Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu teise töönädala kolmapäevast istungit. Soovitakse üle anda ka eelnõusid ja arupärimisi. Alustab kolleeg Rannar Vassiljev.

Head kolleegid! 11 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liiget soovivad üle anda arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine käsitleb Eesti Energia investeeringuid Jordaanias ja Ameerika Ühendriikides. Teatavasti on Eesti Energia alates 2010. aastast võtnud Jordaanias osa põlevkiviõli tootmise ühisprojektist, milles tal on oluline või strateegiline osalus. Eesti osalus selles on vähenenud 76%-st 65%-ni, kuid meie arvates on eriti huvitav see – samas teeb see meid ka pisut murelikuks –, et Jordaania enda osalus selles projektis on kahanenud peaaegu olematuks ehk 5%-ni. Ameerika investeeringute teemal on ajakirjanduses pisut juttu olnud. Teatavasti soetas Eesti Energia 2011. aastal Utah's teatud hulga põlevkivivarusid. Nõukogu liikmed on seda investeeringut riskantseks nimetanud. Senised põlevkivi kasutamise ja õliks realiseerimise katsetused ei ole väga paljulubavalt läinud. Sellest tulenevalt on meil ministrile mitu küsimust, mis käsitlevad osaluse muutumist projektides ja nende projektide eesmärkide muutumist, aga ka võimalikke riske ning seda, kuidas seda kõike finantseerida plaanitakse, eriti selles kontekstis, et Eesti Energia plaanib ka Eestis arvestatavaid investeeringuid. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle riikliku pensionikindlustuse seaduse ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on parandada eakate ja puuetega inimeste toimetulekut ning taastada pensionide ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste tasuta kojukanne sellisel kujul, nagu see toimus enne 2009. aastat. Omal ajal sai sel teemal siin saalis väga palju vaieldud. Keskerakond ja Rahvaliit olid pensionide tasuta kojukande kaotamise vastu. See võimalus säilis väga vähestel inimestel: osal töövõimetuspensionäridel ja inimestel, kes elasid tol ajal hajaasustusalal. Võime öelda, et seoses selle muudatusega ka pensionid justkui vähenesid, sest need inimesed, kellel ei olnud muud võimalust, tellisid loomulikult tasulise kojukande, mille hind on pidevalt tõusnud, ka sellest aastast see tõusis. Nimelt maksab pensioni koju tellimine nüüd 4,88 eurot kuus. Probleeme tekitab loomulikult see, et paljudes maapiirkondades (see ongi rohkem maapiirkondade küsimus) puuduvad sularaha- ja makseautomaadid ning postkontorid. Selleks et pensioniraha kätte saada, tuleb sõita suuremasse keskusesse, aga me teame ka ise, mismoodi maal ühistranspordiga lood on. Tasuta kojukande taastamine läheks maksma kõige rohkem 2,4 miljonit eurot, aga me arvame, et isegi vähem, sest paljud on juba valinud pensioni kättesaamiseks mingi teise tee, kas lasevad selle kanda võõra inimese kontole või on probleemi lahendanud muud moodi. Me kavandame, et see muudatus hakkaks kehtima järgmisest eelarveaastast.

Aitäh! Palun, kolleeg Urmas Klaas!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon otsustas oma 22. jaanuari istungil esitada Riigikogule otsuse eelnõu, millega teeme ettepaneku nimetada Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks Krista Aru. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine sotsiaalminister Taavi Rõivasele. Selle teema on, et hoolimata Eesti tervishoiu madalseisust avati eelmisel aastal Tallinnas uus ja igati tänapäevane tervishoiuasutus – Haabersti hooldusravikliinik. See läks maksma 4,6 miljonit eurot. Osaliselt võeti selleks laenu, aga 3,1 miljonit eurot saadi ka Euroopa Regionaalarengu Fondist. Nüüd, kui kliinik on valmis ja seal on 150 voodikohta, on selgunud, et seda ei soovita rahastada. Nimelt on haigekassaga leping sõlmitud ainult 56 koha rahastamiseks selle aasta esimeses kvartalis, aga mis edasi saab, pole üldse teada. See tähendab, et need investeeringud on tühja jooksnud ja patsiente on petetud. Seoses sellega on meil järgmised küsimused. Kui selle aasta esimeses kvartalis finantseeritakse 56 kohta, siis millal hakatakse finantseerima ülejäänud 94 kohta? Millises ulatuses on üldse plaanis haiglat finantseerida pärast selle aasta esimest kvartalit? Kui riigi institutsioonide heakskiidul ehitatakse uusi haiglaid, siis kuidas mõista seda, et neid ei finantseerita, kui need valmis on? Viimane küsimus: kui haigekassaga lepingut ei sõlmita, siis kuidas Vabariigi Valitsus tehtud kulutused korvab? Me ootame nendele küsimustele vastust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Arupärimise teema on teedel hukkunud inimeste arv. Hoolimata nii kurvast teemast on see arupärimine ülimalt positiivne. Ma ei tea, mis on selle põhjus, kas vähenev rahvaarv, suur Eestist lahkunute arv või kallis kütus, aga me võime nentida, et mullu teedel hukkunute arv võrreldes 2011. aastaga vähenes. Teist korda viimase 50 aasta jooksul oli see arv alla 100. See on väga positiivne tendents, mis vajab lahkamist. Tahame sellest siseministriga mõnel toredal esmaspäeva õhtul siin saalis põhjalikumalt rääkida. Aitäh!

Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! 11 Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel annan üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimise teema on Elektriraudtee uued rongid. Eelmise aasta lõpus saabus Eestisse kauaoodatud reisirong Stadler FLIRT. Elektrirongide maksumusest finantseerib 85% Euroopa Liidu ühtekuuluvusfond. Kahtlemata on tegu väga kiiduväärt ettevõtmisega, sest uued liiklusvahendid teevad väga paljude inimeste jaoks rongisõidu senisest mugavamaks. Ometi on mitmed ohutuseksperdid mures, kuna uusi ronge saab tõsta ainult külje pealt, mis tähendab, et õnnetuse korral on rongi tõstmiseks vaja paralleelrööpapaari või rööpapaariga paralleelselt kulgevat maanteed. Seoses eeltooduga soovime vastust järgmistele küsimustele. Euroopa Liidu toel on viimastel aastatel Eestis palju panustatud taristusse. Kas praegune raudteetaristu vastab uute rongide vajadustele? Eestis on arvukalt raudteeülesõite, mis on sõiduteega ühel tasandil. Kuidas on planeeritud tagada rongiliikluse ohutus pärast planeeritavat rongide piirkiiruse suurendamist? Meil on veel kaks küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja neli arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Riigikogu rahanduskomisjoni s.a 21. jaanuaril esitatud Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu liikme nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon, ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 22. jaanuaril algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Kaja Kreismani Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikmeks.
Riigikogu juhatus on muutnud Riigikogu alatiste komisjonide liikmete arvu selliselt, et keskkonnakomisjonis on senise kümne liikme asemel nüüd üksteist ning kultuurikomisjonis senise kümne liikme asemel üheksa liiget.
Riigikogu juhatus on muutnud oma 2011. aasta 5. aprilli otsust nr 6 ning jaotanud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni kohad Riigikogu alatistes komisjonides selliselt, et keskkonnakomisjonis on nimetatud fraktsioonil senise kahe koha asemel nüüd kolm ja kultuurikomisjonis senise kolme koha asemel kaks kohta.
Riigikogu juhatus on kinnitanud järgmised muudatused komisjonide koosseisus: Riigikogu liige Andres Jalak on lahkunud maaelukomisjoni liikme kohalt ning asunud rahanduskomisjoni liikme kohale, Riigikogu liige Priit Sibul on lahkunud kultuurikomisjoni liikme kohalt ja asunud maaelukomisjoni liikme kohale ning Riigikogu liige Kaja Kreisman on asunud keskkonnakomisjoni liikme kohale.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Erki Noole keskkonnakomisjoni esimeheks ning Riigikogu liikme Karel Rüütli keskkonnakomisjoni aseesimeheks.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Lugupeetud Riigikogu, palun tähelepanu! Täpsustame päevakorda. Tänase päevakorra punkti nr 4 arutelul, Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 336 esimesel lugemisel esineb eelnõu algataja nimel ettekandega keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ning juhtivkomisjoni ettekandega kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas. Tänase päevakorra punkti nr 8 arutelul, Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 289 esimesel lugemisel esineb juhtivkomisjoni nimel ettekandega keskkonnakomisjoni esimees Erki Nool.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 275. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse, kinnisasja sundvõõrandamise seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 247. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 76 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks õiguskomisjoni liikme Neeme Suure!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelnõu 323 teise lugemise alguses tuletan teile natuke meelde, millega on tegemist Rooma statuudi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu puhul, sest on võimalik, et kõik kolleegid ei ole sellega väga täpselt kursis.
Rooma statuut on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu alusdokument, millega Rahvusvaheline Kriminaalkohus loodi. Statuut avati allkirjastamiseks aastal 1998 ja 2002. aastal jõustus see lõplikult. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on ÜRO toimealas toimiv rahvusvaheline õiguskaitseorganisatsioon, mis lisaks liikmesriikide jurisdiktsioonile teostab oma jurisdiktsiooni. Eesti on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liige alates 2002. aastast. Kriminaalkohtul on 121 liiget. Seda nimetatakse ka n-ö väikeste riikide klubiks, sest suured riigid, näiteks Inglismaa, USA, Venemaa, Hiina ja India, ei ole sellega liitunud ja tõenäoliselt ka ei kavatse seda teha.
Praegu käsitleme alusdokumendi ehk Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimist. Veel niipalju meeldetuletuseks, et muudatused sisaldavad põhiliselt kolme olulist aspekti. Esimene aspekt on see, väga lihtsalt öeldes, et kõik rahvusvahelistes konfliktides keelatud relvad keelataks muudatustest tulenevalt ka riigisisestes konfliktides. Teine muudatus on agressioonikuriteo täpne määratlemine. Muudatuste kolmas aspekt on see, et kriminaalkohtule antakse laiemad õigused kui seni. Kui seni oli agressioonikuriteo puhul ainult ÜRO Julgeolekunõukogul õigus otsustada, kas tegemist on agressiooniga või ei, siis sellest muudatusest tulenevalt võib kriminaalkohus seda ise otsustada. See annab Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule oluliselt õigusi juurde.
Teiseks lugemiseks valmistasime eelnõu ette 14. jaanuaril. Aruteludest võtsid osa ka Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tanel Kalmet ning Välisministeeriumi juriidilise osakonna peadirektor Annely Kolk ja vanemjurist Mare Tropp. Teise lugemise ettevalmistamine meil väga keeruliselt ei kulgenud, sest üldiselt on olemas arusaam, et Eesti peaks need muudatused ratifitseerima ja seaduseelnõu 323 seadusena vastu võtma.
Tähtajaks esitas kolleeg Igor Gräzin ka ühe täiendusettepaneku. Ta tegi komisjonile ettepaneku täiendada seadust kas preambuli või lisaga, mis väljendaks Eesti riigi soovi käsitada agressioonina ka energiablokaadi ja küberrünnakut riigi vastu. Selle ettepaneku üle oli meil pikem arutelu. Ettepaneku tegija, hea kolleeg Gräzin, ja Välisministeeriumi esindajad olid erinevatel seisukohtadel. Lõpuks toimus hääletus. Komisjon ettepanekut ei toetanud: 3 komisjoni liiget olid ettepaneku poolt ja 6 vastu.
Räägin lühidalt selle arutelu sisust. Rooma statuut ütleb, et statuudile reservatsioone ei tehta. Välisministeeriumi esindajad väitsid, et Igori Gräzini ettepanek on reservatsioon. Ettepaneku tegija väitis vastu, et tegemist ei ole reservatsiooniga, kuna sellega Eesti ei vähenda oma kohustusi statuudi raames, vaid pigem suurendab. Aga Välisministeeriumi esindajad jäid oma seisukohale ja ütlesid, et ükskõik, kas tegemist on suurendamise või vähendamisega, igal juhul on tegemist reservatsiooniga.
Teiseks vaieldi ettepaneku esitaja väite üle, et sellise teksti lisamine ei kahjusta nende muudatuste ratifitseerimist, vaid annab rahvusvahelisele areenile teada, et Eestile on olulised energiajulgeolek ja küberjulgeolek. See oleks lihtsalt esmakordne selliste mõistete viimine rahvusvahelise õiguse areenile. Vastuväited olid järgmised. Agressioonikuriteo mõiste on üldse väga tundlik teema. Selle paberile saanud mõiste fikseerimiseks on kulunud 12 aastat diplomaatilist tegevust. Kuna niikuinii võivad suured ja väikesed riigid erinevalt käsitada seda, mis see agressioon tegelikult on, siis on juba ainuüksi sellise kokkuleppe saavutamine väga väärtuslik. Eesti ei peaks hakkama kirjutama juurde omi lisasid, kus me käsitame agressioonina ka küberrünnakut või energiablokaadi. Siis võib ju tulla mõni kolmas riik ja ka midagi öelda, võib tulla ka neljas riik ja öelda veel midagi ning pikaajaline protsess võib saada kahjustatud. Välisministeeriumi ametlikud seisukohad on, et statuudile reservatsioonide tegemine ei ole lubatud ja agressioonikuriteo mõiste kahtluse alla seadmine võib kahjustada kokkulepet, mille saavutamiseks on kulunud 12 aastat. Selline on kokkuvõte sellest arutelust. Aga härra Gräzin oli sellise ettepaneku teinud ja hääletamisele see läks. Nagu ma ütlesin, komisjon seda ettepanekut ei toetanud (3 poolt ja 6 vastu).
Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 115, mis võimaldab välislepingut käsitlevat seaduseelnõu arutada kahel lugemisel, otsustas komisjon konsensuslikult suunata eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda teisele lugemisele s.a 23. jaanuaril ehk täna ja teha täiskogule ettepanek eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Küsimus kolleeg Väino Lindelt.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loodan, et me saame siin ka kolleeg Gräzini ettepanekut hääletada. Aga värskenda mu mälu ja ütle, kas Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga on ühinenud ka niisugused riigid, kes on alati igal pool valmis rahu ja oma õiguste eest võitlema, näiteks Ameerika Ühendriigid, Venemaa Föderatsioon ja Hiina.

Aitäh küsimuse eest! Saan vastata, et ei ole. Suured riigid ei ole Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmed. Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul ei ole tegelikult oma täidesaatvat organisatsiooni kui sellist, ta saab toimida ainult oma liikmesriikide ja nende täidesaatvate jõuorganite kaudu. Selles mõttes on ikkagi tegemist õigusemõistmise organisatsiooniga, mis töötab päris tõhusalt. Näiteks mõisteti pärast Jugoslaavia konflikti sealsamas Rahvusvahelises Kriminaalkohtus lõpuks süüdi 161 sõjakurjategijat. Tõsi küll, selleks läks üle kümne aasta, aga praegu kannavad nad kõik karistust.

Palun, kolleeg Mart Nutt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas komisjonil on andmeid, kui paljud nendest 121 riigist, kes on Rooma statuudiga ühinenud, on juba selle muudatuse ratifitseerinud? Kas komisjonil on andmeid mõne riigi kohta, kes ei kavatse seda ratifitseerida?

Aitäh! Eesti oleks kolmas riik, kes selle ratifitseerib. Tähendab, ratifitseerimisprotsess on algusjärgus. Selleks et need muudatused jõustuksid, läheks vaja vähemalt 30 riigi allkirja. Muudatused ei saa jõustuda enne kui aastal 2017. Aga Eesti kui üks väikestest riikidest Rooma statuudi liikmeskonna seas on kindlasti huvitatud, et need muudatused jõustuksid võimalikult kiiresti.

Palun, kolleeg Valdo Randpere!

Aitäh! Hea ettekandja ja kolleeg õiguskomisjonist! Kui ma sind kuulasin, siis jäi mulle mulje, nagu oleks Igor Gräzini täiendusettepanek tagasi lükatud ainult formaalsetel põhjustel. Ma küsin igaks juhuks üle, et oma mälu värskendada. Minule jäi meelde, et me diskuteerisime päris sisuliselt näiteks küberkuriteo mõiste üle Igori täiendusettepanekus ja me ei olnud üldse nii väga ühel meelel või positiivselt meelestatud selle definitsiooni suhtes. Kas mul on õigus, kui ma nii mäletan, või olime tõesti kari formaliste ja lükkasime perfektse täiendusettepaneku lihtsalt formaalsetel põhjustel tagasi?

Aitäh meelde tuletamast! Sul on tõesti õigus. Meil toimus arutelu sellel teemal, kuidas küberkuritegu üldse käsitleda, kus asub küberkurjategija, kus seda kuritegu toime pannakse ja milline on toimepandava küberkuriteo mõju. Me arutasime, kas massiline rünnak infoportaalide või panga kodulehtede blokeerimiseks on agressioon või kas lennujuhtimiskeskusesse häkkimine on agressioon. Arutelu all oli, et kui häkkimine käib serveri kaudu, mis asub mingisuguse riigi territooriumil, siis kas see riik on selles agressioonis osaline või ei ole. Selge on, et siin on hulgaliselt mitmeti mõistetavusi. Küberkuritegu kui agressiooniakti ei ole ka Eesti ise oma seadustes sellisena käsitlenud. Kolleeg Gräzin tegelikult ei taotlenudki seda, et me oleksime küberkuriteo mõiste lahti rääkinud või kirjutanud, ta taotles pigem selle mõiste toomist rahvusvahelisse õigusruumi. Samas toetas näiteks Välisministeerium täiesti diskussiooni küberkuriteo kui agressiooniakti mõtestamise üle. Me peaksime selle diskussiooniga edasi minema. Ka rahvusvahelisel areenil on sellest juttu olnud. Aga siiski öeldi, et praeguse käsitluse ja Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise valguses ei oleks hea, kui me hakkaksime tooma lisaaspekte ratifitseerimisseaduse juurde.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Hea ettekandja! Küberrünnak on omaette õigusteaduse haru. Google'ist näeb, et on sadu raamatuid, kus seda mõistet on defineeritud. Praegu polnud sellest tõesti juttu, aga ma tahan ühte asja täpsustada. Sa küll mainisid seda, aga ma soovin, et see oleks väga kindlalt öeldud. Küberrünnak ei ole lihtsalt n-ö pistiku seinast väljatõmbamine. See, mis 2007. aastal tundus meile küberrünnakuna – kahtlemata tolles mõttes see seda ka oli –, on ainult pisike erijuhtum, nn DoS (denial-of-service). Me saame tänapäeval aru, et tegemist on väga keerulise asjaga. Kas see vahe oli komisjonis ikka selge?

Jah, komisjon käsitles küberrünnaku eri aspekte ja mitmesuguseid mõjusid, mida küberrünnak võib tekitada kas tuumajaamale, olulisele sideoperaatorile, lennujuhtimiskeskusele või lihtsalt mingisugusele infoportaalile. See vahe oli komisjonis täiesti selge.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Ma küsin Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta pisut laiemalt. Kas ettekandja meelest on Eesti välispoliitika tegijad, aga ka peaminister nii maailmas kui ka kodus suureks mänginud selle, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesotsas on praegu Eesti suursaadik Tiina Intelmann?

Aitäh! Seda asjaolu komisjon ei käsitlenud. Mis puudutab seda, et Eesti on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu üks juhtivatest jõududest, siis see asjaolu lisab meile pigem vastutust.

Palun, kolleeg Mart Nutt, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Austatud ettekandja! Kui vaadata Igor Gräzini lähenemisviisi, siis ma põhimõtteliselt arvan, et küberrünnak peaks rahvusvahelises õiguses olema agressiooni mõistega seotud küll, kuigi ilmselt selle lähenemise kaudu me seda eesmärki ei saavuta. Aga tulen tagasi agressiooni juurde laiemalt. Võib öelda, et võib-olla kaudselt, aga agressiooni teemat on käsitlenud mitmed varasemad rahvusvahelise õiguse aktid, nagu Briand-Kelloggi pakt või Montevideo konventsioon ja ehk mõned regionaalsed aktid veel. Kas komisjonis kõrvutati neid lähenemisviise ja kas komisjon tõi välja nende omavahelisi paralleele?

Aitäh! Komisjon oli täiesti teadlik sellest, et agressiooniakti on mõningates rahvusvahelistes dokumentides ka varem kirjeldatud, aga praegune käsitlus on täpsem, sh määrab täpsemini kindlaks riikide rolli agressiooniaktides. Üks oluline aspekt on see, et agressioonikuriteona hakatakse käsitlema ka seda, kui üks riik võimaldab kolmandal riigil kasutada oma territooriumi agressiooniakti jaoks teise riigi vastu. See on üks väga oluline erinevus varasemast. Nii et jah, me olime teadlikud, et neid definitsioone on olnud ka varem, me kõrvutasime neid ja nägime, et uus käsitlus on täpsem ja selgemini lahti kirjutatud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Neeme Suur! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Austatud kolleegid! Kriminaalkohtu president ei ole mitte ainult eestlane, vaid ka daam. Au ja kiitus talle selle eest!
Agressiooni mõiste on vana, see pärineb aastast 1928. Mart Nutt mainis siin Briand-Kelloggi pakti. Esimene agressiooni definitsioon on aastast 1933, teine aastast 1934, mida tunnustas siis ka Eesti. 1951. aastal tuli ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni otsus ja praegu kehtib ÜRO resolutsioon nr 33/14/1974. Nii et mitte midagi uut siin ei ole.
Uus on ainult üks asi. Eesti on deklareerinud, et me oleme küberriik, juhtiv IT-riik. Kui me oleme juhtiv IT-riik ja pealegi täidame niivõrd vastutusrikast rolli Rahvusvahelises Kriminaalkohtus, siis, ausalt öeldes, ei pea me selle eest ainult kiita saama, vaid me peame siin ka vastutama. Vastutamine tähendab muu hulgas seda, et Eesti tõstatab IT-maailmas esimesena need küsimused, mis on olulised maailmale tervikuna. Ma väidan, et küberrünnak on selline küsimus.
Meie tutvus küberrünnakutega sai alguse 2007. aastal, kuid pärast seda on küberrünnakud edasi arenenud. Ma juhin sellele tähelepanu. Kindlasti räägiks Valdo täpsemalt näiteks sellisest kahtlemata riikide korraldatud ja inspireeritud viirusest nagu nn Stuxnet, mille eesmärk oli elektrisüsteemide häire. Eesmärk oli õilis, aga vahendid äärmiselt riskantsed: mõte oli elektrivarustussüsteemide häirimine Iraani uraanirikastustehastes, mis oleks võinud vastumeetmena esile kutsuda reaalse sõjalise konflikti. Selliseid asju juhtub ikka ja jälle ning mida edasi, seda rohkem neid juhtuma hakkab.
Teine asi puudutab energiablokaadi. Vanemad siinolijad energiablokaadi kindlasti mäletavad. See on väga paha asi. 1990. aastal oli Lasnamäe majades 12–13 kraadi sooja ning vanainimesi ja lapsi suri. Me nägime samasuguse, ütleme, agressiooniaktiga ähvardamist Ukrainas aastatel 2006–2009 ning osaliselt ka aastal 2008. Ka see on tänapäeva elu reaalsus. Ma arvan, et Eesti võiks olla esimeste hulgas, kes energiablokaadi küsimuse rahvusvahelisel areenil tõsiselt tõstatab.
Kahjuks ei saa olla nõus Välisministeeriumi seisukohaga. Nad nimelt ei arvesta, et reservatsioon ehk tagasivõtmine tähendab Viini konventsiooni kohaselt seda, kui riik mingi rahvusvahelise akti toimet enda suhtes piirab. Eesti laiendaks akti toimet enda suhtes.
Teiseks, mul on siin kaasas (ka komisjonis oli see laual) 1948. aasta resolutsioon, millega muudetakse rahvusvaheliselt karistatavaks genotsiid. Seal nimelt on ka reservatsioonid keelatud ja sellepärast on riigid lisanud sellised asjad nagu understandings, mis teatavasti Viini konventsiooni alla ei kuulu. Välisministeerium nendele asjadele mingit tähelepanu ei juhtinud.
Muide, ma ei ole nõus selle seisukohaga, et Eesti välispoliitika huvides ei ole ülemaailmse rahu, rahvastevahelise sõpruse ja koostöö kindlustamine. Mina nimelt olen rahu poolt.
Kui tohib, siis ma räägin kolm minutit sellest veel.

Palun, kolm minutit rahu eest!

Ma juhin tähelepanu veel kahele aspektile. Aspekt nr 1 on see, et me sellise deklaratsiooniga mingil määral ennast kaitseme. Me ütleme, et me ei taha, et meie vastu küberrünnak korraldatakse, me ei taha, et meil elekter välja lülitatakse või Narvas lastakse vesi poolteist meetrit alla. See on asja üks pool. Aga on olemas ka teine pool. Me teatame maailmale, et mitte ükski riik ei kasuta Eesti tehnovõrke ja meie küberkompetentsust, selleks et rünnata kedagi teist. Ma arvan, et me võime rahulikult deklareerida, et Eestist ei hakka enam mitte kunagi lähtuma oht mitte ühelegi riigile maailmas. Te võite kindlad olla, et Eesti on rahumeelne riik ega talu terroristlikku, sh küberterroristlikku ja energeetikaga seotud terroristlikku tegevust, mis lähtuks tema territooriumilt. See on raske kohustus.
Ma loodan, et rahvasaadikud mõtlevad selle üle. Kolleegid, ma loodan, et te hääletate poolt! Kasutan veel juhust, et öelda seda, mida siit puldist harva öeldakse. Ma tahan Neeme Suurele öelda aitäh sel lihtsal põhjusel, et ma ei ole veel kunagi kuulnud nii objektiivset ja tasakaalustatud keerulise probleemi esitust kui see, mis oli. Aitäh sulle!

Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Rohkem kõnesoove ei ole, see tähendab, et ma lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, mille on esitanud kolleeg Igor Gräzin, ja juhtivkomisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Palun seda ettepanekut hääletada!

Palun, suurima heameelega! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud kolleeg Igor Gräzin ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 34 ja erapooletuks jäi 4. Ettepanek ei leidnud toetust.
Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalik panna see välisleping lõpphääletusele.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu 323. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 62 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Olen teie ees seda eelnõu kaitsmas kultuuriministri asemel. Vabariigi Valitsus kiitis meediateenuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu heaks eelmise aasta detsembri algul, 6. detsembril. Nüüd on siis eelnõu Riigikogu kätes. Selgitan, miks eelnõu välja töötati, tutvustan eelnõu eesmärke ja olulisemaid sätteid, mis muudavad meediateenuste valdkonna korraldamist Eestis.
Kultuuriministeerium asus teie ees olevat eelnõu ette valmistama aasta tagasi. Eelnõu lähtekohti arutati valitsuskabineti nõupidamisel eelmise aasta 15. märtsil. Kabinetist saadud sisendi põhjal töötas Kultuuriministeerium eelnõu ka välja.
Meediateenuste seaduse tähenduses on meediateenus raadio- ja televisiooniteenus ning tellitav audiovisuaalmeedia teenus. Meediateenuste valdkonna korraldamine, seaduse nõuete ja Eestis väljaantud tegevuslubade nõuete täitmise järelevalve on olnud pikka aega Kultuuriministeeriumi ülesanne. Eelnõuga, mis teie ees täna esimesel lugemisel on, hakatakse seda süsteemi tänapäevastama ja uuendama.
Eelnõu üks peasiht on luua meediateenuste valdkonnas regulatsiooni uus mudel, mis arvestaks Eesti meediateenuste turu arenguid ning oleks vastavuses Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu põhimõtetega. Praegu on Eesti ainus riik Euroopa Liidus, kus meediateenuste alal toimuvat ei korralda sõltumatu eraldiseisev asutus. Kõik need ülesanded on siiani olnud Kultuuriministeeriumi käes. Praegune regulatsioonimudel kujunes Eestis välja ringhäälingu analoogajastul. Digitaalajastul on mõistagi tulnud juurde uusi telekanaleid, on lisandunud tellitavaid audiovisuaalmeedia teenuseid, mille suhtes kehtivad Euroopa Liidus kokkulepitud nõuded. Näitena võib tuua alaealiste kaitse uute meediateenuste puhul. Nende nõuete täitmise peab riik mõistagi tagama.
Muudatusi valdkonna regulatsioonis tingib ka meediateenuste endi areng. Näeme meediateenuste mitmete vormide põimumist. Kui varem olid olemas selgelt eristuvad piirid televisioonis, internetis või mõnes uues telekommunikatsioonivahendis levivate sisuteenuste vahel, siis nüüd on need piirid hajumas. Turule tulevad üha uued teenused, mis mõistagi loovad inimestele uusi võimalusi saada osa infoühiskonnas pakutavast. Sellepärast on paljud riigid hakanud seda valdkonda käsitlema kui ühte tervikut, kus televisioonis ja internetis pakutavad meediateenused ja telekommunikatsiooni sisuteenused on järjest rohkem põimunud ühtseks kogumiks – infoühiskonna teenusteks. Sedamööda korraldatakse ümber ka valdkonna regulatsiooni mudel, koondades selle ülesanded ühe sõltumatu eraldiseisva asutuse kätte. Üks hea näide on siin Suurbritannia ühtne regulaator Ofcom ehk Office of Communication, mis katab meedia sisu- ja ka telekommunikatsiooniteenuseid. Seda teed pidi läheb teile esitatud eelnõu järgi ka Eesti.
Eelnõu seaduseks saamise korral tekib meil mudel, kus meediateenuste sisupoole ja telekommunikatsiooniala regulaatori ülesanded koonduvad ühe sõltumatu asutuse kätte, milleks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutusalas tegutsev Tehnilise Järelevalve Amet. Eestis ei ole ilmselgelt otstarbekas luua meediateenuste valdkonna korraldamiseks täiesti uut asutust, vaid kõik need ülesanded saab koondada Tehnilise Järelevalve Ameti kätte. Tehnilise Järelevalve Amet on Euroopa Liidu tasandil praegu tunnustatud kui telekommunikatsioonivaldkonna sõltumatu eraldiseisev regulaatorasutus. Ka uue mudeli järgi toimub valdkonna korraldus ikkagi suuresti Tehnilise Järelevalve Ameti ja Kultuuriministeeriumi koostöös, sest meediateenuste poliitika kujundamine ja valdkonna arenguks soodsate tingimuste loomiseks vajalike eelnõude väljatöötamine jääb endiselt Kultuuriministeeriumi pädevusse. Kui praegu tegutseb Kultuuriministeeriumi juures tegevuslubade taotluste hindamisel ekspertide nõuandev komisjon, siis uue mudeli järgi luuakse selline komisjon Tehnilise Järelevalve Ameti juurde. Sinna kuuluvad Kultuuriministeeriumi esindaja ja teised meediavaldkonna asjatundjad. Ka raadioteenuse ja vaba juurdepääsuga televisiooniteenuse tegevuslubade konkursside korraldamine hakkab toimuma Kultuuriministeeriumi ja Tehnilise Järelevalve Ameti koostöös. Konkursi kuulutab eelnõu kohaselt välja kultuuriminister, kes määrab konkursi tingimused. Aga konkursile esitatud taotluste hindamine ja loa väljaandmise või sellest keeldumise otsustamine on eelnõu kohaselt Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanne. Tingimusjuurdepääsuga televisiooniteenuse osutamise, satelliittelevisiooniteenuse ja ajutise tegevusloa annab seaduse alusel välja Tehnilise Järelevalve Amet, kooskõlastades loatingimused eelnevalt Kultuuriministeeriumiga.
Mõned muudatused tulenevad soovist täpsustada valdkonna keskse õigusakti, Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivist ülevõetud sätete sõnastust. Seda on nii Eestil kui ka mitmel teisel liikmesriigil soovitanud teha Euroopa Komisjon. Euroopa Liidu eelnimetatud direktiivi võttis Eesti oma seadusesse üle kahe aasta eest. Euroopa Komisjon on hiljem esitanud täpsustavaid küsimusi direktiivi ülevõtmise asjus mitte ainult Eestile, vaid, nagu ma ütlesin, kõigile liikmesriikidele. Nii näiteks täiendatakse osaliselt äriteate definitsiooni, lisades sellele viite enesetutvustusele. Seda tehakse eelnõu § 1 punktis 9. Ka viiakse seadusesse varjatud äriteate edastamise keeld (eelnõu § 1 lõige 10). Mõne sätte täpsustamisega luuakse paremad alused Euroopa Liidu direktiivi nõuete täitmise tagamiseks, näiteks saades õiguse küsida sideettevõtjailt andmeid nende pakutavate audiovisuaalmeedia teenuste jurisdiktsiooni kohta. Seda käsitlevad eelnõu § 1 punktid 16 ja 17. Eestis on olnud juhtumeid, kus infovahetuses mõnda välismaist telekanalit oma teenuses pakkuva sideettevõtjaga ei selgu selle telekanali asukohamaa ega see, kas telekanalil üldse on mõne riigi tegevusluba. Siit on tulenenud vajadus seadust täiendada ja luua Tehnilise Järelevalve Ametile õiguslik alus sideettevõtjalt seda infot saada. Selle nõude rakendamisel võtsime arvesse ka sideettevõtjate soovi, et neile jääks rohkem aega selleks valmistuda. Nii rakendub see nõue hiljem kui seadusmuudatus tervikuna, nimelt alates 1. jaanuarist 2014.
Eelnõuga täpsustatakse ka alaealiste kaitseks meetmete võtmist tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste puhul. Näidisloetelus tuuakse mõned tehnilised võimalused, näiteks isiklikud tunnuskoodid, filtreerimistarkvara vms. Need on loetletud eelnõu § 1 punktis 8.
Eelnõu muudab mitme nõude rakendamise paindlikumaks, andes näiteks võimaluse erandit taotleda mitte ainult neile televisiooniteenuste osutajatele, kellel on luba edastada muusikaprogramme, vaid ka neile, kellel on luba edastada spordi-, filmi- või muid teemaprogramme. Samuti on võimalik paindlikumalt rakendada uudistesaate nõuet üleriigilise leviga raadiokanalite puhul, kui tegu on muusikaraadioga. Paindlikult saab rakendada uudistesaadete, omatoodangu ja Euroopa toodangu osakaalu nõudeid ka nendes telekanalites, mille põhisisu on reklaam, enesetutvustus või otsepakkumine.
Eelnõu korrastab ka järelevalveasutusele nõuete täitmise kohta andmete esitamist. Kehtiva seaduse järgi esitatakse andmeid uudistesaadete mahu, omatoodangu ja Euroopa toodangu osakaalu nõude ning sõltumatute tootjate loodud audiovisuaaltööde osakaalu nõude täitmise kohta eri aegadel. Tulevikus tuleb need andmed kõigil esitada 15. veebruariks, sh andmed, kuidas on paranenud meediateenuste kättesaadavus nägemis- ja kuulmispuuetega inimeste seas. Oluline on, et neid andmeid tuleb esitada igal aastal, varem oli siin kaheaastane intervall. Kultuuriministeeriumi hinnangul peaks andmete sagedasem esitamine aitama kaasa sellele, et meediateenuste osutajad tegeleksid oma teenuste puuetega inimestele kättesaadavuse parandamisega pidevalt. Nende teenuste maht peaks sellisel kombel järk-järgult kasvama.
Eelnõu väljatöötamisel ja kooskõlastamisel oli üks enim diskussiooni põhjustanud küsimus seaduse nõuete täitmise parem tagamine ja võimalikud sanktsioonid siis, kui mõnda nõuet ei ole korduvalt täidetud. Konsultatsioonide tulemusel muutus see norm selliseks, et eelnõus on järelevalves võetavate meetmete aluseks sunniraha rakendamine asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras, sealjuures on eelnõus sunniraha ülemmäär kuni 15 000 eurot ja ettekirjutuse korduva täitmata jätmise korral kuni 30 000 eurot. See on sätestatud eelnõu § 1 punktis 18. Arvestame seda, et neid määrasid rakendatakse Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika ühe keskse nõude, Euroopa toodangu osakaalu normi täitmata jätmise korral. Selle regulatsiooni rangemaks ja mõjusamaks muutmise tingis asjaolu, et mõni telekanal pole mitu aastat järjest täitnud Euroopa toodangu osakaalu nõuet, seda hoolimata korduvatest lubadustest ja tehtud ettekirjutustest. Eesti riik aga peab suutma tagada, et tema tegevusloaga tegutsevad meediateenuse osutajad täidavad Euroopa Liidu audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi nõudeid. Vist on paslik siinkohal märkida, et seda konkreetset sätet selgitab pikemalt ka seletuskiri, kus on näha, et sunnirahamäära tõstmisel peetakse silmas neid juhtumeid, kus tegu on Euroopa toodangu osakaalu nõude korduva rikkumisega. Keegi ei kavatse hakata rakendama sunniraha kõrget määra esmase rikkumise korral. Nendel juhtudel piirdutakse märgukirja ja hoiatusega või tehakse ettekirjutus. Kui ettekirjutus tähtajaks täitmata jääb, siis on võimalik rakendada sunniraha.
Lisaks meediateenuste seadusele muudetakse eelnõuga Eesti Rahvusringhäälingu seadust, majandustegevuse seadustiku üldosa seadust, reklaamiseadust ja Vabariigi Valitsuse seadust. Enamasti on need muudatused seotud järelevalveülesannete üleminekuga Kultuuriministeeriumilt Tehnilise Järelevalve Ametile. Vabariigi Valitsuse seaduses täiendatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisala ülesannete loetelu, sinna lisatakse meediateenuste osutamise riiklik korraldamine ja riiklik järelevalve meediateenuste osutamise üle. Täiendatud seaduse alusel muudetakse Kultuuriministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Tehnilise Järelevalve Ameti põhimäärust.
Seadus jõustub 1. juulil 2013. Kogu meediateenuste regulatsiooni uus mudel hakkab seaduse vastuvõtmise korral toimima selle aasta teisel poolaastal. Soovin Riigikogule edu selle olulise eelnõu menetlemisel! Aitäh!

Suur tänu, proua keskkonnaminister! Palun, küsimus kolleeg Priit Sibulalt!

Aitäh! Hea ettekandja! Meil kultuurikomisjonis oli arutelu punktide 16, 17 ja 18 üle, millele te oma ettekandes ka viitasite. Mul on küsimus teie isikliku seisukoha kohta, sest te tõenäoliselt ei ole selle eelnõu menetlemise käiguga tihedalt seotud olnud. Kui me räägime välisettevõtte andmete saamisest, siis kas teile ei tundu, et kümme päeva on sideettevõtte jaoks liiga lühike aeg? Mulle tundub, et see võib osutuda liiga lühikeseks. Teine küsimus on selle kohta, kas 30 000 euro suurune trahv ettekirjutuse korduva täitmata jätmise korral ei ole siiski liiga suur. Sel juhul ei sõltu see enam ettekirjutuse alusest või esmase rikkumise põhjusest, vaid lihtsalt siis, kui ettekirjutus on korduvalt täitmata jäetud, on trahv 30 000 eurot.

Aitäh! Kui tagantpoolt pihta hakata, siis tuleb öelda, et seletuskirjas on seletatud, millistel puhkudel seda määra rakendatakse. Ma olen veendunud, et see on põhjalikult läbi kaalutud ettepanek, mis eelnõusse kirja saanud on. Mis puudutab ettekirjutuse täitmise tähtaega, siis kooskõlastustabelis, mis eelnõule lisatud on, on ka kirjas, mis põhjusel jäeti see muutmata, selliseks, nagu eelnõus kirjas on. See aeg on kümme päeva ja ma pean seda mõistlikuks. See oli ka valitsuse ühine seisukoht.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud keskkonnaminister kultuuriministri ülesannetes! Minu küsimus puudutab tänase teemaga seonduvat teemat. Meie meedia on arvamusvabaduse poolest kolmandal kohal ja meedia aadressil on kõlanud igasuguseid kiidusõnu. Mis te arvate, kuidas meedia oma sõnade eest vastutab? Vahel tundub, et meie meedial puudub täiesti vastutustunne. Kuidas inimesed ennast kaitsta saavad?

See küsimus otseselt eelnõu ei puuduta, aga eks meediaga on tõenäoliselt nii nagu peaaegu kõigi ülejäänud valdkondadega, näiteid leiab alati nii ühest kui ka teisest servast. Üldiselt on Eesti meedia tubli. Ma usun, et inimesed, kes Eesti meediasfääris tegutsevad, annavad endale aru, et sõnavabadus sisaldab muu hulgas olulisel määral vastutust nende sõnade eest, mis välja öeldakse. Ma arvan, et Eesti meediaga tervikuna ei ole midagi lahti, aga nagu ma ütlesin, eks igast eluvaldkonnast leiab väga erinevaid näiteid.

Head kolleegid, mul on suur palve: jääme seaduseelnõu arutelu juurde. Meediaküsimused on väga tähtsad, aga me võiksime neid arutada mõnes teises kohas. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Hea minister! Tahan saada natuke selgitust. Tehnilise Järelevalve Amet on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas. Te ütlesite, et meediateenuste osutamise tegevuslubade väljastamine jääb ka edaspidi Kultuuriministeeriumi ülesandeks. Tekibki küsimus, milleks jagada need ülesanded kahe ministeeriumi vahel, võib-olla oleks parem viia kõik Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla.

Aitäh! Tegevuslubade väljaandmine on edaspidi kahetasandiline. Mis puudutab konkursse ja tegevuslubadele seatavaid tingimusi ehk sisupoolt, siis see on endiselt Kultuuriministeeriumi ülesanne, kuid kontroll ja, ütleme, rakenduspool liigub edaspidi Tehnilise Järelevalve Ametisse. See, et meediateenuste sisupool jääks tingimuste seadmise kaudu Kultuuriministeeriumisse, on igati mõistlik. See, et kontrollipool liigub Tehnilise Järelevalve Ametisse, on samamoodi praktiline. Ma arvan, et see on hea lahendus, mis on eelnõus pakutud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud keskkonnaminister! Kutsun kõnepulti kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Kultuurikomisjon arutas kõne all olevat eelnõu oma kahel istungil: 15. ja 21. jaanuaril s.a. 15. jaanuaril olime palunud meile selgitusi jagama ja meediateenuste seaduse üldpõhimõtteid tutvustama kultuuriminister Rein Langi ning Kultuuriministeeriumi meediaosakonna juhataja Peeter Sookruusi. Teisele istungile, kus see seaduseelnõu arutelu all oli, olime komisjoni palunud huvirühmade esindajad. Kohal olid Eesti Ringhäälingute Liidu esindaja Priit Leito, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu esindajad Indrek Ild, Paul-Kristjan Lilje ja Keilin Nõmmela, Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa ning ka Kultuuriministeeriumi meediaosakonna juhataja Peeter Sookruus. Et mitte unustada, siis ütlen kohe, et komisjon otsustas 15. jaanuari istungil meediateenuste seaduse eelnõu täiskogu päevakorda panna 23. jaanuaril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 6. veebruar s.a. Kõik need kolm otsust tegime konsensuslikult.
21. jaanuaril olid laua taga, nagu öeldud, huvirühmade esindajad. Olulisemad teemad tõi minister oma ettekandes välja. Ka kolleeg Priit Sibul juhtis oma küsimusega tähelepanu sellele, mis huvirühmades küsimusi tekitasid. Huvirühmade mure võiks võtta kokku mõistega "sunniraha". Eesti Ringhäälingute Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ning Eesti Rahvusringhääling peavad kõik väga mõistlikuks ja teretulnuks, et see seaduseelnõu on välja töötatud ja meediateenuste korraldamine läheb selles suunas, et meediapoliitika eest vastutab Kultuuriministeerium, aga järelevalve on Tehnilise Järelevalve Ameti pädevuses, nagu igati euroopalik on. Eesti on tõesti viimane, kes seda süsteemi muudab. Ometigi on huvirühmade arvates probleem see, et sunniraha, mis määratakse siis, kui Euroopa Liidus toodetud programme ei ole telekavas kavandatud mahus, on liiga suur. Üks selline telekanal, kellel on Eestis sellega probleeme, on TV6, kes ei täida Euroopa Liidu direktiividest tulenevat Euroopa Liidus toodetud programmide ja omatoodangu edastamise nõuet. Sunniraha kõrget määra peeti ettevõtjale mittesõbralikuks.
Teine teema, mille tõstatas infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liit, on kümnepäevane tähtaeg, kui sõltumatu regulaator ei nõua informatsiooni meediateenuse kohta mitte meediateenuse osutajalt, mitte telekanalilt, vaid sideettevõtjalt, kes seda programmi vahendab. Sideettevõtja ei pruugi suuta kümne päeva jooksul neid andmeid edastada, kui meediateenuse osutaja ei ole talle andmeid nii kiiresti esitanud või ei esitagi. Näiteks toodi välja puhkusteaeg, kui sellega võib probleeme tekkida, sest Starmanis tegeleb selliste päringutega ainult üks inimene. Ei peeta mõistlikuks seda töökohta väikeses ettevõttes dubleerida, kuna sideteenuse osutajale tekiks liiga suur halduskoormus. Samamoodi peeti põhjendamatuks määrata sunniraha, kui kümnepäevasest tähtajast ei ole kinni peetud. Kultuuriministeeriumil olid loomulikult olemas oma vastused ja need kajastuvad ka eelnõu seletuskirjas.
Kultuurikomisjon pidas oluliseks jätkata arutelu esimese ja teise lugemise vahel, oodata ära ka muudatusettepanekud ning siiski püüda leida tasakaal valitsuse ettepandu ning Eesti Ringhäälingute Liidu ja Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu murekohtade vahel. Selle teemaga me töötame kindlasti edasi. Suur tänu!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Palun küsimus, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Minu küsimus ei puuduta küll konkreetselt selle seaduseelnõu paragrahve, aga seletuskirjas toodut puudutab see kohe kindlasti. Mind huvitab rahvusringhäälingus edastatav reklaam, mis praegu on lubatud üksnes nõukogu eriloa alusel. Milline on teie isiklik seisukoht ja missugune on komisjoni seisukoht rahvusringhäälingus edastatava reklaami kohta? Kas komisjonis seda arutati?

Tänan! Minul on isiklik seisukoht olemas. Kui on küsitud, siis ma olen seda ka meedia vahendusel mitmel korral avaldanud. Aga komisjonis me seda ei arutanud, selline teemapüstitus eelnõu raames üles ei kerkinud. Sellepärast ma, kui lubate, jään korrektseks ega hakka seda teemat siin pikemalt valgustama. Küll aga ütlen teile (te olete sellest teadlik, sest te olite eile asendusliikmena kultuurikomisjonis ja rahvusringhäälingu teemad tõstatusid ka seal), et kui me ringhäälingunõukogu uut liiget valisime, siis oli jutuks, et kultuurikomisjonile on tulnud ettepanekuid ka rahvusringhäälingus edastatava reklaami mahu kohta ja palju teisigi ettepanekuid rahvusringhäälingu töö korraldamiseks. Kultuurikomisjon tuleb kindlasti nende ettepanekute juurde tagasi. Me oleme mõningates küsimustes saatnud kirja ringhäälingunõukogule, et ringhäälingunõukogu, mille liige ka teie olete, oma seisukoha meile edastaks. Lähemal ajal me kultuurikomisjonis neid küsimusi kindlasti arutame ja kaalume selles võtmes, kas oleks vaja seadusmuudatust.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord aitäh, kolleeg Urmas Klaas! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran seaduseelnõu 336 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. veebruari 2013 kell 17.15.
Eelnõu 336 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Põllumajandusministeerium on ette valmistanud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduse muutmise tingis võimalus maksta 2013. aastal riigieelarvelistest vahenditest põllumajandustootjatele üleminekutoetust. Euroopa Liiduga liitumise lepingu kohaselt oli võimalus maksta Eesti riigieelarvelistest vahenditest põllumajandustootjatele täiendavaid otsetoetusi alates liitumisest 2004. aastal kuni aastani 2012. Sellise olukorra jätkumine oleks suurele osale põllumajandustootjatele tähendanud nimetatud toetuste maksmise lõpetamist alates 2013. aastast. Selleks et vältida toetuste järsku ja märkimisväärset kahanemist 2013. aastal ning tagada sujuvam üleminek uuele otsetoetuste süsteemile järgmisel rahastamisperioodil, aastatel 2014–2020, otsustati Euroopa Parlamendi ettepanekul kaasotsustusprotsessis täiendada parlamendi ja nõukogu otsetoetuste määrust, lubades maksta 2013. aastal üleminekutoetust nendes nn uutes liikmesriikides, kus eelnevatel aastatel maksti täiendavaid otsetoetusi. Nii sai ka Eesti koos teiste 2004. aastal liitunud riikidega võimaluse maksta uue nimetuse kohaselt üleminekutoetust samadele sektoritele ja samadel alustel, nagu seda tehti täiendavate otsetoetuste puhul varasematel aastatel.
Seega, 2013. aastal makstava üleminekutoetuse suhtes kohaldatakse kõiki 2012. aasta täiendavate otsetoetuste kohta kehtestatud sätteid ning selle rakendamisega ei kaasne sisulisi muudatusi ei toetuse saamise, menetlemise ega ka maksmise nõuetes. Nagu juba öeldud, on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seadus vajalik eelkõige selleks, et viia vastavusse Eesti ja Euroopa Liidu õigusaktid seoses üleminekutoetuste rakendamisega 2013. aastal.
Arvestades asjaolu, et nõukogu määruses (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavad otsetoetuskavade ühiseeskirjad, ei tunnistatud kehtetuks täiendavate otsetoetuste sätteid, vaid määrust täiendati üleminekutoetuse andmise regulatsiooniga, oleme ka meie seaduseelnõus täiendavate otsetoetuste sätetele lisanud üleminekutoetuse andmise alused, mis on vajalikud selleks, et sel aastal üleminekutoetust rakendada.
Palun Riigikogu liikmetel esitatud eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Alustab kolleeg Priit Sibul.

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Kui me 2013. aastal saime õiguse maksta riigieelarvest täiendavaid otsetoetusi, aga 2014. aastal n-ö otsetoetust enam maksta ei saa, milline on siis ministeeriumi plaan, mida või millist põllumajanduse valdkonda peaks võimaliku 20 miljoni euroga järgmisel aastal toetama?

Aitäh küsimuse eest! See on hästi keeruline olukord. Sellele küsimusele on keeruline ja peaaegu võimatu vastata, sest me täna veel ei tea, kuidas käivitub 2014. aastal uus Euroopa Liidu eelarveperiood. Praegu tundub, et Euroopa Komisjon on ette valmistamas nn üleminekuaastat, mis tähendab, et uus periood ei käivitu ka otsetoetuste osas täiel määral ja selliselt, nagu esialgu kavandatud oli. Mida see üleminekuperiood endas sisaldab, me praegu öelda ei oska. Komisjon ei ole selle kohta midagi selgitavat lisanud ega ole ühtegi õigusakti esitanud. See lühidalt öeldes tähendab, et kui algavad järgmise riigieelarve läbirääkimised, planeerib Põllumajandusministeerium üleminekutoetust või võimalikke otsetoetusi kindlasti samas suurusjärgus (20 miljonit eurot). Seda selleks, et ei tekiks olukorda, kus me saame Euroopast vastuse, et üleminekuaasta tuleb ja näiteks samadel alustel kui 2013. aastal, aga meil riigieelarves raha ei ole. Kuigi meil õiguslik selgus ja alus puudub, hakkame kindlasti juba riigieelarve menetlemise alguses üleminekutoetust 2014. aastasse n-ö planeerima. Selgus saabub siis, kui Euroopa Komisjonis ja põllumajandusministrite nõukogus on langetatud vastavad otsused.
Aga kui teie küsimus vaatas kaugemasse tulevikku, siis tuleb öelda, et põhimõtteliselt peaks see raha, mille me maksame praegu otsetoetusteks, jääma põllumajandussektorisse, nii nagu see on kõik eelnevad aastad olnud. Me oleme korduvalt öelnud, et selleks on vajadus ja selleks on ka mitmesuguseid võimalusi. Seda raha võib kasutada näiteks maaparandamise eesmärgil, mis on põllumajandussektoris üks väga oluline asi. Me oleme põllumajandusmaa korrashoidmisel teinud kulutusi vähem, kui peaks. Väga paljud maad on liigniisked. Seda näitas ka viimane aasta, kui väga mitmes piirkonnas ei suudetud liigniiskuse tõttu saaki ära koristada. Maa on põllumajanduses põhiline tootmisvahend. See on kindlasti üks meie prioriteete. Teine võimalus võib olla maaelu arengukava teatud meetmete suurem kaasfinantseerimine, mida me oleme teinud sel perioodil minimaalses mahus, aga seda on võimalik teha rohkem, kui me seni teinud oleme. Riigisisesed otsetoetused on kolmas valdkond, mille üle me peame Euroopa Komisjoniga läbi rääkima. Kindlasti on tõuaretustoetused väga vajalikud ja edumeelsed. Nii et me näeme vähemalt kolme-nelja prioriteeti, mis tegelikult vajaksid hädasti lisarahastamist. Sinna me selle raha tahamegi suunata.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Me tõesti ei tea keegi, millal avaneb uus finantsperiood ja kas järgmisel aastal peab ka sellist üleminekutoetust kasutama või mitte. Aga meie põllumajanduses kasutatakse diislikütust, millele on kehtestatud aktsiis viiekordses Euroopa Liidu miinimummääras, mis viib sektorist välja umbes kümme miljonit eurot aastas. Kas teil on plaanis esitada rahandusministrile ettepanek vaadata selle aktsiisi suurus järgmisel aastal või edaspidi läbi?

Aitäh küsimuse eest! Erimärgistatud kütuse teemat on arutatud väga pikalt ja palju. Seda on korduvalt tehtud ka siin Riigikogu saalis. Jah, mina olen teinud erimärgistatud kütuse kohta rahandusministrile kaalumiseks ettepaneku, mis tegelikult sisaldab endas päris mitut ettepanekut. Aga mis puudutab aktsiisi, siis oleme teinud ettepaneku, et üle Euroopa Liidu tuleks kaaluda erimärgistatud kütuse aktsiisi võrdsustamist, et seada põllumajandustootjad võrdsesse olukorda. Kas see on siis nullaktsiis, kehtestatud miinimum või hoopis mingisugune kolmas suurus, ei olegi esmatähtis. Esmatähtis on see, et kõik Euroopa Liidu riikide põllumehed oleksid võrreldavas olukorras. See on meie soov. Millise lahenduse see probleem tulevikus leiab, seda ei oska ma täna öelda. Aga me oleme sellise ettepaneku teinud.

Palun, kolleeg Meelis Mälberg!

Aitäh! Austatud minister! On äärmiselt kahetsusväärne, et me täna üldse oleme sellises olukorras, kus me arutame sellist seaduseelnõu ja Eesti tootjate suhtes veel siiamaani ei kehti võrdsed konkurentsitingimused, nagu me Euroopa Liiduga liitumisel kokku leppisime. Aga, hea minister, kas te saate siit puldist sõnaselgelt öelda, et Eesti on omalt poolt, alates põllumeestest ja lõpetades Vabariigi Valitsuse ning Riigikoguga, teinud kõik endast oleneva, et meie põllumeeste suhtes hakkaksid lähiajal kehtima võrdsed konkurentsitingimused?

Aitäh! Ma pean teid nüüd parandama, sest teie küsimuses oli üks väga suur ja põhimõtteline viga. Te rääkisite võrdsetest tingimustest, mis liitumisel kokku lepiti. Me leppisime liitumisel kokku selle olukorra, mis meil praegu on, ehk ebavõrdsed tingimused. Me alustasime 25% tasemelt, nii me leppisime liitumislepingus kokku. Kui teie väidate, et me leppisime liitumislepingus kokku võrdsed tingimused, siis mina pean ütlema, et ma kuulen sellisest lepingust küll esmakordselt. Mis puudutab seda, kas poliitikud, ametnikud, valitsus või kes iganes on teinud kõik endast oleneva, siis ma arvan küll, et kõik on panustanud maksimaalselt. Ettevõtjad oma katusorganisatsioonide kaudu on teinud head koostööd Läti ja Leedu kolleegidega. Vabariigi Valitsus tervikuna, julgen öelda, on tegutsenud selle nimel, et saada järgmisel eelarveperioodil võrdsemaid tingimusi. See ei tähenda mitte suuremaid toetusi. Ma veel kord rõhutan, et Eesti positsioon ei ole see, et me peame saama suuremaid otsetoetusi, Eesti positsioon on see, et me tahame saada võrdsemaid konkurentsitingimusi. Kui on võimalik seda teha näiteks üldse Euroopa Liidus otsetoetuste vähendamise kaudu, siis me eelistaksime seda igal juhul otsetoetuste suurendamisele. Aga reaalsus on see, et mitme vana liikmesriigi toetuste märkimisväärne vähendamine ei ole lihtsalt saavutatav ja seetõttu tuleb leppida ümberjagamisega. Ma julgen öelda, et poliitikud on andnud siin oma avaldusega oma osa. Ma arvan, et Eesti avalikkus, poliitikud ja põllumehed on teinud maksimaalse ning lõpptulemus tuleb parem kui see, mille Euroopa Komisjon esialgu Eestile välja pakkus. Need jõupingutused on kindlasti mingil määral vilja kandnud.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Eestimaa põllumehed on seda otsust väga oodanud ja tervitavad seda, et üleminekutoetus ja täiendavad otsetoetused 2013. aastal jätkuvad. Te nimetasite ka seda, mis alusel me tegutseme. 2004. aastal Euroopa Liiduga ühinenud riigid võivad neid toetusi maksta, neid ei saa aga maksta järgmised ühinejad ehk Bulgaaria ja Rumeenia, kellele see otsus ei laiene. Eestil on otsuse eelnõu praegu laua peal. Kas te teiste riikide seisu teate? Kas nemad jätkavad maksmist oma riigisisestest vahenditest? Kas te oskate kommenteerida, milline on seis teistes 2004. aastal liitunud riikides?

Aitäh! Neid riike, kellele selline õigus anti, on Euroopa Liidus kaheksa. Ma ei oska praegu öelda kõikide kohta. Ma tean, et Eesti rakendab seda õigust maksimaalses lubatud ulatuses, Läti samuti. Ka Leedu rakendab seda tõenäoliselt maksimaalses ulatuses, aga ma ei ole selles päris kindel. Tšehhi Vabariik minu teada ei rakenda seda õigust lubatud maksimaalses ulatuses, kuna neil ei ole lihtsalt raha. Ülejäänute kohta mul praegu informatsioon puudub.

Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Hea juhataja ja hea minister! Seaduseelnõu põhimõte on toetada põllumehi ja mitte halvendada nende konkurentsivõimet. Mis sa arvad, kas see 24,3 miljonit eurot toetust on piisav või oleks pidanud selle aasta riigieelarves siin natuke suurem summa olema?

Aitäh! Mida suurem, seda uhkem. Aga tegelikult ei olegi meil võimalik suuremat summat planeerida, sest Euroopa Komisjon on seadnud väga selged reeglid, millises ulatuses me tohime neid toetusi maksta. See, mis on eelarvesse kavandatud, on lubatud maksimum. Rohkem ei oleks saanud kehtivate õigusaktide alusel planeerida. Kas see on piisav? Selles mõttes ei ole piisav, et sellega me ei taga vanade liikmesriikidega võrdseid toetustasemeid. Ega me ei ole õnnelikud, et me saame neid riigisiseseid otsetoetusi või üleminekutoetust maksta, ütlen selle kohe välja. Selle õiguse üle me väga õnnelikud ei ole. Mina isiklikult ei pea põhimõtteliselt õigeks, et ühise põllumajanduspoliitika tingimustes me tasandame ebavõrdseid otsetoetusi oma riigi eelarveliste vahendite arvel, olemata Euroopa Liidu jõukaimate riikide hulgas. See raha peaks tulema ühise põllumajanduspoliitika raames Euroopa Liidu ühisest eelarvest. Nagu ma eelmistele küsimustele vastates ütlesin, on tööd tehtud selle nimel, et me tulevikus jõuaksime olukorda, kus võrdsemad otsetoetused tulevad Euroopa Liidu ühisest eelarvest, mitte ei maksta täiendavaid otsetoetusi Eesti riigieelarvest. Ütlen veel kord selgituseks, et me ei ole selle üle õnnelikud, aga me saame väga hästi aru, et põllumehi on vaja toetada, sest muidu oleksid olukord ja konkurentsitingimused veelgi ebavõrdsemad. See on meil teatud mõttes sunnitud käik, millest me oleme ka aru saanud. Me teeme seda maksimaalses lubatud ulatuses.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin teie käest prognoosi 2014. aasta kohta. Mis te arvate, kas põllumeeste otsetoetused vähenevad või suudame neid hoida endisel tasemel? Kui riik ei tohi juurde maksta, siis mulle tundub, et aastal 2014 hakkavad Eesti põllumehed vähem toetust saama. Või ma eksin?

Ei, te ei eksi, aga sellele küsimusele ei ole täna vastust. Nagu ma ütlesin, uues finantsperspektiivis ja õigusaktide kehtestamises lepitakse tõenäoliselt kokku veebruaris ülemkogul. Ma seda väga loodan. Selleks et poliitiline kokkulepe sünniks, on eeldused olemas. Aga sellele peab järgnema veel hulk toiminguid ja kokkuleppeid Euroopa Parlamendis, nõukogu tasemel ja komisjonis. Kõiki vajalikke õigusakte ei suudeta vastu võtta, et 1. jaanuarist liikmesriikides mõistlikult uut perioodi rakendada. Võib tulla üleminekuaasta, mille kohta ma täna ei oska teile mitte midagi öelda ja mille kohta ei ole ühtegi õigusakti ka avaldatud. Juhul kui – me nüüd oletame ja spekuleerime – jääb kehtima 2013. aasta otsetoetuste tase ja meile ei anta õigust riigisiseselt täiendavalt mingisugust üleminekutoetust maksta või meil ei ole selleks riigieelarves raha ette nähtud, siis suure osa põllumajandustootjate otsetoetused vähenevad. See toimub "juhul kui", aga me täpselt seda ei tea. Kui üleminekuaasta tähendab seda, et uue perioodi alguses kasvavad ka otsetoetused Euroopa Liidu eelarvest ja kasvavad märkimisväärselt, siis toetused ei vähene. Samuti ei vähene need sellisel juhul, kui meile antakse jällegi ühekordne õigus maksta üleminekutoetust ja me leiame selleks riigieelarvest ka raha. Need on kõik kuid ja agad, millele täna vastust ei ole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Ma kutsun ettekandjaks kõnepulti maaelukomisjoni liikme Kalev Kotkase.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 348 oma 15. ja 22. jaanuari istungil. Esimesel korral määrati komisjoni kaasettekandja ja teisel korral arutati eelnõu sisuliselt.
Eelnõu sisulisel arutamisel esindasid eelnõu algatajat põllumajandusminister, ministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna juhataja Mai Talvik ja õigusosakonna nõunik Pille Eller. Komisjon toetas algataja plaani seadustada 2013. aastaks üleminekutoetus ja vältida seeläbi käesoleval aastal põllumajandustootjate majandusliku olukorra halvenemist ja konkurentsivõime vähenemist. Komisjoni arutelul keskenduti põhiliselt kahele teemale. Esiteks arutleti selle üle, kuidas täiendava otsetoetuse toetusõigus muutub üleminekutoetuse toetusõiguseks. Arutleti ka eelnõu jõustumise tähtaja üle.
Kuna juba 2. märtsil alustab PRIA üleminekutoetuse taotluste vastuvõtmist ning eelnõu ja sellest tuleneva kahe rakendusaktiga on kiire, tegi maaelukomisjon järgmised otsused. Otsustati saata Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 348 Riigikogu täiskogusse esimesele lugemisele täna, 23. jaanuaril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. jaanuar kell 14. Kõik otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Hea ettekandja! Teile on üks küsimus. Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Hea kolleeg, hea ettekandja Kalev! Milline mulje teile jäi? Kui järgmisel aastal jätkub sama situatsioon, kas Eesti riigieelarvest ollakse siis valmis eraldama samasugust üleminekutoetust nagu sellel aastal?

Aitäh küsimuse eest! Eelnõu tegeleb üleminekutoetusega, mis on ette nähtud järgmiseks aastaks. Järgmist finantsperioodi ehk 2014. aastat see eelnõu ei käsitle. Seetõttu ei ole seda teemat selle eelnõu arutelu raames väga kohane kommenteerida.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalvi Kõva!

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Seaduseelnõu 348 on sellel ajahetkel, siin ja praegu, väga hea seaduseelnõu. Kogu sektor ootab seda seaduseelnõu. Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale loomulikult meeldiks, kui meil oleksid otsetoetused, mis on Euroopa keskmisel tasemel, et me ei peaks võrdsemate konkurentsitingimuste loomiseks oma riigieelarvest täiendavalt põllumeestele juurde maksma. Sellest rääkis ka minister.
Kui vaadata pelgalt seda seaduseelnõu, siis ei olekski olnud põhjust siia pulti tulla, sest seaduseelnõu on hea ja korralikult koostatud. Aga vaatame seda teemat laiemalt. Nagu ütles minister, meie naabrid Läti ja Leedu panustavad üleminekutoetusesse Euroopa Liidu määrusega lubatud maksimummääras. Kui me vaatame Eesti riigieelarvet, siis näeme, et seal on tõesti 24,3 miljonit eurot sees. Seda ei saa pidada suureks töövõiduks, seda ei saa pidada suureks saavutuseks, see on elementaarne. See on hädavajalik, et selline raha eelarves sees oleks ja meie põllumeestel oleksid vähekenegi võrdsemad konkurentsitingimused.
Aga meie riik ja valitsus saaksid teha rohkem. Toon siin ühe näite selle kohta, mis juhul oleks meie põllumeestel lihtsam Euroopa turul võrdselt konkureerida. Ma räägin põllumeestele mõeldud kütuseaktsiisist. Kui Euroopa miinimummäär on 21 eurot 1000 liitri kohta, siis meil on see alates 2010. aastast minu mäletamist mööda 112 eurot 1000 liitri kohta. See on Euroopa Liidu riikide ülemises astmes. Samas teame, et meie otsetoetuste tase jääb ka koos täiendavate otsetoetustega kolme viimase hulka. Seega, meil on, mis suunas areneda.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond on vaieldamatult valmis seda eelnõu toetama nii teisel kui ka kolmandal lugemisel. Me ei näe väga suuri probleeme sellega, et teha eelnõus muudatusi. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Ester Tuiksoo!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud ministrid! Eelmise aasta esimesel poolel olid põllumehed vägagi murelikud. Lisaks soovile, et uuel finantsperioodil suurendataks otsetoetusi vähemalt 90%-ni Euroopa Liidu keskmisest otsetoetuste tasemest, oli kujunenud olukord, kus liitumislepingu kohaselt ei olnud võimalik maksta Eestis 2013. aastal lisamakseid Eesti riigi eelarvest. Suvel tuli rõõmustav otsus ja see luba anti. Nagu minister maaelukomisjonis ütles, kui Sloveenia ja Malta välja arvata, siis kasutavad seda võimalust kõik ülejäänud 2004. aastal liitunud kaheksa riiki, sh Eesti. Kindlasti on see 24,3 miljonit eurot ülivajalik üleminekutoetus meie põllumeestele.
Nagu siin juttu oli, uue finantsperioodi avanemise aega me täna veel keegi ei tea. Võib-olla tuleb ka järgmisel aastal võimalus lisada raha oma riigieelarvest. Korra jäi mulle mulje, et põllumajandusminister on selleks valmis ja planeerib sellised summad juba järgmise aasta eelarvesse, kui algab eelarvet ettevalmistav periood. Ma ei tea, kas rahandusminister tuli vahepeal saali või mis juhtus, aga millegipärast muutus see kommentaar hiljem ebakindlamaks.
Üldiselt tunduvad Eesti asjad olevat rõõmsamad. Ka peaminister rääkis meile, tulles ülemkogult, et meile on pakutud hektaritoetust, mis ei ole mitte 58,3%, vaid 75% Euroopa Liidu keskmisest tasemest. Loomulikult on uue finantsperioodiga seotud palju küsimärke. Selles mõttes on seda vara kommenteerida. Ei ole midagi kindlat selles, kuidas luua meie põllumeestele Euroopa Liidus uuel finantseerimisperioodil võrdsed konkurentsitingimused. Meie mureks jääb lähitulevikus ikkagi see, et meie põllumeestele makstavad summad on alati väiksemad, võrreldes teiste liikmesriikide põllumeestele makstavate toetustega.
Seoses sellel aastal üleminekutoetuse maksmisega soovin peatuda ka ettevalmistataval uuel maaelu arengukaval. Selles dokumendis tuleks tõsiselt arvestada põllumajandusorganisatsioonide, eelkõige Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ettepanekutega investeeringutoetuste jagamise kohta. Iga toetus tuleks fookustada sihtgrupile. Uue perioodi investeeringute poliitika eesmärk peaks olema maaettevõtluse arendamine ja nii töökohtade kindlustamine maapiirkondades, mistõttu peaks investeeringute toetamisel lähtuma põllumajandusettevõtete pikaajalisest konkurentsivõimest, investeerimissuutlikkusest ja objektiivsetest majandusnäitajatest. Piimakvoodid Euroopa Liidus kaovad, see paneb meie piimatootjad konkureerima vabal turul hästi kapitaliseeritud maade põllumajandustootjatega. Maaelu arengukava investeeringutoetuste piirangute kehtestamisel tuleb arvestada põllumajandusettevõtete olemasoleva tootmispotentsiaaliga. Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse puhul peaks meetme tingimustest olema selgelt arusaadav, et tegemist on ettevõtlus-, mitte sotsiaaltoetusega.
Tunnustan kindlasti meie põllumajandusorganisatsioone tegutsemise eest sellises erandlikus situatsioonis nagu sellel aastal, kui saavutati üleminekutoetuse maksmise õigus. Kindlasti oli siin oma osa ka valitsusel.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit.

Näiteks olid olulised kõik sellised atraktiivsed aktsioonid nagu vana traktori saatmine Brüsselisse, allkirjade kogumine jne. Aga ei saa alahinnata ka Riigikogu avaldust põllumajandustoetuste kiiremaks võrdsustamiseks ja Põllumajandusministeeriumi rolli selles. Oleme olnud aktiivsed Euroopa suunal võrdsemate konkurentsitingimuste väljakauplemisel, kuid ometi on meie põllumajanduses kasutatava diislikütuse aktsiis viis korda kõrgem Euroopa Liidus lubatud miinimummäärast. Mõistlik oleks põllumajanduses kasutatava diislikütuse aktsiisi langetada. See oleks ka Eesti riigi tõsine võimalus võrdsustada meie põllumajandustootjate olukorda teiste riikide põllumeeste olukorraga. Nagu siin öeldud, see viib sektorist aastas välja circa kümme miljonit eurot. Minister oma vastuses pakkus, et see aktsiis tuleks võrdsustada kogu Euroopa Liidus. Aktsiisimäärad on riikides erinevad, enamikus riikides on need kindlasti madalamad kui Eestis. Selles mõttes on Eestil siin ikkagi võimalus näidata põllumajandussektoris oma heasoovlikkust.
Me ootame valitsuselt tulemuslikku asjaajamist uue finantsperioodi avamisel, Eesti põllumeestele vastuvõetavate tingimuste saavutamist ning diislikütuse aktsiisi vähendamist. Keskerakond toetab seda eelnõu. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 348 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. jaanuari 2013. aastal kell 14.
Esimene lugemine on lõpetatud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõu eesmärk on korrastada Eesti õigussüsteemi ja lõpetada meie liikmesus tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsioonis. Eesti ühines selle konventsiooniga 1923. aastal. Tollitariifide valdkonnas kehtivad praeguseks uued rahvusvahelised kokkulepped ning uute õigusaktide aluseks ei ole enam denonsseeritav leping. Enamik konventsiooni liikmesriike on sellest välja astunud või astumas. Eelnõu seadusena vastuvõtmine annab Välisministeeriumile õiguse esitada depositaarile denonsseerimise teade. Järgnevalt valmistatakse ette konventsiooniga ühinemise seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Eelduslikult lõpeb Eesti Vabariigi liikmesus selles liidus 1. aprillil 2017. Seadus jõustub üldises korras. Tänan tähelepanu eest!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Austatud minister, ma tänan teid! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas eelnõu 324 oma istungil esmaspäeval, 14. jaanuaril. Lisaks komisjoni liikmetele võtsid sellest istungist osa Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla ja sama osakonna peaspetsialist Maret Mets.
Arutelu käigus tekkisid komisjoni liikmetel küsimused, millele saadi ka vastused. Näiteks küsiti, kas meie liikmeks olek ikka kehtib, kuna selle lepingu ratifitseerinud Eesti riik oli vahepeal 50 aastat okupeeritud. Saime vastuse, et kehtib ja tegemist on ajaloolise järjepidevusega. Samuti tunti komisjonis huvi, kuidas on käitunud teised riigid. Me saime vastuse, et praegu peaks konventsioonil olema 46 osapoolt. Soome on konventsiooni juba denonsseerinud, aga näiteks Läti ja Leedu on veel osapooled.
Komisjon tegi otsuse saata rahvusvahelise tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu 324 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 23. jaanuaril (otsus tehti konsensusega). Teiseks otsustati teha täiskogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada (see otsus tehti samuti konsensusega). Kolmandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 30. jaanuar kell 17. Ka see otsus tehti konsensusega. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 324 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 324 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2013. aasta 30. jaanuari kell 17.
Eelnõu 324 esimene lugemine on lõpetatud ja kuues päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Türkmenistani valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Mul on väga hea meel paluda Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Türkmenistaniga sõlmitud maksuleping põhineb Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni tüüplepingul, mida on läbirääkimiste käigus muudetud. Leping reguleerib maksustamisõiguse jagamist lepinguosaliste riikide vahel, sätestab diskrimineeriva maksustamise ärahoidmise ja maksudest kõrvalehoidmise tõkestamise kohustuse. Olulisemad erinevused OECD tüüplepingu ja Eesti-Türkmenistani lepingu vahel on järgmised. Eesti-Türkmenistani leping sätestab 12-kuulise ajalise läve teenuste osutamisel tekkivale püsivale tegevuskohale. Passiivsete tulude osas on erinevused dividendide ja litsentsitasude maksustamisel. Teise riigi residendile makstavalt dividendilt võetav maks ei tohi ületada 10% dividendi brutosummast (tüüplepingus on need määrad 5% ja 15%). Litsentsitasude maksustamisel sätestab leping jagatud maksustamise õiguse. Tuluallikariigis on litsentsitasuna kinnipeetava maksu ülempiir 10%. OECD tüüplepingu kohaselt on litsentsitasude maksustamisõigus vaid residendiriigil. Intresside maksustamisel ei ole tuluallikariigil õigust maksustada intresse, mille saaja on teise riigi valitsus või keskpank. Tänan tähelepanu eest!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Austatud minister, ma tänan teid! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Remo Holsmeri!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Seda eelnõu arutati rahanduskomisjonis sel esmaspäeval. Komisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuar kell 15. Need otsused langetati komisjonis konsensuslikult. Nagu rahandusminister ütles, on tegemist suhteliselt trafaretse topeltmaksustamise vältimise lepinguga. Me peatusime sel teemal ka komisjonis suhteliselt põgusalt. Eestil on analoogseid lepinguid kokku 50 riigiga. Lähitulevikus on siia saali tulemas veel lepingud Küprose, Mehhiko, Tai, Usbekistani ja Bahreiniga. Niipalju siis tulevikust. Palun teie toetust sellele eelnõule!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2013. aasta 25. jaanuari kell 15.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud ja seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on valitsuse eelnõu, millega on soov muuta looduskaitseseadust ja riigivaraseadust. Selle seaduseelnõu väljatöötamise tingis vajadus muuta riigimaaga tehtavad tehingud võimalikult selgeks ja arusaadavaks, tagada riigieelarveliste vahendite sihtotstarbeline kasutamine ja viia ka looduskaitsepiirangute eest hüvitise saamine ühtsetele alustele. Valitsuse esitatud eelnõu eesmärk on eelkõige luua kõigile looduskaitsepiiranguga kinnisasja omanikele võrdsed tingimused kinnisasja riigile võõrandamisel, sõltumata sellest, mis hetkel nad selle kinnistu või kinnisasja omandanud on, ja sellest, kas maaomanikul on oskust või võimalust osaleda riigi kinnisvara oksjonil.
Eelnõu sai valitsuse heakskiidu juba eelmise aasta oktoobris. Kui see eelnõu seaduseks saab, siis hakkab riik maade puhul edaspidi sõlmima ainult ostu- ja müügitehinguid. Muudatus on seegi, et riigil on pärast selle seaduse jõustumist looduskaitselise maa ostmise kohustus ainult juhul, kui sellele on seatud piirang pärast seda, kui eraomanik on maa ostnud. Lihtsamalt öeldes on meil soov lõpetada ära tasaarvestamise süsteem ning olukord, kus riigil ja maksumaksjatel on kohustus osta välja maatükid, mille omandamisel oldi teadlik, et nendel maadel eksisteerib looduskaitsepiirang.
Eelnõu kohaselt kaotatakse looduskaitseseaduse § 91 lõikes 9 sätestatud võimalus võõrandada riigile sellist enne 2007. aasta 1. aprilli omandatud looduskaitsepiiranguga kinnisasja, mille suhtes kehtivast looduskaitsepiirangust oli omanik teadlik juba kinnisasja omandamise ajal ja mille kaitsekord ei ole pärast seda rangemaks muutunud. Eelnõuga luuakse eeldused, et kinnisasjaomanikud, kelle omandi suhtes kehtestati piirang pärast seda, kui nad oma kinnistu ostsid, või kelle omandi suhtes on piirang muutunud hiljem rangemaks, teisisõnu, kelle omandiõiguse riive on intensiivsem, ei peaks ootama hüvitist ülemäära kaua nende isikute tõttu, kes olid omandamise hetkel piirangust teadlikud ja oleksid seetõttu pidanud sellega arvestama.
Omandi kasutamise piirangutest rääkides võib öelda, et seadustes on ikka eksisteerinud sellised piirangud, mis peavad tagama avaliku ruumi või näiteks ajalooliste paikade säilimise, samuti planeerimise käigus seatavad piirangud, näiteks hoonete kõrgus, asustustihedus jne. Üldjuhul on avalikes huvides seatud omandi kasutamise piirangud sellised, et neid ei kompenseerita omandi riigile omandamise teel. Näiteks võib tuua ka siin saalis korduvalt mainitud paralleeli muinsuskaitseliste objektidega: muinsuskaitseseaduse kohaselt ei kuulu muinsuskaitse eesmärgil seatud ehitamise või ehitise konstruktsioonide muutmise piirangud hüvitamisele ka siis, kui need teatud juhtudel on suhteliselt ranged. Tulenevalt muinsuskaitseseaduse §-st 28 on sundvõõrandamise regulatsioon ja selle regulatsiooni alusel kinnismälestise riigile omandamine lubatud ainult sellisel juhul, kui omanik või valdaja ise ei täida seadusega sätestatud kohustusi selle kinnismälestise säilimise tagamiseks.
Analoogilised kinnisasja kasutamise reeglid on ka looduskaitsepiirangu puhul. Kinnisasja kasutamine ei ole looduskaitsepiirangu puhul välistatud, aga kasutamisel tuleb arvestada õigusaktidega seatud tingimusi. Vahemärkusena võib lisada, et rahvusvahelises praktikas on samuti looduskaitsepiiranguga kinnisasja riigile omandamine pigem erand kui reegel ja seda tehakse üksnes juhul, kui tegemist on tõepoolest sisuliselt sundvõõrandamisega. Üldjuhul käsitletakse looduskaitsepiirangut ka rahvusvaheliselt kui kinnisasja kasutamise kitsendamist, mis ei eelda kinnisasja riigile omandamist.
Oleme selle eelnõu ettevalmistamisel analüüsinud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid. Mitmes Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis (näitena nimetan kohtuasju 41696/07 ja 35264/04) on leitud, et kui isik teadis vara või muu varalise õiguse suhtes kehtivast piirangust enne seda, kui ta vara või varalise õiguse omandas, siis ei ole piirang käsitletav omandiõiguse riivena inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimese protokolli artikli 1 tähenduses.
Eelnõu ettevalmistamise ajal on proovitud esitada väiteid, justkui võiks see muudatus olla vastuolus nende isikute õigustatud ootusega, kes ostsid enne 2007. aasta aprilli kaitsealuse maa, et see riigile müüa, ja kelle esitatud avaldus lahendatakse seaduse jõustumise korral alles pärast seda, kui riik on omandanud need kinnisasjad, millele looduskaitsepiirang on peale pandud hiljem. Ma pean vajalikuks selgitada. Enne 1. aprilli 2007 looduskaitsepiiranguga kinnisasja omandanud isikul ei saanud tekkida õigustatud ootust ega absoluutset kindlust, et riik selle kinnisasja üldse omandab, sest kuni 1. augustini 2008 kehtis looduskaitseseaduse § 20 lõike 1 selline redaktsioon, mille kohaselt riigil ei olnud kohustust omandada looduskaitsepiiranguga kinnisasi ehk sellist kohustust seadus kuni 1. augustini 2008 riigile kuidagi ette ei näinud. Riik võis sellise kinnisasja omandada, aga kohustust seaduses sätestatud ei olnud. Nii oli otsustajale antud ulatuslik kaalutlusõigus, muu hulgas õigus kaaluda keeldumist sellise looduskaitsepiiranguga kinnisasja omandamisest, mille puhul piirangud kehtisid juba omandamise ajal. Eeldus, et looduskaitsepiiranguga kinnisasja omandamisel saab ostja selle riigile edasi võõrandada, on tegelikult vastuolus looduskaitseseaduse § 20 eesmärgiga. Looduskaitseseaduse § 20 eesmärk on ikkagi, et me hüvitaksime piirangud, millega kinnisasja omanik ei saanud kinnisasja omandamisel arvestada. Nii et kui omandati looduskaitsepiiranguga kinnisasi eesmärgiga võõrandada see riigile, oli see omandaja teadlik risk, mitte seadusest tulenev absoluutne kohustus või õigus. Looduskaitsepiiranguga kinnisasja omandamine saab mõistagi olla ainult vabatahtlik ja see oli nii ka tol hetkel, kellelgi ei olnud kohustust looduskaitsealust maatükki osta. Looduskaitsepiiranguga maatüki ostmisel ei saanud ka tekkida ootust, et kinnisasja saab kasutada muul viisil, kui seda võimaldas omandamise ajal kehtinud kaitsekord. Seetõttu ei saa rääkida ka omandiõiguse piirangutest, millega isik ei oleks saanud kinnisasja omandamisel arvestada ja mille hüvitamine on looduskaitseseaduse § 20 eesmärk.
Ma rõhutan taas eelnõu peamist eesmärki, milleks on tagada nende isikute õiguste tugevam kaitse, kelle kinnisasja suhtes on piirang kehtestatud pärast omandamist ja kes ei saanud kinnisasja omandamisel sellega arvestada ehk kelle omandiõiguse riive on intensiivsem.
Nagu sissejuhatuses öeldud, näeb eelnõu teine osa ette, et edaspidi võõrandab riik looduskaitsepiiranguga maad ainult ostu ja müügi teel. Eelnõuga lõpetatakse riigimaa enampakkumisel müüdud kinnistute väärtuse looduskaitselise maa väärtusega tasaarvestamise võimalus. Olulise piiranguga kinnistuid omandab riik edaspidi ainult raha eest. Kinnisasja tasaarvestamise menetlused, mille käigus on seadusmuudatuse jõustumise ajaks esitatud tasaarvestamise avaldus, tuleb lõpuni viia seni kehtinud alustel ja korras. Muudatuse tulemusel on riigil võimalik suunata rohkem raha nende kinnisasjade ostmiseks, mis on omandatud enne kinnisasja suhtes piirangu kehtestamist. Sinna ongi plaan rohkem vahendeid suunata, sest seal on tugev omandiõiguse riive.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eelnõuga korrastatakse looduskaitsepiiranguga kinnisasja riigile omandamise regulatsiooni ja ühtlustatakse avalikes huvides seatud piirangute hüvitamise põhimõtted. Eelnõu seadusena vastuvõtmine tagab kokkuvõttes riigi finantsressursside otstarbekama ja eesmärgipärase kasutamise. Ma palun parlamendil seda üsna olulist ja selgemaid reegleid paikapanevat eelnõu toetada! Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Komisjoni istungil olid kohal ka õiguskantsleri esindajad, kes esitasid oma argumentatsiooni selle kohta, et see seadus mõningaid küsimusi ei lahenda. Mis te mõtlete, kuidas võiks see menetlemine edaspidi toimuda, et kuidagi sellest konfliktist välja tulla?

Aitäh! Ma ei nimetaks seda konfliktiks. Õiguskantsleri Kantselei on juhtinud tähelepanu, et seda regulatsiooni muudetakse tegelikult juba mitmes kord. Seetõttu peavad nad mõistlikuks just nimelt sellest vaatenurgast muudatusi analüüsida. Aga mina olen valitsuse esindajana endiselt seda meelt, et kuna kehtiv süsteem on tekitanud üksjagu küsimusi ja segadust, see ei ole piisavalt läbipaistev ega selge, siis on praktiline siiski teha need muudatused, mis eelnõus sisalduvad. Teine asi, millele õiguskantsler on viidanud, puudutab ka minu ettekandes põgusalt käsitletud õigustatud ootust, mis maatüki omandamisel sellel omanikul olemas oli. Kui inimene kinnistu omandab, siis loomulikult on tal ootus, et ta saab seda sihtotstarbeliselt kasutada. Selle üle mingit väga põhjalikku või põhimõttelist vaidlust ka ei ole. Aga oluline nüanss on just nimelt see, et kui inimene ostab endale looduskaitsealal asuva või range looduskaitsepiiranguga maatüki, siis kehtiv kaitsekord sätestabki sihtotstarbe, mille kohaselt on tal võimalik oma omandit kasutada. Kui seal mingeid muudatusi ei ole, kui ta on omandamise hetkel olnud teadlik, et kaitsekord piirab teatud moel tema omandi kasutamist, siis ei saa tal olla ju ka mingisugust ootust, et ta saab omandit kuidagi teisiti kasutada. Võin tuua sellesama korduva näite, et kui inimene ostab endale Tallinna vanalinnas maja, siis ei saa ta eeldada, et ta võib Tallinna vanalinna, kus kehtivad teatud piirangud ja regulatsioonid, selle maja asemele ehitada klaasist pilvelõhkuja. Sellist õigustatud ootust ei saa kellelgi olla. Kui ta ostab kinnisasja, olles piirangust teadlik, ja see piirang ei ole muutunud rangemaks, siis ei ole põhjendatud ka see, et riigil ja maksumaksjal peaks olema kohustus seda teadlikult piiranguga omandatud kinnisasja tagasi osta. Tegelikult oleme õiguskantsleriga ühte meelt, et kui sihtotstarbelises kasutamises on olulised muudatused või kui sihtotstarbeline kasutamine muutub võimatuks, siis peab riik selle kinnisasja omandama. See on nii juhul, kui riik seab piirangu hiljem, pärast seda, kui inimene on kinnisasja juba omandanud. Kui piirang oli olemas juba sel hetkel, kui inimene maatüki ostis, siis ei saa tal olla õigustatud ootust, et riik selle tagasi ostab.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Seaduseelnõu tekstis on rõhutatud, et avalduste alusel on koostatud nimekiri. Kui seaduseelnõu saab seaduseks, siis tuleb see nimekiri uuesti läbi vaadata ja avalduste järjekord muutub. Komisjoni istungil jäi kõlama soov, et seda nimekirja tuleks kommenteerida. Kas ministeeriumis on see nimekiri üle vaadatud? Seal on teatavasti ligi 400 avaldust. Kui on üle vaadatud, siis milliseid üllatusi see nimekiri teile pakkus?

Aitäh! Kõigi nende 365 avalduse analüüs ei ole veel päris lõpetatud, sest meile on oluline põhimõtted paika saada, mitte hakata isikustatud otsuseid tegema. Eelnõu põhimõte on see, et need avaldused, mis käsitlevad kinnisasju, mille puhul omandiõiguse riive on tugevam, lahendataks esmajärjekorras. Nende inimeste avaldused, kes on ostnud endale juba piiranguga kinnisasja ja on praeguseks avalduse esitanud, lahendatakse pärast seda, kui tugevama riivega probleemid on lahenduse saanud. Eileõhtuse seisuga oli avalduste läbitöötamine ja analüüsimine küll lõppjärgus, aga see ei ole veel päris valmis. Kui see eelnõu komisjonis pärast esimest lugemist uuesti arutlusele tuleb, siis selleks ajaks oleme kindlasti võimelised väga täpselt, avalduste kaupa seda infot jagama. Esitatud on 365 avaldust, nendest 27 kohta ei ole veel omandamise menetluse algatamise haldusakti antud. See tähendab, et 27 avalduse kohta ei ole tehtud otsust, kas omandamise menetlus algatatakse või mitte. Kui veel trendist rääkida, siis viimastel aastatel on aastas esitatud avalduste arv olnud 20 ümber. Kuna meil ei ole intensiivset uute kaitsealade moodustamist plaanis, siis ei ole ka ette näha, et esitatud avalduste arv väga jõuliselt kasvaks. Praeguse seisuga oleme selles nimekirjas, mis on Keskkonnaministeeriumi koduleheküljel ka avalikult kõigile kättesaadav, jõudnud 2005. aasta lõpus esitatud avalduste lahendamiseni. Kui rääkida eelmisel aastal tehtud tehingutest, siis kokku omandas riik 2012. aastal 21 kinnisasja ostutehinguga ja 73 kinnisasja tasaarvestamise teel. Need on arvud, millest praegu rääkida saab.

Austatud minister, rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni esimehe Erki Noole!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 289 on keskkonnakomisjonis olnud arutusel lausa mitmel korral. Esimest korda arutati seda 5. novembril 2012. aastal. Koosolekul osalesid ka keskkonnaminister ja ministeeriumi kantsler. Nende sõnul on sellel eelnõul kaks eesmärki: lõpetada kaitsealuste maade maksumuse tasaarvestamine riigi poolt enampakkumisel võõrandatavate maadega ja teha omandamise korras selline muudatus, et kõigepealt omandab riik nende inimeste kinnistud, kes on omandanud maa, mille suhtes riik kehtestas piirangu peale omandamist, ja seejärel nende kinnistud, kes olid omandanud piiranguga maa enne 2007. aasta aprilli ja esitanud avalduse tol ajal kehtinud korra kohaselt. Täpsustuseks olgu öeldud, et eelnõu esimene lugemine pidi Riigikogu täiskogu saalis toimuma 4. detsembril, aga kuna teadupärast olid siis ööistungid, tegi komisjon 17. detsembril otsuse lükata esimene lugemine tänaseks, 23. jaanuariks.
Uuesti oli eelnõu komisjonis arutusel 14. jaanuaril, mil õiguskantsleri seisukohti tutvustasid Õiguskantsleri Kantselei osakonnajuhataja - õiguskantsleri nõunik Ave Henberg ja õiguskantsleri nõuniku kohusetäitja Merike Saarmann. Keskkonnaministeeriumist oli kohal kantsler Rita Annus. Toon lühidalt välja, mida keskkonnakomisjoni liikmed soovisid küsida ja milliseid vastuseid nad said. Minister juba mainis, kui palju on neid isikuid, kes on avalduse esitanud. Neid on 388 ja seadusmuudatus puudutaks neist hinnanguliselt umbes kolmandikku. Kuid nagu minister ütles, kõiki avaldusi ei ole täpselt analüüsitud. Keskkonnakomisjon saab täpsemad arvud teada järgmisel komisjoni istungil. Keskkonnakomisjoni liikmed soovisid teada, milliseid muudatusi on Keskkonnaministeeriumil plaanis teha, et ei oleks vaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalvet. Ka õiguskantsler oma arvamuses tahtis teada, millised on võimalused selle konstruktsiooni ülevaatamiseks ja sellise uue lahenduse leidmiseks, mida saaks ka õiguskantsler aktsepteerida. Keskkonnaministeeriumi esindaja leidis, et eelnõu on e-valitsuses üleval olnud juba paar kuud ja Riigikogule esitatud versioon on kompromiss, kus on välditud vastuolu põhiseadusega. Ka valitsusliikmed on olnud üksmeelel, et ei ole tõenäoline, et sellisel kujul esitatud eelnõu põhiseadusvastaseks osutub. Lisaks tahtsid komisjoni liikmed teada, miks tasaarvestamise kaotamine on hea variant, kui riigil pole raha looduskaitsepiirangutega maade ostmiseks. Keskkonnaministeeriumi esindaja vastas, et tasaarvestamine toimub peamiselt siis, kui omanikud on juriidilised isikud või ka füüsilised isikud, kui neid esindab juriidiline isik. Tavaliselt toimub tasaarvestamise taustal riigiga ikkagi varjatud maade vahetamine sellisel viisil, mis on kindlasti kinnisasjaomanikust eraisikule kahjulik. Ta saab kompensatsiooni küll kiiresti, aga selle eest tuleb teatud lõivu maksta.
Lõpuks nimetan kaks keskkonnakomisjoni otsust. Esimene otsus tehti 5. novembril 2012. aastal, teine 17. detsembril 2012. aastal. Keskkonnakomisjon teeb ettepaneku eelnõu 289 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. veebruar s.a kell 16.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austet ettekandja! Kui üks kodanik hakkab müüma teisele looduskaitselist maad, siis on riigil eesõigus see maa välja osta. Kui riik seda eesõigust kasutab, kas siis selle eelnõu valguses toimub see tehing kohe või pannakse väljaostetav maa kuskile n-ö riigi omandatavate maatükkide nimekirja lõppu ja reaalne tehing toimub alles aastate pärast?

See ei toimu kohe, see läheb nimekirja.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus ainult stenogrammi huvides. Minister nimetas avalduste arvuks 365, aga teie 388. Kumb on õige?

Nende andmete järgi, mis minul on, on neid avaldusi tänase seisuga 388. Aga ma teen täpse arvu kindlaks ja saadan selle teile meili teel.

Austatud ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalvi Kõva!

Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Räägitakse, et riigihangete seadus on kõige tihedamini muudetud seadus Eesti riigis. Peame aga tunnistama, et maaomandiga seotud seadused on siin saalis arutlusel ehk tihedaminigi. Sama võime näha ka selle seaduseelnõu puhul.
Head sõbrad! Mida tähendab õiguskindlus Eesti riigis? Looduskaitsepiirangutega maade riigile ostmise, vahetamise või tasaarvestamisega on kaasnenud mitmeid probleeme. Me teeme muudatusi, aga seoses nendega kerkivad üles uued probleemid. 2007. aastal ütles riik, et ta ei osta ära neid maid, mille omanik ostmise hetkel teadis, et maa suhtes kehtib looduskaitsepiirang. See oli murranguline aasta. 2008. aastal kaotati looduskaitseliste maade vahetamise kord. Kui kõik oleks jäänud vanaviisi, oleks meil stabiilne ja kõigile teada kord kehtinud siiamaani. Samas teame kõik, et maade vahetamine loob võimalusi igasugusteks vääritimõistmisteks.
Mis ikkagi ajas Keskkonnaministeeriumi 2009. aastal looma uut skeemi – tasaarvestamise korda? Mis ajas Riigikogu seda uut skeemi seadusesse panema? Toona ütles eelnõu seletuskiri, et uus skeem loodi selleks, et kiirendada looduskaitsepiirangutega kinnisasjade riigile omandamise protsessi. Praegu tahetakse see lõpetada. Mis siis vahepeal juhtus? Seda, et juriidilised isikud tulevad ja seisavad ka järjekorda, ju teati. Miks anti neile eelisõigus, juhuks kui nad riigi käest oksjonilt maad osta tahtsid? Ehk selleks, et kiirendada piirangutega maade riigi omandisse liikumist? Ehk ka selleks, et ei toimuks rumalaid topelttehinguid, kus isik kõigepealt maksab midagi riigile ja järgmisel aastal maksab riik midagi isikule? Miks on tarvis kehtivat korda muuta?
Jah, praegu ootab järjekorras 365 isikut, et riik neilt maa ära ostaks või tasaarvestust võimaldaks. Riik on tunnistanud, et nende maade suhtes kehtib piirang, mis oluliselt mõjutab maa kasutamist, ja riik ostab need maad tagasi või lubab tasaarvestust. See järjekord on circa kümme aastat pikk. Selles järjekorras on nii need, kes on saanud maa tagasi tagastamise käigus, kui ka need, kes on maa ostnud enne 2007. aastat. Järjekorras eespool on need, kellel seisab ees maaostutehing riigiga. Nad loodavad, et tehakse tasaarvestus. Seda tasaarvestust on riik lubanud, ja vaid paar aastat tagasi, 2009. aastal kehtestatud kord nägi seda ette. Järjekorras tagapool on need, kes lihtsalt loodavad, et riik nende piirangutega maa ära ostab.
Avaldused on esitatud, riik on tunnistanud, et maa on selline, mida riik tahab enda omandisse võtta. Nüüd muudame jälle reegleid: tasaarvestuse võimalus kaob. Võib-olla teatud vaatenurgast on see normaalne, äkki poleks seda võimalust pidanud üldse loomagi. Kuid kuidas on lood nendega, kes on juba avaldused esitanud ja käitunud kehtiva korra kohaselt? Uue korra kohaselt lükkuvad nad järjekorra lõppu ehk nende probleemiga tegeldakse circa kümne aasta pärast. Milles siis nemad süüdi on? Riigil on olnud põhimõte, et kui looduskaitsepiirang takistab maa kasutamist, siis ostab ta selle maa ära. Ta lõi skeemi, et mitte raha välja käia – maadevahetuse. See tõi ainult häda kaela.

Kolm minutit juurde.

Selle asemel, et skeemidest loobuda, loodi teine skeem ehk tasaarvestus. Hulk inimesi ja ettevõtteid on seda skeemi asunud kasutama ja nad on sellega arvestanud. Nüüd hakkame seda teist skeemi kaotama ja ütleme, et kelle asjad on pooleli, nendega tegeleme kauges tulevikus. Õiguskantsler on öelnud, et selline praktika ei ole kohane, selline seis on põhiseadusvastane ja rikub kodanike õigustatud ootust.
Head sõbrad! Protsesside keskel mängureegleid muuta ei ole õigusriigile kohane. Lähtuvalt sellest teeb Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Erki Noole!

Ma soovin lihtsalt täpsustada oma vastust kolleegi küsimusele ja palun vabandust eksimuse eest. Kui looduskaitsepiiranguga maad müüakse, siis on riigil kaks kuud aega seda menetleda. Kui riik ei soovi maad omandada, siis toimub ostu-müügitehing. Palun veel kord vabandust ebatäpsuse pärast!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 289 esimene lugemine tuleks lõpetada. Samas on laekunud teine ettepanek, mille sisu on järgmine: "Teeme ettepaneku eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata." Selle ettepaneku on teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 289 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 11 ja vastu 38 Riigikogu liiget, 1 jäi erapooletuks. Ettepanek ei leidnud toetust.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 289 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. veebruari 2013 kell 16.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head parlamendiliikmed! Esitan valitsuse nimel Riigikogule arutamiseks maareformi seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on luua eeldused, et maareform saaks viimaks lõpule viidud.
Tutvustan eelnõu pisut laiemalt. Maareform tähendab oma olemuselt seniste maaomandisuhete muutmist demokraatliku riigi omandisuheteks, mis on oluline ja suur samm. On juba ette teada, et see on üksjagu ajamahukas. Meie maareform on kestnud juba 21 aastat, mis on tõepoolest päris pikk aeg. Võib öelda, et selle reformi tulemusena on omaniku leidnud 92% Eesti maast ning moodustatud ja registreeritud on üle 600 000 katastriüksuse. Selle aasta 11. jaanuari seisuga oli katastrisse kantud 626 293 katastriüksust, mille kogupindala on pisut üle nelja miljoni hektari.
Maareformist rääkides jääb aeg-ajalt mulje, justkui oleks tänaseks veel reformimata maade osa vähetähtis. Mina julgen väita vastupidist: ka veel reformimata maatükid on inimestele tähtsad ja nendega seotud probleemid ei lahene iseenesest. Seetõttu vajab kehtiv seadus kohendusi. Riigi ülesanne on suunata maareformiprotsessi, mitte lasta sellel lõputult vaikselt tiksuda. Selgusetus omandisuhetes pidurdab nii omavalitsuste kui ka riigi arengut. Samas looks selgus omandisuhetes eeldused mõistlikuks maaga seotud vahendite planeerimiseks. Oluline on märkida, et see eelnõu, mis täna teie ees on, ei too maareformis kaasa põhimõttelist laadi muudatusi.
Nüüd aga ülevaade alalõikude kaupa. Kõigepealt, üks suurem probleem, mida eelnõuga lahendada soovime, on nende ehitiste aluse maa reformimine, mille omanikul kas ei ole õigust maad erastada või ta ei soovi seda teha. Ühel või teisel põhjusel ei ole erastamistoimingutega igal juhul hakkama saadud. Kehtiva seaduse kohaselt seatakse riigimaal hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi maad omandada või on kaotanud maa erastamise õiguse, aga riigil ei ole otstarbekas selliseid hoonestusõigusega koormatud maid omada, kuna nende haldamine on liiga kulukas. Seaduseelnõuga antakse ehitise omanikule võimalus enne riigipoolset nn sundhoonestusõiguse seadmist ehitise juurde kuuluv maa erastada. Erastamise hind sellisel juhul on kehtiv maksustamishind. Me valitsuses loodame, et seda võimalust aktiivselt kasutatakse ja nii realiseerub üks maareformi eesmärkidest: ehitise omanikust saab ka ehitisealuse maa omanik. Kui ehitise omanik erastamise võimalust ei kasuta, siis seatakse riigimaale hoonestusõigus ja menetlusega seotud kulud kantakse omandireformi reservfondist.
Ajendatuna soovist vähendada juba riigi omandisse jäetud ja olemasoleva ehitise omaniku kasuks hoonestusõigusega koormatud maa hulka, nähakse ette võimalus võõrandada see maa ehitise omanikule. Usinamad, kelle kasuks on riigimaale hoonestusõigus juba seatud, ei tohiks muidugi sattuda ebavõrdsesse olukorda võrreldes nendega, kes pole seni maareformi vastu huvi tundnud. Seetõttu tuleb võimaldada nendel usinamatel ja nende pärijatel saada ehitisealuse maa omanikuks samadel tingimustel kui maareformi käigus maa omandanutel.
Teiseks pakub eelnõu lahendust nn ribatükkide probleemile. Üks osa muudatusi käsitleb ribatüki ehk iseseisva kasutusvõimaluseta maatüki erastamist. Menetlus muutub lihtsamaks ja eesmärgipärasemaks. Enam ei pea maad pakkuma kõikidele piirnevate kinnisasjade omanikele, vaid nendele, kelle maaga on maakorralduse nõuetest tulenevalt kõige otstarbekam ja sobivam seda maad liita. Laiendatakse ka omavalitsuse otsustusõigust leida mõistlik lahendus, millise kinnisasjaga ja millises ulatuses üks või teine riba liidetakse. Samuti sätestatakse riba erastamisel tasutava müügihinna määramise põhimõte: kohaldatakse madalaimat maksustamishinda. Soodsaima maksustamishinna rakendamine on põhjendatud, sest maareformi käigus tekkinud vead ei ole üldjuhul tingitud maa omandanud isikute tegevusest. Mida soodsam on isikule maa omandamine, seda enam täidab regulatsioon ka oma eesmärki.
Muudatused puudutavad maareformi ka taluseaduse alusel kasutusse antud maal. Kehtiv õigus annab küll võimaluse seada hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks ehitisealusele maale ja seada ülejäänud talumaale kasutusvaldus, aga seni puudus seaduses otsene nõue, et ka sellel maal tuleb maareform läbi viia. Selliste maade puhul tuleb eelnõu kohaselt maareform lõpule viia 2016. aasta lõpuks.
Nüüd tähtaegadest. Kui parlament seadusmuudatust toetab ja eelnõu seaduseks saab, siis määratakse erinevate maareformi puudutavate toimingute lõpuleviimiseks ka konkreetsed tähtajad. Miks selliseid tähtaegu vaja on? Mitmesuguste tähtaegade kehtestamise eesmärk on ikkagi see, et tegeldaks intensiivselt ka selliste juhtudega, kus reformiga seni sisuliselt alustatudki ei ole või kus protsess on mitmesugustesse probleemidesse takerdunud. Nagu te aimate, suurelt jaolt tähendavad need juhtumid, kus reform on lõpule viimata, päris keerulisi menetlusi. Viimaste toimingute tähtaeg on 2017. aasta. See peaks olema see aasta, kui me lõpuks sellele päris pikalt kestnud reformile kriipsu alla tõmmata saame.
Kõiki maareformi menetluses tehtavaid toiminguid ajalistesse raamidesse suruda ilmselt võimalik ei ole. Sellepärast tuleb eeldada, et pärast tähtaegade saabumist viiakse mõistliku aja jooksul kõik menetlused lõpuni. Eelisjärjekorras selgitatakse välja tagastamisele ja erastamisele kuuluv maa, pärast seda munitsipaalomandisse antav ja riigi omandisse jäetav maa. Kuna vormistamine on seotud ka kohaliku omavalitsuse tegevusega, siis tähtaegade kehtestamisel on arvestatud nii riigi huvidega kui ka omavalitsuste koormusega. Näiteks tuleb omavalitsusel määrata kahe aasta jooksul kõikide seni veel reformimata maal asuvate ehitiste juurde kuuluv maa. Samas puudub vajadus nn ribade menetluses sarnaseid tähtaegu määrata, sest reformi vigu parandatakse ilmselt ka pärast 2017. aastat.
Nüüd mõne sõnaga sellest, et maa munitsipaalomandisse taotlemisel võiksid omavalitsused olla aktiivsemad. Teiegi, kes te ühe või teise omavalitsusega kontaktis olete, pange see omavalitsustele südamele. Eelarvamuslikult on peetud maa munitsipaalomandisse andmise protsessi keeruliseks, aga tegelikult ei erine see oluliselt teistest maareformi toimingutest. Seadusmuudatus näeb ette, et omavalitsustel tuleb esitada maa munitsipaalomandisse saamiseks taotlused 2016. aasta suveks.
Nii et eelnõu muudab selgemaks ja lihtsamaks reformimata jäänud 8% maa reformimise. Palun teie toetust sellele eelnõule! Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? On. Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austet minister! Eelnõu plaaniline jõustumine lükkub ilmselt veebruarist märtsisse. Kui maavalitsused hakkavad aprillist alates riigimaale hoonestusõigust seadma, siis tuleb seda teha riigi kulul. Kas me 2013. aasta eelarves nägime maavalitsustele ette lisaraha, selleks et seada riigimaale hoonestusõigus?

Aitäh! Riigimaale hoonestusõiguse seadmine toimub ka kehtiva seaduse alusel. Muudatus puudutab eelkõige seda, et pärast nende toimingute tegemist ja enne hoonestusõiguse seadmist antakse hoonete omanikele võimalus maaomanikuks saada, nagu see toimus erastamisel. See on see, mis juurde tuleb. Kuludega on arvestatud ja ei ole põhjust arvata, et nende tõttu peaksid seadusmuudatused kuidagi venima jääma. Sellist olukorda ei tohiks tekkida.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Rõõm kuulda, et ka omavalitsustel tekib võimalus munitsipaalmaad juurde taotleda. Aga ma saan aru, et need on need maad, mis on seotud ehitistega. Tihedalt asustatud aladel on ka palju reformimata riigimaad. Kas ei oleks otstarbekas see kohalikule omavalitsusele üle anda või munitsipaliseerida, et seal hakkaks mingi aktiivne tegevus pihta ja saaks need alad ühtlaselt korras hoitud või käibesse võetud? Minu teada on see praegu väga raske.

Aitäh! Oma ettekande lõpetuseks ma ütlesin, et kuskil liigub ringi üks omamoodi müüt, nagu munitsipaliseerimine oleks väga keeruline ja raske protsess. See ei ole keeruline ja raske protsess. Kui tegu on maa munitsipaalomandisse taotlemisega seoses omavalitsuse ülesannete täitmisega, siis ei ole seal midagi keerulist. Kui teile on teada mõni konkreetne näide, siis räägime nendest. Sageli on jutt, kui keeruline on omavalitsustel maad munitsipaliseerida, palju hullem kui tegelik olukord. Munitsipaalomandisse andmisi arutatakse valitsuses peaaegu igal nädalal. Nii et olukord ei ole nii drastiline. See ei puuduta mitte ainult hoonealust või hoone ümbruses olevat maad, vaid me räägime ikkagi munitsipaliseerimisest laiemalt.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Olen kindel, et Riigikogu vormistab selle eelnõu seaduseks ja aitab sellega kaasa koera sabast ülesaamisele. Aga küsin ma niipidi. Hea minister, kunas me sinu arvates koera sabast päriselt üle hüppame, nii et maareformi võiks Eestis lõppenuks kuulutada?

Aitäh selle küsimuse eest! 2017. aasta on üsna realistlik tähtaeg, mis pärast eelnõu seaduseks saamist ka Maa-ametis mitmesugustele protseduuridele seatakse. Ma tõesti arvan, et 2017. aasta võiks küll jääda viimaseks tähtajaks. Selleks ajaks peaks selle suure koera veel suuremaks osutunud sabast lõpuks üle saama.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni liikme Aare Heinvee!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Minister andis põhjaliku ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest, mina keskendun rohkem komisjonis toimunud arutelule. Maareformi seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 335 arutas maaelukomisjon kahel istungil: 17. detsembril 2012 ja 15. jaanuaril 2013. Esimesel korral osalesid komisjoni istungil eelnõu algatajate poolt Maa-ameti ja Keskkonnaministeeriumi esindajad, kes tutvustasid eelnõu ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele. Teisel arutelul osalesid lisaks algatajate esindajatele ka Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja maavalitsuste esindajad. Eelnõu algatajaid esindasid mõlemal istungil Maa-ameti õigusosakonna juhataja Triinu Rennu ja maareformi osakonna juhataja kohusetäitja Maire Salu ning Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna nõuniku kohusetäitja Merike Laidvee. Eesti Linnade Liitu esindasid Tallinna Linnavaraameti linnamaade ja maakorralduse osakonna juhataja Alo Brandt, Tallinna abilinnapea Eha Võrk ning Eesti Linnade Liidu büroo konsultant Irja Alakivi. Eesti Maaomavalitsuste Liitu esindas õigusnõunik Tiina Üksvärav. Maaomavalitsusi esindasid Harju Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Jaan Mark, Saare Maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja asetäitja maatoimingute alal Merike Toose ning Lääne-Viru Maavalitsuse maatoimingute talituse juhataja Sirje Kurik. Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste Liit esitasid oma ühiskirjaga komisjonile ettepanekud eelnõu täiendamiseks ja muutmiseks. Arutelu oli mõlemal istungil konstruktiivne.
Põhjalikumalt peatuti järgmistel teemadel. Esiteks, koos kohustuste lisamisega kohalikele omavalitsustele peaks riik kindlustama ka rahalised vahendid. Teiseks, kas maareformi lõppfaasis on võimalik muuta maareformi seaduse aluspõhimõtteid, kehtestades maa mittetagastamise uue aluse? Probleemi tõstatus ise on arusaadav ja kindlasti ka õigustatud, kuid õiguspärase ootuse printsiibist lähtudes mitterakendatav. Kolmandaks, maareformi seadusega kaasneb arvukalt Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud rakendusakte ehk kordasid, mille andmine või tänapäevastamine on hilinenud. Ka eelnõu juurest on osa rakendusakte puudu. Neljandaks, 1940. aasta 16. juuni seisuga omavalitsustele kuulunud maa jäetakse osaliselt tagastamata, põhjenduseks on maa jätmine riigimaa reservi. Viiendaks, maareformi seaduse § 31³ lõige 5 sätestab maareformi läbiviimise kinnisasjade vahele jääva maa puhul, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja. Kui maad soovivad osapooled ei nõustu omavalitsuse pakutava lahendusega, otsustab maa jagamise või mittejagamise ning omandaja või omandajad maavanem. See säte seati kahtluse alla: kas maavanem sobib lepitaja või kohtumõistja rolli? Kuuendaks tõusetus muinsuskaitsealuste lagunenud ja maastikupilti kahjustavate ehitiste teema, mis maareformi seaduse sätte kohaselt peaks korda tehtama või mis tuleks kõrvaldada teatud tähtaja jooksul. Seitsmendaks, maareformi seaduse § 25 lõige 4 sätestab, et munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisest, kasutusvaldusesse andmisest või hoonestusõigusega koormamisest laekunud rahast, millest on maha arvatud maa parendamiseks, sh detailplaneeringu koostamiseks tehtud põhjendatud kulud, kantakse 65% Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondi. Omavalitsusliitude ettepanek oli see säte tühistada. Kaheksandaks, probleeme on tekitanud kaldajoone muutus merepiiri taandumise tagajärjel, kuid see teema leiab käsitlust edaspidi maakatastriseaduse muutmisel. Üheksandaks, eelnõus toodud tähtajad tuleb üle vaadata ja viia kooskõlla seaduse kehtima hakkamise ajaga. Kõik osapooled olid nõus, et kauaoodatud seaduseelnõu tuleb kiiresti menetleda ja Riigikogus seadusena vastu võtta.
Nüüd menetluslikest otsustest. Konsensuslikult otsustati saata menetletav eelnõu esimesele lugemisele 23. jaanuaril 2013 ja tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg võiks olla tavapärane kümme päeva, st 6. veebruar 2013 kell 17.15. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? On. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg Aare! Räägi lühidalt, mis saab nendest maadest, mis on kasutusvalduses põllumeeste käes. Kunas see kasutusvaldus lõpeb, mis tingimustel saavad nad seda maad erastada ja mis hinnaga? Kas sa oskad lühidalt kommenteerida, kuidas see asi laheneb?

Täpsemalt sätestab nende maade tuleviku omaette seadussäte, võib isegi öelda, et seadus. Aga praegu on ette nähtud kasutusvaldusesse antud maade kasutuse pikendamine. Need maad on kindlustatud ka pärimisega. Keegi ei võta maad ära juhul, kui seda kasutatakse sihipäraselt ja heaperemehelikult. Lühike vastus on see, et selle kohta tuleb omaette seadus.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh! Hea kolleeg komisjonist! Viibisin sellelsamal komisjoni istungil. Kas sa võid kinnitada minu arusaama, et kuigi omavalitsused esitasid mitmeid muudatusettepanekuid, siis tegelikult nad ootavad, et see seadus kiiresti vastu võetaks ja kehtima hakkaks?

Nagu ma mainisin, täpselt nii see on. Seda eelnõu on tehtud ligi neli aastat ja suuremad probleemid lahendab ta kindlasti ära. Mingid väikesed detailid jäävad ikka, kohtuvaidlusi ei suuda me prognoosida, aga kõik olid seda meelt, et eelnõu tuleks võimalikult kiiresti seadusena vastu võtta.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kotkase!

Austet juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatlik Erakond on maareformi kiire lõpetamise poolt. Seetõttu oleme sügavas hämmingus, miks juba 2007. aastal valmis olnud pakett 12 põhimõttelise muudatusega alles nüüd Riigikokku jõudis. Seaduseelnõu, mis pidi Riigikokku tulema maareformi 15. sünnipäevaks, tuleb siia alles nüüd, kui 20. sünnipäev on juba peetud.
Kõik käesolevas eelnõus pakutu on meie arvates mõistlik, kuid mitte piisav. Meie arvates tuleks selle eelnõuga luua ka regulatsioon, mis annaks kohalikele omavalitsustele aluse omandada maad vahetamiseks avalikuks kasutamiseks ettenähtud maaga, mis on maareformi tulemusena antud eraomandisse. Teiseks tuleks muuta kohustust kanda tasuta munitsipaalomandisse antud maa võõrandamisel riigieelarvesse 65% maa turuväärtusest. Siia võiks seada ajalise piiri. Kui näiteks maa võõrandatakse peale kümne aasta möödumist, siis ei peaks seda tasu maksma. Rakendusaktid peavad valmima hiljemalt kahe kuu jooksul peale seaduse jõustumist, muidu astume sama reha otsa nagu kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa puhul, kus rakendusaktid jõustusid paar aastat peale seadusmuudatust ennast. Neljandaks vajab lahendamist ka n-ö kaldakinnisasja probleem. Eestis on mererannikul ja saartel circa paarkümmend tuhat kinnistut, mille suurus sõltub merevee tasemest. On paar kinnistut, mille meri on enda alla matnud. Enamiku puhul on aga olukord selline, et 1939. aasta kaardi alusel tagastatud tollasel mereäärsel kinnistul on tulenevalt maapinna kerkimisest praegu mereni juba sadakond meetrit. Sellisel moel juurde tekkinud maa olemuse ja tuleviku õiguslik regulatsioon meil siiani puudub. Kas sellist maad käsitleda kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana või jätta see Inglismaa eeskujul riigi omandisse, on meil veel otsustamata.
Lõppkokkuvõttes: Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab käesolevat eelnõu, samas peame vajalikuks seda eespool kirjeldatud moel täiendada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 335 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. veebruari 2013 kell 17.15.
Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksas päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tööstusheite seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head parlamendiliikmed! Tööstusheite seaduse eelnõu ei ole mitte ainult üks väga mahukas eelnõu füüsilises mõttes, vaid tööstust keskkonna poole pealt reguleerivatest eelnõudest ka üks kõige olulisemaid. Eelnõu üldine eesmärk on saavutada keskkonna kui terviku kaitse kõrge tase. Vahetu eesmärk, kui nii võib öelda, on võtta meie õigusesse üle Euroopa Liidu tööstusheite direktiiv.
Eelnõu keskendub suure saastepotentsiaaliga tootmisest, näiteks energia-, keemia-, õli- või metallitööstusest tuleneva ebasoodsa keskkonnamõju vältimisele. Selleks määrab eelnõu 15 suure keskkonnaohuga tööstuslikku tegevusvaldkonda – juba nimetatud energeetika, keemiatööstus, jäätmekäitlus jt – ning sätestab nõuded nendes suure keskkonnaohuga tööstuslikes tegevusvaldkondades tegutsemiseks. Ka sätestab eelnõu vastutuse nõuete täitmata jätmise eest ja riikliku järelevalve korralduse. Selle eelnõu seaduseks saamise tulemus on, et sellesse seadusesse on koondatud kõik tööstusheiteid puudutavad nõuded, neid ei pea mitmest seadusest otsima.
Kasutades ühtsemat mõistete süsteemi, ühtlustatakse tööstusheite seaduse eelnõuga ka kehtiva õiguse sätteid. Tööstusheite seaduse eelnõu on 2002. aasta 1. maist jõus oleva saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse edasiarendus, samamoodi nagu tööstusheite direktiiv on liidetud direktiivide edasiarendus. Uusi nõudeid ei seaduseelnõu ega tööstusheite direktiiv ei kehtesta, eelkõige on tegu varasemate nõuete koondamisega. Ka on lisatud mõningad karmistavad täiendused, mis meie keskkonnaseisundi parandamiseks ja saastamise vähendamiseks olulised on.
Enamik eelnõuga kehtestatavaid nõudeid on kehtivas õiguses juba olemas. Peamised nendest on kohustus omada kompleksluba ja rakendada saasteheite vähendamiseks parimat võimalikku tehnikat. Aga seni on need olnud sätestatud mitmes seaduses ja määruses. Seaduseelnõus on ette nähtud teha muudatused jäätmeseaduses, välisõhu kaitse seaduses, veeseaduses, kemikaaliseaduses ja riigilõivuseaduses. Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus tunnistatakse eelnõu seaduseks saamisega kehtetuks.
Nüüd peamistest uuendustest. Tööstusheite seaduse eelnõus ja selle volitusnormide kohaselt kehtestatavates määrustes sisalduvad uuendatud nõuded põletusseadmete, jäätmepõletus- ja koospõletustehaste, titaandioksiidi tootvate käitiste ja orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste käitajatele. Näiteks on nõue kasutada parimat võimalikku tehnikat ning kehtestatakse rangemad heite piirväärtused ja keskkonnaalane kontrollisüsteem. Avalikkust kaasatakse rohkem ja kehtestatakse kohustuslik lähteolukorra aruanne. Kui varem reguleerisid mainitud tegevusvaldkondi välisõhu kaitse seadus, jäätmeseadus ja veeseadus, siis nüüd on kõik nõuded üle võetud tööstusheite seadusesse. Tuleb öelda, et titaandioksiidi tootmine oli meil varem üldse reguleerimata.
Kompleksloa kohustusega käitised peavad hakkama senisest rohkem rõhku panema parima võimaliku tehnika kasutamisele. See võimaldab tehnika normaalse ekspluatatsiooni korral vähendada saasteheidet sel määral, et heide ei avalda keskkonna ühelegi elemendile olulist ebasoodsat mõju ega rikuta ka keskkonnakvaliteedi normatiive.
Heidete piirväärtused, nagu juba mainitud, on tulenevalt tööstusheite direktiivi lisadest varasemast rangemad. Näiteks peab käitleja, kes kasutab kütusena põlevkivi, praegu põletusseadmes tekkivast vääveldioksiidist n-ö kinni püüdma vähemalt 65%, kehtima hakkava normi kohaselt aga vähemalt 95%. Kui konkreetne heite piirväärtus ei ole õigusaktis kindlaks määratud, siis määrab loa andja heite piirväärtused parima võimaliku tehnika viitedokumentide alusel. Igaks juhuks olgu kohe ära öeldud, et see nõue oli teada juba 11 aastat tagasi. Keskkonnaalane kontrollisüsteem muutub eelnõu kohaselt riskipõhiseks. Eristatakse kolme riskigruppi ja kontrolli intervall lubade ülevaatamisel diferentseeritakse. Nii et iga-aastase kontrolli asemel, mis praegu kehtib, saab intervalliks kas üks, kaks või kolm aastat. Kõrgeima riskiastmega gruppi kuuluvad tegevusvaldkonna kõrgendatud keskkonnaohuga käitised, näiteks energia-, keemia-, õli- ja metallitööstuse ettevõtted, muidugi ka sellised käitised, millel on juba väärteomenetlusi olnud. Neid kontrollib Keskkonnainspektsioon endiselt igal aastal. Suhteliselt väikseid ja ohtlikke kemikaale mittekasutavaid käitiseid võib aga kontrollida igal kolmandal aastal. Esialgsetel hinnangutel kuulub umbes 10% käitistest kõrgeimasse riskigruppi, 25–30% teise riskigruppi ja enamik jääb madalaimasse, kolmandasse riskigruppi.
Avalikkusele avanevad praegusega võrreldes märksa suuremad võimalused keskkonnaasjades kaasa rääkida, sh otsuste tegemisel. Kompleksloa taotlust menetleb ja otsuse selle loa andmise kohta teeb endiselt Keskkonnaamet, aga avalikkuse roll on senisest suurem, kuna kõikidest tähtsamatest menetlustoimingute etappidest teavitatakse, esitatud ettepanekuid ja kommentaare arvestatakse ning langetatavaid otsuseid tuleb põhjendada.
Uuena sätestatakse lähteolukorra aruande nõue. See on käitlejale kohustuslik dokument, milles esitatakse andmed pinnase ja põhjavee käitises kasutatud ohtlike ainetega saastatuse kohta käitise tegevuskohas. See nõue on küll esmakordne, aga see ei tohiks järgimisel erilisi raskusi tekitada. Lubatud on kasutada juba olemasolevaid andmeid või hankida neid keskkonnamõju hindamise käigus.
Ma ütlesin, et see eelnõu on üks kõige enam tööstusvaldkonda keskkonnaalaselt mõjutavaid seadusi. See seadus hakkab reguleerima umbes 300 käitise tegevust. Praegu on keskkonnakompleksluba väljastatud 252 käitisele ja neile lisandub ligikaudu 50 kompleksloakohustuslast (jäätmekäitluse alltegevusvaldkondades 29, orgaaniliste lahustite kasutamises 8, plastide liimimisel 7, sööda tootmises 1 ja biogaasi tootmises 2–3, põlevkiviõli tootmises hinnanguliselt ka 2–3 tootmisvõimsust). Nii et kohustus taotleda esmakordselt kompleksluba tekib mainitud 50 käitajal.
Eelnõu seadusena rakendamine lisab paari-kolme lähema aasta jooksul halduskoormust eelkõige Keskkonnaametile, aga muidugi ka Keskkonnainspektsioonile. Keskkonnaalase riikliku kontrollsüsteemi juurutamine ja selgem regulatsioon alates järgmisest aastast seevastu aga vähendavad halduskoormust.
Eelnõu koostamisse olid juba selle väljatöötamise algetappidel väga tugevalt kaasatud kõik need rühmad, keda eelnõu otseselt puudutama hakkab. On toimunud ka eelnõu kavandit tutvustavad avatud seminarid mitmetes Eesti paikades. Eesti Põllumeeste Keskliidu ja Eesti Piimaliidu palvel toimusid Sakus ja Tallinnas ning Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsiooni palvel veel täiendavalt Tallinnas kindlatele sihtrühmadele mõeldud arutelud ja seminarid. Osalejaid oli üksjagu. Seetõttu võib öelda, et nii eelnõus sisalduvate nõuete kui ka tingimustega ollakse juba praegu päris hästi kursis. Ka ettepanekuid, mida eelnõu ettevalmistamise eri etappides tehtud on, on siis, kui see vähegi võimalik on olnud, arvesse võetud. Ma arvan, et see on üks päris hea kompromisseelnõu.
Uute käitiste suhtes hakkavad nõuded kehtima alates selle seaduse vastuvõtmisest. Olemasolevatele käitistele on eelnõus ette nähtud viibeaeg, nii et juba kompleksloa alusel tegutsevate käitiste suhtes rakenduvad nõuded 7. jaanuarist 2014, 50 uue kompleksloakohustuslase suhtes 7. juulist 2015 ja energeetikas 1. jaanuarist 2016.
Palun eelnõule parlamendi toetust! See eelnõu väärib seadusena vastuvõtmist nii ruttu, kui see võimalik on. Aitäh!

Austatud minister, teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Kas on arvestatud, kui palju on vaja lisaressursse selleks, et viia vastavad valdkonnad või sektorid selle direktiivi või seaduse nõuete tasemele? Millised mõjud võivad sellega seoses tekkida nende sektorite või valdkondade edaspidises arengus?

Aitäh! Nende investeeringute kohta tuleb muidugi öelda, et suure hulga investeeringuid, mis aitavad kaasa sellesama seadusega kehtestatavate normide täitmisele, teeksid ettevõtjad ilmselt niikuinii, kuna need muudavad tootmisprotsessi efektiivsemaks ja on lihtsalt majanduslikult mõistlikud. Hinnanguliselt on minimaalselt kolmandik nendest investeeringutest sellised, mida oleks tehtud ka siis, kui selliseid nõudeid üldse täita ei tuleks. Aga seda on muidugi keeruline hinnata. Praegu oleme seda küsinud ettevõtjate endi käest. Nendesse hinnangulistesse arvudesse tuleb suhtuda konservatiivsusega. Näiteks räägitakse põlevkiviõli tootmise puhul kuni 400 miljonist eurost seitsme aasta jooksul. Taas ütlen, et suur osa on siin ikkagi sellised investeeringud, mida põlevkiviõlisektoris tehtaks ka sõltumata nendest nõuetest, mis seadusega sätestatakse. Sea-, veise- ja linnukasvatajad on rääkinud pisut üle 100 miljoni euro suurustest investeeringutest seitsme aasta jooksul (kõigi peale kokku mõistagi). Need on need arvud, mida tootjad ise öelnud on. Tõenäoliselt osutuvad need arvud reaalsuses mõnevõrra väiksemaks. Aga oluline on mainida, et investeeringutoetusi, mis on sarnast eesmärki juba täitnud, andis PRIA näiteks aastatel 2006–2008 välja üle 19 miljoni euro ja aastatel 2009–2011 üle 41 miljoni euro. Keskkonnasõbraliku majandamise toetust anti aastatel 2006–2011 välja ligi 120 miljoni euro ulatuses. Siia kõrvale tuleks panna need toetuste rahasummad, mis on juba välja makstud, selleks et saaks sarnaseid nõudeid täita.

Meelis Mälberg, palun!

Aitäh! Hea minister! Siin eelnõus on üks väga hea uudis loomakasvatajatele. Nimelt suurendatakse künnisvõimsust 300 piimalehmast 400 piimalehmani. Edaspidi on kompleksluba tarvis taotleda nendel, kellel on üle 400 lehma. Võib-olla te mõne sõnaga kommenteerite seda.

Aitäh! Selle muudatuse üle oli meil põllumeestega pikk mõttevahetus. Me pidasime tõesti võimalikuks  künnisvõimsust suurendada. Veisekasvatajad on juba alates 2002. aastast teadlikud olnud, et 1. jaanuarist 2007 tuleb neil kompleksloa taotlus esitada. See ei ole mingisugune uus asi. Veisekasvatussektorist rääkides tuleb öelda, et praegu on kompleksluba 112 veisekasvatajal. Selle kompleksloa on enamik veisekasvatajaid suutnud saada. Kolme kompleksloa taotlus on meil praegu menetluses. On neli näidet, kui veisekasvatajad on viinud veiste arvu alla kehtiva künnisvõimsuse, et mitte kompleksloa kohaldamisalasse sattuda. Aga 300-st 400-ni see arv tõesti suureneb. Ma arvan, et see on mõistlik kompromiss, mis sündis üsna selle seaduseelnõu menetlemise lõppfaasis.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Iga samm, mis tehakse Eestis puhtama keskkonna edendamiseks, mõjutab vähemal või suuremal määral ka Läänemere puhtust. Kas te võite lühidalt iseloomustada, kui suur on selle seaduse mõju Läänemere seisukorrale?

Aitäh! Läänemerd ja sinna suubuvaid jõgesid mõjutab kindlasti ka seesama eelmise küsimuse all käsitletud põllumajandussektor laiemalt. Kaudselt võib öelda, et suur osa nendest nõuetest on mõeldud ikkagi selleks, et Läänemeri ja meie veekogud paremasse korda saaksid. Aga Läänemere olukord, nagu ma täna ka infotunnis ütlesin, ei sõltu paraku ainult meist. Tööstusheite direktiiv tuleb koos kõikide selle nõuetega üle võtta muidugi kõikidel liikmesriikidel. Võib öelda, et Euroopa Liidu riikides hakkavad need nõuded olema ühtviisi karmid. Aga Läänemere ääres on vähemalt üks suur riik, kelle tegevuse üle meil väga selge kontroll puudub. Meil ei ole võimalust seda sisuliselt kontrollida. Ma arvan, mida rohkem mõistlikke nõudeid Läänemere kaitseks kehtestatakse, seda paremaks mere olukord lõpuks muutub. Ehkki Läänemere puhul on muidugi väga-väga pikk viitaeg, millal ükskord kvaliteet reaalselt paranema hakkab. Ka see eelnõu puudutab oma nõuetega Läänemerd, aga mitte ainult Läänemerd, vaid ka siseveekogusid.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Selle küsimusega, mille ma praegu esitan, oli seotud ka minu esimene küsimus, eriti selle teine pool, kus ma tundsin huvi mõjude vastu. Ma sain teada, et need, kes neid nõudeid täidavad, teevad suuri investeeringuid ja püüavad tootmist ümber korraldada. Kas on aga ette näha, milliseks kujunevad hinnad, mida hakkab kinni maksma lõpptarbija? Kui toodangu omahind kasvab, mida on siis lähemal ajal oodata tarbijatel?

Aitäh selle küsimuse eest! Veel kord ütlen, et need investeeringud aitavad muu hulgas tootmist efektiivsemaks muuta. See tähendab, et need muudatused ja investeeringud on mõistlikud ja vajalikud, need ei tekita ainult koormust juurde. Teiseks on nende muudatuste puhul oluline vaadata kulupoolt. Meil on laual Euroopa Keskkonnaagentuuri hinnang, mis ütleb, et seda kahju, mida inimeste tervisele tööstusest tuleneva saastega tehakse, võib üle Euroopa mõõta väga suurte summadega. Mul ei ole täpset arvu käepärast, aga me ei räägi siin mitte kümnetest ega sadadest miljonitest eurodest, vaid üle miljardi ulatuvast summast. Ma arvan, et kui kõik need komponendid koos lauale panna, siis tervikuna ollakse ikkagi plussis, mitte vastupidi. Need investeeringud on mõistlikud ja vajalikud, hoiavad inimeste tervist ja aitavad hiljem kokku hoida tervisega seotud kulutusi.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra eesistuja! Austet minister! Kas veisekasvataja kohustus kompleksluba taotleda sõltub loomühikute arvust ettevõtjal kokku või konkreetses laudas olevast loomühikute arvust? Kas on nii, et kui ühes laudas on 400 loomühikut, siis on luba vaja, aga kui kahes laudas on mõlemas 200, siis ei ole vaja?

See puudutab ikkagi konkreetset tegevuskohta.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Väga austatud juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas tööstusheite seaduse eelnõu oma istungil teisipäeval, 15. jaanuaril s.a. Töötusheite seaduse eelnõu tutvustasid komisjonile Keskkonnaministeeriumi asekantsleri kohusetäitja Ado Lõhmus, keskkonnakorralduse osakonna nõunik Jüri Truusa ja õigusosakonna jurist Kadri Tubli. Keskkonnaministeeriumi ametnikud vastasid keskkonnakomisjoni liikmete küsimustele mitmesuguste nõuete jõustumise kuupäevade ja toimunud kooskõlastusringide kohta. Kuna minister rääkis väga põhjalikult seaduseelnõu sisu ära ja see enamjaolt kattis ka seda arutelu, mis toimus komisjonis, siis ei hakka ma seda üle kordama. Küll aga rõhutan üle ühe tähtsa asja. Kuna tõepoolest on tegemist väga suurte investeeringutega seotud seaduseelnõuga, hinnanguliselt 700 miljonit eurot kokku seitsme aasta jooksul, on Keskkonnaministeerium uue Euroopa Liidu finantsperioodi lähenemisega seoses toetanud ja toetab ka praegu seda, et ettevõtetel oleks võimalik teha investeeringuid lõpp-puhastusseadmetesse Euroopa Liidu vahendite abil. Kuna aga kindlad otsused järgmise finantsperioodi kohta puuduvad, siis ei ole see kõik päris kindel.
Otsustati määrata tööstusheite seaduse eelnõu menetlemisel juhtivkomisjoni ettekandjaks siinkõneleja, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 345 esimene lugemine täna Riigikogu täiskogu päevakorda, teha täiskogule ettepanek eelnõu 345 esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2013. aasta 13. veebruar kell 16. Kõik otsused olid konsensuslikud.

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 345 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. veebruari kell 16.
Esimene lugemine on lõpetatud ja kümnes päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume 11. päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud jahiseaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Hea meel on teie ees olla jahiseaduse eelnõuga, mida on ette valmistatud 2009. aastast alates ja mida suur hulk teist kindlasti pikisilmi oodanud on. Eelnõu eesmärk on eelkõige suunata jahiulukiasurkondade kaitset ja ohjeldamist selliselt, et säiliks asurkondade soodne seisund ning ka elupaikade ja liikide ökoloogiline tasakaal. Eesmärgi sõnastust ja selle poole liikumist eelnõu abil on ette valmistatud koos erinevate osapooltega. Kaasatud on jahiga lähedalt seotud isikuid: neid, kes ise jahimehed ei ole, aga kelle maal jahti peetakse, neid, kes on eri aegadel pidanud ise tasuma väga suurte jahiloomade tekitatud kahjustuste eest, ja ka neid, kes on iga päev või vähemalt nädalavahetusel loomade arvukuse ohjeldamisega ametis.
Eelnõu on kompromiss, mis tähendab seda, et tõenäoliselt on nii jahimeeste kui ka maaomanike, metsaomanike ja põllumeeste hulgas neid, kelle arvates ei ole kõik selle eelnõu sätted ega iga komakoht ideaalne lahendus ja kes näeksid parema meelega mõnda muud lahendust kui see, mis eelnõus pakutud on. Aga suures plaanis võib öelda, et sellisel kujul esitatud eelnõuga peaksid kõige teravamad probleemid ja keerulisemad konfliktid leevenduse saama.
Ma eeldan, et küsimusi selle eelnõu detailide kohta on üksjagu. Seetõttu tutvustan kõigepealt üsna üldiselt neid lahendusi, mis eelnõu teie ette toonud on. Analoogselt kehtiva seadusega on ka pärast selle eelnõu seaduseks saamist õigus ja võimalus korraldada suurulukitele jahti riigi moodustatud jahipiirkondades, mille pindala peab olema vähemalt 5000 hektarit. Olgu kohe öeldud, et seaduse jõustumisega ei kaasne praeguste jahipiirkondade piiride muutmist. Jahipiirkondade kasutusõigus jääb praegustele jahindusorganisatsioonidele.
Miks me sellise tee valisime? Ilmselt on teada, et eelnõu tegemise algfaasis oli laua peal ettepanek, et me võiksime alustada Eestis täiesti nullist ja moodustada jahipiirkonnad uuesti. Aga ma arvan, et te kõik kujutate ette, mis siis jahinduses toimuma hakkaks, kui me olemasoleva ja päris hästi töötava süsteemi sisuliselt nulli lülitaksime ja jahipiirkondade moodustamisega otsast peale hakkaksime. Meie soov oli sellist pikka ja keerulist segaduste aega vältida. Seetõttu jäävad jahipiirkonnad paika sellisena, nagu nad praegu on, ja ka jahipiirkondade kasutusõigus jääb meie ettepaneku kohaselt muutmata.
Maaomanikel tekib võimalus kaasa rääkida jahipiirkonna kasutaja valimisel, ka tekib võimalus algatada probleemide korral jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. Selle eeldus on, et kaks kolmandikku jahipiirkonna maaomanikest leiab, et jahipiirkonna kasutaja oma ülesannetega hakkama ei saa, ning sellise ettepaneku teeb. Vahemärkusena ütlen veel, et see, et maaomanikel ei ole mingisugust võimalust jahipidaja valimisel kaasa rääkida, on üks praeguse jahikorralduse nüanss, millest maaomanikud kõige sagedamini on rääkinud. Sellega ollakse rahulolematud, seda ei mõisteta. Uue seadusega luuakse maaomanikule põhimõtteline võimalus kaasa rääkida selles, kes tema maal jahti peab.
Jahindustegevuse korraldamine on selle eelnõu kohaselt eelkõige maaomaniku ja jahimehe või jahipiirkonna kasutaja kokkuleppe alusel toimuv tegevus. Jahimehe ja maaomaniku kokkuleppel on väga suur roll. Eeldus on ka see, et tolle kokkuleppe raames lepitakse kokku võimalike kahjude kompenseerimine. Kui kokkulepet ükskõik kumma poole tõttu või ükskõik millisel põhjusel ei õnnestu sõlmida ja maaomanik ei ole keelanud oma maal jahipidamist, siis on jahipidamine lubatud päikesetõusust päikeseloojanguni ning hoonetele mitte lähemal kui 200 meetrit. Kui sellisel juhul tekib maaomanikul ikkagi kahjustusi kas põllul või metsanoorendikul, siis on tal õigus nõuda jahipiirkonna kasutajalt uluksõraliste tekitatud kahju osalist hüvitamist. See õigus tekib maaomanikul aga ainult juhul, kui ta on jahipiirkonna kasutajale eelnevalt teatanud, kus täpselt tema kinnisasjal, tema maal see võimaliku kahjustuse osaliseks saav maatükk asub, ükskõik, kas tegu on põllu või värske metsanoorendikuga. Sellise teatise on maaomanik kohustatud eelnevalt jahipiirkonna kasutajale edastama. Seadusega pannakse paika osalise kahju hüvitamise ülempiir, mis on sada eurot hektari kohta. Seaduses on sätestatud terve hulk tingimusi, mis peavad olema täidetud, et maaomanikul oleks võimalik sellist osalist kahju kompenseerimist jahipiirkonna kasutajalt taotleda.
Mõnevõrra ootamatult on tekkinud küsimus, kas juhul, kui maaomanikul ja jahipidajal on omavaheline kokkulepe ja selles lepingus on fikseeritud ka kahju kompenseerimine, on seaduses sisalduva mehhanismi alusel maaomanikul õigus veel täiendavalt osalist kompenseerimist taotleda. Ei, kindlasti mitte. Eelduslikult on maaomaniku ja jahimehe vahel olemas kokkulepe, kogu kahju osaline kompenseerimine käib selle kokkuleppe alusel ja siis 6. peatükis ettenähtud erandlik mehhanism muidugi ei rakendu.
Väikeulukite tekitatud kahjude ärahoidmiseks tekib maaomanikel eelnõu alusel õigus korraldada oma maal väikeulukijahti kinnistu suurusest sõltumata. See tähendab, et tekib õigus pidada jahti ise või lubada jahti pidada sellest huvitatud isikutel.
Eelnõuga säilib ka suuruluki laskekatse, mis on vajalik, et kinnitada ühe või teise jahimehe oskust relvaga ümber käia. Ka välisriigi kodanik peab sooritama suuruluki laskekatse samadel tingimustel, kui ta just ei ole sooritanud seda laskekatset mõnes välisriigis. Tal peab olema selle kohta ka tunnistus.
Küttimismahtude kohta niipalju, et riik kehtestab suurkiskjate ja hallhüljeste küttimise mahud ning koostab igal aastal seirearuande kõikide jahiulukite kohta koos soovituslike küttimismahtude ja -struktuuriga. Uluksõraliste küttimise mahtude ja struktuuri kooskõlastamiseks ning otsustamiseks moodustatakse jahipiirkonna kasutajate ehk jahimeeste ja maaomanike esindajatest regionaalsed jahindusnõukogud, kuhu kuulub ka riigi esindaja. Jahindusnõukogud panevad edaspidi paika uluksõraliste küttimise mahu ja struktuuri.
Eelnõuga muudetakse ka keskkonnatasude seadust. Jahipiirkonna kasutusõiguse tasu enam ei võeta, jahipiirkonna kasutajad arveldavad maa kasutamise eest vajaduse korral otse maaomanikega. Sisse viiakse jahimehe aastamaks, mis on 10–20 eurot aastas. Aastamaksu tasumine annab jahimehele õiguse osaleda jahil jahirelvaga, ilma jahirelvata jahimees aastamaksu maksma ei pea.
Need olid olulisemad muudatused. Aga detailide üle pean ma hea meelega teiega diskussiooni ja vastan küsimustele. Aitäh!

Austatud minister! Kuna Riigikogus on päris tublisti jahimehi ning jahist huvitatud naisi ja mehi, siis on teile ka palju küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Praegu on jahipiirkondadeks moodustamata 64 rendijahipiirkonda. Näiteks on Järva- ja Viljandimaal, kust mina olen Riigikokku valitud, neid 30. On reaalne oht, et 1. märtsist nendes piirkondades jahipidamine lõpeb. Kui vaadata valitsuse esitatud seaduseelnõu, siis kooskõlastamiste ja märkuste lehelt on näha, et 24-st esitatud ettepanekust 18 ei ole arvestatud. Küsimus ongi selles, kas see on ikka hea seadusloome tava ja vabakonna kaasamine, kui kuue nädalaga, mis on jäänud seaduse kehtima hakkamiseni, üritatakse teha ära töö, mida oleks võinud juba tunduvalt varem alustada. Täiendavalt küsin, millised ministeeriumid on andnud eelnõule oma kooskõlastuse.

Aitäh! Hakkan tagantpoolt pihta. Valitsus saab parlamendile esitada ja esitabki eelnõusid ikkagi ainult konsensuse põhimõttel. Meil ei ole valitsuses sellist olukorda, kus, ma ei tea, üks või teine asi otsustatakse häältega 2 : 3 või 4 : 5. Valitsuses ei hääletata. Valitsus esitab eelnõu ainult juhul, kui valitseb konsensus. Nüüd vabakonnast. Mitte ilmaasjata ei ole ma öelnud, et see seaduseelnõu on minu meelest üks kaasamise maailmameister. Seda seaduseelnõu kirjutati paragrahv paragrahvi haaval sõna otseses mõttes nii, et erinevad osapooled, kes esindavadki ju mittetulundussektorit, olid ühiselt laua taga. Detailide üle peeti väga pikki ja kirglikke vaidlusi. Ma päriselt ei nõustu sellega, et see töö tahetakse ära teha kuue nädalaga. Oma sissejuhatuses viitasin ma sellele, et tegu on üsna pikalt ettevalmistatud eelnõuga. Eelnõu ettevalmistusi alustati 2009. aastal. Alates 2009. aastast on selle eelnõu ettevalmistamisse kaasatud just nimelt esindusorganisatsioonide esindajaid väljastpoolt riigiasutusi, nii jahimeeste seltsi kui ka erametsaliidu inimesi. Delegatsioonides on liikmed aeg-ajalt vahetunud, mistõttu eelnõu ettevalmistamise tempo oli kohati mõnevõrra aeglasem, kui oleks soovinud, mõnda küsimust tuli otsast peale lahendama hakata. Aga seda kõike on tehtud väga tihedas koostöös. Ütlen veel kord, et sellisel kujul ei jahimehed ega maaomanikud kindlasti ei tervita seda eelnõu erakordselt suure hurraaga, sest kumbki pool ei ole saanud endale ideaalset lahendust. See omakorda kinnitab, et tegelikult on leitud tasakaalupunkt, kus mõlemad on pidanud millestki loobuma, aga kõige valusamad küsimused on mõlemad osapooled lahendatud saanud.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea minister! Eile räägiti keskkonnakomisjoni istungil võimalike kahjude kompenseerimisest ja jahimeeste ettepanekust moodustada taastamisfond. Te olete selle eelnõuga palju tegelnud. Kas te näete selle fondi loomisel tulevikku?

Aitäh! Kahju hüvitamise fond on ilmselt see, millest jutt on. See oli meil eelnõu ettevalmistamise käigus päris pikalt laual. Me ei tõstnud seda kohe kõrvale ega ütelnud, et me selle fondi mõttega üldse ei tegele, vaid me arutasime selle läbi ja proovisime leida lahendust, mida oleks selle fondi puhul võimalik rakendada. Aga siin on hästi palju nüansse, millega tuleb arvestada. Esimene ettepanek, mida me arutama hakkasime, puudutas riikliku fondi loomist. Riikliku fondi puhul on tegu riigiabiga, mis seab omakorda teatavad piirangud. Oletame, et see ei ole riiklik fond, vaid solidaarse makse alusel toimiv fond, kuhu kõik Eesti jahimehed teevad aastas mingi makse ja kust hiljem kompenseeritakse maaomanikule tekkiv kahju. Nagu ma alguses ütlesin, on selle seaduseelnõu läbiv mõte see, et maaomanik ja jahimees omavahel suhtleksid, et need suhted oleksid võimalikult head ning lepitaks omavahel kokku, millistel tingimustel ja kuidas on võimalik maaomaniku maal jahti pidada. Kui kuskil eksisteerib anonüümne fond, kust maaomanikul on võimalik lihtsalt kompensatsiooni saada, miks peaks siis jahimees üldse maaomanikuga suhtlema? Tal ei ole siis seda vajadust. Samamoodi tekiks siis Eesti jahipiirkondades väga erinev situatsioon. On piirkondi, kus jahimehed on suutnud loomade arvukust niivõrd hästi kontrollida, et seal on kahjustused minimaalsed ning ka maaomanike ja jahimeeste suhted on väga head, konflikte ei ole. Aga mõnes teises Eestimaa paigas on täpselt vastupidine olukord: suhted ei ole väga head ja kahjude üle kurdetakse. Kui on selline solidaarne maks, siis tekib olukord, kus selle piirkonna jahimehed, kus on väga tublid oldud ja kahjustusi ei teki, peavad kinni maksma Eestimaa teise otsa probleeme. See oleks lihtsalt ebaõiglane.
Need on sisulised põhjendused, miks selle fondi idee lõpuks seaduseelnõusse kirja ei saanud. Lisaks on siin veel puhtpraktilised probleemid. Fondi haldamine oleks üksjagu keerukas ja ka väga kulukas. Kui selline fond tekib, siis võib eeldada, et sinna esitatakse väga palju taotlusi, sest sellisel juhul ei ole põhjust enam maaomaniku ja jahimehe vahel lepingut sõlmida. See omakorda tähendab, et hindamisjuhtumeid on väga-väga palju. Sellisest fondist tehtava makse puhul on vaja teha ka järelkontrolle. Puhtalt halduskoormuse mõttes oli esialgne hinnang, mis meile anti, et pool miljonit eurot aastas läheks ainuüksi fondi ülalpidamiseks. Ma olen kindel, et seda raha on võimalik otstarbekamalt kasutada. Need olid need põhjendused, miks see fond lõpuks seaduseelnõusse ei jõudnudki.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Ma esitasin selle küsimuse ka eile komisjonis ega saanud rahuldavat vastust. Te rääkisite oma ülevaates maaomanikest, aga minu küsimus on seotud rentnikega. Väga paljud maaomanikud – kui ma ei eksi, siis umbes 60% neist – asuvad väljaspool Eestit ja maad rendivad siin elavad inimesed. Millised on nende õigused, milline on nende võimalus legitiimselt nendes protsessides osaleda? Kuidas see regulatsioon võiks toimida?

Aitäh! Praegune regulatsioon on ikkagi omandipõhiselt üles ehitatud. Ka võimalus sisuliselt jahipiirkonna kasutaja valimisel osaleda, kui selline olukord peaks tekkima, on ikkagi omandipõhine. Praegu seadus delegeerimisvõimalust ette ei näe.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Hea minister! Loomulikult on hea, et jahiseadus meil laua peal on. Need vaidlused ja diskussioonid on kestnud väga mitu aastat, aga ma olen teiega nõus, et lõplikku kompromissi ei ole saavutatud. Minu küsimus puudutab jahipidamise õigust ja vastavat tasu. Teadupärast on Eestis umbes 16 000 jahimeest, nendest 3000–4000 jahimehel (ma võin suurusjärguga natuke eksida) ei ole võimalik oma jahiõigust realiseerida. Ma tean, et mitmesuguste diskussioonide käigus on olnud üleval ka küsimus, kas mitte analoogselt näiteks Soomega avada meie mere, Lämmijärve, Võrtsjärve, Peipsi ja Pihkva järve rannad kõikidele jahimeestele ning seda Keskkonnaameti kaudu.

Aitäh! Seda avamist, ükskõik, kas me räägime rannast või mõnest muust asjast, on arutatud küll. Aga kui me räägime eelnõus linnujahist, siis see on nagu väikeulukijaht – see on maaomaniku õigus, sõltumata kinnistu suurusest. Randu päriselt avada sellisel kujul praegu mõistlikuks peetud ei ole. Aga küsimus puudutas ka tasu. Nagu ma ütlesin, aastamaks on mõeldud ainult nendele jahimeestele, kes on jahirelva omanikud. See on seotud just nimelt jahirelva omamisega. Kui on mingisugune hea regulatsioon selle kohta pakkuda, siis seda võib alati arutada, sest võimalus jahil käia võrreldes kehtiva olukorraga ei halvene ega muutu kuidagi. Aga kui on mingisuguseid lisalahendusi välja pakkuda, siis arutleme nende üle.

Ülo Tulik, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Ma jagan kindlasti teie arvamust, et arutelusid on olnud hästi palju ja eriti just viimastel aastatel. Oleks patt kedagi süüdistada, et seda teemat on vähe arutatud. Aga teada on, et kõige rohkem on probleeme valmistanud kahjude käsitlemine. Milline on teie arvamus? Kui ka poliitikud ei suuda selles kokku leppida, mis siis juhtuks, kui jätta kahjude käsitlemise peatükk üldse seaduseelnõust välja?

Aitäh! Mina usun küll parlamendipoliitikute võimekusse ja sellesse, et parlamendipoliitikud suudavad kindlasti kokku leppida ja lõpuks otsuse teha. Nii maaomanikke kui ka jahimehi on Eestis kümneid tuhandeid ja alati on võimalik leida neid, kes ühe või teise detailiga rahul ei ole. See jääb nii, olgem ausad. Sellist eelnõu, millega absoluutselt kõik viimase nüansini nõus oleksid, ei ole jahitemaatikat käsitledes tõenäoliselt võimalik luua. Aga 6. peatükk, mis käsitleb kahjude kompenseerimist, on kindlasti selle eelnõu väga oluline osa. Ma ütlesin, et selle eelnõuga seoses ei ole maaomanike ja jahimeeste vahel küll väga suurt üksteisemõistmist, aga ei ole enam ka väga suuri erimeelsusi ega konflikte. Ma arvan, et kui ühe osapoole, eelkõige maaomanike jaoks väga oluline peatükk siit täiesti välja võtta, siis see oleks lihtsalt ebaõiglane. Võib-olla on mõistlik meelde tuletada, et õiguskantsler juhtis aastaid tagasi tähelepanu ka kompenseerimise küsimustele. Seesama õiguskantsleri tõstatatud küsimus jääks siis ju täiesti lahenduseta. Ma arvan, et see, mis on praegu 6. peatükis kahjude kompenseerimisena pakutud, on mõistlik. Seal on võetud arvesse ka seda jahimeeste muret või hirmu, et äkki satub suur hulk jahiseltse väga keerulisse majanduslikku olukorda. Me oleme proovinud kõiki neid hirme maha võtta. Täna me räägime juba ikkagi kahjude osalisest hüvitamisest väga konkreetsete tingimuste täitmise korral. See ei tohiks nendes jahipiirkondades, kus jahimeeste ja maaomanike vahel on hea koostöö, üle jõu käia. Veel kord ütlen, et selle seaduseelnõu esimene ja kõige olulisem eesmärk on ikkagi kokkuleppe põhimõtte elluviimine. See mehhanism, mis on välja pakutud 6. peatükis, on erandlik. Eeldus on see, et jahimehed ja maaomanikud lepivad omavahel kokku ning leiavad mõistliku lahenduse ka kahjude võimaliku ja osalise kompenseerimise osas. Üldiselt tuleb ju öelda (te ise ka ilmselt seda väga hästi teate), et neid kokkuleppeid on viimastel aastatel sündinud ja neid sünnib järjest rohkem. See koostöö on kuidagi nagu kivi tagant välja saanud. Ma arvan, et see on üks väga vajalik ja mõistlik trend. Aga 6. peatüki eelnõust väljavõtmist ma heaks plaaniks ei pea.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud proua minister! Praegu kehtiva korra kohaselt loendavad jahimehed ise ulukeid ja tundub, et nad teevad seda nii, nagu neile parajasti kasulik on. Selle parim tõestus on minu arvates paari aasta eest Hiiu Lehes ilmunud artikli pealkiri, mis kõlas umbes nii, et Hiiumaal loendati 1200 metssiga, neist lasti maha 1400. Samas saare elanikud nägid, et mitte midagi ei muutunud ja metssigade terror jätkus endise hooga. Kas uus seadus välistab sellise olukorra jätkumise?

Aitäh! Ma ei taha küll kellelegi liiga teha. Kui me metssigadest räägime, siis põhjus on siin ilmselt see, kui kiiresti nad väikseid metssigu siia ilma juurde toovad. Muuseas, tänagi tehti küsimuse peale, milline on meie metssigade arvukus, nalja, et metssigu on 20 000, nendest 25 000 lasti maha ja 20 000 jäi alles. Ma arvan, et ei ole kohane seda kõike jahimeeste kraesse sokutada. Kas see, et me ei suuda metssigade populatsiooni kasvu detailselt ennustada, uue seadusega kaob? Aus vastus on, et päriselt ei kao.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud minister! Te rõhutasite seaduseelnõu läbiva mõttena seda, et jahimehed ja maaomanikud suhtlevad nüüd omavahel paremini ka selleks, et ulukite arvu tasakaalus hoida. Minu küsimus puudutab elu praktilist poolt. Aeg-ajalt teevad maaettevõtjad väga teravaid etteheiteid, et hundid söövad kõik lambad ära, metssead söövad ära kartulisaagi ja hülged lähevad parematele kaladele võrkudes kallale. Te küll juba põgusalt puudutasite seda, aga kui palju uus seadus selliseid olukordi mõjutab või ära hoiab?

Kas te peate silmas seda, et inimesed on väga rahulolematud selle pärast, et sead nende hoovile tulevad ja hundid kahju teevad? Teatud piirist edasi on see üldise teadlikkuse küsimus. Ka hunt on ju kinnitus sellest, et meil on terve ökosüsteem. Aga kohtades, kus hunt väga palju kurja teeb, on seda väga keeruline mõista. Loomade asurkonna puhul me peame teatud maalt alates rääkima ka asurkonna kaitsest. Me ei saa tekitada olukorda, kus jahiloomade põhjustatud kahju põllul ega metsas sugugi ei teki, aga metsas pole ka ühtegi looma. Sellist olukorda kindlasti tekkida ei tohi. Ma arvan, et jahindusnõukogud, kus on ühe laua taga koos maaomanikud, jahimehed ja ka riigi esindaja, on need kohad, kus sellised teemad tuleb ilusasti, ausalt ja rahulikult läbi rääkida. Selle eelnõu puhul on tähtis see, et meil oleksid loomade asurkonnad küll kontrolli all, aga ka kaitstud.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud keskkonnaminister! Te olete päris kaua jahiseadusega tegelnud ja ma saan aru, et enne teidki tegeldi sellega üsna pikalt. Nii et töötatud on selle kallal päris põhjalikult, mis on väga positiivne, sest ma saan aru, et jahimehed, maaomanikud ja teisedki ootavad selle seaduse jõustumist. Aga kuidas käituda järgmisel juhul? Maaomanik on valinud ühe jahiseltskonna oma maal jahti pidama, kuid sellel maal kasvatab rentnik vilja. Kui metsloomad vilja ära tallavad, siis ütleb rentnik omanikule, et see on valed jahimehed valinud. Kuidas lahendada selliseid olukordi, kus on kolm osapoolt? Kas te oskate seletada?

Aitäh! Eeldus on, et need kolm osapoolt või vähemalt kaks kolmest jõuavad üsna hõlpsasti ühele arvamusele, mis parasjagu siis nii omaniku kui ka rentniku jaoks oluline on. Kui seal tekivad väga suured kahjud seetõttu, et loomade asurkonda ei ole suudetud piisavalt piirata, siis miks peaks omanik olema seda meelt, et tegu on väga mõistliku jahipiirkonna kasutajaga? Kõiki inimestevahelisi suhteid puudutavaid nüansse on seadusesse väga konkreetsel ja jäigal moel sisse kirjutada ilmselt väga keeruline. Lepingute puhul on üldse eeldus, et jõutakse mõistlikule kokkuleppele ning mõlemad pooled peaksid olema huvitatud headest ja mõistlikest suhetest. See, et maaomanikul on õigus oma maal jaht keelata, on fakt, aga kaugemas perspektiivis ei ole see kuidagi maaomaniku huvides, sest mida kauem jaht tema maal keelatud on, seda tõenäolisem on, et kahjud seal ei vähene, vaid vastupidi, need suurenevad. Nii et selliseid probleeme tuleb lahendada kokkuleppe vaimus.

Jaanus Tamkivi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke filosoofilist laadi. Kuidas teile tundub, kas Eesti rahvas on ennekõike selline tubli metsarahvas? Kuidas muidu selgitada seda suurt kirge ja aktiivsust selle seaduseelnõu menetlemisel kõigi nende aastate jooksul? Millest see fenomen tuleb? See on selline seadus, mis väga palju ju ei mõjuta Eesti riigi ja rahva saatust kaugemas perspektiivis, aga huvi selle seaduseelnõu vastu on väga suur ja kõik on väga aktiivsed. Kas põhjuseks on geenid, mis tulevad meil ikka sealt metsa poolt?

Ma ei tea, kas need on metsa poolt pärit geenid või mis see täpselt on. Võib-olla on osa põhjusest selles, et me ei loo ju uut süsteemi, vaid muudame olemasolevat. Kuna olemasolev süsteem on saanud juba päris pikka aega eksisteerida, siis on olemas mingisugused kirjutatud või kirjutamata reeglid, sissetöötatud teed ja tavad, mida üks osapool ehk jahimehed tahavad kindlasti säilitada ja hoida. Sellest võib ka aru saada, sest nende hirmud on seotud eelkõige sellega, et jahipidamise võimalus kaob üldse ära või tekib väga suur segadus. Teisest küljest vaadates on Eesti riik liikunud ikkagi väga selgelt omandikeskse ühiskonna poole. Jahipidamine on üks näide, kus maaomanik ütleb, et tal küll on omand, aga tal ei ole praeguse seisuga võimalust väga palju kaasa rääkida, kes selle omandi peal toimetab. See tundub kogu muu ühiskonna arengu kõrval kriipiva ebakõlana. Eks omandisuhetega on ju üldse nii, et igasugused muutused tekitavad seal väga palju kirgi. Õnneks ei ole neid valdkondi enam väga palju jäänud, kus selliseid muudatusi sellises mahus teha tuleks. Ma arvan, jah, et pikkade aastate jooksul sissetöötatud süsteemi muutmine tekitab alati kirgi. Võib-olla tõesti on oma osa ka sellel, et mets ja metsaga seonduv on Eesti inimestele, ka neile, kes ise iga päev metsas ei käi või kes pole metsaomanikud, midagi sellist, mis tundub meid kõiki kuidagi otseselt puudutavat. See on küll tõsi, et on vähe selliseid seadusi, mis igas inimeste koosluses alati väga palju kirgi tekitab. Ükskõik, kas ma käin kohtumas üliõpilastega, väga kõrgelt haritud loodusmeestega või õpetajatega, siis nii veider kui see ka on, tõepoolest leidub alati vähemalt üks inimene, kes jahiseaduse kohta küsib. Ju siis on see eelnõu, mida tõesti väga-väga oodatakse.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Aruteludel keskkonnakomisjonis ja ka siin saalis on mulle tundunud, et kui me püüame leida põhjusi, miks üks või teine asi ei õnnestu, siis põhjus on see, et on kaks leeri: jahimehed ja maaomanikud. Aga kuna Eestis on kinnistu suurus keskmiselt kümme hektarit, siis ma väidan, et 15 000 jahimehest on enamik maaomanikud. Peaaegu kõik nad on maaomanikud, kes tahavad rahulikult jahti korraldada. Aga probleemi teine pool on, et iga seaduseelnõu saab seaduseks koos oma rakendusaktidega. Kas rakendusaktid ja kogu see temaatika tekitavad Eesti jahinduses segadust või ei?

Aitäh! Ei tekita. Need rakendusaktid, mis puudutavad näiteks 6. peatüki rakendamist, on olnud samamoodi meil läbirääkimiste ajal laual. Osa rakendusakte on eelnõu juures olemas. Aga kui siit midagi puudu on – ma praegu ei suuda võib-olla kiiresti meelde tuletada, mis siin täpselt veel olema peaks –, siis seda on loomulikult võimalik Riigikogule ja komisjonile esitada. Need aktid on olemas ja neid on peaaegu niisama kaua välja töötatud kui eelnõu, vähemalt alates 2011. aastast. Need ei tohiks küll segadust tekitada. Rakendusaktide mõte on see, et need teevad asjad klaarimaks, mitte segasemaks.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Ma lähen hea kolleegi Rein Randveri küsimusest edasi ja mõtisklen maaomandi vormi üle. Viimasel ajal on hakatud Riigikogu liikmete poole pöörduma lisaks pistrikujahi toetamise teemadele ka väikemaaomanike muredega. Selles seaduseelnõus on väga hästi kaitstud suurmaaomanike huvid. Aga kui hakatakse jahirentnikku valima, siis on väga selgelt aluseks ikkagi pindala suurus hektarites. Väikemaaomanikud on hakanud kurtma, et nende õigusi on justkui piiratud. Võib-olla tasuks jahindust tulevikus reguleerida hoopis kinnistupõhiselt? Ma pean silmas uue rentniku valimist.

Aitäh! Seda eelnõu ettevalmistamisel ka kaaluti. See on olnud arutelu objekt ja selle arutelu võib uuesti avada, miks mitte. Põhjus, miks praegu saavad näiteks jahipiirkonna kasutaja vahetuse algatada maaomanikud, kelle maa hõlmab kaks kolmandikku jahipiirkonna territooriumist, on see, et me ei taha ju, et jahipiirkonna kasutajate väljavahetamine hakkaks lihtsalt sellepärast toimuma, et on mingid isikutevahelised vastuolud. Põhjuseks peaksid olema ikkagi väga suured probleemid näiteks kahjustustega, kui jahipiirkonna kasutaja ei ole pikka aega suutnud teha midagi, et kahjustusi vähendada ja asurkonda piirata. Kui selline olukord tekib, siis on ju igati loogiline, et kui selles jahipiirkonnas on kellelgi väga suur maatükk, siis see kahju, mis tema maatükil tekib, on ka selle võrra suurem. Kui väikese maatüki omanikul ei pruugi seda kahju üldse olla või on see väiksem, siis väga suured põllud ja metsatükid tähendavad ka suuremat kahju. See oli see põhjendus, miks läbirääkimiste tulemusena sai eelnõusse kirjutatud pindalapõhine lähenemine. Aga seda võib uuesti arutada, seal on omad ohud ja nüansid. Teadupoolest on see suurus, milline peab üks kinnistu olema, Eestis väga väike. Me ju ei taha tekitada olukorda, kus hakatakse suuri maatükke tükeldama ainuüksi sellepärast, et jahipiirkonna kasutaja valimises suuremat hääleõigust saada. Kõik sellised nüansid tuleb läbi arutada. Aga see on asi, mis tuleb ilmselt komisjonis uuesti ette võtta.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, härra juhataja! Austet proua minister! Eelnõu § 9 ütleb, et jahindusnõukogu on mõeldud regionaalse jahindustegevuse korraldamiseks. Kui suur on jahiseaduse tähenduses regioon? Kas see on maakond või on võimalik, et tulevikus hakkavad näiteks Tartumaa jahimehed korraldama jahindustegevust Jõgevamaal?

Aitäh! Ei, sellist olukorda, et Tartumaa jahimehed hakkavad Jõgevamaal jahindust korraldama, me kindlasti ette ei näe. Me räägime jahipiirkonnapõhisest nõukogust. See on see mõte, mis siin sees on: võrdsetel alustel jahipiirkonna kasutajate ja maaomanike esindajatest koosnev jahindusnõukogu. Maakonnapiirid oleksid siin lihtsalt mõnevõrra liiga laiad. Siinkohal ei ole kõige parem ja mõistlikum maakonnapiire arvesse võtta.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud proua minister! Selle seaduseelnõu puhul torkab silma, et arvamusavaldustel jahikullide ja pistrike jahil kasutamise kohta on väga lai geograafiline haare. Kas te natukene kommenteeriksite seda? Siin on arvamusavaldusi Põhja-Ameerikast Aasiani välja.

Aitäh! Ka minul on olnud üsna huvitav jälgida kõiki neid pöördumisi, mida Riigikogule pistrikuga jahi kohta saadetud on. See kinnitab, et tegu on väga tõhusa organisatsiooniga, kes on ilmselt osanud väga ilusasti oma esindusi aktiveerida. Pistrikuga jahi puhul ei pea me mõistlikuks muudatusi teha, eelkõige seetõttu, et see ei ole kuidagi meile omane olnud ja ikkagi on vaja arvesse võtta kaitsealuste liikide hoidmise vajadust. Need on kaks peamist põhjust, miks me vähemalt ministeeriumi poole pealt ei pea mõistlikuks teha seadusesse muudatust pistrike osas. Aga kui komisjon leiab teistmoodi, eks me siis seda arutame.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Te rääkisite pikalt sellest, et Eesti rahvas on metsarahvas. Aga kas Eesti rahvas on ka kokkulepperahvas? Seaduseelnõust tuleb välja, et jahipidajad ja maaomanikud peaksid kokkuleppele jõudma, et saaks jahti korraldada. Paragrahv 24 räägib lepingust. Kas selle lepingu sisu on kuskil konkreetsemalt avatud või on see tõesti nii sisu kui ka tingimuste poolest vaid maaomaniku ja jahimehe kokkulepe? Kuidas te hindate, kas neid kokkuleppeid on kerge sõlmida või tekib seal palju vaidlusi?

Aitäh! Viimasel ajal on kokkuleppeid ka ilma selle seaduseta päris intensiivselt sündinud. Selle põhjal võib küll öelda, et ju me oleme ka kokkulepperahvas. Muidugi on aga olemas erinevaid näiteid. Ilmselt leiab igast jahipiirkonnast näiteid selle kohta, et kokkuleppele jõudmine ei ole alati lihtne ja enne tuleb läbi teha päris pikk ja intensiivne läbirääkimiste voor. Võimalik, et on ka näiteid, kus kokkuleppele üldse ei jõutagi. Mina arvan, et kokkuleppele jõudmine on mõlema poole huvides. Maaomanike jaoks on oluline, et kahjude tekkimise tõenäosus oleks võimalikult väike. Seetõttu on maaomaniku jaoks tähtis, et jahimees tema maal jahti peaks. Mingisugust näidislepingut ei ole ja ma arvan, et seda ei peakski olema. Ka praegused lepingud on sündinud kahe poole läbirääkimiste tulemusena. Ma arvan, et riik ei pea hakkama siin midagi otseselt ette kirjutama. Ilmselt on nii, et kui me ühe sellise näidislepingu ette paneksime, siis hakataks seda võtma kui poolkohustuslikku lepinguvormi. Praegu ei ole me plaaninud mingit näidislepingut välja töötada. Milles täpselt ning mis kombel maaomanik ja jahimees omavahel kokku lepivad, see on piirkonniti ilmselt väga-väga erinev, sest lõpuks on maaomandid väga erinevad ja ka võimaliku kompenseerimise dimensioon on väga lai. Ma arvan, et siin mingit kinnist loetelu ei ole praktiline ette panna.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma ütlen lihtsalt märkusena, et kui keskkonnakomisjonil oleks praegu olemas jahiulukikahjustuste kompensatsiooni määruse eelnõu, siis võib-olla oleks meil natuke selgem, kuidas selle eelnõuga edasi minna. Nii et kui see on võimalik, siis palun järgmistele komisjoni istungitele see eelnõu esitada. Aga minu küsimus puudutab seda, et Eesti jahimaa jaotatakse jahipiirkondadeks. Paragrahv 9 räägib jahindusnõukogust. Regionaalsed jahindusnõukogud moodustatakse jahipiirkondade baasil. Mida on seaduseelnõu algataja mõelnud regionaalsete jahindusnõukogude all? Kas need on maakondlikud nõukogud? Kas need on sellised regionaalsed nõukogud, nagu Keskkonnaametil on näiteks kolme maakonna peale üks esindus? Jahindusnõukogud saavad uue seaduse valguses väga raske rolli.

Aitäh! Ma küll juba mõni küsimus varem sellele küsimusele vastasin. Selle üle arutleti üsna pikalt. Maakond on liiga suur, st maakonnapõhiselt ei ole seda ilmselt praktiline teha, see on tõsi. Me oleme jahindusnõukogust rääkinud piirkonnapõhiselt. Kui see vajab täpsustamist, siis saame seda kindlasti komisjonis teha, vajaduse korral saame sellest ka fraktsioonides rääkida. Aga jah, me täpsustame selle detailselt ära, sest viimase hetkeni oli üleval küsimus, kes täpselt jahindusnõukokku kuuluvad ja kui suure territooriumi see nõukogu enda korraldusalaks võtab. Selle määruse eelnõu, mis käsitleb kahjude osalist kompenseerimist, me loomulikult teile edastame.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Üks hea kolleeg väitis oma küsimuses, et on jahimehed ja on maaomanikud. Nii see muidugi on. Omandi puutumatus on meil põhiseaduse kaitse all. Teisalt on ka jahipidamine kui meie eneseteostuse vabadus põhiseaduse kaitse all. Kuivõrd on see eelnõu selles mõttes tasakaalus või on võimalik selles Riigikogu menetluse ajal veel mingeid kompromisse teha, et mõlemad osapooled oleksid tõepoolest võrdselt kaitstud?

Aitäh! Kas on võimalik seda tasakaalu veel kindlamaks muuta, sellele saab ilmselt vastata ainult parlament ise. Kui te leiate kohti, mida tuleks muuta ja lihvida, et tasakaal oleks veel kindlamalt paigas, siis sellele ma ainult aplodeerin. Kui te sellisele kompromissile jõuate, siis on see väga hea. Jahimehi ja maaomanikke lõpuni vastandada ei ole mõistlik, sest nagu maaomanike hulgas on jahimehi, nii on ka jahimeeste hulgas neid, kes ise metsa kasvatavad või on põllumehed. See on üsna läbipõimunud maailm. Aga ometi tuleb mul öelda, et kui ma jätkasin läbirääkimisi, mis Jaanus Tamkivi mulle pärandas, siis esimestel kordadel, kui me eri osapooltega laua taha istusime, oli see veelahe ikkagi väga selge, kuigi mõlemal poolel on ka teise poole esindajaid. Mille järgi täpselt see sisemine äratundmine toimub, kuhu asetub üks maaomanik, kes ise ka jahimees on, seda ei oska ma öelda. Jahimeeste ja maaomanike hingeelu mõistjaid ja tundjaid on siin saalis teisigi. Kui te leiate mõistlikuma ja osapooltele paremini sobiva kompromissi, siis on väga hea.

Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kuidas te hindate, kuidas see seadus võiks mõjutada või mõjutab jahiturismi?

Aitäh! Jahiturism ei ole meil muidugi peamine turismiliik, aga ei saa ka öelda, et see täiesti tähtsusetu on. Me ei ole seda eelnõu koostanud eelkõige jahiturismi silmas pidades, ent me ei ole ka teinud midagi, et kuidagi jahiturismi takistada või seda keerulisemaks muuta. Aga eelkõige otsisid laua taga olijad kompromissi, et valitseks tasakaal maaomanike ja jahimeeste seltsi esindajate vahel. Ma eeldan, et jahimeeste selts esindab vähemalt teatud määral ka neid, kes tegelevad jahiturismiga.

Tõnu Juul, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Härra Linde on muidugi väga hea põhiseaduse tundja, aga põhiseaduses on sees ka selline lause, et loodusvarad on rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada. Milline on teie arvamus, kui hästi peale seaduse vastuvõtmist Eesti mehed seda rahvuslikku rikkust veel jagada ja kasutada saavad? Kas siin ei ole liigse omandi tähtsustamise foonil ikkagi oht, et mehed enam metsa ära ei mahu?

Aitäh! Kuidas üldse saab omandikeskses ühiskonnas omandit liigselt tähtsustada, seda saab võib-olla küll ette kujutada, aga selle eelnõuga kindlasti kuidagi drastiliselt ühele ega teisele poole kaldu ei olda. See, et me väljakujunenud jahikultuuri päriselt pea peale ei pööraks, on olnud väga tähtis põhimõte selle eelnõu tegemise algusfaasist alates. Toon mõne näite: toosama põhimõte, et jahipiirkonnad jäävad paika sellisena, nagu need praegu on, ja et jahipiirkonna kasutajatel säilib võimalus ka pärast seaduse jõustumist täpselt samadel alustel oma piirkonda edasi kasutada. Ma tean, et eri aegadel on selliseid hirme olnud, aga need hirmud on alusetud. Eelnõuga on soovitud teha kõik selleks, et jahinduses ei tuleks väga järsku kannapööret, mis võiks pikaks ajaks segadust tekitada.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud keskkonnaminister! Kuna te nii põhjalikult olete sellise mehise valdkonnaga tegelnud, siis tekkis mul soov teie käest küsida, kas te olete ise ka mõnest jahist osa võtnud või kas teil on vähemalt tekkinud soov ise jahipidamisega tegelema hakata.

Aitäh! See on keeruline küsimus, kuna ma pean sellele vastama nii, et ma jahimehi ei solvaks. Lühike vastus on ei. Kui ma üldse kunagi jahile või jahi lähedalegi peaksin sattuma, siis saab see olla ainult fotojaht. Aga pikemalt ma sellesse filosoofiasse ei lasku. Ma ei ole jahil käinud ja võin täie veendumusega öelda, et päris jahile kunagi ka ei lähe.

Läheme jahiseaduse eelnõu menetlemisega edasi. Peep Aru, palun!

Aitäh! Hea minister! Tundub, et maaomanikud ja jahimehed on kompromissi leidmas nii Eestis tervikuna kui ka siin saalis. Minagi käin mõnikord metsas, ma kuulun korilusrahva hulka. Kas Keskkonnaministeeriumil on kuidagi omandist tulenevalt ja inimeste vaba tegevust austades kavatsus täpsemalt reguleerida ka marjul ja seenel käimist?

Aitäh! See eelnõu otseselt marjul ja seenel käimist ei puuduta. Riigimetsa Majandamise Keskus, kelle ülesanne on riigimetsa hoida ja majandada, on teinud päris head tööd, et inimesi, ka korilusinimesi rohkem metsa tuua, tutvustada neile võimalusi, mis marjul ja seenel käies on. Ma arvan, et see on üks kiitust vääriv trend. Ma loodan, et siin parlamendisaalis on veelgi neid, kes korilusega tegelevad. Aga inimesi, kes metsa marjule ja seenele lähevad, võiks alati olla veel rohkem.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Siin on räägitud jahimeeste ja maaomanike õigustest. Kas teie kui looduskaitsega tegeleva ministeeriumi juhi hinnangul kaitseb see seadus ka loomade huve ja täidab seda ülesannet, et loomi meie metsades ikkagi oleks?

Aitäh! Võib mainida sedasama asurkondade kaitset. Ma ei räägi ilmaasjata mitte ainult asurkondade ohjeldamisest või loomade arvu kontrolli all hoidmisest ja piiramisest, vaid ikkagi ka asurkondade kaitsest. See on igal juhul olulisel kohal, ka selle eelnõu puhul on see meile endiselt väga tähtis. Ma alustasin oma ettekannet sellest, et eelnõu üks eesmärke muu hulgas on just nimelt asurkondade kaitse. Nii et see on tähtsal kohal.

Kajar Lember, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et kõik on täis usku, et enne märtsi saab see seadus ikkagi jõustatud. Kas te täna, esimesel lugemisel, olete täis optimismi, et maaomanikud ning jahi- ja metsamehed on märtsi alguses selle seadusega rahul ja on saavutatud kompromiss?

Aitäh! Praegu sõltub see muidugi rohkem teist. Valitsuses oleme niipalju, kui see meie võimuses oli, oma töö ära teinud ja eelnõu parlamendi kätesse andnud. Parlamendi keskkonnakomisjon on väga tublisti sellesse eelnõusse sisse elanud. Ta kutsus juba enne esimest lugemist eri osapooled ühe laua taha ja kuulas nende arvamused ära. Ma arvan, et see intensiivsus ja tõhusus, millega keskkonnakomisjon jahiseadusega toimetama on hakanud, annab küll kindlust, et parlament soovib eelnõuga üsna tempokalt edasi liikuda. Teie küsimusel oli ka teine pool, et kas tekib seadus, millega mõlemad osapooled rahul on. Nagu ma ütlesin ja nagu te ilmselt ka teate, kui ühe eelnõuga on otseselt seotud mitukümmend tuhat inimest, siis leidub alati neid, kes ühes või teises paragrahvis oleksid ette näinud mõne teistsuguse lahenduse, kui nad oleksid saanud selle paragrahvi ise valmis kirjutada. Aga ma arvan, et kompromissina on see eelnõu küll väga lähedal parimale võimalikule lahendusele. Kui parlament jõuab veel parema lahenduseni, siis mina keskkonnaministrina ainult tervitan seda.

Austatud minister, ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Jahiseaduse eelnõu tutvustas Keskkonnaministeerium ministri juhtimisel keskkonnakomisjonis neljapäeval, 17. jaanuaril s.a. Päevakorrapunkti juhatas sisse Tõnis Lukas, kes andis jahiseaduse eelnõu 351 tutvustamiseks sõna keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Komisjonile anti põhjalik ülevaade eelnõu eesmärkidest, toimunud kooskõlastusringidest ja peamistest muudatustest, mis eelnõus on tehtud. Komisjoni liikmete küsimustele vastasid Keit Pentus-Rosimannus ja Keskkonnaministeeriumi asekantsler Andres Talijärv. Toonitan veel kord, et peeti väga põhjalik arutelu. Ka siin saalis peeti just hetk tagasi väga põhjalik arutelu ja sai ministrile küsimusi esitada. Siin saalis toimus isegi põhjalikum arutelu, kui oli komisjonis. Seetõttu ma põhimõttelisi vaidlusi ja küsimusi kordama ei hakka. Omalt poolt tahan lisada vaid üht: kuna me oleme Riigikogu keskkonnakomisjonis plaaninud menetleda seda eelnõu väga tempokalt, siis võetakse see seadusena siin saalis kindlasti vabariigi aastapäevaks vastu. Siis on ka nendel 64 jahipiirkonnal olemas kindlus, et 1. märtsist ei katke nende piirkonnas jahitegevus ja kasutusload muutuvad tähtajatuks, nii nagu see seadus ette näeb.
Komisjonis otsustati määrata jahiseaduse eelnõu 351 menetlemisel juhtivkomisjoni ettekandjaks siinkõneleja, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 351 esimene lugemine täna Riigikogu täiskogu päevakorda, teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 351 esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. veebruar s.a kell 16. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Karel Rüütli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kallid külalised! Jahiseaduse menetlus on tekitanud palju emotsioone. Esmalt on kindlasti oluline, et seaduseelnõu on peale kolme, nelja või viit aastat lõpuks jõudnud parlamenti ja tekib võimalus lõpetada maratonläbirääkimised, kus heal juhul on võimalik saavutada lõpuks kompromiss kolme osapoole vahel: riik, maaomanik ja jahimees.
Teisalt teeb kurvaks asjaolu, et kõiki osapooli rahuldav kompromiss on jäänud ministeeriumis saavutamata ja lõplikud vaiad tuleb maasse taguda keskkonnakomisjonil ja Riigikogu suurel saalil. Olen viimaste aastate jooksul ise väga palju kohtunud nii maaomanike kui ka jahimeestega ja mulle on selgeks saanud, et väga paljudest küsimustest saadakse erinevalt aru, samas on hea meel, et väga paljudes küsimustes ollakse ühesugustel arusaamadel.
Kõiki neid vaidlusi pidades ei tohiks me minu arvates esiplaanile seada ei maaomanike ega jahimeeste huvisid, vaid peaksime lähtuma eeskätt meie metsades elavate ulukite huvidest. Nagu siin saalis ka eelnevalt on tähelepanu juhitud, eestlane on alati olnud metsarahvas ja ikka metsas käinud. Ma loodan, et selle menetluse käigus õnnestub meil tagada, et vähemalt see seadus sinna metsa poole liikuma ei hakkaks.
Me võime uhkust tunda selle üle, et Eestis on väga rikkalik ulukite populatsioon. Meil on piisavalt väikekiskjaid ja on ka suurkiskjaid: hundid, ilvesed, karud. Need on Euroopa Liidus äärmiselt haruldased. Meil on küllalt ka sõralisi ja metslinde. Tihtipeale on Euroopa Liidu jahinduseksperdid või -spetsialistid avaldanud suurt imestust selle üle, kuidas Eestis on suudetud jahindust selliselt korraldada, et meil on ulukite populatsioon väga rikkalik. Eriti tasub meil rõõmustada selle üle, et meie põdrapopulatsioon on vaieldamatult üks Euroopa elujõulisemaid. See on kindlasti märk sellest, et senine jahikorraldus on olnud päris hea ja edukas.
Ma peatun mõningatel küsimustel, mis on olulised jahinduse jätkusuutlikkuse seisukohalt. Minu arvates on äärmiselt oluline see põhimõte, mis ka sellesse seaduseelnõusse on sisse kirjutatud: jahindus saab edukalt eksisteerida vaid kolmnurgas, kuhu kuuluvad jahimees, maaomanik ja riik. Nende tõesti pikalt kestnud läbirääkimiste edusamme näitab see, et näiteks mina ei tea jahimeest ega ole kohanud jahimeeste organisatsiooni, kes ütleks, et maaomand või üldse eraomand ei oleks püha, et jahinduses ei peaks maaomanikuga arvestama. Otse vastupidi. See on tegelikult olnud üks väga suur samm edasi, mida me nende diskussioonide raames oleme saavutanud.
Mulle isiklikult tundub äärmiselt sümpaatne, et jahindusnõukogus on nüüd olemas kolm osapoolt ja see nõukogu moodustatakse peaasjalikult võrdsetel alustel, kuigi riigi osalus võiks seal suurem olla. Aga seaduse mõttes on jahindusnõukogu eeskätt piirkondlik üksus, mis tähendab, et näiteks Jõgevamaa ja Tartumaa on koos.

Kolm minutit lisaaega.

Ma arvan, et mõistlik on lähtuda sellest, et jahindus oleks maakonnakeskne. Jahindusnõukogul on äärmiselt suur roll ja vastutus, kui rääkida küttimislimiitidest ja kahjudest. Jahindusnõukogu on maakonna tasemel tegelikult see institutsioon, kes peab olema nende vaidluste ja erimeelsuse keskel ning võimaluse korral neid ka lahendama.
Väga pikalt on nende diskussioonide käigus räägitud sellest, kellele uluk kuulub. Eesti regulatsioonide järgi on uluk peremehetu vara. Euroopa Liidus on tegelikult kaks käsitlust. Üks käsitlus peab ulukit peremehetuks varaks, nagu seda tehakse ka Eestis, ja teise käsitluse järgi on ta ühiskonna ehk riigi vara.
Ma tahan võtta natukene hirme maha neil, kes ütlevad, et Eesti jahindus on iganenud, see on sotsialistlik pärand ja me peaksime liikuma Euroopale lähemale. Sellist asja nagu Euroopa ühine jahinduspoliitika ei ole tegelikult olemas, liikmesriigid on jahindust korraldanud väga erinevalt. Jah, on palju riike, kus see toimub ainult maaomandipõhiselt, aga on ka riike, kus jahindust korraldab ja reguleerib ainult riik, näiteks Šveits. Öelda, et Šveitsis on jahindus sotsialistlik või iganenud või jumal teab mis, on kindlasti väär. Selles mõttes oleme selle eelnõuga liikumas küll väga paljudele riikidele lähemale, aga ütelda, et kõik, mis seni on olnud, on halb, on igal juhul väär.
Paljud vastuolud, mis selle uue seaduse puhul võivad tekkida, tulenevad sellest, et ühel hetkel oleme olukorras, kus konflikti keskmes ei ole mitte maaomanik ja jahimees, vaid maaomanik ja maaomanik, eeskätt just väikemaaomanik versus suurmaaomanik. Kui hakatakse jahirentnikku valima, siis võetakse aluseks maaomandi suurus. Võib tekkida oht, et väikemaaomanikud jäävad jahindusest üldse kõrvale, sest otsustusõiguse annavad pindalad ja ruutmeetrid.
Hea on loomulikult see, et uus seadus säilitab jahiseltsid, aga kindlasti on siin rohkesti võimalusi selleks, et hakata jahirentnikke välja vahetama. Ma arvan, nagu ka minister tähelepanu juhtis, et väga paljudes piirkondades ei olegi probleeme, 324 jahiseltsist on probleeme vist umbes 10% puhul. Aga kas see on kõige õigem, et me peaksime hakkama väga põhjalikke ümberkorraldusi tegema sellepärast, et üksikutes jahiseltsides on probleeme?
Lõpetuseks ütlen, et kõige olulisem on loomulikult kahjude kompenseerimine. Ma usun, et meil tuleb komisjonis tõsine diskussioon, sest lisaks ulukite ja sõraliste tekitatud kahjule peame arvestama, et meil on hulgaliselt suurkiskjaid, kellele peab olema tagatud teatud hulk sõralisi, et neil oleks kõht täis ja nad kariloomade kallale ei kipuks. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma kasutan praegu ära seda, et minu kolleegidest on saalis veel ainult lugupeetud fraktsiooni aseesimees. Ma lipsasin siia pulti, et rääkida jahindusest, aga ma ei tahagi rääkida niivõrd Keskerakonna fraktsiooni nimel. Keskerakond nimelt ei ole jahinduses oma seisukohta väga selgelt kujundanud, sest meil on selline humaanne erakond, kus ei ole väga palju kirglikke jahimehi, välja arvatud mina.
Mis puudutab jahiseadust, siis me arutasime fraktsioonis, kuidas end positsioneerida. Jahiseaduse menetlemine on toonud Eesti poliitikasse täiesti uue taseme, nii kirglikku seaduseelnõude arutelu me väga tihti ei näe. See näitab selgelt, et aktiivne osa ühiskonnast on suhteliselt suure tõenäosusega miskipärast püssiga metsas. Kui me räägime Riigikogu liikmetest, siis päris tore on ka meie jaoks organiseeritud jahtidel näha järjest kasvavat huvi. Algul tullakse metsa isegi ilma püssita, aga varsti tekivad kolleegidele püssid, millega on võimalik ulukeid lasta.
Kui ma vihjan sellele, et on tekkinud uus seaduseelnõude menetlemise kvaliteet, siis pean ka ütlema, et see on toonud esile ühe probleemi, mis räägib ühiskonnas valitsevatest teatud mõttes pingetest, kui proovitakse reguleerida tegelikult ühte elu loomulikku osa. Tunnistan, et ka mina ise olen olnud jahimehena teiste jahimeeste suhtes vägagi kriitiline. Minu suhe oma kodukoha jahisektsiooniga on pehmelt öeldes kehv. Kui ma nägin enda maavaldustes metssigade äratuhnitud põlde ja metsi, siis ma mõtlesin, et peaksin minema jahisektsiooni ukse taha kummardama ja paluma, et tulgu lasku mõni siga maha, järsku teised siis taltuvad. Kui ma metsas ringi sõites nägin ühte suurt metskulti, kes oli natuke suurem kui vedur, siis sain ma aru, et mul ongi mure majas, ja ma olingi juba peaaegu nõus minema jahisektsiooni ukse taha kummardama. Aga nädalavahetusel jalutasid minu maja hoovist läbi, püssid seljas, kaks meest, keda ma ei tundnud ja keda minu lapsed veel vähem tundsid. Nad ei esitlenud ennast. Nad olid täiesti matsid kuubis, sest relvaga ei tulda võõrasse hoovi. Ütlen jälle ausalt, et ma ei lähe jahisektsiooni kummardama. Las need sead seal söövad!
Ütleme niimoodi, et minusse on kogunenud piisavalt palju emotsioone just selles küsimuses, kust siis lõppude lõpuks see piir läheb. Relvaga inimene, on ta jahimees, kaitseliitlane, kaitseväelane või kes iganes, on täiesti teise kvaliteediga kodanik. Ta on justkui psühholoogiliselt tekitanud endale eelistatud seisundi. Kui relvaga inimene välja ilmub, siis igal juhul kulmud kerkivad. Ma tahan öelda, et ilmselt me selle tõttu selle seaduseelnõu siin praegu ühel või teisel viisil ka ära menetleme.
Mulle tuleb veel meelde, et kui ma koos kolleegidega proovisin lahendada 1. märtsist tekkivat probleemi seoses 64 jahipiirkonnaga, hakkasin ma saama jahimeeste käest kurje kirju, milles väideti, et need viis Riigikogu liiget on täiesti rumalad, nad ei saa mitte millestki midagi aru. Ilmusid lausa pealkirjad, et Riigikogu üritab sekkuda normaalsesse seadusloomesse. Seadusloome aga ongi ju tegelikult Riigikogu ülesanne!
Ma arvan, et selle eelnõu lõpuni menetlemisega me probleemistikule veel sugugi joont alla ei tõmba ega kaota neid pingeid ühiskonnast, mis eelnõu menetlemise käigus justkui välja on tulnud: pinged erinevate maaomanike, suurte ja väikeste vahel, jahimeeste ja maaomanike vahel.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kas soovite veel oma mõtteid jagada?

Jah, ma soovin oma mõtteid jagada.

Kolm minutit lisaaega.

Ma olen mõelnud, et kui kaitseliitlane on laskeväljal õppusel, siis ta justkui tekitab mürareostust, aga kui jahimees paugutab, kus jumal juhatab, siis ei ole häda mitte midagi. Mina küsin kodanikuna, kuidas saab olla niimoodi, et üks, tegelikult ilmselt elus ka olulisel määral teistest paremini kindlustatud segment, kes saab endale relvi muretseda, võib nendega vabas looduses paugutada. Ma arvan, et kitsaskohti, millest üle saada, on siin küll ja küll. Palju on räägitud sellest, kas võtta kasutusele summutid. Kõik ütlevad, et siis läheb salaküttimine lahti jne. Tegelikult oleme avanud ühe Pandora laeka, aga lahendust kuskilt otsast ei paista.
Kuid selles kõiges on ka päris palju positiivset. Positiivse poole peale võiks kirjutada, et huvigruppide konfliktist on vähemalt sündinud dialoog. Ma arvan, et relvaga lihtsalt mööda maad ringi jalutamist ja ülbitsemist on uue seaduse abil kindlasti võimalik vähendada. Üks asi veel, mida selle seaduseelnõu menetlemise ja jahti pidavate kolleegide kohta võib positiivsena ära märkida. Me oleme riigikaitsekomisjonis otsustanud alustada jahimeestega läbirääkimisi. Jahimehed on tegelikult üsna olulised ka riigikaitse seisukohalt. Ma arvan, et kui jahimehed suudaksid ennast näidata rohkem patriootidena, siis meil oleks, kattuvust maha arvestades, umbes 10 000 relva ja looduslikke olusid tundvat potentsiaalset riigikaitsjat-kaitseliitlast juures. Kui me siin suudaksime koostööd teha, siis muutuksin ka mina paljudes küsimustes palju leebemaks.
Ma rõhutan, et Keskerakonna seisukoht on jahiseadust soosiv. Keskerakond loodab igati, et Eestis oleksid kultuursed seadused, ka jahti puudutavalt, sest siin on tegemist suurema ohu allikaga ehk ühel poolel on mängus inimene relvaga. Ma loodan, et meie elust hakkab kaduma selline kultuur, mida väljendavad need kurjad kirjad, et me peaksime selle menetlemise ära lõpetama ja me ei tohiks üldse sekkuda, sest nemad on ise mehed ja neil on püssid. Ma loodan ka, et me saame ühe hea ja ilusa seaduse, mis võimaldab loomadel ja inimestel elada, keegi ei tunne ennast solvatuna, maaomanikud ei lähe omavahel tülli ning parteid võiksid jahiseadust käsitleda erakondadeüleselt, ilma poliitikata. Kitsal ajal on metsloomad Eesti rahvast elus hoidnud ja andnud meile võimaluse ka ristirüütlite eest metsa põgenedes ellu jääda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 351 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 11. veebruari 2013 kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 11. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Tänane istung on lõppenud. Ma soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 18.35.