Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna viis seaduseelnõu. Esiteks, kohanimeseaduse ja kinnistusraamatuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Teiseks, tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Kolmandaks, politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ka selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Neljandaks, avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Viiendaks, välisteenistuse seaduse ja avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Arupärimise teema on vabad töökohad Ida Prefektuuris. Paar kuud on möödas sellest päevast, kui ma seisin siin teie ees puldis ja palusin toetada Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut alandada abipolitseinike keelenõudeid tasemelt C1 tasemele B2. Siis tekkis pikk diskussioon, mille käigus – ma loodan, et te mäletate seda – me leppisime selles küsimuses kokku. C1 on siiski Riigikogu liikmete keeleoskuse tase, aga politseinik, eriti veel abipolitseinik, saaks hakkama tasemega B2. Nüüd aga tuli uudis, et kõrge politseiametnik pöördus Siseministeeriumi poole ja palus mitte abipolitseinike, vaid piiripunkti, kordoni, piirivalvelaeva, valmidusüksuse või lennusalga vanemspetsialistide ja nooremspetsialistide keeleoskuse nõudeid alandada tasemele B2. Inimesed, kes praktikas selle tööga tegelevad, saavad asjast palju paremini aru kui minister ja, tuleb tunnistada, meie siin saalis. Seoses sellega küsingi härra ministri käest mitu küsimust. Näiteks küsin, kes võtab poliitilise vastutuse selle eest, et 108 ametikohta Ida Prefektuuris on vabad ja keegi ei täida neid kohustusi, mida need mehed peaksid täitma. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Me kõik oleme tähele pannud, et viimastel nädalatel on alanud elav debatt selle üle, et väiksema ja keskmise sissetulekuga inimesi maksustatakse liiga palju. Siin on olnud erinevaid arvamusi. Jürgen Ligi on öelnud, et kui kunagi lõpetatakse tulumaksuprotsendi alandamine, siis määramatus tulevikus võiks järgmise liigutusena tulumaksuvaba miinimumi suurendada. IRL on Tõnis Paltsi sõnade kaudu lubanud, et tulumaksuvaba miinimumi võiks kohe tõsta 5000 euroni. Seal vahel on olemas ka mõistlikke variante. Meiegi anname üle ühe mõistliku variandi, millel on olemas selge katteallikas. See katteallikas võimaldab tõsta tulumaksuvaba miinimumi praegusest 144 eurost 179 euroni, samas tuleb ära jätta tulumaksu planeeritud 1%-line alandamine aastast 2015. Miks see õiglane tundub? Sellepärast, et tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest võidaks iga töölkäiv inimene 88,2 eurot. Seejuures lahendaks see ära ka selle probleemi, et seoses pensionitõusuga on mitmed pensionärid avastanud, et nad peavad oma pensioni pealt hakkama tulumaksu maksma. Teisest küljest, seni on tõstetud käibemaksu ja aktsiise ehk tarbimismakse, mis panevad koormuse eelkõige just väiksema sissetulekuga inimestele, ja on püütud seda kompenseerida tulumaksu 1%-lise alandamisega. Tegelikult võidavad miinimumpalka teenivad inimesed sellest aastas ainult 19,58 eurot, aga näiteks 3500 euro suuruse kuupalgaga inimesed ligi 20 korda enam – üle 385 euro. Nii et tulumaksuvaba miinimumi tõstmine aitab eelkõige kriisiaastatel suurendatud maksukoormust õiglasemalt pehmendada. Eelnõule on lisatud ka kümneleheküljeline seletuskiri. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Proua juhataja! Head kolleegid! 13 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine käsitleb narkosurmade arvu kasvu 2012. aastal. Miks me küsime selle kohta peaministrilt? Sellel teemal esitasin ma eelmisel nädalal küsimusi siseministrile, aga mingisugust mõtestatud vastust ma kahjuks ei saanud. Fakt on see, et eelmise aastaga lõppes narkomaania ennetamise riikliku strateegia eluviimine, millega oli tegeldud kümme aastat. Kurb on tõdeda, et aastal 2001, kui selle strateegiaga tegelema hakati, oli Eestis 38 narkosurma, aga kümne aastaga on see arv kasvanud 160-ni. Kui strateegia elluviimise alguses oli 15–16-aastaste noorte hulgas (nende seas, kes on narkootikume tarvitanud) narkootikumide kättesaadavus hinnanguliselt 24%, siis nüüd on kättesaadavus 32%. Tundub, et tegu oli pigem narkomaania levitamise riikliku strateegiaga, mistõttu ongi meil peaministrile kuus küsimust. Me tahame teada, kuidas ta suhtub nendesse väidetesse, mida siseminister esitas Riigikogu infotunnis, ja kuidas ta hindab ametkondade koostööd viimase kümne aasta jooksul, et narkosurmade tõsist probleemi Eestis vähendada. Me ei ole Euroopas mitte lihtsalt esirinnas, vaid Eestis on narkosurmasid kaheksa korda rohkem kui Euroopas keskmiselt. Nii et on, mille üle mõelda, eriti selles valguses, et üheksa aasta pärast on meil jälle rahvaloendus. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kuus seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan nad otsekohe adressaatidele.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Riigikogu kultuurikomisjoni s.a 23. jaanuaril esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon, ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 23. jaanuaril algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Riigikogu liikmed on moodustanud Tallinna toetusrühma.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Head kolleegid, läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teie laudadel. Ma panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 88 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Riigikogu liikmed Inara Luigas, Lembit Kaljuvee, Rainer Vakra, Kalle Laanet ja Deniss Boroditš esitasid möödunud aasta 6. detsembril arupärimise ootealatasu kohta maanteepiiripunktides. Palun kolleeg Inara Luigase kõnepulti!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme esitanud arupärimise, mis käsitleb maanteepiiripunktides nõutavaid tasusid: piirijärjekorra broneeringu tasu ja ootealatasu. 28. märtsil 2011. aastal sõlmisid siseminister Marko Pomerants ja avalikul konkursil edukalt osalenud osaühingu Girf juhatuse esimees Hannes Plinte halduslepingu, millega loodi Eesti maanteepiiripunktides ühtne piiriületuse ootejärjekorra infosüsteem. Alates 2011. aasta 1. augustist muutus piiri ületamise kord ja hakkas kehtima GoSwift-süsteem. Tänaseni on kohustus Venemaa suunal sõites broneerida kõigile mootorsõidukitele koht elektroonilises piirijärjekorras. Piiriületust saab eelbroneerida, aga võib sõita piirile ka ilma broneeringuta ja registreeruda elavasse järjekorda piiripunkti läheduses oleval ootealal, teha broneering ja jääda piiriületuse luba ootama. Lisaks broneeringutasule nõutakse ka ootealatasu tasumist. Selle suurus on olenevalt piiripunktist 2,50 eurot kuni 4,50 eurot. Elektroonilise piirijärjekorra rakendumise tõttu on piiril aga tihti olukord, kus järjekord puudub ja seega puudub vajadus ka nn ooteala kasutada. On võimalus otse, ooteala läbimata Eesti ja Venemaa piiri ületada. Piiriületusel saadetakse aga sõidukijuhid, kellel on broneering ja kes on selle eest tasunud, tagasi ootealale, kus nad peavad maksma ootealatasu. Õigemini ei saa piiri ületada enne, kui on läbitud ooteala, ilma et seal ootamiseks oleks mingisugust põhjust.
Lisaks sellele, et mulle on sel teemal väga palju kirjutatud, on mulle esitatud ka suulisi ettepanekuid. Et arupärimine oleks ilmekam, võtsin ma kaasa ühe viimati saadetud kirja, kus on öeldud: "11. jaanuaril 2013. aastal soovisime siseneda Koidula maanteepiiripunkti eesmärgiga sõita Venemaale. Liikluskorraldusvahenditega on liiklus suunatud Koidula ootealale. Kuna broneeringusüsteemis ühtegi broneeringut sel kellaajal ei olnud ning enne ootealale sisenemist oli näha, et Koidula maanteepiiripunkt on tühi, soovisime ooteala läbida ilma ooteajateenust kasutamata. Meid ootealalt välja ei lastud, vaid nõuti nii ootejärjekorra kui ka Koidula ootealateenuse eest maksmist. Lisaks saime teeninduspunktis kinnituse, et elavas järjekorras on null sõiduautot ning lisaks kolm veoautot, mis kasutavad maanteepiiripunktis piiri ületamisel oma sõidurida ja järjekorda. Peale summade tasumist saime liikuda kohe maanteepiiripunkti." Vastavalt riigipiiri seaduse § 8² lõikele 4 teeb riiklikku järelevalvet halduslepinguga üleantud sõidukite ootejärjekorda võtmise, ootejärjekorras ootamise, piiriületuse ooteala kasutamise ning maanteepiiripunkti suunamise korraldamise ülesande täitmise üle Siseministeerium ning siseministri volitusel Politsei- ja Piirivalveamet. Vastavalt sama seaduse § 8³ lõikele 4 ei võeta piiriületuse ooteala kasutamise eest tasu, kui sõiduk on suunatud piiriületuse ootealale, kuid ei kasuta tegelikult piiriületuse ooteala teenust ja suunatakse kohe piiriületuseks piiripunkti. Kagu-Eesti elanik küsibki, kas kõnealusel juhul oli Koidula piiripunktis ootealatasu võtmine õigustatud ja missugustel juhtudel üldse ootealatasu võetakse. Ta on lisanud veel sellise ilmeka lause: "Praegusel ajal on Koidula piiripunkt tühi, seal uluvad ainult hundid. Piirivalvurid ei tohiks mingeid ootealatasusid võtta."
Demokraatide ühendusel on viis küsimust, millele me palume siseministril vastata. Ma väga soovin, et siseminister võtaks vastamisel arvesse ka õiguskantsleri ettekirjutatud sisendeid selle teema lahkamisel. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Ma palun kõnepulti härra siseministri!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Suur tänu teile küsimuste eest! Seda teemat oleme Riigikogus arupärimise raames käsitlenud üsna hiljuti, aga alati on suur rõõm ja au teemasid uuesti käsitleda, kui selleks on vajadus ja lugupeetud parlamendiliikmed pöördumise esitavad.
Kaks esimest küsimust: "Miks peavad reisijad, kes läbivad ooteala, tasuma ootealatasu, kuigi nad ooteala tasuta osutatavaid teenuseid ei tarbi? Miks Eesti-Vene maanteepiiripunktides on ootealade läbimine kohustuslik, kuigi elektrooniline piiriületus ooteala läbimist ei vaja?" Vastan ja, nagu te ka palusite, püüan oma vastustes olla võimalikult ammendav. Enne piiriületuse ootejärjekorra haldamise süsteemi loomist oli olukord selline, et Eesti idapiiri maanteepiiripunkti kaudu ei olnud sõidukil võimalik ilma mitmepäevase ooteajata Eestist üldse lahkuda. Ma arvan, et väga paljud mäletavad, et sõidukid ootasid piiriületust maantee ääres seistes, olid kilomeetritepikkused järjekorrad, mis takistasid liiklust ja kahjustasid keskkonda. Selline olukord tekitas inimestele suure hulga ebamugavusi. Ma julgen öelda, et see oli üks Eesti häbiplekke, millest räägiti kümme aastat. Samuti esines piiriületuse ootejärjekorras alusetult koha võtmist ilma tegeliku kavatsuseta piiri ületada ja esines ka järjekorrakoha ebaseaduslikku müümist. Piiriületuse füüsilised ootejärjekorrad maantee ääres olid samuti igapäevased. Inimesed ei olnud teadlikud, millal on võimalik piiri ületada. See kõik vähendas Eesti atraktiivsust turistidele, samuti kahjustas ettevõtlus- ja majanduskeskkonda ning oli Eesti ühiskonnas tõsine mure. Piirületuse ootejärjekorra süsteem, mis käivitus 1. augustil 2011, koosneb ootejärjekorra pidamise andmekogust ja ootealadest. See on nimetatud probleemid tänaseks lahendanud. Me saame ooteala kasutamise teenuse, mida te oma küsimustes mainisite, grupeerida olemuselt kaheks: piiriületuse ootejärjekorra haldamise teenused ja olmeteenused ootealal. Piiriületuse ootejärjekorra haldamise teenuste hulka kuuluvad Siseministeeriumi hinnangul piiriületuse ootejärjekorra pidamine, sõiduki ootealal parkimine piiriületuse järjekorras ootamise ajal, sõiduki piiripunkti suunamine ja maanteepiiripunktis vastuvõtmine. Olmeteenustena on käsitletavad näiteks juurdepääs internetile, ooteala valgustus ja valve, sh videovalve, olmejäätmete kogumise ja tualettruumi kasutamise teenuse kättesaadavus. Hinna kujundamise mõttes on aga ooteala kasutamise teenus üks terviklik teenus, sest ei ole mõistlik iga seaduses toodud teenuse osa kohta arvestust pidada ning selle kohta eraldi arvet esitada. See teeks teenuse oluliselt kallimaks ja seda iga teenuse osa puhul. Seetõttu oleme seisukohal, et on põhjendatud ooteala kasutamise eest tasu võtta, sõltumata sellest, milline osakaal on ootejärjekorra korraldamise teenustel ja ooteala olmeteenustel.
Te küsite ka seda, miks piirivalve ei võimalda ületada riigipiiri ning saadab inimesed piirilt tagasi, et nad ooteala läbiksid. Vastan kõigepealt viitega riigipiiri seadusele. Selle § 8¹ lõikes 2 toodu alusel suunab Politsei- ja Piirivalveamet riigipiiri ületada sooviva sõiduki piiriületuse ootealale, kasutades selleks vajaduse korral liikluskorraldusvahendeid, kui see on vajalik liiklusohutuse tagamiseks, looduskeskkonda kahjustava mõju vähendamiseks, sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamiseks ja avaliku korra tagamiseks. Ootealale ei suunata sõidukit, mis ei ole mootorsõiduk liiklusseaduse tähenduses, ega kindlal marsruudil liikuvat liiniveo bussi ühistranspordiseaduse tähenduses. Seega, kui Politsei- ja Piirivalveamet seda pügalat rakendab, siis on lisaks broneeringule kohustuslik ka ooteala läbida, et ooteala haldaja saaks kontrollida isikute, sõidukite ja kauba õigsust. Ilma kontrollita taastuks olukord, mis oli enne piirijärjekorra süsteemi kehtestamist. Seda kirjeldasin ma arupärimise alguses ja seda olukorda me kindlasti mitte keegi tagasi ei taha.
Eelviimane küsimus on järgmine: "Millised on erisused, kus sõiduki juht ei pea tegema broneeringuid ja on lubatud maanteepiiripunkti läbida ilma ootejärjekorrata?" Siin saan ma viidata jällegi riigipiiri seaduse § 8¹ lõikele 3, mille kohaselt Politsei- ja Piirivalveamet võib sõiduki lubada maanteepiiripunkti ilma ootejärjekorras kohta võtmata ja ooteala läbimata, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku või rahva tervise kaitse kaalutlustel, selleks on teenistuslik vajadus, see tuleneb seadusest või teistest regulatsioonidest, näiteks välislepingust, või on olemas muu avalik huvi. Sellisel juhul tasu ei võeta. Me rääkisime juba, et sinna alla ei käi liiniveo ühissõidukid, samuti diplomaatilise passi omanikud. Seda punkti rakendatakse ka juhtumipõhiselt. Kui tuleb sellekohane taotlus, siis Politsei- ja Piirivalveamet hindab otstarbekust ja teeb otsuse. Senine praktika on näidanud, et otsused on seotud eelkõige rahvusvahelise tavaga, ka teenistusliku vajadusega. Näiteks saab tuua mitmesugused ametlikud delegatsioonid. Ma saan tuua välja ka konkreetsed juhtumid, kus sõiduk suunati otse piiriületuse ootealale. Kuna puudus igasugune piiriületuse järjekord ehk puudusid eelbroneeringud, siis piiriületuse ooteaja kasutamise eest tasu ei võetud ehk rakendati seaduses ettenähtud tasuta piiriületamise võimalust. Esimene juhtum on üle-eelmisest aastavahetusest, kui aastavahetusel tõsteti tõkkepuu sisuliselt üles, sõidukid läbisid ooteala Eesti ja Venemaa piiril ilma tasu maksmata ja seda põhjusel, et järjekorda ei olnud. Teine näide on ligi poole aasta tagusest ajast, kui turismibussidelt samuti ei võetud tasu konkreetsel hetkel, kui ootejärjekord puudus. Me saamegi siin rääkida olukorrast, kus ootejärjekorda ei ole. Kui tegemist on järjekorraga – ja nii on see enamikul juhtudel –, siis see järjekord vajab haldamist, suunamist ja koordineerimist ning sellega on seotud ka kulud. Loomulikult võetakse siis tasu.
Viimane küsimus: "Kui tihti vaadatakse üle halduslepingu täitmine ja kas Siseministeerium pole avastanud halduslepingust tulenevaid rikkumisi?" Seda riiklikku järelevalvet on kohustatud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, kes on korraldanud mitu plaanilist ja kaks erakorralist järelevalvet. Plaanilise järelevalve käigus avastati mõningaid tehnilisi puudusi. Tehtud on ka erakorralisi järelevalveid, näiteks septembris ilmunud ajaleheartikli peale, kus räägiti Eesti ja Venemaa riigipiiri ületamisest. Selles artiklis toodud väited ei leidnud aga kinnitust. Teise erakorralise riikliku järelevalve algatas PPA ise, kontrollimaks, kas Koidula ooteala töötajad muudavad tahtlikult infosüsteemi andmeid. Järelevalve käigus leidis see tegevus kinnitust ja sellest tulenevalt võttis ooteala haldaja meetmeid, et neid juhtumeid enam ei esineks. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud siseminister! Kui ma tegin ülevaate arupärimisest, siis palusin ma teid, et te keskenduksite rohkem õiguskantsleri ettepanekule. Õiguskantsler on saatnud teile kirja ja on piiriületust analüüsinud. Õiguskantsleri ettepanek on lõpetada Koidula ja Luhamaa piiripunktides ooteala kasutamise eest tasu võtmine kõigi sõidukikategooriate juhtidelt, kui on täidetud järgmised tingimused: sõidukile on võetud järjekorrakoht elektroonilise piirijärjekorra broneerimise keskkonnas ja ainus teenus, mida ooteala haldaja osutab, on sõiduki piiripunkti suunamine ning selleks vältimatult vajalikud toimingud. Kuidas te seda seletate? Mida te olete konkreetselt ette võtnud õiguskantsleri ettepanekutest tulenevalt?

Tänan küsimuse eest! Õiguskantslerile on vastatud. Ma tutvustasin meie seisukohta riigipiiri seaduse vastava sätte kohta, et nimetatud teenus on tervik. Ei ole võimalik lahutada teenust osadeks, see on ebaotstarbekas ja see ei olnud meie hinnangul selle seaduspügala mõte. Sellest tulenevalt tõin ma näiteid, kui inimesi on tasuta lastud ootealale ning lastud neil tasuta ka Eesti ja Venemaa piiri ületada. Neid juhtumeid on olnud. Enamikul juhtudel on aga ootejärjekord olemas, sellega seonduvad kulud ja sellisel puhul võetakse tasu. Võib öelda, et kehtestatud piiriületuse süsteem on ennast tervikuna igati õigustanud. Eestit tuuakse piiriületuse ja broneerimise infosüsteemi poolest eeskujuks päris mitmetele riikidele. Hämmastaval kombel on isegi meie head põhjanaabrid soomlased käinud Eestis uurimas, milline süsteem siin on loodud ja kas seda oleks võimalik ka neil rakendada. Ma arvan, et see 2011. aasta augustis rakendunud süsteem on igati kenasti käivitunud. Võib öelda, et alati on uue süsteemi käivitamisel ka puudusi, aga mitmed nendest on nüüdseks kõrvaldatud. Loomulikult saab väiksemaid lihvimisi jooksvalt teha, aga tervikuna on Eesti ja Venemaa piiri ületamisega seotud suur mure lahendatud. Ma arvan, et sääraseid häid innovaatilisi lahendusi, millesse on kaasatud erinevad infosüsteemid ja kus kasutatakse tänapäevaseid elektroonilisi võimalusi, tuleb Eesti riigis rohkem rakendada.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ma aru sain, on need ootealad välja ehitatud maksumaksja raha eest ja haldamisteenust pakub erafirma. Või sain ma valesti aru?

Tänan väga! Ootealad on erinevad, need on erinevalt välja ehitatud. Euroopa Liidu vahendite abil on välja ehitatud näiteks Sillamäe ooteala. Info- ja broneerimissüsteemi on ehitanud erasektor. Erasektoriga on sõlmitud selle süsteemi haldamiseks eraldi lepingud, selle tõttu on põhjendatud ka tasu võtmine. Maksumaksja vahendeid on väga vähe kulunud selleks, et kogu seda info- ja broneerimissüsteemi välja ehitada. Nagu te mäletate, siis 2009. ja 2010. aastal oli riigis eriti raske majanduslik olukord. Hea meel on, et üldine koostöö erasektoriga on sujunud positiivselt ja 1. augustist need süsteemid ikkagi rakendusid.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Härra minister! Aastaid tagasi kirjutas toonane õiguskantsler Narvale, et ootealal raha võtmine on keelatud, see on põhiseadusvastane. Omavalitsusel ei olnud pääsu, tuli seda korraldust täita. Analoogne ettepanek tuleb teile kui ministrile, aga te ei kavatsegi seda korraldust täita. Te olete diplomeeritud jurist. Selgitage mulle, milline on kahe õigusliku subjekti vahe põhiseaduse mõttes. Miks meil on kohustuslik seadust täita, aga teil ei ole?

Tänan küsimuse eest! Te panete siin jällegi erinevaid asju ühte patta, nii nagu tihti tehakse. Õiguskantsleril on oma seisukoht, oma arvamus, seadusandjal on oma seisukoht. Ka need, kes peavad seadust ellu viima, peavad lähtuma sellest tahtest, mida seadusandja on väljendanud. Ma olen püüdnud seda seisukohta selgitada. Me oleme õiguskantslerile tema arvamuse kohta seisukoha saatnud. Täna arupärimisele vastates ma selgitasin, et ootealatasu võtmine on põhjendatud just nimelt sellega, et tegemist on tervikliku teenusega. Meie hinnangul on see seadusandja tahte kohane ja ma arvan, et see kaalub üles ka erinevad vaidlused. Vaidlusi ja dispuute tuleb alati pidada, et asjad osapooltele selgemaks saaksid. Riigipiiri seaduse muudatuste vastuvõtmine kaalub üles ka selle probleemi, mida me täna arutame: kas ühe või teise teenuse eest on võimalik tasu võtta või mitte. Me oleme Eesti riigis tegelikult ühe murekoha lahendanud. Kui teil on pakkuda mingi teine lahendus selle kohta, kuidas hallata ootealasid ning info- ja broneerimissüsteeme, mis on kehtestatud selleks, et välistada Eesti ja Venemaa piiril kaost, mis oli seal kümme aastat, siis tehke oma ettepanek. Te olete seadusandja esindaja, tehke oma ettepanek! Seadusandjal on võimalik vaadata riigipiiri seadus üle, täpsustada seadusandja tahet, teha ettepanekuid tasude või nende kaotamise kohta. Aga praegu on sisuliselt saavutatud see, et inimesed teavad, millal nad saavad riigipiiri ületada, nad ei pea järjekorras kannatama. Me ei saasta loodust, me ei tekita kaost, liiklusummikuid ega muud kahju kas või Eesti turismile ja majandusele. See on kaotatud. Minu arust on see suurepärane saavutus, mille me oleme oma haldusaparaadiga ellu viinud. Nagu ma ütlesin, ega siis ilmaasjata ei käida Eestis selleks, et meie kogemustest õppida. Paljud Euroopa riigid on hädas riigipiiri ületavate üksikisikute, veoautode, turismibusside ja muu liiklusega. Ma arvan, et me oleme saanud selle asja Eestis kenasti toimima ja siit saab ainult edasi minna.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma ikkagi täpsustan, sest praegu ei saa rääkida, et minister ja õiguskantsler on erineval positsioonil. Mispärast? Umbes kümme aastat tagasi oli Riigikohtu istung, kus pandi otsusega täpselt paika, mida võib ja mida mitte: piiriületuse eest ei tohi tasu võtta, võib võtta tasu teeninduse eest. See kahe ja poole aastane kogemus, mis ministeeriumil on, on vaja võib-olla üle vaadata ja seda valdkonda täpsustada, panna paika nii, et küsimusi oleks vähem.

Tänan! Ma arvan, et see on õige märkus. Alati on võimalik täpsustada, on vaja teemasid veel rohkem selgeks rääkida, kui osapooltel on erinevad arvamused. Minu arust on oluline, et me oleme ühe probleemi saanud väga suures ulatuses lahendatud. Ärgem unustagem, et riigipiiri seadust muudeti selle tõttu, et lahendada päris elulist küsimust. Seda vajadust kogesid kõik, kes tahtsid Eesti-Vene riigipiiri ükskõik mis ajahetkel ületada. See oli äärmiselt keeruline ja väga vaevarikas kõigile, nii väliskülalistele kui ka Eesti elanikele. Loomulikult, kui seaduses on mõned teemad vaja täpsemalt lahti kirjutada, siis me oleme selleks täiesti valmis. Me teeme kõikide osapooltega koostööd, anname oma seisukohti ja arvamusi ning loomulikult hoolitseme selle eest, et see süsteem, mis on kehtestatud, toimiks ja inimesed saaksid seda mugavalt kasutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised ja palun kõigepealt kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Stalnuhhin saab esimesena sõna.

Vabandust! Tahtsin lihtsalt öelda, et tavaliselt antakse esimesena sõna arupärimise esitajate esindajale.
Mul oli kavas jutustada üks mõnus lugu, mis illustreerib, kui huvitav on elada piiri lähedal. Neid lugusid on mul tohutult. Mul on telefonis üks pilt, mis näitab, kuidas elu piiril käib. Meie kalamehed seisavad Narva jões, saabastega vees, ja nende õngede ujukid on juba Vene poole peal. Piiril juhtub palju huvitavat, aga seoses sellega, mis ma kuulsin praegu ministri suust, muudan ma teemat. Nimelt rääkis ta lühenenud järjekordadest, ootealadest jne, kasutades väljendit "see on suurepärane saavutus, mille me oleme oma haldusaparaadiga ellu viinud". Tüüpiline, täiesti tüüpiline! Pikad järjekorrad, järjekorrakoha ostmine – see oli tõesti kurb praktika. Autod seisid linnas ja meil ei olnud, mida hingata, eriti talvel, sest aknaid ei saanud lahti teha, et tube tuulutada jne. Kuna riik ei tahtnud tegelda piiriületamise probleemiga, siis võttis Narva selle probleemi lahendamise enda kätte ja meil tekkis ooteplats, meil tekkis linnafirma, kes hakkas selle asjaga tegelema. Elektrooniline deklareerimine viidi sisse meie ettevõttes Transservis-N. Elektrooniline järjekorda panek juurutati sellessamas ettevõttes. Kui kõik see oli ette valmistatud, kui hakati käima meil seda kogemust üle võtmas Lätist, isegi Soomest, siis ütles valitsus: "Nüüd on tehnilised probleemid lahendatud, nüüd on tulnud Euroopa raha, ehitame uue platsi, aga me ei tee seda Narva linna, vaid teeme kuskile mujale." Seetõttu anti ka see töö, mis enne seda kuulus narvalastele, üle kellelegi teisele.
Nii et, lugupeetud kolleegid, piir on ikka komplitseeritud probleemide sõlm. Need probleemid ei lõpe kunagi. Ainus võimalus neid lahendada on see, kui nendega tegelevad inimesed, kes nende lahendamisest ise sõltuvad. Paremat olukorda kui siis, kui me juurutasime elektroonilise registreerimise ja deklareerimise, meil ei ole olnud.
Mul on veel poolteist minutit aega, ma jutustan teile pisut lisa. Eile kohtusin ma valijatega suures klubis, pool saali oli inimesi täis. Inimesed esitasid küsimusi, mida nad peavad tähtsaks. Üks härrasmees esitas küsimuse Vene turistide kohta, kes meie kaubandust toetavad. Peab tunnistama, et Eestis müüdav toidukraam on praegu kvaliteetsem kui see, mida müüakse teisel pool jõge. Narvas on hakatud toidu järel käima. Kui need inimesed, kes annavad tööd meie müüjatele ja maksavad raha selle toidukraami eest, mida Eestis toodetakse ja müüakse, tagasi lähevad, siis nad seisavad kolm-neli tundi piiril, lihtsalt sellepärast, et ei ole kedagi kahe leti taha istuma panna. Oleks võimalik isegi kolm inimest tööle panna ja siis mingit järjekorda ei oleks. Aga tavaliselt on need järjekorrad ikka nii pikad, et tuleb seista kaks-kolm tundi.
Riik võttis enda kätte selle valdkonna reguleerimise, teeb seda, mida õiguskantsler on meile keelanud, ta teeb seda vabalt ega tunne, et ta oleks milleski süüdi. Täiesti tavaline asi. Ainus võimalus, et see süsteem toimiks inimlikult, on delegeerida piirijärjekorra haldamine kohalikule omavalitsusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Austatud minister! Sissejuhatuseks tahan öelda, et mind päris jahmatas teie tänane vastus. Kui ma arupärimist tutvustasin, siis ma palusin teid, et te keskenduksite ka õiguskantsleri ettepanekutele. Õiguskantsler on teile saatnud ettepanekud, et rikkumine tuleks kõrvaldada, ja on tunnistanud, et ootealatasu võtmine ehk see regulatsioon, mis praegu on piiripunktides, rikub seadust. Inimestelt kasseeritakse ebaseaduslikult ootealatasu. Te ütlete, et teil on suured saavutused. Ma vastan niiviisi, et ka suuri saavutusi ei tohi kätte võita inimesi ekspluateerides. Te vist ei tea, mis teie haldusalas toimub, te pole nendesse teemadesse süvenenud. Lubage siis, et ma natuke avan kõiki neid ebaseaduslikke nüansse.
Ma ei hakka seletama, mida tähendab ooteala. See on parkimisala, kus sõidukid tulevad piiripunkti ja ootavad oma järjekorda. Praegu peavad kõik sõidukid nii Luhamaa kui ka Koidula piiripunktis selle ooteala läbima, teiste hulgas need sõidukid, millele on enne piirile saabumist interneti teel broneeritud koht piiriületuse järjekorras. See tähendab, et broneering on tehtud juba kodus, mitte ootealal. Selleks on internetis kahel aadressil loodud elektrooniline piirijärjekorra broneerimise keskkond. Praegu aga peavad kõik piiriületuspunkti suunduvad sõidukid maksma tasu ooteala kasutamise eest. Ootealatasu on sätestatud siseministri ja Paldiski Sadamate AS-i vahel sõlmitud halduslepingus. Probleem seisneb selles, et seda tasu peavad maksma kõik sõidukijuhid, sõltumata sellest, kas nad teevad broneeringuid ootealal ja kasutavad ootealateenuseid või on teinud eelneva elektroonilise broneeringu kodus ja ootealateenuseid ei vaja. Kohustuslikus korras suunatakse nad ootealale, kusjuures neilt nõutakse sisse ootealatasu, ehkki nad teenust ei kasuta. Tasu nõutakse olenemata sellest, kui kaua nad on ootealal viibinud, olenemata sellest, et nad kohustuslikus korras suunatakse ootealale vaid selleks, et korraks peatuda tõkkepuu taga ja sõita siis edasi piiripunkti.
Küsimus on selles, kas ootealatasu tohib ikka võtta nendelt isikutelt, kes on elektroonilise piirijärjekorra süsteemis broneerinud endale koha järjekorras ja selle eest tasunud ning kelle sõiduk suunatakse ootealale vaid selleks, et ta sealt edasi sõidaks piiripunkti. Riigipiiri seadus reguleerib sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldust. Seadussätte järgi võib mootorsõiduki ootealale suunata üksnes siis, kui see on vajalik liiklusohutuse tagamiseks, looduskeskkonda kahjustavate mõjude vähendamiseks, sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamiseks või avaliku korra tagamiseks. Praegu on Koidulas ja Luhamaal piirijärjekorrad kadunud. Ma ei tea, millal siseminister viimati Luhamaa ja Koidula piiripunktis käis. Mina kui tihti piiri ületav kodanik võin öelda, et piirijärjekordi peaaegu ei ole. Sellel teemal on palju räägitud meedias, sellest on olnud ka lühike ülevaatelõik "Aktuaalses kaameras". Reporter käis samuti Koidula piiripunktis ja ütles, et piirijärjekordi pole. Seega võin öelda, et on kadunud oht liiklusohutusele, looduskeskkonnale ja ka avalikule korrale.
Kui ootealale suunamise vajadus on kadunud, on kadunud ka vajadus sõita ootealale ja sõidukeid ootealale suunata, seega pole kellelgi õigust suunata sõidukit ootealale. Elektroonilise piiriületusjärjekorra pidamisega on tagatud piiripunktide läbilaskevõime ja sõidukite järjekorda piiriületuseks ei eksisteeri. Kuna see on nii, siis ei teki sõidukijuhtidel kohustust maksta ooteala kasutamise tasu. Selles ettepanekus, mille õiguskantsler on saatnud siseministrile, on ta samuti seisukohal, et ooteala kasutamise tasu võib võtta üksnes siis, kui sõiduk kasutab lisaks piiripunkti suunamisele veel mõnda riigipiiri seaduse § 8¹ lõikes 6 sätestatud teenust. See tähendab, et tasu võibki võtta vaid siis, kui sõidukile ei ole elektroonilise piirijärjekorra broneerimise keskkonnas järjekorrakohta kinni pandud ning koht võetakse ooteala haldaja kaudu ja sõiduk jääb oma järjekorda ootealal ootama. Tasu võetakse loomulikult ka juhul, kui sõiduk pargib ootealale pikemaks ajaks. Kui sõidukijuht on broneerinud oma järjekorrakoha internetis ja tasunud selle eest, siis tohib võtta ootealatasu vaid selle teenuse eest, mida ta ootealal saab, välja arvatud piiriületuse ootejärjekorra tasu. Täiesti lubamatu on aga praegune olukord, kus sõidukijuhid, kes on broneerinud koha internetis ja selle eest tasunud, tasuvad ka veel ootealatasu. Ootealatasu sisaldab omakorda piiriületusbroneeringu tasu, mis tähendab, et sõidukiomanik, kes tasub piiriületuse järjekorra broneeringu ja ootealatasu, maksab piiriületuse järjekorra broneeringu eest kaks korda. See on täiesti lubamatu olukord.
Austatud Ken-Marti Vaher! Te olete oma vastuskirjas õiguskantslerile kirjutanud, et riigipiiri seaduse § 8 lõiget 4 tuleb rakendada alles siis, kui piiriületuse järjekorrad kaovad ja puudub vajadus kasutada ootealasid sõidukite piiriületuse järjekorra pidamiseks. Praegu piiriületuse järjekorrad puuduvad. Seega rikutakse kõiki neid seadussätteid ja võetakse ooteala kasutamise eest tasu täiesti ebaseaduslikult. Ma võin öelda, et tulenevalt õiguskantsleri ettekirjutustest ja kehtivatest seadustest ei tohi võtta ootealatasu ei täna ega homme. Kui seda tehakse, siis on see selge seadusrikkumine.
Kui siseminister soovib sõna võtta, siis on mul palve, et ta seletaks inimestele, kuidas need sõidukiomanikud, kes on lisaks piiriületusbroneeringu tasule tasunud ka ootealatasu, selle raha tagasi saavad. Kui me täna siin selgust ei saa, siis lubame, et me teeme kindlasti oma ettepanekuid. Ma luban, et me esitame arupärimise nii õiguskantslerile kui ka peaministrile, võib-olla ka Riigikontrollile. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Kas lugupeetud siseminister soovib läbirääkimistes osaleda? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi ja Kalev Kallo möödunud aasta 18. detsembril esitatud arupärimine korruptsioonikuritegude kohta. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kas arupärimise tutvustuse voorus saab lisaaega?

Ei, praegu ei saa.

Pöörake palun tähelepanu kuupäevadele, mida ma praegu nimetan. Mullu 28. juunil toimus Narva Linnavolikogu istung, kus otsustati alates 2. juulist kehtima hakkav Narva ametiasutuste uus struktuur, milles puudus Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti kommunaalmajandusosakond. Üks osakond langes struktuurist välja alates 2. juulist. Ette teades, milliseid muudatusi Narva Linnavolikogu teeb, vallandas selle ameti direktori kohusetäitja Tamara Luigas 25. juunil (ma veel kord märgin, et kõik otsused olid valmis, koalitsiooni nõupidamine oli toimunud, koalitsiooni otsus oli võtta need muudatused vastu) senise kommunaalmajandusosakonna juhataja ning vormistas 27. juunil käskkirja, millega võttis teenistusse ja nimetas kommunaalmajandusosakonna juhataja ametikohale alates 2. juulist 2012 Riho Sillari. Ta nimetati ametisse, mis volikogu otsuse alusel kuulus alates 2. juulist ärakaotamisele, ametipalgaga 1188 eurot pluss lisatasud, kokku 1485 eurot. Riho Sillar läks 5. juulist haiguslehele ning ta vabastati ametist koondamise tõttu alles 17. septembril. Kogu see lõbu läks Narvale, õigemini, Narva elanikele maksma 7206,82 eurot.
Seoses sellega esitas Narva Linnakantselei Politsei- ja Piirivalveameti korruptsioonikuritegude büroo ida talitusele avalduse taotlusega algatada kriminaalmenetlus direktori kohusetäitja Luigase suhtes, selgitamaks, kas avalduses kirjeldatud tegevus on kvalifitseeritav karistusseadustiku § 201 lõike 2 punktis 3 sätestatud kuriteona. Kuu aega hiljem saatis korruptsioonikuritegude büroo vanemuurija vastuse, kust sai teada, et kriminaalmenetlus jäeti alustamata.
Kujutage ette seda olukorda. Volikogus võetakse vastu otsus. Teades, milline otsus tuleb, võtab direktori kohusetäitja sellest kuupäevast, millal see osakond tegevuse lõpetab, sinna tööle inimese, kes peale seda on vaja koondada, makstes talle väga suurt raha. Kui see ei ole korruptsioon, siis ma ei tea, mis asi üldse korruptsioon on!
Kuna selle valdkonna eest vastutab siseminister, esitan koos kolleegidega siseministrile mõne küsimuse. Ma loen neist ühe ette: "Andke hinnang olukorrale, kus mingi kõrge ametnik võtab mingi isiku tööle ametisse, mis läheb koondamisele kolm päeva peale mainitud isiku tööle võtmist. Kas Teie arvates on kirjeldatud olukord juriidiliselt korrektne?" Ma kaitsen siin Narva eelarvet. Ma usun siiralt, et need kulutatud 7206 eurot on võimalik tagasi saada. Ma loodan, et minister, kes on ennast mitmel korral positsioneerinud kui korruptsiooniga võitleja, toetab meie taotlust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Ma palun kõnepulti lugupeetud siseministri!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud arupärijad! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selles arupärimises, mida üritati siin praegu teile üksikasjalikult ette lugeda, on esitatud neli küsimust, mis puudutavad ühte konkreetset ametnikku. Ma saan aru, et ta on Narva Linnavalitsuse ametnik. Küsimused kõlavad selliselt: "Kas asjaajamine, mille käigus vormistatakse tagasiulatuvaid käskkirju, millega sh koormatakse kohaliku omavalitsuse (või riigi-) eelarvet, on Teie arvates kooskõlas Eesti Vabariigi seadusandlusega? Andke hinnang olukorrale, kus mingi kõrge ametnik võtab mingi isiku tööle ametisse, mis läheb koondamisele kolm päeva peale mainitud isiku tööle võtmist. Kas Teie arvates on kirjeldatud olukord juriidiliselt korrektne?" On ka viide keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo praktikale, kus on tehtud otsus kriminaalmenetlust mitte alustada. Neljandaks küsitakse, kas see isik võib olla erikaitse all ja kuidas mina kommenteerin kuulujuttu või väidet, et see isik võiks olla erikaitse all ja seetõttu ei ole algatatud kriminaalmenetlust.
Ma võin üldise kommentaarina öelda, et õiguslikke hinnanguid annab Eesti Vabariigis üldjuhul kohus. Mis puudutab kriminaalmenetluse alustamist, siis selles kaasuses – niipalju kui ma olen seda vaadanud, ja ma võin teile anda ka põhjaliku ülevaate, millised ametkonnad on langetanud otsuse kriminaalmenetlust mitte alustada – langetavad otsuseid nii kriminaaluurijad, keskkriminaalpolitsei kui ka prokuratuur, mis kuulub hoopis Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Ütlen lihtsalt lugupeetud arupärija väidetele lisaks, et keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo ida talitus jättis oktoobris 2012 kriminaalmenetluse alustamata põhjendusega, et puudus subjektiivne külg ehk igasugune tahtlus talle, ametiisikule, usaldatud linnavara kolmanda isiku kasuks pööramiseks. Seejärel kaebas Narva Linnakantselei selle otsuse edasi Viru Ringkonnaprokuratuuri, sest selle otsusega ei oldud nõus. Viru Ringkonnaprokuratuur jättis selle kaebuse oma 19. novembri 2012. aasta määrusega rahuldamata, leides, et proua Luigase tegevuses võivad küll esineda distsiplinaarsüüteo tunnused, aga kriminaalmenetluse alustamiseks kriminaalmenetluse seadustiku § 199 põhjal puudub alus. Sellega ei olnud Narva Linnakantselei nõus ja kaebus anti edasi Riigiprokuratuuri ehk veel kolmandasse instantsi, kus see jäeti eelmise aasta lõpul rahuldamata.
Nii et tegemist ei ole mitte ainult keskkriminaalpolitsei korruptsioonikuritegude büroo talitusega, vaid on läbitud ka mitu instantsi Riigiprokuratuuris, kuid kriminaalmenetlus on jäetud alustamata. Kõik muud teemad, mis puudutavad kahju sissenõudmist, on kohtu pädevuses. Selle üle langetavad otsuseid Eesti Vabariigi kohtuorganid. Siseministri pädevus ei võimalda anda hinnanguid sellistele üksikjuhtumitele. See ei oleks korrektne.
Ma võin öelda aga kommentaariks, et tegemist on kohaliku omavalitsuse üksuse õigusega iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu. Ma ei tea, kas te olete kasutanud võimalust pöörduda näiteks Ida-Viru maavanema poole, kellel on õigus teha järelevalvet maakonna kohaliku omavalitsuse üksuste haldusaktide õiguspärasuse üle (see tuleneb Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 85). Üldiselt on see teenistusliku järelevalve teema, tegemist on siin kindlasti ka distsiplinaarjärelevalve teemaga.
Kui te esitate mulle küsimusi ja mainite mingit kõrget ametnikku, kes võtab mõne teise ametniku tööle ametikohale, mis koondatakse kolm päeva peale mainitud isiku töölevõtmist, siis niimoodi, lihtsalt peale vaadates tundub see küll väga kummaline. Ma nõustun teiega täiesti. Aga mis puutub hinnangute andmisesse, siis, nagu ma ütlesin, Eesti Vabariigis annavad neid konkreetsed ametkonnad, kes on selleks loodud. Õigusriigis on selgelt tegemist võimude lahususega. Nende ametkondade sõltumatusest ja iseseisvusest tuleneb, et nad otsustavad kriminaalmenetluse algatamise või algatamata jätmise üle. Eesti Vabariigis ei ole tegemist batjuškatega, kelle poole kõik pöörduvad, kui ühe või teise ametkonna otsusega rahul ei olda. Praegu on tegemist politsei otsusega, ringkonnaprokuratuuri otsusega ja lõpuks ka Riigiprokuratuuri otsusega, kes on võtnud seisukoha, et kriminaalmenetlust ei algatata. Kui teie kodaniku ja parlamendiliikmena tunnete, et see ei ole õige otsus, siis on teil õigus niimoodi tunda. Ka mulle, vaadates peale selle kaasuse kirjeldusele, tundub see juhtum kindlasti väga kummaline. Ma kindlasti toetan teid, kui te olete veendumusel, et te soovite selle konkreetse summa, millest te rääkisite, isikult sisse nõuda. Teil on võimalus pöörduda kohtu poole ja taotleda kahju hüvitamist. See on lühikene kokkuvõte sellest kaasusest.
Aitäh teile võimaluse eest rääkida korruptsiooniteemast laiemalt! Ma hea meelega kasutan võimalust, et rääkida sellest, mis oli 2012. aastal minu kui siseministri ja valitsuskoalitsiooni üks selgeid prioriteete korruptsiooni kui ühe raske varjatud kuritegevuse liigi vastu võitlemisel. Mõningad sõnad selle kohta. Kõigepealt, nagu te teate, on alates 2004. aastast Eesti Vabariigis kehtestatud korruptsioonivastane strateegia "Aus riik", millele on nüüd oodata juba kolmandat järge. Selle üks osa on kindlasti omavalitsusi puudutava korruptsiooni vastu suunatud tegevused. Strateegia uus järg on vastuvõtmisel ja väljatöötamisel, peamine rõhk on just omavalitsustel, aga ka erasektoril ja meditsiinivaldkonnal. Kui me räägime Politsei- ja Piirivalveametist, siis 2012. aastal taasloodi keskkriminaalpolitsei ja seal eraldi kaks üksust: korruptsioonikuritegude büroo ja kriminaaltulu tuvastamise büroo. Nende mõlema eesmärk on võidelda just nimelt raskete varjatud kuritegude vastu. Me oleme korruptsioonikuritegude bürood näinud Politsei- ja Piirivalveametis eraldi kompetentsuskeskusena, mis koordineerib ja suunab prefektuurides asuvaid talitusi, selleks et 220 omavalitsuses toimuvaid võimalikke seadusrikkumisi uurida veelgi paremini kui seni. Lisaks PPA-le tegeleb korruptsioonisüütegude menetlemisega Kaitsepolitseiamet, mille uurimisalluvus sai 2011. aasta lõpus olulise laienduse. Nagu te teate, Kaitsepolitseiameti uurimisalluvuses on suuremad linnad (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Kohtla-Järve ja Jõhvi), lisaks riigi keskaparaat ning mitmed muud avaliku sektori asutused. Nagu ma mainisin, kriminaaltulu tuvastamine on üks olulisi märksõnu, mis puudutab nii konfiskeerimise võimalust kui ka konfiskeerimise laiendatud võimalusi, eesmärgiga püüda jõuda just nimelt kuritegevuse juurteni. Tervikuna võib öelda, et korruptsiooni vastu võitlemiseks eraldati eelmisel aastal ja eraldatakse ka sellel aastal lisaressursse, millega hangitakse tehnilisi vahendeid ja võetakse büroo koosseisu tööle uusi ametnikke, jällegi selleks, et tugevdada seda koosseisu, mis seal praegu on, ja püüda suurendada pädevust, selleks et saaks avastada ka keerulisemaid skeeme, kus riigi võimekus võib-olla seni ei ole olnud kõige suurem. Tänan!

Austatud minister, teile on küsimusi. Kaia Iva, palun!

Aitäh! Korruptsioonikuriteod on kahtlemata üks hästi keeruline kuritegude liik, just selle tõttu, et need on varjatud kuriteod, mis teeb nende menetlemise ja tõendite kogumise, üldse tõendamise väga keeruliseks. Samas on need väga ohtlikud kuriteod, mistõttu võib eeldada, et neid kuritegusid uurivad meie riigis parimad professionaalid. Aga palun selgitage, millised arengud on teie haldusalas toimunud selles osas, mis puudutab korruptsioonikuritegusid ja üldse varjatud kuritegevust! Mis olid eelmisel aastal põhipunktid ja mis meid ootab ees järgmisel aastal, et seda kuriteoliiki paremini välja juurida?

Tänan küsimuse eest! Kui me räägime rahast, siis 2012. aastaks eraldati kriminaalpolitsei menetlusvõimekuse parandamiseks täiendavalt 1,6 miljonit eurot, 315 000 eurot eraldati selleks, et soetada kriminaalpolitseile erivahendeid, kriminaaltulu tuvastamise võimekuse parandamiseks eraldati 220 000 eurot lisaks. Ma arvan, et väga oluline samm on keskkriminaalpolitsei taastamine 1. jaanuarist 2012. Keskkriminaalpolitsei tugevdamist me jätkame sellel aastal. Tema roll on eelkõige olla selgelt suunaja, keskne koordineerija, heade praktikate ja standardite ühtlustaja üle riigi, selleks et prefektuurides olevad uurimisüksused läheneksid raskele varjatud kuritegevusele ühetaoliselt, õpiksid nendest kogemustest, mis meil on, ja loomulikult õpiksid ka meie naaberriikide kogemustest. Nagu ma ütlesin, kaitsepolitsei pädevust korruptsiooni tõkestamisel alates novembrist 2011 laiendati. Mida see täpselt tähendab? See tähendab, et me laiendasime kaitsepolitsei pädevust korruptsiooni uurimisel avalik-õiguslikes ning ka riigi osalusega või riigi asutatud juriidilistes isikutes, kus kasutatakse avalikke vahendeid ja välisrahastust. See on kaitsepolitsei pädevuse märkimisväärne kasv. Samuti sai kaitsepolitsei eelmisel aastal lisaraha, et ta suudaks seda pädevust välja kanda. Avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid või riigi asutatud äriühinguid on päris mitmeid. Räägime kõige suurematest: Eesti Energia, Tallinna Sadam, mitmed äriühingud ja sihtasutused, kus hallatakse suurt hulka välisvahendeid, näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Riigimetsa Majandamise Keskus jt. 2013. aastal on loomulikult eesmärk seda tööd jätkata. Kui me räägime konkreetselt koosseisudest, siis näiteks Põhja Prefektuuri büroo koosseisu me võtame tööle täiendavalt neli kriminaaltulu tuvastamise üksuse ametnikku, korruptsioonikuritegude büroosse täiendavalt viis ametnikku. Lisavahendid on ette nähtud ka narkokuritegevuse vastu võitlemise jaoks, samuti ametnike töötasude suurendamiseks, lisatööjõu palkamiseks, selleks et viia ellu raske varjatud kuritegevusega võitlemise prioriteete. Ma võin öelda, et me pöörame senisest enam tähelepanu ka sellele, mis toimub küberruumis. Kui te küsite küberkuritegevuse kohta, siis ma väidan, et see on liiga lai küsimus. Küberkuritegevus jaotub erinevateks alalõikudeks ehk kuriteoliikideks. Kui me räägime raskest varjatud kuritegevusest, siis küberruumis on sagenenud rasked majanduskuriteod, eelkõige kelmused. Võtame näiteks 2011. aasta lõpul avastatud väga suure mahuga majanduskuriteo küberruumis, mille märksõna Eestis on nn Ghost Click ja mille raames on arestitud 20 miljoni euro väärtuses kriminaaltulu. Kahju tekitati üle maailma, nakatades erineva pahavaraga erinevaid infosüsteeme. Seda kõike orkestreeriti Eestist. See tulu tuli väga paljuski Eestisse. See, et me olime võimelised sellisele kuritegevusele jälile saama, on ühelt poolt loomulikult tunnustus meie uurijatele, ka nendele, kes suudavad aru saada, mis küberruumis toimub. Aga kindlasti on selles väga suur roll ka rahvusvahelisel koostööl. Väga hea koostöö on meil heade partneritega Ameerika Ühendriikidest ja ka teiste riikidega.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Te esitasite meile lühikese õpetuse, kelle poole võib ja kelle poole ei ole soovitav teatud olukordades pöörduda. Nimetasite sellist kategooriat nagu batjuškad. Muidugi võiks ju alati tõlkida, kui midagi võõrkeeles öeldakse. Aga ma teen seda teie eest. Nimelt kasutatakse vene keeles sõna "batjuška" austava, lugupidava pöördumisena õigeusu preestri poole. Isegi slängis ei ole vene keeles sellel sõnal muud tähendust. Kas te tahtsite oma kõnes solvata õigeusu kirikut, olgu siis Konstantinoopoli või Moskva patriarhaadi oma, või te juristina kasutategi võõrkeelseid termineid, mille tähendust te ei tea?

Tänan küsimuse eest! See on teie tõlgendus sellele sõnale, mida rahvakeeles kasutatakse erinevates tähendustes. Minu mõte, mida ma oma viitega edasi andsin, on selles, et Eesti Vabariigis ei ole olemas mingit sellist autoriteeti (võib-olla mõnes teises kultuuriruumis on ta olemas), kes vaatab üle otsuseid, mida langetavad selleks pädevad, iseseisvad, sõltumatud ja seaduse alusel tegutsevad ametkonnad. Selles kaasuses on otsuseid teinud mitu ja mitu instantsi. Te pöördute minu poole arupärimisega, seades kahtluse alla korruptsiooniuurijate otsuse mitte algatada kriminaalmenetlust, ringkonnaprokuröri otsuse mitte algatada kriminaalmenetlust ja lõpuks ka riigiprokuröri otsuse mitte algatada kriminaalmenetlust. Teil puudub õnneks võimalus viidata, et kõik need instantsid kuuluvad ühe ministri valitsemisalasse. Ei kuulu! Nad kuuluvad kahe ministri valitsemisalasse: korruptsiooniuurijad kuuluvad Siseministeeriumi alla, prokuratuur Justiitsministeeriumi alla. Teie olete või teie mõttekaaslased Narva Linnakantseleist on väga korrektselt läbi käinud eri instantsid ja saanud ka õigusliku hinnangu, mis minu hinnangul, kui vaadata neid argumente, on arvestatav. Ei ole olemas mingit kõrgemat instantsi, saati ei saa minister vaadata üle kriminaalmenetluse mittealgatamise või alustamise otsuseid ja anda välja käskkirju või käsulaudu, et nüüd tuleb see otsus üle vaadata. Sellist asja Eesti Vabariigis õnneks ei ole. Eesti Vabariik on õigusriik, kus igal ametkonnal on oma pädevus, nad tegutsevad seaduse alusel ja vastavalt sellele langetavad ka otsuseid. Meil on õnneks selline riik, mõnes teises riigis käib see asi võib-olla teistmoodi: keegi kuskil kõrgel teeb otsuse, annab selge käsuliini, et üks või teine otsus tuleb üle vaadata ühel või teisel, kas otsesel või hämaramal põhjusel. Eesti Vabariigis seda ei ole. Loomulikult, kui te esitate mulle küsimuse, kas Eesti Vabariigi ühe või teise seaduse rakendamisega on probleeme, kas seadus on piisavalt õigusselge, kas seadust tuleks muuta, kas seaduse rakendamiseks tehtavad menetlussammud on õigustatud, siis me saame seda alati arutada. Me oleme seda siin parlamendi saalis ka teinud ja teeme edaspidigi. See on igati normaalne, väga tervitatav ja mõistlik diskussioon.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Me saime sellest pikast kõnest aru, et Eestis on seadus esikohal ja mitte keegi ei tohi seda omavoliliselt reguleerida. Aga äkki te suudate mulle meelde tuletada, mis oli selle Partsi valitsuse ministri nimi, kes pöördus politseiprefektide poole ettepanekuga, et korruptsiooniga seotud asjade arv ei oleks mitte alla teatud protsendi? Kes ta oli? Kes oli see kuri vaim, kes püüdis niiviisi supernahaalselt reguleerida meie seadusi ja kõigutada meie seadusandlikku süsteemi? Äkki te mäletate seda nime?

Tänan selle küsimuse eest! Pean tunnistama, et sellest küsimusest ei suuda ma isegi aru saada. Mida te täpselt silmas peate? Millistest protsentidest, millistest prefektidest te räägite? Ma püüan tabada konteksti, mida te proovisite oma küsimusega edasi anda. Te viitate 2005. ja 2004. aastal olnud püüdele viia korruptsioonikuritegude uurimine Eesti Vabariigis uuele tasemele ja teha seda Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, prokuratuuri ja politsei töömahtudes kokku leppides. Te proovite näidata seda vastupidises valguses, sest mulle tundub, et see on teie huvides. Muidugi, miks mitte? Ikkagi opositsiooni liige! Aga aitäh teile võimaluse eest seda teemat natuke rohkem avada! 2004. aastal, kui mina olin justiitsminister, me panustasime palju sellesse, et viia edasi korruptsiooni uurimist selles osas, mis kuulus Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Me ehitasime selleks üles prokuratuuri. Kahjuks ainult prokuratuurist ei piisa selleks, et korruptsiooni avastamist ja uurimist üldiselt parandada, selleks on vaja ka politseid, kes on ju uurimispädevuse elluviija. Meie püüd oli leppida kokku konkreetsemad töömahud, selleks et korruptsiooni uurimisse panustada. Ma olin 2004. aastal jahmunud, kui kehval järjel oli korruptsiooni uurimine eelkõige omavalitsustes. See oli selline kahjuks veel päris mitmed aastad, kui võimul oli ka teie erakond, aastatel 2005–2007. Omavalitsustes hakkasid asjad mingil kujul liikuma alles 2007. aasta suvest, kui IRL-i ettepanekul tehti koalitsioonileppes ettepanek viia kuues suuremas linnas toimepandud korruptsioonikuritegude uurimine kaitsepolitsei pädevusse. Need suuremad linnad ma juba nimetasin: Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva ja Pärnu. Siis hakkas tegelikult midagi liikuma. Algatati päris mitmed väga tõsised korruptsiooniuurimised. Näiteks, 2008. aastal oli uurimise all toona Narva nn halliks kardinaliks peetud Aleksandr Moissejevi juhtum. Seltsimees oli läinud nii ülbeks, et pakkus politseiametnikule 2008. aastal 300 000 krooni altkäemaksu, selleks et jääksid ära mõned menetlustoimingud ühe osaühingu suhtes. Ta suutis anda politseiametnikule 100 000 krooni altkäemaksu üle ka siis, kui ta tabati. See seltsimees oli tegutsenud selles linnas juba aastaid. 2008. aastal aga asjad hakkasid liikuma ka päris mitmes teises omavalitsuses. Ma julgen öelda, et 2010. aastal, kui Marko Pomerantsi eestvedamisel loodi Politsei- ja Piirivalveametis lõpuks eraldi korruptsioonikuritegude büroo (teatavasti 220 omavalitsuses toimepandud korruptsioonikuritegude uurimine kuulus siis ja kuulub endiselt Politsei- ja Piirivalveameti pädevusse), siis hakkasid asjad muutuma paremaks ka ülejäänud 220 omavalitsuses. Aga arenguruumi on endiselt küllalt. Ka 2013. aastal me astume hulga samme just nimelt eesmärgiga jõuda selle raske ja varjatud kuritegevuse liigi uurimisel veelgi sügavamale ka nendes kohtades, kus sinna seni ei ole jõutud. On selge, et üleöö siin midagi ei juhtu. Tulemusi saavutatakse aastatepikkuse raske tööga. Peab loomulikult avaldama tänu kõikidele nendele politseinikele ja prokuröridele, kes seda tööd on viimased kaheksa-üheksa aastat teinud. Ma arvan, et Eesti riik on muutunud palju läbipaistvamaks ja tugevamaks ning on näidanud, et suudetakse vastu astuda ka varjatumatele skeemidele, mis on siiani jäänud avalikkuse ja uurimisorganite tähelepanu alt välja. Aga nüüd suudetakse luup ka nende peale panna.

Andres Jalak, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teatavasti on kuritegevuse üks eesmärk tulu saamine. Mul on küsimus, mis ilmselt huvitab paljusid: milline on praegu kriminaalpolitseis kriminaaltulu tuvastamise võimekus?

Tänan küsimuse eest! See on väga hea küsimus! Kui me räägime raske varjatud kuritegevuse vastasest võitlusest ja sellest, et me tahame organiseeritud kuritegevuse jälile saada, siis tuleb arvestada, et organiseeritud kuritegevuse üks peamine motiiv on raha. Kui te mäletate, siis juba 2006. aastal me siin saalis vaidlesime selle üle, et laiendada Eestis kriminaaltulu konfiskeerimise võimalusi. Eesti Vabariik on seda ka teinud. Meil on olemas seaduslik baas, mida Euroopa mõistes ja teiste Euroopa riikidega võrreldes võib pidada üsnagi eeskujulikuks. Meil on olemas laiendatud konfiskeerimise sätted ehk võimalus rakendada laiendatud konfiskeerimise kaudu ka nn ümberpööratud tõendamiskohustust. On võimalik jõuda sellise kriminaaltuluni, mis on n-ö kanditud kolmandatele isikutele. Need võimalused on seaduses olemas. Peab ütlema, et selle seaduse rakendamine on läinud pigem vaevaliselt. Ma võin öelda, et alates 2011. aastast, kui me lõime keskkriminaalpolitseis eraldi kriminaaltulu tuvastamise üksuse, oleme kolmekordistanud neid ressursse, rahalisi vahendeid, mis on mõeldud kriminaaltulu tuvastamiseks ja konfiskeerimiseks. Raha on kolmekordistatud ja see puudutab nii tehnilist poolt kui ka töötajaskonda. Selles osas me liigume edasi. Praegu on Eestis 17 ametnikku, kes otseselt tegelevad kriminaaltulu tuvastamisega. See kolmekordistamine on andnud minu hinnangul päris kenad tulemused. 2012. aastal arestiti 3,5 miljoni euro ulatuses kriminaaltulu. Aga ma julgen öelda, et rahaline maht ei olegi siin esmajärjekorras oluline, vaid oluline on saavutada üldine hoiak, et kõikides kriminaalasjades, kus on võimalik kriminaaltulu konfiskeerimist rakendada, seda ka tehakse. Kriminaalasjade arv 2012. aastal võrreldes 2011. aastaga märgatavalt suurenes. Uurijatel ja prokuröridel on kujunemas hoiak, et lisaks sellele, et me räägime ühe või teise kuriteo eest mõistetavast sanktsioonist, mõeldakse alati ka selle peale, et võtta ära kriminaalsel teel saadud tulu, sest see tulu on kõige olulisem motiiv, miks kriminaalne maailm ühte või teist sammu üldse astub. Kui me suudame oma teraviku suunata selle motiivi ehk rahalise kasu vastu, siis ma väidan, et sellel on ka väga tõsine ennetav mõju. Sellega me hoiame tulevikus ära mitmeid ja mitmeid muidu tõenäoliselt toimepandavaid kuritegusid ehk võtame kriminaalselt maailmalt ära tunde, et riik ei suuda kriminaaltulu konfiskeerida, sest riik on nõrk. Ma arvan, et me ehitame üles sellist võimekust, millega me näitame riigi tugevust. Me näitame, et me suudame leida ka sellist kriminaalset tulu, mida varjatakse väga mitmetes kohtades. See võimekus ei ole veel kaugeltki mitte rahuldaval tasemel, aga praegu ma kirjeldasin teile neid eeldusi, mida me oleme loonud. Ressursid on eraldatud, minu arust on need üsnagi head, võimekad inimesed on ametis ja siit saame ainult positiivselt edasi minna. Ma loodan, et järgnevatel aastatel, lausa lähitulevikus, tulemused märgatavalt paranevad. Loomulikult on kõige tähtsam, et me anname kriminaalsele maailmale väga tugeva signaali riigi tugevusest.

Annely Akkermann, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Väga hea oli teie ettekandest kuulda, et Eesti politsei võitleb väga edukalt küberkuritegevusega. Me oleme ju tuntud tarkvaralahenduste väljatöötajad ja selles vallas eesrindlikult nii mõndagi inimeste hüvanguks välja mõelnud. On hea meel, et meie politseinikud suudavad avastada ka kuritegusid, mis loodud tarkvaralahendusi kurjasti ära kasutavad. Siseministeeriumil ja Eesti politseil on väga palju olulisi asju, mida on vaja uurida, mille hulgast tuleb kõige olulisemad välja valida. Mis on Siseministeeriumi prioriteedid alanud aastal?

Tänan küsimuse eest! Ühest tõsisest prioriteedist on praegu juttu olnud, see on raske varjatud kuritegevuse tõkestamine. See on selline tegevus, mis kaugeltki mitte välja ei paista. Ka narkokuritegevus ei paista ju niivõrd kõigile silma. Vähestel inimestel on sellega olnud otsest kokkupuudet, aga minu hinnangul on tegemist valdkonnaga, mida tuleb võtta väga tõsiselt. Eelmisel nädalal me rääkisime infotunnis narkomaania teemadel. Me rääkisime, et Eestis on endiselt suur hulk süstivaid narkomaane ja uimastisõltlaste toimepandavaid kuritegusid. Raske varjatud kuritegevuse alla lähevad kõik need kuriteod, kus tegelikult otsest ohvrit n-ö maha ei jää. Need on need kuriteod, mille eesmärk on just nimelt teenida kasu. Narkokuritegevus on kasu teenimise koht. Kindlasti on ka riigivargus ja kuriteod, mis pannakse küberruumis toime majanduskeskkonna vastu, tehtud suure varalise kasu teenimise eesmärgil. Me oleme nendega võitlemise võimekust riigis ja eelkõige politseis märgatavalt parandanud, seda nii Politsei- ja Piirivalveametis kui ka Kaitsepolitseiametis. Väga olulise prioriteedina võin märkida ennetust. Me oleme täna ennetusest juba rääkinud. Aga laiemalt võttes puudutab ennetus näiteks ka õnnetussurmasid ehk ebaloomulikke surmasid, mille tõttu väga paljud mehed ja naised oma elu kaotavad. Kuidas neid õnnetussurmasid ennetada, eos ära hoida? Sellel aastal me suurendame märgatavalt seda raha, mille abil saab parandada ühiskonna teadlikkust sellest, miks tulekahju saab alguse, mida teha tulekahju korral, kuidas hoida ära oma ümbruskonnas riske ja ohtusid ning näiteks ka sellest, kuidas takistada oma lähedasi minemast alkoholijoobes ujuma. Statistika näitab väga drastilist pilti: umbes 40% uppumissurmadest on põhjustatud just nimelt sellest, et inimesed hindavad oma võimeid üle ning lähevad ujuma vales kohas, valel ajal ja vales seisundis ehk alkoholijoobes. Samuti on äärmiselt oluline prioriteet kõik tegevused, mis on mõeldud õnnetussurmade vähendamiseks liikluses. Hea meel on, et 2012. aastal me suutsime märgatavalt Eestis liikluskultuuri parandada. Ma teen selle järelduse sellest, et vähenesid vigastatute arv, liiklussurmade arv, vigastatutega lõppenud liiklusõnnetuste arv ja ka surmadega lõppenud liiklusõnnetuste arv. Ennetusteema puudutab kindlasti ka narkomaaniat. Narkoennetusse tahame sellel aastal märgatavalt panustada. See tähendab eelkõige tegevusi, mis on suunatud alaealistele. 15–16-aastased tarbivad Eestis endiselt palju uimasteid, mitte ainult narkootikume, vaid ka alkoholi. Siin on väga palju teha, et jällegi suurendada mitte ainult alaealiste endi teadlikkust ühe või teise sammu ohtudest ja riskidest, vaid ka lastevanemate teadlikkust sellest. Äärmiselt oluline on suunata need ennetavad sammud ka nendele sihtgruppidele, kes Eesti riigi infoväljas ei ole, näiteks vene keeles kõnelevad isikud ja isikud, kelleni tavalise meedia kaudu ei jõuta. Me võime neid nimetada pisut asotsiaalsemaks sihtgrupiks, kelle seas on näiteks selle aasta alguses olnud väga palju tulesurmasid. Nende prioriteetide tutvustamisega jõuan ma teie ette veebruari lõpus, kui räägin turvalisuspoliitika aastaraamatust. See ettekanne toimub eeldatavalt veebruari kolmandal nädalal. Siis saame võtta 2012. aasta põhjalikult kokku. Aga prioriteedid on, lühidalt kokku võttes, järgmised: ennetuspoliitika, suurem rõhk õnnetussurmade vähendamisele, võitlus raske varjatud kuritegevusega, kindlasti elupäästevõimekuse tugevdamine, vabatahtliku tegevuse toetamine (seal peituvad minu arvates märgatavad ressursid) ning säästlik ja läbimõeldud siseturvalisuse tagamine, mis puudutab kogu meie valitsemisala. Siseministeeriumi valitsemisala on äärmiselt suur, maksumaksja eraldab meile märkimisväärse raha. Minu hinnangul on meil üsna palju teha selleks, et kulutada seda raha veelgi läbimõeldumalt, fookustatult ja paremini eesmärgistatult. Kõik see on mõeldud selleks, et turvalisust ühiskonnas suurendada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Härra minister! Nõustun teiega, et Eesti on õigusriik, aga et oma õigust tõestada kohtusüsteemis, millest te palju rääkisite, on vaja kolme asja: häid närve, suurt raha, mida maksta kaitsjale ja, muide, millest riik tasub ainult poole, ning kindlasti tuleb minna Riigikohtuni välja. Aga minu küsimus on lihtne ja tehniline. Uurija võtab vastu otsuse, kas kriminaalmenetlust alustada või ei. Kuidas on korraldatud kontroll kriminaalmenetluse alustamise süsteemi üle, kas see meie riigis eksisteerib või ei jätku selle jaoks jõudu?

Tänan küsimuse eest! Nagu selle arupärimise puhul on juba räägitud, inimestel on olemas edasikaebamise võimalus. Kriminaalmenetlust juhib alates 2004. aastast Eesti Vabariigis prokuratuur. Ma arvan, et see oli väga oluline põhimõtteline muudatus, mis on ennast õigustanud: prokuratuur asub Justiitsministeeriumi valitsemisalas ja politsei asub Siseministeeriumi valitsemisalas. Eriti rasketes asjades, riigile eriti prioriteetsetes asjades on prokuratuur algusest peale kaasatud ja minu arvates on see äärmiselt õige. Järelevalve toimubki eri instantsides, olgu selleks prokuratuur või kohus. Politsei sees toimub see loomulikult ka kvaliteedikontrolli kaudu ehk hinnatakse nende isikute tööd, võimekust ja pädevust, kes töötavad uurijate ja kriminaalmenetlejatena. Mis puudutab teie märkust Eesti kohtusüsteemi kohta, siis Eestis on minu arust väga positiivne see, et meil on võimalik kohtuotsuseid mitmesse instantsi edasi kaevata. Ei saa kuidagi vastu vaielda sellele, et väga raskete juhtumite korral võtab lõpliku kohtulahendi saamine mitu ja mitu aastat. Selleks et inimestele võimaldada abi nii kohtumenetluses kui ka kohtuvälistes asjades, on olemas riigi õigusabi instituut. Viimase kaheksa aasta jooksul ja selle aja jooksul, kui ma ise olen olnud justiitsminister, on ka siin olnud positiivsed arengud: me mitmekordistasime raha, mis suunatakse riigi õigusabi andmiseks. 2005. aastal loodi võimalus saada riigi õigusabi ka kohtuvälistes asjades. See võimalus on kehtinud juba seitse aastat. Ma arvan, et selle kaudu on abi saanud just nimelt need isikud, kes on vähekindlustatud, ei ole nii maksujõulised kui teised. Niipalju kui ma tean, 2013. aastal astuvad valitsus ja riik siin jälle sammu edasi ning riigi õigusabi laiendatakse veelgi. Eraldatakse raha selleks, et tagada mitte ainult riigi õigusabi, vaid veelgi kvaliteetsem õigusabi advokatuuri kaudu. Minu arust on eesmärk loomulikult lühendada kohtumenetlusi, aga teiselt poolt on tähtis, et inimene saaks ka kaitset, et tal oleks kvaliteetne ja hea kaitsja või hea esindaja, oleneb kohtuasjast. Ma arvan, et me oleme liikumas euroopaliku õigusriigi suunas. Nende seitsme aasta jooksul, kui on olnud märgatavalt laiem võimalus riigi õigusabi saada, on tuhanded inimesed seda ka saanud. See on meil lahendanud hulga probleeme, mis tekivad siis, kui õigusabi ei ole kvaliteetne ega kättesaadav.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Küsin ka selle arupärimise raames eelmisel aastal Koidula piiripunktis tekkinud probleemi kohta. Nimelt kirjutas ajaleht Postimees ja ka LõunaLehes oli juttu sellest, et Politsei- ja Piirivalveameti järelevalve tuvastas, et Koidula piiripunkti ooteala töötajad rikkusid korda. See korrarikkumine seisnes selles, et ooteala haldaja Paldiski Sadamate AS-i töötajad võimaldasid teatud autodel lubatust sagedamini üle piiri käia. See rikkumine toimus korduvalt. Mis eesmärkidel see piiriületus toimus, seda Politsei- ja Piirivalveamet ei kontrollinud. Kõik tulemused edastati Siseministeeriumile ning Siseministeerium pidi võtma vastu otsused ja otsustama ka sanktsioonide üle. Mis sellest on saanud ja kas seal oli ka korruptsioonimaigulisi rikkumisi?

Tänan küsimuse eest! Koidula piiripunkti ooteala töötajate suhtes viidi läbi teenistuslik järelevalve. Logifaile kontrollides tuvastati, et mais 2012 oli 40 juhul tehtud andmetes parandusi, mis tähendab, et järelevalve käigus tuvastati rikkumisi. Minu teada on rakendatud ka halduslepingust tulenevaid sanktsioone selle konkreetse subjekti suhtes, kelleks oli Paldiski Sadamate AS. Töötajate toimepandud rikkumisest tulenevad sanktsioonid on lepingu järgi võimalikud ja minu teada on neid rakendatud, aga ma saan seda täpsustada. Politsei- ja Piirivalveamet pöördus Siseministeeriumi poole alles hilissügisel. Nii et järelevalve on toimunud ja rikkumised on tuvastatud. Need sammud on minu mäletamist mööda juba astutud, aga ma saan seda veel täpsustada.

Austatud minister! Ma tänan teid küsimustele vastamise eest! Heade küsimuste eest tänan ma häid ametikaaslasi! Avame läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kummalisel kombel – mõnikord juhtub niiviisi – ma just eile vaatasin mõnda jagu vanast inglise seriaalist, mille pealkiri on "Jah, härra minister". Ma loodan, et te olete seda näinud. Seal on üks minister (meie austatud siseminister tema tasemele ei jõua), kellel on nõunik Sir Humphrey, kes vabalt suudab iga probleemi sõnadesse uputada ja oma pika jutuga suvalise inimese lolliks teha, kusjuures ta mitte kunagi ei anna konkreetset vastust.
Teate, see on neljas Riigikogu koosseis, kuhu ma kuulun. Ma olen kuulnud sadu vastuseid arupärimistele. Ma palun see fikseerida! See aga on esimene kord, kui minister tuli välja, aga ei vastanud mitte ühelegi küsimusele. Oli kõigest neli küsimust, aga ta ei vastanud mitte ühelegi. Ma arvan, et see on tüüpiline. Härra minister kirjutas neli aastat tagasi (siis ta vist küll ei olnud minister) ühes artiklis Andrus Ansipist kui leninistliku mõtlemisviisiga inimesest. Väga hea lause. Nüüd on ta selle leninistliku mõtlemisviisiga ühes valitsuses ja nad sobivad teineteisega väga hästi. Ma arvan, et suurim mõnu, mida ajakirjandus võiks saada kas või hommepäev, oleks see, kui ta võtaks välja tänase stenogrammi, vaataks, mida minister vastas 2005. aasta case'i kohta, kui läks läbi umbusaldusavaldus ja Partsi valitsus langes, ning võrdleks seda sellega, mida tollal räägiti Riigikogus selle kohta, millega ta hakkama sai. Võrrelda üht teisega oleks fantastiliselt kihvt.
Me olime täna järjekordse müüdi sünni juures. Neid on muidugi juba tohutult. Täna sündis müüt ausast korruptsiooniga võitlejast, kellest ei saanud tollal aru ükski inimene, isegi koalitsiooni kuuluvad reformierakondlased mitte. Ainus aus äraostmatu inimene Eestis. Ainult kuidagi kummaliselt tuleb välja: kui tema erakonna esindajad müüvad Vene bandiitidele elamislube, siis seda ta ei näe, aga kui tuleb puhtalt sõnades esitatud süüdistus konkureeriva erakonna peasekretäri vastu, siis ajab ta kohale 30 kapo töötajat, kes terve öö otsivad teadmata mida. Eraldi tahaks tänu öelda lugupeetud kolleegidele IRL-i fraktsioonist. See oli tore etendus, te tegite suurepäraselt oma töö ära, söötsite ette varem ettevalmistatud küsimusi ettevalmistatud teksti ettelugemiseks.
Nüüd räägin veidi asjast. Tegelikult ei vastanud minister ühelegi küsimusele nendest, mis arupärimises esitatud olid. Vaikimine on nõusolek. Vaadake, mis küsimused seal on, ja arvestage seda, et igale kas-küsimusele vastas minister oma vaikimisega jah. Ta ei saa mitte midagi põhjendada.
Ma veel kord kirjeldan seda absurdset olukorda. 28. juunil võttis volikogu vastu otsuse, et 2. juulist pannakse kinni üks osakond linna ametiasutuste struktuuris. Päev enne seda võttis direktori kohusetäitja tööle inimese, tehes seda alates samast päevast, 2. juulist, millal see osakond kinni pandi, teades, et see ametikoht samal päeval kaotatakse. Mees, kes tööle võeti, jäi järgmisel tööpäeval haiguslehele. Ainult ühe allkirjaga kinkis proua – ma ei tea, kas ta on talle sõber, sugulane või kes – talle üle 7000 euro linna eelarvest. Minister keerutas siin nagu kala pannil. Süüdi oli siiski prokuratuur ja linnakantselei, kes pole veel kohtusse pöördunud. Me oleme küll kohtusse pöördunud ja me läheme selle asjaga nii kaugele, kui vaja.
Meid huvitas teie suhtumine korruptsiooni: korruptsioon on see, millega tegelevad teised, korruptsioon ei ole see, millega tegelete teie isiklikult. Ma võin tuua mõne näite suurepärase tegevuse kohta. Millal need presidendivalimised viimati olidki? 2009. aastal arreteeriti vaikselt mees nimega Hanson, kes IRL-is tegeles laste probleemidega, lastekaitsega. Ühtegi ajakirjanikku ei olnud tunnistamas, kui ta kinni võeti, ja tervelt pool aastat ei teadnud keegi, kus see ustav IRL-i liige viibib. Kuigi erakonna sees teadsid seda kõik. Oli vaja, et valitseks vaikus. Toimusid ühed valimised, siis teised valimised ja alles peale seda, kui Hanson ei saanud mõjutada IRL-i tulemust valimistel, teatati üldsusele, kus ja mis. Kas see ei ole korruptsioon? Mida siis veel nimetada korruptsiooniks? Muidugi, see idiotismi täis lugu Moissejevist, keda survestati kolm aastat ja kellelt see raha välja pigistati. Tema on süüdi ainult selles, et vaadates, kuidas ümberringi käib elu, ei saanud ta aru, et see on lihtsalt matkimine. Kogu aeg selle kordamine, vabandage, minister, on naeruväärne! Mõelge järgmiseks korraks veel midagi välja. Aga ma arvan, et järgmised kümme esmaspäeva on meil piisavalt aega teiega vestelda siin saalis kuningatest ja kapsastest või kuidas see O. Henryl seal on. Kõigest. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jaak Alliku! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tahan avaldada tunnustust kolleeg Mihhail Stalnuhhinile, kes on asunud võitlema võimaliku korruptsiooniga Narva Linnavalitsuses. Seni on sellega vahelduva eduga tegelnud mitmed õiguskaitseorganid. Kui nüüd ka linna peremees, kes härra Stalnuhhin ju paljude narvalaste arvates on, asub ise korruptsiooniga võitlema, siis võib peagi edu loota. Paraku, nagu tihti juhtub, läks esimene vasikas aia taha, mida äsja selgitas ka lugupeetud siseminister. Härra Stalnuhhin asus paljastama Tamara Luigast, kes, töötades Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti direktorina, sai Narvas tuntuks kui korruptsioonimaiguliste tehingute paljastaja ja ka sellesisuliste tunnistuste andja. Aga sellest ei maksa lasta ennast heidutada. Seda juhtub, kui asja hakatakse otsima sealt, kus on valge, mitte aga hämaratest paikadest. Kõnekäänd ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi. Ma tahan soovida härra Stalnuhhinile tema vajalikus tegevuses meelekindlust, küllap saavad siis ka tõelised korruptandid päevavalgele tiritud. Kes asja vastu rohkem huvi tunneb, sellele ütlen, et olukorda Narvas ja ka täna kõne all olnud juhtumeid kirjeldab tänane Äripäev pealkirja all "Poliitpättide kasvulava".
Aga ma tulin teie ette hoopis seoses sellega, et härra Riho Sillar, kelle töölevõtmise pärast härra Stalnuhhin proua Luigast süüdistas, pöördus möödunud aasta 12. detsembril, seega poolteist kuud tagasi, Riigikogu esimehe Ene Ergma poole kirjaga, aga pole sellele tänaseni mingit vastust saanud. Härra Stalnuhhin rääkis, esinedes Riigikogu kõnetoolis avatud mikrofonis 10. detsembril, sellest, kuidas Narvas valetatakse, tehakse sohki, sulid jagavad teineteisele raha, pidades silmas proua Luigast ja härra Sillarit, keda ta ka nimepidi nimetas. Härra Sillar, kes on töötanud 13 aastat Jõhvi linnas ja vallas juristi ja õigusnõunikuna, tundis ennast sellest puudutatuna ja kirjutas Riigikogu esimehele muu hulgas järgmist: "Mis siis ikkagi toimub? Kuidas on Eesti Vabariigis võimalik, et keegi Riigikogu liige läheb riigi kõrgeimasse ja autoriteetseimasse kõnetooli ning täiesti süüdimatult kallab sealt kellegi kontrollimata ja tõestamata sopaga üle? Teoreetiliselt on selline võimalus 101 rahvasaadikul. Mida saan mina antud situatsioonis enda kaitseks teha? Selgub, et mitte midagi. Kes võimaldaks minul samast kõnetoolist enda kaitseks midagi öelda? Kerge on soovitada, et pöörduge kohtusse, kuid see, nii kummaline kui see ka ei ole, pole adekvaatne meede. On suur vahe, kas isikut süüdistatakse Riigikogu saalis, kogu Eesti rahva ees, otseülekandena televisioonis või kuskil kohtusaali vaikuses. Seadusandlikus kogus on minu nimi ju päti ja kaabakana maha hüütud. Millise mulje see minust jätab? Tempel mällu kogu eluks! Ühiskonnas kehtivad head ja kirjutamata tavad, millest iga normaalne inimene peab sunduseta kinni. Omad reeglid on kehtestatud igat liiki menetlusseadustikes, ikka eesmärgiga tagada igale isikule võimalus esitada vastuargumente ja ennast kaitsta. Ajakirjanduski väldib reeglina ühepoolsete seisukohtade avaldamist, kuulamata ära teise poole seisukohti, eeluurimisest ja kohtust rääkimata. Riigikogu kõnetool, nagu nähtub, on muutunud aga hääletoruks, kust võib maha hüüda kõike, mida sülg suhu toob, sh kontrollimata ja tõestamata informatsiooni. Võimalus ennast sellise hääletoru eest kaitsta isikutel aga puudub. Kuidas vältida, et selline käitumine ei muutuks reegliks? Saab ju sel moel kompromiteerida, kui mitte öelda, et hävitada ükskõik keda ja ükskõik millega. Lihtsalt roni kõnetooli ja räägi ükskõik kellest ja millest ning kui anda sealjuures ka hinnang, ongi eesmärk saavutatud. Riigikogus ju öeldi, et sa oled selline ja selline, järelikult nii ongi. Kuidas ja kus saab puudutatud isik selle ümber lükata? Kuidas ja kus saan mina esitada vastulause? Inimene on ruineeritud, kaitseta. Aga keda see huvitab, sest esineja on oma eesmärgi juba saavutanud? Loodan, et te mõistate kirjeldatud olukorra tõsidust. Usun jätkuvalt Riigikogusse, ühtlasi sellesse, et seal istuvad ikka täie mõistuse juures olevad isikud, kes austavad inimese põhiseaduslikke õigusi. Paraku on ka erandeid. Kuidas kavatseb Riigikogu juhatus sellisele olukorrale reageerida? Mida soovitada minuga analoogsesse situatsiooni sattunud inimesele?"
Nagu te näete, lugupeetud kolleegid, on siin küsimus meile kõigile. See ei puuduta ainult härra Stalnuhhinit ja härra Sillarit. On muidugi väga kahetsusväärne, et Riigikogu esimees pole sellele kirjale vastanud. Minu meelest kehtib ka tema kui institutsiooni juhi suhtes kord, et kodanike avaldustele tuleb vastata. Aga me loomulikult teame, et Riigikogu liikme staatuse seaduse § 18 lõike 1 kohaselt ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Kuidas sellisel juhul talitada? Juriidilist vastutust ei saa olla, aga mingi moraalne vastutus peaks ju ikka olema. Ma arvan, et siin on mõtteainet neile kolleegidele, kes proua Kallase juhtimisel tegelevad Riigikogu liikme eetikakoodeksi väljatöötamisega. Ma loodan, et selliseid juhtumeid koodeksis käsitletakse. Kui luuakse mingi eetikakomisjon, siis võib-olla oleks sobiv, et õiguse selle poole pöörduda saaksid kõik kodanikud, kelle nime on Riigikogu kõnetoolist nimetatud. Praegu aga oleme tõesti kummalise juhtumi ees, kus Eesti Vabariigis on üks koht – see, kus ma praegu seisan –, kus võib rääkida tõepoolest ükskõik kelle kohta ükskõik mida. Aga selline olukord ei tule kindlasti kasuks Riigikogu niigi halvale mainele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, palun peale minu haamrilööki registreeruda nendel Riigikogu liikmetel, kes soovivad vabas mikrofonis sõna võtta! Inara Luigas, palun teid Riigikogu kõnetooli!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuna arupärimisele vastamise aeg on piiratud, siis ei saanud ma kõikidest asjadest rääkida ja tahan natuke veel lisada. Nimelt ei rääkinud siseminister kaugeltki mitte kõike. Tegelikult ei puudutanudki ta õiguskantsleri ettepanekut, et tuleb kõrvaldada rikkumised sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamisel. Õiguskantsler on seda teemat käsitlenud ja on pärast menetlust jõudnud järgmisele seisukohale. Sõidukite maanteepiiripunkti sisenemise korraldamisel Luhamaa ja Koidula piiripunktis rikutakse riigipiiri seaduse § 8³ lõiget 4, mille kohaselt ei võeta piiriületuse ooteala kasutamise eest tasu, kui sõiduk on suunatud piiriületuse ootealale, kuid ei kasuta tegelikult piiriületuse ooteala teenust ja suunatakse kohe piiriületuseks piiripunkti.
Õiguskantsler on teinud järgmised ettepanekud ja andnud oma soovitused. Esiteks, lõpetada Koidula ja Luhamaa piiripunktis ooteala kasutamise eest tasu võtmine kõigi sõidukikategooriate juhtidelt, kui on täidetud järgmised tingimused: sõidukile on võetud järjekorrakoht elektroonilise piirijärjekorra broneerimise keskkonnas ning selle eest on makstud riigipiiri seaduse § 8³ lõikes 1 sätestatud tasu ja ainus teenus, mida ooteala haldaja osutab, on sõiduki piiripunkti suunamine ning selleks vältimatult vajalikud toimingud.
Teiseks, õiguskantsler viitas sellele, et kui Narva piiripunkti kontrollimise käigus selgub, et Narva piiripunkti juurde kuuluvatel ootealadel rikutakse riigipiiri seadust samamoodi nagu Koidula ja Luhamaa piiripunktis, siis tuleb lõpetada see seadusrikkumine ka sõidukite Narva maanteepiiripunkti sisenemise korraldamisel. Samuti ütles õiguskantsler, et ootealade haldamiseks sõlmitud halduslepinguid ja vajaduse korral ka riigipiiri seadust tuleb täiendada regulatsioonidega, mis tagavad ooteala kasutamise tasu nõudmise ainult neilt sõidukijuhtidelt, kes piirile saabudes kasutavad lisaks piiripunkti suunamisele ka mõnd muud ooteala teenust. Õiguskantsler lisas, et kindlasti tuleb analüüsida nende kulude põhjendatust. Ta oli seisukohal, et kui sõiduk on suunatud piiriületuse ootealale, kuid ei kasuta tegelikult ootealateenust ja suunatakse kohe piiriületuseks piiripunkti, siis piiriületuse ooteala kasutamise eest tasu ei tule võtta. Samuti ütles ta, et selline tegevus, mis praegu riigipiiril toimub, on seadusrikkumine. Oma ettepanekus palus ta, et siseminister vastaks talle 21. maiks 2012.
Kuna siseminister ei puudutanud poole sõnagagi neid ettepanekuid ega toonud välja, mida siseminister on teinud, et ootealatasu kasseerimine lõpetada, siis ma arvan, et on täiesti õigustatud esitada järgmine arupärimine õiguskantslerile, et teada saada, mida siseminister selle teema kohta on vastanud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Kadri Simsoni!

Lugupeetud kolleegid! Riigikogu vaba mikrofon annab suurepärase võimaluse avaldada arvamust päevakajalistel teemadel. Viimastel päevadel ja eriti täna on tekkinud tõsine arutelu, kuidas Eesti peaks oma maksupõhimõtteid ümber kujundama. Äsja andis siia oma panuse ka IRL-i esimees, kes ütles, et tulumaksuvaba miinimumi peaks tõstma juba järgmisest aastast. Keskerakond kindlasti toetab seda.
Vaatasin huvi pärast minevikku, mis tulumaksuvaba miinimumiga toimunud on. Nimelt ei ole viimasel viiel aastal tulumaksuvaba miinimumi üldse tõstetud. Viimane otsus tehti aastal 2007, peale seda jäi Keskerakond teadupärast opositsiooni, aga see otsus tehti ja tulumaksuvaba miinimum tõsteti 1534 eurost aastas 1728 euroni aastas. See tähendab lisaks tulumaksuvabastust 194 euro võrra. Sellele eelneval viiel aastal, aastatel 2003–2008, tõsteti tulumaksuvaba miinimumi 767 eurost 1728 euroni. Napilt vähem kui 1000 eurot aastas viie aasta jooksul. Viimased viis aastat, kui valitsuses on toimetanud IRL-i ja Reformierakonna koalitsioon, on tulumaksuvaba miinimum olnud külmutatud. Samas on nendel viiel aastal märkimisväärselt tõstetud käibemaksu ja aktsiise. Need maksud on suurendanud Eestis maksukoormust, eelkõige on pannud selle maksukoormuse väikese ja keskmise sissetulekuga inimestele. Need inimesed on seda koormust vapralt kandnud. Aga praegu, kui teist aastat järjest kipub Eesti olema eurotsooni kõige kiirema hinnatõusuga riik, vajavad nad maksukoormuse kergendamist. Seetõttu tuligi Keskerakond välja oma ettepanekuga: selle asemel, et jätkata Reformierakonna poliitikat, kus tulumaksu alandatakse 1%, võiks sellessamas mahus suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Meie ettepanek näeb ette, et tulumaksuvaba miinimum aastas oleks praeguse 1728 euro asemel 2148 eurot.
Mida see tähendab? See tähendab, et kõik inimesed, kes teenivad maksustatavat tulu, võidaksid aastas 88,2 eurot, samas kui tulumaksu 1%-lise vähendamise puhul võidaks näiteks miinimumpalka teeniv inimene kõigest 19 eurot aastas, aga 3500 eurot palka saav inimene 385 eurot aastas. Vahe on mitmeteistkümnekordne. Lisaks mõjutaks tulumaksuvaba miinimum otseselt ka neid pensionäre, kellel praegu on oht, et nad peavad oma pensionikasvu tulumaksuna ära maksma. Kui tulumaksuprotsendi alandamisest 21%-lt 20%-le mittetöötavad pensionärid mitte midagi ei võida, siis tulumaksuvaba miinimumi tõstmisest võidaksid ka pensionärid ja kõik inimesed, kelle kuupalk on alla 900 euro. Nad võidaksid suhteliselt rohkem, kui nad võidaksid protsendi alandamisest.
Seetõttu saigi täna see eelnõu üle antud. Mul on hea meel näha, et sotsiaaldemokraadid on sedasama mõtet toetamas ning et täna on IRL öelnud, et ta toetab seda ega tee enam tulumaksuvaba miinimumi tõstmise üle nalja. Millekski muuks ei saa pidada Tõnis Paltsi juttu, et tulumaksuvaba miinimumi võiks tõsta 5000 eurole. See näitab, et ta kas ei tea, kui palju Eesti inimesed palka saavad, või ei hooli ta sellest, et omavalitsustel on tulumaks jäänud ainsaks vahendiks, mille abil saab täita väga paljusid ülesandeid.
Ma usun, et see eelnõu saab teoks. Kui on võimalik see jõustada varem kui aastal 2015, siis meie toetame seda. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mäletatavasti jäin möödunud esmaspäeval ajahätta, kui püüdsin teha telegrammistiilis lühikokkuvõtet minister Juhan Partsi juhitava ministeeriumi hallatavates valdkondades möödunud aastal aset leidnud segadustest ja mõningatel juhtudel ka sigadustest.
Väo liiklussõlm projekteeriti kütusefirma huvidest lähtuvalt ja näpunäidete järgi selliselt, et kui see selle projekti järgi valmis ehitada, oleks see kasutamiskõlbmatu või vähemalt liikluse seisukohalt ohtlik. Tagajärg on, et projektiga alustatakse otsast peale ja väga vajaliku liiklussõlme ehitus nihkub mitu aastat edasi. Minister nentis Äripäeva küsimustele vastates: "Päris korralik õppetund Maanteeametile." Kuid mina küsin: aga ministrile? Tundub, et minister ei näe jällegi endal mingit vastutust.
Kõik me mäletame, kui suure reklaamikampaaniaga lubas minister Juhan Parts möödunud suvel taastuvenergiafirmade ülikasumid lõpetada ja juba 1. jaanuarist 2013 tunduvalt vähendada taastuvenergia tasu meie elektriarvetes. Tänaseks on selgeks saanud, et ministri lubadust ei osanud tema juhitava ministeeriumi ametnikud osapooltele vastuvõetavasse seaduseelnõu keelde panna. Jättes kõrvale rahvasuus tuntud väljendi kaagutamise ja munemise järjekorrast, tahan küsida, kas ei ole jälle tegemist teema mittevaldamisega, kui hõigatakse välja kavasid, mida ei ole võimalik ellu viia.
Ajapuuduse tõttu ei ole siin võimalik pikemalt peatuda Eesti Õhu epopöal, mille puhul minister teeb jällegi näo, et tema ei tea midagi, kõik on olnud nõukogu otsused. Siin saalis on kindlasti riigifirmade nõukogude liikmeid, kes teavad, et tähtsamates asjades peab nõukogu esimees ikka üldkoosolekuga nõu. Tuli minulgi omal ajal seda teha.
Aasta pole veel õieti alanudki, aga juba on uued pilved taevas. Möödunud nädalal sai teatavaks, et ees ootab kohtutee ja võimalik on, et tuleb maksta trahvi – 5000 euro ümber iga päev –, sest täitmata on siseturu direktiivi elektri- ja gaasivarustust puudutav osa. Juhtusin kuulama ühe ministeeriumiametniku intervjuud raadios, mis oli lühidalt kokku võttes järgmine. Küsimus: milles seisneb rikkumine? Vastus: ei tea. Küsimus: millal selgub? Vastus: ei tea, vist siis, kui hagi esitatakse. Küsimus: millal hagi esitatakse? Vastus: ehk paari kuu pärast. Ja nii edasi. Tule taevas appi! Ministeeriumiametnikud osalevad kõikvõimalikes töögruppides, Brüsselis on terve maja Eesti ametnikke täis, meil on kõrged ametnikud Euroopa Komisjonis, aga me räägime, et ootame hagi ära ja siis vaatame. Kas keegi veel arvab, et seda ministeeriumi ka juhitakse?
Mul oli juhus vestelda ühe kõrge riigiametnikuga, kes arvas, et direktiivist on üle võtmata jäänud tarbijakaitset puudutav osa. Olles näinud meie valitsuse senist tegevust, kus kõikide Brüsseli direktiivide täitmisel püütakse olla suuremad usklikud kui Rooma paavst, aga tarbija kaitseks tehtavad soodustused kohe kuidagi ei meeldi, siis võib see arvamus ka tõsi olla.
Kõige eeltoodu valguses tundus eriti küüniline, kui minister Juhan Parts, vastates siin saalis kolleeg Aivar Riisalu küsimusele, teatas, et haldusala on hoomatav ja ta saab sellega suurepäraselt hakkama. Minu arvates tuleb nõustuda Äripäevas avaldatud mõttega, et teeme Juhanist kaks Jukut. Tõenäoliselt oli omal ajal kahe suure haldusala, majanduse ja transpordi liitmine viga. Selleks et edasi minna, tuleb ju ikka vigu parandada. Suutmatuse tõttu haldusala hallata lendab tuulde palju rohkem maksumaksja raha, kui seda kuluks kahe ministeeriumi tööks, mida normaalselt hallatakse. Kui aga ollakse veendunud, et koondministeeriumi haldusala on juhtimiseks normaalne, siis tuleks leida inimene, kes seda ka juhiks, ja vabastada Juhan Parts talle üle jõu käivast koormast.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul ei olnud kavas vabas mikrofonis esineda, kuid need kummalised süüdistused, mida siin käis välja kolleeg Allik, lihtsalt sundisid mind siia tulema. Ma ei mõtle midagi välja, ma räägin teile faktidest. 28. juunil 2012. aastal toimus Narva Linnavolikogu istung. See on fakt. Sellel istungil võeti vastu otsus muuta linnavalitsuse struktuuri. See on fakt. Sellekohane määrus on täiesti olemas. Struktuurist kõrvaldatakse üks osakond. See on fakt, see ei ole väljamõeldis. Linnavara- ja majandusameti direktori kohusetäitja Tamara Luigas teadis, milline on volikogu päevakord, vähemalt nädal enne seda, kui volikogu istung toimus. Tegelikult teadis ta sellest mitu kuud ette, sest seda küsimust valmistas ette linnavalitsus. Ta oli teadlik, et see küsimus tuleb päevakorda. See on fakt. Ta teadis – me nimelt teatame avalikult, mida me toetame ja mida ei toeta –, et koalitsioon toetas struktuuri koondamise eelnõu. 25. juunil, kaks päeva enne volikogu istungit, vallandas ta tagasiulatuvalt tollase kommunaalmajandusosakonna juhataja kohusetäitja. Selle kohta on olemas paber, kus on peal number, kuupäev, tekst ja allkiri. Kaks päeva hiljem, 27. juunil, vormistas ta käskkirja. See on ka fakt, on olemas paber kuupäeva, numbri, teksti ja allkirjaga. Selle paberi alusel võttis ta tööle Riho Sillari. Mõelge ise: milleks võtta inimene tööle ametikohale, kus makstakse peaaegu poolteist tuhat eurot kuus, kui samal päeval, kui see inimene peab tööd alustama, see koht koondatakse? Härra läks kohe haiguslehele, tuli tagasi septembri keskel ja sai puhtalt taskusse 7206 eurot, millele lisandus sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse, mida ka maksis linn, summas 2377 eurot. Kokku läksid kaks proua Luigase käskkirja linnale maksma 9600 eurot, mis maksti inimesele, kes ei töötanud ühtegi päeva ametikohal, kuhu ta tööle võeti.
Kui härra Allik oleks saalis, siis ma paluksin talt selgitust, milles ta mind tegelikult süüdistab. Kas meil on sõnavabadus lõppenud? Kas ma ei saa siin saalis tsiteerida teile Narva Linnavolikogu või suvalise volikogu dokumente? Kas ma ei saa teile rääkida nendest otsustest, mis on vastu võetud ühes või teises linnavalitsuses? Ma tahaksin väga vastust kuulda. Soov kaitsta oma inimesi on õilis, aga mitte alati ei ole vaja neid kaitsta, sest mõnikord on asjad, millega nad tegelevad, õilsusest väga kaugel. Linn sai külma 9600 euro eest ega saanud mitte midagi vastu. Kes lükkab ümber kas või ühe sõna sellest, mida ma rääkisin? Ma tahaksin vastust saada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Täna avaldasid arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit pressiteate selle kohta, et Eesti tervishoiu tuleviku kokkuleppele, mille kallal on tükk aega vaeva nähtud ja mis algatati endise sotsiaalministri Hanno Pevkuri juhtimisel, arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit, samuti õdede liit ja ämmaemandate ühing alla ei kirjuta. Tuleb meenutada, et Hanno Pevkur algatas selle n-ö ümarlaua, kus oli 22 osapoolt, selleks et kanaliseerida arstide streigi ajal pahameel mingisse töörühma, lootes, et see seal võib-olla kuidagi ära sumbub. Dokument, mis valmis selle töörühma töö tulemusena, on küllalt ümmargune, seal mingeid erilisi arenguperspektiive ei ole. Algab see sellega, et tervishoiu rahastamine jääb samale tasemele, nagu see on praegu. Suhtena SKT-sse oleme eelviimasel kohal, meist tagapool on ainult Rumeenia.
Kui ülehomme, kolmapäeval toimub uue sotsiaalministri Taavi Rõivase juhtimisel kokkuleppe pidulik allkirjastamine Toompea lossi Valges saalis, kus ilmselt on kohal telekanalid ja muu meedia, siis meditsiinipersonali esindajad sinna dokumendile allkirja andma paraku ei tule. Mida see tähendab? See tähendab, et kokku lepiti selles, et tulevikus hakkavad tervishoius kehtima kokkulepped ilma personalita. Väga tore! Järelikult ongi meie tulevane tervishoiusüsteem selline, kus kindla peale on olemas patsiendid, ministeerium ja haigekassa, aga personali nagu polegi. Väga hea! Siis ongi nii, et kui inimene jääb haigeks, siis ta läheb haigekassasse ning ütleb, et tal on köha ja nohu. Haigekassas vaadatakse tabelist järele, et köha ja nohu maksab nii või nii palju, makstakse inimesele raha peo peale ja öeldakse, et mingu sellega välismaale, otsigu üles pendlimees Vello või keegi muu posija või ostku poest pudel viina, ühesõnaga, tehku sellega, mis tahab. Selline ongi meie tervishoiu tulevik. Vaat niimoodi! Head tervist teile kõigile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud. Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 17.13.