Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 Riigikogu liiget, puudub 61. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ja sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Alustame küsimustele vastamist. Kuna täna on meil registreeritud kuus küsimust, siis saan lubada traditsiooniliselt kaks kohapeal esitatud küsimust. Nii et, nobedad näpud, palun! Kõigepealt aga kolleeg Priit Toobali küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Hea peaminister! Tänaseks on selge, et avaliku konkursi korras Politsei- ja Piirivalveametile uut peadirektorit ei leitud. Peadirektori üle otsustanud komisjon leidis, et väärilist kandidaati kolme lõppvooru jõudnud inimese ehk siis Tarmo Miilitsa, Erkki Koorti ja Tõnu Hundi seas polnud, seda hoolimata sellest, et kõigi kolme näol on tegemist 20 aastat Eesti sisejulgeolekus töötanud inimestega. Suure osa süsteemi töötajate arvates on kogu see avaliku konkursi ümber toimuv üks suur palagan ja nii näib ka meile siin. Siseministeerium või siseminister on selle otsimise muutnud komejandiks. Milline on teie kui valitsusjuhi seisukoht selles küsimuses? Otsitakse ikkagi peadirektorit ühele suurimale avaliku sektori organisatsioonile.
Minu seisukoht ühtib seaduses sätestatuga. Seadus ütleb ühemõtteliselt, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori nimetab ametisse Vabariigi Valitsus siseministri ettepanekul, kuulanud ära Riigikogu õiguskomisjoni seisukoha. Siseminister teeb ettepaneku, oma arvamuse peab kindlasti avaldama Riigikogu õiguskomisjon, aga lõpliku otsuse langetab Vabariigi Valitsus. Seetõttu on kõikmõeldavate konkursikomisjonide seisukohad ainult nõuandvad. Komisjonidelt võib tulla eksperdiarvamus, aga otsuse langetab ikkagi Vabariigi Valitsus. Ma ei pea õigeks ka seda, et igale ametikohale sobiva kandidaadi leidmiseks korraldatakse konkurss. Seadusandja on teatavasti näinud ette erandid, mis ei puuduta mitte ainult Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorit, vaid ka kaitseväe juhatajat, Kaitsepolitseiameti peadirektorit ning mõnda ametikohta veel, mille puhul konkursi korraldamine ei ole ilmtingimata vajalik.
Ma ütleksin oma isikliku eelistuse. Ma tõepoolest arvan, et leidmaks inimesi kõigisse ülimalt tähtsatesse riigiametitesse, ei pea ilmtingimata korraldama avalikku konkurssi. Ja kindlasti ei tohiks konkursse korraldada selliselt, et mõne kandideeriva inimese puhul arvatakse, et nemad niikuinii sellesse ametisse ei sobi.
Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!
Hea peaminister! Ma olen teiega põhimõtteliselt päri, et kõikide riigiasutuste kohtade täitmiseks ei pea välja kuulutama avalikku konkurssi, aga praegu on tegemist ikkagi ühe suurima avalikus sektoris tegutseva organisatsiooniga: juhti otsitakse Politsei- ja Piirivalveametile. Kõik sellised protsessid peavad mitte ainult olema, vaid ka näima ausad ja läbipaistvad. Milline on teie seisukoht, kumb on läbipaistvam viis ühele asutusele juhi leidmiseks: kas sihtotsing või avalik konkurss?
Kordan veel kord, et ametisse nimetab Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori Vabariigi Valitsus ja oma sõna on öelda ka Riigikogu õiguskomisjonil. Siseminister teeb ettepaneku, see on tema ülesanne. Kuidas tema oma ettepanekuni jõuab, on tema enda valida. Kas ta kasutab selleks ühtede, teiste või kolmandate ekspertide abi, on puhtalt tema otsustada. Riigikogu komisjon aga peab kindlasti oma arvamuse ütlema ja lõpuks Vabariigi Valitsus langetab otsuse. Mina ütlen avalikul konkursil osalenud kolme kandidaadi kohta, et ma hindan neid väga kõrgelt ja olen veendunud, et neil on kõigil olemas potentsiaal ka ametiredelil edasiminekuks. Nendest kolmest eelistan ma ühte väga selgelt. Ma näen vähemalt ühes isikus väga suurt potentsiaali töötada ka Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorina. Praegu aga ei selgitata ei sihtotsinguga ega avalikul konkursil välja peadirektorit, vaid otsitakse peadirektori kandidaati, kelle peab heaks kiitma Riigikogu õiguskomisjon ja kelle võib ametisse nimetada ning ka ametisse nimetamata jätta Vabariigi Valitsus.
Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!
Hea peaminister! Ega ma ei vaidlustagi Vabariigi Valitsuse rolli uue direktori ametisse nimetamisel. Ma räägin uue direktori kandidaadi otsimisest. Siseministeerium on teada andnud, et hindamiskomisjon jätkab uue peadirektori leidmiseks sihtotsinguid. Paljudele meile näib, et siseminister on võtnud positsiooni, et tegemist on justkui ühe suvalise äriettevõttega, mida võiks vabalt juhtida Indrek Raudsed ja Nikolai Stelmachid. Kas te olete kursis, kes on siseministri soositud uus peadirektori kandidaat ning miks soovib Ken-Marti Vaher seda positsiooni politiseerida? Sellele on tähelepanu juhtinud ka tänane Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt.
Ma ei taha nõustuda teie väitega, et siseminister soovib Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori ametikohta politiseerida. Veel kord: otsustamisõigus on Vabariigi Valitsusel. Ma usun, et ka Riigikogu õiguskomisjon ei ole kuidagimoodi manipuleeritav, vaid kujundab oma seisukoha, lähtudes oma kõige paremast äratundmisest. Seetõttu ei pruugiks me edasi arendada spekulatsioone politiseerimise katsete kohta.
Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Lembit Kaljuveest.
Hea peaminister! Te selgitasite väga ilusti, kuidas peab politseiameti peadirektorit seaduse järgi valima. Seni on ju seaduse järgi tegutsetud, aga asi ei näe hea ega ilus välja. Mis te arvate, kas sellises situatsioonis, kus asi on veninud ja on üles näidatud ebaprofessionaalsust, ei peaks peaminister isiklikult sekkuma selle küsimuse lahendamisse?
Ma siiski eelistan jääda selle pädevuse piiresse, mis seadusandja mulle andnud on. Kandidaadi esitamine on siseministri õigus ja ka kohustus. Peaminister valitsusliikmena langetab koos teiste valitsusliikmetega otsuse, kes nimetatakse Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks. Ma loodan, et Eestis selliseid aegu ei tule, kus üks isik hakkab ainuisikuliselt nii kaalukaid otsuseid langetama.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!
Hea peaminister! Ma arvan, et see aeg, mille kohta te ütlesite, et see loodetavasti ei tule kunagi, ongi juba saabunud. Te ütlesite ka, et ärgem uskugem spekulatsioone. Siiamaani on paljud spekulatsioonid aga täide läinud, näiteks haigekassa juhi määramisel ja ka paljudel teistel juhtumitel. Kui meie meediat vaadata, siis minu meelest ei saa peaminister küll öelda, et käimasolev mäng on olnud väga ilus. Minu meelest on selle mängu maine kõvasti määritud ja järgmisel mehel, kes sinna määratakse, on väga raske seda ametit juhtida.
Ei maksa mulle omistada väiteid, mida ma pole öelnud. Ma olen teatavasti ühe meediaväljaandega sellel pinnal isegi kohtus käimas. Ei ole ma öelnud, et see asi paistab välja ilus ja puhas. Ma pigem väitsin vastupidist. Ma ei oleks sellist konkurssi üleüldse korraldanud. Ammugi ei oleks ma korraldanud konkurssi, mille tagajärjel heidetakse varju kolmele väga tublile ja väga võimekale inimesele. Ma tahan veel kord väljendada oma sümpaatiat nende kolme inimese vastu, kellest ükski ei osutunud valituks. Mina pean neid kõiki kolme väga võimekateks inimesteks ja usun, et nad suudavad karjääriredelil edasi minna. Praegu nad töötavad number kahena, aga neil on kindlasti kõigil võimeid, et töötada ka tippjuhina, number ühena. Ma olen näinud ühte inimest nendest kolmest tegutsemas ka kriisisituatsioonis väga efektiivselt. Ma hindan teda väga kõrgelt ja kui minul oleks tulnud valitsusliikmena valida üks nendest kolmest, siis ma oleks kindlasti valiku teinud. Aga ma usun, et ka inimesed, keda mina poleks valinud, ei oleks tohtinud tunda ennast kuidagi kõrvale heidetuna. Ma tunnustan ja hindan kõiki kolme.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde. Palun, kolleeg Helmen Kütt, küsimus sotsiaalminister Taavi Rõivasele!
Lugupeetud proua eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Hea tava kohaselt on esimesed sada päeva uues ametis nn kriitikavabad. Kui aga partei andis teile uue ameti, saatis teid ka infotundi ja kuna teie palk ei ole mitte õpipoisi, vaid meistri oma, siis ilmselt tuleb vastata küsimustele ka peale 70 päeva ametis olemist. Minu küsimused on seotud pidamatustoodete ehk mähkmete funktsionaalsusgrupi-põhiste piirhindade kehtestamisega käesoleva aasta jaanuarist. MTÜ Inkotuba on saatnud ministeeriumisse kirja, milles avaldatakse muret inimeste pärast, kes neid tooteid peavad ostma. Ehk te natuke selgitate, miks selline määrus kehtestati ja mida sellega seoses inimesed kaotavad või võidavad?
Ma tegelikult ei ole palunud sadat kriitikavaba päeva ja ega mulle pole neid ka antud. Nii et küsige aga julgesti, ükskõik mis teemad sotsiaalvaldkonnas huvi pakuvad. Mis puutub inkotoodetesse ja nende kättesaadavusse puuetega inimeste jaoks, siis me oleme aasta-aastalt kasvatanud riigieelarves summasid nende toodete hinna kompenseerimiseks. Vajadus nende toodete järele on paraku suur ja selliseks ka jääb. Käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtestati nendele toodetele piirhinnad. Sellel on kaks eesmärki: ühelt poolt hoida nende toodete kallinemine kontrolli all ja teiselt poolt tagada, et inimesed, kes neid vajavad, neid tõepoolest ka osta saavad.
Ma olen kursis selle konkreetse pöördumisega, millele te viitasite. See jõudis ministeeriumisse, kui ma päevaga ei eksi, üleeile. Selle pöördumise konkreetseid detaile me kindlasti kõigepealt analüüsime ja siis vaatame, kas see vajab teatud detailides täpsustust või mitte. Aga üldpõhimõte on see, et me soovime piirhindade kehtestamisel võtta aluseks mitte kõige odavama toote ega ka mitte nii nagu näiteks ravimite puhul, odavuselt teise toote, vaid me soovime võtta aluseks seni kõige levinuma toote. Selle põhjal saab need piirhinnad kehtestada. Ma usun, et selle süsteemi pluss on see, et just need tooted, mida inimesed enim kasutavad, saavad kõige paremini kompenseeritud.
Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!
Ministeeriumi 4. jaanuari pressiteates ütlesite samuti, et see samm on hinnatõusu piiramiseks. Samas ma uurisin nende mõne päeva jooksul meie MTÜ Inkotoa hindasid aastatel 2011 ja 2012. Need hinnad ei ole olnud tõusuteel, need on olnud kogu aeg samad. Nüüd on tekkinud olukord, kus kõige suurema löögi alla on sattunud just kõige haavatavam sihtgrupp ehk puuetega lapsed. Muidugi on muutunud halvemaks ka teiste olukord, aga puuetega laste vanemad on nüüd olukorras, kus harjumuspärased mähkmed, mis nad proovimise käigus on leidnud olevat kõige sobivamad, on neile raskesti kättesaadavad. Nad on sunnitud kasutama seda nn keskmist toodet. Need lasevad aga tihti uriini läbi, voodid on märjad ja osale lastele too keskmine toode lihtsalt anatoomiliselt ei sobi. Kas te olete teadlik, et omaosalus on kasvanud neli korda, seda nii odavamate kui kallimate toodete korral?
Veel kord: selleks et kommenteerida väga konkreetset näidet, peab pisut avama ka laiemat tausta. Laiem taust on see, et meil on puuetega laste puhul ikka olnud teenuse saamisel järjekorrad. Need järjekorrad said eelmisel aastal väga olulises osas lahenduse ja tänavu on meil võimalik tagada see, et kõik, kes teenust vajavad, eeskätt just lapsed, seda reaalselt ka saavad.
Mis puutub tootesse, millest on selles pöördumises jutt, siis ei ole tegemist – kuidas te ütlesitegi? – keskmise tootega, vaid tegemist on kõige levinuma tootega. Me loomulikult analüüsime pöördumises toodud detaile, aga me oleme eeldanud, et kõige levinum toode ongi see, mida inimesed seni on kõige paremaks pidanud. Konkreetsele tootele, mille kohta kaebus tuli, on nii odavamaid kui kallimaid alternatiive. Selleks, et öelda, kas selle kvaliteet ikka vastab inimeste nõuetele, tuleb seda põhjalikumalt analüüsida. Küllap te mõistate ise ka, et üleeilne pöördumine tänaseks veel põhjalikku analüüsi läbida ei ole saanud.
Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!
Iga laps on ainulaadne. Kõige rohkem ostetud toode ei pruugi sobida neile, kes erivajaduse tõttu vajavad just kallimat toodet. Ma olen saanud kuue lapsevanema käest järgmised andmed. Omaosalus oli kuus 9 eurot, see on tõusnud 36 euroni. Kõige odavam toode maksis 4.80, selle hind on tõusnud 19.20-ni. Seega tõus on olnud neljakordne. Ja umbes samavõrra, küll mitte lausa neli korda, on vähenenud aastate 2012 ja 2013 võrdluses riigi osalus. See, et olukorda on vaja analüüsida, on kahtlemata õige. Mis te arvate, millal te olete valmis selle analüüsi tulemustest informeerima Riigikogu või vähemalt sotsiaalkomisjoni? Lapsed vajavad hooldamist iga päev ja me räägime 60 mähkmest kuus, mida võimaldatakse soodushinnaga. See on kaks mähet päevas. Seega tuleb neid täiendavalt kalli hinnaga niikuinii juurde osta.
Puuetega inimeste abivahendite teenust vajab Eesti riigis üle 57 000 inimese, aga ma olen nõus, et kui on kas või kuuel juhul probleeme, siis tuleb nendega tegeleda. Ma oleks väga tänulik, kui te nende kuue inimese andmed või vähemasti probleemide sisu annaksite ka ministeeriumile teada, et me saaksime ükshaaval neid probleeme arutada ja analüüsida, kas viga on konkreetses valikus või on küsimus süsteemis. Aga ma siiski soovin ära klaarida vale arusaama, mis nende kuue näite pinnalt ehk on tekkinud. Nende teenuste kättesaadavus Eestis on märgatavalt paranenud. Käesoleva aasta eelarves on meil üle 400 000 euro rohkem, kui oli eelmise aasta baaseelarves. Ette rutates võib öelda, et läbirääkimistel Rahandusministeeriumiga kavatseb Sotsiaalministeerium ka sel aastal esitada lisataotluse. Meie huvi on väga selgelt suunatud sellele, et tolles valdkonnas ei oleks järjekordi, et kõik, kes teenust vajavad, selle saaksid.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on Tarmo Tammelt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Lugupeetud regionaalminister! Mõni päev tagasi ilmus Riigikontrolli audit, kus anti hinnang laste hoolekande korraldusele valdades ja linnades. Sellest auditist selgus väga palju ebameeldivat. Näiteks 15 maavalitsusest kuues ei ole lastekaitsespetsialisti tööl. Kuidas aga maavalitsused suudavad omavalitsuste üle kontrolli ja järelevalvet teostada, kui need ametikohad on täitmata? Ja miks need ametikohad on täitmata?
Konkreetsete ametikohtade kohta ma ei oska midagi öelda. Ma ei jälgi iga päev, milliseid ametikohti ja kuidas maavanemad täidavad. Meil on maavalitsustes kokku umbes 600 töötajat ja jooksvalt on kindlasti mõned kohad paremini komplekteeritud ja mõnedega on rohkem probleeme. Üldiselt on enamik neid kohti siiski täidetud.
Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud minister! On teada, et vaid 38%-s kõikidest omavalitsustest on lastekaitsespetsialisti koht täidetud. Mis lahti on? Tegu on väga vajaliku inimesega, kes peaks tegema järelevalvet probleemsetes peredes kasvavate laste üle jms. Miks on omavalitsustes need kohad täitmata? Kas siin ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse alafinantseerimisega?
Siin on tegemist kohalike omavalitsuste valikutega. Meil on väikestes omavalitsustes terve omavalitsuse peale tööl näiteks kuus ametnikku, mõnes vaid neli. On selge, et nad teevad oma valikud ja lastekaitsespetsialist üldjuhul sellesse nimekirja ei mahu. Sinna mahuvad vallavanem, vallasekretär või vallajurist ja võib-olla maaküsimustega tegelev inimene. See on väikeste omavalitsuste häda, et paraku neil ei ole suurt töötajaskonda, ei ole kõiki asjatundjaid. Sellepärast ma peangi vajalikuks, et meie omavalitsused ühineksid ja oleksid suuremad.
Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud minister! Maavanemate ülesannete hulka, mida väidetavalt on 600, kuulub kontroll kohalike omavalitsuste tegevuse üle. Eriti tähtis on kontroll nende omavalitsuste üle, kes plaanivad liituda. Väga kurb näide on Põlvamaalt tuua. Põlva vallal, kes on liituv omavalitsus, ei olnud eilse päevani kodulehel eelarve kohta ühtegi märget. Eilsest on see eelarve kodulehel üleval, kuna ma ise pöördusin Andmekaitse Inspektsiooni. Eelnevalt ma olin pöördunud mitmel korral maavanema poole, maavanem sellele ei reageerinud. Kas nendes omavalitsustes, kus IRL plaanib haldusreformi läbi viia, käsitatakse järelevalvet kuidagi teistmoodi?
Kui laenu võtmine on igatepidi seadustega kooskõlas, siis see ei ole mingi patuasi. Omavalitsused võtavad laenu ju kogu aeg. Ma küll ei oska arvata, kust te lugesite välja, et just ühinevate omavalitsuste üle peaks täiendavat järelevalvet teostama. Järelevalves tuleb ikkagi kõiki võrdselt kohelda. Eritähelepanu tuleb pöörata siis, kui rikutakse laenupiiranguid, ületatakse lubatud võlakoormust, aga muudel juhtudel on see tavapärane tegevus.
Nüüd siis kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Rainer Vakra!
Lugupeetud minister! Te puudutasite oma vastuses riigi ehk maavalitsuste ja omavalitsuste rolle. Mul on teile küsimus kui regionaalministrile ja ühtlasi ka IRL-i Tallinna piirkonna juhile. Üle-eelmisel nädalal sõitsin ma autoga Nõmmelt kesklinna ja 68 korda oli põhjust vihastada tänavaaukude pärast. Teie olete Nõmme mees ja teate hästi, millest ma räägin. Vihastamine muidugi olukorda ei muuda. Praegu suunatakse riigieelarvest kütuseaktsiisi rahast 95% riiklike teede ja vaid 5% omavalitsuste tänavate korrastamiseks. Mina arvan, et omavalitsuste teede remonti tuleks riiklikult rohkem panustada. Austatud minister, kas te ei arva, et vajaduse korral tuleks ulatada abikäsi ka Harjumaale ja lausa Tallinna linnale ehk meie riigi pealinnale, kui me üheskoos näeme ja lausa füüsiliselt tunneme, et nad ei saa oma tööga hakkama?
Mis puutub tee seisukorda Pärnu maanteel, millest te rääkisite, ja ka teedesse teistes omavalitsustes, siis ma olen pöördunud Maanteeameti peadirektori poole, sest teeseaduse kohaselt teostab teehoiu küsimustes omavalitsuste üle järelevalvet Maanteeameti peadirektor. Ma olen teinud talle järelepärimise, kuidas ta on järelevalvet teostanud, millised on tulemused ja millised järelevalved on edaspidi plaanis. Ootan põnevusega tema vastust.
Mis puutub abikäe ulatamisse, siis kui me vaatame omavalitsuste rahalisi võimalusi, siis Tallinna linnal on need üldiselt väga head. Küsimus on jällegi valikutes: millised valdkonnad on prioriteetsed ja milleks omavalitsus oma iseseisvuse piires soovib raha kulutada. Ja kui omavalitsus teeb lolle valikuid, soovib kulutada raha ajalehtedele, televisioonile ja kõigele muule sellisele, siis paratamatult jääb teistes valdkondades raha vähemaks. Midagi ei ole parata, aga need valikud on omavalitsuse enda teha.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!
Minu küsimus puudutab maavanemaid. Kümme aastat tagasi räägiti, et maavanem võiks olla apoliitiline isik. Ka teie erakonnakaaslane Marko Pomerants nentis aastaid tagasi, et see juriidiliselt apoliitiline koht on hakanud omandama poliitilist maiku. Praegu me enam midagi sellist ei räägi. Vastupidi, on justkui lausa nõutav, et maavanem oleks poliitik. Kaheksa maavanema kohta kuulub Reformierakonnale, seitse IRL-ile, need on ära jaotatud kogu Eesti peale. Ja mis me näeme, mida kohapeal tehakse? Maavanema ametis tehakse poliitilist tööd, see on astmelaud poliitikasse minekuks, iseendale tehakse lõputut reklaami, valimistega tegeldakse jne. Kas te peate õigeks, et maavanemad ajavad riigi raha eest oma partei asja ja et neil on ikka käes tohutud hoonelahmakad ajast, kui neil oli rohkem tööülesandeid?
Ma hakkan tagant pihta. Tohutud hoonelahmakad ei ole kindlasti mitte maavanemate käes, vaid eelkõige nende 600 töötaja käsutuses. Nad täidavad väga erinevaid ülesandeid – alates Kagu-Eestis viisadega tegelemisest kuni puuetega inimestele abivahendite kompenseerimise korraldamiseni, millest eelmises küsimuses räägiti. Selle kompensatsiooniga tegelevad ka maaomavalitsused. Ruumiline planeerimine, ühistransporditoetused ja kõik muu tuleb sinna juurde.
Aga kui rääkida maavanematest, siis selle teema puhul on mängus väga palju silmakirjalikkust. Ma olen siin saalis ka väga palju silmakirjalikke jutte kuulnud, et nüüd nagu on ootamatult maavanemateks poliitikud sattunud. Ma olen teinud statistikat. Võtame mingi ajajärgu, selle sajandi näiteks. Need 12–13 aastat on meil üldse kokku olnud maavanema ametis 46 inimest ja nende hulgas on selle aja jooksul olnud neli inimest, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kuulunud erakonda ega kandideerinud valimistel. Ka siin teie kolleegide hulgas on mitmeid inimesi, kes on maavanema kohalt kandideerinud Riigikokku ja töötavad praegu Riigikogus. On ka vastupidiseid juhtumeid: neli teie kolleegi on praegu maavanemad. Nad on loobunud Riigikogu liikme tööst, et asuda maavanema kohale. See ei ole mingi uus nähtus. Ja me teame ka Keskerakonna või sotsiaaldemokraatidega seotud maavanemaid.
Head kolleegid, kuna oli lubatud vaid kaks kohapeal registreeritud küsimust, siis ma lõpetan selle teema käsitlemise.
Järgmine on kolleeg Jevgeni Ossinovski küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Lugupeetud peaminister! Mul on ühe kodaniku palvel teile mõned lihtsad küsimused. Esiteks, palun, kas te selgitaksite avalikkusele Riigikantselei ja peaministri büroo tööülesandeid? Arvestades teie mõningaid väljaütlemisi ka siin saalis, kus te olete soovitanud avalikkusel fooliummütsi kanda ja mullivanni kasutada, kas teie arvates on büroo oma tööga hästi hakkama saanud?
Jah, peaministri büroo on oma tööga hästi hakkama saanud. Peaministri büroo põhiülesanne on osaleda eri valdkondade poliitika kujundamises ja seda tööd on peaministri büroo teinud hästi.
Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, esimene täpsustav küsimus!
Teatavasti on peaministri büroo juht Kairi Uustulnd esinenud avalikkuse ees Reformierakonna uue liikmekampaania kõneisikuna, rääkides erinevatest viisidest, kuidas Reformierakonna maailmavaadet paremini tutvustada. Kas see kuulub peaministri büroo tööülesannete hulka? Kui nii, siis kas valitsusel on plaan muuta Riigikantselei põhimäärust, et selle tööülesannete hulka kuuluks Reformierakonna nõustamine ja toetamine?
Ilmselt ei tule teile suure üllatusena, et ka peaminister on poliitiline isik, kuulub erakonda. Ja kui te olete maailma poliitikaga pisut kursis, siis te teate, et valdavas osas demokraatlikes riikides juhivad peaministrite büroosid poliitikud. Poliitikate kujundamiseks on peaministri maailmavaate jagamine ilmselt vajalik. Ma ei kujutaks oma rahandusnõunikuna ette hingelt sotsiaaldemokraati, kui ma ise olen hingelt liberaal. Aga vastus teie konkreetsele küsimusele: peaministri büroo juhataja on väljakujunenud isiksus ja keegi ei saa võtta temalt tema vaateid, mida ta väljendas ka erakonna volikogu istungil, mis toimus laupäevasel päeval. Ma arvan, et pretensioonid ministrite poliitilistele nõunikele nende poliitilisuse osas on kummalised ja arusaamatud. Ministrite ja ka peaministri nõunikud ei ole klassikalised ametnikud ka seaduse järgi, sest nad lahkuvad ametist ühes ministri või peaministriga.
Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine täpsustav küsimus!
Suur tänu! Kairi Uustulnd viitab oma intervjuudes ka rahvakogu protsessile, rääkides inimeste soovist rohkem kaasa rääkida ka valimistevahelisel ajal. Samas on üks olulisi rahvakogu teemasid riigiametite üldine depolitiseerimine. Avalikkuse selge tahe on, et riigi- ja erakondlikud ametid oleksid selgelt lahus ning ametnikud täidaksid ülesandeid, mille eest neile ametnikupalka makstakse. Juriidiliselt ei ole siin mingisugust probleemi, nagu te ütlesite, aga kas te peate heaks tooniks, et ühe erakonna igapäevase organisatoorse töö küsimustes esinevad avalikkuses mitte erakonna, vaid riigi palgal olevad inimesed, kes peaksid edendama ühiskondlikke, mitte erakondlikke huvisid? Probleem on selles, et peaministri büroo juht esines ka avalikkuse ees peaministri büroo juhina, mitte lihtsalt hingelt reformierakondlasena.
Ma pean seda võõrandamatuks kodanikuvabaduseks, et inimesel on demokraatlikus riigis igas ametis – see on põhiseaduse järgi ka aktsepteeritud – võimalik väljendada oma poliitilisi veendumusi. Vastupidist pean ma demokraatliku õigusriigi tingimustes täiesti vastuvõetamatuks.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!
Lugupeetud peaminister! Teatavasti kümmekond päeva tagasi lõppes Euroopa Ülemkogu istung, kus lepiti kokku Euroopa Liidu eelarve perioodiks 2014–2020. Seal laua taga istuvad valitsusjuhid, ilma et nende büroo neid seal ümbritseks. Aga sellegipoolest on mul küsimus peaministri büroo tegutsemise kohta. Milline oli teie hinnangul peaministri büroo roll nendele edukatele läbirääkimistele kaasaaitamises? Kuidas te oma büroo tööd selles valguses hindaksite?
Ma ei hinda kõrgelt mitte ainult peaministri büroo töötajate panust nendesse läbirääkimistesse, vaid ma hindan väga kõrgelt kümnete ja sadade Eesti riigile lojaalsete kompetentsete ametnike panust nendesse läbirääkimistesse, mis andsid hea tulemuse nii Euroopa Liidu kui ka Eesti jaoks.
Ja nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Priit Toobal!
Lugupeetud peaminister! Ma jätkan sealt, kus kolleeg Ossinovski lõpetas. Mina ei ole päris kindel, et see juriidiliselt korrektne on, kui riigi raha ja muud ressurssi kasutatakse ühe erakonna igapäevatöö tegemisel. Siiani on see olnud peamiselt Isamaa ja Res Publica Liidu tegevusstiil. Ka lausa parlamendi spiikri büroosse on võetud tööle seni erakonna büroo palgal olnud inimesi. Ärge minge samale libedale teele, kus ...
Mis asja? Mis lollust sa räägid?
... teie koalitsioonipartner on olnud. Aga küsimus on hoopis selline. Peaministri büroo juhataja on öelnud, et plaanis on koguda järgmisteks parlamendivalimisteks umbes 40 000 vabaliiget. Kui teie büroo juhataja selle eesmärgi täidab, kas teil on plaanis talle ka tulemuspalka maksta?
Toetajate, liikmete andmete kogumine – see on minu meelest täiesti normaalne ja aktsepteeritav. Loomulikult tuleb neid andmeid käidelda kooskõlas seadustega. Aga see on ilmselt kõigi Eesti erakondade tulevik, ja mitte ainult Eesti erakondade, vaid terve maailma suundumus, et järjest enam hakatakse tegema otsetööd oma sihtgruppidega. Ilmselt me tajume kõik, et soov valimisreklaami kulutusi piirata on ühiskonnas küllalt suur. Seda reklaami saab asendada ainult valijatega otsekontaktide loomisega. Seda ma pean täiesti loomulikuks.
Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas on ukselt uksele käimine ja niimoodi tehtav poliitika märksa enam levinud kui Eestis. Ka otse sihtgruppidega suhtlemine on märksa enam levinud kui Eestis. Ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et selle mõtte peale tulek nõuab pingsat päevade- ja nädalatepikkust tööd. Ka minu büroo juhataja on muu hulgas õppinud Ameerika Ühendriikides ja näinud sealset elu, nii et selle mõtte peale tulek ilmselt ei nõudnud talt kuudepikkust pingutust ega riigi palgal olemist. Ma usun, et hea küsija härra Ossinovski on väljaspool Eestit viibides samuti säärast praktikat näinud ja oleks võinud ilmselt ka ise Kairi Uustulndi asemel selle ettepaneku teha.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on Marika Tuus-Laulilt sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Palun!
Hea minister! Meile teeb muret inimeste järjest suurem omaosalus tervishoius. Järjest enam tuleb inimestel tervishoiule ise juurde maksta. Juba kärpeajast peale tuleb töövõimetuse esimesed päevad olla oma rahakoti peal ja ka hüvitise protsent langes, tõusis ravimite käibemaks, kadus hambahüvitis, hooldusravi puhul tuli hakata juurde maksma üle 6 euro päevas, taastusravi läks kallimaks, voodipäeva- ja visiiditasu tõusis hiljuti ning väga pikkade järjekordade tõttu tuleb suures hädas tihti leppida tasulise eriarstiabiga. Kas seda kõike ei ole meie väikeste palkade ja pensionide ning suure töötuse juures liiga palju? Sellele juhtis tähelepanu ka WHO mõne aasta eest, väga toonitades, et arstiabi kättesaadavus on Eestis suur probleem.
Lugupeetud küsija! Siin infotunnis olen ma teie ees esimest korda, aga teiega ühes saalis olen ma töötanud üle viie aasta ja mitte kunagi ei ole ma väsinud imestamast selle üle, kust te võtate oma andmed ja need väited, mida te siin saalis tõe pähe esitate. Olgu öeldud, et mitte kunagi varem ei ole Eesti tervishoius olnud omaosalus nii väike, kui see on praegu. Omaosalus Eesti tervishoius on alla 20% ja see on aasta-aastalt langenud. Vaatame, millest omaosalus koosneb. Kõige suurema ja olulisema osa moodustavad ravimid ja üsna lähedal, teisel kohal on hambaravi. 2009. aastast alates on ühe retsepti kohta ravimi keskmine hind langenud 9% ja inimese jaoks tervelt 22%. Võib küsida: kuidas nii? See on seotud valdavalt sellega, et senisest rohkem kirjutatakse toimeainepõhiseid retsepte ja inimesed on julgenud senisest rohkem apteekrite käest küsida oma tavapärasele rohule alternatiivi. See kõik on langetanud ravimite hinna rohkem kui 8 eurolt keskmiselt ühe retsepti kohta 2009. aastal 6,5 euroni 2012. aastal. Ma näen aga veelgi võimalusi ravimite hindade odavnemiseks ja usun, et ühe retsepti kohta võiks keskmine hind langeda praeguselt 6,5 eurolt umbes 5 euroni.
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!
Küsisite, kust ma oma andmed võtan. Toon teile kohe Tervise Arengu Instituudi andmed eelmise aasta detsembrist, kus öeldakse, et inimeste omaosalus on võrreldes 2010. aastaga kasvanud viiendiku võrra. Need on ametlikud andmed! Tuuakse välja, et lisaks hambaravile ja rohtudele on omaosalus kasvanud just taastusravi ja eriarstiabi puhul. Ka Riigikontroll on eelmise aasta lõpus auditi käigus välja toonud, et Eestis on inimeste omaosalus ravimite ostmisel üks Euroopa kõige suuremaid. Me teame, et see on suurem ainult Taanis. Ka see Riigikontrolli aruanne on siin minu käes. Võin teile veel öelda, et ametlikult ei arvestata omaosaluse sisse seda, kui palju inimesed haiguspäevade eest oma taskust maksavad, aga see läheb päris kalliks.
Küsimus, palun!
Küsingi, kust teie need andmed võtate, kui ametlikud uuringud näitavad sellist seisu.
Teie oskus korrektsete faktidega niimoodi manipuleerida, et need annavad tõele totaalselt vastupidise pildi, on loomulikult imetlusväärne, aga ma ei ole kindel, kas on päris korrektne seda parlamendisaalis teha. Muuseas, täna tutvustasid Sotsiaalministeerium ja haigekassa avalikkusele väga põhjalikku uuringut, kus selgusid 1500 inimese hinnangud tervishoiule, nii selle kvaliteedile kui kättesaadavusele. Mul on väga hea meel öelda, et valdava osa inimeste ja teie arvamus nendes küsimustes ei lange sugugi mitte kokku. Inimeste rahulolu Eesti tervishoiuga on oluliselt kasvanud, inimeste rahulolu on viie aasta suurim. Tõsi, kättesaadavuse osas on rahulolu näitajad mõnevõrra madalamad kui kvaliteedi puhul. Selle kvaliteedi eest tuleb loomulikult öelda suur aitäh Eesti arstidele, õdedele ja hooldustöötajatele, sest eeskätt on see nende teene. Kättesaadavuse osas on näitajad mõnevõrra madalamad, aga needki on ajas pigem tõusnud kui langenud. Nii et kui me räägime statistikast ja faktidest, püüdkem olla korrektsed!
Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!
Küsitluste puhul me saame sageli täpselt sellise tulemuse, nagu me tahame – tuleb küsida vastavalt, ja siis ongi tulemus, et patsient on rahul. Aga ma pean silmas inimeste omaosalust tervishoiukulutustes. Praxis on ju selle välja toonud ja te teate väga hästi ka ise, et sinna sisse ei arvestata rahvatervisele minevaid kulusid. Kokkuvõttes on osa, mis inimesel tuleb maksta oma taskust, Eestis väga suur. Nii et mul on siin siiski väga täpsed andmed. Kuid ma küsin praegu järjekordade kohta. Ka Praxis on välja toonud ülipikad ooteajad. Küsimus on selles, et meil on ametlikult piiratud ooteajad, aga tegelikkuses on need mitmeid kordi pikemad. Sageli inimene ei saagi ennast järjekorda panna, talle öeldakse, et praegu see ei ole võimalik, helistage tagasi mõne kuu pärast, peale suvepuhkust, siis ehk. Lisaks tekitatakse meil n-ö topeltjärjekorrad: on ka järjekorda panemise järjekorrad. Mida on võetud järjekordade lühendamiseks ette? Need on tõesti ülipikad!
See küsimus on siin saalis täiesti kohane, see on tõesti oluline teema. Te ei täpsustanud, kas te räägite perearsti või eriarsti järjekordadest, aga tegelikult peab riik mõlema valdkonnaga tegelema ja kahtlemata ka tegeleb. Perearstide puhul on 80% Eesti elanikest rahul selle ajaga, millal nad perearsti visiidile saavad, aga sellegipoolest on meil ka selles osas ruumi edasi minna. Tänavu aasta alguses otsustas haigekassa nõukogu ja selle otsuse kinnitas ka Vabariigi Valitsus, et riik hakkab rahastama ka teist pereõde perearsti juures. See suurendab märksa perearsti võimekust ja võimalusi oma nimistusse kuuluvate inimeste aitamisel. See peaks väga selgelt andma tulemusi selle näol, et perearsti juurde pääsetakse kiiremini.
Mis puutub eriarstiabi järjekordadesse, siis meil on olemas lisaks juba viidatud vägagi väärika valimiga küsitluse andmetele ka haigekassa info, mis põhineb tegelikult tervel kogumil. Haigekassal on seega detailne info kõigi järjekordade kohta olemas. Haigekassa on tänavu juba langetanud otsuseid, mis järjekordi eriarstide juurde lühendavad, ja kavatseb selliseid otsuseid veel teha. Aga eriarstide puhul on järjekordadel erinevad põhjused ja iga konkreetset eriala ning ka piirkonda tuleb eraldi vaadata.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!
Lugupeetud minister! Arstiabi kättesaadavus on inimese jaoks kõige olulisem sel hetkel, kui tekib mingi äkiline terviserike ja ehk ka vajadus kutsuda kiirabi. Siis on hästi oluline, kui kähku kiirabi jõuab patsiendi juurde ja kui kvaliteetne on see abi, mida osutatakse. Ministeeriumil on plaanis Järvamaal Türil luua juurde uus kiirabibrigaad, mille tulemusena arstiabi seal muutub kättesaadavamaks päris suurele osale maakonna elanikest, kiirabi jõuab nende juurde rutem kohale. Sellegipoolest oleme kuulnud vägagi mitmeid proteste plaanitava muudatuse vastu. Kuidas sa ministrina seda seletad? Miks ollakse reformi vastu? Miks ollakse selle vastu, et ka Türile tuleb uus kiirabibrigaad?
Me ei soovi mitte ainult Järvamaal, vaid üle Eesti järgmisest aastast kohapeal lisabrigaade luua. Seda kahel põhjusel. Ühelt poolt me soovime, et sõltumata sellest, millises Eesti otsas inimene elab, peab ta kindlalt teadma, et kiirabi jõuab tema juurde kiiresti. Teine põhjus on loomulikult see, et pärast viimast, praegusele eelnenud kiirabikonkurssi, mis viidi läbi 2007. aastal, on elanike paiknemises väga palju muutunud. Näiteks Tallinna lähedale on tekkinud uusi elamurajoone ja ka sinna peab kiirabi kähku kohale jõudma.
Mis puutub Järvamaasse, siis praegu on seal kaks brigaadi, mis asuvad mõlemad Paide kesklinnas Järvamaa Haigla külje all. Terviseameti ettepanek on lisaks nendele kahele brigaadile, mis peaksid edaspidigi jääma Paidesse, rahastada riigi rahaga veel ühte brigaadi Türil. Küsimus ei puuduta ainult Türi valda, millest on saanud elanike arvult Järvamaa suurim omavalitsus, vaid kogu Lõuna-Järvamaad. Ma olen näinud neid pöördumisi, millele Järvamaal allkirju kogutakse. Kogutakse allkirju selle poolt, et kiirabi jääks Järvamaale alles. Selle poolt võiks igaüks meist allkirja anda ja ma ei tea küll kedagi, kellel oleks olnud plaan Järvamaal kiirabi likvideerida. Vastupidi, riik loob ühe brigaadi Järvamaale juurde, mistõttu kiirabi kättesaadavus seal kindlasti paraneb.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!
Hea minister! Ma juhin teie tähelepanu sellele, et Tervise Arengu Instituut, mis tegutseb teie haldusalas, on teatanud, et inimeste omaosalus on võrreldes aastaga 2010 kasvanud viiendiku võrra. Aga noh, noore ja algaja ministrina te ei pruugi kõike teada, mis teie haldusalas toimub. Ma tahtsin teid hoopiski kiita selle eest, et te ütlesite välja toreda asja: et riik hakkab tegelema arstide vastuvõtu järjekordadega. Siiamaani teie eelkäija Hanno Pevkur raius nagu rauda, et tervishoiuvõrgu eest ministeerium ei vastuta, Terviseamet ei vastuta, haigekassa ei vastuta. Streigi puhul leiti haiglate liit ehk vabatahtlik haiglaomanike organisatsioon, kes oli läbirääkijaks. Kas nüüd on selge, kes vastutab tervishoiu eest Eesti Vabariigis? Kes on see isik või asutus?
Pikk ja lohisev küsimus ja lõpuks puänt, kes vastutab. Loomulikult kõige eest, mis toimub ühe ministri haldusalas, vastutab lõpuks poliitiliselt ka minister – täiesti selge. Tervishoiukorralduses oleme jõudnud sinnamaale, et oleme väga suure osa tervishoiusektorist saanud ühe laua taha. Sellesama laua taga toimunud arutelusse on olnud kaasatud ka Riigikogu fraktsioonide esindajad ja me oleme ühiselt tervishoiu tulevikku kujundades astunud mitmeid samme, et oma plaane ellu viia. Ametis olev minister on väga selgelt kinnitanud ka oma allkirjaga, et ta soovib selle valdkonna eest vastutada. Kindlasti vastutas mitte ainult tervisevaldkonna, vaid ka sotsiaal- ja töövaldkonna hea käekäigu eest ka minister Hanno Pevkur. Ma arvan, et Hanno Pevkur on selle nelja aasta jooksul, mis ta minister oli – kauem kui keegi teine selles küllaltki keerulises ametis –, teinud väga head tööd ja ei ole põhjust praegu, kui teda kohal ei ole, vastupidist väita.
Mis puutub Tervise Arengu Instituudi uuringu andmetesse, siis vaadake täpselt, mis näitajad seal kirjas on. Mina rääkisin sellest ja ka lugupeetud Marika Tuus-Lauli küsimus oli selle kohta, kui suur on patsientide omaosalus Eesti tervishoius. Ma ütlen veel kord, et see on aasta-aastalt vähenenud.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Me oleme jõudnud viimase küsimuse juurde. Palun, kolleeg Jaan Õunapuu, küsimus regionaalminister Siim Valmar Kiislerile!
Austatud minister! Rahandusministeeriumi prognoosi järgi laekub 2013. aastal omavalitsustele maamaksu peaaegu sama palju kui mullu, mil see summa oli ligi 59 miljonit eurot. Koalitsioon otsustas poliitilise loosungi all kodualuse maa teatud piires maksuvabaks muuta. Paljud omavalitsused hakkasid saamata jäävale maksutulule katteallikat otsima ja leidsidki selle maksumäära üldises tõstmises. Pole ka ime, sest valitsus venitas selgelt ütlemisega, millisest allikast puudu jääv summa kaetakse. Tuletan meelde sedagi, et valitsus ei ole suutnud taastada omavalitsustele enne masu makstud tasandusfondi summat. Härra minister, kas olete minuga nõus, et koalitsioonipoliitikutel ei tuleks süüdistada omavalitsusi, vaid tunnistada, et tegemist oli läbi mõtlemata otsusega, millega taheti pealinnale koht kätte näidata?
Aitäh! Ma ei tea, kas "süüdistamine" on õige sõna, aga ma ei ole teiega igatahes nõus. Just seepärast, et mitmed omavalitsused on siin ikkagi rehepappi teinud. Ühest küljest saadi tänu tulumaksuosa tõstmisele kompensatsiooni ja võeti see rahulikult vastu, teiselt poolt aga teatasid paljud omavalitsused, et oih, meil jääb raha puudu, me peame maamaksu tõstma. Tõstetigi maamaksu. Tulu tõmmati kokkuvõttes kahest kohast. Kahjuks ei ole mul veel õnnestunud saada Rahandusministeeriumist kokkuvõtvaid andmeid. Kui need on laual, saab pildi, kuidas täpselt on maamaksust saadav tulu omavalitsustel tänavu muutunud võrreldes eelmise aastaga. Saame ka pildi, kui palju tulumaksu rohkem laekub. Aga juba praegu võib selgelt öelda, et kokkuvõttes on omavalitsused väga suures plussis. Maamaksu on tõstnud ka need omavalitsused, kellel juba tulumaksust laekuva protsendi tõus kompenseerib lausa ülejäägiga maamaksuvabastuse. Mul on tegelikult väga kahju, et maamaksu on tõstetud. Kodualuse maa maamaksust vabastamine oli mõeldud selleks, et inimeste koormat kergendada, et nad oma kodu pealt vähem maksaksid. Kahjuks mõned omavalitsused on selle mõtte vastupidi pööranud ja mõelnud, kuidas ikkagi seda maad kallilt maksustada.
Palun, kolleeg Jaan Õunapuu, esimene täpsustav küsimus!
Nii palju kommentaariks, et tegelikult on kohalikel omavalitsustel seadusjärgne õigus maamaksu tõsta. Kuid minu teine küsimus on selline. Tuhandeid maaomanikke tabas selle kuu alguses sügav hämming, nähes Maksu- ja Tolliameti maksuteadet, kus oli kirjas ehmatav rahanõue. 1500 ruutmeetrit on küll maksuvaba, aga sellest enama maatüki eest tuleb paljudel juhtudel maksta kõrgema maksumäära järgi. Ei tohi ka unustada maksuvabastuse mõjusid kinnisvaraturule, mille seis väljaspool suuri linnasid on teatavasti küllaltki kehv. Härra minister, kas kodualuse maa maamaksuvabastus aitab IRL-il täita oma valijatele antud lubadust vähendada kodukulusid? Tekkinud on ju suur segadus ja osa rahvast tunneb pahameelt.
Ütlen jällegi, et mul lõplikke andmeid ei ole, aga minu teada suurusjärgus 17 miljonit eurot hoiavad koduomanikud tänu sellele maksuvabastustele tänavu kokku. Eks me saa millalgi neid arve täpsustada. See on see raha, mis jääb meie koduomanikele tasku tänu sellele, et me jõustasime kodualuse maa maamaksuvabastuse. Tõesti, nagu te ütlesite, omavalitsusel on õigus maamaksu tõsta. Aga ma kiidan neid omavalitsusi, kes seda õigust ei kasuta praegusel raskel ajal, kui inimestel on niigi kuludega probleeme, ja laidan neid omavalitsusi, kes seda õigust maksimaalselt kasutavad ja üritavad inimestelt viimast võtta.
Head kolleegid! Kuna meil on jäänud infotunni lõpuni vähem kui minut, siis ma tänan ministrit ja lõpetan selle küsimusega tegelemise. Infotund on lõppenud. Head kolleegid, suur tänu küsimuste esitamise eest! Lugupeetud valitsusliikmed, suur tänu vastamise eest!
