Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu väljatöötamise tingis viimasel ajal väga aktuaalne teema ehk vajadus soodustada võimalusi elamuid renoveerida ja soojustada juhul, kui osa ühistuliikmeid on toimetulekuraskustes, ning vähendada nii tulevikus kulutusi toimetulekutoetuste maksmiseks. Sotsiaalhoolekande seaduse täiendamise seaduse eelnõu eesmärk on võimaldada toimetulekutoetuse saajal arvestada eluruumikulude hulka ka neid kulutusi, mis on seotud elamu renoveerimiseks ja soojustamiseks võetud kohustustega. Kehtiva seaduse kohaselt korteriühistute liikmed selliseid kohustusi eluruumikulude hulka arvestada ei saa. Eluruumi üürimise korral on aga eluruumi omanikul võimalik võetud kohustuse katmiseks tehtavad kulud kajastada eluruumi üüri suuruses ning siis peab kehtiv seadus selliseid kulusid toimetulekutoetuse määramisel eluruumikulude hulka kuuluvaks. Seega, täiendamisele kuuluva paragrahvi kehtiv sõnastus lubab sotsiaalselt põhjendatud normi ulatuses võtta toimetulekutoetuse maksmisel alaliste eluruumikuludena arvesse muu hulgas tegeliku korteriüüri või hooldustasu ning kütteks ja soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia ja kütuse maksumuse. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et alaliste eluruumikulude põhjendatud piirmäära, nagu me teame, kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu.
Sotsiaalhoolekande seadus käsitleb samadel alustel õigust toimetulekutoetustele sõltumata eluruumi kasutamise viisist. Õigus riigi abile toimetulekuraskustesse sattumise korral on nii eluruumi üürijatel kui ka omanikel. Praegu see nii ei ole.
Eelnõus toodud sätte lisamine § 222 lõikesse 6 looks võimaluse lugeda kasutatava eluruumi kuluks ka need kulud, mis, nagu ma ütlesin, on seotud eluruumi renoveerimiseks ja soojustamiseks võetud laenudega, sõltumata sellest, kas tegu on üüripinna või taotleja omandisse kuuluva eluruumiga. See tähendaks, et seadus kohtleks toimetulekuraskustes olevaid leibkondi samadel alustel. Põhjendatud piirmäära, nagu ma ütlesin, kehtestaks iga volikogu ise. Ühtlasi arvan, et see seadusmuudatus vähendab tulevikus kulutusi toimetulekutoetustele, sest see parandab korteriühistute võimalusi alustada renoveerimis- ja soojustustöid ning aitab võetud kohustusi täita siis, kui korteriühistu liikmeks olev leibkond satub raskustesse.
Ma arvan, et kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis on korteriühistute liikmetel tulevikus kergem otsustada hoonete renoveerimise ja soojustamise kasuks ka siis, kui mõned ühistuliikmed on toimetulekuraskustes. Eluruumide kasutamisel oleks riigi abi puudusekannatajatele kättesaadav sõltumata sellest, kas nad üürivad eluruumi või on selle omanikud. Väheneksid kodukulud nii nendel leibkondadel, kellel on toimetulekuraskused, kui ka ülejäänud ühistuliikmetel.
Kui rääkida seaduse rakendamisega seotud kulutustest ja seadusest oodatavatest tuludest, siis ühelt poolt puudub Eestis ülevaade, kui suur osa toimetulekuraskustes leibkondadest on võtnud seoses eluruumide renoveerimise ja soojustamisega kohustusi. Samuti on võimatu hinnata, milline on leibkondade hulk, kes vastava täienduse tõttu kvalifitseeruksid toimetulekutoetuse saajaks, kuna põhjendatud piirmäära kehtestamise õigus on kohaliku omavalitsuse volikogul. Aga on loogiline järeldada, et vajadus toimetulekutoetuse maksmiseks esialgu mõnevõrra suureneb, samas on riigieelarvelise kulu mõistes tegu arvestusliku kuluga. Samal ajal, nagu me taotleme, paraneb elamute soojapidavus, vähenevad kulutused soojusenergiale, mistõttu kahaneb toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse võetava ja kompenseeritava, kütteks tarbitud soojusenergia maksumus. Lihtsalt üks väike statistiline näide. KredExi andmetel on nende näidisprojektid kodumajapidamiste renoveerimisel kuluga 125 eurot ruutmeetri kohta saavutanud energiakulude alanemise 45%.
Oluline on veel see, et kui me vaatame teisi kommunaalkulusid, mida inimene katab oma eelarvest, siis elektri- ja veekulu on inimesel võimalik ühel või teisel viisil ise reguleerida. Kui raha on vähem, siis natukene säästad elektrit. Samamoodi on veega, inimesel on võimalik seda kulu piirata, muidugi mõistlikul viisil. Mis puudutab aga korteriühistute võetud kohustusi, siis neid üks inimene mõjutada ei saa. Selleks on olemas korteriühistu üldkoosolek, kes otsustab, kas korteriühistu võtab teatud kohustusi näiteks laenu näol, et maja korda teha ja tulevikus kulusid vähendada, või mitte. Aga neid kulusid peab inimene ikka maksma. Need ei lähe millegipärast praeguse seaduse mõttes nende kulude hulka, mida on võimalik summast maha arvata.
Kui rääkida komisjoni istungist, siis ma küll ei saa öelda, et see oli väga konstruktiivne, kuna mulle kui seaduseelnõu esitajale ei esitatud ühtegi küsimust. Mulle tundus, et asi on nii selge, et eelnõu leiab kindlasti kõikide komisjoni liikmete toetuse. Aga muidugi, üllatus-üllatus, kui läks hääletamiseks, siis millegipärast otsustati häältega 6 : 5 see eelnõu maha hääletada. Sellest on mul noore poliitikuna, noore Riigikogu liikmena raske aru saada. Ma võin tuua paralleeli. Näiteks ei ole selline asi põhiseaduskomisjonis tavaks. Seal toimub isegi kõigi nende seaduseelnõude üle, mis lõpuks otsustatakse ühel või teisel viisil maha hääletada, põhjalik diskussioon. Sotsiaalkomisjonis seda kahjuks ei olnud. Eriti imelik oli vaadata IRL-i liikmete hääletamist. Nemad ju võitlesid kodukulude alandamise poolt, nad rääkisid, et kui hakatakse maju soojustama, siis tulevikus kulud vähenevad. See oleks konkreetne meede, kuidas sellele tegevusele hoog sisse anda. Mida vähem inimesi kardab oma sissetuleku pärast, seda suurem tõenäosus on, et ühistu üldkoosolekul laenuotsus läbi läheb. Minu meelest oli IRL-i liikmetel hea võimalus täita oma valimislubadusi ja seda eelnõu toetada, aga seda ei juhtunud, kuigi majandusministeerium oma hinnangutes eelnõu toetas.
Kui vaadata Vabariigi Valitsuse seisukohta ja seda analüüsida, siis need põhjendused siin on väga otsitud. Räägitakse komakohtadest, räägitakse, et ei ole selge, miks üks või teine teema on just selles paragrahvis või selles lõigus. Aga ühtegi sisulist vastuargumenti ei esitatud. Ainuke argument oli see, et see eelnõu tõepoolest mingil määral suurendab riigi kulutusi toimetulekutoetusele. Muidugi suurendab, aga kaugemas perspektiivis vähendab. Minu meelest on riiklik poliitika see, et me tahame inimesi julgustada, et võiks võtta laenu, teha maja korda, soojustada see ära, siis tuleb vähem maksta. Aga mis puudutab riigi kulutusi, siis me niiviisi käituda ei taha. Mis eeskuju me siis inimestele anname? Minu meelest ei kattu meie loosungid konkreetsete tegudega. Aga ma loodan, et siin on kõik mõistlikud inimesed, te saate aru, et see seadusmuudatus on vajalik, ja kindlasti toetate seda. Aitäh!