Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed ja külalised! Ma tänan teid võimaluse eest teie ees esineda! Ma asun kohe teema juurde. Mul on hea meel, et Riigikogu seda probleemi näeb, sest tegemist on n-ö varjatud teemaga. Need inimesed, kes on kodus hooldusel, ja ka need, kes neid inimesi hooldavad, ei ole igapäevaselt huvi ja tähelepanu all. Samas on nende roll Eesti hoolekandes tervikuna äärmiselt oluline. Miks? Kas või statistilisel põhjusel, sest teiste hooldada on 17 000 Eestimaa inimest. See on suurim grupp hoolekandes, keda me käsitleme teenusesaajana. Miks see teema veel oluline on? Kahtlemata on igal lähenemisviisil omad nõrkused ja tugevused. Protsessides osaledes ja neid juhtides on võimalik aga nõrkusi pehmendada või leevendada ja tugevusi tugevdada. Järgmine moment omastehoolduse teema juures on see, et tegelikult on see süsteem, mida omavalitsused haldavad, määrates hooldajaid ja kontrollides nende tegevust, ainult üks osa. See on formaliseeritud ja nähtav süsteem, kus osapooled on teada ja kirjas. Selle kõrval eksisteerib täiesti mitteformaalne süsteem, kus hooldussuhted ei ole kuidagi kirja pandud ega sätestatud, hooldajatoetust ei maksta. Need on inimestevahelised kokkulepped. Ja viimaseks, sisuliselt on hooldus, sh omastehooldus siiski jagatud vastutus. Seal ei ole sajaprotsendiline vastutus ühe isiku, näiteks formaalse hooldaja peal, vaid erinevad osapooled peavad tegema koostööd. Sotsiaalhoolekanne saab tihti kriitikat sellises hästi lihtsas vormis, et varsti on meil pooled eakad inimesed puudega ja teine pool on puudega inimeste hooldajad ning see süsteem on kontrollimatu.
Siin on rida arve. Esimesed arvud näitavad raske ja sügava puudega inimeste arvu dünaamikat. Need on need, kellel põhimõtteliselt oleks õigus saada hooldaja. Seda süsteemi haldavad kahe peale hoolekanne ja meditsiin. Edasiste otsustuste tegemise aluseks on valdavalt meditsiiniline diagnoos, aga lõpliku otsuse puude kohta teeb tõesti hoolekandesüsteem – Sotsiaalkindlustusamet. Hooldajate süsteemi haldab täielikult sotsiaalhoolekanne. See on kohalike omavalitsuste ülesanne. Kui me vaatame hooldusel olevate inimeste ja hooldajate arvude dünaamikat, siis need vähenevad. Ma julgen väita, et see süsteem on paremini kontrolli all ja juhitud kui esimesena nimetatud süsteem. Ma palun sotsiaalhoolekande suhtes tehtud kriitika puhul olla mõnikord natuke tagasihoidlikum. Mitte küll alati, aga paljudel juhtudel see süsteem siiski suudab hallata oma tegevust.
Minu väide, et me siiski ei tunne kogu tervikut, põhineb 2009. aastal Tallinna Linnavalitsuse ja Tartu Ülikooli tellitud uuringul. Uurimisobjektiks olid tööealised puuetega inimesed, s.o ainult üks osa koduhooldusest. Vaatame kõigepealt esimest rida ja protsenti – 18,2%. Need on inimesed, kes on formaalsel hooldusel, kellele on Tallinna Linnavalitsus määranud koduhooldaja. Teine rida – 2,6%. Need on omavalitsuse professionaalsed hooldajad, kelle töö kohalik omavalitsus ka kinni maksab. Järgmiste ridade peal on selline hooldus, kus on tinglikult taga erasektor, mis baseerub inimestevahelistel suhetel. 3,2% – hooldus, mille eest makstakse tasu, aga seda maksab teenuse saaja. 10,7% – tegu on mitteametliku hooldaja, naabri või sugulasega (kellega tahes, kes ei ole formaliseeritud süsteemi osa), kellega pole mingit lepingut ja kellele ka tasu ei maksta. Me näeme, et umbes kaks kolmandikku süsteemist on formaliseeritud ja me tunneme seda hästi või halvasti ning üks kolmandik on formaliseerimata. Mis ma tahan sellega öelda? Ma tahan öelda, et tegelikult on meil ühiskonna ja inimeste vastutus eakate ja puuetega inimeste eest siiski täiesti olemas. Ja kui ei ole võimalik asju formaliseerida ega n-ö kolmandatest allikatest selle teenuse osutamist rahastada, siis tehakse seda ise. Me võiksime olla optimistlikud oma ühiskonna ja selle sidususe suhtes, sest see on täiesti olemas ja toimib.
Siin on nüüd natuke vanem pilt asjast. Need on ühe valla sotsiaaltöötaja lõputöö järeldused. Ta hindas kaks aastat pärast seda, kui hooldaja määramise ja hooldajatoetuse maksmise kohustus anti üle kohalikule omavalitsusele, millised on probleemid nende kolme osapoole seisukohast, kes asjade sees on: kõigepealt puudega isik või hooldatav, siis hooldaja ja kohalik omavalitsus. Tänaseks on asjad loomulikult edasi liikunud, pilt on muutunud mitmekesisemaks ja kokkuvõttes paremaks, aga osa muresid on ikka lahendamata. Näiteks on informatsiooni puudumine hoolekandes igavene probleem ja seda ei saa kunagi sajaprotsendiliselt lahendada ehk kõikide inimeste informatsioonivajadust rahuldada. Aga see ei tähenda seda, et me ei peaks kogu aeg süsteemi arendama, kasvatama ja sinna uusi kihte lisama. Paljudel juhtudel on hooldajad eakad inimesed. See on tüüpiline olukord, et hooldatav on 90-aastane ja hooldaja on 70-aastane. See 70-aastane aga paljudel juhtudel tänapäevaseid infokanaleid ei kasuta, internetipõhist infot ei saa jne. Aga hooldatava seisukohast on kõige olulisem probleem see, et tema igapäevased vajadused on küll rahuldatud, aga ta on siiski suhteliselt kinni oma kodus, ta on ühiskonnast eraldatud. Selles mõttes ei ole pilt sageli väga palju parem sellest situatsioonist, kui inimene elab hooldekodus. Ka hooldekodus olevate klientide puhul on sama probleem ehk teiste sõnadega – seotus ühiskonnaga, st tugiteenused, mida peaks korraldama ka kohalik omavalitsus, ei ole piisavalt arenenud. See mõjutab inimeste üldist seisundit, aga tegelikult ka elukvaliteeti ja -viisi.
Mitteformaalse hooldaja või omastehooldaja jaoks on väga oluline koolitus, info, teadmised jne. Seesama 70-aastane hooldaja ei pruugi olla elu jooksul nende probleemidega üldse kokku puutunud. Eriti keerulises seisus on mehed. Paraku on hooldusel sooline aspekt. Mehed ei ole väga palju lastega tegelenud ega varem ühegi teise eaka inimese hooldamisega kokku puutunud ja peavad siis hakkama tegelema abikaasa probleemidega. See on suhteliselt raske situatsioon. Väga oluline on siinkohal professionaalne ergonoomika koolitus. Seda tehakse, aga selle kvaliteedi üle on tihti nõrk kontroll. Teiste sõnadega, see, mida peaks saama teha ja mida lubatakse teha, ei jõua inimestele pärale. Seesama ergonoomika koolitus ei puuduta ainult hooldatavate kihti, vaid vajadus selle järele on hästi lai. Seda vajavad väga paljud hoolekande valdkonnas töötavad inimesed ja ka meditsiiniinimesed. Näiteks, kui me räägime veel hoolekandeteenustest, siis isikliku abistaja teenuse puhul on täpselt seesama koolitus vajalik.
Hooldajate puhul on väga kriitiline teema puhkuse puudumine. See on vastuoluline situatsioon: ühelt poolt on hooldajad väsinud, aga teiselt poolt nad ei taha paljudel juhtudel astuda sellist sammu, et anda oma perekonnaliige lühemaks või pikemaks ajaks hooldusasutusse. See on väga keeruline situatsioon, kus kolmas osapool ehk sotsiaaltöötaja peab aitama kaasa ratsionaalse otsuse langetamisele. Mis puudutab kohalikku omavalitsust, siis siin on probleemide hulk hästi lai. Alates sellest suhtumisest, mis valitseb poliitilisel tasandil stiilis, et kui me oleme hooldaja määranud, siis on probleemid lahendatud ning meil ei ole vaja nende inimeste muredega aktiivselt ja iga päev tegelda, kuni rahani välja, mille puhul selgub mõnes uuringus huvitaval kombel, et sotsiaaltöötajate sõnul ei ole raha probleem, kui esitatakse abstraktne küsimus, mis takistab hoolekande arendamist, ehkki tegelikult on see probleem igapäevaselt siiski olemas.
Üldine taust, mille raames hoolduse korraldamine toimub, on perekond ja perekonnaseadus. Meil on väga pikka aega olnud hoolduskohustus perekonnaseaduses ühtemoodi sätestatud. Meie naabrite juures on olukorda tänapäevastatud – vastutus on perekonna ja kogukonna vahel suuremal määral jagatud kui Eestis. Ühelt poolt peame tunnistama, et perekonnaliikmete kasutamine omastehooldusel on meie oludes paratamatu ja otstarbekas, teisalt peaksime oma käsitlust muutma. Ma olen seda tinglikult nimetanud sunnimudeliks, mis ei kõla väga hästi, aga sisuliselt on seaduses sätestatud liikumine koostöömudeli ehk suurema hulga osapoolte aktiivse osaluse ja koos tegutsemise suunas. Ma olen ka seda meelt, et erinevate osapooltega koostööd tehes ei tohi me sugugi loobuda n-ö eravastutusest, indiviidi vastutusest. Kui toimuvad diskussioonid erakindlustuse ja selle laiendamise üle, keskendutakse minu arusaamise järgi mõnikord natuke valedele asjadele. Tavaliselt läheb mõte raha toomisele erakindlustusest meditsiini. Mulle tundub, et see ei ole tõhus tee, sest me ei suuda erakindlustuse kaudu tuua meditsiini piisavalt raha, et süsteemi olulisel määral muuta. Küll aga saaksime hoolekandesse raha tuua hoolduskindlustuse läbimõtlemise kaudu, ja kui selle läbimõtlemise tulemus on otstarbekas süsteem, siis selle kehtestamise kaudu.
Ühelt poolt peame arvestama, et selle perioodi jooksul, kui meil on toiminud hoolduse sunnimudel, on muutunud majandus ja selle soovid ühe olulisema majandusteguri ehk tööjõu suhtes. Ühe töötajaga perekonna asemele on asunud kahe töötajaga perekond. Samal ajal on teenuse osutajad eri positsiooni tõttu majanduses ja erinevate palkade tõttu väga diferentseerunud. Nii nagu ühiskonnas on tinglikult jõukamad ja vaesemad kodanikud, on meil ka jõukamad ja vaesemad hooldusüksused. Kui on tegemist vaese hooldatava ja vaese hooldajaga, siis on probleemiks tänapäevase elukvaliteedi kindlustamine, aga sisulises mõttes ka selle hoolduse kindlustamine. Kohalik omavalitsus peab kontrollima hoolduse kvaliteeti. Aga tal on väga raske esitada nõudeid, kui hooldav leibkond on väga väikese sissetulekuga, sest tegelikult ei võimalda see ressurss, mis on nende käsutada ja riigi poolt lisatud, sugugi mitte alati kvaliteetset hooldust. Teiselt poolt peame arvestama seda, et perekond on muutunud. Naiste haridustase on meil väga kiiresti tõusnud, aga see mõjutab nende suhtumist, mida nad tahavad teha ja mida nad ei taha teha. Naiste huvi ja soov hoolduse eest vastutada väheneb. Abielusuhete muutumine, vabaabielu ehk nõrgenevad partnerlussuhted mõjutavad seda situatsiooni. Ka noorte tööealiste inimeste ränne vähendab potentsiaalsete hooldajate hulka, sest distantsi tagant on seda asja väga keeruline teha. Samuti on muutunud väärtushinnangud, mis on muidugi hästi keeruline ja pikka aega mõju avaldav teema.
Me peaksime arenema, edasi liikuma selle käsitluse suunas, mille keskmes on kogukonna hoolduse mõiste. See on see käsitlus, mis on tänapäeval Euroopa keskmes. Euroopas on alanud nn teine institutsioonidest väljumise laine. Esimene laine oli 1970. aastatel, kui eelkõige psüühiliste erivajadustega inimesed toodi hooldusasutustest välja kogukonna hooldada. Praegu tehakse pingutusi selle nimel, et saaks inimesed n-ö tavalistest hooldekodudest koju saata ja kodus osutatavate teenuste kaudu nende toimetulekut kindlustada. Omastehooldus on üks osa sellest, üks kogukonna hoolduse variant.
Selle pildiga siin püüan ma teile tõestada, et kohalikud omavalitsused suhtuvad vastutustundlikult sellesse töösse, mida nad teevad. Siin on näha erinevate teenuste dünaamika, see, kuidas klientide arv on muutunud. Kaks alumist arvurida näitavad, et kõige vähem on nende teenuste kasutajaid, mis on kallimad. Need on ühelt poolt Tartu linnas hooldekodus olevad inimesed ja teiselt poolt linna rahastatud koduhooldusteenuse saajad. Keskmine rida näitab päevakeskuse teenuse kasutajaid. See on märkimisväärselt odavam teenus kui eelmised kaks. Tõsi, päevakeskus kui hooldusasutus vajab paremat lahtimõtestamist. Praegu on see eelkõige institutsioon, mis seob inimesi ühiskonnaga. See on tegevuskoht, kus saab teha erinevaid üritusi: koosolekuid, kultuuriüritusi jne. Otseseid hoolekandefunktsioone on päevakeskusel vähemal määral. Seda, kas neid hoolekandefunktsioone peaks tal olema rohkem või kui palju täpselt, ei hakka ma praegu teiega arutama. Päevakeskus ei ole sada protsenti hooldusasutus ja ei peagi seda olema, aga küsimus on, kas tal võiks olla rohkem hooldusfunktsioone. Viimane, kõige kõrgemal asuv rida näitab omastehooldusel olevate isikute hulka. Nagu te näete, on Tartu linnas nende arv langenud, mis on kooskõlas üldise suundumusega. Me käsitame seda ressurssi, mida riik meie kätte annab. Ressurss tuleb riigieelarvest ja me jagame seda laiali ning käsutame seda vastutustundlikult.
Millised on võimalused kohaliku omavalitsuse tasandil? Igavene võimalus on paremini anda informatsiooni, tutvustada õigusi ja võimalusi ning teha omastehooldajate esmast koolitust. Tõsi, ei ole mingit mõtet sellel, et iga omavalitsus tegeleks eraldi selle teemaga, võiks olla mingi üldisem süsteem. Ka see, kui kellelgi on olemas koolitusluba, nagu ma eelnevalt rääkisin, ei taga teenuse saajate jaoks rahuldavat tulemust. See koolitus peab olema paremini kontrollitud. Teiseks, meil on olemas omastehooldajate põlvkond, kes on saanud praktilise kogemuse oma perekonnaliikme hooldamisega ja kes üldjoontes teavad, kuidas see asi toimib. Teistes riikides kasutatakse neid tugiisikutena, st nad aitavad uutel hoolduskohustusega inimestel teemasse sisse elada. Nad on toetajad ja koolitajad. Neid nimetatakse erineval viisil, aga põhimõtteliselt on see teenus, mida nad pakuvad, kogemusnõustamine. Kolmas moment on kogu süsteemi parem sidumine. Miks jällegi ühe kohaliku omavalitsuse pingutustest alati ei piisa? Sellepärast et ühes kohalikus omavalitsuses ei pruugi olla süsteemi kui tervikut. Seal võivad olla mingid lülid: ühes on päevakeskus, teises hooldekodu, kolmandas mingi muu institutsioon. Kõikidel nendel tasanditel on olemas oma kompetents. Me ei pea hooldekodu hoolduse seisukohalt alati kõige otstarbekamaks lahenduseks. Tegelikult on aga hooldekodus kõige suurem ja kõige kvaliteetsem kompetents, sest seal puututakse kokku hoolduse tehnikatega, sotsiaalsete küsimustega, meditsiiniküsimustega jne. Selle tõttu ei tohiks me hooldekodu kui süsteemi juhtlüli alahinnata.
Ma pean vist oma jutu kokku võtma?
