Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu neljanda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Marika Tuus-Laul!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Probleem puudutab kalapüügi korraldust Peipsi järvel. Selle küsimuse on püstitanud ja meile edastanud Peipsi Harrastuskalastajate Klubi. Laiemalt võttes on mure selles, et nii kutseliste kalurite kui harrastuspüüdjate kalasaagid lähevad järjest väiksemaks, samal ajal püütakse väiksemat mõõtu kala, mida vanasti püüda ei tohtinud. Samuti ei ole Peipsil kehtestatud ahvenatele alammõõtu. Üks probleem on see, et kala püütakse suurte traalidega ja harrastuskalurid ei pea seda õigeks. Küsimus on ka rannakalurites, kellel olid varem palju suuremad püügivõimalused. Praegu on nende võimalusi järjest ahendatud ja nad kardavad, et need kaotatakse üldse ära. Leitakse, et Peipsist on saanud suurte kalatöösturite pärusmaa ja et neile peaks tegema kohustuseks lasta järve juurde kalamaimusid. Seda tehti Vene ajal väga võimsalt, selleks olid terved haudejaamad olemas. Probleem on selles, et viimased 20 aastat on ainult kala püütud, aga mitte midagi juurde ei tule. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile süstivate narkomaanide olukorra kohta. Neid on Eestis 20 000, keskmine statistiline näitaja on 15 iga 1000 elaniku kohta. Analoogsed näitajad jäävad Euroopa Liidus 1 ja 5 vahele ehk meil on sellest riigist, kes meie järel on, kolm korda rohkem süstivaid narkomaane. Asendusravi saab neist ainult 5%, 95% kõnnib niisama ringi. Sellest on tingitud ka suur narkosurmade arv üledoosi tõttu – 2009. aastal 146 surmajuhtumit miljoni elaniku kohta. See on tunduvalt rohkem kui näiteks Norras, mis on järgmine riik meie järel (seal on 80 millegagi). Kõik see paneb meid siseministrilt küsimusi küsima. Tavaliselt peetakse narkomaania kõrge taseme põhjuseks seda, et riik on sotsiaalsfäärides nõrgalt arenenud või politsei ei oska seda tööd teha. Me tahaksime välja selgitada, kes on selles olukorras süüdi, ja leida mõned võimalikud lahendused, kui härra minister muidugi suudab neid pakkuda. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel on mul au esitada arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimise sisu on eksimused riigihankel. Sihtasutus Tallinna Teletorn sõlmis rekonstrueerimisprojekti elluviimiseks 2010. aasta mais avatud hankemenetluse riigihanke tulemusena lepingu KMG Ehitusega, kuid ettevõte katkestas ehitustööd juba paar kuud peale lepingu sõlmimist. Uue ehitaja leidmiseks ei tehtudki hanget, vaid lepiti ühe ehitajaga kokku, et see ehitab selle objekti lõpuni. (Ka praegu on võimalik nii talitada.) Eesmärk oli saada see objekt 2011. aasta sügiseks valmis, kuna aasta 2011 oli Tallinnas kultuuriaasta. Paraku avati renoveeritud teletorn ikkagi alles 2012. aastal ja selle tulemusena tuleb Eesti maksumaksjal 827 246 eurot kinni maksta. See on asja hind. Mulle tundub, et nii praegu Eestis asi käibki, et makstakse tuimalt need arved kinni ja keegi millegi eest ei vastuta. Meil on härra ministrile neli küsimust. Me loodame, et härra minister toob selgust, kas maksumaksja rahaga võib nii lihtsalt ringi käia. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm arupärimist. Kui arupärimised vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus võttis menetlusse järgmised eelnõud ja määras neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. veebruaril algatatud muuseumiseaduse eelnõu, juhtivkomisjon – kultuurikomisjon. Teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. veebruaril algatatud võlaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon. Kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. veebruaril algatatud jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise 1972. aasta konventsiooni 1996. aasta protokolliga ühinemise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon. Neljandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. veebruaril algatatud väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon. Viiendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. veebruaril algatatud kriminaalmenetluse seadustiku § 199 täiendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon. Kuuendaks, Riigikogu riigikaitsekomisjoni s.a 11. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel NATO alalise merejõudude grupi koosseisus" eelnõu, juhtivkomisjon – riigikaitsekomisjon.
Riigikogu juhatus muutis Eesti Keskerakonna fraktsiooni 2012. aasta 19. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 342 juhtivkomisjoni ja määras eelnõu uueks juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni.
Edastasin Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile.
Nüüd, head kolleegid, kohaloleku kontroll.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Türkmenistani valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 341 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti rahanduskomisjoni liikme kolleeg Remo Holsmeri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu esimene lugemine toimus 23. jaanuaril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 25. jaanuariks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Eelnõu teist lugemist puudutavad otsused langetasime rahanduskomisjonis 28. jaanuaril. Rahanduskomisjon otsustas teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja panna eelnõu lõpphääletusele.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Alustame kolleeg Mart Nutist.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas komisjonil on andmeid selle kohta, mitut inimest see teema võiks puudutada?

Komisjonis seda ei arutatud, aga ma olen suhelnud Türkmenistani Eesti parlamendigrupi esimehega, kelle sõnul on kahe riigi vaheline investeeringute maht hinnanguliselt kaheksa miljonit eurot. Kuidas seda inimeste arvu seisukohalt hinnata? Sellele küsimusele ma jään vastuse võlgu. Aga rahalist mahtu ma oskan öelda.

Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, milliseid perspektiive me näeme nende kahe sõbraliku riigi vahelises majandussuhtluses?

Perspektiiv on kindlasti hea, seda kirjeldas komisjonis ka ministeeriumi esindaja. Kui juba praegu võtta aluseks investeeringute maht kaheksa miljoni ulatuses, siis tuleb kindlasti mõelda suurelt, st suhteid tihendada ja ka investeeringute mahtu suurendada.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Ma palun vabandust oma teadmatuse pärast, aga kes on selle Türkmenistani sõprusgrupi liider?

Esimees on härra Kalev Lillo.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas te nimetaksite mõned konkreetsed meetmed, milles Eesti ja Türkmenistan on omavahel kokku leppinud, et vältida topeltmaksustamist ja maksudest hoidumist?

Hea komisjonikaaslane! Nagu sa väga hästi tead, on topeltmaksustamise lepingud kõikide riikide, kaasa arvatud Türkmenistani puhul trafaretsed. Midagi erakorralist siin ei ole ja põhjust midagi erilist välja tuua ka ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Remo Holsmer! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Kuna muudatusettepanekuid tulnud ei ole, siis on meil võimalus see eelnõu lõpphääletusel seadusena vastu võtta.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Türkmenistani valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 341. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmisena Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu 300 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Kalev Lillo!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate meresõiduohutuse seaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõust 300 enne teist lugemist. Esimest korda oli see seaduseelnõu siin saalis 30. novembril eelmisel aastal. Tähtajaks ei laekunud fraktsioonidelt, komisjonidelt ega ka Riigikogu liikmetelt ühtegi parandusettepanekut. Küll aga saatis eelnõu algataja ehk Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium juhtivkomisjonile kaalumiseks viis ettepanekut. Neid arutati komisjoni töörühmades 9. ja 22. jaanuaril ja kokku sõnastati neli parandusettepanekut, millest kaks olid tehnilist ja kaks sisulist laadi. Majanduskomisjon arutas neid parandusettepanekuid oma 28. jaanuari istungil ja otsustas kõiki konsensuslikult toetada. Lisaks otsustati saata see eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 13. veebruaril, teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ning juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi s.a 20. veebruaril ettepanekuga eelnõu seadusena vastu võtta. Kõik need otsused tehti konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Lillo! Küsimusi ettekandjale ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on esitatud neli muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon ning teise, kolmanda ja ka neljanda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Neid on arvestatud täielikult. Seaduseelnõu 300 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmisena Vabariigi Valitsuse algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 259 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Reet Roosi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas 28. jaanuaril 2013 Vabariigi Valitsuse algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 259. Algataja esindajana osales istungil Sotsiaalministeeriumi õigusala juht Helen Tralla.
Komisjon otsustas teha eelnõu kohta ühe muudatusettepaneku, millega täpsustatakse eelnõu punktis 2 sätestatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 4 lõike 5¹ sõnastikku, mille järgi kohaldatakse viiendas nimekirjas loetletud ainete käitlemisele üksnes narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3 lõikes 1¹ sätestatud piirangut. Maakeeli tähendab see seda, et nende ainete käitlemine on keelatud üksnes siis, kui selle eesmärk on isikule narkojoobe tekitamine. Kui selline aine kasutamise eesmärk on tuvastatud, on tegemist keelatud tegevusega, millele laieneb regulatsioon ebaseadusliku käitlemise eest vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadusele ja karistusseadustikule. See on analoogne teiste, praegu nimekirjas olevate narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku käitlemisega. Kui viiendas nimekirjas loetletud aineid ei käidelda narkojoobe tekitamise eesmärgil, on nende ainete käitlemine piiranguteta. Tööstuslikult kasutatakse reeglina GBL-i.
Komisjon tegi otsused konsensusega ja need olid järgmised: esiteks, teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, ja teiseks, teha teile ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Reet Roos! Küsimusi teile ei ole. Veel kord tänud! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, mille on esitanud juhtivkomisjon ja mis on arvestatud täielikult. Seaduseelnõu 259 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmisena Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 321 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus esitab konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle peamine eesmärk on täiendada Konkurentsiameti pädevusi kahe uue järelevalvelise meetmega.
Esiteks näeb seaduseelnõu ette anda Konkurentsiametile õigus kiita heaks ettevõtjate vabatahtlikult võetavaid kohustusi ning teiseks võimaluse kehtestada ettevõtjatele järgimiseks ajutisi meetmeid, et n-ö parandada konkurentsi või kõrvaldada konkurentsiolukorda rikkuvad teod. Need pädevused tulenevad ka Euroopa Liidu õigusest. Praegune olukord on selline, et kehtiv õigus annab Konkurentsiametile üksnes võimaluse nõuda rikkumise lõpetamist ja kehtestada trahve, karistusmakseid või muid sanktsioone. Ajutisi meetmeid, mis on palju paindlikumad ja konkurentsi tagamiseks võib-olla praktilisemad, Eesti seadused ei võimalda.
Lisaks näeb seaduseelnõu ette muudatusi koondumiste kontrollimises. Olulisem muudatus on siin ettevõtete koondumiste osalistele pandav kohustus jõustada koondumine hiljemalt kuue kuu jooksul koondumise heakskiitmisest. Seni oli see tähtaeg pikem. Miks see tähtaeg peaks olema lühem? Koondumise loa andmise järel ja tegeliku koondumise läbiviimise väga pika viivitamisega võib koondumise luba sisuliselt kaotada oma adekvaatsuse. Lisaks antakse nii Konkurentsiametile kui ka koondumise osalistele probleemsete koondumiste puhul lisaaega koondumisega seotud kohustuste võtmiseks ja analüüsimiseks.
Muud eelnõuga kavandatavad muudatused hõlmavad peaasjalikult mitmesuguste õigusaktide täiendamist ja täpsustamist konkurentsialase järelevalve praktikas tekkinud probleemide lahendamiseks. Konkurentsiseaduses täpsustatakse ja muudetakse menetlust ja vastutust puudutavaid sätteid, reguleeritakse täiendavalt rahvusvahelist koostööd konkurentsialase järelevalve raames ning täpsustatakse eri- või ainuõiguse kontseptsiooni seoseid majandushaldus- ja riigihankeõigusega. Viimati nimetatud eesmärgi teostamiseks on kavas kehtetuks tunnistada ka mõningad 1990. aastate lõpust pärinevad normid, mis ei ole tänaseni praktikas kasutust leidnud. Selgitasin ennist konkurentsiseaduse muutmise põhisisu. Sellega seoses kavandatakse muudatusi ka elektroonilise side seaduses, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses ning karistusseadustikus.
Seadus on kavandatud jõustuma üldises korras, välja arvatud eelnõu § 1 punkt 8, mille jõustumise tähtajaks on ka eri- ja ainuõiguse andmise korra kehtetuks muutumine. Viidatud säte jõustuks 1. jaanuarist 2014. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Andres Jalak!

Aitäh! Austatud minister! Me anname Konkurentsiametile täiendavaid järelevalvevõimalusi. Kas senisest praktikast on tuua mõni näide, kus me oleme takerdunud selle taha, et meil ei ole neid võimalusi olnud?

Võiks öelda, et jah. Nagu ma ütlesin, on Konkurentsiameti reageerimisviisid praeguses konkurentsi regulatsioonis võrdlemisi ühelaadsed. Rikkumine fikseeritakse ja sanktsioneeritakse mingil moel trahvi või muu karistusega. Kui me aga vaatame konkurentsi edendamist ja tagamist, siis tegelik elu, nagu ka kogu majandus- ja äritegevus, on märksa keerulisem. Kui luua võimalused ajutisteks meetmeteks või teatud lubadusteks, kokkulepeteks, muudab see ühelt poolt asja turul tegutsevate ettevõtete jaoks paindlikumaks, teiselt poolt, ma arvan, soodustab see kindlasti ettevõtjate valmisolekut koostööks.

Palun, kolleeg Kaja Kallas!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti on üks riikidest, kus kartellide eest on ette nähtud kriminaalkaristused. Kuidas te hindate, kas see on aidanud kaasa konkurentsiolukorra parandamisele või on see pigem menetluses takistuseks?

Aitäh! Konkreetselt seda temaatikat see eelnõu ei puuduta, aga ma julgen välja öelda oma subjektiivse arvamuse, mille osas tuleks tööd teha. See konkurentsi rikkumiste kriminaalõiguslik kvalifitseering ei pruugi tegelikult olla parim lahendus. Me teame, et on olemas mitmesuguseid õiguslikke lahendusi. Konkurentsi rikkumine on ikkagi iseseisev õiguse riive ja sellest väljaarendatud käsitlus. Teisisõnu, iga konkurentsi rikkumine ei tähenda automaatselt kurjategija templi külgepanemist. See võiks tegelikult olla kaalumise koht, mis omakorda ei tähenda seda, et väärteo- või karistusõigusest ei võiks üle võtta mitmeid menetluslikke norme. Aga minu arust on see teema, millega me võiksime tegeleda. See ei ole kindlasti lihtne ja ma arvan, et muudatused tuleks hästi läbi mõelda enne, kui neid tegema hakata.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun nüüd kõnepulti majanduskomisjoni esimehe kolleeg Kaja Kallase!

Lugupeetud eesistuja! Austatud kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu 28. jaanuaril. Lisaks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile olid komisjoni kutsutud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse ekspert Mario Sõrm ning Konkurentsiameti konkurentsiteenistuse järelevalveosakonna juhataja Juhan Põldroos.
Peale eelnõu tutvustamist toimus arutelu. Küsimused komisjonis puudutasid eelkõige turuvalitsemise kartellide eest ettenähtud karistusi ja nende piisavust või mittepiisavust. Muu hulgas arutasime seda, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest on ette nähtud kahetasandiline karistamine. Esimesel korral on see karistatav väärteo korras. Kui sama tegu pannakse uuesti toime, siis on tegemist kriminaalkorras karistatava teoga, kuid tegelikkuses on seda menetlust suhteliselt keeruline läbi viia. Kui võtta konkurentsi rikkumised üldiselt, siis oli arutuse all ka karistuste piisavus preventatiivse meetmena nende rikkumiste ärahoidmiseks. Samuti olid arutelu all menetluslikud küsimused ehk väärtegude aegumine, sh konkurentsialaste väärtegude aegumise aeg – kas see on piisav, et jõuda lahendini, mis aitaks neid rikkumisi ära hoida.
Kokkuvõttes tegime kolm konsensuslikku otsust: saata eelnõu täiskogu päevakorda 13. veebruaril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 13. märts 2013 kell 17.15. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kaja Kallas! Palun esitada küsimusi ettekandjale! Küsimusi ei ole. Veel kord aitäh! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Määran eelnõu 321 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 13. märtsi kell 17.15. Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Võtan juhataja vaheaja, viis minutit!
V a h e a e g

Lugupeetud kolleegid! Juhataja vaheaeg on läbi. Läheme edasi järgmise punktiga, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 354 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on algatanud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu väljatöötamise aluseks on Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm kuni aastani 2015, mille kohaselt me loome Tallinna vangla juurde ühtse kinnipidamiskeskuse avalikku korda või riigi julgeolekut ohustavate varjupaigataotlejate ja väljasaadetavate kinnipidamiseks. Sellel eelnõul on kaks eesmärki. Esiteks muudame Politsei- ja Piirivalveameti väljasaatmiskeskuse kinnipidamiskeskuseks, kus lisaks väljasaadetavatele võimaldatakse halduskohtu loal kinni pidada ka varjupaigataotlejaid, kui see on vajalik esmaste menetlustoimingute tegemiseks või avaliku korra või riigi julgeoleku kaitsmise huvides. Teiseks kehtestame Sotsiaalministeeriumi ettepanekul ja õiguskantsleri märkustest tulenevalt rahvusvahelise kaitse saaja kohaliku omavalitsuse üksusse elama asumisel tekkivate kulude riigieelarvest katmise korra ja määrad.
Varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskuse, nn esmase vastuvõtukeskuse loomise kohustus on olnud Sotsiaalministeeriumil 1997. aastast. Tänaseni seda keskust loodud ei ole. Samas on vajadus varjupaigataotlejate kinnipidamiseks olemas, see püsib ka tulevikus, et tagada siseturvalisus ja vältida varjupaigaõiguse väärkasutamist. Varjupaigataotlejate kinnipidamiskeskuse puudumine on tinginud varjupaigataotlejate omavolilise lahkumise Eestist. Näiteks lahkus 2012. aastal omavoliliselt 25 varjupaigataotlejat, mis moodustas 32% kõigist taotlejatest. Samas me oleme riigina kohustatud korraldama nende varjupaigataotlejate tagasisaatmise oma päritoluriiki, kes on mõne teise Schengeni liikmesriigi poolt kinni peetud, kuid kelle rahvusvahelise kaitse taotlust Eesti pole rahuldanud.
Mis puudutab varjupaigataotlejate kinnipidamise aluseid, siis need on sätestatud kehtivas õiguses. Täiendavalt näeme selle eelnõuga ette, et varjupaigataotlejat võib kinni pidada tema kodakondsuse kontrollimiseks või väljaselgitamiseks, taotlejariiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike aluste kontrollimiseks või tema üleandmiseks vastutavale liikmesriigile Dublini määruse alusel. Nimetatud alused lähtuvad teiste liikmesriikide praktikast, samuti vastuvõtutingimuste direktiivi eelnõust, mille liikmesriigid ja Euroopa Parlament on heaks kiitnud. Nii nagu väljasaadetavate kinnipidamist, hindab ka varjupaigataotleja kinnipidamise proportsionaalsust halduskohus. Jätkuvalt on võimalik varjupaigataotleja suhtes kohaldada ka muid järelevalvemeetmeid, näiteks võtta isiku dokument hoiule või paigutada ta järelevalveta vastuvõtukeskusesse, mis nimetatakse eelnõuga ümber varjupaigataotlejate majutuskeskuseks.
Laiemalt varjupaigataotlejate kinnipidamise rakendamiseta on Eesti varjupaigataotlejate vastuvõtusüsteem puudulik, see ei toimi. Võimalus varjupaigataotlejaid kinni pidada aitab tagada tõhusa rahvusvahelise kaitsemenetluse ja järelevalve nende isikute suhtes, kes kasutavad ära Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu varjupaigasüsteemi või kes on ohuks avalikule korrale või riigi julgeolekule. Vajadus selliste riigi julgeolekut või avalikku korda ohustavate varjupaigataotlejate kinnipidamiseks on ilmne ning esmase vastuvõtukeskuse loomist ei ole võimalik enam edasi lükata. Seetõttu on Siseministeerium valmis esmase vastuvõtukeskuse funktsioonid üle võtma ja looma sarnaselt Soome ja Rootsiga ühtse kinnipidamiskeskuse, kus on võimalik lisaks väljasaadetavatele järelevalve all ning halduskohtu loal kinni pidada ka varjupaigataotlejaid. See eelnõu, lugupeetud Riigikogu liikmed, on kavandatud jõustuma s.a 1. oktoobrist. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen eelnõu seletuskirjast, et ühtne kinnipidamiskeskus loodaks Tallinna vangla juurde. Kas te selgitaksite, kuidas see hakkaks seal Tallinna vangla juures toimima, ning tutvustaksite natuke ka teiste Euroopa riikide praktikaid? Millistes riikides on kinnipidamiskeskus kuidagi vanglaametiga seotud ja millistes riikides asub see mingite teiste asutuste all?

Suur tänu küsimuse eest! Kuni Tallinna vangla valmimiseni saab kinnipidamiskeskus olema Harkus. Kui Tallinna vangla valmib, saab kinnipidamiskeskus olema Tallinna vangla juures. See on teistest kinnipeetutest eraldatud keskus. Nagu ma mainisin, kehtib sarnane printsiip, st ühtne kinnipidamiskeskus, kus on nii väljasaadetavad kui ka varjupaigataotlejad, Rootsis ja Soomes. On ka teisi praktikaid. Meie oleme selle probleemi lahendanud võimalikult efektiivsel moel. Nagu ma oma kõnes ka mainisin, me laiendame selle eelnõuga vastavalt teiste liikmesriikide praktikale varjupaigataotlejate kinnipidamise aluseid ja lisame siia paar alust juurde, just nimelt selleks, et praegust olukorda muuta. Sisuliselt paigutatakse ju need inimesed, kes varjupaika taotlevad, Illuka majutuskeskusse, kus järelevalvet ei ole, ja märkimisväärne hulk nendest lahkub Euroopa avaratele maadele. Võtame näiteks viimase juhtumi eelmise aasta maikuust, kui meil oli tegemist päris mitme Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanikuga. Nad lahkusid meilt peaaegu kohe, nädala aja jooksul ja andsid Prantsusmaal olles sotsiaalmeedia kaudu teada, kui meeldiv on neil olla Euroopa Liidu avarates ja mugavates tingimustes. Selliste juhtumite vältimiseks me selle kinnipidamiskeskuse loome ja selle ühtse praktika kehtestame.

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Tänan! Härra minister! Te ütlesite, et varjupaigataotlejate tekitatav oht kohalikule korrale ja riiklikule julgeolekule on ilmne ja sellepärast tuleb teha üht, teist ja kolmandat. Kas te võite tuua mõne näite, kus Eesti avalik kord ja riiklik julgeolek on ohtu sattunud, et me selliseid samme peaks astuma?

Suur tänu küsimuse eest! Mul on siin suur hulk juhtumeid eri aastatest. Varjupaigataotluse on esitanud ühe konkreetse riigi kodanik, kellel oli kaasas tulirelv ja kes oli vaimselt ebastabiilne. Varjupaigataotluse on esitanud isik, kes on taotluse esitanud vale nime all. Varjupaigataotluse on esitanud ühe teise kontinendi kodanik, kellele esitati süüdistus passi võltsimise eest ja ka tunnistajana ütluste andmisest keeldumise eest prostitutsiooni vahendamise kriminaalasjas. Mõned aastad tagasi esitas varjupaigataotluse kodanik, kes ründas noaga vastuvõtukeskuse – uue eelnõu järgi majutuskeskuse – turvameest jne.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kas sa natuke selgitaksid asja? Ma ei leidnud seletuskirjast kõiki vastuseid. Mida mõeldakse selle all, et taotleja võib ajutiselt majutada Politsei- ja Piirivalveameti ametiruumidesse? Mida see säte endast kujutab? Mis vahet tehakse neil, kes on majutuskeskuses ja kes on ametiruumides? Ja mis ametiruumidest üldse jutt on?

Tänan küsimuse eest! Selliseid juhtumeid tuleb ette, kus on tõenäoliselt vaja majutada inimesi ka PPA rahvusvahelise kaitse talituse majutusruumidesse, kui varjupaigataotlus on täidetud. Teine võimalus on majutada neid Illuka Varjupaigataotlejate Vastuvõtukeskuses, uue eelnõu järgi majutuskeskuses. Majutamine rahvusvahelise kaitse talituse majutusruumides toimub Tallinnas, aadressil Vilmsi 59.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Teatavasti on meil vanglad Justiitsministeeriumi alluvuses. Uus loodav keskus peaks aga kuuluma Siseministeeriumi alla. Kuidas see kõik hakkab Tallinna vangla puhul toimima? Kes kellele allub ja kas sellega seoses ei teki mingisugust ebamäärast olukorda?

Tänan küsimuse eest! Ma julgen arvata, et ebamäärast olukorda ei teki, kuna tegemist on ikkagi kahe eraldi asutusega: ühel puhul Tallinna vanglaga, teisel puhul kinnipidamiskeskusega. Loomulikult teevad (ja peavadki tegema) Siseministeerium ja Justiitsministeerium omavahel väga paljudes valdkondades ülimalt hästi läbi mõeldud koostööd. Võib-olla kõige ilmekam näide on kuritegude kriminaalasjade menetlemine. Teatavasti on alates 2004. aastast kriminaalmenetluse juht prokuratuur, mis kuulub Justiitsministeeriumi valitsemisalasse, samas kuuluvad uurijad Siseministeeriumi valitsemisalasse, aga tegemist on ühe kriminaalasjaga, kus nad saavad kokku. Ma arvan, et meie väljakutseks riigina saabki üha enam olema sääraste ühiskonnaprobleemide lahendamine, kus selline horisontaalne koostöö, mis ei lähe ainuüksi käsuliini, hierarhiat pidi allapoole, vaid läbib tegelikult eri ametkondi, on veelgi olulisem. Ja paratamatult on nii, et meil on eri ametiasutused, kelle tegevused peavad olema omavahel koordineeritud. Mulle tundub, et see on kaasaegse juhtimise üks olulisi komponente.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Selle eelnõu seletuskirjas on toodud statistika varjupaigataotlejate kohta aastatel 2010 ja 2011. Selle aja jooksul on nende arv kahekordistunud. Kas on olemas hinnangud (prognoosid on võib-olla palju öelda) selle kohta, missuguseks kujuneb trend edaspidi? Kui suur võib tulevikus olla varjupaigataotlejate huvi Eesti vastu?

Tänan küsimuse eest! Eesti on konkurentsitult kõige väiksema varjupaigataotluste arvuga riik Euroopa Liidus. Me jääme kordades alla isegi meile järgnevale ehk eelviimasel kohal olevale riigile, milleks peaks olema Läti, ja viimastel aastatel ei ole olnud märkimisväärset taotluste arvu suurenemist. Kui te vaatate statistikat Eesti kohta protsentuaalselt ja näete seda kümnetesse ulatuvat protsenti, siis see tähendab sisuliselt seda, et 60 varjupaigataotlusest on saanud 70. Eelviimasel kohal olev riik saab neid sadu aastas. Ma ei hakka üldse rääkima meie ümberkaudsetest riikidest. Rootsi on arvuliselt silmapaistev, kui võtame ka taotluste arvu suhtena rahvastiku koguarvu. Soomes on see arv palju väiksem, aga oluliselt suurem kui Eestis. Ma julgen öelda, et prognoosi kohaselt ei ole need arvud märkimisväärselt suured ega hakka järgnevatel aastatel ulatuma isegi mitte sadadesse, aga ega kunagi ei või teada. Kindlasti on selge ka see, et aasta-aastalt Eesti atraktiivsus tõuseb. Meie atraktiivsus ei tõuse kindlasti klimaatilises mõttes, sest kliima on siin endiselt sant. Selle tõttu ei taha isikud siia väga tulla, ei lõuna poolt pärit võimalikud varjupaigataotlejad, vast ka ida poolt mitte nii väga, aga eks me näe. Selge on see, et mida rohkem Eesti kui väikese eduka riigi maine tõuseb võrrelduna teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, seda enam võib arvata, et ka taotluste esitamise n-ö intensiivsus tõuseb.
Sellel aastal on palju räägitud n-ö Vietnami juhtumist. Mul on siin väike kronoloogia selle kohta, mis siis tegelikult juhtus. Veebruari alguses peeti siin tõesti kinni 27 Vietnami päritolu isikut, kellel puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks. Nendest seitsmel olid Vietnami Sotsialistliku Vabariigi kodaniku passid, teistel dokumendid puudusid. Nad tuvastati üldiselt ütluste alusel. Statistika näitab meile ka seda, et vaid kolmandikku isikutest, kes taotluse esitavad, on võimalik defineerida konkreetse reisidokumendi alusel ühe või teise riigi kodanikuks. Kaks kolmandikku tuvastatakse sisuliselt nende ütluste ja teiste tunnuste alusel. Aga nende piiririkkujate puhul on viimane areng selline. Kakskümmend kodanikku paigutati halduskohtu loal 6. veebruaril väljasaatmiskeskusse ja alustati ka nende väljasaatmise menetlust. Kaheksa isikut läksid tagasi Venemaale ja neile on 5. veebruari seisuga kehtestatud ka sissesõidukeeld viieks aastaks.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma ei saa küll kuidagi teiega nõustuda, et kliima on see põhjus, miks meile nii vähe varjupaigataotlusi tuleb. Sellisel puhul oleks väga keeruline selgitada, miks Soomes, Rootsis ja Norras on neid ikkagi sadades kordades rohkem. Aga minu küsimus puudutab neid signaale, mida riik varjupaigataotlejate kohta ühiskonnale välja saadab. Teatavasti on meil see valdkond üldiselt liiga vähese riikliku tähelepanu all olnud. Siiani oleme varjupaigataotlejad majutanud kuskile Ida-Virumaa metsa, kus on puudunud kõige elementaarsemad teenused, nii keeleõppe kui muude integratsioonimeetmete osas. Missuguse signaali see ühiskonnale saadab, kui me nad nüüd vangla alla paneme? Kas see ei jäta muljet, et nad kõik on kohe kurjategijad, mida nad loomulikult ei ole?

Kõigepealt, mis puudutab teie küsimuse esimest poolt, mis oli pigem kommentaar, siis kindlasti on õige võrrelda ennast põhjamaadega. Aga ma arvan, et praegu, kui me räägime varjupaigataotlustest ja sellest, millises seisus on Eesti riik tervikuna, oleks kohane võrrelda ennast pigem teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikidega, võttes arvesse ka meie klimaatilist olukorda. Need nüansid ei ole vähetähtsad. Kolmas nüanss puudutab kindlasti meie politseid ja piirivalvet. Mina hindaksin nende asjakohast ja adekvaatset tööd, eriti tööd nende isikutega, kes saabuvad Eesti piirile, kes on illegaalid, kes ei esita varjupaigataotlust, aga ka nendega, kes selle esitavad. Nende puhul on võimalik varjupaigataotlus kohe piiril tagasi lükata, milleks on väga konkreetsed alused, ja seda ka tehakse. Ma arvan, et see on kindlasti õige lähenemine, kui on olemas alus, mille põhjal varjupaigataotlus tagasi lükata. Näiteks siis, kui isik on pärit riigist, milles ei ole säärast sõjalist või muud olukorda, mis sunniks teda varjupaika taotlema, pagulase definitsiooni alla mahtuma, või kui ta tuleb kolmandast riigist, mis on defineeritud kui rahumeelne riik. Neid aluseid on veel. Nagu öeldud, ma julgen kolmanda komponendina välja tuua meie õiguskaitseorganite, piirivalve ja politsei üsnagi efektiivse töö. Vähemalt me oleme suutelised kiiresti reageerima. Näiteks seesama Kongo Demokraatliku Vabariigi kodanike juhtum, kus tõesti nädala jooksul, väga kiiresti suudeti tuvastada n-ö valem, mille alusel saabuti riiki võltsitud Belgia elamislubade alusel. Kui nad olid riiki sisse saanud, paigutati nad Illuka vastuvõtukeskusesse (uus nimetus "majutuskeskus"), kust nad lahkusid kibekiiresti Prantsusmaa suunas. Sellele valemile saadi mõne päeva jooksul jälile ja siis pandi see kanal tegelikult kinni. Nimelt oli siia ka teisi Kongo Demokraatliku Vabariigi isikuid tulemas, kes arvasid, et siit on avanenud kanal Euroopasse. Aga see jäi ära, sest Eesti piirivalve suutis reageerida.
Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, siis ma arvan, et me ei anna selle muudatusega säärast negatiivset hinnangut, nagu need isikud oleksid kurjategijad. Nad ei ole kurjategijad. Nad on persoonid, kes on saabunud Eestisse ja on ebaseaduslikud siinviibijad või varjupaigataotlejad. Nagu ma ütlesin, on varjupaigataotlust võimalik esitada juba piiril. Kui piirivalve, politsei selle vastu võtab, järgneb sellele seadustele vastav mõistlik protseduur. Eesti on Euroopa Liidu silmis väga hinnatud riik, sest meil on võimalik isikut peale 48 tunni täitumist kinni hoida ainult halduskohtu loal. Seda on Euroopa Liidu hindajad, raportöörid esile tõstnud, mis tähendab, et kohtu järelevalve kõikide nende menetluste üle on põhjalik. Kelle muu järelevalve see siis saabki olla kui mitte halduskohtu? Selles mõttes toimib meie süsteem minu hinnangul päris kenasti. Mis ei ole siiani toiminud, on sellesama järelevalve kehtestamine. Selle eelnõuga me selle kehtestame. Ma arvan, et see, et Tallinna vangla juures asub ka kinnipidamiskeskus, mis kuulub teise ministeeriumi valitsemisalasse (selle kohta siin ka küsiti), on meie väikeriigile kohane lahendus.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kui te vastasite kolleeg Urve Tiiduse küsimusele, siis te ütlesite, et prognoos on justkui väga tagasihoidlik, et taotluste arv ei pruugi küündida isegi mitte sadadesse. Samas me teame, et praegu tehakse riiklikku kava "Lõimuv Eesti 2020", mille koostamine läheb maksma peaaegu 50 miljonit eurot. Selle järgi on väidetavalt üks suurimaid väljakutseid see, et meid ootab ees suur uusimmigrantide laine. Siin on teatud vastuolu. Mis on valitsuse seisukoht, kas meil on oodata seda lainet või ei ole? Ja kui seda on oodata, siis miks peaks varjupaigataotlusi vähe tulema?

Tänan küsimuse eest! Aitäh, et andsite võimaluse selgitada! Ma pidasin silmas pigem lähiaastaid. Nagu ma ütlesin, mida kiiremini muutub atraktiivsemaks meie elukeskkond, mida rohkem me läheneme mitmete näitajate poolest meie headele eeskujudele Põhja-Euroopas, seda kiiremini läheb välja signaal, et Eesti on tõesti üks atraktiivne väikeriik, mis küll asub klimaatilises mõttes üsna kaugel põhjas. Sellegipoolest ütlevad näitajad, mis eelkõige puudutavad Rootsit, oluliselt vähem Soomet, et nendes riikides on varjupaigataotluste arv suurem. Need riigid on nautinud täit vabadust kogu 20. sajandi jooksul. Meie ei ole seda teha saanud, meil on vahepeal olnud 50 rasket okupatsiooniaastat. Me oleme ennast 20 aastaga sisuliselt nullist üles ehitanud. Ja mida edukamalt see ehitamine läheb, seda atraktiivsemaks me ka sisserändajatele muutume. Seega on pikaajaline prognoos, mis puudutab 10–20 aastat, kindlasti selline, et varjupaigataotlejate arv Eestis suureneb. Siin ei ole mingit kahtepidi mõistmist. Praegune seis on selline, et see on alla saja, mis on tõesti väga väike arv.
Võib öelda seda, et meie kohus on teha kõik selleks, et me oleksime valmis n-ö erinevateks laineteks, mis võivad tõesti saabuda. Need võivad tulla kas või lähtuvalt väliskeskkonna mõjuritest, mis ei ole meie kontrolli all. Võtame näiteks tõsised konfliktid maailmas. Eelmise aasta alguses ja üle-eelmise aasta lõpus rääkisime Araabia kevadest. Nüüd räägime inimkatastroofist, mis toimub Süürias. Seal on väga raske olukord. Kui sellised juhtumid, ebastabiilsed olukorrad – ma tahan väga loota, et seda ei juhtu – tulevad Euroopale ja Eestile veelgi lähemale, võib kindlasti ka meid säärane laine tabada ja meie kohus on selleks valmis olla. Selle eelnõuga me suurendame seda valmisolekut märgatavalt. Kindlasti on järgmine samm, mis puudutab selle eelnõu rakendamist, see, kui saab valmis Tallinna vangla ja kinnipidamiskeskus selle juures.

Palun, kolleeg Rait Maruste, teine küsimus!

Tänan, proua juhataja! Härra minister! Teie hääles ja sõnades oli tunda uhkustunnet, kui te rääkisite, et Eesti on kaugelt viimane esitatavate pagulustaotluste arvu ja nende rahuldamise poolest. Mis te arvate, kas te oleksite samavõrd uhke, kui samasugust hoiakut oleks rakendanud Rootsi riik 1944. aastal Eesti paadipõgenike suhtes, kellel võis paadis olla nuga, ja inimesed, kellel ei olnud dokumente, oleks kohe piirilt tagasi saadetud?

Härra Maruste! Te ju teate küll neid juhtumeid, mis leidsid aset ka Eesti pagulastega sellessamas riigis, mida te kirjeldate. Ma arvan, et ega riigid ei ole selle üle, mis teise maailmasõja ajal toimus, just kõige õnnelikumad. Ma ei julge küll öelda, et minu hääletoonis kõlas uhkus. Ma rääkisin konkreetsest statistikast ja faktoloogiast, mis puudutavad varjupaigataotlejate saabumist Eestisse ja varjupaigataotluste esitamist. Eesti Vabariigis endas on märkimisväärne lõimumisprotsess käimas. See on päris korralik ja võimas väljakutse niikuinii. Ma arvan, et kui Eestis toimuks midagi säärast nagu näiteks Rootsis, kus varjupaigataotlejate suhtarv on võrreldes ühe suurriigi, Saksamaaga üsna sama, siis oleks selliste koormiste seadmine meie väikesele riigile väga suur väljakutse ja tõsine ülesanne. Praegu ei ole sellist lainetust Eesti suhtes tekkinud, aga peab möönma, et 1980. aastatel käis selline laine siit üle küll. See toimus sisuliselt koloniseerimise kaudu, mis pandi Eesti suhtes toime Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Kindlasti ei taha me ealeski, et see Eesti riigile ja eesti rahvusele uuesti osaks saaks.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Ma kutsun ettekandjaks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Mart Nuti.

Austatud proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põhiseaduskomisjon arutas kõnealust seaduseelnõu 354 esmaspäeval, s.a 28. jaanuari korralisel istungil. Lisaks komisjoni liikmetele olid arutelu juurde kutsutud siseminister Ken-Marti Vaher, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna nõunikud Ele Russak ja Ly Pärn, Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna kaasamispoliitika juht Triin Raag, Sihtasutuse Eesti Inimõiguste Keskus juhataja Kari Käsper ja pagulaste õiguskliiniku vanemõigusekspert Anne Veerpalu. Eelnõu kohta avaldasid lisaks valitsuse esindaja selgitustele arvamust ka teised külalised.
Kari Käsper inimõiguste keskusest tõi välja, et nende arvates on osa nendest muudatustest, aga ka kehtiva seaduse mitmed sätted teataval määral vastuolus õigusnormidega, sh põhiseadusega ning Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega. Ta rõhutas, et loogika tundub olevat see, et varjupaigataotlejat peetakse justkui illegaaliks, kelle saabumist Eestisse ei soovita. Anne Veerpalu tõi konkreetse näite, kui 2010. aastal saadeti väljasaatmiskeskusesse varjupaigataotleja, kelleks oli 16-aastane afgaani poiss. Külalised tõid tegelikult väga palju üksiknäiteid, aga kõiki ei ole ilmselt otstarbekas siin arutelul edasi anda, sest need ei kirjelda niivõrd üldist olukorda, kuivõrd konkreetsete inimestega seotud situatsioone. Samas väärivad need täiesti selgelt analüüsi. Nende näidete peale vastas Ele Russak, et Siseministeerium ei nõustu väidetega, et eelnõu oleks kuidagi vastuolus põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse või Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Ta rõhutas, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt öelnud, et riigil peab olema õigus kontrollida välismaalase riiki sisenemist ja riigis viibimist ning õigus isikut kinni pidada, selleks et takistada tema loata sissesõitu või tagada tema väljasaatmine.
Ühtlasi peab tõdema, et inimõiguste keskuse tehtud märkused ei puudutanud mitte ainult kõnealust seaduseelnõu, vaid ka varasemat õigusakti, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust tervikuna. Nad rõhutasid, et ka õiguskantsler on circa kaks aastat tagasi antud arvamuses juhtinud tähelepanu võimalikele vastuoludele põhiseadusega. Õiguskantsler ei ole oma sõnastuses väga kategooriline, aga ta rõhutab, et § 33 lõige 1 (ma ei hakka seda praegu tsiteerima) võib olla vastuolus põhiseaduse §-dega 20 ja 11. Seetõttu teeb ta ettepaneku neid sätteid muuta. Arusaadavalt ei saa kõnealuse seaduseelnõu raamides käsitleda kogu seadust tervikuna, vaid peab lähenema sellele reguleerimisalale, mida eelnõu käsitleb. Seega, kui nimetatud seaduses on puudujääke, siis kõiki neid kõnealuse eelnõu raamides kindlasti lahendada ei saa. Aga Vabariigi Valitsuse seisukoht on ka õiguskantsleri viite peale olnud selline, et nemad seda vastuolu ei näe ja seetõttu ei saa nendes küsimustes kõnealuse seaduseelnõu menetlemisel takistusi olla.
Komisjoni istungil mainis komisjoni esimees Rait Maruste, et õiguskantslerilt oleks võib-olla otstarbekas küsida täiendavat arvamust selle seaduseelnõu kohta. Samuti paluti, et külalised inimõiguste keskusest vormistaksid oma võimalikud ettepanekud muudatusettepanekutena, et neid võiks vaadata seaduseelnõu kontekstis. Samuti tegi komisjon ettepaneku, et Siseministeeriumi töötajad ja inimõiguste keskust esindavad inimesed arutaksid omavahel neid võimalikke sätteid, et jõuda üksmeelele enne, kui seaduseelnõu jõuab teisele lugemisele.
Komisjon oli oma menetluslikes otsustes üksmeelne. Komisjon võttis vastu otsuse saata kõnealune seaduseelnõu Riigikogu täiskogu ette esimese lugemise arutelule 13. veebruaril ehk täna, esimene lugemine lõpetada ning esitada muudatusettepanekute tähtajaks 28. veebruar 2013. Ettekandjaks otsustati määrata põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt. Nagu ma mainisin, olid kõik need otsused konsensuslikud.
Lisan veel nii palju, et komisjonile on esitatud ka UNHCR-i, ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti ettepanekud seaduseelnõu täiendamiseks. Need ettepanekud ei tulnud UNHCR-i initsiatiivil, vaid neid palus Siseministeerium. Paraku ei ole komisjon saanud neid ettepanekuid veel läbi töötada, kuna need saabusid meile alles eile. Enne teist lugemist on ilmselt otstarbekas UNHCR-i esindajatega kohtuda ja nende ettepanekuid arutada. Samuti on komisjoni valduses õiguskantsleri ja Siseministeeriumi kirjavahetus ning inimõiguste keskuse kiri põhiseaduskomisjonile. Sellega ma piirduksin. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mart Nutt! Küsimusi teile ei ole. Veel kord aitäh! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 354 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. veebruari 2013 kell 17.15. Eelnõu 354 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie päevakorra viimane punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 350 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on algatanud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on täpsustada Eesti õiguskorda ja viia kehtiv kemikaaliseadus kooskõlla Euroopa Liidu asjakohaste määrustega. Peamiselt puudutab see REACH-määrust ja CLP-määrust. Loomulikult soovime tagada nende määruste rakendamise. Euroopa Liidu kemikaalivaldkonna õigusaktide rakendamine aitab suurendada kemikaaliohutust ehk vähenevad kemikaalidest tulenevad riskid inimeste tervisele, keskkonnale ja varale. Eelnõuga ei looda uut õiguslikku olustikku ega panda ettevõtjale täiendavaid kohustusi.
Kemikaaliseaduses kasutatavad terminid viiakse vastavusse Euroopa Liidu määruste sõnastusega. Kemikaalide märgistuses on ette nähtud ka üks erand. Nimelt juhul, kui kemikaali soovitakse kasutada teaduslikus uurimis- või arendustegevuses, võib tulevikus saaja nõusolekul selles tegevuses kemikaali kasutajale tarnida ka sellist kemikaali, mille märgistus ei ole eesti keeles, aga on mõnes muus saajale arusaadavas keeles. See muudatus on otseselt tingitud sellest, et nende kemikaalide, mis ei ole n-ö laiatarbekaup, vaid mõeldud teaduses kasutamiseks, tootjate või tarnijate huvi võib olla väga väike selleks, et tõlkida vastavaid materjale eesti keelde. Ja kui saaja ise on selleks nõusoleku andnud, võib talle puhtpraktilistel kaalutlustel tarnida ka kemikaale, mille märgistus on mingis teises arusaadavas keeles.
Seaduse rakendamisega lisandub Terviseametile täiendavaid tööülesandeid. Riikliku järelevalve kohustuse paremaks täitmiseks pannakse Terviseametile järelevalve koordineerimise kohustus kemikaalide ja nende turustamise üle ning nende tootjatele, importijatele, allkasutajatele ja levitajatele esitatavate nõuete kontrollimiseks. Euroopa Liidu määruste ja nõuete rakendamise tõttu on järelevalve selles valdkonnas muutunud tunduvalt keerukamaks ja töömahukamaks ning vajab Euroopa Liidu poolset ja ka riiklikku koordineerimist ja juhendamist. Valitsuse ettepanekul võiks seadus jõustuda üldises korras. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd küsimus kolleeg Viktor Vassiljevilt!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Minu poole on pöördunud kohalikud ettevõtjad, kes tegelevad putukatõrjega. Nad on natuke paanikas, sest kardavad, et seoses nende regulatsioonidega tekib neil raskusi siiamaani kasutatud vahendite pruukimisega. Kas see on ikka õige, mis te ütlesite, et see muudatus ei pane kohalikule tootjale mingeid kohustusi? Väidetavalt satuvad kohalikud tootjad nende regulatsioonide tõttu raskustesse. Kõike seda, mis puudutab mitmesuguseid keemilisi aineid ja nende tootmist, reguleerib ju Brüssel vastavalt Euroopa suurkorporatsioonide huvidele ja vaevalt et nemad Eesti tootja soovidega arvestavad.

Aitäh! Ma juhin siinkohal tähelepanu, et tegemist on Euroopa Liidus kehtivate määruste ülevõtmisega, mistõttu on Eesti mänguruum teatud detailides piiratud. Aga ma arvan, et selleks, et saada selgust teie tõstatatud konkreetse ettevõtte muredest, on meil praktilisem lahendada see teema kirjalikus vormis. Andke see informatsioon meile edasi, siis me saame asjatundjate abiga täpselt kontrollida, kas need mured vastavad tõele ja kui jah, kas seal on mingeid mõeldavaid lahendusi.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kui me mõni aasta tagasi uhkelt, sirge seljaga ja püstipäi Euroopa Liidu orjusesse marssisime, hoiatati meid juba ette, et sealt võib tulla regulatsioone, mis meile teps mitte ei sobi. Eks me saatsime siis muidugi europarlamenti ja kuhu iganes oma inimesed, kes peaksid meie huvisid kaitsma. See ei ole muidugi otseselt teie kui sotsiaalministri kompetents, aga valitsuse liikmena võiksite siiski teada, kas valitsuse tasemel on arutatud võimalust sikutada varrukast meie inimesi Brüsselis. Tehtagu meile mingisuguseid järeleandmisi või võimaldatagu erisusi, arvestades seda, et me oleme väikesed, aga üritame ka tublid olla.

Aitäh! Ei mina ega valitsus tervikuna ei nõustu teie käsitusega sellest, nagu oleks Eesti marssinud Euroopa Liidu orjusesse. Vastupidi, Eesti inimesed on Euroopa Liidu liikmesusest saanud väga palju positiivset ja seda väga erinevates dimensioonides. Praegusel juhul me räägime kemikaaliohutusest ehk sellest, et me kaitseme inimeste tervist, keskkonda ja vara. Seetõttu ei pruugi nendes küsimustes nõuete leevendamine sugugi mitte alati olla Eesti inimeste huvides. Erisuste taotlemine Eesti inimeste tervise arvel ei ole ilmselt see suund, kuhu me peaks pürgima. Ütlen veel kord, et kuna teil oli väga konkreetne probleemitõstatus ühe toote või tootegrupi tootja poolt, siis on minu arvates mõistlikum see lahendada järgmiselt. Me ei aruta seda mitte siin suures saalis, vaid palume ekspertidel vaadata, kas see probleem on ületamatult lahendamatu või on teatud lahendused siiski võimalikud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun nüüd ettekandjaks kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme kolleeg Jaanus Tamkivi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu keskkonnakomisjon kogunes seda seaduseelnõu arutama 29. jaanuaril. Kohale oli kutsutud ka Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna keskkonnatervise ja kemikaaliohutuse üksuse peaspetsialist Leelo Männik. Komisjon esitas talle mitmeid küsimusi, aga enne seda andis ta seaduseelnõust väikese ülevaate. Leelo Männik ütles muu hulgas seda, et see ala, mida seadusmuudatus reguleerib, on suures plaanis sellisena Eesti Vabariigi seadustega ka siiani kehtinud. Nimelt on tegemist Euroopa Liidu määruste kohaldumisega Eesti seadustele. Need määrused on otsekohalduvad, need on ka varem olemas olnud. Neid määrusi on muudetud ja selle käigus selgus, et oleks vaja teha täpsustusi: võtta välja dubleerivad sätted, viia vastavusse terminid ning täpsustada pädeva asutuse ehk Terviseameti ülesandeid, eelkõige anda talle järelevalve ja koordineerimise funktsioon. Kokkuvõttes ütles Leelo Männik veel seda, et mida paremini täidab Eesti selle ala Euroopa Liidu nõudeid, seda vähem on meil loomulikult tervise- ja keskkonnariske. Komisjoni liikmed olid selle väitega igati nõus. See on täiesti selge, et on kemikaale, mis on meie tervisele ja keskkonnale väga ohtlikud, mistõttu peaks nende kasutamine ja käitlemine olema kindlasti kontrollitud ja igatpidi reguleeritud, et need ained ei satuks põhjendamatult keskkonda. Samuti ütles Leelo Männik arutelu käigus seda, et need muudatused, mis selle seaduseelnõuga kaasnevad, ei puuduta ühtegi ettevõtet rohkem, kui neid on puudutanud varem kehtinud määrused.
Pärast seda arutelu jõudis komisjon konsensuslikult kokkuleppele ja langetas järgmised otsused: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 350 esimene lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda täna, 13. veebruaril, teha Riigikogu täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata eelnõu 350 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. veebruar kell 16. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Tamkivi! Tundub, et küsimusi teile ei ole. Veel kord aitäh! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 350 kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 27. veebruari 2013 kell 16. Seaduseelnõu 350 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid, me oleme läbi käinud kogu päevakorra ja istung on lõppenud. Suur tänu teile!

Istungi lõpp kell 15.21.