Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu teise töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan üle Riigikogu otsuse eelnõu hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu liikme nimetamise kohta. Nimelt otsustas rahanduskomisjon 21. jaanuaril ehk täna algatada Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu liikme nimetamine" eelnõu. Selle aasta 10. jaanuaril tegi kultuuriminister rahanduskomisjonile ettepaneku arvata hasartmängumaksust toetuste määramise nõukogu koosseisust välja Siim Sukles ning nimetada Kultuuriministeeriumi uueks esindajaks nõukogus kantsler Paavo Nõgene. Selle alusel rahanduskomisjon oma otsuse tegigi. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Väga austatud proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel anda üle arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine räägib kodutarbijate kaitsmisest. Selle aasta 1. jaanuaril avanes elektriturg Eestis täielikult. Senini on seda tarbijatele serveeritud kui paratamatust, mis tulenes juba Euroopa Liiduga liitumisest. Ometi selgub uuringutest, et väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides ostavad kodutarbijad elektrit reguleeritud hinnaga. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga kasutasid kodutarbijad reguleeritud hinda 14 liikmesriigis. Ka Eestil oli võimalik kinnitada kodutarbijate elektrile fikseeritud hind, eeskätt nende inimeste puhul, kes kannatavad vaesuse all ja kelle jaoks elektri hinna tõus on eriti oluline. Elektrienergia siseturu ühiseeskirju käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi artikli 3 punkt 7 ütleb üheselt, et liikmesriigid võtavad meetmeid, mis tagavad vajaliku elektritarne kaitsetutele klientidele, et lahendada tuvastatud energiavaesuse küsimused, sh vaesuse laiemas kontekstis. Seda võib teha riiklike energiakavade abil, energiatõhusust parandades ning tehes soodustusi sotsiaalkindlustussüsteemis. Paljudes riikides on küll avatud elektriturg, kuid kodutarbijaid käsitletakse neis riikides kaitsetute tarbijatena, mistõttu on kasutusel hinnaregulatsioon, mis võimaldab väikese sissetulekuga tarbijatele teatud mahus müüa madalama tariifiga elektrit. Meil on ministrile sel teemal neli küsimust. Aitäh!

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kaheksa Riigikogu liikme nimel annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Seekord pärime aru politseitöötajate palkade kohta. Kes on öelnud, et arupärimine peab ilmtingimata kriitiline olema? Me anname ministrile võimaluse ennast kiita. Mullu novembris rääkis ta sellest, et politseitöötajate palga tõusuks eraldatakse lisaks seitse miljonit eurot ning tänu sellele kasvab palk 9,6%. Selleks ajaks, kui ta saali vastama tuleb, on jaanuar juba läbi, esimesed palgad makstud ja minister saab ilusasti ennast kiita, rääkides, kui palju on politseitöötajate palk kasvanud. Meie igatahes loodame seda kuulda. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe otsuse eelnõu ja kaks arupärimist. Kui otsuse eelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus selle menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, edastan need otsekohe adressaadile.
Nüüd mõned teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 17. jaanuaril algatatud sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu ja määranud eelnõu juhtivkomisjoniks sotsiaalkomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 17. jaanuaril esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu avaliku sektori asutuste veebisaitide käideldavuse kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivi eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 31. jaanuar kell 16. Teiseks, Euroopa Liidu Nõukogu soovituse eelnõu noortegarantii loomise kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning soovituse eelnõu kohta arvamust andma kultuurikomisjoni ja sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 31. jaanuar kell 16.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised kultuuriminister Rein Langile ja siseminister Ken-Marti Vaherile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Palun, kolleeg Kadri Simson, kas teil on protseduuriline küsimus?

Lugupeetud Riigikogu esimees! Mäletatavasti pidid ministrid eelmise nädala esmaspäeval vastama 21 arupärimisele (päevakord oli nii planeeritud), aga täna ei ole ette nähtud mitte ühtegi arupärimist. Miks Riigikogu juhatus ei kasuta oma pädevust ega jaota arupärimisi kuidagi mõistlikumalt? Miks ei ole täna mitte ühtegi ministrit arupärimistele vastamas?

Suur tänu selle hea ettepaneku eest! Aga ma palun ka fraktsioone arupärimisi ühtlasemalt esitada! Kui arupärimisi esitatakse tervete pakkidena, siis võivad need ka vastamisele tulla täpselt samamoodi – terve pakina.
Nii, head kolleegid, panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuks jäi 6. Päevakord on kinnitatud.

Kuna täna päevakorras arupärimistele vastamist ette nähtud ei ole, siis palun peale minu haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Oi, kui tore! Palun! Alustab kolleeg Yana Toom.

Proua eesistuja! Head kolleegid! Lihtsalt juhuslikult kukkus välja nii, et mul oli näpp nupu peal. Ma tahan rääkida sellest, millest ma rääkisin meedias juba reedel ja täna hommikul. Nimelt, Statistikaameti andmetest ja rahvaloenduse tulemustest. Me kõik saime nendest justkui üllatusena teada, et eelmisel aastal sõitis Eestist ära rohkem inimesi, kui siia sisse rändas. Kadu oli statistiliselt võttes üle 6000 inimese. Mind isiklikult hämmastas pigem see, et 33% naistest, kes kuuluvad vanusegruppi 15–19 aastat, on Eestist ära sõitnud. See tähendab, et edaspidi ei ole meil oodata mingisugust beebibuumi ega midagi sellelähedastki.
Ma hakkasin selle peale mõtlema reedel, kui minu käest küsiti kommentaari. Pean tunnistama, et sotsiaalkomisjoni aseesimehena tundsin ma ühes küljest väga sügavat muret, aga teisest küljest sain aru, et midagi üllatuslikku siin ei ole. Poolteist aastat tagasi me arutasime seda probleemi, et maal on perearstide puudus, ja üritasime leida mingisuguseid rahalisi võimalusi, et perearste maale meelitada. Siis tuli meie juurde hallipäine doktor Peeter Mardna, kes ütles väga selgelt, et ükski kõrgharidusega noor naine ei lähe elama kuskile metsatukka, sest esiteks ei ole tal seal võimalik mehele minna, teiseks ei ole seal kooli, kolmandaks ei ole seal postkontorit ega kultuurimaja – mitte midagi seal ei ole. See ongi see tagajärg. Nii et tegelikult toimub migratsioon Eesti sees, me teame seda väga hästi. Just eelmisel või üle-eelmisel nädalal olid meedias naljakad uudised, et kui te tahate mehele minna, siis sõitke sellesse või sellesse valda, kuna mehi on seal palju rohkem kui naisi.
Mida ma tahan öelda? Meie demograafiline olukord on käest ära, aga millegipärast ei ole meie riigis ühtegi institutsiooni, kes sellega tegeleks. Kunagi oli meil rahvastikuminister, aga ju siis meie valitsusele pole seda ministrit ega sellist poliitikat vaja. Tagajärg ongi see, mida me praegu kõik "naudime". Inimesed sõidavad ära. Tegemist ei ole enam võib-olla kahe Eestiga, vaid juba kolme või ma isegi ei tea, mitme Eestiga.
Mulle on viimastel päevadel sageli meelde tulnud, kuidas meie austatud peaminister kolmapäeval infotunnis väga kindlalt rääkis, et Eesti rikkus kasvab. Aga kui kuskil rikkus kasvab, siis jääb täiesti arusaamatuks, miks selle riigi kodanikud ära sõidavad. Enamgi veel, minul ja ma usun, et ka teil on tuttavaid, kes tegelikult elavad ja töötavad välismaal, aga see ei kajastu statistikas, sest sellest lihtsalt ei teatata. Nii et võib arvata, et need andmed, mida me meediast lugesime, ei ole adekvaatsed ja tegelik olukord on veel nukram.
Minu meelest on viimane aeg võtta poliitiline vastutus ja langetada teatud otsused. Võiks arutada näiteks seda, et kui meil jagub raha või poliitilist tahet selleks, et eraldada 2% SKT-st kaitsekulutustele, siis võiks teatud protsent SKT-st minna ka peretoetustele. Ma ei tea, kas selleks võiks minna 2% või 3%, aga igal juhul mitte 0,7%, nagu on praegu. Sest kui naised sõidavad ära, siis tähendab see seda, et meil ei sünni lapsi. See tähendab aga seda, et meil ei ole kindlust. Me võime rääkida nii palju kui tahame, et vanemahüvitis on üks tore asi – see ongi üks tore asi –, aga see ei hoia Eesti inimesi kodumaal. Mina küll ei tahaks tunda end Eesti riigis nagu pankrotti minevas ettevõttes, kust sõidavad ära noored ja andekad ning kuhu kohale jäävad ainult pensionärid ja lapsed. Paraku olukord on selline, et kui me nüüd rahvastikupoliitikale ei mõtle, siis pole ka meid ennast kümne aasta pärast enam vaja. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid ja kaasamõtlejad, kes te Eesti tuleviku pärast muret tunnete! Kas ei ole liiga palju valet meie elus, meie tänapäevases elukorralduses ja riigijuhtimises ning, mis kõige hullem, valitsevate riigimeeste suhtumises rahvasse? Minus süveneb üha rohkem tunne, et riigi valitsus ja president suhtlevad avalikkusega kui mingi vähemõtleva, kerget lõunauinakut tegeva amorfse massiga, kelle tõekspidamisi saab meedia abil voolida täpselt selliseks, nagu parajasti tarvis.
VEB Fondi pika looga seotud uus skandaal, mille käigus leiti Eesti Panga arhiivist omaaegse pangajuhi Vahur Krafti allkirjaga dokument, mis naaberriigi pangale sihilikult valeandmeid esitab, paneb taas mõtlema Eesti riigi aususe ja siiruse üle. Rahvusringhäälingu saates "Olukorrast riigis" püüdsid saatejuhid anda VEB Fondi asjale sellise suuna, et riigipank talitas enam-vähem õigesti, sest püüti Venemaa raharingkondi üle kavaldada ja just sellepärast esitatigi valeandmeid. Kuid lubage küsida, head kolleegid, kas ühe tõsise riigipanga kombestikku tohib mahtuda sihilikult vale kirja koostamine ja selle postitamine? Eesti mõistes mahub! Kus on garantii, et seda tehti vaid üks kord?
Raadio Kuku "Keskpäevatunnis" avaldasid saatejuhid arvamust, et nii Vahur Kraft kui ka Siim Kallas valetavad, kui ütlevad, et nad ei tea 32 miljoni dollari saatusest midagi. Eesti Panga tõendi ja Venemaa Föderatsiooni dokumentide alusel maksti Venemaa kodanikule Aleksandr Mattile kuuluvale firmale välja 32 miljonit dollarit. Kas tõesti ei mäleta ühe kommertspanga praegune tegevjuht nii tähtsat allkirja? Teadmata on, kuidas see summa jagati, samuti see, kas ja kuidas jagati raha võltsijatele Eesti Pangas.
Kas me saame uskuda kõrget euroametnikku Siim Kallast, kes rahvusringhäälingu uudistesaates kinnitas, et VEB Fondi lugu läks temast mööda? Raske uskuda. Oli ju Kallas alles mõni nädal enne Krafti Eesti Panka juhtinud. Kas on loogiline, et Kraft andis nii tähtsa allkirja ilma Kallasega nõu pidamata? See on väheusutav.
VEB Fondi pandi Eesti Pangas juhtima Siim Kallase soosik Enn Teimann. Reformierakonna ja Isamaa valitsuse moodustamise ajal kauples Siim Kallas Teimannile siseministri kohta. Seda kirjutab Kalle Muuli oma raamatus "Isamaa tagatuba". Kas Kallas ehitas ja mehitas uut fondi, ilma et ta oleks teadnud Krafti Venemaale saadetud kirjast? Vähegi mõtlev inimene seda ei usu.
Seda valede pikka nimekirja võiks jätkata. Eelmisel nädalal Tallinna Televisioonis esinenud ajakirjanik Toomas Kümmel, kes on VEB Fondi afääri põhjalikult uurinud, ütles välja väga valusa tõe Eesti riigi kohta. See mõte oli mälu järgi tsiteerides järgmine. Meisse, st Eesti rahvasse on riigijuhid kahe aastakümne jooksul suhtunud kui debiilikutesse, kes justkui millestki aru ei saa ega ise mõtelda ei suuda. Nüüd, pärast riigipanga arhiivi avamist aga tuleb välja, et olukord on otse vastupidine. Meid juhivad piiratud mõistusega valelikud, ebaausad ja omakasu taga ajavad kõrged ametnikud. Umbes nii kõlas see jutt Tallinna Televisioonis.
Nüüd on mul küsimus Vabariigi Presidendile: kus olete teie? Palju väiksemate skandaalide puhul olete tulnud ja esinenud rahvusringhäälingu otse-eetris. Kus te olete nüüd, kui Eesti riigi ja riigipanga maine on tugevasti ohus? Aga nüüd Kadriorg vaikib. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Head kuulajad ja televaatajad! Täna räägin ma teile alkoholi kasulikkusest. Kui ma ülikoolis käisin, siis ütles tark professor farmakoloogia loengus, et 20 grammi absoluutalkoholi on kasulik, sest see on kõige odavam ja kõige kahjutum rahusti, võtab närvipinget maha, langetab natuke vererõhku ning on südamele ja veresoontele hea. 20 grammi absoluutalkoholi on umbes pits viina. Aga mitte üle selle! Seda juttu jäime meie, tudengid, uskuma, läksime farmakoloogia loengust otse õllekasse ja proovisime järele. Tagajärjed olid muidugi kohutavad.
Sama viga teeb Eesti rahvas pidevalt, ikka liialdatakse selle va viinuskiga. See tekitab ühiskonnale väga suuri probleeme. Igal aastal sureb Eestis kuni 700 inimest alkoholi tarvitamise tõttu. Need on otseselt alkoholi tarvitamisest tingitud surmad: alkoholimürgistused, rasked traumad, kui purjus peaga on kuskilt alla hüpatud, rongi või auto alla jäädud. On ka haigusi, mida alkohol kaudselt põhjustab. Nendesse sureb igal aastal kuni 10 000 inimest. Nii et sõda on Eestimaal lahti ning langenuid on väga palju. See tekitab ühiskonnale päris suuri probleeme.
Aga siiski räägin ma teile veel alkoholi kasulikkusest. Nimelt toob alkohol riigile sisse, alkoholilt teenitakse tulu, alkoholilt laekub aktsiis, käibemaks jne. On teada selline maagiline arv – 12 liitrit absoluutalkoholi inimese kohta aastas. Kui tarbimine on alla selle, võib alkohol riigile aktsiisi näol mingisugust tulu tuua, kui see arv on aga 12 või rohkem (nii väidavad eksperdid kogu maailmas), siis ei korva alkoholi tekitatud kahjusid enam mitte miski. Need kahjud on kadunud inimelud, tervishoiukulud, liiklusõnnetused, otsene kahju majandusele, kaotatud töökohad jne. Meil on see tarbimine veel õnneks kriipsu võrra väiksem, alla 11 liitri. Nii et meil on arenguruumi, mis tähendab, et alkoholi müügist saab ühiskond veel mingisugust tulu.
Alkohol on üks odavamaid orgaanilisi lahusteid, mille tootmine on äärmiselt lihtne ja väga odav. Sinna lisaks on pandud aktsiis, mis moodustab suure osa müüdava alkoholi hinnast. Aktsiisi mõte on selles, et korvata kahjusid, mida alkohol ühiskonnale tekitab.
Nüüd räägime tervishoiust. Meie tervishoiusüsteemis puudub pidevalt raha. Inimesed ei jõua hambaid ravida, meil on arstide juurde tohutu pikad järjekorrad. Raha oleks juurde vaja. Kui inimene läheb näiteks kurguvaluga erakorralise meditsiini osakonda, siis ega ta ju ei tea, mis haigus tal on, kas on midagi hullu lahti. Tema tahab saada kõrva-nina-kurguarstilt konsultatsiooni. Selle eest ei võeta aga mitte ainult visiiditasu, vaid ka teenustasu 30–40 eurot. Inimene peab seal osakonnas mitu tundi ootama, sest maanteel on asfaldilt kokku kraabitud järjekordne roolijoodik, keda kirurgid parasjagu lapivad. Kusjuures, kui joodik sõidab katki oma auto, ega siis kindlustus seda kinni ei maksa, aga kui ta sõidab katki oma kolba, siis seda millegipärast ravitakse meie kõigi kulul.
Tegelikult on inimene, kes alkoholi tarbib, selle kõik ette kinni maksnud. Ta on maksnud alkoholiaktsiisi. Seda aktsiisi ei maksta vähe, vaid üle 300 miljoni euro aastas. Kui kõigest 20% sellest suunata otse tervishoidu, siis oleks tervishoiul raha, alkoholiaktsiis oleks leidnud mõistlikku kasutamist ja oleks ka mingi mõte sellel, et kui inimene ostab pudeli viina, siis ta maksab viina eest, aga maksab ka käibemaksu ja aktsiisi. Aga niikaua, kuni see aktsiis läheb kuskile musta auku, meilt ja tervishoiult kaduma, me kannatame kõiki neid tagajärgi ja pole sellest alkoholist meile kasu mitte kui midagi. Ärme joo!

Aitäh! Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Alustuseks räägin mõnest heast uudisest, mis on tänaseks küll juba päris vanad. Ligi kolm aastat tagasi teatas Elektriraudtee, et ta kuulutas 18 elektrirongi ja 10 diiselrongi hanke võitjaks Šveitsi ettevõtte Stadler Bussnang AG. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ütles siis, et uued elektrirongid peaksid rõõmustama eelkõige Saue, Keila, Paldiski, Pääsküla, Aegviidu, Nõmme jt piirkondade elanikke, kes saavad mõne aasta pärast kiiresti ja turvaliselt tööle ja kooli sõita. "See hange ja uued rongid on esimene arvestatav samm kahekümne aasta jooksul, kui ühistranspordis on toimunud suurem pööre," lisas Parts.
Aasta hiljem kirjutati veebisaidil "Euroopa Liidu toetused Eestis", et Eesti reisijateveos on 2013. aasta revolutsiooniline. Kui bussid on läinud mugavamaks aegamisi, siis Elektriraudtee ostab 18 uut rongi korraga ja vahetab välja kõik vanad. Mõne aja pärast teatas juba rahvusringhäälingu uudisteportaal, et uued reisirongid saabuvad Eestisse tuleval aastal. Eelmise aasta lõpus saabusidki Eestisse esimesed reisirongid FLIRT, mis on valmistatud Stadleris.
Siis äkki tulid välja probleemid, millest räägivad paljud inimesed, kes on raudteega seotud. Kas ei oleks olnud vaja enne uue veeremkoosseisu ekspluatatsiooni andmist või vähemalt paralleelselt sellega ka infrastruktuuri tänapäevastada? Selge on see, et palju on tehtud ja teoksil, aga kas sellest piisab? Kas Euroopast pärit rongidele on loodud euroliidus kehtivatele ekspluatatsiooninõuetele vastavad tingimused? Millised neist oleksid pidanud olema täidetud enne rongide saabumist ja milliste nõuete täitmisega on meil natukene aega? Kas on tagatud rongiliikluse ohutus? See küsimus on eriti oluline seoses rongide piirkiiruse planeeritava tõstmisega, sest Eesti Vabariigis on arvukalt sõiduteedega ühetasandilisi raudteeülesõite ning rongide ja sõidukite kokkupõrgete arv on statistika järgi küllaltki suur. Kas rongiliiklusega seotud struktuuridel on olemas kogu vajalik varustus ja personal, mida on vaja veeremkoosseisu ülalpidamiseks, hooldamiseks ja ekspluatatsioonis hoidmiseks? Kas ei ole mitte Rail Balticu ehitamisega seoses peetavate arutelude käigus (see on loomulikult Eestile küll tähtis) nihkunud tagaplaanile Eesti-siseste raudteede arendamise kavad, mis ei ole ju sugugi vähem tähtsad?
Eesti on ise oluline elektrienergia tootja ja eksportija, kuid elektriraudtee arengust ei räägita kahjuks sõnagi. Uued rongid, mis Eestisse tulevad, on hoopis teistsugused. Annaks jumal, et seda ei juhtu, aga kui ikkagi juhtub mingi õnnetus, siis neid ronge ei saa kõrvale lükata, nende jaoks on tarvis kas paralleelteed või peab raudtee kõrval olema maantee, kuhu saaks tuua tehnika, millega oleks võimalik rööbastelt väljajooksnud vaguneid kõrvale tõsta. Need on hoopis teistsugused rongid ja ka suhtumine peaks olema hoopis teistsugune. Inimesed, kes praegu tegelevad ohutusega Eesti raudteedel – nii Elektri- kui ka Edelaraudteel –, on väga mures. Nad kardavad, et kui ikkagi mingi õnnetus juhtub, siis ei saa olukorda päästa mõne tunniga, isegi võib-olla mitte mõne päevaga. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Proua esimees! Head kolleegid! Praegu on kujundlikult öeldes sooja toidu pealt hea tabada eelmist sööjat. Ma võin raudteeliikluse kohta öelda seda, et elades raudtee vahetus läheduses, olen ma viimastel kuudel täheldanud üliintensiivset, muuseas, Tšehhimaalt pärit raudteeveeremi tööd meie raudteeliinidel, eelkõige Vasalemma–Riisipere ja Keila–Paldiski suunal. See tähendab, et Eesti riik on kuskilt leidnud päris arvestatavaid rahasummasid, et raudteed rekonstrueerida. Tõsi küll, ma mäletan, et mõni aeg tagasi oli põhiprobleem see, et meil infrastruktuuri arendamiseks sugugi raha ei olnud. Praegu on seoses uute rongide tulekuga ilmselt keegi kuskil mingi kullakoti välja kaevanud. Tunnustusena tuleb öelda, et tore on vaadata, kuidas elektripostid välja vahetatakse ja ilmselt tänapäevased elektrirongid tõepoolest palju kiiremini sõitma hakkavad. Kuid eelkõnelejal oli probleemide tõstatamisel kindlasti õigus.
Mina tahtsin rääkida sellest, et olles valitsuskoalitsiooni mõtete hoolikas kuulaja, olen ma aru saanud, et Eesti riik on institutsioon, kes ettevõtlusega ei tegele. Ettevõtlusega ei ole riigil mõistlik tegelda, see pidavat olema eraettevõtjate pärusmaa. Kui ma jõuan oma mõttega algusesse tagasi, siis võin öelda, et ettevõte, mis kuulub riigile ja on justkui riigi oma, on justkui ka kogu kodanikkonna oma. Kui me räägime sellest, kuidas Eesti Energia ettevõtlusega tegeleb, siis ausalt öeldes läheks issanda päike enne looja, kuni me kõik kulme tõstma panevad kummastused üles korjata suudaksime. Me kõik teame, et viimaste aegade üks tõsisemaid sõnumeid, mis ühiskonnale on Eesti Ekspressi kaudu edastatud, on see, et Eesti Energial on reaalne oht kaotada 100 miljoni euro suurune investeering, mis on tehtud Ameerika Ühendriikidesse sealse põlevkivi baasil põlevkiviõli tootmiseks. Hästi naljakas on see, et riik justkui ettevõtlusega ei tegele, aga kogemata kombel on ettevõtlusesse investeeritud selline rahasumma, mis nüüd kipub olema ka veel valesti investeeritud, aga valitsuskoalitsioonist ei ole tulnud mitte mingisugust adekvaatset reaktsiooni, kuidas selline asi sai juhtuda. Väga paljud põlevkivispetsialistid, kaasa arvatud meie hea kolleeg ja endine erakonnakaaslane Lembit Kaljuvee, on öelnud, et põlevkivikeemia on Eestis vaieldamatult maailmas üks paremini väljaarendatud tehnoloogiaid. Me teame põlevkivist hästi palju ja meil oleks igal pool maailmas võimalik selle oskusteabega laineid lüüa. Jääb arusaamatuks, kuidas sai juhtuda, et selline põlevkiviriik, nagu meie oleme, kus tuntakse põlevkivitehnoloogiat, mis on, mis seal salata, ka Eesti Energia valduses, kolistab sellist ämbrit.
Kui me ringiga algusesse tagasi tuleme, siis tekib ju jälle küsimus energiaturul toimuvast, mis praegu Eesti elanikke ahistab. Oleme ausad, Eesti konkurentsivõime on halvenemas seetõttu, et elanikud peavad rohkem kukrut kergendama. Kui ettevõtted, mis on meil ikkagi suhteliselt väikesed (Eesti ettevõtted on keskmiselt üheksa töötajaga), peavad hakkama maksma elektri eest kõrgemat hinda kui põhjanaabrid, siis on midagi kusagil katastroofiliselt viltu. Kõikides halbades asjades tuleb muidugi näha ka midagi head. Kõik need ehmatavad asjaolud energeetika valdkonnas on viinud meie teadvusesse selle arusaama, et, kallis põlevkivienergeetika, teist uut ahju me ikkagi ilmselt ehitama ei hakka. Selle üle, et me vähemalt millelegi suudame õigel ajal pidurit tõmmata, on küll siiralt hea meel.
Mina arvan, et majandusministeerium tuleks lõhkuda kaheks. Majandusminister võiks valida, mis talle sobib, ja anda poole kellelegi teisele ära. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jõgeva- ja Tartumaalt valitud Riigikogu liikmena puutun ma alatihti kokku küsimusega, miks ikkagi kaotati alates 2009. aastast pensionide tasuta kojukanne. Meenutan, et vaidlused olid tol korral Riigikogus väga tulised. Keskerakonna ja Rahvaliidu fraktsioon olid need, kes tõsiselt selle vastu sõdisid. Niisiis, pensionide tasuta kojukanne lõppes. Täpsemalt öeldes hakkas riik toetama tasuta kojukannet vaid väga vähestele pensionäridele, seda üksnes erandjuhtudel ja siis, kui pensioniametile oli selle kohta esitatud põhjendatud taotlus. Eelisjärjekorras viidi pension koju sügava puudega töövõimetuspensionäridele ja püsivalt töövõimetuks tunnistatud vanaduspensioniealistele, kelle pension ei ületanud rahvapensioni määra. Ülejäänud eakatel tuli selleks, et oma raha kätte saada, ise postkontorisse või postipanka minna, muidugi, kui see üleüldse veel olemas oli. Rahulolematus läks tol korral sedavõrd suureks, et koalitsioon otsustas teha tasuta kojukande kättesaadavaks ka hajaasustusega aladel elavatele vanainimestele. Aga ka see oli poolik lahendus, sest see lubas pensioni koju viia veel täiendavalt 18 000 inimesele, seda kogu Eesti peale. Ülejäänutel jäi probleem alles. Kui Sotsiaalkindlustusamet leiab, et vanainimene, kes soovib pensioni kodus kätte saada, on selleks veel liiga kõbus, siis tuleb tal kojukanne endal kinni maksta. Eesti Post otsustas omal ajal, et hakkab kojukande eest küsima 60 krooni kuus, mis tegi aastas kokku 720 krooni. See on ikkagi päris suur summa.
Nüüdseks on hinnad võrreldes 2009. aasta esimese kvartaliga kõvasti tõusnud, sellest ajast kuni siiani ligi 13%. Hinnad tõusid ka veel sellel aastal, nii et 1. jaanuarist 2013 hakkas pensioni kojutoomine maksma 4,88 eurot senise 4,60 euro asemel. Kui me vaatame, kui väikesed on meie riigis pensionid – need on ühed kõige väiksemad Euroopa Liidus –, siis sisuliselt võib seda nimetada pensionide vähendamiseks. Samas teame, et paljudes maapiirkondades ei ole sularaha- ega makseautomaate ning postkontoreid, raha kättesaamiseks ning tehingute tegemiseks peab inimene sõitma suurde keskusesse. Samuti ei ole maal korralikku ühissõidukiühendust, liinibussiliiklus on enam kui kehv.
Niisiis ei saa pensionide kojukannet pidada lihtsalt mugavusteenuseks. Talvistes oludes võib juhtuda, et eakal inimesel polegi võimalik kodust liikuma pääseda. See on eelkõige küll maainimeste probleem, aga mitte ainult. Palju on neid pensionäre, kes ei ole voodihaiged, aga kes kuidagi ei suuda niigi palju käia, et jõuda võib-olla koduväravani, sest talvel on libe. Nad ei tule sellega toime. Ka ei pruugi pensionärid ju sularahaautomaadiga hakkama saada. Aga ma kordan, et maal on neid automaate vähe. Loomulikult ei ole ka turvaline, rahanatuke peos, kodu poole minna. Me oleme kuulnud paljudest juhtumitest, kui vanainimesi on röövitud. Eriti võhiklik tundub soovitus, et kandke siis raha naabrinaise või kellegi teise kontole. Kes siis ikka tahab oma raha teise kätte usaldada? Paljud seda kahjuks tegid, sest muud võimalust ei olnud. Neid inimesi on koguni üle 10 000.
Kui palju siis riik sellega võitis, kui nii saab üldse küsida? Tol korral 34 miljonit krooni, praegu umbes 2,6 miljonit eurot. See on väga väike võit. Siis põhjendati tasuta kojukande lõpetamist sellega, et on raske kärbete aeg, sellepärast seda tehakse. Aga nagu me näeme, kõik ongi nii jäänud.
Sellepärast tahan ma sel nädalal Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda seadusmuudatuse eelnõu, mis taastaks endise olukorra, kus kõik pensionärid, kes tasuta kojukannet vajavad, seda ka saaksid. Lihtsalt kole on vaadata, kuidas pangad ajavad taga vanainimese viimast rahanatukest ja meie valitsus seda nii agaralt toetab. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Minu tänane sõnavõtt puudutab kahjuks liigagi paljusid inimesi Eestis. Nimelt on minu teema kiirlaenud, kaasa arvatud SMS-laenud, ja nende orjusesse langemine. Justiitsministeerium on finantsteenuste reklaami piirava eelnõu küll nüüdseks välja töötanud, kuid peame siiski küsima, kas see on piisav ja mida peame veel ette võtma.
Tegelikult algasid probleemid juba palju varem, nimelt majandusbuumi ja sellele järgnenud kriisi ajal. Pangad ärgitasid inimesi tarbimislaenu võtma. Laenurallile andsid omakorda hoogu ülehinnatud kinnisvaraobjektid. Paljud inimesed, kes ostsid omal ajal ühe miljoni krooni eest korteri, peavad nüüd tõdema, et see on mitusada tuhat krooni vähem väärt. Eesti riik käitus samal ajal hoopis teisiti ja laenu ei võtnud. Nii ongi Eestis eriskummaline olukord, kus riigi võlakoormus on väga väike, kuid inimeste endi võlakoormus seevastu väga suur.
Kahjuks ei astunud valitsus ka mingeid samme, et seda metsikut laenamist peatada. Liiga vähe räägiti ülelaenamisest ja ettemõtlemisest ning laenupiirangute kehtestamisest. Keegi ei soovitanud kaaluda, kas aasta pärast näiteks ehitaja ikka saab 30 000 krooni igas kuus kätte, selleks et kodulaenu tagasi maksta. Laenu taheti võtta ja laenu anti ning neid, kes kriisi eest hoiatasid, sõimati. Nii tekkis olukord, et kui inimene oli töökoha ja palga kaotanud, tuli tal võtta kiirlaenu, et oma kodu säilitada. See oli jällegi riigi möödalaskmine. Vähe oli jagatud infot kiirlaenu ohtude ja kõrgete intresside kohta. Kiirlaenufirmasid, mis inimeste hädast kasu lõikasid, tekkis nagu seeni pärast vihma. Valitsejad ei mõelnudki nende arvu piiramise peale.
Mul on hea meel, et nüüd on mingigi alus kiirlaenuturu ohjeldamiseks olemas. Justiitsministeeriumi ettevalmistatud eelnõu täpsustab tarbijale laenu andmise tingimusi ning seab täpsemad nõuded laenu reklaamimisele. Ministeerium on eelnõus leidnud, et finantsteenuste reklaami tuleks veelgi piirata, et välistada emotsionaalselt positiivsete seoste loomine ning ahvatlus kasutada tarbijakrediiti finantsprobleemidele riskivaba ja lihtsa lahenduse leidmiseks. Olen sellega täiesti nõus, aga kahtlemata peame tähelepanu pöörama veel asjaolule, et kiirlaenud on väga kergesti kättesaadavad internetis ja koguni kauplustes. Muide, ka riigifirma Eesti Post väljastab koostööpartneri vahendusel kiirlaene, tehes seda loosungi all "Kui sa ei taha, et pank teada saaks, on võimalik laen sularahas kätte saada!" Kas riigiettevõte peab olema sellise teenusega seotud, on küsimus, ka eetikaküsimus.
Rohkelt on kiirlaenude küüsis just nooremaid inimesi, kel pole iseseisva majandamise ja tulevikule mõtlemise kogemust. Kas 18-aastasele keskkooliõpilasele võib laenu pakkuda, kuigi tal pole tööd ja ta sõltub vanemate sissetulekust? Paljude laenuandjate arvates muidugi võib, kuid sellega pannakse veerema lumepall, mis lõpeb sellega, et lastevanemad asuvad oma võsukesi päästma oma miinimumsissetuleku abil. Kas riigil on mõistlik seda lubada? See on jällegi eetikaküsimus ja ka mitte ainult.
Niisiis kaldume meie pigem radikaalsema lähenemise poole. Me ei poolda kiirlaenude reklaami piiramist, nagu seda soovitakse ministeeriumi koostatud eelnõus, vaid me pooldame kiirlaenude reklaami keelustamist. Keskerakond plaanib Justiitsministeeriumi väljatöötatud eelnõu kohta esitada oma muudatusettepanekud finantsteenuste reklaami keelamiseks. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Kuna härra Stalnuhhinit kohal ei ole, siis tema ettekanne jääb ära. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Enne kui täie hooga alanud aasta tegude kallale asuda, on ikka tavaks olnud teha kokkuvõtteid läinud aastal tehtust, vaagida kordaminekuid ja mitte nii hästi õnnestunud asju ning ka päris möödalaskmiste põhjusi. Seda teeb igaüks enda jaoks, oma ettevõtte või kollektiivi saavutatut või tegematajätmisi vaagides või veelgi laiemalt.
Kui mitte kõik, siis üsna paljud on siin Riigikogus saanud oma postkasti sinisel foonil naeratavate poiste pilte. Ka minul oli õnn üks selline kiri saada. Sain sealt veel kord lugeda mitme aasta vanustest ilusatest lubadustest ja, ennäe imet, need olevat isegi täidetud. Millegipärast ei mina ega inimesed, kes elavad meie ümber, pole nagu seda õnne märganud, veel vähem seda tundnud. Sellest tuli mulle mõte, et peaks ka püüdma teha kokkuvõtet suurematest saavutustest meie riigi elus läinud aastal.
Majanduskomisjoni liikmena hakkasin meelde tuletama majandus- ja kommunikatsiooniministri haldusalas saavutatut. Opositsioonis olles on seda võimalik teha ainult avalikkusele teatavaks saanud andmetest lähtuvalt.
Meelde tulevad loomulikult värskemad juhtumid. Esimesena meenub EAS. Ühelt poolt oleme kuulnud ettevõtjate kurtmist, et EAS-i bürokraatiast on raske läbi murda, selleks et kuidagigi oma ettevõtmistele toetust saada. Nüüd siis selgus, et osal tuleb hakata toetusi tagasi maksma, sest neid on jagatud Euroopa Liidu norme rikkudes. Loomulikult ei näe minister mingeid vastutusprobleeme, vaid arvab, et tegijatel ikka juhtub. Piirdutakse ainult endise juhatuse esimehe Ülari Alametsa tagasiastumisega.
Suured segadused valitsevad Eesti Energia tegemistes. Siin saalis arupärimiste käigus ja ka "Foorumi" saadetes on käsitlemist leidnud riigihangete seaduse rikkumine uute energiaplokkide ehitushanke võitja paikapanemisel. Sõna "paikapanemine" on sel juhul kindlasti kõige õigem, sest on ju ka Riigikontrolli auditist selgeks saanud, et võitja määramine toimus ministri kindlakäelisel mõjutusel. Tänaseks on ajakirjandusse jõudnud juba viited kahjudega kauplemisele Jordaania projektis. Üsna reaalselt on ajakirjandus viidanud juba Ameerika Utah' osariigis Eesti Energia investeeringute kohale kerkinud murepilvedele. Viidatud on võimalusele kaotada kuni 100 miljonit dollarit investeeringuid. Loomulikult on Eesti Energia nõukogu juhtiv Käo rutanud kohe kinnitama, et sellise tõlgendusega ei saa nõustuda, praegu ei olevat põhjust seda investeeringut kahetseda. See on aga alati nii olnud, et kui ilmnevad esimesed märgid ebaõnnestumisest, siis ruttavad asjaomased isikud seda mitte kinnitama ja kasutavad väljendit "praegu on veel kõik korras". Kuid neile endale tõenäoliselt on juba selge, et trumm on läinud ja ega pulkigi kaua peos hoida ei kannata.
Tundub, et minister Juhan Partsile ei meeldi üldse riigihangete seadus, sest järgmisena meenub, et ka AS Tallinna Sadam rikkus Muuga konteinerterminali ehitamisel korduvalt riigihangete seadust ja tegi 2,42 miljoni euro eest põhjendamatuid kulutusi. Kuigi Riigikontroll juhtis oma auditis rikkumistele tähelepanu, ei leidnud prokuratuur kriminaalasja algatamiseks vajadust. Ilmselt kardeti, et hammas ei hakka peale, palju lihtsam on ju 500-euroste asjadega tegelda.
Minister Juhan Partsi suhtumist Riigikontrolli auditisse väljendas minu arvates väga selgelt tema vastus Äripäeva ajakirjaniku küsimusele Eesti Energia uute põlevkiviplokkide investeeringu kohta: "Olen lugenud seda ülevaadet. Sealt täpselt aru ei saa." Kui ikka aru ei saa, siis ei saa. Aga kas sel juhul on probleem ikka auditis?
Meenutamata ei saa kindlasti jätta Maanteeameti juhtide luksuslikke suusareise, eesotsas selle juhi Tamur Tsäkkoga. Mitte kuidagi ei tahaks uskuda, et see kõik ministeeriumile otse alluvas ametis toimus ministri teadmata, seda enam, et Maanteeameti juhiks oli pseudokonkursi tulemusel saanud ministri erakonnakaaslane. Pigem võiks arvata, et kui ajakirjandus ei oleks asja üles tõstnud, sõidaksid poisid riigi kulul ja täienduskoolituse nime all bussiga, suusad kaasas, tänaseni Šveitsi vahet.
Maanteeametit on põhjust meelde tuletada ka värskemate lugude pärast. Nagu on teatavaks saanud, projekteeriti Väo liiklussõlm seda osaliselt finantseeriva erafirma näpunäidete järgi kasutamiskõlbmatuna või vähemalt ohtlikuna. Projektiga tuleb otsast peale hakata ja väga vajaliku liiklussõlme ehitus nihkub seetõttu mitu aastat edasi.
Kahjuks jääb see loetelu ajapuuduse tõttu pooleli. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Ka mina mõtlesin, et jagan teiega oma viimase aja ja just eelmise nädalalõpu mõtteid. Täna "Hommikutelevisioonis" öeldi, et algab jaanuari viimane täisnädal ja siis tuleb veebruar, mil saabuvad elektriarved teevad paljudel silmad suureks ja suu lahti. Inimesed küsivad, mis toimub. Siis tekivad taas küsimused, miks meie elekter nii kallis on ja kas valitsus oleks saanud seda hinda allapoole tuua.
Mina arvan, et koalitsioon ja valitsus oleksid saanud siin paljugi ära teha ja tegelikult saaksid seda teha ka praegu. Demokraadid on Riigikogule esitanud seaduseelnõu, mille eesmärk on leevendada kodutarbijate ja teiste väiketarbijate üleminekut avatud elektriturule. Selleks tegime ettepaneku muuta elektrituruseadust selliselt, et taastuvenergia toetuse rahastamisest tekkiva kulu kannaks edaspidi tarbija asemel riik. See direktiiv on Euroopa Liidus vastu võetud. Selle järgi on ka Eesti riigil võimalik saastekvootide eest raha saada, kui ta neid müüb. Meie ettepaneku sisu seisneb selles, et saastekvootide müügist saadud raha kasutataks taastuvenergia tasude katteks. Paljud riigid Euroopas ei võta taastuvenergia tasu kliendi käest. Neid riike on nii meie naabruses kui ka Kesk- ja Lõuna-Euroopas.
Kui me vaatame selle ja eelmise valitsuse energeetikapoliitikat ning kogu asjaajamist energeetika valdkonnas, siis näeme, et see on olnud väga agressiivne ja tarbijavaenulik. Valitsus on kogu energeetika arendamisega tegeldes n-ö täie jõuga kulutusi teinud. Iseküsimus on see, kas tegemist on targalt tehtud kulutustega. Me ehitame uusi elektrijaamu kodumaal, ehitame midagi Ameerikas, ehitame midagi Jordaanias, ehitame uusi elektritootmisvõimsusi, ehitame õlitootmisvõimsusi, ehitame tuulikuid, ehitame hüdroelektrijaamu, ehitame koostootmisjaamu – ehitame ja ehitame. Aga see kõik on ju raha! Kust see raha tuleb? See tuleb tarbija taskust.
Lisaks peab tarbija üleval pidama kahte ülekandevõrku. Siingi aina ehitatakse ja arendatakse, nii et meil on tekkinud lausa mõiste "kuldsed võrgud". Kui te võtate oma elektriarve ette, siis näete, et ülekandetasud on circa 40% kogu arvest. Kindlasti jääb nende investeeringute puhul puudu ratsionaalsusest. Tööstustarbijate selline olukord on kestnud juba mitu aastat. Sellepärast pole ka n-ö suurte elektrikuludega ettevõtteid pärast haavapuidu töötlemisega tegelevat Estonian Celli rohkem Eestisse tulnud. Ega nad enam ei tule ka. Soome puidutöötlejal Stora Ensol on üheksa tehast Põhja-Jäämerest kuni Poolani välja, sh Eestis. Kus on aga elekter kõige kallim? Kahjuks Eestis. Karta on ka, et eratarbijad hakkavad mõtlema nagu ettevõtjad. Nad vaatavad elektriarvet, siis vaatavad oma sissetulekut ja lähevad välismaale parematele jahimaadele.
Energeetikamaastik on elektri hinna kiire tõusu tõttu närviliseks muutunud. Eelmisel nädalal anti Eesti Energia Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalast üle Rahandusministeeriumi haldusalasse. Me lugesime Eesti Ekspressist, mis toimub Ameerikas.
Nii et küsimusi on selles valdkonnas palju. Mina küsin: kas elektri hinnast saab valitsuse kirstunael?

Aeg on läbi. Kirstunaela juurde me veel jõuame. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Head kolleegid! Nädalavahetuse üks kuumemaid uudiseid oli see, et Eesti eelviimane parteitu maavanema ametikoht parteistati. Selle härrasmehe nimi, kes kinnitati Ida-Viru maavanemaks, oli vist Noormägi ja juhtumisi on ta IRL-i liige. Minu arvates on küsimus selles, miks maavanema ametikoht peab olema parteistatud ja mis tasakaalustatud arengut maavanemad maakonnas sellisel moel saavad taotleda. Ma arvan, et IRL ja Reformierakond on maavanemakohti jaotades olnud solidaarsed, sest maavanemaid on võrdselt nii IRL-ist kui ka Reformierakonnast. Ainukene maavanem, kes ei ole veel parteistatud ja keda ei ole sunnitud erakonda astuma, on Hiiu maavanem, endine Sotsiaalministeeriumi kantsler härra Rahuoja. Ma arvan, et see aeg ei ole kaugel, et ka tema peab selle valiku tegema, kui ta tahab selles ametis edasi töötada.
Minu selge seisukoht on, et maavanemate kaudu toimub erakondade varjatud rahastamine. Maavanem erakonna esindajana maakonnas on isik, kes suudab kõige paremini erakonna poliitikat maakonnas ellu viia. See tähendab, et ta peaks võitlema n-ö omade investeeringute eest ja selle eest, et värvata erakonnale juurde omavalitsusjuhte, kes ei ole veel erakonda valinud. Lugesin Pärnu Postimehest, et Pärnu maavanem härra Metsoja keelitas pikalt Sauga volikogu esimeest härra Tiidermanni IRL-i liikmeks astuma. Kui maavanema ülesanne ja funktsioon ongi käia mööda maakonda ja keelitada inimesi oma erakonna liikmeks astuma, kas siis maksumaksja peaks selle eest maavanemale veel palka maksma või peaks see raha tulema erakonna kassast? Aga praegu on meil hea süsteem, on võimalik maakondades partei poliitikat ellu viia maksumaksja raha abil.
Maavanem peaks kindlustama maakonna tasakaalustatud arengu ja selle eest võitlema. Ma küsin, kuidas on see praegu võimalik, kui maakondadesse ei ole sisuliselt jäänud raha, mille abil seda tasakaalustatud arengut saavutada. Ka maavanema funktsioone on palju kärbitud, tal polegi neid väga palju järele jäänud. Viimane kärbe oli see, et perearstindust hakkab edaspidi juhtima ja arste ametisse määrama Terviseamet. Sellist funktsioonide kaotust on aastate jooksul olnud väga palju. Ega tegelikult ei olegi raha, millega maakonna tasakaalustatud arengut ellu viia. Kui ma loen ajalehti, siis mulle tundub, et maavanema üks põhifunktsioone on käia kedagi lilledega õnnitlemas ja meeles pidamas. Ma lugesin ühest lehest, et maavanem ja linnapea käisid kanalisatsioonikaevudele luukide paigutamist näitamas kui suurt töövõitu. Kas selle jaoks on vaja nii kõrgelt tasustatud inimesi maakonnas hoida või on siin see varjatud eesmärk, et saab erakondade huve esindada? Maavanem peaks olema maakonna tasakaalustatud arengu eeldus, aga ma võin tuua teile näite Põlvamaalt, kus kõik toimus vastupidi. Kui oli KOIT kava raha arutelu, siis kohalik omavalitsusliit pani ühe koolimaja ehituse pingereas seitsmendale kohale. Ennäe imet, maavanema ettevõttel, kes oli juhtumisi samast erakonnast kui selle valla vanem, nihutati see objekt teisele kohale. Ei lugenud midagi, mida arvasid maakonna ülejäänud omavalitsusjuhid või milline investeering oli otstarbekam. Sellest mindi mööda. Tänase päeva seis on selline, et see koolimaja saab ilmselt sügiseks valmis ehitatud. Aga selle hind on see, et ära on kulutatud üle nelja miljoni euro maksumaksja raha, kuigi selles omavalitsuses sündis eelmisel aastal ainult 19 last.
Nii et palju jõudu koalitsioonierakondadele maavanemate kaudu oma poliitika elluviimiseks! Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Eesti välispoliitikas on palju olulisi teemasid. Seda enam, et meie ressursid pole mitte üksnes piiratud, vaid lausa napid. Väliskomisjonis oleme püüdnud mõttevahetuse ja analüüside kaudu neid teemasid mitte pelgalt arendada, vaid tihti ka tõstatada. Sellest saab pikemalt rääkida 21. veebruaril, mil selles saalis toimub järjekordne välispoliitika arutelu.
Täna tahan ma puudutada üht Eestile tähtsat küsimust, millest on kujunemas probleem. Jutt käib meie pürgimustest ja ambitsioonidest Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. Teatavasti oleme seal nii mõndagi saavutanud. Möödunud aasta oli Eestile ÜRO-s edukas. Eesti valiti inimõiguste nõukokku, me täitsime ÜRO lastefondi ja ÜRO naiste õigusi edendava agentuuri asepresidendi kohustusi. Eesti esindajad olid aktiivsed ÜRO arengufondi, ÜRO rahvastikufondi nõukogu ning naiste staatuse komisjoni ja põlisrahvaste foorumi eksperdigrupi töös. Raske on üle tähtsustada Tiina Intelmanni tegevust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmesriikide assamblee presidendina.
Üha praktilisema tähenduse omandab alguses pigem teooriana kõlanud väide, et mis on oluline ÜRO-le, see on oluline ka Eestile, ja vastupidi. Nüüd on sündinud arutelu selle üle, mis on Eestile ÜRO tulevikuarenguis tähtis ja mis vähem oluline. Jutt on Eesti kandidatuurist ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalisele kohale. Teema ei oleks ehk meile niivõrd olulinegi, kui vaidlevad osapooled poleks prominentsed riiklikud tasandid ja nende esindajad. Ühtede arvates peab Eesti tegema kõik meist oleneva, et saavutada julgeolekunõukogu mittealalise liikme positsioon. Selleks on mõne aasta jooksul üsna palju tehtud. Teadaolevalt on meid toetavate riikide nimekiri juba nüüd küllaltki pikk. Eesti aktiivsus maailma olulistes teemades kaasarääkimisel on kasvanud. Üha rohkem oleme tegelnud õigusriiklusega, kaitse kohustuse kontseptsiooniga, tsiviilisikute kaitsega, internetivabaduse ja -vastutusega ning karistatavusega inimsusvastaste kuritegude probleemistikus. Pidevalt oleme sõna võtnud naiste õiguste arengu ning humanitaarabi ja lastekaitse teemadel. Oleme abivajajaid jõukohaselt ka ressurssidega varustanud, paistes positiivselt silma oma regionaalses grupis, Ida-Euroopa grupis, ennekõike selle poolest, et hoolimata keerulistest majandusoludest on Eesti suutnud oma lubadusi täita ja doonori üllast kuvandit säilitada. Põhjusega oleme saanud kiita Eesti ohvitseride osalemise eest ÜRO Süüria rahuvalvemissioonil. Eesti on konstruktiivseid mõtteid avaldanud ÜRO liiga suurte halduskulude pärast ja olnud nende riikide seas, kelle arvates peaks ÜRO oma tegevust märkimisväärselt tõhustama. See kõik on vajalik, eriti silmas pidades, et julgeolekunõukogu mittealalisel kohal tegutsedes pole töömaaks mitte pelgalt Euroopa või USA, vaid kogu planeet oma muredega, millel lõppu ei näi tulevat.
Julgeolekunõukogu mittealalise liikme staatuses kahtlejad toovad põhjenduseks ambitsiooni rahalise kalliduse, kui inimressursse eraldatakse projekti, millel enamiku maailma rahvaste silmis erilist mõtet ei ole, sest keegi ei märkavatki tulemusi ja ponnistusi, mis Eestile liiga kalliks osutuvad. Ma arvan (tegin väliskomisjonis ka sellise ettepaneku), et sündinud dispuuti võiks meie koosolekutel arendada, jõudmaks arusaamisele – loodetavasti ühisele –, kas julgeolekunõukogu mittealalise liikme staatus ning sellega kaasnevad kohustus ja vastutus võiks olla meie lähiaastate suur eesmärk, mille nimel pingutada. Või on n-ö suurte eesmärkide seadmise aeg pikkamisi ümber saamas ning spurtimisest palju olulisem on pigem pikamaajooksja mõttelaad, et tuleks liikuda ühetaolises mõõdukas tempos koos teiste samuti mõtlevate riikidega lühemaajaliste ja pragmaatiliste etapiliste eesmärkide poole?
Selle mõttevahetuse vajalikkust rõhutab ka asjaolu, et seoses kestliku arengu katmisega ÜRO kehamites on elavnenud arutelud majandus- ja sotsiaalnõukogu ECOSOC tuleviku üle. Ärme unusta, et Eesti kandideerib ECOSOC-i otsustusõigusega liikmeks juba aastateks 2015–2017.
Minu isiklik arvamus on pigem aktiivsusele kutsuv. Kui me kord juba ÜRO-s oleme, siis tuleb seal ka tegutseda, oma mõtted välja öelda ja neid kaitsta ning kui me suudame, siis neid mõtteid ka teistele riikidele ning rahvastele pakkuda. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head interneti ja televisiooni teel jälgijad! Täna soovin ma rääkida ühest seaduseelnõust, mis on Riigikogu menetluses olnud alates selle koosseisu esimesest tööpäevast. Nimelt andis Eesti Keskerakonna fraktsioon 5. aprillil 2011 menetlusse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis kannab uhket numbrit 1 ja mille sisu on see, et tehakse ettepanek suurendada koolitoidutoetust 1 euroni. Paraku läbis see seaduseelnõu küll 7. juunil 2011. aastal esimese lugemise, aga peale seda, nagu siin majas kombeks on öelda, on ta olnud kusagil kultuurikomisjoni sahtlis. Enam kultuurikomisjon sellele seaduseelnõule paraku tähelepanu ei ole pööranud.
Koolitoidutoetuse suurendamine on olnud meile kogu aeg tähtis. Tegelikult just Eesti Keskerakonna eestvedamisel 2002. aastal tasuta koolitoit ja koolitoidutoetus sisse viidigi. Alguses oli see mõeldud põhikooli- ja kutsekooliõpilastele, aga nüüd me soovime seda laiendada kõikidele 1.–12. klassi õpilastele ning samuti tahame suurendada koolitoidutoetuse määra 78 sendist 1 euroni. Selle aja jooksul on ju hinnad tõusnud, me teame seda väga hästi. See aga tähendab seda, et portsjonid on läinud väiksemaks. Ka õpilased ise on ühe uuringu kohaselt kurtnud, et portsjonid on väikesed, need võiksid suuremad olla.
Miks on see nii tähtis? Miks me oleme sellest kogu aeg rääkinud? Miks me ka selle aasta riigieelarve menetluse käigus selle muudatusettepaneku tegime ja seadsime selle lausa esimeseks muudatusettepanekuks? Aga sellepärast, et eri hinnangutel elab Eestis ligi 20 000 last, kelle vanematel on raske neile igapäevast toitu tagada. Tasuta koolitoit on oluline väga paljudele õpilastele, sest see võib olla neile ainus soe toit päevas. Paljudel vanematel ei ole võimalik lastele anda taskuraha koolilõuna ostmiseks. Paljude laste vanemad on välismaal tööl ja ise ei pruugi nad endale iga päev sooja toitu valmistada. Nii võibki juhtuda, et õpilase õppeedukus halveneb, kuna tühi kõht halvab mõttetegevuse ja pärsib õppimist. Kõik lapsed on aga võrdväärsed ning neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Tühi kõht ei tohi saada takistuseks teadmiste omandamisel ning sellega seotud valikute kindlustamisel. Samuti on soe koolitoit vajalik, et tagada noore inimese hea tervislik seisund.
Inimese toitumisharjumused saavad alguse lapseeast. Ka paljud täiskasvanuea haigused saavad alguse tasakaalustamata ja ebaregulaarsest toitumisest ning sellest põhjustatud ülekaalust lapsepõlves. Soe koolilõuna 1.–12. klassi lastele vähendab organismi kurnatust ja aitab koolilastel hoiduda üleväsimusest ning stressist. Koolitoit aitab kaasa õigete toitumisharjumuste kujunemisele ning on hea võimalus kaitsta lapsi rämpstoidu eest.
Terved lapsed on ju Eesti riigi püsimajäämise alus. Õige toitumine juba lapseeas tagab tervemad tööinimesed ning sellisel juhul vähenevad edaspidi riigi kulutused töövõimetus- ja muude toetuste maksmiseks. Aktiivsed tööinimesed tagavad aga suurema tööjõumaksude laekumise, mis omakorda aitab riigieelarvet tasakaalu viia. Niisiis on tasuta koolitoidu tagamine põhikoolist gümnaasiumini möödapääsmatu nii lühiajalisi kui ka pikaajalisi eesmärke silmas pidades.
Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitika üks eesmärke on vähendada lastega perede vaesust. Pakkudes vähemalt üks kord päevas sooja toitu, kindlustame laste tervisliku arengu ning riigi jätkusuutlikkuse. Seetõttu kutsun ma kultuurikomisjoni üles seda eelnõu sahtlipõhjast välja otsima ja uuesti menetlusse saatma, et järgmisest aastast tõuseks koolitoetus kas või 1 euroni. Kuid on selge, et hinnad olid aastal 2011 hoopis teised, kui need on aastal 2013, ning hinnad on veelgi kõrgemad aastal 2014. Seetõttu ei tuleks seda summat tõsta võib-olla mitte 1 euroni, vaid 1 euro 50 sendini või lausa 2 euroni.
Mõelgem kõik koos, kuidas tagada lastele iga päev soe toit, ja võtame selle eelnõu uuesti menetlusse! Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Ratas! Viis minutit.

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Olen tulnud täna siia Riigikogu kõnetooli, et rääkida vabas mikrofonis just kohalike omavalitsuste temaatikast. Me kõik ju näeme, et Eestis on tõsine ressursipuudus. Ma pean silmas nii inimressursse kui ka rahalisi ressursse. Rahvaloenduse tulemused ja kohalike valimiste lähenemine on muutnud taas aktuaalseks nii haldusreformi temaatika kui ka põhimõttelise küsimuse, kas meie vallad ja linnad on jätkusuutlikud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus annab omavalitsustele mitmeid vastutusrikkaid ülesandeid. Näiteks on kohalike omavalitsuste korraldada sotsiaalabi, hoolekanne, noorsootöö, elamu- ja kommunaalmajandus, veevarustus, kanalisatsioon, heakord, jäätmehooldus ja palju muud. Ühtlasi tuleb korraldada omavalitsusüksuste omanduses olevate haridus-, kultuuri- ja spordiasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist. Praeguste omavalitsuste võimekust neid ülesandeid täita ei ole võimalik mustvalgelt hinnata. On nii suuri kui ka väiksemaid omavalitsusi, kes saavad praeguse omavalitsuskorralduse tingimustes hakkama, ning on ka valdu ja linnu, mis vajavad riigilt lisaabi ja tuge.
Paraku ei ole võimulolevate erakondade ja nende moodustatud valitsuskoalitsiooni senine poliitika kuigi omavalitsussõbralik olnud. Kärbitud on kohalike omavalitsuste otsustusõigust ning eelarvetulusid. Kahe kohaliku maksu kaotamine, kohaliku omavalitsuse tulubaasi vähendamine ja teised tegevused on kindlasti omavalitsuste võimekust vähendanud. Kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega otsustati lisaks, et ühegi omavalitsuse netovõlakoormus ei tohi vähemalt 2016. aasta lõpuni tõusta üle 60%. Piirangud säilitatakse kõikidele omavalitsustele, sõltumata nende majanduslikust võimekusest ja tulevikuväljavaadetest. Sellega pidurdab riik mitmeti kohalike omavalitsuste arengut, mille potentsiaal võimaldaks ellu viia vajalikke investeeringuid, mis võlakoormuse ajutiselt üle 60% viiksid. Valitsusparteid langetavad pidevalt suuri ja pikaajalisi otsuseid üksinda ega arvesta omavalitsuste esindajate seisukohti. Elementaarne loogika ütleb, et erinevate seisukohtade puhul on oluline leida kõiki osapooli rahuldav kompromiss. Näiteks saaks kohalikele omavalitsustele laekuva tulumaksu osa kas või järk-järgult suurendada kriisieelse tasemeni ning lubatud võlakoormuse ülemmäära võiks majanduslikult võimekate omavalitsuste puhul tõsta esialgu vähemalt 10–20%.
Meie praegune riigijuhtimise loogika, et ainult kärpides on võimalik riigi rahandust korras hoida, on paraku väga lihtsustatud ja väär. Siinkohal on hea meelde tuletada äsja valminud Rahvusvahelise Valuutafondi uuringuid, kust selgub, et riigieelarve kärpimine ei pruugi majanduskriisist väljumiseks olla õige vahend. Uuringud näitasid, et iga valitsuskuludest kärbitud euro läheb majanduskriisi tingimustes riigi majandusele maksma kuni 1,7 korda rohkem kui esialgu kärpimisega võidetud summa. Paraku tabasid kõige suuremad kärped omavalitsusi ja kogu Eesti rahvast majanduskriisi kõige raskemal ajal ehk just sellelaadses olukorras, mida kirjeldab oma uuringutes IMF. Kohalikud omavalitsused pani riik omakorda sundseisu ehk neil tuli oma eelarveid kärpida.
Keskerakonna omavalitsuskogu ütles oma 8. mai 2012. aasta otsuses, et Eestis tuleb läbi viia kohalike maksude reform, et tagada omavalitsustele suurem autonoomia kohaliku elu korraldamisel. Praegune olukord, kus kohalikel omavalitsustel on väga vähe võimalusi oma eelarvepositsiooni parandada ning 99% maksutulude üle otsustamise õigusest on keskvõimu käes, ei ole meie arvates jätkusuutlik. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Valeri Korb!

Nädalavahetusel sain ma kokku ühe vana tuttavaga, kellega kunagi mitu aastat koos kaevanduses töötasime. Esimesed laused, mis ta mulle ütles, algasid sõnaga "miks". Miks soojuse hind läheb nii kiiresti üles, miks elektri hind läheb üles jne? Ma ei tea, kas seda näevad valitsuse liikmed, meie kolleegid koalitsioonis, aga eluasemekulud on üsna suurele hulgale inimestele muutunud tõsiseks probleemiks. Sellest peab kõva häälega rääkima.
Kõige raskem on muidugi madalapalgaliste inimeste peredel ja pensionäridel, aga hinnatõus on puudutanud meid kõiki. Kütte, elektri ja toiduainete hinnad ei ole paljude perede lemmikteema, aga kuhu sa pääsed. Need ei ole meie igapäevases elus mitte viimase tähtsusega. Niisugustel külmadel päevadel, mis olid möödunud nädalal, olid soojuse hinna probleemid minu arvates võib-olla kõige teravamad. Ma vaatasin, mis toimub nende hindadega Ida-Virumaal. Torkab silma, et kütte hind erineb eri omavalitsustes mitu korda. Toon mõne näite. Praegu on kõige kõrgem soojuse piirhind Püssis, kus see on 98,8 eurot megavatt-tunni eest. Teisel kohal on Narva-Jõesuu – 96,2 eurot, aga alates 1. veebruarist läheb seal hind 3 eurot alla, jumal tänatud. Mäetagusel, mis on rikkamaid valdu terves Eestis, makstakse 88,9 eurot megavatt-tunni eest. Aseris makstakse 77,2 eurot, Kohtla-Järvel, Ahtmes ja Jõhvis 55,5 eurot, Avinurmes 58 eurot, Kiiklas 57 eurot ja Sillamäel 47 eurot. Narvas juba palju aastaid kehtinud hind on 32,9 eurot megavatt-tunni eest.
Viskasin pilgu ka meie pealinnale. Konkurentsiamet kehtestas oma 2012. aasta 1. veebruari otsusega soojuse piirhinnaks 68,8 eurot megavatt-tunni eest. Tekkis huvi, kuidas meie naabritel lood on. Interneti kaudu sain teada, et Riias on hind 62,2 eurot, Vilniuses 82,5 eurot ja Helsingis 56,1 eurot megavatt-tunni eest.
Nüüd tulen tagasi oma lemmikteema ehk Kohtla-Järve juurde. Paar kuud tagasi asusid Konkurentsiamet ja Viru Keemia Grupp Soojus täiesti vastandlikele seisukohtadele, missugusest kuupäevast võib Kohtla-Järvel hakata kehtima uus kütte hind. See väike sõda on nüüd lõppenud ja me võime öelda, et just 21. jaanuaril 2013, st täna, on see hind paika pandud. Kohtla-Järvel on see hind 55,5 eurot megavatt-tunni eest, mis toob senisega võrreldes Järve linnaosas kaasa 60,5%-lise hinnatõusu ning Ahtme linnaosas ja Jõhvis kallineb toasoe 24%. Nüüd võime uhked olla, et soojuse hinnad keemikute linnas on samad nagu Soome riigi pealinnas. Meie majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes käis hiljuti Kohtla-Järvel ja kohtus Jõhvi kultuurikeskuses kohalike ajakirjanikega, ei tahtnud kuidagi uskuda, et 60%-line hinnatõus on võimalik.
Kui rääkida rahast, siis ütleme nii, et Kohtla-Järve linnaasutuste aastakulud suurenevad 128 000 eurot ja soojakulud tõusevad 100 000 eurot. Muidugi mõjutavad soojuse piirhinda kõige rohkem kütuse liigid, millest soojust saab toota. Aga ma arvan, et meil, siin selles saalis töötavatel inimestel, ja valitsusel on tõesti keeruline inimestele vastata, miks see hinnatõus just nii kiiresti toimub. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Kuid, hea kolleeg Mihhail Stalnuhhin, palun olge järgmine kord saalis, kui te olete oma nime kirja pannud!

Palun vabandust, aga ma ei näe mitte mingit probleemi selles, et inimene, kes on oma nime kirja pannud, marsib välja ja pärast oma nime uuesti kirja paneb.

Mina näen.

Meil on erinevad vaated, ja mitte ainult selles küsimuses.

Kindlasti.

Lugupeetud kolleegid! Mõni aasta tagasi, täpsemalt öeldes, kuus aastat tagasi hakkasid inimesed minu käest küsima, miks asjaajamine on nii imelikuks läinud, miks võtab Riigikogu üha enam vastu otsuseid, mis ei arvesta inimeste huve, soove ega lootusi. Ma hakkasin mõtlema, miks see hakkas Eesti riigis niiviisi juhtuma. Kolm aastat tagasi jõudsin kindlale järeldusele ja 2010. aasta jaanuaris kirjutasin sel teemal artikli, mis on praegugi vähemalt minu blogis olemas.
Minu arvates seisneb peamine põhjus selles, et me võtsime 2004. aastal vastu väga vale otsuse, mis viis lahku kohaliku omavalitsuse volikogud ja Riigikogu. IX ja X Riigikogus sai lahendatud väga palju praktilisi küsimusi ainult sel põhjusel, et mina, olles opositsioonis, läksin rääkima oma kolleegiga, kes oli samuti mingi Eesti linna volikogu esimees, aga kuulus koalitsiooni. Me arutasime mingit omavalitsustele tähtsat küsimust ja jõudsime ühele meelele, sest me olime kohaliku võimu esindajad. Tollal kuulus kohalike omavalitsuste võimuorganitesse minu mälu järgi 98 Riigikogu liiget. Kõik teadsid, et neil on otseside inimestega oma piirkonnas ning kui nad mõtlematult siin saalis hääletavad mingi asja poolt, mis halvendab lihtinimeste olukorda, siis läheb neil üsna ja üsna halvasti, kui nad lähevad kohalikku omavalitsusse. Ja nad peavad sinna minema, kui nad on volikogu liikmed.
Sellepärast toimus koalitsiooni ja opositsiooni vahel dialoog, sellepärast läks võrreldes praeguse koosseisuga, ma ütlen teile, väga palju läbi ka opositsiooni esitatud seaduseelnõusid. Koalitsioonil oli kasulikum need lihtsalt vaikides läbi lasta, et pärast ei saaks kohaliku omavalitsuse volikogus keegi neid süüdistada, et nad olid ühe või teise vajaliku asja vastu.
Mul on väga hea meel, et möödunud nädalavahetusel see teema järjekordselt kõne alla tuli. Mul on suured lootused selle idee suhtes. Ma olen viimased kuus või seitse aastat arvanud, et seda olukorda on vaja kiiremas korras parandada. Praegu on tekkinud teoreetiline, aga samas üsna tõsine võimalus, et see probleem saabki lahendatud.
Lugupeetud kolleegid! Ma räägin enda nimel. Arvamusi on erinevaid, aga ma olen kindel, et kui me võtame vastu selle targa otsuse, kui me lubame Riigikogu liikmel olla ka kohaliku omavalitsuse volikogu liige, siis on meil siin saalis palju rohkem koostööd ja palju vähem praaki, me ei võtaks siis seadusena vastu seaduseelnõusid, mida pärast peab tuhat korda parandama. Ma arvan, et need inimesed, kes on viimase kaheksa aasta, õigemini, seitsme ja poole aasta jooksul juba harjunud, et Riigikogu liiget saab nelja aasta jooksul oma piirkonnas näha kolm või neli korda, ootavad seda otsust, et nad saaksid meid kohalikus omavalitsuses näha iga nädal, igal volikogu istungil ja nad saaksid meile rääkida oma hädadest ja lootustest. Aitäh!

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Täna on niisugune hea päev, kus ei ole päevakorda. Seetõttu saab opositsiooni suurim erakond või fraktsioon siin saalis vaba mikrofoni ajal öelda, mis teda häirib ja mis tal südame valutama paneb. Omavalitsusjuhtide, eriti maavanemate politiseerimisest me juba kuulsime. Võib öelda, et see on selline olukord, kus mõni vallajuht peab end mõnele erakonnale n-ö kilohinnaga müüma, et saada koolimaja renoveerimiseks või katuse remondiks raha.
Aga aasta alguses üllatas mind põllumajandusminister, kes asus tegema regionaalpoliitikat. Peaminister on ilmselt tema eest kõik põllumajandusteemad Brüsselis ära rääkinud ning on teatud uudistega sealt ka tagasi tulnud. Ega põllumajandusministrile väga ei meeldigi Brüsselis käia, nii me oleme aru saanud. Nii et tema hakkas siis regionaalpoliitikat tegema. Seda oli päris huvitav kuulda. Regionaalminister on muidu igati tore inimene, ainult et regionaalpoliitikaga ta sugugi ei tegele. Haldusreform muudkui venib ja venib, pakutakse variante, aga aeg läheb. Ühtegi reaalset tulemust ei ole saavutatud. Vallad jäävad järjest vaesemaks ja on võimalik, et neil on meie lugupeetud valitsuse suhtes lootus, et mõnda valda kukub ehk rohkem sente kui teise. Nüüd korraga tegi põllumajandusminister ettepaneku 13 riigiasutust Tallinnast välja viia. Tallinn on siiski pealinn. Loomulikult devalveerib selline asutuste väljaviimine ka pealinna positsiooni.
See selleks, aga kui arvatakse, et asutuste Tallinnast äraviimine (näiteks RMK Pärnusse ja Eesti Loto Rakverre) toob sinna kohapeale midagi juurde, siis tuleb öelda, et, vastupidi, see suurendab palju rohkem maksumaksja koormat, sest arvestada tuleb kolimiskulusid, kompetentsuse taastamisega seotud kulutusi jne. Me kõik mäletame ju haridusministeeriumi kolimist Tallinnast Tartusse, seda, millised summad see võttis. Lõppude lõpuks on haridusministeeriumil bürood aga ikkagi nii Tallinnas kui ka Tartus, nii et tuleb kahte bürood ülal pidada. Eelmisel aastal otsustas põllumajandusminister viia Maaelu Edendamise Sihtasutuse kenasti oma kodukanti või otsustas selle, et 2013. aasta jooksul viiakse see asutus Viljandisse. Me ei räägi sellest, kui kaua võtab aega, et luua seal samasugune kompetentsus. Ka kolimine võtab aega.
Kui rehkendada, siis selgub, et ümberkolimised suurendavad kulusid. Regionaalpoliitiliselt seab see kohad erinevasse positsiooni, muutes konkurentsitingimused erinevaks. Kui näiteks Põlva inimene sõidab asju ajama Tallinnasse, siis saab ta siin mõnedki asjatoimetused ühendada. Ta ei pea enam sõitma Rakverre või kui ta peabki sinna minema, siis läheb ta sinna ühel põhjusel. Põlvast peab ta aga vähemalt kahe kui mitte kolme bussiga Rakverre sõitma.
Sellised regionaalpoliitilised pseudolahendused hämmastavad mind. Keegi ei vaevu vaatama, mis see kõik kaasa toob, kui palju rahakulutust ja ka ebavõrdsust väikeste kohtade vahel. Jääme ootama, milliseid üllatusi meie suurepärane valitsus meile veel pakub. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Lugupeetud proua esimees! Austatud neli kolleegi, kes te olete saali jäänud ja kellel on aega töö ajal tööasjadega tegelda! Lugupeetud töötajad, kes siin kõik on! Austatud meie jälgijad, ükskõik millise vahendi kaudu te meid ka ei jälgi, olgu siis pildis või sõnas!
Mind sundis siia kõnepulti tulema päris tõsine mure turvalisuse pärast meie riigis. Ma ei taha rääkida üksikasjadest, kuigi ka neist tuleb juttu, vaid räägin rohkem üldistest protsessidest ja suundumustest.
Neist asjust tuleb rääkida seda enam, et riik pettis just täpselt jõulude ajal 195 politseipensionäri, lugupeetud politseiveterani, kes on andnud oma tubli panuse meie demokraatliku riigi õiguskorra ülesehitamisse. Miks riik neid pettis? Sellepärast, et poliitilistes kemplustes polnud aega sõnapidamisega tegelda. Üks lubadus läks teise järel meelest ära, kuni kogu see lugu oli lõpuni hapuks läinud ning häid lahendusi enam ei olnudki. Kuulge, see ei ole nali! Mitte arukad inimesed ei juhi seda riiki, vaid aeg-ajalt tundub mulle, et seda teeb lauslollus. Mitte ainult need 195 politseipensionäri ei kiru pärast seda vahejuhtumit meie riiki, mida nad veel äsja teenisid. Kus ma politseipensionäridega ka ei kohtuks, kõik on väga murelikud ja häiritud meeleolus. Ja mitte ainult politseipensionärid, vaid kõik pensionärid.
Kõik, ka teenistuses olevad politseinikud räägivad, et enam ei jätku konstaablitele vahendeid kogukonnakeskseks ennetustööks ega muuks selgituseks ning propagandatööks. Kõik on taandatud trahvimisele. Kus sa siis saad sellises olukorras näiteks konstaablisse suhtuda kui vanemasse, haritumasse ja ka tugevamasse mentorisse? Kaugel sellest. Sa ei saa konstaablile ustki lahti teha, sest kohe, kui oled ukse lahti teinud ja tere öelnud, saad trahvi. Kas te mõtlete, et ma ei tea, et politsei nõupidamiste stenogrammides on must valgel kirjas, et politsei ei tohi liikluses tähtsusetute õigusrikkumiste korral enam kasutada hoiatusena vormistatud tähelepanujuhtimist? Trahvima peab ka siis, kui inimene on esimest korda elus näiteks helkuri koju unustanud.
Kuhu me niimoodi jõuame? Ääremaa asukad on sõna otseses mõttes jumala hooleks jäetud: ei apteeki ega postkontorit, nüüdseks pole ka tuletõrjet ega politseid, arstiabi hakkab muutuma kättesaamatuks. Peagi hakkavad ka vallad liituma ning vallamajad inimestest enam ja enam kaugenema. Kõik ikka riigi õhemaks viilimise nimel!
Mulle siiski tundub, et kaua see enam nii kesta ei saa. Aga enne tõusu tuleb ikka päris põhjas ära käia. Seega võivad asjad sama valitsemisstiili jätkudes senisest veelgi hullemaks minna. Olge selleks valmis! Varuge tikke, soola, küünlaid ja kuivaineid ning püsige kodus. Võõraid ärge usaldage, eriti valimiste ajal. Elasime üle põhjasõja, elasime üle 50 aastat okupatsiooni, elame üle ka selle valitsuse. Aitäh!

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mina soovin avaldada mõne mõtte möödunud aasta lõpus presidendi jääkeldri algatusest alguse saanud rahvakogu teemadel. Teatavasti saab alates 7. jaanuarist veebiaadressil www.rahvakogu.ee esitada ettepanekuid viiel teemal (lisaks on ka teema "Varia"), kuidas Eesti elu paremaks muuta, ehk saab pidada n-ö demokraatiadebatti. Mina isiklikult olen ja ka minu koduerakond Keskerakond on selle arutelu eest tänulik koostöö kogule, kes seda eest veab. Aga ma tahan juhtida tähelepanu mõnele kitsaskohale ning mõnele veel läbi ja lahti rääkimata küsimusele selles protsessis.
Esiteks ei tohi minu arvates selles debatis osalevaid erakondi käsitleda kui kurje hunte, kes tuleks iga hinna eest ketti panna või, veel parem, maha lasta ja neilt nahkki koorida. Inimeste umbusk ja usalduse vähenemine erakondade vastu on möödunud aasta poliitilist pilti vaadates täiesti arusaadav. Mitmed skandaalid, kus oma osa ei puudunud ka õiguskaitseorganite tegevusel, jätkuv teerullitaktika kasutamine Riigikogus ning ministrite arrogantsus oli rahvale hirmutav ja eemaletõukav. Seega on Eesti demokraatia olukorra üle arutlejatel täielik õigus olla erakondade suhtes skeptiline, kuid kindlasti pole mõistlik viha pidada ja ärgitada erakondade tegevust kõigis suundades piirama.
Mina isiklikult olen väga tänulik koostöö kogule, kes rahvakogu protsessi eest veab, sest nemad on erakondi selles protsessis käsitlenud kui koostööpartnereid ja on kõiki nelja parlamendierakonda ka ettevalmistaval perioodil kutsunud selles töös osalema. Ka Keskerakonnal on minu isikus olnud sellest protsessist võimalik osa võtta. Selle eest oleme koostöö kogule väga tänulikud.
Teine probleem, mis rahvakoguga seotud on, on see, et ei peaks räägitama mitte üksnes poliitika tegemise viisist, vaid ka poliitika sisust. Inimeste igapäevast hakkamasaamist vaadates on selge, et kahtlemata on poliitika sisu olulisem kui selle tegemise viis. Poliitika sisu tähendab maksukorraldust, hinnatõuse, sissetulekute suurust, väljarändeküsimusi, süvenevat vaesust jne. Olen üsna veendunud, et kümned tuhanded inimesed, kes Eestist välja rändavad, ei lähe Eestist ära sellepärast, et 19 rahvasaadikut on parlamenti saanud kompensatsioonimandaadiga, või sellepärast, et Silver Meikar mingil ajal Reformierakonnale raha kokku tassis, vaid ikka sellepärast, et Eestis ei ole neil töökohta või on töökoht, kus makstakse liiga väikest palka.
Veel kord: ei tule rääkida mitte ainult poliitika vormist, vaid ka sisust. Ma väga loodan, et nendel teemadel ehk poliitika sisust soovib kõnelda ka president Ilves, kes oma aastavahetuse pöördumises rõhutas vajadust senisest suuremat tähelepanu pöörata inimeste võimalustele saada hakkama väljaspool pealinna, eeskätt maal. Ilves võttis oma aastavahetuse kõnes üsna põhjalikult ette ka eestlaste väljarände teema. Tahan loota, et see ei olnud tal vaid ühekordne teemapüstitus, sest sellest veel midagi ei muutu. President peaks selles küsimuses kindlasti järjekindel olema.
Aga kogu rahvakogu protsessis on mulle presidendi edasine roll natuke arusaamatuks jäänud. Algul lepiti kokku, et kõik ettepanekud, mis leiavad sellel esindusliku valimiga rahvapäeval toetuse, kas konsensusliku või suurema osa inimeste toetuse, antakse presidendile ja president toob need parlamendile arutada. Viimasel ajal on aga kuulda olnud, et president on kartma hakanud või ettevaatlikuks muutunud. Räägitakse sellest, et esimeses etapis ei soovi president tuua parlamendile arutamiseks ettepanekuid, mis käsitlevad põhiseaduse muutmist, näiteks minu ettepanekut, mis käsitleb presidendi otsevalimisi. Teiseks, järjest rohkem räägitakse presidendi nn filtriõigusest. President justkui ei toovatki parlamendile pöördumise vormis kõiki neid ettepanekuid, mis rahvakogus toetust leiavad, vaid üksnes neid, mis ka presidendile sobivad. Ma arvan, et kui president hakkab sorteerima, missugused ettepanekud talle sobivad ja missugused ta parlamendile üle annab, siis ei anna see rahvakogule tegutsemisindu juurde, pigem pidurdab see tegutsemistahtmist.
Lõpetuseks ütlen, et mina kuulun nende hulka, kes toetab ettepanekut, et kõik rahvakogust tulnud ettepanekud peaksid minema arutelule esindusliku valimiga rahvapäevale. Neid ei tule arutada üksnes kinniste uste taga eksperdikogu ees. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. See tähendab, et istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.39.