Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 33 Riigikogu liiget, puudub 68.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts ning rahandusminister Jürgen Ligi. Läheme tänaste küsimuste juurde. Kuna meil on registreeritud seitse küsimust, siis neist igaühe juurde luban kohapealt ainult kaks küsimust.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle esitab kolleeg Viktor Vassiljev peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Härra peaminister! Eesti kaitsekulude kallal norimine ei ole üldse patriootiline tegevus. Nii ma arvasin kuni eilse päevani. Eile avaldati andmed maailma militariseerumisindeksi kohta. Selle aluseks võetakse riigi kaitsekulutuste osakaal SKT-s. Selle indeksi järgi tuleb välja, et Eesti on maailmas 35. kohal kohe pärast Iraani. Samas Läti on 94. kohal, Leedu 60. kohal, Gruusia 59. kohal, USA on 30. kohal, nii et peaaegu meiega kõrvuti. Hiina on 82. kohal. Seega me mängime millegipärast liigas, kuhu kuuluvad maad, kus valitseb permanentne sõjaolukord. Minu teada Eesti kellegagi ei sõdi. Kas ei oleks targem kaitsekulutuste kasvu piirata ja suunata ressursid sinna, kus neid meie riigis rohkem vajatakse?

Eesti kaitsekulutused saavad sel aastal ja ka järgmisel aastal olema 2% sisemajanduse kogutoodangust, nii nagu me leppisime kokku siis, kui me NATO-ga liitusime. Ja see 2% pole mitte pelk lubaduse täitmine, vaid 2% sisemajanduse kogutoodangust kaitsekuludeks on hädavajalik. Teised riigid, ka need, keda teie nimetasite, on oma riigi kaitsevõimesse panustanud märksa pikema aja jooksul, kui Eestil seda on võimalik teha olnud. Meie alustasime alles 20 aastat tagasi ja seetõttu 2% sisemajanduse kogutoodangust on hädavajalik – see pole mitte mingisugune luksus. Too 35. koht teie nimetatud edetabelis ei ole midagi iseäralikku. Olgu öeldud, et näiteks ÜRO inimarengu aruande edetabelis on Eesti 34. kohal. Põhimõtteliselt me nendes edetabelites, mis Eestit heast küljest näitavad, umbes selle koha peal olemegi. Loomulikult tuleks püüelda selle poole, et ikka ettepoole jõuda.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!

Härra peaminister! On täiesti selge, et täites oma rahvusvahelisi kohustusi me eeldame, et ka meid aidatakse siis, kui meil on mingeid sõjalisi raskusi. Aga kui vaadata meie naabreid, siis Läti ja Leedu on isegi koos oma sõjaliselt ressursilt nõrgemad kui Eesti. Samas seisab Kaliningradis vägesid rohkem, kui neid on Eestil, Lätil ja Leedul kokku, ja vaevalt et soomlased meiega koos jälle sõdima hakkavad – me anname ju 15 minutiga alla ja mis nad siis meiega peale hakkavad? Aga kes on see potentsiaalne vaenlane? Kas Eestil on olemas kaitsekontseptsioon, kus on arvestatud meie potentsiaalseid vaenlasi? Järsku peaks selle vaenlase näpuga kätte näitama, ära nimetama?

Me oleme hinnanud kõiki võimalikke eri ohtusid ja nende ohtude raliseerumise tõenäosust. Ma võin teile kinnitada, et ohtude realiseerumise tõenäosus on seda väiksem, mida paremini Eesti riigi kaitse on korraldatud.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Kui pingsalt me ka ei relvastuks – me võime suunata kas või 100% SKT-st kaitsekuludesse –, ei suudaks me ikkagi oma sõjaliste jõududega Venemaad ära kurnata. Samas võiks vaadata, mis Eesti sees toimub. Saue vallas on külamehed pannud käima öise naabrivalve, et kaitsta oma kodusid röövlite eest, Lihulas terroriseerivad pätijõugud elanikke ning politsei- ja tuletõrjejõudusid tõmmatakse järjest vähemaks. Meil on riigi sees üsna tõsiseid probleeme ja samas pole ju rahvusvahelisel tasandil mingit vahet, kas seal Kosovos on meilt kolm või kaks meest. Kas ei võiks Eesti mehi siiski sealt ära tõmmata ja panna nad täitma ülesandeid Eestis?

Mul on hea meel, et te vähemalt mingis valdkonnas peate riigi kulutusi otstarbekaks. Mul on hea meel, et te pöörate tähelepanu sisekaitsele ja -julgeolekule. Olgu teile teadmiseks, et Eesti kulutused sisejulgeoleku tagamisel on protsendina sisemajanduse kogutoodangust võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega suuremad kui kulutused riigikaitsele. Mina pean mõlemat valdkonda Eesti riigi jaoks ülimalt tähtsaks. Ma soovin, et teie ka ennast riigikaitse küsimustes järele aitaksite.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Härra peaminister! Kena on kuulata, et te olete nii enesekindel, aga võib-olla selles küsimuses siiski ei maksaks. Me teame, et kriisiajal oli terve rida riike, kes oma kaitsekulusid kärpisid. Ja tänasteski uudistes anti teada, et teie juhitud riigis on vaesus kõvasti suurenenud. Viiendik inimesi on lausa süvavaesuses! Kihistumine on süvenenud, kuigi te olete alati siin saalis sellele vastu vaielnud. Eesti majanduslik olukord ja rahva elu on läinud tunduvalt halvemaks, elatustase on madalam. Lähtudes sellest peaks võib-olla siiski kaitsekulusid paindlikumalt planeerima. Esimeses Eesti Vabariigis olid väga suured kaitsekulud, aga me teame, millega ta lõpetas.

Küll teil tuleb väiteid, üks lombakam kui teine! Väide, et Eestis on suhteline vaesus süvenenud, ei ole pädev. Kui te lugesite tänase pressiteate läbi, siis oleksite pidanud pöörama tähelepanu ka sellele, kui suur oli suhtelises vaesuses elavate inimeste protsent möödunud aastal. See oli täpselt sama kui sel aastal: 17,5%. See 17,5% ei ole ka Euroopa kontekstis, võrrelduna teiste Euroopa Liidu riikidega kuhugi äärmusesse jääv, see on keskmine tulemus. Kui vaadata kihistumise süvenemise tendentse Euroopas tervikuna, Euroopa Liidu 27 riigi hulgas või eurotsooni 17 riigi hulgas ja võrrelda näiteks perioode aastast 2000 kuni praeguseni, siis me näeme, et valdavalt igal pool kihistumine süveneb. Eestis aga on kihistumine selle perioodi jooksul vähenenud. Aastal 2000 oli ülemise ja alumise tulukvintiili vahe 6,3 korda, praegu on 5,4 korda. Pikema perioodi võrdluses on Eesti olnud peaaegu ainus euroliidu riik, kus kihistumine on olulisel määral vähenenud.
Jah, ma möönan, et võrreldes möödunud aastaga on ülemise ja alumise kvintiili vahe suurenenud. Selles osas on teie väide korrektne, aga ainult selles osas.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud peaminister! Ma lisaksin siia teie statistilisele reale veel, et Eurostati viimaste andmete järgi elab 23,1% Eesti inimestest siiski vaesuspiiril. Aga mu küsimus on selline. Ajakirjandusest on selgunud, et Jägala sõjaväelinnakut ei tule, samal ajal on suur probleem ruumipuudus vahipataljonis ja mereväe kasarmutes. Ajateenijaid on neis rohkem, kui normid lubavad. Milline on selle probleemi lahendus? Kuidas ruumi juurde saaks?

Ruumi saab juurde nii, et tuleb ehitada. Kaitseväe arengukava on praegu läbirääkimiste faasis. Ka avalikkus saab kaasa rääkida selles, missuguseks peab kaitseväe arengukava järgmistel aastatel kujunema. Jah, eelmises arengukavas oli ette nähtud Jägala linnaku väljaehitamine, praegused plaanid Jägala linnaku väljaehitamist ei hõlma, küll aga hõlmavad uute kasarmute ehitamist Kuperjanovi pataljoni juurde, Ämarisse, Miinisadamasse ja veel mitmele poole mujale. Eesmärk on majutada kõik Eesti kaitseväelased tänapäevastesse kasarmutesse ja seda eesmärki peabki silmas kaitseväe arengukava, mis on antud rahvale arutada.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kalev Kotkaselt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Lugupeetud proua eesistuja! Austatud minister Parts! Eelarve menetlemise lõpufaasis suurendati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi rea peal Väinamere Liinidele eraldisi 600 000 euro võrra. Kuidas see hea uudis hakkab mõjutama järgmiseks aastaks plaanitud piletihinna tõusu: kas see saab olema väiksem või lükkub edasi?

Selle otsuse tulemusena väheneb plaanitud parvlaevapileti hinna korrektsioon 10% tarbijale soodsamas suunas. Lisaks võimaldab see üsna kindlalt rahuldada vajaduse tihedama graafiku järele, millest on rääkinud nii Saaremaa kui ka Hiiumaa elanikud ja ettevõtjad. See on kindlasti positiivne otsus ja selle me realiseerime niimoodi, et see jõustub 1. veebruaril järgmisel aastal.

Palun kiiremini! Kolleeg Kalev Kotkas, esimene küsimus!

Alati on hea reageerida pärast seda, kui vastus on täpselt ära kuulatud.

Vahe oli ka vahel.

Austatud minister! Millal on oodata määrust uute piletihindade kohta ja kas need hakkavad kehtima 1. jaanuaril?

Määruse ma allkirjastasin täna hommikul. Kehtima hakkab see 1. veebruaril tuleval aastal. Lõplikul kooskõlastamisel on ka terve järgmise aasta täpne sõidugraafik. Nagu te teate, graafikud on suvisel, sügisesel ja talvisel sõiduhooajal erinevad.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas, teine täpsustav küsimus!

Austatud minister! Liinigraafikute tihendamine on kahtlemata positiivne uudis. Kas sellest võib teha järelduse, et graafik tiheneb mõlemal liinil, nii Hiiumaa kui Saaremaa omal?

Sellest võib teha sellegi järelduse, et graafik tiheneb ka Sõru–Triigi liinil. Kui teid huvitavad arvud, siis kokku tuleb täiendavaid ülesõite umbes 900, sellest ca 500 Kuivastu ja Virtsu vahel, 260 Heltermaa–Rohuküla ja ca 100 Sõru–Triigi liinil. Põhiliselt on tegu suvehooajaga.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus kolleeg Kalle Laanetilt!

Hea peaminister ja ministrid! Üsna harvad on need korrad, kui saali paremalt poolt tehakse kummardus saali vasakule poolele, samamoodi valitsuskoalitsioonile. Ma julgen teile teha kummarduse selle eest, et saarte elanikud ja saarele sõitvad külalised saavad tihedama praamigraafiku ja taskukohasema hinna. Kuid mu küsimus puudutab ühte rida eelarves: see on ühistranspordi reserv. Sinna tuli lisarahana juurde umbes 100 000 eurot. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on plaanis sealt mingit osa kasutada, et tagada tihedam ja parem lennuühendus saartega?

Sellist otsust ei ole, aga teema on laua peal. Selle on tõstatanud Saare maavanem, ettevõtjad, ka teie ehk Riigikogu saarte ühendus. Me peaks seda tõsiselt arutama, sest kui me praegu uue vedajaga nõudlust vaatame, siis arvud ei näita, et graafikus puudu oleval tööpäeval tuleks see lend sinna lisada. See maksab rohkem, kui me suutsime eelarves ühistranspordi reservi teise ja kolmanda lugemise vahel täiendada. Aga minu jaoks on see teema avatud, me peaksime seda arutama ja ma ei välista, et siin on võimalik see otsus langetada. Millest me peaks siiski enne rääkima, on tõepoolest see tegelik nõudlus. Kui nõudlust ei ole, siis milleks me täiendavaid pooltühje lennukeid maksumaksja kulul lennutame.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud minister! Ka Vormsi vahel toimub praamiliiklus ja teadaolevalt suureneb sel liinil pidevalt üle mere veetavate autode arv. Kas need rõõmustavad uudised suurematest summadest praamivedude tõhustamiseks puudutavad ka Vormsit ja kui puudutavad, siis mis moel?

Vormsi osas jääb kõik nii, nagu on sellel aastal. Küll aga on positiivne uudis Vormsi elanikele ja külalistele see, et me oleme üsna lähedal uue laeva ehitamise lepingu sõlmimisele. Nagu ikka, käivad nüüdki vaidlused, aga me väga loodame, et me juba tänavu või järgmise aasta alguses suudame ühe uue parvlaeva ehitamise lepingu sõlmida. Tõenäoliselt läheb see Vormsile ja järgmine, Kihnule minev laev jääb järgmisesse perioodi.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Priit Toobalilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea peaminister! Mulle näib, et praegu ei ole teie valitsuse parimad päevad, sest mitu ministrit on oma tegude ja tegematajätmiste pärast viimaste kuude jooksul ülimalt suure surve alla sattunud. Ilmselt kõige keerulisem aeg on Keit Pentus-Rosimannusel, sest ei lähe mööda päevagi, kui mõni ajaleht Autorollo skandaalist mitmel leheküljel ei kirjutaks. Mind huvitabki teie arvamus, miks on Keit Pentus-Rosimannus nii suure surve alla sattunud. Inimesena tundub ta ju tore ja kena.

Tänan huvi tundmast! Teie küsimuse esimesele osale tahaksin ma vastu vaielda. Praegune aeg on meie valitsusele päris hea aeg ja praegune aeg on ka Eesti riigile päris hea aeg. Kui te võrdlete Eesti majanduskasvu teiste Euroopa Liidu riikide omaga, siis te näete, et kolmandas kvartalis olime majanduskasvult kolmandal kohal. Aasta tagasi Eesti majandus kasvas 8,3%, kõige kiiremini Euroopa Liidus, meie riigi rahandus on heas korras. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime praegu ülemäära kurtma.
Miks on Keit Pentus-Rosimannus sattunud ajakirjanduse rünnakute alla? Seda tuleks küsida eelkõige ajakirjanikelt ja nendelt inimestelt, kes juba enam kui kolm nädalat on ajalehetoimetusi mööda käinud ja seal mitmesuguseid süüdistusi Keit Pentus-Rosimannuse aadressil jaganud. Küsisin täna tema käest, kas ta on lõpuks saanud tutvuda selle hagiga, mille olemasolust on juba enam kui kolm nädalat räägitud, ja ta kinnitas mulle, et temal pole olnud võimalust sellega tutvuda.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Hea peaminister! Mulle näib, et surve keskkonnaminister Pentus-Rosimannusele järjest suureneb. Kas te ei plaani talle appi tulla ja ta ministriametist vabastada, et ta oma asjad rahulikult korda saaks ajada? Kas ei oleks mõistlik võtta uuesti ette teekond Kadriorgu?

See ei ole mõistlik mõte. Äriühingu tegevuse eest vastutavad juhatuse liikmed ning vastutavad ka olulise mõjuga aktsionärid. Seda, et äriühingu omaniku lapsed või muud perekonnaliikmed peaksid äriühingu tegevuse või tegevusetuse tagajärjel tekkinud kahju eest vastutama, ma varasemas praktikas kohanud ei ole.
Jah, rünnakuid on olnud igasuguseid. Mõned kombinatsioonid või konstruktsioonid tunduvad mulle väga kummalised. Lugesin täna ühest on-line väljaandest, justkui Keit Pentus-Rosimannuse perekond tegeleks autovedude äriga edasi. Lähemalt uurimisel selgus, et tegemist on Keit Pentus-Rosimannuse abikaasa endise naise õe mehega ja minul olid väga suured raskused arusaamisega, kuidas see saaks Keidi perekond olla. Minu arusaam ajakirjandusest on olnud selline, et ajakirjanik peab olema aus ja objektiivne, püüdlema tõe poole. Ta ei pruugi tõeni kunagi jõuda, aga ta peab püüdlema tõe poole. Praegu mulle küll tundub, et mõned ajakirjanikud on olnud lihtsalt võlaküttide teenistuses, ja see nendele ajakirjanikele au ei tee.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Mind huvitab veel üks asi. Reformierakond on justkui õppust võtnud ja on valitsust omalt poolt natukene kõpitsenud. Mis te arvate, kas koalitsioonipartner IRL võiks ka mõne saamatu ministri välja vahetada? Ehk see aitaks ka valitsuse väikest toetust natukene suurendada?

Minu valitsuses ei ole saamatuid ministreid ja ei ole ka olnud saamatuid ministreid.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, kohapeal registreeritud küsimus!

Lugupeetud peaminister! Kuidas küll Eesti rahvas ja Eesti riigi valitsus saavad Eesti riigi edusammudest nii erinevalt aru? Viimase poole aasta jooksul on opositsioonierakondade reiting olnud märksa kõrgem kui valitsuserakondade oma. Võib-olla te ei suuda siis Eesti rahvale selgeks teha, milles Eesti riigi edu seisneb?

Küllap on nii Eestis kui ka teistes riikides ennegi ette tulnud seda, et aeg-ajalt on opositsioonierakondade populaarsus olnud koalitsioonierakondade omast suurem. Ma soovitan jälle võtta ette teiste Euroopa Liidu riikidega võrdlevad andmed. Need kinnitavad, et Eesti avaliku halduse ja riigi toimimisega on inimesed märksa enam rahul kui Euroopa Liidus keskmisena. Ma olen siingi üks kord juba tutvustanud ühte Eurobaromeetri uuringut, mille kohaselt rahulolu poolest jäävad meist ettepoole Luksemburg, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ja Austria, nende järel seitsmendal kohal Euroopa Liidu 27 riigi hulgas on Eesti. Alati, kui anda hinnanguid mingisugusele riigis maad võtnud trendile, tuleks võrrelda oma olusid teiste riikide omadega, ja alles seejärel teha järeldusi, kas peaks püüdma Eesti trende muuta või hoopis vastupidi, tagant tõugata.

Palun nüüd viimane kohapealt registreeritud küsimus, kolleeg Peeter Võsa!

Austatud peaminister! Kolleeg Priit Toobal küsis teie käest Keit Pentus-Rosimannuse töölt vabastamise kohta. Mina aga tahan hoopiski avaldada arvamust. Vaat mina ei ole teiega ühte meelt, mina ei jaga teie optimismi viimaste aastate Eesti poliitika suursaavutuste osas. Tahan küsida järgmist. Mulle tundub, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on samuti meeletult palju probleeme. Äkki tuleks hoopiski majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts välja vahetada. Mis teie sellest arvate?

Mina arvan, et ei tuleks. On täiesti loomulik, et kõikide ministeeriumide haldusalas on hulganisti probleeme. Valitsus tervikuna ja ka ministrid eraldivõetuna ongi selleks ametis, et probleemidele lahendusi leida. Juhan Parts on just õige mees Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas olevatele probleemidele lahendusi leidma.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun nüüd järgmine küsimus! See on kolleeg Kajar Lemberilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.

Hea minister! Mul on hea jätkata siit peaministri vastuse lõpust, sest mul on küsimused Juhan Partsile. Eesti lennukompanii Estonian Airi tegevusest on avalikkuses ja ka siin saalis räägitud väga mitme nurga alt, aga minu küsimused puudutavad juhtimist. Ma väga loodan, et ma saan täna teilt vastuse, kas keegi tekkinud olukorra eest ka reaalselt vastutab. Lennufirma juhatuse eelmine esimees oli oma mõtetes ja ideedes kindlasti lennukam, kui tema tiibade kandeulatus eeldas. Meie riik on selle tõttu saanud päris kõvasti kahju ja saab seda tõenäoliselt ka tulevikus. Kehvades majandustingimustes on juhtimisvead palju nähtavamad kui tõusval turul, aga kui äriühingu jätkusuutlikkuse ohustamine pole põhjustatud mitte objektiivsetest asjaoludest, vaid valest juhtimisest, tõusetub vastutuse küsimus. Teile meeldib pidevalt rõhutada, et minister ei tea midagi, sest Estonian Airi näol on tegemist aktsiaseltsiga, mis tegutseb äriettevõttena. Väga õige! Aga sel juhul juhtorganite ehk nõukogu ja juhatuse liikmed vastutavad tekitatud kahju eest isikliku varaga, nagu äriseadustik sätestab. Kas teil rahva ja aktsionäri esindajana ei ole tulnud mõttesse sisuliselt uurida ettevõttes toimunut ning teha endale ja avalikkusele selgeks, kas Estonian Airi praegune olukord on põhjustatud valedest juhtimisotsustest?

Palun, üks minut on küsimuse aeg!

Mul ei ole sellist informatsiooni, millest ma võiksin järeldada, et üks või teine otsus on tehtud moel, mis võimaldaks kahjumi katteks esitada rahanõudeid kas ettevõtte juhatuse või nõukogu vastu. Üks asi on reaalne äririsk, mis ei pruugi end õigustada ja võib majandustulemusi halvendada. Sellist informatsiooni, et üks või teine otsus oleks tehtud sellistel alustel, et saaks kahjunõude esitada, mul ei ole.
Ma ei ole seda varem välja öelnud, aga praegu ütlen, et suur hulk Estonian Airi jätkusuutlikkuse küsimusi tuleneb vanast pärandist, millel on väga tugevad finantsilised siirded praegusesse ettevõttesse. Aga tõenäoliselt ka need otsused, mis võeti vastu siis, kui Estonian Airi suurim aktsionär oli SAS, tehti parimas usus ja teadmises, et need tehakse ettevõtte arengu nimel. Nüüd, viis aastat hiljem võime takkajärgi targana küsida, kas iga otsus, mis tookord tehti ja millel on mõju ettevõtte praegusele majandustulemusele, oli mõistlik või mitte. Niimoodi takkajärgi aga me juhatuse ja nõukogu vastu varalist nõuet keerata kindlasti ei saa. Seda esiteks.
Teiseks oleks meil minu arvates siiski tark keskenduda Estonian Airi tuleviku ja Eesti lennuühenduste pikaajalisele tagamisele. Me oleme tegelikult seda lahendust otsinud sellest hetkest peale, kui riik otsustas Estonian Airi sisuliselt üle võtta. Jah, tuleb tunnistada, et sellist toimivat ettevõtet, mille finantsbaas oleks elujõuline, ei ole me veel saavutanud, aga ma usun, et me saavutame selle. Eks elu näita.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Mina ei ole kindlasti idealist. Ma pean ettevõtete teket ning mõnede kadumist ja pankrotistumist majanduselus päris normaalseks nähtuseks. Aga et see jutt ei oleks liiga keeruline, siis ma küsin ühe konkreetse otsuse näitel ühe küsimuse. Ma ei saa hästi aru, kuidas on võimalik, et Estonian Air, kellel oli leping olemasolevatele Bombardieridele sõsarate ostmiseks, loobus sellest kohtuvaidluse riskiga ja soetas endale suhteliselt imelikke kanaleid pidi Soome lennufirmalt lennukid, mis väidetavalt meie laiuskraadidel ei suuda kasumlikkuselt kuidagi konkurentidega võistelda. Lisaks kaasnesid uut tüüpi lennukitega lisakulud senisest erineva masinapargi teenindamiseks ja hooldamiseks. Kas toonaste juhtide väga kummaliste otsuste tagapõhja tuleks otsida nende üle lahe sidemetest või suudate veenvalt põhjendada nende lepingute sõlmimise majanduslikku mõistlikkust Estonian Airi seisukohast?

Lepingute majanduslik mõistlikkus sõltub väga palju ettevõtte tegevuskavast. Konkreetne põhjus, miks ettevõtte juhid otsustasid teiste firmade kasuks, tuli tegelikult tõsiasjast, et lennukipargi uuendamine teie nimetatud Kanada lennukitootja lennukitega tähendanuks märksa suuremat finantseeringut, kui võimalik oli teha. See oli tegelik põhjus, miks ettevõtte tolleaegne juhtkond asus otsima teisi võimalusi, mida lennukiturul pakuti. Takkajärgi targana võib esitada ühe- ja teistsuguseid väiteid. Ma jätaksin oma arvamuse siin ütlemata ja eks kõik sõltu tegelikult sellest, milline saab olema ettevõtte tulevik.

Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!

Täna me tegeleme siin juba nagu natuke ajalooga, aga tõesti on tegemist ettevõtte elustamisel vajaliku radikaalse kokkuhoiukava rakendamisega. Aga miks ministeerium suuraktsionäri esindajana ei võtnud juba poolteist aastat tagasi üht koma teist ette? Minu teada Lennuamet juhtis juba siis tähelepanu ränkadele vigadele Estonian Airi juhtimises. Lennuamet oli küll minu andmetel väga mures rohkem ohutuse pärast. Ta nägi ohtu eelkõige selles, et tehnilistes küsimustes ebapädev juhatus sekkub liigselt lennutegevuse ja lennukihoolduse korraldamisse. Samas oli neil konkreetseid etteheiteid ka seoses  juhtimisstiili ja juhtimisstruktuuriga. Kas selline tähelepanu juhtimine ei oleks pidanud punast tulukest süütama juba 2011. aasta kevadel? Ma küsin: kas minister oli teadlik Lennuameti tõsisest ettekirjutusest? Kui jah, siis kuidas te sellele reageerisite?

Lennuamet on sõltumatu reguleerija, kes peab tegema järelevalvet kõigi Eestis tegutsevate lennuettevõtete üle, sh Estonian Airi üle. Lennuameti ülesanne on loomulikult tagada ka see, et lennuettevõte tema tähelepanekuid arvestaks. Minu teada on Lennuameti ja Estonian Airi koostöö ükskõik millise juhtkonna puhul nende aastate jooksul alati olnud konstruktiivne ja ettevõte on tegelikult ameti märkusi arvesse võtnud.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Rainer Vakrast.

Lugupeetud minister! Ka mina jätkan Estonian Airi juhtimise ja tehtud otsuste mõju teemal. Nimelt, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus viis koostöös Estonian Airiga läbi turunduskampaaniaid Eesti kui reisisihi tuntuse suurendamiseks. Kahjuks on väljareklaamitud otselendude liinid juba paljuski suletud. Siit ka minu küsimus: mis sellest rahast saab? Kes need kulud enda kanda võtab ehk nagu rahvakeeli öeldakse, korstnasse kannab?

Ausalt öeldes ma ei saanud teie küsimusest aru, mikrofoni kõla oli halb. Aga see puudutas tõenäoliselt Estonian Airi ja EAS-i koostööd. Ma usun, et selline koostöö on ülimalt vajalik. Koostöö käib ka EAS-i ja paljude turismiettevõtete vahel. See toetab riigi tutvustamise kampaaniaid turismihooajal ja selle mõju on turismisektoris üsna kiiresti näha. Tihtipeale võib EAS-i ja turismivaldkonna ettevõtete vahelise koostöö mõju kesta mõni kuu. Kui me vaatame meie turismisektori ja asjaomaste mahtude arengut, siis võime öelda, et turismisektor on ka majanduskriisi tingimustes järjepidevalt kasvanud.
Mis puutub aga Estonian Airi majandustegevuse mõjusse Eesti majandusele ühel või teisel aastal, siis see on olnud väga positiivne, vaatamata isegi sellele finantstulemustes kajastuvale kahjumile. Suures pildis on kõik need koostööprojektid ja rahastamised Eesti majandusele minu arvates andnud tunduvalt rohkem tagasi, mitte ainult selle nominaalse summa.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus kolleeg Jaan Õunapuult!

Härra minister! Paar aastat tagasi te käisite rahanduskomisjonis rääkimas riigi enamusosaluse soetamisest Estonian Airis ja siis te avaldasite arvamust, et kõik läheb suurepäraselt ja me saame raskustest üle. Nüüd on mõni aeg mööda läinud ja mida me näeme? Näeme seda, et riik peab sinna kogu aeg raha juurde panema. Praegu on ettevõte väga tugevas miinuses. Ka minule on täiesti arusaamatu, miks lennukipargi väljavahetamisel mindi sellele teele, et ei peetud kinni kokkulepetest Kanada lennukitootjaga ja mindi liisima Soome lennukeid, mis on tõepoolest küsitava väärtusega. Ma tahan teie käest küsida järgmist. Öelge palun, mispärast viimasel kahel-kolmel nädalal on Saabide lennud paljudesse sihtpunktidesse ära jäänud. Öelge nendele inimestele, kes nende lennukite peale ei saanud minna, mis on see põhjus!

Seda tuleb küsida lennuettevõtte käest. Vaadake, ma olen aktsionäri esindaja. Kui aktsionäri esindaja sekkub lennuettevõtte operatiivtegevusse – sellesama kohta küsis ka Kajar Lember –, siis seda peetakse lennuohutuse seisukohast üheks kõige tõsisemaks juhtimisriskiks. Aktsionäril võivad olla hoopis teistsugused huvid – muide, meil riigina ongi hoopis teistsugused huvid –, kui on ettevõtte väga endakesksed huvid. Selline sekkumine on väga tõsine risk lennuohutuse seisukohast. Aga kindlasti olen ka mina huvitatud sellest, et ettevõte suudaks oma reisijatele mis iganes jooksvaid muudatusi kiiresti ja arusaadavalt selgitada.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. See on kolleeg Rainer Vakralt peaminister Andrus Ansipile.

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg. Seetõttu küsin teilt Eesti riigi tippametnike ja riigifirmade juhtide selle aasta töötulemuste ja tasude kohta. Demokraatide ühenduse arvates peab vastutus olema võrdeline saadava palgaga. Teid, austatud peaminister, leiame selles tabelis alles 59. kohalt. Siit ka küsimus: kas teie arvates on näiteks Eesti Lootsi või Eesti Loto juhtide vastutus märksa suurem kui Eesti Vabariigi valitsuse juhi oma?

Minu arvates ei ole. Aga riigile kuuluvate äriühingute juhatuse esimeeste ja juhatuse liikmete palka ei määra mina ja ei määra ma ka iseenda palka. Teie olete minu ühe kuu töö hinnanud 3999 euro vääriliseks ja ma olen selle hinnanguga rahul.

Ja nüüd siis kohapeal registreeritud küsimused. Veel kord: kolleeg Rainer Vakra, kui te soovite esitada täiendavaid küsimusi, siis palun ärge oodake nii kaua! Palun, kolleeg Rainer Vakra, esimene täiendav küsimus!

Austatud juhataja! Ma tõepoolest soovin kõigepealt vastaja, austatud peaministri vastuse ära kuulata, ja siis ...

Ma kuulasin ka ära!

Aitäh teile! Aga siiski, austatud peaminister, kuidas te hindate vana eesti rahva põhimõtet, et kuidas töö, nõnda palk? Te asute selles edetabelis 59. kohal. Pean ka mainima, et selle edetabeliga ei ole rahul ega pea seda õigeks väga paljud Eesti inimesed. Kas te nõustute minu selja taga istuva kolleeg Lembit Kaljuveega, kes arvab, et Eesti poliitikud peaksid töötama paljuski hoopis missioonitundest? Aitäh!

Inimesed töötavad kindlasti ka missioonitundest, ja mitte ainult poliitikud. Ma olen kindel, et ükskõik missugust ametit on võimalik väga hästi pidada ainult siis, kui seda tööd, mida tehakse, armastatakse. Raha ei tohi olla ainus ja peamine motivaator. Ma olen kindel, et ka poliitikud teevad oma tööd valdavalt südamega ja mitte ainult palga pärast. Jah, muidugi ma olen riigi äriühingute kõrgepalgaliste juhtide töötasu kommenteerides oma kadedust tunnistanud, aga minu skepsis või kadedus ei ole tegelikult kohane. Nüüd ma räägin päris tõsiselt. OECD ei aktsepteeri mis tahes täitevvõimu sekkumist äriühingute palgakorraldusse. Valitsus ei või põhimõtteliselt äriühingute nõukogudele dikteerida, kui suur või väike võib ühe või teise äriühingu juhatuse liikme palk olla. Kuna äriühingu juhatuse liikmed vastutavad põhimõtteliselt solidaarselt ka oma isikliku varaga äriühingule valede otsuste või otsustamatusega tekitatud kahju eest, siis nende palga suuruse määramine peaks põhimõtteliselt erinema poliitikute palga suuruse määramisest.

Palun, kolleeg Rainer Vakra, teine täpsustav küsimus!

Vaadakem seda vastutuse ja töötasu suhte pilti laiemalt! Näiteks Politsei- ja Piirivalveametis töötab üle 6000 inimese ja Maanteeametis 545 inimest, samal ajal on Politsei- ja Piirivalveameti juhi palk ligi 3500 eurot ja Maanteeameti juhi palk üle 5000 euro. Mis on teie seisukoht? Kas teie arvates nii peabki olema?

Kui palju ma oma kadedust pean veel tunnistama? Minu seisukoht on teada. Minu meelest on palgad, mis ületavad peaministri palga, riigile kuuluvates äriühingutes liiga suured.

Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Sven Mikserist.

Härra peaminister! Ma olen nõus, et peaministri palk peab olema korralik ja väärikas. Selle palganumbri sisse käib kindlasti ka Eesti ametlike seisukohtade esindamine nii Eestis kui väljaspool Eestit. Paari nädala eest kooskõlastas Riigikogu väliskomisjon Eesti seisukohad 10. detsembril toimunud Euroopa Liidu välisasjade nõukogu istungiks. Kontrollisin üle, meile jagatud paber ei kanna märget AK, seetõttu viitan sellele. Eesti ametlik seisukoht on niisiis, et me mõistame tungivalt hukka Iisraeli uute asunduste laiendamise kava kui rahvusvahelise õiguse rikkumise, ja et see samm ei aita ka kaasa lahenduse leidmisele kahe riigi suhetes. Mu küsimus teile: kas te oma äsjasel Iisraeli visiidil – ma ei leia valitsuse koduleheküljel olevast pressiteatest selle kohta märget – ka seda meie valitsuse ametlikku seisukohta väljendasite ja kui väljendasite, siis millistel kohtumistel?

Minu arust see nüüd küll ei ole kõrgpilotaaž, kui siduda Iisraeli asunduste teema valitsusjuhi palga küsimusega. Ma olen valmis teile sisuliselt vastama ja sisuliselt väitlema nendel teemadel, aga ma pean seda kohatuks, Riigikogu enda kehtestatud reeglite rikkumiseks, kui küsimuse temaatika on üks, aga küsitakse hoopis midagi muud.
Jah, Eesti toetab kahe riigi lahendust. Kahe riigi lahendusest on mitte väga palju puudu, kõige suurem puudujääk on Palestiina poolel. Kui Palestiina esindajad kinnitavad, et ka Iisraelil on õigus riigina eksisteerida, siis minu meelest on see väga suur samm kahe riigi lahenduse suunas. Praegu teatavasti sellist kinnitust ei ole, on hiljutised vastupidised kinnitused, et Iisraeli riik tuleb hävitada.

Head kolleegid, veel kord kordan teile: palun jääme teema piiridesse! Ja nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aivar Riisalu!

Luban, et jään teema piiridesse. Hea peaminister! Keskerakonna fraktsioon on andnud sisse seaduseelnõu, mille eesmärk on reguleerida riigiettevõtete juhtide palka ja siduda need Eesti presidendi palgaga. Majanduskomisjonis on eelnõu juba arutatud ja selle arutelu käigus käis Keskerakonna esindaja välja mõtte, et peaministri palk ei tohiks olla oluliselt madalam kui riigiettevõtete juhatuse liikmete oma, sest peaministri vastutus on selgelt suurem kui nende oma. Küsimus: kas teie Reformierakonna esimehena võiksite oma erakonna fraktsiooniga arutada seda teemat, et Keskerakonna seaduseelnõu mitte julmalt tagasi ei lükataks, vaid tõesti sisuliselt arutataks. Me leiame, et valitsusliikmete vastutus on suurem kui riigiettevõtete juhatuse liikmete oma. Aitäh!

Ma tuleksin ikka päris alguse juurde tagasi. Ma leian, et peaministri töö on hästi tasustatud. See pea 4000-eurone kuupalk on arvestades Eesti olusid väga hea palk. Aitäh selle palga eest!

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Aivar Riisalu küsimus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Hea eesistuja! Hea minister! Viimasel ajal on väga palju kirgi kütnud taastuvenergia tasude teema ja valitsuse plaan taastuvenergia tasusid mitte oluliselt vähendada. Ma arvan, et meie erakonna seisukoht on see, et tegemist on isegi mõistliku plaaniga. Kuidas te hindate pangaliidu analüüsi ja avaldust, et see halvendab kõvasti majanduskeskkonna tõsiseltvõetavust Eestis?

Niipalju kui ma olen informeeritud, on majanduskomisjonis see arutelu olnud väga konstruktiivne. On kuulatud ka eri huvigruppide seisukohti. Loomulikult soovib valitsus, et see taastuvenergia tasusid käsitlev eelnõu võetaks võimalikult ruttu vastu. Meil on kaks põhilist positsiooni olnud: tarbijate koormus peab vähenema ja riigil peab olema kontroll toetatava taastuvenergia mahu üle kuni aastani 2020. Pangaliidu avaldus – ja ma arvan, et samasse ritta võib asetada ka kõik muud erialaühenduste seisukohavõtud – on tugevalt ülevõimendatud. Küllap kogenud Riigikogu liikmed teavad, et sellised avaldused käivad ühte või teist konkreetset ärihuvi puudutava otsusega ikka kaasas. Kindlasti ka valitsus on huvitatud, et ükski tuuleenergia tootja pankrotti ei läheks. Ma kinnitan, et selle eelnõu tõttu, mille valitsus on esitanud, mitte ükski tuuleenergia tootja pankrotti ei lähe, kui nad ise väga saamatud ei ole.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu, esimene täpsustav küsimus!

Hea minister! Valitsuse selline julge käitumine on igati tunnustatav – opositsioonile pakub rahulolu igasugune tarbija olukorra kergendamine. Nüüd aga väidavad teie oponendid, et pankade soovimatus investeerida taastuvenergia projektidesse võib tulevikus märksa tugevneda. Teie oponendid väidavad koguni, et nüüd ei tule enam uusi investeeringuid Eestisse. Minu küsimus on: kui palju me siis seda taastuvenergiat siin Eestisse lubada tahame, sest teatavasti eelkõige tuule puhul peab meil olema ka, millega seda vajaduse korral kompenseerida. Kas meil ongi see piir ees, et me ei tahagi neid enam siia, ja me võime nüüd selle tõttu ka julgelt käituda?

Me oleme huvitatud elektriportfelli mitmekesistamisest. Aga me oleme huvitatud ka sellest, et tehtavad investeeringud on majanduslikult konkurentsivõimelised. Tarbija suudab toetada neid investeeringuid selles mahus, mis on riigi võetud rahvusvaheline kohustus kuni aastani 2020. Ideaalis peaks me jõudma olukorda, kus energiatootmisse investeeritakse turupõhiselt, ilma igasuguste toetusteta, nii nagu see paljuski praegu on taastuvenergiate osakaalu saavutamisel olnud. Ütlemised, et keegi enam ei investeeri, keegi ei tule meie turule, kõik on väga halb – ma ausalt öeldes ei suuda neid võtta lõpuni tõsiselt. Te viitasite pangaliidu pöördumisele. Küsige pangaliidu käest, kuidas nad hindavad seda riski, et olemasolevad investeeringud – ju siis osaliselt pankade rahastatud – on tehtud olukorras, kus puudub Euroopa Komisjoni riigiabi luba. Sellise loa puudumise korral peaks tagajärjed olema võlausaldajatele vägagi hästi teada. Küsige, kuidas nad sellesse suhtuvad!

Palun, kolleeg Aivar Riisalu, teine täpsustav küsimus!

Hea minister! Ma kinnitan teile, et ma olen kindlalt veendunud, et te ajate õiget asja. Ütleme niimoodi, et ma igati toetan sellist tegevust. Minu järgmine küsimus aga on selline. Kujutame endale ette, et lobigruppide surve valitsusele läheb nii suureks, et sellest plaanist tuleb taganeda. Kas siis võiks tulla kõne alla see, et tarbija olukorra parandamiseks me siiski mõnevõrra vähendame elektriaktsiisi, mida Keskerakond ka eelarve menetlemisel üritas saavutada? Tegelikult on see instrument, mis aitaks elavdada sisemajandust ja kaugemas perspektiivis võimaldaks luua juurde uusi töökohti, nii et rohkem inimesi annaks majandusse oma panuse.

Teie kiitus meile on nii ülevoolav, et mulle tundub, et te tahate ühel või teisel moel ühineda koalitsiooniga. Mõtlen konkreetselt teid, härra Riisalu – ma mäletan meie diskussiooni selle eelnõu esimese lugemise käigus, kui te otseselt ründasite oma partei esimeest härra Savisaart. Nüüd te püüate siiski mingisuguseid sildu ehitada. Ma arvan, et keskendugem praegu taastuvenergia tasude kiirele vähendamisele, siis ei ole meil vaja mõelda, mis oleks siis, kui miski oleks. Ja katsuge siis tagada oma erakonna toetushääled, kui läheb hääletamiseks, mitte saalist välja joosta!

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame Rein Randverist.

Austatud minister! Taastuvenergia tasude toetuse süsteem on välja töötatud aastal 2007 ja praegu on ettevõtjad öelnud, et nende jaoks oli see selge märk, et selle teemaga tuleb edasi minna, ja tehti selle sihiga investeeringuid. Nüüd aga pigem näeme, et sellest on kujunemas pilootprojekt – kogu süsteem ei pruugi kesta väga kaua. Minu küsimus on järgmine. Kuna Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik, siis oleme vastu võtnud kohustuse, et aastaks 2020 moodustab meil taastuvenergia kogu energiakasutusest 20%. Selle 20% täitmise üle on ka tõhus kontroll. Kas me saame selle ülesandega hakkama, kui meil tahetakse taastuvenergia tasusid reguleerida?

Vastus on kindel jah. Võin detailides seletada, et silmas pidades rahvusvaheliselt võetud kohustusi, oleme taastuvenergia osakaalu märksa kiiremini kasvatanud. Selle tõttu aga tarbijad maksavad rohkem. Ma arvan, et olukord oleks rohkem tasakaalus, kui me saavutaksime lineaarse kasvu, nii et tarbijad ei peaks hakkama korraga hüppeliselt rohkem maksma. Seda valitsuse eelnõu taotlebki. Loomulikult peame seda tegema niimoodi, et seniste investeeringute mõttekus ohtu ei satu. Minu hinnangul arvestab valitsuse eelnõu sedagi piisavalt. Eelnõus on ette nähtud ka tarbija seisukohast kõige mõistlikum variant, kuidas kasvatada taastuvenergia osakaalu, kui see turupõhiselt ei toimuks. Meie elektritarbimise kasv on jõudnud sinnamaani, et peame hakkama taastuvelektrit rohkem portfelli lisama. Kuni aastani 2020 annab see eelnõu väga head lahendused.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, Jaan Õunapuu!

Härra minister! Julgen öelda, et viimastel kuudel on teie ministeeriumist tulnud vähemalt kaks küllaltki halvasti ettevalmistatud seaduseelnõu. Üks nendest on meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on siin saalis vastu võetud, ja teine on elektrituruseaduse muudatuste pakett, mis on esimese lugemise läbinud, aga mille üle vaidlused praegu käivad. Olen selle eelnõu juhtivkomisjoni liige, aga ei oska küll öelda, millise variandiga me lõplikult teisele lugemisele välja tuleme. 
Te tulite ise välja teemaga, mis puudutab riigiabi. Ma küsisin selle nädala esmaspäeval komisjonis teie ministeeriumi esindajalt, kas on võimalik, et kuna aastail 2007–2012 riigiabi luba ei ole olnud, siis võib Brüssel alustada Eesti suhtes menetlust ja hakata seda tasu meilt sisse nõudma. Kuidas sellega on?

Riigiabi küsimused kuuluvad Euroopa Komisjoni pädevusse. Vastan sellele küsimusele nõnda, et juristidel on erinevaid arvamusi, ühed arvavad niipidi ja teised naapidi. Ma arvan, et mõlemas on oma tõetera sees, kuigi tegu on risti vastupidiste seisukohtadega. Lahendus oleks, kui me arvestaksime kõiki Euroopa reegleid väga täpselt ka esimese ja teise lugemise vahepealsel arutelul ning suudaksime vastu võtta eelnõu, mis on kooskõlas kõigi taastuvenergiat puudutavate riigiabi suunistega. Sellisel juhul loodetavasti kukub see teema päevakorralt välja. See ongi olnud ka valitsuse kavatsus.
Me oleme seniste investeeringute üle läbi rääkinud, pidanud silmas riigiabi reegleid ja tarbijate huve ning suutnud siia teie ette sellise teatud kompromissi tuua. Kui kõik natukene järele annavad ega hoia oma tekist väga kinni, siis on minu arvates pakutud lahendus 2020. aastani päris mõistlik. Ma ise ka tunnen, et olen teinud kompromisse, mida ma võib-olla ei oleks tahtnud teha, aga maailm ei ole täiuslik, ka minu puhul kõik soovid ei realiseeru. See on kompromiss väga mitmelt poolt ja ma tegelikult arvan, et kõik need tootjad, kes teil praegu siin uste taga käivad, peavad ka seda silmas.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme nüüd viimase küsimuse juurde, mis on Deniss Boroditšilt ning samuti majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Hea istungi juhataja! Hea minister! Ka minul on küsimus taastuvenergia kohta, aga natukene teise nurga alt: kuidas seda finantseerida? Maailma energeetikas on võetud selge suund vähendada CO₂-heitmeid ja teiselt poolt suurendada taastuvenergia osakaalu. Sellealaste ettevõtmiste motiveerimiseks on rakendatud väga selge finantsmehhanism: need riigid, kes ei suuda CO₂-heitmeid vähendada, peavad kvooti juurde ostma, samas teised riigid, kes viivad programmi edukalt ellu, saavad selle pealt tulu teenida ehk müüa CO₂ kvoote. Eesti on programmi elluviimisel olnud üsna edukas ehk Eesti riik teenib CO₂ kvootide müügiga raha. Loogiline oleks järeldada, et seda raha Eesti kasutab selleks, et taastuvenergiat edasi arendada. Miks meil seda teed pidi ei minda? Miks ei võeta raha taastuvenergia toetamiseks CO₂ kvootide müügi summadest, vaid inimese taskust?

Tegu on erinevate proportsioonidega. Kui me vaatame võimalikku CO₂ kvootide müügi tulu tulevikus, siis see olukord, kus me saame CO₂ kvoote riigina müüa ja laekub mingi tulu, teadupärast 1. jaanuarist 2013 muutub. Ning arvestades tarbijate koormust taastuvelektri tootjate investeeringute toetamiseks, on proportsioonid erinevad. Aga meil on olemas ka asjaomane sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu. Seda esiteks.
Teiseks, see võimalik CO₂ kvootide müügi tulu tuleks investeerida ettevõtmistesse, mida turutingimustes muidu võib-olla ei oleks võimalik ellu viia. Minu hinnangul me peaksime CO₂ kvootide müügi tulu maksimaalselt – ma räägin praegu tulevikust – paigutama ikkagi hoonete energiatõhususe suurendamisse. Selles valdkonnas on energiatõhususe reservid kõige suuremad.

Suur tänu, härra minister! Head kolleegid! Meie selle aasta viimase infotunni aeg on läbi, lõpetan infotunni. Suur tänu kõikidele kolleegidele küsimuste esitamise eest! Aitäh peaministrile ning majandus- ja kommunikatsiooniministrile küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.