Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu viienda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Urve Palo!

Lugupeetud proua eesistuja! Head kolleegid! Tere päevast! Riigikogu sotsiaaldemokraadid ja demokraatide ühenduse liikmed esitavad täna arupärimise riigikontrolör Mihkel Oviirile. Tahame teada saada, mida Riigikontroll arvab teadlikust seadusrikkumisest Narva uue elektrijaama ehituse riigihanke läbiviimisel ja läbisurumisel. Läinud nädalal sai teatavaks, et elektrijaama esimese ploki ehitushankel rikuti nii riigihangete seadust kui karistusseadustikku. Samuti tuli avalikuks, et majandusminister Juhan Parts sekkus jõuliselt, et Eesti Energia sõlmiks koostööleppe just Alstomiga.
Kuna Riigikontrolli ülesanne on anda nii avalikkusele kui Riigikogule kindlustunne, et maksumaksja raha kasutatakse seaduslikult ja tulemuslikult, on väga oluline tema hinnang. Seda enam, et tegu on hiiglasliku, lõppkokkuvõttes pea miljardi euroni küündiva investeeringuga. Küsime, miks valiti uue põlevkiviploki rajamiseks väljakuulutatud riigihanke võitja kahe hanketingimustele mitte vastanud pakkuja hulgast ja milliseid seadusrikkumisi pandi hanke käigus toime. Veel küsime, kas valitsusel oli enne otsustamist teada, et hanke võitjaks tunnistatud Alstomi ja tema tütarettevõtete tegevust on uurinud Prantsuse, Šveitsi, Ühendkuningriigi ja Ameerika Ühendriikide võimud seoses rahapesu ja altkäemaksu andmise kahtlusega vähemalt 11 riigi, sealhulgas Läti ametiisikutele. Aitäh!

Palun, Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Üheteistkümnel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on arupärimine justiitsminister Kristen Michalile. See puudutab võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust. Tuleb välja, et me oleme siin saalis jälle hakkama saanud ühe seadusega, mis laua taga arutledes just nagu toimiks, aga tegelikus elus mitte. Tänavu juulikuus ilmus ajakirjanduses uudis, et ajavahemikul alates võlakaitse seaduse jõustumisest 6. aprillil 2011. aastal kuni selle aasta juuni lõpuni on maakohtutesse esitatud 61 võlgade ümberkujundamise avaldust, millest 51 on kohus keeldunud menetlusse võtmast. Seega menetlusse võeti ainult kümme avaldust. Justiitsministeeriumi töögrupi juht Timo Ligi on oma õigusaktide mõjude analüüsi kontseptsiooni praktilist kasumit käsitlevas töös välja toonud, et konservatiivsete arvutuste kohaselt on ühe keskmise eelnõu väljatöötamisega kaasnev personalikulu kuni Vabariigi Valitsuse aruteluni umbes 370 000 krooni, millele lisandub 106 000 krooni eelnõu menetlemisele ja vastuvõtmisele Riigikogus (palgaandmed aastast 2009). Keskerakonna fraktsioon leiab, et pole eetiline ega mõistlik, kui maksumaksja raha eest töötatakse välja populistlikke seadusi, mis ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga. Meil on sellega seoses justiitsministrile neli küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need vastavad kodu- ja töökorras sätestatule, siis edastab Riigikogu esimees need adressaadile viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on menetlusse võtnud Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 11. oktoobril algatatud käibemaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 12. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa tulevikusuundumuste debatis ja 18.-19. oktoobril toimuvaks Euroopa Ülemkogu kohtumiseks Euroopa Liidu asjade komisjonile. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 256 esimese lugemise muudetud kujul arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 15. oktoobri kell 15.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 84 Riigikogu liiget, puudub 17.
Asume nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Täpsustuseks on öelda, et riigikaitsekomisjon on teinud ettepaneku muuta selle istunginädala päevakorda ning tõsta kolmapäevase istungi päevakorra kaheksas punkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 256 esimene lugemine, teisipäevase istungi päevakorra esimeseks punktiks. Samuti otsustas komisjon muuta eelnõu 256 ettekandjat. Riigikaitsekomisjoni aseesimehe Aivar Riisalu asemel teeb komisjoni ettekande eelnõu 256 esimesel lugemisel riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma.
Head kolleegid, selle täpsustusega panen eeloleva nädala päevakorra hääletusele.
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Seega on käesoleva nädala päevakord kinnitatud.

Head kolleegid, läheme arupärimistele vastamise juurde. Esimene on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Olga Sõtniku ja Mailis Repsi tänavu 13. juunil esitatud arupärimine kooliõpikute kohta (nr 180) haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Ma palun arupärijate esindajana kõnepulti Yana Toomi!

Lugupeetud proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud minister! 7. novembril 2011 vastasite te Keskerakonna fraktsiooni liikmete arupärimisele uute kooliõpikute kohta ning tõdesite: "Praegune olukord kooliõpikute ja õppekirjandusega on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses reguleeritud sellisel moel, et Haridus- ja Teadusministeeriumil puudub otsene koordineeriv ja korraldav roll õppekirjanduse ja õpikute väljaandmisel ning ministeerium lihtsalt konstateerib õpikute vastavust kehtivale õppekavale." Samas olete öelnud, et õppekirjandusega seonduvate probleemide hulk on kasvanud nii suureks, et nii täidesaatev võim kui ka seadusandja peaksid sobival hetkel selle küsimusega tegelema ning leidma optimaalsed lahendid olukorra parandamiseks.
Siinkohal me juhime ministri tähelepanu ühele konkreetsele õpikule, milleks on vene keele õpik eesti gümnaasiumi 12. klassile. Ma ei hakka siin uuesti neid tsitaate tooma, me kõik mäletame neid, meedia on seda kuude vältel kajastanud. Aga siin on üks narkosõnavaraga seotud tükk. Ja nüüd ma tean juba natuke rohkem kui siis, kui me selle arupärimise ette valmistasime. Nimelt, vahepeal on seda õpikut kärbitud ja imekombel on sealt välja jäetud vene kirjandust puudutav osa, aga narkomaania Ida-Virumaal on teemana alles. Seoses sellega on meil ministrile viis küsimust, mida ma aja säästmise mõttes ei hakka ette lugema. Loodetavasti härra Aaviksoo teeb seda ise.

Aitäh! Ma palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Lugupeetud eesistuja! Head küsijad! Kasutan võimalust õnnitleda Yana Toomi tänase sünnipäeva puhul ja püüan oma vastuse niimoodi sõnastada, et see selle päeva vääriline oleks! Alustan õpikute teema lahkamist natukene kaugemalt, sellest, kus me tänase seisuga oleme. Ja pärast seda, kui lubate, vastan konkreetsetele küsimustele.
Mõni hea aasta tagasi, täpsemalt 21. mail 2008 andsid kõik Riigikokku kuuluvad erakonnad – Keskerakond, Reformierakond, rohelised, Rahvaliit, Isamaa ja Res Publica Liit ning sotsiaaldemokraadid – üle eelnõu, millega täpsustati oluliselt õppekirjandusega seonduvaid sätteid. Selle eelnõu väljatöötamise eesmärk oli kaotada põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest sätted, mis kehtestavad õppekirjanduse (nendeks on siis õpikud ja töövihikud jne) aine sisu eelneva ametkondliku kontrolli. Säärane seadusmuudatus andis koolis kasutatavate õppevahendite valiku, sh õpiku kvaliteedi ja riiklikule õppekavale vastavuse kontrolli õiguse õpetajale. Niisugune põhimõtteline muudatus võeti vastu 2008. aasta 11. septembril, seega umbes neli aastat tagasi, ja sellest ajast alates on õpikute kirjastamine olnud erasektori ülesanne. Õpikute olemasolu ei ole haridusministeeriumi vastutada, samuti järelevalve nende sisu üle, rääkimata tsenseerimisest. Sellist ülesannet riigil ei ole.
Seaduse niisugune muutmine oli kantud heast tahtest anda kontroll õpiku kvaliteedi ja õppekavale vastavuse üle tegelikule kasutajale, õpetajale, ning ühtepidi oli see mõistlik. Samas me teame, et mitte alati ei või kindel olla, et need õpikud, mida õpetaja kasutab, vastavad täiel määral meie arusaamisele headest õpikutest. Ja tõepoolest on õhus küsimus, kas riigil ei võiks selles osas siiski olla suurem roll ja milles see roll peaks seisnema, kui niisugune otsus vastu võetakse. Nii et probleem, millele viitab see konkreetne arupärimine, on olemas ning  Haridus- ja Teadusministeerium on kavandanud praegu kooskõlastusringil olevas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõus riigile veidi suurema rolli.
Aga nüüd konkreetselt vastused esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Võõrkeele hea omandamine on vajalik, et tugevdada noorte konkurentsivõimet. Kuidas te hindate antud sõnavara omandamise vajadust – kas poleks mõistlik asendada antud teema mõne teise, vähem küsitava teemaga? Kas narkovaldkonnaga ning HIV-positiivsete poolt massiliste vägistamistega seotud sõnavara tõstab Eesti noorte konkurentsivõimet?" Üldine arusaamine nii minul kui ka ministeeriumi ametnikel on selline, et probleemseid ja ühiskonnakriitilisi teemasid ei tohiks õppetöös üldse ega õppekirjanduses vältida. Õppe käigus on oluline arendada väärtushinnanguid ja see on tulemuslikum, kui probleemolukordasid arutatakse, mitte ei anta ühepoolne ebaadekvaatne positiivne pilt ühiskonnast. Loomulikult oleks hea, kui selliseid küsimusi käsitletaks positiivsete rollimudelite kaudu. Konkreetse näite puhul on raske öelda, kas õpiku lehekülgedel välja toodud sõnavara on mõeldud aktiivseks kasutamiseks ja omandamiseks või pigem tekstist arusaamise hõlbustamiseks.
Nagu juba öeldud, seadusandja on kogu vastutuse pannud õpetajale. Kõik oleneb sellest, kuidas tema seda teksti tunnis käsitleb, missuguseid rõhuasetusi teeb ja väärtushinnangud esile toob. Selline on lähenemine olnud ja seepärast jääb minu jaoks üles küsimus, kas konkreetsel juhul oleks otstarbekas riiklik sekkumine või mitte. Kaldun siiski arvama, et õpetaja usaldamine ja ka niisuguste negatiivsete näidete põhjal toimuv täienduskoolitus oleks mõistlikum tee edasiliikumiseks kui administratiivne kontroll või tsenseerimine. Aga veel kord: teema on vaieldav ja kui sellesisuline seaduseelnõu Riigikokku jõuab, siis on ka teil võimalus eri seisukohti esitada ja nende põhjal järeldusi teha.
Teine küsimus: "Kuidas hindate antud teksti rolli Ida-Virumaa imidži kujundamisel ning Eesti ja Vene noorte lõimumisele kaasa aitamisel?" Nagu ma tunnistasin, see ei ole õnnestunud tekst. Kindlasti on narkomaaniat ja HIV-positiivsete noorte problemaatikat võimalik paremini käsitleda, ilma stereotüüpide kujunemisele kaasa aitamata. Aga veel kord: õpetajal on võimalus kasutada õppetöös lugemistekste valikuliselt ning paremad õpetajad kasutavad selleks ka päevakajalisi meedia- ja tarbetekste, mitte ei tugine üksnes õpikus kirja pandule. Lõppkokkuvõttes on tõenäoliselt kõige olulisem see, kuidas seda teemat käsitlevad õpetaja juhendamisel õpilased ise ja kuhu õpetaja debati suunab. Ainuüksi teksti põhjal otsuste tegemine oleks liiga pealiskaudne.
Kolmas küsimus: "Kas riiklik vene keele õppekava näeb ette teatud teemade ringi, mida õpiku koostaja tingimata peab käsitlema? Kui jah, millised on need teemad ja kas narkomaania kuulub nende hulka?" Vene keele kui võõrkeele ainekavas on üks viiest teemaplokist "Inimene ja ühiskond" ja sellesse valdkonda kuulub üsna loomulikult ka narkomaania teema käsitlus. Samuti haakub see teema õppekava läbivate teemadega "Tervis ja ohutus" ning "Väärtused ja kõlblus". Ma ei hakkaks siin täpselt üles lugema teemasid, mis kas otse või kaude võimaldavad selle probleemi käsitlust. Usun, et põhimõtteliselt ollakse nõus, et tegu on probleemse valdkonnaga, mida käsitleda võiks, ainult konkreetsele tekstile tuginemine seda tehes ei ole ilmselt kõige mõistlikum.
Neljas küsimus: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on analüüsinud võõrkeelte õpikute vastavust õppekavale, nende kvaliteeti ning metoodilist järjepidevust? Kui seda pole tehtud, kas on selline plaan?" Nagu juba öeldud, meil on kavas täiendada põhikooli- ja gümnaasiumiseadust nii, et riigile langeb suurem vastutus nii õpikute koordineerimise kui ka järelevalve eest. Ma ei hakkaks enam peatuma sellel, mida ma sissejuhatuses ütlesin. Seni on seadusandja soovinud riigi rolli vähendada ning turu ja õpetaja rolli kasvatada, ilmselt seljataha jäänud nelja-aastane praktika annab alust siin teatud korrektiive teha ning nende ettepanekutega me ka kindlasti välja tuleme.
Viies küsimus: "Milliseid samme on ministeerium astunud ja plaanib astuda, et tõhustada õpikute sisu järelevalvet?" Nagu juba öeldud, meil on kavas panna seaduseelnõuga selgem vastutus õppekirjanduse olemasolu, kvaliteedi ja metoodilise asjakohasuse eest, samuti õppekirjanduse seire eest riigile, täpsemalt Haridus- ja Teadusministeeriumile. Selline plaan on kirjas hariduskorralduse kaasajastamise kavas. Põhiline meetod selleks on õppekirjanduse retsenseerimise süsteemi rangemaks muutmine. Praegugi peavad kirjastajad tellima retsensioonid, need retsensioonid on aga eri kvaliteediga nagu õpikudki. Kuid nende retsensioonide olemasolul riigi roll praktiliselt lõpeb.
Meil ei ole kavas taastada varasemat õppekirjanduse kinnitusmärgete süsteemi ehk siis kinnitada õpik koolis kasutamiseks, kuid on kavas uuendus, et riik määrab retsensentide ringi nn kolmandate retsensentide näol, kes vaatavad kirjastajate tellitud retsensioonid üle, keskendudes eelkõige õppematerjali ea- ja jõukohasusele, kuluefektiivsusele ning didaktilisele otstarbekusele. Nn kolmandal retsensendil on tuginedes kahe teise retsensendi arvamustele ja oma kompetentsile õigus pöörduda hinnangu saamiseks üleriigilise ainenõukogu poole ja kui ka see n-ö riiklik retsensent selle heaks kiidab, siis eeldatakse, et õpik on koolis kasutamiseks sobiv. Lisaks on edaspidi plaanis retsensentide nimed õppekirjanduses nähtaval kohal välja tuua, rõhutades sellega retsensentidegi vastutust õppematerjali teksti eest. Eelseisval finantsperioodil on plaanis kavandada ka riiklik programm õppekirjanduse autorite ja retsensentide pädevuse tõstmiseks. Eesmärk on koolitada neid koostama üha paremaid õpikuid ja neid mõistlikult retsenseerima. Niisugused on plaanid. Sellega ma lõpetaksin oma vastuse.

Suur tänu! Teile on ka hulk küsimusi. Palun, Yana Toom!

Austatud minister! Kuna ma olen üsna kogenud lapsevanem, siis ma tean, et see probleem on tegelikult väga vana. Kas te saaksite palun öelda, kuidas peaks praktilises elus toimuma see n-ö õpetaja kontroll või õpetaja kvaliteedikontroll? Okei, õpetaja avastab, et õpikus on viga või mingisugune väga küsitav väide, kuidas ta peaks edaspidi toimima? Ma toon teile ühe näite õpikust "Tšelovek i zdorovje". Venekeelses ja ma usun, ka eestikeelses õpikus on juba 15 aastat väidetud, et inimene saab elada ka ilma maksata. Ja selle õpiku järgi me õpime ja õpetame lapsi! Kuidas peaks õpetaja sellisel juhul käituma?

Nagu juba öeldud, poliitiline tahe siinsamas Riigikogu saalis on olnud selline, et õpetaja vastutab selle eest, mida tunnis tehakse, kuidas õpetatakse. Tema võib oma seisukohad-selgitused, ka kriitika õpikus toodu kohta välja öelda. Õpikus toodut võivad kritiseerida ka õpilased – tahame ju kriitilist mõtlemist süvendada jne. Nii et ma päris seda meelt ei ole, et meil peaks olema kõrge riiklik komisjon, n-ö ametkondlik kontroll, kes lööb õpikusse pitsati, et välistada lõplikult küsitavuste või suisa vigade esinemine. Ma arvan, et põhimõtteliselt on liberaalsem lähenemine põhjendatud, ehkki mulle tundub, nagu ma ka enne ütlesin, et võib-olla me oleme sellega liiga kaugele läinud ja mõneti peaks riigi kontroll siiski suurem olema, et ebakohti leida, nendele tähelepanu juhtida ja äärmisel juhul ka välistada ebasobivate õpikute kasutamine, seda kas või sellisel moel, et informeerida koole.
Nagu juba öeldud, õpikute kirjastamine ei ole valdkond, mida riik peaks litsentsima. Õpikuid võib kirjastada igaüks, võib sinna kirja panna ükskõik mida. Niisugune on meie liberaalne arusaam ja riikliku tsensuuri abil sellega kaasnevaid probleeme lahendada ei pea meie Haridus- ja Teadusministeeriumis mõistlikuks. Millised on need arvamused Riigikogus täna, neli aastat pärast selle seadusmuudatuse vastuvõtmist, on mul raske öelda, aga ma arvan, et päris riiklike õpikute juurde tagasi pöörduda ei ole otstarbekas.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Hea minister! Kas oskate öelda, milline on maailmapraktika õppekirjanduse koostamisel? Kas ka teistes riikides koostavad õpikuid koolidele eraettevõtted?

Mul on raske ammendavat vastust anda, aga on päris selge, et erakirjastajad on igal pool maailmas olemas. Küsimus ei ole võib-olla niivõrd selles, kas kirjastaja on eraõiguslik isik või avalik-õiguslik isik, kuivõrd selles, kas riik õpikuid formaalselt kinnitab ja annab loa neid koolis kasutada. Ma arvan, et riikliku kontrolli kaotamise soov on seotud, ütleme siis, niisuguse postsovetliku mõtlemisega. Me oleme taganenud arusaamisest, et eksisteerib riiklik tõde. Maailm on mitmepalgelisem. Elus tuleb teha valikuid, tuleb kriitiliselt mõelda, riiklikult kinnitatud õpik kannab päris selgelt ühte teist ideoloogiat. See on see, mille riik on tõeks kuulutanud. Kindlasti on riike, kelle praktika on teistsugune, kus õpikud kinnitatakse riikliku otsusega. Ja on riike, kus on õpikud n-ö vabaturul, kus neid ei kinnitata. Päris kindlasti tean ma seda kõrgkooliõpikute kohta. Ma arvan, et erinevalt minu Nõukogude-aegsetest õpikutest on need õpikud, mille järgi ma ise olen õpetanud, kõik ilma riikliku pitsatita ja need on tulnud üsna erinevatest riikidest. Nii et praktika on erinev ja küsimusele ühest vastust anda on raske.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Mul on teile pakkuda selles mõttes hea küsimus, et saate sellele vastata ühe või maksimaalselt kahe sõnaga. Objektiivsuse huvides kujutame ette, et õpik, mis on selle arupärimise aluseks, ei ole vene keele õpik eesti gümnaasiumi jaoks, vaid eesti keele õpik vene gümnaasiumi jaoks ja seal on juttu Kesk- või Lääne-Eestist ning teemaks on sellised pahed nagu politsei peksmine, joomine jne. Küsimus ongi selline, millele saab hästi lühidalt vastata: mis hinde te paneksite skaalal 1- kuni 5+?

Ma ütlesin juba, et selle õpiku sellele tekstile paneksin ma halva hinde. Ja päris kindlasti ei tohi hinnang sõltuda sellest, kas on tegemist vene keele õpikuga eesti koolidele või eesti keele õpikuga vene koolidele. Kohatu ja tasakaalust väljas sisu on ühtemoodi taunitav mõlemal juhul.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud minister! Te rääkisite retsenseerimisest. Nagu te teate, sellel konkreetsel õpikul olid retsensendid ja tulemus on selline, nagu praegu on. Aga kuidas te hindate, võib-olla on just see metoodiline osa nõrgemaks jäänud? Ma ei pea konkreetsel juhul silmas mitte keeleõppe metoodikat, vaid palju laiemat. Sest see õpik pole mitte ainult keeleõpik, see on midagi palju rohkemat ja vaat selle rohkema kohta ma küsingi. Kas see puudub või on seda liiga palju?

Metoodikad ... Mul oleks raske nõustuda arvamusega, et metoodiliselt on õpikutega lood halvad. Muidugi meil on paremaid õpikuid ja on halvemaid õpikuid ning kindlasti saab alati paremini, aga arvata, et õppekirjandust puudutav metoodika on kehvemaks läinud – selle väitega ma nõustuda ei taha. Meil on üsna silmapaistvaid õpikukirjutajaid ning päris head tööd õppemetoodilise materjali edendamisel tehakse kõrgkoolides ja seda teevad ka õpetajad-metoodikud. Päris negatiivset hinnangut ma sellele tegevusele anda ei söanda. Aga nagu juba öeldud, annab alati paremini teha ja põhimõtteline valikukoht on ikkagi üsna selge: kas me tahame taastada riiklikku eelkontrolli, õpikute lubamist-keelamist, või leiame mingisuguse pehmema meetodi, mis vastutust õpetajalt ära ei võtaks, aga takistaks samal ajal nõrgemate õpikute koolidesse jõudmist.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Ütlesite, et haridusministeerium andis õpikute koostamise ja nende kvaliteedi jälgimise ülesande neli aastat tagasi ära. Teate, seda öeldes kõlas teie hääles justkui nostalgiline noot. Ma ei tea, võib-olla see vaid tundus mulle. Aga minu küsimus on selline. Kas teil kui ministril on ülevaade, kui suur see meeskond on Eestis, kes tegeleb õpikute koostamisega? Või ei peaks teie ministeerium üldse selle vastu huvi tundma?

Kõigepealt sellest nostalgilisest noodist. Kõrgeauline Riigikogu võttis selle ülesande Haridus- ja Teadusministeeriumilt ära. Ma tean, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikud nägid juba toona probleeme ette. Samas ma väljendasin ennast, loodan, piisavalt selgelt. Ma arvan, et riigil peaks olema suurem vastutus õpikute olemasolu eest. Ma rõhutan: praegu ei pea haridusministeerium muretsema selle pärast, kas õpikud üldse olemas on või ei ole. Niisugust kohustust seadus täidesaatvale võimule ei pane. Seda ma pean lubamatuks. Me teame, et avalikkuses on kurdetud selle üle, et teatud õpikuid ei ole õigeks ajaks, ja ma arvan, et Haridus- ja Teadusministeerium peaks õpikute olemasolu ja kättesaadavuse eest vastutama.
Mis puutub kvaliteeti, siis selles osas on olukord veidi vastuolulisem, nagu ma püüdsin selgitada. Riiklike lubade süsteemi taastada ei tahaks, selle asemel soovime tugevdada retsensentide süsteemi. Õpikute kirjutajaid on pigem sadu kui kümneid. Nad on erineva tasemega ning Haridus- ja Teadusministeerium ei koordineeri õpikukirjutajate tegevust vähimalgi määral. Ma rõhutasin ka seda, et meil on plaanis järgmisel eelarveperioodil 2014–2020 kavandada üks niisugune meede, mis oleks suunatud õpikukirjutajate ja retsensentide koolitamisele. Siiski rõhutan veel kord üle, et Eestis valitseb praegu teistsugune arusaamine kui totalitaarses riigis. Meil ei ole riigi tõde. Me püüame ka koolis toimuvat korraldada avatud ja kriitilisele mõtlemisele tuginevas keskkonnas, et õpetaja ja õpilased õpiksid erinevaid lähenemisi kaaluma ja suhtuma kriitiliseltki tekstidesse, mida koolis käsitletakse, selle asemel et õppida n-ö piibli käske sõna-sõnalt pähe. Niisugune lähenemine on minu arvates põhimõtteliselt õige, aga ilmselt on tasakaalupunkt natuke paigast nihkunud.

Aitäh! Palun, Lauri Luik!

Lugupeetud minister! Minu küsimus on õpikute ja muude õppevahendite ostmiseks vajaliku raha kohta. Teatavasti siiamaani on omavalitsustel sellest rahast jagunud vaid õpikute ostmiseks, muud õppevahendid on jäänud ostmata, kuna lihtsalt raha pole. Kas tulevikus on plaane neid summasid suurendada?

Päris kindlasti summad kasvavad. Muutub riik rikkamaks, kasvab meie majandus ja tänu sellele tuleb ka haridusse rohkem raha. Tõsi, praegu on meil prioriteediks üsna arusaadavalt õpetajate palgad, aga küllap tasapisi jõutakse ka teiste prioriteetideni. Õpetajate palga küsimust me võtame ministeeriumis äärmiselt tõsiselt. Olen sügavalt veendunud, et õpetajate palga tõus peab olema prioriteet ja praktikas ei tähenda prioriteet mitte midagi muud, kui et kõigepealt lahendatakse ära prioriteetsed küsimused ja siis teised, mis on samuti hädavajalikud, aga siiski konkreetsel hetkel mitte esmatähtsad.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Lugupeetud härra minister! Kahekümne aasta jooksul me oleme eraldanud miljoneid eurosid integratsiooniprotsessi läbiviimiseks. Samas integratsiooni monitooringud näitavad kahjuks endiselt, et eestlaste ja venelaste suhted on küllaltki pingelised. Omavahel ei suhelda ja ei ole tuttavaid eri kogukondades. Kas te ei arva, et sellised õpikud ongi üheks põhjuseks? Kui lapsele koolis sisendatakse, et venelased, üldse mitte-eestlased on narkomaanid ja pätid, kui me tihti kuuleme ka mitmesugustest meediakanalitest, et ühe või teise kuriteo on toime pannud vene nimega inimene, siis nende väikeste killukeste põhjal ongi täiskasvanud eestlasel tekkinud kuvand, et venelastest tuleb eemale hoida. Mis on teie arvamus?

Kõigepealt sellest konkreetsest õpikust. Ma ei ole seda ise läbi lugenud, aga toodud tsitaatide põhjal jääb mulje, et selles ei ole narkomaanidest ja HIV-positiivsetest rääkides kuidagi osutatud nende inimeste rahvusele. Seda ma siit välja ei loe, see on teil kas juurde mõeldud või on teil siis tõepoolest võimalik viidata, kus täpselt on seda konkreetset teemat rahvuspõhiselt käsitletud.
Mis puutub integratsiooni, siis see on väga pikaajaline protsess ja ettekujutus, et see saab sündida ajavahemikul tänasest homseni või isegi ühe põlvkonna jooksul, on pehmelt öeldes utopistlik. Samas julgen arvata, et praegu on integratsioon Eesti Vabariigis suurem kui kümme aastat tagasi, palju suurem kui 20 aastat tagasi ja olen üsna veendunud, et 10–20 aasta pärast on integratsioon veel kaugemale jõudnud. Ma arvan, et rahulikult sellesse teemasse suhtudes on tulemused kergemad tulema, kui selle teema ümber kirgi õhutades, just nagu kõik oleks valesti ja midagi ei oleks tehtud.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Austatud minister! Te ütlesite, et õpikuid võib kirjastada ükskõik kes ja ükskõik kes võib ükskõik mida ka õpikutesse sisse kirjutada ja on vaid õpetaja valik, kuidas ta õpiku sisu õpilastele edasi annab. Õpetajad tellivad meil õpikuid tihti veel enne, kui nad on näinud, mis õpikus üldse sees on. Kuidas siis õpetaja peab käituma, kui näiteks üks peatükk ei sobi õpilastele edasiandmiseks ning ka järgmine peatükk ei sobi? See tekitab ju õpetajatele palju lisakoormust, sest nad peavad teema ikkagi õpilastele selgeks tegema. Ütlesite, et kogu selle asja eest lõpuks vastutab ikkagi õpetaja. Minu küsimus on: milles seisneb see õpetaja vastutus?

Milles seisneb õpetaja vastutus? Õpetaja vastutus seisneb selles, et see, mida koolis õpetatakse, vastaks riiklikule õppekavale ja selles püstitatud eesmärkidele, oleks selles mõttes eesmärgipärane. Ja kui ta seda ei tee ja selle kohta on etteheiteid kellel iganes – lastel või lastevanematel, hoolekogul, kolleegidel, kooli juhtkonnal –, siis on meetodid selle küsimuse käsitlemiseks olemas. Nii nagu need on igas asutuses, on need  ka haridusasutustes.
Aga ma tajun nendes kõikides küsimustes teatud ihalust riikliku tõe järele ja see teeb mind ettevaatlikuks. Ma tean seda, et vabaduse andmine õpetajale või arstile, autojuhile või mis tahes teise eriala töötajale on mõnes mõttes kahe teraga mõõk. Me peame inimesi usaldama ja peame aru saama, et sellise vabadusega kaasneb ka suurem võimalus vigu teha. Aga lõppkokkuvõttes ma siiski usun, et õpetajate koolitus ja täienduskoolitus võimaldavad meil ette valmistada niisuguseid pedagooge, kes sääraste probleemidega toime tulevad ka tänapäeva mitmekesises maailmas, kus ühteainust parteilist või riiklikku tõde ei ole enam. Nii et veel kord: ma ei saa toetada lähenemist, et kõik peaks olema allutatud riiklike käskude ja keeldude süsteemile.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud minister! Ühtepidi, loomulikult, eks me kõik ju mõistame, et korraldada õpikute väljaandmist ainult tsentraalselt on äärmiselt keeruline ja kas me tahamegi seda. Aga teistpidi me ju objektiivselt maksame õpikud riigieelarvest kinni. Nii peaks maksumaksjal olema kindlus, et miski, mida tema raha eest tellitakse, on sisuliselt hea. Tean, et teil on plaanis mitmeid asju selles vallas ümber korraldada. Kas e-õpikud, näiteks keeleõppes, on teie arvates tulevikus paberõpikute elektroonilised versioonid või on need midagi täiesti uut? Ja mis alustel neid on plaanitud?

Eks e-õpikud on omaette suur teema ja selle juurde tuleks spetsiaalselt tagasi tulla. Loomulikult on üks hea e-õpik palju enamat kui PDF-fail või mõni muu fail, mida õpiku trükkimiseks on kasutatud. Aga ärme oleme siiski ülearu kriitilised nende PDF-failide suhtes. Kui need failid oleksid vabalt kättesaadavad, siis küllap oleks ka nende kasutajaid. Aga tõeliselt hea multimeedia võimalusi kasutav interaktiivne e-õpik on kindlasti kordades parem kui üks trükifail. Muidugi, üks väga-väga hea interaktiivne multimeedia võimalusi kasutav õpik on ka üks väga-väga-väga kallis asi. Kui me natuke vaatame, kuhu maailmas e-õpikud liiguvad, siis me näeme, et heade e-õpikute väljatöötamine maksab miljoneid, kui mitte kümneid miljoneid eurosid. Väga tõsine väljakutse väikeriigile saabki olema, kas me suudame sellega kaasas käia. Ja kui ei suuda, siis mida teha? Kas me jätame oma lapsed nendest metodoloogiliselt ja sisuliselt toredatest, interaktiivsetest ja meeldivatest õpikutest ilma, sest need ei ole meie oma õpikud ja meie emakeeles, või kasutame neid? Ja kui me kasutame neid, siis kuidas? Kas tõlgime ära? Terve rida probleeme, millega me natuke oleme kokku puutunud tarkvara kasutamisel haridusasutustes. Kuigi me sooviksime ilmselt, et kasutataks ainult eestikeelset tarkvara, tuleb vist tunnistada, et see mitte 100% nii ei ole juba praeguses koolis. Seaduse jõuga kohustada või keelata teiskeelse õppevara kasutamist Eesti koolides ilmselt ei oleks väga tulemuslik. Siin tuleb väga targasti talitada ja selle teemaga väga sisuliselt tegeleda.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Me alustame läbirääkimisi. Kas Mihhail Stalnuhhin on nõus, et Yana Toom kui arupärimise esitaja ja tänane sünnipäevalaps alustab läbirääkimisi? Selge! Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, Yana! Lugupeetud kolleegid! Mulle tuli meelde, kuidas 1990. aastate alguses, aastal 1993 või 1994 ilmus üks eesti keele õpik, mille aluseks oli šokiteraapia. Kõik persoonid selles raamatus olid negatiivsed, kõik olid ülimalt vastikud, oli ka vastav sõnavara jne. Tollal astusid selle õpiku vastu välja eesti keele õpetajate liit ja mitmed teised ühiskondlikud organisatsioonid. Selle õpiku kohta tehti väga palju massiivset kriitikat. Miks? Nimelt sellepärast, et isegi kui pole nimetatud konkreetset rahvust, on lood nii, et kui teisest rahvusest inimene, näiteks venelane õpib selle õpiku järgi eesti keelt, siis seondub tema jaoks see keel, mida talle selles õpikus õpetatakse, eestlastega. Selleks ei ole vaja kogu aeg märkida, et tegemist on eestlastega või et tegemist ei ole eestlastega.
Täpselt sama lugu on õpikuga, mis ajendas selle arupärimise. Selle autoritele võib välja pakkuda, et nad seda temaatikat laiendaksid. Et kui juba narkomaania, alkoholism, suitsetamine, meditsiinilised probleemid seal jutuks on, siis võiks sinna lisada veel prostitutsiooni, mingid pangaröövid ja vanglakombed. Sellest kõigest võiks ju kirjutada, oleks veel pullim, oleks veel kihvtim. Ja pärast seda satume sellisesse olukorda, nagu sattus meie fraktsioon tänavu kevadel Tartus. Meil oli fraktsiooni väljasõit ja mina sattusin koos mõne kolleegiga Miina Härma Gümnaasiumi. Mulle tehti ettepanek selgitada lastele, miks on vene keelt vaja õppida. Põhjendati, et lausa võimatu on neile seda selgeks teha, mingi argumentatsioon ei tööta.
Vaat sellised õpikud, mis seostavad vene keele igasuguste pahedega, kutsuvadki inimestes esile sisemise protesti. Võiks muidugi ka eksperimendi korraldada, miks mitte! Kui härra minister ei nõustunud mitte kuidagi panema sellele õpikule hinnet, äkki tõlgiks selle eesti keelde? See on ju täiesti võimalik, kasutaks äkki seda eesti keele õpetamisel vene koolides. Huvitav, milline oleks reaktsioon? Kas siis ka räägitaks meile vabast turust ja posttotalitaarsest ühiskonnast, kus on kõik vabad ja igaühel võib oma arvamus olla? Täitsa huvitav oleks. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Yana Toomi!

Lugupeetud proua eesistuja! Tegelikult ma ei plaaninud sõna võtta, aga lihtsalt mõned märkused.
Esiteks jätkaksin veidi teemal, millest rääkis kolleeg Stalnuhhin. Vähe sellest, et see on vene keele õpik. Tegemist on Ida-Virumaaga ja me kõik väga hästi teame, mitu protsenti mis rahvusest inimesi seal elab. Sellest, et teema on väga tõsine, annab märku ka see, et täna hommikul olid kõik vene meediakanalid ootel ja ärevil, et nüüd Aaviksoo lõpuks räägib meile, milles asi. Nii et väga lihtne see teema ei ole!
Aga jätan praegu selle lõimumisdimensiooni kõrvale ja tulen küsimuse juurde, kes üldse kontrollib meil õpikute sisu. Ma olen teiega nõus, härra minister, et riiklikku tõde ei peaks õpikutes olema, kuigi see seal on. Kui me võtame kurikuulsa Mart Laari ajalooõpiku või siis mis iganes ühiskonnaõpetuse õpiku, seal on riiklik tõde sees ja see on tegelikult igati normaalne.
Aga ma räägin jällegi lapsevanemana sellest, et ma olen olnud sunnitud aastate jooksul teostama kodust tsensuuri ja kontrollima mitte seda, kuidas on mu lapsed hakkama saanud kooliülesannetega, vaid seda, mis on õpikutes kirjutatud. Ja uskuge mind, kui ma leidsin, et raskuskiirendus on 10, mitte 9,8 m/s², siis ma hakkasin usinalt otsima, mida öeldakse pii kohta, ja olin väga õnnelik, kui leidsin, et pii on siiski 3,14, mitte lihtsalt 3. Kui ma loen matemaatikaõpikust, et kirbud lendasid üks kaks meetrit ja teine neli meetrit – ma palun vabandust, see, et kirbud ei lenda, ei ole riiklik tõde, see on bioloogiline fakt.
See süsteem ei toimi, saate aru! Ma olen sellega ise kokku puutunud arvukatel lastevanemate koosolekutel. Võtame kas või sellesama kurikuulsa Harri Jänese õpiku ja loeme sealt pika peatüki "Možno žit i rabotat bez petšeni". Pole võimalik, saage aru! Kui me asja vanematega arutame, siis tuleb välja, et me ei saa sellest õpikust loobuda, kuna, esiteks, turg on väga väike, konkurents reaalselt ei toimi, õpikud on väga kallid ja kui me loobume sellest õpikust, siis peame ostma millegi teise asemele. Väga tore, et meie laste õpetaja kogemata oli kursis sellega, et ilma maksata elada ei saa. Aga vaat matemaatikaõpetaja, kes pole kirpu kunagi oma elus näinud, arvaski, et kirbud lendavad!
Selles on probleem ja ma väga loodan, et eelnõu, mis lõpuks siia saali jõuab, lahendab ka need "väiksed" mured. Iga lapsevanem ei saa luubiga laua taga istuda ja kontrollida, mida kõike riiklikku ja mitteriiklikku, tõde ja valet meie õpikud sisaldavad.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Rohkem kõnesoove ei ole. Esimene arupärimine on ammendunud.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Lauri Laasi, Heimar Lengi, Yana Toomi, Marika Tuus-Lauli ja Viktor Vassiljevi 30. augustil 2012 esitatud arupärimine Eesti kodanike kuritegude kohta välisriigis justiitsminister Kristen Michalile. Palun Riigikogu liikmete nimel kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Tänavu 30. augustil andsime koos kolleegidega üle arupärimise justiitsminister Kristen Michalile. See puudutab Eesti kodanike kuritegusid välisriigis. Nimelt jõudis 15. augustil Eesti avalikkuseni eri meediakanalite vahendusel uudis, milles kirjeldati, kuidas Moskva Panga endine president saatis Venemaa prokuratuurile palve uurida informatsiooni, et pank andis altkäemaksu Eesti kaitsepolitsei endisele ametnikule Indrek Põdrale. Kirjutisest ilmnes, et Indrek Põder võib olla lisaks nendele kuritegudele, mille eest ta praegu karistust kannab, pannud toime veel samalaadseid tegusid.
Kui ilmnevad kuriteotunnused, on prokuratuuril kohustus algatada kriminaalasi, seda kinnitab ka prokuratuuri praktika. Kuigi kuriteoteadet ei ole konkreetsel juhul esitatud, on prokuratuuril kohustus lähtuda ka avalikest allikatest nähtuvatele kuriteokahtlustele ning alustada menetlust. Kahjuks puuduvad meil andmed selle kohta, kuidas on prokuratuur reageerinud esitatud süüdistustele, et Eesti Vabariigi kõrge ametnik on võtnud välismaal altkäemaksu. See sissejuhatus on suhteliselt ühe loo keskne, aga kaks arupärimises esitatud küsimust on veidi laiemad ja ootavad ka laiemat vastamist. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli vastama justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kuus Riigikogu liiget on esitanud 30. augustil arupärimise, mida Priit Toobal siin tutvustas. Ma alustan sellisest üldisest kommentaarist, seejärel loen ette küsimused ja vastan neile.
Üldiseks kommentaariks tuleb öelda seda, et rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükis. Rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile, riikide vastastikust abi kriminaalasjades, välisriigi kohtuotsuse täitmist, alustatud kriminaalmenetluse ülevõtmist ja üleandmist, koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Eurojustiga ning loovutamist Euroopa Liidu riigile. Kui arupärijaid huvitavad Eesti kodaniku välismaal toime pandud kuriteod, siis tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku § 435 lõikest 3 tuleb Riigiprokuratuuri teavitada siis, kui Eesti karistusseadustikku kohaldatakse väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toime pandud kuriteo suhtes. Teavitusest tulenevalt alustab Riigiprokuratuur kriminaalmenetlust või kontrollib kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust ja põhjendatust.
Nüüd aga vastan teie esitatud küsimustele. Esimene küsimus: "Kas Teile on teada, milline on tavapärane praktika juhtumite korral, kus Eestis kuriteos süüdi mõistetud isikut uuritakse kuriteo kahtluses ka välismaal?" Tuleb tunnistada, et küsimusest on mõnevõrra keeruline aru saada. Vastus sõltub sellest, kas isik on pannud toime kuriteo Eestis või välismaal, mis välisriigiga on tegu ja mis konventsioonidega too välisriik on ühinenud, kas isik on mõistetud Eestis süüdi sama teo või mingi muu teo eest. Näiteks kui Eesti Vabariigi kodanikku on sama teo eest Eestis juba karistatud, siis ei ole võimalik uut kriminaalmenetlust tema suhtes alustada tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punktist 1, mis ütleb, et kriminaalmenetlust ei alustata, kui puudub kriminaalmenetluse alus. Kui Eesti Vabariigi kodanik, kes pani Venemaal kuriteo toime, on karistatud Eestis mingi muu teo eest, siis pole sel karistusel koostöö seisukohalt mingit tähtsust.
Juhtumid, millal prokuratuur saab Eesti Vabariigi kodaniku poolt näiteks Venemaal toime pandud kuriteo suhtes kriminaalmenetlust alustada, on määratletud karistusseadustiku §-des 6–9, mis sätestavad karistusseaduse ruumilise kehtivuse, karistusseaduse isikulise kehtivuse, karistusseaduse kehtivuse teo kohta jms. Võimalik on väljendada välisriigile soovi võtta seal alustatud menetlus Eestisse edasiseks menetlemiseks üle. Seda eeskätt juhul, kui tegu on välisriigiga, millele Eesti oma kodanikke välja ei anna, näiteks Venemaaga. Võib teha ühise uurimisgrupi, kui mõlemad osapooled alluvad asjaomasele rahvusvahelisele instrumendile – seda Euroopa Liidu sees – ja võib suhelda ka õigusabitaotlusi kasutades, kui selleks on vajadus. Eeldus on see, et kui välisriik vajab oma kohtueelses menetluses abi, siis pöördub ta selle palvega Eesti poole. Kui ühised uurimisgrupid kõrvale jätta, siis üldiselt on ühe kuriteo puhul kriminaalmenetlus ikka vaid ühes riigis ja dubleerimist ei toimu, välja arvatud siis, kui Eestis toimuv menetlus mingil olulisel viisil välisriigi menetlusele abiks ei ole. Igal juhul on tähtis üldpõhimõte, et kohtumenetlus toimub ühes riigis.
Teine küsimus: "Kas Eesti õiguskaitseorganid teevad sarnaste juhtumite korral koostööd Vene Föderatsiooni õiguskaitseorganitega?" Õigusalast koostööd Venemaaga tehakse mitmesuguste juhtumite korral, nii nagu seda näevad ette kahepoolne leping ja kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsioon. Õigusabitaotlusi vahetatakse ja täidetakse, kui selleks on vajadus ja alus. Põhimõte on, et kui välisriigile on esitatud kuriteoteade ja tegu on toime pandud välisriigis, siis võtab seisukoha ka riik, kellele esimesena kuriteoteade esitati. Kriminaalmenetluse ülevõtmise Euroopa konventsiooni artikli 30 kohaselt on nii, et kui lepinguosaline riik saab enne menetluse alustamist või menetluse jooksul teada, et teises riigis menetletakse sama isiku kuritegu, siis otsustatakse menetlus lõpetada, peatada või üle anda teisele riigile. Seega ei tohi selle põhimõtte kohaselt topeltmenetlust toimuda.
Kõnealusel juhul on pädev avaldust kontrollima Venemaa, kes sai avalduse. Kui Venemaa ei pea vajalikuks ise kuriteoteadet läbi vaadata või sellest selgub, et tegu võis olla toime pandud Eestis, siis on õigus saata avaldus seisukoha võtmiseks Eestile. Ütlen ka üldisest statistikast paar arvu: 2011. aastal saatis Riigiprokuratuur Venemaale 18 sellist taotlust, tänavu on saatnud 13 taotlust. Venemaalt saabus 2011. aastal Eestisse 38 niisugust taotlust ja tänavu on saabunud 20.
Kolmas küsimus: "Kas prokuratuur on alustanud nende faktide osas kriminaalmenetlust, mis puudutab Indrek Põdra juhtumit. Kui ei ole, siis millistel põhjustel?" Riigiprokuratuur ei ole alustanud kriminaalmenetlust. Arupärijad ei ole viidanud, milliste konkreetsete meediakanalite uudistele nad tuginevad. Kui aga lugeda 15. augustil 2012 ajalehes Postimees ilmunud artiklit "Moskva Panga ekspresident palus uurida altkäemaksukahtlusi", siis on näha, et kellelgi ei ole kahtlusi mõne täiendava Indrek Põderi toime pandud kuriteo suhtes. Kõne all on juba Harju Maakohtu otsuses nimetatud kuriteoepisood, milles Indrek Põderit süüdistati altkäemaksu saamises seoses Moskva Pangaga. Otsus on tehtud 26. aprillil 2012, selle number on 1-12-3980/12 ja see on kõigile avalikult kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas. Indrek Põder on juba kohtus süüdi mõistetud ja kannab karistust, seetõttu ei ole tema osas midagi täiendavalt uurida. See on välistatud kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punktiga 5, mis ütleb, et kriminaalmenetlust ei alustata, kui samas süüdistuses on isiku suhtes jõustunud kohtulahend. Ülalviidatud ajaleheartiklist saab välja lugeda seda, et Moskva Panga ekspresidenti huvitab see, kuidas Venemaal liikus altkäemaksuraha, millega seotud kuritegudes on Eestis juba isik süüdi mõistetud. Soovitakse teada, kas Moskva Pank oli sellest teadlik. Mingitest täiendavatest faktidest artiklis juttu ei ole.
Neljas küsimus: "Kas vastab tõele, et Põdraga seotud kohtumenetluses sõlmiti prokuratuuriga kokkulepe teatud prominentsete isikute kaitseks?" Mingisuguseid kokkuleppeid teatud prominentsete isikute kaitseks ei ole minu teada sõlmitud. Kolmandale küsimusele vastates ma ka juba viitasin sellele, et Harju Maakohtu 26. aprilli otsus – selle numbri ma ütlesin – on avalikult kõigile kättesaadav ning arupärijatel on võimalik ise vaadata, milles kokku lepiti.

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Reformierakondlasena teate kindlasti pankurite kombeid ja tavasid ning justiitsministrina tunnete vist hästi selliseid mehi nagu Põder. Pealekauba olete veel lugenud seda kohtuotsust, mille number mitut sidekriipsu sisaldab. Võib-olla on see naiivne küsimus, aga kas Põder esindas Moskva Panga huvisid Eestis või pigem Moskva Pank töötas Venemaal Põdra mingi filiaalina?

Ma julgen öelda, et kaks teie sissejuhatuse alguses kõlanud lauset olid sisult vildakad. Kohtuotsusega, mille numbri ma tõesti ütlesin, on vabad tutvuma kõik, kellele see otsus huvi pakub. See on avalik. Sama soovitan ka teile.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Hea minister! Küsin neljanda küsimuse kohta arupärimises. Ning küsin veidi täpsemalt: kas teile on teada, kas selles Indrek Põdra juhtumi kohtumenetluses andis ütlusi ja tunnistusi ka riigi peaprokurör Norman Aas?

Ei ole teada. Aga veel kord: kohtuotsus on avalik ja sellega võivad kõik tutvuda.

Esinejale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Teine arupärimine on ammendunud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi ja Tarmo Tamme 19. septembril 2012 esitatud arupärimine siseturvalisuse kohta (nr 189) siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun arupärijate nimel kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud minister! Käesoleva aasta 19. septembril esitasin koos terve rea Keskerakonna fraktsiooni kolleegidega siseminister Ken-Marti Vaherile arupärimise, mis puudutab siseturvalisust. Ajal, mil Siseministeeriumi energia näib olevat suunatud Sisekaitseakadeemia kolimisele Tallinnast Ida-Virumaale, on jäetud tähelepanuta riigi siseturvalisus. Politseiametnikud tõdevad, et peamiselt ressursside puudumise tõttu on vähenenud kogukonnapõhine politseitöö, viidatud on ka tõsistele puudustele juhtimises. Näiteks jälgitakse ülima täpsusega kütuselimiitidest kinnipidamist, mis aga tähendab minimaalset patrullimise võimalust.
6. septembri Maaleht tõi lugejateni elulise loo, mis kirjeldab Türi elanike hirmu pätikampade ees. Kohalikud elanikud kardavad väljas liikuda, politseile ei julgeta avaldusi kirjutada ning kohalikku politseid süüdistatakse koostöö tegemises kriminaalse taustaga inimestega.
15. septembri Vikerraadio saates "Rahva teenrid" viitas ajakirjanik Rasmus Kagge väga tõsistele probleemidele sisejulgeolekus. Samasugustest probleemidest olime harjunud kuulma 1990. aastate alguses, ajal, mil meie õigusruum ja Eesti riik olid oma arengu alguses. Maalehe ja Vikerraadio infost tuleb välja, et politsei keeldub avaldusi vastu võtmast, patrullidele antakse peksa, kohalik kriminaalpolitsei ülem on mees, kelle poeg on toime pannud narkokuritegusid, autosid pannakse põlema ja kodusid pekstakse kurikatega puruks.
Ajakirjanikud on andnud väga valusa hinnangu politsei juhtimisele ning viidanud fundamentaalsetele puudustele sisejulgeoleku tagamisel, mis ei sea ohtu mitte ainult Eesti elanike turvatunde, vaid ka nende elu ja tervise. Paratamatult tõstatab see küsimuse, mis toimub Eesti siseturvalisuse ja Eesti politseiga. Kas selles valdkonnas on toimunud taandareng? Lisaks võib siia juurde tuua veel n-ö Viljandi juhtumi politsei peksmise kohta. Seoses selle kõigega oleme esitanud ministrile kokku viis küsimust ja nüüd ootame hea meelega ministri vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Tänan arupärimise eest! Vastan esimesele küsimusele: "Kuidas Teie siseministrina ajakirjanduses ilmunud väiteid kommenteerite?" Avalikkuses esitatud väiteid tuleb võtta tõsiselt, eriti kui need on kaetud faktidega, on argumenteeritud ja ratsionaalsed. Samas on turvalisusega seonduv tihti seotud ka emotsioonidega, sest turvatunne kui selline pole mitte ratsionaalne, vaid paljuski emotsionaalne kategooria. Ent jah, üksikjuhtumid võivad tuua esile probleemid, mis võiksid vajada laiemat sekkumist kas konkreetse asutuse siseselt, täidesaatjate poolt või ka seadusandja poolt.
Konkreetselt arupärimises viidatud Türi linnas aset leidnud mõrvajuhtumist tuleb politseil kindlasti teha oma selgeid järeldusi. Siseministeeriumi valitsemisala ja politsei prioriteet on inimkaotuste ärahoidmine. Ka tolle juhtumi puhul selgitatakse välja, mida oleks saanud politsei teha, et seda traagilist juhtumit ära hoida. Samas tuleb esile tuua politsei kiiret ja asjakohast tegutsemist – nimetatud mõrv pandi toime esmaspäeva keskpäeval ja sama päeva õhtuks oli teos kahtlustatav tabatud. Aga välja tuleb kindlasti selgitada, kas oleks saanud seda juhtumit ära hoida ja kuidas üldse tegutseda, kui tegu on säärase eri grupeeringute vahelise arveteklaarimisega.
Mis puutub nn Viljandi juhtumisse, siis iga rünne politseiametniku vastu on kahtlemata lubamatu käitumine, mida tuleb käsitada ründena Eesti riigi vastu. Me ei tohi lasta tekkida olukorral, kus seda võetakse loomuliku käitumisena. Paraku tuleb välja, et meie ühiskonnas selliseid isikuid siiski leidub. Oluline on, et politsei selle juhtumi alusel analüüsiks, kuidas politseiametnikud ennast tulevikus sellistes situatsioonides taktikaliselt paremini kaitsta saaksid. Teine asi aga on anda sellele käitumisele karistusõiguslik hinnang, millest räägin pisut edaspidi.
Arupärimises kirjeldatud juhtumid näitavad, et meil on vaja tugevat ja keskset väga kompetentselt juhitud üksust, et organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses edukas olla. Siseministrina liigun just selles suunas. 2012. aasta alguses lõime taastatud keskkriminaalpolitseis keskse kriminaaltulu üksuse just selleks, et viia kriminaaltulu jälitamine uuele tasemele. Me suurendasime kriminaaltulule keskendunud ametnike arvu kolmekordseks ja selle üksuse tegevuseks on eraldatud ka märkimisväärne hulk raha: üle 200 000 euro. Lisaks loodi keskkriminaalpolitseis selle aasta alguses keskne korruptsioonivastane üksus, mille ülesanne on korruptsiooni uurimine eelkõige 220 omavalitsuses.
Selleks aastaks kokku on kriminaalpolitsei menetlusvõimekuse tõstmiseks eraldatud ca 1,5 miljonit eurot ning  täiendavate erivahendite ostuks ja kriminaalluureks 315 000 eurot. Need on konkreetsed sammud, mis näitavad, et võitlus raske kuritegevusega on meie selge prioriteet ja on olemas tahe muuta kriminaalpolitseid üha tugevamaks.
Mis puutub arupärimistes viidatud kuriteoteadetele mittereageerimisse, siis riigil on kohustus toimetada kriminaalmenetlust kuriteotunnuste ilmnemisel ja seda ka tehakse. On tuvastatud üksikjuhtumeid, mil politsei ei ole kuriteoteatele reageerinud kriminaalmenetluse alustamisega. Nende juhtumite tagamaade uurimiseks viiakse alati läbi teenistuslik juurdlus.
Olen ka varem siin saalis pidanud vastama küsimusele politseisõidukite kütusenormide kohta. Sellele saan endiselt vastata, et kütusekulu piirangut kui sellist ei ole. Kõik patrullid alustavad tööpäeva täispaakidega, see on neil kohustus. Kütusega seonduv on Politsei- ja Piirivalveameti sisene töökorralduslik teema. Püütakse tagada, et tehtud kulud oleks põhjendatud, see on juhtivtöötajatel erinevate korrakaitseliste tegevuste planeerimisel kalkulatsioonide aluseks. Politsei- ja Piirivalveameti prefektuurid juhinduvad kütuse pideva kallinemise tingimustes põhimõttest, et väljakutsed peavad olema selgelt teenindatud ja avalik kord tagatud, muu tegevus kavandatakse analüüsipõhiselt. Ükski väljakutse, mis vajab politsei operatiivset sekkumist, ei jää reageeringuta. Küll aga tuleb politsei juhtimiskeskuses selgelt täpsustada väljakutse tõesus ja iseloom – selle alusel hinnatakse sündmuse lahendamise ja ressursi vajadust. Järgmiseks aastaks on ette nähtud majanduskulude kasv elutähtsate teenuste tagamiseks, parlament hakkab seda ettepanekut menetlema 2013. aasta eelarve arutelu käigus.
Teine küsimus: "Milline on tegevuskava, et politseinike vastu suunatud vägivald saaks karmimalt karistatud ning politsei autoriteet ja avalik kord oleksid tagatud ka väikestes maakohtades?" Alustaksin hinnanguga, et Eesti politsei on viimase aastakümne jooksul teinud läbi märkimisväärse arengu ja seda ei pea kindlasti mitte keegi häbenema. Me oleme piisavalt tugevad, et astuda vastu ka Viljandi-taolistele juhtumitele. Minu hinnang sellistele vastuhakkudele, sellistele vägivaldsetele rünnetele, nagu see oli Viljandis, on see, et need väärivad ranget ja põhjalikku analüüsi. Sanktsioonid selliste tegude eest peavad mõjuma ennetavalt ja hoiatavalt, mis tähendaks ka signaali politseinikele, et riik neid kaitseb. Tänane karistusseadustik näeb selliste tegude eest ette kinnipidamise kuni viis aastat. Oluline on märkida, et tegu oli rünnakuga riigivõimu autoriteedi vastu. Riik peab tagama ja saab tagada kõikide isikute põhiõiguste ja vabaduste realiseerimise oma autoriteediga, mis hõlmab ka kohustuslikke korraldusi isikute suhtes, kes oma käitumisega õiguskorda rikuvad. Karistusseadustiku 274. paragrahv peab tagama rahva usalduse, et riigivõimu autoriteet ja norm kehtivad, ning selle kaudu kõikide inimeste kindlustunde riigi kui terviku toimimise suhtes. Võrdluseks võib tuua, et karistusseadustikus on kehalise väärkohtlemise süüteo eest ette nähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Vägivallategu konkreetselt võimuesindaja vastu on selgelt rangemat karistust vääriv tegu, mille eest ongi ette nähtud rahaline karistus või kuni viis aastat vangistust. Karistusseadustiku § 435 sätestab karistatavuse tegevteenistuses oleva kaitseväelase suhtes vägivalla eest, mille sanktsiooniks on 4–12 aastat vangistust. Isiklikult arvan, et me võiksime muuta rangemaks karistusseadustiku §-s 274  sätestatud karistuse politseiametnikuvastase vägivalla kasutamise eest, sõnastada selle karistatava teo eesmärgi kaudu ja tõsta selle esimese astme kuriteoks. Vägivallateod, mis on suunatud avalikku võimu teostava isiku ehk konkreetsel juhul politseiametniku vastu eesmärgiga takistada võimuesindajal seadusest tulenevate ülesannete täitmist, võiksid olla suurema karistusväärsusega teod. Karistusseadustiku muutmine on kriminaalpoliitika peamise kujundaja ehk Justiitsministeeriumi ja sealt edasi seadusandja ehk selle saali tahte küsimus ja selle juurde me tuleme kindlasti tagasi.
Kolmas küsimus: "Päästeametis toimuvate ümberkorralduste käigus vähendatakse päästjate arvu linnades, Rakverre ja Viljandisse jääb vaid üks päästeauto. Kas üks päästeauto tagab turvalisuse 20 000 elanikuga Viljandi linnas?" Päästeametis toimunud ümberkorralduste eesmärk oli olemasolevate päästjate ümberpaigutamise abil pakkuda elupäästvat päästeteenust maksimaalsele hulgale Eesti elanikele. Selle ümberkorralduse käigus paigutati komandodes ringi 166 päästeteenistuja ametikohad, millega suurendati järjepidevat elupäästevõimekust pakkuvate komandode hulk seniselt 41-lt 66-le. Tänu sellele kasvas 15 minuti jooksul kättesaadavat päästeteenust saavate inimeste hulk 121 000 võrra. Kokku on praeguseks see teenus tagatud 93%-le Eesti elanikest varasema ca 80% asemel. Rakvere komando täiskoosseis oli enne ümberkorraldust 39-liikmeline, nüüd on 36-liikmeline. Viljandis on vastavad numbrid 35 ja 33. Nimetatud koosseisudega on võimalik tagada igapäevaseks valvekoosseisuks Rakvere ja Viljandi komandos varasema seitsme päästeteenistuja asemel vähemalt kuus meest. Nii Rakvere kui Viljandi komandos tagatakse järjepidevalt ühe iseseisva elupäästevõimekusega viiemehelise koosseisuga põhiauto ning sündmuse eripärast tulenevalt vajaliku lisatehnika väljasõit, mis nõuab ühte meest, ning olenevalt sündmuse iseloomust kaasatakse ka lähedal paiknevate komandode meeskondasid.
Neljas küsimus: "Miks Siseministeerium eelistab politsei ja päästevaldkonna palgatõusu asemel Sisekaitseakadeemia kolimisele kulutada 100 miljonit eurot?" Lugupeetud arupärijad, teie küsimuses kõlab täiesti kohatu ja vale väide. Siseturvalisuses on 2013. aasta eelarve selge prioriteet panustada inimvarasse ehk tõsta inimeste töötasu. Siseministeeriumi valitsemisalas kasvab personalieelarve 2013. aastal keskmiselt 4,4%. Täpsema jaotuse ja ettepanekud esitavad ministeeriumi allasutuste juhid. Palgakasvu eelduseks on nii Päästeameti kui ka Politsei- ja Piirivalveameti palgasüsteemide reform ehk palgasüsteemi korrastamine, millega kaotatakse sissetulekute ebaühtlus sama tööd tegevate ametnike vahel. Sellega saab lõpule viidud ka 2010. aastal alanud politsei ja piirivalve ning kodakondsuse ja migratsiooni ühendameti loomine. Kokku suureneb 2013. aastal Siseministeeriumi eelarve ligi 18,9 miljoni euro võrra, millest personalikulude kasv moodustub ca 8,5 miljonit.
Ja viies küsimus: "Kas vastab tõele, et Ida-Virumaal on algatatud detailplaneering Sisekaitseakadeemia kompleksi ehituseks ja kuidas kommenteerite väiteid, et Siseministeerium plaanib vahetada Sisekaitseakadeemia kasutuses Tallinnas Pirital, Harjumaal Murastes ja Pärnumaal Paikusel oleva maa Ida-Virumaal oleva maa vastu?" Loen sellest küsimusest kahjuks välja Keskerakonna fraktsiooni ootamatult negatiivse hoiaku võimaliku riigipoolse investeeringu tegemise osas just Ida-Virumaale. Ma loodan, et Eesti Keskerakond ei eita vajadust toetada regionaalpoliitilistel kaalutlustel mitmesuguste investeeringute suunamist Ida-Virumaale, olgu selleks siis Sisekaitseakadeemia õppekompleksi või mõne muu riigivalitsemisega seotud objekti ehitus. Mingite maade vahetamisest ei saa juttugi olla! Te teate väga hästi, kui kaugel on Sisekaitseakadeemia analüüs võimaliku Ida-Virumaale ümberpaiknemise kohta. See on alles algusjärgus, mingitest otsustest ei saa veel kuidagi rääkida.
Taustaks veel nii palju, et Siseministeerium annab kogu oma kinnisvara üle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile. Selles osas on mitmed valitsused juba varem kokku leppinud, et niisugune suund riigis on. Me valmistame ette avalikku päringut Sisekaitseakadeemia osas, millele vastavad ja mille põhjal esitavad pakkumisi need, kes selleks soovi avaldavad. Mis puutub võimalikku uude asukohta, siis erakond IRL on selles küsimuses kujundanud oma seisukoha. Meie hinnangul on nii julgeoleku- kui ka regionaalpoliitilistel kaalutlustel oluline Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ümberpaiknemine eelkõige selle tõttu, et siis oleks Eesti riiki selles piirkonnas enam. Ma ise loodan, et sellele eeskujule järgnevad ka muud sammud, võimalikud investeeringud ja üldise keskkonna elavnemine Ida-Virumaal tervikuna.
Loomulikult ei saa praegu mitte keegi anda kellelegi mingisugust kinnitust, et Sisekaitseakadeemia tulevane asukoht on ühes või teises paigas. Ei ole ka valitsuskabineti lõplikku otsust selle kohta, kus hakkab paiknema uus ja loodetavasti ehitatav Sisekaitseakadeemia kompleks. Praegu asub Sisekaitseakadeemia teatavasti väga mitmes kohas, tema kasutada on 60 000 m², mis on ilmselgelt liiga palju. Kindlasti on võimalik ressursse märkimisväärselt kokku hoida. Oleme praeguse analüüsi käigus juba jõudnud selle mahu märgatava vähenemiseni ja see töö jätkub. Praegu on meie ülesanne eelkõige täpsustada võimalikku ruumivajadust. Loomulikult tuleb silmas pidada, et ümberkorralduse tõttu ei tohi saada kannatada kvaliteetne õppekeskkond. Õppekeskkonna kvaliteet peab paranema ja kui Sisekaitseakadeemia ümberpaiknemine tõesti aset leiab, siis peame garanteerima ka, et õppejõud soovivad selles õppekeskkonnas viibida. Samuti peaks see keskkond olema vastuvõetav, meeldiv ja õpet soosiv võimalikele õppuritele. Uus asukoht sõltub aga peale kõige muu ka rahaliste vahendite olemasolust ja loodame, et me leiame täiendavad ressursid Euroopa Liidu uue finantsperspektiivi raames, mis avaneb 2014. aasta alguses. Tänan teid!

Väga suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Mailis Reps!

Hea minister! Te kindlasti olete juba kuulnud, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor on üsna veenvalt käinud kõikides fraktsioonides esinemas, tutvustamas oma ühendatud asutuse olevikku ja tulevikku. Seejuures on ta üsna selgelt välja toonud ka probleemistiku seoses eelarvega. Siit ka minu küsimus. Vastutava ministrina olete kindlasti kursis, mis selles vastutusalas toimub. Ja kindlasti olete kursis ka sellega, kui kriitiline on olnud ühendatud asutuse siseressursside kasutamine, alates sellest, et on tulnud teha palgata tööpäevi, ja lõpetades lihtsalt inimeste koondamisega. Milliseid lahendusi te järgmiseks aastaks välja pakute? Kas 2013. aastal suudetakse need probleemid lahendada?

Suur tänu! Nii nagu ma arupärimisele vastates mainisin, kasvab järgmisel aastal Siseministeeriumi valitsemisala eelarve ca 18,9 miljonit eurot. Alati võib öelda, et kasv võiks olla suurem. Samas võiksin olukorras, kus me riigina tervikuna praegu asume, ja arvestades järgmise aasta majanduskasvu prognoosi öelda, et see kasv on oluline. Protsentides teeb see ca 7% ja märkimisväärne osa sellest on suunatud Politsei- ja Piirivalveametile. Eelkõige puudutab see inimvara, aga suurendada saab ka majanduskulusid. Nagu ma mainisin, ka elutähtsate teenuste osutamisel saab näiteks järjepidev kütuse hinna tõus tänu nendele täiendavatele summadele kaetud. Ma arvan, et kui parlament eelarve heaks kiidab, on täiesti võimalik parandada nii Politsei- ja Piirivalveameti kui ka teiste siseturvalisust tagavate ametite rahalisi võimalusi. Tänan!

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Hea minister! Ma kasutan võimalust ja lükkan ümber teie väite, et Keskerakonna fraktsioon on justkui nende investeeringute vastu, mida riik Ida-Virumaale teeb. Ei ole vastu! Aga küsimus on nende investeeringute otstarbekuses ja ajas. Küsin veel kord selle Viljandi loo ja pätikamba kohta, kui politsei piiratud kohalolek ei suutnud avalikku korda tagada. Sellessamas "Pealtnägija" saates, kus see lugu ilmsiks tuli, tunnistasid patrullpolitseinikud, et tihtipeale tuleb ette olukordi, kus terve Viljandimaa peale on vaid üks politseipatrull avalikku korda tagamas. Tuletan meelde, et Viljandimaal elab ca 40 000 inimest, kellest 20 000 elab Viljandi linnas. Kas teie arvates on mõistlik, et maakonnas, kus on 40 000 elanikku, saab tihtipeale tekkida olukord, kus korda on valvamas vaid üks politseipatrull?

Suur tänu küsimuse eest! Eestis on neli prefektuuri ja nende prefektuuride raames, seejuures kindlasti ka maakonnapiire mittearvestavalt, saab politsei oma riskianalüüsi alusel ressursse ümber paigutada, kui tegu on ohusituatsioonidega. Politsei on lausa kohustatud seda tegema. Aga Politsei- ja Piirivalveametile mõeldud küsimus patrullide asukohast on õigustatud. Politsei kindlasti teeb sellest juhtumist, mis Viljandis tänavu märtsis aset leidis, oma järeldused. Minu arvates tervikuna võikski meie lähenemine olla selline, et politseipatrullide paiknemine muutub üha enam riskipõhiseks. Me peaksime tagama, et ressursse, mis alati on piiratud, kasutataks võimalikult läbimõeldult, aga see pole võimalik, kui ei ole piisavat analüüsi ja piisavat võimekust hinnata ohte ja riske, mis ühest või teisest sündmusest on ajendatud.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Härra minister! 4,4% palgatõusu järgmisel aastal, kui inflatsioon on 4%, kindlasti politseinikke politseis enam kaua kinni ei hoia. Praegu on Politsei- ja Piirivalveameti koosseisust ideaalvariandis puudu 281 inimest, sh 101 piirivalvurit ja 113 korrakaitsepolitseinikku. Kuidas on võimalik riigis turvalisust tagada, kui nii palju inimesi on Politsei- ja Piirivalveametis puudu?

Summade suurus tuleneb võimalustest, mis riigil on. Nagu teada, Eesti riigi võimalused tulenevad meie põhimõtetest, mida me hoiame, mis on selgelt piiritletud ja paigas. Majanduskasv, mis meil järgmiseks aastaks on prognoositud, on Euroopa üldise olukorra, meie lähinaabrite ning teiste Ida- ja Kesk-Euroopa riikide olukorra taustal ikkagi märgatavalt parem ja see annab ka võimaluse Siseministeeriumi valitsemisala eelarvet suurendada.
Loomulikult ressursse ei ole piisavalt mitte üheski valitsemisalas, seega on meil kõigil kohustus kulutada ressursse veelgi läbimõeldumalt ja paremini kavandatult kui seni. Ma toon ühe näite. Järgmise aasta algusest muutub politseis märgatavalt ressursikasutus valdkonnas, mis puudutab väärteomenetlusi. Me läheme aasta algul üle e-politsei süsteemile. Seni valitses alates väärteoprotokolli vormistamisest kuni selle jõudmiseni andmebaasi üsna märkimisväärne bürokraatia ja tuli kulutada suur hulk inimtunde. Üleminekuga e-politsei süsteemile, kus on võimalik väärteomenetluse protokoll vormistada digitaalsel kujul, hoiame kokku umbes 70 000 töötundi aastas. See on ühelt poolt ressursside märkimisväärne kokkuhoid, teiselt poolt aga panustamine rohkem põhitegevusse, mille kohta te küsisite.
Nii et töösuunad on paralleelsed. Ühelt poolt loomulikult on vajadus lisaraha järele, mis järgmisel aastal saab osaliselt ka rahuldatud, teiselt poolt käib pidev töö selle nimel, et ka praegust ressurssi, mida kokku on ca 280 miljonit eurot, kasutada üha läbimõeldumalt ja selgemalt. Järgmise aasta algul ma kavatsen kindlasti veel täiendavate algatustega teie ette, head seadusandjad, ilmuda.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Vaatan neid arve. 2007. aasta ja 2012. aasta vahe politseis ja piirivalves on miinus 904 inimest. Töötajate arv väheneb umbes 170 inimest aastas. Ma mõtlen sellele, kuidas saab inimestel niimoodi oma töös mingi kindlus olla. Seoses sellega ongi mul teile küsimus: mis ootab meid ees järgmistel aastatel? Ma mõtlen nende inimeste arvu, kes töötavad Politsei- ja Piirivalveametis.

Tänan küsimuse eest! See arv, mida te nimetasite, on täitmata ametikohtade arv, mille osas on vähenemine tõesti umbes tuhat ametikohta. See vähenemine on suures osas tulnud Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühendamisest, mille üks eesmärk on olnud ressursside läbimõeldum kasutamine ja dubleerimise vältimine. Eelkõige puudutab see tugiteenuseid politseis, piirivalves ning kodakondsus- ja migratsiooniosakonnas. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates toonitasin: alatine küsimus, mis avaliku sektori juhtide ees seisab, on, kuidas olemasolevat raha kasutada läbimõeldumalt kui seni. Minu hinnangul on see avaliku sektori juhtide põhilisi väljakutseid, sest erinevalt teistest sektoritest on avalikus sektoris tagatud teatud baaseelarve, millele võib igal aastal võrdlemisi kindel olla. Raskematel aegadel on võimalikud teatud kärped, lepitakse kokku täiendavas säästlikkuses, aga üldiselt on tagatud kindel suhteliselt konstantne rahahulk. Väljakutse tippjuhtidele seisnebki selles, kuidas seda olemasolevat ressurssi paremini kasutada.
See kahanemine, millele te viitasite, ongi ajavahemikul aastast 2007 kuni tänaseni tulenenud peamiselt sellest, et Siseministeeriumi valitsemisala juhid on eri aegadel leidnud rahale paremat kasutust, on suutnud ülesandeid täita senisest läbimõeldumalt. Ma arvan, et see suundumus on ainult positiivne ja seda tuleb hoida, mis loomulikult ei tähenda seda, et siseturvalisuse vallas oleks meil võimalik öelda, et ressursse on piisavalt. Kindlasti mitte! Aga me peame seda ressurssi, mis meie kasutuses on, kasutama võimalikult tõhusalt.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud minister! Kas ma sain teie kommentaaridest õigesti aru, et kui minister või ministeerium langetab eitava otsuse Sisekaitseakadeemia üleviimise kohta Ida-Virumaale, siis võib seda otsust hinnata nagu Ida-Virumaa arengu vastasust?

Nagu ma vastuses teie viiendale küsimusele selgitasin, analüüsib Siseministeerium praegu Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale ümberpaigutamise võimalusi. Üks valitsuserakond on oma seisukoha kujundanud, pidades silmas Ida-Virumaa julgeoleku- ja regionaalpoliitilisi vajadusi, aga kindlasti laiemalt ka eesmärki tugevdada Eesti riigi kohalolekut selles regioonis. Valitsuse ühtset otsust seni ei ole. Selle otsuse aluseks saavad olema meie valmivad analüüsid ja ka ettevalmistamisel olev avalik päring, et selgitada välja Sisekaitseakadeemia võimalik parim asukoht.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Hea minister! Siin on palju räägitud nii täna kui ka varem sellest, et Eesti avalik sektor sõltub esiteks riigi olukorrast ja teiseks sellest, kas suudetakse kõige otstarbekamalt piiratud ressursse kasutada. Selle nimel on reforme tehtud läbi aastate. Aasta või natuke vähem tagasi, eelmise aasta alguses me tutvusime õiguskomisjonis Ernst & Youngi analüüsiga, mis rääkis teatud dubleerimisest ja võib-olla mitte kõige efektiivsemast ressursikasutamisest nii Siseministeeriumis üldse kui politseiametis, kokkuvõetuna ühes ja samas haldusalas. Küsin sinult: millised plaanid, ajalimiidid ja muud tähtajad on Ernst & Youngi tehtud analüüsi tulemusel tehtavatel struktuurimuutustel?

Suur aitäh küsimuse eest! Me kaasasime tõesti alates eelmise aasta suvest rahvusvahelise konsultandi, kelleks valiti konkursi tulemusena Ernst & Young. Ülesanne oli viia läbi analüüs eelkõige strateegilise ja taktikalise tasandi ehk konkreetsel juhul Siseministeeriumi ning selle kõige suurema asutuse Politsei- ja Piirivalveameti vastutuste-kohustuste jaotuse kohta. Põhilised järeldused olid, et esiteks vajab Siseministeeriumi strateegiline võimekus märkimisväärset tugevdamist. Selles osas hakkasime samme astuma juba tänavu suvel ja astume kuni selle aasta lõpuni, et Siseministeeriumi baasi tugevdada ja suurendada, mõtlen eelkõige ajusid ja rahalisi vahendeid, et suuta seda peaaegu 10 000 töötajaga kõige suuremat avaliku sektori valitsemisala strateegiliselt hästi juhtida. Politsei- ja Piirivalveameti töö puhul täheldati tõesti dubleerimist, ka seda, et taktikaline ja strateegiline vastutustasand Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti vahel on sassi läinud, olnud teostatud pigem nõnda, et Politsei- ja Piirivalveamet on täitnud ka ministeriaalset rolli, mis kindlasti ei ole õige. Toodi välja näiteks nn koordinatsiooni- ja arendustasandi dubleerimised ehk siis teatud määral vastutuse hajumine Politsei- ja Piirivalveameti sees. Selle likvideerimiseks on samme astutud tänavu sügisel. 1. novembril jõustub uus Politsei- ja Piirivalveameti põhimäärus, millest tulenevalt kaotatakse ära nn koordinatsioonitasand, mis on tõenäoliselt jäänuk Politseiameti ja Piirivalveameti liitmisest 2010. aasta alguses ja millel tulevikus kindlasti kohta ei ole.
Sellega seonduvalt on analüüsitud päris suure hulga ametikohtade täitumust ning konkreetseid ülesandeid. Me jätkame neid analüüse eelkõige prefektuurides ja eri osakondades, eriti puudutavad need ühe või teise ametikoha konkreetset vajadust eelkõige tugifunktsiooni täitmisel. Tugifunktsioon tähendab Politsei- ja Piirivalveametis konkreetsel juhul administratsiooniüksust. Eesmärk on, nagu ma ütlesin ka teistele arupärijatele vastates, analüüsida, kuidas see väga suur, pea 6000 töötajaga ametkond täidaks oma funktsioone võimalikult läbimõeldult ja ressursse säästes, samas kindlasti mitte järele andes kvaliteedis, vaid seda tõstes.

Suur tänu! Palun, Lauri Laasi!

Hea minister! Siseturvalisus sõltub väga paljuski sellest, kes meil siin elavad ja kellel lastakse siin elada. Küsimus ongi: kas oskate öelda, mis on saanud Podolski kuritegeliku grupeeringu juhi Sergei Lalakini, hüüdnimega Sibulake, elamisloast? Kas mees kõnnib ikka ringi, Eesti elamisluba taskus?

Ma ei oska sellele küsimusele praegu vastata. Saan teile eraldi vastuse anda, kui olen seda küsinud ametkonnalt, kes elamislube välja annab ja selle üle ka järelevalvet teostab ehk siis Politsei- ja Piirivalveametilt.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Reeglina on inimesel üks tagumik, eks ju, ja ta saab istuda ühel toolil. Te tahate olla hea Ida-Viru inimeste silmis ja ütlete, et olete vastu võtnud põhimõttelise otsuse Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale üle viia. Tore, see eesmärk on täidetud! Paar minutit hiljem aga hakkate rääkima, et muidugi peavad seejuures olema täidetud tingimused, mis tulenevad õppejõudude soovist olla kvaliteetses miljöös ...

Küsimus, palun!

Neile peab seal kõik meeldima. Millise tooli peale te istute? Kas te kuulate Sisekaitseakadeemia õppejõudusid või tahate tõesti Ida-Virumaale tulla?

Ma tõin välja eri komponendid, mis on Sisekaitseakadeemia kui õppeasutuse töös ja tema paiknemise asukoha otsustamisel olulised. Ma ei näe selles mingit vastuolu, kui ma rõhutan ühelt poolt kvaliteetset õppekeskkonda nii õppuritele kui õppejõududele pakutava osas, ning teisalt seda, et regionaal- ja julgeolekupoliitiliselt on minu hinnangul selgelt põhjendatud selle õppeasutuse üleviimine Ida-Virumaale.
Ükski otsus ei ole ühetasandiline. Ma sain võib-olla teie küsimusest valesti aru, aga ma rõhutan seda, et igale säärasele suurele otsusele peab konkreetse tegevuskava alusel eelnema korralik analüüs. Oleme selle koalitsioonileppes ette näinud. Selle analüüsi viimane etapp praegu käib ja sellest lähtuvalt ma isiklikult loodan, et ka see üldse mitte tähtsusetu probleem, mis seondub raha olemasoluga, saab lahendatud 2014. aasta finantsperspektiivis. Loodan, et meile avaneb võimalus kaasata Euroopa Liidu lisavahendeid just nimelt selleks, et tagada kvaliteetne õppekeskkond nii õppuritele kui õpilastele ja ehitada valmis uus Sisekaitseakadeemia hoonekompleks, nagu on mitmel korral välja käidud, ja seda juba 2007. aastal, kui valitsus pakkus välja, et Sisekaitseakadeemia võiks asuda tervikhoonekompleksina hoopis Murastes. Akadeemia praegune õppekompleks on selgelt ajast ja arust. Asutus vajab investeeringuid ja seetõttu tuleb Sisekaitseakadeemia uue hoonekompleksi projektiga ühemõtteliselt edasi liikuda.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Ma palun läbirääkimisteks kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kolleegid! Ma tahtsin lihtsalt meelde tuletada, et kui Narva Gate OÜ tegi Vabariigi Valitsusele ja Siseministeeriumile ettepaneku Sisekaitseakadeemia üleviimiseks, siis oli ta nõus ka ise vajalikeks investeeringuteks raha otsima. Nii et rahaküsimust sellise stsenaariumi puhul lahendada polekski vaja. Poleks olnud vaja oodata 14 aastat.
Tegelikult tulin siia pulti ütlema paar sõna muul teemal, mida tänases arutelus käsitleti. Arupärimisele vastamise käigus kõlas, et üks karistus on ette nähtud juhul, kui inimene ründab tavalist kodanikku. Kui rünnatakse võimuesindajat, on karistus märksa karmim. See tähendab, et võimuesindaja oleks nagu paremini kaitstud. Kas ei peaks sellest loogiliselt tulenema see, et kui võimuesindaja on paremini kaitstud, siis peaks tema vastutus ka suurem olema? See tähendab, kui tema ebaseaduslikult kedagi ründab, siis peaks tema karistus karmim olema.
Aga nii palju üksnes taustaks. Rohkem huvitab mind näiteks selline asi, et kui on toime pandud korruptsioonilise maiguga kuritegu, siis kui seda loogikat järgida, oleks igati õige, kui inimesed, kes on võimukandjad ja seotud korruptiivsete kuritegudega, saaksid palju suurema karistuse. Näiteks see teema, mida me täna siin juba arutasime, mis puudutas kapot ja Põtra. Kui me töötaksime sellise loogika järgi seaduse välja, oleks härra Põder kõigi ülejäänud korruptantide jaoks väga hoiatav näide, mida tohib teha ja mida ei tohi. Nii palju lihtsalt mõtlemiseks – võib-olla tasub selles suunas liikuda. Aitäh!

Suur tänu! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Kolmas arupärimine on ammendunud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Peeter Võsa, Kadri Simsoni, Lauri Laasi ja Viktor Vassiljevi 14. juunil 2012 esitatud arupärimine teenuste kättesaadavuse kohta (nr 181) sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Ma palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Yana Toomi!

Lugupeetud proua eesistuja! Meil on niisiis arupärimine härra sotsiaalministrile. See puudutab seda, et meid ootab ees avatud elektriturg. Elektri kallinemine mõjutab muu hulgas ka sotsiaalteenuseid pakkuvaid väikeettevõtjaid, näiteks hooldekodusid, mis pakuvad ööpäevaringset hooldamisvõimalust. Hooldekodude voodipäeva hind üle Eesti varieerub, kuid keskmiselt tuleb hooldekodu elanikul tasuda ligikaudu 500 eurot kuus. See summa on märgatavalt suurem kui keskmine pension ja juba praegu maksavad kohalikud omavalitsused või siis omaksed lisatasu, et vanainimesed saaks enam-vähem korralikes tingimustes hoitud. Elektri kallinemine seab hooldekodud raskesse olukorda, sest kulude katmiseks ei jää muud üle kui asuda voodipäeva hinda tõstma. See aga võib kõnealuse teenuse nendele ühiskonnaliikmetele, kel puudub võimalus nii suurt summat iga kuu tasuda, veelgi raskemini kättesaadavaks muuta. Seoses sellega on meil ministrile neli küsimust, mida ma ei hakka ette lugema. Loodan, et härra Pevkur teeb seda ise. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli küsimustele vastama sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu! Hea istungi juhataja! Head arupärijad! Neli küsimust, nagu mainiti. Esimene: "Kas Sotsiaalministeerium on analüüsinud, kuidas mõjutab elektri hinna tõus sotsiaalteenuste hindu?" Vastus on, et jah, oleme ikka analüüsinud. Eks me püüa oma analüüsil tugineda kõikvõimalikele materjalidele, mis meile kättesaadavad on, näiteks riiklik veebileht www.avatud2013.ee või elektrituruseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, ja püüdnud siis arvutusi teha. Selge on, et sotsiaalteenuste hinnad võivad tõusta. Me oleme silmas pidanud Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas olevaid asutusi ning prognoosinud erihoolekande ja asendushoolduse tasusid ning vastavad meetmed ette näinud.
Teine küsimus oli, kui palju võib elektri hinna tõus mõjutada sotsiaalteenuste kättesaadavust. Eks selle mõju ole teenusepakkujate lõikes erinev. Nagu ma ütlesin, mis puutub erihoolekandesse ja asendushooldusse ehk erihoolekande teenuse pakkujatesse ja lastekodudesse ehk asenduskodudesse, siis nende puhul me oleme planeerinud elektri hinna tõusu mõju kajastada teenuste hinnas. Samas oleme vaadanud, milliseid võimalusi on elektri tarbimist vähendada. Uued asenduskodud on märksa elektrisäästlikumad kui vanad. Kui palju see kõik mõjutab omavalitsustele kuuluvate üldhooldekodude teenuste kättesaadavust, seda on raske ennustada. Loodan, et väga ei mõjuta.
Kolmas küsimus: "Kuidas kavatseb Sotsiaalministeerium toetada sotsiaaltoetuste pakkumist kallineva elektrihinna tingimustes?" Nagu ma juba ütlesin, me oleme uued majad ehitanud kõik energiasäästlikumad, sh ka elektrienergiat rohkem säästvad. Praegune prognoos on, et võrreldes olemasolevate vanade Nõukogude-aegsete hoonetega suudame uutes majades elektrienergia osas umbes neli korda säästlikumad olla. Ja nagu öeldud, me plaanime riiklike teenuste hindasid niimoodi korrigeerida, et teenuseosutajatel oleks raha nii palka tõsta kui ka elektri eest rohkem maksta.
Neljas küsimus on, kui palju kasvab abivajajate arv pärast elektri hinna tõusu ja kui palju me oleme toimetulekutoetuse mahu suurenemist sellega seoses arvestanud. Selleski osas me oleme kõik arvutused läbi teinud. Meie esialgsed prognoosid, nii täpselt, kui me neid teha suudame, ütlevad, et  elektrienergia turu avanemine suurendab toimetulekutoetuste eelarvet umbes 662 000 euro võrra. Samas, kui vaadata üldse toimetulekutoetusi, siis tuleb arvestada muidki mõjusid. Näiteks töötutoetuse suurenemine 65 eurolt 145 eurole vähendab toimetulekutoetuse saajate arvu peaaegu samas mahus, rahaliselt siis üle 600 000 euro.
Kindlasti ka majanduskeskkonna paranemine, tööhõive suurenemine vähendab toimetulekutoetuse taotlejate arvu, mis summa summarum tähendab seda, et järgmisel aastal toimetulekutoetuse summade erilist kasvu me riigieelarves ette nägema ei pea. Kogu summa – mul ei ole riigieelarve seaduse seletuskirja siin käepärast, aga te võite selle välja võtta –, on 24 miljoni euro kandis ja 600 000 eurot, mis tuleneb elektri kallinemisest, on sinna sisse arvestatud.

Suur tänu! Palun, Yana Toom, teie küsimus!

Kas teil on äkki mingisugune ettekujutus ka sellest, et nagu meil siin arupärimiseski kirjas, hooldekodu kuu maksab keskeltläbi 500 eurot. Ma praegu kuulasin teie juttu, et uuemad majad on säästlikumad jne. Paraku tuli mulle õudusega meelde Nõukogude aja lõpus ehitatud hiiglasuur Koeru hooldekodu, kus on sellised läbi kolme või isegi nelja korruse ehitatud suured saalid, mida ei anna kütta mitte mingisuguse ilmaga. Mis võiks olla selles hooldekodus koha hind tulevikus, kui see praegu on umbes 500 eurot? Kas on märgatavat hinnatõusu oodata või teie hinnangul ei ole?

Nagu ma juba ütlesin, me saame täpsemalt prognoosida riigi valitsemisalas olevaid sotsiaalteenuseid, nende puhul me oleme püüdnud tõesti detailideni minna. Omavalitsustele kuuluvate üldhooldekodude puhul on usutavasti omavalitsused omad hinnaarvutused teinud ja oskavad ka prognoosid välja öelda. Kui võtta siin Riigikogus olnud eelnõu, siis seal eeldati elektritarbijale elektriarve suurenemist teatud protsentide jagu. Kui võtta Koeru hooldekodu üldkulud, siis nendes on elektriarve kulud võimalik eraldi välja arvestada ja too summa jagada maja elanike arvuga. Ma arvan, et majaelaniku peale keskmiselt on kallinemine küll väga väike.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Hea minister! Selge on, et elektrienergia hinna tõus ei tähenda ainult suuremaid elektriarveid, see võib tähendada üldist inflatsiooni tõusu, toiduainete kallinemist jms. Kui te teete oma prognoose, kas te olete arvestanud ka nende sotsiaalteenuste hinna tõusu, mida te n-ö ostate? Näiteks kasuperedes kasvavad lapsed ja muud sellised teenused, koduhooldus jne?

Praegu me oleme detailides välja arvutanud riigi teenusel olevate asutuste võimalikud hinnatõusud – ega me täpselt neid ju ka ei tea – ja sellest tulenevalt planeerinud summad nende teenuste katmiseks. Kõik muud teenused me vaatame eelarveraamistikus nii palju kui võimalik kindlasti ka üle, aga esimene prioriteet on seotud kõikide riigi käest palka saavate inimestega. Nagu juba varem öeldud, kõigepealt ikkagi palk ja sealt edasi siis teenuste hinnad.
Mis puutub kasu- ja hooldusperedesse, siis sellest vallast tahaks natukene üldse rohkem sotti saada. Kõigepealt on kavas järgmisel aastal valmis kirjutada asendushoolduse kontseptsioon ja siis arutada, mis on õiglane teenuse hind. Olgem ausad, kasupere või hoolduspere tasud ei vasta kuidagi n-ö turusituatsioonile. Mul oli eelmisel nädalal üks kohtumine hooldusperede esindajatega ja me arutasime, millised võimalused võiksid olla olukorda parandada. Kokkuvõttes on minu seisukoht selline, et kui hooldusperedesse õnnestuks suunata rohkem asendushooldusel olevaid lapsi, siis minul ei oleks midagi selle vastu, kui me saaksime asendushoolduse tasust maksta teatud osa hooldusperedele. Aga selle eeldus on kõigepealt see, et me suudame lapsed asenduskodudest hooldusperedesse suunata ja seal on taga kogu vajalik võrgustik, et seda saaks teha.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Austatud minister! Te ütlesite täiesti õigesti, et elektri hinna tõus mõjutab kõikide teenuste hindu. Seega on hea, kui teatud sektorites see hinnatõus kaetud on. Kuid sotsiaalteenused on tihtipeale eluliselt vajalikud teenused, ja mitte ainult teenused, vaid ka toetused. Mis te arvate, kas sotsiaaltoetused ja -teenused võiks olla tulevikus seotud mitte ainult näiteks elektri hinna tõusuga, vaid üldise hinnatõusuga? Kas ei võiks kehtestada asjaomase indeksi ja suurendada sotsiaaltoetusi vastavalt üldisele hinnatõusule ning kompenseerida selle ka sotsiaalteenuste puhul? Siin maailmas ei lähe enam miski odavamaks, kõik läheb kallimaks. Aitäh!

Läbi aegade on ju eri teenuste hindu tarbijahinnaindeksiga ka seotud. Samas tuleb arvestada, et selle indeksi arvestamine on vältimatus sõltuvuses sellest, kui palju on riigieelarvel võimalusi. See puudutab muidugi riigieelarvest kompenseeritavaid teenuseid. Ma võin siin viimasest kõige tulisemast debatist tuua näite, et kui haigekassa nõukogu eelmisel nädalal väga elavalt arutas tervishoiuteenuste hindasid ja tarbijahinnaindeksi kasv oli neis ette nähtud, arvestades streigiolukorda ja kõike muud, siis oli haigekassa nõukogu pigem nõus loobuma tarbijahinnaindeksi tõusu kompenseerimisest ja suunama selle raha arstide palka. Aga nagu näha, ka see meede ei olnud arstide arust piisav. Jah, me võime siduda eri teenuseid ja hindu tarbijahinnaindeksiga, aga päeva lõpuks ikkagi otsustab see, mis meil reaalselt rahakotis on ja kui palju me selle eest ühte või teist teenust osta saame.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Austatud minister! Varsti on juba arutusel tuleva aasta eelarve ja peale seda on ka omavalitsustel päevakorral oma eelarvete arutelu ja kinnitamine. Siit küsimus: kas teie oma valdkonnas, sotsiaalvaldkonnas, nägite ette sellist elektri hinna tõusu ja sellega seoses teiste hindade tõusu? Näiteks teie kolleegile majandusministrile oli selline elektri hinna tõus suur üllatus.

Sellele ma juba vastasin: jah, me oleme planeerinud oma valitsemisala väljamaksete sisse ka elektri kallinemise, s.o siis teenuse hinna tõusu või veel lihtsamalt öeldes pearaha suurendamise, selleks et teenuseosutajad saaksid teenust pakkuda.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud härra minister! Kindlasti mäletate viimast valimiskampaaniat ja oma partneri IRL-i kõige tähtsamat loosungit, kõiki neid klippe lubadustega kodukulusid vähendada. Nüüd siis järgmisest aastast ootab meid ees järsk elektri hinna tõus, soojuse hind tõuseb igal pool üle Eesti jne. Selline puhtinimlik küsimus: IRL on juba oma koduleheküljelt kodukulude vähendamise loosungi maha võtnud, kas tunnete rõõmu? Kahjurõõm pidavat kõige suurem rõõm olema?

Puhtinimlik vastus: ei tunne.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Austatud minister! Kahtlemata on väga kiiduväärne ja tänuväärne, et te olete arvestanud riiklike hoolekandeasutuste töötajate palgatõusuga, samuti elektri kallinemisest tuleneva kulu suurenemisega. Kuidas aga peaksid käituma omavalitsused, kes üldhooldekodusid peavad? Kas on lootust, et ka riigi eraldatavad summad omavalitsuste toetusfondi või tasandusfondi selle võrra suurenevad? On veel ka see probleem, et üldhooldekodus viibiv eakas või puudega inimene, kui ta ei ole mitte riiklikus hoolekandeasutuses ja vajab tehnilist abivahendit, siis temale ei rakendu soodushinnaga laenutamise või ostmise võimalus. Tema peab arvestama täishinnaga ja see suurendab hooldekodu koha maksumust veelgi. Kas te olete mõelnud, kuidas seda olukorda parandada?

Omavalitsuste ees on samasugused dilemmad nagu riigieelarve tegijatel. Meie püüdsime prioriteete oma valitsemisalas seada niimoodi, et suured riskid oleksid maandatud. Vaieldamatult on igas valitsemisalas tõsiseid raskusi, nii ka omavalitsustel. Me ei ole oma eelarvega lõpuni rahul, eks me tahaksime inimestele kindlasti hoopis rohkem pakkuda, aga nii ta on. Püüame teha nendes oludes maksimumi. Ma komisjonis tutvustasin meie plaane. Sotsiaalministeeriumi eelarve kasv 7% annab võimaluse sotsiaalsektoris siiski üht-teist ära teha, ka uusi asju, pluss siis teenuste hindade tõstmine ehk, olgem täpsed, protokolli kohaselt pearaha suurendamine – muidu saab keegi valesti aru. Loodan, et omavalitsused saavad samamoodi oma prioriteedid seatud, aga kindlasti tuleb neil vaadata, kus on võimalik kokku hoida.
Mis puutub abivahenditesse, siis teatud mõtted selle probleemi lahendamiseks on. Nagu hea küsija teab, abivahendite puhul püüame laiemalt kõigepealt piirhinna loogika paika saada. Kui see on paigas, siis hakkame vaatama sellega seotud üksikuid detaile. Võimalik, et selle eelnõu raames saame juba midagi pakkuda. Üks Riigikogu liige küsis seda ka kirjalikult. Ma püüan selle selgituse üles leida ja saata teile ka, siis olete kursis, millisel positsioonil me hooldekodus vajalike abivahendite osas oleme.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud minister! Vaadakem järgmist aastat! See on üsna masendav. Näeme toiduainete kallinemist, näeme küttekulude kasvu, näeme bensiini ja gaasi hinna tõusu, üldse kõikide kodukulude hinna kasvu ja tõelist hinnarallit. Ma küsin: kuidas siiski inimesed hakkama saavad ja kui palju teie arvates abivajajaid juurde tuleb? Milliseid spetsiaalseid meetmeid te veel kavandate?

Eks me jõua järgmise arupärimiseni ka. Aga ma ei näe kindlasti masendavat seisu, pigem näen positiivset. Ma näen, et pension tõuseb, ma näen, et töötuabiraha suureneb, ma näen, et lapsetoetus suureneb. Siin on jälle tegemist sellega, et teie vist näete ainult pessimistlikku eelarvet, mina näen ikka midagi optimistlikku ka. Sotsiaalministeeriumi eelarve tõesti annab optimismiks piisavalt põhjust ja minu arvates ka Riigikogu suur saal võiks ikkagi pigem optimistlik olla. Sotsiaalkulutused kasvavad olulisel määral. Ning kui riigi kui terviku kulude kasv on veidi alla 2%, siis Sotsiaalministeeriumi kulude kasv on 7%, mis tähendab, et me jagame inimestele ühtset rikkust ümber rohkem ja see väljendub isegi palga tõusuga võrreldes suuremas pensioni kasvus, pluss lastetoetused ja muud asjad sinna juurde. Ärge nähke ainult negatiivset! Otsige ikka ka positiivset! Ma usun, et positiivsed sõnumid vääriksid ka siit saalist avalikkuseni viimist rohkem kui sellised subjektiivsed arvamused, et küll kõik kallineb. Ega ikka kõik tingimata ei pea kallinema.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu! Avame läbirääkimised. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei kavatsenud siia pulti tulla, aga meile anti soovitus, et Riigikogu saal võiks optimistlik olla. Ma püüan praegu optimistlik olla. Ma käin üsna harva välismaal, seepärast on minu jaoks sageli üllatus üks või teine asi, mis ma seal näen. Möödunud nädalal sattusin Strasbourgi, Prantsusmaale teatavasti. Astusin toidupoest läbi ja tegin seal nn kontrollostu. Mida ma seal siis võtsin – keeduvorsti, juustu, saia, võid, piima. Teate, kallikesed, võime tõesti olla optimistlikud, sest meil on hinnad täpselt samad mis Prantsusmaal, mõni sent võib-olla allapoole. Selles mõttes, härra minister, jah, optimismi piisab, me oleme neil juba järel. Aga see optimism hakkab kuidagi kaduma, kui ma tuletan teie pensionitõusu jutu peale meelde, milline on vahe siin Eestis saadava pensioni ja Prantsusmaal makstava pensioni vahel, milline on keskmine palk meil Eestis ja milline on keskmine palk Prantsusmaal. Hinnad poes on sellised, et sa Prantsusmaal ei saagi aru, kus sa oled. Kui sealsetel hinnasiltidel ei oleks prantsuse keel, siis võib-olla ei saakski aru, et oled välismaal. Nii et kui te soovitate meil optimistlikumad olla, siis palun tuletage meelde, et optimist on halvasti informeeritud pessimist. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Neljas arupärimine on ammendatud.

Viies arupärimine on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni 12. septembril 2012 esitatud arupärimine keskmise pensioni languse kohta (nr 187) sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun kõnetooli arupärijate nimel kõnelema Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! See arupärimine puudutab keskmise pensioni langust. Tänu Eurostati andmetele me teame, et kui võrrelda Euroopa Liidu teiste riikidega, siis on hindade tõus kõige suurem olnud eelmisel aastal ja tegelikult juba päris pikemat aega just Eestis. Üsna kõvasti rohkem on meil kallinenud just toit. Samas ütles rahandusminister Jürgen Ligi valitsuse pressikonverentsil sedasama uudist kommenteerides, et meie sissetulekute kasv on olnud hindade tõusust kiirem. No see päris paika nüüd küll ei pea. Kindlasti ei saa me seda öelda pensionide kohta. Augusti alguses avaldaski Statistikaamet andmed, millest selgus, et keskmine pension eelmisel aastal langes õige pisut. Enne seda langes keskmine pension üle kümne aasta tagasi, nii et täiesti uus trend. Sellest lähtuvalt on meil ministrile mitu küsimust. Pärisime ka järgmise aasta pensionitõusu kohta, kuigi selle suurus on tänaseks juba teada – arupärimine on tükk aega tagasi esitatud. Paluksin ka arupärimise viimases küsimuses aasta 2012 asendada aastaga 2013, see on näpuviga. Aitäh!

Aitäh! Palun vastama sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Teil on kolm küsimust. Esimene küsimus: kuidas hindan pensionäride olukorda? Ja küsiti ka keskmise pensioni kohta. Minu arvates läheb Eesti pensionäride ja üldse Eesti eakate olukord järjest paremaks. Kui ma võtan keskmise vanaduspensioni aastal 2001, siis see oli 101 eurot ja 20 senti. Kui ma võtan keskmise vanaduspensioni tänavu esimesel poolaastal, siis oli see 309 eurot ja 8 senti. Tõus kümne aastaga on olnud rohkem kui kolmekordne. Päris muljet avaldav! Kui ma võtan suhtena – kui suur on vanaduspension võrreldes keskmise netopalgaga –, siis ma näen, et aastal 2001 moodustas keskmine vanaduspension võrreldes keskmise palgaga 36,5%, aastal 2011 oli see näitaja 45,4%. Sellest on lihtne teha arvutus, et kasv on kümne aastaga olnud 10%. Suhteliselt on eakate elu läinud kindlasti paremaks, kui see oli kümme aastat tagasi.
Kui te räägite keskmisest pensionist, siis ärge unustage, et keskmise pensioni hulgas on ka töövõimetuspension. Selle te vist arupärimist esitades siiski unustasite. Töövõimetuspensionäride arv tõesti kriisiaastatel kasvas. Eriti kasvas nende töövõimetuspensionäride osakaal, kelle töövõimetusprotsent oli väike, ja see viiski tolle üheeurose keskmise pensioni vähenemiseni. Näiteks tänavu esimesel poolaastal oli keskmine pension 274 eurot, 2011. aastal aga, nagu ka teie arupärimises kirjas, 270,6 eurot. See hiljutine tõus on viimase kolme aasta kõige kiirem. Nagu me teame, statistikat on võimalik eri aegadel erinevalt tõlgendada, aga ma usun, et pensionimaastikul me võime küll olla päris veendunud, et eakate seis on kindlasti paranenud, arvestades, et meil ei ole pensioni indekseerimist allapoole 1,0.
Teine küsimus: milliseid samme on ministeeriumil plaanis ette võtta? Esimene kõige suurem abinõu on kindlasti see, et jätkata, nii palju kui võimalik, pensionide tõstmist. Pensionide tõus on plaanitud järgmiseks aastaks ning vähemalt samas mahus ka ülejärgmiseks aastaks. Selle hädavajalik eeldus loomulikult on see, et Eesti ühiskonnal, Eesti rahval tervikuna läheb hästi. Kui Eesti rahval läheb kehvasti, siis pension küll ei vähene, aga kuigi palju tõusta ka ei saa. Sellepärast me oleme siin saalis kõik koos kokku leppinud, et pensioni kasv sõltub sotsiaalmaksu laekumisest ja natuke ka tarbijahinnaindeksist. See on kõige olulisem. Usutavasti see pole ainult Sotsiaalministeeriumi mure, vaid terve valitsuse ja terve Riigikogu mure, et Eesti rahval läheks hästi ning Eesti majandus ikkagi kasvaks. Kui Eesti majandus kasvab, läheb Eesti tööinimesel ja seeläbi ka pensionäril paremini.
Teine tähtis ettevõtmine, mida ma siin julgen esile tuua, on töövõimetuskindlustuse loomine ja töövõimetussüsteemi reform, mille kava me järgmise aasta suveks peame parlamenti tooma. Selle põhjus on väga lihtne. Meil on ligi 90 000 töövõimetuspensionärist üle 60 000 selliseid, kes ei tööta. Me näeme selget võimalust vähemalt osa neist tööturule tagasi tuua ja seeläbi nende igapäevast eluolu, nende toimetulekut parandada. Väiksemad muudatused ja väiksemad igapäevased ettevõtmised – neid ei ole mõtet siin üles lugeda, aga ma usun, et eakate osas on kõige tähtsam garanteerida pensionitõusu jätkumine.
Kolmas küsimus puudutabki järgmise aasta pensionitõusu. See on, nagu läbi käinud, 5%. Küll on võib-olla vähem olnud juttu sellest, et kogu pensionikulu kasvab järgmise aasta eelarves 7% või isegi rohkem. Põhjus on peamiselt see, et meie keskmine eeldatav eluiga on kasvanud ehk meie inimesed elavad kauem ja saavad kauem pensioni ehk veel lihtsamalt öeldes: pensionäre on rohkem. Ja teiseks ka see, et keskmine väljamakstav vanaduspension kasvab: iga inimene saab ca 200 eurot lisaks, kui me räägime keskmisest vanaduspensionist. See kasv on siis 5%. Aga pensioni kogukulud kasvavad üle 7%.

Suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud minister! Tegelikult on pension igal aastal tõusnud vähem, kui indeks seda lubab, ja kõik need valimiseelsed suured pensioni tõstmise lubadused on selles mõttes tühised. Võib-olla räägiks hoopis reaalpensionist? Pensionäride tarbimiskorv on ju ikkagi spetsiifiline. Mis te arvate, kui palju on meil reaalpension langenud?

Ma tulen ikka tagasi selle indeksi juurde. Auväärt küsija oli ise Riigikogu liige, kui lepiti kokku pensionide indekseerimise põhimõtetes. Asja iva oli selgelt see, et kui on head aastad, siis me tõstame pensioni vastavalt indeksile, kui on halvad aastad ja pensioniindeks peaks minema allapoole 1,0, siis pensione ei vähendata. Aga lepiti kokku, et see mittevähendamine tasaarveldatakse hiljemalt viie aasta jooksul. Hiljemalt viie aasta jooksul – lugege seadust! Ja kui vaadata nüüd pensionitõuse, siis jah, 2009. aastal pension indeksina tõusis natukene vähem, aga aastail 2010 ja 2011 oli tegelik pensioniindeks ju pikalt alla ühe – minu mälu järgi 0,91 ja 0,95 või 0,96. Nii et kahe aasta peale oli vaja 14% pensione tasaarveldada.
Alates sellest aastast pensionide tasaarveldamist ka alustati. Teoreetiliselt oleks seda võinud teha ühel aastal, aga minu arvates ei oleks see mingit moodi sobinud. Kui me oleks üheaastase tasaarveldamise peale läinud, siis me oleks sel aastal tõstnud pensione alla 1%. Minu hinnangul see ei olnud teostatav ja nii me valisime selle tee, et jaotasime pensioni tasaarveldamise mitme aasta peale. Sel aastal oli meil võimalus pensioni tõsta 4,4% ja järgmisel aastal tõstame 5%. Minu arvates on täiesti arvestatav pensionitõus.
Ja kui me võtame nüüd reaalpensioni, siis, nagu ma teile ütlesin, kui me vaatame pensioni ja reaalpalga suhet, siis on pensionid viimastel aastatel ikkagi märksa tõusnud. Kõige suurem selle näitaja tõus oli aastail 2009 ja 2010, kui pensionid ei vähenenud, aga keskmine netosissetulek langes 670 eurolt 637 euroni. Siis oli kõnealune näitaja kõige kõrgem: keskmine vanaduspension moodustas keskmisest netopalgast 47,8%. Nii et tasub ikkagi vaadata kõike ühes võtmes ja ma julgen küll arvata, et Eesti riik on eakate toetamisel saavutanud päris maksimumilähedase tulemuse, arvestades seda, mida Eesti ühiskondlik rikkus meil võimaldab teha. Aitäh!

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Härra minister! Nõukogude ajal võrreldi sotsialistliku majanduse saavutusi kogu aeg 1913. aasta omadega. See oli viimane aasta enne sõda ja siis tundusid kõik need võrdlused väga soliidsed. Nüüd te võrdlete aastat 2012 aastaga 2001 – ma ei saa loogikast aru. Oleks kümme aastat vahet või sama loogikat kasutades võrdlus 1938. või mingi muu aastaga. Milles asi on, miks just need kaks aastat – 2001 ja 2012? Selgitage, palun!

Ma võin teile kõik arvud üles lugeda, kui te tahate. See loend näitab väga selgelt ühte trendi: pension on igal aastal tõusnud. Kui te tahate, ma loen teile üles ka aastad 2002, 2003, 2004 jne. Lihtsalt, et saadaks aru, mis on kümne aasta jooksul keskmise vanaduspensioniga juhtunud, võrdlesin viimaseid aastaid kümne aasta taguse ajaga. Aga nagu ma ütlesin, võin teile ette lugeda kõigi aastate näitajad – ei mingit probleemi, mul on statistika olemas.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Mina küll ei hakkaks teiega vaidlema. Te võtsite ette kõik need kümne aasta numbrid ja siin ma teiega nõustun: Eesti pilt võib paista ilus. Aga paralleelselt on toimunud ju ka teine protsess: hindade tõus. Kui võtta ostuvõimalused kümme aastat tagasi ja ostuvõimalused tänavu, siis on need väga erinevad. Ja küsimus ei ole selles, kui halvasti või hästi teie arvates riik hoolitseb pensionäride eest. Küsimus on selles, kas tekib või ei teki lähitulevikus olukord, kus pensionärid peavad elukohta vahetama, sest nad ei ole suutelised maksma elektri, soojuse ja paljude teiste asjade eest. Mis te arvate?

Mis elukohavahetus? Mulle jäi küsimus natuke segaseks. Aga kui me võtame pensionikasvu ja võtame keskmise töötasu kasvu, siis meie ühiskond areneb just nii, nagu me suudame seda maksumaksjatena tagada. Toon teile võrdluseks: keskmine netopalk aastal 2001 oli 277 eurot. Eks me ole püüdnud elada vastavalt oma võimetele. Hinnad on liikunud vastavalt majanduse liikumisele. Ma ei usu, et me peaksime kuidagi teistmoodi hindama olukorda, mis meil oli aastal 2001, ja seda, mis meil on praegu. Hindamismeetodid on samasugused. Nagu ma ütlesin, eakate sissetulek võrreldes nende isikute sissetulekuga, kes saavad tööturul palka, on paranenud. Kuna arupärimine keskendus eakatele, siis ma püüdsin anda adekvaatse pildi sellest, milline on eakate olukord võrreldes tööinimesega praegu ja milline see oli kümne aasta eest.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Hea minister! Kindlasti üks teema, millega te pensioni väiksusega seoses pidevalt kokku puutute, on aasta-aastalt suurenev arv inimesi, kes saavad osa pensionist nn uuest teisest sambast. Päris paljud inimesed, kes on jõudnud sellisesse vanusesse, et on hakanud huvi tundma, milline mõne aasta pärast nende kui pensionäride elu saab olema, on saanud üsna negatiivse üllatuse osaliseks, kui saavad teada, et päris mitmed aastad nende näiteks 20 kõvast tööaastast ei ole läinud täisaastana kirja, sest nende palk on olnud väiksem. Kas sellest tulenevalt võib juhtuda, et inimeste pensionid kujunevad loodetust palju väiksemaks? Inimesed on arvestanud oma palga ja tööstaažiga, aga nende nn koefitsiendi tõttu on pension tegelikult hiljem palju väiksem.

Lühike vastus on ei. Alustame õpikutõdedest. Pensionistaaž ja väljamakstav pension või, tuleme tagasi, tööstaaž ja väljamakstav pension ei ole omavahel selles mõttes sõltuvuses. Vaadatakse inimese sissemakseid sotsiaalkindlustussüsteemi. See on juba viimased 13 aastat niimoodi olnud. Ärge kultiveerige inimestes teadmist, et nende tööaastad on kuidagi koefitsientidega seotud. Tööaastad võetakse kõik täielikult arvesse. Küll aga jah, pensioni arvutamisel võetakse arvesse keskmine palk. Ma ei tea, mis olid need põhjused, võin neid osalt vaid oletada, aga kahjuks 1999. aastal, kui tehti riikliku pensionikindlustuse seadust, võeti inimesi segadusse ajades pensioni ühe aasta koefitsiendi määramisel aluseks keskmine palk. Ma ei tea, miks seda tehti. Sisuliselt pole sel mitte mingisugust tähtsust. Tähtis on see, kui palju inimene on maksnud pensionikassasse, sellest tulenevad temale tehtavad väljamaksed. Olen sellest kirjutanud eri kohtades, kui üles otsite, leiate ka näiteid.
Aga toon mõned suurusjärgud. Kui inimene saab 40 või 44 aasta jooksul, mis on meil keskmine tööstaaž, kogu aeg miinimumpalka ehk 350 eurot – kasutan praegusi näitajaid, siis on hea lihtne rääkida –, siis tema pension hakkab olema umbes 250 eurot. Tema kukkumine võrreldes oma palgaga on 100 euro ringis. Inimene, kes saab terve oma tööaja ehk 44 aastat enam-vähem keskmist palka ehk siis suurusjärgus netotasuna 700 euro kanti, hakkab saama pensioni umbes 350 eurot ehk tema kukkumine on ligi 400 eurot. Sellel, kes sai väga väikest palka, on kukkumine 100 eurot. Sellel süsteemil on üks lihtne põhjendus: Eesti pensionisüsteem on solidaarne ja kuna pensioni baasosa on suurem, siis süsteem toetab rohkem neid, kellel on olnud väiksem palk, ja võtab rohkem ära neilt, kellel on olnud kõrgem palk. See, kui mitu aastat inimene töötas, ei ole tähtis. Tähtis on, millise palgaga ta töötas ja millised on tema sissemaksed pensionikindlustusfondi. Ma loodan, et suutsin seda nüüd natuke rohkem seletada.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Austatud minister, aitäh selgituste eest! Minu küsimus on sellisest vaatevinklist vaadatud. Kui inimene teenib miinimumpalka, siis ta arvestuslikult teenibki nii palju, et maksab sotsiaalmaksu ühe kolmandiku Eesti keskmisest. Kui talle määratakse tema nn pensioniosak, siis on see keskmisest 0,3. Aga väga paljudes piirkondades ei olegi üldse töökohti, kus on võimalik keskmist palka välja teenida. Näiteks kui võrrelda Harjumaad või Tallinna ja Tartut Kagu-Eesti maapiirkondadega, siis on ebavõrdsus väga suur. Kas te ei arva, et siin peaks kuidagi regionaalselt toetama kas neid piirkondi või ümber arvestama sealsete inimeste koefitsiente, et nad saaksid tulevikus siiski suuremat pensioni?

Alustame uuesti. Inimese tööaastatel pole pensioni määramisel tähtsust. Koefitsient 0,3 näitab ainult seda, kui suured on olnud tema sissemaksed pensionikindlustusfondi. See liidetakse pensioni baasosale. Kuna pensioni baasosa moodustab valdava enamiku väikese sissetulekuga inimeste pensionist, siis proportsionaalselt saab väikese sissetulekuga inimeste pension olema kõrgem kui kõrgepalgaliste pension.
Seletan veel kord. Kui 44-aastase tööstaažiga inimene saab palka 350 eurot, siis tema pension hakkab olema praeguste reeglite järgi 250 eurot. Kui ta saab palka 750 eurot, siis tema pension hakkab olema 350 eurot. Ehk ühelt me võtame ära märksa rohkem selleks, et katta nende inimeste pensioniosakuid, kellel on töötasu olnud väiksem. Kui vaja, võtame paberi ja pliiatsi, seletame jälle nullist alates.
Aga ma ütlen veel kord: selle süsteemi juured peituvad pensionikindlustuse reformis 1999. aastal, kui valiti lahendus, et pensionikoefitsiendi (millel tegelikult inimesele ei ole mingit tähtsust, see on ainult emotsionaalse tähendusega) arvutamise aluseks võeti keskmine palk. Ma ei tea, miks seda tehti. Oleks võinud rahulikult võtta miinimumpalga, see poleks inimeste jaoks mitte midagi muutnud. Kui oleks miinimumpalk võetud aluseks, siis me oleks seda mõistnud. Sellel inimesel, kes sai 350 eurot palka, oleks pension ikkagi 250 eurot, ja see, kelle palk on olnud 750 eurot, saaks täpselt samamoodi 350 eurot. Tema koefitsiendid oleksid sellisel juhul olnud mitte 1,0, vaid 3,0 ringis, ning sellel, kes teenis miinimumpalka, oleks koefitsiendid olnud umbes 1,0.  Nii et summa summarum sellel, kuidaspidi me neid komakohti seal numbrite ees jagame, ei ole mingit tähtsust. Tähtis on see, millist palka inimene sai, ja tähtis on see, et kui ta sai madalamat palka, siis ta saab proportsionaalselt kõrgemat pensioni kui inimene, kes sai kõrgemat palka.

Aitäh! Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! Eks te teate neid arve ka, et keskmine kuupension tõusis 304,5 eurolt 305,1 euroni, see tähendab, pluss 0,6 eurot. Ma mõtlen, et see on ka seotud sellega, et kaks aastat ei ole pensioni tõstetud, nagu te rääkisite. Ja kui see on maksimumi lähedal, mida riik võib endale lubada, nagu räägib sotsiaalminister, siis ma mõtlen, et me ei jõua kunagi tasemele, millest unistab meie peaminister. Ma täpsustaksin enda ja ka teiste jaoks teie prognoosi, kui suur võiks olla kuupension järgmise aasta lõpus.

Järgmise aasta lõpus? Me julgeksime pakkuda, et keskmine vanaduspension tõuseb ikkagi. Seletan teile veel kord. Kui me räägime aastatest 2010 ja 2011, siis pensioniindeks oligi 1,0 ehk pension indeksi järgi ei tõusnud. See väike tõus, mis on natuke alla euro, tulenes sellest, et inimeste keskmine vanaduspension kasvas tulenevalt nende tööstaažist, mitte sellest, et indeks muutus. Indeks muutus tänavuse aasta 1. aprillist ja nüüd üheksa kuud mõjutab seda aastat ja 12 kuud mõjutab järgmist aastat. Võib loota, et järgmise aasta lõpuks on keskmine vanaduspension – ma vaatan, kas mul on need arvud siin käepärast, ei suuda kiiresti leida –, kui ma õigesti mäletan, siis 330 ja 340 euro vahel. Ahah, leidsin: 2013. aastal võiks keskmine vanaduspension olla 332 eurot, ütleb Sotsiaalkindlustusameti prognoos. See on igati loogiline, sest selle aasta kolm esimest kuud oli indeks veel 1,0 ja 1. aprillist on 1,044. Seega järgmisel aastal esimesed kolm kuud on 4,4% tõusu ja 1. aprillist on 5,0% tõusu. See kõik kokku tähendab, et järgmisel aastal võiks pension olla võrreldes 2011. aasta omaga ligi 30 eurot igas kuus suurem.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Austatud minister! See on muidugi tore, et pension tõuseb 5%. Tõsi, see tõuseb alates aprillist ja kolm esimest kuud tuleb eakatel hakkama saada sama pensioniga nagu praegu, vaatamata hinnatõusule, mis tuleneb elektrituru avanemisest. Olen siiski kindlasti teiega nõus, et tihtipeale annab eakatele nende sissetulek suurema kindluse kui noorele perele, aga tahan ometi küsida järgmist. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit tõi oma ülevaates, mis puudutas taasiseseisvunud Eestit, küll välja, et keskmise palga ja keskmise pensioni suhe ei ole alati muutunud positiivses suunas, eri aastatel on olnud ka negatiivseid muutusi. Palve on, et järsku te saadaksite materjalid mitte alates aastast 2001, vaid juba aastatest 1992 ja 1993.

Me võime välja võtta andmed ka aastate 1992 ja 1993 kohta, aga tuleb arvestada, et siis olid meil pensioni arvutamise skeemid teistsugused. Kehtis süsteem, kus keskmise palga ja keskmise pensioni suhe oli hoopis midagi muud ja pensione maksti välja teistel alustel. Kõikidele oli ühesugune pension ette nähtud, küll teatud erinevustega, aga laias laastus sama suur. 2001. aastast alates aga saame rääkida pensionikindlustuse reformist. Inimeste pensionid hakkasid sõltuma ka nende sissemaksetest pensionikindlustuse fondi. Tuleb võrrelda ikkagi võrreldavaid asju, muidu me läheme omadega natuke rappa.
Aga tõsi, ka 2007. aastal, kui meil oli pöörane majanduskasv, oli keskmine pension võrreldes keskmise netopalgaga väiksem kui aasta enne seda. Vähenemine oli 1,2%: 2006. aastal oli see näitaja 40,0%, 2007. aastal aga 38,8%. Sealt edasi oli pöörane tõus 2008. aastal, kui majandus mäletatavasti veel kasvas. Siis moodustas keskmine pension võrreldes keskmise netopalgaga 41,6% ja siis mõlemal kriisiaastal veidi üle 47%, mille tagaski eelkõige see, et pensioniindeks oli 1,0, mitte 0,91 ja 0,96.
Kui me vaatame puhtalt statistikale otsa, siis me oleme suutnud tagada eakatele kindlustunde, et pension kindlasti ei vähene. Selles aga, et pensioni muudetakse 1. aprillil, ei ole küll vaja kedagi süüdistada. See on meil ühiselt siinsamas Riigikogu saalis kokku lepitud, et pensionide indekseerimise aeg on aprilli esimene päev.

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Palun, Marika Tuus-Laul!

Head kolleegid! Kuulsime just, et kõik on väga hästi. Olge optimistlikumad, rikkust on rohkem ja pensionäride olukord on järjest paremaks muutunud! Tore kiidulaul! Täpselt nii nagu ka enne Riigikogu valimisi, kui te mäletate, oli samuti väga palju huvitavaid loosungeid ja artikleid. Näiteks teatas Reformierakond Videvikus, et viie aastaga ongi pensionid kahekordistunud, ja IRL-i poliitik märkis sealsamas, et hoopis nelja aastaga on pensionid kahekordistunud. Ja mäletame ka peaministrit kuldtroonis oma suurte lubadustega.
Ent mis me siin ikka uhkeldame? Järgmisel aastal tuleb pensionitõus 5%, kuigi me teame, et seaduse järgi saaks tõsta 6,36%. Tänavu tõsteti 4,4%, indeksi järgi oleks saanud tõsta 5,4%. Minister räägib siin tasaarveldustest, kuid vaatame tagasi 2009. aastasse. Siis pidi pension tõusma umbes 14%, tõusis aga ainult 5%. Siis lubati ka, et edaspidi saate selle kõik kätte. Ma ei tea, kuhu see kõik on jäänud. Ja me peaks õnnelikud olema, et pension, näe, ei langenudki.
Kui me nüüd vaatame, mida praeguse pensioni eest ikkagi saab, siis, nagu juba öeldud, Eurostati andmetel on toidu hinnad Eestis tõusnud rohkem kui üheski teises Euroopa Liidu riigis. Kui mujal Euroopas kallinesid eelmine aasta toiduained keskmiselt 3,2%, siis Eestis 8,5%. Ning me teame, et väga paljud toiduained, sh esmatarbe toiduained kallinesid lausa 50–60%.
Loomulikult ei pea rahandusminister Jürgen Ligi mõtteavaldus pressikonverentsil, et sissetulekute kasv on olnud hindade kasvust kiirem, paika. Pensionäride puhul see kohe kindlasti ei kehti. Ja räägime, mis me räägime, kuid ajalukku läheb ikkagi fakt, et keskmine pension 2011. aastal langes. Enne seda langes keskmine pension viimati aastal 2000. Kui te mäletate, siis see oli aeg, kui vanaduspension tõusis vaid 1,1%, aga keskmine pension langes. Ja ka siis pidime õnnelikud olema, et vanaduspension, näe, ei langenudki, isegi krooni võrra tõsteti.
Samas ma arvan, et keskmisest pensionist rääkides on ikkagi tähtsaim praegune reaalpension ehk pensioni suurus võrreldes hinnatõusudega. Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu aseesimehe Aare Kitsingu sõnul – see sai just täna veel üle räägitud – on reaalpension langenud nelja aastaga 20,7%. Arvesse on võetud periood alates 2008. aasta maist, just vahetult peale pensionide tõusu – see oli suhteliselt suur tõus –, ja lõpetades tänavuse aasta maiga, ka peale pensionide tõusu. Arvesse on võetud pensionäride tarbimisstruktuuri, mille kohaselt valdav osa rahast läheb toidule, teine täpselt sama suur summa eluasemele, veidi ravimitele, hügieenitarvetele, natukene pudi-padi veel, ja ongi kõik. Rohkem nad endale lubada ei saa.
Nii et tulemus on väga nukker: reaalpension on nelja aastaga vähenenud umbes 64 eurot ehk 1000 krooni. Kui me oleks arvestusperioodiks võtnud veel aasta 2008 enne pensionitõusu, siis me oleks saanud veelgi troostituma tulemuse. Kui me vaatame, mis juhtub enne järgmise aasta aprilli, kui see pisikene pensionitõus tuleb, siis näeme, et see vahe läheb veelgi suuremaks: langus 24–25%.
Tahan veel rääkida ühest väga tähtsast probleemist.

Kas soovite kolm minutit juurde? Palun, kolm minutit juurde!

See on see, mille koalitsioon, aga ka sotsiaaldemokraadid on alati maha hääletanud. Küsimus on selles, et pensionid peaksid olema hoopiski õiglasemad. Me vajame sellist pensionisüsteemi, mis muudaks pensioni baasosa solidaarsemaks ja madalapalgaliste töötajate pensioniosaku koefitsiendi õiglasemaks. Niisuguse eelnõuga on Keskerakonna fraktsioon ja kunagi ka Rahvaliit juba õige mitu korda välja tulnud. Kuid iga kord on Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning ka sotsiaaldemokraadid selle maha hääletanud.
Praegu on ju nii, et suur osa inimestest ei teenigi ühe tööaastaga väikse palga tõttu täit pensioni aastakoefitsienti välja ning miinimumpalga saajal tuleb koefitsiendi 1,0 saavutamiseks ligi kolm aastat tööl käia. Nad peavad töötama kolm aastat ühe staažiaasta eest. Ma arvan, et tuleb lõpetada olukord, kus madalamat palka saavad töötajad, näiteks kõrgharidusega kultuuritöötajad ja lasteaiaõpetajad, poemüüjad ja teised ei saa tulevikus inimväärset pensioni. Umbes 70%-l töötajatest on keskmine aastakoefitsient alla ühe. Keskmist või sellest madalamat töötasu sai näiteks 2009. aastal ligi 354 000 inimest.
Lõpetada tuleb olukord, kus kohustuslik pensionikindlustus on kasulik eelkõige jõukamatele ja kõrgepalgalistele, samas kui väiksepalgalistel jääb see tasemele, mis ei kindlusta korralikku toimetulekut. Mis põhiline: meie väikeste palkade ebaõiglust ei tohiks üle kanda tulevikus saadavasse igakuisesse pensioni. Me saame väga hästi aru, et ka noortel peredel on raske, see on tõesti nii, aga seenioridel ei ole aega oodata. Nemad on oma panuse riigi arengusse andnud, nende loodud väärtustele ja kogemustele tuginedes on ka uus Eesti Vabariik üles ehitatud ja me peame eakaid hoopiski rohkem väärtustama. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Tänased arupärimised on ammendatud.

Ja nüüd peale haamrilööki on võimalik registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud kolleegid! Mul on rõõm siit puldist õnnitleda Narva linnapead Tarmo Tammistet! Mis puhul? Ma kohe selgitan. Mul on siin käes üks kohtuotsus. See on juba teise astme kohtu otsus. Esimene kohtuotsus tehti Viru Maakohtus 30. aprillil 2012 ja selle otsusega mõisteti Tarmo Tammiste talle esitatud süüdistustes õigeks. Kohus leidis, et selles kriminaalasjas puuduvad nii otsesed kui kaudsed tõendid selle kohta, mida Tammistele inkrimineeriti. Mul pole aega kõiki neid ilusaid ja säravaid formuleeringuid teile ette lugeda.
Maakohtu otsuse peale aga esitas apellatsiooni prokurör Antti Aitsen, kes palus maakohtu otsus tühistada ning Tammiste talle esitatud süüdistustes süüdi tunnistada.
Möödus mingi aeg. 5. oktoobril 2012 teatas juba Tartu Ringkonnakohus, et käesolevas kaasuses tuleb esmalt esitada küsimus tõendusliku baasi kohta, millele saaks rajada süüdimõistva otsuse ja prokuröri hinnangul tulekski seda teha. Kui lähtuda prokuröri arusaamast ning ka kõrvaldada tõendite kogumist süüdistatava Tammiste ütlused, siis tuleb lõpptulemusena ikkagi nentida, et midagi otseselt inkrimineerivat Tammiste suhtes tõendite kogumis ei sisaldu. Edasi tuleb üks naljakas lause. "Seda asjaolu nendib apellatsioonis sisuliselt ka riiklik süüdistaja ise."
Otsa on saanud veel üks poliitiline protsess, mis on ühe asjatundja väga tagasihoidlike arvestuste kohaselt maksma läinud nii Narva linnale kui Eesti riigile 35 000 – 38 000 eurot. See on kilodes söönud närve, see on võtnud aastaid elust ja nagu te praegu kuulete ja igaüks saab seda ka lugeda, ei olnud sellel mitte mingit alust. Vägisi tuleb meelde "Viimne reliikvia" oma ütlustega, olenemata, kelle suust need kõlasid. "Vaba mees ei pidanud ju tapma." "Ma ei ole vaba mees!" Ei ole vaba mees ei prokurör, ei kapo, ei need, kes juurdlust teostasid, need, kes võtsid Narva linnapead puudutava tellimuse vastu. Tahaks aga öelda, et vaba ei ole ka meie nn vaba meedia, kes alati, kui lihtsas keeles öelda, pasandab inimese täis, kui asi prokuratuurist kohtusse läheb, ja on vait, ei tee suud lahti, kui tulevad õigeks mõistvad otsused. Ja mida teha inimesele, teab ainult jumal.
Teate, hiljuti kohtusin ühe investoriga, kes soovib Ida-Virumaal ühte tohutut sigalat ehitada. Praegune tehnoloogia – minu jaoks oli see suur uudis – on selline, et siga kordagi oma elus ei näe taevast. Ta elab kogu aeg kinnises ruumis ja liigub seal tapamaja poole, sest ta tapetakse sellessamas kompleksis, kus ta sündis. Selleks, et meie saaksime maitsvat liha, peab siga enne surma õnnelik olema ja ta uinutatakse enne surma. See on absoluutne paralleel meie eluga! Meedia meid lihtsalt uinutab ja mine sa tea, kas enne surma või enne midagi muud.
Aga nii või teisiti, Tarmo Tammistele minu õnnitlused! Loodan, et teiegi võtate selle heakskiiduga vastu, sest see annab igaühele meistki lohutust ja lootust, et kunagi ka meie saame kuskil kohtus õiguse. Aitäh!

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Paar nädalat tagasi jagasin ma siin teiega muremõtteid, täna aga on mulgi põhjust rõõmustada ja seda rõõmu tahan ka teiega jagada. Mõni nädal tagasi rääkisin ma tolliametnike tegevusest piiripunktides, kuidas mida tehakse, kuidas kogutakse makse, samuti sellest, et suvel esitasin ma õiguskantslerile ja Rahandusministeeriumile selle kohta kirjaliku arupärimise. Õiguskantsler võttis aja maha ja menetles juhtumit päris põhjalikult ning eelmisel nädalal, 11. oktoobril allkirjastas õiguskantsler raporti kogu selle asja menetlemise kohta. Ning see on tõesti positiivseid noote külvav.
Mul on väga hea meel, et õiguskantsler on jõudnud sellisele järeldusele, nagu siit soovitusest-analüüsist lugeda võib. Vahepeal hakkasin juba kaotama usku, et Eesti on õigusriik, aga õiguskantsleri analüüs kinnitab, et vähemalt tema jõuab seadusi süvitsi analüüsida ja tihtipeale tõde kuulutada. Selles soovituses seisab siis järgmine. Õiguskantsler leiab, et Maksu- ja Tolliameti tegevus Eesti Vabariigi maantee-piiripunktides Venemaa Föderatsioonist sõiduki standardpaagis sissetoodava kütuse maksustamisel ei vasta õiguspärasuse põhimõttele ning hea halduse tavadele. Tunnustades ühelt poolt võitlust ebaseadusliku kütuseäriga, ütleb õiguskantsler, et kõiki sellega seotud toiminguid tuleb siiski teha õiguspäraselt ja hea halduse tavasid järgides. Ta soovitab rahandusministril algatada alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 68 lõike 1 muutmiseks eelnõu ja soovib, et tunnistataks kehtetuks seal sisalduv viide sihtkoha kohta. Ta teeb ka teise ettepaneku: kaaluda piiriäärsetele elanikele väiksemate maksuvaba kütuse piirmäärade kehtestamist.
Mida ma veel tahaksin öelda? Kui jälgida meedias avaldatut, siis Maksu- ja Tolliamet on öelnud, et nemad jätkavad praegu seda tegevust. Vesteldes minuga on ameti esindajad öelnud, et nad latti madalamale ei lase. Ei lase ka meie latti madalamale – ei mina ega minu kolleegid demokraadid, kes on esitanud õiguskantslerile järjekordse arupärimise, seekord suusõnalises vormis. Ma kutsusin oma piirkonna inimesed, kes on kõikide nende toimetuste ja menetluste tõttu kannatada saanud, selle nädala reedel Võru linna Dajandra kohvikusse. Kohviku perenaine on lahkelt lubanud ruumid üürida. Sellel kohtumisel me analüüsime tekkinud olukorda ja arutame, kuidas edasi. Kokkusaamine on sel reedel kell 15 Dajandra kohvikus, igaüks võib tulla ja teema üle arutleda.
Ma soovitan kõikidel õiguskantsleri kodulehelt tema soovitust lugeda. See on küll pikk – 24 lehekülge –, aga väga väärt materjal. Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei aja Maksu- ja Tolliametiga kiusu, aga see, kuidas neid toiminguid tehtud on, kuidas Eesti kodanikelt on ebaseaduslikult aktsiisimakse võetud, on ülekohtune. Me soovime, et Rahandusministeerium algataks kiiremas korras seadusmuudatused. Seadused tuleb kirjutada nii, et nendest oleks võimalik ühtemoodi aru saada, seda ka neil, kes tulevad Venemaalt, omades autopaagis kütust mitte ärilisel eesmärgil, vaid enda tarbeks, nii nagu seadus lubab. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie tänane istung on lõppenud. Suur tänu kõigile osalejatele! Kena õhtu jätku! Kohtume homme!

Istungi lõpp kell 17.53.