Austatud juhataja! Head arupärijad! Esimene küsimus: "Kui palju on Keskkonnaministeerium kirjeldatud probleemiga kokku puutunud?" Probleemi kirjeldas Kadri Simson sissejuhatust tehes, seda ma enam üle kordama ei hakka. Vastus on, et muidugi me oleme asjast teadlikud ja kirjeldatud probleemiga kokku puutunud. Oleme teadlikud ka sellest, et meie veekogudel käib talvel väga palju Läti Vabariigis elavaid harrastuspüüdjaid. Üks sel teemal minuga vestelnud inimene soovitas vaadata asja positiivse poole pealt ja öelda, et see on ju iseenesest tore, et Läti elanikud, meie naabrid tahavad meie veekogudel kala püüdmas käia – ju siis siin on hea püüda. Aga loomulikult ei ole see nii üheselt ainult rõõmsast poolest vaadeldav asi. Kindlasti ei ole õigustatud harrastuspüügi muutmine iseseisvaks elatusallikaks ja kalapüügireeglite rikkumine, ükskõik, kas tegu on meie enda riigi kodanikega või teistest riikidest pärit kalapüüdjatega. Sellest tulenevalt on meil keelatud harrastuspüügil saadud kala müüa ja seda osta, kehtestatud on püütavate kalade alammõõdud. Neid reegleid tuleb täita.
Harrastuskalapüük on mõeldud ikkagi hobina, mis annab püüdjale ühtlasi võimaluse enda toidulauale lisa tuua. Aga muidugi on nii järelevalvega tegelev inspektsioon kui ka ministeerium teadlik juhtumitest, kus harrastuspüügil püütud kala väidetavalt ikkagi müüakse ja ka ostetakse. Tõsi on, et selle tõendamine on üksjagu keeruline, eriti sellisel juhul, nagu arupärija viitas, kui see toimub piiriüleselt. Ma pisut korrigeerin seda, et kindlasti ei ole põhjendatud esitada faktina, nagu oleksid reeglite rikkujad peamiselt välismaalased, mitte Eesti elanikud. Kindlasti on Eesti elanikest harrastuspüüdjatel rikkumisi arvuliselt rohkem, sest neid endid lihtsalt on rohkem, ja reeglite rikkumine ei ole kinni mitte niivõrd rahvuses, kuivõrd konkreetses inimeses. Enamik harrastuspüüdjaid suure tõenäosusega järgib kehtestatud reegleid ega mõtle võimalusele, et harrastuspüügist peaks saama iseseisev teenimisvõimalus või elatusallikas. Selle piiri lihtsalt peab alati vahele tõmbama, kui me räägime reeglite rikkujatest, et kõik harrastuspüüdjad ei tunneks end kuidagi puudutatuna või halvasti.
Teine küsimus: "Milliseid samme on Keskkonnaministeeriumil võimalik ette võtta kirjeldatud ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks?" Keskkonnainspektsioonist oli siin paar arupärimist tagasi pikalt juttu. Ka kalapüügireeglite täitmise üle peab järelevalvet Keskkonnainspektsioon. Kuna jutt on jääpüügist, siis talvisel ajal on harrastuspüügi järelevalve puhttehniliselt oluliselt lihtsam. Kõik kalastajad on lihtsalt paremini märgatavad ja püüdja ega saagi varjamiseks pole palju võimalusi. Nii et kui küsida sedapidi, kas püügireeglite rikkumise tuvastamiseks oleks vaja veel mingeid järelevalve meetodeid juurutada, siis eelkõige on ikkagi oluline just nimelt regulaarne kontroll.
Mis puudutab harrastuspüügil püütud kala müümist, siis see, nagu ma juba eespool ütlesin, on järelevalve jaoks kindlasti keerulisem, see on raskendatud. Asjatundjate-ekspertide hinnangul osalevad selles protsessis sageli ka isikud, kellel on kutselise kalapüügi luba, ja nende kaudu on harrastuspüügil püütud kala võimalik süsteemselt tööstusse suunata ehk siis juriidilises keeles öeldes see müügiahelas legaliseerida. Üks võimalus, mida on arutatud ja kaalutakse, on värske kala esmakokkuostu ahela läbipaistvamaks muutmine, laiendades Peipsi järve näitel kutseliselt kalapüügilt sadamasse tuleku etteteatamise kohustust. Peipsil see kohustus juba kehtib, kaalutud on, kas laiendada seda üle Eesti. See võimaldaks järelevalve käigus tuvastada, kas müüki minev kala on püütud kutselisel püügil või kirjutatakse saak püügi- ja müügidokumentidesse fiktiivselt ning kala tuleb müügiahelasse mingisuguseid muid kanaleid pidi. See on üks viis, mida praegu kaalutakse, et järelevalve tõhusamaks muuta.
Keskkonnainspektsioon on kalandusega seotud kontrolli tõhustamiseks moodustanud eraldi töögrupi, kuhu kuulub lisaks sektori enda, teadusasutuste ja järelevalve esindajatele näiteks Maksu- ja Tolliameti esindaja. See töögrupp tegeleb muu hulgas ka harrastuspüügil püütud kala müümise probleemidega. Nagu te ilmselt mõistate ja teate, siis puht rahvuse või kodakondsuse pinnal, kui tegu on Euroopa Liidu sisese liikumisega, ei ole meil kuidagi võimalik reegleid selliselt sättida, et me teeme vahet, kui püüdjad tulevad näiteks meie lõunapoolsetest naaberriikidest.
Kolmas küsimus: "Kui suur protsent välisriikide kodanikest tasub kalapüüginõuete rikkumise eest saadud trahve?" Siin ma jagaksin vastuse kaheks. Üks pool puudutab kriminaalmenetlusi. Viimase aasta jooksul on Lätist saabunud harrastuspüüdjate suhtes algatatud kuus kriminaalmenetlust, kus kahtlustatavad on ka kinni peetud. Need asjad on kohtus kiirmenetluse korras lahendatud. Rikkujad on kriminaalasjas süüdi mõistetud ja neid on karistatud tingimisi vanglakaristusega, mis tähendab, et järgmise süüteo toimepanemisel ähvardab neid reaalne vangistus. Teine pool on väärteomenetlused. Hoolimata sellest, et väärteotrahve on määratud, on seni kõik trahvid tasumata. Nagu ka arupärija viitas, on nende kättesaamisel seis oluliselt keerulisem.
Neljas küsimus: "Mida arvate mõttest karmistada karistusi kalapüüginõuete rikkumise eest?" Kui me vaatame praegu kehtivaid karistusmäärasid ja mõtleme võimalusele algatada kriminaalasju teatud rahalises väärtuses suuremate keskkonnakahjude puhul, siis ma ei julgeks väita, et karistused ise on harrastuskalapüügi puhul kuidagi liiga leebed. Seal on karistused praegu päris karmid. Pigem on tõesti küsimus, kas kõik reeglite rikkujad on karistada saanud ja milline meelsus püüdjate ringkonnas levib, kas kohale on jõudnud see arusaam, et teadlike rikkumiste korral on neil ikkagi väga suur tõenäosus karistada saada. Ilmselt on just see pool, kus on vaja edasi töötada ning kuhu keskkonnajärelevalve ja rikkumiste eest karistamise teadvustamine peaks kohale jõudma. Selleks ei pea ilmtingimata karistusi veel karmistama, pigem on see tiheda ja tõhusa kontrolli küsimus.
Viies küsimus: "Kas ministeerium on kaalunud harrastuskaluritele väljapüütava kala päevalimiidi kehtestamist?" Me oleme seda kalakoguse teemat kohtumistel sektori esindajatega arutanud küll, nii et laua taga on olnud mõlemad pooled – nii harrastuspüüdjad kui ka kutselised kalurid. Üldjuhul on piirangu kehtestamise eestkõnelejateks või initsiaatoriteks kutselised kalurid. Argument tuleb eelkõige sellest suunast, et kutselistele kaluritele tundub, nagu võtaksid harrastuspüüdjad nende kala välja ja püüaksid liiga palju. Eks me kaalume, kas harrastuspüügi koguseid oleks vaja reguleerida ja kui jah, siis millistel asjaoludel, milliste argumentidega. Praegu on kogused reguleeritud lõhe ja meriforelli harrastuspüügil jõgedes. Keskkonnaministeerium saab neid piiranguid seada ikkagi tulenevalt kalavaru kaitsest, aga ma ei välistaks seda, et lõpuks osutub mõistlikuks ja vajalikuks harrastuspüügil lubatud maksimaalseid koguseid reguleerida. Kuhu see piir jälle täpselt tõmmata, selle üle ma praegu spekuleerida ei taha, aga ma ei välista reguleerimise vajadust.
Viimane küsimus on üsna filosoofiline: "Kuidas kirjeldate kutseliste kalurite olukorda Eestis?" Kutselise kaluri amet on kindlasti üldse raske amet ja selle tulukus ei sõltu mitte ainult inimesest endast, mitte ainult kaluri töökusest või oskustest, vaid veel tervest hulgast asjadest, mis on kaluri kontrolli alt väljas – ükskõik, kas me räägime siis kalavarude seisust, ilmast, hüljeste mõjust püügile või veel paljust muust. Kindlasti on Eestis terve hulk piirkondi, kus rannapüük läheb suhteliselt normaalselt, kus püügikalad on kõrges hinnas ja ka varud on sellised, et praegu väga palju kurta ei saa. Samal ajal on Eestis piirkondi, kus saagikus on juba praegu väga madal ja lisaks on kaluritena registreeritud väga palju püügiõiguse omanikke. Nii et hoolimata sellest, et tegu on väga väikese riigiga, on ka meil kutseliste kalurite olukord piirkonniti väga erinev. Ilmselt võib öelda, et traalipüügisektoris on olukord mõnevõrra parem, sest selles sektoris on struktuurireformid sisuliselt lõpule jõudmas ja ka laevastik on püügivõimalustest tulenevalt ümber kohandatud. Nii et seal on seis pisut tugevam ja parem. Praeguseks kõik ja vastan jälle küsimustele. Aitäh!