Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, puudub 62. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, justiitsminister Kristen Michal ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Alustame küsimustele vastamist. Head kolleegid, kuna meil on täna seitse registreeritud küsimust, siis annan võimaluse esitada neist igaühele lisaks kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Vakra, milles on küsimus?
Austatud juhataja, mul on protseduuriline küsimus tulenevalt kodukorrast ja ka sellest, mis ajal mina oma küsimuse esitasin. Millest lähtuvalt on juhatus koostanud sellise küsimuste järjekorra, et Estonian Airi puudutav küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes on viimaseks pandud? Kui lähtuda sellest, et infotund on rohkem võimalus opositsiooni esindajatele, siis miks näiteks viiendana küsib Rein Aidma, kes minu teada vähemalt tänase seisuga on koalitsioonisaadik. Kas oskate mulle seda selgitada?
Jah, ma oskan seda teile selgitada. Kõigepealt, meil on hea tava, et esimesena vastab kas peaminister või peaministri kohustustes olev inimene. Tavaliselt on siis ka küsijaks fraktsiooni esimees, kellele antakse eesõigus. Siis me püüame teha niimoodi, et kõik ministrid saaksid vastata. Järjekord, milles me eile juhatuses kokku leppisime, on selline, ja see otsus oli konsensuslik. Jah, mõnikord tuleb nii välja – Rein Aidma on tõepoolest koalitsiooni esindaja, aga justiitsminister Michal saab ka siis vastata. Ma loodan vähemalt, et selleks aega jääb, kui ei tule lisaks veel protseduurilisi küsimusi.
Aga alustame nüüd. Palun, kolleeg Kadri Simson, küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule!
Lugupeetud kaitseminister Urmas Reinsalu! Oktoobri lõpus te esinesite Tartus põllumajanduskonverentsil radikaalse avaldusega, et seni, kuni Eestile ei kinnitata meile sobivat otsetoetuste määra, ei kiida meie valitsus heaks Euroopa Liidu uut eelarveplaani. Te andsite lubaduse, et valitsus vetostab Euroopa Liidu eelarve, kui otsetoetuste määr ei kasva selliseks, nagu meie põllumehed soovivad. Te olete täna siin peaministri ülesannetes ja õigus see veto panna ongi peaministril. Kas te oskate öelda, kuidas riigisiseselt see vetostamine toimub? Ning kas peaminister Andrus Ansip jagab teie seisukohta?
Austatud küsija! Mis puutub Euroopa Liidu finantsraamistikku 2014–2020, siis see on väga olulise kaaluga küsimus Eesti riigile ja ka valitsuse poliitikas. Valitsus on määratlenud läbirääkimistel oma prioriteedid, mis puudutavad ühtekuuluvuspoliitika vahendite üldisest kõrgema piirmäära taotlemist järgmises finantsperspektiivis ning samuti ÜPP ehk ühise põllumajanduspoliitika raames eraldatavate otsetoetuste osas kiirema ühtlustamise saavutamist, kui on Euroopa Komisjoni ettepanek.
Ma võin kinnitada, see on väga põhimõtteline küsimus. See on küsimus võrdsest kohtlemisest, see on küsimus sellest, et meie põllumehed ei oleks halvemas konkurentsisituatsioonis. Valitsus on oma läbirääkimispositsiooni kujundanud ning peaminister läheb 22. novembril algavale Euroopa Ülemkogu kohtumisele Eesti valitsuse kinnitatud positsiooniga. Too finantsperspektiiv vajab aga kõigi liikmesriikide toetust ning samuti Euroopa Parlamendi enamiku toetust. Küsimus ei ole selles, kas me eelnevalt midagi vetostame. Küsimus on selles, et me peame seisma Eesti positsiooni eest ning selle eest, et Euroopa Liidu finantsperspektiiv täidaks Euroopa Liidu eesmärke, ja seda ka Eesti riigile eraldatava raha koha pealt. Eesti positsioon nendele eesmärkidele vastab.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Ma tänan! Euroopa Komisjon on praegu pakkunud Eestile lahenduseks, et Eesti põllumeeste otsetoetused kasvavad 2017. aastaks 58%-ni euroliidu keskmisest, mis ei ole võrdne kohtlemine. Milline on teie hinnangul konkreetne otsetoetuste määr, millega Eesti on rahul ja mille puhul Eesti ei hakka blokeerima Euroopa Liidu eelarveplaani? Kas võrdne kohtlemine tähendab seda, et vana Euroopa toetustega oleksid võrdsed ka Eesti põllumeeste toetused?
Mis puutub Euroopa Liidu põllumeeste otsetoetustesse, siis praegune määr, kui me räägime 2013. aastast, on võrreldes Euroopa Liidu keskmisega Eesti põllumeestele 42%. On ilmselge, et see on väga väike määr, millega võrdse kohtlemise seisukohalt, ausa mängu, ausate reeglite seisukohalt järgmist finantsdistsipliini silmas pidades me ei saa sugugi nõustuda. Euroopa Komisjon on retoorikas toetanud seda, et otsetoetuste määrad peaks võrdsustama. Nagu te ütlesite, Euroopa Komisjon on pakkunud välja liikuda järgmise finantsperspektiivi raames võrdsustamise suunas 1/3 ulatuses, mis oleks 58% Euroopa Liidu otsetoetuste keskmisest määrast. Vabariigi Valitsuse tänavu kinnitatud positsiooni eesmärk on püüda saavutada võrdsustamine kiiremas tempos. Vabariigi Valitsuse positsioon, millest lähtudes on peetud läbirääkimisi ja teistele liikmesriikidele meie seisukohta selgitatud, on järgmise perspektiivi ajal 90% Euroopa Liidu keskmisest määrast. Euroopa Parlamendi raportöör on teinud vahepealse protsendimäära ettepaneku: 77%.
Üks asi on see, milline on meie taotlus – nagu ma ütlesin, me soovime saavutada järgmise finantsperspektiivi ajal 90% keskmisest määrast. Teine asi on see, milline on meie praktiline tulemus. Meie praktiline tulemus peab kindlasti olema selline, et toimuks tegelik toetuste määra ühtlustumine, ja see on Eesti Vabariigi valitsuse selge prioriteet. Me ei pea nendes läbirääkimistes kõigile meeldima, me ei nõua rohkem ega vähem kui võrdset kohtlemist.
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud kaitseminister! Ma ei saanud aru, mis asi on võrdne kohtlemine. Te rääkisite 90%-st. Kas see, mida te taotlete ja mida kompromissitust võitlusest rääkides peab silmas teie erakonda kuuluv põllumajandusminister, on 90%? Kui toetust lubatakse alla 90% keskmisest, kas te siis lubate, et Eesti valitsus vetostab Euroopa Liidu eelarve?
Eesti valitsuse eesmärk on Euroopa Liidu uus finantsperspektiiv heaks kiita. Selle finantsperspektiivi puhul on kahtlemata tegu väga tugevalt üksteisele vastanduvate huvidega liikmesriikidega, kelle suures plaanis võib jagada netomaksjateks ja netosaajateks. Ühelt poolt on huvi Euroopa Liidu järgmise finantsperspektiivi rahalist mahtu kasvatada ja see on olulistes prioriteetides ka Eesti positsioon, mis puudutab ühtekuuluvuspoliitikat, aga samuti ühist põllumajanduspoliitikat. Teiselt poolt soovivad netomaksjad finantsperspektiivi mahtu vähendada ja see on ka eesistuja ettepanek järgmiseks aruteluks.
Eesti valitsuse positsioon on selge: taotleda Eesti põllumeestele makstavate otsetoetuste määra kasvu, nii et suund on otsetoetuste võrdsustamisele. Seda perspektiivi me peame silmas. Euroopa Komisjon käis välja aasta 2028. Liikmesriikide ja sealhulgas ka Eesti seisukoht on, et see on ilmselgelt liiga kauge perspektiiv. Me taotleme võrdsustamist sellises tempos, et jõutaks 90%-ni järgmise finantsperspektiivi ajal.
Samas on selge, et finantsperspektiivi jõustamiseks on vajalikud kompromissid. Sellele kompromissile peab aga eelnema selge Eesti valitsuse positsioon, mida me taotleme. Valitsus taotleb võrdset kohtlemist meie põllumeestele. See on võrdsete konkurentsitingimuste tagamise huvides ja selle eest valitsus ka seisab. Meie eesmärk on saavutada meie positsiooni arvestamine, meie eesmärk ei ole vetostada. Aga selge on, et need läbirääkimised tulevad pingelised. Surve, nagu ma ütlesin, on kahesuunaline: ühelt poolt eelarvet vähendada ja teiselt poolt seda kasvatada.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Tarmo Leinatamm.
Lugupeetud peaministri ülesannetes Urmas Reinsalu! Päris peaminister ütles päev tagasi Pekingis, et Eesti jaoks ja üldse Euroopa ääremaade jaoks on väga oluline ühendusteede olemasolu. Virtuaalne ühendustee on olemas ja lepingulised sidemed on olemas, aga füüsilised ühendusteed on Eestis väga kehvad. Arvestades seda, et Estonian Air on praegu otsi kokku tõmbamas, võib Eestis tekkida selline situatsioon, et kui me tahame Euroopasse minna, siis peame kuskile hääletama minema. Missugune on Eesti Vabariigi seisukoht ja missugune on hetkeseis Rail Balticu suhtes? Ajakirjanduses on ilmunud appikarjetena kõlavate pealkirjadega artiklid sellest, et Küpros tõmbab oma 50 miljardiga meile vee peale ja ühtekuuluvusfondid vähenevad. Kas Eesti Vabariigi valitsus on Rail Balticu küsimuses sama resoluutne nagu põllumajandustoetuste küsimuses?
Mis puutub Rail Balticu projekti rahastamist järgmise finantsperioodi ajal, siis valitsuse positsioon on väga selge ja ühene. See projekt on üks meie läbirääkimiste prioriteete, see on oluline ja mõistlik ning see vastab kogu Euroopa Liidu parema infrastruktuuri väljaarendamise huvidele. Seetõttu valitsus toetab Rail Balticu projekti rahastamise tagamist Euroopa Ühendamise Rahastust. Ma tahan veel kord öelda, et valitsuse jaoks ei ole need positsioonid, mis puudutavad prioriteete, ühtekuuluvuspoliitikat, ühist põllumajanduspoliitikat, ka Euroopa Ühendamise Rahastu tagamist järgmises finantsperspektiivis, sugugi omavahel järjestatud või vastandatud. Kõigi puhul on meil olemas väga arusaadavad reeglid, millest lähtudes me Euroopa Liidu eelarvest oma osa taotleme. Mis puutub ühendusteedesse, siis valitsus tegutseb selle nimel, et need oleksid tagatud nii lennutranspordis kui mujal. Reisijad võivad selles suhtes kindlad olla.
Palun, kolleeg Heimar Lenk!
Lugupeetud kaitseminister! Minu mälu järgi te rääkisite Tartus päris kindlas kõneviisis vetostamisest, praegu olete pisut pehmem. Ma tahtsin küsida, milline reaktsioon sellele teie avaldusele Euroopast on tulnud. Mulle tundub, et teil oli siiras ja hea eesmärk, aga võib-olla liiga robustselt sõnastatud, meenutas neid Gruusia valimiste aegseid avaldusi, mis te tegite. Kas on ka mingit tagasisidet või etteheidet tulnud? Kuidas on Euroopa ametkond selle peale reageerinud?
Kaitseministrina võin ma reeta sõjasaladuse: Eesti on ka Euroopa. Nii et kuidas me reageerime Eesti positsioonidele? Eesti positsioonid on osa Euroopa Liidu riikide positsioonidest, mis kujunevad välja läbirääkimistel. Samas tahan ühemõtteliselt öelda, et minu sõnavõtt Tartus, millele on viidatud, ei sisaldanud sõna "veto". Minu mõte oli väga selge. Teatavasti otsustavad põllumajandusministrid ühise põllumajanduspoliitika küsimustes raha jaotamise kvalifitseeritud häälteenamusega. Eesti jaoks on oluline, et need põhimõttelised raamküsimused, mis puudutavad ka Balti riikide positsiooni, leiaks käsitlust ülemkogu istungil, kus küsimusi otsustavad konsensuse põhimõttel valitsusjuhid. See on väga tähtis, et ülemkogu istungil finantsperspektiivi arutamisel saaks kajastatud ka meie jaoks nii prioriteetne teema nagu ÜPP. Meie positsioon on selge: liikmesriikidel on oma positsioonid ja oma huvid ning neid kaitsta ei ole midagi häbenemisväärset. Vastupidi. Aga oluline on see, kas me suudame oma seisukohti ausalt ja arusaadavalt argumenteerida ning kas meie argumendid on kaalukad. ÜPP ja ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas, mis on Eesti prioriteedid, on meie seisukohad arusaadavad. Me ei taotle ei rohkem ega vähem kui võrdset kohtlemist ja ausa mängu reegleid.
Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme järgmise küsimuse juurde. Kolleeg Neeme Suurel on küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Lugupeetud minister! Nagu teame, on valitsuse siht koondada oluline osa tervishoiuteenustest suurematesse keskustesse: perearstid perearstikeskustesse, haiglaravi regioonikeskustesse. Kui me aga räägime arstiabi kättesaadavusest, siis võib kiirabi osutuda ainsaks võimaluseks mõistliku aja jooksul abi saada. Igal juhul erakorralise meditsiini osatähtsus suureneb. Järgmise aasta riigieelarve eelnõust aga näeme, et kiirabiteenuse ostmiseks plaanitav raha hoopis väheneb võrreldes eelmise aastaga. Miks see nii on?
Me peame natukene koos neid arve vaatama. Kiirabi rahastamine järgmisel aastal on planeeritud kindlasti vähemalt samas mahus kui tänavu – see puudutab kiirabibrigaade. Kui me vaatame äsja tervishoiutöötajate ja haiglate liidu vahel sõlmitud lepingut, siis sealt on kiirabile tulemas veel lisaressurssi. Me püüame leida võimalusi ka selleks, et kiirabile katta kütuse kallinemine ja muud igapäevased ülalpidamiskulud. Nii et praegu me teeme asjaomaseid arvutusi ja loodetavasti hakkab ka Riigikogu selle streigikokkuleppe tulemusel kiirabile täiendava summa eraldamist arutama. Kokku, nii palju kui ma mäletan, on see kiirabile suurusjärgus 1,7 miljonit lisaks. Seega võib olla üsna rahulik, et kiirabibrigaadid vähemalt selles mahus nagu tänavu ka jätkavad. Kui vaadata järgmisest aastast edasi, siis on plaan kiirabibrigaade tervikuna riigis juurde tekitada, mitte neid vähemaks võtta.
Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!
Võib-olla peaks tõesti neid arve natukene hoolikamalt uurima. Aga kui me vaatame riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirjas märgitud Terviseameti kulusid kiirabiteenuse ostmiseks ning võrdleme selle aasta ja eelmise aasta summat, siis selle aasta summa on 130 000 eurot väiksem kui eelmise aasta oma. Tõenäoliselt on riigieelarve koostamisel juhtunud mingi viga või on mingid asjad eraldi, aga niimoodi, et summasid ei ole võimalik jälgida. Rahandusminister on siit puldist öelnud, et põhimõtteliselt on kiirabis ette nähtud palgatõus ja selleks on eelarves ka konkreetne protsent arvestatud. Kui me eelarvet uurime, siis me seda summat seal ei näe. Kui sõlmitakse tervishoiutöötajate palga tõusu kokkulepe, siis mille arvel on plaanis suurendada riigieelarvelises kiirabis töötavate arstide, õdede ja kiirabitehnikute töötasu?
Otsisin asjaomased arvud igaks juhuks välja. Täpne miinimumtasu määrade tõstmisega ning elektri ja kütuse kallinemisega seotud muudatus, mis Riigikogu menetlusse eelarveprotsessi käigus tuleb, on 1 749 098 eurot lisaks. Kui vaadata 2013. aasta eelarvet kokku pärast neid vajalikke muudatusi, siis on see 28,735 miljonit eurot kiirabi rea peal. See summa on 7,5% suurem kui tänavu. Selles mõttes võite olla üsna muretu – need muudatused on koalitsioonis ette valmistatud, need muudatused riigieelarve protsessis kindlasti tehakse ja kõik kiirabitöötajad võivad olla üsna rahulikud.
Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud minister, vastuse eest! Aga küsin veel täpsustuseks. Me rääkisime kiirabibrigaadide arvust – kas planeeritavad muudatused võimaldavad seda arvu suurendada ning kui palju kasvavad majandus- ja personalikulud? Kas see muudatus katab kõik need kulud või on äkki plaanis hoopis kiirabibrigaadide arvu vähendada?
Kaks korda juba püüdsin teile selgelt öelda, et kiirabiteenus Eestis kindlasti ei vähene, pigem me otsime võimalusi, kuidas kiirabibrigaadide arvu suurendada. Selleks on eri teid. Üks tee on lihtsalt raha juurde anda, teine tee on natuke kiirabipunktides ringi vaadata. Kui me vaatame kiirabi laiemalt, siis meil on praegu 90 brigaadi, millest 63 on õebrigaadid, 21 arstibrigaadid ning 6 reanimobiilibrigaadid. Kui analüüsida kiirabi väljakutsete sisu, siis oleks ehk mõistlik kaaluda seda, et vahest õnnestuks mõne arstibrigaadi muutmisega õebrigaadiks lisabrigaade luua ja kiirabi kättesaadavust Eestis suurendada. Aga ma usun, et need muudatused ei ole kindlasti 1. jaanuari või 1. märtsi küsimus.
Minu teada peab Terviseamet praegu väga tihedaid läbirääkimisi Eesti Kiirabi Liiduga, et kõiki neid muudatusi detailideni arutada ja sealjuures analüüsida seda, kui suurt maa-ala peab teenindama arstibrigaad ja kui palju me suudame tagada õebrigaadi kättesaadavust. Kõik see on praegu osapoolte läbirääkimiste teema. Aga veel kord rahustuseks teile, üldse kõikidele eestimaalastele: kiirabibrigaadide hulk järgmisel aastal kindlasti alla praeguse 90 ei vähene. Kiirabibrigaadide pidajad saavad järgmiseks aastaks piisavalt lisaraha, et täita nendele pandud kohustus tõsta tervishoiutöötajate palka, ja on olemas võimalus katta ka täiendavad kulud seoses hindade kallinemisega.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heljo Pikhof!
Hea meel on seda kuulda. Ma tean, et te olete lubanud kiirabis töötavatele arstidele-õdedele, õigemini kiirabile tervikuna 3,5 miljonit eurot juurde. Aga küsimus on selles, et me arutame riigieelarvet. Kust kohast te selle raha võtate, kui seda rida riigieelarves ei ole? Alati esitatakse opositsioonile küsimus, kust te selle raha võtate, kui me mingi ettepaneku teeme.
Ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma ei ole öelnud! Ma ei ole kunagi väitnud, et kiirabi saab juurde 3,5 miljonit eurot. Ma olen öelnud, et 3,5 miljonit on need kulud, mis tekkivad, et täita tervishoiutöötajate ja Eesti Haiglate Liidu vahel sõlmitud kollektiivlepingu eellepet, mis puudutab kõiki riigieelarvest palka saavaid tervishoiutöötajaid. Seda olen ma öelnud. Palun jääge täpseks!
Mis puutub sellesse, kust see raha võetakse, siis teie olete tavaliselt allikaks pakkunud kas tulumaksu tõstmise või astmelise tulumaksu kehtestamise või midagi muud säärast. Meie otsime loomulikult võimalusi olemasoleva eelarve seest. Üks reaalsemaid võimalusi peitub kindlasti väljavaates, mida ma olen juba maininud, et töötutoetuse summade kasv ei ole mitte nii kiire, kui on järgmiseks aastaks planeeritud. Töötutoetus küll kasvab, aga vähem. Usun, et tänu sellele on võimalik Riigikogu suurel saalil tagada, et tervishoiutöötajate palgad tõusevad, ja teiselt poolt tagada ka see, et töötutoetuski suureneb. Töötutoetuse summade kasv ei ole lihtsalt nii kiire, kui on riigieelarve eelnõus praegu välja pakutud.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Yana Toomilt kaitseminister Urmas Reinsalule.
Lugupeetud proua eesistuja! Austatud minister! Ma küsisin selle küsimuse Jürgen Ligi käest eelarve arutlusel ja ta soovitas teie poole pöörduda. See soovitus oli igati õigustatud. Nimelt, me oleme kõik harjunud teadmisega, et meie kaitsekulud moodustavad 2% SKT-st, mis on igati korralik rahasumma. Tavainimesele tundub, et kaitsejõud ei tohiks küll rahapuuduse all kannatada. Järgmise aasta eelarve projekt näeb ette, kui mälu mind ei peta, kaitseväe rea peal 22% kasvu ja see on personalikulu. Aga kas te olete taotlenud lisaraha ka kaitseväe varustuse hankimiseks? Üldse, kas te olete ajateenijate varustuse tasemega rahul? Ma pean silmas nii relvastust kui ka kõikvõimalikke n-ö abivahendeid – taskulampe, sokke, sõrmikuid jne. Aitäh!
Aitäh, proua Toom, see küsimus on palsam minu hingele! Need on olulised küsimused ja olulised teemad. Mis puutub riigikaitsekuludesse järgmisel aastal, siis tõesti, järgmine aasta on teine aasta, mil me hoiame taset 2% SKT-st. See on väga mõistlik otsus ja ma loodan, et riigieelarve menetlemisel parlament toetab seda valitsuse ettepanekut. Nii tegevteenistuses olevate kaitseväelaste kui ka ajateenijate varustuse hankimine aga on järgmisel aastal üks kaitseväelise otstarbega varustuse tagamise prioriteete. Kokku läheb kaitseväelisele erivarustusele ligi 100 miljonit eurot ja üle 9 miljoni euro sealhulgas individuaalsele varustusele. Individuaalse varustuse all ma pean silmas mundreid, rakmeid ja muud, mis on kaitseväelase isiklikus kasutuses lisaks relvadele. Teine tõsine prioriteet, mis on seatud varustuse kõrvale, on ajateenijate elamistingimused. Järgmisel aastal on plaanis 9 miljonit eurot eraldada ajateenijate väljaõppekeskustes uute kasarmute rajamiseks. Eesmärk on, et me 2014. aasta sügiseseks ajateenistusse võtmiseks jõuaksime selleni, et meil on üle Eesti kõigil ajateenijatel head elamistingimused. Selleks tuleb juurde luua 1200 kasarmukohta, mida me plaanime teha nii järgmisel kui ülejärgmisel aastal.
Palun, kolleeg Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!
Hea minister! Ma ei tahaks küll reeta oma vanust, aga paraku on nii, et ma olen sellest põlvkonnast, kus peaaegu kõik noored mehed teenisid sõjaväes – mu arvukad klassivennad jne. Praegu mul on poeg parasjagu sõjaväes. Tema viimane koduskäik oli selline, et me läksime poodi, kaasas väike loetelu, ja ma ostsin talle kaks paari sõrmikuid, masinaõli, viis paari sokke ja pealambi. Kaks nädalat enne seda pidin ostma talle noa, sest see nuga, mis talle anti, ei lõika, ja taskulambi, sest tema oma ei põle. See olevat enam-vähem massiline nähtus. Kuna mul on neli poega, siis nende taga olev sotsiaalvõrgustik on päris suur. Ma tean, et tegu ei ole mingi üksiku üksusega ega üksiku probleemiga. Kas ma saan õigesti aru, et see probleem saab lahendatud? Asi pole selles, et mul on rahast kahju, vaid on kuidagi väga kummaline, et nii suurte rahasummade eraldamise korral meie ajateenijatele ei jätku sokke.
Mis puutub ajateenijate isiklikku varustusse, siis selle kohta on kehtestatud nõuded. Nii selle aasta kui järgmise aasta eelarve on koostatud arvestusega, et nõuetele vastav varustus peab olema tagatud ettenähtud individuaalmahus. Mis puutub konkreetselt teiega seotud inimeste ajateenimisse, siis kõigepealt tahan tunnustust avaldada. See, et teie poeg ajateenistuses on, on hea uudis. See on väga mõistlik. Isikliku varustuse koha pealt aga eeldan, et need asjad on korras. Ja varustuse kaasajastamiseks kavatseb Kaitseministeerium raha eraldada ka järgmisel aastal. Mis puutub nendesse konkreetsetesse sokkidesse ja taskulampi, siis võin kinnitada, et kaitsevägi hangib oma logistikasüsteemi kaudu vaid töötavaid taskulampe. Ja sokkidesse tulevad augud ehk ainult mittesihtotstarbelisel kasutamisel.
Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!
Austatud minister! Ma palun vabandust, ma ei küsi kiusu pärast, ma tõesti ei saa aru! Ma sain eelmine nädal jällegi SMS-i – palun vabandust, isiklik kogemus. Poisid saadeti viieks päevaks metsa ja jagati neile šokolaadi, mille "parim enne" oli möödas neli kuud tagasi. Kas teile on selliseid fakte teada ja kas teieni on säärase sisuga kaebusi jõudnud? Uskuge mind, see ei ole üksikjuhtum. Ma tänan teid!
Mis puutub tegevteenistuses olijate, ka välismissioonil olijate ja ajateenijate varustusse, elukeskkonda ja väljaõppe tingimustesse, siis kui ma üksustes ringi liigun ja mujal ajateenijate, veteranide, välismissioonil olevate kaitseväelastega vestlen, siis nende küsimuste vastu tunnen ma alati huvi. Ma ei kavatse sugugi salata, et alati on esitatud mitmesuguseid ettepanekuid. Kriitikat ja tähelepanekuid on, aga ma tahan rõhutada, et kaitseväes kehtib oma menetluskord, üldine rutiin, kuidas ettepanekud varustuse parandamise kohta logistikuteni jõuavad ja menetlusse võetakse. Varustuse hanke ja üldse logistikasüsteemi arendamine on, ma ei eita ka seda, üks võimalikke tulevikus tehtavaid muudatusi kaitseväe struktuuri valdkonnas.
Mis puutub konkreetsesse fakti, et ajateenijatele on antud "parim enne" toiduaineid, siis kehtivate reeglite järgi ei tohiks mitte mingil juhul ajateenijatele ja tegevteenistuses olevatele kaitseväelastele väljastada toiduaineid, mille realiseerimise aeg on läbi. See selge reegel kehtib ja kui seda rikutakse, siis on see juba distsiplinaarmenetlust vääriv asi. Aga ma veel kord rõhutan, et Eesti kaitsevägi on demokraatliku riigi kaitsevägi, kus kriitikat ei tohi alla suruda, vaid oma ettepanekuid on võimalik kõigil teha – nii lähedastel kui ajateenijatel ja ka tegevteenistuses olevatel kaitseväelastel, ja seda nii ministeeriumile kui ka oma üksustes. Pöörduda võib ka kaitseväe õigusvahemehe poole, kui tundub, et midagi on tehtud valesti või ebaõiglaselt.
Jätkame kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!
Ma ütleksin Yana Toomile, et mina olin sunnitud käima Nõukogude armees ja seal me sõime konserve, kus ei olnudki sellist silti "parim enne", aga me oleme kõik siiamaani kuidagi välja vedanud. Nii et ei ole sel šokolaadil suurt häda midagi. Aga vahetaksin nüüd teemat. Kaitseväes on tegelikult suur probleem, et noored ohvitserid kipuvad lahkuma. Teatud allikatest, näiteks tööotsingufirmade kaudu on teada, et lahkuda soovib vaata et kümme inimest kuus. Nad toovad oma avaldused, et soovivad minna tööle kas mõnda turvafirmasse või kusagile mujale. Urmas, ma küsin sinu käest: kas sa oled sellest probleemist teadlik ja kui sa oled teadlik, kas oled ka uurinud, mis selle põhjus on?
Kaitseministeeriumi valitsemisala on ka Rahandusministeeriumi läbi viidud analüüsi järgi vabatahtliku lahkumise seisukohalt üks kõige kriitilisemaid valitsemisalasid. Vabatahtliku lahkumise protsent on 13. Kõige kriitilisem on asjade seis kahes rühmas: esiteks, vanem-allohvitserid (need on need mehed ja naised, kes on meie ajateenijate tegelikud õpetajad) ja teiseks, nooremohvitserid ehk meie ohvitserkonna tegelik järelkasv. Personaliküsitluste kohaselt on põhiprobleem ligi kahel kolmandikul juhtudel palgatingimused. Seetõttu on järgmise aasta eelarveprojektis, mille valitsus on esitanud, ette nähtud personalikulude kasv osaliselt majanduskulude kärpimise hinnaga ja teiselt poolt lisavahendite abil, mis riigikaitsele on ette nähtud. Lisaks on ette nähtud täiendavate koosseisukohtade loomine riigikaitse prioriteetsetes valdkondades, milleks on erioperatsioonide grupp, Scoutspataljon ja Ämari lennubaasi tehniline koosseis. Nii et saan vastata, et kaitseväes leiab järgmisel aastal aset palgatõus ja selle palgatõusu puhul on prioriteediks need rühmad, mis on kõige tugevama lahkumissurve all ja mille puhul on vaja tagada inimeste motiveeritus, nii et nendesse panustatud raha, kogu nende väljaõpe, nende haridus ja kogemused ei läheks kaitseväele kaotsi.
Palun, kolleeg Rainer Vakra!
Lugupeetud minister! Te rääkisite pikalt kaitseväe toitmisega seoses realiseerimisajast ja mõistest "parim enne". Minu arvates on sama oluline see, et Eesti sõdur sööks Eesti toitu. Seetõttu ma küsingi teilt järgmist. Eile Aasta Põllumehe auhinda üle andes ütles Eesti president Toomas Hendrik Ilves, et põllumajanduse otsetoetuste ühtlustamise nimel tuleks vajaduse korral kohtusse minna. Mis te arvate, kas Eesti valitsus läheb sellega kohtusse? Ja kui te poleks ainuüksi peaministri ülesannetes, vaid ka peaminister, kas siis teie see vastus kõlaks teistmoodi?
Esiteks, ma toetan presidendi mõttekäiku. Aga kohtusse minna, ma juhin tähelepanu, saab jõustunud lahendi puhul. Tegelikult oleks kohtusse mineku eeldus see, et järgmine finantsperspektiiv on vastu võetud nii, et seda võrdset kohtlemist ei suudetud saavutada. Mis puutub konkreetsesse küsimusse, siis eile ma vestlesin põllumajandusministriga, kellega me leppisime kokku, et Põllumajandusministeerium analüüsib seda küsimust tõsiselt. Seda on ka enne tehtud, on mõeldud, milline õigussubjekt siis Euroopa Kohtusse kaevata ja mis on n-ö taotluse ese. Aga veel kord: see saab kõne alla tulla pärast seda, kui läbirääkimised on seljataga. Eeldus oleks see, mida ma praegu sugugi ei tahaks aluseks võtta, et finantsperspektiiv on selline, mis ei vasta võrdse kohtlemise saavutamise taotlustele, millega Vabariigi Valitsus läbirääkimistele läks.
Mis puutub Eesti kaitseväelastele Eesti toidu pakkumisse, siis toetan seda poliitikat täiesti. Kogu kaitseväe varustamisel, mis puudutab ka meie kaitsetööstuse poliitikat, on oma riigi majanduse element väga tähtis. Kaitseministeerium pakub koostööd ka Eesti põllumajandustootjatele ja -töötlejatele, et ka teiste riikide korraldatud kaitseväe toiduga varustamise hangetes aktiivselt osaleda ja neid hankeid võita.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Viktor Vassiljevilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!
Austatud proua juhataja! Lugupeetud minister! Kui tervishoiutöötajate streik lõpetati, siis oli üks tingimus, et patsientide omaosalustasu ei kasva. Ka teie poolt kokku kutsutud tervishoiu tuleviku töörühm, mis koostab praegu hea tahte dokumenti ja kus üks osapool on teie esindatav Sotsiaalministeerium, samuti kinnitas, et omaosalus ei tohi suureneda. Aga see siiski suureneb. Jutt käib praegu puuduolevast rahast, mida oleks vaja riigieelarvest makstavateks tasudeks, sealt rahastatavateks teenusteks. Aga haigekassa summad on ju tegelikult haigekassas olemas. Miks omaosalustasu kõiki kokkuleppeid eirates siiski suurendatakse ja miks nimelt kaks korda?
Räägime siis kõigepealt, mis see omaosalus on. Omaosalus on lai mõiste. Kui me räägime omaosaluse protsendina mõõtmisest, siis see näitabki, kui palju patsiendid kokku on kulutanud tervishoiule. Patsientide kulutuste suurust on võrreldud sellega, kui palju on tervishoius kokku kulutatud, ja nii saadakse siis see müstiline patsiendi omaosalus, mis näiteks 2006. aastal oli Eestis 25,1%. 25% loetakse väga-väga piiripealseks tähiseks, sellest üle ei tohiks patsiendi omaosalus mingil juhul minna.
Kui me vaatame viimast kolme aastat, siis mul on hea meel teada anda – ma usun, et te seda ei tea –, et 2009. aastal oli patsientide omaosalus 20,3%, 2010. aastal 18,6% ja eelmisel aastal 17,6%. Kui te seda aegrida vaatate, siis saate aru, et patsientide omaosalus on permanentselt vähenenud. Meenutan veel kord: 2006. aastal oli see 25,1% ja eelmisel aastal 17,6%. Sellel on väga selged põhjused. Need on eelkõige seotud sellega, et näiteks kümme aastat ei olnud Eestis retseptiravimite puhul omaosalus vähenenud, aga kui me vaatame viimast kolme aastat, siis – üllatus-üllatus! – retseptiravimite hinnas on omaosalus vähenenud 36,9% pealt 33,7%-le. Eelmainitud 17,6%-se patsientide omaosaluse puhul mängivad põhirolli ravimid ja hambaravi. Seega ravimite hinna alal on tehtud väga tõhusat tööd. Hea Riigikogu võttis vastu seadusmuudatuse, mille kohaselt 1. oktoobrist tühistati 50%-lise soodustusega ravimitel hüvitamise ülempiir 12,79 eurot. Kõik need sammud ongi viinud tulemuseni, et patsientide omaosalus on tegelikult kogu aeg vähenenud.
Kuna rohkem pärijaid ei ole, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Viktor Vassiljev, palun! Miks te nii aeglane olete?
Palun vabandust, katsun kiirem olla! Härra sotsiaalminister, kui ma rääkisin kahekordsest hinnatõusust, siis ma loomulikult mõtlesin patsientide visiiditasu ja voodipäevatasu. Need arvud on välja käidud, need summad kasvavad kaks korda. Millest lähtuvalt need kasvavad kaks korda?
Palun ärge eksitage publikumi! Kõik, kes te kuulate kodudes, ja kõik, kes te siin saalis kuulate: ei kasva kaks korda! See arutelu on Riigikogu saalis veel kindlasti ees, aga kui me vaatame Eesti Haiglate Liidu ettepanekut, siis see on igati põhjendatav. Ravikindlustuse seaduse kohaselt 2002. aasta 1. oktoobril kehtima hakanud visiiditasu ja voodipäevatasu kehtestas Riigikogu tasemetel visiiditasu 50 krooni ja voodipäevatasu 25 krooni. Pärast eurole üleminekut kinnitati üle, et need tasud on vastavalt 3.20 ja 1.60. Samamoodi kehtestab ravikindlustuse seadus, et kõikidel ministritel on kohustus suurendada visiidi- ja voodipäevatasusid vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele. Seda ei ole peetud vajalikuks teha, mis iganes need põhjused ka on olnud.
Mina ei oska seletada varasemate ministrite kaalutlusi, küll saan ma öelda seda, et Eesti Haiglate Liit on tõepoolest pöördunud ministri poole sellesisulise kirjaga, kus nad on tarbijahindade tõusule viidates teinud ettepaneku kehtestada visiiditasuks 5 eurot ja voodipäevatasuks 2 eurot ja 50 senti. See ei ole kahekordne tõus, aga jätame selle vaidluse, kas kahekordne või ühe koma millegi kordne tõus – see ei ole oluline.
Oluline on analüüsida, mis on selle tõusu tagamaad. Kui me võrdleme näiteks visiiditasu ja keskmise palga või keskmise pensioni suhet 2002. aastal ja seda, millist suhet pakub nüüd Eesti Haiglate Liit, siis kindlasti on võrdlus viimase kasuks. Inimeste üldine elatustase on märksa rohkem tõusnud. Kui me vaatame selle ettepaneku põhjuseid, siis need on väga lihtsad: haiglatel on vaja kusagilt saada raha töötajate palga tõstmiseks, pluss kütte kallinemine ja elektri kallinemine.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud sotsiaalminister! Kas haiglate liit ei ole teid mitte eksitusse viinud? Aastal 2011 muudeti hulka seadusi just selles osas, mis puudutas konkreetseid tasusid, mis olid fikseeritud kroonides. Aastal 2011 fikseeriti need eurodes ja järelikult tabijahinnaindeksi võrra saab suurendada neid voodipäeva- ja visiiditasusid, mis on fikseeritud aastal 2011. Nii et ühe aasta tarbijahinnaindeksi muutuse võrra, mitte rohkem.
See on täpselt see mõte, miks mina oma esimese kommentaari selle kirja peale andsin väga selge sõnumiga, et tuleb teha juriidiline analüüs. Haiglate liit on pöördunud ministeeriumi poole. Loomulikult on teil igati õigus. Riigikogu tegi eurole üleminekul mehaanilised arvutused ja nende tulemusel tõesti fikseeriti tasud 3.20 ja 1.60. Kui me vaatame 2002. aastal kehtima hakanud ravikindlustuse seadust, siis selle seaduse mõte ja sisu oli midagi muud. Ja sellepärast ma ütlengi: vähemalt praeguse seisuga olen ma väga kindlal veendumusel, et minister ei saa üksinda otsustada visiidi- ja voodipäevatasude kasvu sellises mahus, nagu haiglate liit on ette pannud. Ma küll arvan, et haiglate liidu taotlus on põhjendatud, seda arvestades just kümne aastaga aset leidnud elektri, kütte ja ka toiduainete kallinemist, aga mul on tunne, et just nimelt sellest argumendist johtuvalt peab visiiditasu ja voodipäevatasu suurendamist arutama Riigikogu suur saal.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Inara Luigas!
Austatud minister! Me oleme ka rahanduskomisjonis rääkinud sellest, et praegu on lahendamata see olukord, kui kindlustamata isikud vajavad arstiabi ja pöörduvad perearsti poole. Te olete ise ka öelnud, et oleneb perearsti vastutulelikkusest, kas ta võtab nad vastu. Aga kui visiiditasu tõuseb, siis perearstidel jääb ju osa sissetulekust kas oma palga katteks või majanduskulude katteks saamata. Milline perspektiiv on siin edaspidi: kas riik hakkab teatud osas ka kompenseerima seda perearstidele?
Nüüd jäi mulle küll segaseks, kuidas ikkagi perearstidel midagi saamata jääb. Perearstidel pole praegu visiiditasu võtmise õigust ja kuna see nii on, siis jah, tõsi on see, et perearstide selts on arutanud ministeeriumiga, kas esmatasandil peaks olema perearsti vastuvõtul visiiditasu. Siiamaani on ministeerium olnud seisukohal, et esmatasand on visiiditasust vabastatud. Kõik inimesed, kes vajavad arstiga kontakti, peavad kõigepealt pöörduma perearsti poole, see on tasuta. Ja kui perearst suunab ambulatoorse eriarsti juurde, siis saab inimene sinna minna. Kui ei ole vajadust, siis ta ei lähe. Selles mõttes ma nagu probleemi ei näe. Mis puutub perearsti pearahasse – meil on perearstidel pearahapõhine rahastamine –, siis sellega seotud vaidlused on iga-aastased. Kui me vaatame järgmist aastat, siis perearstidel pearaha kasvab, seda vähemalt nendel perearstidel, kellel on kvaliteedijuhend nii palju täidetud, et neil tekib õigus palgata teine pereõde. Ja selle teise pereõe palkamine perearstipraksistele ka hüvitatakse. Aga hoiaksin need vaidlused lahus problemaatikast, mis puudutab ambulatoorse eriarstiabi visiiditasu ja statsionaarset voodipäevatasu.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tarmo Tamm!
Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Ma küsin selliselt: kas voodipäeva- ja visiiditasu tõusu on selleks vaja, et järgmisel aastal arstide, õdede ja hooldustöötajate palka tõsta, või on katteallikas miski muu?
See on haiglate liidul kindlasti osaline katteallikas. Haigekassa eelarves oli algsel kujul välja pakutud ka tõsta hinnakomponentides tarbijahinnaindeksi muutuse mõju. Mitte küll nii palju, kui tarbijahind on viimastel aastatel tõusnud, aga 1–2%. Läbirääkimistel arstidega ja jäädes siiski haigekassa eelarve raamistikku, jõuti haiglate liidu ja haigekassa nõukoguga ühisele seisukohale, et tarbijahinnaindeksi mõju on järgmisel aastal hinnakomponentides null ja see raha läheb palgatõusu katteks. Haiglate liidul oli võimalus otsus uuesti läbi arutada ning esitada ministeeriumile voodipäeva- ja visiiditasu puudutav taotlus. Nad ongi seda teinud. Kui vastata ühe lausega, siis jah, voodipäevatasu ja visiiditasu korrigeerimine on loomulikult seotud eesmärgiga täita tervishoiutöötajate palgakokkulepet.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Rein Aidmalt justiitsminister Kristen Michalile. Palun!
Aitäh, lugupeetud juhataja! On hea meel tõdeda, et ka koalitsiooni liikmena on võimalik infotunnis võrdse kohtlemise osaliseks saada. Kuid, lugupeetud justiitsminister, ma tahan küsida nii. Teatavasti on plaanitud Ida-Virumaale kolida nii mõnigi riigiasutus. Üks plaan, mis puudutab Vanglate Ametit, on vist üsna konkreetseks muutunud. Seoses sellega tahangi küsida: millised on konkreetsed kavad, mis soovitakse ellu viia järgmisel, 2013. aastal, kui silmas pidada nende ametnike Ida-Virumaale üleviimist ja nende sotsiaalseid tagatisi?
Me oleme austatud küsijaga seda teemat ka varem käsitlenud. Ida-Virumaalt valitud saadikuna olete sellele tähelepanu pööranud. Küllap see tähelepanu pööramine on olnud ka selline meeldiv ja kasulik survevahend, et valitsus ikkagi oma Ida-Virumaa programmi täidaks. Kui meenutada, siis viimane suurem investeering ja kolimine Ida-Virumaale oli vangla, kus on üle 440 töötaja. Nüüd seisab ees selle üsna loogiline jätk: kolime vanglate keskjuhtimise Ida-Virumaale. Tegemist on Eesti Vabariigis esimese keskasutusega, mis Ida-Virumaale läheb. Tööle hakkab see 2. jaanuaril 2013. RKAS-iga me teeme koostööd ja selleks on leitud ka vastavad pinnad. Töökohti on seal 32 ja kohapealt on plaanitud palgata umbes veerand töötajatest. Praegu läheb selle ettevalmistamine plaanipäraselt.
Mul on väga hea meel, et valitsuse tegevusprogramm ei ole lihtsalt paber, vaid selge kava, mida valitsus Ida-Virumaal järgib. Mis sotsiaalsetesse tagatistesse puutub, siis viimasel ajal on tulnud ka selles osas positiivseid uudiseid. Üldiselt on Eesti riik võtnud hoiaku, et uusi eripensione ei kehtestata, aga sisejulgeoleku valdkonnas või julgeolekuvaldkonnas laiemalt – politseis ja kaitseväes – on eripensionid ning see on põhjustanud vanglaametnike liikumist sinna. Alates järgmisest aastast aga hakatakse staažikamatele, üle kümne aasta vanglateenistuses olnud ametnikele maksma kolmanda pensionisamba makseid. Arvan, et see on päris põhimõtteline muudatus nii riigikassa seisukohast kui üldise filosoofilise lähenemise seisukohast. Ilmselt osutub see heaks kogemuseks ja võib-olla innustab ka teisi reforme ellu viima.
Palun, kolleeg Rein Aidma, esimene täpsustav küsimus!
Hea justiitsminister! Sinu vastuse lõpust kinni hakates esitan järgmise küsimuse: kas valitsusel on plaanis laiendada sotsiaalseid tagatisi nii, et praegusest eripensionide süsteemist liigutakse pensioni kolmanda samba maksete tegemiseni mitte ainult teie haldusalas, vaid ka muudes valdkondades?
Tegelikult on see küsimus eeskätt sotsiaalministrile, kes seda eripensionide reformi veab. Mina saan rääkida oma haldusalast. Meie lähtusime oma reformi tehes ja vanglaametnikele suuremaid sotsiaalseid tagatisi andes just tõsiasjast, et esiteks on tegemist valdkonnaga, kus on üsna samasugused töötingimused nagu politseis ja kaitseväes ning kus kehtivad kehalised nõuded. Inimene peab olema teatud ajani võimeline neid kehalisi nõudeid täitma, kui ta seda ei suuda, siis ta peab sellest ametist lahkuma. See on põhjustanud vanglaametnike lahkumist teistesse sfääridesse – kas politseisse, kaitsepolitseisse või kuskile mujale. See on sisejulgeoleku valdkonnas täiesti loomulik.
Kui vaadata tulevikku, siis julgen arvata, et see lahendus, mis on seadusega aastake tagasi võimalikuks tehtud – mõtlen võimalust maksta töötajate kolmanda samba makseid –, võiks küll tulevikutee olla. See annab inimestele kindlustunde ja tulevikus ei pea prognoosima, et kui inimene läheb pensionile, mis need maksed siis on. Inimene saab need maksed oma pensioni kolmandasse sambasse ja kuidas ta seda raha kasutab, otsustab ta juba koos oma pensionihaldajaga. Ma arvan, et see on igati mõistlik tee. Ja see muudab inimesed ka tööjõuturul konkurentsivõimelisemaks, sest nad saavad vabamalt ametit valida. Nende tulevik on vanglateenistuses olles kindlustatud.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu, härra minister!
Järgmine küsimus on kolleeg Helmen Kütilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Austatud sotsiaalminister! Mul on väga hea meel, et nii Euroopa Liidu kui ka riiklikke vahendeid kasutades avatakse järjest uusi väga sobivaid peremajasid üle Eesti. Näiteks võib tuua eile Läänemaal avatud kompleksi. Samas hakkavad üldjuhul niisugust teenust kasutama inimesed, kes juba on hooldusel, kuid elavad halbades tingimustes. Üldjärjekord ulatub mitmetesse sadadesse. Näiteks tänahommikuse seisuga oli ööpäevaringse hooldusteenuse järjekorras 334 inimest. Minu küsimus on: kas 2013. aasta eelarves on arvestatud pearaha suurenemisega ja kui on, siis kas see pearaha kasv puudutab lisaks riiklikele asutustele ka eraõiguslikke asutusi, näiteks nagu Katikodu? Ja kas eelarves on arvestatud ka järjekordade lühendamise vajadusega?
Ebaviisakas on vastata ühe sõnaga, aga: jah on.
Palun siis esimene täpsustav küsimus!
Väga tore, kui selle kõigega on arvestatud. Piisab ka ühesõnalisest vastusest. Järgmine küsimus on aga selline. On teada, et mitmed erihoolekandeteenust pakkuvad asutused, nagu näiteks Haraka Kodu, peavad selleks, et teenust osutada, esitama projekte ja taotlema raha. Nad ei ole nagu riikliku rahastamise objektid. Kas teie meelest ei võiks reformi käigus analüüsida asjade seisu ka sellest vaatevinklist, et kui rehabilitatsiooniplaani kohaselt on inimesele ette nähtud erihoolekandeteenus, siis see õigus liigub temaga kaasas nagu pearaha. Kui leidub asutus, kes seda teenust pakub, siis inimene selle ka saab. Tänahommikuse seisuga ootas erihoolekandeteenust 1008 inimest, neist ööpäevaringset hoolekannet 428, üks koguni kohtumääruse alusel. Kuigi Eesti on õigusriik ja kohtumäärus näeb talle ette selle teenuse, ei olnud see inimene vähemalt täna hommikuni seda saanud.
See teema on väga tõsine. Järjekord on tõesti väga ebamugav, eriti kui inimene vajab ööpäevaringset hooldust. Kui me järgmise aasta eelarvet valitsuses planeerisime, siis see oli lisataotlusena laual. On selge, et me ei ole suutelised ühe aastaga kogu seda järjekorda likvideerima. Järgmisel aastal on meil tõesti üle mitme-setme aasta võimalus erihoolde järjekorda vähendada. Kui suur see vähendamine on, need arvutused on praegu pooleli.
Me peame siin arvestama paari lihtsat nüanssi. Erihooldes töötavad hooldajad ja kui hooldajate palk väga mitu protsenti tõuseb, siis see paneb erihooldele tugeva pitseri. Ma ei ole kindlasti seda meelt, et me peaksime tekitama olukorra, kus erihooldest hooldajad ära jooksevad, aga samas ei ole ministeeriumil praeguse riigieelarve puhul võimekust tõsta erihoolde hooldajate palka sama palju kui haiglates hooldajate palka. Me peame selle lisanduva rahaga suutma nii järjekordi lühendada kui ka pearaha suurendada, et hooldajate palka tõsta. Te ütlete, et patsiendiga peaks pearaha kaasas käima ja siis meil järjekorda ei oleks. Aga raharessursi piiratus meil siiski on, ja see tähendab seda, et näiteks ööpäevaringsele hooldusele on ikkagi järjekord. Ma siiski olen praegu seisukohal, et kõigepealt suurendame pearaha ja vähendame järjekordi ning seejärel saame suuremaid muudatusi üheskoos arutama hakata.
Aitäh, härra minister! Kuna meie aeg on läbi, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh, Riigikogu liikmed, küsimuste esitamise eest! Palju tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
