Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, 2012. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu ja teiseks, maamaksuseaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kolmandaks, meresõiduohutuse seaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Hea juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni üleantava eelnõu eesmärk on seada piir riigiettevõtete juhtide palkadele. Eelnõuga tagatakse, et Eesti Vabariigi presidendi ametipalk koos esindustasudega oleks piir, millest riigi otsustusõigusega äriühingute ja riigi asutatud sihtasutuste juhatuse liikmed ei teeniks rohkem. Praegune olukord, kus Eesti riigipea ametipalk on väiksem kui mõne riigi otsustusõigusega äriühingu juhatuse liikme oma, ei tee Eestile au. Me oleme sama sisuga eelnõu esitanud ka varem, aga meie arvates on praegu soodne olukord see seaduseelnõu uuesti esitada. Ka Reformierakonna esimees Andrus Ansip on valju ja selge häälega öelnud, et mitme riigiettevõtte juhtide palgad ei ole talle arusaadavad. Loodame, et ka Reformierakond saab nüüd aru olukorra tõsidusest ja ulatab meile selle eelnõu arutelul abikäe.
Pakume välja lahenduse, et riigiettevõtete juhtide palga ülempiir oleks 6000 eurot kuus. Juhatuse liikmete palga määramine on nõukogu pädevuses ja kui nõukogu liikmed ei taha selle teemaga adekvaatselt tegelda, näiteks otsustades vaikivas üksmeeles RMK juhi palga tõsta 8000 euroni, siis sellist olukorda ei saa lubada. Riigi osalusega äriühingute ja sihtasutuste tegevust on kritiseerinud ka riigikontrolör, kes leiab, et nõukogu liikmete tegevust tuleks täpsustada ja parandada. Teeme siinkohal koos esimese sammu, täpsustamaks seda olukorda. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu. Juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nüüd annan edasi teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 17. oktoobril algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; teiseks, Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Deniss Boroditši, Lembit Kaljuvee ja Inara Luigase ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 17. oktoobril algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 rahvasaadikut, puudub 19.
Asume päevakorra kinnitamise juurde, see tuleb kinnitada ühe muudatusega. Tähelepanu! Kultuuriministeeriumilt on tulnud taotlus täiendada tänast päevakorda uue punktiga nr 3, milleks on Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Aadu Musta, Lauri Laasi, Tarmo Tamme, Mihhail Stalnuhhini, Eldar Efendijevi, Priit Toobali ja Ester Tuiksoo tänavu 24. septembril esitatud arupärimine Lennusadama vesilennukite angaaride renoveerimistööde tegeliku maksumuse kohta (nr 190), millele vastab kultuuriminister Rein Lang.
Koos selle muudatusega panen selle nädala päevakorra hääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Läheme nüüd arupärimistele vastamise juurde. Esimene on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Lembit Kaljuvee, Deniss Boroditši, Kalle Laaneti ja Rainer Vakra 26. septembril 2012 esitatud arupärimine Eesti Vabariiki sisseveetava kütuse aktsiisiga maksustamise ja sellega seonduvalt tolliametnike tegevuse kohta (nr 193), mis on adresseeritud õiguskantsler Indrek Tederile. Palun arupärijate nimel kõnetooli Inara Luigase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuna teema on saanud meedias juba väga palju käsitlust, siis sissejuhatuseks tahan öelda vaid üht: tänavu aasta suvel esitasin õiguskantslerile selle teema kohta ka kirjalikud küsimused. Õiguskantsler vastas mulle, et ta on võtnud aja, et menetleda seda teemat. Nüüd on õiguskantsleri kodulehel ilmunud sellesisuline analüüs, millele on ka meedia põgusalt vihjanud, kuid teema on Kagu-Eestis ikkagi väga aktuaalne ja tekitanud hästi palju spekulatsioone. Küsimus on, kust on Maksu- ja Tolliamet võtnud õiguse reisijaid eksitada ning mille alusel nad avaldavad valeinformatsiooni määruste ja kitsenduste kohta, mida pole õigusaktides üldse kirjas.
Et natuke olukorda ilmestada, loen ette mõned väljavõtted minule saadetud kirjadest. Õiguskantsler küll ütleb, et tema teeb ka oma analüüsi temale esitatud kirjendi põhjal ja meie arupärimise alusel, aga siiski üks väljavõte Hardi-nimelise mehe kirjast: "Ma olen piiril pidanud kinni istuma kolm tundi, lihtsalt ootama. Ühel korral käisin oma vanemate autoga Venemaal. Ma tankisin 40 liitrit ja minu auto võeti käest. Seda nad küll teha ei tahtnud, kuna ähvardasid, et kutsuvad sellel juhul, kui ma aktsiisi ei maksa, kohale Metroserti, kes kütuse välja pumpab ja ära mõõdab, ning seejärel pean mina kõik kinni maksma. Mina aga tundsin, et ma ei ole seadust rikkunud, ja lasin neil auto käest ära võtta. Auto võeti ära 72 tunniks. Hiljem selgus, et Maksu- ja Tolliameti töötajad ei olnudki Metroserti kohale kutsunud ja ma pidin ikkagi aktsiisi maksma ja seda umbmääraselt määratletud kütusekoguse põhjal. Neid absurdsusi on veel, mis on piiril toimunud. Olen ka kaebuse esitanud, aga sellest pole mitte mingisugust tolku olnud. Selle kohta, miks mulle aktsiisivabastust ei kohaldata, öeldakse, et te teete seda regulaarselt. Sellega on veel see huvitav asi, et alguses, kui hakati rahvast kägistama, öeldi, et regulaarne on mitu korda päevas, siis tuli, et regulaarne on kord nädalas, ja nüüd, et regulaarne on kord kuus. Minu küsimus selle peale oleks: aga siis on ju ka kord aastas regulaarne, kui ma igal aastal käin korra Venemaal? Tegelik olukord on piiril hetkel selline, et kui käid rohkem kui ühe korra kuus piiril, siis pead sa aktsiisi maksma olenemata sellest, kuhu sa sõidad, mis autoga või palju sa kütust omad." See on üks väikene lõik mulle saadetud kirjadest.
Aga järgmine näide. Luhamaa tollipunkti tuli reisija Venemaalt, kes Venemaale sisse sõites kütust ei deklareerinud, kuid tagasi tulles ütles, et tal on paagis umbes 60 liitrit, mille peale tolliametnikud ütlesid, et pool paaki oleks okei, aga üle selle tuleb maksta. Kuna pangaterminalid ei olnud töös, siis hakkas mees raha kokku lugema, sai kokku 9 eurot. Ametnikud ütlesid, et vähevõitu, alla 20 euro ei saa. Kuna mehel sularaha rohkem polnud, saadeti mees Venemaale tagasi ja ta ei tulnud tagasi mitte läbi Luhamaa piiripunkti, vaid läbi Koidula. Sellel ajal kehtis reegel, et kui käia tihedamini kui kord nädalas, võetakse aktsiisimaksu kogu paagis oleva kütuse pealt. Kui avaldati aga soovi lugeda sellesisulist määrust, siis öeldi, et see on kõrgemalt poolt suuliselt kehtestatud ja seda lugeda ei saa.
Minagi sõitsin hiljuti Venemaale. Läksin tolli-piiripunkti ja palusin tolliametnikelt selgitust, kuidas ma peaksin tagasi tulles käituma, kui minu autos on paagitäis bensiini. Öeldi, et deklareerima sinna minekul ei pea, tagasi tulles vaatame. Küsisin, mis määrused siiski tolli-piiripunktis kehtivad, vastuseks öeldi, et praegu on selline määrus, et kui üks kord kuus üle piiri sõita, on bensiin aktsiisivaba, kui üks kord nädalas, siis on aktsiisivaba kogus, mis on vajalik sihtkohta jõudmiseks. Küsisin, kas te oleksite nii lahke ja annaksite mulle seda määrust ka lugeda. Öeldi, et seda määrust ei ole võimalik lugeda, see on suusõnaline määrus. Küsisin, kuidas mina kui reisija sellega siis tutvuda saaksin. Öeldi, et ei saagi tutvuda, see on ametisiseseks tarvitamiseks.
Kurioossed juhtumid on aga sellised, et kui inimestel ei ole kohapeal aktsiisimaksu maksmiseks sularaha, siis otsitakse ka autosalong läbi. Isegi on juhtunud, et prouade käekotid otsitakse läbi, et vaadata, kui palju sularaha kaasas on. Kui natukene on, siis öeldakse, et sobib ka see summa.
Nii et me ootame õiguskantslerilt meie kuuele küsimusele vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetavad kohalolijad! Enne kui ma lähen konkreetse arupärimise juurde, mainin sissejuhatuseks, et jah, Maksu- ja Tolliameti tegevuse pärast on minu poole pöördunud üle kümne inimese. Olles neid avaldusi menetlenud, jõudsin ma järeldusele, et Maksu- ja Tolliameti rakenduspraktika standardpaagis sissetoodava kütuse maksustamisel ei ole alati õiguspärane ning selle võib tingida ka alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse normistik. Edaspidi sellele viidates nimetan seda tinglikult aktsiisiseaduseks.
Esitasin selle kuu 11. päeval rahandusministrile ning Maksu- ja Tolliameti juhile sellekohase seisukoha ja ka soovitused olukorra muutmiseks. See dokument on mu kodulehel ka kättesaadav.
Nüüd küsimuste juurde. Oma esimeses küsimuses soovivad Riigikogu liikmed teada, miks Maksu- ja Tolliamet ei asunud piiril standardpaagis sissetoodavat kütust maksustama aastal 2004, kui jõustus praegune aktsiisiseadus, vaid alles juunis 2012. Jah, tõesti, juba üle kaheksa aasta tuleb imporditavalt kütuselt tasuda aktsiisi-, käibe- ja tollimaksu, kui sellele kütusele ei kohaldata maksuvabastust. Maksuvabastuse regulatsioonis ei ole viimase kaheksa aasta jooksul suuri muudatusi toimunud. Selle järgi kohaldub Eestisse sissesõidul mootorsõiduki standardses kütusepaagis olevale samas sõidukis tarbitavale ning sihtkohta jõudmiseks vajalikule kütusele maksuvabastus. See on sätestatud aktsiisiseaduse § 27 lõike 1 punktis 20 ja § 68 lõikes 1. Maksuvabastuse saamiseks ei või kütuse toomine olla kaubanduslikku laadi, st olla mõeldud edasimüümiseks (vt aktsiisiseaduse § 27 lõige 6 ning § 68 lõige 4). Nende normide alusel ei pidanud Maksu- ja Tolliamet kuni juunini 2012 vajalikuks nõuda aktsiisimaksu isegi nendelt isikutelt, kes tõid sõidukite standardpaakides Venemaalt Eestisse kütust mitu korda päevas. Alates selle aasta juunist ei pea Maksu- ja Tolliamet aga võimalikuks kohaldada maksuvabastust isegi nendele selge sihita Venemaal käivatele isikutele, kes toovad kütust standardpaagis paar korda kuus.
Ma ei ole oma soovitustele veel ametlikku tagasisidet ministeeriumist ega Maksu- ja Tolliametist saanud, ent Maksu- ja Tolliameti juht on "Terevisioonis" kinnitanud, et nüüd nad paar korda kuus Venemaal käijatele maksuvabastuse rakendavad. Mingi edasiminek on tõenäoliselt toimunud. Miks aga jättis Maksu- ja Tolliamet aastaid maksud nõudmata nendelt, kes tõid kütust edasimüümiseks, ja otsustas maksustamise korda karmistada tänavu juunis, ei ole minu pädevuses vastata. Ma ei tea seda. Võin spekuleerida, et selleks oli Maksu- ja Tolliameti ning Rahandusministeeriumi kahtlus, kas õigusnormistik, sh teemat reguleeriv Euroopa Liidu õigus, ikka võimaldab isikuid sellisel viisil maksustada. Ja kui edasi spekuleerida, mis on küll üks tänamatu tegevus, siis maksustamisotsuse võis tingida ka see, et Läti õigusliku regulatsiooni muutumise tõttu hakkasid Eesti piiripunktide kaudu Venemaal käima ka paljud Läti kütusetoojad, mis tekitas piiril veidi suuremaid järjekordi.
Arupärimise teises ja kolmandas küsimuses küsivad Riigikogu liikmed, mida tähendab aktsiisiseaduse § 68 regulatsioon, mille järgi maksustatakse kütus, mis ei ole vajalik sihtkohta jõudmiseks. Mida ikkagi pidada sihtkohaks? Too sihtkoha kriteerium põhjustab piiril palju segadust ja vaidlusi. Maksu- ja Tolliameti praktika järgi peavad isikud maksma aktsiisimaksu selle sõiduki standardpaagis oleva kütuse pealt, mida nad ei vaja sihtkohta jõudmiseks. Maksu- ja Tolliameti juhenditest võib järeldada, et sihtkohta jõudmiseks mittevajalikult kütuselt peavad makse maksma kõik piiriületajad.
Rahandusminister ning ka Maksu- ja Tolliameti juht on hilisemates avaldustes seda seisukohta pehmendanud ja öelnud, et maksu nõutakse siiski vaid nendelt, kelle puhul on kahtlus, et nad toovad kütust müügiks. Siinjuures on minister leidnud, et kahtlased on ka need inimesed, kes ületavad piiri paar korda kuus, suutmata tolliametnikule põhjendada, mis põhjusel nad Venemaal käivad. Seega, kui inimene toob sõiduki standardpaagis Venemaalt kütust kaks-kolm korda kuus, peab ta selle osa kütuse eest, mida ei ole vaja sihtkohta sõiduks, maksma aktsiisi-, tolli- ja käibemaksu. Nagu eespool öeldud, on võimalik, et Maksu- ja Tolliameti praktika on peale minu soovitust selles osas muutumas ning Maksu- ja Tolliamet ei nõua maksude tasumist enam neilt, kes ületavad piiri paar korda kuus.
Mis puutub sihtkoha mõiste sisustamisse, siis on Maksu- ja Tolliamet avaldanud oma veebis juhendi, mille järgi sõiduautode puhul on sihtkohaks sõiduki valdaja deklareeritav tegelik sihtkoht, milleks on juhendi järgi isiku elukoht või töökoht. See tähendab ühtlasi, et Maksu- ja Tolliamet ei aktsepteeri, kui inimene määratleb sihtkoha abstraktselt, näiteks väites, et sõidab Lätti, Leetu või Euroopa Liitu. Tuleb nimetada konkreetne sihtpunkt. Minu praktikas oli juhtum, kus inimene ütles oma sõidu sihtkoha olevat ühe Leedu linna ning Maksu- ja Tolliamet käskis siis sel inimesel Eestist välja sõita kindla kontrollpunkti kaudu, tõendamaks, et ta on asunud Leedu poole teele. Seega on Maksu- ja Tolliamet sihtkoha kriteeriumi osas väga range.
Neljandas küsimuses soovivad Riigikogu liikmed esiteks teada, milliste seadustega on reguleeritud Maksu- ja Tolliameti õigus maksustada reisijate kütust aktsiisiga. Vastus: maksustamist reguleerivad aktsiisiseaduse § 1, § 22 lõige 1 punkt 2, § 24 lõiked 7 ja 20¹ ja § 25 lõige 4. Nende sätete järgi tekib üldjuhul isikul aktsiisikauba, milleks on ka mootorikütus, impordil aktsiisi maksmise kohustus. Nende normide aluseks on omakorda Euroopa Liidu aktsiisidirektiivid.
Samas tuleb tähele panna, et reisijate kütuse osas on peetud vajalikuks kehtestada Euroopa Liidu tasemel üldreeglist erand ehk vabastada sõiduki standardpaagis sissetoodav kütus maksudest, kui see kütus on mõeldud reisija omatarbeks, mitte edasimüügiks. Reisija kütusele kohaldub aktsiisivabastust reguleeriv direktiiv, mis on Eestis üle võetud vastavas aktsiisiseaduses.
Neljanda küsimuse teises pooles tsiteerivad Riigikogu liikmed Maksu- ja Tolliameti veebilehel oleva juhendi väljavõtet ja küsivad, mida see tähendab. Nimetatud väljavõte kujutab endast aktsiisiseaduse § 27 lõike 6 ja § 68 lõike 4 ümberjutustust. Sisuliselt ütlevad Riigikogu liikmete tsiteeritud normid seda, et kui kütust tuuakse üle piiri edasimüügiks, siis maksuvabastust standardpaagis olevale kütusele ei rakendata. Ühtlasi on viidatud aktsiisiseaduse normides kirjas, kuidas Maksu- ja Tolliamet võiks kindlaks teha kütuse toomise kaubandusliku eesmärgi, näiteks uurides aktsiisikauba toomise sagedust ja viisi. Näiteks tekib selline kahtlus, kui kütust tuuakse väga suurte standardpaakidega üle piiri mitu korda päevas.
Viiendas punktis küsivad Riigikogu liikmed, kas Eesti seadused on vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga 2007/74/EÜ, mille artikli 11 järgi on sõiduki standardpaagis sissetoodav mootorikütus aktsiisi- ja käibemaksuvaba. Osundatud direktiivi järgi kohaldub aktsiisivabastus mootorsõiduki standardses kütusepaagis olevale kütusele tingimusel, et seda kütust ei tooda müügiks (vastavalt artiklid 6 ja 11). Direktiivi järgi puudub kaubanduslik eesmärk isikul siis, kui ta toob kütust aeg-ajalt ja mõistlikes kogustes. See tähendab, et üldreeglina standardpaagis olev kütus ei kuulu maksustamisele. Ent kui inimene toob kütust piiri tagant väga suurtes standardpaakides ja sagedasti, siis tuleb direktiivi järgi selliselt kütuselt makse maksta, sest see viitab edasimüügi eesmärgile.
Meie aktsiisiseadusse on see Euroopa Liidu direktiiv üle võetud küllaltki segaselt. Seaduses öeldakse, et aktsiisivabastust kohaldatakse standardpaagis olevale kütusele, mis on vajalik sihtkohta jõudmiseks. Lisaks on veel kirjas reegel, et kütuse toomisel ei või olla kaubanduslikku iseloomu. Kas seadusest võib aru saada nii, et kütus, mida inimene ei vaja sihtkohta jõudmiseks, tuleb igal juhul maksustada? Sellele kütusele, mis on vajalik sihtkohta jõudmiseks, kohaldatakse maksuvabastust, välja arvatud siis, kui võib arvata, et inimene müüb kütuse kohe piiri lähedal maha. Makse sihtkohta jõudmiseks mittevajalikult kütuselt nõutakse aga vaid nendelt piiriületajatelt, kelle kütuse toomine viitab kaubanduslikule iseloomule.
Miks siis seda sihtkoha kriteeriumi üldse vaja on? Selleks, et võimaldada ka kütusega äritsejatele osaline maksuvabastus. Kas edasimüügi eesmärki võib tõesti eeldada sellegi inimese puhul, kes toob kütust näiteks 60-liitrises paagis kolm korda kuus? Vaadates aktsiisiseaduse regulatsiooni ning Maksu- ja Tolliameti rakenduspraktikat, ütlen, et selgust selles osas, millal kohaldub minu sõiduki standardpaagis olevale kütusele maksuvabastus ja millal mitte, ei ole. Eriti, kui ma elan piiri lähedal. Sihtkoha kriteeriumi seaduses sätestamisega on piiril palju segadust tekitatud. Isegi kui seda kriteeriumi kasutatakse vaid maksusumma suuruse üle otsustamisel, on see väga probleemne. Isikule määratud maksude suurus muutub näiteks sisuliselt valeks, kui ta piiripunktist lahkudes otsustab muuta oma sihtkohta. Kohe muutuks kilometraaž ja seega ka õigustatult nõutav maksusumma.
Praegune aktsiisiseaduse regulatsioon ning Maksu- ja Tolliameti praktika võivad kaasa tuua selle, et kütuseimpordil maksavad makse ka need, kel on Euroopa Liidu õiguse järgi õigus maksuvabastusele, näiteks paar korda kuus oma tarbeks kütust toovad inimesed. Euroopa Liidu õigus nõuab, et piiril rakenduvad maksustamise reeglid oleksid selged ning inimestele oleks tagatud Euroopa Liidu õigusega ette nähtud maksuvabastused. Eesti õigus ja praktika praegu seda ei taga, seega näen ma selles vastuolu.
Kuuendas küsimuses soovivad Riigikogu liikmed teada, kas füüsilisel isikul, kes maksab tollipunktis tolliametnikuga kokkuleppel vajalikud maksud, on õigus ilma lube ja litsentse omamata iga päev kütust Venemaalt Eestisse sisse tuua. Oma menetluse raames ma ei analüüsinud, milline regulatsioon – tegevusluba või muud formaalsed nõuded – on kehtestatud kütuse impordile, sest oma tarbeks võib sõiduki tavalises paagis ka ilma erilubade ja registreeringuteta kütust sisse tuua. Vastasel juhul ei saaks ju turism toimida. Kui kütust tuuakse sisse edasimüügiks, siis seda võib üldreeglina teha vaid äriühing, mille kapitalile on kehtestatud teatud nõuded ja mis peab olema registreeritud majandustegevuse registris. Need küsimused on täpsemalt reguleeritud vedelkütuse seaduses. Asjakohane on vaadata ka Euroopa Liidu tollimäärust.

Aitäh, hea vastaja! Teil on võimalik küsimuste käigus veel edasi vastata, praeguseks on see aeg täis. Me läheme küsimuste juurde. Palun, Lembit Kaljuvee!

Hea õiguskantsler! Läbi aegade on piiriäärsete elanike elus olnud oma võlud ja valud. Mul on hea meel, et te sekkusite, lõpetamaks piiriäärsete inimeste kiusamine tolliametnike poolt. Aga kas te peate õiguskantslerina normaalseks või õiglaseks, et kui näiteks üks koolmeistri pere, kes elab piiri ääres, käib kaks korda kuus oma autot piiri taga tankimas, võites sellega umbes tuhat krooni või natukene vähem, siis meie ametnikud teevad kõik, et seda takistada?

Kõigepealt ma rõhutan, et loomulikult on tarvis võidelda ebaseadusliku kütuseäriga piiril, seda aga ei tohiks teha vahendeid valimata ja õigusakte ignoreerides. Seepärast olen ma ka oma soovituses, mis ma saatsin nii rahandusministrile kui ka Maksu- ja Tolliametile, rõhutanud, et õigusruumi peab muutma täpsemaks ja selgemaks. Nagu ma rõhutasin, isikul on õigus maksuvabastusele, kui ta toob kütust oma tarbeks. Selles soovituses ma avaldasin ka arvamust, et võib-olla ei ole mõistlik seaduses kasutada sihtkoha mõistet.
Ja teine asi, mis on ka ülimalt oluline ja millele ma oma soovituses viitasin: kõik, mis riik teeb, peab ta tegema ikkagi hea halduse tavasid järgides, et inimesed ei oleks solvunud. Praegu inimesed kaebavad ja sellest nähtub, et nendega on käitutud ebakorrektselt. Kindlasti pole kõik kaebajad kütuseärikad. See oleks üldine vastus.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Härra õiguskantsler! Loodan, et teie kui jurist ja õiguskantsler olete nõus, et seaduse rakendamine ei tohi sõltuda ametnike suvast, vaid selleks peavad olema selged ja väga konkreetsed normid. Kas teie oskate vastata, millistele seaduslikele alustele tuginedes tolliametnik otsustab, kas tegu on oma tarbeks hangitud kütusega või on kütus toodud müügiks? Millised need kriteeriumid on? Kas teile on asja analüüsides jäänud mulje, et tegu on ikkagi ametnike suvaga, ja milline on teie ettepanek olukorra paremaks reguleerimiseks?

Loomulikult peab riik tegutsema seaduse alusel ja igasugune maksustamine peab olema väga täpselt ja selgelt määratletud. See tuleneb otseselt põhiseadusest ja sellele on osutatud ka mitmes Riigikohtu lahendis. Praegusel juhul on küsimus tõesti selles, et kui üks reegel on kehtinud 2004. aastast ja siis ühel päeval avaliku võimu praktika muutub, mis selle põhjus on. Olen asja analüüsides jõudnud järeldusele, et paljudel juhtudel on võimalik, et kogu probleemistiku algpõhjus on normistiku teatud segasus. Seda peaks muutma, et avalikul haldajal oleks võimalikult selge ja ühene õiguslik tegutsemisalus, ja teiselt poolt inimestel oleks kindlustunne, et riik käitub nendega õiglaselt. Eriti tähtis on see maksustamise valdkonnas.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra õiguskantsler! Minugi poole on mitu korda pöördunud inimesed, kes on pidanud piiril maksma kütuse eest, mis neil oli autopaagis selgelt enda tarbeks. Käidi korra kuus ja tangiti oma autot. Nüüd, peale seda, kui teie käest tulid esimesed uudised ja selgus, et selles küsimuses hakatakse mingit korda looma, tekkis neil teine küsimus, mille ma sõnastan niiviisi: kuidas te hindate võimalust, et need inimesed, kes on toonud kütust enda tarbeks ja on siiski pidanud maksma piiril teatud summasid, saavad tolle raha tagasi, mille nad on sel moel ära maksnud?

Ma kahtlen selle tagasisaamise võimaluses. Teoreetiliselt on neil loomulikult võimalus proovida oma subjektiivset õigust kohtus kaitsta, aga need summad ei ole küllap nii suured, et meie kallist kohtuprotsessi ette võtta. Nii et praktikas, ma ütlen, on see võimalus äärmiselt tagasihoidlik.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud õiguskantsler! Olen teiega nõus, et ebaseaduslikku kütuseäri tuleb piirata ja selleks peab ametnik korrektselt käituma. Eesti riik on juba 20 aastat olnud demokraatlik riik, kelle ametnikkond peabki korrektselt käituma. Tahtsin teie käest küsida, kuidas võiksid olla näiteks Soome riigis analoogsed probleemid lahendatud. Kas teil on olnud aega või võimalust uurida, kas ka seal on sellised kütuseprobleemid või kas saaks sealt mingeid kogemusi üle võtta?

Soome kogemuse osas jään vastuse võlgu. Küll aga tean, et mis puutub heade haldustavade järgimisse, siis selles osas on ka minu kolleegid teistes riikides, sh Põhjamaades teinekord probleemide ees. See on asi, mis mõnikord kipub ära ununema. Väga lihtne põhimõte on, et riik peab inimestega käituma inimlikult, selgitama, miks ta midagi teeb ja mis on selle tegevuse õiguslik alus, aga see kipub teinekord ka demokraatlikes ühiskondades ununema. Siis peab seda meelde tuletama, et tuleb inimestega käituda inimlikult, pluss veel juurde, et avalikul võimul peab olema tegevuseks alati õiguslik alus. Soome praktikat selle kaasuse raames ma ei ole analüüsinud.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, härra õiguskantsler, sisuliste vastuste eest! Siin saalis on diskussioonid ebaseadusliku piirikaubanduse üle käinud aastaid. Mina olen siin viiendat aastat. Tänavu, 2012. aasta veebruarikuus sai Maksu- ja Tolliameti peadirektoriks minu arvates väga tubli mees Marek Helm, kes võttis härjal sarvist ja otsustas rakendama hakata juba 2004. aastal vastu võetud seadust. Nüüd selgub, et alusdokumentides on teatud augud, et päriselt ikka seda seadust niimoodi rakendada ei saa. Minu küsimus on: kas Rahandusministeerium ei ole mitte jätnud midagi tegemata selleks, et oleks tagatud inimeste korrektne kohtlemine ja järgitaks häid haldustavasid?

Ma loodan, et minu soovitust ikkagi järgitakse. See on esitatud ju selle mõttega, et asjad toimiksid – et haldus toimiks mõistlikult, riik saaks kätte oma maksud ja kui on ette nähtud maksuvabastus, siis see ka rakenduks. Ma loodan, et ministeerium analüüsib minu soovitusi ja kui vaja, siis tehakse seadusmuudatus ning täpsustatakse norme. Et ei oleks sellist probleemide pundart, mille puhul inimesed kaebavad.

Aitäh! Palun, Kalvi Kõva!

Härra õiguskantsler! Nagu teie, on ka minu poole pöördunud ridamisi peresid, ja põhjuseks see tõesti segane õigusruum, millest me oleme täna pikalt kõnelenud. Aga minu küsimus on selline. Veel täna, sellel sajandil, me räägime ainukesest maksmise võimalusest piiril, ja see on sularahas. Kuidas te seda kommenteerite? See nagu päris normaalne ei ole, on ka teised makseviisid. Kui inimene on nõus aktsiisi maksma, miks peab ta seda tegema ainult sularahas?

Minu meelest on ilmselge, et riik peaks võimaldama meil täita oma kohustusi võimalikult lihtsal teel. Ükskõik, millises vormis ma oma varalise kohustuse täidan. Kui see tekib, pean saama ära maksta. See on minu meelest suhteliselt mittevaieldav teema. Kui me tahame end e-riigiks pidada, siis peaksime tagama sellise vägagi mõistliku lahenduse.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Suur tänu, härra õiguskantsler, selle teemakäsitluse eest! Vastused olid väga põhjalikud. Aga samasugune probleem on peale Kagu-Eesti ka Kirde-Eestis, ainult mõningate nüanssidega. Ma ei räägi praegu kütuseärist, sest tollis ja piiril on olemas omad nimestikud, praktiliselt kõik äriga tegelejad on nimeliselt teada. Aga näiteks Narvast töötab sadu inimesi Venemaal, nad sõidavad iga päev tööle Ivangorodi, Kingisseppa, Ust-Lugasse. Neil on samasugune probleem. Piiriäärsete alade arengut see väga takistab. Kuidas te hindate, kas seda küsimust on vaja korrigeerida seaduse tasemel või piisab muudest seadusandlikest aktidest?

Ma saan aru, et tegu on väga otseselt kütuse kasutamisega oma tarbeks, mitte edasimüügiks. Seega peaks sellele rakenduma maksuvabastus. Kas see võiks olla seadusmuudatuse küsimus, on diskuteerimise koht. Alati on ju hea, kui seadus sätestab asju väga täpselt. Mõnikord võtab liigne täpsus ära avaliku teenistuja kaalutlusruumi, aga maksustamise valdkonnas oleks tõenäoliselt hea, kui maksustamisjuhud oleks suhteliselt selgelt piiritletud. Aga see on juba konkreetse seaduse muutmise teema. Kindlasti on mitmeid variante, kuidas seda edasi arendada.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Lugupeetud õiguskantsler! Need kaks terminit – "sihtpunkt" ja "kaup", bensiin kui kaup. Kas teile kui õigusteadlasele ei hakka vastu nõue piiril oma sihtpunkt nimetada. See on minu meelest konfliktis inimvabadustega – pean silmas Euroopa Liidus kehtivat liikumisvabadust. Te vist ise tõite raadios näite, et inimene tahab piirilt sõita Viljandisse, aga järsku tee peal mõtleb ümber, sõidab Pärnusse oma isa juurde. Kas see nõue ei lähe inimvabadustega vastuollu? Teine asi on see kaup seal piiril. Kui inimene tuleb piirile, kes määrab, kas bensiinipaagis on kaup või mittekaup? Kauba puhul teatavasti tuleb aktsiisi maksta.

Ma oma soovituses, jah, osutan, et sihtkoha mõiste on küsitav. Võib-olla tasuks kaaluda sellest loobumist, kuna see tekitab nii palju segadust. Küsimus on ikkagi selles, kas on edasimüüki või ei ole, see on oluline moment. Selle alusel hakkab või ei hakka kehtima maksuvabastus.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Hea õiguskantsler! See küsimus haakub eelmise küsimusega. Kas see ei piira inimõigusi, kui ma pean piiril aru andma, kuhu on mul plaan autoga sõita? Euroopa Liidus on ju liikumisvabadus, see üks suur ruum.

Laias laastus on väga paljud asjad põhiõigusi ja vabadusi piiravad. Eesti põhiseaduse järgi peab aga iga piirang tulenema seadusest, piirang peab olema proportsionaalne ja sel peab olema legitiimne eesmärk. See on see kaalumise koht. Nagu ma ka eelmisele küsimusele vastamisel osutasin, vahest pole sihtkoha mõiste kasutamine kõige mõistlikum. Ma võin oma plaane muuta, seega ei täida sihtkoha nimetamine seda eesmärki, mis tõenäoliselt selle nõude kehtestamisel oli. See on vaidluse koht ja alati on parem, kui neid kohti on võimalikult vähe.

Aitäh! Palun, Ülo Tulik!

Lugupeetud õiguskantsler! Tõepoolest, segadust ja ametnike ebapädevust on üksjagu palju. Seda enam tänan teid selgituste eest! Mul on kogemus kaks nädalat tagasi piiril käimisest ning minu arvates on Maksu- ja Tolliamet hakanud märksa pädevamalt tööle. Aga minu küsimus teile on: kas see on teie hinnangul seaduslik, kui inimeselt võetakse tema sõiduauto käest? Mulle jäi see selgusetuks.

Ma ei ole seda sõiduautode käest võtmist eraldi analüüsinud, nii et selle temaatikaga ma ei ole konkreetselt tegelenud. Ja kuna ma ei ole seda analüüsinud, siis ma ei saa teile ka vastust anda. Ent jah, Maksu- ja Tolliamet on selle menetluse käigus kindlasti korrektiive teinud ja tema töö on paremuse suunas muutunud.

Aitäh! Palun, Taavi Rõivas!

Hea ettekandja! Mind väga häirib, et nii mõnigi kolleeg peab siin maksupettust normaalseks nähtuseks ja lausa inimõiguseks, samas ignoreerides asjaolu, et valdavalt on tegemist organiseeritud kuritegevusega, mille vastu maksuamet küllaltki tõhusalt võitleb. Ja isegi oma tarbeks maksuvaba kütuse, viina või tubaka toomine vähendab tegelikult Eesti riigi tulusid ja võimalusi abivajajaid eelarve kaudu toetada. Mina leian, et me ei peaks maksupettust tulevikus tolereerima. Kui selline on parlamendi enamuse poliitiline tahe, kas siis seadusmuudatusega oleks see probleem teie hinnangul lahendatav ja maksuamet saaks ka edaspidi tõhusalt Eesti riigi vastaste maksupetturite vastu võidelda?

Nagu ma vastuses esimesele küsimusele rõhutasin: loomulikult, ebaseadusliku äriga piiril tuleb võidelda. See on absoluutne tõde ja ma arvan, et saalis on sellega kõik nõus. Samas on demokraatliku riigi põhimõte, et me käitume alati seaduslikul viisil ja lisaks järgime häid haldustavasid. Need on asjad, millele ma oma soovituses rahandusministrile ning Maksu- ja Tolliameti juhile osutasin. Need on algsed põhimõtted. Loomulikult tuleb rikkumistega võidelda, aga sama loomulik on ka õiguspärasus, õigusriiklus. Seda tuleb järgida ja selles vallas ei tohi olla kohti, kus me milleski järele anname.
Te väidate, et tegu on organiseeritud kuritegevusega. Ma ei tea, kas on või mitte, mul ei ole selle kohta andmeid. Maksu- ja Tolliameti juht on öelnud, et kontrollitakse vaid 1% piiriületajaid. Ma ei oska öelda, milline on selle näitaja taust. Samas oli juunikuise karmi maksustamispoliitika nõude mõte ju vähendada järjekordi piiril, saada riigituludesse maksuraha juurde ning võidelda kuritegevusega. Sel juhul kerkib ju küsimus, et kui kontrollitakse ainult 1%, kas siis need vähesed isikud suudavad nii palju kütust üle piiri tuua ja kas see tõesti on organiseeritud kuritegevus. Olen veendunud, et kõike seda saab tunduvalt korrektsemalt ja inimlikumalt korraldada. See on põhimõte. Me soovime ju inimlikku riiki, see ongi väga lihtsalt öeldes hea haldustava, et me käitume vastastikku inimlikult ning selgitame, miks midagi tehakse ja miks midagi ei tehta.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Lugupeetud õiguskantsler! Mul on tegelikult väga kahju, et rahanduskomisjoni liige Taavi Rõivas ei saa aru, mis asi on salakütus ja mis asi on legaalselt riiki sisse toodav kütus. Salakütus tähendab seda, et kütust tuuakse kuskilt torude või laevade abil, eri nimetuse all jms. Kõik see, mis toimub Luhamaa ning Koidula piiri- ja tollipunktis, on täiesti legaalne. Kütust tuuakse autopaakides ja sõltub täiesti tolliametnike suvast, kas see kütus maksustatakse või mitte. Te olete oma kõnes korduvalt öelnud, et seadused ja direktiivid näevad ette sellise kütuse maksust vabastamise. See on ka Eesti riigis aktsiisiseaduses kehtestatud, vähemalt proovitud kehtestada. Kagu-Eestis on üks omapära: väga paljudel inimestel on lähedaste hauad, sugulased, kinnisvara teisel pool kontrolljoont. Kas tõesti tuua sõiduauto kütusepaagis kaks korda nädalas kütust üle piiri on salakaubadus või on see lubatud?

Ma arvan, et kordade arvu on võimalik reguleerida, aga see kütus peab olema mõeldud iseenda tarbeks, mitte müümiseks. Ent reeglid ei tohi takistada inimeste vaba liikumist üle piiri. See on põhimõte ja selle rakendamisel tuleb leida õiguslikult mõistlik tasakaal. Ma leian, et on täiesti võimalik see ka leida. Minu soovitus nii Rahandusministeeriumile kui Maksu- ja Tolliametile on sõna otseses mõttes konstruktiivne kriitika. Asja saab parandada ja peab parandama. Loomulikult peab riik maksuraha koguma, loomulikult on igasugused pettused, ka maksupettused taunitavad. Aga ma rõhutan: ka nendega tuleb võidelda seaduslikult.

Aitäh! Taavi Rõivas, ma nägin, teil oli repliigi soov, aga küsimuste esitamise käigus seda võimalust ei ole. Kui soovite, on võimalik võtta sõna läbirääkimistel. Palun, Rainer Vakra!

Lugupeetud õiguskantsler! Me oleme seda küsimust peaaegu tund aega siin arutanud. Kes ilmestab seda arutelu selliste vängete sõnadega nagu organiseeritud kuritegevus, kes teistmoodi. Aga eelmisel reedel, kui Inara Luigas oli pannud Võrumaa Teatajasse väikese nupu, kogunes seda küsimust arutama 87 toredat Eesti kodanikku. Neil oli lihtne küsimus: mis saab edasi? Mul on teile küsimus: mida nendele inimestele öelda? See teema läheb neile korda, seda näitas ka see reedene kohtumine. Millal saab nende jaoks asi korda? Milline on teie arvamus?

Minu meelest on mu arvamus kirjas soovituses. Tuleb lihtsalt õigusruumi täpsustada, et oleks selgem, millised on reeglid ja kuidas saavad inimesed oma õigustes kindlad olla, kuidas nad teavad, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud.

Suur aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra õiguskantsler! Maksu- ja Tolliameti hinnangul kaotab riik kõnealuse probleemi tõttu 24 miljonit eurot. Kas on olemas metoodika, kuidas see summa kokku on arvutatud, või on see võetud õhust? Pean silmas väidet, et üle piiri liikuvast transpordist kontrollitakse ainult 1%.

Ma ei oska öelda, kust see arv on võetud. Mul ei ole selle kohta teavet.

Praegu rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, õiguskantsler! Me läheme läbirääkimiste juurde. Igaks juhuks küsin: kas arupärimise ettekandja soovib läbirääkimistel esineda? Kui soovib, siis on Inara Luigasel esimesena võimalus pulti tulla. Ma palun, Inara Luigas! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Ma olen teile väga tänulik, et te sellise analüüsi tegite. Nende 87 inimesega kohtudes ma palusin neid kõiki, et nad loeksid teie analüüsi läbi. Seal on hästi palju selgitavat.
Ma kaugeltki ei kaitse neid inimesi, kes toovad suurte masinate suurtes paakides kütust üle Venemaa piiri, et see maha müüa. Ma olen ka mures selle pärast, et Eesti riiki vähe maksuraha laekub, aga ma kaugeltki ei toeta sellist tolli- ja maksuametnike käitumist, mida praegu piiril näeb. Ma kaitsen neid, kellel on Euroopa Liidu direktiividest ja Eesti seadustest tulenevalt õigus tuua kütust üle piiri enda tarbeks.
Natuke vaidleksin ka õiguskantslerile vastu, sest olen nüüd tavapärasest veidi rohkem seadusi uurinud. Palusin headel juristidel teha mulle selgeks mõisted, mida kõnealune seadus sisaldab. Minu seisukohad on järgmised. Kui me loeme alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadust, siis näeme, et selle § 69 "Reisija poolt Eestisse aktsiisivabalt toimetatav mootorikütus" lõige 1 ütleb: "Liiduvälisest riigist saabuval reisijal on lisaks standardses kütusepaagis olevale kütusele lubatud aktsiisivabalt tuua tema valduses oleva mootorsõiduki esmakordsel Eestisse sissesõidul ühe päeva jooksul kuni 10 liitrit mootorikütust mitteärilisel eesmärgil kasutamiseks."
Nüüd sellest, mida õiguskantsler väga põgusalt puudutas – see on § 24  "Maksukohustuse tekkimine". Selle lõige 20¹ ütleb: "Füüsilisel isikul tekib maksukohustus tema poolt liiduvälisest riigist imporditud või talle liiduvälisest riigist füüsilise isiku poolt saadetud aktsiisikaubalt selle importimise päeval. Käesoleva seaduse §-s 47, 48, 57, 58 või 69 sätestatud väärtuselise või koguselise piirnormi ületamisel tekib maksukohustus vaid nimetatud piirnorme ületavalt aktsiisikaubalt." Aktsiisiseaduse § 69 lõikes üks nimetatud ettenähtud mootorikütuse kogus on reisija jaoks piirnorm ning piirnormi ületamisel tekib kohustus tasuda aktsiisi ja teisi makse. Aktsiisiseaduse § 68 lõikes 1 nimetatud sihtkohta jõudmiseks vajalik mootorikütuse kogus ei sätesta seda piirnormi. Lihtsas keeles võib öelda järgmiselt: aktsiisivabalt võib reisijal olla mootorikütust Venemaalt Eestisse naastes vähemalt sihtkohta jõudmiseks, kuid mitte rohkem, kui on piirnorm.
Edasi tahan tähelepanu pöörata tollideklaratsioonidele, sellele, kuidas täidetakse tollideklaratsiooni piiri- ja tollipunktis. Ühenduse tolliseadustiku artikkel 4 punkt 17 sätestab, et tollideklaratsioon on toiming, millega isik avaldab ettenähtud vormis ja korras soovi suunata kaup teatavale tolliprotseduurile. Sama artikli punkt 18 aga selgitab, et deklarant on isik, kes esitab deklaratsiooni enda nimel. Ma tutvustan, kuidas toimub praegu deklaratsioonide esitamine piiri- ja tollipunktis. Tahan siinkohal rõhutada, et kõik see toimub täielikult tolliametnike suva järgi. Praegu käib menetlus järgmiselt. Esiteks, reisija nimetab oletatava mootorikütuse koguse, mis tal on autopaagis, keegi seda täpselt ei mõõda. Teiseks, tolliametnik pärib tema sihtkohta. Sihtkohaks võib olla vaid elu- või töökoht, muu on välistatud. Kolmandaks, lähtuvalt sihtkohast määrab tolliametnik oma suva järgi, kui palju kulub kütust sinna jõudmiseks. Neljandaks, lähtuvalt eelnevast määrab tolliametnik oma äranägemisel ja oletuslikult autopaagis oleva kütusekoguse, mille kohta ta koostab tolliarvestuse. Rõhutan, et ei toimu mitte tollideklaratsiooni täitmine, vaid koostatakse maksunõue, mida ei täida reisija. Nüüd edasi: tolliametnik ei tohi ega saagi olla reisija esindaja, kes koostab reisija nimel deklaratsiooni. Tegu on lihtsas keeles ebaseadusliku makseotsusega ehk paberiga, mille koostavad maksuametnikud. Reisija on sunnitud selle maksekorralduse alusel makse maksma.
Koostatud dokumendid on ebaseaduslikud ka seetõttu, et mootorsõiduki paagis olev mootorikütus tihti ei kuulugi maksustamisele, kuna ei ületa aktsiisiseaduse § 69 lõikes 1 sätestatud piirnormi. Kui te vaatate seda maksenõuet, siis näete, et siin on olemas muidugi ka allkiri. See kõlab küll väga julmalt, aga tihtipeale nõuavadki maksu- ja tolliametnikud selle allkirja välja ähvardustega. Tolliametnike koostatud dokumentides puudub viide võimalusele ametnike koostatud dokumenti vaidlustada. Dokumendid ei sisalda mingit viidet õigusnormidele, kõik lahtrid täidavad tolliametnikud ja reisija seisukohtadega seejuures ei arvestata. Mis kõige kurioossem: dokument koostatakse lähtuvalt ametniku suvast ja reisijad peavad lihtsalt selle aktsepteerima. Kõik see, mis on, on ülimuslik seaduses sätestatu üle.
Ja veel: reisijaid ei tohiks käsitada vedelkütuse importijatena – Venemaalt Eestisse naastes on inimesed ju reisijad. Nii et minu arvates rikutakse Koidula ja Luhamaa tollipunktis Venemaalt saabuvate reisijate seaduslikke õigusi, kusjuures see võib leida aset sel moel, et piiriületajatele saab osaks mõnitamine, ähvardamine ja sund maksta makse, mida tegelikult ei peaks maksma. Korduvalt piiri ületavatesse reisijatesse aga suhtutakse veel märksa hullemini, kui näidetes toodud. Ainus seadus, mis praegu piiri-tollipunktides kehtib, on tolliametniku arvamus.
Eelmisel reedel ma kohtusin inimestega. Ma tõepoolest tegin väikese üleskutse, et kes soovib sel teemal minuga rääkida, tulgu ühte Võru linna kohvikusse. Arvasin, et kui sinna tuleb 15 inimest, 20 inimest, siis ma olen oma kohustuse täitnud ja me saame sellel teemal arutada. Kohal oli vähemalt 87 inimest. Nad kõik istusid või seisid nõutute nägudega. Nii suur rahvahulk tähendas seda, et inimestele on liiga tehtud, ja inimestele on liiga teinud sellel korral Eesti riik. Ma väga loodan, et piiri-tollipunktides korralagedus varsti lõpeb ja et keegi võtab endale vastutuse selle eest, mis on toimunud. Õhku jäävad aga ikkagi rippuma küsimused, et kui inimestelt on ebaseaduslikult makse võetud, kas siis Eesti riik peab selle raha tagasi maksma ja kes vabandab nende inimeste ees! Aitäh!

Suur tänu! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kui härra õiguskantsler siin esines, kõlas tema vastuses sõna "inimlikkus", mis siin meie saalis naljalt ei kõla. Mina olen selles küsimuses temaga igati solidaarne. Elu tahab olla tasakaalustatud ja iseenesest see tasakaalustatus tekibki. Meie oleme Riigikogu liikmed ja meile on ette nähtud kinni maksta esinduskulud. Meil on võimalik lasta kinni maksta bensiin oma auto jaoks ja katta muidki kulutusi umbes 1000 euro ulatuses. See on tingitud teatud ebameeldivustest – normeerimata tööpäev, öised istungid jne. Mina, teie, meie kolleeg Taavi Rõivas – me saame seda sellepärast, et me oleme Riigikogu liikmed.
Piiril on täpselt samuti elu ise ennast tasakaalustanud, sest kui linn seisab piiri peal, kaasnevad sellega peale kaubandusprobleemide muudki üsna suured ebameeldivused. Need on kümned tuhanded autod, mis segavad teil talvel mööda linna sõita, need on palju kiiremini lõhutavad teed. Alati on piiril ka teatud kuritegevus. Nendel inimestel, kes piiri lähedal elavad, peab olema ka teatud soodustusi, ja seda võetaksegi niiviisi. Meil tuleneb piirist üht-teist ebameeldivat. Rohkem on ebameeldivusi kui midagi korralikku ja see olukorra tasakaalustabki, kui inimestel on võimalik kord või kaks kuus tankida oma auto veidi odavama bensiiniga.
Kevadel oli riigieelarve kontrolli erikomisjonil Narvas väljasõiduistung ja üks küsimus, mida me seal arutasime, oli bensiini toomine Venemaalt ja sellega äritsemine. Ja meile öeldi selge sõnaga: neid, kes toovad kütust selleks, et see pärast maha müüa, on 30–40 isikut ja kõik teavad, kes need on. Keelata neil odava kütuse piiri tagant toomine või hakata just nimelt neid maksustama ei ole mitte mingi probleem. Need on tavaliselt vanad, USA-s tehtud minibussid, mille paak mahutab 200–300 liitrit kütust. Need käivad kaks-kolm korda üle piiri, nii kuidas nad jõuavad. Varem igatahes oli niiviisi ja ei ole mitte mingit raskust nende vastu võidelda.
Häda on selles, et järjekordselt on tekitatud probleem piiri lähedal elavate tavaliste inimeste jaoks, nii nagu seda on tehtud muul moel ka varasematel aastatel. On teada hulk kurbi lugusid, on naljakaid – mida kõike piiril küll ei juhtu!
Täna arutatava olukorra omapära on selles, et see kestis mitu kuud. Mitu kuud rikuti seadust, mitu kuud ei saanud inimesed mitte mingit tõendit selle kohta, et tolliametnikul on õigus maksuraha võtta. Ma küsin: mis asi see suusõnaline määrus üldse selline on? Kuidas üks Eesti Vabariigi ametnik võib üldse inimesele väita, et selline asi on olemas? Olen südamest tänulik nii neile, kes algatasid selle arupärimise, kui õiguskantslerile. Minu arvates selles loos punkti veel panna ei saa. Aga õnnelik lõpp läheneb. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Alustan sealt, kus eelmine kõneleja lõpetas. Ta ütles, et piiri ääres elades võikski kehtida teatud soodustused, pidades teatud soodustuste all silmas võimalust läbi viia maksupettust. Ma arvan, et sellise asja väljaütlemine Riigikogu puldist on lubamatu. Maksupettus ei ole Eestis aktsepteeritav. Mitmed täna kõnelenud püüdsid seda probleemi, mille tõttu Eesti riigil jääb kümneid miljoneid eurosid aastas laekumata, näidata kui piiriäärsete elanike eluviisi. Ometi me teame, tuginedes Maksu- ja Tolliameti põhjalikule infole, et tegemist on tuhatkonna autoga, mis regulaarselt käisid üle piiri – regulaarsuse all ei peeta silmas mitte kord kuus, vaid pigem kord päevas või kindlasti mitu korda nädalas käimist – ja tõid sealt tuhandeid liitreid Eesti jaoks maksuvaba kütust. See tähendab seda, et see kütus müüdi edasi. Inimesed, tõsi, said kütuse kätte natuke odavamalt, aga kas see on põhjus, mille tõttu me peaksime maksupettust tolereerima? Mina väidan, et mitte, sest ka sellesama piirkonna teedehoiu rahastamiseks sellisel juhul raha ei jätku.
Maksupettus ei ole kindlasti eluviis ja Venemaalt maksuvabalt kaupa toov isik, olgu selleks kaubaks kütus, tubakas või alkohol, ei ole kindlasti ohver. Täiesti vale on väide, et maksupettust saab läbi viia ainult spetsiaaltehnikaga. Oh ei, maksupettust võib läbi viia täiesti tavalise sõiduautoga, ka standardpaagis on võimalik sisse tuua, kui iga päev käia, märkimisväärne kogus kütust. Volkswagen Passati vanemat tüüpi mudelil mahutab paak umbes 120 liitrit, Ameerika Chevy Vanide standardpaak isegi kuni 400 liitrit. Ja kui seda teha iga päev või mitu korda nädalas, siis jääb riigil juba ainuüksi selle ühe auto tegutsemise tagajärjel aastas saamata märkimisväärne kogus maksuraha ja see on loomulikult ebaaus konkurents ausatele kütusemüüjatele.
Võib-olla on huvitav teada, et peale seda, kui maksuamet selle probleemi lahendamise jõuliselt käsile võttis, kasvas ühel konkreetsel tanklaketil, millel on Võru-, Põlva- ja Tartumaal kümmekond tanklat, bensiini käive 40–45% ja diislikütusel 35%. See sündis vahetult peale seda, kui see illegaalne skeem läbi raiuti. Konkreetne näide, kuidas kohalik legaalne ettevõtlus sellest märksa võitis. Teine maksuameti töö tulemus on see, et Narvas vähenes ooteaeg piiril – kuulake palun tähelepanelikult! – 80 tunnilt 4 tunnile ehk 20 korda, Luhamaal 8 tunnilt 15 minutile ehk 40 korda. See on märkimisväärne tulemus, tänu millele on turistide arv samas juba kasvanud. Seda on kinnitanud ka mitmed piirile lähedal tegutsevad suured turismiasutused, näiteks üks konkreetne sanatoorium Põlvamaal.
Ma ei arva, et see pisteline kontroll, mille käigus maksuamet kontrollib just neid tuhandet autot, kes väga tihti Venemaa vahet käivad, on halb lahendus. Alternatiiv on teha nagu Soomes: mõõta kõikidel üle piiri sõitvatel autodel-bussidel paagis oleva kütuse kogus nii Venemaale sõites kui ka tagasi tulles. Kindlasti saaks see olema palju täpsem, aga ma ei ole kindel, et me soovime sellist lauskontrolli, eriti kui arvestada, et piirijärjekorrad on juba praegu probleem.
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Seetõttu ma arvan, et maksuamet ajab väga õiget asja. Ta ajab Eesti riigi jaoks väga tänuväärset asja, kuna ei lase organiseeritud kuritegevusel, maksupetturitel tegutseda. Ma olen nõus õiguskantsleriga selles osas, et kindlasti peab igasugune riigiameti, sh loomulikult ka Maksu- ja Tolliameti tegevus olema rangelt seaduslik. Ma olen valmis ka ise rahanduskomisjoni liikmena tegema kõik selleks, et nende probleemide lahendamisele ka seaduse tugi taha saaks. Minu meelest ei ole küsimus praegu mitte selles, kas need probleemid tuleb lahendada, vaid selles, kuidas need korrektselt lahendada.
Ma toon veel ühe paralleeli. Möödunud aasta veebruaris, mis oli tundlik aeg, vahetult enne valimisi, tehti mulle kui toonasele rahanduskomisjoni esimehele etteheiteid, kui me soovisime tegeleda kütusemüügi maksupettustega, rakendades kütusemüüjatele tagatise nõude. Toona oli tegu käibemaksupettuse, mitte niivõrd aktsiisipettusega. Räägiti, et kõik maatanklad pannakse kohe-kohe kinni ja igasugune kütusemüük maapiirkondades suretatakse välja. Enne valimisi see oli väga tundlik teema. Teate, mis tegelikult juhtus? Tänase seisuga on see seadus kehtinud vähem kui poolteist aastat, aga juba selle aja jooksul on Eesti riik sellest sektorist saanud täiendavalt maksutulu rohkem kui sada miljonit eurot. Täiendav maksutulu on rohkem kui sada miljonit eurot! See on sada miljonit eurot kõikvõimalikeks eelarvekuludeks: me saame seda kasutada sotsiaalkuludeks, me saame seda kasutada hariduskuludeks. See on oluline raha Eesti riigi jaoks, Eesti inimeste jaoks.
Mitmed teist püüdsid täna näidata maksupettust kui põnevat, võib-olla isegi romantilist piiriäärset elustiili. Mina soovitaks kõigil pigem mõelda selle üle, mida me saaksime ühiselt teha kõik selleks, et maksupettus ei oleks Eesti riigis aktsepteeritav, aga samas ka selleks, et Maksu- ja Tolliameti tegevus, mis iseenesest on ju igati õilis maksupettuste vastu võitlemine, püsiks kindlalt seaduste raames. Me kõik saame kaasa aidata sellele, et seadused oleksid üheselt arusaadavad ja tõhusad maksupettuste vastu võitlemisel. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Taas on juhtunud nii, et ma ei plaaninud sõna võtta, aga saalis toimuv on sundinud mind seda tegema. Mina olen endine kütuseärimees. Taavi Rõivas oli siis 15-aastane, kui ühel kenal maipäeval saabus Eestimaale kaheksa rongi, igaühes 2500 tonni illegaalset kütust. Kui lõpuks Maksu- ja Tolliamet suutis legaalsete kütusemüüjate näugumise peale erikonfiskeerimise läbi viia, tegi ta seda räpakalt. Kümme aastat hiljem kaotas amet selles case'is maksuvaidluse ühe ettevõtjaga, makstes välja 30 miljonit krooni kahjutasu. Taavi Rõivas oli 10-aastane, kui mina hakkasin kütuseäriga tegelema, ja seetõttu läks mul hari punaseks selle peale, kui ta nimetas neid vaeseid Võru, Valga ja mis iganes piirkondade elanikke organiseeritud kurjategijateks. 10-aastane Taavi Rõivas ei teadnud, mida tähendab organiseeritud kuritegevus, ja riputada oma rahvale rinnale selline silt on ühe valitsuskoalitsiooni poliitiku puhul ääretult kergemeelne tegu. Neid inimesi ei aja seda kütust tooma mitte see, et nad on organiseeritud kurjategijad, vaid seda kütuseäri ajab neid tegema vaesus. Vaat nüüd ma tahaks vastu küsida: mida Vabariigi Valitsus on selleks teinud, et piiriäärsetel aladel oleks samasugune konkurentsivõime nagu paremates piirkondades Eestis?
Ma toon ühe näite. Põlvamaa põllumajandusettevõtja tõstatab küsimuse, et vastavalt praeguse valitsuse kehtestatud seadusele ei tohi tema autojuht välja sõita enne kui hommikul kell kuus. Nii ei jõua ta aga oma viljakoormaga Tallinnas ühe tööpäeva sees ära käia, sest meil kehtivad autojuhtidele rakendatud töö- ja puhkeaja seadused. See tähendab, et tema kulu on selle auto kasutamisel järgmine: tal on see auto kadunud kaks päeva, ehkki ta elab pealinnast kõigest 250 km kaugusel, mis justkui ei olegi eriline vahemaa. Aga kui sa proovid sellest kellelegi rääkida, et see põllumajandusettevõtja on kehvemates konkurentsitingimustes, sest temal kulutab transpordile topelt, siis ei kuula sind mitte keegi. Öeldakse, et see on mingi opositsiooni soigumine.
Tegelikult peaks meie eesmärk olema garanteerida ühetaoline konkurentsisuutlikkus kõikidele eestimaistele ettevõtjatele, aga selle poole püüeldes pole Reformierakonda ja Taavi Rõivast mitte kusagil. Aga kui on vaja rahvast sõimata organiseeritud kurjategijateks, siis ta võtab sõna. Ta ei teadnud 10-aastasena, mida tähendab seista tõeliste pättide püstolite ees. Sellest ei ole ta midagi kuulnud, sest ta oli siis veel laps. Eestis ei olnud siis kütust ja autode tehnilistesse passidesse löödi templeid, et olid mingi koguse bensiini saanud, aga olid inimesed, kes sellel ajal tulid riigile appi ja hankisid siia kütust.
Järgmine teema on see, kus olid Reformierakond ja Taavi Rõivas rahanduskomisjoni liikmena siis, kui õliühing ja suured kütuseettevõtted rääkisid, et Eesti turul käib käibemaksupettus, mille tagajärjel jääb saamata 700–800 miljonit krooni aastas. Mina, teades, kuidas need maksupettused käivad, rääkisin, lobeerisin, proovisin selgitada, anusin, palusin – mitte midagi! Ausalt öeldes tekkis ühel hetkel küsimus, et huvitav, kas kellelgi olid seal omad ärihuvid mängus või mis toimus.
Nüüd räägitakse kangelaslikult sellest, kuidas meil juba poolteist aastat on kehtinud olukord, kus meil on kasutada, ma ei mäleta, kui palju täpselt, aga umbes 100 miljonit eurot, mis ongi umbes 1,5 miljardit Eesti krooni, mille kohta me kogu aeg rääkisime, et see on kadunud. Kus see raha siis oli?
Vaadake, sellist künismi me ei tahaks kohata, kui me räägime oma inimestest. Ma olen nõus, et piiriäärsetel aladel tuleb kaubandus korrastada, aga seda ei tohi teha niimoodi oma rahvast sõimates ja tegelikult dialoogiks mitte valmis olles. Nüüd on suudetud kangelaslikult mingi kolme kuuga inimesi mõnitades süsteem kontrolli alla saada, selle asemel et tegutseda normaalse ja läbimõeldud tegevuskava alusel. Vaat see on asi, millega ma ei saa leppida. Aitäh!

Aitäh! Taavi Rõivasel on vastusõnavõtt: kaks minutit kohapealt.

Aitäh! Ma ei soovi hea ametikaaslase üsna kohatule sõnavõtule sugugi vastata, aga ma ei saa stenogrammi huvides jätta ütlemata, et ma kindlasti ei ole nimetanud piiriäärseid elanikke organiseeritud kurjategijateks. Seda on kõigil võimalik stenogrammist järele kontrollida. Organiseeritud kuritegevuseks nimetasin ma maksupettust, mille puhul väheste isikute huvides tuuakse süstemaatiliselt üle piiri kütust ja müüakse seda kohapeal nii, et Eesti riik makse ei saa. See, kas need petturid on kohalikud, Tallinna või näiteks Lääne-Eesti inimesed, ei ole tähtis. Kuritegevus ei ole asi, mida me peaksime tolereerima.
Mis puutub konkreetsesse õliliidu ettepanekusse, siis teadmiseks kolleeg Riisalule, et see oli majandusministeeriumi vastutusalas. Kaks päeva pärast seda, kui mina sellest probleemist rahanduskomisjoni esimehena kuulsin, algatasime selle teema ülevõtmise Rahandusministeeriumi vastutusalasse ja ma olin selle konkreetse seaduse juhtivmenetleja Riigikogus ja see asi sai tehtud. Oleks ma seda probleemi varem teadnud, küllap oleks see saanud varem tehtud. Ka mina arvan, et see oli õige asi, ja toona me seisime sinuga, Aivar, selle pettuse lõpetamise eest ühiselt. Nüüd millegipärast soovid sina seista teisel poolel ja sellest ma aru ei saa! Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Ülo Tuliku!

Head kolleegid! Müügi eesmärgil kütuse toomine Eestisse on suures osas lõppenud ja see on kindlasti kogu asja positiivne külg. Tegu oli suures koguses kütuse riiki toomisega ja selle edasimüümisega, mille pealt jäid riigil maksud laekumata. Olen nõus, et ametnikud on üles näidanud rohkesti ebapädevust, mida ei tohiks olla, eesmärk oli aga vaieldamatult õige. Nagu ma enne ütlesin, viimane kogemus, kui ma piiril käisin, oli igati positiivne. Aga ikkagi on teatud asju, mis vajaksid selgust, ja minu arvates inimesed ootavad selgust kogu selles asjas.
Üks eesmärk on see, et nii piiriäärne elanik kui ka iga teine Eesti elanik peab teadma, mitu korda võib kuus üle piiri käia, ilma et tekiks sekeldusi ja probleeme. On see üks kord kuus, on see kaks korda või kolm korda? See peab teada olema. Muuseas, lätlased on asja paika saanud ja tol korral, kui mina piiril käisin, olid järjekorras enamasti Läti autod. Lätis võib piiri tagant kütust tuua üks kord nädalas ja inimestele on see selge.
Teine küsimus: kas on õige samastada sihtkoht ja auto omaniku sissekirjutus? Mulle tundub, et see võib tuua kaasa sellise olukorra, kus piiriäärsed elanikud kirjutavad ennast kas või piirist kõige kaugemasse Eesti nurka sisse. Alati leidub mõni tuttav ja eesmärk pühitseb teinekord abinõu. Nii et võib-olla ei ole see kõige mõistlikum.
Tahaksin, head sõbrad ja head kolleegid, siiski lõpetada positiivselt. Olin viis aastat maavanem ja nägin, milline piinlik olukord oli meie piiri peal just turistidega. Meie külalised pidid tundide kaupa ja ka tutvusi kasutades tegema mida iganes, et saada tagasi oma riiki, st Venemaale. Praegune seis on igati tervem ja hinnakem asja juures ka positiivseid külgi. Aitäh!

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud kolleegid! Ma ka ei kavatsenud pulti tulla, aga äsja toimunud diskussioon ja mõned kõlanud laused sundisid mind tulema ja asja täpsustama. Tuli kuidagi nii välja, et üks meie kolleeg pani kõik korvi, aga tegelikult on olukord natuke erinev. On väga hea, et minu eelkõneleja püüdis neid küsimusi täpsustada, osaliselt tal õnnestuski seda teha. Nagu minu kolleegid, kes püüdsid asja täpsustada, ei räägi ka mina nendest inimestest, kes teevad piiril kütuseäri. Nad on teada, neid on kas 40 – ma räägin praegu Kirde-Eestist –, 60 või 100. Igatahes nende nimekiri on olemas ja autode numbrid on ka teada. Ma räägin tuhandest inimesest, kes töötavad väljaspool Eestit ja käivad iga päev või mitu korda nädalas Venemaal tööl, seejuures mitte ainult Ivangorodis, vaid ka Kingissepas ja Ust-Lugas. Käivad, sest meil ei ole tööd, aga perekonda on vaja toita. See on üks asi.
Teiseks, me räägime piiriäärsest koostegevusest, räägime arengust. Aga kuidas arendada elu ilma transpordita? Venemaal pole ehk vaja käia mitte kord nädalas, kord kuus või aastas, seal on vaja käia nii palju, kui parajasti vaja on. Me räägime koostegevusest kultuuri-, turismi- ja paljudes teistes valdkondades, mis annavad plusse meie riigile tervikuna ja ka meie naabrile. Mina mõtlen, et on väga hea, et see küsimus seisab praegu teravalt üleval ja on vaja leida lahendus. On vaja tõesti mõelda, kas on vaja täpsustada seadust, nii et see oleks arusaadav, või on vaja teisi normatiivakte täpsustada, nii et inimesed tahaks tööd teha ja see oleks kasuks Eestile, oleks kasuks meie naaberriigile. Võivad tõesti tekkida suured probleemid, kui inimesed selles piirkonnas enam üldse tööd ei taha teha. Aitäh teile!

Suur tänu! Palun, Tarmo Tamm!

Proua juhataja! Head kolleegid! Ma tunnustan härra õiguskantslerit, et ta asus lõpuks seda keerulist teemat arutama ja sellesse loosse mingit selgust tooma. Ka minu poole on pöördunud mitmed Kagu-Eesti inimesed, ja pöördunud sooviga, et ma kaitseksin nende õigusi. Nendele inimestele on solvav, kui nad käivad kuus ainult kaks korda Venemaal ja neid koheldakse kui salakütuse vedajaid. Ei ole nendest mitte ükski salakütuse vedaja ja nad loodavad, et ehk saaks kuidagi selguse majja. Nende ettepanek on näiteks, et võiks Venemaal käimise kordi piirata nii, et neid, kes käivad Venemaal kaks korda kuus, ei käsitataks kui salakütuse vedajaid. Samuti on inimestele solvav, et nad peavad piiril nimetama oma sihtkoha. Nad sisenevad ju tegelikult Euroopa Liitu ja Euroopa Liidus peaks kehtima liikumisvabadus. Minugi meelest on see inimõigusi piirav nõue.
Piirikaubandus on ju kogu maailmas tegelikult normaalne protsess, see toimub igal pool. Näiteks, kui poleks Soome kõrval Eestit, siis ilmselt Tallinki laevakompanii sissetulekud väheneksid kõvasti ja ka Tallinna kaupluste kasum oleks märksa väiksem. Selle põhjustavad eri riikides kehtivad erinevad hinnad, põhjustab erinev aktsiisipoliitika, põhjustab erinev elatustase. Valitsev aktsiisipoliitika ja elatustase on tegelikult riigi poliitika tulemus. Nii et meil tuleks kõigil peeglisse vaadata: ehk me tunnistame, et oleme aktsiisipoliitikaga natuke liiale läinud.
Tegelikult võiks Eesti olla omas piirkonnas riik, kuhu kõik tuleksid ostma. Et ei oleks vastupidine tendents, et Eestist käiakse teistes riikides ostmas ja tuuakse meile kaupa sisse. Hiljaaegu lugesime, et pikamaa-autojuhid toovad kogu kuu toidutagavara Saksamaalt. Sel taustal ma arvan, et oleme oma poliitikaga kusagil natuke rappa läinud. Meist mitte keegi ei kaitse salakütuse vedajaid, aga vaatame kõik peeglisse ja reguleerime selle valdkonna ära! Aitäh!

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mulle tundus arutelu käigus kohati, et räägitakse kahest erinevast asjast: üks osa räägib maksupettustest ja sellest, kuidas me peame riiki nende eest hoidma, et ta saaks maksimaalselt oma maksutulu kätte, teine osa aga räägib sellest, kuidas kaitsta inimesi, kuidas teha õigusnormistik arusaadavamaks, selgemaks, inimväärsemaks. Ja mul on hea meel, et nii õiguskantsler oma ettekandes kui ka kolleeg Stalnuhhin tõid välja, et kõik need reeglid, millest me räägime, peavad olema eelkõige inimväärsed.
Ma arvan, me peame selget vahet tegema, kas tegu on kaubandusliku iseloomuga kütusega või isiklikuks tarbeks mõelduga. Ja selle asemel, et vaielda, kes on kurjategija, kes ei ole, on seadusandja roll need kaks mõistet – nagu ma ütlesin, kaubandusliku iseloomuga kütus ja kütus isiklikuks tarbeks – ära sisustada. Usun, et inimesed kõige rohkem ootavad just selgust.
Muidugi ma ei saa jätta kasutamata võimalust refereerida kolleeg Taavi Rõivast, kes küsis, kas me peame õigeks, et inimene mitu korda päevas toob piiri tagant kütust. No aga seda pole võimalik teha, kuna järjekorrad ei ole sellised, nagu siin väideti, kaheksa või neli tundi või 15 minutit. Ma arvan, et puhtfüüsiliselt pole seda võimalik teha rohkem kui kord nädalas. Kui jutt on teistest aktsiisikaupadest, olgu see suits või alkohol, siis nende puhul on meil reeglid paika pandud: kaks pakki suitsu, üks liiter kanget alkoholi. Inimestele on selge, et üle selle ei tohi deklareerimata kaupa riiki sisse tuua. Meie eesmärk on, et ka kütuse osas oleks asi selge, küllap siis kaovad paljud probleemid piiril ära. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, kohapealt repliik kaks minutit!

Suur tänu, proua juhataja! Stenogrammi huvides peaksin ära märkima järgmised asjad. Esiteks, turistid ei seisa piiril, sest juba mõnda aega on kehtinud uus kord, vastavalt millele on meil piiril kolm eri järjekorda. Üks eraldi järjekord on turistide jaoks. See ei sõltu tollest kolm kuud kestnud tolliameti sõjast piiriäärsete elanike vastu. Teiseks, kolleeg Rõivas teatas rõõmsalt, et piirijärjekorrad on vähenenud Narvas nelja tunnini. Helistasin just meie ettevõttesse ja küsisin, kui pikk on järjekord. Kui ma praegu registreeriksin endale koha piiriületuseks, siis peaksin ootama neli ööpäeva. Aga see, mida kolleeg Rõivas minu kohta ütles – nagu oleks mina kaitsnud maksupettureid –, ei vasta absoluutselt tõele. Tegemist on järjekordse Reformierakonna demagoogiaga. Riigi majandus lastakse põhja ja otsitakse siis uusi võimalusi inimestel naha üle kõrvade tõmbamiseks. Ainult sellega saab selgitada aina uusi ja uusi kaudseid makse, mis meie ellu tulevad. Uskuda seda, mida siin räägib valitsuskoalitsioon, kellest sõltub, et see jama piiril lõpeks esimese nädala jooksul, minu arvates küll ei maksa kellelgi.

Aitäh! Ülo Tulik, teil on sõna, et vastata teie seisukoha mainimisele eelmises repliigis.

Stenogrammi huvides märgin seda, et ma pidasin silmas neid turiste, kes liiguvad sõiduautoga. Kui selgelt välja öelda, siis üks äri, mida piiril aeti, oli järjekorrakohtade müük. Sõiduautoga liikuvad turistid pidid neid kohti ostma. Ma pidasin seda silmas.

Aitäh! Aivar Riisalu, teile ei ole praegu võimalik repliigiks sõna anda, sest teid ei ole nimetatud nimepidi ega mainitud ka teie seisukohta. Protseduuriline küsimus, palun, Aivar Riisalu!

Taavi Rõivas nimetas mind korduvalt nimepidi, mistõttu ma palun võimalust repliigiks.

Palun, te saate sõna repliigiks!

Aitäh! Minagi tahan stenogrammi huvides selgitada oma seisukohti selles osas, et ma ei ole maksupettuste pooldaja. Vastupidi, ma olen endiselt sellel poolel, kes peab õigeks kasseerida kõigilt seaduses ettenähtud riigimakse kütuseäris või mis iganes teises äris, aga ma olen selle vastu, et me pingelistes olukordades kipume meelevaldselt sildistama ja inimestega inetult käituma. Kõiki asju on võimalik ajada korrektselt. Oma sõnavõtus tõin ma väga selgelt välja Maksu- ja Tolliameti kunagise suutmatuse tegelda maksupettustega, mis olid suuremahulised, hõlmates sadu miljoneid kroone. Ja nüüd nad siis üritavad hakkama saada üksikisikutega, käitudes nendega inetult. Ma nõuan, et meie kodanikud oleks riigi poolt lugupeetud. Aga kui nad on midagi valesti teinud, siis loomulikult tuleb neid karistada. Selles mõttes olen ma igati legaalse majanduse poolt.

Aitäh! Kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teil ei ole võimalik enam vasturepliiki öelda, sest meie kodu- ja töökorra seaduse § 70 lõike 2 järgi saab vastusõnavõtuks sõna ainult üks kord. Teil on protseduuriline küsimus? Palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Ma olen lugenud seda seadust ja teisi seadusi umbes 13 aastat. Ma olen pähe õppinud, et vasturepliigiks on võimalus, kui mainitakse sinu nime. Seepärast ma palusin kolleeg Boroditšit mainida mu nime, tema lahkelt tegigi seda ja ma sain võimaluse repliigiks. Nüüd selgub, et repliigiks on võimalik anda sõna ka sellele, kelle seisukohta on mainitud. Kas see on midagi uut või me hakkame lähtuvalt sellest pretsedendist edaspidi niiviisi käituma, et kui mainitakse mingit seisukohta, siis igaühel, kes selle seisukoha välja ütles, on võimalik vastulauseks kaks minutit saada?

Vastab tõele, et kui sõnavõtus on mainitud kellegi seisukohta, siis on võimalik anda sõna vasturepliigiks, aga ainult üks kord. Esimese arupärimise läbirääkimised on peetud, sulgen läbirääkimised. Selle teema arutelu on lõppenud. Suur tänu, õiguskantsler Indrek Teder!

Järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Neeme Suure, Kajar Lemberi, Andres Anvelti, Kalvi Kõva, Heljo Pikhofi, Rein Randveri, Indrek Saare, Jaan Õunapuu, Marianne Mikko ja Kalev Kotkase 9. oktoobril 2012. aastal esitatud arupärimine regionaalministri ja omavalitsuste mõttekoja tegevuse kohta (nr 197) regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun arupärijate nimel kõnepulti Neeme Suure!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Kümme sotsiaaldemokraati on allkirjastanud arupärimise regionaalministrile. Allakirjutanutele teevad muret kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse suhted. Teadaolevalt ei allkirjastanud üleriigilised omavalitsuste liidud Vabariigi Valitsuse delegatsiooni ja Eesti Omavalitsusliitude Koostöökogu 2013. aasta riigieelarve läbirääkimiste protokolli. Tänavu kevadel võeti Eestimaa linnade ja valdade üldkogul vastu deklaratsioon, milles esitati Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele ettepanek regionaalse, maakondliku ja kohaliku omavalitsuse juhtimise ning omavalitsuste rahastamise korralduse muutmiseks. Koostöökogu nõudis otsesõnu riigireformi algatamist. Tänavu septembris avaldas justiitsminister omakorda kavatsused töötada välja riigireformi põhimõtted. Koalitsioonileping näeb ette kohalike omavalitsuste mõttekoja moodustamise. 2011. aasta sügisel regionaalminister selle mõttekoja kokku kutsuski ja meie teada on mõttekoda seni kogunenud neli korda. Sellest kõigest lähtudes on kümnel sotsiaaldemokraadil regionaalministrile seitse küsimust, millele palume lahket vastust. Palume lahkelt ka küsimused ette lugeda. Aitäh!

Suur tänu! Palun vastamiseks kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vastan siis küsimustele järjekorras.
Esimene küsimus: "Millistele asjaoludele näeb regionaalminister toetumas omavalitsuste jätkusuutlikkust olukorras, kus omavalitsuse poolt tehtavate kulutuste osakaal avaliku sektori kulude hulgas jätkuvalt väheneb?" Kui vaadata omavalitsuste tulubaasi, siis möödunud aastal ületas see 2007. aasta taseme. Viimased aastad on tulubaas järjest kasvanud, prognoosi kohaselt on nii selle kui järgmise aasta tulubaasi kasv üle 7%. Järgmisel aastal peaks tulubaas olema samas suurusjärgus 2008. aasta omaga, mis oli buumiaegse mulli absoluutne tipp.
Neid arve vaadates võin öelda, et valitsuse sammud kriisi ohjamisel riigis olid õiged. Kui vaadata omavalitsussektori osakaalu võrreldes majanduse kogutoodanguga, siis on kriisi- ning kriisist väljatuleku aastatel see suhtarv olnud suurem kui näiteks 2007. aastal. Kindlasti on kohalike omavalitsuste olukorda leevendanud ka struktuurifondide ja CO₂ kvootide müügist saadud vahendite eelissuunamine omavalitsustele vajalike investeeringute tegemiseks.
Ma mõistan arupärijate soovi võrrelda omavalitsuste tehtavate kulutuste osakaalu avaliku sektori kulutustega tervikuna, kuid ma arvan, et võrdlus majanduse kogutoodanguga on objektiivsem kui uurida protsenti avaliku sektori kulutustest. Me võime küll võrrelda omavalitsuste kulude kasvu näiteks pensionide või riigikaitsekulude kasvuga, mis on moodustanud olulise osa avaliku sektori kulude kasvust, kuid omavalitsuste jätkusuutlikkuse kohta see võrdlus meile palju ei ütle.
Peamine probleem meie omavalitsuste jätkusuutlikkuse seisukohast on paljude omavalitsuste väiksus ja killustatus, samuti elanikkonna vähenemine ja vananemine. Neid struktuurseid probleeme ei lahenda lihtsalt tulubaasi veelgi suuremas tempos kasvatades. Julgen öelda, et väga paljude omavalitsuste muresid ei lahendaks ka eelarve kahekordistamine, sest inimesi lihtsalt ei jätku.
Probleemidele meie omavalitsuskorralduses on tähelepanu juhtinud eri institutsioonid, teadlased ja ka rahvusvahelised organisatsioonid. Ka kajastuvad omavalitsuste probleemid pea kõikide ministeeriumide koostatud eri arengukavades ja strateegiadokumentides. Paljudes meie omavalitsustes on hästi palju "oma", aga üsna vähe "valitsemist". Seetõttu olen esitanud eri osapooltele, ka erakondadele arutamiseks võimalikud omavalitsusreformi mudelid. Tulles aga tagasi teie küsimuse alguse juurde, tahan öelda, et minu arvates on omavalitsuste jätkusuutlikkuse tagamiseks reform möödapääsmatu.
Teine küsimus: "Vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile peab suurenema omavalitsuste iseseisev tulubaas ning omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Riigieelarve läbirääkimiste protokolli valguses: kuidas võimaldab 2013. aasta riigieelarve eelnõu neid eesmärke täita?" Juhin tähelepanu, et vastav punkt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis on sõnastatud järgmiselt: "Eelarvevõimaluste tekkel"– rõhutan, võimaluste tekkel – "vaatame üle omavalitsuste tulubaasi kujunemise alused, võttes arvesse omavalitsuste koonddefitsiiti. Üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja nn kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel." Kui vaadata praeguste omavalitsuste koondpilti, siis näeme, et kahes kolmandikus omavalitsustes on alla 3000 elaniku, pooltes omavalitsustes alla 1800 elaniku, tervelt 41 omavalitsuses on isegi alla 1000 elaniku. Seega ei ole küsimus maksutulus. Nagu ma ütlesin, isegi tulubaasi hüppeline kasvatamine ei lahendaks struktuurseid probleeme. Ka OECD 2011. aastal Eesti riigi valitsemise kohta tehtud raportis on kirjas, et kohalikele omavalitsustele suurema osa üksikisiku tulumaksu suunamist peaks kaaluma juhul, kui omavalitsused oleksid suuremad. Eelkõige me vajame tugevamaid omavalitsusi.
Kolmas küsimus: "Arutluse all on erinevad versioonid haldusreformist. Äsja avalikustatud omavalitsuste suutlikkuse indeksi valguses: mil viisil suurendaks omavalitsuste mehaaniline liitmine omavalitsuste toimevõimet ja suutlikkust, kui peale omavalitsuste füüsilise liitmise muid sisulisi muudatusi, näiteks rahastamise põhimõtetes, ei toimu?" Kohalike omavalitsuste suurus paneb paika omavalitsuse võimalused täita kvaliteetselt ja mõistlike kuludega mitmesuguseid talle pandud ülesandeid. Mõistame ju kõik, et näiteks 500 elanikuga omavalitsus ei hakka kunagi iseseisvalt lahendama gümnaasiumiharidusega seotud kohustusi. Omavalitsuste kindlustatuse tulemus on kasvav soov teilt ülesandeid ära võtta ja mujale anda. Seega ei saa ma kuidagi nõustuda seisukohaga, et liitumise tulemusena ei toimu sisulisi muudatusi. Toimub ikka küll! Ka teie viidatud suutlikkuse indeksi tulemustes on selgelt näha, et alates 5000 elanikust kasvab omavalitsuste suutlikkus. Kui vaadata, kuidas on seni ühinenud omavalitsuste finantsseis muutunud, siis on selge, et ühinenud omavalitsuste administreerimiskulude osakaal väheneb ning vabanenud raha on võimalik suunata kohaliku elu parandamisse. Kui vaadata 22 omavalitsuse liitumisele 16 aasta vältel, siis on näha, et neil on tekkinud eelised ning nn parem hingamine. Kuid seni, kuni omavalitsused on nii suured, kui nad on, ei anna rahastamise põhimõtete muutmine erilist lisakasu, ja sellele, nagu ma juba mainisin, on viidanud ka rahvusvahelised organisatsioonid.
Neljas küsimus: "Milline on regionaalministri juurde moodustatud omavalitsuste mõttekoja koosseis, kokkulepitud töörutiin ja juriidiline staatus?" Tulenevalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi eesmärgist 13, mis kõlab: "Aitame arendada ja finantseerida omavalitsuste arengu mõttekoda, kus kohtuvad teadlased, ametnikud, poliitikud, omavalitsejad ja vabasektor.", käivitasin kohaliku omavalitsuse arengu mõttekoja tegevuse 2011. aasta oktoobris. Seni on toimunud, nagu õigesti märgitud, neli arutelu.
2011. aasta esimesel kohtumisel arutlesime mõttekoja võimalike tegevuste, korralduse ja eesmärkide üle ning esimesel töökoosolekul andsid eri osapooled – ministeeriumide esindajad, Riigikontroll, Riigikohus – ülevaate oma visioonist Riigikohtu 2010. aasta 16. märtsi lahendi osas. 2012. aastal toimunud koosolekutel on toimunud arutelud linnade ja valdade üldkogule esitatud ettepanekute üle, mis käsitlesid kohalike omavalitsuste liitude ja maakondlike omavalitsusliitude korraldust. Viimati toimus arutelu minu välja käidud omavalitsusreformi mudelite, eesmärkide ja võimaluste üle. Saime konstruktiivset tagasisidet reformiga edasimineku kohta nii protseduurilises kui sisulises plaanis. Mõttekoja töösse on olnud kaasatud Annika Uudelepp Poliitikauuringute Keskusest Praxis, Georg Sootla Tallinna Ülikoolist, Garri Raagma Tartu Ülikoolist, Airi Mikli Riigikontrollist, Tim Kolk Riigikohtust, Jüri Võigemast Eesti Linnade Liidust, Ott Kasuri Eesti Maaomavalitsuste Liidust, Märt Moll Eesti Maaomavalitsuste Liidust, Kaupo Reede Harjumaa Ettevõtlus- ja Arenduskeskusest, Mihkel Juhkami Rakvere Linnavolikogust, Aare Heinvee Riigikogust, Rivo Noorkõiv Konsultatsiooni- ja Koolituskeskusest OÜ Geomedia, Sulev Liivik ja Andrus Jõgi Rahandusministeeriumist, Viktor Svjatõšev Jõgeva Maavalitsusest. Kutsutud on ka teisi asjatundjaid, kellele kahjuks ei ole koosoleku aeg sobinud – näiteks Ülle Madiset on korduvalt kutsutud. Kuna mõttekoja töö aluseks ei ole liikmete institutsionaalsed ja poliitilised seisukohad, vaid ekspertide valdkonnateadmised ja kogemused, oleme mõttekoja juriidiliseks vormiks valinud ministrile nõu andva ümarlaua staatuse.
Viies küsimus: "Milline on mõttekoja tegevuse eesmärk ja püstitatud ülesanded?" Mõttekoja eesmärk on tekitada ekspertide ja teiste valitsusväliste osapoolte vahel diskussioon valdkonna probleemide ja võimalike lahenduste üle ning kujundada ühine visioon strateegilistest arengutest. Kui te vaatate mõttekoja koosseisu, siis küllap te nõustute, et tegemist on selles valdkonnas igati tunnustatud ja väga lugupeetud inimestega. Koda luues peeti olulisemateks strateegilisteks arutelu vajavateks küsimusteks järgmisi teemasid: haldusreformi võimalused ja piirid, maakonnapõhise halduskorralduse väljakutsed, OECD raporti ettepanekud kohalike omavalitsuste osas, tugevate keskuste tekke toetamine, linnastumine ja linnaregioonide arendamine ning nende eripärad, kohalike omavalitsuste avalike teenuste parem korraldamine ja koostööpiirkonnad, valdkonnapoliitikate koordineeritus ning eri ministrite roll regionaalpoliitikas (sh riiklik ja kohalik koolivõrk, teedevõrk, ettevõtlustoetused, sotsiaalteenuste pakkumine, planeeringud), samuti omavalitsuste ja regionaalpoliitika suunamiseks vajaliku info kogumise ja analüüsimise vajadus.
Kuues küsimus: "Millised on mõttekoja tegevusega seni saavutatud tulemused ja millised on järgmised planeeritud tegevused?" Päris mitme mõttekoja arutelu järel on selle liikmed nentinud, et eri asjatundjate istumine ühise laua taha ning toimunud diskussioonid on märkimisväärselt aidanud kaasa seisukohtade ühtlustumisele ja ühise inforuumi tekkimisele. Väga oluliseks peetakse jõuda edasise töö käigus ühistele arusaamadele mitmes tähtsas, ent laia ulatusega teemavaldkonnas. Need on kohalike omavalitsuste võimekus, koostöö vajalikkus ja korraldus eri avalike teenuste osutamisel, omavalitsuste täidetavate ülesannete hindamine lähtuvalt Riigikohtu lahendist jne. Need on väga komplekssed teemad ja nagu praktika näidanud on, siis ilma selliste laiapõhjaliste aruteludeta on eri osapooled väga erineval arusaamisel.
Seitsmes, viimane küsimus: "Justiitsminister on alustanud ettevalmistustega riigireformi kontseptsiooni koostamiseks. Kas justiitsministri algatus sisaldab ka omavalitsusreformi sätteid ja kui, siis mil viisil sellesse protsessi on kaasatud regionaalminister ja regionaalministri juurde moodustatud omavalitsuste mõttekoda?" Nende kahe ajaleheartikli ilmumisse, kus justiitsminister on avaldanud soovi korraldada ümber suur osa riigi toimimisest, ei ole ei regionaalminister ega ka meie mõttekoda olnud kaasatud. Seetõttu ei oska ma hinnata, mida täpsemalt on viidatud ajaleheartiklites silmas peetud. Kui vaadata seda küsimust laiemalt, siis Eesti avaliku halduse korraldamise ja korrastamise eest vastutab meil Rahandusministeerium. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Kajar Lember!

Hea minister! Kas mõttekojas, nii palju kui te olete koos käinud ja arutanud, võib täheldada liikumist ühes suunas või kõlavad seal eri arvamused seinast seina?

Oleneb teemast. Viimane kord me arutasime omavalitsussüsteemi võimalikke mudeleid. Me oleme välja pakkunud kuus mudelit ja neid ka konkreetselt kirjeldanud. Võiks öelda, et oli paar mudelit, mida selles seltskonnas ei toetatud. Ka pole toetatud praeguse olukorra püsimist. Selles suhtes on oldud väga skeptilised kahe tasandi osas ehk puhtalt täiendava tasandi moodustamise osas. Need arvamused olid pigem ülejäänud variantide juures. Mis puutub ajakavasse, siis üldine arvamus oli, et suurt reformi läbi viia järgmise aasta jooksul ei õnnestu, küll aga toetati üsna tugevalt seisukohta, et võiks aasta jooksul ehk enne järgmisi kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi vastu võtta reformiseaduse, mis sätestaks põhimõtted, millise ajakavaga ja millistest põhimõtetest lähtuvalt võiks muudatused läbi viia.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Jätkan Kajari küsimust sellesama ajakava kohta. Selles viimases kirjas, kus on välja toodud need kuus eri mudelit, oli ajakava kindlalt paigas ja selle kohaselt peaks Riigikogu 2013. aasta jaanuaris arutama haldusreformi seaduse eelnõu. Mis tegelikult peaks juhtuma, et see võimalik oleks?

See ajakava oli üks võimalikest ja lisatud tollele kirjale mõttega, et julgustada mõtlema ka selles kontekstis, et loogiline on suuri muudatusi läbi viia kohalike omavalitsuste valimisega ühes rütmis. See ajakava pidi näitama, et kui on selge tahe olemas, siis on võimalik muudatusi läbi viia ka koos järgmiste kohalike omavalitsuste valimistega. Kui sa küsid, mis peaks selleks olemas olema, siis selleks peaks olema Riigikogu erakondade selge soov see muudatus kiiresti ellu viia. Kui parlamendi erakondadel nii kiires tempos liikumise soovi ei ole – ma tean ühte erakonda, kellel see soov on, see on IRL –, aga kui ülejäänutele ei ole selline tempo vastuvõetav, siis peab minu arvates meie järgmine siht olema, nagu ka mõttekojas jutuks oli, kriteeriumid paika seada. Oleks suur asi, kui järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel valimisnimekirjades olevad inimesed juba debateeriksid selle üle, kuidas nad järgmise nelja aasta jooksul hakkaksid ellu viima uuendusi, mis viiksid omavalitsuste süsteemi muutumisele, samuti selle üle, millisena nad näevad oma kodukanti selles süsteemis.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Hea minister! Valmistate ette järjekordset kohalike omavalitsuste ühinemise reformi kava. Ma küsin: kuidas teie koalitsioonipartner Reformierakond sellesse suhtub? Ehk teete järjekordselt tühja tööd?

Ma pöördusin kirja teel kõigi erakondade poole ja olen palunud ka Reformierakonnalt vastust kuu aja jooksul. Usutavasti kuu aega on päris mõistlik aeg, et vastata lihtsatele küsimustele, millist edasimineku viisi toetatakse ja milline on erakonna arvates sobiv ajakava. Ma ootaksin selle vastuse ära ega hakkaks siin ennustama.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud minister! Kas te olete arutanud riigi tasandil piirkondlikke arengukavasid, näiteks Ida-Virumaa arengukava? Need oleks võib-olla väga hea alus selleks, et neid aktuaalseid küsimusi, mis te praegu nimetasite, arutada ja võib-olla ka lahendada. Juba tuleval aastal on vaja aru anda, kuidas õnnestus seda piirkonna programmi ellu viia.

Ida-Viru uus arengukava on praegu väljatöötamisel Ida-Viru Maavalitsuse eestvedamisel. Eks me näe, mismoodi see sõnastatakse. Ma rõhutan, et see on ikkagi kohapeal koostatav dokument. Mis puutub üleriigilistesse kavadesse, siis hiljaaegu võeti vastu üleriigiline planeering "Eesti 2030+" ja loomulikult me arvestame uue regionaalarengu strateegia koostamisel ka selles kirjas olevaid teese. Valitsevate positsioonidega seoses räägitakse meie arengudokumentides järjest rohkem toimepiirkondadest ehk siis piirkondadest, kus inimene tegutseb tinglikus kolmnurgas: elukoht, töö- või koolis käimise koht ja vaba aeg. Räägitakse ka hajalinnastunud eluruumist ja tõmbekeskuste loogikast, mis loomulikult esitab oma väljakutsed ka meie omavalitsussüsteemile. Kui meie omavalitsused on teatud piirides, mis on väga paljudes kohtades vähemalt viimase 20 aasta jooksul jäänud samaks, siis sellesama aja jooksul on meie inimeste liikumisraadius, toimepiirkond määratult kasvanud ja muutunud. Ma arvan, et me peame oma arengukavades lähtuma ka sellest. Me ei pea sundima inimesi liikuma selle järgi, kuidas asutused on kunagi oma tegevuspiirkonnad paika pannud. Vastupidi, avaliku sektori asutused peavad kohanduma ja muutuma vastavalt inimeste muutuvale liikumisele ning muutuvatele vajadustele.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, regionaalminister! Me avame läbirääkimised. Palun kõnepulti Neeme Suure!

Aitäh regionaalministrile vastuste eest! Natukene oli küll tegemist valikvastustega – mõni küsimus sisaldas mitut komponenti ja mõni komponent sai rohkem tähelepanu, teine üldse mitte. Aga igatahes olid vastused olemas. Viimasel hetkel ütles regionaalminister, et ta on pöördunud parlamendi erakondade poole lihtsate küsimustega, milline võiks olla lahendus ja milline ajakava. Paraku me teame, et need küsimused ei ole kõige lihtsamad. Nendesamade küsimuste üle on vaieldud sellest ajast peale, kui omavalitsussüsteem tekkis ja kui kahetasandiline omavalitsus 1993. aastal kaotati. Ja siiamaani ei ole lahendusi.
Kohalike omavalitsuste korraldus, selle efektiivsus ning vastavus ühiskonna vajadustele on olnud kõne all väga pika aja jooksul. Muudatuste vajadust on deklareerinud omavalitsused ise, mitmed erakonnad, teadlased, juristid, välisorganisatsioonid, aga ka järjestikused regionaalministrid. Ühtset ühiskondlikku ja poliitilist seisukohta küsimuses, kuidas ja kas üldse peaks riigi omavalitsuspoliitikat muutma, seni veel saavutatud ei ole.
Ühes asjas on aga suurem osa ühiskonnast ühel nõul: muutust on vaja. Riigikogul peaks olema selles protsessis märksa aktiivsem roll. Regionaalministri poolt eelmise aasta sügisel moodustatud omavalitsuste mõttekoja tegevus on igal juhul positiivne ilming. Sotsiaaldemokraadid peavad oluliseks, et mõttekoda saaks regionaalministri juures tugevama ja selgema tegevusraamistiku. Selle tegevus ei tohiks taanduda pelgalt teoreetilisteks aruteludeks, mille protokollid seisavad ministeeriumis riiulil või serveris kõrvuti samasuguste eelmistel aastatel koostatud materjalidega.
Oluline on ka, mil moel ja kui energiliselt Riigikogu selles diskussioonis osaleb. Kas jääbki nii, et ettepanekud sünnivad kuskil mujal ja kui ministeerium toob eelnõu lauale, siis toimub kiire menetlus, asi sumbub koalitsiooni lahkarvamusse, ja ongi kõik?
Tänavu 25. aprillil toimunud Riigikogu esimehe kohtumisel Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu esindajatega anti üle kiri nr 1797, millega edastati linnade ja valdade üldkogu dokumendid, taotledes Riigikogu juhatuse toetust Eesti omavalitsussüsteemi arendamiseks ning kohalike omavalitsuste jaoks oluliste küsimuste lahendamiseks. Muu hulgas märkisid kirja autorid: leiame, et praeguseks kujunenud olukorras, kus omavalitsuste süsteemi arendamise ja regionaalse juhtimise korralduse valdkonnas on kuhjunud hulk lahendamata probleeme, võiks Riigikogu roll nende lahenduste leidmisel olla oluliselt suurem ja süsteemsem. Tänavu 10. oktoobril pöördus regionaalminister erakondade, omavalitsusliitude, Vabariigi Presidendi, Riigikogu, õiguskantsleri, teadusasutuste ja kodanikuühenduste poole kirjaga, milles palub vastata küsimustele omavalitsuse korralduse mudeli ja omavalitsusreformi läbiviimise võimaliku ajagraafiku kohta. Kirjale on lisatud ajagraafik, mille järgimine võimaldaks omavalitsusreformi läbi viia koos 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimisega ja mille kohaselt peaks parlament 2013. aasta jaanuaris menetlema omavalitsusreformi läbiviimise seaduse eelnõu.
Ilmselgelt vajavad nii omavalitsuspoliitika üldised probleemid kui ka mõlemad ülalnimetatud kirjad oluliselt rohkem Riigikogu tähelepanu. Vajalik oleks süsteemne ja koordineeritud tagasiside andmine nii regionaalministrile kui üleriigilistele omavalitsusliitudele. Selleks on Riigikogus vaja käivitada süstemaatiline debatt omavalitsuspoliitika teemadel. Juhul kui Riigikogus esindatud erakondade vahelised lahkarvamused osutuvad ületamatuks, tuleb need fikseerida ning asjaosalistele ja avalikkusele edastada. Seda ei ole otstarbekas teha Riigikogu põhiseaduskomisjoni tegevuse raames, kuna põhjalik omavalitsuspoliitika debatt hõlmaks liiga suure osa komisjoni töömahust ning hakkaks takistama teiste lahendust vajavate probleemide käsitlemist.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun!

Kolm minutit lisaaega.

Sobivaim lahendus oleks Riigikogu probleemkomisjoni moodustamine. Spetsiaalselt Riigikogu juurde loodud probleemkomisjon võiks olla tõhus partner regionaalministri moodustatud omavalitsuste mõttekojale. Niisuguse sisuga eelnõu sotsiaaldemokraadid kavatsevadki lähiajal algatada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem läbirääkimissoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle arupärimise käsitlemine on lõppenud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Aadu Musta, Lauri Laasi, Tarmo Tamme, Mihhail Stalnuhhini, Eldar Efendijevi, Priit Toobali ja Ester Tuiksoo tänavu 24. septembril esitatud arupärimine Lennusadama vesilennukite angaaride renoveerimistööde tegeliku maksumuse kohta kultuuriminister Rein Langile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Lugupeetud kolleegid! Lennusadama vesilennukite angaaride renoveerimine on kindlasti väga tähtis sündmus ühe möödunud sajandi alguse insenerimõtte ja ehitustehnoloogia tippu tähistava objekti päästmisel ja selle toomisel tagasi uuele elule. Samas ilmub aeg-ajalt ajakirjanduses mitmesuguseid pretensioone küll ehitaja osaliselt lõpetamata tööde kohta, küll tellija võlgu jäämise kohta tehtud tööde eest.
Selguse saamiseks pöördusin 8. augustil ministri poole kirjaliku küsimusega, millele saadud vastused selgitasid küll olukorda, kuid tekitasid omakorda täiendavaid küsimusi. Sain teada, et objekti lõplik maksumus ei ole veel selge – pean silmas vastuse esitamise hetke. Oma vastuses ütles minister: "Objekti lõplik maksumus selgub ühelt poolt pärast kõigi tööde teostamist ning nende heakskiitmist tellija inseneri poolt ning teiselt poolt poolte vahel tekkinud õigusvaidluse, mida menetleb Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohus, tulemustest." Samas teame, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoja pikaaegne esimees on Nordeconi suuromanik Toomas Luman, ehituse teostaja lepingupartner.
On üldteada põhimõte, et õigusemõistmine mitte ainult ei pea olema õiglane ja erapooletu, vaid sellisena ka näima. On tõsiseid kahtlusi, kas selline vaidlus on erapooletu ja maksumaksja huvid nimetatud vaidluses piisavalt hästi kaitstud. Nordecon on 13. septembril 2012 ilmunud Eesti Ekspressi artiklis "Ehitaja: meremuuseum tegi rehepappi" väitnud, et lisaraha nõudmise aluseks on olnud täiendavalt ilmnenud praod. Samas on Eesti Meremuuseumi vesilennukite angaaride rekonstrueerimise riigihanke hankedokumendi "Hankija juhised" punktis 2.3.2 kirjas järgmine lause: "Kui tehnilise kirjelduse dokumentatsioonis esitatud mahud erinevad jooniselt või tööde tegemise kohas fikseeritavatest mahtudest, ei ole pakkujal õigust nõuda sõlmitud hankelepingus fikseeritud ehitustööde maksumuse muutmist." Seega on Eesti Meremuuseum hankijana vastavaid riske ette näinud ning riskid on pandud töövõtja kanda. Riigihangete registrist nähtub, et Eesti Meremuuseum on korraldanud kolm täiendavat riigihanget, kus pakkumisi on küsitud ainult Nordeconilt. Kõige eeltoodu põhjal on meil mitu küsimust, millele palume ministril vastata. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli vastamiseks kultuuriminister Rein Langi!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Kõiki küll saalis ei ole, aga mis seal ikka.
Küsimus järgmine: "Kas Teie arvates on maksumaksja huvid vaidluses Eesti Kaubandus-Tööstuskoja arbitraažikohtus hästi kaitstud, arvestades seda, et üks vaidlevatest pooltest on Eesti Kaubandus-Tööstuskoja esimees?" Mina arvan küll, et maksumaksja huvid on selles vaidluses kaitstud. Selguse huvides täpsustan, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees ei ole üks vaidlevatest pooltest. Konkreetset asja vaatab läbi arbitraažikohtu koosseis, millesse nii Eesti Meremuuseum kui ka Nordecon nimetab ühe arbiitri. Mõlemad pooled on oma kandidaatidena pakkunud vandeadvokaate ning eesistujaks kinnitatakse tavapäraselt mõni üldkohtu või ringkonnakohtu kohtunik. Arbiitrite asjaajamise kulud tasuvad menetlusosalised ning sellisena on arbitraažikohtu erapooletus ja sõltumatus tagatud. Selguse huvides olgu öeldud, et Eesti Kaubandus-Tööstuskoda lihtsalt korraldab arbitraažikohtu administratiivset asjaajamist.
Teine küsimus: "Mitu muudatuskokkulepet on Eesti Meremuuseumi ja Nordeconi vahel toimivale hankelepingule sõlmitud ja millistes summades on vastavad muudatuskokkulepped sõlmitud? (Peame silmas muudatusi sõlmitud lepingule, mitte täiendavaid hankeid.)" Vastus on üsna lihtne: selliseid muudatusi, mis suurendasid lepingu maksumust, on sõlmitud kolm ja nende kohta on teostatud riigihanked viitenumbritega 126689, 129265 ja 134289. Nende riigihangete summad on ilmselgelt küsijatele teada, sest need on nimetatud küsimustes nr 4–7.
Kolmas küsimus: "Mis on olnud need objektiivsed asjaolud, mida hankijal (Eesti Meremuuseum) ei olnud hanke korraldamise ajal võimalik ette näha?" Juhiksin tähelepanu, et meremuuseumi angaaride renoveerimise näol on tegemist ainulaadse ehitustööga, mida teie, härra Kallo, kui insener väga hästi teate. Maailmas ei ole varem selliseid töid tehtud ning seetõttu puuduvad ka eelnevad kogemused, millest oleks olnud võimalik õppida. Kuid tunnistagem, et tulemus on ju üsna hea. Rääkides objektiivsetest asjaoludest, mida lepingu sõlmimise ajal ei meremuuseum ega AS Nordecon ei osanud ette näha, siis need olid eelkõige angaaride raudbetoonkonstruktsioonide eeldatust märksa kehvem seisukord, aga ka muud ehitustööde käigus avastatud asjaolud. Kahjuks ei tuvastatud neid lisakulusid nõudvaid töid ka varasemate ekspertiiside teostamise ja ehituse projekteerimise käigus.
Neljas küsimus: "Milliseid töid telliti Nordeconilt väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses nr 126689, lepingu maksumus 400 000 eurot? Millised olid need ettenägematud asjaolud, mis põhjendasid täiendavate lisatööde tellimist?" Kuna järgmised kaks küsimust on sama sisuga, siis annan neljanda, viienda ja kuuenda küsimuse vastused ühekorraga. Riigihangetes nr 126689, 129265 ja 134289 telliti kokku ligi 100 nimetust lisa- ja muudatustöid, mille teostamise vajadus ilmnes alles ehitustööde tegemise käigus, st neid ei olnud võimalik ette näha. Osaliselt olid muudatused põhjustatud ehitusplatsil tuvastatud renoveeritava objekti seisukorrast, osaliselt tööde käigus teostatud projektdokumentatsiooni muudatustest.
Enamik opositsiooni liikmeid teab üsna hästi, et selle hindamiseks, kas lisa- või muudatustööd on põhjendatud või mitte, moodustati 26. jaanuaril 2011 eksperdikomisjon koosseisus advokaat Jaanus Tehver, advokaat Neve Uudelt, riiklikult tunnustatud ekspert Leo Rahumägi ja riiklikult tunnustatud ekspert Hannes Kase. Komisjoni töötulemustest olen ma ülevaate andnud, vastates korduvalt Riigikogu liikmete kirjalikele järelepärimistele. Viimane kord tegin seda 20. juunil 2011. Muu hulgas sai küsijatele edastatud professor Karl Õigeri hinnang angaaride rekonstrueerimise täiendavate tööde kohta ning eksperdikomisjoni lisa- ja muudatustööde põhjendatuse raport, mis sisaldab endas ka tööde loetelu.
Viies küsimus: "Milliseid töid telliti Nordeconilt väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses nr 129265, lepingu maksumus 475 241 eurot? Millised olid need täiendavad asjaolud, mis põhjendasid vastavate täiendavate ehitustööde tellimust?" Sellele ma juba vastasin eelmise küsimuse raames.
Kuues küsimus: "Milliseid töid telliti Nordeconilt väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluses nr 134289, lepingu maksumus 176 369,18 eurot? Millised oli need ettenägematud asjaolud, mis põhjendasid vastavate täiendavate ehitustööde tellimist?" Sellelegi andsin vastuse neljandale küsimusele vastates.
Seitsmes küsimus: "Esialgse riigihanke tingimuste kohaselt pidi töövõtja Lennusadama angaaride kütmiseks ehitama küttesüsteemi, mille soojusvaheti torustik asub meres. Miks jäeti torustik välja ehitamata? Kas on tegemist põhjusega, mida hankija oleks pidanud hankelepingu sõlmimise ajal ette nägema? Kas töö teostamata jätmise tulemusel töövõtulepingu hinda vähendati? Kui palju odavamaks või kallimaks läks Eesti Meremuuseumile uus küttesüsteem?" Siin on nüüd õige mitu küsimust ühes. Alustame algusest. Vastab tõele, et merekütte süsteemi esialgset lahendust muudeti. Tänaseks on Eesti Meremuuseumi mereküttekamber leidnud mitmeti tunnustust oma keskkonnasõbralikkuse ja innovaatilisuse poolest. Näiteks Euroopa Komisjon valis Lennusadama mereküttesüsteemi eduloona Eestit esindama ühes üleeuroopalises teavituskampaanias "Sinu maailm. Kliimaga, mida armastad". Keskkonnaministeerium tunnustas muuseumi 2011. aasta lõpus keskkonnasõbraliku protsessi kategoorias ja möödunud neljapäeval saadi Rootsi Äriauhind 2012 kui parim keskkonda panustatud projekt.
Mereküttesüsteemi esialgne lahendus jäeti lepingu täitmise käigus kõrvale, sest selle teostamisel oleks sadamaala opereerimine liigselt kitsendatud saanud. Samuti oleks olnud suur oht, et küttesüsteem saab laevade ankurdamisel ja manööverdamisel viga. Kui see oleks juhtunud, oleks vigastuste kõrvaldamine läinud väga kalliks. Nii otsustati algselt projekteeritud lahendus asendada nn lahtise mereküttesüsteemiga, mille puhul ei kasutata merepõhja rajatud torustikku. Hankelepingu sõlmimise ajal Eesti Meremuuseum projekti muudatusteni viinud asjaolusid ette ei näinud ja mereküttesüsteemi lahenduse muutmine suurendas projekti kogumaksumust 260 207 euro võrra. Tänan!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Kalev Kallo!

Härra minister! Vastuses ühele küsimusele kinnitasite, et maksumaksja huvid ei ole arbitraažikohtus ohustatud. Sellest võis järeldada, et vaidlused lõpliku maksumuse üle ei ole veel lõppenud. Küsin siiski üle: kas tänaseks ei ole ikka veel selge objekti lõplik maksumus?

Ei ole tõesti, vaidlused kestavad. Ehitajal ja meremuuseumil on paljudes asjades erinev seisukoht, järelikult tuleb ära oodata, kuni vaidluste lahendamise protsess on lõppenud. Arbitraažikohtus vaidlemine on iseenesest täiesti loogiline. Samas, see ei pruugi veel neid vaidlusi lõpetada. Kui arbitraažikohtuga on asi ühel pool, siis, vähemalt niipalju kui mina tean, ei takista see üht või teist poolt veel kohtusse pöördumast. See kõik võib kesta veel tükk aega. Aga tegemist on väga keeruka objektiga, väga keerukate tööde ja suurte rahadega. Ning vaidlemine on teatavasti Eesti rahval veres. See on tegelikult üks kummaline vaidlus, kus vaieldakse pärast, tavaliselt vaieldakse Eestis enne tööde kallale asumist.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Hea minister! Kõnealune objekt on vaatamata üsna rohkele kriitikale rahva seas väga populaarne. See on nendegi inimeste lemmik, kes Tallinnas kohapeal elavad, rääkimata turistidest. Aga kui te võtaksite Lennusadama vesilennukite angaari ehituse kokku, mida te teeksite täna teisiti, olles minister? Mis teie arvates olid kõige suuremad vead selle juures?

Siin on nii palju küsimusi ühe sees, et kõigele on kohapeal täiesti võimatu vastata. Praegu on üks põhiline mure see, et kogu Lennusadama muuseumiosa, üsna suur territoorium, seisab keset tühermaad, kuhu juurdepääs on takistatud. Tallinna linn oleks pidanud olema märksa koostööaltim ja valmis ehitama need teed, mis alates 2000. aastast linna üldplaneeringus seisavad. Mõtlen Põhjaväila pikendust Lennusadama juurde. Need on siiani rajamata ja see kindlasti vajutab oma pitseri nii muuseumi külastatavusele kui ümberkaudsete territooriumide arendamisele tervikuna. Kindlasti oleks pidanud Tallinnaga rohkem kooskõlastama kogu selle kandi arengut ja tegema seda koostöös. Aga see on möödunud talve lumi.
Mis puutub sellesse, kas oleks saanud paremini projekteerida – ma saan aru, see on sinu küsimuse tagamõte? Ma küll väga sügavalt kahtlen! Tegu on unikaalse ehitisega 20. sajandi algusest ja veel unikaalsem on selle unikaalse ehitise taastamine. Tegelikult see õudus, missuguses seisukorras kõik oli, tuli välja alles siis, kui tellingud olid püsti ja armatuuri hakati puhastama. Ma kardan, et seal poleks saanud mingeid suuremaid ekspertiise teha, sest need oleksid läinud koletult kalliks. Siis oleks pidanud ainuüksi ekspertiisi tarvis ehitama angaari sisse suure tellingute süsteemi, seejärel selle maha võtma ja siis ehitamiseks uuesti püsti panema. See ilmselt ei oleks olnud mõistlik. Arvestades kogu selle objekti maksumust, julgen isegi väita, et ega need lisatööd nii hirmkalliks ei läinud – oleks võinud veel halvemini minna.

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Suur tänu, kultuuriminister Rein Lang! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kasutan vaba mikrofoni viit minutit selleks, et teha kaks kuulutust.

Palun vabandust, ma katkestan teid korraks! Praegu on läbirääkimised viimase arupärimise teemal. Vaba mikrofoni ei ole veel välja kuulutatud, ma avasin alles läbirääkimised. Kas on läbirääkimiste soovi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Suur tänu, minister! Käesolev päevakorrapunkt on ammendunud.

Ja nüüd läheme vaba mikrofoni juurde. Peale haamrilööki on võimalik ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Palun vabandust! Mulle tundus, et kui ekraan on tühi, siis ongi juba arupärimistega kõik. Ma kasutan vaba mikrofoni selleks, et teha kaks kuulutust. Üks puudutab ümarlauda, mis toimub selle nädala neljapäeval algusega kell 3 meie konverentsisaalis. Nimelt olen oma seitse või kaheksa aastat kõiki, kes tunnevad väikestki huvi eesti keele õpetamise vastu, viinud ühte Narva lasteaeda. See on lasteaed Päikene, juhataja Heli Adamovitš. Olen seal näidanud seda, kuidas kohas, kus on korralikult töö organiseeritud, kolme aastaga 4–6-aastased lapsed saavad eesti keele suhu nii, et neist absoluutsel enamusel pärast mingeid probleeme koolis ei teki. Seal on käinud ka väga paljud kõrged külalised, aga õppetundi pole keegi tahtnud sellest võtta. Kui me viimane kord erikomisjoniga Narvas käisime, siis külastasime ka seda lasteaeda ja erikomisjon pakkus välja idee korraldada selline üritus juba Tallinnas: tuua Tallinna selle lasteaia töötajad ja näidata, kuidas neil õppetöö käib, ja seletada, miks see annab nii häid tulemusi. See on muuseas ainus lasteaed Narvas, kuhu on järjekord, teistesse ei ole. Neljapäeval algusega kell 3 see üritus toimubki ja ma arvan, et huvilised saavad midagi uut teada sellest, kuidas võiks olla koolieelne keeleõpe üles ehitatud.
Ja teine kuulutus. Kaks nädalat tagasi olin Strasbourgis, võtsin osa organisatsiooni Maailm Ilma Natsideta kongressist. See on organisatsioon, millel on osakonnad 24 riigis. Kohal oli 150 delegaati ja 80 külalist. Oma tervitussõnad ütles Prantsusmaa president, üritusele soovis edu europarlamendi esimees, selle tööst võtsid osa vaimulikud, kardinal Vatikanist jne. Ka Euroopa Komisjon oli üsna arvukalt esindatud. Tagasi tulles nägin ma uudiseid ja lugesin ürituse kohta üht-teist erinevatest allikatest. Mida kõike rumalat sellel teemal ei räägitud! Ma nüüd teatan, et selle nädala jooksul antakse mulle elektroonilisel kujul selle ürituse materjalid ja hiljemalt reedel panen ma oma blogis need välja. Kõik, keda häirib natsismi areng tänapäeva maailmas, võiksid seda vaadata. Hea uudis on see, et vastavalt monitooringule on Eestis need protsessid kordades, ütleksin isegi, et paljudes kordades nõrgemad kui näiteks meie naaberriikides Soomes, Lätis ja Leedus ning ka säärastes maades nagu Ukraina ja Moldova. See on kõik. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Arstide streik kestab ja seda, kui kaua ta kestab, on väga raske prognoosida. Ressurssi ju on. Tegelikult seda streiki juhitakse niimoodi, et streigivad need haiglad ja nende teenuste osas, kus töö on ette ära tehtud. Nii-öelda sahtliarved on esitatud ja sellepärast ressurssi jätkub. Miks see streik kestab ja miks on tekkinud selline patiseis, et asi ei liigu siia ega sinna? Aga sellepärast, et ei ole selge, kes on selle streigi teine osapool. Kes vastutab tervishoiusüsteemi eest ja kes on see, kes otsustab tervishoiutöötajate palgad? Sotsiaalministeerium see ei ole, sest Sotsiaalministeerium tegeleb seadusloomega. Ta teeb meile seaduseelnõusid ja keevitab ministri määrusi, aga tervishoidu kui sellist, tervishoiuvõrku ta ei juhi. Terviseamet väljastab tegevuslubasid, kontrollib, kuidas tervishoiuteenuseid osutatakse, aga tervishoiuvõrku ta ei juhi. Haigekassa jagab haiglatele raha, aga tervishoiuvõrku kui sellist ta ei juhi.
Kui sai Riigikogu saalis esitatud nii sotsiaalministrile kui ka meie peaministrile konkreetne küsimus, kes juhib tervishoiuvõrku, siis konkreetset vastust ei tulnud ja näidati näpuga Riigikogu poole. Ja nii ongi, et ei ole selge, kellega läbi rääkida. Arstid on pöördunud haiglate liidu poole. Haiglate liit on vabatahtlik ühendus, mis ühendab haiglate juhtkondi, haiglate omanikke. Iga haigla on omaette äriühing. Iga haigla võib eraldi määrata, millist palka tema töötajad saavad. Nad ei moodusta ühtset ja juhitavat tervikut. Ja niimoodi räägitakse praegu läbi haiglate liidu ja haigekassaga. Haigekassa saab muidugi otsustada, kui palju raha planeeritakse palgatõusuks, aga palgaküsimustes ta otsustaja ei ole. Nii et ei ole selge, kellega läbi rääkida.
Ei ole selge ka, millest rääkida. Seadus võimaldab tervishoiutöötajatel streigi puhul nõuda ainult palgatõusu, mitte süsteemi muudatusi. Aga just nimelt seda nõutaksegi. Nõutakse, et tervishoiusüsteemis tehtaks sellised muudatused, et süsteem oleks selgelt juhitav, et süsteemis oleks rohkem raha, et töötingimused ja tööaeg oleks täpsemalt määratletud, et ei toimuks kogu aeg ilma palgata ületöötamist. Aga selliseid nõudeid ei saa streigi puhul esitada, saab rääkida palgast.
Praegu on minister tekitanud tervishoiu tuleviku töörühma, kuhu kanaliseeritaksegi need äärmiselt ebamugavad küsimused, ja üritatakse koostada tervishoiu tuleviku dokumenti, kuhu on läbisegi kirja pandud pikaajalised ja lühiajalised eesmärgid – mida iganes. See on ju kõigile teada, et kui tahad mõnda küsimust ära uputada, siis suuna see aga töörühma. Seal käib 30–40 inimest koos ja arutatakse pikalt, kas Eesti tervishoid peab olema patsiendikeskne või peab ta olema perekeskne ja muid väga tähtsaid küsimusi. Aga muidugi see ei ole see, mida peaks arutama.
Täna saatis arstide liit järjekordselt vastavale rühmale oma ettepanekud, kus nad nõuavad, et otsustataks ära, kes juhib tervishoiusüsteemi. Et oleks märgitud Sotsiaalministeeriumi juhtiv osa, sest strateegilise juhtimise puudulikkust on juba ammu märkinud ka WHO eksperdid. See kõik on teada. Et pandaks paika rahastamine, st aastaks 2020 vähemalt Euroopa Liidu keskmisel tasemel. Kas see paber võetakse arutlusele või seda ei võeta arutlusele, me ei tea.
Aga muidugi algavad probleemid sellest, et raha ei ole puudu mitte ainult tervishoius. Raha on puudu selleks, et maksta korralikke pensione, raha ei jätku sotsiaaltoetusteks. Sellest saavad aru kõik lihtsad inimesed, sellest saavad aru kaevurid ja raamatukoguhoidjad, kraanajuhid ja kassapidajad. Raha ei ole, raha ei jätku ja streikida võiksid nad kõik. Aga nad kardavad oma töökohtade pärast, nad ei streigi. Meedikud oma töökohtade pärast ei karda, sest töökohti on laialt nii meil kui Soomes, ja arstid streigivadki kõigi teiste eest. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Soovin kõikidele kaunist õhtu jätku ja kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 17.29.