Lugupeetud istungi juhataja! Head rahvaesindajad! Ma tänan kultuurikomisjoni kutse eest esineda Riigikogu täiskogu ees ja rääkida Tallinna Ülikooli õpetajakoolitusest! See on hea ülesanne. Ma teen seda hea meelega.
Tallinna Ülikooli arengukava üks peamisi sihte on tugevdada õpetajate ettevalmistust. Selleks rakendame õpetajakoolituses lisaks kasvatusteaduslikule kompetentsusele ka ülikooli potentsiaali psühholoogias, informaatikas, sotsiaal- ja terviseteadustes.
Tallinna Ülikoolil on õpetajakoolituses teatavasti väga pikad traditsioonid. See aga ei tähenda, et meie õpetajakoolitus oleks traditsiooniline, kui mitte öelda arhailine, ega lähtuks tänapäevastest õppimisteadustest. Me teame, et ka kolhoosikord lagunes üle 20 aasta tagasi, ja on nüüdseks saanud ajalooks. Meie traditsioon on see, et meil on õpetajakoolituse valdkonnas suurim kompetentsus. See on meie soov – olla nii tudengite koolitamises kui ka teaduses eesliinil.
Me lähtume õpetajakoolituse arendamisel tänapäevastest õppimisteaduste (learning sciences) põhimõtetest. Need on interdistsiplinaarsed ja märksa laiemad, kui me traditsioonilise pedagoogika all oleme harjunud mõtlema.
Selleks et ülikoolis oleks võimalik julgemalt ja kiiremini järele proovida uusi, innovaatilisi ja võib-olla natuke teistsuguseid ideid, moodustasime Tallinna Ülikooli selle aasta alguses uue akadeemilise üksuse – haridusinnovatsiooni keskuse. Sellele keskusele seatud eesmärke võib iseloomustada märksõnadega koostöö, interdistsiplinaarsus ja uudsus. Oluline on koostöö üksuste ja inimeste vahel, interdistsiplinaarsus õppe- ja teadustegevuses ning uudsus kõiges, alates tehnoloogiate kasutamisest ning lõpetades katsetatavate õppekavamudelitega. Ma räägin sellest haridusinnovatsiooni keskusest natuke hiljem lähemalt.
Kuid mis toimub praegu Tallinna Ülikooli õpetajakoolituses? Tallinna Ülikool valmistab ette õpetajaid kõikidel tasemetel: alushariduse õpetaja, klassiõpetaja, aineõpetaja põhikoolis ja gümnaasiumis, kutseõpetaja ja täiskasvanukoolitaja. Ülikoolis on kolmekümneaastane traditsioon ka koolijuhtide koolitamisel. Me pakume koolijuhtidele võimalust osaleda kvalifikatsioonikursustel. Koolijuhid ja haridusametnikud, kellel on enam soovi õppida, saavad seda teha, valides hariduse juhtimise magistriõppekava.
Õpetajaharidus toimub Tallinna Ülikoolis kolmel tasandil. Need on esmaõpe, mis toimub bakalaureuse- ja magistritasemel, teiseks on kutseaasta tugiprogramm algajatele õpetajatele ja kolmandaks täiendusõpe kogu õpetajakarjääri vältel. Esmaõppe lõpetajad alustavad kutseaastat koolis. See on aasta, mida eriliselt toetavad nii ülikool kui ka kool. Mul on hea meel, et Tallinna Ülikooli väljaarendatud kutseaastasüsteem on leidnud palju tähelepanu ja kiidusõnu ka mujalt maailmast, sh meie põhjanaabritelt soomlastelt, keda tuuakse esile kui üht n-ö eduriiki õpetajakoolituses.
Viimastel aegadel on saanud populaarseks rahvusvahelised haridusalased võrdlusuuringud. Nende põhjal on välja toodud kolm haridussüsteemide edukriteeriumi. Need riigid, kes saavad siin edulugusid rääkida, on näiteks Singapur, Uus-Meremaa, Soome, Korea (muidugi see Korea, mis asub poolsaare lõunaosas) ning Kanada. Need edukriteeriumid on järgmised. Esiteks, õpetaja. See tähendab õigete inimeste leidmist õpetajaametisse ja tingimuste loomist nende kujunemiseks headeks õpetajateks-juhendajateks. Teiseks, tugispetsialistide süsteemi loomine. Ma pean siin silmas eripedagooge, psühholooge jt. See tähendab suutlikkust tagada iga õpilase õpetamine parimal võimalikul viisil. Kolmandaks, kooli juhtimine professionaalsel tasemel. Seega, siin on kolm tegurit: õpetaja, tugisüsteemid ja koolijuht.
Ma keskendun natuke lähemalt neist kahele: õpetajale ja koolijuhile. Samas annan ülevaate, mis toimub nendes valdkondades Tallinna Ülikoolis. Õpetajast rääkides alustame õpetajakoolitusse sisseastujatest. Kui 1990. aastatel oli mure, et õpetajakoolituse lõpetanud üliõpilased ei läinud õpetajana tööle, siis nüüd on mure, et aineõpetajakoolitusse ei ole sisseastujaid. Olukorras, kus õpetajakoolitus ei ole Eestis noorte hulgas populaarne, ongi põhiküsimus see, kuidas leida uusi võimalusi õpetajate järelkasvu koolitamiseks. Ka kõrgharidusreformi kontekstis tekib noortele veelgi enam valikuvabadusi. Seetõttu võib õpetajakoolitusse sisseastujate arv veelgi väheneda. Me teame väga hästi, et ka seni ei ole olnud konkurssi, et õppida õpetajakoolituse tasuta õppekohtadel. Õpetajate palga tõus on loomulikult üks eeldus selleks, et meil oleks õpetajakoolitusse astuvaid noori, kuid õpetaja väga pingeline töö hirmutab ka juba õpetajaks õppijaid koolist eemale. Sel aastal, me teame, tõstis valitsus õpetajate miinimumpalka, kuid ma usun, et see on alles esimene samm õpetaja töö väärtustamisel ning Riigikogu ja valitsuse heaks tavaks ka järgnevatel aastatel saab see, et tõstetakse haridustöötajate palka. Kas tõstetakse 10% aastas või natuke rohkem või natuke vähem, see on eraldi küsimus.
Loomulikult otsib ka Tallinna Ülikool võimalusi, et muuta õpetajaks õppimine atraktiivsemaks. Me otsime teid, et õpetajakoolitusse astuksid näiteks majandushariduse, tehnoloogia, sotsioloogia, meedia jne bakalaureuseõppe läbi teinud andekad noored. Näiteks loome uut õppekava mudelit, kus rõhuasetus on just haridustehnoloogial. Selles mudelis on tudengid ise loojad. Koostöös informaatikat õppivate ning Balti Filmi- ja Meediakooli tudengitega õpivad nad õpetajaks uue meedia sisu loomise käigus.
Õpetajaamet on üks nendest, kus elukogemus ja sotsiaalne küpsus kindlasti kasuks tulevad. Ka uuringud näitavad, et kuni kolmekümneaastased õpetajad tajuvad õpilasi tihti pahatahtlike ja kiuslikena. Samuti ei taju nad õpilaste käitumise tegelikke motiive. Ka noorte õpetajate töölt lahkumine on suurel määral seotud just emotsionaalse pingega, sh raskustega klassis töörahu hoida ning vanemate kolleegide ja lastevanematega kontakti saada.
Eestis on hakanud tekkima trend, kus inimene töötab ühes eluvaldkonnas 10–15 aastat, kuid siis soovitakse elus veel midagi teha, valitakse teine valdkond ja õpitakse uus amet. Miks ei võiks see olla just õpetajaamet? Me arendame selleks ettevalmistusprogramme, kus õpe on praktikaga tihedalt seotud ja võimaldab õpinguid kujundada rohkem individuaalsetest vajadustest lähtuvalt. See tähendab, et õpitakse vaid seda, mis vajaka on, kohustuslik menüü ei ole vajalik. Põhirõhk on siin õppimisel praktika kaudu.
Järgnevalt räägin lühidalt muudatustest õpetajate ettevalmistamise protsessis. Selles, et õpetaja roll on muutunud, ei kahtle meist keegi. Me tahame, et õpetaja kujundaks õpilaste üldpädevusi ja sotsiaalseid oskusi ning valmistaks neid eluks ette. See tähendab, et õpetajate ettevalmistuse sisu ja protsess on muutunud ning on ka edaspidi pidevas muutumises. Õpetajate ettevalmistuses on oluline muudatus see, et me siin nagu ka üldhariduses pöörame põhitähelepanu protsessile ja õppija vajadustele, mitte ei püüa kõikehõlmavalt õpetada kõike, mida arvame tulevasel õpetajal töös vaja minevat.
Tegelikult on palju olulisem muuta juba väljakujunenud arusaamu õpetajatööst. Tulevane õpetaja, erinevalt väga paljudel teistel erialadel töötavatest inimestest, on juba vähemalt 12 aasta jooksul vaadelnud oma õpetajaid ja nende tööd ning saanud sellega ka ettekujutuse õpetamisest. Neid arusaamu muuta on raske. Lisaks tekib õpetajahariduses pidevalt vajadus lisada õppekavasse uusi teemasid seoses teadusavastustega, muutustega ühiskonnas, digimaailma ja tehnoloogiate arengutega.
Eeltoodust lähtuvalt on õpetajate ettevalmistuses esmatähtis protsessi kvaliteet. Õpetajakoolituse põhimärksõnad on kogemine ja katsetamine, analüüsimine ja seostamine, uurimine ja arendamine. Nii tekib tulevasel õpetajal soov ise uurida ja katsetada mitmeid meetodeid õpilaste õpimotivatsiooni hoidmisel ning arendada oma õpetamisoskusi.
Nüüd tulen lühidalt tagasi Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse juurde, mille me lõime sel aastal. See on just uute ideede genereerimise ja katsetamise koht. Me kasutame selleks ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid, et varustada keskust kõige tänapäevasemate tehnoloogiliste vahenditega, kaasame välisspetsialiste, koondame noort järelkasvu, kes julgeb mõelda piirideta ja katsetada ka hulle ideid heas mõttes (nimetame neid nii). Haridusinnovatsiooni keskus loob tingimused akadeemiliste üksuste koostööks, mis on üks igipõline probleem õpetajakoolitust pakkuvates ülikoolides.
Nüüd aga praktika juurde, mis on õpetajakoolituse üks võtmeküsimus. Kui teoorias kuuldut ei ole võimalik praktikas rakendada või kogeda, siis on selge, et need teadmised tulevikus praktikasse ei rakendu. Mitmed üldhariduskoolid on mõistnud, et nende panus on hädavajalik, ja nad kohandavad oma õppetegevust vastavalt üliõpilaste praktikale. Kuid tihe praktika ja teooria sidumine eeldab veelgi laiemat vastutuse jagamist. Tegevõpetajatest saavad õpetajakoolituse õppejõud, sest just nemad peavad olema tudengite juhendajad, kui need omandavad esmaseid oskusi. See ei tähenda ilmtingimata ülikoolide harjutuskoole, mis olid meil 1970. aastatel, vaid iseseisvaid ja parima juhtimispraktikaga koole, kus on loodud tingimused ka üliõpilaste ja õppejõudude koostööks. Näiteks on mitmes riigis rakendatud mudelit, et ülikoolide õppejõud käivad abiks koolides, kus õpib rohkem õpiraskustega õpilasi. Seal proovitakse uusi õpetamisvõtteid ja luuakse õppematerjale. Tihe koolide ja ülikoolide koostöö eeldab laiemat vastutuse jagamist ja ka lisaressursse. Partnerkoolides peaksid õpetajad kogema parimat juhtimispraktikat ning peaksid olema loodud tingimused ka üliõpilaste ja õppejõudude koostööks. Praktikasüsteemide arendamisel on Tallinna Ülikoolil hea koostöö Tartu Ülikooliga, seda lisaks mitmesugustele koostöövormidele, millest rääkis minu kolleeg rektor Volli Kalm.
Edasi natuke koolijuhist või keskkonnast, kus algaja õpetaja tööle asub. Koolikeskkond sõltub teatavasti juhist. Ülikooli poolt vaadatuna on igati tervitatavad muudatused, mida PGS-i raames kavandatakse: koolide suurem vastutus, autonoomia õpetajate motivatsioonisüsteemide loomisel ja tunnustamisel, nende arengu toetamisel. Kui aga anname koolijuhtidele suurema vastutuse, peame tagama ka nende pädevuse. Koolijuhtide kvalifikatsiooninõuded peavad olema rangemad. Usume, et lühiajalistest täienduskoolitustest ei piisa. Näiteks, miks mitte kaaluda juhtimiskompetentsuse omandamist magistritasemel? Magistriõppesse võiksid astuda varem mõnes teises valdkonnas kõrghariduse saanud ja ka juhtimiskogemusi saanud inimesed.
Koolijuht vastutab ka tegevõpetaja täiendus- ja ümberõppe vajaduste kindlaksmääramise eest. Alates sellest aastast pakuvad ülikoolid õpetajatele kas riigi või Euroopa Liidu vahendite toel tasuta täiendusõpet. Siin on oluline, et koolid oleksid ülikoolide teadlikud partnerid täienduskoolituse kavandamisel.
Kokkuvõtvalt ütlen, et Tallinna Ülikool näeb õpetajaharidust järjepidevana. See ei lõpe kindlasti koos ülikooli lõpetamisega.
Lõpetuseks, mida me ootame Riigikogult ja valitsuselt? Esiteks, PGS-i, kutseõppeasutuse seaduse ja teiste regulatsioonide muutmisel ei tohi lubada õpetaja professiooni devalveerumist. Õpetaja peab olema pedagoogilise kõrgharidusega spetsialist, kes mõistab õppija arengut ja õppimise olemust, kes on kompetentne uurimistöös ja on valmis oma töösse suhtuma uurivalt, õppimismeetodeid ja vahendeid arendavalt. Lühiajalise pedagoogilise täienduskoolituse lõpetanud õpetajad võiksid õpetada mõnda valikainet näiteks gümnaasiumis. Teiseks, koolijuhtide kvalifikatsiooninõuete rangemaks muutmine, koolijuhtide pikemaajaline koolitus, miks mitte atesteerimine. Kolmandaks, õpetajakoolituse seadmine üheks prioriteediks ülikoolide rahastamisel. Näiteks võiks lisarahastada õpetajakoolitust kui riiklikult olulist valdkonda, võimaldada stipendiume õpetajakoolituse üliõpilastele, samuti võimaldada tegevõpetajatele välisstažeerimist, mis on väga oluline. Neljandaks, partnerkoolide staatuse reguleerimine ja lisarahastuse tagamine, kuna üliõpilaste kaasamine õppeprotsessi nõuab lisavahendeid ja on koolidele täiendav rahaline kulutus. Samuti on rangemad nõuded praktikat juhendavatele tegevõpetajatele, millest tuleneb ootus, et saadakse kõrgemat töötasu. Ka kooli juhtimine peaks partnerkoolis olema kõrgel tasemel, kuna üliõpilast mõjutab kogu organisatsiooni kultuur. Viiendaks, õpetaja positsiooni ja maine paranemise toetamine, sh jätkuv palgatõus.
Mida teeme meie, Tallinna Ülikool? Me esiteks loome paindlikke võimalusi õpetajahariduse omandamiseks, sh saab iga õpetajakoolituse lõpetanu ühe kõrvalaine õpetamise oskuse. Teiseks loome atraktiivsemaid õppekavasid, et uusi sihtrühmi õpetajakoolitusse tuua. Kolmandaks arendame haridusinnovatsiooni keskust, kus katsetame uusi õpetamismeetodeid, õppematerjale ja tehnoloogiaid. Neljandaks tähtsustame ning teeme teadus- ja uurimistööd. Nii nagu me ootame tegevõpetajalt, et ta uuriks ja katsetaks uusi meetodeid, on ka ülikooli jaoks ülimalt oluline teadustöö ja doktoriõpe.
Lõpetuseks ütlen, et Tallinna Ülikool teadvustab oma vastutust ja me oleme valmis seda kandma. Aitäh!
