Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb teile ettepaneku muuta kahte paragrahvi Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses. Ma arvan, et meil ei maksaks selle eelnõu raames pidada pikki diskussioone teemal, kui avatud või kinnine Riigikogu on. Nendel, kes on Riigikogus, on võib-olla üks arvamus ja neil, kes on väljaspool parlamenti ja jälgivad meid eemalt, võib olla oluliselt teistsugune arvamus. Me püüame selle eelnõuga olukorda parandada sel moel, et vastukäivaid emotsioone oleks vähem ja avalikkus saaks paremini aru, mis Riigikogus toimub, veelgi enam, ta saaks osaleda selles töös, mida Riigikogus tehakse. Sest paraku annab kehtiv kodu- ja töökorra seadus võimaluse kaasata, aga annab ka võimaluse seda mitte teha.
Olukord, mida me püüame muuta, on lühidalt öeldes järgmine. Meie valitsusel on olemas kaasamise hea tava, mis on kõikide seadusandlike aktide puhul kehtinud juba kümmekond aastat. Mõnes valdkonnas, näiteks tööelus, on Eesti võtnud endale peaaegu 20 aastat tagasi lausa rahvusvahelised kohustused. Neil kohustustel on üks mõte: et riigivõim räägiks ühiskonnas olulised küsimused läbi huvitatud pooltega, kes tunnevad asja vastu huvi ja kes tahavad, saavad ja oskavad sõna kaasa öelda.
Kaasamise hea tava tähendab muuseas seda, et kui Vabariigi Valitsus esitab teile eelnõu, siis selle eelnõu lõpus on pikk tabel nendest organisatsioonidest, kellega valitsus seda eelnõu kooskõlastas. Seal on kirjas kõik nende märkused selle eelnõu kohta, kaasa arvatud see, kas eelnõu algataja, Vabariigi Valitsus, neid märkusi arvestas või mitte. Rahvasaadik, kes eelnõu vastu huvi tunneb, saab selle tabeli üle vaadata.
Tegelik elu Riigikogus on näidanud, et kaasamise heast tavast saab kaunis lihtsalt kõrvale hiilida. Seda sellel lihtsal moel, et kuigi eelnõu võib tegelikult olla ette valmistanud valitsus ja selle koostanud juristid ühest või teisest ministeeriumist, siis eelnõu saab algatada ka Riigikogus ning Riigikogu kodu- ja töökorra seadus mingit kaasamist sellisel moel ette ei näe. Teisisõnu: pahatahtlikult tegutsedes võib kaasamise heast tavast kõrvale hiilida ka valitsus, sellel lihtsal moel, et eelnõu esitab tema asemel mõni Riigikogu komisjon või fraktsioon, ilma et seda oleks keegi kuskil kunagi kodanikuühendustega arutanud. See kehtib ka kõigi nende eelnõude kohta, mida algatab Riigikogus ükskõik kes, kas või opositsioon. Küsimus on laias laastus selles, kas need Riigikogus kõige suuremat vaeva nägevad üksused, Riigikogu komisjonid, on kodanikuühendustele eelnõude menetlemise käigus avatud või suletud.
Kehtiva kodu- ja töökorra seaduse § 36 ütleb, et Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus osaleda komisjoni istungil sõnaõigusega ning komisjoni esimehe kutsel võivad komisjoni istungil osaleda riigiasutuste esindajad ja teised isikud. Siin on praktika väga erinev.
Ma alustan positiivsest näitest. Riigikogu arutas eelmisel aastal ühte väga tähtsat ja tundlikku eelnõu, mille nimi oli avaliku teenistuse seaduse eelnõu. See oleks võinud ühiskonnas ilmselt palju rohkem ärevust ja probleeme tekitada. Riigikogu põhiseaduskomisjon käitus aga siin hästi kaasavalt. Teisisõnu: kõik, kes olid muudatusettepanekuid esitanud, olid nad siis parlamendiliikmed või muud huvirühmad (selle eelnõu puhul olid nendeks rühmadeks põhiliselt omavalitsusliidud ja ametiühingud), kaasati komisjoni töösse sel moel, et nad osalesid komisjoni istungil ja arutasid muudatusettepanekuid. Komisjonis arutati tõesti kõik muudatusettepanekud läbi. Seaduseelnõu suletud arutelu oleks toonud kaasa palju rohkem probleeme, eriti eelnõu autorile.
Aga on ka vastupidiseid näiteid. Üks komisjon on esitanud eelnõu, mille tegelik autor on Vabariigi Valitsus. Komisjonis tuli vaielda teemal, kas asjast huvitatud osapooli kohale kutsuda või mitte. Komisjoni esimees oli lahke ja kutsus. Kutsuti ka muudatusettepanekute tegija, kelleks tookord olin mina. Muudatusettepanekud arutati läbi ja siis komisjoni esimees teatas, et nüüd võivad külalised lahkuda, kuna komisjon hakkab hääletama. Ma ei hakanud puhtalt solvumise tõttu oma põhiseaduslikele õigustele rõhuma. Minu meelest ei olnud tegemist inetu käitumisega mitte ainult rahvasaadiku suhtes, vaid eriti just kodanikuühenduste suhtes. Riigikogus on olnud ka selliseid komisjonide esimehi, kes on öelnud, et ühtegi huvirühma põhimõtteliselt komisjoni istungile ei lasta.
Nüüd paar ääremärkust. Esiteks, kõiki neid eelnõusid, mis kannavad teatud templit ehk millel on salastatuse aste, menetletakse Riigikogus täpselt endisel kombel. Tegemist on kinniste dokumentidega. Nende arutelu toimub kehtivate seaduste alusel. Seal jääb komisjoni esimehele õigus kedagi kohale kutsuda, aga kutsutavatel peab olema luba seda dokumenti arutada.
Aga tavaliste eelnõude arutelude puhul, mis sellist templit ei kanna, on meie ettepanek, et suured, tunnustatud, ühiskonnas teada kodanikuühendused, kes on ka komisjonide sagedased koostööpartnerid, saaksid õiguse käia komisjoni istungil ilma selleta, et komisjoni esimees neid eraldi kutsuma peaks. See tähendaks sisuliselt, et nad saavad nagu rahvasaadikudki igal reedel komisjoni järgmise nädala päevakorra koos eelnõude, muudatusettepanekute ja muude aruteluks vajalike dokumentidega ning otsustavad sisuliselt ise, kas nad soovivad komisjoni istungile tulla või mitte. Kui nad peavad õigeks midagi öelda, siis nad tulevad ja ütlevad ning see on nende õigus. Komisjoni liikmed hääletavad nii nagu ka praegu otsused läbi.
Ei maksa karta, et komisjoni istungiks on siis vaja üürida Solarise keskust või lauluväljakut, sest Riigikogu komisjonide partnerid mahuvad tegelikult väga hästi nendesse ruumidesse, mida Riigikogu komisjonid praegu kasutavad. Tegelikult on igal komisjonil pidevad koostööpartnerid välja kujunenud. Minu arvates ei peaks olema kuigi keeruline öelda siin oma jah või ei.
Paraku tuleb seaduse tasemel reguleerida ka see, kuidas need mittetulundusühingud sellise võimaluse saavad. Meie pakutud variant on see, et nad taotlevad seda võimalust Riigikogu juhatuselt, Riigikogu komisjon sisuliselt ütleb juhatusele, et need on tema koostööpartnerid. Mõne teise ühenduse kohta võib komisjon öelda, et ei, ta ei ole neist midagi kuulnud ja siiamaani pole nendega koostööd teinud, aga nad võivad kunagi koostööpartneriks kujuneda. Tegemist oleks võimaluse loomisega neile, kes praegu eelnõude menetlemise käigus oma sõna kaasa öelda ei saa, et nad saaksid komisjoni istungile tulla ja oma arvamust väljendada.
Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus mitte ainult selles, kas ja kuivõrd tahab Riigikogu kuulata kodanikuühenduste seisukohti, vaid minu meelest ka selles, et sel moel tulevad siit saalist palju paremad seadused kui praegu.
Teine muudatus käsitleb § 39. Siin on sisuliselt kaks muudatust. See paragrahv räägib komisjoni istungi protokollimisest ja jäädvustamisest. Praegu on selline kahetsusväärne olukord, et kui hea kolleeg Maruste tuleb pärast mind kaasettekannet tegema ja ütleb, et komisjon toetas esimese lugemise lõpetamist, ja kui te küsite, kes kuidas hääletas, siis kolleeg Maruste vastab ainult, et eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt oli nii mitu rahvasaadikut, vastu nii mitu rahvasaadikut ja erapooletuks jäi nii mitu rahvasaadikut. Te mäletate, et on olnud juhtumeid, kui on püütud teada saada, kes kuidas hääletas, aga on tulnud välja, et seda protokollist välja ei loe. Miks? Kas keegi on aru saanud, mis selles salajast on? Mina asendusliikmena hääletasin eelnõu esimese lugemise lõpetamise poolt ja Mart Nutt hääletas ka esimese lugemise lõpetamise poolt, kuigi meil on eelnõust võib-olla erinev arusaam. Aga kellele see peaks saladus olema? Kas see peaks olema saladus näiteks Rainer Vakrale või kellele? Miks me seda varjame? Esimene muudatus on see, et hääletustulemused fikseeritakse komisjonides ka nimeliselt, et oleks selge, kes oli poolt, kes vastu, kes jäi erapooletuks või kes ei hääletanud.
Teine soov on meil veelgi lihtsam: et debatt, mis komisjonis oli, kuidagi protokollis kajastuks. Loomulikult on võimalus protokollida Riigikogu tööd ka stenogrammi kaudu. Me meelega jätsime siia mõiste "protokoll". Teisisõnu: komisjonis otsustatakse omavahel, mida protokollitakse. Praegu, muuseas, protokollitakse komisjonis ainult siis, kui rahvasaadik palub midagi protokollida. Ka Riigikogu juhatus näitas üles teatud aktiivsust ja näiteks selle eelnõu asjus toimus arutelu ka rahanduskomisjonis. Komisjoni esimees Sven Sester küsis, kas tõesti üks eelnõu idee autoritest Eiki Nestor ja rahvasaadik Sõerd oleksid selle poolt, kui nende arvamused, mida nad komisjonis küllalt elavas vormis väljendasid, oleksid protokollitud. Minul ei ole midagi selle vastu ja kolleeg Sõerdil ei olnud ka mitte midagi selle vastu.
Ma usun, et ma tean poliitikuid küll. Ma olen neid juba paarkümmend aastat näinud ja saan aru, et kui kaamerad surisevad ja prožektorid põlevad, siis võib nende jutt mõnevõrra muutuda. Aga ma arvan, et see ei peaks olema mingi takistus selleks, et Riigikogu komisjoni tööd korralikult protokollida ja stenografeerida. Ei muutu need komisjonide istungid pärast seda sugugi valimisdebatiks. Ei olnud need seda ka siis, kui aastaid tagasi tollase kodukorra põhjal protokolle lausa stenogrammi kujul tehti. Muuseas, avalikkus luges neid väga huvitatult. Näiteks tegi kultuurikomisjon aastatel 1999–2003 protokolle väga vilkalt, istungid stenografeeriti ja kultuuriavalikkus tundis nende vastu elavat huvi.
Ilmselt tekib teil mõte, et võiks ju toimida veelgi avalikumalt ja tänapäeva tehnika võimalusi kasutades kanda näiteks Riigikogu komisjonide istungeid, mis ei ole saladustempliga kaetud, üle ka internetis. Mina olen selle poolt. Aga kui te kodu- ja töökorra seaduse lahti lööte, siis saate aru, et sellist paragrahvi sinna sisse kirjutada ei ole võimalik, lihtsalt sellepärast, et seda ei ole vaja. Meil on praegu üks komisjon, kes on otsustanud, et nende istungid on avalikud ja need on kõik interneti teel jälgitavad. Eile sain ma teada, et eelmise aasta jooksul oli neil kokku 251 jälgijat, mis on sellise komisjoni puhul täiesti normaalne arv. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni otsusel toimub selline avalikustamine juba praegu ja selle jaoks minu meelest eraldi paragrahvi vaja ei ole. Kui keegi edasise töö käigus leiab, et see võiks siiski olemas olla, siis tuleb see koht leida.
Tänan komisjoni sisuka arutelu eest! Seal oli kõne all ka selliseid küsimusi, mille puhul mul on kahju, et neid ei protokollitud. Oleks väga kena, kui me selle eelnõuga saaksime minna edasi sel moel, et Riigikogu kõige töökam koostöökogu ehk komisjon saaks näidata, et ta tegelikult ka tööd teeb, mitte ainult seda, et tuldi kell 10 kohale, kohal olid need ja need, päevakorrapunkt oli selline ja selline, 6 olid poolt ja 5 vastu ning mindigi laiali. Kui meie tööaruanded jäävad ajalukku sellisel kujul, siis on küll väga kehvasti. Aitäh!