Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Tutvustan teile eelnõu 240 ehk põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 muutmise seaduse eelnõu.
On ettepanek täiendada seaduse § 82 lõiget 3 järgmiselt (ma tuletan teile meelde, mis eelnõus kirjas on): "Munitsipaalkooli kulud katab kooli pidaja. Lähtudes munitsipaalkoolide õpilaste arvust, määratakse kooskõlas riigieelarve seadusega igal aastal riigieelarvest toetus valdadele ja linnadele munitsipaalkoolide õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate ning käesoleva seaduse § 37 lõikes 2 nimetatud tugispetsialistide töötasu ning täienduskoolituse, investeeringute ning käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 nimetatud õppevahenditega seotud kulude katmiseks."
Miks on tugispetsialistide küsimus üleval? Võib öelda, et kogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse menetlemise ajal, millega me tegelesime Riigikogus üle paari aasta, oli kõne all iga lapse erisuse märkamine, iga lapse toetamine, on see laps siis hariduslike erivajadustega, individuaalse lähenemise vajadusega või selline laps, kellele on vaja õppimiseks lausa tuge, kes on vanas mõistes puudega laps. Pika vaidluse tulemusena kujunes erivajadustega laste õpetamise peatükk üsna detailseks. Me saime põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uude versiooni pika nimekirja kohustusi, kuidas peaksid kooli pidajad ehk kohalikud omavalitsused, erakooli pidajad erakoolide puhul ja riik riigikoolide puhul, aga ka näiteks õpetajad ja lastevanemad iga lapse erilisust märkama ja teda hariduse andmisel toetama.
Ei läinud väga kaua aega, kui kohalike omavalitsuste ja riigi vahel sõlmiti leping (tegemist on valitsuskomisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni läbirääkimiste lõpp-protokolliga). Mitmel aastal, viimati 2012. aastal lepiti hariduse ja noorsootöö peatükis kokku, et tugispetsialiste võib toetada hariduse eelarvest.
Kuidas on see võimalik? Nimelt määrab Vabariigi Valitsus igal aastal kindlaks õpetajate palga alammäärad. Aga riik ei eralda haridusvaldkonnas raha mitte ainult õpetajate, direktorite ja õppealajuhatajate palkadeks, vaid ka õppevahenditeks ja õpetajate täienduskoolituseks. Sellele lisaks on haridusvaldkonda antud alati veel teatud summa – eri aastatel on siin protsent olnud üsna suur, 20–25% –, mis on mõeldud kohalikele omavalitsustele muude haridusega seonduvate kulude katteks. See raha võib olla vajalik siis, kui laste arv hüppeliselt väheneb või aasta keskel muutuvad õpilaskoosseisud, aga see raha võib olla vajalik ka just nimelt logopeedide, koolipsühholoogide, sotsiaalpedagoogide, eripedagoogide ja vahel ka abiõpetajate palkamiseks. Meil on üsna palju õpilasi, kes ilma toeta ei suuda haridust omandada või vähemalt ei suuda seda omandada tavalise munitsipaalkooli suuremas klassis. Isegi väikeklassides, milleks on 4–7 õpilasega klassid, on tihti vaja tuge, et üks või teine haridusliku erivajadusega laps saaks normaalselt õppida ja õppekava omandada.
Mis oli meie eesmärk kogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse pika menetluse ajal Riigikogus, nii kultuurikomisjonis kui ka saalis vaieldes? Eesmärk oli see, et kohalikud omavalitsused koostöös riigiga (loomulikult ei ole riigieelarve ainuke vahend) suudaksid võimalikult palju leida kooli tugispetsialiste ja neid motiveerida. Kahjuks tekkis seoses uue valitsuse moodustamisega ja õpetajate streigi valguses õpetajatele palgaraha otsimisega ootamatult uus lähenemine. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse viisakat sõnastust, et haridusvaldkonna vahendeid võib kasutada ka tugispetsialistide heaks, tõlgendas haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo selliselt, et kohalikud omavalitsused kuritarvitavad õpetajate palgavahendeid ja tugispetsialistide tarvis kasutatav raha tuleb suunata õpetajatele.
Järgmisel aastal toimuva õpetajate palga tõusuga seoses peetavate üsna suurte vaidluste valguses on oluline, et Riigikogu võtaks seisukoha, kuidas hakatakse tulevikus rahastama erivajadustega laste õpetamist: kas see jääb kohaliku omavalitsuse ja riigi omavahelise kokkuleppe lahendada, nii et osa tuleb riigi käest, osa kohaliku omavalitsuse käest, on see ainult kohaliku omavalitsuse tulubaasi küsimus või täpsustame, millised tugispetsialistid saavad raha riigieelarve vahenditest, näiteks logopeedid või koolipsühholoogid, ja teiste, näiteks sotsiaalpedagoogide või eripedagoogide rahastamine jääb kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Igal juhul näitavad ka läbirääkimised kohalike omavalitsuste ja valitsusliidu vahel, et selline täpsustus seaduse tasandil on vajalik.
Lisaks on täpsustust vaja järgmisel põhjusel. Vaatame järgmise aasta eelarve ja õpetajate palga tõusu raamistikus vaidlust, kust leida 5% lisarahale juurde teine osa, 6% palgatõusuks vajaminevast summast. Kohalike omavalitsuste juhtide, vallavanemate ja linnapeade väljaütlemistest on selge, et seda, millistest vahenditest täpselt ülejäänud palgatõus tuleb, tõlgendatakse väga erinevalt. Mitu kooli on mures, et nende väga raskesti leitud ja tööturult neile tööle meelitatud logopeed, keda koolis väga vaja on, võib sellise muudatuse tõttu koolist uuesti eemale jääda.
Mida kultuurikomisjoni otsused selle kohta ütlevad, seda räägib kultuurikomisjoni ettekandja, aga mina ütlen, et on üsna selge, et see ei ole viimane kord, kui me siin saalis tugispetsialistide teemat arutame, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse on minister lubanud uuesti siia saali tuua. Nimelt on tükk aega kooskõlastusringil ringelnud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, kus üsna selgelt tuleb kõne alla ka erivajaduste teema. Nagu on näidanud see vägagi lühike aeg, ei suudeta kohalikes omavalitsustes ilma lisavahenditeta tagada nii ambitsioonikat ja positiivset lähenemist, nagu me kehtestasime põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, ja täpsustused kohustuste osas on kindlasti vajalikud.
Siinkohal jäängi järgneva arutelu ootele, sest kindlasti tuleb siin veel täpsustusi. Kas kõige parem on just see § 82 sõnastus, mille meie pakkusime, on täna vara öelda. Me arutame seda kultuurikomisjonis kindlasti edasi ja vaatame, kuidas oleks kõige õigem seda seadusega täpsustada. Aga kool vajab eripedagooge, sotsiaalpedagooge, logopeede ja koolipsühholooge. Erivajadustega laste arv on kasvanud, meil on vaja neid toetada. See on eriti oluline, arvestades, et praegu töötatakse Haridus- ja Teadusministeeriumis välja uut erivajadustega laste arengukava, kus nähakse ette nn HEV1 õpilased ehk see, et nõrgemate erivajadustega lapsed tuuakse tavakooli. See on täiesti võimatu, kui me ei taga samal ajal, et koolis oleks olemas tugispetsialistide professionaalne, lastele suunatud tugi. Aitäh!