Austatud juhataja! Lugupeetavad kohalolijad! Enne kui ma lähen konkreetse arupärimise juurde, mainin sissejuhatuseks, et jah, Maksu- ja Tolliameti tegevuse pärast on minu poole pöördunud üle kümne inimese. Olles neid avaldusi menetlenud, jõudsin ma järeldusele, et Maksu- ja Tolliameti rakenduspraktika standardpaagis sissetoodava kütuse maksustamisel ei ole alati õiguspärane ning selle võib tingida ka alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse normistik. Edaspidi sellele viidates nimetan seda tinglikult aktsiisiseaduseks.
Esitasin selle kuu 11. päeval rahandusministrile ning Maksu- ja Tolliameti juhile sellekohase seisukoha ja ka soovitused olukorra muutmiseks. See dokument on mu kodulehel ka kättesaadav.
Nüüd küsimuste juurde. Oma esimeses küsimuses soovivad Riigikogu liikmed teada, miks Maksu- ja Tolliamet ei asunud piiril standardpaagis sissetoodavat kütust maksustama aastal 2004, kui jõustus praegune aktsiisiseadus, vaid alles juunis 2012. Jah, tõesti, juba üle kaheksa aasta tuleb imporditavalt kütuselt tasuda aktsiisi-, käibe- ja tollimaksu, kui sellele kütusele ei kohaldata maksuvabastust. Maksuvabastuse regulatsioonis ei ole viimase kaheksa aasta jooksul suuri muudatusi toimunud. Selle järgi kohaldub Eestisse sissesõidul mootorsõiduki standardses kütusepaagis olevale samas sõidukis tarbitavale ning sihtkohta jõudmiseks vajalikule kütusele maksuvabastus. See on sätestatud aktsiisiseaduse § 27 lõike 1 punktis 20 ja § 68 lõikes 1. Maksuvabastuse saamiseks ei või kütuse toomine olla kaubanduslikku laadi, st olla mõeldud edasimüümiseks (vt aktsiisiseaduse § 27 lõige 6 ning § 68 lõige 4). Nende normide alusel ei pidanud Maksu- ja Tolliamet kuni juunini 2012 vajalikuks nõuda aktsiisimaksu isegi nendelt isikutelt, kes tõid sõidukite standardpaakides Venemaalt Eestisse kütust mitu korda päevas. Alates selle aasta juunist ei pea Maksu- ja Tolliamet aga võimalikuks kohaldada maksuvabastust isegi nendele selge sihita Venemaal käivatele isikutele, kes toovad kütust standardpaagis paar korda kuus.
Ma ei ole oma soovitustele veel ametlikku tagasisidet ministeeriumist ega Maksu- ja Tolliametist saanud, ent Maksu- ja Tolliameti juht on "Terevisioonis" kinnitanud, et nüüd nad paar korda kuus Venemaal käijatele maksuvabastuse rakendavad. Mingi edasiminek on tõenäoliselt toimunud. Miks aga jättis Maksu- ja Tolliamet aastaid maksud nõudmata nendelt, kes tõid kütust edasimüümiseks, ja otsustas maksustamise korda karmistada tänavu juunis, ei ole minu pädevuses vastata. Ma ei tea seda. Võin spekuleerida, et selleks oli Maksu- ja Tolliameti ning Rahandusministeeriumi kahtlus, kas õigusnormistik, sh teemat reguleeriv Euroopa Liidu õigus, ikka võimaldab isikuid sellisel viisil maksustada. Ja kui edasi spekuleerida, mis on küll üks tänamatu tegevus, siis maksustamisotsuse võis tingida ka see, et Läti õigusliku regulatsiooni muutumise tõttu hakkasid Eesti piiripunktide kaudu Venemaal käima ka paljud Läti kütusetoojad, mis tekitas piiril veidi suuremaid järjekordi.
Arupärimise teises ja kolmandas küsimuses küsivad Riigikogu liikmed, mida tähendab aktsiisiseaduse § 68 regulatsioon, mille järgi maksustatakse kütus, mis ei ole vajalik sihtkohta jõudmiseks. Mida ikkagi pidada sihtkohaks? Too sihtkoha kriteerium põhjustab piiril palju segadust ja vaidlusi. Maksu- ja Tolliameti praktika järgi peavad isikud maksma aktsiisimaksu selle sõiduki standardpaagis oleva kütuse pealt, mida nad ei vaja sihtkohta jõudmiseks. Maksu- ja Tolliameti juhenditest võib järeldada, et sihtkohta jõudmiseks mittevajalikult kütuselt peavad makse maksma kõik piiriületajad.
Rahandusminister ning ka Maksu- ja Tolliameti juht on hilisemates avaldustes seda seisukohta pehmendanud ja öelnud, et maksu nõutakse siiski vaid nendelt, kelle puhul on kahtlus, et nad toovad kütust müügiks. Siinjuures on minister leidnud, et kahtlased on ka need inimesed, kes ületavad piiri paar korda kuus, suutmata tolliametnikule põhjendada, mis põhjusel nad Venemaal käivad. Seega, kui inimene toob sõiduki standardpaagis Venemaalt kütust kaks-kolm korda kuus, peab ta selle osa kütuse eest, mida ei ole vaja sihtkohta sõiduks, maksma aktsiisi-, tolli- ja käibemaksu. Nagu eespool öeldud, on võimalik, et Maksu- ja Tolliameti praktika on peale minu soovitust selles osas muutumas ning Maksu- ja Tolliamet ei nõua maksude tasumist enam neilt, kes ületavad piiri paar korda kuus.
Mis puutub sihtkoha mõiste sisustamisse, siis on Maksu- ja Tolliamet avaldanud oma veebis juhendi, mille järgi sõiduautode puhul on sihtkohaks sõiduki valdaja deklareeritav tegelik sihtkoht, milleks on juhendi järgi isiku elukoht või töökoht. See tähendab ühtlasi, et Maksu- ja Tolliamet ei aktsepteeri, kui inimene määratleb sihtkoha abstraktselt, näiteks väites, et sõidab Lätti, Leetu või Euroopa Liitu. Tuleb nimetada konkreetne sihtpunkt. Minu praktikas oli juhtum, kus inimene ütles oma sõidu sihtkoha olevat ühe Leedu linna ning Maksu- ja Tolliamet käskis siis sel inimesel Eestist välja sõita kindla kontrollpunkti kaudu, tõendamaks, et ta on asunud Leedu poole teele. Seega on Maksu- ja Tolliamet sihtkoha kriteeriumi osas väga range.
Neljandas küsimuses soovivad Riigikogu liikmed esiteks teada, milliste seadustega on reguleeritud Maksu- ja Tolliameti õigus maksustada reisijate kütust aktsiisiga. Vastus: maksustamist reguleerivad aktsiisiseaduse § 1, § 22 lõige 1 punkt 2, § 24 lõiked 7 ja 201 ja § 25 lõige 4. Nende sätete järgi tekib üldjuhul isikul aktsiisikauba, milleks on ka mootorikütus, impordil aktsiisi maksmise kohustus. Nende normide aluseks on omakorda Euroopa Liidu aktsiisidirektiivid.
Samas tuleb tähele panna, et reisijate kütuse osas on peetud vajalikuks kehtestada Euroopa Liidu tasemel üldreeglist erand ehk vabastada sõiduki standardpaagis sissetoodav kütus maksudest, kui see kütus on mõeldud reisija omatarbeks, mitte edasimüügiks. Reisija kütusele kohaldub aktsiisivabastust reguleeriv direktiiv, mis on Eestis üle võetud vastavas aktsiisiseaduses.
Neljanda küsimuse teises pooles tsiteerivad Riigikogu liikmed Maksu- ja Tolliameti veebilehel oleva juhendi väljavõtet ja küsivad, mida see tähendab. Nimetatud väljavõte kujutab endast aktsiisiseaduse § 27 lõike 6 ja § 68 lõike 4 ümberjutustust. Sisuliselt ütlevad Riigikogu liikmete tsiteeritud normid seda, et kui kütust tuuakse üle piiri edasimüügiks, siis maksuvabastust standardpaagis olevale kütusele ei rakendata. Ühtlasi on viidatud aktsiisiseaduse normides kirjas, kuidas Maksu- ja Tolliamet võiks kindlaks teha kütuse toomise kaubandusliku eesmärgi, näiteks uurides aktsiisikauba toomise sagedust ja viisi. Näiteks tekib selline kahtlus, kui kütust tuuakse väga suurte standardpaakidega üle piiri mitu korda päevas.
Viiendas punktis küsivad Riigikogu liikmed, kas Eesti seadused on vastuolus Euroopa Liidu direktiiviga 2007/74/EÜ, mille artikli 11 järgi on sõiduki standardpaagis sissetoodav mootorikütus aktsiisi- ja käibemaksuvaba. Osundatud direktiivi järgi kohaldub aktsiisivabastus mootorsõiduki standardses kütusepaagis olevale kütusele tingimusel, et seda kütust ei tooda müügiks (vastavalt artiklid 6 ja 11). Direktiivi järgi puudub kaubanduslik eesmärk isikul siis, kui ta toob kütust aeg-ajalt ja mõistlikes kogustes. See tähendab, et üldreeglina standardpaagis olev kütus ei kuulu maksustamisele. Ent kui inimene toob kütust piiri tagant väga suurtes standardpaakides ja sagedasti, siis tuleb direktiivi järgi selliselt kütuselt makse maksta, sest see viitab edasimüügi eesmärgile.
Meie aktsiisiseadusse on see Euroopa Liidu direktiiv üle võetud küllaltki segaselt. Seaduses öeldakse, et aktsiisivabastust kohaldatakse standardpaagis olevale kütusele, mis on vajalik sihtkohta jõudmiseks. Lisaks on veel kirjas reegel, et kütuse toomisel ei või olla kaubanduslikku iseloomu. Kas seadusest võib aru saada nii, et kütus, mida inimene ei vaja sihtkohta jõudmiseks, tuleb igal juhul maksustada? Sellele kütusele, mis on vajalik sihtkohta jõudmiseks, kohaldatakse maksuvabastust, välja arvatud siis, kui võib arvata, et inimene müüb kütuse kohe piiri lähedal maha. Makse sihtkohta jõudmiseks mittevajalikult kütuselt nõutakse aga vaid nendelt piiriületajatelt, kelle kütuse toomine viitab kaubanduslikule iseloomule.
Miks siis seda sihtkoha kriteeriumi üldse vaja on? Selleks, et võimaldada ka kütusega äritsejatele osaline maksuvabastus. Kas edasimüügi eesmärki võib tõesti eeldada sellegi inimese puhul, kes toob kütust näiteks 60-liitrises paagis kolm korda kuus? Vaadates aktsiisiseaduse regulatsiooni ning Maksu- ja Tolliameti rakenduspraktikat, ütlen, et selgust selles osas, millal kohaldub minu sõiduki standardpaagis olevale kütusele maksuvabastus ja millal mitte, ei ole. Eriti, kui ma elan piiri lähedal. Sihtkoha kriteeriumi seaduses sätestamisega on piiril palju segadust tekitatud. Isegi kui seda kriteeriumi kasutatakse vaid maksusumma suuruse üle otsustamisel, on see väga probleemne. Isikule määratud maksude suurus muutub näiteks sisuliselt valeks, kui ta piiripunktist lahkudes otsustab muuta oma sihtkohta. Kohe muutuks kilometraaž ja seega ka õigustatult nõutav maksusumma.
Praegune aktsiisiseaduse regulatsioon ning Maksu- ja Tolliameti praktika võivad kaasa tuua selle, et kütuseimpordil maksavad makse ka need, kel on Euroopa Liidu õiguse järgi õigus maksuvabastusele, näiteks paar korda kuus oma tarbeks kütust toovad inimesed. Euroopa Liidu õigus nõuab, et piiril rakenduvad maksustamise reeglid oleksid selged ning inimestele oleks tagatud Euroopa Liidu õigusega ette nähtud maksuvabastused. Eesti õigus ja praktika praegu seda ei taga, seega näen ma selles vastuolu.
Kuuendas küsimuses soovivad Riigikogu liikmed teada, kas füüsilisel isikul, kes maksab tollipunktis tolliametnikuga kokkuleppel vajalikud maksud, on õigus ilma lube ja litsentse omamata iga päev kütust Venemaalt Eestisse sisse tuua. Oma menetluse raames ma ei analüüsinud, milline regulatsioon – tegevusluba või muud formaalsed nõuded – on kehtestatud kütuse impordile, sest oma tarbeks võib sõiduki tavalises paagis ka ilma erilubade ja registreeringuteta kütust sisse tuua. Vastasel juhul ei saaks ju turism toimida. Kui kütust tuuakse sisse edasimüügiks, siis seda võib üldreeglina teha vaid äriühing, mille kapitalile on kehtestatud teatud nõuded ja mis peab olema registreeritud majandustegevuse registris. Need küsimused on täpsemalt reguleeritud vedelkütuse seaduses. Asjakohane on vaadata ka Euroopa Liidu tollimäärust.