Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu üheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kaks seaduseelnõu. Esiteks, rahvusvahelise tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; teiseks, ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel võtnud vastu kaks seaduseelnõu. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd annan edasi järgmise teate. Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole, keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele, sotsiaalminister Hanno Pevkurile, põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile, kultuuriminister Rein Langile, justiitsminister Kristen Michalile ning regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Lugupeetud kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Head kolleegid, asume kinnitama selle nädala päevakorda. Selles on mõningad täiendused. Palun tähelepanu! Majanduskomisjon teeb ettepaneku jätta selle nädala päevakorrast välja kolmapäeva kolmas päevakorrapunkt, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud planeerimisseaduse muutmise seaduse eelnõu 247 teine lugemine. Just praegu tuli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek lükata teisipäevane päevakorrapunkt nr 17 – see on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 277 esimene lugemine – edasi järgmisele töönädalale.
Nende kahe parandusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada! Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 71 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Valeri Korbi, Tarmo Tamme, Viktor Vassiljevi, Aivar Riisalu, Yana Toomi, Enn Eesmaa ja Mailis Repsi 23. oktoobril 2012 esitatud arupärimine erimärgistusega kütuse kohta (nr 205). Palun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud proua istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud põllumajandusminister! Keskerakonna fraktsioon on esitanud Helir-Valdor Seederile arupärimise, mis puudutab erimärgistatud kütust. 15. juunil 2011 võttis Riigikogu vastu valitsuse algatatud vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille kohaselt lõpetati erimärgistatud vedelkütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kaevandus-, metsandus- ja ehitustöödel. Tegemist oli kaheetapilise reformimisega. Teine etapp nägi ette toetusskeemide või otsetoetuste rakendamise soodustatud valdkondadele, sh põllumajandusele. Teise etapi ettepanekud oli eelnõu algatajatel kavas esitada 2011. aasta jooksul. Praegu on käes 2012. aasta viimane kvartal, kavandatud ettepanekuid ei ole valitsus aga esitanud.
21. juunil on valitsus arutanud soodusmääraga müüdava erimärgistatud kütuse kaotamisest tulenevaid toetusskeeme. Paraku ei ole Riigikogu infotunnis kumbki, ei rahandus- ega põllumajandusminister selleteemalistele küsimustele täielikult vastanud, nagu lootes, et see lükkub veelgi edasi. Meie arupärimises on ka üks konkreetne näide selle kohta, et praegune reguleerimata olukord vägagi häirib põllumeeste tööd talveperioodil. Arupärijad on esitanud ministrile viis küsimust, ootame nendele vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Palun kõnepulti vastamiseks põllumajandusminister Helir-Valdor Seederi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest! Teema on tõepoolest aktuaalne. Mina põllumajandusministrina saan seda käsitleda loomulikult  põllumajandussektori huvide vaatevinklist.
Erimärgistatud kütuse valdkonna temaatika kuulub iseenesest Rahandusministeeriumi, mitte Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse – tahan seda kohe rõhutada. Kui sissejuhatavalt oli juttu kaevandustest ja metsandusest ja kõigist muudest valdkondadest, mis on seotud erimärgistatud kütusega ja võimalike asjaomaste soodustustega, siis see kõik ei ole Põllumajandusministeeriumi valitsemisala pädevus. Pöörduda tuleks kas Rahandusministeeriumi või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi või Keskkonnaministeeriumi poole. Küll aga on Põllumajandusministeerium olnud kogu aeg kaasarääkija teemal, mis puudutab põllumeeste ja kalurite võimalusi erimärgistatud kütust soodsamatel tingimustel kasutada. Seepärast olen kindlasti võimeline ka arupärijate küsimustele vastama.
Esimene küsimus: "Kui kaugel on ministeerium 2011. aasta jooksul lubatud VKEMS-i teise etapi ettepanekute ettevalmistamisega?" 2013. aasta riigieelarve koostamise ajal toimusid läbirääkimised Rahandusministeeriumiga ja ka valitsuskabinetis arutati põllumajanduses kasutatava erimärgistatud diislikütuse meetme asendamist uue kompenseeriva toetusskeemiga. Mitmesugustel põhjustel jõudsime otsusele, et 2013. aastal uue süsteemi rakendamine ei ole otstarbekas. Samal seisukohal on minu teada ka kõik põllumeeste esindusorganisatsioonid.
Teine küsimus: "Milline on Teie poolt välja pakutav uus erimärgistatud kütuse kasutamise skeem põllumajandussektorile?" Põllumajandusministeeriumi pakutud skeemi põhialuseks peaksid saama senise erimärgistatud vedelkütuse kasutuse mahud. Esmased arvutused maksusoodustuse limiidi määramiseks individuaalsele põllumajandustootjale tuleks teha Maksu- ja Tolliameti erimärgistatud vedelkütuse müügi andmebaasi ning PRIA põllumassiivide registris oleva põllumajandusmaa kasutamise ja põllumajandusloomade kasvatamise andmetele tuginedes. Järgmistel aastatel korrigeeritakse kütuse kogust aastati lähtuvalt põllumajandusliku tegevuse mahust – aluseks võetakse kasutatava põllumajandusmaa hektarid ja kasvatatavad põllumajandusloomad.
Kuna senine analüüs on näidanud, et sõltuvalt maakasutuse otstarbest ja kasvatatavatest põllumajanduskultuuridest on kasutatud kütuse kogus hektari kohta erinev, peame õiglaseks kehtestada kulunormid kasvatatavast kultuurist lähtudes. Kulunormide väljatöötamisel oleme kasutanud Eesti Maaviljeluse Instituudi teadurite abi ja võrrelnud koguseid tegelikult müüdud kütuse kogustega. Põllumajanduskultuurid oleme kavandanud jaotada viide kultuurigruppi. Lisaks maaharimis- ja põllutöödele kasutatakse senise skeemi kohaselt erimärgistatud kütust ka loomakasvatuses sööda ettevalmistamisel, söötmisel ja sõnniku majandamisel, mille arvestuseks oleme välja töötanud loomühikupõhise kulunormi, mis on ca 40 liitrit loomühiku kohta. Sööda varumise ja karjamaade hooldamise kulud on arvutatud põllumajandusmaa vastava kultuurigrupi raames.
Tuginedes eeltoodud alustele, kehtestatakse igale Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti registris olevale põllumajandusega tegelevale isikule kütusekoguse limiit, mis põhineb eelmisel aastal pindalatoetuse taotluse menetlemisel toetusõiguslikuks tunnistatud hektarite ja kokkulepitava kuupäeva seisuga põllumajandusloomade registris olevate loomade alusel arvestatud loomühikute arvul. Selle koguse piires on tootjal võimalik osta diislikütust alandatud aktsiisimääraga.
Edasise osas on eri variante, kuid Põllumajandusministeeriumi ja tootjate vaheliste läbirääkimiste alusel oleks sobivaim järgmine. Tootjad saavad elektroonilisele kliendikaardile vastavalt nende kasutuses olevale põllumajandusmaale ja kasvatatavatele loomadele alandatud aktsiisiga kütuse ostuks aastase kvoodi. Teave selle kohta edastatakse kord aastas Maksu- ja Tolliametile. Kütust ostetaks tavapärastest tanklatest, suuremate koguste puhul ka otse aktsiisilaost. Limiidi piires saaks põllumajandustootja osta vedelkütust, tasudes koos hinnaga soodsama aktsiisi. Limiidi lõppedes saaks tootja kütust osta samast jaotusketist tavapärase aktsiisiga.
Kolmas küsimus: "Kas ministeerium on tundnud huvi ja võrrelnud erinevate toetusskeemide süsteemi teistes Euroopa Liidu liikmesriikides?" Põllumajandusministeerium on väga hästi teadlik, et eri liikmesriikides võetakse põllumajanduses kasutatava kütuse eest eri tasemel aktsiisi, kuid kaasnevalt rakendatakse ka mitmesuguseid kasutuslimiite. Arupärimisele vastamise aeg ei võimalda hakata lahkama eri riikides rakendatavaid süsteeme, kuid kindlasti ei ole õige keskenduda ainult erimärgistatud kütuse aktsiisi soodustuse suurusele, see tähendab hinnale, millega põllumajandustootja kütust ostab, vaid on õige jälgida ka, kas on kehtestatud mingisuguseid piiravaid kulunormatiive.
Madalama aktsiisiga riigina tuuakse meil kõige sagedamini eeskujuks Lätit, samas on Lätis lubatud põllumajandustootjal kasutada odavamat kütust aastas ainult kuni 100 liitrit hektari kohta. Paljudes valdkondades on kütuse kulu hektarile aga palju suurem. Ka on kehtestatud üleriigiline odavama kütuse kasutamise limiit 85 400 tonni, mis hinnanguliselt on võib-olla pool Läti põllumeeste kütusekogusest. Hinnanguliselt pool kütusest tuleb Lätis osta täishinnaga. Lisaks on see süsteem kohutavalt bürokraatlik. Iga kütusesaaja peab esitama iga aasta 10. maiks eraldi avalduse, lisaks eraldi aruanded kulude kohta põllumajandustoodangu tootmiseks hektari kohta jne. Kui erinevaid süsteeme võrreldes saaks arvestada ka kõiki neid näitajaid, alles siis saaksime adekvaatse võrdluse. Aga me teame, et on riike, kus erimärgistatud kütuse aktsiis on null, ja on riike, kus erimärgistatud kütuse aktsiis põllumeestele on tunduvalt kõrgem kui Eestis. Nii et põllumajandustootjate olukord on erinev.
Neljandaks: "Aiandussektoris on maakasutus teistsugune kui teistes põllumajandusvaldkondades. Kuidas Te olete kavatsenud kompenseerida aiandussektorile erimärgistatud kütuse kasutamise võrdsetel alustel teiste põllumajandusvaldkondadega?" Meie poolt Rahandusministeeriumile edastatud uue skeemi kirjelduses on vastavalt maakasutustüübile kulunormid hektarile erinevad. Köögiviljakasvatusele oleme kavandanud suuremad kulunormid, näiteks aianduse puhul on need suuremad kui teravilja või söödakultuuride puhul. Oleme arvestanud, et eri kultuuride kasvatamisel ja eri eesmärkidega põllumajanduses tegutsevatel firmadel on kütusekulu erinev. Tahaksime erimärgistatud kütuse kasutuse limiidile läheneda diferentseeritult ja arvestada loomulikult ka aiandussektori vajadusi.
Viiendaks: "Kas uue erimärgistatud kütuse süsteemi väljatöötamise venitamine ei ole mitte hiiliv erimärgistatud kütuse kompenseerimise kaotamine põllumajandussektoris?" Kindlasti mitte! Sellega venitamine ju tähendab, et praegune soodustustega olukord püsib. Oleme läbirääkimiste käigu kohta põllumajandustootjate esindajatele teavet jaganud mitmel põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istungil. Seal oleme ühiselt jõudnud järeldusele, et on otstarbekas jätkata senise süsteemiga. Sel juhul on tootjate seisukohalt suur pluss see, et alandatud aktsiisiga kütuse kasutus ei ole limiteeritud. Kui tootmisprotsess on kütusemahukam, näiteks köögiviljade mitmekordne vaheltharimine, siis on kindlustatud soodustatud hinnaga kütuse ost kogu tööde mahu ulatuses.
Tahan siia omalt poolt juurde lisada, et minu arvates me otsime lahendust valest kohast. Isegi kui me suudame Eestis erimärgistatud kütuse aktsiisi põllumeestele mõnevõrra alandada, jääb põllumajandustootjate erinev kohtlemine Euroopa Liidu riikides ikkagi alles. Minu arvates on lahendus see, kui me suudame Euroopa Liidus tervikuna käsitada seda kui riigiabi ja anda liikmesriikidele ühesugused võimalused. See tähendaks kehtestada liikmesriikidele ühesugused võimalused teha ka soodustusi. Praegu on liikmesriikide põllumehed erinevas olukorras. Minu arvates tuleks seda käsitada kui riigiabi. Samas, kokkulepitust suuremas ulatuses erimärgistatud kütuse soodustuse tegemist võidaks aga käsitada kui keelatud riigiabi.
Ühesõnaga, ma tahan öelda, et kütuseaktsiis põllumajandustootjale peaks liikmesriikides olema ühesugune. See seaks tootjad ühesugusesse olukorda. Praegu on aktsiis liikmesriigiti väga erinev ja see on üks osa ebavõrdsest kohtlemisest. Mina arvan, et selle küsimuse mõistlik ja lõplik lahendamine peaks olema Euroopa Komisjoni pädevuses. Ei ole õige, et liikmesriigid kavaldavad üksteist vastastikku üle ja püüavad maksusoodustuste kaudu omadele suuremaid või väiksemaid eeliseid luua, pannes seega põllumajandustootjad erinevasse olukorda. Mina näen lahendust pigem seal ja olen ka rahandusministrile rääkinud, et see küsimus tuleks tõstatada rahandusministrite nõukogus – see on nende pädevus, mitte põllumajandusministrite nõukogu pädevus. Kui reaalne see on, on omaette küsimus, aga minu arvates oleks mõistlik selline lähenemine.
Mis veel puutub sellesse, miks me ei ole uuele kompenseerimise süsteemile üle läinud – ma räägin täna ikka ja ainult põllumajandustootjate nimel –, siis seda oleks riigisiseselt keeruline rakendada ja see eeldaks väga head koostööd meie ametkondade vahel. See muidugi oleks saavutatav ja süsteem ka rakendatav, kuid Euroopa Komisjon on põhimõttelisel seisukohal, et põllumajandustoetused, ükskõik millised need liikmesriikides ka ei ole, ei tohi olla tootmisega seotud. Komisjon ei luba meil diferentseeritud lähenemist, et me töötaksime välja erinevad kulunormid sõltuvalt kultuurist, mida kasvatatakse. Sellega aga ei ole Eesti tootjad kindlasti nõus ja sellega ei ole ka Põllumajandusministeerium nõus, et me kehtestame ühe keskmise limiidi kõigile tootjatele, sõltumata sellest, milline on tegelik kütusekulu. See oleks väga ebaõiglane ja paneks ka Eestis tootjad väga ebavõrdsesse seisu. Komisjon on aga öelnud, et kui me diferentseerime, siis nemad seda ei aktsepteeri – suund on toetused tootmisest lahti siduda. Sõltumata sellest, mida põllumajandustootja kasvatab, peab olema üks ühine keskmine limiit. See oleks ebaõiglane ja seda ei toeta ka Eesti põllumajandustootja. See on olnud peamine põhjus, miks me oleme aja maha võtnud.
Kui komisjon ei aktsepteeri meil soovitud diferentseeritud ja paindlikku lähenemist, siis on parim võimalik süsteem praegu kehtiv, millel aga on tegelikult kaks puudust. Üks on see, et põllumajandustootjad sooviksid, et see soodustus oleks rahalises mõttes suurem. Ja teine probleem: kuidas lahendada eriolukorrad, näiteks kui on vaja maapiirkondades lund lükata vms. Kui me saaksime olemasolevat süsteemi edasi arendada, oleks see parim süsteem. Kompenseerimissüsteemile üleminekut, julgen öelda, ei toeta ka põllumajandustootjad. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Läheme küsimuste juurde. Palun kõigepealt kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, härra minister, vastamast meie küsimustele! Teie jutus oli täiesti õigeid seisukohti ja te pakute välja uusi võimalusi, aga ikka ja jälle on probleemid ees. Te viitasite ajapuudusele, põhjendades, miks jätsite vastamata küsimusele, kuidas see on teistes maades lahendatud. Võib-olla siiski selgitate, kuidas on teised maad erinevate kultuuride kasvatamisel selle probleemi lahendanud? Kas nad on diferentseerida saanud või ei ole? Äkki on siiski mõni hea näide teistest riikidest võtta?

Kuna nüüd ma saan vastata pikemalt, enam ei ole ajapiirangut, siis võin teile mõningaid näiteid tuua, kuidas teistes Euroopa Liidu riikides on asi lahendatud. Lätist ma lühidalt rääkisin. Lätis on põllumajandustootjatele erimärgistatud kütuse aktsiis 0 eurot hektari kohta, kuid erand kehtib piiranguga kuni 100 liitrit hektari kohta aastas. Mis kulub üle selle, tuleb osta täishinnaga. Ja on veel lisatingimusi. Põllumajandustootjal peab olema põllumajanduslik sissetulek vähemalt 200 latti hektari kohta. Seda tuleb loomulikult tõestada ja see tähendab täiendavat aruandlust. Lisaks sellele on kogu riigis sooduskütuse koguseks 85 400 tonni. Kui see on ammendunud, siis ükski põllumajandustootja enam mingisugust soodustust ei saa.
Me oleme arvestanud, kui palju Eesti põllumajanduses sellist kütust kasutatakse. See on umbes 100 000 tonni ringis aastas, nii et suurem kui Läti limiit. Arvestades, et Läti põllumajandusmaa ja tootmismaht on suuremad, võib eeldada, et see limiit rahuldab lätlaste kütusevajaduse 50–60% ulatuses ja ülejäänu ostavad nad täishinnaga. Iga taotleja kirjutab igal aastal 10. maiks avalduse soodustuse saamiseks. Eraldi haldab seda süsteemi makseagentuur. Nii et süsteem on märksa bürokraatlikum ja me ei saa rääkida, et kõigile tootjatele on garanteeritud nullaktsiisiga kütus. See on siis Läti süsteem – nagu ma ütlesin, kõigile ühesugune, kuni 100 liitrit hektari kohta.
Eesti Maaviljeluse Instituut on töötanud välja keskmised kütusekulu limiidid Eestis erinevate kultuuride puhul. Selleks, et te kujutaksite ette, mida see 100 liitrit keskmiselt tähendab, keda see rahuldab, loen ette: tehnilised kultuurid – 150 liitrit hektari kohta, kartul – 186, üheaastased söödakultuurid – 120 liitrit hektari kohta, mitmeaastased söödakultuurid – 45 ja looduslikud rohumaad – ainult niitmine 25 liitrit. Nii et keskmise määra kehtestamisel võidaksid eelkõige lihtsalt nn euroheinaniitjad, mittepõllumajandussaaduste tootjad, aga  aktiivsed tootjad, eelkõige kartuli ja muu köögivilja kasvatajad, oleksid suured kaotajad. Ilmselt Lätis nii ka on. Leedus on minu teada diferentseeritud lähenemine lubatud, ja seda ainult ühel põhjusel. Neil kehtis see süsteem enne Euroopa Liitu astumist ja sellistel riikidel lubati kehtinud süsteemiga jätkata. Kuid ühelgi liikmesriigil ei lubata diferentseeritud süsteemi nüüd rakendama hakata. Aga nendel, kellel see ajalooliselt enne ühinemist oli, ja kui liitumisläbirääkimistel nii kokku lepiti, on olnud võimalik jätkata. Nii et kui Eestis oleks selline süsteem kehtinud ühinemise hetkel ja me oleks seda liitumislepingus taotlenud, siis me tõenäoliselt oleks seda ka saanud. Aga see on ajalugu.
Nüüd teistest riikidest. Tšehhi – 176 eurot 1000 liitri kohta (see on siis suurem kui Eestil), 60%-line aktsiisimaksu hüvitamine maksustatud diisli- või diislikütuse segu (kuni 7% biolisandeid) pealt ja kuni 85% aktsiisimaksust, mis on kehtestatud diislikütuse segule, mille koostises on vähemalt 30% rapsiõli metüülestreid. Taani – 57 eurot hektari kohta, Saksamaa – 255, Eesti – 110, nagu ma ütlesin, Kreeka – 412, tavapärane aktsiisimäär, Hispaania – 78, Prantsusmaa – 72, Iirimaa – 88, Küpros – 0, Läti ja Leedu, nagu ma ütlesin, oma erisustega, Ungari – 69, Holland – 258, Austria – 21, Portugal – 77, Rumeenia – 21, muidugi ka teatud erisustega, mida ei ole võimalik kõiki lahti rääkida, Sloveenia – 32, Rootsi – 128, Ühendkuningriik – 129, samuti oma erisustega. Niisugune on see pilt. On 6–7 riiki, kus see kütusesoodustus on väiksem kui Eestis, ülejäänutes, teatud erisustega, on see suurem. Aga veel kord: see arv iseenesest ei ole ainus näitaja.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea minister! Mul on teile küsimus pigem kui valitsusliikmele, mitte kui põllumajandusministrile. Mul on meeles, et te olete aeg-ajalt asendanud ka rahandusministrit. Erimärgistatud kütus on natukene laiem mõiste meie jaoks kui üksi põllumajanduslik termin. See puudutab ka Isamaa ja Res Publica Liidu päris arvestatavat lubadust kodukulud kontrolli alla saada. Ka mina olen üks õnnetu, kes kasutab kodus õlikütet, ja me teame valitsuse kavast aktsiisimaksustada seegi õli, millega kodus katelt köetakse. Samas teatavasti kütuseaktsiis peaks minema teeaukude parandamiseks ja teedeehitusse. Mis minu katlal on teedega pistmist? Kas valitsusel on see plaan endiselt olemas, et ka ahjukütuse eest hakatakse võtma autokütuse omaga võrdset aktsiisi? See oleks ju ebaõiglane ja see peaks teile kui isamaalisele inimesele olema ka väga vastuvõetamatu kava.

Aitäh! Selles me oleme teiega ühte meelt. Ma saan teile positiivse vastuse öelda: lisaks põllumeestele säilitati see soodustus just nimelt erakatlamajadele, väikekatlamajadele. Valitsuses ei ole praegu plaani see tühistada. Kodukulude ohjes hoidmise eesmärgil on säilitatud erimärgistatud kütuse soodustus peale põllumajandustootjate ja kalurite just nimelt väikekatlamajade omanikele.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea minister! Ka minu küsimus puudutab erimärgistusega kütuse aktsiisi. Teatavasti on Euroopa Liit kehtestanud erimärgistusega kütuse aktsiisi miinimummäära, Eestis on see aktsiis tollest määrast kõrgem. Kas oskate öelda põhjust, miks see kõrgem on? Kas seda võiks alandada ja kui palju see Eesti põllumeest aitaks, kui erimärgistusega kütuse aktsiisi vähendada Euroopa Liidu nõutava miinimumini?

Kindlasti aitaks see põllumeest, kui erimärgistatud kütuse aktsiisi alandada. See võimaldaks kulusid kokku hoida, toota odavamalt. Aga minu teada ei ole meie erimärgistatud kütuse aktsiis nii kaua, kui me Euroopa Liitu oleme kuulunud, kunagi olnud miinimumtasemel. Tõsi, see oli küll madalam kui praegu ja kriisiaastatel seda veidi tõsteti. Aga miinimum ei ole see kunagi olnud. Mina põllumajandusministrina igati seda vähendamist toetaksin, ent samas möönan, et kui vaadata tervikuna riigieelarve tulude poolt, siis see otsus, mis omal ajal kriisiolukorras tehti, oli ilmselt halbadest valikutest parim: soodushinnaga müüdava kütuse aktsiisi veidi küll tõsteti, aga põllumajanduses, kalanduses ja väikekatlamajade omanikele jäi soodustus siiski alles. Ma arvan, et see oli nendes oludes võimalikest valikutest parim. Praegu, nagu ma ütlesin, oleks lahendus põllumajandustootjate seisukohalt see – rõhutan seda kui selle valdkonna eest vastutaja –, et seda käsitataks kui riigiabi andmist ja et eri liikmesriikide põllumajandustootjate olukord võrdsustataks. Mina ei näe siin küsimust mitte ainult selles, et see on kulukas, vaid ka selles, et see seab põllumajandustootjad eri Euroopa Liidu riikides erinevatesse konkurentsitingimustesse ja oleks mõistlik seda käsitada keelatud riigiabina.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud esineja! Kuulasin teid siin ja hakkasin mõtlema, et nii kaua, kui me teineteist tunneme, on see teema maaelukomisjonis kogu aeg üleval olnud – juba aastaid. Kuidas selgitada inimesele, kes sellega väga hästi kursis ei ole, milles on probleem? Miks see nii kaua on arutuse all olnud? Need summad ei ole ju ka nii väga suured, aga kogu Euroopa vaidleb ja võistleb. Millal see ühtlustamine võiks tulla? Millal see probleem võiks lahenduda? Kõik ainult räägivad, räägivad, räägivad. Mis te arvate?

Sellele küsimusele ma küll ei oska vastata, millal võiks Euroopas põllumeeste kasutatava erimärgistatud kütuse süsteem olla täpselt ühesugune, aga ma ei pea seda ka utoopiliseks. Näiteks kalanduses on Euroopas kehtestatud merel kalapüügil aktsiisimääraks null, mida rakendatakse ka Eestis. Võib-olla paljud seda ei tea, aga nii see on. Kui Euroopas on suudetud kokku leppida, et see aktsiis on kalanduses null, siis miks ei oleks see võimalik teistes valdkondades? Ma ei pea seda lootusetuks. Aga see on kindlasti väga keeruline, et 27 erineva maksupoliitikaga liikmesriiki kokku lepivad, see võtab väga pikalt aega. Eesti riigi sisepoliitiline otsus on olnud, et me oleme vabastanud kalurid aktsiisimaksust ka siseveekogudel, sest muidu me tekitaksime Eesti-siseselt ebavõrdse olukorra. Euroopa Liidu õigusaktid ei nõua, et siseveekogudel, nagu Võrtsjärv ja Peipsi seda on, kehtiks kaluritele kütuse nullaktsiis, aga me oleme Eestis selle kehtestanud, et kalurid oleksid võrdses seisus. Euroopa õigusaktid nõuavad ainult merepüügiks nullaktsiisiga kütuse müüki. Nii et me oleme rakendanud suuremat soodustust, kui Euroopa Liidu miinimum ette näeb.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Härra minister! Nagu teada on, alates aastast 2014 ei tohi riik enam põllumajandustoetusi põllumeestele otse anda. Ma küsin: kas siis ei oleks just õige aeg viia kütuseaktsiis miinimummäärani, et selle kaudu põllumehi toetada?

See on riigieelarve kui terviku küsimus. Loomulikult palju oleneb sellest, milline on olukord siis, kui me hakkame arutama 2014. aasta eelarvet. Praeguseks ei ole ju Euroopa Liidu järgmise perioodi toetusi kokku lepitud. Kui meile on selge, millised hakkavad olema Eesti põllumeeste toetused ja millised on meie 2014. aasta riigieelarve võimalused, eks siis tuleb küsimust tervikuna ühes kontekstis analüüsida. Aga jah, siis on see kindlasti mõtlemise koht.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Tänan sisukate vastuste eest! Isegi minus, põllumajandusest väga kauges inimeses, äratasid need huvi. Te mainisite kompensatsioonimehhanismi ja et põllumehed olid nõus, et see lükatakse edasi 2013. aastasse. Võib-olla saaksite selgitada, miks nad on sellise edasilükkamisega nõus? See on ju neile kahjulik!

Ei, see ei ole neile kahjulik. Miks olid ka põllumajandusorganisatsioonid nõus sellega, et olemasolev süsteem püsib? Üks põhjus on see, mis ma ütlesin: komisjon andis meile vastuse, et diferentseeritult me tootjatele läheneda ei saa. Me peaksime kehtestama Eestis ühe keskmise limiidi, millega võidaks lihtsalt niitjad ja kaotaksid toidutootjad, kellel on tegelik kulu suurem. See ei oleks kindlasti aktiivsete toidutootjate põllumeeste huvides. See on üks põhjus.
Teiseks: me tegime ettepaneku jagada kultuurid vastavalt kütusekulule viide eri kategooriasse. See on olnud hästi keeruline ja ministeeriumil on väga raske vastata, miks mitte neli või kuus või seitse kategooriat. Põllumehed ise juhtisid tähelepanu, et kütusekulu ei sõltu mitte ainult kasvatatavast kultuurist, vaid ka mullastikust – kas tegu on paepealsete või mittepaepealsete maadega – ja maastikust. Näiteks Kagu-Eestis on künklik maastik ja kütusekulu märksa suurem kui tasasel põllul. Kagu-Eestis on ka väga väikesed põllulapid, isegi alla hektari, seegi tähendab kütusekulu hektari kohta rohkem kui suurtel tasastel massiividel. Kui ma käisin Kagu-Eestis olukorraga tutvumas, sunniti mind ka traktorirooli, et ma ise selles veenduksin. Vanad olijad teatasid mulle, et juba Nõukogude ajal olid Munamäe sovhoosis kütuse kulunormid topeltsuured. Nii et ei piisaks ainult kasvatatava kultuuri arvestamisest, vaid me peaksime võtma aluseks ka põllumassiivi suuruse, põllukalded jne. Õigluse garanteerimine läheb nii keeruliseks, et me ei suuda seda ja avame vaid Pandora laeka – kõiki rahuldavat lahendust pole võimalik leida. See oli teine põhjus, miks põllumajandustootjad enam väga suurde vaimustusse ei langenud.
Kolmandaks, kui suur on ikkagi see kompensatsioon, mis riigieelarves peab olema? Praegu on põllumeestel ja põllumajandustootjatel väga mugav – ma mõtlen heas mõttes, mitte halvas mõttes. Nad võivad kasutada kütust põllumajandustootmises nii palju, kui nad seda vajavad. Köögiviljakasvataja vajab kütust mitu korda rohkem kui lihtsalt heina niitja ja ta võibki seda kasutada. Kui me kehtestame kompensatsiooni, siis me paneme jäigad piirlimiidid ette. Aga kui riigieelarves raha rohkem ei ole? Me arvestame ju teatud kütusekogustega, aga kui nad kasutavad näiteks 20% rohkem kütust? Palju sõltub ju ka ilmast ja kõigest muust. On niiske sügis, tuleb vilja kuivatada ja igasugused muud kulud võivad olla hoopis suuremad – väga palju sõltub konkreetsest aastast. Nii et sellise raha planeerimine eelarvesse tähendaks, et me avame uue rinde: me hakkame igal aastal eelarve koostamisel vaidlema, kui suurt summat põllumeestel vaja on, kas see on nii- või teistsugune, ja kui me planeerisime vähem, siis on vaja lisaraha. Praegu ei ole seda vaidlust vaja, see toetus tuleb põllumajandustootjatele sooduskütuse kaudu automaatselt kätte.
Nii et praegune süsteem on põllumehele igati soodne. Ainuke, mida nad veel sooviksid, on, et see soodustus oleks rahalises mõttes suurem ja et ka lume lükkamise probleem oleks lahendatud. Need kaks asja.
Mida ma teile lume lükkamise kohta ütlen? Minu teada ei ole Maksu- ja Tolliamet trahve lumelükkamise eest teinud – kui teil on vastupidiseid andmeid, teavitage ka meid. Aga probleem see siiski on, sest tegu on seaduse tõlgendamisega ja lihtsat lahendust sellele ei ole. Maksu- ja Tolliamet ongi teinud märkusi ja juhtinud tähelepanu, aga minuni ei ole jõudnud infot esitatud trahvikviitungite kohta. Aga loomulikult ei ole asjade seis normaalne ja kui tuleb jälle talv, kus on erakorralistes olukordades vaja lund lükata, siis me oleme uuesti selle probleemi ees. Püüame asja lahendada, aga seda tuleb teha koostöös Rahandusministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga. Põllumajandusministeerium üksi ei ole kindlasti pädev neid küsimusi lahendama. Ma möönan ka seda, et sellest ei tohiks kujuneda äri – me ei tohi kellelegi tekitada turul eelist selle näol, et ta hakkab seda teenust osutama odava kütusega, need firmad aga, kellel on teede hooldamise kohustus, peaksid seda tegema kalli kütusega. Seda me peame kindlasti vältima.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Te just puudutasite seda küsimust, mida ma tahtsin küsida. Olukord on ikka tõesti üsna narr, kui talumehel on üks traktor ja põllutöödeks on ette nähtud soodusaktsiisiga kütus, metsatöödeks ja lumelükkamiseks aga ei ole. Mismoodi ta seda kütust füüsiliselt siis vahetab või kuidas see töö ikkagi tegelikult välja näeb? Millal see probleem üldse võiks laheneda?

Jah, ega see mugav ei ole põllumajandustootjale, kui ta metsatöödeks ja lume lükkamiseks peab kütuse ära vahetama. Mis puutub lume lükkamisse, siis selle koha pealt on asi veidi lihtsam, seda on võib-olla ka üle dramatiseeritud. Meil on kokkulepe Maksu- ja Tolliametiga, et erakorralistes olukordades ja kui lund lükatakse oma valla piires, siis kedagi selle eest ei trahvita. Ma veel kord ütlen, et kui teil on infot, et sellistes olukordades on kedagi trahvitud, andke teada.
Keerulisem on metsatöödega. Ma tunnistan, et nii talumeestel kui suurematel põllumajandustootjatel on nii põld kui mets, ja see olukord, et kehtivad erinevad süsteemid, ei ole mõistlik. Minu isiklik arvamus on, et mõistlik oleks vähemalt metsanduse osas endine süsteem ehk praegu põllumeestele kehtiv süsteem taastada ehk siis võimaldada neil samadel alustel erimärgistatud kütuse kasutamist kui põllumeestel. Siis kehtiks mõistlik kord, et nad ei peaks vahepeal kütust vahetama. Nagu ma ütlesin, alternatiiv on see, et hakatakse kompenseerima – siis ka ei peaks vahetama. Aga kompenseerimise süsteemi puudusi ja komisjoni seisukohta ma teile juba tutvustasin, nii et me oleme selle praegu aktiivsest arutelust maha võtnud. Mina näen seega alternatiivina seda, aga ma pean ütlema, et ma ei saa sellega esindada kogu valitsuse arvamust, sest valitsus tervikuna säärasele seisukohale jõudnud ei ole. Saan väljendada vaid oma isiklikku arvamust ja põllumajandusministri seisukohta.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud minister! Jutt läks väga õigetele radadele: metsandus ja muud erandid. Kui üldse kogu seda toetuste vähendamist ja ärakaotamist käsitleti, ütles meie lugupeetud rahandusminister, et fossiilse kütuse tarbimise soodustamine ei tohi mingil juhul olla toetav meede. Nüüd on selline situatsioon, et põllumajanduses ja kalanduses jääb soodustus alles ja just äsja kõlas ka, et võiks metsanduseski selle taastada. Millised on tegelikud väljavaated, et metsanduses taastub värvitud kütuse kasutamine? Või on tõenäolisem, et see kütus põllumajanduses ja kalanduses lõpuks ikkagi ära kaob?

Ega ideaalset olukorda ei saa tõenäoliselt kunagi olema. Ma ei tea, milline see ideaalne olukord võikski olla, ega siin selgeid lahendusi ei ole. Miks ma räägin võimalikust metsanduses soodustuse taastamisest? Aga ainult sellest aspektist lähtuvalt, et põllumajandustootjatel on nii põldu kui metsa ja olukord, kus sa enne metsa küttepuude järele minekut pead kütust vahetama, ei ole normaalne. Metsa- ja põllumajanduses peaks kehtima ühesugune erimärgistatud kütuse süsteem.
Samas võin siin välja öelda oma isikliku seisukoha, et ka mina ei pea üldse mõistlikuks erimärgistatud kütuse kaudu soodustuse tegemist põllumeestele. Ma ei pea seda õigeks. Fossiilsete kütuste kasutamisel soodustuse tegemine ei ole säästliku majandamise seisukohast üldse mõistlik. Tegelikult on ju nii, et mida rohkem kütust kasutate, seda suurema soodustuse saate. Iseenesest ei stimuleeri praegune süsteem kütust säästma ja kütusesäästlikke tehnoloogiaid kasutama. Nii et kaugemas perspektiivis ei ole erimärgistatud kütuse aktsiisi kaudu soodustuste võimaldamine üldse mõistlik ja jätkusuutlik. Aga see on kaugema perspektiivi küsimus. See on küsimus ka Euroopa Komisjonile, sest nagu ma ütlesin, see on Euroopa Komisjoni otsus, mis puudutab kalureid. Me teame, kui palju suured laevad – ja laevad muutuvad järjest võimsamaks – kütust kasutavad. Ühelt poolt püütakse just säästlikku majandamist ja keskkonnasõbralikku kalapüüki ning ressurssi säästvat kalapüüki soodustada, teiselt poolt soodustatakse kaudselt kütuse kulutamist ja raiskamist. Nii et see ei ole mõistlik. Aga see on laiem küsimus, mida väike Eesti riik Euroopa Komisjonis niimoodi käigupealt ära ei lahenda.
Aga praegu on meie võimuses riigisiseselt hakata esimese sammuna metsa ja põldu käsitlema ühtemoodi. Ja kuna kompenseerimissüsteemil on terve rida puudusi, millest ma rääkisin, ja seda ei ole mõistlik praegu rakendada, siis ma ei näe jooksvalt paremat lahendust kui see, et metsa ja põldu ühtemoodi käsitada. Pigem võiks taastada metsatöödeks soodustuse nii kauaks, kuni leitakse paremad lahendused. See puudutab ka Euroopa poliitikat tervikuna.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Te olete täna siingi maininud, aga ka teie intervjuudest oleme võinud aru saada, et te olete kindel olnud, et kui toimus kärpimine, siis kõik põllumajandus- ja muud esindusorganisatsioonid olid sellega kursis, kõik oli kooskõlastatud või vähemalt te olite nendega asja arutanud. Ka seekord te ütlete, et asjaosalistega on räägitud. Kas see rääkimine on olnud ühepoolne või kahepoolne dialoog ja mis on olnud nende seisukohad?

Ma tahaks, et need oleks kolmepoolsed: et teie ka tähelepanelikult kuulaksite. Ma olen kaks korda seda põhjendanud, räägin siis veel kolmandat korda loo üle.
Tõepoolest, Põllumajandusministeerium tuligi välja ettepanekuga minna üle uuele süsteemile, et kaotada erimärgistatud kütuse soodustus ja minna üle riigieelarvest kompenseerimise süsteemile, mis paar aastat Eestis juba kehtis. Me töötasime selleks välja mitmesugused kütuselimiidi normatiivid ja valmistasime selle süsteemi ette, seejuures nägime seda ka elektroonilise lahendusena, mis oleks väga mugav ja tekitaks minimaalselt bürokraatiat juurde. Kõige suurem takistus, kus me toppama jäime, oli Euroopa Komisjoni vastus meile, et nad ei luba selle soodustuse tegemisel läheneda põllumajandustootjatele diferentseeritult.
Selle järel nii Põllumajandusministeeriumi kui põllumajandustootjate seisukoht muutus. Seisukoht on, et kui Eesti riigis kehtestatakse üks keskmine kululimiit, siis see ei ole õiglane, vaid seab osa põllumajandustootjaid ebaõiglaselt kehvemasse olukorda. Siis muutus nii Põllumajandusministeeriumi kui ka tootjate seisukoht: leiti, ühiselt, et ei ole mõistlik lihtsalt nn euroheina niitjaid soodustada – seda lisaks sellele, et nad saavad samadel alustel toetusi. Siis saaks nad ka suurema kütuselimiidi, kui nad tegelikult vajavad, ja võivad seda tegelikele põllumajandustootjatele edasi müüa. Seegi olukord oleks totter. Et seda vältida, me võtsime selle ettepaneku aktiivsest arutelust välja ja sellega olid nõus ka põllumajandustootjate organisatsioonid. Peale seda, kui me saime komisjonilt vastuse, on ka meie seisukoht muutunud – lisaks muudele, väiksematele raskustele, mis ei ole n-ö fundamentaalsed ja on lahendatavad, oli just see kõige peamine takistus.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Austatud põllumajandusminister! 2012. aasta veebruaris andis Balti Assamblee Brüsselis Euroopa Parlamendile üle oma läkituse, mis puudutas ühtseid põllumajandustoetusi. Ja kui Euroopa meile selle peale vastas, siis oli seal meie aadressil terve rida süüdistusi umbes selles vaimus, et mitte alati ei ole Eesti hääl Euroopas kõlanud, mitte kõikidel koosolekutel, kus asjadest on räägitud, ei ole meie kõrgel tasemel esindust kohal olnud. Mulle väga meeldib, kui te räägite innukalt ja kirglikult meie põllumeeste õiguste eest võitlemisest. Aga kas või sellesse kütusesse puutuv – kas seda juttu Euroopas ikka on kuuldud või oleme ka seal tagantjärele õpetajate rollis?

Vaevalt et me kusagil tagantjärele õpetajate rollis oleme. Aga ma veel kord ütlen, et see teema ei kuulu põllumajandusministrite nõukogu pädevusse. Põllumajandusministrite nõukogus me oleme mitteametlikult nendel teemadel rääkinud, aga maksuseadused ei kuulu meie kompetentsi. Ametlikult meie nõukogus seda ei olegi üldse arutatud ja kindlasti ei hakata ka arutama. See on minu lühikene vastus.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud põllumajandusminister! Te ütlesite, et olete pidanud läbirääkimisi Maksu- ja Tolliametiga ning kokku leppinud, et kui põllumees lükkab oma valla piirides teedelt lume, siis Maksu- ja Tolliamet pigistab silma kinni ega trahvi, kuigi tegelikult ju seadust rikutakse. Mul on teile väga suur palve. Meil on 26. novembril Võrus üks koosolek, kuhu tulevad ka Maksu- ja Tolliameti ning Rahandusministeeriumi esindaja ja tulevad ka inimesed, kes on piiril justkui ilma aluseta makse maksnud. Maksu- ja Tolliamet nimelt trahvib seal neid inimesi, kes toovad Venemaalt oma standardses kütusepaagis kütust. Kas te oleksite hea läbirääkijana nõus meid ka aitama?

Ma ei oska öelda, kui hea läbirääkija ma olen. Eelmisest küsimusest lugesin välja etteheite, et ma ei ole väga hea läbirääkija, vaid tagantjärele tark. Võib-olla on paremaid läbirääkijaid, kes teile appi võiksid tulla. Aga jah, tegelikult kehtiv seadus eeldab rakendajalt terve mõistuse kasutamist, nagu seda eeldab üldse kõikide seaduste rakendamine. Elu on alati kirjum, kui on võimalik seaduspügalatesse kirja panna, ja järelevalveorganid, eri ametnikud, kes neid pügalaid rakendavad, peaksid ilmutama paindlikkust – muidugi seaduse piires. Ja hea seadus peab sellele aluse andma. Paraku kõik seadused pole head.
Vaadake, põllumajandustootja võib ka praegu kasutada erimärgistatud kütust, kui ta sõidab oma tootmishoone juurde, mis võib asuda hoopis kaugemal. See on ka tõlgendamise küsimus. Ja me teame, et Maksu- ja Tolliamet peab traktori maanteel kinni ja küsib: "Kuhu te nüüd lähete? Kas te lähete oma tootmishoone juurde? Kus teil see tootmishoone asub?" Võib-olla juhuslikult on teel ees nii palju lund, et mees ei pääsegi tootmishoone juurde muidu, kui peab saha ette jätma, et lumi kogu tee pikkuses eest ära lükata. See on ka tõlgendamise küsimus, siin ei ole selget lahendust. Aga kõigil põllumajandustöödel ja põllumajandusobjektide juurde sõitmisel on selle kütuse kasutamine lubatud. Kui sa sõnnikut vead, on lubatud, aga kui sa osutad transporditeenust, vedades kellelegi midagi, siis ei ole lubatud.
Nii et seaduse rakendamine eeldab tervet mõistust ja mul on seda väga raske rakendajate nimel kommenteerida, kui on olnud üksikjuhtumeid, kus see nii ei ole olnud. Aga ma veel kord ütlen: jah, me oleme valmis Maksu- ja Tolliametiga rääkima, et seadust rakendataks mõistlikult ja paindlikult, nii et kellegi huve ei oleks rikutud ja võrdse kohtlemise printsiipi ka mitte. Mina olen valmis.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Eelmisel nädalal kohtusin ma põlevkivienergeetika ja ehitusmaterjalitööstuse tipptegijatega. Nemad on meie ja valitsuse peale selle erimärgistatud kütuse regulatsiooni pärast väga pahased, et me oleme nendes sektorites selle kütuse kasutamise keelanud. Mida te põllumajandusministrina arvate? Mõnes mõttes annab põllumajandus Eesti majandusse vähe, see on ainult 3% SKT-st, teised sektorid annavad palju rohkem ja on pahased. Kas nende pahameel on teie arvates põhjendatud või peakski niimoodi jääma, et konkurentsis teiste riikidega on meie nende sektorite tegijad miinuses?

Ma rääkisin võrdsest konkurentsist põllumajanduses. Mina arvan, et seda tuleks käsitleda kogu Euroopa Liidus ühtselt. Kui palju on muudes riikides erimärgistatud kütuse kasutamise võimalust teistes valdkondades, seda ülevaadet mul pole. Aga ma tean, et väga paljudes riikides ei ole seda soodustust ei raudteel ega kaevandustes. Eelkõige on see ikkagi põllumajanduse ja kalanduse privileeg ning ka väga vähestes teistes valdkondades veel. Ma ei tea, kas nii laia ringi, kui Eestis kehtis varem, kusagil Euroopa Liidus veel on. Võib-olla on, aga kui, siis on need väga üksikud riigid.
Oma üldise seisukoha ma juba ütlesin. Ma olen nõus nendega, kes kinnitavad, et iseenesest ei ole õige ühtegi valdkonda selle meetmega toetada. See ei stimuleeri kütust säästlikumalt kasutama. Arvestades survet keskkonnale, sihti ressursisäästlikumalt majandada, "Euroopa 2020" eesmärke, meie CO₂-poliitikat ja kõike muud, kuhupoole Euroopa pürgib, ei ole selline sektori soodustamine kõige mõistlikum. Aga seni, kuni seda Euroopas rakendatakse, ei saa ka meie seda tühistada, kui tahame lähtuda võrdse kohtlemise printsiibist. Kui me leiame Euroopas ühiselt paremad lahendused sektoritele, mida me soodustada tahame, siis igal juhul ma toetan neid teisi lahendusi. Ma ei pea seda sugugi mõistlikuks, aga kuna see praegu kehtib, siis me ka Eestis selle tühistamisele praegu ei lähe. Kuuldused sellest, et me põllumeestele, kaluritele ja individuaalkatlamajade omanikele kehtivat soodustust tahame tühistada, ei vasta tõele.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Valitsus tuli 2011. aasta kevadel hästi kiiresti välja muudatustega erimärgistatud kütuse teemal ja need tõesti puudutavad teisi valdkondi enam kui põllumajandust, aga väga ennatlikult lubati juba 2011. aasta sügisel kogu olukorda reguleerida. Nii tekkis ka põllumeestel õigustatud ootus, et erimärgistatud kütuse kasutamine muutub inimlikumaks – pean silmas liiklemist riigiteedel, kui masinas on eriotstarbeline kütus, ehk probleemi, mis kuulub Maksu- ja Tolliameti valdkonda.
Minister rääkis siin variantidest, mis oleksid sektorile kindlasti vastuvõetavad. Samas märkis ta, et põllumehed on olemasoleva süsteemiga rahul ja nõus uut regulatsiooni edasi lükkama. On sellega, kuidas on, aga ilmselged probleemid on lume lükkamine talvel ja metsatöödega haakuv, sest kasutatakse samu masinaid, mida põllulgi.
Minister on tõesti uurinud ka teiste maade kogemusi. Samas ma ei kuulnud, et ehk võiks rakendada näiteks Soomes kasutatavat süsteemi, kus on nii, et kui põllumees teab, et ta samal päeval kasutab ka maanteed, siis ta teeb hommikul ülekande maksuametile – neil on teatud summa seal kokku lepitud – ja ta võib seda maksekäsku tee peal maksuameti esindajale või politseile näidata ja kinnitada, et teatud osa aktsiisist on tasutud ja ta võib seaduspäraselt selle kütusega maanteel sõita. Võib-olla peaks ka meil seadusi ringi tegema ja muutma olukorra normaalseks, kuniks te uusi riigiabi nõuetest tulenevaid kompenseerimise tingimusi välja mõtlete?
Tõepoolest, ideaalset ja lõpuni õiglast süsteemi ei olegi enamasti võimalik välja mõelda, aga me oleme täiesti kindlad, et enne talve jälle need küsimused tekivad. Kui me rahvasaadikutena oma piirkondades ringi liigume, siis esitatakse meile neid küsimusi juba väga sageli.
Aga mis puutub kokkuleppesse põllumajandusorganisatsioonidega, siis tegu pole kindlasti kokkuleppega. Need organisatsioonid on olukorda mõistnud ja lihtsalt ootele jäänud, mitte ei ole asjade seisuga rahul. Maksu- ja Tolliametil on praegu alati võimalik põllumeest sellise üleastumise eest karistada, sest seadus on selline. Tänan väga tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Ester Tuiksoo! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid, nüüd on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Aga seda alles peale minu haamrilööki, kolleeg Kadri Simson.

Lugupeetud Riigikogu esimees, ma luban, et edaspidi ma ei ole nii kärsitu ja annan teile aega haamriga lüüa. Aga ma seisan siin täna heade kolleegide ees seetõttu, et meil on seljataga üks päris tõsine Riigikogu istungite nädal ja meil on ees veel üks vähemalt sama tõsine istunginädal. Tähtis ei ole aga ainult see, mis siin Riigikogu hoones toimub. Me oleme sel sügisel näinud, et Eesti ühiskond on ärkamas uuesti samale elule, nagu meie ajaloos 25 aastat tagasi oli. Meil on märgata arenguid, mis meenutavad veerand sajandit tagasi toimunud murrangu aegu: poliitilisi otsuseid ei saa enam nii lihtsalt teha ja vastu võtta kabinetivaikuses või koalitsiooni tagatubades. Keskerakond kindlasti tervitab seda, et on elustumas Rahvarinde-aegne vaim ja et inimeste poliitiline ärksus sunnib teravamaid debatte pidama ka Riigikogu saalis. Me tunnistame, et on tekkinud vajadus teha ühispingutusi Eesti tuleviku nimel. Majanduskriisi ajal on omandatud tegutsemisviis, kus otsuseid on tehtud kiirustades, sageli nõu pidamata huvirühmadega ja nõu pidamata ekspertidega. On kasutatud tugevama õigust ja see on kaasa toonud vägagi suures osas tasakaalustamata arengu.
Praeguse valitsuskoalitsiooni ajal on Eesti muutunud kalliks maaks, kus liiga paljud inimesed on suure osa oma ostujõust kaotanud. Inimeste väljavool, eurotsooni kiireim hinnatõus ning kadunud töökohad ei pea olema Eesti paratamatus. Ometi toob järgmine aasta eestimaalastele uusi probleeme, seda just seoses elektri hinna järsu tõusuga.
Eesti Keskerakonna fraktsioon on esitanud 2013. aasta riigieelarve eelnõu kohta muudatusettepaneku, mis jõustumisel alandaks elektriaktsiisi Euroopa Liidu miinimummäärani. See ettepanek alandaks Eestis elektri hinnale lisatavat aktsiisi neli ja pool korda, sest täpselt nii palju suurem on meie elektriaktsiis. Selle ettepaneku toetamine aitab leevendada hinnatõusu kõigile Eesti inimestele ja ettevõtetele. Kui valitsus ei kasuta enda käes olevaid hoobasid ehk siis täpsemalt maksuotsuseid elektri hinna tõusu leevendamiseks, siis hoiatab meid isegi Eesti Pank, et elektri hinna tõusul saab olema majanduskasvu pärssiv mõju. Eelkõige vähendab see ju majapidamiste reaalset sissetulekut ning seeläbi kannatab meie tarbimine ja kannatab sisenõudlus. See omakorda tähendab, et majanduse kehvema väljavaate tõttu vähenevad edaspidi investeeringud ja väheneb ka nõudlus tööjõu järele. Seni kuni jätkub valitsuserakondade tegevusetus elektri hinna tõusu leevendamisel, oleme sunnitud jätkama Riigikogu töös obstruktsiooni. Riigikogus saab teha otsuseid, mis pidurdavad elektri hinna tõusu. Praegu aga planeeritakse ainult elektri kallinemisest eelarvesse laekuma rohkem käibemaksu, sest kõrgemale hinnale saab enam käibemaksu lisada, ja planeeritakse ka kasvavaid dividende Eesti Energiast. See on valitsuserakondadepoolne tegevusetus ja selle vastu siin Riigikogus saab ainult kasutades kõiki demokraatlikke vahendeid, sh obstruktsiooni.
Samas, kui koalitsioonisaadikud tunnistavad, et siin saalis on võti elektri hinna tõusu leevendamiseks ja nad toetavad elektriaktsiisi alandamist 4,5 korda kuni Euroopa Liidus lubatud miinimummäärani, on Eesti Keskerakonna fraktsioon valmis toetama 2013. aasta riigieelarve kiiret menetlemist. Eelarves on vahendid elektri hinna tõusu pehmendamiseks ja valitsuse, riigi valitsejate kohustus on neid vahendeid kasutada. Seega, meie eesmärk siin Riigikogus ei ole Riigikogu istungite pidamine istungite enda pärast, meie eesmärk on saavutada see, et kasutataks vahendeid, mis aitavad järgmisel aastal pehmendada elektri hinna tõusu. Ja see on põhjus, miks me eelmine nädal pidasime ööistungit. Selle nädala ööistungi ärahoidmise võti on valitsusliidu käes. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Aega on vähe, infot palju, kannatus on ka otsas, nii et asja juurde!
Kolleegid, kas te teate, kes on kõige suurem puuduja meil siin Riigikogu kollektiivis? Kui te avate meie kodulehekülje, www.parlament.ee või www.riigikogu.ee, siis seal on selline asi nagu statistika. Teete lahti lingi "Riigikogu täiskogu istungitest osavõtt". Meil on olnud kokku 194 istungit. Ma pean teile kurbusega ette kandma, et rekord on meie kolleegi Valdo Randpere käes, kes on puudunud, kui uskuda infot meie koduleheküljel, 90 istungilt ehk on puudunud 46,4% tööajast.
Aga ärge eriti rõõmu tundke, sest veel 30 Riigikogu liiget, kui uskuda seda, mis on meie ametlikul koduleheküljel, on puudunud 80–89 istungit ning veel 54 Riigikogu liiget, mina sealhulgas, on osalenud 70 kuni 79 korda ja veel üheksa 60 kuni 69 korda. Veel on märkimisväärne, et meie Riigikogu esimees polnud eelmisel aastal, kui uskuda meie ametlikku kodulehekülge, tööl siin saalis ühtegi päeva!

Tõsi või?

Ma annan väljatrüki pärast teile, mul on see olemas. Kui vaadata veel kodulehekülgi, siis, kolleegid, kes te olete telekate juures, avage Eesti Reformierakonna fraktsiooni lehekülg! Sealt te leiate lause, et igapäevaseid eestlaste heaolu puudutavaid otsuseid tehes arvestab iga Reformierakonna poliitik liberaalse maailmavaate põhiseisukohtadega, jne. Asi on selles, et sõna "liberaalse" on kirjutatud sidekriipsuga ehk libe-raalse, seega me peame aru saama nii, et see sõna on tuletatud kahest sõnast "libe" ja "raal". Libedad raalid!
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil on aga kirjas selline lause, et "maailma poliitmaastikul on konservatiivid inimesed, kes ..." Sõna "konservatiivid" on kirjutatud niiviisi: konserva-tiivid. Seega konserveeritud tiivakesed, kuigi lõpud on sealjuures valed.
Veel tahaksin rääkida Riigikogu liikmeid puudutavast infost. Mina kontrollisin enda kohta, teie kontrollige enda kohta. XI Riigikogu annab kindlalt teada, et ma olin Riigikogus, mul oli isikumandaat, ma andsin vande, aga XII Riigikogu andmestik näitab, et ma olin IX ja X Riigikogu liige. Kus on veel üks minu Riigikogu liikme staatus ära märgitud? Nii, Valdo Randpere – tema kohta käib veel üks huvitav uudis. Võtke tänane Lossiveeb, edasi Meediamonitooring! Mina tegin seda täna kell 9 hommikul ja äkki avastasin, siin on kokku 24 uudist. Uudis nr 2: "Tallinna reformierakondlased valisid oma juhiks Valdo Randpere". Lollidele, kes ühe korraga ei saa aru, uudis nr 8: "Tallinna reformierakondlased valisid oma juhiks Valdo Randpere", ja absoluutselt tuimadele uudis nr 23: "Tallinna reformierakondlased valisid oma juhiks Valdo Randpere". Uudised nr 6, nr 11 ja nr 20 teatavad, et Randpere ei välista Tallinna linnapeaks kandideerimist. Kui aega jääb, ma selgitan, milleks selliseid asju tehakse.
Edasi. Lossiveebi esimesel leheküljel on sellised lingid: "Eelnõud alates 2012", "Eelnõud kuni 2011". Küsigem: kus on aasta 2011? On eelnõud kuni 2011 ja alates 2012! Täpselt sama: "Protokollid alates 2012", "Protokollid kuni 2011". Kes sellega tegeleb?! Kes seda teeb?! "Tööaja muutus alates alates 1. jaanuarist 2013" – mis seisundis on see siia trükitud? Ja venekeelses variandis need käänded, mida siin kasutatakse – mul ei jätku sõnugi kriitikaks!
Lõpetuseks – mul on jäänud viimased sekundid – ma ütlen: kuidas saab elektroonilise hääletamise tulemusi üldse uskuda ja tõsiselt võtta, kui meie riigi esindusorgan, riigivõim ei suuda koostada oma kodulehekülge ilma faktiliste ja grammatiliste vigadeta?! Aitäh!

Suur tänu! Väga hea!

Soovite vaadata?

Soovin ikka! Palun mulle ka! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.10.