Austatud Riigikogu! Austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit.

Vabariigi Presidendi s.a 10. detsembri otsusega nr 192 on Taavi Rõivas nimetatud sotsiaalministriks. Kõigepealt kuulamegi ära sotsiaalminister Taavi Rõivase ametivande. Palun, Taavi Rõivas!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Head ametikaaslased, nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Seoses Kristen Michali Vabariigi Valitsuse liikme kohustustest vabastamise ning tema Riigikogu liikme volituste taastumisega 2012. aasta 11. detsembril lõppesid 10. detsembril Riigikogu liikme Terje Trei volitused. Kolmapäeval, 12. detsembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 75 rahvasaadikut, puudub 26.

Head kolleegid, asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu 309 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Auväärt Riigikogu! Sissejuhatuseks: ma väga loodan, et Justiitsministeeriumi ja Riigikogu koostöö saab olema ka minu justiitsministriks olemise ajal sama hea, kui see on olnud varasematel aastatel. Aga mul on hea meel, et juba esimesel ametlikul tööpäeval on mul au tutvustada teile eelnõu nr 309, mis kannab pealkirja "Täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu". Nagu traditsiooniks, on ka minul hea meel justiitsministrina öelda, et tegemist on väga hea eelnõuga. Kõigepealt natuke arvudest.
Kohtutäiturite ametitegevuse statistika koondaruande põhjal viidi perioodil 1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2011 läbi 245 vallasasja enampakkumist ja 3696 kinnisasja enampakkumist. Nimetatud statistikas sisalduvad ka kordusenampakkumised. Kui vaadata eelnõu peamist eesmärki, siis see on täitemenetluse seadustiku täiendamine ja muutmine selliselt, et võimaldada elektrooniliste pakkumiste läbiviimine Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja loodavas oksjonikeskkonnas. Loodetavasti aitab see kaasa vara müügi aktiviseerumisele. Kohtutäiturid hakkavad edaspidi arestitud vara müüma reeglina elektroonilisel enampakkumisel ja elektroonilise oksjonikeskkonna loomise käigus on selgunud, et selle pärast on vaja muuta kehtivat enampakkumise regulatsiooni.
Täitemenetluse seadustiku peamised muudatused puudutavad enampakkumisele registreerimist ja tagatisraha ning ostuhinna tasumist, elektroonilise enampakkumise n-ö pikenevat lõppu, enampakkumise automaatset lõppemist teatud aja möödumisel, samuti enampakkumise kuulutuste avaldamist kohalikus lehes. Muu hulgas pikendatakse eelnõuga ostja õiguste loovutamise tähtaega, nähakse ette enampakkumise edasilükkamise võimalus, tagatisraha kandmine koja eelarve ühisossa, võlgniku õigus nõuda esialgselt ostjalt sisse esialgse ostja pakutud hinna ja kordusenampakkumisel pakutava hinna vahe. Samuti nähakse eelnõuga ette enampakkumise peatamise regulatsioon tehnilise tõrke korral.
E-oksjonil osalemiseks tuleb ennast registreerida ja tasuda registreerimistähtaja jooksul tagatisraha, mida kohtutäituril on võimalik küsida nii vallas- kui kinnisasja müügi korral. Tagatisraha on ette nähtud eelkõige selleks, et enampakkumisest osavõtjaid distsiplineerida. Hiljemalt 1. jaanuaril 2016 peab nii tagatisraha kui ostuhinda saama tasuda selleks krediidiasutuse pakutavat kohest laekumist võimaldavat makseviisi kasutades.
Üks olulisi muudatusi on lihtsustatud korra kehtestamine väikese väärtusega vallasasjade müümiseks. Kohtutäitur võib edaspidi lihtsustatud korras müüa vallasasju, mille väärtus ei ületa 100 eurot. Hiljemalt 1. jaanuaril 2016 peab olema oksjonikeskkonnas võimalik registreeruda väikese väärtusega vallasasjade enampakkumisele ka enampakkumise ajal, kuna pangalingi kaudu tasumisel laekub tagatisraha kohe kohtutäituri arveldusarvele, mis võimaldab automaatset registreerimist enampakkumisele. Oksjonil osalemine ilma eelregistreerimiseta elavdab eeldatavasti vallasasjade müüki. E-oksjoni pikem lõpp võimaldab saavutada parimat hinda, kuna aktiivne pakkumine leiab aset just oksjoni lõpus. Eelnõuga nähakse ette ka e-oksjoni kindel lõpp, et oksjonil selle nurjamise kavatsusega osalevad inimesed ei saaks jäädagi pakkumisi tegema. Nii palju siis oksjonikeskkonnast.
Põgusalt ka teistest muudatustest, mis eelnõus kirjas. Kohtutäituri seaduse muudatustega suurendatakse Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja eksamikomisjoni liikmete arvu ja nähakse ette asendusliikmete määramine selleks, et koja eksamikomisjon saaks paremini toimida ja töö ei seiskuks põhjendamatult. Samuti kõrvaldatakse ebavõrdsus liikmemaksu maksmisel ja kohtutäituri eksami tegemisel. Eelnõu kohaselt peab koja liige, kes tegutseb nii kohtutäituri kui ka pankrotihaldurina, tasuma liikmemaksu nii ametikogule kui ka kutsekogule. Samuti nähakse eelnõuga ette, et eksamikomisjonis peab olema kaks kohtutäiturit ja kaks pankrotihaldurit ning põhiliikmetele võib määrata asendusliikmeid.
Suurem muudatus puudutab aga kojale avalik-õiguslike nõuete edastamist, mida praegu tehakse e-posti kaudu. Koja juhtimisel ning koostöös Justiitsministeeriumiga arendatakse kohtutäituritele avalik-õiguslike nõuete edastamiseks ja kohtutäituritele jaotamiseks uut infosüsteemi. See on vajalik selleks, et tagada avalik-õiguslike nõuete jaotamise automatiseeritus, läbipaistvus ja jälgitavus, saada avalik-õiguslike nõuete jaotamise kohta korrektset statistikat ning pakkuda lisavõimalusi sissenõudja ja kohtutäituri vahelises suhtluses. Nimetatud infosüsteemi kaudu peavad sissenõudjad oma nõudeid hakkama kojale esitama alates 1. jaanuarist 2014.
Loomulikult Justiitsministeerium ja Vabariigi Valitsus toetavad õiguskomisjoni langetatud menetluslikke otsuseid ja loodame, et eelnõu saab kiiresti Riigikogu suures saalis heakskiidu. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun esimene küsimus, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud ettekandja! Eelnõust me juba teame, et täituril on võimalik valida oma enampakkumise korraldamiseks oksjonikeskkond, kusjuures igal täituril on see võimalus täiesti teistest sõltumata. Igaüks võib valida oma keskkonna. Kas aga parema läbipaistvuse huvides, selleks, et üldine pilt oleks selgem, poleks parem, kui kõik töötaksid mingis ühes e-keskkonnas? Siis oleks info kättesaadavam ja läbipaistvam.

Väga hea oleks, kui kõik kohtutäiturid ja pankrotihaldurid kasutaksid sama keskkonda. Selleks too seadusandlikult antav võimalus nüüd eeldused ka loob. Aga nagu te ütlesite, täituril on õigus valida keskkonda, milles ta kuulutuse avaldab, ja see kindlasti ka jääb. Arvestada tuleb ju menetluste keerulisust ja mõnel korral ka menetluste otstarbekust, just seepärast peab kohtutäituril olema võimalus valida. Ideaalis oleks loomulikult hea ja lihtne, kui kõik oleks ühes kohas, kuid ma ei tahaks piirata täiturite võimalusi valida vastavalt menetluse otstarbekusele endale sobivaim müügikeskkond.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Härra minister! Elektroonilise oksjonikeskkonna loomise ja arendamisega tegeleb Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda, aga mulle ei saanud seletuskirja lugedes päris selgeks, kes hakkab loodava elektroonilise oksjonikeskkonna haldajaks. Kas see antakse mõnele erafirmale? Ma päris hästi ei saanud aru.

Me võime selle koos üle täpsustada. Ma pole veel jõudnud end asjaga päris kurssi viia, aga olen aru saanud, et haldajaks jääb seesama koda ise. Nemad on need arendused teinud ja nemad ka haldavad seda keskkonda edaspidi.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud härra minister! Palju õnne uues ametis! Kuna meil komisjonis oli tol korral teine minister, küsiksin juurde järgmist. Seletuskirjast tuleb välja, et isikud osalevad koja loodavas oksjonikeskkonnas toimuval enampakkumisel anonüümselt. E-oksjonil osalejad näevad üksnes viimast pakkumist. Miks meil aga on üldse vaja nii privaatset oksjonit?

See on igati mõistlik. Pakkumised tehakse anonüümselt, et vältida üksteise mõjutamist. Kui mingisugune vallas- või kinnisasi pannakse müüki, siis on eesmärk saavutada maksimaalne hind. Maksimaalse hinna saab saavutada vaid siis, kui pakkujad ei tea üksteise isikuid ega lähe üksteisega n-ö vabas vormis vestlema, et mõjutada pakutavat hinda.

Aitäh! Palun, Margus Hanson!

Hea minister! Eelnõus on kirjas, et tagatisraha võib tasuda ka sularahas, kui tagatisraha suurus ei ületa 640 eurot. 640 eurot ei ole kuigi ümmargune summa, edaspidi tulevad siin 1000- ja 100-eurose täpsusega summad. Kas siin on tegemist konverteerimisega kroonidest? Võib-olla on mõttekas selle summa üle mõelda, vahest sätestada 500 või 1000 eurot?

Ma usun, et õiguskomisjonis oleks mõistlik see ettepanek lauale panna küll. See on pigem tehniline muudatus. Kui tegu on konverteerimise liigse täpsusega, siis meil olulisi vastuväiteid ei ole.

Aitäh! Head kolleegid, sumin saalis on tugevaks läinud. Kuulame ministrit! Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Ei tea, kas see on kohane, aga ma tahaks ikkagi täpsustada. Need muudatused, mis tulevad selle seaduse alusel, kas need muudavad olukorda ka osalejate jaoks? Ma tean, et piiriäärsetes piirkondades ei saa kõik oksjonitel osaleda ja omada näiteks kinnisvara.

Need otseselt omavahel seotud ei ole. Kõik see, mis puudutab kinnisvaraõiguse omamist, on reguleeritud teiste seadustega. Oksjoni läbiviimine ei ole küll sellega kuidagi seotud. See, kuidas Eesti riik oma vara või kohtutäiturid kellegi teise vara müüvad, on lahus sellest, kuidas on omandiõigus reguleeritud.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Härra minister! Ma loen siit eelnõust, et nähakse ette enampakkumiste edasilükkamise võimalused. Aga ma hästi ei loe välja, mis põhjusel võiks vaja olla enampakkumist edasi lükata.

Eks selleks tuleb kogu täitemenetluse seadustik ette võtta ja lugeda mitte ainult neid seadusmuudatusi. Täitemenetluse seadustik reguleerib seda, kuidas oksjoneid läbi viiakse ja kuidas on võimalik neid edasi lükata.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Ma loen seletuskirjast, et palju osaletakse enampakkumisel ilma tegeliku soovita asju osta, aga ettevõtte Oksjoni Korralduse OÜ Riigikogule saadetud kirjas väidetakse, et selliseid pakkumisi neil praktikas palju ei ole. Huvitav, miks kohtutäituritel see probleem eksisteerib?

Raske hinnata! Eks hinnangud ole erinevad ja kindlasti erineb ka arusaam sellest, mis on palju. Eesmärk on, et oksjonid, mis läbi viiakse, oleksid õigusruumis selgelt reguleeritud. Eelnõu on paljuski valminud koostöös kohtutäituritega ja eesmärk on, et nende läbiviidavad toimingud, mis tunduvad olevat mõistlikud, saaksid reguleeritud ja seni õigusruumis olevad kitsaskohad kõrvaldatud.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Austatud minister! Õiguskomisjonile edastatud pöördumises toovad internetipõhise oksjoniga tegelevad ettevõtjad välja, et see eelnõu piirab ettevõtjate tegevust Eestis. Eelnõu on koostatud ülemäära detailselt ja seetõttu piirab otseselt innovatsiooni selles vallas. Kuidas te sellist väidet kommenteerite?

Eelnõude tegemisel on enamasti eri huvigruppidel ikka erinevad arvamused. Ent Justiitsministeerium on selle eelnõu koostanud koostöös kohtutäiturite ja pankrotihalduritega ning leidnud, et selline lahendus peaks olema optimaalne. Loomulikult ei ole ülereguleerimine kunagi mõistlik, aga arvestades täitemenetluste keerukust, nüansirohkust, ma usun, et see eelnõu on peaaegu optimaalne.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Härra minister! Ma ei tea, kas peab teile õnne soovima uue koha puhul, aga niimoodi see elu keeras. Ma muidugi ei ole kaotanud lootust näha teid peaministri kohal, aga pole viga, pikk elu veel ees. Küsimus on aga järgmine. Miks on oluline oksjonil kehtestada tagatisraha nõue? Seesama Oksjoni Korralduse OÜ on väitnud, et just tagatisraha nõue peletab potentsiaalsed ostjad eemale ja osalevad ainult vanad kalad, kes on asjaga väga hästi kursis ja kellel on tagatisraha maksta. Miks ei ole võimalik ilma tagatisrahata oksjonit korraldada? Kas kardetakse, et siis tulevad osalema absoluutselt kõik Delfi kommentaatorid ja solgivad asja ära? Kuidas sellega on?

Ma usun, et ka justiitsministrina õnnestub mul teiega pidada siin suures saalis elavaid debatte. Ei ole probleeme, meie suhtlus kindlasti jätkub. Kui nüüd tulla teie küsimuse juurde, siis ma usun, et mõistlik tagatisraha on vajalik. Toon paralleeli oma varasemast valitsemisalast. Apteekidele tegutsemisloa andmisel me näeme seal n-ö oksjonipidamise või liisuheitmise vormis sadu avaldusi ilma tagatisrahata. Selleks, et pakkujaid distsiplineerida, et neil oleks huvi eset, kinnis- või vallasasja osta, et oleks võimalik selles mõttes oksjonil osalejate hulka piirata, on tagatisraha mõistlik. Mul on näide teisest valdkonnast, kus me tagatisrahata oleme seisus, kus n-ö oksjonil osaleb arutu arv pakkujaid.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Öelge, palun, kuidas on kohtutäiturid ise hinnanud: kas probleemid, millele nad tähelepanu on juhtinud, on eelnõuga lahendatud? Ja kuidas on oksjonikorraldajate muredega arvestatud? Teatavasti nad olid ise kohal ja esitasid siin pretensioonidega kirja.

Kui te võtate ette eelnõu seletuskirja või vaatate kooskõlastustabelit, siis seal on kõik ettepanekute arvestused kenasti näha ja ka põhjendused, miks ühel või teisel puhul on ettepanekut arvestatud või mitte arvestatud. Enamik koja ettepanekuid, kui ma siin järjest hakkan neid kooskõlastustabelis vaatama, on arvestatud. Mõningaid on ka mitte arvestatud ja siis on põhjalik seletus juures, miks nii. Kõik on kenasti kirjas. Ettepanekuid punkt punkti haaval üle vaadata läheks siin pikaks, aga kohtutäiturite arvestatud või mitte arvestatud märkused võime õiguskomisjonis vajaduse korral veel läbi võtta.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk, teine küsimus!

Lugupeetud minister! Nüüd on tehtud terve rida parandusi sellesse täitemenetluse seadustikku. Mis selle põhjus on? Kas see vara hulk, mis kohtu käigus ära võetakse, on nii palju suurenenud, et seadustikku peab täiendama ning uusi eeskirju ja uusi tingimusi kehtestama? Ma tean, et väga palju kortereid võetakse praegu võlgades inimestelt ära. Kas see on ka üks põhjus, et lihtsalt neid menetlusi on juurde tulnud?

Ei, otseselt see kindlasti põhjus ei ole. Pigem on ikkagi nii, et kui vaadata senist praktikat, siis on selge, et olemasolev e-oksjonite regulatsioon vajab täiustamist. See on peamine põhjus.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud justiitsminister! Ka minu poolt õnnitlused teile uue ameti puhul! Minu küsimus on järgmine. Seaduseelnõus on kirjas, et kui pakkumine oligi tehtud ilma tegeliku kavatsuseta asi osta, siis ostuhinna maksmata jätmisel ostjale tagatisraha ei tagastata ja isik ei saa osaleda uuel enampakkumisel. Aga kui oksjon toimub teises internetikeskkonnas, siis on tal ju ometi uuesti võimalus osaleda. Kuidas te selle probleemi olete plaaninud lahendada?

Teoreetiliselt on see loomulikult võimalik ja teatavasti on Eesti riigis alati võimalik oksjonil osaleda ka juriidilise isiku või teise isiku kaudu või kuidas iganes. Kui keegi tahab petta, siis selle takistamine ei saa olla õiguskuulekate ostjate jaoks tehtavate seadusparanduste eesmärk. Me näeme ka teistes eluvaldkondades, et kui keegi tahab petta, näiteks makse mitte maksta või tulla kuidagi oksjonile ja petta, siis nende vastu tuleb tegutseda muude seaduste alusel. Kõnealune seadusmuudatus püüab asjade seisu reguleerida vähemalt sel moel, et kui inimene teadlikult tuleb hinda kõrgeks ajama ja jätab asja eest tasumata, siis peab ta arvestama tagatisraha kaotusega. See ühest küljest hoiab spekulante eemale, aga teisest küljest, kui spekulant jõuab siiski enda jaoks eduka lõpptulemuseni, siis ta kaotab tagatisraha.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa, teine küsimus!

Austatud minister! Me praegu nagu arutleks Eesti poliitika üle üldisemalt. Kaks märksõna jooksevad pidevalt läbi: raha ja petmine. Äsja te ütlesite, et tagatisrahata tuleks oksjonile arutu arv pakkujaid. Kas see polegi ühe oksjoni eesmärk, et pakkujaid oleks nii palju kui võimalik, et saada võimalikult kõrge hind? Eelnõu seletuskirjast loen välja, et tagatisraha määramise õiguse kehtestamiseks on praktiline vajadus. Ilma tagatisraha määramise õiguseta ei ole kohtutäituril võimalik ohjeldada isikuid, kes osalevad enampakkumisel sooviga seda nurjata. Kas ei ole hoopis tegemist sooviga viia oksjon läbi väikeses osalejate ringis?

Kindlasti mitte!

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Jõudu ka minu poolt selles ministriametis! Ma küsin aga seaduse rakendamiseks vajalike kulutuste kohta. On öeldud, et otseselt riigile ja menetlusosalistele lisakulutusi ei kaasne, aga siin on loetelu kuludest, mida kannavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, asjaomane koda ja Justiitsministeerium. Kas ma saan õigesti aru, et need on ühekordsed kulutused ja püsikulusid riigile selle eelnõu rakendamisega ei kaasne?

Minu teada on kõik seadusmuudatustega seotud kulud kas arvestatud riigieelarvesse või on koda arvestanud need oma kuludesse. Koda on selle eelnõuga seoses juba teinud hulga kulutusi, nii et selles mõttes ma mingit rahaprobleemi ei näe, mis takistaks eelnõu vastuvõtmist.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Minugi õnnitlused, härra minister! Seoses kohtutäiturite tööga ei tahaks ma küsida mitte teema kohta, mis on seotud selle eelnõuga. Aga kui rääkida korteriühistute esimeestega, siis nendel ei seostu kohtutäituri mõistega just positiivsed emotsioonid. Kõik räägivad nende liiga aeglasest tööst. Me oleme siingi saalis rääkinud, et kohtuprotsessid kestavad aastaid. Me võtsime neid päevi vähemaks. Kas te saate korteriühistute esimeestele lubada, et need suhteliselt väiksed summad, mida kohtutäiturid kohtuotsuste alusel peaksid sisse nõudma, kiiremini laekuvad, et kohtutäiturite töö läheb paremaks?

Loomulikult peab iga kohtutäitur lähtuma eelkõige seadusest ja seaduses sätestatud tähtaegadest. Need seaduses sätestatavad tähtajad on selle saali otsustada. Aga loomulikult tuleb arvestada ka inimressursi võimekust ja sedagi, millest ma olen täna juba rääkinud: täitemenetluse keerukust. Täitemenetlus on väga keeruline menetlus ja seal tuleb tihtipeale ette takistusi, mis võivad asja kulgu venitada. Selles mõttes ongi kogu menetlusel negatiivne iseloom. Et korteriühistute esimeestel sellega seoses positiivseid emotsioone ei ole, on igati loomulik. Iga täitemenetlus tähendab seda, et midagi läheb täitmisele, kelleltki võetakse midagi ära või pannakse kusagil midagi sundmüüki – mida iganes. Aga sõnum on see, et seadustest peavad kohtutäiturid ja pankrotihaldurid kinni pidama, seaduses toodud tähtaegadest üleminekut ei tohi olla.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Austatud minister! Mul on väga kahju, et te Sotsiaalministeeriumist ära läksite, aga see selleks. Küsimus on niisugune. Ma ei lugenud siit eelnõust välja seda, mille järgi kohtutäitur otsustab, kas ta kasutab e-oksjonit või võib vara müüa ka nii, nagu varem tehti. Ilmselt see siin kuskil sees on, aga ma ei leidnud seda. Millest kohtutäitur lähtub oma valikut tehes? E-oksjon on ilmselt parem, sest siis võib kõrgema hinna saada, aga vist on ka teine võimalus olemas.

Kohtutäituril on menetlusliigi valikuks seadusest tulenevad võimalused ja muidugi peab ta valima kõige otstarbekama viisi. Kui selleks on e-oksjon konkreetses keskkonnas, siis ta ilmselt valib selle. Kui ta soovib valida mõne teise müügiviisi, siis on see seadusega täpselt reguleeritud. Vastavalt seadusele ta peab valima menetlusliigi ja sellest tulenevalt tegema oma toimingud.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud justiitsminister! Palju jõudu uues ametis, ehk saavad teie närvid nüüd rohkem puhata! Kindlasti olete öö jooksul jõudnud täitemenetluse seadustikku puudutava eelnõu läbi lugeda – teadsite ju, et tulete seda täna meile tutvustama. Kuna mul oli võimalik seda ka endal lugeda, siis ma küsingi natuke laiemalt, mitte otseselt oksjonikeskkonna ja seda puudutavate muudatuste kohta. Milline on praegu kohtutäiturite vastutus? Kui tegu on vallasvara müügiga, siis on ju kohtutäiturile ette kirjutatud, millise vallasvara ta tohib oksjonikeskkonnas müügile panna ehk võlgnikult ära võtta ja millist vara ei või. Teatud vara peab perele alles jääma. Kui kohtutäitur eksib ja paneb oksjonikeskkonnas müügile ka viimast liiki vara, siis milline on tema vastutus?

Kui püüda sellele vastata, siis oleks tõesti mõistlik seadus ette võtta, et mitte eksida vastutusega nii summades kui ka muus osas. Küllap me mööname mõlemad, et kui täitemenetluse seadustik omal ajal vastu võeti, siis oli üks tõsisemaid arutelu teemasid nii eelnõu ettevalmistamisel kui hilisemal menetlemisel just vastutuse küsimus. Ükskõik, mis seadusest me räägime, aga eriti, kui jutt on inimeste põhiõigustega seonduvast, on tähtis silmas pidada n-ö minimaalselt vajalikku tagatist, mis peab täitemenetluse järel inimese omandisse jääma. Ma ei arva, et me peaksime praegu siin selle teksti sõna-sõnalt läbi võtma. Mul on seadus küll kaasas, aga see ei oleks stenogrammi seisukohalt kuigi mõistlik. Usun, et omal ajal peetud vaidlused said peetud selges teadmises, kus on mõistlik vastutuse piir. Kui kellelgi on soov seda vastutust suurendada, siis võimalus ettepanek teha on alati olemas. Minu isiklik seisukoht aga on, et karistuse või vastutuse suurendamine ei pruugi tähendada, et tööd hakatakse tegema efektiivsemalt. Tööd tuleb alati teha oma südametunnistuse järgi ja seadusest tulenevalt, selles mõttes on kohtutäituritel kõigil samasugune vastutus.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Lugupeetud härra minister! Mul on täpsustav tehniline küsimus. Oletame, et mingi asi pannakse müüki kuskil domeenis, .kz näiteks, tähendab Kasahstanis. Eesmärk on kindel: vara pannakse selles keskkonnas müüki, ja sellest teab mingi konkreetne isik, kellega kokkuleppel seda tehakse. Ja see vara lähebki müüki ja müüakse ära minimaalse osalejate arvuga. Ma ei ole selle eelnõuga kuigi hästi tutvunud ja seepärast küsin: kas e-keskkonna valik on piiratud domeeniga .ee või see on täiesti vaba? Kas üle terve maailma võib oksjoni korraldada?

Siin me peaksime jälle hoolega täitemenetluse seadustikku lugema, aga minu arusaamist mööda on väga selgelt reguleeritud, milline võib olla täitemenetluse liik ja milline saab olla keskkond, kus enampakkumist korraldatakse. Peaksin selle koha nüüd kiiresti üles otsima, aga võime seda ka pärast teha. Võtame täitemenetluse seadustiku korraks ette, seal on selgelt kirjas, kus tohib oksjoni läbi viia.

Aitäh! Palun, Mailis Reps, teine küsimus!

Hea minister! Ma loodan, et olete saanud juba informatsiooni ka selle kohta, kui palju on kohtutäituritel tekkinud takistusi vallasvara müügi oksjonikeskkonna valimisel või ka muul viisil müümisel. Milline on võimalik müüdav vallasvara näiteks olukorras, kus on tegemist abielus mitte oleva perekonnaga, partnerlussuhtega või leibkonnaga? See on teie eelmisest töövaldkonnast teile kindlasti tuttav olukord, kui inimesed ei ole otseselt lähisugulased, aga võivad olla samas leibkonnas.

2011. aasta statistika järgi on, nagu ma alguses ütlesin, läbi viidud 245 vallasasja enampakkumine. Kui me vaatame nende vallasasjade koguarvu ja mõtleme, et see on terve aasta näitaja, siis on see suhteliselt väike arv. Nii et võib eeldada, et väga tõsiseid probleeme vallasasjade müügil ei ole olnud. Täiturid ise oskavad üksikuid markantseid näiteid kindlasti tuua, aga kui vaadata üldiselt, siis 245 vallasasja terve aasta peale – seda ei ole väga palju.

Palun, Aadu Must!

Hea minister! Mind huvitab asi sellisest aspektist, kas peaks kaitsma ka kohtutäitureid. Milline on seadus laiemalt selles mõttes? Me tunneme kaasa nendele, kelle vara müüakse, aga kohtutäiturid on ühed vihatumad inimesed, nii nagu parkimiskontrolörid ja maksuametnikud, keda ka paljud vihkavad, enamasti küll põhjuseta. Kas seadus ei võiks neid rohkem kaitsta? Ma ei mõtle tasuta piima jagamist, aga näiteks ma tean, et mõnes riigis ei ole maksuametnike kontaktandmed kättesaadavad ja nad saavad normaalselt oma eraelu elada. Kas Eestis on sellist probleemi täheldatud ja kui on, siis kas võiks midagi ette võtta?

Nagu ma ühele varasemale küsimusele vastasin: kõik, mis puudutab täitemenetlust, on loomulikult negatiivse alatooniga. Kõik, kes inimeselt midagi ära lähevad võtma või inimesele trahvi teevad, on selle isiku seisukohalt halvad, olgu tegu mis tahes menetlusega. Seaduses on sätestatud erinevatele ametimeestele, olgu nad kohtutäiturid või mingid muud menetlejad, maksu- või tolliametnikud või kes iganes, mitmesugused tagatised ja ka garantiid, millised on täitemenetlustasud ja milline on ühe või teise ametikohaga seonduvalt kas või see kõige elementaarsem ehk siis palk. Need palgaregulatsioonid ja sotsiaalsed garantiid kokku peavadki tagama selle, et need inimesed saavad seadust täita vabalt ja mittemõjutatuna. Loodetavasti on see Eestis tagatud.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Hea minister! Ma pean tunnistama, et küllap on Aadul õigus: need ei ole just väga armastatud inimesed. Aga mina otsisin eelnõust, kas sellel on mingisugune negatiivne mõju tavainimesele. Kas ma sain õigesti aru, et elektroonilise enampakkumise võimalus võib viia selleni, et vara arestitakse rohkem – neidki asju, mida varem ei tahetud ära võtta, hakatakse võtma, sest praegu on neid imelihtne maha müüa?

Seda mõju ma ei näe. Paragrahvid, mis seni täitemenetluse läbiviimist reguleerisid, on samad. E-oksjon annab vaid täiturile lisavõimaluse ja pigem on see positiivne. Võimalike ostjate ring laieneb ning täiturid saavad oma tööd teha paremini ja selgema õiguskorra kohaselt.

Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Tänan! Härra minister, edu uues ametis! Tahan küsida sõna "kohtutäitur" kohta. See on tulnud Nõukogude-aegsest venekeelsest terminoloogiast "sudjebnõi ispolnitel" ja Eestis juurdunud. Samas orienteerib tänapäeval sõna "kohtutäitur" sellele, et see ametiisik on kuidagi kohtuga seotud ja tegutseb kohtu egiidi all. Kas te olete mõelnud sellele, et võib-olla oleks asjakohane ja mõistlik jätta esimene osa sellest sõnast ära? Tegu on ju eraõiguslike isikutega, kes täidavad otsuseid, näiteks parkimistrahvide puhul nad ei tegutse kohtu parkimistäituritena või midagi säärast. Ühesõnaga, kas te leiate, et see ametinimetus vajaks korrigeerimist?

Sel teemal võiks algatada pikema õigusfilosoofilise vaidluse. Tõepoolest, kui on langetatud kohtuotsus ja keegi läheb seda täitma, kas ta siis on kohtutäitur? Ja kui keegi läheb tsiviilnõuet ellu viima, näiteks teie nimetatud parkimistrahvi sisse nõudma, siis on ta lihtsalt täitur? Selliseid õigusfilosoofilisi debatte võiks loomulikult pidada ja parlament võiks siin näidata eeskuju, aga ma usun, et õiguskindluse ja inimeste õigusteadlikkuse seisukohalt sõna "kohtutäitur" distsiplineerib võib-olla paremini kui lihtsalt "täitur". Mis aga ei tähenda seda, et ma ei ole avatud diskussiooniks selle üle.

Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, justiitsminister! Ma kutsun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi.

Lugupeetud eesistuja! Head saalisolijad! Mihhail Stalnuhhin on küll vahepeal jõudnud ära jalutada, aga ma kõigepealt vastan tema küsimusele, mis puudutas territoriaalset alluvust täitemenetluses. Sellest räägib täitemenetluse seadustiku § 4, kus on öeldud, et kohtutäitur teeb täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil. Välisriigis toimuvale täitemenetlusele kohaldatakse selle riigi õigust, kus täitemenetlus toimub. Välisriigis täitedokumendi täitmiseks vajaliku teabe saamiseks on isikul õigus pöörduda Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poole. Ja kui võtta kitsamalt Eesti riik, siis täidab täitedokumendi see kohtutäitur, kelle tööpiirkonnas võlgniku vara on. See on selline üldine ja lihtsustatud reegel.
Aga nüüd komisjoni arutelude juurde. Esimest korda oli õiguskomisjonis eelnõu 309 tutvustamisel tänavu 12. novembril ja loomulikult tutvustas meile siis eelnõu justiitsminister Kristen Michal, kes oli kohal koos järelevalve ja õigusteeninduse talituse juhataja Hettel Varikuga. Eelnõu sisu võttis värske justiitsminister siin täna ilusasti kokku.
Mis sisusse puutub, siis meil toimus ka 3. detsembril selle seaduseelnõu menetlemise raames üks arutelu, kuhu me olime kutsunud Oksjoni Korralduse OÜ esindaja Sven Tiirussoni. Põhjus oli, et Oksjoni Korralduse OÜ oli saatnud meile mitmesuguseid märkusi, mis puudutasid oksjoni pidamist elektroonilises keskkonnas. Selgituste andmiseks olid komisjonis kohal ka Justiitsministeeriumi esindajad Hettel Varik ja Elen Kraavik, samuti Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja juhatuse aseesimees ja kohtutäiturite ametikogu liige Mati Kadak ning jurist Aare Kruuser.
Kui see arutelu kuidagi kokku võtta, siis erinevus praegu juba kasutusel olevate oksjonikeskkondade ja kõnealuse oksjonikeskkonna vahel on filosoofilises plaanis järgmine. Kui keegi, näiteks Eldar Efendijev tahab müüa ära oma 1976. aastast või 1986. aastast pärit sõiduauto Toyota – ma ei tea, kas tal selline on, aga lihtsalt näitena –, siis tal on olemas tahe see auto võõrandada ja teda huvitab lihtsalt üks asi: et ta saaks võimalikult hea hinna. Tal on soov auto ära müüa. Täitemenetluses tuleb kindlasti arvestada, et inimene, kelle vara võõrandatakse, ei pruugi mitmesugustel põhjustel kõige koostööaltim olla. Protseduurid peavad olema selged, osalejad kontrollitavad jne. Ja seda just sellepärast, et eri toimingute kohta võidakse kaebeid esitada.
Mailis Reps küsis, kas on olemas mingisugune vastutusega seotud protseduur. Täitemenetluse seadustiku seitsmendas osas on kirjas, et kohtutäituri toimingu peale võib sõltuvalt olukorrast kaevata edasi kuni määruskaebuseni välja. See on see põhimõtteline erinevus.
Nagu värske minister mainis, ei ole välistatud, et Eestis saab olema veel oksjonikeskkondi, mis vastavad nendele nõuetele, mis täitemenetluse seadustikku nüüd kirja saavad. Ka eraettevõtjad on kindlasti võimelised nendega kaasa minema ja oma oksjonikeskkondi selliseks kohandama.
Kindlasti on siin seaduseelnõus arutelukohti. Paika on pandud tagumised tähtajad, näiteks tagatisraha tasumiseks pangalingi kaudu. Võib öelda, et pangad pakuvad juba praegu neid teenuseid, aga see on selline tagumine tähtaeg ja kui seda on kuskil keskkonnas võimalik varem rakendada, siis tuleb seda teha. Seal mingisuguseid probleeme ei ole.
Mis puutub edasistesse menetlusotsustesse, siis kuna me oleme jõudnud aasta lõpule üsna lähedale, on õiguskomisjoni ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 13. detsember, et me neljapäevasel istungil saaksime muudatusettepanekuid, kui need laekuvad, arutada ning viia järgmisel nädalal läbi eelnõu teise ja kolmanda lugemise. Kui vaadata jõustumissätteid, siis kuigi eelnõus on kirjas, et see seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2013, siis me kindlasti teeme komisjoni ettepanekuna siia muudatuse, et eelnõu võiks jõustuda järgmisel päeval peale Riigi Teatajas avaldamist. Siis jääb presidendil aega Riigikogu vastuvõetud seadusele otsa vaadata ja reageerida.
Oksjoni Korralduse OÜ-ga läbiviidud arutelul tekkis meil ühine arusaamine, et oksjoni intervalli me ilmselt vähendame ühe minutini seaduseelnõus väljapakutud kahe minuti asemel. Oksjonite puhul on lõpp niikuinii pikenev. Kui see tehtud, peaks eelnõu olema kõlblik seadusena vastuvõtmiseks. Aga kui tuleb muudatusettepanekuid, siis me neid kindlasti arutame ja te saate nende saatusest teada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee, teie küsimus!

Hea komisjoni esimees! Minu küsimus puudutab Rait Maruste tõstatatud terminoloogiat. Kas te siis käivitate debati selle üle, kas jääb "kohtutäitur" või võiks olla "täitur"? Kumb sulle endale rohkem imponeerib? Minu arvates on "kohtutäitur" selgem. Kas te hakkate seda komisjonis arutama, nagu minister soovitas?

Aitüma! Hästi oluline on see, et täitur ei oleks täitmatu ehk teisisõnu, et tema tasud oleks mõistlikud. Ta peab saama oma kulud katta, aga tasu ei tohi olla liiga suur. Tegemist on ju summaga, mille lõpuks peab võlgnik kinni maksma. Aga me ei hakka selle konkreetse eelnõu raames arutama, kas kohtutäituri asemel peaks võtma mingi teise termini kasutusele. Selleks ei ole vajadust. Ma olen sinuga ühte meelt, et "kohtutäitur" annab üsna hästi ameti sisu edasi, sest paljudel juhtudel on just kohtuotsus täitemenetluse alustamise alus.

Palun, Margus Hanson, teine küsimus!

Eelnõus on kirjas, et kui oksjonikeskkonnas tasutakse kohest laekumist võimaldavat makseviisi kasutades, siis loetakse ostuhind kohtutäiturile tasutuks koja tsentraalkonto krediteerimisest ostuhinna ulatuses. Kas see tähendab seda, et koja arvele tegelikult see raha laekuma ei peagi? Krediteerimine ju tähendab seda, et keegi kannab raha üle. Need on kaks eri ajahetke siiski.

Aga eeldatakse, et seesama krediteerimine ongi selleks piisav fakt.

Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Hea kolleeg! Ma tulen tagasi teema juurde, mis on kohtutäiturite kvaliteediga seotud. Ütlen ausalt, et me peaksime rakendama kohtutäiturite hindamise süsteemi – kas keegi neist ikka oli aktiivne ja mida ta tegi võla sissenõudmiseks. Paraku seda süsteemi ei ole. Võib-olla, kui on suured asjad, tuhandete eurodega seotud, siis see protsess läheb kiiremini, aga mis puutub korteriühistute raha väljanõudmisesse võlglastelt, kus on mängus suhteliselt väiksed summad, siis see läheb liiga aeglaselt. Mis sa arvad, kas meil on süsteem, mis võimaldab kohtutäiturite töö kvaliteeti hinnata?

Aitüma! Ma ei ole kindel, et selline süsteem on olemas. Ainuke tagasisidemehhanism on, et kui kohtutäiturid teevad mingisuguseid protseduure kas ebaseaduslikult või selliselt, et keegi esitab kaebuse, siis nende kaebuste menetlemine on üks võimalus natuke nende tööd parandada. Ma eeldan, et kui asjaomased avalik-õiguslikud nõuded jaotatakse ühtlasemalt, siis see tähendab seda, et kohtutäiturid jõuavad erineva perspektiivikusega asjadega tegelda ja ka väiksemaid võlgu sisse nõuda. Aga jah, ma ei ole teadlik, et kohtutäituritel oleks mingisugune mitteformaalne reitingusüsteem nii nagu tippadvokaatidel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Marko Pomerants! Me asume läbirääkimiste juurde. Palun kõnetooli Peeter Võsa Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Meie ees laual on täitemenetluse seadustiku ja kohtutäituri seaduse muutmise seaduse eelnõu. Küllap on sellist seadust hädasti tarvis, kui selline eelnõu meie ees laual juba on, aga sellega on sama häda nagu paljude teiste eelnõudega viimasel ajal. Olgem ausad, seegi on kiiruga ette valmistatud ning jõudnud siia lauale poolikuid lahendusi pakkuvana. Võimalikke probleeme pole püütud lahendada ja lahkarvamusi eri huvigruppide vahel kuidagi maandada.
Mõni asi siiski on ka selles seaduseelnõus kindel ja paratamatu: võlgnikul, kelle vara kohtutäiturid on juba vägisi, aga seaduslikult ära võtnud ja oksjonile pannud, selles küsimuses enam midagi kaasa rääkida ei ole. Alles jääb kaks osapoolt: kohtutäiturid ja oksjonikorraldajad. Ühed on ühiskonna verekaanid – igati tarvilikud, kuid vihatud tegelased, ja teised on ettevõtjad, kelle eesmärk on oma ärivaldkonnas palju raha teenida ning seda valdkonda võimalikult palju arendada, et veelgi rohkem raha teenida. Aga kas nn kohtutäiturid elavad jumala armust ja neil raha vaja ei ole? Teate, on küll, ja vahel jääb mulje, et neil on raha rohkem tarvis kui teistel. Vaadake neile võimaldatud tasude suurust ja nende sagedast asjaajamise jäikust, võib-olla mõnel puhul isegi ebainimlikkust!
See oli selleks räägitud, et oleks pisut selgem pilt, millega me seaduseelnõu 309 valguses tegeleme. Läbivad märksõnad kogu arutelu käigus on olnud raha ja petmine. Kes oksjoni korraldab? Millise raha eest ja millisele isikute ringile? Ega keegi ometi kedagi petta ei kavatse? Need on olnud põhiküsimused. Samasugused arutlused olid ka õiguskomisjonis. Oksjonikorraldajad ja kohtutäiturid pole paljudes punktides ühte meelt ning selle üksmeele leidmiseks pole aega tegelikult kulutatud, sest kiire on. Miks on kiire? Mina küll aru ei saa! Tundub, et kiire on sellepärast, et raha jõuaks ruttu õigesse taskusse ning keegi ei saaks selle käigus petta selle tasku omanikku, kuhu raha läheb. Vaat niisugune on minu arvates olnud selle arutelu põhiline käik ja mõte.
Mida lõpetuseks öelda? Kohtutäitur, nagu kolleeg Rait Maruste väga õigesti tähelepanu juhtis, pole tegelikult mingi kohtutäitur. Ta on üks lihtlabane täitur, kes osaleb täpselt samamoodi nagu oksjonikorraldajad võitluses rahasummade pärast. Küsimus ju selles ongi, kes korraldab oksjoneid ning mil moel selle koore, mis oksjonite korraldamise kuludest üle jääb, endale riisub. Täpselt nii sellesse eelnõusse tulebki suhtuda – niisama rahulikult.
Mina arvan, et selle eelnõu asemel me võiksime siin rääkida hoopis sellest või mõtiskleda selle üle, kuidas korrastada seda tööd, mida teevad – kuidas me neid nüüd nimetasimegi? õige jah – kohtutäiturid. Ühesõnaga, täiturite töövaldkonna reguleerimise vastu ei ole mul midagi, aga seda ei tohiks teha selles võtmes, nagu seda praegu tehakse. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Palun, Marko Pomerants, kohapealt kaks minutit!

Aitäh! Ma saan lühema ajaga hakkama. Lihtsalt, et ei jääks väga valet muljet, ma toonitan, et vara müüakse ikka selleks, et võlgniku kohustusi katta, mitte sellepärast, et asjad on kellelgi üle ja vanadest asjadest tahetakse vabaneda.

Aitäh! Kas on veel läbirääkimiste soovi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 309 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 309 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. detsembri kell 10.

Järgmine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 272 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ma tutvustan teile põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on teie ees esimesel lugemisel. Eelnõu kannab numbrit 272.
Seaduse eesmärk on tagada emakeelena muud keelt kõnelevatele õpilastele suurepärane eesti keele oskus, ilma et kannataksid õpilaste ainealased teadmised. Selleks tuleb muukeelsetel gümnaasiumidel tagada eesti keele õppe korraldamine tasemel, mis võimaldaks lõpetanutel omandada eesti keele oskuse B2 keeletasemel. Lisaks eesti keelele õpetatakse muukeelse kooli gümnaasiumiastmes eesti keeles kohustuslikuna eesti kirjandust, ühiskonnaõpetust, muusikat, Eesti ajalugu ning inimgeograafiat, samuti ettevõtlust. Gümnaasiumiõppe eesmärk on kvaliteetne haridus ja riiklikule õppekavale vastavad teadmised kõigis õppeainetes. Gümnaasiumis, kus eesti keel ei ole õppekeel, on eesti keele õpe kohustuslik, et lõpetaja oleks võimeline sooritama edukalt keeletaseme B2 eksami. Eesti keelt ja eestikeelseid aineid tuleb õpetada just sellises mahus ja sellise kvaliteediga, et koolilõpetaja saaks omandada eestikeelse kõrghariduse või edukalt siseneda tööturule.
Eesti keeles kui võõrkeeles ei ole sisuliselt võimalik õpetada teisi võõrkeeli, näiteks inglise, prantsuse, saksa, hispaania ja rootsi keelt. Samuti on mitmed teadlased tõestanud, et paljud õpilased ei ole võimelised omandama loodus- ja reaalaineid võõrkeeles tasemel, mille nad suudavad omandada emakeeles. Just seetõttu töötati 2002. ja 2003. aastal koostöös ülikooliõppejõudude ja ainespetsialistidega välja ainekavad, mis tugevdavad eesti keele kui võõrkeele õpetust, andes õpilastele keelepraktikat ning sõnavara, tänu millele nad saavad keeleoskuse näol endale tööriista nii oma kui ühiskonnaelu korraldamisel. Nii näiteks oleks otstarbekas õpetada eesti keeles kommunikatiivse suunitlusega õppeaineid, kus saab kõige rohkem kasutada igapäevasuhtluseks vajalikku kõnekeelt.
Kohustuslike ainete protsentidena arvutamine ei taga riiklikul tasandil ühtlaselt korraldatud kvaliteetset eesti keele õpet. Riiklikul tasandil süsteemselt ja ühtlaselt korraldatud eesti keeles kui võõrkeeles aineõpetus muukeelsetes gümnaasiumides tagab ühtlase kvaliteedi õpetajate täienduskoolituse ja riiklikult väljatöötatud õppevahendite abil ning annab riikliku tagasiside ja kontrolli võimaluse. Eriti andekatel õpilastel jääb ka edaspidi võimalus õppida eestikeelsetes gümnaasiumides ning venekeelsete gümnaasiumide õpilaste arvu langus näitabki seda kui püsivat tendentsi.
Samas on murettekitav, kui eesti keeles õpetatakse aineid keeleliselt vigaselt ning ainealaselt konarlikult. See ei taga eesti keele oskust ega ka ainealaseid teadmisi. Riiklikult ühtlane süsteem annab koolidele kindlustunde ja võimaluse leida nende ainete andmiseks uusi õpetajaid tänu riiklikule lisatasule.
Käesoleva eelnõu seadusena jõustumisel pakub kool õpilastele lisaks eesti keele õppele eesti kirjandust, ühiskonnaõpetust, muusikat, Eesti ajalugu, inimgeograafiat ja ettevõtlusõpetust eesti keeles ning vastavalt õppesuunale gümnaasiumiastmes ka valikkursusi eesti keeles lähtuvalt kooli võimalustest. Sellist metoodikat kasutavad näiteks Tallinna Inglise Kolledž ja Kadrioru Saksa Gümnaasium, kus õpetatakse lisaks inglise ja saksa keele tundidele veel mõnda ainet võõrkeeles.
Muidugi tuleb riiklikult kontrollida õpetajate eesti keele taset, sest see peab olema õpilastele suurepärase hariduse tagamiseks perfektne. Samuti jääb riigi ülesandeks tagada vastavad õpikud, metoodiline nõustamine ja muu õppetööks vajalik. Ilma piisavate õppevahendite, õpetajakoolituse ning metoodilise nõustamiseta võib tekkida olukord, kus näiliselt õpetatakse paljusid aineid eesti keeles, kuid keelebarjääri tõttu võivad õpilaste aineteadmised kannatada. Kuni me ei suuda süsteemset õpet tagada, võib kohustuslike ainete õpetamine emakeelest erinevas keeles tuua kaasa negatiivseid tagajärgi. Sellisel juhul on peamine probleem nn etniline getostumine: tekib teatud hulk inimesi, kellel puuduvad piisavad teadmised edasiõppimiseks või töökoha leidmiseks ning kes võõrduvad ühiskonnast, heituvad ja vajavad hiljem riigilt mitmesuguseid toetusi.
Eelnõu 272 koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega tehakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kaks muudatust. Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse seaduse § 21 lõiget 3, millega sätestatakse muu õppekeelega kooli kohustus tagada eesti keele õppe korraldamine tasemel, mis võimaldaks gümnaasiumi lõpetanul omandada eesti keele oskus, nagu juba öeldud, B2 keeletasemel. Muu õppekeelega kool pakub gümnaasiumiastmes lisaks eesti keele õppele kohustuslikult eesti kirjandust, ühiskonnaõpetust, muusikat, Eesti ajalugu ning inimgeograafiat või ettevõtlusõpetust eesti keeles. Lisaks pakub kool vastavalt õppesuunale ja võimalustele ka valikkursusi eesti keeles.
Kehtivas gümnaasiumi riiklikus õppekavas on loetletud kohustuslikud ained, milleks on eesti keel ja kirjandus, võõrkeeled, matemaatika, bioloogia, geograafia, keemia, füüsika, ajalugu, ühiskonnaõpetus, inimeseõpetus, geograafia, muusika, kunst ja kehaline kasvatus. Selleks, et eesti keele oskuse süvendamisel ei kannataks õpilaste ainealased teadmised, ei ole muukeelsed koolid kohustatud õpetama eesti keeles keerulisemaid loodus- ja reaalaineid, nagu keemia ja füüsika, kitsas ja lai matemaatika. Ka varasemad kogemused on näidanud, et matemaatika ja loodusteadusi käsitlevad ained ei ole kõige sobivamad õpetamiseks võõrkeeltes, seda eelkõige oma abstraktsuse tõttu.
Kehtivate õigusaktide alusel tuleb koolidel tagada gümnasistidele võimalus saada osa majandus- ja ettevõtlusõppe valikkursusest. Koolidel tuleb selleks leida pädevad õpetajad, õppematerjalid koostatakse eesti keeles – on mõistlik, et muu õppekeelega gümnaasiumides käib ettevõtlusõpe eesti keeles. Lisaks kohustuslikele ainetele on koolidel võimalus pakkuda mitmesuguseid valikkursusi ja igale koolile on garanteeritud võimalus pakkuda ka eestikeelseid valikkursusi vastavalt kooli võimalustele ja vahenditele.
Euroopalikud põhimõtted keeleõppe valdkonnas on kirjas Euroopa keeleõppe raamdokumendis. Viimane on ühtne alus võõrkeele õppekavade, nende juhendite, eksamimaterjalide, õpikute ja muu koostamiseks üle Euroopa. Raamdokumendis on sõnastatud Euroopa Nõukogu keeleoskustasemed, mille kohaselt B2 keeletase iseloomustab iseseisvat keelekasutajat. B2 keeletaseme omandanu mõistab keerukate abstraktsel või konkreetsel teemal tekstide ning erialase mõttevahetuse tuuma, suudab spontaanselt ja ladusalt vestelda inimesega, kellele asjaomane keel on emakeel, oskab paljudel teemadel luua selget, üksikasjalikku teksti ning selgitada oma vaatenurka, kaaluda kõnealuste seisukohtade tugevaid ja nõrku külgi. Niisiis tagab B2 keeletase gümnaasiumi lõpetanule võimaluse jätkata õpinguid eestikeelses kõrgkoolis või siseneda edukalt tööturule.
Raamdokument kinnitab, et keelehariduse eesmärk on nüüdseks teisenenud. Sihiks ei ole enam lihtsalt ühe, kahe või isegi kolme keele üksteisest lahus omandamine ja ideaaletaloniks ei peeta vastavat keelt emakeelena kõnelejat. Selle asemel püütakse hoopis arendada inimese keelepagasit, kus mis tahes keelelistel võimetel on oma koht. See tähendab, et haridusasutustes õpetatavate keelte valik peaks olema mitmekesine ning õpilastele tuleks anda võimalus arendada oma pädevust mingis vallas, tuginedes mitmele keelele. 
Et keeleõpe on elukestev, siis on tähtis arendada noorte inimeste motivatsiooni, oskusi ja enesekindlust saada keelekogemusi ka väljaspool kooli. Haridusasutuste, eksamikeskuste ja õpetajate ülesanded ei piirdu enam teatud keeleoskustaseme saavutamisega teatud ajahetkeks, kuigi ka see on kahtlemata oluline. Eelnevast tulenevalt on Euroopa Nõukogu viimaste aastate keeleprogrammide eesmärk olnud luua just niisuguseid keeleõppevahendeid, mis aitaksid edendada mitmekeelsust.
Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse seaduse § 82 uue lõikega 3¹, millega tagatakse muu õppekeelega koolidele või klassidele, kus õpitakse aineid eesti keeles, aineõpetajate lisatasud, täienduskoolitus, nõustamine ning õppevahendid täiendavalt riigieelarvest. Riiklikult ühtne süsteem tagab koolidele kindluse ja ka võimaluse nende ainete andmiseks uusi õpetajaid leida, et eesti keele oskuse tagamisel ei kannataks õpilaste ainealased teadmised. Haridusliku lõimumise arendamiseks on riigieelarves raha juba ette nähtud.
Eelnõu §-s 2 sätestatakse seaduse jõustumise aeg. Seaduse jõustumise ajaks on planeeritud 1. jaanuar 2013. Kui Riigikogu leiab, et eelnõus on vaja teha täpsustusi, siis on kindlasti võimalik seda muudatusettepanekutega kohandada.
Käesolev eelnõu võimaldab anda muukeelsete gümnaasiumide õpilastele väga hea eesti keele oskuse, mis tagaks lõpetamisel B2 keeletaseme. Ka gümnaasiumi riiklikus õppekavas on öeldud, et eesti keele õpetuse tähtsaimaid ülesandeid on kujundada keeleoskus, mis võimaldab Eesti ühiskonnas iseseisvalt toime tulla ning paneb aluse elukestvale õppele. Gümnaasiumi lõpetaja rahuldav õpitulemus eesti keeles teise keelena on tase B2.1, hea õpitulemusega õpilane täidab osaliselt ning väga hea õpitulemusega õpilane kõik B2.2 keeleoskuse taseme nõuded. Lisaks on väga hästi õppiv õpilane suuteline osaliselt täitma järgmise, C1 keeleoskuse taseme nõudeid. Tundides on rõhk pandud eelkõige interaktiivsele õppimisele ja õpitava keele kasutamisele. Rakendatakse paaris- ja rühmatööd, toetatakse eestikeelse suhtlus- ja esinemisoskuse väljakujunemist, kasutades selleks näiteks väitlusi, referaate, uurimistöid, arvutiesitlusi, suhtlusportaale, blogisid jne. Mitmesuguste tegevuste kaudu loob õpetaja võimaluse kasutada eesti keelt aktiivselt ka tunniväliselt.
Seaduse jõustumisega ei kaasne täiendavaid kulusid riigieelarvele, kuna haridusliku lõimumise arendamiseks on riigieelarves raha ette nähtud. Ka 2012. aasta riigieelarvega on toetatud kakskeelse õppe rakendamist, sh vene õppekeelega üldhariduskoolide õpetajate ettevalmistust, õppevara koostamist, õpikeskkonna arendamist ja osalisele eestikeelsele õppele üleminekut. Meie ettepanek on siin lihtsalt läheneda süsteemsemalt.
Kokkuvõtvalt on käesoleva eelnõu eesmärk meie jaoks ühene: hea riigikeele oskuse tagamine ning tublide kodanike kasvatamine. Gümnaasiumi riiklik õppekava sätestab, et muu õppekeelega koolis või klassis tagab kool oma õppekavaga eestikeelse õppe vähemalt 60% ulatuses gümnaasiumiastmele kehtestatud väikseimast lubatud õppemahust. Selline korraldus on tekitanud väga palju pingeid vene õppekeelega koolide õpilaste, nende vanemate ja õpetajate seas, sest kardetakse, et laste teadmised kannatavad, kui nad peaksid õppima riigikeeles. Kui pedagoogiliselt kaalutletult pakkuda rahulikus rütmis õpetust riigikeeles, mis annab õpilastele head või väga head keeleteadmised, tagades samas kindlustunde, et nende ainealaseid teadmisi ega riigieksamite tulemusi ei halvendata, siis võib rahulik tempo anda positiivseid tulemusi.
Meie kui Riigikogu eesmärk peab olema põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse käsitlemisel lähtuda hariduslikest, mitte poliitilistest eesmärkidest. Just sellepärast me olemegi teile välja pakkunud eelnõu, mis läheneb teemale sisuliselt. Kõik eelnõu 272 ettepanekud tulenevad haridusvaldkonna sisulistest vajadustest, mitte ühe või teise inimese arvamustest. Ettepanekute aluseks on uuringud, mis on läbi viidud enam kui kümme aastat tagasi, ning seetõttu on igati põhjendatud selle eelnõu sisuline arutelu ka täna siin saalis. Aitäh!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Loomulikult tuleb seda seaduseelnõu vaadata ka laiemas rahvusvahelises kontekstis, kuigi see on sündinud siin Eestis. Sa viitasid oma põhjalikus ettekandes Euroopa asjaomasele raamdokumendile. Kõik juhtumid on muidugi unikaalsed, aga teades, et sa tunned üsna hästi ka rahvusvahelist praktikat, küsin järgmist. Kas midagi samasugust on mõnes teiseski Euroopa Liidu riigis korraldatud? Kui on, siis kas võib teha järeldusi, kuidas on see mõjunud? Too B2 keeletase on ju läbiv nõue ka selles raamdokumendis.

Hea küsija! Mis puutub Euroopa raamdokumenti, siis nagu ma juba rõhutasin, eesmärk ei ole mitte ainult keele kui sellise valdamine, vaid keeleoskuse pidev täiendamine. Püütakse motiveerida noori inimesi kasutama keelt eri keskkondades. Sellest tulenevalt on väga oluline, et me siin Eesti Vabariigis ei teeks seda viga, et me räägime ainult eesti keele kui riigikeele õppest. Noor inimene peab olema, mis rahvusest ta ka pole ja mis keelt ta kodus ka ei räägi, motiveeritud oskama riigikeelt. Ta peab olema motiveeritud seda kasutama kõikvõimalikes keskkondades, erinevates praktilistes olukordades, olgu siis argielus, tööjõuturul, teenindussektoris või mujal. Raamdokumendi alusel on võimalik ühtlustada võõrkeelte oskust ja võrrelda inimeste keeleoskust Euroopa riikides. Samas teeb see meid võib-olla ka ettevaatlikuks, sest see on andnud väga paljudele noortele palju suuremad võimalused ringi liikuda: õppida mujal, saada uusi kogemusi, ka töötada mujal, sest keelestandardid on kergemini võrreldavad kui enne.
Mis puutub kogemustesse mujal, siis kõige rohkem on selles vallas viidatud naaberriigile Lätile. Kindlasti olete kuulnud, kuidas Haridus- ja Teadusministeeriumi juhtametnikud toovad Läti Vabariigi näiteid kui suure eduloo näiteid. Seal anti väga kiiresti ja väga selgelt ülevalt alla korraldus õppida läti keeles ning selle tulemusena väidetavalt kõik nüüd kenasti läti keeles ka õpivad. Samal ajal võib tuua Läti kohta näiteid, kui soovitakse, teisestki küljest. Võib minna piirkondadesse, kus üle 90% elanikkonnast on venekeelne, astuda seal mõnda kooli sisse ja minna sinna väidetavalt lätikeelsesse tundi. Kui liikuda sellises koolis veidi aega ringi, võib saada kinnitust täiesti vastupidisele. Üks asi on reaalsus, teine asi, mis paberi peal on. Need ei pruugi kattuda. Kui ma aastate eest teises ametis olin, olid minu muljed Läti Vabariigist hoopis teistsugused.
Mis puutub Lätis kümme aastat tagasi aset leidnud sündmustesse, kui see käsk ülevalt alla anti, siis meie kaitsepolitsei jälgis pidevalt, mis Lätis toimub, ja väga paljus just tänu kapo analüüsikeskustele töötas Haridus- ja Teadusministeerium välja oma hariduspoliitilise lähenemise keeleõppele. Põhjendused olid väga selged. Meie kaitsepolitsei analüüsikeskuste ettepanek oli mitte minna jõuliselt peale, vaid alustada dialoogi koolide ja spetsialistidega ning pakkuda välja sisulised ettepanekud, mis oleksid meie koolidele vastuvõetavad ja mida ka lapsevanemad mõistaksid. Rõhuti sellele, et riigikeele õpet ei tohi teha sunniviisiliselt – see võib motivatsiooni ära võtta. Nagu ma ütlesin, Läti kogemus, vähemalt kümne aasta eest, oli meie jaoks väga selgelt vastupidine. Need olid vead, mida me ei tahtnud korrata.
Sellest tulenevalt võin öelda, et üks meie suurimaid edusamme dialoogis vene koolide õpetajate ja lapsevanematega oli 2002. ja 2003. aastal väljapakutud lähenemine, mida ka need koolid toetasid. Rõhk oli riigikeele õppel nii, et teatud aineid õpitakse küll eesti keeles, kuid samal ajal soovisime välistada vene koolis toimuva õppe kvaliteedi languse. Lootsime võtta lapsevanematelt hirmu, et riigieksamite tulemused sel põhjusel langevad, ning tänu sellele ei olnud meil tänavarahutusi ja muid aktsioone seoses sooviga venekeelset haridust endisel viisil edasi anda.
Kui vaadata mujale riikidesse, siis on asjade seis väga erinev. Üldiselt tehakse Euroopas üsna selget vahet, kas tegemist on uusimmigrantide keeltega või nn põlisvähemuste keeltega. Enamik Euroopa riike pakub väga suuri võimalusi õppida põlisvähemuste keeltes. Meil on see natukene segane. Me ei ole ka ratifitseerinud raamkonventsioone, mis annaksid aluse sellisel tasemel meie haridussüsteemi analüüsida, kuid selge on, et vene keel on vähemalt Peipsi ääres laialt kasutusel olnud väga kaua. Aga ma arvan, et asjaomase analüüsi võiks jätta ajaloolaste teha. Mis puutub uusimmigrantidesse, siis näiteks Saksamaal, kus on võimalik pakkuda väga mitmesuguseid võimalusi, ongi haridussüsteemis väga suured erinevused olenevalt piirkonnast. Üldiselt püütakse nooremas vanuseastmes teha kõik, et laps eelkõige saaks aru, mida õpetatakse, ja vanemates vanuseastmetes siis kohandatakse õppekava vastavalt vajadusele. On ka üsna individuaalseid lähenemisi.

Suur tänu! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea Mailis! Eesti Vabariigis ei ole Eesti kodakondsus kohustuslik, siin võib elada elamisloaga. Eesti Vabariigis ei ole tööturule sisenemine kohustuslik, üldse asjadest arusaamine ei ole kohustuslik ja ei ole ühtegi kohustuslikku keelt, mida peaks tänaval rääkima. Mul ei ole midagi selle vastu, et eesti keele õpetamist tuleb parandada ja kuidagi soodustada, et muu koduse keelega inimesed paremini eesti keelt räägiksid. Aga kas siin ei ole mingisugust vastuolu, et eesti keele teatud tasemel valdamine, eksami tegemine on kohustuslik, kuid sellega ei kaasne ühiskonnas mingit muud kohustust?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, kui kohustuste juurde tulla, siis nii meie põhiseadus kui ka rahvusvahelised inimõiguste dokumendid toovad sisse nii õigused kui ka kohustused. Me oleme tihti tõlgendanud inimõigusi küll ainult õigustepõhiselt, aga tegelikult on nendega üsna selgelt seotud kohustused, mis võivad ulatuda isegi selleni, et hakkavad inimõigusi piirama. Kas Eesti Vabariigis on kohustus rääkida teatud keeles? Jah, tõepoolest on sellised inimõigused, et sa võid kodus oma pere ringis kasutada mis tahes keelt, sul on südametunnistusvabadus, sul on palju muid vabadusi, kuid näiteks Riigikogu saalis pead sa rääkima riigikeeles, kui ei ole juhatajaga ette kokku leppinud teisiti, näiteks väliskülaliste puhul. Sul on kohustus kohtus rääkida ainult riigikeeles jne. Selliseid piiranguid oleme oma seadustega loonud terve rea.
Ma saan teie mõttekäigust aru, et eesmärk oli tegelikult küsida, mis saab siis edasi, kui ma selle keele ära õpin. See on väga põhimõtteline küsimus. Kui me vaatame mitmeid uuringuid, mis on Eestis aastate jooksul tehtud ja kus on analüüsitud meie noorte inimeste hoiakuid, ootusi ja tulevikuvõimalusi, siis on nende hoiakud üleüldse, olenemata rahvusest ja keelest, viimastel aastatel, eriti kriisi ajal, selgelt muutunud. Peaaegu iga teine noor kaalub võimalust töötada või õppida kas lühemat või pikemat aega väljaspool Eestit. Kui käia koolides – see ei ole küll uuring, aga mingi pildi võib saada –, siis abiturientide hulgas on üsna levinud soov õppida edasi vähemalt mõni aeg kuskil mujal. Kui me selle suundumuse rahvuse järgi lahku lööme, siis on see soov veel suurem venekeelsete noorte seas. Ootus ja lootus, et nad suudavad oma hariduslikku ja isiklikku potentsiaali täielikult Eestis rakendada, on aasta-aastalt viimase viie aasta jooksul oluliselt vähenenud. See ei tulene kahjuks ainult majanduskriisist, vaid ka poliitilisest hoiakust. Pidev rahvuslike erinevuste rõhutamine kas siis meie seadusandlikes otsustes või ka ühiskonnas üldse on viinud väga paljud noored arusaamani, et nad ei suuda ennast siin piisavalt rakendada.
Pikas perspektiivis on see Eestile kindlasti ohtlik, sest kui me vaatame analüüse, mida Euroopa tööturul pidevalt tehakse, siis vaieldamatult räägib kogu Euroopa, vaatamata majanduskriisile, kvalifitseeritud tööjõu puudusest. Aina enam räägitakse avalikult, et teatud aastate pärast on meil seoses vananeva ühiskonnaga paratamatult vaja aktsepteerida, et kolmandate riikide kodanikud, keda Euroopa Liitu jõuab üha suuremal arvul, leiavad ka siin võimaluse töötada. Ainuüksi viimase kahe aasta analüüs Euroopa nn mitteseaduslike immigrantide kohta näitab, et peaaegu iga neljas immigrant, kes on Euroopa Liitu saabunud mitteseaduslikult, on mingi aja pärast suutnud ennast oma pikaajalise töö või mõne teise võimaluse kaudu ära seadustada. Või siis vähemalt nende lapsed sünnivad Euroopas, nad on tõenäoliselt abiellunud kohapeal ja neid on võimatu riigist välja saata. Seda analüüsi tutvustas ÜRO-s paar nädalat tagasi üsna pikalt pagulaste organisatsiooni esindaja, kes ütles, et tegelikult peavad Euroopa Liidu riigid mõistma ka seda, et osa nendest inimestest, kes näiteks nüüd Süüria kriisi ajal elavad väga suurtes põgenikelaagrites, on kindlasti valmis minema tagasi Süüriasse, kuid üsna suur osa ka ei soovi seda teha.
Nii et kui me vaatame migrantide liikumist ja Euroopa lähenemist sellele, siis vaatamata sellisele rahvusriigi hoiakule – aeg-ajalt tekib üleeuroopaliselt niisuguseid rohkem rahvuslikkust rõhutavaid erakondi – on reaalsus see, et tööturg on valmis immigrante aina rohkem aktsepteerima. Eesti ei saa siin pikas perspektiivis olla erand. Kui me samal ajal laseme omaenda haritud noored inimesed nii lihtsalt minema – pahatihti on just kõige andekamad ja kõige aktiivsemad valmis esimesena lahkuma –, kas me siis ühel hetkel ei ole silmitsi olukorraga, kus me peame olema valmis nägema siin hoopis teise kultuuritaustaga ja hoopis teise kultuuriruumi kuuluvaid, võib-olla ka teise usulise lähenemisega inimesi ja neid oma kaasmaalasteks pidama?

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Mind on alati pannud imestama sinu seisukoht juba ministrina ja ka selles eelnõus, et just nimelt Eesti ajalugu peaks vene noortele õpetama eesti keeles. Teatavasti on tihti juttu sellest, et vene ja eesti noorte arusaamad lähiajaloost on erinevad. Seetõttu peaks ajalugu õpetama neile selles keeles, millest nad aru saavad, mida nad mõistavad, mitte kulutama ajalootunde keeleõppele. Kuidas sa seda kommenteerid?

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimus! See puudutab väga teravaid vaidlusi ja diskussiooni, mis kanduvad juba umbes kümne aasta tagusesse aega. Kui kümmekond aastat tagasi arutati-analüüsiti, mis aineid me võiksime õpetada eesti keeles, siis olid mõned ained, mille puhul kõik osapooled leppisid üsna lihtsasti kokku. Niisugune oli näiteks ühiskonnaõpetus. Tuletan teile meelde, et see oli aeg, kui haridusministeerium ja Siseministeerium suutsid kokku leppida, et koolide ühiskonnaõpetuse tase ning riiklikult korraldatud ühiskonnaõpetuse eksam on piisavad selleks, et ühitada see kodakondsuseksamiga. See oli tol hetkel väga suur muutus ja, nagu elu on näidanud, andis ka väga suure tõuke, et noored hakkasid kodakondsust taotlema ja rohkem ühiskonnaelus kaasa lööma. 
Teine teema, kus üsna hea meelega kokku lepiti, oli muusika. Loomulikult ei ole gümnaasiumiastmes enam tegemist ainult laulmisega, vaid seal on ka muusikaajalugu, ütleme, antakse üsna lai kultuuriline taust. Aga põhjus oli selge. Kui me meenutame viimast laulupidu, siis venekeelsete koolide kooride tase oli väga hea. Väga palju oli, nii nagu eestlased heldinult pärast laulupidu rääkisid, väikeseid venekeelse taustaga lapsi, kes laulsid perfektses eesti keeles, mis tekitas sellise härda meeleolu.
Aine, mille üle tekkis rohkem vaidlusi, oli geograafia. Seetõttu pakutigi välja inimgeograafia. Geograafia on raske aine, seal on väga palju spetsiifilist sõnavara, kuid geograafia pakuti välja, vähemalt Tallinna Ülikooli spetsialistid pakkusid selle esialgu välja just seetõttu, et nende arvates annab ta sellist sõnavara, mis võib noortele laiemas avalikkuses väga kasulik olla.
Nüüd ajalugu. Ajalugu pakuti 2002. aastal välja kõige viimase ainena just seetõttu, et lähenemine sellele on tõepoolest kooliti erinev. Kuid ajalugu on olnud üks neid aineid, kus poliitika tuleb kõige rohkem kooli – isegi mitte nii palju ühiskonnaõpetuse, kui just ajaloo kaudu. Meil on tehtud üsna olulisi vigu, millele kindlasti pärast osutavad siin näiteks härra Klaas, härra Must ja kõik teised, kes oskavad rääkida sellest Tartu Ülikooli taustal väga põhjalikult. Meil on olnud mitmeid huvitavaid, kuid kurbi vigu. Üks nendest oli see, kui ajalooteaduskond püüdis aastaid anda ka muukeelsete koolide lõpetajatele eraldi võimalust omandada ajalugu. Mõte oli, et nad õpiksid ajalugu Tartu Ülikoolis ja läheksid siis tagasi venekeelsetesse koolidesse selle teadmise ja arusaamaga, mis nad Tartu Ülikoolist olid saanud. Kahjuks lõpetati see erinevatel põhjustel ühel hetkel ära. Praegu toimub suurem osa venekeelsete ajalooõpetajate täienduskoolitusest väljaspool Eestit. Kui pakuti välja mõte õpetada kogu ajalookursusest Eesti ajaloo kursust eesti keeles, siis vähemalt kümme aastat tagasi tehti ettepanek – ja ma usun, et see võiks olla pädev ettepanek tänaseni –, et see toimuks koostöös eesti koolidega, oleks nagu rändkursus, mis liiguks eesti koolidest vene koolidesse nn külalislektori või kaasõpetaja vormis, kes tuleb ja annab ajalookursuse kogumahust selle osa eesti keeles. Kas õpilased saavad sellest piisavalt aru või mitte? Vähemalt kümmekond aastat tagasi seda ettepanekut analüüsides me leidsime, et kuna see on üks osa kogu kursusest, siis ajaloo põhiõpetaja ülesandeks jääb vajaduse korral teha sinna juurde teatud eelkursus, selgitada näiteks termineid. Ja loomulikult ei ole need lihtsalt tavalised õpetajad. Me oleme rõhutanud siin ühtset riiklikku lähenemist, ühtset täienduskoolitust ja õpetajate ettevalmistust just seetõttu, et need peavad olema õpetajad, kes õpetavad küll eesti keeles, kuid on võimelised selgitama noortele termineid, andma lisaselgitusi ning rääkima vajaduse korral mingeid asju üle ka vene keeles. Nii et nad ei saa kindlasti olla ainult eestikeelsed õpetajad. Ajalookursuse väljapakkumine oli meie eesmärgiks seetõttu, et anda tänasele haridusministeeriumile, tänasele ministrile ja nüüd Eesti Rahva Muuseumi juhatama asunud endisele ministrile võimalus näha seda rahvuslikku poolt ja poliitikapool eelnõus kõrvale jätta.

Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea Mailis, sa nimetasid, et on olemas Euroopa keeleõppe raamdokument, ja ka seletuskirjas on räägitud sellest, mis on aluseks võõrkeele õppekavade ja nende juhendite, eksamimaterjalide, õpikute ja kõige muu koostamiseks üle Euroopa. Kas sa võiksid lähemalt kirjeldada, mille poolest need keeleoskuse tasemed üksteisest erinevad ning miks just eelnõus valitud B2 keeletase tagab eduka hakkamasaamise?

Aitäh, hea küsija! Kui vaadata nii selle eelnõu sünnilugu kui ka viimaste aastate keeleõpetajate tagasisidet ja nende ainealast täienduskoolitust, siis on selgelt ootus ja lootus, mis väljendub ka meie uues eesti keele arengukavas 2011–2017, et meie noored, enam kui pooled noortest jõuaksid aastaks 2017 tasemele, mis võimaldab omandada keele C1 tasemel. Praegu on aga kõik dokumendid, sh käesolevad põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, lähtunud olukorrast, kus meie noorte eesmärk on olnud B1. Nagu ma ütlesin, kui nad oskavad eesti keelt hästi, siis on tase B1.1, ja kui nad oskavad seda väga hästi, siis on see B1.2. Nii et B1 tase on täna reaalsus ja kahjuks ei ole ka seda mitte kõigil noortel. See tähendab, et sa pead ikkagi eksami edukalt sooritama ja keelt hästi valdama. Selline väga kauge eesmärk, ja mitte ainult eesti keele kui riigikeele oskuse puhul, on jõuda C1 tasemeni. Kindlasti võiks meil olla ambitsioonikamaid või kiiremaid plaane, kuid kahjuks reaalsus kiiremat üleminekut C1-le ei võimalda, ja nagu ma ütlesin, ka eesti keele arengukava järgi jõuab selle tulemuseni alles 2017. aastaks üle poole noortest.
Teine küsimus raamdokumendi puhul on see, mida B1 tegelikult annab. B1 annab noorele need võimalused, sellised keeleoskused ja niisuguse pädevuse, et ta on võimeline minema tööturule, on võimeline edasi õppima, ning mis kõige olulisem, ta on võimeline selles keeles hästi suhtlema, olema igapäevane keele tarvitaja teenindussektoris ja avalikus sektoris, omandama informatsiooni selles keeles, olema selles keelekeskkonnas näiteks infokanalite ja miks mitte ka sotsiaalvõrgustike kaudu. Nii et see oli meie eelnõu väljatöötamisel, vaadates raamdokumenti, tase, mis on piisav ja ka reaalne.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Täna on pikalt kõneldud eelnõu vajalikkusest ja sellest, kuidas seda kõike rakendada, kui peaks hästi minema. Oma kõnes sa peatusid ka kuludel, mis eelnõu jõustumisega kaasnevad, aga kuna opositsioonile on süüks pandud, et mõeldakse igasuguseid asju välja, kuid ei mõelda selle peale, kui palju see kõik maksma läheb, siis äkki räägid kulude poole üle. Mis selle eelnõu jõustumine maksma läheks?

Aitäh, hea küsija! Nii nagu me oleme rõhutanud, see seadus lisafinantse ei vaja. Meil on peaaegu kogu iseseisvusaja olnud mitmesuguseid programme eesti keele kui riigikeele õppeks. Kahjuks, kui me vaatame tagasisidet, siis te kindlasti teate, et meie viimased lõimumiskavad on saanud üsna hävitavaid hinnanguid, kus integratsioon on saanud peaaegu et sõimusõnaks. Me oleme pannud neisse väga palju vahendeid, aga tagasiside on selline, et pigem ei ole nad andnud soovitud tulemusi. Ühtlasi on nõustutud, et tihti jääb vajaka süsteemsest, ühtlasest lähenemisest. Siin võib näiteks tuua laste keelelaagrid. Need olid nn koduõppe keelelaagrid, mis olid väga-väga populaarsed. Mitmesse Lõuna-Eesti maapiirkonda kutsuti linnapiirkondadest, eriti Ida-Virumaalt, üsna palju nooremas eas lapsi. Nad elasid nn laagrites, kodudes, kus toimus keeleõpe. Need mahud on oluliselt vähenenud, ja kui kuulata näiteks Kagu-Eesti piirkondade koolide tagasisidet, siis sellisel tasemel neid projekte enam ei toetata.
Mida me selle eelnõu taustal rõhutamegi, on see, et olemasolevaid vahendeid peaks palju süsteemsemalt kasutama, mitte niimoodi üksikult, et ühes koolis toetatakse ühte projektikest, teises koolis mingit teist projektikest, keegi teeb, kirjutab natuke paremini ja saab natuke rohkem. See peab olema riiklik asi, see on riigi poliitika, sellele peab riiklikult lähenema. Näiteks õppevahendid – kui igaüks midagi põlve otsas teeb, siis ei saa me kindlasti sellist mastaapi, sellist efekti, kui me saaksime siis, kui neidsamu vahendeid isegi oluliselt väiksemas mahus ühtlaselt riiklikult koostataks.
Nii et kui teile otse vastata, siis eelnõu 272 rakendamine 2013. aasta riigieelarvesse mingisuguseid olulisi muudatusi ei too. Neidsamu projektide rahasid ja ka Haridus- ja Teadusministeeriumi real olevat raha, mille puhul eesmärk on riigikeele õpetamine, saab lihtsalt süsteemsemalt ära kasutada.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa, teine küsimus!

Suur aitäh! Hea Mailis! Kell kaks täna pärastlõunal väliskomisjon koos Riigikogu kultuurikomisjoniga võtab aega, et arutada põhjalikult soome-ugri rahvaste seisundit, olukorda õige mitmest aspektist, kaasa arvatud kultuuri- ja keeleaspektid. Kuna sa minu esimesele küsimusele vastasid väga põhjalikult ja analüüsivalt, siis võib-olla oled nõus tegema sedasama ka soome-ugri rahvaste suhtes. Soomes on hoopis teine keeleolukord, rootsi keele staatus on seal näiteks hoopis teine kui vene keele staatus Eestis. Ungaris on omad plussid ja ka omad miinused, rääkimata väikestest soome-ugri rahvastest, kes elavad Venemaa Föderatsioonis. Kui sellel taustal analüüsida seaduseelnõu 272 ja meie parandust, mida sa siis ütleksid?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, mis puudutab Soome Vabariiki, siis Soomes on tõepoolest kaks riigikeelt. Eesti Vabariigis ei ole keegi ei parlamendierakondadest ega ka teistest tõsiseltvõetavatest erakondadest valmis isegi arutama teise riigikeele teemal. Eestis on üks riigikeel, see on ära otsustatud ja selles osas debatti Eestis ei ole.
Mis puudutab mitmesuguseid keeleõppevõimalusi, siis tõenäoliselt tunnevad soomlased ennast piisavalt mugavalt ja piisavalt kindlalt. Soomes on üsna heldelt ja rikkalikult pakutud võimalusi õppida emakeeles ning soomlased on ka üsna vabad teatud põhjustel, näiteks usulistel põhjustel, lubama vähemusrahvuste erisustest tulenevalt erakoole, mida rahastatakse ühtlasel alusel. Nii et need on küll erakoolid, aga neid rahastatakse riiklikult või siis munitsipaaltasandil, kuidas nende süsteemis parasjagu midagi rahastatakse. Seetõttu on nad seotud riigi ühtse haridussüsteemiga, on see siis soome- või rootsikeelne, aga seal on üsna palju erisuste võimalusi.
Ungaris on hoopis teine olukord. Ungarlased pööravad äärmiselt suurt poliitilist tähelepanu kõigele, mis puudutab vähemusi. Nagu hea küsija kindlasti väga hästi teab, seondub see peamiselt suurte ungarikeelsete piirkondadega väljaspool Ungari praegusi riigipiire. Üsna valusaid debatte ungari keele üle on ju peetud naaberriikidega, alates Slovakkiast. Lisaks on Ungaril üsna arvestatavad piirkonnad ja keelekogukonnad, ka koolinõudmised, mitmes endises Nõukogude Liidu vabariigis. Seetõttu, tulenevalt teistsugusest poliitilisest taustast on ungarlased ühed eestkõnelejad väga suurte vähemuste keelenõudmistes, eriti sellistes haridusalastes nõudmistes, et peaksid olema vähemuskeelsed koolid jne.
Kui me läheme Venemaa aladel elavate soome-ugri rahvaste juurde, siis nende olukord on loomulikult märksa keerulisem. Kui vaadata ametlikke dokumente, siis autonoomiate tasandil on muidugi igasuguseid lubadusi. Reaalne olukord on kahjuks valdavalt selline, rääkides gümnaasiumiõppest seaduseelnõu 272 mõistes, et kui põhikooli osas on tehtud pingutusi, et õpetada vastavas soome-ugri keeles, või isegi juba õpetatakse, siis gümnaasiumis on õpe üldjuhul venekeelne. Seetõttu on soome-ugri rahvaste toetamine, mida Eesti on üsna palju vedanud, vahel lausa üksinda, oluline. Nüüd on õnneks ka soomlased ja ungarlased rohkem kaasa tulnud, aga suures osas on see siiski olnud meie peal. Tänu meie mitmesugustele toetusprojektidele on ilmunud kirjandust, edutatud teatud kultuuritegelasi, mida Venemaa Föderatsioonis endas hoolimata seadusandlikust taustast, nagu ma ütlesin, reaalselt ei tehta.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Vabariigi Valitsuse arvamuses arutatava eelnõu kohta on öeldud, et Eesti riik on viimased kümme aastat tegelnud väga põhjalikult vene õppekeelega koolides eesti keeles õpetavate õpetajate koolitusega. Teatavasti oled ka sina selle kümne aasta jooksul mitmel korral eestikeelsele õppele ülemineku protsessi juhtinud. Milliseid muudatusi on siis Haridus- ja Teadusministeerium muukeelsetes koolides teinud?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, kui me läheme tagasi minu viidatud kümneaastase praktika, eelkõige aastate 2002–2003 juurde, siis see oli hariduspoliitiliselt äärmiselt keeruline aeg. Meie naabervabariigis Lätis toimusid tänavarahutused ja kogu hariduspoliitiline küsimustik seoses venekeelse haridusega oli kõrgendatud tähelepanu all ka meie Vabariigi Valitsuses ja Riigikogus, rääkimata meie kaitseorganitest. Ministeeriumi peamine hariduspoliitiline eesmärk oli luua dialoog venekeelsete koolidega, et ära hoida vastandumist, hoida ära riske. Kui vaadata seda kümne aasta tagust aega, siis oli see üsna esimene hetk, kus venekeelsed koolid tundsid, et nad on partnerid, et nende arvamust küsitakse. Ja uskumatult paljud küsijad said ka väga konstruktiivseid vastuseid. Sellest tulenevalt julgen üldistada, et need poliitilised loosungid, mida aeg-ajalt püütakse üles tõsta, nagu meie venekeelsetes koolides ei tahetaks riigikeelt õppida või et nad ei ole meile lojaalsed – see kindlasti ei ole nii. Meie venekeelsete koolide personal on kõrgelt haritud õpetajad, kes on valmis oma parimaid teadmisi lastele edasi andma. Seda esiteks.
Teine asi, mida tuleks siinkohal rõhutada. Vabariigi Valitsuse arvamus eelnõu 272 kohta on selles osas tõene, et tõepoolest on pidevalt räägitud, kuidas riigikeele õpetus on meile prioriteet, kuidas me peame aina enam tugevdama riigikeele õpetust, kuidas eesti keele õpetamine õpetajatele on oluline, ja sellest tulenevalt on ka mitmesuguseid programme rakendatud. Millega ma aga ei tahaks nõustuda, on see, et see on olnud väga tulemuslik. Kõige suuremat puudujääki näen ma selles, et see on tihti olnud ühepoolne. Keegi on kuskil arvanud, et selline koolitus on väga hea, ja siis ongi välja pakutud koolitus, mille sisse peavad kõik mahtuma. Väga harva on küsitud, mida näiteks matemaatikaõpetajad või keemiaõpetajad reaalselt vajavad, kui nad õpetavad oma ainet edasi vene keeles. Küll aga peaksid nad olema võimelised suhtlema eestikeelses keskkonnas, tundma riigikeelt selleks, et saada infot jne. Või kui me näiteks vaatame gümnaasiumiastme õpetajaid, kes peaksid mingi aja pärast olema võimelised õpetajatetoas koos arutama ainetevahelist integratsiooni, siis sellise üsna meelevaldse eestikeelseks ja venekeelseks jagamisega me kindlasti kaotame ainetevahelises integratsioonis. Seetõttu võib üldiselt kannatada ka venekeelsete koolide gümnaasiumiharidus.
Üks asi, mida tuleb arvestada, on veel see, et kogu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal on antud äärmiselt segaseid signaale. See, et meil on olnud ühtne arusaam, mida me ootame venekeelsetelt koolidelt, nagu arvamuses eelnõu 272 kohta on püütud öelda, ei vasta kahjuks tõele. Kui me meenutame ajalugu, siis ainuüksi nn ülemineku alguse kuupäeva on viis või kuus korda edasi lükatud. On antud signaal, et see toimub 1997. aastal, siis on räägitud, et see toimub aastal 2000, siis on räägitud, et see toimub 2004. Kui 2004. aasta hakkas lähemale jõudma, siis hakati arutama, mida see üleminek tähendab, millest kuhu minnakse. Niisiis, kui rääkida, et venekeelsetel koolidel on 20 aastat olnud teada, mida neilt oodatakse, siis ainukene teadmine, mida nad on tõepoolest saanud, on see, et meil on riigikeel. Selles osas, ma usun, on vähemalt need, kes tahavad rääkida hariduspoliitiliselt, mitte ainult poliitiliselt, saanud kindlustunde, et riigikeel on meil tõepoolest paigas. Siin ei ole debatti. Eesti keele oskuse vajadust tunnetavad õpetajad, õpilased ja ka lapsevanemad. Küsimus on meetmetes, meetodites ja motivatsiooniallikates, mida me tahame noortele anda. Kui noor inimene näeb, et tal on võimalik siin edasi õppida, et ta saab konkurentsivõimelise hariduse, et tal on võimalik saada näiteks õppetoetust, et tal on piisavalt võimalusi luua siin oma ettevõtlus jne, siis on see noor inimene kindlasti valmis ka siia jääma.

Aitäh! Palun, Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Mulle jäi kõrvu fragment, kus oli juttu ajaloo õpetamisest vene koolides vene õpilastele. Kohe meenus ka ühe tegevõpetaja mälestus, millest ta rääkis. Ta on töötanud mõlemakeelses koolis. Kui ta rääkis eesti lastele, et talveõhtutel töötati talutares peeru valgel, siis eesti lapsed puhkesid selle peale naerma ja ütlesid, et oi-oi kui naljakas, peeru valgel töötada. Vene lapsed said aru, mida see tähendas, neid oli hästi õpetatud. Küsimus on siiski milleski muus. Kuidas on lood ikkagi eesti keele õppimise motiveeritusega, seda nii eestlaste kui venelaste hulgas? Skandinaavia prognoosid ütlevad, et 50 aasta pärast on eesti keel vahest köögikeel ja meil on tegemist väikese õnneliku, keskmiselt jõuka ingliskeelse provintsiga, kui jätkub praegune hariduspoliitika. Milline on kommentaar?

Aitäh, hea küsija! Teie küsimused on alati sellised mõtlemapanevad. Me peame kõigepealt vaatama eesti keele arengukava aastateks 2011–2017, kus just nendele probleemidele püütaksegi vastata. Kindlasti on hea küsija sellega tutvunud, vähemalt lehitsenud. Seal ei ole ju eesmärgiks mitte ainult see kitsas eelnõu 272 teema, muukeelsete elanike eesti keele kui riigikeele oskuse süvendamine, vaid just eesti keele positsioon, eesti keele arendamine, olukord, kus me oleme silmitsi infotehnoloogilise arenguga, kõrgharidusreformi ja kõige muuga. Kuidas näiteks mõjub meie kõrgharidusreform noorte soovile õppida eesti keelt kui riigikeelt olukorras, kus on üsna selge, et väga paljud ülikoolid kohanduvad nõudega, et eesti keeles tohib õpetada aineid ilma õppemaksuta ja õppemaksu tohib võtta muus keeles toimuvas õppes? See tähendab seda, et ülikoolid ju, ma ei taha öelda, et just paaniliselt, aga üsna aktiivselt valmistavad ette mitmesuguseid programme inglise keeles. Siis võib tekkida küll õigustatud küsimus, et kui näiteks noor inimene lõpetab eestikeelse, kakskeelse või ka mõne muu keelse gümnaasiumi, olgu see Eesti Vabariigis või mujal, ja tuleb edasi õppima Eesti kõrgharidusruumi, kas siis tema esimene valik on eestikeelne keskkond või on see ingliskeelne keskkond. Ma usun, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse keeleõppe muudatuste raames peaks kultuurikomisjon väga tõsiselt analüüsima – kui mitte kohe, siis vähemalt aasta või paar pärast seda, kui kõrgharidusreform on reaalselt rakendunud –, millised on meie noorte valikud lõpetades. Praegu me võime ju ennustada, et nii mõndagi mõjutab ehk see, et õpe on tasuta. Aga samaväärselt võib mõjutada ka fakt, et õppides inglise keeles, makstes küll selle eest õppemaksu, on keeleline areng võib-olla kiirem ja edasiõppimise võimalused paremad. Võib-olla saab õppida ka erialasid, mida eesti keeles pakutakse sellises mahus, mis ei rahulda. Näiteks majandusõpe, mainekujundus, sisearhitektuur vms, mis on väga populaarsed ja praegu suuresti ju tasulised. Praegusel haridus- ja teadusministril on üsna suur lootus, et ülikoolid kohanduvad, sulgevad õppekavasid ja vähendavad õppekohti. Tõenäoliselt on hea küsija aga ülikooli kaudu väga hästi kursis, et reaalelu teeb oma korrektiivid, ja kui turg on valmis pakkuma ülikoolile raha ingliskeelse majandusõppe eest, siis on väga vähe neid rektoreid, kes on valmis ütlema ei. Pigem õpetatakse üsnagi palju, suuremas mahus inglise keeles.
Kui me võtame Hollandi, kelle kogemustega hea küsija on kindlasti kursis ja kus ma isiklikult olen õppinud, siis seal toimus mitmes ülikoolis õpe väga suures mahus inglise keeles. Näiteks õigusteaduses õpetati hollandi keeles ainult väga spetsiifilisi Hollandi kursusi, need olid nn valikkursused, mida Hollandi tudengid valisid. Kõik ülejäänu, interdistsiplinaarsed ja rahvusvahelised ained, kõik, mis olid sellised natuke laiemad, põnevamad, olid inglise keeles. Ja peab tunnistama, et isegi õigusteaduskond julges meile tunnistada, et on peaaegu 70% ulatuses ingliskeelne. Nemad ei olnud väga mures, et hollandi keel on kuidagi kadumas, küll aga rõhutasid nad, et nende maailmavaade on oluliselt muutunud, nende kultuurikeskkond on muutunud selle tõttu teistsuguseks. Nad rõhutasid ka seda, et nende teaduskeel on muutunud, ja see on kindlasti midagi, mida on ju meiegi teadlased esile tõstnud.
Nii et kui vaadata meie noorte võimalikke valikuid tulevikus, siis kindlasti ei seisa põhikooli- ja gümnaasiumiseadus siin kuidagi eraldi. Me oleme ju kultuurikomisjonis alati kutsunud üliõpilasteemade juurde üliõpilasi ja kindlasti peaksime üliõpilasi kutsuma ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetluse juurde. Kuid selge on see, et kui noor inimene, kes on praegu kuskil põhikooli lõpus ja peab valima oma edasist teed, saab sellise sisendi, siis ta tõenäoliselt kannatab eesti keele tunnid päris hästi ära, võib-olla on isegi motiveeritud riigikeele ära õppima. Aga kui ta samas teab, et õpib edasi ingliskeelses keskkonnas, siis on üsna tõenäoline, et tema suurem tähelepanu läheb isegi selle teise võõrkeele omandamisele.

Suur tänu! Jääme ikka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse juurde. See oli väga huvitav, mis puudutas kõrgkoole, aga jääme arutatava seaduseelnõu juurde. Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kuidas sa hindad, kas eelnõu toob positiivseid muudatusi selles valdkonnas, võtame näiteks riigipoolsed kohustused ja eestikeelsed õpetajad eri ainetes? Ma toon veel ühe näite lisaks ja jätkan kolleeg Jaak Alliku teemat, ajaloo õpetamise teemat. Me teame väga hästi, et väga head õpetajad, professionaalid venekeelsetes koolides ei oska eesti keelt nii hästi, nagu oleks vaja, et õpetada seda ainet. Teiselt poolt, väga paljud õpetajad, kes õpetavad ajalugu, on saanud ainult lisakursusi, nad ei ole ajalooõpetajad. See on siiamaani suur probleem.

Aitäh, hea küsija! Ma usun, et eelnõu 272 positiivne pool on kõigepealt dialoog. Hea küsija teab väga hästi, et me menetlesime kolm aastat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Me menetlesime väga põhjalikult eri aspekte, kusjuures meile anti algusest peale väga selge sõnum, et kõik teemad, mis puudutavad õppekeelt, tulevad käsitlemisele eraldi. Nii me siis käsitlesime ära koolijuhi vastutuse, õpilase vastutuse ja kõik muu, rääkisime väga põhjalikult erivajadustega laste õppest, õppevormidest, koolipidaja tegevuse eri aspektidest seoses näiteks koolikohustuse täitmise või mittetäitmisega, kuid kui me jõudsime õppekeeleni, siis algas hääletus. Ega me õppekeelt sisuliselt koos partneritega ju ei analüüsinud.
Meie ettepanek on tulla eelnõu 272 kaudu tagasi põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse selle osa juurde, mis puudutab õppekeelt. Kui me räägime, miks me tahame 60%, mis on kehtivas seaduses, asendada meie pakutavaga, siis selle 60% taust on ju tegelikult abstraktne. Me teame, et see pakuti omal ajal välja õigupoolest sellepärast, et see oli üle poole. Mingisugust tõsiselt võetavat analüüsi, mida see tegelikult kohustuslike ainete puhul tähendab, ei ole tänaseni tehtud. Me oleme kultuurikomisjonis ja teie olete kindlasti mitmesugustel üritustel kuulnud, kuidas haridusministeeriumi tippametnikud selgitavad, et ega nad ju neid protsente ei loe. Iga kool näitab oma arengukavas ained, mida ta tahaks eesti keeles õpetada, ning nemad vaatavad, et selliste ainete maht oleks üle poole. See on 60% sõnum. Reaalselt tähendab see, et ainete hulgas, mida valikainetena välja pakutakse väidetavalt eesti keeles õpetamiseks, on kindlasti neid, mida kunagi ei õpetata. Kindlasti on nende ainete hulgas neid, mida ma loodan, et kunagi ei õpetata, või võib-olla ei ole õpetaja sellisel tasemel, et ta suudaks neid normaalses eesti keeles õpetada. Või vastupidi, on leitud õpetaja, kes eesti keelt valdab, aga võib-olla ei tunne oma ainet väga hästi. Selline lihtsalt protsentide kontrolli pärast ainete kokkupanemine on kindlasti meie esimene ja kõige olulisem põhjus, miks me selle eelnõu algatasime.
Teine väga oluline küsimus on, nagu ma juba rõhutasin, see, et kultuurikomisjonis õppekeele üle diskussiooni ei olnud. Venekeelsete koolide ootus, et nendega alustatakse dialoogi, et seda küsimust arutatakse sisuliselt, võetakse maha poliitiline mask ja räägitakse hariduspoliitiliselt, on aga väga suur. See on tühimik, mida me praegu täidame.
Kolmandaks, kui sisuliselt vaadata, siis õpetajate ettevalmistuse, õpetajate täienduskoolituse ja õppevahendite küsimused saavad olla ainult riiklikult lahendatavad. Ei ole võimalik, et iga kohalik omavalitsus ise korraldab oma õpetajate täienduskoolituse, õpikute ja õppevahendite väljatöötamise, ning seejuures me räägime mingisugusest riiklikust poliitikast keelevaldkonnas.
Need on kolm aspekti, miks eelnõu on äärmiselt oluline. Aga kõige esimene ja kõige olulisem on dialoog. Kuulame seda poolt, keda me kultuurikomisjonis ju ei kuulanud.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eile õhtul kingiti mulle ühes Tallinna raamatupoes vaat see raamat, Vladimir Lenini kogutud teoste 1936. aastal välja antud 17. köide. Ma ei ostnud seda, see kingiti mulle. Ma tegin selle suvalisest kohast lahti ja avastasin artikli pealkirjaga "Veel kord kooli jagamisest rahvusteks", mille Lenin oli kirjutanud 1913. aasta detsembris, 99 aastat tagasi. Lenin seletab rahvusteks jagamist, lähtudes emakeeles õppimise vajadusest. Artikkel on väga segane, kuid milles on küsimus? Siin on selline lause nagu näiteks "Marksistid võitlevad kooli rahvusteks jagamise vastu ehk emakeeles õpetamise vastu." Kuidas on nii läinud, et Eesti haridusministeeriumi seisukoht langeb sada protsenti kokku Lenini marksistliku vaatega, mille ta avaldas sada aastat tagasi?

Hea seisukoht!

Riigikogu esinaise kommentaari jätkates ütleksin, et eks me võime siin välja tuua mitmeid mõtteid, miks haridusministeeriumi lähenemine on just selline. Võib-olla on nende haridus või kogemused saadud just tol ajal, kui marksistliku filosoofia käsitlus oli peamine, aga sisuliselt vaadates: mida me teeme täna teisiti või õigesti? Ma ei ole mainitud köitega kuidagi kursis ja minu vene keele oskus ei ole kindlasti sellisel tasemel, et ma saaksin seda lugeda originaalkeeles. Aga kui vaadata Eesti venestamise poliitikat, siis ma julgen öelda, et sellega saavutati, vähemalt teatud vanuserühmas, eestlaste peaaegu olematu vene keele oskus. Populaarne oli olla eestlane, kes mitte midagi ei osanud vene keeles rääkida. Meie perekonnas, kus peaaegu kõik vanavanemad viidi Siberisse ja väga paljud nendest seal ka elu kaotasid, oli väga pikka aega äärmiselt populaarne mitte hiilata vene keele oskusega. Teistsugune kultuuritaust tuli rohkem sisse alles minu vanemate põlvkonnaga, kus räägiti, et on vene kultuur jne. Mäletan ema pikki vaidlusi onuga teemal, kas vene kultuuri peab tundma või mitte.
Mida ma tahan sellega öelda? Me teeme sellesama vea, kui arvame, et vene noored tänastes venekeelsetes koolides on teistsugused. Me saavutame tegelikult täpselt sama efekti, kui ainuke signaal, mis nad saavad, on see, et nad peavad õppima riigikeelt sellepärast, et nad peavad, et nii on kästud; kui me unustame selgitustöö sinna juurde, kui me ei soovigi anda noortele võimalust näha, miks nad seda õpivad, ei vaevu mitmesugustel põhjustel piisavalt dialoogi pidama ega küsi, mis teeb muret venekeelsetele õpetajatele. Võib-olla ei ole nad alati isegi võimelised või motiveeritud seda signaali noortele andma. Nagu sa oled ise siit puldist korduvalt välja toonud, õpivad meil noored keelt kümme aastat, samal ajal ei ole nad võimelised selles keeles hiljem suhtlema. Järelikult on kas metoodiliselt või sisuliselt tehtud äärmiselt suur viga, mida me pidevalt kordame. Selles mõttes ei ole me ajaloost mitte midagi õppinud. Kui noor inimene on motiveeritud, siis ta õpib keele ära. Lihtne näide, mida Eestile on pidevalt ette visatud, on see, et kui piirid läksid lahti, siis läksid väga erineva keeletaustaga inimesed läbi Eesti Soome ja olid seal poole aasta pärast võimelised tööturul osalema. Järelikult on meil ka midagi hoopis muud paigast ära, ei saa loota, et koolisüsteem üksi saab midagi teha.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Suur tänu! Hea esineja! Eelnõu tekstis on konkreetselt loetletud, milliseid aineid tuleb eesti keeles õpetada, ja seda teemat sa siin pisut ka puudutasid. Aga loetelu on pikem, siin on eesti keel, eesti kirjandus, ühiskonnaõpetus, muusika, Eesti ajalugu, inimgeograafia, ettevõtlusõpetus. Kuidas sa jõudsid täpselt sellise loeteluni? Võib-olla räägid, miks just need ja mitte mõni teine aine.

Aitäh, hea küsija! Härra Jaak Allikule vastates ma osaliselt juba puudutasin seda teemat. Selle loetelu, mida rakendusaktide kaudu on aktsepteerinud ka Haridus- ja Teadusministeerium, taustaks on üle aasta kestnud koostöö ainespetsialistidega, venekeelsete koolide esindajatega, lastevanematega ja, mis kõige olulisem, Tallinna Ülikooli spetsialistidega, kes analüüsisid asja ja tegid need ettepanekud, mis arutati läbi väga suures ringis. Vabariigi Valitsuse arvamuses – Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuse, millele Vabariigi Valitsus tugineb, on koostanud proua Sirje Soo – ei ole sellega nõustutud, leitakse, et see jutt, et reaalaineid ei soovitata õpetada võõrkeeles, on äärmiselt vananenud stereotüüpne arusaam. Lubage ma tsiteerin: "... kuna vene kogukonnas on traditsiooniliselt tähtsustatud just reaalainete õpetamist ning stereotüüpselt leitakse, et vene keeles on nende õpetamine tõhusam. Vene keeles reaalainete õpetamise valik ja võimalus on koolidel olemas, sest 40% kohustuslikust minimaalsest õppemahust korraldab kool vene keeles omal vabal valikul." Siin vastuses rõhutatakse justkui seda, et reaalaineid, näiteks füüsikat või keemiat, on täiesti võimalik õpetada muukeelsetele lastele eesti keeles.
Kui rääkida sellest, millele meie ettepanek tugines, siis võtame kohustuslike ainete loetelu, mille võite leida põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 272 seletuskirjast. Ma ei hakka seda ette lugema, te kõik saate seda vaadata ja analüüsida. Vaatame, mis ained, missugused ainevaldkonnad on selles loetelus, ja võtame sealt maha teised võõrkeeled, sest ei ole ju, eriti kui me lähtume Euroopa raamdokumendist, mingit loogilist ootust, et näiteks inglise keelt õpetatakse eesti keele kaudu. Seda õpetatakse ikkagi inglise keeles, tänapäeval on sellised metoodikad, mille järgi võõrkeelt tõepoolest õpetataksegi võõrkeele kaudu. Võtame välja ka kehalise kasvatuse – kultuurikomisjonis tekkis küll päris pikk diskussioon, kas kehalise kasvatuse väljavõtmine sealt on õigustatud. Ma olen siiani arvamusel, et see ei ole väga tõsiselt võetav, kui me räägime, et meil on kehalises kasvatuses kaheksa kursust eesti keeles, ja siis nagu ongi eesti keele maht osaliselt täis. Meie räägime ikkagi nendest kohustuslikest ainetest, mis annavad kommunikatiivsuse, mis annavad noortele võimaluse praktiseerida eesti keelt ka selles keelekeskkonnas, kus nad võib-olla iga päev eesti keelt ei kasuta. Nende ainete sõnavara on piisavalt keeruline, need annavad sellise ühiskonnaeluga seotud sõnavara, mis on toeks juba olemasolevale eesti keele oskusele, annavad võimaluse arutleda, end pidevalt täiendada.
See loetelu kujunes välja nii, et kõigepealt välistati osa aineid, mille suhtes spetsialistid jõudsid juba vähemalt kümme aastat tagasi ühisele seisukohale, mille järgi ei ole põhjust eeldada, et näiteks füüsika õpe saab eesti keeles olla väga edukas. Ühiskonnaõpetus, nagu ma rõhutasin, valiti välja seetõttu, et see seondub kodakondsuseksamiga, ja muusika on selline kultuuritaustaga aine. Kõige rohkem vaidlusi tekitas loomulikult ajalugu. Uudne aine, mille me välja pakkusime, on ettevõtlusõpetus. Ettevõtlusõpetus tuli sisse uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusega ja seal on sellel aastal välja pakutud õppematerjalid. Kuna koolid on seda ainet alles sisse viimas ja otsivad selleks kindlasti kõige paremaid ja kompetentsemaid õpetajaid, siis oli meie ettepanek koolidele analüüsida seda võimalust. Tagasiside oli üsna positiivne. Leiti, et kui riiklikult toetatakse ettevõtlusõpetuse sisseviimist ja ka õpetajate ettevalmistust, täienduskoolitust, kui piirkondades, kus on rohkem venekeelseid koole, leitakse võib-olla isegi õpetajaid, kes saavad mitme kooli peale selle kursuse õpetamisega endale koormuse täis, siis miks mitte pakkuda seda kursust eesti keeles. Sellised uued asjad on loetelusse lisandunud. Aga jah, lähtutud on kõige esimesena pigem sellest, et lisaks eesti keele tavaõppele anname võõrkeeles, ütleme, Eesti riigikeeles neid aineid, mis aitavad noortel keelt kõige rohkem arendada.
Üks asi veel, mida tuleb arvestada. Meil on 1960. aastatest peale härra Eiseni toetusel asutatud süvaõppega või kallakuga koolid. Nendes süvaõppekoolides hakati koos ENSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadlastega üsna kiiresti analüüsima võõrkeelset õpet. Eesti tingimustes oli see õpe prantsuse, inglise ja saksa keeles. Ma rõhutan, et see oli 1960., 1970. ja 1980. aastatel. ENSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut uuris üsna põhjalikult, milliseid paremaid meetodeid kasutada, et võõrkeeles aineid õpetada, ja milliseid tulemusi see annab. Ma usun, et kõik siin saalis teavad, et ajalooliselt nn keelekallakuga koolidest on tulnud meile väga hea keeleoskusega noored. Nii et meil on olemas ajalooline kogemus, kuidas valitud aineid on väga pika aja jooksul võõrkeeles õpetatud.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Teame, et gümnaasiumi riikliku õppekava ainevaldkonnas "Võõrkeeled" on eesti keele teise keelena õpetamisel pandud rõhk interaktiivsele õpetamisele. Samuti tuleb õpetajale luua võimalused kasutada eesti keelt aktiivselt ka tunniväliselt. Kõige enam teab õpilase võimeid ja oskusi klassijuhataja, kellelt järgmisel aastal võetakse ära, nagu ma tean, klassi juhatamise tasu. Mul on sellega seoses küsimus: kuidas hindate õpetaja, eelkõige klassijuhataja võimalusi toetada õpilasi, kellel tuleb õppida võõras keelekeskkonnas riigikeelt?

Aitäh! Väga lai küsimus! Kahjuks ei ole mul siin ühtegi head uuringut taustaks. Võib-olla kõige lähedasem sellele teemale oli Tallinnas Vello Pettai uurimisrühma läbi viidud uuring, aga see puudutas ainult Tallinna. Kui me vaatame nende noorte inimeste raskusi, siis rahvusvaheliselt on läbi ajaloo väga palju uuritud inimesi, kes tulevad teise keelekeskkonda, kes on teises kultuuriruumis ja peavad seal kohanduma. Rahvusvaheliste uuringute põhjal on seal mitu konflikti. Esimene konflikt on see, et noor inimene on segaduses oma identiteedi määramisel. Väga tihti võib see tekitada vastumeelsust kohaliku eluolu suhtes, ja kui ta ei saa piisavalt tuge, siis ka segadust ja konflikte perekonnas endas.
Olen tutvunud päris mitme Ameerika Ühendriikide uuringuga, mis puudutavad nn teist ja kolmandat põlvkonda. Seda fenomeni on viimased kaks aastat ka prantslased üsna põhjalikult uurinud. Nende analüüsid näitavad, et noor inimene, kes on teise või kolmanda põlvkonna esindaja, st mitte enam uustulnuk, vaid teist või kolmandat põlvkonda teises kultuuri- ja keelekeskkonnas kasvav noor inimene, kes valdab perfektselt kohalikku keelt, võib ikkagi tunda ennast sügavalt võõrdununa. Sellised inimesed on integratsiooni mõttes igati kohanenud, oskavad keelt, tunnevad kultuuri, tõenäoliselt on saanud seal ka hariduse ja prantsuse keskkonnas on nad kõik prantslased, ent samal ajal on nad täiesti võõrandunud. Nad ei tunne ennast hästi, ei ole piisavalt motiveeritud teatud ametite jaoks, näiteks avalikus sektoris ei ole nad isegi mitte valmis konkureerima, sest nad leiavad, et nad ei ole teistega võrdsed. Selline sügav alaväärsus.
Nii et vähemalt nende uuringute põhjal, mida rahvusvaheliselt võib vaadata, on see väga tõsine küsimus, millega me ei ole avalikult piisavalt tegelnud. Eestis on sellega kindlasti kokku puutunud nii venekeelsed kui eestikeelsed koolid. Eestikeelsetesse koolidesse on aasta-aastalt tulnud üsna palju venekeelsete perekondade lapsi ning ma tean vähemalt Tallinnas päris mitut kooli, kes on nendele lastele teinud eraldi pikapäevarühmad või ületundide rühmad, sest nad ei ole võimelised oma kodutöid üksinda tegema. Nende perekond ei ole võimeline neid keelebarjääri tõttu üldse toetama. Veelgi enam, mitu eestikeelset kooli on andnud näiteks klassijuhatajate kaudu tagasisidet, et kuna keelebarjäär on vahel, siis on tekkinud probleem, et info ei jõua lastevanemateni. Eestikeelsetesse koolidesse tullakse esimesse klassi, aga üsna tihti tullakse üle ka keelekümblusest. Varajane keelekümblus on olnud keelekümbluskoolis ja kui tuleks siseneda hiliskeelekümblusesse, siis võib juhtuda, et selles koolis kas ei ole hiliskeelekümblust või otsustatakse minna üle eestikeelsesse kooli. Sellised emotsionaalsed, aga just hariduslikud probleemid on üsna teravad.
Olen saanud ka tagasisidet venekeelsetest koolidest. Hiljuti külastasin ma näiteks kahte venekeelset kooli, kus räägiti, et aasta-aastalt on suurenenud ka nende laste arv, kes on tulnud sinna üle eestikeelsest koolist – seda on tehtud 6. ja 7. klassis – või keelekümbluskoolist. Nendest oli koolis tehtud eraldi klass, nn väikeõppe ja hariduslike erivajadustega laste klass. Põhjendus oli, et nad ei oska vene keelt nii korrektselt, et minna aineõpetusega edasi. Nende suuline keel on loomulikult kodustest tingimustest tulenevalt väga hea, aga kirjakeeleoskus on kehv või peaaegu olematu. Need on sellised hariduslikud taustad.
Mis puutub sotsiaaltausta, siis nagu ma ütlesin, saan tugineda rahvusvahelistele uuringutele. Eestis sellist väga head uuringut ei ole, kui välja arvata Pettai grupi uuring. Ma julgen arvata, et klassijuhatajate tagasiside või selline emotsionaalne pool on väga oluline. Klassijuhataja peab olema pidevalt kursis õpilaste probleemide ja rõõmudega. Ning siin tekib küsimus, kas näiteks klassijuhataja, kes eestikeelses koolis peab töötama venekeelsete perekondade lastega, on selleks valmis, kas tal on selline keeletaust. Kindlasti peaksime sellest avalikumalt rääkima, et ka õpetajad vajavad lisatuge, nad vajavad lisateadmisi, kuidas eri kultuuriruumide puhul teatud küsimusi lahendada. Ma usun, et kultuuritausta koha pealt me ei ole kuigi hästi analüüsinud, mida ühed või teised otsused võivad tähendada.
Aga kui rääkida lihtsalt klassijuhataja tasust, siis võib-olla ei olnud see Haridus- ja Teadusministeeriumi ning ministri eesmärk, aga signaal klassijuhataja tasu väidetava kadumise kohta on siiski ühiskonda jõudnud. Võib-olla saame homme infotunnis selle teema uuesti läbi arutada, aga see signaal on tekitanud ühiskonnas küll väga palju vastumeelsust. Kindlasti on ka eelnõu 272 raames, kui me räägime õppekeele protsentidest või mitte protsentidele üleminekust, väga oluline see sõnum, mida klassijuhataja annab lapsevanematele ja õpilastele. Ja kui ta ise on oma tuleviku suhtes ebakindel või ta on aru saanud nii, et tema töö ei ole üldse oluline, siis ta tekitabki vastumeelsust riigi suhtes, mis on küll viimane signaal, mida me peaksime oma praeguse hariduspoliitika niigi õhukesel jääl andma.
Kui see on tõsi, nagu eelmisel esmaspäeval härra Aaviksoo siit puldist rõhutas, et klassijuhataja tasu tegelikkuses ei kao, et see arvestatakse järgmisel aastal palgafondi juurde, siis on Haridus- ja Teadusministeeriumil vaja kiiremas korras näidata seda ka arvude keeles. Kui lugeda maakonnalehti, siis kahjuks saab sealt pidevalt vastupidist kinnitust, sest päris mitmes maakonnalehes on peamise probleemina toodud välja järgmise aasta hariduskulu. Kui omavalitsused said teada esimesed nn kontrollarvud, siis oli see väga paljudele signaal, et raha ei jätku õpetajate palkade tõstmisekski, rääkimata muudest lisatasudest, sh klassijuhataja tasust. Nii et kui klassijuhataja tasu ära ei kao, siis on Haridus- ja Teadusministeeriumile küll palve kinnitada seda omavalitsustele võimalikult kiiresti ka rahanumbrite kaudu. Olukorras, kus me samm-sammult läheme aina rohkem eestikeelse õppe peale, kus me peame tegema koostööd perekondadega, et eestikeelsest õppest saadaks aru kui motivatsioonist, kui võimalusest, mitte kui kohustusest ja pealesunnitud meetmest, on klassijuhatajal kindlasti võtmeroll.

Palun, kolleeg Peeter Võsa, teine küsimus!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud ettekandja! Valitsuse arvamuses, mis eelnõu ei toeta, on kirjas, et algatajad ei ole tuginenud konkreetsetele uuringutele. Samas teame, et eestikeelne õpe venekeelses koolis tähendab õpet proportsioonis 40 : 60. Kas sa oskad öelda, millistele uuringutele tugines seadusandja, pakkudes välja just sellise proportsiooni? Kui suur osa on kogu selle ülemineku planeerimisel üldse olnud uuringutel? Endise haridusministrina oskad ilmselt sellisele küsimusele kõige paremini vastata.

Aitäh, hea küsija! Kindlasti on veel paremaid vastajaid, kindlasti oskavad teadlased öelda, kui palju siin üleüldse on uuritud. Ma olen püüdnud ennast kursis hoida, kui on ilmunud mingid uued asjad. Need on olnud pigem küsitlused ja ka päris mitu magistritööd on sellel teemal kirjutatud, lausa artiklikogumikke ei ole palju olnud. Kas see 60 : 40 on teaduslikult põhjendatud? Ma juba viitasin siin, et pidi olema natuke üle poole. Ma olen täiesti kindel, et seal taga ei olnud mitte midagi muud kui otsus, et olgu üle poole. Üle poole millest, kuidas saab kohustuslikke aineid loetleda – selleni ei jõutud ka eelmise kolme aastaga, kui me arutasime põhikooli- ja gümnaasiumiseadust.
Meie ettepanek ongi selle teemaga nüüd tegelda. Kultuurikomisjonis ma olen eelnõu korduvalt tutvustanud, aga võin siin saalis hea meelega veel üle rääkida. Meie eesmärk ongi tuua õppekeele küsimus suurde saali, arutada seda ja anda märku, et kui me jätame korraks kõrvale kogu poliitika ja vaatame küsimust ainult hariduslikust aspektist, siis kohustuslike ainete loetelus ei ole väga palju neid aineid, mida võiks reaalselt, sisuliselt õpetada võõrkeeles, kui meie eesmärk on õpetada eesti keelt hästi, anda noortele teadmisi eesti keelest. Kui selle taga on mingi muu eesmärk, siis on see teine küsimus. Aga ma räägin täna siit puldist hariduslikust aspektist. Kui me võtame ette selle loetelu, mis on seletuskirjas ära toodud, ja hakkame neid aineid järjest vaatama, siis selliseid aineid, mida veel lisaks võiks õpetada eesti keeles, ei ole väga palju. Kui on alternatiivpakkumisi, siis hea meelega arutame muudatusettepanekute raames need kõik ükshaaval läbi, analüüsime, vaatame, mis ained need veel võiksid olla. Kui kellelgi on tõsiseltvõetav ettepanek valikkursusi välja pakkuda ja ta tahaks, et need oleksid kindlasti kohustuslikud, siis miks mitte. Meie ettepanek oli praegu see, et teeme loetelu kohustuslikest ainetest ja valikkursused tuleb põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt valitud õppesuunale juurde pakkuda. Kui on näiteks ettepanek õppesuunast tulenevalt valikkursused välja kujundada ja kohustuseks teha, siis palun väga. Muuseas, Norras on selline lähenemine, et õppesuunad on riiklikult ette määratud nii nagu riiklik õppekavagi, on öeldud, et sellisel ja sellisel õppesuunal on sellised ja sellised kohustuslikud ained ning sellised ja sellised valikained. Ja valikainete jaoks on ka riiklikult ette valmistatud materjalid ja õppevahendid, riiklik täienduskoolitus. Kool loob küll oma valikute põhjal õppesuuna, aga nende valikute jaoks on talle kindlustatud õppematerjal. See on selles osas põhjendatud, et kui me vaatame vabaturul olevaid kirjastusi, siis tekib ka sellesama ülemineku puhul küsimus, kes toodab õppevahendid. Turumajanduslikus mõttes ükski kirjastus seda ju tegema ei hakka, kui ta täpselt ei tea, kui palju neid tellima hakatakse, milline on sihtrühm ja kes hakkab maksma. Ja kui meil on juba praegu tõsine probleem teatud võõrkeelte puhul, näiteks saksa keele materjalide tootmine ei ole rahalises mõttes tasuv, siis valikainete puhul, eriti kui see tähendab näiteks venekeelses koolis ühe või teise aine eesti keeles õpetamist, mis vajab spetsiifilist õppematerjali, on mul väga suur kahtlus, et turumajanduses tegutsevad kirjastused hakkavad seda tegema oma vabast tahtest, peale makstes. Tõenäoliselt on siin vaja mingit riiklikku lähenemist. Meie ettepanek ongi, et see oleks riiklikult korraldatud ja vajaduse korral tehtud ka riigihanked ning välja töötatud mitmesugused toetusmehhanismid. Valikainete iga kooli tasandil väljatöötamise mõttekus on igal juhul väga-väga küsitav. See ei ole kindlasti eesmärk.
Mis puudutab meie ainete kohta tehtud uuringuid, siis oleme ka lähtunud pigem sotsiaalsest taustast. Pigem on uuritud noorte hoiakuid, huvisid, ootusi ja valmisolekut. Noorte hoiakuid arvesse võttes oleme lähtunud põhimõttest, et kõigepealt tuleb neile anda eesti keele põhiteadmised, aga need ained peaksid olema valitud selliselt, et keerulisemaid, meie mõistes ka riigieksamiks kohustuslikke aineid oleks võimalik õppida vene keeles edasi, kui niisugune soov on. Alati on muidugi võimalus õppida neid ka eesti keeles, sest ei ole ju selliseid piirkondi, kus ei oleks kõrval eestikeelseid koole.
Vabariigi Valitsus on oma arvamuses eelnõu 272 kohta toonud veel välja, et nende seisukohalt on eesti keele omandamisel ja eestikeelsete ainete arendamisel väga suur probleem just see, et meie gümnaasiumid ei ole vähemalt 100 õpilasega. Ma tuletan siinkohal meelde, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kolmeaastase menetluse tulemusena otsustas Riigikogu väga selgelt, et arvulist piiri gümnaasiumidele ei panda, ei 100, 150 ega 180, mis kõik olid pakkumisel. Meil ei ole arvulist nõuet, kui suur peab olema gümnaasium, ja tuua eelnõu 272 tagasilükkamise põhjendusena välja, et alla 100 õpilasega gümnaasiumid ei taga piisavat eesti keele kui riigikeele oskust, on kindlasti meelevaldne. Ma väga kahtlen, kas Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuse taga oli mingisugune korralik uuring või kvalitatiivne küsitlus, mille põhjal öelda, et kui gümnaasium on liiga väike, siis ei ole riigikeele õpetamise tase piisavalt hea. Peaks ütlema vastupidi: keeleõpetaja loogika on, et väiksemas rühmas on keelt parem õpetada.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Proua esineja! Väga huvitav on kuulata nende küsimuste vastuseid ja väga põnev on seaduseelnõu tekst. Olles ise töötanud aastaid palga eest mitte oma emakeeles, tean, kui raske see on. Tean ka seda, et maailmakirjanduses ei ole väga palju näiteid, kus kirjanik pole oma meistriteost kirjutanud emakeeles. Seetõttu on selge, et õppida erialaaineid, füüsikat, keemiat ja võib-olla veel keerulisemaid aineid mitte oma emakeeles on väga raske. See seaduseelnõu on hästi kena, minu meelest väga põhjalik, aga arvatavasti ei jõua ka see eelnõu eriti kaugele. Kas sa analüüsiksid natukene, mispärast on selles saalis just vastupidine õhkkond ja sinu pakutust erinev arusaam keele õppimisest?

Aitäh, hea küsija! Võõrkeelses keskkonnas on võimalik haridust omandada ja ka teadustööd teha kindlasti kõige andekamatel. Siin saalis on kindlasti nii kõrgematel kui madalamatel toolidel inimesi, kes on võimelised seda tegema. Aga kui vaadata üleüldiselt, kuidas mujal riikides on, siis suuremates riikides on loodud väga palju eri tasemel võimalusi nendele, kes on alles riiki tulnud ja üldse veel keele ja kultuuriga kursis ei ole. Põhjus on just see, et inimeste võime keelt omandada on väga erinev. Lisaks sellele võivad olla ka erivajadustest tulenevad väga-väga suured võimekuse erinevused. Nii et ei saa olla sellist ühesugust ootust, et nii on, et see on nüüd see standard ja kõik peavad sinna sisse ära mahtuma. Õnneks on kogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse loogika siiski teistpidine. Me tunnistame igal sammul, et iga noore või vanema inimese võimed on erinevad. Me tunnistame, et me peame arvestama igasuguseid erisusi, ja seetõttu on mõni asi, mis teile on küll raske, aga teie sära arvestades siiski võimetekohane, väga paljudele kättesaamatu.
Mida me saame selles osas teha? Esimene asi on see, et keeleõppe meetodid peavad olema oluliselt atraktiivsemad. See on ka üks asi, millele me kõik üheskoos peaksime rohkem tähelepanu pöörama. Nagu ma juba rõhutasin, see on põhjus, miks eesti keele õpe läheb väga paljudes koolides nii visalt. Teine, peamine asi on motivatsioon – mida me pakume siis noorele inimesele, kes oskab riigikeelt väga hästi, rohkem kui tema kolleegile. Positiivseid näiteid on Riigikogus inimeste näol, kes on võimelised väga hästi eesti keeles suhtlema ja olema Riigikogu liikmed. Aga laiemas üldsuses on vaja noorele anda rohkem kindlustunnet. See ei ole võib-olla mitte niivõrd sõnum "Welcome to Estonia", mis on suunatud väljapoole Eestit, aga just sõnum meie oma kaasmaalastele, et neid vajatakse siin, et nad on siin oodatud. Need panused, mida oleme teinud noorte inimeste harimiseks, ei ole mõeldud selleks, et nad siit ära läheksid, vaid vastupidi, et nad tõepoolest oma võimed siia suunaksid.
Kolmas küsimus on õhkkond. Hetkel on õhkkond väga hea. Me ju arutame siin konstruktiivselt ja ka kultuurikomisjonis oli mingi piirini õhkkond äärmiselt konstruktiivne. Õppekeele küsimust arutati sisuliselt, küll mitte ehk väga pikalt, aga siiski sisuliselt. Kultuurikomisjoni istungitel oleme arutanud ka näiteks eesti keele arendamise strateegiat ja selles raamistikus eesti keele probleeme. Kõrghariduse aruteludel rääkisime samuti keeleõppest. Aga kokkuvõtlikult võib öelda, et kui läheb otsuste tegemiseks, siis tuleb mängu poliitika. Siis tulevad sellised loosungid, et kui me teeme selliseid järeleandmisi – kuigi ma ei saa aru, kust need järeleandmised tulevad –, siis paneme kahtluse alla riigikeele, või öeldakse midagi muud poliitilist.
Kui rääkida õhkkonnast, siis on hariduspoliitika keeleõppe koha pealt liialt seotud poliitikaga. See on kahjuks, eriti peale pronksiööd, väga paljudele inimestele sümboli väärtusega, see on kuidagi seotud häälte saamisega. On nagu ootus, et mida rohkem sa suudad etnilist viha õhutada, seda paremad on ühel või kahel erakonnal tulemused. See on see, mis muudab õhkkonna mittekonstruktiivseks. Ma usun, et kui enamik Riigikogu liikmeid suudaks sellest kastist korraks välja tulla ja rääkida kooliõpetajaga sisuliselt, siis nad saaksid aru, et nõudmine 60% ja 40% ei ole arukas. Me peaksime rääkima sellest, mida saaks riik teha, et eesti keele oskus koolides oleks tegelikult parem, et õpetajate ainevaldkonna teadmised ei kahaneks, et noored oleksid motiveeritud siia jääma ja et me ei tekitaks viha oma sunnimehhanismidega, keeleinspektsiooni trahvide ja kõige muuga. Me ei tohi anda pidevalt signaali, et te peate, unustades seejuures ära, miks. See on valitseva õhkkonna puhul kõige kurvem.

Palun, kolleeg Aadu Must, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ühiskonnateadlased on öelnud, et keeldude ja käskudega saab riigis väga vähe ära teha, vaja on motivatsiooni ja eriti majanduslikke ressursse. Väikeses riigis on põhikeele, st rahvuskeele või riigikeele kaitseks vaja väga palju raha. Teiste sõnadega, haridus- ja teadusminister seletas ka meile, et kui me tahame haridusvaldkonnas kokku hoida, siis on gümnaasiumi lõpetanute jaoks väga oluline kõrghariduse keel jne. Gümnaasiumiõpetajad kurdavad, et nende õpilased ei kasuta eestikeelseid tarkvaraprogramme, kuna need ei ole väga filigraansed, vaid ingliskeelseid. Kas Eesti riigil on tahe kulutada senisest ligi suurusjärk rohkem raha selleks, et motiveerida riigikeelt õppima, seda hoida ja arendada? Kas sa näed kuskil sellist raha ja tahet?

Aitäh, hea küsija! See küsimus läheb nüüd eesti keele arengukava analüüsi juurde. Ma oleksin äärmiselt tänulik, kui komisjonipoolne ettekandja, olles ise selle arengukava tegijate, ekspertide hulgas, on valmis sellele küsimusele siit puldist hiljem vastama. Härra Paul-Eerik Rummo oskab kindlasti selle motivatsiooni ja eesmärkide kohta rohkem öelda.
Kui vaadata summat, mis dokumendis on välja pakutud, siis see on peaaegu 37 miljonit eurot. Kui aga laiemalt vaadata, siis kindlasti ei ole need ainult meetmed, mis siia on rahalises mõttes kirja pandud. Keelearenduse puhul on meie üsna mitme rahvusega riigis tehnoloogiline baas, nagu hea küsija kindlasti väga hästi teab, küllalt komplitseeritud. Mõne aasta eest oli väga suur lootus, et kui me teatud tarkvaraprogrammid ära tõlgime, siis ongi eesti keel päästetud. Kahjuks tegi elu oma korrektiivid: esiteks, me ei suuda teha uuendusi piisavalt kiiresti, vähemalt mitte kõikides valdkondades, ja teiseks, igasugused huvitavad lahendused tulevad nii kiiresti peale, et meie nutikas noor inimene hakkab neid inglise keeles edasi arendama.
Millele me saaksime selle eelnõu valguses eesti keele arengukavale tugineda, on tõdemus, et eesti keele õpetamise tase ja koostöö venekeelsete koolidega peab veelgi paranema. Näiteks nendes piirkondades, kus eestikeelne ja venekeelne kool on kõrvuti, tuleb murda hoiakut. Tuleb teha sisulist koostööd, mitte kohustuslikku koostööd projekti raames. Siin on kindlasti väga palju vajakajäämisi. Meil on ju kohalikke omavalitsusi, kus ongi kaks kooli, üks venekeelne ja üks eestikeelne, ja isegi seal on nii lapsevanemad kui ka õpetajad kohalikus koostöös väga tihti saanud aru nii, et järelikult üks kool pannakse kinni.
Mitmesuguseid Tartu uuendusi on esitatud kui kõige positiivsemat näidet ülejäänud vabariigile. Samal ajal on see kindlasti väga paljudele venekeelsetele koolidele andnud signaali, et uuendustele tuleb raudselt vastu seista, sest efektiivsuse ja uuenduse sõna taga on tegelikult venekeelsete koolide sulgemine. Nii et koolikorralduslikus mõttes andis Tartu näide ülejäänud piirkondadele kindlasti üsna selge sõnumi olla veelgi ettevaatlikum. Kui vaadata näiteks Kehrat või Kundat, kus koolid on ühe katuse alla läinud, siis peab ütlema, et nende koolide esimeste aastate tagasiside oli üsna selgelt see, et eesti keel jäi tagaplaanile. Eesti noored õppisid väga kiiresti vähemalt kõnekeele tasandil ära vene keele, sest suhtlemises jäi temperament peale. Muidugi tuleb arvestada selle piirkonna tausta. Seal on perekondi, kes töötavad sageli ühe ja sama tööandja juures, kasvavad üles ühes ja samas korterelamus ja on tõenäoliselt väga väikesest peale koos mänginud. Nii et ka selliste piirkondade näidet on mujal üsna keeruline mõista.
Aga eesti keele arenduse mõttes on küll väga oluline tähele panna, et me oleme suurte uuenduste tuhinas aina enam soodustanud eesti keele õpetamist selliste kontrollmehhanismide tasemel, mis kindlasti ei toeta head eesti keele oskust. Vigase inglise keele ehk broken English'i kohta on tehtud lausa mitmeid uurimistöid, kuidas see risustab ingliskeelset keeleloomet ja keelekeskkonda. Karta on, et kui me tõsiselt ei analüüsi, mis toimub eestikeelses õppes, ja ei toeta seda meetmetega, sh õppevahenditega, siis võib juhtuda, et ühel hetkel me peame tegema sellise vigase eesti keele analüüse ja hakkama seda teadusmetoodiliselt arendama. Igal juhul on selge, et nii õpetajate kui ka õpilaste eesti keele oskus on üsna kehvake selleks, et tegelda nende noortega, kes tulevad teisest keelekeskkonnast. Meil ei ole piisavalt tunnistatud, et eesti keele ja eesti keeles ainete omandamist on vaja toetada palju tõsisemalt, kuna õppijate keeleline ja võib-olla ka kultuuriline taust nõuab seda.
Lõpuks on ju äärmiselt oluline veel see, et olukorras, kus turul on nii palju uuenduslikku tarkvara, millega me ei jõua võidu joosta, oleksid need infotehnoloogilised lahendused, mis tulevad meie koolidesse, korrektses eesti keeles, et need ei oleks mitte Google'is tõlgitud, vaid spetsialistid oleks need läbi vaadanud. Kui õppevahendites, nii nendes, mis tulevad e-keskkonda, kui ka kahjuks paberkandjal olevates materjalides, on põhimõttelisi vigu, siis seda ei ole võimalik vabandada mingi kiire tehnoloogilise arenguga, vaid siin peavad teadlased ja korrektorid olema äärmiselt ranged.

Meie aeg on läbi. Ma tänan väga, lugupeetud Mailis Reps, nii põhjalike vastuste eest! Me jätkame seda arutelu homme. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.00.