Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust Keit Pentus-Rosimannus. Aitäh!

Aitäh! Viktor Vassiljev, palun!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Me elame praegu tervishoiutöötajate streigi tähe all, sest see on asi, mis puudutab mingit pidi igaühte meist. Kõigil meil on sugulasi ja tuttavaid, kes vajavad arstiabi, ja mõned iga päev. Seoses sellega on Keskerakonna fraktsioonil üle anda seaduseelnõu. Eestil on nimelt olemas originaalne ressurss, mida võiks kasutada tervishoiusüsteemi rahastamiseks. Meie tublid elanikud tarbivad küllaltki palju alkoholi, nimelt 10,2 liitrit absoluutalkoholi inimese kohta. Selle näitajaga me oleme raudselt viie suurima tarbija hulgas Euroopa Liidus. Samuti on meil 30% elanikkonnast, kes suitsetavad.
Kõik need inimesed maksavad aktsiise. Mis oli tubaka- ja alkoholiaktsiiside algne mõte? Need kehtestati põhjusel, et inimesed, kes tarbivad ebatervislikke aineid, tekitavad kahju oma tervisele ja ka riigile. Põhimõte on, et kui neid inimesi peab ravima mittesuitsetajate ja karskete inimeste makstavast sotsiaalmaksust, siis las nad korvavad aktsiisi makstes riigile selleks kuluvad summad. Paraku praegu lähevad aktsiisid lihtsalt nagu musta auku. Me ei tea, milleks neid kasutatakse. Tulenevalt sellest teeb Keskerakonna fraktsioon ettepaneku algatada seadusmuudatus, millega suunataks 20% alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassa vahenditesse. See teeks järgmisel aastal 74 miljonit eurot. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Head kolleegid, nüüd annan edasi järgmised teated. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse poolt tänavu 4. oktoobril esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Teadusinfo paremini kättesaadavaks: rohkem kasu avaliku sektori investeeringutest teadustegevusse" ning komisjoni soovituse teadusinfo kättesaadavuse säilitamise kohta suhtes. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise ja soovituse kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. oktoober kell 16. Teiseks, Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Euroopa teadusruumi partnerluse tugevdamine tipptaseme ja kasvu saavutamiseks" kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma kultuurikomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. oktoober kell 16. Kolmandaks, Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi katseid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ, eelnõu kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse eelnõu kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. oktoober kell 16. Neljandaks, Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, milles käsitletakse liidu finantshuve kahjustava pettuse vastast võitlust kriminaalõiguse abil, eelnõu kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivi eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. oktoober kell 16. Viiendaks, finantstehingute maksustamise alase tõhustatud koostöö algatamise taotluse esitamine Euroopa Komisjonile. Riigikogu juhatus on määranud taotluse esitamise kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 11. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 8. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa pangandusliidu ja pangandusjärelevalve loomise kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 18. oktoober kell 16.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Lugupeetud kolleegid! Nüüd me võime minna selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Mul on küsimus neljapäevase esimese päevakorrapunkti kohta, mis on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Kas Riigikogu juhatus tagab, et seekord on ettekannete tekstid aegsasti Riigikogu liikmetele kättesaadavad, et me saaksime selle tähtsa punkti aruteluks valmistuda?

Suur tänu, kolleeg! Jah, me teame seda muret. Loodetavasti on need materjalid teile õigel ajal kättesaadavad. Palun, kolleeg Kaia Iva!

Aitäh! Kuna arutelu on IRL-i fraktsiooni algatatud, julgen Paul-Eerik Rummole kinnitada, et erinevalt mõnest varasemast arutelust on need materjalid tõepoolest olemas.

Suur tänu! Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde.
Panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 82 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Jüri Ratase, Aadu Musta, Kalev Kallo, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi tänavu 4. juunil esitatud arupärimine Euroopa Komisjoni soovituste kohta (nr 176). Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Esitasime selle arupärimise teile suve alguses, kui Eestini olid just jõudnud Euroopa Komisjoni soovitused. Nimelt, maikuu lõpus võttis Euroopa Komisjon vastu eelarvemeetmeid ja majandusreforme käsitlevate soovituste paketi, kus olid kirjas igale liikmesriigile konkreetsed soovitused finantsstabiilsuse parandamiseks, majanduskasvu suurendamiseks ja töökohtade loomiseks. Eesti puhul leiab komisjon, et hoolimata valitsussektori eelarve ülejäägist ja tööpuuduse vähendamisest pea poole võrra näivad Eesti reformipingutused olevat ebapiisavad.
Riigikogu opositsioonierakonnad on pidevalt juhtinud Vabariigi Valitsuse tähelepanu mitmesugustele kitsaskohtadele Eestis. Nüüd juhib väga paljudele neist omakorda tähelepanu ka Euroopa Komisjon.
Näiteks viitab komisjon oma hinnangus, et Eestis on eraisikute laenukoormus väga suur. Erasektori laenukoormus Eestis on võrreldes SKT-ga 160%. Suur on noorte tööpuudus ja pikaajaline tööpuudus, samuti töötute perede laste vaesusrisk. Euroopa Komisjoni dokumendis on öeldud, et Eesti on ise seadnud endale eesmärgiks suurendada tööhõive 20–64-aastaste vanuserühmas 76%-ni, mis tähendab, et 2009. aasta tasemega võrreldes tuleks luua veel 38 000 uut töökohta ehk tuua 38 000 inimest tööturule. Selle võiks saavutada läbimõeldud sihipäraste meetmetega, mis oleksid suunatud noortele töötutele, madala kvalifikatsiooniga inimestele, pikaajalistele töötutele ja vanemas eas inimestele, kombineerituna ühelt poolt suure tööpuudusega piirkondadele ning teiselt poolt alla kolmeaastaste laste hoidmise teenuste parandamisele suunatud meetmetega.
Komisjon leiab ka, et Eesti maksupoliitika on mõnes osas arusaamatu. Näiteks vähendab maamaksu kaotamine eluasemealuselt maalt võimalusi ilma majanduskasvu kahjustamata eelarvebaasi tugevdada ja mitmekesistada. Komisjon on oma soovitustes küllaltki kriitiline ka Eesti kehtiva vanemahüvitise süsteemi suhtes, sest see pöörab ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu lapse esimesele 18 elukuule. Komisjoni hinnangul on vanemahüvitise süsteem Eestis suhteliselt kulukas, aga nagu öeldud, pöörab tähelepanu ainult esimesele poolteisele eluaastale, samal ajal kui alla kolmeaastaste laste hoidmise teenuse pakkumine on ebapiisav. Eelkõige tekitab hüvitiste kõrge tase moonutavaid mõjusid tööturul. Vähem heldekäelised ja ümberkavandatud vanemahüvitised võiksid aidata suurendada tööjõu pakkumist, ilma et need avaldaksid sündimusele negatiivset mõju, parandades samal ajal ka avaliku sektori kulutuste otstarbekust. Samuti arvab komisjon, et palju on tegemata suurema riski gruppi kuuluvate inimeste tagasitoomisel tööturule.
Komisjon peatub oma ettepanekutes Eestile eraldi meie maksusüsteemil, mis teadupärast erineb Euroopa keskmiste riikide maksusüsteemist. Eesti maksude osakaal võrreldes SKT-ga oli 34,2%. See tähendab, et me korjame natuke vähem maksuraha kokku kui Euroopas keskmiselt. Ning maksusüsteem on kallutatud tarbimismaksude suunas. Nagu teada, tarbimismaksud on ebaõiglased maksud, sest nii maksustatakse enam neid inimesi, kes teenivad vähem. Dokumendis öeldakse, et tarbimismaksudest tulenev maksukoormus mõõdetuna tegeliku maksumäära alusel oli 2010. aastal Eestis 25,6%, mis on üks kõrgeimaid näitajaid Euroopa Liidus. Ka tööjõumaksude protsent oli meil Euroopa Liidu keskmisest kõrgem: 37%. Aga sellele vastukaaluks on ettevõtetele, ettevõtete tulule ja kapitalivarudele pandud maksud tugevalt alla Euroopa Liidu keskmise. Kokkuvõttes on kapitali 9,1%-line tegelik maksumäär madalam kui Euroopa Liidu keskmine, mis on 28,8%.
Me oleme tähele pannud, et mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks OECD ja IMF, on samuti Eestile soovitusi jaganud. Eelmisel nädalal ilmus OECD värske ülevaade Eesti kohta. Seal avaldati arvamust, et Eesti peaks vähendama oma poliitika protsüklilisust. IMF juhtis juba 2009. aastal tähelepanu meie maksusüsteemile. Seetõttu ongi oluline neid ettepanekuid ka Riigikogus arutada. Tänan!

Tänan! Palun teid, lugupeetud peaminister, vastamiseks kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Enne, kui ma asun vastama konkreetsetele küsimustele, paluksin arupärijate esindajat täpsustada, kas komisjon tõesti on leidnud, et Eesti maksusüsteem on arusaamatu. Paluksin konkreetset viidet! Veel paluksin täpsustada, kas komisjon on tõepoolest leidnud, et eraisikute laenukoormus Eestis on väga suur. Paluksin sellelegi konkreetset viidet! Hinnang, et tarbimismaksud on ebaõiglased, pole küll mitte komisjoni, vaid arupärijate esindaja hinnang, aga ma siiski pean vajalikuks märkida, et kogu Euroopa liigub praegu tööjõu maksustamiselt tarbimise ja ressursside kasutamise maksustamise poole, seega liigub Euroopa Liit arupärija väitel ebaõigluse suunas. Mina seda arvamust muidugi ei jaga.
Aga nüüd ma vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Tarbimismaksudest tulenev maksukoormus oli Eestis 2010. aastal 25,6%, mis on üks kõrgemaid Euroopa Liidus. Miks on Eestis Euroopa Liidu kõrgeim tarbimismaksudest tulenev maksukoormus? Millal on plaanis Vabariigi Valitsusel vähendada tarbimismaksudest tulenevat maksukoormust?" Küsimuses viidatud 25,6% pärineb Euroopa Komisjoni välja antud maksuülevaatest "Taxation Trends 2012" ja näitab efektiivset maksumäära, mis inglise keeles on implicit tax rate. See tähendab laekumiste ja maksubaasi suhet ning seda mõjutavad vähendatud maksumäärad, maksukogumise efektiivsus ja varimajanduse osakaal. Mõnes riigis võib efektiivne maksumäär olla madal sellepärast, et maksustatakse küll kõrgelt, kuid tulusid riigikassasse maksupettuste tõttu ei laeku. Eesti on selle näitaja poolest Euroopa Liidus kuuendal kohal ehk siis meil maksud laekuvad.
Tarbimismaksude võrdlemisi suur osakaal Eesti maksutuludes on taotluslik. Ka Euroopa Komisjoni koostatav iga-aastane majanduskasvu raport toob välja, et tarbimismakse peetakse majanduskasvu vähem pärssivaks kui tööjõu- ja kapitalimakse. Tarbimismaksude laekumine ka majanduskriisi ajal on stabiilsem, tööturu kohandumise korral vähenevad eelkõige tulu- ja sotsiaalmaksu laekumised, kuid tarbimistase säilib tänu säästudele. Eesti on võtnud konkurentsivõime kavas "Eesti 2020" suuna järk-järgult vähendada töötamise ja kasumi teenimise makse ning suurendada keskkonna koormamise ja tarbimise maksustamist. Riigieelarve maksutuludes on eelnevast tulenevalt plaanis nihutada maksukoormust tööjõu maksustamiselt tarbimise maksustamise suunas ka edaspidi. Sellele aitavad kaasa tulumaksu määra ning töötuskindlustusmakse määra vähendamine järgnevatel aastatel ning alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmine. OECD on soovitanud Eestil vähendada käibemaksu erandeid ja jätkata ökomaksureformi, mis samuti suurendab tarbimismaksude osakaalu.
Teine küsimus: "Euroopa Komisjoni hinnangus on ära mainitud, et Eestis on ettevõtetele, ettevõtete tulule ja kapitalivarudele pandud maksud tugevalt alla Euroopa Liidu keskmise. Kapitalimaksude tegelik maksumäär on Eestis 9,1%, mis jääb oluliselt alla Euroopa Liidu keskmisele, mis on 28,8%. Miks ei ole valitsus, kes tahab kõiges olla Euroopa Liidu riikide moodi, üle vaadanud Eesti kapitalimaksude süsteemi?" Kindlasti ei ole mõistlik püüelda kõiges Euroopa Liidu keskmise poole. Nagu eelmise küsimuse vastuses viidatud, pärsib kapitali kõrge maksustamine majanduskasvu ning seetõttu käib näiteks Soomes debatt selle üle, kas ei oleks pigem mõistlik kopeerida Eesti maksusüsteemi või vähemalt vähendada ettevõtete maksukoormust. "Taxation Trends 2012" andmetel oli Eesti 2010. aasta kapitalimaksude osatähtsus SKT-s 2,2% ja kõigis maksudes 6,3%, mis olid Euroopa Liidu 27 riigi seas kõige madalamad tasemed. Samas efektiivne maksumäär oli Eestis kõrgem – 9,1%, nagu juba varem nimetatud – kui Leedus ja Lätis, mis viitab sellele, et Eesti maksusüsteem kogub võrreldes maksubaasiga, sh ettevõtete kasumid, isegi rohkem tulu kui mõnede n-ö tavapärase ettevõtete tulumaksu süsteemiga riikide oma.
2010. aastal valminud Tartu Ülikooli, Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Advokaadibüroo Glimstedt ettevõtete tulumaksu uuringust selgus, et Eesti tulumaksusüsteem on äärmiselt atraktiivne ja julgustav, maksudega tegelemine on vähese ressursi- ja ajakuluga, millele viitab ka komisjoni ülevaade. Pärast Eestis 2000. aastal aset leidnud ettevõtete tulumaksu reformi on investeeringute kasv olnud Eestis 39 protsendipunkti võrra suurem kui Lätis ja Leedus. Samuti leiti, et reform suurendas nii kapitalimahtu majanduses, tarbimist kui ka sisemajanduse kogutoodangut.
Kolmas küsimus: "Euroopa Komisjon märgib, et pikaajalistele töötutele suunatud meetmed ega kvalifikatsiooni tõstmise programmid suure tööpuudusega piirkondades ei ole olnud Eestis tõhusad. Millised on valitsuse konkreetsed sammud pikaajalise tööpuuduse vähendamiseks?" Alustada tuleks meeldetuletusest, et töötute arv on vähenenud kiiresti. See kehtib ka pikaajaliste töötute kohta, kes on tööd otsinud vähemalt 12 kuud. Majanduskriisi ajal kasvama hakanud pikaajaline töötus vähenes 2010. aasta 7,7%-lt 2012. aasta teises kvartalis 5,3%-le. Kuna üldine töötus on vähenenud veel kiiremini, siis on pikaajaliste töötute osatähtsus kasvanud.
Eesti tööturupoliitika prioriteet on vähendada pikaajalist töötust, hoides ära uute pikaajaliste töötute lisandumist ja lühendades töötuse kestust. Seda tunnustatakse ka Riigikogu liikmete arupärimises viidatud Euroopa Komisjoni töödokumendis, kus muu hulgas on öeldud: "Valitsus pingutab selle nimel, et vähendada suurt tööpuudust, eriti pikaajalist töötust ja noorte tööpuudust, hinnates olukorda regulaarselt ja ajakohastades sellele vastavalt meetmeid, näiteks võttes aastateks 2012–2013 vastu uue tööhõive programmi." Edasiminekut tööturuteenuste arendamise ja pakkumise vallas näitab aktiivsetes tööturumeetmetes osalejate osakaalu pidev kasv. Kui 2010. aastal osales neis keskmiselt iga kümnes registreeritud töötu, siis 2011. aastal juba iga viies ning 2012. aasta esimesel poolel pea iga kolmas. Suurenenud on sealhulgas pikaajaliste töötute osalemine tööturuteenustes. 2012. aasta esimese poolaasta seisuga oli 75% pikaajalistest töötutest eelneva 12 kuu jooksul osalenud tööturuteenustes. Aasta varem oli see näitaja 67%.
Samuti on kasvanud aktiivsetele meetmetele tehtavad kulutused. Tööhõive programmi maht on 2012. aastal kuni 29,94 miljonit eurot, millele lisandub Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ligikaudu 11,51 miljoni euro ulatuses ning 2013. aastal kuni 31,22 miljonit eurot. Võrdluseks: 2010. aastal oli aktiivsete tööturumeetmete maht 20,68 miljonit eurot ja 2011. aastal 23,95 miljonit eurot.
Vabariigi Valitsuse tööhõiveprogramm 2012–2013 sisaldab rea uusi ja edasiarendatud tööturuteenuseid, mis sobivad just pikaajalise töötuse ärahoidmiseks ja pikaajaliste töötute tööle aitamiseks: nõustamine tööle saamise takistuste kõrvaldamiseks, näiteks psühholoogiliste võla- ja sõltuvusprobleemide puhul, individuaalne töölerakendamise teenus, mis tähendab töö otsimise motiveerimist, abistamist tööandjaga suhtlemisel ja tööle asumise lisakulude hüvitamist näiteks hoolduskohustusega inimeste puhul, töövalmiduse toetamise teenus, mis tähendab vabatahtlikku ja talgutööd, et süvendada inimese tööharjumust ja arendada tema sotsiaalseid oskusi. Samuti on muudetud ajutise ja lühiajalise töötamise soodustamiseks palgatoetuste maksmise tingimusi, võimaldades palgatoetust maksta töötule, kes on arvel olnud vähemalt 12 kuud tööleasumisele eelneva 15 kuu jooksul.
Suure tööpuudusega piirkondades on osa probleemist töökohtade vähesus. Seega on oluline panustada ka ettevõtluse toetamisse. Töötukassa toetab töökohtade loomist töötutele ettevõtluse alustamise toetusega. 2012. aasta esimesel poolaastal on toetust saanud 350 töötut, kes soovisid ettevõtlust alustada. Piirkondades teeb töötukassa koostööd kohalike omavalitsustega. Koostöö raames valivad töötukassa ja kohalike omavalitsuste esindajad ühiselt välja inimesed, keda aidata konkreetselt nende probleemidest lähtuvalt.
Kui rääkida kvalifikatsiooni tõstmise programmidest, siis on valitsus tööturukoolituse mahtu viimastel aastatel pidevalt suurendanud. 2011. aastal oli koolituse alustajaid 20 658, mis on 2,4 korda rohkem kui 2010. aastal, mil neid oli 8563. 2012. aasta esimesel poolaastal oli tööturukoolitus kõige suurema mahuga teenus: alustajaid oli 18 000, mis tähendab eelmise aasta sama perioodiga võrreldes suurenemist 2,1 korda. Kasu on olnud koolituskaardist, mis võimaldab tööle saamiseks vajalikku koolitust pakkuda kiiremini ja paindlikumalt kui grupikoolituse korral. Alates 2011. aastast tõsteti selle piirmäära 2500 euroni, võimaldades pikemaid ja põhjalikumaid algõppekoolitusi, samuti saab sellega lisaks täiendusõppele ka ümberõpet pakkuda.
Neljas küsimus: "Vanemahüvitiseks tehtavad kulutused moodustavad peretoetusteks minevatest kogukulutustest 63%. Euroopa Komisjoni arvates tekitab hüvitiste kõrge tase moonutavaid mõjusid tööturul. Vähem heldekäelised ja ümber kavandatud vanemahüvitised võiksid aidata suurendada tööjõu pakkumist ilma, et need avaldaksid sündimusele negatiivset mõju, parandades samal ajal ka avaliku sektori kulutuste kvaliteeti. Miks ei ole valitsus siiani muutnud vanemahüvitise süsteemi, kuigi opositsioonierakonnad on sellele korduvalt tähelepanu juhtinud?" Majanduskriisi ajal on sündimusnäitajad Eestis püsinud üle Euroopa Liidu keskmise taseme – 2009. aasta sündimuskordaja oli 1,59. Aastail  2008–2010 oli sündmuskordaja Eestis stabiilselt veidi üle 1,6 ning 2011. aastal 1,52. Seda erinevalt näiteks meie lõunanaabrist, kus majanduskriisi ajal tõmmati perepoliitilisi meetmeid tagasi, sh vähendati vanemahüvitise asendusmäära, ning kus sündimuskordaja langes 2010. aastal 1,17-ni.
Praxise 2009. aasta uuring "Vanemahüvitise mõju tööturule ja sündimuskäitumisele" näitab, et vanemahüvitisel on oma hea mõju olnud. Kõrgharidusega naiste ja töötavate naiste sünnitamise tõenäosus on pärast vanemahüvitise kehtestamist kasvanud. Analüüsi tulemused viitavad sellele, et vanemahüvitise kehtestamine on motiveerinud töötavaid naisi teist ja kolmandat last sünnitama. Analüüs viitab ka, et inimesed on hakanud teadlikumalt planeerima sünde järjestikku. Suurenenud on niisuguste järjestikuste sündide osakaal, kus sündide vahe on 1,5 – 2,5 aastat. Vanemahüvitis on avaldanud mõju ka naiste tööturukäitumisele. Üha rohkem naisi käib sünnitamisele eelneval aastal tööl ning saab sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Kõrgem sündimus ja samaaegselt naiste suurem tööhõive on olulised sotsiaalpoliitilised arengud, mida valitsus soovib edasipidigi toetada. Vanemahüvitise skeem on perepoliitiliselt olulise tähtsusega. Skeemi muutmine vähemsoodsaks annab perele negatiivse signaali ja põhjustab ebakindlust. Suure sündimuse tagamiseks on oluline perepoliitiliste meetmete paljusus ja komplekssus, aga ka kasutatavate abinõude stabiilsus. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Läheme küsimuste juurde. Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Lugupeetud peaminister! Üsna hiljutises minevikus, mitte kaua aega tagasi astus Eesti OECD liikmeks. Siis kõlas retoorika, et sealt saame tarka nõu ja arenenud riikide kogutud informatsiooni, mis aitaks meil enda majandust arendada. Nüüd on OECD teinud mitmeid ettepanekuid, ka maksusüsteemi kohta, aga me millegipärast ei taha neid arvestada. OECD on märkinud, et meil on vaesema osa inimeste maksukoorem väga suur. Mida valitsus mõtleb: kuidas vähendada just vaesema elanikkonnaosa maksukoormust?

Vaesema elanikkonna maksukoormuse vähendamiseks oleks vaja suurendada tulumaksuvaba miinimumi. See on kõige olulisem meede, mis on otseselt suunatud väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse vähendamisele.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab vanemahüvitist, millest te ka oma vastuses rääkisite. Te küll nimetasite näitajaid, millega me oleme Euroopa Liidu keskmiste hulgas, aga Eesti Statistikaamet räägib möödunud aasta loomulikust iibest, mis kahjuks on negatiivne. Surmasid oli 565 võrra rohkem kui sünde. Kas ikkagi ei oleks mõistlik Euroopa Komisjoni kuulata ja natuke vanemahüvitise süsteemi muuta, olgu selleks kas muu lae kehtestamine või perioodi pikendamine? Liiga palju pööratakse tähelepanu lühikesele perioodile ja on suured vahed, mida makstakse. Ühele inimesele, kes teenib vähem, makstakse vähem, ja mõnele teisele, kes teenib rohkem, makstakse väga palju. Kas ei oleks mõtet seda süsteemi muuta?

Igat head süsteemi saab täiustada, nii ka vanemahüvitise süsteemi. Ei räägi Euroopa Komisjon mingi lae seadmisest või ka perioodi pikendamisest, küll aga räägib Euroopa Komisjon sellest, et vanemahüvitise süsteemi võiks muuta paindlikumaks. See on ka töötute puhul aktuaalne. Nendel inimestel, kes saavad vanemahüvitist või töötu abiraha, võiks olla võimalik osakoormusega töötada, ilma et hüvitise maht väheneks. See on märksa laiem teema, millega valitsus tegeleb. Meil on ka puudega inimeste toetamise süsteem suhteliselt passiivne. Paljudel juhtudel riik lõpetab inimesega tegelemise siis, kui toetus on määratud ja inimene seda saab. Aga kui keegi on töövõime kaotanud, siis ei tähenda see tavaliselt seda, et töövõime on 100% kadunud. Tuleks tekitada stiimulid selleks, et need, kellel töövõime on säilinud näiteks 60% või 40% ulatuses, seda kasutaksid, et neil oleks ka majanduslik huvi seda teha. Me peaksime oma passiivsetelt toetustelt enamal määral minema toetuste saaja aktiviseerimise teed. Ilmselt väärib kaalumist ettepanek täiustada vanemahüvitise süsteemi nii, et mingi osakoormusega töötamine oleks aktsepteeritav, ilma et hüvitise maksmine seeläbi väheneks. Kui inimene kirjutab lapsehoidmise kõrvalt näiteks artikleid, siis see aitab teda professionaalsel tasemel hoida. Me ei tohiks teda kuidagimoodi karistada sellega, et ta kaotab honorari tõttu mingisuguse toetussumma.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Austatud peaminister! Ma eeldan, mis vastuse ma sellele küsimusele saan.

Aga siis ärge küsige!

Aga äkki on siiski võimalus, et teie seisukohad on muutunud. Küsimus algab jälle tarbimismaksudest ja lõpeb tulumaksusüsteemi muutmisega. Küsimus iseenesest on selline. Aastal 2010 oli Eestis tarbimismaksudest tulenev maksukoormus 25,6%, mis on teadupärast üks Euroopa Liidu kõrgeimaid. On selge, et tarbimismaksude põhiprobleem on see, et väiksema sissetulekuga inimesed maksavad suhteliselt enam. Siit ka küsimus: kas te ei ole oma seisukohta vahepeal muutnud? Äkki võiks selle kompenseerida astmelisele tulumaksusüsteemile üleminekuga?

Ei ole.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra peaminister! Euroopa Komisjon juhib oma dokumendis tähelepanu, et reisijateveos toimub areng isikliku sõiduauto kasutamise suunas. Mul ongi küsimus, lugupeetud härra peaminister: miks siis meie Eestis oleme automaksu vastu, kui see võiks osaliselt seda olukorda parandada?

Me maksustame autoomanikke vastavalt sellele, kui palju nad autot kasutavad: me maksustame autoomanikke ja keskkonnale tekitatavat kahju kütuseaktsiisi kaudu. Kütuseaktsiis korreleerub päris hästi keskkonnale tekitatud kahjuga. Kütuseaktsiis, mida autojuht peab maksma, korreleerub küllalt hästi ka teedele tekitatud kahjuga. Me leiame, et see on kõige õiglasem autojuhtide maksustamise viis, see kompenseerib hästi kulutused, mis on seotud sõiduautode poolt keskkonnale ja teedele tehtava kahjuga. Automaks ei oleks Eestis minu hinnangul mõnes mõttes õiglane, sest paljud maaelanikud kasutavad autot harva, kord või kaks nädalas. See oleks just vaesematele inimestele ebaproportsionaalset koormat tähendav maks. Seetõttu me seda maksu ei ole tahtnudki juurutada.
Sama käib ka teiste kapitali-, omandimaksude kohta. Me teame, et meie korteri- ja majaomanikel on tihtipeale suhteliselt suur laenukoorem ja nende omand on niigi mitmesuguste maksetega juba koormatud. Sellele lisaks omandimaksu kehtestamine oleks Eesti puhul ilmselgelt ebaõiglane. Euroopa riigid ei ole kõik samasuguse ajalooga, Euroopa riikides ei ole omandistruktuur täpselt samasugune. Ma arvan, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid peavad võtma ja ka võtavad arvesse konkreetseid asjaolusid konkreetsetes riikides. Eesti puhul tähendab see seda, et korteri- ja majaomanike täiendav koormamine ei ole põhjendatud.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud peaminister! Euroopa Komisjon väidab, et Eesti riik toetab lapsi ebaproportsionaalselt. Aastal 2011 oli sündimus väiksem kui aastal 2010, aastaks 2012 ennustatakse, et sündimus on väiksem kui aastal 2011. Samas aga imelikul moel vanemahüvitiseks kuluvad summad aina kasvavad. Meie palgad teadupärast on kuni viimase ajani olnud külmutatud või isegi kahanenud. Ainukene selgitus, miks vanemahüvitisele kuluvad summad aina kasvavad, võiks olla see, et ülempiiri on iga aasta tõstetud. Euroopa Komisjon väidab seda, et Eesti pöörab ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu lapse esimesele 18 elukuule, samal ajal alla kolmeaastaste laste hoidmise teenuse pakkumine on ebapiisav. Me mäletame, et 2009. aasta esimese eelarvekärpega võeti omavalitsustelt ära koolieelsete lasteasutuste raha just väikeste laste lasteaiakohtade loomiseks. Kas ei peaks vanemahüvitise ülempiiri alandama ja andma enam raha lastehoiu arendamiseks?

Ei peaks. Neid, kes saavad maksimummääras vanemahüvitist, on ainult 5% kõigist selle hüvitise saajatest. Olulist võitu ja lasteaiakohtade arvu kasvu selle lae vähendamisest küll ei tuleks. Jah, lastehoiuteenus on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Riik algatas programmi lasteaiakohade täiendavaks loomiseks, kuid me pidime sellest Eesti riigi maksumaksja rahaga arendatavast programmist majandussurutise ajal loobuma. Aga me asendasime selle veel suuremas ulatuses saasteühikute müügist laekuvate summadega ja Euroopa Liidu mitmesuguste toetusvahenditega. Väide, et kohalikud omavalitsused jäid kannatajaks, ei ole õige. See ei vasta tõele. Kohalikud omavalitsused on summa summarum saanud hulga rohkem, kui nad lootsid saada.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Kuulates teid, lugupeetud peaminister, püüan ma aru saada, kas me teiega oleme ikka ühes ja sellessamas Euroopa Liidus. Sestap ma küsin teie käest üsna otsekoheselt: mida teie jaoks Euroopa Liit tähendab? Kas see on ennekõike majandusliit pelgalt oma siseturuga või siis on see ka poliitiline liit, kus muude poliitikate seas on tähtis koht näiteks sotsiaalpoliitikal?

See on homse arutelu teema – teil on vist natuke sassi läinud. Minu jaoks on Euroopa Liit nii nagu ilmselt enamiku Eesti inimeste jaoks eelkõige oluline julgeolekupoliitilistel kaalutlustel. Ma olen veendunud, et Eesti inimesed soovisid Euroopa Liitu astuda eelkõige lähtudes julgeolekupoliitilistest kaalutlustest. Jah, me kõik teame, et Euroopa Liit pole kaitseorganisatsioon, pole NATO, aga me teame samal ajal seda, et kui Euroopa Liidu projekti alustati, oli see eelkõige rahu tagamise projekt. Rahu tagamise projekt on jõus siiamaani ja see on Euroopa Liidu kõige tähtsam ülesanne. Eesti inimeste jaoks on rahu tagamine äärmiselt oluline. Nõukogude väed lahkusid Eestist 1994. aastal ja see mälestus on meil väga selgelt meeles. Seega: Euroopa Liit on minu jaoks eelkõige rahu tagamise projekt.
Euroopa Liit on Eesti inimeste jaoks ka väga tähtis majandusprojekt. Eesti ekspordist 70% läheb Euroopa Liidu teistesse riikidesse ja nendes riikides teenivad Eesti ettevõtjad omale tulu. Tänu sellele, et me saame oma eksporttoodangut müüa Euroopa Liitu ilma igasuguste takistusteta, protektsionistlike barjäärideta, luuakse Eesti inimestele töökohti ja loomulikult parandab see meie rahva elujärge. Euroopa Liit on tugevalt seotud ka euroga. Tänu eurole on meie intressimäärad märksa madalamad kui nendes riikides, kus euro kasutusel ei ole.
Euroopa Liit on loomulikult ka poliitiline liit, kus rakendatakse väga paljusid ühiselu reegleid. Need puudutavad absoluutselt kõiki tegevusalasid, mida üks inimene ette kujutada suudab.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea peaminister! Ma möönan, et Keskerakond ei ole Eesti maksusüsteemi kritiseerimisel sugugi ühtne ehk Keskerakonnas on kindlasti liikmeid, kes ei poolda astmelist tulumaksu. Ma möönan, et Eesti riigi üleüldine finantsseisund näeb tõepoolest hea välja. Üks asi, mis minu hinge natukene kriibib, on see, et meie elanikkond on suutnud ennast peaaegu lõhki laenata. Elanikkonna laenukoormus on võrreldes SKT-ga 160%. Kas te ei karda üldise hinnatõusu ja inflatsiooni tingimustes, et ühel hetkel inimesed ei suuda oma laene enam tagasi maksta? Kas valitsus on seda ohtu teadvustanud?

See ongi väide, millele ma päris alguses tähelepanu juhtisin. Kõnealune tekst ei räägi eraisikute võlakoormusest ja 160%-st, see räägib erasektori võlakoormusest ja 160%-st. Möödunud aasta lõpus oli Eesti eraisikute võlakoormus 51% võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga. Selle kohta ei saa küll öelda, et tegemist on Euroopa Liidu mastaabis suure võlakoormusega. Ei, see jääb pigem väikseimate hulka. Näiteks Rootsis on eraisikute võlakoormus sisemajanduse kogutoodanguga võrreldes ligi 200%. Erasektori võlakoormus tähendab ettevõtete võlgasid pluss eraisikute võlgasid. Erasektori võlakoormus on viimasel ajal, ka kriisi ajal, tugevasti vähenenud. Seda jälle ka Euroopa võrdluses. Tegemist pole ei absoluuttasemetelt ega protsentides mõõdetuna väga suure võlakoormusega.
Kõnealune dokument juhib tähelepanu sellele, mida me ka ise oleme korduvalt konstateerinud: võlakoormuse kasv buumi ajal oli väga kiire, see kindlasti tekitas majanduses ebakõlasid ja see on probleem. Sest kui võlakoormus kasvab liiga kiiresti – seal pole enam suurt vahet, kas me räägime eraisikutest või erasektorist –, siis saavad võlgnikuks ka need, kes võivad võlgade teenindamisega raskustesse sattuda. Kui kasvutempo oleks olnud tagasihoidlikum, oleks ilmselt võlgade võtmist hulga tõsisemalt kalkuleeritud ja tulemused oleksid hoopis teistsugused. Eesti probleem oli buumiaegne kiire võlakoormuse kasv, aga Eesti probleem Euroopa kontekstis ei ole kindlasti arupärimise tekstis viidatud eraisikute suur võlakoormus. Sellest ei kõnele ka see Euroopa Komisjoni dokument.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Hea peaminister! See on võib-olla ka osaliselt homne teema, aga kuna täna on meil arupärimise teemaks Eesti maksupoliitika ja Euroopa Liit, siis küsin siiski. Viimasel ajal on väga palju nii Eestis kui ka Euroopa Liidus üldiselt räägitud fiskaalpoliitika tsentraliseerimisest Euroopa Liidus. Kui palju te usute võimalusse, et kunagi saabub aeg, kui Euroopa Liidus on tõesti ühtne finantspoliitika ehk ühtsed maksud?

Ei, maksude harmoneerimist ei ole keegi isegi kavandanud. See on riikide endi pädevus ja selleks see ka jääb. Küll aga usun ma fiskaalpoliitika reeglite tugevdamisse. Teatavasti stabiilsuse ja kasvu pakt on ammustest aegadest olemas, aga paraku eriti just kriisi ajal me nägime, et riike, kes oleks stabiilsuse ja kasvu pakti kriteeriume austanud, väga palju ei olnud. Lõpuks oli kriisi ajal ainult kaks riiki, kelle suhtes ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust ei alustatud: need olid Rootsi ja Eesti. Paraku tõsiasi, et 27 liikmesriigist ainult kahe puhul ei alustatud ülemäärase defitsiidi menetlust, väga suurest õiguskuulekusest ei kõnele. Tõele au andes tuleb nentida, et Soome ja Luksemburgi puhul selgus takkajärele, et väga palju põhjust algatada ülemäärase defitsiidi menetlust ei olnud. Nii et korralikke riike oli siiski pisut rohkem kui kaks. Üldiselt aga kokkulepitud reeglitest ei ole kinni peetud. Kuna reeglite täitmine on loomulikult vajalik, siis tuleb reeglite rikkumist sanktsioneerida. Kindlasti on see Euroopa Liidu kui terviku huvides ja kindlasti on see ka Eesti huvides. Kui kõik riigid võtavad endale vabatahtlikult ja ka iseenda huve silmas pidades ühised kohustused, siis neid kohustusi tuleb täita. Partnerid arvestavad sellega, et kohustusi täidavad kõik. Ja kui ei täida, siis et asi oleks kindlam, nõustutakse ka sanktsioonidega.
Ma loodan, et Eestit niisugused sanktsioonid kunagi ei ähvarda. Praegu me oleme sanktsioonidest ikka väga-väga kaugel. Eesti on viimase 20 aasta jooksul ainult korra ületanud eelarvedefitsiidi kriteeriumit, see oli 1999. aastal, mil meie valitsussektori defitsiit oli 3% asemel 3,5%. Kõigil ülejäänud aastatel on defitsiit olnud märksa pisem, pea pooltel aastatel aga on valitsussektori eelarve ülejäägis olnud. Valitsussektori võlakoormus Eestis on kõige pisem Euroopa Liidu riikide hulgas: lubatud on 60%, meil on 6,1%. Ma arvan, et on mõistlik hoida riigi rahandus heas korras. Praegune kriis on näidanud, et osa riike on väga suurtes raskustes – neil on krediiti raske kätte saadagi ja kui seda antakse, siis on see ülikallis. Aga praegune kriis on näidanud ka seda, et Euroopa Liit tervikuna maksab laenuintressidena aastas ära keskmiselt umbes 3% oma sisemajanduse kogutoodangust. Eesti puhul tähendaks 3% pooltteist kaitse-eelarvet ja poolt tervishoiueelarvet. See raha läheks lihtsalt pankadele, selle asemel et kasutada seda oma inimeste sissetulekute suurendamiseks. Tulevaste põlvede arvel võlgu võtta pole alati mõistlik. Teatud juhtudel, kui tegemist on väga tulusate investeeringutega, on see põhjendatud, kuid igapäevakulude katmine lastelt ja lastelastelt võlgu võttes ei ole mõistlik.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud peaminister! Needsamad Euroopa Komisjoni soovitused puudutavad lisaks eelarvemeetmetele ka majandusreforme. Mulle tundub, et kriisi ajal ja üleüldse viimastel aastatel pole Reformierakond enam Eestis ühtegi reformi algatanud. Te kordate päevast päeva siin puldis, et meil on Euroopa kiireim majanduskasv, samas me loeme päevast päeva ka uudiseid, et ei jätku raha ei tervishoiutöötajatele, ei tuletõrjujatele, ei politseinikele, ei haridusreformiks jne. Kas teile ei tundu, et teie valitsemisperioodi lõpuks me jõuame päris suurde rahapuudusesse? Eesti riik ei suuda teenida seda raha, mida riigi ülevalhoidmiseks oleks tarvis. Ometi on võimul ettevõtjate partei. Ettevõtluse arengut me ka ei näe ja raha napib igas vallas täiesti katastroofiliselt.

Kõige paremad reformid on need, mida iga kodanik väga valusalt ei tunneta. Näiteks on kriisiaegsetest reformidest kõige olulisemad reformid seotud tööturuga. Uus töölepingu seadus toimib ja osalt tänu sellele on Eestis tööpuudus vähenenud Euroopa Liidu riikide võrdluses kõige kiiremini. Me oleme tõstnud pensioniiga, alates aastast 2026 saab see olema 65 aastat. Mul on hea meel, et selle reformi vajadust Eestis mõistsid nii pensionäride ühendused kui ka töötajate enamus. Väga hea, et inimesed said aru, miks sellised reformid on vajalikud.
Samas, mul on kahju, et väga paljud inimesed pole märganud tervishoiusüsteemis tehtud väga olulisi muudatusi. Mäletame, et 2009. aastal suurendasime märksa patsiendi omaosalust. Enne oli töövõimetuse omaosalus patsiendil ainult ühe päeva ulatuses, pärast muudatusi kolme päeva ulatuses. Lisaks sellele tekkis tööandja vastutus. Eesti oli kuni selle reformini ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus tööandjal ei olnud töövõimetushüvitise katmisel mitte mingisuguseid kohustusi. Igal pool mujal Euroopas on tööandjatel ammu kohustused, Eestis neid ei olnud. 2009. aastast alates katavad tööandjad Eestis viis haiguse tõttu töölt eemal oldud päeva. Kokku tähendab see aastas 60–70 miljonit eurot. Kroonides oli kõige suurem vahe võrreldes maksimumväljamaksega, mis oli 2,4 miljardit krooni, koguni 1,15 miljardit krooni. Me oleme meie tervishoiusüsteemile alates selle olulise reformi läbiviimisest mitu miljardit krooni säästnud. Kui lisada juurde ka Euroopa Liidu vahendite kasutamine meie tervishoiuvõrgu parandamiseks, siis saame veel täiendavalt 2 miljardit krooni. Paljud kulutused said tehtud krooni ajal, seepärast räägin minagi praegu kroonides.
Paljud nendivad, et tervishoiusüsteem on töötanud väga säästlikult ja seetõttu on seal reservid. Kui me liidame need kaks meedet – Euroopa Liidu vahendid pluss töövõimetushüvitise koormuse äravõtmine haigekassalt –, siis saame märksa suurema summa, kui on praegu haigekassal reservides. See on väga oluline lisavahendite andmine tervishoiusüsteemile. Seda tuleks märgata. Aga kuna reformid ei ole olnud valulised, siis väga paljud ei ole üldse teadvustanud, et reformid on tehtud ja väga olulisel määral tervishoidu lisaraha suunatud.
Ma ei ole kindlasti nõus ka nendega, kes arvavad, et haiglahoone ja tervishoid, ravimine on kaks iseasja, et olemuslikult need kokku justkui ei kuulu. See on ikkagi väga selgelt üks tegevusala, mida tuleb optimaalselt majandada. Keegi meist ei kujuta ette, et poes maksab ta leivapätsi ostes kõigepealt ruumide omanikule mingisuguse summa ja siis järgmisena pagarile tema töö ja jahu eest. Keegi ei kujuta ette, et ta läheb lennukiga lendama, makstes kõigepealt lennuki eest ning siis piloodile ja stjuardessile teeninduse eest ka. Täpselt sama on tervishoiuteenusega. Väga lihtne on öelda, et viime mingisuguse teenuse haigekassast välja ja sellega on probleem lahendatud. Teie siin Riigikogus teate, et väljapoole Riigikogu saali otsustuspädevust ei anna seda kuidagi viia. Rahakate tuleb alati leida kõikidele kulutustele, mis võetakse kas või haigekassast välja.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega nõus, et Eesti on teinud väga edukaid ja väga suuri reforme ning me peame selle üle uhkust tundma. Ka meedias on sageli juttu, et me oleme kriisisituatsiooni ületanud ja oleme tõusuteel. Samas tunnetatakse ühiskonnas aina enam, et inimeste igapäevane elu on üha raskemaks muutunud. Midagi kisub nagu viltu ja sellest saab üha rohkem rahvast aru. Mis te arvate, kas me oleme teinud mingeid reforme valesti või oleme jätnud midagi tegemata? Mida Eesti riigis võiks veel teha, et inimesed tunnetaksid iga päev, et neil on Eestis hea elada?

Kindlasti ma kurvastan praegu paljusid, öeldes, et Eurobaromeetri uuringute järgi on Eestis rahulolu riigiga Euroopa Liidu kõrgeimaid. Me oleme väga rikaste ja vanade demokraatlike traditsioonidega riikide järel seitsmendal kohal. On täiesti arusaadav, et igal pool rahulolematus riigiga kriisiajal süveneb, aga võrdluses oma kaaslastega paistab Eesti riik päris hea välja. Ja selle taga on ka teatud konkreetsed makromajanduslikud parameetrid, mis inimestele kindlustunnet annavad. Aga filosoofiliselt teie küsimustele vastates tuleb muidugi konstateerida, et alati saab reforme paremini teha, saab kiiremini teha, saab maksumaksja vahendeid veelgi efektiivsemalt kasutada. Eks me selle poole püüdlemegi.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud peaminister! Keskerakonna fraktsioon külastas hiljuti toiduainetööstusi Põlvamaal ja seal pakuti välja, et oleks aeg toiduainete käibemaksu muuta. Ma tean teie seisukohta varasematest aegadest: ei mingeid erisusi! Ometi mõnes Euroopa riigis käibemaksuerisused toiduainete puhul kehtivad. Milline on teie arvamus täna selles osas?

Minu arvamus ei ole muutunud. Ja kui meil on täna arutelu objektiks üks väga konkreetne dokument, siis ehk jääksime selle teema raamesse ja viitaksime dokumendile, mis ütleb, et Eestis tuleks käibemaksuerisusi veelgi enam kaotada, mitte et neid tuleks juurde tekitada. Maksusüsteemid, ka Euroopas, on riigiti väga erinevad. Mõnes riigis on käibemaks täiesti eranditevaba, mõnes riigis aga tehakse käibemaksu eri määradega muu hulgas ka näiteks sotsiaalpoliitikat, taotletakse sotsiaalpoliitiliste eesmärkide saavutamist. Eri poliitikaid viiakse ellu, stimuleerides eri trende käibemaksu eri määrade abil. Seda tehakse näiteks Ühendkuningriigis. Ühendkuningriik on käibemaksu eri määrade ja tariifide poolest ilmselt Euroopa kõige parem näide. Aga meil on olnud maksusüsteem lihtne, selge, ühetaoline ja läbipaistev ning selliseks ta võikski jääda.

Suur tänu, härra peaminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja kutsun kõigepealt kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni.

Head kolleegid! Mõni aeg tagasi tuli peaminister siia kõnetooli väga bravuurikalt. Ta ütles, et kelle jaoks on Eesti maksusüsteem arusaamatu. Arusaamatu võib tähendada mitut asja. Kui tehniliselt on maksukogumise üksikasjad selged, võib jääda arusaamatuks, miks kogutakse makse neilt, kes suurt maksukoormust kanda ei suuda, samal ajal kui tehakse kingitusi kõige jõukamatele. Ma arvan, et tehnilisest küljest on arusaadavad ka nende riikide maksukogumise põhimõtted, kes kasutavad samasugust tulumaksusüsteemi kui Eesti. Tehniliselt võib aru saada, kuidas koguvad tulumaksu Venemaa Föderatsioon, Ukraina, Gruusia, Türkmenistan, Kõrgõzstan, Albaania, Makedoonia, Mongoolia, Kasahstan, Moldaavia, Valgevene ja Montenegro. Nad koguvad oma maksu samamoodi nagu meie. Aga arusaamatuks võib see jääda nendele riikidele, kes pole soovinud oma õiglasemat maksusüsteemi – me nimetame seda euroopalikuks maksusüsteemiks – meie oma suguseks muuta.
Kõik vanad Lääne-Euroopa riigid kasutavad sellist maksusüsteemi, kus igaüks kannab endale jõukohast koormat. See tähendab, et kui sissetulekud on suured, makstakse veidi kõrgema maksumäära alusel. Selline maksusüsteem on Euroopas näiteks Austrias, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Itaalias ja Iirimaal, Maltas ja Poolas, Portugalis, Prantsusmaal, rääkimata Rootsist, Saksamaast, Soomest, Suurbritanniast ja Taanist. Aga ka mujal maailmas, näiteks Austraalias ning peale üheaastast katsetust taas jälle Islandis, samuti Norras, USA-s, Kanadas, Šveitsis ja Uus-Meremaal. See on see maksusüsteem, kus mõeldakse ka selle peale, et väga väikese sissetulekuga inimesele ei ole mõtet kehtestada sama suurt maksuprotsenti kui suure sissetulekuga inimesele, sest sellisel juhul võib temast saada tööl käiv vaene. Peale riigimaksude äramaksmist peab säärane inimene pöörduma kas kohaliku omavalitsuse või mõne muu asutuse poole, et saada toetust ning järgmise palgapäevani ära elada.
Kui me räägime Euroopa Komisjoni soovitustest, siis üks väga selge soovitus Eestile ongi see, et me peaksime võtma kasutusele meetmeid vaesusriski vähendamiseks ning kahandama maksukoormust ja sotsiaalmakseid just nimelt väiksema sissetulekuga inimestel. Komisjon on öelnud ka seda, et riigipõhist soovitust tuleb korrata ning vaesusriski silmas pidades on vaja keskenduda vaesuse suhtes eriti kaitsetutele rühmadele.
Peaminister ütles, et Eesti riik paistab hea välja. Tõsi, puhttehniliste näitajate poolest võime head välja paista. Kui Eesti inimeste käest küsitakse, kuidas te oma riigiga rahul olete, siis loomulikult me kõik oleme Eesti riigiga rahul. Me teame hästi, et Eesti riigi iseseisvus ei ole midagi iseenesest olevat, selle nimel tuleb iga päev pingutada. Aga see ei tähenda, et Eesti inimesed peaksid olema rahul maksupoliitikaga, mis paneb eriti raske koorma väiksema sissetulekuga inimestele. Eesti keeles on ainsana Euroopa Liidus vanasõna, mis ülistab kannatamist: eestlane ütleb, et kes kannatab, see kaua elab. Eesti valijad on väga kannatlikud, on valmis tooma ohvreid ja kannatama selle nimel, et me raskest ajast välja tuleksime. Küll aga ei mõista nad, kui samal ajal tehakse kellelegi põhjuseta kingitusi.
Ka mina tahan rääkida Euroopa Komisjoni hinnangust, et mõned rahakulutused on meil ebaproportsionaalselt suured. Peaminister unustas ära, et 2009. aasta alguses, kui päev enne vabariigi aastapäeva võeti vastu selle aasta esimene negatiivne lisaeelarve, vähendati kohalike omavalitsuste tulubaasi. Vastavalt meie põhiseadusele aga ei tohiks omavalitsuselt ühte tulumaksuosa ära võtta, tuues põhjuseks, et valitsusel lihtsalt tekkis selline mõte. Kui võetakse ära vahendeid, peab vähendama ka ülesandeid. Seetõttu sellelsamal veebruarikuu päeval 2009. aastal muudeti ka koolieelsete lasteasutuste seadust ja öeldi, et omavalitsused ei pea enam vastutama alla kolmeaastaste laste lasteaiakohtade eest. Nüüd ütleb Euroopa Komisjon, et selles vallas on puudujääk, samas kui üha rohkem ja rohkem raha eraldatakse vanemapalkadeks.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Olukord on selline, et 2008. aastal sündis Eestis 16 028 last ja möödunud aastal ainult 14 679, aga vanemapalgale kuluvad summad kasvavad lumepallina. See ei ole Eestis sündimust suurendanud. Samal ajal aga kärbitakse lasteaiakohtade arvu, võetakse ära huviringitoetus ja ranitsatoetus ega mõelda sellele, et koolilastel läheb pika koolipäeva jooksul kõht tühjaks, aga meie toiduainete kallinemise juures mõne aasta tagusest koolitoidutoetusest praegu tervisliku koolilõuna pakkumiseks enam ei jätku.
Tahaksin rääkida veel sellest, mis on Eestis toimunud tööturul. Eesti valitsus on võtnud väga ambitsioonika plaani, et 76% tööealistest inimestest peaks tööl käima. Möödunud aasta alguses aga valitsuse esindajad ütlesid, et häid uudiseid tööturult oodata ei ole, kuid vaadake Põhjamaade poole, seal värvatakse eestlasi päris hästi. Me teame ka, et Eesti üheülbaline maksusüsteem on tekitanud olukorra, kus pole erilisi maksuvahendeid, mis soodustaksid ettevõtluse naasmist maale. Maal ei ole tööd, aga ühistranspordi efektiivistamine on viinud olukorrani, et maal elades on väga kulukas linnas tööl käia. Kui sa saad miinimumpalka või natuke sellest enamat, võib see kõik tööl käimiseks ära kuluda. Nii tekivadki heitunud inimesed, kes ei ole võib-olla ametlikult enam töötud, aga ei ole ka tööd leidnud.
Ma arvan, et meil tasuks Euroopa soovitusi kuulda võtta. Mõnikord nähakse olukorda kaugemalt selgemini kui kohapeal. Pikaajalistele töötutele suunatud meetmed, eriti suure tööpuudusega piirkondades, ei ole Eestis kuigi tõhusad olnud. Neile tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Peaks parandama koostööd kohalike omavalitsustega, sest kohalikud omavalitsused näevad probleeme kõige selgemalt. Omavalitsusi ei tohiks valitsuse tasemel võtta konkurentide või vastastena, nendega jõud ühendades oleks võimalik ilmselt midagi teha ka selleks, et töökohad maal oleksid inimestele lähedal.
Sellest ettepanekute paketist oleks väga palju rääkida, aga paraku vastupidi peaministrile, kes võib rääkida nii kaua, kuni mõtteid peas on, on Riigikogu liikmetel ajapiirang. Rohkematel teemadel ma peatuda ei jõua. Ma tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, härra peaminister, kas soovite ka osaleda läbirääkimistel? Kuid siin on teilgi aeg piiratud.

Ma olen aru saanud, et ka arupärimistele vastamisel on minu aeg piiratud ja seetõttu ma alati kiirustan.
Aga hea Kadri Simson! Teie omistasite Euroopa Komisjonile väite, et Eesti maksusüsteem on arusaamatu, ja mina küsisin teilt konkreetset viidet. Ma ei kuulnud seda. Teie omistasite Euroopa Komisjonile väite, et eraisikute laenukoormus on Eestis väga suur. Ma ei kuulnud teie käest viidet Euroopa Komisjoni dokumendile selles küsimuses. Viitamisega tuleb olla korrektne! Kui teile on Eesti maksusüsteem arusaamatu ja teile tundub, et laenukoormus on suur, siis on see täiesti arusaadav. Inimesed saavad asjadest aru või ei saa aru, tunnevad süsteeme või ei tunne, aga teistele oma seisukohtade omistamine ei ole aus, olgem ausad!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, Kadri Simson, ilmselt tahate repliigi öelda!

Tõepoolest, kuna peaminister minu nime suhu võttis, siis on mul õigus vastata. Euroopa Komisjoni ettepanekus on peatutud eraldi Eesti erasektori võlakoormusel, mis oli aastal 2011 konsolideeritud andmete põhjal pisut alla 160% võrreldes SKT-ga. Samal ajal kui Eesti riik on väga uhke oma väikese maksukoormuse üle, ütleb Euroopa Komisjon, et see erasektori 160%-ne võlakoormus kajastab endiselt kiiret võla kogunemist buumiaastatel ja nendest laenudest tulenev finantsvõimetus on selle kaasnähe. Kui peaminister ütleb, et erasektorile pole 160% võrreldes SKT-ga probleemiks, siis räägib ta teist juttu kui inimesed, kellel on raskusi laenu tagasimaksmisega. Ka ettevõtete areng on selle tõttu pidurdunud. Peaminister ei pane tähele, et nende laenude tagasimaksmine on eriti raske seetõttu, et viimasel ajal on peaministri juhitud valitsus tõstnud mitut aktsiisi ja käibemaksu. See suurendab igapäevaseid kulutusi ja kahandab võimalusi laenusid vähendada. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesid ei ole. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Eldar Efendijevi, Lauri Laasi, Olga Sõtniku, Ester Tuiksoo, Valeri Korbi ja Tarmo Tamme s.a 5. juunil esitatud arupärimine Eesti rahva ja eluruumide loenduse kohta (nr 177). Palun kõnepulti kolleeg Valeri Korbi!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! 5. juunil saatsime arupärimise lugupeetud peaministrile, milles küsime Eesti rahva ja eluruumide loenduse kohta. Arupärimises kirjutame sellest, et 2011. aastal toimus Eestis rahva ja eluruumide loendus, mille käigus loeti üle kõik Eesti püsielanikud ja eluruumid. Möödunud aasta lõpu seisuga elas Eestis 1 294 236 püsielanikku. Eelmisel rahvaloendusel, mis toimus Eestis aastal 2000, loendati kokku 1 370 052 inimest. Niisiis on Eestis elanike arv 11 aastaga vähenenud peaaegu 76 000 võrra ehk 5,5%.
Kui vaadelda loendatud püsielanike arvu maakonniti, on muret tekitav, et võrreldes eelmise rahvaloendusega on pea kõikides maakondades elanikkond vähenenud. Elanike arv suurenes vaid Tartumaal (0,5%) ning Harjumaal (5,1%). Kõige enam on elanikkond vähenenud Järvamaal ja Hiiumaal: vastavalt 21% ja 18,9%. Samuti on kahe rahvaloenduse vahel muutunud rahvastiku vanuseline koosseis. Kui 2000. aastal moodustasid kuni 14-aastased rahvastikust 18%, siis 2011. aastal oli nende osatähtsus langenud 15%-ni. Samas oli 65-aastaste ja vanemate osatähtsus tõusnud 18%-ni. 2000. aastal oli see näitaja 15%.
Statistikaamet on rõhutanud, et rahvaloendus on ainus uuring, mis annab põhjaliku statistika selle kohta, kui palju on Eestis elanikke, millistes piirkondades ja tingimustes me elame ning millised me oleme. Need uuringu tulemused on Eesti edasise arengu kavandamiseks üliolulised. Kuigi 2011. aasta rahvaloenduse tulemused avaldatakse täismahus alles 2012. ja 2013. aasta jooksul, on püsielanike arvu vähenemine juba praegu selge ohumärk. Seoses eeltooduga on meil peaministrile neli küsimust, millele me tahaksime saada vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Valeri Korb! Palun lugupeetud peaministri kõnepulti!

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Ma ei saa jätta järele andmast kiusatusele veel kord heale Kadri Simsonile meelde tuletada, et eraisikud ja erasektor on kaks täiesti erinevat asja. Ei maksa omistada Euroopa Komisjonile väiteid, mida Euroopa Komisjon pole kunagi väitnud. Aga nüüd vastan teie arupärimisele. (Kadri Simsoni vahelehüüe.)

Ei ole mingisugust repliiki praegu! Palun jätkake arupärimisele vastamist! Teie omavahel kasutage repliike väljaspool. Läheme edasi, härra peaminister, palun vastake!

Esimene küsimus: "Milliseid järeldusi on Vabariigi Valitsus teinud Eesti püsielanike vähenemisest? Kas Teie näete pea kõikide maakondade elanikkonna vähenemises probleemi?"

Jah, palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on Riigikogu liikmel õigus kohapeal sõna võtta, kui tema nime mainitakse kõnepuldist. Selle asja nimi pole vastavalt kodu- ja töökorra seadusele isegi mitte repliik, vaid sõnavõtt ja selleks on aega kaks minutit.

Jah. Ja vastavalt sellele seadusele on ka nii, et see võimalus on siis, kui inimene lõpetab oma ettekande, aga mitte vahepeal.

Ma olen selles kodukorras küll suhteliselt vähe vilunud, aga ma küll ei kujuta ette, et pärast iga isiku mainimist kohe katkestatakse ettekanne repliikide või sõnavõttudega. See oleks küll päris eriline parlament, kus midagi sellist toimub.

Te olete õigesti aru saanud. See õigus on tõesti peale seda, kui inimene lõpetab oma ettekande. Palun, peaminister!

Kordan veel esimest küsimust: "Milliseid järeldusi on Vabariigi Valitsus teinud Eesti püsielanike vähenemisest? Kas Teie näete pea kõikide maakondade elanikkonna vähenemises probleemi?" Statistikaameti avaldatud 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemused näitavad, et võrreldes 2000. aasta loenduse tulemustega on loendatud Eesti püsielanike arv vähenenud 5,5% ehk 75 816 inimese võrra. Selline loenduse tulemus oli ootuspärane, arvestades negatiivset loomulikku iivet ja rändesaldot. Samas on võrreldes Läti ja Leedu rahvaloenduse tulemustega Eestis loendatud elanike arvu vähenemine oluliselt väiksem. Lätis on püsielanike arv loendustevahelisel perioodil vähenenud 12,9% ja Leedus 12,3%.
Ei saa väita, et Eestis on maakondade elanikkonna vähenemine väga suur. Linnastumine on iseloomulik kõikidele Euroopa riikidele, see on loomulik protsess. Eesti linnastumise protsent on üks Euroopa madalaimaid – 69%. Näiteks Belgia linnastumise protsent on 97, Islandis 92, Taanis 87, Rootsis 85, Hollandis 82 ja Šveitsis 73. Enam-vähem võrdne linnastumise tase on meil Läti ja Leeduga: vastavalt 68 ja 67%.
Teine küsimus: "Registreeritud rände tagajärjel on rahvaarv kahe loenduse vahel kahanenud 22 000 inimese võrra. Seda, kui suurt rahvastikukadu põhjustas registreerimata ränne, peaks näitama edasine analüüs. Kui palju on Teie hinnangul neid inimesi, kes kuuluvad viimasesse gruppi ehk kas võib juhtuda, et Eesti elanike arv väheneb veelgi, sest Soomes töötavad eestlased ei ole oma rännet registreerinud?" Eesti elanikkonna vähenemine 2000. ja 2011. aasta rahvaloenduse vahelisel ajal 22 000 inimese võrra on registreeritud rände tagajärg. Võib eeldada, et välismaal töötavate inimeste seas on potentsiaalseid Eestist lahkujaid, kuid välisriigis töötajaid ei saa automaatselt lugeda Eestist lahkunuteks. Kui välismaal töötav inimene käib regulaarselt Eestis, tal on siin perekond ja ta toetab peret rahaliselt, on tegemist Eesti püsielanikuga. Registreeritud rände kohta on meie rahvastikuregistril Soome omaga väga hea andmevahetus. Kui Eesti elanik registreerib oma elukoha Soomes, jõuab info selle kohta Eesti rahvastikuregistrisse. Rahvaloendusel ei omanud tähtsust inimese registreeritud elukoht, vaid tema püsielukoht. Seega ei mõjuta registreerimata tööränne Soome rände hinnanguid. Loendusel loeti Eesti püsielanike hulka ka Soomes töötavad ja seal ajutist elukohta omavad pendelrändajad, kellel on Eestis perekond ning kes suurema osa oma vabast ajast veedavad Eestis.
Kolmas küsimus: "Rahvaarvu vähenemist on põhjendatud negatiivse loomuliku iibega (rahvaarv on kahanenud 32 000 inimese võrra) ning registreeritud rändega (vähenenud 22 000 inimese võrra). Võttes arvesse, et elanikkond vähenes kokku pea 76 000 inimese võrra, jääb selgusetuks, kuhu kadus veel 22 000 inimest. Kas võib järeldada, et need 22 000 inimest on Eestist lahkunud?" Võrreldes 2000. aasta rahvaloenduse tulemustega on Eesti püsielanike arv vähenenud 75 816 inimese võrra, millest 32 000 on seotud negatiivse loomuliku iibega ning 22 000 registreeritud rändega. Ülejäänud umbes 22 000 sisaldab loendamata jäänud inimesi ja registreerimata rännet. 2011. aasta loendusel jäi Statistikaameti andmetel loendamata umbes 2% Eesti elanikest. Neid andmeid täpsustatakse veel registrite põhjal ja analüüsitakse, et leida tõendeid loendamata isikute kohta, kes tegelikult on Eesti püsielanikud. Saadud tulemused avaldatakse jooksvalt kuni 2014. aastani.
Neljas küsimus: "Milliseid meetmeid on Vabariigi Valitsuse plaanis rakendada selleks, et pidurdada Eesti maakondade elanikest tühjaks valgumist? Kuidas Teile tundub, kas rahvaloenduse tulemused ei viita selgelt haldusreformi läbiviimise vajalikkusele?" Esimese küsimuse vastuses tõin välja, et 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse tulemused kinnitavad juba varem teada olnud rahvastikutrendide jätkumist. Tööjõu vaba liikumine on üks Euroopa Liidu põhimõtteid, samuti on siseränne riigis loomulik nähtus ja ennekõike noorte liikumist maalt linna keelustada ei ole võimalik ega mõistlik. Vabariigi Valitsus on aastate jooksul rakendanud eri meetmeid, millega toetatakse regionaalset arengut, et tagada inimeste jäämine või naasmine maapiirkonda. Näiteks 2012. aasta riigieelarvesse on regionaalarengu toetamiseks kavandatud rohkem kui 120 miljonit eurot, sh välisvahendeid üle 103 miljoni euro. Samuti on ette nähtud tasandusfondi toetus 72,3 miljonit eurot, mille eesmärk on toetada nõrgema tulubaasiga kohalikke omavalitsusi ning tagada neile ühtlasemad võimalused elanike teenindamiseks.
Oleme valitsuses vastu võtnud kuus korraldust, millega suunatakse 39 miljonit eurot kasutamata saastekvoodi müügist laekunud raha kohalike omavalitsuste objektidele. Tegemist on sihtotstarbeliste summadega, mida kasutatakse avalike hoonete – koolid, lasteaiad, kultuurimajad, hooldekodud jne – renoveerimiseks, et parandada avalike teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust.
Äsja Riigikogule menetlemiseks üle antud 2013. aasta riigieelarves on kavandatud hulk investeeringuid, mille eesmärk on parandada Eesti elanike elukvaliteeti nii linna- kui maapiirkondades. Näiteks ohutu ja efektiivse liiklemise tagamiseks investeerib riik teedesse umbes 160 miljonit eurot. Kohalike teede hoiuks on kavandatud 29,2 miljonit eurot, mis on 11,1 miljonit eurot enam kui sel aastal. See annab kohalikele omavalitsustele võimaluse investeerida senisest enam teehooldesse ja -ehitusse ning tagada inimeste mugav ja ohutum liikumine.
Keskkonna valdkonnas on põhirõhk tänapäevase veevärgi ja puhta joogivee investeeringutel, mille maht on tuleval aastal ligi 100 miljonit eurot. Järgmisel aastal valmib 40 veemajanduse projekti, millega saab 170 000 inimest kvaliteetse joogivee ja kaasaegse veevärgi.
Põllumajanduse valdkonnas toetatakse efektiivset tootmist. 2013. aastal on erakorraliste täiendavate põllumajanduse otsetoetuste maksmiseks eelarves ette nähtud 24,3 miljonit eurot, lisaks arvestatakse Euroopa Liidu finantsperioodi 2014–2020 ettevalmistamisel Eesti regionaalarengu vajadusi.
Riigi poolt jõuga omavalitsuste liitmist ei pea ma endiselt vajalikuks. Kohalike omavalitsuste tähtsus, kõige olulisem roll seisneb keskvõimu tasakaalustamises. Pean ajalooliselt väljakujunenud omavalitsuste struktuuri oluliseks ja vaid teenuste parema pakkumise huvides seda jõuga lõhkuma mina küll ei lähe. Pigem soosib riik kohalike omavalitsuste vabatahtlikku ühinemist. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Hea kolleeg, Kadri Simson, kas teil on nüüd repliik või küsimus?

Kuidas iganes ma seda nimetama pean, et saada sõna. Lugupeetud juhataja! Ma pean teist lugu ja seetõttu ma arvan, et te tunnete Riigikogu kodu- ja töökorda.

Tunnen.

Riigikogu töö- ja kodukord annab Riigikogu liikmele õiguse esitada protesti. Ma oleksin soovinud esitada protesti peaministri sõnavõtu suhtes, sest ta tuli pulti vastama arupärimisele rahvaloenduse kohta, aga kulutas aega, et isiklikult mulle ära panna. Praegusel hetkel ma aga ei tahagi sellel peatuda, sest peaminister, kes sellel nädalal on ära pannud ka arstidele, meditsiinitöötajatele, pigem ülendab mind sellega, kui mullegi ära paneb. Las ta olla! Aga teie, lugupeetud juhataja, oleksite vastavalt kodukorrale pidanud andma Riigikogu liikmele, kes tõstis protesti avaldamiseks käe, päevakorraväliselt sõna, et kuulda, milles mure on. Istungi juhataja lahendab protesti või vastab küsimusele viivitamata. Te ei teinud seda.

Te soovisite saada vastusõnavõttu.

Te ei lahendanud minu protesti viivitamata, te eirasite seda. Teades, et te tunnete kodu- ja töökorda, arvan ma, et te käitusite väga erapoolikult. Mul on lihtsalt teile palve kui sümpaatsele inimesele: ärge enam nii tehke! Aitäh!

Suur tänu! Kuna küsimusi ei ole, siis suur tänu teile, härra peaminister!

Ma sooviksin ...

Ei, palun! Me lõpetame praegu. Kuna ei ole soovi avada läbirääkimisi, siis on selle punkti arutelu lõppenud.

Aitäh! Kahju.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Aadu Musta, Kalev Kallo, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Marika Tuus-Lauli, Mailis Repsi, Vladimir Velmani ja Valeri Korbi 30. augustil esitatud arupärimine Riigimetsa Majandamise Keskuse börsile viimise kohta (nr 183). Palun kolleeg Lauri Laasi kõnepulti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, 30. augustil s.a sai kümmekonna Keskerakonna fraktsiooni liikme poolt üle antud arupärimine proua keskkonnaministrile. Mure puudutab RMK võimalikku börsile viimist. Arupärimise sisu on järgmine. RMK on 1999. aastal loodud riigitulundusasutus. Juulikuu lõpus oli aga Eesti Päevalehes artikkel, et riigi nälg dividendide järele tõukab RMK-d börsi poole. RMK kavatseb lähiaastatel investeeringute mahtu oluliselt suurendada, et mets ei läheks hukka. Eelkõige lähevad need investeeringud kuivenduskraavide ja väljaveoteede ehitamiseks. Kraave on vaja metsa kasvutingimuste parandamiseks ja teid selleks, et materjali välja vedada. Ettevõttel oleks investeeringuteks vajalik raha endal olemas, kuid paraku võtab riik selle dividendidena ettevõttest välja. Tänavu võttis riik RMK-st välja 26 miljonit eurot dividende, RMK investeerimisvajaduse kataks aga 10 miljoni euro võrra väiksem dividendide väljamakse. Riik ei ole nõus oma dividendidest loobuma, mistõttu Eesti Päevalehe andmetel on rahandusminister Jürgen Ligi teinud ettepaneku viia RMK börsile. Selle lükkega astutakse samm suunas, kus üks Eesti põhilisemaid loodusvarasid ja riigi rikkusi soovitakse maha müüa peamiselt välisinvestoritele. Meie mure Eesti Päevalehe artiklist saadud info põhjal on niivõrd suur, et me oleme proua keskkonnaministrile ette valmistanud neli küsimust. Ootame eelkõige, et ta rahustaks meid maha ja me ei peaks enam mures olema, et RMK kas või osaliselt maha müüakse. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun proua keskkonnaministri kõnepulti, et ta rahustaks meid maha!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Teine kord ei pea te nii kaua ootama selleks, et oma küsimustele maharahustamiseks vastuseid saada, võite ka otse minu poole pöörduda. Ma kasutan kindlasti hea meelega võimalust teid maha rahustada. Vastuseks teie küsimustele on mul öelda järgmist.
Kõigepealt, oma esimeses küsimuses te esitate väite või hinnangu, millega ma kindlasti ei saa nõustuda. Hinnang puudutab seda, kuidas riik oma ettevõtete dividendipoliitika kujundamisel ettevõtete investeerimisvajadusi arvestab. Teie leiate, et riik ei arvesta neid investeerimisvajadusi. Mina seevastu kinnitan, et riik kindlasti arvestab talle kuuluvate ettevõtete dividendide puhul nii ettevõtete investeerimis- kui ka kapitalivajadusega ja ettevõtetest võetakse dividende ikkagi selliselt, et need ei seaks ohtu vajalike investeeringute tegemist. Investeeringute finantseerimiseks on ettevõtetel võimalik kasutada nii oma- kui ka võõrvahendeid ehk teisisõnu laene. Ja juhul kui ettevõtte kapitalistruktuur võimaldab täiendavalt laenu kaasata, siis nii omaniku kui ka ettevõtte seisukohalt on otstarbekam, eelistatum kasutada võõrvahendeid. Selgitan veel pisut põhimõtteid, mille alusel selliseid otsuseid laiemalt tehakse. Riigi jaoks on kindlasti oluline ka nn alternatiivkulu või alternatiivtulu põhimõte. Teisisõnu või lahti seletades tähendab see seda, et riigi ressursse tuleb kasutada optimaalselt vastavalt olukorrale just nimelt seal, kus riigil neid vahendeid kõige rohkem vaja on ja kus need vahendid riigile kõige suuremat tulu toovad (tulu all ei peeta silmas ainuüksi rahalist tulu, st tulu ei pruugi väljenduda ainult rahas). RMK puhul on samamoodi. Rahavoogude paremaks juhtimiseks selle aasta riigieelarves, mis on parlamendi poolt heaks kiidetud, on ette nähtud võimalus kuni 20 miljoni euro suuruseks tagastatavaks eraldiseks ehk laenu andmiseks RMK-le.
Teine küsimus oli teil selle kohta, et miks Eesti riik üldse peaks kaasama kasumit teenivasse ettevõttesse erainvestoreid. Erainvestorite kaasamist analüüsitakse kindlasti erinevatel põhjustel. Näiteks olukorras, kus riigil mõnes konkreetses ettevõttes – me nüüd ei räägi RMK-st, vaid laiemalt, sest teie küsimus puudutas laiemalt riigiettevõtteid – puudub vajadus osaleda ettevõttes avalikest eesmärkidest tulenevalt ja turul toimib piisav konkurents. Samamoodi on otstarbekas kaaluda erainvestori kaasamist olukorras, kus ettevõte vajab oma arenguks investeeringuid omakapitali mahus, mida riik või omanik kas ei suuda või ei soovi panustada. See mittesoovimine võib tuleneda olukorrast, kus investeeringutega kaasnevad või võivad kaasneda liigsed riskid. Aga neid põhjuseid, miks erainvestoreid kaasata, on kindlasti teisigi, näiteks erasektori kompetentsi kaasamine ettevõtte efektiivsuse tõstmiseks, konkurentsipositsiooni parandamiseks, ettevõtluskeskkonna ja kapitaliturgude arendamiseks. Nii et kindlasti võib öelda, et selle otsuse tegemisel ei ole kaalukausil ainult see fakt, kas tegu on kasumit teeniva ettevõttega või mitte. Kasumi teenimisest sõltub ju lihtsalt hind, millega riik erainvestoreid kaasata saaks, müües olemasolevaid aktsiaid või emiteerides uusi.
Kolmas küsimus on teil sõnastatud sel moel: "Kas Te olete tutvunud rahandusministri plaaniga RMK osaliselt erastada? Mida Te sellest plaanist arvate?" See on nüüd see rahustamise küsimus. Sellele on mul väga lühike vastus: valitsusel ei ole sellist plaani.
Neljas küsimus: "Kas RMK börsile viimise eesmärk on ESM-is osalemiseks vajalike vahendite tagamine?" Ma tükk aega mõtlesin, kuidas sellisele küsimusele üldse vastata. Esiteks, ma olen sunnitud teid parandama, sest juba puhtjuriidiliselt on olukord selline, et RMK-d, mis on riigitulundusasutus, ei ole võimalik börsile viia. Riigitulundusasutust ei ole võimalik puhtjuriidiliselt börsile viia. Nii et sellisele meelevaldsele konstruktsioonile, mille te oma küsimusega püstitanud olete, ei ole paraku võimalik vastata. Samas andsin eelmisele küsimusele vastuse, et valitsusel ei ole mingit plaani RMK-d erastada, RMK toimib hästi. RMK ülesanne on muu hulgas, nagu ma siin infotunnis ka varem olen selgitanud ja meenutanud, mitte ainult metsa majandada, vaid ka riigi looduskaitseliste alade eest hea seista, nende eest hoolt kanda. Äriettevõte ei saaks seda teha sellisel kujul, nagu RMK seda teeb. Ja see tegevus on väga vajalik. Aitäh!

Suur tänu, proua keskkonnaminister! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kas on võimalik, et te võib-olla ei ole päris hästi asjaga kursis või on teist teatud info mööda läinud? Nimelt on vanemad, vabandust, nii vist ei sobi öelda, ütleme, mõnes mõttes kogenumad kolleegid – pean silmas Juhan Partsi ja Jürgen Ligit – kirjavahetust pidanud ja arutlenud selle üle, millised oleksid plussid riigi osalusega äriühingute börsile viimisel. Nad on puudutanud ka RMK-d. See kiri, mis on meile avalikest andmebaasidest näppu sattunud, on Rahandusministeeriumist välja saadetud 19. detsembril 2011. Kas on võimalik, et te olete teatud infost kõrvale jäänud või isegi meelega kõrvale jäetud, kuna teie seisukoht ja järjekindlus on ka teie kolleegidele teada?

Aitäh! Kas on võimalik, et te ei ole seda kirja piisava täpsusega lugenud ja olete teinud ekslikke järeldusi? Ma arvan, et see on võimalik. Ma väga soovitan teil seda kirja, mis on suunatud majandusministrile, mis tõepoolest puudutab eelkõige riigi äriühinguid, mille hulka ei kuulu RMK, põhjalikult lugeda. Vajaduse korral on kindlasti ka rahandusminister valmis teile täiendavalt selgitama, mida selle kirjaga täpselt silmas peeti. RMK puhul ütlen veel kord, et ainuüksi puhtjuriidiliselt on tegu riigitulundusasutusega ja isegi kui kellelgi on väga kuri plaan – valitsusliikmetel seda kindlasti ei ole, aga kui kuskil mujal kellelgi selline plaan on –, et ta sooviks seda asutust börsile viia, siis see ei ole võimalik. Riigitulundusasutusi ei saa börsile viia.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister, aitäh, et te Eesti rahva maha rahustasite! See tekitas tõesti sügavat poleemikat ja Eesti rahvas poleks ilmselt sellega leppinud, kui mets oleks börsile läinud. Aga rahustage nüüd Eesti rahvas veel kord maha ja öelge, milline saab olema RMK juhi tulevane palk. Eelmine kord te infotunnis minu küsimusele vastates ju ütlesite, et te näete, et võiks välja kuulutada uue konkursi. Milline on seis tänasel päeval?

Aitäh! Te taas tsiteerite mind kaugeltki mitte täpselt. RMK juhiga sõlmib lepingu järgmiseks perioodiks mitte keskkonnaminister, vaid RMK nõukogu, kuhu keskkonnaminister ehk mina ei kuulu. RMK nõukogu, kuhu kuulub ka päris mitu Riigikogu liiget, on pidanud väga tublisid läbirääkimisi. Kui me nüüd räägime RMK juhi järgmise perioodi töötasust, siis RMK nõukogul on õnnestunud väga jõuliselt kärpida algset RMK juhi kandidaadi palgasoovi. Selle eest tuleb nõukogule kindlasti au anda. Küll aga olen olnud kriitiline selles osas, kas see kokkulepe, milleni RMK nõukogu lõpuks jõudis, on avaliku ootuse poole pealt vaadates kõige parem kokkulepe, eelkõige just palgataseme mõttes. Ma arvan, et see kriitika ja selline arusaamatus, mis nõukogu otsusele on järgnenud, on olnud õigustatud. Ma arvan, et oleks olnud vajalik ja on vajalik, et selliste otsuste puhul RMK nõukogu arvestaks pisut laiemalt ühiskonna palgataset ja ootusi, mis palgatasemele on, mitte ei harrastaks väga kitsalt ainult ühe ametikoha keskset lähenemist. Aga veel kord: võrreldes algse RMK juhi kandidaadi palgasooviga kärpis nõukogu tema palgasoovi väga olulisel määral.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister, ka mina tänan teid selle rahustamise eest! Te nii kenasti rääkisite, kuidas Eesti riigi mets jääb ikkagi riigi ja rahva omandisse. Aga ma küsin, kas on plaanis teie haldusalas mõni muu asutus või ettevõte erastada. Äkki oskate meid valgustada?

Ei ole. See ei tähenda seda, et neid võimalusi ja vajadusi pidevalt ei analüüsitaks. Aga hetkel sellist plaani küll ei ole. RMK puhul ma pean taas kord vajalikuks üle rõhutada, et tegu ei ole mitte äriühinguga, vaid riigitulundusasutusega, millele kehtivad teised reeglid, mille toimimine on paika pandud parlamendi poolt heaks kiidetud metsaseadusega. Seetõttu kehtivad RMK puhul teised eeldused ja toimimise põhimõtted kui äriühingu puhul. Suur hulk RMK tegevustest ei ole ärilise eesmärgiga, vaid looduskaitselise eesmärgiga.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Kõnesoove ei ole, me ei ava läbirääkimisi.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Kalev Kotkase, Marianne Mikko, Karel Rüütli, Sven Mikseri, Indrek Saare, Jaan Õunapuu, Urve Palo, Rannar Vassiljevi, Helmen Küti, Eiki Nestori, Kalvi Kõva, Kajar Lemberi, Jaak Alliku, Rein Randveri ja Neeme Suure 10. septembril esitatud arupärimine metallivarguste ja metalli kokkuostu punktide ebaseadusliku tegevuse kohta (nr 186). Palun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti!

Proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Head kolleegid! Mul on au teile ette kanda rea Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmete arupärimine, mis põhineb mõni nädal tagasi, õigemini nüüd juba kuu aega tagasi rahvusringhäälingu saates "Pealtnägija" kajastatud tõsisel probleemil. Nimelt, metallivargused riikliku tähtsusega taristuobjektidelt, nagu Eesti Raudtee, side- ja elektrileviettevõtted. Need vargused teeb eriti ohtlikuks just asjaolu, et nende objektide kahjustamine võib kaasa tuua mitte ainult konkreetse majandussektori seisaku, vaid oluliste teenuste halvamise, ja mis veel hullem – vargused neilt objektidelt võivad tuua kaasa hädaolukordi ja õnnetusi. Nii ongi kurb näide see, et kaevuluukide varguste tagajärjel sai mõni aeg tagasi Eestis hukka seitse inimest ja hulk ka vigastada. Teisisõnu, vargustega tekitatud otsene kahju ei tundu võib-olla esmalt nii väga suur, kuid kaudselt nende tõttu tekkivad õnnetused ja kahjud on tunduvalt suuremad, ohtlikumad ja isiklikumad. Saates näidati ka väga ilmekalt, kuidas metalli kokkuostu kontorid täielikult eirasid seadusega kehtestatud nõudeid ning omandasid sularaha eest metallijäätmeid, mis oma sisult ja vormilt ei saaks kuidagi olla väljaspool spetsialiseeritud ettevõtete omavahelist käivet. See tähendab, et metalli kokkuostu kontorid ostsid ebaseaduslikult kokku selliseid jäätmeid, mille kokkuost on neil seadusega rangelt keelatud ja mis võivad pärineda ainult spetsialiseeritud asutustelt-ettevõtetelt.
Jäätmeseaduse järgi teostab järelevalvet metallijäätmete kogumise eritingimuste täitmise üle Keskkonnaministeeriumi valitsemise all olev Keskkonnainspektsioon. Samas on nende sadade, kui mitte tuhandete metallivargustega tegelemine arusaadavatel põhjustel Siseministeeriumi valitsemisala küsimus. Praegune keskkonnaministri koalitsioonipartner, siseminister Vaher on väitnud, et kuritegevusega võitlemisel on üks prioriteet just kuritegelikul teel omandatud vara realiseerimisvõimaluste äralõikamine. Antud juhul kujutavad need enam kui sada ametlikku metalli kokkuostu punkti oma kontrollimatu tegevusega endast just sedasama kuritegelikku realiseerimisvõimalust. Tekitatud kahjud laiemalt aga puudutavad nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Kaitseministeeriumi kui ka paljude teiste ministeeriumide valitsemisala, rääkimata eraettevõtlusest ja kohalikest omavalitsustest.
Siit ka meie küsimus ja mure, kuidas toimib selle probleemi käsitlemisel koostöö kõigi nende erinevate ametkondade vahel, mille üheks tipuks on seesama Keskkonnainspektsioon. Meil on mure ka selle pärast, kuidas tõsta Keskkonnainspektsiooni tegevus nii tõhusale tasemele, et me suudaksime riiklikult vastu seista sellisele halvale olukorrale, nagu me nägime rahvusringhäälingu saates "Pealtnägija". Palun proua ministril ka küsimused ette lugeda, et oleks parem jälgida, mida meie küsime ja mida teie vastate. Suur aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun proua keskkonnaministri kõnepulti!

Austatud proua esimees! Head arupärijad! Riigikogu liikmed! Nagu te oma arupärimises väga õigesti märgite, on metallivargused igal juhul väga tõsine probleem. Sealjuures ei ole sedalaadi probleemi puhul, varavastase või avalikku turvalisust kahjustava iseloomuga kuritegude vastu kindlasti kohane ega mõistlik võidelda ainult keskkonnakaitseliste meetmetega. Te loetlete oma arupärimises ka hulganisti näiteid. Saab öelda, et nii teie nimetatud kaevuluukide äraviimine, elektriseadmetest kaablite väljalõikamine kui ka taluõuelt metallist anumate varastamine ei ole mitte niivõrd keskkonnakaitse valdkonna korrarikkumised, vaid kõige ehedamad varavastased süüteod või avaliku korra rasked rikkumised, millega põhjustatakse ohtu või isegi tekitatakse kahju inimeste tervisele ja ka elule, samamoodi avalikkuse jaoks olulistele süsteemidele ja rajatistele. Nii et metalli kokkuostu punkte, kus varastatud kraami kokku ostetakse, ei ole oluline vaadelda mitte ainult keskkonnanõuete täitmise seisukohast, vaid kindlasti ka sellest vaatenurgast, kas tegu on sisuliselt lõpp-punktiga, kus toimub mõne eksperdi hinnangul rahapesu reeglitega sarnanev ebaseadusliku metalli legaliseerimine. Seega on selle tõsise probleemide puntra lahendamiseks kriitiliselt oluline ja täiesti vältimatu nii politsei kui ka Maksu- ja Tolliameti ning Keskkonnainspektsiooni ühine tegutsemine. Veel kord: ainult keskkonnakaitseliste meetmetega ei ole võimalik võidelda nähtusega, millel osa ekspertide hinnangul on organiseeritud kuritegevuse tunnuseid ja mille negatiivne mõju ühiskonnale on kahtlemata suur. See koostöö – reidide ühine ettevalmistamine, ühisoperatsioonide kavandamine, planeerimine – toimub ja ma saan Keskkonnainspektsiooni osas kinnitada, et seda võetakse väga tõsiselt.
Aga nüüd teie küsimuste juurde. Loen need ka ette. Kõigepealt küsimus: "Kas Teie poolt juhitav ministeerium ja tema valitsemisalas tegutsev Keskkonnainspektsioon oli enne 05.06.2012 (Ma arvan, et see peab olema 5. september. – K. P-R.) ERR-i saadet "Pealtnägija" kursis metallijäätmete ebaseadusliku kokkuostu probleemiga? Kui oli, siis palume täpsustada, milliseid seadusandlikke initsiatiive selles valdkonnas on Keskkonnaministeerium või Keskkonnainspektsioon ette võtnud, et olukorda normaliseerida ja metallijäätmete ebaseaduslikku kokkuostu vähendada?" Keskkonnainspektsioon ei ole mitte ainult kursis selle probleemiga, vaid on sellega koostöös Politsei- ja Piirivalveameti ning Maksu- ja Tolliametiga ka tõsiselt tegelenud. Te küsite küll konkreetsete seadusandlike initsiatiivide kohta, aga inspektsioon peab muidugi praegu tegutsema selle seadusandliku raamistiku piires, mida parlament ette andnud on, ja selle piires on ka tegutsetud. See ei tähenda, et neid olemasolevaid seaduseid ei analüüsitaks. Analüüsitakse küll ja ma ei välista, et me tuleme seaduse muutmise ettepanekutega ka parlamendi ette.
Teine küsimus: "Milliseid kontrollimeetmeid on Keskkonnaministeerium või tema valitsemisalas tegutsev Keskkonnainspektsioon selliste kokkuostupunktide osas ette võtnud aastatel 2011–2012? Kui palju on algatatud väärteomenetlusi ning mis ulatuses trahvitud jäätmeseadusega metalli kokkuostus ette nähtud keelust üleastujaid? Mitmeid kordi ja mis ulatuses on kohaldatud Keskkonnainspektsiooni poolt jäätmeseaduse §-s 129¹ ettenähtud konfiskeerimist nende firmade suhtes, kes on metallijäätmete kokkuostu korda rikkunud?" Taas kord: kontrollimeetmeid planeeritakse Politsei- ja Piirivalveameti ning Maksu- ja Tolliametiga ühiselt, mõistagi Keskkonnainspektsiooni osalusel. Väärteomenetlusi on selle aja jooksul algatatud kümneid, konkreetne arv on 30, ja kokkuostupunkte on kontrollitud kokku 170 korral. Kui te nüüd neid arve võrdlete, siis rohkem kui iga kuues kontrollkäik on toonud kaasa väärteomenetluse. Seni ei ole konfiskeerimist rakendatud, aga mulle teada olevalt toimub selles osas lähiajal muutus.
Järgmine küsimus: "Kas Keskkonnaministeeriumis või Keskkonnainspektsioonis on kontrollide tulemusi ja metalli kokkuostus eksisteerivat olukorda analüüsitud ja kui on, siis millised on nende analüüside järeldused, koostatud tegevuskavad või muud meetmed?" Lühike vastus oleks, et jah, on. Aga pisut pikemalt selgitades – eks nende kontrollkäikude, ühisoperatsioonide ja kontrolltulemuste analüüs on ikkagi aluseks ka järgmiste ühisoperatsioonide kavandamisele. Te kindlasti mõistate, et detailset tulevikku puudutavat tegevuskava, st kus, millal, kellega koos järgmised ühisoperatsioonid toimuvad, kuidas need planeeritud on, ma ei pea mõistlikuks avaldada. Siin sellel väga pikalt peatuda ei ole ilmselt väga praktiline ja vaevalt et see oli ka teie eesmärk. Aga ikkagi, kui teie küsimus oli, et kas analüüsitakse varasemaid kontrollkäike, siis loomulikult seda tehakse ja analüüsitakse ka neid teateid, mis inspektsioonile, politseile ja ka Maksu- ja Tolliametile nende operatsioonide vahepealsel ajal esitatud on. Edaspidised plaanid tehakse kõige selle põhjal.
Teie neljas küsimus kõlab järgmiselt: "Kuna metalli kokkuostuga seotud valdkond on ühelt poolt seotud kuritegelike rünnetega meie olulistele taristuobjektidele ja nende tegevuse seaduslikkusest sõltub suurel määral varastatud metalli edasimüügi turg, siis kas olete nimetatud küsimust arutanud siseministriga? Kas nimetatud probleemi kõrvaldamiseks on tehtud teistes ministeeriumides ja nende valitsemisalades koostööd, milles see seisneb ja millised on koostöö tulemid?" Taas kord: lühike vastus oleks jah. Nagu ma ka eespool korduvalt rõhutasin, kuna see probleemide pundar on niivõrd mitmetahuline, siis ainult koostöös ongi võimalik seda probleemi üldse lahendada. Eri ministeeriumide haldusala valitsusasutuste vahel see koostöö toimib. Näiteks viimati toimus, praeguseks juba mõni nädal tagasi, Keskkonnainspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveameti, Maksu- ja Tolliameti, Keskkonnaameti ning Tallinna linna esindajate vaheline töönõupidamine, kus just nimelt edasisi koostööplaane paika pandi ja ka ühisoperatsioonide jätkamises kokku lepiti.
Viimane küsimus: "Milliseid samme planeerite lähiajal ette võtta, et olukorda metallijäätmete kokkuostuturul normaliseerida? Kas ja milliseid seadusandlikke initsiatiive planeerite antud vallas ja millal?" Järgmiste reidide ja ühisoperatsioonide detailid lepitakse kokku Politsei- ja Piirivalveameti, Maksu- ja Tolliameti ning Keskkonnainspektsiooni vastava eriala ekspertide vahel. Seadusandlike initsiatiivide osas ütlen taas kord: praegu tuleb tegutseda nendes seadusandlikes raamides, mis meil olemas on ja mis Riigikogu meile seadnud on. Aga jah, analüüs selle kohta, kas on vältimatu ja vajalik seadusandlikku raamistikku muuta, on käimas, ja nagu ma ka ühele varasemale küsimusele vastuseks ütlesin – ei saa välistada, et me ettepanekutega parlamendi ette tuleme. Ma ei tahaks siin praegu veel väga detailides neid võimalikke muudatusi välja käia, vältimaks hilisemat mitmeti mõistetavust. Las eri osapooled, kelle koostöös selle probleemide puntraga tegelemine käib, veel analüüsivad ja ootame nende konkreetsed ettepanekud ära, siis jõuan nendega arvatavasti ka teie ette. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Asume küsimuste juurde. Palun, kolleeg Kalvi Kõva!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Kui õhtuks on kindlasti raha tarvis, siis maainimene mõtleb: "Kust õhtuks raha saada? Viin vanarauda." Kui ta on vanaraua ära viinud, laekub talle mõne tunni pärast ka arvele raha. Kui raha on aga juba kliendile ära makstud, siis kokkuostjal puudub võib-olla tahe õiguskaitseorganitele seda vanarauda näidata. Ta paneb selle kuhugi hunniku alla ära, sest tal on selle eest juba raha välja makstud. Siit ka minu küsimus: kas te selles töörühmas, kui te plaane teete, olete ka mõelnud sellise variandi peale, et kokkuostjatele antaks korraldus raha välja maksta mitte enne kui näiteks nädala või kümne päeva pärast?

Mul puudub praegu info, et seda muudatusettepanekut oleks arutatud. Aga jah, eks see käib kõigi nende võimalike ettepanekute kohta – kui teil on veel sarnaseid ettepanekuid, siis ma soovitan need näiteks Keskkonnainspektsiooni juhile edastada. Fraktsioonina on teil kindlasti võimalus ka konkreetselt selle valdkonnaga tegelevate ekspertidega ettepanekute hetkeseisu arutada. Mul praegu lihtsalt puudub informatsioon, kas nüüd täpselt seda ettepanekut on käsitletud. Ilmselt vajab see põhjalikku analüüsi, mida konkreetselt sellise muudatuse tegemine muudab olukorras, kus, ma julgeks öelda, probleemiks ei ole ikkagi mitte need vanainimesed või maainimesed, kel õhtuks raha vaja on, vaid hoopis keerulisem skeem. Aga jah, tuleb analüüsida kõiki võimalikke ettepanekuid.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austet minister! Kas te teemaga tegeledes olete kaalunud ka võimalust muuta jäätmeseadust nii, et vabastada Keskkonnainspektsioon üldse vanaraua kokkuostu järelevalve ülesandest? Tegemist ei ole ju niivõrd keskkonnakaitselise probleemiga, vaid just kriminaalse või kuritegeliku sasipuntraga.

Jällegi on lühike vastus ei. Keskkonnanõuded peavad olema ka tagatud. Kindlasti ei saa just nimelt varavastase iseloomuga süütegusid või kuritegusid lahendada ainult keskkonnajärelevalve raames. Aga see ei tähenda, et keskkonnanõuete täitmise üle järelevalvet ei peaks pidama, kindlasti peab. Kuid tuleb vahet teha, milliste probleemide lahendamiseks milline viis kõige otstarbekam on. Seda lahendust me ei ole kaalunud, et me Keskkonnainspektsioonilt üldse võtaksime ära kohustuse keskkonnaalaste nõuete täitmist kontrollida.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, proua minister, nende vastuste eest! Ma siiralt näen, et ega see probleem tegelikult väga, vähemalt minule kõrvaltvaatajana tundub, ei sobigi ehk Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse, kui me räägime hukkunud inimestest, kanalisatsiooniluukidest, Eesti Raudteest, side- ja elektriobjektidest, mis on ohus olnud. Seetõttu ma küsingi järgmist: mis teie arvate, puhtalt teie subjektiivse arvamuse järgi, kes peaks sellise probleemiga võitluses põhirolli mängima? Pean silmas seda, mida me nägime "Pealtnägijas", ja seda, mis toimus. Need metalli kokkuostu punktid on ju tegelikult see realiseerimiskoht, millest ka siseminister on rääkinud seoses võitlusega organiseeritud kuritegevuse vastu. Kellel peaks olema n-ö teravik võitluses sellise kuritarvitusega, kas Keskkonnainspektsioonil või politseil?

See teravik peab olema jagatud. Mul on väga lihtne öelda, et küll oleks tore, kui see teravik oleks politseil, sest politsei peaks kindlasti just nimelt varavastaste süütegude ja kuritegude puhul olema see peamine tegeleja. Aga tõesti, see probleemide pundar on niivõrd mitmetahuline. Seal on kindlasti puutumus näiteks Maksu- ja Tolliametiga, igal juhul ka Keskkonnainspektsiooniga. Nii et kordan taas: see on selline teema, mida ei saa lahterdada ainult ühe või teise haldusalasse. Kui ükskõik kumb nendest lülidest korralikult ei tööta, siis efektiivselt seda kontrolli tagada on väga-väga keeruline. Kõik erinevad lülid peavad olema väga heal tasemel ja väga tõsiselt seda teemat võtma.

Aitäh! Palun, Jaanus Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kuulates seda metallivarguste teemat, tahan öelda, et kui natuke analüüsida, siis loomulikult on see suur vanametallibuumi aeg läbi ja nõukogude aeg jääb juba kaugele, aiaääred on enam-vähem puhtaks tehtud ja vanad tööstusalad ära koristatud. Sellepärast hakkabki king pigistama nendel kodanikel, kes metallivargustega on aastaid tegelenud. Nüüd hakkavad minema kaevuluugid, elektrijuhtmed ja muud sellised vajalikud asjad. Üldiselt see, et kokkuostjaid nii palju on, ei ole ilmselt enam kõige tõsisem probleem. Lihtsalt vanametalli ei ole enam nii palju. See ei ole küll populaarne teema, ei lähe võib-olla selle peasuunaga kokku, aga metalli kokkuostjad võiksid ikkagi olla litsentsitud tegijad, et nad vastutaksid oma litsentsiga selle eest, mida nad tegelikult vastu võtavad. See seltskond võiks olla kontrollitud.

Aitäh! Jah, see on üks võimalikke tulevikuotsuseid või -arenguid, mida praegu analüüsitakse – see, et tegu võiks olla litsentsitud tegevusalaga, kus seetõttu, ütleme, hirm rikkumisele järgnevate tulemuste ees oleks mõnevõrra suurem. Nagu öeldud, seda analüüsitakse, aga ütlen taas kord: kuritegelik mõte jällegi lendab ilmselt sellisel kujul, nii kiiresti ja sellistes kõrgustes, et seadusandjal ongi vahel keeruline sellele järele jõuda või sellest ees käia. Esimene vastuväide sellele litsentsimisele on see, et kui ühelt firmalt litsents ära võetakse, tekib selle asemele kohe uus litsentsiga firma. Jah, seda tuleb veel analüüsida, aga see on üks võimalikke arengusuundi, kuhu me oleme liikumas.

Suur tänu! Rohkem küsimusi selles päevakorrapunktis ei ole. Kas on huvi pidada läbirääkimisi? Avame läbirääkimised. Palun, Andres Anvelt!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tegelikult ei olnudki minu eesmärk siia tulla, hakata heietama, kas Keskkonnaministeerium või Keskkonnainspektsioon on midagi õigesti või valesti teinud, ka mitte hakata sellest rääkima, kas metallivargused on Eestis ajaloohõlma langenud. Kahjuks need seda kindlasti ei ole. Nagu meile siin kolleeg Tamkivi rääkis, oli see 1990. aastate alguses tõesti teistmoodi. Tänaseks on see probleem jõudnud iga talu õue peale. Tean seda omast käestki, oma pere talu pealt – kui seal kedagi kodus ei oleks, siis oleks, ma arvan, kõik aidad ja kõikvõimalikud augud tühjaks tõmmatud kõigest, mis vähegi reageerib metalliotsijale.
Pigem ma tahtsin siin rääkida üllatustest. Üllatustest, mida tihtipeale toob välja meedia, mida me mingil määral kogeme igapäevases elus nagu külma vee ämbrit. Imestame, et sellised asjad on veel Eesti Vabariigis võimalikud – Eesti Vabariigis, kes on juba 20 aastat üles ehitanud oma õigussüsteemi, oma erinevaid valdkondi, kaitsmaks meie kodanike õigusi ja vara.
Pigem tulin ma siia nukralt ütlema seda, et seesama "Pealtnägijas" toodud lõik näitas, et Eesti riigi ametkondadel on omavahelise koostöö eesmärgil veel väga pikk tee minna. Mul oli isegi siiralt kahju meie keskkonnaministrist, kui ta peale seda "Pealtnägija" lõiku meedias oma üllatust avaldas. Kui me räägime sadadest, kui isegi mitte tuhandetest faktidest, mida me loeme lehtedest politsei teadaannete alt, kuidas jälle kuskil on terved alajaamad tühjaks tõmmatud, rääkimata nendest kümnetest, sadadest talukohtadest, kus käiakse üle Eesti riisumas, siis tõesti, mida Keskkonnaministeerium, Keskkonnainspektsioon saab teha? Ta saab tähelepanu juhtida ühele või teisele puudujäägile. Aga tegelikult ei saa see meie 20 aastat üles ehitatud õigussüsteemis olla üllatus, kus mingisugune varastatud ja võib-olla ka strateegiliselt ohtlik kraam oma otsa leiab. Ta leiabki oma otsa sellessamas kokkuostupunktis. Keskkonnainspektsioonil tõesti ei ole selliseid õigusi nagu politseil, tal ei ole ka selliseid võimalusi nagu politseil jälitustegevuseks ega selleks, et tuvastada, kuidas ühe või teise kuriteo tulemeid meie väikesel Eesti turul realiseeritakse.
Nii et ma tahangi soovida keskkonnaministrile jõudu just sellesama olukorra normaliseerimisel, kontrolli tõhustamisel, mis oleks ühele arenenud riigile kohane. Ka tuletan meelde mitmele õiguskaitseorganile, keda siin täna nimetati, nagu Maksu- ja Tolliametile, eriti politseile, seda, et tegelikult on otsene kuritegudega võitlemine vargusest kuni realiseerimiseni ikkagi politsei rida. Ennast ametkonna sildi taha peita ei ole kõige professionaalsem tegevus. Nii et jõudu teile, proua keskkonnaminister! Aitäh!

Aitäh! Ja ma annan sõna keskkonnaministrile.

Lugupeetud juhataja! Head arupärijad! Ma pidin siia tulema sellepärast, et ära klaarida üks kummaline seik. Ka teie viitasite ühele kõlavale pealkirjale, kus justkui mina oleksin ütelnud, et "Pealtnägija" lugu avas Keskkonnainspektsiooni silmad. Ma tahaks huviga näha, kus ma sellist asja öelnud olen või kust selline tsitaat võetud on. Ma küll selgitasin ajakirjanikule pikalt, et Keskkonnainspektsiooni jaoks ei olnud tegu üllatusega, vaid valdkonnaga, mida on pikka aega üritatud kontrolli alla saada, mida pidevalt kontrollitakse. Ka selle aasta kevadel läbi viidud ühisoperatsioonis avastati terve hulk üsna tõsiseid rikkumisi. Nii et kindlasti ei saa väita, et "Pealtnägija", kes tegi väga tänuväärset tööd selle eksperimendiga, oleks midagi sellist teatavaks teinud, mida varem mitte keegi Keskkonnainspektsioonist, politseist või Maksu- ja Tolliametist ei teadnud. Ma kindlasti tunnustan "Pealtnägijat" selle eest, et nad selle eksperimendi ette võtsid, ja ütlesin seda ka tollele ajakirjanikule. Aga ütleme, et las see pealkiri, nagu oleks tegu olnud silmi avava looga, jääda selle pealkirja pannud ajakirjaniku südametunnistusele. Jõudu soovimise eest kindlasti suur aitäh, seda läheb vaja! Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja seega on see päevakorrapunkt ammendunud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Viies arupärimine on Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Eldar Efendijevi, Kalev Kallo, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Aivar Riisalu ja Mihhail Stalnuhhini 17. septembril 2012. aastal esitatud arupärimine Baltikumi suurima poolkoksimäe põlengu kohta. Arupärimine on esitatud keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli Valeri Korb. Palun!

Proua juhataja! Head kolleegid! Tõesti, 17. septembril esitasime arupärimise lugupeetud keskkonnaministrile. Arupärimise teema on Baltikumi suurima poolkoksimäe põleng. Arupärimises kirjutame sellest, et käesoleva aasta kevadel ilmnesid esimesed märgid, et Kohtla-Järve poolkoksimäe sisemus põleb. Mäe küljele tekkis esimene põlengukraater ning suvel andsid tõsisest põlengust poolkoksimäel märku õhku tõusev tugev väävlihais ja -toss. Ometigi ei teavitanud Keskkonnaministeerium avalikkust põlengust, sest väidetavalt olid kõik õhukvaliteedi näitajad normis. Aga geoloog Erik Puura hinnangul torkab piirkonna välisõhu seire aruandes silma arvukalt vesiniksulfiidi piirnormi ületamisi seirepunktides. Lisaks elanikele on põlengu pärast mures ka mäe sulgemise töödega tegelevad ehitusfirmad. Mäe seisund on põlengu tõttu niivõrd ebastabiilne, et ehitusfirmad ei julge mäele enam oma tehnikat saata, kuna varingud on ettearvamatud.
Seoses sellega on meil lugupeetud ministrile järgmised küsimused. Miks ei teatanud Keskkonnaministeerium elanikele kohe poolkoksimäe põlengust? Kas nüüd on Keskkonnaministeeriumil teada, mis täpsemalt mäe sisemuses põleb? Millised saasteained on poolkoksiprügila tulekahjukolletest eraldunud? Kuidas on plaanis põleng kustutada? Millised on edasised stsenaariumid põlengu likvideerimiseks? Kui suureks võivad kujuneda ilmnenud probleemide lahendamiseks vajalikud kulud? Kuidas ning millal on plaanis jätkata poolkoksimäe sulgemiseks ettenähtud töid ja kuidas hakatakse pärast tööde lõpetamist jälgima poolkoksiprügila seisundit? Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastama keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud juhataja! Head arupärijad! Kuna küsimused juba loeti ette, siis ma lähen kohe vastuste juurde. Alustan sellest, et Ida-Virumaa aheraine- ja poolkoksimägede hõõgumine ja sealsed põlengud on olnud teada aastaid. Pikema aja vältel on täheldatud, et Kohtla-Järve poolkoksimäe osa harju suitseb või aurab, kuidas keegi seda nimetada soovib. Tolles poolkoksimäes toimunud kuumenemisele ja põlemisele viitasid ka taimestikuta alad nendelsamadel puistanguharjadel. Keskkonnaministeeriumi tellimusel poolkoksiprügila põlengut uurinud Tartu Ülikooli teadlaste hinnangul on kuumenemine ja põlemine toimunud vähemalt 20 aastat. Praegu on seal tegemist poolkoksijäätmete kunagise intensiivse põlengu jahtuva faasiga. Kogu poolkoksiprügila sulgemise protsess ise on samuti olnud avalik, alates keskkonnamõju hindamisest kuni pärast riigihanget toimunud lepingute sõlmimiseni, mis on vajalikud projekti elluviimiseks. Kogu see protsess, mis algas juba aastaid tagasi, on olnud avalikult jälgitav ja üllatusena kellelegi kindlasti tulla ei saa. Projekti üks eesmärk ongi likvideerida õhureostust. Selleks kujundatakse poolkoksimäe järsud nõlvad laugemateks, et kõrvaldada tingimused põlengukollete tekkeks. Praeguseks on lahtise leegiga põlemine mäepinnal sumbunud. Kui teie küsimus puudutas seda, miks ei avaldatud eraldi teadet põlengu kohta, siis nagu te ka ise arupärimises viitasite, oht inimeste tervisele puudub. Küll aga on kõik andmed, ka ümberkaudse õhu seireandmed avalikult kõigile jälgitavad, need on seda alati olnud. Seal mingisuguseid muudatusi esinenud ei ole, seetõttu ei ole eraldi pressiteadet olnud vaja teha.
Teises küsimuses tundsite huvi, kas on teada, mis mäe sisemuses täpsemalt põleb. Taas saan viidata Tartu Ülikooli teadlastele, kes on põlengut uurinud ja kelle hinnangul võivad poolkoksimäe põlemist põhjustada suure orgaanikasisaldusega poolkoks, ka jääkpõlevkivi ja muud suure orgaanikasisaldusega tööstusjäätmed. Kuni 1980. aastate lõpuni kasutatud kamberahjude puhul oli poolkoksi orgaanilise ainese sisaldus kuni 15%. Praegu kasutatava nn Kiviteri protsessi õligeneraatorites tekkiva poolkoksi orgaanilise aine sisaldus on keskmiselt 6% ja selle isesüttimise tõenäosus on väike. Aga tootmisprotsessi avariide või ebarahuldava töö tõttu on varem puistangutesse ladestatud koksistumata põlevkivijääke. Tõenäoliselt – nüüd tuginen ma taas Tartu Ülikooli teadlaste hinnangule – on sinna ladestatud ka muid suure orgaanikasisaldusega tööstusjäätmeid, nagu õli- ja pigijäätmed. Teadlaste hinnangul on võimalik, et sinna on ladestatud ka vanu liipreid. Ekspertide arvamuse kohaselt on põlemine tingitud just nimelt isesüttimispotentsiaaliga materjalide kriitilise massi paiknemisest poolkoksimägede järskude nõlvadega piirkonnas, kus õhuhapniku juurdepääsu korral algab soojuse akumuleerimine ja toimub kuumenemine isesüttimiseks vajalike temperatuurideni. See on Tartu Ülikooli teadlaste hinnang mäe sisemuse kohta.
Te küsisite ka, millised saasteained on poolkoksiprügila tulekahjukolletest eraldunud. Poolkoksijäätmete lahtisel põlemisel eraldub peamiselt süsihappegaasi ja veeauru ning keskkonnaohtlikest gaasidest väävel- ja lämmastikoksiidi. Osalise, piiratud õhu juurdepääsuga põlemise korral eraldub väävelvesinikku ja õligaase. Taas kord juhin tähelepanu sellele, et seireandmed on avalikud ja 24 tundi jälgitavad. Need kinnitavad, et mäe põleng ega hõõgumine ei ole kaasa toonud ohtu inimeste tervisele. Seda jälgitakse pidevalt.
Tundsite huvi, kuidas on plaanis põleng kustutada ja millised on edasised stsenaariumid põlengu likvideerimiseks. Keskkonnaministeerium on tellinud kaks hinnangut põlengu olukorra kohta. Me palusime analüüsida ka võimalikke lahendusvariante. Tellisime need analüüsid ja hinnangud Tartu Ülikoolist ja Saksa firmast DMT GmbH & Co. Viimati nimetatu puhul on tegu firmaga, kellel on just nimelt selles valdkonnas rahvusvaheliselt palju kogemusi. Eksperdid käsitlesid mõlemas analüüsis nelja võimalust põlengu likvideerimiseks. Esimene võimalus nägi ette, et põlenguala materjal tuleks välja kaevata ja teisaldada. See variant oleks põlenguala kõrgete temperatuuride tõttu tehnoloogiliselt erakordselt keerukas ja ka tööohutuse seisukohalt väga riskantne. Teine variant, mida analüüsiti, oli põlenguala konserveerimine. Selle variandi puhul on risk, et põleng võib hoolimata konserveerimisest edasi kanduda lasumi teistesse osadesse. Kolmas variant oli põlengu summutamine kustutamise teel, mis võimaldaks ajutiselt vähendada kuumenenud tsooni temperatuure, aga säiliks ikkagi oht, et tekivad uued põlengukolded. Neljas variant oli põlengu summutamine, takistades õhu juurdepääsu. Ka sellel variandil on nüansse, mida tuleb arvestada. Eelnevalt tuleb stabiliseerida põlengukollet ümbritsevad väga järsud nõlvad, põlenguala tuleb täita inertse materjaliga, kujundada ja katta õhukindla kattega. Analüüse ja hinnanguid tegid ekspertide grupid teineteisest sõltumata. Mõlemad jõudsid üsna sarnaste tulemusteni. Võimalikust neljast lahendusvariandist, mida ma kirjeldasin, on ekspertide soovitusel valitud põlengu summutamine, takistades õhu juurdepääsu. Praegu käivad põlenguala geotehnilised temperatuuriuuringud ja geofüüsikalised uuringud. Nende uuringute tulemusel tehakse detailne töökava. Siis on võimalik juba konkreetsete töödega edasi minna.
Te küsisite võimalike kulude kohta. Teid huvitas, kui suureks võivad kujuneda ilmnenud probleemide lahendamiseks vajalikud kulud. Kulude detailset mahtu on võimalik öelda pärast seda, kui see töökava on valminud. Praegu oleks see väga spekulatiivne. Kindlasti on oluline teada, et ettenägematute kulude katmiseks on lepingus ette nähtud ka tellija varu. Ma ei saa öelda, et selliste olukordadega on arvestatud, aga ettenägematute olukordade jaoks on lepingus reserv olemas.
Küsisite, kuidas ja millal on plaanis jätkata poolkoksimäe sulgemiseks ettenähtud töid. Tööd ülejäänud alal, mis ei hõlma põlengukollet, jätkuvad ka praegu. Umbes 100-hektarilisel alal toimuvad projekti kohaselt sulgemistööd. Alates selle aasta aprillist on tööd peatatud ainult 2-hektarilisel, põlengukollet ümbritseval alal.
Viimane küsimus käsitles seda, kuidas poolkoksiprügila seisundit hakatakse pärast tööde lõpetamist jälgima. Pärast poolkoksiprügila sulgemise projekti lõpetamist on järelseire ette nähtud 30 aastaks. See aeg on üsna pikk. Programm hõlmab välisõhu-, aga ka pinna-, nõrg- ja põhjaveeseiret ning suletud prügila katte ja muude asjasse puutuvate rajatiste visuaalset seiret.
Esialgu on see küsimustele vastuseks kõik. Aga kindlasti jätkame sel teemal arutelu. Aitäh!

Suur aitäh! Ministrile on mitmeid küsimusi. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsingi põlengu kustutamise plaanide kohta. Te ütlesite, et eksperdid on pakkunud neli varianti ja on jõutud ühisele seisukohale, et kõige mõistlikum oleks põleng kustutada õhu juurdepääsu piiramisega. Praegu tehakse alles lisauuringuid, kuidas seda teha võiks. Mis see ajaline perspektiiv võiks olla, millal nende uuringutega lõpule ja tegelike töödeni jõutakse? Millal see põleng võiks lõpuks kustuda?

Aitäh! Ma ühes vastuses ka mainisin, et praegu enam lahtise leegiga põlemist ei toimu. Nüüd on tegu jahtumisfaasiga. Ma arvan, et selles valdkonnas on oluline, et teadlased saaksid oma tööd teha ilma jõulise ajalise pressinguta. See muidugi ei tähenda, et oleks võimalik asjaga venitada. Aga ma arvan, et oluline on, et lahendus, milleni lõpuks jõutakse, oleks kindel, ja need kavad oleksid nii põhjalikult läbi analüüsitud, et me ei peaks mõne aja pärast hakkama seda teemat uuesti avama ja käsitlema.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Aitäh vastuste eest! Ida-Virumaa ajaleht Põhjarannik avaldas 10. juunil artikli, mille autor on ajakirjanik Külli Kriis ja mis räägib sellest, et poolkoksimägedel on mahukamad sulgemistööd tehtud. Aga augusti lõpul saime ühtäkki teada, et tööde tagajärjel on poolkoks põlema läinud. 20. septembril lugesin samast ajalehest Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna peaspetsialisti Raimo Jaaksoo sõnu, et on vaja "geofüüsikalise uuringuga mäe sisemus kaardistada ehk teha kindlaks võimalikud tühimikud, et edasised sulgemistööd oleksid ohutud." See projekt maksab üle 20 miljoni euro. Proua minister, kas te olete veendunud, et projekti elluviimise ettevalmistustööd olid tehtud täies mahus?

Aitäh! See on küsimus, mida ma ka ise olen esitanud: kas ettevalmistustööde käigus oleks olnud võimalik kõike seda ette näha? Aga eks need ettevalmistustööd käisid ju samamoodi koostöös teadlastega. Mul ei ole küll praegu alust väita, et tollaste teadmiste pinnalt jäeti midagi tegemata või tehti valesid otsuseid. Uutele asjaoludele, mis nüüd ilmnenud on, on tulnud reageerida. See reageering on olnud kiire. Taas oleme kaasanud eksperte väljastpoolt ministeeriumi. Ma arvan, et Tartu Ülikooli teadlased on pädevad andma hinnangut, kuidas selles väga keerulises olukorras leida kõige mõistlikum lahendus. Tagantjärele on lihtne olla ettevalmistustööde suhtes kriitiline ning öelda, et oleks pidanud kõik veel põhjalikumalt läbi mõtlema ja oleks võinud ette näha kõike seda, mis praeguseks meile teada on. Ma usun, et need eksperdid, kes eelprojekti kallal töötasid ja ka mõjuhinnanguid koostasid, võtsid arvesse kogu informatsiooni, mis sel hetkel olemas oli. Tuleb öelda, et tegu on mäega, mis kohe alguses mitte kõiki oma ebameeldivaid omadusi ei paljastanud.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Mõni aeg tagasi saime ajakirjanduse vahendusel teada, et selle poolkoksimäe sulgemisega on seotud ühe teadusemehe surm. Tema elutöö oli olnud nende mägede haljastamine. Kuna keskkonnateemadesse tuleb suhtuda väga suure ettevaatlikkusega ja läbimõeldult, mida te ilmselt teate, siis on mul küsimus: kui palju jõuti kasutada või kui palju praegu kasutatakse selle teadusemehe elutööd, tema uurimusi? Kas teil on sellest ülevaade?

See oli üks artikkel, mis, ma arvan, oli kirjutatud üsna mõtlematult. Minu meelest ei ole mitte ühelegi ajakirjandusväljaandele kohane sellisel kujul inimese surma põhjustega mängida ja nendega spekuleerida. Kui te tahtsite oma küsimusega teada seda, kas selle teadlase töid ka praegu hinnatakse ja kas neid kasutatakse, siis vastus on jah. Tegu oli väga hinnatud teadlasega. Töösse, mida ta aastate jooksul tegi, tuleb ka niimoodi suhtuda. Aga ma arvan, et see käsitlus, mis tolles lehes ilmus, oli tõesti täiesti kohatu.

Aitäh! Hea minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Päevakorrapunkt on ammendatud. Suur tänu keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannusele!

Järgmine on Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani ja Lauri Laasi 24. septembril 2012. aastal esitatud arupärimine vägivalla kohta Gruusias. Arupärimine on esitatud välisminister Urmas Paetile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Enn Eesmaa!

Head kolleegid! Austatud minister! See arupärimine, mis jõudis Riigikogu juhatusse 24. septembril, näitab veel kord, kui kiiresti lendab aeg ja kui kiiresti teinekord selles kiiresti lendavas ajas olukorrad kardinaalselt muutuvad. Kui me täna esitaksime välisministrile küsimusi Gruusia kohta, siis oleksid need mõnevõrra teistsugused. Ma arvan, et me kasutame seda arupärimist võib-olla mõnevõrra rohkem selleks, et analüüsida Gruusia praegust olukorda. Kuid minnes tagasi arupärimise juurde, millele vastamiseks on ka välisminister meie hulgas, loen ma selle veel kord ette.
Kui Gruusia president Mihheil Saakašvili 2008. aastal ametisse astus, rõhutas pidustustel osalenud Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, et Eesti on Gruusia tugev, kuid nõudlik toetaja. President tõi välja, et Eesti nagu ka teised Euroopa Liidu riigid toetab jätkuvalt Gruusia reforme demokraatia, kodanikuühiskonna ja turumajanduse suunas.
Selle aasta 18. septembril avalikustas Gruusia opositsiooniline telekanal võika video, milles kohalikud vangivalvurid peksid alasti kistud vange ja vägistasid neid kumminuiadega. Video lekkis endise vangivalvuri kaudu, kelle sõnul piinati vange koguni siseministeeriumi käsul. Üks õigusriigi esimesi tunnuseid on inimõiguste tunnustamine. Vangide alandamine nii võikal viisil on häbiväärne ning alandav. Seda tehti riigis, mille nn vanema venna rollis Eesti on olnud. Silmas tuleb pidada, et peamised kannatajad riigisisese vägivalla all on Gruusia rahvas, Gruusia riik ja Gruusia riigi demokraatia. Seega, kui üks õigusriigi alustalasid, milleks on inimõiguste austamine, on puudulik, ei saa väita, et Eesti on olnud Gruusia üleliia nõudlik toetaja.
Eeltoodust tulenevalt on meil välisministrile kolm küsimust. Millise hinnangu annaksite teie inimõiguste tunnustamisele Gruusias? Mil viisil peaks Eesti nende sündmuste taustal käituma? Kolmas küsimus kõlab aga tänasel päeval juba mõnevõrra retooriliselt: missugust nõu annate kujunenud olukorras Gruusia kodanikele? See on ilmselt juba Gruusia tõenäolise uue siseministri Irakli Garibašvili töö. Kuid kuna lõplikud valimistulemused ei ole veel välja kuulutatud, siis jätame ka selle kolmanda küsimuse praegu õhku. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun vastamiseks kõnetooli välisminister Urmas Paeti!

Tere õhtust! Kõigepealt vastused neile küsimustele, mis paar nädalat tagasi esitati.
Esimene küsimus: "Millise hinnangu annaksite Teie inimõiguste tunnustamisele Gruusias?" Eesti on Gruusia partnerina toetanud demokraatia ja inimõiguste arengut selles riigis, ta on esitanud kriitikat ja pakkunud ka meie oma kogemustel põhinevat abi. Gruusia inimõiguste olukorda on pidevalt hinnanud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, Euroopa Liit ja Gruusia kahepoolsed partnerid, aga ka riigisisesed institutsioonid. Gruusia ombudsmani tegevus põhiõiguste ja vabaduste tagamisel ning mitmesugustele probleemidele tähelepanu juhtimisel on kõige parem kinnitus sellele, et Gruusial on olemas sisemine valmisolek probleeme tunnistada ja neid ka lahendada. Praeguseks on ju selge, et küsimuses kirjeldatud äärmiselt halvale intsidendile järgnes päris kiire ja põhjalik reaktsioon. Nagu öeldud, Eestile on olnud teada ka vajakajäämised Gruusia arengus, millele on tähelepanu juhitud, näiteks probleemid justiitssüsteemi sõltumatuse, ühinguvabaduse tagamise või kinnipeetavate olukorraga seoses. Samas hindame selgelt kõiki neid muutusi ja reforme, mis Gruusias viimastel aastatel on toimunud. Nii meie teame kui ka Gruusia ise teab, et väga palju on veel teha. Nagu meiegi siin Eestis teame, demokraatliku ühiskonna ülesehitamine võtab aastaid, see on pikk protsess.
Gruusia puhul ei saa kindlasti unustada ka keskkonda, milles see ühiskond peab neid muutusi tegema, seda olukorda, kus, võib öelda, suurel osal ühiskonnaliikmetest on pidev hirm välisagressiooni ees. 21. sajandi alguses ei saa kindlasti pidada normaalseks olukorda, kui üks Euroopa ühiskond elab suures osas hirmus, ega ka seda, et osa selle riigi territooriumist on senini okupeeritud ja naaberriikide vahel on pinged, mille uuesti lõkkele löömine mõjutaks väga oluliselt kõiki Lõuna-Kaukaasia riike. Me anname siin hinnanguid ja teinekord võib-olla ilmutame ka kärsitust Gruusia arengute suhtes. Tegelikult tuleks pidevalt silmas pidada konteksti, milles see ühiskond on pidanud viimastel aastatel arenema. Kui vaadata meie arengut, siis tuleb öelda, et kindlasti on meil olnud see õnn, et meie naabrus on palju stabiilsem ja rahumeelsem. Kuid Gruusia eesmärgid on ambitsioonikad. Koos ühiskonna muutumisega on viimastel aastatel selgelt toimunud ka lõimumine Euroopa Liiduga. Kui vaadata idapartnerluse aspektist, siis Gruusia koos Moldovaga on praegu kõige edukamad Euroopa Liidu partnerid idapartnerluse raames. Samuti on olulised reformid ja soov liituda NATO-ga. Seega, kokku võttes, palju on vaja teha, ühiseid pingutusi tuleb kindlasti jätkata ka tulevikus. Samas, vastates otseselt küsimusele, pean ütlema, et mul ei ole mingit alust kahelda grusiinide oskuses hinnata inimõigusi ja põhivabadusi. Vaatame just toimunud parlamendivalimisi, mis rahvusvaheliste vaatlejate hinnangul lubasid igal kodanikul väljendada oma vaba tahet ehk olid üldjoontes vabad. Ka see on oluline hinnang inimõiguste arengule, arvestades seda, millisest ühiskonnast see riik on tulnud.
Teine küsimus: "Mil viisil peaks Eesti antud sündmuste taustal käituma?" Me oleme väga selgelt hukka mõistnud kinnipeetavate väärkohtlemise. Oleme selgelt rõhutanud ja rõhutame, et on vaja korraldada kõigi selle juhtumiga seotud asjaolude põhjalik ja läbipaistev uurimine ning süüdlased tuleb vastutusele võtta. Samuti on oluline – me oleme ka sellele tähelepanu juhtinud – astuda samme, et tulevikus selliseid juhtumeid Gruusia vanglasüsteemis ei oleks. Nii selle kui ka paljude muude põhjuste pärast jätkame oma tegevust Gruusia abistamisel. Ta on olnud seni meie arengukoostöö üks prioriteetriike ja praeguse arengukava järgi, mis kehtib aastani 2015, jääb selleks edaspidigi. Kahepoolse arengukoostöö vahenditest on Gruusiale broneeritud rohkem kui ühelegi teisele partnerriigile.
Viimane küsimus: "Missugust nõu annate Gruusia kodanikele kujunenud olukorras?" Kõigepealt, Gruusia on demokraatlik riik, kus rahvas saab võimu teostamisel osaleda valimiste kaudu. 1. oktoobril toimunud parlamendivalimised andsid selleks ka võimaluse. Nii nagu demokraatlikes riikides ikka, on rahvas kõige õigem otsustama, milline on olnud senine areng ja keda usaldada järgmisteks aastateks riiki juhtima. Valimised võitnud valimisliit Gruusia Unistus on kinnitanud, et justiitssüsteemi reformiga jätkamine ja vangide väärkohtlemises osalenute kohtu ette toomine on üks nende ehk uue valitsuse prioriteete. Selles mõttes Gruusia kodanikud siin meie nõu enam väga ei vajagi. Tänan!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Hea minister! Oled kohtunud Bidzina Ivanišviliga, tõsi küll, enne valimisi, ja temaga vähemalt korra telefonis rääkinud ka pärast valimisi. Kas Gruusia tõenäoline tulevane peaminister rääkis ka oma lähimatest plaanidest, muu hulgas sellest, et ta on juba jõudnud öelda, et kavatseb alustada läbirääkimisi Osseetiaga ja nende Gruusia territooriumil olevate aladega, mis praegu ei ole Gruusia kontrolli all?

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia teemadel ei ole ma temaga rääkinud. Kui me septembri keskel Thbilisis kohtusime, siis see kohtumine kestis umbes poolteist tundi. Selle aja jooksul me rääkisime muidugi päris paljudest asjadest. Tema sõnul on ka edaspidi Gruusia välispoliitilised prioriteedid lähenemine Euroopa Liidule ja NATO-le, lisaks püüd normaliseerida suhteid Venemaaga. Ta andis endale väga selgelt aru, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia probleemidele tuleb lahendust otsida, aga ta ei olnud eriline idealist ega arvanud, et need lahendused on väga kiired tulema. Me rääkisime ka Eesti ja Gruusia suhetest. Reedel, kui ma temaga telefonitsi kõnelesin, nimetas ta, nagu meie kohtumisel Thbilisis, et Eestis viimastel aastatel toimunud arengud on olnud talle ja Gruusiale selgeks eeskujuks ning ka tulevikus kavatseb ta oma tegevuses Gruusia poliitikas lähtuda paljuski Eesti eeskujust ehk ta ei kavatse asuda jalgratast leiutama, vaid tahab vaadata neid muudatusi ja reforme, mis Eestis nende aegade jooksul on tehtud. Tema sõnul ei erine tema välispoliitiline programm, nagu ta seda nimetas, väga oluliselt sellest, milline on see programm Gruusias seni olnud. Kuid ilmselt võivad erinevused tekkida mõningates taktikalistes asjades.

Suur tänu! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Teid kuulates jääb mulje, et Eesti n-ö abistamistegevus Gruusias demokraatia arendamisel on sattunud üsna viljakasse pinda. Kui ma aga lugesin viimasel nädalal ilmunud erakordselt tõsiseid artikleid Gruusia olukorra kohta, mille üks autor on teie erakonnakaaslane Silver Meikar ja teine autor on Ahto Lobjakas, siis avanes selle demokraatia kohta enneolematult õõvastav pilt. Sellessamas demokraatlikus riigis toodeti valimisteks massiliselt valeprotokolle, mida politsei peaaegu et toimetas valimisjaoskondadesse, ja rahvas seisis valimisjaoskondade ees, et valearvestusi ei tehtaks. Nüüd me kuuleme, et hulk ametnikke pakib kohvreid, et põgeneda sellest riigist ...

Palun küsimust!

Küsimus tuleb kohe. Ärge segage mind, palun! Nad tahavad põgeneda, kuna suur osa riigi varast on laiali jagatud. Nüüd on mul küsimus: kas Eesti tegevus Gruusias oli viljakas ja kas te kavatsete jätkata samal kursil ja samade meestega? Mart Laar oli seal, Eerik-Niiles Kross ...

Te olete juba kümne sekundi võrra aega ületanud. Aitäh!

No aga rahva huvi ...

Kõigepealt, kui vastata kas-küsimusele, kas Eesti senine abistamis- ja toetustegevus Gruusias on olnud edukas, siis lühidalt vastan, et jah. Kui ei Eesti ega paljude teiste Euroopa riikide toetus ja abi demokraatlike reformide läbiviimiseks nende aastate jooksul ei oleks olnud edukas, siis, ma väidan, ei oleks viimased valimised olnud ausad. Lähtudes juba sellest väga põhimõttelisest faktist, millega antakse hinnanguid ühe või teise riigi demokraatia tasemele, julgen väita, et me oleme selles riigis põhimõtteliste muudatuste läbiviimisel ja hoiakute kujundamisel edu saavutanud. Nagu ma alguses küsimustele vastates ütlesin, see tee ei ole lõppenud. On selge, et selles riigis tuleb edaspidigi teha väga palju tõsiseid reforme ja muidugi kujundada väärtushoiakuid, põhimõtteid, mentaliteeti. Seda ei ole mõne aastaga võimalik siiski lõplikult teha, kui arvestada, et mitmel põlvkonnal on olnud hoopis teine mentaliteet. Probleeme saab kindlasti esile tuua, aga veel kord ütlen, et mulle väga meeldiks, kui ükskõik millisele riigile, teiste hulgas Gruusiale, ja seal toimuvale hinnangute andmisel üritataks vaadata võimalikult laia konteksti. Te nimetasite valimissedeleid. Minu jaoks on objektiivne ja autoriteetne OSCE ja valimisvaatlejate hinnang sellele, mis toimus. Esialgne hinnang on olnud see, et valimised olid olulisel määral vabad ja demokraatlikud. Üksikuid probleeme kindlasti oli, aga need ei mõjutanud üldpilti, valimistulemust ega seda, et põhimõtteliselt said kõik Gruusia kodanikud valimiste kaudu vabalt oma seisukohta väljendada. Seetõttu on oluline, et seda toetustegevust jätkaksime meie ja jätkaksid teised Euroopa riigid, nii et peale selle, et ka järgmised valimised oleksid õiglased ja vabad, oleks palju vähem kõikvõimalikku kriitikat ja muresid, mida me oleme valimiste eel ja ka järel eri eluaspektide kohta selles riigis kohanud. Aga veel kord ütlen, et ma soovitan sellele riigile ja tema tehtud muudatuste kiirusele hinnangu andmisel mõelda ja arvestada konteksti: 2008. aastal oli sõda, senini on seal kümneid tuhandeid sisepõgenikke, ühiskonnas tegelikult kestab hirm sõna otseses mõttes riigi ellujäämise pärast. Mis siin salata, see kõik avaldab ilmselt oma mõju ka reformide kiirusele ning mõtteviisi ja väärtushoiakute muutmise tempole.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Te ühes vastuses ütlesite, et Eesti riik panustab kõige enam meie riikide kahepoolsetesse suhetesse või Gruusia abistamisse. Kas te saate ütelda, kui palju me rahaliselt Gruusiat abistame ja miks me abistame kõige rohkem just Gruusiat?

Meie arengukoostöö arengukavas, meie planeerimistöös on kindlaks määratud peamised prioriteetriigid, kellele on juba aastaid süsteemselt palju tähelepanu pööratud. See väljendub ka ressurssides. Absoluutarvud võivad olla küll suhteliselt väikesed, aga meie oludes on need siiski arvestatavad. Näiteks oleme selle aasta eelarves plaaninud mitmesugustele projektidele Gruusias eraldada 400 000 eurot. Valdav osa nendest on seotud koolitusega, just riigiametnike ja diplomaatide koolitusega. Näiteks on idapartnerluse keskusel mitmeid ministeeriumide ja valdkondade otseseid koostööprogramme. Aga me tegeleme ka sisepõgenike olukorra leevendamisega ja nende traumade leevendamisega, mis saadi 2008. aasta sõjast. Miks just Gruusia? Kui me vaatame arengukoostöö sihtriike, siis praeguse seisuga on nendeks kõik Euroopa Liidu idapartnerluse riigid, keda on kokku kuus (peale Gruusia veel Ukraina, Moldova, Armeenia, Aserbaidžaan ja Valgevene), ning lisaks neile Afganistan. Mis puudutab kuut idapartnerluse riiki, siis põhimõte on see, et ennekõike me tahaksime aidata neid riike, kes meie abi kõige rohkem soovivad vastu võtta ja kus on näha, et asjad liiguvad edasi. Selles on Gruusia ja Moldova selgelt teistest ees. Kui vaadata seda, kui kaugele on jõutud sisemiste reformidega, kui vaadata kas või Euroopa Liidu ja konkreetse riigi vahelise assotsiatsioonileppe sõlmimist või vabakaubandusleppe sõlmimist, siis Gruusia ja Moldova on olnud need riigid, kes siin meie kogemust ja abi on kõige rohkem soovinud. Nii et eks need asjad ole selgelt ka n-ö käsikäes käinud.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Suur tänu, et te olete nõus vastama küsimustele, mis võib-olla natukene väljuvad selle arupärimise raamidest, sest see teema on huvitav ja praegu aktuaalne. Ka minu küsimus väljub võib-olla natukene selle arupärimise kitsastest raamidest. Te varem rääkisite, millised võiksid tulevikus olla Gruusia ja Venemaa ning Gruusia ja Eesti suhted. Aga kuidas te hindate, milliseks kujunevad tulevikus Saakašvili ja Ivanišvili suhted?

Ei ole ju mingi saladus, et nendel inimestel on viimastel aastatel olnud väga tugevaid erimeelsusi, mis on väljendunud ka poliitilises võitluses. Nüüd on selles mõttes uus olukord, et Mihheil Saakašvili on Gruusia president kuni järgmiste presidendivalimisteni aastal 2014, Gruusia on edasi presidentaalne riik, niikaua kui põhiseaduse muudatused jõustuvad ja toimub üleminek parlamentaarsele valitsemiskorrale, aga Ivanišvili juhitav valimisliit on võitnud parlamendivalimised. Tal on praeguse seisuga, me eeldame seda, parlamendis enamus ehk võimalus moodustada valitsus. Siin jääb üle loota sellele, et nad suudavad võib-olla oma teatavad isiklikud antipaatiad alla suruda ja teha koostööd, nii nagu selles riigis, mis demokraatia teed käib, kohane oleks. Siin oleks kindlasti abi sellest, kui vaadataks natukene ringi maailma demokraatlikes riikides ja vaadataks, kuidas sellistes süsteemides on poliitikud suutnud oma isikliku ego alla suruda ja siiski ühiskonna heaks teistega koostööd teha. Ega siin muud teed ei ole. Avalik rivaalitsemine, mis peatab või halvab selle ühiskonna arengu, ei ole ju mitte kellegi huvides, kõige vähem on see Gruusia inimeste huvides. Gruusia ühiskonna ja inimeste huve silmas pidades ei näe ma küll mingit teist teed, kui et siin tuleb väga selgelt juhinduda sellest, mis on Gruusia põhiseaduses kirjas. Presidendil on oma roll, valitsusel on oma roll ja kõik oma isiklikud sümpaatiad või antipaatiad tuleb tagaplaanile jätta.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on viimaste valimistega seotud tehniline küsimus. Kas Gruusia viimastel valimistel hääletati ka elektrooniliselt ja kui see nii oli, siis kui palju inimesi või milline protsent valijatest seda võimalust kasutas?

Minu teada valisid nemad seekord klassikalisel moel ehk mitteelektrooniliselt.

Suur tänu! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja sõna on Enn Eesmaal. Palun!

Bidzina Ivanišvili võit Gruusia parlamendivalimistel tuli paljudele Eestis nii üllatuse kui ka pettumusena. Aastaid on meile kinnitatud, et Gruusia liigub kindlalt reformide teel, et rahvas usaldab Mihheil Saakašvilit ning näeb oma tulevikku Euroopa Liidus ja NATO-s. Vähe sellest, Gruusia opositsiooni käsitleti tavaliselt poliitmuigega, nende protestimiitinguil nähti esmajoones purjus inimesi, kelle keelekaste oli teadagi kelle kinni makstud.
Hoopis vähe on juttu olnud prominentsetest, kõrgelt koolitatud opositsioonitegelastest, samuti võimu koondumisest ühe mehe kätte nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Tähelepanuta on jäänud opositsiooni hoiatused võimuerakonna ebaproportsionaalselt määrava rolli eest ka nendel riikluse tasandeil, mis peaksid ühes demokraatlikus riigis olema sõltumatud.
Mäletan kohtumist Gruusia opositsiooni esindajatega Riigikogus. Nende maalitud pilt ja esitatud tõendid ei vastanud kaugeltki meil Gruusia olukorra kohta valitsenud ametlikule arvamusele. Eesti on küll alati diplomaatiliselt korrektselt rõhutanud, et me toetame demokraatlikke reforme Gruusias, mitte niivõrd Saakašvilit. Kuid neid oli tegelikult üsna raske lahutada. Ta oli ikkagi reformide garant või midagi sellist.
Mäletan sedagi, kui Mihheil Saakašvili käis mõne aja eest Riigikogus. Ta oli kindel, et võimupartei võidab valimised. President oli küll mures Gruusia meedia, eriti eratelevisiooni pärast. Nüüd tundub, et riigipea mure oli põhjendatud. Meedia mõju on igas riigis tohutu, üleminekumaades, kus küsimusi on alati rohkem kui vastuseid, aga eriti. Tänapäeval algab enamik revolutsioonidest meedias, eriti just teleekraanil. Oli see siis Eestis teisiti?
Esialgu on raske ja riskantnegi väita, kui suurt rolli valimistulemustes mängisid õõvastavad kaadrid ühest Thbilisi vanglast. Kindlasti oli sellel piinlikul paljastusel mõjujõudu. Vastaste vahel käis enne valimisi tavatult äge sõnasõda ja meediakampaania, mis mõlemale osapoolele, isegi püstirikkale Ivanišvilile läks maksma kena kopika või, õigemini, lari. Oluline on siiski see, et valimised, mille rahvusvahelised vaatlejad ausaks ja demokraatlikuks hindasid, toimusid ning rahvas sai välja öelda tahtmise, mida nad paljudel rahvarohketel demonstratsioonidel rõhutanud olid.
Hoopis teine jutt on valimistulemuse sobivus eri riikide otsustajatele. Üldiselt on kommentaarides suudetud hoiduda nii liigsest eufooriast kui ka masendusest. Seda ka Eestis. Rõhutatud on Gruusia ühiskonna signaali oma valitsejaile ning kogu maailmale, räägitud on valimiste korraldamise korrektsusest ja detailideni läbimõeldud kulgemisest. Nii või teisiti, valimisvõit oli mäekõrgune, vahe kahe vastasleeri tulemuste vahel oli ligi 15%. Tänase seisuga saab Bidzina Ivanišvili erakond Gruusia Unistus riigi parlamendi 150 kohast 83, Ühtne Rahvuslik Liikumine aga 67 kohta. Tänaseni on lahendamata veel paarkümmend protesti valimiste survestamise kohta. Reaalselt võiks neist ehk kolmandik jõuda pikemasse menetlusse, mis lõplike valimistulemuste väljakuulutamist mõnevõrra edasi lükkab. Keskvalimiskomisjon peaks lõplikud tulemused esitama 20. oktoobril ning parlamendi uus koosseis võiks koguneda 20 päeva pärast valimistulemuste kinnitamist ehk 9. novembril.
Samal ajal on valimised võitnud erakond moodustanud juba komisjoni konsultatsioonide pidamiseks praegu veel Gruusiat valitseva Ivane Merabišvili kabineti esindajatega. Komisjoni juhivad poliitikud, kes mängivad olulist rolli esmaspäeval avaldatud Bidzina Ivanišvili tulevase valitsuse nimekirjas. Irakli Alasaniast saab tõenäoliselt Gruusia asepeaminister ja kaitseminister. David Usupašvili hakkab esimehena juhtima Gruusia parlamendi tööd. Irakli Garibašvilile jäetakse siseministeeriumi valitsemise koorem. Gruusia välisministriks kavandatud Maia Pandžikidze on oma riiki suursaadikuna esindanud Saksamaal ja Hollandis, tal on korralik diplomaatiline kogemus. Valitsuskabineti rahvusvaheliselt ehk värvikaim liige, tippjalgpallur, teiste suurklubide kõrval koguni AC Milanis mänginud Kahha Kaladze on sooritanud särava poliittriblingu ning temast saab asepeaminister ning regionaalarengu- ja taristuminister.

Kas soovite aega juurde? Kolm minutit.

Ent mida me siis täpsemalt teame peaministrikandidaat Bidzina Ivanišvilist? Vaid aasta eest poliitikasse tulnud mees on väga rikas, Forbesi andmeil on tal varandust 8,4 miljardit dollarit. Äri on ta peamiselt ajanud Venemaal, kus ta aastaid ka inseneriteadusi ja majandust õppis. Keegi pole suutnud tõestada, et ta arvuti- ja mobiiltelefoniäri, hiljem aga metalli- ja pangandusäri oleks ajanud ebaausalt või kellegi võimsa mahitusel. Ivanišvili oli tegev ja edukas hotelli- ning koguni apteegibisnises. Mehel, kes Venemaal tegutsedes kasutas eesnime Boriss, on täna veel Prantsuse kodakondsus, kuid ta loodab tagasi saada Gruusia kodakondsuse.
Siinkohal lisavastus Priit Toobali küsimusele. Teatavasti esitab peaministrikandidaadi Gruusia president Saakašvili, kes Ivanišvili väitel oli peamine süüdlane selles, et Ivanišvililt võeti ära Gruusia kodakondsus. Aastal 2010 sai Ivanišvili lõpuks Prantsuse kodakondsuse. Sellest võib vist järeldada, millised on nende meeste omavahelised suhted. Igal juhul saab Ivanišvili Gruusia kodakondsuse kindlasti tagasi.
Tulevane peaminister on kinnitanud, et oma esimese töövisiidi teeb ta USA-sse. Ivanišvili eramu Thbilisis lõi maailmakuulus Jaapani arhitekt Shin Takamatsu, selle maksumus on umbes 50 miljonit dollarit. Alles hiljuti tuli oksjoniuudiseid Bidzina Ivanišvili kallitest kunstiostudest. Teiste seas omandas Gruusia rikkaim inimene kosmilise summa eest mõne Pablo Picasso originaalteose. Tulevase peaministri peres on neli last. Üks ta poegadest, Bera, on Gruusia menukamaid räppartiste. Muide, Ivanišvili erakond Gruusia Unistus saigi oma nime just ühe Bera Ivanišvili menulaulu järgi. Niisiis, ka omamoodi laulev revolutsioon. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Ministril lõppsõnasoovi ei ole. Läbirääkimised on suletud ja päevakorrapunkti arutamine lõppenud.

Peale haamrilööki on kõikidel soovijatel võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Peale haamrilööki! Olgu peale. Palun, Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Vabandust, kiirustasin natuke! Head kolleegid! Praegu, kui on käimas tervishoiutöötajate streik, on paljud inimesed nördinud, et kuidas siis nii, arstid on andnud Hippokratese vande, et nad igal juhul ja alati abistavad kõiki, aga nüüd nad järsku streigivad. Vaadake, on selliseid nüansse, millest siiamaani ei ole millegipärast räägitud. Haiglad streigivad praegu ainult nende teenuste osas, mille puhul lepingute maht on ületatud. Erakorralist abi osutatakse igal pool, aga paljude teenuste osas on töö tükiks ajaks ette ära tehtud. Tavaliselt tehakse haiglate bilanss selgeks detsembrikuus, siis vaadatakse, kui palju on lepinguid üle täidetud. Detsembris tekib aeg, kui ei toimu plaanilisi vastuvõtte ega plaanilisi operatsioone, kuna lepingute maht on ammu ületatud. Detsembris haigemajad ootavad, ega haigekassas ei teki juhuslikult mingite teenuste puhul väikest ülejääki, mida saaks ühelt realt teisele tõsta, et saaks mingi summa veel üle lepingu mahu kätte. Nüüd lihtsalt ei võetud aega maha mitte detsembris, vaid oktoobris.
Siin on räägitud, et järsku ei ole see streik õiguslikult korrektne või on mingit seadust rikutud. Ei ole, kõik on korrektne, sest lepingute maht on ületatud. See praktika on Eestis juba aastaid kestnud. Arstid ja õed, kõik meedikud on eetilised inimesed, nad ei lähe ainult palga pärast tööle. Ongi nii, et lepingu maht näeb ette teatud arvu lõikusi, aga kui tuleb inimene, kellel on valud ja keda peaks lõikama, siis teda lõigatakse ka siis, kui lepingu maht on ületatud. Kui haigemajal on voodipäevade arv täis, aga sinna saadetakse plaaniväline haige, kellel on valud, siis ta võetakse vastu. Niimoodi teevad arstid ületunde. Eriti raske on õdedel. Tihtipeale on nii, et õde teeb 24-tunnise valve, on päev otsa ja ka terve öö tööl, võib-olla saab tunnikese kuskil operatsioonilaual ühe silmaga tukastada, hommikul aga öeldakse talle, et olgu hea ja töötagu veel paar tunnikest, sest haigetele on vaja tilguteid panna ja muid vajalikke asju teha. Tema, hea inimene, jääbki tööle, aga talle ei maksta selle eest. Selliseid asju toimub massiliselt.
See ongi see, mille vastu tervishoiutöötajad protestivad. Nad on teinud kõvasti ületunnitööd. Praegu haigekassa, muuseas, maksab haiglatele, kes streigivad. Ta maksab nende teenuste eest, mida praegu ei osutata, sest see töö on kõik kenasti ette ära tehtud. Aga streigiga antakse märku, et mitte kuskile ei kõlba see, et töötatakse n-ö sahtlisse. See on haigekassa termin, et haigla töötab sahtlisse.
Eetikast on tervishoiuametnikul ja tervishoiutöötajal erinev arusaam. Tervishoiutöötaja ütleb, et isegi kui on plaaniväline haige, ma pean ta ikkagi vastu võtma, mis sellest, et selle eest ei maksta. Tervishoiuametnik aga ütleb, et seda ei tohi teha, tuleb täita lepingut ja rohkem ei tohi teha. Vähe sellest, kui haigla on äriühing, siis üle lepingu mahu töötamine on ärilises mõttes kuritegevus, see on majanduslik kuritegu, isegi sihtasutuse puhul. Formaaljuriidiliselt näeb see küll teistmoodi välja, see ei ole päris kuritegu, aga ikkagi käib see selle põhimõtte vastu. Kui leping on täidetud ja haigeid võetakse ikkagi vastu, kuigi keegi selle eest ei maksa, siis kannab haigla kahju.
Sellise dilemma ees meedikud ongi, sellepärast nad streigivadki. Eetika eetikaks, aga kus on piir? Kui tööpäev on läbi ja raha otsas ning kui pärast tööpäeva lõppu võetakse vastu veel üks haige, siis see on eetiline, kui võetakse vastu teine haige, siis ka see on eetiline. Aga mida teha kolmandaga? Hippokrates ei pea hauas teist külge keerama, sest eetika eest me võitlemegi. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Hea proua juhataja! Kallid kolleegid! Kindlasti oli eelmise nädala kõige tõsisem ja tähtsam sündmus arstide ja meditsiinitöötajate streik, mille paarist nüansist eelkõneleja nii ilmekalt hetk tagasi puldis kõneles. Aga mina liikusin eelmisel nädalal ringi Virumaal ja minu käest küsiti kõige rohkem seda, mis saab järgmisel aastal elektrist, mis saab elektri hinnast. Küsiti: "Ütle, Lembit, millist paketti sa soovitad? Mida teha?"
Tõesti, eelmisel või üle-eelmisel nädalal tuli elektrituru avanemise temaatika riigis päris tõsiselt kõne alla. Ametnikud püüdsid etteheiteid pareerida ja vastata küsimustele, mida inimesed esitasid. Aga selge on see, et meditsiinitöötajate streik oli vägevam sündmus ja see summutas elektriteemalised arutelud meedias. Ma usun, et need tulevad veel ja veel kõne alla. Aga mida ma märkasin nende arutelude juures? Tegelikult räägitakse sellest kahe-kolme eurosendi suurusest elektri turuhinna muutusest, aga keegi ei räägi asja sisust, selle teisest poolest, mis puudutab ülekandetasusid ja elektrimakse. Meie valitsus, meie poliitikud peavad sellega tegelema, et rahva koormat järgmisel aastal seoses elektri hinna tõusuga vähendada. See vähendamise võimalus on olemas. Täna lugesin ma meediast, et valitsus on isegi väikese sammu astunud. Nii peabki. Aga pole vaja astuda väikseid samme, sest valitsusel on võimalik teha tõsiselt suuri samme. Selleks me olemegi siin Riigikogu saalis, selleks on rahvas meid palganud, et me nende õiguste ja parema elu eest võitleksime. See võimalus on meil olemas komisjonides ja ka siin saalis. Kaks ja pool kuud lahutavad meid 1. jaanuarist 2013. Kui tuleb eelarve lugemine, siis käime need read kõik näpu või joonlauaga üle ja vaatame neid võimalusi, mida on riigil võimalik teha. Teine asi: teeme endale asjad selgeks, siis oskame inimestele häid soovitusi anda. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud. Homseni ja kõike head!

Istungi lõpp kell 18.07.