Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud proua istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Demokraatide ühenduse viiel liikmel on arupärimine lugupeetud siseminister Ken-Marti Vaherile. See käsitleb Politsei- ja Piirivalveameti töötajate palga kauaoodatud ja hädavajalikku tõusu. Seni on info palgatõusu kohta tekitanud PPA töötajates vastakaid tundeid. Astmepalga osakaalu suurenemine, teenistusastmete osakaalu vähenemine ning muutunud regioonitasud koos lisatasudega on tekitanud olukorra, kus politseiniku kuupalk tõusis vähemalt ühel konkreetsel juhul 0,44 eurot. Kahjuks pole aga tegu üksikjuhtumiga. Selline palkade korrastamine ei pruugi kardetavasti tagada PPA töötajatele piisavaid võimalusi, et tulla toime üldise hinnatõusuga ja teenuste kallinemisega. Sellest tulenevalt on meil siseministrile neli küsimust. Kas oli eelnevalt teada, millistel PPA töötajatel polnud põhjust palgatõusu oodata? Kuidas plaanib PPA praeguse palkade korrastamisega tagada piisavad inimressursid? Millal kavatsetakse uurida, kas palkade korrastamine täitis seatud eesmärgid ja kui jah, siis mil määral? Kas ministeeriumil on olemas tegevusplaan, kui peaks kinnitust saama fakt, et negatiivne tööjõu voolavus on tavapärasega võrreldes PPA-s suurenenud? Aitäh!

Aitäh! Palun, Peep Aru!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Julgeolekuasutuste seaduse § 36 lõike 5 kohaselt annan üle Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ülevaate komisjoni tegevusest ning julgeoleku- ja jälitusasutuste järelevalvest aastal 2012. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuue Riigikogu liikme nimel annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Selle teema on kapo korrumpeerunud ametnik ja tema seotus Läti allilmaga. Te kindlasti mäletate Indrek Põdra süüasja. Ta vahistati üle-eelmise aasta 21. detsembril. Järgmise aasta jaanuaris teatas Läti siseminister, et Läti julgeolekuorganid otsivad seoseid Põdra ja Läti allilmategelaste vahel. Nimetati üsna huvitavaid inimesi, kelle kohta võib internetis kümneid artikleid leida. Teiste hulgas mainiti Ded Hasani, kes on selles valdkonnas lausa mütoloogiline tegelinski. Siiski pole Eesti avalikkus midagi selle asja uurimisest Läti territooriumil teada saanud. Tahame teada vähemalt seda, kas Indrek Põder käis riigi raha eest Lätis komandeeringutes kohtumas Sliva-nimelise kuritegeliku maailma autoriteediga. Meil on siseministrile veel mõned küsimused. Loodame saada konkreetseid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui see vastab kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, võetakse see kolme tööpäeva jooksul menetlusse. Samuti olen vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastatakse need adressaatidele viivitamatult. Vastu on võetud ka üks ülevaade, mida ei võeta menetlusse, küll aga võetakse teadmiseks.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Riigikogu liikmete Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kadri Simsoni ja Jüri Ratase s.a 14. veebruaril algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse Vabariigi Presidendi valimiskorra muutmiseks eelnõu ning määranud eelnõu juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 14. veebruaril esitatud järgmised teatised Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Komisjoni teatis "Toimiv energiaturg". Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 28. veebruar kell 16. Teiseks, Euroopa Komisjoni teatis "Ettevõtete kaitsmine eksitavate turundusvõtete vastu ja tõhusa jõustamise tagamine. Eksitavat ja võrdlevat reklaami käsitleva direktiivi 2006/114/EÜ läbivaatamine". Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 28. veebruar kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Riigikogu liikmed moodustasid eelmise nädala neljapäeval Eesti – Korea Vabariigi parlamendirühma.
Head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Asume nädala päevakorra kinnitamise juurde. Teile on päevakord kätte jagatud. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme arupärimistele vastamise juurde. Riigikogu liikmed Ester Tuiksoo, Peeter Võsa, Mihhail Stalnuhhin, Tarmo Tamm, Lauri Laasi, Kadri Simson, Kalev Kallo, Valeri Korb, Viktor Vassiljev, Enn Eesmaa, Yana Toom ja Vladimir Velman esitasid 22. jaanuaril 2013. aastal põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile arupärimise Maaelu Edendamise Sihtasutuse kohta. Arupärijate nimel palun kõnetooli Ester Tuiksoo! Head kolleegid, palun saalis vaikust!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Keskerakonna fraktsiooni 12 liiget esitasid 22. jaanuaril põllumajandusministrile arupärimise selle kohta, kuidas meil koordineeritakse nõuandesüsteemi. Praeguse seisuga on koordineeriv keskus Maaelu Edendamise Sihtasutuse juures. Sellega koostööd tegevad nõuandesüsteemi inimesed ehk konsulendid ei ole olukorraga rahul ja on saatnud maaelukomisjonile sellel teemal kirja. Rahulolematud on ka sektori esindajad. Seoses sellega oleme ministrile esitanud neli küsimust ja nüüd kuulame hea meelega tema selgitusi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Tervist, austatud Riigikogu liikmed ja lugupeetud Riigikogu juhataja! Tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest ja püüan anda ammendavad vastused.
Esimene küsimus: "Maakondlike nõuandekeskuste esindajad leiavad, et Maaelu Edendamise Sihtasutus ei ole nõuandesüsteemi koordineerimisega kolme aasta jooksul hakkama saanud. Kuidas Teie seda väidet kommenteerite?" Kolme aasta jooksul ei ole Põllumajandusministeeriumile ega minule kui ministrile esitatud ühtegi ametlikku pöördumist nõuandesüsteemi kui terviku halva toimimise kohta Maaelu Edendamise Sihtasutuse koordineerimise all. Põllumajanduslik nõuandetegevus on oma üle 20-aastase ajaloo jooksul olnud pidevas arengus. Nõuandesüsteemi korrastada püüdvaid projekte on olnud palju. Alates 2005. aastast toimus üksikkonsulentide koondumine nõuandekeskuste juurde ning 2010. aastal sai Maaelu Edendamise Sihtasutus haldusülesande tegutseda nõuandesüsteemi koordineeriva keskusena ja selle arendajana. Nõuandesüsteemi arendamine saab toimuda vaid mitmepoolses koostöös ning muudatused tekitavad loomulikult ebakindlust. Ülesande täitmisel ei tegutsenud MES ühepoolselt, vaid tellis mitmesuguseid uuringuid ja korraldas kokkusaamisi. Formuleeriti ühise tegutsemise kokkulepe ning koostati Eesti põllu- ja maamajanduse nõuandesüsteemi arengukava aastateks 2012–2020, mis ka allkirjastati. Ühise tegutsemise kokkuleppega liitus 27 maamajanduslikku organisatsiooni, sh enamik nõuandekeskusi ja tootjate katusorganisatsioonid. Nimetatud kokkuleppe kohaselt tegeldi 2012. aasta suveni nõuandeorganisatsiooni loomise ideega põllumajandusettevõtjate ja teiste organisatsioonide baasil. Kahjuks soovitu ei realiseerunud.
Teine küsimus: "Pidevad muudatused takistavad osapoolte väitel nõuandeteenistuse normaalset funktsioneerimist ja teenuse osutamist põllumajandussektorile. Mis põhjustel on vaja seda süsteemi veel kord ümber korraldada?" Ehkki olemasolevate nõuandeteenuste kasutajate küsitlused on näidanud suurt rahulolu teenuste kvaliteediga, on nõuandesüsteemis veel palju arenguruumi. Mitmesugustel kohtumistel tootjatega on jäänud kõlama, et teatud valdkondades ja tasemetel ei paku nõuandesüsteem ettevõtjatele vajalikku nõuannet. Ma toon näitena esile, et kui maaettevõtluse ja finantsmajanduse valdkonnas on kutsega konsulente 54, loomakasvatuses 22, taimekasvatuses 28, metsanduses 76 ja kogukonna arengu valdkonnas 12, siis keskkonnakaitse ja loodushoiu konsulente on vaid 2, maaparanduse konsulente 1, ühistegevuse ja toidukäitlemise valdkonnas ei ole aga ühtegi konsulenti. Seega on kindlasti põhjusi, miks süsteemi edasi arendada ja ümber korraldada, sooviga seda paremaks muuta.
Kolmas küsimus: "Kas need muudatused nõuandesüsteemis viiakse sisse Teie korraldusel ja teadmisel?" Tänaseks ei ole otsustatud nõuandesüsteemis mingeid olulisi muudatusi teha. Loomulikult olen ma kavandatavate muudatustega kursis ja juhul, kui neid ellu viima hakatakse, olen neist kindlasti teadlik ja kiidan need heaks. Võin kinnitada, et ilma ministri teadmiseta olulisi muudatusi nõuandesüsteemis ei tehta.
Neljas küsimus: "Millised on põllumajandusministri konkreetsed plaanid nõuande valdkonnas olukorra parandamiseks ja põllumeeste rahulolu taastamiseks?" Analüüsist tulenevalt on Maaelu Edendamise Sihtasutus ja Põllumajandusministeerium eesmärgiks võtnud üle-eestilise nõuandeorganisatsiooni ning turupõhiste nõuandeteenuste arendamise hiljemalt uue programmiperioodi, 2014–2020, alguseks. Maaelu Edendamise Sihtasutus on oma pikaajalise tegevusega maamajanduse arengu toetamisel ning ettevõtlust soodustavate sihtprogrammide rakendamisel olnud Põllumajandusministeeriumi hinnatav koostööpartner. Samuti on Maaelu Edendamise Sihtasutus laenude, tagatiste ja toetuste andjana ning põhitegevusega kaasneva finantsnõustamisega saavutanud tuntuse tootjate seas. Seetõttu usume, et Maaelu Edendamise Sihtasutuse kogemuste abil on võimalik põllu- ja maamajanduse nõuandesüsteemi efektiivselt edasi arendada. Väljatöötamisel on "Eesti maaelu arengukava 2014–2020" meetme "Nõuandeteenuste toetamine" taotlemise tingimused. Nõukogu määruse nr 73/2009 kohaselt on Euroopa Liidu liikmesriikidel kohustus luua nõuandesüsteem põllumajandustootjate nõustamiseks põllumajandusmaa ja ettevõtete juhtimisega seotud küsimustes. Nõuandesüsteem peab hõlmama vähemalt kohustuslikke majandamisnõudeid ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardeid. Lisaks soovitatakse alates 2014. aastast nõuandesüsteemiga hõlmata mitmeid kliimat ja keskkonda säästvaid põhimõtteid. Uue programmiperioodi valguses vaadatakse üle riiklikult rahastatavate tegevuste detailid, sh põllumajandustootjate kuni kaks tundi kestva nõuandeteenuse ja konsulentide koolitamise rahastamine. Riigiabi nõudega seotud teabe edastamine integreeritakse nõuandesüsteemi tegevusega. Tuleb märkida, et nõuandesüsteem on vaid üks mitmest informatsioonikanalist, mille kaudu teavet levitatakse.
Ükski visioon ei saa paremini tõestada muudatuste efektiivsust kui reaalselt toimiv nõuandeorganisatsioon. Seetõttu algatati 2012. aasta sügisel nõuandeorganisatsiooni moodustamine Maaelu Edendamise Sihtasutuse sees, et kaaluda tulevikus võimalust anda see üle põllumajandustootjate, maamajandushariduse, põllumajandusteaduste ja konsulentide esindajaid ühendavale organisatsioonile. Kahjuks sellist organisatsiooni veel tekkinud ei ole. 2014. aastal algab uus Euroopa Liidu finantsperiood ning ka Eesti Vabariik töötab maaelu arengukava raames välja uue nõuandemeetme. Seetõttu ei ole järgmiseks perioodiks meil ka valmis uut nõuandesüsteemi rahastamise mudelit, selleks käivad läbirääkimised ja ettevalmistused. Kuid tahan rõhutada, et kõik ettepanekud nõuandesüsteemi parendamiseks on oodatud ja ministeerium on valmis kaaluma kõiki ettepanekuid, et järgmisel perioodil oleks nõuandesüsteem maksimaalselt efektiivne ja mõeldud eelkõige tootjale. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Teie ülevaade oli selline, et kord nagu on hästi ja kord ei ole hästi. Olete püüdnud reformida, aga välja on tulnud rohkem nagu lõhkumine. Ka need, kes nõuannet vajavad, pole asjaga nõus. Suuremad ettevõtted saavad nõuande ise kätte, väiksemad on aga sellega hädas. Miks ei ole riik tulnud appi tootjate esindajatele? Te olete nendega läbirääkimisi pidanud, aga välja ei ole midagi tulnud. Kas riik on omalt poolt teinud kõik selleks, et süsteem lõpuks korrastuks?

Aitäh! Süsteem on olemas. Ma arvan, et nõuandesüsteemis on läbi aastate olnud nii, et mõned asjad on hästi ja mõned halvasti. Nii et kui teil jäi minu ettekandest mulje, et justkui on hästi ja justkui on halvasti, siis nii ongi. On asju, mis on väga hästi ja toimivad. Üldiselt ollakse selle nõuandega, mida tootjad saavad, väga rahul – rahulolu on üle 80%. Aga nõuandesüsteemis on valdkondi, kus nõuannet ei saada. On ka polariseerumist: suured ettevõtted on ise võimelised nõuannet n-ö turupõhiselt ostma ja seda lausa välismaalt, kuid väikesed selleks võimelised ei ole. Olukord ongi selline, et on häid asju ja on halbu asju. Ma arvan, et ka tulevikus jääb nii, et ideaalset süsteemi ei õnnestu meil luua, aga me püüame selle poole. Ma arvan küll, et ministeeriumis on väga hästi teada need nõrgad kohad, mis nõuandesüsteemis on.
Mida on ministeerium teinud ja kas oleks saanud rohkem teha? Teoreetilises plaanis saab öelda, et alati oleks saanud midagi rohkem teha, kui seni tehtud on. Aga kui rääkida katusorganisatsioonist, mis koosneks tootjatest, teadlastest ja nõuandjatest endist, siis selle tekke võti on nende inimeste endi käes, see saab tekkida ainult vabatahtliku kokkuleppe alusel. Põllumajandusministeerium kindlasti ei saa ega tahagi moodustada sellist organisatsiooni ülevalt alla, käsu korras. Me oleme püüdnud osapooled tuua kokku läbirääkimiste laua taha. Aastate jooksul oleme nendega mitu korda kohtunud ja pakkunud, et kui selline organisatsioon tekib, siis me võime nõuandeteenistuste koordineerimise sellele organisatsioonile üle anda. Loomulikult ei saa aga öelda, et see kindlasti juhtub. Siis tuleb läbi rääkida tingimuste üle, millistel tingimustel ollakse selleks valmis. Põhimõtteliselt oleks ministeeriumi arvates kõige parem lahendus, kui tootjate organisatsioonid (pean silmas eelkõige põllumeeste liite, talupidajate keskliitu ja põllumajandus-kaubanduskoda), maaülikool teaduse poolelt ja nõuandeteenistused nõuande poole pealt moodustaksid ühise katusorganisatsiooni. Seni ei ole sellist organisatsiooni Eestis moodustatud. Kuni seda ei ole, on kompromissvariandina minu arvates sobivaim variant Maaelu Edendamise Sihtasutus, kes viimased kolm aastat sellega on tegelnud. Ma arvan, et ta on teinud seda päris hästi.
Mis puudutab rahulolematust, siis nagu ma ütlesin, kolme aasta jooksul ei ole tulnud ei ministeeriumile ega minule mitte ühtegi ametlikku pöördumist, kust oleks selgunud rahulolematus nõuandesüsteemi koordineerimisega. Käesoleval aastal tekkinud rahulolematuse peamine põhjus oli eelkõige Maaelu Edendamise Sihtasutuse soov ümber korraldada teabelevi rahastamine. Maaelu Edendamise Sihtasutus soovis hakata ise riigi teabeleviga tegelema, mitte teha seda nõuandeteenistuste kaudu. See puudutab nõuandeteenistuste rahalisi huve ja ma arvan, et sealt ongi see rahulolematus tõuke saanud. Aga nagu ma ütlesin, sellel aastal me siiski midagi ümber ei korralda. Nõuandeteenistused võivad olla rahulikud, sellel aastal jääb rahastamine selliseks, nagu see seni on olnud. Aga me peame selle teema uueks perioodiks kindlasti kompleksselt läbi mõtlema. Kui rahalised huvid põrkuvad, siis see alati ei tähenda, et süsteem on halb, vaid teinekord tähendab see erinevaid huvisid ja võib-olla osutub üks või teine valik paremaks kui praegune süsteem. Selle peame omavahelistes vaidlustes välja selgitama. Aga ma arvan, et praegu on rahulolematuse põhjus pigem erinevad rahalised huvid, mitte see, et nõuandeteenuste koordineerimine oleks järsku halvemaks muutunud.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Austatud minister! Teie vastus viimasele küsimusele oli väga informeeriv ja ilmselt siis asjakohane. Ma küsin siit edasi. Te viitasite probleemile, mis on tekkinud eelkõige selle sihtasutuse enda sees, ma sain nii aru. Te olete selle sihtrühmaga kohtunud. Kas te oskate kirjeldada, milline on rahulolu selle nõuandeteenuse tarbijate poolelt vaadates? Kas ma sain teie vastusest õigesti aru?

Aitäh! Probleem ei ole Maaelu Edendamise Sihtasutuse sees. Probleem on just sihtasutuseväline ehk suhetes sihtasutusega. Maakondlikud nõuandeteenistused on pöördunud ministeeriumi poole, kuna Maaelu Edendamise Sihtasutus kavandas ümber korraldada riigi teabelevi rahastamise. Sellest on tekkinud probleem, kuna varem on seda teenust osutanud maakondlikud nõuandekeskused. Aga küsitlused, mida 2010. ja 2012. aastal tegid maaülikool ja konjunktuuriinstituut, näitavad, et saadava teenusega ollakse väga rahul. Ma tõesti julgen kasutada sõnapaari "väga rahul". Probleem on see, et nõuandeteenus ei ole kõigile kättesaadav. Ka teenuse maksumus on probleem ja teatud valdkondades on probleem see, et teenust ei ole võimalik saada. Aga sellega, mis ulatuses teenust osutatakse, ollakse rahul.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Rõõm oli kuulda, et annate väga positiivse hinnangu praegusele nõuandesüsteemile. Kindlasti liigub ka ministeerium edasi, seda süsteemi paremini korraldades. Kas seejuures on olnud küsimärgi all nõuandeteenistuse regionaalsed esindused? Kas nendega jätkatakse maakondlikul tasandil? Nagu te ütlesite, jätab teenuse kättesaadavus soovida. Võib-olla võiks muuta üksused veel väiksemaks või pakkuda nõuandeteenust neljas kohas Eestis?

Seda teemat on korduvalt arutatud. Me oleme ministeeriumis mõelnud sellele, milline peaks olema nõuandesüsteemi regionaalne korraldus. Me ei ole kaalunud Eesti jagamist kolmeks, neljaks või viieks regiooniks. Sellist ettepanekut arutluse all ei ole olnud ja mina isiklikult seda ei toeta. Me oleme arutanud, et kui Maaelu Edendamise Sihtasutus nõuandeteenuste osutamist koordineerib ja kui tal on soov selle kõrval ka ise neid teenuseid pakkuda, kas see tähendaks mingil määral nõuandeteenuste tsentraliseerimist ja mis sellega võiks kaasneda. Kas see tähendaks n-ö 16. keskusena konkureerimist ülejäänud 15 maakondliku keskusega, kusjuures need alused ei pruugi olla ju turumajanduslikult võrdsed? Me oleme arutanud, kuidas leida parim lahendus olukorras, kus MES-il on tegelikult olemas potentsiaal, mis tuleks ka nõuandesüsteemis ära kasutada. Samal ajal on kindlasti probleem nõuandekeskuste endi juriidiline staatus või organisatoorne alus. Praegu on nad maakondades organiseerunud eri alustel. Mõnel puhul asuvad nad talupidajate keskliidu juures, mõnel puhul põllumeeste keskliidu juures, mõnel puhul on nad osaühingud, mõnel puhul täiesti iseseisvad nõuandekeskused. Tegelikult on see juriidiline või organisatoorne vorm kõikides maakondades ajaloo jooksul erinevaks kujunenud. Kahtlemata ei taha me ümberkorraldustega lõhkuda neid positiivseid arenguid, mis sellega on kaasnenud, aga teatud ühtlustamine olukorras, kus on tegemist erinevate organisatoorsete alustega, on ilmselt mõistlik. Me otsimegi lahendust ka maakondlike nõuandekeskuste endi organisatoorse vormi küsimusele.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ütlesite, et on kindlad valdkonnad, kus nõuandeteenust üldse ei pakuta, kus nõu ei saagi. Kas te äkki kordate üle, mis need valdkonnad on, kus nõu ei saa? Minu meelest oli siin paar valdkonda, kus nõuandeteenus oleks väga vajalik. Mis siis seal teha, kui nõu ei saa? Mis plaan teil on?

Aitäh! Siin on mitu aspekti. Euroopa õigusaktid kohustavad looma igas riigis nõuandesüsteemi põllumajandustootjate jaoks, kuid ei ole kaugeltki mitte kohustust tegelda kõikide valdkondadega. Me anname nõu isegi laiemas spektris, kui nõukogu määrus ette näeb. Nõukogu määrus näeb ikkagi ette just põllumajandustootjatele nõuandmist. Nagu ma ettekandes ütlesin, liikmesriikidel on kohustus luua nõuandesüsteem põllumajandustootjate nõustamiseks põllumajandusmaa ja ettevõtete juhtimisega seotud küsimustes. Nõuandesüsteem peab hõlmama vähemalt kohustuslikke majandamisnõudeid ning maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardeid. See on miinimum, mida nõuandesüsteem peab riigis võimaldama. Kõik, mida me lisaks pakume, on juba riigisisene otsustus. Me oleme muidugi nõuandesüsteemi laiemalt korraldanud ja tootjatel on võimalik saada ka rohkem nõu. Aga on valdkondi, mis on meie arvates olulised, aga kus nõuannet ei saa. Nagu ma ütlesin, ühistegevuse ja toidukäitlemise valdkonnas ei ole ühtegi kutsega konsulenti. Need on meie valulapsed. See näitab, et süsteemi on vaja edasi arendada. On väidetud, et süsteem toimib väga hästi ja seda ei oleks vaja ümber korraldada. Mina arvan, et on vaja. Kas ümberkorraldamine ja arendamine on üks ja sama, see on juba hinnangu küsimus. Aga ma arvan, et meil on siin veel arenguruumi. Seda, mida me teinud oleme, oleme teinud päris hästi, aga on terve hulk valdkondi, kuhu me ei ole jõudnud, ja on ilmselt terve hulk valdkondi, kus me võib-olla ei peagi hakkama nõuandesüsteemi kaudu nõustama. Näiteks on väga palju importijaid, kes toovad Eestisse tehnikat, ka väetisi, herbitsiide, pestitsiide. Nemad nõustavad ise teisi. Ühest küljest on see väga hea, sest nad on väga teadlikud ja kompetentsed selles, mis kaupa nad Eestisse toovad. Aga nad ei pruugi alati olla objektiivsed oma tehnika, väetiste või kemikaalide mõjust põllumajandustootjatele rääkides. Ka siin peame leidma parima lahenduse, et tootja saaks objektiivseid nõuandeid.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister, tänan vastuste eest! Oma sõnavõtu lõpus te märkisite, et riigil on kohustus teatud valdkondades tootjaid nõustada. Seda on püütud muidugi ka teha, aga nõustamisega ei ole tegelikult hakkama saadud. Pidevalt on püütud seda süsteemi reformida. Minister ütles, et ilma tema teadmata nõuandesüsteemis olulisi muudatusi ei tehta. Siis tulebki teile otsa vaadata ja küsida: miks olukord selline on? See ei vasta tõele, et sektor on rahul. Kohtumistel sektori esindajatega, just väiksemate tootjatega, on rahulolematust väga palju kuulda olnud. Sellest olen minagi piisavalt kuulnud.
Ma olen nõus, et ideaalset süsteemi, mis kõigile meeldiks, ei õnnestu luua, aga niisugust ühest kohast teise tõstmist ei peeta ka õigeks. Võib-olla oleks nüüd mõttekas tootjaorganisatsioonidega edasi tegelda, minna neile appi ja teha valmis koordineeriv süsteem. Maaelu Edendamise Sihtasutus on oma tegevusvaldkondade piires kahtlemata üks väga tubli asutus, aga olgem ausad, nõustamist on seal koordineeritud nõrgal tasemel, kui mitte öelda, et nõustamist ei olegi koordineeritud.
Ma tahan loota, et ministeerium tegeleb peale tänast arutelu nõustamisvaldkonnaga aktiivsemalt. Me teame, et loomisel on koordineerivate maakonnakeskuste baasil tehtav katusorganisatsioon. Arvan, et kui minister tahab kõigega kursis olla, mis on tervitatav, siis võiks ta ka nõuandesüsteemile appi minna.

Suur tänu! Läbirääkimiste soovi rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Esimese arupärimise arutelu on lõppenud.

Järgmine on Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini 14. jaanuaril 2013. aastal siseminister Ken-Marti Vaherile esitatud arupärimine teadmata kadunud isikute kohta. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Üheksa aasta jooksul, mil ma olin Narva Linnavolikogu esimees, olid mul kolmel korral väga rasked kohtumised inimestega, kelle lähedased sugulased olid kodust välja läinud ja teadmata kadunuks jäänud. Nendega rääkimine oli psühholoogiliselt igas mõttes väga raske.
Hiljuti vaatasin Eesti Päevalehe arhiivi ja sattusin juhuslikult 2007. aasta artiklile. Ajakirjanikud olid välja selgitanud, et 2001. aastal oli Eestis teadmata kadunud 300 inimest, kuus aastat hiljem oli selliseid inimesi aga 513. Seega, 513 peret üle Eesti ootas oma lähedasi ega saanud nendest midagi teada. Vaatasin peale seda Politsei- ja Piirivalveameti kodulehekülge. Selle kodulehekülje andmetel otsitakse 52 inimest, kuigi, arvestades seda tempot, kuidas suurenes teadmata kadunud inimeste arv 2001. aastast 2007. aastani, võib praegu teadmata kadunud olla 700, võib-olla isegi 800 inimest. Johtuvalt sellest murest, mida me kõik peaksime jagama, esitasin siseministrile mõned küsimused ja loodan saada sisulisi vastuseid. Aja kokkuhoiu tõttu ei hakka ma küsimusi ette lugema. Loodan, et seda teeb minister. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hea arupärija, tänan teid arupärimise eest! Küsite alates 1991. aastast Eesti Vabariigis teadmata kadunud isikute kohta, tahate teada, kui palju neid inimesi on, milline on nende praegune arv, millised on põhjused, et kriminaalasja ei algatata, ja milline on teadmata kadunud isikute otsimise protsess.
Tänase seisuga on Eestis kadunud 352 inimest. Tegemist on nende isikutega, kes on kadunud olnud rohkem kui kümme kalendripäeva. Teadmata kadunud isikuteks loeb politseiasutus neid isikuid, kelle kadumise asjaolud viitavad sellele, et nende kadumise on põhjustanud kuritegu või õnnetusjuhtum, samuti elu- või asukohast lahkunud isikuid, kes ei ole oma tervisliku seisundi või vanuse tõttu või muudel põhjustel suutelised andma tõeseid andmeid oma isiku kohta, ja ka neid isikuid, kes on lahkunud näiteks raviasutusest. Arupärimises küsiti, milline on teadmata kadunud isikute arv 1991. aastast alates. Seda on keeruline öelda, sest märkimisväärne osa nendest andmetest on arhiveeritud. Aktiivsena hoitakse ainult neid juhtumeid, kui inimest ei ole leitud. Samuti ei annaks sellise üldarvu väljatoomine adekvaatset pilti selle küsimuse kontekstis, sest kadunud isikute andmebaasi sisestamise metoodikaid on alates 1991. aastast olnud erinevaid. Näiteks sisestatakse 2012. aastast 110 numbrile teada antud kadumised kõik juhtumipõhiselt andmebaasi. See tähendab, et mõni isik on olnud ühe aasta jooksul kadunud 50 korral. Need inimesed on eeskätt hooldusasutuste kliendid. Kui me räägime kõigi prefektuuride andmetest kokku, siis saab rääkida 352-st kadunud persoonist. See tähendab, et nende isikute kadumise kohta on politseiasutuses avatud haldustoimik, mis tähendab, et nad on kadunud olnud rohkem kui kümme päeva.
Teadmata kadunud isiku otsimise protsess saab alguse teate või avalduse laekumisest politseiasutusele või siis, kui politseiametnik ise mõne menetluse käigus on sedastanud isiku kadumise fakti. Sellistel juhtudel alustatakse intensiivset isiku viimase asukoha tuvastamist. Seda tehakse mitmesuguste meetmetega (küsitlemine, andmeanalüüs). Kui on sedastatud, et tegu võib olla isiku kadumisega kuriteo või õnnetusjuhtumi tagajärjel, siis alustatakse kindlasti kriminaalmenetlust. Sellisel juhul otsitakse paralleelselt tõendeid kuriteo tõendamiseks ja isiku asukoha tuvastamiseks. Iga üksikjuhtumit tuleb olemasolevate faktide põhjal eraldi hinnata. Eraldi üksuseid isikute tagaotsimiseks loodud ei ole, küll aga on politseiüksustes spetsiaalselt koolitatud ametnikud, kes kriminaalpolitsei koosseisu kuuludes kadunud isikute otsinguga tegelevad. Näiteks on alates 2003. aastast alustatud kokku 42 kriminaalmenetlust, kui on olnud põhjust järeldada, et isik on kadunud enda tahtest sõltumatult.
Kui isikutel on kaebusi politsei tegevuse või ka tegevusetuse kohta, tuleks esmalt esitada kaebus politseijuhile või sisekontrollile, kes kontrollib, kas konkreetne ametnik on oma teenistusülesannet vajaliku hoolikusega täitnud. Tänan väga!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas te oskate kommenteerida küsija väidet, et tegelikult on teadmata kadunud isikuid Eestis palju rohkem, kui neid politseis arvel on?

Tänan küsimuse eest! Ma saan toetuda nendele arvudele, mis ma arupärimisele vastates välja tõin. Tänase seisuga on neid inimesi 352. Prefektuuride arvud on erinevad. Nagu ma ütlesin, on alates 2003. aastast algatatud kokku 42 kriminaalmenetlust. Üks tähelepanek, mis puudutab kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetlust ei ole tingimata vaja algatada. Seda tehakse kindlasti juhul, kui on mingid asjaolud, mida tuleb uurida ja mis viitavad sellele, et isikult on vabadus võetud ebaseaduslikult, jõu, sunni ja vägivallaga, või tegemist võib olla õnnetusjuhtumiga. Üldjuhul otsitakse teadmata kadunud isikuid haldusmenetluse korras. See tuleneb eelkõige politsei ja piirivalve seaduse §-st 3 ja tegemist on ohutõrjelise tegevusega. Tehakse mitmesuguseid päringuid, töödeldakse isikuandmeid ja kasutatakse muid haldustoiminguid, et tuvastada isiku asukoht. Näiteks, kui on alust arvata, et kadunud isikut hoitakse kinni mõne kinnisasja territooriumil, siis on haldustoimingu raames võimalik sellele territooriumile siseneda. Aga üldjuhul kriminaalmenetlust ei algatata, vaid need toimingud tehakse haldusmenetluse raames.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Hea minister! Kas perekondadel, kelle mõni liige on teadmata kadunud, on teie ametkonna kaudu võimalik saada psühholoogilist abi?

Suur tänu küsimuse eest! See puudutab suuresti ohvriabi teemat. Ma arvan, et ohvriabi temaatika on peamiselt Sotsiaalministeeriumi kureerida, aga politseil on sotsiaalametnikega ja kindlasti ka ohvriabi tugiisikutega väga tihe koostöö. Nii et jah, niipalju kui on võimalik ja kui palju on soovijaid, seda abi inimestele pakutakse, selleks et seda rasket olukorda kuidagi leevendada. Võib öelda, et viimase kaheksa aasta jooksul on ohvriabisüsteem Eestis oluliselt paremaks ja euroopalikumaks muutunud. Sellele kulutatakse nüüd ka rohkem raha.

Aitäh! Kas ettekandjale on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Minu elu on läinud nii, et kummalisel kombel usun ma Eesti Päevalehte rohkem kui Eesti Vabariigi siseministrit. Mida ma täna teada sain? Mida ma võin edasi rääkida nendele inimestele, kes oma hädaga minu juures käisid? Et Siseministeerium hoolimata kogu oma jõust ja 6000 töötajast ei suuda nimetada kas või ligikaudset arvu, mitu inimest on peale Eesti taasiseseisvumist kadunud. Ei suudeta vastust anda ka sellele, kui paljud nendest on leitud, jne.
Aastatel 2001–2007 oli selgelt näha teadmata kadunud inimeste arvu kasv: 300 inimesest 513 inimeseni. Mis juhtus peale 2007. aastat? Kas meie elu läks seoses kriisiga nii heaks ja politsei hakkas nii hästi töötama, seal tegeles sellega rohkem inimesi, et nüüd siis on teadmata kadunuid ainult 352? Kas see tähendab, et üles on leitud kõik, kes on vahepeal kaduma läinud, ja nendest 513 inimesest veel 161 inimest lisaks?
Arupärimise viies küsimus on minu jaoks kõige tähtsam, sest selle kohta pean ma aru andma: "Käesolev arupärimine on koostatud kodanike pöördumise alusel ning seega palun selgitage, mida peab tegema teadmata kadunud inimese sugulane, kui ta näeb, et tema elukoha politseiametnikud tegelikult ei otsigi kadunud isikut?" See küsimus jäi ilma vastuseta. Mis mul üle jääb? Printida see ministri vastus, anda inimestele ja teatada, et vaadaku statistikat, sest statistika on igatahes väga ilus. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle punkti arutelu on ammendatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini 15. jaanuaril 2013. aastal siseminister Ken-Marti Vaherile esitatud arupärimine Narva piiripunkti rekonstrueerimise peatamise kohta. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme üsna tihti siin saalis rääkinud probleemist, mis on seotud piiripunktiga Narva ja Ivangorodi vahel. Järjekorrad piiril, võimatus piiriületust normaalselt organiseerida, eriti suve alguses või aasta lõpus, kui järjekordades seisavad sajad transpordivahendid ja tuhanded inimesed – kõik see mõjutab tõsiselt ka Eesti majandust. Teadagi on väga tähtis saada meile turiste juurde just nimelt Venemaalt. Need turistid raiskavad Tallinnas raha, hoolimata meie hindadest, nad on parimad kliendid. Mõni aeg tagasi tekkis võimalus piiri läbilaskevõimet parandada. Saadi lubadus, et selleks eraldatakse Euroopa raha, ja hakati asjaga tegelema. Rekonstrueerimisprojekt pidi lõppema 2014. aasta detsembris. Kuid kaks ja pool aastat enne projekti lõppu teatas Riigi Kinnisvara AS, et nemad ei suuda tagada kõikide tegevuste lõpetamist selleks tähtajaks, ja keeldus projekti teostamisest. Kuigi me ju teame, et kui huvi on olemas, siis vajaduse korral kasutatakse kiirmenetlust ja mida kõike veel.
Pean teile meelde tuletama, et Vene pool oli kindel, et 2014. aasta detsembriks saavad tööd tehtud. Meie aga keeldusime sellest, me keeldusime suurejoonelisest piiripunkti rekonstrueerimisest. Olukord jääb pikaks ajaks endiseks. Mingit kardinaalset muutust paremuse poole piiri läbilaskevõimes ei toimu. Nagu öeldud, olukord jääb endiseks ehk üsna hädiseks. Seoses sellega tahtsingi esitada mõne küsimuse. Piiri läbilaskevõimet ei parandata, töö jääb tegemata, raha antakse kuskile mujale. Siin on, mille kohta ministrilt aru pärida.
Lõpetuseks pean teile ütlema, et esimese hooga sain ma ministeeriumist ettepaneku esitada see arupärimine hoopis regionaalministrile, kuna see olevat tema vastutusala. Kolleegid, tegemist on piiriga, mitte regionaalküsimusega. See on väga tähtis riigi julgeoleku küsimus ja sellega peab tegelema siseminister. Ma loodan, et ta esitatud neljale küsimusele vastab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh arupärimise eest! Arupärija soovib teada Narva piiripunkti rekonstrueerimise kohta. Ta küsib, millele on kulunud rekonstrueerimise ettevalmistamise raha, ja väidab, et ettevalmistusprojekt jääb realiseerimata. Küsitakse ka, kuidas olla kindel, et ehitustööd, ehitusprojektid ja ekspertiisid saavad õigeks ajaks tehtud.
Nagu härra Stalnuhhin õigesti mainis, tegemist ei ole siseministrile mõeldud arupärimisega, sisuliselt saaks sellele vastata regionaalminister. Aga ma võin teile regionaalministri nimel anda lühikese ülevaate, millises seisus on nimetatud projekt, Narva piiripunkti rekonstrueerimine. Regionaalminister on koostöös Riigi Kinnisvara AS-iga ja mitme Venemaa Föderatsiooni ametiasutusega alates 2010. aasta juunist valmistanud ette projekti "Kompleksne Narva ja Ivangorodi piiripunktide rekonstrueerimine". Selle eesmärk on rekonstrueerida Narva ja Ivangorodi piiripunktid, et sünkroniseerida jalakäijate, busside ja sõiduautode läbilaskevõimsus ning tagada läbilaskevõimsuse kasv. Nimetatud projekt on Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi Eesti-Läti-Vene 2007.–2013. aasta piiriülese koostöö programmi üks neljast suuremahulisest projektist ja on prioriteetne nii Eestis kui ka Venemaal. Seda peetakse strateegiliselt oluliseks investeeringuks Eesti ja Venemaa piiril, selle õnnestumisest on huvitatud mõlemad osapooled. Informatsiooniks võib öelda niipalju, et 15. jaanuaril 2013. aastal saavutasid lepingupartnerid kokkuleppe projekti elluviimise võimalikkuse kohta, mis võimaldab korraldada hankeid Eesti ja Venemaa poolel eraldi ning annab võimaluse ühtlasi selle projektiga jätkata ja ehitustöödega valmis saada. Seega pole täna põhjust kommenteerida seda väidet, mille te olete esitanud, et nimetatud projekti ei soovita ellu viia.
Mis puudutab seda, mille jaoks võidakse kasutada nimetatud projekti finantseerimiseks mõeldud raha, kui seni saavutatud lahendused ja kokkulepped Vene partneritega ei vii projekti toetuslepingu sõlmimiseni, siis siin võib anda järgmise selgituse. Selle raha kasutamise üle otsustab Eesti-Läti-Vene piiriülese koostöö programmi ühine seirekomitee Euroopa Liidu regulatsioonide ja programmis kehtestatud tingimuste kohaselt. Programmi kõikidele projektidele on sätestatud üks tähtaeg – 31. detsember 2014. Kas ja mil määral jõutakse nimetatud tähtajaks valmis, sõltub projektide suutlikkusest. Mis puudutab ettevalmistuskulu, 50 000 eurot, siis programmi reeglite kohaselt kulus nimetatud summa maanteepiiripunkti Narva 1 eskiislahenduse koostamisele, analüüsimisele, tõlkimisele ja projektijuhtimise kuludele. Pärast toetuslepingu allkirjastamist kaetakse need kulud programmi toetusvahenditest. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Austatud ettekandja! Suulises ettekandes puudutas kolleeg Stalnuhhin teemat, et Eesti riigi julgeolek on ohus. Kas te annaksite seoses nende remonttöödega sellele väitele oma hinnangu?

Tänan küsimuse eest! Iga hinnang, mis siin parlamendisaalis antakse, on hinnangu andja enda otsustada. Selleks see parlamendikeskkond ongi, et te saaksite hinnanguid anda, kartmata ükskõik missugust järelmit ja sellest tulenevat vastutust. See oli härra Stalnuhhini enda otsustada. Täna võib öelda, et see projekt võeti ette 2010. aastal ja seda viiakse üsnagi aktiivselt ellu. Kindlasti seonduvad selle projektiga ka keerukused, aga nagu ma ütlesin, jaanuari keskpaigas saavutati teatud kokkulepped, millega saab edasi liikuda, et viia läbi hanked eraldi Eesti ja Vene poolel. Regionaalministri nimel saan ma täna kinnitada ainult seda, et selle projektiga liigutakse edasi ja loodetavasti jõutakse tähtajaks ka kenasti tulemusliku lõpuni.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid, konkreetselt kolleeg Pakosta! Kui te arvate, et 15-kilomeetriline autode järjekord piiril, kus autod seisavad üksteise järel Narvast Laagnani, nagu me oleme sadu kordi näinud, ei ohusta Eesti julgeolekut, siis te eksite. Aga minu töö ei ole teile kõige lihtsamaid asju selgitada.
Mis puudutab vastuseid, mis ma praegu sain, siis ma tulin siia ainult selleks, et ministrile meelde tuletada sellist asja, mida nimetatakse formaalseks loogikaks. Kui sa ütled, et patsient jääb kindlasti ellu, siis ei ole sul õigust järgmise lausena öelda: "Või ta siiski sureb." Te kas jõudsite 15. jaanuaril kokkuleppele või on võimalus, et seda raha kasutatakse selle projekti raames tulevikus mingi ilusa asja tarbeks. Udused, ebamäärased vastused, informatsioon edastatakse siseministri suu läbi, aga see tuleks nagu regionaalministrilt. Vastutust ta endale ei võta. Ma ei arva, et me oleksime kuulnud normaalseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle punkti arutelu on ammendatud.

Neljandaks arutame Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Kalev Kallo, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi ja Marika Tuus-Lauli 16. jaanuaril 2013. aastal siseminister Ken-Marti Vaherile esitatud arupärimist korruptsiooni vähendamise kohta. Ma palun taas kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meil on ees veel kümneid ja kümneid esmaspäevi, mil me hakkame siseministriga seda teemat arendama. Võtke tänast arupärimist sissejuhatusena sellele suurele teemale – korruptsioon Eesti riigis.
Ma olen juba siin esitanud arupärimisi sündmuste kohta, mis on leidnud aset kapos. Ma olen meelde tuletanud, et kui vaadata viimast aastaaruannet, siis selgub, et peaaegu iga neljas korruptsioonikuritegu pannakse toime Politsei- ja Piirivalveametis jne. Kogu see protsess sai alguse 2005. aastal, kui äkki selgus, et tollane justiitsminister Ken-Marti Vaher oli pöördunud oma alluvate poole ideega asuda korrumpeerunud ametnikke püüdma piirarvu abil. Stalini ajal kirjutati alla mingile käskkirjale, milles anti kontrollarv, kui palju inimesi tuleb küüditada ja kui palju tuleb maha lasta. Täpselt sama meetodiga tuli tollal välja meie praegune siseminister. Siis kukutas see Juhan Partsi valitsuse. Nii või teisiti oli Ken-Marti Vaher juba siis mitmel korral rääkinud võitlusest korruptsiooniga. Väga huvitava artikli "Riigivarguse vähendamine loob töökohti", mis minu arvates oli selline dualistlik, postitas ta oma ajaveebi. Seal näidati viis põhilist suunda, kus tuleks korruptsiooniga võidelda. Me aga näeme, et mingit erilist tulemust see andnud ei ole.
Kaheksa Riigikogu liiget esitavad ministrile mõned üsna teoreetilised küsimused. Me saame tema tänaseid vastuseid võrrelda vastustega, mis ta annab järgmistel esmaspäevadel. Meil on kolm küsimust. Mul ei ole kavas tulla pärast arutelu siia lõpukõnega, aga kui minister küsimusi ette ei loe, siis tulen siia ainult selleks, et neid ette lugeda.

Aitäh! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh arupärimise eest! Sissejuhatuseks võib öelda niipalju, et Mihhail Stalnuhhini monoloogis kõlas suur hulk vigu. See jääb järjekordselt teie südametunnistusele. Aga nagu juba eelnevalt öeldud, parlamendisaalis võib teha kõike. Siin ongi demokraatlik foorum. Eks need otsustajad ja hinnangute andjad ole tõenäoliselt siit saalist väljaspool. Mis puudutab 2005. aastat, siis teie pahatahtlikud tõlgendused hakkavad varsti kõrguma päris taevasse. Aga jäägu see, nagu on.
Te küsisite kolm küsimust ja viitasite minu 2009. aasta artiklile. Küsisite tollaste ideede elluviimise kohta, samuti korruptsioonivastase tegevuse seadusandliku raamistiku kohta. Küsisite ka seda, kui palju on kriminaalasutuste sisemisi ressursse korruptsiooni uurimisele suunatud, kui palju inimesi on politseis tööl olnud ja kas ma olen ka praegu arvamusel, et on oluline suunata sisemisi ressursse korruptsiooni uurimisele. Loomulikult olen. Ma olen kogu aeg sellel arvamusel olnud. Ma hea meelega vastan sellel teemal ning teen seda pikalt ja põhjalikult ka järgmistel esmaspäevadel, kui te mulle võimaluse annate.
Mis puudutab arupärimises viidatud artiklit, mille ma avaldasin 2009. aastal oma ajaveebis ja mille teema on korruptsiooni tõkestamine, siis võib tõdeda vaid seda, et selles pakutud n-ö eripaketist on valitsus nüüdseks väga mitmeid meetmeid ellu viinud. Esiteks, Kaitsepolitseiameti uurimispädevuse laiendamine. See toimus aastal 2007 ja tõi kaasa olulise muudatuse: kuus kõige suuremat omavalitsust pandi kaitsepolitsei uurimisalluvusse. Nendes suurimates omavalitsustes, kaasa arvatud Narvas, mida teie aastaid juhtinud olete, kus korruptsiooni uurimist kuni aastani 2007 sisuliselt ei toimunud, on nüüd avastatud ja päevavalgele toodud hulk juhtumeid, millest mitmed on ka kohtupitsatiga kinnitatud kui ametlikud korruptsioonijuhtumid ja tõsised skandaalid. Lisaks Narvale viidi kaitsepolitsei alluvusse Tallinn, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve ja Jõhvi. See oli, ma arvan, oluline samm edasi. Selle kirjutas IRL ka valitsuskoalitsiooni leppesse. Me kirjutasime Eesti kõige võimekama uurimisasutuse, milleks on kaitsepolitsei, pädevuse laiendamise raskete kuritegude uurimisel ka viimasesse valitsuskoalitsiooni leppesse. Alates 10. oktoobrist 2011 on kaitsepolitsei alluvusse viidud ka avalik-õigusliku või riigi osalusega või riigi asutatud juriidilise isiku juhatuse ja nõukogu liikmete järelevalve, kui nende tegevusega kaasneb oht riigi julgeolekule. Selle piiri tõmbamine Politsei- ja Piirivalveameti ning kaitsepolitsei vahele on oluline, selleks et täpselt paika panna, mis on ühe või teise asutuse pädevuses. Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo uurimisalluvusse jäävad ülejäänud ametiisikud. Vastupidi teie arupärimises väidetule on Kaitsepolitseiamet minu hinnangul teinud korruptsioonivastases võitluses head tööd. Olgu siinkohal näitena toodud mitmed avastatud korruptsioonijuhtumid Ida-Virumaal ja Tallinnas.
Kui me räägime Politsei- ja Piirivalveametist, siis 2011. aasta sügisel moodustasime selles organisatsioonis kaks eraldi üksust, mis on mõeldud just nimelt raske kuritegevusega võitlemiseks. Esimene neist on korruptsioonikuritegude büroo, mis koondab korruptsioonikuritegude uurimise. Teine on kriminaaltulu tuvastamise büroo, mis on samuti uudne struktuuriüksus ja koondab kogu sisulise kriminaaltulu avastamise ja konfiskeerimise juhtimise terves Eesti Vabariigis, kõigis prefektuurides. Kriminaaltulu tuvastamise büroo loodi selleks, et tuvastada eelkõige raskete ja varjatud kuritegudega, sh korruptsioonikuritegudega saadud tulu. Selle üksuse mõte on kujuneda kompetentsuskeskuseks ja võimaldada vajaduse korral tuvastada kriminaaltulu ka teiste uurimisasutuste uuritavate kuritegude puhul.
Korruptsioonikuritegude büroo loomise eesmärk oli luua Politsei- ja Piirivalveametis jällegi keskne kompetentsuskeskus, mille pädevuses on Eesti ülejäänud 220 omavalitsuses toimuvad võimalikud seadusrikkumised, eelkõige aususe kohustuse rikkumised, mida menetletakse karistusseadustiku kohaselt. Kui veel 2009. aastal oli spetsialiseerunud ametnikega korruptsioonikuritegude talitus loodud ainult Põhja Prefektuuris, siis nüüd on korruptsioonikuritegude bürool talitused kõigis prefektuurides. Lisaks on loodud menetlustalitus ning täiesti uue allüksusena on moodustatud analüüsiteenistus. Kui büroo moodustamise ajal alustas selles tööd 21 ametnikku, siis alates 1. jaanuarist 2013 ehk selle aasta algusest töötab seal 28 ametnikku ehk me oleme koosseisu üsna märkimisväärselt suurendanud. 2013. aasta eesmärk on värvata veel kolm professionaali. Siseministeerium on selleks eraldanud ka raha. 2013. aastaks on keskkriminaalpolitsei menetlusvõimekuse, sh korruptsioonikuritegude menetlemise võimekuse suurendamiseks eraldatud lisaks 1,4 miljonit eurot. Lisaraha puudutab loomulikult samuti Kaitsepolitseiametit, seda nii aastal 2012 kui ka 2013. Ma mõtlen siin ka lisavahendeid, mille eesmärk on parandada ametnike motivatsiooni ehk lihtsalt öeldes tõsta nende palka.
1. aprillil 2013 jõustub uus korruptsioonivastane seadus. Koos tegevuskava "Aus riik" kehtestamisega uuendatakse korruptsioonivastase tegevuse seadusandlikku ja strateegilist raamistikku. Teatavasti võeti esimene korruptsioonivastane strateegia Eestis vastu 2004. aastal. Selle esitas toona Justiitsministeerium, ma aitasin ka ise sellele tagasihoidlikult kaasa. Vabariigi Valitsus kinnitas selle strateegia 2004. aastal nimega "Aus riik" ja see on saanud juba mitmeid järgi. Praeguse valitsuskoalitsiooni ajal võetakse vastu uus korruptsioonivastane strateegia ehk vanade strateegiate järg, milles käsitletakse mitmeid teemasid, kaasa arvatud kohalike omavalitsuste ja erasektori korruptsiooni. Strateegia eesmärk on tegevuskava abil ahendada korruptsioonivõimalusi, suurendada sallimatust korruptsiooni suhtes, leida toimivaid lahendusi, et astuda vastu just varjatud riigivargustele ja keerukatele skeemidele.
Üldiselt peetakse korruptsiooni raskeks varjatud kuriteoks, aga selles on ka oma kihid. Just varjatud riigivarguse problemaatikale on osutanud eksperdid, kelle meelest võivad altkäemaksu ning pistise võtmise ja andmise tavamõisted olla õigussüsteemi jaoks liiga kitsad. Toome näiteks hulga juhtumeid Narvast, mida aastate jooksul on avalikkuse ees käsitletud ja millest on ka arupärimistele vastamisel juttu olnud. Linna juhtimisega seotud isikuid on reaalselt karistatud korruptsioonikuritegude eest. Sellest lähtuvalt võib öelda, et praegune õigusruum võimaldab sellist liiki kuritegudega edukalt võidelda. Aga me peame möönma, et siin on selgelt arenguruumi. Karistusõiguslik regulatsioon korruptsiooni ühe alaliigi, mõjuvõimuga kauplemise dispositsiooni osas on vaja täpsemalt kindlaks määrata ja viia kooskõlla rahvusvaheliste ekspertide soovitustega. Teatavasti juhtis 2006. aastast kehtinud mõjuvõimuga kauplemise dispositsiooni määratlematuse problemaatikale eelmisel aastal tähelepanu ka Riigikohus ühes konkreetses kaasuses, kus keskne vaidlus toimus selle dispositsiooni tunnuse ebaseadusliku sisustamise üle. Sisuliselt tähendab Riigikohtu lahend seda, et see regulatsioon tuleb uuesti üle vaadata. Saab öelda ainult niipalju, et õigusloomealane tegevus mõjuvõimuga kauplemise dispositsiooni määratlusega seoses on tõsiselt päevakorral, sellega tegeleb kriminaalpoliitika eest vastutaja ehk Justiitsministeerium ja seda käsitleb sisuliselt ka karistusseadustiku kodifitseerimise töörühm.
Lõpetuseks: mis puudutab erakondade rahastamise täiendavat kontrollimist, siis selleks loodi Riigikogu juurde erakondade rahastamise järelevalve komisjon, kelle ülesanne on kontrollida peale erakondade ka valimisliitude ja üksikkandidaatide tegevuse vastavust erakonnaseaduses sätestatud nõuetele. Tänan!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Sissejuhatuses ütlesite, et minu kõnes oli suur hulk vigu. Tooge palun näiteks kolm viga! "Suur hulk" tähendab küll palju rohkem kui kolme, aga tooge vähemalt kolm viga, mis minu kõnes olid. Või siis tunnistage, et te olete häbematu demagoog.

Mina ei hakka selliseid hinnanguid lugupeetud parlamendiliikmete kohta andma, eks see jääb jälle igaühe enda otsustada. Selles, mida te väitsite olevat toimunud 2005. aastal, ei olnud sisuliselt kübekestki tõtt. Te teate suurepäraselt, mis 2005. aastal toimus, seoses eelkõige korruptsiooni uurimisega. Või ei tea? Te vist ei mäleta seda. Ma värskendan teie mälu. 2005. aastal toimus siin saalis ka hääletus, mis oli justkui ajendatud n-ö korruptsiooni uurimise tõhustamisest. Selles osas olime 2004. aastal alustanud koostööd toonase Siseministeeriumiga. Tegemist oli poliitilise aruteluga, mis viis valitsuse vahetumiseni. Sellel oli väga ühemõtteline ja selge poliitiline taust. Mitte keegi, mitte ükski inimene ei saa ka aastal 2013 väita, et tegemist oli mingi käskkirjaga, mingite kvootide või millegi muu sellisega, nagu te oma kõnes mainisite. See lihtsalt ei vasta tõele. See on vale, mida te väidate. Te väidate seda siit kõnepuldist juba mitmendat korda.
Selgituseks räägin asja veel kord üle. 2004. aasta lõpul alustasid Justiitsministeerium ja Siseministeerium koostööd, et viia mitmesuguste raskete varjatud kuritegude uurimine uuele tasemele. Nagu te mäletate, 2004. aastal andis kriminaalmenetluse seadustik ka kriminaalmenetluses juhtivrolli prokuratuurile. Eestis tekkis esimest korda ainulaadne situatsioon, mis kehtib praeguseni ja on ennast igati õigustanud, et kriminaalmenetluses on juhtiv osapool prokuratuur, mis allub Justiitsministeeriumile, ja uurimisvõimekust näitab üles politsei, mis allub Siseministeeriumile. Sellest tulenevalt oli oluline kindlaks määrata töö maht ehk need ressursid, mida Justiitsministeerium ja Siseministeerium panevad raskete varjatud kuritegude uurimisse. Sellele anti väga ühemõtteline poliitiline varjund, rääkides kvootidest ja mõõdikutest, mis ei olnud tõene toona ega ole tõene ka tagantjärele. Võin öelda ainult seda, et selle muudatuse eesmärk oli viia raskete varjatud kuritegude uurimine Eestis uuele tasemele. Vundament rajati aastail 2004–2005 eelkõige iseseisva ja sõltumatu prokuratuuri ülesehitamise ja sellele ressursside eraldamise teel, samuti teatud muudatuste abil politseis.
Tegelik muudatus, mis puudutab korruptsioonikuritegusid, toimus aastal 2010 siseminister Pomerantsi ajal, kui esmakordselt loodi eraldi korruptsioonikuritegudele keskendunud struktuuriüksused. Eestis on korruptsiooniga võitlemisel olnud läbi aegade see probleem, et neid kuritegusid on uuritud koos majanduskuritegudega. Aga kui te võrdlete majandus- ja korruptsioonikuritegusid, siis näete, et tegemist on kahe eraldi kuritegevusliigiga. Majanduskuritegude, eelkõige lihtsamate majanduskuritegude uurimine on võrreldamatult kergem kui raskete korruptsiooniskeemide avastamine, mis võib mõnel juhul võtta kuid ja aastaid. Kui ühes politseitalituse struktuuriüksuses on koos majandus- ja korruptsioonikuriteod, siis on tagajärg see, et korruptsioonikuritegudele sisulist tähelepanu ei pöörata või tehakse seda vähem. Seetõttu on hädavajalik, et ametis oleksid just korruptsioonikuritegude uurimisele keskendunud prokurörid ja uurijad. Seda on eelkõige viimastel aastatel ka tehtud.
Ma vastuses arupärimisele tutvustasin neid samme, mida on minu ametisoleku ajal tehtud Politsei- ja Piirivalveametis, samuti Kaitsepolitseiametis, mille pädevust on laiendatud. Minu hinnangul on ka praegu tegemist Eesti võimekaima asutusega raske varjatud kuritegevusega võitlemisel. Kaitsepolitsei uurib sääraseid korruptsioonikuritegusid, millega kaasneb oht riigi julgeolekule. Kokkupuude korruptsiooni ja riigi julgeoleku vahel on aga vägagi tihe. Kaitsepolitseiamet on teatavasti julgeolekuasutus. Veel vähemalt kaheksas Euroopa riigis ja ka Ameerika Ühendriikides on menetlusvõimekus ja -pädevus samuti julgeolekuasutusel. See on Euroopas täiesti tavapärane. Eelkõige rakendavad sellist võimalust Põhjamaad, meie head eeskujud Skandinaaviast.
Tervikuna võib öelda, et korruptsiooni ja teiste raskete varjatud kuritegude uurimine on viimase kaheksa aasta jooksul märgatavalt paranenud. Kui ma 2003. aastal justiitsministrina ametisse asusin, siis ei oleks ma osanud arvata, et eelkõige omavalitsustes korruptsiooni uurimine sisuliselt puudus. Sellist võimekust ei olnud, raha ei olnud selleks eraldatud, ei olnud eksperte ega professionaale, kes oleksid suutnud toonastes Eesti omavalitsustes ilmnevaid selgeid korruptsioonijuhtumeid käsitleda. Hea näide oli aastail 2000–2001 Tallinnas toimunu. Ma ei tea, kas te mäletate nn kesklinna ärastamise skandaali, kui sisuliselt pool vanalinna ärastati isikutele, kes olid väga tihedalt seotud toonase linnavõimuga. Peab möönma, et politsei ei suutnud tagantjärele koguda kohtukõlblikke tõendeid, sest korruptsioonikuritegude uurimine on tihti võimalik ainult reaalajas. Loomulikult kulub sellele väga palju raha ja tööaega ning sellele peavad keskenduma parimad ajud, kes suudavad sellele kuritegevusele vastu astuda ja avastada ka keerulisemaid skeeme. Sellist võimekust 21. sajandi alguses Eestis kahjuks ei olnud, aga mul on hea meel, et vähemalt viimaste aastate sammudega on see Eesti riigis tekkinud. On selge, et alati on arenguruumi, aga selle nimel me tööd jätkame ja selle nimel ka mina siseministrina oma prioriteete seadnud olen.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Korruptsiooniteema on tõsine. Te nimetasite teiste linnade hulgas Tartut. Eelmisel nädalal lõpetati seal üks tõsine uurimine. Ühte linnavolikogu liiget süüdistati selles, et linnavolikogu komisjoni liikmena on ta mõjutanud komisjoni tööd. Nagu ma aru sain, siis eelmisel nädalal saadi aru, et see süüdistus on absurdne. Aga see selleks. Te rääkisite toredasti, et Riigikogu saalis võib rääkida ükskõik mida, kõik jääb kõneleja südametunnistusele. Ma soovitan kindlasti vaadata pärast stenogramme. Stenogrammidest võib lugeda ka teie suust kõlanud jubedaid asju. Ma arvan, et te tegelikult nii ei mõtle. Aga näite esitan ma küsimusena. Te nimetasite mitut linna ja ütlesite, et need viidi kaitsepolitsei alluvusse. Kas te tõesti mõtlete nii või oli see apsakas, mida annab stenogrammis korrigeerida?

Tänan, härra Must, selle küsimuse eest! Mul ei ole üldse kahtlust, et stenogrammides on erinevaid mõtteavaldusi. Me räägime siin võrdlemisi vaba tekstiga, eriti küsimustele vastates, ja aeg-ajalt moodustame võrdlemisi keerulisi lauseid. Kui ma mainisin, et mingid omavalitsused viiakse kaitsepolitsei alluvusse, siis oli minu mõte, et kaitsepolitsei pädevusse viiakse korruptsiooni uurimine nende omavalitsuste ametiisikute võimalike kuritarvituste puhul. Ma tänan teid sellele tähelepanu juhtimise eest!
Mis puudutab hinnanguid, siis parlamendisaalis toimub demokraatlik foorum, kus me üksteisega vaidleme ja selgitame omi seisukohti, kusjuures me tihti ei jõuagi ühisele arusaamale. Ma arvan, et see on mingis mõttes paratamatu. Ühiskonnas on erinevaid huvigruppe, erinevaid erakondi, kellel on oma arusaamad ja ilmavaade. Lähtekohad, millest tulenevalt tullakse siia saali oma positsioone kaitsma, võivad olla täiesti erinevad, nagu me oleme tänagi kuulnud. Seda tulebki selliselt võtta. Ma arvan, et kõige olulisem on vaadata, mida praegune valitsus või ükskõik milline valitsus konstruktiivselt teeb. Me võime alati ühest tähest kinni hakata, olla n-ö tähenärijad, pöörata ka kõige positiivsemad asjad negatiivseks ja nende kallal tänitada. Aga ma arvan, et lõpuks ei võida sellest keegi. Minu eesmärk ei ole siin pikalt ja laialt selgitada oma vastust Mihhail Stalnuhhini küsimustele. Aga ma tänan võimaluse eest selgitada meie tegevust! Ma väga loodan, et ka opositsioon vaatab astutud sammudele konstruktiivselt. Ma olen alati oma tegevuses lähtunud optimistlikust vaatenurgast, et klaas on pooltäis, mitte pooltühi.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Austatud ettekandja! Narvas ilmnenu on tõepoolest vapustanud tervet Eesti rahvast. Kas te oskate välja tuua veel mõne omavalitsuse, kus on avastatud tõsiseid korruptsioonikuritegusid? Tõtt-öelda jäi teie vastuses veidi häguseks, milline siis Eesti riigis olukord korruptsiooniga on.

Tänan küsimuse eest! Neid omavalitsusi on mitmeid. Nagu ma ütlesin, kaitsepolitsei uurimisvõimekus on välja kujunenud aastate jooksul. Minu hinnangul on praegu kaitsepolitsei Eesti tugevaim uurimisasutus, kes suudab vastu astuda eelkõige nendele kuritegudele, mis hõlmavad endas selget ohtu riigi julgeolekule. Omavalitsustest võib siin kindlasti mainida Tallinna, kus eelkõige viimastel aastatel on väga mitmeid asju algatatud. Aga mis puudutab üldist korruptsiooniprobleemi Eesti riigis, siis vastus on jälle mitmetahuline. On mitmeid rahvusvahelisi indekseid, mille järgi korruptsiooni tajumist hinnatakse. Üks tuntumaid on Transparency Internationali indeks, mille kohaselt on Eesti positsioon teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega võrreldes võrdlemisi hea. Me oleme koos Sloveeniaga pidevalt Ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas esikohal, selles mõttes, et korruptsiooni tajumine on meil kõige väiksem. Võrreldes meie lõunanaabritega on erinevus vägagi märgatav (lõunanaabrite all mõtlen ma teisi Balti riike), mis puudutab aga meie häid eeskujusid Põhjamaid, siis neile jääme üsna tugevalt alla. See näitab, et arenguruumi on palju. Taani, Soome ja Skandinaavia riigid on ikkagi esikümnes. Siin on ära toodud ka selline riik nagu Uus-Meremaa. Punktiarvestuses platseerub Eesti 64 punktiga 174 riigi arvestuses 32. kohale. Taani, Soome ja Uus-Meremaa on 90 punktiga maailma väidetavalt läbipaistvaimad ja väikseima korruptsioonitajuga riigid. See tähendab, et arenguruumi meil on, aga koht teiste meiega sarnase stardipositsiooniga riikide seas ei ole mitte kehv.
Kui rääkida sellest, kuidas ühiskond korruptsiooni tajub, siis võib meenutada, et paar aastat tagasi esitati ühe aasta jooksul tõsised kahtlustused kolmele Eesti kohtunikule ja algatati kriminaalmenetlused. See võis tekitada avalikkuses küsimuse, mis siis nüüd juhtunud on, kui lugupeetud kohtunikke, kes on kõige olulisema institutsiooni esindajad ja mõistavad kohut meie kõigi üle, kahtlustatakse korruptiivses tegevuses. Kas tõesti on midagi lahti või näitab see meie riigi üha suurenenud võimekust avastada ka näiteks kohtunike seas selliseid isikuid, kelle tegevus ei ole just kõige läbipaistvam? Ma julgen arvata, et tegemist oli teise variandiga ehk riigi suutlikkus on paranenud. Ma arvan, et neid juhtumeid tuleb pigem esile tõsta, näidates, et me oleme suutelised oma avalikku sektorit, riigi ametnikkonda ise puhastama. Kui mõnes teises Ida- või Kesk-Euroopa riigis selliseid juhtumeid üldse ei ole avastatud, siis võib see tähendada, et korruptsiooni uurimise võimekus on seal lihtsalt sedavõrd nõrk, et kohtunikkonnani ei jõutagi. Ma arvan, et selline riik on kindlasti palju kehvemal järjel kui Eesti, kus on neid juhtumeid suudetud tuua välja kohtunikkonna seas, kaitsepolitseis endas (nt eelmise aasta alguse juhtum) ning ka Politsei- ja Piirivalveametis, millele siin on viidatud. Meenutame kas või aastatetagust liikluspolitsei juhtumit või menetlusprotseduure, mis eelmisel aastal viidi läbi sisekontrolli juhi suhtes jne.

Suur tänu! Palun, Inara Luigas!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle arupärimise teises küsimuses on ära toodud selline lause: "Kriminoloogia professor Jüri Saar peab oluliseks pöörata ka enam tähelepanu "riigi pantvangistamise" nähtusele ehk süstemaatilisele poliitilisele korruptsioonile, mis avaldub võrgustike omakasuliku tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus." Ma olen siin saalis püstitanud ühe teema, olen nimelt rääkinud ootealatasu võtmisest Koidula ja Luhamaa piiripunktis. Kuidas on niiviisi juhtunud? Kas see ei ole mingisugune varjatud korruptiivne skeem, kui reisijatelt võetakse ootealatasu, ilma et reisijad seda teenust kasutaksid? Kuidas te seda seletate? Õiguskantsler on öelnud, et see olukord on täiesti lubamatu. Ometi inimesed tasu maksavad. Nad ei saa isegi aru, mida nad maksavad, ometi seda tasu neilt kasseeritakse. Teie ministrina olete selle lepingu sõlminud.

Tänan küsimuse eest! Me oleme ootealatasu üle siin teiega arupärimise vormis arutlenud. Siin on erinevad lähenemised. Ma saan aru, et teil on üks lähenemine. Siseministeeriumi lähenemine on aga see, et tegemist on ühe tervikteenusega, mida osutatakse. Me oleme loonud ootealad ja elektroonilise broneeringusüsteemi. Me naudime Eesti Vabariigis olukorda, kus Eesti ja Venemaa piiril on sisuliselt ära kadunud järjekorrad füüsilises mõttes, mis on äärmiselt positiivne. Samas aga on järjekorrad liikunud elektroonilisse keskkonda, mis tähendab, et oma järjekorrakohta on võimalik broneerida. Nagu ma olen siin öelnud, ei võeta tasu sellisel juhul, kui järjekorda üldse ei ole, kui seda ei ole ei füüsiliselt ega elektrooniliselt. Selliseid juhtumeid on Eestis olnud, näiteks aastavahetusel on olnud tõkkepuu üleval. Need, kes on ületanud Eesti ja Venemaa piiri, on teinud seda siis ilma igasugust tasu maksmata, kusjuures on rakendatud riigipiiri seadust. Ma julgen öelda, et see vaidlus kestab, on erinevaid arvamusi ja me peame siit edasi minema. Kui rahulolematust tekitab see, et Eesti riik on kaotanud ära aastaid kestnud tõsise kannatuste kadalipu piiripunktides ning teinud seda vägagi edukalt, siis me võime edasi vaielda, kas me tahame endist olukorda tagasi või on võimalik mingi muu lahendus. Igatahes on praegune lahendus see, et ootealateenus on üks tervikteenus, mille eest võetakse tasu nendelt, kes piiri ületavad. Teised maksumaksjad seda koormist endale ei saa, vaid seda kannavad need isikud, kes konkreetset teenust kasutavad ehk ületavad Eesti ja Venemaa piiri.

Suur tänu! Palun, Ülo Tulik!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Teie vastuseid kuulates julgen öelda, et korruptsiooni vastu võitlemisel on astutud tõsiseid samme positiivses suunas. Aga mis on teie arvates viimase kahe aasta jooksul olnud kõige põhjapanevam ja tähtsam otsus, mida te olete oma ametkonnas teinud, et vähendada korruptsiooni Eesti riigis?

Tänan selle küsimuse eest! Korruptsioon on kahjuks nähtus, mille kaotamiseks ei piisa ühest ega kahest sammust, vaid väga erinevad tegevusliinid peavad kogu aeg töös olema. Me oleme rääkinud, et korruptsioon on selgelt üks kõige varjatuma iseloomuga raske kuritegevuse liik. Ma pean silmas just nimelt keerulisemaid skeeme, mis on läbi aastate ilmnenud riigi keskaparaadis ja omavalitsustes. Selleks et sellist keerulist nähtust ühiskonnas vähendada, on vaja väga mitmeid samme. Ma arvan, et alguspunktiks võiks pidada 2004. aastal Juhan Partsi valitsuses vastu võetud Eesti esimest korruptsioonivastast strateegiat "Aus riik", mis pani paika raamistiku ja seadis ritta üle 20 tegevuse, selleks et hakata korruptsiooni eri ametkondades ja tasanditel vähendama, olgu siis omavalitsustes või riigiaparaadis. Sellest raamistikust on ka kõik järgmised valitsused suurel määral lähtunud ja neid tegevusi ellu viinud. On tugevdatud prokuratuuri ja politsei uurimisvõimekust, on loodud eraldi üksusi, kaitsepolitsei menetlusvõimekust on kasvatatud ning astutud ennetuslikke samme, mistõttu on kasvanud inimeste ja ühiskonna teadlikkus. Näiteks avati juba 2005. aastal korruptsioonialane veebilehekülg. See annab Justiitsministeeriumi haldusalas tänaseni inimestele informatsiooni, et saaks üldse lahti mõtestada, millised nähtused korruptsiooni alla käivad. Samuti on alates 2004. aastast regulaarselt uuritud eri sihtgruppide käest, milline on olnud nende kokkupuude korruptsiooniga. Jällegi, kui vaadata eri sektoreid, siis on üks teema, mille käsitlemine on Eesti Vabariigis, ma arvan, üsnagi varjatud, erasektoris ilmnev korruptsioon ja sellega seonduv.
Viimane korruptsioonivastane strateegia käsitleb korruptsiooni meditsiinivaldkonnas, millega on väga paljudel inimestel ühel või teisel moel kokkupuude olnud. See puudutab kindlasti ka jaekaubandust ja veel mitmeid valdkondi. Võib öelda, et ka teistes arenenud Euroopa riikides ei ole siin olnud lihtsaid lahendusi. Eesti eelis väikese ja innovaatilise riigina on see, et me oleme võtnud tarvitusele väga mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, et muuta asjaajamine riigiga võimalikult lihtsaks. Mida ebamäärasem, segasem, rohkem bürokraatiat hõlmav on kodaniku asjaajamine riigiga, seda korruptsioonialtim kogu see keskkond paratamatult on. Ma arvan, et siin saab jällegi Eestit väikese riigina esile tõsta. Ma julgen öelda, et võrreldes väga mitme teise Euroopa riigiga on meil kodaniku asjaajamine riigi ametkondadega ikkagi päris kenasti edenenud. Siin on tehtud edusamme. Eelkõige puudutab see näiteks mitmete lubade ja litsentside hankimist, mida eri ametkonnad on aastate jooksul läbipaistvamaks muutnud. Kõik need ennetuslikud sammud võtavad korruptsiooniohtu vähemaks, muudavad riiki läbipaistvamaks ja hoiavad tervikuna tulevikus korruptsioonijuhtumeid ära.
Lõpetuseks veel üks väike märkus. Üldiselt on siin tegemist valgekraelise kuritegevusega. Valgekraeline kuritegevus tähendab, et need isikud hindavad õigusrikkumist toime pannes oluliselt enam vahelejäämise riski kui võib-olla need, kes tegelevad mittevalgekraelise kuritegevusega. See tähendab, et kui nad on veendunud, et riik on tugev ja riigi ametkonnad on vahelejäämise riski muutnud küllalt suureks, siis juba see võib väga paljuski ära hoida korruptsioonialteid mõtteid ja muuta nii ühiskonda jällegi läbipaistvamaks.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Nagu me teame, on aastaid kaitsepolitsei pädevuses olnud suurimate omavalitsustega seotud korruptsioonijuhtumite uurimine. Vahepeal on kaitsepolitseile tulnud juurde väga oluline segment – riigi osalusega äriühingud. Siit ka minu küsimus. Kas see funktsioon – suurimate kohalike omavalitsustega seotud korruptsiooniasjade uurimine – on pigem ajutine või näed sa seda kapo ülesandena ka kaugemas perspektiivis? Või peaks kapo mingil hetkel sellest funktsioonist ikkagi vabastama, et ta saaks tegelda sõna otseses mõttes riigi julgeolekuga seotud korruptsioonijuhtumite uurimisega? Politseis on see struktuur ju juba loodud.

Tänan hea küsimuse eest! Ma arvan, et täna ei ole küll kaugeltki mitte see aeg, kui võiks rääkida kaitsepolitsei pädevuse kitsendamisest. Pigem vastupidi, meil on ka praegu analüüsimisel mõned juhtumid, mille põhjal ma julgen öelda, et me tuleme tõenäolisemalt välja kaitsepolitsei pädevuse laiendamisega. Nimetatud kuus omavalitsust on Eesti kõige suuremad omavalitsused, eelkõige eelarve mahu poolest. Mõni ekspert hindab seda, millal on tegemist ohuga riigi julgeolekule, kitsamalt, mõni võib-olla laiemalt. Ma arvan, et need kuus omavalitsust on igati asjakohaselt kaitsepolitsei pädevuses. Me ehitame Politsei- ja Piirivalveametis paralleelselt üles korruptsioonivastast võimekust. Julgen arvata, vaadates kogu Eesti vabanemise järgset ajalugu, et see võtab omajagu aega. Me liigume pigem sinnapoole, et tahame kaitsepolitsei pädevust laiendada, eelkõige täpsustades just nimelt seda, milliste asutuste puhul me vajame veelgi enam kaitsepolitsei tähelepanu. Seda lisaks üle-eelmise aasta lõpu otsusele, millega andsime kaitsepolitsei pädevusse riigi asutatud äriühingud, riigi osalusega äriühingud ja avalik-õiguslikud isikud. Aga nende asutuste hulgast on, ma arvan, veel mõni puudu. Eelkõige pean ma silmas tulundusühistuid ja võib-olla mõnda asutust veel. Aga me tuleme selle ettepanekuga välja siis, kui analüüs on lõpule jõudnud. See nõuab ka Justiitsministeeriumi valitsemisalas lisaraha, eelkõige prokuratuurilt. Pädevust tuleb täpsustada ja valgusvihku üha rohkem suunata nendesse valdkondadesse, mis on seni saanud vähem tähelepanu. Nii et minu lühike vastus on, et ei, pigem me liigume kaitsepolitsei pädevuse laiendamise suunas. See ei tähenda, et me kuidagi lahjendame seda eeldust, et kaitsepolitsei pädevuse puhul peab olema tegemist ohuga riigi julgeolekule.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Eelmised küsimused olid seotud korruptsiooni ja piiriületusega. Võin konstateerida, et te olete juba kaks-kolm korda siin saalis rääkinud, et tasu maksta ei ole vaja. Kümme päeva tagasi käisin Pihkvas, ühtegi autot hommikul järjekorras ei olnud, aga me pidime kassast läbi käima. Te räägite, et põhiline töö seisneb selles, et tuleb koht broneerida. Aga miks on hindadel Narva ja Koidula piiripunktis nii suur vahe?

Tänan küsimuse eest! Tegemist on erinevate lepingutega ja ka hinnanguga lepingupartnerite suutlikkusele seda süsteemi hallata. Ma kordan oma mõtet, Eesti riik valis broneerimise infosüsteemi loomisega selle tee, et koormist ei kannaks maksumaksjad laiemalt, vaid seda kannaksid need isikud, kes teenust kasutavad. Sellest me ka lähtume. See tulenes eelkõige majanduslikust paratamatusest. Toona oli Eestis eriti raske rahaline olukord. Siseministeerium lahendas selle küsimuse nõnda, et broneerimise infosüsteem loodi koos partneritega erasektorist. Aga on selge, et iga asi maksab, maksab nii süsteemi loomine kui ka selle tööshoidmine. Kui me seda infosüsteemi enam üleval ei pea, siis on selge, et taastub endine olukord. Vähemalt minu arvates oli endine olukord selline, et ma seda tagasi ei tahaks, ja ma miskipärast arvan, et ka teie seda ei taha.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Tänan väga, minister! Avan läbirääkimised. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Teate, minu arvamus on, et Eestile on vaja tugevat ja jätkusuutlikku politseid. Hästi tasustatud ja sotsiaalselt kindlustatud politseinikku – seda on Eestile vaja. Eestile on vaja tugevat kaitsepolitseid. Kõik suunad peavad olema kaetud, me peame olema kaitstud, meie riik peab olema kaitstud. Aga ühte asja meie riigile vaja ei ole – sellist siseministrit, nagu on praegune minister.
Kui ta alustas oma kõnet, siis ta teatas, et minu sissejuhatavas kõnes oli suur hulk vigu. Ma palusin tal nimetada kui mitte suure hulga vigu, siis vähemalt kolm viga, mis minu kõnes olid, või tunnistada, et ta on lihtsalt demagoog. Ja mida me kuulsime? Pikka – ma ei tea, millega seda võrrelda, ehk jooksva veega – ja tühja, absoluutselt tühja kõnet. Oskus kümme minutit mitte millestki rääkida ei näita veel inimese intelligentsi või arengutaset. Seda näitab oskus vastata konkreetselt konkreetsetele küsimustele. Aga sellest me veel räägime.
Ma tulin siia selleks, et vestelda kolleeg Pakostaga, kes on kahjuks saalist välja läinud. Nagu ta teatas oma küsimuses, on ta Narva sündmuste tõttu hämmastunud või šokis. Huvitaval kombel pole ma kordagi sellelt proualt kuulnud, et ta oleks olnud hämmastunud elamislubade müügist, kui raha eest anti Eesti riigi ametlikke elamisdokumente pättidele ja kaabakatele, nagu neid omal ajal nimetas Koit Pikaro, ja seda tehti nii häbematult, et oli kohe aru saada, et neil on katus olemas, neid ei ohusta siin riigis mitte miski. Kuulates ministrit, saan ma aru, kust nad selle arvamuse võtnud on. Neid ei ohusta tõesti mitte miski.
Minister hakkab siin iga kord ajama mingit jama Narva kohta. Härra minister, igal aastal ilmub politsei aastaraamat. See on ilmunud 2009., 2010., 2011. ja 2012. aastal. Tehke see palun lahti! Seal on peatükk "Valgekraekuritegevus", kus räägitakse korruptsioonist ja on ära toodud, kui palju korruptsioonijuhtumeid on aasta jooksul Eestis olnud. Viimased kolm aastat on see arv kõikunud 196-st 237-ni. Seal on ära toodud, millises omavalitsuses kui mitu sellist kuritegu on toime pandud. Teile teadmiseks: Narvas elab 5,5% Eesti elanikest, aga maksimaalne korruptsioonikuritegude arv, mis on seal ühel aastal olnud, on 6 ehk alla 3%. Teie aga siin julgete mustata tervet linna, lähtudes ainult oma poliitilistest prioriteetidest! Te olete lihtsalt poliitiline spekulant!
Seda ma tahtsin soovitada küll proua Pakostale: tehke lahti politsei aastaraamat ja tutvuge valgekraekuritegevusega. Teile aga tahan jutustada, millest härra minister konkreetselt räägib.
Pluss kolm minutit, palun!

Kolm minutit juurde.

Täna pidi kohtu ette astuma – ma ei tea, kas see istung toimus või mitte – endine Narva abilinnapea Andrei Filippov. Ta arreteeriti oma kabinetis, pandi käed raudu ja viidi kongi. Ta istus 11 päeva, teadmata, milles teda süüdistatakse. Siis tulid mehed ja ütlesid: "Kirjuta avaldus, et sa lahkud abilinnapea kohalt, ja juba järgmisel päeval võid vabaduses olla. Kui aga ei kirjuta, istud pool aastat." Ta teadis, et nii juhtubki. Ta kirjutas avalduse ja astus tagasi. Terve linn ootas pool aastat, milles teda süüdistatakse, miks ta on kurjategijaks tehtud. Järgmist lugu olen ma teile juba rääkinud. Mees tegi remonti korteris, mille suurus on 26 ruutmeetrit, ja tegi seda ametlikult firma kaudu. Firma ostis ametlikult ehitusmaterjali Ehituse ABC-st ja sai nagu kord ja kohus, nagu igaüks meist, kellel on Ehituse ABC kliendikaart, 7% hinnaalandust. See summa oli umbes 470 eurot. Nüüd süüdistatakse teda korruptsioonis. Ma olen sellest korduvalt rääkinud. Me elame riigis, mis on tänu sellistele nagu Vaher muutunud politseiriigiks. Kui sa oled venelane, keskerakondlane ja elad Narvas, siis see ongi kuriteokoosseis. Sellest täiesti piisab, et sind kongi pista. Selliseid nagu Vaher see rahuldab.
Mind see ei rahulda. Ma ütlesin alguses, et meil on vaja tugevat, aga ausat, sotsiaalselt kindlustatud ja kõrge palgaga professionaalset politseid. Meil on vaja täpselt samasugust kaitsepolitseid. Meil ei ole vaja kohut, mis ei ole iseseisev. Te teate, et seda ei öelnud mitte mina, vaid seda ütles Märt Rask, Riigikohtu esimees. Meil ei ole vaja prokuratuuri, kes esimese vile peale jookseb kohtusse tegema seda, mida tal kästakse teha. Ja ei ole vaja selliseid politseinikke, kes täidavad suvalist poliitilist käsku, mis ülevaltpoolt tuleb.
Kolleegid, nagu ma ütlesin tänase õhtu alguses: me vestleme sellel teemal järgmisel esmaspäeval, ülejärgmisel esmaspäeval jne. Me kas surume maha selle poliitiliselt müüdava süsteemi, mida meile pähe määritakse, või nad hävitavad Eesti riigi. Eesti riik on muutunud kohaks, kust iga kolmas inimene tahab jooksu panna. Kas te arvate, et see toimub ainult materiaalsetel põhjustel? Ei. Ma käisin Albaanias, kui oli sõda, aga ma pole kuskil näinud rohkem nii õnnelikke inimesi kui seal, kuigi nad kõik olid kerjused. Asi on milleski muus: depressioonis ja selles, mida pidevalt peale surutakse. Üks tähtsamaid isikuid selles protsessis on kahjuks meie siseminister. Aitäh, et ära kuulasite!

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Austatud kolleegid! Mihhailil oli väga emotsionaalne kõne, mul kohe süda väriseb sees ja hirmujudinad tulevad peale. Pean tunnistama, et sul on paljuski õigus ja ma olen sinuga nõus, aga ma püüan jätkata rahulikumas toonis. Ma jätkan sel teemal, millest ma olen Riigikogu saalis korduvalt rääkinud. Nimelt räägin ma olukorrast piirialadel, kus riik on kehtestanud tasu, mida inimene peab maksma, kuigi ta teenust ei kasuta.
Kui kolleeg Mihhail Stalnuhhin ütles, et see arupärimine on sissejuhatus järgmisteks kuudeks ja tema teema on "Korruptsioon Eesti riigis", siis mina pakun siia juurde rubriiki "Rahvas räägib". Rahvas tõepoolest räägib Kagu-Eestis, et siseminister on teinud Paldiski Sadamate AS-iga sellise lepingu, et kõik inimesed, kes tulevad piiritsooni, on sunnitud maksma ootealatasu.
Ma väga soovin, et siseminister kuulaks tähelepanelikult, sest ka tema vastustes oli vigu. Ma püüan selgitada, kuidas praegu olukord piiritsoonis välja näeb. Kujutame ette, et inimene tuleb piiritsooni ja järjekord on null, st mitte ühtegi sõiduautot ootealal järjekorras ei ole, maantee on vaba. Kui sõiduk on saabunud piirile ja maantee on vaba, siis sellele ei peaks järjekorrakohta broneerima, sest ei ole võimalik võtta ennast järjekorda, kui järjekorda ei ole. See on täiesti absurdne! Kui tee on vaba, siis saab auto sõita piirile ja ületada piiri, ilma et peaks kohta broneerima. Teine olukord on see, kui auto siseneb piiritsooni ja liiklusmärkidega suunatakse ta riigimaanteelt ootealale.
Siseminister on Koidula piiripunkti kohta sõlminud lepingu Paldiski Sadamate AS-iga. Riigi Teatajas on ilmunud otsus Siseministeeriumi ja Paldiski Sadamate AS-i halduslepingu muutmise kohta, mille siseminister on digitaalselt allkirjastanud. Lepingu teine osapool on Aleksandr Kovaljov Paldiski Sadamate AS-ist. Lepingu muutmisega tekitati olukord, kus kõik need tasud tõusid. Kui enne tuli Koidula piiripunktis maksta 4 eurot 50 senti ja piiriületuse ooteala kasutamise eest 1 euro 10 senti, siis 8. oktoobrist on kõik need tasud tõusnud ja koos käibemaksuga peab näiteks B-kategooria auto eest maksma 5 eurot ootealatasu, millele lisandub tasu koha broneerimise eest.
Täiesti lubamatu on olukord ka siis, kui sõiduk tuleb piiritsooni ja selle eest on juba makstud piirijärjekorra tasu. Sõidukit ei lasta ootealalt välja enne, kui on makstud ootealatasu, kuigi ühtegi teenust ei kasutata. Sõiduk on lihtsalt sisenenud ootealale, sest liiklusmärgid ei luba piirile sõita. Sõiduki eest võetakse 5 eurot, kuid selle sees on ka broneeringutasu. Nii et ühe ja sama sõiduki ühel piiriületusel makstakse broneeringutasu kaks korda, ainult eri firmadele. Kui kodus interneti teel broneerides makstakse broneeringutasu firmale GoSwift, siis ootealal makstakse seda Paldiski Sadamate AS-ile.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Meil on siseministrile suur palve, et ta tuleks Koidula piiripunkti. Siis me seletaksime talle ära, kuidas see asi praegu toimib, millised lepingud kehtivad ja et tegelikult ei tohiks inimestelt tasu võtta, kui nad ei ole teenust kasutanud. Ka õiguskantsler on teinud analüüsi ning selgelt öelnud, et tasu võtmist ei tohi nii korraldada.
Siseminister oli uhke, et on avastatud mitmeid korruptiivseid tegusid. Ta ütles, et raskete korruptsiooniskeemide avastamine on keeruline. Rubriigis "Rahvas räägib" võib öelda, et inimesed on avastanud ühe väga keerulise süsteemi, kuidas siseminister sõna otseses mõttes pakub ühele firmale katust ja kindlat sissetulekut. Samas teame, et kõik reisijad, kes läbivad ooteala, ei kasuta seda teenust, aga nad on sunnitud siseministri sõlmitud lepingu alusel selle eest maksma. Praegu kõik. Aitäh!

Suur tänu! Kas ministril on soovi esitada vastulause? Palun, siseminister Ken-Marti Vaher!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma kindlasti ei kavatse hakata emotsionaalselt vaidlema seltsimees Stalnuhhiniga, aga ma võin öelda ühte väga lihtsat asja: hoidku jumal meid selle eest, et härra Stalnuhhin võimule saab! Mõeldes selle sõnavõtu peale, mille ta siin täna esitas, tuleb kahjuks öelda, et õigusriigil oleks Eesti Vabariigis siis küll lõpp. Tänan!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõppenud on ka selle arupärimise arutelu.

Viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Aivar Riisalu, Tarmo Tamme ja Vladimir Velmani 17. jaanuaril 2013. aastal siseminister Ken-Marti Vaherile esitatud arupärimine narkosurmade arvu kasvu kohta. Ma palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle arupärimise faktiline alus on see, et eelmise aasta üheksa kuuga kasvas üle-eelmise aasta sama ajaga võrreldes järsult narkosurmade arv. Kui 2011. aasta üheksa kuu jooksul oli neid 83, siis mullu oli neid juba 123. 2011. aasta novembris avaldatud raporti andmetel on Eesti narkosurmade arvu poolest miljoni elaniku kohta Euroopas esikohal. Lisaks viitab raport sellele, et Eesti on ka süstivate narkomaanide arvult Euroopas esirinnas. Seal on juttu sellestki, et asendusravi teeb läbi ainult 5% narkomaanidest. Nende arvuna, kes selle ravi läbi teevad, on nimetatud 1000. Nii et selle ajaga, mil härra Ken-Marti Vaher on siseminister olnud, on selles valdkonnas toimunud väga süngeid ja traagilisi muudatusi. Ma tahan koos oma kolleegidega teada, kas ta saab üldse aru, kuidas selle tööga tegelda ja mida saaks teha selleks, et olukorda parandada. Ma olen kindel, et lähima 10 või 20 minuti jooksul me kuuleme ainult vett, vett ja vett, puhast demagoogiat, aga konkreetseid vastuseid ei kuule. Kuid ka vastuse puudumine on vastus. See näitab ühe või teise mehe professionaalset taset. Aitäh!

Palun kõnepulti lugupeetud siseministri Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Seltsimees Stalnuhhin, ma võtan teie sõnu minu kohta ainult puhta komplimendina. Suur tänu teile!
Mis puudutab narkosurmade arvu kasvu, siis see on väga tõsine teema. Tänan arupärijaid selle teema tõstatamise eest! Ma vastan teile hea meelega. Alustan hinnangu andmisest, kui tõsine probleem on see Eesti riigile ja rahvale. Ma arvan, et see on Eesti riigile väga tõsine probleem. 2012. aastal hukkus narkootikumide tõttu esialgsetel andmetel 160 inimest. Narkomaania tagajärjel sureb rohkem inimesi kui liikluses, tule- või veeõnnetustes. Narkomaania puhul on probleem sõltuvuse tekkimine ja sellest tingitud elukvaliteedi kaotus. See sõltuvus on väga hea pinnas ka organiseeritud narkokaubanduse levikule. Seetõttu on narkokuritegevuse vähendamine ja panustamine uimastisurmade vähendamisse üks meie selge prioriteet. Ma loodan, et seltsimees Stalnuhhin ka kuulab ega vestle härra Korbiga, sest see on väga oluline nüanss, mida ma praegu rõhutan ja mida, ma loodan, te edaspidi arvesse võtate.
Politsei võib küll teha kõik endast sõltuva uimastite leviku piiramiseks, aga sellest ei ole kahjuks kasu, kui sõltlasi ei ravita ega tegelda uimastiennetusega. Nende kahe tegevuse jaoks on vaja aga mitme asutuse tulemuslikku koostööd. Narkomaania on ühiskonnas selline probleem, selline nähtus, kus eri ametkonnad väga tihedalt kokku puutuvad. Kui me räägime ainuüksi ministeeriumidest, siis siin on tegemist viie ministeeriumiga. Nii-öelda tugevama poole ehk uimastite pakkumise vähendamisega puutuvad kokku eelkõige Siseministeerium ja ka Rahandusministeerium Maksu- ja Tolliameti kaudu. Pehmema poolega ehk sõltlaste ravi ja uimastiennetusega on kokkupuude Sotsiaalministeeriumil, samuti Haridus- ja Teadusministeeriumil, lisaks puutub tervikuna kuriteoennetusega kokku Justiitsministeerium. Just nimelt selleks, et seda koostööd üha paremini juhtida ja koordineerida, lõime 2012. aasta kevadel kõrgemal poliitilisel tasemel uimastiennetuse valitsuskomisjoni. See on uus samm selle probleemiga tegelemisel, et strateegiliselt juhtida ja koordineerida nii ennetustegevust kui ka neid tegevusi, mis on mõeldud narkootikumide pakkumise vähendamiseks. On oluline, et lisaks valitsuskomisjoni alalistele liikmetele kaasatakse komisjoni töösse mitmesuguste vabaühenduste esindajaid, riigi- ja omavalitsusasutuste esindajaid ning eksperte, et tugevamaks jõuks kokku siduda need väga paljud osapooled, tagada ühiste suundade ja tegevuste seire, samuti ressursside parem kasutus ja kindlustada see, et uimastivastane võitlus oleks pideva tähelepanu all.
Küsite, kuidas tuleks karistuspoliitikat sõltlaste suhtes muuta, et süstivate narkomaanide ja narkosurmade arvu vähendada. Ma arvan, et karistuspoliitikat ei ole meil vaja muuta. Kui te küsite ilma demagoogiasse laskumata karistuspoliitika, karistuspraktika kohta väljakujunenud narkomaanide ehk sõltlaste suhtes, siis tuleb öelda, et karistus ei ole siin lahendus. Karistus võib olla eesmärgipärane esmatarbijate puhul. Kui me vaatame 2012. aastal üheksa kuu jooksul hukkunud 122 isiku varasemat kriminogeensust, siis näeme, et 61% neist olid alates 2001. aastast narkoväärteoga politseile vahele jäänud, neist omakorda 52% olid korduvalt vahele jäänud ning 31% korduvrikkujatest olid vahele jäänud üle kümne korra. Sellest statistikast saame järeldada, et ilma efektiivse sõltuvusravita ei saa kahjuks neid inimesi rehabiliteerida ning ainult karistuspoliitika muutmisega me narkosurmade arvu ei vähenda. Kordan üle, et mitte anda teile võimalust demagoogiliste ämblikuvõrkude moodustamisteks, et minu kommentaar puudutab ka uimastisõltlasi. Pigem tuleb mõelda, kuidas on võimalik rakendada karistuste alternatiive, mis motiveeriksid narkomaane ravile minema.
Samuti on oluline märksõna ennetustegevus. Ma toon näite 2013. aasta ennetustegevuse kohta. Politsei- ja Piirivalveamet koos Päästeametiga osaleb koolilastele mõeldud projektis "Kaitse end ja aita teist". See on nn projekt KEAT, mille raames antakse Eesti koolides muude tegevuste kõrval konkreetselt uimastiennetusele keskenduvaid õppetunde. Selle projektiga jõutakse plaani kohaselt kõigi kuuendate klasside õpilasteni Eesti koolides. Uimastiennetuse osa keskendub uimastialasele teadlikkusele ning oskusele sotsiaalsele survele vastu seista ja ei öelda. 2013. aasta märtsist ehk sisuliselt paari nädala pärast alustatakse väga olulist uimastiennetuse projekti, kus Siseministeerium on võtnud initsiatiivi. Kuigi, nagu ma ütlesin, meie kokkupuuted selle teemaga on seotud pigem uimastite pakkumise vähendamisega, aga kuna meie ministeeriumina tunneme ja meie ametkonnad tunnevad seda valu ehk me teame neid tagajärgi, nähes uimastisõltlasi panemas toime uusi õigusrikkumisi jne, siis me oleme võtnud ka ennetuses palju aktiivsema rolli kui varasematel aastatel. Me alustame selle aasta märtsis ehk sisuliselt mõne nädala pärast Põhja Prefektuuri eestvedamisel koos Tallinna ühe linnaosavalitsusega koostööprojekti "Puhas tulevik", kuhu on kaasatud linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajad, et leida koos politseiga uimastite tõttu kokku puutunud alaealistele sobivaid sotsiaalteenuseid. Selle siht on pakkuda nendele alaealistele, kes on jäänud vahele näiteks narkotarbimisega, selle asemel et neid ainult karistada, sotsiaalteenuseid. Eesmärk on võõrutada neid võimalikust uimastisõltuvusest või ka uimastite kasutamise harjumusest, pakkudes nõustamist ja mitmesuguseid sotsiaalteenuseid. Nii lastevanemate kui ka laste suhtes tuleb astuda aktiivsemaid samme, et hoida neid leibkondi uimastisõltuvusest eemal.
Te küsite ka seda, kas narkosõltlaste võõrutusravisse tuleks senisest rohkem panustada. Vastus on jah. Kindlasti tuleb rohkem panustada. Väljakujunenud sõltlase puhul on tegu haige inimesega. Me peame kindlasti üha enam mõtlema selle peale, kuidas narkosõltlasi ravida. Meil on ekspertide sõnutsi ligikaudu kümme tuhat uimastisõltlast. Ma julgen öelda, et mitte küll tõenduspõhised hinnangud, aga siiski teatud eksperdihinnangud ütlevad, et uimastisõltlaste arv on vähenenud. Positiivse trendina võib välja tuua sellegi, et uimastisõltlaste keskmine vanus tõuseb. Võõrutusravi olukord ei ole kindlasti praegu rahuldav. Samas, mida me saame teha nende põlvkondade heaks, kes peale tulevad? On astutud tõhusaid ennetuslikke samme, et ära hoida võimalike uimastisõltlaste teket tulevikus, ehk me saame väga palju teha selleks, et ei kasvaks üles uus põlvkond narkomaane. Sellele on paljuski suunatud uus uimastisõltuvuse vähendamiseks mõeldud programm aastateks 2013–2016, mille koordineerimise on võtnud enda peale seesama mainitud uimastiennetuse valitsuskomisjon. Siseministeerium on võtnud endale seal vabatahtlikult teatud vedava, koordineeriva rolli. Selles programmis on lisaks sõltuvusravi ja rehabilitatsiooni tagamisele äärmiselt oluline ennetustegevus. Näiteks on seal väga põhjalikud teadlikkuse suurendamise programmid ja sammud, mis on suunatud just nimelt alaealistele, aga ka lastevanematele, mis minu hinnangul on veelgi tähtsam.
Te küsite veel muutuste kohta politsei koosseisus ja ka seda, mida kavatseb Siseministeerium ette võtta, et vähendada süstivate narkomaanide arvu, et selle kaudu väheneks narkosurmade arv. Nagu ma ütlesin, Siseministeeriumi üks prioriteete on eelkõige narkokuritegevuse vähendamine, aga ka narkosurmade vähendamisele kaasaaitamine. Mis puudutab eelmise aasta narkosurmade arvu, siis kunagi ei ole liiast rääkida statistikast, mis käib nende 160 inimese kohta. 80% narkosurmadest toimusid selle tõttu, et need isikud, kellest valdav osa olid pikaajalised narkosõltlased, said fentanüüli üledoosi. Sellest johtuvalt olid Siseministeeriumi valitsemisala tegevused – see puudutab eelkõige uimastite pakkumise vähendamist – suunatud nii eelmisel aastal kui on suunatud ka sellel aastal just kõige kangema narkootikumi, milleks on sünteetiline opiaat nimega fentanüül, ja teiste oopiumi derivaatide levitamise vähendamisele. Nii saame vähendada ka uimastisurmasid.
Me eraldasime narkomaaniavastase võitluse parendamiseks juba 2012. aastal lisaressursse, seda tehakse ka 2013. aastal. Me suurendame narkoüksuste koosseise ligi 10% ja suurendame tehniliste vahendite hankimiseks mõeldud ressursse. Täiendavalt saavad palgatõusu, väga selgelt parema motivatsiooni ka narkoüksuste politseinikud, uurijad. Raha läheb selleks ligi 180 000 eurot. Eesmärk on selgelt suunata teravik raskele narkokuritegevusele ja organiseeritud gruppidele. Suunaks on lõhkuda just kuritegelikke võrgustikke, kes vahendavad Eestisse seda sünteetilist opiaati nimega fentanüül ja veel kangemat opiaati nimega trimetüülfentanüül. Samuti on politsei muutnud oma taktikat narkovastases võitluses, senisest enam pööratakse tähelepanu tänavadiilerite tabamisele. Nende püüdmise oluline siht on just nimelt vähendada uimastite kättesaadavust alaealiste seas. Eelmisel aastal käivitati mitu erioperatsiooni, mille tulemusel tuvastati 51 kahtlusalust tänavadiilerit. Kokku saatis politsei 2012. aastal prokuratuuri ligi 580 narkokuriteos kahtlustatavat isikut, ligi 30 isiku võrra rohkem kui 2011. aastal. 2011. aastal selliseid erioperatsioone ei korraldatud. 2012. aasta tulemused näitavad, et need operatsioonid on vajalikud, neid sel aastal jätkatakse ja seda tehakse nii Põhja Prefektuuri kui ka Ida Prefektuuri piirkonnas. Nende kahe prefektuuri piirkonnad on uimastite levimise seisukohalt kõige keerulisemad.
Lõpetuseks peab mainima, et senisest veel rohkem hakkavad koostööd tegema kriminaalpolitsei ja korrakaitsepolitsei. Korrakaitsepolitsei patrullib süsteemselt narkomaanide kogunemiskohtades ja edastab infot kriminaalpolitseile. Korrakaitsepolitseid koolitatakse, selleks et tuvastada võimalikke uimastigruppe ja tänavadiilereid ning nende tegevust tõkestada. Tänan väga!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oma sissejuhatuses pöördusite minu poole väljendiga "seltsimees Stalnuhhin". See on muidugi väga alandav. Teie seltsimees ma küll olla ei taha. Et sellest mitte tragöödiat teha, mängime seda mängu edasi. Ma tahan teie käest küsida, kuidas ma teid peaksin kutsuma, kas kamraad Vaher või Genosse Vaher. Mida te eelistate? Iga kord, kui te mind seltsimeheks nimetate, hakkan ma teid kuidagi sellisel moel nimetama. Valige välja, mis teile rohkem meeldib!

Tänan küsimuse eest! Te olete täiesti valesti aru saanud. Minu eesmärk ei ole kindlasti mitte kedagi kunagi alandada. See on täiesti väär informatsioon. Kui te seda nii võtsite, siis ma palun kindlasti vabandust. Mitte mingil juhul ei ole minu sõnavõttudes kunagi midagi isiklikku. Kui keegi teeb seda minu suhtes, siis on see jällegi tema enda vaba valik. Ütlesin, et kõike teie öeldut võtan komplimendina, teen seda ka kõikide teiste parlamendiliikmete sõnade puhul. Oma eelmise kõne lõpus mainisin, et kuulates, kuidas te selgitate oma põhimõtteid ja ilmavaadet, tunnen ma Eesti riigi pärast selles mõttes pisut muret, et kui need põhimõtted saavad kuidagipidi Eesti riigivõimu juures prevaleerivaks, siis mina tunnetan küll, et õigusriigi alused saavad kõvasti kannatada. Aga ma loodan, et seda ei juhtu. Ärge jumala pärast võtke seda minu väljendit kuidagi alandavana! Ma ei taha mingil juhul mitte kedagi alandada. Ma kritiseerin ja võtan endale kindlasti õiguse kritiseerida neid põhimõtteid ja seda ilmavaadet, mida üks või teine isik esindab. Ma loodan, et te seda mulle võimaldate, et ma kas vastan teie kriitikale või ütlen oma arvamuse teie hinnangute kohta, aga see on alati väga selgelt mitteisikuline ja puudutab just nimelt neid seisukohti, mida te esindate. Ma palun veel kord vabandust, kui see sõna, mida ma kasutasin ühe korra, kui ma õigesti mäletan, teid kuidagi puudutas!

Palun, kolleeg Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin vahelduseks midagi ka kõne all oleva teema kohta. Te nimetasite oma ettekandes, et narkomaania on haigus. Osa kolleegide väljaütlemistest jääb mõneti mulje, et selle haiguse raviga peaks tegelema politsei. Kuidas see tegelikult korraldatud on ja kuidas te hindate ametkondade koostööd selles valdkonnas?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma ütlesin oma vastuses, on narkomaania üks nendest ühiskonna probleemidest, mille käes vaevlevad väga paljud maailma riigid. Nad vaevlevad eelkõige selle tõttu, et selle nähtuse käsitlemine, tulemuslike lahenduste leidmine ja eelkõige nende elluviimine on väga keeruline, sest see on väga mitmetahuline ja -kihiline teema. Nagu ma ütlesin, jaguneb see sõltlaste raviks, rehabilitatsiooniks ehk n-ö nõudluse poolega tegelemiseks, pakkumise vähendamiseks ehk kogu selle temaatika käsitlemiseks, mis puudutab just politsei ja prokuratuuri tegevusvaldkonda, ning kindlasti sõltuvuse ennetamiseks ja ka kahjude vähendamiseks, mis on jällegi täiesti omaette tegevusliin. Kõikide nende tegevusliinide koosmõju saab viia tulemustele, mida me saame mõõta näiteks uimastisurmade arvu abil ja ka ESPAD-i uuringute alusel, kus tuuakse välja alaealiste kokkupuude uimastitega. Võib öelda, et viimase viie aasta jooksul on kokkupuude uimastitega jäänud samaks. Ei ole olnud edasiminekut positiivses mõttes, ei ole ka tagasilangust negatiivses mõttes – see on olnud sama. See tähendab, et just nimelt alaealistega seoses on meie ülesanne vägagi keeruline.
Teie küsimuse esimene pool puudutas sõltlaste ravi. Kahjuks politsei sõltlaste raviga tegelda ei saa. Selleks on omad süsteemid, see kuulub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse ja sellega tegelevad sealsed ametkonnad. Üks asi on selge: sõltlaste ravi ja rehabilitatsioon on mitu korda kallim kui sõltuvuse eos ärahoidmine ehk need pingutused, mis on suunatud praegustele alaealistele ja lastevanematele, nende hoiakute kujundamisele ning teadlikkuse suurendamisele. See on võrreldamatult odavam kui tegelda nende isikutega, kellel on sõltuvus juba välja arenenud, selleks et nende sõltuvust välja ravida, neid rehabiliteerida, tuua nad ühiskonda tagasi. Peab ütlema, et noorele riigile oli see ülesanne ka rahalises mõttes aastate eest väga raske. Ka praegu on sõltlaste rehabiliteerimine äärmiselt kallis. Selleks leitakse raha, aga on selge, et sellest ei piisa.
Mis puudutab ennetust, siis võin öelda, et üks meeldiv ja positiivne uudis eelmisest aastast on see, et Norra abiprogrammiga suunatakse Eestisse peaaegu kuus miljonit eurot. Eesmärk on töötada just nimelt alaealiste ja nende vanematega, töötada välja konkreetsed sotsiaalsed teenused ja pakkuda neid alaealistele, kes on uimastitega kokku puutunud. Selle raha peamine siht on osaliselt vähendada kahju, mis on juba tekkinud, aga vähendada seda kahju tulevikku suunatult ja järeltulevaid põlvi silmas pidades. Kuid ühiskonna kõige keerulisem ülesanne on tegelemine nende kümne tuhandega, kes juba on uimastisõltlased. Valdava osa üledoosi tõttu surnutest moodustasid eelmisel aastal just sõltlased, nende keskmine vanus oli 31 aastat. Keskmine vanus on positiivse trendina tõusnud, mis tähendab, et nooremaid inimesi tuleb vähem peale, aga see ei kaota kaugeltki ära neid inimesi, kes kahjuks süstlast sõltuvad.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mul on hea meel, et meie vaidlused, mis on kahe aasta jooksul toimunud, on vilja kandnud: sa ütlesid ise täna puldist, et narkosurmade arv sõltub ikka tänavamüügist küll. Aga see selleks. Nagu me näeme, on võitluses narkokuritegevusega väga oluline roll ka politseil, politseiorganisatsioonil ja peadirektoril, kes määrab selle tegevuse taktika aastateks ja vastutab selle eest. Ma olen saanud informatsiooni, et sa oled tühistanud Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori konkursi tulemused. Raivo Küüdi lahkumiseni on jäänud kaks nädalat. Kas see informatsioon vastab tõele? Kui jah, siis miks sa seda tegid?

Tänan küsimuse eest! Selle konkursi jaoks ja üldse kandidaatide leidmiseks on moodustatud hindamiskomisjon, kuhu on kaasatud mitu osapoolt, kaasa arvatud riigisekretär, riigi peaprokurör, Siseministeeriumi kantsler, asekantsler ja personalijuht. Mis puudutab konkurssi ennast, siis otsuse langetas hindamiskomisjon. Minule ei ole see komisjon ühtegi kandidaati esitanud. Sarnast mudelit rakendati Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori leidmiseks ka 2010. aastal, kui kandidaadid vaatas läbi analoogne komisjon ja sõelus välja võimalikud kandidaadid. Komisjon liigub edasi sihtotsinguga. Ma loodan, et värske pilgu ning hea juhtimisvõime ja -kogemusega inimene leitakse ja tema kandidatuur esitatakse siis juba minule.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Kolleeg Liisa-Ly Pakosta esitas osaliselt minu küsimuse juba ära, aga mul on siiski teile veel üks küsimus. Te teete väga head koostööd Sotsiaalministeeriumiga. Selle kohta on tulnud tagasisidet nii Sotsiaalministeeriumist kui ka mitmest asutusest, näiteks SA-st Viljandi Haigla, kus avati sõltlaste raviga tegelev osakond. Aga on teil informatsiooni, kas selleks, et sõltlastega tegelda, on puudu reaalselt ravikohti või on rohkem puudu rahalisi vahendeid? Kui sõltlastega ei tegelda, siis ei ole pärast mõtet ka rehabilitatsiooniga tegelda. Kas see on probleem?

Tänan küsimuse eest! See on kindlasti probleem. Rahalisele poolele ja ravikohtade arvule võib lisada seda, millest oli juttu ka viimasel uimastiennetuse valitsuskomisjoni koosolekul, et puudus on professionaalidest, kes on suutelised pakkuma tänapäevastele nõuetele vastavat rehabilitatsiooni ja sõltlaste ravi. Selliste isikute väljakoolitamine nõuab jällegi raha. Siin on samuti puudujääk. Tõesti, meie koostöö Sotsiaalministeeriumiga on minu hinnangul muutumas üha paremaks. Sotsiaalministeerium ja Siseministeerium, lisaks Justiitsministeerium ning Haridus- ja Teadusministeerium teevad ka valitsuskomisjoni kaudu väga aktiivset koostööd. Ma loodan, et sellest koostööst tulenevad üha konkreetsemad sammud, et seda väga tõsist nähtust Eesti ühiskonnas vähendada. See nähtus – narkomaania kui selline, uimastisõltuvus –, nagu ma ütlesin, ulatub aastate taha. See on tegelikult viimase 15 aasta probleem. Need tagajärjed, mida me näiteks uimastisurmade arvus näeme või tunnetame, ei ole kindlasti tekkinud üleöö. Nagu ma ütlesin, enamik narkosurmadest on saanud osaks pikaajalistele sõltlastele. Pikaajalised sõltlased on surnud eelkõige fentanüüli üledoosi tõttu. Miks see juhtunud on? Põhjus on selles, et tegemist on sada korda kangema uimastiga kui heroiin ja selle puhul on väga väike samm tugevalt ekstaatilisest seisundist surmani. Üledoos on väga kerge tulema, eelkõige siis, kui fentanüülisegu valmistamisel ei suudeta osakaale õigesti hinnata. Tõenäoliselt on turgudele jõudnud ka kahjustunud partiid ning inimesed on oma võimeid ja senist kogemust üle hinnanud. Tagajärjeks on see traagiline arv, mis eelmisel aastal oli 160.
Võin lisada, et uimastiennetuse valitsuskomisjonis oleme mitmel korral arutanud naloksooni tarvituselevõttu Eestis. Ma arvan, see võiks olla päris hea vahend, selleks et uimastisurmasid Eestis vähendada. Seda kasutatakse mitmes Euroopa riigis. See eeldab loomulikult nii narkomaani enda kui ka tema lähedaste väga head koolitamist, et teada, mis hetkel naloksooni võib võtta jne. Katseprojekt toimub Eestis selle aasta esimesel poolel. Ma arvan, et naloksoon võiks Eestis olla üsnagi hea uimastisurmade ärahoidja, sest see toimib just olukorras, kui on saadud opiaadi üledoos. Eestis ongi selline olukord, et rohkem kui 80% juhtudel on tegemist sünteetilise opiaadi üledoosiga.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Juba kümme aastat oleme Kohtla-Järvel tegelnud narkomaania probleemidega. Võtan sellest tööst osa ja kutsun teid järjekordselt paariks tunniks külla, et kohapeal rääkida, mis toimub. Ütlen kohe, et lihtsaid ja kiireid lahendusi siin vist ei ole. Me peaksime rääkima sellest kahes osas. Esiteks tuleb ennustada, mis hakkab toimuma narkootikumide kasutamisega. Teiseks, kui rääkida statistikast, siis me võime öelda, et paljudes Euroopa Liidu riikides kasutatakse üledoosiga seotud surmajuhtumite ärahoidmiseks edukalt keemilisi preparaate. Meil see süsteem praegu ei toimi. Miks meil neid preparaate ei kasutata?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et teie küsimusele andis võib-olla vastuse eelnenud küsimuse vastus. Sellesama naloksooni kasutuselevõtt tähendab Eestis selle süsteemi loomist. Katseprojekt toimub selle aasta esimesel poolaastal. Jah, mitmes Euroopa riigis on selle preparaadi kasutuselevõtt uimastisurmi edukalt vähendanud. Sotsiaalministeeriumi ametkonnad seda praegu testivad ja analüüsivad. Ma arvan, et ka Eestis on aeg seda teed minna.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Narkomaania on tõsine teema. Sellega on kahjuks järjest rohkem seotud ka lapsi. Kuidas on saanud võimalikuks, et 15 maavalitsusest kuues ei ole tööl lastekaitsespetsialisti?

Tänan küsimuse eest! Ma ei ole seda teemat sellise rakursi alt, mis puudutab maavalitsusi, uurinud. Mul ei ole seda statistikat. Kui te niimoodi väidate, siis tuleks vaadata, mis on põhjus, miks lastekaitsetöötajaid ei ole, ja siis tuleb kindlasti sellest järeldusi teha.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Teema ei ole tõepoolest mitte ainult traagiline, vaid see puudutab aina enam meid kõiki. Seega küsin ma teie kui ministri käest natuke laiemalt. Te teete kõikvõimalikke analüüse ja uuringuid, saate andmeid teadlastelt ja meedikutelt. Kui suures osas puudutab narkomaania levik tavalist noort inimest, kes ei ole sõpruskonna kaudu narkomaaniaga otseselt seotud? Kui suur on praegu risk saada mittekonventsionaalselt sõltlaseks?

Tänan küsimuse eest! Ma viitasin ühele küsimusele vastates ESPAD-i uuringule, mis on, ma arvan, kõige põhjalikum sellealane uuring. 2011. aastal tehti viimane uuring. Uuriti, milline on alaealiste kokkupuude uimastitega. 15–16-aastaste isikute seas oli see näitaja 30% ligi. Selge, et me peame tegema väga palju selleks, et seda protsenti vähendada. Noori inimesi on muidugi erinevaid, on neid, kes proovivad esmakordselt uimastit sellepärast, et see tuleneb teatud sotsiaalsest survest või ka võimetusest öelda oma sõpradele ei. Uimasteid proovitakse uue kogemuse saamise vajadusest ja ka muul põhjusel. Paratamatult, nagu ma juba mitmel korral olen maininud, on äärmiselt tähtis lapsevanema roll. Sõltuvusained on omavahel väga tihedalt seotud. Ma viitan jällegi ESPAD-i uuringule, mis toob välja selge seose: märkimisväärne on nende noorte osakaal, kes on alustanud sigarettidest, liikunud edasi alkoholi tarvitamisele ja siis on hakanud uimasteid proovima, mis tähendab, et kohe uimastiteni jõudjaid on vähe. Alustatakse ikkagi nn legaalsetest uimastitest. Ma arvan, et ESPAD-i üks väga oluline järeldus, mis puudutab lastevanemaid, on see: nendes perekondades, kus vanemad teadsid, millega nende võsukene näiteks õhtusel ajal tegeleb ehk kellel oli olemas kontroll oma lapse üle, oli kokkupuude uimastite ja teiste sõltuvusainetega palju väiksem kui nendes, kus perekondlik kontroll oli märgatavalt lõdvem, kus alaealised tegid sisuliselt, mida tahtsid, kulutasid oma vaba aega nii, nagu soovisid. Nendes leibkondades prooviti mitmesuguseid sõltuvusaineid kahjuks märgatavalt sagedamini. Hoiakud, mis tulevad kodust, perekonnast, vanematelt kõikide sõltuvuste suhtes, on äärmiselt tähtsad ja neil on märkimisväärne roll ka uimastisõltuvuse kujunemisel tulevases elus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma raputan endale tuhka pähe: tegelikult oleks see arupärimine pidanud minema sotsiaalministrile. Tõenäoliselt on see, et tegemist on narkosurmadega, peamine põhjus, miks me Siseministeeriumi poole pöördusime. Aga mida nad saavad teha? Ei ole ju võimalik neile sellist plaani ette anda, kui mitu kilo või tonni narkootikume tuleb aasta jooksul konfiskeerida, et neid turule ei jääks.
Tegelikult on siin teine põhjus. Täna kuulasime mina ja kolleeg Tamm järjekordset Riigikontrolli auditit lastekaitse süsteemi kohta. Minule oli see täiesti uus asi. Ma ei teadnud, et kuues maavalitsuses 15-st puuduvad lastekaitsespetsialistid, et 60% Eesti lapsi kasvab üles sellistes omavalitsustes, kus neid töötajaid üldse ei ole. Seda ma muidugi teadsin, et iga viies laps elab alla vaesuspiiri ja et tavaliselt on sellisel lapsel ka puudulik pere, tal on olemas vaid üks vanematest. Mida saab see vanem, kes parimal juhul töötab kahel või isegi kolmel kohal, oma lapsele edasi anda ja millal ta jõuab teda kasvatada?
Täna tuletati meelde veel seda, et 2009. aastal võeti kohalikelt omavalitsustelt ära teatud osa riigi rahast, ennekõike puudutas see sporti ja noorsootööd. Kõik need protsessid kestavad ja perspektiivis ka tugevnevad. Tuleb öelda, et niipea, kui koolis toimub täielik üleminek eesti keelele, jääb üha rohkem vene lapsi tänavale. Täielik tragöödia toimub siis, kui ka kutseharidussüsteem viiakse üle eesti keelele. See tähendab, et pääsu enam üldse ei ole, on ainult üks väljapääs – tänav. Kuni praegune poliitika jätkub, pole minu arvates isegi teoreetiliselt mingit võimalust, et me oma esikoha narkosurmade valdkonnas mingile teisele riigile loovutaksime. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Jüri Ratase, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni 21. jaanuaril s.a esitatud arupärimine kodutarbijate kaitsmise kohta. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts! Arupärimine käsitleb loomulikult kodutarbijate kaitsmist. Selle aasta 1. jaanuaril avanes elektriturg Eestis täielikult. Senini on seda serveeritud tarbijatele kui paratamatust, mis kaasnes Euroopa Liiduga liitumisega. Ometigi selgub uuringust, et väga paljudes liikmesriikides ostavad kodutarbijad elektrit veel reguleeritud hinnaga. Kodutarbijate kasutatava elektri reguleeritud hinda kasutas 2012. aasta 1. jaanuaril 14 liikmesriiki, seejuures Bulgaarias, Hollandis, Horvaatias, Kreekas, Küprosel, Leedus, Poolas, Rumeenias, Slovakkias ja Ungaris (seega, kümnes riigis) kehtis reguleeritud hind kõigile kodutarbijatele. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, artikli 3 punkt 7 ütleb üheselt, et liikmesriigid võtavad meetmeid, mis tagavad vajaliku elektritarne kaitsetutele klientidele, et lahendada tuvastatud energiavaesuse küsimused, sh vaesuse laiemas kontekstis. Seda võib teha riiklike energiakavadega, energiatõhususe parendamise teel ning tehes soodustusi sotsiaalkindlustussüsteemis. Paljudes riikides on küll elektriturg avatud, kuid kodutarbijaid käsitletakse seal kaitsetute tarbijatena, mistõttu on neis riikides kasutusel hinnaregulatsioon, mis võimaldab väikese sissetulekuga tarbijatele müüa teatud mahus madalama tariifiga elektrit. Samuti on Riigikontrolli aruandest näha, et mitmed riigid on läinud seda teed, et vähekindlustatud tarbijatele antakse teatud koguses tasuta elektrit ning elektritootjatel on keelatud talvekuudel elektriühendust katkestada. Belgias saab näiteks 5% elanikkonnast osta elektrit spetsiaalse, madalama hinna alusel.
Vabariigi Valitsus on siiani soovitanud inimestele elektrikulu vähendamiseks hooneid soojustada. Paraku tähendab see enamasti pikaajalist pangalaenu, mille igakuised tagasimaksed võivad olla suuremad kui soojustamisega saavutatud energiasääst.
Härra minister, meil on sellega seoses teile neli küsimust. Võib-olla olete nii lahke, loete need ette ja vastate neile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Tamm! Palun lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi vastamiseks kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, vastan teie neljale küsimusele.
Esimene küsimus: "Kuidas Te hindate Eesti ja Euroopa Liidu ühinemisläbirääkimiste tulemusi elektrituru küsimustes?" Ma vastan pigem sellest küljest, mis on üldse olnud Euroopa Liidu ühtse elektrituru arendamise poliitika mõte. Nimelt, elektrituru avanemise kasu Euroopa Liidule tervikuna on nähtud selles, et hinnatõus pikaajaliselt pidurdub. Euroopa Liit avas oma elektrituru sellisel kujul, nagu see toimib, elektrituru direktiiviga aastal 2003. Nende kümne aasta jooksul on Euroopa Liidus elektri hind tõusnud maagaasi hinnaga võrreldes kolm korda vähem ja nafta hinnaga võrreldes neli korda vähem. Miks ma neid näiteid toon? Lõppkokkuvõttes on elekter samuti üks energialiik ja igasugust energiat saab vaadelda lähtudes põhienergiaallikate hinnast maailmaturul. Kasu Eesti elektrimajandusele võib ühelt poolt hinnata meie tugevama integreerituse kaudu teiste samu elektri siseturu reegleid järgivate riikidega. Ühinemine Põhjala elektrituruga, samuti Kesk-Euroopa elektrituruga on meie strateegilised eesmärgid. Me arvame, et see tagab meie energiajulgeoleku ja varustuskindluse. Ei ole mingit põhjust arvata, et see pikaajaliselt ei anna ka parimat elektri hinda kõigile tarbijatele. Estlink 2 valmimise korral oleme täielikult mõne teise Euroopa Liidu riigi elektrituruga liitunud. See tähendab, et me oleme osa elektriturust, kus elektrit toodavad tuhanded tootjad, ja alati on tagatud tarbimisele vastav mõistlik tootmishind. Põhjamaade elektrituruga ühendatuse peamine pluss on kindlasti ka nende tootmise vähene süsinikumahukus, erinevalt näiteks Eesti enda või Kesk-Euroopa tootmisest.
2002. aastal otsustati, et Eesti elektriturg avaneb järk-järgult. Me teame, et 2008. aasta lõpus me avasime 35% turust suurtarbijatele, eelmise aasta lõpuks avanes turg täiesti. Kas see oleks võinud toimuda varem või hiljem ja kas siis oleks üleminek olnud sujuvam, selle üle on väga raske ja üsna tarbetu spekuleerida. Eesti tolle aja argument oli see, et tuleb leida paremaid võimalusi põlevkivienergeetika reformimiseks, selle vastavusse viimiseks turu nõudmistega. Me teame, et mis puudutab põlevkivienergeetika keskkonnatasusid ja ennekõike CO₂ kulu komponenti, siis selles osas toimus ju täielik üleminek nüüd, 1. jaanuaril 2013. Võib-olla see oligi hästi ajastatud. Sellest tulenevalt tasub öelda, et elektrituru avanemise edasilükkamine ei oleks Eesti tarbijale tõenäoliselt midagi andnud. Nimelt, selle aasta algusest ei ole Euroopa kliimapoliitika uute regulatsioonide kohaselt enam võimalik Eesti elektrivarustuse katmiseks vajaminevat CO₂ kvooti tasuta saada. Me teame, et kuni möödunud aasta lõpuni nn reguleeritud elektri hinnas CO₂ kvoot ei kajastunud. See on üsna märkimisväärne summa, mis muidugi sõltub ka CO₂ turuhinnast. Seega, kui elektrituru avanemine oleks edasi lükkunud, mis ei ole reaalne, kuna Euroopa Liidu peamiseid ülesandeid on energia siseturgude täielik harmoneeritus aastaks 2014, oleks elektri tootmishind tõusnud CO₂ kvoodi hinna ja muude keskkonnatasude võrra. Samal ajal ei oleks meil olnud võimalust ehitada Estlink 2 merekaablit, mille tõttu CO₂ hinna märkimisväärse tõusu korral oleks siis, kui elektrit toodetaks Narva Elektrijaamades põlevkivist, selle hind tarbijale oluliselt kõrgem, kui elektrit vabaturult ostes. Eespool toodut arvestades võib väita, et elektrituru avanemine, selle raames tarbijale võimaluse andmine osta elektrit erinevatelt tootjatelt ning välisühenduste rajamine on tarbijale kasulik. See hoiab ära võimaliku hinnatõusu ja konkurentsisituatsioonis muudab elektrimüüjate tegevuse efektiivseks, mida tõtt-öelda on näidanud ka juba esimesed kuud elektrituru avanemise järel. Samas on esimeste kuude põhjal uue olukorra kohta loomulikult vara järeldusi teha. Vaadates elektri turuhinda aastapõhiselt, näeme, et kõige kõrgemad hinnad on jaanuaris-veebruaris, sellest alates tarbimine väheneb ja elektrit jäävad tootma ainult soodsamalt elektrit tootvad ettevõtted.
Teine küsimus: "Mis ajaks plaanivad täna reguleeritud hinda kodutarbijatele kasutavad riigid minna üle täielikult avatud turule?" Esmalt tuleb selgitada, et elektriturg on avatud ka nendes Euroopa Liidu liikmesriikides, kus teatud grupi kodutarbijate jaoks kasutatakse nn reguleeritud hinda. Elektrituru avanemine puudutab elektritarbijate ligipääsu erinevatele elektritootjatele. Eestis on reguleeritud elektri tootmishinda, mida kuskil Euroopa Liidus ei tehta ega tohi teha. Siin oli Eesti ainulaadne. Kodutarbijate kasutatava elektri hinna reguleerimine tähendab turu avanemisest erinevat regulatsiooni. Euroopa seadused lubavad hinda reguleerida kaitsetute tarbijate puhul, samas annab tarbijatele suurema efekti konkurents. Seda on näha ka Eestis elektrimüüjate üldteenuse hinnapakettide võrdlemisel.
Nendes riikides, kus kodutarbijate kasutatava elektri hinda reguleeritakse, nähakse müüjatele alati ette hinnavahe kompenseerimise mehhanismid. See on omakorda toonud kaasa kohati üsna kontrollimatu mõju riigieelarvele, turumoonutusi ja tihtipeale ülejäänud tarbijate maksukoormuse tõusu. Teisisõnu: kui me räägime kodutarbijate kasutatava elektri hinna reguleerimisest, siis turureeglite kohaselt ei toimu see mitte tootja või müüja n-ö kokkuhoiu või vähema kasumlikkuse abil, vaid see saab toimuda ainult teiste tarbijate arvel või siis nii, et riigieelarvest makstakse peale. Kui me vaatame erinevaid praktikaid, millele te viitate, siis nagu ma ütlesin, neil on elektrimajandusse sisuliselt sisse ehitatud alternatiivne sotsiaalsüsteem, mis ei pruugi anda seda tulemust, mida tahetakse. Teisisõnu: nendele inimestele, kellel on sotsiaalse toimetulekuga probleeme, saab energiahindade tõusu kompenseerida muudest avalikest vahenditest. Päris hea näide on Läti ja Leedu. Neil on see regulatsioon üsna segane ja nad on seda muutmas. Täna tuli uudis, et Läti valitsus lõpetab üsna segase kodutarbijate kasutatava elektri hinna regulatsiooni selle aasta teisel poolaastal. Mulle täpne kuupäev meelde ei jäänud. Nii Lätis kui ka Leedus on aga see reguleeritud hind, mida maksab osa kodutarbijaid, kõrgem kui praegune Eesti kodutarbijate kasutatava elektri turuhind.
Kolmas küsimus: "Miks ei kasuta Eesti valitsus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/72/EÜ artikli 3 punktist 7 tulenevaid võimalusi kodutarbijate kaitsmiseks?" Elektri siseturu direktiivi artikli 3 lõikest 7 tulenevaid tarbijakaitselisi meetmeid Eestis rakendatakse. Peamine nõue on, et kaitsetut tarbijat ei tohi kriitilisel ajal – see on Eesti seaduse kohaselt 1. oktoobrist kuni 30. aprillini – võrgust välja lülitada ka siis, kui tarbija võrguteenuse eest ei maksa. Kui tarbija ei maksa elektrienergia eest, ei tohi tema elektripaigaldist elektrivõrgust välja lülitada ja võlad tuleb sisse nõuda kohtu kaudu. Turujärelevalvega tegelevad Konkurentsiamet ja Tarbijakaitseamet.
Neljas küsimus: "Valitsus on silma paistnud vajaduspõhiste toetuste propageerijana. Miks ei ole Eestis plaanis sarnaselt Belgiaga teatud madalama sissetulekuga ühiskonnagruppidele võimaldada reguleeritud hinnaga elektrit?" Eestis ei ole, nagu ma ütlesin ühele teisele küsimusele vastates, seadusega ette nähtud vähekindlustatud tarbijatele eritariife ei gaasi, soojamajanduse ega miks ka mitte leiva puhul. Meil on ette nähtud neid toetada sotsiaalsüsteemi kaudu. Nagu ma varem ütlesin, reguleeritud hinda kasutavate riikide praktikat on tõsiselt kritiseerinud Euroopa Komisjon ja väga paljud sõltumatud analüütikud, sest selline n-ö topeltsotsiaalsüsteem on keeruline ka nendele tarbijatele, kes võiksid sealt mingisugust majanduslikku efekti saada. See suurendab, nagu ma ütlesin, teiste tarbijate koormust, mis omakorda võib tekitada teatud lumepalliefekti, sõltuvalt sellest, kuidas riik on püüdnud energiaregulatsioonides seda nn vähekindlustatud tarbijat määratleda. Loomulikult suurendab selline süsteem oluliselt avaliku sektori halduskoormust, kes peab kõik selle ära majandama. Olenemata sellest, kas makstakse sotsiaaltoetusi või tehakse nn energia sotsiaalpakette, maksavad selle kinni tarbijad ise. Sotsiaalenergia puhul peab keegi, kas teised tarbijad kõrgema hinna kaudu, nagu ma varem ütlesin, või maksumaksjad riigieelarve kaudu kompenseerima vahe energia tegeliku hinnaga. Seega on siin selgelt valiku koht, kas maksta sotsiaaltoetusi neile, kes neid tõesti vajavad, või tekitada keeruline administratiivne skeem sotsiaalenergia näol.
Annan väikese ülevaate olukorrast Eestis. 2013. aasta riigieelarve seaduse kohaselt on 2013. aastal toimetulekupiiri määr üksi elaval inimesel ja perekonna esimesel liikmel 76 eurot 70 senti kuus, perekonna teisel ja igal järgmisel liikmel 61 eurot 36 senti kuus. Lisaks on võimalik saada täiendavat sotsiaaltoetust. Seda makstakse üksikvanemale, kelle perekonnaliikmed on alaealised lapsed. Et tagada toimetulekupiiri ulatuses kätte jääv summa, makstakse toimetulekutoetust, sh elektriarve tasumiseks. Toimetulekutoetust maksab omavalitsus riigieelarve vahenditest. Läinud aasta lõpuks oli toimetulekutoetust Eestis makstud kokku 16 miljonit eurot. Samuti võivad kohalikud omavalitsused lisaks maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi oma eelarvest volikogu kehtestatud tingimustel ja korra kohaselt. Seega, kui energiahindade tõusust tulenevalt on pere või inimene sattunud hätta, tuleks ikkagi kasutada kehtivat sotsiaalsüsteemi, sh toimetulekutoetust. See on palju praktilisem kui näha energiahindade süsteemis ette mingisugune eraldi sotsiaalenergia ja määrata kindlaks, kellel sellele ligipääs on. Sotsiaalsüsteemi kasutamine on olnud Põhjamaade tee. Kui te vaatate ülevaadet Euroopa riikidest – ma saan aru, et te olete arupärimiseks valmistudes seda teinud –, siis näete, et Euroopas kasutavad kõik konkurentsivõimelisemad riigid ühte sotsiaalsüsteemi, mitte topeltsotsiaalsüsteemi. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Kalle Palling!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Te olete oma majas kindlasti välja arvutanud, milline peaks olema CO₂ kvoodi hind, et elektri hind oleks selle aasta algusest tõusnud samale tasemele isegi juhul, kui me ei oleks turgu avanud. Kas te oskate öelda, milline see on? Teiseks, tihti tuuakse näiteks Lätit ja Leedut. Küsitakse, miks me ei tee nii, nagu nemad teevad, justkui neil oleks olukord elektrituru avanemisel olnud hoopis parem. Te ütlesite ka ise, et Lätis on nii mõnelgi tarbijal elektri hind hoopis kõrgem kui meil siin Eestis. Võib-olla te räägite natuke ka Läti ja Leedu elektrituru avanemise kronoloogiast?

Ma vastan kõigepealt esimesele küsimusele. Kirvereegel on see (aga see on tõesti kirvereegel, ma loodan, et kõik kuulajad seda mõistavad): üks euro CO₂ tonni eest tähendab üht eurot lisaks elektri megavatt-tunni tootmise hinnale. Teisisõnu: kui 2012. aastal oli nn reguleeritud hind umbes 32 eurot megavatt-tunni eest (ma räägin eurodes megavatt-tunni eest, mitte sentides kilovatt-tunni eest), siis eelmise aasta keskpaiga prognoosid CO₂ hinna kohta turul kõikusid 7 ja 10 euro vahel megavatt-tunni eest. Kusjuures veel kaks aastat tagasi, kui Eesti Energia tegi investeerimisotsust, soovitas Euroopa Komisjon võtta turuinvesteeringutel aluseks 19 eurot CO₂ tonni eest. Kui te vaatate jaanuari hindu, siis näete, et reaalsus on umbes 4 eurot CO₂ tonni eest.
Aga hoopis omaette küsimus on, mida CO₂ kvootide turg tegema hakkab. Me võime öelda, et jaanuaris, kui Euroopa turul käivitus uus süsteem, prognoosisid kõik väga kõrget CO₂ hinda, kuid uues turusituatsioonis, kui kõik emiteerijad peavad kvoote ostma, on turuhind võrdlemisi madal – 4 eurot. Kui me liidame juurde 7 eurot, mis oli, ma arvan, pool aastat tagasi konservatiivne hinnang, siis me saame umbes 40 eurot megavatt-tunni eest. Me peame nimelt arvestama, et Eesti seadustest tulenevalt jõustusid ka mitmed keskkonnatasud. Kui me vaatame börsihinda, mis oli jaanuaris 40 eurot sentidega (40–41 eurot), siis koos keskkonnatasudega see enam-vähem sinna kanti tuleb. Loomulikult võib nende tootjate olukord, kes emiteerivad CO₂, järsult muutuda, kui emissioonikaubanduses tekivad muud hinnaväljavaated. See kõik on väga lühiajaline. Me teame, et Euroopas käib praegu väga tõsine diskussioon, sest CO₂ turg ei ole piisavalt käivitunud, et motiveerida keskkonnapuhtamaid lahendusi. Kas see on meie huvides (ma mõtlen ettevõtteid ja ka Eesti riiki) või mitte, on eraldi teema, aga vahekord on umbes selline. Me võime öelda, et see on enam-vähem üks ühele. Kui CO₂ kulu on väiksem, siis on see tootjale muidugi kasulikum. Me näeme, et ka need Eesti tootjad, kes toodavad CO₂ emiteerides, saavad seda eksportida. See on meie väliskaubanduse bilansile kasulik, me oleme konkurentsivõimelised ka näiteks Läti ja Leedu turul.
Ma kasutan võimalust – ma ei usu, et keskerakondlased julgevad seda minult küsida – ja mainin, et üks eraldi lugu on Kalev Kallo nädalavahetusel avaldatud artikkel. Ma lugesin seda ja leidsin sealt kaheksa valeväidet. Siis ma loobusin edasi lugemast. See oli otseste arvuliste valeväidete rida. Ta manipuleeris arvudega. Üks vale, mis puudutab Kalle Pallingu küsimust, oli seotud sellesama CO₂-ga: näete, Eesti Energia ei peagi kõike ostma, Ansip, Parts ja valitsus, paha IRL ja Reformierakond kauplesid selle Euroopa Komisjonist välja. Ei, kategooriline ei. Tegelikult me püüame seda lahutada. Tasuta CO₂ kvoot on arvestuslik ühik selleks, et teha investeeringuid, mille tulemusel paraneb keskkonnaseisund. See on kantud üle rahasse, et investeeringu tasuvus oleks suurem. See ei vabasta ettevõtet sellest, et tal tuleb turult omandada operatiivselt emiteeritava CO₂ kvooti. Kalev Kallo manipuleeris, näidates, kuidas ta avastas paha ettevõtte taskust raha. Aga see selleks.
Mis puudutab Lätit ja Leedut, siis ma ei läheks detailidesse. Seda on korduvalt deklareeritud ja ma usun, et me suudame selle realiseerida. Läti ja Leedu elektritootjate turu süsteem kohaneb ikkagi Põhjamaade elektribörsi reeglitega ja koondub selle institutsiooni ümber. Me teame, et Leedus on see otsus põhimõtteliselt langetatud. Mõni aasta tagasi tegid nad n-ö oma liigilise börsi. Nad hoiavad turule sisenejate võimalust töötada suurte jaeklientidega väga läbipaistmatuna. Seal on turule siseneda võrdlemisi raske, meie turul seda ei ole. Aga nii Läti kui ka Leedu on deklareerinud, et nad ühinevad lõplikult Nord Pooli süsteemiga ja kaotavad mitmesugused erinevate tarbijate ligipääsupiirangud, mis on, ma julgen öelda, pigem juhuslikku laadi. Ma loodan, et see juhtub aasta-kahe jooksul. Lubadusi on antud ka varem, aga mulle tundub, et vähemalt selles osas regulatsioonidega Lätis ja Leedus liigutakse edasi, mis annab kindlasti lõpuks võitu ka Eesti tarbijatele.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud majandusminister! Kasvavad elektriarved ei suurenda ainult inimeste kodukulusid, vaid suurem elektriarve toob kaasa ka hinnatõusu, sest kõik väike- ja keskmised ettevõtjad lisavad selle tõusu oma kaupade ja teenuste hinnale. Aga hinnatõusu pehmendamiseks oleks võimalik näiteks alandada elektriaktsiisi. Kui me esimest korda selle teema 2011. aasta kevadel tõstatasime, siis te ütlesite 16. mail, et ei saa väita, et elektrituru avanemine hinnatõusu kaasa toob. Te ütlesite, et kui me vaatame Nord Pooli kogemust 10–15 aasta jooksul, siis näeme, et on olnud aegu, kui sealne hind oli odavam kui Eesti reguleeritud hind, et see võib praegu samuti võimalik olla ja see võib olla meie stsenaarium. Ehk 2011. aasta mais te lubasite, et börsihind võib tähendada elektri hinna alanemist. Mida te ennustate, millal ootab eestlasi ees elektri hinna alanemine ja kas see võib saada osaks ka üldteenust kasutavatele kodutarbijatele või tuleb selleks kindlasti börsile minna?

Aitäh! Kõigepealt juhin tähelepanu, et kui on räägitud mõjust majandusele – ma ei räägi praegu mõjust inflatsioonile, vaid mõjust majandusele, ettevõtte konkurentsivõimele ja võimalikule hinnatõusule –, siis suuremat osa ettevõtlusest puudutas see tegelikult 2009. aasta alguses. See on 35% meie elektriturust, need on enamasti suurtarbijad ja -eksportijad. Ka siin saalis, kui te mäletate, oli väga suur diskussioon, et äkki peaks elektrituru avamise siiski edasi lükkama, kuna see vähendab meie ettevõtete võimet eksportida ja konkureerida rahvusvahelistel turgudel. Majanduskriisi ajal oli see ausalt öeldes tõsine analüüsikoht. Me tegime analüüse, kui suur kulukomponent elektri hind eri sektorites reaalselt on. Selgus, et see ei ole märkimisväärne. Ka Eesti Pank ütles väikeettevõtete kohta, et elektri hind kulukomponendina on üsna marginaalne, võib-olla 1% kuludest. Sõltub loomulikult toodangust, aga see on üsna väike. Tulles tagasi 2009. aasta juurde, kui me elektrituru avasime, tuleb öelda, et loomulikult oli see nendele ettevõtetele muutus. Aga ma tuletan meelde, et pärast elektrituru avanemist tekkisid 2010. aastal head ekspordinäitajad, eksport hakkas edenema. Sellise muudatuse puhul ei saa otsida lineaarseid seoseid, et selle tagajärjel juhtub midagi õudset. Nii on tegelikult, ma arvan, paljuski ka kõnealusel juhul. Loomulikult tuleb olukorda jälgida ja aktuaalseks jäävad samad küsimused, mil määral on konkurentsi nende toodete ja teenuste osas, mille hind kujuneb ainult Eesti turul, ning kuidas üks või teine ettevõte seda hinnatõusu püüab ära kasutada. Aga lineaarset seost ma siin ei looks.
Põhiküsimus läks mul juba meelest. Ahhaa, millal siis hind alaneb? Ma ütlen täie tõsidusega, ilma et püüaksin meeldida teie valijatele, lugupeetud keskerakondlased: vara on teha mingisuguseid põhjapanevaid järeldusi börsihinna ja selle kujunemise kohta poole aasta, aasta ja isegi kahe aasta perspektiivis. See sõltub väga paljudest asjaoludest. Jätame meelde, mis oleks täna reguleeritud hind selles olukorras, kusjuures ma jätan kõrvale kõik positiivsed asjaolud: investeerimiskeskkonna, ühinemise suuremate turgudega jne. Reguleeritud hind oleks 40 eurot megavatt-tunni eest. Jätame selle meelde ja vaatame, mis järgmised kuud toovad. Ma olen täiesti kindel, et kui situatsioon on selline, siis läheb börsihind kindlasti alla.
Mis puudutab üldteenust, siis ma ei ole siit puldist saanud seda pärast 1. jaanuari öelda, aga fakt on ikkagi see, et kõik need hirmud turu avanemisega seoses, mida ka teie suhteliselt aktiivselt olete levitanud, ei ole leidnud inimeste seas erilist vastukaja. 65% tarbijatest sõlmis ühe või teise lepingu. Mulle ei meeldi eriti mingist rekordist rääkida, aga kui vaadata teiste Euroopa riikide kogemusi, siis võib seda nimetada märkimisväärseks tulemuseks. Ma ei usu, et Eesti inimene või Eesti ettevõtja on nii rumal, et ei vii ennast asjaga enam-vähem kurssi, ei tee asja endale üldjoontes selgeks, ei suuda valida lepingut, ei suuda teha mõistlikku otsust. See oli tegelikult vastus nendele hirmudele. Miks ma seda räägin? Ma arvan, et nende inimeste hulk, kes ei ole mingit lepingut sõlminud ja kes kasutavad üldteenust (seda kasutatakse järelikult rohkem kui 30%-l tarbimiskohtadest), järjest väheneb. See on mõistlik, sest kui on võimalik sõlmida leping, siis tõenäoliselt müügikulu, mis on iseenesest hästi pisike osa elektri lõpparvest, on kindlasti paremini juhitud kulu ka selle tarbija jaoks.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mõni päev tagasi võisime lugeda, et elektri kallinemine kasvatab riigi tulusid kümnendiku võrra. Kas kiirendatud korras, ilma erandeid tegemata vabale elektriturule üleminek oli valitsuse teadlik samm, et kasvatada riigieelarve tulusid?

Vastus on eitav. Teie küsimuses olid nagu tavaliselt teatud niisugused hommikused konjakijoomise alasüüdistused. Kui te vaatate elektriga seotud tulusid eelarves, siis näete, et kasvu kindlasti märgata ei ole. Mitte mingisugust sellist soovi valitsusel ei ole. Teiseks, rääkides kiirendatud korras üleminekust, tuleb öelda, et Eesti rahvas kiitis Euroopa Liiduga liitumise heaks 2002. aastal, selle aluseks oli Euroopa Liiduga ühinemise leping. Te muidugi ütlete, et ega see tavaline inimene, kes käis valimiskasti juures, ei võtnud välja seda 500 lehekülje paksust ühinemislepingut ega hakanud seda lugema. Muidugi mitte! Aga seda, et Eesti riik 11 aastat tagasi võttis kohustuse ühineda selle ühtse turuga, mille osa on elektriturg, ei saa kuidagi nimetada kiirendatud korras üleminekuks. Ärge unustage, et mul on olnud võimalus kohtuda sadade inimestega ja sellel teemal vestelda. Ma toon näite. Kui te mäletate, siis Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse juhina võitles reguleeritud hindade eest, seni kui ta sealt pukist minema koristati. Siis tuli mõistlik Tiit Vähi, kes lasi kõik hinnad vabaks, ja Eesti rahvas läks üle normaalsele turumajandusele. See oli raske, kõigil meil oli. Ma mäletan, et kui ma lõpetasin ülikooli, siis seebikarbi ostmisekski ei olnud raha. Aga me võtsime turumajanduse omaks, kuid nüüd ühes valdkonnas me punnitame, nagu see oleks mingisugune maailmasaavutus. Samas ei taha ma sellega sugugi öelda, et valitsuskoalitsiooni ja minu arvates ei ole oluline, et kõik inimesed, ka need, kellel on toimetulekuga raskusi, leiaksid mõistliku lahenduse, et meil oleks selline sotsiaaltoetuste süsteem, mille abil saaks seda kuluosa inimese eelarves kompenseerida. Me oleme ju kinnitanud, et sotsiaaltoetused selle tõusu katavad. Nüüd tehakse sellest mingisugune suur number, rääkides kiirendatud korras ehk 11 aasta pikkuse etteteatamisega üleminekust. Kui palju oli meile ette teada see, et idiootlik Nõukogude plaanimajandus lõpuks otsa saab? Savisaar oli viimane punn selle summuti ees. Kui tema sealt minema löödi, siis algas turumajandus ja me hakkasime normaalselt elama, vähemalt majanduslikus mõttes. Aitäh Tiit Vähile!

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! See ei ole küll päris teie vastutusala, aga te rõhutasite, et Eesti valis teise toetussüsteemi, kasutades toimetulekutoetusi. Nüüd on esimesed elektriarved käes. Ega teil ei ole käepärast esimesi järeldusi, mida need esimesed kuud toimetulekutoetuse taotlejate arvu osas on toonud? Kas taotlejate arv on võrreldes eelmise aastaga suurenenud?

Aitäh! Hea küsimus. Mul neid arve siin kaasas ei ole, aga ma arvan, et seda tasub kindlasti jälgida, vaadata ka toimetulekutoetuse ja muude sotsiaaltoetuste väljamaksete struktuuri ja suurust ning vaadata neid arve ka aasta tagasi. Sellega mu sotsiaalministrist kolleeg kindlasti tegeleb ja ka ma ise viskan sellele pilgu peale.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra minister, kas Eesti õigusruumis on avatud elektrituruga seoses kõik ära reguleeritud või on veel kitsaskohti, kus riik võiks järjekordseid samme astuda?

Kindlasti on kitsaskohti, ma olen selles täiesti kindel. See on mõneti uus positsioon ja kitsaskohti on kõikide osapoolte vaatevinklist. Kui osutatakse elektrituru ebatäiuslikkusele ja tehakse seda konstruktiivselt, siis, ma arvan, leidub palju asju, mida annab parandada. Annab parandada tarbijate vaatevinklist, müüjate vaatevinklist, tootjate ja regulaatorite vaatevinklist. Majandusministeeriumi haldusalas puutuvad selle valdkonnaga otseselt kokku Tarbijakaitseamet ja Konkurentsiamet, aga ka äriühingud, näiteks Elering. Kõigil neil on selle aasta tööplaanides üsna tugevalt sees seire, analüüs ja vajaduse korral muudatused, et asi muutuks tarbijale hästi sõbralikuks, et tõepoolest oleks enam-vähem nii nagu Soomes. Me usume, et see asi on mõistlikult korraldatud, ka siis, kui hind on meile parajasti ebameeldiv üllatus, aga me teame, et vähemalt on süsteem läbipaistev ja aus ning hind on pikaajaliselt õigesti paika pandud. Selle tagab see, et me oleme osa suuremast turust. See tagab mõistlikumad investeeringud ja mõistlikuma hinna. Me ei raja oma lootusi mingile suurele Allahile, kes annab meile – ma ei tea – sentimeetri sotsiaalelektrit.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Jätkan kolleeg Deniss Boroditši küsimust. Täna puudubki võimalus seda ülevaadet saada, sest toimetulekutoetust vormistatakse iga kuu 20. kuupäevani. Aga sotsiaaltöötajad on juba kurtnud, et tunduvalt suurem probleem on see, et kaheliikmelisel perel, näiteks emal lapsega, on toimetulekupiir, mille puhul seda toetust vormistada saab, 138 eurot, aga väga mitmel perel ja ma usun, et ka väga paljudel üksi elavatel inimestel on sissetulek üks-kaks eurot suurem kui see piir. Nad ei saa taotleda toimetulekutoetust, ehkki tegelikult on nende toimetulek tunduvalt halvenenud, võrreldes ajaga enne elektri hinna tõusu. Sotsiaaltöötajad on kurtnud veel ühte muret: vajaduspõhine peretoetus ei arvesta üldse kulusid. See tähendab, et selle taotlemisel lähevad arvesse ainult tulud. Kas te olete sellega kursis?

Ma usun, et sotsiaalminister neid teemasid jälgib. Ma ise kindlasti toetan seda, et me peame sotsiaalsüsteemi tegema efektiivseks, teinekord ka vähem bürokraatlikuks. Teie näidetest selgub, et üks või kaks eurot üle teatud taseme annab inimesele signaali, et ta peaks ennast võib-olla näitama veel halvemini toimetulevana kui tegelikult, selleks et seda toetust saada. Ma ei kahtle, et sotsiaalminister hoiab siin kätt pulsil.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh! Hea minister, te olete mitu korda rõhutanud, et Eesti inimestele oli kõik see juba 11 aastat tagasi teada, nad pidid olema vabaturule minekuks kenasti ette valmistatud. Aga teie jutust jääb mulje, et inimene on väikeses sissetulekus ise süüdi. Ma arvan, et mitte ainult opositsiooni valijate arvates, vaid ka IRL-i valijate arvates on see üks asi, mida valitsusel tuleks arvestada. Te ütlesite, et 2010. aastal eksport oluliselt suurenes. Aga ei tohi unustada, millisest madalseisust see lähtus. Minu küsimus on selline: kas Vabariigi Valitsus on teinud kõik selleks, et saaks vähekindlustatud inimesi just elektri hinna tõusuga seoses aidata?

Aitäh! Tõesti suurepärane küsimus. Aga tundes teid, hea küsija, ning teie siirast ja suurt südant, palun ma, et äkki me suudame diskussiooni viia sellele tasemele, et te oma küsimuse sissejuhatuses ei paneks mulle sõnu suhu. Minu arust on see hästi ohtlik haigus, mis Eesti avalikus ruumis levib. Te võite seda teha, aga minu arvates ei ole see korrektne. Ma ei öelnud neid asju, mida te väitsite mind öelnud olevat või mis mulje teile minu jutust jäi. Nüüd vastus vähekindlustatud inimeste ja elektri hinna kohta. Ma usun, et valitsus ei näinud ilmaasjata vaeva, et sel aastal tõuseks kõikide avaliku sektori töötajate palk, tõuseksid pensionid ja toetused, nii palju kui see võimalik on. Me teame meie riigieelarve seisu ja ka seda, mida see võib, aga ei pruugi tähendada. Ma arvan, et see on oluline samm. Loomulikult teeme maksimumi selleks, et inimeste sissetulekud ka edaspidi kasvaksid. Me teame, millest see sõltub. Kui me septembris tegime eelarvet, siis oli selge arusaam, et palgad, pensionid ja toetused peavad tõusma. Ometi, lähtudes väga puhtast n-ö tasakaalueesmärgist, olid siin teatud riskid, mida valitsus võttis, selleks et inimeste sissetulekud kasvaksid.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud minister! Te olete korduvalt pidanud osalema ristküsitlustel elektri hinna teemal ja olete seetõttu detailideni kursis riigi kehtestatud maksudega. Mul on selline küsimus. Omal ajal te kommenteerisite elektriaktsiisi kehtestamist. Kui me nüüd vaatame oma elektriarvet, siis näeme, et seal on lisaks sellele kirjas muud riiklikud maksud. Kas te võite täna ministrina kindlalt öelda inimesele, kes oma arvet uurib, et need riiklikud maksud on proportsioonis, need on normaalses tasakaalus ülejäänud eelarvega võrreldes ja te neid muuta ei kavatse?

Ma juhin tähelepanu, et maksude kehtestamine on Riigikogu ainupädevuses. Samas tahan juhtida tähelepanu taastuvenergia tasule. Järjekordselt olen ma kuulnud, et mingitel arusaamatutel põhjustel see süsteem, mille Riigikogu Keskerakonna juhtimisel lõi, on tarbijale väga koormav, ma ütleksin, et lausa verejanuline, see on tarbijatelt verd välja imenud. See vastab tõele. Vaadake, kui palju on taastuvenergia tasu komponent aastatega kasvanud. See on teie töö tagajärg. Me oleme üritanud seda leevendada. Võtke palun see seadus vastu, siis maksavad tarbijad järgmisel seitsmel aastal 300 miljonit eurot vähem. Tehke palun seda ja ongi riiklik makse vähenenud! Ärge tehke suuri sõnu!
Elektriaktsiisi üle me oleme vaidlust pidanud. Ärgem unustagem, et kui elektriaktsiis sisse viidi, siis kaotati üks keskkonnatasu ära. Teiseks, see leevendus, mida te elektriaktsiisi vähendades pakute, ei ole märkimisväärne. See ei lahenda nende inimeste probleemi, kellele on iga sent oluline. See ei lahenda seda küsimust, küll aga tõstatab siin saalis uue küsimuse. Kui te vähendate elektriaktsiisi, kas te olete siis nõus loobuma sellest, et inimeste palgad ja pensionid tõuseksid? Siin on sellised seosed. Loomulikult on tegemist teatud ümberjaotamisega. Aga elektriaktsiisi maksavad ju kõik: rikkad, veel rikkamad ja hästi vaesed ka. Mõelge, mis on sotsiaalselt õiglane ja mis on efektiivne! Ärge tehke suuri sõnu! Te tahate oma kaootiliste ettepanekutega riigi rahakoti kummuli pöörata. Ma ei soovita seda teha. Nii et vastus teie küsimusele, daamid ja härrad, on taastuvenergia tasu. Võtke see seadus kohe vastu! Sealt tuleb küll väike kukkumine, aga seitsme aasta peale tähendab see tarbijatele 300 miljonit eurot. Võtke see seadus vastu! Ma ei ole märganud ühegi keskerakondlase ega sotsiaaldemokraadi vaimustust taastuvenergia tasu vähendamisega seoses, sest omal ajal, nagu ma olen korduvalt öelnud, viis selle verejanulise toetuse sisse just Keskerakond. Majandusminister oli siis Keskerakonnast ja sotsiaaldemokraadid toetasid seda mõtet palavikuliselt. Mina isiklikult seda ei toetanud. Eks inimesed satuvad ikka aeg-ajalt segadusse. Te tulite ja rääkisite vaimustunult, kuidas me hakkame oma loodust puhtamana hoidma. Parandagem koos see viga ära! Ma rohkem siis ei tänitaks teie ees, et just Keskerakond on selle kehtestanud.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Tegelikult on sotsiaaldemokraadid esitanud parlamendile ühe eelnõu, mis käsitleb taastuvenergia tasu märkimisväärset vähendamist. Minu küsimus tõukub aga kolleeg Jaan Õunapuu küsimusest, mis käsitles vähekindlustatud inimesi ja elektri hinna tõusu leevendamist. Te ütlesite, et üks asi, mida valitsus on teinud, on avalikus sektoris töötavate inimeste palga tõus. Kas te pidasite silmas, et avalikus sektoris töötavad inimesed on vähekindlustatud? Kas mu loogika peab paika?

Ei pea. Samamoodi võib tuua näite, et tööandjad ja töövõtjad leidsid võimaluse kokku leppida, tõstmaks sellest aastast minimaalpalka. Ma arvan, et see on ka oluline samm. Samas ei ole mõtet mulle tõestada, et minimaalpalk ei ole piisav. Ma arvan, et me kõik kirjutaksime alla avaldusele, et minimaalpalk võiks olla kaks korda suurem. Aga me kõik, olles terve mõistusega inimesed, saame aru, et selle nimel peame veel vaeva nägema ja tööd tegema, et minimaalpalk ei oleks mitte 320 eurot, vaid ükskõik kui suur, näiteks 600 eurot. Kindlasti ei või teha seda järeldust, mille teie esitasite. Ma rääkisin pigem ikkagi palgatõusust üldiselt ja nendest, kes on vähem kindlustatud. Eks palju sõltub ka inimeste kulutustest. Minu isa on pensionär, ta saab väga hästi hakkama. Ta tahab mullegi anda alati kümme eurot kaasa, et ostku ma endale midagi head, tal jääb ju raha üle. Ma muidugi ei võta.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kahju, et selline tõsine teema pööratakse naljaks. See ei ole nali, kui inimesed lülitavad elektriboileri välja ja hakkavad sooja vett uuesti keetma puupliidil. See on praegu Eesti reaalsus. Eesti reaalsus on ka see, et küsitluse järgi on kolmandik Eesti elanikest juba otsustanud Eestist ära minna või nad plaanivad seda. Kas üks põhjus ei ole siin see, et elektri hind, mille Eesti riik on kehtestanud, on üle mõistuse kõrge? Lugesin just ühe tudengi arvamuslugu. Autor imestab, kuidas Eesti riigis on üldse võimalik kodukuludega hakkama saada. Suur osa kodukuludest on Vabariigi Valitsuse otsustada. Ju siis Vabariigi Valitsus on otsustanud niimoodi, et selle kaudu on kõige lihtsam riigieelarvet täita, et see on kõige kindlam maks. Elektri hind on tegelikult maks. See on varjatud maks, rääkigu härra minister siin, mida ta soovib.
Kas see ongi see Eesti, mida me soovisime näha, et kui me õhtul või öösel ringi sõidame, siis külad on pimedad, linnatänavatel põlevad ainult mõned laternad, sest kohalike omavalitsuste eelarveid reguleeritakse valgustuspunktide arvuga? Ma arvan, et see ei ole eriti ratsionaalne. Kui räägitakse sellest, et kohalikud omavalitsused võiksid ju inimestele toetusi juurde maksta, siis, jah, selleks tuleks veel nii mõnigi latern välja lülitada.
Kindlasti oleks saanud elektri hinna tõusu leevendada. Selleks oli mitmeid meetmeid. Üks oli seesama elektriaktsiisi vähendamine, mida me oleme siin pingsalt kaitsnud. See oleks vähendanud elektri hinda 4,6%. Oleks olnud võimalik ka käibemaksuerandeid kehtestada. Huvitav on see, et kui 14 riigis mõeldakse kaitsetute tarbijate hinnaregulatsiooni peale, selle peale, kuidas nad hakkama saavad, siis meil öeldakse, et võtke aga toimetulekutoetust, 66 eurot peaks inimesel kuu jooksul elu sees hoidma. Eks proovigu härra minister ise selle rahaga hakkama saada. Alles siis võiks ta öelda, et riik inimesi kaitseb. Oleks võinud ka Eesti Energia kasumit vähem välja võtta. Kas Eestis Konkurentsiamet ikka töötab? Ma lugesin, et Eesti Energia kasumimarginaal on 26%. Kelle taskust see raha võetakse? Konkurentsiamet peaks siin kohe sekkuma ja kutsuma Eesti Energia juhid välja, sest selline kasumimarginaal on minu meelest ennekuulmatu.
Väide, et me pidime praegu vabaturule üle minema, ei kehti, sest Eestil oli neli aastat aega vabale elektriturule üleminekuks. See kohustus oleks meil olnud aastal 2017, selleks ajaks oleks kõik võrgud pidanud olema välja ehitatud. Näiteks on Estlink 2 välja ehitamata, aga see oleks võib-olla toonud olulist leevendust ka Eesti elektritarbijatele. Kui räägitakse, et tahetakse elektritarbijat kaitsta taastuvenergia tasu alandamise kaudu, siis tuleb silmas pidada, et see toob leevendust ainult 1,6%.
Tegelikult ongi nii, et see on maailmavaateline küsimus. Härra minister on vabaturu pooldaja, aga Eesti inimestel on ka võimalus ja õigus vabalt valida riiki, kus nad elada tahavad. Nad valivadki selle riigi, kus inimestesse normaalsemalt suhtutakse. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud kolleegid! Meie majandusminister võib olla vabaturu pooldaja ja ega meil siin Riigikogus ei ole tõsiasjaga, et Eesti on üle läinud energia vabaturule, midagi muud peale hakata kui sellega leppida. Vabaturg võis küll elektri börsihinda tõsta, aga see hinnatõus ei oleks pidanud kodutarbijatele paratamatult nii suur olema. Sellest, et vabaturg toob kodutarbijale ning väikesele ja keskmisele ettevõttele hinnatõusu, hakkas Keskerakonna fraktsioon rääkima juba 2011. aastal. Ma tuletasin küsimuses ministrile ka meelde, et aastal 2011 pareeriti meie ettepanekut alandada elektriaktsiisi alates 1. jaanuarist 2013, öeldes, et vabaturg võib tähendada ka odavamat elektrit. Nüüd me teame, et vabaturg ei ole tähendanud odavamat elektrit. Keskmine elektriarve on tõusnud 23–25%.
Aastal 2012 muutis majandusministeerium oma retoorikat ja ütles, et tõsi, riiklike otsustega lisatakse elektritariifile veel mitmeid tasusid, millest suurim on Eleringi võrgutasu, aga lisanduvad ka maksud, lisaks aktsiisile taastuvenergia tasu ja kõigele otsa käibemaks. Majandusministeerium tuli välja mõttega vähendada taastuvenergia tasu. Käidi välja mõte, et elektriaktsiisi alandamise asemel tegeldakse taastuvenergia tasu vähendamisega. Tõsi, selle mõju oleks isegi majandusministri kõige julgemate plaanide järgi olnud poole väiksem kui elektriaktsiisi alandamisel Euroopa Liidus lubatud miinimummäärani. Poole väiksem, aga koos aktsiisi alandamisega oleks taastuvenergia tasu vähendamisest ikkagi abi.
Täna on veebruari keskpaik. Olgem ausad, majandusminister Juhan Parts on taastuvenergia tasu vähendamisega ummikusse jõudnud. Ummikusse ei ole jõudnud Riigikogu, ummikusse ei ole jõudnud Edgar Savisaar, vaid ummikusse on jõudnud Juhan Parts. Omal ajal, kui see seadus vastu võeti, oli Keskerakond tõepoolest valitsuses, aga toona oli parlamendil teistsugune roll. Majandusminister Edgar Savisaar ei pakkunud nii kõrget taastuvenergia tasu, nagu Juhan Parts talle praegu omistada tahab, see tuli Riigikogust. Toona suutis Riigikogu enamus, mis ei pruukinud alati valitsuse enamusega kokku minna, veel mõtelda ja ka ise otsuseid vastu võtta. Nüüd teeb Riigikogu enamus nii, nagu valitsus tahab, ilma mõtlemisvõimeta. Aga mõnikord, kui mõni osa mõtlema hakkab, jäävad need suurepärased seadused, mis Juhan Partsi käest tulevad, toppama. Sellepärast ongi see taastuvenergia tasu eelnõu majanduskomisjoni toppama jäänud. Mitte Keskerakonna pärast, mitte sotside pärast – meie arvates oleks see eelnõu võinud jõuda ka Riigikogu suurde saali –, see toppab sellepärast, et IRL ja Reformierakond ei jõua omavahel kokkuleppele. Loomulikult, parteidistsipliin ei luba ju küsida Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide abi, kui seda ka vaja oleks.
Taastuvenergia tasuga on veel selline asi, et praegu on seda seadust niimoodi töödeldud, et tõenäoliselt võime seda siin arutada ühte- või teistpidi, aga kasu ei ole sellest mitte midagi. See meenutab monopolidevastast seadust, mis üle Eesti tõi kaasa vee ja kütte hinna tõusu, ning kodulaenuga hädasolijate heaks vastuvõetud seadust, mis mitte kedagi ei aita. Kui taastuvenergia tasu käsitlev seaduseelnõu siia saali jõuab, siis ei alandata sellega tõenäoliselt taastuvenergia tootjate toetusi. On küll kõlav pealkiri, aga elektriarved on postkasti jõudes ikka niisama suured.
Nii et mõnus on retooriliselt vabandusi leida, miks mitte midagi ei tehta. Ma arvan, et aus vastus on tegelikult see, mis täna Riigikogu rahanduskomisjonis välja öeldi: kõrged hinnad on lihtsalt praegusele valitsusele sobilikud, sest kõrgetele hindadele lisandub suurem käibemaks ja see aitab ju riigieelarvet täita. Soovi hinnatõusu vastu midagi konkreetselt ette võtta ei ole. Oma tegevusetusele võib leida mis iganes retoorilisi vabandusi. Fakt on see, et valitsus ei soovigi elektri hinda ohjeldada, sest kõrge hind aitab väga mugavalt riigieelarvet paberil tasakaalus hoida. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmiseks arutame Riigikogu liikmete Rannar Vassiljevi, Kajar Lemberi, Jaak Alliku, Helmen Küti, Jevgeni Ossinovski, Andres Anvelti, Marianne Mikko, Neeme Suure, Karel Rüütli, Rein Randveri ja Jaan Õunapuu 23. jaanuaril s.a esitatud arupärimist AS-i Eesti Energia investeeringute kohta Jordaanias ja Ameerika Ühendriikides. Ma palun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi!

Lisaks huvitavatele teemadele, mis puudutavad elektri hinda, mis on siin Riigikogu saalis päris palju tähelepanu pälvinud, samuti teemadele, mis puudutavad Eesti Energia investeeringuid Narva uue elektrijaama rajamisel, nende põhjendatust, mõttekust ja perspektiivi tulevikus, on Eesti Energiaga seotud veelgi põnevaid teemasid. Nimelt on Eesti Energia lisaks kodusele turule innukalt ka välisturgudele investeerinud. Kaks investeeringut, mis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmetele on huvi pakkunud, on tehtud Jordaaniasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Teatavasti on Eesti Energia alates 2010. aastast võtnud osa põlevkiviõli tootmisele suunatud ühisprojektist Jordaanias. Algul oli selles ühisprojektis Eesti Energia osakaal 76%, nüüdseks on see vähenenud 65%-ni. Samuti on vähenenud Jordaania kohaliku ettevõtte Near East Group osalus: 20%-st pelgalt 5%-ni.
Tegelikult ei paku meile huvi isegi mitte niivõrd Eesti Energia osaluse vähenemine selles projektis, kuivõrd just selle Jordaania ettevõtte osaluse vähenemine. Meie mure tuleneb sellest, et arvestades asjaolu, mis riigiga on tegemist, võib tunduda, et projekti edukale käekäigule on üsna kasulik see, kui kohaliku ettevõtte osalus on märkimisväärne. Kui see enam nii märkimisväärne ei ole, siis tekib paratamatult küsimus, kas projekti perspektiiv on tulevikus niisama optimistlik kui enne või enam mitte. Sellest ajendatult meid Eesti Energia investeering Jordaaniasse ennekõike huvitabki. Samuti on meil küsimus, kui palju on plaanitud investeeringust ära kulutatud ja kas selle investeeringu eesmärki, mis algul oli õli ja elektri tootmine, on korrigeeritud või on see endiselt sellisel kujul jõus.
Teine teema puudutab Ameerika Ühendriike, täpsemalt öeldes Utah' osariiki, kuhu Eesti Energia on samuti investeerinud. Seda investeeringut on Eesti Energia nõukogu liikmed ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal nimetanud riskantseks. Viimased katsetused, mis on tehtud Ameerikas kaevandatud põlevkivist toodetud õliga, väga paljulubavad ei olnud. On spekuleeritud kuni 100 miljoni dollari suuruse võimaliku kaotusega. Ma ütlen ka, et arupärimises on räägitud küll eurodest, aga tegelikult on hinnanguline risk vähemalt ajakirjanduse väidetel 100 miljonit dollarit. See, kui perspektiivne ikkagi on selle investeeringu tulevik, on tekitanud samamoodi küsimusi.
Eriti murelikuks teeb meid see, et Eesti Energia on ettevõte, keda on tulnud tema investeeringutes tublisti riigikassast turgutada. Mäletatavasti läks eelmisel aastal aktsiakapitali laiendamise nime all turgutamiseks 150 miljonit eurot, sellel aastal on selleks plaanitud 200 miljonit eurot ehk kokku 350 miljonit eurot. Nagu mainitud, lisaks välisturgudel plaanitud investeeringutele on Eesti Energial tõsised plaanid ka Eestis, ennekõike on neil kavas investeerida just põlevkivielektrijaamadesse.
Sellest tulenevalt on meil seitse küsimust, millele palume healt majandus- ja kommunikatsiooniministrilt vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, ma kõigepealt tänan nende küsimuste eest! Need on asjalikud küsimused ja minu arust ka vajalikud, et saaks rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on. Ma jään oma vastuses küsimuste piiresse.
Esimene küsimus: "Kas Eesti Energia äriplaan energiatootmisvõimsuste investeeringuteks Jordaanias on võrreldes 2010. aastaga muutunud ja kas teostatud uuringud on muutnud investeeringute eesmärke toota nii õli kui elektrit? Kui on muutused plaanides, siis mis osas ja eesmärkides?" Eesti Energia plaan arendada Jordaanias nii elektri kui ka põlevkiviõli tootmist on endiselt jõus. Jordaania õliprojekti e-lahendus kestab kuni 2015. aastani. Elektrijaama projekteerimise, ehitamise ja kaevandusoperaatorite hange käib, tulemused selguvad selle aasta teises kvartalis. Jordaania esimese põlevkivielektrijaama võimsuseks on planeeritud 460 megavatti. Selle valmimine on kavandatud 2017. aasta algusesse. 2013. aastal tuleb pärast hanke tulemuste selgumist Jordaania riigiga kokku leppida elektrimüügilepingu hinnatingimused. Hiljemalt järgmise, 2014. aasta alguseks tuleb projektile leida ka rahastajad ehk investorid. Taustaks ütlen, et Jordaania on ka edaspidi huvitatud kohaliku ressursi kasutuselevõtust. Eesti Energial on teadupärast Jordaania riigiga kontsessioonileping mahus 1,1 miljardit barrelit, kui see õlisse üle kanda. Jordaania riigi prioriteet on alustada esimeses järjekorras põlevkivist elektri tootmist, seda põhjusel, et elektri tootmise kõrge hind on seal endiselt suur probleem. Lihtsalt taustaks ütlen, et Jordaanias on elektri tootmise hind 180 eurot megavatt-tunni eest ehk see on viis korda kallim kui Eestis. Paralleelselt elektri tootmisega ja sellega seonduvate kaevandustega arendatakse õlitööstuse projekti.
Teine küsimus: "Kui suure osa planeeritud investeeringutest on Eesti pool siiani ära kasutanud ja mis on tänaseks päevaks saavutatud?" Eesti Energial ei ole Jordaaniasse "planeeritud" investeeringuid, mis tuleb kindlasti ära teha. Eesti Energia on prognoosinud investeeringute vajadust. Ettevõtte nõukogu on andnud ka maksimaalselt lubatud investeeringute mahu, mis on Eesti Energia majandusaasta aruannetes regulaarselt avalikustatud. Tehtud investeeringute abil on omandatud kontsessioon 1,1 miljardit barrelit õli sisaldava põlevkivimaardla kasutamiseks, on läbi uuritud maardlas asuv põlevkivi, hinnatud nii elektri- kui ka õlitööstuse väljaarendamise võimalikke keskkonnamõjusid, koostatud elektrijaama ehitamise tehniline dokumentatsioon, toimub rahvusvaheline hange elektrijaama ehitaja leidmiseks ning on ette valmistatud kaevanduse avamine. Jordaania põlevkiviprojekti oli Eesti Energia 2012. aasta kolmanda kvartali seisuga investeerinud kaheksa miljonit eurot. Seda saab, nagu ma ka viitasin, Eesti Energia majandusaasta aruandest lugeda. Prognoositav, mitte planeeritav investeering muudesse eelarendustesse on 22 miljonit eurot, selle on Eesti Energia nõukogu määranud laeks. Eesti Energia osa Jordaania projektis on 65%.
Kolmas küsimus: "Mis põhjusel muutus ühisfirma osalus energiafirmas?" Strateegilise investori kaasamise eesmärk oli saada täiendavaid arendusressursse ja jagada arenduskulusid. Strateegilise investorina kaasati juhtiv Aasia energiaettevõte YTL, kuna Eesti Energia soovib projekti kulusid jagada. Lisaks on tegemist selles vallas kogemustega partneriga. Ta on arendanud ja opereerib maailmas mitmeid suuri elektrijaamu. YTL-i installeeritud elektriportfell on mahus 5500 megavatti, talle kuuluvad söel, õlil ja gaasil töötavad elektrijaamad Malaisias, Singapuris ja Indoneesias. YTL-i kaasamine oli ka majanduslikult hea tehing, sest osaluse müük YTL-ile kattis Eesti Energia seni projekti tehtud kulutused. Seega on juba kolme või nelja aastaga Eesti Energia tegevus loonud reaalset väärtust. Kui me teeme lihtsa arvutuse, siis näeme, et kulude maht on selle vähemusosaluse müümisega ettevõttes juba tagasi teenitud. Aga teadupärast ei ole see selle Eesti Energia investeeringu eesmärk.
Neljas küsimus: "Kas Eesti pool ei näe projekti elluviimise puhul ohtu selles, et Jordaania pool on oluliselt vähendanud oma kapitali osatähtsust ehk kogu projektis ligi viis korda? Kas meil on informatsiooni, miks toimus selline osaluse vähendamine?" Eesti Energia ei näe selles ohtu. Ka peale oma osaluse vähendamist on Eesti Energial Jordaania projektis enamusosalus ning ettevõte arendab projekti aktiivselt. Jordaania kohalik ettevõte ei ole olnud projekti strateegiline investor ega ole seda ka tulevikus, see on kohalik eraettevõte. Nende soov on osa osalusest müüa. See on tingitud sellest, et nad ei ole võimelised projekti edasist arendamist 24% ulatuses rahastama. Ettevõtte asutamisel oli sellel Jordaania ettevõttel kohustus rahastada projekti 24% ulatuses.
Viies küsimus: "Kui palju on Eesti Energia investeerinud siiani Ameerika Ühendriikidesse? Millises ulatuses on plaanis teha täiendavaid investeeringuid?" USA ehk Utah' põlevkiviprojekti on Eesti Energia eelarendusfaasis investeerinud 33 miljonit eurot, millest põlevkivivaru ost oli 30 miljonit eurot. Kokku on põlevkivivaru suurusjärgus 2,6 miljardit barrelit, millest valdav osa kuulub ka maavaraliselt Eesti Energiale. Mitte kõik, aga valdav osa. Ma arve siin ei ütle, sest osa põlevkivivaru on ka USA föderaalmaal, aga valdav osa on eramaal ja USA seaduste kohaselt kuulub see üle kahe miljardi tonni põlevkivi Eesti Energiale. Praeguse seisuga on ettevõtte kinnitatud eelarendusfaasi eelarve maht kuni aastani 2016 (kaasa arvatud) 37 miljonit eurot.
Kuues küsimus: "Kuidas on plaanis finantseerida Jordaaniasse ja Ameerika Ühendriikidesse tehtavaid investeeringud? Kas lisaks eelmise aasta 150 miljonile eurole ning sel aastal plaanitavale 200 miljonile eurole on plaanis veelgi riigieelarve vahenditest AS Eesti Energia aktsiakapitali laiendada?" Jordaania ja USA projekti on seni, arendusfaasis, rahastatud Eesti Energia õlitööstuse müügi rahavoost, mis on teenitud avatud turgudel. Neid investeeringuid, mida riik tegi eelmisel aastal aktsiakapitali, ei tehtud arvestusega, et investeeritakse väljapoole Eestit. Need on ikkagi investeeringud Eestisse. Põhimõtteliselt, kui arendusfaasist jõutakse investeerimisfaasi, võib riik käsitleda teemat, kas investeerida vajaduse korral kapitali või mitte. Praegune ettevõtte lähenemine on, et investeerimisfaasis kaasatakse piisavalt investoreid. Nagu Jordaania projekti puhul, kuhu juba on kaasatud 35% ulatuses rahvusvaheline investor, tuleb ka nende projektide investeerimisfaasis ikkagi olulises mahus kaasata teisi investoreid. Eesti Energiale selle projekti väärtus arendamisel järjest kasvab. Ka siin sobib kinnituseks seesama Jordaania näide, kus mõneaastase arendustööga saavutati projekti atraktiivne väärtus. Aga loomulikult on mõlema projekti eesmärk jõuda ikkagi reaalsesse investeerimisfaasi. Sellisel juhul kuulub nende projektide juurde kindlasti ka investeeringuküsimuse lahendamine. Eesti Energial säilib majanduslik huvi, samas puudub vajadus ja nõue, et riik peaks ettevõtte kapitali selle võrra suurendama.
Seitsmes küsimus: "Kui riskantseks hindate AS Eesti Energia investeeringuid Jordaanias ja Ameerika Ühendriikides?" Nagu ma ütlesin, praegu on projektid arendusfaasis, riskid on selgeks tehtud, nende maandamisega tegeldakse. Nende välisprojektide põhiline lähtekoht on see, millest oma tulevikuväljavaadetes räägivad kõik maailma energeetikaorganisatsioonid (Rahvusvaheline Energiaagentuur, Maailma Energeetikanõukogu, õliteemasid käsitlevad mõttekojad, mida on maailmas rohkem kui üks), et nii nagu on juhtunud gaasi puhul, tulevad ka õli tootmise puhul paratamatult turule ja saavutavad konkurentsivõime mittekonventsionaalsed allikad. Teine lähtekoht on see, et Eesti Energial on olemas teatud kogemused, tehnoloogia (nagu see on ka mõnel teisel ettevõttel) ja võimalus seda arendada, arvestades üldist suunda, et Eesti majandus pidevalt rahvusvahelistub. Riskid on loomulikult erinevad. Ma arvan, et olulisimaks riskiks jääb nende projektide puhul nafta hind. Me teame, et tootes ükskõik millisest mittekonventsionaalsest maavarast õli (kõige  suuremad kogemused on Kanadal õliliivadest tootmisel), on tasuvuse murdepunkt hinnahorisont, mis näitab projekti realistlikkust. Kui me vaatame ükskõik milliseid globaalseid energia hinnatrendide prognoose 15–20 aasta peale, siis näeme, et mitte ükski prognoos ei näita ning mitte ükski rahvusvaheline ettevõte, rääkimata nendest riikidest, kes on otseselt huvitatud nafta suhteliselt kõrgest hinnast, ei arva, et nafta hind muutuvates hindades alaneks alla 80 dollari barreli eest 20 aasta jooksul. Arvestades energia tarbimise trendi, mis aastaks 2030 globaalse nõudluse tõttu kahekordistub, ja odava varu lõppemist maailma mitmes osas – me näeme, et konventsionaalse nafta leiukohtadest nafta puurimine läheb aina keerulisemaks –, siis on selge, et me näeme ka selle riski realiseerumist tulevikus. Kõik muud riskid on tegelikult paljuski ettevõtte käes.
USA puhul on küsitud keskkonnanõuete kohta. Seal on ka väga palju jura. Ärge jumala eest lugege seda Savisaare järjekordset jama! Keegi kirjutab talle valesid asju ette ja tal ei ole midagi muud avaldada. Ma soovitan tutvuda USA riigikontrolli analüüside ja aruannetega, mis käsitlevad mittekonventsionaalsete õlide tootmist USA-s. Need ei ole ainult viimase kahe aasta aruanded, vaid ka 2010. aasta omad, mida nad uuendasid 2012. aastal. Need aruanded näitavad suurt potentsiaali, näitavad, mis suunas föderaalvalitsus ja ametkonnad peavad edasi töötama. Me näeme selles kontekstis eriti positiivsena, et selle tööstuse väljaarendamisele on olemas ka osariigi väga tugev toetus.

Härra minister, aeg on läbi. Jätkame küsimustega. Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh! Hea minister, suur tänu väga hea vastuse eest! Ma arvan, et selliseid selgitusi on vaja. Mul ei ole ka praegu põhjust hakata avaldama oma eriarvamust teie esinemise kohta või rääkima oma muljest. Aga ma tahan küsida tulenevalt eelmise kuu lõpus majanduskomisjonis toimunud kohtumisest Eesti Energia inimestega. Nad tõid välja riskide teema: geoloogilised uuringud, keskkonnamõju hindamine, põlevkivi katsetamine, kui Saksamaale viiakse 600 tonni ja vaadatakse, mida see endast kujutab. Kas te oskate öelda, kas see on õige suhtumine, et risk on suur ja sellega seoses jääb riigil võib-olla mingisugune osa dividendist saamata?

Ma arvan, et ei ole. Ma arvan, et oluline poliitiline küsimus ja selle saali küsimus on see, kas me jagame neid trende, mida kirjeldatakse maailma energeetikas. Täiesti ootamatult, ma ütleksin nii, on maailmas tekkimas n-ö põlevkivi renessanss, tema võimalused paranevad. Võib-olla me kümne aasta pärast räägime hoopis teist juttu, kui on toimunud mingisugune täielik tehnoloogiline pööre. Aga ega tehnoloogias väga-väga paljudel põhjustel, eriti kui me vaatame energia tootmist, ei ole näha mingisugust muutust, mida täna ette ei kujutata. Ma olen alati toonud selle võrdluse: telekom ja internet. Teine küsimus on see, mida meie majandus võidaks, kui me üritaksime rohkem koondada jõude, neid kogemusi ja, mis seal salata, ka tehnoloogiat, ükskõik siis, kas see on hea või halb, millised on selle keskkonnanäitajad ja majandusliku efektiivsuse näitajad ning kuidas see sobib eri piirkonna põlevkivile. See on ju kõigile teada – lugege kas või vanu, aastakümnetetaguseid teaduskäsitlusi –, et põlevkivi on erineva koostisega. Ma olen alati öelnud ka eraettevõtjatele, et arvestades globaalset trendi energeetikas, seda, et võimalus mittekonventsionaalsetest maavaradest õli toota kasvab, me peaksime sinna riiklikult märksa rohkem panustama. Me oleme teinud siin mõningaid samme. Me püüame Tallinna Tehnikaülikoolis arendada geoloogiat, keemiatööstust ja vastavat energeetikat. Teretulunud on minu arust kõik initsiatiivid, mida Ida-Virumaal üles näidatakse, olgu see Põlevkivi Kompetentsikeskus või selleteemaline rakenduskõrgharidus. Ma arvan, et me peaksime julgema sinna raha panna. Siin on teatud võimalusi. Ka praegu on neid projekte ju tehtud, sedamööda, kui palju on Eestis tarku inimesi. Probleem on selles, et neid inimesi ei ole piisavalt. Nende projektide arenguks on vaja tunduvalt rohkem inimesi, kes suudaksid erinevaid küsimusi maailmatasemel lahendada.
Mis puudutab tehnoloogiat, seda, kas valida see või teine tehnoloogia, siis mina jätaksin selle ekspertide otsustada. See on ju loomulik olukord, kui me teame, et põlevkivi koostis erineb ning tekib vajadus ühes või teises situatsioonis tehnoloogiat arendada, muuta, korrigeerida. See on normaalne innovatsioon. Vaadake 2011. aasta Statistikaameti andmeid selle kohta, millise hüppe me tegime oma arendus- ja teaduskuludega. Me kasutasime siiamaani selleks ju 1% rahvatulust, 2010. aastal jõudsime napilt 1,5%-le, 2011. aastal aga kulutasime kogutulust 2,41% arendusele ja innovatsioonile. Sellel on palju põhjusi, aga üks on kindlasti see, et mitte ainult Eesti Energia, vaid ka VKG, samamoodi minu teada Kiviõli Keemiatööstus on asunud sellesse ühel või teisel moel panustama. Eesti Energia teeb seda ju väga palju, osaliselt investeerib ta koostöösse partneritega. Minu arvates on siin arengupotentsiaali. Riigi roll ei ole tulla ja hakata ärilisi otsuseid hindama. See oleks kardinaalne viga, kui me tahame poliitikutena hakata ärilisi otsuseid tegema. Ühes või teises küsimuses, eriti selle eelmise küsimuse puhul on seda permanentselt näha. Jälgige Soome poliitilisi debatte. Ma ei kujutaks iialgi ette, et Soome Vabariigi kõige tähtsam mees ütleks mõne ettevõtte kohta parastavalt: "Mis, kas sina lähed rahvusvaheliselt mingeid võimalusi vaatama?!" See on välistatud. Kui me tahame tõsiselt rääkida, et meie majandus peab rahvusvahelistuma, siis loomulikult tuleb seda üritada nendes valdkondades, kus meil on mingisugunegi eelis. Siin meil on väike eelis.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Kõigepealt ei saa ma päris nõustuda sellega, et Riigikogu ei peaks äriliste otsuste kohta arvamust avaldama, ennekõike just nende kohta, mis puudutavad riigi rahakotti, näiteks aktsiakapitali laiendamist põlevkivielektrijaama rajamiseks. See on see pädevus, mis Riigikogul peaks olema või, õigemini, tal kindlasti ongi see pädevus ja loodetavasti ka kompetentsus, et vähemalt mingil kujul põhimõttelist arvamust avaldada. Ma tahan aga tänada väga sisuliste vastuste eest! Te mainisite põhiriskina nafta hinna võimalikku muutust turul, pärast tõite sisse ka põlevkivi kvaliteedi, eriti just Utah' puhul. Mulle endale tundub ka, et pigem võiks risk peituda selles teises komponendis. Kuidas te hindate Eesti Energia nõukogu liikmete arvamust (te olete need liikmed ise määranud), et see on väga riskantne investeering?

Aitäh! Lihtsalt kommentaariks: loomulikult, ega ma ei mõtle neid otsuseid, mida peab tegema Riigikogu, isegi kui neil ka äriline tähendus on. Mina mõtlesin ikkagi neid ärilisi otsuseid, mis oma loomult peaksid olema ettevõtte, mitte aktsionäri otsused. Me peame suutma siin vahet teha. Aga see selleks. Loomulikult võime vajaduse korral arutada ka detaile ja informatsiooni esitada. Kuid ma tihtipeale ühe teise ettevõtte puhul kuulen, kuidas me peame lendama ühte või teise kohta ja peame hakkama tegema neid otsuseid just poliitilisel tasandil. Aga see selleks. Ma ei oska seda riski hinnata. Otsuse ühe või teise asja kohta on langetanud ju Eesti Energia nõukogu. Seda konkreetset ärilist otsust sõlmida kontsessioonileping Jordaania Kuningriigiga ja omandada USA-s aktsiaid ei ole langetanud aktsionär. Need on olnud nõukogu otsused. Need on selles mõttes ärilised otsused, et tuleb kalkuleerida ärilisi riske, ettevõtte võimekust projekti realiseerida ja vajadust tugevdada juhtimisvõimekust. Kindlasti on Eesti Energia sellised rahvusvahelised projektid hoopis teisest liigast kui see, et juhtida siin Eestis ühte või teist investeeringut. Loomulikult nõuab see minu arvates ka ettevõtte nõukogult suuremat kompetentsust, et strateegilisel tasandil kontrollida nende projektide arendust ja vajaduse korral teha oma otsuseid või rääkida aktsionäriga ehk meiega siin, et on vaja ettevõttes midagi muuta. Aga ma ei oska hinnata. Ma ei ole tähele pannud, kas mõni nõukogu liige on midagi sellist öelnud. Nõukogu on need otsused langetanud ja ma tean, et ta on seda teinud üsna põhjaliku analüüsi tulemusena.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Peaminister võib kindlasti nii Jordaania kui ka Ameerika projektide puhul leida väga palju huvitavaid ärilisi ja poliitilisi aspekte. Minu küsimus on selles mõttes poliitiline, et me ei ole rääkinud sellisest väärtusest nagu nende projektide vaimne energia. Kui sellega tegeleb juhtkond ja tegelevad spetsialistid, siis seda vaimset energiat läheb nende projektide peale võib-olla liiga palju, nii et me ei saa enam oma koduste asjadega hakkama. Alles te siin kaitsesite elektri hinda. Mina arvan küll, et kahe sellise väga riskantse projektiga tegelda sellistes tingimustes, nagu on meie kodusel elektriturul, on kurjast. Kas te jagate minu arvamust, et on võetud liiga suured riskid?

Ei jaga. Ma ei ütleks niimoodi, et tegu on riskidega. Kui te nii ütlete, siis mingisugune online-reporter presenteerib seda jällegi kui mingisugust kasiinondust riigi rahaga. See lihtsalt ei ole nii. Need projektid on suure mahuga, need nõuavad ettevõtetelt palju professionaalsemat juhtimisvõimekust, need on rahvusvahelised projektid. Aga öelda, et konkreetselt Eesti Energia ei suuda ühel või teisel moel juhtida neid niimoodi, et saada hakkama ka koduste probleemidega, pole õige. Sellega olen ma kompromissitult nõus, et kodus peavad olema asjad korras. Aga see ei pruugi tähendada suhteliselt subjektiivseid ja tihtipeale väga emotsionaalseid hinnanguid, et vaat kodus on just selle tõttu asjad niimoodi, et kuskil on üks rahvusvaheline projekt käsil. Me näeme väga suuri ettevõtteid, kes tegutsevad rahvusvahelistel turgudel, rääkimata meie piirkonnast. Tuleb õppida juhtima ka suuremaid ettevõtteid.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Tänapäeva tehnoloogia ja selle võimalused jätavad maha, võib julgelt öelda, kuni 35% põlevkivist. Te olete juba palju aastaid minister olnud. Tahangi teilt teada, mida on viimastel aastatel tehtud selleks, et see näitaja läheks allapoole.

Aitäh! Ma sain küsimusest aru, et nii palju jäetakse kaevandamata. Tänasel kurval päeval, kui hommikul rabas meid kõiki üks väga kurb uudis, on sellele võib-olla raske vastata. Ma arvan, et ma ei ole pädev, andmaks siin mingeid nõuandeid. Aga ma tean, et loomulikult on ettevõtte majanduslik huvi kasutada saadaolev maavara kaevanduse piires maksimaalselt ära.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Valeri Korbi, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks! Teema on Elektriraudtee uued rongid, vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Valeri Korb, palun!

Head kolleegid! 23. jaanuaril 2013. aastal vormistasid 11 Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise lugupeetud Juhan Partsile. Arupärimise teema on Elektriraudtee uued rongid. Me kirjutasime sellest, et eelmise aasta lõpus saabus Eestisse kauaoodatud uus Stadleris toodetud reisirong FLIRT. 2014. aastaks vahetatakse välja kõik Eesti reisirongid. Kahtlemata on tegu väga kiiduväärt ettevõtmisega, sest uued liiklusvahendid teevad paljudele inimestele rongisõidu senisest mugavamaks, samuti on kiidetud Stadleri rongi FLIRT turvalisust. Ometi on mitmed ohutuseksperdid mures, kuna uusi ronge saab tõsta ainult külje pealt. See tähendab, et rongi tõstmiseks juhul, kui sellega midagi juhtub, on vaja paralleelrööpaid või rööpapaariga paralleelselt kulgevat maanteed. Seoses sellega on meil ministrile neli küsimust, millele tahame vastust saada. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Euroopa Liidu toel on viimastel aastatel Eestis palju panustatud taristusse. Kas tänane raudteetaristu vastab uute rongide vajadustele?" Kui kümme aastat tagasi oli raudtee infrastruktuuri halva olukorra tõttu rongide liikluskiirus väike, mis avaldas mõju reisirongide liiklusgraafikutele, siis nüüd see enam nii ei ole. Aastatel 2007–2013 on Eesti Raudtee hallatavasse raudteeinfrastruktuuri investeeritud koos Euroopa Liidu vahenditega ca 22 miljonit eurot aastas. Võrreldes aastatega 2002–2006 on investeeritud kaks korda rohkem. Tänu sellele võime öelda, et kahe kolmandiku ulatuses on reisirongiliiklusega kaetud lõikudes tagatud kiirus 120 kilomeetrit tunnis. Paremas korras raudtee võimaldab vähendada reisirongide ühendusaegu. Raudteeinfrastruktuur on praegu piisavalt kvaliteetne, võimaldamaks tõsta reisirongide kiirust lõiguti kuni 140 kilomeetrini tunnis. Eesti Raudtee koos Tehnilise Järelevalve Ametiga selgitab praegu, millistel lõikudel ja kõverustel on võimalik sellist kiirust kehtestada. Mis puudutab toetavat taristut – perroone ja kõike muud sellist –, siis ka selles osas investeerimisprogramm jätkub. Me väga loodame, et järgmise aasta keskpaigas võime öelda, et valdav osa toetavast taristust vastab uutest rongidest tulenevatele nõudmistele. Võib-olla jäävad veel mõned otsad lahti, aga taristu aitab tagada enam-vähem seda kiirust, mille puhul investeering uutesse rongidesse on tasuv, lisaks on toetavad taristuosad.
Teine küsimus: "Eestis on arvukalt raudteeülesõite, mis on sõiduteega ühetasandilised. Kuidas on planeeritud tagada rongiliikluse ohutus pärast rongide planeeritava piirkiiruse tõstmist?" Täiendatud on majandusministri määrusega kehtestatud raudtee tehnokasutuseeskirja ning sõltumata kiiruse suurendamisest on ülesõitudel ohutusmeetmena ette nähtud LED-tüüpi fooride ja taristute kasutusele võtmine hiljemalt aastal 2018. Muudatuse eesmärk on ajakohastada kogu senist raudteeületuskohtade ohutusseadmete baasi, nii et see Tehnilise Järelevalve Ameti hinnangul oleks sobilik ka kiiruse kuni 140 kilomeetrit tunnis puhul. Eesti Raudtee on nõuetest etteulatuvalt täitnud 70%. Samuti on Tehnilise Järelevalve Ameti 2013. aasta eelarves ette nähtud vahendid uutest rongidest tingitud muudatustest teavitamiseks, liiklejate teadlikkuse kasvatamiseks ja seeläbi ohutuse suurendamiseks.
Kolmas küsimus: "Kõik, mis liigub, paratamatult ka kulub. Kas rongiliiklusega seotud struktuuridel on olemas kogu vajalik varustus ja personal, mida on vaja uute rongikoosseisude ülalpidamiseks, hooldamiseks ja ekspluatatsioonis hoidmiseks?" Elektriraudtee AS hankis koos rongidega vajaliku depooseadmestiku ja viie ekspluatatsiooniaasta jooksul hoolduseks vajaminevad varuosad. Rongitootja on kohustatud koolitama rongijuhte ning hooldus- ja remondipersonali, seda tehakse rongide katseperioodi jooksul. Elektriraudtee Pääsküla depoos toimuvad ettevalmistustööd ja alates 1. juulist 2013 on ettevõte valmis uute rongidega opereerima, neid hooldama ja remontima.
Neljas küsimus: "Kuidas on läinud senised uute rongide katsetussõidud?" Praegu käivad rongide seadistustööd, seadistatakse rongide elektroonset juhtimistarkvara. Eraldi on kontrollitud kokkusobimist infrastruktuuriga, mis on ootuspäraselt õnnestunud. Alates 8. jaanuarist on rongid katsesõitudel. Neil ei ole esinenud tõsiselt võetavaid probleeme. Katsetused on seni toimunud plaani kohaselt. Siht on lõpetada katsed 28. juunil, kui esimesed rongikoosseisud liinitööd alustavad. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? On. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Kindlasti on kõige olulisem see, et rongiliiklus hakkaks tõsiselt võetaval tasemel bussiliiklusele alternatiivi pakkuma. Mis teie majandusministrina arvate, kas me astume siin aeglasi või piisavalt kiireid samme, selleks et me suudaksime seda näha kui üht ühistranspordi vormi, mis pakub tõepoolest alternatiivi?

Aitäh! Kas ma sain õigesti aru, et rongiliiklus peaks pakkuma tõsiselt võetavat alternatiivi bussiliiklusele? Kas see oli küsimus? Kui neid investeeringuid, mida me praegu rongiliiklusse teeme, ei saa tõsiselt võtta, siis mida üldse tõsiselt võtta saab? See, mis me oleme teinud – kogu infrastruktuur on peaaegu uuendatud, oleme ostnud uue veeremipargi ja teinud kõik muu sellega kaasneva –, on, ma julgen öelda, tahtmata küll kõike enda arvele kirjutada, taasiseseisvusaja üks kõige olulisem investeering ühistransporti. Kuidas reisijad need rongid vastu võtavad, kuidas osatakse tööle panna detailid, et süsteem leiaks maksimaalset kasutamist ja suudaks konkureerida busside ja autodega, seda näitavad lähiaastad. Minu arvates tuleks täie tõsidusega keskenduda ühildumisele: kuidas inimesed rongile pääsevad, kuidas bussiliinid arvestavad rongide võimalusi (seda loomulikult seal, kus mingisugune rongiliin on). Kesksed kohad on siin linnades, ma arvan. Kindlasti on siin oluline Tallinn, sest elektrirongid liiguvad paljuski ju Tallinna piirkonnas, aga Tallinna ühissõidukiliinide ühilduvus muu transpordiga on ajast ja arust. Vaadakem, kus inimesed elavad ja töötavad praegu ning kus nad elasid ja töötasid siis, kui ühistransporti Tallinnasse kavandati. Transpordi arengukava aastateks 2014–2020, mida me praegu arutame, peab sellele väga tõsiselt keskenduma. Kuid samasuguseid näiteid leiab, ma arvan, teisteski suuremates linnades. Ühilduvus on hästi oluline, siis hakatakse ronge kindlasti rohkem kasutama.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Kui me räägime mugavusest, siis ei pea olema mitte ainult mugavad rongid, vaid ka mugavad raudteejaamad. Viis aastat tagasi me rääkisime, et meie riigis on programm, mis aitab raudteejaamu renoveerida. Kas viimasel ajal on selles osas midagi ära tehtud või ei, härra minister?

Aitäh! See on hea küsimus. Kui te mõtlete hooneid, siis need on väga erinevas staatuses nii juriidilises kui ka omandilises mõttes. Neid hooneid, mis on ühel või teisel moel Eesti Raudtee käes, järk-järgult parandatakse. Mõnel pool oleme teinud koostööd omavalitsusega, Tartu jaamahoone on siin viimane näide. Aga üldises pildis tuleks mõelda selle peale, kas on mingit sellist lahendust, mis võimaldaks kõiki neid Eesti raudteejaamu, mis mõnel pool asuvad väga ilusates ajaloolistes hoonetes, n-ö samal otstarbel kasutada. Kuigi, kui lugeda tarkadest raamatutest, kuidas reisija mõtleb, siis selgub, et ega reisija ei tule jaama selleks, et seal hoones istuda ja rongi oodata. Tavaliselt tuleb reisija jaama selleks, et minna kohe rongi peale. Kõik ühistranspordi tarbeks ehitatud pompoossed hooned on osaliselt hobuseajastu jäänuk. Inimestele oli kunagi bussile või rongile minek – lennujaamast ma ei räägigi – sündmus omaette. Nüüd aga tahavad nad jaamast väga ruttu edasi liikuda. Üldiselt on selle teema tõstatus mõistlik. Ma olen ise ka selle peale mõelnud ja me oleme seda arutanud, aga mingit üldist lahendust, mida nende hoonetega täpselt teha, ei ole veel pakkuda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Deniss Boroditši! Arupärimise teema on Estonian Airi teenuste kvaliteet, vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun, Deniss Boroditš, sõna on teil, et arupärimist tutvustada!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Demokraatide ühendus on andnud üle arupärimise, mille keskne teema on Estonian Airi teenuste kvaliteet ja seda just tarbija pilgu läbi. Viimastel kuudel on väga palju räägitud Estonian Airist ja selle tulevikust. See on ületanud uudisekünnise väga erinevate teemadega seoses, olgu selleks siis muudatused strateegias, mitmekümne miljoni euro suurune kahjum, ebaratsionaalne lennukite ostmine, töötajate koondamine, võimalik saneerimiskava jne. Samas jääb kohati mulje, et kõikide nende kahtlemata väga oluliste teemade puhul unustatakse tihtipeale teenindussektori tegutsemise alustala ehk teenuste kvaliteet, eriti nendel liinidel, kus on reaalne avatud konkurents.
Mõni aeg tagasi võrdles peaminister Andrus Ansip Estonian Airi tegutsemist ühistranspordi tegevusega. Ka mina nõustun sellega, et lennundusteenuste kasutaja peamine eesmärk on saada turvaliselt, mugavalt ja soodsa hinnaga punktist A punkti B. Kvaliteeti saab algatuseks hinnata lubaduste täitmise põhjal: tuleb vaadata, kas klient viidi lubatud ajal soovitud sihtkohta. Mulle tundub, et Estonian Airi puhul võib siin täheldada tõsiseid probleeme, sest kliente ei suudeta viia soovitud kohta ega teha seda lubatud ajal. Pidevalt kuuleb, et tühistatakse liine, jäetakse lennud ära või lükatakse neid edasi. Kui neid kriteeriume ei suudeta täita, siis kaob klientide usaldus ettevõtte vastu, mille tagajärjel hakkavad kliendid eelistama teisi operaatoreid ning seega ei pruugi selle ettevõtte tegutsemine kaugemas perspektiivis jätkusuutlik olla. Sellest tulenevalt soovime saada ministri kui aktsionäride esindaja hinnangut, kuidas tema hindab Estonian Airi pakutavate teenuste kvaliteeti, kuidas ta näeb seda võrdluses teiste firmade teenustega, milline on valmidus tegutsemiseks igasuguste tehniliste probleemide puhul ja lõppjäreldusena, kuidas ta hindab Estonian Airi võimekust konkureerida teiste firmadega lennundusturul. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kuidas olete rahul Estonian Airi poolt pakutava teenuse kvaliteediga?" Kui vaadata kõiki lennundusettevõtete teenuste kvaliteeti mõjutavaid indikaatoreid, siis erinevalt võib-olla küsija vaatenurgast tuleb öelda, et üldiselt võib Estonian Airi teenustega rahul olla. See ei tähenda, et ei saaks teha palju paremini ega oleks parandamise võimalusi. Estonian Air on olnud Eesti reisijate ja mujalt siia tulijate jaoks tarvilik ja usaldusväärne lennufirma. Edaspidi ütlen ma ka mõned arvud, mis seda kinnitavad. Kindlasti ei ole saanud viimastel aastatel, eriti möödunud aastal, olla rahul Estonian Airi finantstulemustega, samas oli reisijate arvu poolest möödunud aasta Estonian Airile läbi aegade rekordiline.
Teine küsimus: "Milliseid liine on viimase kolme kuu jooksul otsustatud sulgeda ning kuidas sellised otsused mõjutavad ettevõtte usaldusväärsust ja sellest tulenevalt müüginäitajaid? Kas on täheldatud klientide eelistuste muutumist teiste operaatorite kasuks?" Liinide avamine ja sulgemine toimub turunõudlusest lähtudes, samamoodi toimivad kõik naaberriikide lennuettevõtted. Väikese ettevõtte väikeste lennumahtude tõttu on siin graafiku muutused teravamalt tuntavad kui suurtes firmades. Estonian Air on äriühing, kes tegutseb avatud konkurentsiga turul. Majandustingimused on Euroopa lennunduses kiiresti ja palju muutunud ning väike lennuettevõte peab nendele võimalikult paindlikult reageerima. Lähtuvalt senistest majandustulemustest ja tulevikuväljavaadetest otsustas ettevõtte nõukogu eelmisel aastal Estonian Airi tegevussuunda korrigeerida. Estonian Air keskendub vaid nendele Eestile olulistele sihtkohtadele, kuhu on olemas püsiv nõudlus. Liinid, mille järele pole piisavat nõudlust või mis tootsid kahjumit, otsustati sulgeda. Selle aasta suvel jätkab Estonian Air lendamist kümnesse sihtpunkti: Stockholm, Kopenhaagen, Oslo, Trondheim, Brüssel, Amsterdam, Moskva, Peterburi, Kiiev ja Vilnius. Suvisel puhkusteperioodil lisanduvad Pariis ja Nice. Ettevõte vähendab kulusid, et need oleksid samas mõõtkavas kui uus ärimaht. Seda, et kliendid oleksid teisi firmasid eelistama hakanud, ei ole märgata. Estonian Air on ainus lennuettevõte, kelle eesmärk on arendada Eestist algavaid lennuliine. Seetõttu on tal Eestist reisi alustavate või siia lennata soovivate klientide jaoks oluline roll.
Kolmas küsimus: "Mitu lendu on viimasel ajal tühistatud või edasi lükatud lennukite tehniliste rikete tõttu? Kuidas hindate olukorda teiste operaatorite näitel?" Selle aasta jaanuaris oli Estonian Airi lendude regulaarsus 99,3%. See tähendab, et igast 100-st planeeritud lennust toimus keskmiselt 99,3 lendu. Majandusharu keskmine Euroopa Liidus on 98%. Seega on Estonian Airi näitajad keskmisest paremad. Jaanuaris jäi 1061-st planeeritud lennust tehnilistel põhjustel ära viis lendu. Estonian Airi olukord on selles osas päris hea, aga küllap meie, kelle jaoks see lihtsalt ületab uudisekünnise, käsitleme ärevalt iga uudist. See tekitab ettekujutust, justkui oleksid regulaarsusega lood halvad, aga arvud näitavad vastupidist. Mul ei ole siin kaasas eelmise aasta arve, aga ka siis oli lendude regulaarsus keskmisest parem, kui vaadata teisi turul tegutsevaid ettevõtteid.
Neljas küsimus: "Milline on ettevõtte tehniline valmidus sarnaste probleemide lahendamiseks (piisav tehniline personal, varulennukid jne)? Kas selline valmidus on kvaliteetse teenuse osutamiseks opereeritavatel liinidel piisav? Kui ei ole, siis kas ja kuidas on plaanis seda parandada?" Kindlasti on lennuohutus Estonian Airi esmane prioriteet ja ka jääb selleks. Ettevõtte restruktureerimise plaan keskendub ettevõtte tasakaalustamisele, kümnest tugeva nõudlusega liinist koosneva liinivõrgu teenindamisele. Proportsionaalselt lennumahu vähendamisega vähendatakse ka ettevõtte kulusid ja töötajate arvu. Ettevõte teeb restruktureerimise käigus tihedat koostööd Lennuameti ja teiste asjaomaste organisatsioonidega. Ettevõttel on kvaliteetse teenuse osutamiseks nõutav valmidus ja võimekus olemas.
Viies küsimus: "Kokkuvõtvalt: kuidas hindate Estonian Airi võimekust konkureerida teiste operaatoritega lennundusturul? Kas võimekuse puudumisel oleks parem lahendus selguse huvides ettevõtte pankrot?" Estonian Airi põhilised konkurentsieelised on otseühendused ja tihe lennusagedus lendamisel Eestile olulistesse sihtpunktidesse, mis lähtuvad eelkõige Eesti turu vajadustest. Lisaks teeb ettevõte koodijagamise alal koostööd mitme globaalse vedajaga, et pakkuda suurtest sõlmjaamadest edasilennuühendusi sadadesse maailma finants- ja majanduskeskustesse. Teiste lennufirmadega konkureerimisel on oluline, et ettevõtte kulud võimaldaksid kasumlikult pakkuda konkurentsivõimeliste hindadega teenust. Keeruliseks teeb selle ülesande kindlasti see, et Estonian Airi tegevusmastaap lennundusturul on tagasihoidlik ja ta ei saa seetõttu osta lennukikütust ega teenuseid nii soodsate ühikuhindadega kui suured lennufirmad. See on Estonian Airi suur murekoht. Väikeettevõtte ühikuhinnad on paratamatult kõrgemad kui suurel ettevõttel. Järelikult on vaja kuidagi kasvatada mastaapi. See on olnud ettevõtte probleem alates sellest hetkest, kui senised põhiaktsionärid 2009. aastal enam raha ettevõttesse ei pannud. Vahepealne ettevõtte kasvatamise katse näitas paraku, et kulud olid sellise mudeli korral prognoositust suuremad ja tulud väiksemad. Pärast sügisel toimunud äristrateegia muutmist on Estonian Air astunud mitmeid samme, et oma tegevust efektiivsemaks muuta ja kulusid kokku tõmmata. See puudutab personali ja lennukipargi vähendamist ning üleminekut vaid ühte tüüpi lennukitele. Väikese efektiivse lennufirmana, mille liinivõrk põhineb üksnes Eesti turu vajadustel, on Estonian Airi praeguse nõukogu ja juhatuse koostatava restruktureerimiskava kohaselt võimalik turul hakkama saada, aga töö selle kava detailide kallal, nagu te teate, veel käib. Kindlasti ei ole vaja üle rõhutada, et piisava sagedusega toimuvatel otselendudel on suur mõju ja majanduslik väärtus, nende otsene mõju majandusele on 130 miljonit eurot aastas. Transpordivolinik Kallas rääkis 2011. aastal, et sellise ettevõtte mõju riigi majandusele on üle 300 miljoni euro aastas. Sellises kohas, kus me elame, on ühenduste tagamine Euroopaga strateegiline küsimus. Me teame, et lennuühendus on üks viiest põhifaktorist, mida investorid arvestavad investeeringu asukoha valikul. On veel palju muid põhjusi, miks Eesti lennufirma olemasolu praeguse Euroopa lennundusturu reaalsuses on pigem praktiline tarvidus, mitte mingi uhkuseasi. Aitäh!

Hea minister, teile on küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Estonian Airi küsimus on olnud vähemalt pool aastat väga teravalt üleval. Küll on arutatud majandustulemusi ja mõju majandusele, aga väga palju on selle ümber tehtud ka poliitikat. Kuidas teile tundub või mis te ministrina arvate, kas majandusministeerium peaks rohkem tegelema majanduspoolega nii ettevõtte kui ka Eesti majanduse seisukohalt või poliitilise kähmlusega sellel teemal?

Aitäh selle küsimuse eest! Jäin pehmelt öeldes keeletuks ja hakkasin mõtlema, mida te mõtlete poliitilise kähmluse all. Ma korrigeeriksin aga ka seda mõtet, et see teema on olnud pool aastat üleval. Ma arvan, et see on meil – ma mõtlen "meie" all riiki, aga kui tahate, siis valitsust või majandusministeeriumi – üleval olnud alates 2009. aastast. Vaatame seda perioodi selles võtmes. Siin on olnud erinevaid arenguid ja tüsistusi, aga tegelikult tegi riik valiku ikkagi 2009. aastal. Olukorras, kus Estonian Air vajas põhimõtteliselt olulisi investeeringuid vananenud lennukiparki, oli tehtud ettemakseid teada-tuntud ettevõttele koostöös ühe põhiaktsionäriga ja rohkem enam raha kapitali ei pandud, oligi meie ees valik, kas riik laseb ettevõttel n-ö loomulikku teed minna, nii nagu tegid meie Leedu kolleegid, või me arvestame selle otsuse majanduspoliitilist mõju (ma ei tea, kas seda pidasitegi silmas poliitilise mõju all). Ma ütlen ka põhjuse. Loomulikult oli tollel ajal taustaks majanduskriis, millel oli oma mõju ka lennunduses, kütuse hind oli kõrge. Aga ka meile olid viis aastat mõju avaldanud Euroopa avatud taeva leping ja avatud lennundusturg. Odavlennufirmade ja siin piirkonnas tegutsevate muude ettevõtete tõttu oli hinnakonkurents väga tihe. Valik oli selle koha peal.
Nüüd on Estonian Airi eesmärk ja põhiülesanne ju täpselt samad. Eesmärk peab olema see, et ettevõte on finantsiliselt jätkusuutlik ja suudab siin piirkonnas pakkuda rahuldavaid lennuühendusi. Ma ei arva, et Euroopa lennundusturg, mis on Euroopa Liidus väga intensiivselt 15 aastat arenenud, oleks täiuslik. Mu vastus läheb liiga pikaks, kui ma hakkaksin siin kõiki asjaolusid välja tooma. Olgu, raskusi tuleb ette, neil on objektiivsed põhjused, aga küllap on ka ettevõttes tehtud mingisuguseid mitte kõige paremaid otsuseid. Nende otsuste avalik peegeldus on täpselt niisugune, nagu see on. On igasuguseid spetsialiste. Ühed arvavad, et kõik oli õige, ja teised taovad kõike maapõhja. Ma püüaksin kindlasti vältida politiseerimist, sest see on unikaalne olukord. Ma ei võtnud siia kaasa nimekirja Estonian Airi saatusekaaslastest, et näidata, millega maadlevad praegu mitmed erineva suurusega Euroopa lennufirmad ja kui palju neid püütakse rahaliselt turgutada. Me ei pea oma piirkonnast kaugemale minema. Me näeme, et see olukord on üsna sarnane. Tekib küsimus, miks kõik sellega tegelevad, kas siin on olemas mingi ühine teadmus. Võib-olla seda ei ole. Me võime vaadata Maltat, Sloveeniat, Tšehhit, Poolat jt. Kindlasti on siin mingid objektiivsed asjad.
Praegu on ülesanne ikkagi vaadata, kuidas õnnestub firmat restruktureerida. Koostöö Euroopa Komisjoniga on siin oluline. Leedu kogemus on suurepärane näide, et mingil kujul ühendused taastuvad, aga need on hoopis teise kvaliteediga. Meie vajadus on see, et saaks hommikul sõita teatud olulistesse sihtkohtadesse, mille järele on olemas baasnõudlus, ja õhtul tagasi tulla. Võib-olla võiks päeval veel kaks-kolm lendu olla, et saada sisse edasilennu lainesse. Ma suudan enam-vähem hinnata, mida on suutelised pakkuma odavlennufirmad ja teised firmad, rääkimata sellest, mis mõju sellise ettevõtte kadumisel turgudele on. Suurte lennuettevõtete huvid on hoopis vastupidised. Nemad kalkuleerivad täiesti külma närviga tulude-kulude suhteid. Nad näevad, kui palju Eestis on võimalik inimesi lennukisse panna ja kuhugi suurde jaama vedada: täpselt nii palju, et see tulude-kulude suhe oleks plussis, muul juhul muudetakse sõiduplaani. Võib-olla kunagi tuleb see aeg, kui turg selle paika paneb. Aga meil on siin teatud omapära. Kui me vaatame oma majanduse konkurentsivõimet, atraktiivsust, siis nagu ma ütlesin, ühenduste küsimus on väga kaalukas. Küsija tahtis teada, kas lahenduseks ei ole pankrot. Ma arvan, et me peame üritama leida lahendust, mis töötab nende turureeglite alusel, mis Euroopas on. Kui see ei ole võimalik, siis tulebki see, mida küsija pakkus. Kindlasti on omaette küsimus, mida on ka vaja arutada, see, kas turureegleid tuleb kuidagi korrigeerida, et need oleksid mõistlikud, arvestades meie huve.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kindlasti on enamik inimesi, kes on lennuliiklusega kokku puutunud või majandusinimestega kohtunud, nõus, et Eesti õhuühendused ei ole väheoluline teema. Aga samal ajal on pahameel juhtimisvalikute pärast ja lausa legendiks saanud palganumbrid versus see, mida me selle eest lõpuks saime, ka emotsioone tekitanud. Minu küsimus on see: mida me saame õppida lõunanaabritelt? Nemad on oma airBalticuga selle kadalipu läbi teinud, teises võtmes küll ja võib-olla natuke teistes mastaapides. Aga mida positiivset me neilt õppida saaksime?

Ärgem unustagem ühte asja. Ma nägin, kui Väino Sarnet oli mingis telesaates ja rääkis päris asjalikku juttu, ainult ühe agaga. Estonian Air magas maha selle, mida airBaltic 2003. aastal tegi. Me teame, miks ta selle maha magas. Põhjus on seesama aktsionäride struktuur. AirBaltic, kui me vaatame teda n-ö teoreetiliselt, on ju päris hea idee. Ma ei saa lõpuni aru ka nendest, kes ütlevad, et inimesed, ükskõik kus nad siis on, ei võiks lennata Tallinna kaudu kuhugi edasi. Printsiibis ma seda välistada ei saa. Ma olen nõus sellega, mis te ütlesite. Mul ei ole mingit õigust oma emotsioone avaldada. Valitsus tegi 2010. ja 2011. aastal restruktureerimisprotsessis erinevaid otsuseid. Kui vaadata seda, mida ettevõtte juhtorganid on pakkunud, ja seda, millised riskid on lõpuks realiseerunud, siis siin on teatud lõhe. Ma täiesti mõistan neid emotsioone, ma ei vaidle vastu. Mis puudutab meie lõunanaabrite ettevõtte praegust seisu, siis seal on väga tõsised probleemid seoses riigi sekkumise lubatavusega Euroopa Komisjoni vaatevinklist. Niipalju kui ma olen aru saanud, Euroopa Komisjon seda uurib ja nad on palju kaugemale jõudnud kui Estonian Airi puhul. Lisaks toimub aktsionäride vahel vaidlus, mis pole lõppenud. Selles ettevõttes on veel väga palju lahendamata küsimusi.

Deniss Boroditš, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti oleks kõikide tarbijate huvides see, kui Tallinnast saaks lennata võimalikult paljudesse kohtadesse. Üks variant on see, et see toimuks osaliselt Estonian Airi kaudu, aga samas oleks võimalik lennata ka teiste firmadega. On tõesti hea meel, et viimasel ajal on neid firmasid Tallinnasse juurde tulnud, näiteks Ryanair või Aeroflot, mis on jälle tagasi Tallinnas. Kas valitsuse tasemel käib töö ka uute ettevõtete Tallinnasse meelitamisel? Kui käib, siis milline on teie arvamus, millised on veel Tallinna Lennujaama võimalikud partnerid?

Aitäh! Lihtne vastus on, et see on ikkagi lennujaama otsene äriline tegevus. See ongi Tallinna Lennujaama ülesanne. Muide, sama puudutab ka Tartut. Me võime unistada ka muudest ühendustest saartel asuvate lennujaamadega, mis on korralikult välja arendatud. Tallinna Lennujaama äriline ülesanne on konkureerida ja saavutada tihedam lennuliiklus. Siin paneb objektiivsed piirid ette muidugi jälle meie suhteliselt väike kohalik turg. Üks asi, mida me tegime valitsuse ja ka Riigikogu tasandil, oli see, et me 2009. aastal kasutasime võimalust ja muutsime lennujaamatariifid atraktiivseks ka odavlennufirmadele. Nii suures mahus, nagu Euroopa lennujaamu puudutavad reeglid võimaldavad, me katame eelarvest n-ö turvalisuse kulud lennujaamas. Selleks on eelarves ette nähtud eraldi dotatsioon. See võimaldas tegelikult saavutada mitme ettevõttega kokkuleppe ja nad on asunud Tallinnasse lendama. See on kindlasti lennuvõimalusi mitmekesistanud. Nende kvaliteedi ja muude aspektide kohta võib muidugi küsimusi esitada, ma mõtlen ennekõike lennuplaani stabiilsust. See oli aga üks võimalus.
Kui me vaatame Euroopa Komisjoni reguleerivad algatusi, siis näeme, et pigem on Euroopa Komisjoni suund sekkumisvõimalusi vähendada. Näiteks on lennujaamade riigiabi suuniste osas praegu laua peal idee, et mitte mingil juhul ei tohiks riik lennujaamale investeerimistoetusi anda rohkem kui 50%. Me peame arvestama, et me oleme Tallinna Lennujaama kõvasti investeerinud, aga see sai paljuski võimalikuks seetõttu, et lubatud riigiabi maht oli 85%. Selline arutelu käib. Meie seisukoht on kindlasti, et riik peaks saama võimaluse investeerida. Muidu, ma arvan, neid investeeringuid ei tule üldse ja lennujaama areng võib jääda juba selle tõttu seisma. Riik saab sõlmida kahepoolseid lennundusleppeid, luua lepingulisi baase, et kolmandatel riikidel oleks võimalik mitte ainult reisijaveo, vaid ka kaubaveo puhul Tallinnas lennujaama kasutada.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Nüüd on peale haamrilööki suurepärane võimalus registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Kõigil, kes seda soovivad, palun julgesti võimalust kasutada! Kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 19.42.