Hea Riigikogu! Austatud peaminister! Head külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Neeme Suur!

Lugupeetud proua juhataja! Hea peaminister! Lugupeetud kolleegid! Grupil sotsiaaldemokraatidel on üle anda arupärimine regionaalministrile. Arupärimise teemaks on regionaalministri ja tema kokkukutsutud omavalitsuste mõttekoja tegevus. Eelkõige teevad meile muret omavalitsuste ja keskvalitsuse suhted. Teadaolevalt üleriigilised omavalitsuste liidud ei allkirjastanud Vabariigi Valitsuse delegatsiooni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu riigieelarve läbirääkimiste protokolli. Samas me teame ka, et tänavu kevadel võttis Eestimaa linnade ja valdade üldkogu vastu deklaratsiooni, milles esitati Riigikogule ja Vabariigi Valitsusele ettepanekud regionaalse, maakondliku ja kohaliku omavalitsuse juhtimise ning omavalitsuste rahastamise korralduse muutmiseks. Selle aasta septembris avaldas justiitsminister oma kavatsused riigireformi põhimõtete väljatöötamiseks. Äsja ilmus uus omavalitsuste suutlikkuse edetabel, millest me näeme, et omavalitsuste suutlikkus on endiselt väga erinev ja erinevused suurenevad. Koalitsioonileping näeb ette kohalike omavalitsuste mõttekoja moodustamise, 2011. aasta sügisel regionaalminister selle mõttekoja ka kokku kutsus. Paraku on ainus pressiteade, mis selle mõttekoja tegevust käsitleb, pärit eelmise aasta novembrikuust, rohkem ei ole kuigi palju infot olnud. Nendel asjaoludel on sotsiaaldemokraatidel regionaalministrile seitse küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud proua juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid ja külalised! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Teema on põllumajandusministri valitsemisalas toimuv. Maailm on täis ebaõiglust. Kahjuks on seda ka Eestimaal. Häbiväärne oli lugeda 4. oktoobri Postimehest, kuidas meie demokraatlikus ja euroopalikus riigis karistatakse palga vähendamisega naisi, kes naasevad lapsehoolduspuhkuselt tööle. Mees on alati tark ja tubli ning kindlasti tubli tööinimene, aga tuleb välja, et naiste tööd Eestis veel piisavalt ei väärtustata, ka nende lisarolli mitte. Jah, see kõik juhtus Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluva ning perepoliitikat vähemalt sõnades väärtustava põllumajandusministri haldusalas. Piinlik oli lugeda ka pressiteadet, kus ta külmalt ja kalgilt ütles, et tagantjärele ei ole mõtet enam targutada. Ei mingit vabandust, ei mingit kahetsust. Me saame aru, et igaüks võib eksida, aga selline käitumine tekitab igal juhul väga palju küsimusi. Küll on hea, et soovolinik ehk soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik selle asja üles võttis. Meil on seitse küsimust, millele on alla kirjutanud 13 Keskerakonna fraktsiooni liiget. Loodame väga, et selles haldusalas edaspidi koheldakse naisi meestega võrdsemalt. Aitäh!

Palun, Andres Anvelt!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel on mul au üle anda eelnõu, mille sisu on kriminaalmenetluse seadustiku muutmine. Seda eelnõu koostama ajendas meid mure kokkuleppemenetluste teinekord küsitava arukuse ja nende kohaldamise lihtsuse pärast õiguskaitseorganites. Nimelt moodustavad kokkuleppemenetlused Eestis ligi 97% kõigist kriminaalmenetluses kasutatavatest kohtumenetluse liikidest ja nende kohaldamine on, julgen väita, muutunud devalveerunuks.
Eelnõuga kantakse nende kuritegude hulka, mille puhul ei tohi kohaldada kokkuleppemenetlust, vägivallateod nii politseiametnike kui ka õigustmõistva võimu organite töötajate vastu. Seni on need kahetsusväärselt välja jäänud, kuigi suur hulk selliste kuritegude koosseise, mis on suunatud riigi vastu või riigi funktsioonide täitmise vastu, kokkuleppemenetlust ei võimalda. Teine oluline pakutav kitsendus on, et läbirääkimisi karistuse liigi ja määra üle ei peeta, kui kahtlustatavat või süüdistatavat on varem täisealisena karistatud tahtliku kuriteo eest. Loodame, et sellega saame leevendada rahva õiglustunde riivamist ja vähendada kurjategijate karistamatustunnet. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Samuti olen vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need  vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees need adressaadile viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Kolmapäeval, 10. oktoobril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Asume tänase päevakorra juurde.

Kõigepealt on meil päevakorras ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Ettekande teeb peaminister Andrus Ansip. Peaministri ülevaade võib kesta 30 minutit, samuti sellele järgnev Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe ettekanne. Nii ülevaate tegijale kui ka komisjoni ettekandjale võib igaüks esitada ühe suulise küsimuse. Seejärel on läbirääkimised, millest võtavad osa üksnes fraktsioonide esindajad. Niisiis, palun ülevaateks Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel kõnepulti peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Ma tänan võimaluse eest anda ülevaade valitsuse Euroopa Liidu poliitikast! Eestis on alanud elav ja kohati teravgi debatt Euroopa Liidu teemadel. Viimati nägime midagi samasugust liitumise otsustanud rahvahääletuse eel, pea kümme aastat tagasi. Arutelu on õigeaegne, sest Euroopas toimuvad praegu suured muutused. Eriti väikeriikidele on muutuste aeg rahvusvahelistes suhetes alati ka keeruliste valikute aeg. Neid valikuid ei saa ega tohi teha varjatult, kodanike seljataga. Seepärast soovin tänada Riigikohut põhjalikult läbikaalutud otsuse eest Euroopa stabiilsusmehhanismi põhiseaduspärasuse hindamisel, seepärast tunnustan õiguskantslerit, kes selle protsessi algatas, ning seepärast tervitan ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühiselt läbiviidavaid avatud istungeid Euroopa tuleviku teemal. Loodan, et tänane arutelu siin saalis on üks osa sellest debatist. Mul on ka meeldiv näha Eesti ajakirjanduse kasvavat ja üha professionaalsemat huvi Euroopa Liidu teemade vastu.
Austatud Riigikogu! Meie ees seisab üsna pea valik. See valik on, kas minna kaasa koostööd suurendava Euroopaga või jääda sellest kõrvale. See on tõenäoliselt mitu aastakümmet kestev protsess. Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso on kutsunud üles looma tulevikus rahvusriikide föderatsiooni. Seda võib ka teisiti nimetada – mõisteid defineeritakse erinevalt. Kuid mõte jääb samaks: EL-i liikmesriikide, vähemalt eurotsooni riikide koostöö, koordinatsioon, lõimumine tugevneb.
Nimetamisest olulisem on selle koostöö sisu. Millest me räägime? Miks see vajalik on? Kõige lihtsamalt öeldes käib Euroopa majandus- ja rahaliidu kapitaalremont. Stabiilsuse ja kasvu pakti järgimine üksi ei pruugi hoida ühisraha stabiilsena, hoolimata sellest, et kriisiaastate jooksul on juba palju tehtud. On jõustatud õigusaktide pakett, mis annab meile hoovad nii finantsdistsipliini rikkujatega tegelemiseks kui ka selliste rikkumiste ennetamiseks. Euroopa Komisjonil on praegu palju suuremad õigused liikmesriikide majandusolukorra analüüsimiseks ja riikidele soovituste tegemiseks, kuidas olukorda parandada. Riigikogu menetluses on fiskaalleppena tuntud lepingu eelnõu, mis kohustab kõiki selle osalisi kujundama oma eelarvepoliitikat konservatiivselt – nii nagu me seda Eestis juba 20 aastat teinud oleme.
Just eile pidas oma asutamiskoosoleku Euroopa stabiilsusmehhanismi juhatajate nõukogu, euroala IMF. Euroopa Keskpank on astunud samme, et tagada euroala rahaturgude terviklikkus. Oleme praegu palju paremini kaitstud kui neli aastat tagasi, mil Lehman Brothersi pankrott kriisi valla päästis. Siinkohal tuleb märkida, et vastupidi levinud arusaamale, et kriisis räsitud euroala riikides midagi ei toimu, räägivad arvud teist keelt. Kuigi kõigil on käia veel pikk tee, on nad oma eelarvepositsiooni oluliselt parandanud. Kriisiriikide konkurentsivõime paraneb, kuigi aeglaselt. Kohandumine ei ole toimunud nii kiiresti, kui me lootsime, ja nad ei tohi end lõdvaks lasta, kuid muutused toimuvad. Need on täiesti võrreldavad Läti ja Eesti sammudega kriisi alguses.
Ent kui senised kriisihaldusmeetmed toimivad, siis milleks veel midagi teha? Sellepärast, et võib kindel olla, et praegune majanduskriis ei jää viimaseks. Euroala ja laiemalt Euroopa Liit peab järgmiseks kriisiks valmis olema. Euroopa lahendus, mis tugineb kuue aastakümne lõimumiskogemusele, on koostöö tihendamine. Herman Van Rompuy on järgmisel nädalal toimuva ülemkogu istungi ettevalmistamisel viidanud koostöö arendamise vajadusele neljas valdkonnas: pangandus-, eelarve-, majandus- ja poliitilise liidu alal. Kõigis neis valdkondades on välja käidud nii konkreetsemaid kui ka abstraktsemaid mõtteid, mille osas Eestil tuleb kujundada välja oma seisukohad. Kas euroalal peaks olema Euroopa Liidu eelarvest eraldi seisev rahainstrument, mida saaks kasutada kriisi mõjude leevendamiseks või stiimulina struktuursete reformide läbiviimiseks? Kas euroala riigid peaksid omavahel või Euroopa Liidu institutsioonidega sõlmima siduvama lepingu, mis sätestaks täpsemad kohustused konkurentsivõime tugevdamisel – olgu tööturu arendamisel, riigi kulutuste kokkutõmbamisel või miks mitte ka haridussüsteemi reformimisel tänapäeva nõuetele paremini vastavaks? Milline peaks olema demokraatlik kontroll nende meetmete rakendamise üle? Ja juhul, kui anda euroalale suurem otsustuspädevus, siis kuidas tagada nende otsuste legitiimsus olukorras, kus euroalal praegu oma poliitilised protseduurid peaaegu puuduvad?
Valitsus arutab neid küsimusi sellel neljapäeval, kuid enne seda soovin ma kuulda Riigikogu arvamust. Samuti on ilmselge, et Eesti seisukohad peabki lõpuks kujundama Riigikogu. Need küsimused esitatakse konkreetselt ja konkreetsed peavad olema ka meie vastused, ning seda juba käesoleva aasta detsembri ülemkogu istungiks valmistudes. Seejärel saame Euroopa Liidus ja Eestis hakata arutama, kas uuendused nõuavad Euroopa Liidu aluslepingute ja Eesti põhiseaduse muutmist, ja kui nõuavad, siis mil määral.
Austatud Riigikogu! Ma nõustun Põhiseaduse Assamblee liikme ja meie põhiseaduse ühe autori Jüri Raidla antud hinnanguga hiljuti toimunud õigusteadlaste päeval. Nimelt, et enam koostööd tegevas – kui soovite, siis föderaalsemas – Euroopas on Eesti põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärkide saavutamine lihtsam ning Eesti peaks olema Euroopa koostöö süvendamise eestvedajate hulgas, et tagada meie riigi huvide järgimine. Just seetõttu otsustas valitsus liituda riikide grupiga, kes soovivad algatada tihendatud koostööd finantstehingute maksu kehtestamiseks. Otsus selle kohta, kas Eesti sellise maksu ka kehtestab, on veel ees, kuid see samm võimaldaks meil oma seisukohti kaitsta ja arenguid mõjutada. Vastasel juhul jääb meil üle ainult üks valik: kas kaasa lohiseda või maha jääda. 
Näeme, kuidas mõned liikmesriigid ennast ise koostööst distantseerivad. Mul on kahju seda vaadata. Sest ma usun, et koostöö on lõppkokkuvõttes alati majanduslikult ja poliitiliselt kasulik, seda mõlemale poolele. Koostööst välja jäädes jääme kõik vaesemaks. Koostööst välja jäädes peaksime pikapeale leppima vähem kaitstud ja vaesema Eestiga, seda nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Euroopa Liidu liikmesust ei ole tark taandada vaid rahale. Täpselt samamoodi ei ole tark taandada vaid rahale Euroopa Liidu liikmesust. Olgu veel kord välja öeldud, et Eesti garanteeritav ja sissemakstav osa Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ning Euroopa stabiilsusmehhanismi antud ja antavateks laenudeks kokku on rohkem kui viis korda väiksem kui need toetused, mida Eesti on Euroopa Liidu eelarvest saanud või järgmise seitsme aasta jooksul saab. Kui võtta kõrvale veel investeeringud, mis on Eestisse tehtud osalt tänu sellele kindlustundele, mida Euroopaga lõimumine ja euroalaga liitumine on investoritele pakkunud, siis käib jutt juba kümnekordsest vahest. Ning ühisrahast saadavast kasust rääkides ei tohi unustada ka madalaid intresse meie eraisikutele ja ettevõtjatele.
Siinkohal soovin teha väikese kõrvalepõike käimasolevatele läbirääkimistele uue Euroopa Liidu eelarveraamistiku üle. On selge, et Eesti riik, Riigikogu ja valitsus ning Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed teevad kõik endast oleneva, et järgmine eelarve võimaldaks alustada Rail Balticu loomist, et see tagaks investeeringuteks sama palju raha kui eelmisel perioodil ning võrdsustaks senisest suuremal määral põllumeestele antavaid otsetoetusi. See teema oli peamine ka kõigil minu eelmise nädala kohtumistel Euroopa Liidu juhtidega Brüsselis. Kuid me peame mõistma, et kuigi väga palju kära ja lärmi tehakse eelarve mahu ümber, on kõige olulisem see, kuhu raha läheb. Kas need kulutused, mida me plaanime, on otstarbekad ja tugevdavad Euroopat? Usun, et ka netomaksjaid, eelarve mahu kärpimise nõudjaid, huvitab tegelikult palju enam eelarve sisu. Loodan väga, et meil õnnestub eelarves kokku leppida juba selle aasta lõpuks. Euroopa kodanikud vajavad selget sõnumit, et Euroopa investeeringud majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks on tagatud.
Austatud Riigikogu! Demokraatlik kontroll Euroopa otsuste üle eeldab palju mitmekesisemaid mehhanisme, suuremat võimude lahusust ning võimu jagamist, kui rahvusriigis kombeks. See eeldab tasakaalu erinevate ülesannetega institutsioonide vahel. See printsiip on ka mõiste "föderatsioon" ehk "liit" põhisisu. See ei tähenda võimu  tsentraliseerimist, vaid vastupidi, selle jagamist eri tasandite vahel. Nii nagu ei ole demokraatlik see, et üks riik saaks blokeerida enamiku heaolu ja turvalisuse kindlustamiseks vajaliku otsuse, ei oleks mõistetav enamiku dikteeritud otsus, mis üldse ei arvestaks mõne riigi koduste asjadega. Me peame oma uusi valikuid tehes pidevalt otsima tasakaalu eri valdkondade, otsustajate ja otsuste tasandite vahel.
Riigisiseselt on mõistlik ja otstarbekas, kui me tugevdame oma Euroopa-poliitika legitimeerimist ja seda toetavaid praktikaid. Riigikogu on juba otsa lahti teinud, laiendades oma pädevust Euroopa stabiilsusmehhanismi toimimise üle kontrolli teostamisel. Eestis on kujunenud välja hea traditsioon, mille kohaselt valitsusjuht käib enne ülemkogu ja euroala tippkohtumisi Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis, et enne koos küsimused läbi arutada. Ma teen Riigikogule ettepaneku kaaluda Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse täiendamist, et kinnistada niisugune töökord ka seaduses. Seda korda võib laiendada selliseltki, et peaminister tuleks ja selgitaks tehtud valikute tagamaid ka pärast toimunud kohtumisi. Olgu siinkohal öeldud, et mina isiklikult olen valmis alati selgitama ülemkogus tehtavaid otsuseid nii enne kui ka pärast täiskogu ees, kui Riigikogu seda peaks soovima.
Austatud Riigikogu! Oma tänase kõnega markeerisin mõned valikukohad, mis Eesti ees lähiajal seisavad. Riigikogu pädevuses on nendes valikutes kaasa rääkida. Valitsus ootab teie tarku otsuseid, mis on tehtud pärast põhjalikke sisulisi arutelusid. Tänan tähelepanu eest!

Väga suur tänu, austatud peaminister! Teile on laekunud küsimusi. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Te oma ettekandes rõhutasite riikidevahelise koostöö tähtsust nii Euroopa Liidus kui ka kolmandate riikidega. Eile avati Nord Streami gaasijuhtme teine torujuhe. Eesti riik ainsa Balti mere äärse riigina ei osalenud selles projektis. Energeetikaküsimused on ju Euroopa Liidu jaoks tähtsad. Millised on meie plaanid: kuidas me edaspidi käitume seoses Nord Streami gaasijuhtme teise järguga?

Ma ei ole selle määratlusega küll sugugi päri, et Eesti on ainus riik, kes Nord Streami projektis ei osale. Torujuhtme otsad on teadagi mis riikides: üks ots Venemaal ja teine ots Saksamaal. Väide, et kõik riigid, kes toru kulgemise lähistele jäävad, osalevad projektis, ei ole päris tõene. Osalisi on ikkagi suhteliselt vähe ja mitteosalejaid enamik. Ka järgmiste projektide puhul ei ole majanduslikku osalust Eestile keegi pakkunud ja Eestil puudub ka huvi majanduslikult selles projektis osaleda. Meil ei ole praegu Venemaalt tuleva gaasi osas tarnepiiranguid, mis oleks limiteeritud torude läbilaskevõimega. Seetõttu pole meil majanduslikku huvi liituda ka Nord Streami uute kavandatud torude projektiga. Ma kujutan ette, et ega ka teisi selle projektiga liitujaid enne Saksamaad ei ole, küll aga on kuulda, et gaasi osta soovijaid on ka meist kaugemale jäävates riikides kui Saksamaa.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Kui Eesti Riigikohus tegi otsuse ESM-is osalemise õiguse kohta, langetati otsus teadupärast nii, et kümme häält oli poolt ja üheksa vastu, et Riigikogu enamusel on õigus võtta selliseid koormisi Eesti riigile. Lõppotsuses oli mainitud ka seda, et 2003. aasta rahvahääletusel saadud mandaat on ammendumas. On ammendumas selles mõttes, et pidevalt delegeeritakse Eesti otsustusõigust Euroopa Liidule. Te mainisite põgusalt, et valitsusel on plaanis mandaadi uuendamist arutada ka ülehomme toimuval valitsuse istungil. Kas te selgitaksite, palun, oma mõtet, kuidas valitsus püüab uuendada oma mandaati edasiste otsustusõiguste delegeerimiseks ja selle elluviimiseks?

Oi ei! Andke andeks, aga te saite küll väga valesti aru. Neljapäeval me ei hakka kindlasti referendumit kavandama. See on suur eksitus. Ma ei ole midagi sellist väitnud.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Austatet peaminister! Kas tänase päeva seisuga on valitsusel ette näidata reaalseid positiivseid tulemusi Euroopa Liidu põllumajandustoetuste võrdsustamise valdkonnas?

Reaalsed positiivsed tulemused saavad olla siis, kui meil on mitmeaastase eelarveraamistiku numbrid olemas ja järgmise perioodi eelarve kinnitatud. Alles siis on võimalik rääkida sellest, kas tulemused olid või ei olnud. Praegu on otsustajate, mitme Euroopa Liidu institutsiooni juhtide toetav suhtumine otsetoetuste enamal määral võrdsustamisse olemas. Möödunud nädalal ma kohtusin Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulziga. Ta kinnitas ka pressikonverentsil, et Balti riikidele kavandatavad põllumajanduse otsetoetused on häbiväärselt väikesed ja talle on arusaamatu, miks peaksid Leedu, Läti ja Eesti põllumehed saama märgatavalt väiksemas mahus põllumajanduse otsetoetusi kui näiteks Rumeenia põllumehed. Ta tõi ka välja, kui palju läheks maksma Balti riikide toetuste tõstmine Rumeenia tasemeni. Minu mälu järgi oli see 0,07% Euroopa Liidu eelarvest. Schulz leidis, et nii väike rahasumma ei ole kindlasti põhjus, miks Euroopa Liit peaks hülgama solidaarsuse ja võrdse kohtlemise printsiibi. Täpselt samasugust mõistvat suhtumist olen ma kohanud ka teistel otsustustasanditel.
Me ju saame aru, et ei ole võimalik absoluutselt kõigile maksta toetusi üle keskmise. See on umbes sama nagu kõigile maksta palka üle keskmise. Ei ole kuidagi võimalik! Ei ole ka põllumajanduse otsetoetusi võimalik maksta kõigile üle keskmise, keegi peab ka alla keskmise saama. Aga meile ei ole üldse mitte vastuvõetav see, et nende madalate otsetoetuste määradega, mis praeguses projektis on Balti riikidele kavandatud, karistatakse meid eelkõige kiiresti läbiviidud reformide eest ja ka Vene-Aasia kriisi tagasilöökide eest. On ju nimelt selle perioodi näitajad otsetoetuste määramisel aluseks võetud. Ma väga loodan, et võrdse kohtlemise vajaduse mõistmine jõuab ükskord ka konsensusliku otsuseni, nii et Eesti põllumehed saavad märksa enamal määral teiste Euroopa põllumeestega võrdselt koheldud.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Hea ettekandja! Tõesti, summa on väike. Ja sellele, mispärast ta on nii ebaõiglane, on üks seletus: selle asja nimi on eurosolidaarsus. Aga ma tahtsin teist asja küsida. Tähendab, põllumajanduse subsideerimine üleüldse on filosoofiline probleem. Me arutasime ühe Euroopa Komisjoni liikmega, et ei ole arusaadav, miks näiteks ei subsideerita merekarbist kaelakeede ja puulusikate tootmist jms. Minu arvates on probleem ausalt öeldes selles, et subsideerimine on oma olemuselt vasakäärmuslik sotsialistlik poliitika. Küsimus: kas me oleme nõus sotsialistliku eksperimendiga, mida Euroopa Liit praegu ellu viib, toetades kõike vabaturuvastast? Kas meie konkurentsivõime seisukohast ei oleks õigem süvendada vaba turgu? Ma tean, mis sa ütled, aga ma tahan, et see oleks praegu siin täiesti selgelt välja öeldud.

Jah, liberaalina meeldiks ka mulle see, kui meil subsideeritavaid valdkondi üleüldse ei oleks. Aga elu ei ole mitte must-valge. Elu ei hakka sellest ajast peale, kui meie teadlikeks liberaalideks saime, meil on ka ajalugu olemas. Ka põllumajandustoetustel on ajalugu ja Euroopa Liidu loomiselgi on oma ajalugu. Turgude ühendamine eeldas omal ajal mõne põllumajandustootja subsideerimist tööstusriikide tootjate poolt. Ja ajalooga on juba kord nii, et väljakujunenud olukorda päevapealt muuta ei õnnestu. Turuvahekorrad on välja kujunenud subsiidiumide tingimustes. Muidugi võib tahta päevapealt subsideerimist lõpetada, kuid tegelikus elus see ei õnnestu. Kõigepealt, turgude jõuvahekordade ümberjaotus on üsna prognoosimatu. Teiseks, miljonid inimesed peaksid loobuma väljakujunenud elustandardist, nad peaksid turul ümber orienteeruma ja see ei pruugi reaalpoliitikas teostatav olla.
Ma olen veendunud, et Eesti põllumajandustootjad saaksid Euroopa turul konkureerimisega suurepäraselt hakkama ka ilma igasuguste otsetoetusteta, aga selle eeltingimuseks peab olema see, et ka teistele otsetoetusi ei maksta, et ka teistele põllumajandustootjatele riiklikke subsiidiume ei maksta. Seetõttu, kui me räägime Eesti põllumeeste võrdsemast kohtlemisest, siis me räägimegi eelkõige võrdsete võimaluste loomisest. Me ei küsi rohkem raha oma põllumeeste toetuseks, vaid me tahame lihtsalt võrdseid konkurentsitingimusi.
Samas annan mina küll endale täiesti selgelt aru, et lõpuks taandub selle küsimuse lahendus ikkagi rahale, sest Lääne-Euroopa riikides põllumajandustoetuste vähendamine ei ole praktiliselt teostatav. Minu ettekande illustreerimiseks näidatud slaididelt ju nägime, et küllalt mitmes riigis on inimeste sissetulekuid väga olulisel määral vähendatud. Kui põllumajanduse otsetoetusi vähendada, siis need slaidid oleksid hulga kujundlikumad – ilmselt sellele järgnevad rahva reaktsioonid oleksid impulsiivsemad, kui me praegu oma õhtustest teleuudistest näha võime.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud härra peaminister! Oma ettekandes te väga sümpaatselt rääkisite lisaks tavalisele finantsjutule Euroopa finantsmajanduslikust integratsioonist ka võimalikust integratsioonist haridusreformide alal. Aga kuidas te suhtute Euroopa Liidu sisesesse integratsiooni elanikkonna sotsiaalset kaitset reguleeriva seadustiku alal? Ma pean silmas nii pensione, toetusi kui ka vähemuste kaitset.

Ka selles osas koostöö Euroopa Liidus toimub. Kui teie küsimus pensionidest on suunatud mingisugusele ühtsele Euroopa Liidu pensioni kehtestamisele, siis seda ma pean küll praegu ja ka ettenähtavas tulevikus täiesti ebareaalseks ideeks. Minu meelest see debatt on kunagi lähiminevikus ka toimunud. Seda uuesti avada ei ole mitte mingisugust mõtet.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Austatud peaminister! Olete oma väljaütlemistes rõhutanud viimaste aegade edukaid välisinvesteeringuid Eestisse. Nägime täna selle kohta üsna kõrget tulpa. Millist euroaja välisinvesteeringut te peate Eesti jaoks kõige edukamaks?

Raske on ühte välisinvesteeringut kõigist Eestisse tehtud välisinvesteeringutest esile tuua. Aga nimetaksin kõigepealt 500 investeeringut, mis on Eestisse tulnud Soomest. Möödunud aasta jooksul alustas Eestis tegevust 500 soomlaste osalusega äriühingut. Praeguseks on neid tublisti üle 4000, õigemini tegutseb Eestis ligi 5000 Soome osalusega ettevõtet. Nagu öeldud, pelgalt möödunud aastal alustas meil tegevust 500 Soome osalusega äriühingut. Kui nüüd valida välja kõige suurem investeering, mille Eestisse tuleku üheks eelduseks on vahest olnud ka Eesti liitumine eurotsooniga, siis ma nimetaksin Ericssoni otsust osta komplekteerimistehas Tallinnas. Ma olen päris veendunud, et Eesti riigirahanduse hea olukord ja Eesti liitumine eurotsooniga olid ühed põhjused, miks Ericsson julges selle ostuotsuse teha. Eesti jaoks on see kahtlemata märgilise tähendusega, et sellised suured firmad nagu TeliaSonera ja Ericsson usaldavad meie riiki niivõrd, et teevad siia väga suuri investeeringuid. See on sõnum kõigile teistele investoritele, kõigile teistele rootslastele ja soomlastele, et Eesti on usaldusväärne, siin on hea ettevõtluskeskkond ja siia tasub investeerida.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Austatud peaminister, kõigepealt tänan sisuka ettekande eest! Vaevalt et kellelgi on põhjust kahelda, et väikeriikidel on alati koostööst võimalik rohkem võita kui kaotada, aga seda loomulikult tingimusel, et koostööd teevad demokraatlikud riigid. Sellegipoolest, et see üha süvenev koostöö ei tekitaks meil siin koduses Eestis asjatuid kõhklusi ja kahtlusi, palun teie käest veel kord kinnitust, et tihenev koostöö ei mõjuta meil Eestis hästi töötavat ettevõtete reinvesteeritud kasumi maksustamist, et see ei ohusta meie võimalust ise otsustada, milline on meie üksikisiku tulumaksu määr, jne, jne.

Ei ohusta. Te teate suurepäraselt, et maksuküsimused on Euroopa Liidus liikmesriikide ainupädevuses ja mitte kunagi ei hakka keegi või meie ise ühiselt Brüsselist dikteerima seda, missugune saab olema tulumaksu määr mingis liikmesriigis. Seda ohtu ei ole, neid hirme ei ole. Me oleme Euroopa Liidus selleks, et oma partneritega koostööd teha. Me ei ole seal selleks, et oma partneritega võidelda. Ei maksa ka avalikus debatis mingit niisugust võitluse kujundit luua – ei maksa kellelgi arvata, et me käime oma Euroopa Liidu kolleegidega võitlemas. Me käime seal ikkagi ühistel koosviibimistel koostööd tegemas.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Lugupeetud peaminister! Alustuseks tahan tunnustada Eesti riigi senist järjekindlat tegevust Euroopa Liidu terviklikkuse tugevdamisel. Nagu näeme, on viimasel ajal elu sundinud minema sõnadelt tegudele ehk finantsjärelevalve tõhustamisele. Siit ka minu küsimus. Kui me täna räägime juba väga reaalsest ühisest fiskaalpoliitilisest mõtlemisest, ühisest poliitikast, kas te võiksite avada meile oma isikliku visiooni või siis ka Euroopa teiste liidritega kohtumistel kogetu, millised poliitikad peaksid kaugemas perspektiivis ühtlustuma, et Euroopa edaspidi sellel terviklikkuse teel püsiks?

Küsimus oli suunatud fiskaalkoostööle või fiskaalpoliitikate koordineerimisele ehk siis eelarvekoostööle. Juba ammustest aegadest on Euroopa Liidus olemas stabiilsuse ja kasvu pakt. Too pakt näeb ette teatavad reeglid, mida liikmesriigid peavad järgima. Meile on nendest reeglitest kõige tuntum valitsussektori defitsiidi reegel. Kriteerium näeb ette, et defitsiit ei tohi ühelgi aastal ületada 3% liikmesriigi sisemajanduse kogutoodangust.
Teine meie jaoks väga tuntud ja tähtis reegel, mida paraku Euroopas massiliselt rikutakse, on valitsussektori võlakoormuse ülempiir. Stabiilsuse ja kasvu paktis on kokku lepitud selles, et ühegi liikmesriigi valitsussektori võlakoormus ei tohi ületada 60% sisemajanduse kogutoodangust. Jah, seal on teatud erandid, sest juba kokkuleppe sõlmimise ajaks oli mõnel riigil valitsussektori võlakoormus üle 60% sisemajanduse kogutoodangust, kuid nende riikide puhul nähti ette järkjärguline valitsussektori võlakoormuse vähendamine.
Nagu ma juba eile siit kõnepuldist ütlesin, kogu selle ülemaailmse finantskriisi jooksul oli Euroopa Liidus ainult kaks sellist riiki, kelle suhtes ei algatatud ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust. Need riigid olid Rootsi ja Eesti. Oli veel kaks riiki, kelle suhtes algatati ülemäärase defitsiidi menetlus, kuid õige ruttu selgus, et selleks polnud kuigi palju alust. Päris korras rahandusega riike, kes oleksid täitnud kõiki stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid kogu kriisi jooksul, on euroliidus kaks kuni viis. Paraku enamik Euroopa Liidu maid ei ole selle kriisi jooksul pakti reegleid täitnud. Samas võib alati mõelda, et kui massiliselt reegleid rikutakse, ehk on valed reeglid ja polegi mõtet neid täita. Paraku on kõik 27 Euroopa Liidu riiki endiselt veendunud, et reeglite täitmine kõikide liikmesmaade poolt on Euroopa Liidu sujuvaks toimimiseks hädavajalik.
Jah, kui reeglid on, aga neid ei täideta, kuigi nende täitmine on hädavajalik, siis tuleks keskenduda sellele, kuidas tagada reeglite täitmine. Ja nüüd me olemegi kokku leppinud selles, et reeglite ignoreerimisele järgnevad sanktsioonid. Neid sanktsioone aktsepteerivad ka kõik need, keda need sanktsioonid võivad lähemas tulevikus ähvardada. Eesti puhul ei ole sellest praegu põhjust rääkida, kuna kui jutt on ainult nendest kahest parameetrist, siis valitsussektori defitsiit on meil olnud suurem kui 3% SKT-st ainult 1999. aastal Vene-Aasia kriisi ajal. Siis oli see näitaja 3,5%. Kõigil ülejäänud aastatel on Eestil olnud kas väike defitsiit või siis pea pooltel aastatel oleme oma eelarveaastad lõpetanud ülejäägiga. Valitsussektori võlakoormus Eestis on kõige väiksem Euroopa Liidus: 6,1% sisemajanduse kogutoodangust. Aga ikkagi, ka meie oleme väga huvitatud sellest, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid täidaksid nende endi poolt võetud kohustusi. See fiskaallepe peakski selleni viima, et Euroopa Liidus enam kokkulepitud eeskirjade rikkujaid ei ole.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud peaminister! Eile oli Euroopa Liidu asjade komisjonis üks ettekanne rahvusvahelise ettevõtluse professorilt Urmas Varblaselt, kes rääkis Euroopast maailma majanduse arengu kontekstis. Tema ettekandest selgus – see ei ole kuigi vana teema –, et võrdluste andmetel ei ole Euroopa parim koht investeerimiseks või tootmiseks või uuendusmeelseks tegutsemiseks. Aasia annab juba praegu silmad ette ja tulevikus veel rohkem. Kuna Eesti on Euroopa Liiduga juba aastaid koostööd teinud ja teiegi peaministrina olete osalenud selles protsessis, siis ma küsin teie käest, mis te sellest seisukohast arvate. Teiseks, mis riigist või riikidest tulevad Euroopa Liidus praegu kõige uuendusmeelsemad ideed ja kus on suurim valmidus konkurentsis Aasiaga rohkem edu saavutada?

Kui ma tahaks nüüd oma saba kergitada, siis ma ütleks, et Eestist. Aga kindlasti see oleks pooltõde. Võib ju tõesti väita, et kasulikum on investeerida Aasiasse või kuhugi mujale. Kui jutt käib Eesti investorist, siis mina soovitaksin investeerida Eestisse. Eestis on investeeringute kasv tagatud, siin on soodne ettevõtluskeskkond ja Eesti jaoks on avatud Euroopa Liidu ühine turg, kuhu läheb 70% meie ekspordist. Praegu öeldakse, et kuna Euroopa majandus kasvab aeglaselt, siis Eesti investorid ei peaks vaatama üldse Euroopa poole. Nad võiksid kuhugi kaugemale vaadata, Aasiasse näiteks. Kõik vaatavad Aasiasse! Aga mina väidan, et Euroopas on Eesti ettevõtjad ja ka Eesti tööjõud veel pikka aega väga konkurentsivõimelised. Me oleme saanud olulisi välisinvesteeringuid eelkõige oma naaberriikidest Rootsist ja Soomest. Need investeeringud on investeerijatele olnud väga tasuvad ja samas on need olnud ülimalt kasulikud ka Eesti inimestele. Need investeeringud on andnud Eesti inimestele tööd, meie ettevõtjad on teeninud Euroopa turgudelt ka kasumeid. Selline Eesti konkurentsivõime hea positsioon jääb kestma veel küllalt pikkadeks aastateks.
Paljud investorid Eestis on arvanud, et see buum, mis oli Eestis, tuleb mõne aja pärast kindlasti ka mujal. Paraku on mitmed nendest investoritest oma investeeringud, mis nad mujale selles lootuses on teinud, kaotanud. Me oleme lugenud kinnisvaraarendustest kuskil Aserbaidžaanis näiteks, mis ei ole tulu toonud, oleme lugenud kullakaevandustest kusagil Armeenias, mis ka ei ole Eesti ettevõtjatele tõotatud tulu toonud. Eesti ettevõtjad on kaotanud oma raha, mis on investeeritud pelgalt lootuses, et need suured arengud, mis Eestis, Lätis ja Leedus on toimunud, toimuvad ka igal pool mujal meie kunagiste saatusekaaslaste juures. Nad on eksinud. Lootused ei ole täitunud ja need investorid on oma raha kaotanud.
Euroopa on konkurentsivõimeline. Kui investor peab silmas ainult tööjõu odavust ega pea oluliseks sotsiaalseid standardeid, keskkonnastandardeid, siis pole Euroopa soodne investeerimiskoht. Siis võib tõepoolest otsida kusagilt mujalt midagi hästi odavat. Kui investor peab silmas kestvat arengut, jätkusuutlikku arengut, siis sobivad investeerimiseks suurepäraselt ka Euroopa kõige kõrgemate palkadega riigid, näiteks Luksemburg, Rootsi, Soome ja paljud teised maad. Veel kord: mina soovitan Eesti investoritel investeerida Eestisse.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud peaminister! Suure osa oma kõnest te pühendasite rahandus- ja majandusküsimustele, mis on muidugi paratamatu. Eks meiegi avalik debatt ole keskendunud eelkõige sellele. Te küsisite oma kõnes, milline peaks olema demokraatlik kontroll nende meetmete rakendamise üle, aga kahjuks jäi see küsimus teie kõnes vastuseta. Siit minu küsimus. Mis on valitsuse seisukoht, kas Euroopa Liidu arenguks on vaja lihtsalt olemasolevate finants- ja majanduspoliitika juhtimismeetmete tõhusamat rakendamist või on aina süvenev probleem see, et lõhe Euroopa Liidu kodanike arvamuste ja Euroopa Liidu poliitiliste otsuste vahel aina süveneb ning seeläbi nende otsuste legitiimsus väheneb? Kas see on teie arvates probleem? Missuguseid muutusi on valitsuse arvates Euroopa Liidu poliitilises juhtimises vaja, et seda lõhet ületada?

Trende on nii- ja naasuguseid. Eesti puhul ei saa öelda, et on tegemist mingisuguse lõhega kodanike ja Euroopa Liidu vahel, mis aina süveneb või kasvab. Avaliku arvamuse uuringud seda ei kinnita. Eurobaromeetri uuringud kinnitavad otse vastupidist: Eesti inimeste usaldus Euroopa Liidu institutsioonide vastu püsib tugevana. Eesti inimeste usaldus näiteks euro vastu on vastupidi paljude skeptikute ootustele Eurobaromeetri uuringute andmetel hoopis kasvanud: 71% Eesti inimestest usaldab eurot. Ma leiaksin samasuguseid kujundlikke näiteid ka väga paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Seega ma ei nõustu selle üldhinnanguga, et Euroopa Liidus kasvab rahva usaldamatus Euroopa institutsioonide vastu. Ma arvan, et Lääne-Euroopas eriti on seda usalduse kasvu suurendanud Euroopa Parlamendi väga aktiivne tegevus. Samas ma muidugi möönan, et usaldust kõikide institutsioonide vastu, nii meie riigi enda kui ka Euroopa Liidu institutsioonide vastu on majanduslik ebastabiilsus kõvasti vähendanud.
Eesti puhul, kui me tõepoolest peaksime senisest olulisemal määral loovutama otsustamisõigust ühisotsustamise tasandile, siis on ka Riigikohus öelnud, et see vajaks uut rahva mandaati. Ja loomulikult, kui niisugune aeg peaks saabuma, siis me seda mandaati ka küsime. Mina pean ütlema, et ma valitsusjuhina ei näe lähemal ajal ette selliseid arenguid, mis võiks viia selleni, et otsustusõigus loovutatakse rahvusriigi tasandilt suurel määral Euroopa Liidu ühisele tasandile.

Suur tänu! Palun, Marko Mihkelson!

Lugupeetud peaminister! Hästi kiirelt repliik seoses vastusega Urve Tiiduse küsimusele. Ma arvan, et me peaksime oma majanduse arendamisel ja ekspordisuundade toetamisel siiski veidi julgemad olema ja mõtlema, et majandus ei kasva mitte ainult Euroopa Liidus, vaid kasvab ka kaugemal. Näiteid on tegelikult palju paremaid kui need, mis te tõite Aserbaidžaani ja Armeenia kohta. Aga küsimuse juurde. Esimest korda aastate jooksul antud ülevaadete puhul kõlas valitsuse ettekandes mitmel korral sõna "föderaalne" või "föderaalne Euroopa". Mainisite ka Barroso ettepanekut rahvusriikide föderatsiooni kohta. Oleks päris huvitav teada saada – ma olen nõus, et Eesti peaks olema kindlasti eestvedaja Euroopa Liidu tihedamal lõimumisel –, kuidas peaks teie kui valitsusjuhi arvates see föderaalne Euroopa välja nägema.

Eks hea küsija sai ise ka aru, et ma sümpaatiast José Manuel Barroso vastu kasutasin tema kujundlikku väljendit, mis sisaldas mõistet "rahvusriikide föderatsioon". Ma ütlesin ka oma kõnes, et mõisteid võib defineerida erinevalt. Sisuliselt me kõik saame aru, et kui eelarvesse kogutakse 1% riikide sisemajanduse kogutoodangust ehk GNI-ist, siis sellise eelarvega ei ole võimalik mitte mingisugust Šveitsi-laadset föderatsiooni luua. See ei tööta. Samas me teame, kui raske on eelarve mahtu hoida väljakujunenud tasandil või kui raske oleks seda eelarvet õige pisutki suurendada. Need eelarve mahu debatid on minu kurvastuseks ära võtnud küllalt palju aega, mida oleks võinud kulutada Euroopa Liidu sisuliste eesmärkide üle diskuteerimiseks.
Ma mäletan küllalt hästi eelmise eelarveperioodi läbirääkimisi. See oli 2005. aastal. Me leppisime lõpuks kokku finantsperspektiivis aastateks 2007–2013. Me kulutasime meeletult palju aega selleks, et vaielda eelarve mahu üle. Netomaksjad pakkusid, et eelarvesse võiks anda 1,03% sisemajanduse kogutoodangust. Teised väitsid, et seda on liiga vähe püstitatud eesmärkide saavutamiseks ja õige oleks 1,06% kogutoodangust. Vaidlesime, vaidlused kestsid päevi ja ka öid. Lõpuks leppis ülemkogu kokku: eelarvesse hakkab minema 1,045% GNI-ist. Siis läks eelarve Euroopa Parlamenti ja Euroopa Parlament otsustas – ka neil peab olema mingi otsutamisõigus –, et 1,045% GNI-ist on selgelt liiga vähe. Nemad otsustasid siis kehtestada, et eelarvesse läheb 1,05% riikide majanduse kogutoodangust. Nii see oli. Need vaidlused olid väga pingelised ja tulised ning võtsid ära küllalt palju väärtuslikku aega, mis oleks võinud kuluda hoopis Euroopa Liidu ja meie kõigi eesmärkide saavutamise üle peetavateks debattideks.
Arvestades seda konteksti, ei pea ma võimalikuks, et rahval oleks valmidus rääkida eelarve minimaalselt kas või kümnekordistamisest, aga föderatsiooni tarvis tuleks eelarve mahtu vähemalt kahekümnekordistada või Euroopa tingimustes isegi võib-olla kolmekümnekordistada. See ei ole reaalne. Kui keegi kardab siin mingisuguse suure liitriigi või unitaar-Euroopa teket, siis see hirm on täiesti alusetu – selline liit on kaugel reaalsusest. Selliseid soove ei ole ilmselt kellelgi, kaasa arvatud José Manuel Barrosol, kes on rääkinud rahvusriikide föderatsioonist, mitte kunagi olnud.
Samas ei taha ma liiga teha ei endale ega oma kolleegidele, kes seitse aastat tagasi uue eelarvekava mahu üle vaidlesid. Seda vaidlust on lihtne taandada pelgalt vaidluseks, mida peeti raha üle – mitu protsenti on paras. Tegelikult ei olnud väga paljude vaidlejate jaoks raha see kõige olulisem. Kõige olulisem oli filosoofia, mida me selle raha eest tahame saada. Kui eesmärgid on õiged, siis ka praegusel puhul vaevalt et Saksamaa liidukantslerile oleks see ülimalt suur probleem, kui tuleks maksta, ma ei tea, 0,27% oma eelarvest selleks, et Euroopa Liit oleks tõepoolest tugevam ja just selline, nagu Saksamaa maksumaksja näha tahab. Küsimus on ikkagi, ka siis, kui räägitakse rahasummadest, suuresti filosoofias, eesmärkides, millist Euroopat me tahame.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Hea peaminister! Kõik eurotsooni 17 riiki ei ole eurotsooni tuleviku suhtes päris ühel meelel. Näiteks teie Slovakkia kolleeg näeb eurotsooni tulevikku väga mustades värvides, samuti ei ole tänasel päeval näha, et uusi riike oleks eurotsooniga liitumas. Näiteks Poola on öelnud, et eurotsoon saagu oma võlgadega enne hakkama, ja siis me mõtleme eurotsooniga liitumisele. Ma küsin: millal järgmine euroliidu riik ühineb eurotsooniga ja kas Eesti võiks positiivse näitena see innustaja olla?

Ma loodan, et järgmine eurotsooniga liituja saab olema Läti. Läti on praegu sügavast kriisist väljunud, nad on väga head tööd teinud ja mulle teada oleva põhjal täitis Läti möödunud kuul juba kõiki Maastrichti kriteeriume, mis on vajalikud selleks, et ühineda eurotsooniga. Olen väga veendunud selles, et Läti eurost kindlasti võidaks, aga otsus on muidugi Läti valitsuse teha. Eesti seisukohast oleks Läti ja Leedu liitumine eurotsooniga väga teretulnud. Ma olen päris kindel, et ka teised Euroopa Liitu kuuluvad riigid peavad ükskord vajalikuks eurotsooniga liituda. Pessimistlikud, skeptilised avaldused käivad poliitika juurde. Vahel on need põhjendatud, vahel mitte kuigi objektiivsed. Seetõttu ma selliseid avaldusi arvustada ei võtaks.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Hea peaminister! Oma ettekandes te korduvalt rõhutasite, et Eestil ja ka üldiselt Euroopa Liidu liikmetel on kaks teed: kas minna kaasa koostööd suurendava Euroopaga ehk nagu Barroso nimetab, rahvusriikide föderatsiooniga, või jääda sellest kõrvale. Mul on küsimus: mida see kõrvalejäämine tähendaks institutsionaalses mõttes? Kas Euroopa Liidus võiks lisaks euroala liidule tekkida veel mingisugused ühendused või grupeeringud või see tähendab, et nende riikide teed, kes ei taha kaasa minna, lähevad Euroopa Liiduga lahku? Mida see nendele riikidele tähendaks?

Juba sellest ajast peale, kui Eesti kavandas Euroopa Liitu astumist, oleme jälginud debatte kahekiiruselise Euroopa Liidu üle ja hiljem neis ka osalenud. Need debatid kord saavad hoogu juurde, kord jälle taanduvad. Aga debatid tavaliselt ei teki mitte millestki, nende tekkimiseks on konkreetsed põhjused. Praegu me näeme, et mitmed riigid, enamasti eurotsooni maad, on valmis tegema rohkemal määral koostööd, on valmis süvendatud koostööks, teised riigid aga kas intuitiivselt või teadlikult püüavad isoleeruda, eralduda teistest.
Mul on küll väga hea meel, et selle majanduskriisi ajal ei ole Euroopa Liidus ilmselt tänu eurole ja tänu liidu tugevusele tekkinud väga palju protektsionistlikke barjääre, mis oleks hakanud osa liikmesriike teiste partnerite eest kaitsma. See on üks euro ja ka Euroopa Liidu suuremaid saavutusi, üks kindel tõestus, et nii eurotsoon kui ka Euroopa Liit on olnud head algatused. Samas me näeme teatud väsimust ja tüdimust. Ühed tahavad kiiremini edasi minna, neil on kiiremaks edasiliikumiseks kas mingisugused selged stiimulid olemas või siis hädavajadus seda teha, teisi aga rahuldab ka võib-olla majanduslikel põhjustel praegune olukord üksjagu hästi. Eesti kuulub kindlasti nende hulka, kes tahavad kavandada Euroopa Liidu ühist tulevikku. Me oleme valmis süvendatud koostööks nendega, kes soovivad enamal määral koostööd teha, ja loomulikult tahame näha Euroopa Liitu tulevikuski ühtsena, mitte kahe rühmana, kes erineva kiirusega edasi liiguvad.
Samas ei ole õigustatud tahta seda, et need, kes soovivad kiiremini edasi liikuda, peaksid kogu aeg ootama nende järel, kes edasiliikumist takistavad. Erinevat filosoofilist suhtumist Euroopa Liitu kohtab ka peaministrite tasemel. Mõnes riigis räägitakse – ma arvan, et nad eksivad, kui nad nii väidavad, aga nii on väidetud –, et mõne maa ainus põhjus Euroopa Liitu astuda oli soov ühtekuuluvusfondist raha saada. Meile on see põhimõtteliselt täiesti vastuvõetamatu, et abiraha peab olema Euroopa Liidu koostöö kõige olulisem alus. Me ju kõik tahame saada ruttu netomaksjateks, me tahame, et meie majandus kiiresti kasvaks. Mis see siis tähendaks nendele, kes arvavad, et ainus Euroopa Liitu kuulumise põhjus ongi Brüsselist saadav raha? Kui ükskord jõukaks saadakse, kas siis astutakse välja?
Rahva meelsust eri riikides ei ole võimalik väga üheselt kirjeldada. Eile hea Marianne Mikko küsimuse peale ma juba ütlesin, et Eesti jaoks on Euroopa Liit eelkõige julgeolekuprojekt. Euroopa Liit loodi rahu tagamise projektina ja Eesti jaoks on rahu tagamine endiselt kõige olulisem põhjus, miks me astusime Euroopa Liitu ja tahame seal olla. Mis puutub majandusprojekti, siis 70% meie ekspordist läheb Euroopa Liitu. Seal me toodame või saame oma kasumi. Me võime ilma igasuguste protektsionistlike barjäärideta müüa oma kaupu ja teenuseid Euroopa Liidu turgudel. See on see, mis annab Eesti inimestele tööd ja leiba.
Loomulikult oleme ülimalt tänulikud Euroopa Liidu eri fondide toetuse eest. Me oleme väga uhked oma korras riigirahanduse üle, aga peame ausalt tunnistama, et neidsamu stabiilsuse ja kasvu pakti tingimusi suutis Eesti kriisi ajal täita tänu sellele, et me kasutasime varasemast veelgi efektiivsemalt Euroopa Liidu vahendeid. Samas ma ei ole nõus mitte kunagi ütlema seda, et Euroopa Liidu abiraha ongi see, mille pärast Eesti peaks Euroopa Liidus olema. Ei! Julgeolekukaalutlustel me peame olema Euroopa Liidus ja ka ühtse turu pärast on Eestil ülimalt kasulik olla Euroopa Liidus.
Nii et avalik arvamus eri riikides on erinev. Ühed maad on endiselt väga suurtes raskustes ja neid iseloomustavad ühesugused probleemid, teised riigid on kriisist edukalt väljunud, nendel on teised eesmärgid ja ambitsioonid, kolmandad riigid on ootamatult sattunud finantsiliselt suhteliselt soodsasse olukorda tänu sellele, et euroala mõned riigid on kriisis. Nii et kõikidel on erihuvisid, vaatamata sellele, et kõik kuuluvad Euroopa Liitu. Aga meie sooviksime minna koostöös edasi nendega, kes tahavad süvendatud koostööd teha. Ent kindlasti on meie huvi ka selles, et Euroopa Liit säiliks ühtsena oma praeguse 27 liikmega ja tulevikus 28 liikmesriigiga.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Härra peaminister! Ma mõistan hästi teie reaalpoliitilist skeptitsismi ühise põllumajanduspoliitika olulise muutmise väljavaadete suhtes. Seda ei muudeta, kuigi toiduainete ilmselt jätkuva kallinemise juures oleks see majandusharu iseenesest küllaltki konkurentsivõimeline. Inimlik inerts mängib siin ilmselt kaasa. Aga kui selle kõrvale panna Euroopa globaalse konkurentsivõime tõstmiseks hädavajaliku teadus- ja arendustegevuse tugevam taganttõukamine ja võimalused selleks? Milliseks te peate neid perspektiive? Kas selles uues finantsperspektiivis võiks proportsioonid põllumajanduse toetamise ning teadus- ja arendustegevuse toetamise vahel oluliselt muutuda? On see realistlik perspektiiv?

Võiks, aga kuigi realistlik see ei ole. Juba viidatud ajaloolistel põhjustel on pea pool Euroopa Liidu ühisest eelarvest ühise põllumajanduspoliitika eelarve. Aga nagu öeldud, see eelarve on tegelikult, arvestades riikide sisemajanduse kogutoodangut ja eelarve mahtu, väga pisikene eelarve. Kellelgi ei maksa arvata, et Euroopa Liidu eelarvega on väga suures ulatuses võimalik kujundada Euroopa Liidu või ka liikmesriikide majanduskeskkonda ja eri valdkondade poliitikaid.
Teadus- ja arendustegevuse finantseerimine peab jääma tulevikus, kui kõnelda Eestist, meie riigi ülesandeks ja ka Eesti erasektori ülesandeks. Aeg-ajalt me unustame ära, kui suur see Euroopa Liidu eelarve on, millest tema tekib ja kui palju meie sinna raha maksame. Tekivad kuidagi niisugused ootused, et see eelarve on põhjatu. Muudkui võta, panna pole vaja. Aga see on maksumaksja raha, nagu meie oma eelarve rahagi. Nii palju, kui me sinna sisse paneme, nii palju me sealt põhimõtteliselt võtta saame. Euroopa Liidu eelarvest meie saame võtta rohkem, sest netomaksjad, on nad siis sakslased või soomlased või rootslased, panevad sinna rohkem, kui nad peaksid. Aga proportsioonide muutmine on päevakorral. Ma loodan väga, et järgmine eelarve aastateks 2014–2020 on enamal määral suunatud "Euroopa 2020" eesmärkide saavutamiseks. On olemas ka "Horisont 2020" eesmärgid, mis otseselt teadus- ja arendustegevust puudutavad. Ka need peavad Euroopa Liidu järgmises eelarves olulisel kohal olema.
Minu jaoks on hästi tähtis, et see järgmine eelarve oleks suunatud piiriüleste taristuprojektide ehitamisele. Kui Euroopa Liidu eelarvet vaadata ainult kui mingit rahaallikat, kust saadava raha kasutamine on liikmesriigi jaoks täiesti vaba, siis minu meelest see ei ole mitte väga tark eelarvepoliitika. Ei ole mõtet raha kokku koguda ja seda siis suhteliselt võrdselt pärast sissemaksjatele jälle tagasi jagada. Mõistlik oleks seda raha kasutada selleks, et Euroopat enamal määral ühendada.
Eesti tähtsaim välispoliitiline eesmärk viimase 20 aasta jooksul on olnud liitumine kõikvõimalike rahvusvaheliste organisatsioonide ja institutsioonidega. Me oleme selle eesmärgi täitmisega päris hästi hakkama saanud. Eesti on liitunud Euroopa Liiduga, NATO-ga, OECD-ga, Schengeni alas oleme, eurotsoonis oleme jne. Nüüd peaks rohkem tähelepanu pöörama füüsilisele infrastruktuurile: energiaühendustele, maanteedele, raudteedele. Kui me vaatame Euroopa kaarti – maanteid, raudteid –, siis põhimõtteliselt me ei näe väga suuri erinevusi võrreldes 20 aasta taguse Euroopa kaardiga.
Ma käisin kuu aega tagasi Kasahstanis. Minuga olid kaasas mitmed meie ettevõtjad, kes suudavad edukalt müüa oma toodangut Kasahstanis, Usbekistanis ja mujal kaugel Kesk-Aasias. Paraku mitmed nendest ettevõtjatest ütlevad, et nad on oma toodanguga konkurentsivõimelised Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus ja Poolas (Repo Vabrikutest konkreetselt käib jutt), aga näiteks Saksamaal enam konkurentsis ei olda. Transpordikulud maanteevedu kasutades on nii suured, et Saksamaal ja kaugemal Lääne-Euroopas ei suudeta pelgalt raudteetranspordi puudumise tõttu turukonkurentsis püsida. Euroopa ühine turg on meie jaoks väga suur väärtus, aga me ei saa tõsiselt rääkida kõikide eluvaldkondade puhul Euroopa ühisest vabast turust, kui meil puuduvad ühendusteed kogu turul oma kaupade realiseerimiseks. Euroopa ühendamine peaks olema järgmise eelarve kõige olulisem eesmärk, vähemalt Eesti seisukohast lähtudes.

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Austatud peaminister! Rääkides Euroopa Liidu tulevikust ja sügavamast integreeritusest, ei saa üle ega ümber parlamentide rollist, eelkõige pean praegu silmas Euroopa Parlamendi rolli. Kas teil on olnud Euroopa liidritega jutuajamisi ka europarlamendi tulevikust ning tema positsioonist otsuste langetamisel ja legitimeerimisel? Olgem ausad, lihtne inimene tänavalt ei saa praegu europarlamendi rollist suurt aru. Europarlamendi liikmete tegemistest võib rohkem lugeda Kroonikast kui tõsisest ajakirjandusest. Milline on teie arvates Euroopa Parlamendi roll tulevikus?

Ühele küsimusele vastates ei ole kindlasti võimalik selgitada Euroopa Parlamendi rolli ei praegu ega ka tulevikus mitte. Küllap Marianne Mikko on valmis pühendama päevi ja nädalaid ja kuid selleks, et oma Riigikogu kaaslastele Euroopa Parlamendi rollist rääkida. Minu silmis on Euroopa Parlamendi roll väga oluline. Ma olen veendunud, et tänu Euroopa Parlamendile, aga täpselt samamoodi ka tänu Euroopa Komisjonile on väiksemate riikide huvid märksa enamal määral kaitstud, kui need oleksid kaitstud siis, kui nimetatud institutsioone Euroopa Liidus poleks. Euroopa Parlamendi roll tulevikus saab ainult tugevneda. Ma ei näe mingit ratsionaalset mõtet parlamendi rolli tulevikus kahandada.

Suur tänu! Palun, Jüri Ratas!

Hea peaminister! Kui jutt on Euroopa Liidu tulevikust, siis tahes-tahtmata aina rohkem räägitakse eurotsoonist. Kui võtta teie tänane kõne, siis ka teie keskendusite just fiskaalprobleemidele ja eurotsooni küsimustele. Tõsi, vastustes olete seda teemat laiemaks viinud ja rääkinud Euroopa Liidu aluspõhimõtetest ning öelnud ka välja, et oleks hea, kui me suudame minna edasi kas 27 või 28-kesi. Kui me täna sellel Euroopa Liidu tuleviku arutelul püüame tuleviku peale mõelda, siis mida te prognoosite: kas kahe-kolme-nelja aasta pärast on Euroopa Liit 27+ või 27– liikmesriiki?

Kindlasti 27+, sest Horvaatia liitumine on otsustatud nii Horvaatia rahva kui ka nende poolt, kes Horvaatia Euroopa Liitu vastu võtavad. Ka Riigikogu on selle otsuse langetanud. Euroopa Liit kasvab, aga kui kiire see kasv saab olema, on omaette teema ja selle kohta ma prognoose teha ei julge.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Ma hindan peaministrit tema avameelsuse eest Euroopa poliitika küsimustele vastamisel ja loodan, et ta vastab siiralt ka minu küsimusele. Pean tunnistama, et Euroopa Liidu asjade komisjoni asejuhina olen ma alatasa skisofreenilises olukorras. Ma ei saa täpselt aru, miks ma pean kohtuma meie riigi kõrgete ametnikega. ELAK on ju kutsutud ellu, võtmaks seisukoht, kas anda või mitte anda Eesti Vabariigi ministritele mandaati enne Brüsselisse minekut. Mida aga teha nende ministritega, kes on laisad mandaadi järele tulema või veelgi enam, väldivad tööd Brüsselis ministrite nõukogus? Mida teha nende ministritega, kes ei seisa Eesti asja ajamise eest Brüsselis?

Hea Marianne, minu valitsuskabinetis ei ole ühtegi laiska ministrit.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Lugupeetud peaminister! Me räägime praegu Euroopa Liidu sidemete tihendamisest, lõimumise süvendamisest, aga eelkõige teeme seda majandus- ja rahanduspoliitikat silmas pidades. Eesti jaoks on aga väga oluline ka välis- ja julgeolekupoliitika. Te ka ise ütlesite, et just julgeolekukaalutlustel on Eesti jaoks euroliidu koostöö süvenemine tähtis. Mida teeb Eesti selleks, et Euroopa Liidu ühtne välis- ja julgeolekupoliitika saaks reaalsuseks? Näiteks kuidas selles valguses võiksid areneda meie suhted Venemaaga?

Euroopa Liidu ühtne julgeoleku- ja välispoliitika on juba reaalsus. Nüüd on valikute koht, kas kaitsepoliitikas koostööd veelgi enamal määral süvendada või piirduda selle koostöö tasemega, mis on juba saavutatud. Mina näeksin tulevikus paremat koostööd NATO ja Euroopa Liidu vahel. Peaksime hoiduma oma vahendite killustamisest ja teatud funktsioonide dubleerimisest. Kindlasti on ka Euroopa Liidu riikide vahel kaitsekoostöö süvendamiseks veel kõvasti arenguruumi. Mul on hea meel, et euroliidu raames toimib näiteks Põhjamaade lahingugruppide koostöö. Kuid arenguruumi on veel piisavalt palju.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud peaminister! Euroopa Liidus on väga mitmeid väljakutseid. Üks väga selge ja suur probleem on peamiselt läbi Kreeka ja Itaalia, varem läbi Malta ja Hispaania saabunud 10 000 või enam immigranti kuus. Tullakse erinevatel põhjustel, peamiselt seetõttu, et kriis on mõjunud ka euroliidu lähiriikidele ja nn kolmandates riikides on olukord veelgi kehvem. Selge on, et piirid lõputult ei pea ja ka näiteks läbi Türgi tilgub inimesi päris palju. Mida teie arvates saab Euroopa Liidus selle küsimuse lahendustena välja pakkuda? Kas püüda piire sulgeda või on teil paremaid mõtteid?

Ei ole ilmselt ka küsijal kahtlust selles, et rakendada tuleb mitmesuguseid meetmeid. Piiride parem valvamine, migratsiooni tõhusam kontroll jääb meie ees seisvaks ülesandeks veel pikkadeks aastateks. Kuid sama oluliseks pean arenguabi andmist nendele maadele, kust majanduslikel või ka poliitilistel põhjustel massiliselt Euroopa Liidu riikidesse sisse rännatakse, sh ebaseaduslikult. Siin ei ole ühte ühesuunalist lahendust, vaid tegutseda tuleb õige mitmes valdkonnas ja üheaegselt.

Aitäh! Palun, Valdo Randpere!

Lugupeetud peaminister! Mõnedki küsimused on juba kõlanud sel teemal, mis on natuke inspireeritud nendest kokkusaamistest ja aruteludest, mida minu pinginaaber Taavi Rõivas on viimasel ajal meil Riigikogus initsieerinud. Me oleme arutanud Euroopa Liidu tulevikku. Eile oli üks eriti huvitav koosolek, mida on natuke ka refereeritud. Akadeemik Urmas Varblane rääkis meile väga põnevaid asju Euroopast. Tegelikult on palju sellest meile teada, lihtsalt me pole neid asju selles seoses vaadanud. Ühest küljest on toiduainete hinnad viimase 20 aastaga kaks korda kallinenud, teisalt aga on Euroopa Liidu põllumajandustoetused kümme korda suuremad kui toetused teaduse ja innovatsiooni arenguks. Nüüd me hakkame kirjutama kirja, milles nõuame põllumajandustoetuste suurendamist. Kas Eesti ei võiks olla koos Balti sõpradega, vastupidi, sellel positsioonil, et paneme ette langetada põllumajandustoetused Euroopas meie tasemele ja kasutame ülejäänud raha ära teaduse, innovatsiooni ja hariduse jaoks, mis oleks panus tulevikku?

Eks me muidugi oleksime rohkem huvitatud sellest, et meie ühine eelarveraha suunataks teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Aga ma olen täna juba küsimustele vastates viidanud Euroopa Liidu kujunemise loole, ajaloole. Sellesse ajalukku on sisse kirjutatud ka märkimisväärsed põllumajanduse otsetoetused väga paljudes riikides.
Iseenesest dilemma, kuhu raha kulutada, kas põllumajandusele või innovatsioonile ja teadusele, ei ole sugugi uus. Tavaliselt sellised valikud püstitatakse siis, kui peetakse eelarveläbirääkimisi. Seitse aastat tagasi oli täpselt sama küsimus. Ühed riigid nõuavad põllumajandustoetuste vähendamist ning teadus- ja arendustegevuse kulutuste suurendamist. Teised riigid ütlevad, et mingisugune sotsiaalne õiglus peab säilima. Tööstusriigid müüvad meile ilma igasuguse takistuseta oma toodangut ja meil oli selline kokkulepe, kui me liitu astusime, et vastutasuks saab meie põllumajandus nii riiklikult kui ka Euroopa Liidu ühisest eelarvest subsideeritud. Selline põllumeeste toetamine ei ole mitte mingisugune ebaõiglane pärand, see on liidu moodustamiseks just nimelt kõige õiglasem lahendus olnud.
Praegu on aeg kõvasti edasi läinud ja ma kordan veel kord seda, mida ma juba varem ütlesin: Eesti põllumehed saaksid suurepäraselt hakkama ka ilma igasuguste otsetoetusteta, aga seda ainult tingimusel, kui teised ka riiklikku abi põllumajandustootmisel ei saa. See teine kõige olulisem tingimus, see teistele abi mittemaksmine, ei ole aga poliitiliselt realiseeritav. Seetõttu me peame seisma oma põllumeeste eest ja nõudma, et neid koheldaks võrdselt või võrdsemalt Euroopa Liidu teiste põllumeestega.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud härra peaminister! Eile oli siin saalis väga palju juttu meie ja muu Euroopa maksusüsteemidest. Täna on Eesti Päevaleht tänuväärselt välja toonud probleemi, et Euroopa riigid toetavad käibemaksuerisusi, muu hulgas toiduainete puhul. Kui me varasematel aastatel oleme seda küsimust käsitlenud, siis oleme ka teilt kuulnud, et Euroopa läheb järjest rohkem üle nende erisuste kaotamisele. Aga näiteks Maltas ja Suurbritannias on toiduainete käibemaks endiselt 0%, Iirimaal osal toiduainetel jne. Pilt on täpselt sama. Mis te arvate, kas meil ei tuleks siiski kaaluda niisugust euroopalikku, tarbijasõbralikumat maksupoliitikat? Ma arvan, et inimesed ikkagi ootavad Euroopa Liidust konkreetset tulemit.

Ei, see väga euroopalik asi küll ei ole, kui käibemaks on diferentseeritud. Eile ma juba siit kõnepuldist ütlesin, et käibemaksuga taotletakse väga erinevaid majandus- ja ka sotsiaalpoliitilisi eesmärke. Näiteks Ühendkuningriigis ei oleks mõeldav rakendada ühtset käibemaksumäära, seal on erisusi väga palju. Selle taga on riigi traditsioonid, mida riigi elanikud kindlasti austavad ja millest nad hoolivad. Kui kas OECD või Euroopa Komisjon teeb meile ettepaneku käibemaksuerisusi veelgi vähendada, siis me arutame neid ettepanekuid. Me oleme käibemaksuerisusi vähendanud, et oma maksusüsteem veelgi lihtsamaks, läbipaistvamaks ja maksumaksjale arusaadavamaks muuta. See on enesepettus, kui mõned arvavad, et näiteks toiduainete käibemaksumäära langetamine alandab hindu. See on pigem meede oma põllumajandustootja riiklikuks toetamiseks kui meede toiduainete hindade tarbijasõbralikumaks muutmiseks. Te nimetasite Iirimaad. Iirimaal on toiduainete käibemaks 0%. Samas, kui te vaatate Eurostati hinnavõrdlust, siis kõige kallimad toiduained Euroopa Liidus on just nimelt Iirimaal. See on pelk unistus, et kui käibemaksumäära alandatakse, siis hinnad langevad.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Austatud peaminister! Viimase seitsme aastaga oleme jõudnud SKT kasvuga muule Euroopale palju lähemale. Praegu on Eesti näitaja 62% Euroopa Liidu keskmisest SKT-st inimese kohta. Me saame järgmisel finantsperioodil veel abi, et Euroopale järele jõuda. Mis te arvate, kas me jõuame 2020. aastaks selle maagilise 75%-ni keskmisest SKT-st? Ning millal me võiksime Euroopale päris järele jõuda oma SKT ja palkadega, nii et inimeste väljaränne majanduslikel põhjustel väheneks? Kas selleks kulub üks või kaks inimpõlve?

Ma olen loomult optimist. Ma küll ei arva, et selleks peaks kuluma inimpõlv või veelgi enam, mitu inimpõlve. 75% – aastaks 2020 ilmtingimata see asi juhtub, mina usun seda küll kindlalt. Nagu te teate, minu eesmärk on märksa ambitsioonikam kui 75% Euroopa Liidu keskmisest. Aga me peame hoolitsema selle eest, et meie majandus kiiresti kasvaks. Me soovime, et ka teiste Euroopa Liidu riikide majandused kiiresti kasvaksid. Aga vaadates eri riikide statistikat, võrreldes arenguid kümne aasta jooksul, me näeme ka seda, et mõnes riigis on kümne aasta jooksul sisemajanduse kogutoodang kasvanud vaid 1%. Selliseid ainult paari protsendi võrra kasvajaid on mitu. Kogu selles kasvutrendis põhjustab muudatusi muidugi ülemaailmne finantskriis, mille kütkes veel väga paljud Euroopa Liidu maad praegu on. Eesti sisemajanduse kogutoodangu mahu ennustamine, arvestades seda, et muu maailma käitumine on meie jaoks raskesti prognoositav, on suhteliselt tänamatu töö. Aga veel kord: möödunud aastal meie majandus kasvas 8,3%, tänavu on kasv tagasihoidlikum, kuid olen kindel, et ka sel aastal saab Eesti majanduskasv olema Euroopa Liidu esimeste hulgas.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Härra peaminister! Üks valdkond, kus Euroopa Liit on viimasel ajal teinud tihedamat koostööd, on olnud ühine välispoliitika. Milline on olnud Eesti riigi ja Eesti valitsuse roll Euroopa Liidu välispoliitika kujundamisel? Kas me oleme selle ühise välispoliitika raames ka mingisuguseid oma välispoliitilisi eesmärke silmas pidanud ja mida me võime oodata tulevikult?

Euroopa Liidu välisteenistuses järgitakse ühiseid välispoliitilisi eesmärke. Need eesmärgid, olgu öeldud, on ka Eesti eesmärgid, sest Euroopa Liidu välispoliitika on Eestigi huvides. Kui rääkida Eesti inimestest, siis Eesti diplomaate, Eesti kõrgelt kvalifitseeritud riigiametnikke on nii Euroopa Liidu välisteenistuses kui ka Euroopa Liidu institutsioonides võrreldes meie rahvaarvuga ebaproportsionaalselt palju. Eesti spetsialistid on mitmesugustele ametikohtadele konkureerimisel olnud, võib öelda, isegi liiga edukad. Me oleme paljudest oma headest spetsialistidest, headest diplomaatidest pidanud loobuma Euroopa institutsioonide kasuks. Samas ma usun, et nad kõik ajavad seal Euroopa asja, aga küllap peavad nad silmas ka oma isamaa huve.

Aitäh! Palun, Siim Kabrits!

Lugupeetud peaminister! Kui me täna räägime riikide võlgade kasvust, siis võib väita, et suures osas on need korrelatsioonis energia hindade tõusuga. Millised on Euroopa Liidu plaanid, et pidurdada energia kallinemist?

Ma ei ole nõus selle protsessi välise külje sisule ülekandmisega. Kui energia hinnad on tõusnud ja riikide võlakoormus kasvanud, siis ma ei näe selles mitte mingisugust põhjuslikku seost. Energia on ju ka Eestis kallinenud, aga meie võlakoorem ei ole kasvanud. Võrreldes buumieelse ajaga on võlakoormus vähenenud, vaatamata sellele, et vahepeal on energia hinnad kahekordistunud. Siin ei ole mitte mingisugust põhjuslikku seost.
Energia hinnad kujunevad maailmaturul, neid ei kujunda Euroopa. Euroopas naftat küll leidub, aga suhteliselt vähe, ja ka siis, kui seda oleks rohkem, kujuneks hind ikkagi maailmaturul. Euroopas me saame teha energia hindade madalamal hoidmiseks midagi muud: me saame luua energiaühendusi, et Euroopas saaks toimida vabaturg ka energiasektoris. Jälle tuleb toonitada, et Eestile on see eriliselt oluline teema ka elektrienergia hinna seisukohalt. Teatavasti tänu Balti energiaturu meetme Baltic Energy Market Interconnection Plan rahale me saame ehitada teise kaabli, mis ühendab Eestit ja Soomet. See on Estlink 2. Soome ja Eesti on saanud Euroopa Liidu eelarvest 100 miljonit eurot, et see teine kaabel välja ehitada. Esimene kaabel on teatavasti 350 megavatti, teine kaabel tuleb 650 megavatti, kokku teeb see 1000 megavatti. Ja kui meid ühendab Soome ja teiste Põhjamaade energiaturuga 1000 megavatti, siis me saame rõõmsalt öelda, et Eesti ei ole enam energeetilises mõttes isoleeritud saar Euroopa Liidus. See ühendus on Eestile väga vajalik.
Paljud on küsinud, miks Eesti ühineb vabaturuga, läheb üle vabaturu hindadele enne, kui see ühendustee on valmis. Põhjus on väga lihtne: mitte keegi, ammugi mitte soomlased, ei oleks olnud nõus investeerima Estlink 2 kaablisse, kui poleks seaduse tasemel otsust, et Eesti elektrienergia turg saab olema vabaturg. See oli investeeringute eelduseks. Lõppkokkuvõttes vaba turg, ühine suur turg annab ka konkurentsis kõige odavama hinna. Kui turud on suletud, siis mingi lühikese perioodi jooksul on võimalik administratiivselt hindu all hoida, kuid kaugemas perspektiivis tuleb teha investeeringuid ja suletud turu hind ei saa olla madalam kui vabas konkurentsis avatud turul kujunev hind. Tavaliselt odav hind, ükskõik mis tootmissektoris, saab olla lühiajaline ja see saavutatakse amortisatsioonikulude, amortisatsioonifondide kogumata jätmise arvel ja ükskord viib see tarnekindluse märgatava kahanemiseni.
Gaasituru puhul on täpselt sama olukord. Euroopa Liidus on vastu võetud mitu energiasektorit puudutavat direktiivi. Kolmas direktiiv räägib ka sellest, et gaasiturul tuleb infrastruktuuri omanik ja gaasimüüja omandiliselt lahutada. See on Euroopas äraproovitud meetod. See tagab kõige kindlamalt tarbijale kõige odavama hinna. Euroopa Liit saab oma ühiste regulatsioonidega, aga ka oma investeeringutega suurel määral muuta energia hindasid tarbijale sõbralikumas, vastuvõetavamas suunas.

Aitäh! Palun, Reet Roos!

Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab pangandusliidu loomise plaane. Kontekst, nagu me teame, on tõsiasi, et Eesti turg on peaasjalikult Rootsi pankade käes ja Rootsi on sellele plaanile pigem vastu, meie aga poolt. Kuidas see lähemas perspektiivis teile tundub: millised on meie võimalused ja mis sellest üldse saab?

Pangaliit on kaugema perspektiivi eesmärk. Lähema perspektiivi eesmärk on üks selle pangaliidu osadest: hästi toimiv piiriülene järelevalvesüsteem. Pangaliit peaks hõlmama ka ühtset hoiuste, deposiidi kindlustust, samuti peaks see hõlmama ühtseid kriisi reguleerimise mehhanisme. Kuid me anname endale aru, et neid suuri eesmärke kiirkorras saavutada ei ole võimalik. Mitmed Euroopa Liidu riigid tahaksid pangaliidu luua ühe aktiga, saada kätte kõik korraga – nii inspektsiooni ja hoiuste tagamise kui ka kriisi haldamise mehhanismid. Mitmed väidavad, et eraldi võetuna need osised ei ole efektiivsed või üleüldse mitte realiseeritavad. Ma seda arvamust ei jaga. Ma leian, et finantsjärelevalve teostamine, vastava institutsiooni loomine on eraldi teostatav ja kindlasti Euroopa Liidule ka vajalik. Kindlasti on see vajalik eurotsoonile eraldivõetuna, kuid ma pean efektiivselt toimiva finantsjärelevalve rakendamist vajalikuks ka Euroopa Liidule kui tervikule.
Me teame, et meie pangad, on nad siis Rootsi või Taani pankade tütarpangad, on ikkagi Eesti pangad, sest nad tegutsevad Eesti seaduste ja muude regulatsioonide alusel. Need Eesti pangad on hästi kapitaliseeritud ja heade reservidega. Kriisi ajal said Eesti kommertspangad hästi hakkama. Eesti ei pidanud kulutama maksumaksja raha selleks, et aidata hädast välja meie kommertspankasid. Eesti kuulus nende kaheksa Euroopa Liidu riigi hulka, kus ei tulnud maksumaksja raha kulutada pankade päästmiseks. Enamikus euroliidu maades paraku tuli seda teha ja, kurb öelda, aga ilmselt kulub ka lähemas tulevikus mõnes riigis maksumaksja raha pankade päästmiseks.
Me võiksime püüda kapselduda ja öelda, et meil on asjad korras, meid üleeuroopaline pangandusjärelevalve ei puuduta. Aga see pole ju nii, sest me tunneme iga päev, et kriis teistes Euroopa Liidu riikides mõjutab meie igapäevaelu. Me oleme väga huvitatud sellest, et euro oleks stabiilne, et euroliit oleks finantsiliselt stabiilne, ja selleks on piiriülese pangandusjärelevalve rakendamine ilmtingimata vajalik, et stabiilsus nii eurotsoonis kui Euroopa Liidus laiemalt oleks tagatud.
Samas jah, ka meil on küsimusi, kuidas näiteks ühtne deposiidikindlustus toimuma hakkab. Meil on praegugi suhteliselt efektiivne ühtne hoiuste kindlustuse süsteem, meil on olnud väga hea piiriülene koostöö nii Soome kui ka Rootsiga. Kriisi ajal oli panganduskoostöö ja panganduse järelevalve alane koostöö Eesti ja Rootsi vahel väga efektiivne. Kui räägitakse ühtsest deposiidikindlustusest, hoiuste tagamise süsteemist terves Euroopa Liidus, siis mida see meie jaoks tähendab? Kas me peaksime kõigepealt liituma sellesama pangaliidu raames loodava deposiidikindlustusega ja teise panuse tegema siis regionaalsele deposiidikindlustusele, mis meil siiani on toiminud? Topelt nagu maksta ei tahaks. Seega, kui me pangandusliitu loome, siis peaksime juba alguses väga selgelt määratlema, milline saab olema pangaliidu liikmesriikide ja pangaliitu mittekuuluvate riikide vaheline koostöö.
Kuid veel kord: piiriüleselt hästi toimiva järelevalve loomine ei ole minu hinnangul seotud teiste pangaliidu funktsioonidega nagu deposiidikindlustus ja kriisihaldusmehhanism. Eesti pangad kindlasti ei tunne hirmu selle pärast, et tuleb üks range inspektor kusagilt ja ütleb, et teil on pangas lood kehvasti. Samas ma olen veendunud, et mitte ükski kommertspank terves Euroopa Liidus ei tohiks olla a priori kindel, et mitte mingil juhul teda ei ähvarda ei pankrott ega likvideerimine, ükskõik kui halbu krediidiotsuseid ta langetanud on. Peab olema võimalus, et tuleb erapooletu, kompetentne, autoriteetne järelevalvaja ja ütleb, et kui te rikute neid, neid ja neid normatiive ja kui te mingiks tähtajaks tehtud vigu ei paranda, siis tuleb pank sulgeda. Sellist hirmu mõned pangad tunnevadki ja neil on selleks ka põhjust. Minu meelest just nendest riikidest, kus pangad ei ole nii tugevad, nagu nad on Eestis või Rootsis, tulevadki efektiivse järelevalvesüsteemi edasilükkamise ettepanekud, ettepanekud à la teeme kõik koos kunagi kauges tulevikus, teeme järelevalve mehhanismi koos kriisihaldusmehhanismiga, hoiuste tagamise skeemidega. Me tahaksime samm-sammult edasi liikuda ja selles mõttes meie seda ühtset efektiivset järelevalvet toetame.

Rainer Vakra, palun!

Lugupeetud peaminister! Demokraatide ühendus ja hea kolleeg Inara Luigas on korduvalt siin saalis tõstatanud finantstehingute maksu kehtestamise küsimuse. Teie ütlesite täna oma kõnes, et otsus selle kohta, kas Eesti sellise maksu kehtestab, on veel ees. Mul on selline lihtne küsimus: kas teie isiklikult kui Andrus Ansip ja kui peaminister seda finantstehingute maksu kehtestamist toetate või mitte?

Niisugused ei- või jah-küsimused on lihtsad küsida, aga suhteliselt rasked vastata. Nagu ma juba varem finantstehingute maksu lahates olen rääkinud, tegemist ei ole mitte mingisuguse triviaalse küsimusega, millele on võimalik vastata kas ei või jah, selgitamata seejuures, keda see finantstehingute maks hõlmab, missugused saavad olema määrad, mis tehinguid see maks puudutab jne. Te saate ju suurepäraselt aru, et kuni need küsimused ja väga paljud teised, mida ma siit kõnepuldist praegu ei esitanud, on vastuseta, ei ole kellelgi, kaasa arvatud teil, võimalik vastata sellele küsimusele kas ei või jah.
Kindlasti me tahame selle initsiatiiviga kaasa minna, samas me ei ole huvitatud sellest, et jaepanganduse tarbijaid saaks koormata täiendava maksuga. Finantstehingute maks sellisena, nagu Euroopa Liit, Euroopa Komisjon selle kavandas, pidi kehtima hakkama eelkõige finantsinstitutsioonide, suurte pankade vaheliste tehingute maksuna. Paraku praeguseks on täiesti selge, et 27 liikmesriigi hulgas finantstehingute maksu Euroopa Komisjoni pakutud kontseptsioon konsensuslikku heakskiitu pole pälvinud ega pälvigi. Mõned liikmesriigid on kategooriliselt sellele maksule vastu.
Kindlasti ei tohiks finantstehingute maks pärssida säästmist, pensionifonde näiteks, kogumist tuleviku tarvis – see ei tohiks olla täiendavalt maksustatud. Samas teiselt poolt tuleb tunnistada, et pangandus, eriti need kõige riskantsemad tehingud, mida Eestis peaaegu ei tehta, on võrreldes teiste majandustegevuse aladega alamaksustatud. Paljudes Lääne-Euroopa riikides lihtsad inimesed nõuavad õiglust ja ka võrdsust. Ei tohi olla nii, et kui pangad on kasumis, siis kasum kuulub pankuritele ja pangajuhtidele ning see väljendub ka pangajuhtide ülisuurtes palkades, aga kui pangad on kahjumis, siis kahjum on rahva ja riigi oma. Sellist ebaõiglust on mitmes Euroopa riigis üksjagu palju tunnetatud ja suuresti on finantstehingute maksu idee selle ebaõiglustunde peegeldus.
Eesti puhul me ei süüdista oma pankasid. Me ei arva, et pangad on kriisi põhjustanud. Aga meil ei ole keegi ka sääraseid ülikasumeid teeninud nagu mõnes muus pangas. Seetõttu on olukord liikmesriigiti erinev. Me tahame olla läbirääkijate hulgas. Me ei taha olla ainult selles rollis, kus on valida, nagu ma oma kõnes ütlesin, kas lohiseda järel või jääda maha ehk kas liituda paketiga, milles teised on meie asemel kokku leppinud, või öelda, et meie sellega ei liitu. Parem ikkagi olla läbirääkijate hulgas, olla poliitika kujundajate hulgas, olla Euroopa Liidu tuleviku kujundajate hulgas kui jääda debattidest kõrvale ja siis lõpuks langetada otsus, kas liituda sellega, mida teised pakuvad, või mitte.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Austatud peaminister! Keerulistes olukordades on ühtne infoväli väga oluline. Ma väga tänan teid tänaste pikkade ja põhjalike vastuste eest! Välisministeeriumi kodulehel on üleval "Gondori kroonika", otseinfo sellest, mis Brüsselis toimub. Õigustatult lõpetasite te eelmisele küsimusele vastamise sellega, et väga oluline on olla mitte järelelohiseja, vaid poliitika kujundaja. Mind huvitab see, mida konkreetselt kavatseb valitsus edaspidi teha selleks, et üha rohkem Eesti inimesi tunneksid, et nad on ka poliitika kujundajad, et nad ei ole järelelohisejad, et nad on hästi informeeritud sellest, mis Euroopa Liidus toimub, mida riik ja valitsus, Riigikogu teevad selleks, et Euroopa Liidus oleksid Eesti kodanikud võrdväärsed, tunneksid ennast võrdväärselt ja kaasatuna.

Ega see küsimus nüüd kergete killast ei ole. Ega see ainult valitsuse või peaministri kujundada ka ei ole, kuidas rahvas tajub Eestit Euroopa Liidus ja kuidas rahvas tajub otsuseid, mis Euroopa Liidus on langetatud. Suuresti tänu ESM-ile on ka Euroopa Liidu teemad Eesti inimese jaoks arusaadavamaks muutunud. Enne neid kuumi debatte võtsid väga paljud seda kuidagi nagu garanteeritut, et on Euroopa Liit ja Eesti kuulub ka sinna, aga eriti nendesse teemadesse ei süvenetud. Võib-olla liiga palju on olnud arusaama, et mis see minu, lihtsa inimese jaoks ikka tähendab, mina ei saa sellest mitte midagi.
Ma arvan, et tänu ESM-i debattidele on paljud inimesed hakanud mõistma, et Euroopa Liit ongi see, tänu millele on neil töökoht, tänu millele ehitatakse Eestis mitmeid teid jne, jne. See ühtses Euroopa Liidu ruumis olemise ja euroalas olemise tunnetamine on viimasel ajal märkimisväärselt süvenenud. Ma tõin siin ühele varasemale küsimusele vastates välja mitmed andmed Eurobaromeetri uuringust. Need kinnitavad, et olukord ei ole mitte halvemaks läinud, vaid tegelikult on Eestis mõistmist Euroopa Liidus toimuva suhtes viimasel ajal võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega hoopis juurde tulnud. Ma võiksin viidata ka ühele Eurobaromeetri avaliku halduse toimimise ja rahulolu uuringule, mille järgi Eesti inimeste hinnang oma riigi halduse toimimisele on seitsmendal kohal Euroopa Liidus. Kujutate ette: eespool on Luksemburg, Saksamaa, Rootsi, Soome ja veel paar väga rikast riiki, ja siis korraga seitsmendal kohal Eesti!
Minu meelest on see üks suur puudus meie sotsiaalteaduslikus käsitluses, et võetakse üks tees ja hakatakse selle ümber keerutama ega asetata seda teesi või selles sisalduvaid osiseid Euroopa Liidu üldisesse konteksti. Te ju teate, et isegi palju kirutud Eesti Riigikogu on Euroopa Liidu kontekstis tublisti üle keskmise usaldusväärsusega. Ka meie valitsus on Euroopa Liidu keskmisega võrreldes tublisti usaldusväärsem. Ma ei mäleta täpselt Eesti valitsuse kohta selles pingereas, kas me olime seitsmendad või kaheksandad, aga see koht oli päris hea. Ning isegi meie erakonnad, keda hästi palju kirutakse ja kritiseeritakse, on Euroopa keskmisest märksa usaldusväärsemad.
See ei tähenda, et meil ei ole arenguruumi – arenguruumi on üksjagu. Ma kiitsin oma kõnes ka Eesti ajakirjandust. Olen päris veendunud, et Eesti ajakirjandus käsitleb Euroopa teemasid märksa professionaalsemalt kui aastaid tagasi. See ei ole pelk kompliment. Ma ei pea ajakirjandusele komplimente tegema, sest nemad on valinud mind ajakirjanduse vaenlaseks ja mul kiitmise vajadus puudub. Aga ma siiski tunnustan neid, nad on teinud väga head tööd. Kõik me saame teha rohkem selleks, et Euroopa teemad rahvale lähedasemaks muutuksid. Aga ma olen veendunud, et üksjagu head on selles vallas juba ära tehtud.

Aivar Riisalu, palun!

Hea peaminister, tänan teid tõepoolest sisukate ja pikkade vastuste eest! Euroopa Liit oma erinevate liikmete ja erineva kultuuriga peab ilmselt reegleid karmistama. Minu südamevalu on seotud sellega, et täna hommikul tuli uudis, et Euroopa Komisjon kavatseb põllupidajatele panna kohustuse jätta 7% põllumaad roheliseks, et taastada mitmesuguste loomaliikide elukeskkond. Eesti jaoks on see üsna kahtlase väärtusega nõudmine, mida ilmselt ei ole mõistlik ellu viia. Mu küsimus tulebki siit. Millised võimalused on Vabariigi Valitsusel selliste Eesti seisukohast selgelt kummaliste või peaaegu et kahjulike otsuste vastu võidelda ja kui palju teie häält Euroopas kuulda võetakse?

Ei ole see idee ülemkogu tasandile jõudnud. Samas ütleksin, et rohestamise eesmärk, mingi protsendi haritava maa sööti jätmine ei ole Euroopas sugugi uus teema. Ning see ei ole mitte ainult Euroopa teema, vaid see on teema väga paljudes teisteski riikides terves maailmas. Paikkondades, kus põllumajandus on olnud aastakümneid, isegi sajandi jooksul väga intensiivne, on riikide territooriumist liiga suur osa kultuuristatud, intensiivselt haritav ja see jätab metsikule loodusele suhteliselt vähe ruumi.
Toon teile näite märksa kaugemalt, Kasahstanist, kus ma kuu aega tagasi käisin. Kunagi olid kasahhid nomaadid, karjatasid väga suurel territooriumil. Siis tuldi ja künti nende karjamaad üles, nende traditsiooniline eluviis hävitati. Üles künti väga viljakad maad ja künti üles ka maad, mis väga viljakad ei olnud. Omaaegse nõukogude poliitika eesmärk oli tekitada eri regioonide vastastikust sõltuvust, et igasugused iseseisvuspüüded maha suruda. Mida kasahhid nüüd teevad? Nad on plaanipäraselt paljud territooriumid uuesti sööti jätnud ja looduslikuks muutnud. Nad on väga õnnelikud selle üle, et jälle elavad nendel väljadel jänesed ja rebased.
Euroopas on samasugune lugu. Kui linnulaul kipub suurtel territooriumidel ära kaduma pelgalt seetõttu, et linnul pole kuskile pesa teha, siis see võib tunduda mõne jaoks ülearuse toretsemisena, kui midagi ette võetakse. Noh, nüüd on heast elust päris segi läinud, mõtlevad linnukeste peale, mardikate peale, sitikate peale, keda linnukesed võiksid süüa, ja takistavad seega industriaalset põllumajanduslikku tootmist. Eesti puhul see teema aktuaalne ei ole, kuna 50% meie territooriumist on metsaga kaetud. Meil on küllalt ka sooalasid ja rabasid. Meil ei ole mitte mingisugust vajadust kuidagi majanduslikult stimuleerida looduslike, metsikute rohealade lisandumist Eesti maastikku. Meil on väga hea tasakaal praegu olemas. Seetõttu ma arvan, et meil seda 7% silmas pidava üleskutsega liituda vaja ei ole. Kui keegi tahab luua instrumendi, mis soodustaks maade sööti jätmist, siis Eestis keegi seda kasutama ei hakka. Lihtsalt vajadus raha sel moel kasutada Eesti riigis minu hinnangul puudub.
Aga ma veel kord ütlen, et kui te Lääne-Euroopas sõidate ühest linnast teise, siis te võite maantee ääres näha sadu kilomeetreid täiesti korralikult ülesharitud maad ja ainult majad on seal vahel, võib-olla mõned metsatukad ka, aga kõik põllud on maanteeservani üles küntud. Metsikule loodusele on liiga vähe ruumi jäänud. Seega tegemist ei ole Brüsseli totrusega, vaid mõne riigi jaoks hädavajadusega. Meie võiksime tolerantsed olla ja mõista, et see 7% ei tulene mitte ametniku piiratusest, vaid vajadusest tagada looduslik mitmekesisus nendes riikides, kus see mitmekesisus ei ole nii hästi säilinud nagu meil siin Eestis.

Austatud peaminister, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Peaminister! Lugupeetud külalised! Head kolleegid! Suvel Eestis käinud Briti ajaloolane Timothy Garton Ash kasutas viimases Foreign Affairsis Euroopa praegust arengut kirjeldades väljendit "rünnak mõttelaadile". Ta tuletas meelde meeleolusid, mille tõttu Euroopa koostöö sündis, ja kõrvutas neid kasvava küünilisusega, mis väljendub praegu paljude inimeste suhtumises Euroopa Liitu. Ka mulle tundub, et niikaua, kui Euroopa Liit on olnud ilmeksimatult majanduslikult kasulik, on olnud lihtne Euroopa Liidu otsuseid avalikkusele selgitada. Nüüd, kui kriisi tõttu on vaja praktikas rakendada seni sõnades ja lepingutes väljendatud Euroopa koostöö põhimõtteid, näiteks vastutust või solidaarsust, leiavad aga paljud eurooplased, et tegemist on justkui põhjendamatute või suisa ebaõiglaste nõudmistega. Eksivad need, kes mõõdavad eurooplaseks olemist ainult sissepandud ja väljavõetud eurodes. Kuulumine Euroopa Liitu on midagi palju enamat, see on kuulumine ühtsesse väärtusruumi. See on küsimus keskkonnast, milles soovime oma lapsed üles kasvatada. Ash tuletas meelde meeleolu, mis valdas eurooplasi pärast teist maailmasõda, eriti teadmist, millise kaoseni võib viia konflikt Euroopa riikide vahel. Ka nüüd, aastakümneid hiljem käivitunud Euroopa Liidu tuleviku arutelu tuumaks on ikka seesama parema tuleviku kujundamise ideaal, seekord mõneti uues kontekstis, üleilmastumise tingimustes. Üleilmne info, kapitali, kaupade ja inimeste liikumisvabadus ning selle liikumise kiirus on muutnud maailma riigid üksteisest sõltuvaks sellises ulatuses, nagu seda kunagi varem pole olnud. Aga ehk ei olegi nii raske ehitada silda, konsensust või mõistmist teise maailmasõja järgsete ja tänapäevaste, üleilmastumisega kohanevate eurooplaste mõttelaadide vahele.
Hea Riigikogu! Kuidas siis juhtida Euroopa arenguid? Millist Euroopat meie, eestlased, soovime? Pakun kolm arutelu teemat. Keskendun esmalt põgusalt rahaliidu arengutele ja puudutan ka Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi läbirääkimisi. Teiseks käsitlen siseturgu ja vajadust seda reaalselt avada. Kolmandaks räägin Euroopa Liidu demokraatlikust juhtimisest, sh käsitlen mõistagi Riigikogu tööd.
Avatud majandusega eksportival väikeriigil on väga palju võita sellest, kui tal on kaubanduspartneriga sama rahaühik. Naljatlemisi on ju öeldud, et kui krooni vahetuskurss seoti 20 aastat tagasi Saksa margaga, siis said Eestist ja Saksamaast esimesed eurotsooni riigid. Kindel valuuta on olnud meie majandusedu nurgakivi. Nüüd, mil osa eurotsoonist on liigse laenamisega tõmmanud nii oma riigi kui ka meie ühise raha peale turgude meelepaha, oleks äärmiselt lühinägelik pettuda euros kui sellises. Ühise valuutaga oleme jätkuvalt tugevamad ja majanduslikult edukamad kui ilma selleta. Mitme Euroopa riigi majanduslikud probleemid ei tekkinud mitte seetõttu, et Euroopa Liidu regulatsioonid oleksid olnud halvad, vaid sellepärast, et neid regulatsioone ei järgitud. Praeguse akuutse kriisi lahendamise võti peitub selles, et asutakse juba varem sõlmitud kokkuleppeid täitma. Uute eelnõude näol lisandub ju olemuslikult vaid see, et nende kokkulepete täitmise tõenäosust suurendatakse lisasanktsioonidega.
Väljapoole paistavad Euroopa Liit ja euro jätkuvalt atraktiivsed, seda hoolimata populistlikuvõitu rünnakutest ESM-i või EFSF-i aadressil. Eesti on olnud aktiivne Euroopa Liidu laienemispoliitika toetaja ning loomulikult tunneme heameelt Horvaatia liitumise üle järgmisel suvel. Ootame suure põnevusega uudiseid oma lõunanaabrite saavutustest Maastrichti kriteeriumidele vastamisel. Loodan siiralt, et nende pingutusi kroonib edu ning Lätist saab juba 2014. aasta alguses eurotsooni riik. Ka Leedu ja Poola liitumine on tähtis nii nende endi kui ka Eesti seisukohalt.
Head ametikaaslased! Ka järgmisel seitsmeaastasel eelarveperioodil on Eesti veel nende riikide hulgas, kes saab Euroopa Liidu kesksest eelarvest rohkem tuge, kui ise panustab. Julgen aga öelda, et Euroopa Liidu jaoks on Eesti toetamine ühtekuuluvuspoliitika vahendite kaudu käsitletav investeeringuna. Eesti eesmärk on kasutada neid vahendeid võimalikult efektiivselt majanduse arenguks. See tähendab, et tulevikus saame hakkama ka välise toetuseta. Veelgi enam, Eesti ambitsioon on jõuda võimalikult kiiresti abisaajate seast panustajate hulka ehk, teisisõnu, soovime jõukamatele riikidele elatustasemelt järele jõuda. Soovime investeerida nii transpordi- kui ka energiataristusse, et teha tasa investeeringute mahajäämus, mis sündis meie tahte vastaselt kaotatud vabaduse tõttu. Loome endale muu Euroopaga võrdsed võimalused kasvuks ja heaoluks. Oleme end tõestanud kiireima järelejõudmise tempoga Euroopas ning ühe efektiivseima euroraha kasutajana. Mõistagi peame igasse Euroopast tulnud eurosse suhtuma niisama hoolikalt kui Eesti maksumaksja taskust võetud eurosse, sest ainult nii saame olla kindlad, et kasu Eesti arengule on maksimaalne.
Euroopa Liidu asjade komisjon on traditsiooniliselt valmistanud ministritele ja ametijuhtidele peavalu, jälgides pingsalt euroraha kasutamise tulemuslikkust ja otstarbekust. Nüüd soovime, et Riigikogu räägiks aktiivselt kaasa järgmise perioodi prioriteetide seadmisel ning riigisiseste plaanide väljatöötamisel. Juba järgmisel nädalal arutame komisjonis Rahandusministeeriumis väljatöötatud esimesi ettepanekuid. Kõigepealt tuleb aga, mõistagi, saavutada kokkulepped, mis võimaldaksid meil Euroopa Liidu eelarvevahendeid kavandama hakata. Kaks aastat tagasi alanud Euroopa Liidu eelarveraamistiku läbirääkimised on jõudnud esimesse, otsustamise faasi. Ei ole saladus, et Eesti seisab jätkuvalt nii ühtekuuluvusvahendite piirmäära tõstmise kui ka ühise põllumajanduspoliitika eelarve jaotuse võrdsustamise eest. Võõrsilt tulnud eurodesse austusega suhtumist ootame muidugi ka teistelt, olgu tegu struktuuritoetuse või abilaenuga. Lugedes programmiriikide reformide ja kärbete ülevaateid, tabame end ELAK-is tihti mõttelt, kas oodatust suurem majanduslangus on ikka objektiivne asjaolu, et tasakaalueesmärkide saavutamist edasi lükata, nagu praegu Euroopas on kokku lepitud, või peaks sellisel juhul soovitama võtta pikemaid samme. Lõpuks ei tehta ju rehkendust mitte Brüsseli või Frankfurdi jaoks, vaid selleks, et oma riik taas ree peale aidata. Mäletame veel hästi, et Eesti seadis endale kriisiaegsed tasakaalueesmärgid ise, kuigi kõige raskemal aastal võtsime aluseks Maastrichti kriteeriumi piiri. Kui selgus, et välistegurid on oodatust halvema mõjuga, korrigeerisime sammu pikkust, mitte eesmärki ennast.
Hea Riigikogu! Euroopa januneb uue majanduskasvu järele. Nagu me hästi teame ja võlakriisist loodetavasti meelde jätame, ei ole riiklikud stiimulpaketid kestliku kasvu allikad. Kasv saab tulla üksnes majandusest ning kasvavast konkurentsist ja kaubandusest. Hoolimata sellest, et Euroopa Liidus on justkui avatud siseturg, esineb jätkuvalt hulgaliselt arusaamatuid bürokraatlikke piiranguid, mis takistavad kaupade ja eriti teenuste vaba liikumist. Nii näiteks peab eestlasest giid saama enne Itaalias tööleasumist kohaliku kutseoskuse kinnituse. Kui eestlane soovib Luksemburgis poodi avada, peab ta läbi tegema kvalifikatsioonikontrolli, kus nõutakse tõendit, et inimesel oleks poejuhtimise alal töökogemus. Näiteid võib tuua lõputult. Iga selline esmapilgul väike tõrge takistab tegelikult siseturu arengut ja Euroopa Liidu tulevast majanduskasvu, rääkimata suurematest asjadest, näiteks suutmatusest luua ühtset digitaalse isikutuvastuse ja elektroonilise allkirjastamise süsteemi.
Ka praegu Eestis aktuaalsel tervishoiusektori tulevikuteemal on väga selge piiriülene mõõde. Me teame, et patsientidel on õigus kasutada tervishoiuteenuseid teistes riikides ja saada selle eest oma riigis hüvitist. Selle õiguse realiseerimisel on ülioluline kokku leppida reeglites ning avada turg patsientide vabaks liikumiseks. Teame, et Eesti meditsiinisektor on konkurentsivõimeline nii hinna kui ka kvaliteedi poolest ning patsientide Eestisse toomine on üks oluline lisarahaallikas kodumaise haigekassa kõrval.
Samavõrd oluline kui siseturg on Euroopa Liidu jaoks ka väliskaubandus. See on teema, mida muu hulgas lahkasime põhjalikult eile toimunud avalikul ühisistungil koos väliskomisjoniga. Leian, et vabakaubanduslepped USA ja Aasia riikidega on see suund, mille Euroopa peab valima. Protektsionism on eilne päev ning Euroopa Liidu ambitsioon peaks olema märksa suurem oma siseturu kaitsmisest. Meie praegustest sammudest kaubavahetuse liberaliseerimisel sõltub, kas Euroopa Liit on globaalses kaubanduses võtmemängija ka 10, 20 või 50 aasta pärast.
Mul on erakordselt hea meel, et peaminister puudutas oma sõnavõtus parlamendi töökorralduse küsimust. Minagi leian, et Riigikogu pädevust tuleks Euroopa Liidu asjades nüüdisajastada. Lisaks ülemkogujärgsele ülevaatele, mis oleks igati positiivne, vajab selgemat mandaati valitsuse osalemine näiteks eurogrupi kohtumistel. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse eelnõu on väljatöötamisel ning ootame töörühmalt tulemusi juba selle kuu lõpuks. Kodukorraväliselt on aga äärmiselt oluline leida võimalusi avalikeks kaasavateks aruteludeks. Tegime neid möödunud aastal nii ACTA kui ka eurotsooni teemadel ning praegu on käimas pikem ja põhjalikum sari, kus vaeme Euroopa Liidu tulevikuarenguid Eesti vaatevinklist. Need arutelud on avalikud, neid kantakse internetis üle ja seal osalevad külalised, muu hulgas valitsusvälised eksperdid. Euroopa Liidu tulevik on meie kõigi tulevik ning Riigikogu arutelud Euroopa Liidu teemadel saavad olla ja peavad olema nii avatud ja kaasavad kui vähegi võimalik. Kui valik on see, kas jääda Brüsselist valmis tulevikuplaane ootama või ise aktiivselt kaasa rääkida, siis valime ilmselgelt teise variandi.
Hea Riigikogu! Saksa päritolu endine Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik Henry Kissinger lõpetab oma raamatu, rääkides tulevikust. Ta märgib, et tulevikunägemust esitades ei saa seda millegagi tõestada ning hinnangud lootuste ja võimaluste vahekorrale on vaid oletuslikud. Ühte on aga siiski enam-vähem võimalik oletada, kui mõtleme Euroopa Liidu praegusele koostööle ja selle tulevikule. Euroopa koostöö on alguse saanud kriisist ja kriisihetkedel on alati leitud poliitilist tahet ning jõudu seda koostööd süvendada ja edasi viia. Ärgem siis otsigem kriisihetkedest Euroopas ilmtingimata murdepunkte või Euroopa koostööd lõhkuvaid algeid. Kriis on Euroopa koostöö loomulik olek ja edasiviiv jõud, see on ka parim hetk peeglisse vaadata. Anname endast parima, et kogu Euroopa Liit väljuks nagu Eesti kriisist tugevamana, ja anname endast parima, et Euroopa tulevikku ehitades oskaksime õppida nii minevikust kui ka olevikust. Aitäh teile!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mul on väga konkreetne küsimus. Euroopa Liidus saab tõenäoliselt teoks Rail Balticu projekt. Minu küsimus sinule on selline: mis sa arvad, kas 20 aasta pärast võiks Eestil või Tallinnal olla püsiühendus ka Soomega, nii et Rail Baltic muutuks täielikuks ja täiuslikuks?

Aitäh, hea pinginaaber, sellise lihtsa küsimuse eest! Olles väga suur optimist, loodan, et järgmise seitsmeaastase eelarveperioodi jooksul on võimalik püsiühendusega ühendada manner ja Muhumaa. Seda, kas ja millal püsiühendus Soomega, mis on meil nii kultuurilises, keelelises kui ka vaimses mõttes juba niigi olemas, realiseerub füüsilise sillana, ma öelda ei oska. Nii suureks optimistiks ma ennast pidada ei julge, et siin kuupäeva pakkuda.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Meie president Toomas Hendrik Ilves surus europarlamendi liige olles koos teise tollase europarlamendi liikmega, Soome poliitiku Alexander Stubbiga läbi Läänemere strateegia. See oli esimene makroregionaalne strateegia Euroopa Liidus. Praegu makroregionaalne lähenemine aina süveneb. On olemas Vahemere strateegia, luuakse Atlandi strateegiat. Peaminister ütles, et Eesti on huvitatud võimalikult homogeensest Euroopa Liidust, samas aga makroregionaalne lähenemine aina süveneb. Kuidas me peaksime riigina käituma, kas pigem süvendama makroregionaalset lähenemist või püüdma seda vähendada?

Aitäh! Mina isiklikult olen igal juhul koostöö pooldaja. Lisaks regionaalsele Läänemere strateegiale on koostööks ju veel hulgaliselt teisi formaate. Euroopa Liidu asjade komisjonil on väga tihe koostöö Läti, Leedu ja Poola kolleegidega. Seda seetõttu, et meil on erakordselt palju ühiseid teemasid, mida Euroopas ajada, meil on väga selged ühised huvid. Me ei soovi olla tulevikus isoleeritud saar, ükskõik kas energia- või transpordiühenduste mõttes. Selliseid ühiste huvide eest seismise formaate, ma usun, on piisavalt palju, et koostöövõimalused Euroopas oleksid laialdased.

Head ametikaaslased! Austatud esineja! Ma palun vabandust, aga ma arvan, et te peate järgmise protseduuri ajaks minema oma kohale tagasi! Nimelt on istungi juhatajale tulnud Euroopa Liidu asjade komisjonilt kiri. Kirja sisu on järgmine: "Euroopa Liidu asjade komisjon palub tänast, 9. oktoobri Riigikogu täiskogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni." Alla on kirjutanud komisjoni esimees Taavi Rõivas. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Euroopa Liidu asjade komisjoni palve, et tänast, 9. oktoobri täiskogu istungit pikendataks kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 57 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuks jäi 1. Ettepanek leidis toetust.
Head ametikaaslased, läheme edasi. Me oleme küsimuste-vastuste vooru juures. Mul on hea meel anda küsimuseks sõna Kalvi Kõvale. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees! Minu küsimus on ühtsete pindalatoetuste kohta. Võiks ütelda, et Riigikogu liikmed on sellel teemal olnud üpris aktiivsed. Meie Balti Assamblee delegatsioon on allkirjastanud pöördumise Euroopa Komisjoni poole, maaelukomisjon koos Läti ja Leedu parlamendikomisjonidega on teinud pöördumise Euroopa Komisjoni ja parlamendi poole. Samuti on kõik parlamendiliikmed saanud siin Riigikogus anda Eesti põllumajanduse katusorganisatsioonide korraldatud aktsiooni ajal oma allkirja põllumeeste toetuseks. Seda üllatavam oli eilne põllumajandusministri avaldus, et Riigikogu võiks võtta vastu veel ühe pöördumise Euroopa Parlamendi poole. Mis teie sellest arvate?

Aitäh! Arutelu selle pöördumise üle on meie fraktsioonis veel pooleli ja võib-olla ei ole kohane lõplikku seisukohta võtta. Küll aga lisan nendele avaldustele, mida te nimetasite, korduvad avaldused, mida Euroopa Liidu asjade komisjon on ühes teiste riikide Euroopa Liidu asjade komisjonidega teinud parlamentidevahelisele suurimale kongressile, igal poolaastal toimuvale COSAC-i kohtumisele, mis toimub juba sel pühapäeval. Ma usun, et neid avaldusi on parlamendis tehtud vägagi palju. Oluline on see, et me suudaksime kolleegidele ka omavahelistes vestlustes selgelt ja arusaadavalt selgitada, miks me leiame, et põllumajandustoetuste võrdsustamine on õiglane ja õige samm, miks see suurendab konkurentsi ja kuidas on see hea kogu Euroopa, mitte ainult Eesti jaoks. Võib-olla tasub ikkagi aeg-ajalt üle korrata, et me ilmtingimata ei soovi, et kõik põllumehed saaksid rohkem, vaid meie jaoks on sobilik võrdsustamine ka selles suunas, kui ülemistel tippudel toetusi pisut vähendataks. Ka see tegelikult suurendab võrdsust ja konkurentsi ning see on see, mida me soovime. Aga põllumajandusministri avalduse kohta me kindlasti oma seisukoha kujundame. See on otsustamise koht, kas on vaja veel ühte avaldust või piisab sellest, et me kõik, kohtudes oma kolleegidega, hoolimata sellest, kas me kuulume opositsiooni või koalitsiooni, võimalikult aktiivselt kõikides formaatides nendel teemadel räägiksime. Ka teiste liikmesriikide parlamentide seisukohtadest sõltub tegelikult vägagi palju see, milline lõpuks järgmine seitsmeaastane eelarvekava olema hakkab. Mul on väga hea meel, et nendel teemadel ei jookse Riigikogus arvamuste erinevus koalitsiooni ja opositsiooni joont mööda. Me kõik leiame, et nende teemade eest, mis on seotud Eesti rahvuslike huvidega, tuleb ühiselt seista. Ma arvan, et iga kord, kui me Euroopa Liidus reisime või oma kolleegidega kohtume, on meie kõigi püha kohus seda teha, sest meie valijad ootavad meilt seda.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Minu küsimus puudutab Euroopa Liidu CO₂ kvootide poliitikat. Teame, et nüüd algab järgmine jaotamise ja kauplemise periood. Eesti riigieelarve järgmise aasta projektis on ette nähtud, et kvootide pealt tuleb 23 või 27 miljonit eurot tulu. Mis sa arvad, kas arvestades CO₂ kvootide praegust hinda, on 27 miljonit eurot reaalne, võttes arvesse suurt hinnakukkumist ja neid ponnistusi, mida Euroopa Liit püüab teha, et seda turgu kuidagi koos hoida?

Aitäh! Ütlen ausalt, et see ei kuulu teemade ringi, mille kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile oleks teada võrdväärsel tasemel tehtud ekspertiis, nagu on teada näiteks sellele komisjonile, millesse kuulud sina, hea kolleeg, kuigi me oleme sunnitud pidama ennast ekspertideks või vähemasti spetsialistideks väga paljudel teemadel, mis Euroopas kõne all on. Ma arvan, et minu isiklik veendumus ei anna mingit olulist lisakaalu sellele ekspertiisile, mille tulemusi sa tead. Ma pigem jätan sellele küsimusele vastamata.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa puudutasid oma ettekandes tervishoiusektorit, täpsemalt, tervishoiuteenuste eksporti. On tõesti väga õige, et see tooks meie tervishoidu lisatööd ja lisaraha, mis on vägagi positiivne. Aga selleks on vaja kahepoolset valmisolekut. Kõigepealt on vaja valmisolekut Eestis, et me suudaksime inimesi teenindada ning oleksid olemas taristu ja keeleoskusega inimesed, kuni sinnamaani välja, et me peame suutma igale patsiendile ka arvet esitada. Aga peab olema valmis teinegi pool ehk need riigid, kust seda teenust siia tarbima tullakse. Nende tervishoiu eest tasumise süsteemid peavad olema valmis selleks, et teenust saadakse mujal ja selle eest ka makstakse mujal. Kas te saate selgitada, millised on meie tegevused selles suunas, et teised riigid oleksid valmis oma patsiente siia saatma?

Aitäh! Patsiendi vaba liikumise direktiiviga käis töö mitu aastat ja praegu on see direktiiv ülevõtmisel. Kui ma õigesti mäletan, siis tähtaeg kõikide riikide jaoks on aasta pärast ehk järgmise aasta sügisel tuleks see üle võtta. Ma usun, et Eestist saab tõenäoliselt selle direktiivi üks kiiremaid ülevõtjaid, sest me tõepoolest näeme siin meie otsest huvi ja võimalikku lisarahaallikat Eesti tervishoiusektorile. Tegelikult on see muidugi palju laiem teema, sest see suurendab konkurentsi ja annab patsientidele lisavõimalusi. Lisaraha Eesti süsteemile ei ole kindlasti ainus põhjus, miks patsiendi vaba liikumise direktiiv tuleks võimalikult kiiresti üle võtta või miks patsientide vaba liikumine peaks kiiresti võimalikuks saama.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Hea ettekandja! Me võime rääkida riikide parlamentide tähtsusest Euroopas mida tahes, fakt on see, et niipea kui Eesti parlament hakkas seda küsimust arutama, lahkusid välisriikide esindajad rõdult in corpore. Teiste sõnadega, välisriike huvitab kõige vähem see, mida meie siin teeme.
Kui me aga räägime ühisest põllumajanduspoliitikast, siis minu arvates ei ole probleem rahas, mis on tõesti väike, siin on omad traditsioonid jne. Mulle tundub, et tegemist on intellektuaalse impotentsiga, võimetusega mõelda väljaspool plaanimajanduse ja haldusjuhtimise süsteemi. See on ÜPP reaalne taust – võimetus mõelda liberaalse turumajanduse tingimustes.
Nüüd küsimus: kas Euroopa Liidu laev ei ole praegu nii vasakule kreenis, et ta üldse enam kaldale ei jõuagi?

Aitäh! Ma kindlasti ei arva, et meie praegust arutelu ei jälgita täie tähelepanuga muu hulgas teiste riikide parlamentides või et seda ei tee teiste riikide diplomaadid. Selle arutelu jälgimise ainus võimalus ei ole meie istungisaali rõdu, vaid seda on teadupärast võimalik jälgida ka otse-eetris interneti vahendusel.
Sinu küsimusel oli kaks poolt. Üks pool on põllumajanduspoliitika. Sellele peaminister minu meelest väga tabavalt ja poliitilisi realiteete ära märkides juba vastas. Kuigi ka minu jaoks oli väga intrigeeriv eile kuuldud professor Varblase mõte, mis tegelikult ei ole mitte kuigi uus, et põllumajanduse otsetoetuste ülemise otsa radikaalset kärpimist võiks nende riikide jaoks kompenseerida just nimelt suurema teadus- ja arendusraha abil. Siin on küsimus, milline on tuleviku Euroopa, milliseid valdkondi me soovime Euroopa ühisest allikast rahastada.
Väga filosoofiline küsimus on see, kas Euroopa on vasakule kaldu. Minu isiklik veendumus on, et seda väga sügavalt vasakule kaldumist oli mõnes riigis kindlasti näha siis, kui asuti ellu viima ilmselgelt üle jõu käivat sotsiaalriigi mudelit, aga reaalsus toob selle laeva püstloodi tagasi. Lõputult kalduda üle võimete elamisse ehk vasakule, kui sa soovid nii öelda, ei ole võimalik. Ma olen siin optimist. Tegelikult ei ole minu meelest nendel riikidel ka muud valikut kui oma süsteem tasakaalu saada ja see laev, mis on, sinu kujundit kasutades, meie ühine Euroopa laev, jälle normaalselt, praegusest palju kiiremini ja positiivsel kursil liikuma saada.

Aitäh! Palun, Jaanus Tamkivi!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on sulle kui Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehele. Enne kõlas siin saalis küsimus peaministrile, miks mõnikord ikkagi juhtub niimoodi, et ministrid ei jõua komisjoni ja komisjonis tuleb otsa vaadata ministeeriumide tippametnikele. Minu küsimus vaatab asja teisest küljest: kuidas sa hindad komisjoni liikmete aktiivsust komisjoni töös kaasalöömisel? On ju Euroopa Liidu asjade komisjoni töö olnud viimasel ajal suhteliselt pingeline, seal otsustatakse väga tähtsaid asju. Kuidas komisjoni liikmed oma töösse suhtuvad?

Aitäh, hea küsija! Sinu juhitavale fraktsioonile jagub mul ainult kiidusõnu. Aga tõsisemalt öeldes: minu roll komisjoni esimehena ei ole ilmselt võrreldav klassijuhataja omaga, kes peaks põhjuseta puudumisi päevikusse märkima ja pragama, kui puudumisi palju saab. Küll aga ütlen ma, et enamikul kordadel, kui välja arvata fraktsioonide väljasõitude päevad, kui meil tõesti on mõnikord olnud kvoorumiga probleeme – see on üks olemuslik probleem, et fraktsioonid soovivad tihti reedeti väljasõite korraldada –, on osalemine olnud mitte ainult arvukas, vaid ka sisuliselt väga kvaliteetne. Mul jagub komisjoni liikmetele pigem kiidusõnu, kuigi ma ei tea, kas mina peaksin olema see, kes oma kolleegidele hinnanguid annab. Mis puudutab ministrite osalemist, siis ma ei ole siin päriselt nõus komisjoni aseesimehe kriitikaga. Näiteks peaminister, rahandusminister ning majandus- ja kommunikatsiooniminister, aga ka sotsiaalminister ja keskkonnaminister, kelle valdkonnas on meie komisjoniga seotud teemasid küll võib-olla mõnevõrra vähem, on osalenud peaaegu alati või alati. Meil on olnud juba mitmendat koosseisu teadlik poliitika, et eelnõusid tulevad tutvustama ministeeriumiametnikud. See on niimoodi nii erialakomisjonides kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis. Kuid tõsi on ka see, et me alati, kui lähiajal on toimumas ministrite nõukogu koosolek, ootame Euroopa Liidu asjade komisjoni istungile ministrit ja oleme äärmiselt nördinud, kui minister isiklikult ei osale. Ma ei ütleks, et see pilt näeb halvem välja kui varem. Aga printsiibis me loomulikult eeldame, et kõikide Eesti seisukohtade tutvustamistel esindab valitsuse positsioone minister isiklikult.

Suur tänu! Palun, Rait Maruste!

Tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Praegune Euroopa Liit loodi ühes kriisisituatsioonis, teise ilmasõja järel. Need põhjused ja motiivid, miks Euroopa Liit siis loodi, on tänaseks ammendunud ja Euroopa Liit on uute oluliste ülesannete ees. Euroopa Liidu probleem ei ole praegu mitte see, mis oli kunagi, vaid uued arengud. Probleem ei ole ka mitte selles, kas mõni toetusmeede on liiga suur või väike. Euroopa Liidu probleem on tema strukturaalses ülesehituses. Minu küsimus teile ongi: kas Euroopa Liidu asjade komisjonil on lähiajal plaanis korraldada arutelu sel teemal, milline võiks olla uue Euroopa Liidu strukturaalne või riigiõiguslik ülesehitus ja toimemehhanism?

Aitäh! Ma väga loodan, et mitte kunagi enam ei teki olemuslikku küsimust, kas Euroopas on rahu või mitte. Seetõttu on äärmiselt hea, et selles mõttes Euroopa Liidu ees seisvad ülesanded oluliselt erinevad nendest, mis olid aastakümneid tagasi. Mis puudutab Euroopa Liidu tuleviku arutelusid Riigikogus, siis me oleme seni pidanud kaks sissejuhatavat arutelu, kus me oleme püüdnud sõnastada võimalikud küsimused, millele meil peaks vastus olemas olema, selles kontekstis, millist Euroopat Eesti soovib. Nende küsimuste hulgas on kindlasti ka Euroopa Liidu toimimine nii demokraatliku otsustusprotsessi kontekstis kui ka institutsioonide, ametkondade ja kõige selle kontekstis. Teatud mõttes me selle teema juba avasime eilsel istungil, kus kaks õigusteaduse professorit tutvustasid võimalikke arengustsenaariume. Aga see, millal täpselt ja kui detailselt me neid teemasid käsitleme, sõltub kindlasti komisjoni liikmetest ja arutelude edasisest käigust. Milline on Euroopa Liidus otsustusprotsess ja kuidas Euroopa Liitu juhitakse, on kindlasti üks nendest küsimustest, millele me soovime ka Eesti parlamendi nimel vastata.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja, suur tänu asjakohase ettekande eest! Juba arutelu alguses öeldi välja üks väide, mis esmapilgul tundub olevat veidi vastuoluline. Tahan küsida, kuidas sellega tegelikult on. Nimelt väideti, et mida enam Euroopa riigid, sh Eesti, liiguvad föderatsiooni suunas Euroopa Liidu mõttes, seda enam on teistpidi võttes jällegi tagatud Eesti põhiseaduse preambulis toodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri ning iseseisva Eesti riigi säilimine.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, kuulumine Euroopasse tähendab eeskätt kuulumist ühtsesse väärtusruumi. Vabariigi Valitsus sõnastas juba pisut enam kui aasta tagasi Eesti Euroopa Liidu poliitika, kus on üsna selge sõnaga välja toodud, millist koostööd ja milliste pädevuste süvendamist me õigeks peame. Mina usun pigem seda, et Euroopa koostöö ei tähenda ainult iseseisvuse äraandmist, nagu kõige skeptilisemad inimesed proovivad näidata, vaid see on tegelikult tohutu suure iseseisvuse ja otsustusvõime juurdevõitmine. See on otsustusõigus palju suurema maailma üle, kui seda on meie Eesti, ja see koostöö, olgu majandus-, keele- või kultuuriküsimustes, on kindlasti Eesti jaoks oluline.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja, ka mina tänan info ja põhjaliku ettevalmistuse eest! Minu küsimus lähtub peaministri sõnadest, et kõige lihtsamalt öeldes käib Euroopa majandus- ja rahaliidu kapitaalremont ning selleks, et neid otsuseid teha, peab otsuseid vastu võtma kõrgemal tasandil ehk Euroopa Parlamendis. Teatavasti on ka seal eri astmetes arutatud Euroopa Parlamendi valimise süsteemi reformi, mille märksõnad on olnud kohtade ümberjaotus, riikidevahelised nimekirjad, valimispäev, valimisvanus jne. Milline seisukoht on Euroopa Liidu asjade komisjonil? Kas te olete seda arutanud? Kuidas edasi toimida?

Aitäh! Korrektne vastus on, et Euroopa Liidu asjade komisjon ei ole arutanud võimalikke muudatusi Euroopa Parlamendi valimise süsteemis. Seetõttu ei ole mul voli vastata kogu komisjoni nimel. Aga mina isiklikult oleksin ettevaatlik kõikvõimalike väga suurte muudatuste suhtes, mis otsustamist näiteks Eesti inimesest kaugemale võiksid viia. Seda me kindlasti ei soovi. Küll aga teema, mida me oleme väga palju Euroopa Liidu asjade komisjonis arutanud ja arutame kindlasti edaspidigi, on see, kuidas hoida Eesti-sisene otsustusprotsess ja Euroopa Liidu asjades kaasarääkimine võimalikult tõhus ja tulemuslik. Ma usun, et Eesti võimalused Euroopa otsustes kaasa rääkida on kõige tugevamad valitsuse ministrite ja nende mandaadi kaudu, mis nad on parlamendi käest saanud. Mina olen Euroopa Liidu sellesuunalise juhtimise veendunud toetaja, aga nagu ma ütlesin, see ei ole komisjoni ametlik seisukoht, sest Euroopa Parlamendi valimise teemat ei ole me väga põhjalikult käsitlenud.

Aitäh! Palun, Aivar Sõerd!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Eesti on olnud Euroopa Liidu küsimuste lahendamisel äärmiselt koostöövalmis ja konstruktiivne. Peaminister rõhutas oma sõnavõtus, et me kavatseme olla sellised ka tulevikus. Paraku on reaalsus selline, et võlakriisi lahendamise aruteludel on lõunapoolsete ja põhjapoolsete riikide vahel (viimati nimetatud on koondunud Saksamaaga ühte gruppi) kujunenud põhimõtteliselt erinevad arusaamad võlakriisi lahendusteedest. Viimase näitena võtame kas või 25. septembril Helsingi lähedal toimunud Saksamaa, Hollandi ja Soome rahandusministrite kohtumisele järgnenud ühisavalduse, kus ministrid käsitlesid ESM-i tulemusi, mis on ...

Küsimus, palun! Aeg on täis.

Kas Eesti ei peaks võtma selgema positsiooni?

Aitäh! Palun vastata!

Aitäh! Selge positsioon on alati suur väärtus. Ma arvan, et nendes küsimustes näeme sina, mina ja Vabariigi Valitsus asju üsna ühtemoodi. On aja küsimus, millal enamik Euroopast väga selgelt kaldub sinnapoole – võib-olla on juba kaldunudki –, et tulevast kasvu ei oodata enam mitte avaliku sektori kuludest, nagu seda kriisi ajal püüti teha ja mis osutus erakordselt jätkusuutmatuks, vaid seda oodatakse avatud siseturust ja riigi rahanduse korrastamisest. Nendes küsimustes, ma arvan, on Eesti seisukohad olnud väga selged. Veelgi olulisem on, et paljude meist oluliselt suuremate riikide jaoks, aga ka niisama suurte riikide jaoks kui meie, oleme hea näide elust enesest, millised on teed kriisist kiireks väljumiseks. Võlga ei saa ravida uue võlaga, vaid seda tuleb ravida kiire struktuurireformiga, ja puudujääki tuleb ravida kärbetega. Ma arvan, et Eesti seisukohad on üksjagu selged, aga kui me leiame komisjonis, et mõnes kohas võiks Eesti hääl veelgi selgemalt kõlada, siis ettepanekud on alati oodatud. Ma olen täiesti kindel, et ka Vabariigi Valitsus võtab neid ettepanekuid kuulda.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Tahan teada sinu arvamust: kas Vabariigi Valitsusel on Euroopa Liidu poliitika teostamisel prioriteete või tõmbame kõiki otsi korraga?

Aitäh! Minu arvamus on, et on küll.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Tänan Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest hea ettekande eest! Kahju muidugi, et me ei saanud seda eelnevalt komisjonis läbi arutada. Kuid mul on teile sama küsimus nagu peaministrilegi. Mida ikkagi teha ministritega, kes eelistavad ELAK-isse tulemise asemel teisi formaate, näiteks raadiosaates esinemist, või, veelgi enam, ministritega, kes ei viitsi sõita Brüsselisse Eesti asju ajama? Statistika näitab, et kui välja arvata pea-, välis- ja rahandusminister, siis kõik teised ministrid on neid sõite ära jätnud. Taanis, Rootsis või Soomes oleks selline käitumine mõeldamatu.

Aitäh, hea komisjoni aseesimees! Ma arvan, et see, et sina oled meie komisjoni aseesimees, on praktikas üks kõige parem meetod, mis tagab ministrite kohaloleku, sest sa oled tõepoolest iga puudumise suhtes ilmutanud nulltolerantsi. Ma ei ütle, et see kuidagi vale oleks. See on pigem väga hea. Ma palun vabandust välisministrilt, kelle ma ennist unustasin sellest nimekirjast välja ja kes tõepoolest on alati ise komisjoni istungitel osalenud. Mis puudutab ministreid, kes ei käi kohal mõnes nõukogus, siis mina väga selgelt eristaksin mitteametlikud nõukogud, kus ei ole tegemist konkreetselt Eesti huvide kaitsmisega või kus ei võeta vastu uusi otsuseid, nendest nõukogudest, kus tõepoolest saab kaitsta Eesti põhimõttelisi huve, kus käivad läbirääkimised ja mis on otsustamise kohad. Need nõukogud on erineva kaaluga. Me oleme alati komisjonis jälginud, et nendes nõukogudes, kus Eesti seisukohast olulisi otsuseid tehakse või kus Eesti hääl peaks valjusti kõlama, oleks ikkagi minister ise kohal. Tõsi on ka see, et Eesti riigi ministeeriumide jaotus, mis valdavalt on tehtud enne Euroopa Liiduga liitumist, on mõnevõrra teistsugune kui paljudes teistes riikides. Meil katab mõni minister isegi enam kui kümmet Euroopa Liidus täiesti eraldiseisvat valdkonda. See võib mõnele ministrile tähendada seda, et suur osa nende tööst ongi Euroopa Liidu suunaline. Aga ma ei pea seda ka kuidagi valeks, need ministrid lihtsalt peavad oma aega planeerides sellega arvestama. Ma igal juhul usun, et me oleme ka tulevikus koos sinuga ministrite kutsumises järjepidevad ja küsime alati kindlasti põhjust, kui mõni minister puudub. Seda me oleme ju alati teinud.

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oleme kuulanud kahte põhjalikku ettekannet. Kolleeg Gräzin juhtis tähelepanu, et välisdiplomaadid on parlamentaarse debati ajaks lahkunud, aga äkki nii ongi parem, sest võib-olla mõne riigi korrektse diplomaadi süda jätaks minu küsimust kuuldes nüüd löögi vahele. Te ütlesite, et me peame vaatama, millise keskkonna me oma lastele jätame, ja ka seda, et meil on Euroopa Liidus otsustusruumi lausa juurde tulnud. Kas te olete niisama informeeritud kui põhiseaduskomisjoni esimees Euroopa võimalikust uuest asüülipoliitikast? Kas ka Euroopa Liidu asjade komisjoni lauale on tulnud mingi informatsioon osa Euroopa riikide võimaliku ettepaneku kohta jaotada asüülitaotlused tulevikus kvootide järgi võrdselt liikmesriikide vahel?

Aitäh! Neid ettepanekuid on ju jooksvalt tehtud, küll mitte selliselt, et need oleksid olnud kuidagi ametliku eelnõuna. Ma vähemalt ei mäleta, et mingit ametlikku eelnõu selles küsimuses laual oleks olnud. Aga need ideed on olnud teada ja nendel teemadel me oleme vestelnud, ütleme, sellistes parlamentaarse koostöö formaatides nagu COSAC või Euroopa Liidu asjade komisjonide poolaastakonverents. Sellest teemast ei ole Euroopa Liidu asjade komisjonis selles kontekstis räägitud, vähemalt ei ole Eesti küll võtnud seisukohta, et asüülitaotlusi tuleks kuidagi kvoodi alusel üle Euroopa jaotama hakata.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, kõigepealt tahan tänada väga optimistliku ettekande ja optimistlike vastuste eest! Teid kuulates tekib tunne, et Euroopa käekäik hakkab väga palju sõltuma sellest, millised inimesed hakkavad meie Euroopat juhtima. Kui need on sellised optimistlikud inimesed, siis läheb meil kindlasti hästi. Minu küsimus seisneb selles, et Venemaa on järjekindlalt taotlenud viisavabadust Euroopa Liiduga. Millises rollis peaksime olema meie kui naaberriik, kas rohkem sõna võtma ja kaasa rääkima, kas peaksime olema eestvedajad või lihtsalt pealtvaatajad?

Aitäh küsimuse eest ja aitäh komplimentide eest! Kõik teemad, mille vastu Eestil on vahetu huvi – viisavabadus Venemaaga on kindlasti üks nendest –, on sellised, kus me peaksime kaasa rääkima. Aga me teame väga hästi, et Eesti ei aja oma viisapoliitikat üksinda, vaid me kuulume Schengeni ruumi. Teisalt on olemas väga selged kriteeriumid, millele tuleks vastata, selleks et viisaleevendust Schengeni ruumiga üldse arutada või sellega kuidagi edasi minna. Ma arvan, et nii nagu väga paljudes muudes küsimustes on Eesti ka siin üsna konkreetselt kriteeriumide täitmisele ja jälgimisele orienteeritud.

Suur tänu, hea ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Me asume läbirääkimiste juurde. Sõna saavad fraktsioonide esindajad. Palun esimesena kõnepulti Marko Mihkelsoni Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Aeg lendab kiiresti. Juba on möödunud mitu aastat sellest, kui võlakriisi raske koorem hakkas rusuma Euroopa Liitu ning pani tõsiselt proovile kogu ühenduse vastupidavuse. Kuigi viimastel kuudel on liikmesriigid kasvanud surve tõttu suutnud astuda mitmeid olulisi samme üldise närvilisuse ning rahaturgude emotsioonide ohjeldamiseks, olgu selleks kas või eilsest käivitunud Euroopa stabiilsusmehhanism, oleme endiselt alles suurema debati algusjärgus.
Viimati andis valitsus oma Euroopa Liidu poliitikast siin aru läinud aasta 15. novembril. Juba siis rõhutas Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, et Euroopa Liidu poliitikast rääkides peame suutma Eestis vaadata kaugemale ühest valimistsüklist ning mõtlema tõsiselt teemal, mis saab Euroopast ja milline on Eesti roll uue, muutuva Euroopa Liidu kujundamisel. Tegime ka ettepaneku alustada põhjalikumaid arutelusid Riigikogu tasandil, et võimalikult eripalgelise informatsiooni ja erinevate arvamuste põhjal kujundada poliitilist ühisosa üleeuroopalises debatis osalemiseks.
Mul on hea meel, et eriti viimastel nädalatel on nii Riigikogu täiskogus kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühisaruteludel räägitud Euroopa Liidu tulevikust nähtavasti rohkem kui kunagi varem siinsete seinte vahel. See on alles algus, sest juba tuleval nädalal annab Euroopa Ülemkogu oma esimese suurema sisendi tulevikudebatti.
Ma olen nõus peaminister Andrus Ansipiga, kes vandeadvokaat Jüri Raidlale viidates rõhutas, et Eesti peaks olema Euroopa koostöö süvendamise eestvedajate hulgas, et omakorda tagada meie rahvuslike huvide järgimine. Isamaa ja Res Publica Liit on kindlalt arvamusel, et Eesti peab olema uue ja muutuva Euroopa Liidu kujundaja, mitte aga kujundatav. Meil on praegu unikaalne võimalus, sest mitte kunagi varem pole me olnud nii lähedal Euroopa tuumikule ning mitte kunagi varem pole meie sõnal olnud selline kaal nagu nüüd. See on väga kõva kapital, mida tuleb osata investeerida parimal viisil.
Head kolleegid! Tõepoolest, nüüdseks on veelgi kindlamalt selge, et Euroopa Liidus toimuvate arengute peaküsimus pole kaugeltki vaid võlakriisi leevendamine. Euroopa Liidu peaküsimus on, kuidas suuta vananeva elanikkonna, kahaneva tööharjumuse, võlgadele rajatud petliku heaolu ja uute atraktiivsete mõjukeskuste kiire esilekerkimise tingimustes säilitada konkurentsivõime ning tõsiselt võetavus rahvusvahelistes suhetes.
Alles eile kuulsime professor Urmas Varblase ettekandest, miks pole Euroopa Liit parim koht investeerimiseks, tootmiseks või uuendusmeelseks tegutsemiseks ning kuidas meie kohmakas ülereguleeritus killustunud probleemide lahendusi edasi lükkab ja pingutusi vältiv kuvand takistab arengut soovitud suunas. Lisaks esitas professor Varblane veelgi laiema küsimuse: kas Euroopas suudetakse läbi arutada ja mõista, et konkurentsivõime säilitamine globaliseerunud maailmamajanduses ei võimalda rahvusriikidel hästi enam säilitada suveräänsust 1648. aasta Vestfaali rahust pärinevates kategooriates?
Mitmed analüütikud on viidanud, et Euroopa Liidu praeguste sõlmprobleemide üks tekkepõhjusi seisneb selles, et ühendus järk-järgult kaugeneb oma kodanikest ja suureneb demokraatliku järelevalve defitsiit. Ühest küljest ütleb meid ümbritsev reaalsus, et ilma tihedama lõimumiseta on Euroopa Liidu tulevik pärsitud või määratud koguni marginaliseerumisele. Teisalt pole aga Euroopa poliitikutel olnud piisavalt selgroogu ega visiooni, et kodanikele eesseisvaid valikuid lahti seletada.
Just sellepärast on Eestis laienevas arutelus Euroopa tuleviku üle eriti oluline kaasatuse mõõde, seejuures on Eestis väga hea pinnas sisuliseks ning tulevikku vaatavaks aruteluks. Viimase Eurobaromeetri küsitluse kohaselt usutakse just Eestis kõige enam (seda tegi kaks kolmandikku vastanutest), et Euroopa Liit väljub kriisist tugevamana. See peaks survestama ka meid, poliitikuid parimate lahenduste otsimisele ning aktiivsele osalusele Euroopa jätkuvas ülesehitamises.
Head kolleegid! Euroopa Liidu ja eriti eurotsooni vastutustundliku liikmena on Eestil praegu kaugelt rohkem põhjust olla senisest palju nõudlikum partner ühtsema ja tugevama Euroopa kujundamisel. Seejuures on võimalik juba nüüd palju saavutada olemasolevaid kokkuleppeid järgides ning põhimõtteid austades. IRL-i fraktsiooni arvates tuleb Eestil senisest veelgi jõulisemalt töötada Euroopa Liidu tõeliselt vaba ja avatud siseturu kujundamisel, haridus- ja teadustegevuse tähtsustamisel kogu ühenduse tasandil ning liikmesriikide omavahelist konkurentsi piiravate tõkendite eemaldamisel.
See on ka põhjus, miks IRL tegi eile ettepaneku alustada Riigikogus avalduse eelnõu menetlemist, millega meie parlament võtaks selge positsiooni Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformimise kohta. Parempoolse erakonnana ei soosi me kaugeltki otsetoetuste ühtlustamist täiendavate üleeuroopaliste eelarveeraldiste kaudu, vaid ebavõrdsete määrade tasandamist allapoole. Olgem ausad, praegune olukord, kus Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika vahendid ületavad kümnekordselt teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitikasse suunatavaid summasid, ei ole sugugi lootustandev eri strateegiates ihaldatud globaalse konkurentsivõime säilitamiseks või tugevdamiseks. Uue finantsperspektiivi aruteludes peab ka Eesti sellele ebakõlale selgelt viitama.
Lõpetuseks. Euroopa Liidus on ees tõsiste valikute aeg. Need valikud on kindlasti põhimõttelisemad ja kokkuleppimiseks arvatavasti keerulisemad kui senised otsustamised. Täna me veel ei tea, millisel viisil ja kui kiiresti Euroopa Liit muutub, küll aga teame kindlasti, et Eesti parema tuleviku huvides on ühtse, atraktiivse ning tulevikku suunatud ühenduse kujundamine. Ühtse Euroopa idee ja teostus peab muutuma eliidiprojektist Euroopa kodanike tahteavalduseks. Vaid siis on ühenduse vundament vankumatu ning peab vastu ka kõige karmimatele katsumustele. Tänan tähelepanu eest!

Palun, Marianne Mikko Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Euroopa Liidu tuleviku arutelu on sotsiaaldemokraatidele kui Eesti vanimale poliitilisele jõule eriti südamelähedane. Võime uhkusega öelda, et meie sellised väärtused nagu solidaarsus, nõrgemate aitamine ja võrdsed võimalused on olnud Euroopa Liidu põhiväärtused aegade algusest ja jäävad loodetavasti põhiväärtusteks ka kauges tulevikus.
On märkimisväärne, et Euroopa Liidu poliitikast ülevaadet teinud peaminister Ansip pettis meie lootusi, kui ütles, et Euroopa Liidu liikmesust ei ole tark hinnata vaid raha põhjal. Just seda me arvasime teda tegevat. Meie teine meeldiv pettumus oli see, kui peaminister ei kasutanud oma kõnes kordagi abivahendina Eurostati andmeid. Tõesti, kui käes on otsimise, aga ka otsustamise aeg, siis võib üks või teine statistika kõlada võõristavalt, et mitte öelda õõnsalt.
Suur pilt vajab suurt ja selget mõtet. Euroopa Liit küsib taas kord iseendalt, kas meie olemise mõte, raison d'être, on riikide liit või liitriik. Ent seekord on see peaaegu 30 liikmesriigiga ühenduse küsimus hoopis suurema tähendusega kui siis, kui Euroopa Liidus oli 12 või 15 liikmesriiki, kui polnud ühisraha, kriisist rääkimata. Riikide liit ehk valitsustevaheline ühendus või liitriik ehk föderatiivne ühendus muutus selle aasta septembris rahvusriikide föderatsiooniks. Uue termini tõi osavalt mängu Euroopa Komisjoni president Barroso oma esinemises Euroopa Parlamendi liikmete ees. Sõnapaar lendas kõikidesse Euroopa pealinnadesse. Sestap ootas meiegi fraktsioon Eesti peaministri tänasest kõnest põnevusega vastust, mida arvab valitsus eesotsas oma juhiga sellisest föderatsioonist. Oma esinemises siin meie ees ei avanud peaminister kaarte ülemäära palju. Ettevaatlikult andis valitsusjuht mõista, et föderatsiooni mõtet pole Stenbocki majas üle parda heidetud, vaat et vastupidigi. Aga sotsiaaldemokraatidele jäi segaseks vastus põhiküsimusele: kas riikide liit, liitriik või hoopis rahvusriikide föderatsioon? Kui mõte on olemas, siis tuleb see selgelt ja julgelt välja öelda.
Peaminister üllatas meid tasakaaluga. Ent samas küsime, mis signaali tahtis peaminister õigupoolest anda, kui ta ütles, et me peame uusi valikuid tehes pidevalt otsima tasakaalu eri valdkondade, otsustajate ja otsuste tasandite vahel. Härra Ansip, see on küll üks tore hämajutt, kus kõige selgem sõna on "tasakaal". Sotsiaaldemokraadid kirjutavad erilise hoolega sellele tasakaalule alla, et alors, ja edasi?
Üldse jättis peaminister õhku mitmeid olulisi küsimusi. Optimist arvab, et see on kaasamine, realist mõtleb, et tegemist on pigem spikerdamisega, olukorras, kus oma mõtted puuduvad. Samas pakkus peaminister Riigikogule juba olemasolevaid otsustamispädevusi. Küünik väidab, et Euroopa Liidu asjade komisjon jäeti ikka kummitempli rolli, kui arvestada, millised on parlamendiliikmete võimalused näiteks Euroopa semestrit mõjutada.
Sotsiaaldemokraadid panid tähele ühte huvitavat arengut. See puudutab "kahekiiruselist" Euroopa Liitu. Kuni euroalaga liitumiseni oli Eesti ühemõtteliselt erineva arengukiirusega Euroopa Liidu kõvahäälne vastane. Ent täna kuulsime, kuidas kahekiiruseline Euroopa on saanud ilusa formuleeringu – koostöö süvendamise eestvedamine. Rahvuslike huvide järgimise pärast peab Eesti olema eestvedajate hulgas. Tsiteerin peaministrit: "Vastasel juhul jääb meil üle ainult üks valik: kas kaasa lohiseda või maha jääda." See kõlab niisama ähvardavalt nagu Hugo Chávezi sõnad "Kas meiega või surm!".
Euroopa Liidust rääkis Eesti peaminister kui raha- ja majandusliidust ning puudutas ka pangaliitu. Üllatuslikult peatus ta isegi poliitilise liidu teemal. Tema mure demokraatliku rolli pärast soojendas sotsiaaldemokraatide südant.

Lisaaeg kolm minutit.

Ent üks, mis jäi kõnest kindlalt välja – ja meie fraktsioon ei pea seda paraku üllatuslikuks, küll aga kurvastab see meid –, oli sotsiaalse Euroopa Liidu teema. Täna Riigikogu liikmete ees kõnetoolis oli õige koht ja isegi kohus just sellel teemal rääkida. Seda oleks olnud vaja teha just siin ja praegu, kui Eesti meedikud streigivad, kui õpetajad on avaldanud meelt, kui tööjõuturg on turbulentsis, kui niru sissetulekuga Eesti perede arv kasvab. Ükskõik mida meelepärast statistika Andrus Ansipile ka ei jutustaks, meie tahtsime ja tahame kuulda mehesõna, kuidas Euroopa Komisjoni soovitusi sotsiaalse Euroopa kontekstis Eestis ellu viiakse. Mis veel peale ignorantsi on Eesti valitsuse Euroopa Liidu poliitika sotsiaalvallas? Ükskõik kuidas valitsuskoalitsioon asjasse ei suhtuks, sotsiaaldemokraadid on veendunud, et ka sotsiaalne mõõde ja eriti sotsiaalne mõõde on Euroopa Liit. Paraku näib olevat ilmvõimatu kuulda võimulolevalt valitsuselt mõtet (veel vähem tegu, mis seda näitaks), et Euroopa Liit on kolmemõõtmeline ühendus: sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline. Kui praegune valitsus seda ei taipa, siis küll tuleb aeg, kui uus valitsus hindab olukorda õigesti. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, Kalle Palling Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Peaminister! Kolleegid! Reformierakonna fraktsiooni esindajana tervitan tänast arutelu ja selle rõhuasetust – pilku tulevikku. On ülimalt oluline, et me ei keskenduks vaid päevakajalistele probleemidele, vaid suudaksime näha Euroopat 5, 10 ja 15 aasta pärast. Ainult pikaajaline visioon aitab viia Euroopa eilsest päevast homsesse.
Teatud mõttes on Euroopa kaks peamist reforme vajavat valdkonda, põllumajandus ja finantssüsteem, sarnase dilemma ees – kas loota rohkemale solidaarsusele ja ümberjagamisele või proovida leida tagasitee turumeetmete juurde. Ehk Eestil on valida, kas ikkagi nõuda endale niisama suuri otsetoetusi kui Euroopa Liidus keskmiselt või püüda Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikas toetuste osakaalu vähendada. Ütlen seda sellepärast, et ma ei ole kindel Euroopa võimalustes lükata tänaste fundamentaalsete probleemide lahendamist homsesse. Mõistagi tuleb muudatusi ellu viia samm-sammult, aga kindlalt visiooni järgides.
Peame vajalikuks, et mis tahes regulatsioonid suunaksid riike tagasi turu poole, mitte aga üha rohkem abi küsima. Senine lootus, et kvantiteet võiks pöörduda kvaliteediks, ei ole suures plaanis tulemust andnud. Ühtlasi on üsna rumal loota paremat tulemust, tehes sedasama mis tavaliselt. Illustreerin seda mõtet näitega taastuvenergia eesmärkide täitmise kohta. Kui riigi eesmärk on siin saavutada ainult teatud osa elektri tarbimise kogumahust, siis on valik lihtne: põletame samades ahjudes, kus varem põles süsi või põlevkivi, puitu, nii saavutame vajalikud näitajad, aga uusi elektritootmisvõimsusi ei loo. Kui aga soovitakse energia tootmist tegelikult efektiivsemaks ja puhtamaks muuta, tuleks probleemile läheneda innovaatiliselt. Poliitika elluviimine ei tohiks tähendada vaid punktivõitu, vaid peaks looma suuremat lisandväärtust.
Käesoleva Riigikogu koosseisu töö algusest alates on Reformierakonna fraktsioon põhjalikult arutanud Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi vahendite kasutamist. Reformierakond on seisukohal, et raha saamine ei tohi olla eesmärk omaette. Me peame võtma meetmeid, mis ka tegelikult töötaksid, mitte ei muudaks fundamentaalselt meile edu toonud vaba turumajanduse toimimise loogikat. Eesti ei tohi sattuda sõltuvusse toetustest, nagu on juhtunud paljude võlakriisis vaevlevate riikidega. Toonitan, et abivahendid, mida me ka järgmise finantsperspektiivi ajal Euroopa Liidu eelarvest saame, on täpselt samasugune raha kui meie riigieelarves maksumaksjatelt kogutud raha. Igat eurot kasutusele võttes peame jälgima, et me ei tekitaks juurde kulu, vaid peame kaugemas perspektiivis suutma toota võimalikult palju tulu ja lisandväärtust.
Euroopas peab muutuma mõtteviis, et toetuste abil loodud infrastruktuuri oluline väärtus on töökohtade ajutine loomine ja maksuraha laekumine. Silmas tuleks pidada siiski seda, et investeeringud toetaksid esmajärjekorras ekspordi- ja konkurentsivõimet, sotsiaalpoliitika jaoks on loodud teised vahendid.
Reformierakonna jaoks on oluline, et järgmise finantsperspektiivi jooksul rahastataks järgmisi objekte ja valdkondi. Esiteks, Tallinna–Tartu maantee tuleb ehitada neljarealiseks ja rajada Saaremaa püsiühendus. Selleks, et eespool nimetatud investeeringutest ei saaks kuluprojektid, võiks minu isiklikul hinnangul kaaluda põhimõtte "kasutaja maksab" rakendamist. Teiseks tuleb rahastada investeeringuid haridus- ja haiglavõrku. Kolmandaks on ülimalt oluline, et järgmise finantsperspektiivi ajal rakenduks Euroopa ühendamise rahastu (CEF). Vaid sellisel juhul saame olla kindlad, et liikmesriigid lepivad omavahel kokku piiriüleste infrastruktuuriobjektide rahastamises. Eesti jaoks on ilmselgelt olulised Balti riikide ja Soome ühine veeldatud maagaasi terminal ja Rail Balticu raudteeühendus.
Tulen nüüd tagasi Euroopa Liidu tuleviku juurde. Eelkõnelejad peatusid pikalt (seda tehti täna ka üldisemalt) José Manuel Barroso uuel ideel luua Euroopa riikide föderatsioon. Euroopa föderaliseerimise mõõtja on subsidiaarsuspõhimõte. Me peame leidma vastused küsimusele, mida täiendav föderaliseerumine annaks liidule tervikuna, aga ka konkreetselt Eestile. Eesti teine dilemma on see, kas panustada ühispoliitikate võimalikult aktiivsesse edendamisse või iseseisva konkurentsivõime kasvatamisse. Tuletan meelde, et eile toimus Euroopa Liidu asjade komisjoni eestvedamisel põhjalik arutelu, mis keskendus just sellele aspektile. Me peame tagama, et ühisinitsiatiividega kaasaminek ei vähendaks meie konkurentsivõimet ega muudaks meid järjest sõltuvamaks Euroopa Liidu ühiseelarvest.
Austatud kuulajad! Ma kutsun kõiki fraktsioone aktiivselt osalema Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni ühiselt korraldatavatel Euroopa Liidu tulevikku analüüsivatel üritustel! Vaid nii suudame ise olla need, kes Euroopa paremat tulevikku kujundavad. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Jüri Ratase Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Peaminister! Head ametikaaslased! Külalised! Kõigepealt soovin avaldada heameelt ja tunnustust, et me räägime täna Euroopa Liidu poliitikast kui tervikust, et me ei räägi ainult eurotsoonist. See annab meile võimaluse mõelda suuremalt ja kaugemale ulatuvamalt.
Lubage mul alustuseks tsiteerida Eesti Vabariigi peaministri 15. novembril 2011. aastal peetud kõnet. See kõne peeti Riigikogus ja selle teema oli ülevaade Euroopa Liidu poliitika teostamisest: "Lepinguid ei tohi muuta kerge käega, kuid see ei saa olla tabu. Vajaduse korral peab seda tegema. On selge, et meie eelistus koostöö süvendamisel ja lepingute muutmisel on liikuda edasi kogu Euroopa Liidu raamistikus, koos kõikide liikmesriikidega, sest on asju, mis lihtsalt töötavad 27-kesi kõige paremini – näiteks siseturg." Just sellel eelistusel ja liikmesriikide arvul 27 soovingi pikemalt peatuda.
Juba mitu aastat on räägitud kahekiiruselisest Euroopast ning viimastel kuudel üha valjemalt ja julgemalt. Tegelikult käib jutt Euroopa Liidu tsentraliseerimisest või detsentraliseerimisest. Tõsi, viimasest ei räägita eriti valjult, sest praegune suundumus seoses majandus- ja fiskaalkriisiga on tugevalt tsentraliseerimise suunas. Huvitav, kuidas on kahekiiruselises Euroopas võimalik saada valmis Rail Balticu ühendus, eeldades, et Baltikumis jääb kehtima praegune euro kasutamise situatsioon.
Lubage mul korra teha ajas tagasivaade. Aastal 1951 loodi Euroopa Söe- ja Teraseühendus, mida peetakse Euroopa integratsiooni alguseks. Tõsi, veel täpsemaks kuupäevaks loetakse 9. maid 1950. Kuupäevad kuupäevadeks. Kõige olulisem põhjus ja eesmärk, miks loodi tulevane Euroopa Liit, oli see, et see oli kuue Euroopa riigi rahuliit, kus turumeetmete abil muudeti sõjapidamine asutajariikide vahel peaaegu võimatuks.
Miks ma kõnelen ajaloost, mis on meile niigi teada? Vähemalt 2008.–2009. aastani rääkisime peamiselt Euroopa Liidu alusväärtusest, milleks on olnud ja loodan, et edaspidigi on kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine Euroopa Liidu piires. Seda fundamentaalset seisukohta on hakanud tõsiselt muutma võlakriis, mis võtab võimust Euroopa Liidus ja eurotsoonis. Kas rohkem kaalu, muutmaks Euroopa Liidu senist arengut, on viimasel neljal-viiel võlakriisiaastal, või on olulisem enam kui pool sajandit, mil on lähtutud kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vabast liikumisest? Just eeskätt see esmane rahu tagamise põhimõte peab hoidma ära Euroopa lõhenemise.
Arvan, et järjest enam konkurentsivõimet on Euroopa Liidul, mis põhineb detsentraliseerimisel ja kus on vähemalt 27 riiki, lähitulevikus 28 riiki. Just see annab tugevuse ja usaldusväärsuse eelise. Selline Euroopa on tugevam kui eurotsoon, kus me pingutame püksirihma, et päästa Kreekat, ning äkitselt avastame, et omavaluutaga Rootsi, Taani ja Suurbritannia purjetavad teisel kursil. Huvitav, missuguse kiirusega nemad kahekiiruselises Euroopas sõidavad, või on olemas juba kolmekiiruseline Euroopa? Usun, et mõistame nende riikide panust just ühtse Euroopa Liidu stabiliseerimisse ning suurema siseturu tagamisse. Lihtsustatud retoorika, et kui sind ei ole eurogrupis, siis sind ei ole olemas ka Euroopa otsustajate ehk esimese Euroopa hulgas, on väär. Briti peaministri mõne päeva tagust avaldust Euroopa Liidu eelarve vetostamise kohta tuleb võtta tõsiselt. Eurotsoon peab peeglisse vaatama ning küsima, miks nii kaugele on mindud. Liikmesriikide omanäolisus ei ole halb. Vastupidi, eri riikide ja rahvaste lähenemisnurk näiteks rahandus- ja sotsiaalpoliitikale annab võimaluse parimatest kogemustest õppida ning neid võimaluse korral oma riigis rakendada.
Mõeldes veel korra tsentraliseeritud või detsentraliseeritud Euroopa Liidule, tuleb öelda, et kindlasti on ka häid näiteid tsentraliseerimise kohta. Lennuohutusnõuded on muutnud lennundust ohutumaks, keskkonnakaitselised regulatsioonid on muutnud ühiskonda keskkonda säästvamaks. Samas, absurdsed regulatsioonid kurkide suuruse või kõveruse kohta ei ole loodetud tulemust andnud.
Kui püüda näitlikult võrrelda Euroopa Liitu ja Ameerika Ühendriike, siis võiks küsida, miks ei räägita mitmekiiruselisest Ameerikast, kus 30 osariiki areneksid ühel kiirusel ja 20 osariiki teisel kiirusel. Põhjus on loomulikult selles, et tegemist on ühe riigiga ning eri osariigid igas mõttes rikastavad seda riiki ja seda majandusturgu ning just erinevuste abil kasvatavad konkurentsivõimet.
Austatud Riigikogu! Kindlasti ei saa me tänases arutelus üle ega ümber põllumajandussektori otsetoetustest. Praegu on otsustamisel Euroopa Liidu eelarve järgmiseks eelarveperioodiks, sh pannakse paika põllumajanduslike otsetoetuste tasemed eri riikides. Eesti kindel seisukoht peab siin olema, et liigutaks otsetoetuste võrdsustamise suunas.
Head kuulajad! Oma tänases ettekandes rääkis peaminister korduvalt eurotsooni fiskaalpoliitikast ja ESM-ist. Tunnustamist vääriv on Riigikogu parteideülene ühisarvamus ESM-i menetluse otsustusprotsesside kohta ehk seisukoht, et suurem sõnaõigus jääb Riigikogu täiskogule. Loodetavasti hakkab ESM olema nii tugev tulemüür, et eurotsoon taastab oma usaldusväärsuse ning liikmesriigid ei hakka üle jõu elama. Praegu tundub, et eurotsoon on kulupõhine ja Euroopa Liit tulupõhine. Ma väga loodan, et ma siin eksin. Järjest olulisemaks muutub Euroopa Liidus ka fiskaaldistsipliinist kinnipidamine. Üks hea mõõdupuu on Maastrichti kriteeriumid või vähemalt nendest tulenevad põhimõtted. Eurostati andmetel ületas selle aasta esimeses kvartalis 12 euroala riiki Maastrichti kriteeriumides ettenähtud 60%-list võlakoormust. Maastrichti kriteeriumide täitmine ei saa olla eesmärk omaette vaid euroalaga ühinedes, neist kriteeriumidest peavad kõik liikmesriigid iga päev lähtuma.
Keskerakonna fraktsiooni arvates vajab eraldi ja süvitsi käsitlemist Riigikohtu üldkogu 12. juuli otsus, kus märgiti ära ka põhiseaduslikkuse riive aspekt selles osas, kui palju ja mil määral on Riigikogul õigust delegeerida Eesti pädevust Euroopa Liidule. Arvame, et see küsimus vajab ühiskonnas laiapõhjalist diskussiooni. Kindlasti ei saa siin takistuseks olla 2014. aastal toimuvad Euroopa Parlamendi valimised. Kui uus alusleping või aluslepingu muutmine toob kaasa meie riigi pädevuse ulatuslikuma delegeerimise Euroopa Liidule, siis kindlasti toetame selle küsimuse panekut rahvahääletusele. Oleme edaspidigi seisukohal, et nii nagu Lissaboni leppes, kus vähemalt ühele miljonile Euroopa Liidu elanikule on antud rahvahääletuse algatuse õigus, peab see põhimõte olema kajastatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Lõpetuseks soovin Keskerakonna fraktsiooni nimel tänada Euroopa Liidu asjade komisjoni ja väliskomisjoni liikmeid ning nende esimehi avatud istungite eest, kus koos spetsialistidega arutatakse Euroopa Liidu tulevikku. Tänan kuulamast!

Suur tänu! Peaminister Andrus Ansip on avaldanud soovi läbirääkimistel sõna võtta. Palun!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu, ma tänan teid rohkete küsimuste ja sisuka debati eest! Ma tänan ka Euroopa Liidu asjade komisjoni väga asjaliku ja konstruktiivse koostöö eest! Ma soovin, et debatt Euroopa Liidu teemadel oleks Riigikogus tulevikuski intensiivne. Ma loodan, et me ka tulevikus ei võta kapselduvat hoiakut, ei sea küsimusi "meie versus nemad", vaid otsime lahendusi, kuidas me saaksime kõik üheskoos koostööst Euroopa Liidus võita. Aitäh teile!

Suur tänu! Päevakorrapunkt on ammendatud.

Me liigume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Siin on muutunud kaasettekandja. Kaasettekandja on sotsiaalkomisjoni liige Rein Aidma. Asume esimese lugemise juurde. Ma palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Yana Toomi!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Tegemist on eelnõuga, mis kannab pealkirja "Riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu". Asi on selles, et alates 1. juulist 2009 kaotati Eestis matusetoetus, mis oli mõeldud n-ö füüsilistele isikutele. Matusetoetuse saaja võib nüüd olla ainult kohalik omavalitsus, kes matab omasteta või tundmatuid isikuid. Matusetoetuse suurus, kui see masu ajal ära võeti, oli 191 eurot. Niisama palju saab praegu ka kohalik omavalitsus, kui ta matuseid korraldab. Kuna kolm aastat tagasi oli tegemist kriisiga ja ajutiste kärbetega, siis me lähtume sellest, et nüüd oleks õige aeg matusetoetus taastada. Seda enam, et nagu näitasid meie läbirääkimised väga paljude omavalitsustega ja sealsete sotsiaalhoolekande töötajatega, on see paljudes omavalitsustes suur probleem, mis tekitab palju peavalu. Nimelt, hüppeliselt on kasvanud inimeste arv, kes keelduvad omakseid matmast, kuna neil pole selleks raha. Meile on teada kümned juhtumid – ma ei liialda –, kus inimesed on võtnud kiirlaenu, et matuseid korraldada. Krematooriumides ollakse hädas sellega, et riiulitel seisavad tuhaurnid, aga inimesed ei saa neid n-ö välja osta, kuna selleks lihtsalt ei ole raha. Olukord on tihtilugu selline, et viivis on juba suurem kui teenuse maksumus. Sellist olukorda ei saa pidada normaalseks. Lähtuvalt sellest me teemegi ettepaneku taastada matusetoetus endisel kujul.
Ma tean küll juba ette, et valitsus seda eelnõu paraku ei toeta. Seda põhjusel, nagu on siin hästi lühikeses kirjas öeldud, et omal ajal võeti see toetus ära selleks, et riigi vahendeid saaks kasutada efektiivsemalt ja vajaduspõhiselt. Aga ma siiski palun teil, head koalitsiooniliikmed (ma vaatan, et eelnõu tekitab teie seas "meeletut" huvi, saalis on üheksa koalitsiooniliiget, aga arvata on, et hääletuse ajaks on kõik kohal, et vastu hääletada), seda eelnõu mitte välja hääletada, sest peale esimest lugemist on võimalik matusetoetuse saajate ringi piirata ja muuta see toetus tõepoolest vajaduspõhiseks, nagu soovib meie austatud Vabariigi Valitsus. Me anname kõik endale aru, et probleem on olemas ja probleem on suur. Ma tänan!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te viitasite võimalusele kahe lugemise vahel teha niisugune muudatus, et muuta see toetus n-ö vajaduspõhiseks. Te järelikult tunnistate, et pigem oleks tarvis matusetoetus muuta vajaduspõhiseks. Miks te siis tegite niisuguse lausalise ettepaneku ega lähtunud kohe sellest printsiibist?

Ma siiralt püüan saavutada kompromissi opositsiooni ja koalitsiooni poliitilise soovi vahel.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Siin on tegemist teemaga, mis ühelt poolt on üks väike detail omavalitsuste autonoomia suures kompleksis, aga teiselt poolt on see, võrreldes omavalitsuste autonoomia teiste detailidega, muidugi tunduvalt dramaatilisem, seetõttu, et see on seotud surma ja matuste teemaga. Kas te selle eelnõu ettevalmistamise ajal olete saanud ülevaate, kuidas omavalitsused on ikkagi toime tulnud matusetoetuse väljamaksmisega kas siis nendele, kes seda vajavad, või lausaliselt? Ja kas on olnud väga dramaatilisi juhtumeid, kus sellega lihtsalt ei ole toime tuldud ning inimeste nii materiaalsed kaotused kui ka emotsionaalsed kannatused on kasvanud?

Ma tänan küsimuse eest! Selliseid näiteid, jah, on. Ma ei taha näpuga näidata, sest, ausalt öeldes, väiksemad ja vaesemad KOV-id balansseerivad inimesi toetades kuidagi seaduse piiril. Näiteks näeb seadus ette, et kohalik omavalitsus saab matusetoetust juhul, kui ta matab omasteta isikut. See on toonud kaasa selle, et inimesed kirjutavad umbes sellise avalduse (mul on üks selline avaldus kabinetis, võin teile hiljem seda lugeda anda): "Ma ei soovi oma tütart matta, kuna ma polnud teda 20 aastat näinud. Ta tuli ja suri, ta on mulle võõras inimene." Ma usun, et keegi sellist avaldust kerge südamega ei kirjuta, aga inimestel pole lihtsalt teist väljapääsu. Kohalik omavalitsus matab inimese maha, kuigi inimesel on omaksed olemas. See tähendab, et võlutakse välja mingisugune ajutine toetus. Suuremad omavalitsused saavad kõige sellega hakkama, aga me teame, et meil on 226 omavalitsust ja on ka selliseid, kus sellega hakkama ei saada.

Aitäh! Palun, Kalle Jents!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te just äsja kõnepuldist ütlesite, justkui teie fraktsioon oleks nõus ka sellega, kui see toetus oleks vajaduspõhine, et te peate seda üpris õigustatuks. Kas te ei leia, et sel juhul oleks ikkagi targem uus eelnõu esitada? Siis oleks vaja välja töötada rahalised piirid ja kriteeriumid. Niimoodi puusalt tulistades on ilmselt väga raske seda eelnõu muuta.

Ma tänan küsimast! Teate, mulle väga meeldivad sellised väljendid. Ka meie peaminister räägib aeg-ajalt, et me soovime raha lennukilt loopida. Teie nüüd ütlesite, et me tulistame puusalt. Minu arvates selle teema puhul, vabandust, ei ole see päris kohane väljend. Teil on muidugi õigus, seda kõike võiks teha. Aga ma loodan ka teie koostööle. Kusjuures mitte sellisel viisil, et me hääletame praegu selle eelnõu välja ja siis ootame pikki kuid või isegi aastaid, kuni koalitsioon tuleb oma eelnõuga välja, vaid ma loodan, et me saame siin parlamendis seda tööd ühiselt teha. Selleks me oleme ju siia valitud, nii teie kui ka mina.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olen sinuga täiesti nõus, et väga suurele osale Eesti rahvast tekitavad praegu probleeme nii matused kui ka kõik nendega seonduv. Aga igal vallal on kohustus oma inimeste ees. Nagu vanasti öeldi, iga vald toetab oma sante ja vaeseid. Võib-olla tuleks vaadata asja hoopis teise kandi pealt. Praegu on vähenenud omavalitsustele minev üksikisiku tulumaksu osa. Võib-olla võiks vaadata seda, kuidas eelarves see üksikisiku tulumaksu summa kasvama hakkaks. Iga vald teab ikkagi täpselt, kellele ja kui palju oleks vaja toetust maksta. Seal vallas, kus mina elan, makstakse matusetoetust kõigile, sõltumata sellest, kas tal on raha või mitte. Kui ma tahtsin oma isa matuseid korraldades sellest loobuda, siis see ei olnud võimalik, sest seda toetust makstakse lihtsalt kõigile.

Väga tore, et Eestis on selliseid valdu, kus toetust makstakse igaühele, tulistatakse puusalt ja loobitakse raha lausa lennukilt alla. Aga mis puudutab kohustust, siis see oleks võib-olla väga õige lähenemine. Kuid me kõik teame väga hästi, et meil on seni väga suures osas lahti kirjutamata riigi ja KOV-ide kohustused. Praegu ongi siin lünk, sest tegelikult ei kohusta ükski seadus matma, saate aru. See ongi nii, et kui tahan, siis matan, aga kui ei taha, siis ei mata. See kehtib nii riigi kui ka KOV-i suhtes. See ongi see lünk, mille me tahame praegu likvideerida.

Vabandust, ma soovin ühe repliigi öelda! Tundub, et see puusalt tulistamise väljend on saanud praegu vale konteksti. Kalle Jentsi sõnavõtus ei olnud see mõeldud mitte samas mõttes kui lennukilt raha loopimine, seal oli teine kontekst. Ei ole mõtet seda teemat enam arendada. Palun, Rein Aidma, teine küsimus!

Aitäh! Oma eelnõu seletuskirjas olete viidanud, et koormus riigieelarvele, kui kõik need toetused lausaliselt taastada, on umbes 3,5 miljonit eurot. Samas märgite juurde, et seaduse mõju oleks võimalik arvestada 2013. aasta riigieelarve planeerimisel. Te teate ju väga hästi, et riigieelarve eelnõu on juba Riigikokku antud. Planeerimine on hiljaks jäänud. Kuidas sellest tühikust edasi minna?

Ma tänan küsimast! See nn tühik tekkis seetõttu, et me andsime selle eelnõu menetlusse maikuus, kui me arvasime, et oleks võimalik seda veel planeerida. Nüüd on paraku oktoober, teil on õigus. Nii et me peame kas aega nihutama või ikkagi suutma kuidagi selle asja ära planeerida.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Ma olen kolleeg Riisaluga mitu korda (õieti kaks korda) rääkinud sellest, et matuseteenuste hind on Eestis väga kõrge. Siit see probleem tekibki. Kirjelda mulle, palun, milline on olukord Eesti matuseteenuste turul! Normaalse turusituatsiooni korral peaksid matuseteenused olema muidugi odavamad. Vaata, ma ei saa hääletada, kui ma ei tea tausta. Aga sellest probleemist olen ma sinu erakonnakaaslasega vähemalt kaks korda väga teravalt rääkinud.

Ma tänan! Tõesti, olukord ei ole hea. Ka seletuskirjas on välja toodud, et näiteks tuhastamine koos kabeli kasutamisega maksab Tallinnas 500 eurot, mis on üle mõistuse kõrge hind. Samas teame, et matusetarvikute käibemaks on kõrge. See võiks ju olla madalam. See on ilmselt järgmine samm, mis seadusandjal teha tuleks.

Aitäh! Palun, Remo Holsmer!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Te kaitsete eelnõu, mis näeb ette, et matusetoetus kehtiks kõigile, oleks universaalne toetus. Te ütlesite oma vastustes, et olete valmis ka kompromissideks koalitsiooni ja valitsusega. Võib-olla te kirjeldate, milline see ettepanek võiks olla, kuhu see piir tuleks n-ö vajaduspõhise toetuse puhul tõmmata? Kas olete selle peale mõelnud?

Jah, hea Remo! Ma sisemiselt, oma hinges olen selle vastu, sellel lihtsal põhjusel, et pärast lähedase kaotamist ei ole väga õige aeg joosta paberitega ringi ja tõestada sotsiaalametnikule, et sul ei ole raha. See on inimese elus niigi raske aeg. Aga kui me juba sellest räägime, siis ütlen, et ilmselt me peame vaatama sissetulekuid ja väljaminekuid ning kõiki muid asju. Kuid kindlasti ei tohi lähtuda toimetulekupiirist, sest see on meil olematult madal. Lähtuma peab ikka millestki muust.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin, teine küsimus!

Ma pean jätkama. Ma ei saanud vastust. Kas matuseteenustel on olemas turg ja konkurents, mis toob hinna alla, või ei ole seda teps mitte? Kui seda ei ole, siis on see tegelikult väga morbiidne koht ja vahend, kuidas riik hakkaks subsideerima turumonopole või, ühesõnaga, monopole, kes teenivad täpselt nii palju, kui nad tahavad. Nad keevitavad just sellise hinna, nagu soovivad. Te rääkisite 500 eurost. Ma ei tea, kui pannakse hinnaks 5000, kas siis maksame ikka edasi või? Ma kordan veel kord küsimust: kas selle teenuse puhul on olemas turg või ei ole? Jah või ei?

Jah, siin on turg olemas.

Aitäh! Palun, Kalle Jents, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ka täpsustuste eest! Tõepoolest, oma väljendiga pidasin ma silmas eelnõu menetlemise käiku. Tuleks korrektselt algusest alustada ja sugugi mitte aastateks see eelnõu kusagile vedelema jätta. Aga ei tuleks käituda nii, et noh, teeme selle siis ümber. Nii nagu te ise siit puldist äsja ütlesite, tuleks arutada seda, et lähtuma ei peaks toimetulekupiirist. Võib-olla oleks vaja analüüsida, milline see õige piir on, teha konkreetsed arvutused, kui palju inimesi on hädas oma lähedaste matmisega, ja tulla siis siia uue, korrektse eelnõuga?

Aitäh! Ma pean seletama kahte asja. Eesti keel ei ole minu emakeel. Nii et kui ma liialt emotsionaalselt teie väljenditele reageerin, siis ma palun vabandust. Aga ma usun, et kui mina kasutaksin teiega rääkides selliseid venekeelseid väljendeid, siis võib-olla ka teie oleksite ärritunud. See selleks.
Nüüd väljendist "korrektne eelnõu". Ma leian siiralt, et see eelnõu on vägagi korrektne. Mind paneb imestama – ma olen muidugi suhteliselt uus Riigikogu liige, mitte nii staažikas kui mõni teine siin – selline hoiak, et opositsioon tegi mingi asja põlve otsas valmis ja nüüd koalitsioon siin kritiseerib. Minu arusaam on see, et me võiksime teha koostööd. Kui teil on häid ettepanekuid, siis me hea meelega kuulame need ära. Aga paraku ei tulnud isegi sotsiaalkomisjoni istungil ühtegi ettepanekut peale selle, et mulle öeldi, et kui ma praegu selle eelnõu tagasi võtaksin, siis kunagi hiljem tekitatakse selle teema üle arutelu. See aga ei ole konstruktiivne lähenemine.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Suurem osa siin saalis toimunud diskussioonist on keskendunud sellele, kas see toetus peaks olema lausaline või vajaduspõhine. Yana, kas ma saan väga valesti aru, et see meie pakutud eelnõu näebki tegelikult ette vajaduspõhist toetust? Seda toetust saavad ju need, kellel on vaja korraldada matuseid. See ei ole selles mõttes lausaline toetus, et seda makstakse kõigile, vaid seda makstakse ainult neile, kes korraldavad matuseid.

Priit, kui sa tahtsid küsida, kas me soovime anda matusetoetust nendele, kes kedagi ei mata, siis vastus on, et ei soovi. Samas on eelnõus selline punkt, et inimene peab ikkagi seda toetust küsima, mitte nii nagu ühe Riigikogu liikme koduvallas, kus antakse seda kõigile ja vägisi. Tuleb ikka avaldus täita.

Suur tänu, Yana Toom! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Rein Aidma! Istungi lõpuni on jäänud ainult 13 minutit, kuid see konkreetne toiming lõpetatakse.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas kõnesolevat riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 235, mille oli esitanud Keskerakonna fraktsioon, s.a 24. septembril. Riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu tutvustas Yana Toom kui eelnõu algataja esindaja. Eelnõu eesmärk on taastada riiklik matusetoetus enne 1. juulit 2009. aastal kehtinud kujul.
Vabariigi Valitsus ei toeta riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 235. Valitsuse seisukohta tutvustas Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Marina Jefrosinina. Vabariigi Valitsuse arvamusele riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta oli digitaalselt alla kirjutanud minister Hanno Pevkur. Eelnõu arutelu toimus Vabariigi Valitsuse 14. juuni istungil. Istungi protokolli nr 25 päevakorrapunkti nr 2 kohaselt Vabariigi Valitsus ei toetanud Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu. Otsus tehti ühehäälselt. Vabariigi Valitsus tugines oma arvamuses asjaolule, et riiklik matusetoetus vaadati 2009. aastal üle eesmärgiga parandada riigi rahaliste vahendite kasutamise efektiivsust ja vajaduspõhisust ning matusetoetuse saajate ringi vähendamine ja piirdumine vaid valla- või linnavalitsusega ei ole mõeldud ajutise lahendusena. Sotsiaaltoetused peavad olema rohkem suunatud puuduse käes kannatavatele inimestele, kes toetuseta satuksid toimetulekuraskustesse. Seega ei saa pidada põhjendatuks matusetoetuse võimaldamist kõigile, arvestamata surnu omaste majanduslikke võimalusi. Isikutele vältimatu sotsiaalabi osutamine ja sotsiaaltoetuse maksmine on kohaliku iseloomuga ülesanne. Kohaliku omavalitsuse üksused tulevad üksikjuhtumite lahendamisega efektiivsemalt toime kui riik, mistõttu ei ole otstarbekas selliseid funktsioone seada riiklikul tasemel korraldamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksused pidasid isikute abivajadusest lähtudes vajalikuks maksta 2011. aastal matusetoetust, nii nagu siin juba näide toodi, summas 572 237 eurot. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt ei toetanud Vabariigi Valitsus riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 235 ega ettepanekut taastada riikliku matusetoetuse maksmine enne 1. juulit 2009. aastal kehtinud kujul.
Komisjon, nagu öeldud, arutas eelnõu 24. septembril. Tõepoolest, nagu eelmine ettekandja juba viitas, oli komisjoni esimehe Margus Tsahkna ettepanekul kõne all see, et tuleks kuulata ära kohalike omavalitsuste esindajate võimalikud mured selles delikaatses küsimuses ja pärast seda, kui komisjonil on käepärast ülevaade kõikidest omavalitsustest, oleks võimalik mõelda sellise eelnõu esitamisele, mis võtaks arvesse tegelikku olukorda ja võimalikke raskusi.
Kuna eelnõu esitaja ei olnud nõus eelnõu tagasi võtma, siis tegi komisjon nimetatud kuupäeval toimunud istungil kolm otsust. Esiteks, saata kõnealune riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 235 Riigikogu täiskogu päevakorda 9. oktoobril 2012. aastal. See otsus langetati konsensusega. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle ettepaneku poolt oli 5 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Kolmandaks määras komisjon ettekandjaks Margus Tsahkna, aga kuna ta pidi sõitma väliskomandeeringusse, siis on täna ettekandjaks siin puldis kõneleja. Ma tänan!

Aitäh! Me jõuame kuni istungi lõpuni esitada mõne küsimuse. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea kolleeg! Eelnõu mittetoetamise põhjus on, ütleme nii, väga võõrastav. Kus siis riigi raha ja vahendeid teie meelest ikkagi efektiivsemalt kasutada saaks kui mitte inimeste abistamiseks olukorras, kus neil on niigi raske? Me teame ju ka seda, et matuseteenused on väga kallid. Kas meie riigi rahandust hoitaksegi korras inimeste arvel, nii et lihtsalt ei toetata neid inimesi, keda oleks vaja toetada? Võib-olla tutvustate lähemalt ka hääletustulemusi, kes kuidas hääletas?

Aitäh küsimuse eest! Kui meenutada varasemaid küsimusi ja vastuseid, siis te viitasite sellele, et siin justkui ei ole konkureerivat teenusepakkumist, mis võimaldaks hinda alandada. Probleem on tegelikult palju laiem kui ainult lausalise toetuse maksmine. Võib-olla me tõesti maksame lihtsalt kinni ka neid toetusi, mille kulupool ei ole põhjendatud. Me peame ära kuulama kohaliku omavalitsuse, kes on praegu selle teenuse osutaja ja mures oleva inimese toetaja. Kui me leiame niisuguse lahenduse, mis võimaldab seda toetust maksta lahkunu tõepoolest puudust kannatavatele perekonnaliikmetele, et nad saaksid seda kurba toimingut korraldada, siis selle elluviimiseks on tarvis niisugust eelnõu, mille abil see võimalik oleks. Ütlen veel kord, et praegu maksavad seda toetust kohalikud omavalitsused ja nende esindajatega oleks vaja läbi rääkida, kas see toetus peab nende arvates olema lausaline. Pärast seda oleks võimalik jõuda niisuguste seisukohtadeni, mille alusel saaks välja töötada eelnõu, mis peaks andma optimaalse lahendi.

Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ega see seisukoht vist päris vale ei olegi, et sellega võiksid tegelda kohalikud omavalitsused. Aga küsimus on selles, kust selle jaoks raha leitakse. Vaatame kas või 2009. aastat, kui riik hoidis oma kulutusi kokku 3,5 miljoni euro võrra ja vähendas samal ajal omavalitsuste tulubaasi näiteks tulumaksu osas 0,5%. Kuidas need kaks asja kokku käivad? Kust kohalik omavalitsus peaks selle raha leidma?

Aitäh küsimuse eest! Jah, loomulikult, raha on meil kogu aeg vähe. Aga raha ei ole kahjuks vaja mitte ainult matusetoetuseks, vaid ka näiteks õpetajate palkadeks. Käimas on väga tõsine protsess seoses arstidega, tervishoiutöötajatega tervikuna. Küsimuse all on, kuidas me politseinike, piirivalvurite jt palku suudame korrigeerida. Ütlen veel kord, et me peame kõiges leidma optimaalsed lahendid, et me suudaksime oma väikese riigi väikese eelarve piires vajaduspõhised rahastamismudelid ära otsustada.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Me kõik teame väga hästi, et eelnõu menetlemiseks pärast seda, kui see menetlusse antakse, on enne esimest lugemist aega seitse töönädalat. Kõnesoleval juhul jäi vahepeale ka suvi. Kas see ei tähenda seda, et sotsiaalkomisjoni töö on jäänud tegemata? Sa praegu üldiselt räägid sellest, et oleks tulnud ära kuulata need ja need. Miks ei ole seda tehtud?

Aitäh küsimuse eest! Komisjoni tööplaan sõltub tõepoolest kõikvõimalikest teguritest, kaasa arvatud sellest, et suvel istungeid ei toimu. Me jõudsime selle eelnõu menetlemiseni just nimelt nüüd ehk sügisel. Matusetoetusega seonduvad muudatused on tarvis ette võtta alles selle järel, kui meil on olemas ülevaade ja informatsioon. Aga seda saab teha ainult koostöös kohalike omavalitsustega. Ainult nii saab seda probleemi tervikuna lahendada.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Et riigivõim oma alamatesse saab üht- või teistpidi suhtuda, see selleks. Aga võib-olla on Riigikogu liikmetele üllatus, et Eesti riigil on sel alal ka rahvusvahelised kohustused. Me oleme siin Riigikogus ratifitseerinud Euroopa sotsiaalharta, mis ütleb, et inimesed, kellel ei ole vajalikke vahendeid, peavad saama abi, selleks et omakseid matta. Meil inimesed abi ei saa, matusetoetust saavad omavalitsused, et matta neid inimesi, kellel ei ole sugulasi. Kas komisjon arutas seda, kas me täidame praegu sotsiaalharta nõudeid?

Aitäh küsimuse eest, hea kolleeg! Täpselt niisugusel kujul me seda ei arutanud. Ma saan ainult lühidalt viidata sinu enda küsimuse sõnastusele. Pole õige, et toetust ei saada. Toetust saavad need inimesed, kellel on selle järele vajadus, ja seda toetust maksavad kohalikud omavalitsused. Kas riik saab kohalikele omavalitsustele appi tulla? See on küsimus, mille me peame järgmise menetluse käigus ette võtma ja leidma optimaalse lahenduse. Aga veel kord ütlen, et kohalikud omavalitsused maksavad praegu seda toetust, mida harta ette näeb.

Suur tänu! Registreeritud seitse sõnavõttu liiguvad järgmise istungi päevakorda. Tänane istung on lõppenud. Suur tänu Rein Aidmale! Me jätkame homme, kolmapäeval. Kõike head!

Istungi lõpp kell 14.00.