Räägime siis kõigepealt, mis see omaosalus on. Omaosalus on lai mõiste. Kui me räägime omaosaluse protsendina mõõtmisest, siis see näitabki, kui palju patsiendid kokku on kulutanud tervishoiule. Patsientide kulutuste suurust on võrreldud sellega, kui palju on tervishoius kokku kulutatud, ja nii saadakse siis see müstiline patsiendi omaosalus, mis näiteks 2006. aastal oli Eestis 25,1%. 25% loetakse väga-väga piiripealseks tähiseks, sellest üle ei tohiks patsiendi omaosalus mingil juhul minna.
Kui me vaatame viimast kolme aastat, siis mul on hea meel teada anda – ma usun, et te seda ei tea –, et 2009. aastal oli patsientide omaosalus 20,3%, 2010. aastal 18,6% ja eelmisel aastal 17,6%. Kui te seda aegrida vaatate, siis saate aru, et patsientide omaosalus on permanentselt vähenenud. Meenutan veel kord: 2006. aastal oli see 25,1% ja eelmisel aastal 17,6%. Sellel on väga selged põhjused. Need on eelkõige seotud sellega, et näiteks kümme aastat ei olnud Eestis retseptiravimite puhul omaosalus vähenenud, aga kui me vaatame viimast kolme aastat, siis – üllatus-üllatus! – retseptiravimite hinnas on omaosalus vähenenud 36,9% pealt 33,7%-le. Eelmainitud 17,6%-se patsientide omaosaluse puhul mängivad põhirolli ravimid ja hambaravi. Seega ravimite hinna alal on tehtud väga tõhusat tööd. Hea Riigikogu võttis vastu seadusmuudatuse, mille kohaselt 1. oktoobrist tühistati 50%-lise soodustusega ravimitel hüvitamise ülempiir 12,79 eurot. Kõik need sammud ongi viinud tulemuseni, et patsientide omaosalus on tegelikult kogu aeg vähenenud.