  räägime Ukrainast, siis assotsiatsioonileping on teatavasti sisuliselt valmis allakirjutamiseks, kuid seda on takistanud tegemast õigusriikluse olukord Ukrainas. Eesmärk on idapartnerluse tippkohtumisel selle aasta novembri lõpus Vilniuses siiski sinnamaani jõuda, aga selle eeldus on muidugi, et Euroopa Liidu ja Ukraina koostöö ning õigusriikluse olukord Ukrainas muutub paremaks.
Mis puudutab Gruusiat, siis meil, kes me oleme aastaid soovinud Gruusiat toetada ja aidata, et sellest riigist saaks stabiilne demokraatia, on mure selle pärast, mida ma nimetaksin riigisiseseks võimuvõitluseks. Kindlasti tuleb Gruusia ühiskonnal ennekõike leida enda sees tasakaalupunkt, nii et president ja valitsus, president ja parlamendi enamus jõuaksid mõistliku koostööni, mis kuidagi ei kahjustaks ka Gruusia välispoliitilisi, sh Euroopa- ja NATO-suunalisi eesmärke. Koos oma Gruusia partneritega me jätkame kõiki projekte, mis on suunatud reformide tegemisele Gruusias. Gruusia on meile jätkuvalt väga oluline partner, aga nagu ma ütlesin, meie selge soov on, et sisepoliitikas suudetaks käituda riigimehelikult, et konflikt n-ö kahe võimuharu vahel ei kahjustaks Gruusia perspektiivi ega aeglustaks nii Euroopa Liidu kui ka NATO suunal seatud eesmärkide saavutamist.

Aseesimees Jüri Ratas

Marianne Mikko, palun!

Marianne Mikko

Tänan ettekandjat huvitava välispoliitilise ülevaate eest! Eriti muljet avaldav oli ettekandja suur lugemus – Vergilius, Shakespeare, lord Acton, Brooks. Mõistagi oodanuks kedagi ka prantsuse ja saksa kultuuriruumist, kuna Euroopa Liit põhineb just Prantsuse–Saksa teljel. Ühendkuningriik on ju hetkel Euroopa Liidus pigem enfant terrible. Kuid ettekandest veel. Paraku ei tulnud sellest välja üks asi. Nimelt, kui minister on ametis olnud enam kui kuus aastat, siis  pole talle vastast teiste riikide ministrite hulgas. Missugune on Euroopa Liidu pikima staažiga välisministri ehk Eesti välisministri välispoliitiline algatus Euroopa Liidus – see, millele võiks panna kaubamärgi "Made in Estonia"?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, mina ei annaks Suurbritanniale seda hinnangut, mis teie andsite. Suurbritannia on hästi oluline Euroopa Liidu liikmesriik ja on seda tulevikuski. Üks faktiline märkus ka: hetkel on kõige pikema staažiga ametis olev Euroopa Liidu riikide välisminister Luksemburgi välisminister.
Nüüd Eesti initsiatiividest. Neid initsiatiive on olnud päris mitmel alal. Ma tooksin kindlasti välja näiteks sellesama internetivabaduse koalitsiooni temaatika, mida ma juba kõnes puudutasin. Ka järgmisel aastal juhib Eesti riikide koalitsiooni, kes hindab internetivabadust  ja soovib seda laiendada. Me soovime laiendada ka seda riikide võrgustikku. Siis näiteks meie initsiatiiv Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osas, et seda võetaks arvesse Süüria probleemide puhul ja kaasataks selle problemaatika käsitlemisse. Initsiatiivid, mis puudutavad Euroopa Liidu laienemise protsessi, idapartnerluse protsessi. Mäletatavasti avasime kaks aastat tagasi Tallinnas Eesti Idapartnerluse Keskuse, et anda omapoolne praktiline panus sellesse töösse. Nii et küll neid initsiatiive leiab, kui ajas vaadata, vaadata nii tulevikku, minevikku kui ka olevikku.

Aseesimees Jüri Ratas

Rait Maruste, palun!

Rait Maruste

Tänan! Austatud minister! Oma kõne alguses tõstsite esile, et Eesti välispoliitika rajaneb inimõiguste austamisel, edendamisel ja kaitsmisel. Selline lähenemisviis on omane tänapäeva arenenud demokraatiale ja mul on selle üle hea meel. Kas te näete mingit võimalust, et ka Riigikogu saaks selles valdkonnas rohkem teha, ja kuidas te hindate Riigikogu osa selles? Või kui natuke teisest nurgast vaadata, kas seda valdkonda võiks mõne komisjoni kaudu või mõne initsiatiivi kaudu rohkem esile tuua ja väärtustada?

Välisminister Urmas Paet

Minu lühike vastus sellele küsimusele on, et jah, muidugi saab. Seda saab teha otseses välispoliitilises tegevuses. Väga selgelt on nähtud praktilist väärtust selles, kui Eesti parlamendi liikmed või delegatsioonid külastavad riike, kes tahavad tutvuda Eesti kogemusega, sh ka inimõiguste ja õigusriigi tugevdamise kogemusega, ning lisaks sellele soovitakse saada ka ülevaateid jms. Eesti parlament võib kindlasti olla märksa nähtavam ja aktiivsem riikides, kus jätkuvalt ollakse väga huvitatud Eesti parlamentarismi ja õigusriigi kindlustamise kogemusest. Teine pool on see, milliseid rolle võiks parlament või mõni parlamendi komisjon ise inimõiguste osas endale võtta, sh rahvusvahelises ulatuses. Me oleme siin neid võimalusi ka arutanud. Jah, minu seisukoht on, et näiteks põhiseaduskomisjon, võib-olla ka õiguskomisjon ja veel mõni komisjon võiks võtta endale selliseid inimõigustega seotud rolle, millel on selge rahvusvaheline väljund. See võimaldaks ekspertiisi ja kogemusi, mis meil on kogunenud, ära kasutada.

Aseesimees Jüri Ratas

Tõnis Kõiv, palun!

Tõnis Kõiv

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister! Kõigepealt tänan ka omalt poolt sisuka ettekande eest! Aga nii maailma kui ka Eesti avalikkust on tugevalt häirinud maailma kultuuripärandi kahjustamine ja hävitamine. Hiljutised näited on Timbuktu Malis ja Halabi vanalinn Süürias. Liibüas on lausa kolmes linnas raamatukogusid hävitatud. Varasemast ajast võib nimetada Afganistanis 2001. aastal lõhutud Buddha kujusid ja analoogilisi näiteid on endise Jugoslaavia aladelt. See näitab, et teatud isikutegruppide jaoks ei ole siin probleemi, lausa nende siht on tahtlikult hävitada maailma kultuuripärandit. Peatselt kokku tulevale Parlamentidevahelise Liidu peaassambleele on tehtud ettepanek kutsuda parlamente üles kvalifitseerima maailma kultuuripärandi tahtlikku hävitamist inimsusvastaseks kuriteoks, mis teatavasti on aegumatu. Milline on sinu arvamus selle kohta?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Eesti toetab muidugi selgelt kõigi maailmapärandisse kuuluvate unikaalsete objektide senisest paremat kaitsmist. Eesti on teatavasti praegu ka UNESCO maailmapärandi komitee liige. Selle komitee eelmisel aastal Peterburis toimunud kohtumisel me osalesime näiteks nendesamade Timbuktu templite hävitamist hukkamõistva resolutsiooni koostamisel. Mis puudutab rahvusvahelist õiguslikku ehk juriidilist keskkonda, siis selles suhtes ei ole väga suurt probleemi, sest kultuuripärandi rikkumine, hävitamine relvakonflikti käigus on juba praegu selgelt sätestatud rahvusvahelise kuriteona, nimelt sõjakuriteona. Nii et kui me vaatame rahvusvahelise kriminaalõiguse normistikku, siis see peaks olema piisav pärandi rikkujate ja hävitajate vastutusele võtmiseks. Iseküsimus on, kuidas neid uurimisi läbi viiakse ja süüdlastele jälile jõutakse. Mis puudutab Malit ja Timbuktus toimunud hävitustööd, siis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu peaprokurör on praeguseks algatanud uurimise selle kohta. Kultuuripärandi kaitsmine on ennekõike riikide endi kohustus ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus sekkub ainult siis, kui riik ise ei taha rikkujaid vastutusele võtta. Lisaks vajab kriminaalkohus sekkumiseks ka õiguslikku alust. Mali küsimuses on näiteks ka ÜRO Julgeolekunõukogu hiljuti võtnud vastu resolutsiooni 2085, mis mõistab sügavalt hukka kultuuriliste ja religioossete paikade hävitamise. Nii et lühidalt kokku võttes käsitletakse neid asju juba praegu rahvusvahelise kuriteona, sõjakuriteona. Rahvusvahelises õigusruumis me ei näe väga suuri lünki. Küsimus on pigem konkreetsete riikide tahtes ja võimekuses kuritegude toimepanijate jälile jõuda ja siis neid kas ise kohtu ette viia või anda üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule.

Aseesimees Jüri Ratas

Jevgeni Ossinovski, palun!

Jevgeni Ossinovski

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister! Oma kõne lõpus te ütlesite, et välispoliitika on Eesti inimeste teenistuses väärtuspõhiselt ja pragmaatiliselt. Mis on valitsuse seisukoht, kuidas välispoliitikas väärtuspõhisus ja pragmaatilisus kokku käib, milline on nende kahe vahekord?

Välisminister Urmas Paet

Minu jaoks nad väga paljudel, enamikul juhtudel sisuliselt kattuvad. Ma arvan, et Eesti-suguse riigi huvides, pragmaatilistes huvides on, et see väärtuste ruum, kuhu me kuulume, oleks võimalikult hästi kindlustatud ja et me teeksime nii oma välispoliitilisi kui ka sisepoliitilisi otsuseid sellest lähtuvalt. Nii et kui sa küsid nende suhte kohta, siis ma arvan, et see suhe on kattuvuse poolest väga lähedal 100%-le.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalev Kallo, palun!

Kalev Kallo

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud välisminister! Ka mina tänan põhjaliku ettekande eest! Aga kui arvestada, et tänapäeva üheks suurimaks majanduseks on Hiina, siis jääb minu jaoks natuke väheks, kui nimetada ainult seda, et valmib saatkond. Millest selline väike tähelepanu? Kas te võiksite täpsustada nii suhete osa kui ka edasisi kavatsusi majandus- ja muus vallas Hiina suunal?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Paraku on mu kõnel ajaline piirang ja selleks ongi nüüd see poolteist tundi, et me saaks rääkida asjadest, mis piiratud aja tõttu sissejuhatavasse monoloogi ei mahtunud. Hiina on loomulikult Eestile väga oluline partnerriik, vastasel korral me ju ei oleks teinud väga suurt investeeringut sellessesamasse saatkonnahoonesse, millest ma oma kõnes rääkisin. Tegelikult on see palju rohkem kui ainult üks lause siin kõnes. Meie saatkonnahoone Pekingis on viimaste aastate jooksul ainuke saatkonnahoone, mis on ehitatud arhitektuurikonkursi võitnud töö alusel n-ö nullist pihta. Teistes kohtades oleme üldjuhul ikkagi sobitanud end oludega, ostnud või suisa rentinud olemasolevad ruumid. Nii et juba tähelepanu, mida me oleme osutanud Pekingi saatkonnahoone valmimisele, näitab, millist potentsiaali me suhetes Hiinaga näeme.
Mis puudutab meie suhete seisu laiemalt, siis suhted on selles mõttes stabiilsed, et välispoliitiliselt on need päris tihedad, majandussuhete potentsiaalist on suur osa veel realiseerimata. Kui me vaatame Hiina osakaalu meie väliskaubanduses, siis see on jätkuvalt väga väike. Hoolimata ka viimaste aastate tähelepanu pööramisest ja tegevusest sellel suunal ei ole praktilist majandus- ja kaubanduskoostööd siiski eriti palju lisandunud. Mis aga ei tähenda, et see kõik ei või muutuda. Kui me vaatame inimeste reisimist, siis viisade väljastamine on meil nii Pekingis kui Shanghais kasvanud. Nii et samm-sammult need näitajad ja suhtlemisviisid paranevad. Ma väga loodan, et kui meil on  saatkonnas suuremad võimalused ja mitmesugustel Eesti asutustel on võimalik pidada Pekingi saatkonna juures alalist esindust, siis see ergutab veelgi meie suhete arengut. Ei ole mingit kahtlust, et rahvusvahelises mõõtmes mängib Hiina järjest kaalukamat rolli nii maailma majanduses kui ka poliitikas. Seda me näeme ka iga päev näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste ja toimetamiste näol. Nii et minu vastus on, et meie suhted on head, päris aktiivsed, aga jätkuvalt on palju realiseerimata potentsiaali.

Aseesimees Jüri Ratas

Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Hea minister! Mõni nädal tagasi, kui arutusel oli rahvusvahelist kriminaalõigust puudutav dokument, Kampala lisa, siis tekkis siinsamas majas, nendes ruumides idee, et küberrünnak peaks rahvusvahelise õiguse mõistes kvalifitseeruma agressioonina, et küberrünnak on üks agressiooni liike. Kahjuks ütlesid Välisministeeriumi esindajad, et oh ei, see ei ole suurt midagi, las ta jääb, seda kuskil legaliseerida või kirja panna igal juhul ei tasu, et see on niisugune pehme värk jne. Ja läkski nii, et küberrünnaku agressiooniks tegemise idee Välisministeeriumi ettepaneku tõttu häälteenamust ei saanud. Kas sa natuke selgitaksid seda positsiooni, miks küberrünnak ei kujuta endast agressiivset tegevust? Miks see on ebaoluline?

Välisminister Urmas Paet

Küberrünnak ei ole kindlasti ebaoluline ja kujutab endast agressiivset tegevust. Teine teema on seesama rahvusvaheline õigusruum, et kus oleks küberrünnakut võimalik kõige mõistlikumalt defineerida, nii et sellest ka kasu oleks. Paraku arvan, et rahvusvaheliselt oleme küberjulgeolekut, sh küberrünnakut puudutavas tegevuses jätkuvalt probleemi teadvustamise faasis. Kui me vaatame näiteks rahvusvahelist õigusruumi, siis ega suurt midagi pole juurde tekkinud. On olemas üks Euroopa Nõukogu konventsioon, mis seda teemat käsitleb ja mis on avatud liitumiseks ka neile riikidele, kes ei ole Euroopa Nõukogu liikmed, aga seni on konventsiooniga liitunud ka väga väike hulk Euroopa Nõukogu enda riike.
Nii et mis puudutab rahvusvahelist õigusruumi, siis ma arvan, et me peaksime väga palju tegelema teadvustamisega, pluss muidugi praktiline tegevus, mida meie näitel kannab selgelt NATO küberkaitsekeskus siinsamas Tallinnas. Meie soov on, et riigid otseselt sellega liituksid ja siia oma eksperte saadaksid. Ma arvan, et probleem ei ole praegu mitte niivõrd selles, kas me näeme küberrünnakut riski ja ohuna. Jah, muidugi me näeme ja ma käsitlesin seda ka oma kõnes. Küsimus on pigem n-ö rahvusvahelise õigusruumi kohas, ajastatuses ja ka selles õiges kohas, kus seda teemat käsitleda, et ta leiaks piisava toetuse ega tekitaks n-ö vastupidist efekti. Nagu me teame, võtab see tihti aega, enne kui inimesed sellisesse uude rahvusvahelisse teemasse sisse elavad, sellest aru saama ja kaasa mõtlema hakkavad.

Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Teame, et väga paljud inimesed iga päev välispoliitika analüüsimisega ei tegele. Seepärast usun, et huvitav ja põnev oleks rohkem kuulda väitest, et maailmas hakkavad kaasa rääkima seni varjus olnud riigid ja Eesti peab sellega arvestama. Kas nende riikide seas on ka üllatusi? Kas te laiendaksite natuke seda teemat?

Välisminister Urmas Paet

Ei, üllatusi ei ole. Mina pean siin kõigepealt silmas neid riike, kus on väga suur elanikkond või väga suur territoorium. Paljud nendest riikidest, kes viimastel aastakümnetel ei ole veel oma potentsiaali võib-olla realiseerinud, ei ole pidanud seda oluliseks või on tegelnud peamiselt oma siseeluga, on nüüd järjest rohkem hakanud oma suurust, jõudu ja võimekust realiseerima ka rahvusvahelises elus. Ma pean silmas riike, nagu näiteks India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Indoneesia jne. Neil on tulenevalt oma suurusest, jõust ja võimekusest olnud kogu aeg võimalus aktiivselt rahvusvahelises elus osaleda ja seal suhteid mõjutada, aga ühel või teisel põhjusel ei ole nad seda varem teinud. Nüüd nad teevad seda ja me peame sellega arvestama.

Aseesimees Jüri Ratas

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Tiina Lokk-Tramberg

Aitäh, lugupeetud välisminister, hea kõne eest! Teie valitsemisajal on kõvasti intensiivistunud kahesuunaline liikumine Ukraina, Valgevene, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani ja Kasahstani liinil, mis Euroopa Liidu seisukohalt, julgeoleku, majanduse või mis iganes seisukohalt ei ole sugugi mitte väheoluline. Aga seal on veel üks selline tume koht. Kui me räägime varjusolevatest riikidest ja nende võimalikust rollist, siis ega te ei tea, kas meil on mingid plaanid seonduvalt Türkmenistaniga ja natukene pehmemas variandis Usbekistani ja Kõrgõzstaniga?

Välisminister Urmas Paet

Nagu ma kõnes nimetasin, me peaksime pöörama nii Eestis kui ka Euroopa Liidus tervikuna rohkem tähelepanu sellele, missugused on arengud Kesk-Aasia riikides ja võimalused nendega koostööd teha. See oli ka üks põhjusi, miks me näiteks aasta tagasi avasime Kesk-Aasias Kasahstani pealinnas Astanas saatkonna, mis tegeleb ka Türkmenistaniga. Jah, Usbekistaniga küll mitte. Peaminister käis päris hiljuti nendes mõlemas riigis koos ettevõtjatega visiidil, alla on kirjutatud ka paar majanduskoostöö raamlepingut. Nii et selles osas on viimastel aastatel midagi toimunud. Aga tõsi on see, et kui me vaatame julgeoleku aspektist Afganistani arengut, mis saab edasi pärast 2014. aastat, siis sinu nimetatud riikidel on oma roll julgeoleku ja stabiilsuse hoidmisele kaasaaitamises. Kui me vaatame sedasama majanduspotentsiaali, ka seda, et see piirkond on Euroopa Liidule suhteliselt lähedal, nimetagem näiteks energiakandjaid, nende olulisust ja strateegilist tähtsust, siis jah, ma ütleksin, et Euroopa Liit peaks nende riikidega siiski oluliselt rohkem suhtlema ja tegelema. Nii et lähiaastateks ma ennustan, et Eesti tahab kindlasti ka nende riikidega suhteid tihendada, samuti sooviksime oma arengukoostööalast tegevust Kesk-Aasiasse laiendada.

Aseesimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud välisminister, tänan ettekande eest!  Üks valdkond, millega Välisministeerium ka aktiivselt tegeleb ja millega peabki tegelema, on investeeringute meelitamine riiki ja Eesti kui hea investeeringukoha tutvustamine. Aga teine teema on see, et nagu ma olen lugenud, on meie riigi kodanikud, kes on investeerinud välisriikidesse, jäänud teatud riikides hätta, sest nende investeeringud ei ole kaitstud. Härra minister, kui palju on teil tulnud selliste teemadega kokku puutuda ja kas teil on ka mingi hea näide, kus te olete suutnud investeeringuid kaitsta?

Välisminister Urmas Paet

Eks aeg-ajalt on ikka muresid, et ettevõtjatel on probleeme asukohariigis toimuvaga ja oma investeeringutega. Kahjuks on viimastel aastatel selles osas silma torganud Ukraina. Nagu me kõik teame, ei ole see ainult Eesti probleem, see on ka paljude teiste riikide, sh Euroopa Liidu riikide probleem, kelle ettevõtjad ei ole rahul investeerimisolukorraga selles riigis. Neid juhtumeid, millest on ju Eesti avalikkuseski kuulda olnud, ma nimetaksin võib-olla kõige keerulisemateks ja ebameeldivateks ning neid lahendada on samuti väga keeruline. On näiteid teistest riikidest, kus niisugused juhtumid on lahenenud ka meie saatkonna või riigi sekkumisel. Me oleme saanud osutada kaasabi, et need mured laheneksid. Laiemas plaanis on see ka põhjus, miks me soovime näiteks sõlmida rohkem investeeringute kaitse lepinguid eri riikidega. Paraku on Ukraina näide, et selle riigiga on need lepingud olemas, aga probleemid on ikka. Niisiis ei saa kahjuks öelda, et investeeringute kaitse lepingu olemasolu tagab sajaprotsendiliselt, et üldse mingeid probleeme ei ole.
Jah, me tegeleme sellega edasi ja muidugi me tegeleme sellega edasi ka koostöös Euroopa Liidu partneritega. Sest nagu ma ütlesin, on üldine muster selline, et kui mingis riigis tekivad probleemid välisinvesteeringutega, siis ei ole need selles mõttes riigipõhised, et probleeme ongi ainult Eesti või Eesti ettevõtjatega, vaid seal on ikkagi mingid ulatuslikumad mured, mis mõjutavad kõiki või enamikku sellesse riiki investeerinud välisettevõtjaid.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma tulen teie kõne viimase lõigu juurde, kus te ütlesite, et välispoliitika on inimeste teenistuses ja seda nii väärtuspõhiselt kui ka pragmaatiliselt, sest julgeolek, inimõigused ja majanduskeskkonna stabiilsus on meie põhihuvid. Ma julgen arvata, et see ongi nii, sest minu isiklikud kogemused viimaste aegade suhetest Välisministeeriumi ametnikega ja välisministriga kinnitavad kindlasti, et Välisministeerium on selles suunas tõesti julgelt mitu sammu edasi astunud. Aga nagu me teame, on Eesti kompaktne riik ja tema ressursid on piiratud ning Välisministeerium ja meie riik on suuresti suunanud oma pilgu väljapoole. Samas on meil kindlasti vaja lisavõimalusi ja -võimekust. Kas te olete Välisministeeriumis ja valitsuses mõelnud, et võiks mingil kujul või mingis vormis Euroopas olekut vähendada ja suunata oma ressursse väljapoole?

Välisminister Urmas Paet

Mis esinduste võrgustikku puudutab, siis eks me ikka oleme selle peale mõelnud ja seda analüüsinud. Nii kurb, kui see ka ei ole, panime ühe saatkonna ühes Euroopa Liidu riigis eelmisel aastal kinni. Muudatusi me oleme teinud, ajaga tuleb kaasas käia. Aga a priori öelda, et nüüd on meile väga tähtis kõik see, mis on väljaspool Euroopat, ja Euroopa enam tähtis ei ole – seda kindlasti ei saa. Vaatame näiteks kolme gruppi põhjusi, miks ühes või teises riigis üldse välisesindus peaks olema. On välispoliitilised põhjused ehk välispoliitilise koostöö mõjukus seotuna meie julgeoleku küsimustega jne, teiseks, meie majandushuvid, meie ettevõtjate majandushuvid, väliskaubandus, ja kolmas grupp on konsulaarkaitse ehk Eesti kodanike aitamine selles riigis. Kui me vaatame meie suhteid tänases Euroopas, siis vaieldamatult on meie kõige olulisem välispoliitiline ja ka julgeolekupoliitiline keskkond jätkuvalt Euroopa, NATO-sse ja Euroopa Liitu kuuluvad riigid. Ja kui arvatakse, et sealsetes pealinnades ei ole enam midagi teha, et kõik otsustatakse Brüsselis ära, siis nii see ei ole. Riigid kujundavad oma otsused, teevad oma valikud ikkagi oma pealinnas. Mis puudutab välismajandust, siis 70% Eesti väliskaubandusest on kaubavahetus teiste Euroopa Liidu riikidega. Samamoodi enamik Eesti inimesi, kes välismaal käib ja reisib, teeb seda Euroopas. Kui vaadata ka konsulaarjuhtumeid, probleeme, siis enamik neist on tekkinud Euroopas.
Nii et selles osas ei ole midagi öelda, suhtlemine Euroopa Liidu riikidega pealinnade tasandil on jätkuvalt oluline, arvestades neid kõiki kolme põhjuste gruppi. Kui vähegi võimalik, siis ma ei arendaks meie paremat esindatust ja võimekust mujal maailmas Euroopa arvel. Aga nagu ma ütlesin, praegune aeg on kiiresti muutuv. Kui me tõepoolest leiame, et ühes või teises riigis me saame hakkama ka muul moel, siis kindlasti on seegi võimalik, aga see peab olema väga selgelt koha- või juhtumipõhine, mitte lihtsalt nii, et me hakkame Euroopas oma kohalolekut massiliselt vähendama selleks, et kuskil potentsiaalselt huvitavates kohtades esindatud olla. Oma esindatust ka väljaspool Euroopat me soovimegi ju jätkuvalt suurendada. Nagu ma nimetasin, avasime eelmisel nädalal saatkonna Indias ja praegu on kavas saata diplomaat Portugali saatkonda Brasiiliasse, et alustada ettevalmistusi meie kohaloleku loomiseks Brasiilias.

Aseesimees Jüri Ratas

Vladimir Velman, palun!

Vladimir Velman

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud välisminister! Piiratud aja jooksul te esitasite päris huvitava ettekande. Küsimus on mul järgmine. Poliitilises retoorikas kasutatakse üsna tihti illusioone. Praegu näiteks on araabia kevad, pärast tuleb araabia suvi, araabia sügis, araabia talv, ja enam ei hakka see eriti kedagi huvitama. Minu küsimus puudutab ühte riiki, mis oli veel mõned aastad tagasi maailma huvi keskpunktis – see on Iraak. Kas Iraagi praegused arengud vastavad nendele ootustele, mis olid Iraagi okupatsiooni alguses?

Välisminister Urmas Paet

Kõigepealt, järjest sagedamini ei nimetata araabia maailmas endas seda, mis seal toimub, mitte araabia kevadeks, vaid ärkamiseks, mis teatud mõttes on isegi võib-olla täpsem. Tõepoolest, see paralleel aastaaegadega – mina ei kujuta ette, mida peaks tähendama näiteks araabia talv ja kas me seda tahame. Nii palju terminitest.
Mis puudutab Iraaki, siis ei ole rahul sealsete arengutega. Iraagi arengud on praegu ikkagi väga muret tekitavad. Kui me vaatame viimaseid nädalaid, ka viimaseid kuid, siis väga järsult on taas kasvanud vägivald, on kasvanud sisekonfliktid ja poliitiline ebastabiilsus. Muidugi, suur pall on ikkagi Iraagi enda käes, et leida uued tasakaalupunktid ja sõlmida kokkulepped, et vägivalda vähendada ja riiki stabiliseerida, aga ka rahvusvaheline kogukond peab sellele rohkem tähelepanu pöörama ja aitama kaasa nende tasakaalupunktide leidmisele. Samas on selge, kui me vaatame piirkonda laiemalt, et kohti, kus rahvusvaheline kogukond peab midagi tegema ja teebki, on juba väga palju. Muidugi, lõppude lõpuks on ka küsimus, kui palju seda energiat ja ressurssi siis jätkub. Aga jälle, Iraagi mõju ja seal toimuva mõju ulatub igal juhul selle riigi piirest oluliselt kaugemale. Kui vägivald seal edasi laieneb ja ebastabiilsus suureneb, siis ega sellest kellelegi midagi toredat ei sünni. Lühike vastus on, et praeguste arengutega Iraagis rahul olla ei saa.

Aseesimees Jüri Ratas

Mart Meri, palun!

Mart Meri

Aitäh! Hea minister! Teie ettekande läbivaks juhtmotiiviks oli, et välispoliitika on inimeste teenistuses. See toob kohe uuesti jutuks väärtuspõhisuse ja pragmaatilisuse. Eestis on piisavalt inimesi, kes muretsevad soome-ugri rahvaste olukorra pärast Venemaal või tunnevad kaasa näiteks Tiibetile. Kuidas siis meie välispoliitika pragmaatilisem pool arvestab nende Eesti inimeste huve?

Välisminister Urmas Paet

Aitäh! Nagu ma ütlesin, need kaks sõna ei pea olema omavahel vastuolus ja üldjuhul ju ei olegi. Mis puudutab põlisrahvaste olukorda, siis nagu ma oma kõnes nimetasin, on põlisrahvaste olukord üks põhiteemasid, mida me tahame oma ÜRO Inimõiguste Nõukogus oleku aja jooksul selgelt käsitleda. Kindlasti on need tihti väga emotsionaalsed teemad, paraku ka traagilised, aga selleks, et olukorda muuta, et nende inimeste elu, kelle pärast õnneks paljud siin Eestiski südant valutavad, ka tegelikult paremaks läheks, tuleb töötada tänapäeva maailmas nendes formaatides, nendes keskkondades, kus see on võimalik ja kus see loodetavasti positiivseid tulemusi annab. Üks nendest on selgelt seesama ÜRO, sh ÜRO Inimõiguste Nõukogu, keda ju kõik ÜRO liikmesriigid ikkagi aktsepteerivad. Nii et jah, üks meie põhiteemasid, olles ÜRO Inimõiguste Nõukogu liige, on ka põlisrahvad ja nende olukord.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni!

Marko Mihkelson

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud välisminister! Head kolleegid! Seekordne välispoliitika arutelu Riigikogu täiskogu istungil langeb ühte ajaga, kui me tähistame Eesti Vabariigi 95. aastapäeva. Ühe väikeriigi puhul on see aukartust äratav vanus. Meie enda ajalugu on meile õpetanud, kui tähtsat rolli ühe iseseisva riigi ajaloos mängivad edukas diplomaatia ning püsivad liitlassuhted sõpradega.
1918. aastal oli maailm suure sõja järelmitest rabatud. Globaalne poliitiline kaart tegi läbi suure muutuse. Rahvusvahelistesse suhetesse lülitus palju uusi riike, nende hulgas ka Eesti Vabariik. Paraku polnud esimese maailmasõja šokk siiski nii tugev, et see oleks Euroopa riike sundinud suveräänsust jagavale koostööle. Poliitilised arengud Saksamaal ja Venemaal surusid kontinendi peagi ohtlikesse vastandumistesse, mis lõppes suure katastroofiga.
Teise maailmasõja lõpul kujundatud maailmakord on paljuski püsinud tänaseni, seda pole suutnud kõigutada ei Nõukogude Liidu lagunemine ega ka Aasia esiletõus. Ometi on praeguses maailmas väga palju küsimärke, mis võrgu suureneva tiheduse juures sunnib riike tugevdama olemasolevaid ning otsima uusi koostöövorme.
Princetoni Ülikooli õppejõud, USA välisministeeriumi endine poliitikaplaneerija Anne-Marie Slaughter rõhutab, et 21. sajandi maailm on omavahel tihedalt läbi põimunud, mistõttu enam ei kehti üksnes klassikalised riikidevahelised konfliktide ärahoidmiseks vajalikud tõukumised ja tõmbumised. Slaughter on seda metafoorselt nimetanud piljardipalli-maailmaks ja rõhutanud, et me oleme liikunud maailmast, kus rahvusvahelises süsteemis oli piiratud arvul tegijaid, võrgustunud maailma, kus on korraga lugematul arvul kombinatsioone. Võrgustunud on seejuures kõik: diplomaatia, sõda, äri, meedia, ühiskond ja isegi religioon.
Maailma mõjukeskuste paljunemine riikide, mitmesuguste rahvusvaheliste organisatsioonide, suurkorporatsioonide, meedia, vabaühenduste, ususektide ja isegi perekondade kaudu on lisanud just eriti viimasel kümnendil rahvusvahelistesse suhetesse sellist dünaamikat ja tekitanud niisuguse ristsuhete võrgustiku, et konventsionaalne diplomaatia üksi ei saa enam päris hästi hakkama.
Ma võin eksida, kuid president Lennart Meri oleks praegu, nutitehnoloogia ajastul ilmselt rääkinud meie välispoliitika multitask'luse hädavajalikkusest. Pean silmas seda, et piiratud ressursside juures pakub just võrgustunud maailm ka väikeriigile võimaluse mitmekesisemalt oma nähtavust kasvatada ning oma huvisid paremini teenida. Selleks on vaja pidevalt värskeid ideid tootvat ning välispoliitika elluviijate hästi koordineerivat süsteemi. Eestil on siin veel kindlasti arenguruumi.
Kuidas jõuavad ideed ja poliitilised hoiakud praegu meie välispoliitikasse? Ideaalis võiks Eesti välispoliitiliste prioriteetide ja tegevuste sulam kujuneda erakondade programmidest ja teemakohastest poliitikapaberitest, arvamuslugudest meedias, mõttekodade analüüsidest, rahvusvahelisest koostööst ja vastukajast ning lõpuks välispoliitika elluviijate igapäevasest sihipärasest tegevusest.
Riigikogu väliskomisjon panustab järjekindlalt meie välispoliitilistesse debattidesse ja tegevustesse raportite, soovituste ning valitsuse välispoliitilise tegevuse pideva jälgimise kaudu. Olgu näiteks toodud läinud kevadel avaldatud Aasia strateegia raport ning Eesti välisesinduste võrgustiku analüüs koos soovitustega valitsusele. Samuti on väliskomisjoni panus selgelt tunnetatav aruteludes, mida on viimasel ajal peetud Eesti-Vene piiri küsimuses.
Eestis on viimasel ajal olnud kombeks hurjutada Riigikogu kallal, et selle töös napib kaasatust ning eriti kolmandast sektorist lähtuvate ideede ja ettepanekute ärakuulamist. Tahan juhtida tähelepanu, et Riigikogu väliskomisjon rõhutas juba 2003. aastal, kui tähtis on valitsusväliste organisatsioonide kaasatus välispoliitilise debati rikastamisel. Nii on väliskomisjon aastate jooksul kaasanud eri aruteludesse meie mõttekodade analüütikuid ja kuulanud nende soovitusi. Neist värskeimat, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse 65-leheküljelist raportit Läänemere piirkonna julgeolekualastest väljavaadetest aastani 2020 tutvustati läinud aasta 15. novembril Toompeal korraldatud seminaril. Kõik seni tellitud analüüside tulemused on kättesaadavad ka meie koduleheküljel.
Eesti välispoliitilised mõttekojad on praegu kindlasti märksa paremal järjel kui kümmekond aastat tagasi. Loodetavasti saab ka Eesti Välispoliitika Instituut oma raskustest üle ning suudab paremini lülituda välispoliitiliste sisendite andmisse, mida välispoliitika elluviijad oma mõtete sõelumiseks pidevalt vajavad.
Eesti välispoliitika saab võrgustunud maailmas olla edukas ja sihikindel siis, kui suudetakse töös hoida erinevad koostöömudelid täidesaatva võimu tasandil, kaasates samal ajal era- ja kolmandat sektorit. Seejuures on näiteks väliskaubanduse edendamisel hädavajalik valitsuse senisest ühisem ja ka läbimõeldum panus.
Osati taandub küsimus ka kestvasse debatti paljuräägitud väärtuspõhisest välispoliitikast ning sellest, kuidas seda edendada viisil, et oma põhimõtetele truuks jäädes me ei kahjustaks oma riigi huvisid. Riigikogu väliskomisjon kavatseb juba eeloleval kevadel keskenduda nimetatud teema sügavamale analüüsile.
Maailm pole mõistagi haaratav ühe valemi või ideoloogia alusel, kuid sageli aitab parimaid valikuid teha kolme võtmesõna meelespidamine. Need sõnad on arukus, eneseväärikus ja lugupidamine. Alati tuleb mõelda, et hoolimatud sõnad või teod võivad ka kõige kindlamad põhimõtted õõnsaks muuta. Eriti vähe eksimisruumi on meiesugusel väikeriigil.
Head kolleegid, tuleksin nüüd mõne olulisema teema juurde, millega on Riigikogu väliskomisjon viimase aasta jooksul tihedamalt kokku puutunud. Alustan seekord suhetest Venemaaga, sh läinud sügisel käivitunud piirikonsultatsioonidest. Eestile on arusaadavalt olulised heanaaberlikud suhted kõigi oma naabritega, ka Venemaaga. Selle nimel on erinevad koalitsioonivalitsused alates 1991. aastast tööd teinud. Mõistetavalt on eriti suhted Venemaaga väga mitmetasandilised ning sageli kinni nendes mõttekuvandites, mida tänapäeva poliitikutel ja diplomaatidel on lühikese ajaga keeruline, kui mitte võimatu muuta. Seepärast tuleb ka Eesti suhteid Venemaaga käsitleda kui pikaajaliste eesmärkide kogumit, mille puhul lühiajaliselt saavutatu peab teenima strateegilist eesmärki rajada vastastikku lugupidavad ja heanaaberlikud suhted.
Läinud aastal andis Venemaa ametlikul tasandil märku, et on huvitatud sellest, et leitaks väljapääs diplomaatilisest tupikust, kuhu satuti 2005. aastal. Eesti vastas sellele omapoolse valmisolekuga pidada konsultatsioone eesmärgiga piirilepingud lõplikult jõustada. Ma tuletan meelde, et piiriläbirääkimised Venemaaga lõppesid juba 1996. aastal ning sellest ajast saadik on nii maismaa- kui merepiiri lepingud jõustamist oodanud. Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu ja NATO-sse jõudsid lepingud lõpuks 2005. aasta mais välisministrite antud allkirjadeni. Mis edasi juhtus, on kõigile hästi teada.
Riigikogu väliskomisjon tegutses eelmisel aastal selle nimel, et taaskäivitada parlamentaarne dialoog Venemaa kolleegidega. Juulis leidis aset kohtumine Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni delegatsiooniga Lõuna-Eestis ja Pihkvas, novembris külastas Tallinna Venemaa parlamendi ülemkoja väliskomisjoni esimees Mihhail Margelov. Sellel kevadel – eeldatavasti aprillis – on plaanis Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni visiit Moskvasse. Viimati külastas Riigikogu väliskomisjoni delegatsioon Venemaa pealinna 2004. aasta aprillis, veidi enne meie ühinemist Euroopa Liiduga.
Eelmisel aastal arutas väliskomisjon mitmel oma istungil Eesti ja Venemaa kahepoolsete suhete hetkeseisu ning otsustas oktoobris kõigi Riigikogus esindatud poliitiliste jõudude nõusolekul soovitada valitsusele võtta vastu Venemaa ettepanek alustada piirikonsultatsioone. Seejuures anti valitsusele ette väga selge mandaat: ettepanek põhineb tõsiasjal, et Eesti soovib arendada teineteise suveräänsust ja õiguslikku järjepidevust austavaid suhteid kõikide oma naaberriikidega, sh Venemaaga. Ehk siis teisisõnu: piirilepingute lõplik jõustamine ei tohi mingil viisil kompromiteerida Eesti õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Väliskomisjon on seisukohal, et piirilepingute jõustamine on Eesti riigi huvides, kuid seda ei saa teha igal tingimusel. Seda kajastab ka Riigikogu poolt valitsusele konsultatsioonideks antud mandaat.
Head kolleegid! Eesti ning tema lähimate naabrite ja liitlaste suhete pidev arendamine on väliskomisjoni välissuhtlemise peamisi prioriteete. Selleks on aastatega kujunenud mitmed koostööformaadid, nagu näiteks NB8 ehk Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide esimeeste ning Balti riikide parlamentide väliskomisjonide delegatsioonide regulaarsed kohtumised. Lisaks on Riigikogul hea tava igal aastal arutada aktuaalseid küsimusi eraldi ka Soome kolleegidega. Lisaks soovib Riigikogu väliskomisjon edendada regulaarsemat koostööd ka näiteks Poola kolleegidega, sest Poola on Eestile väga oluline partner nii Euroopa Liidus kui NATO-s.
Euroopa Liidu tasandil toimus eelmisel aastal oluline muudatus liikmesriikide parlamentide kaasamises üleeuroopalisse debatti ühise välis- ja julgeolekupoliitika üle. Senini hästi toiminud väliskomisjonide esimeeste kohtumiste asemel on Lissaboni lepingule viidates ellu kutsutud parlamentide välis- ja kaitsekomisjonide delegatsioonide konverents. Eesti hinnangul on oluline keskenduda mitte kvantiteedile, vaid eeskätt kvaliteedile. Kogemused on näidanud, et liiga suurte foorumite töö on sageli hajus ega vii eesmärkideni. Loodetavasti annab Iirimaa eesistumise ajal tuleval kuul toimuv kohtumine rohkem aimu sellest, millises suunas parlamentide koostöö liigub.
Kahepoolsete parlamentaarsete suhete raames oli väliskomisjonile läinud aastal tähtsaim visiit Ameerika Ühendriikidesse, kus toimusid kohtumised Silicon Valleys ning Washingtonis. Keskendusime oma visiidil Eesti diasporaa küsimuste tundmaõppimisele, Eesti ettevõtete läbilöögivõimalustele USA-s ning kahepoolsete suhete edendamisele. Eesti suhted Ameerika Ühendriikidega on väga heal järjel eriti julgeolekupoliitika vallas. Komisjoni hinnangul peaks Eesti panustama senisest enam kahepoolsete kaubandussuhete laiendamisele. Euroopa Liidu ja USA vaheliste vabakaubanduskõneluste kauaoodatud algus annab selleks omakorda hea tõuke.
Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjon on oma töös süvitsi keskendunud erinevatele aktuaalsetele teemadele, mis on olulised meie välis- ja julgeolekupoliitika sihte silmas pidades. Läinud aastal päädis Aasia strateegia teema käsitlemine asjaomase raporti koostamise ja soovituste esitamisega valitsusele. Arutasime neid möödunud kevadel ka Riigikogu täiskogu istungil. Aasia riikide tähtsus globaalses majanduses ning poliitikas on kiirelt kasvav trend, mistõttu väliskomisjon jätkab aktiivselt raportis puudutatud küsimuste põhjalikumat käsitlemist Eesti huvide seisukohalt lähtudes. Näiteks on juba järgmisel nädalal meie päevakorras Aasia keelte ja kultuuride õpetamise seis ning väljavaated Eesti üldharidus- ja kõrgkoolides. Istung toimub kahasse kultuurikomisjoniga. Kavandamisel on Riigikogu väliskomisjoni delegatsiooni visiit Singapuri ja Indoneesiasse, mis keskendub peamiselt poliitiliste kontaktide laiendamisele ja väliskaubandussuhete edendamisele. Hea meel on tõdeda, et Vabariigi Valitsuses eelmise aasta novembris heaks kiidetud Aasia programm on konkreetsete pilootprojektide näol reaalselt käivitumas. Tuleb silmas pidada, et Eesti piiratud ressurssidele vastavaid võimalusi Aasia suunal on võimalik edukalt ära kasutada vaid siis, kui selles vallas on nii otsustajate kui elluviijate tasandil võimalikult palju üksmeelt ning eesmärgistatud tegevust. Riigikogu väliskomisjon jätkab ka käimasoleval aastal arutelusid Eesti välisesinduste võrgustiku arendamise üle. Läinud nädalal toimunud Eesti saatkonna kauaoodatud avamine Indias on oluline samm, et edendada kahepoolseid suhteid Aasia ühe olulisima riigiga.
Riigikogu väliskomisjoni soovitusel tuleks uute esinduste avamisel pidada silmas eeskätt olemasolevaid ressursse ning pikemaajalisi välispoliitilisi eesmärke. Seepärast oleks väga ajakohane teha korralik audit meie esinduste tegevuse kohta, silmas pidades eriti muutusi, mis on toimunud seoses meie astumisega Euroopa Liitu 2004. aastal.
Läinud sügisel alustas väliskomisjon kuulamisi Läänemere ümbruse julgeolekukeskkonna perspektiivide selgitamiseks ettevaatavalt aastani 2020. Nagu ma juba mainisin, tellis Riigikogu selleks puhuks analüüsi Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt. Vaatluse all on nii regiooni riikide julgeolekualase koostöö edendamine kui ka globaalsema mõjuga julgeolekutrendide siirded meie lähiümbruses. Kuulamiste eesmärk on teha kogutud informatsiooni põhjal omapoolsed soovitused valitsusele, millistes suundades võiks Eesti regionaalses julgeolekupoliitikas aktiivsem olla. Nii näiteks kavatseb väliskomisjon põhjalikumalt selgeks teha, millised võiksid olla Eesti tegevused, süvendamaks oma teadmisi ning ka osalusvõimalusi Arktika küsimustes kaasarääkimisel. Tegemist on kiirelt tähtsust koguva teemaga, millel on Eestile eeskätt majanduslik tähendus seoses kliimamuutuste tulemusel avaneva Põhja mereteega. Veel sellel kevadel on väliskomisjonil kavas koos riigikaitsekomisjoniga teha vaheanalüüs Riigikogus 2010. aasta mais heaks kiidetud Eesti julgeolekupoliitika alustes sätestatu täitmisest.
Head kolleegid! Riigikogu parlamentaarne diplomaatia ei piirdu mõistagi üksnes väliskomisjoni ja parlamendi esimehe tegevusega. Väga olulist rolli mängivad välisdelegatsioonid, kes töötavad mitmesugustes rahvusvahelistes parlamentaarsetes assambleedes. Läinud kuul analüüsis väliskomisjon delegatsioonide tööd eelmisel aastal ning leidis, et Eesti nähtavus tänu saadikute aktiivsele panusele on endiselt suurem, kui meil ehk kõigi soovitud tegevuste tarbeks ressurssi jagub. Tahan eraldi esile tõsta Andres Herkeli, Mailis Repsi ja Indrek Saare tööd Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ning Sven Mikseri ja Mati Raidma tegevust NATO Parlamentaarses Assamblees. Kõik nad on võtnud kanda suure vastutuse nimetatud assambleede töökorralduses.
Kahepoolsete parlamentaarsete suhete arendamisel mängivad olulist rolli sõprusrühmad. Praeguseks on Riigikogu liikmed vabatahtlikkuse alusel moodustanud 50 sõprusrühma. Nende tegevuse koordineerimiseks ning olemasoleva eelarvelise ressursi parimaks jaotamiseks on Riigikogu väliskomisjon algatanud iga istungjärgu ajal toimuva ümarlauakohtumise. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Mart Nutt, palun!

Mart Nutt

Austatud ettekandja! Tuleksin järjepidevuse küsimuse juurde. Senimaani on Venemaa tunnistanud kontinuiteeti Nõukogude Liiduga suhteliselt valikuliselt. Ta on tunnistanud seda rahvusvaheliste lepingute osas, aga sedagi valikuliselt – näiteks Tartu rahu sinna alla ei ole kuulunud. Nõukogude Liidu inimsusvastaste kuritegude ja agressiivse välispoliitika osas pole ta seda üldse tunnistanud. Eestile seevastu tähendab kontinuiteet järjepidevust 1940. aastal iseseisvuse kaotanud riigiga. Kas praeguses olukorras Eesti ja Vene pool saavad järjepidevusest ühtemoodi aru?

Marko Mihkelson

Hea Mart, ma arvan, et sinu küsimuses peegeldus kogu selle problemaatika keerukus. Ma puudutasin oma ettekandes seda teemat ennekõike seoses sellega, mis on seotud valitsusele antud Riigikogu mandaadiga piirikonsultatsioonideks. Usun, et siin on meie seisukohalt ja Eesti seisukohalt positsioon selge. Küsimus on praeguses kontekstis. Kui me räägime konsultatsioonidest, mida valitsus, Välisministeerium peab Vene poolega, siis meie seisukoht on piisavalt arusaadav. On selge, et see protsess ei tohiks ühel või teisel viisil riivata meie õigusliku järjepidevuse põhimõtet. Nagu teada, need konsultatsioonid on alles poole peal, ja kindlasti ei taha ma siin puldis spekuleerida selle üle, millal või millisel viisil need kõnelused mingi tulemuse võiksid anda. Väliskomisjon hoiab kogu protsessil väga teraselt silma peal ja kui Välisministeeriumil on meile edastada informatsiooni konsultatsioonide käigu kohta, siis kindlasti komisjon põhjalikult analüüsib seda ja kuulab asjaosalised ära, pidades silmas mandaati, mille Riigikogu kõigi fraktsioonide esindajate kaudu valitsusele eelmise aasta oktoobris andis.

Aseesimees Jüri Ratas

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Lugupeetud ettekandja! Välisministri kõnes oli juttu sellest, et maailmas on mitu suurt ja võimast riiki, kes pole välispoliitikas väga aktiivsed olnud, ent nüüd trügivad varjust välja, ja Eesti peab sellega arvestama. Minu küsimus on aga hoopis selline. Kui ollakse väike riik, ressursse on vähe, aga üldiselt ollakse sellest hoolimata tubli, kas siis on võimalik sõnastada, milline on meie järjest muutuvas maailmas ühe väikese riigi edu võti? Kas te saite minu küsimusest aru?

Marko Mihkelson

Aitäh, Urve! Ma püüdsin aru saada. Eks ilu on ikka vaataja silmades ja nagu ma ütlesin ka oma ettekandes, kindlasti ei ole ühte valemit, mille abil maailma hinnata või maailma vallutada. Oma küsimuses sa viitasid ministri kõnes kõlanud väitele, et on riike, kes justkui trügivad varjust välja. Ajaloolasena ma ütleksin, et need varjud tihtipeale ei pruugi sugugi pikad olla. Kui sageli on räägitud viimasel ajal sellest, kuidas Hiina on viimase 30 aasta jooksul sihikindlalt arendanud ennekõike oma majandust ja nüüd on omandamas kahtlemata koos sellega kasvavat poliitilist mõjujõudu maailmas. Aga tegelikult peaks silmas pidama, et viimase 2000 aasta jooksul on seesama Hiina olnud 1600 aastat maailma esivõim, nii poliitilises kui majanduslikus mõttes. Nii et palju oleneb sellest, kui pikka perioodi me silmas peame, kui räägime varjust välja tulemisest.
Kahtlemata on praegune maailm tunduvalt keerulisem tajuda, kuna mõjukeskusi on nii palju. See võti, mida sa otsid, peitub minu arvates ennekõike meie ühes väga selges teadmises. Me teame väga hästi, mida tähendab riigile vabaduse kaotamine, nagu me selle eelmisel sajandil traagiliselt läbi elasime. Aga me teame suurepäraselt ka seda, mida tähendab vabaduse tagasivõitmine ja mida tähendab väga heade liitlaste ja partnerite olemasolu. Ma arvan, et just nimelt tõsiasi, et kunagi varem pole Eesti ajaloos olnud olukorda, kus meil on nii palju häid sõpru, häid liitlasi ja tugevaid naabreid, on kindlasti väärtus, mis on Eesti välispoliitika keskmes. See on üks meie prioriteete olnud ja kindlasti jääb selleks ka tulevikus.

Aseesimees Jüri Ratas

Mati Raidma, palun!

Mati Raidma

Suur tänu, austatud ettekandja, sisuka ettekande eest! Juttu oli välispoliitika komplekssusest, sellest ongi ajendatud minu küsimus ja võib-olla ka soovitus järgmisel aastal selle ettekande koostamiseks. Kas võiks juurde lisada ka teiste komisjonide, näiteks riigikaitsekomisjoni panuse välispoliitikasse? Me teame ju, et ka teised komisjonid käivad välisvisiitidel ja mängivad mingit rolli välispoliitika kujundamisel.

Marko Mihkelson

Teised komisjonid ka, mitte ainult riigikaitsekomisjon? See on hea küsimus! Loomulikult, Riigikogu väliskomisjon on ka seadusega seatud koordineerima Riigikogu välissuhtlemist ja nagu ma ettekandeski mainisin, loomulikult me jälgime tähelepanelikult, kuidas meie välisdelegatsioonid tegutsevad, millised teemad, millised probleemid on üleval sõprusrühmades. Võib-olla vähemal määral me jälgime komisjonide välissuhtlemist. Seda on ehk ka veidi vähem olnud, kui võrrelda nimetatud delegatsioonide või näiteks Euroopa Liidu asjade komisjoni või riigikaitsekomisjoni tegevusega. Aga kutsun siit puldist häid kolleege teistest komisjonidest üles eeskätt meie naabritega suhtlema, aga kahtlemata ka Euroopa Liidu tasandil erinevaid probleeme arutama. Paraku on kogu sellel välissuhtlemisel teatud piir, mille seavad meie ressursid. Neid tuleb väga arukalt jagada ja nendest lähtudes oma otsuseid teha. Riigikogu väliskomisjon on minu arvates ka selles osas meie teistele komisjonidele küllaltki hea abimees olnud, aidates ühte või teist välisvisiiti kavandada.

Aseesimees Jüri Ratas

Laine Randjärv, palun!

Laine Randjärv

Hea kolleeg Marko! Sa oled väga kaua osalenud parlamentaarses töös ja olnud mitmesuguste delegatsioonide koosseisus. Euroopas on, ma ei ütleks, et tsunfte või klanne, aga selliseid kogumeid nagu näiteks Vahemere riigid, kes hoiavad omaette kokku. Suured riigid hoiavad kokku ja ka Läänemere riigid hoiavad kokku. Kuidas sa hindad, kuidas on muutunud näiteks Läänemere riikide koostöö ja selle prestiiž võrreldes paljude aastatega tagasi? Varem prevaleeris Vahemere-äärsete riikide kooslus ning pigem just nemad rääkisid kõva häälega ja esitasid oma nõudmisi. Kuidas see balanss on sinu meelest muutunud?

Marko Mihkelson

Aitäh, Laine, selle küsimuse eest! Sellele võib väga pikalt vastata, aga ma ei kuritarvitaks teie aega. Ütleksin nii, et muutused, mida Eestigi on näinud Euroopa Liidu riigina viimase peaaegu juba üheksa aasta jooksul, on silmaga näha. Vaatamata sellele, et probleeme euroalal jätkub nii võlgadega seoses kui ka muudes valdkondades ning riigisiseseid probleeme on liikmesmaades küllaga, on minu arust tunnetatav, et üldsuund on õige. Euroopa Liidu ühtsus ja tugevus on tegelikult see garantii, mis aitab ühe või teise riigi, olgu ta lõunas, põhjas, läänes või idas, välja raskustest, mis teda vaevavad.
Mul on väga hea meel tõdeda, et meie vahetus naabruses, lähinaabruses Põhjala ja lõuna suunas on suhted head. Balti-Põhjala koostöö on aastatega muutunud üha tihedamaks ja mitmetahulisemaks. Oma kõnes ma puudutasin sellist teemat nagu julgeoleku- ja kaitseküsimused, mis võib-olla aastaid tagasi ei olnud meie suhetes Soome, Rootsi või mõne teise Põhjala naabriga nii lihtsasti käsitletavad küsimused. Kindlasti on see muutuv protsess. Praegu on mul hea meel tõesti vahetult enda kogemuse põhjal öelda, et üks paremaid formaate, mis Euroopas parlamentide väliskomisjonide tasandil või väliskomisjoni esimeeste tasandil toimib, on just nimelt Põhjala ja Baltikumi kaheksa riigi koostöö. Tänavu kevadel või varasuvel on meil plaanis Taani roteeruva eesistumise ajal külastada koos Ameerika Ühendriike ja tutvustada seal meie piirkonna ühist välispoliitikavisiooni.

Aseesimees Jüri Ratas

Aivar Riisalu, palun!

Aivar Riisalu

Hea ettekandja! Jäi kõlama üsna julge mõte, mida ei ole väga palju välja öeldud: et me peame muutuvas maailmas oma diplomaatiliste esinduste töö sisu üle vaatama. Kas see võiks tähendada seda, et me tõepoolest hakkame oma välisesinduste üle otsustamisel rohkem protsesse silmas pidama? Ma toon ühe näite. Sõjaväeatašee koht Norras tahetakse likvideerida, kui see juba likvideeritud ei ole. Väidetavalt ei ole teda seal vaja. Ning meie majandusdiplomaatide roll Ukraina, Kasahstani ja üldse sellel suunal on tagasihoidlik. Võib-olla peaks majandusdiplomaate olema rohkem ka mujal Euroopas. Kas see sinu julge väljaütlemine tähendab seda, et me hakkame oma diplomaatilises tegevuses rohkem toetama Eesti majandust ja sellist konkreetset julgeolekut ning vähem käima mööda parketti, olema lihtsalt ilusad?

Marko Mihkelson

Ma näen sellel küsimusel mitut tahku ja püüan vastata. Välismajanduspoliitika on olnud Eesti välispoliitika loomulik osa alates meie taasiseseisvumisest 1991. aastal. Võib-olla on see mingil ajal olnud veidi rohkem varjus, näiteks siis, kui meie jaoks oli äärmiselt oluline liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga, kindlustamaks meie julgeolekut. Aga nagu ma rõhutasin ka oma kõnes, väliskomisjon on selles vallas viimastel aastatel tegelikult päris palju teinud. Eesti valitsuses teatavasti ei ole väliskaubandusministrit, meil ei ole sellist ministeeriumi, need tegevused on jaotunud eri ametkondade vahel. Nähes neid protsesse, mis viimastel aastatel on toimunud, võib väita, et ühist tegutsemist sünergia tekitamiseks on olnud oluliselt rohkem. Hea näide on kas või seesama novembris heaks kiidetud valitsuse Aasia programm, milles loomulikult peatähelepanu all on nende riikidega majandussuhete edendamine, kaasates väga konkreetseid abiprogramme ka Eesti poolt.
Sinu küsimus puudutas laiemalt ka Eesti välisesindusi ja nende arendamist. Siin on üles kerkinud seesama teema: kus on meie välisesindused, millised on meie ressursid, kui palju me suudame panustada nende esinduste n-ö kvantiteeti – ma mõtlen esinduste arvu. Kui me loeme kokku kõik välisesindused, k.a rahvusvaheliste organisatsioonide omad ja kahepoolsed saatkonnad, siis saame kokku ca 50. Ma arvan, et Eesti-sugusele riigile on see piir, kust edasi minna ja seda arvu kasvatada, küllalt keeruline. Sellepärast on ka väliskomisjon rõhutanud, et meie komisjon ja ka valitsus ning Välisministeerium peaks analüüsima olemasolevate saatkondade tööd. Peaks vaatama, milline on nende tegevus, seotus meie välispoliitiliste, sh välismajanduspoliitiliste eesmärkidega. Loomulikult see puudutab ka neid inimesi – atašeesid ja muid diplomaate –, kes saatkondades töötavad. Väliskomisjonil on hea traditsioon, et iga aasta me vaatame vähemalt korra riigi esindusvõrgustiku arendamise üle ja arutame, kuidas valitsus neid eesmärke täidab või ka seab. Nagu ma ütlesin, eelmisel aastal me viisime läbi ka põhjalikuma omapoolse kuulamise ja analüüsi ning meie soovitused valitsusele on praegu laual. Oleme esimesed vastused saanud, aga üksikutel teemadel üksikutes küsimustes me töötame kindlasti edasi.

Aseesimees Jüri Ratas

Marianne Mikko, palun!

Marianne Mikko

Aitäh selle hea ettekande eest! Sa puudutasid oma esinemises, nõnda nagu puudutas oma ettekandes ka välisminister, Aasia suunda. Tõsi, meil on põhjust uhkust tunda, et väliskomisjon on selles vallas väga head initsiatiivi üles näidanud. Raport, mille esitlus siin toimus, oli tõepoolest suurepärane. Aga nüüd selline küsimus. Välisminister ütles, et möödunud nädalal toimus India saatkonna avamine ja et seal oli kohal veerandsada ärimeest. Küsimus sulle: kas seal pidanuks olema esindaja ka meie majast ehk Riigikogust, näiteks väliskomisjoni esimees või Eesti-India sõprusrühma juht?

Marko Mihkelson

Aitäh, Marianne! Igale poole ei jõua. On tõsi, et saatkondade avamine pole meie jaoks igapäevane asi, veel vähem saatkonna avamine Indias, mis on minu arvates väga märgilise tähendusega. Saatkonna avamist Indias on ammu plaanitud ja töö selle nimel kestis päris pikka aega. Mina isiklikult viibisin Indias eelmise aasta kevadel, kui meie asjur seal oli just alustanud ettevalmistusi saatkonna avamiseks. See hetk ise, kui saatkond avatakse, on loomulikult väga pidulik, tseremoniaalne, aga minu arvates Riigikogu tegevuses pole esmatähtis osaleda tseremooniates, vaid aidata reaalselt kaasa kontaktide laiendamisele nii parlamentaarsel tasandil kui ka teistes eluvaldkondades, kaasa arvatud välismajanduse küsimustes. Ma võin väikese saladuskatte all öelda, et kevadeks kavandatud Riigikogu väliskomisjoni visiit Aasiasse puudutab eeldatavalt meie aukonsulaadi avamist Indoneesias Jakartas. See on üks võimalus täita see tühimik, millele sa oma küsimuses tähelepanu juhtisid.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid väga ettekande eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna esindaja Enn Eesmaa! Kaheksa minutit.

Enn Eesmaa

Austatud kolleegid ja külalised! Eesti välispoliitikas on palju olulisi teemasid, millest suurem osa on täna juba jutuks olnud. Selles teemade külluses on väga tähtis määratleda täpselt Eesti välispoliitilised prioriteedid. Meie ressursid ei ole ju pelgalt piiratud, vaid lausa napid. Väliskomisjonis oleme püüdnud mõttevahetuse ja analüüside kaudu neid teemasid mitte ainult arendada, vaid tihti ka tõstatada.
Täna tahan ma puudutada ühte Eestile riiklikult tähtsat küsimust, millest on kujunemas probleem. Jutt käib meie pürgimustest ja ambitsioonidest ÜRO-s. Teatavasti oleme seal nii mõndagi saavutanud. Möödunud aasta oli Eestile ÜRO-s üsna edukas. Eesti valiti Inimõiguste Nõukokku, me täitsime ÜRO Lastefondi ja ÜRO naiste õigusi edendava agentuuri asepresidendi kohustusi. Eesti esindajad olid aktiivsed ÜRO Arengufondi ja ÜRO Rahvastikufondi täitevnõukogus ning naiste staatuse komisjonis, samuti põlisrahvaste foorumi eksperdigrupi töös. Raske on üle tähtsustada Tiina Intelmanni tegevust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee presidendina.
Üha praktilisema tähenduse omandab alguses pigem teooriana kõlanud väide, et mis on oluline ÜRO-le, see on oluline ka Eestile ning vastupidi. Nüüd on sündinud arutelu selle üle, mis on Eestile ÜRO tulevikuarenguis tähtis ja mis vähem oluline. Jutt on Eesti kandidatuurist ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale. Teema ei oleks ehk meile nii oluline, kui vaidlevad osapooled interneti jututubades poleks kroonilised hüsteerikud, vaid prominentsed riiklikud tasandid ja nende auväärsed esindajad. Ühtede arvates peab Eesti tegema kõik meist oleneva, et saavutada Julgeolekunõukogu mittealalise liikme positsioon. Selleks on mõne aasta jooksul üsna palju tehtud. Teadaolevalt on meid toetavate riikide nimekiri juba küllaltki pikk. Eesti aktiivsus maailma olulistes teemades kaasa rääkimisel on kasvanud. Üha rohkem oleme tegelnud õigusriiklusega, kaitsekohustuse kontseptsiooniga, tsiviilisikute kaitsega, internetivabaduse ja -vastutusega ning karistatavusega inimsusvastaste kuritegude probleemistikus. Pidevalt oleme sõna võtnud naiste õiguste arengu ning humanitaarabi ja lastekaitse teemadel. Oleme abivajajaid jõukohaselt ressurssidega varustanud, paistes positiivselt silma oma regionaalses grupis, Ida-Euroopa grupis, seda ennekõike selle poolest, et hoolimata keerulistest majandusoludest on Eesti suutnud oma lubadusi täita ja doonori üllast kuvandit säilitada. Põhjusega oleme saanud kiita Eesti ohvitseride osalemise eest ÜRO rahuvalvemissioonis Süürias.
Eesti on konstruktiivseid mõtteid avaldanud ÜRO liiga suurte halduskulude teemal ja olnud nende riikide seas, kelle arvates peaks ÜRO oma tegevust märkimisväärselt tõhustama. See kõik on vajalik, eriti silmas pidades, et julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohal tegutsedes pole töömaa mitte pelgalt Euroopa või USA, vaid kogu planeet oma muredega, millel lõppu ei näi tulevat. Julgeolekunõukogu mittealalise liikme staatuse vajalikkuses kahtlejad toovad põhjenduseks ambitsiooni rahalise kalliduse, kui inimressursse eraldatakse projekti huvides, millel enamiku maailma rahvaste silmis erilist mõtet ei olevat. Keegi ei märkavatki neid tulemusi ja ponnistusi, mis Eestile liiga kalliks osutuvad.
Ma arvan ja tegin väliskomisjonis ka sellise ettepaneku, et sündinud dispuuti võiks meie koosolekutel arendada, jõudmaks loodetavasti ühisele arusaamale, kas julgeolekunõukogu mittealalise liikme staatus ning sellega kaasnev kohustus ja vastutus võiks olla meie lähiaastate suur eesmärk, mille nimel pingutada. Või on n-ö suurte eesmärkide seadmise aeg pikkamisi ümber saamas ning spurtimisest palju olulisem on pigem pikamaajooksja mõttelaad, et tuleks koos teiste samamoodi mõtlevate riikidega liikuda ühetaolises mõõdukas tempos lühemaajaliste ja pragmaatiliste etapiliste eesmärkide poole? Selle mõttevahetuse vajalikkust rõhutab ka asjaolu, et seoses kestliku arengu vajaduste katmisega ÜRO kehamites on elavnenud arutelud ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu (ECOSOC) tuleviku üle. Ärme unustame, et Eesti kandideerib ECOSOC-i otsustusõigusega liikmeks juba aastateks 2015–2017.
Minu isiklik arvamus on pigem aktiivsusele kutsuv. Kui me kord juba ÜRO-s oleme, siis tuleb seal ka tegutseda, oma mõtted välja öelda ja neid kaitsta ning kui me suudame, siis neid mõtteid ka teistele riikidele ning rahvastele pakkuda. Aasta 2013 annab meile ÜRO-s tegutsemiseks rohkem kui küllaga võimalusi. Põhiteemad maailmaorganisatsioonis on tänavu julgeolek, kestlik areng, inimõigused ja demokraatia areng, milles Eestil on kindlasti oma sõna öelda ning võimalus meie positsioone tegudega kinnitada. Eestile eriti tähtsate teemade puhul tuleks mitte pelgalt senist aktiivsust hoida, vaid prioriteetsetes valdkondades rohkem süvitsi minnes püüda rakendada uusi tegevuse elemente, pidades silmas tänapäeva maailmas olulisi märksõnu: nähtavus, kaasumine ja panustamine.
Ühe NATO ja Euroopa Liidu riigi jaoks on tegemata tööd küllaga nii rahvusvahelisel kui ka kodusel tasandil, näiteks ministeeriumidevahelises koostöös. ÜRO-st võiks rahvale erinevaid kanaleid kasutades senisest tunduvalt rohkem rääkida. Seda võiksid teha oma ala asjatundjad, keda Eestis ometi ju on, kuid paraku vähe tuntakse. Kindlasti tuleb Eesti esindajail jätkata kõnede pidamist ja ÜRO mitmesuguseid võimalusi ära kasutades sõna võtmist. Seni oleme oma väheseid inimressursse arvestades suutnud olla üsnagi aktiivsed. Kui vähegi võimalik, tuleks seda aktiivsust veelgi suurendada, sest kui sa pole nähtav ÜRO-s, kus sa siis tänapäeva heitlikus ja teabetihedas maailmas tegelikult oled? Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna esindaja Margus Hansoni! Palun, kaheksa minutit!

Margus Hanson

Lugupeetud istungi juhataja! Välisminister! Head kolleegid! Kõige üldisema arusaama järgi on iga riigi välispoliitika eesmärk kindlustada riigi julgeolek, kodanike kaitse ning toimiv majandussüsteem. Nii on see ka meil Eestis. Siiski ei ole vabariigi aastapäeva ja priiuse põlistamise päeva künnisel üleliigne taas rõhutada veel üht Eesti välispoliitika peaeesmärki. Välispoliitika kõige laiemas tähenduses on meie riikliku iseseisvuse tagamise ja riigi julgeoleku kindlustamise instrument. Enam kui 20 taasiseseisvumise järgse aasta jooksul oleme saanud regiooni üheks kõige lõimunumaks riigiks. Me oleme hakanud järjest kõvema häälega kaasa rääkima rahvusvaheliste organisatsioonide töös, panustama jõulisemalt nende organisatsioonide arengusse. Üha enam võetakse meie häält ka kuulda.
Eesti on NATO liikmesriigina tegus ja usaldusväärne. Näiteks oleme ennast liitlastele teadvustanud küberkaitse eestkõnelejatena. Tallinnas paiknev NATO Küberkaitsekeskus laieneb pidevalt, suurendades meie nähtavust ja tõstes meie autoriteeti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonis. Meie panustamine missioonidele, eelkõige Afganistanis, meie kaitseväelaste ennastsalgavus ja kantud ohvrid tsementeerivad meie positsiooni alliansi usaldusväärse ja täieõigusliku liikmena.
Kõige selle tulemusena on meie õhuruum kaitstud ja Baltikumi õhuturve jätkub tähtajatu missioonina. Loodan, et peatselt täieliku tegutsemisvalmiduse saavast Ämari lennuväljast kujuneb üks õhuturbe rotatsioonibaase. Regulaarselt Läänemere regioonis toimuvad NATO suurõppused on ilmekas näide NATO heidutusvõimest ja vaatamata skeptikute arvamustele tõsine kinnitus artikli 5 töökindlusest.
Palju on räägitud Ameerika Ühendriikide välispoliitika uuest kursist ja tähelepanu nihkumisest Aasiale. Loomulikult on Ühendriikide paiknemine Eestile võimalikult lähedal meile tähtis, kuid Aasiale suurema tähelepanu pööramine on mõistetav ning paradoksaalsel kombel samuti Euroopa huvides. Sõjaline tasakaal ning stabiilsus Aasias ja India ookeanil on kasulik tervele Euroopale, seejuures ka Eestile.
Eeltoodust tulenevalt peab ka Euroopa ise panustama rohkem regiooni julgeolekusse. Teame, et ainult mõned Euroopa riigid on täitnud nõude, et kaitsekulud peavad moodustama 2% SKT-st, Eesti on üks nendest vähestest.
Meie huvides on tugev, ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ajav Euroopa Liit. Eesti on selle liidu aktiivne liikmesriik. Meie meelest peab Eesti levitama oma kogemusi liberaalsel turumajandusel põhineva majandusmudeli rakendamisest ning seisma konkurentsivõimelisema Euroopa eest. Euroopa Liidu väikseima võlakoormaga riigina on meie kohustus seista jätkusuutmatu üle jõu elamisele suunatud majandusmudeli muutmise, majanduse liberaaliseerimise ja struktuurireformide elluviimise eest.
Me toetame ja tervitame Euroopa Liidu püüdlusi, liberaliseerimaks kaubandussuhteid Ameerika Ühendriikide, Jaapani ning ka teiste nii Aasia kui Ladina-Ameerika riikidega, kelle majandus areneb kiiresti. Vastastikust kasu loodame ka Venemaa astumisest WTO-sse. Kaubanduse liberaliseerimine on juba iseenesest oluline struktuurireform, mis loob uusi võimalusi innovatsiooniks ja tootlikkuse kasvuks. Kuna Eesti osakaal Euroopa Liidu väliskaubanduses on siiski väike, on selle mõju meie majandusele pigem kaudne: see avaldub meie põhiliste ekspordi sihtriikide majanduse elavnemise kaudu.
Eesti välispoliitika ideoloogiliseks aluseks peab Reformierakond liberalismil põhinevat inimõiguste ja isikuvabaduste väärtustamist. Eesti välispoliitika peab toetama demokraatia ja vaba turumajanduse arengut ning inimõiguste austamist kogu maailmas. Seetõttu oli hea meel kuulda, et tänavu algas välisministri iga-aastane välispoliitika ülevaade tõdemusega, et inimõigused ja -väärtused on läbiv teema kõigi välispoliitika küsimuste puhul. Inimõigustealase olukorra parandamine ja kaitse on Eestile olnud ja on edaspidigi põhimõtteline hoiak ja eesmärk.
Ühest küljes viitab see meie välispoliitilise haarde laienemisele ÜRO tasandil. Olgu veel kord märgitud asjaolu, et Eesti sai esimest korda ajaloos ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks ja meie diplomaat juhib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu assambleed.
Teisalt on inimõiguste kaitse temaatika esilekerkimine meie välispoliitilise ambitsioonina märk sellest, et Eesti on küpse välispoliitikaga riik. Riigi julgeolekuga seotud teemade kõrval saame nüüd järjest suuremat tähelepanu pöörata n-ö Munamäe kuplist kaugemal toimuvale. Sellest arengust peaks omakorda olema kasu, pürgides Eesti järgmise suure välispoliitilise eesmärgi – ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks saamise poole.
Head kuulajad! Eesti Vabariigi 95. aastapäeva eel on sobilik heita pilk üle õla möödunud aegadesse. Ma soovin avaldada tunnustust kõigile Eesti diplomaatidele, kes on tegutsenud Eesti riigi rajamise ja säilimise nimel, ning südamest tänada neid, kes on Eesti eest andnud oma elu. Ilma nende inimesteta ei istuks keegi meist täna siin saalis. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja! Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Austatud juhataja, välisminister ja pisut rohkem kui kümme kolleegi! Eesti Vabariigi 95. aastapäeva lävel võime tõdeda, et välispoliitikaga on meil päris hästi. Oleme saavutanud paljugi, mis paarikümne aasta eest näis kauge unistusena. Oleme saavutanud mitte ainult liikmesuse, vaid ka kasvava autoriteedi tähtsates rahvusvahelistes organisatsioonides, eeskätt NATO-s ja Euroopa Liidus. Samuti on meil kogenud ja professionaalne karjääridiplomaatide kaader, mida me õnneks politiseerinud ei ole. Meil on ka parlamentaarsele riigile kohaselt aktiivne väliskomisjon. Ma ütleksin, et väliskomisjoni tegevuses on rohkem parlamentarismile kohast initsiatiivi kui mõneski teises komisjonis siin Riigikogus.
Kui tuua esile peamine probleem, siis on see minu arust see, et paljude välispoliitika kujundajate kogemused ja suurimad saavutused on küpsenud ajal, mil Eesti alles tõestas oma valmisolekut rahvusvahelisel areenil kaasa rääkida. Pidime tihti selgitama, et me ei ole kaamelid, et meie kodakondsuspoliitika, keelepoliitika ja üldine demokraatia küpsus vastab rahvusvaheliste organisatsioonide parimatele standarditele. Tihti tuli end kaitsta ebaõiglaste rünnakute eest. Nüüd pole see juba ammu nõnda. Meie välispoliitika ei vaja eneseõigustust, me vajame hoopis enam julgust olla suunanäitaja.
Mulle meeldis jutt väärtuspõhisest välispoliitikast ning väliskomisjoni kava selle teemaga põhjalikumalt tegeleda. Laiemas vaates peaksid väärtuspõhisust parlamentaarse ühistöö tasandil kaitsma peaasjalikult kolm suurt Euroopa tasandi parteirühma: Euroopa Rahvapartei, kuhu kuulub IRL, kelle nimel ma praegu kõnelen; Euroopa liberaalide ühendus, kuhu sõbraliku perena kuuluvad Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad, ning sotsiaaldemokraadid. Need parteirühmad, jah, kannavad erinevaid ideoloogiaid, kuid inimõiguste ja demokraatia küsimustes peaksid nad jõuliselt kaitsma euroopalike väärtuste ühisosa.
Siit jõuan ma sõnumi juurde, mille tahan edastada ka ENPA Eesti delegatsiooni esimehena. Olen analüüsinud mitmeid ENPA viimase aja hääletusi. Need puudutasid näiteks poliitvangi definitsiooni määratlemist, demokraatia ja inimõiguste probleemi teravamat tõstatamist Venemaa Föderatsiooni ja Aserbaidžaani suhtes. Kui vaadata kaugemale tagasi, siis võiks lisada Venemaa-Georgia sõjaga seotud küsimused, samuti Põhja-Kaukaasiaga, eriti Tšetšeenia olukorraga seotud küsimused. Ja minu järeldus on kurb, sest meil ei ole paljude sääraste küsimuste hääletusel enam väärtusi kaitsvat enamust. Me kaotame järjest enam millelegi, mida eufemismina on hakatud kutsuma kaaviaridiplomaatiaks. Sellega kaasneb Euroopa riikide parlamendiliikmete jõuline mõjutamine, viisakamalt öeldes lobitöö.
Venemaa suhtes ei läinud läbi rekomandatsioon Ministrite Nõukogule ning Aserbaidžaani poliitvange puudutav raport hääletati täiega maha. Kui ma ütlen siinkohal "meie", siis tahan rõhutada, et Eesti saadikud on koos Põhjamaade ja Balti kolleegidega, samuti Saksamaa, Poola ja teiste meile lähedaste riikide esindajatega väärtuspõhist positsiooni hoidnud. Näiteks Vahemere maade esindajate käitumisjoonis on täiesti teistsugune, Venemaast ja eelnimetatud Aserbaidžaanist ei ole mõtet rääkidagi, sest seal puudub parlamentaarse poliitilise opositsiooni esindus, kes julgeks inimõiguste ja demokraatia kaitseks välja astuda. Ukraina ja Georgia on ikka veel sootuks erinevad riigid, sest seal on opositsiooni hääl kuuldav.
Kui ma ütlen "meie", siis mõtlen ka Euroopa Rahvaparteid. Paraku on mul tihti väga raske aru saada Hispaania ja Kreeka kolleegide vastanduvast lähenemisest. Rahvapartei ei ole nendes hääletustes ühtne olnud ja samamoodi ei ole väärtuspõhiselt ühtsed ka liberaalide ja sotsiaaldemokraatide saadikurühmad.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit!

Andres Herkel

Me oleme järjest enam silmitsi olukorraga, kus demokraatliku hääletusega otsustatakse loobuda demokraatia kaitsmisest. Tõesti, ei saa olemas olla mingit üleüldist inimõiguste diktatuuri, kuid peab olemas olema väärtuspõhine poliitika. Ja me peame seda kaitsma. Need tendentsid, millest ma ENPA näitel rääkisin, avalduvad kindlasti ka märksa laiemal tasandil.
Sellepärast ei tohi poliitika, mida me Eesti Riigikogu liikmetena teeme, oleneda sellest, kas me korraldame ööistungi või mitte või milline erakond parasjagu mõnes Eesti väikevallas oma võimutäiust teostab. Me peame mõtlema suurelt, peame nägema seoseid ja kaitsma väärtuspõhist lähenemist nii kodus kui üleeuroopalisel tasandil. Meie fraktsioonide esimehed osalevad regulaarselt Euroopa sõsarparteide fraktsioonide juhtide nõupidamistel ja vahest on see just see koht, kus oma kolleegidelt viisakas vormis pärida, mida ikkagi teevad parlamentide esindajad Strasbourgis ja miks nad arvavad, et diktatuuririikides on kõik korras, kui me hästi teame, et kõik ei ole sugugi korras. Selle ettepanekuga ma lõpetaksin. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimehe Sven Mikseri!

Sven Mikser

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja tõi meie üldiselt üsna tüünesse debatti pisut kirge ja vürtsi ning ma tahan samas toonis jätkata. Rääkida viie minuti jooksul Eesti välispoliitika möödunud ja ees ootava aasta põhiküsimuste teemal on päris suur väljakutse ja seetõttu ma keskendun vaid paarile küsimusele, mida täna küll käsitleti, aga mis väärivad ülerõhutamist, või siis on täna piisavalt puudutamata jäänud.
Välisminister tsiteeris oma kõne alguses lord Actonit, öeldes, et vabadus on võimalus teha mitte seda, mis meile meeldib, vaid seda, mida on vaja teha. Mulle meenusid selle peale veel kaks tolle ülemöödunud sajandi Briti poliitikust mõtleja tarkusetera. Üks neist ütleb, et ei ole olemas hukutavamat ja ebamoraalsemat mõtteharjumust kui edu pühaks pidamine. Ja teine, mida samuti, ma arvan, poliitikas tuleks meeles pidada, kõlab umbes nii, et üks demokraatia alatine varjukülg on enamuse türannia, õieti selle partei türannia, kes ei pruugi olla küll enamus, aga kes suudab kas jõu või valskuse abil olla edukas valimistel. Nii palju lord Actoni vaimupärandist, mis kindlasti sobib pigem sisepoliitilisse kui välispoliitilisse debatti.
Carl von Clausewitz ütles omal ajal, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega. Parafraseerides tänapäeva sõjateaduse alusepanijat, tahan mina öelda, et välispoliitika on sisepoliitika jätkamine väljaspool oma riigi piire. Me oleme harjunud mõnikord mõtlema, et välispoliitikaga tegelevad inimesed, kes ei huvitu sisepoliitikast, mingisugused friigid ja erudiidid. Julgen siiski öelda, et tegelikult peab meie kõigi poliitikate, sh välispoliitika peaülesanne olema Eesti riigi ja rahva kestvuse ja arengu kindlustamine. Välispoliitika eesmärk peab olema ühelt poolt silmas pidada riigi majandus-, kultuuri- ja julgeolekuhuve suhetes oma kahe- ja mitmepoolse koostöö partneritega, aga teiselt poolt loomulikult aidata kaasa sellele, et meid ümbritsev julgeolekukeskkond areneks viisil ja suunas, mis vastab meie riigi huvidele.
Selles kontekstis on kindlasti oluline mõelda huvidel ja väärtushinnangutel põhineva välispoliitika tasakaalupunktist. Ma julgen öelda, et puhtaid lahendusi, mille korral huvid ja väärtused sajaprotsendiliselt ühte langevad, on kahetsusväärselt vähe. Keerulisi paiku maailmas on palju, piltlikult öeldes Hiinast Palestiinani. Millal ja mil määral peaks Eesti lähtuma omaenda riigisisestest arusaamadest ja tõekspidamistest ning millal juhinduma oma suurte kahepoolse koostöö partnerite huvidest? Millal peaksime püüdma protsesse mõjutada rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, kuhu kuulume? Mil määral peaks rahvusvaheline üldsus inimõiguste küsimuses kasutama piitsa ja mil määral präänikut? Need on küsimused, millele peaksime kindlasti ka oma sisepoliitilises debatis rohkem keskenduma.
Mul on väga hea meel selle üle, et Eesti välispoliitika põhiküsimuste raames ei pea me rääkima sellest, mida lord Acton nimetas enamuse türanniaks. Viimase aasta jooksul Riigikogus otsitud ja ka leitud ühisosa erineva maailmavaatega erakondade vahel selles küsimuses, mis puudutab liikumist Eesti ja Venemaa vahelise piirileppe suunas, on kahtlemata kiiduväärne näide meie välispoliitika ühtsusest. Veelgi enam, see loob eelduse, et vähemalt Eesti poolelt ei ole leppeni jõudmisel oodata mingeid riigisiseseid takistusi, mis võiksid saada piduriks leppe sujuval ratifitseerimisel. Seda muidugi juhul, kui me selle leppeni jõuame.
Samas on tõsi, et välispoliitiline ühtsus võib mõnel juhul siiski olla saavutatav vaid minimaalse ühisnimetaja tasemel. Olukorras, kus üha rohkem Eesti inimesi on asunud töötama ja elama väljaspool Eestit ja üha rohkem neist seisab ühel või teisel hetkel silmitsi küsimusega, kas jääda edasi Eesti riigi kodanikuks või taotleda oma uue elukohariigi kodakondsust, on tõsine arutelu topelt- või mitmikkodakondsuse teemal igati põhjendatud ja asjakohane. Ma tahan kiita välisministrit selle teema tõstatamise eest avalikus arutelus. Samas oodanuks tänasest kõnest ka selget visiooni, kuidas selle meie jaoks põletava probleemiga edasi minna. Kuigi kodakondsust puudutavad riigisisesed regulatsioonid ei ole otseselt välispoliitika küsimus, on olukorras, kus meie diasporaa jõudsalt kasvab ja Eesti elanikkond samas väheneb, sellel teemal selge välispoliitiline mõõde ja tähendus.
Kolleeg Eesmaa tõstatas ÜRO Julgeolekunõukogu teema. Jah, me oleme keskendunud sellele, kuidas saada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Kahtlemata nõuab valituks osutumine märkimisväärseid diplomaatilisi jõupingutusi, mida Välisministeerium on ka alustanud, ja teostumise korral avab see eesmärk meie ees mitmeid uusi võimalusi.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit!

Sven Mikser

Samas oleme valituks osutumisele keskendudes jätnud vähemalt esialgu üsna lahtiseks selle, mida me siis tahame ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikmena korda saata ja millistes meie jaoks just mitte väga harjumuspärastes küsimustes peame olema võimelised seisukohti võtma. Ma arvan, et see on põhiküsimus.
Kolleeg Eesmaa rääkis siin kahest kõrgest poliitilisest institutsioonist. See, et Vabariigi Presidendi Kantselei ja Välisministeerium näevad ühe olulise küsimuse puhul pisut erinevaid lahendusi, ei ole minu jaoks nii suur probleem. Siin koridoris küsisid minu käest ajakirjanikud, kas sotsiaaldemokraatidel on välisministriga eriarvamusi nende põhisuundade osas, mida Vabariigi Valitsuse ettekanne käsitles. Ma võin öelda, et ei ole. Need põhisuunad – inimõigused, internetivabadus, arengukoostöö, energiajulgeolek, püsivad suhted kahe- ja mitmepoolse koostöö partneritega, idapartnerluse hetkeseis – on kõik olulised, vajalikud ja mõistlikud. Samas tahan öelda, et meie välisminister on selles ametis juba päris staažikas ja lisaks hetkeolukorra kirjeldamisele ja eelseisva aasta põhisuundade markeerimisele tahtnuks temalt enam kuulda pikaajaliste trendide analüüsi. Me teame ju, et näiteks idapartnerluse riikides toimunud arengud ei vasta mitte täiel määral sellele, mida me ootasime näiteks neli, viis või kuus aastat tagasi. Kahtlemata peame väikeriigina aktsepteerima, et mitte kõik arengud meist kaugele jäävates maailmanurkades ei allu meie mõjutustele. Ometi, kui oleme oma arengukoostöö sihtriikidena või riikidena, kes võiksid saada märkimisväärset kasu meie antavast nõust, silmas pidanud just idapartnerluse riike, siis peaksime olema suutelised ausalt analüüsima küsimust, miks arengud, mida oleme püüdnud suunata, on siiski tegelikkuses läinud pisut teist rada.
Ma loodan, et tuleva aasta välispoliitika arutelu keskendub rohkem pikaajaliste trendide analüüsile ja Eesti koha mõtestamisele praeguses kiiresti muutuvas julgeolekukeskkonnas, mitte sedavõrd hetkeolukorra markeerimisele. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne kui me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, soovin väga tänada Välisministeeriumi, välisministrit, väliskomisjoni esimeest ja liikmeid ning kõiki Riigikogu liikmeid, kes võtsid selle päevakorrapunkti raames sõna. Suur tänu teile selle õnnestumisele kaasaaitamise eest! Arutelu on lõppenud ja esimene päevakorrapunkt käsitletud.


2. 12:30 Kaitseliidu seaduse eelnõu (190 SE) teine lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseliidu seaduse eelnõu 190 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks riigikaitsekomisjoni aseesimehe Aivar Riisalu!

Aivar Riisalu

Hea juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest on teisele lugemisele jõudnud Kaitseliidu seaduse terviktekst, mis on valminud riigikaitsekomisjoni 19 istungi tulemusel. Riigikaitsekomisjon menetles seda seaduseelnõu koostöös kaitseväe ja Kaitseliidu ning Kaitseministeeriumi esindajatega väga detailselt, paragrahvide kaupa. Kaitseliit on maailmas unikaalne organisatsioon ja meil ei ole seda käsitleva seaduse menetlemisel appi võtta mitte mingisuguseid muid kogemusi kui ainult Eesti omad. Menetlemise tegi huvitavaks veel asjaolu, et riigikaitsekomisjoni liikmeskonna ja, mis seal salata, ka staff'i hulgas on palju praktiseerivaid kaitseliitlasi, mistõttu eelnõu algatajatel tuli võidelda praktikutega. Teatavasti on praktika vahel tõe kriteerium. Praktikud saavad juriidilistest tekstidest natuke teistmoodi aru.
Eraldi tahan välja tuua riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma väga metoodilise töö üldse eelnõude menetlemisel, aga eelkõige Kaitseliidu seaduse eelnõu menetlemisel. Tema loogiline lähenemine mitmesugustele seostele selle seaduse paragrahvide vahel on olnud nii põhjalik, et väga paljud kolleegid võiksid temalt õppust võtta, kuidas ühe seaduseelnõu menetlemist tuleks juhtida.
Komisjon kuulas lisaks eelnõu algatajatele, Kaitseliidu ja kaitseväe esindajatele ära ka väga paljude huvigruppide esindajad, eelkõige loomulikult Kaitseliidu vabatahtlike, reservohvitseride kogu ja isegi üksikisikute ettepanekud. Kaitseliidu puhul on tegemist kodanikuühendusega, kuhu kuulub ligi 20 000 liiget. Sellise seaduse puhul on arvamusi alati palju, aga ma julgen komisjonipoolse ettekandjana kinnitada, et tegelikult said sisuliselt arvesse võetud kõik, ka organisatsiooni liikmetelt tulnud ettepanekud.
Konkreetsete muudatusettepanekute kohta võib öelda seda, et Riigikogu liikmetelt ja fraktsioonidelt otseselt muudatusettepanekuid ei tulnud. Komisjon vormistas tehtud ettepanekud üheks muudatusettepanekuks, mis koosneb tegelikult 140 muudatusest. Ja kuna seaduseelnõul on 109 paragrahvi, siis võite loogiliselt järeldada, et mõnes paragrahvis sai muudetud rohkem kui ühte asja. Kokku võttes me pidasime aga arukaks, et komisjoni tehtud muudatused võetakse kokku ühte ettepanekusse.
Kaitseliidu seadus peaks jõustuma 1. aprillil, sest samal päeval jõustuvad uus avaliku teenistuse seadus ja kaitseväeteenistuse seadus. Kaitseliidu seadusest tulenevalt on vaja 1. aprilliks ette valmistada ning vastu võtta ja jõustada seadusega seotud rakenduslikud õigusaktid. Eeltoodut aluseks võttes võiks riigikaitsekomisjoni arvates eelnõu kolmanda lugemise teha 28. veebruaril.
Kogu see eelnõu nõudis suurt emotsionaalset ja sisulist tööd, selle ettekandmisel aga pole kõiki emotsioone mõtet siin välja tuua. Ent julgen veel kord kinnitada, et kui Riigikogus toimuks nii põhjalikud arutelud kõikide eelnõude üle – on üksikuid hiljutisi näiteid meil veel keskkonnakomisjonis toimunust –, siis võiks öelda, et parlament on jõudmas seaduseelnõude menetlemisel päris arvestatavale uuele tasemele.
Käesoleva aasta 14. ja 19. veebruari istungitel otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada Kaitseliidu seaduse eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu 21. veebruari istungi päevakorda. Veel otsustas komisjon kiita heaks eelnõu teise lugemise tekst, muudatusettepanekute tabel ja teise lugemise seletuskiri. Ühtlasi otsustasime konsensusega teha täiskogule ettepanek Kaitseliidu seaduse eelnõu teine lugemine lõpetada. Siinkohal ma tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Ettekandjale on vähemalt üks küsimus. Neeme Suur, palun!

Neeme Suur

Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Kas sa võid komisjoni esindajana kinnitada, et Kaitseliidu seadus vastab kõigile nendele tingimustele, mida Kaitseliidule esitab uus riigikaitse arengukava?

Aivar Riisalu

Riigikaitsekomisjon, mille töös ka sina, hea kolleeg Neeme Suur, nii mõnelgi korral kui spetsialist said osaleda, leiab, et uus seadus vastab Kaitseliidu ette püstitatud uutele ülesannetele täpselt nii palju, kui neid uusi ülesandeid meil praegu teada on. Uus riigikaitse arengukava ei ütle Kaitseliidu kohta väga palju muud kui seda, et Kaitseliit peaks kuidagiviisi hakkama täitma kaitseringkonna funktsiooni. Kaitseliidult eeldatakse märksa suuremat panust inimressursi näol ehk liikmeskonna arvu suurenemist. Organisatsioon peab oma liikmeskonda kõvasti kasvatama. Minul on tegevkaitseliitlasena selle üle ainult hea meel, aga Kaitseliitu on üsna keeruline inimesi värvata, kui neile ei suudeta pakkuda väljaõpet ja väga selget perspektiivi.
Samas on selge, et uue arengukava rakendamisel – rakendusakte ega rakenduskava praegu veel ei olegi – ei saa välistada, et ka Kaitseliidu seadusesse tuleb teha korrektuure. Ma olen oma parlamendikarjääri jooksul, mis on kestnud peaaegu kuus aastat, oma kolleegidega asju arutades jõudnud seisukohale, et kui seadusandja teeb valmis ühe seaduseelnõu, mille menetlemine on olnud pikk, raske, aga sisuline, siis peab see ühel hetkel valmis saama. Me tõmbame piiri ja ütleme, et selline on see seadus täna, ja kui tekib muutmise vajadus, siis meil ei ole vaja karta midagi muuta. Eesmärk ju on, et selle seaduse järgi elavad kodanikud saaksid normaalse ja toimiva elukeskkonna, ja meie oleme siia kutsutud selleks, et inimestele see tagada. Kui midagi on vaja lisaks arvestada või kui midagi läks täiesti valesti, siis meil ei tohi olla hirmu seda muuta. Me ei tohi elada hirmus, et me kaotame sel juhul oma näo – vastupidi, me oleme siis topeltjulged ja parandame oma vead või viime uuendused sisse, et elu Eestimaal oleks selline, et ta oleks elamist väärt. See puudutab eelkõige praeguses kontekstis loomulikult Kaitseliitu ja tema kohta riigikaitses.
Kui riik tunnustab sellist unikaalset organisatsiooni nagu Kaitseliit kas või sellega, et talle antakse täiendavaid ülesandeid, siis on see ainult positiivne. Väikesel Eestil ei ole väga palju valikuid, aga riigikaitses oleme teinud vaid häid valikuid. Ma veel kord tänan siit puldist kõiki erakondi, kes on riigikaitse jätnud poliitilistest tõmbetuultest puutumata. Riigikaitsekomisjon on komisjon, kus tehakse sisulist tööd ja vähem poliitikat. Riik on meil üks ja ainus ja tema kaitsmine on selline protsess, mille puhul ei tohi mõelda, et täna teen, homme ei tee. See peab olema pidev. Me ei tohi mõelda, kas sõda tuleb või ei tule, me peame mõtlema, millal see algab.

Aseesimees Jüri Ratas

Mati Raidma, palun!

Mati Raidma

Suur tänu! Stenogrammi huvides nendin, et valitsus võttis küll vastu riigikaitse kümne aasta arengukava, kuid selle kava ideede elluviimiseks valmib suvel rakenduskava, kuhu pärast analüüsi pannakse sisse ettepanekud, mida on vaja muuta Eesti seadustes. Ma küsin: kas riigikaitsekomisjon on valmis praegu vastuvõetava Kaitseliidu seaduse lähtuvalt rakenduskavas olevatest ettepanekutest selle aasta teises pooles juba arutlusele võtma?

Aivar Riisalu

Ma arvan, et riigikaitsekomisjon lähtub nendest selgetest riiklikest vajadustest, mis valitsus lauale paneb. Ma möönan, et me oleme komisjonis seda teemat puudutanud. Võin üsna suure veendumusega öelda, et me peame sellel aastal kindlasti tegema korrektuure nii kaitseväeteenistuse seaduses kui ka Kaitseliidu seaduses. Ja ilmselt võib mõnevõrra aeglustuda üleüldise riigikaitseseaduse koostamise protsess. Selle eelnõu me tegelikult lootsime valmis saada 2013. aastal, sest selles me koondame kokku kõik sõja- ja rahuaja riigikaitselised aspektid. Mina arvan, et kui parlament, valitsus ja Eesti rahvas on aktsepteerinud seda, et me 2% SKT-st panustame riigikaitsesse, siis meie ülesanne seadusandjatena ja valitsusena on anda rahvale mõistlik ja läbimõeldud sellekohane seadus. Kui on vaja korrektuure teha, siis saab seda ka korrigeeritud, et rahva usaldust õigustada.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja! Head ametikaaslased! Enne kui me läheme küsimustega edasi, viime läbi hääletuse väliskomisjoni ettepaneku kohta pikendada tänast istungit vajaduse korral päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alustame selle hääletuse ettevalmistust.
Head ametikaaslased, panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 36 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Ma palun tagasi kõnetooli ettekandja Aivar Riisalu! Küsimusi rohkem ei ole? Siis ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita.
Läheme eelnõu 190 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Eelnõu muutmiseks on laekunud üks ettepanek, mille on esitanud juhtivkomisjon. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja teine päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 12.46.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee