Sellele palju olulisema lisa annab see, mis tervishoius toimub. Tänapäeva maailm pakub pidevalt tervishoiule uusi võimalusi nii ravimeetodite, seadmete kui ka ravimite näol. See mõjub aastaks 2030 defitsiidi suurenemisele veel 1,0%. Samuti on Maailma Terviseorganisatsioon vaadanud, kuidas Eestis on aastate jooksul, seoses sellega, et meie elujärg paraneb, tervishoiuteenuste kasutamine suurenenud. Siit tuleb veel täiendavalt 1,4%. Nii et tegelik hinnang on, et aastal 2030 on tulude ja kulude vahekord meie tervishoius kõige halvemal juhul 3%-ga SKT-st miinuses ja kõige paremal juhul, kui ainult vananemisest rääkida, siis 0,4%-ga miinuses. Ju see tõde on seal vahepeal. Praegu ei ole muuseas olemas ka ühtegi administratiivset meedet, mis neid uusi meetodeid meie tervishoiust eemal hoiaks. Ja miks neid meetmeid peakski olema, ilmselt ei olegi mõtet uusi meetodeid eemal hoida. Nii et rahvastiku vananemise ja uute võimaluste mõju tähendab 1,4% SKT-st aastaks 2030. Me võime ju hinnata, milline see meie SKT aastal 2030 võib olla, aga me teame, et aastal 2013 on see loodetavasti 18 miljardit eurot. Võite selle arvutuse kas või tänasesse päeva üle kanda ja näete, et puudujääv summa on väga suur.
Küsimus, millele tuleks vastus anda, on üks: kes selle kinni maksab? Need kulutused suurenevad igal juhul. Poliitikute kohustus, sõltuvalt loomulikult nende maailmavaatest, oleks vastata, kes seda teeb. Ei pea olema tervishoiutöötaja, et seda teemat tõstatada. Väga tänuväärne, et nad oma kollektiivse väljaastumisega eelmisel aastal seda tegid. Veelgi mõjusam oli see, kui uus haigekassa juht julges välja öelda selle, mis teatavasti ei ole saladus. Ma usun siiamaani, et ka eelmine juht oleks selle selgelt välja öelnud. Niikaua, kuni me ei otsi vastust, kes nende teenuste eest maksma peab, niikaua juhtub see, et me pärast streiki sõlmime mingi leppe ja suurendame mingeid tasusid, mida inimesed ise maksavad, ja siis imestame, kui keegi soovib mingite teenuste eest, mida nad pakuvad, küsida raha, mille küsimiseks neil seaduse järgi õieti õigust polegi. Ehk me liigume kogu aeg surnud ringis.
Praegu on tervishoiukulude seisukohalt oluline selline mõiste nagu omaosalus. See on see osa kuludest, mille maksavad kinni patsiendid ise erineval moel, mitte ainult visiidi- või voodipäevatasuna, vaid näiteks ka siis, kui nad ravimeid ostavad. Eestis on see kõikunud 20% ja 25% vahel kogukuludest. Selle suurenemine tähendaks muuseas järgmist. Meie peaminister andis streigi ajal intervjuu ja ütles, et Eesti tervishoiusüsteemile on antud kõrvalt hinnang, et see on efektiivne. Ta rääkis õigust. Aga tänu millele see efektiivsus on saavutatud, see on tal võib-olla teadmata. Efektiivsus ongi saavutatud tänu sellele, et omaosalus meil sellises suurusjärgus on. Kui see veelgi suureneb ehk inimesed maksavad omast taskust teenuste eest rohkem, siis efektiivsus väheneb. See väheneb eelkõige seetõttu, et väga paljud teenused muutuvad suurele osale teenuste vajajatest kättesaamatuks. See on kõik selline teadus, mida ei vaidlusta ükski tervishoiuökonoomika ekspert maailmas, aga millest, paistab, poliitikutel on küllalt keeruline aru saada.
Meie eelnõu väljendab minu meelest ühte kahest arvestatavast ideest, mis viimaste aastate jooksul on välja käidud. Enne, kui ma nende kahe ideeni jõuan, ütlen, et kõik ettepanekud, mis on tehtud selleks, et rahakasutus oleks veelgi mõistlikum ja efektiivsem – näiteks võiks haiglate arengukava uuesti läbi vaadata, sest see on kümme aastat tagasi tehtud ja nüüd võiks seda tänapäevastada –, on kõik vajalikud ning neisse tuleb suhtuda tõsiselt ja mõistvalt, nende peale tuleb mõelda ja selles suunas tegutseda. Aga nad ei anna sellises suurusjärgus rahalist efekti, mis seda kasvavat defitsiiti mingilgi moel kataks.
Esimese ettepaneku tegi uurimiskeskus Praxis juba aastaid tagasi. Kahjuks saadi suhteliselt mitte kõige õnnestunuma selgituse tõttu sellest valesti aru. Nende ettepaneku sisu oli järgmine: riik maksaks ravikindlustusmaksu ühe suure rühma eest, kes on seaduse alusel kindlustatud, s.o pensionäride eest. Mitte pensionär ise ei maksaks, vaid riik maksaks väljamakstud pensionide pealt ravikindlustusmaksu ja see raha läheks haigekassale. Selle ettepaneku kulujärk on enam-vähem samas suurusjärgus kui meie pakutud ettepanekul. See tähendaks, et põhimõtteliselt töötaks süsteem nii nagu praegu, aga riik kataks tervishoiukulusid täiendavalt muudest tuludest, väljastpoolt ravikindlustust.
Selles eelnõus esitatud idee on natuke teistsugune, tal on väike sisuline nüanss juures. Ka meie näeme ette võtta üks osa praegu ravikindlustusrahast tehtavatest kulutustest riigi muude tulude kanda. Selleks on selles loetelus, mida meie solidaarne ravikindlustus pakub, kõige sobilikum üldarstiabiteenus ehk perearstindus. Praegu maksab riik vältimatu abi eest sellisel moel, et tal on haigekassaga leping, sinna kantakse raha üle ja kõik need inimesed, kes saavad vältimatut abi ja kellel ei ole ravikindlustust, saavad haiglates abi. Selle teenuse eest haiglatele makstakse. Me kedagi tänavale surema ei jäta. Meie ettepanek on see, et ravikindlustus saaks samamoodi riigi muude tulude arvel selge hulga raha, mis kataks need kulud, mis lähevad üldarstiabiteenusele, perearstidele. Selle idee sisuline erinevus Praxise mõttest on lühidalt öeldes järgmine. Tänu sellisele rahastamisskeemile muutuks perearstiteenus samadel alustel kättesaadavaks nii ravikindlustatud kui ka ravikindlustamata inimestele. Kõigi nende inimeste eest, kellel ei ole ravikindlustust, aga kes perearsti juures käivad ja tema nimistus on, perearstidele makstaks. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 11 lõige 2 ütleb selgelt, et need inimesed peavad selle eest ise tasuma. Meie ettepanek on, et seda võiks teha riigi muudest maksutuludest. Mina pean neid mõlemat arvestatavaks ettepanekuks, mida tasuks tõsiselt kaaluda.
Arstide streigi ajal käidi välja veel kolmas ettepanek, mida ma julgen küll kritiseerida. Ma ei usu, et austatud sotsiaalkomisjoni esimees Tsahkna või ka tolleaegne minister Hanno Pevkur seda ise tõsiselt võtsid. Ju oli see rohkem mõeldud arstide ja õdede rahustamiseks või midagi sellist. Nimelt, mõte, et see osa ravikindlustuse kuludest, mida võiks kuskilt mujalt katta, on töövõimetushüvitis ja töövõimetuslehed. Tervishoiu korraldamise seisukohalt see inimestele kindlasti meeldib, sest siis peaks ju haigekassasse rohkem raha jääma. Tekib aga küsimus, mis rahast neid siis kinni makstakse. Sisu poolest ei ole erinevust selles, kas tõsta mingi protsent sotsiaalmaksu või viia töövõimetuslehed haigekassast kui kindlustusest välja, kuskile mujale ja hakata kindlustama seal. Igal juhul oleks tegu sellise sammuga, mida minu teada ükski Eesti erakond ei toeta. Me ju kõik siin, sõltumata oma maailmavaatest, oleme leidnud, et tööjõu maksustamise tase on meil kõrge. Ma ei mäleta, et keegi oleks teinud ettepanekut seda taset veelgi tõsta. Aga tegelikult see ettepanek seda tähendab. Haiguspäevad peaksid saama igal juhul kinni makstud. Seetõttu julgen kahelda rahvasaadik Tsahkna ja tolleaegse minister Pevkuri siiruses, kui nad selle ettepaneku välja ütlesid, sest see tähendas oma sisus tööjõumaksude osakaalu suurendamist. Juhul muidugi, kui nad ei pidanud silmas, et inimesed ei peaks haiguse ajal üldse raha saama, aga nii halba mõtet ma nende pähe panna ei taha. Ma usun, et nad on südamlikud poliitikud ning usuvad ja saavad aru, et ka siis, kui inimesed on haiged, on neil sissetulekut vaja. Kõige tõenäolisem on, et nad lihtsalt leidsid ühe konksukese, et seda tolle aja meelepaha kuidagi leevendada, ja tegelikku sisu selle taga laias laastus ei ole.
Isegi see töö, mida tehakse praegu erinevate töövõimetusvormide tarvis ühtse kindlustusliigi loomiseks, tekitab minu meelest küllalt suuri küsimärke. Meid võrreldakse Hollandiga, kus tõesti töövõimetusega tõsiselt tegeldakse. Iseenesest on mõte, et töövõime kaotanud inimesed tuleks võimalikult ruttu tööle tagasi tuua, ilus ja õige, aga seejuures unustatakse ära, et Hollandis jätkas tööandja kunagi palga maksmist, kui inimene oli haige, 52 nädalat, aga aastast 2006 või 2007 juba 104 nädalat, vabandust, kuud. Meil maksab tööandja alates neljandast päevast viis päeva, Hollandis aga kaks aastat haiguspäevi kinni. See on hoopis teine olukord töövõimetuse teemale lähenemisel. Soovides jõudu kõigile neile, kes uusi mõtteid otsivad, julgen ma kahelda, kas see Eestis mingit tulemust annaks. Aga igal juhul tähendaks see ka vajadust seda kõike rahastada. Kui me vaatame, milline olukord on töövõime kaotanud inimeste tööturule tagasitoomisega, siis kõige suurem miinus ei ole mitte see, kust kohast haigushüvitisi välja makstakse või mille alusel näiteks töövõimet hinnatakse, vaid kõige suurem puudus on selles, et meil ei ole raha, selleks et neid inimesi rehabilitatsiooni kaudu tööle tagasi tuua.
Eelnõu näeb ette ka kulutusi. Eelnõus toodud summa põhineb praegustel reaalsetel kuludel. 2012. aastal oli ravikindlustuse eelarves üldarstiabile kavandatud 71,5 miljonit eurot aastas. Me oleme selle eelnõu teinud sellisel moel, et te peaksite aru saama, et see nõuab tõsiseid ümbertegemisi ka riigi maksupoliitikas ja eelarvepoliitikas üldisemalt. Võib arvata, et aastal 2014, kui see eelnõu seadusena jõustub, võiksid üldarstiabikulutused olla 75–80 miljonit eurot. Need on reaalsed kulud, kui me räägime praegusest tasemest. Kui tänu sellele eelnõule saavad õiguse perearsti juurde pöörduda ka ravikindlustamata isikud, siis tähendab see veel täiendavalt 5–7 miljonit eurot aastas.
Seetõttu ütleme selgelt ja ühemõtteliselt, et selle eelnõu seadusena jõustumiseks on vaja muuta ka Eesti eelarvepoliitikat. Aga valik, mis poliitikutel tuleb teha, on see, kas maksta nende teenuste eest solidaarselt koos või teeb seda igaüks ise. Aitäh!