Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Alustame 16. jaanuari infotundi. Enne kui läheme küsimuste juurde, teeme palun kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 41 Riigikogu liiget ja puudub 60.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Urmas Reinsalu ja välisminister Urmas Paet. Meile on laekunud kokku seitse teemat, millel soovitakse küsimusi esitada. Et me saaksime arutada võimalikult paljusid teemasid, lepime kokku, et ühe teema kohta ei saa esitada üle kahe kohapeal registreeritud küsimuse.

Alustame. Esimene küsija on Rannar Vassiljev, küsimus on peaminister Andrus Ansipile ja teema on valitsemissektori võlg. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Minu küsimus on inspireeritud teie sümpaatiast statistika vastu. Teatavasti oli 2005. aasta teises kvartalis, mil teie peaministriks saite, Eesti valitsemissektori koguvõlg circa 500 miljonit eurot, 2012. aasta kolmandaks kvartaliks oli see aga kasvanud 1,6 miljardi euroni. Kasv on olnud 3,2-kordne, protsentides väljendatuna 220%. Kas te teate, millistes Euroopa Liidu liikmesriikides on kasv olnud samal ajal niisama tempokas?

Aitäh! Ei tea. Aga ma tean kindlasti seda, et Eesti valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidu kõige pisem. See oli kõige pisem siis, kui mina peaministriks sain, ja on kõige pisem ka praegu. Küllap teate ka teie, mille tõttu valitsussektori võlakoormus absoluutsummades suurenenud on. Põhiliselt võib välja tuua kaks allikat. Üks on EFSF-i kaudu lisandunud võlakoormus ja teine on Euroopa Investeerimispanga 550 miljoni euro suurune laen. See laen on välja võetud kahes osas. Olgu öeldud, et me oleme selle abil teinud Eestisse väga olulisi investeeringuid. See laen on mõeldud Euroopa Liidu eri fondidest saadavate vahendite kaasfinantseerimiseks ja selle intressimäär on olnud väga madal. Esimesel osal oli intressimäär mälu järgi öeldes 0,56%. Me teenime oma reservide pealt märksa rohkem, kui me laenuintressidena ära maksame.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Need riigid võiksid olla Iirimaa ja Läti, teistel nii tempokat valitsussektori võla kasvu pole olnud. Aga mulle on jäänud mulje, et Eesti väike võlakoormus on praeguse peaministri juhitud valitsuste teene. Kas ei oleks korrektsem tulevikus nentida fakti, et Eesti võlakoormus ja võlg on võrreldes paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega küll suhteliselt väike, aga ennekõike sellepärast, et need valitsusjuhid, kes olid ametis enne teid, võlgu ei võtnud?

Aitäh! Teie väide on ainult osaliselt tõene. Valitsusjuhid, kes enne mind Eesti Vabariigi valitsust juhtisid, osalesid ka laenude võtmises ja minu juhitud valitsused on varem võetud laene tagasi maksnud. Eriti silmapaistev oli selles mõttes see aeg, mil rahandusministriks oli Aivar Sõerd, kes teatavasti seetõttu ka maailma parimaks rahandusministriks tunnistati. Tema ajal maksti valitsussektori võlgu eriti arvestatavalt tagasi. Kriisi ajal on väga paljude riikide valitsussektori võlakoormus suurenenud. Te nimetasite mõnda riiki. Euroopast leiab ka ühe riigi, kellel on valitsussektori võlakoormus kriisi ajal tõusnud peaaegu 100% SKT-st. Need on väga arvestatavad suurenemised. Kui me vaatame lõunasse, siis näeme, et meie naaberriikide valitsussektori võlakoormus on kriisis 20–30% SKT-st kasvanud. Eesti valitsussektori võlakoormus on jäänud peaaegu samale tasemele, kus ta on aastaid olnud. Me ei ole pidanud võtma võlgu igapäevakulutuste kinnimaksmiseks. Meie oleme raha laenanud ainult investeeringute tegemiseks. Olgu veel kord öeldud, et protsendina SKT-st on Eesti valitsussektori võlakoormus kõige pisem Euroopa Liidus. Kui te ei oska ka selle saavutuse üle uhke olla, siis on mul raske teile üldse midagi öelda, mille üle te rõõmustada suudaksite.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine täpsustav küsimus!

Kas ma sain vastuse lõpust korrektselt aru? Kas te pidasite silmas seda, et neil, kes ei suuda olla uhked meie väikese võlakoormuse üle, ei ole põhjust ka millegi muu üle uhke olla?

Küllap leiab iga inimene, mille üle uhke olla. Kuid kui jutt käib valitsussektori võlakoormusest, siis suure võlakoormuse üle ei ole mitte mingisugust põhjust uhke olla, Euroopa Liidu kõige väiksema võlakoormuse üle aga lihtsalt tuleb uhke olla. Kui Euroopa Liidus maksab keskmine kodanik valitsussektori võlgade teenindamiseks intressidena ära keskmiselt 860 eurot aastas ja näiteks Kreeka kodanik maksab aastas valitsussektori laenude intressidena ära 1331 eurot, siis Eesti kodanik maksab valitsussektori võlgade teenindamiseks keskmiselt 16 eurot aastas. 16 eurot ja 860 eurot – siin on väga suur vahe. Meie saame seda raha, mida teised Euroopa Liidu kodanikud maksavad pangaintressideks, kasutada riigi arenguks. Me saame selle raha eest maksta õpetajatele suuremat palka ja pensionäridele suuremat pensioni. Ma arvan, et need valikud, mida on teinud minu juhitud valitsused ja ka eelnevad valitsused, on olnud Eestile head.

Aitäh! Nüüd kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Valitsemissektori võlakoormus on väike, aga Eesti inimeste võlakoormus on ülimalt suur. Ma arvan, et ka see peaks olema valitsuse mure. Aga räägime rahandusest laiemalt. Te armastate öelda, et rahandus on meil korras. Nüüd on IMF tunnistanud, et paljud riigid kärpisid kriisiajal oma majanduskasvu surnuks. Nii toimus ka meil, meil oli üks suurimaid majanduslangusi. Kuid küsimus on selles, kust edaspidi tööjõud tuleb. Praegu inimesed lahkuvad Eestist. Tänastes lehtedes on välja toodud, kui väike on meie sündimus, see on uuesti 2004. aasta tasemel. Mis te arvate, kust edaspidi tööjõud tuleb ja kus see rikkus kasvama hakkab, et võlakoormus võiks jääda selliseks, nagu soovitakse?

Aitäh! Eestis rikkus kasvab ja tööpuudus väheneb. Viimase Eurostati ülevaate järgi on aasta jooksul (võrreldud on kolmandaid kvartaleid) tööpuudus kõige kiiremini vähenenud just nimelt Eestis. Meie tööpuudus – 9,5% – on küll suur, kuid see on märgatavalt allpool eurotsooni keskmist tööpuuduse taset. Ka maksutulud laekusid möödunud aastal oodatust märksa paremini. Teatavasti laekus meil möödunud aastal eelarvega võrreldes 2,3% maksutulusid üle. Makse makstakse ikka tulude pealt ja ilma tuludeta ei ole mitte mingisugust põhjust makse riigieelarvesse maksta. Nii et inimeste maksevõime on paranenud. Eile tuli uudis, et kõige kiiremini Euroopa riikidest on palgad kasvanud Eesti Vabariigis. Ka seda tasub uskuda, mitte levitada igasuguseid jutte sellest, et te ei tea kedagi, kes teaks kedagi jne. Kui maksutulud laekuvad ja Eurostat seda kinnitab, küllap see palgakasv on siis ka olemas olnud. Väide, et eraisikute võlakoormus on suur, on osaliselt tõene. See kasvas suhteliselt kiiresti aastatel 2005–2008. Praeguseks on eraisikute võlakoormus vähenenud, mitte kasvanud. Kuid kui võrrelda Euroopa Liidu keskmisega või eriti meie põhjanaabrite Soome ja Rootsiga, siis on selge, et meie eraisikute võlakoormus on ikkagi suhteliselt pisikene.

Suur tänu, peaminister! Palun, Heimar Lenk, teie küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on kaheosaline. Te ütlete, et me tunneme heameelt, sest meie palgad tõusevad kõige kiiremini Euroopa Liidus. Ärgem unustagem, et meie palgad on ka Euroopa Liidu peaaegu kõige väiksemad. Need peavadki natuke tõusma, et inimesed saaksid ära elada. Meie palgad on ju niivõrd viletsad. Meie palgad ja pensionid on Euroopa kõige viletsamad, nagu me teame. Seda esiteks. Teiseks öeldakse niimoodi, et valitsus, kes laenu ei võta, võtab selle raha oma rahva taskust. Mulle meenub Reformierakonna valimisloosung, et tulevaste põlvede arvel teie laenu ei võta. Aga nüüd, nagu ma aru saan, on seda siiski tehtud.

Aitäh! Ei, minu juhitud valitsused ei ole võtnud tulevaste põlvkondade arvel laenu. Olgu veel kord korratud, et Eesti Vabariigi valitsussektori võlakoormus on Euroopa Liidu kõige väiksem ja nii peaks see jääma ka tulevikus. Need riigid, kes on võtnud tulevaste põlvkondade arvel suuri laene, on juba praeguses kriisis pidanud väga valusalt selle eest maksma.

Aitäh! Lõpetame selle küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde, mille teema on topeltkodakondsus. Küsimus on välisminister Urmas Paetile ja küsija on Yana Toom.

Ma tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Pean tunnistama, et selles topeltkodakondsuse teemas on minu arvates nii mõndagi segast. Teadaolevalt ei luba meie põhiseadus sünniga omandatud kodakondsust kelleltki ära võtta. Selle tõttu on meil tegelikult sadu kui mitte tuhandeid inimesi, kellel on topeltkodakondsus. Mõned neist elavad näiteks Venemaal, Petserimaal. Minu küsimus ongi, miks me just praegu seda teemat arutama hakkame. Teie avasite selle debati. Mis nüüd juhtus? Miks me seda nüüd ja praegu teeme? Milleks me seda üldse teeme, kui see praktika on meil täiesti olemas ja ka meie austatud president oli veel mõni aasta tagasi kahe riigi kodanik?

Aitäh! Ma arvan, et see arutelu ja loodetavasti sellest tulenevad otsused on väga vajalikud peamiselt kahel põhjusel. Esimene, pigem õiguslikku laadi põhjus on see, et kodakondsuse seadus ütleb, et Eesti kodanikul ei tohi olla mingit muud kodakondsust. Samas ütleb põhiseadus, et sünnijärgset kodakondsust ei saa kelleltki ära võtta. Ehk meie seaduses on üks oluline punkt, mida ei ole võimalik sel juhul, kui seda ei täideta, kedagi täitma sundida. Ma arvan, et Eesti õigusruumis ei peaks olema seadusi, mida on võimalik mitte täita. Aga olulisem põhjus on see, et neid inimesi, kellel on Eesti ja veel mingi muu riigi kodakondsus ning kes on sünnijärgsed Eesti kodanikud, on saja tuhande ümber. Suur osa neist on inimesed, kes lahkusid Eestist eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel, ja nende järeltulijad, kes on kõik sünnijärgsed Eesti kodanikud. Aga sünnijärgseid kodanikke tekib kogu aeg juurde, sest avatud maailmas ei abiellu Eesti kodanikud ainult Eesti kodanikega, vaid ka teiste riikide kodanikega. Siin on küsimus nende lastes. Seetõttu pean õigeks, kui see vastuolu, mis puudutab sünnijärgseid Eesti kodanikke, Eesti seadustest kõrvaldataks. Minu meelest tuleks sünnijärgsetele kodanikele topeltkodakondsust lubada. Ma ei pea kuidagi õigeks, kui tekitatakse stressi inimestele, kellel on kaks kodakondsust, ja sunnitakse neid Eestis kehtivat seadust rikkuma. Mis puudutab ajastust, siis kehtiv kodakondsuse seadus jõustus 1995. aasta kevadel. See seadus ütleb, et kui noor inimene saab 18-aastaseks ja tal on mitu kodakondsust, siis peab ta tegema valiku, kas ta võtab Eesti või mõne muu riigi kodakondsuse. Sellel, 2013. aasta kevadel saabki 18-aastaseks see põlvkond, kes selle seaduse järgi peab hakkama valikuid tegema.

Head ministrid, katsume vastused kahe minuti sisse ära mahutada! Palun, Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!

Ma tänan, proua eesistuja! Ju siis on nii oluline pikalt vastata, kui vastus kahe minuti sisse ära ei mahu. Ma küsiksin ka hea meelega pikemalt kui minut, kui see oleks võimalik, aga paraku ei ole. Kas te olete analüüsinud, milliste riikide kodanikke meile juurde tuleb? Kuna ma olen pigem venekeelse meedia lugeja, siis tean, et vene meedias arutatakse praegu väga tuliselt seda, et meile tuleb juurde suur hulk Venemaa Föderatsiooni kodanikke. Küsimus on selles, mis riikidega me siis peaksime arvestama. Mis te arvate, kas nende riikide ringi tuleks piirata või reguleerida?

Kõigepealt, selle kodakondsuse seaduse võimaliku muudatuse tõttu, et sünnijärgsetele Eesti kodanikele lubatakse topeltkodakondsust, ei tule kedagi juurde. See muudatus viiks meie seadusruumi lihtsalt kooskõlla tegeliku eluga. Nagu ma nimetasin, põhiseaduse järgi ei saa sünnijärgset kodakondsust võtta ära mitte kelleltki ka siis, kui inimene ei täida kehtivat kodakondsuse seadust ehk tal on rohkem kui üks kodakondsus. Nagu ma nimetasin, neid inimesi on umbes sada tuhat. Kui lubada sünnijärgsetele Eesti kodanikele topeltkodakondsust, siis looks see õigusselguse juba valitsevasse olukorda ega annaks mitte kellelegi juurde mitte mingisuguseid õigusi n-ö praktilisel tasandil. Lühike vastus teie küsimusele on, et see ei ava mitte kellelegi mitte ühtegi uut ust, vaid loob õigusselguse. Teisalt ei ole siis enam vaja panna lapsi, kelle üks vanem on sünnijärgne Eesti kodanik ja teine vanem mõne teise riigi kodanik, minu meelest ebamoraalse valiku ette, et tuleb valida ema ja isa kodakondsuse vahel.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Ma tänan, proua eesistuja! Ma ei nõustu teiega, härra minister. See arutelu avab kindlasti uue ukse, sest praegu on palju inimesi, kes ei ole seda võimalust kasutanud, kuna ei ole kindel, kas see on lubatud või ei. Aga see pole minu küsimus. Minu küsimus on hoopis järgmine. Tegelikult on meil juba praegu suur vahe sünnijärgsete ja mittesünnijärgsete kodanike vahel. Näiteks saab naturalisatsiooni korras kodanikuks saanud inimeselt kodakondsuse ära võtta, ta ei saa presidendiks kandideerida jne. Nüüd on kõne all järjekordne võimalus, mis on mõeldud ainult sünnijärgsetele kodanikele. Tavaliselt räägitakse, et sellist riivet võib õigustada hästi kaalukas riiklik huvi. Mis huvi teie arvates on praegu mängus, kui me räägime sellest, et ühtedel, n-ö esimese sordi kodanikel, saab olla topeltkodakondsus, aga teise sordi kodanikel ei saa?

Esiteks, kindlasti ei tohiks jagada inimesi sortidesse. Sellise retoorika võiks ära lõpetada. See tekitab ainult uut ühiskondlikku stressi ega midagi muud. Rahvusvaheliselt on täiesti tavapärane, et õigusjärgsetele kodanikele lubatakse topeltkodakondsust kergemini kui naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud inimestele. Näiteks on kõigis nendes 15-s Euroopa Liidu liikmesriigis, mis olid Euroopa Liidus enne 2004. aastat, lubatud sünnijärgsetele kodanikele topeltkodakondsust. Samas lubatakse topeltkodakondsust ka neile, kes on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras, seda umbes pooltes riikides. Peamiselt tuleneb vahe sellest, et naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus on olnud inimese vaba tahte avaldus, see on inimese valik, sünnijärgne kodakondsus ei ole aga olnud inimese valik. Siin saalis on kindlasti palju paremaid õigusteoreetikuid kui mina ja nad võivad teile anda põhjalikuma akadeemilise ülevaate, kui suudan mina nende kahe minuti jooksul. Aga see on maailmas laialt levinud praktika, et sünnijärgse kodakondsuse ja naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse puhul on näiteks topeltkodakondsuse käsitlus erinev, kuna ühel inimesel võib olla ka kaks sünnijärgset kodakondsust ja need on tal n-ö automaatselt. Need ongi sünnijärgsed, nagu see sõna ütleb, seal ei ole olnud midagi pistmist inimese enda valikuga. Sellekohaselt tuleb käsitleda ka seda võimalust, kas keegi kõrvalt hakkab midagi jõuga ära võtma või ei hakka ja kas seda saab teha või ei saa.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea välisminister! Te ütlesite õigesti, et selle aasta 1. aprillil saabub aeg, kui suur hulk noori inimesi seatakse teie sõnutsi ebamoraalse valiku ette ja neil tuleb valida isa või ema kodakondsus. Arvestades koalitsioonis ja valitsuses toimuvaid arutelusid ning seda, et teie koalitsioonipartner on öelnud, et nad ei toeta topeltkodakondsuse seadustamist mitte mingis vormis, tahan seadusandjana teada, millal võiks valitsusest siis sellekohast eelnõu oodata, et me enne 1. aprilli selle probleemi saaksime ära lahendada. Või kas te arvate, et seadusandja peaks siin ise initsiatiivi üles näitama, enne kui valitsus suudab selles küsimuses midagi otsustada, kui ta üldse suudab?

Kõigepealt sellest tähtajast – aprill 2013. Jah, siis satuvad selle valiku ette uued inimesed. Kui lugeda Eesti kodakondsuse seadust, siis selgub, et sellele seaduse põhimõttele ei vasta paraku ka kõik need inimesed, kes on juba vanemad ja kellel on olnud topeltkodakondsus kõik need viimased 20 aastat, alates Eesti iseseisvuse taastamisest. Tähtaegu ei oska mina teile täna siin öelda. Kui valitsus viimati seda küsimust arutas, see oli eelmise aasta keskpaiku, siis Siseministeerium, kes peaks Eestis korraldama ka kodakondsusalast õigusruumi ja seadusandlust ning tegema ettepanekuid, sai valitsuselt ülesande seda teemat käsitleda ja analüüsida. Nüüd on nad tulnud välja ühe muudatusettepanekuga või kodakondsuse seaduse muutmise eelnõuga. See on praegu ministeeriumides kooskõlastusringil. Ma loodan, et see võiks lähemate nädalate jooksul jõuda valitsusse ja peale seda loomulikult ka parlamenti.

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Austatud minister! Te olete kindlasti mõelnud ka sellisele probleemile. Kui teie pakutav seadusmuudatus ära tehakse ja lubatakse sünnijärgsetele Eesti kodanikele legaalselt topeltkodakondsust, kuidas me peaksime pärast seaduse jõustumist käituma nende inimestega, kes sünnijärgsete Eesti kodanikena mingi muu riigi kodakondsust omandades käituvad seadusetähe järgi ja loobuvad Eesti kodakondsusest?

See pilt on erinev. On riike, kes nagu ka Eesti nõuavad, et kui soovitakse saada selle riigi kodanikuks, siis peab teistest kodakondsustest loobuma. See on juba selle konkreetse riigi seadustest tulenev nõue, see riik seda nõuab ja inimene teeb oma valiku. Samas on terve hulk riike, nagu ma enne ütlesin, kes seda ei nõua, kes annavad kodakondsuse ilma nõudmata, et loobutaks teistest kodakondsustest. Samuti on päris palju inimesi, kellel ongi kaks sünnijärgset kodakondsust ja kes ei ole pidanud üldse mingit valikut tegema. Need inimesed, kellel on topeltkodakondsus ja kes on Eesti kodakondsusest loobunud seetõttu, et nad on võtnud teise riigi kodakondsuse, moodustavad mitu rühma. Lisaks on muidugi inimesed, kellel selle teise riigi seadustest tulenevalt ei ole olnud kohustust loobuda Eesti kodakondsusest, aga nad on sellest siiski loobunud, lähtudes Eesti kodakondsuse seadusest. Nad on olnud täiesti õiguskuulekad ja teinud seda, mida Eesti seadus on nõudnud. Mul ei ole täna vastust teie küsimusele. Iseenesest on need inimesed seadust täitnud ja kõik on olnud seadusega kooskõlas. Samas ei ole minu meelest õnneks väga paljud teised inimesed Eesti passist ja kodakondsusest lahti öelnud, kuigi kodakondsuse seadus on selle nii sätestanud. Kindlasti peab üks osa sellest arutelust olema arutelu nende inimeste üle, kes on täht-tähelt Eesti kodakondsuse seadust järginud ja isegi siis, kui teine riik ei ole seda nõudnud, on siiski seaduskuulekalt Eesti kodakondsusest loobunud. Ma arvan, et siin on väga palju päris individuaalseid põhjusi ja kaasusi. Ilmselt on see üks keeruline komponent selles loos, just nimelt õigluse aspektist lähtudes.

Suur tänu! Lõpetame selle küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Kuna meil on jäänud arutada veel viis teemat, siis alates järgmisest teemast saab esitada ainult ühe kohapeal registreeritud küsimuse. Palun, Sven Mikser, küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule Kaitseministeeriumi eraldiste kohta!

Aitäh! Austatud härra minister! Juhtumisi sattus minu kätte eelmise aasta detsembris ilmunud Rõuge valla infoleht. Seal kirjutab Rõuge Vallavolikogu esimees Jaak Pächter, kes on minu teada ka IRL-i liige, järgmist: "Koostöös kaitseministeeriumiga vahetame tuleval aastal välja Nursi külakeskuse katuse, milleks ministeerium lubas eraldada 45 000 eurot." Ma küll palavalt soovin, et kõik Eesti külakeskused saaksid uued katused, kuid siiski tean, et tavapäraselt ei tule selleks raha kaitse-eelarvest. Seetõttu küsingi teilt, kas Kaitseministeeriumi eelarvest eraldatakse sel aastal Nursi külakeskuse katuse vahetuseks 45 000 eurot, nagu kirjutab volikogu esimees, ja kui see nii on, siis milliselt eelarverealt selline raha tuleb.

Aitäh, austatud küsija! Kaitseministeerium teeb omavalitsustega koostööd nendes küsimustes, mis puudutavad riigikaitseliste objektide arendamist. On selge, et riigikaitselised objektid ja nende arendamine, olgu need siis harjutusväljakud või lasketiirud, toovad kohalikule kogukonnale kaasa teatud koormisi ja piiranguid. Kaitseministeeriumi huvi on seda tööd teha koostöös kogukonnaga, ka toetades kohaliku kogukonna jaoks vajalikke algatusi. Varemgi on Kaitseministeeriumis sellist praktikat olnud. Mulle meenub kohe Muhu radar, kui selle juurde viiv avalik tee korda tehti. See on üldine praktika, mis on levinud riikides, kus soovitakse teha kohalike elanikega koostööd, selleks et ka kohalik kogukond, sh omavalitsus, oleks vastutulelik, hoolimata nendest riigikaitsest tulenevatest piirangutest, mis mingile objektile võivad kehtestatud olla. Ma arvan, et praegune praktika on mõistlik. Neid otsuseid hiljem ka kontrollitakse. Mis puudutab eelarvet, siis, tõepoolest, riigikaitseliste objektide arendamine toimub Kaitseministeeriumi vahenditest.

Aitäh! Palun, Sven Mikser, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma mõistan täielikult, et kui Nursipalus asub kaitseväe laskeala või harjutusväljak ja mujalt saabuvad sinna väljaõppele kaitseväe liikuvvahendid, siis see tähendab lisakoormust teedele ja on täiesti mõistlik, kui Kaitseministeerium osaliselt korvab nende teede parandamiseks või korrashoiuks tehtud kulutusi. Nursi külakeskuse katus ei peaks tõenäoliselt aga sellist koormust saama. Kas on teada, et seoses kaitseväe harjutusväljaku paiknemisega selles vallas on Nursi külakeskuse katus saanud kannatada või on seda ette näha? Või on siin mingisugune teine printsiip, mingisugune teine toetuste eraldamise kord? See ongi minu teine küsimus.

Aitäh! Ei ole, need reeglid on ühesed. Reeglid on sellised, et peaks toimuma koostöö kohaliku kogukonnaga, selleks et kohalik kogukond oleks samuti huvitatud sellest, et see riigikaitseline objekt realiseeruks. Kui me vaatame seda konkreetset juhtumit, mis puudutab Nursipalu objekti rajamist, siis siin on olnud väga tõsine ja intensiivne dialoog kohaliku omavalitsusega. Kohaliku kogukonna esindajatel on olnud väga vastakaid seisukohti. Ma arvan, et kindlasti langetatakse need otsused, mis võimaldavad koostööd arendada, kasutades selleks Kaitseministeeriumi vahendeid. See teenib seda eesmärki, et riigikaitselised objektid saaksid välja arendatud. Ka kohalik kogukond saab selliste objektide puhul toetust, mis sisuliselt kompenseerib neid piiranguid, mis riigikaitselise objektiga paratamatult kaasnevad.

Aitäh! Palun, Sven Mikser, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Viimaseks tahan teada, kas on olemas mingisugune loetelu nendest omavalitsustest, kes selliseid Kaitseministeeriumi eraldisi näiteks oma kultuuri- ja sotsiaalobjektide renoveerimiseks võiksid taotleda. Kas on olemas ka mingisugune kord, kuidas neid eraldisi taotleda? Kindlasti on omaette huvitav küsimus, kas sellised toetused on ka NATO klassifikaatori järgi kaitsekulutused.

Aitäh! Need toetused on loomulikult kulutused, mis on seotud konkreetse objekti rajamisega. Endastmõistetavalt ei tee Kaitseministeerium mingeid üldisi kohalike omavalitsuste investeeringuid, mis on lahus sellest eesmärgist ehk riigikaitseliste objektide rajamisest. See toimub koostöös kohalike omavalitsuste ja kogukonnaga. Kõik need otsused, mis on langetatud nende kulutuste kohta, on loomulikult kättesaadavad. Kaitseministeeriumil on üks eesmärk: et riigikaitselised objektid oleksid rajatud ja kohalik kogukond oleks sellega nõus, lähtudes ka planeerimisseadusest tulenevatest õigustest, mis puudutavad riigikaitseliste objektide rajamiseks kooskõlastuse andmist. Meie kulutused tulenevad sellest eesmärgist ja neid kirjendatakse Kaitseministeeriumis vastavalt üldistele standarditele.

Aitäh! Üks kohapeal registreeritud küsimus. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Härra minister! Kas te valite selles töös koostööpartnereid isiklikult või on teil ministeeriumis mõni väike organ või nõukogu, kes neid asju arutab?

Aitäh! Nagu ma mainisin, käib jutt sellest, et on olemas teatud riigikaitselised objektid, mida Kaitseministeerium soovib konkreetse omavalitsuse territooriumile rajada. Me teame, et see kutsub paljudel juhtudel kohalikes elanikes esile vastakaid tundeid, kuna see võib kaasa tuua piiranguid, aga üldiselt on koostöö kohalike omavalitsustega olnud mõistlik. Milliste omavalitsustega koostööd tehakse, see sõltub sellest, kus need objektid asuvad, kuhu on need otsustatud sõjalise planeerimise kaalutlustel rajada. See, milline kokkulepe saavutatakse kohaliku kogukonnaga, sõltub läbirääkimistest. Ma võin öelda hea küsija Sven Mikseri toodud näite kohta, et dialoog kohaliku kogukonnaga on toimunud üpris pikka aega. Ma arvan, et see dialoog paraku jätkub, aga Kaitseministeerium on selles arutelus avatud partner.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Aivar Riisalu on esitanud peaminister Andrus Ansipile küsimuse Estonian Airi tuleviku kohta. Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Igati tänuväärne on olnud Eesti riigi käitumine oma lennufirma suhtes, mida on proovitud võimalike laenudega vee peal hoida. Praegu ei ole küll ilmselt selge, kas me oleme läinud vastuollu riigiabi lubatavuse kriteeriumidega Euroopa Liidu kontekstis. Aga minu küsimus lähtub sellest, et me kõik saame aru, et meil on seda lennufirmat väga vaja. Kas meil on olemas ka plaan B, kui Euroopa Liit ütleb, et me ei tohi oma lennufirmat päästa ja riigiabi on ebaseaduslik?

Aitäh! Meil ei ole praegu olemas isegi väga korralikku plaani A. Kui pole plaani A, siis ei ole mõtet loota, et kellelgi oleks olemas plaan B, C, D või E, juhuks kui plaan A ei realiseeru. Praegu nii valitsus (eelkõige muidugi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium) kui ka Estonian Air äriühinguna tegelevad plaaniga A ehk Estonian Airi säilitamise plaaniga.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, eesistuja! Hea peaminister! Mõni päev tagasi tuli avalikuks informatsioon, et Estonian Air viiakse Rahandusministeeriumi haldusalasse. Põhjenduseks toodi, et tegemist on riigi strateegilise finantsinvesteeringuga ja Rahandusministeerium võiks seda hallata. Kas see on selge märk, et tegelikult ebaselge plaan A Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on tekitamas olukorda, kus majandusministeerium ei tule toime oma haldusala väga laia valdkonnaga ja sellepärast on Estonian Air vaja viia üle Rahandusministeeriumi alluvusse?

Aitäh! Kõigile on teada, et see plaan A, Estonian Airi säilitamise plaan, on suhteliselt habras. Selle realiseerumine sõltub nii Euroopa Komisjoni seisukohast riigiabi seaduslikkuse kohta kui ka töötajatest, sellest, kuidas nendega sõlmitud kokkulepe ja veel kavandatavad kokkulepped mõjutavad Estonian Airi kui äriühingut. Loomulikult, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning valitsus peavad tegelema ka nende stsenaariumidega, mis võiksid teostuda siis, kui plaan A ei tööta, kui realiseerub kõige mustem stsenaarium. Küsimus, mis saab siis, kui realiseerub kõige mustem stsenaarium, on loomulikult aktuaalne väga mitmetes riigi instantsides. Kuid ma olen veendunud, et Estonian Airi ühe ministeeriumi haldusalast teise ministeeriumi haldusalasse viimine neisse plaanidesse küll ei kuulu. Sellest poleks abi. Nagu me oleme lugenud ka pressist, majandus- ja kommunikatsiooniminister eitab, et ta oleks midagi sellist ajakirjanikule väitnud. Ei ole eesmärki viia Estonian Air, eriti praeguses staadiumis, mõne teise ministeeriumi haldusalasse.

Aitäh! Ma kasutan juhataja õigust ja annan järgmisena sõna Tarmo Tammele ja Jaan Õunapuule, seda selleks, et rohkem inimesi saaks küsida. Ma saan aru, et Aivar Riisalul on teine täpsustav küsimus, aga see ei ole obligatoorne. Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Nüüd on selgunud, et Estonian Airi majandusraskuste põhipõhjus on valed juhtimisotsused, eelkõige puudutab see Bombardieride ostu. Härra peaminister, kas te oskate öelda, kas keegi nõukogust nende otsuste eest vastutab või kas keegi valitsusest võtab selle eest poliitilise vastutuse?

Aitäh! Ma muidugi nii lihtsalt Estonian Airi majandusraskusi ei seletaks. Kui Bombardieride ost oleks see üks ja ainus põhjus, miks lennundusettevõte on raskustes, siis tuleks küsida, miks teised Euroopa lennundusettevõtted, kes on pankroti välja kuulutanud või balansseerivad pankroti piiri peal, on majandusraskustesse sattunud, sest nemad pole ju Bombardiere ostnud. Jah, juhtimisvigadega saab paljutki seletada. Kui poleks teatud juhtimisotsuseid tehtud, siis oleks ka Estonian Airi olukord ilmselt märksa parem. Kuid objektiivsuse huvides olgu öeldud, et Estonian Air ei ole kunagi olnud väga korralikult kasumit teeniv ettevõte. Estonian Airi on ju kogu tema eksistentsi jooksul päästetud täiendavate kapitalisüstide ja laenudega. Probleeme on Estonian Airis olnud kogu aeg. Ilmselt on objektiivne põhjus nende probleemide tekkimiseks tulenenud meie riigi väiksusest. Küllap tuleks Euroopa Liidus lennundusturgu reguleerivaid eeskirju tublisti muuta, et ka väikestes riikides oleks võimalik lennundusäris kasumlikult töötada.

Palun, Jaan Õunapuu, teine kohapeal registreeritud küsimus!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! See, mis puudutab vastutust, eriti nõukogu liikmete vastutust, vajab kindlasti tulevikus käsitlemist. Aga ma tulen tagasi riigiabi juurde. Siin on olnud väga erinevaid arvamusi, küll olevat seda luba mindud Brüsselist küsima ja küll ei olevat seda veel küsima mindud. Minu küsimus puudutab valitsuse laenuna antud 8,2 miljonit eurot. Kui kaua suudab Estonian Air jääda selle abil oma partnerite suhtes usaldusväärseks? Millal tuleb aeg, kui tuleb uuesti raha küsima tulla, seda enam, et riigiabi loa saamine võib võtta päris pikka aega?

Aitäh! Ka sellesama laenu jaoks, mis on antud, tuleb riigiabi luba küsida. Saneerimisinvesteeringutega ehk sellealase riigiabiga on selline lugu, et Euroopa Liidu regulatsioonide kohaselt on üks kord ainus kord ehk restruktureerimise ja saneerimise korral tohib riik lennundusettevõttele abi anda ainult ühe korra. Selleks et Euroopa Komisjon saaks olla veendunud, et üks kord jääb tõepoolest ainsaks korraks, peab olema väga korralik äriplaan. Äriplaan peab olema selline, et see otsustajaid tõepoolest veenab. Praegu pole meil olemas sellist äriplaani, millega saaks Euroopa Komisjoni veenda. Me taotleme riigiabi luba osaliselt väljaantud laenule. Valitsus on otsustanud laenata Estonian Airile pisut üle kaheksa miljoni euro. Sellest on praegu välja laenatud suhteliselt väikene osa. Iga järgmise laenumakse üle otsustab Vabariigi Valitsus. Kas järgmised laenumaksed tulevad või ei tule, see sõltub Estonian Airi majandusolukorrast ning sellest, kuivõrd Estonian Airi töötajad ja Estonian Airi teenuseid kasutavad inimesed usuvad Estonian Airi tulevikku.

Suur tänu! Lõpetan selle küsimuse arutelu.
Hoiame aega kokku. Kodu- ja töökorra seaduse § 146 ütleb, et infotunnis on õigus otsustada istungi juhatajal. Tegelikult on ametlikult registreeritud ainult üks küsimus ja juhataja võib anda kohapeal võimaluse esitada lisa- või täpsustavaid küsimusi. See ei ole obligatoorne. Palun, Aivar Riisalu, protseduuriline küsimus!

Mul on selle üle küll kurb meel, sest see on nende kuue aasta jooksul, mil ma Riigikogus olen olnud, esimene kord, kus sellist võimalust ei antud. Minu küsimused olid väga sisulised, need ei olnud isegi opositsiooniliselt pahatahtlikud. Majandusminister ei suuda Eesti rahvale anda kindlust Estonian Airi tuleviku suhtes. Peaministri vastused olid adekvaatsed ning inimkonnale ja meie rahvale vajalikud. Selle tõttu on mul ääretult kahju, et takistati normaalse sisulise dispuudi protsessi.

Aitäh! Ma ei anna hinnanguid küsimuste sisukusele, kindlasti on need kõik väga sisukad. Aga kolleegid Marianne Mikko, Heljo Pikhof ja Arto Aas soovivad ka infotunni jooksul saada õigust küsida.

Lähemegi järgmise küsimuse juurde. Palun, Marianne Mikko, küsimus välisminister Urmas Paetile arenguabi kohta!

Lugupeetud välisminister! Välisministeeriumi eelmise aasta eelarves oli ette nähtud 900 000 eurot erakondade juurde rajatavate maailmavaate edendamise sihtasutuste jaoks. Maksumaksja raha kavandatud viisil kasutamine tekitas aga ühiskonnas teravat resonantsi, mistõttu erakonnad otsustasid kavandatut mitte ellu viia ja jätta raha kasutamata. Kasutades ära meie järjest enam üldsõnaliseks muutunud riigieelarvet, milles ministeeriumi kulud on koondatud paarile reale – palgakulu ja eraldised –, jagasite raha 14 arenguprojektile. Miks te otsustasite jokkitada ning jagada seadusandja tahet eirates maksumaksja raha laiali? Olete ju intervjuus Delfile möönnud raha sihtotstarvet.

Mind muidugi väga üllatab selle küsimuse toon. Mäletatavasti, kui Riigikogu natuke rohkem kui aasta tagasi menetles 2012. aasta riigieelarvet ja selle kolmandal lugemisel lisati Välisministeeriumile ja välisministrile üllatuseks Välisministeeriumi eelarvele 900 000 eurot, siis ainuke, mis selle kohta oli kirja pandud, oli see, et tegemist on mittesihtotstarbelise eraldisega. Rahandusministeerium täpsustas, et see on mõeldud demokraatia toetuseks. Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks te siis ei kirjutanud riigieelarve seadusesse, et see on mõeldud erakondade maailmavaate edendamise sihtasutuste jaoks. See raha eraldati Välisministeeriumile demokraatia toetuseks. Juba siis, kui ma sellest teada sain, tegin ma Riigikogule ettepaneku tõsta see raha Välisministeeriumi realt ümber Riigikogu enda eelarvesse. Riigikogu ei olnud sellega nõus. Eelmise aasta sügisel, kui tuli eelmise aasta eelarve muutmise eelarve, tegin ma teist korda Riigikogule ettepaneku tõsta need 900 000 eurot ümber Riigikogu eelarvesse. Riigikogu ei olnud selle ettepanekuga nõus. Kaks korda kinnitas Riigikogu, et on täiesti hästi, kui see demokraatia toetuseks ettenähtud raha on Välisministeeriumi eelarves, sest, nagu te ise ütlesite, neid sihtasutusi ei loodud. Üldiselt on ministeeriumidele, sh Välisministeeriumile, Riigikogu otsused täitmiseks. Riigieelarve on samasugune Riigikogus vastuvõetud otsus, mis on Välisministeeriumile täitmiseks. Arvestades seda, et Eesti ei ole seni suutnud täita soovituslikku eesmärki, mis puudutab arengukoostöö jaoks eraldatud vahendeid (eelmisel aastal läks arengukoostööle 0,11% SKT-st, soovituslik eesmärk aastaks 2015 on 0,17%), ja seda, et Rahandusministeeriumi ainuke kirje nägi ette, et raha tuleb eraldada demokraatia toetuseks, samuti seda, et riigieelarve seadus on täitmiseks, võtsime vastu otsuse eraldada see summa erinevatele rahvusvahelistele arengukoostöö projektidele demokraatia toetamiseks.

Palun, välisminister, lõpetame selle vastuse! Palun, Marianne Mikko, üks täpsustav küsimus!

Arengukoostööks eraldatava raha suurendamine pole halb, me kirjutame sellele väga hea meelega alla. Aga ma siiski ei saa aru, miks te ei planeerinud neid summasid 2012. aasta riigieelarvesse ja jagasite selle asemel laiali raha, mille seadusandja oli otsustanud jätta kulutamata. Kuidas on arenguabi rahastamisega arvestatud selle aasta eelarves? Kas selleks ettenähtud summad on kasvutendentsis või jäävad need alla eelmise aasta tegelikele kuludele? Tahame teada, kas teie poliitika on ikkagi järjekindel.

Kõigepealt olgem täpsed: seadusandja ei otsustanud jätta seda raha kulutamata. Kui see summa kirjutati 2011. aasta riigieelarvesse, siis kirjutati see sinna ennatlikult. Mingeid sihtasutusi polnud selleks ajaks olemas ja nagu me kõik teame, ei ole neid ka praegu olemas. Välisministeerium andis kahel korral Riigikogule võimaluse tõsta see raha ümber muude kulude alla, riigieelarve menetluse ajal ja järel, ja teist korda möödunud sügisel, kui Riigikogus toimus kolmel lugemisel riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu arutelu. Riigikogu ei soovinud seda võimalust kasutada, Riigikogu ei soovinud võtta seda raha Välisministeeriumi eelarvest ära, kuigi oli selge, et soovitud sihtasutusi sellisel kujul ei tule. Mida mina lihtsa välisministrina pean sellest järeldama? Ma järeldasin, et Riigikogu tahe on, et see raha peaks jääma Välisministeeriumi eelarvesse demokraatia toetuseks. Mis puudutab üldisi summasid, siis selle aasta eelarves on arengukoostöö summadele eelmise aastaga võrreldes ette nähtud kasv. Selles mõttes on trend õige.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse arutelu.

Me läheme järgmise küsimuse juurde. Heljo Pikhof küsib peaminister Andrus Ansipilt soolise tasakaalu parandamise kohta börsil noteeritud äriühingute nõukogudes. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Olete kindlasti kursis arvukate uuringutega, mis näitavad, et naiste osalemine ettevõtete juhtimisorganites parandab ettevõtete majandustulemusi, sest aitab pöörata rohkem tähelepanu klientide rahulolule ning arvestada enam nõudluse mitmekesisuse ning ettevõtte sotsiaalse vastutusega. Just nimelt sellest, majandusliku tulemuse nimel soolise tasakaalu jälgimisest juhtimisotsuste tegemisel Euroopa Liidus räägitaksegi. Teatavasti oli siin algataja Viviane Reding, parempoolse partei esindaja. Kas teie olete oma maailmavaadet viimasel ajal muutnud ega pea ettevõtete majandustulemusi enam oluliseks? On ju Euroopa Parlamendis, kus esialgset aruannet arutati, ka parempoolsed erakonnad selle heaks kiitnud, aga millegipärast meie valitsus seda teinud ei ole.

Aitäh! Kindlasti on minu nagu ka teie arvates ettevõtete head majandustulemused olulised. Ma tean, et Eestis on kaasatud aruteludesse kõik need 11 börsiettevõtet, keda teie nimetatud ettepanek oleks võinud puudutada. Mulle teadaolevalt ei olnud ükski nendest börsil noteeritud ettevõttest huvitatud arvulistest sookvootidest, sh näiteks ettevõte, kelle nõukogus on naissoost liikmeid 40%. Kõik äriühingud, keda Viviane Redingu ettepanek oleks puudutanud, pidasid esmatähtsaks nõukogudesse nimetatavate isikute kompetentsust. Nad olid selge sõnaga vastu nõukogu liikmete selekteerimisele igasuguste muude tunnuste alusel.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud peaminister! Direktiivi eelnõu seletuskirjas on väide, et kuigi direktiivis sätestatud eelistusreegleid kohaldatakse ainult võrdse sobivuse, pädevuse ja ametialase suutlikkusega kandidaatide korral, võib ühiskonnas hakata levima arusaam, et naine on saanud nõukogu liikmeks kvoodi tõttu, mitte tänu oma oskustele, teadmistele ja kogemustele. Kas te ei karda, et kui naised juhtimistasandil üldse puuduvad, võib ühiskonnas endiselt jääda levima arusaam, et naised ei saagi juhtimisega hakkama ja neil polegi selleks oskusi, teadmisi ega kogemusi? Ma arvan, et siin on hea näide Estonian Air, mille nõukogus naisi ju ei ole. Kui oleks, siis võib-olla oleks seal praegu hoopis teine situatsioon.

Jah, mul on hea meel, et Estonian Airi probleemidele on vähemalt üks arvestatav lahendusvariant leitud. Me kaalume seda väga tõsiselt.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt, kohapeal registreeritud küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud peaminister! Eesti on olnud väga varmas kõiki Euroopa Liidu soovitusi ja direktiive üle võtma, neid oma seadustesse viima ja ka rakendama. Esmaspäeval arupärimistele vastamisel te leidsite, et ka teie juhitud valitsuses võiks mõnigi naisminister rohkem olla. Minu küsimus ongi selles, miks te kardate seda direktiivi rakendada. Kas me ei võiks eeskuju näidata, nimetades nõukogude liikmeid nii, et seal oleksid esindatud mõlema soo esindajad?

Aitäh! Direktiiv ei käsitle küll otseselt riigile kuuluvaid äriühinguid. Nende nõukogude liikmeid nimetavad ministrid. Ministritele ettekirjutusi teha on hoopis lihtsam kui tungida eraettevõtlusesse ja hakata eraettevõtjatele dikteerima, missugustele parameetritele äriühingu nõukogu liikmed peavad vastama.

Aitäh! Lõpetame selle küsimuse arutelu.

Liigume viimase, seitsmenda küsimuse juurde. Arto Aas on esitanud küsimuse peaminister Andrus Ansipile inimeste vabaduse kohta. Arto Aas, palun!

Aitäh! Eelmisel aastal räägiti väga palju sellest, et kartellistunud erakonnad on kaaperdanud demokraatia, meil summutatakse sõnavabadust, üldse liiguvad asjad väga vales suunas ja NSVL tuleb kohe tagasi. Samal ajal on värskelt ilmunud Fraseri instituudi aruande järgi Eesti üks kõige vabamaid riike maailmas, me oleme seal tabelis üheksandal kohal. Me oleme saanud maksimumpunktid sõnavabaduse eest, vabaduse eest ühineda erinevate kollektiividega jne. Kus see tõde siis peitub? Mida peaminister arvab, kuidas on Eestis lood isikuvabaduse ja majandusvabadusega?

Aitäh! Objektiivsed mõõtmised kinnitavad ühemõtteliselt, et Eesti on vaba riik. Internetivabaduse poolest on Eesti kolmandat aastat järjest (kui võtta arvesse ka esimese, testaasta uuringuid) kõige vabam riik maailmas. Pressivabaduse poolest on Eesti Soome ja Norra järel koos Hollandiga kolmandal ja neljandal kohal. Seega, vaikivast ajastust rääkida on täiesti kohatu. Teie viidatud vabadusindeks, mis võtab arvesse nii kodanikuvabaduse, isikuvabaduse kui ka majandusvabaduse, kinnitab, et Eesti on tõepoolest vaba riik nii majandusvabaduse kui ka kodanikuvabaduse mõttes. Objektiivsetest parameetritest lähtudes ei ole mitte mingisugust alust rääkida, nagu oleks Eestis demokraatia kaaperdatud või meie isikuvabadus kuidagimoodi ohus.

Aitäh! Arto Aas, täpsustav küsimus. Väga lühidalt, palun!

Väidetavalt oleme majandusvabaduse poolest Euroopas praegu neljandal positsioonil. Meist eespool on Šveits, Taani ja Iirimaa. Mulle tundub, et me võiksime selles edetabelis tõusta lausa liidriks. Kas valitsusel on mingi plaan, kuidas majandusvabadust veel rohkem suurendada, et ettevõtlus õitseks ja jõukus kasvaks?

Aitäh! Administratiivseid barjääre tuleb vähendada. See kindlasti suurendaks ettevõtlusaktiivsust ja aitaks parandada Eesti kohta majandusvabaduse indeksis. Meie ettevõtjatele on oluline ettevõtlus- ja maksukeskkonna stabiilsena hoidmine, samuti maksukoormuse vähendamine. Eriti oluliseks pean ma tööjõu maksukoormuse vähendamist. See on sel aastal ka juba realiseerunud või realiseerumas. Töötuskindlustusmakse määr on summaarselt vähenenud 4,2%-st 3%-ni.

Suur tänu! Kahjuks ei jõua me enam rohkem küsimusi esitada. Lõpetan infotunni. Suur tänu valitsusliikmetele ja kõikidele küsijatele!