Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame 21. novembri infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63.
Tänases infotunnis osalevad peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja välisminister Urmas Paet.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selle esitab Riigikogu liige Ester Tuiksoo peaminister Andrus Ansipile. Küsimuse teema on finantsperspektiiv. Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud peaminister! 26. oktoobril s.a, esinedes põllumeeste konverentsil Tartus, lubas teie koalitsioonipartneriks oleva erakonna esimees järgmist: "Seni, kuni me ei saa endale sobivat otsetoetuste määra, ei kiida me heaks ka Euroopa Liidu eelarveplaani." Homme olete ülemkogul. Kas teil on koalitsioonipartneriga sellest juttu olnud? Kuidas te ülemkogul käitute?

Aitäh! Me oleme koalitsioonis muidugi arutanud mitmeaastase eelarvekava arenguid ja võimalikke stsenaariume. Meil on ühine seisukoht ka prioriteetide kohta. Meie kõige olulisem eesmärk on saavutada Eestile võimalikult hea netopositsioon. Teatavasti on Eestil mitmes valdkonnas muresid. Ühte te juba nimetasite – ühtne põllumajanduspoliitika. Otsetoetuste määr praegusel kujul meid ei rahulda. 58,6% Euroopa Liidu keskmisest ei ole meie arvates aktsepteeritav. Teine probleem on seotud Ühtekuuluvusfondi laega. Praegu kavandatud lagi meid ei rahulda. Me tunneme, et Eestit karistatakse selle laega kiirete reformide eest. See pole meile vastuvõetav. Kolmandaks, me soovime, et Euroopa ühendamise rahastut rahastataks Euroopa Komisjoni pakutud mahus, aga me teame, et sellele on suur vastuseis. Koalitsioonipartnerid ei ole nõus tegema nendes kolmes Eestile prioriteetses valdkonnas mitte mingisugust pingerida. Kõik need teemad on meile olulised. Kuid olgu veel kord öeldud, et kõige olulisem on Eestile võimalikult hea netopositsioon.

Esimene täpsustav küsimus, Ester Tuiksoo, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud peaminister! Rõõm kuulda nendest Eesti prioriteetidest ja teie kindlameelsusest. Aga ma küsin teie käest veelgi konkreetsemalt: kas teil on sel juhul plaanis olla homme ülemkogul eelarvekava vastu?

Ei, eelarvekava vastu ei ole Eestil küll mõtet olla. Kui rääkida konkreetselt esimese küsimuse ajendiks olnud põllumajanduse ühtsetest otsetoetustest, siis on ütlematagi selge, et ka need kesised variandid, mida on Euroopa Komisjon, eesistujamaa või Herman Van Rompuy põllumeestele pakkunud, on Eesti põllumeestele märksa kasulikumad kui praeguse olukorra jätkumine. Eelarve vetostamine ei ole kindlasti Eesti põllumeeste huvides, küll aga on meie põllumeeste huvides otsetoetuste mahu viimine vähemalt Rumeenia toetuste tasemele. Selle eest kavatsen ma ka ülemkogul seista. Ma arvan, et vetostajaid jätkub seal paraku ilma Eestitagi. Meile kõige kehvem stsenaarium on eelarves kokkuleppele mittejõudmine ja ka poliitilisele kokkuleppele mittejõudmine, kui 27 liikmesriigi vahel ei õnnestu sõlmida eelarvekokkulepet. Meie soovime eelarvet. Kui me ei saa eelarvet täies mahus, siis soovime vähemalt enamiku riikide vahel poliitilist kokkulepet, kuidas praeguse finantsperspektiivi tasemelt tulevikus iga-aastaste eelarvetega jätkata. Aga ma olen siiski optimist ja loodan, et me jõuame uues eelarvekavas kokkuleppele.

Teine täpsustav küsimus, Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud peaminister! 6. novembril aasta põllumehe konverentsil tegi huvitava avalduse Eesti Vabariigi president, öeldes, et kui me Euroopast konkurentsivõimelisemaid tingimusi ei saa, siis kaebame Euroopa Liidu kohtusse. Jällegi jumekas lubadus, võib-olla meile isegi lootust andev. Kuidas te seda lubadust kommenteerite? Kas ka teie olete kaalunud võimalust Eesti nimel kohtusse minna, kui kõik need soovid ei täitu?

Aitäh! Kõigepealt läheme ikka ülemkogule ja üritame kokkulepet sõlmida. Ma ei hakkaks arutlema plaani B, C või D üle ajal, kui me ei ole korralikult asunud arutama esialgset plaani, plaani A. Niipea kui me võtame käsile plaani B või C, võime plaani A ära unustada. Mina keskenduksin praegu küll eelarves kokkuleppele jõudmisele. Ülemkogule lähen ma juba täna õhtul. Ülemkogu algab homme, ilmselt ööl vastu ülehomset toimuvad kõige tulisemad arutlused. Aga põhimõtteliselt võivad need arutlused jätkuda ka reedel, reede öösel vastu laupäeva ning laupäeval. Ma loodan väga, et kogunevate riikide valitsusjuhtidel ja riigipeadel on olemas tahe kokkuleppele jõuda.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui seda finantsperspektiivi pisut laiendada ka Eesti peale, siis peab ütlema, et tuleva aasta eelarve on võrdlemisi vilets, mistõttu Keskerakond on sunnitud ööistungeid korraldama, president on aga sunnitud korraldama ümarlaudu, sest Eesti demokraatia on kriisis. Teid on süüdistatud ülbitsemises ja teie erakonda valedes, mustades rahaskeemides. Siit minu küsimus: kas, härra peaminister, olete koos erakonnakaaslastega kaalunud, et te võiksite peaministri või partei esimehe kohalt tagasi astuda?

Kas see on nüüd teemakohane küsimus?

Mul on palve, et me jääksime teema juurde, milleks on finantsperspektiiv. Aga kui peaminister soovib vastata, siis palun!

Jah! Küllap on Heimar Lenk juba nii kogenud Riigikogu liige, et ta teab, et Eesti kõige populaarsema erakonna esimehel ja peaministril ei ole arukas kutsuda esile valitsuskriisi ajal, kui arutatakse väga tõsiseid finantsküsimusi. See pole üleüldse arukas. Selliseid arutelusid võib pidada Keskerakonna kontoris, aga need ei ole ühiskonnas tõsiselt võetavad alternatiivid.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra peaminister! Kui me vaatame meie riigi rahandust, siis on tunne, et igal pool jääb raha puudu. Me näeme, kuidas tervishoius kasvab omaosalus, sest tõstetakse voodipäeva- ja visiiditasu, õpetajate palkadeks jätkub raha vaid näpuotsaga ja vallad peavad seda juurde otsima, toimetulekutoetus on külmutatud ja kodutarbija on jäetud elektriturul üksinda, kuigi suures osas Euroopa riikides inimesi sel puhul kaitstakse. Öeldakse, et raha ei ole. Tegelikult seda raha kuskil justkui on. Vaadake, kuidas pangad ja teised välisfirmad viivad siit kasumi maksuvabalt välja. Näiteks oli Hansapanga Grupi kasum eelmisel aastal 400 miljonit eurot, aga Eesti sai sellest maksudena vaid 2 miljonit eurot, seega 0,5%. Miks me seda siiski võimaldame?

Austatud proua! Te teate ilmselt suurepäraselt, et Eestis on ettevõtete kasum maksustatud. Kõik ettevõtted maksavad tulumaksu samamoodi, nagu maksavad eraisikud, ka sama määra alusel. Eestis ei ole maksustatud vaid reinvesteeritud kasum. Kui ettevõte investeerib oma kasumi Eestisse, selleks et luua siin uusi töökohti, siis pole see kasum maksustatud. Dividenditulu on Eestis maksustatud. Kui keegi viib kasumit Eestist välja, siis tuleb sellelt maksta ka tulumaksu. Viitamine ettevõtte tulumaksule kui tohutule tuluallikale, millest võiks raha jagada kõikidele, kes tunnevad millestki puudust, on kohatu. Ettevõtted maksavad oma kasumilt tulumaksu, juhul kui see kasum ettevõttest välja võetakse.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea peaminister! Ka mina küsin põllumeestele makstavate toetuste kohta. Teatavasti jõuab homme Brüsselisse Eestist teele läinud Belarusi traktor, mis peaks justkui näitama, et Balti riikides, sh Eestis, on põllumeestele makstavate toetustega probleeme. Põllumajandusorganisatsioonid on kogunud 25 000 allkirja ja saatnud need põllumajandusvolinikule. Lisaks on Läti, Leedu ja Eesti parlamendi maaelukomisjon pöördunud Brüsseli poole ettepanekute ja palvetega suurendada Euroopa Liidu makstavaid põllumajandustoetusi. Mis te arvate, kas sellisest taustaabist ja nendest taustajõududest, olgu selleks siis traktoriga Brüsselisse sõitmine, allkirjade kogumine või parlamendikomisjonis vastuvõetud pöördumised, on teile ülemkogul nende teemade käsitlemisel abi?

Aitäh! Muidugi on kõik sellised aktsioonid abiks. Põllumajandusministril on olnud mitmeid kohtumisi Euroopa Liidu juhtivate tegelastega. Ka mina olen pidanud kohtumisi just nimelt põllumajanduse otsetoetuste teemal. Loomulikult teevad sellised meelsusavaldused ja aktsioonid meie sõnumi kergemini mõistetavaks. Ma võin kinnitada, et Euroopa Parlamendis, sõltumata sellest, missuguse fraktsiooniga on tegemist, valdavalt mõistetakse, et 58,6% Euroopa Liidu keskmisest ei ole õiglane põllumeeste toetamine. Ma räägin Euroopa Rahvaparteist, sotsidest, liberaalidest. Euroopa Parlamendi tasemel saadakse suurepäraselt aru, et praegu Eesti, Läti ja Leedu põllumeestele kavandatud otsetoetuste tase ei ole mõistlik. Kas see mõistmine lõpuks ka eelarvesummades kajastub, on iseküsimus. Loodame, et kajastub. Mina kavatsen selle eest seista.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume teise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Marika Tuus-Laul, sellele vastab põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja teema on Peipsi sibul. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Te kindlasti teate, et Riigikogus on moodustatud Peipsiveere toetusgrupp. Seal on väga palju probleeme, nii seotult kalanduse kui ka Peipsi sibulaga. Me oleme käinud kohapeal ning paljud sealsed inimesed on käinud siin ja teie ministeeriumis. Ka eile olid teie esindajad siin ja me saime väga paljudele küsimustele vastused. Aga ma küsin ikkagi ka teilt. Peipsi sibula kasvatus on saja-aastaste traditsioonidega, see on väga spetsiifiline. Kuidas tagada, et me ei saaks poest (näiteks on toodud Lõunakeskust ja Konsumit) Peipsi sibula pähe Poola sibulat? Mis te arvate, mida tuleks selleks ette võtta?

Aitäh küsimuse eest! Põllumajandusministeeriumis on see teema arutlusel olnud. Me püüame igati kaasa aidata kohalike toodete müügile ja üldse sellele, et oleks rohkem kohalikku toodangut, sh Peipsi sibulat, mis on vähemalt Eestis ajalooliselt teada ja tuntud. Ma arvan, et teie oma küsimusega aitasite selle sibula tuntusele kaasa ja tegite talle head reklaami. Kindlasti hakkavad kaubandusketid üha rohkem Peipsi sibula vastu huvi tundma. Sellega, kui püütakse tarbijat petta, ei pea võitlema Põllumajandusministeerium, vaid tarbija petmine kuulub kaubandusreeglite rikkumise alla ja seda peaks jälgima tarbijakaitse. Meile on kaebusi niisuguste pettuste kohta esitatud ka teiste toiduainetega seoses, näiteks Polli õunte puhul, kui kaupa müüakse Eesti toidu sildi all, aga tegelikult on see välismaine kaup. Eelkõige peavad Tarbijakaitseamet ning Veterinaar- ja Toiduamet jälgima, et kauba nimetus vastaks sellele, mis kaubaga tegemist on, ja kontrollima selle kvaliteeti. Üldjuhul on need organisatsioonid, kui nad on saanud kaebusi või mingeid märkusi, ka reageerinud ja selle olukorra likvideerinud. Nii et minu soovitus on pöörduda ikkagi nende institutsioonide poole, Veterinaar- ja Toiduameti ning Tarbijakaitseameti poole. Ühiselt saame selle pettuse välja juurida. Ega siin paremaid lahendusi ei ole.

Esimene täpsustav küsimus, Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ma püüan veel natuke Peipsi sibulat populariseerida. Mitte igasugune sibul, mida kasvatatakse Peipsi ääres, ei ole Peipsi sibul, vaid see on spetsiifiline sort ja mitte ainult sort, vaid seda ka kasvatatakse teistmoodi kui tavalist sibulat. Peenrad tehakse käsitsi, ei kasutata traktoreid ega mingeid väetisi jne. Aga kuidas seda kõike ikkagi säilitada ja sellega edasi minna nii, et need inimesed hakkaksid ka Euroopa toetusi saama? Me teame, et ilmselt tuleb koostada kvaliteedikava, rajada mittetulundusühing ja VTA-le andmeid anda. Aga see kõik nõuab raha, kusjuures tegemist on Eesti peaaegu kõige vaesema vallaga. Kust need inimesed võiksid seda raha võtta, kas oskate nõu anda?

Aitäh! Seda nõu saaksid nad kindlasti Põllumajandusministeeriumist, ka Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist ning ma arvan, et veel mõningatest valitsemisala asutustest, näiteks Veterinaar- ja Toiduametist. Nii et Põllumajandusministeeriumi valitsemisala asutustest saaksid nad teavet. Kui teil on kohtumisi Peipsi sibula kasvatajatega, siis teavitage neid sellest, et toetuste kohta on võimalik infot saada. Üks võimalus on siin toidukvaliteedi kavad, kus tuleb moodustada tootjarühmad. See võtab küll natuke aega, aga selle tulemusena on võimalik Peipsi sibula spetsiifika välja tuua ja sellele ka rahalist toetust saada. Lisaks on muud toetused, mida me maksame nii Eesti riigi eelarvest kui ka Euroopa Liidu eelarvest. Need on turuarendustoetused (neidki on võimalik juurde saada), pindalatoetused ja ka mahetoetused, kui põllumajandussaadusi kasvatatakse mahedalt, kuid see eeldab vastava ettevalmistusprotsessi läbitegemist. Üleöö on toetust muidugi raske saada, aga võimalikud on ka kiiremad toetused, näiteks igal aastal riigieelarvest makstav turuarendustoetus. Pikemaajalised on mahetoetused, milleks on vaja üleminekuperioodi. Nii et nõuded ja tingimused toetuste taotlemisel on erinevad. Parim lahendus on see, kui nad pöörduvad Põllumajandusministeeriumi, PRIA või Veterinaar- ja Toiduameti poole ning saavad sealt teavet ja abi.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud põllumajandusminister! Projektiga "Eesti toit" tegeldakse Põllumajandusministeeriumis, leebelt öeldes, tagasihoidlikult. Ma arvan, et kui see tegevus oleks olnud natuke edukam, siis oleks ka Peipsi sibul nüüd turul edukam. Kui palju te olete planeerinud järgmise aasta eelarvesse vahendeid projektile "Eesti toit"?

Aitäh! Kahtlemata võiksid paljud projektid olla palju suurejoonelisemad ja enam rahastatud, kui Eesti riigil oleks rohkem raha. Selle vastu ei saa vaielda. Ma ütlen selle programmi kohta, et see on tagasihoidlik, aga edasipüüdlik. Projekt on säilinud ja elanud rasked ajad üle. See, milliseks kujuneb projekt "Eesti toit" 2013. aastal, ei ole tänaseks veel lõplikult selge. Riigikogus riigieelarve menetlus käib. Peale seda, kui riigieelarve on vastu võetud, saame kinnitada kululiigid ministeeriumi sees kuluartiklite viisi. Me ei ole seda teinud, kuna riigieelarve menetlus ei ole lõppenud. Ma võin teile kinnitada, et järgmise aasta eelarves ei ole projekt "Eesti toit" kindlasti väiksema mahuga kui sel aastal. Me räägime ikkagi miljonitest eurodest.

Peep Aru, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Loomulikult on Peipsi sibul väga hea sibul ja erinevalt paljudest teistest sibulatest ajab koorimisel isegi nutma, mis on teatavasti väga hea kvaliteedi tunnus. Proua Tuus kirjeldas siin väga oskuslikult ja teadvalt Peipsi sibula agrotehnikat ja seemnematerjali. Mul on selline küsimus: kui ma seda agrotehnikat korralikult järgin ja kasutan õiget seemet, kas siis ka Viljandis kasvatatud sibul võib kanda Peipsi sibula nime?

Aitäh! Sellele küsimusele on mul raske vastata, sest ma ei ole ekspert. Seda peab tõsiselt arutama ja analüüsima. Ma olen poliitiku ja põllumajandusministrina olnud korduvalt keerulises olukorras, kus on tulnud hääletada, kas üks või teine tõug on Eestis säilinud või mitte. See peaks olema teadlaste ja ekspertide otsustada. Nii on ka nende sortidega. Eks seda peaksid teadlased ja eksperdid ütlema. Aga ma arvan, et tõenäoliselt jääb see ikkagi Peipsiveere monopoliks, sest siin on ka niisugune kultuurilis-geograafiline aspekt. Euroopa Liidus on lausa geograafilise päritolu märgistus olemas. Peipsi sibulale võiks seda kvaliteedikava abil ka taotleda. Selle märgi saamine tähendaks, et mujal seda märki kasutada ei saa ja järelikult tohiks selle märgi all turustada ainult seda kaupa, mis on toodetud just selles piirkonnas. Praegu saan ma vastata, et suure tõenäosusega saab Peipsi sibulat kasvatada ikkagi ainult Peipsi ääres, kui see on ka seaduslikult nii vormistatud ja kvaliteedikavades fikseeritud. Viljandis kasvatatav sibul võiks olla Mulgi sibul või midagi sellist.

Rohkem küsimusi ei ole. Lõpetame Peipsi sibula teema käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. See on tänase infotunni kolmas küsimus. Selle on esitanud Riigikogu liige Inara Luigas, sellele vastab Vabariigi Valitsuse liige, välisminister Urmas Paet ja teema on Eesti ja Venemaa piirileping. Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Riigikogu väliskomisjon koostöös kõigi fraktsioonide ja Riigikogu demokraatide ühendusega tegi valitsusele ettepaneku alustada Venemaaga konsultatsioone mõlemaid pooli rahuldava piirilepingu sõlmimiseks. Elu Eestis on viimasel ajal olnud suhteliselt tormiline. Me teame kõik, et on aset leidnud mitmed vabakondade väljaastumised. Juba teist nädalat menetletakse siin Riigikogu saalis järgmise aasta riigieelarvet. Suurt tähelepanu on pälvinud ka elektri hinna tõus. Meie arvame, et kõik see, mis on seotud piirilepinguga, on jäänud tagaplaanile. Kui ma kohtun Kagu-Eesti inimestega, siis nad tuletavad mulle seda aeg-ajalt meelde ja koputavad mu südametunnistusele. See teema on paljudele inimestele äärmiselt oluline ja äärmiselt oluline on see ka Eesti riigile. Minu küsimus on: kuidas on kulgenud konsultatsioonid?

Aitäh küsimuse eest! Alles vist nädalapäevad tagasi käsitleti seda teemat Riigikogu väliskomisjonis. Nii et ka parlamendis on see hiljuti jutuks olnud. Üks Eesti ja Venemaa välisministeeriumi esindajate kokkusaamine konsultatsioonide raames toimus mäletatavasti oktoobri viimasel päeval ja järgmine tuleb suure tõenäosusega 10. detsembril. Kui esimene kokkusaamine oli peamiselt selline esmakordne tutvumiskohtumine nende inimeste vahel, kes neid konsultatsioone peavad, siis detsembrikuisel kohtumisel vaadatakse eeldatavalt ka lepete võimalikku teksti. Aga nagu ma olen korduvalt öelnud ja nagu on ka selge, need konsultatsioonid ei hõlma seda osa piirilepete tekstidest, mis käsitlevad piirijoone kulgemist ja mille üle üksteist aastat, kuni 2005. aastani, läbirääkimisi peeti.

Esimene täpsustav küsimus, Inara Luigas, palun!

Austatud välisminister! Aitäh vastuse eest! Välisministeeriumi asekantsler Lauri Bambus on ajalehes Postimees öelnud, et Tartu rahuleppe sissetoomine mingisse konkreetsesse lepingusse ei ole kõige aktuaalsem, kuid samas ta toonitas, et see on Eesti riigi jaoks ülioluline. Praegu jääb konsultatsioonidest ja kogu infost mulje, et mõlemad riigid on väga huvitatud, et riikide vahel oleks tulevikus korralikult markeeritud riigipiir, ja soovitakse jõuda niikaugele, et mõlema riigi parlamendid lepingu ka ratifitseeriksid. Olles ise parlamendi liige, ei sooviks ma küll sellist menetluse käiku, et ratifitseerimisele tulev leping ehmataks ning tegu oleks järeleandliku ja õiguslikku järjepidevust murdva piirilepinguga. Siin on Riigikogul väga suur roll. Milline võiks olla töövorm, et ka Riigikogu liikmed oleksid asjast jooksvalt informeeritud?

Vormi on ju Riigikogu oma fraktsioonide ja väliskomisjoni ühiskirjaga valitsusele ette andnud. Seal on öeldud, et soovitakse, et piirilepped saavad jõusse, järgides õigusliku järjepidevuse printsiipi. Selles mõttes on Riigikogu väga selgelt nendele konsultatsioonidele oma raamid andnud. Täpselt nendes raamides neid konsultatsioone ka peetakse. Samamoodi on kokku lepitud Riigikogu väliskomisjoniga, et nii enne kui ka pärast kõiki konsultatsiooniteemalisi kohtumisi toimub väliskomisjoni kaudu väga tihe infovahetus. See toimus ka hiljuti. Väliskomisjoni istungil, kus me sellest viimati rääkisime, ei osalenud ainult väliskomisjoni liikmed, vaid samuti kõik teised Riigikogu liikmetest huvilised. Nii et üks väga selge töövorm siin parlamendis on osalemine sellel väliskomisjoni istungil, kus need teemad on jutuks, nii enne kui ka pärast kõnelustevooru. Aga ma veel kord rõhutan, et need n-ö raamid pani Riigikogu oma kõigi fraktsioonide ühiskirjaga väga selgelt paika.

Teine täpsustav küsimus, Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ajakirjanduses ja komisjonis on kõlanud jutt, et piirilepingu üle peetavate kõneluste taasalustamise ettepaneku on teinud teine pool ehk Venemaa ja meie oleme selle kenasti vastu võtnud. Kindlasti on piirileping hea ja vajalik asi Eesti riigi jaoks, kuid kartus tuleviku pärast jääb. Teades, et Venemaa Föderatsioon loodab saada peatselt Euroopa Liiduga viisavabaduse, tekib selline paratamatu kahtluseuss, et just sellepärast on neil hädasti tarvis ka piirilepingut. Kas Eesti riigil on praegu väga suur vajadus alustada konsultatsioone ja kas meil on suur vajadus piirilepingu järele?

Ma muidugi loodan, et kõikvõimalikke kartusi ja hirme oleks ikkagi võimalikult vähe. Ei pea kogu aeg kõiki asju kartma ja pelgama. See, et riikidel on sõlmitud piirilepped naabritega, on rahvusvahelises elus tavapärane praktika. Piirilepete puudumine on pigem erand kui reegel. Nii et kui riikide vahel on riigipiir, siis üldjuhul on selle fikseerinud ka vastav dokument ehk piirileping. Nii see tavapäraselt on ja ma ei näe põhjust, miks Eesti ja Venemaa peaksid siin olema erand. Mis puudutab seda, kellele seda vaja on, siis ma arvan, et tulenevalt rahvusvahelisest praktikast ongi seda vaja mõlemale poolele. Ma arvan, et kui püüda üle mõelda või müstifitseerida, kartes, et äkki kuskil on mingi eriti peen tagamõte, siis see ei vii kuhugi. Mis Euroopa Liidu ja Venemaa viisavabadust puudutab, siis siin on Euroopa Liidu ja Venemaa vahelised konsultatsioonid või kõnelused käinud juba mõnda aega. Seal on terve hulk tingimusi, mis on seatud selleks, et need kõnelused võiksid kunagi positiivselt lõppeda. Need tingimused on avalikud. Nii et ka sealt ei ole kindlasti mõtet otsida mingit varjatud päevakava või aspekte. Ma arvan, et nüüd, kui me oleme 21 aastat Eesti riigis saanud asju kujundada nii, nagu me ise tahame, võiksime olla selleski osas palju enesekindlamad. Ka sellestsamast õigusliku järjepidevuse temaatikast rääkides tuleb öelda, et me teame ise väga hästi, et õiguslik järjepidevus Eestis on olemas, Eesti Vabariik kuulutati välja aastal 1918. Ei saa kogu aeg kahtlustada, et kuskil on mingi kahepoolne leping, mis võib selle printsiibi kahtluse alla seada. Eesti tegutseb väga selgelt rahvusvahelises kogukonnas, me oleme vastu võetud olulistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja keegi ei ole meie õiguslikku järjepidevust vaidlustanud.

Austatud minister, teie aeg on läbi. Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! Austatud välisminister, kes te olete üks pikima staažiga välisministreid Euroopa Liidus! Kui sageli teie praktikas, kui te kohtute oma kolleegidega, välisministritega, on kujunenud probleemiks see, et meil puudub de iure Eesti ja Venemaa piirileping, kuigi de facto on see olemas? Kas see on olnud probleem? On teil seda oma praktikas ette tulnud?

Ei ole.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! See on tore, et Venemaa ja Eesti piirilepingu küsimus on tõstetud jälle töölauale ja sellega aktiivselt tegeldakse. Aga minu küsimus puudutab piiri praktilist ületamist. Me teame, et siin on probleeme. Alles hiljuti juhtis õiguskantsler tähelepanu, et Maksu- ja Tolliamet kiusab inimesi jne. Kas nendel läbirääkimistel puudutavad mõlemad riigid ka piiriületamise praktilisi küsimusi?

Ei, need konsultatsioonid on ainult selleks, et teha kindlaks, kas on võimalik leida ühine lahendus sellele, et need piirilepped, mille sisus 2005. aastal kokku lepiti, saaksid jõusse. Igasugustest tehnilistest aspektidest, mis kuuluvad teiste ametkondade ja ministeeriumide pädevusse, nendel konsultatsioonidel ei kõnelda. Küll käsitletakse neid kõikvõimalikes teistes formaatides, siin on nii majandusalaseid, Euroopa Liidu poliitika alaseid kui ka poliitilisi konsultatsioone Venemaa Föderatsiooniga. Nii et piiriületamise probleeme ja sellega seonduvat on käsitletud ja käsitletakse nendel traditsioonilistel ja regulaarselt toimuvatel konsultatsioonidel ka edaspidi.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume neljanda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Priit Toobal, sellele vastab peaminister Andrus Ansip ja teema on elektri hinna tõus. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Olin möödunud laupäeval kahel kohtumisel rahvaga Kuressaares ja Orissaares. Arusaadavatel põhjustel oli ka seal teemaks elektri hinna tõus ja paketivalik, mis on vaja ära teha enne 10. detsembrit. Inimesed rääkisid, kuidas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on saatnud brošüüre selle kohta, mida tuleb tähele panna, kui paketti valida. Kõik see on väga tervitatav ja tänuväärne, aga inimestel tekkis reaalne küsimus, kuidas ja kus saab seda paketti valida, kui inimesel ei ole arvutit ega internetiühendust. Kui päris aus olla, siis jäin ma vastuse võlgu ja lubasin seda küsida teilt kui peaministrilt. Kuidas peaksid valima paketti inimesed, kellel ei ole arvutit ega internetiühendust? Ükski infopunkt seda võimalust ei paku. Eesti Post pakub küll Eesti Energiaga lepingu sõlmimise võimalust. Aga kus maal elav inimene, kes tihtipeale on pensionär, seda paketti ikkagi valima peaks?

Aitäh! See on küll suhteliselt haruldane, et ligipääsu internetile üleüldse ei ole. Kui kodus pole internetiühendust, siis on olemas avalikud internetipunktid. Maal on internetipunktid näiteks raamatukogudes. Kui kodanikul on tõepoolest selline tehniline mure, et puudub ligipääs internetile, siis ma usun, et kõik kohalikud omavalitsused on valmis sellist kodanikku aitama.

Esimene täpsustav küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh! Siit tuleneb minu esimene täpsustav küsimus. Ka mina arvan, et kohalikud omavalitsused võiksid siin inimestele appi tulla ja peaksid seda tegema. Näiteks on Tallinn loonud üheksa sellist infopunkti, kus saab nõu küsida. Sealne töötaja vajaduse korral abistab internetis valiku tegemisel ja aitab ka tehniliselt. Mis te arvate, kas teisedki Eesti omavalitsused võiksid infopunkte luua? Näiteks arutab Kuressaare Linnavolikogu tõenäoliselt seda oma homsel istungil. Mis teie seisukoht on? Kas riik ja kohalikud omavalitsused peaksid inimestele neis küsimustes appi tulema?

Aitäh! Ma arvan, et praegu kurdavad meie inimesed pigem info ülekülluse üle. Kuna infot on hästi palju, siis on valikut teha raske. Tahetakse saada rohkem analüüsi, erinevate isikute hinnanguid pakutud pakettidele. Kui kohalik omavalitsus on autoriteetne hinnangu andja, siis on ainult tervitatav, kui kohalik omavalitsus tõepoolest kodanikule appi tuleb. Ma olen ka varem öelnud, et paketiga liitumine ei ole midagi niisugust, millega tuleks ilmtingimata kiirustada. Kui mõni pakett tundub tarbijale märksa kasulikum kui üldteenus, siis on kiirustamine loomulikult kasulik, sest nii hoitakse raha kokku. Kui aga selgust ei ole, siis on mõistlik otsustamist edasi lükata senikaua, kuni hakkavad tulema eri ühiskonnagruppide hinnangud pakettidele. Küllap siis jõuab selle liitumisotsuse ära teha.

Teine täpsustav küsimus, Priit Toobal, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Ma olen teiega selles osas nõus, et pigem on meil info üleküllus. Ettevõtted saadavad oma brošüüre ja reklaammaterjale ning kokku on 86 paketti, mille hulgast on väga raske valikut teha. Küsimus on pigem selles, et inimestel on puudu reaalsest tehnilisest abist, kuidas seda paketti valida. Aga minu kolmas küsimus puudutab elektri hinda. Keskerakond on teinud ettepaneku alandada elektriaktsiisi. Euroopa Liit on kehtestanud miinimummäära, mis on 1 euro. Eesti riik on tõstnud selle 4,5 kordseks ehk Eestis on see aktsiis 4,47 eurot. Kas te olete ka praegu seda meelt, et õige on mitte toetada Keskerakonna ettepanekut, mitte tulla inimestele appi ning mitte alandada elektriaktsiisi juba järgmisel aastal?

Aitäh! Jah, ma olen jätkuvalt seda meelt, et elektriaktsiisi ei ole mõistlik alandada. Me mäletatavasti kehtestasime elektriaktsiisi seetõttu, et Euroopa regulatsioonid nõuavad elektriaktsiisi kehtestamist. Aga me ei kehtestanud seda elektriaktsiisi tühjale kohale, vaid siis, kui me kehtestasime elektriaktsiisi, kaotasime elektrienergia tootmisele kehtestatud õhusaastetasu. Aktsiis asendas õhusaastetasu. Võin öelda, et sellist praktikat on rakendatud ka mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Mulle praegu meenub näiteks Taani, kus kodutarbija makstav elektriaktsiis sisaldab ka süsinikdioksiidi emissiooni tasu ehk õhusaastetasu ja see aktsiis on Eesti omast koguni 24 korda suurem. Hollandis on elektriaktsiis 25,5 korda suurem kui Eestis. Rootsis on see 7,1 korda suurem, märkimisväärselt suurem kui Eestis. Nii et on väga erinevaid praktikaid. Kui Eestis elektriaktsiis täiesti ära kaotada, siis see tähendab, et eelarvesse jääb laekumata 33 miljonit eurot. See tähendab, et tuleb kas vähendada pensione või jääb mingi sotsiaalabi osutamata. See ei ole mõistlik. Kui aktsiis ära kaotada, siis ei võida sellest mitte kõige vaesemad, need, kes riigi abi vajavad, vaid võidavad need, kes kõige rohkem elektrit tarbivad. Minu meelest ei ole see õiglane.

Läheme nüüd kohapeal registreeritud küsimuste juurde. Marika Tuus-Laul, palun!

Vastuseks minu küsimusele, kuidas välisfirmad siit kasumeid välja viivad, ütlesite, et see küsimus oli kohatu. Mina ütlen, et vastus oli kohatu, sest me oleme oma tulumaksusüsteemiga, kus ei maksustata ettevõtte kogu kasumit, vaid ainult dividendina väljavõetud raha, maailmas ainulaadsed. Aga nüüd elektri kohta. Äripäev avaldas hiljuti elektritööstuste liidu Eurelectric andmed, kus öeldi, et 27 liikmesriigist 19 reguleerivad kodutarbijate elektri hinda. See tähendab, et Euroopa Liidus reguleeritakse elektri hinda ka peale turu avanemist. Kehva sissetulekuga inimestele ja invaliididele on kehtestatud soodushind. Miks meie seda ei tee?

Aitäh! Eks see ole sotsiaalabisüsteemide valiku küsimus. Eestis kogutakse kokku maksuraha ja osutatakse inimestele abi kas rahaliselt või teenusena. Mõnes riigis, näiteks Ühendkuningriigis, kasutatakse ka erinevaid käibemaksumäärasid sotsiaalabi osutamiseks. Mõnes riigis kasutatakse erinevaid kaupade alandatud hinnamäärasid, selleks et raskustes olevaid sotsiaalseid gruppe abistada. See on valikute küsimus. Eestis on senine toimetulekutoetuste süsteem ennast hästi õigustanud. Toimetulekutoetus jõuab tõepoolest abivajajateni. Väidan, et kitsastes oludes on sotsiaalabisüsteemi efektiivsus ülimalt oluline. Kui osutatakse abi erinevate maksumäärade kaudu või müüakse kaupu teatud sotsiaalsetele gruppidele odavamalt, siis ei ole riigiabi efektiivsus minu hinnangul sellisel tasemel, nagu ta on siis, kui makstakse toimetulekutoetust otse abivajajatele.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kui te vastasite kolleegi küsimusele, siis tõite näiteid Taanist ja Rootsist. Aga seal on ka palgad teistsugused. Meie pensionärid ja väikesepalgalised töötajad kindlasti kannatavad elektri hinna nii suure tõusu tõttu, mis on keskmiselt 16–20%. Ma tahan teie käest küsida, miks te pole arvestanud sotsiaaldemokraatide ettepanekuid, mis on näinud ette, kuidas elektri hinda alandada. Samuti oleme teinud Keskerakonnaga analoogse ettepaneku alandada elektriaktsiis Euroopa Liidu miinimumtasemele. Miks te ei taha Eesti rahvast aidata?

Aitäh! Kogudes kokku elektriaktsiisist 33 miljonit eurot, aitame selle rahaga eelarve kaudu Eesti rahvast. Me aitame neid, kes tõepoolest abi vajavad. Kui Eestis ei oleks elektriaktsiisi, kui omal ajal ei oleks õhusaastetasu aktsiisiga asendatud, siis oleks see loonud paremad konkurentsitingimused imporditud elektrile. Aga tunnistagem, et õhusaaste saaksime ka Venemaalt imporditud elektri puhul siia Eestisse niikuinii. Seega, aktsiis kaitseb mingil määral meie turgu odavama imporditud elektri eest. Ka seda aspekti ei maksa unustada. Ma küll ei sooviks meie tootjaid kuidagi kehvemasse konkurentsipositsiooni asetada, võrreldes piiritaguste tootjatega, kelle saaste me endale siia saame.

Marianne Mikko, palun!

Lugupeetud peaminister! Sotsiaaldemokraadina jätkan ma sedasama solidaarset joont nagu Heljo Pikhofki, mõeldes pensionäridele, noortele peredele, üksikemadele ja sellele, mis juhtub nendega siis, kui elektri hind tõuseb. Pöördun teie poole küsimusega, et saada teada, kui palju te olete kursis reaalse eluga kaugemal Stenbocki majast. Kui suur oli teie pere elektriarve möödunud kuul?

Minu elektriarve oli 57 eurot.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Härra peaminister! Elektriaktsiisist saadav tulu võrdub sisuliselt sama summaga, mis tehakse ESM-i sissemakseks, s.o 30 miljonit eurot. Kas selles olukorras, kus elektri hinna tõus on nii järsk, ei oleks Eesti riigil tark järgmisel aastal ESM-i sissemakset 30 miljonit + 30 miljonit mitte teha, vaid maksta ainult 30 miljonit eurot?

Aitäh! Mul on muidugi suhteliselt ebamugav vastata sellistele küsimustele, kus ühele kaalukausile asetatakse riigi ja eurotsooni stabiilsus ning teisele hinnatõusust tulenevad probleemid. Need ei ole võrreldavad. Samamoodi nagu ma ei mõista neid, kes ütlevad, et riigi kaitsmist ei ole Eestis mõtet üleüldse finantseerida, parem see raha kuhugi mujale ära kulutada, ei mõista ma ka neid, kelle meelest eurotsooni stabiilsus on mingi tühi-tähi, mis Eesti inimest üldse ei puuduta. Puudutab küll.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust veel lisaks. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea peaminister! Väga palju on viimasel ajal olnud juttu elektri hinnast. Me teame, et elektri tarbijahinnast moodustab võrgutasu Eestis 40–50%, teistes Euroopa riikides on võrgutasu osa keskmiselt 30%. Olen juhtinud majandusministeeriumi tähelepanu sellele, et me kohati ehitame lausa kuldseid võrke, st tehniliselt liiga kalleid. Kas te peate näiteks õigeks, et viimase kümne aasta jooksul vahetatakse juba kolmandat korda välja arvesteid? Kui arvestada, et Eesti Energial on 800 000 tarbijat, siis üks arvestite vahetamise ring läheb maksma 60 miljonit eurot. Kas majandusministeerium ei peaks sekkuma sellesse n-ö kuldsete võrkude ehitamisse?

Aitäh! Ma ei nõustu küsimusega selles osas, mis puudutab võrkude ehitamist. Võrke ehitada on vaja. Võrgud on olnud nõukogude aja pärandina suhteliselt kehvas olukorras. Sinna tehtavad investeeringud on ülimalt vajalikud. Mõneti võime Eesti praegust olukorda võrrelda kümmekonna aasta taguse olukorraga Ida-Saksamaal. Näiteks olid veetariifid Ida-Saksamaal siis neli-viis korda kõrgemad kui Lääne-Saksamaal, seda hoolimata asjaolust, et Ida-Saksamaal olid palgad märksa kehvemad kui Lääne-Saksamaal. Aga põhjus oli kõigile selgelt arusaadav. Kui Lääne-Saksamaal tehti 50 aasta jooksul pidevalt vajalikke investeeringuid, siis Ida-Saksamaal jäeti need tegemata. Täpselt samasuguses investeeringunappuses on tegelikult meie ülekandevõrgud. See, mis on omal ajal tegemata jäetud, tuleb praegu tasa teha. Küll olen ma teiega nõus selles osas, mis puudutab arvesteid. Ka mina ei pea õigeks arvestite nii sagedast vahetamist, ehkki ma mõistan neid, kes selle vahetamisega tegelevad. Väide on nimelt see, et uute arvestitega vähendatakse väga tugevalt elektrienergiakadusid ja lõppkokkuvõttes on investeering tasuv.

Helmen Kütt, palun!

Tänan! Lugupeetud peaminister! Ma olen teie mõne vastusega elektri hinna tõusu kompenseerimise kohta peaaegu nõus, hoolimata sellest, et toimetulekupiir on iseasi. Aga küsimus puudutab seda, et lapsetoetused lähevad praegu toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka. Perel, kes hakkab aasta keskelt ehk juulist saama vajaduspõhist lapsetoetust, see täiendav, üle üheksaeurone lapsetoetus selle arvestuse sisse ei lähe, kuid perel, kes seda vajaduspõhist lapsetoetust saama ei hakka, läheb see 19 eurot ja 18 senti arvestuse sisse. Seoses elektri hinna tõusuga võib öelda, et nende olukord ei muutu ja küllap omavalitsus selle kõik kompenseerib. Tegelikult oleks peredel, eriti lastega peredel tunduvalt kergem hakkama saada, kui ka see 19 eurot ei läheks sissetuleku hulka. Miks te ei taha arvestada ettepanekut, mille on esitanud opositsioonierakonnad?

Aitäh! Küllap hea küsija ise teab, miks. Küsimus on rahapuuduses. Kui riigil jätkuks raha, küllap võiks siis nii, nagu sotsiaaldemokraadid on soovinud, lapsetoetusi kolmekordistada või nii, nagu mina sisimas soovin, 30-kordistada. Aga paraku on meie ressursid piiratud ja me peame olemasolevate ressurssidega hakkama saama. Milleni viib üle jõu elamine, seda me näeme praegu väga paljude Euroopa riikide näitel.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Head Riigikogu liikmed ja austatud valitsusliikmed! Me oleme kõik registreeritud küsimused läbi vaadanud. Samas on infotunni lõpuni jäänud veel mõni minut. Kui keegi tahab küsida, siis palun vajutage klahvile "Sõna" ning öelge, kelle käest ja mida te küsite. Kajar Lember, palun!

Aitäh! Ma küsin põllumajandusministri käest. Me oleme siin õigustatult mures inimeste, demokraatia ja kõige muu pärast. Aga ma küsin vahepeal taas kord hobuste kohta. Me alles mõni aeg tagasi rääkisime Tori hobustest ja Tori hobuste registri pidamisest. Vahepeal on juhtunud selline asi, et teie n-ö allasutus, Veterinaar- ja Toiduamet, kes Eesti Hobusekasvatajate Seltsilt justkui vana tõugu Tori hobuse pidamise õiguse teisele seltsile andis, on kohtus saanud kaotuse osaliseks. Mis ministeeriumi või ministri arvates sellest teemast edasi saab?

Aitäh küsimuse eest! Siin on tegemist mitme probleemiga. Üks on tõuraamatu pidamine ja selle peatamine. Teine teema puudutab vana Tori tõu olemasolu iseseisva tõuna või mitte, seda, kuidas see probleem n-ö Tori tõu sees lahendada. Minul oli esmaspäeval kohtumine Eesti Hobusekasvatajate Seltsi esindajatega ja me leppisime kokku, et neljapäeval on kõik osapooled ümber laua ja loodetavasti leitakse probleemile hea lahendus. Täna kell 12 algas Põllumajandusministeeriumis nõupidamine, kus on Veterinaar- ja Toiduameti, Eesti Hobusekasvatajate Seltsi ja ka Põllumajandusministeeriumi esindajad. Ma usun, et me leiame seal sellise lahenduse, et lõpetatakse see tõuraamatu pidamise peatamine, mis on tingitud justkui tõuaretusprogrammi teatud puudustest. Mis puudutab nüüd tõuküsimusi, siis siin ma loodan, et see jääb ekspertide ja teadlaste pärusmaaks. Mina ei oska siin küll midagi öelda. Enne oli juttu Peipsi sibulast. Ma ei ole spetsialist, et seda hinnata. See peab jääma ekspertide ja teadlaste otsustada. Küllap see siis nii ka jääb ja küllap siin kokku lepitakse.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, hea juhataja! Minu küsimus on härra peaministrile. Te panite eelmisele küsimusele vastates mulle suhu sõnu, mida ma pole öelnud. Ma pole seadnud kahtluse alla Euroopa Liidu solidaarsust ega Eesti riigi kaitsevõimet. Minu küsimus oli ajendatud sellest, et ESM-i esialgses lepingus oli kokku lepitud, et Eesti riik teeb igal aastal 30 miljoni euro suuruse sissemakse, nüüd aga tehakse need sissemaksed kiirendatud korras: 30 miljonit + 30 miljonit eurot aastas. Kas see on praeguses olukorras tark?

Aitäh! Jah, see on praeguses olukorras tark. Nagu te teate, on kiirendatud sissemaksmises kokku lepitud. Selles teadmises langetas minu teada oma otsuse ka Riigikogu. Sissemakse tegemata jätmine tähendab, et Eesti jääb sisuliselt stabiilsusmehhanismist kõrvale. Seda ma õigeks ei pea.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Ka minu küsimus on peaminister Andrus Ansipile. See käsitleb valitsuse kava vabastada riigiasutuste all olev maa maamaksust, viia see maks nullmäärani. Ma olen kuulnud, et seda, kui riik enda asutuste all olevalt maalt maksu ära kaotab, ei ole plaanis kohalikele omavalitsustele kompenseerida. Ma loodan, et see, mis ma olen kuulnud, ei vasta tõele ja riik tegelikult plaanib kohalikele omavalitsustele selle summa kompenseerida. Kuidas siis tegelikult on? See eelnõu tuleb arutelu alla ja seda on võimalik küsida ka rahandusminister Jürgen Ligi käest, aga ma kasutan võimalust ja küsin peaministrilt: kas riik tulevikus kompenseerib kohalikele omavalitsustele riigiasutuste all oleva maa maamaksu või ei?

Kompenseerib. Ta kompenseerib ka nendele, kes kaotasid kodualuse maa maksu ära enne, kui see seadus jõustus. Kompenseeritakse ka administratiivkulud.

Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed, ma tänan teid vastuste eest! Head ametikaaslased, ma tänan teid küsimuste eest! Infotund on lõppenud.