Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt ma tänan arupärijaid esitatud küsimuste eest! Teema on tõepoolest aktuaalne. Mina põllumajandusministrina saan seda käsitleda loomulikult põllumajandussektori huvide vaatevinklist.
Erimärgistatud kütuse valdkonna temaatika kuulub iseenesest Rahandusministeeriumi, mitte Põllumajandusministeeriumi valitsemisalasse – tahan seda kohe rõhutada. Kui sissejuhatavalt oli juttu kaevandustest ja metsandusest ja kõigist muudest valdkondadest, mis on seotud erimärgistatud kütusega ja võimalike asjaomaste soodustustega, siis see kõik ei ole Põllumajandusministeeriumi valitsemisala pädevus. Pöörduda tuleks kas Rahandusministeeriumi või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi või Keskkonnaministeeriumi poole. Küll aga on Põllumajandusministeerium olnud kogu aeg kaasarääkija teemal, mis puudutab põllumeeste ja kalurite võimalusi erimärgistatud kütust soodsamatel tingimustel kasutada. Seepärast olen kindlasti võimeline ka arupärijate küsimustele vastama.
Esimene küsimus: "Kui kaugel on ministeerium 2011. aasta jooksul lubatud VKEMS-i teise etapi ettepanekute ettevalmistamisega?" 2013. aasta riigieelarve koostamise ajal toimusid läbirääkimised Rahandusministeeriumiga ja ka valitsuskabinetis arutati põllumajanduses kasutatava erimärgistatud diislikütuse meetme asendamist uue kompenseeriva toetusskeemiga. Mitmesugustel põhjustel jõudsime otsusele, et 2013. aastal uue süsteemi rakendamine ei ole otstarbekas. Samal seisukohal on minu teada ka kõik põllumeeste esindusorganisatsioonid.
Teine küsimus: "Milline on Teie poolt välja pakutav uus erimärgistatud kütuse kasutamise skeem põllumajandussektorile?" Põllumajandusministeeriumi pakutud skeemi põhialuseks peaksid saama senise erimärgistatud vedelkütuse kasutuse mahud. Esmased arvutused maksusoodustuse limiidi määramiseks individuaalsele põllumajandustootjale tuleks teha Maksu- ja Tolliameti erimärgistatud vedelkütuse müügi andmebaasi ning PRIA põllumassiivide registris oleva põllumajandusmaa kasutamise ja põllumajandusloomade kasvatamise andmetele tuginedes. Järgmistel aastatel korrigeeritakse kütuse kogust aastati lähtuvalt põllumajandusliku tegevuse mahust – aluseks võetakse kasutatava põllumajandusmaa hektarid ja kasvatatavad põllumajandusloomad.
Kuna senine analüüs on näidanud, et sõltuvalt maakasutuse otstarbest ja kasvatatavatest põllumajanduskultuuridest on kasutatud kütuse kogus hektari kohta erinev, peame õiglaseks kehtestada kulunormid kasvatatavast kultuurist lähtudes. Kulunormide väljatöötamisel oleme kasutanud Eesti Maaviljeluse Instituudi teadurite abi ja võrrelnud koguseid tegelikult müüdud kütuse kogustega. Põllumajanduskultuurid oleme kavandanud jaotada viide kultuurigruppi. Lisaks maaharimis- ja põllutöödele kasutatakse senise skeemi kohaselt erimärgistatud kütust ka loomakasvatuses sööda ettevalmistamisel, söötmisel ja sõnniku majandamisel, mille arvestuseks oleme välja töötanud loomühikupõhise kulunormi, mis on ca 40 liitrit loomühiku kohta. Sööda varumise ja karjamaade hooldamise kulud on arvutatud põllumajandusmaa vastava kultuurigrupi raames.
Tuginedes eeltoodud alustele, kehtestatakse igale Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti registris olevale põllumajandusega tegelevale isikule kütusekoguse limiit, mis põhineb eelmisel aastal pindalatoetuse taotluse menetlemisel toetusõiguslikuks tunnistatud hektarite ja kokkulepitava kuupäeva seisuga põllumajandusloomade registris olevate loomade alusel arvestatud loomühikute arvul. Selle koguse piires on tootjal võimalik osta diislikütust alandatud aktsiisimääraga.
Edasise osas on eri variante, kuid Põllumajandusministeeriumi ja tootjate vaheliste läbirääkimiste alusel oleks sobivaim järgmine. Tootjad saavad elektroonilisele kliendikaardile vastavalt nende kasutuses olevale põllumajandusmaale ja kasvatatavatele loomadele alandatud aktsiisiga kütuse ostuks aastase kvoodi. Teave selle kohta edastatakse kord aastas Maksu- ja Tolliametile. Kütust ostetaks tavapärastest tanklatest, suuremate koguste puhul ka otse aktsiisilaost. Limiidi piires saaks põllumajandustootja osta vedelkütust, tasudes koos hinnaga soodsama aktsiisi. Limiidi lõppedes saaks tootja kütust osta samast jaotusketist tavapärase aktsiisiga.
Kolmas küsimus: "Kas ministeerium on tundnud huvi ja võrrelnud erinevate toetusskeemide süsteemi teistes Euroopa Liidu liikmesriikides?" Põllumajandusministeerium on väga hästi teadlik, et eri liikmesriikides võetakse põllumajanduses kasutatava kütuse eest eri tasemel aktsiisi, kuid kaasnevalt rakendatakse ka mitmesuguseid kasutuslimiite. Arupärimisele vastamise aeg ei võimalda hakata lahkama eri riikides rakendatavaid süsteeme, kuid kindlasti ei ole õige keskenduda ainult erimärgistatud kütuse aktsiisi soodustuse suurusele, see tähendab hinnale, millega põllumajandustootja kütust ostab, vaid on õige jälgida ka, kas on kehtestatud mingisuguseid piiravaid kulunormatiive.
Madalama aktsiisiga riigina tuuakse meil kõige sagedamini eeskujuks Lätit, samas on Lätis lubatud põllumajandustootjal kasutada odavamat kütust aastas ainult kuni 100 liitrit hektari kohta. Paljudes valdkondades on kütuse kulu hektarile aga palju suurem. Ka on kehtestatud üleriigiline odavama kütuse kasutamise limiit 85 400 tonni, mis hinnanguliselt on võib-olla pool Läti põllumeeste kütusekogusest. Hinnanguliselt pool kütusest tuleb Lätis osta täishinnaga. Lisaks on see süsteem kohutavalt bürokraatlik. Iga kütusesaaja peab esitama iga aasta 10. maiks eraldi avalduse, lisaks eraldi aruanded kulude kohta põllumajandustoodangu tootmiseks hektari kohta jne. Kui erinevaid süsteeme võrreldes saaks arvestada ka kõiki neid näitajaid, alles siis saaksime adekvaatse võrdluse. Aga me teame, et on riike, kus erimärgistatud kütuse aktsiis on null, ja on riike, kus erimärgistatud kütuse aktsiis põllumeestele on tunduvalt kõrgem kui Eestis. Nii et põllumajandustootjate olukord on erinev.
Neljandaks: "Aiandussektoris on maakasutus teistsugune kui teistes põllumajandusvaldkondades. Kuidas Te olete kavatsenud kompenseerida aiandussektorile erimärgistatud kütuse kasutamise võrdsetel alustel teiste põllumajandusvaldkondadega?" Meie poolt Rahandusministeeriumile edastatud uue skeemi kirjelduses on vastavalt maakasutustüübile kulunormid hektarile erinevad. Köögiviljakasvatusele oleme kavandanud suuremad kulunormid, näiteks aianduse puhul on need suuremad kui teravilja või söödakultuuride puhul. Oleme arvestanud, et eri kultuuride kasvatamisel ja eri eesmärkidega põllumajanduses tegutsevatel firmadel on kütusekulu erinev. Tahaksime erimärgistatud kütuse kasutuse limiidile läheneda diferentseeritult ja arvestada loomulikult ka aiandussektori vajadusi.
Viiendaks: "Kas uue erimärgistatud kütuse süsteemi väljatöötamise venitamine ei ole mitte hiiliv erimärgistatud kütuse kompenseerimise kaotamine põllumajandussektoris?" Kindlasti mitte! Sellega venitamine ju tähendab, et praegune soodustustega olukord püsib. Oleme läbirääkimiste käigu kohta põllumajandustootjate esindajatele teavet jaganud mitmel põllumajanduse ja maaelu arengu nõukogu istungil. Seal oleme ühiselt jõudnud järeldusele, et on otstarbekas jätkata senise süsteemiga. Sel juhul on tootjate seisukohalt suur pluss see, et alandatud aktsiisiga kütuse kasutus ei ole limiteeritud. Kui tootmisprotsess on kütusemahukam, näiteks köögiviljade mitmekordne vaheltharimine, siis on kindlustatud soodustatud hinnaga kütuse ost kogu tööde mahu ulatuses.
Tahan siia omalt poolt juurde lisada, et minu arvates me otsime lahendust valest kohast. Isegi kui me suudame Eestis erimärgistatud kütuse aktsiisi põllumeestele mõnevõrra alandada, jääb põllumajandustootjate erinev kohtlemine Euroopa Liidu riikides ikkagi alles. Minu arvates on lahendus see, kui me suudame Euroopa Liidus tervikuna käsitada seda kui riigiabi ja anda liikmesriikidele ühesugused võimalused. See tähendaks kehtestada liikmesriikidele ühesugused võimalused teha ka soodustusi. Praegu on liikmesriikide põllumehed erinevas olukorras. Minu arvates tuleks seda käsitada kui riigiabi. Samas, kokkulepitust suuremas ulatuses erimärgistatud kütuse soodustuse tegemist võidaks aga käsitada kui keelatud riigiabi.
Ühesõnaga, ma tahan öelda, et kütuseaktsiis põllumajandustootjale peaks liikmesriikides olema ühesugune. See seaks tootjad ühesugusesse olukorda. Praegu on aktsiis liikmesriigiti väga erinev ja see on üks osa ebavõrdsest kohtlemisest. Mina arvan, et selle küsimuse mõistlik ja lõplik lahendamine peaks olema Euroopa Komisjoni pädevuses. Ei ole õige, et liikmesriigid kavaldavad üksteist vastastikku üle ja püüavad maksusoodustuste kaudu omadele suuremaid või väiksemaid eeliseid luua, pannes seega põllumajandustootjad erinevasse olukorda. Mina näen lahendust pigem seal ja olen ka rahandusministrile rääkinud, et see küsimus tuleks tõstatada rahandusministrite nõukogus – see on nende pädevus, mitte põllumajandusministrite nõukogu pädevus. Kui reaalne see on, on omaette küsimus, aga minu arvates oleks mõistlik selline lähenemine.
Mis veel puutub sellesse, miks me ei ole uuele kompenseerimise süsteemile üle läinud – ma räägin täna ikka ja ainult põllumajandustootjate nimel –, siis seda oleks riigisiseselt keeruline rakendada ja see eeldaks väga head koostööd meie ametkondade vahel. See muidugi oleks saavutatav ja süsteem ka rakendatav, kuid Euroopa Komisjon on põhimõttelisel seisukohal, et põllumajandustoetused, ükskõik millised need liikmesriikides ka ei ole, ei tohi olla tootmisega seotud. Komisjon ei luba meil diferentseeritud lähenemist, et me töötaksime välja erinevad kulunormid sõltuvalt kultuurist, mida kasvatatakse. Sellega aga ei ole Eesti tootjad kindlasti nõus ja sellega ei ole ka Põllumajandusministeerium nõus, et me kehtestame ühe keskmise limiidi kõigile tootjatele, sõltumata sellest, milline on tegelik kütusekulu. See oleks väga ebaõiglane ja paneks ka Eestis tootjad väga ebavõrdsesse seisu. Komisjon on aga öelnud, et kui me diferentseerime, siis nemad seda ei aktsepteeri – suund on toetused tootmisest lahti siduda. Sõltumata sellest, mida põllumajandustootja kasvatab, peab olema üks ühine keskmine limiit. See oleks ebaõiglane ja seda ei toeta ka Eesti põllumajandustootja. See on olnud peamine põhjus, miks me oleme aja maha võtnud.
Kui komisjon ei aktsepteeri meil soovitud diferentseeritud ja paindlikku lähenemist, siis on parim võimalik süsteem praegu kehtiv, millel aga on tegelikult kaks puudust. Üks on see, et põllumajandustootjad sooviksid, et see soodustus oleks rahalises mõttes suurem. Ja teine probleem: kuidas lahendada eriolukorrad, näiteks kui on vaja maapiirkondades lund lükata vms. Kui me saaksime olemasolevat süsteemi edasi arendada, oleks see parim süsteem. Kompenseerimissüsteemile üleminekut, julgen öelda, ei toeta ka põllumajandustootjad. Aitäh!