Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja teised valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 Riigikogu liiget, puudub 65. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Läheme küsimuste juurde. Head kolleegid, täna on registreeritud 11 küsimust ja seetõttu luban neist igaühele lisaks kaks kohapeal registreeritud küsimust. Nii et kellel on kiiremad näpud, need selle õiguse saavad. Alustame. Kolleeg Kadri Simson, küsimus peaminister Andrus Ansipile, palun!
Lugupeetud peaminister! Neli nädalat tagasi küsisin teie käest tervishoiutöötajate peatselt algava streigi kohta. Minu esimene küsimus tulenes sellest, et sotsiaalminister ütles, et tema ei vastuta tervishoiusektori eest, ja oli teada, et lähipäevadel algab streik. Küsisin, kas ei oleks aeg, et peaminister võtab valitsuse tasemel vastutuse endale. Nüüd käib tervishoiutöötajate streik neljandat nädalat ning meieni on jõudnud Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu ettepanekud. Esimene teeb ettepaneku, et tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamine oleks otseselt sotsiaalministri vastutusala ja et nii peaks selle sõnastama ka valitsus. Kas te olete valitsuses seda teemat käsitlenud ja ehk leidnud, et keegi Vabariigi Valitsuses peaks siiski vastutama otseselt tervishoiusüsteemi eest?
Jälle ma pean tegema täpsustuse. Hanno Pevkur ei ole mitte kunagi väitnud, et tema ei vastuta tervishoiu valdkonna eest või nagu teie nimetasite, selle sektori arengu eest Eestis. Vastutab küll ja vastupidist ei ole Hanno Pevkur mitte kunagi väitnud. Küll on Hanno Pevkur väitnud seda, et haiglate ja arstide vahelises töövaidluses ei ole sotsiaalminister läbirääkimistel osapooleks, ja see väide on tõene. Olen minagi seda Eesti Arstide Liidu ja Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliidu kirja lugenud ning tean neid ettepanekuid tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks. Mis puutub konkreetsesse vastutust käsitlevasse ettepanekusse sätestada tervishoiuteenuste korraldamise seadusega, kes vastutab Eesti Vabariigis eriarstiabi korraldamise ja toimimise eest, siis selle kommentaariks ütlen, et lähtuvalt põhimäärusest vastutab Sotsiaalministeerium arstiabi korraldamise eest – st õigusaktid, strateegilised arengukavad ja muu selline –, Eesti Haigekassa vastutab rahastamise eest, Terviseamet tegevuslubade ja järelevalve eest. Seega on vastutusvaldkonnad õigusaktides väga selgelt fikseeritud ja ma soovitan kõigil, kellel on mingisugused kõhklused-kahtlused vastutajate osas, tutvuda õigusaktidega. Sealt nad leiavad konkreetsete alalõikude eest vastutajad. Aga kirja kohta tervikuna tuleb muidugi öelda, et selles esitatud nõudmised ei ole Eesti rahvale võimetekohased.
Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Nii mind kui ilmselt ka paljusid teisi Eesti inimesi paneb muretsema, et sotsiaalminister ütleb, et tal pole praegu läbirääkimisteks pädevust. Tõepoolest, mitmed tervishoiutöötajate ettepanekud puudutavad lisaraha leidmist tervishoidu. Kas valitsus kavatseb neid ettepanekuid arutada? Siin ei piisa ainult sotsiaalministri otsustest, kuidas suurendada tervishoiu tulubaasi, kuidas täita seadust ja katta haiglate ehitiste kulum riigieelarvest, kuidas kehtestada tervishoiuteenustele nullprotsendine käibemaks või rahastada riigieelarvest kindlustamata isikute üldabi. Millal valitsus nende ettepanekutega valitsuse istungi tasemel tegeleb?
Ma ei saa lubada, et me hakkame seda kindlasti valitsuse tasemel arutama, aga mõnele küsimusele, mis te praegu esitasite, võin ma kohe vastuse anda. Tervishoiuteenustele nullprotsendise käibemaksumäära kehtestamine ei ole praeguses Euroopa õigusruumis võimalik, sest Euroopa Liidus kokkulepitud reeglite järgi on tervishoiuteenus käibemaksuvaba teenus ja meil ei ole õigust kehtestada sellele nullprotsendist maksumäära. Mida nullprotsendine maksumäär tähendab, seda ilmselt ettevõtlusega pisutki kokku puutunud inimesed kujutavad ette. See tähendab, et kui praegu on tervishoiuteenus lihtsalt maksuvaba käibega, siis tulevikus oleks võimalik igasuguste muude kulude puhul nõuda maksuametilt makstud käibemaks tagasi. Seda raha, ma arvan, ei ole meie teiste eluvaldkondade töötajad nõus eelarvest loovutama.
Siin on palju muidki ilusaid ettepanekuid, näiteks soovitakse, et Eesti rahastaks tervishoidu Euroopa Liidu keskmisel tasemel protsendina SKT-st. Võttes aluseks WHO metoodika, tähendaks see peaaegu 900 miljonit lisaeurot tervishoiule. Ma ei näe võimalust kusagilt seda raha ära võtta. On veel mitu ettepanekut, näiteks tõsta töövõimetushüvitiste maksmine haigekassast välja. See on ju päris ilus ettepanek, aga see tähendab jälle 90 miljonit eurot ja küsimus on, kuhu see siis tõsta – raha tuleb ju välja maksta. Aitäh!
Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Te jätsite kommenteerimata ühe tervishoiutöötajate ettepaneku. See on tervishoiuteenuste osutajate ehitiste kulumi katmine riigieelarvest, mis võimaldaks kasutada rohkem haigekassa raha tervishoiuteenusteks, ravimiseks. Esimesele küsimusele vastates te soovitasite tutvuda õigusaktidega. Sellest tulenebki mu küsimus: miks ei ole Vabariigi Valitsus 2009. aastast täitnud tervishoiuteenuste korraldamise seadust ja katnud tervishoiuteenuste osutajate ehitiste kulumit riigieelarvest?
Mina olen pisut teistsugusel arvamusel. Ma leian, et riigieelarvest ei ole mitte ainult kulumid kaetud, vaid on väga suures osas kinni makstud ka haiglavõrgu investeeringud. Aastatel 2004–2006 investeeriti riigieelarvest haiglavõrku 25 miljonit eurot ja praegusel perioodil 2007–2013 tuleb tänu struktuurivahenditele investeeringuid suurusjärgus 110 miljonit eurot. Need on tohutult suured summad. Kui vaadata ainult struktuurivahendite raha, siis kahe perioodi peale kokku on seda kroonides rehkendatult 2,5 miljardit ehk mitu suurusjärku enam, kui on hoonete amortisatsiooni summa. Täiesti vale on arusaamine, justkui amortisatsioonikulude katmine võimaldaks kasutada vahendeid mingil muul otstarbel. Ei, ei! Amortisatsioonivahendid on ikka mõeldud selleks, et kui haigla on ühel päeval täiesti amortiseerinud, siis saab kogutud rahaga ehitada uue hoone. Uusi hooneid on riik praegu ehitanud. Amortisatsioonisummasid saab kasutada ka selleks, et kui hoone on osaliselt amortiseerunud, siis saab selle taastada. Selleks otstarbeks on riik eraldanud, nagu ma juba ütlesin, 2,5 miljardit krooni. See on väga suur summa.
Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Mailis Repsist.
Austatud peaminister! Kindlasti me oleme kõik väga rõõmsad selle üle, et meie haiglavõrk saab järk-järgult renoveeritud. Aga samal ajal on ju ka teile väga hästi teada, et kui Riigikogu arutas kapitalikulude kandmist otse riigieelarvest, mitte läbi haigekassa, oligi ettepaneku põhjendus, et see annaks patsientide raviks rohkem raha. Aga minu küsimus puudutab probleemi, millega te olete tänu oma abikaasale kindlasti kursis. See on tõsiasi, et meie noored inimesed saavad meditsiiniõpingute ajal juba alates kolmandast kursusest väga häid tööpakkumisi mujal. Kui vastavad tõele ülikooli kliinikumi tehtud uuringu andmed, on soome ja rootsi keelt õppivate tudengite osakaal väga suur. Küsimus: kui meie noored nii varakult on valmis Eestist ära minema, kuidas on meie tervishoid jätkusuutlik?
Palun üks minut!
Küllap ka teiste valdkondade üliõpilased, kui nad on andekad üliõpilased, saavad juba päris esimestel kursustel väga häid pakkumisi. Ma loodan, et see on ka tulevikus niiviisi, et andekust premeeritakse heade tööpakkumistega.
Nüüd küsimus, kas hooneid tuleks käsitleda tervishoiu üldisest süsteemist lahus olevana, rahastada neid eraldi allikatest. Minu ühemõtteline seisukoht on, et ei tuleks. See ei ole mõistlik, see ei ole otstarbekas ja see ei lähtu mitte mingisugusest majandusloogikast. Mitte keegi ei kujuta ette, et te lähete poodi ja maksate kõigepealt leiva eest sellele, kelle ruumides pagar leiba küpsetab, ja seejärel maksate pagarile tema töö ja jahu eest. See on üks majandamise objekt ja optimaalsete kulutuste tasemed tuleb leida kogu tervikut arvesse võttes. Kui näiteks meditsiinisüsteemis vastutab hoonete ehitamise eest keegi teine, mitte haigekassa ja haigla ise, siis võivad hooned unarusse jääda ja üleüldse tervishoid kannatada. Ruumid võivad osutuda tervishoiuteenuse osutamiseks mittevastavaks, sest prioriteedid on mingid muud. Teisel juhul aga võib nõue olla nii jõuline ja tugev, et ehitatakse liiga palju ja seda, mis maksumaksja raha eest ehitatud on, tegelikult ei kasutata. Seega kogu süsteem peaks olema hallatav ühest keskusest.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!
Lugupeetud peaminister! Te rõhutasite, et tervishoiu eest vastutab meil sotsiaalminister. See on muidugi õige. Samas, kui jälgida läbirääkimisi streikijatega, siis mulle on jäänud mulje, et sotsiaalministri pädevus ei luba tal arstidele üht või teist lubada, ta ütleb, et peab seda veel täpsustama jne. Näiteks kui oli küsimus, kas haigekassa reservid ikka on haigekassal alles või on need läinud kuhugi mujale riigieelarvesse jalutama ja on juba kasutusele võetud, siis sotsiaalminister ei suutnud sellele ammendavat vastust anda. Minu küsimus: kas peaminister ei peaks ka sellises keerukas olukorras sõna võtma ja rahvale midagi selgitama? Siiamaani te olete arstide streigi koha pealt vait olnud. Kas te kardate ennast kõrvetada – see on iseenesest väga ohtlik teema?
Ega see mälu nüüd nii lühike ka ei tohiks olla, et te unustate ära, millal ma viimati teie ees siin infotunnis küsimustele vastasin, muu hulgas ka tervishoiutöötajate streigi küsimustele. Haigekassa reservid on loomulikult alles. Meil kõigil tasub praegu meenutada, mis olid need otsused, mis üldse võimaldasid haigekassal reserve säilitada kogu selle ülemaailmse finantskriisi ajal. Esiteks, seesama 2,5 miljardit krooni, mis on riigieelarvest investeeritud haiglate võrgu arendusse, ja teiseks, need valusad otsused, mis me langetasime 2009. aasta suvel. Mäletatavasti siis austatud Riigikogu valitsuse ettepanekul otsustas, et haigekassa jätkusuutlikkust finantsilises mõttes tuleb parandada. Otsus oli patsiendi omaosalust suurendada, ja seda nii, et kolme esimese haiguspäeva eest inimesele töövõimetushüvitist ei maksta. Ka otsustasime panna tööandjale kohustuse maksta viie päeva eest haigele töötajale töövõimetushüvitist. Kui maksimaalne töövõimetushüvitiste summa enne seda otsust oli 2,4 miljardit krooni aastas, siis maksimaalne vähenemine tänu nendele otsustele oli 1,15 miljardit krooni aastas. Seesama töövõimetushüvitiste maksmise kohustuse panek ettevõtjale ongi sisuliselt haigekassa jaotamata tulemi allikas.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Karel Rüütlilt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!
Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mets on meie rahva rikkus ja uhkus, mida tuleb majandada heaperemehelikult. Tark peremees ei lähe metsa mitte ainult võtma, metsale tuleb pidevalt ka tagasi anda. Rahandusministeeriumi juhtimisel on riigieelarved ette näinud, et 2011., 2012. ja 2013. aastal võetakse RMK-st välja omanikutulu ja tulumaksu kokku 89,7 miljoni euro ulatuses. Kõige selle tagajärjel on valitsus viinud riigiettevõtte arvelduskonto sisuliselt nullini. Samas nähakse riigieelarve eelnõus ette, et te annate RMK-le 20 miljonit lühiajalist laenu üheks aastaks, et ettevõtte majandustegevus ei seiskuks. Miks on riik otsustanud eelarve tasakaalu huvides pärssida oluliselt majandustegevust riigiettevõttes, kust ühe käega võetakse kogu tulu dividendidena välja, teisest küljest antakse ettevõttele laenu riigieelarvest?
Meil oleks nagu kordusetendus – eile oli teil täpselt sama tekst ees ja täpselt samas sõnastuses te lugesite selle ka ette. Mis selle küsimuse teravik siis ikkagi on? Et kas tohib omanikutulu välja võtta? RMK-st tohib küll. Kas tohib anda enda omanduses olevale organisatsioonile likviidsustoetust? Tohib küll. See on väga loomulik tegevus. Dividend on oma olemuselt hoopis mingi muu asi kui see aastane laen, mis tagasi makstakse. Nii et ma tõesti siin probleemi ei näe. Olen sellest teile juba piisavalt rääkinud, et nii teebki üks õige omanik: ta võtab oma varalt laekuva tulu kasutusele vastavalt oma vajadustele. Ja mets on ainult rahul. Te ise kuulute nende hulka, kes mõtlevad metsast kui eelkõige majandamise vahendist. Minu looduslik, looduskaitseline taust on pigem tugevam, aga ma loomulikult ei pane metsa majandamist kuidagi pahaks – nagu teiegi.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, esimene täpsustav küsimus!
Hea minister! RMK haldab 40% kogu Eesti metsamaast. Selleks on ehitatud üle 8000 km metsateid. Kuna Eesti metsamaad on valdavalt liigniisked, on rajatud üle 400 000 ha maaparandussüsteeme, valdav osa aastatel 1960–1980. Igal aastal tuleks rekonstrueerida ca 400 km teid ja 15 000 ha kuivendussüsteeme. Eri põhjustel on seda tehtud märksa vähem. Täiendavate investeeringuteta teedesse ja kuivendussüsteemidesse hakkab metsamaa tootlikkus langema, kättesaadava materjali kogus väheneb ning riigi tulud hakkavad ka kahanema. Kümne aasta perspektiivis võib raiemaht väheneda 3 miljonilt kuupmeetrilt 2 miljonini. RMK käive kahaneb siis 130 miljonilt 80 miljoni euroni ja kasum väheneb hinnanguliselt 10 miljonit eurot.
Küsimus!
Lugupeetud minister, ilma investeeringuteta halveneb oluliselt riigimetsa võime toota tulevikus omanikule kasumit.
Jällegi segab mind minu loodusteaduslik taust – see oli mu esimene haridus. Ma kuulun pigem sellesse koolkonda, kelle arvates metsa kuivendamisel ja majandamisel on aastakümnete jooksul liiale mindud. Minu arust ei ole midagi hullu, kui mingis osas meie metsa looduslik ilme süveneb. Praegu ju pingutatakse rabade taastamise nimel. Just nimelt seda maaparandust püütakse tagasi pöörata. Raba on minu jaoks lemmikkooslus üldse, kogu maailmas ei ole olemas midagi ilusamat. Nii et maaparandus ei ole mingisugune ülim eesmärk ja teede vedamine metsa ei tohiks olla ühe metsast lugupidava inimese põhiunistus. Ühiskond võiks teid ehitada paljudesse muudesse kohtadesse. Te loete soravalt ette mingisuguseid arve. Ma kunagi vaidlesin Maanteeametiga, kes on endale kehtestanud mingisugused protsendid ja miljardid, mis tuleb kogu aeg asfalti panna. Nagu ei olekski mingisugust majanduslikku reaalsust ja ühiskonna rikkuse piire. Las seda metsa majandatakse! Kui vaadata RMK-st väljavõetavat tulu, siis see on praegu tunduvalt väiksem kui paari aasta eest, kui teie uus erakond kuulus valitsuskoalitsiooni. Selles ei ole mingit pattu, kui Eesti rahvas saab metsast tuge. Aga see ei ole küll ülim eesmärk mets ära asfalteerida.
Palun, kolleeg Karel Rüütli, teine täpsustav küsimus!
Hea minister! Loomulikult ei ole võimalik kõiki metsi kuivendada ja igale poole ei ole võimalik teed teha. Täna me räägime nendest metsadest, mida Riigimetsa Majandamise Keskus peaks majandama ja mis peaks tooma Eesti rahvale ja riigile maksimaalselt kasu, nii nagu ka riik seda soovib. Aga minu hinnangul tekitatakse praegu olukord, kus riik, Rahandusministeerium läheb vastuollu riigivaraseaduse § 8 lõigetega 1 ja 4, mis ütlevad, et riigivara valitseja on kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult ning et tehes riigivaraga mis tahes toiminguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada kasu ja vältida kahju, mis riik võib nendest toimingutest ja tehingutest saada.
See kõlab ikka natukene kohutavalt, et metsast peaks saama maksimaalset majanduslikku kasu. RMK loodigi sellises veidras juriidilises vormis põhjusel, et tal on kaks funktsiooni. Ja üks nendest on looduskaitseline, tema funktsioon ei ole ainult majandamine. Nii et ärge selles mõttes liialdage, kui te lähtute ainult riigivaraseadusest. Seadusega vastuolu siin ei ole. Eesti metsad on minu teada aina paremini majandatud. Ning aina paremini on nad ka valvatud, siin ei ole midagi kurta. Dividendide või omanikutulu väljavõtmine RMK-st on igati loomulik asi. Teie erakond on esimene, kes nõuab kogu aeg riiklike kulude kasvatamist väljaspool metsa, seal, kus inimene elab. Tegelikult on teil selles mõttes õigus, et inimese heaks tehtavaid kulutusi saab tõepoolest pigem teha väljaspool metsa ja metsa peale tehtavad kulud peavad olema mingisuguses mõistlikus proportsioonis vastavalt majanduslikele ja looduskaitselistele eesmärkidele. Metsa majandatakse küll, ja päris hästi majandatakse. Küllap te teate väga paljusid inimesi, kes selle asjaga tegelevad.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kajar Lember!
Hea minister! Ma tuleksin tagasi selle eelarvetriki juurde. Kui eraettevõtluses teenib ettevõtja ühel aastal väga suurt tulu, siis tal loogiliselt tekibki lootus dividendidele, omanikutulule. Aga kui ta samas näeb ette, et järgmisel aastal seda tulu ei teki ja ettevõttel on lisaraha vaja, siis ta pigem dividende välja ei maksa või omanikutulu ei võta. Siit ikkagi küsimus: millega on majanduslikult põhjendatud, et RMK-st võetakse omanikutulu välja ja teise käega antakse sisuliselt samas summas talle laenu tagasi? Mis on selle finantsmajanduslik põhjendus?
Ma ei saa aru, mis trikist te räägite! Kui teie erakonna esimees – ma mõtlen nüüd uut erakonda – oli rahandusminister, siis võeti RMK-st välja 43 miljonit. Nüüd olen mina rahandusminister ning aastal 2013 on see summa 17 miljonit. Tõsi, tänavu võtsime rohkem. Otsus tehaksegi vastavalt võimalusele. Mitte mingisugust trikitamist ei ole. See on täiesti mõttetu jutt teist päeva järjest. See ei ole trikitamine, kui organisatsioon saab likviidsust juurde, et maksta välja omanikutulu. See ei ole trikitamine. Riik lihtsalt käitub "pangana", kuna RMK juriidilise vormi tõttu tegelik pank ei saa RMK-le laenu anda. See, et RMK üldse laenu ei võtaks, ainult koguks kapitali, ei oleks loomulik. Võõr- ja omakapitali proportsioonid majanduses on ammu läbi räägitud teema. Ei ole kahtlust, et ainult omakapitali hoidmine on väga kallis ja ka mõttetu. Laenukapitaliga saab finantsvõimekust suurendada, mis on täiesti loomulik. Muidugi, kogu selles jutus kõlab soov, et te tegelikult tahaksite RMK teha aktsiaseltsiks, et maksimeerida kasumit, ja muud sihti nagu ei olekski. See ei ole olnud meie eesmärk.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalvi Kõva!
Hea minister! Tõesti, eile riigieelarve esimesel lugemisel oli sellel teemal siin saalis päris palju juttu ja minu küsimuski on ajendatud eilsest diskussioonist. Te väitsite, et omanikukapital on tõesti kallis ja tuleks kasutada lisakapitali. Kas te olete Rahandusministeeriumis mõelnud, et äkki viia Eesti riigi mets börsile?
Mina just kahtlustan selles Karel Rüütlit, kui ta ütleb, et maksimaalne kasum on see siht, milleks me metsa hoiame. Ei ole ainult kasum eesmärk. Ei, börsile viimise ideed ei ole. Aga kuna RMK-l juriidiliselt puudub võimalus normaalseks majandustegevuseks, mis peaks ühel majandusorganisatsioonil olema, siis ta optimeerib võõr- ja omakapitali vahekorda. Kuna ta ei tohi võtta turult laenu, siis ta võtab selle riigikassast ja maksab aasta lõpus tagasi. Siin ei ole mitte mingisugust trikitamist, see on täiesti loomulik. Ainus trikk on see, et ühte organisatsiooni on pandud kokku majandus ja looduskaitse ning selle tõttu on tegu ainulaadse juriidilise vormiga. Mingisugust börsile viimise mõtet ei ole. Seda küsitakse siin saalis tänavu juba õige mitmendat korda. Ei ole vaja kogu aeg küsida. Sel nädalal räägime sellestsamast teemast teist korda, aga nädal on alles alanud.
Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Lauri Laasilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!
Austatud majandusminister! Eelmisel nädalal enne umbusalduse avaldamist käisite meil fraktsioonis külas ja ütlesite, et kohe-kohe jõuab Riigikogu saali elektrituru seaduse muutmise seadus, mille vastuvõtmisel väheneb tarbijate elektriarvetel kajastuv taastuvenergia tasu. See jutt tundus mulle nii sümpaatne, et ma tõesti raske südamega hääletasin teie umbusaldamise poolt. Isegi mõtlesin, kas ma ikka teen seda. Aga täna vaatan ma siia laua peale, laua alla ja laua sahtlisse – seda lubatud eelnõu ei ole mitte kuskil. Kuhu see eelnõu on toppama jäänud ja millal see lõpuks Riigikokku jõuab?
Lühike vastus on, et eelnõu on Vabariigi Valitsuses. Kohe, kui valitsus selle heaks kiidab, jõuab ta teie laua peale, mitte sahtlisse.
Palun, kolleeg Lauri Laasi, esimene täpsustav küsimus!
Täpsustakski, miks see nii kaua aega on võtnud. Sellest eelnõust on juba iidamast-aadamast juttu olnud. Kas vastab tõele, et Reformierakond oli siiamaani eelnõu esitamise vastu ja teil tuli valitsuses päris kõva võitlus maha pidada? Kas teie paremal käel istuvad härrasmehed keelasid teil lausa selle eelnõu esitamise ära? Mis vägitükke te tegite, et olete nii kaugele jõudnud, et eelnõu on lõpuks valitsuses?
Ei vasta tõele. Eks seda on kõvasti arutatud. Viimati, kui kabinet kõik küsimused kokku leppis, oli väga konstruktiivne arutelu. See nädal on läinud lihtsalt eelnõu tehniliseks vormistamiseks – Justiitsministeerium, teised ministeeriumid jne. Ma muidugi väga loodan, et see nüüd kohe jõuab ka Riigikogu saali, aga arutelu nii turuosaliste, muude huvilistega kui ka valitsuses on olnud konstruktiivne. Ainuke, kelle osas ma ei suuda anda mitte mingit hinnangut, on opositsioon. Ei saa aru, kas te toetate või ei toeta, seisate mõne konkreetse ärimehe huvide eest või võitlete vaeste eest selles küsimuses – ei ole aru saanud. Ise te hääletasite 2007. aastal selle eelnõu poolt, erakonnal on suured võlad. Ei tea, segane asi teie poolt vaadates.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!
Hea minister! Majandusanalüütik Maris Lauri on öelnud, et valitsus oleks saanud hinnatõusu oluliselt leevendada, kui ei oleks vabaturule nii kiiresti üle mindud. Vabaturule oleks olnud õige üle minna siis, kui oleks valmis ehitatud ka Estlink 2. Miks nii kiiresti mindi vabaturule üle ja miks ei mõeldud selle peale, et oleks võinud natuke hiljem minna?
Ei ole päris aus öelda, et me väga kiiresti läheme. Kui me vaatame Eesti lähiajalugu, siis turumajandusele me läksime üle 20 aastat tagasi. Me oleme avanud praktiliselt kõik seni harjumuspäraselt monopoolsed turud. Konkreetselt elektrituru osas otsustas riik seda ju aastal 2002, seega 11 aastat oleme hoogu võtnud. Mis puudutab Estlink 2, siis kõigepealt mulle tundub, et seda hinnatakse natuke üle, just hinna odavnemise seisukohalt. Tasub ikkagi põhjalikult uurida Põhjamaade elektrituru piirkondade keskmisi hindu. Kui me vaatame Põhjalat ja Baltikumi, siis Eesti elektribörsi hinnad on soodsamad. Aga loomulikult, mida rohkem on seda kaubandust, seda parem on meie positsioon investeeringuteks, ja ma usun, et ka tarbijale on see kõige parem. Kui Estlink 2 osas fakte täpsustada, siis kahe riigi koostööprojekti on kaua aetud. Kui me aastal 2007 hakkasime seda ajama, ka aastatel 2008 ja 2009, siis oli meie Soome sõprade seis üsna jäik, kuna meie turg ei olnud avatud. Ja kui me avasime turu ettevõtjatele, kelle tarbimismaht on suurem kui kaks gigavatt-tundi aastas, siis esitati ka siin saalis, ma mäletan, tohutult palju ideid, et lükkame edasi. Lükkame edasi, Eesti majandus kukub kokku, eksportida ei jõuta! Ent Soomes oodati seda sammu ja see oli tugev samm selle nimel, et me saime selle projektiga edasi minna. Ma arvan, et sellest hetkest peale on Estlink 2 projekti teostus olnud suhteliselt kiire. Ma loodan, et aastal 2014 on see valmis. See annab täiendava võimaluse elektriga kaubelda.
Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Rainer Vakra!
Lugupeetud minister! Ma tuleksin tagasi selle kurikuulsa lepingu juurde, mille te sõlmisite valimiste ajal oma heade toetajatega, lubades kodukulud alla viia. Me oleme seda arutanud siin saalis ja teie olete arutanud seda ka saates "Foorum". Te olete väitnud, et tegelikult selle lepingu sisu on hoopis see, et meil on üleriigiline üllas eesmärk majad renoveerida. Ma olen selle kohta küsinud mitmetelt teie valijatelt ja teie toetajatelt. Nemad said küll aru, et see tähendab ka summade vähenemist igakuisel arvel, mille nad koju saavad. Mul on teile selline küsimus. Kui on inimene, kes elektri kallinemise tõttu ei ole suuteline elektri eest maksma, mida siis talle öelda? Mida öelda inimestele, kes ei pea maksma mitte ainult kallima elektri eest, vaid peavad maksma ka pankurile intresse, kuna nad on oma maja renoveerinud. Kuidas neile silma vaadata?
Ma veel kord kordan, et kõige suurem kodukulu meie arvetel on küttekulu. Ma ei taha protsente huupi loopida, aga on fakt, et umbes 98%-l elamufondist on küttekulu ebamõistlikult suur. Keskmiselt on meie elamufondi puhul küttekulu kaks korda suurem kui Soomes, aga Soome on meist põhja pool. Kuidas küttekulusid vähendada? Ma kujutan ette, et inimesed on arvanud, et me lihtsalt eelarvest hakkame kompenseerima. Ei, meie ettekujutus on selline, et me peaksime raiskamise ära lõpetama. Kui me investeerime oma kodudesse, siis vähenevad küttekulud – sõltub küll majast –, aga keskmiselt 50%. See on reaalne rahavõit perekonna eelarves. Loomulikult tuleb investeerida oma kodusse! Selleks, et see investeerimine oleks lihtsam, pakub valitsus jõudumööda teatud präänikut, teatud toetusprogramme, et inimene ei peaks korteriomanikuna väga palju laenama. Ongi väga lihtne. Ma usun, et seetõttu on paljud valijad tulnud hoopis teie toetajaskonnast meie omasse.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Urve Palolt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!
Austatud minister! Tõepoolest, poolteist aastat tagasi te majandus- ja kommunikatsiooniministrina juhtisite oma erakonna kampaaniat "Kodukulud alla!". Nädal aega tagasi jäi teie esinemisest "Foorumis" mulje, et inimesed olid teie arvates naiivsed, kui arvasid, et IRL hakkab tõepoolest kodukulusid vähendama või nende kasvule vastu seisma. Et inimesed oleksid pidanud täpsemalt lugema valimisprogrammi, kus on kirjas, et te pidasite silmas kõigest KredExi instrumente. Praeguseks on tänu KredExi toetusele saadud täielikult renoveerida 2% Eesti elamufondist. Minu küsimus on: kas te olete rahul selle tulemusega ja millised on plaanid edaspidiseks?
Muide, ma täpsustaks teie sissejuhatavat väidet. Ei olnud IRL-i valimisprogrammis ainult see majade soojustamine, küttekulude kokkuhoid investeeringute abil, seal oli veel teisigi punkte. Kindlasti ei rääkinud ma "Foorumi" saates naiivselt. Ma rääkisin, et teie erakonna peasekretär ei võtnud vaevaks valimiskampaania ajal meie valimisprogrammi lugeda ja mängib teadmatut. Lugege läbi, ja te näete, mis meie plaanides oli. Samaoluline teema on kindlasti monopolide ohjeldamine, see, et Konkurentsiamet suudab eri monopoolsete teenuste hindu kulupõhiselt kontrollida. See on väga tähtis küsimus.
Aga nüüd teie küsimuse juurde. Ma arvan, et see tempo ei ole alustuseks sugugi paha. Kui me aastal 2010 selle programmi avasime, oli meil tegelikult üsna suur mure, et me ei suuda seda 30 miljonit eurot ära kasutada. Väga palju oli skepsist. 2012. aasta lõpuks me oleme suutnud enam-vähem ettenähtud mahus ehk 30 miljoni euro ulatuses teha investeeringuid, mille puhul riik panustab sõltuvalt projektist kas 15%, 25% või 35%. Seda tuleb minu arvates pidada päris heaks stardiks. Nüüd on tõesti küsimus: kuidas edasi?
Oluline on kindlasti see, et me valitsuse poole pealt hoiaksime seda toetusprogrammi üleval niipalju, et see mõistlikult töötaks. Me oleme järgmise aasta eelarves uue CO2 kvootidega kauplemise süsteemi puhul planeerinud selleks tuludest 10 miljonit eurot. Aastaiks 2014–2020 (me vaatame seitsme aasta peale ette) oleme teinud erinevaid arvutusi. Ma arvan, et see allikas võiks olla – see on arutelu koht – 2014. aastast Euroopa Liidu energiatõhususe investeeringud. Selleks on nii või teisiti Euroopa Liidu üsna lai konsensus, et sinna investeerida. Ma arvan, et me võiksime järgmised seitse aastat näha ette vahendeid 150–200 miljonit eurot, mitte rohkem. See ei ole väga suur raha, aga ma avan, et siis on riik oma sõna pidanud.
Palun, kolleeg Urve Palo, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, minister! Eelmine nädal umbusaldusavaldusele vastates te ütlesite, et teie visiooni järgi on aastaks 2020 pool elamufondist, mis on ehitatud enne 1993. aastat, tänu KredExi kaasabile renoveeritud. Kui vaadata KredExi finantsilisi ja meetmeplaane aastani 2020, siis sealt loeb tõepoolest välja, et soovitakse jätkata samas mahus nagu viimased kaks aastat. See tähendab, et renoveeritakse umbes 500 000 ruutmeetrit aastas. Seega aastaks 2020 me jõuame umbes 12% vanade majade renoveerimiseni. Kas te eksisite eelmine nädal, rääkides 50%-st? Ehk olete tänaseks meelt muutnud ja olete rahul siis, kui me jõuame 2020. aastaks 12%-ni ja 80 aastat läheb aega, et kogu ring peale teha?
Ei eksinud. Me saame alati rääkida mingisugustest eesmärkidest. Ma arvan, võtmeküsimus on, kuidas inimesed sellega kaasa tulevad. See on tegelikult selle ettevõtmise puhul kriitiline tegur, mitte see riigi toetus või nagu te ütlete, KredExi instrument. Võtmeküsimus on Eesti korteriomanike valmisolek kaasa tulla – enamik Eesti peresid elab ju korteris. See finantsplaan, mille muudab paremaks too riigi pakutav präänik, on minu arvates teisene küsimus. Põhiline on, et korteriomanikud nõuavad oma korteriühistu juhtidelt tõsiselt võetavate soojustusprojektide tegemist. Kui see läheb suurema massiivsusega käima, küllap ka riik suudab vajadusel järele tulla. Seda esiteks.
Teiseks, keegi ei keela inimestel soojustada ka ilma riigi toetuseta. Me otsime praegu võimalust, et käivitada need iseenesest absoluutselt mõistlikud tulevikku suunatud investeeringud. Ma arvan, see on põhiküsimus. Ma kutsuksin ka teid üles kaasa aitama, julgustama inimesi seda tegema, sest me teame, et inimeste üldine hoiak on ettevaatlik. See on mõistetav, see nõuab teatud samme, võib nõuda suuri kulutusi. Selles mõttes tekitab see kõik inimestes alguses natukene kõhklusi.
Palun, kolleeg Urve Palo, teine täpsustav küsimus!
Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi ja toetan väga, et inimesed oma majad ära renoveeriksid. Aga ma saan aru, et teie lepingu täitmine tähendas suures osas seda, et inimesed lihtsalt renoveerivad oma raha eest oma majad ära. Selge! Aga küsin veel kodukulude teemal. Elektriturg avaneb, elektri hinnad tõusevad. Te ütlesite, et tulete varsti siia eelnõuga, mis vähendab rohetasusid. Lihtsalt olgu öeldud, et see vähendab inimeste elektriarveid ca 1%. Nii et ärme sellest väga suurt numbrit teeme. Nädala alguses ütles ka Praxis, et riigil on võimalik elektri lõpphinda mõjutada. Sotsiaaldemokraadid on selleks mitu ettepanekut teinud. Ma küsin: kas teil on plaanis ka tõsiseid konkreetseid samme, et leevendada ees ootavat hinnatõusu?
Aitäh selle komplimendi eest! Taastuvenergia tasude vähendamine seitsme aasta jooksul tähendab tarbijatele võrreldes praegu kehtiva seadusega 350 miljonit eurot võitu, ja te ütlete, et see on mittetõsine ettevõtmine!? Ma ei ole sellega nõus. Kui me jõuame selle eelnõuga siia Riigikogu ette ja Riigikogu selle heaks kiidab, siis tegelikult maksavad tarbijad seitsme aasta jooksul 350 miljonit eurot vähem. Muidugi, ma võiksin unistada veel suuremast kokkuhoiust selles osas, aga me peame arvestama ka majanduslikku reaalsust, tehtud investeeringuid jne. Minu arvates tasub seda pidada suhteliselt mõistlikuks.
Praxise uuring – pean ausalt tunnistama, et see on mul vist kahe silma vahele jäänud, mis ettepanekuid Praxis võis teha. Eks peale selle taastuvenergia tasu kanaliseeruvad kõik ettepanekud põhiliselt sinna, et vähendada kaudseid makse või teha kaudsetes maksudes erandeid. Me teame, et kaudsete maksude osas üldine erand tähendaks seda, et me toetame neid, kes saavad ka ise hakkama. Õigem on aga toetada neid, kes tõesti hakkama ei saa, ja selleks oleme valitsuses ette näinud toimetulekutoetuse suurendamise järgmise aasta eelarves umbes 600 000 euro ulatuses – see on prognoos, tulenevalt võimalikust energia hinnast. Küllap me usume kõik, et kui me avame turu, siis tootmishinna puhul on kauges perspektiivis turuhind ikkagi kõige õiglasem. Kunstlik hind – praegu me toodame elektrit vene ajal ehitatud vanade kateldega ja ilma kapitalikulusid tegemata saame näiliselt odavat elektrit – on kaugema perspektiivi seisukohalt enesepett. Aga minu aeg sai otsa, esitage lisaküsimus, siis räägime edasi.
Palun nüüd kohapeal esitatud küsimused! Alustame Heljo Pikhofist.
Austatud majandusminister! Nagu ma aru saan, on uppuja päästmine uppuja enda asi ja riigil pole plaaniski pakkuda KredExi toetusprogrammi seni, kuni enam-vähem kõik elamisväärsed kortermajad on muudetud soojapidavaks. Ja seda olukorras, kus ligi 97% elamufondist kuulub eraisikutele, kellest paljud – liiga paljud, nagu me hästi teame – ei tule toime ka praeguste, seda enam üha suurenevate sundkulude katmisega. Te olete siin Riigikogu ees nentinud ja ka valitsus on oma tegevusetusega selgelt väljendanud, et IRL-i leping kodukulude allaviimise kohta on tegelikult valija leping iseendaga. See on olnud algusest peale sulaselge petukaup. Mul on teile küsimus: miks te arvate, et valijatel on haugi mälu? Kõik ju näevad, et kodukulud on kasvanud, ja seda vähemalt 16%.
Austatud küsija! Kas te võiksite lõpetada selle, ma ei taha öelda valetamise, aga mittetõe kuulutamise? Me oleme korduvalt rääkinud, milles seisnes IRL-i kodukulude vähendamise programm. Võtke see programm punktide haaval välja ja vaadake, kas me oleme seda täitnud või mitte. Te tegelete lihtlabase propagandaga, mille peale ma ausalt öeldes ei tahaks eriti saali aega kulutada. Me täidame oma lepingut valijaga.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rainer Vakra!
Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tänan, et te eelmises vastuses teadsite täpselt, mida mina ette kujutan, ja andsite sellest ka toreda kirjelduse. Demokraadid on oma ettekujutust korduvalt ka siin eelnõudes väljendanud ja esitanud eelnõu, et taastuvenergia tasud võiks maksta saastekvootide müügi rahaga ja sellega alandada kõikidel tarbijatel elektri hinda ligemale 13%. Aga mul on selline küsimus kodukulude kohta. Ma olen nõus, et maju tuleb soojustada, maju tuleb renoveerida ja selleks tuleb ka laenu võtta. Ka minul endal on au elada renoveeritud kortermajas. Aga kõige selle kokkuvõtteks ma ikkagi väga kaua aega ei säästa. Ka enda arvet vaadates näen, et ma lihtsalt maksan sama suure summa pangale. Mismoodi mul ikkagi reaalselt kodukulud nüüd kahanevad? Ma tõesti ei saa sellest aru.
Kui te maksate vähem kütte eest, siis te ju maksate vähem kodukulusid.
Nii, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu, lugupeetud minister!
Läheme järgmise küsimuse juurde. Palun, kolleeg Rainer Vakra, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Postimees kirjutab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest juba igapäevast järjejuttu ja kõik need on negatiivsete pealkirjadega. Näiteks: "Ettevõtete euromiljonid lendasid tuulde", "Kabinetiloogika: häma ja vassi" jne. Ühesõnaga, Eesti riik oli lähedal Euroopa rahakraani täielikule kinnikeeramisele, kuna ettevõtetele Euroopa Liidu miljonite maksmise korra rikkumise uurimisega viivitati. Kogu summa on 10,5 miljonit eurot ja probleem puudutab praegu Eestis 61 ettevõtet, kes on saanud EAS-ist toetust. Auditis soovitati: tegutsege, otsige viga, viige läbi terviku analüüs. Selline peaaegu et karm käsk anti EAS-ile aasta tagasi, kuna auditi koostajatele näis, et tegemist võib olla süsteemse veaga. Mul on küsimus: miks nii kaua sellega viivitati? Ja kuidas te hindate EAS-i juhtkonna ja nõukogu tegutsemist probleemide lahendamisel?
Väited, et raha lendas tuulde, on muidugi selge liialdus. Ei see raha ole ka artiklites äratoodu põhjal tuulde lennanud. Raha on ikkagi investeeritud sinna, kuhu on lubatud investeerida, ja mingisugust raiskamise või kuriteo sooritamise kahtlustust minu teada pole olnud ei ajakirjanikel ega ka audiitoritel. Küll aga on kahtlus, et ei ole alati järgitud toetuse ergutava mõju nõude täitmist. Paljudel juhtudel – 58 pluss 3 on neid juhte praegu välja toodud – on kõigepealt sõlmitud enamasti mingisuguse seadme hankimiseks leping ja seejärel esitatud EAS-ile taotlus projekti rahastamiseks. Euroopa Liidu reeglid aga näevad ette, et tegevust ei tohi alustada enne seda, kui taotlus tegevuse rahastamiseks on esitatud. Ja lepingu sõlmimine, juhul kui leping on siduv, on Euroopa Liidu reeglite järgi tõlgendatav tegevuse alustamisena. Neid projekte, mida EAS-ist on rahastatud, on olnud 7457 Rahandusministeeriumi andmetel ja 7462 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi andmetel. Projektide arv lahkneb seetõttu, et aruanded on esitatud eri aegadel. Ning 58 pluss 3 projekti suhtes on praegu kahtlused, et ergutava mõju nõue pole täidetud. Päris kindlalt kinnitatud need kahtlused pole.
Palun, kolleeg Rainer Vakra, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Eelduse kohaselt on teid peaministrina aegsasti ja põhjalikult informeeritud EAS-is valitsevast segadusest. Seaduse järgi on EAS-i nõukogu liikmete nimetamine majandusministri ülesanne ja vastutusala. Millise hinnangu te annate majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi tegevusele seoses Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses toimuvaga?
Ei ole kahjuks nii, et peaminister on absoluutselt kõigega kursis, mis toimub Eesti ministeeriumides ja muudes valitsusasutustes, sihtasutustes, mittetulundusühingutes ja mujal. Ja ka EAS-i probleemidest ei ole paraku peaministrit varakult informeeritud. Mul ei ole andmeid ka selle kohta, kas majandus- ja kommunikatsiooniministrit on tekkida võivate probleemide eest ammu hoiatatud, seetõttu on praegu hinnanguid anda vara ja kindlasti ebakohane. Juhtunu on loomulikult kahetsusväärne ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus peab leidma ettevõtjate jaoks võimalikult valutu lahenduse. Ka praegu ei ole meile teada kõigi 58 + 3 ettevõtte kohta, kas need põhiliselt seadmete hankimise lepingud on olnud siduvad või mitte. Kui tegemist pole olnud siduva lepinguga, kui tegemist on olnud lepinguga, millest võib ka taganeda, siis ei tohiks selliste lepingute olemasolu automaatselt tähendada seda, et on rikutud ergutava mõju nõuet. Probleem on aga komplitseeritud ja ma loodan, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus leiab sellele niisuguse lahenduse, et ettevõtted ei kannata.
Palun, kolleeg Rainer Vakra, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Kui Res Publica sai esimest korda valitsusse, siis lubati, et riigile kuuluvate ettevõtete nõukogud tuleb muuta apoliitiliseks. Praegu me näeme, kuidas see on EAS-i, Eesti Energia, Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee puhul õnnestunud. Kuidas te peaministrina hindate, kas Eesti riigi parema arengu tagamiseks õigustavad end ka aastal 2012 politiseeritud nõukogud, kus pahatihti erialane kompetents ning lojaalsus erakonnale pole kahjuks võrdelises seoses?
Ilmselt te teate minu seisukohta, ja seda ka küsimuses, kas Riigikogu liikmed võivad kuuluda riigile kuuluvate äriühingute nõukogusse. Ma olen kogu aeg leidnud ja leian ka praegu, et riigile kuuluvate äriühingute juhtimises peavad osalema ka Riigikogu liikmed. Õigupoolest pole ka õiguskantslerid – neid on ju olnud mitu, kes on selles küsimuses oma seisukohta väljendanud – arvanud, et Riigikogu liikmed ja poliitikud põhimõtteliselt ei tohiks äriühingute juhtimises osaleda. Küsimus on selles protseduuris, kuidas Riigikogu liikmeid äriühingute juhtkonda, nõukokku nimetatakse. Kui poliitikud äriühingute juhtimises ei osaleks, siis võiks arvata, et nendes äriühingutes ei taotleta ka mingite avalike eesmärkide saavutamist ja äriühingute ülim eesmärk ongi pelgalt kasumi maksimeerimine. Teatavasti on Eestis sellised ettevõtted, mille ülim eesmärk oli kasumi maksimeerimine ja millel polnud mingeid avalikke funktsioone, juba ammu erastatud. Ja kui meil on riigile kuuluvad äriühingud, mille omamise kaudu me taotleme ka mingisuguste avalike funktsioonide täitmist, siis otse loomulikult peavad ka poliitikud äriühingute nõukogudes osalema.
Me jõuame ilmselt ära kuulata veel ühe kohapeal registreeritud küsimuse. Palun, kolleeg Urve Palo!
Lugupeetud peaminister! Kasutan võimalust ja küsin ka EAS-i kohta. Kui vaadata EAS-i kodulehekülge, siis on näha, et väga paljude taotluste vastuvõtmine on lõpetatud sellepärast, et raha ei ole. Samal põhjusel on isikkoosseisu oluliselt vähendatud. Minu küsimus on: millisena te näete üldse EAS-i tulevikku? Kas riigil on plaanis EAS-ile raha juurde eraldada või nende tegevus üldse sulgeda? Mis mõtted riigil EAS-iga seoses on?
Küllap on teile teada, et Euroopa Liidu ühisest eelarvest vahendite kasutamine on teatud sesoonse iseloomuga. Kui uus eelarveperiood rakendub, siis väga palju investeeringuid ei tehta. Eelarveperioodi lõpu poole on investeerimine väga hoogus, töö intensiivsus on suur. Päris viimases faasis projektide läbivaatamise koormus EAS-is kahaneb kõvasti, sest investeeringuotsused on juba langetatud. EAS-i struktuurivahendite arvel rakendatavate meetmete kogumaht on 777 miljonit eurot. Sellest on kohustusi praeguseks võetud ligi 700 miljoni euro ulatuses ja välja on makstud ligi 460 miljonit eurot. Meil on jäänud õige vähe sellest vahendite kogumahust projektidega katmata. Ja kui kõik, kogu maht on projektidega kaetud, siis loomulikult nende inimeste koormus, kelle töö seisnes seni projektide läbivaatamises, langeb ära.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Meie infotunni aeg on läbi. Aitäh, head kolleegid, küsimuste esitamise eest! Aitäh, lugupeetud peaminister ja ministrid, küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
