Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 21 muutmise seaduse. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 1 lõikega 3 on Riigikogu volitanud Vabariigi Valitsust otsustama eesti keelest erineva õppekeele kasutamist munitsipaalgümnaasiumis või selle üksikutes klassides. Paraku jättis Riigikogu seaduses fikseerimata loa andmise või sellest keeldumise kriteeriumid, mis on seadnud täitevvõimu keerulisse olukorda, kus valitsus ei saa olla kindel seadusandja tahtes nimetatud normi rakendamisel. Teiselt poolt on nimetatud seaduse ebamäärasus tekitanud ühiskondlikke pingeid normi erinevate tõlgenduste kaitsjate vahel. Meie eelnõu eesmärk on sätestada konkreetsed kriteeriumid, mis on valitsusele aluseks kõnealuse loa andmisel või sellest keeldumisel, tagades seejuures igaühe õiguse eestikeelsele õpetusele. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on täna üle anda kaks arupärimist siseminister Ken-Marti Vaherile. Esimene neist on kaitsepolitsei töötajate lisatasu teemal. Tahaks aru saada, miks makstakse seda lisatasu. Kas on tegu ebaproportsionaalselt kõrge tööpingega või makstakse seda lisatasu 15 või 25% lihtsalt piirkondliku diferentseerimise alusel? See on esimene arupärimine.
Teisest arupärimisest tahaks veidi põhjalikumalt rääkida. Mõned teist olid siin esmaspäeval kohal, kui siseminister vastas arupärimisele korruptsioonikuritegude kohta. Eile lugesin stenogrammi üle. Minister ei vastanud ühelegi küsimusele. Ei tahaks olla niisuguse üsna kehva pretsedendi algatajaks, et me anname ministritele võimaluse tulla siia Riigikokku ja küsimustele vastamata jätta. Seepärast annan koos umbes kümne kolleegiga jälle selle arupärimise sisse. Me loodame, et järgmine kord, kui minister siia tuleb, ta suudab siiski meie küsimustele vastata. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Öeldakse küll, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja, aga kui see vana asi pidevalt pahandusi tekitab, siis tuleb sellest rääkida ja rääkida ka siin Riigikogu saalis. Nimelt, 31. oktoobril möödunud aastal otsustati lõpetada töösuhe Estonian Airi tegevjuhi Tero Taskilaga, tuues põhjenduseks tema valitud strateegia mittetoimimise. Tero Taskila oli kogu oma ametisoleku ajal kriitikatule all seoses talle makstud enam kui 33 000-eurose kuupalgaga. Eesti riigile tol ajal kulukaks osutunud Tero Taskila tundub aga tekitavat kulusid ka kuid pärast tema ametist vabastamist. 22. novembril ilmus Eesti Päevalehes intervjuu Estonian Airi uue juhi Jan Palmériga, kes viitas, et on tekkinud raskused, vabanemaks sponsorluslepingust, mis puudutab maailmameistrivõistlusi jäähokis. Avalikult on keeldutud sponsorluslepingu mahtu kommenteerimast, kuid ajakirjanduse andmetel hinnatakse seda ligi miljoni euro suuruseks. Samuti ei saa tähele panemata jätta fakti, et 2012. aasta kevadel teatasid tollane Estonian Airi nõukogu esimees Joakim Helenius ja tegevjuht Tero Taskila, et loovad Eestis tippjäähokiklubi, kes alustab võistlemist Soome liigas. Annan 13 kolleegi nimel üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Esitame kokku viis küsimust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda demokraatide ühenduse arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, see puudutab Estonian Airi teenuse kvaliteeti. Me kõik teame, et Eesti lennukompanii Estonian Air on viimastel kuudel ületanud uudisekünnise seoses erinevate teemadega, olgu selleks muudatused strateegias, mitmekümne miljoni suurune kahjum, ebaratsionaalne lennukite ostmine või ligi poolte töötajate koondamine. Samas jääb mulje, et kõikide nende kahtlemata väga oluliste teemade kõrval unustatakse tihtipeale teenindussektoris tegutsemise alustala ehk teenuse kvaliteet. Mõni aeg tagasi võrdles peaminister Andrus Ansip Estonian Airi tegutsemist ühistranspordiga. Tuleb nõustuda, et lennundusteenuse kasutaja peamine eesmärk on saada turvaliselt ja mugavalt punktist A punkti B ja teinekord veel edasi, ning seda mõistliku tasu eest. Kvaliteeti saab eelkõige hinnata oma lubaduste täitmise järgi. Estonian Airi puhul oleks selleks lubaduseks kliendi toimetamine soovitud sihtkohta. Ja selles vallas võib täheldada tõsiseid probleeme: klienti ei suudeta toimetada lubatud ajal tema soovitud kohta. Pidevalt on kuulda, et tühistatakse liine, jäetakse ära lende või lükatakse need edasi. Kui aga seatud kriteeriume ei suudeta täita, siis kaob klientide usaldus ja ettevõtte tegutsemine ei ole kaugemas perspektiivis jätkusuutlik. Sellest tulenevalt on meil viis küsimust. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja neli arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Läheme edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 28. jaanuaril algatatud kohanimeseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on maaelukomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 28. jaanuaril algatatud tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 28. jaanuaril algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon. Riigikogu juhatus palub teid väga, head ametikaaslased, et saalis oleks vaiksem, sest teie jutuajamine häirib siin saalis töötamist! Neljandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 28. jaanuaril algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; viiendaks, Vabariigi Valitsuse s.a 28. jaanuaril algatatud välisteenistuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on väliskomisjon; kuuendaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 28. jaanuaril algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; seitsmendaks, Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Lembit Kaljuvee, Kalle Laaneti ja Deniss Boroditši s.a 29. jaanuaril esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine VEB fondiga seotud ebaseaduslike tehingute väljaselgitamiseks" eelnõu, juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Head ametikaaslased! Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse number 211/2011 "Kodanikualgatuse kohta" rakendamise seaduse eelnõu 276 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 276. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 211/2011 "Kodanikualgatuse kohta" rakendamise seaduse eelnõu 276 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu 322 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele seaduseelnõu 322. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 346 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on au teile tutvustada Vabariigi Valitsuse algatatud riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Loomulikult, nagu Justiitsministeeriumi ettevalmistatud seaduseelnõu puhul ...

Austatud minister, palun vabandust! Head ametikaaslased, me menetleme praegu seaduseelnõu 346,  käsil on ministri ettekande kuulamine. Ma palun Riigikogu liikmetel austada ettekandjat ja neid, kes soovivad selle seaduseelnõu tutvustamist kuulata. Palun, minister!

Aitäh! Jäin pooleli seal, kus tahtsin teile kinnitada, et tegemist on väga hea ja kindlasti tulevikku vaatava eelnõuga. Eelnõu eesmärk on parandada ja laiendada riigi õigusabi täisdigitaalset protsessi eeskätt riigi õigusabi osutaja määramiseks taotlemise korras ning advokaadile väljamakstava tasu ja kulu hüvitamise taotlemises ja arvestuses.
Infotehnoloogiline lahendus peaks lihtsustama advokaadi, uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu tööprotsessi riigi õigusabi osutajaks määramise taotlemisel ning tasude taotlemisel ja väljamõistmisel, samuti advokatuuri tööprotsessi riigi õigusabi asjades järelevalve teostamisel ning statistika, aruannete ja prognooside koostamisel. Kui praegu saadab menetleja advokatuurile taotluse riigi õigusabi osutajaks määramiseks, millele tuleb eraldi lisada riigi õigusabi andmise määrus, siis eelnõus kavandatu annab võimaluse loobuda omaette riigi õigusabi osutamise taotluste esitamisest ning lihtsustada õigusabi määramise taotlemist.
Samamoodi esitatakse praegu paberil riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlusi, nende alusel riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude kindlaksmääramine asjas tehtud kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eelnõus kavandatu annab justiitsministrile volitusnormi kehtestada kord, mille kohaselt saavad advokaadid koostada infosüsteemis tasutaotlusi, mis liiguvad digitaalselt uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtute infosüsteemi. Menetleja koostab tasu kindlaksmääramiseks lahendi, mis edastatakse läbi infosüsteemi advokaadile, et viimane saaks taotleda advokatuurilt temale riigi õigusabi tasu ja kulu väljamaksmist.
Teise peamise muudatusena nähakse eelnõuga ette soodsam riigilõivumäär määruskaebuse esitamisel vastavate infosüsteemide kaudu, soodustades seeläbi määruskaebuste elektroonilist esitamist. Samuti tehakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus üks täpsustav muudatus seoses digitaalse toimikuga.
Riigilõivuseaduses nähakse ette lisavõimalused madalama riigilõivumääraga määruskaebuste esitamiseks, kui määruskaebus esitatakse ettevõtjaportaali, kinnistuportaali või e-notari infosüsteemi kaudu. Riigilõivuseaduse § 57 lõike 14 kohaselt tuleb kohtumääruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõiv summas 50 eurot. Kui nimetatud dokument esitatakse e-toimiku infosüsteemi kaudu, tuleb tasuda riigilõivu 25 eurot. Muudatuse kohaselt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 25 eurot ka siis, kui määruskaebus esitatakse ettevõtjaportaali, kinnistuportaali või e-notari infosüsteemi kaudu. Muudatuse eesmärk on soodustada määruskaebuste elektroonilist esitamist ja vähendada maakohtude kantseleide töökoormust määruskaebuste edastamiseks.
Kriminaalmenetluse seadustiku ja väärteomenetluse seadustiku muutmise eesmärk on täpsustada e-toimiku süsteemi kaudu menetlusdokumentide kättetoimetamise regulatsiooni. Kehtiva regulatsiooni kohaselt loetakse teatavasti e-toimiku süsteemis kättesaadavaks tehtud kutse isiku poolt kättesaaduks selle e-toimiku süsteemis avamise hetkest. Eelnõus kavandatu kohaselt loetakse edaspidi kutse kättesaaduks ka juhul, kui isik kinnitab e-toimiku süsteemis kutse saamist seda avamata. Eelnõuga sätestatakse kohtutele kohustus teha kohtumenetluse pooltele e-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks kõik kohtumenetluse menetlusdokumendid. Muudatus on vajalik eelkõige selleks, et kohtumenetluse pooled saaksid igal ajal tutvuda endaga seotud kohtutoimiku materjalidega, olla kursis oma kohtuasja käiguga ning takistuseta ja õigel ajal teha vajalikke menetlustoiminguid.
Lisaks kehtestatakse eelnõuga digitaalse kohtutoimiku pidamise võimalus kriminaal- ja väärteoasjades. Digitaalne kohtutoimik on mõistlik jätk praeguseks loodud kohtusüsteemi infotehnoloogilistele arendustele ja aitab muu hulgas kokku hoida riigi kulusid pabertoimikute pidamisel ning on tõhusam ja mugavam ka kohtumenetluse pooltele.
Sellega ma hea meelega ettekande lõpetaksin. Toetan kindlasti komisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada ja eelnõu edasi menetleda. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu 21. jaanuaril. Osalesid justiitsminister Hanno Pevkur, nõunik Madis Timpson, Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõunik Gunnar Vaikmaa ning õigusloome ja arenduse talituse nõunik Margit Veskimäe. Komisjoni liikmed leidsid nagu ministergi, et tegemist on positiivse ja edasiviiva eelnõuga, mingeid tõsiseid probleeme neil ei tekkinud. Ministrile olid mõned küsimused selle kohta, et kui nüüd riigi õigusabi osas toimub advokaatidega asjaajamine digitaalselt, siis kas on avastatud advokaatide pettusi. Uuriti, kas nende hulk võib nüüd suureneda. Saime vastuse, et advokaatide näol on meil tegemist ausate inimestega ja selliseid probleeme on väga harva esinenud, kui üldse.
Teiseks tahan viidata sellele uudsele momendile, millest ka minister just äsja rääkis. Kui nüüd enam ei pea avama pabertoimikut, kas on võimalik, et piisab sellest, kui kuskile laekub elektrooniline kutse. Nagu kuulsite, saaja peab kutse saamist siiski kinnitama. Me ju teame, et kohtutel on väga tõsine probleem inimeste leidmisega, osa ei anna endast lihtsalt märku. Kahjuks sellest siiski ilmselt ei piisa, kui näiteks Facebooki kutse üles panna.
Kõik otsused tegi komisjon konsensusega. Otsused olid saata see eelnõu täiskogu istungi päevakorda tänaseks, s.o 30. jaanuariks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 13. veebruar.

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Rait Maruste, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas teil eelnõu hinnates oli jutuks ka see, kuidas tagada nende inimeste juurdepääs õigusabile, kes ei kasuta internetti ja elavad selle levialast väljaspool. Interneti kasutamine on küll inimese õigus, aga mitte kohustus. Kuidas on nende inimeste juurdepääs infole tagatud võrdsetel alustel nendega, kellel on võimalus internetti kasutada?

Meie ise selle probleemi peale ei tulnud, nii et see komisjonis ei tõstatunud. Seega võiksin öelda, et me seda ei arutanud. Aga ma olen asjast nii aru saanud, et ka paberlik asjaajamine säilib, see võimalus jääb alles. Kõik see puudutab üldse digitoimikuid nii kriminaal- kui ka tsiviilprotsessides, nendele hakatakse järk-järgult üle minema. Selle käigus skaneeritakse ka paberdokumendid, aga need jäävad praegu alles. See on üleminekuprotsess. Kindlasti jääb alati hulk inimesi, kes kunagi arvutit ei kasuta.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 346 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. veebruari kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu 347 esimene lugemine. Mul on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkur!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ka selle eelnõu näol on vaieldamatult tegemist ühe väga hea ja vajaliku eelnõuga. Aga enne, kui ma sisu juurde lähen, lubage mul natuke peatuda selle eelnõu tekkelool. 2011. aasta kevadel juhtis Tarbijakaitseamet tähelepanu praktikas ilmnenud probleemidele seoses 1. juulil 2011 jõustunud tarbijakrediidi direktiivist tulenenud vastutustundliku laenamise regulatsiooniga ning probleemidele tarbijakrediidi reklaamiga. Peamised väljatoodud probleemid olid siis järgmised.
Esiteks, seoses võlaõigusseaduse regulatsiooniga on esinenud tõlgendusraskusi sellises küsimuses nagu näiteks krediidivõimelisus, st kuidas täpselt peaks toimuma krediidivõimelisuse hindamine, kui aktiivne roll peaks olema krediidiandjal krediidi andmisel, krediidivõimelisuse hindamisel jms. Teiseks tõsteti üles probleem seoses reklaamiseaduse regulatsiooniga, mis kallutab tarbijaid laenu võtmisel läbimõtlematult käituma. 20. märtsil 2012 arutati neid küsimusi Riigikogu majandus-, õigus- ja rahanduskomisjoni ühisistungil ning arutelu tulemusel tegi Riigikogu ettepaneku Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile valmistada Riigikogule ette vajalikud seadusmuudatused.
Siit jõuan teie ees oleva eelnõu eesmärgi juurde. Kui proovida seda hästi lühidalt defineerida, siis võiks see kõlada nii, et ajendatuna praktikas ilmnenud probleemidest ja Riigikogu vastava sisuga ettepanekust, täpsustatakse kõnesoleva eelnõuga võlaõigusseaduse vastutustundliku laenamise regulatsiooni ja reklaamiseaduse finantsteenuste reklaami regulatsiooni.
Võlaõigusseaduse muudatuste eesmärk on panna täpsustuste kaudu paremini ja tõhusamalt toimima olemasolev võlaõigusseaduse vastutustundliku laenamise regulatsioon. Me teame, et vastutustundliku laenamise regulatsiooni kui terviku eesmärk on sisuliselt läbi aja muutumatu olnud ja see ei muutu ka selle eelnõuga, elik eesmärk on ära hoida ülelaenamine. Eelnõus kavandatud reklaamiseaduse muutmise peamine eesmärk on püüda igati välistada finantsprobleemidele riskivaba ja lihtsat lahendust pakkuvate seoste loomist tarbijakrediidi reklaamimisel. Ette rutates mainin ära ka selle, et Tarbijakaitseamet plaanib meie teada välja anda soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise kohta.
Nüüd siis natuke täpsemalt nendest muudatustest, mis meid ees ootavad. Me ei soovi eelnõuga muuta kehtivat võlaõigusseaduse põhimõtet, vaid soovime seda seadust täpsustada ja, nagu mainitud, samamoodi muuta ja täiendada ka reklaamiseadust.
Nüüd võlaõigusseaduse täpsustustest. Esiteks, tarbija krediidivõimelisuse mõiste. Eelnõu kohaselt on krediidivõimelisus tarbija võime krediit lepingus sätestatud tingimustel tagasi maksta. Teiseks täpsustatakse, missuguseid asjaolusid peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma. Sellised asjaolud on tarbija varaline seisund, regulaarne sissetulek, andmed teiste varaliste kohustuste ja varasemate maksekohustuste täitmise kohta ning tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Ja kolmandaks täpsustatakse krediidiandja kohustustega seoses tarbijalt asjakohase teabe saamist.
Muudatuse tulemusel peaks olema üheselt selge, et krediidivõimelisuse hindamine ja selleks vajaliku teabe hankimine on krediidiandja kohustus, seda ei saa lükata tarbija õlule. Kui inimene hakkab laenu võtma, siis enne lepingu sõlmimist peab krediidiandja koguma teavet tema sissetuleku, olemasoleva vara, teiste varaliste kohustuste ja varasema maksekäitumise kohta. Krediidiandja kohustus on asjakohast infot koguda, sh seda tarbijalt selgelt ka küsida. Arvestades ühest küljest tarbija sissetulekut ja vara ning teisest küljest olemasolevaid rahalisi kohustusi ja võetava laenuga lisanduvaid kohustusi, hindab krediidiandja, kas tarbija suudab tõenäoliselt maksta krediiti tagasi lepingus sätestatud tingimustel või mitte. See ongi lahtiseletatult krediidivõimelisuse hindamine. Pärast seda annab krediidiandja tarbijale piisavaid selgitusi, et viimane saaks otsustada, kas pakutav krediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. Sellisel juhul saab tarbija teha lepingu sõlmimisel kaalutletud otsuse, tuginedes muu hulgas krediidivõimelisuse hindamise tulemustele. See peaks aitama vältida ülelaenamist ja makseraskustesse sattumist. Regulatsiooni parandamise tulemusel paranevad ka järelevalve võimalused, parem järelevalve tagab omakorda tarbijakrediidi regulatsiooni eesmärgipärasema kohaldumise.
Nüüd reklaamiseaduse muudatustest. Sätestatakse, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid, võib sisaldada üksnes esmavajalikku teavet krediidiandja või krediidivahendaja ning osutatava teenuse kohta. Samamoodi sätestatakse, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada selliseid lepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleeme lahendada, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematult laenu võtma. Kolmandaks, finantsteenuste reklaami regulatsiooni täiendatakse üldise nõudega, mille kohaselt peab reklaamiseadusega ettenähtud kohustuslik teave olema esitatud viisil, mis on tavalise tähelepanu korral märgatav, arusaadav ja muust teabest eristatav. Reklaami vastutustundlikkus ning tasakaalustatus tähendab, et tarbijakrediidi kasutamise võimaluste või eesmärkide kohta käiv teave ei tohi domineerida teabe üle, mis käib laenamisega kaasnevate kohustuste kohta. Keelatud on ka moraalselt tundlike ning hea tava vastaste reklaamlausete kasutamine.
Siinkohal tõmban joone alla ja annan teada, et toetan õiguskomisjoni otsuseid eelnõu esimese lugemise lõpetamise ja edasise menetlemise kohta. Aitäh!

Läheme küsimuste juurde. Andres Anvelt, palun!

Hea minister! Nagu seaduseelnõust aru saab, hakkab järelevalve siin toodud kohustuste täitmise üle minu arusaamist mööda olema suuresti Tarbijakaitseameti ülesanne. Kas eelnõu koostamise juures on juttu olnud, kui palju see võib Tarbijakaitseameti tööd suurendada? Kas seda lisandub palju ja kas Tarbijakaitseamet on selleks valmis?

Eelnõu on olnud kooskõlastusringil ministeeriumide ja muude valitsusasutuste vahel ning kõikidel asjaosalistel on olnud võimalus hinnata eelnõu mõju oma valitsemisalale, kui seda on. Meie teada ei ole keegi sellist muret väljendanud. Kindlasti, kui vaadata eelnõu sisu, siis nagu ma ka sissejuhatuses ütlesin, eelnõu eelkõige täpsustab olemasolevat seadust elik Tarbijakaitseamet teostab ka praegu järelevalvet nende sätete täitmise üle. Ja kui nüüd Tarbijakaitseametile on antud seaduse tõlgendamiseks selgemad juhised, siis pigem peaks see nende tööd lihtsustama. Ühelt poolt jääb tõlgendamisruum väiksemaks ja teiselt poolt vähenevad loodetavasti ka vaidlused, mis tähendab omakorda, et Tarbijakaitseameti töö peaks muutuma efektiivsemaks, selgemaks, arusaadavamaks. Ning kui selliseid vaidlusi tekib, siis kohtus on neid märksa lihtsam tõlgendada, kui need sinna jõuavad.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Kas oskate näiteks tuua ka kogemusi teistest Euroopa Liidu riikidest, kuidas nad selles valdkonnas käitusid, käituvad või kavatsevad käituda?

Siinkohal tasub ehk korraks minna tagasi päris minu ettekande algusesse, kus ma mainisin 1. juulil jõustunud tarbijakrediidi direktiivi. See direktiiv on Euroopas enamikus riikides üle võetud ja direktiivist tulenev põhimõte reguleerida vastutustundlikku laenamist on au sees kõikides Euroopa riikides. Loomulikult, seadussätted on erinevad, aga tarbijakrediidi direktiivi kandev põhimõte on sama kõikides Euroopa Liidu riikides.

Viktor Vassiljev, palun!

Hea minister! Minu küsimus puudutab kiirlaenude reklaami. Ega seal praegu ka mingit erilist valskust ei ole, öeldakse, et kill-kõll, raha tuleb ja krediidikulukuse määr on selline. Mina näen siin natuke teist aspekti: et seda reklaami on massiliselt. Televisioonis trügib see ekraanile iga reklaamipausi ajal, mitu firmat muudkui reklaamivad ja reklaamivad ning see mõjub inimesele juba alateadvuslikult. Võib küll kohustuslikult reklaamile külge pookida ka mingid hoiatused, et kõrvalnähtude ilmnemisel ja kaebuste püsimisel pöörduda, ma ei tea, kelle poole, aga see ei päästa, sest see reklaam surub peale just nimelt oma massiga. Ja inimesel juba sellepärast, et seda reklaami on nii massiliselt, tekib tunne, et laenamine ja SMS-laenude firmad on tõesti paratamatu nähtus meie elus, millest ei ole pääsu. Kas ei ole arutatud võimalust piirata kuidagi selle reklaami hulka?

Mis puutub reklaami, siis ma keskenduks ikkagi reklaami sisule. Kui te ka selle eelnõu ette võtate, siis te näete, et reklaamiseaduse muudatustes on sees põhimõte, et tarbijakrediidi puhul võib reklaam sisaldada üksnes esmavajalikku teavet krediidiandja või krediidivahendaja ning osutatava teenuse kohta. Teisisõnu, moraalselt tundlikud ja hea tava vastased reklaamlaused ei tohiks tegelikult reklaamis olla. Eks praktika näita, kuidas see tegelikus elus rakendub, aga laused stiilis "tasuta laen" või "jõuluaeg – laenuaeg" – kõik säärased krediiti reklaamivad ja moraali vastu käivad laused peaksid meie reklaamiturult ja teleekraanidelt kaduma.
Lõppkokkuvõttes loomulikult me saame kehtestada regulatsiooni, selle regulatsiooni tõlgendamine on kohtute küsimus. Aga loodame, et laenamise reklaami puudutav Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi välja pakutud regulatsioon on piisavalt selge ja hoiab ära tarbijate eksitamise.

Jaanus Tamkivi, palun!

Lugupeetud minister! Tõepoolest, muudetava reklaamiseaduse uus paragrahv ütleb, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada seda, peab olema vastutustundlik ja tasakaalustatud. Minu küsimus on: kuidas seda vastutustundlikkust ja tasakaalustatust hinnatakse ja millised on trahvid juhul, kui see nii ei ole?

Võlaõigusseadus ja ka teised seadused sisaldavad päris palju Eesti õiguskorra abstraktseid, tõlgendamisruumi jätvaid õigusnorme. Eks palju jääbki Tarbijakaitseameti hinnangu andmise küsimuseks. Reklaamiseaduses toodud sanktsioonimäärasid selle eelnõuga seonduvalt ei ole plaanis muuta. Need tuleb võtta reklaamiseaduse lõpust ja vaadata sealt karistussätteid, kui suured asjaomased karistused on. Mul ei ole seda seadust praegu kaasas, aga võiksite korraks selle ette võtta. Seal lõpus olevad karistusmäärad jäävad samaks.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 21. jaanuaril 2013. aastal. Koosolekul osalesid kõik õiguskomisjoni liikmed, lisaks olid kohal justiitsminister Hanno Pevkur, ministri nõunik Madis Timpson, eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturu osakonna kaubandustalituse juhataja Anne Laar ning Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna koosseisuväline peaspetsialist Kadri Siibak. Arutuse all oli võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kuna minister rääkis sellest juba nii põhjalikult, siis mul ei ole eriti midagi juurde lisada, vahest üksnes seda, et eelnõu sisu üle oli komisjonis väga huvitav diskussioon. Selle diskussiooni põhjal ma peaaegu et kutsun teid üles esitama selle eelnõu parandamiseks hulgaliselt ettepanekuid. Ka minu arvates on selles punkte, mida võiks parandada, mille puhul võiks diskuteerida, kas neid oleks vaja parandada. Ja kuna ma näen, et saalis viibib ka sotsiaalminister, siis kutsun ka Sotsiaalministeeriumi üles seda tegema. Tegelikult võiks ka nendelt tulla mingeid seisukohti või isegi muudatusettepanekuid, kuna teema haakub üsna palju selle valdkonnaga.
Aga meie diskussioonist tuli välja üks fakt. Kohe koosolekul see ei selgunud, aga hiljem saime selle kohta informatsiooni. Ma ise küsisin seda. Olen juba ammu tundnud huvi selle vastu, kui suur see probleem üldse on, kui suurtest rahasummadest me räägime ja kui palju neid kiirlaenu andvaid firmasid Eestis on. Saime sellist informatsiooni – see ei ole statistiliselt küll 100% täpne, neid andmeid on eri põhjustel väga keeruline teada saada, kuna need firmad ei pea olema registreeritud finantsasutustena –, aga hinnanguliselt on Eestis 400 firmat, kes võiksid tegelda tarbijatele kiirlaenu andmisega. Neist enamik ei ole aktiivsed, umbes 70 firmat tegeleb sellega. Eelmisel aastal välja antud laenude maht oli hinnanguliselt 45 miljonit eurot.
Pärast seda, kui me olime arutanud kõiki neid sisulisi küsimusi, tegime mõned protseduurilised otsused, ja need on järgmised: saata see eelnõu täiskogu istungi päevakorda 30. jaanuariks – konsensuslik otsus –, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – ka konsensuslik otsus – ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 13. veebruar 2013. aastal. Ka see oli konsensuslik otsus. Lisaks määrati ettekandjaks Valdo Randpere. Ka see oli konsensuslik otsus, kuigi üle hulga aja oli meil tihe konkurents, kes saab eelnõu siin ette kanda. Midagi muud mul lisada ei ole, kui kellelgi on küsimusi, siis palun!

Jaanus Tamkivi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla räägiks natuke lahti selle kiirlaenu andjate teema. Nagu me saime teada, on neid Eestis 400 või isegi rohkem, mis on muidugi üllatavalt suur arv. Kuidas on Eestis korraldatud asjaomane kontroll ja kuidas kogutakse informatsiooni nende kiirlaenuandjate kohta? Ja kui sa suudad, võib-olla natuke võrdled meie regulatsiooni analoogilise seadustikuga mujal Euroopas. Milline see pilt tegelikult on? Ja mis võiks Eestis teisiti olla?

Väga hea küsimus! Me natuke arutasime seda ja ma eeldan, et see on ka üks valdkond, mille kohta võib tulla mõni muudatusettepanek. Aga põhimõtteliselt on ju nii, et Eestis teostab kontrolli kiirlaenufirmade üle Tarbijakaitseamet, Euroopa Liidus teeb seda valdavalt meie mõistes finantsinspektsioon. Minu mäletamist mööda on kuues Euroopa Liidu riigis see kontroll pandud tarbijakaitseametile. Ja nendest kuuest näiteks Rootsis praegu kaalutakse väga tõsiselt kontrolli viimist siiski finantsinspektsiooni alla, kuna ka Rootsis on olnud tegemist plahvatuslikult kasvava laenutegevusega ja see on kaasa toonud teatud sotsiaalseid probleeme.
Selles mõttes on see hea küsimus, et tõesti tuleb mõelda, kas kiirlaenu andvad firmad võiksid olla allutatud samasugustele kontrollimeetmetele kui näiteks pangad. See haakub ka tänase eelnõuga, kuna krediidivõimelisuse hindamine toimub pankades võib-olla pisut tõsisemalt ja dokumenteeritult. Samas ei saa öelda, et dokumenteerimise kohustust kiirlaenufirmadel ei ole. Ka möödunud aastal oli üks Riigikohtu lahend – 27. novembrist minu meelest –, mille kohaselt ka kiirlaenufirmad peavad laenuandja krediidivõimelisuse hindamise protseduuri dokumenteerima.

Viktor Vassiljev, palun!

Hea ettekandja! Kui on 400 kiirlaenufirmat, siis on ilmselt ka 400 firmat, kes osutavad võlgade väljanõudmise teenust, kusjuures reeglina ei kasuta nad mingit vägivalda. Ma tean, mu sugulased on sellega kokku puutunud. Sinna on lihtsalt palgatud tööle nii koledad inimesed, et kui mina sellist tänaval näen, siis ma lihtsalt lähen teisele poole tänavat, kuigi ma võlgu ei ole.
Aga mu küsimus on reklaami kohta. Kas komisjonis ei arutatud võimalust piirata reklaami mitte ainult sisult, vaid seada ka mingid piirangud, et seda ei tuleks nii massiliselt igalt poolt. Reklaam võib olla ka väga kuiv – ainult telefoninumber, sõna "kiirlaen", ja mitte midagi muud –, aga kui see on nii massiline, siis see lihtsalt sööbib ajju. Kas komisjonis ei ole arutatud reklaami mahu piiranguid?

Kõigepealt pean ütlema, et ilu on vaataja silmades – keda keegi ilusaks peab. Sa ju väitsid, et mingites firmades töötavad koledad inimesed, keda sa kardad. Teiseks, kui küsimuse sisu juurde minna, siis päris nii me seda ei arutanud. Natukene küsimus üleval oli, vahest ütles üks sinu erakonnakaaslane, et äkki keelaks üldse selle reklaami ära. Aga me peame siin jääma selle tõlgenduse piiresse, et tegemist on majandustegevusega. Mina olen liberaalse maailmavaatega ja leian, et me ei peaks sellist majandustegevust ära keelama, küll aga peaksime andma endast parima, et inimesed ei teeks iseenda seisukohast rumalaid otsuseid. Siin nimetati, et Tarbijakaitseamet hakkab välja andma mingit brošüüri. Finantsinspektsioonil on juba olemas internetilehekülg minuraha.ee, kust inimesed saavad päris häid näpunäiteid. Paraku on probleem ka selles, et laenuvõtjad ei ole tihtipeale huvitatud mingitest hoiatustest ega täpsemast informatsioonist. Neile tundub, et teed piiks-piiks, ja raha tuleb. Aitäh!

Valeri Korb, palun!

Hea kolleeg! Kui laenureklaamist rääkida, siis hämmastab see, et kui kuuled seda raadiost, siis esimene pool kõlab päris hästi – saad aru, millest on jutt, kui palju sa võid võtta. Aga teine pool vuristatakse ette nii kiiresti, et sa ei tea oma kohustusi üldse. Ei tea, mis sa pead pärast tegema ja kui palju sa oled lõpuks võlgu. Aga hämmastab see arv – 400 firmat, kes sellega praegu tegelevad. See on sinu suust kõlanud informatsioon. Ma tahan küsida: kuidas riik võiks reguleerida nende firmade arvu?

Täpsustuseks veel kord, et on 400 firmat, kes on teoreetiliselt võimelised sellega tegelema. Aga sugugi kõik ei tee seda. Aktiivselt tegutseb selles valdkonnas umbes 70 firmat. Üks võimalus seda reguleerida oleks, jah, kui allutada need firmad mingile registreerimisele. See haakub natuke selle teemaga, millest ma enne rääkisin – kontrollmehhanism ja kuidas edasi. See on hea aruteluteema, nagu ka niisugune reklaam, mis võib olla väga ahvatlev, aga mängib ebaeetiliselt väga tundlikel keeltel, näiteks kuidagi tuuakse sisse lapsed. Või siis väga hea näide: tegelikult on meil olemas seadusega paika pandud krediidikulukuse määr, kui palju tohib võtta maksimaalselt. Sellele vaatamata on reklaamides näha krediidikulukuse määrasid, mis on kaugelt üle 3000%, mis iseenesest peaks olema seadusega keelatud. Sellegipoolest reklaamitakse neid välja kui pakutavat teenust. Siinkohal aga saab minu arusaamine ka otsa, kuidas see on võimalik.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Eldar Efendijevi!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Eelmisel nädalal ma oma lühikeses sõnavõtus markeerisin probleemi seoses kiirlaenudega. Aga et saalis viibijad olid enamikus opositsioonist ja koalitsiooni esindajad puudusid, siis ma veidi kordan, sest täna osaleb koalitsioon selle seaduseelnõu menetlemisel tunduvalt rohkem.
Minu tänase sõnavõtu teema puudutab kahjuks liigagi paljusid inimesi Eestis. See on kiirlaenud, kaasa arvatud SMS-laenud ja nende orjusesse langemine. Justiitsministeerium on omalt poolt küll finantsteenuste reklaami piirava eelnõu nüüdseks välja töötanud ja seda eelnõu on juhtivkomisjonis juba ka arutatud, kuid peame siiski küsima, kas see on piisav ja mida peame veel ette võtma.
Ma kordan, et tegelikult algasid probleemid juba märksa varem, nimelt majandusbuumi ja sellele järgnenud kriisi ajal. Pangad ärgitasid inimesi mitmesuguseid tarbimislaene võtma, laenurallile andsid omakorda hoogu ülehinnatud kinnisvaraobjektid. Paljud inimesed, kes ostsid omal ajal 1 miljoni krooni eest korteri, peavad täna tõdema, et see on mitusada tuhat krooni vähem väärt.
Eesti riik käitus samal ajal hoopis teisiti ja laenu ei võtnud. Nii ongi Eestis eriskummaline olukord, kus riigi võlakoormus on väga väike, kuid inimeste võlakoormus seevastu väga suur. Sellele olukorrale on tähelepanu juhtinud ka asjaomane Euroopa Liidu struktuuriüksus, kes märkis, et Eesti peaks midagi tegema, et Eesti elanike võlakoormus, mis üldsummas ületab aasta riigieelarve summa, oleks väiksem.
Kahjuks ei astunud valitsus mingeid samme, et metsikut laenamist peatada. Liiga vähe räägiti ülelaenamisest ja vajadusest ette mõelda ning laenupiirangute kehtestamisest. Probleemile juhtis tähelepanu küll Eesti Pank, aga keegi ei soovitanud teda kuulata. Laenu taheti ja laenu anti ning neid, kes kriisi eest hoiatasid, sõimati. See viis paljud inimesed olukorrani, kus töökoha kaotuse korral tuli võtta kiirlaenu, et kodu alles jääks. Jällegi riigipoolne möödalaskmine! Väga vähe teavitati rahvast kiirlaenu ohtudest ja kõrgetest intressidest. Ning kiirlaenufirmasid, kes inimeste hädast kasu lõikasid, tekkis nagu seeni pärast vihma. Valitsejad ei mõelnud vajaduse peale neid kuidagi piirata.
Muidugi on mul hea meel, et nüüd on mingigi alus kiirlaenuturu ohjeldamiseks olemas. Justiitsministeeriumi koostatud eelnõu täpsustab tarbijale laenu andmise tingimusi ning seab konkreetsemad nõuded laenu reklaami kohta. Ministeerium on eelnõus leidnud, et finantsteenuste reklaami tuleks veelgi piirata, et välistada emotsionaalselt positiivsete seoste loomine ning inimeste ahvatlemine tarbijakrediiti võtma, nagu see oleks nende finantsprobleemidele riskivaba ja lihtne lahendus. Täiesti nõus! Aga kahtlemata peame väga suurt tähelepanu pöörama asjaolule, et kiirlaenud on väga kergesti kättesaadavad – neid pakutakse internetis ja koguni ka kauplustes. Muide, ka riigifirma Eesti Post väljastab koostööpartneri vahendusel kiirlaenu, reklaamides seda loosungi all, et kui sa ei taha, et pank teada saaks, on võimalik see sularahas kätte saada. Kas riigiettevõte peab olema sellise teenusega seotud? See on ka eetikaküsimus.
Rohkem puudutab kiirlaenu probleem just nooremaid inimesi, kellel pole iseseisva majandamise ja tuleviku peale mõtlemise kogemust. Aga kas 18-aastasele kooliõpilasele võib laenu pakkuda, kuigi tal ei ole tööd ja ta sõltub vanemate sissetulekust? Täna kõlas siin saalis seisukoht, et piirata reklaami võib, kuid keelata ei saa, sest see ei vasta liberaalse majandusmudeli põhimõtetele. Aga piiramine tuleb tõesti kõne alla, toon näiteks kasiinod või alkoholi müügi. Seda me ju piirame. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 347 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 13. veebruari kell 16.
Esimene lugemine on lõppenud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 332 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Selle eelnõu eesmärk on ära hoida võltsitud ravimite levik ning parandada ravimite kättesaadavust, samuti tagada teenuse mugavus seoses ravimite internetimüügi lubamisega. Seega eelnõu esimese poole teema on, kuidas vältida võltsitud ravimite sattumist seaduslikku tarneahelasse, teine pool käsitleb ravimite kaugmüüki. Seaduseelnõuga kehtestatakse Eestis Euroopa Liidu direktiivi nõuded, et vältida võltsitud ravimite sattumist seaduslikku tarneahelasse. Praegu jõuavad võltsitud ravimid patsiendini ka ametlike kanalite kaudu mitmel pool Euroopas, kuna võltsinguid on visuaalselt raske tuvastada ja võltsitud toimeained võivad jõuda otse ravimitootmisse. Võltsitud ravimid on loomulikult ohtlikud, sest võivad sisaldada madala kvaliteediga koostisaineid, ei pruugi sisaldada ettenähtud toimeaineid või sisaldavad neid vales koguses. Eelnõu määratleb Eesti õiguses ka võltsitud ravimi mõiste, et selgesti eristada võltsitud ravimeid muudest ebaseaduslikest ravimitest, sh toodetest, mille turustamisel rikutakse intellektuaalomandiga seotud õigusi või mille tootmisel või turustamisel on tekkinud kvaliteedivigu.
Nagu öeldud, teine oluline teema eelnõus on ravimite kaugmüük. Kaotatakse keeld ravimite pakkumiseks ja ostmiseks interneti teel ning kehtestatakse nõuded ravimite kaugmüügi kohta üldapteekidest. Sätestatakse apteekide kohustused ravimite kaugmüügil, samuti ravimite vahendajate, tootjate ja Ravimiameti uued kohustused. Kaugmüügiga võivad tegelda vaid üldapteegi tegevusloa omajad ja kaugmüüja tohib müüa nii käsimüügi- kui retseptiravimeid, veterinaarravimitest aga ainult käsimüügiravimeid. Psühhotroopseid aineid sisaldavate ja narkootiliste ravimite müügiks peab olema Ravimiameti eriluba. Retseptiravimeid väljastatakse kaugmüügi korral ainult Eesti digiretsepti alusel, ravimeid tohib kätte toimetada posti- või kaubaveoteenuse vahendusel ja kättetoimetamise tasu peab üle Eesti ühesuguste kättetoimetamise viiside puhul sama olema. Samuti sätestame nõude, et ravimid tuleks kohale toimetada hiljemalt kolme päeva jooksul. See konkreetne muudatus peaks märgatavalt parandama ravimite kättesaadavust ka nendes piirkondades, kus läheduses apteeki ei ole.
Eelnõu kohta tehti ettepanek lubada internetimüüki vaid oma valla, linna või ka maakonna piires, aga peame ikkagi väga selgelt välja ütlema, et igast internetiapteegist võib tellida iga eestimaalane, sõltumata sellest, millise valla või linna territooriumil ta elab. See tähendab seda, et otse kodus on võimalik ravim kätte saada ka nendel, kelle läheduses apteeki ei ole. Samuti on oluline rõhutada, et internetiapteegis kehtib täpselt samamoodi nagu tavalises apteegis nõue, et inimene peab vajaduse korral saama mõnelt proviisorilt nõu küsida. Kui inimene märgib, et ta soovib internetist ravimit tellides proviisori nõuannet saada, siis leitakse võimalus temaga suhelda kas telefoni või meili teel ja talle täpsemalt selgitada, kuidas ravimit manustada ning milliste vastunäidustuste või näidustustega arvestada tuleks.
Eelnõu jõustub üldises korras. Apteekide kohustused, mis on seotud narkootiliste ravimite müügiga, jõustuvad 1. aprillil 2013, eelnõu tootmis- ja turustamistavadega seotud sätted 2. juulil 2013 ning turvaelementide ja Euroopa Liidu ühtse logoga seotud sätted, mis on veel väljatöötamisel, jõustuvad eraldi seadusega sätestatavas korras. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Mailis Reps, palun!

Hea minister! Võib-olla te tutvustate ka Riigikogu liikmetele, milliseid ohtusid te selles valdkonnas näete või millised on kõige enam vaidlust tekitanud küsimused, mis eelnõu välja töötades lauale toodi? Me näeme juba ette, et väiksed maa-apteegid on väga mures, et nende klientuur võib kokku kuivada ja nad on sunnitud oma uksed sulgema. Ja kas on näiteks ka risk, et teatud juhtudel võivad ravimid seoses selle direktiiviga kallineda? Kas võiksite välja tuua mõned põhilised vaidluskohad?

Mina ei usu, et see maa-apteekidele negatiivselt mõjub. Eestis on väga palju inimesi, kes soovivad osta ikkagi apteegist, ja ma ei ole sugugi veendunud, et kõik apteegis käima harjunud inimesed hakkavad internetist tellima. Selle pärast ma küll ei muretse, et seaduse muutmine apteeke väga negatiivselt mõjutaks. Küll aga annab see lisavõimaluse inimestele, kelle lähikonnas apteeki ei ole, seetõttu näen ma pigem positiivset mõju. Positiivset mõju näen ma ka selles osas, et küllap me kõik soovime ravimit ostes olla kindlad, et see on tõepoolest see ravim, mis pakendil kirjas on, et toimeained on need, mis olema peavad. Minu arvates on erakordselt oluline, et rahva tervis oleks kaitstud.

Valdo Randpere, palun!

Hea minister! Mul on pakis kaks küsimust, kui tohib, üks on hästi lühikene. Esimene on selline. Sa rääkisid võltsravimitest, mille levikut see eelnõu peaks takistama. Ma mäletan, et eelmisel aastal oli meil siin üks piraatkaubandusvastane eelnõu, millest tekkis väike kisa-kära. Selle vastased hakkasid rääkima, et kui me selle vastu võtame, siis ei saa Eestis enam müüa koopiaravimeid ehk geneerilisi ravimeid. Nad ajasid kas meelega või kogemata segamini kaks mõistet. Ma tahan nüüd sinu käest kuulda, ega see eelnõu ei puuduta geneerilisi ravimeid. Teine on selline lühiküsimus: kas interneti teel tellimine tähendab seda, et ma võin ravimeid tellida ka väljastpoolt Eestit ja väljastpoolt Euroopa Liitu?

Kui alustada teisest küsimusest, siis põhimõtteliselt on võimalik tellida ka mõnest muust riigist, aga eeldus on, et on olemas Eesti digiretsept. Kui inimene läheb pikemale lähetusele ja tal on Eesti arsti väljakirjutatud retsept, siis see on teoreetiliselt võimalik. Turvaline kohaletoimetamine tuleb mõistagi tagada ja selleks peab apteek sõlmima posti- või veoteenuse osutajaga ka leppe.
Nüüd küsimuse esimene pool. Jah, loomulikult geneerilised ravimid on täiesti eraldi teema. See eelnõu ei puuduta absoluutselt nende müüki. Geneerilised ravimid on täiesti legaalsed, need sisaldavad sama toimeainet, mida originaalravim, need on lihtsalt turule tulnud hiljem – siis, kui selle toimeaine kasutus on vabaks antud. Eestis teadupärast liigutakse üha enam retseptide väljakirjutamisel toimeainepõhisuse suunas. Välja ei kirjutata ilmtingimata täpse nimetusega ravim, vaid kirjutatakse toimeaine. Inimene ise langetab apteegis proviisori targal nõustamisel otsuse, kas ta ostab selle ravimi algselt välja töötanud ettevõtte toote või ostab mõne teise tootja täpselt sama toimeainega ravimi, mis tihtilugu on märksa odavam. See on juba patsiendi oma vaba valik. Veel kord: geneeriline ravim ja võltsravim on väga selgelt erinevad asjad.

Aivar Kokk, palun!

Hea minister! Üks küsimus: kui palju neid e-apteeke võiks Eestisse tekkida ja kes võiksid olla nende omanikud?

E-apteegi saab asutada üldapteegi loa omaja. Teoreetiliselt võiks neid tekkida sadu, aga kui palju reaalselt tekib, eks elu näita. Seda prognoosida on natuke vara. Ent ma väga loodan, et neid tekib, ja tekib nii palju, et inimestel on valikuvõimalus, et saab ka hindu võrrelda, saab kättetoimetamise viise võrrelda ja osta just sealt, kus on sobivaimad tingimused.

Viktor Vassiljev, palun!

Hea minister! Te andsite lootust, et Eesti digiretseptiga võiks ravimi ka välismaalt tellida. Aga kas te oskate nimetada riike, kus kehtib Eesti digiretsept?

Ma juhin tähelepanu, et küsimus oli suunatud sellele, et kui Eesti patsient soovib Eesti e-apteegist tellida ravimit, olles ise välismaal, kas see siis jõuab temani ja kas see on võimalik. Sellele ma vastasin, et kui digiretsept on olemas, siis see on võimalik. See, kas teised riigid tunnustavad meie digiretsepti või ei tunnusta, ei puutu asjasse, tegu on konkreetselt ikkagi ju Eestis asuva internetiapteegi tellimusega. Ja Eestis asuvad internetiapteegid mõistagi tunnustavad Eesti digiretsepti.

Mailis Reps, palun!

Mul on umbes seitse küsimust, aga ma küsin siiski ühe. Mis puutub ravimite kättesaamisse, siis te olete kindlasti analüüsinud, et kui inimene on tellinud tabletipakikese või mingi vedeliku, siis millisele informatsioonile ta loota võib. Kas apteegist saadetakse trükitult ka juhis, kuidas täpselt ravimit tarvitada, või on ainukene infoallikas see peenes trükis paber, millelt saab teada, et kui seda ravimit süüa, siis on kõikvõimalikud tõved ja kõrvalnähud tulemas? Ja küsin ka posti kohta: kas meil on tagatud selline võimekus, et posti- või mõni muu firma toimetab tellitud ravimid kiiresti kohale?

Seadus nõuab, et e-apteegi loomisel peab olema garanteeritud konsultatsiooni võimalus. Samamoodi, nagu on võimalik proviisorilt nõu saada apteeki kohale minnes, samamoodi peab see olema tagatud ka e-apteegis. Ma enne nimetasin, et selleks on paar võimalikku konkreetset sidekanalit. Kui patsient soovib nõu küsida, võib ta seda teha e-posti teel ja võib ka proviisoriga telefoni teel ühendust võtta. Need võimalused tuleb tagada.

Aivar Kokk, palun!

Hea minister, üks küsimus veel. Nagu ma aru sain, võivad kõik apteeke tegema hakata. Seni kehtis piirang, et teatud rahvamassi peale võib olla avatud teatud hulk apteeke, nüüd aga võivad kõik, kes on viis aastat proviisorina apteegis tööl olnud, avada e-apteegi. Kas ma sain õigesti aru?

Jah, need, kel on olemas üldapteegi tegevusluba, võivad tulevikus lisaks sellele, et nad müüvad füüsiliselt kohapeal, müüa ka interneti kaudu.
Aga palun vabandust, mul jäi enne pool Mailis Repsi küsimust vastamata ja ma kasutan nüüd võimalust sellelegi vastata. Küsimus oli postiteenuse osutajate kohta: kas Eestis on olemas teenusepakkujad, kes kauba uksest ukseni kvaliteetsena kohale viivad. Jah on! On mitu firmat, kelle kullerid viivad kauba koju kätte, nende teenus üle Eesti, julgen prognoosida, võib ravimite puhul maksta 2–3 eurot. Senised hinnakirjad on neil mõnevõrra erinevad, on firmasid, kellel on näiteks saartele viimine natuke kallim kui Tallinnas kättetoimetamine. Kõnealusel juhul peab aga apteegil olema sõlmitud leping, millega on tagatud kõigile võrdse hinnaga kohaleviimine sõltumata sellest, kas sa elad Tallinnas või Setumaal või saarel. Usun, et uksest ukseni kohaleviimine on inimestele mugav. Aga on ka muid võimalusi, mis on küll põhiliselt suuremate keskuste põhised. Näiteks tellitakse ravim mingisse konkreetsesse paika, kas postkontorisse või mujale, neid kohti on veel. Aga ma usun, et uksest ukseni teenuse pakkujate ring on Eestis piisav. See ei ole meil monopoolne turg, konkurents on täiesti olemas ja ma usun, et teenusepakkujatel on motivatsiooni töötada välja atraktiivsed hinnad ka apteegiteenuse jaoks, et kaup soovitaks tellijale kätte viia just nende kaudu.

Viktor Vassiljev, palun!

Hea minister! See on ju vahva, et meil luuakse veel üks internetipõhine teenus. See on progress ja suurepärane! Aga samas ei ole mingi eriline saladus, et enamik ravimite tarbijaid on üsna vanad ja haiged inimesed. Kui noor mees iPadiga tellib ära oma ravimi, siis see muudab tema elu võib-olla õige natuke kergemaks – ta võib samahästi ju ka apteegis ära käia. Aga kas internetimüük muudab kergemaks ka nende inimeste elu, kes elavad näiteks Vasknarvas, kus talvel suitseb ainult viis korstent ja kus elavad paarikaupa üsna vanad inimesed. Buss käib seal minu meelest kolm korda nädalas ja siis ka ainult üks kord päevas. Kuidas aitab neid inimesi internetipõhine ravimimüük?

Aitäh hea küsimuse eest! Ka mina arvan, et progress on vahva. Ma olen täiesti kindel, et me ei saa enam mõelda nii stereotüüpselt, et vanemad inimesed arvutit ei kasuta. Vastupidi, kasutavad küll! Minu vanaisa kasutab väga edukalt ja meie põhiline suhtlus toimub viimasel ajal meili teel. Muidugi, jah, lapselapsena pean tunnistama, et peaksin tal tihedamini külas käima.
Aga vanemad inimesed kasutavad arvuteid küll, ja üha rohkem. Arvan, et just nimelt neid Vasknarva inimesi, kellel, ma saan aru, läheduses apteeki ei ole ja kellel on apteeki raske minna, internetiapteek aitabki. Neil on vaja vaid leida lähim arvuti. Ja tänapäeval ei ole arvuti ainuke vahend, mille abil internetti minna, on vaja leida lähim kanal, mille kaudu saab internetti. Ja nad saavad oma ravimi tellida otse sinna, kus, nagu te ütlesite, vaid viis korstent suitseb, ning see viiakse kohale sama hinnaga, mis näiteks Õismäe korrusmaja elanikule. See on, ma arvan, nende inimeste jaoks väga oluline lisavõimalus. Samas on tõsi ka see, et ega internetimüük ei võta ühtegi olemasolevat võimalust ära. See on täiendav võimalus ja selliseid e-kanaleid võiks riik tervikuna rohkemgi luua.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Eelmise küsimusega seoses me rääkisime firmade arvust. Kas Ravimiametil ja Sotsiaalministeeriumil on ülevaade, kui palju meil on firmasid, kellel on praegu luba meie riigis ravimeid müüa?

Aitäh! Ma pean täpse vastuse huvides järele vaatama, mitu üldapteeki Eestis praegu on, siis ma saan teile selle konkreetse arvu öelda. Aga see arv on muidugi väga suur. Põhimõtteliselt võivad kõik apteegid sealsamas kohas, kus nad praegu tegutsevad, nüüd luua ka virtuaalse värava oma apteegile ja alustada tegevust sisuliselt üle Eesti ehk panna internetiväljund enda huvides tööle. Igal apteegil on see võimalus. Aga apteekide arvu praeguse seisuga ma saadan teile meiliga, et oleks täpne info.

Peeter Laurson, palun!

Hea minister! Kas e-apteegi puhul on proviisoril võimalik abistada klienti ravimi valimisel?

Jah, loomulikult. See on samuti üks eesmärk, nagu ma juba ütlesin. See on vajalik eriti nendel üsna paljudel juhtudel, kui retseptiga ei kirjutata välja mitte konkreetset ravimit, vaid toimeaine. Siis on e-apteegis ühelt poolt vaja ostjale ette kuvada see valik, mis konkreetse toimeainega seotud on, ja kui ta soovib lisaks tavapärasele infole ehk ravimi tootja nimele ja ravimi hinnale ka nõu saada, siis loomulikult peab ka see e-apteegis tagatud olema. Need kanalid sai juba enne nimetatud: inimene peaks saama valida, kas ta soovib konsultatsiooni meili või telefoni teel.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 332 komisjoni istungil 17. detsembril 2012. aastal. Istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel ja Ravimiameti õigusnõunik Andrus Varki. Eelnõust andis ülevaate Dagmar Rüütel.
Lubage mul järgnevalt anda ülevaade komisjonis aset leidnud arutelust. Nii nagu täna siin saalis, tunti ka komisjonis huvi, milline on proviisori roll e-apteegis ja kuidas toimub nõustamine. Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja seletas, et nõustamise kohustus on sama kui letimüügil. Kaugmüügil küsitakse enne tellimuse kinnitamist tellijalt nõustamissoovi kohta ja ta võib valida helistamise või e-kirja teel nõustamise ja apteek peab säilitama nõustamist kajastava dokumendi. Arutelu käigus selgus, et psühhotroopseid toimeaineid sisaldavaid ja narkootilisi ravimeid kaugmüügis ei müüda, seda keelab ka postikonventsioon.
Komisjonis tunti huvi, mis hakkab toimuma toimeainetega. Selle direktiiviga astutakse ravimitootjatele tõsiselt varba peale. Toimeaineid imporditakse valdavalt Hiinast ja Indiast, nüüd lõigatakse see läbi ja seetõttu lähevad Euroopas ravimid tunduvalt kallimaks. Tunti huvi, kui palju muudab selle eelnõu seaduseks saamine ravimeid Eesti elanikele kallimaks. Algatajate esindaja vastas selle peale, et ravimite sisseveo osas ei muutu midagi, toimeainete osas muutub. Ei tohi enam Euroopa majanduspiirkonda sisse vedada toimeaineid, kui ei ole teada, kas need on toodetud samade reeglite kohaselt nagu Euroopa majanduspiirkonnas. See ei pruugi aga tähendada, et ravimid kallinevad. Praegu kontrollib ravimite toimeainete kvaliteeti ravimitootja ise. Direktiivist tuleneb, et toimeainete tootjad, kes tegutsevad enamikus väljaspool Euroopa majanduspiirkonda, peavad hakkama toimeainete tootmisel järgima häid tootmise ja turustamise tavasid. Meil on Euroopa Komisjonist saadud infot, et enamik riike on valmis neid nõudeid täitma. Praegu on veel lahtised India ja Hiina. Nad on valmis kahe kolmandiku osas seda tegema ja India on avaldanud valmisolekut anda ka vastava sisuga sertifikaat.
Põhiline regulatsioon ja nõuded, mis direktiivi alusel juurde tulevad, on järgmised. Esiteks on tähtis, kas tooraine tootja on Euroopa Liidu auditeeritud ja kontrollitud ning kas ta on kantud Euroopa Komisjoni asjaomasesse nimekirja. Kui on, siis pole mingeid probleeme. Teiseks, kas eksportiv riik kinnitab, et tema pädev asutus kontrollib toimeaine tootjaid ja nõuete täitmine on tagatud. Kolmandaks, kui tootja ei ole Euroopa Komisjoni nimekirjas ja ka riik ei kinnita pädeva asutuse poolt kontrollimist, siis peab ravimitootja ise olema tooraine tootjat auditeerinud ja vastava sertifikaadi väljastanud.
Mõju ravimite hinnale ei osanud Sotsiaalministeeriumi esindaja prognoosida, küll aga nõustus ta sellega, et võib tekkida teatavaid tarne- ja kättesaadavuse tõrkeid.
Komisjonis tunti huvi, mis asi on võltsravim. Üks komisjoni liige leidis, et võltsravim on see, mille paberid on valesti vormistatud. Meie inimesed on harjunud Venemaa ravimitega, need ei ole kvaliteedilt kehvemad kui Lääne omad, kuid uus direktiiv paneb Venemaa ravimid löögi alla. Ministeeriumi esindaja seletas, et võltsitud ravimist on juttu igasuguse võltsimise korral, olgu dokumentide koostamisel või ravimite koostises. Praegu ei ole meil probleemiks võltsitud ravimid, mida müüakse turu tagaosas – nendega tegelevad õiguskaitseorganid ja selle eest on ette nähtud ka konkreetne vastutus. Probleemiks on võltsitud ravimid, mille tase on nii kõrge, et need imbuvad legaalsesse ahelasse ja apteeker ei suuda neil vahet teha.
Komisjonis tunti ka huvi, keda direktiiv rohkem kaitseb, kas ravimite tootjaid või ravimite ostjaid, ning milliseks kujunevad apteegi kulud seoses e-apteekide loomisega. Kas nõuded e-apteegile on nii kõrged, et see teeb nende loomise väga kulukaks, ja kas tavalisel maa-apteegi pidajal on jõudu e-apteeki teha? Algataja esindaja rõhutas, et direktiiv ja sellest tulenevad muudatused meie ravimiseaduses kaitsevad ravimiostjaid ja kehtestavad nõuded just tootjale. Igasugune majandustegevus tähendab ka majanduskulusid. Apteek, mis on praegu olemas ja mis vastab kõikidele nõutavatele tingimustele, saab juurde lisavõimaluse suhelda ostjatega internetikeskkonna kaudu. Internetimüügi puhul tuleb juurde, et inimene peab ravimi kätte saama korrektselt ja ohutult, oluline on ka nõustamise tagamine. Algatajate esindaja näeb seda pigem kui maa-apteegi võimaluste laiendamist.
Tunti huvi, kas e-apteeki saab asutada ka välismaal ja kas me saame täna osta ravimit näiteks Saksamaalt, kui see on seal odavam kui Eestis. Vastus sellele küsimusele oli, et e-apteegi loomise eeldus on apteegi tegevusloa olemasolu. Internetiportaalides toimub igasuguste ravimite müük ja seda on väga keeruline kontrollida. Euroopa läks seda teed, et kaugmüügiõigust hakkavad andma liikmesriigid ja müük hakkab alluma konkreetse riigi jurisdiktsioonile ja pädeva asutuse järelevalvele. Käsimüügiravimite kaugmüügi puhul on nõutav, et apteek peab olema registreeritud pädevas asutuses ning riik ja pädevad asutused peavad informeerima elanikkonda. Kui keegi tahab osta odavamat ravimit Saksamaalt, siis see õigus on tal olemas, aga siin on olulised kaks nüanssi. Kõigepealt see, et välismaalt saab osta ravimit, mille müügiks Eestis on luba olemas. Teine oluline tingimus on, et Saksa internetiapteek peab suutma Eesti inimest nõustada, ta peab saama ravimikarbiga kaasa panna ka eestikeelse infolehe. Kui Saksamaal asuv internetiapteek seda ei suuda, on tal õigus loobuda kliendi teenindamisest.
Küsiti, et kui Eesti inimesel on meie arsti välja kirjutatud digiretsept ja inimene viibib Suurbritannias, kas ta saab e-apteegi kaudu selle ravimi endale tellida. Vastus on: jah, kui Eestis on e-apteek olemas, siis takistusi ei ole.
Tunti huvi, kas apteek peab kontrollima ka ravimi kohaletoimetamist. Ministeeriumi esindaja rõhutas, et apteeker, kes sõlmib transporditeenuse osutajaga lepingu, peab tegema ka riskianalüüsi, kehtestama teenuseosutajale teatud tingimused ja kohustused, mis puudutavad ravimite kohaletoimetamist.
Tunti huvi, et kui mingi apteek saab tellimuse, kas ta peab selle ravimi teele saatma oma varudest võetuna või võib ta kasutada hulgimüügiladu. Ministeeriumi esindaja rõhutas, et üldapteek võib väljastada rohtusid ainult oma varudest, hulgi- ja jaemüüki segamini ei aeta.
Sellega meie arutelu komisjonis lõppes. Komisjon tegi järgmised otsused: teha ettepanek saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 16. jaanuariks – poolt hääletas 6, vastu 1, erapooletuid ei olnud – ja esimene lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 4 rahvasaadikut, vastu 1 ja 2 olid erapooletud. Kuna 16. jaanuaril ministrile esinemine Riigikogus ei sobinud, siis komisjon arutas teemat veel kord 14. jaanuaril ja otsustas teha uue ettepaneku, et eelnõu arutataks 30. jaanuaril. Selle poolt olid kõik. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 13. veebruar 2013. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran seaduseelnõu 332 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. veebruari kell 17.15.
Esimene lugemine on lõppenud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 352 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelnõu eesmärk on lihtsustada ja soodustada omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist. Põhilised sisulised muudatusettepanekud on järgmised.
Kõigepealt küsimus, milline omavalitsus millisega võib vabatahtlikult ühineda. Praegune seadus sätestab selle niiviisi, et meil on valitsuse määratud ühinemispiirkonnad ja omavalitsused saavad ühineda nende raames. Need ühinemispiirkonnad on nii või naa elule jalgu jäänud, sest osa omavalitsusi on soovinud ühineda muul moel. Paratamatult oleme valiku ees, kas vastavalt omavalitsuste soovidele korrigeerida neid ühinemispiirkondi või neist üldse loobuda. Valitsuse ettepanek selles eelnõus on seni määratud ühinemispiirkondadest loobuda, kuid sätestada, et ühineda võib naaber naabriga ehk ühise piiri olemasolu korral. Siin on ka üks erand, see on saarte puhul: kui tegemist on saartel asuvate kohaliku omavalitsuse üksustega, siis võib ühineda ka ilma ühise piiri olemasoluta. Küll jälgitakse seda, et tekkiv omavalitsus toimiks organisatsiooniliselt ühtse teenusepiirkonnana. Senine sõnastus räägib omavalitsuse terviklikkusest ja seegi on tekitanud küsimusi. Kas on silmas peetud funktsionaalset terviklikkust või territoriaalset terviklikkust? Sellise küsimuse oleme konkreetselt saanud Hiiumaa omavalitsustelt, kes on palunud seda täpsustada. Me jõudsime järeldusele, et seadusandja on silmas pidanud territoriaalset terviklikkust.
Teine sisuline muudatus puudutab ühinemisläbirääkimisi. On tekkinud küsimus, et kui üks omavalitsus teeb teisele ettepaneku ühineda, siis kas omavalitsuse nõusolek läbirääkimistesse asuda tähendab otsust, mida tagasi ei saa pöörata. Oleme seda sõnastust täpsustanud, et omavalitsused väga üheselt mõistaksid: tegu on otsusega läbirääkimiste alustamise kohta, mitte lõppotsusega.
Kolmas muudatus käsitleb olukorda, kus ühinemisläbirääkimisi peab rohkem kui kaks omavalitsust. Meil on ette tulnud, et näiteks kolm omavalitsust on ühinemisläbirääkimistes, aga üks teatab, et loobub protsessis osalemast. Praegune sõnastus on, et menetlus loetakse sel juhul lõppenuks, kuid siin on tekitanud segadust, kas menetlus on siis lõppenud kõigi osapoolte jaoks, ka nende jaoks, kes soovivad ühinemisprotsessiga edasi minna. Ilmselgelt see ei ole asja mõte olnud ja seepärast me täpsustame sõnastust selliselt, et kõik saavad ühtemoodi aru. Kui üks osapool teatab, et lõpetab ühinemisläbirääkimised, siis see tähendab lõpetamist üksnes tema jaoks, mitte kogu protsessi katkemist.
Neljas sisuline muudatus puudutab ühinemistoetusi. Teatavasti on omavalitsustele liitumise korral ette nähtud ühinemistoetus. Praegu on olukord selline, et kui omavalitsused liituvad ja üks osapool on juba varem ühinemisprotsessi läbi teinud – kaks omavalitsust on juba liitunud ja nad on seetõttu saanud ka ühinemistoetust –, siis nad ei ole õigustatud enam rohkem ühinemistoetust saama. Ühinemistoetust saadakse ainult selle osapoole elanikke arvestades, kes ei ole varem kellegagi liitunud. Ilmselt on varem silmas peetud just seda, et ei tekiks sagedast manipuleerimist ja järjest ühinemist, aga ilmselgelt ei ole see Eestis probleemiks osutunud. Liitumisi ei ole sugugi palju olnud ja keegi ei ole püüdnud sedalaadi mänge mängida, et protsessiga ühinemistoetust topelt saada. Eelnõu sõnastuse kohaselt ühinemistoetust saadakse igal juhul, senine erand läheb välja, enam ei vaadata, kas varem ollakse ühinenud või mitte.
Viies sisuline muudatus puudutab ühistranspordiseadust. Nimelt on paljud omavalitsusjuhid toonud välja ühe tõsise takistuse ühinemisprotsessis. Praegu doteerib riik maakonnaliine, kui need läbivad eri omavalitsusi. Siis neid loetakse maakonnaliinideks. Ühinemise tulemusena tekib olukord, kus teatud bussiliinid võivad osutuda omavalitsusesisesteks ja nüüd ollakse mures, kas siis riigi toetus bussiliinidele kaob. Nüüd on tehtud ettepanek panna seadusse ühemõtteliselt kirja, et bussiliinide doteerimine jääb ka ühinemise korral, kui tegu hakkab olema ühe omavalitsuse territooriumi läbiva liiniga.
Kindlasti on veel mitmeid mõtteid, mida võiks haldusjaotuse seaduses muuta. Samas on palve Riigikogule menetleda seda seadust suhteliselt kiiresti, kuna sellega saab likvideerida väga konkreetsed takistused, mille taha võib tänavu teatud omavalitsuste ühinemine jääda, kuigi nad on seadnud eesmärgiks protsess aastal 2013 läbi viia. Palun eelnõu 352 kiiret menetlemist toetada! Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Kalev Kotkas, palun!

Austatud minister! Miks omavalitsuste liitumist ühist piiri omamata lubatakse vaid saartel, aga Mandri-Eestis mitte? Millega on sellise erandi tegemine põhjendatud?

Sellise kompromissini valitsuses seda eelnõu arutades jõuti. Saarte puhul on see kindlasti põhjendatud, sest meie saartel on selged tõmbekeskused olemas, mille suunas ühinemisprotsess käib. Mandril võib neid valikuid rohkem olla, saartel on need piiratud. Näiteks Hiiumaa omavalitsused on ühinemise vastu huvi tundnud. On selge, et Hiiumaal on üks tõmbekeskus ehk – ma tsiteerin seda sõnastust – saar on funktsionaalselt terviklik. Isegi kui ühist piiri keskusega ei ole, käib elu ikkagi tolle ühe keskuse ümber. Seetõttu on niisugune erand ka suurel saarel põhjendatud, rääkimata väikestest saartest, kus muidu ei olekski väga kellegagi ühineda. Aga Mandri-Eestis on valikuid rohkem ja pilt kirjum ning seepärast ongi ettepanek, et ühinetakse ikkagi naabritega.

Mailis Reps, palun!

Hea minister! Kui te seda eelnõu välja töötasite, kas te arutasite Vabariigi Valitsuses ja töörühmades ka koostööd teiste ministeeriumide, nimelt haridusministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga? Ühelt poolt on astutud tõsiseid samme ühinemise suunas ning tehtud omavalitsustele selleks üleskutse ja üsna praktilisi ettepanekuid, samal ajal me teame, et koolide rahastamisel on Rahandusministeerium ning ka Haridus- ja Teadusministeerium andnud väga selge signaali, et tulevikus rahastatakse omavalitsuse territooriumil ühte põhikooli. Kõik nn lisapõhikoolid, rääkimata siis gümnaasiumiastmest, on omavalitsuse enda probleem. Kas te ei karda, et selgi põhjusel võib igasugune liitumine takerduda?

Valitsuses oli selle eelnõu arutelu väga elav. Loomulikult olen ma arutanud seda küsimust ka eri valdkondade ministritega ning tõesti ka haridusministriga eraldi käsitlenud, mida teha, et seadusmuudatus koolide rahastamist ei hakkaks takistama. Eelmine kord me muutsime seda seadust aastal 2009, kui ma ei eksi. Me olemegi lähtunud põhimõttest eemaldada üksteise järel kõik takistused, mis ilmnevad. Hariduse rahastamisel on käes selline raske hetk, kus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei reguleeri iseendast kõike ära, palju asju jääb valitsuse määruse tasemel otsustada. Seetõttu on lärmi tihtipeale rohkem, kui põhjust on. Kui me nüüd konkreetseid eelnõusid loeme, siis ilmneb, et asjad ei ole sugugi nii halvad ega hirmsad, nagu vahel püütakse näidata. Aga olen tõesti haridusministrile südamele pannud, et haridustoetuse eraldamise reegleid tuleks kehtestada silmas pidades eesmärki, et see ei hakkaks ühinemisele vastu töötama.

Neeme Suur, palun!

Lugupeetud minister! Õiguskantsler on mitmel korral öelnud, et eri omavalitsustes on inimeste põhiõiguste tagamine ja kaitse lahendatud väga erineval moel ja et selline situatsioon on põhiseadusvastane. Kui meil nüüd see vabatahtlik liitumine edasi läheb, siis meil tegelikult ju see ebaühtlus omavalitsuste vahel aina suureneb. Meil on kõrvuti väga suured ja väga pisikesed omavalitsused ning selle eelnõuga seoses ehk tekivad ka sellised omavalitsused, millel ei ole territoriaalset ühispiirigi, näiteks saartel. Kogu pilt läheb aina kirjumaks. Kas on olemas väikegi lootus või võimalus, et töötatakse välja mingi koordineeriv suunis, mida silmas pidades on võimalik koordineerida seda protsessi niimoodi, et lõpptulem oleks üheselt arusaadav? Vastasel juhul on meil varsti paras puder ja kapsad.

Praegu on Eestis 226 omavalitsust, nende ühinemisega see arv tasapisi väheneb ja seda juba ilmselt tänavu. Pilt on pigem selline, et on üksikud suured ja finantsiliselt väga võimekad omavalitsused, kes suudavad pakkuda oma elanikele märksa paremaid teenuseid kui väikesed, ja teisalt on neid väikesi väga palju. Kui me vaatame elanike arvu järgi, siis pooltes Eesti omavalitsustes on vähem kui 1800 elanikku ja pooltes rohkem kui 1800 elanikku. Loomulikult need pooled Eesti omavalitsused, kus on vähem kui 1800 elanikku, on väga raskes olukorras, kui nad peavad konkureerima omavalitsustega, kus on näiteks 100 000 elanikku. Selles mõttes ehk ühinemisprotsess pigem tasakaalustab pilti: tugevaid tekib juurde. Ning on hea, kui tugevaid tekib juurde piirkondades, mille strateegiline asend ei ole soodne, näiteks mis ei paikne pealinna ümbruses, vaid sellest eemal. Näiteks kui Viljandi maakonnas loodetud nelja omavalitsuse ühinemine teoks saab, siis see tasakaalustab ja parandab olukorda Viljandi maakonnas, seda ka võrdluses Harju maakonnaga. Selles mõttes ma arvan, et  halvemaks liitumine kindlasti asjade seisu ei tee, hoopis parandab.
Mis aga puutub üldisemate reeglite kokkuleppimisse, siis see oleneb sellest, kas Riigikogu enamus jõuab mingi seisukohani küsimuses, kas on võimalik omavalitsusi kas või kaugemas tulevikus vähimalgi määral millekski suunata – kasutan säärast pehmemat sõna. Me oleme moodustanud koalitsiooni töörühma, et seal ka neid küsimusi arutada. Ma loodan, et sellise kokkuleppeni jõutakse.

Valeri Korb, palun!

Hea minister! Valla- või linnapiiride muutmise algatab Vabariigi Valitsus või volikogu, aga praktika näitab, et kaks-kolm omavalitsust tulevad kokku ja otsustavad, et teeme ära, ja teevadki võib-olla ära. Minu küsimus on selline. Te olete rohkem kui viis aastat minister olnud, kas te mäletate juhtumit, kus Vabariigi Valitsuse esindaja läks kuhugi volikogusse ja rääkis seal, et näete, meil on niisugune tunne, et te peaksite kokku minema või laiali minema? Kas viie-kuue aasta jooksul on Eestis seda juhtunud?

Kui läheneda asjale mitteformaalselt, siis valitsuse esindajana olen ma hea meelega osalenud väga erinevatel omavalitsuste ja maakondade tulevikuaruteludel ning ikka kutsunud omavalitsusi üles liituma ja andnud edasi sõnumi, et valitsuse soovitus on ühineda, ja seda võimalikult kiiresti. Ei maksa oodata, et kunagi tuleb kuskilt mingi suunis, vaid teha ise oma valikud.
Kui me läheneme küsimusele aga väga formaalselt ehk siis seaduses kirjas olevast, siis seadus tõesti näeb ette kaks ühinemise algatamise viisi: üks on kohaliku volikogu ettepanekul ja teine Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Edasi on protseduur üsna sarnane, olgu tegu n-ö sundliitmisega valitsuse algatusel või ühinemisega omavalitsuse enda initsiatiivil. Seaduse järgi langetab mõlemal juhul lõpuks otsuse Vabariigi Valitsus, kes võib tegelikult otsustada nii üht- kui teistpidi mõlema läbirääkimisvormi korral. Nii et see võimalus on olemas, aga valitsuses ei ole seni langetatud ühtki otsust asuda mingeid omavalitsusi sundühendama.

Kalev Lillo, palun!

Lugupeetud minister! Mul on tõsiselt hea meel, et me oleme tegelikult astunud sammu, et vastu tulla omavalitsustele, kes soovivad hakata vabatahtlikult liituma. Eriti hea meel on mul ühistranspordiseaduse muutmise ettepaneku üle, mis kõrvaldab hirmu, et liitumine võib kasu asemel kahju tuua. Aga minu küsimus on selline: kas te kogu selle eelnõu ettevalmistamise käigus arutasite veel mingeid võimalusi, mis aitaksid vabatahtlikku ühinemist atraktiivsemaks muuta? Näiteks on pikalt räägitud, et võib-olla peaks omavalitsusjuhtidele, kes ei pruugi enam oma postil jätkata, mingit hüvitist maksma, ka on juttu olnud sellest, et äkki peaks tõstma toetuse määra.

Selle eelnõu arutamisel toetuse määra tõstmisest juttu ei olnud. Tegu on mitme väga olulise korraldusliku muudatusega ja ma ei tahaks, et eelnõu menetlus sumbuks selle tõttu, et raha ei ole. Kui on selge seisukoht, et on vaja leida lisaraha, millega peab tulevikus arvestama, siis minul oleks selle üle väga hea meel. Aga praegu me oleme lähtunud eelkõige korralduslikest aspektidest.
Mis puutub omavalitsuste töötajatele ühinemise korral kompensatsiooni maksmisse, siis üldiselt seda laadi ettepanekud Eestis väga populaarsed ei ole olnud. Ma olen sinuga nõus, et me peaksime seda tõsiselt kaaluma. Ka meie naaberriigid on tegelikult selle peale mõelnud. Läti haldusreformi ajal oli sundliitmise protsessis omavalitsuste juhtidele teatud kompensatsioon ette nähtud. Soomes on ühinemise korral omavalitsuse töötajatele ette nähtud töökoha tagamine järgmise perioodi jooksul. Meiegi peaksime siin avatumalt mõtlema. Kui Riigikogu enamus seda toetab, siis me võiksime seda väga tõsiselt kaaluda, sest kui omavalitsused ei ühine, siis need inimesed on ju tööl ja nad saavad palka, aga kui nad liituvad, siis ei kaota töötajad midagi, kui neile tagatakse võimalus edasi töötada või saada kompensatsiooni. Rahakaotust selles mõttes ei ole.

Meelis Mälberg, palun!

Hea minister! Need omavalitsused, kes tahavad lähenevate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste käigus ühineda, peaksid oma otsuse tegema juba lähikuudel. Ma palun teilt väikest lühiülevaadet, millises seisus liitumisläbirääkimised Eesti eri piirkondades on. Kui palju ühinejaid võiks sügisel olla?

Ühinemisotsuse on volikogud langetanud Kõue ja Kose valla läbirääkimistel Harjumaal, ka peaksid liituma Viljandimaal Pärsti, Paistu, Saarepeedi ja Viiratsi vald. Seal on kogunisti neli omavalitsust tõsiselt asunud ühinemisteele. Ülejäänute puhul käivad läbirääkimised ja ma ei julge öelda, et kindlasti muudki liitumised teoks saavad. Ma olen nii palju üle Eesti ühinemiskõnelusi näinud ja ka ise nendel aruteludel kohal käinud ning püüdnud inimesi innustada, aga olles kogu seda protsessi näinud, ei söanda ma enne midagi välja öelda, kui volikogude otsused on olemas. Aga ma tean, et tõsimeeli ja väga sisuliselt räägitakse asjast Põlva vallas ja Põlva linnas, samuti n-ö Põhja-Läänemaa omavalitsustes, k.a Vormsi saarel. Samuti arutavad Audru ja Lavassaare päris tõsiselt ühinemist. Ja neid on veel, praegu mul rohkem meelde ei tule. Ma natuke mõtlen järele, siis tuleb veel meelde.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! On tõesti väga edumeelne, et vabatahtlikku ühinemist püütakse edendada. Mul tekkis siin neid vastuseid kuulates selline küsimus. Isegi kui tahet vabatahtlikult ühineda on Eestis piisavalt, siis kindlasti olete teinud mingid analüüsid ja võib-olla koostanud küsimustikud selle kohta, mis on põhilised vastuargumendid, miks need ühinemismõtted jäävad ainult mõteteks, miks üldse ei alustatagi ühinemisläbirääkimisi.

Kui lugeda selleteemalisi vastuseid, volikogude otsuseid, koostatud kirju, kuulata neid arutelusid, siis kõige levinum vastuväide on umbes selline, et analüüsi on vähe. Tuleb veel uurida, kaaluda, ei ole täpselt selge, mis saama hakkab, kas ääremaastumisprotsessid võivad selle tõttu kiireneda või mitte. Ma olen selle kohta ka ühe artikli kirjutanud, kus ma olen öelnud, et kõige tähtsam on üks küsimus. Ma olen ise kogenud, et räägitakse mis tahes muudel teemadel, aga tegelikult näen ma inimeste silmis ühte küsimust: tahetakse teada saada, mis neist saab. Kui inimestel on vastus sellele küsimusele teada – inimesed tihtipeale ei julge seda avalikult küsida –, kui neil on selge, mis neist saab, siis on pilk palju selgem ja siis on justkui piisavalt analüüse olemas ja saab ka otsuseid langetada. Selles mõttes oli Kalev Lillo küsimus väga õiges suunas.

Priit Toobal, palun!

Lugupeetud minister! Ma väga loodan, et see poolteist lehekülge pikk seaduseelnõu ei ole kogu pakett, mis Vabariigi Valitsus on suutnud haldusreformi edendamiseks kokku panna. Aga see, et soodustatakse vabatahtlikku liitumist, on iseenesest hea. Mu küsimus puudutab ühistranspordiseaduse muutmist, täpsemalt neid liine, mis seni on maakonnaliinid olnud ja muutuvad nüüd ehk linna- või vallasisesteks liinideks. Viimane lause ütleb, et maavalitsus rahastab tekkivat valla- või linnaliini nagu maakonnaliini. Ma küsin: kui see liin on pärast ühte valimisperioodi juba olemas, kas seda rahastatakse siis ka pikemat aega või ainult nelja aasta jooksul, millal see uus ühinenud volikogu koos käib?

Mina saan sellest sõnastusest küll nii aru, et jah. Meil on olnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga väga tuliseid arutelusid selle üle, kuidas edasi minna. Ma arvan, et kaugemas perspektiivis me peame leidma teisi lahendusi. See on nagu üldse väga mehaaniline lahendus, kui me eristame abikõlblikke liine selle alusel, et need läbivad mitut omavalitsust. Eks omavalitsusjuhid ole targad ja kindlasti on võimalik liine kunstlikult ka niimoodi paika sättida, et nad mitut omavalitsust läbiksid. Minu arvates tulevikusuund on pigem see, et me lähtume mingitest teistest kriteeriumidest, näiteks et tegu on hajaasustusega piirkondade liinidega mitme tõmbekeskuse vahel, vms. Aga see on pikem teema. Praegu see seadusmuudatuse ettepanek lahendab ühe konkreetse mure paljude omavalitsusjuhtide jaoks.

Kalev Kotkas, palun!

Austatud minister! Eesti maapiirkondade suurimaid muresid on rahvaarvu kiire vähenemine. Kuidas selle eelnõuga võimaldatav mitmest lahustükist koosnev omavalitsus ühel saarel innustab sealset rahvast oma väljarändeplaanidest loobuma?

Elanikkonna vähenemine ei ole mitte ainult maarahva mure. Kui te vaatate asjaomaseid andmeid, siis see on väga tõsine mure ka maakonnakeskustes. Eks te oskate ise ka tuua näiteid selle kohta, et ei ole suudetud luua head koostööd maakonnakeskuse ja seda ümbritsevate omavalitsuste vahel. Ma olen väga mitmes maakonnas näinud, kuidas selle asemel, et teatud avalikke teenuseid investeeringute abil koondada keskusesse, kus need oleks kogu maakonna inimestele kättesaadavad, käib omavaheline vaikne võitlus. Investeeringuid püütakse maakonnas pigem hajutada ega jõuta kokkuleppele, kus millist teenust osutatakse.
Kui maakonnas tekib tänu sellele, et seal on suuremad omavalitsused, tihedam koostöö, siis on valitud suunad ühtsemad ja lepitakse laiemal alal kokku. Siis on langetatavad otsused ehk mõistlikumad, suudetakse elanike huvides rohkem teha ja pakkuda enam konkurentsi omavalitsustele, mis asuvad strateegiliselt väga heas kohas. Viimastel on ju vaieldamatud eelised tulude teenimisel ja muuski.
Paratamatult teatud võistlus elanike pärast käib. See ei ole sugugi mitte ainult Eesti teema. Meil tuuakse tihti Soomet eeskujuks, aga Soomel on võrreldes Eestiga kaks väga olulist erinevust. Esiteks, Soomes on migratsioon positiivne ehk sisseränne ületab väljarände, kuigi ka väljaränne on olemas, ja teiseks, iive on positiivne. Meil on iive negatiivne ja rändesaldo negatiivne. Ja ometi ka Soomes pooltes maakondades elanike arv väheneb, ka seal rännatakse pooltest maakondadest ülejäänud maakondadesse. Nii need protsessid on ja meie jaoks on küsimus, kuidas me saame neid maakondi, kes elanike rände osas on praegu doonorid, tugevdada. Arvan, et tugevamad omavalitsused ja parem koostöö maakonna sees kindlasti aitab sellele kaasa.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud minister! Ma imetlen teie järjekindlust ja tahet omavalitsusreform läbi viia. Selle eest teile suur kiitus! Mina paraku optimist ei ole, 252 omavalitsuselt jõuame 220-ni ilmselt 20 aasta jooksul. Kas ei peaks seadusse kirjutama, et vähemalt aasta enne seda, kui kaks omavalitsust liituvad, ei tohi ilma teise poole nõusolekuta laenu võtta? See, mis juhtus Põlva linna ja valla liitumise puhul, näitab minu meelest ilmekalt, et partnerit ei saa usaldada. Peale seda, kui rahvaküsitlus oli läbi viidud, võttis Põlva vald 1 550 000 eurot, milles ei oldud linnaga kokku lepitud. Mis te arvate, kas see seadusmuudatus välistaks sellised ebamõistlikud otsused?

Väga hea küsimus! Kui me räägime vabatahtlikust ühinemisest, siis loomulikult, kui üks osapool võtab ette midagi ebamõistlikku, siis ta peab alati arvestama sellega, et see võib lõppeda sellega, et ühinemist ei toimugi. Samas ei tahaks ka teistpidi liiale minna. Meie eesmärk on näidata, et me kogu aeg eemaldame tõkkeid. Keegi ei peaks saama ütelda, et me ei saa sellepärast ühineda, et me tahame tegelikult laenu võtta ja veel ühe objekti lõpuni teha. Usun, et vabatahtliku ühinemise puhul elu reguleerib ennast ise. Kui me jõuaksime teatud riigipoolse suunamise või sunnini, siis oleks see kindlasti asjakohane. Näiteks Taanis on seda laadi otsuste puhul vaja ka teise omavalitsuse volikogu nõusolekut, ühe volikogu heakskiidust ei piisa.

Neeme Suur, palun!

Ma ikkagi peatuksin veel kord omavalitsuste liitumisel niimoodi, et neil ei ole ühist piiri. See tundub kuidagi nii ebaloomulik. Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ju mitte ainult teenuste osutamises, inimesed ka määratlevad ennast omavalitsuse kaudu. Ma saan aru, kui on tegemist liitumisega mingisuguse tõmbekeskuse või teise tasandi keskuse ümber, näiteks maakonnakeskuse ümber. See on normaalne. Aga kui näiteks Hiiumaal praegu Kärdla ja Kõrgessaare ühinevad, kuidas siis inimene peaks oma elukohta nimetama? Kas ta elab Kärdla linna Ristna külas või Kõpu külas või on ta Kärdla valla Kõpu küla või Kõrgessaare küla elanik? Inimesed peavad ju oma aadressi teadma ja nende aadress muutub. Kuidas see peaks toimuma?

Ma olen väga palju Hiiumaal käinud ja väga palju hiidlastega suhelnud, nad nimetavad ennast hiidlasteks. Ma kinnitan, et keegi ei ole mulle vastu tulnud ja öelnud, et ta on kõrgessaarlane. Võib-olla selliseid inimesi on, aga mina ei ole kohanud. Kindlasti ei ole näiteks Kõpu poolsaarel inimesi, kes ütleksid, et ma olen kõrgessaarlane. Siin enne küsiti, millised ühinemised võiksid teoks saada. Mina ei saa lubada teiste eest ega tea, kas lõpuks see reform teoks saab või mitte, aga mulle on antud selge signaal, et Kõrgessaare ja Kärdla soovivad ühineda ja loomulikult nad tahavad, et ka teised Hiiumaa omavalitsused liituksid. Paraku teistel seda soovi ei ole. Kõrgessaare valla ja Kärdla linna vahel on tegelikult 8 kilomeetrit, 8 kilomeetrit Pühalepa valda. Ma võin eksida, aga umbes 8 kilomeetrit see vahe on. Ma olen rääkinud Pühalepa valla külaelanikega, kes seal vahepeal elavad. Nad ütlevad, et tegelikult nad ei tunne ennast Pühalepa valla elanikena, pigem ikka Kärdla elanikena. Nende jaoks on Kärdla linn palju lähem, Pühalepa Vallavalitsus asub hoopis teisel pool Kärdlat, tunduvalt kaugemal nende inimeste jaoks, kes seal 8-kilomeetrisel ribal elavad. Pühalepa Vallavalitsus on nende arvates märksa ebamugavamas kohas kui Kärdla Linnavalitsus. Kui meilt Kõrgessaare valla ja Kärdla linna elanikud küsivad, kas me võiksime ühineda, kas siis sinu vastus on, et ei tohi ühineda? Kui vastus on, et ei tohi ühineda, siis miks ei tohi? Kas sellepärast, et näiteks Emmastele ei meeldi või kellelegi kolmandale ei meeldi või mis see tõsine põhjus on? Tegelikult selle 8 kilomeetri pärast minu süda ei luba ei ütelda. Minu arust on see igati mõistlik. Kui te küsite Kõrgessaare valla inimestelt, siis eks nende tõmbekeskus ju ikkagi on Kärdla linn, vaata kust tahes. Sellepärast ma arvan, et see ühinemine on mõistlik.

Peep Aru, palun!

Hea minister! Ühes filmis öeldi, et teie järjekindlus teeb teile au. See käib ka selle eelnõu kohta. Aga nüüd üks selline tõsine küsimus. Paragrahvi 1 puudutav seletuskirja osa ütleb, et haldusterritoriaalse korralduse muutmise võib algatada, kui muudatuse tulemusena koosneks moodustuv kohaliku omavalitsuse üksus ühist piiri omavatest haldusterritooriumidest. Mis see haldusterritoorium siis selle seletuskirja mõttes on? Kas tegu on ühinevate omavalitsuste eraldi võetavate territooriumidega? Kui see on nii, kas siis näiteks Viljandi rõngasvalla moodustamise juures ei saa see juriidiliseks takistuseks, sest teatavasti Saarepeedil ja Paistul ei ole täna ühist piiri?

Kõigepealt selle järjekindluse kohta – ma arvan, et paljud minu järjekindlad ettepanekud on väga kooskõlas kunagise regionaalministri Peep Aru ettepanekutega. Olen neid lugenud, väga sarnased on. Aga mis puutub seletuskirja, siis mina ei saa sellest nii aru. Kokkuvõttes need vallad ju omavad kõik ühist piiri üksteise kaudu. Kui me seaduseelnõu sõnastust vaatame, siis minu arust seda laadi mureks ei ole põhjust. Võime veel korra seda sõnastust kaaluda, et keegi hiljem midagi vaidlustada ei saaks, aga minu arust, kui ühel on piir teisega ja teisel kolmandaga, siis neil lõpuks ongi ühine piir ja territoorium.

Tõnis Kõiv, palun!

Lugupeetud minister! Mul on küsimus muudatuse kohta, mis räägib juhtumist, kui üks omavalitsus on teinud liitumisettepaneku mitmele omavalitsusele ehk omavalitsus A on teinud ettepaneku B-le ja C-le, lootes, et tekib omavalitsus ABC. Aga kui omavalitsuselt B tuleb vastus, et ta ei taha liituda, siis on kehtivas õiguses minu arust suhteliselt loogiline regulatsioon, et nüüd peaks tegema uue ettepaneku ehk alustama otsast peale. Võib-olla A ei soovi ainult C-ga liituda, võib-olla ta tahtis näha kolmest omavalitsusest moodustuvat tervikut, mitte ainult kahest. Mis te arvate, kas see praegune muudatus pole selle mõttega tehtud, et saaks kiiremini edasi? Või on seal sisuline argument ka taga?

Ma juhin tähelepanu, et kui üks osapool ütleb ei ja astub protsessist välja, siis teistel on ka see võimalus. Kui nad arvavad, et kolmekesi ühineda oleks mõistlik, aga kahe liituja korral kaob nende meelest millegipärast see mõte ära, siis nad võivad plaani katki jätta. Ma ei näe siin probleemi. Ega ei ole sundi kahekesi edasi minna. Aga see muudatus annab neile võimaluse, kui näiteks kolmest kaks on tahet täis ja tahavad ühineda. Oletame, et need kaks on suhteliselt suured ja nad otsustasid ühe väiksema ka kampa võtta. Kui too väike loobub, siis on mõistlik vältida olukorda, et see üks saaks kriipsu peale tõmmata kogu menetlusprotsessile, sest teisel kahel lihtsalt ei jää enam aega, et kõiki neid formaalsusi uuesti otsast peale, nullist alustada. Ma arvan, et selles mõttes on see muudatus praktiline ja mõistlik – see ei pane ülejäänuid sundolukorda.

Andre Sepp, palun!

Hea minister! Ka mul on hea meel, et oleme vabatahtlikule ühinemisele väikese sammu võrra lähemal. Aga mul on kaheosaline küsimus. Esimene on Euroopa Liidu raha kasutusele võtmise kohta praegu ja ehk loodetavasti ka lähitulevikus. Praegu on selle taotlemine liitumisel omavalitsuspõhine, kas siin on plaan midagi muuta? Ja teine küsimus: kui palju toetavad maakondade arengukavad ja -strateegiad meie suunda vabatahtlikule liitumisele? Kas need kavad on sellest vaatevinklist piisavad või tuleks need üle vaadata?

Kõigepealt eurorahast. Mis puutub sellesse finantsperioodi, mis lõpeb ametlikult selle aastaga, kuigi tegevused on abikõlblikud suures osas kuni ülejärgmise aasta lõpuni, siis siin on otsused suures osas tehtud. Tõesti, ühinemise soodustamise seaduse varasemas versioonis oli viide sellele, et investeeringute võimaldamisel peaks soodustama ühinenud omavalitsusi, ja me täpsustasime seda eelmine kord. Kui ma ei eksi, siis minu arust jõustusid need muudatused 2009. aastal. Ma olin siis ka siin Riigikogu saalis ja esitasin neid muudatusettepanekuid. Siis me täpsustasime seda sõnastust.
Tegelik elu on olnud selline, et sedalaadi soodustused on sisse kirjutatud ainult regionaalministri väljatöötatud ja allkirjastatud meetmetesse, teised ei ole minu teada seda kahjuks teinud. Seda oleks võinud arvestada rohkem ka teistes meetmetes. Näiteks olid meil KOIT kava viimases voorus ühinenud omavalitsustele ette nähtud selged boonuspunktid. Seda praktikat oleks võinud rohkem rakendada, sest tihtipeale on just ühinevatel omavalitsustel seda laadi investeeringumured, et mingi teejupi, kultuuri- või mingi muu asutuse mure saaks koostöös ära lahendada.
Mis puutub edaspidisesse, siis uuel finantsperioodil tulevad uued taotlusvoorud. Praegu käib väga ulatuslik debatt selle üle, millised saavad olema uue perioodi meetmed ja otsustusprotsessid. Kas kõik rahaeraldused saavad olema valdkonnaministeeriumide-põhised või jäävad ka teatud piirkondlikud instrumendid, nagu seda oli näiteks KOIT kava, mille puhul sisulised otsused tehti maakondades? Kas peaksid olema maakonnad või mingid pisut suuremad toimepiirkonnad – see arutelu praegu alles käib. Loodan, et Riigikogu liikmed toetavad lähenemist, et sellised subsidiaarsed meetmed, mille puhul otsused langetatakse teatud piirkondades, jäävad ka järgmisel euroraha jagamise perioodil alles. Ma arvan, et see on väga oluline, ja küllap seal arvestatakse ka põhimõttega, et piirkondadel tuleb teatud asju teha koostöös.

Inara Luigas, palun!

Austatud minister! Kogu selle haldusreformiga tegeldes on paljud omavalitsused käitunud kui rikkad peigmehed: küll on nad ühelt poolt, küll teiselt poolt käinud otsimas partnereid, kellega ühineda. Teinekord jääb mulje, et sel ühinemisel puudub loogika ja soovitakse liituda mitte sellepärast, et sisuliselt tegutseda nii, nagu inimestele tulevikus parem on, vaid tahetakse ühineda lihtsalt ühinemise pärast. Kui nüüd saadakse selleks veel raha ka, siis ongi nagu kõik korras. Kas teie ministrina ei karda, et sellised vabatahtlikud ühinemised võivad teinekord olla juhuslikud ja tulevikus võib see tavainimeste elu raskendada?

Kui vaadata näiteks Võrumaad, siis seal on omavalitsus, kus on 700 elanikku. Valla juhid kinnitavad, et nad arvutavad oma eelarvet ühe euro täpsusega. Küsimus on selles, et neil ei ole finantssuutlikkust, neil on mured kaelas. Ma arvan, et selle valla elanike seisukohalt on ühinemine igal juhul olukorra paranemine. Nad ise möönavad, et oma 700 elanikuga jätkates nad ei suuda tõsiseid arendustegevusi ette võtta. See on nende jaoks väga keeruline väljakutse. Valla juhid näevad selgelt, et olles suuremas omavalitsuses ja saades kasutada enamat finants- ja asjatundjate ressurssi, on neil paremad võimalused oma elanike muresid lahendada. Sellises olukorras, kus ollakse nii kriitilises seisus, on küsimus sellest, kas ühineda natuke siiapoole või sinnapoole, natuke rohkem setudega või natuke vähem setudega, teisejärguline.
Siin enne viidati õiguskantsleri seisukohale, et meie inimeste õigused on tagatud ja kaitstud väga erinevalt. Nii ühele kui teisele poole ühinemisega väikeste valdade inimeste õiguste kaitse ilmselt paraneks. Ma ei ole selles suhtes nii skeptiline. Kui 700 elanikuga väike omavalitsus ühineb näiteks omavalitsusega, kus on 2000 elanikku, siis pärast seda nad võiksid veel edasi ühineda ja moodustada suurema territooriumiga omavalitsuse. Ma ei näe selles traagikat, kui nad natuke nii- või natuke naapidi ühinevad.

Rein Randver, palun!

Austatud minister! Eelnõu tutvustades te palusite Riigikogu, et me menetleksime seda kiiresti ja saaksime probleemidele lahenduse. Huvitatud osapooli nagu on. Aga see vajadus, et saaks selguse majja, tuleneb ikkagi mingitest Eestimaa paikkondadest. Samas, koalitsioon kinnitab, et me peame eelnõusid menetlema kompleksselt ja terviklikult. Siia eelnõusse on pandud ka ühistransporti puudutav säte. Aga kindlasti on ka teisi valdkondi, kus tuleb midagi muuta. Puudutaksin neist ühte: see on postiteenuste osutamise kohustus. Vallas või linnas peab olema üks postkontor, kaks postkasti jne. Kui ühineb neli omavalitsust, kuidas see regulatsioon siis hakkab toimuma? Kas seda on eelnõu algatajad arutanud või see tuleb pärast seaduse vastuvõtmist lahendada?

Siin on kaks küsimust. Te räägite postiteenuste osutamisest. Minu arust enamik postiteenuseid osutatakse inimesele otse tema kodukohas. Kui mulle saadetakse kiri, siis see laekub mulle üldjuhul koju. Kui ma olen tellinud ajalehe, siis seegi saadetakse mulle koju. Selles osas ei muutu midagi.
Teine teema, mis on väga palju tähelepanu leidnud, on postkontorite teema. Siin on asi nii, et postkontorid asuvad seal, kus inimesed neis käivad. Ma möönan, et osas omavalitsustes, mis on tõesti väga väikesed, ilmselt hoitakse mõnda postkontorit kunstlikult lahti – teinekord mõned tunnid päevas lihtsalt selleks, et näidata, et see on seal olemas. Inimene, kes posti laiali veab, läheb vahepeal postkontorisse, istub seal ka paar tunnikest, selleks et seadus oleks täidetud. Ma arvan, et see ei ole kokkuvõttes hea lahendus.
Kui me räägime näiteks Viljandimaa omavalitsuste ühinemisest, siis mis seal salata, postkontoris käivad inimesed ikka Viljandi linnas, mitte oma valla postkontoris. Meie tellimusel tegi Saar Poll arvamusuuringu, mis viidi läbi just nende inimeste hulgas, kes ei ela suurtes linnades. Te saate selle uuringu tulemustega tutvuda, sealt näeb hästi, millised avalikud teenused on inimestele olulised ja millised vähem tähtsad. Postkontori olemasolu kõige olulisemate hulka kindlasti ei kuulu, ma pean silmas just maaelanikke. See ei ole nende jaoks kõige tähtsam teenus.

Peep Aru, palun!

Hea minister! Rõõm oli kuulda, et te olete nõus analüüsima seda § 1 just sellest vaatevinklist, mida haldusterritoorium tähendab. Aga mul on teine küsimus veel. See ei ole konkreetse eelnõu kohta, pigem selline tulevikku vaatav – et kuidas käituda. Kas sa oled mõelnud ka sellele, et liitumise käigus võiks tulevikus arvestada ühinevate omavalitsuste üksikosade ehk külade elanike soovi kuuluda hoopis teise omavalitsusse, kui volikogu on soovinud?

Kui sa pead silmas omavalitsusi, kes on ühinemisprotsessi algatanud, siis me ei tohiks seda ülemäära keeruliseks ajada. Asi on ju nii, et selliseid külasid, kus elab 1000 elanikku, on meil ikka väga üksikuid, kuigi neist juttu tehakse. Kahjuks ei ole mul statistikat käepärast, aga külas võib olla ka viis või neli inimest, ja seda väga suurel territooriumil. Sisuliselt võib siis hakata üks perekond või suguvõsa määrama väga suure territooriumi saatust. Näiteks Soomaal võib väga suure territooriumi kuuluvust ühte või teise omavalitsusse hakata otsustama väga väike hulk inimesi.
Ma arvan, et üldiselt peab mõõdutunnet säilitama. Kõike ei tasu nagu ühte patta panna – üks on see ühinemisprotsess ja teine see, mida reguleerib Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus. Kui soovitakse halduspiire muuta, siis on see iseendast ka praegu võimalik. Me oleme lähtunud sellest. Tegelikult viib see menetlus ju jälle välja selleni, et lõpuks valitsus otsustab piiride üle, ja küsimus on selles, kas valitsus tahab teha otsust, millega kohalik volikogu ei nõustu. Seni me ei ole valitsuses suutnud ühinemise kohta seda laadi otsuseid langetada. Ma isegi ei oska ennustada – meil ei ole säärast arutelu olnud –, et kui me otsustaksime ühe omavalitsuse territooriumi muuta nii, et omavalitsuse volikogu on selle vastu, siis ma ei tea, kui populaarne seda laadi tegevus oleks. Ei ole väga lihtne küsimus. Aga teoreetiliselt on see võimalus olemas.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud minister! Minu teada IRL ja teie ministrina pooldate valdade ja omavalitsuste sundliitmist. Hiljaaegu te tegite Eestis sellise reisi, kus te seda mõtet tutvustasite. Kui mugavalt te ministrina ennast tunnete, kui peate tutvustama Reformierakonna poliitilist tahet?

See eelnõu kindlasti ei ole ühe valitsusliidu erakonna poliitiline tahe. Selle taga on ka IRL-i tahe. See on IRL-i ministri algatatud eelnõu ja kindlasti me pooldame seda, et omavalitsused oleksid suuremad, nagu ma siin juba öelnud olen. Loomulikult meile meeldiks, kui riigi suunav roll oleks tunduvalt mõjuvam. Ma tõin teile näiteks Võrumaa väikese omavalitsuse, kes tahaks kellegagi ühineda. Nad on välja öelnud, et nad tahavad ühineda, aga nad ei saa seda teha, sest naabrid ei taha nendega liituda. Ma arvan, et see ei ole hea olukord ja me peaksime selle kuidagi lahendama. Kõigil Eesti elanikel on õigus elada omavalitsuses, kus kodanike põhiõigused on hästi  tagatud. See ei tohi olla ainult osa Eesti rahva privileeg. Kui see nii on, siis inimesed vahetavadki elukohta, vähemasti rahvastikuregistris, sest nad näevad, et teises kohas on garanteeritud paremad teenused. Kindlasti väljendab see eelnõu IRL-i tahet, aga kindlasti tahaks IRL astuda sammu edasi ja minna kaugemale.

Inara Luigas, palun!

Austatud minister! Minu küsimus on järgmine. Siin seaduses on öeldud, et liituda võivad need kohalikud omavalitsused, kel on ühine piir, kuid on öeldud ka seda, et maakonna tasandil võiks moodustada ühe suure omavalitsuse ja praegused kohalikud omavalitsused jääksid nagu osavaldadeks. Kas valitsuses ei ole arutatud sellist varianti, et tugevad omavalitsused liituksid üle mitme omavalitsuse ühe väikese omavalitsusega? Näiteks Tallinn võtaks oma partneriks Misso valla, sellesama väikese Võrumaa valla. Nii ei moodustuks mitte üks omavalitsus, vaid üks tugev omavalitsus ja osavald. Täpselt sama eesmärgiga võiks teha koostööd, arendada projekte, Tallinn saadaks sinna lapsi kooli, suvel laagrisse, oleks majanduslik ja sotsiaalne areng tagatud jne.

Ma olen küll ühinemise osas hästi vabameelne, aga nii kaugele ei julge siiski minna, nagu sa praegu välja pakkusid. Ma siiski pooldan, et seaduses on kirjas teatud kriteeriumid, mille alusel omavalitsused võiksid ühineda ja millele vastavust liitumisprotsessi käigus nii omavalitsused kui ka Vabariigi Valitsus hindavad. Valitsus lõpuks peab ju selle otsuse langetama. Ma juhin tähelepanu, et valitsus ei pruugi alati langetada jaatavat või positiivset otsust, isegi juhul, kui omavalitsuse tahe ühineda on olemas. Juba kehtivas seaduses on kirjas kümme asjaolu, mida ühinemisel peab arvestama. Ma loen need kiiresti ette: peab arvestama ajaloolist põhjendatust, mõju elanike elutingimustele, elanike ühtekuuluvustunnet, mõju avalike teenuste osutamise kvaliteedile, mõju haldussuutlikkusele, mõju demograafilisele situatsioonile, mõju transpordi ja kommunikatsiooni korraldusele, mõju ettevõtluskeskkonnale, mõju hariduslikule olukorrale. Viimane, kümnes asjaolu oli seni omavalitsusüksuse terviklikkus, nüüd me pakume välja uue sõnastuse: peab arvestama omavalitsuse organisatsiooniliselt ühtse teenusepiirkonnana toimimist. Nii et teatud side peab ühinevate omavalitsuste vahel olema.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Ma tahaks täpsustada, kas ma sain õigesti aru. Ühes oma vastuses te tõite näite, et omavalitsused ei saa ühineda, sellepärast et nende vahel on veel kolmas omavalitsus, neil ei ole ühispiiri. Ja just äsja nimetatud kümnes printsiip räägib vajadusest arvestada samasugust kriteeriumi. Kas see on tõesti nii või ikkagi võib olla ka teistpidi?

Jaa, praegune eelnõu lahendus on selline, et mandril ühinevatel omavalitsustel peab olema ühine piir. Ma ei tea, kas sellist näidet Mandri-Eestist ongi tuua, et on väga tõsine tahe – arutelusid on küll olnud –, selge volikogude väljendatud soov ühineda ilma ühise piirita. Küllap me peame siiski silmas pidama seda, et toimitaks organisatsiooniliselt ühtse teenusepiirkonnana. Minu arust Kõrgessaare ja Kärdla puhul on see kriteerium täiesti täidetud. Aga jah, ma ei tea, et mandril on mõni tõsine ühinemissoov selle taha jäänud.
Ütleksin siia juurde, et ma neid lahustükke nii hirmsasti ei karda. Olen Inara Luigasega tegelikult nõus, et teatud piirini me võime natuke vabamalt mõelda. Narva on meil ju mitmes tükis. Üldiselt seda ei teatagi, arvatakse, et linn on kompaktne, aga tegelikult ta koosneb kahest osast. Kohtla-Järve on teada-tuntud näide. Ka selline väga tuntud omavalitsusüksus nagu Harku vald koosneb kahest lahustükist ja see ei ole kellegi elu keerulisemaks teinud. Meil on mitu omavalitsust, kus vallamaja asub hoopis teise omavalitsuse territooriumil, ja ei ole väga kurdetud, et kohalik omavalitsus on seetõttu kodanikust kaugel. Viljandimaa omavalitsuste ühinemisel räägitakse väga tõsiselt sellest, et uue ühinenud valla valitsus peab asuma hoopis linnas. Pigem seda soovitakse ja peetakse õigeks, mitte ei taunita. Nii et selles mõttes ei maksa lahustükke alati karta.

Siim Kabrits, palun!

Lugupeetud minister! Ma toon ühe reaalse ühinemiskavatsuse näite Mulgimaalt. Tõrva linn tegi Helme vallale ja Põdrala vallale ettepaneku ühineda. Seal viidi läbi ka inimeste küsitlus. Põdrala vallas ja Tõrva linnas 70% inimestest toetas liitumist, sh ka omavalitsusjuhid. Helme vallas oli 70% elanikest vastu. Ka omavalitsusjuhid ei toetanud seal ühinemist ja nii jäigi liitumine ära. Kas uue eelnõu kohaselt Tõrva linn ja Põdrala vald võiksid ühineda, kuigi neil ühist piiri ei ole – piiride vahe on veidi üle 10 kilomeetri?

Kas Tõrva ja Helme saaksid ühineda? Hea näide tõesti, pean möönma. Täna arutatava eelnõu põhjal nad ei saaks ühineda, kui Põdrala ei ole kambas.

Eldar Efendijev, palun!

Mina tooks näite Ida-Virumaalt: võtame Kohtla-Järve. Kui ma ei eksi, siis on seal kuus eri piirkonda. Ma ei tea, kas see on õige või mitte, aga on arusaadav, et omavalitsusele on küllaltki kulukas kogu seda konglomeraati ülal pidada. Aga minu küsimus on selline: mis piirini võiks ulatuda keskvalitsuse võim? Mispärast ma seda küsin? Sest omal ajal, kui käis administratiivreform ning omavalitsused ja omavalitsuste liit olid kõik tingimused täitnud – ma räägin Ida-Virumaast praegu – jooksis kõik ikkagi ummikusse, sest valitsus keeldus arvestamast IVOL-i ja omavalitsuste tahtega. Tingimused olid aga kõik täidetud.

Kahjuks ma ei tea täpselt seda juhtumit, millele sa viitad. Selles suhtes ei oska kommenteerida. Kui oli tegu ühinemise sooviga, siis minu teada valitsus on seni ühinemisi toetanud ja ka omavalitsuste liite toetanud. Kahjuks ma ei oska kommenteerida. Ma ei tea seda juhtumit.

Liigume nüüd Ida-Virumaalt suure tõenäosusega Lääne-Saaremaale. Palun, Urve Tiidus!

Suur tänu, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete aastate jooksul väljendanud oma seisukohta Eesti kohalike omavalitsuste optimaalse arvu suhtes ja pooldanud nende suhteliselt väikest arvu. Mis praeguses olukorras, kus mitu liitumist on juba toimunud ja toimumas, oleks teie arvates ideaalne kohalike haldusüksuste arv? Kas oskate seda öelda?

Minu arvates on ideaalpilt selline, et väiksemates maakondades võiks olla üks omavalitsus. Loomulikult on asjade seis maakondades erinev. Kindlasti on Ida-Virumaal teistsugune olukord kui Harjumaal. Aga kui me räägime tasakaalustamisest, siis on väga oluline arvesse võtta, et elanike voog liigub just Harjumaa poole. Harjumaal on väga suured omavalitsused. Tihti räägitakse, et Harjumaal on hea strateegiline asukoht, samas ei juhita meil eriti tähelepanu sellele, et sealsetes omavalitsustes on ka 18 000 elanikku, 14 000 elanikku, 12 000 elanikku. Pange see elanike arv nüüd mõne väiksema maakonna konteksti! Mida see tähendab? On selge, et ka need n-ö väikesed omavalitsused oleksid Kagu-Eestis hiigelsuured. Niisugune ebavõrdsus on minu arust põhiline probleem.
Seda ebavõrdsust ei ole kindlasti mõistlik lahendada nii, et me hakkame Harjumaa omavalitsusi hirmsasti tükeldama. Arukam on olukorda tasakaalustada pigem Kagu-Eestis omavalitsuste suurendamise teel. Minu meelest ideaalpilt oleks, kui väiksemates maakondades oleks üks omavalitsus, suuremates võiks neid olla rohkem ja suuremad linnad võiksid olla üldjuhul eraldi.
Aga ma saan aru ka, milline on reaalsus. Mulle tuli praegu meelde, et unustasin enne ühe küsimuse teisele poolele vastamata. See küsimus oli, kui palju maakondade arengukavad seda probleemi kajastavad. Kajastavad väga erineval määral, mõnel pool üldse mitte. Põlvamaa arengukavas on öeldud, et seal on tulevikus kaks tõmbekeskust: Põlva ja Räpina. Ning edasipidi on Põlvamaal kaks omavalitsust. Ma arvan, et see on juba hiigelsuur samm edasi. Isegi kui omavalitsusi saab neli, on ka võrreldes praeguse pildiga väga hästi läinud. Lätlased ütlevad ka, et võib-olla oleks nad võinud oma reformi veidi radikaalsema teha, aga nad ikkagi astusid väga suure sammu edasi. Isegi kui omavalitsuste arv väheneb kaks-kolm korda, ka see on suur edasiminek. Juhin veel kord tähelepanu, et Eestis on pooled omavalitsused väiksemad kui 1800 elanikku. Kui me ütleme, et näiteks 2000 elanikku võiks olla omavalitsuse mõistlik suurus, siis see ei tundu väga hull, aga enamikule Eesti omavalitsustele tähendaks see ühinemist, sest enamik meie omavalitsusi ongi nii väikesed.

Aivar Kokk, palun!

Hea minister, ma täpsustaksin natuke. Siim Kabrits küsis, kas ühineda saab, kui keegi vahelt ära jääb. Tegelikult § 9 lõike 5 muudatus ongi selline, et kui keegi loobub ühinemisprotsessist, siis lõpetatakse menetlus vaid tema osas, muu ühinemisprotsess kestab edasi. Tegelikult peaks sellesse eelnõusse tegema väikese paranduse, et siis ei peaks ühispiiri olema, sest ühinemine on juba algatatud.

Praegu, kui Tõrva, Helme ja Põdrala liitumine on Helme tõttu nurjunud, ei ole teised kaks minu teada uutesse läbirääkimistesse astunud. Kui sinu kompromissettepanek leiab Riigikogu enamuse toetuse, siis minul ei ole selle vastu midagi.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud minister! Siin oli juttu ka külade lahutamisest, aga mul on teistpidi küsimus. Me räägime siin ühinemisest ja üsna suurtest omavalitsustest, mis võivad tekkida, aga kas te regionaalministrina olete mõelnud sellele, et ehk anda külavanematele suurem roll? Tõenäoliselt sel juhul küll vallavalitsus kaugeneb rahvast, aga külakogukond selle võrra võib-olla tugevneks.

Väga hea küsimus! Kõigepealt, mis on suur? Ma esialgu väga suurte omavalitsuste tekkimist ikkagi ei näe ka nende ühinemismenetluste korral, mis käimas on. Minu arvates paljude Eesti väikeste omavalitsuste puhul tähendakski liitumine suurema tegutsemisvõimaluse andmist külaseltsidele ja külavanematele. Olgem ausad, paljudes kohtades on omavalitsus nii väike, et vallavanem tegelikult teebki külavanema tööd. Kui omavalitsus oleks mõnevõrra suurem, siis saaks omavalitsuse juht tegeleda tõsisemate küsimustega ja jätta selle esimese tasandi rahulikult kodanikuühiskonna ehk külaseltside ja külavanemate korraldada. Neil oleks tegevusruumi ja hapnikku seal rohkem. Praegu on nii, et kui kahe küla peale on vallavanem, siis külavanemal polegi nagu ruumi, kus tegutseda. Selles suhtes olen väga nõus.
Külavanemaga on niimoodi, et enne sõda ja okupatsiooni oli külavanema funktsioon Eestis seadusega väga täpselt reguleeritud. Seal olid väga täpsed sätted, k.a minu lemmiksäte või minu jaoks kõige huvitavam säte, et külavanem peaks soovitatavalt olema meesterahvas. Oli muidki huvitavaid sätteid, mis vastasid oma ajastu vaimule, aga tol ajal oli külavanem ikkagi selgelt nagu riigi esindaja külas. See roll oli hoopis teine.
Nüüd on meil külavanemad ja külaseltsid selgelt vabakonna esindajad. Ma olen küsinud näiteks Kodukandi üritustel külavanematelt, kas nad tahaksid, et seadus reguleeriks nende rolli, ja kui tahaksid, siis kuidas peaks seda tegema. Seni on külavanemate ja külaseltside vastused pigem olnud, et nad ei taha seda. Nad ei taha, et seadus nende õigused väga täpselt sätestaks, sest kui tulevad õigused, siis tulevad ka kohustused – see on paratamatu. Pigem on pooldatud sellist väga vabatahtlikku, ise tekkivat ja ise endale ülesandeid võtvat struktuuri. Seni on see nii olnud. Ma olen neile ka öelnud, et kui nad soovivad oma õigusi selgemalt kehtestada, siis me oleme valmis seda tegema.

Head ametikaaslased, kas on veel küsimusi? Ei ole. Hea minister, ma tänan teid teie ettekande eest ja vastuste andmise eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks maaelukomisjoni aseesimehe Aivar Koka!

Hea juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas seaduseelnõu 352 kahel istungil. Esimene istung toimus 22. jaanuaril, sinna olid kohale kutsutud regionaalminister ning Siseministeeriumist õigusnõunik Olivia Taluste ja nõunik Ave Viks, kes tutvustasid eelnõu.
Eelnõu sisu üle toimus väga tihe arutelu. Tekkis hulk küsimusi, mis on viimase tunni jooksul täna ka siin saalis kõlanud. Kõige teravamalt oli üleval teema, et kui saartel lubatakse ühineda ilma ühist piiri omamata, kas siis mitte sama asja lubada ka mandril. Teine teema oli, kas 2004. aastal kinnitatud ühinemispiirkondade piirid on ajaloole jalgu jäänud või mitte. Ja kolmandana käsitlesime ühinemisprotsessi, näiteks seda, kas ka küladel on mingisugune õigus otsustada, kas nad soovivad ühineda suure vallaga või mitte.
Teist korda arutati eelnõu 29. jaanuaril. Siis olid kohale kutsutud Pärsti vallavanem Erich Palm ning Siseministeeriumist Olivia Taluste ja Ave Viks. Pärsti vallavanem andis ülevaate oma kogemustest seoses ühinemisprotsessiga. Tema sõnul lükati juba 1996. aastal mõtted ja teod käima, aga reaalsus on kätte jõudnud alles aastal 2013. Kahjuks on Eesti Vabariigi seadustik ajale jalgu jäänud ja kui vaadata praegust seadust, siis pole ühinemisprotsessi võimalik lõpule viia.
Komisjon tegi neli otsust: määrata eelnõu 352 ettekandjaks mind, saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 30. jaanuariks ehk tänaseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 7. veebruar kell 17. Kõik otsused tehti konsensusega.

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Priit Sibula!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Haldusreformi ja sellega seonduvat on käsitletud pikki aastaid. IRL on pakkunud välja rohkem erinevaid versioone, kui ma suudaksin üles lugeda. Kahjuks ei ole meid selles valdkonnas saatnud niisugune edu, mille üle võiks rõõmu tunda. Olin veel küllalt noor, kui minister Loodus oma kava välja käis. Sellega tegelesid minu erakonnakaaslased ka Partsi valitsuses ning tegeleme ka täna. Ja nii minul kui erakonnal puudub arusaam, et me suudaksime selle käiguga kokku hoida kas administratiivseid või halduskulusid. See ei ole kindlasti peamine eesmärk. Aga kui nende sammudega kulude kokkuhoid kaasneks, siis oleks see igati positiivne.
Meil on vaja selget ja mõtestatud suhtumist regionaalpoliitikasse. Ainult selge arusaama korral suudame säilitada elu ja töökohad maapiirkondades. Senise vabatahtlikkuse ja kõrvaltvaatamise tagajärjed kajastuvad ka rahvaloenduse tulemustes ja nüüd ei ole enam muud teha kui tagajärgedega tegeleda. Kui me ei taha järgmiselgi ringil vaid tagajärgedega tegeleda, siis peaksime tegema muudatusi.
Eile oli kultuurikomisjonis arutusel uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning täna hommikul kohtus IRL-i fraktsioon selle teema lahkamiseks haridus- ja teadusministriga. Peamine põhjus, miks me sellega tegeleme, on tõsiasi, et demograafiline seis on drastiliselt muutunud, koolivõrk ja hariduse sisu pole sellele kahjuks järele jõudnud. Igale omanikule ehk omavalitsusele tundub, et tema peab veel vastu, ja nii on ka paljudes teistes küsimustes. Seega päris mitme valdkonna probleeme lahendada püüdes me tegeleme just läbi viimata haldusreformi tagajärgedega. Seda, mida ei suudeta teha kohapeal, tehakse hiljem tsentraalselt, et me elaksime natukenegi rohkem vastavalt maksumaksja võimetele. Transpordiga tegeletakse juba tsentraalsemalt, selle märgiks on ka selles eelnõus üks paragrahv. Aga jah, nagu minister juba ütles, tõenäoliselt peame seda teemat siin saalis ka edaspidi ja võib-olla laiemalt käsitlema.
Kui veel midagi konkreetse eelnõu kohta öelda, siis see eelnõu on vajalik, et võtta maha takistusi nende teelt, kes tõesti soovivad ühineda. Viljandi ümbruse vallad on tublid ja on igati mõistlik nende takistused eemaldada. Samas on selge, et see absoluutne vabatahtlikkus, mille me oleme seni valinud, ei vii soovitud eesmärgini. Ühel hetkel tuleb Riigikogul teha otsus, mis kogu kohaliku omavalitsuse maailma kännu tagant välja päästab. Riik ei tohi olla ainult kõrvaltvaataja. Kohalikku elu oskavad tõesti paremini edendada ikka kohalikud, aga me peame neile selleks võimalused looma. Praegu neid võimalusi ei ole. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kotkase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on endiselt haldusreformi poolt. Ja kui haldusreformi loogika seda eeldab, tuleb muuta ka haldusterritoriaalset jaotust. Kuid kõiki neid muudatusi tuleb teha, pidades silmas mingeid mõtestatud eesmärke.
Eelnõuga 352 lüüakse seni kirju halduskorralduse pilt veel segasemaks ja see näitab, et valitsusel puudub igasugune terviklik arusaam Eesti tulevasest halduskorraldusest. Nüüd saame väga suurte ja imepisikeste omavalitsuste kõrvale ka mitmest lahustükist koosnevad omavalitsused. Kõiki selliseid moodustisi on järjest raskem lahterdada ühise nimetuse "omavalitsus" alla. Vägisi jääb mulje, et praeguse halduskorralduse anarhia ongi eesmärk omaette. Valitsus ootab ära, millal olukord omavalitsuste tasandil piisavalt absurdseks kujuneb, et siis öelda: näe, vabatahtlikult ei tulnud välja, nüüd teeme käsu korras haldusterritoriaalse reformi ära.
Me ei saanud täna selget ja ühest vastust küsimusele, miks tehakse saarte valdadele erand ühinemiseks ühist piiri omamata. Et see on kompromiss, ei ole vastus küsimusele, miks seda võimaldatakse. Sellise Pandora laeka avamisega me loome tingimused näiteks Kihnu ja Ruhnu ühinemiseks, teoreetiliselt ka Vormsi ja Piirissaare ühinemiseks. Emmaste valla ammune aprillinali, millega tehti ühinemisettepanek Leisi vallale Saaremaal, et Soela väinast saaks tulevase valla sisemeri, on varsti ka praktiliselt võimalik.
Ma saan regionaalministrist mõnes mõttes aru. Kui oled viis aastat ametis olnud, tahaks lõpuks ka midagi ette näidata. Aga tulemuse nimel pingutades ei tohi panna Riigikogu piinlikusse olukorda. Praegu on Riigikogu justkui teenindaja või teenuse osutaja rollis. Kui omavalitsusjuht kurdab ministrile, et näe, hirmsasti tahaks ühineda, aga me pole naabrid, tehke seadusesse erand, siis ei peaks kohe väikese võidu nimel kiirustades seadusmuudatusega Riigikokku tulema, vaid vaatama ka n-ö suurt pilti. Riigikogu ei tohi töötada pitsabaari põhimõttel, kus igaüks tellib, mis talle parasjagu meeldib.
Kahjuks tuleb tõdeda, et haldusreformi teema senine süsteemitu käsitlemine jätkub. Ühinemispiirkondade kaotamine aga iseenesest on mõistlik, sest asjaolud on vahepeal muutunud. See on ka põhjus, miks me ei tee ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Lõpetan läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 352 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 7. veebruari kell 17.
Eelnõu esimene lugemine ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kutseõppeasutuste seaduse eelnõu 331 esimene lugemine. Mul on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Niisiis kutseõppeasutuse seaduse eelnõu. Käesoleva eelnõu näol on tegemist täiesti uue seadusega, mis asendab 1998. aastal jõustunud kutseõppeasutuse seadust. Nii Euroopa Liidu kui ka Eesti tasandil on kavandatud mitmeid uusi initsiatiive, mille elluviimine tähendab ühtlasi kutsehariduse ajakohastamist. Selleks vajamegi uut seadust. Seaduseelnõu põhineb otseselt Vabariigi Valitsuse heakskiidetud Eesti kutseharidussüsteemi arengukaval 2009–2013 ning  arvestatud on ka teiste valdkondlike arengukavade, näiteks konkurentsivõime kava "Eesti 2020" soovitusi ja Euroopa Liidu kutseharidust puudutavaid akte, näiteks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku, kutsehariduse kvaliteedi tagamise võrdlusraamistikku, kutsehariduse arvestuspunkti.
Peamised ettepanekud ja uuendused, mida selle seadusega taotletakse, on järgmised. Oluliselt suuremat tähelepanu soovitakse pöörata õppetöö tasemele ja selle jätkuvale parendamisele. Kutseõppes on tööandjaid ja erialaliite kaasates edukalt katsetatud põhjalikku kvaliteedihindamist ehk akrediteerimist, mille alusel antakse edaspidi koolile õppekavarühmas õppe läbiviimise õigus. Seadusega jõustatav skeem asendab praegust suhteliselt formaalset koolituslubade süsteemi, mis hõlmab vaid era- ja munitsipaalkutseõppeasutusi. Seega muutub tagasiside kutseõppetasemel sisulisemaks ja sotsiaalpartnereid kaasavamaks.
Kutseõppeasutus, mis on edukalt läbinud akrediteerimise, saab edaspidi võimaluse anda oma lõpetajatele kutse. Selgituseks: kutse on pädeva institutsiooni poolt tõendatud isiku erialane kompetentsus, sisuliselt inimese oskuste ja kvaliteedi sertifikaat. See on põhimõtteline murrang võrreldes tänase olukorraga, kus kool saab oma lõpetajale anda vaid hariduslikku kvalifikatsiooni tõendava tunnistuse, kuid mitte kutsekvalifikatsiooni. Kui praegu on kutseeksamite vastuvõtmine ja kutse andmine õppetööst suhteliselt eraldatud protsess, millega tegelevad kutset andvad organid, siis tunnustatud tasemega koolid saavad seda tegema hakata ise. Selle uuendamisega juurutaksime süsteemi, mis toimib kõigis arenenud riikides, kus kutseõppeasutuste lõpetamisel saadakse kutse.
Kutseõppe sisu puudutab järgminegi suurem seadusega jõustatav muudatus, mille võiks kokku võtta kui kutseõppe muutmise praktilisemaks, paindlikumaks ja senisest veel enam tööandjate ootustele vastavaks. Seaduse jõustumisel juurutatakse uus kutsehariduse õppekavade ja õppeliikide süsteem, millel on senisest ühesem seos Eesti kvalifikatsiooniraamistiku ja sellesse paigutuvate kutsestandarditega. See tagab kutseõppe veelgi parema sidususe töömaailmaga ja suurendab õppe praktilisust. Ühtlasi suureneb paindlikkus koostada operatiivselt õppekavu, et paremini reageerida tööandjate ja õppijate vajadustele, kuna edaspidi ei pea kõik õppekavad tuginema üksnes riiklikele õppekavadele.
Kutsehariduses peaks olema võimalik leida jõukohane õppimisvõimalus igale õppijale. Seepärast võib kutseõpe edaspidi toimuda Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 2.–5. tasemel ehk siis õpe võib olla väga erineva keerukusega. Nii peaksid nii erivajadustega õppijad leidma sobiva õppimisvõimaluse 2. või isegi 3. taseme kutseõppes ja keerukamate kvalifikatsioonide taotlejad 4. ja 5. tasemel.
Eraldi tähelepanu väärib Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 5. tasemele vastav kutseõpe. Sellega tähtsustatakse jälle keskastme spetsialistide ja juhtide, samuti tehnikute ja tehnoloogide koolitust. Need on ametimehed, kelle järele on tööturul tuntud teravat vajadust juba aastaid. Õppe paindlikkuse suurendamiseks on edaspidi võimalik õppekava osalise täitmise korral õpingud lõpetada ka osakvalifikatsiooni tõendava tunnistusega, mis võimaldab tööturule jõuda lühema õppeajaga. Et muuta haridussüsteem paindlikumaks ja väärtustada sisulisi, mitte ainult formaalseid kompetentse, võimaldatakse edaspidi kutsekeskharidust omandama asuda ka ilma põhihariduseta, kuid vähemalt 22-aastastel inimestel, kellel on selleks olemas valmisolek ning vajalikud teadmised ja oskused.
Lähtudes kõrgharidusstrateegiast aastani 2015 lõpetatakse kutseõppeasutustes 2016. aastal rakenduskõrghariduse õppekavade järgi õpetamine. See puudutab vaid kahte kutseõppeasutust, Tallinna Majanduskooli ja Võrumaa Kutsehariduskeskust. Üleminek on kavandatud sujuvana, sellest ka kolmeaastane üleminekuaeg. Kõik nende kahe kooli rakenduskõrghariduse omandajad saavad oma õpingud praeguses koolis lõpetada. Praeguste rakenduskõrghariduse ehk siis Eesti kvalifikatsiooniraamistiku 6. taseme õppekavade asemel arendatakse välja uued tehnikute ja keskastmespetsialistide õppekavad vastavalt 5. kvalifikatsioonitasemele.
Kutsehariduses on juba mitu aastat toimunud vene keeles õppijate jaoks eestikeelsete õppematerjalide arendamine ning venekeelsete õpetajate koolitused. Nüüd on nii nagu üldhariduseski otsustatud ka kutseõppeasutustele seada tähtajad ja nõuded üleminekuks eesti keeles keskhariduse omandamisele. See puudutab kogu kutseharidusest vaid kutsekeskhariduse õppekavu, kus 2020. aastaks peab eesti keeles toimuma vähemalt 60% õppest. Nagu juba öeldud, tööd on selles suunas tehtud juba aastaid ning seatud tähtaeg jätab piisava ajavaru, et koolid, õpetajad ja õpilased saaksid muudatusteks põhjalikult valmistuda. Tasub rõhutada, et keskharidust peaks käsitlema ühtsetel alustel. Sellest lähtudes on loogiline esitada kutsekeskhariduses õppekeele kohta samad nõuded, mis kehtivad gümnaasiumis üldkeskhariduse kohta.
Seadusega taotletakse ka kutseõppeasutuste õpetajatega seotud uuendusi. Senisest enam oodatakse õpetama oma ala meistreid. Erinevalt senisest kehtestatakse kutseõppeasutustes töötavate õpetajate kvalifikatsiooninõuded kutseõppeasutuse seaduses ning nõuete sisu põhineb kutseõpetaja või õpetaja kutsestandardil. See võimaldab edaspidi palju paindlikumalt rakendada kutseõppeasutustes õpetajatena ka praktikuid, oma ala meistreid. Seaduse rakendudes kaotatakse praegune õpetajate atesteerimine ametijärkude määramiseks ning see asendatakse õpetaja enesehindamisega, mis peab olema koolis ka tagasisidestatud. Õpetaja vastavust kvalifikatsiooninõuetele hakkab hindama kooli juht.
Soov on tunduvalt paindlikumaks muuta ka õpetaja tööaja ja töö tasustamise reegleid. Õpetaja töö tasustamise aluseks saab ametikoht, milles sisalduvad kõik õpetaja tööülesanded, mitte üksnes klassis õpilastele antud tunnid. Selle uuendusega astutakse ühte sammu üldhariduses toimuvate muudatustega.
Kokkuvõtteks: uue kutseõppeasutuse seaduse jõustumine annab seadusandliku aluse põhimõttelisteks uuendusteks nii kutsehariduses kui ka kutsesüsteemi ja haridussüsteemi sidumisel. Seaduse rakendamisel käime kaasas Euroopas tehtavate kutsehariduse uuendustega ning paneme aluse kutsehariduse kvaliteedi ja asjakohasuse jätkuvale paranemisele Eestis. Tänan!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Mind häirib seaduse § 29 "Õppekeel". Te rääkisite sellest palju. Eile vaatasin huvi pärast, kui palju õpilasi õpib tänasel päeval Ida-Virumaal kutsekoolides – natuke rohkem kui 3000. Vaatasin, kui palju õpib eesti keeles – 15%. Ma küsin veel kord üle, et te võiksite täpsustada, mida on ministeerium senini teinud või mis on plaanis teha selleks, et aastaks 2018 oleks meil õppekeelega kõik korras.

Eks see puudutab kahte poolt, kõigepealt õpilasi ja teiseks õpetajaid. Alustada tuleks ilmselt õpilastest. Meil on 20 aastat olnud taasiseseisvunud riiki ja ma arvan, et selle aja jooksul oleme suutnud üles ehitada põhiharidussüsteemi, mis tagab piisava riigikeele oskuse. See on kõige põhilisem sisend, parameeter, millest lähtudes me oleme gümnaasiumides üle läinud 60% ulatuses riigikeelsele õppele, ja me saame tegelikult teha seda ka kutseharidussüsteemis. Mis puudutab õpetamise poolt, õppevahendeid, siis eestikeelseid õppevahendeid on meil praegu kordades rohkem kui venekeelseid õppevahendeid, kordades rohkem! Kolmas probleem on seotud õpetajate kvalifikatsiooniga. Ka siin võib öelda, et nendel, kes asuvad õpetajana tööle mõne õppeasutuse lõpetamise järel, on oluliselt parem eesti keele oskus, kui oli õpetajatel varasematel aastatel, kus me suures osas tuginesime Nõukogude ajal hariduse saanud õpetajatele, kelle puhul, nagu väga hästi teada, ei soositud eesti keele omandamist, pigem piirduti vene keele oskusega, ja selle vilju me maitseme siiamaani.
Muidugi, väga paljudel juhtudel on probleemid reaalselt olemas, selles mõttes me ei tee endale illusioone. Me nägime seda ka gümnaasiumide puhul. Need jõupingutused, mis viimase kolme aasta jooksul on seoses gümnaasiumide üleminekuga tehtud, see otsene toetus nii koolidele kui õpetajatele – see on olnud väga suur töö. Ega me väiksema pingutusega ei pääse ka kutseõppeasutuste puhul.  Üldine maht on enam-vähem sama suur, nii õpetajaid kui ka õpilasi puudutavalt enam-vähem sama: 20 000 – 30 000 õpilast ja proportsionaalselt siis ka vastav arv õpetajaid. Midagi üle jõu käivat, arvestades üleminekuperioodi, mis kestab aastani 2020 ehk siis seitse aastat, ei ole. Ma usun, et me saame selle ülesandega hakkama. Vähe tähtis ei ole ka järgmine asjaolu, ma arvan, lõppkokkuvõttes on see kõige olulisem. Riigikeele oskus, sh erialakeele oskus, on äärmiselt oluline kutsekvalifikatsiooni ja konkurentsivõime eeldus, kui me vaatame tulevast töökohta Eesti Vabariigis. Nii arvab enamik tööandjaid, nii arvab enamik töövõtjaid. Kui siia juurde lisada venekeelsetest peredest pärit laste vene keele oskus, siis ma usun, et me järk-järgult vähendame või kaotame seda lõhet, mis valitseb Eesti Vabariigis nii keskmise sissetuleku kui ka töötuse osas. Ida-Virumaa on selleks väga hea näide ja piirkond. Ma usun, et see samm parandab oluliselt ka kutseõppurite tulevasi perspektiive tööturul.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Käsitletav eelnõu räägib sellest, et kutsehariduskeskused ei peaks enam andma rakenduskõrgharidust. Samas me teame, et haridusasutused on läbi aegade otsinud oma piire ja oma tegevusala kogu haridusmaastikul. Nii on kutseharidus sirutanud ennast rakenduskõrghariduse pakkumise kaudu kõrghariduse poole ja samamoodi on kõrgharidus sirutanud ennast rakenduskõrghariduse pakkumise kaudu kutsehariduse poole. Kas see põhimõte, et kutseharidus ei peaks andma rakenduskõrgharidust, tähendab tegelikult seda, et ka kõrgharidus ei peaks andma rakenduskõrgharidust, et rakenduskõrgharidus kui selline peaks sealt vahelt üldse ära kaduma?

Siin on kaks küsimust ühes paketis. Kõigepealt, kui me mõtleme kvalifikatsiooniraamistikule, millest me rääkisime, siis sellel on kaheksa astet. Kui ülemisest otsast peale hakata, siis hästi jämedates joontes kaheksas kvalifikatsioonitase vastaks doktorikraadile laiemas mõttes, mitte ainult akadeemilises mõttes, vaid vastaks tõepoolest kõige kõrgemale kvalifikatsioonile konkreetsel kutse- või ametialal. Järgmine, seitsmes tase on jämedates joontes magistritase. See eeldab enam-vähem 12 + 5 aastat ehk 17 aastat nominaalseid õpinguid. See magistritase ei tähenda kutsekvalifikatsioonina tingimata, et selleks peaks olema tasemehariduses magistrikraad, see kutsekvalifikatsioon seitsmendal tasemel võib olla omandatud ka muul moel. Kuues tase on praegu rakenduskõrgharidus ja bakalaureuseõpe, kolm-neli aastat õpinguid kõrgkoolis. Tõsi, sellel on kaks haru – bakalaureuseõppe ja rakenduskõrghariduse haru. Eesti kuulub selles mõttes nn duaalsete kõrgharidussüsteemide hulka, kus sellist vahet tehakse. Ütleme, üleilmne trend on selline, et esimene kõrghariduse aste ehk bakalaureuseaste ja rakenduskõrghariduse aste sulavad tasapisi kokku. See vahetegemine kaob tõenäoliselt ära ka Eestis. Praegu on see aga olemas ja kui kiiresti see kaob, on omaette küsimus. Kuues haridusaste on aga väga selgelt eraldatud ja kuues kutsekvalifikatsiooni aste kuulub kõrghariduse juurde. Nii et ülemised kolm kvalifikatsiooniastet on kõrgharidus. Kui sealt allapoole tulla, siis viies aste on see, mis meil pikka aega puudus – see on see, mis Nõukogude ajal oli tehnikum. Vajadus niisuguse kvalifikatsiooni järele on olemas. Ka eelkõige Võrumaa Kutsehariduskeskuse ja sellega seotud tööandjate puhul on selge, et vajadus on just nimelt viienda taseme õppe järele, mitte kuuenda taseme õppe järele. Nii et selles mõttes ei muutuks Võrumaa Kutsehariduskeskuse jaoks sisuliselt midagi ehk hariduse sisu jääks selliseks, nagu see praegu on. Ka ülemineku hindamisel Võrumaa Kutsehariduskeskusele antud hinnang just täpselt niisugune oli. Akadeemilises mõttes ei vasta selle hariduse sisu kõrgharidusele esitatavatele nõuetele. Nii et mingisugust sisulist hariduslikku pinget ma selle otsuse juures ei näe, aga noh, me saame aru, et formaalses mõttes võetakse mingi õigus ära, õigus välja anda kõrgharidusdiplomeid, kuigi need, kes praegu seal õpivad, saavad lõpetada.
Aga mõtleme ka alternatiivile. Kui me nüüd riigis ikkagi jätkuvalt aktsepteeriks seda, et kutsekoolid annavad kõrgharidusdiplomi, siis ei saa see olla ainuüksi Võrumaa Kutsehariduskeskuse privileeg, see peab siis laienema kõikidele kutseõppeasutustele. Meil on praegu 30 kõrgkooli ja enamik inimesi arvab, et neid on pigem liiga palju kui liiga vähe. Luua sisuliselt juurde veel 30 õppeasutust, mis annavad kõrgharidusdiplomi – see ei ole kindlasti mõistlik. Seda on mul väga raske ette kujutada, ette kujutada vajadust uute kõrgharidust andvate asutuste järele. Ma kutsuksin küll üles vaatama seda küsimust sellises võtmes, et ei ole niimoodi, et väga head kutseharidust peab hakkama nimetama kõrghariduseks. Kutseharidus võib olla väga hea kutseharidus ka ilma selleta, et selle hariduse saanul oleks kõrgharidusdiplom. Väga hea kaminaehitaja ei pea kindlasti olema kaminaehituse doktor või läbima ülikoolikursust. See on niisugune formaalne inflatsioon ja ma arvan, et me peaksime sellest hoiduma. Mis puudutab Võrumaa Kutsehariduskeskust, siis see muudatus ei tähenda kindlasti mitte õppekohtade arvu vähenemist. Võrumaal võiks õppekohti rohkem olla ja selle nimel me püüame muuta ka riiklikku koolitustellimust. Teiseks, kindlasti ei tähenda see rahastamise muutumist, see raha, mis praegu läheb Võrumaa Kutsehariduskeskusele, peab sinna alles jääma ja kasvama koos kutsehariduse rahastamise üldise kasvuga. Ja siin on küll päris selge signaal, et kui meil on disproportsioone eri haridustasemete rahastamisel, siis kõige kehvemas seisus on kutsehariduse rahastamine. Me oleme reformid läbi viinud ja meil on väga efektiivseid õppeasutusi ning seepärast on olnud võimalik raha kokku hoida, aga see, et meil on kutsehariduses õpilase kohta kulud väiksemad kui üldhariduses, on ikkagi pretsedenditu, see peab kindlasti muutuma.

Yana Toom, palun!

Ma tänan, härra eesistuja! Austatud minister! Vastates kolleeg Korbi küsimusele seoses õppekeelega, te rääkisite väga veenvalt, et ka tööandjad on huvitatud sellest, et nende töötajad valdaksid eesti keelt. Kas ministeerium on võtnud ühendust ka tööandjate esindajatega ja kas te oskate nimetada mõne firma, kus tööandjad kurdavad, et noored spetsialistid, kes neile tööle tulevad, räägivad vigast eesti keelt ja ei saa oma keevitus- või metallitöökojas tööga hakkama?

Konkreetset firmat ei oska ma teile küll nimetada ja kindlasti ei ole ma neid läbirääkimisi isiklikult pidanud, aga ma võin teile öelda, et riigikeele oskusega on väga tõsised probleemid Eesti kaitseväes. Eesti kaitsevägi on sunnitud tegema keelealast täienduskoolitust ja vaevalt see olukord muudes asutustes teistsugune on.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on küsimus natuke teisest valdkonnast, aga sellessamas suunas. Mõni aasta tagasi oli kultuurikomisjonis arutusel, et kui meie kutseharidus areneb, siis tekib meie idapoolsel naabril huvi saata siia oma õpilasi ja siis hakkab meie kutseharidus võib-olla raha sisse tooma, mitte ainult kulutama. Ma saan aru, et see keelemuutus, need nõudmised panevad selle suuna praktiliselt kinni. Kas ma sain õigesti aru, et selle huviga rohkem ei arvestata?

Ma ei oskagi öelda, kas see suund täiesti kinni läheb. Eks see küsimus on samamoodi ülikoolide puhul. Ülikoolides on meil ette nähtud nii eestikeelsed programmid kui ka võõrkeelsed programmid. Mida siin on silmas peetud? On peetud silmas eelkõige seda õpet, mille väljund on suunatud Eesti turule. Eesti tööturul on riigikeele oskus ja erialase eesti keele oskus kindlasti vajalik. Aga teie tähelepanuosutus on õige. Ma arvan, kui seda teemat niisuguses võtmes vaadata ja kui niisuguste programmide käivitamiseks Eestis on sisulised takistused, siis tasuks seda kohta kindlasti kaaluda ja vajalikud parandused sisse viia. Aga eelkõige on see muudatus seotud Eesti tööturule orienteeritud õppega.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma mõneti jätkan eelkõneleja küsimust õppekeele kohta. Teatavasti on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud, et gümnaasiumi õppekeel on eesti keel, aga erandjuhtudel võib valitsus taotluse alusel lubada teise keele kasutamist gümnaasiumiastmes. See võiks puudutada ka kolleeg Efendijevi tõstatatud küsimust. Selles seaduseelnõus me ei näe mitte ühtegi erandit. Seaduseelnõus öeldakse lihtsalt, et kutsekeskhariduse õppekava õppekeel on eesti keel, ega nähta ette mitte ühtegi erandit sellest. Miks selle eelnõu koostamisel on lähtutud teistsugusest põhimõttest ja kontseptsioonist kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses?

Ma arvan, et selline lahendus on välja pakutud lähtudes kogemusest, mis meil on saadud gümnaasiumiseadusega, kus mitmesuguseid juriidilisi konstruktsioone kasutades püütakse mööda hiilida sellest poliitilisest otsusest, et kesktaseme õpe on riigikeeles ehk siis Eesti Vabariigis eesti keeles. Mis puudutab õppe läbiviimist teistes keeltes, siis nii nagu valitsus on teinud erandi näiteks Saksa Gümnaasiumile, oleks mul hea meel, nagu ma olen korduvalt rõhutanud, kui niisugune kokkulepe õnnestuks sõlmida ka Venemaa Föderatsiooniga. Niisugune võimalus, kui te seda praegusest seaduseelnõu tekstist välja ei loe, võiks kindlasti ka kutseõppeasutustes olla, rääkimata kõrgkoolidest, kus see minu arvates üsna hästi toimib.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin Võrumaa Kutsehariduskeskuse ja rakenduskõrghariduse poole pealt. Kui rakenduskõrgharidus viiakse nüüd viienda kutsekategooria tasemele, nagu ma aru saan, kuidas siis tööandja vahet teeb? On ju elukestev õpe ja kui näiteks töötu omandab õppe kaudu mingisuguse kutse, kust siis tööandja saab aru, kes on kvalifitseeritud töövõtja, kus see piir on? Kuidas tööandja sellesse suhtub?

Eks see ongi kirjas kutsestandardites, mida Kutsekoda koos tööandjatega välja töötab. Kutsestandardis on kirjas, missugune kompetents peaks olema esimesel, teisel, kolmandal, neljandal tasemel, kuni kaheksanda tasemeni välja. Eks see natuke ju sõltub, ilmselt on õpetajatel veidi ühtemoodi pädevused ja keevitajatel veidi teistmoodi pädevused. Aga kuna see standard on välja töötatud koostöös tööandjatega, siis ma usun, et need vastavad tegelikele vajadustele, ja seetõttu  läheb tööandjal pilt selgemaks. Kui meil seni olid näiteks sellised kutseharidusprogrammid nagu põhiharidusjärgne kutseharidus, põhiharidusjärgne kutse-keskharidus ja keskharidusjärgne kutseharidus ning need ei olnud seostatud kvalifikatsioonidega, siis oli tööandjatel tõepoolest ebaselge, missugusele kutsekvalifikatsioonile see haridus vastab. Arutatava seadusega me püüame teha selle vastavuse nii heaks, kui on võimalik.
Mis puudutab Võrumaa Kutsehariduskeskust, siis tööandjaid ei huvita tegelikult mitte niivõrd see, kas haridust nimetatakse kõrghariduseks, keskhariduseks või tehnikumihariduseks, vaid nad tahavad saada tööle üpris selgeid funktsioone täitvaid töötajaid. Selles osas on meil tööandjatega üsna ühine arusaam, et see vastab viiendale kutsekvalifikatsiooni tasemele. Ja viies kutsekvalifikatsiooni tase tasemehariduse mõttes ei ole jälle kõrgharidus, vaid on tehnikumiharidus, nii nagu me seda Eestis aastakümneid teame. Ma ei ole märganud, et meil oleks siin sisulist konflikti, aga formaalne muidugi on. Me teame, et avalikkuse hinnang kõrgharidusele või kõrghariduse maine on kõrgem kui kutsehariduse oma, mis on kahetsusväärne. Minu meelest peaksime ühiselt tegema kõik selleks, et hea kutseharidus oleks sama mainega kui kõrgharidus. Kehv kõrgharidus ei tohi olla parema mainega kui hea kutseharidus.

Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma pean ütlema, et te vist ei vastanud mu eelmisele küsimusele. Ma sain aru, et tööandjatest te eriti midagi ei tea. Mis puudutab kaitseväge, siis ma olen seda meelt, et see on Eesti riigis üksainus reaalselt toimiv lõimumismehhanism, kõik ülejäänud tegelikult ei toimi. Aga see selleks.
See tähtaeg, 2020. aasta. Kuidas te kavatsete seda eesmärki saavutada? Kui palju see maksma läheb ja kas on mingisugune plaan, et nii palju aineid iga aasta? Kuidas see hakkab praktikas välja nägema? Praegu meenutab see poliitilist eesmärki või katteta lubadust, et see siht on vaja saavutada, aga kuidas, ei ole selge ja seadusest ma seda ka välja ei loe.

Kõigepealt seadusest. Seadusesse praktilisi rakendussamme kirjutada ei ole mõistlik. Ma ei arva, et seaduses oleks vaja lahendada täidesaatva võimu korralduslikke küsimusi, ja enamik nendest ülesannetest tuleb lahendada koolide tasemel. Mida peaks riik tegema? Riik peaks looma üldise raamistiku, mille kõige olulisem osa on seadustega antav raamistik. Nii et kui seda seadust ei ole, siis ei saa ka mingeid plaane pidada.
Nüüd plaanidest. Üleminekuks on meil, nagu juba öeldud, seitse aastat. Kolm-neli aastat on sellega süstemaatiliselt tegeldud. Kõik uued õppekavad, mis me välja töötame, peavad olema varustatud ka õppematerjaliga. Missugune saab olema riiklik koolitustellimus? Seda tuleb aasta-aastalt muuta vastavalt sellele, kuidasmoodi on võimalik pakkuda konkreetsetele kutseõppeasutustele tuge ülemineku tagamiseks. Kõige olulisem, ütlen veel kord, on tagada selle probleemi lahendamine, et mõne põhikooli lõpetajate riigikeeleoskuse tase ei ole vastuvõetav. Minu arvates tuleb siin märksa sihikindlamalt tegelda nende koolide juhtkonnaga ja koolipidajatega. Kui koolipidajad ei ole suutnud 20 aasta jooksul tagada vastuvõetavat riigikeele, matemaatika või keemia oskust, siis tuleb nende koolikorraldusega midagi ette võtta. Tuua pidevalt, aastakümneid ettekäändeks, et midagi ei saa teha – ma arvan, et see ei ole põhjendatud. Nii et nende kavadega on arvestatud, võttes arvesse ka struktuurifondide vahendeid. Kui palju see täpselt maksma läheb? Tõenäoliselt 2–3% kutseharidusele eraldatust, mis ei ole nii suur summa, et selle pärast peaks Riigikogu tasemel muretsema.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsiksin kutsehariduse rahastamise kohta käesoleva seaduseelnõu valguses. See seaduseelnõu seisis vist ministeeriumis päris tükk aega ja üks põhjus võis olla, et rahastamises toimuvad muudatused on nii kutseharidusele kui ka haridusmaastikul üldse olulised. Kui palju kutsehariduse rahastamine seoses selle seaduse rakendamisega muutub? See peab tõenäoliselt kasvama. Kui palju see peab kasvama ja milliste vahendite arvel see summa peaks tulema?

Kõigepealt teie repliik, et see seadus seisis ministeeriumis. Ei seisnud ta seal midagi, Haridus- ja Teadusministeerium töötas selle seaduse välja. Tõsi on küll see, et esimest versiooni nägin ma peaaegu aasta tagasi, aga ma arvan, et tollasel kujul polnud eelnõu veel piisavalt küps liikumaks edasi tänapäevase, avatud ja euroopaliku kutsehariduskorralduse poole, kus eelkõige oleks vähem bürokraatiat. Kui te mu isiklikku arvamust küsite, siis kui mina Riigikogult midagi ootan, on need ka selles seaduses eelkõige bürokraatlike piirangute vähendamisele suunatud sammud. Paraku on meie hariduselu ülebürokratiseeritud, mis paneb tohutu mittepedagoogilise ja mitteharidusliku koorma kõikidele tasanditele. Aga see selleks.
Mis puudutab kutsehariduse rahastamist, st kust kohast kutseharidust rahastatakse, siis peaaegu täielikult riigieelarvest. Ma arvan, et ei ole alust kaasata ettevõtjate raha lisaks sellele maksukoormusele, mida nad kannavad. Kas võiks suurendada või kasvatada erasektori panust õppurite kaudu – ka see ettepanek ei ole minu arvates väga mõistlik. Nii et põhimõtteline valik on finantseerida seda ikkagi riigieelarvest. Kust peaks riigieelarvesse raha tulema, seda te ju teate. Ikka maksudest.
Loodame väga, et see poliitika, mida Eesti valitsus on viimastel aastatel järjekindlalt ajanud, püüdes hoida hariduskulutusi tasemel 7% SKT-st, jätkub ka tulevikus. Kui me seda suudame, siis on sellest 7%-st mõistliku hariduskorralduse juures võimalik leida raha ka kutseharidusele. Kuid kutsehariduse osakaal võiks kasvada. Kui te küsite minu käest, mille arvel kasvada, siis ma ütleksin, et kutseharidusega võrreldes on kõik teised haridusvaldkonnad paremini rahastatud. Tehke siit oma järeldused! Ma ei hakka ütlema, missuguselt ülikoolilt kui palju raha tuleks ära võtta, aga tasakaalupunkt peaks nihkuma. Päris selge on see, et kutseharidussüsteemis võiks olla ka rohkem õppureid. Meil on ju reaalne probleem, et 30%-l noortest, kes tööturule sisenevad, ei ole mingisugust kutsealast ettevalmistust. Igal kolmandal! Ja kust mujalt nad selle kutsekvalifikatsiooni saavad, kui mitte kutseõppeasutusest või siis kõrgkoolist. Suurendada veelgi kõrgkoolide vastuvõttu ei ole minu arvates mõistlik, järelikult tuleks suurendada kutsehariduses õppijate arvu, et oleks rohkem inimesi, kellel on mingi kvalifikatsioon. Kui suureneb õppurite arv, siis peab kindlasti proportsionaalselt kasvama ka rahastamine. Seetõttu ma arvan, et need struktuurilised muudatused, mis kutsehariduses ees seisavad, on rahastamise mõttes kõige suuremad.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Kas te kommenteeriksite teatavat vastuolu, mida me märkasime seda eelnõu kultuurikomisjonis arutades. Nimelt on seletuskirjas uue seaduse ühe eesmärgina kirjas kutseõppeasutuse juhtimise kollegiaalsemaks muutmine. Samaaegselt on meil töös ka PGS, kus vastupidi, püütakse suurendada direktori õigusi ja vastutust. Jäi mulje, nagu oleksid need eelnõud tulnud kahest eri ministeeriumist. Või ongi ministeeriumi põhjendatud arvamus, et kutseõppeasutuste puhul on asi praegu liiga autoritaarne ja harilike õppeasutuste puhul liiga kollegiaalne?

Hakkaks peale sellest viimasest vastandusest, et liiga autoritaarne ja liiga kollegiaalne. Ma ei näe niisugust pinget. Küll aga arvan, et adekvaatne on hinnang, mille järgi kutseõppeasutuste juhtide roll ja vastutus on nii de facto kui de jure suurem kui üldhariduskoolide direktoritel. Ja kui see nii on ja haridusministeeriumile tundub nii – ka mulle tundub nii –, siis on nende lähendamine mõistlik ja sellest arusaamisest on kantud ka see vastuolu, mida mina ei näe. Ma lihtsalt näen, et me liigume ühise eesmärgi poole kahest eri suunast.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Üks väike remark tööturu kohta. Te vist mäletate, meedia kirjutas sellest küllaltki palju, et kui Eesti laevaremondi valdkonnas tekkis probleem keevitajatega, siis tuli neid tuua siia Ukrainast. Keeleküsimus oli sel juhul viimane asi, vaja oli saada proffe. Aga kui rääkida valdkonnast, mida me praegu arutame, siis on mul selline küsimus. Kas te seda trendi olete arutanud, et praegu ei lähe gümnaasiumi need venekeelsed noored, kelle eesti keel on mõnes mõttes, ütleme, nõrgem. Kui nende eesti keel on tugevam, siis nad lähevad gümnaasiumi. Noorte struktuur praktiliselt muutub. Ma ei räägi praegu näiteks väljarändest Ida-Virumaal.

Ma saan küsimusest aru. Tõepoolest on näha, et kutseõppeasutustes on venekeelsete põhikoolide lõpetajate osakaal suurem, kui võiks statistiliste andmete alusel arvata. Teatud eelistus on. Kas selle põhjuseks on riigikeele oskuse tase? Ütleme, et võib olla, mingit tõendipõhist väidet mul selle kohta ei ole. Olen siiski seda meelt – ja arvan, et see ei ole tühja koha pealt tulnud mõte –, et põhitähelepanu ei tohiks viia kõrvale keskselt küsimuselt. Kui meil on keeleoskuse probleem, riigikeele oskuse probleem, siis tuleb see probleem lahendada põhikooli tasemel. Tegelikult peaks alustama juba lasteaiast. See, et omal ajal valiti teistsugune lähenemine – ma ei arva, et see oli kõige targem. Aga täna me oleme sellises olukorras, kus kõikide keeleküsimuste puhul, mis üles kerkivad, tuleks otsida juurikat, ja see juurikas ei ole mitte kõrgkoolis, kutsekoolis ega gümnaasiumis, vaid põhikoolis ja paljudel juhtudel ka lasteaias. Nii et veel kord: meil on see küsimus tõsiselt ette võetud ja ma arvan, et selle aasta kevadeks saan ma tagasiside riigikeele õppe taseme kohta. See tase on põhikoolides kahetsusväärselt erinev. On koole, kus võib öelda, et peaaegu ei ole probleemi. On koole, kus see õpe pole lubamatult suures ulatuses olnud siiski tulemuslik. Mul on väga raske uskuda, et probleemi tuum on selles, et ühes kohas on andekad lapsed ja teises on kuidagi andetumad. See on koolikorralduslik küsimus! Ja mis iganes ka on põhjuseks, igal konkreetsel juhul võib olla erinev põhjus, peaks sellega tegelema. Ütleme, minna kutseõppeasutustes seitsme aasta jooksul üle eestikeelsele õppele sellises mahus, nagu on ette pandud, on võimalik, see ei ole üle jõu käiv pingutus. Ma arvan, et püüame nii ministeeriumi kui ka Riigikogu tasemel adresseerida tähelepanu riigikeele õppele põhikoolis ja lahendame probleemi selle kaudu.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite sellist sõnapaari nagu "kutsehariduse maine". Võin oma kogemusest öelda, et kutsehariduse maine on aastatega siiski tunduvalt paranenud. Küsimus puudutab aga väljalangemist kutseõppeasutustest, mis protsendiliselt on väidetavalt üsna suur. Noores eas ei pruugi valikud alati esimese korraga kohe sada protsenti täppi minna, mis on üsna loomulik asi. Kas see seadus aitab kuidagi kaasa, et neil inimestel oleks siiski võimalik leida õige eriala ja saada oma haridus kutseõppeasutuses kätte?

Siin on probleemi täiesti õigesti tajutud ja ka kutseõppeasutuse seaduse ettevalmistamisel me püüdsime seda probleemi arvestada. Natuke laiemas plaanis on see seotud niisuguse teemaga nagu kutse- ja karjäärinõustamine, ja see ei ole kitsalt kutseõppeasutuste probleem. Ega see Eesti riigis hästi korraldatud ei ole. Ma loodan väga, et see kutseõppeasutuste seadus, vähemasti nii, nagu on kavandatud ja ka kirja pandud, aitab väljalangemise probleemi lahendamisele kaasa. Esiteks, õppekavad peaksid olema nüüd praktilisemad ja paremini tööturule orienteeritud. Elu näitab, et praktiliste oskuste õpetamisele suunatud õppekavade puhul on väljalangemine üldiselt väiksem. Kui õppekava on elust lahku kasvanud või irdunud, siis ei tajuta praktilist väljundit ja seetõttu kiputakse ka kergemini loobuma. Teine samm, mis on astutud ja millele ma tähelepanu juhtisin, on see, et ka sellisel juhul, kui ei jõuta teha kogu ülesannet ehk siis põhikoolijärgselt kolm või kolm ja pool aastat õppida ning näiteks kahe aasta pärast vanas mõttes n-ö välja langetakse, saadakse siiski mingisugune osakvalifikatsioon. See on veidi madalama taseme kvalifikatsioon, mitte enam neljas või viies tase, vaid näiteks kolmas tase, aga see on ikkagi mingi reaalne kutsekvalifikatsioon. Kõige viimasena on selles seaduses antud ka niisugune võimalus, mida me pilootprojektina tahaksime lähiaastatel katsetada, et gümnaasium ja kutseõppeasutus tegutsevad ühe asutusena. See võimaldaks paindlikumalt kesktaseme haridust planeerida nii sellisel juhul, kui ühel hetkel käib akadeemilisema gümnaasiumihariduse omandamine üle jõu ja soovitakse pigem kutseorientatsiooniga õpet, kui ka vastupidisel juhul. Nii saaks paindlikult ühe õppeasutuse sees liikuda. Nii et teatud instrumendid on, aga kõige olulisem on siiski tugevdada kutse- ja karjäärinõustamise süsteemi, seda tuleks kindlasti teha.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Te jõudsite oma vastuses proua Tiidusele sinna, kust mina alustan oma küsimust. Kui me eelmises Riigikogu koosseisus, sel ajal, kui te olite ühe teise väga olulise ministeeriumi juht, arutasime põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis oli üks meie fraktsiooni ja ka minu ettepanek viia keskhariduse tasand ühe seaduse alla. Vastuseks öeldi, et kutsehariduse seadust alles tehakse. Täna on meil mõlemad laual. Kas teie valdkonna ministrina olete unistanud või unistate edasi, et Riigikogu paneks need kaks kokku, küll teatud erisustega, ja me jõuaksime tasemeseadusteni?

Ütleksin selle kohta niimoodi, et eks ma vahel unistan ka, aga selles küsimuses ma püüan ka praktilisi samme astuda. See puudutab laiemat teemat haridusseadustikust. Ma olen siit kõnetoolist öelnud ja ütlen tänagi, et tõenäoliselt on haridusseadus üks väheseid valdkonna raamseadusi, mis pärineb põhiseaduse-eelsest ajast. Kevadeks valmib haridusseadustiku uus kontseptsioon, mis põhimõtteliselt on tasemeseaduseti üles ehitatud, või vähemasti niisugune on praegune ettekujutus. Kas lõpuks tuleb siis üks seadus ehk, ütleme, haridusseaduse üldosa ja eriosad oleksid alusharidusseadus, põhiharidusseadus, keskharidusseadus ja kõrgharidusseadus, või mitte, seda näitab aeg, aga kevadeks on kontseptsioon kindlasti olemas. Läks natuke kauem, kui ma tahtsin, ma lootsin, et see saab jõuludeks valmis. Nüüd tuleb jaanipäevani oodata ja siis on võimalik need kokku panna. Kui te täna võtate PGS-i ja kutseõppeasutuse seaduse kõrvuti lauale ning püüate nendest Riigikogus ühte seadust teha, siis ma kardan, et see käib objektiivselt lihtsalt üle jõu. Siin on liiga palju liiga põhimõttelisi küsimusi, mis on erinevalt lahendatud. Aga kui haridusseaduse raam taha tuleb, siis ma arvan, et kolme aasta jooksul on võimalik see seadustik kokku panna. Esimene samm on seda kontseptsiooni arutada, selle te võiks kultuurikomisjonis kindlasti ette võtta. Praegusel hetkel oleks see liiga suur suutäis. Raamseadus või, ütleme, haridusseadustiku üldosa kõigepealt.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Kui üks eelkõneleja küsis kutsehariduse omandajate väljalangemise kohta, siis mina küsiksin selle kohta, et küllalt märkimisväärne osa noortest isegi ei astu sinna kutseõppeasutusse ega astu ka gümnaasiumisse. Heal juhul jäävad põhiharidusega, mõnikord jäävad ka ilma põhihariduseta või üldse Eesti hariduselust kõrvale. Kui me vaatame uuringuid, siis konkurentsivõimest tööturul saame selliste inimeste puhul aina vähem rääkida, arvestades, et töökohti, kus piisab põhiharidusest, jääb 21. sajandi Euroopas ikka vähemaks ja vähemaks. Siit minu küsimus. Kas te olete põhimõtteliselt nõus, et põhiharidus on 21. sajandi Euroopas ebapiisav haridustase, ning kas selles valguses ei peaks mõtlema üldise kooli- ja hariduskohustuse tõstmisele?

Alustame kõigepealt sellest, et üsna objektiivsetel põhjustel paljud lapsed ei omanda põhiharidust riikliku õppekava mahus, vaid üksnes lihtsustatud õppekava mahus, rääkimata toimetuleku- või hooldusõppekava mahust. On olemas objektiivsed põhjused, mistõttu osa lapsi jääb paratamatult sellele põhihariduse tasemele. Ma saan aru, küsimus on püstitatud niimoodi, et kas meil ei peaks olema kohustuslik keskharidus. Meil on ju siin sellel territooriumil olnud kohustuslik keskharidus. Kas see kohustuslik keskharidus ka sisuliselt tagas parema kvalifikatsiooni, selles ma kahtlen. Ma arvan, et objektiivselt ei ole meil põhjust arvata, et see formaalne nõue iseenesest tagaks kõrgema kvalifikatsiooni. Aga selge on see, et ettevalmistus tööeluks peaks olema pikem kui ainult üheksa, kümme, üksteist, kaksteist aastat. Keskeltläbi on kooliaastate arv kasvanud ja tõenäoliselt kasvab lähiaastatel veelgi, aga formaalset keskhariduse nõuet sisse viia – ma kardan, et ilma sisulise tööta jääks see samm formaalseks. Pigem pingutame sisuliselt, kui et teeme formaalse muudatuse, mida me praktikas hakkame pealiskaudselt ellu viima.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma küsin teise, võib-olla sama ulatusliku küsimuse. Vaadates meie kutsehariduse üsna lühikest ajalugu, pean ütlema, et ega riik kõige parem peremees ei ole olnud. Ta on küll võib-olla neid koole renoveerinud, aga paindlikkus ja kiire reageerimine, et tööturuga hakkama saada, on tihti olnud just selline, et kool on saanud üsna edukaks vaatamata riigi pingutustele. Me oleme läinud küll paremaks, aga selline suur unistus, et koolil võiks olla mingi muu omandivorm, ei ole ka selle eelnõu töörühmast kadunud. Kas teie ministrina toetaksite, kui Riigikogu kaaluks ühe omanikuvariandina sihtasutust, mis on moodustatud erasektori, riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös?

See hinnang, et kutsekoolid on saanud heaks vaatamata riigi jõupingutustele, jäägu teie südametunnistusele. Eks see üks niisugune ilus kalambuur ole, aga ma arvan, et tegelikult on see väide siiski nii sisutu kui ka ebaõiglane.
Ettepanek, et hakkame tegema sihtasutusi. Mis me sisuliselt sellega saavutame? Kas me saame paremaid õppejõude, rohkem raha või muutub see õppeasutus paindlikumaks selles mõttes, et ta vastab paremini tööturu nõuetele? Ma nagu ei näe seda. Mina olen kutsunud teid korduvalt üles vaatama, et ega me ei ole kirjutanud seadusesse liiga palju bürokraatiat sisse. Nüüd tundub mulle, et osal inimestel on lahendus niisugune, et teeme riigi bürokraatiat veel juurde ja otsime siis kangelaslikult võimalusi tegelikus elus sellest bürokraatiast kõrvale hiilida, luues sihtasutusi, kus vabadust ja paindlikkust peaks justkui rohkem olema. Ma ei välistaks seda, meil on näiteks Tartu Kutsehariduskeskus, mis halduslepingu alusel tegutseb munitsipaalõppeasutusena – miks mitte. Aga siis peaks meil olema üsna selge pilt, et me ei tee lihtsalt üht asendustegevust. Mis see lisaväärtus siis reaalselt ikkagi on? Veel kord: kui keegi tahab midagi välja mõelda, siis tasuks mõelda tõepoolest niisuguse mudeli peale, mida mina samas ametis 1995. aastal väga tõsiselt kaalusin: Eestis oleks Eesti kutsehariduse sihtasutus, olekski üks asutus, üks kutsekool, 30 000 õpilast üle terve Eesti. Kui Iirimaal on niisugune asi võimalik, siis peaks ka Eestis olema. Ma arvan, et ega see väga rumal mõte ei ole. Aga pragmaatilistel põhjustel ma praegu nii radikaalset sammu ette ei võtaks, läheme edasi evolutsiooniliselt. Praegu näiteks toimib üsna hästi nn Liivimaa kutsehariduslik sotsieteet või ma ei teagi, kuidas kolleegid Võrumaa Kutsehariduskeskusest ja Viljandist oma ühisust nimetavad. Nad koordineerivad oma õppeprogramme ja tegevust juba praegu n-ö mittetulunduslikul alusel. Võib-olla see on võimalik kiiremini, kui me siin praegu ette kujutame. Nii et mõte liigub õiges suunas, aga peab olema väga konkreetne arusaamine ja väga laiapõhjaline mõistmine, mis siis paremaks läheb.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Tulen tagasi kohustusliku keskhariduse juurde. Kuidas teile selline lähenemine tundub, kui me seaks eesmärgiks, et noor inimene saab koolist lahkuda ainult siis, kui ta on saanud kas keskhariduse või mingi kutse, ja ehitaks kutseharidussüsteemi niimoodi üles? See on oluline väärtusorientatsiooni kujundamisel nii perekonnas kui ka lapses endas.

Nojah, ma ei tahaks siin niisugust väga mustvalget positsiooni võtta. Ma tean ka mõnda noort inimest, kes enne keskhariduse omandamist või kutsekooli või gümnaasiumi lõpuni käimist on tööle läinud ja hakkama saanud ning hiljem kõrghariduse omandanud. Seaduse jõuga niisugune võimalus ära võtta – ma ei tea. Ma ütlesin enne, et olen veidi skeptiline, ja ma jään ka nüüd natuke skeptiliseks. Kui me pakume paindlikumaid võimalusi ka kutsehariduse tasemel kooli tagasi tulla – meil on kõrghariduse tasemel üsna hästi käivitunud see programm, kus oma poolelijäänud haridusteed saab soodus- või paindlikel tingimustel jätkata –, kui me seda teed pidi edasi läheme, seda probleemi natuke rohkem prääniku kui piitsaga lahendame, võib-olla on see siis ikkagi efektiivsem. Ma arvan, et mida vähem me paneme seadusega kohustusi, avalikke koormisi ja mida rohkem me kasutame präänikut või sisulisi toimemehhanisme, seda targemini me talitame. Aga ma ütlen veel kord, et arutame, eks siin on nii poolt- kui ka vastuväiteid. Ma ei tahaks väga mustvalgeks oma seisukohta maalida.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Lauri Luige!

Head kolleegid! Kultuurikomisjon arutas kutseõppeasutuse seaduse eelnõu 331 kahel istungil. Esimest korda 14. jaanuaril, kus eelnõu sisu käis tutvustamas minister Aaviksoo, ja teist korda 22. jaanuaril, kus olime kutsunud kohale huvirühmade esindajad Eesti Maaomavalitsuste Liidust, Eesti Linnade Liidust, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingust, Eesti Õpetajate Liidust, Eesti Õpilasesinduste Liidust, Eesti Kaubandus-Tööstuskojast ning Eesti Tööandjate Keskliidust.
Ma käin hästi lühidalt üle veel selle seaduse olulisemad eesmärgid. Kuna minister sisu just pikalt tutvustas, siis ma otseselt sisusse tungima enam ei hakka. Tähtsamad eesmärgid on kutseõppe kvaliteedi ja paindlikkuse tõstmine, kättesaadavuse suurendamine, õppijate väljalangemise vähendamine, koolide juhtimise korrastamine, õpetajaid puudutavate regulatsioonide lihtsustamine ja väljundipõhisuse suurendamine.
Esimesel kohtumisel, kui minister Aaviksoo andis komisjonis ülevaate, tõstatusid komisjoni liikmetel mõningad küsimused, millest järgnevalt väike ülevaade. Komisjoni liikmed uurisid ministri käest, kas muudatused, mis selle seadusega tehakse, mõjutavad üldhariduse õpet kutseõppeasutustes. Minister vastas, et laias laastus on seaduse üks eesmärke üldharidust enam kutseõppega integreerida ja samas jätab seadus ka võimaluse pakkuda kutseõpet üldhariduskoolis. Teiseks uuriti, milline võiks olla kõrgeim kutsekvalifikatsiooni tase. Sellest rääkis minister täna oma ettekandes siin saalis pikalt. Eelnõus oleme kavandanud selleks viienda taseme, mis on põhimõtteliselt tehniku kutse. Lisaks markeerisime esimesel istungil ära ka teemad, mis puudutavad tugiteenuste sisu, eestikeelset õpet ja sellele üleminekut, millest ka täna pikalt juttu oli. Lühidalt käsitleti ka toitlustamist, praktika küsimust, riiklikku koolitustellimust ja kutseõppeasutuste võrku.
22. jaanuariks olime kutsunud kohale, nagu ma mainisin, mitme huvirühma esindajad. Kokku oli neid 11 ja üle poole nendest tõid murekohana või ühe selles seaduseelnõus lahendamist vajava probleemina välja ka täna siin palju käsitletud rakenduskõrghariduse õppe pakkumise kutsekoolides. See oli tõsine mure ja ma usun, et me saame seda teemat komisjonis veel pikalt ja põhjalikult arutada. Kaubandus-tööstuskoja esindaja rõhutas veel, et nende arvates võiks koolidel olla õigus osutada teatud raamides ka tasulisi teenuseid. Rõhutati praktika korralduse ajakohastamise olulisust, eelkõige koostööd õppeasutuse ja ettevõtjate vahel. Õpetajate liit tõi välja õpetajaameti, õpetajakutse ja õpetaja põhikompetentsi küsimuse. Kutseõppe edendamise ühing markeeris samuti ära soovi anda kutsekoolidele võimalus majandustegevusega tegelda, samuti võimalus osaleda vastavate erialade liitudes või MTÜ-des. Mainiti regionaalpoliitilise aspekti olulisust ning põgusalt rahastamist ja praktika poolt. Eesti Maaomavalitsuste Liit rõhutas samuti Kutsekoja ja ettevõtete omavahelise koostöö tähtsust. Eesti Õpilasomavalitsuste Liit tõi välja õppepraktika olulisuse. Nad rõhutasid, et loomulikult oleks kutseharidusse lisaraha tarvis, ning markeerisid tugiteenuseid ja koostööd ettevõtetega. Lisaks kutsutud organisatsioonide tõstatatud teemadele arutasime põgusalt väljalanguse küsimust, õppekeelt, nagu juba mainitud, kutseõpet gümnaasiumiastmes ja üldhariduse omandamist kutsekoolides.
See on laias laastus kõik, mida me nendel kahel komisjoni istungil arutada jõudsime. Kindlasti tulevad täna siin saalis läbi käinud teemad lauale ka edasistes komisjoni aruteludes. Meil on veel aega teha täiendusi ja parandusettepanekuid, nii et ma usun, et arutelu saab olema komisjonis päris põhjalik.
Komisjon tegi ka järgmised konsensuslikud otsused. Esiteks otsustasime saata eelnõu täiskogule arutada tänaseks ja ettekandjaks määrati mind. Komisjon teeb täiskogule ettepaneku eelnõu 331 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 15. veebruar kell 16. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! Kallid kolleegid! Täna me arutame kutseõppeasutuse seaduse uut eelnõu. Nagu kombeks on, alustan kõigepealt kiidusõnadega ja siis teen opositsioonile kohaselt ka veidi märkusi. Kõigepealt on hea meel, et see väga mahukas eelnõu, mille tegemisse oli kaasatud väga palju osapooli, on jõudnud Riigikokku. Töörühm, kes üsna pikalt ja põhjalikult väga paljusid aspekte analüüsis, jättis ka oma esindaja härra Looduse vahendusel kultuurikomisjonis igati väärika mulje. Koostöös ministeeriumiga oli tõepoolest tehtud suurepärast tööd. Püüd ja soov viia kutseharidus uuele, euroopalikule tasandile, teha ta võrreldavaks paljude teiste riikide kutseharidussüsteemiga ja teda ühtlasemalt reguleerida saab kindlasti Riigikogus kõvasti tunnustust.
Nüüd aga mõned mõtted, mis selle juures on tekkinud. Üks ja peamine, mida osapooled komisjonis välja tõid ja mida minister täna siin küsimustele vastates üsna kenasti rõhutas, on tegelikult ju tulevane ellujäämine. Kutsehariduses on küsimus, kuidas tagada kindel ja suhteliselt hea rahastamine. Kutseharidusel on olnud aegu, kus tema rahastamine on jäänud olulisel määral maha üldhariduse rahastamisest, ja on olnud aegu, kus teda on vägagi arvestataval tasemel rahastatud. Kõige parematel aegadel oli kutseharidus peaaegu poolteisekordselt rahastatud.
Mida siis nende võrdlustega peale hakata? Nimelt on soovil kutseharidust veidi paremini rahastada kui tavalist keskharidust kaks poolt. Esimene ja väga oluline aspekt, mida tuleb arvestada, on see, et ta peab tagama noortele teadmised üldharidusainetes ning sinna juurde loomulikult kutseoskused ja praktikavõimalused. Nii heade meistrite palkamine kui ka koostöö erasektoriga ei saa tulla tasuta. Kui majanduse kõrghetkedel oli tööandjatel huvi töötajad võimalikult ruttu enda juurde saada, siis nüüd on olnud üsna raske piirkonniti leida praktikavõimalusi, kui selleks puudub raha.
Teine, täna ka juba käsitletud teema on paindlikkus. Mida ma pidasin silmas oma küsimusega, et riik ei ole olnud kõige parem peremees? Aastate jooksul on erasektoril tulnud väga tihti olla silmitsi faktiga, et nad on teinud või tegemas väga suurt investeeringut ühte või teise piirkonda ja on võtnud ühendust kutsehariduskooliga, kuid just tulenevalt bürokraatiast riigistruktuurides ja muudel otsustustasanditel on sageli juhtunud, et erasektor on selle koolituse kas ise tellinud või on kool, palun väga vabandust, koolituse põhimõtteliselt ebaseaduslikult läbi viinud enne, kui kõik load käes. Seda ma pidasingi silmas, kui ütlesin, et vaatamata riigi pingutustele. Kõige edukamad kutsekoolid, kes on olnud väga eesrindlikud sellel alal, on tegelikult teinud seda vaatamata sellele, et neil on koolitusload. Hiljem on nii mõnigi saanud selles valdkonnas eesrindlikuks, kuid küsime siis nende esimeste aastate kohta ehk selle esimese miljoni kohta.
Miks on koolid väga pikka aega rääkinud sihtasutuse mudelist? Just seetõttu, et gümnaasiumid on seni suuresti ikkagi veel kohaliku omavalitsuse käes ja kohaliku omavalitsuse ning riigikooli vahel on tihti selline võistlus, mis ei ole just edasiviiv. Võib-olla saab väga edukaks tänane ministri plaan viia kõik koolid riigitasandile, st keskharidus jääb riigiastmele, et see kuidagi ühendab. Nii või teisiti on küsimus paindlikkuses ja paremas koostöös. Kahjuks Rahandusministeeriumi uus plaan viia kõik ühendatud raamatupidamise alla ei ole andnud küll mingit märki sellest, et riik tahaks olla paindlikum peremees.
Siin ei saa jätta välja toomata ka keeleküsimust. Loomulikult võib öelda, et seitse aastat on pikk aeg, kuid selge on see, et kui me loeme kutseharidusseadust, siis on eesti keelele üleminek pigem loosung kui sisuliselt võetav ettepanek. Arvestamata on jäetud, et kutseharidusse on kaasatud väga erinevad sihtrühmad. Meil on seal tõepoolest keskhariduse baasil õppivaid noori, kes tulevad sinna teadlikult haridust omandama, ja mis me muud võimegi siis soovida kui seda, et nad oskaksid väga hästi riigikeelt. Kuid samas on seal ka erivajadustega õppurid, põhihariduseta noored, töötud väga lühikeste kutseharidusprogrammide peal ja väga paljud teised sihtrühmad, kelle puhul praegu öelda, et nende ainukene võimalus on õppida 60% ulatuses riigikeeles, on pehmelt öeldes läbi mõtlemata.
Teiselt poolt, kui me vaatame kutsehariduse ülesehituse loogikat, siis väga suur osa kutseharidusest omandatakse praktikas. Minu küsimus on, et kas teatud piirkondades võib noor inimene minna praktikale ainult sellisel juhul, kui talle tagatakse ka seal eestikeelne töökeskkond. Kuidas me muidu suudame tagada, et ta omandab hariduse, kaasa arvatud tema praktika aeg, riigikeeles?
Need on kindlasti küsimused, kus me peame kutseharidust arukalt ja sisuliselt analüüsima. Riigikogule meeldetuletuseks, me peame ka vaatama, millised trendid on samal ajal Euroopas. Kutseharidusse on toodud sisse hoopis teine ja uus valdkond ehk uusimmigratsioon. Enamikus riikides ei räägita enam ainult riigikeelsest kutseharidusest, vaid juba ka inglis- või araabiakeelsest kutseharidusest, et viia need inimesed, kes tulevad täiskasvanuna riiki, võimalikult kiiresti tööturule. Lisaks riigikeele nõudele peame arukalt mõtlema, et kutseharidus tegeleb aina suuremal määral ka töötutega ja täiskasvanud õppuritega. Nii et ka siin, vähemalt selles riigikeele küsimuses tuleb aru saada kutsehariduse eesmärkidest ja loogikast, mitte lähtuda ainult poliitilisest eesmärgist.
Kokkuvõtlikult usun, et suuremas osas saab kutseõppeasutuse seadus Riigikogus üsna sisulise ja kindlasti toetava arutelu osaliseks, kuid väga paljude detailide üle tuleb siin veel pidada tuliseid debatte. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 331 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 331 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 15. veebruari kell 16. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja seitsmes päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.57.