Austatud Riigikogu, tere päevast! Ilusat uue nädala algust ja ka head advendiaja algust kõigile! Me alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalvi Kõva!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle anda vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 1¹ muutmise seaduse eelnõu. Kui me vaatame välja, siis näeme, et meil on taas ilus talveilm. Sajab lund. Aga see lumi võib pahatihti teedel teatud probleeme põhjustada. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon esitab mitmendat-mitmendat korda seaduseelnõu, mille seadusena vastuvõtmise korral lubataks Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni, regionaalse kriisikomisjoni või kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni otsusel kasutada põllumajandusmasinas erimärgistatud kütust neil puhkudel, kui see masin osaleb hädaolukorra likvideerimisel või päästetöödel. Tegevpõllumehe ja masinaomanikuna tean, et kütuse vahetamine masinas on pahatihti võimatu või võtab väga palju aega. Me leiame, et kui tohib kasutada ainult märgistamata kütust, siis see ei ole õige. Meil on hea meel selle üle, et täna hommikul esines "Terevisioonis" põllumajandusminister, kes meie ettepanekut toetas. Ma loodan, et seekord saame seaduseelnõule poolthääli ka valitsuskoalitsiooni liikmete hulgast. Aitäh teile!

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Euroopa Liit tähistab täna, 3. detsembril rahvusvahelist puuetega inimeste päeva. Ka Tallinnas toimub täna konverents "Puudega inimesed – 20 aastat muutuste tuules", kus meenutatakse minevikku, hinnatakse olevikku ja vaadatakse tulevikku. Selle aasta 21. märtsil võeti siin Riigikogu saalis 88 poolthäälega seadusena vastu puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 161. See oli ilus tulemus ja väga kena seis. Ma väga loodan, et siis, kui hääletatakse õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 22 muutmise seaduse eelnõu, mille Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon täna üle annab, on tulemus samasugune. Kehtiva seaduse alusel kustutatakse õppelaen, kui inimene tunnistatakse 80–100% ulatuses püsivalt töövõimetuks. Seaduseelnõuga soovitakse seda soodustust laiendada neile isikutele, kes puudega lapse hooldamise tõttu ei tööta või kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega lapse hooldamise eest. Nii aitaksime väga neid noori inimesi, kes on läinud õppima kõrgkooli ja võtnud õppelaenu, aga kes seetõttu, et nad hooldavad oma raske või sügava puudega last, ei ole võimelised õppelaenu tagasi maksma. Hooldustoetusena saavad nad ju ainult 25 eurot. Tänan teid!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, siis otsustatakse nende menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul.
Asume teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 30. novembril algatatud kutseõppeasutuse seaduse eelnõu ja on määranud selle juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni. Eesti Keskerakonna fraktsioon on võtnud menetlusest tagasi Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 17. oktoobril algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 297. Riigikogu juhatus on otsustanud määrata Vabariigi Valitsuse algatatud 2012. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 298 kolmanda lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 4. detsembri kell 18 ning Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 283 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks samuti s.a 4. detsembri kell 18.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 rahvasaadikut, puudub 12.
Asume päevakorra kinnitamise juurde. Päevakorras on mõningaid muudatusi. Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja neljapäevase päevakorra esimene punkt, õiguskantsleri ettepaneku nr 21 arutelu. Ettepanek käsitleb kodakondsuse taotlemise tingimuste kohaldamist isiku suhtes, kelle õiguslik staatus jäi alla 15-aastasena määratlemata. Keskkonnakomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja teisipäevase päevakorra teine punkt, Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 289 esimene lugemine. Majanduskomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja kolmapäevase päevakorra 14. punkt, Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 247 teine lugemine. Maaelukomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja kolmapäevase päevakorra 17. punkt, Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse muutmise seaduse eelnõu 322 esimene lugemine. Palun, Kadri Simson!

Ma palun täpsustust! Homsest päevakorrast tahetakse välja arvata looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma saan aru, et seda soovitakse teha sellepärast, et keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ei viibi homme Eestis. Aga kas ta esimese punkti arutelu ajal viibib Eestis, et ettekannet pidada?

Esimese punkti arutelul asendab teda minister Hanno Pevkur. Palun, Kadri Simson!

Ma palun täpsustust! Miks esimese punkti arutelul asendab teda minister Hanno Pevkur, aga teine punkt on vaja päevakorrast välja võtta?

Minu teada on teise punkti puhul tegemist spetsiifilise eelnõuga, mille arutelul soovib minister ise kohal viibida. See on ministri enda palvel tehtud muudatus. Muud ei oska ma midagi öelda. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Homse päevakorra esimene punkt on veeseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine, kus Keit Pentus-Rosimannust asendab Hanno Pevkur. Kas ma saan õigesti aru, et tegemist ei ole spetsiifilise seaduseelnõuga?

Kindlasti on ka sel juhul tegemist spetsiifilise seaduseelnõuga, kuid selle eelnõu arutelul on keskkonnaministrit võimalik asendada mõnel teisel ministril. Teise punkti kohta on ministril palve, et ta soovib pidada selle eelnõu esimesel lugemisel ettekande ise. See on kogu info, mis mul olemas on. Tõnis Lukas soovib täpsustada.

Keskkonnakomisjoni nimel esitan meie põhjenduse, miks looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu selle nädala päevakorrast välja võetakse. Selle eelnõuga ei ole nimelt nii kiire. Paljudele eelarvega seotud seaduseelnõudele osutatakse praegu siin saalis tohutut tähelepanu, opositsioon tahab enne iga hääletust kümme minutit mõelda. Järelikult on, mille üle mõelda. Tähelepanu on läinud just osale menetluses olevatest seaduseelnõudest. Seda seaduseelnõu ei ole vaja konkreetseks tähtajaks vastu võtta. Sellega seoses taotleb keskkonnakomisjon, et see eelnõu ei oleks menetluses praegu, kui päevakorral on muud huvid. Tuleme selle juurde järgmisel aastal, kui seda saab rahulikult menetleda.

Aitäh, Tõnis Lukas! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Ma tänan Tõnis Lukast selgituse eest! Mul on küsimus kolmapäevase päevakorra 17. punkti kohta. Ettekandjaks pidi olema põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Tema palvel võetakse see punkt aga päevakorrast välja. Kas ma saan õigesti aru, et minister palus selle punkti päevakorrast välja võtta sellepärast, et ta ootamatult ei viibi Eestis?

Pean ütlema, et mul ei ole täpsemat informatsiooni minister Seederi Eestis viibimise või mitteviibimise kohta. Ma lähtun sellest, et maaelukomisjon on teinud sellise ettepaneku. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Äkki saaks maaelukomisjonilt selgitust, kus viibib minister Seeder, kui ta ei saa kolmapäeval Riigikogu ees olla?

Head kolleegid, ma panen päevakorra koos nende muudatustega hääletusele. Palun võtke seisukoht ja hääletage neid muudatusi arvestades!
Hääletustulemused
Poolt 53 ja vastu 33 Riigikogu liiget, 1 jäi erapooletuks. Päevakord on kinnitatud.

Head kolleegid! Me asume tänase päevakorra punkte käsitlema. Arutelu alla tuleb esimene arupärimine, mille esitasid Riigikogu liikmed Urve Palo, Rannar Vassiljev, Sven Mikser, Helmen Kütt, Jaak Allik, Eiki Nestor, Neeme Suur, Andres Anvelt, Lembit Kaljuvee, Deniss Boroditš, Inara Luigas, Kalle Laanet, Rainer Vakra, Kalvi Kõva, Rein Randver, Kajar Lember ja Jaan Õunapuu 15. oktoobril 2012. aastal. Arupärimise teema on AS-i Eesti Energia uued põlevkivienergiaplokid ja arupärimine on esitatud riigikontrolör Mihkel Oviirile. Ma palun kõnetooli arupärijate nimel arupärimist tutvustama Rannar Vassiljevi!

Tere, head kolleegid! 17 Riigikogu liiget, kellest suurem osa kuulub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja osa Riigikogu demokraatide ühendusse, on esitanud riigikontrolörile arupärimise AS-i Eesti Energia uute põlevkivienergiaplokkide kohta.
Teatavasti tuli juba mõni aeg tagasi ajakirjanduse vahendusel ilmsiks, et Eesti Energia juhatus ja nõukogu on olnud üsna skeptilised, kas ja mil määral on uute põlevkivienergiaplokkide rajamine majanduslikult otstarbekas. Lisaks sellele on nõukogul ja juhatusel olnud küsimusi, kas hange ja selle alusel põlevkivienergiaploki rajamiseks sõlmitav lepe on juriidiliselt korrektsed. Ajakirjandusest oleme saanud informatsiooni, et ettevõtte üldkoosolek majandus- ja kommunikatsiooniministri isikus on aktiivselt sekkunud sellesse otsustusprotsessi ja leidnud, et leping Alstomiga tuleks kindlasti sõlmida vastavalt riigihanke tingimustele, millest lähtudes laekus ka pakkumus.
Tulenevalt sellest, et Riigikontrolli ülesanne on nende äriühingute majanduskontroll, kus riigil on enamusosaluse kaudu valitsev mõju, ja ta kontrollib ka nende tütarettevõtteid, on meil riigikontrolörile mõned küsimused. Nende fookus on pigem juriidilistel asjaoludel, sest teema majanduslikku külge on päris palju arutatud, kuid mingil määral puudutavad küsimused ka majanduslikku otstarbekust. Lühidalt öeldes on küsimused järgmised. Kas riigikontrolör oskab arvata, miks hanke võitja välja kuulutati, kuigi pakkumus tingimustele ei vastanud? Kas riigikontrolör oskab loetleda, mis osas pakkumus nõuetele ei vastanud? Kas ja milliseid seadusrikkumisi pandi hanke tegemisel toime? Kas valitsusel on õigus oma äranägemise järgi seadust rikkuda, ettekäändega, et on olemas oht riigi julgeolekule, mis tuleb välistada, nagu me ajakirjandusest lugenud oleme? Kas valitsusel oli enne otsuse tegemist teada, et riigihanke võitjaks tunnistatud Alstomi ja tema tütarettevõtete tegevust on mitme riigi institutsioonid uurinud seoses rahapesu ja altkäemaksu andmise kahtlusega? Kas sellest kõigest tulenevalt riigikontrolörile ei tundu, et riigihangete seadust oleks vaja täiendada, et täpsustada selle juhtumi puhul üleskerkinud küsimusi, selleks et need tulevikus ei korduks? Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli riigikontrolör Mihkel Oviiri!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! 15. oktoobril pöördus minu poole arupärimisega 17 Riigikogu liiget. Nad esitasid küsimusi AS-i Eesti Energia uute põlevkivienergiaplokkide rajamise kohta. Arupärijad märkisid, et ajakirjanduse vahendusel on saanud neile teatavaks, et Eesti Energia on sõlminud ettevõttega Alstom lepingu uue elektrijaama esimese ploki ehitamiseks ning majandus- ja kommunikatsiooniministri sekkumise tagajärjel tegi Eesti Energia seda riigihangete seadust ja karistusseadustikku rikkudes.
Arupärijate küsimustele vastamiseks vaatas Riigikontroll läbi hankemenetluse materjalid ja Eesti Energia nõukogu protokollid. Samuti küsisime selgitusi Eesti Energia juhatuselt, nõukogu esimehelt, Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i juhatajalt, Riigikantseleilt ja Rahandusministeeriumilt. Oma vastuses eeldan, et Riigikontrollile esitatud materjalid ja selgitused on tõesed ja täielikud. Selles veendumiseks me eraldi kontrolltoiminguid ei teinud.
Asun küsimuste juurde. Esimesele kahele on sobiv vastata koos. Need kõlavad nii: "Miks Teie arvates valiti riigihanke võitja kahe hanke tingimustele mittevastanud pakkuja hulgast? Loetlege nõuded, millele riigihanke võitja ei vastanud. Milliseid riigihangete seaduse ja karistusseadustiku rikkumisi pandi hanget läbi viies toime?" Riigikontrolli hinnangul vastasid mõlemad pakkujad küll pakkujate kvalifitseerimise tingimustele, kuid nende esitatud pakkumused ei vastanud hanke tingimustele. Eduka pakkumuse väljaselgitamisel rikuti riigihangete seadust tõenäoliselt kahel juhul. Esiteks ei vastanud ainukene tingimustele vastavaks tunnistatud pakkumus – see oli Alstomi pakkumus – päris igas aspektis siiski hanke tingimustele. Mittevastavus seisnes eelkõige selles, et Alstom soovis oma pakkumuses hankedokumentides lubatust erinevaid makse- ja trahvitingimusi. Teiseks, võitjaga asuti läbi rääkima, et muuta neid hanketingimusi, mis ei olnud läbiräägitavad ja mida poleks tohtinud muuta. Asjaosalised on põhjendanud oma toimimist sellega, et elektrijaama esimese ploki ehitamiseks laekus vaid üks tõsiselt võetav pakkumus.
Tahan teie tähelepanu juhtida sellele, kuidas Eesti Energia säärasesse olukorda sattus. Hankemenetluse järgi oli ette nähtud, et pakkumusi saavad esitada vaid need ettevõtted, kelle tellija, praegusel juhul Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, on eelnevalt kvalifitseerinud ehk kelle puhul on tellija veendunud, et too saab tööga hakkama. Hankes osalemise soovi avaldas tegelikult viis ettevõtet. Tähtajaks esitas oma kvalifitseerimistaotluse kolm ettevõtet, ülejäänud kahe ettevõtte taotlused ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Kuigi ettevõtete tegelik kvalifitseerimine toimus poolteist kuud hiljem, otsustas Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS riigihangete seadusele tuginedes hilinenud pakkujaid mitte kvalifitseerida. Nende dokumendid saadeti ümbrikke avamata tagasi ja pakkumusi esitama neid ei lastud. Kolm tähtajaks taotluse esitanud ettevõtet tunnistati kõik nõuetele vastavaks. Pakkumuse esitas neist kaks, kusjuures üks pakkumus oli ilmselt puudulik. Nii oligi tekkinud olukord, kus Eesti Energial oli vaid üks sisuline, kuid sellegipoolest nõuetele mittevastav pakkumus. Ütlen "Eesti Energia", sest kuigi selles hankes on formaalselt tellija Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS, tehti kõik sisulised otsused Eesti Energia peakontoris. Me teame, et hoolimata pakkumuse nõuetele mittevastavusest asuti ettevõttega Alstom läbirääkimistesse ja sõlmiti ka leping. Seejuures nähtub Eesti Energia nõukogu koosoleku protokollist, et nõukogu mõistis, et hankemenetluses tehtud otsused on seadusega vastuolus.
Te küsite, kas selles loos on midagi kriminaalset. Ma jätaksin selle pädevate õiguskaitseasutuste hinnata, kes teevad otsuse lähtuvalt infost, mis neil ühel või teisel hetkel on. Riigihangetest on karistusseadustikus räägitud kahes paragrahvis. Ühes on öeldud, et kuriteoga on tegemist siis, kui ühele hankel osalejale põhjendamatute eeliste loomisega või riigihangete teostamise nõuete muu rikkumisega on tekitatud olulist varalist kahju. Teiseks võib karistusseadustiku rikkumine kõne alla tulla siis, kui hankemenetluses toimub kokkulepete sõlmimine konkurentsi kahjustaval eesmärgil. Riigikontroll ei saa meile teadaoleva info põhjal öelda, kas midagi sellist toimus. Me teame, et Eesti Energia nõukogu koosolekul märkis ettevõtet nõustanud advokaat, et hankemenetluse käigus rikuti riigihangete seadust ja karistusseadustikku. Aga mida advokaat karistusseadustiku rikkumise all mõtles, ei olnud ta enda ja kliendi suhte konfidentsiaalsusele viidates nõus Riigikontrollile ütlema. Eesti Energia juhatuse esimees ütles Riigikontrollile, et advokaadibüroo ei ole seda väidet ei suuliselt ega kirjalikult põhjendanud. Teadaolevalt teeb järelevalvet riigihangete korralduse üle Rahandusministeerium, kes aga ei pidanud konkreetse kaasuse põhjal vajalikuks järelevalvemenetlust algatada. Prokuratuuri saadetud avaldus karistusseadustiku rikkumise kohta edastati kapole, kes ei leidnud, et mõne ametiisiku käitumises oleks ilmnenud kuriteo tunnuseid.
Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusel on õigus oma äranägemise järgi seadust rikkuda, tuues hiljem ettekäändeks ohu riigi julgeolekule?" Siin tuleb vaadata, mida valitsus üldse arutas, mida otsustas ja millise info põhjal. Mais 2011, kui toimus valitsuskabineti nõupidamine, oli leping hanke võitjaga juba sõlmitud, kuid polnud veel jõustunud. Leping oli sõlmitud Eesti Energia nõukogu heakskiidul ning üldkoosoleku ehk majandus- ja kommunikatsiooniministri teadmisel. Valitsus polnud lepingut arutanud ega selleks suunist andnud. Uute plokkide ehitamise küsimus poleks ehk valitsuse ette jõudnudki, kui Eesti Energia poleks leidnud, et uue elektrijaama ehitamine riigi toetuseta oleks äriühingule majanduslikult ebamõistlik. Seda valitsus arutaski ning leidis, et energiajulgeoleku kaalutlustel tuleb riigil leida võimalus Eesti Energiat toetada. Hankeleping võis selle otsuse toel jõustuda. Meile teadaolevalt ei antud valitsuskabinetile teada, et lepinguni jõuti tõenäoliselt riigihangete seadust rikkudes. Riigisekretäri kinnitusel on kõik arutelu aluseks olevad materjalid Vabariigi Valitsuse infosüsteemis. Seal olevates materjalides ei ole uue elektrijaama ehitamise hanke seaduslikkust käsitletud.
Kui küsite, kas majandus- ja kommunikatsiooniminister teadis või ei teadnud riigihangete seaduse rikkumisest, siis vastus on, et jah, teadis. Eesti Energia juhatus kinnitas Riigikontrollile, et ministrit informeeriti enne lepingu sõlmimist kõikidest riskidest.
Neljas küsimus on päris pikk: "Vabariigi Valitsuse seaduse § 17 lg 2 alusel tehakse teile teatavaks istungi päevakord. Sama seaduse § 18 lg 4 alusel on teil õigus oma ülesannetesse kuuluvais asjus valitsuse istungist sõnaõigusega osa võtta. Kas valitsusel oli enne otsuse tegemist teada, et riigihanke võitjaks tunnistatud Alstomi ja tema tütarettevõtete tegevust on uurinud Prantsuse, Šveitsi, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide võimud seoses rahapesu ja altkäemaksu andmise kahtlusega Singapuri, Indoneesia, Venezuela, Brasiilia, Itaalia, Sambia, Poola, Mehhiko, Läti, Tuneesia ja Malaisia ametiisikutele?" Kirjalikes materjalides, mis Vabariigi Valitsusele nõupidamisel esitati, ei ole käsitletud Alstomi ega tema tütarettevõtete võimalikke õigusrikkumisi või kahtlustusi.
Viies ja viimane küsimus: "Kas Teie hinnangul vajaks riigihangete seadus täiendamist, et Eestis või välisriikides korruptsiooni uurimise all olevad või selles süüdimõistetud äriühingud kõrvaldataks riigihanke menetlusest?" Ma leian, et ei vaja täiendamist. Riigihangete seadus keelab ka praegu hankemenetluses osaleda isikutel, kes on ametialastes kuritegudes süüdi mõistetud ning kelle karistus pole kustunud. Ametialasteks kuritegudeks on ka pistise ja altkäemaksu andmine, võtmine ja vahendamine ning toimingupiirangute rikkumine. Muus osas tunnistan ma jätkuvalt süütuse presumptsiooni ega pea uurimise all olevate isikute kõrvaldamist hankemenetlusest kohaseks. Aga eks see ole teie kui seadusandja kätes. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Kas selle info järgi, mis teil täna on, oleks teie meelest saanud Alstomi esitatud pakkumuse edukaks tunnistada?

Ma võin teile vastata väljavõttega nõukogu protokollist. Nõukogu protokollis on härra Atoneni järgmine seisukoht: "Nõukogu on hetkel kahvlis – kui jätkata Alstomiga, rikuksime seadust (tegemist on formaalse rikkumisega, millega ei tekitata kahju ei riigile ega Eesti Energiale, sest meil puudub igasugune teadmine, et uus hange võiks tuua parema pakkumise – pigem pakkumine kallineb), kui aga loobume lepingust, tuleb korraldada uus hange ning ilmselt on uus pakkumine kallim – sellega oleme siis tekitanud juba kahju. Mina olen lepingu sõlmimise poolt." Kuna tegemist on lepingu tingimuste ja seaduse rikkumisega, siis pean ütlema, et mina oleksin sellise lepingu sõlmimise vastu.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra Oviir! Teie olete jurist, mina ei ole, seetõttu ma neid nüansse ei jaga. Andke andeks mu mõnevõrra naiivne küsimus! Viimastel aastatel on mitmed Eesti omavalitsusjuhid näiteks Ida- ja Lääne-Virumaalt olnud uurimise ja kohtu all seoses riigihangete seaduse rikkumisega. Kas need rikkumised, mis pandi toime seoses selle riigihankega, on raskemad või kergemad, kui võrrelda nende juhtumitega, mida Eesti uurimis- ja kohtuorganid on käsitlenud?

Aitäh küsimuse eest! Pean ütlema, et ma ei saa olla kaalukausiks, kas üks rikkumine on raskem või teine kergem. Selleks on pädevad riigi õiguskaitseorganid, kes peaksid seda otsustama. Ma ütlen veel korra: mina juristina ei saa mingeid õigusrikkumisi aktsepteerida.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Suur tänu teile küsimustele vastamise ja asja uurimise eest! Minu küsimus puudutab teie viidet sellele, et riigihangete seadus ütleb selgelt, et kui on olemas jõustunud kohtuotsus, siis pakkuja ei kvalifitseeru. Minu andmetel on vähemalt ühes riigis Alstomil jõustunud kohtuotsus. See oli vist Šveits, aga ma võin riigiga eksida. See ju tähendab, et mitte mingil juhul ei oleks saanud Alstomi pakkumust vastu võtta.

Aitäh selle küsimuse eest! Mina teeksin vahet kahel asjal: Alstom ja Alstomi regiooniti tegutsevad tütarettevõtted. Kui suur on nende tütarettevõtete seotus emaettevõttega, milline on see mõju ja millised teadmised selle kohta on, sellele ei saa ma praegu hinnangut anda. Näiteks tegutseb Alstom Estonia Eesti territooriumil, Alstom Poland aga Poola territooriumil. Pakkumused tehakse nende kaudu. Mis puudutab vastutust, siis kui konkreetselt leitakse, et tütarettevõte on andnud mingisugust – kujutame lihtsalt ette – meelehead, siis käsitleb see piirang sedasama kohalikku tütarettevõtet.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh sisuliste vastuste eest! Meie küsimusele, kas selles hankeloos on ka midagi kriminaalset, te vastasite, et sellega peaksid tegelema vastavad organid. Samas tõdesite, et on rikutud riigihangete seadust. Kas teie hinnangul vajaks kõik selle hankega seotu veel kord nende organite kontrolli või pole enam mõtet n-ö vana asjaga tegelda?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean kõigepealt ütlema, et sellega on oma pädevuse piires tegelnud nii Rahandusministeerium kui ka kapo. Prokuratuur saatis selle avalduse kapole. Ka kapo ei leidnud ametiisikute tegevuses kuriteo koosseisu ja tagastas selle avalduse. Mul on nüüd raske öelda, kas oleks otstarbekas ja mõistlik veel midagi teha. Minu arvates peaksid selleks olema mingisugused uued faktid, mille puhul me saaksime öelda, et seda enne ei teatud ja selle kohta ei suudetud hinnangut anda. Minul praegu sellist informatsiooni ei ole.

Suur tänu! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Riigikogu saalis toimus 18. oktoobril hääletus, kas avaldada umbusaldust majandusminister Juhan Partsile. Üks kolleeg küsis, et kui majandusminister väidab, et ta ei teadnud riigihangete seaduse rikkumisest midagi, kas siis teadmatus vabastab teda oma haldusalas toimuva eest vastutamast. Juhan Parts vastas: "Loomulikult, ettevõte, kes hanget läbi viib, vastutab selle seaduslikkuse eest. Kui tahate, võin ka mina selle eest vastutada. Mul ei ole täna mingit põhjust arvata, et tegemist on mingil kujul ebaseadusliku lepinguga. Ka ettevõte on pärast eelmisel nädalal avaldatud kahtlusi seda kinnitanud." Uurimist pole alustatud. Kas võiks taotleda, et majandusminister ja tema haldusalas olev Eesti Energia teeksid vähemalt mingid järeldused, kuidas järgmisi suuri hankeid teha? Kui ei tule mingit uurimist, kas siis Riigikontroll saab soovitada, et ettevõte sellest vähemalt midagi õpiks?

Ma tänan selle küsimuse eest! Kapo on hinnanud ja leidnud, et ei ole ilmnenud, et mõne ametiisiku käitumises oleks olnud kuriteo tunnuseid. Riigikontroll ei ole pädev ümber hindama kapo seisukohti. Küsimus on alati selles, kui punktuaalsed me peame olema seadusi järgides. Mina juristina olen seisukohal, et me peame seadusi järgides olema absoluutselt punktuaalsed. Ma tsiteerisin teile ühte väidet, kus mainiti kahvlis olekut, sest uue hanke väljakuulutamine võib tekitada riigile palju suuremat kahju. Tekib küsimus, kas see on piisav õigustus.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra riigikontrolör! Mul on endal ka imelik tunne, et ma hakkan praegu kaitsma ühte ministrit, kusjuures see minister kuulub valitsusse, mille poliitika on mulle sügavalt vastik. Aga siiski. Pidev probleem on minu arvates see, et inimesi ristitakse Eestis kurjategijaks enne, kui kohtus on midagi otsustatud. Ükskõik, on siis tegemist minu kolleegidega Narvas ja Tallinnas või majandusministriga, lähenemine peaks minu arvates olema ühesugune kõigi inimeste puhul. Kuidas teie suhtute sellesse, kui juba enne kohtuotsust väidetakse, et inimene on rikkunud näiteks riigihangete seadust? Loodan, et küsimus oli arusaadav.

Ma tänan! See on alati hinnangu küsimus. Kui mõni kodanik leiab, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, siis on tal õigus selle argumentatsiooniga pöörduda õiguskaitseorgani poole. Inimest, keda see kodanik kuriteos kahtlustab, ei saa institutsioon veel pidada kurjategijaks ega öelda, et ta on kuriteo toime pannud. Siin on erinevad staadiumid.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea riigikontrolör! Mul on küsimus kapo seisukoha kohta. Eestis on viimasel ajal nii kapo kui ka prokuratuuri seisukohti mitu korda edasi kaevatud ja seda just poliitilise tasandiga seotud korruptsioonijuhtumite puhul. Viimane näide oli Viimsis, kus prokuratuur ja politsei ütlesid kolmel tasemel, et kuritegu ei ole, aga lõpuks kaevati see edasi kui haldusakt ja halduskohus alustas kriminaalmenetlust. Kas te ei ole riigikontrolörina mõelnud minna nii olulises asjas sedasama teed ja kaevata edasi kapo seisukoht kriminaalasja menetlemisest keeldumise kohta kui teatud haldusakt, et maksumaksja saaks lõpuks jälile, mis siis ikkagi toimus?

Aitäh! Kahjuks ei ole see Riigikontrolli ega riigikontrolöri pädevuses. Kui Riigikontroll leiab auditi käigus, et võib olla toime pandud kuritegu, siis pöördub ta uurimisorganite poole. Uurimisorganite otsus on lõplik. Kuigi me ei ole tihti mõne uurimisorgani seisukohaga rahul, ei ole meil võimalik seda edasi kaevata.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Te viitasite sellele, et üks nõukogu liige sõnastas põhjuse, mispärast on vaja see otsus vastu võtta ja seadust rikkuda. Aga kas te oskate öelda, kas formuleeriti veel põhjusi ja kas keegi nendest, kes otsuse vastuvõtmise protsessis osales, oli selle otsuse vastu?

Kõigepealt pean selgitama, miks ma tõin näiteks härra Atoneni arvamuse. Sellepärast, et minu arvates on härra Atonen poliitiliselt hästi sõltumatu inimene. Ta ütleb välja, mis ta mõtleb. Seda esiteks. Teiseks, teda ei ole kerge mõjutada ega temaga manipuleerida. Lõpuks pean ütlema, et nõukogu asus sellele seisukohale üksmeelselt. Enam-vähem kõik ütlesid välja samad seisukohad, seda küll võib-olla erinevas kontekstis ja formuleeringus.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Ma jätkan Indrek Saare küsimust. Riigihangete seaduse § 38 järgi tuleb hankemenetlusest kõrvaldada ettevõte, keda on kriminaal- või väärteomenetluses karistatud. Te ütlesite, et Šveitsis on Alstomil jõustunud kohtuotsus, aga see meie seaduse mõttes ei tähenda midagi, kuna tegemist on teise tütarettevõttega. Samas ütlesite arupärimisele vastates, et te ei pea vajalikuks riigihangete seadust täiendada. Arvestades riigihangete seaduse sellist tõlgendamist, annavad kõik ebaausad ettevõtjad meelehead nüüd loomulikult oma tütarfirmade kaudu, sest teie arvates neid siis vastutusele ei võeta. Kui mõistlik selline tõlgendus on? Kas ikkagi ei tuleks riigihangete seadust täiendada, tagamaks, et kriminaalse taustaga ettevõtjad tulevikus Eesti maksumaksjat ei tüssaks?

Ma tänan! Kõigepealt tuleb siin teha väikene täpsustus. Mitte mina ei öelnud, et Šveitsis on jõustunud kohtuotsus, vaid üks lugupeetud küsija ütles, et tema arvates on Šveitsis üks kohtuotsus jõustunud. Seda esiteks. Teiseks, vaadake suurte korporatsioonide tegevust, kellel on tütarettevõtteid üle maailma. Kujutame ette, et mõne korporatsiooni tütarettevõte pani näiteks Malaisias toime kuriteo, mille eest teda karistati. Kui selle pärast võetakse korporatsiooni teiselt tütarettevõttelt õigus osaleda Eestis ükskõik millises riigihankes, siis see tundub minule problemaatiline. Aga kui te tähelepanelikult kuulasite, siis te teate, et minu kõne lõpulause oli: "Lugupeetud Riigikogu, eks see ole teie kui seadusandja kätes."

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea riigikontrolör! Milliseks te hindate tõenäosust, et miljardi euro suurune investeering uude elektrijaama jääb seisma, sest selles jaamas ei ole võimalik avatud turu tingimustes konkurentsivõimelist elektrit toota?

Ma tänan küsimuse eest! Mul on ka oma arvamused ja seisukohad põlevkivienergeetika kohta, kuid praegu ei olnud see küsimuse objekt. Selle arupärimise raames ei pea ma õigeks sellele küsimusele vastata.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Tavaks on saanud, et ennekõike vaidlustavad riigihanke konkurendid, kui nad tunnetavad, et pakkumise käigus on seadust rikutud. Kas teil on andmeid, on mõni konkurent selle riigihanke vaidlustanud?

Minule teadaolevatel andmetel ei ole keegi konkurentidest seda vaidlustanud.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Väga lugupeetud riigikontrolör! Nii nagu hea kolleeg Kadri Simson juba ütles, 18. oktoobril oli meil sel teemal pikk vestlus majandusminister Juhan Partsiga. Üks väga selge arutelu objekt oli see, kui suur oli ministri osa selle, nagu täna on välja öeldud, ebaseadusliku hanke kõlblikuks kuulutamisel. Te ütlesite, et minister teadis riske. Minister püüdis sellest olukorrast välja tulla selgitusega, et tema otseselt ju hankega kokku ei puutunud. Milline on teie kui riigikontrolöri hinnang ministri vastutuse kohta? Kas näiteks kabinetiistungil või mingil muul hetkel oleks ta pidanud selle protsessi peatama või oma hinnangu andma?

Ma tänan! Eesti Energia juhatuse esimees on öelnud, et tema on ministrit isiklikult kõikidest riskidest informeerinud. Seda esiteks. Teiseks, kahtlemata oli ministril olemas nõukogu otsus, kus on need asjad kirja pandud ja ka arutlused fikseeritud. Järelikult oli minister teadlik kõikidest riskidest, mis on selle riigihankega seotud.

Suur tänu! Valeri Korb.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra riigikontrolör! Ütlesite, et riigikontrolöril on võimalus pöörduda kõrgemate organite poole. Seoses sellega tahan küsida, kui palju on Riigikontroll sellel aastal kõrgemate organite poole pöördunud.

Ma tänan selle huvitava küsimuse eest! Ma ei tahaks öelda, et Riigikontrollil siin maa peal kõrgemat organit ei olegi. Mina pean selleks kõrgemaks organiks Riigikogu. Te teate väga hästi, kui palju ma Riigikogu ees olen olnud. Alles kuu aega tagasi olin ma teie ees aastaülevaatega. Alati, kui te kutsute, ma teie ette tulen.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud esineja! Teie vastuseid on alati väga meeldiv kuulata ja teiega kohtuda on üldse meeldiv. Öelge mulle, palun, järgmist! Kui kõik see, mis küsimustest välja tuli, oli minister Partsile teada, kas ta siis rikkus teadlikult seadust?

Aitäh teile! Kõigepealt, kui me hakkame seda järjekorda vaatama, siis võime leida erinevaid vastutustasandeid. Lõppkokkuvõttes kirjutas sellele lepingule alla Eesti Energia Narva Elektrijaamade juht, kuigi kõik sisulised otsused tegi ikkagi Eesti Energia, neid tegid Eesti Energia juhatus ja nõukogu. Selles on küsimus.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea riigikontrolör! Ma olen jälginud, kuidas te selleteemalistele küsimustele vastanud olete. Mind väga ehmatas esimene reaktsioon sellele küsimusele, mis avaldati ajakirjanduses kuu aega tagasi. Tegemist on tõesti väga tähtsa sammuga Eesti riigi jaoks – põlevkivienergeetikaga jätkamine. Siin on tegemist ka ääretult suurte majanduslike riskidega, mille kohta esitatud küsimustele te täna vastata ei tahtnud. Ma saan teist aru. Kas te usute, et need sammud, mis on tehtud selle tähtsa küsimuse lahendamiseks, on juriidiliselt õiged? Kas te olete selle põhjal, mida te teate, veendunud, et tegemist on õigesti tehtud õige asjaga?

Lugupeetud küsija! Te panite siin mitmed probleemid ühte punti kokku: kas on õigesti tehtud ja kas on õige asi. Ma võin öelda ainult ühte. Minu arvates oli selle lepingu sõlmimisel tegemist seadusrikkumisega. See on põhiline. Aga kas see asi ise on õige, on hoopis teine küsimus.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, riigikontrolör Mihkel Oviir! Avan läbirääkimised. Ma palun kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Teen lühidalt. Tulenevalt ajakirjanduses ilmunud materjalidest ja täna kuuldud riigikontrolöri vastustest võib järeldada, et majandus- ja kommunikatsiooniminister teadis, et Alstomi pakkumuse edukaks tunnistamine rikub seadust. Hoolimata sellest andis majandus- ja kommunikatsiooniminister Eesti Energia juhatusele ja nõukogule selgeid suuniseid, et esitatud pakkumus tuleb edukaks tunnistada ja leping sõlmida (ma võtsin praegu aluseks ajakirjanduses avaldatu). Samamoodi võib täna kuuldust järeldada, et majandus- ja kommunikatsiooniminister ei informeerinud otsuse tegemisel valitsust, et see menetlus ei ole kooskõlas riigihangete seadusega. Rahandusministeerium otsustas, et ei ole põhjust riigihangete seaduse rikkumist menetleda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kas te olete kunagi mõelnud, miks siis, kui alustati elektrijaama ehitamist Narva lähedale, ehitati neid plokke kahes kohas? Üks asub linna piirides, teine on linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel. Sellel oli väga lihtne põhjendus. See kaugem elektrijaam, nn Eesti elektrijaam, oli mõeldud elektri tootmiseks, linna piirides asuvat elektrijaama ehitati aga kui linna katlamaja. Ma olen olnud Eesti Energia nõukogu liige. Nagu mulle on öeldud, olin ma ainus, kes kasutas Eesti Energia arhiive ning vaatas läbi kõik protokollid ja kogu dokumentatsiooni, mis neil olemas oli. Isegi Eesti Energia dokumentides aastast 1998 on mainitud, et elektrijaama ehitati kui Narva linna katlamaja. Te teate Ida-Virumaa majanduslikku olukorda. Me oleme reitingus praegu kümnendal kohal. See pole mitte kõige halvem koht, aga sotsiaalsed näitajad on ikkagi üsna kehvad. Isiklikult minu arvates on Narva elektrijaama olemasolu olnud üks linna elanike sotsiaalseid garantiisid. See, et kunagi pandi Eesti elektrimajanduse arengukavasse punkt, millega võeti vastu otsus ehitada uusi plokke, on väga hea asi Eesti suuruselt kolmanda linna jaoks, sest nii säilib üks väheseid häid asju, mis seal on, ehk odav küte. Tekib küsimus, kuidas seda kõike hinnata. Kas me peaksime rääkima sellest, et ehitada pole mingil juhul vaja? Ma vaatan, et mõte liigub nagu sinnapoole. Või tuleks arvesse võtta ka 60 000 inimese huve?
Mul on vastik jälle teada saada, et valitsuse minister on oma tegevusalal kokku keeranud järjekordse sigaduse, aga taas kord meie õiguskaitseorganid lasevad sel nii jääda ja ta ei vastuta oma tegude eest. Minu arvates on olukord selline, et kui on olemas kohtuotsus, siis võib rääkida seadusrikkumisest. Praegu aga võib rääkida ainult kahtlusest.
Mida me teha saame, kui me elame politseiriigis ja seda asja lihtsalt uurima ei hakata? See ei ole küsimus võib-olla isegi mitte meile, vaid see on küsimus kogu Eesti rahvale. Ma olen täiesti nõus sellega, kui valitsust peetakse ülbeks. Aga, lugupeetud kolleegid, ma kutsun teid üles: ärge muutuge ise ülbeks valijate vastu. Valijate huvides Ida-Virumaal on see, et põlevkivitööstus jätkaks, et töötaksid kaevandused, et töötaksid ja areneksid elektrijaamad. Lõppude lõpuks on oluline ka see, et meil on oma energeetika, sest võib juhtuda, et seda läheb vaja. Jumal hoidku selle eest, et selline asi juhtub, aga kui meil seda vaja läheb, siis on hea, kui selline võimalus on olemas.
Küsimus on üsna huvitavalt püstitatud. Aga minu ettepanek on, et arvestades Ida-Virumaa huvisid võiks arutelu teemal, kas Narva elektrijaama on või ei ole vaja, jätta mingiks ajaks kõrvale. Aitäh!

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tulin siia kõnepulti ainult selleks, et vastata härra Stalnuhhinile. Ma tahan öelda, et ka minu arvates on Eesti Energia Narva Elektrijaamadele vaja uut plokki. Ma väljendan praegu oma isiklikku seisukohta, meie fraktsioonis on mitmesuguseid arvamusi. Küsimus ei ole aga mitte selles. Minu meelest on küsimus selle arupärimise puhul selgelt selles, et eesmärk ei tohi pühitseda abinõu mitte ühelgi juhul, ei elektrijaamade ehitamisel, parlamendivalimistel ega mitte üheski asjas. Kõike saab teha ja peabki Eestis tegema nii, et seadused oleksid täidetud. Ma arvan, et ka seda riigihanget oleks võinud nii teha ja ka seda plokki saaks nii ehitada, et ei oleks seadusrikkumist. Me kuuleme siin, et seadusrikkumisele on mindud valitsuse tasemel. Ma spetsiaalselt küsisin härra Oviirilt järgmise probleemi kohta. Me kuuleme väga tihti seadusrikkumistest, just riigihangete seaduse rikkumistest kohaliku omavalitsuse tasandil. Sellest tehakse suur probleem ja on ka kohtuasju olnud. Aga kui siin annavad "eeskuju" Vabariigi Valitsus ja majandusminister, siis tekib probleem, et mida me saame nõuda väiksematelt ülemustelt. Ma hindan väga kõrgelt härra Oviiri seisukohti, mida ta esitas nii selle küsimuse väljatoomisel kui ka täna siin vastamisel. On olemas instants, kes ütleb selgelt, et eesmärk ei pühitse abinõu. Me ei vaidle selle üle, kas Narva on vaja uut elektrijaama või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Kas arupärimise adressaat soovib lõppsõna? Ei soovi. Rohkem kõnesoove ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Sulgen läbirääkimised. Vabandust! Kas Marianne Mikko soovib sõna? Ei soovi. Esimene päevakorrapunkt on ammendatud.
Nüüd, head kolleegid, võtan juhatuse erakorraliseks koosolekuks kümneminutilise vaheaja.
V a h e a e g

Head kolleegid! Juhataja võetud vaheaeg on läbi ja me läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Sven Mikseri, Marianne Mikko, Indrek Saare, Jevgeni Ossinovski, Neeme Suure, Urve Palo, Heljo Pikhofi, Jaan Õunapuu, Helmen Küti, Mart Meri, Karel Rüütli, Kalvi Kõva, Rannar Vassiljevi, Kalev Kotkase, Eiki Nestori, Rein Randveri ja Jaak Alliku 8. novembril 2012. aastal esitatud arupärimine peaminister Andrus Ansipile Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Ma palun ettekandeks arupärijate nimel kõnetooli Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Armsad kolleegid! 20. septembril 2011. aastal otsustas Riigikogu teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. 5. juulil s.a kiideti valitsuskabineti nõupidamisel heaks sotsiaalministri esitatud tegevuskava meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks. Kahjuks keskendub tegevuskava peamiselt teavitustegevusele ega hõlma riikliku järelevalve, seaduste analüüsi ning kollektiivläbirääkimiste arendamise meetmeid, hoolimata sellest, et Riigikogu otsuse seletuskirjas soovitakse näha seda palgalõhe vähendamise tegevuskava osana.
Maailma Majandusfoorumi tänavusest soolise võrdõiguslikkuse aruandest selgub, et Eesti on soolise võrdõiguslikkuse poolest 135 riigi hulgas 60. kohal. Härra Ansip! Teie peaministriks oleku aja jooksul, ajavahemikul 2006–2012, on Eesti kukkunud tabelis 31 kohta. Langemine on toimunud hoolimata sellest, et Eesti punktide arv pole kahanenud. Sellel ajal, kui maailma arenenud riigid pingutavad võrdõiguslikkuse parandamise nimel, on teie juhitav valitsus tegevusetult passinud. Võrdluseks: lõunanaaber Läti on samal ajal tõusnud 19. kohalt 15. kohale ja Soome kolmandalt kohalt teisele kohale. Valitsuse tegevusetus on seda kahetsusväärsem, et Eesti on jätkuvalt suurima soolise palgalõhega Euroopa Liidu liikmesriik.
Lähtudes eeltoodust soovime vastust kolmele küsimusele. Esiteks. Riigikogu soovis oma otsusega näha Vabariigi Valitsuse palgalõhe vähendamise tegevuskava koos konkreetsete meetmetega, sh riikliku järelevalve, seaduste analüüsi, teavitustegevuse ning kollektiivläbirääkimiste arendamise osas. Millal valmib tegevuskava riikliku järelevalve, seaduste analüüsi ning kollektiivläbirääkimiste arendamise osa? Teiseks. Palgaerinevuse kaotamiseks soovitab Euroopa Komisjon muu hulgas selgitada tööandjatele soolise võrdõiguslikkuse majanduslikku põhjendatust ning kollektiivlepingute olulist rolli palgaerinevuse kaotamisel. Millistel kaalutlustel ei lisatud neid tegevusi meeste ja naiste palgalõhe vähendamise tegevuskavasse? Kolmandaks. Vabariigi Valitsuse tegevuskava enamikku tegevusi meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks kavandatakse rahastada 85% ulatuses Norra finantsmehhanismi programmist "Soolise võrdõiguslikkuse ja töö- ning pereelu ühitamise edendamine" ning Euroopa Sotsiaalfondi programmist "Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011–2013". Välisabil põhinev tegevus diskrimineerimise vastu võitlemisel oleks kohane noore demokraatiaga arenguriigile, mitte Euroopa Liidu, NATO ja OECD liikmele. Kas teie juhitav valitsus näeb ka Eestil mingit vastutust palgalõhe vastu võitlemisel või tegeldakse sellega üksnes siis, kui välisdoonorid selliseid projekte rahastavad? Need olid meie küsimused.

Suur tänu! Ma palun kõnetooli peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad, vastan teie küsimustele. Ma ei loe neid ette, sest pole vist vaja korrata küsimusi, mis just äsja ette loeti.
Vastus esimesele küsimusele. Aastatel 2009–2010 tehti Sotsiaalministeeriumi tellimusel Eesti soolise palgalõhe põhjuste uuring. See on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel. Selles toodud meetmetest ja soovitustest on naiste ja meeste palgalõhe vähendamise tegevuskavasse praeguste võimaluste kohaselt tehtud valikud prioriteettegevusteks 2015. aasta lõpuni. Heakskiidetud tegevuskava hõlmab muu hulgas lastevanemate töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüsi, mille raames analüüsitakse kehtivaid õigusakte ning vajadust neid muuta, et tagada naistele ja meestele töö- ja pereelu ühitamiseks paremaid võimalusi. Selleks et luua soodsam lähtekoht kollektiivläbirääkimiste raames võrdse palga üle dialoogi tekkimiseks, sisaldab tegevuskava meetmeid, mille abil saab parandada nii tööandjate kui ka töötajate esindajate teadlikkust soolisest võrdõiguslikkusest üldisemalt ning otseselt naistele ja meestele sama ja võrdväärse töö eest võrdse palga maksmisest.
Vastus teisele küsimusele. Meeste ja naiste palgalõhe vähendamise tegevuskava koostamisel võeti aluseks Sotsiaalministeeriumi tellimusel aastatel 2009–2010 tehtud palgalõhe põhjuste uuring, mille raames antud soovitustest tehti valik praeguste võimaluste kohaselt. Ei saa nõustuda väitega, et küsimuses väljatoodud tegevusi tegevuskavas ei ole. Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud soolise palgalõhe uuringu tulemused näitavad, et Eestis palgalõhet mõjutavate mõõdetavate muutujate hulgas ei eristunud ühtegi domineerivat tegurit, mida saaks pidada just Eesti soolise palgalõhe peapõhjuseks. Palgalõhe kujuneb paljude tegurite koosmõjul: töö- ja pereelu ühitamise võimalused, naiste karjäärikatkestused, personalipraktika töökohal, soolise segregatsiooni olemasolu hariduses ja tööturul, haridusvalikud, ühiskonnas eksisteerivad hoiakud, normid ja väärtused jms. Kuna palgalõhet mõjutavad mitmed üksteisega seotud asjaolud, siis vajavad ka lahendused kompleksset lähenemist. Seetõttu on tegevuskava eesmärk tegelda soolise võrdõiguslikkuse edendamisega laiemalt. Mis puutub tööandjatele soolise võrdõiguslikkuse majandusliku põhjendatuse selgitamisse, siis tegevuskava meetme 3 punkti 3 kohaselt korraldatakse tööandjatele koolitusi, toetamaks soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete rakendamist organisatsioonides. Tegevuskava kohaselt käsitletakse koolitusel ka naiste ja meeste tööelus võrdse kohtlemise kasulikkust organisatsioonile. See hõlmab loomulikult majanduslikku kasu. Koolitusseminaridel, mida on korraldatud juba alates aastast 2008, kasutatakse materjalina Eesti ja Prantsusmaa mestiprojekti raames koostatud käsiraamatut "Kasu ja tasakaal: soolise võrdõiguslikkuse edendamise retseptiraamat Eesti ettevõtete juhtidele". Selle 2010. aastal täiendatud ja parandatud versioon on kättesaadav Sotsiaalministeeriumi koduleheküljel. Praeguseks on valminud ka kolmas trükk. Kõigile koolitusel osalejatele antakse ka selle käsiraamatu paberväljaanne, mis sisaldab eraldi peatüki soolise võrdõiguslikkuse edendamisega ettevõtetele kaasneva kasu kohta. Peatükis käsitletakse lisaks majanduslikule kasule positiivset mõju organisatsiooni avalikele suhetele, diskrimineerimissüüdistuste ärahoidmisest saadavat kasu ning positiivset mõju ühiskonnale. Samuti käsitletakse käsiraamatu eraldi peatükis naiste ja meeste võrdset kohtlemist töötasustamisel. Mis puutub kollektiivlepingute rolli palgaerinevuste kaotamisel, siis mainitud koolitusi korraldatakse ka ametiühingute esindajatele ja töötajate usaldusisikutele. Lisaks juhin tähelepanu Euroopa Sotsiaalfondi meetmest 1.3.2 "Tööelu kvaliteedi parandamine" kaasrahastatuna 2011. aastal Eesti Tervishoiutöötajate Ametiühingute Liidu, Eesti Transpordi- ja Teetöötajate Ametiühingu ning Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskuse koostöös valminud materjalile "Praktiline kollektiivläbirääkimiste käsiraamat", kus muu hulgas käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teemade arvestamist kollektiivläbirääkimiste eri etappidel. Raamatu autorite hulgas on, muide, arupärija Eiki Nestor, kes on ka eessõna autor.
Enne, kui ma hakkan vastama kolmandale küsimusele, tahan öelda, et minu taskus mobiiltelefoni ei ole. Minu telefon ei anna mikrofonidesse seda signaali. Mailis Reps tegi sellise žesti, nagu ta kahtlustaks, et minu taskus on mobiiltelefon, mis on hääletule režiimile pandud. Ei ole.
Vastus kolmandale küsimusele. Norra ja teised Euroopa Liitu mittekuuluvad, kuid Euroopa Majanduspiirkonna eeliseid kasutavad riigid on sotsiaalse ja majandusliku arengu projekte rahastanud alates 1994. aastast ehk ammu enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Käesoleval finantsperioodil rahastatakse projekte 15 liikmesriigis. Norra finantsmehhanismi ega Euroopa Liidu struktuurivahendeid pole õige pidada võõraks rahaks, mida keegi meile omatahtsi peale surub. Tegemist on Euroopa Liidu aluspõhimõtetest tuleneva ühtekuuluvuspoliitikaga, mille rakendamisel on esmaoluline riigi enda valmisolek ja eelistused. Seega finantseeritakse nimetatud vahenditest projekte valdkondades, kus me tahaksime edusamme saavutada kiiremini, kui see muul viisil võimalik oleks. Aitäh!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Härra peaminister! Ma tsiteerin soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lõiget 2: "Tööandja peab koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis vajadusel võimaldavad asjaomastel institutsioonidel jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes. Andmete kogumise korra ja andmete loetelu kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega." Kaheksa aasta, seitsme kuu ja kahe päeva jooksul, mil seadus on kehtinud, pole Vabariigi Valitsus nimetatud määrust kehtestanud. Teisisõnu: soopõhiseid tööalaseid andmeid pole koguda tahetud. Härra peaminister, te olete Stenbocki majas olnud juba mõnda aega, lausa aastaid. Kas teile käib töö üle jõu või on teil mingi muu hea põhjus seadust rikkuda?

Aitäh! Teie väide, nagu soolisi palgaandmeid üleüldse ei kogutaks, ei ole kindlasti kohane. Neid kogutakse. Aga seda küsimust on teil olnud suhteliselt kerge esitada, sest kui vaadata valitsuse tegevuskava, siis selle esimene punkt kõneleb palgalõhe statistika kogumise uue kontseptsiooni väljatöötamisest. Me näeme tegevuskavaga selle tegevuse ette ja küllap me hakkame seda statistikat hoopis detailsemalt koguma. Kindlasti on vaja edaspidiste tegevuste kavandamiseks saada probleemist detailsem ülevaade. Kui me vaatame Eurostati andmeid, siis näeme, et sooline palgalõhe erineb riigiti tunduvalt. Viimased andmed kõnelevad, et näiteks Sloveenias on sooline palgalõhe vaid 0,9%, aga meil on see 27,7%. Vahe on tohutu suur. Millest selline vahe tuleb, seda ei oska adekvaatselt seletada paraku mitte keegi, ka teie mainitud Euroopa Komisjon. Ma väidan, et soolise palgalõhe teemat on igal pool suhteliselt vähe uuritud. On mingisugused reeglipärad, mille abil on võimalik soolise palgalõhe suurust või väiksust väga laias plaanis kirjeldada. Näiteks on sooline palgalõhe väiksem nendes riikides, kus naiste hõivatus on väiksem, ja suurem nendes riikides, kus naiste osakaal tööhõives on suurem. Mitmed analüütikud on juhtinud tähelepanu, et kui naiste tööhõive on suhteliselt väike, siis töötavad peamiselt väga kvalifitseeritud ja loomulikult ka kõrget palka saavad naised. Seetõttu on nendes riikides palgalõhe väiksem. Näiteks on Sloveenias olnud isegi aasta, kui sooline palgalõhe oli –0,6% ehk naised teenisid rohkem kui mehed. Kui vaadata tabeli allosa, siis on näha, et kõige väiksema soolise palgalõhega riigid on Sloveenia (0,9%), Poola (4,5%), Itaalia (5,3%) ja Malta (7,2%). Tabeli ülemises osas on Eesti (27,7%), Tšehhi (25,5%) ja Austria (24,0%). Austria puhul tuleb muidugi silmas pidada, et need andmed on taandatud ühesugusele tööajale ehk täistööajale, aga Austrias töötavad naised nädalas tegelikult vähem tunde kui mehed. Kui seda arvestataks, siis oleks see näitaja seal ilmselt kõrgem. Soomes on palgalõhe 20,3%. Ma kindlasti ei arva, et Soomes ei ole soolisele palgalõhele juba aastakümneid väga teravat tähelepanu pööratud. Soomlased on mulle teadaolevalt pidanud palgalõhe vähendamise aspektist lähtudes väga oluliseks palkade avalikustamist. Teatavasti on Soomes kõikide maksumaksjate maksutulu avalik, see avalikustatakse 1. novembril. Pärast seda Soome ajalehed nädala või kahe jooksul ainult palkadest põhiliselt kirjutavadki. Paraku näeme, et soolise palgalõhe pingereas on Soome Euroopa Liidus viiendal kohal. Siin ei ole häid lahendusi. Keegi ei ole suutnud välja tuua selgeid põhjusi, miks ühes riigis on sooline palgalõhe märgatavalt suurem kui teises. Jah, naiste hõivatuse määr on üks iseloomustaja. Teiseks, sooline palgalõhe on peaaegu olematu või väga väike ka noorte hulgas, vanemates eagruppides läheb palgalõhe suuremaks. Aga jälle, ühest põhjust, miks see nii on, ei ole suudetud välja tuua. Eestis tuleb selleks, et probleemi lahendada, kõigepealt tuvastada probleemi olemus kõikides oma varjundites. Siis on võimalik ka kohane ravi leida.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Osaliselt te juba vastasite sellele küsimusele, aga ma küsin nüüd sellise nurga alt: kas andmed, mille alusel riike võrreldakse, on ikkagi ühesugused? Tegelikult on kurb, kui Eesti on 135 riigi hulgas 60. kohal. Läti, vastupidi, ei ole selles pingereas langenud, vaid on tõusnud. Täpselt sama lugu on Soomega. Me oleme harjunud, et Eesti on väike ja tubli riik, kes püüab tublimate, esimeste hulka. Aga selles võrdluses me aastatega millegipärast langeme.

Aitäh! Kui vaadata Eesti soolise palgalõhe muutumise trendi, siis võib siin pigem näha langust. 2007. aastal oli Eestis sooline palgalõhe 30,9%, praegu on see 27,7%. Lisaks varem nimetatud seaduspärasustele on esitatud hüpotees, et sooline palgalõhe on vähenenud majanduskriisi tõttu. Võib-olla meie soolise palgalõhe vähenemine 30,9%-st 27,7%-ni ongi seletatav just nimetatud põhjusega. Lätis oli 2010. aasta andmetel sooline palgalõhe 15,5%, Rootsis 15,4% ja Leedus 14,6%. Need kolm riiki asetsevad Euroopa Liidu pingereas kõrvuti. Kui me Eestis mingisuguseid tegevusi kavandame, siis meil tasuks kindlasti ära käia Lätis ja Leedus, aga veel parem, kui me käiksime ära Sloveenias ja saaksime teada, mis nende olematu soolise palgalõhe saladus on.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea peaminister! Me oleme sellest päris pikalt rääkinud. Praegu on tõesti tänu nn Norra või Ühtekuuluvusfondi rahale võimalik toetada tegevusi, mida Sotsiaalministeerium on planeerinud palgalõhetemaatikaga tegelemiseks. Kas valitsuse tegevus palgalõheprobleemiga tegelemisel ongi vaid projektipõhine? Kui Norra raha otsa saab, mis siis juhtub, kui see kõik sõltub välisrahast? Või on plaanis riigi eelarvestrateegiasse juba järgmisel aastal mingid vahendid ette näha?

Aitäh! Nagu heale küsijale teada, me ei saa Euroopa Liidu ega Norra vahendeid kasutada ilma kaasrahastamiseta. Kaasrahastamiseks on vahendid riigieelarve seaduse eelnõus ette nähtud. Ma ei saa kuidagi nõustuda arupärimises esitatud negatiivse varjundiga küsimusega, mis justkui heitis Eesti valitsusele ette Euroopa Liidu eelarve või Norra vahendite kasutamist Eesti rahva ja riigi hüvanguks. Selleks otstarbeks need vahendid ongi ju ette nähtud. Ei Euroopa Liidu eelarve ega Norra vahendite puhul pole tegemist mingisuguse humanitaarabiga. Norra raha puhul on tegemist vahenditega, mida Norra annab, selleks et ta saaks Euroopa ühtsel turul ilma igasuguste barjäärideta kaubelda. Neid saada on meie õigus, meie õigus on saada vahendeid ka Euroopa Liidu eelarvest. See pole pelgalt kellegi hea tahte avaldus ega armuand.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Palun vabandust, kui ma kordan juba esitatud küsimust – juhul, kui ma kordan –, aga mind huvitab teie hinnang. Kuidas te hindate, kas see probleem on seotud meie normatiivvaldkonnaga, kus on mõni puudus ja on vaja midagi teha? Või on see seotud meie tänapäevase töö- ja sotsiaalkultuuriga, on mõnes mõttes ka hinnang sellele ja sõltub sellest, et tööandja huvid on sellised ning ta püüab neid realiseerida selle seaduse võimaluste piirides?

Aitäh! Ma ütlesin ka oma eelnevates vastustes, et soolise palgalõhe probleemi lahendus peab olema kompleksne. Meil ei ole üheselt defineeritavat põhjust, miks on Eestis sooline palgalõhe nii suur, nagu see on. Küllap on lahenduse üks osa seaduste muutmine, aga teine osa on kindlasti ka muutus hoiakutes ja väärtushinnangutes. Eestis erineb sooline palgalõhe eri elualadel märgatavalt. Näiteks on kõige suurem sooline palgalõhe finants- ja kindlustustegevuses. Seal saavad Statistikaameti andmetel mehed koguni 37,5% rohkem palka kui naised. Sooline palgalõhe on väga suur ka mäetööstuses – 32,3%. Võib arvata, et siin on küsimus eelkõige töö iseloomus. Ka hulgi- ja jaekaubanduses ning mootorsõidukite ja -rataste remondi puhul on sooline palgalõhe väga suur – 31,8%. Kõige väiksem on sooline palgalõhe veonduses ja laonduses – 5,6%. Ma tunnistan, et mul on väga raske mõista, miks hulgikaubanduses on palgalõhe suur, aga veonduses ja laonduses väike. Palgalõhe on suhteliselt väike ka halduses ja abitegevuste puhul – 9%. Avalikus halduses ja riigikaitses ning kohustuslikus sotsiaalkindlustuses on see 10,2%. Palgalõhe on väike ka veevarustuse, kanalisatsiooni ning jäätme- ja saastekäitluse tegevusalal – 11,8%. Me ei suuda Eestis ilmselt ühest, kahest või kolmest parameetrist lähtudes seletada, miks eri tegevusaladel on sooline palgalõhe väga erinev. Seetõttu peavad probleemi lahendamise meetmed olema komplekssed ja mitmekülgsed. Ma ei usu sellesse, et meil on üks võti, mis avab siin kõik uksed.

Rohkem küsimusi ei ole. Väga suur tänu, peaminister! Avan läbirääkimised. Ma palun kõnetooli Marianne Mikko!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Austatud kolleegid! Sooline võrdõiguslikkus on inimõigus ja demokraatliku valitsemisvormi toimimise eeldus. Paraku võib naiste ja meeste ebavõrdset kohtlemist kohata igas eluvaldkonnas ja see võib avaldada otsest või kaudset mõju inimeste eneseteostuse võimalustele. Ebavõrdne kohtlemine soo alusel on põhjus, miks on ressursid ühiskonnas naiste ja meeste vahel ebaõiglaselt jagunenud. Üks selline ressurss on sissetulek. Sissetuleku allikad võivad olla palk, pension, töötuskindlustus või vanemahüvitis. Palk mõjutab aga otseselt kõiki eelmises lauses mainitud sissetuleku vorme, sest nii pension, töötuskindlustus kui ka vanemahüvitis sõltuvad palga suurusest. Seega ei mõjuta palk mitte ainult naiste ja meeste olevikku, vaid elukvaliteeti ka järgmistel eluetappidel.
Eesti tööjõu-uuringu andmetest lähtudes erines Eesti naiste ja meeste palk 2008. aastal keskmiselt 31,4%. Euroopa riikide hulgas, kus keskmine palgalõhe oli samal aastal 17,6%, on Eesti naiste ja meeste palgavahe suurim. Selline on see ka praegu. Kuna sooline palgalõhe on üks n-ö väljundnäitaja naiste ja meeste olukorra kohta tööturul, on selle abil võimalik hinnata Eesti tööturgu soolise võrdõiguslikkuse aspektist. Üldise majanduskasvu eesmärkide saavutamise seisukohast on olulised indiviidide võrdsed võimalused end tööturul teostada. Samas ei maksa alahinnata naiste majandusliku sõltumatuse tähtsust, mis on naiste ja laste vaesuse määra riski kahanemise alus, samuti aitab see vähendada naistevastast vägivalda paari- ja lähisuhetes. Seega taastoodab palkade ebavõrdsus üldist ebavõrdsust.
Ühelt poolt tähendab naiste väiksem sissetulek seda, et naiste ja meeste kasutada on erineval hulgal ressursse. See toob omakorda kaasa sotsiaalseid probleeme, näiteks vaesuse feminiseerumist või laste vaesust. Küsimus on nii naiste iseseisvas toimetulekus ja sõltumatuses kui ka õigluses, sest meeste ja naiste palgavahet ei ole alati võimalik põhjendada objektiivsete teguritega. Teisest küljest võib naiste madalam töötasu näidata seda, et ühiskonnas ei ole täiel määral kasutatud ära naiste, st poolte elanike potentsiaali.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 kohaselt peab tööandja koguma soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid, mis vajaduse korral võimaldavad asjaomastel institutsioonidel jälgida ja hinnata võrdse kohtlemise põhimõtte järgimist töösuhetes. Samuti on tööandjale kehtestatud keeld diskrimineerida võrdväärse töö tegijaid soo alusel tasustamise või töösuhtega seotud hüvede andmise ja saamise tingimustes. See säte eeldab tööandjate võimet ja oskust hinnata oma organisatsiooni ja ametikohtade väärtusi, et tuvastada võrdväärset tööd ning tagada oma tegevuse vastavus seadusele. Seega on tööandjal kohustus teha organisatsioonis soolise palgaerinevuse audit. Võrdväärse töö eest võrdse palga maksmise põhimõtte järgimiseks tuleb hinnata organisatsiooni kõikidel ametikohtadel tehtava töö väärtust ehk hinnata ametikohti analüütiliselt. Eestis peaks tööandjatel, kes soovivad ametikohti hinnata, selleks olema piisavalt teavet, mis tutvustab võrdse palga auditeid ja ametikohtade hindamise meetodit kui palgasüsteemi ja personalipoliitika kujundamise üldist vahendit, mille abil saab muu hulgas hinnata ja tagada töötasude soolist õiglust. Veel on tähtis aidata ettevõtetel kujundada hindamisvahendeid, mis oleksid sooliselt tasakaalus ega taastoodaks soolist ebavõrdsust. Praktikas aga ei ole Vabariigi Valitsus kaheksa ja poole aasta vältel andnud määrust, mis annaks tööandjale otseseid juhiseid selle kohta, milliseid andmeid peab koguma ning kuidas võrdväärset tööd määratleda. Seega ei saa loota, et tööandjad seda kohustust eriti täidaksid. Suur palgalõhe, suurim Euroopa Liidu riikide seas, kinnitab määruse vajadust.

Kas soovite lisaaega? Kolm minutit.

Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 24 kohaselt nähakse Sotsiaalministeeriumi ja voliniku institutsiooni kõrval ette ka soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomine, mis on eri huvigruppe esindav kollegiaalne kogu. See on aga loomata.
Kehtiv Euroopa Komisjoni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia aastateks 2010–2015 näeb ette töötasu läbipaistvuse parandamist ning töökohtadel võrdse töötasuga seotud algatuste toetamist. Vabariigi Valitsuse soovimatus koguda isegi soopõhiseid tööalaseid statistilisi andmeid näitab, et Brüsselit ja Tallinna ei lahuta mitte üksnes 1602 kilomeetrit, vaid ka kümnenditepikkune mentaalne lõhe.
Lõpetuseks. Tõsi, me oleme saanud palgalõhe vähendamise tegevuskava, ent see pole see tegevuskava, mida sotsiaaldemokraadid lootsid. Me oleme pettunud, et tegevuskava põhipaatos on "teavitada, uurida ja analüüsida", selle asemel et haarata härjal sarvist ja asuda soolist palgalõhet sisuliselt vähendama. Me pole rahul peaministriga, kellele Eesti naiste ja meeste palkade vahel haigutav lõhe tähendab ainult statistikat, aga mitte konkreetset tegutsemist. Tänan!

Suur tänu! Kas on lõppsõnasoovi? Ei ole. Kõnesoove rohkem ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud ja lõppenud on ka selle arupärimise arutelu.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Eldar Efendijevi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi ja Mihhail Stalnuhhini 17. oktoobril 2012. aastal haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole esitatud arupärimine hilise keelekümbluse kohta. Ma palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Yana Toomi!

Proua eesistuja! Austatud kolleegid! Hea minister! Meie arupärimine puudutab hilist keelekümblust. Keelekümblus on õppevorm, mida rakendatakse Eestis riikliku programmina eesti keele kui teise keele paremaks omandamiseks. Keelekümblus jaguneb varaseks, mis toimub lasteaias ja algkoolis, ja hiliseks, mis algab kuuendast klassist, kus kolmandik või ka rohkem õppetööst toimub eesti keeles. Lõpuks moodustab eestikeelne õpe 76% õppemahust.
Eelmisel aastal arutasime härra Aaviksooga eestikeelset aineõpet vene koolides ja sellega kaasnevaid probleeme, mis vajavad lahendamist. Muu hulgas mainiti vähemalt kahel korral Tapa Vene Gümnaasiumi, kus vanemate väitel oli hilise keelekümbluse programmi järgi õppivatel lastel suuri raskusi eestikeelse õppega toimetulemisel. Oma arupärimises tsiteerime gümnaasiumis toimunud lastevanemate koosoleku stenogrammi. Ka selle koosoleku videosalvestis on olemas. Kui teil on huvi, siis võib seda näidata. Sellel koosolekul Tapa Vene Gümnaasiumis esines Irene Käosaar, Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja. Talle tehti etteheiteid, et lapsed, kes õpivad eesti keeles, tegelikult eesti keelt ei valda ega saa õpikutest aru. Selle peale väitis proua Käosaar, et õpik polegi lugemiseks ja internetis on materjali nii et vähe pole.
Seoses sellega on meil ministrile viis küsimust, mida ma ei hakka aja säästmise mõttes ette lugema. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Head küsijad ja teised rahvasaadikud! Räägin alustuseks keelekümblusest kui keeleõppemeetodist laiemalt. Kinnitan, et üsna ulatuslikele rahvusvahelistele kogemustele tuginedes võib keelekümblust pidada küllalt efektiivseks meetodiks, eriti niisugustel juhtudel nagu Eestis ehk olukorras, kus riigikeeleõpe on paljude laste jaoks raskendatud seetõttu, et nad suhtlevad kodus ja suures osas ka mujal väljaspool kooli teises keelekeskkonnas. Sellepärast on üldine hinnang keelekümblusele kui meetodile positiivne. Eestis lõpetas alles hiljuti gümnaasiumi nende noorte põlvkond, kes olid alustanud keelekümblusega esimeses klassis. Arvestades seda tõsiasja, tuleb öelda, et isegi siis, kui keelekümbluse praktilisel rakendamisel tekib probleeme, on need kogemused olnud igati positiivsed ja ka üsna pikaajalised.
Aga nüüd vastan küsimustele. Esimene küsimus: "Millal on Haridus- ja Teadusministeeriumil kavas analüüsida TVG õpilaste ja nende vanemate poolt esile toodud probleeme seoses hilise keelekümblusega?" Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar käis 2011. aasta oktoobris koos Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed keelekümblusüksuse koordinaatori Maire Kebbinauga Tapa Vene Gümnaasiumis. Visiidi käigus kohtuti õpetajate ja kooli juhtkonnaga ning kooli omaniku esindaja, haridusametniku Mare Tõnissoniga. Visiidi käigus vaadeldi kolme tundi eri kooliastmetes: algkoolis varase keelekümbluse klassi tundi, kaheksandas klassis hilise keelekümbluse klassi tundi ja üheteistkümnendas klassis eestikeelset füüsikatundi. Kõik kolm tundi toimusid heas eesti keeles, kasutati lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat. Õpilased valdasid keelt heal tasemel ning osalesid aktiivselt õppeprotsessis. Visiidi käigus meenutasime ka teie kirjas mainitud koosolekul räägitut. Kool kinnitas, et töö lastevanematega on sügisel aktiivselt jätkunud. Haridus- ja Teadusministeerium palus keelekümblusprogrammi töötajatel kooli toetada ning võimalikke probleeme selgitada. 2013. aasta 8. jaanuaril algab koolis riiklik järelevalve, mille üks osa on eestikeelse õppe korraldamine. Keelekümbluskeskuse hinnang Tapa Vene Gümnaasiumis toimunule on järgmine. 2011. ja 2012. aastal kohtuti Tapa Vene Gümnaasiumi lastevanematega suvekoolides. Kohtumiste käigus arutati ja tutvustati vanematele õpilaste edasisi õppimisvõimalusi ja aineõpetamise metoodikat. Vastati ka kõigile lastevanemaid huvitavatele küsimustele. Kohtumisel ei tõstatanud vanemad küsimust, et lapsed ei saa eestikeelse õppega hakkama. Ma ei hakka siin pikalt peatuma veel mitmel tegevusel, mis on toimunud nii kohapealsel initsiatiivil kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi ning teiste keskasutuste toel. Küll aga lõpetan lühikese kokkuvõttega Tapa Vene Gümnaasiumi õpilaste õppetulemustest. Tapa valla haridusnõunik hindab kooli tegevust keelekümbluse arendajana, samas paindliku ja lastevanemate soove arvestava õppetöö korraldajana. Selles koolis tehtud töö tulemuslikkust näitab see, et ainuüksi 2012. aastal läksid gümnaasiumilõpetajad 100%-liselt edasi õppima, neist kaks kolmandikku asus edasi õppima kõrgkooli. Keelekümbluse kui ühe suurepärase integratsioonivahendi kogemusi jagas Tapa Vene Gümnaasium koostöös lasteaiaga Vikerkaar ning keelekümbluskeskusega 2012. aastal keelekümbluskonverentsil. Eesmärk on keelekümblusmeetodi kasutuselevõtule kaasaaitamine ka eesti õppekeelega koolides, kuhu asub igal aastal õppima üha suurem hulk venekeelseid õpilasi, ning aidata kogemustest osa saada õpilaste vanematel, kes soovivad parandada oma teadlikkust keelekümblusest. Haridusametnik ja koolijuht soovivad väga vältida 2011. aasta mais Tapa Vene Gümnaasiumis Riigikogu liikme Yana Toomi kaasabil organiseeritud poliitilise kõnekoosoleku taas päevakorda tõstmist, millega põhjendamatult kahjustati kooli mainet ja külvati segadust lastevanemate seas.
Teine küsimus: "Milliseid uuringuid on hiliskeelekümbluse edu või ebaedu hindamiseks Eestis läbi viidud?" Viimased hiliskeelekümbluse uuringud on Peeter Mehisto "Hiliskeelekümblusprogrammi jätkusuutlikkus" aastast 2009 (kättesaadav Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel) ja Tallinna Ülikooli haridusuuringute keskuse hilise keelekümbluse mõju uuring aastast 2011 (samuti kättesaadav Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljel). Mõlema uuringu valimis oli ka Tapa Vene Gümnaasium. Uuringute käigus küsitleti õpilasi, õpetajaid ja lastevanemaid ning uuriti muu hulgas nende rahulolu. Tallinna Ülikooli uuringus olid lisaks vaatluse all eesti keele ja matemaatika põhikooli lõpueksami tulemused, mida võrreldi eesti ja vene tavaklasside tulemustega. Uuringust selgus, et hiliskeelekümblusklassi lõpetanute eesti keele eksami tulemused on märgatavalt paremad tavaklasside tulemustest. Matemaatikaeksami tulemused on mõne protsendi võrra kõrgemad tavaklasside tulemustest, mis näitab, et õppimine hiliskeelekümblusklassis ei ole mõjunud matemaatika õppimisele negatiivselt ega vähendanud ainealaseid oskusi. Täpsemalt ma sellel jällegi ei peatuks. Üldine hinnang hiliskeelekümblusele kui meetodile on nende uuringute põhjal positiivne.
Kolmas küsimus: "Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar selgitas, et õppekirjandus sellisel kujul ei ole üldse vajalik. Milline on Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht õppekirjanduse rolli osas?" Irene Käosaare väide oli öeldud keelekümbluse kontekstis ja puudutas eelkõige seda, et õpikul ei ole õppeprotsessis juhtiv või keskne roll, hoopis olulisem on õpetaja ja tema valitud õppemetoodika. Õpikule lisaks on olemas mitmesugust õppevara, sh on keelekümblusprogrammi raames valmistatud ette hulgaliselt spetsiaalset õppevara, mida õpetajad aktiivselt kasutavad. Õppevaraga saate tutvuda Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastatud koduleheküljel kke.meis.ee/oppevara/toolehed. Nii et palun nende materjalidega tutvuda!
Neljas küsimus: "Milliseid "alternatiivseid lähenemisviise" tuleks kasutada nende laste õpetamisel, kes ka siis, kui neile raamat antakse, lugema ei hakka? Kuidas peaks neid lähenemisviise kajastama riiklik õppekava?" Head küsijad! Laste õpetamisel on igal konkreetsel juhul kindlasti palju spetsiifilisi probleeme. Usun, et nii õpetajate baaskoolitus kui ka täienduskoolitus on pedagooge varustanud piisavate oskustega niisuguste küsimuste lahendamiseks. Spetsiifilised probleemid, mis puudutavad keelekümblust, ma arvan, on siin teisejärgulised.
Viies küsimus: "Millistele uuringutele või analüüsidele tuginedes väitis osakonnajuhataja Irene Käosaar, et Eestis on olemas koolid, kus ei kasutata üldse õpikuid? Millised koolid need on ja kuidas on taolistes koolides korraldatud õppetöö?" Oojah! See, millist õppevara õppekavaga seatud eesmärkide saavutamiseks kasutada, on Eesti riigis õpetaja otsustada. Õppevara on äärmiselt mitmekesine. Me oleme loobunud tsentraliseeritud, riiklikult retsenseeritud õppevara ja õppekirjanduse, sh õpikute kasutamisest ning andnud õpetajale vabaduse kasutada kogu saadaolevat informatsiooni oma pedagoogiliste eesmärkide saavutamiseks. Õpetajad teevad seda väga erinevalt. Osa tugineb kirjastatud õpikutele, osa töövihikutele jne. Ei ole olnud ega ole ka edaspidi kavas õppetegevust sellisel määral standardiseerida või riiklikult reglementeerida, et riiklikes normdokumentides kehtestada kohustuslikud õpikud ja nende järgi toimuv õppetöö. Usun, et keskne on ikkagi õpetaja ja tema ettevalmistus. Õppevara, mille hulka kuuluvad ka õpikud, toetab õpetaja tegevust.
Lisan lõpetuseks, et Tapa Vene Gümnaasiumi riigieksamite keskmised tulemused on viimase viie aasta jooksul olnud üldjuhul paremad kui samas linnas paikneva eesti õppekeelega kooli tulemused. Ka ei ole selliste koolide puhul näha üldist langustendentsi. Samas tuleb silmas pidada, et keelekümblus ei ole imerohi, mis automaatselt parandab õpilaste õpitulemusi. Küll tuleb jälgida, et need tulemused ei halveneks. Senised kogemused on näidanud, et keelekümblusklasside õpitulemused ei halvene.
Mitmest allikast on jäänud mulje, just nagu oleks Tapa Vene Gümnaasium väga problemaatiline kool, kus õpitulemused on katastroofilised, kus valitseb vastuvõtmatu olukord ja nagu sellele koolile oleks tehtud muid kaudseid ja otseseid etteheiteid. Tahan märkida, et Tapa Vene Gümnaasium on igati hea Eesti kool, kus tehtav töö nii riikliku õppekava täitmisel kui ka spetsiifiliselt riigikeeleõppes, sh keelekümblusmeetodil, on pälvinud tähelepanu ja väärib kiitust. Tänan!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Arupärimises on ära toodud proua Käosaare sõnad lastevanemate koosoleku stenogrammist: "Tavaliselt väidetakse, et õpetajat kuulavad mitte rohkem kui 10% lastest." Mul on kindel arvamus, et siin on tegemist väljamõeldisega, selleks et kuidagi oma positsiooni kindlustada. Ma oleksin teile väga tänulik, kui te suudaksite mulle öelda, kus sellist asja on väidetud. Kas saab üldse nimetada õpetajaks inimest, keda kuulab kolm õpilast kolmekümnest, kusjuures päevast päeva? Või on ministeerium teinud mingi uuringu, kust selgub, et Eestis kuulab õpetajat tõesti vaid 10% lastest?

Ma arvan, et kontekstist väljarebitud fraasid ei aita meil kuidagi sisulisi probleeme lahendada. Küll võin kinnitada, et loomulikult määravad õppeprotsessi koolis olulisel määral ära õpetaja ja tema sõnad, aga niisama oluline kui õpetaja öeldu on ka atmosfäär, mille õpetaja loob, õpilaste omavahelised suhted jne. Nii et õppimis- ja kasvatusprotsess koolis on palju-palju keerukam kui vaid õpetaja öeldud sõnaga vahendatud teadmised. Ma usun, et see on see, mida Irene Käosaar silmas pidas. See langeb kokku sellega, mida ma kasvatusteadlastelt kuulnud olen.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on siiralt kahju, et teie vastuses kõlas ka poliitiline hinnang minu tegevusele. Me üritasime arupärimises neid hinnanguid vältida. Isegi kaitsepolitsei ei suutnud tõestada, et ma oleksin seal midagi korraldanud, nii et ka proua Käosaar ei saa seda ilmselt teha. Aga see selleks. Ma küll kardan, et te ei ole selle asjaga kursis, aga ma igaks juhuks siiski küsin järgmist. Siin kiideti Tapa Vene Gümnaasiumi õpilaste matemaatikaeksami tulemusi. Kas te olete kursis, et matemaatikaeksamist ei ole praegu päris õige rääkida, sest matemaatikat õpetatakse selles gümnaasiumis vene keeles?

Ma arvan, et keeleküsimuste niisugune fookustatud tõstatamine, eesti keele vastandamine vene keelele ja vene keele vastandamine eesti keelele ei ole konstruktiivne. Ma usun, et Eesti koolides tehakse väga head tööd. Seda tehakse koolides, kus põhiline õppekeel on vene keel, ja seda tehakse koolides, kus õppekeel on eesti keel. Mis puudutab arvamust, et see teema on politiseeritud, siis seda ei ole väitnud ei mina ega Irene Käosaar, vaid seda väitsid inimesed sealtsamast Tapa Vene Gümnaasiumist. Ma arvan, et me võiksime nende seisukohti respekteerida.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui teile räägitakse, et seoses eesti keeles õppimisega on endistes vene gümnaasiumides tulemused paremaks läinud, siis on see samasugune jama, mida räägitakse Lätis. Kui te lähete Lätis mõnda sellisesse kooli, siis teile kui välismaalt tulijale näidatakse ilma hirmuta, kuidas nendessamades koolides, kus on toimunud üleminek läti keelele, käib tegelikult kõik edasi vene keeles. See selleks. Kui haridusministeerium tahab ennast petta, siis las ta petab, kuid ta ei saa petta ei õpilasi ega nende vanemaid.
Ma peatun ühel konkreetsel teemal. Kui Irene Käosaar kohtus Tapal lastevanematega, siis selle kohtumise stenogrammis fikseeriti üks hääl saalist: "Lapsed lihtsalt tuubivad aineid pähe." See on tõesti nii, muud võimalust neil ei ole. Mina suhtlen mitme inimesega, kelle lapsed praegu osalevad selles hilises keelekümbluses. Nad räägivad täpselt sama: lapsed ei saa midagi aru, käib lihtsalt tuupimine.
Siin on toimunud tohutu regress, sest tuupimine oli kooliõppe põhiline element enne seda, kui hakkasid massiliselt ilmuma raamatud. See oli nii lihtsalt sellepärast, et raamatuid ei olnud piisavalt. Kuni 17. sajandini oli tuupimine põhiline õpetamismeetod. Revolutsiooni pani toime Komenský 1656. aastal, kui ta asendas tuupimise didaktikaga. Aga see veel ei tähenda, et igal pool maailmas, kaasa arvatud Eestis, sellest asjast üldse aru saadakse. Tuupimise miinus on see, et kuna materjalist aru ei saada, siis ei ole võimalik õigesti kasutada saadud teadmisi, kui neid üldse võib teadmisteks nimetada. Praegu antakse kõrgkoolides üliõpilastele tohutus mahus õppematerjale. Tuupija ei saa nendest ealeski aru, ta ei saa sellega hakkama. Tuupimine väsitab, tuupimine on see, mis teeb õppeprotsessi igavaks. Ma kardan, et seetõttu kaotavad lapsed õppimise vastu igasuguse huvi. Infomassiivide pähetuupimise tagajärg on nende materjalide niisama kiire unustamine.
Teades, mis tegelikult toimub vene gümnaasiumide eestikeelsetes tundides, võin väita, et õige on üks kahest: kas Eesti haridussüsteem on läinud tagasi 16. sajandi tasemele või oleme praegu selliste usukoolide tasemel, kus ühes koolis õpitakse pähe piiblit ja teises koraani. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Yana Toom!

Proua eesistuja! Mul on siiralt kahju, et austatud minister ei võta seda probleemi tõsiselt. Selline mulje mulle nimelt jäi. See on minu meelest suur viga. Esiteks, mind hämmastas, et härra Aaviksoo, rääkides keelekümbluse eduloost, ei jaganud keelekümblust varaseks ja hiliseks. Need on kaks hoopis erinevat asja. Keegi ei vaidle vastu, et varane keelekümblus töötab üldiselt väga hästi ja on igati tore asi. Aga kui lastel, kes on viis aastat õppinud vene keeles, on alates kuuendast klassist eesti keeles 33% tundidest ja alates seitsmendast klassist juba 76%, siis on õppida palju raskem.
Mis puudutab seda, et proua Käosaar kohtus suvel sama kooli lastevanematega ja keegi neist ei tõstatanud probleemi, et lapsed ei saa hakkama, siis tuleb öelda, et see pole ju normaalne, kui lastevanemad ei julge ametnikule oma probleemidest rääkida. Teine võimalus on see, et ametnik ei soovi tunnistada, et probleemid olid üleval.
Väide, et kõik selle kooli lõpetajad jätkavad õpinguid, ei vasta paraku tõele. Näiteks kukkusid eelmise hiliskeelekümblusklassi kaks õpilast eesti keele eksamil läbi. Mitu inimest pidid valima õpingute jätkamiseks aga Tallinna Polütehnikumi, sel lihtsal põhjusel, et seal saab veel õppida vene keeles ja nad ei ole võimelised eesti keeles õppima.
Ma olen nõus ministri hinnanguga, et Tapa Vene Gümnaasium on igati hea kool. Kusjuures see on aus kool, kus õppivate õpilaste vanemad ei soovi etendada Potjomkini küla ja paluvad riigilt abi. Kuid paistab, et seda abi nad kuidagi ei saa. Mis puudutab matemaatika ja eesti keele eksamite tulemusi, millel põhineb seesama hilise keelekümbluse edukuse uuring, siis selle kooli puhul oli see puhas Potjomkini küla, sest matemaatikat õpetatakse seal vene keeles ja seega ei saa kuidagi öelda, et eestikeelne aineõpe tuleb nendele lastele kasuks. Kui rääkida eksamitulemustest, mida te, härra minister, ka oma vastuses mainisite, öeldes, et eksamikeskus väidab, et kõik on väga hästi, siis tegelikult nii ei ole. Juba aastaid on Tapa Vene Gümnaasiumi põhikoolilõpetajad sooritanud kolm eksamit, millest kaks, eesti keel ja matemaatika, on kohustuslikud. Kolmas eksam on vene keel. Nad valivad vene keele eksami sel lihtsal põhjusel, et mitte teistes ainetes läbi kukkuda.
Mis puudutab seda uuringut, millele te viitasite, siis see on üks, palun vabandust, udu. Seal võrreldi koole viie positsiooni järgi: õpitulemused, õpilaste ankeedid, lastevanemate ankeedid, õpetajate fookusgruppide intervjuud ja õpilaste fookusgruppide intervjuud. Tapa Vene Gümnaasiumi puhul oli kaks positsiooni välja jäetud, nimelt ei arvestatud õpilaste ja lastevanemate ankeete, mis moonutab pilti. Mis puudutab intervjuusid fookusgruppidega, siis ma palun väga vabandust, aga sellest koolist osales selles uuringus kolm õpetajat ja kuus õpilast, kusjuures kohtumine nende õpetajate ja õpilastega oli korraldatud klassijuhatajate kaudu. Pole vaja pikalt mõelda, keda sellistel puhkudel valitakse kooli esindama.
Viimaseks ütlen selle uuringu kohta, et kui võrreldakse eksamitulemusi keelekümblusklassis ja vene õppekeelega klassis ning kui siis selgub, et riigieksami tulemus on keelekümblusklassis 85,3 punkti, aga tavaklassis 55,9 punkti, siis tähendab see ilmselt seda, et kõik targemad ja tugevamad lapsed on keelekümblusklassis ja teistega keegi eriti ei tegelegi. Kui ühes koolis ühed ja samad pedagoogid õpetavad nõnda, et eksamitulemuste vahe on 30 punkti, siis see ei ole normaalne ja sellele koolile tuleb appi minna. Aitäh!

Suur tänu! Härra minister, kas te soovite sõna? Ei soovi. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Eldar Efendijevi, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini ja Kadri Simsoni 14. novembril s.a esitatud arupärimine pedagoogide ametijärkude kaotamise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Täna on esitatud hulk küsimusi minister Jaak Aaviksoole seoses õpetajate palkadega ja hariduse rahastamisega 2013. aastal. Esiteks on kõne all arupärimine õpetajate ametijärkude kohta, järgnevad palgaküsimused ning lõpuks räägime tugiteenuste ja erivajadustega seotud küsimustest.
Haridus- ja Teadusministeeriumi koostatud hariduskorralduse kaasajastamise põhimõtetes on seatud eesmärgiks, et alates 1. jaanuarist 2013 on õpetajate palga alammäär vähemalt 700 eurot ning õpetaja keskmine ametipalk on sõltuvalt kvalifikatsioonist ja töö tulemuslikkusest vähemalt 10% kõrgem kehtestatud alammäärast. See tähendab, et seni kehtinud põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate töötasu alammäärade kehtestamise korda ei rakendata.
Kui me vaatame eesmärki, siis nii nimetatud dokumendi kui ka meedia vahendusel on selgunud (seda teemat on Riigikogu kultuurikomisjonis korduvalt puudutatud), et senine õpetajate ametijärkude ja atestatsiooni süsteem muudetakse ja asendatakse kutsete süsteemiga. Seejuures on plaanis muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning selle rakendusakte. Eesmärk on muuta õpetaja mõistet, õpetaja ametiülesannete, töökorralduse ja töökoormuse küsimusi. Samuti nähakse õpetajatele tulevikus ette üldtööajale vastav ametipalk, mis hõlmab kõigi ametiülesannete täitmist. See asendab senist süsteemi, mis hõlmab lisatasusid, klassijuhataja lisatasu ja muud sellist. Kuna kindlaid muudatusi ei ole Riigikogu seadusesse sisse viinud, veelgi enam, Vabariigi Valitsus ei ole põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu Riigikogule üle andnud, jääb selgusetuks, mis 2013. aastaks riigieelarves planeeritud õpetajate palkade tõstmisest täpselt saab, kas ja millises ulatuses tõusevad eri ametijärkude palgad ning kas õpetaja ning metoodikpedagoogi ja vanemõpetaja ehk kogemusega õpetaja tööd ka ikka vääriliselt hinnatakse.
Sellest tulenevalt on meil mitu küsimust. Ma ei hakka siin neid ette lugema, sest minister kindlasti seda teeb. Me soovime aru saada, mis on haridusministeeriumi ja ministri eesmärk ametijärkude kaotamisel, kuidas ja millises ulatuses need järgud 2013. aastal kehtima jäävad, kuidas see kajastub õpetajate palkades ning milliseid plaane järkude kohta järgmiseks aastaks ette nähakse. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Palun lugupeetud ministri vastamiseks kõnepulti!

Lugupeetud eesistuja! Hea küsija ja teised rahvasaadikud! Esimene küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes on Haridus- ja Teadusministeerium otsustanud õpetajate ametijärgud kaotada?" Kehtiv atesteerimissüsteem ja sellega seotud õpetajate töötasustamise tarifikatsiooni põhiline korraldus on pärit 1985. aastast, kui Nõukogude Liidu keskvõim niisuguse korra kehtestas. Olulisel määral kehtib see siiani, hoolimata sellest, et Eesti Vabariigis on vastu võetud seadused, mis korraldavad Eesti hariduselu teistel ideoloogilistel ja pedagoogilistel alustel. Nende hulgas on näiteks kutseseadus, aga ka töölepingu seadus. Sellest tulenevalt on mitmed partnerid jõudnud järeldusele, et kehtiv atesteerimissüsteem ei toeta piisavalt õpetaja professionaalset arengut ning on liialt formaalsete nõuete keskne. Nimetatud probleemidele on viidanud "Eesti õpetajahariduse strateegia 2009–2013" alusel moodustatud laiapõhjaline töörühm ning Haridus- ja Teadusministeeriumi eestvedamisel 2012. aasta alguses moodustatud õpetajaameti ümberkujundamise töörühm, kuhu on partneritena kaasatud Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu, Eesti Õpetajate Liidu, Sihtasutuse Noored Kooli, Eesti Koolijuhtide Ühenduse, Eesti Haridustöötajate Liidu, Sihtasutuse Kutsekoda, Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli esindajad. Keskne mõte on minna õpetajate kvalifikatsiooni hindamisel üle samadele alustele, millele on üle mindud teiste kvalifikatsioonide hindamisel Eesti Vabariigis, ja mitte hoida kinni ajaloolisest pärandist, mis praeguseni määrab kindlaks õpetaja kutsealase edenemise alused. Need on need põhjused. Eespool viidati ka analüüsile, millele see otsus tugineb.
Nüüd räägin sisulisema poole pealt. Kuna niisugune süsteem on olulises osas kajastatud kehtivas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, siis saab selle süsteemi kaotamine sündida ainult seadusmuudatuse teel. See muudatus jõuab veel sel aastal parlamenti ja seda järgmise aasta jooksul menetletakse. See tähendab, et 2013. aastal jäävad ametijärgud alles, alles jäävad ka ametijärkudele vastavad alampalgamäärad, mis selle seaduse põhjal tuleb Vabariigi Valitsusel kehtestada. Nii et kõik, mis puudutab 2013. aastat, jääb põhimõtteliselt senisele alusele. Küll aga tahame alates 1. jaanuarist 2014 üle minna kutsestandardite, kutseseaduse ja kõige muu Eestis kutsekorraldusega seonduva alusel toimuvale õpetajate kvalifikatsiooni hindamisele.
Teine küsimus: "Kuidas kavatseb Haridus- ja Teadusministeerium tunnustada õpetajaid, kes on oma ametile pühendunud ning valmis oma pikaajalist kogemust ka teistega jagama?" Ma usun, et nagu oleme meie, nii on ka kõik õpetajad oma ametile pühendunud ning suuremal või vähemal määral valmis jagama oma kogemusi teistega, eelkõige nooremate kolleegidega, aga ka mitte ainult õpetajatega. Kes ja kuidas peaks sellist tegevust tunnustama? Nii nagu teistelgi erialadel tuleb esmane tunnustus kindlasti õpetajate endi kolleegidelt ja tööandjatelt. Kui tegemist on kohaliku omavalitsuse kooliga, siis kohalikult omavalitsuselt ja tema esindajalt ehk koolidirektorilt. Kui tegemist on riigikooliga, siis riigilt ja riigi poolt ametisse pandud koolidirektorilt. Kindlasti jätkub riigi toetuse eraldamine õpetajate palgakulude katteks, ehkki ka siin on vaja muudatusi. Eelkõige on vaja hoolitseda selle eest, et õpetajate palgaks ettenähtud raha jõuaks tõepoolest õpetajate kätte, ükskõik mis muid kiusatusi ka ei oleks selleks, et kasutada seda raha teistel eesmärkidel. Nii et eelkõige peaks see tunnustus tulema tööandjalt, aga päris kindlasti jätkatakse ka riigi tasemel tunnustuse jagamist. Haridus- ja Teadusministeerium teeb seda silmapaistvate õpetajate äramärkimisega aasta õpetaja nimetusega ning paljudel teistel riiklikel õpetajate tunnustamise üritustel. Samuti esitab Haridus- ja Teadusministeerium paljusid Eesti teenekaid õpetajaid riiklike teenetemärkide saamiseks. Mul on hea meel, et paljud õpetajad on selle tunnustuse pälvinud.
Kolmas küsimus: "Õpetajate esindusorganisatsioonid on mitme aasta jooksul pakkunud, et õpetajate ametijärke peaks olema enam kui neli ning pakutud on olnud 6 või 8. Miks otsustati hoopis üks ametijärk valida?" Siin on tegemist eksitusega. Keegi ei ole valinud ühte, kahte, nelja ega 76 ametijärku. Ametijärkude loogika on plaanis kaotada tervikuna kui süsteem, mitte asendada neljaastmeline süsteem üheastmelisega. Nagu öeldud, selle asemele peaks alates 1. jaanuarist 2014 tulema kutseseaduse alusel toimiv hierarhiline kutsete süsteem, mis vastab Euroopa kvalifikatsiooniraamistikule. See on üldiselt kaheksaastmeline süsteem, kuid õpetajate puhul on mõningate astmete sees ette nähtud alamastmed. Kokku võiks neid kvalifikatsioone olla praeguste arusaamade järgi kuus, mis vastaksid enam-vähem sellele, mida on teile vahendanud õpetajate esindusorganisatsioonid. Ma usun, et selline regulatsioon sätestatakse ja niisugune redel, kui soovite nii öelda, jääb ka tulevikus kehtima, ehkki ma loodan, et mitte nõukogudeaegse tarifikatsiooni alusel.
Neljas küsimus: "Õpetajate esindusorganisatsioonid on pakkunud, et pedagoog-metoodik kui kõige kõrgem aste peaks olema pärast teistkordset määramist igavene. Kuidas plaanib ministeerium pedagooge-metoodikuid tulevikus esile tõsta?" Esiletõstmisest ma juba rääkisin. Nagu öeldud, kui ametijärkude süsteem asendatakse kvalifikatsioonisüsteemiga, kus üldraamistik on kaheksaastmeline, kuid pedagoogide jaoks on seal kuus astet, siis päris kindlasti leidub seal koht ka kõige kõrgema kvalifikatsiooniga õpetajatele. Nii et kvalifikatsiooni tunnustamine jääb edaspidigi alles. Nüüd on küsimus selles, kas kvalifikatsioon võiks olla tähtajaline või peaks see olema tähtajatu. Minu arvates ei ole mõistlik nõuda formaalsete kvalifikatsioonikriteeriumide alusel selle tõestamist, et ei olda kaamel. Küll aga usun, et on põhjendatud lähenemine, et õpetajad – ja mitte ainult nemad – peaksid pidevalt oma kutseoskust täiendama, selleks et muutuva ajaga kaasas käia. On arusaadav, et igavesti ei ole selline kaasaskäimine jõukohane kellelegi, ükskõik mis ametialal inimene ka ei tööta, näiteks õpetajana. Asjakohane on aru saada sellest, et nii mõnigi kvalifikatsioon võib aeguda, kui seda ei uuendata. Otsused, kui pikaks ajaks ja missugust kvalifikatsiooniastet edaspidi määrata, on vaja ära teha enne, kui õpetajate kvalifikatsiooniastmestik kinnitatakse. Ma loodan, et võetakse arvesse ka neid seisukohti, mida siin on väljendatud seoses praeguse metoodikpedagoogi kvalifikatsiooniastmega.
Viimane, viies küsimus: "Millistel alustel määratakse õpetajatele erinevad palgamäärad tulevikus?" Oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis seda meelt, et sõltumata kavandatavatest muudatustest võiks õpetajatel olla üks riiklik miinimumpalgamäär, üks riiklik miinimum. Alates 1. jaanuarist 2013 on seda miinimumi plaanis tõsta ligi 17%, nii et kõige madalama palgaga õpetajate palgamäär tõuseb 1. jaanuarist vähemalt 715 euroni ehk üle 17%. Sellist alammäära tõusu peaks kavandama ka järgmistesse aastatesse, kuni see tasapisi võiks hakata lähenema riigi keskmisele palgamäärale. Niisugune on vähemasti meie poliitiline tahe. Mis puudutab iga konkreetse õpetaja palgamäära, siis see on ikkagi tööandja ja töövõtja omavahelise kokkuleppe küsimus ja peaks sellisena ka kehtestuma. Kuid loodan väga, et need juhendmaterjalid, mida Haridus- ja Teadusministeeriumis ette valmistatakse ning mille alusel peaks igas koolis välja töötatama ja kokku lepitama kooli palgakorralduse põhimõtted, on toeks ka kahepoolsete töölepingute sõlmimisel tööandja ja töövõtja vahel. Olen korduvalt rõhutanud ja rõhutan siin edasi, et miinimumpalgamäärast peaks õpetajate keskmine palk olema 20% suurem. Aga kui palju see kellelgi just suurem on, see sõltub konkreetsest kokkuleppest. Päris kindlasti peab palgakorralduses olema selge koht õpetaja kvalifikatsioonil, mida tulevikus hakkab andma Kutsekoda kutseseaduse alusel. Nagu juba öeldud, võiks siin olla kuueastmeline skaala. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Kui jätta kõrvale ideoloogiline külg, siis pean ütlema, et ma küll ei kuulnud adekvaatset selgitust, miks tegelikult ametijärkudest loobuma peaks. Aga kui tulla tagasi ideoloogilise osa juurde, siis on kõik arusaadav: ametijärkudest on vaja loobuda, sest need on teie sõnutsi kehtestatud 1985. aastal ja, tähendab, need kannavad mingit nõukogude ideoloogiat. Minu teada oli 1985. aastal Eestis olemas ka haridusminister. Võib-olla tuleks nüüd haridusministri amet ära kaotada? Äkki on sellise nimetusega ametil ka mingi ideoloogiline sisu, mis on kuidagi seotud kommunistliku ideoloogiaga?

Palun kõigepealt küsimus esitada! Praegu on küsimuste aeg. Palun, minister!

Ka mina ei osanud selles sõnavõtus küsimust leida. See huvitav mõtteavaldus jäägu Riigikogu stenogrammi. Ma ei oska seda kuidagi rohkem kommenteerida.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Ma küsisin väga selges eesti keeles, kas seoses sellega, et haridusministri ametikoht eksisteeris ka Nõukogude Eesti ajal, tuleks see nüüd ära kaotada. See oligi minu küsimus. Kuidas te võite väita, et ma pole küsimust formuleerinud? Ma tegin seda 57 sekundiga.

Vabandust! Arupärimine on pedagoogide ametijärkude kaotamise kohta. Me ei aruta praegu seda, kas Eesti Vabariigis peaks olema haridusministri ametikoht.

Tänan täpsustuse eest! Tahan kõrgesti austatud rahvasaadikule meelde tuletada, et Eesti Vabariigis ei ole praegu haridusministrit, Eesti Vabariigis on haridus- ja teadusminister.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra minister! Kuidas te suhtute ideesse, et tulevikus võiksid õpetajate palgatingimused ja palga määramise alused olla kindlaks määratud raamkollektiivlepinguga, mis sõlmitakse haridusministeeriumi, kohalike omavalitsuste liitude, koolijuhtide ühenduse ja pedagoogide ühenduse vahel ning mis oleks aluseks kollektiivlepingutele konkreetsetes koolides ja omavalitsustes?

Aitäh! Ma ei ole väga suur kollektiivlepingute imettegevasse jõusse uskuja, ehkki ma mõistan, et niisugustel mitmepoolsetel läbirääkimistel on kindlasti positiivne sisu. Paraku on Eesti hariduselus olukord, kus õpetajatel ja teistel haridustöötajatel on erinevad tööandjad. Kahjuks ei ole kordagi õnnestunud täita seadusesse kirjutatud sätet, mis ka praegu näeb ette mitmepoolseid läbirääkimisi. Seda ühel väga lihtsal põhjusel. Minu paremat teadmist pidi ja vähemasti minu osalusel toimunud läbirääkimistel ei ole kohalikud omavalitsused suutnud kokku panna delegatsiooni, kel oleks volitusi kohalike omavalitsuste kui tööandjate nimel mingisuguseid siduvaid kohustusi võtta. Mulle tundub, et see on üsna põhimõtteline piirang. Mis puudutab riigikoolides töötavate haridustöötajate, sh õpetajate palgatingimusi ning läbirääkimisi haridusministeeriumi ja neid õpetajaid esindavate esindusorganisatsioonide vahel, kus kolmanda osapoolena võiksid osaleda nii koolijuhid kui ka teised sotsiaalpartnerid, siis see on kindlasti sisuliselt toimivam mehhanism. Kuid kõige suuremad probleemid, nagu öeldud, ei ole mitte riigikoolidega. Seal on palgaküsimusi olnud üsna lihtne lahendada, ehkki raha võiks alati rohkem olla. Küsimus on selles, et riik ei ole kohaliku omavalitsuse töötajate jaoks tööandja, hoolimata sellest, et seaduse kohaselt toetab riik palgavahenditega konkreetseid kohalikke omavalitsusi. See, mida omavalitsused nende palgavahenditega edasi teevad, on keeruline probleem, millest me oleme siin rääkinud ja võib-olla räägime täna veel.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea haridusminister! Kas selle nõukogudeaegse pärandi hind on see, et vanemõpetajate ja metoodikpedagoogide lootus, et nende palk järgmisel aastal tõuseb, jääb vaid unistuseks, sest eelkõige on järgmisel aastal ette nähtud nooremõpetajate palga tõus?

Kindlasti ei tähenda see seda, et kõikidel õpetajatel ei peaks palk tõusma, küll aga on kavas liikuda edasi ühe palgamäära kehtestamise suunas. Aga kuidas võtavad otsuseid vastu koolijuhid, selle eest ma vastutada ei saa. Nagu juba öeldud, riigieelarvest kohalikele omavalitsustele eraldatav palgafond kasvab enam kui 11%. See 11% hõlmab kõiki õpetajaid, nii neid, kelle miinimumpalk oli alla 700 euro, kui ka neid, kelle palk oli üle 800 euro, ulatudes 890 euroni nagu metoodikpedagoogidel.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud haridusminister! Tegelikult hariduskulud järgmisel aastal ei kasva. Ma saan aru nii, et te panete koolijuhid valiku ette. Nad peavad tõstma miinimumtasusid, aga nad peavad seda tegema kellegi teise arvel. Tõenäoliselt on just metoodikõpetajad need, kes võivad järgmisel aastal avastada, et direktoril ei jäägi muud üle kui nende palka vähendada. Kas sellepärast need järgud ära kaotataksegi?

Kõigepealt, väide, et metoodikpedagoogide palk väheneb, on spekulatiivne. Ilmselt ei ole teile teadmata, et ma olen korduvalt kinnitanud, et ükski palgamäär, mis on kehtestatud, ei vähene, ka mitte metoodikpedagoogide palgamäär. Teie teine väide oli, et kohalike omavalitsuste toetusfond ei kasva. Kinnitan, et toetusfond kasvab, sh kasvab õpetajate palkadeks eraldatav summa 143 miljonist eurost 160 miljoni euroni. Loodan väga, et meie läbirääkimised kohalike omavalitsustega kulgevad konstruktiivset teed pidi ja me võime kindlad olla, et kogu see raha jääb õpetajatele.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Võib tunduda, et kõik on õigesti tehtud ja tulevikuvisioon on ka õige. Aga minu küsimus põhineb sellel, et kooliõpetajad tulid hiljuti oma nõudmistega tänavale. Kui mõelda sellele, mida nad ütlesid, siis on näha, et nad on oma mõtetega pöördunud tuleviku poole. Kuidas teie seda hindate? Õpetajad ei nõua mitte ainult suuremat palka, vaid nad soovivad, et nende tööd austataks ja väärtustataks. Väga kahju, et kooliõpetaja prestiiž on kahanenud ja tulevikus võib tekkida pedagoogide defitsiit. Hariduse omandajaid on, aga pedagooge ei ole. Kuidas te seda hindate?

Võib öelda, et kuigi üksikutes koolides just väiksema koormusega ametikohtadele õpetajaid ei jagu, tervikuna meil pedagoogide puudust praegu ei ole. Meil on struktuursed probleemid, mis puudutavad õpetajate järelkasvu, selles mõttes, et meil ei ole piisavalt noori, kes kooli tuleksid, aga selle-eest on väga palju staažikaid ja kogenud pedagooge, kes seda vankrit seni on vedanud. Mis puudutab õpetajate tunnustamist, siis seda saame teha meie kõik, ka siin saalis. See ei pea olema ainult haridusministri ainuisikuline vastutus, vaid oluline on laiem ühiskondlik tunnustus. Mina olen öelnud, et õpetajate töötasustamine on Haridus- ja Teadusministeeriumi prioriteet. Loodan, et see on ka parlamendi prioriteet ja ettepanekud õpetajate palga tõstmiseks leiavad parlamendis toetuse. Loodan, et toetatakse ka seda, et kogu õpetajate palgaraha jõuaks õpetajate kätte ning õpetajaameti ümberkujundamise käigus hõlmataks kõiki nende tööülesandeid, et viia tegelik töökoormus vastavusse seaduses sätestatuga. Ma ei näe siin vastuolu, pigem vajadust teha rohkem koostööd ja otsida jõukohaseid lahendusi. Nagu juba öeldud, seda ei tuleks teha vastandades. Ei ole vaja näha Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekutes soovi kellegi palka madalamaks kaubelda või muul moel õpetajaametit diskrediteerida. Teie küsimustes selline suhtumine kohati ilmnes. See ei ole kindlasti olnud minu kavatsus ja ma ei usu, et see oleks olnud ka kellegi siin saalis viibija soov.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Teie jutust jääb vägisi mulje, et koolidirektorid pannakse tanki. Teie olete andnud lubadusi, et palk tõuseb, aga nemad peavad hakkama seda väikest raha jagama. Kas te saaksite palun veel korrata? Ma ikka ei saa aru, kuidas on võimalik, et hariduskulude maht on endine, aga õpetajate palk tõuseb 11%. Kust nimelt te selle raha ära võtate?

Mul on teid raske aidata, kui te ei oska riigieelarve seadusest leida hariduskulude kasvu. Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kasvab. Kasvab üldhariduse eelarve, kasvab kõrghariduse eelarve, kasvab ka kutsehariduse eelarve. Probleemi, just nagu hariduseelarve ei kasvaks, on mul väga raske mõista. Ma ei hakka siin kõnepuldis kallist aega selle selgitamisele raiskama. Ma võin teile riigieelarve seadusest pärast need summad ette näidata ja täpselt osutada, kui palju missuguses haridusvaldkonnas eelarve kasvab.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ütleme otse, et mis puudutab pedagoogide ametijärkude kaotamist, siis te tahate oma meeskonnaga koolides läbi viia täieliku revolutsiooni. Aga minu küsimus on seotud kõrgkoolidega. Ka seal töötavad inimesed, keda võiks nimetada pedagoogideks. Kas te tegutsete tulevikus niisama rangelt ka kõrgkoolides?

Hea küsija! See küsimus on üsna asjakohane. Teatavasti ei ole Eesti kõrgkoolides ametijärkude süsteemi olnud ega ole seda ka tänasel päeval. Hoolimata sellest on kõik Eesti kõrgkoolid, nii avalik-õiguslikud ülikoolid kui ka rakenduskõrgkoolid suutnud sisse viia palgaskaalad ja -hierarhiad, mis ühel või teisel moel võtavad arvesse pedagoogilise personali ja õppejõudude kvalifikatsiooni, nende töö tulemuslikkust ja kõike sellega seonduvat. See on üsna hea näide selle kohta, et ka ilma teie eelistatud ametijärkude ja tarifikatsiooni süsteemita on võimalik kokku panna päris hästi toimivaid palgasüsteeme. Ma mainin alampalkadega seoses, et kõrgkoolides ei ole kehtestatud alampalgamäära. See on samasugune kui kõikidel teistel riigiteenistujatel, mis on palju madalam kui pedagoogidel, samal ajal kui palgad kõrghariduses on mõnevõrra kõrgemad kui üldharidussüsteemis. Nii et ei ametijärkude süsteem ega miinimumpalgad ei taga tegelikult küllaldast sissetulekut, selle tagavad õiged juhtimisotsused kõikidel tasemetel ja nendele vastavad ressursid. Alates 2013. aastast on kohalike omavalitsuste käsutuses 11% rohkem raha õpetajatele palga määramiseks kui käesoleval aastal.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Ma usun, et enamikul õpetajatel on muutuste suhtes väike vastumeelsus, aga nende peamine ja esimene küsimus on see: "Olgu, ametijärkude nelja astme asemele tuleb nüüd uus kutsestandardite süsteem. Nimetus on euroopalik ja kõik on tore. Aga kuidas minu palk sellest sõltuma hakkab? Ma teen kõvasti tööd, korraldan igasuguseid riiklikke üritusi ja ainedidaktilist nõustamist. Kui ma arenen ja olen hästi tubli, siis saan viienda või kuuenda järgu või tõusen esile nagu need üksikud, kes praegu on metoodikõpetajad. Kas mu palk on siis 20% või 30% suurem?"

See on küsimus selle kohta, kui palju me soovime formaliseerida näitajaid, millest asutuse juht peaks palgamäära määramisel lähtuma. Enamikus eluvaldkondades puuduvad Eestis formaliseeritud protseduurid, et näiteks staaži eest antakse nii palju, kvalifikatsioonijärgu eest nii palju, võõrkeelte oskamise eest nii palju, mingite tulemusnäitajate eest naa palju ja siis liidetakse need kokku ning liitmise tulemusel saadaksegi palgamäär. Valdavalt näeb see välja ikkagi nii, et tööandja ja töövõtja palgaläbirääkimistel, mis toimuvad tööle võtmisel ja mõistliku regulaarsusega, vähemasti kord aastas, kaalutakse läbi kõik palka mõjutavad sisendid – kvalifikatsioon, töö tulemuslikkus ja muud näitajad – ning nende põhjal otsustatakse esmastel läbirääkimistel töölepingusse minev palgamäär või hiljem selle tõus. Mõnel tõuseb see 1%, mõnel 6%, mõnel 2%. See sõltub sellest, millised on võimalused, mis on kindlaks määratud eelarvega ja majanduse edenemisega. Ma arvan, et meil ei ole põhjust õpetajate puhul seda kõike rohkem formaliseerida. Ma mõistan, et senine süsteem on olnud selges seoses kvalifikatsioonijärguga, aga tean sedagi, et paljud koolijuhid, aga ka õpetajad õigustatult seda süsteemi kritiseerivad. Põhjuseks on see, et kui töötaja teeb koolis rohkem, kui tema ametiülesanded ette näevad, kulutab rohkem aega nende ülesannete täitmisele, mis kvalifikatsiooniraamistikus otsesel kujul ei kajastu, siis tema palk sellest ei sõltu. Aga kui inimene suunab oma tegevuse koolist välja, selleks et saada metoodikõpetaja kvalifikatsioon, siis tema palk automaatselt tõuseb. Ma arvan, et paindlik süsteem, kus võetakse arvesse kõiki töö väljunditega seotud küsimusi, on mõistlikum. Ehkki väärtarvitusi ei saa kunagi täielikult vältida, on meil siiski põhjust usaldada Eesti koolijuhte. Küllap teevad nad seda kõike mõistlikul moel ega peta õpetajate usaldust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini.

Proua juhataja! Tohutult suur tänu ministrile! Nüüd ma tean, et teid peab alati nimetama haridus- ja teadusministriks. Te tegite mulle lõppude lõpuks selgeks, milles on probleem, miks koolis laste arv dramaatiliselt väheneb, miks palgad ei vasta nõudlusele, miks ei ole õpikuid, miks koolisüsteem on muudetud täielikuks pudruks – kõiges on süüdi ametijärgud. Kui küsida, miks need süüdi on, siis vastus on, et sellepärast, et need on pärit 1985. aastast. Meie haridus- ja teadusminister on eluaeg võidelnud kommunismi ja sotsialismi vastu. Ega ta nõukogude ajal midagi ei saavutanud ja tal on täielik õigus väita, et mingid viis sõna, mis on täiesti neutraalsed ja kasutusel igal pool maailmas, kus haridusega kas või pisut tegeldakse, ongi kõiges süüdi.
See kõik, mis ma praegu kuulsin, tekitab suurt pessimismi. Ma tänan jumalat, et peaaegu keegi neid siit tehtavaid ülekandeid ei vaata ja ei kuule ministrit. Häbi hakkab, kui mõtled, et inimesed peaksid sellist asja kuulama. Tekib ka depressioon, umbes nagu järgmises loos. Ühel öösel uppus üks laev ja hommikul hulpis lainetel ainult kaks ellujäänut. Üks neist oli meremees. Teine pääsenu küsis meremehe käest, et kui kaugel see maa nüüd on. Meremees vastas mornilt, et kahe kilomeetri kaugusel. Teine pääsenu küsis, et kas paremal või vasakul. Meremees näitas, et otse all. Umbes samasuguse optimismiga me siin neid probleeme lahendamegi.
Lugupeetud kolleegid! Mis mõtet on küsida, kas õpetajatest on puudus! Kuidas saab olla õpetajatest puudus, kui 11 aastaga on laste arv koolides vähenenud? Oli 218 000 õpilast, aga sellel aastal on neid alla 135 000. Kuidas võib siin nõuda midagi süsteemset või loogilist, kui me alles täna kuulsime, et Irene Käosaar räägib, et õpikuid polegi vaja? See tähendab, et tuleb tuupida. Aga veel sellel aastal, mälu järgi öeldes kuskil varakevadel, teatas haridus- ja teadusminister, et fakte pole vaja teada. Kui rääkida ajaloost, siis on vaja lihtsalt teada ideoloogiliselt õiget ajaloo kulgu. Minister ja tema alluv räägivad täiesti vastupidist juttu. Teie õnn on selles, et keegi ei analüüsi, millega te tegelete ja kuhu te raha raiskate. Keegi ei taha kuulata meid, vene laste vanemaid, sest palju kergem on teid kuulates hakata mingit jama uskuma. Täna siin saalis Tapa Vene Gümnaasiumist rääkides te tegelikult rääkisite otsest valet. Kahju! Aga selline käitumisviis pole veel mitte kedagi mitte kunagi üheski asjas võidule viinud. See lõpeb alati hukuga. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mida me siis selles päevakorrapunktis vaatasime ja analüüsisime?
Esiteks, rääkides 2013. aasta eelarvest, mille juurde me järgmist päevakorrapunkti arutades jõuame, tuleb öelda, et peaaegu igal selleteemalisel arutelul tuuakse välja erinevad arvud. Samal ajal, kui vaadata seda, kus käivad läbirääkimised aasta haridusraha üle ehk kohalike omavalitsuste ja Vabariigi Valitsuse töörühma, kus kooskõlastatakse või jäetakse kooskõlastamata järgmise aasta seisukohad, siis seal on kohalikele omavalitsustele eraldatav summa hariduse rahastamiseks 2013. aastal summa summarum täpselt niisama suur kui sellel aastal. Kaasa on antud selgitus, et teatud summad vähenevad ehk lähevad kohalikele omavalitsustele eraldatavast haridusrahast välja ning haridusraha hulgas tuleb lisaks 4,7% õpetajate palga tõusuks. Kuid väide, et järgmisel aastal kohalikele omavalitsustele eraldatav haridusraha suureneb, ei pea paika. See summa, mis kohalikele omavalitsustele on lauale pandud, on täpselt niisama suur kui 2012. aastal.
Kui me vaatame vaidlust ametijärkudega 2013. aastal toimuva üle, siis esimene uudis sel teemal oli see, et järgmiseks aastaks kinnitatakse üks ametijärk, mille puhul palgamäär on 715 eurot. Loomulikult oli õpetajatel pärast seda väga raske edasisi uudiseid mõista. Tänaseks on saanud kinnituse, et kuna põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ei ole muudetud, siis lisaks sellele 715 euro suurusele määrale kinnitatakse selle aasta mahus ka vanemõpetaja ja metoodikõpetaja palga alammäärad. Jääme ootele. Kuid nii või teisiti, siit puldist kõlanud kinnitus, et nende kahe ametijärgu puhul sissetulek reaalselt suureneb, ei vasta ju tõele.
Nüüd järgmine küsimus. Kui me ametijärgud kaotame, oletades, et Riigikogu sellisele otsusele jõuab (ma loodan, et ei jõua, aga võib-olla jõuab, kui koalitsioon on nii otsustanud), siis mida õpetajad uuelt süsteemilt reaalselt ootavad? Põhimõtteliselt ju sedasama. Nad ootavad ja eeldavad, et kui nad oma kutseoskust täiendavad ja saavad järgmise astme kutse, siis ülejärgmise jne, siis neid selle eest ka kuidagi tasustatakse, sest järgmise astme kutset ei saada ju niisama, vaid tuleb ennast täiendada, selle määramisel arvestatakse staaži, töökogemust jne. Nii et kui me vaatame palga alammäärade kaotamist, siis küsimus ei ole selles, kas meile need nimetused meeldivad või mitte, kas meile need kinnitatud järgud meeldivad või mitte, aga küsimus on selles, kas praegu tunnustatud vanemõpetajad ja metoodikõpetajad võivad ka tulevikus kõrgemat alammäära oodata ja kas nende kogemusi edaspidigi suuremal määral arvestatakse. Veelgi enam, metoodikõpetajate või metoodikpedagoogide puhul on oluline rõhutada, et me oleme läbi aastate võib-olla ka ebaõiglaselt palju oodanud nendelt inimestelt sellist tööd, mis on olnud äärmiselt vajalik näiteks ainedidaktilise nõustamise, koolituste, metoodiliste materjalide koostamise puhul, aga sedagi, et need inimesed oleksid toeks Haridus- ja Teadusministeeriumile mitmesuguste algatuste tegemisel. Selliste tegevuste esiletoomine on ka tulevikus kindlasti vajalik.
On selge, et Riigikogu enne 2013. aasta 1. jaanuari seadust ei muuda. Need debatid, kas ja mil määral seda seadust muuta tuleks, on veel ees. Me loodame, et 2013. aastal vanemõpetaja ja metoodikõpetaja palga alammäärad ka tegelikult tõusevad. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.
Aga, head kolleegid, enne kui läheme järgmise arupärimise juurde, edastan ma teile ühe tähtsa teate. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 49 lõike 3 kohaselt kutsun Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepanekul Toompea lossi istungisaalis kokku Riigikogu täiendavad istungid. Esimene täiendav istung toimub 7. detsembril 2012. aastal algusega kell 13. Istung kestab kuni päevakorra ammendamiseni, aga mitte kauem kui 8. detsembril kella 12-ni. Teiseks, juhul kui kõiki esimese täiendava istungi päevakorras olevaid eelnõusid ei jõuta läbi arutada, siis toimub teine täiendav istung 8. detsembril 2012. aastal algusega kell 16. Istung kestab kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui 9. detsembril kella 14-ni. Teise täiendava istungi päevakorras on kõik need eelnõud, mis jäid esimesel täiendaval istungil läbi arutamata. Kolmandaks, juhul kui kõiki teise täiendava istungi päevakorras olevaid eelnõusid ei jõuta läbi arutada, toimub kolmas täiendav istung 9. detsembril 2012. aastal algusega kell 18. Istung kestab kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui 10. detsembril kella 9-ni. Kolmanda täiendava istungi päevakorras on kõik need eelnõud, mis jäid teisel täiendaval istungil läbi arutamata. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kas te seletaksite Riigikogu liikmetele, miks te määrate erakorraliste istungite toimumise just öisele ajale? Ma vaatan, et te olete pausid istungite vahel jätnud päevasele ajale ja ekstra sättinud tööajaks öö. Kas see on juhatuse teadlik poliitika?

See ei ole juhatuse teadlik poliitika. See on ühe erakonna teadlik poliitika, kes arvab, et öösel on parem eelnõusid arutada. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Keskerakond on öelnud, et ööistungite lõpetamine on IRL-i ja Reformierakonna kätes. Selleks tuleb teha ainult üheskoos otsus ja alandada elektriaktsiisi, et järgmisel aastal ei oleks elektri hinna tõus nii suur. Siis ei oleks meil mingit vajadust öösiti töötada.

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Läheme edasi. Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud proua juhataja! Ma ei saanud hästi aru. Kui selle nädala päevakord neljapäevaks ammendatakse, kas siis need teie välja kuulutatud täiendavad istungid ikka toimuvad? Mis nende päevakord siis on?

Nendest väljakuulutatud istungitest üks toimub kindlasti, selle päevakorda tuleb viis uut eelnõu. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh! Ma jätkan kolleeg Jaak Alliku küsimust. Mis need viis uut küsimust on, mis päevakorda tulevad?

Need eelnõud on sellised: Vabariigi Valitsuse algatatud maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 299 kolmas lugemine, juhul kui teine lugemine lõpetatakse; Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 236 kolmas lugemine, juhul kui teine lugemine lõpetatakse; Vabariigi Valitsuse algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 310 kolmas lugemine, juhul kui teine lugemine lõpetatakse; Vabariigi Valitsuse algatatud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 311 teine lugemine ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni 21. novembril algatatud politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 326 esimene lugemine. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Seda viimast eelnõu, mida te mainisite, ei ole veel Riigikogule üle antud. Kas see käsitleb politseipensionide ärakaotamist?

See eelnõu on üle antud, te lihtsalt ei tea seda. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kas see eelnõu käsitleb politseipensionide ärakaotamist?

Ei, see on politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ma ei oska teile praegu täpselt öelda. Aga see eelnõu on menetlusse võetud, kuna talle on määratud ka number – 326. Palun, kolleeg Jaak Allik!

Ma kuulsin, proua juhataja, et päevakorras oli ka õppetoetuste ja õppelaenu seaduse eelnõu kolmas lugemine, juhul kui teine lugemine lõpetatakse. Täna kultuurikomisjon küll ei teinud mingeid menetlusotsuseid seoses kolmanda lugemisega. Ma viibisin komisjoni istungil kuni lõpuni. Kas Riigikogu juhatus saab ise, ilma komisjoni ettepanekuta eelnõusid päevakorda panna?

Jah, juhatus võib päevakorra ise teha. Meil on kokku lepitud, et kultuurikomisjon teeb vastavad otsused. (Naer.) Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Riigikogu rahanduskomisjoni liikmena tahan öelda, et erakorralisel istungil kolmandale lugemisele pandud maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta tehti täna menetluslikud otsused seoses teise lugemisega. Muudatusettepanekute esitamiseks oli ette nähtud tund aega tööaega, aga mitte kauem. Kolmanda lugemise kohta pole kindlasti otsust tehtud. Ma olin koosolekul algusest lõpuni ja võin öelda, et otsust, et see eelnõu peaks olema selle nädala päevakorras, ei ole rahanduskomisjonis tehtud. Aga nüüd te kutsute kokku erakorralise istungi, et arutada seda, mida komisjon ei ole otsustanud.

Ma ütlen veel üks kord: kolmas lugemine toimub siis, kui teine lugemine lõpetatakse. Need otsused võib vastu võtta peale teise lugemise lõpetamist. Nii. Palun, kolleeg Jaak Allik!

Proua juhataja! Millise Riigikogu kodukorra punkti või seadusepunkti alusel saab Riigikogu juhatus dikteerida komisjonile menetlusotsuse tulemusi?

Täiendava istungi toimumise otsustab ja selle päevakorra valmistab ette Riigikogu juhatus. Meil on juba toimunud läbirääkimised komisjonidega. Nad palusid teha kolmanda lugemise. Palun, Jaak Allik!

Ma ei saa hästi aru, mida te peate silmas sellega, et teil on komisjonidega läbirääkimised peetud. Komisjon ei ole seda küsimust arutanud.

Vaadake, meil on siia kirjutatud: juhul kui teine lugemine lõpetatakse. See tähendab, et komisjon võib kokku tulla ka peale teise lugemise lõpetamist ja teha siis uued menetlusotsused. Palun!

Muidugi võib ta kokku tulla, aga menetlusotsuse teeb siiski komisjon. Te ei saa seda eelnõu enne päevakorda panna, sest võib-olla otsustab komisjon teha selle kolmanda lugemise alles järgmisel nädalal.

Siis me võtame selle eelnõu lihtsalt päevakorrast välja. Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Meil oli just täna komisjonis arutlusel eelnõu 326, mis käsitleb politseinike ja piirivalvurite pensione. Komisjon otsustas, et see eelnõu tuleb päevakorda teisipäeval, mitte reedel ega mingil muul päeval.

Nii. Mul on praegu kahjuks väga raske öelda, millal neid eelnõusid on päevakorda pakutud. Võib-olla kolleeg Kaia Iva oskab öelda.

Aitäh! Ma usun, et komisjonide liikmetel on hea meel näha, et on võimalik eelnõusid tempokamalt menetleda. Komisjonidele ei saanudki teada olla, et on võimalik teha täiendav istung. Nüüd, selle võimaluse avanedes on võimalik Riigikogu tööprotsessi tempokamaks muuta. Ma usun, et see on väga hea variant.

Ma ütlen veel kord, et täiendavate istungite päevakorras on nende eelnõude kolmandad lugemised juhul, kui teised lugemised lõpetatakse. Väga tihti on nii, et peale teise lugemise lõpetamist on võimalik teha komisjoni erakorraline istung, kus saab menetlusotsuseid arutada. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu esimees! Kas opositsiooni esindajad on komisjonide tööst välja arvatud? Ka mõne komisjoni aseesimees ei tea, et komisjon oleks oma menetluslikke otsuseid ümber teinud. Kes siis komisjoni nimel on seda väitnud, kui seda ei tea ei komisjoni liikmed ega aseesimees?

Lugupeetud Kadri Simson! Ma veel kordan, et siin on öeldud: kolmas lugemine toimub juhul, kui teine lugemine lõpetatakse. Pärast teise lugemise lõpetamist võib komisjon kokku tulla ja teha uue menetlusliku otsuse. Aga kui seda ei toimu, siis ei toimu. See on komisjoni õigus. Palun, Kadri Simson!

Palun korrake üle, mis kell juhatus täna selle otsuse tegi! Siis ma tean, kas meie komisjoni esimees oleks korrektselt käitunud, kui ta oleks andnud meile infot, et selline plaan on. Mis kell juhatus selle otsuse tegi? Rahanduskomisjoni istung toimus täna 11–13.

See otsus tehti täna. Juhatus tuli kokku kell 15.48. Vaadake, siia on kirja pandud nii: kolmas lugemine toimub juhul, kui teine lugemine lõpetatakse. Kui pärast teist lugemist komisjon ei tee sellist menetluslikku otsust, siis ei tule see eelnõu päevakorda. Palun, kolleeg Yana Toom!

Eesistuja! Kas te, palun, valgustaksite meid? Me võtsime selle nädala päevakorra vastu kell 15.12, aga 36 minutit hiljem otsustasite teie seda päevakorda täiendada. Mis siis juhtus selle 36 minuti jooksul?

Päevakorda täiendati või täiendavad istungid toimuvad põhiliselt seetõttu, et Keskerakond tahab kõiki seaduseelnõusid väga põhjalikult arutada. Seaduses nõutakse, et täiendav istung tuleb teatavaks teha kolm päeva varem. Me tegime selle otsuse juhatuses konsensuslikult. Kui kõik need seaduseelnõud, mis praegu kavas on, läbi arutatakse, siis tuleb ainult üks lühike täiendav istung. Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Kolleeg Kaia Iva ei ole isegi mitte õiguskomisjoni liige, ta ei saa öelda, mille üle meie seal komisjonis rõõmu tunneme või ei tunne. See ei ole mitte saja meetri jooks. Me oleme huvitatud kvaliteedist, mitte sellisest sihitust tormlemisest.

Millisest sihitust tormlemisest? Teil on ju kindlasti olnud aega eelnõusid arutada. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Võib-olla siis annate mõne mõtte, mis põhjusel komisjonid üldse peaksid tulevikus menetluslikke otsuseid tegema, kui juhatus võib kokku tulla ja kõik komisjoni tehtud menetlusotsused täiesti suvatsi ümber otsustada?

Ma püüan teile veel kord selgitada, et otsuseid kolmanda lugemise kohta võib teha ka pärast teist lugemist. Ka seetõttu, et Riigikogu istungeid on venitatud, on tulnud teha uusi otsuseid, millal eelnõu uuesti arutada saab. Neid otsuseid on viimasel ajal olnud väga palju. Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma sattusin pärast kella 15.48 rääkima oma pinginaabriga siin Riigikogus, kes teadupärast kuulub ka Riigikogu juhatusse. Te ütlesite, et kell 15.48 tehti konsensuslik otsus. Tema aga ütles, et otsust ei tehtud, kuna teil ei olnud selge, mida te päevakorda panete. Nii et kell 15.48, kui oli kümneminutiline vaheaeg, seda konsensuslikku otsust ei saadud teha. Millal see siis tehti? Kümneminutilise pausi ajal ei olnud teil erakorraliste istungite päevakorda ja seda otsust ei tehtud.

Erakorralise istungi päevakord ei olnud lihtsalt veel täpselt formuleeritud. Me rääkisime, millised eelnõud tulevad erakorraliselt arutelule. Palun, Kadri Simson!

Kas te tegite siis otsuse enne seda, kui te teadsite, mis päevakorda tuleb?

Ei. See oli lihtsalt natukene keeruline, sest meil ei olnud seda otsust paberi peal olemas. Aga me näitasime ära, millised eelnõud päevakorda tulevad. Päevakord on olemas. Me aga nägime ette, et kui kõikide seaduseelnõude arutelu jätkub niisama pikalt, nagu see seni on toimunud, siis ilmselt ei jõua me selle nädala päevakorda läbi menetleda neljapäeval kella üheks. Nagu te mäletate, kui me eelmisel neljapäeval tahtsime võtta vastu otsust, et reedel arutelu jätkata, siis selgus, et etteteatamise aeg oli liiga lühike. Nüüd me teatame pikemalt ette. Kui ei jõuta arutada neid eelnõusid, mis täna päevakorras on, siis toimuvad täiendavad istungid. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Võib-olla te natuke aitate mind, sest ma olen segaduses. Ma ei tea, kuidas käituda. Minu arusaam on selline, et enne iga lugemist peab komisjon oma seisukoha välja ütlema. Kas komisjon siis enne kolmandat lugemist ei peagi oma seisukohta välja ütlema?

Kindlasti peab. Ma rääkisin, et komisjonil on ju alati võimalik tulla erakorraliselt teise ja kolmanda lugemise vahel kokku. Kindlasti on see võimalik. Ma veel kord ütlen, et kui komisjon ei tule kokku ega tee sellist otsust, siis jääb eelnõu päevakorrast välja. Praegu on need viis punkti lihtsalt juurde tulnud. Aga põhiline on täiendava istungi päevakord, kuhu pannakse ilmselt need eelnõud, mida ei jõuta korralistel istungitel läbi arutada. See on põhiline. Me juba teame, kui palju on aega läinud eelmiste eelnõude arutelule. Kui arutelu toimub kiiremini, siis täiendavaid istungeid ei toimu. Kõik. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Mulle jäi ikka täiesti arusaamatuks, et kui kell 15.48 Riigikogu juhatus justkui konsensuslikult tegi otsuse kutsuda kokku täiendav istung, kas siis selleks kellaajaks oli teil täielik päevakord olemas.

Selleks momendiks oli meil täielik päevakord olemas, aga see ei olnud lihtsalt paberile pandud nagu vaja. Nüüd on asi korras. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Te olete täna korduvalt öelnud, et põhjus, miks erakorralist istungit on vaja, on see, et Keskerakond on juhtinud tähelepanu elektriaktsiisi alandamise vajalikkusele.

Ma ei ole seda öelnud.

Ma olen kultuurikomisjoni liige. Selle nädala kolmapäeval toimub 12. päevakorrapunktina õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Kuidas ja millest tulenevalt on see, kui kaua me arutame seda 12. punkti, seotud sellega, et selle eelnõu kolmas lugemine peab kindlasti toimuma täiendaval istungil? Kolmas lugemine on ju kogu aeg olnud planeeritud järgmisesse nädalasse? Kuidas mõjutab sellel nädalal toimuva teise lugemise pikkus seda, et kolmas lugemine peab toimuma juba sellel nädalal?

Ma selgitan veel üks kord. Me oleme juba kaks viimast nädalat näinud, et üks erakond arutab kõiki eelnõusid väga põhjalikult. Minu meelest on see väga hea, välja arvatud kümneminutilised vaheajad, mida ma ei toeta. Aga põhjalik arutelu on minu meelest suurepärane, nii küsimuste kui ka ettekannete puhul. Me vaatasime, kui palju on praegu jäänud eelnõusid arutamata seetõttu, et arutelud on veninud väga pikaks. Me saime aru, et selle nädala korraliste istungite ajal me lihtsalt ei jõua neid kõiki menetleda. Seetõttu ongi meil ette nähtud täiendav istung, mille päevakorras on kõik need eelnõud, mida me ei jõua korraliste istungite ajal arutada. Kui me jõuame, siis täiendavat istungit ei tule. Nii. Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Teie kõige eakama Riigikogu liikmena olete kindlasti meile eeskujuks selles suhtes, kuidas tuleb täita meile endile kehtestatud reegleid. Seetõttu tekkis mul praegu järgmine mõte. Te mainisite, et täiendavad istungid on kokku kutsutud Riigikogu juhatuse konsensusliku otsuse alusel. Kas oleks võimalik praegu kohe näha seda Riigikogu juhatuse protokolli, millel on kolm allkirja all? Ka teie peate reegleid eeskujulikult täitma. Kas ma saaksin näha seda protokolli, kus kolm juhatuse liiget ...

Vabandust, aga protokollil on alati all üks allkiri. Juhatuse nimel kirjutab alla Riigikogu esimees. Aga meil oli kokkulepe härra Ratasega, et ta aktsepteerib täiendavat istungit. Muide, kui lõpuni minna, siis tuleb öelda, et just härra Ratas oli selle initsiaator, et me täna selle otsuse teatavaks tegime. Me oleksime muidu tulnud sellega välja võib-olla homme. Ma ei tea, mida ta teile rääkis. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Ma tulen tagasi meie armastatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 236 juurde. Te ütlesite, et need eelnõud, mis on pandud täiendava istungi päevakorda, on need, mida ei jõuta sellel nädalal menetleda. Eelnõu 236 kolmandat lugemist ei olnud selle nädala päevakorras hetkeni, kui te selle välja pakkusite. Kuidas sõltub see, mis tempos toimub teine lugemine, sellest, et seda eelnõu peab tingimata arutama täiendaval istungil?

Põhiline arutelu toimub ilmselt teisel lugemisel, tavaliselt on seal väga põhjalik arutelu. Kuna kaks fraktsiooni pakkusid välja mõne seaduseelnõu, mille kolmas lugemine võiks toimuda täiendaval istungil, siis juhatus pani need eelnõud päevakorda. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud proua juhataja! Ma tahan täpsustada: kas härra Ratas aktsepteeris nende erakorraliste istungite päevakorda?

Härra Ratas nägi päevakorda, aga lõplikku varianti ta kindlasti ei ole näinud. Kuid ta oli nõus sellega, et täiendavad istungid toimuvad. Päevakord saadetakse välja ju hiljem. See saadeti laiali meiliga. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Ma küsin veel kord: kas põhimõtteliselt saab Riigikogu juhatus panna päevakorda mõne eelnõu, kuigi komisjon ei ole seda arutanud? Sellega ju avaldatakse otsest survet komisjonile, et ta peab selle eelnõu hästi kiiresti läbi arutama ja juhatusele sobiva otsuse vastu võtma.

Vabandust, aga me ei pannud päevakorda midagi, mida komisjon ei ole arutanud. Pakuti, et on võimalik teha kolmas lugemine. Te teate väga hästi, et kõige pikemad arutelud toimuvad esimesel ja teisel lugemisel, kolmas lugemine tähendab faktiliselt juba lõpphääletust. Veel kord ütlen, et kolmas lugemine toimub juhul, kui teine lugemine lõpetatakse. Võib-olla teine lugemine katkestatakse ja siis ei toimugi mingisugust arutelu. On olnud väga palju juhtumeid, kui teisel lugemisel on otsustatud, et lugemine tuleb katkestada ja ongi kõik. Selleks ongi siia pandud kirja tingimus: juhul kui teine lugemine lõpetatakse. Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Kas ma kuulsin õigesti, et kui me jõuame kinnitatud päevakorra raames kõik eelnõud ära menetleda, siis selle õppetoetuste ja õppelaenu seaduse eelnõu kolmanda lugemisega reedel enam kiiret ei ole ja me seda sellel nädalal ei aruta?

See on juba komisjoni otsustada. Kui ta nii otsustab, siis me võime viia selle lugemise teisele ajale. Palun, kolleeg Aadu Must!

Austatud juhataja! Mul on tõsine probleem seoses meie protseduuride õiguspärasuse ja selgusega. Siin kõlas väide, et kultuurikomisjoni Reformierakonda ja IRL-i kuuluvad liikmed olid sellega nõus, ja siis tuli edasi kolm punkti. Kas see tähendab, et komisjonides toimub fraktsiooniline tegevus, kus üks osa komisjonist käib eraldi koos? Seda, et nad eraldi koos käivad, ma tean, aga kas asi on tõesti juba nii hulluks läinud, et nad võivad ka komisjoni nimel rääkida?

Ei, ei ole nii hulluks läinud. Ma ütlen veel kord: me ei ole ju siia kirjutanud, et toimub kolmas lugemine. Me oleme kirjutanud, et kolmas lugemine toimub juhul, kui teine lugemine lõpetatakse. Muidugi peab vahepeal olema ka komisjoni otsus. Kui komisjon nii ei otsusta, siis see eelnõu päevakorda ei tule. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Riigikogu kodu- ja töökord ütleb, et kui Riigikogu juhatus kutsub kokku täiendava istungi, siis peab olemas olema selle istungi päevakord. Ma saan ikkagi aru, et kui juhatus otsuse langetas, siis ei olnud vähemalt ühele juhatuse liikmele päevakord teada. Järelikult ei olnud see otsus konsensuslik. Ma arvan, et kui juhatuse otsus ei ole konsensuslik, tuleb panna siin saalis kohe hääletusele, kas korraldada täiendav istung või mitte.

Ma ei saa öelda, et see otsus ei olnud konsensuslik. See juhatuse koosolek tuli kokku Jüri Ratase initsiatiivil, kes soovis, et me täna tuleksime välja teatega, et toimub täiendav istung. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Esmaspäeval ütleb kohtunik, et reedel tuleb süüalune maha lasta, kui kolmapäeval prokurör tema süü ära tõendab. Te pakute meile, et me nõustuksime samasuguse loogika alusel tehtud otsusega. Ma toetan praegu kõlanud arvamust, et sellised asjad, kui otsuse konsensuslikkus ei ole tõendatud, on vaja vähemalt hääletusele panna. Siis, palun, kamandage komisjone ja las nad teevad nii, nagu teie soov on.

Võtan juhataja kümneminutilise vaheaja ja juhatus tuleb kokku.
V a h e a e g

Palun alustame! Palun, kolleeg Peeter Võsa! Ma tahan teile kõikidele enne öelda ... Oi, palun, teie küsimus kõigepealt!

Aitäh! Mul tekkis selline küsimus. Vaheaeg oli lõppenud, aga tööd siin ei toimunud. Mida sellises olukorras seadus ette näeb, mida teha?

Palun vabandust! Oleksin pidanud võtma pikema vaheaja. Ma loodan, et te andestate. See, mis siin juhtus, ei ole seadusvastane. Jätkame. Järgmine on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi ... Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Minul ja kolleeg Tarmo Tammel tekkis küsimus: mis nüüd täiendavate istungitega ikkagi sai, milline nende päevakord on ja mida see juhatuse otsus tegelikult ütles?

Ma lugesin teile ette, millal täiendavad istungid toimuvad. Täiendavate istungite päevakorras on kõik need eelnõud, mida me ei jõua korralistel istungitel läbi arutada, pluss veel viis eelnõu, millest ma teile rääkisin. Täiendava istungi päevakorra valmistab ette Riigikogu juhatus. Kui komisjonid ei ole suutelised mõnda päevakorra punkti täitma, siis selle punkti arutelu ei toimu. Ongi kõik.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Mailis Repsi, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali ja Kadri Simsoni 14. novembril esitatud arupärimine õpetajate palga tõusu kohta. Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Austatud Riigikogu esimees! Head ametikaaslased! Austatud minister! 14 Keskerakonna fraktsiooni liiget, kelle hulgas on ka meie fraktsiooni esimees Kadri Simson, on esitanud arupärimise haridus- ja teadusministrile õpetajate palga tõusu kohta 2013. aastal. Käies ringi Eesti koolides, rääkides koolidirektorite ja õpetajatega, on selgelt näha, et kõik ootavad 11%-list palgatõusu. Reaalsus on aga see, et palgatõusus on väga palju ebaselget. Öeldakse, et raha on 5,4%–5,5%-liseks palgatõusuks, räägitakse 7,5 miljonist eurost ja öeldakse, et puudu on üle 8 miljoni euro, täpsemalt öeldes 8,2 miljonit eurot. Kust kohast siis see 11%-line palgatõus tuleb? Olen isiklikult küsinud mitme keskkooli- või gümnaasiumidirektori käest, kas tema kool tagab kõikidele õpetajatele järgmisel aastal 11%-lise palgatõusu või võib näiteks metoodikõpetajal, kes on ka klassijuhataja, reaalsissetulek 2013. aastal hoopis väheneda. Direktorid on vastanud, et jah, see võib nii juhtuda. See palgatõus on tekitanud päris palju segadust. Me soovime teada, kas kõikide õpetajaastmete puhul palk järgmisel aastal tõuseb 11% või mitte.
Segaduses on ka Eesti kaks üleriigilist omavalitsusliitu: maaomavalitsuste liit ja linnade liit. Kui küsida sealt seisukohta, siis nemadki ei oska öelda, kust see 11%-line palgatõus tuleb.
Austatud minister! Teie avalikest väljaütlemistest on välja tulnud, et see 11% ehk 15,7 miljonit eurot tuleb erinevatest allikatest: sellest 7,5 miljonist eurost, kokkuhoiust, koolitusraha osakaalu muutumisest, investeeringute muutumisest ja on räägitud ka teatud erakorralistest vahenditest, mida on üle 4 miljoni euro.
Need küsimused on teinud meid murelikuks. Olgem ausad, oleme väga paljudel kohtumistel jäänud vastustega hätta. Olen esitanud koos oma fraktsioonikaaslastega neli küsimust. Me palume teil nendele vastata! Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Head küsijad ja teised rahvasaadikud! Alustan sellest, et püüan korrata esiteks seda, mida ma olen öelnud, ja teiseks seda, missuguseid sõnu teie mulle suhu püüate panna. Palka maksab töötajatele tööandja. Kohalike omavalitsuste koolides teeb seda kohalik omavalitsus, riigikoolides riik Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt toetab riik kohalikke omavalitsusi õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate palkade maksmisel. Nii ütleb seadus. Lisaks ütleb seadus, et Vabariigi Valitsus kehtestab töötasu alammäärad ametijärkude kaupa kõikidele õpetajatele. Seega, mida riik teha saab? Riik saab kehtestada palga alammäärad ja eraldada kohalikele omavalitsustele toetust palkade maksmiseks. Palku maksab munitsipaalkoolides kohalik omavalitsus, erakoolides eraomanik ja riigikoolides riik. Kui palju igale konkreetsele õpetajale palka makstakse, seda riik otsustada ei saa, välja arvatud riigikoolides.
Nüüd sellest, mida haridus- ja teadusminister on lubanud, mida Vabariigi Valitsus on Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanekul riigieelarve eelnõusse sisse kirjutanud ja mis loodetavasti ka teie heakskiidu leiab. 2013. aasta eelarves on võrreldes 2012. aasta eelarvega toimunud kohalike omavalitsuste haridustoetuse osas järgmised muudatused. 2012. aastal oli toetusfondi maht 200,8 miljonit eurot. 2013. aastal on selle toetusfondi jaoks ette nähtud 200,9 miljonit eurot. Need summad on väga lähedased, aga kui te loete selle eelnõu juurde käivaid materjale, siis saate aru, et osa nendest kulutustest, mida varem kandsid kohalikud omavalitsused, on nüüdsest haridusministeeriumi eelarves. Esiteks, koolilõunatoetus, mida on 0,4 miljonit eurot. See puudutab kõiki erakoole, kellele toetusi 2013. aastal eraldatakse otse, mitte kohaliku omavalitsuse kaudu. Selle põhjus on asjaolu, et mitmed erakoolid on kurtnud, et kohalikud omavalitsused ei kanna õigel ajal ega täies mahus üle neile arvestatud riigieelarvelist toetust. Seetõttu on Haridus- ja Teadusministeerium pidanud mõistlikuks, selleks et tagada õpetajate palgavahendite jõudmine ka erakoolide õpetajate kätte, teha seda otse Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. See puudutab ka direktorite ja õppealajuhatajate töötasutoetust (0,4 miljonit eurot), õppevahendite soetamise toetust (0,2 miljonit eurot), investeeringutoetust (0,02 miljonit eurot), täienduskoolituse vahendeid (4,5 miljonit eurot) ja mitmeid muid summasid. Summade kogumaht on 12,4 miljonit krooni. Seega, 12,4 miljoni krooni eest, vabandust, euro eest võtab Haridus- ja Teadusministeerium eelseisval aastal neid kohustusi, mis jooksval aastal olid kohaliku omavalitsuse eelarves, enda kanda. Kokku tähendab eelarve 12,4 + 0,1 miljoni euro võrra suurenemine seda, et 2013. aastal on kohalikul omavalitsusel samade ülesannete täitmiseks 12,5 miljonit eurot rohkem.
Kui siia juurde lisada veel see, et edaspidi ei ole kavas jätta haridustoetusi reservi, kust taotluste alusel jagati kohalikele omavalitsustele mitmesuguste kulude katteks kuni 4,2 miljonit krooni, ja tõsiasi, et täienduskoolituse summasid on Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarves 4,5 miljonit ja täienduskoolituse toetust 3,5 miljonit krooni, siis see kõik kokku võimaldab suurendada õpetajate töötasutoetust 15,9 miljoni krooni võrra. Nii et võrreldavates summades on käesoleval aastal ette nähtud 149,8 miljonit eurot ja eelseisval ehk 2013. aastal 160 miljonit eurot. Võrreldaval alusel on kasv üle 11%. Rõhutan veel kord, et see on kohalikele omavalitsustele summaarselt eraldatav lisaraha.
Nüüd on üleval küsimus, kui palju saab raha iga konkreetne omavalitsus. Kõik kohalikud omavalitsused ei saa raha saada täpselt 11% rohkem. Selle põhjus on asjaolu, et paljudes kohalikes omavalitsustes väheneb õpilaste arv. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on öeldud, et toetus sõltub õpilaste arvust. Kui väheneb õpilaste arv, siis väheneb ka toetus. Kui õpilaste arv väheneb rohkem kui 11%, siis võib väheneda ka kogusumma, hoolimata sellest, et üldine rahastamistase 11% tõuseb. Ma loodan, et see selgitus oli arusaadav. Kui ei olnud, siis olen valmis veel ja veel kord seletama, kuni on arusaadav.
Nüüd lähen teise teema juurde, mida puudutas Jüri Ratas ja mis ei vasta tõele. Haridus- ja Teadusministeerium ei ole kavandanud 2013. aastal ära jätta kohalikele omavalitsustele ettenähtud investeeringutoetust mahus 3,2 miljonit eurot. See toetus on olemas jooksval aastal ja on ka järgmisel aastal. Tõsi, ettevalmistatavates põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustes peame mõistlikuks asendada see investeeringutoetus riikliku investeeringuprogrammiga enam kui kümme korda suuremas mahus. Palun edaspidi informatsiooni levitamisel lähtuda tegelikust olukorrast, mitte kuulujuttudest.
Aga nüüd konkreetsed vastused konkreetsetele küsimustele. Esimene küsimus: "Kui õpetajate palgaraha hulka arvestatakse ligi neli miljonit eurot, mis on Teie sõnade kohaselt tekkinud õpilaste arvu vähenemisest, siis milliseid kokkuhoiukohti täpsemalt silmas peate? Kui mitu õpetaja ametikohta ja kui mitu kooli on plaanis nelja miljoni euro kokkuhoidmiseks kaotada?" Te kõigepealt küsisite, milliseid kokkuhoiukohti täpsemalt silmas peetakse. Küsimus ei ole kokkuhoiukohtades, vaid kohalike omavalitsuste rahastamise valemis, mille rakendamise korral ei ole kohalikele omavalitsustele vaja endises mahus vahendeid eraldada, kuna õpilaste arv kahaneb. Mingisuguseid kokkuhoiukohti sellega seoses ei ole vaja otsida, sest see raha on lihtsalt üle jäänud ja jääb üle ka käesoleval aastal. See ülejääk kuulub õigusega õpetajatele ning Haridus- ja Teadusministeeriumil ongi plaanis see raha õpetajate palkadeks suunata. Sellepärast ei ole asjakohane, vaid eksitav ja kahetsusväärne, et te esitate küsimuse õpetajate ametikohtade ja koolide kaotamise kohta. Haridus- ja Teadusministeeriumil ei ole kavas talle alluvate koolide arvu vähendada. Missuguseid otsuseid võtavad vastu kohalikud omavalitsused või eraõiguslikud koolipidajad, selles küsimuses palume pöörduda nende poole.
Teine küsimus: "Kui palju suurendab õpetajate 11% palgatõus kohalike omavalitsuste kulutusi koolide ülalpidamiseks?" Ei ole võimalik kuidagi arvata, et õpetajate suurem palk saaks kasvatada kohalike omavalitsuste kulutusi koolide ülalpidamiseks. Seetõttu, andke mulle andeks, ei oska ma sellele küsimusele vastata. Õpetajate palga tõus ei too kohalikele omavalitsustele kaasa lisakohustusi, sest riigieelarvest on neile eraldatud ka maksudest ettenähtud vahendid. Seetõttu ei saa palgatõus minu paremat arusaamist pidi kohalikele omavalitsustele lisakohustusi kaasa tuua.
Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul on 715-eurone palga alammäär ja jätkuvalt keskmisest palgast madalam sissetulek piisav, et motiveerida noori õpetaja elukutset valima?" Esiteks, 715 euro suurune palgamäär ei ole see strateegiline eesmärk, mille Haridus- ja Teadusministeerium on seadnud. Kuid me leiame, et praeguses majanduslikus olukorras, kus riigieelarve kasv on orienteerivalt 2,2% ja kohalike omavalitsuste eelarvete kasv ligi kaks korda suurem, aga ikkagi ainult 4,3%, on õpetajate palgafondi toetuse kasv 11%, sh kõige madalama alammäära kasv 17,6%, üsna pikk samm selles suunas, kuhu Haridus- ja Teadusministeerium ning Vabariigi Valitsus on otsustanud liikuda. Loodan, et see samm julgustab noori õpetaja elukutset valima ning me saame pärast põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse edukat menetlemist Riigikogus õpetajate palka jätkuvalt tõsta. Rõhutan ühe olulise sammuna seda, et tuleb tagada, et riigieelarvest eraldatud toetus läheks just õpetajatele.
Neljas küsimus: "Mis aastal jõuavad haridustöötajate palgad Eesti keskmise palga tasemele?" Head küsijad! Õpetajate palk ja haridustöötajate palk on kaks iseasja. Me oleme siiamaani kontsentreerunud õpetajate palkade kasvatamisele ja selle analüüsile, pidades eelkõige silmas üldharidussüsteemis töötavaid õpetajaid. Haridustöötajaid on palju rohkem. Haridustöötajate hulka kuuluvad ka lasteaiaõpetajad ja kõrgkoolides töötavad pedagoogid. Nende hulka kuuluvad kõik abiteenistujad, valvurid, koristajad ja teised inimesed, kes haridusasutustes töötavad. Seetõttu on haridustöötajate palga tõstmise teema komplekssem. Niisugust eesmärki, et tõsta kõigi haridustöötajate palk Eesti keskmise palga tasemele, ei ole minu teada seadnud ei valitsuskoalitsioon, mina isiklikult ega Haridus- ja Teadusministeerium. Ma ei tea ka, et opositsioon oleks selliseid ettepanekuid teinud. Küll aga oleme valmis arutama seda, kuidas haridustöötajate palgad üldiselt tõusta võiksid. Praegu olen piirdunud õpetajate palga tõusu selgitamisega. Nagu juba öeldud, riik eraldab selleks toetust üle 11% rohkem. Loodame väga, et kogu see raha jõuab õpetajate arvetele niipea kui võimalik. Tänan tähelepanu eest!

Väga suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Eldar Efendijev, protseduuriline küsimus!

Mul on stenogrammi huvides märkus. Ettekandja rääkis oma sõnavõtus mitu korda kroonidest. Ma tahan, et ta täpsustaks, et jutt oli ikkagi eurodest.

Ettekandja parandas ennast, ta nimetas kroone, aga tegi paranduse ja ütles, et ta pidas silmas eurosid.

Aitäh! Mulle tundub, et meie koostöö selles küsimuses on tõepoolest äärmiselt viljakas.

Kas võime minna küsimuste juurde? Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea haridus- ja teadusminister! Olete korduvalt öelnud, et kohalik omavalitsus on õpetajate palgaraha kasutanud muul eesmärgil kui õpetajatele palga maksmiseks. Härra minister, loetlege need omavalitsused, kus õpetajate palgaraha on vääralt kasutatud. Kui teil seda loetelu ei ole, siis võib-olla palute kohalikelt omavalitsustelt vabandust.

Ma alustan väitest "vääralt või seadusvastaselt kasutanud". Ma ei ole öelnud, et seda oleks kasutatud seadusvastaselt, ja ma ei ole öelnud, et seda oleks kasutatud vääralt. Kui te loete põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõiget 3, siis näete, et haridustoetus on ette nähtud õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasutoetuseks. See on ammendav loetelu. Seadus teisi töötajate gruppe riikliku toetuse subjektidena ette ei näe. Vabariigi Valitsuse määrus, mis sätestab haridustoetuse ja kohalike omavalitsuste toetusfondi kasutamise, tõepoolest võimaldab seda kasutada ka tugispetsialistide töö rahastamiseks. Arvestuslikult on töötasutoetust kohalikele omavalitsustele arvestatud koolijuhtide palkadeks (kogumahus 14,8 miljonit eurot jooksval aastal) ja õpetajate palkadeks (kogumahus 149,8 miljonit eurot). Mitmed kohalikud omavalitsused on väitnud, et arvestuslikus mudelis ettenähtud koolijuhi palgatase 910 eurot on liiga madal ja koolijuhtide palgad on tegelikult kõrgemad. Nad on möönnud, et osa sellest rahast on võetud õpetajatele mõeldud palgafondist. Seadus seda ei keela, küll aga ei ole see raha arvestuslikult ette nähtud koolijuhtidele, vaid õpetajatele. Samamoodi on mitmed kohalikud omavalitsused väitnud, et nad on kasutanud Vabariigi Valitsuse määrusega avatud võimalust võtta õpetajate ja koolijuhtide töötasufondist raha ka tugispetsialistide tasustamiseks. Pöördusime selle aasta alguses kõikide kohalike omavalitsuste poole, et nad annaksid meile informatsiooni, mil määral seda on tehtud. Osa omavalitsusi vastas meile. Ma edastan kõik need vastused heale küsijale. Siis võite näha konkreetseid omavalitsusi, kes on selge sõnaga väitnud, et niisugune Vabariigi Valitsuse määrusega antud võimalus on tõepoolest ka rakendust leidnud. Ma palun, et te mulle vahele ei segaks! Ma püüan teile rahulikult selgitada, milline on olukord. Minu eesmärk on kogu aeg olnud, et valitseks selgus, kuhu riigi ettenähtud raha kulutatakse, et see kulutamine oleks võimalikult läbipaistev ning vastaks seaduses ja määrustes ettenähtule ning kui me seame prioriteediks õpetajate palga tõusu, et siis kõik lisavahendid läheksid õpetajatele ja mitte kuskile mujale. Sellepärast olen seda meelt, et need eraldised peaksid edaspidi olema sihtotstarbelised. Veel kord: ma ei ole väitnud, et tegemist on seadusrikkumisega. Ma tahan öelda, et seadus koos määrusega annab niisuguse võimaluse. Küll aga on seaduses ammendavalt loetletud subjektid, kellele riigi toetus on ette nähtud. Ma loodan, et selgitus oli arusaadav. Kui ei olnud, siis tuleb meil debatti veel jätkata.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teie küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kui ma jõuan, siis ma üritan esitada kaks küsimust. Kui te ka pole öelnud, et tegutseti seadusvastaselt, siis on meedia siiski teie sõnu niimoodi tõlgendanud. Mis põhjusel ei leidnud te võimalust ümber lükata neid meedia väiteid, neid sõnu, mis teile suhu pandi? Aga minu teine küsimus on see. Te ütlesite, et kõik omavalitsused ei saa ühtselt 11%-list kasvu, kuna mõnes on liiga palju õpetajaid, aga õpilasi on vähe. Millise valemi alusel seda rehkendatakse ja kas on olemas see rida, mis näeb ette õpetajate koondamist riigi abil?

Vastus esimesele küsimusele. Ma olen kogu aeg ümber lükanud neid sõnu, mida mulle suhu pannakse, sh siin saalis viibivate isikute poolt. Just äsja väideti, et investeeringutoetus kaob 2013. aastal ära. Ma rõhutan veel kord, et ei kao ära. Aga kui inimesed soovivad sõnu suhu panna, siis sõnavabaduse tingimustes ei saa seda neile ka ülemäära ette heita. Teineteisemõistmisele see kahjuks kaasa ei aita. Mis puudutab riigi toetuse eraldamist ja selleks ettenähtud arvestuslikku alust, siis see alus, mis kehtestati 2008. aastal, on koostatud koostöös kohalike omavalitsustega. Seal on tehtud täiendusi. Ka praegu arutatakse 2013. aasta rahalise arvestuse mudeli põhjal jaotust kohalike omavalitsuste vahel. Missugustele seisukohtadele jõutakse, on mul täna raske ennustada. Küll aga on üsna arusaadav, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt eraldatakse seda toetust õpilaste arvust lähtudes. Kui seda tehakse õpilaste arvust lähtudes, siis see tähendab, et kui on rohkem lapsi, siis eraldatakse rohkem raha, ja kui on vähem lapsi, siis eraldatakse vähem raha. Nii lihtne see ongi. Kui enam üldse lapsi ei ole, siis raha ei eraldata, sest ei ole vaja kedagi õpetada.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus tuleneb järgmise aasta riigieelarve eelnõust, täpsemalt öeldes huvitavad mind riigieelarvest kohalikele omavalitsustele ette nähtud toetused hariduskulude katmiseks. Hariduskuludes sisalduvad vahendid munitsipaal- ja üldhariduskoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude ja täienduskoolituse, õppevahendite soetamise ning koolilõunate toetamiseks. Käesoleva aasta eelarves oli see toetus omavalitsustele 200 797 158 eurot, järgmisel aastal on seda 200 939 108 eurot. See tähendab, et kasv on 0,07%. Ma sain teie vastustest aru, et te arvate, et sealt võiks leida raha õpetajate palga tõusuks ja kokku võib hoida selle pealt, kui õpilasi on vähemaks jäänud. Aga ma ei kujuta ette, kuidas üks kool saab väga palju kokku hoida, kui ühes klassis on üks laps vähem kui eelmisel aastal. Kas te seletaksite?

Ma juba selgitasin seda teile ja selgitan veel kord. Tõenäoliselt on tegemist liiga keeruliste ja suurte arvudega. Seoses sellega, et kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvatele erakoolidele riigieelarvest eraldatavat toetust ei maksta eelseisval aastal mitte selle kohaliku omavalitsuse kaudu, vaid otse Haridus- ja Teadusministeeriumist, vähenevad selle võrra kohaliku omavalitsuse kohustused. Kas see on arusaadav? Vähenemine on kokku 12,4 miljonit eurot. 12,4 miljoni euro võrra on kohustusi vähem, aga raha on niisama palju, õigemini 0,1 miljonit eurot rohkem. Seega on kohalikel omavalitsustel suhteliselt samalt baasilt rehkendades 0,1 miljonit + 12,4 miljonit ehk 12,5 miljonit eurot rohkem. Sellele 12,5 miljonile eurole võib lisada veel selle reservi, mis siiamaani üle jäi, ehk 4,2 miljonit eurot. Kogu seda raha on võimalik kasutada õpetajate palga tõusuks. See ongi see 15,9 miljonit eurot. Lisaks on täiendavalt riigieelarvesse ülevõetud kohustus (5,7 miljonit eurot) ja kohaliku omavalitsuse toetusfondis olevad 160 miljonit eurot. Ehk kasv on 149,8 miljonist eurost 160 + 5,7 miljoni euroni. Te ütlesite, et kui õpilaste arv kahaneb ühe võrra, siis kulud ei vähene. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei näe ette mitte kulude katmist, vaid töötasutoetust. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt ei kata riik mitte kõiki kulusid, vaid toetab koolipidajaid õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasukulude katmisel. Ta toetab, mitte ei kata kulusid – nii on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses kirjas – ja teeb seda jälle sellesama § 82 kohaselt, lähtudes õpilaste arvust. Kui õpilaste arv on suurem, siis on toetus suurem, kui õpilaste arv on väiksem, siis on toetus väiksem.

Aitäh! Kas me võime edasi minna? Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma kõigepealt tänan teid põhjaliku ja pedagoogilise professionaalsusega esitatud ettekande eest! Mulle jäi selles siiski mõndagi arusaamatuks. Kahjuks on üks minut liiga lühike aeg, et ma jõuaksin kõike teie käest üle küsida, aga ühte väikest asja tahan siiski täpsustada. Te alguses ütlesite, et on olemas õpetajad, õppealajuhatajad ja direktorid. Oma kõne lõpupoole ütlesite, kui ma ei eksi, et on ka koristajad ja riidehoiutädid, kelle palk ei tõuse, kuigi nad kuuluvad haridustöötajate hulka. Mis siis ikkagi nende direktorite ja õppealajuhatajatega sai, kas nende palk tõuseb või ei?

Õppealajuhatajate ja direktori palk on tööandja otsustada. Riigil ei ole selles küsimuses mingisuguseid kohustusi ei alampalga, ülempalga ega muude määrade kehtestamisel. Nii nagu koolidirektor ja koolipidaja kokku lepivad, nii palju tõuseb direktori ja õppealajuhatajate palk.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Keeruline, ütleme ausalt, on see süsteem. Aga mind huvitab teema, mis on seotud õpetajatega. Kas te võite lahti rääkida, kuidas 2013. aastal rahastatakse õpetajate täienduskoolitust?

Täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt nähakse täienduskoolituseks riigieelarves ette 3% palgafondist. Varasematel aastatel on see 3% eraldatud kohalikele omavalitsustele. Eeldatavasti on see kohalikele omavalitsustele läinud eraldis jõudnud koolidesse ja seda on kasutatud ka täienduskoolituseks. Arvestades, et mõistlik ja otstarbekas on kasutada tsentraliseeritud eesmärkidele suunatud täienduskoolitust, oleme teinud ettepaneku, et edaspidi toimuks munitsipaalkoolide õpetajate täienduskoolituse rahastamine nii, et 1% eraldatakse kohalike omavalitsuste ning 2% Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve kaudu. Niisugune eelarve eelnõu on Riigikogule ka üle antud.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, esimene küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kas see küsimus, mida me praegu arutame, haarab ka gümnaasiumiastet? Mispärast ma seda küsin? On selline informatsioon, et tulevikus, võib-olla ka tuleval aastal, gümnaasiumiastme finantseerimine muutub ja otse ministeeriumi poolt. Sellepärast tahangi täpsustada, kuidas see siis tuleval aastal toimub. Kas see summa, millest te räägite, puudutab ka gümnaasiumiastet?

Aitäh! Küsimus on äärmiselt asjakohane. Ma rääkisin erakoolidest, mille rahastamine käib otse Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest. Lihtsuse huvides ei peatunud ma tõsiasjal, et on kasvanud ka riigigümnaasiumides õppivate õpilaste arv ja selle võrra on kahanenud kohalike omavalitsuste kohustus üldkeskharidust anda. Ka enne 2012. aastat olid Eestis olemas riigigümnaasiumid, mida peeti riigieelarve vahenditest täies mahus üleval nii majanduskulude kui ka õpetajate palkade osas. Seadus ei näinud kohalikele omavalitsustele ette arvelduskohustust, kui nende haldusterritooriumil elavad õpilased asusid õppima riigigümnaasiumisse. Ettevalmistatava põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõuga ei ole kavas seda korda muuta. Ehk eelseisval aastal need lapsed, kes asuvad õppima riigigümnaasiumis, õpivad seal riigi kulul ja kohalikel omavalitsustel sellega seoses lisakulusid ei ole. Siin on üks erand. 2010. aastal sõlmiti leping Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Viljandi linna vahel. Seoses Viljandi riigigümnaasiumi moodustamisega on Viljandi linn kohustunud toetama riigigümnaasiumis õppivaid lapsi täiendavalt kohaliku omavalitsuse eelarvest. Me peame Viljandi linnaga läbirääkimisi, millisel moel selle lepinguga edasi minna. Kirjalikult võetud kohustus on olemas. Aga seoses üldise ideoloogiaga, et riigigümnaasiumides ei peaks kohalik omavalitsus kulusid katma, on Haridus- ja Teadusministeerium valmis seda kirjalikku kokkulepet üle vaatama. Põhimõtteliselt peaks see suund riigigümnaasiumide loomiseks põhilistes maakonnakeskustes jätkuma. Huvilisi kohaliku omavalitsuse tasemel on. Kõikidel nendel juhtudel läheb laste riigigümnaasiumis õppimise rahastamine ja nende koolide ülalpidamine täielikult üle riigile.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Mulle jäi meelde üks teie kommentaar või vastus, mis te andsite, et ega teie siis koole kinni ei pane, ikka koolipidajad ehk linnad ja vallad teevad seda, teie lihtsalt järjest vähem rahastate ja küll need koolid lõpuks ise hingusele lähevad. Siin on täpselt samasugune lugu nagu kägistamisega: ega's mina seda inimest ära ei tapnud, ta ise ei jõudnud enam hingata. Aga küsin hoopis klassijuhataja lisatasu kohta. Järgmisest aastast arvestatakse klassijuhataja töö õpetaja ametikohustuse hulka ehk kaotatakse selle eest makstav lisatasu. See tähendab, et pedagoog, kelle palga alammäär on praegu 644 eurot ja kes saab 64 euro suurust klassijuhataja lisatasu, hakkab järgmisest aastast teenima 710 euro asemel 715 eurot kuus. Lubatud on 11% palgatõusu, töökoormus õpetajal ei muutu, seni sai ta palka 710 eurot, nüüd hakkab saama 715. Kas see on ikka 11%-line palgatõus?

Hea rahvaesindaja! Kui sisuliselt mõelda koolide ja nende saatuse üle, siis, ma arvan, me jõuame kõik üsna ühesugusele järeldusele, et koole suletakse seetõttu, et lapsi ei ole. Probleem on sündimata lastes. Me võime arutada, kui suur võiks olla meie igaühe isiklik panus nende laste tootmisse või taastootmisse, aga vaevalt me sellel teel väga kaugele jõuaksime. Kohalikud omavalitsused teevad seaduse alusel mõistlikke otsuseid. Kui lapsi tõepoolest ei ole, siis ei ole mõistlik ka kooli üleval pidada. Kui lapsi on vähem, siis on kulud väiksemad, ja kui lapsi on rohkem, siis on ka kulud suuremad ja samamoodi kasvab riiklik toetus. See kõik on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Mitte midagi uut riik siin teinud ei ole. Lugege palun veel kord põhikooli- ja gümnaasiumiseadust! Ainukene alus toetuse eraldamiseks on kooliõpilaste arv. See on ammendav loetelu. Nüüd klassijuhataja lisatasust. Ma ei tea, kust te võtate, et klassijuhataja lisatasu 2013. aastal enam ei ole. Mul on raske teid mõista. Kinnitan teile, et klassijuhataja lisatasu 2013. aastal säilib, vähemasti seni, kuni Riigikogu ei ole muutnud põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Klassijuhataja lisatasu on ette nähtud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega. Haridus- ja Teadusministeerium ning Vabariigi Valitsus on ametisse pandud põhiseaduse alusel ja sellest tulenevalt välja antud seaduste täitmiseks. Seda me kavatseme teha ka klassijuhataja lisatasu puudutavalt. Kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused leiavad Riigikogu heakskiidu, siis alates põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatuste jõustumisest võib klassijuhataja lisatasu olla tõepoolest õpetaja põhipalga sees, mida ma peangi mõistlikuks.

Aadu Must, palun!

Aitäh! Ma jätkan sama koha pealt, kus jutt pooleli jäi, ja räägin ka teistel varem käsitletud teemadel. Siin oli juttu nõukogude aja kogemustest. Tuleb välja, et meie õpetajad on väga suurte kogemustega ja võib-olla ka vanad inimesed. Nad ilmselt mäletavad, et 1974. aastal räägiti suurest palgatõusust, mis lõppes sellega, et kui laulmisõpetaja läks palga järele, siis selgus, et ta saab edaspidi poole vähem, kuna ta tegeles nüüd ringide tööga. Selles mõttes on oluline võtta hirmud maha ja näidata, et ei tule mitte midagi sellist, et sama töö nimetatakse millekski muuks ja inimesed hakkavad vähem palka saama. See hirm on suur. Ühe Tartu kooli direktor rääkis mulle: "Mul hakkab metoodikõpetaja uuest aastast vähem palka saama, sest me peame tagama küll miinimumpalgad, aga vaat nende teistega on meil tõsiseid probleeme." Seda ütleb koolijuht, direktor. Nii et probleem on õhus.

Head inimesed! Eks neid hirmusid ole siin palju. Kahetsusväärsel moel on tõsi ka see, et nii mõnigi hirm on poliitilistel põhjustel suuremaks aetud, kui tegelikult põhjust oleks. Olen täna siin saalis kaks väärinformatsiooni ümber lükanud. Esiteks, see hirm, mida siit saalist on levitatud, et kaob ära investeeringutoetus. No ei kao ära! Just äsja härra Toobali küsimusele vastates kinnitasin, et ei kao ära klassijuhataja lisatasu. Kui me rahulikult arutame ja siin saalis hirme ei võimenda, siis ma arvan, et neid hirme on vähem. Ilma igasuguse võimendamisetagi on hirme palju. Mis puudutab seda, et õpetaja töö nimetatakse millekski muuks ümber, õpetajaid sunnitakse ringe juhendama jne, siis ka siin, ma arvan, on hirmul suured silmad. Lõppkokkuvõttes kinnitan ma üle selle, mida ma saan teile öelda: kohalikele omavalitsustele läheb õpetajate palga tõusuks 11% rohkem raha. Kui kogu see raha õpetajatele läheb, siis üle Eesti tõuseb õpetaja keskmine palk vähemalt 11%. Kui seda raha ei kasutata muuks otstarbeks, siis tõuseb palk veelgi rohkem. Ma kutsun teid üles ühiselt pingutama selle nimel, et kogu see raha, mille te riigieelarves kinnitate, jõuaks õpetajate kätte. Sellega seoses üles kerkivad probleemid, näiteks tugispetsialistide töötasustamine, tuleks seadusandjal läbi arutada ja seadustada koos lisavahenditega, mille leidmiseks ma soovin teile edu.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Siin on laiemaid küsimusi juba esitatud küll, ma küsin siis konkreetselt: kui mingis koolis, ükskõik, mis selle kooli nimi on, makstakse koolile riigilt eraldatavast eraldisest logopeedi palka, kas see on teie hinnangul mittesihtotstarbeline rahakasutus?

Mida ma saan öelda? Saan öelda seda, mida väidab seadus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et riik toetab õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate töötasuga seotud kulude katmist. Punkt. Mina saan aru, et kehtivate seaduste ja nende alusel antud määruste kohaselt ei ole logopeedid ei õpetajad, direktorid ega õppealajuhatajad. Ma möönan, et Vabariigi Valitsuse määrus lubab ka jooksval aastal kasutada seda raha tugispetsialistide töötasustamiseks. Paraku ei ole piiritletud seda, kes on tugispetsialistid. Seetõttu on kahetsusväärne olukord, kus õpetajate palgaraha suurendamisel on tekkinud reaalne oht, et me kanname sõelaga vett, sest lisaraha, mis õpetajate palkadeks eraldatakse, tegelikult õpetajate kätte ei jõua. Ma ei sea kaugeltki küsimärgi alla tugispetsialistide vajalikkust, küll aga rõhutan, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on tugispetsialistide teenuse tagamine koolipidaja ülesanne ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 kohaselt peab ta katma ka sellega seotud kulud.

Austatud minister, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Härra juhataja! Hea minister! Austatud kolleegid! Mina endise kohaliku omavalitsuse juhina olen hirmsasti nördinud ja solvunud, et pidevalt süüdistatakse kohalikke omavalitsusi selles, et õpetajatele ei jätku palgaraha. Ma olen selle probleemiga süvitsi tegelnud ja kõige sellega hästi kursis. Ma ei tea kohalikke omavalitsusi, kes oleksid õpetajate palgaraha kasutanud katuste remondiks või millekski muuks selliseks. Jah, õpetajate palgaraha on kasutatud küll tugispetsialistidele palga maksmiseks, aga selleks oli olemas kokkulepe regionaalministri ja Omavalitsusliitude Koostöökogu vahel. Süüdistada kohalikke omavalitsusi selles, et ei jätku õpetajate palgaraha, on minu arvates väär. Minu meelest peaks minister selle süüdistuse ümber lükkama.
Teine asi, mis mind hirmsasti häirib, on see, et nüüd on hakatud vastandama õpetajaid ja teisi inimesi, kes ka tunde annavad. Need on tugispetsialistid, lasteaiaõpetajad ja huvikooliõpetajad. Me oleme keskendunud ainult ühele grupile, kes mahub nimetuse "õpetajad" alla, ja püüame nii täita IRL-i valimislubadust tõsta õpetajate palka 20% või enam.
Minister ütles, et kõik omavalitsused ei saa isegi 11%-list palgakasvu, sest õpilaste arv väheneb. Võib juhtuda, et 11%-line palgakasv tulebki ainult suurtes linnades, kus õpilaste arv ei ole vähenenud. Eks me näe, mitu protsenti suuremat palka hakkavad uuest aastast saama õpetajad väiksemates omavalitsustes, kus õpilaste arv on paraku vähenenud. Selle küsimuse juurde, kui palju õpetajad uuel aastal reaalselt palka saama hakkavad, saame tagasi tulla jaanuari lõpus või veebruaris. Siis on tõehetk käes ja me võime öelda, kui palju reaalselt ühes või teises koolis konkreetne õpetaja palgaraha juurde sai.
Mul on kurb meel, et need õpetajad, kes on ennast täiendanud ja lisakoolitust saanud – vanemõpetajad ja metoodikpedagoogid –, ei saa uuest aastast arvatavasti ka minimaalset palgatõusu, sest palgaraha lihtsalt ei jätku. Eriti raske on nendel koolidel, kus pole nooremõpetajaid, kus on tegemist kõrgelt kvalifitseeritud õpetajatega, sest eelkõige tõstetakse ju nooremõpetajate palgaastet.
Minister võiks huvi tunda selle vastu, kuidas omavalitsused suudavad lasteaiaõpetajate ja huvikooliõpetajate palka tõsta. Ma mäletan aega, kui oli olemas programm, mille alusel riik andis lasteaiaõpetajatele lisaraha, et hoida nende palk samal tasemel kui nooremõpetajate miinimumpalk. Ma arvan, et neid omavalitsusi, kes suudavad seda taset hoida, on üle Eesti nüüdseks jäänud järele hästi vähe. Kas neid üldse on, sest see riigi lisaraha on ära võetud? Ma ei saa sellest aru, kui kõik taandatakse ainult sellele, et küll kohalikud omavalitsused selle kinni maksavad, sest see on nende ülesanne. Kohaliku omavalitsuse tulubaasi kindlustab eelkõige Vabariigi Valitsus. Kui ei ole taastatud omavalitsustele laekuv tulumaksuosa ega teederaha ja, nagu me teame, 15 omavalitsust kaotavad järgmisel aastal kodualuse maa maksu, siis ma küsin, kust see raha kohalikule omavalitsusele tuleb.
Ma arvan, et tuleks ära lõpetada kohaliku omavalitsuse ja riigi vastandamine ning leida koos lahendid, et õpetajate palk järgmisel aastal reaalselt tõuseks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Head Riigikogu liikmed! Täna rääkis minister siin summadest, mis 2013. aastal peaksid tagama õpetajate palga tõusu. Olen väga tähelepanelikult jälginud haridus- ja teadusministri väljaütlemisi televisioonis ning ka Tartu nõupidamistel ja mujal. Peab kahjuks ütlema, et need arvud ei ole alati olnud täpselt ühed ja samad. Võib-olla, nagu minister täna siin rõhutas, on olnud tegemist erinevate tõlgendustega, võib-olla on inimesed lihtsalt valesti aru saanud, kuid julgen arvata, et põhjus ei ole olnud selles, et üks või teine inimene tahab poliitilisel põhjusel arve teisiti näha.
Küll aga on tänane arutelu siin olnud kasulik. Ma loodan, et ka laiemalt, aga minule isiklikult kindlasti väga. Lõpuks sain ma aru, millest haridus- ja teadusminister lähtub. Tegemist on senisest põhimõtteliselt erineva hariduspoliitilise lähenemisega õpetajatele.
Vähemalt viimasel kümnel aastal, aga võib-olla ka kauem on lähtutud sellest, et palkade ja palgatõusude eest vastutab riik, kuna riik tagab oma partnerite, avalik-õiguslike ülikoolide kaudu ühtlase kvalifitseeritud õpetajate ettevalmistuse ja tagab selleks ka piisavad palgavahendid. Kui rääkida palgatõusudest, siis selleks, et kõikjal Eestis oleksid tagatud head õpetajad, on riik tõstnud alammäärasid. Läbirääkimised on alati toimunud alammäärade tasandil. Loomulikult on sellele lisandunud veel nn lõtk või teatud protsent, mille ulatuses on kohalik omavalitsus ja kool saanud palka tõsta või palgatõusu täiendada. Jah, see on läinud lisatasudeks. Nagu minister siin täna ütles, nii mõnigi kord ei ole koolijuhatajale määratud tasu olnud piisavalt suur või on kohalik omavalitsus soovinud seda täpsustada. Kuid siiski on olnud alammäär see, mis on kõikjal tagatud olnud. Need ministri väljaütlemised, mida võib-olla jälle on meedias valesti tõlgendatud, et kui ühes või teises omavalitsuses keskmine elatustase on madal, siis võib ka õpetaja palk madalam olla, tähendavad põhimõtteliselt loobumist sellest lähtekohast, mis siiani on olnud, et vähemalt alammäär peab olema tagatud kõikjal Eestis.
Teine asi, mida minister täna rõhutas, oli see, et see on ainult toetus. See on põhimõtteliselt uus arusaam, sest toetus võib lõpuks olla ju ka moraalne, see võib olla suhteliselt väike. See on taganemine. Jah, praegu me anname kogu selle summa kohaliku omavalitsuse kätte, võib-olla natukene veel, aasta või poolteist suurendame seda, aga edasi on juba kohaliku omavalitsuse ja direktori probleem, kui tal ei ole korralikke õpetajaid või ta ei suuda tagada õpetajate palga tõusu. Minister kindlasti teab, et haridusvaldkonnas on kord selline otsus juba tehtud. Mõne aasta eest eraldati huviharidus riiklikust fondist, anti üle kohalikele omavalitsustele ja öeldi, et riik jääb neid ka edaspidi toetama, aga siin on raha ja see on nüüd nende oma vastutus. Kui palju me tegelikult mäletame, millised olid huvihariduse rahastamise alused, koefitsiendid ja korrutised mitmesugustes huvikoolides? Riik pesi oma käed sellest puhtaks ja praegu ei toimu tegelikult huvihariduse üldist rahastamist. Paljud kohaliku taseme muusikakoolid on väga kehvas olukorras. Nüüd me räägime, et riiklik toetus peaks tagasi tulema, selleks et näiteks muusikakoole ka tulevikus praegusel tasemel hoida.
Milles on probleem selle toetuse puhul ja selle puhul, et tulevikus jääb vaid üks alammäär, mille riik kehtestab? Need ei ole poliitilised luulud, vaid see on selgunud Haridus- ja Teadusministeeriumi arengukavast, ministeeriumi lähtepunktidest ja ministri mitmetest väljaütlemistest, ning väidetavalt hakkab see kõik olema tulevases põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus. See on täpselt see: klassijuhataja töö läheb üldtööaja sisse, investeeringukomponent kuulub hariduse üldise rahastamise alla, ka tugispetsialistide töötasustamine on üldise komponendi osa ja kehtestatakse üks alammäär. Need ei ole poliitilised luulud. Ka siin on korduvalt kõlanud, et need on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tulevased muudatused, mida tehakse selleks, et õpetajate palgafondi suurendada.
Mis on 2013. aasta murekohad? Õpetajatel ei ole ikkagi kindlust. Palgafond võib isegi suureneda, aga õpetajate palk jääb sõltuma õpilaste arvust. Kui piirkonnas õpilaste arv väheneb ja kuna alammäär kehtestatakse ainult 715 euro ulatuses, lisaks vanemõpetaja ja metoodikõpetaja palgamäärad 2012. aasta põhjal, kas siis näiteks vanemõpetajale reaalselt makstakse isegi selle aasta määras raha välja või mitte? Kas selle jaoks on eelarves piisavalt raha, et tema klassijuhataja lisatasu makstaks välja selles ulatuses, nagu siiani on olnud? Sellele me täna tegelikult vastust ei saanud. Minister ütleb, et jah, see raha on olemas. Meie menetleme Riigikogus täna 2013. aasta eelarvet, me menetleme seda veel päris mitu päeva, loodetavasti veel paar nädalat, aga me ei ole ka 2013. aasta eelarves näinud summasid selles valguses, nagu minister täna rääkis. Võib-olla on võimalik saata veel mõned memod Riigikogu liikmetele. Vähemalt rahandusminister ei ole nendele küsimustele selliselt vastanud.
Teiseks küsivad õpetajad, et kui palgatõus jääb sõltuma ainult kohalikust omavalitsusest, siis kelle käest saavad nad lõpuks kindlustunde. Kui on üks kool, üks vallavanem ja üks direktor, siis millised on selle õpetaja valikud? Te olete kindlasti kursis, et väga paljudes foorumites räägitakse nn sunnismaistest õpetajatest. Alammäärade puhul olid õpetajal olemas õigused, sest need alammäärad olid seadusega garanteeritud. Kui tal aga sellist seljatagust enam ei ole ja ainukesed läbirääkimised toimuvad tema ning koolidirektori ja vallavanema vahel, mis siis saab? Te olete kindlasti kursis, mis on toimunud lasteaiaõpetajate palkadega, kus vahed on, ütleme, arvestatavad. Kas minister tõepoolest soovib, et samasugused väga suured palgavahed jõuaksid ka kooli? Ma loodan, et mitte. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Teate, kaks kõige tähtsamat inimest iga inimese elus on esimene õpetaja ja viimane arst. Õpetaja – see on maa sool. Temast on alati lugu peetud. Minu meelest on igasuguse riigikorra ajal õpetajatele antud küll tasuta puid, küll igasuguseid muid soodustusi. Kui õpetaja räägib, siis kõik kuulavad. Ka praegu kuulasin ma ettekannet, mida pidas meile pedagoog, professor ja akadeemik. See oli õpetlik. See esitati sisendades, tunne oli selline, justkui avataks koljukarp ja pandaks need sõnad sinna sisse. Mulle tuli meelde minu õpinguaeg. Siis rääkisid õpetajad sellistel teemadel nagu teaduslik kommunism ja dialektiline materialism. Ka siis räägiti üsna veendunult ning ka siis jäi üht ja teist meelde. Pärast selgus aga ikka, et asjad ei olnud päris nii. Aga eks sellest tuleb aru saada. Õpetajad, ka professorid ja akadeemikud, räägivad tihtipeale nii, nagu käsib partei ja valitsus, aga sageli nad siiski õpetavad meile ka vajalikke asju.
Koolis õpetati meile siinuseid ja tangenseid. Mulle pole elus kordagi tangens tänaval vastu jalutanud. Kui ta ka oleks mulle vastu tulnud, siis ma ei oleks teda ära tundud, tema mind ka mitte, sest me kohtusime kooliajal harva. Aga ilmselt oli ka seda kõike vaja õppida, sest see on ajutreening.
Teate, kõik, mida õpetaja teeb, teeb ta ikkagi õpilase huvides. On äärmiselt kahju sellest, et me pidime siin kunagi ära kannatama õpetajate sissetungi Toompea lossi, sellest, et me oleme liiga kaua rääkinud õpetajate palga tõusust, sellest, et diskussioon ikka veel kestab ja et see diskussioon toimub siin ja praegu. Minu meelest oleks valitsev koalitsioon juba ammu pidanud õpetajate palga tõstma sellisele tasemele, nagu nõuab õpetaja staatus. Sest õpetajast sõltub ikka tohutult palju.
Teeb väga ettevaatlikuks, kui siit puldist räägitakse, et ei ole päris selge, kas see raha ikka jõuab õigesse paika, järsku kohalik omavalitsus pistab selle kuskile mujale. Ma saan aru, loomulikult mõeldakse paha keskerakondlikku omavalitsust, seda küll, jah. Aga näpuga näidatakse ju kõigile. Kui meile öeldakse, et on olemas mingisugused pahatahtlikud logopeedid, kes võivad selle raha juhuslikult ära süüa, siis see tähendab, et ega valitsuskoalitsioon ise ka ei ole oma asjades päris kindel. Räägitakse veel sellest, et on olemas direktorid ja õppealajuhatajad, kelle puhul ka pole selge, mis neist saab. Üldse, kui öeldakse, et kõik see on tööandja asi, siis teate, see meenutab mulle väga seda, kuidas pärast meditsiinitöötajate streiki otsustati, kuidas muuta nende palku. Sel korral lükati täpselt samuti tanki tööandja.
Teema on huvitav. Ma palun veel kolm minutit!

Teil on see võimalus. Kolm minutit.

Aitäh! Siis on hea tööandjat süüdistada, et raha ju anti, aga kõigile töötajatele ei jätkunud. Nüüd öeldakse, et võib-olla annab jumal seda, et lapsi sünnib vähem, siis kulub ka raha vähem. Lapsi sünnibki vähem. Aga kes on selles süüdi, et lapsi sünnib vähem? Teate, inimene on samasugune imetaja nagu iga teine. Inimlastega on nagu loomalastega, nad sünnivad siis, kui on head tingimused. Haaberstis, mida ma siin Riigikogus esindan, on kuus munitsipaalkooli ja üks erakool. Lapsi on seal palju ja need lapsed käivad tihtipeale loomaaias. Loomaaias on sellised loomakesed nagu surikaadid. Nad toodi sinna mitu aastat tagasi. Nad on Lõuna-Ameerika närilised, keda on väga naljakas vaadata. Neid toodi sinna kuus tükki. Haabersti lapsed, kes käivad noortekeskuses, võtsid surikaadid oma hoole alla. Nad hakkasid korjama raha ja surikaadid said paremini süüa. Ja mida surikaadid siis tegid? Nad hakkasid paljunema. Algul oli neid kuus, aga juba aasta pärast oli neid 26. Loomaaias olid ka sellised vahvad üritused nagu surikaadipäevad. Sinna tulid noortekeskuse lapsed ja ka linnaosavalitsuse töötajad. Mina olin tookord linnaosavanem ja käisin paar korda surikaadipäeval. Siis sai lastele räägitud, et nad on nii tublid ja korjasid raha, surikaadid saavad nüüd hästi süüa, neil on soe ja tore olla ning lapsed vaadaku, kui palju neid on. Kurivaimu surikaat kuulas tähelepanelikult, mis linnaosavanem ütles, ja roniski teisele selga, ta hakkas lastele kohe ette näitama, kuidas see asi käib. Päris häbi oli vaadata. Seisin lausa ette, et lapsukesed ärgu vaadaku. Aga nii see on.
Teate, kui me tõstame kõiki aktsiise ja kui ei jõuta elektriarveid maksta, ega siis saabuv pimedus ei suurenda sündimust. Ikkagi kõrge elatustase on see, mis teeb inimese rõõmsaks ja õnnelikuks ning siis tekib ka armastus. Tammsaarel oli muidugi õigus, et tee tööd ja näe vaeva, aga tuleb maitsta ka oma töö vilju.
Teate mis, head sõbrad, mul on meeles minu õpetajad, kes on mulle õpetanud häid ja tarku asju. Mul on meeles minu esimene õpetaja. Muidugi on ta ammu manalateel. Aga mul on meeles ka minu õppejõud ülikoolis. Kui kunagi tuleb teile tänaval või poes või kuskil mujal vastu teie vana õpetaja, siis küsige tema käest: "Õpetaja, kuidas sa elad? Kuidas sul läheb?" Tema, tagasihoidlik inimene nagu ta on, kindlasti vastab teile: "Aitäh küsimast! Mul pole midagi viga." Nad on tagasihoidlikud inimesed. Meie siin peame kandma hoolt õpetajate eest, kes on kunagi andnud endast parima selle nimel, et meie saaksime täna siin istuda ja maksta neile oma võlga. Ma tänan!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Ministri ettekanne ja vastused meie küsimustele panid mind sellel teemal laiemalt mõtlema. Peamiselt pani mõtlema just koolide sulgemise vajadus ja arutelu selle teema ümber. Kuuleme siit puldist pidevalt valitsuskoalitsiooni esindajaid ja ka ministrit rääkimas sellest, et lapsi ei ole ja sellepärast on vaja koolid kinni panna, patsiente pole ja sellepärast tuleb kaotada maal apteegid ja perearstipunktid ning sulgeda ka mõned maakonnahaiglad. Kuuleme sellest, et bussiga sõitjaid pole, sellepärast tuleb sulgeda bussiliine, eriti maal. Kuuleme sellest, et maapostkontoritele ei jagu kliente, on vaid üksikud margiostjad, sellepärast tuleb need postkontorid sulgeda. Istusin siin ja mõtlesin, et kõik see on ju tegelikult tagajärg. See on tagajärg, kui on vaja juba kooli sulgema hakata. See on tagajärg, kui tuleb apteek või perearstipunkt kinni panna või maakonnahaigla sulgeda jne. Tegelikult ei tegelda põhjustega, vaid üksnes tagajärgedega. Miks ei ole lapsi? Miks maal ei ole bussiga sõitjaid? Miks ei ole maapostkontoritel enam kliente või miks maal ei ole enam patsiente, keda perearstid saaksid ravida? Või laiemalt: mida on Vabariigi Valitsus viimase kolme-nelja aasta jooksul teinud, et inimesed maale jääksid, et inimesed üldse Eestimaale jääksid?
Minu arvates on küsimus nr 1 väljaränne. Kõigepealt tullakse ära maalt, siis tullakse Tallinnasse, siis minnakse üle piiri Soome ja lõpuks juba kaugemale. Tegelikult on olulised küsimused töökohtade nappus, madalad palgad ja suured kodukulud. Siin räägitakse, et järgmisel aastal tõusevad valitsussektoris palgad keskmiselt 4,4%. Me teame väga hästi, mis on viimasel ajal juhtunud kodukuludega, mis on juhtunud toidukaupade hindadega. Viimase paari aastaga on kodukulud suurenenud 20%, toidukulud 21%, palgad tõusevad aga keskmiselt 4,4% ja seda 4,4%-list palgatõusu ei näe ka kindlasti mitte kõik.
Kui nüüd rääkida õpetajate palga tõusust, siis minister mind täna ei veennud. Ma pigem usun Eesti Linnade Liidu analüütikute tehtud arvutusi ning Eesti Maaomavalitsuste Liitu ja omavalitsuste esindajaid, kes iga päev puutuvad reaalselt kokku õpetajatele palga maksmise küsimustega. Mulle tundub, et lubadus õpetajate palka 11% tõsta on selle valitsuse järjekordne vale ja tähendab tegelikult kohalike omavalitsuste poomist. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Mul on üks tabel, kus on ükshaaval lahti võetud need rahastamisread, mida me siin kogu aeg arutame. Aga ma jätsin selle tabeli meelega oma laua peale. Eri osapooled on oma arvamuse välja öelnud. Kõike seda, mida me kommentaariks kuulsime, ei ole vaja üle korrata. Abi ei ole ka sellest, kui hakkame otsima, kes kellele peaks moraali lugema. Me kuulsime ministri käest, et siit saalist lähevad hirmujutud lahti. Me võiksime vastata sellega, et siin oli vihjeid ühe või teise pädevusele või avaldati arvamust stiilis, et üks inimene on kusagil sellele küsimusele juba väga täpselt ära vastanud. Sellised sõnavõtud kõlasid tegelikult ju mõlema poole suust. Aga kui ma selles stiilis jätkaksin, siis poleks sellest kasu mitte karvavõrdki.
Kõlasid ka etteheited, et me läheme haridusest kaugele ja hakkame asja politiseerima. Ma olen selle etteheitega täiesti päri. Ma usun, et kõik siin saalis, ükskõik millise koha peal nad praegu istuvad, on huvitatud sellest, et meie hariduselu läheks elu ja mitte surma poole. Aga minu meelest politiseerimine just selles seisnebki, et valitsus on otsustanud välja kuulutada väga konkreetse lubaduse, et õpetajate palk tõuseb vähemalt 11%, ja seda räägitakse isegi siis, kui tehiolud selleks tõestust ei paku. Loomulikult annab seda elegantsete teoreemidega tõestada ja rääkida ideaalsest mudelist, kus midagi sellist võiks võimalik olla. Kahjuks see reaalses elus päris nii ei ole.
Vaatame olukorda ühiskonnas laiemalt. Riigikogu ülesanne ei ole eelkõige ühes või teises seaduses arve või ridu kontrollida või mingeid reegleid kehtestada. Seaduse ja seadusandluse vahe on selles, et viimati nimetatu eesmärk on ühiskonna harmooniline, igakülgne ja tasakaalustatud arendamine, mitte ühe konkreetse küsimuse lahendamine, nagu me tihti seaduste puhul näeme. Praegu me proovime poti ühes servas rammusamat suppi keeta. See on seni osutunud suhteliselt viljatuks ettevõtmiseks.
Eelmine Riigikogu koosseis alustas kunagi jutuga, et tuleb ära teha haldusreform. Siis kukkus see läbi või ei saadud sellega hakkama või seda õieti eriti ei alustatudki. Siis hakati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse raames haldusreformi tegema. Talupojatarkuse järgi on see küll adra rakendamine hobuse ette. Ka praegu kipub olema niimoodi, et üks pool annab lubadusi, siis aga ütleb, et omavalitsused peavad nüüd tegema seda, teist, kolmandat, neljandat ja viiendat. Ma saan Tarmo Tammest emotsionaalselt aru, omavalitsustele on see ikka krae vahele tegemine küll. Eesti suurimaid probleeme on praegu see, et omavalitsustel puuduvad nende ülesannete kvaliteetseks täitmiseks piisavad ja keskvõimu suvast sõltumatud tuluallikad. Seetõttu tundub natuke nurjatuna, kui öeldakse, et hirmud ei ole põhjendatud. Teate, need hirmud on väga põhjendatud, selleks on see koalitsioon ja valitsus andnud päris palju põhjust.
Palun lisaaega!

Kolm minutit.

Ma mäletan, kui seesama valitsus oli hädas, et tuleks vastu võtta noorsootööd ja sporditööd edendav seadus, aga eelarves ei olnud raha. Siis pakuti, et seda pole vaja eelarvesse pannagi, vaid tuleb anda omavalitsustele õigus sellega rohkem tegelda. See oli seesama koalitsioon, kes selle vahva asja ka läbi viis.
Tahan veel kord tagasi tulla selle juurde, et teoreetiliselt on võimalik selle rahaga teha just nii, nagu härra minister lubab. Teoreetiliselt on see vist võimalik. Ainult et vastuseta jäävad kõik need küsimused, mis siin juba esitati. Kui raha antakse õpilaste arvu järgi ja kui 24 õpilase asemel on, ütleme, 18 õpilast, mida see tähendab? Kas anname siis tunniandjale 25% vähem palka ja ütleme, et see on palgatõus, või mis see loogika on? See, et võetakse ühe asja jaoks teise arvelt, on selle uue võimsa palgatõusu puhul paratamatu. Ja võetakse päris hullusti. Kas me kuulutame näiteks muusikaõpetuse või spordiga tegelemise poolühiskondlikuks ringide tööks? See on reaalne oht, sest kust sa muidu ikka raha võtad. See, et täienduskoolitus, mida on ülimalt tähtsaks peetud, saab paugu pihta ja hakkab kiratsema, on ka reaalsus.
Siin räägiti mingeid nõukogudeaegseid mälestusi. Näen, kuidas me püüdlikult üritame tolleaegseid kogemusi kopeerida, eriti nendessamades eelnõudes. Aastaid tagasi küsiti, mille järgi tunneb nõukogude inimese ära näiteks Stockholmi südalinnas, kuigi see inimene võib hästi riides olla. Põhiliselt jalanõude järgi. Kui kellelgi olid vanemad jalanõud ja need ei olnud hooldatud, siis ta ei olnud ilmselt Rootsist. Nõukogude ajal ehitati, aga ei hooldatud ega täiendatud. Seesama asi, et inimene käib ülikoolis ära, aga täienduskoolitust napib, elab ka meie hariduselus edasi.
Head kolleegid! Ma usun, et hariduselu on võimalik paremaks teha. Ma usun, et ka selle eelnõu mõte on parandada õpetajate heaolu, ja olen veendunud selles, et kui valitsus ei oleks pannud atra hobuse ette vedama, ei oleks kapseldunud propagandistliku 11% külge ega ruttaks ebaõnnestumisi omavalitsuste kaela veeretama, siis oleks asi tunduvalt viljakam. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Lugupeetud kuulajad! Alustan Mailis Repsi sõnavõtust. Mulle tundus, et tema tõlgendus läks küll natukene uitama, ehkki mure selle pärast, kuhu me oma hariduskorraldusega liigume, mis puudutab eelkõige munitsipaalkoolides antavat põhiharidust, on suuresti põhjendatud. Tahan selgelt välja öelda kaks seisukohta ja lükata ümber spekulatiivse arvamuse, mis selles ettekandes kõlas.
Esiteks sain ma aru, et Haridus- ja Teadusministeeriumile ning mulle just nagu heideti ette, et edaspidi ei ole kavas kõikidele kohalikele omavalitsustele isegi alammäärasid tagada. No ei ole niisugust kavatsust! Me oleme korduvalt rõhutanud, et õpetaja ametikoha arvestuslik palk peaks olema 20% kõrgem kehtestatud miinimumist, aga igal juhul peaks olema tagatud miinimum- või alammäärad. Ma usun, et see nii hakkab ka olema. Ei ole mõtet anda inimestele siit Riigikogu puldist signaali, just nagu ootaks neid olukord, kus isegi alammääras ei saa palka välja maksta, sest paha riik on raha ära võtnud ega anna seda tagasi.
Teiseks sain aru, et Mailis Reps nägi selles hariduspoliitikas, mida Haridus- ja Teadusministeerium ellu viib, mingit kardinaalset muutust munitsipaalkoolide toetamises. No ei ole seda! See põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse sõnastus oli seal kirjas ammu enne minu ministriks saamist ja tõenäoliselt jääb sinna kauaks ajaks peale seda, kui minister vahetub. Meie ei ole mingeid muudatusi teinud. Rõhutan veel kord, et täidesaatev võim ei saagi teha midagi muud, kui seaduses on ette nähtud. Seadus ütleb, et riigieelarves nähakse ette toetus. See sõna "toetus" on seal kirjas. Mina ei ole seda välja mõelnud, mina ei ole muutnud varasemat kulude katmise ega toetuse ideoloogiat, vaid see on kogu aeg seaduses olnud. Niisugune spekulatiivne arutelu ei aita meid minu meelest kopika eestki edasi ei teineteisemõistmise ega õpetajate olukorra parandamise teel.
Ka Aadu Musta suust kõlas siin kahel korral väide, et täienduskoolitus kaotatakse. Täienduskoolitust ei kaota mitte keegi ära. Selle maht, ma julgen arvata, pigem kasvab, kui kahaneb. See, missuguse eelarverea peal on täienduskoolituse summad ja kuidas seda rahastamist korraldatakse, see, et raha ei lähe kogumahus otse kooli, vaid osa sellest jaotatakse tsentraliseeritult, ei tähenda, et seda raha ette nähtud ei ole. Keegi ei kavatse täienduskoolitust kaotada, täienduskoolitus jääb alles endises mahus. Loodetavasti võin ma ka kinnitada, et kõik ettenähtud vahendid jõuavad sinna, kuhu nad peavad jõudma, ehk lähevad õpetajate täienduskoolituse korraldamiseks.
Need kolm eksitavat, spekulatiivset seisukohta tahtsin ma hea meelega ümber lükata. Just äsja te ise kutsusite mind eksiväiteid kummutama. Tegin seda hea meelega ka praegu. Tänan!

Suur aitäh, austatud minister! Sulgen läbirääkimised. Rohkem kõnesoove ei ole. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. See kannab numbrit 223 ja selle esitasid Riigikogu liikmed Aadu Must, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljev, Tarmo Tamm, Eldar Efendijev, Peeter Võsa, Vladimir Velman, Mihhail Stalnuhhin, Aivar Riisalu, Valeri Korb, Karel Rüütli, Rein Randver, Jaan Õunapuu, Kalvi Kõva, Indrek Saar ja Inara Luigas 14. novembril 2012. aastal. Arupärimine on Eesti Maaülikooli loomaarstiõppe tuleviku kohta. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Aadu Musta, et ta arupärimist tutvustaks!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma arvan, et sellest teemast ei pea väga pikalt rääkima. Vähemalt ei ole mõtet ette lugeda kogu arupärimise teksti, sest tegemist on ju ajakirjanduses üsna palju räägitud probleemiga. Räägin sellest lühidalt.
Tartus asuv maaülikooli loomaarstiteaduskond on mures oma tuleviku pärast. Väidetavalt ei piisa raha, selleks et käia aja nõuetega kaasas ja õppetööd tänapäevastada sel määral, et see garanteeriks eeloleval akrediteerimisel positiivse akrediteeringu. Ülejäänu on valdavalt emotsioonid. Väidetakse, et maaülikoolil endal ressursse ei jätku. Väidetakse, et tegemist on talupojakeeli öeldes kanaga, kes muneb kuldmune ja keda seetõttu ei maksaks supiks teha. Veel väidetakse, et vahel on meie kõrgharidusmaastikul vaja tõepoolest erakorralisi ressursse, isegi paigalseis või vana taseme säilitamine võib põhjustada seda, et me jääme teistest üha rohkem ja rohkem maha. Nii et joosta tuleb väga kiiresti.
Sellega seoses on arupärijad esitanud neli küsimust, mida tõenäoliselt ei ole mõistlik ette lugeda, sest vastuse käigus tuleb neist nagunii juttu.
Repliigi korras lisan eelmise teema kohta seda, et kiratsemine ja kaotamine on kaks täiesti erinevat asja. Kui me üksteisele ka sõnu suhu paneme, siis ärgem neid valesti tõlgendagem. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud eesistuja! Head kuulajad! Loomaarstiõpe on tõepoolest äärmiselt kulukas. See on ka põhjus, miks arenenud riikides on leitud, et vajalik on üks loomaarstiteaduskond kümne miljoni elaniku kohta. Eestis on elanikke palju vähem kui kümme miljonit ja kümne miljonini ei ulatu ka kolme Balti riigi elanikkond kokku. Sellest hoolimata oleme teinud aastakümneid jõupingutusi, et loomaarstiõpet säilitada ja arendada, sh investeerinud maaülikooli infrastruktuuri kokku üle 16 miljoni euro eri allikatest pärinevaid vahendeid. Selle tulemusena on Eesti üks väheseid Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kes on suutnud välja arendada tingimused selle õppe jaoks ja saanud rahvusvahelise akrediteeringu. Sellelt põhjalt on minu paremat arusaamist pidi võimalik arendada loomaarstiõpet rahvusvahelises koostöös jätkusuutlikult, tagades nii rahvusliku kaadri Eesti Vabariigis kui ka rahvusvahelises koostöös ettevalmistatud veterinaarid naaberriikidele või kaugemalgi asuvatele riikidele. Nüüd vastan konkreetsetele küsimustele.
Esimene küsimus: "Millistel põhjustel keelduti Eesti Maaülikoolile loomaarstiõppeks vajaliku lisaraha eraldamisest?" Eesti Maaülikoolile eraldati 2013. aasta riigieelarves Põllumajandusministeeriumi real 371 129 eurot lisaraha, sellest veterinaarmeditsiiniüliõpilaste praktiliseks väljaõppeks 51 129 eurot ja Märja veiselauda ehituseks võetud pangalaenu tasumiseks 320 000 eurot. Neid lisavahendeid on ühe suhteliselt väikese eriala arengu jaoks olulises mahus. Kõrgharidusreformiga kaasnevalt kasvab kõrgkoolide rahastamine 2013. aasta riigieelarves üle kümne miljoni euro. Oluline osa sellest rahast läheb ka Eesti Maaülikoolile. Loodame, et Eesti Maaülikool, pidades loomaarstiõpet prioriteetseks, leiab, et nende lisavahendite eraldamine loomaarstiõppele on põhjendatud.
Teine küsimus: "Kuidas Haridus- ja Teadusministeerium näeb loomaarstiõppe tulevikku Eestis?" Nagu juba öeldud, on loomaarstiõpe kallis ja orienteerimine ainult Eesti turu vajaduste rahuldamisele on mitu korda kallim kui selle õppe tellimine välisriikidest. Arvestades tehtud investeeringuid ja meie kompetentsust, oleme koos Eesti Maaülikooliga pidanud võimalikuks viia loomaarstiõpe tugevale rahvusvahelisele alusele, pakkudes paralleelselt eestikeelse õppega ka õpet inglise keeles, lähtudes selle õppe rahvusvaheliselt kujunenud hinnatasemest, leides nii lisaraha kliinilise baasi ülalpidamiseks ja eelkõige suurloomakliinikuga seotud kulude katmiseks. Olen veendunud, et kui ministeerium ja maaülikool niimoodi prioriteete seavad, siis võimaldab see kõrvuti teiste Eestis prioriteetsete erialadega ka edaspidi veterinaariaõpet korraldada ja teha seda rahvusvahelistele standarditele vastaval tasemel.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate kõnesoleva probleemi mõju Eesti kui rahvusvahelise hariduskeskuse mainele?" Olen veendunud, et ingliskeelne loomaarstiõppe õppekava parandab Eesti rahvusvahelist mainet kõrghariduse valdkonnas. Praktika on näidanud, et me oleme seda suutnud saavutada Soome üliõpilaste õpetamisel. Mul ei ole kahtlust, et turu avanemine ka teiste riikide üliõpilastele Eesti rahvusvahelist mainet pigem parandab ega tekita juurde probleeme, nagu võis küsijate alltekstist mõista.
Neljas küsimus: "Miks ei ole Haridus- ja Teadusministeerium siiani loomaarstiõppe alarahastuse probleemi lahendanud?" Nagu juba öeldud, Haridus- ja Teadusministeerium on aastate kestel suunanud äärmiselt suure summa lisavahendeid loomaarstiõppesse. Loodame väga, et maaülikool ka oma sisemised prioriteedid paika paneb ja nende erialade õpetamise arvel, mida õpetatakse kümnetes Eestis kõrgkoolides, pöörab suuremat tähelepanu loomaarstiõppele. Rahvusvaheline koostöö, õige prioriteetide seadmine ja senise riikliku toetuse jätkumine tulevikus on minu meelest piisav garantii, et rahvusvahelist kvaliteeti silmaspidav loomaarstiõpe Eesti Vabariigis edaspidigi kestaks. Tänan!

Austatud minister, aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teie seletus oli hästi sümpaatne just selles mõttes, et väga selgelt toodi välja alternatiivid. Kas ma sain õigesti aru, et te jätkate seda, ma veel kord ütlen, ülimalt sümpaatset mõtet, et meie loomaarstiteaduskonna nn teeninduspiirkonnaks võiks lisaks Balti riikidele olla ka Skandinaavia ja sel juhul ei ole vaja teha valikut, kas lõputu õudus või õudne lõpp? On rõhutatud, et kui me üritame veterinaarmeditsiini kunstlikult elus hoida, siis võib see kahjustada teisi erialasid. Aga nüüd läksin ma juba liiga mitme teema juurde. Küsimus oli see: kas lahendus on n-ö täiendav Skandinaavia haridusturu hõivamine?

Kõigepealt, kindlasti ei ole silmas peetud ainuüksi Skandinaavia turgu. Loomaarstiõpe, nagu juba öeldud, on kulukas ja siin kvaliteedi väljaarendamine on üsna suur investeering. Ma näen kasvuruumi eelkõige Baltikumis, ehkki tuleb tõdeda, et ka Läti ja Leedu teevad meeleheitlikke jõupingutusi rahvusvaheliselt akrediteeritud loomaarstiõppe käivitamiseks. Aga ma tahan olla üsna otsekohene ja öelda, et tegelikult me räägime kõrghariduses rahvusvahelisest tööjaotusest. Kui me tahame kõrghariduse edendamisel olla rahvusvaheliselt tõsiselt võetavad, siis peame aru saama, et kui me seame mõne eriala prioriteediks ja tahame õpetada naaberriikide üliõpilasi, siis peame olema valmis loobuma mõne eriala õpetamisest Eesti Vabariigis, nii et see õpe toimuks mõnes meie naaberriigis. Kui suur on meie tegelik valmisolek mõni eriala loovutada, on omaette küsimus. Ma usun, et kui see teema päevakorda kerkib, siis saame näha väga tuliseid debatte ka siin Riigikogus.

Jaan Õunapuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Suur tänu selle väga tasakaaluka ja analüüsiva ettekande eest! Olen maaülikooli vilistlaskogu juhatuse esimees. Minu poole on viimaste kuude jooksul pöördunud paljud inimesed, kes samamoodi tunnevad muret loomaarstiõppe saatuse pärast. Ma veel täna rääkisin maaülikooli õppejõududega. Nad väidavad üheselt, et kõrgharidusreformi mõttes on nende valdkond ebavõrdses olukorras. Kas te saate öelda nendele 220 tudengile, kes sellele kirjale alla kirjutasid, rektorile ja ka õppejõududele, et ministeerium peab seda teemat oluliseks ja veterinaariaharidus ei kao Eestist kuskile?

Lõpliku kinnituse kõikidele asjadele saab kindlasti kirikust, mitte siit Riigikogu saalist. Ajad ja olud muutuvad ning lõplikke lahendusi igavesest ajast igavesti anda on peaaegu võimatu. Aga niisugune otsus, et veterinaariaharidus peaks tulevikus Eestis olemas olema ja rahvusvahelises koostöös peaks sellele ka jätkusuutlikke lahendeid otsima, on olemas. Maaülikooli ning Haridus- ja Teadusministeeriumi teineteisemõistmine on piisavalt hea, et seda väita. Tahan väga selgelt öelda ühte asja. Me peame tegema valikuid, ka maaülikool peab tegema valikuid. Kõigi nende erialade hulgas, mida viimaste aastate jooksul on täiendavalt, täiendavalt ja täiendavalt õpetama hakatud, tuleb teha väike revisjon. Kui see revisjon on tehtud, siis ilmneb, et saavutatud kokkuhoiu abil on võimalik toetada prioriteete. Just seda me peamegi tegema. Kindlasti ei diskrimineeri see maaülikooli. Niisuguseid selgeid prioriteete peavad seadma kõik Eesti ülikoolid, kui nad tahavad pakkuda rahvusvaheliselt konkurentsivõimelist haridust. Nagu ma juba ütlesin, võib-olla tuleb siin Riigikogu saalis otsustada, et mõnes valdkonnas on vaja kõrghariduse andmine lõpetada. Mitte midagi ei ole teha, 1,3 miljoniga ei ole võimalik kogu spektrit katta. Ma arvan, et nii väike riik nagu Eesti on isegi väga hästi esinenud. Ma ei tea ühtegi teist nii väikest riiki, kes suudaks kõrghariduses katta nii laia spektrit, seda emakeeles. Island, Luksemburg, Liechtenstein, Brunei, kes on meist mitu korda rikkamad, pakuvad kõrghariduses mitukümmend korda kitsamat spektrit. See on paraku karm tõde.
Aga tulen veterinaaria juurde tagasi. Meil on nii pikk ajalooline traditsioon, meil on olemas renomee. Enamik Eesti haritud inimesi teab, missugune aeg see oli, kui 19. sajandi keskel tekkis Eestisse veterinaariainstituut ja missugune tähendus oli selle instituudi tekkel kogu keiserliku Venemaa veterinaariale. Ma arvan, et põhjus ei ole selles, et keegi ei tahaks või lööks käega, pigem on asi selles, et probleem on tõepoolest keeruline. Me oleme võtnud endale jämedates joontes öeldes ülesande, mis käib meile kümnekordselt üle jõu, aga kui me oleme nii otsustanud, siis teeme selle ära. Aga teadke, et sellel on hind. Seda hinda tuleb võib-olla hakata mingis mõttes maksma ka teiste otsuste tegemisel.

Kolleeg Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! See debatt loomaarstiõppe rahastamise ümber on üsna pikalt kestnud. Üks probleem, mida te kindlasti teate ning mille üle käib vaidlus Haridus- ja Teadusministeeriumi ning maaülikooli vahel, on see, kes ja mis ulatuses peaks lisaks kliinikumi toetama. Kui me inimarstiõppes oleme selle väga pika ja suure vaidluse tulemusena Haridus- ja Teadusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, haigekassa ja Tartu Ülikooli Kliinikumi vahel kokku leppinud, siis loomaarstiõppe puhul ei ole sellist kokkulepet, millises ulatuses 24-tunnise valvega kliinikut toetatakse. Milline on teie seisukoht, kuidas selle kliinikumi rahastamisega edasi minnakse, et loomaarstiõppes 24-tunnise valvega kliinikum edasi jääks?

Küsimus on selles, mil määral me Eestis n-ö põllumajanduslikel eesmärkidel või muudel, erahuvilistel eesmärkidel seda pidevat valvet vajame, eelkõige suurloomakliinikus. Väikeloomakliinikute ülalpidamine kommertsalusel on enam-vähem korraldatav, suurloomakliiniku kulude katmine on aga problemaatiline. Ma ei ole veendunud, et kõikide nende kulude täies mahus hariduse leivakoti peale võtmine oleks mõistlik lahendus. Olgem realistid: tänapäeva põllumajandustootmises ei ole suurloomade ravimine teatud kriitilises olukorras majanduslikult mõttekas. Seetõttu leitakse erasektoris, selle asemel et maksta mõne tootmislooma tervendamiseks üsna suuri ravitasusid, tavaliselt teine lahendus, mis kahjuks ei seisne looma ravimises, vaid pigem sellele probleemile majanduslikult mõistliku lõpu leidmises.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Te ütlesite, et tingimata on vaja revisjoni. Osaliselt te juba vastasite minu küsimusele, aga ikkagi, kui võtta kokku, siis mis suundi on vaja tingimata revideerida? Aega võib selle jaoks olla juba vähe. Niipalju kui ma aru sain, on see küsimus ka teie arvates aktuaalne ja selle küsimusega venitada ei ole pragmaatiline.

Kui ma sellest küsimusest õigesti aru sain, siis vastan, et pidasin silmas revisjoni, mis käsitleb õppekavu eri kõrgkoolides. Meil on olnud üsna avameelne jutuajamine maaülikooliga majandus- ja äriõppe üle. Seda pakutakse väga paljudes kõrgkoolides. Maaülikool on ütelnud, et nemad õpetavad selles seoses spetsiifiliselt põllumajandusteadusi. Tegelik elu on võib-olla veidi proosalisem. Vähemasti bakalaureusetööde teemadega tutvudes tuleb tunnistada, et põllumajandusteaduste mõistmine on üsna laiapõhjaline. Ma arvan, et piisavalt palju koostööruumi on ka keskkonnateaduste õpetamisel Tartu Ülikoolis, Eesti Maaülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis. On teisigi niisuguseid kattuvaid alasid, kus spetsialiseerumine vabastaks vahendeid nende valdkondade jaoks, millega mitte keegi teine Eestis ei tegele. Tuleb isegi öelda, et mitte keegi teine maailmas ei tegele, sest eestikeelset loomaarstiõpet kuskilt mujalt peale maaülikooli leida ei ole ilmselt kunagi võimalik. Aga ma loomulikult tean, et nende otsuste langetamine ülikoolides ei ole kerge. Ma ei tahaks hakata osutama ülikoolidele ajalist survet, et nad peavad seda kuu või kahe või aasta jooksul tegema. Aga igal juhul selles suunas liikuda tuleb, sest alarahastamise teemat ei tõstata ju ainuüksi veterinaarid, taotlusi alarahastamise lõpetamiseks on Haridus- ja Teadusministeeriumil kümnete kaupa. Veterinaaria on lihtsalt üks valdkond, mis on olnud poliitiliselt piisavalt läbilöögivõimeline selleks, et tuua see teema siia Riigikogu saali.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Härra minister! Humaanmeditsiin ja veterinaarmeditsiin väga paljuski põimuvad või on sarnased. Nagu väidetakse Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas, lasevad paljud noored arstid pärast lõpetamist jalga, aga samas oleksid mitmed Euroopa haiglad nõus nende õppe siin kinni maksma, sest see on nii palju odavam kui mujal Euroopas. Ma usun, et ka veterinaarmeditsiini õppida on meil tunduvalt odavam kui mujal. Kui näiteks seda õpetataks inglise keeles, siis järsku see olekski Eesti Nokia. Neid spetsialiste võiks järjest rohkem välja õpetada ja kui mujal Euroopas või kas või Austraalias on vajadus veterinaaride järele, siis maksku nad see õpe lihtsalt kinni. Kas selliseid projekte on arutatud?

Aitäh küsimast! Mis Eesti Nokiasse puutub, siis kui Soome Nokia saatust vaadata, võiks Eesti Nokia otsimisel võib-olla tuure maha võtta. Aga eks ma ju püüdsingi teile edastada, et tasuline ingliskeelne õpe võiks loomaarstiõppes olla üks majanduslikult mõistlik edasiliikumise tee. See ei oleks kindlasti mitte ainult materiaalse dimensiooniga, vaid sellel oleks ka oma akadeemiline dimensioon. Nii kasvaks meie rahvusvaheline nähtavus ja haare. Ma arvan, et see parandaks ka Eesti kõrghariduse perspektiive laiemalt. Küll aga tuleb tunnistada, et selle õppe täies mahus kinnimaksmine, 100% kommertsalusele viimine on ikkagi üsna küsitav. Kuigi teoreetiliselt on maksujõuline nõudlus maailmas olemas, ei ole sugugi lihtne jõuda kõikide nende inimesteni, kes asuvad Eestist kaugel. Nii et jah, rahvusvaheline koostöö ja tasuline ingliskeelne õpe niisuguses mahus, nagu see objektiivselt ja selle infrastruktuuriga on võimalik, on üks lahendustee. Selle nimel me töötame.

Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma ei plaaninud küsimust esitada. Aga kuna te pidasite sütitava kõne ingliskeelse hariduse teemal, siis mina ühe teise suure keele kõnelejana tunnen huvi, kas te olete ka vene keele suunas midagi sellist mõelnud.

Hoolimata sellest, et vene keel on suure rahva keel ja vene keele oskajaid on maailmas päris palju, on vene keele suutlikkus rahvusvahelisel koolitusturul inglise keelega konkureerida siiski tagasihoidlik. Arvestatavat maksujõulist nõudlust venekeelse õppekava järele oleme hinnanud tagasihoidlikumaks ja seda mitte ainult ministeeriumis, vaid ka maaülikoolis. Ma arvan, et ega seda teemat päris ära unustada ei ole vaja. Teades, et vähemasti õppejõudude vanem põlvkond seda keelt valdab, ei ole see ka keelelises mõttes ületamatu, aga praktilised järeldused, mida ma olen rektoriga arutanud, on jäänud sinna, kuhu need on jäänud: inglise keel on praegu suuremal määral lingua franca kui vene keel.

Austatud minister, aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimissoove ma ei näe. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. See on seitsmes arupärimine ja kannab numbrit 242. Arupärimise on esitanud Mailis Reps, Ester Tuiksoo, Yana Toom, Viktor Vassiljev, Aadu Must, Eldar Efendijev, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Vladimir Velman, Valeri Korb ja Mihhail Stalnuhhin. Arupärimine esitati novembrikuu 15. päeval s.a. Esitatud arupärimine on haridusliku erivajadusega laste õppimisvõimaluste kohta. Arupärimisele vastab haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mailis Repsi, et ta arupärimist tutvustaks!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo! Head Riigikogu liikmed, kolleegid! Nagu ma ütlesin, tutvustades esimest haridusteemalist arupärimist, on meil täna selles valdkonnas arutelu all mitu teemat. Nüüd oleme jõudnud haridusliku erivajadusega laste õpetamiseni.
Eelmine Riigikogu koosseis arutas peaaegu kolm aastat põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Üks olulisemaid muudatusi, mis tehti, oli see, et võimaldati erivajadusega lastel koolis õppida või, täpsustatult, seda võimalust parandati. Rõhutati, et lapsevanem valib ise kooli, kuhu ta soovib oma lapse õppima panna, hoolimata lapse erivajadusest. Niisiis ei käsitleta haridusliku erivajadusega õpilasi enam eriliste koolide õpilastena, vaid õpilastena, kes vajavad eritingimustel õpet, koolist sõltumata. Kõikidel õpilastel, sh haridusliku erivajadusega õpilastel, tekkis põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uue redaktsiooniga õigus õppida ja seda just elukohajärgses koolis.
Mõiste "hariduslik erivajadus" ühtne määratlus kuni uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmiseni puudus. Kindlasti teab ka minister, et Riigikogus olid üsna pikad ja põhjalikud vaidlused, mida see mõiste tähendab, mis on selle eesmärk ja mis ulatuses saab erivajadusega lapsi elukohajärgses koolis piisavalt toetada. Erinevalt samas klassis õppivatest teistest õpilastest vajavad haridusliku erivajadusega lapsed õppetöös eri põhjustel ka erinevat töökava või õppekorraldust. Sellest tulenevalt loodi mitmeid nn väikeklasse ja veel väiksemaid klasse, samuti lausa individuaalõpet. Seetõttu on oluline, et igas koolis oleks hulk tugiteenuseid. Veelgi enam, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uues redaktsioonis toodi lisaks logopeedile, psühholoogile ja eripedagoogile sisse ka sotsiaalpedagoogi ametikoht ning see on seaduse tasandil lausa uus nõue koolidele. Lisati see just seetõttu, et pärast Riigikogu suures saalis ja kultuurikomisjonis toimunud arutelusid leiti, vaadates sotsiaalseid probleeme ühiskonnas, et ilma lisatoeta võib õpilastel ja õpetajatel olla väga raske täielikult õppetööle pühenduda. Lepiti kokku, et koolidel peab olema võimalik kasutada õpilase haridusliku erivajaduse märkamiseks, selgitamiseks ja õppetöö korraldamiseks spetsialistide abi. Ka täna on siin jutuks olnud, kuidas see seadus on rakendunud. 2012. aasta läbirääkimistel kohalike omavalitsustega rahastamise üle leitigi seonduvalt Riigikogu debattidega, et riik rahastab või toetab hariduseraldise kaudu ka tugiteenuseid. See kirjutati kohalike omavalitsuste ja riigi kokkuleppesse sisse.
Meid huvitab, kuidas hindab Haridus- ja Teadusministeerium praegu haridusliku erivajadusega laste õppimisvõimalusi ja kuidas on elukohajärgsed koolid suutnud seda nõuet täita. EHIS-e andmetesse on ju sisse kantud hariduslikud erivajadused, vastavad klassid ja tugistruktuurid. Kindlasti huvitavad meid ka 2013. ja 2014. aasta plaanid tugiteenuste kohta, kas need täpsustuvad ning kas see kõik kirjutatakse uuesti sisse kohalike omavalitsuste ja riigi koostööleppesse. Nagu täna siin kõlama jäi, on selles veidi ebaselgust. Nendes koolides, kes juba tegelevad haridusliku erivajadusega lastega ja kus on rohkem kui üks või kaks väikeklassi, on tekkinud tõsine küsimus, kuidas seda tööd rahastatakse. Praegu ei rahastata seda mitte tulenevalt kohustuslikust 20 või 30 tunnist, vaid ainult kaheksa tunni ulatuses. See on tekitanud erivajadusega lastega tegelevatele koolidele väga suuri raskusi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, et ta arupärimisele vastaks!

Lugupeetud eesistuja! Head küsijad! Räägime nüüd haridusliku erivajadusega laste õppimisvõimalustest. Ma ei tea, mil määral on kõik siin saalis viibijad kursis sellega, kui suurest hulgast õpilastest me selles kontekstis räägime. Hariduse infosüsteemi andmetel on hariduslik erivajadus kantud registrisse umbes 24 000 õpilase puhul, kokku on meil aga ligikaudu 140 000 õpilast. Nii et statistiliselt on erivajadusega iga kuues-seitsmes õpilane. See tähendab omakorda seda, et haridusliku erivajadusega lapsi on kõikides Eesti koolides. Oskust haridusliku erivajadusega toime tulla ei saa seetõttu vallata ainult mõned spetsiifilise ettevalmistuse saanud spetsialistid, vaid see tegevus peab olema integreeritud igapäevasesse õppeprotsessi. Hariduslik erivajadus ei ole midagi erilist selles mõttes, nagu see esineks ainult erilistel tingimustel erilistes koolides ja erilistes klassides, vaid haridusliku erivajadusega õpilased on olemas kõikides klassides.
Nüüd vastused konkreetsetele küsimustele: "Kuidas hindab Haridus- ja Teadusministeerium haridusliku erivajadusega laste võimalusi õppimiseks?" Mailis juhtis täiesti õigustatult tähelepanu sellele, et viimastel aastatel on haridusliku erivajadusega laste õppimistingimustele pööratud üsna palju tähelepanu ja seda on tehtud nii seadusandliku kui ka täidesaatva võimu tasandil. On loodud tugistruktuure, täiendatud õppekavasid, püütud leida mõistlikke või mõistlikumaid lahendusi haridusliku erivajadusega laste õppe korraldamiseks jne. On toimunud põhimõtteline nihe (ehkki see ei ole ulatunud veel igale poole), et haridusliku erivajadusega lapsed peaksid üldjuhul õppima ning võiksid ja saaksid õppida tavakoolis ja tavaklassis. Vaid tõeliselt põhjendatud juhtudel peaks see õpe toimuma haridusliku erivajadusega lastele mõeldud klassides, mis on väiksemad ja nõuavad eritingimusi, nii kasvatuslikke kui ka pedagoogilisi eritingimusi, rääkimata sotsiaalsetest eritingimustest, samuti võib see õpe sel juhul toimuda erikoolides. Oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis välja töötanud haridusliku erivajadusega laste õppe kontseptsiooni, mille alusel tuleb eelseisvatel aastatel langetada terve hulk korralduslikke otsuseid. Ma arvan, et need võimalused on paremad kui kunagi varem, ehkki meil on pikk tee minna nii üldfilosoofilisel tasemel, et näha, mõista ja toetada haridusliku erivajadusega lapsi meie ümber, kui ka korralduslikes küsimustes.
Teine küsimus: "Millisel määral on koolid valmis õpetama hariduslike erivajadustega õpilasi?" Kasutan enam-vähem samu sõnu: nad on kasvavalt valmis. Haridusliku erivajadusega õpilastega seotud probleemid on üha enam integreeritud õpetajate ettevalmistusse, samamoodi ümberõppesse ja täienduskoolitusse. Seda koolitust saanud õpetajate arv tasapisi kasvab. Mõnes koolis on täiendusõpet saanud õpetajaid 50%, 60% või 70%, ehkki keskeltläbi jääb see näitaja 12% ja 20% vahele. Seega on täiendusõppes üsna suur arenguruum.
Kolmas küsimus: "Millised tugistruktuurid on Teie hinnangul vajalikud, et hariduslike erivajadustega lapsi õpetada?" Kindlasti on lisaks sellele, et tavalisi õpetajaid spetsiifiliselt ette valmistatakse, vaja ka kitsamalt eripedagoogilise ettevalmistusega inimesi, olgu need siis logopeedid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid või veel mõne kitsama eriala esindajad. Rääkides tugistruktuuridest, saab rääkida eelkõige korralduslikest küsimustest. Lähtuda tuleb sellestsamast kontseptsioonist, mille me haridusministeeriumis oleme välja töötanud ja kokku leppinud või, õigemini, mida me oleme kokku leppimas, sest lõplikku heakskiitu see kontseptsioon ei ole veel saanud. Need tugistruktuurid on haridusliku erivajadusega laste klassid, mis on koolikorralduslik tugistruktuur, aga vajaduse korral ka haridusliku erivajadusega laste koolid, mis on meil olemas juba ajalooliselt, kuid mille selgem rollijaotus tuleb ilmselt üle vaadata. Erikoolides õppivad õpilased vajavad neid eritingimusi tõepoolest põhjendatud juhtudel. Need koolid ei pea lahendama muid, valdavalt sotsiaalseid probleeme. Lisaks sellele on ilmselt mõistlik väga paljude väiksemate koolide vajaduste rahuldamiseks luua tugikeskusi, kus oleks olemas kompetentsus mitmesuguste väiksemahuliste tugiteenuste pakkumiseks olukorras, kus eraldi ametikoha loomine koolis ei ole põhjendatud. Arvestades asjaolu, et paljudes meie koolides õpib vähem kui sada last, siis iseseisvate ametikohtade loomine ei ole tõenäoliselt alati kõige mõistlikum. Need struktuurid on põhijoontes välja mõeldud, nende komplekteerimine ja väljaarendamine ning vastutuse selgem kindlaksmääramine seisab lähiaastatel ees.
Neljas küsimus: "Millisel määral katab riigi poolt eraldatav haridustoetus tugispetsialistide palku 2013. aastal, millised plaanid on 2014. aastaks?" Kõigepealt, riigi eraldatav raha katab täiel määral tugispetsialistide palgavajaduse riigikoolides. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks teisiti mõeldav. Nii oli see 2012. aastal, nii hakkab see olema 2013. ja 2014. aastal ning sealt edasi. Mis puudutab kohaliku omavalitsuse koolide toetamist, siis see on ette nähtud ka praegu. Haridusliku erivajadusega laste õpetamiseks arvestatakse palju suuremas mahus haridustoetuse vahendeid kui tavalaste puhul. Siin on üks täpsustus: põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei näe ette sihtotstarbelisi eraldisi tugispetsialistide palgakulude katmiseks. Lisakulud õpetajate palkadeks on ette nähtud, neid vahendeid eraldatakse nii aastal 2012 kui ka aastatel 2013 ja 2014. Nii et, head kolleegid Riigikogust, ma arvan, et me peaksime tugispetsialistide teema tõepoolest selgeks rääkima. Hoolimata kokkulepetest eri inimeste ja institutsioonide vahel, millele Mailis Reps viitas, tuleb tõdeda, et õigusriigis saab lähtuda ikkagi ainult seadustest, mitte heade inimeste heas usus sõlmitud kokkulepetest. Sellepärast arvan, et me peame selle teema juurde tagasi tulema põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse tasemel. Kui Riigikogu peab vajalikuks katta munitsipaal- ja erakoolides töötavate tugispetsialistide tööjõukulusid riigieelarve vahenditest, tuleb see regulatsioon ette näha põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Koos selle kohustusega tuleb eraldada lisavahendid nende kulude katmiseks. Kehtiva seaduse kohaselt on see koolipidaja ülesanne. Ei ole mõtet otsida minu seisukohas süüdistusi või etteheiteid kellegi aadressil, pigem on see lihtsalt konstateering. Seadus on täidesaatva võimu jaoks ülim ja selle sätetega vastuollu minemine ei ole mitte probleemi lahendus, vaid lahenduse edasilükkamine.
Kutsun teid üles seda probleemi arutama ja tegema otsust ka lisavahendite kohta, mida kindlasti oleks haridusliku erivajadusega õpilaste õppetingimuste parandamiseks vaja. Tänan!

Austatud minister, aitäh! Teile on mõned küsimused. Aadu Must, palun!

Aitäh! Ühiskonnas tuli korraga ühe ideoloogia lainel kaks muutust. Üks oli see, et erivajadusega lapsed viidi spetsiaalkoolidest üldhariduskoolidesse. See pidi olema ainuke võimalus, et teha neist täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Täpselt samal ajal leiti, et ka need n-ö täiskasvanud asotsiaalid ei peaks olema mitte kuskil eraldi sotsiaalmajades või, jumal hoidku, getodes, vaid nad tuleks hajutada linnas eri kohtadesse laiali. See teine variant on toonud kaasa tohutult tagasilööke. Korteriühistud ei jõua nende inimeste tagant koristada ega suuda neist koolitada täisväärtuslikke inimesi. Juba käivad väga innukalt jutud sellest, et tuleks nad ikkagi panna kuhugi, kus neid rohkem valvatakse jne. Koolides, muide, on öeldud seda, et kuna väga suur osa õpilastest on nagunii puksiirlatikad, kes on küll nõus kohal istuma, aga väga aktiivselt kaasa ei löö, siis on tekkinud uus probleem: kas haridusliku erivajadusega lastega tegelemise teine pool ei tähenda eriti andekatele eriliste tingimuste loomist, et nad nõrgas koolis ei jääks lihtsalt molutama?

Ma arvan, et haridusliku erivajadusega laste võrdlemine asotsiaalselt käituvate kaaskodanikega on kohatu. Olen samal ajal veendunud, et hea kolleeg Aadu Must nii ei mõelnud. Pigem oli see kujundlik võrdlus, mis puudutab kasvatusraskustega ja käitumishäiretega lapsi, kelle puhul vajab tõsist kaalumist, mil määral sekkuda nende perekondade probleemidesse, selleks et tagada teiste inimeste turvalisus ja lastele mõistlikud õppimistingimused. Aga need lapsed moodustavad kaugelt-kaugelt väiksema osa nendest inimestest, kellest me räägime, ehk 24 000 noorest, kellel on eri põhjustel, olgu siis tervislikel või muudel põhjustel, hariduslik erivajadus. Ma arvan, et mustvalge pildi loomine oleks eksitav. Kindlasti on neid noori, lapsi, õpilasi, kellele ja kelle peredele parim lahendus on õpikoht ja ka elukoht erikoolis koos hoolduse ja õpetusega selles mahus, mis on mõistlik ja võimetekohane. Nende õpilaste vägisi üldhariduskooli tavaklassi suunamine ei ole kunagi kõne all olnud. Seda ka keegi ei kavatse. Niisuguste otsustega spekuleerimine ja hirmutamine, ma arvan, ei ole asjakohane. Haridusliku erivajadusega lastele mõeldud erikoolides on riigikoolide tasemel umbes 2000 õppekohta. See on praegu vajalik määr ja see jääb ka tulevikus enam-vähem samasse suurusjärku. Nii et ei ole õigustatud spekulatsioon, et nüüd saadetakse kõik, vabandage väljendust, asotsiaalsed lapsed tavakoolidesse õpirahu rikkuma. Kindlasti on edaspidigi vaja neid koole, mis on mõeldud haridusliku erivajadusega lastele, on vaja ka eriklasse. Küll aga peaksime olema täpsemad näidustustega. Meil on praegu nendes koolides lapsi, kes saaksid suurepäraselt hakkama tavaklassis, aga erinevatel, valdavalt sotsiaalsetel põhjustel on nad lõpetanud lähimas erikoolis. Siin tasuks olla paindlikum ja otsida koos vanematega võimalusi, mida saab pakkuda sotsialiseerumise kaudu. Võib-olla erikoolid häbimärgistavad paljusid lapsi, kes ilma selle stigmata oleksid võimelised arenema palju konkurentsivõimelisemateks ühiskonnaliikmeteks. Ma arvan, et me talitame praegu mõistlikult, püüame luua selgust. Erivajadusega lastele eritingimuste loomine on kindlasti üks osa sellest lahendusest. Vähemaks muuta siin midagi ei ole kavas, ärakaotamisest rääkimata.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma toon ühe näite Narvast ja just Narva Paju Koolist, mida teiegi tingimata teate. See on tavaline kool, ühelt poolt linna piirkondlik kool, aga teiselt poolt ka erivajadusega lastega tegelev kool. Lisaks on seal lasteaed. Aastatega on välja kujunenud sõbraliku kliimaga hea asutus. Sotsialiseerumine selles koolis toimub, spetsialistid on seal väga head. Õpilased lähevad sealt edasi õppima ja tulevad ka tagasi kooli õpetama. Aga seda kooli ühelt poolt mõõdetakse nagu tavakooli. See on seaduse mõttes õige. Kuid teiselt poolt on ta erimudel, mis on ka väärtus. Kuidas ministeerium hindab sellist kogemust? Mida teha, et see ei kaoks?

Niisuguseid koole, mis teevad väga head ja isegi silmapaistvat tööd haridusliku erivajadusega laste koolitamisel, on palju. Kindlasti on nende hulgas Narva Paju Kool ja Vanalinna Hariduskolleegium. Niisuguseid asutusi, eriti suuremates omavalitsustes, on päris palju. Nende rahastamisel või toetamisel riigieelarvest kohaliku omavalitsuse kaudu on arvestatud ka haridusliku erivajadusega lapsi. Niisuguste koolide praktika on väärtuslik. Seda on ka toetatud. Kas piisaval määral või mitte, see on omaette küsimus.
Te aitasite oma küsimusega tulla tagasi ühe teema juurde, mida Mailis Reps natuke puudutas ja millele ma jätsin vastamata. See on rahastamine 20 individuaaltunni mahus. Ma ei tea, miks see varem oli toolide vahele maha kukkunud. Ma olen palunud rahastamismudelisse need 20 tundi sisse kirjutada. See ei ole väga suur summa. Ainus probleem on see, et me tahame olla kindlad, et näidustused on tõepoolest põhjendatud. Esialgne hinnang niisuguste laste koolitamise puhul, mis nõuab n-ö ühe õpilase õpetamisele keskendunud õpet, oli 20 last. Nüüd tuleb välja, et nende laste arv pidevalt kasvab ja keegi ei oska öelda, kui palju neid on. Me ei tohiks luua endale kontrollimatuid probleeme. Kui asi on kontrolli all ja näidustused on põhjendatud, siis tuleks rahastada täismahus, nii nagu seaduses on ette nähtud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma tahtsingi sel teemal rääkida, sest tegelikult oli meil viies küsimus ka. Aga aitäh, et te selle teema juurde tulite! Nagu ma mõistsin, olete valmis 2013. aastal korvama selle puudujäägi, mis koolidele on üsnagi suur, aga riigieelarve mõttes ei ole mitte nii suur summa. Ma loodan, et me räägime ikka juba 2013. aastast. See oli kindlasti üks põhjus, mis ajendas mind seda küsimust esitama. Me oleme põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega tohutuid plaane teinud. Me oleme mitu aastat arutanud, kutsunud kohale spetsialiste ja analüüsinud. Aga kui me läheme praktika juurde, siis need üksikud koolid, kes on olnud eestkõnelejad ja soovitanud kõigile rakendada väikseid klasse, on need, kes kõige rohkem näppude pihta saavad. Tõenäoliselt on nende soov julgustada teisi tavakoole looma näiteks ka Tallinnas väikeklasse sellega pärsitud.

Eks see jutt ole õige. Aga ma siiski siin Riigikogu saalis ütlen, et me peame ka hariduses endale aru andma, kus on mõistlikkuse piir. Ühtpidi oli mul hea meel kuulata oma Saksa kolleegi kiitvaid sõnu pärast külaskäiku Vanalinna Hariduskolleegiumisse. Ta oli tõepoolest üllatunud selle töö kvaliteedist, mida Vanalinna Hariduskolleegiumis tehakse. Siis küsis ta minu käest, kust seda tegevust rahastatakse. Ma ütlesin, et see kõik on riigieelarves ette nähtud. Ta vastas, et Saksa riik küll nii rikas ei ole, et suudaks kõike seda pakkuda. Ma ei kutsu neid otsuseid üle vaatama või seda kõike tagasi keerama, aga kutsun üles kõikide otsuste puhul, millega me tahame siiralt head teha, alati kaaluma otsuste hinda ja seda, kas me tegelikult suudame katta kõiki neid nii otseseid kui ka kaudseid kulusid, mis meie heade otsustega kaasas käivad. Ausalt öeldes on haridusministeeriumi üks raskemaid ülesandeid kuidagi lunastada kõiki neid heas usus välja antud veksleid, olgu siis suulisi või mingisuguseid protokollilisi lubadusi, millel ei ole seaduslikku ega eelarvelist katet. Tagajärg on see, et inimesed on talitanud heas usus, nad on püüdnud anda oma parima, aga lõpuks on tüli majas, sest ressursse ei ole vastutustundlikult planeeritud. Siis tunnevad inimesed ennast petetuna, nii asjaosalised, kes seda kõike korraldavad kas kohalikus omavalitsuses, koolis või haridusministeeriumis, rääkimata lastevanematest, kellele paljudel juhtudel on tundunud, et nende murele on leitud lõplik ja suurepärane lahendus, aga praktiline tulemus on oodatust kaugel. Siis on pettumus õigustatud ja etteheide vastutustundetute otsuste pärast on minu arvates igati põhjendatud. Jagame parem vähem lubadusi, peame kinni kõigest sellest, mida me oleme lubanud, teeme selle ära ja igale uuele lubadusele leiame esimesest hetkest alates eelarvelise rahalise katte. Muidu me tegutseme küll heast südamest, aga tekitame sellega inimestele probleeme. Ega see ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse vaheline pinge ei ole ka pärit kuskilt mujalt kui heas usus tehtud, kuid lõpuni läbimõtlemata otsustest. Nii võtan ma selle kokku. Aga ma loodan, et on siiski olemas arusaam, et seda probleemi ei saa ühepoolselt lahendada, ei ministeeriumis, Riigikogus ega kohalikes omavalitsustes. Tuleb ikkagi maha istuda ja lahendus leida ning sõnastada see niimoodi, et kõik ühtemoodi aru saaksid.

Tänan! Yana Toom, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Suheldes lasteaednikega kuuleme tihtilugu, et erivajadusega lapsi on üha rohkem. On hirm, et see asi läheb veel halvemaks. Kas ministeeriumis on mingisugune prognoos ka selle kohta, et see vajadus võib tulevikus olla suurem kui praegu?

See on niisugune väga keeruline küsimus. Te konstateerisite just nagu tõsiasja, et haridusliku erivajadusega laste arv kasvab. Ma saan sellest loogikast isegi aru. Kui tänavatel on plakatid "Märka ja tunnusta erinevust", siis lõpuks me olemegi kõik haridusliku erivajadusega, kõik, sada protsenti, ja kõige parem oleks, kui maksumaksja meile üks ühele õppe tagaks. Aga te saate isegi aru, et sellel ilusal soovil on teatud mõistlikud piirangud. Tõepoolest näidustatud hariduslikke erivajadusi on siiski meditsiiniliselt ennustatav hulk. Osa nendest, mis on geneetiliselt tingitud, on statistiliselt üsna hästi ennustatavad. Seda näitab tõsiasi, et nende hulk on erinevates populatsioonides üsna konstantne. Ma võtaksin seda arvamust, et haridusliku erivajadusega laste arv kasvab ja see on tohutu probleem, hästi rahulikult. Osa sellest kasvust tuleneb sellest, et me oskame erivajadust paremini diagnoosida või kindlaks määrata, ja osa sellest, et kuna haridusliku erivajadusega laste õpetamiseks antakse kuskilt palju raha, siis on kiusatus neid ka hästi palju üles leida ja kirja panna. Aga ma arvan, et me hariduselus saame nende probleemidega hakkama, nii nagu me ka mujal saame. Mingit üle jõu käivat probleemi ma selles kõiges ei näe.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on mõned tuttavad pered, kus lapsed on käinud erikoolis. Ma vaatasin, kuidas see õppimine seal arenes. Pean tunnustama seda tööd, mida õpetajad nende lastega teevad. Aga kui need lapsed lõpetavad kooli ja lähevad Sotsiaalministeeriumi vastutuse alla, siis, teate, on niisugune tunne, et see töö, mida nende lastega tehti kümne aasta jooksul või natuke kauem, jookseb nagu liiva, sest neil tekivad töökoha leidmisega suured probleemid. Kas te ei leia, et sellel süsteemil peaks terves riigis olema esimene, teine ja kolmas etapp, et need inimesed oleksid pidevalt riigi pilgu all?

On õhtune aeg, aga küsimus on äärmiselt tõsine. Kui nende laste kohustuslik haridustee otsa saab, siis peavad nad astuma tavaellu, kus sotsiaaltoetused on tõepoolest tagasihoidlikud. Need on mitu korda väiksemad kui need summad, mida me kulutame haridussüsteemis. Võib keerata selle asja ka teisipidi ja küsida, kas esimesel seitsmel eluaastal nende õpilaste või laste toetuseks ette nähtud summad on mõistlikul tasemel. Me näeme, et ka enne kooli on need summad palju tagasihoidlikumad. Mõtleme natuke psühholoogiale ja kõigile neile küsimustele, millele meil peaks vastus olema, kui me räägime kitsamas mõttes puudega inimeste ühiskonnaliikmeks olemisest. Kas me jaotame mõistlikult raha, mida me praegu kulutame nende inimeste n-ö koolieelsel ajal, kooliajal ja ülejäänud elu jooksul? Kuidas see terviklik avalik toetus võiks välja näha ja kas need otsused on mõistlikud või ei? Siin on tohutult palju arenemisruumi. Ma mõistan neid vanemaid, kes on üsna nördinud sellest, kuidas riik kohati käitub. Aga positiivse poole pealt võin haridus- ja teadusministrina öelda, et nendest kolmest tsüklist see osa, mis on riigi vastutusel, ehk kohustusliku hariduse osa on vähemasti rahalises mõttes kõige paremini kaetud. See on ilmselt aus väide. Ma ei taha öelda, et midagi ei saa paremaks teha, aga laias plaanis, nagu te selle probleemi tõstatasite, on arenguruumi päris palju.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi kahjuks või õnneks ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Nagu ma juba sissejuhatuses ütlesin, haridusliku erivajadusega laste õpet arutasid Riigikogu kultuurikomisjon ja kohati ka suur saal tõepoolest üsna mitu aastat põhjalikult. Kindlasti teab minister, et korduvalt tõusis kultuurikomisjonis küsimus üles selle nurga alt, mida temagi täna puudutas. Nimelt, kas see tol hetkel nn kolmas peatükk on selles ulatuses, nende mahtude ja nende kohustuste poolest, mida riik ja koolipidaja endale võtavad, reaalselt rahastatav. Hoolimata nendest küsimustest sai lõpuks kokku lepitud just nii, nagu eelnõus kirjas oli. Põhjus, miks see suur vaidlus tugiteenuste üle tekkis, oli see, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uues redaktsioonis nähti ette palju uusi kohustusi. Koolipidajatele, kelleks suuresti on kohalikud omavalitsused, öeldi, et tulenevalt uuest eelnõust, lisandunud kohustustest ja vastastikusest kokkuleppest sõlmisid Vabariigi Valitsus regionaalministri isikus ja kohalikud omavalitsused, keda esindasid linnade ja maaomavalitsuste liit, kokkuleppe, et lisaks logopeedidele, eripedagoogidele ja koolipsühholoogidele rahastatakse haridustoetusest tulevikus ka sotsiaalpedagooge. See jutt, justkui haridustoetusest ei tohiks tugiteenuseid toetada, on uus tõlgendus, mille järgi riik rahastab ainult õpetajaid, klassijuhatajaid ja koolijuhte. See on juriidiliselt üsna huvitav arutelu. Kuid reaalselt on olnud ju aastaid kokkulepe, et lisaks palga alammääradele on haridusasutustes olemas teatud rahaline lõtk. Nüüd küsitakse, kas 2013. aastal võib seda lõtku endiselt kasutada tugiteenuste rahastamiseks, eriti arvestades seda, mida ka minister siin nentis, et haridusliku erivajaduse puhul, näiteks väikeklassis või väiksemas grupis õppimise puhul (vanasti nimetati seda kõrgemaks koefitsiendiks), on tinglikult tugiteenused juba sisse arvestatud.
Teine oluline küsimus on see, et need tavakoolid, kes töötavad erivajadusega lastega ja kus on väikeklassid või individuaalõpe, said peale põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse nn täpsustusi, kuidas ühte või teist gruppi EHIS-e andmetesse pannakse, suure üllatuse osaliseks, kui said teada, et rahastamine on muutunud, viisakalt öeldes, nõrgemaks ehk nii mõnigi kool oli silmitsi puudujäägiga. Täna on siin mainitud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi. Kuid olen küsinud selle kohta päris mitmest koolist, kus on väikeklassid või individuaalõpe, ja võin teile kinnitada, et see probleem ei puuduta ainult ühte kooli. Lihtsalt koolis, kus erivajadusega lapsi on proportsionaalselt vähem, on kool lihtsamini valmis sisemiste ümbertõstmiste ja rahapaigutuste abil need miinused kompenseerima kui koolis, kus haridusliku erivajadusega laste protsent on palju suurem.
Kindlasti ei taha me, et taganetaks nendest lubadustest, mida põhikooli- ja gümnaasiumiseadust vastu võttes siin saalis anti, ja nendest signaalidest, mis saadeti nii lastevanematele kui ka ühiskonda. Kuid kui me nõustume ministri või haridusministeeriumi seisukohaga, et haridusliku erivajadusega laste õpet ei suudeta või ei soovita sellises ulatuses rahastada, siis tuleks kindlasti põhikooli- ja gümnaasiumiseadust uuesti täiendada. Ei tohi öelda, et see on ainuüksi kohalike omavalitsuste või koolide probleem, kui neid kohustusi, mida seadus ette näeb, reaalselt täita ei jõuta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei näe. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Nüüd on kõigil võimalus pärast haamrilööki registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Ootan aktiivset osavõttu! Kõnesoove ei ole, järelikult täna vaba mikrofoni ei toimu. Istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 20.51.